Toeta

Hüpped Modernismi Poole

  • ,

    Üksildase pahe sünd

    THOMAS LAQUEUR

    Moodsa masturbatsiooni sünnidaatum on kultuuriloos täpselt määratletav. See sündis (enam-vähem) samal aastal kui too „meietaolise“ inimese metsik, karvane ja sügavalt eneseteadlik mustereksemplar Jean-Jacques Rousseau. See saabus selsamal kümnendil kui Daniel Defoe esimesed romaanid ja esimesed krahhid aktsiabörsidel. (Lugeja ju mäletab neid korduvaid ja omal aja nii uudseid nalju Swifti 1719. aastal ilmunud „Gulliveri reiside“ esimeses peatükis: „Mr Bates, my master“; „my good master Bates“.) Masturbatsioon kui moraalne ja meditsiiniline probleem, mis pälvis Kanti, Rousseau, Samuel Johnsoni, Voltaire’i ja oma sajandi kõige loetuma meditsiiniautoriteedi S. A. D. Tissot’ taoliste mõtlejate tähelepanu, on valgustuse sünnitis. Ja spetsiifilisemalt seostus see 18. sajandi mõtlemises lähedalt üksinduse küsimusega. Niisiis, kunagi 1708. ja 1716. aasta vahel – enam-vähem 1712. aasta paiku – ilmus pika pealkirjaga anonüümne lühitraktaat, mille autor mitte üksnes ei andnud uuele haigusele nime (Oonanit masturbatsiooniga varemalt ei seostatud), vaid lausa leiutas uue ülispetsiifilise, läbinisti moodsa ja peaaegu universaalse mootori süü, häbi ja ärevuse genereerimiseks. Traktaat kandis pealkirja „Onania ehk eneserüvetuse nurjatu patt ja kõik selle hirmuäratavad tagajärjed mõlema soo hulgas käsitletuna koos vaimse ja füüsilise nõuga nendele, kes on ennast selle koletu kombega juba kahjustanud, ning asjakohane manitsus mõlemast soost noorsoole“.

    Onanism päästeti maailma peale valla.

    Probleem, mida oli nii kaua ignoreeritud, kuid mis pidi hakkama mängima nii suurt rolli uusaegse Lääne arusaamises minast ja seksuaalsusest, oli järgmine: „See on ebaloomulik praktika, millega mõlemast soost isikud võivad ilma teiste abita oma keha rüvetada. Räpasele kujutlusele andudes püüavad nad matkida ja hankida iseenesele seda aistingut, mille Jumal on määranud kaasas käima kahe soo lihaliku läbikäimisega meie liigi jätkamise nimel.“

    Moodne masturbatsioon on profaanne. See pole lihtsalt midagi sellist, mis oletatavasti kurnab sellega tegelejaid, teeb nad sandiks, hulluks või pimedaks, vaid see on tõsiste eetiliste implikatsioonidega akt. See on see osa inimese seksuaalelust, milles potentsiaalselt piiramatu üksildane nauding kohtab sotsiaalseid piire; kus harjumus ja lubadus „ainult üks kord veel“ võitlevad südametunnistuse ja mõistlikkuse diktaatidega; kus fantaasia vaigistab, olgugi ainult hetkeks, reaalsusprintsiibi; ja kus autonoomne mina pääseb erootiliselt ahtrast siin-ja-praegu’st omaenda loodud toredasse maailma. See hõljub kusagil äratõugatuse ja täitumuse vahepeal.

    „Üksildane pahe“ kui masturbatsiooni kõige tavalisem sünonüüm oli küll 19. sajandi alguse uudisväljend, kuid juba algusest peale peeti silmas üksildase seksuaalnaudingu arvatavaid moraalseid ja meditsiinilisi ohte (kusjuures üksildust võeti niihästi sotsioloogilises mõttes kui üksi ja jälgimata olekut kui ka veelgi tähtsamas psühholoogilises mõttes kui iseenesega üksiolekut). Meenutatagu äsja tsiteeritud kirjeldusest fraase „iseenesele“, „ilma teiste abita“ ja „räpasele kujutlusele andudes“. Onanism on musternäide ühest üksilduse patoloogiast, nimelt pidetust vaimust.

    Arvustades mu raamatut „Solitary Sex: A Cultural History of Masturbation“ (2004), ütleb Barbara Taylor, et see kujutab endast olemuselt kehale kirjutatud ajalugu uutmoodi minast ühiskonnas: ma olin seda nimetanud „moodsa mina seksuaalsuseks“. Ta märgib, et „Laqueur oletab katkestust uusaegse ja uusaja-eelse
    vahel. Moodne masturbaator asub kultuurilise lõhe meile lähemal poolel ning selle kaugemal poolel pole seksi moraalsed riskid veel kammitsemata individualismi riskid, vaid hierarhilise, ettemääratud korra rikkumised“ (London Review of Books, 06.05.2004). Teisisõnu, uus üksilduse patoloogia, häbi uus ja võimas mootor sündis ja võimutses kui tõke kammitsemata individualismi vastu, pidetu moraalse autonoomiaga kaasnevate riskide vastu. Laqueuri käsitluses asuvat onanismi juured „sekulariseerunud subjektiivsuse paradoksides“.

    Nende seisukohtadega küll nõustudes märgib Taylor aga õigusega, et see ei seleta täielikult onanismi uudset häbiväärsust, üksilduse uutmoodi patoloogiat. Ta rõhutab, et sellise häbi juured on kristlikus arusaamas lihahimust, idees, mida kõige sügavamalt väljendas Augustinus: hinge Jumalast võõrdumise ihuliseks märgiks on seksuaalse iha autonoomia, mida – mõistagi mehe perspektiivist vaadates – tähistab suguelundi valitsematus. Aadama häbi oma alastuse pärast tuli tahtmatust erektsioonist. (Augustinuse meelest oligi võti tahtmatuses. Vanas eas kirjutatud kirjas Nola Paulinusele ütleb Augustinus, et tema praegune impotentsus on samavõrd lihahimu märk, nagu seda olid tema nooruse erektsioonid.)

    Kui käsitleda onanismi uutmoodi häbi põhinevana lihahimu vanal häbil, siis peaks selle üksildase pahe ajalugu seletama mitte üksnes „uut suhet mina ja ühiskonna vahel, vaid ka mina suhet iseendasse“. Taylori sõnul näidanud see, et „ükski meist, ei mees ega naine, ei ole peremees omaenese majas“ – mis kordab Augustinust ilma pärispatu õpetuseta. Taylor järeldab freudistliku käänuga: „Jacqueline Rose on äsja kirjutanud „Häbi on üks viise, kuidas me püüame unustada osakest iseendast“ ja see unustamine ongi lõppkokkuvõttes masturbat-sioonipaanika taustaks.“

    Me ei pea nende vaateviiside vahel valima. Ühel pool on uue üksilduspatoloogia uudsus, mida ei saa seletada üksnes mingi lakkamatu häbimootoriga. 1712. aasta paiku midagi muutub ja see nõuab seletust. Teisalt on tarvis seletada tolle tintla-pamfleti pöörast edu, mis jõudis kõrgvalgustuse sisimate pühamuteni ning sünnitas süütunde tulvad kombe vastu, millele varem peaaegu mingit tähelepanu ei pööratud. Mingil moel suutis see mobiliseerida sügava rahutuse mina suhte üle oma ihadega, millist varasemate mõtlejate juures näha ei ole.

    Püüan lühidalt põhjendada oma nägemust mina ja ühiskonna ajaloost. See tähendab, püüan seletada, mida oli üksildases seksis – erinevalt seksist, mida ei harrastata üksilduses – sellist, et seda peeti neis 18. sajandi ja hilisemates oludes meditsiiniliselt ja moraalselt nii väga ohtlikuks. Esitades seejärel kõige visandlikuma visandi häbi sotsiaalsest ja kultuurilisest ajaloost, pöördun ma tagasi Taylori väite juurde, et see konkreetne seksuaaltegevus – seks iseendaga – on olnud püsivalt midagi häbiväärset, olgugi et seda pikka aega sellisena ei märgatud. Häbi on emotsioon, mis just nimelt sillutab ruumi ühiskonna ja mina, välimise ja sisemise vahel. Nagu ütleb Protagoras Sokratesele: kui Prometheus oli eristanud inimesed teistest loomadest, andes neile tule, siis Zeus andis neile kõigile võrdselt nii häbi (aidos) kui ka õiglust, et nad saaksid harmooniliselt koos elada. Lõpetan moodsa lunastava mõttekäänuga sellest üksildasest patust kui tervislikust eneseavastamisest üksilduses.

    Lugeja peaks käesoleva arutelu huvides nõustuma, et üksildast seksi puudutavas meditsiinilises ja moraalses ärevuses on midagi spetsiifiliselt moodsat. See kerkis tõepoolest esile 1712. aasta paiku enam-vähem eikusagilt. Ühe 19. sajandi kõige ammendavama meditsiinientsüklopeedia toimetajad eraldasid üle kahekümne kuue lehekülje koos pika bibliograafiaga artiklile „Onanisme“, sest selle autor arvas, et ei leidu probleemi, mis vääriks rohkem filosoofide ja arstide tähelepanu; see kujutavat endast privaatse tervise ja avaliku huvi lõikumiskohta. Teema tähtsuse avastamine on igal juhul alles uusaegne saavutus. Vanaaja arstid – Galenos, Hippokrates ja nende töödel põhinev peaaegu kahe tuhande aasta pikkune traditsioon – suisa uskumatul kombel „suhtusid onanismi kõige häirimatuma ükskõiksusega“ ja kui klassikalises maailmas seda küsimust keegi arutaski, siis olid need satiirilised ja erootilised luuletajad.

    Võiksin lisada, et rabidel leidus küll mitmesuguseid vaateid selle kohta, kuidas täpselt Oonan oma seemet maha pillas – kas anaalseksi, reitevahelise seksi, coitus interruptus’e või tõepoolest võib-olla ka masturbatsiooniga –, aga see, millest sai 18. sajandil, täpsemalt aastal 1712, temanimeline patt, ei valmistanud neile muret. Jumal laskis tal surra sellepärast, et ta keeldus tegemast oma lesestunud vennanaisele Taamarile last, kellest oleks kasvanud „Iisai puu“.

    Ja kuigi kirikuisad ja neid järginud pikk rida teolooge arendasid välja äärmiselt rafineeritud seksuaalhermeneutika – milles lihahimu oli keskne, kuid kaugeltki mitte ainus küsimus –, polnud neil üksildase seksi kohta peaaegu midagi öelda. Aquino Thomas paigutab sellisena tõlgendatava tegevuse n-ö pehmete pahede alla, kuid see seisab tal pikas mitte-reproduktiivsete suguaktide reas, mida ei võeta spetsiifilisema käsitluse alla. Üks Jean Gersoni avaldamata traktaat 14. sajandist, millele Foucault suurt rõhku paneb, paistab selle teemaga tegelevat, kuid on pigem haruldane erand, mis kinnitab reeglit.

    Mis oli siis see probleem, mis 1712. aastast alates hakkas kütkestama arstide ja moraalifilosoofide maailma ning pani nende kaudu mehed ja naised, poisid ja tüdrukud tundma süüd ja häbi tava pärast, mida varasematel aegadel poleks tähelegi pandud? Asi polnud seksiga liialdamises per se. S. A. D. Tissot, kelle 1759. aasta raamat onanismist tõlgiti kahekümnesse keelde ja millest anti välja sadu trükke ning mis sai uusajal masturbatsiooni-alaseks põhitekstiks, arvas, et see on „palju kahjulikum kui liialdamine naistega“, sest mõnel määral leevendavad viimast vastastikkus ja inimestevahelised sidemed. (Kuigi üksildase seksi ohtudest naistele – nagu ka mõlemast soost lastele – räägiti palju, ei esitanud keegi võrreldavat argumenti meestega liialdamise kohta.)

    Seda teemat käsitledes ei täheldanud Tissot ega suur valgustusentsüklopeedia masturbatsiooni kurja geeniust mitte niivõrd lihahimus, vaid ühes üldiselt healoomulises vaimufakulteedis, nimelt kujutluses. Mõlemad distantseerusid teoloogilisest hukkamõistust, mis lähtus kas seksi telos’e – soojätkamise – eiramisest või lihahimu triumfist. „Encyclopédie“ vastava artikli autor Menuret de Chambaud ei jätnud kahtlust, et tegu on ilmaliku probleemiga. Ta kirjutab, et kui teoloogia kõrvale jätta, siis polekski masturbatsioon nii halb, kui – ja see on väga tähtis „kui“ – see poleks pidetu psüühika ori: „Masturbatsioon, mis pole väga sage, mida ei erguta tuline ja himur kujutlus, mida ühesõnaga kannustab üksnes vajadus“, poleks sugugi kahjulik.

    Teisisõnu, kui masturbatsioon oleks loomulik – see tähendab tõelise seksuaalse vajaduse tulemus –, poleks see halb, kuid de Chambaud’ entsüklopeediaartikli mõte on selles, et masturbeerimist pole sugugi kerge pidada mõõdukana, lihtsalt alternatiivina tavalise, seltskondliku seksuaaliha rahuldamisele. Üksildane seks on peaaegu juba oma loomult mõõdutundetu, sest kujutlust pole kerge kammitseda. Kujutlusel „on kuritöös suurim osa“, ja seega kujutluse asupaika – vaimu ja kõike sellega seonduvat – karistatakse sellega tegelemise eest kõige rängemalt. Üksildase seksi keskne probleem, nii nagu seda mõistis too kõrgvalgustuse kanooniline tekst, seisnes selles, et see on ajendatud seestpoolt, seda ajendab „volbe, tuline kujutlus“, millel on üksnes kõige hapramad sidemed nende võlude, trikkide ja korraldustega – ja loomulike füsioloogiliste protsessidega –, mis ajendavad sotsiaalsemat kirge.

    Rousseau, kellel oli alati välja pakkuda mõni psühholoogiliselt tabav refleksioon ja kes oli alati valmis tegema mõnest isiklikust ärevusest üldise tõe, tabas märki, kui ta käsitles masturbatsiooni oma „Pihtimustes“. See on, nagu ta kuulsasti ütles, „üks ohtlik lisandus“: selles on alati midagi enamat, midagi kammitsematut, midagi, mida ei saa rahuldada ega rahule jätta. See valgustusfilosoofidest suurim ja originaalseim kõneleb meile, et masturbeerides fantaseeris ta kokku mõne seksuaalselt erutava pildi või loo, erutus sellest ja rahuldas oma iha ilma kellegi teise kaasabita. Miski ei peatanud teda seda ikka ja uuesti tegemast „kellega“ tahes, kus tahes ning ilma mingi loomuliku küllastustundeta. Masturbatsioon ületas mitte üksnes ühe või teise kammitsa, vaid kõik piirid. Seda ei saanud peatada, sest see oli nii kohutavalt hõlbus, sest see oli nii kütkestavalt vaba, sest see näis pääsevat igasuguste tagajärgede käest, sest see jäi nii täielikult väljapoole tsivilisatsiooni.

    Masturbatsiooni moraalne eelaimus, mis kummitab Émile’i, Rousseau samanimelise romaani nimitegelast, ja sealt üldistades kõikide noorukite seksuaalset ärkamist, on seotud ohuga, mis seisneb tolle minast ja kujutlusest sündiva kombe üksilduses. Ja selle tegevuse salajasuse tõttu on selle harrastajale raske õpetada, et tegu on millegi häbiväärsega. Rousseau kuulutab ühemõtteliselt: „Kui kasvandik õpib juba korra tundma seda ohtlikku lisandust“ kui oma seksuaalinstinktide rahuldamisviisi, siis „ta on kadunud“. Ta mitte üksnes „ei kanna hauani selle harjumuse kurblikke tagajärgi – harjumuse, mis on nende seast, millele nooruk end allutada saab, kõige hävitavam“ –, vaid sellesama tegevuse läbi läheb ta kaduma ka oma õpetajale. Kuid kõige häirivam on tõsiasi, et masturbatsiooni läbi muutub Émile lootusetult iseenese orjaks. Parem juba armuda sobimatusse naisesse; Rousseau on kindel, et säärasest saatusest võiks ta end päästa. Aga hoopis teine asi on ennast päästa seksuaaliha ja rahulduse masina käest.

    Kuigi Rousseau suhtus ühiskonna rolli meie kujundamisel ambivalentselt, pakub ühiskond siin ikkagi pinnast lunastuseks; puhta seesmuseni on aga raskem, võib-olla võimatugi jõuda. Ja kõige äärmisem juhtum on puhas seesmus, mida ajendab lõputu isegenereeritud seksuaalse naudingu potentsiaal. „Petlik“ ja „võlts“ on need adjektiivid, mis tulid Rousseaule pähe, kui ta kirjutab „Émile’is“ õpetaja murest, et kogu kasvatusüritus võib kokku kukkuda, kui õpilane alistub salajasele pahele.

    Tayloril on õigus: vanamoodsa „lihahimu“ – ihu ihade kui hinge Jumalast võõrdumise märgi – asemele saaks asetada „tulise kujutluse“, millegi piiramatu, mida ei saa rahule jätta –, olgugi et 18. sajandi arstid ja moralistid tahtsid sellest niivõrd teoloogiliselt koormatud terminist distantseeruda. Ja tal on ka õigus, et „protestantism tõstis panuseid, paigutades Jumala – nagu ka kuradi – üksikisiku psüühikasse. Uskliku sisemaailmast sai kosmiline lahingutanner, mille eesliiniks sai seks“. Aga see polnud lahingu ainus rinne. Kirgede stimuleeritud tuline kujutlus „pani usklikke ära segama siseseisundeid välisobjektidega, pidama omaenda ihasid ja fantaasiaid elavaks Jumalaks“. Siit võrsus entusiasm. Võiks lisada, et ka teised ilmaliku lihahimu vormid olid samuti valgustuse viljad; üks 18. sajandi uudissõnu on ka „alkoholism“.

    Jääb küsimus, miks just see konkreetne märk sellest, et „ükski meist, ei mees ega naine, ei ole peremees omaenese majas“, nimelt üksildane seks, sai uueks, püsivaks ja paradigmaatiliseks häbimootoriks. Kui jumalad on andnud inimestele häbi, et võimaldada meil üheskoos elada, siis valgustusaja pedagoogid, arstid ja filosoofid oma jõupingutuses võimaldada meil elada üksinda nägid kurja vaeva selleks, et muuta seks iseenesega häbiväärseks. Millegi privaatse ja üksildase muutmine häbiväärseks oli raske ülesanne, sest häbi on emotsioon, mida manatakse esile avalikkuses teiste reaalse või kujutletava pilgu abil. Nende üritus seisnes masturbatsiooni muutmises häbiväärseks iseenese silmis. Ja pikas augustiinlikus traditsioonis paigutasid nad selle ihaldavasse ihusse: tegu oli lihahimu ilmaliku ümberkohandamisega.

    Minu silmis on mõistatuslik, miks on olnud nii raske maha raputada nende tehtut: seda uut häbimootorit, seda uut arvatavat üksildusepatoloogiat. Ajajärgul, mil ihaldav ihu ja tuline kujutlus näivad võidutsevat, on masturbatsioon jäänud kui just mitte põlatavaks, siis vähemalt piinlikkust valmistavaks – see vajab kaitsmist. Sellele pakub vastukaalu lunastav feministlik traditsioon, mis sai alguse 1970. aastatel: näiteks Betty Dodsoni raamat „Liberating Masturbation: A Meditation on Self Love“ esitab otsekohese argumendi, et autoerotism on mitte üksnes poliitiliselt, vaid ka isiklikult vabastav akt. Seda kinnitavad seksilelude elav turg ja massilised artiklid naisteajakirjades. Selle teenistuses on ka pornotulv.

    Aga üksilduse tähendus on ikkagi veel ka see, et sellega ollakse hõivatud suletud uste taga ja selles on midagi kahtlast. Prousti romaani „Swanni poolel“ alguses on koht, kus jutustaja, kes kindlasti ei ole mingi kujutluse vaenlane, kirjutab Combrays: „see oli ainus tuba, mille ust ma tohtisin lukku panna. Alati kui mu tegevus oli säärane, et nõudis vääramatut üksindust: kas lugemine või unistamine, pisarad või meeleline nauding.“

    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

  • ,

    Parim ekspert

    URMAS VADI

    Kirjanik Samuel, mu hea, kuid veidi heitliku olekuga kolleeg, kes on jäänud paljudele mõistatuseks, ärkas keset ööd. Alles äsja oli ta rahutult unne vajunud, ent tema alateadvuse kompotis kääris kõik edasi ja nüüd, kui ta peale paari rabedat tundi ehmatusega ärkas, tuli ta nagu uppuja pinnale ja ahmis õhku. Kell näitas midagi kesköö ja hommiku vahepealset, magama Samuel enam ei jäänud. Ees ootas pikk ja pingul päev, nii väga vajaksid ta keha ja vaim und ja selgust, hetkel polnud seda kõike mitte kusagilt võtta. Juba voodisse heites olid ta mõtted sõlmes, nüüd veelgi enam, kõik oli risti-rästi nagu õled ja heinad. Õled ja heinad? Kes nii ütleb, kust see lause nüüd äkki? Kust kõik üldse tuleb ja kuhu läheb? Ja mis meist maha jääb? Ja mina? Olen ma toonud endaga kaasa pigem head või halba? Samueli mõtteis ja hinges keerutas maru, väljas lõõtsus septembrituul, vastu akent rabistas vihma.

    Eile helistas tema vana armastus. See lugu oli valuliselt oma otsa leidnud, haavad küll tuikasid, aga nii Riin kui Samuel teadsid mõlemad, et kõik on läbi. Kuigi Samuel ikka veel ootas ja lootis midagi ja eile paiskuski kõik taas segi. Kui kiiresti ja kergelt see käib, üks kõne, hääl kõrva juures, Riinu hingetõmbed, uuh, juba liikusid Samueli sõrmeotsad, otsides tema soojust, juba oli ta valmis siit metsast tagasi linna kolima, kui vaid Riin ütleks: tule!

    Vana armastus kutsuski Samueli, aga mitte enda juurde, vaid kirjanike liidu üldkogule; mitte armastusest, vaid rõlgusest rääkis ta endine. Üks meie liidu liige osutus nekrofiiliks ja homsel üldkogul võetakse tema väljaviskamise küsimus arutluse alla. Liit oli lõhenenud, erapooletuid selles küsimuses polnud, kas poolt või vastu, iga hääl loeb, küsimus on – kas pääseb võidule moraal või miski, mida vastasleer nimetab loomevabaduseks. Samuel polnud juhtunust midagi kuulnud, tal ei käinud lehti, vaid korra nädalas jalutas ta alevi raamatukokku ja luges seal kirju, sirvis ajakirjandust ja raamatuid. Kui Samueli süda purunes, oli ta inimeses kui sellises pettunud ja nendega suhtlemisega lõpparve teinud. Ta tahtis keskenduda rohkem nägemustele. Aga ka siin üksinduses, ükskõik kui eemal ta ka ei viibiks, said inimesed ta oma probleemidega kätte! Ja üks väike, kuid tihke tükk sügaval Samueli sisemuses ootas nii väga inimeste mõistmist, heakskiitu, kutseid luuleõhtutele, aga ennekõike lähedust, Riinu kõnet! Ehk oli seda kõike oodanud ka meie kolleeg, mis ehk viiski ta selle hirmsa ja jälgi teoni? Ehk otsis ka tema seda, mida me kõik? mõtles Samuel endamisi, aga kuna ta oli juba harjunud üksi olema ja endaga rääkima, siis jõudsid tema mõtted ka Riinuni.

    „Mida ta otsis?“ küsis toru otsas ta endine kallim.

    „Armastust.“

    Samuel oli ka ise üllatunud ja ehmunud, et ta midagi sellist ütles, see polnud tal plaanis. Nüüd nad hetke vaikisid kumbki oma telefoni otsas, Samuel kuulas Riinu hingamist, kui ilus ja hurmav see oli! Kui mitmeid öötunde oli ta jälginud oma magavat mõrsjat.

    „Armastust? Surnutelt?“ küsis Riin.

    Nüüd oli Samueli kord midagi vastata, jälle oli ta selleks sunnitud, kuigi oli otsustanud, et edaspidi ta vaikib, ja kui midagi ütleb, siis ainult väga tähenduslikku ja teeb seda lühidalt. Sõnad-sõnad, need olid sõnad, mis tekitasid kurbust ja pahameelt ja viimaks viisid meid lahku. Kuidas küll nii, et ma pean jälle midagi ütlema? Samuel tegi seda, kuigi vastu tahtmist:

    „Jah, mõnikord on nii raske armastada elavaid inimesi… Ja mis teha, kui su kallim on surnud, aga sinu armastus tema vastu veel elab…“

    Nii arutles Samuel, tehes seda nüüd juba üksi. Kui ta üritas tagasi helistada, siis nagu ikka, nagu siis, kui asjad neil omavahel käest hakkasid minema, ei võtnud ta kallim toru. Samuel toksis sõnumeid ja hullus, vastuseid ta ei saanud, juba oli ta valmis minema maanteele ja linna hääletama, et öelda, et jutt oli pelgalt filosoofiline ja tegelikult ta ei poolda laipade rüvetamist ega hauarahu rikkumist. Vaid mul endal, endal on nii valus, ma olen nii neetult üksi nagu hauas ja mitte miski ei tee seda kergemaks, ma ei jõua enam taluda sinu eemalolekut! Elavad inimesed ja armastus on see, millesse ma olin lakanud uskumast, aga ikkagi, isegi kui see teeb haiget, isegi kui me ei suuda olla koos ega lahus, on see siiski armastus, mis seda meiega teeb. Juba otsis Samuel rahataskut, oma vihmamantlit ja seljakotti, kui tuli uus kõne, mis see küll täna on!

    See oli Janis, oma nime oli ta saanud Janis Joplini järgi, oma riided taaskasutusest, mõttekaaslased siit ja sealt. Paljud, kes teda ei tundnud, arvasid, et Janis on lihtsalt üks hipi, mida ta üldse oma prillide tagant näeb, need on nii näpujälgi täis! Aga tegelikult oli Janis väga tarmukas ja kirjanike liidus mitteametliku Alandatute ja Solvatute fraktsiooni esinaine. Ja ta oli ka Samueli palju aidanud, leidnud talle metsatuka koos maja ja puukuuriga, oli olnud talle toeks, kui midagi Samueli elus luhtus, seda tuli ette, rõõmustanud, kui Samuelil läks hästi, ka seda juhtus. Nüüd vajas tema Samueli abi, Janis oli tõusnud relvile, isiklikult helistanud läbi kõik oma sõpradest liidu liikmed, selgitanud olukorda, kuidas eestseisus hakkab nüüd meie oma liikmeid välja viskama, enne kui kohtuotsus on ellu viidud, ja mille pärast?

    „Kas see on kirjanike liit või kloostrikool?“ küsis ta.

    Samuel ei vastanud midagi, ta oli kuidagi poole hoo pealt kätte saadud. Janis luges ette põhikirja punkti, mille alusel üldse saab kedagi liidust välja visata.

    „Nii?“ See muidugi huvitas Samueli, sest varem polnud ta põhikirja lugenud.

    „Esimene asi, EKL-i liige on kohustatud maksma liikmemaksu. Ja teine asi, EKL-i liige on kohustatud oma tegevuse ja käitumisega mitte kahjustama liidu mainet.“

    „Aga kas ta siis ei ole kahjustanud?“ küsis Samuel vastu, mõte veel Riinu juures, küsis lihtsalt, et midagi vastata, kuigi oleks võinud ka vaikida, tagantjärele on ta alati mõelnud, et oleks võinud pigem vaikida. Vaikiv inimene on kaunim ja kuidagi mõtlikum ja sügavam kui rääkiv inimene oma lahtise suuga. Aga näis, et nüüd oli vaja rääkida, see nekrofiilia asi ei meeldinud talle, ei meeldinud ka Janisile, kes kordas seda ka telefonis:

    „Aga me peame oma liikmeid kaitsma. Nekrofiilina ei ole ta esinenud kui kirjanike liidu liige! Sest üks asi on kirjandus, teine elu!“

    Kas üks on õled ja teine heinad? Samuel oli justkui nõus ega olnud kah:

    „Aga kuhu jääb nekrofiilia?“

    Vestlus oli pikk ja loperdav ning tulemuseks oli kokkulepe, et homme varahommikul ootab Samuel maanteel. Janis on rentinud bussi, kogub Lõuna- ja Kesk-Eestist kokku oma fraktsiooni liikmed ja suundub pealinna üldkogule.

    Juba hahetas, aga hommikuvalgus ei toonud selgust, Samuel ei teadnud ikka veel, kelle poolt valida. Kas Riin kui elu ja armastus? Või Janis kui surm ja kirjandus? Miks ta küll oma kallid naised sellistesse lahtritesse jagas? Kuid tõepoolest, ehk ei olegi tema võrdlus siin une ja ärkveloleku piiril sugugi mitte vale. Riin oli nii elus ja Samuel oli teda armastanud, nagu oskas. Kui nende suhe kukkus kildudeks, siis seda oskamatusest, mitte armastuse puudusest. Aga Janis kandis endas tõepoolest teatavat tumedust, temast hoovas õrna korvalooli või koirohu hingust, justkui oleks Samuel läinud vanaema juurde, kes on oma rohukapi ukse jälle lahti unustanud. Vanaema oligi vana ja haige, peagi ta suri. Kas ka Janis oli juba surnud või siis kohe suremas ning soovis, et keegi teda ka hiljem armastaks, sest eluaeg oli olnud ses osas nii kitsi ja kasin? Eks me kõik soovi, et keegi tuleks ja leiaks meid, isegi kui me pole enam elus. Kas armastus kestab kauem kui elu?

    Jah, Samuel keris end aina enam puntrasse, samas oli tal tunne, et ta peab midagi tegema, esinema üldkogul mingi avaldusega, ta vajab oma elus mingit suuremat pööret, mitte lõputut vindumist. Ta seadis end minekule, süüa ta ei tahtnud, polnud isu ega aega, aias otsis ta kastesest rohust paar õuna, pani need tasku ja asus maantee poole teele teadmata, kas seegi on õige. Sellistel puhkudel, et saada tagasi oma hingerahu ja mõtteselgus, kordas ta ühe oma lemmikluuletaja ridu: „Soon on inspiratsioon: usalda verd. Ta on su parim ekspert.“ Neid sõnu lausus Samuel kui mantrat ja rahunes, ta teadis, et peab vaid end usaldama ja siis läheb kõik paika, tema sisemine kompass leiab õige tee!

    Seevastu Janise bussijuhil oli olnud sellega suuri raskusi. Kohe teekonna alguses kukkus bussil küljest parempoolne tahavaatepeegel, siis vasak. Need rippusid kui löntis kõrvad. Janis ise istus siis bussijuhi kõrvale ja oli tema silmad, möödasõitudel rääkis juhile, mis toimub taga, mis paremal, mis vasemal. Juht oli täiesti segaduses, lisaks see kolletavate trollide seltskond, kellest üks deklameeris, et kirjanik peabki olema pervert, narkomaan, vägistaja, sadist, langetõbine! Võimalik, et enamik neist kriteeriumidest oli tema puhul täidetud, ainult tekste kippus sel autoril nappima. Ka bussijuht oli laibarüvetuse kohta hommikusest lehest lugenud, neli korda keeras ta otsa ringi ja hakkas tagasi sõitma. Seda märganud, juhtis Janis bussi taas pealinna poole. Sõit kestis sajandi.

    Samuelil hakkas vahepeal külm, nüüd läks ka kõht tühjaks, ta sõi ära oma kaks õuna, see tegi olemise veelgi vesisemaks, lisaks hakkas sadama, varjuda polnud kuhugi. Viimaks, kui buss saabus ja vihisedes oma uksed avas, võeti Samuel võiduhõisete saatel vastu, veel üks omadest oli juures! Mida lähemale nad pealinnale jõudsid, seda hõredamaks Samueli tunne läks, ta oli nii läbi külmunud, näpuotsad ei läinudki sel päeval soojaks, tundus, et hing jäi tal maha maanteeserva.

    Kohale jõudes selgus, et mingit hääletust, kas nekrofiil liidust välja visata või mitte, ei toimu. Küll aga käis üks madin, paljud panid end kirja vabasse foorumisse, võtsid sõna. Nii ka Samuel, kes kuulas teiste kõnesid vähe, sest püüdis enda sisse vaadata ja leida sealt mingit seisukohta, öelda midagi, mis ei kordaks eelkõnelejaid. Korraga oligi Samuel juba puldis, ta otsis Riinu silmi, neid ta ei näinud, üldse kippus kõik värelema. Meenusid kirjanike liidu põhikirja punktid, mida Janis talle telefonis ette luges. Siis avas ta suu:

    „Lõpuks on ju küsimus selles, kas elu või surm.“ Samuel kogus end ja lisas. „Mina ei ole kohustatud mitte millekski! Mina ei ole nõus, et mind sunnitakse.“ Paus. „Ja sellega ma teatan, et mina astun kirjanike liidust välja.“

    Samuel tegi kummarduse ja tuli kõnepuldi tagant ära. Ta oleks kohe pidanud sirge seljaga saalist välja marssima ja kõik. Aga jalad nagu ei kandnud, ta jäi nurka konutama, siis tuli juba temaga rääkima üks leebe daam, kes alati oli Samueli hästi suhtunud, ja imestas, et mis siis nüüd, seda pole küll vaja, kui temasugused kõik välja astuvad, jääbki meile ainult nekrofiil, kes ei kavatse kuhugi minna ega välja astuda, kuigi võiks, lausa peaks! Tulid veel teised ta kolleegid, nii mõnigi patsutas õlale, keegi irvitas eemalt. Siis toodi sisse vaagnad liha ja kalaga, täidetud mune ja juustu-singirulle, marineeritud seeni, kappareid ja oliive, puuvilju ja veini. Samuel võttis ühe täidetud muna ja pistis selle endale suhu, siis veel kevadrulli, lõhe oli nii mahlane, veise sisefilee sibulamoosiga lihtsalt oivaline! Kapparid koos anšoovisega täiesti uus üllatus!

    Seal vaagnate vahel me kohtusime, Samuel sõi suu tühjaks ja tuli mulle hästi lähedale, kutsus kõrvale.

    „Ütle sina, Urmas.“

    „Mida?“

    „Mida ma peaksin tegema?“

    „Mida tegema?“ Sain muidugi juba aru, mida Samuel minult küsib, aga las ta ütleb seda ise.

    „Ilmselt oli see madal veresuhkur… See viimane öö, elu ja surma küsimus, nekrofiilia…“

    „Mis sellega on?“

    „Mida ma peaksin oma väljaastumise avaldusega tegema? Kas selle esitama või siiski mitte? Paljud siin on öelnud ja isegi palunud, et ma seda jumala eest ei teeks. Et nad niimoodi palusid, see näitab nii selgesti, et nad minust hoolivad. Ja mis peamine – ma tunnen, et just nüüd olen saanud tagasi usu inimesse, elavasse inimesse!“

    „Siis on ju hästi.“

    „Aga milline häbi!“ Samuel väristas ennast, ikka veel oli tal külm. „Esineda kogu liidu ees sellise avaldusega ja siis mitte välja astuda! Kuidas ma saan veel olla siin liidus, inimestele otsa vaadata? Need inimesed siin on ju minu inimesed, kellega ma tahan koos olla. Ma ei taha olla üksi. Aga nüüd ma olen juba öelnud, et lahkun!“

    Kahju oli Samuelist, lausa füüsiliselt valus hakkas teda ja tema häbi vaadata, kuidagi ei oleks tahtnud tema asemel olla.

    „Urmas, aita sina mind!“ Samuel võttis mu pintsakuvarrukast.

    „Kuidas mina saan sind aidata?“

    „Ma olen hetkel nii endast ära ja ei usalda iseend. Sind ma usaldan ja austan kõige rohkem kõigist liidu liikmetest, üldse kõigist inimestest, sa oled parim ekspert. Mida ma peaksin tegema, kas välja astuma või siis jääma?“

    Esimest korda selle vestluse jooksul vaatas Samuel mulle silma, see nõudis temalt suurt pingutust, aga ta vaatas ja ootas. Mul oli muidugi hea meel, et Samuel oli taas leidnud usu inimesse kui sellisesse, aga minul endal kippus seda usku nappima:

    „Ma arvan, et sa peaksid siiski välja astuma.“

    „Jah?“ Samuel taganes, kohkus, siis kogus end ja tuli uuesti lähemale, küll enam mitte nii lähedale. „Siis on nii. Nii jääb.“

     

    Riin oli ikka veel elus, kuid kusagil eemal, Samuel ise polnud kah veel surnud, oli nagu oli, ja seepärast ei esitanud ta ka oma lahkumisavaldust. Samuel jäi veel mõneks ajaks pealinna.

     

  • ,

    Toimetajalt: Üksinduse aeg

    Ave Taavet, 2021

    Aristoteles olla öelnud, et inimene on sotsiaalne loom, ent vähemalt tema ajast saadik on see loom muudkui otsinud üksindust. Jean-Jacques Rousseau, kelle arvamus sootsiumist ülemäära kõrge ei olnud, kirjeldas üksinduse võlusid järgmiselt: “Üksi elades armastatakse inimesi rohkem, õrn huvi lähendab neid meile. Kujutlusvõime näitab meile pilte ühiskonna võludest, ja üksinduse igavuski pöördub inimkonna kasuks. Seda endassesüüvinud elu maitstes võidate topelt, leides seeläbi suurema kiindumuse teile kalli vastu, kuni see teil on, ja väiksema kaotusvalu, kui sellest ilma jääte.” Varsti juba terve aasta kestnud pandeemia ajal on paljudel olnud võimalus filosoofi õpetust järgida. Jaanuari Vikerkaar vaagib, mida sellest kogemusest õppida võiks.

    Teine suur üksiklane, Ralph Waldo Emerson, nägi üksindust rahva hulgas: ta tundis kaasa geeniustele, kes ei suutnud taluda seltskonnas tavalist keskpärasust ja keelepeksu, ja haletses ühiskonda, mis oli kõrgemale püüdleva intellektuaalse ühenduse asendanud vaid seltsieluks ja äriks sobiliku moraalse ühendusega. Tema soovitus: “Valige oma külalisi – või ärge kutsuge neid üldse.”

    Evolutsioonibioloog Tuul Sepp kirjutab isolatsioonist loomariigis isendi, populatsiooni ja liigi tasandil, jõudes järeldusele, et isolatsiooni kasulikkus-kahjulikkus sõltub vaatluseks valitud tasandist: isolatsioon võib nõrgestada populatsiooni, takistades kohanemiseks vajalikku geenide vahetust, liigi tasandil on isolatsioon aga kasulik, aidates vältida hübriidide teket. Teoloog Anne Kull vaatleb populatsiooni (või liiki?) nimega askeedid, keda seostatakse religioosse valgustuse jaoks vajaliku maisusest lahtiütlemisega, ent Kull näeb askeesi ka paljudes ilmalikes tegevustes: Greta Thunbergi kliimastreikidest Marie Kondo minimalistliku korrastamismeetodi jälgimiseni.

    Berkeley ülikooli õppejõud Thomas Laqueur ja Yuri Slezkine võtavad ette üksildased tegevused üliintiimsest maailmarevolutsiooniliseni. Laqueur näitab, kuidas masturbeerimisest sai “üksildane pahe”, moraalne läbikukkumine, mille eest hoiatamiseks tuli kirjutada tuhandeid lehekülgi meditsiinilisi ja kõlbelisi traktaate; Slezkine valgustab bolševike mõttemaailma arengut isolatsioonis, vanglates, üksinda raamatu taga. Vanglatest kirjutab ka Jako Salla, alustades üksikvangistuse ehk kartseri ebainimlikest tingimustest, aga järeldades lõpuks, et “üksikvangistuse muudavad rängaks samad tegurid, mis teevad raskeks vanglaelu üldse, kuid suurema isolatsiooni tingimustes need faktorid võimenduvad.” Olgu paberile kirjutatud mida iganes, siis Eesti vangla on oma rehabiliteeriva funktsiooni minetanud: “Kui Pennsylvania mudeli pühakirjaga kamber ning Benthami tööd krooniv Panoptikum veel kandsid endas mingitki ideed, mis aitaks inimesel isolatsiooni toel kuritegevusest irduda ja paremuse poole muutuda, siis Eesti vangi nüri, igav ja tegevusetu päev kord suuremas, kord väiksemas isolatsioonis on mõttetühi.”

    Terje Toomistu ja Roosmarii Kurvits toovad lugejani suured erakud: Nõukogude hipi, terve Euraasia läbi rännanud Aare Loidi ja üksinda ajakirju välja andnud Kusta Toomi. Üksindusest ja ametiühingutest, üksindusest ja filmist ja üksindusest üleüldiselt võib lugeda Siegfried Kracaueri, Andrei Liimetsa ja Lauri Sommeri artiklitest.

    Kindlasti tasub lugeda Daniele Monticelli põhjalikku esseed haiguste ja epideemiate poliitilistest tähendustest. Monticelli alustab epideemiate rollist “Iliase” ja “Kuningas Oidipuse” tegevuseliinide käivitamisel ning jõuab lõpuks välja kaasaegsete katastroofifilmide ja loomulikult koroonapandeemiani.

    Üksinduse ümber keerlevad ka ilukirjandusrubriigi ja Vaatenurga tekstid. Ave Taavet jätkab insener Seene seikluste kajastamist ja Anti Saar mõtiskleb isolatsiooni eri tahkude üle. Urmas Vadi ja Neeme Näripä aga kirjutavad kummalistest sündmustest koroonaajal, millega on seotud fiktiivne Kirjanike Liit. Lisaks muidugi ka luulet Eestist ja Jaapanist ning arvustusi Armin Kõomägi, Sofi Oksaneni ja Mudlumi uutest raamatutest. Olgu Vikerkaarest abi üksinduse aja mõtestamisel! Ja muidugi on lihtsam olla Emersoni moodi intellektuaalses ühenduses, kui tellida Vikerkaar endale ja oma sõbrale.

  • ,

    Vers de société

    PHILIP LARKIN

    Me kutsusime mõned sitapead
    koos aega surnuks lööma, vahest saad
    ka liituda? Seaperses, sõbrake.
    Päev jõuab lõpule.
    Gaas köeb ja mustab okste siluett.
    Niisiis: Hea Warlock-Williams, kardan, et …

    Miks üksi olla on nii raske vaev?
    Kui tahan, võiksin pooled õhtud viita,
    klaas šerrilaket peos, ja kaasa kiita,
    kui vatrab mõni mutt,
    kes pole lugend ühtki raamatut;
    ah, kuidas tühja voolab vaba aeg,

    kui seda näod ja kahvlid täidavad,
    seeasemel et õndsalt lambi all
    toas kuulata, kuis õues ulub tuul,
    ja vaadata, kui õhedamaks kuul
    jääb saabli erk metall.
    Nii elada. Kuid tarkpead väidavad,

    et üksindus on isekus. Kes enam
    nüüd usuks erakut, ta jõhvist rüüd,
    ta vestlust (surnud) Jumalaga? Nüüd
    peasoov on teiste kenadus su vastu,
    niisiis ka ise tuleb olla kenam.
    On voorus ju sotsiaalne. Kas too

    headusemäng on nagu kiriku rutiin?
    See tüütab meid, me hakkama ei saa
    (Kuis edeneb te teadustöö, kretiin?),
    kuid üritame, sest eks avaldu ju
    ses parema maailma kuju …
    Liig peen see mõttekäik. Liig sünnis ka.

    Vaid noor saab vabalt olla eraklik.
    Aeg seltskonnaks mul pole enam pikk,
    ja lamp ei rahu too, vaid miskit muud.
    Öö avab nurjangu ja kahetsuse suud,
    mis sosistavad ette:
    Hea Warlock-Williams, muidugi, miks mitte.

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

     

  • ,

    Vikerkaar 1-2 2021

    Luule
    PHILIP LARKIN  Vers de société  Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
    MAARJA KANGRO  *sul on verepohmakas…; *me panime pärjad pähe…; *et riimuks tema sotsiaalne närv…; *hellalt kirjutas nobelist…; *aga mina patroneerin…
    TÕNIS VILU *sõitsin rongiga…; *olen linnumaja vari…; *huulte vahele ei jää…; surm on elus asi…; *näha on olla nõrgem…; *pean lähenema…; armastasin end…; *puulehed hurda pargi tiigis…; *libedad lehed tänval…; *sõrmed näevad valgust…; *kujutan ette et…; *avasid keset pakast…; *nuuskan taskurätti…; *ümberläinud vesi…; *vanaema pitskardinatest…; *püksid ei mahu…; *või on see just usk…; *hirmsam on…
    SANTŌKA  *Tammelehed ärrituvad…; *öökull öökullina…; *Zen-koolkonnas öeldakse…Taishō viieteistkümnendal aastal…; *astud – ülane!… Jaapani keelest tõlkinud Alari Allik
    Proosa
    URMAS VADI  Parim ekspert
    NEEME NÄRIPÄ  Nagu on ülal, on all
    YŌKO TAWADA  Surematute saar  Jaapani keelest tõlkinud Alari Allik
    AVE TAAVET  Pildikesi insener Seene eluteelt 2
    ANTI SAAR  Päevik 9
    Artiklid
    JEAN-JACQUES ROUSSEAU  Kuues moraalikiri Sophiele  Prantsuse keelest tõlkinud Joonas Kiik
    RALPH WALDO EMERSON  Selts ja üksindus Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
    TUUL SEPP  Isolatsiooni bioloogia
    DANIELE MONTICELLI  Katkulugude lühilugu
    ANNE KULL  Askeesi muteerumisest
    THOMAS LAQUEUR  Üksildase pahe sünd Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
    YURI SLEZKINE  Enamlased isolatsioonis Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Märt Väljataga
    SIEGFRIED KRACAUER  Kallid kolleegid! Saksa keelest tõlkinud Neeme Näripä
    ROOSMARII KURVITS  Läbi halli kivi
    TERJE TOOMISTU  Piiritud lennud paigalseisus
    JAKO SALLA  Meeleparanduse võimatus isoleerivas vanglas
    ANDREI LIIMETS  Isolatsiooniaja filmigiid
    LAURI SOMMER  Üksindusest
    Kunstilugu
    JAN KAUS  Valgustav taimeüksindus
    Vaatenurk
    AVE TAAVET  Kõomäe kõverpeegel Armin Kõomägi. Perifeeria kangelased. Tallinn: SA Kultuurileht, 2020. (Loomingu Raamatukogu; 2020/27–28). 90 lk. 4.50 €.
    ELLE-MARI TALIVEE  Ei ole mõttetult elatud aegu ega elusid Mudlum. Mitte ainult minu tädi Ellen. Tallinn: Strata, 2020. 207 lk. 19.99 €.
    JUKKA KOSKELAINEN  Järjekordse masinavärgi hammasrataste vahel Sofi Oksanen. Koertepark. Soome k-st tlk Kadri Jaanits. Tallinn: Varrak, 2020. 376 lk. 26.99 €.

    AVE TAAVET  Joonistused

  • , ,

    Vikerkaar 1-2 2021

    ÜKSINDUSE AEG. Omaetteoleku võlud (Jean-Jacques Rousseau) ja erakluse võrdlus seltskondlikkusega (Ralph Waldo Emerson, Philip Larkin); Tuul Sepp isolatsiooni bioloogiast, Daniele Monticelli katkulugude lühilugu, Anne Kull askeesi mutatsioonidest, Thomas Laqueur üksildasest seksist, Yuri Slezkine bolševikest isolatsioonis, Roosmarii Kurvits erakajakirjandusest, Terje Toomistu ENSV hipide iseolemisest, Jako Salla vanglaisolaatoritest, Andrei Liimets isolatsioonifilmidest, Jan Kaus taimeüksindusest. Lauri Sommeri, Urmas Vadi, Neeme Näripä, Ave Taaveti ja Yōko Tawada proosat, Anti Saare päevik, Maarja Kangro, Tõnis Vilu ja Santōka luulet. Arvustusi Kõomäe, Mudlumi ja Oksaneni raamatutest.

  • ,

    Holokaust: eiratud tegelikkus

    TIMOTHY SNYDER

    Kuigi Euroopa käsi käib hästi, vaevab te­ma kirjanikke ja poliitikuid surmateema. Euroopa tsiviilelanike tapmine 1930. ja 1940. aastatel on tänapäeva mälualaste vaidluspundarde lähtepunkt ning proovikiviks eurooplaste mis tahes võimalikule ühiseetikale. Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu bürokraatiad tegid üksikeludest massisurma, teisendasid üksikinimesed tapakvootideks. Sovetid peitsid massilised mahalaskmised metsade pimedusse ja võlt­sisid nende piirkondade ametlikke dokumente, kus inimesi surnuks näljutati; sakslased lasid oma tööorjadel tapetud juutide surnukehad üles kaevata ja need suurtel riitadel ära põletada. Ajaloolased peavad neisse varjudesse valgust heitma nii hästi, kui suudavad, ja pärima tapetute kohta aru. Seda me teinud ei ole. Auschwitz, mida üldiselt peetakse massimõrvades avaldunud kurjuse adekvaatseks või isegi lõplikuks sümboliks, on tegelikult alles teadmise algus, viide alles eesootavale arveteklaarimisele minevikuga.

    Needsamad põhjused, mille tõttu me Auschwitzist üldse midagi teame, moonutavad meie arusaamist holokaustist: me teame Auschwitzist just nimelt selle tõttu, et seal jäädi ka ellu, ja ellujääjaid oli seal selle tõttu, et Auschwitz oli lisaks surmavabrikule ka töölaager. Ellujääjad olid suures osas Lääne-Euroopa juudid, sest Auschwitz oli koht, kuhu nad tavaliselt saadeti. Pärast Teist maailmasõda oli Lääne-Euroopa juutidel vabadus kirjutada ja avaldada, mida nad tahtsid, Ida-Euroopa juudid aga, kes jäid raudse eesriide taha, seda teha ei saanud. Läänes suutsid holokaustimälestused jõuda (kuigi väga aegamisi) ajalookirjutusse ja avalikku teadvusse.

    Selletaoline ellujäänute ajalugu, mille kuulsaimaks näiteks on Primo Levi teosed, tabab massimõrvade tegelikkust üksnes puudulikult. Anne Franki päevik puudutab Hollandi ja Saksa assimileerunud juutide kogukondi, kelle tragöödia, olgugi kohutav, oli väga väike osa holokaustist. 1943. ja 1944. aastaks, mil toimus enamik Lääne-Euroopa juutide tapmisi, oli holokaust suurel määral juba lõpule viidud. Kaks kolmandikku sõja jooksul tapetud juutidest olid 1942. aasta lõpuks juba surnud. Peamised ohvrid, Poola ja Nõukogude Liidu juudid, tapeti kuulidega ühishaudade ääres või vingugaasi abil, mida pumbati okupeeritud Poolas Treblinka, Bełzeci ja Sobibóri gaasikambritesse.

    Auschwitz kui holokausti sümbol ei hõlma neid, kes tegelikult selle ajaloosündmuse keskmes asusid. Suurim rühm holokaustiohvreid, ortodokssed ja jidiši­keelsed Poola juudid (ehk mõnevõrra põlg­liku saksa sõnaga Ostjuden) olid lää­ne­eurooplastele, sealhulgas Lääne-Euroopa juutidele kultuuriliselt võõrad. Mõnel määral on nad holokaustimälestuses jätkuvalt marginaalsed. Auschwitzi-Birkenau tapamasin rajati nüüdse Poola aladele, kuigi tollal kuulusid need Saksa Reichi. Seega seostub Auschwitz iga külastaja silmis tänapäeva Poolaga, kuigi seal suri suh­­­­teliselt vähe Poola ja peaaegu üldse mitte Nõukogude Liidu juute. Need kaks suurimat ohvrite rühma puuduvad peaaegu täielikult sellest mälestussümbolist.

    Adekvaatne pilt asetaks holokausti ajaloo keskmesse operatsiooni “Reinhardt”, Poola juutide tapmise 1942. aastal. Poola juudid moodustasid maailma suurima juu­di kogukonna, Varssavi oli kõige tähtsam juudi linn. See kogukond hävitati Treblinkas, Bełzecis ja Sobibóris. Neis kolmes asutuses tapeti ligikaudu poolteist miljonit juuti, neist ainuüksi Treblinkas 780 863. Sealsetest surmalaagritest pääses eluga kõigest mõni tosin inimest. Pärast Auschwitzi ja Treblinkat tähtsuselt kolmas tapapaik Bełzec on peaaegu tundmatu. Selles surmavabrikus hukkus 434 508 juuti ja eluga pääses ainult kaks või kolm. Veel umbes miljon Poola juuti tapeti muul moel, mõned Chełmnos, Majdanekis või Auschwitzis, kuid märksa rohkem lasti neid maha maa idaosas toimepandud aktsioonides.

    Kokkuvõttes tapeti kuulide abil sama palju või rohkemgi juute kui gaasiga, aga see toimus peamiselt idapoolsetes piirkondades, mis on valusates mälestustes ähmastunud. Holokausti teine tähtsam osa seisnes massilistes mahalaskmistes Ida-Poolas ja Nõukogude Liidus. Need algasid 1941. aasta juunis, kui SS-i Einsatz­grup­pe’d hakkasid maha laskma juudi mehi, laienesid juulis juudi naiste ja laste tapmisele ning jõudsid tervete juudi kogukondade hävitamiseni sama aasta augustis ja septembris. 1941. aasta lõpuks olid sakslased (koos kohalike abilistega ja Rumeenia üksustega) tapnud Nõukogude Liidus ja Balti riikides miljon juuti. See võrdub terve sõja jooksul Auschwitzis tapetud juutide koguarvuga. 1942. aasta lõpuks olid sakslased (jällegi koos kohalike abilistega) tapnud veel 700 000 juuti ja nende võimu all olevates Nõukogude Liidu piirkondades olid juudi kogukonnad lakanud olemast.

    Nõukogude juutide seas leidus sõnaosavaid tunnistajaid ja kroonikuid, näiteks Vassili Grossman. Kuid neil oli keelatud kujutada holokausti eriliselt juute puudutava sündmusena. Grossman avastas Treblinka 1944. aasta septembris Punaarmee reporterina. Võib-olla seetõttu, et ta teadis, mida sakslased olid teinud juutidega tema kodumaal Ukrainas, sai ta aru, mis seal oli juhtunud, ning kirjutas sellest väikese raamatu. Ta nimetas Treblinkat põrguks ja asetas selle kogu sõja ning 20. sajandi keskpunkti. Kuid Stalin nõudis, et juutide massimõrva nähtaks “kodanike” kannatusena. Grossmani kaasosalusel koostati must raamat sakslaste kuritegudest Nõukogude juutide vastu, mille võimud hiljem ära keelasid. Stalin väitis vääralt, et kui keegi sakslaste käes eriliselt kannatas, siis olid need venelased. Selles mõttes on stalinism takistanud meil nägemast Hitleri massimõrvu õige vaatenurga alt.

    Ühesõnaga, holokaust oli tähtsuse järjekorras: operatsioon “Reinhardt”, mahalaskmised ja Auschwitz – ehk Poola, Nõukogude Liit ja ülejäänud Euroopa. Ligikaudu 5,7 miljonist tapetud juudist olid umbes 3 miljonit enne sõda Poola kodanikud ja veel ligikaudu 1 miljon enne sõda Nõukogude Liidu kodanikud – niisiis ühtekokku 70% koguarvust. (Poola ja Nõukogude juutide järel suuruselt järgmised tapetud juutide rühmad olid Rumeenia, Ungari ja Tšehhoslovakkia juudid. Kui võtta arvesse ka need inimesed, tuleb ho­lokausti idaeuroopalik iseloom veelgi selgemini esile.)

    Kuid isegi korrektne pilt holokaustist annab vastuvõetamatult ebatäieliku ettekujutuse Saksa massimõrvade ulatusest Euroopas. Lõpplahendus, nagu natsid seda nimetasid, oli algselt ainult üks hävituskavasid, mis tulnuks pärast võidukat sõda Nõukogude Liidu vastu ellu viia. Kui asjad läinuksid nii, nagu Hitler, Himmler ja Göring ootasid, siis oleksid Saksa väed 1941.–1942. aasta talvel viinud Nõukogude Liidus ellu näljaplaani. Ukraina ja Lõuna-Venemaa põllumajandustooted pidi veetama Saksamaale ning 30 miljonit inimest Valgevenes, Põhja-Venemaal ja Nõukogude Liidu linnades pidi surnuks näljutatama. Näljaplaan oli kõigest eelmäng Generalplan Ost’ile, Nõukogude Liidu lääneosa koloniseerimisele, mis nägi ette 50 miljoni inimese elimineerimise.

    Mõni tegevuskava, mis mainitud plaanidega mõnevõrra sarnanes, õnnestus saks­lastel ka ellu viia. Nad saatsid Reichiga liidetud aladelt välja pool miljonit poolakat. Kärsitu Himmler andis korralduse Generalplan Ost’i esimese etapi rakendamiseks Ida-Poolas: kümme tuhat poola last tapeti ja sajad tuhanded täiskasvanud aeti kodudest välja. Wehrmacht näljutas Leningradi piiramise käigus ettekavatsetult surnuks miljon inimest, ja veel umbes sada tuhat inimest Ukraina linnades teadlikult korraldatud näljahädades. Um­bes kolm miljonit vangilangenud Nõukogude sõdurit suri nälja või haiguste kätte Saksa sõjavangilaagrites. Need inimesed tapeti sihipäraselt: nagu Leningradi piiramise puhul, nii oli ka antud juhul olemas teadmine ja kavatsus inimesed surnuks näljutada. Kui ei oleks toimunud holokausti, siis nimetataks seda uusaja kohutavaimaks sõjaroimaks.

    Partisanidevastase võitluse sildi all tapsid sakslased võib-olla kolmveerand miljonit inimest: 350 000 neist ainuüksi Valgevenes, väiksemal, kuid võrreldaval hulgal ka Poolas ja Jugoslaavias. 1944. aasta Varssavi ülestõusu maha surudes tapsid sakslased rohkem kui sada tuhat poolakat. Kui holokaust oleks toimumata jäänud, loetaks ka need “karistusaktsioonid” ajaloo suurimate sõjaroimade hulka. Tegelikkuses aga on need kuriteod, nagu Nõukogude sõjavangide sõjaaegne näljutaminegi, väljaspool asjasse otseselt segatud riike peaaegu unustatud. Saksa okupatsioonipoliitika tappis mittejuutidest tsiviilisikuid muulgi moel, näiteks ränga sunnitööga vangilaagrites. Jällegi oli tegu peamiselt Poolast ja Nõukogude Liidust pärit inimestega.

    Sakslased tapsid peamistes mõrva-aktsioonides mõnevõrra rohkem kui kümme miljonit tsiviilisikut, umbes pooled neist juudid ja pooled mittejuudid. Need juudid ja mittejuudid pärinesid enamasti samast Euroopa osast. Kõikide juutide tapmise kava tehti suurel määral teoks; slaavi elanikkonna hävitamise kava teostati üksnes osaliselt.

    Auschwitz on kõigest holokausti sissejuhatus, holokaust aga ainult vihje Hitleri kaugematele eesmärkidele. Grossmani romaanid “Kõik voolab” ning “Elu ja saatus” käsitlevad julgelt Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu terrorit ning tuletavad meile meelde, et isegi Saksa massimõrvapoliitika täielik iseloomustus ei annaks veel täielikku pilti sajandi keskpaiga Euroopa õuduste ajaloost. See jätaks välja riigi, mille hävitamine oli Hitleri peamine taotlus – teise riigi, mis sajandi keskpaigas massiliselt eurooplasi tappis, nimelt Nõukogude Liidu. Kogu stalinismiperioodi vältel 1928–1953 tappis Nõukogude riik väga konservatiivse hinnangu järgi tublisti üle viie miljoni eurooplase. 20. sajandi keskpaiku totalitaarsete võimude poolt tapetud Euroopa tsiviilelanike koguarvu arvestamisel tuleks niisiis silmas pidada kolme enam-vähem ühesuurust rühma: sakslaste poolt tapetud juudid, sakslaste poolt tapetud mittejuudid ja Nõukogude riigi poolt tapetud Nõukogude Liidu kodanikud. Üldreeglina tappis Saksa režiim tsiviilisikuid, kes ei olnud Saksa kodanikud, kuna Nõukogude režiim tappis peamiselt tsiviilisikuid, kes olid Nõukogude kodanikud.

    Nõukogude repressioone samastatakse Gulagiga, nii nagu natside repressioone Auschwitziga. Kõigile orjatöö õudustele vaatamata ei olnud Gulag massitapmise süsteem. Kui nõustuda, et poliitiliste, eetiliste ja juriidiliste mureteemade keskmes on tsiviilisikute massitapmine, siis kehtib ka Gulagi kohta samasugune ajalooline järeldus mis Auschwitzigi puhul. Me tunneme Gulagi seetõttu, et see oli töölaagrite ja mitte taparajatiste süsteem. Gulagis peeti kinni umbes 30 miljonit inimest ja see lühendas umbes kolme miljoni elu. Aga suur enamus laagritesse saadetutest pöördus elusana tagasi. Just nimelt tänu sellele, et meil on olemas Gu­lagi-teemalist kirjandust, eelkõige mui­dugi Aleksandr Solženitsõni “Gulagi arhipelaag”, oskame me selle õudusi ette ku­jutada – nii nagu me oskame ette kujutada Auschwitzi õudusi.

    Kuid nii nagu Auschwitz viib tähelepanu eemale Treblinka veelgi suurematest õudustest, nii juhib Gulag tähelepanu kõrvale Nõukogude Liidu poliitikast, mis tappis inimesi otseselt ja sihikindlalt nälja ja kuulide abil. Stalinistlikest tapaaktsioonidest kaks tähtsamat olid kol­lek­ti­vi­see­rimisnäljahädad 1930–1933 ja Suur terror 1937–1938. Pole selge, kas ka Kasahstani näljahäda 1930–1932 oli tahtlik, kuigi on selge, et nälga suri üle miljoni kasahhi. Väljaspool mõistlikku kahtlust on aga see, et 1932.–1933. aasta talvel näljutas Stalin teadlikult surnuks Nõukogude ukrainlasi. Nõukogude dokumentidest võib leida 1932. aasta oktoobrist kuni detsembrini terve rea korraldusi, mis on ilmselgelt kuritahtlikud ja näitavad tapmiskavatsust. Lõppkokkuvõttes hukkus rohkem kui kolm miljonit Nõukogude Ukraina elanikku.

    Suure terrori kohta kirjutatu tõmbab samuti tähelepanu kõrvale selle tõeliselt iseloomult. Tähtsaim seda sündmust käsitlev romaan on Arthur Koestleri “Keskpäeva pimedus” ja tähtsaim mälestusraamat Alexander Weissberg-Cybulski “Nõiasabat”. Mõlemad koondavad meie tähelepanu väikesele rühmale Stalini ohvritest, kommunistlikule eliidile, haritud inimestele, kellest mõnesid ka Läänes tunti. See pilt valitseb meie arusaamist Suurest terrorist, aga see on vildakas. Kokkuvõttes langes kompartei ladviku, julgeolekuasutuste ja ohvitserkonna puhastamise ohvriks mitte rohkem kui 47 737 inimest.

    Suure terrori suurim aktsioon, operatsioon 00447, oli suunatud peamiselt “kulakute” vastu, see tähendab talupoegade vastu, keda kollektiviseerimise käigus oli juba niigi terroriseeritud. Selle ohvriks langes 386 798 elu. Mõned rahvusvähemused, kes esindasid kokku vähem kui 2% Nõukogude Liidu elanikkonnast, andsid rohkem kui kolmandiku suure terrori ohvritest. Nõukogude Liidu etnilistest poolakatest kodanike vastu suunatud operatsioonis lasti näiteks maha 111 091 inimest. 1937. ja 1938. aastal läbi viidud 681 692 poliitilisest hukkamisest ühtekokku 633 955 ehk rohkem kui 90% koguarvust leidsid aset kulakute- ja rahvusvähemustevastaste operatsioonide raames. Need inimesed lasti maha salaja, aeti auku ja unustati.

    Rõhuasetus Auschwitzile ja Gulagile annab tapetud eurooplaste arvust vale ettekujutuse ja nihutab tapmiste geograafilise fookuse Saksa Reichi piiresse ning Venemaa idaossa. Nii nagu Auschwitz koondab meie tähelepanu natsiimpeeriumi lääneeurooplastest ohvritele, juhib ka Gulag oma kurikuulsate Siberi laagritega meie tähelepanu kõrvale Nõukogude tapapoliitika geograafilisest keskmest. Keskendudes Auschwitzile ja Gulagile, me ei märka, et kaheteistkümneaastasel perioodil 1933–1944 hukkus ligikaudu 12 miljonit Natsi-Saksa ja Nõukogude massitapmiste ohvrit ühes konkreetses Euroopa piirkonnas, mis jääb enam-vähem tänapäeva Valgevene, Ukraina, Poola, Leedu ja Läti piiridesse. Üldisemalt võttes – Auschwitzi ja Gulagi vaadeldes me kaldume mõtlema neid rajanud riikidest kui süsteemidest, moodsatest türanniatest või totalitaarsetest riikidest. Kuid niisugused käsitlused, mis keskenduvad Berliinis ja Moskvas väljatöötatud ideedele ja poliitikale, kalduvad eirama tõsiasja, et massitapmised ise toimusid peamiselt Saksa- ja Venemaa vahelises Euroopa osas, mitte aga Saksa- ja Venemaal endal.

    Euroopa massitapmiste geograafiline, moraalne ja poliitiline keskpaik on idapoolne Euroopa, ennekõike Valgevene, Ukraina, Poola ja Balti riigid – maad, mida mõlemad režiimid allutasid pidevatele metsikustele. Ukraina ja Valgevene inimesed, eelkõige – aga mitte ainult – juudid, kannatasid kõige rohkem, sest need maad kuulusid kohutavatel kolmekümnendatel Nõukogude Liitu ning kannatasid kõige hullemini ka Saksa repressioonide käes 1940. aastatel. Kui Euroopa oli Mark Mazoweri sõnul pime kontinent, siis Ukraina ja Valgevene olid pimeduse südameks.

    Objektiivsena võetav ajalooline arvepidamine, näiteks massitapmisaktsioonide ohvrite kokkulugemine, võiks aidata kaasa teatava kadunud ajaloolise tasakaalutunde taastamisele. Sakslaste kannatused Hitleri valitsuse ja sõja ajal olid küll hirmuäratavalt laialdased, kuid massitapmiste ajaloo keskmes need ei figureeri. Isegi kui lisada Punaarmee eest põgenemisel, 1945–1947 Poolast ja Tšehhoslovakkiast deporteerimisel ning linnade süütepommitamiste käigus hukkunud etnilised sakslased, jääb riigivõimude poolt tapetud Saksa tsiviilelanike koguarv võrreldamatult väikeseks (vt allolevat kasti).

    Umbes 12 miljonist sakslasest, kes sõja lõpul Ida-Euroopast põgenesid või välja aeti, pärines suur enamus Tšehhoslovakkiast (3,5 miljonit) või Poolast (7,8 miljonit). Enamik viimastest pärines maa-aladelt, mille liitlased olid lüüasaanud Reichilt ära võtnud ja Poolale andnud. Neist 12 miljonist umbes pool põgenes ja umbes pool deporteeriti – kuigi selget vahet on võimatu teha, sest mõned põgenikud tulid hiljem tagasi ja deporteeriti seejärel aasta lõpul ja 1945. aasta algul põgenes Punaarmee eest umbes kuus miljonit sakslast; just sel ajal suri enamik 600 000 hukkunud saksa põgenikust. Paljud neist olid inimesed, kes jäid lihtsalt armeede vahele lõksu; mõned tapeti sihilikult Nõukogude sõdurite poolt või surid Nõukogude laagrites. Mõrvu sooritasid ka tšehhid ja poolakad. Hitler jagab vastutust nende surmade eest, sest Saksa võimud ei suutnud korraldada aegsat evakueerimist.

    Sakslaste sõjajärgsed deporteerimised, mis olid Hitleri sõja otsene tagajärg, kujutasid endast Tšehhoslovakkia-Poola-Nõukogude-Briti-Ameerika projekti. Sõja ajal väljendasid okupeeritud Poola ja Tšehhoslovakkia pagulasjuhid soovi, et nende riikide sõjajärgne saksa elanikkond oleks väikene, ning liitlased olid nõus, et saksa populatsioonid tuleks pärast võitu ümber kolida. Winston Churchill soovitas “platsi puhastamist” ja Liitlaste Kontrollnõukogu koostas ametliku plaani kuue miljoni sakslase ümberasustamiseks.

    Tšehhoslovakkia (mittekommunistlikul) valitsusel oli sakslaste väljasaatmiseks Stalini, aga ka Churchilli ja Roosevelti nõusolek. Poola oli NSVL-i võimu all, kuid mis tahes Poola valitsus oleks sakslased niikuinii välja saatnud. Poola kommunistid aktsepteerisid Stalini ettepaneku, et Poola piir tuleks nihutada väga kaugele läände, mis tähendas veel rohkemate sakslaste väljasaatmist, kui Poola poliitikud ise oleksid algul soovinud. (See tähendas ka poolakate deporteerimist sõjaeelse Poola idaosast, mille olid annekteerinud sovetid. Neist väljasaadetud poolakatest umbes miljon asus elama aladele, kust sakslased olid välja saadetud.)

    1945. aasta maist detsembrini ajasid Poola ja Tšehhoslovakkia võimud umbes kaks miljonit sakslast oma piiride taha. 1946. aasta jaanuarist jätkasid Poola ja Tšehhos­lovakkia võimud sakslaste lahkuma sundimist, samal ajal kui Briti, Nõukogude ja Ameerika väed korraldasid nende vastuvõttu oma okupatsioonitsoonides Saksamaal. 1946 ja 1947 võtsid sovetid oma tsoonis vastu pisut rohkem kui kaks miljonit sakslast, britid umbes 1,2 miljonit ja ameeriklased ligi 1,4 miljonit. Pärast seda jätkusid deporteerimised juba aeglasemas tempos.

    Kuigi väljasaatmised kujutasid endast näidet kollektiivsest süüdimõistmisest ja nendega kaasnes võigas kohtlemine, oli saksa tsiviilisikute suremus – umbes 600 000 kaheteistkümnest miljonist – suhteliselt madal võrreldes teiste siin käsitletud sündmustega. Need sakslased langesid nende nimel peetud kohutava sõja lõpul lõksu ning jäid siis jalgu liitlaste üksmeelsetele piiride muutmise ja deporteerimise kavadele, aga nad ei langenud ohvriks kalkuleeritud stalinistlikule tapapoliitikale, mis olnuks võrreldav Suure terroriga või näljahädaga.

    Saksa kodanike seast langesid otsese tapapoliitika peamisteks ohvriteks 70 000 “eutanaasia” patsienti ja 165 000 Saksa juuti. Stalini peamisteks sakslastest ohvriteks olid Punaarmee poolt vägistatud naised ja Nõukogude Liidus kinnipeetud sõjavangid. Umbes 363 000 saksa vangi suri Nõukogude Liidus nälja ja haiguste kätte, nagu arvatavasti ka 200 000 ungarlast. Nüüd, kus massimeedia tähelepanu on köitnud sakslaste vastupanu Hitlerile, tasuks meenutada, et mõned 1944. aasta juulis Hitleri tapmist kavandanud vandenõulased olid tegutsenud massimõrvapoliitika keskmes: näiteks Arthur Nebe, kes juhtis holokausti esimese laine ajal 1941 Valgevene tapaväljadel Einsatzgruppe B-d, või Eduard Wagner, Wehrmacht’i varustusülem, kes kirjutas oma naisele reipa kirja vajadusest jätta miljonid nälgivad leningradlased ilma toiduta.

    Raske on unustada Anna Ahmatova värssi “armas Vene mullale verekene ik­ka”. Kuid Vene märterlus ja heroism, mida nüüd lärmakalt kuulutab Putin, tuleb asetada laiemale ajalootaustale. Nõukogude venelased, nagu teised Nõukogude Liidu kodanikud, langesid tõepoolest stalinistliku poliitika ohvriks; kuid neil oli märksa väiksem tõenäosus surma saada kui Nõukogude ukrainlastel, Nõukogude poolakatel või teiste rahvusvähemuste liikmetel. Teise maailmasõja ajal laiendati mitmeid terroriaktsioone Ida-Poolasse ja Balti riikidesse, territooriumidele, mille Nõukogude Liit oli äsja endale haaranud. Kõige tuntum juhtum on 22 000 Poola kodaniku mahalaskmine 1940. aastal Katõnis ja veel neljas paigas; kümned tuhanded poolakad ja baltlased surid vahetult pärast küüditamist Kasahstani või Siberisse. Sõja ajal tapsid sakslased palju Nõukogude venelasi, aga proportsionaalselt oli neid märksa vähem kui valgevenelasi või ukrainlasi, juutidest rääkimata. Nõukogude tsiviilelanike kaotusi hinnatakse umbes 15 miljonile. Venemaal langes sõja ajal sakslaste ohvriks umbes üks kahekümne viiest tsiviilelanikust, võrreldes ühega kümnest Ukrainas (või Poolas) või umbes iga viiendaga Valgevenes.

    Valgevene ja Ukraina olid enamiku sõjaajast okupeeritud, niihästi Saksa kui Nõukogude sõjavägi marssis kaks korda üle nende territooriumi, kord peale tungides, kord taganedes. Saksa armeed ei okupeerinud kunagi rohkem kui väikest osa päris Venemaast ja sedagi lühemat aega. Isegi kui võtta arvesse Leningradi blokaad ja Stalingradi hävitamine, olid ohvrid venelastest tsiviilelanike hulgas märksa väiksemad kui valgevenelaste, ukrainlaste ja juutide seas. Venemaa liialdatud väited oma ohvrite arvu kohta käsitlevad Valgevenet ja Ukrainat Venemaa osana ning juute, valgevenelasi ja ukrainlasi venelastena: see aga tähendab märtrisurmade imperialismi, avalikult ohvritele pretendeerides pretendeeritakse vaikimisi territooriumidele. Tõenäoliselt hakkab seda rida ajama president Dmitri Medvedevi poolt ametisse nimetatud uus ajalookomitee, mille eesmärk on vastu seista Venemaa mineviku “võltsimisele”. Praegu Venemaal arutluse all oleva seaduse järgi oleksid käesolevas lõigus avaldatud mõtted kriminaalkuritegu.

    Ukraina poliitikud seisavad vastu Venemaa püüdlusele ühiseid kannatusi monopoliseerida ja nad reageerivad Lääne-Euroopa stereotüüpidele ukrainlastest kui holokausti kaasosalistest, esitades omaenda kannatuste lugu: et miljonid ukrainlased näljutati Stalini poolt tahtlikult surnuks. President Viktor Juštšenko teeb oma riigile ränga karuteene, nimetades hukkunute arvuks 10 miljonit ja suurendades sellega tapetud ukrainlaste arvu kolm korda; aga on tõsi, et 1932.–1933. aasta Ukraina näljahäda oli sihiteadlike poliitiliste otsuste tagajärg, mis tappis umbes kolm miljonit inimest. Kui holokaust välja arvata, siis olid kollektiviseerimise näljahädad 20. sajandi Euroopa suurim poliitiline katastroof. Ometigi jäi kollektiviseerimine Nõukogude arengumudeli keskseks osaks, mida hiljem ettearvatavate tulemustega kopeeris Hiina kommunistlik režiim : kümned miljonid näljasurmad Mao “suure hüppe” tagajärjel.

    Stalinil ja Hitleril oli ühine kinnismõte Ukrainast kui toiduallikast. Mõlemad soovisid Ukraina viljaaita valitseda ja ekspluateerida ning mõlemad põhjustasid poliitilisi näljahädasid: Stalin maal tervikuna, Hitler linnades ja sõjavangilaagrites. Mõned ukraina vangid, kes pidid nendes laagrites 1941. aastal nälga kannatama, olid üle elanud 1933. aasta näljahäda. Juhtumisi on Saksa näljutamispoliitika osaliselt süüdi ka arusaamas, nagu olnuksid ukrainlased innukad kaasosalised holokaustis. Kõige kurikuulsamad Ukraina kollaborandid olid Treblinka, Bełzeci ja Sobibóri surmarajatiste valvurid. Harva aga meenutatakse seda, et sakslased värbasid oma esmase tööjõu omaenda sõjavangilaagritest, vangilangenud Nõukogude sõdurite hulgast. Nad päästsid mõne inimese massinäljast, ühest suurest roimast idas, et teha neist kollaborandid teises roimas, holokaustis.

    Poola ajalugu on üks lõputu segaduste allikas. 1939. ja 1941. aasta vältel ei rünnanud ja okupeerinud Poolat mitte ainult üks, vaid kaks totalitaarset riiki, sest tollased liitlased, Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, ekspluateerisid sel ajal Poola territooriumi ja hävitasid suure osa poola intelligentsist. Poola pealinn ei olnud mitte üksnes ühe, vaid kahe tähtsama Saksa või­­­mu vastase ülestõusu toimumispaik Teise maailmasõja ajal: Varssavi juutide getoülestõus 1943, mille järel geto tehti maatasa; ja Poola Armia Krajowa Varssavi ülestõus 1944, mille järel hävitati ülejäänud linn. Need kaks keskset näidet vastupanust ja massitapmisest aeti Saksa mas­simeedias segi 1994., 1999. ja 2004. aasta augustis – 1944. aasta Varssavi ülestõusu aastapäevadel –, ning nii läheb see arvatavasti ka 2009. aasta augustis.

    Kui mõni Euroopa riik tundub tänases Euroopas kohatuna, hoopis teise aega takerdununa, siis on selleks Aleksandr Lukašenka diktatuuri all elav Valgevene. Kuigi Lukašenka eelistab eirata Nõukogude tapavälju oma riigis, kavandades kiirteed üle Kuropatõ ühishaudade, mäletab ta mõnes suhtes Euroopa ajalugu paremini kui tema kriitikud. Nõukogude sõjavange näljutades, juute maha lastes ja gaasitades, partisanidevastastes aktsioonides tsiviilisikuid tappes muutsid Saksa väed Valgevene 1941–1944 maailma kõige eluohtlikumaks paigaks. Teise maailmasõja ajal tapeti või asustati sunniviisiliselt üm­ber pool Nõukogude Valgevene elanikest: midagi sellesarnast ei saa väita ühegi teise Euroopa riigi kohta.

    Mälestused sellest kogemusest, mida praegune diktatuur kultiveerib, aitavad seletada valgevenelaste umbusku Läänest tulevate algatuste vastu. Kuid lääneeurooplased on üldiselt üllatunud, kuuldes, et Valgevene oli niihästi Euroopa massimõrvade epitsenter kui ka baas natsivastastele partisanidele, kes andsid liitlaste võitu tegeliku panuse. On jahmatav, et niisugune maa on Euroopa mälus täielikult kõrvale tõrjutud. Valgevene puudumine mineviku üle käivatest diskussioonidest on selgeim märk mälu ja ajaloo erinevusest.

    Sama häiriv on ka majandusliku aspekti ignoreerimine. Kuigi massitapmiste ajalool on tihe seos majandusliku arvestusega, tõrjub mälu kõike seda, mis laseks mõrvadel paista ratsionaalsena. Nii Natsi-Saksamaa kui ka Nõukogude Liit valisid majandusliku eneseküllasuse tee: Saksamaa soovis tasakaalustada tööstust agraarutoopiaga idas; NSVL soovis ületada agraarmaa mahajäämust kiire industrialiseerimise ja urbaniseerimisega. Mõlemad režiimid taotlesid autarkiat suures impeeriumis, soovides Ida-Euroopa oma võimule allutada. Mõlemad nägid Poola riiki ajaloo hälbena; mõlemad pidasid endale elutähtsaks Ukrainat ja selle rammusat mulda. Nad määratlesid oma plaanide vaenlastena erinevaid gruppe, kuigi Saksa kavale tappa iga juut ei leidu selle totaalsuses vastet Nõukogude Liidu kavades. Oluline on aga see, et massitapmisi õigustanud ideoloogia oli ühtaegu ka majandusarengu visioon. Nappide ressursside, iseäranis toiduvarude maailmas ühendasid mõlemad režiimid massimõrvad ja majandusliku planeerimise.

    Nad tegid seda meetoditega, mis tunduvad meile tänapäeval võikad ja kohutavad, kuid mis olid omal ajal piisavalt veenvad, et motiveerida suurel hulgal neisse uskujaid. Tänapäeval toidust enam nappust ei ole, vähemalt Läänes mitte; küll aga võib jõuda kätte nappus teistest ressurssidest. 21. sajandil puutume kokku joogivee, puhta õhu ja taskukohase energia nappusega. Kliimamuutus võib kaasa tuua uue näljaohu.

    Kui massitapmised üldse annavad meile mingi üldisema poliitilise õppetunni, siis on selleks vajadus olla umbusklik nn privilegeeritud arengu idee suhtes – riikide katsete vastu teostada majanduslikku ekspansiooni vormis, mis määratleb ka selle ohvrid ning motiveerib jõukust suremuse abil. Ei saa välistada võimalust, et ühe grupi mõrvamine on kasulik teisele või vähemalt paistab sellisena. Tegu on poliitikavormiga, mida Euroopa on tegelikkuses näinud ja mille tunnistajaks ta võib uuesti saada. Ainus piisav vastus oleks niisugune eetiline pühendumine indiviidile, milles indiviid loeks pigem elavana kui surnuna ning sedalaadi skeemid osutuksid mõeldamatuks.

    Tänapäeva Euroopa on tähelepanuväärne selle poolest, et jõukus on siin liitunud sotsiaalse õigluse ja inimõigustega. Võib-olla rohkem kui ükski teine maailmaosa on see vähemalt praegusel ajal immuunne niisuguste kalkide majanduskasvu taotlemise viiside vastu. Kuid nüüdsel ajal, kui ajalugu on tarvis rohkem kui kunagi varem, on mälu kummalisel kombel mõnikord ajaloost kaugele kõrvale kaldunud. Euroopa lähiminevik võib sarnaneda ülejäänud maailma lähitulevikuga. See on veel üks lisapõhjus arvepidamine korda seada.

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Timothy Snyder. Holocaust: The ignored reality. Artikkel põhineb ettekandel, mis peeti Vilniuses 8.–11. mail 2009 toimunud Eurozine konverentsil “Euroopa ajalood” . Originaal on ilmunud Eurozines (www.eurozine.com) ja ajakirjas The New York Review of Books (16. 07. 2009).

  • Purunematud

    LILLI LUUK

    Ei oleks arvanud, et õhtu jälle nii külm on. Rõvedalt külm. Hommikul oli veel kõikjal sula, urbsel lumel oli pehme astuda. Nüüd on päevaga lume peale pressinud veest saanud libe, kõva teekate. Kõnnak muutub kohe kangemaks. Kui bussist maha ei taha jääda, siis tuleb tempot hoida, kasvõi jalgu libistades. Autosid sõidab linna küll, muidugi. Peavad kinni ka. Aga see variant on kindel ei. Mitte mingil juhul. Mitte veel.

    Buss on ees, kui koolimaja eest mäest alla uisutan. Lohisen. Seal nad on, nende värvilistes jopedes seljad, külma pärast kapuutsid peas. Jopede alt paistavad sukkpükstes sääred, mustad või ihukarva, külmast õhetavad, punetavad. Ühel on popikad ülepõlvesaapad ka. Reedeõhtune buss. Saan juba natuke sooja, surun külmad kintsud vastu kõva õmblusega bussiistet. Siin on imelik reede õhtul üksi istuda. Peole minnakse ikka seltskonnas, kes loodab autoga tagasi saada, kes kuidas ja mida. Kes millele loodab. Aga ma ei tunnegi end ebamugavalt. Ma tean, et Riina ootab juba kanala juures, tuleb oma peatusest peale. Jalad kirvendavad õhukestes sukkpükstes. Me teeme seda koos.

    Kui Riina peale tuleb, siis me omavahel peaaegu ei räägigi. Buss on täis lärmi, külma õhkavaid kehasid ja jutumõminat. Rõskes, vaevu soojenevas õhus on ka peoeelset ärevust, hingeaur kerkib bussi lae alla. Vaatan aknast välja, buss sõidab nüüd natuke aega mööda suurt maanteed, siis muutub pime maantee jälle tänavaks, tänavalaternad põlevad ainult ühel pool, surnuaed teisel pool on pime. Viiekorruseliste majade akendes on tuled. Hilisõhtuti linnas käies tekitavad need tuled akendes minus halva, isegi hirmusarnase tunde. Nagu poleks minul kodu, polekski kuhugi minna. Aga ainult siis, kui ma olen üksi või kaine. Täna me oleme kahekesi ja varsti enam mitte ka kained.

    Läheme koos massiga bussijaamas maha. Bussijuht keerab süüte juba välja, ootab kannatlikult, et rahvas maha saaks. Kohe saab õhtule. Värvilised joped suunduvad keskväljaku poole, seal on linna ainus restoran, kultuurimajas on ka pidu ja kiriku taga uues baaris samuti. Meil on täna oma plaan. Riina teab aadressi, bussijaama tagant keerame vasakule, tagumise putka ees on paarist tänavalaternast valgustatud tühermaa, päeval on see parkla, suvel kaltsuturg, kus soomlaste vanu riideid saab valida otse autode kapottidelt. Minu kooliskäimise teksad ja nahkhiirelõikega peokampsun on siit ostetud. Pimedate akendega gümnaasiumihoone paistab üle tänava platsi taga. Täpselt sellise arhitektuuriga koolimaja on vist igas Eesti väikelinnas. Kooli staadioni vastas on hruštšovkad reas. Riina käib sellessamas koolis, täna hommikul käis ka. Putka ette on praegu pargitud kaks autot, hall Scorpio ja pika kerega hele mersu. Skorpa esiuksed on lahti ja Must Q kaigub üle libeda platsi. „Just sind!“ röögib seltskond laialivalguva meeskoorina nibude-laulu refrääni kaasa. Ja jälle: „Just sind!“ Nokamütsiga tüüp tantsib, kargab putka luugi ees muusika taktis harki-kokku, lüües samal ajal pikkade kätega üha vastu külgi, nagu suur kurg peksaks tiibu. Teksapüksid lotendavad ta kondiste jalgade ümber. Kiirendame libedal, kinnisõidetud lumel sammu. Oleks võinud ikka peatänavat pidi minna, see on väga väike ring tegelikult.

    Ma ei tea, kas üks siin võiks olla SEE auto. Kas üks autotäis võiks nemad olla? Pimedas ei saa aru, kas autode tagaaknad on härmas või higised. Kõnnime kiiresti üle platsi, meist ei tehta praegu välja.

    Valgetest tellistest kortermajade trepikojauksed ei ole lukus, ühe trepikoja uks on päris pärani. Ei tundu enam nii külm, jalad on harjunud. Ukse ees betoonmademel on plekist lüpsik, põhjas liiv ja konid. Majade keskel on lumine plats, keset seda rauast ronimisredel, vaibakloppimispuu ja üks ilma seljatoeta pink kohe trepikoja vastas. Riina pühib palja käega lume maha, mina sikutan jopet istumise alla. Riina võtab kotist longeropurgi. Vähemalt selle joome enne kahe peale ära, kui üles läheme. Longerol on möödunud suve maitse, esimene lonks toob tagasi jaaniõhtu ja kõik need teised peod, selles baaris, mis on nüüd vanas tuuleveskis, ja need, mis olid linna lauluväljakul. Olemised putka juures enne hilisõhtust sulgemist, istumised peale seda, otse soojal asfaldil. Tümakas või rohutirtsude sirin. Ristikupõld õitses teisel pool suurt teed ja levitas magusat lõhna, mis pigistas mind rindkerest nagu siis, kui oli jaaniusside parv juuni lõpus, terve kraaviserv täis neid helendavaid, eesmärgistatud tulukesi. Longerol on Andre suudluste maitse. Purk saab liiga kiiresti tühjaks või ainult tundub nii. Riina vajutab purgi kontsaga osavalt lamedaks känkraks. Mõnikord suvel pidime peale pidu kohe varahommikul tööle hakkama, kui oli meie päev. Siis me ei läinudki kodudesse magama, läksime peolt otse Tulka korterisse ja hakkasime päikesetõusul saiatainast segama, kotlette küpsetama. Pikutasime kordamööda esikupõrandal Tulka toodud madratsil ja valvasime ahju. Lõikusime kapsast. Valasime kastmeämbrisse ketšupi ja hapukoore juurde keefirit, et vedelamaks saada. Tulka putka tehakse hommikul ülivara lahti. Putka on kohe bensuka kõrval ja rekamehed tahavad hommikuks burksi ja kohvi. Talvel on kool, sellepärast töötavad seal praegu teised.

    Me oleme omavahel kokku leppinud, et kui nemad tahavad peole minna, siis lähme. Veel leppisime kokku, et vaatame alles kohapeal, kellega klapib. Mina ei tunne niikuinii neid kumbagi, Riina tunneb ühte, linna suvelõpu peost. Teine on kaasa kutsutud, sõber, ka Tallinnast. Riina sõnul ei ole sellest midagi, et võõrustaja on just tema tuttav. Et temal ei ole vahet, kes. Ma usaldan Riinat.

    Mulle tundub nüüd, et mina peaks ka midagi tegema. Riina on isegi palju organiseerinud. Korter on teisel korrusel. Koridori tuli ei lähe põlema, aga valgust tuleb ka läbi koridoriakna maja eest, laternast. Ja külma puhub. Vajutan ise kellanuppu, must nupp, valge ring. Nupp nagu nibu. Loll laul.

    Köögis on longerot, külmkapi ees maas kilekotis õlut, elutoa diivanilaual paistab pooleliitrine viin ja õunamahlapurk, ei mingit mehukattit. Joogiklaasid valmis pandud ja puha. Muusika, mis mängib, ei ole eesti. Nad on meist veidi vanemad, aga mitte hirmutavalt vanad. Mitte siit linnast, vaid päris linnast. Tallinnast. Üks on pikk, sirge hoiaku ja laiade õlgadega. See on tema isa korter, isa on Soomes. Ema on ikka Tallinnas, elabki seal. Üks käib ülikoolis, vist. Aga vahet pole, me teeme, nagu kokku lepitud. Riina pintsaku kuldsetelt nööpidelt paistab valgus mulle silma.

    2.
    Sääred olid algul külmast täiesti valged, hiljem tõmbus nahk ettevaatlikult roosaks ja hakkas õhetama. Seljas oli tal karvase äärega kapuutsiga jope, mütsi ega kindaid ei olnud. Sooja hoidmiseks oli ta käed pannud endale ümber: parem käsi vasakusse varrukasse ja vasak kämmal paremasse. Kapuuts oli tõmmatud üle silmade ja ta vappus kergelt, vaevutajutavas rütmis üle keha. Jalas olid madalad mustad saapad, mille ninadelt vajus aeglaselt lund esiku põrandale. Mulle tundus, nagu sulaks lumi tema hingamise rütmis, üha suuremaks kasvav järv piimakohvi värvi linoleumil.

    Tema jopest, härmas juustest, punetavatest silmadest, vesisest ninast õhkus külma, mis läbistas minu öösärgi flanelli, mu nahk ja rinnanibud olid sellest külmast krimpsus. Öösärgi peale olin selle ootamatu äratuse peale tõmmanud dressipluusi.

    Ühel säärel olid sukasilmad jooksma hakanud, nahal oli horisontaalne punane triip. Ta oli tulnud lõpuks meie õue tule peale otse üle külmunud künni. Seal siis jalgu lõhkunud. Enne olla ta päris pikalt kõndinud mööda maanteed, veel enne seda metsa vahel ühte väiksemat teed. Oli selge öö, pime küll, aga lumi on ju maas. Lund ei hakanud sel ööl sadama, kõik teed olid lahti.

    Ta ei tea, kust ta tuli. Ise ta oli linnast, päris linnast, nad olid sinna kohta sõitnud suurest linnast, pimedas ja sõit oli kestnud pigem kaua. Ta oli pressitud tagaistmele ega näinud meeste vahelt õieti aknast välja. Autos oli haisenud alkoholi, lõhnakuuse, higi, odekolonni, suitsu ja naha järele. Kohale jõudes oli mitu autotäit olnud seal. Nad olid sõbrannaga, olid peol koos, too ka ütles kohe neile, et ei, ei taha minna, aga ikka võeti kaasa. Ta ei tahtnud teisele peole edasi minna. Ta ei tundnud neist meestest ise kedagi, nad lihtsalt olid tulnud ja võtsid peolt tüdrukuid kaasa. See oli nagu mingi talu, kuhu nad lõpuks jõudsid.

    Hakka jah jala minema. Tuleb kakskümmend kraadi külma, külmud tee peal ära, loll lits.

    Peame peo ära, hommikul viime teid ilusti linna tagasi ja unustad ära.

    Ta ei olnud tahtnud sinna jääda, nüüd ta seisis meie esikus sulava lume loigus. Pikk, ilusate jalgadega tüdruk. Minuvanune või aasta-poolteist vanem nagu Riina. Linna omadest ei saa alati aru, kui vanad nad on.

    Kuhu sul minna on, lits.

    Need võivad maha ka lüüa.

    Helistada ta ei tahtnud. Seitsmest läheb linnast Tartu buss, keegi saaks ta ära viia. Isa oli õhtul väga pikalt garaažis istunud, aga ema ütles, et ei lähe naabrite juurde küsima. Pole vaja sellest siin külas kella lüüa. Saab sõidetud küll.

    3.

    Riina tahab kindlasti sügisest ülikooli minna, majandusse või psühholoogiasse. Aga tööle tahab ka minna enne. Ta ei tea veel, kuidas ta jõuab Tartusse sisseastumiseksamitele ja Soome maasikale, aga Tulka ei maksa meile just väga palju, seega ikka peab.

    Mis ta sõbrannast sai?

    Viisid linna tagasi? Vast ikka viisid, pärast.

    Suure linna süütud tüdrukud.

    See oli Riina mõte ja ma sain kohe aru, kui hea mõte see on. Andre läks kohe sügise alguses ära ema juurde Soome. Päriseks. Kui ta oleks jäänud, võib-olla ma isegi mõtleksin praegu teisiti. Võib-olla. Riinal ei ole ka ühtegi kindlat silmarõõmu, kuigi huvi näidatakse välja palju. Liigagi palju. Putka letis võib vahel õhtuti päris jäle olla.

    Joome longerot ja pärast natuke viina õunamahlaga. Poisid joovad rohkem õlut. Alguses nad isegi räägivad natuke peole minemisest, aga lõpuks läheb neil see tahtmine üle. Leo on juba teisel kursusel, tipis õpib ja teeb isaga koos väikest viisi metsaäri. Ta käib palju kinos, vaatab pea kõik uued filmid ära. Minu kohta seda muidugi öelda ei saa, aga õnneks olen vähemalt mõnda näinud, „Natural Born Killers“, „Schindleri nimekiri“. Pärast SEDA räägime veel pikalt edasi. Leo on sama hea suudleja kui Andre. Korraks on tunne, nagu aetaks mind orgi otsa, aga ma ootasin, et midagi sellist võib olla. Hetkeks on tunne, et tema ei oodanud seda. Ma ei ütle talle kordagi oma perekonnanime. Ta käib pärast ise köögis prügikasti juures. Teeme köögis võileibu, on vorsti, hapukurki. Meie oleme elutoas, saame siin muusikat kuulata. Teised on väikses toas.

    Riina ajab mind vaikselt üles, kui õues on veel hämar. Läheme esimese hommikuse bussiga tagasi. Ööbime tihti üksteise pool, kedagi ei huvita. Kartsin tegelikult, et pärast võib olla tühi tunne. Äng. Õõnsus hinges. Aga midagi sellist ei ole. Katsusin vetsus sõrmega, et kindel olla, et aru saada, kuidas nüüd on. Siis tuli korraks naer peale. Riina ei räägi suurt midagi, aga ta tundub normaalne.

    Mind enam ei purusta.

    Mõtle, kui tõmbavad su autosse? Baarist või samast putka juurest. Tee äärest, kui hakkad koju minema. Lõõpimine ja flirt, naer on ainult alguses. Kedagi ei huvita, kas ja kui süütu sa oled, pärast uhkustavad veel küla peal.

    See viimase suve lugu. Omad tuttavad olid olnud ka seal autos, Riina õel.

    Ise ronisid auto peale, lits.

    Tulebki Riina peatus. Vaatan, kuidas ta selges talvehommikus edasi astub, teeserval keset valget lagedat, võtab värskes lumes pikki samme. Kapuuts on talle õlgadele kukkunud, jope karusnahal, Riina tumedatel juustel säravad värsked valged helbed, need langevad ta juustele ja näole nagu eikuskilt ja samal hetkel ma juba tean, täiesti kindlalt. Tema on süütu.

  • ,

    Inimene sureb, piimjad pilved kaugele sõuavad

    TAUNO VAHTER

    Martin Algus. Tagamaa. Tallinn: Varrak, 2020. 198 lk. 21.99 €.

    Aeg-ajalt kerkib taas päevakorda arutelu, kas on olemas „meie aja suur Eesti romaan“. Kui vaadata müügiedu pealt, siis on selleks vahel pakutud Andrus Kivirähki „Meest, kes teadis ussisõnu“ või ka Vahur Afanasjevi „Serafimat ja Bogdani“. Mõlemast on võimalik leida teatud üldistust või pretensiooni aegadeülesusele, aga oma tegevuse spetsiifika tõttu nad ei räägi piisavalt palju või laiahaardeliselt meie ajast, et kuidagi seletada näiteks 20. sajandi või 21. sajandi alguse olemust. Iseasi, kas moodsa kirjanduse kontekstis üldse on vaja nõiavitsaga mingit müütilist kõikehõlmavat Bildungs– või jõgiromaani otsida. Mulle endale tundub, et võib-olla tähelepanek räägib lihtsalt üldiselt huvi-äratavate romaanide nappusest, mitte ühe suure tüviteksti leidmise vajadusest.

    Martin Alguse „Tagamaal“ võiks nende ülemääraste ootustega väliselt justnagu vähe pistmist olla, sest tegemist on jutukogu, mitte romaaniga. Kuid väga selgelt on näha, et tekstil on olemas ajastu mõtestamise ambitsioon, kuna kogumiku kümme lugu katavad Eesti ajaloos viimast sadat aastat, alates 1918. aastast kuni kaasajani. Võiks peaaegu arvata, et tegemist on omamoodi juubeliaasta „EV 100“ jätkutrükisega, kuid sarnase lahendusega raamatuid on ilmunud terve rida. Selliste kronoloogiliste mosaiikraamatute seast võib mainida näiteks Olga Tokarczuki „Rändajaid“ (üle 100 Poola ajalooga seotud loo viiesaja aasta jooksul) või Julian Barnesi „Maailma ajalugu 10 ½ peatükis“. Kui aluseks võtta ajaline raamistik, siis suurim sarnasus võiks olla hoopis Günter Grassi raamatuga „Minu aastasada“, kus sada lühilugu räägivad eri tegelaskujude, aktsentide, ühiskonnaklasside ja elualade kaupa 20. sajandi ajalooga seotud killukestest. Lisaks meenutab see ka ühte luhtunud projekti, kui seoses 2011. aasta Tallinna kultuuripealinna kavadega plaaniti mõnda aega raamatut, mis ilukirjanduslike lugude kaudu seletaks tuntud inimeste või suurkujude kokkupuudet Tallinna ajalooga. Raamat jäi sündimata, aga kultuuripealinna projekt muutis Tallinna igaveseks (ühe saate salvestamisel mind hoiatati, et irooniline ei tohi olla, kuna inimesed ei saa sellest kunagi aru). Õnn kaasa, Tartu!

    Kõike seda arvestades on lähtekohad vastavas žanris raamatu avaldamiseks üsna head või vähemasti täiesti korralikud. Martin Algus on „Tagamaaga“ liikunud ka kergelt ebatüüpilist kirjanduslikku rada pidi: algul esikteosena romaan („Midagi tõelist“, 2018), nüüd jutukogu. (Jätaksin siinkohal spekuleerimata teemal, kas jutukogud ja novellid on meie kirjanduspildis 2020. aasta suur märksõna või mitte.)

    „Tagamaa“ promotekstid annavad kätte soovitusliku võtme juttude  tõlgendamiseks. Pealkirigi viitab, et tegevus toimub keskustest eemal, siin ei ole peategelasteks Päts Jämejalas, Jõhvi naistega tiiba ripsutav Carius või Tiit Vähi Valga autobaasi päevil, vaid hoopis üksik lesknaine ääremaal, baltisaksa poisike, lihtne reamees ja rida teisi valdavalt mitteprominentseid tegelasi. Esialgu tundub võrdlemisi vähetähtis annotatsiooni märge, et „esiplaanil on inimene ja loodus“ ning „tagamaa lopsakas rahus väreleb midagi ürgset ja salapärast“. Pärast lugemist aga selgub, et tegu ei olnudki tühipalja sõnakõlksu või ähvardusega, vaid raamatu lugudes on tõesti väga palju looduskirjeldusi. Või kui kasutada nii mõneski loos esinevat punktuatsiooni: Seda. On. Tõesti. Väga. Palju.

    Toon vaid paar näidet, esiteks loost „Kõik on korraga“: „Lepalehed läigatasid, keegi liikus kaldapealsel, soe õhk ja sahinad ja üldse kogu olemise nähtamatu suund näis korraga voogavat alla vahustesse keeristesse, mis silla juures häälekalt pahisesid. Vesi peksles kivitalade ümber, pöörles ja hüples väsimatult. Pritsmete keskel lendlesid putukad ja pisut kõrgemal püüdsid paplituustid oma villaudemetega nõrka tuult, et õnnelikult vastaskaldale maanduda.“ Teiseks loost „Kodutee“: „Hele õhtutaevas kattus aegamisi mullaga, mis kleepus otse pilvede vahele, see võis kõikjale kleepuda, hajusa kuu peale, mis tundus ometi nii õrn ja läbipaistev nagu lapsepõlve unenägu. Piimast tehtud pilved, piimjas taevas, maailm nagu üks suur koorene udusaar, allpool liikumas loomade ja inimeste varjud, tema ise, oma ema seest tulnud pidetu laps selle kõige keskel. Kuidas siis teha niimoodi, et sa ära ei eksiks, et ema ära ei kaoks, kuidas olla, kui see kõik on siin juba ammusest ajast kohaneda jõudnud, oma kokkulepped sõlminud ja sina tuled alles nüüdsama, alles nüüd astud soojast ja pimedast üsast välja.“ Kui Günter Grassi „Minu aastasajas“ jutustaja hääl, toon ja vaatepunkt pidevalt muutub, siis „Tagamaa“ puhul on see sarnane kogu raamatus, dialoogi on võrdlemisi napilt, pigem on kasutatud kõiketeadva pisut pühaliku jutustaja häält. Kui teile selline toon ja ohtrad looduskirjeldused meeldivad, siis ilmselt meeldib teile ka terve raamat. Teistes võib see aga tekitada pisut imestust, allikat teadmata paigutaks selle pigem eelmise sajandi kolmekümnendatesse aastatesse või ehk kaugemalegi, Tuglas, „Maa õnnistus“ jne.

    „Tagamaa“ juttude peategelastel läheb valdavalt halvasti, kuigi nad pürgivad korda saatma ka head või üritavad ära hoida paha, siis peamiselt teiste inimeste tegude tõttu ootavad neid paremal juhul katsumused – halvemal juhul lihtsalt surm. Meie ees on küla poolt põlatud üksi elav lesknaine Eesti Vabariigi väljakuulutamise aegu, krahhieelne baltisakslase lapsepõlveidüll, 1944. aastal rindelt põgenev sõdur, Stalini ajal ebasoosingusse langenud kunstnik, keset kolhoosielu sattunud kultuuritöötaja, südametunnistusega maamees Peipsi ääres, murtud südamega väliseestlane olümpiaregatil, mustlased taasiseseisvunud Eesti väikelinnas, kodukülla tagasi jõudnud vang ning maale jaanipäeva veetma saabunud läbipõlenud linnamehe pere. Kui neid lugusid üritada ühe mütsi alla sokutada, siis kumab sellest kokku läbi natuke rahvusromantilises toonis idee, et inimesed surevad, aga Eestimaa ja tema loodus jäävad. Siit on poolteist sammu vana tuttava motiivini, kuidas õige Eesti on maal ning linnaelu on ropp ja roojane mammona orjamine. Iga aasta ilmub paar naiivset lasteraamatut, mille leitmotiiv on, et kui lastele anda vikat ja neil lasta heinamaal joosta, vaarikavarreteed juua ning ööbikut kuulata, ei nad siis enam küsi wifi parooli ja laadijat. Algus muidugi midagi päris nii naiivset siiski välja ei paku, ausalt öeldes on ka tema maainimesed parajalt hukas. Näiteks Anna mees on siiski vägivaldne joodik („Lumi“) – kuigi see on vajalik peamiselt Anna õilsuse suuremaks esiletoomiseks. Põgenikule annavad maainimesed süüa („Kodutee“) ja võõra inimese häda pealt teenida ei taha („Põgenikud“). Ma ise eelistaksin pigem tasapisi loobuda maad ja linna vastandavast jaotusest, sest tänapäeval on wifi enamasti ka maal olemas ja debiilikuid (või õilsaid inimesi) leiab kerge vaevaga mõlemas keskkonnas. Vuliseva vee ja aurava raba romantika tundub küll pisut üllatav, aga võib-olla on meie seas neid, kelle jaoks selline kirjeldus on uudne. Alles hiljuti võis näha, kuidas üks telekilbar jäi ka variantidega vastates endale kindlaks, et metsasanitar on karu.

    Lugude sisu puhul paistab silma, et enamik neist kulgeb omasoodu, vaiksel vulinal, loo teema või kokkuvõte ei kujune nii suureks, kui oodata võiks. Võtame näiteks kõige realistlikuma loo, „Kuivajõe eksinu“, mis räägib kunstnik Johannes Greenbergi elu natuke jaburavõitu kurvast lõpust (arvatavasti külmus surnuks teel olles): meenutatakse kiirelt mõningaid tema elusündmusi ja siis saabubki lõpp, ilma lisasüžeeta. „Mount Everesti“ läbipõlenud linnainimene on sama väsinud tegelaskuju nagu harilik külajoodik. Tahaks rohkem mängulisust ja tunnetada mingit muutumist – kuigi ei saa öelda, et üldse miski ei muutu, sest kui alguses seksitakse ahju peal, siis kaasaja lugudes juba võetakse maal ka suhu.

    Kogumiku kõige tugevamad ja meeldejäävamad lood on „Põgenikud“ ja „Gandhi“. Neist esimene toimub täpsustamata ajal (ilmselt 1970. aastatel) Peipsi ääres, kuhu sahkerdaja toob suure raha eest Nõukogude Liidust põgeneda sooviva Siberi pere, kes aga Soome lahe asemel plaanitakse viia üle Peipsi Venemaale tagasi. Teine sümpaatne lugu „Gandhi“ toimub taasiseseisvunud Eesti alguspäevil väikelinnas, kus pääseb lahti mustlaste tsirkuselõvi. Juhtum polegi ehk päris alusetu – 2013. aastal maeti Auvere metsa Narvas surnud saksa tsirkuseelevant. Võib-olla näitab see just seda, et kergelt lustlikuma kallakuga lood on paremini välja kukkunud kui traagilised.

  • ,

    Sonett

    GERHARD RÜHM

    Esimene stroof esimene rida
    Esimene stroof teine rida
    Esimene stroof kolmas rida
    Esimene stroof neljas rida

    Teine stroof esimene rida
    Teine stroof teine rida
    Teine stroof kolmas rida
    Teine stroof neljas rida

    Kolmas stroof esimene rida
    Kolmas stroof teine rida
    Kolmas stroof kolmas rida

    Neljas stroof esimene rida
    Neljas stroof teine rida
    Neljas stroof kolmas rida

    Saksa keelest tõlkinud Maarja Kangro

     

Vikerkaar