Hüpped Modernismi Poole

  • Siin põhjatähe all

    Mehis Heinsaar
    Siin põhjatähe all

    1.

    Meie isa oli halvas tujus olnud juba kolmkümmend aastat. Ta oli kurjust nii täis, et eales polnud tal külm, kuna tema tohutu süngus kaitses teda nii külma kui haiguste eest. Vahel sõi ta koguni mulda ja kruusa, et leevendada ängi enese sees, tema igemed veritsesid seetõttu alati ning ta silmad hiilgasid isegi öösel. Meiega rääkis ta nonde aastate jooksul väga harva, kuid ometi austasime ja armastasime teda väga, kuna tema elamise valu oli meie omast määratult suurem.

    Meie kodu asus Soome lahes ühel väikesel kõledal saarel, mis pole kaugel Osmussaarest. Vaid mõnikümmend kadakat kasvas seal, mõned lepad ja pajud, siis veel üks viltune majakas lääneneemel ja kaldale uhutud laudadest kokkuklopsitud maja keset saart. Külmad ja karged tuuled lõõtsusid enamuse ajast läbi meie kõledust täis ihude ja hingede. Õhtuti istusime oma madala laega majas ümber pika laua, jõime leiget nõmmeliivateed või adrust aetud õlut ning mõistatasime plekk-katuse kolina järgi, kas väljas on parasjagu algamas torm või mõni juhuslik pagi. Mu mornid õed paikasid petrooleumilambi valgel juba niigi lapiliseks nõelutud kleite ning kalavõrke, mina ja isa aga teritasime villakääre või jälgisime aknast veel puutumata rohumättaid otsivaid lambaid. Suurim anne, mille mina ja mu õed isalt pärinud olime, oli oskus olla vait, mis mõnevõrra leevendas meie isa halba tuju.

    Ainult vahel harva, novembrikuu võimsate tormide ajal, kui päike vaid kord kuus tinahallide pilvede vahelt end näitas ning lakkamatu vihm meie aknaid piitsutas, tundis isa mingit sünget helgust ning tundide kaupa võis ta siis seista saare lääneservas, vaadates kuhugi ainult talle teadaolevas suunas. Kõige kibedam raju ning korstnas ulguv tuul õnnestas siis ta hinge ning tema öömustas pilgus võis majaka valgusekumas näha korraga haruldast rahu, nagu oleks ta vabanenud ränkraske koorma alt. Neil harvadel hetkedel oli ta väga ilus, nii ilus, et isegi tema enda tütred näost õhetama hakkasid ning silmad häbenedes maha lõid.

    Oma emast ei tea me midagi. Räägitakse, et noorena oli ta olnud kena ja rõõmsameelne naine ning armastanud palju laulda, aga siis ta äkki kadus. Isalt pole me eales julgenud ta kohta midagi küsida.

    Vahel sattus meie saarele mõni matkaja, looduseuurija või muu ametimees. Kui ta oskas seal olla vaikselt ja end me elamisest kõrvale hoidis, siis talus isa tema saarelviibimise kuidagi ära. Aga juhtus ka seda, et võõras tuli meie ukse taha, koputas ning astus sisse, kuigi keegi polnud talle selleks luba andnud. Nähes siis meie vaenulikke ilmeid, põrkus ta küll enamasti kohkunult tagasi, kuid mõnel jätkus siiski veel jultumust edasigi tulla ja pärida, et miks me nii kehvades oludes elame, miks seinad vooderdamata on, miks saarel pole elektrit ning veel seda, teist ja kolmandat.

    Mäletan, et tuli kord üks selline mees, ülikonnas ja portfelliga ning hakkamist täis, asudes meile ääri-veeri seletama midagi kohaliku piir-konna arenguprogrammist. Ta seletas, et võib meil siin saarel aidata arendada turismi ning teha õigeid investeeringuid, et tema ülesandeks on ühendada kohalike inimeste ja tulevikku investeerivate ettevõtjate vahelised jõud ning uus arendusprogramm, mis hõlmab ka moodsaid tuulegeneraatoreid, võib maapiirkondades elavate inimeste elu muuta oluliselt paremuse suunas, kui vaid saare elanikud ise neile võimalustele avatud on. Nii see mees muudkui rääkis ja seletas, rääkis ja seletas, isa jõi aga adrust aetud õlut, põrnitses vaikides meest ning kuulas. Mitte ükski lihas ei liikunud ta näos, aga me juba nägime, kuis ta sünguse hiiglaslikud nahkhiiretiivad end aegamisi mööda tuba laiali laotasid, kuis tormiste randade raev tema hämaraist hingesoppidest aegamisi üles kerkis, kuis ta silmad kõuesiniseks muutusid, kuni ta ühel hetkel tõusis ning mehe käeviipega välja kutsus.

    Nad rühkisid läbi peenikese uduvihma tuulise rannaneeme tippu ning alles seal avas isa oma suu. Ja sõnad tõusid ta suust õhku nagu vanad ja tumedad kaarnad, kes tegid vaikides tiiru ümber saare, et siis apla parvena kutsumata külalise peale langeda:

    “Kas pole mitte nii, et alguses usume end liikuvat valguse poole, siis aga, väsinud lõputust rännakust, läheme huupi, maapind me jalge all lööb üha enam kõikuma ja viimaks ei kanna meid enam, vaid avab oma põue ja neelab meid alla,” kõneles isa. “Asjata püüame siis jätkata teekonda päikeseliste eesmärkide, õnne ja helge tuleviku poole – sest pimedus me sees ja me ümber aina tiheneb. Ükski valguskiir ei heida helki me langusse, meid kutsub vaid põhjatu kuristik ning me kuuletume sellele nagu vagad lambad. Pea kohale jääb kõik, mida tahtsime olla, kõik, millel polnud võimu tõsta meid kõrgemale. Ent milline õnn on siis liikuda valguse vastaspoolel! Äraspidine lõpmatus, jumal, kes alustab meie taldade alt, janu musta kiirtepärja järele! Sa oled kutsumata külalisena tulnud mu koju, rääkima arengust, generaatoreist ja õnnelikust elust, kuid ma näen, et tegelikult on su ainus soov kiskuda minu ja mu laste käest see vähenegi, mis meil on, ning reostada see viimne vabaduse saar oma sõgedustega. Näen su õnnest ja energiast pakatava näo taga peegeldumas elutüdimust, seepärast sa polegi võimeline rääkima millestki muust kui helgest tulevikust ning su elurõõm on vaid äraspidine hirm, mis on määndanud su aju ning sõgestanud su meeled. Sa sured iga päev koos sõnadega, mida sa enda ümber lakkamatult külvad, ja sinusugustel, kes aina räägivad, pole ühtegi saladust, pole ühtegi mõtet, millest elul oleks midagi hingata! Seepärast vabastan ma sind su nimest ja eluloost, su haledatest valedest ja puuslikest, mida oled enesele loonud, ning juhatan su läbi valude maailma, surmahirmu ja meeltesõgeduse eksiradade elu ürghämarusse, kinkides sulle taimede vaikuse ning igavese rahu, kuigi sa seda väärt pole. Saagu su hirmudest juured, mis tungivad sügavale paesesse maasse, su kehast sitke ja lõhnav tüvi, mis kaunistab ilma, saagu su mõistusest kibeda viljaga marjad, mis saavad inimesi aitama nende tõelistes hädades! Saagu sa kasvama siia kitsile maale, kanduma oma juurtega tuhandete aastatuhandete taha ning tundma maa ehedat maitset, siis kui veel vanapaganad, härjapõlvlased ja jumalad olid ringi hulkumas lõputuis laantes ning vahel harva kokku saades pajatasid lõkke ümber istudes ohtlikest imedest, mida nad oma teedel kohanud või korda saatnud olid, kui nende vahel polnud veel ülemaid ega alamaid ega muud vahetegemist, enne kui tuli inimene ja nad omavahel tülli ajas. Sinna, neisse kaugete aegade unenägudesse sõua nüüd, väeti vennike, et leida seal oma rahu ja õnn, oma mõte ja jõud…”

    Isa kondised ning labidana laiad käed olid vahepeal sirutunud mehe pea kohale ja üle keha värisedes puistas ta oma suust veel tundide kaupa mürgise sooaurupilvena lausumisi, mille tähendus meile arusaamatuks jäi, ta segased sõnad muutusid edaspidi üha enam kassikaku klähvimise ja ritsika sirina, konnade krooksumise ning hüübi kumeda hüüdmise sarnaseks. Kuid me teadsime, et neis sonimistes olid peidus me esivanemate tumedad saladused, karidele meelitatud laevad, töö, tapmised ja röövimised, nälg ja ihne loodus, virelemine ning kõledate tuulte vaim. Nood sõnad mähkisid piirkonnaarendaja kollase pilvena enese sisse ning me jälgisime akna tagant suuril silmil, kuis hirmust kangestunud mees kõige selle mõjul silmnähtavalt kortsu ja kiduraks tõmbus, kuis juuksed hõrenesid ta peas ning hambad ükshaaval suust välja kukkusid, kuis kärbus rasvkude ta naha all, kuni temast jäi järele paljas luu ja nahk, kuni tema luud muutusid oksteks, okstele kasvasid okkad ja rohelised marjad, nõnda et mehest ei jäänud viimaks järele muud kui vaid mahakukkunud tähtsad paberid, mida tuul üle saare laiali kandis ning mida lambad meelsasti taga ajasid ja sõid.

    Vastu hommikut sahises seal, kus veel õhtul oli seisnud tarmukas piirkonnaarendaja, suur tumeroheline kadakas.

    Mõned päevad hiljem tulid mandrilt meie saarele politseinikud ja uurijad, nuhkisid igal pool ringi ning kaevasid mitmes kohas maapinda läbi, küsitledes meid kõiki eraldi küll nii ja naa, aga me suud olid tummad nagu kivid, ning kuulmata ja leidmata ühtki märki kadunukesest, olid nad sunnitud saarelt sama nõutuna lahkuma kui paljudel eelnevailgi kordadel.

    Kuid tegelikult olime mina ja mu õed vaikimisi üsna kindlad, et kõik nood kadakad sel saarel on kunagi inimesed olnud, kes erinevail põhjusil isa manaviha alla on sattunud. Aimasime sedagi, et meie ema nende seas võib olla, see kõige tihedam kadakas seal saare läänepoolses tipus. Sest vahel harva, sügistormide ajal, isa seisatas ta juures ja puudutas õrnalt tema oksi. Teiste kadakatega ei teinud ta kunagi nii. Teistelt põõsastelt korjas ta suviti suuri, siniseks küpsenud marju, villis neid piiritusega täidetud pudelitesse ja lasi neil aastajagu pimedas keldris seista. Seejärel saatis ta kellegi meist pealinna turule neid müütama.

    2.

    Neil kadakamarjadel oli väga kallis hind, sest neis oli tallel iidse sünguse vägi. Ühe pudeli kadakamarjade eest võis osta terve maja mõnes suuremas alevis. Kõik kasvajad ja käsnhaigused, üle poole näo hargnenud sünnimärgid, mädanema läinud haavad või muu mürgine haigus, mis inimese kaudu õitsele oli löönud – need kärbusid, kuivasid ja kadusid, sest isa manajõu vastu nad ei saanud.

    Kõige nõutumad olid nood imeväega kadakamarjad aga paksude inimeste seas, kuna ühe pudeli jagu piirituse sisse tehtud marju põletas inimorganismis ära kõik liigsed rasvad, nõnda et ülekaalulisest ja inetust lihamassist juba paari kuu möödudes sale ning ilus olevus võis saada. Esines küll ka juhtumeid, kus mõni inimene manustas marju liigse ahnusega, mille tagajärjel ta kokku kuivas ja suri, ent see polnud enam meie süü, kuna me hoiatasime alati marjade üleannustamise eest.

    Kolm-neli korda aastas saatis isa mind või mu õdesid seda hinnalist kaupa turule müüma. Kuna see oli salakaup, siis laotasime letile alati porgandid, herned või oad, kuid inimesed juba teadsid, kellega tegu, ning õige pea moodustus leti taha pikk saba, sest kumu meie saabumisest levis haigete ja ülekaaluliste seas alati kui kulutuli. Pärast kauba müümist pidime isa ettekirjutuse järgi linnast ostma kindlaid kaupu: soola, leiba, kuivaineid, mõned pudelid viina, pakkide kaupa teed, petrooleumi, ülejäänud raha aga talle sendipealt tagasi andma, mille isa siis meie silme eest hoolikalt ära peitis. Ometi olin vähemasti mina omandanud oskuse kaubelda nonde hinnaliste marjadega nõnda, et mul raha nii bordellis käimiseks kui kilode viisi jäätise ostmiseks alati üle jäi ning mu ihu ja hing paari pealinnas veedetud ööpäeva jooksul naudingutest küllastunuks sai.

    Ehk olekski mu elu ilma suuremate muutusteta sel viisil edasi kulgenud, kui mitte järjekordsel kaubareisil pealinna lausa erakordselt paks tütarlaps mulle ühe Narva maantee puumaja teise korruse aknal silma poleks torganud. Säärane looduse ime köitis mu valvsat pilku kohe. Käes oli neiul suur leivapäts ning oma pisikeste rasva sisse uppunud silmadega vaatas ta vaiksel ja igatseval pilgul kuhugi kaugusse. Teadsin, et säärases agulimajas elavatel inimestel ei saa iial olema niipalju raha, kui palju kadakamarjad mu seljakotis väärt on, kuid ometi tungis sel hetkel mingi kummaline helin mu raudkõvast süngusemüürist läbi ja mind tabas vastupandamatu soov seda tütarlast aidata. Seadsin sammud maja poole.

    Nende korter oli väga vaene. Vana ja vaevatud ilmega naine vaatas mustvalgest telerist seebiseriaali ning ta paks ja higistav tütar istus akna all, peletades enese ümbert loiu käega kärbseid eemale. Olles neid viisakalt teretanud, tutvustasin ennast ja panin lauale pooleliitrise piiritusepudeli, kus hõljusid sinised kadakamarjad. Tüdruk koos emaga jäid lummatult pudelit silmitsema. Nad teadsid väga hästi, mis väge need marjad endas sisaldasid. Seda teadsid kõik Tallinna paksud inimesed.

    “Kas sa tulid meid pilkama või?” küsis ema siis vaevatud häälel. “Isegi kui me terve elu peaksime koguma raha, ei jaksaks me neid marju osta.”

    Vaatasin õnnetut ema ja seejärel ta tütart. Lainetavaisse rasvavoltidesse uppunud neiu naeratas mulle nukralt ning ta näos viirastus korraga ebamaine ilu. Sel hetkel ta meenutas mulle kedagi, ent keda, seda ei suutnud ma taibata. Mu lummus teda vaadates aga aina kasvas ja peale mõningast järelekaalumist jõudsin otsusele.

    “Raha ma nende marjade eest ei taha. Mu ainus soov on, et teie tütrest, pärast seda, kui ta on need marjad ära söönud, saaks minu naine.”

    Nad vaatasid kordamööda mulle ja üksteisele otsa, siis noogutas tütar laisalt emale ning ema omakorda minule.

    “Hästi, olen nõus, kuid tingimusel, et need marjad tõesti Brigitale, mu ainsale lapsele, mõju avaldavad.”

    “Selle pärast ärge muretsege,” vastasin naeratades, kummardasin hüvastijätuks ja kiirustasin edasi turule.

    Lubasin ema ja tütart kuu aja pärast külastada, ometi möödus ligemale sadakond päeva, enne kui isa lasi mul uue imerohulastiga Tallinna sõita. Süda ärevusest ja ebalevaist meeleoludest tagumas, kiirustasin linna jõudes kohe tuttavasse majja ja koputasin uksele.

    Uksele ilmus võõras naine, jäädes mulle küsival pilgul otsa vaatama. Tal olid kõrged põsesarnad ja suured, metsikult lõõmavad, rõõmuahned silmad, avara lõikega kleidi kaelusest paistsid kaks tugevat rinda, altpoolt põlvi aga torkasid silma pikad ja graatsilised jalad. Mitte miski temas ei meenutanud endisi elanikke. Hakkasin juba mõtlema, et ehk on too endine tüdruk ühes emaga sealt ära kolinud, kuid siis valgus ta näole korraga äratundmine ja õnn, naine naeratas mulle ning sel hetkel meenutas ta mulle kedagi, keda ma polnud kunagi näinud. Nüüd polnud enam kahtlust, et tegemist on tema enda, Brigitaga, kellega siinsamas kolm kuud tagasi hüvasti olin jätnud. Mu vaist polnud mind petnud, tohutu rasvakihi all peitus tõepoolest erakordne kaunitar!

    “Ma ootasin sind kõik need kolm kuud, iga öö ja päev! Mul on mitmeid kavalere vahepeal ukse taga käinud, aga ma saatsin kõik nad minema, sest ma tahan ainult sind, ainult sind, mõistad…” sosistas ta mulle kõrva ning meid mõlemat haaras kummaline erutus, me kehad hakkasid kohmetusest värisema ja me puhkesime üksteise ümbert kinni haarates ühekorraga nutma ning naerma, nagu see ikka juhtub inimestega, kui neid on vallanud liiga suur rõõm, mis neid üleni enese alla matab.

    Kartes isa ja õdede kättemaksu, põgenesime ühes armastatuga nädalapäevad hiljem Lõuna-Eestisse, Brigita esivanemate maile, kuhu ma kadakamarjade eest kõrvale pandud rahaga ostsin Võrumaa kuplite vahel asuva väikese maja.

    Värvisime maja rõõmsavärviliselt kollaseks, katsime selle seestpoolt linnumustrilise tapeediga, seinad, põrandad ja lae värvisime aga eranditult valgeks. Mitte miski ei tohtinud tumestada meie eelseisvaid rõõmupäevi. Hakkasime elama õnnelikult ja hästi, mu noore kaasa suul helisesid päevast päeva laulud armastusest ja igavesest noorusest ning õhtuti imetlesime peegli paistel otsekui muinasjutust pärit lapsed Brigitale tagasiantud ilu. Ilu, mida ta vääris ja mis tema kaudu nüüd kõikjale vallale pääses.

    Elurõõmu ning tegutsemislusti hoovas mu värskest kaasast sedavõrd palju, et õnn meie majas seeläbi peagi ülevoolavalt rammusaks kasvas, täites oma magusa uimaga nii meie toad kui õue. Iga päevaga õppis Brigita juurde uusi laule ja tantse, tassis toad täis värvikirevaid lilli ja lõhnavaid taimi ning tõi Võru laadalt koju rohelise papagoi ühes valge koerakesega, kes tagajalgadel muusika järgi karelda mõistis. Ta tõi meie poole elama ka oma vana ema ning  rõõmsatest, viina ja pillimängu armastavatest võrokestest said meie lahke kodu igapäevased külalised.

    Me kooselu esimesel aastal nautisin kõike seda minagi, kuna säärane õnn oli mu jaoks midagi täiesti uut ja eksootilist. Ümisesin oma kauni naise ja ta sõprade laulutundidele vaikselt kaasa ja kui tantsiti reinlendrit või padespaani, õõtsusin teiste selja taga omas rütmis. Aina uued õlle- ja viinaankrud panin toanurkadesse hakkama, et lustlik sumin meie majas hetkekski ei lakkaks.

    Kuid aja möödudes hakkas mu hinge siginema ometi rahutuse noote, kui tõdesin, et elurõõm meie majas mitte enam piibellikult lopsakaks, vaid lausa rasvamaoliseks kipub kasvama ning et lõppu sellele pärnitaignana paisuvale õnnele pole näha. Ja kui siis sündisid veel lapsed ning maja hommikust õhtuni suurt askeldamist, röökimist, pesuküürimist ning sekka muidu lõbusat kisa-kära täis sai, hakkas mul kõige selle keskel juba vaikselt hinge matma. Tahtmatult janunesid mu mõtted ja igatsused siis jälle rahulikuma elujärje järele.

    Sest see, mis mind Brigita juures kõige enam võlunud oli, see ebamaine naeratus ta näol, mis kumas nii selgesti temast läbi veel siis, kui ta rasva sisse uppununa agulitoa aknal kaugusse vaatas, oli nüüd lootusetult mattunud pealiskaudse elurõõmu ja rahutuse alla ning asendunud mitte kuhugi viivate vaidluste ning pidudega. Ainult magavana armastasin teda endistviisi, pühalikult vaikne tõsidus oli siis ta näol ja nõnda võisin teda hardunult vaadelda tunde. Kuni koitis uus päev ja rikkus taas kõik.

    Isalt päritud loomupärane tundeleigus ning iha vaiksete päevade järele hakkasid üha enam koputama mu hinge uksele ja oma unedes kuulsin õdede sosinal kutset tagasi põhja, tagasi kodusaarele.

    Kuid ikka veel lootsin ma, nagu loodab lõunamaiste turgude kisasse ja kärasse äraeksinud põgenik, et juhtub ime, et mu armas Brigita ühel heal päeval taltub ning ta joobnule sarnane elurõõm asendub vaikiva tusameele või seletamatu nukrustundega, et ta kupatab minema kõik oma tüütud külalised ning me lärmakate laste manitsemiseks ilmuvad seintele ristid ja vitsad – kuid seda ei juhtunud.

     3.

    Ja pole seda tänaseni juhtunud. Mu naise õnn meie rõõmsates värvides maja, uute sõprade ja käratsevate laste üle on vahepealsete aastate jooksul veelgi ülevoolavamaks muutunud, see on ületanud juba igasugused inimmõistuse piirid, kuid tundub, et mitte keegi peale minu ei saa sellest siinkandis aru. Kõik tema lühikest kasvu rangisjalgsed setodest ja võrokatest sõbrad, see äraütlemata jaburalt hüpelda ning röökida armastav laulurahvas, voorib endiselt me majast sisse ja välja, kuid Brigita elurõõm saab sellest vaid indu juurde ning ta lõkerdab nendega aiva kaasa naerda, kamandades samal ajal mind kui tentsikut tooma sahvrist lauale küll seda, küll toda. Tundub, et see lõunapoolne rahvas suudabki õnnelik olla vaid siis, kui vähemasti kümme inimest hunnikus koos on ja kõik läbisegi lärmavad, siis nad on õndsad ega karda! Et nende elul saab olla õige maik vaid siis, kui ühekorraga ollakse terved ja tõbised, laenuvõlglased ja rahaloopijad, kui üleaedsete pool on juba kolmandat nädalat käimas lõbusad peied, kui kümme paanilist toimetust on ühekorraga käsil ning üheteistkümnes juba himuga nurga tagant piilumas, et kas temagi saaks turja karata…

    Aina sagedamini leian end seetõttu tõmbumas endasse, vargsi põgenemas keldrisse ja istumas seal kägarasse tõmbunult pimedas, niiskes ja jahedas nurgas, kus mu suletud laugude taha ilmub siis taas mu kodu – too kauge saar seal üleval põhjalahel, kus raskete tindisiniste pilvede taustal rühivad piki kiviklibust kallast vastutuult edasi kõhnad ja rääbakad lambad, leides mingi ime läbi siit-sealt veel rohutuuste, kus mere poolt randa uhutud laudadest kokkuklopsitud hurtsikus istuvad pika laua taga mu mornide nägudega õed, ning see kangastus toob mu hinge taas rahu ja eneseleidmise.

    Ja kui ma siis veel näen, kuis mu vana isa seisab üksi seal kaldapealsel nagu üks jändrikult sapine mänd, lastes hääl meelel kibedail loodetuultel enese ihu pureda, kuis tema näkku peksab rahet ja lund ning ta kivihalli habemesse peitunud pea kuulatab raevukate lainete sõudu seal eemal silmapiiril, siis heldib mu süda ning mu silmist voolab alla üksainus õnnestav pisar, mille soolane kangus on ometi vägevam noist õnneaegadest, mida oma naise ja laste seltsis siin viimastel aastatel veetnud olen. Üha kindlamalt täidab mu rinda siis aimus, et kaugel pole see päev, kus ma enam kõigile neile tapvatele askeldustele ja simmanitele vastu ei pea ning ühel septembriööl sellest rõõmude vanglast jalga lasen, haarates jooksu pealt kaasa oma kõige noorema ja tujukama tütre ning põgenedes tagasi vaatamata läbi Eestimaa soode ja metsade, kuni jõuan merekaldale, nähes taas oma kodusaart. Istun siis tuttavasse halli paati, patsutan õrnalt ta pehkinud küljelaudu ning sõuan koju, tähisöiste silmadega laps mantlipõues.

    Seal, seal siis põlvitan ma pisarsilmil oma isa kitsa surivoodi ette, nähes, kuis ta nägu tõmbub kadunud poega märgates põlgusest ja meelepahast krimpsu, ning ometi paneb ta oma raske ja soonilise käe andestuse märgiks mu pealaele, et enne viimset ohet anda mulle edasi oma õnnistus ja ühes sellega kõik nood salasõnad, mis on kõrvetavamad kui tuli ning kangemad kui mürk. Ja veel samal ööl võtan ma üle koha ta okslikul toolil.

  • Nr 7-8/2011 sisukord.

    LUULE
    Philip Larkin
    Raha
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
    Kaur Riismaa
    Kolmanda aastatuhande alul jutustatud
    Tõnu Õnnepalu
    Õhtusõnad
    JUTUD
    Madis Kõiv
    Vihm
    ARTIKLID
    Marshall McLuhan
    Meedium ongi sõnum
    Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
    Ragne Kõuts
    McLuhan 100 – mis meist saab?
    Peeter Torop
    Humanitaaria ja propaganda
    Mardi Valgemäe
    Teatrimaania
    Hasso Krull
    Mis on luule?
    POSTPOSTPOST
    Meelis Oidsalu
    Kahe posti vahel
    Tõnis Kahu
    Michael Jackson ja postmodernismi valestart
    Mihkel Kunnus
    Suur narratiiv, näljas, kiimas ja õigustega
    AKEN
    John Lanchester
    Kui juba Kreeka läheb…
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
    HÜPPED MODERNISMI POOLE II
    Tiit Hennoste
    20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
    23. loeng: Stalinismist perestroikani II: 1960. aastate kirjanikulood
    INTERVJUU
    Jaan Kaplinski
    Kunst on vabaduse vald
    Intervjuu Igor Kotjuhile
    KUNSTILUGU
    Maria-Kristiina Soomre
    Las jääda meile me sõnastamata lood…
    VAATENURK
    Arno Oja
    Tiigri ratsastamine
    Enn Vetemaa, “Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus”
    Kadri Tüür
    Etnograafiline meestekas
    Tarmo Teder, “Vanaisa tuletorn”
    Berk Vaher
    Ilming, häppening… või ikkagi kirjandus?
    Ervin Õunapuu, “Eesti gootika. Lauavestlused”
    Andreas Ventsel
    Eripalgeline Lotman
    Juri Lotman, “Kultuuritüpoloogiast”; (koost. Mihhail Lotman) “Jalutuskäigud Lotmaniga”

     

  • Eripalgeline Lotman

    Andreas Ventsel
    Eripalgeline Lotman
    Juri Lotman, “Kultuuritüpoloogiast”; (koost. Mihhail Lotman) “Jalutuskäigud Lotmaniga”

    Ehkki Eesti teadusmaastikul tervikuna, iseäranis humanitaaria valdkonnas, on semiootika alates 20. sajandi teisest poolest Tartu-Moskva koolkonna kaudu olulist rolli mänginud, pole erialane semiootikakirjandus raamatulettidelt veel piisavalt kättesaadav. Eriti ilmne on tühimik rahvusvaheliselt tunnustatud autorite eestikeelsete tõlgete osas. Esindatud on Umberto Eco, nii ilukirjanduslike kui teoreetiliste teostega (“Reis hüperreaalsusse” 1997, “Lector in Fabula” 2005, “Roosi nimi” 1997 jm), John Deely (“Semiootika alused” 2005), Marcel Danesi (“Kultuuride analüüs”, koos Paul Perroniga, 2005), kuid laias laastus nende nimedega ring ka piirdub. Palju parem pole seis Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonda kuulunud autorite teoreetiliste ideede eestindamisega. Oluliselt helgemates toonides saab rääkida üksnes koolkonna juhtfiguuri Juri Lotmani teoste tõlkimisest eesti keelde ning selle äsjaseks kinnituseks on ka need lühikese aja jooksul ilmunud kaks raamatut.

    Eelmise aasta jõulude paiku Tartu Ülikooli Kirjastuselt ilmunud “Kultuuritüpoloogiast” on heaks täienduseks Lotmani eesti keelde tõlkimise traditsiooni. Raamat koondab artikleid aastatest 1970–1973 (üks neist on kirjutatud  kahasse teise Tartu-Moskva koolkonda kuulunud teadlase Aleksandr Pjatigorskiga). Raamatul on kaks suurepärast saateartiklit. Eessõnas püüab Peeter Torop paigutada “Kultuuritüpoloogiat” Lotmani ja Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika üldarengu taustale, mis on kulgenud keele semiootikast läbi tekstisemiootika semiosfääri-semiootikani. Ta osutab teose tähtsusele ennekõike tuleviku perspektiivist: ““Kultuuri ja plahvatuse” kirjapanemine on veel kaugel ees (ilmus esmakordselt 1992 Moskvas, olles ühtlasi viimane professori eluajal ilmunud teos – A. V.), kuid plahvatuse hetk jääb just sinna, 1970ndate aastate algusesse” (lk 9). Paljud ideed, mis siin on veel teeside kujul, kirjutab Lotman hiljem pikemalt ja läbipaistvamalt lahti. Silvi Salupere aga näitab oma järelsõnas kogu Lotmani tüpoloogiatele aluseks olnud teoreetilist loogikat.

    Kuu-kaks hiljem, 2011. aasta alguses, avaldas Tallinna Ülikooli Kirjastus tõlkekogumiku “Jalutuskäigud Lotmaniga”, juba teise raamatu oma “Bibliotheca Lotmaniana”-sarjast (eelmine oli venekeelne “Непредсказуемые механизмы культуры” – Juri Lotmani viimane monograafia, mis seni polnud üldse trükivalgust näinud).

    “Jalutuskäigud Lotmaniga” on koostanud Mihhail Lotman ning see erineb enamikust senistest Lotmani-eestindustest, mis ennekõike on tegelnud kultuurisemiootika teoreetiliste probleemidega. Eessõnas tunnistab Mihhail Lotman, et siia on kogutud mitut laadi artikleid ning raamat ei pretendeeri Lotmani teadustegevuse ja akadeemilise elu analüüsile, vaid püüab eelkõige anda esimest korda eesti keeles mingigi (412-leheküljelise raamatu kujul kindlasti üksjagu piiratud) ettekujutuse Tartu professori elust, isegi selle olmelisest poolest (lk 9). Seega isegi kui lugeja ei tunne huvi semiootika erialakeele ja selle spetsiifika vastu, peaksid meenutused koolkonna kujunemisest Nõukogude Eesti tingimustes pakkuma küllaltki hea ülevaate tollastest akadeemilistest oludest – sh semiootika staatusest nõukogude Teaduste Akadeemia silmis teadusena, mis ei lähtunudki kultuuri seletamisel proletariaadi juhtivast rollist ega majanduslikus baasis valitsevate tootmissuhete determinatsioonist, vaid püüdis näha kultuuris autonoomset fenomeni, mille seaduspärasusi kultuurisemiootika kui iseseisev distsipliin uurib. Aga saame lugeda ka Tartu Riikliku Ülikooli juhtkonna tehtud takistustest (tõsi, mitte kõikidele juhtfunktsionääridele polnud omane kitsas silmaring), KGB nuhkimistest, passi 5. paragrahvist ehk juudiküsimusest akadeemilises elus jne. Kõik see ei takistanud kõlbelisust ja teaduslikku ausameelsust esmaseks pidavat seltskonda ennast maailmakuulsaks mõtlemast, käimast koos Käärikul suvekoolides ja andmast välja maailma esimest semiootikaajakirja. Eestikeelse käsitlusena Tartu-Moskva koolkonnast ei piirdu selle raamatu tähtsus üksnes kultuurisemiootika tekkeloo tutvustamisega, vaid annab väikese, kuid olulise panuse ka kogu Eesti akadeemilise elu ja tegevuse ajaloo kirjutamisesse.

    Raamat koosneb kolmest osast. Esimese moodustavad Juri Lotmani enda mälestused elatud elust, mida ta ise nimetab “mitte-memuaarideks” (sõjameenutused, mis on põimitud huvitavate semiootiliste üldistustega). Kuigi Mihhaili sõnul on need vaid kahvatu vari Juri Mihhailovitši vahetust vestmisoskusest, toovad nad kaasahaaravalt lugejani nii tema sõjakogemused kui ka hilisemad olmeprobleemid, esmalt sõjajärgses Leningradis ja hiljem Tartus. “Mitte-memuaare” täiendavad professori meenutused teda enim mõjutanud teadusmeestest-õppejõududest Leningradi ülikooli päevilt. Viimased aitavad heita valgust ka sellele Lotmani eriliselt kollegiaalsele suhtumisele nii Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonna siseringi liikmetesse (millele on osutanud mitmed koolkonna uurijad)[1] kui ka kaastöötajatesse ja tudengitesse juba Tartu ülikoolis.

    Teises osas on mõningad Juri Lotmani sõnavõtud ja eestikeelsed intervjuud. Viimased on küll varem publitseeritud eri perioodikaväljaannetes, kuid ajalise vahemaa tõttu juba raskesti kättesaadavad. Nagu rõhutab Mihhail Lotman, oli Juri Lotmanile alati väga oluline teaduse populariseerimine ja suhtlemine erialakaugete inimestega, kuna ta mõtles pidevalt õpetamisprotsessi peale ja käsitas akadeemilist elu ühe tervikuna (lk 13). See oli ka üks põhjusi, miks professor oli vabatahtlikult aina õpetamistööga ülekoormatud – just vahetus suhtluses tudengitega loengutes genereerusid tema kultuurisemiootika ideed, mis hiljem said vormistatud artikliteks ja monograafiateks. Tudengite õpetamine alguses Tartu Õpetajate Instituudis ja hiljem Tartu Riiklikus Ülikoolis oli Lotmanile protsess, kus ka õpetlane ise on samaaegselt õpilase ja mitte üksnes vahendaja rollis.

    Kolmas osa sisaldab mälestusi Juri Mihhailovitšist endast, mis on kirja pandud kas lähedaste sugulaste (õde Lidia), sõprade või heade kolleegide (Bajevski, Uspenski jne meenutused) ja õpilaste poolt. Viimaste seas leidub ka teoreetilisi arutlusi Tartu-Moskva koolkonna ja ennekõike Lotmani enda ideede genealoogiast (Peeter Toropi artiklid), mistõttu need osutuvad kasulikuks ka ülevaatliku õppematerjalina.

    Vaatamata raamatusse kogutud artiklite žanrilisele mitmekesisusele on sel siiski üks kese. Mihhail Lotman märgib eessõnas, et Juri Lotmani puhul saab rääkida vahetegemisest olmeelu ja teadustegevuse vahel vaid tinglikult: tema kulinaarsed oskused, spordiharrastused, mängud lastega ja lastelastega olid küll emotsionaalselt väga olulised, kuid siiski allutatud ta elu peamistele eesmärkidele, tõe otsingutele (lk 9).

    Juri Lotman ise sõnastab raamatus “Kultuuritüpoloogiast” teadustüpoloogiate eesmärgina kultuuri lahutamise selle algosadeks, erinevateks semiootilisteks keelteks – olgu selle kõige ilmsemaks näiteks kas või eristus ikoonilis-pildilisteks ja diskreetseteks-sõnalisteks keelteks (loomulikult on neid oluliselt rohkem, sest ka sõna materjalina kasutav keel võib jaotuda erinevateks kunstilisteks allkeelteks) –, mis annavad materjali kultuuride tüpoloogilise suguluse hindamiseks (lk 32, “Kultuur ja keel”). Seejuures on oluline rõhutada, et Lotmani jaoks ei seisnenud tüpologiseerimise aluseks olevad ekvivalentsusseosed erinevate kultuuriliste nähtuste või põhimõtete vahel mitte nende esmapilgulises sarnasuses (lk 121, “Kultuuri tüpoloogilisest uurimisest”). Kultuurisemiootilise lähenemisviisi puhul oli (on) peamine ülesanne võrrelda nende eripalgeliste nähtuste funktsioone nende esinemiskontekstis. Üksnes funktsioonide ekvivalentsus, mida kultuurilised nähtused erinevates kontekstides täidavad, lubab uuritavas materjalis näha tüpoloogilisi sarnasusi nende ja nende aluseks olnud kodeerivate keelte struktuurielementide vahel.

    Sellisest lähtepunktist vaadatuna ei paista ka “Jalutuskäigud Lotmaniga” enam kaootilise tekstikogumina, vaid need eripalgelised tekstid hakkavad ilmnema meile funktsionaalsete suhete kaudu üksteisega. Ekvivalentsuste nägemine saab võimalikuks, kui vaatame seda kogumikku terviku seisukohalt kui raamatut, mis püüab lugejale kaardistada Tartu professori rännakut oma sihtkohta, mis on juba eos määratud jääma kättesaamatuks – tõeotsing on pidev teelolek. Samas lubab teelolemisemetafoor siin sisse tuua dünaamika mõiste, mis on nii iseloomulik Lotmani hilisemale loomingule. Sellele osutab “Jalutuskäikude”-raamatus ka Peeter Torop oma artiklis “Tartu koolkond kui koolkond”: kultuurisemiootika areng läbi tekstisemiootika semiosfääri-semiootikani ehk utreeritult öeldes staatikalt dünaamikale viis Lotmani viimastes töödes põhimõtteliste teoreetiliste küsimusteni, “mis ainult väliselt viitavad sarnasusele poststrukturalismiga ja mille lõplik lahendamine oleks olnud järgnevate aastate töö” (lk 323).

    Üks võimalik viis on vaadelda “Jalutuskäike Lotmaniga” kui sekundaarkirjandust, mis koondab koolkonda kuulunud inimeste mälestusi koolkonnast ja teiste pisut kõrvalseisjapilguga nähtud käsitlusi koolkonna akadeemilisest tegevusest. Sellisel juhul saab “Jalutuskäigud” asetada uude valgusesse, mis toob objektkeele ja metakeele eristusest lähtuvalt sisse veel ühe olulise tüpoloogilise jagunemise. Artiklis “Kultuuri tüpoloogilisest uurimisest” (“Kultuuritüpoloogiast”, lk 106–121) vaatleb Juri Lotman kultuurisemiootika fundamentaalmõistet tekst, lähtudes selle funktsioonist kultuuriuurija ja kultuurikandja vaatekohalt. Kui esimesel juhul on tekst tervikliku funktsiooni, siis teisel juhul tervikliku tähenduse kandja. Kultuurikandjale ilmnevad mälestused tema enda seisukohalt ainuvõimalikena, kuid seejuures mälu eripärast või muudest sotsiaalsetest teguritest tingituna paratamatult ka moonutatutena. Meenutaja võib alati eksida, kuna tal ei pruugi olla piisavalt neid mälestustes sisalduvat “tõde” ülalhoidvaid kaasaegsete meenutusi. Isiklik mälu võib vastuollu minna kollektiivse mäluga. Kultuuriuurija on selles mõttes priviligeeritud seisundis: ta saab kõrvutavalt vaadelda erinevaid mälestusi, arhiividokumente jms ning suhestada neid laiema kultuurikontekstiga. Sellisel juhul ilmnevad need kultuurikandja mälestused koolkonnast kultuuriuurijale läbi teatud perspektiivi – ta käsitleb seda teksti üksnes kui ümbritsevate tekstidega teataval viisil funktsionaalselt suhestatut, mis kõik koos teenivad uurimistöö lõppresultaadi, tervikliku teksti “Tartu-Moskva koolkond” konstrueerimise huvi. Teatavas mõttes paigutuksid ka näiteks Peeter Toropi artiklid Lotmanist ja koolkonnast niisuguse kultuuriuurijaliku lähenemise alla, kuid samas tuleb tunnistada, et käesoleval juhul on õpetaja-õpilase suhte tõttu piirid isiklikult kogetu ja distantsilt uuritava vahel mõneti hägustunud.

    Siinkohal oleks sobiv ja õnneks ka võimalik tuua veel üks näide, mis on sellisest “taagast” vaba. Ameerika uurija Max Waldstein avaldas 2008. aastal raamatu “The Soviet Empire of Signs”, mis käsitleb Tartu-Moskva kultuurisemiootikat nõukogude ametliku teaduspoliitika taustal ja püüab seda teha uuest vaatenurgast. Traditsiooniliselt ja suuresti veel senigi nõukogude ühiskonda käsitlevates uurimustes prevaleerivalt seisukohalt kirjeldatakse nõukogude akadeemilist elu liiga lihtsustavalt. Ennekõike lähtutakse binaarsetest eeldustest, et Teaduste Akadeemia oli täielikult kommunistliku partei kontrolli all ja lähtus oma tegevuses viimase poolt ettekirjutatud jäigast ideoloogiliste alusprintsiipide süsteemist. Seejuures eeldatakse, et ainuke viis ideoloogiavälist ja n-ö ausat ning võimumängudest vaba teadust teha oli akadeemia-väline teadustegevus.[2] Waldstein asendab oma metodoloogias niisuguse kitsa ja rangele asümmeetrilisele opositsioonile (võim-allutatu) rajatud kontseptsiooni sümmeetrilise võimukäsitusega, mis lähtub ennekõike Bourdieu, Latouri, Foucault’ jt töödest. Nende teoreetiliste käsitluste järgi ilmnevad võimusuhted iga kahe elemendi vahel, mis on omavahel vastasmõjus, reaalses ühiskondlikus koes ei eksisteeri erinevad diskursused isoleerituna, vaid omavahel põimituna, ning nendevahelisi suhteid ei saa vaadelda kunagi asümmeetrilistena. Kultuurisemiootika ideed ei tekkinud ex nihilo, vaid olid tolleaegsete inimeste teadusliku tegevuse produkt. Selle tegevuse tulemid ehk n-ö teaduslikud resultaadid kujunesid pingeväljas, mida kujundas teadlaste poolt teadustegevuses ideaaliks seatud sõltumatus ülejäänud ühiskonda konstitueerivatest diskursustest, teisalt aga nendestsamadest diskursustest  moodustuv ja teaduspraktikat saatev kontekst. Viimase tõttu ei saa rääkida ühe valdkonna determineerivast positsioonist teise suhtes, vaid seda tuleb alati vaadelda laiemas kontekstis: nii ilmneb Tartu-Moskva koolkond ja kultuurisemiootika ühelt poolt kultuurilisest kontekstist mõjutatuna, kuid teiselt poolt liigendab koolkond oma tegevusega ka ise seda konteksti ümber. Kui lähtuda lotmanlikust kommunikatsiooni ja tekstifunktsioonide käsitlusest, siis võib öelda, et just sel viisil oleks ka Lotman ise seda suhet näinud: koolkond kui tekst ei eksisteeri isoleerituna, vaid üksnes dünaamiliselt suhestatuna ümbritseva keskkonnaga – seejuures muutudes ise ja muutes konteksti.[3]

    Seejuures on oluline, et kultuurisemiootika perspektiivist võib tekst suhestuda kultuuri­terviku ja selle koodide süsteemiga erinevatel tasanditel: üks ja see­sama teade võib eri tasanditel esineda teksti, teksti osa või tekstide kogumina. Üks tekst võib funktsioneerida kui metafoor, asendades kogu kultuurilist konteksti.[4] Praegu eesti või vene autorite poolt kirjutatud terviklik ja põhjalik ülevaade koolkonna akadeemilisest tegevusest väljasolija (kultuuriuurija) pilgu läbi puudub. Seetõttu oleme hetkel olukorras, kus seda positsiooni satub akadeemilises diskursuses kehastama tekst, mis on üks vähestest, kui mitte ainus sellise haardega tehtutest. Seadmata kahtluse alla Waldsteini raamatu kvaliteeti, on selge, et autori nägemus esindab üksnes ühte võimalikku tõlgenduslikku perspektiivi koolkonnale. Perspektiivi, mis ripub ära töös esitatud autoripoolsetest kindlatest hüpoteesidest ja teoreetilistest seletusskeemidest, mis võimaldasid tal koolkonna kultuurisemiootilised seisukohad, selle liikmete mälestuskillud, kõrvalseisjate meenutused ja arhiividokumendid ühtseks tervikuks koondada. Et tekiks vajalik kommunikatsiooniruum eri seisukohtade vahel, oleks suurepärane, kui üks dialoogipartner, kes esindaks teistsugust nägemust Tartu-Moskva koolkonna rollist tolleaegses teaduspraktikas, tekiks nüüd natuke lähemal kui Ameerikas.

    Juri Lotman iseloomustab oma hilisemates töödes semiosfääri (semiootilist ruumi) ühtse mehhanismina, mis moodustub keelte ja tekstide mitmekesisusest. Need on üksteisega dialoogilises kommunikatsioonis, mis lubab semiosfääri kirjeldada kui intellektuaalset subjekti.5 See on kontiinum erinevaid tekste ja keeli, see on pidev erinevate teoreetiliste lähenemisviiside piiride tuvastamine. Omavahel lõikudes tekitavad need aga lugejas uusi tähenduslikke tervikuid ja see ärgitab teda suhtlema nii teksti kui iseendaga. Jääb loota, et nüüd, kus “Jalutuskäikude” näol on eestindatud sekundaarkirjandust Tartu-Moskva koolkonna akadeemilise tegevuse kohta, leidub ka siinses kultuuriruumis keegi, kes võtab vaevaks anda tervikliku ülevaate sellest omanäolisest mõttevoolust. See oleks tingimuseks, et tekkida saaks ka suurem dialoogiruum Tartu-Moskva koolkonnast, selle arengust, mõjutajatest ja mõjudest tänapäeva semiootikas. Sellisel juhul võiks koolkonda kenasti iseloomustada lotmanlik metafoor intellektuaalsest subjektist.

     

     

     

    [1] Vt nt: Московско-Тартуская семиотическая школа: История, воспоминания, размыш-ления. Toim. S. Nekljudov. Moskva, 1998; jm.

    [2] M. Waldstein, The Soviet Empire of Signs: A History of the Tartu School of Semiotics. Saarbrücken, 2008, lk 5.

    [3] J. Lotman, Kultuurisemiootika ja teksti mõiste. Rmt-s: J. Lotman, Kultuurisemiootika: Tekst – kirjandus – kultuur. 2. tr. Tallinn, 2006, lk 234–240. Tlk R. Veidemann.

    [4] Sealsamas, lk 238.

  • Ilming, häppening… või ikkagi kirjandus?

    Berk Vaher
    Ilming, häppening… või ikkagi kirjandus?
    Ervin Õunapuu, “Eesti gootika. Lauavestlused”

    Nõnda kui lõviosa Õunapuu varasematestki teostest, on ka õõvastava usukuulutaja Martin Maria Kulli mõtteavaldusi koondav “Eesti gootika. Lauavestlused” pälvinud vastaka retseptsiooni, mille käigus nii kiitjad, noomijad kui hämmeldunud on ometigi ühel meelel, et teose põhijooneks on Õunapuu võitlev ateism – ehk isegi enam ja ilmsemalt kui eales varem. Ehkki mulle on seni enam huvi pakkunud ta loomingu teised jooned, ei plaani ma toda ühisveendumust seekordses käsitluses kummutada. Küllap on iga senine arvustaja heitnud pilgu ka autori Vigilia-blogisse (http://eestigootika.blogspot.com) ning pannud tähele, kuidas ta on peavoolumeediast taandudes läinud “religionääre” nuhtlevais sõnumeis ühtaegu nii (veel) kujundlikumaks kui (veel) otsekohesemaks; ka mõndagi uudisteoses on välja kasvanud nondest veebikannetest. Jah, ta ajab seda asja – endiselt ja veel ägedamalt.

    Lõppude lõpuks on Õunapuu suhtumine institutsionaalsesse religiooni ja eriti selle fanaatilistesse vormidesse mulle oma põhiolemuselt sümpaatne ning ma ei taju ka, et ta kõnealusele nähtusele siinpraeguses aegruumis liialdustega ülekohut teeks. Pigem vastupidi – igapäevases meedias kohtab kummastavamaidki tõsilugusid, mille keskmes on kõiksugu palveisadest neiukabistajad ja poistepilastajad, pühapasunaist loomapiinajad ja riigiriisujad, eksootilised “imearstid” ja lausa maniakid. Alles see oli, kui üks jeesuhullust seebisarjastatist raius Ameerikas oma ema samuraimõõgaga tükkideks ning taevasi hääli kuulev hulgus nüsis Tenerife kaubanduskeskuses suvalisel vastutulijal pea otsast. Kui midagi kõige selle peale Õunapuule ette heita, siis – liigset leebust ainese suhtes!

    Ent samas ei peagi nonde kaasuste fiktsionaalne ülemängimine talle olema eesmärgiks omaette (kuna väidetavalt ühes maailma usuleigemas riigis Eestis pole “religionääridega” seoses veel midagi eriti jõledat juhtunud?). Ta võib enese eest küllaldaselt kõnelevaile kurioosumeile rahumeeli vaid osutada, neid konstateerida – või mitte sedagi, sest need on niigi levinud ja nähtaval (nõnda on Õunapuu oma blogis keskendunud pigem obskuursematele usuveidrustele). Ta ei pea enam ilukirjanduslikke õudusi fabritseerima, et oma meelsust levitada. Ja ometi, ta teeb seda, ta teeb seda jälle.

    Või mida ta õigupoolest teeb? Kuidas seda kirjanduslikult hinnata ja millele seejuures tähelepanu osutada? Tegelikult pole Õunapuu suhtumine religiooni ju üldsegi kirjanduslik kriteerium ja ei peaks sellisena ülepea sekkuma ka kirjanduskriitilise hinnangu andmisse; ometi on seda südamesse võetud, trükisõnas ehk vähem ja kuluaarides rohkem, kuid ikkagi niivõrd, et Õunapuu on “kuulus kummaline”, kelle erilaadsust parnassimehitajad tunnustavad, kuid kes naljalt riiklike preemiate esindusnimestikesse ei jõua. Ja probleemiks pole ta isevärki kujundikeel, narratiivi elliptilisus ega muud tekstuaalsed omapärad; ikka on hindajate seas keegi, kes pärast kuskil pihib, et see ei ole ikka õige asi, mul on mitu tuttavat kirikuõpetajat, kes on väga toredad inimesed, meie ja üleüldse tänase Õhtumaa kultuuri kristlikku aluspõhja ei saa ikkagi eitada, kiri algab kirikust jne jne – millel kõigel pole ju Õunapuu kirjutatu tekstuaalsete kvaliteetidega suurt midagi pistmist. Niisiis jah, kui võitlev ateism ka on “Lauavestluste” keskne aspekt – möönan, nõustun, aga mida mul kirjandusarvustuse žanris sel teemal veel rääkida on? Mil moel aitab see meil aduda Ervin Õunapuu kui kirjaniku võttestikku?

    Taoline kimbatus on tabanud teisigi. Mõned arvustajad on juhtinud tähelepanu “Lauavestluste” kujundusele ning iseäranis dokumentaalsusele püüdlevate fotode osakaalule selles – ning neist johtuvale vajadusele mõtestada teost hoopiski millegi muu kui kirjanduslikuna (aga nad ise ei lähe seda teed!). Märtsikuu Loomingus mullust proosat kokku võttev Holger Kaints arvab, et see “näib olevat üle kirjanduse piiride ulatuv nähtus”, osa häppeningist, ja toriseb siis ikkagi lühidalt Õunapuu võitleva ateismi üle; Arno Oja väidab Sirbi “Kirjandusgallupis 2010” (17.12.2010) ligilähedaselt, et teos “ongi, seda tänu heale trükikvaliteedile, kujundusele ja valitud piltidele, rohkem suurejooneline ilming kui “päris” kirjandus”. Ent egas “päris” kirjandus välista head trükikvaliteeti ja kujundust, isegi mitte fotosid; mis seda teost kirjanduse suhtes siis nõnda mittepäristab? Miks ilming, häppening, mitte kirjandus? Ja miks selle analüüs peaks nii enesestmõistetavalt jääma väljapoole kirjanduskriitikute mõttehaaret, kui ometigi on tegu raamatukaante vahele kätketud tekstiga, mille keskne karakter on ilmne väljamõeldis?

    Või on siis ikka? Et Püha Maarjamaa/Terra Mariana kultuuri- ja usuasjade administraator isa Martin Maria Kull on müstifikatsioon, selles ei näi kahtlevat ükski kriitik. Fotod paistavad seda otsusekindlust paradoksaalselt pigem võimendavat. Ent – mis siis? Mis siis, et fotodel mängib Kulli (kavatsemata kalambuur) keegi teine? Keegi arvustajatest ei kipu reflekteerima selle üle, milleks selline müstifikatsioon; milleks dokumentaalsusetaotlus, mis ei saavuta veenvust reaalsusena, vaid on kohe mänguna läbi nähtud; kas see tähendab, et Õunapuu kavatsused nurjusid, või kummati just seda äratundmist ta taotleski?

    Aga ei tunta ju lõpuni ära. Vähemasti Tallinna kriitikud ei paista suutvat fotodel Kullina esinejat tuvastada, kuigi neil on tõesti keegi, kes on seni tegutsenud teise nime all, teistes ülesannetes ja viimasel ajal rohkem Tartu kandis. Kuna mulle ei meeldi müstifikatsioone lõhkuda, siis ei ütle minagi seepeale enam, kui et tolle pildi-Kulli igapäevasem nimi on ka Õunapuu raamatus kirjas ja tõepoolest, sarnasus Eesti Ajalookirjastuse püsiautori Martin S. Kulli nimega pole juhuslik. Ega ka mitte raamatu paigutine sarnasus Vladimir Wiedemanni ja Dmitri Petrjakovi okultistlike imelugudega astraalsest Eestist. Ent – mis siis?

    Üksvahe olid ju päris popid taolised kvaasi-tõsielusarjad, kus näiteks “õnneliku õnnetuse” episoodi mängisid läbi näitlejad (aga mitte staarid, vaid professionaalsed tavakodanikena mõjujad) ning viimaks näidati tunduvalt ebafotogeenilisemat (ergo, teleekraanil märksa ebaveenvamat) “pärisinimest”, kelle üürikeseks ülesandeks jäigi kinnitada: “mina olen see ja kõik oligi nii” – sest meediaajastu edasijõudnud olid siis juba ise ka aru saanud, et ekraaninägu ei ole päris-“päris”, tavalised inimesed ei ole sellised; samas polnud veel üle saadud tollele ekraaninäole enamal määral kaasa elamisest kui tavakodanikule, tavakodanik läbimänguks (veel) ei kõlvanud. Too faas tuli alles siis, kui “pärisinimesed” õppisid end reality show’des telenäitlejate kombel ülal pidama.

    Martin Maria Kull kui tegelaskuju pole mingilgi moel tavaline, isegi (siinmail tegutsevate) religionääride seas; ta on äärmuslik juhtum – ja näeb fotodel ehk liigagi sedamoodi välja. Küllap mõjuks ta nüüd juba “pärisemalt”, kui oleks fotodel vähem fotogeeniline? Natukegi “tavalisem” – nagu näiteks Marika Katarina ja Ioan Arendia Elita von Wolsky, Conventus Terra Mariana nimelise liikumise ja veebiajakirja taga olev paar, kes oleks tükkis oma tegemistega ja kaastöölistega kui Õunapuu raamatuist välja karanud, ent on ometigi “päriselt olemas” (kuigi jah, juba neid nimesid kirjutades tajun, kui raske seda võib olla uskuda – ent vaadake ise,www.terramariana.ee). Kuid Õunapuu pole Kulli rolli valinud ilmetumat kuju, pole ka kirjutanud dokumentaaluurimust von Wolskytest või nende portaalis figureerivast Einar Laignast, kelle seisukohad on ehk Martin Maria Kulli omadele kõige lähedasemad. Ta on küll modelleerinud taolise dokumentaaluurimuse, kuid kummatigi mängulises topeltkoodis, asetades peaossa kellegi, kes mõjub fiktsionaalsena nii oma liialdatud hoiakutelt kui isegi oma väljanägemiselt fotodel (ehkki sellise väljanägemisega inimene on ju päriselt olemas ja ma ei imestaks, kui suur osa neist seisukohtadest oleks Õunapuul ikkagi päriselt kuuldud-loetud, kuigi mitte ilmtingimata ühest suust ja sulest). Ning raamatu lõpus ei ole peatükki osutuse ja pildiga: näete, tegelik Kull on hoopis siin ja see. (Või kas siis ikka ei ole?)

    Milleks selline mäng? Vältimaks väärteomenetlusi “pahatahtlike”, “kontekstist rebitud” tsitaatidega mainekahjustuse eest? Ehk lausa halastusest jutukate ja suurustlevate, kuid siiski üsna kahjutute usuadministraatorite suhtes? Või ikkagi – puhtkirjanduslikust ambitsioonist?

    Mille muu kui kirjandusliku ambitsiooniga annab siis seletada Martin Maria Kulli tegelaskuju allutamist Õunapuu hüperboolilembusele – mis ei lähe seegi kord vastuollu ta elliptilisusega? Õunapuule on ikka meeldinud manada mõne põgusa fraasiga või vihjega esile kuvand millestki vaevukujutletavalt suurest või kummastavast. Nüüd on ühel tasandil selliseks sünekdohhiliseks fraasiks kogu teos – koos rohkete piltidega napid 80 lehekülge – ning järgmisel peaaegu kõik selle peatükid või episoodid üksiti, vaid lehekülje-paari pikkused narratiivselt “välja arendamata” tähendamissõnad, mis ometi esindavad midagi määratult suuremat: “kogu püha isa arhiivi avaldamine trükisõnas tähendaks, et käesoleva raamatu paksuseks kujuneks vähemalt seitse meetrit. Köite kaaned peaksid aga olema kolmetollistest laudadest või valtsrauast” (lk 2).

    Ent juba tollest avamärkusest hakkab arvumaagia kaudu silma veel üks ambitsioon, mida edasine tekst kaldub tõendama: rahvapärimuslikkuse kehtestamise tahe. “Lauavestlused” pakuks omajagu lõbu folkloristidele, kes õppinud tekstikatkeid rahvaluulearhiivi tarvis klassifitseerima. “Alguses on mõte” vestab ju loomisest (ümber)nimetamise kaudu, “Meie Isa aare” on aardemuistend jne. Eriti markantne vastakate pärimuslike tõlgenduste esilemängimine on “Maarjamaa pühad naised”, mille (anti)kangelasteks on Saaremaa kelmid või pühakud Püha Reet (Vaga Reedu) ja Õnnis Anneke; salapäraste viidetega täiendatult on sama teksti(kogumi) juba 2009. aasta 10. aprillil blogosfääri söötnud keegi Jebens kommentaarina Le Divin M’i blogikandele “Head muna!” (http://ledivinm.blogspot.com/2009/04/head-muna.html). Seal nimetatakse tekstide allikana teost “Eesti pühakud ja imetegijad” (Mazzano Romano, 2009) – mine tea, ehk oli Õunapuul algselt just selline teos plaanis? Ja “Maarjamaa pühade naiste” põhjal võib arvata, et sellest saanuks vahva paariline Enn Vetemaa Eiseni-remiksile “Eesti näkiliste välimääraja”; ning ehk oleks sakslanna Kat Menschik siis seda omakorda täiendavalt remiksinud ja illustreerinud nagu Vetemaa-näkimäärajat?

    Ent ma kaldun kõrvale. Igatahes aitab “Maarjamaa pühad naised” väljendada toda arvustaja kimbatust kogu teose kirjanduslikkuse või mittekirjanduslikkuse üle – siin on ju oivaline novelli- või romaanialge, aga autor on jätnud selle “pelgaks” fragmendiks või fragmendikoguks, jätnud lugeja igatsema ja ehk ka ette kujutama midagi märksa enamat. Andes samas mõista, nagu oleks see “enam” Martin Maria Kulli arhiivi kujul kummati olemas (ning andes enamat tahtjaile lootust selle kiuste, et nood raamatusse saanud “arhiivikillud” pole kõik kaugeltki samavõrra mõjusad ja meeldejäävad). Ent niiviisi teeb Õunapuu veel ühel viisil seda, mida ma oma varasemates käsitlustes olen arvanud teda ta teostes tegevat: kinnitab aina, et keegi on veel, on enam asju siin ilmas, kui mõista ja kujutleda oskame (ja seal on ka palju, mida pole mõtet “enamana” kätte tahtagi, see ei pruugi olla tervislik ega huvitavgi), samas ei kipu ta neid asju ära seletama ja läbi kirjutama, sõna kaudu omastama ja usurpeerima nagu ta põlatud usumehed.

    Küll võib ta näidata, kuidas mõnd usulist hoiakut lahti kirjutades võib jõuda absurdini (näiteks “Seadus püha maapinna puutumatusest”) – õigupoolest on kivirähkiliku groteski võtmes äärmuslaste naeruvääristamist selles teoses üpris palju, kuid käesolev raamat ei ole siiski ainult ega ennekõike orienteeritud pilale, nagu võib öelda näiteks raamatukese “Sinu Teejuht Ristiusku” kohta. Aga “Õunapuu ise on öelnud, et Sinu Teejuht Ristiusku on antikristlik plakat, mitte kirjandus”, leian ma arvustusest, mille tollele kirjutasin.[1]Ega ma tolle autorihinnanguga õieti nõustunud, ent “Lauavestlusi” peaksin siiski veel vähem plakatiks (ja võimalik, et veel enam kirjanduseks, kuigi – kus on margapuu?).

    Ehk seetõttu, et “Lauavestlustest” ei puudu teatud ambivalentsus; ju see oli ka juba “Teejuhis” ja on olnud mujalgi, aga “Lauavestluses” tuleb see mõne motiivi kaudu eriti markantselt esile. Nõnda on “Lauavestlustes” üheks suureks alateemaks söömine. Mitte osasaamisena Jeesuse ihust nagu kristlikus sakramendis, vaid tunnistusena sellest, et tuliseimad usukuulutajadki on kehalised olendid oma füsioloogiliste vajaduste, naudingute ja ohtudega. Enamasti on toit “Lauavestlustes” just maiste naudingute kandja – olgu see siis nõgesesupp, peetruskala, mustasõstrasuitsune hobuselihafilee seitsme pipra kuues või viimane Eestimaal elanud päkapikk. Suu, mis sõnus ilmikuelu põlgab, sööb ometi ilmikutoitu, küll seda palvega õnnistades ja Jumala anniks kuulutades; nii nagu Õunapuu sulg, mis sõnus vaimulikke põlgab, saab ometi toitu nende pöörastest uskumustest. “Neid või muid samas vaimus vastuseid kuuldes on mõistlik taanduda ja kaduda. Tuulekiirul” (lk 35) – nii ta vannutab, aga teeb ise üha ja aina oma sõnade vastaselt, jälitades vastalist ja pärides lisa.

    Või kuhu, kelle eest on tal taanduda ja kaduda? Ambivalentsus enda kõnetatud võõra suhtes tuleb esile ka nõnda, et hägustub piir Mina ja Teise, kirjutaja ja kirjutatava vahel. Seda eriti tekstis “Surma puudutus”, mis pärineb väidetavalt Kulli päevikust, kohtumiselt surijaga. Tsiteerin seda siin pikemalt, sest “eesti gootika” on ses tekstis eriti selgelt esil, avaldub Õunapuu multisensoorne “sõnadega maalimise” meisterlikkus:

    “Haigetoas oli hingemattev hais, vaatamata sellele, et aken oli pärani lahti. Äikesepilved koondusid lahesopi kohale. Hämardus, kuigi kell näitas alles tund pärast keskpäeva.

    Kirjanik oleks kindlasti näinud, kuidas pimedate varjudega pikitud kambris vihiseb pöörlev surm, viskleb seinast seina ja laskub viimaks jalutsisse, et seal tukkuda seni, kuni omandab hinge, mis tasapisi kehast välja venib nagu mesi nahksest kotist jne.

    Minul pole aega poeetiliseks sõnakunstiks ega luuleks, mind huvitab hoopis muu” (lk 45).

    Tahaksin kunagi tagasi pöörduda Õunapuu kujundiloome juurde – selle juurde, kuidas ta toob neisse mingi mõistatusliku verbi või omadussõna, mis jääb just oma meelelisuses kummitama (“mesi nahksest kotist”; teisal ka: “See nimi heliseb nagu kuld, mis on tulega soolatud” – lk 5, minu esiletõstud). Taolised kujundid on kui piitsaplaks, neil võib tõesti kirjandusest veel rohkem ühist olla sellega, kui napilt ja tabavalt Õunapuu lavasid kujundab. Mõni kõnekas objekt või väljavälgatav detail lavapimeduses annab võtme kogu lavastusele.[2] – Aga hetkel paelub mind veelgi enam see, kuidas raamatu ehk poeetilisimas (“kirjanduslikemas”) ja väga õunapuuliku stiiliga episoodis lausub “mina”: kirjanik olekskindlasti näinud, aga minul pole selleks aega. Kes siis on see, kes nägi ja kirja pani; kes seda ometi eitab ja muud oluliseks nimetab; ja kui eitab, miks ometi kirja pani, miks veetis aega sellele, “mitteolulisele”? Tagatipuks lahkneb loo lõpp raamatu tavapraktikast, kus kommentaarid Kulli tekstile on esitatud kursiivis ja tühikrea järel. Kohe Kulli teksti otsa ja kursiivita tuleb: “Edasi on administraator lisanud vaevumärgatavas kirjas järgmise täienduse: “Samal hetkel haaras mind keegi vasakust randmest ja küsis: “Tahad kaasa tulla?” Mõtlesin sekundikese, siis vastasin: “Ei. Mitte täna.” Kogusin julgust ja lisasin: “Ära mine ahneks, aitab sulle tänaseks küll”” (lk 46).

    Surma – kas või kujutletava, kirjutatud ja kirjandusliku Surma palge ees on teksti Mina ja Teise vahe tühistunud, aimub, et Martin Maria Kull on ikkagi kirjutaja sisemine Mefisto; nii võinuks fotodel olla ka Ervin Õunapuu või tema negatiivkujutis. Ent – mitte ainult, jällegi mitte ainult, seal võinuks olla ka peegel või link kommentaariumisse. “Martin Kulli esimene emamaaline kihutuskõne”, mis nii oma pikkuselt kui toonilt langeb näiliselt teose tervikust välja (ja on äratuntav lavastusest “Adolf”, millele Õunapuu teise vaatuse kirjutas), kuulutab ometi: Kull, see pole vaid usufriikide koondkuju ega minu enda varjukuju, see on ka teie peegelkuju; Kull, see olete teie, eestlased ise, oleme meie ise – kuri kääbus meis kõigis. See kuri kääbus hukutab iseend ja vahel (nagu selle raamatu lõpuks) õnneks ilma meid kaasa kiskumata (olgu ta siis kas või väliste jõudude poolt ära viidud, olgu nendeks välisteks jõududeks siis kas või lugejad, kes temast enam lugeda ei taha, või kirjutaja enda sisemised “lugejad”, kes tema arvates rohkem ei jaksa…) Aga ta koht ei jää kauaks täitmata.

    Ning on endiselt neid, kes on olemas reaalselt, siin ja praegu, väljaspool meid, kes selle koha täitmise eest hoolt kannavad. See ei anna Ervin Õunapuule rahu ja võib-olla tundub hõlpsalt kirjanduseks (eest ära) liigitatav tõesti ebapiisav selle rahutuse jagamiseks. Ent võib-olla see ongi vastne või ürgne kirjandus, millest piisab; võib-olla see ongi päris.


    [1]B. Vaher, Eesti ristnokaliste välimääraja. Postimees, 07.11.2003.

    [2] Tahaksin siia lisada ühe kirjakoha Clifford Simaki “Härjapõlvlaste kaitsealast”, kus peategelane Maxwell kunstnik Albert Lamberti maalide reprosid vaatab; see iseloomustab hästi midagi, mis mind ka Õunapuu tekstide juures on võlunud: “Ja niiviisi kõheldes sai ta teadlikuks millestki kummalisest, mis ilmselt oligi sel leheküljel ta pilku paelunud – see oli üks üllatav asjaolu, millest ta ei olnud küll endale mõistuslikult aru andnud, kuid mis sellegipoolest oli kusagil alateadvuses end meelde tuletanud. – Ta võttis käed ära ning istus ja vaatas seda tahvlit, pööras siis aeglaselt lehte ja kolmandal tahvlil oli see kummalisus juba silmanähtav – mingi sissemaalitud hubin, maalitehnikaga edasi antud mulje värelemisest, otsekui oleks seal midagi vilkunud, olnud ühel hetkel nähtav ja juba järgmisel tuhmunud.” C. Simak, Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala. Tlk K. Kaer. Tallinn, 1989, lk 233.

  • Etnograafiline meestekas

    Kadri Tüür
    Etnograafiline meestekas
    Tarmo Teder, “Vanaisa tuletorn”

  • Tiigri ratsastamine

    Arno Oja
    Tiigri ratsastamine
    Enn Vetemaa, “Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus”

  • Las jääda meile me sõnastamata lood…

    Maria-Kristiina Soomre
    Las jääda meile me sõnastamata lood…

  • Kunst on vabaduse vald

    Jaan Kaplinski
    Kunst on vabaduse vald
    Intervjuu Igor Kotjuhile

  • 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

    Tiit Hennoste
    20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
    23. loeng: Stalinismist perestroikani II: 1960. aastate kirjanikulood

    Stalini-järgse aja jagamine allperioodideks on keerukas. Minu arvates saab mingis mõttes ühtsena käsitada ajavahemikku 1950. aastate teisest poolest ligikaudu 60ndate lõpuni. See kattub suuresti sulaajaga ühiskonnas ning tähendab senisest suurema teoreetilise ja ideoloogilise vabaduse kättevõitmist kirjandusteaduses. Kümnendi lõpus asendub see vaikselt taas vabaduste vähendamisega. Samal ajal algab noorema põlvkonna kirjandusteadlaste seas hüpe strukturalismi poole ja seoses sellega hakatakse innukamalt tegelema poeetikaga.

    Sulaperioodi keskmeks on tegelikult tagasipöördumine vanade väärtuste juurde. Suur osa Stalini ajal vaenatud autoritest tuuakse tagasi kirjanduslukku. Ka kirjandusuurimine liigub tagasi sõjaeelse deskriptiivse positivismi suunas. Viited mis tahes teooriatele on harvad. Peamisteks allikateks on uuemad nõukogude vene ja (ida)saksa uurijad. Seega jätkab eesti kirjandusteadus tegutsemist vene-saksa mõjuväljas nagu sõja eelgi. Vaid üksikutele autoritele pakuvad teoreetilised teemad omaette huvi (Nigol Andresen, Harald Peep, Heino Puhvel jt).

    Ideoloogia on endiselt oluline, aga ta tähtsus väheneb. Ideoloogia kasutamise ja selle räiguse järgi võib visandada pika skaala, mille ühte otsa jääksid siis Sõgla-taolised stalinistid, kellele ideoloogia on keskne, ja teise hulk vabariigi-aegseid uurijaid, kes kirjutavad võimalikult ideoloogiavaba faktijuttu.

    Haruharva viidatakse Leninile vms marksismi klassikutele. Meeles tuleb pidada, et suur osa kirjutajaid ei ole mingid marksistid. Marksism on neile peale sunnitud. Nii hakkab suur osa autoreid kasutama teatud kindlat tüüpi tekstiehitust, mis jääb oluliseks läbi kogu nõukogude aja. Teksti alguses ja lõpus tuuakse pisike andam marksismi-leninismi altarile, kõneldes sellest, kuidas kirjanik ei mõistnud marksismi vmt. Kogu vahepealne ala aga hoitakse ideoloogiast võimalikult vaba.

    Tähtis on kirjanike vabastamine vulgaarmarksistliku käsituse kütkeist. Praktikas tähendab see, et järsud ideoloogilised hinnangud asenduvad pehmetega, mustvalge vastandus kaob ning autorite hukkamõistmise asemel püütakse neid maksimaalselt mõista.

    Muutub ka uurijate keel. Osalt taastub sõja-eelne terminoloogia ja selle kaudu tollased arusaamad eesti kirjandusprotsessist. Samal ajal kaob suur osa stalinlikust keelepruugist ning mõnede autorite keel on sellest juba täiesti vaba, meenutades pigem 1920.–1930. aastate oma.

    Selle perioodi konkurentsitult keskne aine on endiselt kirjaniku loomingulugu. Ilmub esmakordselt palju pikki kokkuvõtlikke käsitlusi eri kirjanikest, artiklimahus ka paljudest marginaalsetest autoritest. See on tähtis erinevus vabariigi ajast: eesmärgiks on kirjanike süstemaatiline läbitöötamine. Endiselt on peamine autori elu, päritolu, haridus, lugemus, vaated. Endiselt pakutakse sinna kõrvale pilti ühiskonnast, sotsiaalsest elust. Endiselt kõneldakse teoste saamislugudest, teoste tegelaste ja kohtade prototüüpidest, teiste autorite mõjudest ja laenudest. Endiselt refereeritakse teoste sisu ja analüüsitakse vormi. Osa uurimusi esitleb sarnaselt sõjaeelse ajaga allikaleide, uusi fakte ja faktide korrigeerimist.

    Selle aja kirjanikukäsitlused jagunevad neljaks. Ühte nurka jäävad analüüsivad teadusmonograafiad, mille puhul kirjutaja eesmärgiks või teksti taustaks on enamasti kandidaadi- ja doktoritöö. Need sisaldavad dissertatsioonile vajalikke osi (senise uurimistöö kokkuvõte, teemakäsitluse alused, analüüs, süsteemne lähenemisviis, põhjalik viitestik jne). Teise nurga moodustavad lühemad ülevaatelood, mis esitavad uusi fakte ja võtavad kokku teadaolevat, eesmärgiks võimalikult ammendav pilt autori elust ja tööst. Neid eristab eelmisest rühmast eeskätt valitsev deskriptiivsus väheste ideoloogiliste hinnangutega. Taustaks on siin sageli ettevalmistustööd EKA jaoks, mis nõuavad ka seni vaatlemata autorite läbitöötamist. Kolmandasse nurka jäävad populaarsed elu- ja loomingulood, mis suuresti sarnanevad eelmise rühmaga, kuid tegelevad selliste autoritega, kellest on ka varem põhjalikke uurimusi avaldatud. Nii on nendes vaid vähe uusi andmeid. Neljas nurk on väheste esseistlike ja tekstikesksete käsitluste päralt. Siin keskendutakse eeskätt tekstide analüüsile ja poeetikale ning üldistusi tehakse loovamalt, ilma põhjalike faktiesitusteta. Juubelilugusid ilmub endiselt, kuid neil ei ole enam nii määravat rolli kirjaniku uurimises.

    N-ö tavalugeja jaoks oli olulisim (lühi)biograafiate sari ”Eesti kirjamehi”, mida ilmub 1969. aastani 17 raamatut. Need on väga erineva tasemega, kuid enamasti klassikalised populaarsed ülevaated autorite elust ja loomingust. Ikka lapsepõlv ja kooliaastad, annete ilmnemine perekonnas, ärgas vaim, elu- ja koolikohad jne.

    Selle aja uurimustest on juba samahästi kui võimatu täit ülevaadet anda, kuna nende hulk läheb liiga suureks. Näiteks Keel ja Kirjandus üksi avaldab sel perioodil 500 kirjandusartikli ümber, lisaks Looming, monograafiad jms. Ka on monograafilised käsitlused palju paksemad kui vabariigi ajal.

    Kes uurivad keda? On näha, kuidas uurijad koonduvad rühmadesse uuritavate perioodide ja autorite kaupa, mis neile oma institutsioonis on teemaks määratud.

    Sel ajal on kolm keskset uurimisperioodi. Esiteks vanem kirjavara ehk 18. ja 19. sajandi rahvakirjandus ning rahvusromantiline kirjandus eesotsas Kreutz-
    waldi ja Koidulaga. Teiseks realism, eeskätt suured realistid Vilde, Kitzberg ja Tammsaare ning Juhan Liiv. Kolmanda keskme moodustavad 20. sajandi alguse modernsed autorid, keda ühendab ka nende suurem või väiksem vaenatus Stalini ajal.[1]

     

     

    Vanem kirjandus

     

    Vanema kirjanduse uurimises on olulisim Endel Nirgi, Aarne Vinkli ja ka Rudolf Põldmäe töö.

    Endel Nirgi (1925) põhilised teemad on Kreutzwald ja Eduard Born-
    höhe.[2] Nirk koostab Bornhöhe “Teosed” (1962–1964) koos järelsõnaga, avaldab temast artikleid ning kokkuvõttena lühimonograafia.[3] See on elavalt ja huvitavalt kirjutatud lugu, kus Bornhöhe seiklusrikkast elust jutustatakse kohati stiliseerituna mõjuvas keeles (“Tervenisti kümme aastat oli möödunud “Tasuja” ilmumisest. Palju oli Bornhöhe selle aja jooksul liikunud…”, lk 65).

    Nirgi keskne teema aga on Kreutzwald.[4]Pärast asjakohaseid artikleid teeb ta esimese kokkuvõtte kandidaaditööga “Fr. R. Kreutzwald võitluses eesti rahvusliku kirjanduse loomise eest oma varasemal tegevusjärgul” (1959). Järgneb elulooraamat ”Friedrich Reinhold Kreutzwald” (1961) ja haripunktina rohkem kui 500-leheküljeline monograafia “Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus” (1968), mille põhjal ta kaitseb 1970. aastal doktoritöö.[5]

    See on ühelt poolt põhjalik kirjanikulugu, kus on ühte seotud elu, looming, ühiskond ja ajastu. Teisalt on see põhjalik ajastulugu. Ja kolmandaks on see eesti rahvusliku kirjanduse tekkimise lugu.

    Nirgi põhiskeem toetub leninliku kirjandusnägemise postulaatidele, samas neid kordagi tsiteerimata (Ühiskonna areng loob tingimused kultuuriliseks murranguks. Pidevalt võitlevad omavahel edasiviivad ja pidurdavad jõud. Kirjaniku ajalooline roll on määratud sellega, kui palju ta suudab p eegeldada ühiskonna poolt ette seatud ülesandeid. Kreutzwaldi vaadetes peegeldusid talurahva püüded võitluses feodaalkorra vastu, aga ta ei jõudnud selleni, et näha klasse. Jne.)

    Selles töös on lisaks deskriptsioonile palju analüüsi. Olulisim on, et Nirk ei esita kindlaid ja klišeelikke järeldusi, vaid rõhutab kogu aeg vastuolusid, teadmatust, võimatust otsustada (nt lk 48–51 Kreutzwaldi kodu ja kirjanduse suhete kohta või teda lapsepõlves kujundanud tegurite kohta). Ta toob välja varasemate arusaamade allikaid ja näitab nende kohatist paikapidamatust või kaheldavust (lk 55).

    Nirki huvitab laenude, mõjude ja originaalsuse vahekord. Lisaks otsestele mõjudele toob ta välja tüpoloogilised ühisjooned, mis seotud samade olemistingimustega. Mu arust on sealjuures oluline ta rõhuasetus, et laenudegi puhul pole laenaja pelgalt passiivne vastuvõtja, vaid ka aktiivne pool, kes valib ja töötleb talle kõige sobivamat (lk 15). Muuseas kasutab Nirk seda lähenemisviisi ka “Lembitu” kurikuulsa laenulisuse analüüsimisel.

    Ühtlasi seob Nirk eesti rahvusliku kirjanduse tekkimise Kreutzwaldi loominguga, erinevalt varasematest arusaamadest, mis nägid algust kas Kr. J. Petersonis või hoopis eesti realismis.

    Tulemuseks on erudeeritud ja põhjalik töö, mida nimetatakse tol ajal uueks sõnaks eesti nõukogude kirjandusteaduses.[6]

    Aarne Vinkli (1918–2006)keskne teema on rahvalik lugemisvara.[7] 1958. aasta paiku hakkab ta avaldama artikleid 18. ja 19. sajandi vähem tuntud autoritest ja eestlastele kirjutatud rahvalikust lugemisvarast (F. G. Arvelius, J. W. L. Luce, Suve Jaan, Fr. W. Willmann, O. W. Masing jt). Selle töö vahekokkuvõtteks on vastavad osad EKA esimeses köites (1965) ja monograafia “Eesti rahvaraamat” (1966),[8] lõpptulemuseks aga nende ja artiklite põhjal koostatud doktoritöö (1970). Lisaks avaldab ta palju ajalehetekste (sh üleskutseid kirjanduslike materjalide kogumiseks), tegeleb arhiiviuuringutega jne.[9]

    “Eesti rahvaraamat” on eesmärgipüstituselt lugejakeskne käsitus, mille lähtekohaks on arusaam, et lugeja sotsiaalne ja kultuuriline olukord ning huvid määravad oluliselt seda, mida kirjastatakse (lk 5). Autorit huvitab, mida luges rahvas, kellel kõrgkultuuri juurde asja ei olnud. Tema selline lähenemisviis toetub nõukogude ja saksa uurijate arusaamadele 1950. aastate lõpust.

    Tegelikult lugejakeskset analüüsi selles töös siiski kuigivõrd ei ole. See on kohati teatmeteose tihedusega ja üsna deskriptiivne ülevaade rahvaraamatute tegemise algusest kuni 1880. aastateni. Vinkel kõneleb veidi autoritest ja nende taustast, aga põhiliselt loomingust, ilmumiskohtadest, teemadest, laenuallikatest, kompositsioonist, keelest, didaktilistest eesmärkidest ja klassilisest ideoloogiast. Rahvaraamatute arengu määrajana näeb Vinkel liikumist vaimuliku moraali juurest ilmalikuma poole ning pietismi ja valgustusliku kirjasõna vahelist võitlust.

    Mis puutub lugejatesse, siis jõuab Vinkel lõpuks üldistuseni, et nood ei armastanud eriti puhtmõistuslikke (ratsionalistlikke) raamatuid, vaid pigem selliseid, mis pakkusid midagi tunnetele, esitasid põnevaid lugusid ning mille ainestik ja meeleolu seostusid nende elutunde ja eluringiga (lk 302–303). Ja ta lisab, et nendes raamatutes ilmnevate demokraatlike tendentside mõju rahva klassivõitlusele ei saa täheldada enne kui rahvusliku liikumise ajal (lk 303). Nende järeldustega vaieldakse vastu kirjanduse ja ühiskonna vulgaarmarksistlikult otsesele seostamisele, aga vaikimisi ka vabariigi-aegsele lähenemisviisile, mis oli esile tõstnud just ratsionalistlikku kirjandust.

    Lisaks tegeles Vinkel Koidulaga, koostas tema “Luuletused” (1957), kirjutas neile järelsõna ning kommenteeris Koidula kirju Kreutzwaldile.

    Kolmas oluline vanema kirjanduse uurija on Rudolf Põldmäe (1908–1988). Tema põhiteemaks on rahvusliku ärkamise ajastu kultuurilugu.[10] Ta kirjutab kultuuriorganisatsioonidest (teatritegemine Vanemuises) ja suursündmustest (laulupeod). Aga selle kõrval on tal ka artikleid niihästi olulistest kirjandus- ja kultuuritegelastest (Kreutzwald, Koidula, Jakobson jt) kui ka marginaalidest, kellest varem pole juttugi olnud (Victor Stein, Paul Blumberg jt).[11]Samuti koostab ta Carl Robert Jakobsoni “Valitud teosed” (1959).

    Erinevalt Nirgist ja Vinklist on Põldmäe lähenemisviis puhtalt deskriptiivne ja faktikeskne. Selles tegelikult just nagu polekski mingeid märke nõukogude võimu olemasolust. Isegi ta tööde stiil meenutab enam sõjaeelset ja hakkab silma veidi arhailise keelekasutusega.

    Lisaks kirjutavad vanemast kirjandusest mitmed autorid.

    Aino Undla-Põldmäe (1910–1992) keskseks teemaks on Koidula ja ka teised 19. sajandi naiskirjanikud (Lilli Suburg, Elisabeth Aspe).[12] Ta uurib Koidula suhteid saksa luule ja proosaga ning toob käibele hulga uusi fakte. Kuid Koidula-monograafia jääbki temalt tulemata.

    Karl Mihkla (1901–1980) kirjutab endiselt tekstide algupärast ja avaldab arhiivimaterjale kommentaaridega. Enim kirjutab ta Koidulast (nagu ka enne sõda). Selle töö kokkuvõtteks on 360-leheküljeline monograafia (1965).[13]See on Mihklale tüüpiline süstematiseeritud ja tohutu bibliograafiaga varustatud ülevaade autori elust, loomingust ja teoste geneesist, kus on väga vähe analüüsi ja ka väga vähe ideoloogiat.

    Leo Anveldi (1908–1983) tööd kätkevad endas eeskätt allikakriitikat, pisitegelaste portreid, arhiivileidude, faktide ja faktikorrektuuride esitust. Tema põhiaineks onOtto Wilhelm Masing. Just Anvelt paneb aluse Masingu uueaegsele käsitlusele. Lisaks kirjutab ta ka Oldekopist, Suve Jaanist, Rosenplänterist.[14]

    Sergei Issakov (1931) alustab oma pikka tööd vene ja eesti kultuurisuhete uurimisel eeskätt vene kirjanike Eesti-suhete käsitlemisega. 1960ndate keskelt saab alguse ta uurimustesari, mis toob käibele uusi materjale Venemaa (Leningradi) arhiividest. Aga tema selle perioodi olulisemad uurimused on seotud ajakirjanduse ajalooga.[15]

    Lisaks tegeleb vanema kirjandusega veel hulk autoreid, keda ma siin eraldi ei käsitle (Richard Alekõrs, Villem Alttoa, Ingrid Loosme, Paul Rummo, Karl Taev jt).

    Selle ajastu uurimustel on mitmeid olulisi ühisjooni.

    Esiteks, valdava osa tööde puhul kehtib üsna täpselt Leo Anveldi iseloomustus oma artiklite kohta: “Autor on enamasti talitsenud oma tungi teadmiste lünki oletustega varjata ning piiratud andmestiku alusel hõlmavamaid üldistusi luua … Just viimaste [=faktide] päästmises unustusest nägi ta oma peamist ülesannet.”[16] Need käsitlused kujutavad endast puhtalt deskriptiivseid ülevaateid, kus esitatakse fakte, refereeritakse teoste sisu, tuuakse esile arhiivileide jne. Vaid harvad autorid toovad enam sisse analüüsi. Nii on Nirgi töö süntees kirjeldusest ja analüüsist, Vinklil on analüüsi juba oluliselt vähem.

    Teiseks, Nirk, Vinkel ja Issakov tegelevad ka kirjandusideoloogiliste probleemidega, ülejäänud väldivad ideoloogiat niipalju kui võimalik. On näha, et seda liini veavad just n-ö eestiaegsed uurijad, kelle tööd on nõukogude ideoloogiast samahästi kui vabad.

    Kolmandaks, selle teemaringi oluline probleem on laenude küsimus. Juba sõja ajal astus Karl Taev vastu sellele, et vanema kirjanduse uurimine oli muutunud põhiliselt plagiaadiküttimiseks.[17]Nüüd tullakse selle küsimuse juurde tagasi juba programmiliselt. Teoreetilisemat tausta pakuvad siin Issakov ja Peep, aga teemat arendavad ka Nirk ja Vinkel.[18] Toetavateks teoreetilisteks allikateks on eeskätt (nõukogude) vene autorid (Aleksandr Vesselovski, Viktor Žirmunski, Irina Neupokojeva). Keskseks teesiks on, et kõige taandamine laenudele on vale. Tähtis on võrdlemine ja kõrvutamine, erinevate kontaktitüüpide väljatoomine ja nende analüüsimine.

    Neljandaks on oluline kõrgkirjanduse ja rahvakirjanduse suhe. Ka selles osas astutakse vastu traditsioonile, mis oli näinud väärtuslikku ainult kõrgkirjanduses ja vaadelnud rahvakirjandust  alaväärtuslikuna. Eeskätt saksa autoritele toetudes tehakse tüpoloogiline vahe kõrgkirjanduse ja rahvale mõeldud kirjanduse (Volksliteratur) vahel ning asutakse seisukohale, et viimane väärib ja ja nõuab omaette vaatlust.

     

    Suured realistid

     

    Järgmise keskme moodustab realism. Siin on uuritavateks on eeskätt suured realistid, kellest oli kirjutatud töid juba vabariigi ja stalinismi ajal. Endiselt kirjutatakse palju Vildest (Villem Alttoa, Karl Mihkla, Abel Nagelmaa, August Palm, Elem Treier jt).[19]Suurt tähelepanu saab Tammsaare (Heino Puhvel, Leenu Siimisker, Eerik Teder, August Palm jt). Ka ilmuvad mahukad käsitlused Kitzbergist (Alttoa) ja Juhan Liivist (Tuglas, Vinkel). Lisaks avaldatakse hulk artikleid ja lühimonograafiaid pisemate realistide kohta, mis üldjuhul on seotud EKA vastavate peatükkide kirjutamisega. Mitmesuguseid faktileide, eluloopilte, publikatsioonide kommentaare, ka mälestusi ilmub väga palju.

    Juhan Liivi kaanoni oli loonud Tuglas, kelle monograafia “Juhan Liiv” ilmus ümbertöötatuna uuesti 1956.[20]Veidi enne seda alustas Liivi uurimisega Aar-ne Vinkel. Tema üheks tööks sai Liivi tekstoloogia edasiarendamine võrreldes Suitsu ja Tuglase redaktsioonidega. Selle kõrval kirjutas ta Liivist artikleid ja kandidaaditöö “Juhan Liivi realism” (1954), koostas Liivi “Teosed” (1954) ja kirjutas neile eessõna ning lõpetas sel perioodil lühimonograafiaga “Juhan Liiv” (1964).[21]

    Vinkli monograafia on kaine ja ülevaatlik klassikaline elu- loominguloo raamat, mis ei peida Liivi probleeme ega tee temast imetlusobjekti (vrd Siimiskeri suhet Tammsaaresse). Vinkel toob ka veidi uusi fakte ja täpsustusi, aga see on väheoluline. Erinevalt Tuglasest esitleb ta hoopis suuremas proportsioonis loomingut ja selles omakorda n-ö teoste ideelist poolt vastavalt marksismi-leninismi nõuetele. Samuti käsitleb ta enam Liivi ümbrust ja ühiskonda.

    Vinkel tõlgendab Liivi realistliku kirjanikuna, keda lisaks iseloomustab “isikupärane läbitunnetus”, astudes sellega vastu Tuglase käsitlusele ja Liivi sidumisele Noor-Eestiga. Sealjuures teeb ta vahet realistlikul meetodil, mida saab siduda eeskätt proosa ja draamaga, ning realismil kui filosoofilis-maailmavaatelisel kategoorial, mis sobib ka Liivi luule puhul. Samuti vaidleb ta Tuglasega Liivi loominguloo tõlgendamise üle. Eriti kritiseerib Vinkel Tuglase seisukohta, et Liivi luules saabus kvalitatiivne murrang ta haiguse ajal.[22]

    August Kitzberg on Villem Alttoa (1898–1975) teema.[23] Ta avaldab paksu monograafia “August Kitzberg” (1960) ja kaitseb selle põhjal doktoritöö (1961) ning kirjutab lisaks lühimonograafia “August Kitzberg” (1960, tegelikult 1961), mida omal ajal kõrgelt hinnatakse. Sealjuures kiidetakse tema näidendianalüüse.

    Need monograafiad on tüüpilised kirjanikulood, kus on kesksel kohal autori elu ja arengulugu, mõjutajad, lugude allikad ja taustad, süžeed, tööde saamislood ja vastuvõtt jms. Pidevalt märgib Alttoa ka sotsiaalseid vastuolusid (nt hallparunite kujunemine oma klassi esindajateks jne), aga need on esitatud sordiini alla ja rahulikult. Mõlemas raamatus suhtub autor kirjanikku selge sümpaatiaga.

    Oluline uurimisobjekt on endiselt Eduard Vilde. Alttoa avaldab lühimonograafia “Eduard Vilde” (1965) ja arendab selle 400-leheküljeliseks tööks “Eduard Vilde sõnameistrina” (1973).[24] Aga mõlemad saavad tugeva kriitika osaliseks. Lisaks on mu arvates Alttoa Vilde-analüüsid marksismiga tembitud püüdliku koolitöö nägu.

    Karl Mihkla avaldab rohkem kui 500-leheküljelise töö “Eduard Vilde elu ja looming” (1972). See on tohutu bibliograafiaga süstematiseeritud materjalikogum elu- ja loominguloost. Mihklale omaselt on siin võimalikult vähe ühiskonnatausta ja ideoloogiat. Tagantjärele osutub see töö kõige väärtuslikumaks, aegumatuks andmepangaks.

    Kolmas Vildest kirjutaja on Abel Nagelmaa (1926), kelle töö keskmes on Vilde teatrilooming ning ka ideoloogia.[25] Ta toob ära Vilde näidendite eeskujusid, kirjeldab nende loomise protsessi ja sisu ning pakub ka (üsna lihtsat) tegelaste ja sisu analüüsi.

    Muuseas tuleb Nagelmaa jälle tagasi vana küsimuse juurde Vilde maailmavaatelisest pöördest, millega olid sõja järel maadelnud juba Tuglas ja Semper.[26] Ta otsib seni teadmata või kasutamata allikaid ja refereerib pikalt Vilde kõnet aastast 1895, mille allikana tuvastab Franz Mehringi populaarse ülevaate “Ajaloolisest materialismist” (ilmunud 1893). Aga midagi uut ta analüüsi ei lisa.

    Tolle ajajärgu tähtsaim teema on Tammsaare vabastamine vulgaarsotsioloogilise vaaba alt.

    Läbimurde tegijaks on siin Leenu (Helene) Siimisker (1924), kes kirjutab sarja artikleid Tammsaarest ning kaitseb nende põhjal 1963 kandidaadiväitekirja.[27]Töö kokkuvõtteks saab 240-leheküljeline monograafia “A. H. Tammsaare” (1962), esimene avaldatud monograafia, milles on käsitletud kogu Tammsaare elu ja loomingut.[28] Sellel tööl oli omas ajas tugev vabastav mõju, mida on palju märgitud. Ühtlasi sai sellest uus kaanon, mis tõlgiti ka vene keelde. Siimisker toob veidi uusi fakte, kuid olulisem on muutus suhtumises.

    Siimisker annab pildi Tammsaarest kui mõtlejast, psühholoogist, karakterite loojast. Enim analüüsibki ta tegelasi ja nende käitumise motiive. Ta toob välja Tammsaare sotsiaalse konservatismi ja filosoofilise idealismi (lk 170). Oluline märksõna on humanism (mis Stalini ajal oli veel teravalt negatiivne mõiste). Ühtlasi kordab ja arendab see käsitlus edasi legendi suurest töömehest, tema raskest majanduslikust olukorrast ja seltskonnapõlgusest. Stiilist jms puhtkirjanduslikust on vähe juttu.

    Samuti pakub Siimisker viiteid teoste elulisele taustale ja seostab Tammsaare loomingu oma aja ühiskondliku ja kultuurilise võitlusega. Ka suur osa nn reaktsiooniga seotud märksõnu on alles (Stolõpini reaktsiooniaastad, tagurlik-klerikaalne Postimees jms), kuid neil pole enam erilist tähtsust.

    Kokkuvõttes on “A. H. Tammsaare” üsna imetlev kiidulaul Tammsaarele, kuhu aeg-ajalt sekkuvad ka lühemad kriitilised lõigud.

    Teine oluline Tammsaarest kirjutaja on Heino Puhvel (1926–2001).[29] Tema tolle perioodi põhitööks on 1963. aastal kandidaaditööna kaitstud monograafia “A. H. Tammsaare elu ja loomingu varasem periood (1878–1922)” (1966, 400 tihedat lehekülge).[30]

    Erinevalt Siimiskeri emotsionaalsest käsitlusest on see raamat range, objektiivne ja ideoloogiliselt üsna neutraalne teaduslik ülevaade Tammsaare tööst, elust ja temaaegsest ühiskonnast, milles on palju detaile ja fakte.

    See monograafia on selgelt analüüsikeskne. Puhvel analüüsib karaktereid, nende loomust ja motiive, aga ka prototüüpe, tekstide kompositsiooni, ehitusvõtteid jms. Olulisim on siiski rõhuasetus Tammsaare kui kirjaniku tööle. Teoseid vaadatakse läbi selle, milliseid võtteid Tammsaare kasutab ja millised on töö tulemused.

    Puhveli jaoks on oluline siduda Tammsaare Euroopa kirjandusvoolude ja -mõttega (eriti toob ta esile seoseid naturalismi ja impressionismiga).

    Puhvel kirjutas ka pikema arvustuse Siimiskeri Tammsaare-käsitluse kohta ja püüdis selle puudusi oma töös ületada. Siimisker omakorda arvustab Puhvlit. Talle ei meeldi teoste selged seostamised vooludega ega liigne tekstis kinniolemine analüüsimisel. Ta oodanuks enam laiemaid üldistusi. Samuti heidab Siimisker Puhvlile ette, et too tuletab Tammsaare tegelased liiga otseselt ühiskonnast.[31]

     

    Modernsed autorid

     

    Kolmanda teemaringi moodustavad Noor-Eesti ja Siuruga seotud 20. sajandi alguse modernsed autorid. Kui vaadata bibliograafiaid, siis midagi leiab väga paljude kirjanike kohta, kuid suurem osa sellest on lehelood, juubelikirjutised, mälestused, mõne seni vaenatud autori elu ja loomingut siluvad saatesõnad jms.

    Üldistades joonistub välja seltskond, kellest kirjutatakse pikemalt ja süsteemsemalt: Tuglas, Suits, Under, Visnapuu, Semper, Alle ja Barbarus. Ja teisalt ilmneb kindel autorkond, kes nende loominguga põhjalikumalt tegeleb. Need on Nigol Andresen (Tuglas, Suits jt), Harald Peep (Visnapuu, Barbarus jt), Paul Rummo (Visnapuu jt), Heino Puhvel (Tuglas), Erna Siirak (Semper, Under), Ralf Parve (Alle).

    Nende töö tulemusena kujuneb põhjalikum pilt Semperist, Tuglasest, Allest ja Barbarusest. Ülejäänute puhul jääb see pigem poolikuks ja veenvama tervikuni jõutakse järgmistel kümnenditel.

    Olulisim modernistidega tegeleja on Nigol Andresen (1899–1985), kes alustab taas avaldamist 1957. aastal ja jõuab suuremate töödeni 1960. aastate alguses. Vabakutselisena on Andresen vaba valima endale huvitavaid teemasid ega sõltu uurimisasutuse plaanidest ja tööjaotusest. Ta kirjutab väga palju arvustusi, tegeleb Lenini ja Marxiga, kirjutab mitmetest 20. sajandi alguse väliskirjanikest jms. Eesti autoritest on tema vaatluse all eeskätt Vilde, Suits ja Tuglas.[32]

    Andreseni tolle perioodi uurimiskeskmeks on Tuglas, kellest ta avaldab rea artikleid.[33] Tema tolle perioodi Tuglase-töö kokkuvõtteks on lühimonograafia “Friedebert Tuglas” (1968).[34]

    Andreseni lähenemisviis erineb elukesksest positivismist. Tema ideaaliks on “loov kirjandusuurija”, kes mõistab teoseid ja nende ühiskondlikku väärtust (nii ütleb ta ise nimetatud lühimonograafias ka Tuglase kohta, lk 93). Teda huvitab kirjaniku vaimsuse kujunemise, teoste ja stiili analüüs. Ta püüab sisse elada uuritava looja psühholoogiasse ning esitada tulemustena eeskätt sünteesivaid järeldusi ja üldistusi. Nii on tema lähenemisviis väga sarnane sõjaeelse tekstikeskse analüüsiga, kuigi ta ei sõnasta oma meetodi aluseid ega ole selles ka järjekindel.

    Andresen ei harrasta faktograafilist peentööd. Pigem võib öelda, et ta valib allikaid. Osalt jääb isegi mulje, et ta teeb teleoloogilist kirjandusteadust, mille eesmärgiks on vedada autor kindlasse paika ja esitada oma lähenemisnurka ainuõigena. Nii eitab ta Tuglasest kirjutades estetismi olemasolu ning seab oma sihiks vabastada Tuglas sümbolismist. Sellega käib kaasas programmiline tees, et kirjaniku ja tema loomingu paigutamine “kirjanduslikku voolu ei ole ta teoste ideelise sisu ning esteetilise väärtuse mõistmiseks mitte alati vajalik” (lk 123).

    Sel ajal alustab Andresen ka Suitsu uurimist, mis saab keskseks järgmisel perioodil.[35] Aga kõigepealt avaldab Endel Sõgel oma kohati faktivigased tööd, mille kokkuvõtteks saab Suitsu “Luuletuste” saatesõna, mis on esimene pikem ülevaade Suitsu elust ja loomingust.[36]

    Teine oluline Tuglasest kirjutaja on Heino Puhvel. Teda huvitab Tuglase kirjanikunatuur, kujutamislaad, kompositsioon, stiil, ainestik.[37] Muuhulgas kritiseerib ta Andreseni Tuglase-pilti,[38] vaieldes temaga eriti voolude küsimuses. Ta nõustub Andreseniga, et Tuglase sümbolism ei ole liikumine “müstilisse tunnetamatusse”, vaid reaalsuse avamise vahend. Kuid samas leiab, et sümbolismi mõju on siiski suurem, ning eriti tähtis on karakterite kujundamine süsteemseteks sümboliteks, mis on Tuglase oluline erijoon.

    Harald Peebu (1931–1998) teema on eesti luule moderniseerumine.[39] Selle kokkuvõtteks saab masinakirjas üle 900-leheküljeline doktoriväitekiri “Eesti lüürika kujunemislugu 1917–29” (kaitstud 1970).

    Kuid eeskätt huvitavad Peepu kirjanduse teoreetilised probleemid, üldistused, voolud ja suunad. Ka tema konkreetsetest autoritest kirjutatud tööd on suuresti üldistavad ja teooriakesksed. Detailsemalt räägib ta lahti just poeetikat.[40]

    Õieti ongi ta üksikautoritest kirjutanud võrdlemisi vähe. Peebu esimene suur töö on lühimonograafia “Johannes Vares-Barbarus” (1959), samal teemal valmib ka kandidaaditöö (1961). See on klassikaline elu- ja loomingulugu, milles mainitakse ka modernsust, ekspressionismi jms, neisse küll leebelt väljendatud negatiivsusega suhtudes. Lisaks ilmutab ta Barbarusest mõned artiklid.[41]

    Teine Peebule oluline autor on Henrik Visnapuu, kellest ta 60ndatel kirjutab artikli “Henrik Visnapuu teed ja tööd”. See on üsna üldisel tasandil liikuv ülevaade elust ja loomingust, kus iseloomustatakse lühidalt autori kõiki vabariigi ajal ilmunud luulekogusid, nende teemasid, ideid, tundeid, lõhestatust.[42] Tema keskne eesmärk on rehabiliteerida Visnapuu kui luuletaja.

    Enim kirjutab Henrik Visnapuust sel ajal luuletaja, antoloogiate koostaja ja kriitik Paul Rummo (1909–1981).Ta avaldab ja kommenteerib Visnapuu ja Ingi kirjavahetuse ning kirjutab Visnapuu seni teadmata luuletustest, esmajoones nende taustast, versioonidest jms, aga ka ideoloogiast.[43]

    Erna Siiraku (1911–1987) üheks teemaks on Marie Under, kellest ta avaldab mõned artiklid, mh refereerides pikalt Underi vaateid tema esseede põhjal.[44]Siiraku keskseks uurimisaineks sel perioodil saab aga Johannes Semperi elu ja looming. Töö päädib 250-leheküljelise monograafiaga “Johannes Semper” (1969).[45] See raamat on hea näide nõukogude aja ideoloogilistest tõketest läbipugemise stiili kohta. Siirak tõstab esile Semperi neid külgi, mis võiksid olla tollasele nõukogude sotsialismile sümpaatsed. Ta mõistab hukka isikukultuse-aegset lihtsustamist, vulgariseerimist jms. Rõhutab, et Semper ei taotle “vormi vormi pärast” jms. Toob välja Semperi liikumise realismi poole. Rõhutab ta fašismivastasust 1930. aastatel. Lõpus aga libiseb viisaka lühidusega üle Semperi nõukogude aja nõrkadest teostest.

    Peale selle avaldab hea lühimonograafia August Allest luuletaja ja kriitik Ralf Parve. See sisaldab küll üsna otsest sõimu mittemarksistide suhtes, aga on hästi ja detailselt kirjutatud.[46]


    [1]  Mis puutub nõukogude kirjandusse, siis tollane pilt sellest koosneb põhiosas retsensioonidest, lisaks juubelijutte jms. Teaduse poolelt omab teatavat tähtsust see, et Eduard Ertis, Eduard Päll ja ka Aarne Vinkel uurivad eesti kirjandust Nõukogude Venes 1920.–1930. aastatel. Nende käsitlused on ülevaateartiklid, mis keskenduvad eri autorite loomingule, ja nendegi oluline roll on tuua rambivalgusse just Stalini ajal represseeritud ja vaenatud autoreid. E. Päll, Eesti nõukogude kirjanduse noorusmailt. Rmt-s: E. Päll, Eesti nõukogude kirjanduse noorusmailt. Tallinn, 1973, lk 60–121 (esmavariant 1958); E. Ertis, Eesti Proletaarsete Kirjanikkude Assotsiatsioon Leningradis. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 7, lk 385–396, nr 8, lk 466–475; E. Ertis, Ain Rannaleet. Looming, 1967, nr 6, lk 926–939; A. Vinkel, Vähetuntud peatükk eesti luule ajaloost. Rmt-s: A. Vinkel, Kirjandus. Aeg. Inimene. Tallinn, 1970, lk 194–206 (esmavariant 1958).

    [2] Endel Nirk on eesti nõukogude aja olulisim kirjandusteadlane. Ta õppis TRÜ-s 1944–1949 ja töötas seejärel kultuuriajakirjanikuna. Ta uurijakarjääris on kaks selgesti eristuvat perioodi: töötamine KKI-s 1953–1972 ja 1976–1983, mil ta oli TPedI professori kt (vahepeal ja pärast seda vabakutseline). Need perioodid erinevad ka teemade ja uurimismeetodite poolest.

    [3] E. Nirk, Eduard Bornhöhe. Kirjanik ja inimene. Tallinn, 1961.

     

    [4] Kreutzwaldist kirjutatakse palju. Lisaks Nirgile nt kodu-uurija Oskar Kuningas, Rudolf Põldmäe seoses kultuuriüritustega, Aar-ne Vinkel seoses rahvaraamatuga, Eduard Laugaste seoses rahvaluulega jt. Vt ka: Fr. R. Kreutzwaldi bibliograafia, 1833–1969. Koost. H. Laidvee. Tallinn, 1978.

    [5] E. Nirk, Friedrich Reinhold Kreutzwald. Lauluisa elulugu. Tallinn, 1961; E. Nirk, Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus. Tallinn, 1968. Nii sel kui mõnelgi järgmisel puhul on doktori- ja kandidaaditööd dateeritud eri allikates erinevalt. Põhjuseks on ilmselt see, et töö valmimine, kaitsmine ja kinnitamine Moskvas jäävad eri aastatesse.

    [6]  “Friedrich Reinhold Kreutzwald. Lauluisa elulugu” on paksu monograafia populaarne variant, mis kohati varieerib isegi samu lauseid. Selles on peaaegu üksnes faktilugu koos hinnangutega, mitte analüüs.

    [7] Aarne Vinkel õppis TÜ-s kirjandust 1938–1946 (vaheaegadega). Ta alustas õpinguid Gustav Suitsu käe all. 1946–1949 oli TRÜ aspirant ning 1950–1954 õpetaja Muhus ja Orissaares. Kaitses kandidaadikraadi 1954. aastal. 1954–1958 töötas Kirjandusmuuseumis ja 1958–1992 eri ametipostidel KKI-s.

    [8] A. Vinkel, Eesti rahvaraamat. Ülevaade XVIII ja XIX sajandi lugemisvarast. Tallinn, 1966.

     

    [9] Osa artikleist leidub kogumikus: A. Vinkel, Kirjandus. Aeg. Inimene.

    [10] Vt R. Põldmäe, Esimene Eesti Üldlaulupidu 1869. Tallinn, 1969; Kaks laulupidu 1879–1880. Tallinn, 1976; Koidula teater. Tallinn, 1963; Vanemuise Selts ja teater 1865–1880. Tallinn, 1978; “Vanemuise” teater 1881–1906. Tallinn, 1985; C. R. Ja-kobsoni teedest ja töödest. Tallinn, 1985 (põhiosas 1960. aastate artiklid); Noor Jakob Hurt. Tallinn, 1988.

    [11] Tähtsamad artiklid aastatest 1960–1971 leiduvad kogumikus: R. Põldmäe, Kirjamehi mitmes mõõdus. Tallinn, 1973.

    [12] Ta töö võtab kokku põhiliselt 1960. aastatel avaldatud artikleid sisaldav artiklikogu: A. Undla-Põldmäe, Koidulauliku valgel. Tallinn, 1981.

     

    [13] K. Mihkla, Lydia Koidula elu ja looming. Tallinn, 1965.

    [14] Leo Anvelt õppis Tartu ülikoolis filosoofiat, oli kirjanik, tõlkija ja toimetaja; 1963–1969 teadur Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas. Tema olulisemad artiklid on koondatud kogumikku: L. Anvelt, O. W. Masing ja kaasaegsed. Tallinn, 1979.

    [15] S. Issakov, Arhiivide peidikuist. Tallinn, 1983 (põhiliselt 1960. aastate artiklid). Kirjanduse kohta näiteks: S. Issakov, Dekabristid ja eesti ajalooline jutustus XIX sajandi lõpul. Keel ja Kirjandus, 1961, nr 11, lk 648–662.

    [16] L. Anvelt, O. W. Masing ja kaasaegsed, lk 5.

    [17] K. Taev, Meie kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesanded. Rmt-s: Sõjasarv 6. Leningrad, 1944, lk 48–49.

    [18] H. Peep, Jooni kirjanduste võrdlev-ajaloolisest käsitlusest. Keel ja Kirjandus, 1961, nr 1, lk 1–10 (kohendatud variant: H. Peep, Kirjandus võrdlev-ajaloolise käsitluse peeglis. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967, lk 23–38); S. Issakov, Mõningaid kirjanduslike suhete uurimise probleeme. Keel ja Kirjandus, 1963, nr 1, lk 1–12.

    [19] Nt: Vaateid Vilde elusse. Lühiuurimusi Eduard Vilde 100 aasta sünnipäeva puhul. Tallinn, 1965.

    [20] F. Tuglas, Teosed. Kuues köide. Juhan Liiv. Tallinn, 1956.

    [21] A. Vinkel, Juhan Liiv. Tallinn, 1964.

    [22] Vt ka: A. Vinkel, Friedebert Tuglas: Juhan Liiv. Looming, 1959, nr 4, lk 626–630; A. Vinkel, Juhan Liiv ja tema aja kirjanduslik mõte. Keel ja Kirjandus, 1964, nr 4, lk 193–203.

    [23] V. Alttoa, August Kitzberg. Tallinn, 1960; V. Alttoa, August Kitzberg. Tallinn, 1961.

    Villem Alttoa õppis Tartu ülikoolis 1924–1929 ja sai magistrikraadi 1931. Seejärel töötas ta õpetaja ja haridusametnikuna ning kirjutas kooli tarbeks õppevahendeid (Petersonist, Kitzbergist, Vildest). 1945. aastast oli ta TRÜ õppejõud, 1963. aastast väliskirjanduse professor. Tema viimasteks töödeks jäid koos keeleteadlase Aino Valmetiga avaldatud kommenteeritud antoloogia “17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule” (Tallinn, 1973) ja deskriptiivne ülevaade “Eesti kriitika 19. sajandil” (Tallinn, 1977), mille algusosad ilmusid artiklitena 1950.–1960. aastail ja lõpp oli kirjutatud 1974.

    [24] V. Alttoa, Eduard Vilde. Tallinn, 1965; V. Alttoa, Eduard Vilde sõnameistrina. Tallinn, 1973.

    [25] A. Nagelmaa,  E. Vilde  “Pisuhänd”;  Eduard Vilde “Side”; Eduard Vilde “Tabamata ime”. Kõik rmt-s: Paar sammukest… I, lk 171–212; II, lk 75–106; III, lk 170–205. Tallinn, 1958, 1961, 1964.

    Abel Nagelmaa lõpetas 1953 TRÜ ja oli seejärel samas aspirant. 1956–1972 oli ta Kirjandusmuuseumis teadustöötaja.

    [26] A. Nagelmaa, E. Vilde maailmavaatelisest pöördest 1895.–1896. a. Keel ja Kirjandus, 1964, nr 8, lk 457–466.

    [27] H. Siimisker, Pilk A. H. Tammsaare “Tõele ja õigusele” ja selle järelsõnale. Looming, 1958, nr 1, lk 120–131, nr 2, lk 288–302; A. H. Tammsaare viimased loominguaastad. Looming, 1958, nr 11, lk 1713–1731, nr 12, lk 1889–1917; A. H. Tammsaare “Juuditist”, tema saatusest kriitikas ja laval. Keel ja Kirjandus, 1959, nr 7, lk 385–398; Mõningatest probleemidest ühenduses “Kõrb-oja peremehega” ja tema kriitikaga. Keel ja Kirjandus, 1958, nr 9, lk 528–542; Koomilisest A. H. Tammsaare varasemas loomingus. Rmt-s: Paar sammukest… II. Tallinn, 1961, lk 107–234.

    Helene Siimisker oli 1958–1963 Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna teadur ja 1963–1968 osakonna juhataja.

    [28] L. Siimisker, A. H. Tammsaare. Tallinn, 1962. Hiljem ilmub Tammsaare juubeli puhul ka album: L. Siimisker, A. Palm, A. H. Tammsaare. Pildikroonika elust ja tööst. Tallinn, 1978.

     

    [29] Heino Puhvel(1926–2001)õppis TRÜ-s 1945–1950. Oli seejärel Elva keskkoolis õpetaja 1950–1958, siis KKI aspirant ja hiljem samas (eri ametinimetustega) teadur 1960–1992.

    [30] Ta muudest erisuunalistest töödest annab ülevaate kogumik: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa. Tallinn, 1971.

    [31] H. Puhvel, Järjekordsest lühimonograafiast ja Tammsaare uurimise praegusest tasemest. Keel ja Kirjandus, 1963, nr 4, lk 236–241; H. Siimisker, Pidagem pisut aru Tammsaare uurimise üle. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 7, lk 433–440.

    [32] Vt Nigol Andresen. Bibliograafia 1919–1979. Koost. V. Kabur. Tallinn, 1979.

     

    [33] N. Andresen, Friedebert Tuglase kirjandusliku täisealisuse algusest. Keel ja Kirjandus, 1960, nr 8, lk 461–470; Noore Tuglase kunstiline täisealisus. Looming, 1960, nr 9, lk 1415–1428; Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas. Looming, 1962, nr 7, lk 1095–1107; Friedebert Tuglase olevikutaju. Keel ja Kirjandus, 1965, nr 12, lk 713–724.

    [34] N. Andresen, Friedebert Tuglas. Tallinn, 1968.

    [35] N. Andresen, Maailma vari üle rohtaia. Gustav Suitsu luulest 1913–1916. Looming, 1963, nr 11, lk 1717–1731; N. Andresen, Häitsmemees ja hämariklased. Gustav Suitsu luulest 1920-ndate aastate algul. Keel ja Kirjandus, 1964, nr 9, lk 527–542.

    [36] E. Sõgel, Gustav Suitsu elu- ja luuletajateest. Rmt-s: G. Suits, Luuletused. Tallinn, 1959, lk 5–73.

    [37] H. Puhvel, Friedebert Tuglase novellistika põhisuunad. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 3, lk 137–146.

    [38] H. Puhvel, Esimene Tuglase monograafia. Keel ja Kirjandus, 1968, nr 9, lk 570–572.

    [39] Harald Peep(1931–1998) õppis TRÜ-s 1950–1955 ja oli aspirant 1955–1957. Seejärel oli 1996. a-ni TRÜ kirjanduse ja kirjandusteooria õppejõud, sh 1974. a-st professor, mitmel korral kateedrijuhataja (mis vastas töö poolest vabariigi aja professorikohale) ja ka teaduskonna dekaan.

    [40]  Suurem osa tema selle aja olulisi tekste on ilmunud kogumikus: H. Peep, Pilk peegli taha ehk arupidamisi sõnakunsti teooria ja praktika üle. Tallinn, 1967.

     

    [41] H. Peep, J. V. Barbarus. Tallinn, 1959; H. Peep, Mõnda Barbarusest ja “Tarapitast”. Keel ja Kirjandus, 1958, nr 11, lk 641–649; H. Peep, Johannes Barbarus luulenovaatorina. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha, lk 191–221.

    [42] H. Peep, Henrik Visnapuu teed ja tööd. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha, lk 271–306 (algvariant: Visnapuust ja tema pärandist. Looming, 1965, nr 1, lk 121–141)

    [43] P. Rummo, Henrik Visnapuu kolme isamaalaulu jälgedel. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 7, lk 403–415; P. Rummo, Sii ja prohveti romaan. Henrik Visnapuu senitundmatuid luuletusi. Looming, 1967, nr 1, lk 127–147; P. Rummo, Kirjadest Ingile. Veel H. Visnapuu senitundmatuid luuletusi. Looming, 1967, nr 12, lk 1903–1909.

    [44] E. Siirak, Ühe kirjandusliku motiivi underlik variatsioon. Looming, 1968, nr 3, lk 459–462; E. Siirak, Marie Underi mõttemaailmast tema esseedes ja artiklites. Keel ja Kirjandus, 1969, nr 9, lk 513–528.

    Erna Siirak oli 1959–1962 KKI bibliograaf ja 1962–1981 teadur.

    [45]  E. Siirak, Semper “Murrangu” ja “Tarapita” päevil. Looming, 1967, nr 3, lk 426–437; E. Siirak, Johannes Semper kolmekümnendail aastail. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 3, lk 129–142; E. Siirak, Johannes Semper. Tallinn, 1969.

    [46] R. Parve, August Alle. Tallinn, 1960.

  • Kui juba Kreeka läheb…

    John Lanchester
    Kui juba Kreeka läheb…
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Kreeka majanduskriis on kõige tähtsam sündmus Euroopas pärast Balkani sõdu. Mitte sellepärast, nagu oleks Kreekal Euroopa korralduses keskne tähtsus: moodustades vaevalt 3% eurotsooni SKT-st, võiks Kreeka majandus jäljetult kaduda, ilma et keegi sellest suurt puudust tunneks. Kreeka peatse pankrotiga kaasnev oht seostub üksnes selle toimumisviisiga.

    Ma räägin Kreeka pankrotist kui millestki kindlast, sest nii see on: turud hindavad Kreeka riigivõlga, nagu oleks riik juba maksejõuetu. See on iseenesest tohutult tähtis, sest euro rajati eeldusele, et ükski seda kasutav riik kunagi maksejõuetuks ei muutu, ning seetõttu puudub pretsedent ja – mis veelgi olulisem – mehhanism selle jaoks, mis peagi juhtuma hakkab. Oodatav pankrot võib saabuda väga erineval moel. Kõigi seisukohalt parim oleks see, mida nimetatakse “laenude vabatahtlikuks pikendamiseks” [voluntary rollover]. Selle stsenaariumi järgi peaksid asutused, millele Kreeka valitsus on võlgu, oma kibeduse alla neelama ja laskma tagasimaksmise tähtaja möödumisel laenud uuteks laenudeks ümber vormistada. Niisuguse tehingu “vabatahtlik” sooritamine käiks küll püstol meelekohal, sest asjaomased asutused on tohutu valitsustepoolse surve all ning ühtlasi silmitsi tõsiasjaga, et öeldes ei, käivitaksid nad päris pankroti, mis tähendab, et nende laenude väärtus kukuks nulli ja nad tuleksid lõppkokkuvõttes omadega veelgi kehvemini välja. Neile pakutakse niisugust tehingut: kas laenate meile veel rohkem või kaotate enamiku rahast, mille olete meile juba laenanud.

    Hetkel on see kõige helgem stsenaarium ja plaan A. See väljendab ühtlasi algse plaani A nurjumist – plaani, mis seisnes mullu mais Georgios A. Papandreou valitsusele 110 miljardi euro laenamises vastutasuks lubaduse eest kärpida valitsuskulusid ja tõsta maksutulusid ning mõlemat enneolematul määral. Euroopa Keskpanga, Euroopa Liidu ja IMF-i ühislaen oli hädavajalik, sest pärast 2008. aasta finantskriisi sai ilmsiks, et Kreeka majandus on põhinenud valeandmetel ja odaval krediidil. Odav krediit oli nüüd kokku kuivanud ning Kreeka seisis silmitsi kõige lihtsama ja hullema majandusummikuga, mis võib üht valitsust tabada: ta ei suutnud tagasi maksta oma võlgu.

    Muidu jõledates “Star Treki” filmides leidub üks hea koht, kus Spock tsiteerib muistset vulkani vanasõna: “Ainult Nixon võis Hiinasse minna.” Samamoodi on arvatavasti tõsi, et ainult Georgios Papandreou võis vaadata näkku moodsa Kreeka riigi põhilisele majandusstruktuurile, sest tema isa Andreas oli teinud rohkem kui keegi teine selle rajamiseks. Kreeka ühines Euroopa Majandusühendusega 1981, selsamal aastal, mil Andreas Papandreoust sai peaminister, ning seejärel lõi Kreeka valitsus klientriigi, milles EMÜ otsesubsiidiumidele ja toetustele lisandusid hõlplaenud Lääne-Euroopa pankadest. Raha voolas Kreekasse ja seda kasutati avaliku sektori töökohtade hiiglaslikuks paisutamiseks, kusjuures paljud neist olid seotud poliitilise patronaažiga. Mitmesugused korruptsioonivormid imbusid süsteemi, milles rahakingitused fakelakiehk “ümbrikukeste” näol said elu tõsiasjaks ja – mis kõige olulisem – rikkad pidasid maksude maksmist millekski, mida teevad ainult vaesed ja lollid. Viimane tõsiasi tähendas seda, et mitme elulise aspekti poolest oli Kreeka maa, millel puudus toimiv ühiskondlik leping. Välisvaatlejaile oli see kõik suurel määral teada, aga Papandreou noorem, kes 2009. aastal peaministriks sai, oli esimene Kreeka poliitik, kes seda ka tunnistas ja lubas midagi otseselt selle vastu ette võtta. “Korruptiivsus, kamraadlus ja klientism – palju raha raisatakse peamiselt sedasorti kanalite kaudu.” Papandreou ülestunnistus oli jahmatav: igaüks teadis, et see on tõsi, aga mis ajast peale ütlevad prominentsed poliitikud välja väga ebapopulaarseid asju, mis kõikide teada vastavad tõele? Euroopa Liit laenas Kreekale raha, et Papandreou saaks ellu viia oma kärbete programmi, ning pidas hinge kinni lootuses, et see annab piisavalt aega eelarve defitsiidi – st Kreeka kulutuste ja maksutulude vahe – vähenemiseks.

    See oli vana plaan A, mis ei toiminud. Papandreou tegi avaliku sektori kuludes suuri kärpeid, aga kaks asja läksid nihu. Esiteks Kreeka majandus jätkas kukkumist. Majandusteadlastel on mitmesuguseid teooriaid “kasinuse”, st avalike kulutuste järsu kärpimise praktiliste tagajärgede kohta. Kõrvalseisjale mõjub mõnevõrra alarmeerivalt, et nende arvamused lahknevad milleski nii suures ja põhimõttelises nagu suurte avalike kärbete mõju. Aga kui eirata majandusteadust ja vaadata ajalukku, siis näib pidavat paika, et sa ei saa ennast kasvama kärpida. (Leidub paar vaieldavat vastunäidet, aga üldreegel on selline.) Ajaloos on märksa paikapidavamaks mudeliks olnud avaliku sektori kulutuste hoidmine ühetaolisena, sellal kui majanduse muud osad hakkavad kasvama. Ja muide, juba avaliku sektori kulude stabiliseerimine – mille Margaret Thatcher omal ajal Suurbritannias ette võttis – on iseenesest tohutu katsumus. Niisiis oli esimene probleem selles, et Kreeka kärped ajasid ummiku hullemaks: majandus tõmbus kokku ja tööpuudus jõudis rekordilise 16,2%-ni. Teine probleem oli selles, et noodsamad rikkamad kreeklased, kellele polnud kunagi varem pähe tulnud mõte oma maksud ära maksta, ei ilmutanud selleks suuremat soovi ka nüüd, ning mis veel hullem, riik ei ilmutanud ka vähimatki uut võimekust ega soovi neid selleks sundida. Ilma võimeta koguda rohkem makse kaotas plaan A oma kehtivuse.

    Seega on uus plaan A niisugune: kreeklased võtavad veel 120 miljardit eurot laenu ja võlakirjade omanikud lubavad võlgu edasi pikendada, Papandreou valitsus võtab kasutusele uued kasinusmeetmed ja hakkab privatiseerima, rikkad kreeklased hakkavad maksma makse, Kreeka majandus taastub ning ajaks, mil jõuavad kätte järgmised hiiglaslikud tagasimaksed – alates 2012. aasta keskpaigast –, suudab Kreeka oma võlausaldajatele tagasi maksta ja kriis saab läbi.

    Kas see kõlab usutavalt? Vaevalt küll. See stsenaarium jääb kusagile ebatõenäolise ja võimatu vahele, sest kuigi keegi ei sea kahtluse alla Papandreou kavatsusi – ta on ainus mulle teada poliitik, kes on nii järjekindlalt öelnud oma valijaskonnale asju, mida nood kuulda ei taha –, ilmutavad kreeklased selgeid märke, et neil pole tahtmist sellele programmile alluda. Protestid nende abinõude vastu algasid raevuka äärmusvasakpoolse kihutustööga, mis on tavalised kreeklased juba ammu ära tüüdanud ja mis seetõttu võis Papandreoule isegi kasuks tulla, kuid protestijate hulka kuuluvad nüüd ka nn nördinud [Indignati], keskklassi kreeklased, kellel on kasinusest juba, aitäh, villand ja kes võtavad Kreeka võla suhtes Dario Fo hoiaku: ei suuda maksta ja ei maksa. Hääletus viimaste kasinusmeetmete küsimuses leidis aset keset 48-tunnilist üldstreiki.

    “Nördinud” ei ole lollid, nad teavad väga hästi kaht olulist asja. Esiteks, “väljalunastamised” [bailouts], nagu neid alati kutsutakse, ei vasta üldsegi oma nimetusele. Maksumaksjate rahastatud kapitalisüstid pankrotis pankadesse kujutasid endast tõepoolest väljalunastusi. Kreeka “väljalunastamine” tähendab aga lihtviisilisi laene. See raha tuleb tagasi maksta ja maksta tagasi väiklaste intressimääradega: 5,2% Kreekale, 5,8% Iirimaa jaoks. Need lühinägelikud ja ahned intressimäärad, mida motiveerib vajadus pakkuda poliitilist katet teistele valitsustele, teevad juba niigi kriitilise probleemi märkimisväärselt hullemaks. Kreeklased teavad, et neile laenatakse raha lihtsalt selleks, et nad teeksid madala palga ja kõrgemate maksude eest väga ränka tööd, et maksta laenud kõrge hinnaga tagasi. Niisugune korraldus on sisse seatud selle teise asja tõttu, mida “nördinud” väga hästi teavad: Kreeka on võlgu esmajoones Prantsuse ja Saksa pankadele. Just seetõttu ongi Lääne-Euroopa valitsused nii väga huvitatud Kreeka “väljalunastamisest”: see aitab nende panku krediidivõimelisena hoida. “Nördinute” silmis ei ole see aga mõjuv põhjus, et leppida aastakümnepikkuse häda ja viletsusega. Nad tahavad, et Kreeka valitsus kuulutaks end maksejõuetuks ning pangad kirjutaksid korstnasse need võlad, mida nad poleks üldse pidanudki andma.

    Just see väljavaade ajab õudusvärinad peale kõikidele teistele Euroopa Liidus ning maailma majanduskorralduses üldisemaltki. Laenude “vabatahtlik” pikendamine kujutaks endast pankroti viisakat vormi, mis annaks Euroopa Keskpangale, IMF-ile ja Euroopa Liidu valitsustele aega mõtelda välja tegelik plaan, milline see ka olema saaks. Kreeka järsk pankrottiminek, mille põhjustaks laenuandjate keeldumine laenamast või Kreeka võlakirjade tagasimaksete sooritamata jätmine, kuuluks liiki, mida nimetatakse “kordarikkuvaks” – sündmuseks, mis võib areneda ettearvamatult, alates leebest kohalikust krambist kuni tervet mandrit haarava kollapsini, mille esimeseks pauguks oleks euro ning seejärel Euroopa Liidu enese kokkukukkumine. Lehman Brothersi krahh 2008. aasta septembris oli üks sääraseid “krediidisündmusi”. Nende loomusesse kuulub kaootilisus ja ennustamatus – seda enam, et 2008. aasta majanduskorra põhiparameetrid on siiani paigas. Kellele kuulub Kreeka võlg? Nagu öeldud, peamiselt Prantsuse ja Saksa pankadele. Jah, aga pangad kindlustavad väljaantud laenusid, kasutades keerulisi finantsinstrumente. Kelle juures nad neid kindlustavad? Ei tea: osa on kindlustatud Briti pankades, mis on muutunud üheks riskikandjaks, aga see risk on omakorda kindlustatud, nii et kõigile on saladuseks see, kelle kätte jääb pakk, kui ümbrispaberi viimane kiht on maha kooritud. See salapära muutiski Lehmani krahhi otsekohe süsteemseks kriisiks.

    Keskpankurid ja valitsused ei muretse Lehmani-tüüpi “krediidisündmuse” tagajärgede pärast Kreeka jaoks: neile valmistab peavalu pigem “nakkuse” risk, nagu nad seda nimetavad, terve eurotsooni jaoks. Euro ei olnud kavandatud maksejõuetuse puhuks, nii et kui Kreeka end maksejõuetuks kuulutab, langeb kahtluse alla see, kas teisedki Euroopa maad, mis on olnud sunnitud paluma “abipakette” või “väljalunastusi” (mis pole tegelikult mingid väljalunastused), nagu Iirimaa ja Portugal, suudavad oma võlad tagasi maksta. Kui neist üks või teine taotleb võla pikendamist või “restruktureerimist” või “tagasimakse graafiku muutmist” – mis on kõik viisakamad sõnad maksejõuetuse jaoks –, siis oleks järjekorras järgmine riik juba Hispaania ning asi võtaks hoopis uue pöörde. Euroopa Keskpanga, Euroopa Liidu ja IMF-i “troika” võib kirjutada välja tšeki ja osta välja Kreeka, Iiri või Portugali majanduse. Aga Hispaania on maailma suuruselt kaheteistkümnes majandus ja Euroopa Keskpank ei saa lihtsalt kirjutada tšekki ja seda välja osta. Hispaania maksejõuetus hävitaks euro usaldusväärsuse ja üsna tõenäoliselt ka euro enese, vähemalt selle praegusel kujul.

    Seetõttu ongi kujunenud olukord, kus valitsused ei taha Kreekale raha laenata, sest nad ei usu, et nad selle täies mahus tagasi saavad, aga nad on otsustanud seda ikkagi teha, sest neil on vaja võita aega. Euro võeti käibele sügava demokraatiadefitsiidi tingimustes, mis aga ei häirinud asja eestvedajaid Euroopa eliidi seas, sest nad olid hakanud uskuma omamoodi ajaloolist ettemääratust. Usuti, et uus valuuta viib iseenesest majanduste, institutsioonide, pangaseaduste, eelarvepoliitikate ja rahvuskultuuride järkjärgulisele lähenemisele. Eurol on küll oma pank, kuid puudub valitsus ja omad seadused, välja arvatud väidetavalt siduvad eelarvereeglid, mida liikmesvalitsused hakkasid otsekohe ja väga avalikult rikkuma, ilma et sellele oleks järgnenud sanktsioone. Süsteemil puudus oma jõustamismehhanism ning reaalsusprintsiip, välja arvatud euro väärtus rahvusvahelistel valuutaturgudel ja eurotsooni valitsuste võlakirjade reitingud.

    Eurotsooni vajadus tugevama institutsionaalse struktuuri ja kriisihaldamise järele on olnud ilmselge selle loomisest saadik ning eriti pärast 2008. aasta krahhi. Valitsused moodustasid eelmisel aastal 750 miljardi euro suuruse Finantsstabiilsuse Tagamise Üksuse, mis kujutab endast põhimõtteliselt hädaabifondi, kuid eelarveliidu ja rahandusstruktuuridele vastavate poliitiliste struktuuride teke on alles kaugel. Järgmine enesestmõistetav samm oleks eurovõlakirjade loomine ehk võlapaketid, mille garanteerijaks oleks eurotsoon tervikuna. See ei näeks enam välja (ega olekski) nagu tugevamate euromajanduste laenud nõrgematele ning oleks ühtlasi samm – seda saaks vajadusel maha salata – teatava eelarveliidu poole. Mis puutub kriisihaldamisse, siis elame, näeme. Kindlasti on euroriikide maksejõuetuse peale palju mõteldud – kuidas selle tagajärgi minimeerida, kuidas täpselt “restruktureerimist” ja “ümber-ajastamist” läbi viia. Kindlasti? Aga kui mõni riik on sunnitud eurotsoonist lahkuma lihtsalt selle pärast, et ta ei suuda enam oma võlgu maksta, siis kuidas see praktiliselt toimuma hakkaks? Riik ei saa seda ette teatada. Kui Kreeka ütleks, et loobub eurost, siis iga täiskasvanud inimene sel maal jookseks, kõnniks või roomaks lähimasse panka, et kogu oma raha välja võtta – sest kui nad oma eurod panka jätaksid, muutuksid need drahmideks, mis oleksid väärt, ütleme, pool endisest. Raha massiline väljavõtmine ajaks kõik Kreeka pangad ühekorraga pankrotti. Seega peaks valitsus kuulutama välja “pangapüha”, st külmutama kõik arved, et astuda esimene samm uue valuuta poole. Aga mis juhtuks kõikide nende välislaenudega, mis on ju ikka veel denomineeritud eurodes? Need muutuksid otsekohe kaks korda kallimaks, kui neid tuleks hakata tagasi maksma devalveeritud drahmides. Seega ei jääks valitsusel võib-olla muud valikutki kui kuulutada kõik oma võlad tühiseks.

    See kõlab nagu katastroofi retsept, kuid Argentiina kuulutas end 2002 maksejõuetuks, külmutas pangad, tühistas välisvõlad1ja lõikas läbi IMF-i rahastamiskanalid – ja pärast seda on ta saanud kõige kiiremini kasvavaks majanduseks kiiresti kasvavas Lõuna-Ameerikas. (Muide, “nördinud” teavad seda näidet hästi.) Aga see strateegia oleks ülimalt riskantne mitte üksnes Kreeka jaoks, vaid kogu Euroopale, ning selle üritamine eeldaks põhjalike plaanide olemasolu. Kuid niikuinii me ei teaks nendest midagi, sest niisuguseid plaane tulekski eelnevalt saladuses pidada, et turud ei hakkaks nende ärakasutamisele panustama. Kui aga niisugune planeerimistöö – põhjalik ja kõikidel tasanditel, mis peaksid maksejõuetuse korral vastu võtma paratamatu poliitilise löögi – on tegemata, siis on euro nurjumine tõenäoline. Kui tahes enesega rahulolev ja lühikese mäluga Euroopa poliitiline eliit ka oleks, on ikkagi raske uskuda, et kõik on ühtviisi rooli taga tukkuma jäänud.

    Ussikese perspektiivist, millest enamik meist asju näevad, on aga valitsevaks tundeks, mida majanduskriisi uus pööre on põhjustanud, lihtsalt jahmatus. Olen kohanud seda Islandil ja Iirimaal ja Suurbritannias: arusaamatust, võõrandumis- ning äratehtusetunnet. Inimesed tunnevad, et neil on väga vähe majanduslikku või poliitilist teguvõimu, väga vähe kontrolli omaenda elu üle; buumi aegu ei öelnud neile keegi, et tegu on jätkusuutmatu mulliga, kuni oli juba liiga hilja. Kreeklased vihastavad, kui asepeaminister teatab, et “me sõime selle raha üheskoos ära”: nad ei ole niisuguse analüüsiga lihtsalt nõus. Rahamaailma inimesed on eraviisiliselt vihased valijaskondade üldise tahtmatuse peale võtta omaks süü selle olukorra eest, millesse nad sattunud. Kuid tuleb välja, et laial üldsusel oli väga vähe arusaamist majandusmehhanismidest, mis nende teadmata nende elu üle valitsesid. Nad ei hääletanud sellise süsteemi poolt ja keegi pole seda süsteemi neile selgitanud, ja igal juhul on reegliks see, et kui asjad lähevad hästi, siis ei hääleta Kassandra poolt keegi, seega ei võta keegi endale avalikkuses Kassandra rolli. Kreekas töötab avalikus teenistuses 800 000 inimest, kellest 150 000 peab oma töökohast ilma jääma. Nende töökohtade olemasolu kui selline võib väga hästi olla kolme K – korruptsiooni, kamraadluse ja klientismi – sümptom, kuid inimesele, kes niisugusel töökohal on, see nõnda ei tundu, ja mida olekski ta tegema pidanud? Lükkama isegi teise töö puududes tööpakkumise tagasi, sest suur hulk enam-vähem korralikult teenivaid avaliku sektori töötajaid on Kreekale halb? Kus on niisuguse inimese elus teguvõim, mõtteka poliitilis-majandusliku tegevuse ruum? Temast tehakse patuoinas ja ohver otsuste eest, mida langetati ta igapäevaelust mitu korrust kõrgemal – ja sama kehtib kõikide inimeste kohta, kelle nahal praegu “kasinust” ellu viiakse – mitte üksnes Kreekas. Kasinus peaks justkui olema selle tagajärg, et meil kõigil oli natuke liiga lahe elu (see on hoiak, millele viidatakse avalikult küll väga vihjamisi, kuid see on levinud ja eraviisiliselt öeldakse seda ka otse välja). Kuid tõsi on see, et enamik meist ei tunne, nagu oleks meie elu olnud liiga lahe. Kui siia liita veel tõsiasi, et meil on majanduselus nii vähe tegelikku teguvõimu, siis tundub meile, et me pole niisugust süüdistust ära teeninud. See tunne, mis on piisavalt tugev Iirimaal ja Islandil ja üha süveneb ka Suurbritannias, on Kreekas niivõrd võimas, et riik on suundumas pankrotti, mille kaugelt kõige tõenäolisemaks tulemuseks oleks aastakümnepikkune viletsus tavalistele kreeklastele.

    Aga eriti just ühel maal kujutab niisugune ebaklapp poliitika, majanduse ja isikliku elu vahel endast teravat ohtu maailma majanduskorrale. See riik on Saksamaa. Majandusteadlased kõnelevad “makromajanduslikust tasakaalutusest”, tõsiasjast, et Saksamaa huvid ning näiteks Kreeka, Iiri ja Hispaania huvid ei ole omavahel kooskõlas. Saksa majandus on liiga suur ja võimas oma naabrite tervisele, kui just Euroopa rahanduspoliitikat ei parandata nii, et see aitaks väiksematel ja nõrgematel maadel sammu pidada.2Intressimäärad, mis euro esimesel aastakümnel sobisid Saksa tootjatele, tekitasid Kreekas, Iirimaal ja Hispaanias mürgiseid krediidimulle. Nende mullide tagajärgede vaibumine võtab veel ühe aastakümne, kümme ränka aastat nende maade kodanikele, kes kulutavad suure osa sellest rügades, et teenida maksuraha, millega maksta tagasi Saksa pankadele, mis neid mulle toitsid. Sakslaste säästud lähevad Saksa pankadesse, et neid laenataks välja teistele maadele, et need saaksid osta Saksa kaupu Saksa firmadelt, kes seejärel hoiustavad oma teenistuse Saksa pankades, kes laenavad seda välja… jne.

    Selline süsteem ei ole just elegantne, aga võib osutuda jätkusuutlikuks senikaua, kui Saksa maksumaksjad on valmis maksma laostumiste ja väljalunastamiste eest, mida see paratamatult esile kutsub. Nende majandus on nii suur, et nad võivad need arved tahtmise korral kinni maksta. Sedamööda, kuidas euro hädad jätkuvad ning niisuguse korralduse palgejooned saavad selgemaks, tulevad aga esile märgid, et Saksa valijaskond on üha vähem valmis sellega kaasa minema. Saksa tabloidid küsivad, miks peavad sakslased tegema tööd 69. eluaastani, et finantseerida Kreeka avaliku sektori töötajate 55-aastaselt pensionileminekut. Küsimuse niisugune püstitus on küll kallutatud, aga see on sellegipoolest hea küsimus ning ka küsimus, mille vastu Angela Merkel selget poolehoidu tunneb. Rohkem kui korra on ta kõnelenud vajadusest, et Kreeka ja muude võlakirjade eraomanikud aktsepteeriksid kaotusi oma investeeringute pealt, nii et kogu koorem ei jääks üha tõrksamate maksumaksjate kaela. (Turgudele niisugune jutt ei meeldi ning neid haarab kohe paaniline hirm eurotsooni maksejõuetuse pärast).

    Lõppkokkuvõttes on aga Saksa hoiakul potentsiaali eurotsoon hävitada. Kui Euroopa rahanduspoliitikat juhitakse Saksa rahvuslike huvide järgi, siis kuhjuvad hiiglaslikud struktuursed defitsiidid. Sakslased peavad sel juhul nende tasakaalutuste korrigeerimiseks kas maksma hakkama või siis leppima sellega, et eurot ei juhita esmajoones Saksamaa rahvuslike huvide järgi. Kui nad ei taha kumbagi, ei saa ka euro püsima jääda. Raske on öelda, mida arvab kõigest sellest Merkel. Ta on kõike muud kui karikatuurne pillaja, kes vääritutele vaestele rõõmuga raha loobib. Alati, kui mainitakse väljaaitamise teemat, mängib Merkel maha üksikasjaliku tõrksuspantomiimi, enne kui rahakotirauad avab. On raske öelda, kas ta on tõepoolest ja tõsimeeli nii tõrges või puhub ta oma tahtmatuse suuremaks koduse auditooriumi jaoks, kellele idee laiskade lõunaeurooplaste väljalunastamisest on sügavalt vastumeelne. Asi on aga selles, et sakslased peavad seda sellegipoolest jätkama, kui tahta, et euro oma praegusel kujul jätkuks. Saksamaa peab seadma oma laiema Euroopa huvi samale kõrgusele omaenda rahvuslike huvidega või euro on kaputt. Kui mõelda laiemast ajaloolisest perspektiivist, siis on see vast huvitav pööre. 20. sajandil oli Euroopa stabiilsuse suurimaks ohuks Saksamaa tunne, et tema saatus on eriline. 21. sajandil on Euroopa stabiilsuse suurimaks ohuks Saksamaa tõrksus tunnistada oma erilist saatust. Kui Saksa maksumaksja suudaks, olgu kui tahes vastumeelselt, aktsepteerida oma kohust panna koormale õlg alla, siis vingerdaks euro olukorrast välja. Aga kenasti ja ladusalt see küll ei läheks.

    John Lanchester. Once Greece goes… London Review of Books, 14.07.2011

    http://www.lrb.co.uk/v33/n14/john-lanchester/once-greece-goes

    1 Argentiina maksis välisvõlausaldajatele tagasi 30–35 senti dollarilt. Tlk.

    2 Seda mõtet olen esmakordselt kohanud Philip Stevensi sulest 9. juuni Financial Timesis.

Vikerkaar