Hüpped Modernismi Poole

Soome keelest tõlkinud Kajar Pruul

Jaapani dlaakon on pulustatud.
Ameelika almetud impelialistid on võidetud.
Võib lahumeeli istuda kõnnitee selvale
	ja pöölata kuuel punase voodli väljapoole,
      see on silmale ilus
		meelele hea
	levolutsiooni pipal ja sool.
Mina istun oma toas ja kiljutan:
	Onu Sam, kellele nüüd määlid kaela oma dollaleid?
	Klemli levisionistid, kuidas on nüüd lood
	      Uklaina nisusaakidega?
       Jaapani keisellikud pedelastid,
kellelele nüüd palseldate oma tlansistoleid?

Minu luuletus tlükitakse Tulu Sõnumites
	aga mulle ei maksta lahaga,
	        saan punase losetilindi,
        punase losetilindi ja telaslisti.

     Lay Challes sai baktelitelt peksa
		& on tumm
(tema pimedus oli põhjustatud valenootidest)
	laadiost kostab kaunis
		malss
	"Tulu ja Poli lään on punased"
		          mu mälu veab mind alt
	Palkinsoni tõbi teeb luuletamise tülikaks
ja pälis asjatu on püüda end lohistada
			kvaltali kaugusele
				diskoteeki
		- seal neil käib üks tvist ja lumba läbi öö
			aimas
		kallis
ma ei jaksa isegi kiluda
	mu aim veel kold vedeldajat nuusutada
			mon amoul

1967
Ilmunud 1995, nr 5-6

Saksa keelest tõlkinud Debora Vaarandi

Ma tunnistan teile: minul
pole mingit lootust.
Väljapääsust räägivad pimedad.
Mina näen.
Kui kõik illusioonid on otsas,
istub viimase kaaslasena
mittemiski meie vastas.

Ilmunud 1995. nr 5–6

Saksa keelest tõlkinud Ain Kaalep

Kõu lakkas, vihm vaibus ja taeva all
filister seisis; oli tal
hing hirmust jälle puhas ja prii
ja omadele ta kõneles nii:
“Küll äike ängistust meile tõi
ja välk mõne küüni põlema lõi,
kuid see meie pattude eest oli tasuks!
See-eest me saime puhaskasuks
hea kosutava vihmahoo –
eks tõota saaki sügisel too.
Ent veel pole taevas päris klaar:
seal kirendab mingi vikerkaar.
See võiks küll olla hoopis ära,
see pettusevärk, see tühi sära!”

Siis emand Iris kõneles nii:
“Sa vaata, et viltu sind ülbus ei vii!
Siin kõiksuses tõendan, et parem ilm
on olemas, mida aimab silm,
kui maha jättes maist muret ja ohtu
ta taevateelt on otsimas lohtu.
Siin, taga piksepilvine taust,
saab märku ta Jumala seaduse aust.
Ei ole tõesti mingi viga,
et mullas tuhnid sina, siga,
kuid ära röhi, kui taevateel
mu värve imetleb kirgas meel!”

Ilmunud 1997, nr 1-2

Kapteniks sai kiilaspea Halui.
Intellektuaalsed marodöörid
täitsid vaimulaevas ahtrid, vöörid.
Tüürman — mõmik, nõmik, tukunui.

Rõõmust rõkati seal rui-ra-rui,
ilastati täis kõik padjapöörid.
Miks veel, Pallas, siin sa puusi höörid?
Valevaga pilk sul, turteltui!

Aga südaööl, kui meeskond tukkus,
vaimutähti neile pähe kukkus.
Kolbad lõhkesid paukhernestena.

Veidi vaimurooga säilis peidiksahvris.
Huvi äratas see leidik suulukahvris.
Sõi. Ja pilku tõusis vaimuvalgus kena.

Ilmunud 1987, nr 11

Saksa keelest tõlkinud Ain Kaalep

Koos mõtelgem: Pariisi taevas, suur sügislill…
Me lilleneiudelt seal osta saime südameid:
need olid sinised ja vees lõid õitsele.
Me kambris sadama siis hakkas
ja tuli naabrimees, monsieur Le Songe, kõhn mehike.
Me kaarte mängisime, oma silmad kaotasin,
sa oma juuksed laenasid, need kaotasin ma ka,
ta sai meist jagu, astus uksest välja, kannul vihm.
Me surnud olime ja saime hingata.

Ilmunud 2001, nr 8-9

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

   Arg pole hing mu sees,
ei tuules-tormis värise mu rind:
   näen taeva sära ees
ja sama särav usk teeb julgeks mind.

   Oo Jumal vägevaim
ja kõikjal viibiv, sind on täis mu põu,
   mu sees on eluvaim,
saan – Surematu Elu – sinult jõu.

   Nii tühine, nii nõrk
on usundite lunastusejaht
   kui närtsind maltsavõrk
või ääretut merd laisalt kirjav vaht,

   et läita kahtlust neis,
kes lõpmatusega on ühendet,
   kel kindlais sidemeis
on surematusega ankrukett.

   Su armastuse väed
maailma juhivad, sa elu tood
   ja kõrgelt kõike näed,
vaed, muudad, hoiad, lahustad ja lood;

   kui lõpeb ilm ja maa
ja universumeidki tabab hääb
   ning üksinda jääd sa,
siis sinus iga olend kestma jääb;

   kaob surm, tal puudub ruum,
ei käi ta üle ainsast aatomist;
   sa oled kõige tuum
ja kannad hävimatut olemist.

Ilmunud 2015, nr 6

Unes mind ei aja triikraud taga
unenäod on lõhnavad ja kurvad
ühtki joont ei ühtki kogu akna taga
ainult tibud
toksivad
mu ajus
kollased
kui pajuurvad

Ilmunud 1997, nr 1-2

need vahaküpsusevärvi
kerge/raske südame/käega
rajatud paratamatuselinnad

kümnete tuhandete
katkenud juurtega inimeste varjupaigad
uue juurteta
kahepaikse põlvkonna kodu süski kodu
televiisoriga mille tõde harib ja
tõelus hukutab
tarakanidega kes peavad end õigustatumaltki
elu peremeesteks
igavusega mis varjab endas
äraarvamatuid plahvatusohte
aga kui Maa on tõesti inimelu häll
ja hällist tuleb kord lahkuda
siis see tänane juurtetus võib-olla ongi
meie esimene psühholoogiline samm
kõiksuse kavas

pidetud vanainimesed
kukutavad end koidutunnil aknast asfaldile
aga tähelaevad jätkavad
läbi oma katastroofide teed

tuhandeid kordi päevas sõidavad autorattad
üle sulamärjal sillutisel
naeratava päikese

tänava ääres seisab
noor karkudega kaserivi

Ilmunud 1987, nr 8

kitsukesest ja hämarast Kopli baarist väljudes ning meie teed läksid peatselt lahku. Kopli baarid sarnanevad Lasnamäe omadega, tihti võib neis kohata kitsaid räpaseid peldikuid, kus WC prill-laud puudub, paberirulli pole olnud juba teab mis ajast, uks käib kinni roostetanud haagiga ning loputuskasti küljes tilbendab narmendava otsaga nöör. Viiekümnendates aastates, mõnd lähedast sugulast meenutav baaridaam tahab halba kohvi ulatades näiteks öelda, et mu koht ei ole siin. Naeratan talle kaastundlikult.

Lae all räägib televiisor venekeelseid uudiseid, ja mehed baaris vaatavad mind justkui muuseas, olendit, keda esialgu keegi ei kõneta, mis ei tähenda, et nad ei loegi mu mõtteid ega kavatsusi. Kõik on hästi nähtav. Nad ei uuri ammu enam iseennast, vaid iga fragmenti ja pudet, mis triivib nende ahtasse baarimaailma, millel pole siinses heaoluriigis pikka tulevikku; ja ollakse juba kohutavalt tüdinud, sellest riigist on kõigil lõplikult siiber, seinad on kirjatud mustuseplekkidega, mille korrapära meenutab peent tapeedimustrit, igal pool ühesugust universaalset struktuuri, mis on moodustunud pikkade aastate jooksul ega tunnista aja möödumist siin riigis, ja jumal tänatud.

Ilmunud 2005, nr 12

Kusagil minu rindkeres olev auk
muudkui kasvab.
Istun ja tunnen seda.
Ei oskagi imestada või kahju tunda.
Hea, et mõnedki tunded
nii eksplitsiitselt väljenduvad.
Hea, et nad olemas on.
Järeldan –
auk minus on hea.
Laske veel!

Ilmunud 1997, nr 1–2