Marju Lauristin
Sotsiaaldemokraatia jätkusuutlikkusest

Tony Judti teksti lugedes tekib otsekohe paralleel Eestis ja Ameerikas levinud hoiakute vahel. Nagu ameeriklased, nii tahaksid ka eestlased suuremat turvalisust ja paremat arstiabi. Ja nagu ameeriklased, ei taha eestlasedki maksta nende hüvede eest suuremaid makse ning pelgavad süü-distusi sotsialismis. Ka Eestis suhtutakse põlglikult sotsiaalabi saajatesse ning ei peeta töö kaotanud inimest täisväärtuslikuks.

Kuid Eestis ei tea ka haritum publik suurt midagi teoreetilistest väitlustest Keynesi ja Hayeki vahel, enamikule ei ütle midagi lord Beveridge’i ega isegi John Stuart Milli nimi, ega ärata meis mingeid emotsioone brittide 19. sajandi vaesteabiseadus. Meie antisotsialism on vene päritolu ja suhtumine vaesteabisse kokku võetav tsaaririigi aegadest pärit talupojatarkusega: iga vald toitku oma sandid. Sestap on briti vasakintellektuaali Tony Judti arutluse eestikeelne üllitamine tänuväärseks katseks teadvustada sotsiaal-demokraatiaga seotud põhimõttelisemat sotsiaalfilosoofilist ideestikku.

Eesti kontekstist lähtudes tunduvad mulle Judti käsitluses eriti olulised kolm teemat: inimese väärikuse ning vabaduse mõistmise erinevused liberaalses ja sotsiaaldemokraatlikus mõtteviisis, sotsiaaldemokraatia vastuvõetavuse seos ühiskonna rahvusliku koosseisuga ning sotsiaaldemokraatia ja tänapäeva maailma hirmud.

Neist fundamentaalseim puudutab inimväärikuse ja vabaduse erinevat tõlgendamist. Kui majandusliberalism näeb inimväärikuse prototüübina edukat ettevõtjat, konkurentsivõitluse võitjat, siis sotsiaaldemokraatlik inimesekäsitlus näeb väärikana inimest, kelle puhul enesehinnang ja tunnustus ei sõltu tema “turuhinnast”, vaid tema inimlikkusest ja eneseteostusest ühiskonna liikmena. Ehkki nii liberaalse kui sotsiaaldemokraatliku inimesekäsituse nurgakiviks on arusaam iga inimese võõrandamatutest õigustest, on nende õiguste skaala erinev. Liberaalne filosoofia lähtub inimõiguste individualistlikust käsitlusest, keskendudes isikuvabaduse teemale, sotsiaaldemokraatia aga laiendab inimeste põhiõiguste ulatust inimeste sünnipärase võrdsuse ideega, täiendades õigust olla seaduse ees võrdselt koheldud ka õigusega saada ühiskonnas võrdsed arengu- ja eneseteostusvõimalused. Inimväärikusest lähtuv võõrandamatute sotsiaalsete õiguste kontseptsioon ongi sotsiaaldemokraatia kõlbeliseks tuumaks. Praktikas tähendab see nii õiglast tulupoliitikat kui ka üldist ligipääsu isiksuse arengu ja heaolu seisukohalt kesksetele avalikele teenustele, eeskätt haridusele ja tervishoiule. Judt juhib tähelepanu ka liberaalide ja sotsiaaldemokraatide põhimõttelisele erinevusele sotsiaaltoetuste küsimuses, mis on ka Eesti oludes juba selgesti ilmnenud: kui liberaalses käsituses on sotsiaalabi saamine luuseri tunnus ning karmid sissetulekute kontrolli nõuded peavadki toetuste saamise muutma võimalikult alandavaks ja ebameeldivaks, siis sotsiaaldemokraatide poolehoid universaalteenustele on tingitud just vastupidisest hoiakust. Seda kannustab arusaamine, et vaesusest ja ebavõrdsusest tulenev sotsiaalne ebastabiilsus ja vihameel ohustab ühiskonna kui terviku tasakaalu. Sotsiaal-demokraatide sihiks on kõigi, ka vähem konkurentsivõimeliste ühiskonnaliikmete vajadustele vastav elustandard, mis võimaldaks ka vanadel, haigetel või puudega inimestel väärikalt elada, kõigil lastel end eakaaslastega võrdselt väärtuslikuna tunda ning ei tõukaks ka ühiskonna hälvikuid prügimäele ega tänavatele külmuma, kuna selline äärmine inimlik viletsus on sotsiaalset kõlblustunnet riivav ja inimväärikust kui niisugust alandav. Kahjuks on meil tõlkimata sotsiaaldemokraatliku sotsiaalpoliitika filosoofilisi aluseid liberaalse ja konservatiivsega võrdlev taanlase Gösta Esping-Anderseni klassikaline raamat “Heaolukapitalismi kolm maailma”, samas kui Judtigi viidatud majandusliku liberalismi tähtteosed nagu Friedrich Hayeki “Tee orjusesse” ja von Misese “Liberalism” on eesti keeles ammu kättesaadavad.

Judt juhib tähelepanu sotsiaalde-mokraatia üldisele võidukäigule Teise maailmasõja järgses Euroopas ja eriti Põhjamaades (selle tunnistuseks on ka Euroopa sotsiaalharta inimväärikust rõhutav sisu), mida võib siduda kolme olulise teguriga: Euroopa väikeriikide rahvusliku homogeensusega, sõjajärgse majandusbuumi aegse tööliskonna kiire “keskklassistumisega” ning poliitikute hirmuga sotsiaalsete konfliktide ees.

Meil ei ole sotsiaaldemokraatia halvustamise taga sõjajärgse Lääne kogemus, vaid pigem kunagi nõukogude koolis omandatud bolševistlik suhtumine menševikesse kui “töölisklassi äraandjatesse” ning samast allikast pärinev sotsiaaldemokraatia sidumine mitte niivõrd rahvuslikku koosmeelt ja avalike hüvede klassideülest laienemist soosiva solidaarsusega kui klassivõitlusega ja konkurentsiga hüvede pärast. Ehkki vene sotsiaaldemokraatia leninliku versiooni ehk bolševismi verine tulemus oli üheks tõukejõuks sõjajärgse Lääne sotsiaaldemokraatliku ideoloogia lahtiütlemisel klassivõitluse ideest kui sellisest, on Eesti avalikkusel ja ajakirjanikel see jäänud märkamata, ning klassivõitluse sõjakad noodid kõlavad ühtviisi nii sotsiaaldemokraatlikku poliitikat vasakult kui paremalt kritiseerijate hääles.

Tony Judti viide sellele, et tänapäeva Euroopas pole sotsiaalse turvalisuse ja konfliktide ennetamise rõhutamine enam sotsiaaldemokraatia eripäraks, tundub järjest enam sobivat ka Eesti kohta: on ju meilgi paremerakonnad hakanud vähemasti oma kampaaniaid üles ehitama niinimetatud “pehmetele väärtustele”, mida seni on seotud pigem sotsiaaldemokraatidega. Paraku erinevalt Euroopast haigutab Eestis sotsiaalsete väärtuste sõnalise tunnustamise ja järjekindla poliitikas teostamise vahel endiselt kuristik. Teisalt on sotsiaaldemokraatia ise nii Lääne- kui Ida-Euroopas hakanud senisest rohkem keskenduma majanduslikule konkurentsivõimele kui heaolu alusele, lähenedes nõnda liberaalsele retoorikale. Sestap räägib ka Judt vajadusest uuesti määratleda sotsiaaldemokraatide tänapäevased juhtmõtted, mis selgesti eristaksid neid parempoolsest poliitikast. Mõtlemapanev on aga Judti veendumus, et sotsiaaldemokraatlike väärtuste üldiseks tunnustamiseks on vaja ühiskonnas levivat hirmu. Judt arvab, et uus sotsiaaldemokraatia peaks olema “hirmu-sotsiaaldemokraatia”.

Ühelt poolt ei ole praeguse majandussurutise valguses vist küll enam õige arvata, nagu oleks hirm vaesuse ja sotsiaalsete konfliktide ees ning koos sellega emotsionaalne alus klassikalise sotsiaaldemokraatia levikuks maailmast kadunud. Õige küll, enamikus Euroopa maadest on see hirm tembitud uue hirmuga sisserändajate ees, kelle puhul nii vaesus, ebavõrdsus kui konfliktide vägivaldseks muutumise tõenäosus on suurem kui põlisrahva keskklassistunud ja turvalisusega harjunud enamusel. Parempoolne poliitiline traditsioon näeb sellises olukorras riigi rolli eeskätt jõu rakendamises (nagu Judt ka rõhutab, taandabki õhukese riigi poliitika riigi väärtuse tõhusatele kontrolli- ja karistusmeetmetele). Sotsiaaldemokraatlik lahendus vägivalla ennetamiseks on vastupidine: mitte süvendada meeleheitest ja ebavõrdsusest sündivat viha vähemuste tõrjumise ja alandamisega, vaid seda leevendada ja ära hoida sallivusega ning (kodaniku)ühiskonda kaasamisega. Nii paradoksaalne kui see ka pole, on sotsiaaldemokraatia siin Euroopa kristliku põhjaga väärtusilma järjekindlam esindaja kui samast juurest välja kasvanud liberalism.

Teisalt tuleb aga nõustuda Judtiga selles, et klassikaline sotsiaalse turvalisuse probleemistik ei ole Euroopas enam ainult sotsiaaldemokraatide pärusmaa. Jääb vaid loota, et sallivus ja respekt inimväärikuse vastu saab ka Eestis poliitilise konsensuse aluseks, nii nagu see on toimunud Põhjamaades, Saksamaal ja enamuses teistest Euroopa Liidu vanadest liikmesriikidest. Sotsiaaldemokraatide roll poliitikas ongi sellise konsensuse eest seismine, mitte sotsiaalsete väärtuste monopoli taotlemine “oma näo” säilitamise nimel.

Mis aga on need uued hirmud, mille vastu 21. sajandi sotsiaaldemokraatia peaks mõõga tõstma? Mulle tundub, et kasumijahile keskendunud globaliseeruvas maailmas on Euroopat vallutamas eestlastele nii tuttav hirm kultuuriliselt kaduda ja hääbuda. Selle hirmu mõjul on järjest tugevamaks saamas konservatism ja isolatsionism, mis püüab üleilmastumise ohtude eest pakku pugeda rahvuslikku suletust põlistades ja kultuuripiire müütide ja müüridega kindlustades. Vastukaaluks on Anthony Giddens ja Ulrich Beck sõnastanud uue väljakutsena sotsiaaldemokraatiale “rahvusliku kosmopoliitsuse” põhimõtte, mis peaks olema rajatud ühisväärtuste avastamisele erinevate kultuuride dialoogi kaudu ning rahvusülesele koostööle globaalsete ohtude tõrjumiseks.^[1]Ehkki vastsed Kopenhaageni kliimakonverentsi kogemused näivad kõnelevat vastupidist, on need ometi ka tõestanud, et ilma globaalse solidaarsuseta jäävad teadlaste hoiatused vaid sõnadeks. Sotsiaaldemokraatlik liikumine, mis on pakkunud maailmale jätkusuutliku arengu ideed, võiks saada liidriks nende ellu viimisel.

Sotsiaaldemokraatia pääses Euroopa rahvusühiskondades mõjule sotsiaalsete vastuolude vägivallatu ületamise peateena tänu sellele, et erinevalt liberaalidest, kes peavad reaalseks vaid üksikindiviidi, on sotsiaaldemokraadid alati tunnistanud ühiskonna kui elava terviksüsteemi reaalsust. Sotsiaaldemokraatia võimaluseks võib kujuneda ökoloogilise ja sotsiaalse lähenemise süntees uueks sotsiaalökoloogiliseks maailmavaateks. Nõustumata inimese taandamisega mutrikeseks majanduse masinavärgis, lähtub sotsiaaldemokraatia ühiskonnast kui inimarengu keskkonnast, nii rahvusühiskonda kui inimkonda hõlmavate sotsiaalsete süsteemide seotusest loodusega ja kultuuriga. Hirm inimlikuks arenguks hädavajaliku sotsiaalse ja vaimse keskkonna pöördumatu saastumise ja kokkuvarisemise ees, piirideta ja ettenägemisvõimeta turukonkurentsi meelevalda sattunud inimkonna ohustatus võibki olla see vedru, mis sotsiaaldemokraatia uuesti “käima lööb” ja uuele põlvkonnale atraktiivseks muudab.

^[1] A. Giddens, The Third Way. The Renewal of Social Democracy. Cambridge, 1998 (eesti k-s: Kolmas tee: sotsiaaldemokraatia uuestisünd. Tlk M. Liivamägi. Tallinn, 1999); vt ka: A. Giddens, U. Beck, Avalik kiri Euroopa tulevikust. Eesti Päevaleht, 30.09.2005.

Ameeriklased ihaldavad paremat elujärge. Viimaste aastate avaliku arvamuse uuringute järgi otsustades tahaks igaüks, et tema lapsele avaneks väljavaade paremale elukvaliteedile. Igaühele meeldiks, kui tema naisel või tütrel oleksid teiste arenenud riikide naistega võrreldavad väljavaated sünnitusel ellu jääda. Inimesed sooviksid täielikku ravikindlustust väiksema raha eest, pikemat keskmist eluiga, paremaid avalikke teenusi ning vähem kuritegevust.

Kuuldes, et Austrias, Skandinaavia maades või Hollandis on see kõik kättesaadav, ent sellega käivad kaasas kõrgemad maksud ja “sekkuv riik”, vastavad aga paljud nende samade ameeriklaste hulgast: “Aga see on ju sotsialism! Me ei soovi, et riik meie asjadesse sekkuks. Ja mis peamine, me ei soovi maksta rohkem makse.”

Selline kummastav kognitiivne dissonants ei ole uus nähtus. Sadakonna aasta eest küsis Saksa sotsioloog Werner Sombart kuulsa küsimuse: “Miks ei ole Ameerikas sotsialismi?” Vastuseid on mitmeid. Mõned neist on seotud riigi tohutu suurusega: impeeriumi mõõtu maal on ühiseesmärkide taotlemist raske organiseerida ning kestvalt silme ees hoida. Muidugi avaldavad oma mõju ka kultuurilised tegurid, näiteks ameeriklastele eriomane umbusk keskvõimu suhtes.

Tõepoolest, pole juhus, et sotsiaaldemokraatia ja heaoluühiskond on toiminud kõige paremini just väikestes homogeensetes riikides, kus usaldamatus ja üksteise kahtlustamine nii teravalt esile ei kerki. Valmisolek maksta teiste inimeste teenuste ja sotsiaaltoetuste eest tugineb arusaamale, et nemad on valmis vastama samaga sinu laste ja sinu enda teenuste puhul: sest nad on sinusarnased ning näevad maailma sinuga ühtmoodi.

Ja vastupidi, seal, kus immigratsioon ja silmatorkavad vähemused on muutnud riigi demograafiat, näeme üldjuhul teiste kahtlustamise süvenemist ja heaoluriigi vastu tuntava entusiasmi vähenemist. Igal juhul on vaieldamatu, et sotsiaaldemokraatia ja heaoluriik on praegu vastamisi tõsiste eluliste väljakutsetega. Nende püsimine ei ole lausa küsimärgi alla sattunud, aga enam ei olda nii enesekindlad kui varem.

Täna aga pakub mulle huvi küsimus, miks on meil USAs sedavõrd raske ainuüksi kujutledagi teistsugust ühiskonda kui see, mille düsfunktsionaalsus ja ebavõrdsus meid nii häirib. Me paistame olevat kaotanud võime kahelda olemasolevas, alternatiivide pakkumisest rääkimata. Miks ületab mõte teistsugusest, meie ühishuve teenivast elukorraldusest niivõrd meie kujutlusvõimet?

Meie puue on – andestatagu mulle akadeemiline žargoon – diskursiivset laadi. Me lihtsalt ei tea, kuidas neist asjust kõneleda. Mõistmaks, miks see nii on, tuleb pöörduda ajaloo poole. Nagu Keynes kord nentis: “Arvamuste ajaloo uurimine on vaimu emantsipatsiooni hädavajalik eeltingimus.” Täna õhtul teen ma ettepaneku uurida vaimse emantsipatsiooni huvides üheskoos ühe konkreetse eelarvamuse – tänapäeval üleüldiseks saanud “ökonomismile” tuginemise, kõigis avalikke asju puudutavais aruteludes majanduse ettetoomise – ajalugu.

Küsides endalt, kas me mõnd ettepanekut või ühiskondlikku algatust toetame või mitte, on valdavas osas ingliskeelsest maailmast (Mandri-Euroopas ja mujal maailmas küll vähem) viimase kolmekümne aasta jooksul jäetud küsimata üks teine küsimus, nimelt kas see algatus on hea või halb. Selle asemel me uurime: “Kas see on efektiivne? Kas see on produktiivne? Kas see mõjuks hästi sisemajanduse koguproduktile? Kas see toetaks majanduskasvu?” Kalduvus vältida moraalseid kaalutlusi ning piirduda kasumi ja kahjumi problemaatikaga – majandusküsimustega selle sõna kõige kitsamas tähenduses – ei ole inimese loomusunniline seisund. See on omandatud maitse-eelistus.

Iseenesest pole selles midagi uut. 1905. aastal pidas noor William Beveridge, kelle 1942. aasta raport pani hiljem aluse Briti heaoluriigile, Oxfordis loengu, milles tõstatas küsimuse, miks klassikaline majandusteadus tõrjub avalikes debattides kõrvale poliitikafilosoofia. Beveridge’i küsimus on säilitanud oma aktuaalsuse ka tänapäeval. Kuid pandagu tähele, et sel poliitilise mõtte tõrjutusel ei ole midagi pistmist suurte klassikaliste majandusteadlaste endi teostega. 18. sajandil olid “moraalsed tunded”, nagu Adam Smith neid nimetas, majandusalastes aruteludes esiplaanil.

Tõepoolest – võimalus, et avalikku huvi puudutavad kaalutlused võidakse taandada pelgalt majanduslikeks kalkulatsioonideks, on varemgi muret teinud. Üks kaubandusliku varakapitalismi terasemaid kirjeldajaid markii Antoine de Condorcet nägi vastikusega ette tulevikuväljavaadet, kus “vabadus taandub saamahimulise rahva silmis pelgalt äritehingute turvalisust tagavaks hädavajalikuks tingimuseks”. Toonased revolutsioonid tõid kaasa ohu, et rahategemisvabadust hakatakse segi ajama vabaduse kui sellisega. Kuidas me aga oleme jõudnud tänapäeval eranditult majanduslikes terminites mõtlemiseni? Kiindumus kuiva majandusterminoloogia vastu ei kasvanud välja tühjalt kohalt.

Vastupidi, siin heidab oma pikka varju debatt, millest suuremal osal inimestest pole aimugi. Kui küsida, millised mõtlejad on tänapäeva ingliskeelsele majandusmõttele enim mõju avaldanud, tuleb meelde viis nime: Ludwig von Mises, Friedrich Hayek, Joseph Schumpeter, Karl Popper ja Peter Drucker. Esimesed kaks on vabaturu ideoloogid, Chicago makroökonoomika koolkonna “isakesed”. Schumpeterit tuntakse eeskätt tema vaimustatud kirjelduse tõttu kapitalismi “loovast ja hävitavast väest”, Popperit omakorda “avatud ühiskonna” kaitsjana ja totalitarismiteooria loojana. Mis puudutab Druckerit, siis tema juhtimisteooria avaldas tohutut mõju sõjajärgse buumiperioodi äripraktikale ja -teooriale.

Kolm neist olid sündinud Viinis, neljas – von Mises – toonases Lembergis (praeguses Lvivis) ning viies – Schumpeter – Määrimaal, mõnikümmend miili impeeriumi pealinnast põhja pool. Neid kõiki vapustas sügavalt nende sünnimaad Austriat sõdadevahelisel perioodil tabanud katastroof. Esimese maailmasõja kataklüsmile ja lühiajalisele sotsialistliku omavalitsuse eksperimendile Viinis järgnes 1934. aastal reaktsiooniline riigipööre ning neli aastat hiljem tabas maad natsionaalsotsialistliku Saksamaa invasioon ja okupatsioon.

Kõik nad olid sunnitud minema eksiili ning nende kõigi – eriti Hayeki – teosed ja õpetused sündisid tolle ajastu keskse küsimuse varjus: miks oli liberaalne ühiskond kokku varisenud ning andnud – vähemalt Austrias – teed fašismile? Nende vastus kõlas: sellepärast, et (marksistlike) vasakpoolsete ebaõnnestunud katse juurutada Esimese maailmasõja järgses Austrias riiklikult juhitud planeerimist, munitsipaalteenusi ja kollektiviseeritud majandustegevust mitte üksnes ei osutunud ekslikuks, vaid kutsus otseselt esile vastureaktsiooni.

Niisiis oli Euroopa tragöödia põhjuseks vasakpoolsuse läbikukkumine – selle võimetus esmalt oma eesmärke saavutada ja seejärel ennast ning oma liberaalset pärandit kaitsta. Olgugi veidi erinevate rõhuasetustega, jõudsid kõik nimetatud autorid ühele ja samale järeldusele: parim tee liberalismi kaitsmiseks ja avatud ühiskonna ning sellega kaasnevate vabaduste eest seismiseks on hoida valitsus majandustegevusest võimalikult kaugel. Kui riik ohutus kauguses hoida ning takistada poliitikuid – olgu neil kui tahes head kavatsused – oma kaaskodanike asju planeerimast, manipuleerimast või juhtimast, suudetakse ühtviisi ohjeldada nii vasak- kui ka parempoolseid äärmuslasi.

Sama väljakutsega – mõista maailmasõdade vahel juhtunut ning takistada selle kordumist tulevikus – seisis vastamisi ka John Maynard Keynes. Sündinud 1883. aastal (nagu Schumpetergi), kasvas see suur inglise majandusteadlane üles stabiilses, enesekindlas, jõukas ning võimsas Suurbritannias. Ja siis pidi ta rahandusministeeriumi kõrge ametikandjana ja Versailles’ rahuläbirääkimiste osalisena nägema, kuidas kogu tema maailm kokku varises, kiskudes kaasa kõik tema kultuuri- ja klassitausta tõsikindlad pidepunktid. Ka Keynes esitas endale sama küsimuse, mille olid esitanud Hayek ja ta Austria kolleegid. Kuid tema vastus oli hoopis teistsugune.

Jah, ka Keynes möönis, et hilisviktoriaanliku Euroopa lagunemine on tema kaasaja määrav sündmus. Tema tähtsaim panus majandusteooriasse seisneski ju ebakindluse rõhutamises: vastupidiselt klassikalise ja neoklassikalise majandusteaduse enesekindlusest pakatavatele imeravimitele rõhutas Keynes just inimtegevuse loomuomast ettearvamatust. Kui depressioonis, fašismis ja sõjas üldse midagi õpetlikku leidus, siis oli selleks arusaam, et turvatunde puudumise ja kollektiivse hirmu tasemele jõudnud ebakindlus on söövitav jõud, mis oli ohustanud ja võib tulevikuski ohustada liberaalset maailma.

Seetõttu taotles Keynes sotsiaaljulgeolekuriigile suuremat rolli, mis hõlmaks riigi sekkumist majanduse tsüklilisuse tasakaalustamiseks, kuid ei piirduks sellega. Hayek soovitas otse vastupidist. Oma 1944. aastal ilmunud klassikalises teoses “Tee orjusesse” kirjutas ta nii: “Ükski üldsõnaline kirjeldus ei suuda luua adekvaatset ettekujutust sellest, kui tugevasti sarnaneb suur osa praegusest inglise poliitika-alasest kirjandusest nende teostega, mis hävitasid Saksamaal usu Lääne tsivilisatsiooni ja lõid seal niisuguse hingeseisundi, mis võimaldas natsismil edu saavutada.”

Teisisõnu, Hayek ennustas selgesõnaliselt fašistlikku tulevikku, kui leiboristid peaksid Inglismaal võimule tulema. Ja leiboristid tõepoolest võitsidki. Kuid asusid seejärel ellu viima tegevuskavasid, millest paljusid seostati otseselt Keynesi ideedega. Järgmised kolm aastakümmet valitseti Suurbritanniat – nagu suurt osa ülejäänud Läänemaailmastki – neid küsimusi silmas pidades, mis olid teinud muret Keynesile.

Hiljem, nagu teame, said austerlased oma revanši. Miks see juhtus – ja juhtus just seal, kus see juhtus – on huvitav küsimus, mida tasub uurida mõnel teisel korral. Ent millised ka oleksid põhjused, teotseme me tänapäeval ühe väitluse kauges kajas – otsekui kustuva tähe hämaras valguses –, mida 70 aastat tagasi pidasid mehed, kes olid valdavalt sündinud 19. sajandil. Muidugi ei seostata majanduslikke termineid, milles meid praegu mõtlema ärgitatakse, tavaliselt nonde ammuste poliitiliste lahkarvamustega. Kuid ilma viimaseid mõistmata kõneleksime justkui keelt, mida me täielikult ei valda.

Heaoluriigi kasuks kõneleb hulk märkimisväärseid saavutusi. Mõnel pool oli see riik sotsiaaldemokraatlik, tuginedes kaugemaleulatuvale sotsialistliku seadusandluse programmile; teisal, nagu näiteks Suurbritannias, seisnes see reas pragmaatilistes tegevuskavades, mille eesmärgiks oli leevendada viletsust ja kahandada nii rikkuse kui ka vaesuse äärmusi. Sõjajärgse perioodi uuskeinsiaanlike valitsuste ühiseks juhtmõtteks ja üldiseks saavutuseks oli ebavõrdsuse piiramine, milles neid saatis märkimisväärne edu. Kui vaadata lõhet, mis lahutab rikkaid – olgu sissetuleku või varade poolest – vaestest, näeme, et 1945. aastale järgnenud põlvkonna puhul vähenevad erinevused dramaatiliselt nii Mandri-Euroopas kui ka Suurbritannias ja USA-s.

Suurema võrdsusega käisid kaasas teisedki hüved. Ajapikku taandus hirm, et võidaks tagasi pöörduda äärmusliku poliitika – meeleheite-, kadeduse- ja ebakindlusepoliitika juurde. Industrialiseerunud Läänemaailm astus küllusliku turvalisuse rahuaega: tegemist võis ju olla mulliga, kuid sel juhul oli see lohutav mull, milles enamik inimesi oli oluliselt paremal järjel, kui nad oleksid minevikus eales osanud lootagi, ning võisid tulevikule põhjendatult julgesti vastu vaadata.

Heaoluriigi – ja õigupoolest kõigi Euroopa sotsiaaldemokraatlike (ja kristlik-demokraatlike) riikide paradoks seisnes üsna lihtsalt asjaolus, et ajapikku hakkas nende edu ise õõnestama nende veetlust. Arusaadavatel põhjustel oli see põlvkond, kes mäletas 1930. aastaid, kõige enam pühendunud maksustamist, sotsiaalteenusi ja avalikke hüvesid toetavate institutsioonide ning süsteemide säilitamisele, milles nähti kaitserajatisi minevikuõuduste vastu. Kuid nende järeltulijad – ja seda isegi Rootsis – hakkasid unustama, miks nad üldse olid niisugust turvalisust püüdlema asunud.

Sotsiaaldemokraatia oli see, mis Teise maailmasõja kiiluvees sidus keskklassi liberaalsete institutsioonidega (kasutan siinkohal “keskklassi” mõistet selle euroopalikus tähenduses). Paljudel juhtudel said keskklassile osaks samasugused sotsiaaltoetused ning -teenused nagu varem vaestele: tasuta haridus, odav või tasuta arstiabi, riiklikud pensionid ja muu sarnane. Nii leidis Euroopa keskklass 1960. aastatel, et tema käsutuses on kaugelt rohkem kätte jäävat tulu kui kunagi varem, sest väga paljude eluks hädavajalike teenuste eest oli maksudega juba ette tasutud. Ja nii oli seesama klass, kes oli sõdadevahelisel perioodil jäetud hirmu ja ebakindluse meelevalda, nüüd tihedalt seotud sõjajärgse demokraatliku konsensusega.

Kummatigi hakati 1970. aastate lõpupoole sedalaadi kaalutlusi üha sagedamini unarusse jätma. Alates Thatcheri-Reagani aastate maksu- ja tööhõivereformidest, millele järgnes peagi finantssektori deregulatsioon, on ebavõrdsuse küsimus Lääne ühiskonnas taas esile kerkinud. Pärast seda, kui ebavõrdsuse indeks oli 1910. kuni 1960. aastateni märkimisväärselt kahanenud, on see viimase kolme kümnendi jooksul taas pidevalt tõusnud.

Tänapäeva USA-s on vaeste ja rikaste majanduslikku ebavõrdsust mõõtev Gini koefitsient võrreldav Hiina omaga.^[1]Arvesse võttes, et Hiina on arengumaa, kus rikast vähemust ja vaest enamust paratamatult lahutavad tohutud lõhed, näitab see kujukalt, kui kaugele me oma varasematest eesmärkidest oleme maha jäänud.

Vaadelgem 1996. aastal vastu võetud “Isikliku vastutuse ja töötamisvõimaluse akti” (orwellilikumat pealkirja oleks raske välja mõelda), toda Clintoni ajastu seadust, mis üritas Ühendriikide sotsiaaltoetustele otsa peale teha. Selles aktis sätestatud tingimused peaksid tooma meelde ühe teise seaduse, mis võeti vastu peaaegu kaks sajandit varem Inglismaal: nimelt 1834. aasta “Uue vaesteseaduse”, mille sätete toime on meile tuttav tänu Charles Dickensi kirjeldustele “Oliver Twistis”. Kui Noah Claypole mõnitamisi Oliveri “vaestemajaks” tituleerib, siis peab ta 1838. aasta kontekstis silmas sedasama, mida tänapäeval mõeldakse “hoolekandekuningannadest”^[2] kõneldes.

“Uus vaesteseadus” oli jämedalt ülekohtune, sundides puudusekannatajaid ja töötuid valima, kas töötada suvalise, olgu kui tahes madala palga eest või kannatada vaestemajja mineku alandust. Nagu enamiku teistegi 19. sajandi ühiskonnapoolsete toetuste puhul (mida endiselt mõisteti ja kirjeldati kui “heategevust”), oli seal abi ja toetuse tase täpselt nii välja mõõdetud, et see mõjuks vähem ahvatlevalt kui halvimgi võimalik alternatiiv. Selline süsteem tugines klassikalisele majandusteooriale, mis eitas tööpuuduse võimalikkustki juhul, kui turg toimib: kui palgad langevad piisavalt madalale ning töötamisele ei leidu mingeid ahvatlevaid alternatiive, siis otsivad kõik endale mingi tööotsa.

Järgmised 150 aastat nägid reformijad vaeva säärastele alandavatele praktikatele asenduse leidmisega. Vastavalt vahetas ka “Uue vaesteseaduse” ja selle muumaised analoogid välja arusaam ühiskonnapoolsest toetusest kui õigusest. Enam ei arvatud, et kodanikud, kes on jäänud tööta, sellepärast veel vähem väärt oleksid; neid ei karistatud nende olukorra pärast ega heidetud enesestmõistetavat põlgusevarju nende kui ühiskonnaliikmete mainele. 20. sajandi keskpaiga heaoluriikide üks suuremaid saavutusi oli üldine arusaam, et inimese staatust kodanikuna on äärmiselt kohatu määratleda majanduses osalemise kaudu.

Tänapäeva Ühendriikides, kus tööpuudus järjest kasvab, ei peeta töötuks jäänuid enam ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeiks. Isegi väga kasina toimetulekutoetuse saamiseks peavad nad esmalt olema tööd otsinud ning võimetekohase pakkumise korral selle ka vastu võtnud mis tahes pakutava palga eest, ükskõik kui madal oleks töötasu või kui vastumeelne see töö ise. Alles siis on neil õigus oma kaaskodanikelt hoolt ja abi loota.

Miks vaid vähesed meist mõistavad hukka selliseid – demokraadist presidendi valitsemisajal läbi viidud – “reforme”? Miks jätab meid nii külmaks see häbimärk, mida kleebitakse külge nende reformide ohvritele? Selle asemel et niisugust tagasipöördumist varajase tööstuskapitalismi tavade juurde küsimärgi alla seada, oleme sellega liigagi hästi ja üksmeelses vaikuses kohanenud – mis on kõnekas vastuolus ühe varasema põlvkonna reaktsiooniga. Aga nagu Tolstoi on meile meenutanud: “Pole olukordi, millega inimene ei saaks ära harjuda, eriti kui ta näeb, et kogu ümbruskond elab niisamuti.”^[3]

“Kalduvus imetleda ning peaaegu jumaldada rikkaid ja võimukaid ning põlastada või vähemasti jätta enda hooleks vaesed ning kehvades tingimustes elavad inimesed (…) see on meie moraalsete tunnete korrumpeerumise suur ja kõige universaalsem põhjus.”^[4] Viimased sõnad ei pärine minult. Need pani kirja Adam Smith, kelle arvates suurim meid ähvardav oht kommertsühiskonnas, mille peatset esiletõusu ta ennustas, oli tõenäosus, et hakkame imetlema rikkust ja põlgama vaesust, imetlema edu ja põlastama läbikukkumist. Nüüd on see aeg käes.

Kõige ilmekamalt iseloomustab meie ees seisvat probleemi näide, mis võib paljudele paista pelgalt tehnilise küsimusena: see on erastamine. Viimase 30 aasta jooksul on erastamiskultus lummanud paljusid Lääne (ning ka mitte-Lääne) valitsusi. Miks? Kõige lühem vastus kõlaks: eelarvepiirangute ajastul näib erastamine aitavat raha kokku hoida. Kui riigile kuulub mõni halvasti majandatav sotsiaalprogramm või kulukas avalik teenus – näiteks veevärk, autotehas või raudtee –, siis püütakse see kulurida erainvestorile maha müüa.

Riik saab müügist tulu, nagu kord ja kohus. Samal ajal hakkab erasektorisse üle läinud teenus või ettevõte tänu kasumiteenimise ajendile tõhusamalt toimima. Kõik saavad kasu: teenus paraneb, riik vabaneb talle sobimatust ja kehvasti juhitud vastutuskoormast, investor saab kasumit ning avalik sektor saab müügist ühekordse rahasüsti.

Nii palju teooriast. Praktika on midagi hoopis muud. Viimastel kümnenditel oleme näinud, kuidas avalik vastutus on järjekindlalt erasektorisse nihkunud, ilma et sellega oleks kaasnenud mingit märgatavat kollektiivset kasu. Kõigepealt: erastamine kui selline on ebaefektiivne. Suurem osa teenustest, mida valitsused on heaks arvanud erasektorile üle anda, töötas varem kahjumiga: need võisid olla raudtee-ettevõtted, söekaevandused, postiteenistused või energiaettevõtted, mille ülalpidamiskulud olid suuremad, kui eales oleks saanud olla nendest teenitav tulu.

Just sel samal põhjusel ei olnud need avalikud hüved juba algusest peale erainvestoritele atraktiivsed, mõistagi välja arvatud juhul, kui ei tehtud müümisel ülisuurt allahindlust. Olukorras, kus riik müüb odavalt, kannab kahju avalikkus. On hinnatud, et Thatcheri-aegses Suurbritannias toimunud privatiseerimiste käigus tahtlikult madalate hindadega müüdud avalikud varad viisid maksumaksja käest aktsionäride ja teiste investorite kätte ligi 14 miljardit naela riigi raha.

Kahjumile tuleb lisada privatiseerimistehinguid sooritanud pankadele makstud kolm miljardit naela teenustasusid. Seega kokkuvõttes maksis riik erasektorile 17 miljardit naela selle nimel, et muuta võimalikuks varade müüki, mis teistel tingimustel poleks leidnud ostjat. Summa on märkimisväärne ja võrreldav Harvardi ülikooli aastase ülalpidamiskuluga või Paraguai või Bosnia ja Hertsegoviina aastase SKP-ga.^[5]Vaevalt saab seda pidada avalike ressursside arukaks kasutamiseks.

Teiseks, tekkiv olukord toob kaasa moraalse riski. Erainvestorid on valmis ostma avalikke hüvesid pakkuvaid ilmselgelt ebaefektiivseid ettevõtteid ainult sellepärast, et riik ostja riske kahandab või elimineerib. Näiteks Londoni metroo juhtumi puhul lubati investoritele, et tulgu mis tuleb, tõsise kahjumi eest neid kaitstakse. See seadis otseselt kahtluse alla privatiseerimist õigustava majandusliku argumendi, et kasum motiveerib arendama tõhusust. Kõnealune moraalne “risk” seisneb asjaolus, et säärases eesõigustatud olukorras osutub erasektor vähemalt sama ebaefektiivseks kui tema vaste avalikus sektoris – võttes sellegipoolest välja kasumi ning kirjutades võimalikud kahjud riigi arvele.

Kolmas erastamisvastane argument on võib-olla kõnekaim. Ei ole kahtlust, et paljud hüved ja teenused, mida riik soovib võõrandada, on tõesti olnud halbades kätes: neid on saamatult juhitud, neisse liiga vähe investeeritud jne. Samas jäävad postiteenused, raudteed, hooldekodud, vanglad ning paljud muud erastamise objektiks muutunud asutused, ükskõik kui halvasti neid ka juhitaks, ikka avaliku võimu vastutusalasse. Isegi pärast müümist ei ole võimalik neid täielikult turu meelevalda jätta. Need on juba loomuldasa niisugused tegevusalad, mis nõuavad reguleerimist.

Loomult kollektiivse vastutusala jagamine pooleldi erastatud ja pooleldi avaliku omandivormi vahel viib meid tagasi ühe veelgi vanema loo juurde. Kui tänapäeva Ühendriikides kodaniku maksudeklaratsioone kontrollitakse, siis on otsuse tema tulusid kontrollida teinud küll riik, kontrolli enda viib suurima tõenäosusega aga läbi mõni eraettevõte. Viimane on sõlminud lepingu pakkumaks seda teenust riigi asemel, üsna samamoodi, nagu eraettevõtjad on sõlminud Washingtoniga lepinguid turvateenuste, transpordi ja tehnilise oskusteabe pakkumiseks nii Iraagis kui mujalgi. Sarnasel viisil on Briti valitsus lepingulistes suhetes eraettevõtjatega, kes pakuvad elukohajärgset hooldusteenust vanuritele (vastutusala, mis oli varem riigi kanda).

Teisisõnu, valitsused rendivad oma kohustusi eraettevõtetele, kes väidavad, et suudavad neid täita odavamalt ja paremini kui riik. 18. sajandil nimetati seda maksude rentimiseks. Varauusaja valitsustel puudusid tihti vahendid maksude kogumiseks ning seetõttu korraldati maksuoksjoneid eraisikutele: enampakkuja sai töö omale. Kokkulepitud summa riigile tasunud, võis ta koguda nii palju makse, kui vähegi suutis, ning kogu tulu omale jätta. Seega kahandas valitsus oma eeldatavat sissetulekut selle nimel, et sularaha ette kätte saada.

Pärast monarhia langust Prantsusmaal hakati laialdaselt aru saama, et maksude rentimine on koletult ebaefektiivne. Esiteks heidab see halba valgust riigile, keda avalikkuse silmis oli hakanud esindama saagiahne hangeldaja. Teiseks annab see märksa vähem tulu kui mõni tõhusalt administreeritud riiklik maksukogumissüsteem, isegi kui vahe piirdub kõigest selle kasumiosaga, mis varem eraisikust maksukogujale jäi. Ja kolmandaks teeb see maksumaksjad tigedaks.

Tänapäeva Ühendriikide puhul on meil tegu halva maine ja napiks jäävate avalike ressurssidega riigiga. Huvitaval kombel pole meil aga tigedaid maksumaksjaid – või vähemalt on nad tavaliselt tigedad valedel põhjustel. Siiski on probleem, mille oleme endale tekitanud, põhijoontes sarnane olukorraga, millega seisis silmitsi ancien régime.

Nagu 18. sajandil, nii on tänapäevalgi riigi kohustuste ja võimekuse kärpimisele järgnenud tema maine langus avalikkuse silmis. Tulemuseks on otseses ja ülekantud tähenduses “suletud elurajoonid” – niisugused ühiskonnaosad, mis meelsasti peavad ennast kollektiivsusest ja riigiteenistujatest funktsionaalselt sõltumatuks. Suhestudes ainult või valdavalt eraagentuuridega, lahjendame ajapikku oma vahekorda avaliku sektoriga, kuni sellel ei paista ühiskonnas enam mingit rolli olevatki. Nii polegi oluline, kas erasektor suudab täita samu ülesandeid paremini või halvemini, kallimalt või odavamalt. Nii või teisiti meie lojaalsus riigile kahaneb ning me oleme kaotanud midagi eluliselt tähtsat, mis peaks meid ühendama – ja paljudel juhtudel ühendaski – meie kaaskodanikega.

Selle protsessi üks suurejoonelisemaid elluviijaid on seda hästi kirjeldanud: teadupärast väitis Margaret Thatcher, et “ei ole olemas sellist asja nagu ühiskond, on ainult üksikisikud ja perekonnad”. Juhul kui ühiskonda pole olemas ning on vaid indiviidid ja “öövahist” riik – kes valvab eemalt tegevuste järele, milles tal endal mingit rolli ei ole –, mis meid siis üldse üksteisega ühendab? Me juba aktsepteerime erapolitseijõudude, erastatud postiteenuste, riiki sõja ajal toidumoonaga varustavate eraettevõtete ja palju muu taolise olemasolu. Me oleme “erastanud” just nimelt need kohustused, mille enda kanda võtmise nimel riik 19. sajandil ja 20. sajandi alguses nii palju vaeva nägi.

Mis saab sel juhul puhvriks kodanike ja riigi vahel? Kindlasti mitte “ühiskond”, mis näeb ränka vaeva, et avaliku sfääri verest tühjaksjooksmist kuidagi üle elada. Riik nimelt ei kavatse mitte kuhugi kaduda. Isegi kui me jätame ta ilma kõigist talle omastest teenustest, jääb ta ikkagi meiega – olgu või ainult järelevalvava ja rõhuva jõuna. Sel juhul ei oleks riigi ja indiviidide vahel enam mingeid vahendavaid institutsioone ega lojaalsust; kodanikke selle avaliku ruumi kaudu, mida nad üheskoos asustavad, siduvate vastastikuste suhete ja kohustuste ämblikuvõrgust ei jääks midagi alles. Ainus, mis alles jääks, oleksid eraisikud ning korporatsioonid, kes üritavad omavahel konkureerides ja enda huvides riigi funktsioone kaaperdada.

Selle tagajärjed pole tänapäeval sugugi ahvatlevamad, kui need olid enne uusaegse riigi tekkimist. Tõepoolest, tõuge riigi ülesehitamiseks nii, nagu meie seda oleme tundnud, tuli päris selgelt arusaamast, et ilma ühiste eesmärkide ja institutsioonideta ei suuda ükski indiviidide kogum pikemat aega vastu pidada. Mõte, et erahuvide laiendamine võiks anda avalikku kasu, oli vastse industriaal-se kapitalismi kriitikute jaoks ilmselgelt absurdne juba toona. Nagu ütles John Stuart Mill: “mõte ühiskonnast, mida hoiaksid koos vaid rahalistest huvidest tärkavad suhted ja tunded, on olemuslikult vastik.”^[6]

Mida siis teha tuleks? Alustada tuleb riigist kui kollektiivsete huvide, kollektiivsete eesmärkide ja kollektiivsete hüvede kehastusest. Kui me ei suuda õppida uuesti “riigile mõtet andma” [think the state], ei jõua me kuigi kaugele. Kuid mida täpselt peaks riik tegema? Vähim, mida ta võiks, oleks mitte tarbetult dubleerida; nagu Keynes kirjutas: “valitsusele on oluline teha – olgu veidi paremini või halvemini – mitte seda, mida kodanikud ise juba teevad, vaid seda, mis parajasti hoopis tegemata jääb.” Ja eelmise sajandi kibedatest kogemustest teame, et on asju, mida riik päris kindlasti tegema ei peaks.

20. sajandi narratiiv progressiivsest riigist püsis ohtlikult upsakal veendumusel, et Ajalugu on “meie” – reformaatorite, sotsialistide ja radikaalide poolel: et (kadunud Bernard Williamsi sõnul) “universum elab meie ettevõtmistele hõisates kaasa”^[7]. Tänapäeval me sellist julgustavat lugu enam jutustada ei saa. Oleme äsja üle elanud sajandi jagu doktriine, mis tahtsid ehmatava enesekindlusega teha meile selgeks, mida riik peaks tegema, ja meenutada üksikisikutele – kui vaja, kas või jõuga – et riik teab, mis neile hea on. Selle kõige juurde me tagasi pöörduda ei saa. Nii et kui me üldse tahame jälle “riigile mõtet anda”, oleks meil kasulik alustada piiride tunnetamisest.

Samalaadsetel põhjustel oleks asjatu taaselustada ka 20. sajandi alguse sotsiaaldemokraatia retoorikat. Demokraatlik vasakpoolsus tõusis noil aastail esile kui alternatiiv marksistliku revolutsioonilise sotsialismi kompromissitumatele versioonidele ja – hiljem – nende kommunistlikule järeltulijale. Tolle aja sotsiaaldemokraatiat iseloomustas seega kummaline skisofreenia. Lootusrikkalt parema tuleviku poole marssides kiikas see alatasa närviliselt üle vasaku õla. Meie, näis see ütlevat, ei ole autoritaarsed. Meie seisame vabaduse, mitte rõhumise eest. Meie oleme demokraadid ja usume samuti sotsiaalsesse õiglusesse, reguleeritud turgu, ja nii edasi.

Senikaua, kuni sotsiaaldemokraatide peamiseks eesmärgiks oli veenda valijaid, et nende partei kujutab endast liberaalse poliitika raamesse jäävat väärikalt radikaalset valikut, oli nende defensiivne hoiak mõttekas. Tänapäeval aga jääb selline retoorika segaseks. Ei ole juhus, et Saksamaal suudab Angela Merkeli taoline kristlik demokraat valimistel võita oma sotsiaaldemokraatidest vastaseid – ja seda isegi finantskriisi tipul – rea lubadustega, mis kõigis olulistes küsimustes sarnanevad sotsiaaldemokraatide endi programmiga.

Tänapäeva Euroopa poliitikas on sotsiaaldemokraatia oma ühel või teisel kujul proosaline argipäev. Euroopas on väga vähe poliitikuid – ja veelgi vähem mõjukaid poliitikuid –, kes ei nõustuks sotsiaaldemokraatide põhieeldustega riigi kohustustest, kui lahknevad ka poleks arusaamad nonde kohustuste ulatusest. Seetõttu ei ole sotsiaaldemokraatidel tänapäeva Euroopas midagi eripärast pakkuda: Prantsusmaal näiteks ei erista isegi nende läbimõtlemata kalduvus riigiomandit soosida neid õieti gaulle’istlike parempoolsete colbert’likest instinktidest. Sotsiaaldemokraatia peab oma eesmärgid uuesti läbi mõtlema.

Probleem ei ole mitte sotsiaaldemokraatlikus poliitikas, vaid keeles, milles seda esitatakse. Koos vasakult ähvardava autoritarismiohu kadumisega on demokraatia rõhutamine muutunud üleliigseks. Tänapäeval oleme kõik demokraadid. “Sotsiaalne” aga tähendab ka praegu veel midagi – ja võib väita, et rohkemgi kui mõne aastakümne eest, mil avaliku sektori rolli tunnustasid mööndusteta kõik poliitilised jõud. Mis on siis sotsiaaldemokraatlikule poliitilisele hoiakule eriomane?

Kujutlegem, kui lubate, raudteejaama. Tõelist jaama, mitte näiteks New Yorgi Pennsylvania jaama, mis pole muud kui söekeldri kohale rajatud, 1960ndate stiilis äpardunud ostutänav. Ma pean silmas midagi Londoni Waterloo jaama, Pariisi Gare de l’Esti, Mumbai värvika Victoria terminali või Berliini suurejoonelise Hauptbahnhofi taolist. Nendes moodsa elu tähelepanuväärsetes katedraalides toimib erasektor suurepäraselt ja on omal kohal: lõppude lõpuks pole ju mingit põhjust, miks ajalehekioskeid või kohvikuid peaks pidama riik. Igaüks, kes suudab meenutada British Railway kohvikute kilesse keeratud kuivanud võileibu, peaks möönma, et selles vallas tasub konkurentsi julgustada.

Rongiliiklust aga konkurentsipõhiselt juhtida ei saa. Raudtee, nagu põllumajandus või postiteenusedki, on ühtaegu nii majandustegevus kui ka tähtis avalik hüve. Pealegi ei anna raudteesüsteemi kuidagi tõhustada seeläbi, et lastakse kaks rongi rööbastele ja vaadatakse siis, kumb töötab efektiivsemalt: raudtee on loomulik monopol. Uskumatul kombel on inglased bussiliikluses just niisuguse konkurentsi sisse seadnud. Ühistranspordi paradoks aga muidugi selles ongi, et mida paremini see täidab oma ülesannet, seda vähem “efektiivseks” võib see osutuda.

Buss, mis pakub ekspressteenust jõukamatele ja väldib kaugeid külasid, kust tuleks peale vaid mõni pensionär, teenib omanikule suuremat kasumit. Kuid keegi – kas riik või kohalik omavalitsus – peab seda kahjumlikku, ebatõhusat kohalikku teenust ikkagi pakkuma. Selle puudumisel nullib kogukonnale tervikuna tekkiv pikaajaline kahju ära teenuse katkestamisest tõusva lühiajalise majandusliku eelise. Kui suure nõudlusega ja paindlik London välja arvata, siis on “konkureerivate” bussiliinide tulekuga – nagu võis ette arvata – kõikjal kaasnenud avaliku sektori kulude kasv, turu taluvusvõime piirini minev järsk hinnatõus tarbijatele ja mõistagi ahvatlevad kasumid bussiettevõtetele.

Rongid – nagu bussidki – on ennekõike ühiskondlik teenus. Kasumlikku rongiliini võiks pidada igaüks, kui selleks piisaks ekspressi juhtimisest üle õigete pöörangute Londoni ja Edinburghi, Pariisi ja Marseilles’ või Bostoni ja Washingtoni vahel. Kuidas jääb aga raudteeühendusega kohtade vahel, kus inimesed kasutavad rongi vaid aeg-ajalt? Üksikisikud ei pane iialgi kõrvale piisavaid summasid, et katta kõiki säärase teenuse käimashoidmiseks vajalikke majanduskulusid nonde üksikute juhtude puhuks, kui nad seda teenust vajaksid. Ainult rahvas tervikuna – riik, valitsus ja kohalik võim – suudab sellega toime tulla. Teatud tüüpi majandusmehe silmis mõjub selleks vajalik subsiidium alati ebaefektiivsena. Kindlasti oleks ju hulga odavam võtta rööpad üles ja sundida kõik autorooli?

1996. aastal – viimasel enne Suurbritannia raudteede erastamist – võis British Rail hoobelda, et on riigilt vähem toetust saanud kui ükski teine Euroopa raudteevõrk. Sel aastal kavatsesid prantslased investeerida oma raudteesse iga elaniku kohta 21 naela, itaallased 33 naela, britid aga kõigest 9 naela.^[8]Need kontrastid peegeldasid adekvaatselt vastavate riiklike raudteevõrkude poolt pakutavate teenuste kvaliteeti. Need seletasid ka, miks oli Briti raudteevõrku võimalik erastada ainult suurte kahjumite hinnaga – nii ebaadekvaatne oli selle infrastruktuur.

Kuid see vastuolu investeeringutes näitlikustabki minu peamist mõtet. Prantslased ja itaallased on oma raudteevõrku pikka aega suhtunud kui ühiskondlikku teenusesse. Hoides ronge käimas ka äärealade vahet, nii kulukas kui see ka poleks, hoitakse elu sees kohalikel kogukondadel. Pakkudes alternatiivi maanteetranspordile, vähendab see kahjulikku mõju keskkonnale. Nii on raudteejaam ning selle pakutav teenus ühiskonna ühiste püüdluste sümptom ja sümbol ühekorraga.

Eespool väitsin, et äärealadel rongiteenuse pakkumine on ühiskondlikult mõttekas isegi siis, kui see osutub majanduslikult “ebaefektiivseks”. Kuid arusaadavalt tõstatab see ühe väga tähtsa küsimuse. Sotsiaaldemokraadid ei jõua kuigi kaugele, kui pakuvad välja kiiduväärseid ühiskondlikke eesmärke, kuid ise möönavad, et need on alternatiividest kulukamad. Lõppkokkuvõttes me vaid tunnustaksime sotsiaalsete teenuste väärtust, kurdaksime nende kulukuse üle… ega teeks midagi. Meil tuleb ümber hinnata meetodid, mida kasutame kõigi – nii ühiskondlike kui ka majanduslike – kulude hindamiseks.

Lubage mul tuua üks näide. Vaestele heatahtlikult annetusi jagada on odavam kui tagada neile ühiskondlike teenuste täieulatuslikku valikut kui midagi, millele neil on õigus. “Heatahtliku” all pean silmas usupõhist heategevust, eraviisilisi ja sõltumatuid algatusi, sissetulekutest sõltuvat abi, nagu näiteks toidutalongid, eluasemetoetused, subsiidiumid riietuse ostmiseks jne. Üldteada on aga, kui alandav on olla sedalaadi abi saaja rollis. Briti vanem põlvkond meenutab siiani vastikuse ja vihaga “elatusvahendite küsitlust”^[9], mida võimud korraldasid 1930. aastate surutise ohvrite seas.^[10]

Seevastu oma õigusest kasu saada ei ole sugugi alandav. Kui teil on õigus saada  töötuskindlustust, pensioni, puudega isiku toetust, munitsipaalkorterit või ükskõik millist muud sotsiaalset abi, ilma et keegi korraldaks juurdluse selgitamaks välja, kas te ikka olete langenud küllalt madalale, et seda abi “väärida”, siis ei ole teil ka piinlik seda vastu võtta. Sellised universaalsed õigused on aga kulukad.

Aga mis siis, kui me võtaksime alandust ennast kui kulu ja ühiskonnalt sissenõutavat arvet? Mis siis, kui me otsustaksime “kvantifitseerida” kahju, mis sünnib inimeste häbistamisest nende kaaskodanike poolt veel enne, kui nad üldse saavad võtta vastu eluks hädavajalikku? Teisisõnu – mis siis, kui me lülitaksime oma tootlikkuse-, tõhususe- või heaoluarvutustesse ühe tegurina ka erinevuse alandavate armuandide ja hüve kui õiguse vahel? Võib-olla jõuaksime siis järeldusele, et universaalsed sotsiaalteenused, riiklik tervisekindlustus ning subsideeritud ühistransport on tegelikult säästlik viis meie ühiste eesmärkide saavutamiseks. Selline ülesanne on mõistagi loomult vaieldav: kuidas kvantifitseerida “alandust”? Kui suurt mõõdetavat kulu tekitab äralõigatult elavate elanike ilmajätmine juurdepääsust metropoli ressurssidele? Kui palju me oleme nõus maksma hea ühiskonna eest? See pole selge. Kui me aga neid küsimusi ei küsigi, kuidas saaksime siis loota, et leiame vastuseid?

Mida me “heast ühiskonnast” rääkides õieti silmas peame? Normatiivsest vaatepunktist lähtudes võiksime alustada moraalsest “narratiivist”, millesse paigutada oma kollektiivsed valikud. See narratiiv asendaks siis kitsa majandusliku taustsüsteemi, mis piirab meie praegusi mõttevahetusi. Kuid oma ühiste eesmärkide selline määratlemine ei ole sugugi lihtne.

Vanasti oli sotsiaaldemokraatia huvi hea ja halva küsimuste vastu ilmselge – seda enam, et ta oli pärinud marksismieelse eetilise sõnavara, mis oli läbi imbunud kristlikust vastumeelsusest äärmusliku jõukuse ja materialismi kummardamise suhtes. Sageli aga jäid need kaalutlused alla ideoloogilistele küsimustele. Kas kapitalism on hukule määratud? Kui nii, siis kas mingi konkreetne poliitika soodustab või hoopis ähvardab edasi lükata selle oodatavat hinguseleminekut? Kui kapitalism ei ole hukule määratud, siis tuleks poliitilisi valikuid vaadelda teise nurga alt. Mõlemal juhul keskendusid olulised küsimused alati “süsteemi” väljavaadetele, mitte aga konkreetse algatuse enda sisemistele voorustele või vigadele. Niisugused küsimused meile enam muret ei tee. Nõnda oleme märksa vahetumalt vastamisi oma valikute eetiliste järeldustega.

Mis see siis täpselt on, mis finantskapitalismi – ehk “kaubandusliku ühiskonna”, nagu seda 18. sajandil nimetati – meie silmis eemaletõukavaks muudab? Mis see on, mida me praeguses elukorralduses vaistlikult ekslikuks peame, ning mida me saame selle vastu ette võtta? Mida me peame ebaõiglaseks? Mis riivab meie kõlblustunnet rikkurite ohjeldamatu, kõigi teiste kulul toimuva lobitegevuse juures? Mis see on, mille me oleme kaotanud?

Vastused neile küsimustele peaksid vormuma piiranguteta vabaturu ning saamatu riigi puuduste moraalseks kriitikaks. Me peame aru saama, miks need meie õiglus- või õigustunnet riivavad. Lühidalt, me peame naasma eesmärkide riiki. Sotsiaaldemokraatiast on meil seejuures vähe abi: oli ju tema reaktsioon kapitalismi dilemmadele pelgalt valgustusajastu moraalidiskursuse hilinenud rakendus “sotsiaalküsimusele”. Meie probleemid on hoopis teistsugused.

Ma usun, et oleme astumas uude ebakindluse ajastusse. Viimane selline ajastu, mida meeldejäävalt analüüsis Keynes oma teoses “Rahu majanduslikud tagajärjed” (“The Economic Consequences of the Peace”, 1919), järgnes aastakümneid kestnud külluse- ja progressiperioodile ning elu hüppelisele rahvusvahelistumisele, globaliseerumise toonasele analoogile. Nagu Keynes seda kirjeldab: kaubamajandus oli levinud üle kogu maailma. Kaubavahetuse ja kommunikatsiooni kiirus tõusis seninägematus tempos. Enne 1914. aastat oli laialt levinud veendumus, et rahuliku majandusarengu loogika triumfeerib rahvuslike erihuvide üle. Mitte keegi ei osanud oodata, et sellele tuleb järsk lõpp. Aga see tuli.

Meiegi oleme elanud stabiilsuse, kindluse ja lõputu majandusliku edenemise illusiooni ajastul. Kuid see kõik on nüüdseks selja taha jäänud. Ettenähtavas tulevikus jääb meie olukord majanduslikus mõttes sama ebakindlaks, nagu see kultuuriliselt on määramatu. Päris kindlasti oleme praegu oma ühistes eesmärkides, keskkonna heaolus ja isiklikus turvalisuses vähem kindlad kui ühelgi varasemal perioodil pärast Teist maailmasõda. Meil pole aimugi, millise maailma pärivad meie lapsed, kuid me ei saa enam petta end oletusega, nagu peaks see mingil turvalisel moel sarnanema meie omaga.

Meil tuleb uuesti pöörata pilk oma vanavanemate põlvkonna valikutele olukorras, mis oli võrreldav tänaste väljakutsete ja ohtudega. Sotsiaaldemokraatia Euroopas ning Uus Kurss ja Suur Ühiskond Ameerika Ühendriikides olid selgelt sõnastatud reaktsioonideks tolle ajastu ebakindlusele ja ebavõrdsusele. Praeguses Lääne ühiskonnas on vähe nii vanu inimesi, kes mäletaksid, mis tunne on näha kogu oma maailma kokkuvarisemist.^[11]Meil on raske ette kujutada liberaalsete institutsioonide täielikku hävingut ning demokraatliku konsensuse üleüldist lagunemist. Kuid just selline häving kutsus esile Keynesi ja Hayeki debati ning sai aluseks keinsiaanlikule konsensusele ja sotsiaaldemokraatlikule kompromissile – konsensusele ja kompromissile, mille tähe all me oleme üles kasvanud ning mille võlu just nende edukuse tõttu on praeguseks varju jäänud.

Kui sotsiaaldemokraatial on tulevikku, siis ainult “hirmu-sotsiaaldemokraatiana”.^[12]Selle asemel et püüda taas rääkida optimistliku progressi keeles, tuleks meil uuendada tutvust oma lähiajalooga. Tänaste radikaalsete teisitimõtlejate esimeseks ülesandeks on tuletada oma publikule meelde 20. sajandi saavutusi, unustamata märkida ka tõenäolisi tagajärgi, milleni võib viia meie tormakas tuhin neid lammutada.

Võib häbenemata öelda, et vasakpoolsusel on, mida alal hoida. Just parempoolsus on pärinud ambitsioonika modernistliku innu mingi universaalse projekti nimel kõike hävitada ja uuendada. Sotsiaaldemokraadid, keda on ikka iseloomustanud stiili ja ambitsioonide tagasihoidlikkus, peavad hakkama minevikusaavutustest julgemalt kõnelema. Sotsiaalriigi teke; sajandipikkune avaliku sektori ülesehitamine, mille hüved ja teenused näitlikustavad ning edendavad meie kollektiivset identiteeti ja ühiseid eesmärke; sotsiaalhoolekande kehtestamine inimese õigusena ja selle pakkumise määratlemine ühiskondliku kohusena – need pole olnud sugugi viletsad saavutused.

Asjaolu, et need saavutused on olnud vaid osalised, ei peaks meile muret tegema. Kui me 20. sajandist ka midagi muud pole õppinud, siis vähemalt niipalju ikka, et mida täiuslikum on lahendus, seda kohutavamad selle tagajärjed. Mitterahuldavate olude ebatäiuslik parandamine on parim, mida me võime loota, ning tõenäoliselt ka ainus, mille poole peaksime püüdlema. Asjaolu, et teised on kulutanud viimased kolm aastakümmet just nende paranduste metoodilisele lammutamisele ja kõigutamisele, peaks meid vihastama palju põhjalikumalt, kui see meid vihastanud on. Ühtlasi peaks see meile muret tegema, olgu või ainult ettevaatuse pärast: miks oleme nii kiiresti maha kiskunud tammid, mida meie esivanemad on palehigis püstitanud? Kas oleme tõesti nii kindlad, et rohkem üleujutusi ei tule?

Hirmu-sotsiaaldemokraatia nimel tasub võidelda. Sajandipikkuse töö viljade hülgamine tähendaks nii meie eelkäijate kui ka tulevaste põlvede reetmist. Meeldiv, kuid eksitav oleks kuulutada, et sotsiaaldemokraatia või midagi selletaolist esindabki tulevikku, mille me ideaalse maailmana enda silme ette maaliksime. See ei esinda isegi mitte ideaalset minevikku. Kuid praegu olemasolevatest valikuvõimalustest on see kõige parem. Nagu ütleb Orwell “Kummarduses Katalooniale”, mõtiskledes oma hiljutiste kogemuste üle revolutsioonilises Barcelonas: “Ma ei saanud paljust aru, palju oli sellist, mis mulle üldse ei meeldinud, aga ma mõistsin kiiresti, et just selliste asjade eest tasub võidelda.”^[13] Mina usun, et need sõnad kehtivad ka kõige selle kohta, mida meil peaks õnnestuma 20. sajandi sotsiaaldemokraatia mälestusest taas ellu äratada.

Inglise keelest tõlkinud Siim Vatalin

Tony Judt, What Is Living and What Is Dead in Social Democracy? The New York Review of Books, kd 56, nr 20, 17. 12. 2009. Tekst põhineb 19.10. 2009 New Yorgi Ülikoolis peetud loengul. © 2009, Tony Judt.

^[1] Vt: High Gini Is Loosed Upon Asia. The Economist, 11.08.2007.

^[2] Welfare queen– halvustav termin, mis hakkas USAs laiemalt levima pärast Ronald Reagani 1976. aasta valimiskampaaniat, kus sotsiaalprogrammide vähendamisele suunatud propagandasõjas manati rahva teadvusse fiktiivse afroameeriklasest naise kuju, kes süüdimatult riiki petab. Tlk.

^[3] L. Tolstoi, Anna Karenina. Kogutud teosed, kd 9. Tallinn, 1957, lk 308. Tlk S. Holberg. Toim.

^[4] A. Smith,The Theory of Moral Sentiments. Esmatrükk 1759. 1. osa, 3. ptk. Toim.

^[5] Vt M. Florio, The Great Divestiture: Evaluating the Welfare Impact of the British Privatizations, 1979–1997. Cambridge (MA), 2004, lk 163. Harvardi kohta vt: Harvard Endowment Posts Solid Positive Return. Harvard Gazette, 10.12.2008; Paraguai ning Bosnia ja Hertsegoviina SKP kohta: www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/geos/xx.html

^[6] J. S. Mill, The Principles of Political Economy: with some of their applications to social philosophy. Esmatrükk 1848. Rmt 4, ptk 7.  Toim.

^[7] B. Williams, Philosophy as a Humanistic Discipline. Princeton, 2006, lk 144.

^[8] Arvude kohta vaata lähemalt: T. Judt, Twas a Famous Victory. The New York Review of Books, 19.07.2001.

^[9] means test– leibkonna sissetulekute taseme määramiseks korraldatud ametkondlik juurdlus. Tlk.

^[10] Mälestusi seesugustest alandavatest armuandidest USA kontekstis vt: The Autobiography of Malcolm X, as told to Alex Haley. New York, 1987. Selle viite eest olen tänulik Casey Selwynile.

^[11] Erandiks on mõistagi Bosnia, mille kodanikud on liigagi teadlikud sellise kokkuvarisemisega kaasnevatest oludest.

^[12] Analoogia põhjal Judith Shklari teravapilgulise esseega poliitilisest ebavõrdsusest ja võimust “The Liberalism of Fear”. [E.k-s: J. N. Shklar, Hirmuliberalism. Tlk M. Väljataga. Rmt-s: Kaasaegne poliitiline filosoofia. Koost. J. Lipping. Tartu, 2002, lk 308–325. Eesti fraasid “hirmuliberalism” ja “hirmu-sotsiaaldemokraatia” kõlavad kahjuks hirmuäratavalt kokku sõnaga “hirmuvalitsus”. Judith Shklari “liberalism of fear” tähendab aga, vastupidi, niisugust minimalistlikku arusaama, et “iga täiskasvanud inimene peaks saama ilma hirmu või eestkosteta langetada nii palju tagajärjekaid otsuseid oma elu nii paljude külgede kohta, kui sobib kokku kõigi teiste täiskasvanud inimeste samasuguste vabadustega”. Selle eesmärk on üksikisiku kaitsmine füüsilise ja emotsionaalse valu eest ning sel puuduvad muud heroilisemad ja kõrgelennulisemad eesmärgid. Hirm, mida selline liberalism – ja järelikult ka sotsiaaldemokraatia – vältida püüab, on Shklari sõnul “hirm, mida tekitavad meelevaldsed, ootamatud, tarbetud ja õigustamatud jõurakendused ning mis tahes režiimi sõjaväelaste, poolsõjaväelaste või politseijõudude harjumuspärased ja laialt levinud hirmuteod ja piinamised.” Toim.]

^[13] G. Orwell, Kummardus Katalooniale. Tlk R. Saluri. Tallinn, 2006, lk 9.