Mart Kadastiku exegi monumentum’i ümber algas skandaal juba enne, kui keegi peale kirjastaja-toimetaja raamatut üldse lugenud oli, ja kestis pöörastel pööretel terve tormilise porikuu. Postimehe tänase suuromaniku, Eesti ühe rikkama mehe ja laiema haardega ettevõtja Margus Linnamäe ning lehe kauaaegse peatoimetaja ja juhi, natukene ka omanikupõlve maitsta saanud Kadastiku laupkokkupõrge täitis uudisveerge nii pehmemates kui ka kõvemates meediumides. Klirises, tõsi, küll eelkõige Kadastiku kolp. Linnamäe lubas endale suuremalt jaolt mõjuvõimsat vaikimist, nagu ikka. Milleks ajakirjanduses osaleda või seda teha, kui on võimalik seda omada.
Kogenud meediategelasena teab Kadastik hästi, et mitte miski ei müü paremini kui skandaal ning mida mustem on tülitsevate isikute pesu, seda kabedamat müüki on loota raamatul, mis seda musta pesu lubab laiali laotada. 21. septembril 2016 Eesti Ekspressis ilmunud Kadastiku intervjuu toimis ühtlasi tugeva turundusteona, tagades peale praeguste ja kunagiste ajakirjanike huvi ka nende inimeste tähelepanu, kes ajakirjanduslikku teksti lugedes selle autorile, toimetajale ja peatoimetajale, ammugi siis veel omanikule ei mõtle. Linnamäe laskis ähvardada Kadastiku tütart, mõelda vaid, peaaegu nagu napilt toimumata jäänud mõrva või pantvangi-draama lugu! Kadastik ise oli Linnamäele kinda heitnud juba aasta varem, kui ta ütles sealsamas Hans H. Luigele kuuluvas Ekspressis tundvat end süüdi Linnamäe toomises Postimehe omanikuks.
Niisiis, 27. septembril, päev enne Kadastiku raamatu esitlust kogunes Tallinnas Wabaduse kohvikus Linnamäe rahastatud ja tema erakonnakaaslase Juku-Kalle Raidi koostatud-kirjastatud brošüüri „Paradokside puntras“ publik. Kõnealune kogumik sisaldab Kadastiku omal ajal Edasis Jaak Kalju nime all ilmunud kirjutisi ning Kadastiku Tartu aukodanikuks nimetamata jäämise loo kajastusi. Kõik, kes Apollost – mis on pooles ulatuses Linnamäe oma – Kadastiku raamatu ostsid, said ja saavad ilmselt siiani selle tasuta kaasa; kes Kadastiku kunagisi kirjutisi ilma elutööraamatuta tahab omandada, peab maksma ühe euro.
Nõnda polnud parata: 28. septembril sealsamas Wabaduses toimunud esitlusel pidi Kadastik rääkima ikka ka sellestsamast, mis teda eluaeg vaevanud ja milleks Linnamäe teda Raidi käe läbi oli sundinud: oma mineviku kõige valusamast osast ehk seostest KGB-ga – peatükist, mille Kadastik oli mõelnud oma raamatuga lõplikult sulgeda, esitades seda väikese ja suhteliselt vähetähtsa episoodina oma pikaajalise ja eduka karjääri alguses. Kas see nii ikka oli, jääb muidugi küsitavaks: mitte iga 27-aastane mees ei saa aastal 1983 rajoonilehe peatoimetajaks (keda nimetati tollal küll toimetajaks), olgu ta kui tahes heade juhivõimetega ajakirjanik. Mitte iga ajakirjanik ega toimetaja saanud lugude teemasid, materjale ja juhtnööre otse KGB-st ega luba külastada kinniseid kohtuistungeid otse julgeolekuülemalt. „Olgem ausad,“ kirjutab Kadastik, „keegi ei läinud nende kirjatükkide tõttu vangi ja kellegi elu ei rikutud ära. Kui keegi on kannatanud, siis vaid autor.“ Esitluselgi kinnitas Kadastik, et tema ei ole kedagi tapnud ning et Juku-Kalle Raid on inimestele kümneid kordi rohkem haiget teinud, kui tema elu jooksul on suutnud. Teisal on Kadastik Linnamäed ja Raidi süüdistanud katses teda moraalselt tappa ning nimetanud Raidi Linnamäe palgamõrvariks. Ühesõnaga, intriig missugune.
Mõni nädal täitsid meediaruumi Kadastiku ja Linnamäe vastastikused kohtussekaebamised, ent algatatud kohtuasjad lõppesid üsna kiirelt kohtuväliste kokkulepetega. Linnamäe taastas Kadastiku pensioni väljamaksed (kunagise omaniku Heldur Tõnissoni kingitus Kadastikule ja aktsiate Linnamäele müümise diili osa), loobus Kadastikku süüdistamast ärisaladuste lekitamises (ei oleks kohtus võitnud, klaar) ning lubas lõpetada Raidi koostatud raamatu rahastamise (mis ilmselt tähendab, et brošüüri juurde ei trükita, no vaevalt nõudlust olekski). Kadastik omakorda lubas täita varasemaid kokkuleppeid Linnamäega (peamiselt ilmselt hoida ärisaladusi), ja loobus kohtuasjast autoriõiguste rikkumise asjus.
Linnamäe on niisiis Kadastiku raamatu algus ja ots. Alguses on Linnamäe tulemata jäämine Kadastiku lahkumispeole, kus etendati Kadastiku enese kirjutatud näidendit tema enesega nimirollis, ja lõpus Linnamäe öeldud „Tegele oma asjadega, meie tegeleme oma asjadega“ ehk siis see absoluutselt viimane asi, mida Kadastik oleks kuulda tahtnud oma elutöö kroonimiseks. Loomulikult kahetseb Kadastik, et oli aidanud Eesti Meedia omanikuks saada mehel, kel oli teda vaja vaid oma äriimpeeriumi kaunistamiseks meediapärliga: ilma Kadastikuta poleks Linnamäe ettevõttele ligi pääsenud. Et aga Eesti Meedia management buyout koos Linnamäe kaasamisega lõpeb Kadastiku ja teiste väljapuksimise ning Linnamäe 100-protsendilise osaluse saavutamisega, oli selge algusest peale, arvatavasti ka Kadastikule endale. Rikast meest osaluse müümine temast vaevalt tegi, ent rohkem kui raha ongi Kadastik alati hinnanud vaimset võimu.
Küllap rehkendas Kadastik 1990. aastatel äris mitmeid ebaausaid võtteid kasutanud Linnamäed mängu tuues umbes nii: sain hakkama KGB-ga, küllap saan ka Linnamäega. Vahepealsed aastakümned legendaarse meediajuhina, keda peeti Postimehe sisu päristiseks kujundajaks ka aegadel, kui peatoimetaja toolil istusid teised mehed (üks naine oli ka), olid temast ometigi teinud isiku, keda peab respekteerima ka Linnamäe (nagu respekteerisid Heldur Tõnisson ja Schibstedi tegelased). Ent Linnamäel, nagu selgub, oli Kadastikust lihtsalt ükskõik. Neid entiteete, mis ehitavad üles Kadastiku maailma, tema paradigmas lihtsalt ei eksisteeri. Tema meelest pole ravimifirma ja meediaettevõtte omamisel mingit vahet. Tahab, paneb peatoimetajaks Hardo Pajula, Kaur Kenderi või – miks mitte, kui tuju tuleb – luuavarre (tugev bränd elab mõnda aega ka jumala armust, nagu Kadastik tabavalt märgib). Ajakirjanikud ei vali peatoimetajaid ja tegevjuhid-peatoimetajad omanikke, see on alati käinud vastupidi ja käib ka edaspidi. Sellepärast on ajakirjanikele alati parim see omanik, kes on kaugel (Kadastiku sõnadega: väliskapital tagab sõltumatuse).
Ometi pole see raamat vähemalt algimpulsilt solvumise või kibestumise lugu. Algne mõte võis siiski pigem olla näidata tublit tükki Eesti ajakirjanduse lähiajalugu Kadastikuga peaosas. Küllap teab Kadastik hästi, et kui tema elutööraamatu oleks kirjutanud keegi teine, oleks see olnud hoopis teistsugune. Tema ise poleks paistnud ehk pooltki nii üllas ja võib-olla isegi mitte nii suur ja tähtis, kui ta soovib paista selle raamatu vahendusel. Küllap teab Kadastik isegi, et kaunim on lasta end kiita teistel, kuid olles selle töö ise ära teinud, jääb vähemasti olevaste ja võimalike tulevaste ebasoovitavate esituste kõrvale alatiseks tema enda versioon: mõjukas, mahukas, huvitav, jah, seda igatahes. Peatoimetajaid, kellest on saanud meediaettevõtte tegevjuhid, on iseseisvas Eestis teisigi, kuid selliseid, kes oleksid võrreldava eduga alustanud nõukogude režiimi ajal ning vabas Eestis karjääri võrreldava eduga jätkanud, ei tule küll ette. Sellisena on Kadastik kahtlemata unikaalne nähtus, kellel on, mida jagada. Meediaturu kujunemist vabas Eestis pole siiamaani nii detailselt kirjeldatud, see on haarav ja kahtlemata enamaid jutustajaid vääriv lugu. Hans H. Luik vaevalt viitsib, kuigi tema kokku pandud pilti oleks Kadastiku omaga võrrelda kõige põnevam.
Iseenesest võiks ju olla, et kui elutöö on tehtud, siis on hea ja kerge tunne. Vaev on juba nähtud, armastus tulnud ja rõõm jäänud. Ent kui peaks olema läinud nii, et töö on küll tehtud, aga armastust pole tulnud, siis pole vist tagantjärele enam suurt midagi teha. Pole mõtet selgitada, miks ta oleks pidanud tulema, või väita, et ta on alati olnud, kuid sellest pole lihtsalt seni õigesti aru saadud. Ent just seda Kadastik teeb, nõnda et loed, mõtled ja imestad: kuis on see ikkagi võimalik, et üks inimene on nii hoolitsev, tark ja hea! Pealegi on tal alati olnud õigus, ja isegi kui tal ei ole olnud õigus, on tal ometi olnud õigus ja on siiamaani, sest et tal lihtsalt on õigus. Selle KGB-asjaga oli nii (Kadastik kirjutas head ja õiglased lood, lihtsalt KGB rikkus need enne avaldamist ära) ja õigupoolest kõigi teiste asjadega ka. Kui peatoimetajad olid saamatud, ülbed või muidu sobimatud, siis oli see nende süü, mitte Kadastiku, kes nad ometigi valis. Kui omanik läks sõgedaks, siis läks ta sõgedaks, aga Kadastik hoidis tähtsad asjad õige joone peal sellest hoolimata. Õige oli iga tema otsus keegi tööle võtta ja õige oli ka otsus seesama inimene natukese aja pärast lahti lasta, sest et ühel oli üks ja teisel teine viga (ma ei kujuta ausalt öeldes ette peaaegu ühtegi inimest, kes ei tunneks selles raamatus oma nime kohates ebamugavust, kui pehmelt väljenduda). Õige oli ka Vaino Väljase kõnede kirjutamine ja peaminister Andrus Ansipi kõnede lihvimine: mitte mingit huvide konflikti ei ühel ega teisel ajastul, palun väga. Kadastik ei eksinud mitte kunagi.
Kui inimene ei eksi mitte kunagi, siis on tema ausus teatud kindlat sorti: see ei tee kunagi midagi kergemaks ei talle endale ega kellelegi teisele. Kadastik on lubanud olla lõpuni aus ning täita raamatu kirjutamisega kohustuse nii Postimehe kolleegide kui ka iseenda ees. „Vaikimine võrduks valetamisega.“ Ent kui valet enam ei ole, siis ei peaks enam olema ka valu. Ometi on valu ikka alles ja andeksandi ei paista kuskilt. Miks? Vist on nõnda: et saaks olla andeksand, tuleb andeks paluda või vähemasti tunnistada, et ollakse eksinud. Nii lihtne oleks tegelikult öelda, et neid KGB-asju poleks ma pidanud kirjutama, see oli vale ja ma palun andeks. Oleks Kadastik seda ammugi öelnud ja nii ka mõelnud (takkapihta veel tundnud), poleks Linnamäe teda saanud selle kaardiga rünnata. Ei saaks teisedki. Praegu valitud teel aga jääbki Kadastik oma päevade lõpuni kinnitama, et ta ei ole elanud kahepalgelist elu – kinnitus, millest jääb meelde kahepalgeline elu, mitte see, et midagi sellist pole olnud. Kollase meedia ajakirjanikud tunnevad seda fenomeni hästi. Pane pealkirjaks, et X eitab abielurikkumist, ja abielurikkumine on Google’i kõikvõimsas mälus X-iga igavesti kaasas, olgu seda olnud või ärgu olgu.
Teiseks, see jumal, kelle juurde Kadastik läheb andeksandi, austust ja armastust nõutama, on avalik arvamus – aga avalik arvamus ei tunne üldiselt ei lunastust ega andeksandi, iseäranis mitte nende suhtes, kellel on olnud õigus iga riigikorra ajal. Selleks et avaliku arvamuse või mõni muu jumal saaks Kadastikule armu mööda mõõta, peaks Kadastik oma õigusest lahti laskma. Viimaks peaks ta vist lahti laskma Eesti Meediast ja Postimehestki, sest et Linnamäe sõnum temale jääks ikka paika: asendamatuid ei ole. See oleks tulnud niikuinii. See tuleb alati. Aga isegi sellega oleks palju kergem leppida, kui teistelt tänu ootamise asemel ise tänada, tänada esimesena. Tänada kõiki neid inimesi, kellega on olnud au koos töötada ja teha neid asju, mida on olnud tore ja huvitav teha. Tänada isegi süsteeme, ettevõtteid ja organisatsioone, mille raames see kõik on saanud toimuda, sest ajakirjandus on kord juba selline asi, et üksipäini teda eriti teha ei saa. See peaks muidugi päris tänu olema, mitte ainult paljad sõnad, sest vale jääb alati valutama. Aga kui see oleks tehtud, siis poleks Kadastikul vaja karta, et „ligi 40 koos Postimehega elatud aastat võidakse maha vaikida ja tema isik võib lehes sootuks põlu alla sattuda“ (Eesti Päevaleht, 17.09.2016), kõik see hirm oleks täitsa asjata. Ja hea oleks vist ikkagi ka natukene usaldada. Inimesi, elu ja iseoma saatust. Kui pole ennemini osanud, siis võib proovida tagantjärele, aga kui see välja ei peaks tulema, võib ka käega lüüa. Jumal temaga, selle Postimehe ja kogu eesti meediaga! Las Linnamäe teeb omad vead ise. Las tema küsib endalt ise, milleks talle üldsegi meediaettevõte. Ta küsib seda niikuinii, sest et meedia, eriti paberlehte sisaldav ajakirjandus on vältimatult kahanev äri, kahanemine on pikk ja piinav ja üldsegi mitte pidulik, aga kindlasti pöördumatu, Facebooki ja Google’i peale ei hakka isegi Linnamäe hammas.
Lõpuks, 40 aastat meedia tippjuhina on tõesti pikk sõit, kordagi kraavis käimata nii pikka maha ei sõidagi, ja ju ei peagi. Sünniaasta eest ei mõisteta kedagi surma, ja kes eesti ajakirjandust natukenegi tunneb, see võib nüüd muiata, et ega see ju muud olegi kui üks munade peal käimine, olgu siis riigis parasjagu valitseva režiimi või omaniku isiku ja ärihuvide pärast. Suures joones peaks aga ses munade peal käimise mängus veel mõnda aega täitsa hästi hakkama saama nende kolme Kadastiku sõnastatud teadmisega: 1. Meediaettevõtte süda on ajakirjandus. Kui see süda hakkab lööke vahele jätma, siis haigestub varem või hiljem kogu meediaettevõte. 2. Enne kui mõtlevale inimesele midagi teha, tuleb järele mõelda, kas on mõtet. 3. Tarkus ja eesti ajakirjandus ei kuulu alati kokku. – Aegumatu klassika, mis sobib õpikusse.
