Foorum

Anti Liiv, Joel Sang
Midagi Vahingu pärandvarast
Vladimir Tšiž, “Kirjanik psühhiaatri silmis”

Alustuseks mõned väljavõtted:

“Ehkki seni pole veel tõestatud, et geniaalsus on tingitud degeneratsioonist, siis degeneratsiooni osatähtsust kunstilises tegevuses on osalt juba mõistetud” (lk 67, “Turgenev kui psühhopatoloog”).

“Näiteks üks tuntud teadlane sõitis aeg-ajalt külla oma vennale, kes oli provintsis tähtsal kohal; mõlemad vennad olid degenerandid, väga andekad inimesed” (lk 77, “Turgenev kui psühhopatoloog”).

“Kui Gogol oli tõesti onanist, siis tõestab see vaid seda, et Gogoli närvisüsteem oli patoloogiline; masturbeerimine oli kahtlemata haiguse sümptom, aga mitte selle põhjus; kui “Surnud hingede” geniaalne autor ei oleks olnud haige või ebanormaalne, siis ei oleks ta ka masturbeerinud” (lk 176, “Gogoli haigus”).

Kõlab anekdootlikult, eks ole? Aga selline oli 19. sajandi psühhiaatria, vene psühhiaatria tase. Tšiž laob diagnoose vasakule ja paremale. Tänapäeval – eriti pärast antipsühhiaatrilise liikumise õppetundi – ollakse diagnoosi panemisel väga ettevaatlikud. Muutunud on ka normaalsuse mõiste: 19. sajandil oli normiks ideaalne vaimne tervis, tänapäeval pigem keskmine. Kas see või teine isik on vaimuhaige, määratakse hääletamise teel. Ja siiani pole päris selge, kas hääletama peaks arstide konsiilium psühhoneuroloogia haiglas või õpetatud nõukogu ülikooli aulas.

Tšiž pole kuigi silmapaistev ei eriteadlasena – ehkki avaldas ühe psühhiaatriaõpiku – ega kirjanduse tõlgendajana, kippudes taandama kõik loovuse avaldused vaimseks hälbeks. Miks ta siis meile huvi peaks pakkuma? Kui värvikas tegelane Eesti ajaloost?

Riiginõunik Vladimir Fjodorovitš Tšiž saabus Jurjevisse 1891. aastal venestamislaine harjal, kui oli käimas ülikooli puhastamine saksa soost õppejõududest ja toimus sunduslik üleminek vene õppekeelele.[1] Ta võttis psühhiaatriakliiniku ja -kateedri juhtimise üle Emil Kraepelinilt, märksa suurema kaliibriga teadlaselt, keda loetakse lausa moodsa psühhiaatria isaks.[2] Õpetlasena keskpärane, oli Tšiž ilmselt tubli administraator, kes kaitses vapralt oma haigla ja patsientide huve. Kui rektor süüdistas teda raiskamises, vastas ta avaliku kirjaga, kus märkis: “Isegi mittepsühhiaatrile on selge, et õnnetud vaimuhaiged on ilma jäetud teadlikest rõõmudest, neile on kättesaadavad üksnes füüsilised mõnud ja seepärast on elementaarsele inimarmastusele vastuvõetamatu neile mitte võimaldada kättesaadavaid, s.t. maitselõbusid. Tõepoolest, ma olen korraldanud haigetele ja teenijatele koosviibimisi, kus olen neid kostitanud suupistetega, puuviljade ja kompvekkidega. Ma loen seda endale teeneks, pean oma teguviisi täielikult õigeks ja mitte keegi maailmas ei suuda mind veenda, et minu seesugune tegevus väärib laitust.”[3]

See on asja praktiline külg. Kui aga Tšiž asub filosofeerima, satub ta eetiliselt kahtlastele radadele: “Peame ilmselt nõustuma Nietzschega, et vaimselt nõrgad ja moraalselt värdjad ei vääri toetust ning nad peavad hukkuma; nende loomulik hukkumine ei too muidugi endaga kaasa midagi halba. Me ei pruugi küll Nietzschega nõustuda füüsiliselt nõrkade ja tõeliste värdjate osas; aga nüüdisaegne kaastunne värdjate vastu ei ole ilmselt kuigi viljakas ega vääri heakskiitu. Praegu ehitatakse varjupaiku enneaegsetele lastele, s.t. nõrkadele ja idiootidele, seega värdjatele; niisugust filantroopiat peetakse vooruseks” (lk 368, “Nietzsche moralistina”).

Tšiži võtmist “Eesti mõtteloo” sarja põhjendab Hando Runnel järgmiselt: “Tšiži käe alt kasvasid kuulsaks ka esimesed eesti soost psühhiaatrid ja psühholoogid. Need olid eeskätt Juhan Ottas (1870–1941), Juhan Luiga (1873–1927), Siegfried Talvik (1878–1929), kaudsemalt ka Konstantin Ramul (1879–1975). Meenutagem, et doktor Juhan Luiga oli meie “Eesti mõtteloo” raamatusarja esimene autor, talle kuulub sarja avaja au. Nagu Juhan Luiga, nii ka Vladimir Tšiži pärandi kirglik uurija, tundja ning eestvõitleja oli psühhiaater ja kirjanik Vaino Vahing (1940–2008). Algatus ja juhtmõtted käesolevagi köite koostamiseks pärinevad just nimelt Vahingult. Kraepelin, Tšiž, Luiga, Talvik… Vahing – eks olegi üks uhke, katkematu liin meie omases mõtteilmas!” (lk 8, “Vladimir Tšiž ja tema asend eesti mõtteloos”).

Küllap õppis assistent Luiga professor Tšižilt diagnoosimist ja tulusaid ravivõtteid, kuid maailmavaateliselt pole neil kuigi palju ühist. Paaris kirjatöös mainib ta Tšiži kui arsti, kuid mingit vaimujärglust sealt välja lugeda ei anna. Seevastu 1909. aastal kritiseerib Luiga Päevalehes üsna teravalt Tšiži tagurlikke seisukohti: “Ja nüüd, kus sõjaseadus ja erakorralised seadused maksvusel, arvab professor paraja aja olevat kuulutada, et poliitilised surumised kellelegi kahju ei tee ja et ümberpöördult: “Valu karastab ja kasvatab inimest.” … Isegi mõista ei lase rahvuse ja kuritegude küsimus ennast siin paari reaga ära õiendada. Aga niipalju peame tähendama, et me Tšiži otsuseid mitte omaks ei või tunnistada.”[4]

Küll aga esines Vahing professor Tšiži jüngrina ja oskas luua ta ümber salapära, poetades siin-seal jutu sekka ta nime. Et keegi polnud Tšižist suuremat kuulnud, siis kujunes tahes-tahtmata mulje, et tegemist on avastamata geeniusega. Saladuseloori ei kergitanud eriti ka Vahingu artikkel “Psühhopatoloogia ja looming”,[5] kus muuhulgas refereeritakse Tšiži uurimust “Turgenev kui psühhopatoloog”. Tšiži nimi kordub tihti Vahingu “Päevaraamatutes”. Sealt saabki selgust, mis plaanid tal Tšižiga tegelikult olid – Vahing nägi Tšižis eelkõige oma näidendi tegelast.[6] 16. jaanuaril 1971 on ta registreerinud äsjase proovi-etteaste: “Haigla 90. aastapäev. … Esitasime Lembit Eelmäega Tšiži lood.”[7]Tšiž keerleb ta mõtteis veel tosin aastat hiljemgi. 2. mail 1982 on Vahing üles tähendanud: “Võiks näidendis kokku viia Juhan Luiga, Vladimir Tšiži, Ernitsa ja ta haiguslood.”[8] Vahest köitis Vahingut võimalus vedada paralleele kahe venestamisaja vahel: 1970. aastate bürokratiseeruv Tartu Riiklik Ülikool meenutas mõneti Jurjevi vastavat õppeasutust. Olgu kuidas tahes – isegi kui Vahing on Tšiži müstifitseerimisega meid ninapidi vedanud, on Tšiži kirjatööde avalikuks tegemine tervitatav, sest vabastab meid nime lummusest.

Omaette küsimus on see, mis peaks kuuluma eesti mõttelukku ja kas on seal kohta ka kodumaisel psühhiaatrial. Ilmamaa asjaomases sarjas annavad tooni juristid ja riigimehed. Õigusteadusega võrreldes on mõni psühhiaatria haru, eeskätt psühhoanalüüs, tunduvalt filosoofilisem distsipliin ja on andnud Lääne trendide toel ohtralt siirdeid ka eesti kirjandusteadusse (alates Johannes Semperist kuni Hasso Krulli ja Jaanus Adamsonini[9]). Paraku pole Eesti juhtivad psühhiaatrid oma mõtterännakuid esseedeks vormistanud. Jüri Saarmal on küll hulgaliselt üllitisi, kuid enamasti on tegu õppevahendite või rahvavalgustuslike brošüüridega.

Kas eesti mõttelukku kuuluvad üksnes need mõttehiiglased, kes on selle kulgu

vahetult mõjutanud, või ka isemõtlejad, kes on jäänud omal ajal Eestimaal laiema tähelepanuta? Hermann von Keyserling, kohalikest filosoofidest kuulsaim, tuli eestikeelsesse käibesse alles pool sajandit pärast surma ega mõjutanud sünkroonselt kuidagi eesti vaimuelu. Oma aega ootavad veel mõnedki eesti intellektuaalid, kelle põhitööd on publitseeritud võõrkeeles, kas või Andrus Park – Jüri Alliku sõnul üks originaalsemaid ja sügavamaid mõtlejaid tänapäeva sotsiaalteadustes.[10] Samas on isamaalisest vaatevinklist kahjulikke tegelasi, kes on kunagi oma mõttearendustega Eestimaal paljusid vaimustanud (või pahandanud), kutsunud kaasa mõtlema (või vastu vaidlema) ning mõjutanud seega otseselt meie vaimuilma. Üks sellistest on Gustav Naan. Kas Ilmamaal on plaanis ka Naani köide?

^[1] Kujuka pildi, kuidas see tollal käis, annab Jaan Rossi artikkel: J. Ross, Professor Arthur von Oettingeni lahkumine Tartu Ülikoolist 1893. aastal. Tuna, 2010, nr 1, lk 85–92.

^[2] J. Saarma, Psühhiaatria minevik ja tänapäev. Tallinn, 1982, lk 90.

^[3] Sealsamas, lk 150.

^[4] J. Luiga, Mäss ja meelehaigus. Tartu, 1995, lk 139–140.

^[5] V. Vahing, Psühhopatoloogia ja looming. Sirp ja Vasar, 14. ja 21.11.1969.

^[6] Maimu Bergi sõnul “hakkas Tšiž Vahingut huvitama eeskätt sellepärast, et ta kujutles elavalt vist Luiga sulest pärit pilti Tšižist, kes sõidab Tartu vahel lahtises kalessis, kõrval abikaasa – ja just see abikaasa oli põnev, uhke hoiakuga ja vurrukestega ülahuule kohal. Mitu korda tsiteeris Vaintsa mulle just seda, minulgi on tänini silme ees kujutluspilt uhkest paarist, eriti daamist”.

^[7] V. Vahing, Päevaraamat I. Tallinn, 2006, lk 129. Kõrvalmärkusena: Vahing hakkas Tšižiga tegelema professor Saarma õhutusel.

^[8] V. Vahing, Päevaraamat II. Tallinn, 2007, lk 208.

^[9] Psühhoanalüüsi mõistestikku üritab Adamson kasutada ka Tšiži kõnealust köidet analüüsides, vt J. Adamson, Geeniuste asi. Sirp, 17.12.2010.

^[10] Vt J. Allik, Psühholoogia lihtsusest. Tartu, 1997, lk 7.

Vilja Kiisler
Luuletaja, kes teab ussisõnu
Mari Vallisoo, “Tabamatu toalävel”, “Koidutäht koolivihikus”

Vallisood ei ole näha. Ei võta ta kuskil sõna, ei räägi kultuurisaadetes ega esine festivalidel, ei saa suurt kokku lugejategagi. Ei ela kaasa nn aktiivset kirjanduselu, ei käi ega kohtu, nagu kirjanikud ikka teevad, tema juures ei kogune ta loomingu imetlejad. Intervjuusid annab imeharva, neis rohkem varjates kui avaldades. Kirjanike liidu teatmikus pole ta telefoninumbritki, rääkimata meiliaadressist. Pilte on Vallisoost vaid üksikuid, ühe käe sõrmedest piisab, kui kokku lugema hakata.

Enne vastset valikkogu polnud talt kümme aastat raamatut tulnud, ehkki uusi tekste oli ilmunud küll, peamiselt Loomingus. Ometi otsivad ja leiavad kriitikud üha tema mõju paljude nooremate eesti luuletajate loomingus. Mõjud saavad aga teoks ainult tekstide kaudu, väga vähe leidub neid, kes Vallisood üleüldse näinud on, ammugi tunnevad. Otsustanud kõnelda ainult oma tekstides, on Vallisoo valinud isikliku silmapaistmatuse ja isegi isolatsiooni.

Pole kuulda, et keegi Vallisoo luulest monograafiat kirjutaks, kuigi pärast autori kuuekümnendat eluaastat võiks sellega ju alustada küll. Elulookirjutajad ei mõistakski Vallisooga midagi peale hakata – kuidas luua portreed luuletajast, kes kõike oma isikusse puutuvat nii hoolega varjab? Kirjandusteadlastel pole ilmselt vähimatki lootust kord tapeedi vahelt leida kirju või päevikuid, mis Vallisoo “inimliku mõõtme” avalikkuse ette tooksid. Pole vist teist eesti luuletajat tõsiseltvõetavate seas, kes oleks nii kinnine, nii salapärane.

Kriitika on Vallisoo suhtes olnud heatahtlik, aga natuke ebalev, justkui langeks loomingulegi loojat katva vaikimise vari. Näib paratamatu, et kui tekste autori isikuga seostada ei suudeta, st millegi väljenduseks pidada ei saa, siis kõneleb kriitik enamasti endast, oma mõtetest ja tunnetest, mis tal lugedes tekkisid – või proovib ette kujutada, missugused on need tunded ja mõtted, mida autor tema meelest vahendab. Kirjeldatakse nii- ja naasugusena luuletaja “lüürilist mina”; otsitakse ja leitakse rahvaluule motiive ning allusioone eesti kunstluulele, mis muidugi on olemas.

Päris luule aga ei tegele vist mõtete ja tunnetega, eriti mitte Vallisoo oma. Ma ei usu üldse, et mõtetest või tunnetest saaks luuletusi teha. Võib-olla ainult algajad või kehvad saavad, aga seda pole Vallisoo kunagi olnud, “Kallitest koertest” (1979) peale on ta luules eriline kindlus ja nägelikkus, mis saab sündida ainult tunnetest ja mõtetest kõrgemal – taipamise seisundis, milles nähakse, kuidas asjad on. See nägemine või taipamine asub emotsionaalsusest ja kognitiivsusest kõrgemal, inimese päris olemuse lähedal, olemata ometi see olemus ise, sest puhtasse olemasolusse jõudnuna pole enam ei vajadust ega võimalust midagi kirja panna.

Selles nägemises, mida inimene, luuletaja ise ei tekita ega tee, on maailm näha niisugusena, nagu ta on, puhastatuna mõtetest, tunnetest ja ka ajast. See võib sündida unenägemise ja ärkvelolemise piiril, kui ollakse rohkem ärkvel kui päris ilmsi: “On nii kustunud valge, / et see ühtki ei ärata. / Ainult mind. / Olen ärkvel / nagu elus ei kunagi”; “Sooniline käsi / salasõnu kirjutab, / silm aga tukub.”

Vallisoole omaselt paistab olemasolu asjade kaudu, vahest polegi teist nii asjalikku luuletajat. Katkine pliit, hiirte näritud madrats, koitanud kapp. Lillelised linad, lahke laega tuba, säng ja laud. Padjad ja peeglid, peidu- ja panipaigad, keldrid ja kummutid. Toad, millest keegi on lahkunud kas alles äsja või aastasadade eest (vahet pole), ja kääksuvad, kohe-kohe hingelt langevad uksed, mida üha kellegi võõra ja tabamatu eest suletakse (ise ära lennata võib alati ka akna kaudu) – või siis avatakse, kui tulija on kerjus, vallasant, sõjast naasnu või külakoer.

Ehkki sageli ballaadiliseks nimetatud, st näiliselt jutustava, kirjeldava ülesehitusega tekstid justkui näitaksid meile mingit pilti või lugu, on neis aeg pigem seisma jäänud kui liigub. Õigemini, aega pole, sõnasse jõudes tõusevad inimesed ja asjad ajast välja, sest ajastud liiguvad kohutava kiirusega (“kambrium / devon / kriit”); selleks et midagi näidata, tuleb aeg seisma panna. Aga nägemises jääb aeg seisma iseenesest, sest siis on niikuinii korraga kõik see, mis enne oli ja mis veel tuleb. Suured sajud ja silmaveed on kohal juba siis, kui vanaeit lapsega alles niitmata heinamaalt raudrohtu korjab. Aja lugu on hetkes, mis kestab igavesti.

See on siis, kui tuul äkki tubadest läbi tuhiseb, perememm aimab ohtu, paneb lusika käest ja küsib rohtu “suure valge jumala käest”. Siis, kui lapsed piiblit lehitsevad ning pildilt tõuseb üks, kes “paneb läänetaeva sisse käe”. Kui tuleb keegi “keskajast läbi” ja toob kaasa tuliseid küpsekartuleid. Siis, kui vaarema pärandatud hallid riided on äkki kadunud (“…ei ole / selles hunnikus kirevas”). See on siis, kui kella löögid lähevad segi, kui on “Ikka veel pealelõuna / Täna / Kuusteist null viis”; “Iga kord esimest korda / kuus jääb tal löömata”.

Alati võib keegi minna ja tulla “kaugete ilmade kaudu”, kus elusid enam ei loeta. Mehed on kas just sõtta läinud, sinna minemas või sealt poolemeelsena tagasi tulnud, sest lõppematu Liivi sõda käib kogu aeg; alles pöidlapikku vennakegi ihub mõõka (“Mõtleb, et mõõgaga / üheksapäise”). Õed aga aina kuulatavad, “kas ju sõda siia saab”. Naine, ilmade ema, seisab õues või tühjas toas, mäletades kõiki oma sündinud ja sündimata poegi, nõelub siis kartulikotti, kui “Supp keedetud, sool lisatud. / Liha võetud ja kondid visatud / koerte ette, et lase närivad”.

Ilmasambast naisele on see loomulik, sest alati on olnud, et lapsed ja mehed on juba läinud või pole veel tulnud. Raske on hoopis luuletajal, sest omas nägemises on ta kõik need naised: “Siinsamas õue taga sõda kõmab. / Vist veri, hukkunute hala kajab. / Ja veelgi pimeneb. / On luuletajal / nii raske!” Nägemine sünnib valude vaheajal, kui selgus on nii suur, et “üksühe otsa segamini sõnad” võivad õigesse järjekorda minna, pärast uneta ööd, teadvuse selgeimas seisus. See ongi luuletaja saatus: olla ärkvel magavas majas.

Ega selles mõttes nõidumisel ja luuletamisel suurt vahet olegi. Mõlema jaoks on tarvis näha, kuidas ja mis miski on, olla ärkvel, teadvel. Selleks peab olema küllalt väge, et nägemisel tekkida lasta ja see seisund n-ö välja kannatada. Peab olema väga keskendunud, et kuulda, kuidas lambarauad räägivad. Igaühega ju ei räägi, selle poolest on luuletuses rohkem antut kui tehtut. Luuletajale antakse nägemine, et näidata. Ühine on luuletajal ja teadmanaisel see, et sõnad peavad tingimata õiged olema ja neid tuleb õigesti ütelda, muidu ei toimi. Kodu pole kummalgi, sest elamise ja tegutsemise paik ongi sõna.

Selles mõttes on kahju, et “Ussisõnadest” (2001) pole Vallisoo valikkogusse ühtki teksti võtnud. Liiga vähe on ta ilmselt arvanud olevat noid, kes kaunist idamurret mõistavad, ja küllap see nõnda ongi, mõistjad on kas ammu surnud või pole veel sündinud. Nii ei jõua teadmanaise ja luuletaja ilmseim ühisosa “Tabamatusse toalävel”, mis koondab tekstid 1979–2000, kuigi olemas on see kõigis ilmunud kogudes. Ühtki pärast 2000. aastat ilmunud luuletust pole Vallisoo valikkogusse võtnud. Range, vahest liigagi range käega on see valikkogu kokku pandud.

Kellele “Tabamatu” liiga kange on, võib tagasi pöörduda varem ilmunud luulekogude juurde – neid ei saa luuletaja õnneks tagasi võtta, kätkegu nad pealegi ka vähem täiuslikke tekste – või lugeda vastset “Koidutähte koolivihikus”. Viimane teeb tundeuskugi lugejale ilmsiks, et luuleks saanud kirjatähel on taevatähtede ja arvudega rohkem sugulust kui emotsioonide ja meeleoludega (kes heaks nõiaks tahab saada, tudeerigu aritmeetikat ja füüsikat). See, kes on juba lapsena sõrmede abil arvutades teada saanud, et mc²on E, ja ära tundnud, et ta ise ongi πr², ei vaja jumalate nägemiseks mikro- ja teleskoope “ega muidu kolu”. Ta võib kergelt, leivateo ja leemekulbi liigutamise kõrvalt, naljaga poolekski näidata teisi maailmu, neid ajaviiteks liita ja lahutada, ruutu tõsta või kuupjuurida; ilmutada kosmose mustreid, mille teaduslikuks kirjeldamiseks võib kuluda inimpõlv, taipavaks nägemiseks aga üksainus hetk.

Iseenesest mahub kogu Vallisoo luule ühe käe pihku ära, kõik ta raamatud. Sõnad on ju nii kerged, ja Vallisoo kaalub igaüht nii kaua, enne kui lugeda lubab. Keegi ei saa tema luulest ka ükskord viimase sõnani kokku kogutuna kokku panna mitmekilost klotsi, nagu mõni kuulus üliproduktiivne autor juba ise eluaegu teinud on. Kui üldse keegi, siis vahest tema võiks kord kogu oma luuleteekonna koondada ühteainsasse teksti, mis oleks kange kui mürk. Või koguni ühteainsasse silpi, mille kordamisega võib üheainsama elu vältel viimsesse vabadusse jõuda.

Johanna Ross
Romaan, mis lugedes laguneb
Katrina Kalda, “Eesti romaan”