Intervjuu

Arhiiv, Artikkel

Umberto Eco (5.I.1932 – 19.II.2016)

20. veebr. 2016

Umberto Eco

Artikkel Vikerkaare arhiividest (9–10/1995)

IGIKESTEV FAŠISM^*

1942. aastal, kui olin kümme aastat vana, anti mulle Ludi provintsi noortekonkursil – Itaalia noorfašistide (see tähendas kõiki Itaalia noori) vabatahtlikul sunniviisilisel võistlusel – esimene auhind. Arendasin kõneosavalt teemat “Kas Mussolini ausära ja Itaalia surematuse nimel tasub surra?”. Andsin jaatava vastuse. Olin nutikas poiss.

Kaks noorusaastat veetsin SSi, fašistide, vabariiklaste ja üksteist tulistavate partisanide keskel ning õppisin, kuidas kuulide eest kõrvale hoida. Hea õppetund oli.

1945. aasta aprillis võtsid partisanid Milanos võimu. Kahe päeva pärast saabusid nad väikelinna, kus ma tollal elasin. See oli tujuküllane hetk. Peaväljak oli täis laulvaid ja lippe lehvitavaid inimesi, kes nõudsid valjul häälel Mimot, selle piirkonna partisanide juhti. Mimo, endine karabinjeeride maresciallo, oli liitunud Mussolini järglase kindral Badoglioga ja ühel esimesel kokkupõrkel Mussolini vägede riismetega jalast ilma jäänud. Kahvatu, kargule toetuv Mimo ilmus raekoja rõdule ning püüdis rahvast käeviipega rahustada. Ootasin tema kõnet, sest kogu mu lapsepõlve olid täitnud Mussolini suured ajaloolised kõned, mille ilmekamaid lõike me koolis pähe õppisime. Vaikus. Mimo rääkis käheda häälega, vaevu kuuldavalt. Ta ütles: “Kodanikud, sõbrad. Siin me nüüd oleme … pärast paljusid raskeid ohvreid. Au vabaduse eest langenutele.” Ja oligi kõik. Mimo läks raekotta tagasi. Rahvahulk rõkkas, partisanid tõstsid püssid ja lasid aupauke. Meie, lapsed, tormasime ihaldusväärseid padrunikesti üles korjama, aga ühtlasi olin teada saanud, et sõnavabadus tähendab ilukõnest vabanemist.

Mõni päev hiljem nägin esimesi Ameerika sõdureid. Nad olid afro-ameeriklased. Esimene jänki, keda kohtasin, oli Joseph, mustanahaline mees, kes tegi mind tuttavaks Dick Tracy ja Li’1 Abneri imeliste seiklustega. Tema kirkavärvilised koomiksid lõhnasid meeldivalt. Üks ohvitser (major või kapten Muddy) võeti kostile villasse, mille kaks peretütart olid mu kooliõed. Kohtasin teda nende aias, kus mõned kapten Muddy ümber kogunenud daamid ajasid algelises prantsuse keeles juttu. Ka kapten Muddy purssis prantsuse keelt. Minu esimene pilt Ameerika vabastajaist — pärast paljusid mustades särkides plasse nägusid — oligi selline, et kollakasrohelise mundriga must haritud mees ütleb: “Oui, merci beaucoup, Madame, moi aussi j’aime le champagne…” Šampanjat kahjuks polnud, aga kapten Muddy käest sain oma elu esimese tüki närimiskummit, mida ma mälusin päev õtsa. Ööseks panin kämbu veeklaasi, et ta oleks ka järgmisel päeval värske.

Maikuus saime kuulda, et sõda on läbi. Rahu tekitas minus iseäraliku tunde. Mulle oli öeldud, et lakkamatu sõdimine on Itaalia nooruki normaalne seisund. Järgnevail kuudel avastasin, et vastupanuliikumine pole üksnes kohalik, vaid kogu Euroopat hõlmav nähtus. Õppisin tundma uusi, erutavaid sõnu nagu résau, maquis, armée secrete, Rote Kapelle, Varssavi geto. Nägin esimesi fotosid holokaustist ja mõistsin selle tähendust, enne kui teadsin sõna. Taipasin, millest meid vabastati.

*

Itaalias on tänapäeval inimesi, kes kahtlevad, kas vastupanuliikumine sõja kulgu tõsiselt mõjutas. Minu põlvkonna seisukohalt on see küsimus asjakohatu: meie mõistsime otsekohe vastupanuliikumise kõlbelist ja psühholoogilist tähendust. Meile oli uhkuseasi teada, et meie, eurooplased, ei jäänud vabastamist ootama, käed rüpes. Ja noortele ameeriklastele, kes maksid meie vabaduse taastamise eest oma verega, oli tähtis teada, et tulejoone taga on eurooplased, kes tasuvad oma võlga ette.

Itaalias on tänapäeval neid, kes ütlevad, et vastupanuliikumise müüt on kommunistide vale. Vastab tõele, et kommunistid kasutasid vastupanu ära nii, nagu oleks see nende isiklik omand, kuna nad mängisid selles peaosa; aga mina mäletan, et oli olemas mitut värvi rättidega partisane. Öösiti surusin kõrva vastu raadiot — aknad olid suletud, pimendamine täitis väikese ruumi raadio ümber üksildase helendava nimbusega — ja kuulasin teateid, mida “Londoni Hääl” partisanidele saatis. Need olid ühtaegu krüptilised ja poeetilised (“Ja päike tõuseb”, “Roosid puhkevad õitsema”) ja nende enamik oli “messaggi per la Franchi”. Keegi sosistas mulle kõrva, et Franchi on Loode-Itaalia kõige võimsama salavõrgu juht, legendaarselt vapper mees. Franchist sai mu kangelane. Franchi (õige nimega Edgardo Sogno) oli monarhist ja nii äge antikommunist, et pärast sõda liitus ta üpris parempoolsete rühmitustega ning teda süüdistati osavõtus tagurlikust riigipöördekatsest. Ja mis siis? Sogno jääb ikkagi mu lapsepõlve unelmate kangelaseks. Vabastamine oli erinevate tõekspidamistega inimeste ühine üritus.

Itaalias on tänapäeval neidki, kes ütlevad, et vabastussõda oli traagiline lõhestumise aeg ning me kõik vajame rahvuslikku leppimist. Nende hirmsate aastate mälestus tuleks maha suruda, refouler, verdrängen. Aga Verdrängung tekitab neuroosi. Kui lepitus tähendab kaastunnet ja tähelepanu kõigi vastu, kes heas usus omaenda sõda pidasid, siis andeks anda ei tähenda unustada. Ma võin ju möönda, et Eichmann uskus oma missioonisse siiralt, aga ma ei saa öelda: “Tead mis, tule õige tagasi ja hakka uuesti pihta.” Oleme olemas selleks, et mitte unustada ja pühalikult öelda, et “nemad” ei tohi uuesti pihta hakata.

Aga kes on “nemad”?

Kui me mõtleme tagasi totalitaarsetele valitsustele, kes Euroopat enne Teist maailmasõda juhtisid, kipume kergekäeliselt ütlema, et muutunud ajaloolises olukorras on neil raske samal kujul uuesti esile tõusta. Kuivõrd Mussolini fašism põhines karismaatilise juhi ideel, korporatiivsusel, Rooma imperiaalse saatuse utoopial, imperialistlikul tungil uusi maid vallutada, haavatud rahvustundel, kogu rahvuse mustadesse särkidesse unifitseerimise ideaalil, parlamentaarse demokraatia väljapraakimisel ja antisemitismil, siis pole minulgi raske kinnitada, et tänapäeva Itaalia Alleanza Nationale‘l, mis on sündinud sõjajärgsest fašistlikust parteist MSIst ja on kahtlemata parempoolne partei, on praegu õige vähe ühist endise fašismiga. Kui samas vaimus jätkata, siis ehkki ma pole siin-seal Euroopas, kaasa arvatud Venemaal tärganud natsismilaadsete liikumiste vastu erilist huvi ilmutanud, ei usu ma, et natsism saaks oma esialgsel kujul üldrahvusliku liikumisena uuesti esile tõusta.

Ja ometi: poliitilised režiimid võib kukutada ning ideoloogiad arvustamisele võtta ja hüljata, aga režiimi ja tema ideoloogia taga seisab mõtte- ja tundelaad, hulk kultuuritavasid, hämaraid instinkte ja põhjatuid impulsse. Kas ikka veel üks tont käib mööda Euroopat (teistest maailmajagudest rääkimata)?

*

Ionesco on kunagi öelnud, et “loevad üksnes sõnad ja kõik muu on tühipaljas loba”. Keelelised tavad on tihtipeale põhiliste tunnete tähtsad sümptomid. Niisiis tasub küsida, miks mitte üksnes vastupanuliikumisest, vaid üldse Teisest maailmasõjast räägitakse enamasti kui fašismivastasest võitlusest. Hemingway “Kellele lüüakse hingekella” üle lugedes avastate, et Robert Jordan samastab oma vaenlasi fašistidega, kuigi peab silmas Hispaania falangiste. Ja FDR arvas, et “Ameerika rahva ja tema liitlaste saabuv võit on võit fašismi ja despotismi minevikuvarju üle, mida fašism esindab”.

Teise maailmasõja ajal nimetati Hispaania sõjas osalenud ameeriklasi “enneaegseteks antifašistideks” — mis tähendas seda, et neljakümnendail aastail oli iga hea ameeriklase kõlbeline kohus Hitleri vastu võidelda, aga liiga varajasel, kolmekümnendail aastail toimunud võitlusel Franco vastu oli hais küljes, sest sellega tegelesid peamiselt kommunistid ja teised vasakpoolitsejad… Miks sõimasid Ameerika radikaalid kolmkümmend aastat hiljem politseinikku, kellele nende suitsetamiskombed ei meeldinud, fašistlikuks seaks? Miks ei öelnud nad “cagoulardlik siga”, “falangistlik siga”, “ustašisiga”, “kvislingisiga” või “natslik siga”?

“Mein Kampf” on tervikliku poliitilise programmi manifest. Natsismil oli oma rassi- ja valitud aaria rahva teooria, mandunud kunsti, entartete Kunst’i täpne määratlus, valitsemistahte ja üliinimese filosoofia. Natsism oli resoluutselt ritsiusu-vastane ja uuspaganlik, kuna Stalini dialektiline materialism (Nõukogude marksismi ametlik versioon) oli räigelt materialistlik ja ateistlik. Kui mõelda totalitarismi all režiimi, mis allutab üksikisiku iga teo riigile ja selle ideoloogiale, siis olid niihästi natsism kui ka stalinism tõelised totalitaarsed režiimid.

Itaalia fašism oli mõistagi diktatuur, aga ta polnud täiesti totalitaarne, ja mitte oma leebuse tõttu, vaid pigem oma ideoloogia filosoofilise nõrkuse pärast. Vastupidi üldlevinud arusaamale polnud Itaalia fašismil oma filosoofiat. Mussolini signatuuriga fašismiartikli Treccani Encyclopedia’s oli kirjutanud või põhiliselt inspireerinud Giovanni Gentile, aga selles kajastub hilishegeliaanlik absoluutse ja eetilise riigi käsitus, mida Mussolini kunagi päriselt ei taibanud. Mussolinil puudus filosoofia, tal oli üksnes retoorika. Ta oli esialgu võitlev ateist, aga hiljem kirjutas alla kokkuleppele kirikuga ja tervitas piiskoppe, kes õnnistasid fašistlikke vimpleid. Usutava legendi järgi palunud ta ükskord oma varajastel kirikuvastastel aastatel, et Jumal ta oma olemasolu tõestuseks kohapeal maha lööks. Hiljem kasutas Mussolini kõnedes alati Jumala nime ega vaielnud vastu, kui teda nimetati jumaliku ettenägevuse saadikuks.

*

Itaalia fašism oli esimene Euroopa riigis kehtestatud parempoolne diktatuur, mis kõigile hilisematele samalaadsetele liikumistele Euroopas oli omamoodi arhetüübiks. Itaalia fašism oli esimene, millel oli oma sõjaväeline liturgia, rahvaluule, isegi riietumisviis — ta oli oma mustade särkidega hoopis mõjukam kui Armani, Benetton või Versace seda iial suudavad. Teised fašistlikud liikumised tekkisid alles kolmekümnendail aastail — Suurbritannias eesotsas Mosleyga, samuti Lätis, Eestis, Leedus, Poolas, Ungaris, Rumeenias, Bulgaarias, Kreekas, Jugoslaavias, Hispaanias, Portugalis, Norras ning isegi Lõuna-Ameerikas. Just Itaalia fašism viis paljud Euroopa liberaalsed juhid veendumusele, et uus režiim teostab huvitavat sotsiaalset reformi ning pakub mõõdukat revolutsioonilist alternatiivi kommunismiohule.

Ometi ei näi ajalooline prioriteet mulle küllaldane põhjus seletamaks, miks on sõna “fašism” muutunud sünekdohhiks, see tähendab sõnaks, mida saab kasutada erisuguste totalitaarsete liikumiste kohta. See ei johtu sellest, nagu sisaldanuks fašism iga hilisema totalitarismivormi kõiki osiseid nii-öelda puhtaimal kujul. Vastupidi, fašismil puudus puhas kuju. Fašism oli laialivalguv totalitarism, mitmesuguste filosoofiliste ja poliitiliste ideede kollaaž, vastuolude sasipundar. Kas on võimalik kujutleda tõeliselt totalitaarset liikumist, mis suudab endas ühendada monarhia ja revolutsiooni, kuningliku sõjaväe ja Mussolini isikliku milizia, kirikule tagatud eesõigused ja vägivalda ülistava riikliku hariduse, täieliku riikliku kontrolli ja vabaturu? Sündides hooples fašistlik partei, et ta kehtestab uue revolutsioonilise korra; aga tema rahastajad olid kõige konservatiivsemad maaomanikud, kes ootasid hoopis kontrrevolutsiooni. Esialgu oli fašism vabariiklik. Sellest hoolimata vandus ta kakskümmend aastat truudust kuninglikule perekonnale, samal ajal kui duce (vaieldamatu Ülim Juht) käis käsikäes kuningaga, kellele ta pakkus ka keisri tiitlit. Aga kui kuningas 1943. aastal Mussolinile ust näitas, koondus partei kahe kuu pärast Saksamaa toel jälle “sotsiaalse vabariigi” lipu alla, lastes uuesti käiku vana revolutsioonilise stsenaariumi, mida nüüd ehtisid peaaegu jakobiinlikud ülemhelid.

Oli üksainus natslik arhitektuur ja üksainus natslik kunst. Kui natside arhitekt oli Albert Speer, polnud enam kohta Mies van der Rohele. Ning kui Stalini võimu all oli õigus Lamarckil, polnud enam kohta Darwinile. Muidugi leidus Itaalias fašistlikke arhitekte, aga nende pseudokolosseumide lähistel kerkis rohkesti Gropiuse moodsast ratsionalismist inspireeritud hooneid.

Polnud olemas fašistlikku Ždanovit, kes oleks rangelt kindlaks määranud kultuuri põhisuuna. Itaalias oli kaks tähtsat kunstiauhinda. Premio Cremona‘t jagas fanaatiline ja harimatu fašist Roberto Farinacci, kes propageeris kunsti propaganda osana. (Meenuvad selliste allkirjadega maalid nagu “Kuulates raadiost duce kõnet” või “Fašismi loodud vaimuseisundid”.) Premio Bergamo‘t spondeeris haritud ja arukalt tolerantne fašist Giuseppe Bottai, kes kaitses niihästi kunst kunsti pärast kontseptsiooni kui ka mitmeid avangard-kunsti avaldusi, mis Saksamaal olid mandunute ja krüptokommunistlikena keelatud.

Rahvuspoeet oli D’Annunzio — keigar, kes Saksa- või Venemaal oleks mahalaskmisele saadetud. Režiimi laulikuks peeti teda rahvusluse ja kangelasekultuse tõttu, aga tegelikult oli ta läbi imbunud sajandilõpu prantsuse dekadentsi mõjudest.

Või võtkem futurism. Võiks arvata, et seda peeti koos ekspressionismi, kubismi ja sürrealismiga entartete Kunst’i näiteks. Aga varased itaalia futuristid olid rahvuslased; esteetilistel põhjustel pooldasid nad Itaalia osalemist Esimeses maailmasõjas; nad ülistasid kiirust, vägivalda ja riski, mis kõik tundusid mingil kombel seostuvat fašistide noorusekultusega. Kuigi fašism samastas ennast Rooma impeeriumiga ja taastas talupoeglikud traditsioonid, nimetati Marinetti (kes kuulutas, et auto on Samotrake Nikest ilusam ja tahtis koguni kuuvalguse hävitada) ometi Itaalia Akadeemia liikmeks, mis suhtus kuuvalgusesse ülima aupaklikkusega.

Paljud tulevased partisanid ja kommunistliku partei intellektuaalid said koolitust GUFis, fašistlike üliõpilaste ühenduses, mis pidi olema fašistliku kultuuri hälliks. Neist klubidest tuli omamoodi intellektuaalne sulatusahi, kus uued ideed ringlesid ilma mingi ideoloogilise suunamiseta. Mitte seda, et parteilased olnuksid radikaalse mõtte vastu sallivad, aga vähestel neist oli intellektuaalseid võimeid, et seda kontrolli all hoida.

Nende kahekümne aasta jooksul kujunes vastukaaluks režiimi ülespuhutud stiilile Montale ja teiste “Ermetici” rühmaga seotud kirjanike luule ning kirjanikel lubati elevandiluust tornis oma kirjanduslikku protesti avaldada. “Ermetici” luuletajate meeleolu oli täpselt vastupidine fašistide optimismi- ja kangelasmeele kultusele. Režiim kannatas nende valjuhäälse, ehkki ühiskondlikult tühise ketserluse välja, sest fašistid ei pööranud niisugusele salakeelele lihtsalt tähelepanu.

See kõik ei tähenda, et Itaalia fašism oli salliv. Gramsci pandi kuni surmani vanglasse; opositsioonijuhid Giacomo Matteotti ja vennad Rossellid mõrvati; vaba ajakirjandus hävitati; ametiühingud saadeti laiali ja poliitilisi teisitimõtlejaid hoiti kaugetel saartel. Seadusandlikust võimust sai tühipaljas fiktsioon ja täitevvõim (mis juhtis niihästi õigusemõistmist kui ka massiteavet) kehtestas otseselt uusi seadusi, sealhulgas rassipuhtust nõudvaid seadusi (Itaalia formaalne žest holokausti toetuseks).

*

Vastuoksuslik pilt, mida ma kirjeldan, polnud sallivuse, vaid poliitilise ja ideoloogilise peataoleku tulemus. Aga see peataolek oli jäik, segadus struktureeritud. Fašism oli filosoofiliselt liigestest lahti, aga emotsionaalselt mõningates arhetüüpsetes alustes tugevasti kinni.

Nii olemegi jõudnud minu teise teema juurde. Oli üksainus natsism. Me ei saa Franco hüperkatoliiklikku falangismi natsismiks pidada, sest natsism on põhialuselt paganlik, polüteistlik ja ristiusu-vastane. Aga fašismi nime kandvat mängu saab mängida mitut moodi, ilma et mängu nimi muutuks. Selline arusaam fašismist sarnaneb Wittgensteini arusaamaga mängust. Mäng võib olla võistlus või seda mitte olla, mäng võib huvi pakkuda ühele või mitmele isikule, mäng võib nõuda erioskusi või neid mitte nõuda, mängu võib kaasata raha või seda mitte kaasata. Mänge on mitmesuguseid ja neil on üksainus “perekonnatunnus”, nagu Wittgenstein on öelnud. Vaadelgem järgnevat järjendit:

1 2 3 4

abc bcd cde def

Oletagem, et tegemist on poliitiliste rühmituste reaga, milles esimest rühmitust iseloomustavad tunnused abc, teist rühmitust tunnused bcd ja nõnda edasi. Teine rühmitus sarnaneb esimese rühmitusega, sest neil on kaks ühistunnust; samal põhjusel sarnaneb kolmas rühmitus teisega ja neljas kolmandaga. Pandagu tähele, et ka kolmas rühmitus sarnaneb esimese rühmitusega (neil on ühine tunnus c). Kõige huvipakkuvamat juhtumit esindab neljas rühmitus, mis ilmselt sarnaneb teise ja kolmandaga, aga millel pole ühtki ühistunnust esimese rühmitusega. Aga et tegemist on katkematu kahanevate sarnasuste reaga esimese ja neljanda rühmituse vahel, tekib omamoodi petlik ülekanne, perekonnasarnasus neljanda ja esimese rühmituse vahel.

Fašismist sai kõikehaarav termin, sest fašistliku režiimi tunnuste hulgast võib eemaldada ühe või mitu tunnust, aga režiim jääb ikkagi fašistlikuks. Võtke fašismilt imperialism ja te saate ikkagi Franco või Salazari. Võtke temalt kolonialism ja te saate ikkagi Balkani ustaššide fašismi. Lisage Itaalia fašismile radikaalne kapitalismi ründamine (mis Mussolinit kunagi ei köitnud) ja te saate Ezra Poundi. Lisage talle keldi mütoloogia ja müstilise graali kultus (ametlikule fašismile täiesti tundmatud) ja te saate ühe kõige auväärsema fašismiguru Julius Evola.

Aga kogu sellest segadikust hoolimata arvan, et on võimalik visandada nende tunnuste nimekiri, mis on tüüpilised igikestvale fašismile või põlisfašismile, kui seda nii võib nimetada. Neid tunnuseid ei saa süsteemiks korrastada; paljud on üksteisega vastuolus ning on samamoodi tüüpilised mõnele muule despotismile või fanatismile. Aga piisab sellest, kui üks tunnus on olemas, et selle ümber saaks kalgestuda fašism.

1. Põlisfašismi esimene tunnus on traditsioonikultus. Traditsioonimeelsus on mõistagi fašismist palju vanem. Ta pole iseloomulik mitte üksnes kontrrevolutsioonilisele katoliiklikule mõttele pärast Prantsuse revolutsiooni, vaid on sündinud juba hilishellenistlikul ajastul vastukaaluks klassikalisele kreeka ratsionalismile. Vahemere piirkonnas hakkasid erineva usutunnistusega inimesed (enamik neist tunnistas vabatahtlikult Rooma jumalaid) unelema inimajaloo koidikul saadud ilmutusest. Ilmutus oli traditsionaalse müstika järgi kauaks ajaks jäänud unustatud keelte varju — egiptuse hieroglüüfidesse, keldi ruunidesse, vähetuntud Aasia alade kirjarullidesse.

Uus kultuur pidi olema sünkreetiline. Sünkretism pole pelgalt “mitmesuguste usu või praktika vormide kombinatsioon”, nagu sõnaraamat väidab; see kombinatsioon peab võimaldama vastuolusid. Igas algsõnumis on kübeke elutarkust, ja kui näibki, et nad väidavad erinevaid või ühtesobimatuid asju, johtub see üksnes sellest, et nad kõik vihjavad ühele ja samale ürgsele tõele allegooriliselt.

Järelikult pole õppimisest kasu. Tõde on ükskord juba igaveseks välja öeldud ja meil jääb üle üksnes tema hämarat sõnumit tõlgendada.

Tarvitseb vaid pilk heita mingi fašistliku liikumise õppekavale, et peamised traditsioonimeelsed mõtlejad üles leida. Natside gnoosis toitus traditsionaalsetest, sünkretistlikest ja okultsetest elementidest. Julius Evola, Itaalia uusparempoolsete mõjukaim teoreetiline allikas, on kokku sulatanud Püha Graali ja “Siioni tarkade protokollid”, alkeemia ning Saksa Rahva Püha Rooma impeeriumi. Juba see fakt iseendast, et Itaalia parempoolsed on oma avarapilgulisuse osutamiseks äsja oma õppekava laiendanud, arvates sinna De Maistre’i, Guenoni ja Gramsci teosed, on selge sünkretismi näide.

Kui tuhnida Ameerika raamatukaupluste riiulitel, millel on silt New Age, leiab sealt isegi Püha Augustinuse teoseid, kes ju polnud fašist, niipaljukest kui mina tean. Aga Püha Augustinuse ja Stonehenge’i kombinatsioon — see on küll põlisfašismi sümptom.

2. Traditsioonimeelsus toob kaasa vastuseisu modernismile. Niihästi fašistid kui ka natsid olid armunud tehnikasse, kuigi traditsionaalsed mõtlejad lükkavad selle kui vaimsete püsiväärtuste eituse tavaliselt tagasi. Ja ehkki natsism oli oma tööstuslikele saavutustele uhke, oli tema modernism pelgalt verele ja mullale (Blut und Boden) toetuva ideoloogia pealispind. Vastuseisu tänapäeva maailmale maskeeriti vastuseisuga kapitalistlikule elulaadile, aga peaasjalikult tähendas see ikkagi vastuseisu l789. (ja mõistagi 1776.) aasta vaimule. Valgustust, mõistuseaega peetakse uusaegse rikutuse alguseks. Selles mõttes võib põlisfašismi määratleda ka irratsionalismina.

3. Irratsionalistlik on ka kultus, mis hindab tegevust tegevuse pärast. Tegevus on juba iseenesest kaunis ja tegutseda tuleb, enne kui kaalutlema hakkad või ka ilma kaalutlemata. Mõtlemine on üks emaskulatsiooni vorme. Seetõttu on mõtlemine kahtlane, kuna ta on samastatav kriitilise hoiakuga. Umbusk intellektuaalse maailma vastu on alati olnud põlisfašismi sümptomeid, alates Göringile omistatavast lausest (“Kui ma kuulen sõna “kultuur”, haarab mu käsi püstoli järele”) ja lõpetades selliste sagedaste väljenditega nagu “mandunud intellektuaalid”, “munapead”, “viljatud snoobid”, “ülikoolid on punaste pesad”. Ametlikud fašistide intellektuaalid tegelesid peaasjalikult moodsa kultuuri ja liberaalse intelligentsi ründamisega, kes on reetnud traditsioonilised väärtused.

4. Ükski sünkreetiline usutunnistus ei talu kriitilist analüüsi. Kriitiline vaim eritleb, aga eritlemine on modernismi märk. Uue aja kultuuris tõstab teadlaskond teadmiste täiendamise teena esile erimeelsust. Põlisfašismi seisukohalt on erimeelsus reetmine.

5. Muu hulgas on erimeelsus mitmekesisuse märk. Põlisfašism kasvatab ja otsib üksmeelt, kasutades ära loomuliku hirmu erinevuste ees ja seda teravdades. Fašistlik või eelfašistlik liikumine tõmbab ligi kõigepealt võõramaalaste vastaseid. Nõnda on põlisfašism kindlapiiriliselt rassistlik.

6. Põlisfašism kasvab välja isiklikust või ühiskondlikust pettumusest. Just seetõttu oli ajaloolise fašismi üks tüüpilisemaid tunnuseid pettunud keskklassi peibutamine, selle klassi poole pöördumine, kes kannatas majanduskriisi või poliitilise alandatuse tunde käes ja keda madalamate sotsiaalsete kihtide surve hirmutas. Tänapäeval, kui vanad “proletaarlased” hakkavad väikekodanlasteks muutuma (ja lumpen on poliitikaareenilt suurelt jaolt kadunud), leiab homse päeva fašism oma publiku selle uue enamuse hulgast.

7. Inimestele, kes tunnevad, et nad on selge poliitilise identiteedi kaotanud, ütleb põlisfašism, et neil on üksainus ja üpris lihtne eesõigus — nad on sündinud just sellel maal. Siin peituvad natsionalismi juured. Rahvusele aga saavad identiteedi anda ainult tema vaenlased. Niisiis on põlisfašistliku hingeelu aluseks sundkujutelm vandenõust, mis võib olla ka rahvusvaheline. Liikumise pooldajad peavad tundma, et nad on ümber piiratud. Kõige lihtsam on vandenõuga hakkama saada ksenofoobia abil. Aga vandenõu peab ühtlasi tulema seestpoolt: parimaks märklauaks on tavaliselt juudid, kellel on see eelis, et nad on korraga sees ja väljas. Ameerika Ühendriikides on silmapaistvaks vandenõu kinnismõtte näiteks Pat Robertsoni “Uus maailmakord”, aga nagu äsja nägime, leidub palju teisigi näiteid.

8. Liikumise pooldajad peavad tundma, et neid alandab tervis ja jõud, millega vaenlane hoopleb. Juba poisikesest peast õpetati mind inglasi pidama rahvaks, kes sööb viis korda päevas. Nad sõid sagedamini kui itaallased, kes olid vaesed, aga pidasid mõõtu. Juudid on jõukad ja toetavad üksteist oma salavõrgu kaudu. Ometi peavad pooldajad olema veendunud, et nad suudavad vaenlasi alistada. Niisiis on retoorilise fookuse pideva nihutamise tõttu vaenlased ühtaegu üleliia tugevad ja üleliia nõrgad. Fašistlikud valitsused on määratud sõjad kaotama, sest nad on juba loomu poolest võimetud vaenlase jõudu objektiivselt hindama.

9. Põlisfašism ei tunnista võitlust olemasolu eest, vaid olemasolu ongi seesama mis võitlus. Seega patsifism mängib vaenlasega kokku. Ja see on halb, sest elu on permanentne sõda. Aga see toob omakorda kaasa Armageddoni kompleksi. Et vaenlased tuleb purustada, peab toimuma otsustav lahing, ja pärast seda hakkab meie liikumine maailma valitsema. Aga seesugune “lõplik lahendus” vihjab tulevasele rahuajale, kuldajastule, mis räägib vastu permanentse sõja põhimõttele. Ühelgi fašistlikul juhil pole õnnestunud seda vastuolu lahendada.

10. Iga tagurliku ideoloogia iseloomulik tahk on elitism, kuivõrd selline ideoloogia on fundamentaalselt aristokraatlik, ning aristokratism ja sõjaline elitism viitab julmalt nõrkade põlgamisele. Põlisfašism saab toetada üksnes rahvalikku elitismi. Iga kodanik kuulub maailma parima rahva hulka, partei liikmed on parimad kodanike hulgast, igast kodanikust võib (või peaks) saama partei liige. Aga patriitse ilma plebeideta ei saa olla. Õigupoolest Juht, kes teab, et võim pole talle demokraatlikult antud, vaid on jõuga võetud, taipab sedagi, et kogu ta jõud tugineb rahvahulkade nõrkusele; rahvahulgad on nii nõrgad, et vajavad ja on ära teeninud valitseja. Et inimrühmad on korrastatud hierarhiliselt (sõjaväe eeskujul), põlgab iga alam valitseja oma alluvaid, ja neist põlgab igaüks omakorda oma alamaid. See kindlustab massielitismi tunnet.

11. Niisuguse väljavaatega kasvatatakse kõiki kangelaseks. Igas mütoloogias on kangelane erandlik olend, aga põlisfašistlikus ideoloogias on kangelaslikkus normiks. Sangarikultus on otseselt seotud surmakultusega. Pole juhus, et falangistide juhtlauseks oli “Viva la Muerte” (elagu surm). Mittefašistlikus ühiskonnas öeldakse võhiklikule avalikkusele, et surm on ebameeldiv, aga talle tuleb väärikalt vastu minna; usklikele öeldakse, et surm on valuline tee üleloomuliku õnneni jõudmiseks. Põlisfašistlik sangar, vastupidi, ihaldab kangelassurma, mis on kuulutatud parimaks tasuks kangelasliku elu eest. Põlisfašistlik kangelane ootab kärsitult surma. Oma kärsituses saadab ta tihtipeale surma teisi inimesi.

12. Et niihästi permanentset sõda kui ka kangelasmeelt on raske mängida, nihutab põlisfašist oma valitsemistahte seksuaalalale. Siit pärineb machismo (mis tähendab nii naiste alavääristamist kui ka sallimatust hälbivate seksuaaltavade vastu ja nende hukkamõistu, alates sugulisest karskusest ja lõpetades homoseksualismiga). Aga et sekski on raske mäng, püüab põlisfašistlik kangelane mängida relvadega — sellest saab ersatsfalliline toiming.

13. Põlisfašism põhineb selektiivsel, võiks isegi öelda kvalitatiivsel populismil. Demokraatias on kodanikel isiklikud õigused, aga kodanikkonna kui terviku poliitiline mõju on üksnes kvantitatiivne — üksik allub enamuse otsustele. Aga põlisfašismi jaoks pole üksikisikutel üksikisikutena õigusi ja rahvas moodustab kvaliteedi, monoliitse üksuse, mis väljendab Ühist Tahet. Et ühelgi suurel inimhulgal ei saa ühist tahet olla, siis taotleb Juht olla selle tõlgendaja. Delegeerimisjõust ilma jäänud kodanikud ei tegutse; neilt nõutakse ainult rahva osa täitmist. Nii on rahvas üksnes teatraalne fiktsioon. Et leida kvalitatiivse populismi kohta head näidet, pole enam vaja Piazza Veneziat Roomas ega Nürnbergi staadioni. Meie tulevik kuulub televisiooni- või internetipopulismile, milles valitud kodanike rühma emotsionaalseid reaktsioone saab esitada Rahva Hääle pähe.

Kvalitatiivse populismi tõttu peab põlisfašism vastustama “mädasid” parlamentaarseid valitsusi. Üks esimesi Mussolini lauseid Itaalia parlamendis oli: “Selle kurdi ja pimeda koha muudan ma oma maniipulite välilaagriks” — maniipul oli traditsioonilise Rooma leegioni allüksus. Tõepoolest, ta leidiski oma maniipulitele otsekohe parema ulualuse, aga pisut hiljem saatis parlamendi ikkagi laiali. Seal, kus poliitik paneb kahtluse alla parlamendi legitiimsuse, sest see ei esinda enam Rahva Häält, lehkab alati põlisfašismi järele.

14. Põlisfašism kõneleb uuskeelt. Uuskeele leiutas Orwell romaanis “1984” ingsotside, Inglise sotsialismi ametliku keelena. Aga põlisfašismi tunnused on ühised mitmesugustele diktatuuri vormidele. Kõigis natside ja fašistide õpikutes kasutati kärbitud sõnavara ja algelist süntaksit, et piirata keeruka ja kriitilise arutluse instrumentaariumi. Aga peame olema valmis ka teistsuguseid uuskeeli ära tundma, isegi kui nad on võtnud populaarse talk show näiliselt süütu kuju.

*

27. juuli hommikul 1943 öeldi mulle, et raadiouudiste andmeil on fašism langenud ja Mussolini vahi alla võetud. Kui ema saatis mind ajalehti ostma, panin tähele, et lähima kioski ajalehtedel olid erinevad pealkirjad. Veel enam, pärast pealkirjade lugemist sain aru, et iga leht räägib ise juttu. Ostsin ühe juhusliku lehe ja lugesin esiküljelt viie või kuue partei poolt alla kirjutatud teadet — nende hulgas kristlikud demokraadid, kommunistlik partei, sotsialistlik partei, Partito d’Azione ja liberaalne partei.

Seni olin uskunud, et igal maal on üks partei ja Itaalias on selleks Partito Nazionale Fascista. Nüüd hakkasin avastama, et Itaalias võib ühtaegu tegutseda mitu erakonda. Et ma olin taibukas poiss, sain otsekohe aru, et nii paljud parteid ei saanud sündida üleöö ja nad on mõnda aega eksisteerinud salaorganisatsioonidena.

Rindeteade tähistas diktatuuri lõppu ja vabaduse — sõnavabaduse, ajakirjandusvabaduse, ühinemisvabaduse tagasitulekut. Neid sõnu — “vabadus”, “diktatuur”, “õigused” — lugesin esmakordselt elus. Nende uudsete sõnade mõjul sündisin uuesti vaba lääne inimesena.

Peame olema valvel, et nende sõnade taju jälle ei ununeks. Põlisfašism ümbritseb meid endiselt, vahel ka erarõivais. Meil oleks palju lihtsam, kui maailmaareenile ilmuks keegi, kes ütleks: “Ma tahan Auschwitzi väravad jälle valla lüüa, ma tahan, et mustsärklased Itaalia väljakutel jälle paraadi korraldaksid.” Aga elu pole nii lihtne. Põlisfašism võib naasta ilmsüütuis valerõivais. Meie kohus on tal hilbud maha rebida ja igal uuel juhul uuesti näpuga näidata — iga päev, igas maailmajaos. Tasub meenutada Franklin Roosevelti sõnu 4. novembrist 1938: “Ma söandan väljakutsuvalt väita, et kui Ameerika demokraatia lakkab elava jõuna edasi liikumast, kui ta lakkab otsimast nii päeval kui ööl rahumeelseid teid meie kodanike enamiku hüvanguks, siis võtab meie maal võimust fašism.” Vabadus ja vabastamine on ülesanded, mis ei lõpe iialgi.

Lõpetaksin Franco Fortini luuletusega:

Sillakäsipuu kätes
Nende pead kes on poodud
Mullidena keeb lättes
Nende sülg kes on poodud.

Prügitavad basaari
Nende küüned kes hukat
Katavad heinakaari
Nende hambad kes hukat.

Õhusse, kivisse hambad suruda
Liha luudel meil enam ei ole
Õhusse, kivisse hambad suruda
Südant rinnus meil enam ei ole.

Tõde kes näinud on koolnute pilkudes
Vabadust kandma kasvab neil jaks
Rusikais käkras on koolnute pihkudes
Õiglane kohus või kättemaks.

* Umberto Eco, Ur-Fascism. The New York Review of Books 22.06.1995, nr 11, lk 12-15
Proosa

Arhibaldi uni

19. veebr. 2016

Mudlum

Arhibald arvas, et ta on vist üles ärganud. Toas oli pime. Ta tegi korra prooviks silmad lahti. Toas oli ikka pime. „Vist on öö veel,“ arvas Arhibald. Võib-olla on ikka veel uni. Kuidas sellest täpselt aru saada, kas oled ärganud või ei ole? Ta kobas käega enda ümber. Vasakul oli sein, paremal tühjus. Kuidas teada, et kui jalad üle voodiääre viskad, kas seal on põrand, või ei midagi? „Niikuinii üks pime kõik, pimedas ei saa arugi, kui ei näe, kuhu astuda.“

Niisiis kooserdas Arhibald uniselt kööki. Katsus korra õueust, ega kass ei taha sisse tulla. Kassi polnud. Ta oli juba kohviveegi tulele pannud, kui sai kuidagi kahtlaselt aru, et pole ta voodist välja tulnud ühtigi. Siis ikka on veel uni edasi, mõtles ta tüdinult. Sedaviisi võib ärkamisega kes teab kui kaua aega minna. Ta tegi prooviks silmad lahti. Toas oli pime. Katsus pea taga seina ja aknalaua äärt, need olid oma koha peal ja õigesti. Kuulda ei olnud mitte midagi, aga ega ei pidanudki olema. Arhibald elas üksinda ühes üsna väheldases majas, mis samuti oli täitsa üksinda keset lagedat maad. Maja ümber muidugi natuke puid oli, aga need ei kohisenud. Vist ei olnud tuult. Ja kui oli pilves ilm, siis polnud ka kuu- ega tähevalgust, mis asjadele kuju annaks.

Arhibald tundis, kuidas tundmatu jõud teda jalast sikutab. Ta tahtis jalga ära tõmmata, aga selle peale lõi sääremarja kange kramp sisse. Nüüd oli päris selge, et asi on tõsine ja täiesti päris ja ta on une käest pääsenud. Ta tõusis voodis istukile, haaras kahe käega jalast kinni ja surus sääre vastu kintsu, et soonvedu järgi annaks. „Oi-oi-oi“ karjus Arhibald päris kõva häälega. Valu oli suur ja keegi nagunii ei kuulnud. Karjuda võis südamerahus.

Ettevaatlikult pani ta jalad maha ja ajas ennast käte najal püsti, kobas siis voodiotsa järele ja püüdis astuda. Jalg oli päris valus ja selle peale oli nõrk toetada.

„Häda ja viletsus,“ pomises Arhibald poolihääli. Ta oli harjunud, et igalt poolt valutab. Eriti selg. See näris alalõpmata ja ei lasknud teda enam ilma peale hulkuma. Ta ei mäletanudki, kuidas maailm välja nägi. Muidugi, nii kaugele kui silm ulatas, oli kõik üsna endistviisi, vanad kuused värava juures ja selle taga suur lahmakas lagedat luhamaad, silmapiiril metsa tume viirg. Täpselt sama pilt oli igal pool, kuhu ilmakaarde ka ei vaata, ikka lõpetasid metsalaamad ilmaringi tumedalt ja otsustavalt.

Arhibaldi kodu nägi välja selline – tilluke köök, köögis pliit ja pliidi soemüüri taga väikeses toas voodi. Voodi oli otsapidi aknalaua all, pidi ette vaatama, et pead ära ei lööks. Majas oli veel tube, aga sinna ta peaaegu kunagi ei läinud, need olid külmad toad. Külmades tubades olid asjad, mida väga harva tarvis oli. Peaaegu mitte kunagi. Mida teeb Arhibald vana Singer-masinaga? Millel pealegi hooratta rihm katki on.

Üks kord nädalas toodi poest süüa, näljas ta ei olnud. Arhibald pani muna veekeedukannu ja sai kaks asja ühe hoobiga – kõva muna ja kohvivee. Õues oli ikka veel pime. Palju see kell siis on? Väike punane telefon lebas magamistoas riiuli peal. Kell näitas pool kuus. Köögilaes oli vana riidest juhtme otsas mustas bakeliitpesas 40-vatine pirn, üsna kärbsesitane. Köögis oli päris hämar. Ja kaunis külm. Pliit oli vaja kütte panna. Kui toa soojaks saab, siis võib jälle pikali minna. Puid ta hoidis natuke ikka sees varuks, tõi neid kuurist siis, kui selg mõni päev rohkem painduma andis, ja kui ei andnud, siis võttis kõrgema riida pealt.

Kass oli ukse taga, hiir hambus. Ta jooksis sellega kööki tooli alla, kust hakkas varsti kostma kõva krõmpsutamist. Arhibald seda ei kuulnud, ta kuulis ühe kõrvaga ja seda ka ainult siis, kui ta kõrva hääle poole pööras. Karihiiri kass tuppa ei toonud, need pika ninaga triibulised pani ta trepi peale ritta.

„Mis sa tood neid siia näitusele,“ pahandas Arhibald. „Ma pean nad ju perse upakil kokku korjama.“ Kass ei mõistnud sellest jutust mitte midagi, vaatas kollaste punnis silmadega tooli alt ja lakkus mokki. Hiirest polnud küüneotsakestki alles.

„Tubli kass,“ kiitis Arhibald kassi. Enne triibulist volaskit olid kõik kohad hiiresitta täis. Kass oli rahul, viskas ennast lösakile vanamehe jalgade ette maha ja vehkis sabaga. Ta oli selline loom, kes väga külje alla ei pugenud. Vahel tuli küll voodisse ja magas seal ristseliti, kõhu all nii pehme paks ja valge karv, et lihtsalt imesta, aga enamasti siis, kui Arhibald ringi toimetas. Öösel ta hulkus väljas või tukkus köögis pliidisuu ees.

Arhibald pani kassile värsket vett ja natuke krõbinaid, kallas oma kohvile vee peale ja lõi muna noaga pooleks. Koorida ta ei viitsinud ilmaski. Ta jõi aeglaselt kohvi, vahtis mustavasse aknasse ja triikis käega valutavat koiba. Pool päeva oleks juba nagu möödas, aga väljas ei hahetagi. Õigus, tuli tarvis alla teha. Ta tõmbas tabureti pliidile lähemale, koukis vana alumiiniumkulbiga tuha pange ja toppis paar halgu alla. Paberiga oli kitsas käes, üks vana kooliraamat oli kapi peal, mille lehti ta kiskus ja kasetohule abiks pani. Kuidagi nõrk oli olla, pea käis ringi ja tikud kukkusid käest maha, kõik toos puha põrandale laiali.

Raud läks kiiresti soojaks, Arhibald ajas jopi seljast ära ja viskas toolileeni peale. Pani lõunaks supikondid keema. Korra võib nüüd pikali minna, ta lükkas tuhaluugi ukse koomale ja pani potile kaane peale. Vaikselt keeb.

„Ega ma ei maga,“ ütles ta endale, kui ta voodisse heitis. Ja ta ei maganudki, ainult paistis sedamoodi, hingas aeglaselt ja nägu vajus kõrvade poole sirgu. Iga natukese aja tagant, kui tukk tahtis tulla, käis miski nõks ta peast läbi, justkui oleks hing sattunud tühja auku. See oli imelik ja paha tunne, kus muidu mõnusasse äraolemisse tekkis veider jõnksak. Ei olnud halb mõte, ei olnud seljavalu, oli lihtsalt eimiski. Tühi koht olemasolemise sees. Iga kord, kui see tuli, oli Arhibaldil tunne, et surm nüüd koputas. Tegelikult polnud häda midagi.

Kui mitu nõksu niiviisi järjest kuskilt tulid, siis kadus magamiseisu täitsa ära. Oli väsinud küll, aga magada ka ei saanud, sest pärast ühte jõnksu pidi külge keerama, ja pärast teist jälle teise külje peale ja selili ja kõhuli ja igatmoodi ta proovis, aga lõpuks olid kõik luud-liikmed rahutud ja pahased. Nad ei kavatsenudki lõdvestuda.

Arhibald läks suppi vaatama. „Nüüd võib kartulid sisse panna,“ ütles ta kassile, kes magas pliidisoojas ilma ainsagi nõksuta. Kell hakkas üheksa saama ja väljas algas tume, pilvine päev. „Väga unine päev,“ kinnitas Arhibald.

Seep see oligi. Uni oli igal pool, hallis taevas, vanas raagus kases, mis ei viitsinud isegi tuules liikuda, vaid seisis paigal nagu piltpostkaardil. Koltunud rohi lamandus mätastena ja ükski kõrs ei liikunud. Taevas seisis samuti päris paigal ja seal ei olnud üldse pilvi, vaid mingi imelik paks läbipaistmatu lõplikkus. Aeg venis teosammul. Ta oleks parema meelega paigal seisnud, see aeg, ja kuskile ilmanurka magama heitnud. Uniste, uimaste sammudega tolksutas ta oma väljamõeldud minuteid. Arhibald vaatas huviga aknast välja.

„See päev ei saa vist küll kunagi õhtasse.“

On muidugi imelik, et inimene tahab oma päevad õhtale saata, peaks ju olema väga hea, kui aeg seisab paigal ja miski ei saa kunagi mööda. Ometi tegi see veniv unisus haiget ja rusus hirmsasti. Oli täpselt selline tunne, et kogu maailm on täis Arhibalde, ühesuguseid, haige selja ja kassiga vanamehi igaveses sügispäevas.

„Päris jube,“ teatas Arhibald kassile selle mõtte peale. Muidugi sagib päris maailmas inimesi ringi ohtralt nagu batsilluseid, neil on tuhat tegemist ja nende aeg on kiire, kärsitu ja lendab käest. Kuigi seda on päris raske ette kujutada, kui elad üksi ja linnast eemal.

„Mis me siis nüüd teeme,“ küsis ta kassilt. „Paneme raadio mängima.“ Kassi meelest see ei olnud hea mõte, sest Arhibaldi raadio mängis kõige kõvema häälega, mida sai välja kruttida, ja ragises aeg-ajalt hirmsasti. Aga unine vaikus sai paraja litaka ning tõmbus kohkunult koomale. Pliidi all hubises tuli, kastruli kaas plõgises auru käes lõbusalt ja olemine läks täitsa heaks. Arhibald tõmbas poti pliidi nurga peale ja pani kummikud jalga.

„Nüüd läheme õue.“ Kass ajas ennast laisalt püsti, keeras saba rõngasse ja kõndis ukse juurde. Temal ei olnud kunagi igav. Eks ma olen natuke juba kassi moodi, mõtles Arhibald. Õige vähe on veel puudu. Mina olen selline jumala kass, hall ja vana, aga vahest ta ikka sügab mind kurgu alt. Ehk on temal ka selg haige ja kole raske kummardada.

Niisiis marssisid nad aias ringi ja uurisid kõiksugu asju. Õunapuudel oli hulga õunu veel puus, see oli õige kena vaatepilt, kui raagus okstel särasid kollapunased õunapunnid nagu jõulumunad. Õunapuude alused olid ka muidugi õunu täis, poolmädasid ja päris mädasid ja täitsa kõlbulikke. Mida õigupoolest peab üldse nii paljude õuntega tegema? Kelder on mulluseid, ülemulluseid ja veel vanemaid mahlapurke täis. Niisamuti moose, ja keegi neid ju süüa ei tahtnud. Värske õun on hea ja sahvris oli paar kasti igast sordist, aga teadupärast loobib ta kevadel need ikka suurelt jaolt komposti.

„Millegipärast on õunad seal, kus pole inimesi. Ja inimesed seal, kus pole õunu. Aga ju siis kitsed söövad ära,“ arvas Arhibald. Üldiselt ju valitseb veendumus, et üksinduses ja eemal ilmakärast on iseäranis hea tähtsaid mõtteid mõlgutada. Kuigi jumal teab, kelle kohta see õieti käib, sest Arhibald oli peaaegu mõtlemisegi unustanud, polnud, millest mõelda. Kui ainult õuntest, hiirtest ja kassist. Ta tatsas natuke veel ringi, aeg-ajalt kummardudes ja omaette pomisedes. Kas peaks selle põõsa kinni siduma, et lumi ei vajutaks laiali? Või peaks need varred ära lõikama, aga võib ka kevadel, ega vahet pole. Pea otsis asju, mida ära teha, aga tegelikult ei olnud vaja teha peaaegu mitte midagi. Kui ainult natuke puid veel tuppa tuua ja siis suppi süüa ja siis kuulata raadiot ja tukkuda. Õhtuks ei keeda midagi, võtab niisama tüki leiba.

Midagi uut siin ilmas ei olnud õieti oodata ja ometi ootas Arhibald kogu aeg. Oli nii-öelda ooterežiimil. Ootas, et tuleks õhtu, või et oleks juba hommik ja saaks üles tõusta, või ootas, et lumi tuleks maha, või siis, et ta ära sulaks. Kui oli kuiv ja päiksega ilm, siis ootas ta vihma ja kui sadas, siis ootas, et läheks selgeks. Pimeduses ootas ta valgust ja valguses pimedust, elu tüütas teda ja ometi tahtis ta järgmist kevadet näha. Kuigi kevadel oli see häda, et rohi kasvas liiga ruttu, suvel palavusehäda ja pea käis rohkem ringi kui muidu, sügisel oli häda lehtedega ja talvel lumega. Selline aastaringne häda loodusega, sest inimene teadagi peab loodust natuke taltsutama, niitma ja riisuma ja lund lükkama, lihtsalt peab, siin pole vaielda midagi.

Arhibald pani supitaldriku kraanikaussi ja lükkas pliidil siibrid kinni. Siis läks ta pikali, tuba oli soe, viskas ainult jopi jalgade peale ja uni tuli päris kohe. Raadiost lasti moodsaid poplaule, aga teda ei seganud üldse, oli lihtsalt selline mõnus, justkui oleks tuba rahvast täis, vahepeal võttis keegi jutu üles, siis jälle mängiti pilli ja puhuti pasunat, aga Arhibald magas, suu lahti ja nägi unes, et on iseenese kass. Või siis et tema on suur jumal, hea ja lahke, natuke väsinud kõigist maailma asjadest, aga siis on just kõige parem paitada kassi pehmet karva, sasida kõrva tagant ja kui liiga kaua sedasi kassiga mässata, siis ta võib oma kahe valge suure tagumise koivaga põtkima hakata ja hammastega õrnalt käsivart närida, niisama, sõbralikkuse ja tüdimuse märgiks. Käsi oli hiigelsuur, umbes nii suur nagu voodi, milles Arhibald magas, ja peale käe suurt muud ei paistnudki, jumal jäi ise oma käe varju. Arhibald tundis, et ta on üleni karvane, et tal on kikkis kõrvad ja ühe kõrva sees on sälk vanast kaklusest naabri kassiga, kelle vist rebased nahka panid, sest igatahes pole teda ammu näha. Ta ajas mõnuga küüned välja ja tõmbas siis jälle konksu tagasi, nii tubane oli olla, selg ei valutanud, pea ei käinud ringi ja igav ei olnud ka. Arhibaldi vaikne norskamine oli päris nurrumise moodi. Kui ta silmad lõpuks lahti tegi, oli täitsa pime. Ja raadio ragises.

Suu oli nii kuiv, et murdus lausa, selg kange ja jalad tuimad. Ettevaatlikult lükkas ta sääred üle voodiääre rippu, liigutas prooviks natuke varbaid ja tõukas ennast püsti. Pani köögis tule põlema ja jõi otse kraanist vett. Siis läks vaatas, kas kass on ukse taga. Oligi. Hiirega. „Tubli kass,“ pomises Arhibald uniselt. Ta pani jopi selga ja läks poolkülma tuppa teleka ette. Õige varsti oli ta köögis tagasi ja tegi endale leiba hapukoorega.

„Selle päeva oleme täitsa maha vedelenud,“ ütles ta kassile rõõmsalt. „Sina vähemalt püüad hiiri, kuigi keegi ei käse, tule, ma annan sulle vett ja krõbinaid.“

Nad vaatasid külmas toas „Miss Marple’it“ ja uudiseid. Ma olen ise ka päris paras külma toa jaoks, mõtles Arhibald. Veri seisab jalgades, ei käi ringi. Külma tuppa mind lõpuks pannakse ja kui ei panda, on ikkagi külm tuba, sest tuba jahtub ära, kui ma seda ei küta. Nii et minuga läheb ikka veel enam-vähem hästi. Aga mis kassist saab? Sellepärast ei ole mingit sihukest juttu, noomis ta ennast mõttes. Mina elan, niikaua kui kassil mind vaja on. Ja nüüd lähen võtan õhtused rohud ja siis otsime prillid üles ja loeme neid kirjusid lipakaid, mis postiljon toob. Kui ma linna poodi saan, siis ostan sulle elektrihiire. Patareidega. Muidu sul pole talvel midagi teha.

Kass jäi kööginurka vahtima, Arhibald istus voodiserval ja sättis prille ette. Prillisang oli teibiga parandatud ja need jäid peas viltu. Ta vaatas üle igasugused paberid, vanad poeskäigu tšekid, kiskus isegi rohukarbist voldikud välja ja uuris, kas näeb sealt lugeda, aga olid ikka nii pisikeses kirjas, et ei näinud. Ta luges ka lõpmata ühtsama raamatut, Conan Doyle’i „Viimast kummardust“, see oli sirelikarva närakas raamat, piibu ja kaabuga Holmesi pea siluett kaanel. Ta luges iga päev ühe või kaks lehekülge ja hakkas siis jälle otsast peale. Enamasti vajus raamat käest voodi ja seina vahele, kust ta selle järgmisel õhtul jälle välja koukis.

Unes nägi Arhibald seekord pesuehtsat kuradit. See kõndis punases keebis sõjaväe moonavooris, kuldsete kannustega kabjad välkusid keebiserva alt ja ta nägi väga uhke välja selle räbaldunud karja keskel, kus vantsisid langenud naised, mustlaskerjused ja vist ka Arhibald ise, hallis habemetüükas. Ta ei saanud päris kindel olla, kas on ikka tema, sest ega ta täpselt ei teadnud, mihuke ta välja näeb, majas polnud rohkem peegleid kui üks vana laiguline kõige tagumises külmas toas. Ja mis asi sellega siis on, et saab ennast väljastpoolt näha nagu kinos või olla korraga kahes kohas, killavooris ja eemal, pildi serva peal vaatamas? Lagedal külmunud poriga platsil oli püsti aetud paksust vaiba moodi riidest pruun tuttidega telk. Valgus silmapiiril oli kahkjaskollane ja taevas lendasid mustad linnud. Kurat oli imposantne ja tegus, käis muudkui telgist sisse-välja, ta tuules hõljuv keep paisus kui punane puri. Paistis, et keset kaost on temal kõik selge, korras ning igatepidi kontrolli all. Pahareti silmad olid punased, targad ja julged. Ta ei paistnud üldse väsinud. „Tema on küll päris kindlasti olemas,“ mõtles Arhibald unes, „aga kas mina üldse olen veel või ma ainult kujutan endale ette? Seda ei tea vist keegi päris kindlasti öelda.“ Ta tegi korra prooviks silmad lahti. Toas oli muidugi täiesti pime. Selle pimeduse sees hakkas aeglaselt aineks saama Arhibaldi kõhn ja karvane jalg, valutav selg ja pissihäda. Korraks tundus, et natuke eemal pliidi juures justkui midagi punaselt läigatas, nagu oleks kustuvad söed korra tuult saanud. Ta pani väikese sulanud plastmasskupliga lambi põlema ja tõusis istukile. Käis vetsus. Tuli tagasi voodisse. Und ei tulnud tükk aega. Siis aga ikkagi tuli, nagu ta alati tuleb, rahutu, katkendlik, täis sada korda mõeldud mõtteid ning imelikke ja segaseid viirastusi.

Arhibald nägi unes, et ta on teise ringi poes endale saapaid valimas. Ega seal miskit valida polnud, aga pidi proovima, kas mõned käimad on ehk õiget mõõtu. Korraga oli tal selja taga üks kuri tädi, kes õiendas, et jalavarje ei tohi kasutatud peast osta, et jalad on igal inimesel isemoodi ja võõrad kingad on teise inimese jala järgi kantud ja ei sobi muule kui tema omanikule. „Püksid osta, kui tahad, aga kingi mitte ilmaski. Seal võib veel kes teab mis jalaseen sees olla.“ Sellist kasvatuslikku juttu rääkis see ligimestest hooliv naisterahvas. Arhibaldil oli kole piinlik, naise pärast ja enda pärast ka, et ei saa rahus kamasse uurida. Ta pani kapukad käest ja ostis omale siis hoopis triibulise hommikumantli, paksu, sooja, karvase. Pärast sokutas saapad mantli alla ja hiilis võidukalt ühe ostu eest maksmata poest välja. Miks unes nii sageli patuteele minnakse? Päise päeva ajal pole Arhibald kunagi midagi sisse vehkinud, isegi sellist mõttepoega ei ole. Aga praegu oli nihuke himu, et kahmaks terve selle musta plastmassist kassasahtli ja jookseks kandade välkudes uksest välja. Ja üldse võtaks kõiki asju, kohe rebiks puude pealt, võtaks naiste kleite ja seelikuid ja padjapüüre ja heegeldatud linikuid ja kõike seda kopitanud pahna, mida ilmaski vaja ei lähe. Arhibaldil hakkas kuidagi vastik olla, nagu vajuks ta muudkui allapoole ja allapoole, ja ta hakkas unes rabelema. Tekk oli krussis jalgade ümber, pea märg ja süda kloppis.

„Vai, misuke niru uni,“ teatas ta nördinult, kui oli päriselt ärkvele saanud.

Uni on nagu must jõgi, mis voolab läbi elu ja kole raske on sealt igal hommikul kaldale ronida. Ka on ta täis salakavalaid neelukohti, mis imevad endasse ja vaata siis ette, kas üldse saadki veel välja… „Ptüi, mis kurjavaimu rahutu öö, mina pean laskma unerohtu välja kirjutada.“ Ta keeras raadio mängima, et painaja meelest läeks.

Hommik oli taevahalli sisse valgeid auke puhunud, taevas oli lapiline ja meenutas natuke tanguputru. Sellisest võib isegi lund sadama hakata.

Arhibald pani muna veekeedukannu ja lasi kassi õue.
Arhiiv, sisututvustus

Vikerkaar 1-2 2016

3. veebr. 2016

TÜHI & TÄIS – vana ja uus: vaakum, tühisus, eimiski, eitus, absurd, nihilism. Zhuangzi: mittemõtlemine kui mõtlemise algus. Innocentius III inimelu tühisusest (Marju Lepajõe). Daniele Monticelli: Horror vacui ja poliitika alusetus. Alari Allik tühjusest ja seentest. Tõnu Viik filosoofilisest tühjast. William Barrett olematuse maigust. Eneken Laanes inimmina tühjusest Rousseaul ja Gide’il. Alice Kase kaks tühjust (Eik Hermann). Nihilism ja kirjandus (Hasso Krull, Märt Väljataga). Mart Kanguri, Marko Kompuse, Jüri Kolgi jt luulet. Lauri Sommeri, Kai Kase ja Mudlumi jutte. Arvustusi Rein Rauast, Mats Traadist, Alverist ja Lepikust
Artikkel

Poliitika tühisus ja tühjusest võrsuv poliitika

31. jaan. 2016

DANIELE MONTICELLI

Poliitika on tühine. See väide kõlab mitmes vormis ja tähenduses järjest sagedamini nii meedias kui veel värvikamaltki rahvasuus. Meie ajastu terve mõistuse juurde on hakanud kuuluma uus arusaam, nagu oleks poliitika mingisugune väärastav asendustegevus neile, kellel pole midagi paremat teha, muidusööjatele, kes muud ei oska kui lõpmatult kraagelda võimuvõitluses soojade kohtade ja võimaluste jagamise nimel.

Poliitika nõnda tühjenevat kohta üritatakse siis täita või ära kaotada kahel põhimõtteliselt erineval viisil. Ühelt poolt teeb seda riigivalitsemine ehk olemasoleva korraline ja erakorraline administreerimine, mis põhineb erialastel pädevustel, „ekspertsusel“, ning räägib arvude vaidlustamatut keelt, millega just nimelt täidetakse eelarvete lahtreid ja muid tabeleid, jätmata põhimõttelisteks erimeelsusteks mingit (tühja) ruumi. Vaidlused muutuvad selles raamistikus tõepoolest tühiseks kraaklemiseks.

Teine laialt levinud reaktsioon poliitika tühjenemisele ei lepi tühjuse katmisega hingetute administratiivsete protseduuride abil, vaid tahab ankurdada poliitikat tugevale alusele ja identiteeditunnusele – olgu selleks etnos, rahvus, keel, kultuur vm –, mis kujundab ühiskondliku ruumi ümber olemusliku keskme ja kaitseb seda välistavate piiridega. Vaidlused tõstetakse selles raamistikus eksistentsiaalsele tasandile, kus valitseb sõbra ja vaenlase eristamise loogika. Eri radikaalsusastmega jagavad tänapäeva Läänes sellist arusaama nii rahvuskonservatiivid kui paremäärmuslased.^[1]

Need kaks hoiakut on mitmes mõttes vastandlikud, kuid edasise käsitluse seisukohalt tasub mainida ainult erinevust selles, millise strateegiaga nad poliitika tühjust täita üritavad. Ühelt poolt on tegu universalistliku loogikaga, mis eeldab ühismõõtu: kõigele ja kõikidele on võimalik ammendavalt rakendada samu standardeid ja kriteeriume ning seeläbi erinevused vaikselt kaovad kooskõlas globaalse kapitalismi arenguga; teiselt poolt on tegu partikularistliku loogikaga, mis rõhutab pigem ühismõõdutust: esile tõusevad taandamatud erinevused, vastandumise ja alalhoiu instinktid.

Mõlemale lähenemisele on aga ühine poliitiline horror vacui. Tehnokraadid kardavad kõige rohkem võimuvaakumit ja sellest tulenevat haldusvõimetust. Selle ärahoidmiseks on nad näiteks valmis moodustama kõige veidramaid ja ebaloogilisemaid valitsuskoalitsioone, sest põhiasi on tagada tühja kohta mitte salliva riigivalitsemise järjepidevus. Parempopulistide jaoks tähendab tühjus sotsiaalset ja moraalset korralagedust ning sisuline poliitika peab tegelema mitte pelgalt administreerimise, vaid rahvuse bioloogilis-vaimsete vajaduste korrastamise ja rahuldamisega.

*
Siinse kirjutise põhiidee on see, et eespool kirjeldatud nüüdisaegne poliitiline horror vacui tuleneb praeguse poliitika tühisusest ainult näiliselt ning on pigem seotud palju olulisema ja põhjapanevama tühjusega, mis pole poliitikat moonutav aktsidents, vaid poliitika enda alusetu olemus, mida on sajandite jooksul üritatud korduvalt ohjeldada ja taltsutada. Kõige selgemalt ilmneb see võib-olla Thomas Hobbesi „Leviaatani“ riigisünni müüdis, kus hirmu poliitilise tühjuse ees kujutatakse imaginaarse „loodusliku seisundina“, milles valitseb kõikide sõda kõikide vastu – lahenduseks on ühiskondliku leppe sõlmimine, millega loovutatakse kogu võim valitsejale. Kui tühjus on aga poliitikas algne ja olemuslik, siis selle täielik täitmine tähendab tegelikult poliitika enda tühistamist ja asendamist millegi muuga, näiteks mainitud administreeriva riigivalitsemise või essentsialistliku kogukondliku tribalismiga. Mis on aga ometi see tühjus, mis moodustab poliitika keskme ja aluse, ning kas on võimalik poliitikat mitte ära kaotada, vaid arendada välja niisugune poliitika, mis ei täidaks oma algset tühjust, vaid tooks selle nähtavale inimeste poliitilise koosolemise võimaliku alusena?

Poliitika võrsub ühiskonna alusetusest ehk tühjusest

Viimasel paarikümnel aastal on terve hulk kontinentaalseid filosoofe, keda mõnikord nimetatakse „radikaalseteks mõtlejateks“, üritanud poliitikat ümber mõtestada, lähtudes just selle aluste konstitutiivsest tühjusest, ja esitada seega uut arusaama poliitilisest tegevusest ja poliitika olemusest, mis pakuks alternatiivi poliitika ärakaotamisele, mille poole tüürivad riigihaldus ja sotsiaalne tribalism. Edasi peatun lühidalt Giorgio Agambeni, Alain Badiou, Ernesto Laclau, Chantal Mouffe’i, Jacques Rancière’i ja Slavoj Žizeki teooriatel, lahates eelkõige nende arusaama poliitika aluste konstitutiivsest tühjusest ja võrreldes seejärel kaht erinevat poliitilist strateegiat, mis sellest tekkida võivad. Lõpetuseks arutlen selle üle, milline on nende teooriate potentsiaal tänapäeva maailma jaoks.

*
Arusaam tühjusest, mida eelmainitud filosoofid oma poliitilises teoorias rakendavad, sisaldab elemente, mis on pärit peamiselt kahest kaasaja kontinentaalse filosoofia traditsioonist. Esiteks Martin Heideggeri „Olemises ja ajas“ läbiviidud ontoloogia „hävitamine“, mille järgi eksistentsi (mitte)alus on tühi (Abgrund). Inimese olemus (essents) pole järelikult midagi muud kui eksistents ise, mis ei põhine ühelgi olemuslikumal, positiivsel ja meid teistest eristaval tunnusel, vaid just sellisel põhjatul tühjusel, mida me kõik jagame. Oluline on siinkohal mõista, et Heideggeril pole see määratlus sugugi negatiivne, sest just sellest tühjusest kinnihaaramine – ehk ängistuse kogemusest võrsuv „olemine surma poole“ – annab meile võimaluse autentseks eksistentsiks. Tühjus tagab seega ligipääsu millelegi, mis jääks muidu meile ligipääsmatuks. Hilisemas eksistentsialismis, eelkõige Jean Paul Sartre’i „Olemises ja eimiskis“, hakkab eksistentsi põhjatuse küsimus tihedalt seostuma vabaduse ja vastutuse ning nende kaudu ka poliitilise tegevuse küsimusega.

Teine oluline lähtekoht poliitika ümbermõtestamiseks on poststrukturalistlik traditsioon, eelkõige Jacques Derrida algupärasuse ja aluspõhjade (ἀρχή), transtsendentaalsete ja lõplike tähenduste dekonstruktsioon ning Jacques Lacani idee subjekti läbivast olemuslikust puudusest ja lõhest.

Meie autorid tegelevad niisiis poliitika olemusega, lähtudes ontoloogia hävitamise/dekonstrueerimise teooriatest, mis tähendab, et nad mõtestavad poliitika olemust kui konstitutiivset puudust, alusetust. Siit tõukudes töötavad nad välja poliitika kontseptsiooni, mis oluliselt erineb sellest, mida me „poliitika“^[2] all tavapäraselt silmas peame – olgu selleks ülalmainitud tühja-tähja või riigihalduse või essentsialistliku identiteedi „poliitika“. See, milleni nemad jõuavad, on pigem uus, radikaalselt ümbermõtestatud ning 21. sajandi jaoks kohastatud versioon 19. ja 20. sajandi vasakpoolsest emantsipatoorsest poliitikast. Kirjeldan kõigepealt nende autorite ühist ideelist üldraamistikku ja keskendun siis ühele olulisele lahknemiskohale nende teooriates.

*
Küsime alustuseks, mida tähendab tänapäeva radikaalsete mõtlejate jaoks asjaolu, et poliitika tekib tühjusest või et poliitika alused on olemuslikult tühjad. Laclau ja Mouffe annavad kõige otsekohesema seletuse: kui tavaliselt otsitakse poliitika alust ühiskonnast ja selle korraldusest, siis nemad väidavad vastupidi seda, et poliitika olemuse mõistmiseks on vaja „hüljata kontseptsioon „ühiskonnast“ kui alustpanevast tervikust … Me peame sotsiaalsuse avatust käsitlema seega eksisteerimist konstitueeriva pinnasena ehk „negatiivse olemusena“ ning mitmesuguseid „ühiskonnakordi“ kui hapraid ja lõppkokkuvõttes nurjuvaid katseid erinevuste välja kodustada. … Mingit „ühiskonnale“ eriomast kokkuõmmeldud ruumi ei ole olemas, sest sotsiaalsusel enesel olemus puudub“.^[3] Poliitika on seega alati võitlus „erinevuste väljas“ ehk „antagonism“, ning ühiskondliku aluse tühjus täidetakse alles selle võitluse tulemusena tagantjärele konstrueeritud diskursiivsete sisudega, nagu „rahvus“, „kord“ või „vabadus“, „võrdsus“ jne kui meie koosolemisele „aluseks olevad olemused“. Selline täitmine on aga just nimelt oma konstrueerituse tõttu alati ajutine ja sotsiaal-poliitiline stabiilsus on näiline, sest vaatamata pealisehituse tugevusele võimaldab tühi vundament seda igal hetkel kahtluse alla panna ja kogu süsteemi uuesti kõigutada.

Rancière’i teooria lisab Laclau ja Mouffe’i arusaamale poliitika alusetusest ajaloolise mõõtme, seostades poliitika aluste „tühjenemise“ Kreeka demokraatia tekkega. Demokraatia paljastab nimelt „vale, mis leiutab teatavat liiki ühiskondliku loomuse, et anda kogukonnale arche“, ning näitab, kuidas poliitika aluseks on tegelikult „aluspõhja puudumine, mis tahes ühiskondliku korra täielik sattumuslikkus“.^[4] Iga sotsiaalne hierarhia põhineb seega anarhial ehk „aluse puudumisel“ ja poliitika ongi Rancière’i arvates see aluspõhisest anarhiast tõukuv tegevus, mis seab kahtluse alla hierarhiate ning valitsemise loomulikustatud aluste legitiimsuse – olgu nendeks kuningate jumalik ja dünastiline õigus või tänapäeva tehnokraadi ekspertsus. Kui Laclau ja Mouffe räägivad alalisest võitlusest ühiskonna anarhilise aluse täitmise nimel, siis Rancière toob pigem esile poliitika katkestava iseloomu, mis võimaldab selle anarhilise aluse kui niisuguse ilmnemist.

Sarnases vaimus väidab ka Žižek,^[5] et poliitikal puudub ontoloogiline kese ehk poliitika olemus on tühine, puhas negatiivsus; vastupidiselt Laclaule ja Mouffe’ile ei defineeri aga tema poliitikat kui lõpetamata võitlust selle tühjuse ümber, vaid pigem kui sellestsamast negatiivsusest tõukuvat murrangulist tegu, mis toob nähtavale tühjuse olemasolevas (poliitilises) korras, uuristades sellesse augu millekski muuks.

Žižeki (poliitilise) teo teooria toetub Badiou sündmuse-kontseptsioonile, milles tühjus (le vide) muutub otsesõnu lausa „olemise pärisnimeks“.^[6] Badiou keerulises, matemaatilistel mõistetel põhinevas poliitilises ontoloogias kujutatakse ühiskonda tulenevana hulkade (ehk ühiskonnagruppide, -kihtide jne) struktureerimisest ja loendamisest, mida teostab „riik“. Enne ja väljaspool seda struktureerimist ja loendamist on ainult „olemine-kui-olemine“, st põhimõtteliselt lõpmatu ja kooskõlatu ehk struktureerimata ja avatud puhas paljus (multiplicité inconsistant), mida ühiskonnagruppide struktureerimine ja loendamine eeldavad, kuid samas ka kohe välistavad, muutes algse puhta paljuse riigi ja tema struktureeritud sootsiumi vaatepunktist eimiskiks ja tühjuseks.^[7] Tühjusel pole struktuuri ja seda ei saa loendada, kuid puhtmatemaatiliselt kuulub ta (tühja hulgana) kõikvõimalikesse hulkadesse – umbes nii, nagu Abgrund oli Heideggeril Dasein’i ontoloogiline Grund. Tühjuse kaudu ilmneb niisiis hulkade struktureeriva loendamise poolt välistatud kooskõlatus uuesti sellesama struktuuri hulkade eneste sees, toimides hulka ja selle kaudu ka struktuuri potentsiaalselt destabiliseeriva elemendina, mis „tuletab meile meelde“ teistsuguse kuuluvuse ja koosolemise vormi võimalust väljaspool olemasolevat ühiskondlikku korraldust ehk riigi struktureerivat loendamist.

Poliitika juhtubki siis, kui ühiskond kohtub oma tühjusega ja sellest tekib sündmus, mis paiskab struktuurisse midagi uut, mis ei lase ennast kuidagi struktureerida ega loendada seni rakendatud struktureerimise ja loendamise kriteeriumide järgi. Ühiskonna kohtumispaigaks oma tühjusega ehk kohaks, kus sündmus ja poliitika alguse saavad, on Badiou arvates need hulgad, mida ta nimetab „singulaarsusteks“ (singularité) ja mis „piirnevad tühjusega“, sest jäävad loendava struktuuri äärealadele ega allu seetõttu üleni loendamisprotseduuridele – üks Badiou näidetest on immigrandid.

Agamben tundub laiendavat poliitilise sündmuslikkuse võimalust kõikidele ühiskonnastruktuuri osadele, väites, et „ainult maal …, kus kodanik on õppinud ära tundma põgenikku, kes tema ise on, on tänapäeval mõeldav inimeste poliitiline ellujäämine“.^[8] Selles määratluses võtab „kodanik“ kokku kõik Badiou ühiskondliku struktuuri identifitseeritavate omaduste kaudu loendatud osad, sellal kui „põgenik“ on siinkohal kindlast identiteedist ilma jäänud ehk igasugusest loendamisest väljajääva osa võrdkuju. Agambeni sõnul peaks meie poliitiline tegevus loobuma üritusest lõimida meie eksistentsi „uutel ja efektiivsematel või autentsematel viisidel“ sotsiaalsete „olemustega“ (rahvus, ühiskonnaklass jne) ning pigem osutama sotsiaalse lõimimise mehhanismi „kesksele tühjusele“, riskides selles tühjuses iseendaga.^[9]

*
Mida see kõik tähendab? Kui ühiskonna ehk poliitilise ontoloogia kese või alus on tühi ning poliitika defineeritakse sellest lähtudes ümber, siis missugusele koosolemise vormile selline tühjusest tõukuv poliitika osutab?

Võrdsuse ümbermõtestamine

Agambeni, Badiou, Laclau ja Mouffe’i ning Rancière’i vastused neile küsimustele näitavad, et alusetusest ja tühjusest tõukuvat poliitikat saab mõtestada mitmeti. Selleks et mõista neid lahknevusi, tuleb aga kõigepealt nimetada kõikidele autoritele ühiseid jooni, mis tulenevad otseselt ülalkirjeldatud filosoofilistest üldeeldustest.

Esiteks, aluste tühjendamise otsus tõstatab nihilismi küsimuse, mida mõni meie autor käsitleb eksplitsiitselt ja mõni lahendab implitsiitselt. Probleem on selles, et kui kanda nihilism üldfilosoofiliselt tasandilt poliitilisele, siis on tulemused pigem ebameeldivad, nagu näitavad mitmed Nietzsche poliitilised tõlgendused. Meie autorite maailmavaatelised juured asuvad aga 1960.–1970. aastate uusvasakpoolsuses ning nende jaoks ei saa negatiivsuse tunnistamine kuidagi tähendada kogu Lääne poliitilise traditsiooni üle parda viskamist. Vastupidi, nad kõik otsivad ja väärtustavad selles traditsioonis neid momente, milles see, mida nende jaoks saab nimetada poliitikaks, ilmneb ja võimendub. Tegu on mõistagi murranguliste sündmustega – revolutsioonid, ülestõusud, kollektiivsed protestiliikumised, aga ka üksikisikute või väikeste gruppide (näiteks avangardide) murrangulised teod või eluvormid –, mis toovad valitsevas korras ilmsiks ühiskonna aluste tühjusest võrsuva õõnestuspotentsiaali. Kui poliitika on olemuslikult katkestav sündmus, tegu, võitlus, olemine, siis see tähendab, et poliitikat ei pruugi kogu aeg olemas ollagi ning me peaksime seepärast leidma mingi teise nime olemasoleva korralisele ja erakorralisele administreerimisele, millega meie „poliitikud“ tegelevad – Rancière nimetab seda „politseiks“ (police), Agamben „postdemokraatlikuks vaatemänguühiskonnaks“ (società postdemocratica dello spettacolo), Badiou „kapitaloparlamentarismiks“ (le capitaloparlamentarisme).

Niisiis tühjuse subversiivne potentsiaal, millele poliitika toetub, sisaldab omajagu negatiivsuse jõudu, sest ilma selleta poleks võimalik esitada valitsevale korrale piisavalt laia väljakutset, kuid – ja see on oluline erinevus nihilismist – selles on ka oma justkui positiivne tuum, mida on võimalik arendada täismõõdulise emantsipatoorse poliitika suunas. Ühiskonnale aluseks olev tühjus „sisaldab“ nimelt universaalset üleskutset koosolemisele, mis ei põhine etteantud sotsiaalselt eristavatel omadustel ja nendega seotud identiteetidel ja hierarhiatel ning mida järelikult kehtivad sotsiaalse kuuluvuse kriteeriumid ei võimalda. Sellist koosolemist võiks kehastada hoopis uus kollektiivne poliitiline subjekt, mille ainsaks kuuluvuskriteeriumiks ongi niisuguse universaalse üleskutse omaksvõtmine. See tähendab, et kõik meie autorid jagavad identiteetidevastase poliitika kontseptsiooni, mis pole samas nivelleeriv – nende poliitiline subjekt ei kaota sugugi erinevusi oma liikmete vahel, vaid muudab need pigem teisejärgulisteks ja lükkab tagaplaanile.

Oluline on siinkohal see, kuidas meie autorid mõtestavad võrdsuse küsimust, sest tühjusest tõusev universaalne üleskutse seostab nende töödes uue poliitilise subjekti ja kogukonna ühel või teisel viisil võrdsusega. See on tähtis, sest võrdsuse küsimuse lahendamist nõuab arvete klaarimine pankrotistunud marksistlik-leninistliku projektiga. Meie autorite lahenduses antud küsimusele mängib olulist rolli just tühjus, mis mitte ainult ei tekita, vaid ka kujundab katkestavat poliitilist subjekti: võrdsus peab olemuslikult (n-ö ontoloogilisel tasandil) jääma sisutühjaks ja seepärast saabki see toimida universaalse väljakutsena kõikidele ja mis tahes situatsioonis. See tähendab aga, et iga sisu, millega võrdsust täidetakse (n-ö ontilisel tasandil), jääb alati paratamatult osaliseks ja ajutiseks ning ükski sisu ei saa kunagi võrdsust täielikult täita. Teisisõnu, võrdsust pole võimalik mingil lõplikul kujul ellu viia, võrdsuse elluviimine on pigem avatud ja lõpmatu, mittelineaarne ning katkendlik protsess, mis langeb meie autorite käsitluses kokku poliitikaga.

Tegu on selge distantseerumisega marksistlikust traditsioonist, kus võrdsusele antakse olemuslik (majanduslik) sisu ning selle elluviimist kujutatakse vääramatu ajaloolise protsessi lõpptulemusena, mille järel ajalugu ja poliitika justkui lakkaksid.^[10] Meie autorite arvates võib võrdsus tühja universaalse väljakutsena tekitada potentsiaalselt igal hetkel ja igas olukorras poliitilist katkestust ja poliitilist subjekti – see, millega ja kuidas võrdsus antud olukorras täidetakse, sõltub aga juba spetsiifilisest võitlusest ja selle eesmärkidest.

Võitlus või eemaldumine?

Võrdsuse universaalse üleskutse teostamine konkreetsete poliitiliste tegudega on aga see koht, kus meie mõtlejate teed lahku lähevad. Kui poliitikas joonistub alati välja teistsugune, võrdsusel põhinev subjekt ning võimalik kogukond, siis kuidas see suhestub (või ei suhestu) mittepoliitilise ühiskondliku korraga ehk selle olemasoleva igapäevase administreerimisega, mis selgelt eeldab, toetab ja võimendab mitmesugust ebavõrdsust? Mitme muu erinevuse kõrval ilmnevad meie autorite töödes selles küsimuses kaks vastandlikku hoiakut, mida Mouffe on kujundlikult nimetanud võitluseks (engagement) ja eemaldumiseks (withdrawal).^[11] Illustreerin siinkohal esimest hoiakut Rancière’i dissensuse- ning Laclau ja Mouffe’i antagonismi-mõiste abil, ning teist hoiakut Badiou „universaalse singulaarsuse“ (singularité universelle) ja Agambeni „mis tahes singulaarsuse“ (singolarità qualunque) mõiste toel.^[12]

*
Poliitika reageerib Rancière’i arvates alati konkreetsele ebaõiglusele (tort), st olukorrale, kus valitsev sotsiaalne kord välistab teatavad isikud või grupid ühel või teisel alusel ja viisil ühistest õigustest ja võimalustest. Rancière nimetab niimoodi välistatud indiviidide hulka la part des sans-part’iks („ilma osa(luse)-ta inimeste osaks“) ning poliitika tekib tema arvates siis, kui nad võtavad omaks ühiskonna anarhilisest alusest kerkiva universaalse üleskutse, mis Rancière’i sõnastuses nõuab l’égalité de n’importe qui avec n’importe qui’d ehk „kelle tahes võrdsust kellega tahes“. Selle kaudu seab osa(luse)ta inimeste osa kahtluse alla ühiskonnakorra, mis sellist võrdsust eitab ning välistab nende osaluse teatud õigustes või võimalustes, mis on tagatud teistele.^[13]

Poliitika on seega dissensus, mis sünnib kokkupõrkest kahe ühildamatu maailma vahel: maailm, kus antud inimestele on välistatud teatavad õigused või võimalused ja seega võrdne osalemine sootsiumis, ehk milles valitseb ebavõrdne kord, mida seatakse kahtluse alla; ja maailm, kus inimesed osalevad võrdsete õiguste ja võimalustega sootsiumis – ehk võrdsuse presumptsioonil põhinev kogukond, mis kerkib mõtteliselt esile siis, kui osa(luse)ta inimeste osa võtab omaks universaalse üleskutse „kelle tahes võrdsusele kellega tahes“. Sellest kokkupõrkest tekib põhimõtteline vaidlus, mida peetakse eri vahenditega ja mille käigus ilma osa(luse)ta inimeste osa muutub poliitiliseks subjektiks, kuna vastaspool on sunnitud arvestama temaga kui vaidluse võrdse osapoolega. See tähendab, et olenemata vaidluse tulemustest hakkab võrdsuse presumptsioon avaldama oma mõju juba vaidluse enese kaudu. Kui asi laheneb ilma osa(luse)ta inimeste osa kasuks, on aga mõju veel sügavam, sest sel juhul tuleb sellelegi sootsiumis ruumi teha ning see eeldab valitseva korra sisse- ja väljaarvamiskriteeriumide ümberkujundamist. Ükski säärane ümberkujundamine ei saa aga ebavõrdsust täielikult ja lõplikult kaotada – uues korras ilmnevad paratamatult uued (ja vanad) ebavõrdsused ning välistusmehhanismid, mis võivad dissensust ehk poliitikat uuesti esile kutsuda, jne. Rancière’i dissensust võib selles mõttes pidada poliitika universaalseks skeemiks, mis võtab erinevatel ajaloohetkedel ja sotsiaalsetes tingimustes eri kuju, sõltuvalt konkreetsest ebavõrdsusest, mida seatakse kahtluse alla, ja välistatud grupist, kes seda kahtluse alla seab. Rancière toob terve rea näiteid sellisest poliitikast, alates Vana-Rooma plebeide linnast lahkumisest kuni 19. sajandi töölisklassi ja 20. sajandi naiste emantsipatsiooniliikumisteni. Võiksime sellele nimekirjale lisada ka tänapäeva seksuaalvähemuste, prekaarsusevastased või illegaalsete immigrantide liikumised, ehkki Rancière’i arvates me elame pigem konsensuslikul ajastul, kus poliitikat esineb järjest sporaadilisemalt ja vaevalisemalt.^[14]

Laclau ja Mouffe tunduvad selles osas optimistlikumad, sest nende jaoks on antagonism ehk vaidlus ja lõhestatus, mis Rancière’i dissensusega sarnaselt tuleneb ühiskonna alusetusest, pigem alaline protsess ning see ähmastab piire, mida Rancière tõmbab väga selgelt poliitika kui katkestava välgatuse ning politsei kui olemasoleva järjepideva administreerimise vahele. Küsimus võimalikust alternatiivist hetkel valitsevale neoliberaalsele konsensusele on seetõttu Laclau ja Mouffe’i jaoks küsimus võitlusest diskursiivse vastuhegemoonia moodustumise ja kehtestamise nimel. Selleks ei piisa ühest konkreetsest võitlusest ühe konkreetse ebaõigluse vastu; vaja on hoopis erinevate nõuete ja võitluste liigendamist ühte „samaväärsusahelasse“ (equivalential chain), tänu millele hakatakse konkreetsete võitluste ja nõudmiste sisusid mõistma ja käsitlema üheskoos kui ühist väljakutset olemasolevale korrale ehk domineerivate võimusuhete struktuurile. Samaväärsusahela tekkimine eeldab aga üksikvõitluste haakumist sellega, mida Laclau ja Mouffe nimetavad „tühjaks tähistajaks“ ja mis esindab ühiskonna alusetusest võrsuvat universaalset üleskutset. Nii nagu Rancière’i „kelle tahes võrdsus kellega tahes“, viitavad kindla referendita tühjad tähistajad, nagu „ühtsus“, „vabastamine“, „revolutsioon“, aga ka „kord“, olematule ja võimatule kogukondlikule terviklikkusele, milles kõik erinevused on üleüldises võrdsuses kaotatud. Teisisõnu, tühjad tähistajad ei tähista muud kui seda puudust ja võimatust, mis on ühtlasi ka igatsus, kuid ühiskondlikus antagonismis kehastuvad need konkreetsetes sisudes ja samaväärsusahelates, mis võivad nende abil saavutada antud olukorras hegemoonia ja hakata niimoodi kujundama ühiskondlikku protsessi ja võimusuhteid. Nagu Laclau väidab, „poliitika on võimalik seetõttu, et ühiskonna konstitutiivne võimatus saab ennast representeerida vaid tühjade tähistajate tootmise kaudu“.^[15]

Laclau ja Mouffe kirjutavad niisiis vajadusest tekitada uut vasakpoolset vastuhegemoonilist projekti, mis looks samaväärsusahela neoliberaalsele konsensusele vastanduvate erinevate liikumiste, jõudude ja võitluste vahel mitte selleks, et kaotada nende erinevused ja konkreetsed sisud, vaid selleks, et esitada globaalne väljakutse olemasolevale võimusuhete struktuurile. Nad eristavad kahte tüüpi võrdsust, mis on mõlemad sellele projektile olulised: formaalne võrdsus ja sellega seotud „tunnustamise“ nõuded (õiguste ja võimaluste laiendamine marginaliseeritud ühiskonnagruppidele nagu vähemused, immigrandid jne) ning materiaalne võrdsus ja sellega seotud „ümberjagamise“ nõuded.^[16]

Laclau ja Mouffe jagavad niisiis Rancière’i ideed, et poliitika on alati seotud ühiskonna alusetuse nähtavale toomisega (võrdsuse presumptsiooni või tühjade tähistajate näol) ning sellest tekkiva vaidluse ja konfliktiga – dissensuse või antagonismiga. Erinevus on selles, et Rancière kujutab seda nähtavale toomist pigem katkestava sündmusena, sellal kui Laclau ja Mouffe’i puhul on pigem tegemist alalise lõhe ja protsessiga. Nad on üksmeelel selles, et tühjusest ja alusetusest tekkivana ei saa poliitika kunagi viia täieliku ja harmoonilise ühiskonnani, kuid lahknevad selles, kuidas nad poliitika mõjusid ette kujutavad. Rancière’ile on heidetud ette teatavat tagasihoidlikkust oma arusaamas dissensusest, sest see lähtub ühest konkreetsest ebavõrdsuse juhtumist, mille lahendamine ei pruugi olemasolevas korras ulatuslikumaid muutusi kaasa tuua. Laclau ja Mouffe’i arusaam samaväärsusahelast paljude erinevate võitluste ja nõuete vahel tähendab vastuhegemoonia tekke puhul märksa ulatuslikumat ja radikaalsemat para-
digmamuutust võimusuhete struktuuris. Vastupidiselt Rancière’ile, kes väldib oma näidetes võitluste n-ö institutsionaliseerimise küsimust, väljendas Laclau selget poolehoidu vasakpoolsete hiljutisele võimutulekule nii Ladina-Ameerikas kui ka Kreekas ning nägi nendes enda teoretiseeritud vastuhegemoonia õnnestunud moodustumist uue vasakpopulismi^[17] näol.

*
Badiou ja Agamben nõustuvad Rancière’i, Laclau ja Mouffe’iga ühes olulises asjas – poliitika tekib ühiskondliku korra marginaliseeritud osade kohtumisest selle korra alusetusest esilekerkiva universaalse võrdsusüleskutsega. Kuid nad ei kirjelda selle kohtumise tulemusi vaidluse ja konflikti, vaid pigem lahtiütlemise terminites – Agamben kirjutab poliitilise subjekti „eksodusest“ ning Badiou tema „lahutamisest“ (soustraction) olemasolevast ühiskondlikust korrast ja selle sisse- ja väljaarvamiskriteeriumidest.

Nagu me nägime, on Badiou teoorias poliitika eelduseks tühjusega piirnevast singulaarsusest võrsuv sündmus, sest
ainult sündmus toob sotsiaal-ajaloolisse situatsiooni midagi oluliselt uut, mis olemasolevasse struktuuri kuidagi ei mahu. Sündmusega tuleb nähtavale sotsiaal-ajaloolise situatsiooni aluspõhine tühjus, mida Badiou nimetab ka situatsiooni „tõeks“, ja uuristab struktuuri sisse auku. Poliitika algab siis, kui otsustatakse see auk katmata jätta (sest katmine lükkaks ju tühjuse taas kord sotsiaalse korra piiridest välja) ning seda lahti hoida ja suurendada, liites sellele võimalikult palju uusi osi uuristatud sootsiumist. Poliitika tähendab seega „truudust sündmusele“, mis kannab selle plahvatuslikud tagajärjed situatsioonis edasi. Kandjaks on poliitiline subjekt, kelle ainsaks identifikatsiooni kriteeriumiks ongi truudus sündmusele. Badiou kirjeldab sellist kollektiivset poliitilist subjekti „universaalse singulaarsusena“ (singularité universelle). Singulaarseks jääb poliitiline subjekt seepärast, et ei lange kokku ühegi antud sotsiaal-ajaloolises situatsioonis loendatud osaga.^[18] Universaalseks muutub poliitiline subjekt aga seepärast, et tal puudub igasugune konkreetne välistamisalus; sellesse sissearvamist ei määra ei päritolu, sotsiaalne kuuluvus ega mingid muud sotsiaalsed omadused ehk ükski nendest alustest, mis antud sotsiaal-ajaloolises situatsioonis määravad muidu indiviidide sissearvamist teatavasse gruppi või väljaarvamist sellest. Radikaalsete mõtlejate üks ajalooline lemmiknäide, millele Badiou on pühendanud terve raamatu,^[19] on selles mõttes apostel Pauluse õpetus, mille järgi algkristlik kogukond (poliitiline subjekt) moodustub truuduse kaudu tolleaegses Rooma impeeriumis (sotsiaal-ajaloolises situatsioonis) mõeldamatule ja mahutamatule sündmusele – Kristuse ülestõusmisele; see kogukond ületab ja kaotab sotsiaal-ajaloolisele situatsioonile iseloomulikud piirid – kreeklane vs juut, mees vs naine, vaba inimene vs ori jne – ning eemaldub seega olemasolevast sotsiaalsest korrast, selle seadustest ja tavadest. Badiou poliitika-kontseptsioonis ütleb sündmusest tõukuv poliitiline subjekt juba oma universaalse singulaarsuse olemuse tõttu lahti tollest hulkade struktureerivast loendamisest, mis loob ühiskondlikku korda ja mida Badiou nimetab riigiks. Ehkki Rancière’i kirjeldatud kohtumist, milles saavad kokku „ilma osa(luse)ta inimeste osa“ ja „kelle tahes võrdsus kellega tahes“, võiks samuti mõtestada universaalse singulaarsuse tekkena, on Badiou strateegia teistsugune: tema poliitiline subjekt ei alusta võitlust valitseva korra muutmise ja selle tunnustatud osaks saamise nimel, vaid eemaldub sellest korrast tervikuna.

Kuigi Agambeni poliitikakäsitlus erineb mitmes aspektis Badiou omast, kirjeldab temagi oma töödes uut poliitilist subjekti ehk „tulevast kogukonda“ koosnevana „mis tahes singulaarsustest“ (singolarità qualunque), „mis tahavad omandada kuuluvust ennast … ja loobuvad sellega igasugusest identiteedist ja kuuluvuse tingimustest“.^[20] Tegemist on alusteta ja tingimusteta kogukonnaga, mille kese peab jääma tühjaks, sest „keskne tühjus“ ongi Agambeni arvates just see vahend, mille kaudu mis tahes singulaarsused suhtlevad ja oma kogukonda moodustavad. Selline ebaessentsiaalne kogukond on Agambeni sõnul riigi peamine vaenlane, sest riik ei saa mitte mingil juhul sallida, „et singulaarsused moodustaksid kogukonna ilma identiteedile pretendeerimata, et inimesed kuuluvad ühte ilma representeeritava kuuluvustingimuseta“.^[21] Mis-tahes-singulaarsused aga ei võitle riigi ehk olemasoleva sotsiaalse korra vastu, sest nende ja riigi vahel pole tegelikult mingit suhet – tulev kogukond lihtsalt triivib oma „eksoduses“ riigist eemale.

Tänapäevaseid näiteid sellisest poliitikast Agamben oma töödes eriti ei too, tema jutt jääb pigem abstraktseks või otsib kirjeldatud poliitilist potentsiaali muudest valdkondadest, nagu kunst ja judeo-kristlik traditsioon. Ta illustreerib siiski oma mis-tahes-singulaarsuse kontseptsiooni põgusa viitega 1989. aastal toimunud kogunemistele Pekingi Taevase Rahu väljakul, kus tekkinud ebaessentsiaalne ja identiteetidevastane kogukond tõi nähtavale oma täieliku ühildamatuse valitseva riigisüsteemiga – see ühildamatus oli olulisem ja radikaalsem kui protestijate mis tahes konkreetne nõue riigi vastu. Badiou tekstides leiame palju ajaloolisi illustratsioone eespool kirjeldatud poliitilise subjekti kontseptsioonile – kesksel kohal on Prantsuse revolutsiooniline traditsioon alates suurest revolutsioonist kuni Pariisi Kommuunini, kuid hiljuti on Badiou pühendanud terve raamatu^[22] Araabia kevade sündmuste tõlgendamisele. Huvitav on siinkohal märkida, et 1989. aastal Taevase Rahu väljakul ja 2011. aastal Kairos Tahriri väljakul toimunu vahele on võimalik tõmmata palju paralleele.

Mõned ideed tulevaseks poliitikaks

Pekingi protestide traagiline lõpp ning Araabia kevade vastuoluline ja muret tekitav käekäik näitavad selgesti, kui raske on mitte ainult luua, vaid ka hoida ja võimendada poliitilist subjekti, mis rajaneks ühiskonna alusetusest tõusval universaalsel üleskutsel olla koos mitte etteantud omaduste, kriteeriumide või funktsioonide alusel, vaid lihtsalt võrdsuse presumptsiooni toel. Kuidas jääda – Badiou mõttes – sündmusele truuks, langemata tagasi sootsiumi osi ja nende suhteid struktureeriva loendamise ehk riigi loogikasse? See pole tegelikult ainult poliitika kui „eemaldumise“ teooriate probleem. Samasugused küsimused kerkivad ka poliitika kui antagonismi ja dissensuse teooriate puhul. Selged tagasilöögid nii Ladina-Ameerika kui Kreeka vastuhegemoonilistes vasakpopulistlikes eksperimentides näitavad raskusi uut hegemooniat toetavate samaväärsusahelate kooshoidmises. Ja Rancière’i dissensuse-teooria ei üritagi meile pakkuda instrumente mõtestamaks võrdsuse presumptsioonil rajaneva kogukonna laienemise ja kestmise tingimusi.

Seega võiksime lõpetuseks küsida, kas ja kuidas selline üsna kõrgelennuline teoretiseerimine ühiskondlike aluste tühjuse ja sellest kerkiva poliitilise potentsiaali üle saab meile pakkuda kui just mitte praktilisi vahendeid ja ideid, siis vähemalt intellektuaalset raamistikku poliitika ümbermõtestamiseks tänapäeval. Minu vastus esimesele küsimusele on ettevaatlikult jaatav ning sooviksin seda väljendada kolme põhimõttega, mida saab eelnevast välja lugeda ja edaspidiseks meeles pidada.

Esiteks, poliitika tekib oma alternatiivse ruumi loomisest ja hõivamisest – olgu selleks topograafiline ruum, nagu Taevase Rahu ja Tahriri väljak ning Rooma plebeide Aventinuse küngas, või diskursiivne ruum nagu Laclau ja Mouffe’i vastuhegemoonias. Kuid ruumi loomiseks ja hõivamiseks on vaja tühjust, sest kui kõik on juba täis, pole ka kohta, kus poliitika tekkida saaks. Poliitiline horror vacui ehk hirm võimuvaakumi ees, millega meid pidevalt terroriseeritakse ja mille ärahoidmine on muutumas tänapäeva „reaalpoliitika“ ainsaks põhimõtteks, on seega tegelikult hirm poliitika kui niisuguse ees, sest poliitika, nii nagu me oleme seda siin mõtestanud, vajabki tekkimiseks piisavalt palju tühjust. Seepärast, kui me ei lepi sellega, mis toimub Toompeal ja paljudes analoogsetes kohtades üle maailma ning soovime teha poliitikale uut ruumi, siis me ei tohi ka tühjust karta.

Teiseks, kuna ühiskonna aluseks on tühjus, siis pole olemas mingit etteantud sotsiaalset omadust ega kapitali, mis muudaks kellegi iseenesest valitsemiseks paremaks või õigemaks kui teised – isegi mitte valimistel saadud „püha“ rahvamandaat, mis tekib järjest sagedamini poliittehnoloogiate ja demagoogiliste manipulatsioonide tulemusena. Tänapäeval käib valitsemisõiguse monopoliseerimine enamasti läbi ekspertsuse argumendi. Eksperdid – olgu tegemist elukutseliste poliitikute, edukate ettevõtjate või spetsialistidega – hakkavad valitsemisõiguse monopoliseerijatena tasapisi sarnanema vanade aristokraatidega ning meie „demokraatiad“ on järjest rohkem vanade oligarhiate nägu. Tühjusest tõukuv poliitika aktiveerib sellise elitarismi vastu demokraatia subversiivsema ja radikaalsema alge, mis õõnestab ja eitab igasugust katset monopoliseerida valitsemise õigust ning selle kaudu loomulikustada ja põlistada olemasolevaid võimusuhteid. Selliseks demokraatlikuks aktiveerimiseks pole kunagi vajadust ega mõtet oodata järgmisi valimisi.

Last but not least, võrdsuse (ja ebavõrdsuse) küsimus võiks tõusta poliitikas uuesti kesksele kohale. Eelkirjeldatud poliitika-kontseptsioonid pakuvad meile viisi, kuidas sellele kaasa aidata, langemata marksistliku traditsiooni vigadesse. Võrdsus on universaalina tühi ja peab universaalina tühjaks jäämagi, sest tegemist on tühjusest ehk ühiskonna anarhilisest alusest tekkiva universaalse – st kõikidele ning igas sotsiaal-ajaloolises situatsioonis ligipääsetava – üleskutsega seada ebavõrdsus alati kahtluse alla, olgu selle „alused“ sotsiaalsed, usulised, kultuurilised vm. See, et võrdsus on tühi universaal, tähendab, et võrdsust pole võimalik täita ühe olemusliku ja lõpliku sisuga, kuid ühtlasi ka seda, et võrdsus on alati pluraalne, sest hoolimata üleskutse universaalsusest on konkreetsed ebavõrdsused, mida eri olukordades kahtluse alla seatakse, erinevad ja erinev on ka konkreetne poliitiline subjekt, kes neid antud olukorras kahtluse alla seab. See on ka põhjus, miks võrdsus jääb alati lõpmatuks: üleskutse on ammendamatu, sest tekib tühjusest, kuid realiseerub ainult avatud paljususes.

Alternatiivse poliitilise ruumi loomine, demokraatia radikaalsema alge aktiveerimine, võrdsuse tagasitoomine poliitika keskele – see pole küll mingi programm, vaid lihtsalt ergutus mõtetele ja tegudele.

^[1] Siia alla võib paigutada ka mitmesuguseid fundamentalismi tüüpe.

^[2] Kasutan siin ja edaspidi jutumärke tähistamaks „poliitika“ igapäevast tähendust.

^[3] E. Laclau, C. Mouffe, Hegemony and Socialist Strategy. Toward a Radical Democratic Politics. 2. tr. London; New York, 1985, lk 95–96.

^[4] J. Rancière, Disagreement. Politics and Philosophy. Minneapolis, 1999, lk 16.

^[5] S. Žižek, The Ticklish Subject. The Absent Centre of Political Ontology. London; New York, 1999.

^[6] A. Badiou, Being and Event. London; New York, 2005, lk 52–69.

^[7] Täpselt nii juhtub „loodusliku seisundiga“ Hobbesi riigisünni-müüdis.

^[8] G. Agamben, Tulevane kogukond. Vahendid ilma eesmärgita. Tlk M. Kangro. Tallinn, 2015, lk 98.

^[9] G. Agamben, The Open. Man and Animal. Stanford, 2004, lk 92.

^[10] Seda põhjusel, et erinevalt meie autoritest ei rajane Marxi jaoks inimühiskond mitte tühjusel, vaid majanduslikul baasil, mis Marxi süsteemis toimib seega ühiskonna olemusliku alusena.

^[11] C. Mouffe, The Importance of Engaging the State. Rmt-s: What is Radical Politics Today? Toim. J. Pugh. New York, 2009, lk 230–237. (Eesti k-s: C. Mouffe, Kui tähtis on sidumus riigiga. Tlk T. Vallimäe, Vikerkaar, 2012, nr 6, lk 70–77.)

^[12] Mouffe kritiseerib oma artiklis eemaldujatena veel Antonio Negrit ja Michael Hardti („Empire“ ja „Multitude“) ning Paolo Virnot („Grammar of the Multitude“), kes samuti kuuluvad oluliste radikaalsete mõtlejate hulka, kuid artikli mahu tõttu pole neid võimalik siin käsitleda.

^[13] Siinkohal on hästi näha, kuidas radikaalsed mõtlejad pööravad ümber Hobbesi ja paljude hilisemate poliitikafilosoofide argumendi. Kui Hobbes mõtleb loodusseisundi välja selleks, et hoiatada inimesi aluspõhise võrdsuse katastroofiliste tagajärgede – kõikide sõja kõigi vastu – eest ja sellega legitimeerida ebavõrdsusel rajanevat poliitilist süsteemi, siis Rancière’il toimib ühiskonna anarhilise alusetusega kokkulangev „kelle tahes võrdsus kellega tahes“ universaalse poliitilise vahendina ühiskondliku korralduse ebavõrdsuse kahtluse alla seadmiseks. Huvitav on siinkohal märkida, et selline võrdsuse presumptsioon on tänapäeval kirja pandud mitmes „põhjapanevas“ dokumendis, alates Inimõiguste ülddeklaratsioonist kuni üksikriikide põhiseadusteni. Meie terminites võiks siis öelda, et sellised alustekstid võtavad omaks ühiskonna alusetusest kerkiva universaalse üleskutse ja, ehkki tegelikkus on nende tekstidega pahatihti ilmselges vastuolus, tagavad süsteemis seadusliku võimaluse vaidlustada ebavõrdsuse konkreetseid juhtumeid.

^[14] Vt J. Rancière, Chronicles of Consensual Times. London, 2010.

^[15] E. Laclau, Miks on tühjad tähistajad poliitikas olulised? Tlk J. Lipping. Rmt-s: E. Laclau, Antagonism, poliitika, hegemoonia. Valik esseid. Tartu, 2015, lk 198.

^[16] E. Laclau, C. Mouffe, Hegemony and Socialist Strategy, lk vii–xix.

^[17] Populismil pole Laclau käsitluses üldse seda negatiivset tähendust, mida meie „poliitikud“, eksperdid ja meedia terminile omistavad. Vt nt tema artikleid „Populism, mis peitub nimes?“ ja „Populistlikust mõistusest“ rmt-s: E. Laclau, Antagonism, poliitika, hegemoonia, lk 302–361.

^[18] Badiou käsitlus läheb sellega lahku marksismist, mille jaoks poliitilised subjektid on alati sotsiaalsed klassid ehk olemasolevad ühiskondlikud grupid.

^[19] A. Badiou, Saint Paul: La fondation de l’universalisme. Pariis, 1998.

^[20] G. Agamben, Tulevane kogukond. Vahendid ilma eesmärgita, lk 58. Agamben toetub siikohal oluliselt Jean-Luc Nancy „inoperatiivse kogukonna“ ideele, vt: J.-L. Nancy, La communauté désouvrée. Pariis, 1986.

^[21] G. Agamben, Tulevane kogukond. Vahendid ilma eesmärgita, lk 58.

^[22] A. Badiou, The Rebirth of History: Times of Riots and Uprisings. Tlk G. Elliott. London; New York, 2012.
Blogi

Toimetajalt

30. jaan. 2016

“Te ütlete: kadunud on vana Tühi. Ei-ei, mu uskmatud. Nüüd tal alles on põli, nüüd ta alles peab pühi.” – nii algab Gustav Suitsu klassikaline proosaluuletus (arvatavasti 1921). Luuletus kirjeldab pidulikku vastuvõttu kunagise koolivenna juures, kes on segastel aegadel rikkaks ja vägevaks saanud. Piduperemees peab ka kõne. “Ta kiidab varavedajate rahvast seda vaba, keda enam ei rõhu ristipuu ega ühegi suurema saksa saba.” See satiir, mis meenub tahes-tahtmata iga aasta veebruari viimasel nädalal, juhatab sisse Vikerkaare 31. aastakäigu avanumbri, mis keerleb ümber tühjuse, vaakumi, olematuse, eituse, absurdi, tühisuse ja nihilismi.

Mõistagi ei tarvitse tühjus tingimata seostuda vanakuradiga. Filosoof William Barrett kirjutab: “Hiina taoistid pidasid suurt tühjust rahustavaks, tüüneks, isegi rõõmsaks. Eimiski idee häälestas india budistid üleüldisele kaastundele kõikide olendite vastu, kes on haaratud lõppkokkuvõttes alusetu eksistentsi vaevadesse. Jaapani traditsioonilises kultuuris imbub olematuse idee peentesse esteetilistesse tundmisviisidesse, mis ilmnevad maalikunstis, arhitektuuris ja isegi igapäevaelu tseremoniaalsetes rituaalides. Aga Lääne inimene … tõmbub ärevalt tagasi igast võimalikust kohtumisest Eimiskiga ning sildistab sellest kõnelemise „negatiivseks“ – mis tähendab moraalselt laiduväärset.”

Zhuangzis (u 4. sajand e. m. a) öeldakse: “Mittemõtlemine ja mittearutlemine on kulgemise teadmise algus”. Tõlkija Margus Ott kommenteerib: “Teadmine on alati selektiivne, teadmise-valgusse toodu on võimalik üksnes seeläbi, et ülejäänu on kõrvale jäetud, hämarusse tõrjutud.”

Alari Alliku mõtisklus “Millest räägivad seened?” lähtub võrdkujust, et orientaalsed õpetused on nagu lehed kaugelt puult, ning uurib, kuidas meie kui kodukasvanud seened saaksime selle puu juurega (algkogemusega) kontakti: “Kui aga seda lehte tähelepanelikult vaadelda, siis võib muuhulgas avastada, et meil on juurte kaudu selle puuga otseühendus – see, mis tundus olevat kaugel kättesaamatus kõrguses, on siinsamas all kogu aeg olnud kättesaadav.”

Inimolu tühisuse üle arutleb paavst Innocentius III (1160/1–1216), keda on ümber pannud Marju Lepajõe. Tõnu Viik käsitleb Lääne filosoofia probleeme tühja ruumiga ja olematusega. Daniele Monticelli tutvustab radikaalsete mõtlejate Agambeni, Badiou, Laclau, Mouffe’i, Rancière’i ja Žižeki arusaama poliitika alusetusest, selle moodustumisest tühjuse ümber, ning vastandab niisuguse poliitika-käsituse pelgale administreerimisele ja identiteedi kinnistamisele.

Tatjana Boeva võrdleb vene budistliku kirjaniku Pelevini arusaamu tühjusest Maurice Merleau-Ponty omadega, Eneken Laanes käsitleb moodsat tuumata subjekti Rousseau pihtimuste ja André Gide’i “Valerahategijate” näitel, Leo Luksi raamatut “Nihilism ja kirjandus” arvustavad Hasso Krull ja Märt Väljataga. Eik Hermann kirjutab tühjusest Alice Kase maalidel.

Vaata sisukorda
Sisu, Vikerkaar 1986–2006

Vikerkaar 1-2 2016

29. jaan. 2016

Luule

Gustav Suits
Vana tühi

Emily Brontë
Lageda laulud
Inglise keelest tõlkinud Doris Kareva

Mart Kangur
*tere tulemast…; *kala hakkab…; *kuidas võiksin…; *elu sa ei…; *ma ihkan…; *tahaksin koos sinuga…; *millest on tehtud…; kultuurisõda; *enda seinal…; *“must like“…; *meie isa…; *ja ära saada mind…; *mul on tunne…

Marko Kompus
*kähe pööriööluustik…; *öö seljanahas…; *pargin oma keele…; *oblikahõimust, kuhu luud…; lein seentest nagiseva daami pärast; vastu kyyneviha on taevas täis tähtede mähkmeid; tango kui tikripõõsas mus hakkab kandma kaela; maastik, kus rebaseõmblus kahtleb; kotermannportfell; rongahapnik; kylm peni

Indrek Koff
Puhja Konsum; Inimene. Pigem hea; Juhan Liiv. Kus pettus on, sealt põgene!

Jüri Kolk
mis teil kuraditel viga on; suve lõpp; eesti meeste surmapõhjustest; issand heidab meelt; tütarlaps kirvega; pessimismihetk; palve; aed; hing

Proosa

Lauri Sommer
Kasulaste kättemaks

Kai Kask
Minu vana puust kast

Mudlum
Arhibaldi uni

Zhuangzi
Teadmine läks põhja („Zhuangzi“ 22. ptk)
Hiina keelest tõlkinud Margus Ott

Artiklid

Margus Ott
Teadmise, olemise, kõnelemise sulaolek

Alari Allik
Millest räägivad seened?

Innocentius III
Inimolu viletsusest
Ladina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Marju Lepajõe

Marju Lepajõe
Kardinal Lotario täpsustamas tühjust

Tõnu Viik
Filosoofiline tühi

William Barrett
Eitus, lõplikkus ja inimese loomus
Inglise keelest tõlkinud M. V.

Daniele Monticelli
Poliitika tühisus ja tühjusest võrsuv poliitika

Tatjana Boeva
Tühjus kui dualismi ületamise vahend: Maurice Merleau-Ponty ja Viktor Pelevin

Eneken Laanes
Autobiograafia ja enesekirjutus Rousseaust Gide’ini

Kunstilugu

Eik Hermann
Alice Kase kaks tühjust

Vaatenurk

Märt Väljataga
Nõrga mõistuse dogmaatika
Leo Luks. Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2015. (Acta Universitatis Tallinnensis Humaniora; 2228-026X). 263 lk. 14.99 €

Hasso Krull
Nimetusse, tähendusetusesse, tühjusse, öösse, vaikusse
Leo Luks. Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel.

Meelis Oidsalu
Meisterdetektiiv Blomkvist Eestit vabastamas
Rein Raud. Täiusliku lause surm. Tallinn: Mustvalge Kirjastus, 2015. 176 lk. 14.99 €

Mart Kuldkepp
Elulugu ja ajalugu, ühed mustad mõlemad
Mats Traat. Kolm Solveigi. Lühiromaane ja novelle. Tartu: Ilmamaa, 2015. 312 lk. 21.95 €

Lauri Sommer
TipaTapa ja Martell
Minu lamp põleb. Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus 1947–1970. Koost. Kristi Metste ja Eve Annuk. Tallinn: Varrak, 2015. 303 lk. 20.29 €
Proosa

Minu vana puust kast

28. jaan. 2016

Kai Kask

„Kuid mitte alati polnud laps elav: teinekord, istudes hoidja kõrval, jääb ta äkki vait, kuid vaatab kõike nii teraselt. Tema lapsemõistus vaatleb kõiki tema ees toimuvaid nähtusi; need langevad sügavalt tema hinge ning kasvavad ja küpsevad koos temaga“
(Ivan Gontšarov, „Oblomov“).

Elasin tol ajal ühiselamus. Pikk pruun koridor, hämar laelamp ja kaheksa ust kummalegi poole. Ühes kuus neli kuupmeetrit vett – raiskaja! – ning kuupmeeter gaasi. Juba 6.30 ajal esimesed võtmekolksatused ja kiired sammud. Ma püüdsin ikka keskhommikuni venitada, kui vähegi vaba päev, aga võimatu – kevadine valgus toas läbi õrna kardina ja tuvid kluuguvad karniisil. Sirutasin end teki all, lootes täiuslikku hommikut, kuid äkitselt tunnen – jalg nagu millegi küljes kinni, raske, liikumatu, külm. Vaatan – ahelas! Hullem kui Džezkazgani vangilaagris. Jäme rauast võru ümber pahkluu ja laevakett viis mingisuguse kasti või kirstu külge, mis küll mitte suur, aga – püüdsin tirida – ei nihku paigalt! Mis nüüd? See oli uni või? Kedagi toas polnud, võti seespool ees. Uurin lähemalt, kast tumepruun, tolmune ja räsitud. Ikka seesama.

„Tere,
sain Teie kontakti ühe saatusekaaslase käest. Nimelt huvitab mind, kuidas ja kas on täiskasvanul võimalik kindlaks teha … Kas olete õige isik, kelle … võib-olla oskate … elanud kogu elu Kohtla-Järvel, olen 47-aastane … peaksin pöörduma ja mis dokumendid …“

Helgi elas tol ajal hooldekodus, või mis elas, kuidagi oli, palat 7, kolmas voodi. Pikk heleroheline koridor, ere valgus ja kaheksa ust kummalegi poole. Ühes seinas palatid ja vastas arstide toad, õdede toad, protseduuride toad. Juba 6.30-ks olid sanitarid käinud, mähkmed vahetatud, mis vaja, koristatud, voodid kohendatud. Akna taga suur valge ja kajakakisa. Nüüd jäi veel pisut tukkuda ja hommikusööki oodata. Proovis end keerata, kuid keha nagu millegi küljes kinni. Ahah, need voolikud, jah, las olla, küll siis tüdrukud jälle keeravad, kui tulevad ja kui meeles on. Ega jalad ei liikunudki ju. Ainult ülakeha. Mitu korda päevas suristati puldiga, et voodi asendit muuta. Küll istukile, küll põlved krõnksu, küll pikali. Eile oli üks tumedapäine neiuke teda tükk aega istuli proovinud tirida, aga ei jaksanud. Helgi oli kätega proovinud märku anda, et võtku pult. Aga ei saanud aru, uus vist siin alles. Tütreke selline.

„Tere,
olete pöördunud täiesti õigesse … sel teemal on parem suhelda vahetult, lisaks vajan otsinguks ka otsija allkirja, id-kaardi koopiat ja … Kõige mõistlikum ja parem võimalus teada saada on kindlasti küsida … aga alati ei ole see erinevatel põhjustel võimalik … fakti läbi registri arhiivi saab kindlasti selgeks teha, pakun kohtumiseks aega 26.05 kl 13.00, palun andke teada …“

Juba kolme päeva pärast! Muidugi ma lähen. Siit töö juurest küsin vaba päeva, püüan Marinaga vahetada, ta on enamasti nõus. Aga kõigepealt on vaja haigeid pesta, teisipäev ju, tututuu. Kes siin kirjas on – ahah, 7-3 ja 5-2. No 5-2, tema peseb ise, vaja ainult seismisel toetada, aga igavene jama, see 7-3 üldse ei liigu ju ja räägib ka segaselt. Pole mingit tahtmist seda pesu ette võtta, nagunii ma ei saa teda jälle sinna raami peale. Nii kõrini on. Siis veel mingi ema ka! Otsi teda taga jumal teab kust kohast. Milleks mulle teda üldse tarvis? Siiani pole olnud, pole edaspidigi. Sitale, raisk!

„Tere,
tänan veelkord asjaliku abi eest, aga nagu ikka järele mõeldes tekivad küsimused ja mõtted, see on vist Teie praktikas tavapärane. Seega küsin natuke üle, kui tüli ei tee:
1. Kas täiendavad andmed …
2. Kas sellest registrist oleks võimalik …
2. Nagu aru sain, saaksite seaduse piirides kindlaks teha … Kas selleks on vajalik ...“

Helgi suigatas. Kajakad olid talle võõrad, suured külmad linnud, kuidagi kalgid. Neil seal Tõrvandis olid küll olnud hakid ja varesed, aga need olid soojad, pehmed, omad. Hakiparv pudenes harilikult puude otsast kisaga lendu, kui nad Olegiga mahajäetud talli püüdsid hiilida ja õnneks polnud kedagi kuulmas. Oleg, Oleg! Silme ette tulid viisnurgaga sõdurinööbid, need virvendasid küll pea kohal, küll torkisid selja all ja siis see läikiv pannal! See tuli lahti rebida! Ei mäleta, ei mäleta muud, mis nägu ta oli, ei tea, aga ta oli… tugev.

„Keera külili,“ kamandas Oleg harilikult, kui nad olid jõudnud kriuksuvale vankrile.

Sündis Olja.

„Keerake külili, proua,“ kuulis Helgi läbi une, „täna on pesupäev!“

Nüüd oli vankri asemel ratastel pesuvann. Ma püüan, ma püüan täna sellega ise hakkama saada. Nii, raam vastu voodi äärt. Pidurid peale. Ah õige, üks serv alla. Unustasin. Kateeter tuleb enne tühjendada. Mhh, toon siibri. Mismoodi see oligi? Siit tuli niikauaks klambriga kinni pigistada ja see kork lahti keerata? Jah, niriseb. Korras. Voolikud teisele poole raami külge riputada. Õrnalt. Et ei kisuks.

„Pange nüüd käed rinnale risti, vot nii, tubli.“ Issand, surnuna näib juba praegu, mis siin veel pesta.

„Veeretan teid siia raami peale, üks, kaks ja korraga!“ Rullisin Helgi nagu piparkoogitaigna üle voodiääre. Õnnestus ometi! No nii, sõidame vannituppa!

„Tere,
oma kogemusest lähtuvalt eeldasin, et meie lugu läheb edasi, lihtsalt ennekõike on vaja otsija enda soovi, mina kellelegi peale ei suru. Aga vastates küsimustele:
1. Ei saa anda isikuandmeid, sest … on kaetud saladusega ja kaitstakse mõlemat poolt võrdselt. Need andmed, mida saan avaldada, edastasin teile juba meie esimesel vestlusel, aga võin need uuesti arhiivist üles otsides ka kirja teel saata.
2. Ka väljatrükki ma just sel põhjusel teha ei saa.
3. Võin proovida otsida ja võtta ühendust, aga tulemust me ei tea … kui siiski ei soovi mingit kontakti, tuleb leppida sellega, et otsing jääbki lõpetamata.”

Soe dušš paitas keha. Väheseid juukseid. Kondiseid liikumatuid jalgu ja seda enam pundunud kõhtu. Aukus rinnad vajusid külgedele. Hõredad karvad. Sinine kilevann täitus poolenisti veega ja šampoon kui laintevaht. Nagu järves ujuks, tuli Helgile ette. Nagu seal paisjärves tookord. Mis see olla võis, kuuekümne esimesel aastal, kui ta sovhoosis kassapidaja oli. Kiirel heinaajal aeti ka kontorist põllule abiks, eriti nooremad. Viiekesi GAZ-i kabiinis, uks seisis vaevalt kinni. Tolmused, higised ja siis hüppelaualt järve! Riietega! Tema, Õie, Harald, Silver ja Tiit! Kokkulepe oli kakskümmend tõmmet krooli ja tagasi kalda poole, kuni jalad põhja ulatusid. Siis tõusid, kõndisid kuningannana läbi vee, märjad juuksed ja märg kleit. Uhkelt. Lihtsalt kleit. Rannal, hiljem, liiv läks suhu ja silma ja juustesse ja.

Sündis Tiina.

„Mis nüüd, kas seep läks silma, kohe loputame!“

Uhtusin šampoonivahu õrnalt juustest ja näolt. Ja kuivatamine. Kõigepealt lina ühe külje alla, kuivaks, siis jälle jalgadest tõsta kõigepealt vasakule poole, käsi sirgeks, siis õla alt proovida keerata, hops! Paremalt küljelt kuivaks. Rätik pähe nagu matrjoškal. Kuiv rätt peale ja palatisse tagasi. Tehtud! Voodipesu oli jõutud vahetada ja värske vesi pudelis.

„Tere,
olen praeguseks kokku saanud veidi lisainfot. Teie ema on elus, ta on sündinud 1941. aastal. Kokku on tal sündinud viis last, kellest kahe andmeid ei ole. Üheks olete teie ja kuivõrd ühe lapse andmed on veel puudu, siis võib arvata, et ehk on temagi kasvanud kasuperes. Teil on poolõed, kes on sündinud 1960. ja 1962. aastal. Üks vend on samuti, 1964, kuid märkega – sündis surnult. Tundub, et laste isad on kõik erinevad, mistõttu isa otsida ei ole võimalik ja vallaslastena on registris kõik.“

Seesama brünett hooldaja oli ka pesijaks täna. Nüüd puhaste linade vahel tagasi. Padi oli pehmeks klopitud ja tekk kohev. See oli nagu tookord, tikuvabriku direktori avaras voodis, kõik oli olnud sile ja läikiv ja siidine. Helgi polnud nii laia voodit varem näinudki. Mitu patja kummalegi ja mõõtmatu tekk. Roosilõhnaline. Helgi oli sekretär, Ervin oli direktor. Ervin andis lubadusi. Ta oli harjunud. Kirjalikke lubadusi, suulisi lubadusi, ministeeriumis lubadusi, tsehhis lubadusi, voodis lubadusi.

„Seltsimees Leetberg, teie juurde tuldi,“ oli Helgi ülejäänud tööülesanneteks.

Sündis Erki. Erki sündis surnult.

Siis sündis veel keegi. Sellest ei mäletanud Helgi suurt midagi. Mis ta nimeks sai, ei tea. Kirjutas kuhugi alla ja kõik.

Siis sündis veel keegi. Sellest ei mäletanud Helgi suurt midagi. Mis ta nimeks sai, ei tea. Kirjutas kuhugi alla ja kõik.

„Tere,
Teie ema aadressi leidsin samuti üles, tema on esimene, kelle poole saan pöörduda, aga me ei tea, kas ta on valmis suhtlema. Tihti küsivad otsitavad, miks neid tahetakse leida. Mida ma võiksin emale öelda, kui saan temaga ühendust? Mida tahaksite teie teada? Kuidas kujutate ette suhtlemist, kas kirja teel või silmast silma?“

Ma vist ei tahagi midagi teada. Milleks mulle ema ja õed? Mis ma teen nendega, istun jõuluõhtul pika laua taga? Pole siiani istunud ega istu ka edaspidi. Tahtsin ainult kinnitust oma kahtlusele, sellele kummalisele tundmusele, et olengi nagu taevast kukkunud linnuke, mingi tombuke, meteoriidike. Alguses langesin hõõguva kerana välgukiirusel, ei teadnud, kuhu pidama jääda, paremal Pluuto, kuskil Veenus, Marss virvendas eemal. Ei tahtnud. Siis hakkas paistma midagi hallikaspruunikat nagu kartulipõld kevadel. Maa! Kas sinna? Lähemale jõudes eristusid metsad ja aasad. Rohelus. Sellisele juulikuisele päikeses kõrbenud õuele jäin lõpuks pidama. Kulus aasta, enne kui hakkasin maapinda palja päkaga tunnetama. Kõrred torkisid. Tõstsin ühe jala ning polnud tahtmist järgmiseks sammuks, aga pidin – muidu oleksin kukkunud. Ema hoidis käest. Ema?

„Tere, tänud tehtud töö eest. Mitte hakates saadud infot ühekülgselt hindama, küsimusele miks? vastaksin, et teadmine on alati parem kui mitteteadmine ja kuna ka ise olen juba piisavalt vana, siis ega mind igasugused saatuse keerdkäigud eriti ei heiduta. Elus tuleb igasugu olukordi ette ja nendesse peab mõistvalt suhtuma. Võimaluse korral andke emale edasi minu head soovid.“

„Helgi, teie juurde tuldi!“ Ma tean, see oli sotsiaaltöötaja, kelle ülesandeks oli valla poolt saadetud patsiendid aeg-ajalt „üle kontrollida“. Teisi Helgi juures ei käinudki, ei paistnud lapsi olevat, tuttavaid, sugulasi, ei kedagi. Ka tema olnuks justkui taevast kukkunud. Mis teha. Aga kell sai kuus ja minu tööpäev lõppes. Vahetasin riided ja läksin. Homme oli vaba.

„Kahjuks ei ole mul täna selliseid uudiseid, nagu ehk ootasite. Minuga võttis ühendust teie sünniema tugiisik, aga nende vestluse käigus olevat ema jäänud siiski veendunult selle juurde, et ta mingit kontakti ei taha. Rääkisin küll teie siirast soovist ja ka sellest, et minevikku muuta ei saa ning kellelgi pole plaanis ette heita olnut. Aga ta palus jätta asi selliselt, nagu see praegu on. Julgustasin tugiisikut minuga uuesti ühendust võtma, kui ema peaks tundma, et on valmis kontaktiks. Ehk see päev kunagi tuleb, aga võib-olla ka mitte. Tihti ei ole kontaktist hoidumise taga mitte hoolimatus, vaid ennekõike süütunne tehtu ees. Aga võib-olla läks tal ka nüüd elu veidi paremaks, sest palusin edasi öelda, et teil on läinud kenasti ja tulete eluga toime. Praeguseks jääb otsing sellisena pooleli.“

Sitale, raisk. See kast. Ma pean ta küljest saama. Tirisin veel, ei midagi. Siis tuli meelde. Voodi all on sõrgkang, oli juba enne mind, eelmisest üürnikust vist. Kui sellega. Pöörasin end koikust põrandale ja kobasin käega voodialust. Käes! Ja nüüd? Mis seal sees on, kastis? Virutasin vastu kaant, korra, kaks, tugevamini. Pehkinud lauad ei pidanud vastu ja lagunesid laiali. Kopitanud hais. Kellegi sokid, lips, ilma peata nukk, beebikõrinad, mingid tööriistad, paar tühja veinipudelit, kortsus seelik, peotäis võtmeid, dokumendid, ümbrikud, kuivanud lilled. Üks võti keeras ja jalg oli vaba.

Isa ma endale siiski leidsin. See oli nii. Mõni aasta tagasi märkasin trammipeatuses ühte vanemat härrat. Seal ta seisis, mantlikrae üleval, käed kinnastes, silmad tuulest vidukil, justkui vesised, võibolla nuttis, võibolla külmetas, oligi alles varakevad. Mõtlesin, et lihtsalt küsin. Astusin ettevaatlikult lähemale, ümberringi kedagi kuulmas polnud. Julgesin käsivart puudutada.

„Vabandage palun,“ kogelesin kuidagimoodi, „ega te ei sooviks mulle isaks hakata?“

Ta soovis. Ta tõesti soovis. Pani mulle nimeks Tihasehakatis.
Artikkel

Kaplinski pälvis Vikerkaare ettepanekul hiigelauhinna

28. jaan. 2016

Vikerkaare toimetuse ettepanek premeerida Jaan Kaplinskit 64 000 euroga on leidnud toetust. Olgu värske tühjuse-numbri puhul toodud üks asjakohane pala meistri loomingust:

Miks ma mäletan aina
tühjust voodis ja laual
Johannese tühje silmi
tühjal verisel liual

tühjust kumamas vastu
kirikukella kõhus
tühje kiivitajaid
tühjas õhtuses õhus

minu tühje käsi
sinu tühjades kätes
tühje pikamaasõitjaid
tühjades lennukites

(Kogust “Uute kivide kasvamine”, 1977)

Kaplinski on Vikerkaares üles astunud üle poolesaja korra: esimene tekst, mälestuskild “Varemed” ilmus augustis 1986 (ajakirja 2. numbris) ning viimati ilmus mõtisklus masinast kui Euroopa ideaalist (märts 2014). Vahepealsel ajal on ta meie veergudel kirjutanud muuhulgas fašismist, Gilgamešist, globaliseerumisest, Heideggerist, Jeesusest, Jordaaniast, jumalast, kahtlusest, keelest, Krullist, kuradist, Masingust, meelelahutusest, müüdist, Prometheusest, reaalarvudest, rändtuvidest, Sun-zist, Supilinnast, Tartu vaimust, Tom of Finlandist, Tuhkatriinust, tõest, unustusest, usust, uskmatusest, vanapaganast, vaimueliidist ja y-tähest.

Õnnitleme pärjatut.
Vaatenurk

Nimetusse, tähendusetusse, tühjusse, öösse, vaikusse

28. jaan. 2016

Hasso Krull

1.

Nihilism on kaksipidine mõiste. Seda võib kasutada nagu sõimusõna, visates ta näkku igaühele, kelle väärtused minu omadega vastakuti seisavad, nii et minu väärtused on tema seisukohast justkui „eimiski“. Kui minu väärtuste keskmes asub voorus, hüve, jumal, siis on teine nihilist sel juhul, kui ta seda keset ei tunnista; juhul kui tema väärtuste keskmes on mõni teine voorus, hüve või jumal, on asi mõistagi keerulisem. Ma pean siis kõigepealt näitama, et tema voorus, hüve või jumal ei ole päris voorus, päris hüve või päris jumal, st ma pean neid eitama, muutudes seega ka ise mingil määral nihilistiks. Aga kust ma tean, et ma ei eita mõnda muud väärtuskeset ka siis, kui teisel voorust, hüvet ega jumalat ei ole? Ehk on selline eitus isegi jõulisem? Kui teise väärtuskeskmeks on näiteks raha, kuulsus, võim, või hoopiski ilu, sõprus, armastus? Või midagi veel raskemini tabatavat, juhul kui asjasse sekkub kultuurierinevus? Esivanemad? Pühapaigad? Loomislood? Kõik see tekitab kahtluse, et teist nihilistiks sõimates pean ma igal juhul kõigepealt midagi olulist temas eitama: seega pean ma esmalt ise asuma nihilistlikule positsioonile, et sellest siis kiire vangerdusega jälle taganeda. Ainult pada saab sõimata katelt: ainult nihilist saab teist „nihilistiks“ sõimata, ja kui peegeldavat vastust ei järgne, osutub ta paradoksaalselt ise just suuremaks, tõelisemaks nihilistiks – isehakanud nihilistiks. Muidugi saab seda edaspidi väärtustega varjata, aga mitte kõigi silmade eest: õigupoolest varjatakse siin väärtuste „musta minevikku“, st nihilism poeb väärtuste endi sisse ja teda ei saa sealt enam mingi väega välja suitsetada.

Tõsi küll, võib minna ka teist teed. Nihilismi mõiste võib pöörata ta enda vastu, st nende vastu, kes seda sõjakirvena kasutavad. Sellisel juhul muutub nihilism hüüdlauseks ja üleskutseks, nii nagu kunagi poliitikas „liberalism“ ja „anarhism“ või kunstis „impressionism“ ja „kubism“, kõik algselt halvustavad mõisted. Jah, keegi võib meid küll nihilistideks nimetada, aga tehku seda oma südame rõõmuks – meid see ei häiri, sest me olemegi nihilistid! Kui ümberringi valitseb vaen, tuimus ja silmakirjalikkus, kui normide ja põhimõtete külge klammerdutakse ainult mugavusest, kui kena fassaadi taga alati peitub midagi räpast ja inetut, siis ongi targem kõike lihtsalt eitada. Hävitamine on kõige olulisem, sest on vähe tõenäoline, et kogemata kombel hävitataks ka midagi väärtuslikku. Selline nihilism levis 19. sajandi Venemaal, see on olnud paljude emantsipatsiooniliikumiste osa ja paistab praegu ka Eestis aktuaalne olevat. Võib muidugi öelda, et nii on nihilism tegelikult varjatud idealism, sest eitatakse mingi idee nimel, mis jääb otse välja ütlemata või mida esialgu polegi veel leitud, aga usutakse leidvat tulevikus: eitus on siin õieti vaid foon, eksitav taustamüra, millele keskendumine oleks iseenesest nihilistlik, sest siis märkame ainult „eimiskit“, st ainult „ei-d“ ilma selle südamest kumendava „miskita“, mis on ometi palju olulisem, sest tal ei ole veel kindlat kuju, sisu ega tähendust, sellal kui „ei“ ikkagi puudutab juba valmis asju, vana ja vaieldamatult olemasolevat maailma. Tõepoolest, aktiivse sotsiaalse liikumisena on nihilism idealistlik. Kuid see pole puudus, vaid pigem tunnustus: enamik sotsiaalseid nihiliste võtaksid selle rõõmsalt omaks.

Nõnda on meil justkui kaks nihilismi: nende nihilism, kes tahavadki nihilistid olla, ja nende nihilism, kes tahavad nii nimetada teisi. Need kaks nihilismi ei ühildu hästi omavahel, üks pole teiseks kadudeta tõlgitav ja kokku saades põrnitsevad nad teineteist mõistmatult. Nüüd tekib kiusatus ütelda, et see, mis nende kahe vahele jääb, ongi tegelikult see, mida ei ole ja mida meil seetõttu ka kuidagi tabada ei õnnestu – see nihilismi enese nihil, mis teeb nihilismist rääkimise võimalikuks, aga mida kunagi ei märgata, sest ollakse kibedasti ametis hoopis millegi muuga. See nihil on siis justkui ettekääne, mida on hetkeks küll vaja, aga mis kohe jälle unustatakse, sest asi polnud ju selles… Nõnda kõneledes tunnen aga, et riskin jääda kahe tule vahele. Mis ettekääne? Mida ma sellega silmas pean? Miks peaks ettekäände juurde tagasi pöörduma, kui juba on avanemas midagi palju põnevamat? Milleks kiigata ettekäände taha, kui see just käänati ette? Milleks vigurdada, iseendaga peitust mängida? Neile küsimustele ma praegu ei vasta, vaid tulen ühe raamatu juurde.

2.
Leo Luksi „Nihilism ja kirjandus“ seab omale ülesandeks filosoofia ja kirjanduse ühtesulatamise – ehk täpsemalt, ta tahab piiritleda ala, kus see ühtesulamine on juba toimunud, tänu ühele nihilistlikule momendile, mis piiri filosoofia ja kirjanduse vahel kustutab. Selleks asub Luks ise kõigepealt nihilismi poolele, sellesse, mida ta nimetab „nihilismi mõtlemiseks“, mõistes seda korraga nihilismi sees mõtlemisena ja nihilismi üle mõtlemisena (lk 30). Põhilisteks lähtekohtadeks on Luksil seejuures Heidegger ja Vattimo ning osalt ka Nietzsche, kas siis Heideggeri Nietzsche-kriitika tõttu või selle kiuste. Ühtesulatamisel omakorda on kaks liini, proosaliin ehk „faabel“ (lk 84–90) ja luuleliin ehk „ei nimetamine“ (lk 90–102). Faabel on Luksi järgi „lugu, miski, mis klapib kokku“ ja milles „toimib keele maagiline funktsioon, tõde“ (lk 85); reaalsuse ja faabli samasus on Luksi meelest juba „piisavalt hullumeelne“ (lk 90), aga see pole veel siiski kõige radikaalsem nihilismi mõtlemine: „Minu hinnangul jääb faabel nihilismi mõtlemise algjärku, kuna seal jääb püsima mingi tähenduslik tervik, maailm (olgugi simulaakrumina). Faabli kirjutamine jääb tõega seotuks“ (lk 90–91). Tõeliselt nihilistlik saab olla ainult luule, sest luule pöördub keele enese poole ja võib fabuleerimisest loobuda, liikudes „nihilismi südamesse“ (lk 91). Samas tõrgub Luks siiski möönmast, et see liikumine võiks tõepoolest lõpule jõuda, st et oleks võimalik tekst, mis ei ole kirjandus ega filosoofia, vaid ainult puhta ei väljendus: „Ma ei väida, nagu oleks mõnel kirjanikul või filosoofil õnnestunud jõuda puhta ei väljendamiseni või et filosoofia ja kirjanduse ühtesulatamine annab meie käsutusse metoodilisi vahendeid, et säärane eksplikatsioon tulevikus läbi viia. Ei-mõtlemine peab jääma paradoksiks, võimatuse võimaluseks. Kuid just selle liini puhul [st luuleliini puhul] jõuab kirjanduse ja filosoofia ühtesulamine kõige kaugemale, iseend lagundavasse ekstreemsusse. Ühest küljest võimaldab nihilismi ontoloogilise tasandi, ei-va ei sisse toomine mõtlemisse visandada selgemalt moodsa kirjanduse tähendusetusse suundumist, mis ontiliselt jõllitades tundub pelga mässamise, jõuetuse või vormimänguna. Teisest küljest vajab ei mõtlemine just kunstikeelt, metafoore, mitte rangeid propositsioone“ (lk 91). Kõige täpsemalt on seesugust ühtesulamist ja „ei-va ei“ mõtlemist siiski väljendanud Maurice Blanchot, kes on Luksi arvates „puuduvaks lüliks Heideggeri ja Vattimo vahel“ (lk 94) ning kes ise kirjutab samamoodi nagu kirjanikud, kellest ta kirjutab, st talle on omane „kirjutamise fragmentaarsus, poeemile omistatav neutraalsus, vaikuse võimendamine ja kuulatamine, igavesti pooleli jääv töö ning lõpetatud raamatust loobumine, võimatu kommunikatsioon jne“ (lk 94).

Luksi ettevõttel on mitu omavahel seotud eesmärki. Kõigepealt, tema töö „taotleb olla vabastav“ (lk 98), püüdes „vabaneda levinud tõlgendusmallist, mille kohaselt kogu eesti kirjandus lähtub isamaa-imperatiivist, Eesti Asja ajamisest“ (lk 144). Teiseks, ta tahab „teostada nihilismi mõtlemist lugemisviisina“ (lk 140), avada teatavat üldist keelemõistmist „tunnetuskesksest vaatevinklist, n-ö lugeja poolt vaadates“ (lk 141). Kolmandaks, Luks loodab ka näidata, et kui kunsti üheks funktsiooniks on „esitada esitamatut, teist“ (lk 96), siis ei pea see esitamatu olema mingi ülim hüve või jumalik täius, vaid võib suunduda ka „nimetusse, tähendusetusse, tühjusse, öösse, vaikusse“ (lk 97). Esimest eesmärki võiks määratleda emantsipatoorsena: arvan, et selles leiab Luks palju vaikivaid toetajaid. On ju selge, et kogu eesti kirjandus ei lähtu isamaa-imperatiivist, kui me just ei eelda, et eesti keeles kirjutamine iseenesest manifesteeriks niisugust imperatiivi; sel juhul oleks „nihilistlikult“ kirjutada muidugi võimatu, sest mõne teise keele valimine tähendaks veel tugevamat kultuuripoliitilist jaatust, isegi kui see teine keel oleks esperanto. Teine eesmärk on kahtlemata kompleksne, aga lihtsuse huvides võib seda nimetada hermeneutiliseks, sest niisugust mõistet kasutab ka Luks ise („teksti kogemine on hermeneutiline protsess“, lk 140) ja see hoiab alal niihästi keelelise fookuse kui ka kogemusliku perspektiivi. Hermeneutiline eesmärk on Luksil märksa spetsiifilisem ja on suunatud ilmselt elitaarsele sihtrühmale, sest siin kõneldakse „lugemisviisist“ ja „lugejast“ nii, et see eeldab lugemisviiside ja lugejate paljusust – paraku ei tunne nn tavaline lugeja teiste lugejate vastu mingit huvi, rääkimata sellest, et ta sooviks oma lugemist teadvustada vaid ühe lugemisviisina. Siiski usun, et see elitaarne rühm on piisavalt suur ja omajagu prestiižne, mistõttu ta hajusal äärealal leidub palju neid, kes tahaksid sinna kuuluda, ja kange tahtmise puhul osalt juba kuuluvadki. Kolmas eesmärk saab alguse klassikalisest representatsiooni-probleemist, aga liigub jäljendamise ja tõepära küsimustest eemale ja sihib mingi sisemise kogemuse poole (muide, just „sisemiseks kogemuseks“ – expérience intérieure – nimetaski seda Georges Bataille). Arvan, et see kolmas eesmärk läheb korda väga vähestele, sest müstilist kogemust võtavad tõsiselt need, kellel on olnud müstilisi kogemusi või kes seisavad sellise kogemuse lävel. Samas tundub mulle, et just selle väikese vähemuse seas võib leiduda neid, kes Luksi arutluskäiguga rahul ei ole – mitte sellepärast, et see oleks vale, vaid sellepärast, et see ei ole veel piisav, et ta ei lähe lõpuni. Kolmandat eesmärki võikski ehk nimetada müstiliseks, aga kuna see pole päriselt „ees“ ega „märk“, võib ta sama hästi nimetuks jätta (see on isiklike eelistuste küsimus).

Luksi raamatu viimane kolmandik (6.–9. ptk) tegeleb peaasjalikult eesti kirjandusega: kõne alla tulevad Juhan Liiv, Jaan Oks, Jüri Üdi, Jüri Ehlvest ja Kivisildnik, möödaminnes mainitakse muidki autoreid. Proportsionaalselt on käsitluste maht küll väga kõikuv (Üdile on Ehlvesti-käsitluse raames pühendatud vaid paar lehekülge, Kivisildnikule seevastu terve omaette peatükk), aga oletagem praegu siiski, et need täidavad Luksi töö esimese, vabastava ülesande: osutada, et kogu eesti kirjandus ei lähtu isamaa-imperatiivist. Nüüd tekib kahtlus, kas seda teesi ei peaks laiendama, st kas poleks võimalik näidata, et suurem osa eesti kirjandust ei lähtu sellisest imperatiivist? Minu meelest oleks selline väide täiesti mõeldav, ja kui veidi vaeva näha, saaks seda ka põhjendada. Kui heita korraks pilk valitud autorite reale, võib muidugi küsida, kas tõesti on just need kirjanikud isamaa-imperatiiviga kõige vähem seotud? Niihästi Liiv, Üdi/Viiding kui Kivisildnik on ju autorid, kellele see imperatiiv silmanähtavalt korda läheb. Liiv oli oma „isamaaga“ sina peal ja kurtis: „Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta!“ Üdi nentis küll kuivalt: „mu rahvus: eestlane / ja sugu: mees / ma olen sündinud ENSV-s“, aga Juhan Viiding tunnistas leebe irooniaga: „Mina tahan kõndida su niidul / isamaa, ja sinu metsateil“. Mis puutub Kivisildnikku, siis tema puhul on Luks ise hiljuti väitnud, et „uue sajandi esimese kümnendi keskpaigas [leiab] aset Kivisildniku luulekeele selginemine, mille mõistmise võtmesõnaks on just isamaavajadus“^[1]; seda väidet tõestab analüüs, kus Kivisildniku luulet kõrvutatakse Hando Runneliga. Kas on toimunud järsk murrang või oli „isamaavajadus“ ka varem Kivisildniku luules olemas, olgugi varjatumalt? Jäägu see siin lahtiseks (usun, et mõlemat väidet saaks kaitsta). Ometi on selge, et kui panna Liivi, Üdi ja Kivisildniku asemele näiteks Ernst Enno, Ilmar Laaban ja Artur Alliksaar, peaks „isamaavajadust“ tikutulega otsima. Oks ja Ehlvest sobivad Luksi emantsipatoorse teesiga paremini, ja minu meelest teostub nende puhul hästi ka teine ülesanne, rakendada nihilismi mõtlemist lugemisviisina. Leheküljed, kus vaadeldakse Oksa tekstides ilmuvat „tardunud kestust“ ja „langust“ (lk 152–163) või Ehlvestile iseloomulikku „surma poole kirjutamist“ (lk 172–182), mõjuvad väga veenvalt, siin on välja toodud midagi olemuslikku, mida paljud Oksa või Ehlvesti lugejad ilmselt on tajunud. Nentigem siis, et õigesti valitud tekstide puhul toimib nihilistlik hermeneutika laitmatult.

Kuidas jääb aga kolmanda, müstilise eesmärgiga? Kas Luksi analüüs tõesti suubub „nimetusse, tähendusetusse, tühjusse, öösse, vaikusse“ (lk 97)? Või on siin tegu pigem paratamatu „luhtumisega“, mida Luks ise alguses ennustab, sest „iga lausumine, liiatigi tõlgendav-teoreetiline, viib hoopiski negatiivsuse mõistmisest ja kogemisest kaugemale“ (lk 30)? Arvan, et ühe raamatu põhjal selle üle veel otsustada ei saa – ja võib-olla ei saa selle üle kunagi päriselt otsustada. Siiski võib aga vaagida lausumise tingimusi, millest kas „tähendusetus“ või selle „luhtumine“ alguse saab; mine tea, ehk on mõlemad eos juba Luksi nihilismi-mõistmises eneses.

3.
Leo Luksi nihilismikäsitus algab Nietzschest. Luks tunnistab, et „Nietzsche vari läbib kogu nihilismi mõtlemist“ (lk 50), ja selgitab siis, miks on nihilism Nietzsche jaoks lääne kultuuri üldine paratamatu suundumus: „Nihilismi n-ö varjatud juur peitub kõikides sellistes maailmavaadetes, mis väärtustavad elust kõrgemalt midagi teispoolset, ülemeelelist – ennekõike süüdistab Nietzsche platonistlikku filosoofiat ja kristlust, aga sama kehtib ka nt budismi kohta. Kõik need süsteemid väärtustavad elu asemel eimiskit, tühjust“ (lk 51). Seejärel tuleb ta Heideggeri juurde ja aktsepteerib pigem ontoloogilise nihilismimõiste: „Heidegger rõhutas korduvalt olemise ja eimiski identsust – mõlemad asuvad oleva suhtes ontoloogilise diferentsi teisel poolusel. Pole liialdus väita, et Heideggeri fenomenoloogias luhtuvad kõik olemise positiivse kogemise katsed, olemine „annab“ ennast üksnes varjule jäädes, ära jäädes“ (lk 58). Kuna aga Heideggeri silmis oli moodne kunst „destruktiivne ja jõuetu“ (lk 68), peab appi tulema veel Vattimo, kes nihilismi omaks võtab ja Heideggeri ennast nihilistiks nimetab, sest „olemise ja eimiski identsus, olemise ei-lisus on radikaalne, olemisehüljatus on lakkamatu olukord ning selle ületamisootus oleks tagasilangus metafüüsikasse“ (lk 73). Vattimo puhul distantseerub Luks vaid tema „eetilisest häälestatusest“ (lk 76), mis tähendusetusse ja tühjusse suubumist väidetavalt häirib.

Võiks arvata, et sellega on lugu lõppenud. Ometi tuleb Luks eesti kirjandust vaatlema asudes Nietzsche juurde uuesti tagasi ja esitab tabelina passiivse ja aktiivse nihilismi vastanduse (lk 146), kommenteerides ise: „Nietzsche kirjeldas nimetatud eristuste kaudu nihilismi poolt kõnetatud inimese võimalikke väärtushinnanguid ning sellele vastavaid eluhoiakuid, käesolevas vaatluses aga kasutatakse seda eristust uurimaks luule ontoloogilist kahekõnet ei-ga“ (lk 145). Luks möönab, et „säärane import pole probleemitu ega distinktne“ (lk 145), aga jätab lähemalt selgitamata, milles probleemid seisneda võiksid. Oletan, et enamiku lugejate jaoks need silma ei hakkagi, kuid mina näen siin tervet rida lünki, mis lõppkokkuvõttes Luksi taotlusele, eriti tema kolmandale eesmärgile („nimetusse, tähendusetusse, tühjusse…“) kasuks ei tule.

Nietzsche nihilismimõiste on elufilosoofiline ja väärtusekeskne. Selle tuum on Luksi töös osalt visandatud, aga mitte tervikliku skeemina, mille raamatus „Nietzsche ja filosoofia“ esitas Gilles Deleuze.^[2] Nihilismi esimene vorm, mida Deleuze nimetab negatiivseks nihilismiks, on tõepoolest kõrgemate väärtuste vastandamine elule (jumal, olemus, hüve, tõde jne). Need väärtused on ideaalsed, ülemeelelised, ja muudavad elu enda kõrval tühiseks ning väärtusetuks. Selline nihilism tekitab reaktsiooni, sunnib kõrgemaid väärtusi omakorda eitama, kuid paraku ei saa elu oma väärtust sellega tagasi – ta jääb endiselt tühiseks ja väärtusetuks. Nii tekib elu suhtes kaksipidine hoiak, sest ühest küljest on ta väärtusetu ja vastik, teisest küljest aga hoitakse temast ikka veel kinni. Selline reaktiivne nihilism tekitab omakorda vastuseisu passiivse nihilismi näol, mida sümboliseerib Jeesuse kuju: see on rõõmusõnum, vimma hülgamine, sõjast loobumine ja usk, et on parem passiivselt hääbuda kui väärtusetust elust kinni hoida. Alles nüüd saab nihilism muutuda aktiivseks, st negatiivne võidakse hävitada ja muuta jaatavaks jõuks: see on nihilismi täideviimise hetk, ja ühtlasi dionüüsilise filosoofia ilmumise moment.

Kuidas saab niisugust dionüüsilist jaatust ontologiseerida? Ega päriselt ei saagi; sellepärast liigitaski Heidegger Nietzsche väärtusekeskse nihilismikäsituse „olemis-unustuseks“, ja Nietzsche enese seega samuti nihilistiks, kuigi hoopis teises mõttes. Tagasitulek Heideggeri juurest Nietzsche juurde ei saa niisiis toimuda valutult, vähemalt ühele tehakse siin liiga. Tõsi küll, niisugune vägivald ongi filosoofias heaks kombeks: võime napsata teistelt mõisteid ja anda neile uus sisu näitab mõtleja jõudu ja iseseisvust, miks siis mitte teha seda teistki korda ja võtta mõlemalt, mis võtta annab? Kuid asi ei piirdu ju sellega. Probleem algab minu meelest tõsiasjast, et Luks tahab vältida igasugust „eetilist häälestust“, mille ta samastab platonliku tungiga Päikese poole (lk 97), vägivaldsuse vaibutamisega (lk 76), headuse ja lepitusega (lk 131) ning isegi esteetilise ülevusega, nii nagu seda on mõistnud Lyotard (lk 189). Jaatus, ilu, väärtustamine, loomine jne muutuvad siin deemoniteks, mille eest peab kindlasti pagema, sest need ohustavad nihilismi mõtlemist, selle puhast hävitustööd. Nüüd võiks kõigepealt küsida, kas „eetilise häälestuse“ sedavõrd järjekindel vältimine ei põhjusta teatavat ümberpööratud eetikat, mis omamoodi kategoorilise imperatiivina järgnevaid analüüse suunama hakkab? Minu meelest põhjustab küll. Just selline antieetika aheldab Luksi „nihilismi mõtlemise“ teatava esialgse vastasseisu külge, millest lahti ütlemata ei saa minna ka „teispoole elu“ (lk 97), sinna tähendusetusse, tühjusse, öösse, vaikusse, kuhu alguses minema hakati. Sest sinna lihtsalt ei saa mingeid kaalutlusi kaasa võtta, ei eetilisi ega esteetilisi, filosoofilisi ega teoloogilisi – ja antieetikat ammugi mitte, sest see hoiab tavalisest eetikast veel tugevamini kinni, surmatungi muserdava ja kõikehaarava jõuga. Lühidalt, eetilise substantsi visa vältimine asetab nihilisti olukorda, kus ta on sunnitud ennast ise sisse müürima.

Nietzsche nihilismikäsitust ei saa lahutada väärtustest, väärtuste kadumisest ja uuesti loomisest ega dionüüsilisest jaatusest. Eriti suur lünk tekib siis, kui lõigata negatiivse ja passiivse nihilismi vahelt ära reaktiivne nihilism, see väärtuse kaotanud, armetuks muutunud elu, mis sünnitab lakkamatu vimma ja kättemaksuhimu (ressentiment). Kuidas sellisel juhul passiivset ja aktiivset nihilismi üldse põhjendada? Millest selline vastandus ülepea tekib? See puudujääk hakkab eriti tugevalt tunda andma raamatu lõpus, kui Luks kõneleb Kivisildniku põhjal „hävitusluulest“, mis olevat Nietzsche järgi aktiivne nihilism, sest ta „hävitab kõike seda, mis ise ei hääbu“ (lk 209). Jätkem praegu kõrvale selle napi määratluse kohmakas kahemõttelisus (aktiivne nihilism on jaatus, mis hävitab reaktiivsed jõud; püüd hävitada „kõike seda, mis ise ei hääbu“ oleks absurdne, sest ennast jaatav elu ei hääbu ise, see muudaks Nietzsche elufilosoofia jandiks). Halvem on see, et toodud näited tihti räägivad hävitusluule ideele vastu: need mitte ei teosta vimma, ressentiment’i keelelist hävitamist, vaid vastupidi, hoiavad seda alles, jäädvustavad ta nõnda, et see püsib veel pärast seda, kui ta oleks juba pidanud hääbuma, surema oma loomulikku surma. Muidugi võib ka seda veel nimetada „prohvetikõneks“, nagu Luks siinkirjutajale viidates teeb, aga prohvetikõne ei välista reaktiivsust; ja selleks, et „lüüa diskursiivsesse reaalsusesse mõra“, peab ta olema piisavalt ootamatu, katkendlik, fragmentaarne, siin ei tohiks tekkida sidusat tervikut. Prohvetikõnega ei saa vaielda, see ei loo mingit loogilist argumentatsiooni; kuid see ei juhata veel ka tühjusse, öösse, vaikusse, vaid ainult ilmutab midagi tundmatut.

Milline oleks Leo Luksi käsitlus siis, kui ta oleks reaktiivse nihilismi momenti arvestanud? Raske öelda; võib-olla praegusest mahukam ja keerukam, aga võib-olla ka napim ja lihtsam. Kindlasti luhtuks ta teistmoodi, kuid hermeneutiline külg ei pruugiks palju muutuda. Kõige huvitavam on ehk küsimus, kuhu kalduks Luks kahe teineteist põrnitseva nihilismi vahealal. Kas ta hoiaks endiselt nende poole, kes tahavadki olla nihilistid? Või tahaks ta siis nõnda nimetada teisi? Ma ei tea, ja tõtt-öelda olen sellega rahul, et ma ei tea. Sest ma ei peagi seda teadma. See teadmine, mida mul ei ole, võib siis rahumeeli ei-da oma ei-d seal, kus ta on, või seal, kus teda ei ole – kas nimetuses, tähendusetuses, tühjuses või hoopis nimedes, tähendustes, täiuses.

^[1] L. Luks, Isamaavajadus 25 aastat hiljem. Keel ja Kirjandus, 2014, nr 2, lk 87.

^[2] G. Deleuze, Nietzsche et la philosophie. Pariis, 1962, lk 169–201. Teos leidub ka Luksi raamatu bibliograafias, kuid tekstis ta ei viita sellele.
Luule

mis teil kuraditel viga on

28. jaan. 2016

Jüri Kolk

mis teil kuraditel viga on

mis teil kuraditel viga on
ah
kas buddha ütles
vara üles hilja voodi
nõnda rikkus majja toodi
kas visnapuu kiitis rakkus käsi
ja kangeid ristluid
kas shakespeare soovitas teil
matta oma unistused
võimalikult sügavale
kas marie under on kunagi öelnud
hakake peksma akadeemilisi teadmisi
oma laste peakoludesse
kui nad on veel emaihus
ah

millest te
kurat võtku
aru ei saa

suve lõpp

suve lõpp
külluse ja hariduse aeg
kõik õgivad
ja õpivad
lihvitakse oma teadmisi
hoidistamisest soojustamisest
tegeletakse tugevusõpetusega
linnud tuubivad
eukleidese geomeetriat
geograafiat
ja aerodünaamika põhitõdesid
lauldakse vähe

eesti meeste surmapõhjustest

ostsin orja
ostsin härja
mure tema enne sääl
kuule miku
ütles manni
mure tema enne sääl
sinu rüppe tahan heita
mure tema enne sääl
jalakanda pista jõkke
mure tema enne sääl
vaikimine oleks vale
mure tema enne sääl
jaanipäeval kõrgeks kasvab
mure tema enne sääl
arvan ikkagi et tasub
mure tema enne sääl
lemmiklaul on pastoraal
ei ma leia iial tääl
see suure laia ilma pääl
mure tema enne sääl
küll ma tahtsin üle aja
mure tema enne sääl
taadi kombel karata
mure tema enne sääl

issand heidab meelt

issand heidab meelt
issand tõukab vaimu

issand saadab
rahet ja vihmavalinguid
katku ja sügelisi

issand on kogu aeg vihane
issand kiusab
kogu aeg
endast nõrgemaid

tütarlaps kirvega

kahe rändurmehe tee
viis mööda jõest
kaldal kaunis neiu
silda ehitas

neiu ütles: pea saab
üle emajõest
kirves paukus
mehed hirmsast’ kohkusid

pessimismihetk

kogu maa elektrifitseerimine
raisatud
kirjaoskuse levik
raisatud
valgustusaeg
raisatud
buddha uued tembud
sealhulgas kirgastumine
raisatud
soojendame end
käsikirjade
mõrudas leegis

palve

seoses separatismi
imperialismi
ja muude nakkushaiguste
tormilise levikuga
soovitame pidada
eriti ranget
isiklikku hügieeni
vältimaks kalduvustega inimeste
väheste mõtete kinnistumist
kitsale umbteele
tunnelisse
palume teil võimalusel
mitte tappa
ertshertsogeid
tungivalt soovitame
mitte sittuda
keisrihärra
pildile

aed

tulbid ja moonid
ja kes te siin kõik olete
varuge veidi kannatust
katsuge ise hakkama saada
mul on prioriteedid paigas
mul on vaja selle ilusa
aga kurva
naisega
natuke sebida
teate
lugupeetud hein
kui tal on veidigi aru peas
kui temast võib saada veel elulooma
küllap ta tuleb siis
mulle appi
kõplama
kõik võidavad
kõrgeauline hein
kõik võidavad

hing

öeldakse
oleks hirmus
kui inimene teeks
mida hing ihaldab

unustatakse
sel inimesel
oleks hing

kui oled endale
hinge kasvatanud
mida kurja
sa ikka teed

Intervjuu

Umberto Eco (5.I.1932 – 19.II.2016)

IGIKESTEV FAŠISM*

Arhibaldi uni

Vikerkaar 1-2 2016

Poliitika tühisus ja tühjusest võrsuv poliitika

Toimetajalt

Vikerkaar 1-2 2016

Luule

Proosa

Artiklid

Kunstilugu

Vaatenurk

Minu vana puust kast

Kaplinski pälvis Vikerkaare ettepanekul hiigelauhinna

Nimetusse, tähendusetusse, tühjusse, öösse, vaikusse

mis teil kuraditel viga on

Vikerkaar

IGIKESTEV FAŠISM^*