Ma ütlesin, et ma arvan ja usun, et kõik oli kaos, see tähendab maa, õhk, vesi ja tuli olid segamini koos; ja sellest kogust tuli välja mass – just nagu juust piimast – ning sellest tekkisid vaglad ja need olid inglid; kõige püham kõrgeausus otsustas, et nendest saavad Jumal ja inglid; nende inglite seas oli ka Jumal, kes oli ka sellestsamast massist samal ajal loodud, ning temast tehti isand.[1]
Need taevalikud vaglad, millest kõneles Domenico Scandella ehk Menocchio, 16. sajandil Itaalias Friuli maakonnas elanud mölder, inkvisitsioonikohtu protsessil, kust pärineb ka see üleskirjutus ja mille otsusega ta tuleriidal ketserina põletati, ei paistnud tema, varauusaja alamklassi inimese maailmapildis olemuslikult mustade ega rüvedatena, vaid hoopis osana elatud elust.
Täpsustan. Vaglad ei paistnud Menocchiole räpastena tema originaalse (ja üliketserliku) kosmogoonia kontekstis, kus neil oli kujundina mängida iseäralik roll. Mujal võisid vaglad mehe naha kindla peale jälestustundest kihelema panna. Ja olgugi et möödunud on pool aastatuhandet, reageeriksime tõenäoliselt samamoodi jahukotile, mis kubiseb tüütute kiletiivaliste vastsete, nn jahuusside klompidest, eriti juhul, kui sellest jahust sõltuks meie õhtusöök – või elatis.
Sarnasele järeldusele jõuab ka Carlo Ginzburg 1976. aastal esmailmunud mikroajaloolises uurimuses „Juust ja vaglad“: „Menocchio vastusest näib selge olevat, et tema korduval juustu ja vaklade mainimisel oli üksnes analoogial põhinev seletav roll. Ta räägib roiskunud juustus tekkivatest vakladest, seletamaks elusolendite – kellest kõige esimesed ja täiuslikumad olid inglid – sündi kaosest, sellest „suurest ja algsest“ mateeriast, ilma et Jumala vahelesekkumist oleks vaja.“[2] Menocchio jaoks oli vaklade räpasusest olulisem pea maagiline spontaanne muundumine rahvaliku energia jäävuse seaduse järgi: vedelast, valgest, puhtast ja eluandvast piimast sai tahke neitsilik juustukuu, millesse siginesid otsekui imeväel ja ei-tea-kust elusad olendid, liha. Pole üllatav, et ta andis sellele imetabasele muutumisele oma sünkretistlikus rahvausundit ja kristlust siduvas kosmogoonias keskse rolli ning ülekuulamiste käigus just sellele kujukale detailile kindlaks jäi.
Miks ühendas Menocchio oma lukku nimelt juustu ja vaglad, kõige pühama ja kõige tühisema, õndsa ja rüveda, ning sellega iseennast tõenäoliselt ohtu seadis?
Esmalt juhib Carlo Ginzburg tähelepanu asjaolule, et Menocchio oskas lugeda, mis ei olnud toona talurahva seas laialt levinud oskus. Ent ta luges ootamatul viisil, loominguliselt, st mitte järjest, nagu õpetati valitsevatele klassidele (ja meilegi!) või kirikutes, kuhu kirjaoskus kui võimumehhanism koondus, vaid fragmentaarselt, korjates enam-vähem juhuslikult temani jõudnud teostest huvitavaid detaile ning neid pidevalt enda jaoks harjumuspärasesse meediumi, s.o suulisesse jutustusse ümber „tõlkides“. Suulise kultuuri lugudel peavad aga olema meeldejäävad „pidemed“ ning pühaduseteotus on kindlasti selles plaanis õnnestunud konks, mida tõendas ka asjaolu, et inimesed, kellele Menocchio lugu edasi oli rääkinud, reprodutseerisid just detaili juustust ja vakladest.
Võib ka spekuleerida, et 16. sajandi elu oli lihtsalt niivõrd ropp ja räpane, et vaglad juustus olid mehe jaoks igapäevane asi. Selle mõtte lükkab aga ümber filosoof Olli Lagerspetz. Ettekujutus puhtuse pidevast suurenemisest moodsas maailmas näib olevat suurel määral optiline illusioon. Lääne inimese privilegeeritud positsioonilt on petlikult lihtne pidada viie sajandi tagust minevikku mustemaks, eelmisi põlvkondi ebapuhtamaks või teisi kultuure „primitiivsemaks“. Lagerspetz küsib: „Kas me soovime ühel või teisel põhjusel paista distsiplineeritumad, isikupäratumad, mõistuspärasemad kui meie esivanemad?“[3]
Karl Ernst von Baer kirjutas aastal 1814 ka vanadest eestlastest: „Liiga paljud kirjamehed on püüdnud sellele rahvale külge luuletada kõiki vigu, mis inimesel üldse võivad olla; nii arvab Paul Einhorn, et see rahvas on voorusest hoopis ilma jäetud, sest ta keeles puuduvat sõna „voorus“! Oh kiiduväärt argumentatsioon! Vigadest, mida siiski eitada ei saa, loendaksin ma siin: laiskus, mustus, liigne alandlikkus vägevamate ees ning julmus ja metsikus alamate vastu.“[4]
Olgugi et embrüoloogia isa dissertatsioonis on eestlastesse suhtutud 19. sajandi alguse kontekstis võrdlemisi heatahtlikult, läheneb teadlane talupoegade eluolule siiski privilegeerituna, kolonisaatorina, iseenda positsiooni etaloniks pidades. Oleks talupoegadel olnud võrdsed õigused, võimalused ja finantsid, oleksid vahest nemadki hea meelega elanud ümmardajate keskel soojades ja valgetes kambrites, kuid olid Baeri töö valmimise järel ametlikult veel neli aastat Eestimaal ning seitse aastat Liivimaal pärisorjad.
Nii nagu 16. sajandi Prantsusmaal, valitses ka 19. sajandi alguse Eesti- ja Liivimaa maapiirkondades traditsiooniline eluviis, kus peeti korda ja puhastati mustust teistsuguste ja tihtipeale rangemategi põhimõtete järgi kui sakste seas: igaüks pidi jälgima, et nende lusikas oleks puhas, toitu ei jäetud laokile kahjurite küüsi, kõik kasutati ära viimseni ning prügi maapiirkondades tõtt-öelda ei tuntudki. Baer räägib tunnustavalt eestlaste iganädalasest aurusauna-kombest: „aurusaunade kasutamine, mis peale eestlaste on ka lätlaste ja venelaste, võib-olla veel paljude põhjapoolsete rahvaste juures tavaline, toob enam kasu kui kahju.“[5]
Lagerspetz näitab, kuidas suur narratiiv inimkonna pidurdamatust arengust puhtama (hügieenilisema?) ja distsiplineerituma tsivilisatsiooni poole ei pruugi olla nii ühene, pigem on puhtuse tase Lääne-Euroopas liikunud lainetamisi, mitte otse alt üles. Lisaks on keeruline adekvaatselt hinnata säilinud dokumente, mis on koostatud ja arhiveeritud eri ideoloogiliste põhimõtete alusel ja erinevatele publikutele.
Hoopis 19. sajandi jooksul terves maailmas hoo sisse saanud linnastumine tõi kaasa mustuse vohamise, elanike kontsentreerumise väikesele alale, kus puudus kanalisatsioon, pesemisvõimalused, elutegevuse ülejääke ei olnud võimalik lihtsalt ümber käidelda ning neis tingimustes levisid nakkushaigused, parasiidid ja mustus epideemiliselt. Sajandivahetuse New Yorgi elanikud said end üle kere pesta vaid kuus korda aastas, mõnikord vähem.[6]
Pöördugem tagasi vaklade juurde. Lagerspetzi mõttekäigu lähtekohtadeks on kolm teesi, mida siingi mustusest mõtlemisel rakendan: 1. Mustusest saab rääkida ainult koos peremeesesemega. 2. Mustusega seotud mõisted on teleoloogilised. 3. Teatud mustusehinnang on seotud teatud mustusesituatsiooniga.[7] Süstemaatilise vahendina on „peremeesese“ mustuse lokaliseerimisel tõhus, nimelt sõltub mustusehinnang peremeeseseme ehk mustaksläinu väärtusest ja eesmärkidest.
Kui vaadelda Menocchio loos esinevaid vaglakehasid oma mätta otsast, 21. sajandi inimese käsutuses olevate teadmiste ja vahendite, näiteks mikroskoopide abil, liigub mustus juustust-peremeesesemest sammhaaval üha kaugemale. „Tähtis on materiaalne vahemaa. Mustusemõistete kohaldamine tundub õnnestuvat ainult siis, kui oleme objektist sobivas kauguses. Kui meid eraldab pikk distants, siis me ei näe (või ei haista või ei tunne) mustust. Kui laskume mikroskoopilisele tasandile, siis mustus „kaob“, pudeneb keemilisteks elementideks.“[8] Ussikesed (nagu ka rotid, prussakad või nahkhiired) on tänapäevase pilgu ees tõtt-öelda neutraalsed, mustuseks muutub nende väljaheide või isegi selles elutsevad mikroorganismid või mikroorganismide elutegevuse tagajärjel tekkivad ained või nende pinnal elutsevad viirused, bakteriofaagid, kes mikroorganisme vallutada üritavad, saades otseselt ohtlikuks vaid neile konkreetsetele ainuraksetele, kelle seos juustu ja vakladega on justkui dimensioonideülene. Ning nagu öeldud, ei olnud müütilised vaglad juustus Menocchio jaoks mustus, vaid inkarnatsioon, sõna otseses mõttes lihaks saamine, ning sümboolse peremeeseseme „juust“ teleoloogia seisnes vaklade osaduses elavaks jumalaks saamises. Jumala idee ei olnud sõnaka Friuli möldri jaoks teps mitte rüve ning mustusesituatsioon selles kontekstis tema jaoks lihtsalt puudus.
Lagerspetzi järgi on mustus aga sui generis, asi iseeneses, mis tõesti eksisteerib me igapäevaelus meile mõistetavalt.
Kui lugeda Menocchio jumalikud vaglad sõna otseses mõttes mustuseks, saab selle peremeesesemeks juustukera, mille telos oleks olnud saada toiduks varauusaegsele inimperekonnale kas otseselt või kaudselt (kui Menocchio selle näiteks turul maha ärida oleks soovinud). Juustu järavad ussikesed oleksid kindlasti peremeeseseme eesmärgi teostumist mõnevõrra häirinud: kas oleks juust juba riknenuks tunnistatud, kellelegi kõhuvaevusi tekitanud või – olgugi et pahalased oleks olnud ju võimalik ära korjata – kaotanud oma kaubandusliku välimuse. Kui 16. sajandi elanikel oleks aga olnud ligipääs mikrobioloogilistele tõekspidamistele, oleks juustust saanud esmane peremeesese, millel elutsevad teisesed peremeesesemed ehk vaglad oleksid võinud oma elutegevusega tekitada näiteks kõiksuguseid tervist kahjustavaid mürkaineid, millest jumala sündimine oleks kõlanud ikkagi täitsa ketserlikult.
Mistõttu julgen arvata, et praktiline suhtumine mustusesse ei ole tegelikkuses vaatamata määratule teaduslikule arengule eriti palju muutunud ning usutavasti mõistaksid inkvisiitorid isegi loodusteadusliku kiirkursuse läbinutena me vaese Menocchio ikka veel jumala ja vaklade ühte patta panemise eest hukka.
Sellest veidi ussitanud näitest joonistub välja Olli Lagerspetzi „Mustuse filosoofia“ üks keskne ja minu arvates põnevaim vastasseis. Ta kirjeldab ning kritiseerib senist teoreetilist mustusest mõtlemist, mida nüüdisfilosoofias on sooritatud tavaliselt ühe abil kahest tegelikkuses üksteisest eraldamatust ja üksteist täiendavast reduktsionismist – hügieenilisest ja antropoloogilisest.
Hügieenilise reduktsionismi järgi on „mustus“ näiteks teatud ainete ja organismide kogum, mis tõepoolest eksisteerib objektiivselt ning mida on võimalik (loodus)teaduslike vahendite abil tuvastada, lokaliseerida, eraldada ja kirjeldada, kuid mis lähemal vaatlusel kaotab räpasuse ja on tihtipeale suurel määral juhuslik. Antropoloogiline reduktsionism jällegi sedastab, et mustus on sotsiaalselt määratletud tabumõiste, mille olemus ja käsitlemine sõltuvad ainuüksi ajastust, kommetest, religioonist jt kultuurilistest teguritest. Kuid seegi reduktsionism võib äärmustesse laiendamisel viia absurdini.
Oma raamatu teise osa rohkem kui sada lehekülge pühendab Lagerspetz just antropoloogilisele reduktsionismile ning selle kriitikale, kuna tegu on kaasaegses humanitaarteaduslikus mustuseuurimises üldiselt valitseva teoreetilise hoiakuga. Hügieenilisele reduktsionismile ta nii palju tähelepanu ei pööra, pidades meditsiinilist puhtust täiesti eraldiseisvaks ja tihtipeale vastandlikukski mõistesüsteemiks võrreldes igapäevase, pigem esteetilistel alustel seisva puhtusekäsitlusega.
„Tekib küsimus, kas meie mustusepõlgus ei pärine hügieenilistest kaalutlustest?“ küsib filosoof ning lükkab küsimuse kõrvale kui ebaolulise, sest hügieeniline puhtus kaotab tema sõnul olulisuse kohe, kui eemaldutakse haigla või labori keskkonnast, kuna „meie puhtuse ja mustuse mõisted on ilmselt tekkinud sõltumatult suhteliselt uuest ideest, et haigusi levitavad bakterid ja viirused“.[9] Kasutades peaaegu samasugust argumenti, väidab Briti hügieeniteadlane Valerie Curtis sisuliselt täpselt vastupidist: „Olgugi et me oleme inimestena oma ratsionaalsuse üle uhked, ei suuda me selgitada oma käitumist läbinisti teadvustatud loogilise kalkulatsiooni abil. Kuna inimeste sümboolne mõtlemine saabus võrdlemisi äsja ning arusaam pisikutest on väga hiljutine (ja mitte veel valdav), ei saa hügieenilist käitumist selgitada puhtalt teadliku vastusena haigustekitajatele.“ Curtise meeskond viis läbi väga suure valimiga (40 000 vastajat aastal 2005) kvantitatiivseid uurimusi, mille raames katseisikud pidid hindama oma vastikustunnet nii haigusega seotud kui ka haiguseseostest vabade kujutiste puhul, ning haiguseohule viitavad kujutised kutsusid esile palju rohkem vastikustunnet. Järeldus: „Teadus järgis argimõistust, püüdes tõestada seda, mida me alati „teadsime“ olevat halva ja vastiku, ilma et oskaksime selle tunde allikat selgitada. Hügieeniteaduse ajalugu võib niisiis kirjeldada selgituste otsimisena teadmistele, mis olid juba meie sisetundes ja sügaval meie aju ürgsetes animaalsetes osades.“[10]
Kuna „Mustuse filosoofia“ originaalväljaanne on ilmunud aastal 2008, on ju mõistetavgi, miks autor hügieenilisele mustuse- ja puhtusekäsitlusele eriti tähelepanu ei pööranud, ning kindlasti saab olema põnev jälgida, kas ja milliseid muutunud rõhuasetusi võiksid tema seisukohtadesse tuua aastad 2020 ja 2021. Globaalne pandeemia võib mustuse omadustele ka hügieenilise reduktsionismi mõttes uut valgust heita, kategooriate piirid poorseteks muuta ja kontraste teravdada.
Praeguseks on mikrotasandit reostavad nähtamatud entiteedid muutunud lahutamatuks osaks meie igapäevaelust: avalikku ruumi on tekkinud „puhtad“ ja „mustad“ tsoonid, desinfitseerimine ja maskid on saanud elementaarseks viisakuseks, sealhulgas võistlevad köhimine ja peeretamine põhipaaria piinliku positsiooni pärast, loodusteaduslikke seisukohti vaagitakse vestlusgruppides, kus iga hobiviroloog saab kaasa lüüa seisukohtade kujundamisel ning minnakse suisa maailmavaateliselt nugade peale. Oleme olnud tunnistajateks, kuidas vaid kümnend tagasi Lagerspetzi poolt mitte-päris-mustuseks liigitatud mikroräpp on läinud n-ö massidesse, enneolematult pisikeste osisteni läbi tähistatud ning saanud niiviisi pigem omaduseks kui aineks, mistõttu näib nüüdseks päris loomulik rakendada mustusefilosoofilist analüüsi ka näiteks viirusele.
Absoluutarvudes on viirused kõige arvukam bioloogiliste entiteetide rühm maakeral. Praegu arvatakse, et maailmas on kümme noniljonit (1031) viiruseosakest, mis ühtekokku kaaluvad küll vaid viis protsenti kõikide eukarüootide massist. Iga me keha raku kohta on maailmas sada miljonit viirust. See müstiline ja nähtamatu hulk mateeriat mängib molekulidevahelisel skeenel aga väga suurt rolli, kuna mõjutab näiteks toitainete voogusid tervel planeedil.[11] Aga kas viirused on mustus?
Kaunid ja mikroskoopilised geomeetrilised valgustruktuurid, mis kannavad pärilikkusainet ning mille eksisteerimisest ja toimimismehhanismidest on inimkond olnud teadlik vaid veidi rohkem kui sajandi, on koolitundidest jäänud meelde elusa ja elutu looduse piirimail kõlkuvatena. Neil puudub ainevahetus, kuid ometigi nad justkui paljunevad ning neist on võimalik mõelda teleoloogilistes terminites, mida viimasel ajal ka hoogsalt tehakse. Haigust suisa antropomorfiseeritakse ning sellest räägitakse tahte ja eesmärkide abil, sealjuures on koroona agentsus tunnetuslikult palju aktiivsem kui näiteks kiviseintel ja okastraataedadel.[12] Neid on agentsuse näitlikustamiseks mitmel pool kasutanud toimija-võrgustiku teooria (ANT) üks loojaid, filosoof Bruno Latour, kes teoses „Les Microbes: guerre et paix“ kirjeldab ka võluvalt, kuidas Louis Pasteur ja mikroobid üksteist vastastikku loovad. Viirusetükk on pisike ja liikuv, salakaval ja kuri, ta tahab levida, tahab paljuneda, tahab muutuda edukamaks, mistõttu otsustab muteeruda.
Pandeemia on toonud varem hügieenilise reduktsionismi „eramureks“ olnud mustuse n-ö päevavalgele nagu Menocchio, kes kuulutas kõikjal oma vaklu, mille peale inkvisiitorite silmad pöörlema hakkasid.
Tema juust tekkis kodusest, kõikidele inimestele mõistetavast piimast, millest omakorda said vaglad, neist aga järsku inglid. Ingliks saamine toimus spontaanselt, ilma suurema vaeva ja tseremooniata, nii lihtsalt juhtus, see oli juhuslik. Ja siis valiti nende seast juba ninamees, kõigekõrgem, jumal. Kõige märkimisväärsem on just see, kuidas vakladest said inglid niisama, orgaaniliselt, juhuslikult. See ei sobi kokku kõikmõeldavate rõhuvate süsteemidega: alamatele ei saa jätta muljet, et edu on juhuslik või kaootiline, vaid tõus redelil saab toimuda üksnes tänu intensiivsele ja sihipärasele tööle, tsiviliseerumis- ja puhastumisprotsessile, mille ette võtjaid ootab müütiline tasu ja edu kas siis taevariigis või näiteks viirusevabas ühiskonnas.
Vaglalugu on hierarhiaid tasandav narratiiv, mida oleks võidud hakata tõlgendama allegooriana vabadusest ja kõikide inimeste võrdsusest. Kõikvõimsa jumala positsioon muutus möldri jutustuses kirikuorganisatsiooni seisukohalt ebameeldivalt ligipääsetavaks, demokraatlikuks ning nii võis jääda alluvatele mulje, et neil on võimalik omaenese tarkusest pääseda haljale oksale ning pole vajagi vahendavaid institutsioone, kes (loomulikult väikese tasu eest) haldaksid kaootilist universumit ja väetimaid luhtumiste eest kaitseksid. Kuna võimustruktuuride püsimise aluseks on osade eristumine ja omavaheline võistlus, ei saa jätta juhusele või telos’t häirivale elemendile mustusele liiga suurt mõjuvõimu. See oleks etteaimamatu, kaootiline ning liiga emotsionaalne.
See, kui eesmärgid luhtuvad või, vastupidi, lähevad täide, on seotud teatavate emotsioonilaadsete ilmingutega (kui just mitte omistada tundeid seintele ja viirustele). Bakteriofaagide eesmärk on rõõmuga täidetud, kui nad oma pärilikkusainese lohvakamasse konteinerisse on suutnud pakkida, ussikestel jällegi siis, kui nad on leidnud piisava hulga maitsvat toitu ning suutnud sellesse hulganisti pisiperet toota, inimesed hindavad kõrgelt võimalust olla elus ja ajada oma inimeseasju, koroonale pakub rõõmu pea kaheksa miljardi võimaliku rakuhunniku eksisteerimine täielikult võrgustunud maailmas, maakerale jällegi tuleb kasuks, kui suur hulk ebameeldivaid parasiite ühel või teisel põhjusel lahkub.
Hügieen on ennekõike poliitika, mis aitab selle omajagu kalgi ja ebameeldiva mustriga toime tulla, vältida eesmärkide luhtumist ja sellega paratamatult kaasas käivaid negatiivseid emotsioone, mida artefaktid, seinad ja mikroobid just eriti selgelt välja ei näita, kuid inimesed see-eest lakkamatult. Aga hügieenipoliitikas peab arvestama ka võimalusega, et mustusesituatsioon võib lõppeda ebaõnnestunult, peremeeseseme teleoloogia luhtuda ning ese määrdunuks jäädagi, muutuda kasutuks või hoopiski maha kantud saada.
Mustus võib olla elusolenditele ohtlik, sest võib kanda haigustekitajaid või toksiine ning selle tagajärjel võib mustuse kätte haigeks jääda ja isegi surra. Pärast surma aga saab elusast olendist jälle midagi räpast, laip, mis on omamoodi esemelisuse piirjuhtum. Kas laibal on telos? Me peame oma surnuid pühadeks ning hoolitseme nende eest hellalt, paigutame nad kindlatesse kohtadesse, kus saame käia nende üle mõtlemas ja neid meenutamas, minevikuga ühendust otsimas. Samal ajal peetakse surnukehi mustadeks ja hirmuäratavateks. Koroonapandeemia kõige hirmsamad lood pärinevad riikidest, kus surnute hulk olemasoleva süsteemi nii üle küllastas, et (nakkusohtlikke!) laipu hakati säilitama külmutusautodes või keldrites, mõnikord ei olnud isegi võimalust saata surnukeha surnukuuri, nii et perekonnad pidid oma vanemate või vanavanemate laipadega elama päevi. Surnukehad on oluline motiiv kunstis, näiteks õudusžanris ja naturalismis, mis töötavad inimeste negatiivsete emotsioonide ja hirmude varal.
Émile Zola raamatukese „Kuidas surrakse“ eestinduse järelsõnas on ära toodud ka autori lõppsõna venekeelsele väljaandele, kus ta arutleb, kas talle meeldiks saada maetud külakalmistule pirnipuu alla nagu üks viiest teoses surnust, Jean-Louis Lacour, või ehk „oleks veelgi armsam haihtuda, kaduda maailmaruumi. … kui palju kergem oleks surra, kui oleks kindlalt teada, et sa ei hakka oma mädanemisega elavaid inimesi mürgitama! Lugesin hiljuti, et kolm suurt Pariisi surnuaeda, mis asuvad savipinnasel, saastavad kogu linna vett ja levitavad kümnete verstade kaugusele nakkust, mis imbub maa-alustesse kihtidesse. Silmas pidades üldsuse tervist ja hügieeninõudeid, tuleks need kalmistud tühjendada“.[13]
Kui läheneda laibale teaduslikult, on selge, et inimkeha, mis eluajal oli kontseptuaalselt väga piiritletud, kaotab need ranged piirjooned kohe, kui inimese surma kellaaeg on teatavaks tehtud. Kuid inimeses elavale mikrofloorale ja -faunale jõuab see info kohale palju hiljem, nemad jätkavad tööd ka lagunemisprotsessi käigus, kolooniad küll teisenevad ja asenduvad laibalagundamises tõhusamatega, saabuvad uued külalised, kes annavad oma panuse, et inimesejäätmest saaksid uuesti keemilised elemendid.
Poola ajaloofilosoof Ewa Domańska on kriitilise posthumanismi vaimus tegelenud kalmistumuldade tõlgendamisega, millest ka meie siinne mõtisklus palju juurde võib saada.[14] Selgub, et kalmistumuld on tänapäeval üpris saastunud, sest inimesed on täis kõiksugu tehnoloogiat, keemiat ja sodi, millega lagundajad kohe hakkama ei saa. Inimkeha, mis on täis ravimeid, puusaproteese ja sulaselget silikooni, on nii mürgine, et köögivilja kasvatada surnuaias siiski ei tasuks.
Maakera perspektiivist on inimene parasiit, sealjuures sama võimas ja tähendustiine parasiit nagu nood kuulsad vaglad. On ebaloomulik ja ebamugav mõelda iseenesest kui mustusest, kuna mustuse tähendused on ülekaalukalt negatiivsed, halvad, puhtusel jällegi positiivsed.
Lagerspetzi kriteeriume laiendades peaks meil niisiis käesoleva pandeemia näol olema tegemist üsna täbara mustusesituatsiooniga. On tuvastatud ohtlik mustus, mida on võimalik kirjeldada, eraldada ja puhastada ja mis häirib peremeeseseme ehk inimkeha telos’te realiseerumist. Olgugi viiruste mustusena käsitlemine veidi tinglik.
Tänu globaalsele hädale on aga selgemini välja joonistunud üks oluline küsimus, mis vajaks vastavalt uudsele olukorrale ka uudset läbimõtestamist – milleks on inimkeha? Eks ikka püsti seismiseks ja pikali lamamiseks, tantsimiseks, armastamiseks ja mõtlemiseks, sõjapidamiseks ja rahuks, kunstiks ja käsitööks, ning iga situatsiooni jaoks neist on oma viis, kuidas keha võib olla must, ning ka omaette puhastamisviisid.
Liiatigi on ju olemas hulk räpaseid tegevusi, mida inimesed naudivad, kuna on teada, et mustus on ajutine. „Keskne joon inimese suhetes tema ümbrusega on see, et tema kokkupuuted potentsiaalselt määrivate ainetega võivad olla kas tahtlikud või tahtmatud.“[15] Mõnikord soovivad inimesed ollagi mustad ning naudivad mustust, mustusest võib saada lausa eesmärk omaette, kui on teada, et edukas sooritus toob kaasa vaid ajutise määrdumise. Näiteks pakub rahuldust higine nahk pärast edukat ja hoogsat spordiüritust, püherdamine niisketes sügislehtedes või poriloikudes, ei pidavat olema rõlgemat tegevust kui sünnitus, mille tulemuseks on puhas rõõm, rääkimata seksist, mis on rõve ja meeliülendav pea võrdsel määral.
Mustuse kaitsmine või isegi ülistamine võib aga jällegi pöörduda iseenese peale tagasi ning muutuda ebasiiraks klassivõitluseks „intelligendikeste“ ja ausa töölisklassi vahel: „Uus keskklass, kes üritab ära unustada oma töölisklassi päritolu, on lõpuks endale kindlustanud linliku respektaabluse kütked. Vastukaaluks, et end uustulnukatest jumala pärast eristada, ei tunnista ükski tõeline intellektuaal enam avalikult, et ka temale meeldib ilus ja kena ümbruskond.“[16] Andrus Kasemaa vanapoiss magas näiteks kuid ühtede ja samade voodilinadega ega pesnud nõusid ning kusi siis, kui ei viitsinud õue kempsu minna, aknast lillepeenrasse, trepist alla või talvisel pakase ajal otse kraanikaussi…[17] See on võluv ja tore ning tekitab minus kui teatava klassidevahelise liikumise sooritanud isikus omamoodi uhkusetunnet. Ka minul on kodus toanurkades tolmurullid, mida mõnikord tunnustavalt piidlen. Koristamine on nii ebavajalik, nii aeganõudev, palju mõnusam on istuda oma sodi keskel ja teha surematut kunsti!
Olles pikalt sellesama Lagerspetzi raamatu innustusel mustusest ja puhtusest mõelnud, otsinud kõikjalt võikaid situatsioone, omaenese kehavedelikke ja -aroome üht- ja teistpidi hinnanud, püüdnud avastada oma jälestuse kontuure, asusin ühel kaunil varakevadisel õhtul valmistama jätiserisotot.
„Jätise“ praegune kõige levinum tähendus on muidugi lurjus, kaabakas, kuid vanemas kõnepruugis tähendas ta jäädet, jäänust, järelejäänut, ning just sellises tähenduses on elupäevad seda kasutanud minu emapoolne vanaema. Õhtusöögi jätistest saab järgmisel hommikul valmistada meeleoluka keskhommiku-eine, jätiseid saab kaasa pakkida matkale ja lastelastele, kui need külas on käinud, jne. Jätised seovad mineviku tulevikuga.
Tegin siis mina seda jätiserisotot, osalt inspireerituna Anna Hintsi uuest „Eesti lugude“-sarja lühifilmist „Homme algab paradiis“, kus ettevõtlikud emmed käivad öösiti suurte ketipoodide prügikastidest „toitu päästmas“. Film juhib tähelepanu räigele ületootmisele, mida, nagu selgub, toidab (Lääne) inimeste armastus puhaste, st ideaalilähedaste toiduainete vastu. Puu- ja köögiviljad, mis on veidi närtsinud või mille pinnale on tekkinud plekid, visatakse õhtul prügikasti. Sama saatus ootab ka leiba-saia, mille „parim enne“ kuupäev on kätte jõudnud.
Mistõttu tundsin end hästi, kui sain läbi käia kõik köögikappide tagumised servad, sealt kokku koguda riisi, tatra ja läätsed, mille pakkidele trükitud aastad algasid kõik numbritega 201, lisada paar iidvana puljongikuubikut, päris värskeid seeni ja sellerit ning keeta hoole ja armastusega valmis ühe maitsva ja tummise pajaroakese. Tõesti oli hea! Sõime kahe suupoolega ja kiitsime, mina lõpetasin esimese taldriku hoogsalt, kuni juurde võtma minnes küsis lauakaaslane järsku: „Ega see ometi pole…“
Pärast mõneminutist jahti oli teravsilm suutnud oma taldrikust välja otsida ja riisiterakeste peale sättida kümmekond tillukest, ei suuremat kui riisitera ise, valget ja üsna rasvast, selgelt eristatava musta peakesega vakla. Nii lebasid nad seal tüünelt ja veidi süüdistavalt nagu käesoleva tekstipuntra sümbolid, ühtaegu nii rõlged ja nii kenad, minu hipsterliku, ehk veidi ebasiira mustusearmastuse vaikivad tunnistajad. Maailmas on liiga palju inimesi, liiga palju tootmist, mis omakorda tähendab üha kasvavat reostust, kuid minu, Lääne inimese, teleoloogia seisneb tahes-tahtmata hea ja puhta elu saavutamises. Kõige mõnusamini tunneksin mina end siiski terve ja puhanuna, pärast sauna puhaste ja valgete voodilinade vahel, käes kauss aurava ja rammusa, rohke juustuga maitsva risotoga, mille sees ei oleks ussikesi.
Istusin veidi aega selle toidukausiga ning vaagisin olukorda. Vaglad ei ole ju iseenesest mustad, seda ma tean. Heal juhul võis olla must miski, mida nad sõid, või mõni mikroorganism, mis nende peal elas. Kuid teadsin, et olin neid üle poole tunni keetnud, lisanud rohkelt soola ja maitseaineid ning et vaglad, kahju küll tunnistada, olid päris kindlasti juba elust lahkunud ega saanud minu isikule mingit kahju teha. Pigem vastupidi! Tegu oleks võinud olla tervisliku valgulisandiga, millega võiksid nõustuda ka paljude maade pärismaalased, kus usside ja lülijalgsete söömine on tuhandete aastate vanune traditsioon. Vaglad, jumalikud vaglad, märk sellest, et suudan tõepoolest ühiskonna opressioonist vabaneda. Oo, taevalik võimalus, otse inglid!
Võtsin veel paar ampsu ning viskasin seejärel terve potitäie kempsupotti.
[1] C. Ginzburg, Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm. Tlk V. Atkin. Tallinn, 2000, lk 42–43.
[2] Sealsamas, lk 110.
[3] O. Lagerspetz, Mustuse filosoofia. Tlk K. Karja, J. Pärnamäe. Tallinn, 2020, lk 210.
[4] K. E. von Baer, Eestlaste endeemilistest haigustest. Tlk Ü. Torpats. Tallinn, 2013, lk 69–70.
[5] Sealsamas, lk 86.
[6] A. Renner, A Nation That Bathes Together: New York City’s Progressive Era Public Baths. Journal of the Society of Architectural Historians, 2008, kd 67, nr 4, lk 505.
[7] O. Lagerspetz, Mustuse filosoofia, lk 75.
[8] Sealsamas, lk 318.
[9] Sealsamas, lk 103–104.
[10] V. A. Curtis, A Natural History of Hygiene. The Canadian Journal of Infectious Diseases & Medical Microbiology, 2007, kd 18, nr 2, lk 11–14.
[11] http://book.bionumbers.org/how-big-are-viruses/.
[12] B. Latour, On Interobjectivity. Mind, Culture, and Activity, 1997, kd 3, nr 4.
[13] É. Zola, Kuidas surrakse. Tallinn, 2018, lk 39–40.
[14] E. Domańska, The Environmental History of Mass Graves. Journal of Genocide Research, 2020, kd 22, nr 2.
[15] O. Lagerspetz, Mustuse filosoofia, lk 342.
[16] Sealsamas, lk 37–38.
[17] A. Kasemaa, Vanapoiss. Tallinn, 2019, lk 11.
