Foorum

Roy Strider
Ühiskondliku Lõhe Sihtasutus

Pronksiööl 2007 vabanesid eestlased oma rahvusriigi pealinna püstitatud Teise maailmasõja mälestusmärgist. Palakatega kinnikaetud sündmusplats, kraana, mäss ja märulipolitsei. Kõik selleks, et näidata – nüüd oleme tõeliselt vabad!

Kuid kas “vabastajast” vabastamine ikka suurendas vabadusi? Pigem ei. Mitmed vabadused said otsese löögi kohe pärast aprillisündmusi: vabadus usaldada, vabadus omada poliitilisi vaateid, vabadus otsustada ise selle üle, mida ühel ühiskonna liikmel vaja peaks minema, et tema elu oleks täisväärtuslik. Mis ärivabadusse puutub, siis oli tulemuseks transiidi kokkukuivamine ja paljude idanaabriga äri ajavate Eesti ettevõtete nutune nägu. Meist, vastvabastatutest, said ühiskondliku ja poliitilise lõhe suurenemise tunnistajad.

“Ühiskondlik lõhe” on sõna- ja seisukohavõttudes sageli kõlanud sõnapaar. Enamik Eesti poliitikuid raius nagu rauda, et mälestusmärgi vägivaldse teisaldamisega ning sellele järgnenud märuliga Tallinnas ja teistes linnades olevat see lõhe hoopiski vähenenud ning pronksmehe küüditamine soodustanuvat kõvasti venekeelse elanikkonna integratsiooni.

Õnneks tekkis sellele arvamusele kohe ka mitmeid oponente, kes juhtpoliitikute seisukohale vastandusid. Mina olen veen­dunud, et aprillisündmustega ühiskondlik lõhe hoopiski süvenes.

Emotsioonid võidavad mõistuse

On vale ja valus, et Eestis parteielus lehvib ringi jesuiitlik vaim, mis rakendab järjest sagedamini ja avalikumalt oma sisepoliitilise võimuvõitluse rakendi ette teemasid, mille puhul oleks vaja hoopis suuremat riigimehelikkust ja lugupidamist nende suhtes, keda need teemad otseselt puudutavad. Pronksiöö kujunes Reformierakonna sooloks IRLi toetajaskonna ärakahmamisel. Hiljutised Tiibeti sündmused aga demonstreerivad, et eestlaslik poliitiline rehepaplus vohab jõudsalt edasi, ajades oma sisepoliitilise kähmluse võrseid kuhu iganes.

Kuidas suhtuda Tiibeti teema tõstmisse Reformierakonna poolt, kui selle peamine eesmärk näib olevat ise “pildile saada”? Kas saab teisiti kui imestusega vaadata, kuidas IRLi vapiloom Mart Laar muudab protesti Tiibetis toimuva ülekohtu ja vägivalla vastu kindlakäeliselt kommunismi kuritegelikuks kuulutamise populistlikuks pasunakooriks?

Loomulikult pole kommunismi ideede kriminaalseks kuulutamisel midagi pistmist olukorra parandamisega Tiibetis – viimase puhul peaks eesmärgiks olema eelkõige dalai laama ja Hiina valitsuse vahelise dialoogi taasalustamine ja selle toetamine.

Samas on nii Reformierakond kui IRL hiinlastega äriajamise idee peaarhitektid. Alles hiljuti võis ajalehtedest lugeda uhkustamist, kuidas Eestisse on meelitatud üks Hiina suursadam ning et peagi hakkame me punakapitalismi verist kaupa Venemaale transiiditama.

See siinsest teemast veidi hälbiv näide iseloomustab hästi Eesti poliitilise elu argipäeva: põhimõttelageda häältepüüdmise nimel seisavad poliitmehed hammas hamba, silm silma vastu. Neil ei olegi aega probleemide tegelikku olemusse süveneda. Ei jätku kannatust ega head tahet teineteise ärakuulamiseks, veel vähem kuul­davõtmiseks.

Nõnda saab vaid ennustada, et ühtede ja samade näitlejatega vaatemäng jätkub vana hea stsenaariumi kohaselt. Sellest nõiaringist väljumiseks näen reaalselt ainult üht  võimalust – kodanikuühiskonna tugevnemist, kodanikuaktiivsuse olulist kasvu ja otsedemokraatia mehhanismide läbimurdu igapäevase valitsemise seni vägagi kiivalt valvatud territooriumile.

Pronksiöö oli šokk, kuulutas meedia pärast palavaid sündmusi. Tegelikult ju oligi. Paljastati Eesti riigi vaenlased. “Pronksöö pani rahva koonduma ja puhastas õhku. Me saime taas teada vahepeal juba peaaegu ununenud tõsiasja, et “nad” on jätkuvalt olemas. Eesti riiki ja rahvast vihates elavad nad siinsamas, meie kõrval.”1

Kuid kas paljastati ikka õiged vaenlased?

Arvan, et Eesti vaenlasteks on kapseldumine, rumalus, rahvusliku lõhe säilitamine ja süvendamine, kõva käega jonniajamine. Kas pole siis järsku nii, et nood “nemad” on hoopiski “meie”, s.o ühiskondlikult domineeriva enamuse emotsioonidel klaverit mängivad otsustajad?

Pronksiöödel ja pärast neid paljastus Eesti riigi reaalsus. “Ootamatult” sai väga selgeks, et Eestis elavad erinevad rahvused ja erinevad inimesed, kellega on vaja, kuid ei soovita suhelda ega suhestuda. Ja sai ka selgeks, et Eesti üks suuri vaenlasi on konservatiivne ksenofoobne mõtteviis, nagu sooviksid kõik, kes veidigi Eesti standardist erinevad, aina meid vallutada, okupeerida ja jäädavalt hävitada väikerahva iseolemise imet.

Kes vihkab Eesti riiki?

See ületamatuna näiv kompleks on pideva manipulatsiooni emapiimaks ning kõik veidigi vabamasse õhku murda püüdvad diskussioonid takerduvad viimaks ikka ja jälle väikerahva hirmude traagelniitidesse. Ja oleks väär väita, nagu poleks poliitikutel nende foobiate võimendamisel ja ärakasutamisel edu olnud.

Arvan, et muulased ei vihka Eesti riiki. Usun, et nad armastavad Eestimaad. Eesti on nende kodu.

Kuid oleks pentsik, kui selles kodus, kus neile erilist sõnaõigust pole jäetud ja kus “peremeesrahvas” talitab “nende teiste” arvamisest hoolimata, leviks issanda imena üksteisemõistmise vaim. Ega seda vaimu olegi neile riigi valitsejate ja põlisrahva poolt ette nähtud.

Vihkamine on Eestis aga selgelt olemas. Eestlased ei salli venelasi. Venelastele ei meeldi eestlased. Seda sallimatust salata ei saa.

Pärast esmast ehmatust hakkas kostma nõrgukesi hääli, mis imestusega küsisid: milles küll said olla niisuguse mässu juured? Leiti, et häda olevat selles, et venekeelne elanikkond elab Venemaa meedia mõjuväljas, kuna eestikeelset meediat kee­lebarjääri tõttu ei tarbita. Oli see vast avastus! Pronksiöö põhjuseks ei olnud mit­­te võimude käpardlikkus ja läbikukkumine ühiskonna ühendamisel, vaid lihtsalt Vremja?!

Olgu peale, kuid kolmandikul Eesti elanikest on õigus emakeelsele telekanalile kindlasti.

Alles kuusteist aastat pärast Eesti taas­iseseisvumist võeti üles arglik mõte Eesti oma venekeelsest riigitelevisioonikanalist. Muidugi mõista asuti säärast “eestlastest maksumaksjate raha raiskavat” ideed sama hoogsalt mutta trampima, nagu seda püüti teha ka Tallinna Ülikooli Katariina Kolledžiga.

Erinevalt riigist õnnestus ülikoolil muu­laste kaasamiseks oma kolledž siiski luua. Riiklik telekanal võiks olla selle akadeemilise algatuse vääriline järgmine samm.

Kahjuks pole rahvuslikule kaardile panustav võim selles suunas tegutsemisega kiirustanud. Uhiuusi telejaamasid sünnib nagu seeni pärast vihma, Kalevi kommivabrikust sai Tallinna linnatelevisioon ning naistele, lastele suunatud jaamad pressivad turule kiiremini, kui harv telerivaataja end nendega kurssi jõuab viia. Aga venekeelset riigitelevisiooni võib ootama jäädagi.

Tänaseni pole mina märganud küll üh­tegi valitsuspoolset reaalset sammu, mis laseks järeldada, et pronksiööst on midagi positiivset õpitud. Samuti ei ole kuulda ühestki sisulisest analüüsist, mille põhjal saaks plaanida ühiskondliku lõhe leevendamiseks nii vajalikke tegevusi.

Kui mitte arvestada järjekordset, rahvastikuministri büroo ja selle poolt palgatud konsultatsioonifirmade grupi koostatud intergratsiooniprogrammi (mis on täpselt sama mittemidagiütlev nagu kõik eelmised, toimimatud), pole riigil ette näidata mingeid kaante vahele köidetud pabereid, mis võiksid olukorra parandamise suhtes lootust anda.

Ja miks peakski? Muulaste integreerimine ohustab väikese rahvusriigi kuvandit. Rahvusromantika ei vaata võõraste peale ülemäära romantiliselt. Hirm oma eksistentsi jätkumise pärast on suurem kui valmidus muutuda.

Kui Tallinna linn otsustas pronksmeest mitte teisaldada, sõitis valitsus linna otsusest lihtsalt üle.

Kindlasti on olukorra lahendamiseks vaja koostööd, avaldasid tookord arvamust Eesti erakonnad. Pole aga kahtlust, et selle all mõeldi kitsa ringi sisest, erakondadevahelist koostööd. See oli üks paljudest tunnusmärkidest, mis näitavad, kui kaugele on enesekeskse poliitika ning “omaenese tarkusest ja ülevõimust” lähtuv otsustetegemise traditsioon Eestis arenenud. Nii kaugele, et mitte keegi ei avastanud toona enesestmõistetavat vajadust koostööks mitte erakonnasiseste võimuladvikute mu­rumängudes, vaid eri ühiskonnarühmade, erinevate maailmavaadete vahel.

Millised oleksid olnud võimalused kon­flikti rahumeelseks lahendamiseks? Kokku oleks tulnud kutsuda kõiki konfliktiosalisi koondav komisjon, mis avalikult ja kõiki aspekte silmas pidades oleks probleemi kallal töötades leidnud osapooli rahuldava rahumeelse lahendi. Seda enam et komisjoni töö pidev avalikustamine oleks soodustanud dialoogi, arvamuste paljususe austamist ning mõjunud lõppkokkuvõttes lõimumisele ja rahvusrühmade vastastikusele lugupidamisele positiivselt.

Tõsi, saaga algul peeti alternatiivseid lahenduseotsimisviise veel vihjamisi võimalikuks. 2006. aasta juunis arvas peaminister Ansip, et “pronksmehe probleemiga võiks tegeleda Ühiskondliku Leppe Sihtasutus”.2 Arvatavasti aga oodati Ühiskondliku Leppe SA-lt või ükskõik milliselt konsensust otsivalt komisjonilt või koostöökojalt vaid üht valmisvastust – “Teisaldada!”

Usun, et selline konsensuse leidmine, kus lõppotsus on juba vaikimisi ette ära määratud, võib Eesti multivaatelises ühiskonnas osutuda ka edaspidi vägagi keeruliseks ega pruugi mahtuda demokraatia ja heade sotsiaalsete tavade raamidesse.

Vähem kui aasta ärategemise vaimust ajendatud sündmusi ei jätnud konsensuse otsimiseks just palju võimalusi. Tallinna linna pronkssõduri-ümarlaud, mis vastandus valitsusele, muutus institutsiooniks, millele ükski otsustaja enam mingit tähelepanu ei pööranud.

“Marodöörid,” kinnistus ametlikus kee­­lepruugis hinnang langenute kohta, kelle kalmudele see hauatähis oli püstitatud. Kuigi hilisemad analüüsid seda versiooni ei kinnitanud, oli taas kord üks konflikti õhutav kuvand käibele lastud.

Jõudemonstratsioon

Läbirääkimispoliitika asemel hakkasid piitsaplaksudena peagi kajama keelud ja käsud. Kahe suurema rahvusgrupi normaalsele läbisaamisele ja integratsioonile anti otsustav kabelimats. Olgu peale, ega seda integratsiooni ei olnud riiklikest programmidest hoolimata ju sisuliselt ek­sisteerinudki. Oli üldteada, et eestlased ei suhtle venelastega ja vice versa. Nüüd aga lõhuti seegi, mis 2007. aasta kevadeks tasapisi tekkinud oli, ning lükati võimalus kahe rahvusgrupi lähendamiseks määramatusse (aga kindlasti kaugesse) tulevikku.

Kui provokatsioonid pronkssõduri üm­ber jätkusid, otsustas riik panna ausamba juurde ööpäevase nähtava politseivalve. Sõnum oli lihtne: meie käes on võim ja jõud. Loomulikult ei aidanud säärane jõudemonstratsioon kaasa pingete leevenemisele, vaid niihästi suurendas lõhet, mõistmatust, närvilisust ja emotsioone kui ka kahandas rahumeelse lahenduse võimalust.

Ühesõnaga valitsus tegi kas tahtmatult või tahtlikult kõik vajalikud sammud, et konflikti esile kutsuda. Sest kui pronkssõduri väärtustajatest maaliti meedia abil pilt kui vähese haridusega ja primitiivse intellektiga ning agressiivselt meelestatud marginaalsest rühmast (keda pole küll vähe, kuid ikkagi palju vähem kui meid – eestlasi!), siis ei osanud enamik inimestest taandada end kõrvaltvaataja rolli, et märgata – selle nn marginaalse agressiivse rühmaga kaklusesse astudes madaldas valitsus end samasuguseks. Pealegi üritasid võimud alfaisase kombel oma vastast agressiivsusega üle trumbata, haarates selles kõhklematult initsiatiivi ja vürtsitades oma tegemisi sageli demagoogiaga, mõnel juhul lausa ebatõese info levitamisega.

Jüri Pihli esinemine mässuööl meenutas mulle paljuski Iraagi infoministrit, kes kinnitas, et edukad lahingud vastasega viivad võidule ning võimsad Iraagi väed põhjustavad vastasele suuri kaotusi – samas kui Ameerika juhitavad koalitsiooniväed tema selja taga kaadris juba Bagdadi vallutasid. “Olukord Tallinnas on täielikult kontrolli all, palume kodanikel säilitada rahu,” teatas minister korduvalt, telepilt aga näitas samal ajal Tallinna peatänaval politseijõudude puudumisest julgust saanuna takistamatult laamendavaid rahvahulkasid.

Hiljem on püütud korrakaitsejõudude niisugust, laamendamist lõppkokkuvõttes soodustanud tegutsemist näidata strateegilise käiguna, mis lubas märatsejaid nende inetute tegude pealt telepilti püüda ja nõnda edastada rahvusvahelisele üldsusele sõnumit: “Tallinna mässajad olid elajad, tsivilisatsioonivälised vandaalid. Märulil puudus tegelik poliitiline põhjus, venelased, kes on pätid, otsisid vaid põhjust laamendamiseks ja röövimiseks.”

Deklareerides, et äärmuslastele ei tohi anda kõlapinda, kasutas peaminister ise äärmuslikke vahendeid, mis paiskasid pealinna kaosesse, milletaolist viimati võis näha ehk 1944. aastal – sõjas, mille lõpu tähistamiseks pronksmees püstitatud oligi.

Ken-Marti Vaher on öelnud: aprillimäss pani meid ennast tugevdama. Arvan, et Vaheri “meie” hõlmab eelkõige monumendi teisaldajaid, võibolla ka üldse võõrahirmus eestlasi. See “tugevdumine” õhutas vihkamist rahvustunnuse alusel, sundis inimesi uutele kahtlustustele, külvas usaldamatust ja püüdis juurutada Eesti oma Patriot Act’i, pronksiööpaketiks ristitud seadusemuudatuste kogu. Teisisõnu: rahutused panid ühiskonnagruppe veelgi enam kapselduma ning andsid indu nendele, kes kodanike turvalisust jutlustades tahtnuksid Eestit politseiriigiks muuta. Aprilliööd ajasid end relvastama, sundisid poliitikuid ja repressiivorganeid oma seljatagust kindlustama. Kuid ühiskonnale tähendas see nõrgestamist. Ja aprillimäss pani Eesti ennast nõrgestama.

Pronksmees kui sümbol

Tõnismäe ausammas oli eelkõige muidugi sümbol (hoolimata valitsuse katsetest teda “hauatähiseks” pisendada). Kindlasti ei olnud sel sümbolil sellist ühest tähendust nagu ametlik retoorika või siis äärmuslikumad sambapooldajad talle omistada püüdsid. Eesti ühiskond ei olnud tegelikult (ega ole praegugi) jagunenud sugugi vaid kaheks äärmuseks, kuigi – taas kord – just säärast muljet üritati sündmuste eel ja käigus tekitada.

Kui asetaksime kõnealuse sümboli sot­siaalsel väljal ükskõik millisesse punkti, näeksime hästi, et selsamal väljal asuvate isikute või rühmade vaade ja sellest tulenev käsitlus sõltub nende asendist sümboli suhtes ning sellega kaasnevatest paljudest mõjutajatest.

Äärmuslikke vaateid võimendades õn­nestus sündmuste dirigeerijatel suurendada küll täiesti vastandlikel positsioonidel asuvate isikute hulka, kuid mina usun, et enamik eestimaalastest jäi sündmuste käi­gus “tsentrisse”, säilitades seejuures oma erinevad hoiakud sümboli suhtes. Just seal, sotsiaalsel väljal erinevates tsentripositsioonides paiknevate seisukohtade pinnal, oleks saanud sündida ühiskondlik dialoog ja selle alusel tulnuks kujundada monumendi lõplik saatus. See aga polnud kuidagi võimalik olukorras, kus isegi ohtliku manöövri tagajärgede eest hoiatanud sotsiaalteadlased ristiti rahvusäärmuslaste eesti tiiva poolt punaprofessorite kambaks.

Taas kord virutati sümboliga, seekord lausa okupandist teadlase kujulisega.

Jumalate sõda

Nõukogude korra ajal Eestisse sattunud venelasele sümboliseeris kuju Tõnismäel vene rahva võitu Suures Isamaasõjas ning oli seetõttu teatavas ajaloolismütoloogilises kategoorias kõrvutatav eestlaste Kalevipojaga. Mäletan, kuidas sattusin pronksiööde ajal kujunenud olukorda arutama oma ansamblikaaslase Allan Vainolaga, kes elab toonaste sündmuste keskpunktile nii lähedal, et võis koduaknast toimuvat ise tunnistada. “Revolutsiooni ajal tapeti Venemaal jumal ära,” arvas Allan tookord. “Inimestele on vaja mingit religiooni. Võidust fašistide üle sai vene rahva uus jumal. See sammas on nende jaoks religioosne sümbol!”

Kui eestlaste jaoks on muutunud üheks jumalaks raha ja väline edu, siis rahvusliku diskursuse raames on vähemalt sama tähtis usutunnistus ka “tiblade vihkamine”. Sellele “tiblade vihkamise” jumalale tahetaksegi nüüd püstitada uus, endisest võimsam, säravam ja uhkem ausammas. Kindlasti ei ole vabadusmonumendi hämar ja käsuliinis toimunud muundumine Vabadussõja ausambaks juhuslik, vaid teenib kindlat poliitilist eesmärki. See on jumalate sõja teine lahing, kus ühiskonna lõhestamine ja ohvrikstoomine jätkub.

Ilmselgelt ei tunne venekeelsed muulased end Eestis üleliia turvaliselt. Ebavõrdne ligipääs poliitilistele ja muudele otsustusprotsessidele, suured erinevused tööhõives: paljude uuringute järgi ei ole venelastel Eestis eestlastega samu võimalusi ega võrdseid tingimusi konkurentsiks tööjõuturul. Kuigi suur osa segregatsioonist ei toimu mitte rahvust, vaid tööala pidi, on ühiskonnas tuntavas eelisseisundis eestlased.

Kindlasti pole see mingiks uudiseks ei võimule ega vaimule. Üldine foon on muulaste suhtes Eestis tõrjuv ning selle teadasaamiseks pole vaja isegi uurimusi: iga eestimaalane tajub neid nähtamatuid jõujooni vaistlikult. Pärast pronksiööd on eestlaste eelarvamused venelaste suhtes isegi suurenenud (nagu kinnitab rahvastikuministri büroo poolt Saar Pollilt tellitud uuring).

Tegelikult ei soovi eestlaste enamus Eestis kedagi integreerida, kuna see oleks neile lihtsalt ohtlik. Kardetakse, et kui integreeritud muulased satuvad senisest enam esinduskogudesse ja võimustruktuuridesse, siis tekib neil võimalus rahvusriigi kontseptsiooni muutmiseks ning lumepalliefektina võib järgneda Eesti tegelik muu­tumine multikultuurseks postmodernistlikuks koosluseks. See oleks hoop eestlaste senisele identiteedimääratlusele, samuti väheneksid nende domineerimine ühiskonnas ja sellest tulenevad eelised.

Ainus õiglane lahendus oleks mõlema rahvusgrupi teineteisele lähenemine ühiskondliku muutuse nimel. See tähendaks, et kui Eestis elavad venelased muutuksid veidi rohkem eestlasteks, peaksid eestlased samavõrra venestuma. Pikapeale tekiks uus rahvus, eestivenelaste kõrvale ilmuksid vene-eestlased. Selline väljavaade oleks paljude eestlaste meelest kindlasti rahvuslik katastroof, mida iga hinna eest ära tuleb hoida. Seega peab enamik integratsioonist rääkijaist selle all silmas hoopis protsessi, mille käigus venelased peaksid eestistuma, ehk assimilatsiooni (kuigi ka see viimane tähendaks mõnegi eestlase arust sulaselget õnnetust).

Assimilatsioon aga ei ole integratsioon. Soovimatus samas riigis elava suure rahvusgrupi olemasolu tunnistada tähendab edasise lõhestumise jätkumist.

Vastandamise strateegia jätkub

Ei olnud raske arvata, mis juhtub ühiskonnaga, kui ausamba suhtes, mis kolmandikule sellest ühiskonnast on religioosseks sümboliks kujunenud, vaenutegevust alustatakse.

Aga kiirelt saadud poliitiline cash tuli panna intresse teenima.

Naši komissarid on muidugi koomilised ning eks ole seegi üks suurriiklik etendus. Pühalik-tõsised kostümeeritud võitlejad ennastsalgavalt tungimas vastase tagalasse. See on Timuri ja ta meeskonna tänapäevane edasiarendus, mis külvab põnevust ja patriotismi paljudesse noortesse.

Samal ajal on vene noored saanud endale väärilise vastase, kes pakutud luuremängu kõhklematult ning sama suure innuga vastu on võtnud. Ma ei oska anda hinnangut, kui suurt riski Eesti Vabariigi rahvuslikule julgeolekule kujutavad nood telkmantlitesse mässitud vinnilised noorukid, kelle peaeesmärgiks on vaid saada kätte oma kümme kuulsuseminutit mingi pisikese naaberriigi pealinna lilleklumbi ääres paigale tardudes. Kuid näen ohtu selles, kuidas iga kinninabitud, deporteeritud, raudu pandud vene noorega mängib riik sama luuremängu teisel, propagandapoolel välja uusi teemat ülal hoidvaid sõnumeid. Lõhe aga üha suureneb. Naši naeruvääristamine või nende võitluse naljakspööramine ei ole keeruline. Valvas riik aga nalja ei mõista. Tema sõdib telkmantlitega edasi ja raske on öelda, kumma poole tuuleveskid on suuremad – vene vapratel uuspioneeridel või kartmatult rahvusvahelisi vandenõusid ja vaenulikke võitlejaid paljastaval Eesti võimul.

“Hoolsalt planeeritud rünnak Eesti riigi vastu,” öeldakse nüüdki, aasta pärast aprillisündmusi. Öeldakse ilmselt ka tulevikus, veel pikka aega. Eks ju oligi, kuid selle rünnaku planeeris enda vastu Eesti riigivõim ise. Toompeale oleks justkui loodud Ühiskondliku Lõhe Sihtasutus.

1 Ja aasta sai sõnaks… Postimees 31.12.2007.

2 I. B ä r e n k l a u, Ansip ei näe pronkssõduri mujale viimisele alternatiivi. Postimees 02.06.2006.

Oudekki Loone
Tänu kellele pole meil kodusõda?

2007. aasta 26. aprilli õhtupoolikul seisin ma Tallinna Lennujaamas ja kuulasin ETVst kaitseminister Jaak Aaviksoo väiteid, et kaitseminister peab näitama, kuidas ta oskab sõda pidada, ning vaatasin sinna kõrvale eriti irooniliselt mõjuvat reklaami “Euroopa Liit seisab rahu eest kogu maailmas”.

Mõned tunnid hiljem meenus mulle, kuidas Indoneesias Acehi provintsis kodusõja ajal kohalikud pidasid kinni autosid, et kontrollida, kas inimesed ikka atšehi dialekti räägivad. Need, kes ei rääkinud, lasti maha – või vähemalt nii mulle sealtsamast provintsist pärit tõlk rääkis. Tolle õhtu alguses ma igaks juhuks vältisin Tallinna tänavatel eesti keele rääkimist – kuid see hirm osutus alusetuks. Nii oma tugeva eesti aktsendiga venekeelsete, eesti- kui ka ingliskeelsete pärimiste peale (“Kas te panite tähele, kunas Reformierakonna aknad sisse visati?” “Kas politseid on näha olnud?” “Kas pisargaasi kasutati?” jne) sain viisakad vastused kõigis neis keeltes. Ma olin õnnelik, see hetk veenis mind, et tegemist on siiski liiga emotsionaalseks muutunud valitsusvastase meeleavaldusega, mitte sammuga etnilise kodusõja poole. See ei tähenda, et oleksin ennast Tallinna kesklinnas hästi tundnud: kui ma paar tundi enne seda, kui Dmitri Ganin surma sai, pidin samalt tänavalt ära jooksma, sest natsisümboolikat riietel kandnud inimeste rühmast visati minu poole ilmselgelt midagi Molotovi kokteili laadset (ja oli selge, et politseid sellele tänavale niipea ei jõua), siis leidsin, et info nimel surma saada vaja ei ole. Koju jõudes nägin veel Kanal 2 erisaate lõppu, kus saatejuht avaldas arvamust, et järgmine päev võib ehk kaasa tuua isegi valitsuse tagasiastumise.

Mida oleks saanud teha?

Ei toonud – ehkki valitsus oli kogu “pronks­sõduri saaga” juures teinud ilmseid vigu. Hakatuseks: kõigile pidi olema ilmselge, et Eestis leidub inimesi, kes tahavad pronkssõdurit näha Tõnismäel. Demokraatlik mõtteviis – ja ka lihtsalt terve mõistus – ütleb, et kui mingil ideel on tugevad vastased, tuleks esimese sammuna püüda kindlaks teha, mis neid vastaseid kõige enam häirib, et siis vajalikke korrektiive teha. Sel hetkel, kui Delfi veergudel tutvunud inimesed1 moodustasid pronks­sõduri kaitseks kodanikuliikumise Notšnoi Dozor – kuigi tõesti, see toimus mais 2006, enne valimisi, ehkki sama peaministri ajal –, oleks valitsus pidanud nendega ühendust võtma ja küsima konstruktiivseid ettepanekuid. Poliitika ei salli tühja kohta: kui mingit tugevat vastuolu ei ürita lahendada kehtiv võim, siis on ilmne, et seda püüavad teha teised jõud.

Järgmiseks: kui äsja moodustatud valitsus leidis, et Tõnismäel tuleb teha väljakaevamisi, siis seesama terve mõistus ütleb, et rahu säilitamiseks tulnuks läbi rääkida nii pronkssõduri teisaldamise aktiivsete pooldajate kui vastastega, selleks et kõiki gruppe teavitada oma selgetest ja rahumeelsetest tegevuskavadest. Ka sel hetkel oli olemas nii pronkssõduri ümarlaud kui ka hulk eesti ja vene liikumisi ning aktiviste, kes sel teemal olid sõna võtnud.

Viimaks, 26. aprilli päeval, kui Tõnismäel oli veel rahulikult käituv inimmass, oleks saanud ju ükskõik milline valitsusliige ilmuda nende ette ja kinnitada: praegu me tegeleme väljakaevamistega, kuju saatuse otsustame hiljem pärast arutelu, seni akrediteerime teatud arvu kodanikuliikumiste liikmeid ja meediaesindajaid, et need saaksid toimuvaid töid jälgida. Kõik need ülilihtsad sammud oleksid vältinud öise korralageduse, lõhutud aknad ja Molotovi kokteilid. Nende sammude tegemata jätmine demonstreerib meile kõigile, et Eesti valitsusel ei olnud huvi säilitada rahu omaenese riigis – peaminister ei pöördunud venekeelse meedia poole mitte enne probleemi teravnemist, eesmärgiga rahu säilitada, vaid siis, kui enam midagi vältida ei saanud.

Kummaliseks jääb see, et kuigi valitsus oli teinud nii ilmseid kommunikatsiooniprohmakaid oma kodanikega suheldes, ei tekkinud eestikeelses meedias isegi mitte arutelu tagasiastumise teemal. Eesti meediapilt keskendus küsimusele “kes siin maal elavad / kes siin maal võivad elada?”, mitte sellele “mismoodi kõik inimesed, kes sellel territooriumil asuvad, võiksid elada?”. Kahel esimesel päeval jooksid meediavahenditele tormi mitmed natsionalistid ja rahvuslased (mitte tingimata äärmuslikud) ning vaprad sõdurid, kes ikka niisuguste konfliktide puhul püüavad masse veenda, et vägivald ja “karm käsi” on ainuvõimalik käitumisviis. Veel enam, neil esimesil päevil rõhutati asjaolu, et “Venemaa on vaenlane”, ja kultiveeriti vastandust “rahulikud inimesed ja pätid”. Niisugune käsitlus võimaldas täiesti vältida debatti teemal “millised probleemid meie riigikorralduses on niisugused, et meie kodanikud otsustavad blokeerida liikluse Tallinna kesklinnas?”. Kui mingis riigis on kogukond inimesi, kellele ilmselgelt ei sobi elukorralduse mingi aspekt, siis nagu ma juba osutasin, tuleks esmalt teada saada, mis täpselt ei sobi, alles siis saab välja mõelda lahendusi. Kahjuks ei küsitud, ning aasta hiljem on tekkinud etnilisi gruppe veelgi enam lahutavad stereotüübid, mida kirjeldab tabavalt lavastaja ja telemees Aleksander Zukerman: “Venelased arvavad, et eestlased peavad plaani, mida pärast pronkssõdurit veel ära viia. Eestlased arvavad, et venelased joovad kodus viina, tahavad siis linna lõhkuma minna ning Pihkva diviisi appi kutsuda.”2

Kui uudised näitavad tänavale tulnud inimesi peamiselt venekeelsetena (nii nagu see ka reaalsuses oli), kui arutatakse, milliseid sanktsioone võiks Venemaa ette võtta,3 rõhutatakse Euroopa Liidu distantseerumist ning seejärel üteldakse “tänaval märatsesid pätid”, siis loob see – vildakalt küll – meie ette pildi, nagu oleksid kõik umbes 5000 inimest, kes 26. aprilli ööl Tõnismäele kogunesid, olnud “vene pätid, kes hävitavad Tallinna”. Reaalsuses on praegu, aasta hiljem, lõhkumise eest kohtu alla antud sadakond inimest, kes sugugi mitte kõik pole venekeelsed inimesed. Tõepoolest, juba kolm-neli päeva pärast juhtunut hakati siiski mainima, et “lojaalseid venelasi on ka, need, kes 26.–27. ap­rillil kodus olid”. Antud hetkel see tõesti vähendas rahvuskonflikti eskaleerumise võimalust, kuid samas propageeris mõtteviisi, nagu vene rahvusest kodanikud ei võikski kasutada oma põhiseaduslikku õigust avalikele kogunemistele.

Baltimaad või Balkan?

Seega “pronksiööle” järgnes meediakampaania arvamusartiklitena ja juhtkirjadena, mida jälgides tekkis mitmeid kordi tunne, et ma ei ela mitte 21. sajandi alguse Eestis, vaid 20. sajandi 90. aastate Balkanil. Serbia meedia haaras tookord kiiresti kinni Miloševiƒi väidetest, et Kosovo puhul pole küsimus mitte ainult poliitikas, vaid “meie isamaas”. Keelekasutus Serbias taandus demagoogiale, retoorilistele küsimustele ja hüüatustele “äravalitud rahvast”, kes astub vastu oma saatusele. Tekkisid enesehaletsus, ultimaatumid, vägivalla õigustamine, konspiratsiooniteooriad jne.4 Niisugune retoorika lõi serblastele nii Serbias, Horvaatias kui Bosnia-Hertsegoviinas tugeva “rahvusliku konsensuse”, suurendas aga ühtlasi viha ja halvakspanu “mitteserblaste” vastu ning see viis Kosovo provintsi autonoomia kaotamiseni, koonduslaagrite ja etnilise genotsiidini. Nagu osutab Heather Rae: “Bosnia-Hertsegoviina etniline puhastus ratsionaliseeriti ideoloogiate “Serbia serblastele” ja “kõik serblased ühte riiki” kaudu.”5

Seesama enesehaletsus, pilt “vaprast Eestist, kes ometi julges selja sirgu ajada”, “Euroopast, kes meid ei mõista”, “unikaalsest ajalookäsitlusest” ning mõtete ja kavatsuste omistamine teisele etnilisele kogukonnale ilma mingisuguste reaalse aluseta toimus kahjuks ka Eestis. Õnneks ei võtnud ükski poliitik Miloševiƒi positsiooni.

27. aprilli Eesti Päevalehe arvamusküljelt leiab kahe kolumnisti artiklid, mis väärivad mõlemad tagantjärele tsiteerimist:

“EL-i võimetus midagi ette võtta on paljuski temasse sisse ehitatud. “Postmodernse”  organisatsioonina eelistab EL alati konfliktile koopteerimist. Konflikti korral kujuneb ühenduse moto – “Ühtsus paljususes” – automaatselt ummisjalu tormamiseks madalaima ühise nimetaja suunas. Venemaa osas on selleks praegu vaikus, silma kinnipigistamine, pealesunnitud pimedus. Madalaima ühisnimetaja automaatsust aitaks väärata kaks asja: terav ajalooline mälu ja/või visiooniga juhid. (…) Kuni EL-i “moraalne mädanik” kestab, määndab see omal väiksel viisil ka Eestit. Moskva punub meidki oma valede ja ko­loniseeritud väärtuste võrku…”6 

Niisugune mõte viitab selgelt, et rahumeelsete lahenduste otsimine on Euroopa Liidu nõrkus, püüd saavutada kokkuleppeid, mitte omavahel sõdida – et poleks enam sõda Euroopas, seepärast see liit kord loodi – on “mädanenud ideoloogia”. Selline mõtteviis ei ole maailmas muidugi midagi uut, ka tänapäevases maailmas mitte, kuid tavaliselt ei argumenteeri sellelt aluselt meie liitlased Euroopa Liidus, vaid naabrid Venemaa valitsuses – ja seda kasutasid ka kaugemad naabrid Serbias, rõhudes “teravale ajaloolisele mälule” ja vajadusele vastu astuda oma saatusele.

“…eestlane on loomult uhke, kuid en­nasthävitav – oma hirmud ja alanduse pöörame enamasti iseenda vastu. (…) Aga selge on, et Eestis ei lõppenud okupatsioon Eesti Vabariigi taastamisega. Okupatsiooni ületamine alles kestab. (…) Eesti on iseseisev riik vaid seetõttu, et me ei leppinud meile pealesurutud ajalookäsitusega.”7

Rahvuse “loomus” ei ole tegelikult kuidagi midagi tõestatavat või isegi määratletavat, pigem leiab sellesarnast arutelu tõepoolest natsi-Saksamaal välja antud teostes. Ka mina olen eestlane – näiteks –,    aga ma kinnitan, et ma ei ole ennasthävitav. Sellised  konstruktsioonid, uute kollektiivsete minapiltide loomine, rajavad tihti müüdistikku, et õigustada suvalisi käitumisakte, “uhked ja ennasthävitavad” serblased otsustasid ka viimaks omaenese riigi täies hiilguses taastada – probleem, mis ei ole siiani lahendust leidnud.

“Pruukis aga Eesti riigil veidike mehisust üles näidata, Vene eruohvitseridel veidike ässitada ja tundmatu näitaski Tõ­nismäel oma tõelist palet. Pronksist maski tagant vaatas välja hoopis uus nägu, õigemini juba ära unustatud vana. Mitte sõdur ega muu tsiviliseeritud tegelane, vaid kõi­ge ehtsam vene pätt. Tema olemasolu olimegi juba peaaegu unustanud.”8

“Eesti mehisus”, “vene pätt” ja “ära unustatud vana” ei vaja tegelikult kommentaare. Tegemist on ilmselge rahvusgruppidevahelise vastanduse loomisega, kus ühed on moraalselt kõrgemad kui teised. Kui venelased on pätid, siis tuleb nad vangi panna, ehk vastavaid vangilaagreidki ehitada?

Samal päeval alustab Andrus Kivirähk Eesti Päevalehes konspiratsiooniteooria loomist, mille järgi toimunu oli riigivastane üritus, sihitud demokraatia kukutamisele ja hilisemates tõlgendustes ka Venemaa poolt organiseeritud.

“Lõpuks ometi võis palja silmaga näha, kelle kõrval me ikkagi päevast päeva siin Eestis elame. Millist meelsust esindavad inimesed, kes sõidavad meie kõrval trammis ja käivad meiega samas poes. (…) Ja ometi korraldavad nad sealsamas nii stiilipuhta kristalliöö, et Hitler ja SA pruunsärklaste staabiülem Röhm võiksid nende üle õigusega uhked olla.”9 

Sellele sekundeerib peatselt järjekordne Postimehe juhtkiri:

“Ent nende mõnesaja või mõne tuhande pätiga, kes kaks ööd Tallinnas märatsesid, pole Eesti riigil vähemalt ümarlaua taga midagi rääkida. Need ei ole isegi mitte tavalised kriminaalkurjategijad, kelle eesmärgiks oli poode rüüstata. Ei, nende hoiak oli selgelt poliitiline. Nad astusid Eesti riigi vastu ja tegutsesid hoopis teise, Eestile vaenuliku riigi huvides, kasutades rüüstamist ja lõhkumist üksnes abivahendina oma eesmärkide saavutamiseks.”10

Selleks ajaks ei olnud avalikkusele ega ajakirjandusele esitatud mingeid selgeid tõendeid – ega ole esitatud siiamaani – et akendelõhkumine oleks olnud kuidagi poliitiline akt. Veel enam, hilisemad uurimised on näidanud, et mitmetel lõhkujatest ja vägivallatsejatest oli kriminaaltoimik olemas juba varasemast. Tegelikult on ju loogiline, et kui kesklinnas on 5000 inimest ja politsei on peaaegu täies koosseisus kogunenud mingi ühe punkti ümber – antud juhul Tõnismäele –, siis seadusest mitte hoolivad inimesed kalduvad olukorda ära kasutama ning asuvad teistes kohtades varastama ja lõhkuma. Et päevane meeleavaldus oli spontaanne, siis ei olnud ka ühtegi autoriteeti, korraldajat, kes oleks enda peale võtnud korra eest hoolitsemise, kui politsei liikus kuhugi mujale.

Sama päeva Postimehes muudab olukorra veelgi kafkalikumaks kirjanik ja ajakirjanik Mihkel Mutt:

“Ühelt poolt sigatses kahel päeval vaid murdosa. Aga see, et ülejäänud ei vandaalitsenud, ei tähenda kaugeltki, et nad meisse hästi suhtuksid. Nad on vaid seaduskuulekamad. (…) Šokeeriv oli aga saja eestikeelse vahistamine. Rahulikult seisvat inimest on kõige mugavam pikali käratada. (…) Põhiline, et antud juhul olnuks politseil äärmiselt lihtne teha vahet pätil ja korralikul inimesel. Veelahe jooksis ju täielikult keele pinnal. (…) Kardan natukene, et eestlased kohkuvad ise ära oma vaprusest. Oi, me tegime neile liiga.”11

Mihkel Mutt ei viita ühelegi uuringule, mis kinnitaks, et venekeelsed suhtuvad eestikeelsetesse halvasti – see on lihtsalt tema mõte, mida ei ole võimalik ka kuidagi ümber lükata, sest kui näidata venelast, kes ütleb “ma armastan Eestit ja eestlasi”, siis saaks sellele ju antud loogika järgi vastu väita “ta ainult ütleb nii, küll mina juba tean, mida ta mõtleb”. Niisugune argumentatsioon loob vaid olukorda, kus inimesed hakkavad üksteisesse suhtuma kahtlustavalt juba lihtsalt emakeele põhjal – ja kui kaugel on siis see artikli alguses mainitud Acehi provintsi stsenaarium?

2. mai tõi avalikku diskursusse aga olulise muutuse koos Eesti Ekspressi  ar­tikliga “Peaministri salasõjad”, kus kirjeldati küllalt erapooletult, kuid selgelt valitsust kritiseerivalt positsioonilt pronkssõduri saagat ning valitsuse peataolekut küsimuse lahendamisel. See on ka artikkel, milles pakutud sündmuste rekonstruktsioon tundub mulle olevat praegu avalikkuses omaks võetud – nii Eestis kui väljaspool seda. Analüüs muutus mitmemõõtmelisemaks ning ka poliitikud astusid tagasi jürgenligilikelt seisukohtadelt “Eesti” ja “Vene” poolest. Konspiratsiooniteooria Venemaa osalusest ja organiseerimistööst paraku jäi. Sellele viitasid hil­jem paljud poliitikud: “kõike organiseeriti Pikalt tänavalt” (iroonilisel kombel asub seal peale Venemaa saatkonna ka meie Siseministeerium) ja “tegelikult oli plaanis midagi palju hullemat”.

Üleval hoiti ka arutelu sellest, et tegelik hoop on plaanitud Eestile anda 9. maiks. Reaalsus näitas meile aga hoopis midagi muud – ja seda eelkõige seetõttu, et Eesti vene kogukond oli aprillisündmustest mõistnud, et vägivald sünnitab ainult vägivalda. Mai esimene nädal tõi Eesti ajakirjandusse aina rohkem vene nimega auto­reid, kes kinnitasid oma kurbust lõhutud pealinna pärast – mõnikord ka lõhkujate suhtes nulltolerantsile kutsudes (näiteks ajakirjanikud Viktoria Korpan Postimehes, Viktoria Ladõnskaja saatekülalisena ETVs). Rahulolematuse väljendamisel valitsuse vastu pöörduti tüüpiliste rahumeelse protesti meetodite poole, nagu autosignaalide kasutamine teatud ajal ja kohas, tänavail üliaeglaselt sõitmine. 9. mai keskpäeval oli Tallinna kesklinnas punaseid nelke hankida peaaegu võimatu: kõik, mis müügil olid olnud, viidi juba hommikupoole jooksul Tõnismäe muruplatsi ümbritseva aia külge. Seekord oli aia juures ka politsei, see tavaline, mitte märulipolitsei, ning minu naeratusele nad igal juhul vastasid.

Kuid tundub, et see 2007. aasta aprilli balkanlik meediakampaania on muutnud meie avaliku arutelu viisi. Näiteks arvatavasti esmakordselt ilmusid iseseisva Eesti meediasse sedavõrd kallutatud ja läbinisti ideoloogilised koh­tu­repor­taažid. Tiiu Põld kirjutab Postimehes: “Jaanuari keskel algas ja täna jätkub Harju maakohtus kriminaalprotsess nelja väidetava revolutsionääri üle, keda süüdistatakse riigivastases kuritöös – massiliste korratuste organiseerimises.”12 Karistusseadustiku § 238, mis käsitleb massiliste korratuste organiseerimist, ei maini sõna “riigivastane kuritöö” (minu arvates on tegemist üldse sisutühja terminiga, kuid see arutelu ei mahu siinse artikli raamesse). Kui meenutame reaalseid sündmusi – valitsuse kommunikatsioonipankrot, aia püstitamine Tõnismäele, spontaanne rahumeelne meeleavaldus, sellest väljakasvanud tänavarahutused –, siis jääb ka väljend “väidetavad revolutsionäärid” ilmselgelt põhjendamatuks.

See aga tähendab, et Eesti on nüüd varasemast haavatavam ultranatsionalistliku retoorika suhtes ning kättesaadavam Miloševiƒi, Hitleri või Stalini taolistele poliitikutele ning ideoloogiatele.

Miks meil ei ole siis kodusõda?

Vaadates tagantjärele seda vihkamist, mida ühed mu kaasmaalased mu teiste kaasmaalaste vastu paari päeva jooksul meedias välja valasid, süveneb minus ainult üks veendumus: see, et ma ei kirjuta praegu rindeteateid pealkirjaga “Me oleme kaotanud Kiviõli!”, ei ole tingitud ei Eesti valitsuse “karmidest otsustest”, mai alguses Tallinna linnapea poolt kokku kutsutud ümarlauast ega Eesti meediast, vaid selle eest pean ma tänama ainult oma venekeelseid kaasmaalasi, kes tegid juba mainitud otsuse: mitte vastata vihkamisele vihkamisega ja astuda välja vägivalla suletud ringist. Niisugune käitumine peaks meile kõigile tõestama, et vihastel arvamusavaldustel “ussist meie väikese riigi rinnal” ei ole mingit reaalset alust. Eesti venekeelsed elanikud demonstreerisid efektiivselt oma soovi elada rahus – ja teadmisi sellest, milline protest on kohane demokraatlikule ühiskonnale.

Samas ei tule unustada, et seesama va­litsus peab nüüd, aasta aega hiljem, üht teist sambasõda. Püütakse püstitada klaasist risti, hävitades seekord ise ja otseselt omaenda pealinna ajaloolisi väärtusi – Harju mäe bastione ei õnnestu taastada nii lihtsalt nagu Pärnu maantee poeakende purunenud klaase. Ma loodan, et me kõik, eestlased ja venelased, oleme aastatagustest sündmustest saanud kogemuse, et vägivald sünnitab ainult uut vägivalda, ning uut sambasõda ja võimalikke järgmisi valitsusepoolseid ignorantsiväljendusi vastustatakse teisel viisil – ning Serbia ja Indoneesia jäävad vaid hoiatavateks paralleelideks.

Et see pole üksnes lootus ja unistus, vaid kättesaadav reaalsus, tõestab ka asjaolu, et püüd keelata põhiseaduse (või sellele toetuva seadusandluse) muutmisele suunatud rahumeelseid meeleavaldusi, nii nagu 2008. aasta jaanuaris siseminister Jüri Pihl oma eelnõus pakkus, juba kukutatigi ko­danikuliikumiste poolt läbi – kasutades lihtsalt läbirääkimisi, argumente, rahumeelset tänavaletulekut, traditsioonilist ja uut meediat. Loodan niisiis, et tulevikus ei märgi aastad 2006–2008 Eesti ajaloos mitte etnilise konflikti algust, vaid tugeva, iseennast valitseva kodanikuühiskonna teket.

1 Vt V. L a d õ n s k a j a, Notšnoi Dozor. Eesti Ekspress 01.06.2006.

2 U. S o o n v a l d, Zukerman: Meil õpetatakse eesti keelt nõukogude ajast tuttavate meetoditega. SL Õhtuleht 29.03.2008.

3 Näiteks rõhutatult neutraalsena esitatud  arutlus: J. P i i r s a l u, Kes ütles: “Tere, mina olen Eesti president!”? Eesti Päevaleht 27.04.2007.

4 M. S e l l s, Religion, History and Genocide in Bosnia-Herzegovina. Rmt-s: Religion and Justice in the War over Bosnia. Ed. E. Scott Davis. New York; London, 1996, lk 53.

5 H. R a e, State Identities and the Homogenization of Peoples. New York, 2002, lk 193.

6 A. L o b j a k a s, Vene-pimedus. Eesti Päevaleht 27.04.2007.

7 E. A r u j ä r v, Okupatsioon meis enestes. Eesti Päevaleht 27.04.2007.

8 Nädala nägu: Tundmatu vene pätt. Postimees 28.04.2007.

9 A. K i v i r ä h k, Pronksmees ja kristalliöö. Eesti Päevaleht 28.04.2007.

10 Kurjategija koht on türmis. Postimees 30.04.2007.

11 M. M u t t, Eesti riik kaotab süütust. Postimees 30.04.2007.

2 T. P õ l d, Pronksööl juhtunule eelnes aktiivne ässitustöö. Postimees 28.01.2008.

Tanel Tammet
Küberrünnakute moos aprillirahutuste kibedal pudrul

Pronkssõduri saaga paljudest kasulik/kahjulik-aspektidest jäi tolmu settides pinnale üks, võibolla ainus Eesti jaoks selgelt kasulik sündmustejada: küberrünnakud, nende tõrjumise mütologiseeritud eepos ja see, kuidas poliitikud selle blufi piiri peal seisva kampaania välja mängisid.

Küberrünnakud ise on sotsiaal-tehnoloogiline fenomen: suurt rünnakut ei saa edukalt korraldada äkki, ette valmistamata, üksiku huvilise poolt. Rünnak – ja samamoodi kaitse – eeldab läbipõimunud, evolutsioneeruvat võrgustikku internetist ja sotsiaalsetest sidemetest, kus üks ei funktsioneeri ega arene ilma teiseta. Meie silma all – just praegu – on toimumas interneti ja ühiskonna koevolutsioon ning küberrünnakud on üks sellesama evolutsiooni teravalt tunnetatavaid aspekte.

Suuremas plaanis vaadates oli “meie” küberrünnak väike täpe maailmas pidevalt ja igal pool toimuvas sõjas võrgukanalite ümber. Peaaegu alati on motivatsioon ma­janduslik, meie aprillirünnakute eriliseks nüansiks oli puhtpoliitiline motiveeritus. Selle ebahariliku nüansi dramaatiline rahvusvaheline väljamängimine Venemaa riikliku rünnakuna Eesti riigi vastu oli riskantne ja andis üksikuid tagasilööke, aga lõppkokkuvõttes osutus poliitiliselt selgelt kasulikuks aktsiooniks.

Tekitasime maailmas palju suuremat – seejuures positiivset – meediakajastust ja huvi, kui n-ö harilikud rahutused seda kunagi oleksid suutnud. Päris kindlasti tegid küberründajad Eestile suure heateo.

Suurim võitja oli seejuures pronkssõduri teisaldaja – kaitseministeerium. Juba mitu aastat oli käimas protsess rahvusvahelise küberkaitse kompetentsikeskuse rajamiseks, millest edaspidi loodeti kujundada NATO kompetentsi- ja koolituskeskust. Tugi sellise asja tegemiseks oli olemas nii Eesti sees kui NATO ringkondades, kuid mõlemalt poolt mõõdukalt leige. Rünnakud ja nende eduka tõrje väljamängimine tõstsid meid tähelepanukeskmesse ja kiirendasid kogu protsessi väga oluliselt. Suutsime tekitada NATO sees endale mainelise niši.

Mismoodi rünnakuid Venemaalt täpselt organiseeriti, ei saa me ilmselt kunagi teada. Küberrünnakud ei vaja iseenesest mingit jõuorganite-poolset kampaaniat: väga edukalt saavad sellega hakkama asjassepühendatud tegelased omaenda initsiatiivil. Samas ei tee suurem tugi kunagi paha, ja kõigil suurvõimudel on olemas mitmed jõustruktuurid seda sorti asjade korraldamiseks. Teisalt kalduvad riiklikud struktuurid siiski oma tegevuse kaugemaid tagajärgi kuigivõrd prognoosima, küberrünnakute ärakasutamine Eesti kuvandi kergitamiseks aga pidanuks olema ettearvatav.

Küberrünnakud on geriljasõda, kus ük­sikud fanaatikud, eraarmeed, riiklikud toetused, organiseeritud kuritegevus ja puhas eraettevõtlus kombineeruvad sarnaselt internetiga ad hoc organisatsiooniks, millel ei saagi olla keskset, hierarhilist juhtimist.

Eesti väiksuse tõttu oli meid kerge võrgurünnakutega häirida – panku, telekomifirmasid, olulisi ametiasutusi ja ajalehti on meil vähe –, aga samal põhjusel saime end ka suhteliselt kergesti kaitsta. Massilised ründed käivitatakse harilikest ärahäkitud koduarvutitest üle maailma, ning esmaseks enesekaitseks piisas meie üksikute välisühenduste filtreerimisest: telekomifirmade suured ruuterid lihtsalt ei lasknud sihtmärkidele suunatud andmepakette Eestisse sisse. Väljastpoolt Eestit ei saanud enam meie internetipankasid kasutada ja ajalehti lugeda, aga mis siis: süsteemid läksid vähemalt käima. Järgmiste päevade ja nädalate jooksul asuti meie väikese tsiviilse kaitseorganisatsiooni CERT juhtimisel niisugust filtreerimist toimetama juba väljaspool Eestit asuvates internetiruuterites, kuni lõpuks sai kaotada piirangud välismaalt Eestisse liikuvatele internetipakettidele. Kujutame ette analoogilist olukorda Ameerikas: enamik häkitud koduarvutitest asub oma riigi piirides, telekomifirmasid, ühendusteid ja ristmikke on tohutult, mingit lihtsat võimalust enamikku ründajatest ühe klõpsuga välja lülitada ei ole.

Meetodeid küberrünnakuteks on palju. Viimastel aastatel domineerib tõsisemate operatsioonide korral kõikjal üks põhimeetod, nn hajutatud teenusetõkestus (levinud lühendina DDOS – distributed denial of service). Sisuliselt on idee väga lihtne, palju lihtsam kui arvutitesse sisse häkkimine: kui tahame mingi veebisaidi töötamist takistada, tuleb selle veebisaidi poole pöörduda nii tihti, et ta ei jaksa enam veebilehti välja anda ning ta internetikanal on päringuid sedavõrd täis, et harilike mitteründavate kasutajate päringud sinna enam eriti ära ei mahu. Analoogia raadiosaate segamisega on täiesti olemas: saadame jaama kanalil tugevat müra, keegi ei saa enam jaama kuulata. Internetis on kanal enamasti kahepoolne: kasutaja küsib serverilt mingit lehte, ja server siis saadab talle selle lehe. Ei segata mitte serverist väljaminevat infot (sest see liigub eri suundades), vaid koormatakse server üle päringutega. Päringul ja päringul on seejuures suur vahe: harilikult püütakse teha just selliseid kiuslikku sorti päringuid, mis serverit kõvasti rohkem häiriks kui tavakasutus.

Peale veebisaitide saab niisuguse rünnaku käivitada ka e-posti serverite ja interneti massiliiklust suunavate ruuterite vastu. Viimaste kinnijooksmisel on hoopis tõsisemad tagajärjed: igasugune internetiliiklus selle ruuteri kaudu lakkab toimimast, kuni võrguadministraatorid liikluse teisi teid pidi ümber suunavad.

Kui küberrünnakute idee iseenesest on lihtne, siis nende tegelikul teostamisel lisandub üks palju huvitavam ja pikemas perspektiivis ülioluline aspekt – hajutatus (too esimene D sõnas DDOS). Nimelt ei ole üksikul arvutil enamasti kunagi võimalik nii palju segavaid päringuid välja saata, et ta suudaks häirida mahuka kanali küljes olevat serverit. Seepärast on vaja serverit – või ruuterit – rünnata korraga väga paljudest, enamasti tuhandetest või kümnetest tuhandetest arvutitest. Kust neid arvuteid võtta? Tuleb sokutada harilikesse koduarvutitesse normaalolekus vaikne ja mitte kedagi häiriv pahavara, mida ründaja saab tsentraalselt võrgu kaudu juhtida, andes näiteks korraga kümnele tuhandele arvutile käsu rünnata etteantud meetodil konkreetset serverit. Ja koduarvuti asubki ilma omaniku teadmata tegema aktiivselt segavaid päringuid.

Selliseid tsentraalselt suunatava pahavaraga nakatatud harilike koduarvutite pilvi nimetatakse botnettideks (ehk robotvõrkudeks). Suuremad leitud botnetid on sisaldanud koguni üle miljoni arvuti, mis paiknevad laiali üle kogu maailma. Umbkaudsetel hinnangutel on praegu ligi viiendik koduarvutitest maailmas mõne botneti osaks.

Küberrünnakuid tehakse enamasti ma­janduslikel põhjustel: kas lihtsalt takistamaks konkurendi äri või pressimaks bot­neti DDOS-rünnaku ähvardusel välja raha (see on sage eesmärk näiteks rünnakute puhul internetipankade vastu ning mõnedki pangad maailmas on selle tagajärjel internetipangandusest loobunud). Botnette ei kasutata muidugi ainult rünnakuteks. Sootuks suurem äri on spämm-meilide saatmine (ca 90% meie postkastidesse tulevatest spämm-meilidest on saadetud botnettide kaudu) ja nn click fraud, kus arvutid pannakse mingit reklaambännerit “klikkima”, mis omakorda toob selle bännerisüsteemi haldajale raha sisse. Bot­nette tarvitatakse ka kodukasutajate krediitkaardinumbrite ja igasugu paroolide massiliseks väljanuuskimiseks: jällegi on siin tähtsaks sihtmärgiks internetipangandus – see ongi üks põhjusi, miks viimases eelistatakse ikka enam kasutada paroolikalkulaatoreid või protsessoriga ID-kaarte. Last not least, botnetid tegelevad iseenda laiendamisega: botnetis olevad koduarvutid saadavad laiali nakatatud pilte ja muud e-posti, mis sisaldab linke nakatavatele veebilehtedele, skännivad kohalikke võrke turvaaukude leidmiseks jne.

Koduarvutite nakatamine botnettide loomiseks ja kasvatamiseks on suur äri. Loodud botnette müüakse ja renditakse välja. Botnetid konkureerivad omavahel, üritades teiste omanike pahavara arvutitest välja tõrjuda ja oma botnetti laiendada. Botneti aretajad vahetavad, müüvad ja levitavad kasulikke koodijuppe: botnetid ja pahavara arenevad traditsioonilise, geneetikal ja looduslikul valikul põhineva evolutsiooni vaimus, sõltudes samas bot­netimajanduse inimorganisatsiooni evolutsioonist.

Vastumeetmena botnettide aretamisele sokutavad telekomid, pangad ja jõustruktuurid – ka Eestis – botnetiäri ringkondadesse oma agente, kes muuhulgas pidevalt jälgivad botnetireklaame ja pakkumisi. Pahavara leidmise ja hävitamisega otse koduarvutites tegelevad viirusetõrjeprogrammid, mis samuti evolutsioneeruvad. On loodud ka puhtanisti kaitseotstarbelisi botnette, mis – koduarvuti omaniku teadmata – lihtsalt likvideerivad teisi leitud botnette ja levitavad ennast, ilma et plaaniksid kedagi rünnata või muud kuritegelikku ette võtta.

Selline põnev inimorganisatsiooni ja internetitarkvara üksteist toetav ko­evo­lutsioon tiheda konkurentsi tingimustes, kus botnetid võitlevad nii omavahel kui ka kaitsesüsteemidega, on ainulaadne eeskätt oma kiiruse ja sellest sündivate probleemide eripära poolest. Samasugust laadi koevolutsioon toimub interneti ja muude kommunikatsioonikanalite ümber ka kõi­ge harilikumates, legaalsetes tegevusvaldkondades.

Interneti arenguga ühiskonnas toimuvad muutused näitavad väga selgelt, kuidas ühiskond on üha enam võtmas n-ö omaette suure ühiskondliku looma piirjooni, kellel on oma huvid ja oma supermõistus ning arengumootoriks seesama geneetika ja loodusliku valiku koostoime, mis kunagi sundis mõistuseta ainurakseid ühinema hulkrakseteks. Ühiskond kui suur loom ei huvitu eriti oma üksikute inimainuraksete huvidest ja eesmärkidest, inimesed jälle ei saa eriti aru, mida ja miks ühiskond tervikuna teeb: meie mõistus on selleks liiga väike, aju liiga pisike ja evolutsiooniliselt piisavalt kohastumata. Ning võibolla ei olegi efektiivse ühiskondliku looma jaoks vaja kuigi tarku inimesi, hoopis tähtsam on nendevaheline side ja efektiivne organisatsioon.

Viimase paarikümne aasta jooksul on inimgrupid ja organisatsioonid intiimselt põimumas arvutite ja võrguga: arvutid suudavad täita esialgu lihtsamaid, edaspidi üha keerukamaid inimfunktsioone, jäädes samas sõltuvaks oma organisatsiooni inimeste tegevusest. Ühiskondliku looma organismis leidub juba praegu peale inimeste ka väikeseid, aga massiliselt levivaid tehisrakke – arvutid, mobiiltelefonid, autod ja majad – koos oma internetiühenduste ja telefonisüsteemide tehisnärvikiududega. Mida enam meie ühiskond uusi tehisrakke kasutab, seda tähtsamaks muutub omavahelises konkurentsis sõda majanduse, teadmiste ja organisatsiooni jaoks hädavajalike internetinärvivõrkude pärast.

See, kelle ühiskond majanduslikus sõjas alla jääb, neelatakse tugevama konkurendi poolt alla ning inimesed seeditakse toormaterjalina läbi, nagu Lääne tsivilisatsioon paarisaja aasta jooksul primitiivsete hõimukultuuride peal juba edukalt on demonstreerinud. Viimane suurem seedimisoperatsioon toimus aga siinsamas ja ainult paarkümmend aastat tagasi, kui iseorganiseeruvale majandusele ja vabale kommunikatsioonile orienteeritud ühiskond asus alla neelama pronkssõduri jäigalt organiseeritud kodumaad. Aprillikuised küberrünnakud on irooniline tõend sellesama ümberkultuuristamise edukusest.

Ahto Lobjakas
Huntington ja kartulikoored

Vadim Belobrovtsev
Kuidas me kaotasime integratsiooni

Rein Ruutsoo
Järeleaitav demokraatia Eestis: saavutused ja väljavaated

Martin Ehala
Venekeelse põlisvähemuse sünd

Peeter Torop
Eesti sambad

Aleksandr Astrov
Tagasivaatamisest