Intervjuu

Ida Börjel,
Rootsi keelest tõlkinud Marike Tammet
Euroopa pihamõõdud

“Me ütleme järgmist, tehes seeläbi selgeks, missugused me oleme: Olemist ennast võib mõnikord tunnetada uustulnukana. Olemine võib mõnikord pakkuda teatud lipitsevat lõbu ja ilu. Linnulaul, veinipudelid ja teine sugupool on looduses nii suured kingitused, et neid võib käsitada uustulnukaina. Tõelise kingitusena on olemas sõprussuhted tuusade meestega ja tuusade meeste naistega, samuti stipendiumid. Siis on loodus armuline. Sellest kõigest lähtuvalt taotleme ning nõuame, et meist võiksid saada uustulnukad.”

Erik Beckman, “Uustulnukad”.

 

Lugu, millest kinni hoida

Mina olen tugev kaunikujuline austria aju. Mu mõtted on korrapäraselt selitatud ja koondatud. Kõik pinnad tänaseks taas üle vaadatud. Pea ja mõtted on õiges kohas, nägu ja meel häälestatud. Austria perekond on puhas, terviklik ja karmilt ühtehoidev. Kas taanlased kordki elus enne lõunat silmi pesevad? Ons mõni belgia käsi kunagi päris puhas? Austria käed kõikjal lõunalaua kohal on tõsipuhtad ja täpsed. Austria aju on tugev ja puhas, ta ei tee hinnaalandust. Austerlase meel on kindel ja kõikumatu, kui kõlab gong, mis kutsub hommikusöögile, einele või jalutuskäigule. Austria õhk on puhas, tervislik ja tasakaalukas. Briti õhk on udune, taani oma niiske, itaalia oma higist ja nilbetest mõistaandmistest kleepjas. Austria saladusi hoitakse salajas. Austria aju võib alati omasugusele loota. Austria pojad on karsked, tasased ja nendega on tore koos jahil käia. Austria noorukite näojooned on selged ja vistrikest rikkumata. Mina olen austria tallimees ja mul on kõik kontrolli all. Austria tallipoiss tuleb ja läheb. Ta on kindlakäeline teadlik noormees, kes ei põrka tagasi rasketegi koormate ees. Ma võian sadulaid, päitseid ja ohje. Ma panen loomale suitsed suhu. Austria hobune on jõuline, hüppevalmis, nõus tuiskama metsa, üle väljade, tuline tormama kuhu tahes, jälitades arglikku põiklevat saaki. Itaallased on perekonnale keskendunud pillajad. Kui prantslased metsa lähevad, ei ole neil aimugi, kuidas metssiga kätte saada. Iirlased jahivad iseendid. Austerlastel on nutti ja võimet kõigel silma peal hoida. Austrias ei vajata mingeid poleeritud peegleid kinnitamaks, et austria nägu püsib alati kindlalt koos ega lagune kunagi laiali

 

Trikiga lugu

Taani inimesed on ümarad sõbralikud janused inimesed, kel pole midagi koerte vastu. Taani koerad on ümarad sõbralikud väikeste laikudega elukad. Taani koeral on alati mõni trikk varuks, mida baaris näidata. Mina olen taani baariomanik ja minu juurde on kõik teretulnud. Hispaania koerad on laisad elukad, kes saavad liiga palju päikest. Rootsi koerad on kõhetud kammitud elukad pika ja keerulise sugupuuga, kellest alatasa suurt numbrit tehakse. Rootsi koeraomanikud ainult oma koerte sugupuudest ja karvakasvust räägivadki. Saksa koer ei oska ühtegi trikki, millega baarides silma paista. Taani koerapidajad on soojad janused inimesed, kes baarides mõtteid ja jooke vahetavad. Austerlased ei vahetaks oma neljajalgsete sõpradega iial ühtki mõtet. Taani koer ei vaja kaelarihma. Taani koerad järgnevad omanikele, nagu omanik koerale baari võtab järgneda. Rootsimaised baarid on steriilsed ülepuuderdatud kohad, kus annavad tooni punutud seljatugedega toolid ja vesine ameerika muusika. Taani pubi on õdus hämar kohake naljakate kleepekate ja posteritega seintel. Siseneb minu taani tõugu naine. Ta on tugeva rõkkava naeruga soe, särav, värvikas olend. Austria, portugali või soome naise naer ei ole selle kõrval nimetamist väärt. Taani naisolevus astub kiirgava ja värvikana mu baari. Tema naer on tugev, mõnus, tervistav. Taani naisolend ilmutab end koos kenakese januga, mida tuleb taltsutada. Väike ümar taani koer näitab talle minu baarileti ääres oma trikki. Taani naine naerab ja tõstab klaasi kõigi terviseks, kes teda näevad-kuulevad

 

Liha ja tunnetega lugu

Kõik on ihu ja päike. Hispaanlased kogunevad õhtuti turuplatsil, et kokku saada. Hispaania inimesed on tulvil sooja pulbitsevat verd ja tugevaid ühistundeid. Itaallased löövad vähe aega ette. Nad on paar tundi tugevad, aga peo lõpuni välja ei vea. Hispaanlased peavad vastu nii kaua kui vaja. Soomlased peavad vastu sõnatult. Nad veavad välja, ent pole väärt, et neid tunda või juttu puhuda. Nad istuvad vaikides ega liiguta muu kui soome tango peale. Hispaanlased liiguvad küll ja tantsivad kõigiga. Hispaania liikumine on liikumise ürgalge. Hispaania keha on tantsiv keha. Hispaania päike on naerustki ülem. Hispaania süda tuksub igavesti, hispaania raev koos hispaania armastusega on meie hispaania tõelus. Me tantsime koos, ma ringlen tantsides päikese all. Prantslased teevad teatrit, kreeklased näitlevad. Hispaania söömaaeg on tõeline pidusöök, hispaania siesta mõnus raske uni. Hispaania naine ärkab selleks, et pisut flamenkot tantsida. Hispaania mees ärkab selleks, et valida välja vasikas, keda tappa. Hispaania lihast nõrguv veri kuivab hispaania päikeses. Hispaania päike kuivatab kõik möödunu ega jäta homsesse märga plekkigi. Briti päike jätab kõik läbivettinuks. Britid on kahetsusi tulvil kehvaverelised vihmavarjudega inimesed. Hispaanlased kohtuvad õhtuti, et kuumutada oma pruuni sooja ihu. Hispaanlane on kaua üleval ega anna alla. Kõik on ihu ja päike. Kõik on süda ja päike ja veri

 

Lugu külmast ja palavast

Juha tuleb külla. On teine hommik jäises karges soome õhus, mis alati keha tihke hoiab. Soome inimesi ei painuta miski. Soomlased on heasüdamlikud väärikad valgejuukselised inimesed peene huumorimeelega, mis aitab kliimaga toime tulla. Juha joob lonksukese pudelist, et verd tugevdada. Ta vajab seda, et püsti püsida ja sooja hoida. Sõidame läbi soome laante rohelise lõpmatuse. Alati head peitupugemiseks, alati head marjakorjamiseks ja majaehitamiseks. Ehitasime soome sauna ja jõime ehk midagi tugevamat. Nimetage nood, kes püsti jäid. Ükski hollandlane poleks püsti püsinud. Ka ükski britt poleks püsti püsinud seal soome deltas, sellise verega nagu neil soontes voolab. Vaadake, kuis hispaanlased vaaruvad, vaadake taanlaste libastumisi, kreeklaste sinna-tännat. Mina olen soome naine ja seisan sirgeselgselt, rahulolevana soome sauna ees. Mööda kõnnib Aino. Ta väljendub hästi omas kinnises laadis, pilk kõrvale pööratud. Jaa, me tunneme kontraste, me teame, mis on pakane, ja palavust tunneme. Kontrastid löövad vere soontes käima ja hoiavad meid elus. Kord käisin puhkuse ajal Portugalis. Seal ei leidunud ühtki nimetamisväärt kontrasti. Mäletan, et Portugalis justkui sadanuks, ehkki paistis päike. Soomes ei teki ilma koha pealt iial mingit kahtlust. Me oleme soome ellujääjad. Kellel veel oleks ellujäämise kohta midagi ütelda? Soome loodus, soome loomus on jäine lumine, kaetud kõrgete soome kuuskedega, mis kestavad nüüd ja igavest. Ja kusagil puude vahel seisab järve kaldal soome saun. Astun sisse jalgu puhkama, võib-olla joomagi, märkama, kuidas veri kehas elust pulbitseb

Mööduv lugu

Kõigil mu õdedel mu emal ja mu emaemadel on seljas lühikesed seelikud ja hästi tillukesed pitsist rinnahoidjad. Prantsusmaal on kõik puha lõhn ja keel. Me ei väljendu nimetamisväärselt sõnadega, mis sisaldaksid k-tähte. Rootslased ja sakslased hääldavad alatasa k-tähega sõnu. Nad on tüütud igavad kuulekad rõhutud inimesed, keda ei ümbritse huvitavad lõhnad. H-tähega ei tee me samuti kuigivõrd tegemist. Britid muudkui hääldavad, samuti taanlased. Sakslased hakkavad rääkima eesmärgiga asi öeldud saada. Prantsuse inimesed kõnelevad, hoides liikumas kütkestavaid tugevalt kurrutatud suid. Prantsuse kõneleja huuled mässivad niidi vastasseisja suu ümber ja tõmbavad selle enda poole nagu kassipoja. Meie leiutasime suudluse ja tegime vestlusest midagi enamat. Jean-Jacques tuleb pärast tundi kohvikusse. Me jääme juttu ajama ja siis. Me räägime, et huulte liikumine jätkuks. Soomlane räägib, et pöörduda tagasi vaikusesse. Austerlased, et mitte vigu teha. Rootslased, et nõustuda. Britid kirjutavad, et anda vihjeid mõistatusele. Luksemburglased pigem ei kirjuta. Kõik on olemas vastasolija näo peentes pooltoonides – õrn eraldusjoon sündmuse ja vaibumuse vahel. Möödub Jean-Pierre. Prantsuse inimesed ei lakka kunagi. Prantsuse inimesed julgevad ennast tõsiselt võtta, Jean-Jacques ei pühi üle toa, nägu nalja täis. Jean-Pierre tõmbab oma sõnavibu vinna, ma astun seal mõne sammu, jättes kõrvallaused õhku rippuma jättes verbivormid õhku rippuma ja kirjavahemärgid kurgulakke suudluse kohale

 

Lugu, milles puhub tuul

Möödub flöötidega vanamehi. Hakkame üle nõmme astuma. Orgudes liigub lambaid kui pehmeid pilvi. Iiri lammas on tore tubli tiheda villa ja kõlava kõriga lammas. Saadan kähku oma lambakoera lambaid kokku ajama. Iiri tüdrukutirts hüpleb üles-alla, mängides juuksepaelaga. Iiri neidis on naeratuse ja elu kehastus. Mõnusad tugevad tuuled pühivad üle maastiku. Koguneme ümber soolatud lambaliha, mis ühisel söömingul hamba all head vastupanu pakub. Iiri naise meeltest hoovab tugevat sooja tundmust. Saksa naises puudub igasugune meelus. Prantslannal pole üldse meelemõistust. Hollandi naisel mõlgub meeles liigagi paljut. Iiri inimesed on igatpidi tublid kindlameelsed inimesed, kes mingi hinna eest Iirimaad maha ei müüks. Ma lähen üle nõmme ja võtan ehk oma flöödigi ühes. Kohtuotsuseid langeb otsuseid langeb. Iiri lammaski peab poliitiline olema. Küsiv ühtlaselt puhuv tuul jõuab avamerelt meieni.  Seejärel flööt ja laul. Iiri flöödid on isemeelsed virtuoossed instrumendid tulvil omi mõtteid ja mänge. Austria flöötides pole tuuleõhkugi. Prantsuse flöödimängijad imevad oma flööti, rootsi omad murravad. Portugali inimesed ei mängi täna, nemad mängivad homme. Iiri flööt teab, mida on tarvis, et pärale jõuda ja pidama jääda. Ja kui iiri naine laulma hakkab, ei rauge tuul ei iiri inimesed seisavad uhkesti igaühe eest flöödiga või flöödita et ühte kuuluda

 

Al dente lugu

Kannan endaga jõudu ja vidinaid oma emale. Lähen sinna, kus mu vennad mind märkavad. Õhtul kutsun õeksed koju. Itaalia õed on suuresuised sõsarad, keda kokku koguda. Prantsuse õed on teravsuised ja neid ei anna koguda. Nad on põikpäised enesekesksed olendid kõrgetel kontsadel. Briti õde keeldub kogunemast ta kogub end ise ja jääb koju. Täisverelistel mustajuukselistel väljendusrikka kulmukaarega itaalia õdedel on alati midagi ütelda. Rootsi õde ei mõista musta ega valget lausuda. Ta kihistab ja kõkutab ja kügeleb loojuva päikese paistes. Taani õdedel on kaasas pisikesed nõelad, et ma neist eemale hoiaksin. Portugali õed on liiga unised selleks, et mingit kogujat märgata. Itaalia õed istuvad tikksirgelt toolidel ja tõmbavad head kanget magusat itaalia kohvi rindu. Teiste kohvitamisharjumused ei vääri nimetamist. Rootsi inimesed joovad aga üksnes hulgaliselt. Itaalia kohv on kange, täidlane ja päeva alustamiseks täpselt õige. Ma olen küllalt suur, et õdede eest hoolitseda. Ma olen suur ja suudan nende eest hoolitseda ja vaadata, et nendega kõik korras oleks. Ma kogun nad hoolikalt kokku ja ajan nad naerma. Nad lasevad ennast koguda ja siis ei ole õdede juures midagi hirmutavat. Ma kogun õdesid. Ma näitan emale, et oskan. Ta on nii kaunis, ta on meri ja mäed ja maa ka. Ta liigutab rasketes kastrulites kulpe. Ma kogun oma õed kokku tähelepanuväärse jõuga. Koguneme laua ümber. Kõik itaalia perekonna liikmed teavad, kuidas süüa ja istuda tähendusrikkalt ja väärikalt. Just siis kannab itaalia ema lauale oma kastrulid

 

Krutskiteta lugu

Luksemburgi piire on kerge pilguga haarata. Me elame nende sees ja taga. Luksemburglased on puhtad täpsed inimesed. Luksemburglastel on triigitud rõivad, mis õmblustest ei kärise. Luksemburglased on inimesed ilma inetute nägude, nimede ja numbriteta. Austria inimesed ei ole piisavalt rikkumatud, et pühkida ära oma jälgi või näojooni. Austria inimesed mäkerdavad ennast metsas seaverega kokku. Luksemburgi inimesed on jõukad haritud krutskiteta inimesed. Kõik maad üheskoos muudkui teevad Luksemburgi piiride taga krutskeid. Kõik luksemburgi kodud on puhtad tolmuimejaga puhastatud pinnad. Kreeka inimesed kõnnivad paljajalu köögipõrandal üle vannitoapõranda ja välja esikusse. Luksemburgi mehed ei patserda poris ja nende küünte all juba mustust ei näe. Luksemburgi beebid on puhtad valged vagased. Ja pealegi me võitsime eurovisiooni. Mina olen nimetu numbrita näota luksemburgi inimene. Istun pärast tööd klaasikese veiniga köögilaua taha. Taevas ilmetu: tumm. Üle tänava vastasmajas istub mees. Ta võib olla minuealine ja näeb välja umbes nagu mina. Me hoidume teineteise poole vaatamast. Pärast tööd istet võttes teen esimese asjana kindlaks, kas ta istub seal mu vastas või mitte, ja ma tean, et tema teeb niisamuti. Autod mööduvad. Mõnikord ma tõusen peaaegu kohe, sageli istun veerand tunnikest. Taevas liikumatu, tasane. Täiesti kuss. Nagu kaas mõtete kohal. Siiski juhtub et jääme tundideks istuma me mõlemad

Lugu

Kõigel on oma otstarve täita. Mitte alati ei pruugi sellega hakkama saada, aga tuleb anda oma parim, et inimesed ja asjad toimiksid. Mina olen rootsi talupoeg ja mu toimetused ei anna mulle hommikust õhtuni hetkekski asu. Päev on tihkelt täis. Rootsi naine on kaunis ja ta keha katavad pehmed blondid udemed nagu värskeltkülvatud viljapõld. Tal on sinised silmad, mis lasevad aru saada, kui ta valetab, ja ta teab seda. Enamasti läheb kõik tavapärast rada. Mu rootsi naine toob lõuna lauale ja minu taldriku kõrvale asetatakse õlu. Vürtse me ei kasuta ja suurt midagi ei räägi. Itaallased hispaanlased kasutavad liiga palju vürtse, see pole verele hea. Liiga tugevad vürtsid panevad vere pähe tõusma ja see pole mitte mõistlik asi. Siin ilmas tuleb oma eluga ise toime tulla, muidu muutud koormaks teistele. Ma töötan mullas, ma lõhun ta katki ja käänan mullakamakad pahupidi, karjatan pudulojuseid ja ütlen naisele et ta võib aias paljalt töötada, kui tahab. Avarus on meie ümber. Vaikus. Tuleb katsuda toime tulla ja mitte alla vanduda. Aga vahel ma tunnen jalge all maa väsimust ja seeme ei taha mullas tärgata. Siis juhtub, et ma lähen öösel vahel lehmade juurde. Ma käin nende raskete hingetõmmete vahel. Lasen vasikatel oma kätelt soola imeda. Ja siis ma vaatan, kas midagi on sündinud sellest, mis ma olen teinud maa peal

 

Lugu laevaga

Päike laotab oma mustri üle linna. Portugali inimesed on tublid selge peaga meelekindlad inimesed, kelle kohal paistab päike. Mina ennast ei vaeva. Teised vaevavad. Hispaania inimesed on lärmakad ja sensatsioonihimulised ja žestikuleerivad laperdavalt. Prantsuse inimene istub vagusi pikkade lausete kaupa, mis kestavad terve igaviku. Siis hakkavad tal närvid tõmblema. Kes otsustab, millel on kaalu? Ma ütlen neile ma annan märku, et ma ei taha neid oma autos sõidutada. Briti inimesed vadistavad nagu ahvid puuris. Leian endale mõnusa varjulise paiga, kus pisut aega pikutada ja puhata. Kui sel oleks tähtsust, mis omab tähtsust.  Portugali buss tuleb siis, kui ta tuleb. Ja kui ma tahan kuhugi minna portugali laevaga, pean minema siis, kui ta läheb. Aga kui ma sõidaksingi ära, teeksin seda ainult selleks, et tagasi tulla, mitte jääda. Sulgen ennast mis tahes jutuajamise ees suuna ja kursi kohta. Me oleme paar taksojuhti, kes sõidutavad madruste jõuku alla sadama poole. Madrused lehvitavad ägedasti lippu ja võtavad laulu üles. Saksa inimesed, britid ja prantslased ütlevad, et neil on miskit uut teoksil. Mina ütlen et minul pole vaja millekski saada. Ma olen. Laev triivib iseenesest kaldasse. Trapil haaravad madrused üksteisel käe alt kinni ja naeravad ühtlaselt valgete hammastega. Ütlen oma portugali kolleegidele, et kui millegi üle tingimata arvet pidada, siis miks mitte lainete, kalade, tuule

 

Lugu, mida lahti voltida

Saksa ema on kõigi asjade ema. Saksa ema teab, kus osaleda ja kus otsad lahti jätta. Briti ema pelgab oma poegi ja tütreid. Taani ema ei lahku kodunt sigarita. Saksa ema valib alati ise riided, mida ta pere peaks kandma, et nad talle rahva seas paremini silma hakkaksid. Minust peab sirguma tubli tüüne saksa ema. Ma pean õppima vahet tegema, mis on mis. Saksa ema seisab otsustavalt köögiuksel. Saksa ema tunneb vahet ja vormi ja piiri. Saksa ema teab, kuhu miski kuulub, ega pea sellest valjusti rääkima. Ma harjutan saama kõigi kavatsuste emaks. Harjutan lahutama kõigest tundeid. Rootsi ema segab alati kõikjale tundeid ega oska eristada kurbust rõõmust. Prantsuse emal on kõik segi nagu pudru ja kapsad. Luksemburgi ema ei hooma midagi Luksemburgi piiridest avaramat. Mina pean harjutama, et saada saksa emaks. Õpin ära kõik erinevad kohad, kuhu panna asju me köögis või esikus. Saksa lapsed vajavad tugevaid korralikke tüüneid saksa emasid, kes näitaksid neile, kuidas kõigega kannatlikult hakkama saada. Saksa mehed vajavad suurel hulgal tihket musklilist liha, et kodus rahulikud püsida. Saksa emad ei vaja üksteist, et juttu puhuda. Nad seisavad kõhkluseta ja peavad esikus vahti. Saksa emad ei tarvita alkoholi, et päev enne öö laskumist alla loputada. Neil on käed-jalad tööd täis ja pole vaja nutta ega aru saada kõigest, mis  juhtunud

 

Sõidulugu

Ma võin teha mida tahan aga mis see on? Kui keegi lamab maas ja vajab abi, siis ma aitan. Pärast uisutan mööda kanalit. Lasen aga minna. Olen hollandi poissmees ja mul on seljataga pikad uisutreeningud. Olen mänginud hokit, sõitnud võidu ja pikka maad. Võin sõita nii kiiresti kui tahan ja mööda kanalit sinna, kuhu tahan. Mind ei peata keegi. Ma oskan ise peatuda. Kui britid teatud punkti jõuavad, ei saa nad pidama. Hispaania inimesed ei saa pidama enne, kui pidu läbi. Prantslased jäävad pidama üksnes selleks, et uuesti alata. Portugallased ei saa pidama, sest nad pole alustanudki. Luksemburglased jäävad pidama enne Luksemburgi piiri. Belglased belgia kardinate taga jäävad pidama ja algavad uuesti iga veidi aja takka. Mina võin alata ja pidama jääda, nagu tahan. Võin surra või elada nii, nagu ise eelistan. Võin sõita kuhu tahan aga kuspool see on? Sõidan uiskudel aina edasi mööda hollandi kanali jääd. Sõidan nii kiirelt ja aeglaselt, kui heaks arvan aga mida ma heaks arvan? Hollandi inimesed on kenad vabameelsed inimesed, kes alati ulatavad abistava käe. Me oleme tublid korralikud inimesed, me ei tee tüli, kuni võime teha, mida ise tahame. Küsimus pole selles, mida või millal, vaid kuidas. Ma sõidan kiiresti, olen kindel, ehkki pidevalt tundub, et keegi on minu taga või ees. Minu keeles on palju vabu pindu, kindlaid ja hapraid lahvanduse kohal, kus enam millestki suurt midagi öelda ei ole. Sõidan kolm-neli tundi päevas. Mõnikord tundub, nagu hakkaks jää lagunema. Sõidan natuke veel

 

Hea lugu on siis, kui on juhtum

Huvipakkuvas loos leidub alati mõrv. Alati on paras aeg teejoomiseks. See on alati meeldiv ja alati sobilik. Tee on rahustav turgutav ja muutumatu. Sa eelistad piimaga juua, eksju? Sul on üks kass diivanil ja teine jalgade juures, kas pole? Nii möödub briti päevake, möödub aastake. Suvel kasvavad roosid. Siis võib naabruskonnas mõrv ka toimuda. Seisan oma tõotatud roosiaias ja mõtisklen veidrate asjade üle, mis juhtuda võivad. Korraga astub Jane sisse teed jooma. Äkki olen ma märganud ümbruskonnas midagi tavatut, kas olen? Käitun nagu tavaliselt ja näitan talle oma roose. Oled sa viimasel ajal Alanit näinud, pärib ta minult. Teisi küll, Alanit mitte. Rahune, Jane, võta veidi teed. Pidevalt toimub mõrvu ja mõrvakatseid. Ettekavatsetud mõrvu sooritatakse peamiselt Austrias, Luksemburgis, Itaalias ja Belgias. Ettekavatsemata mõrvu tuleb eelkõige ette Hispaanias, Soomes ja Madalmaades. Rootsis mõrvavad nad ennast ise. Inglise inimesed on tublid võluvad inimesed, kel sisimas midagi käärib. Meil on seljas villased sviitrid ja kampsunid, mis on tehtud lammastest. Riided on paksud ja vastupidavad ja hoiavad kõike koos ega jäta midagi katmata. Astun läbi lihuniku juurest, et pisut juttu puhuda. Ta on sõbralik ümar olend, ilusate silmadega ja palju näinud. Kui sammud koju sean, räägib ta lõpetuseks kena toore verise nalja, mille üle järele mõelda. Ma lahkan seda. Üks kassidest küünistab mu jalga. Sokisse ja nahka tekib auk. Teine miisu tuleb peidukohast välja, nurrub ja lakub mind puhtaks. Kasutad seda, mida saad, ja teed sellest midagi. Midagi, millest midagi mõelda oleks, mis võiks huvi pakkuda

 

Üksainumas lugu

Mul on mu kreeka uhkus vastu pidada ja mitte murduda. Lähen oma kreeka maalapile ja seal see ongi. Kreeka pinnas kasvas maailm. Kasvatan oliivipuid kreeka pinnas, millel kreeka geeniused kord ringi trampisid. Kenad kreeka kitsekesed kepsutavad ringi ja jätavad maha oma jäljerea. Must kreeka kits ronib restorani katusele ja viskab oma pisikese pea kreeka külavaikuse kohal selga ja jaatab kõike. Küll ikka itaalia inimesed väidavad, et neil olla ajalugu, küll ikka sakslased ja soomlased väidavad. Tagasihoidlikud kreeka naised kõnnivad musta riietatult kobaras koos ega unusta kunagi. Teised unustavad aina. Belgia inimesed unustavad, taani omad ei mäleta. Luksemburgi inimestele ei tule ette midagi meenutamisväärset. Mina kõnnin, selg kumaras, kreeka lehestiku all, et korjata oliive. Kreeka kitsed tulevad jooksujalu. Teevad samu hääli, nagu nad alati on teinud, algusest peale, aga kes näib mäletavat? Seisan oma puude kõrval ja see on kõige algus, aga kes asetaks uhkuse tema õigele kohale? Itaalia veri aina keeb, prantslastel läheb tühja asja pärast kops üle maksa. Mina seisan kreeka päikeseloojangus täpselt nagu nemad kord enne mind. Mustad kreeka naised noogutavad üksteisele vaikides oma eeslite seljast teel

 

Lugu, mille taga pole midagi

Kui sinna vaatad, siis näed. Siin pole midagi varjata. Kui vaatad tsipake sinnapoole, näed maja. See on ehitatud. See on tugev kõrge maja tulevase tuleviku jaoks. Igasugu asju võib juhtuda, juba ongi juhtunud. Meie, belgia rahvas, oleme rikkad erinevate kogemuste poolest ja meil on erinevaid toite, mida me eelistame. Noh, varem või hiljem me korraldame kohtumisi elliptilise laua ümber, et kõik näha oleks. Seejärel paneme ukse lukku. Rootsi akende ja uste taga istuvad rootsi inimesed oma kurbuse ja valuga. Belgia inimestel ei ole midagi varjata, miks peaks olema. Belgia inimesed on kenad sooja südamega rõõmsameelsed inimesed. Ma ei valeta, miks ma peaksin. Belgia inimesed tunnetavad jagamise tähtsust ja teavad eraldatusest kõik. Belglased eristavad erijuhtumit, eraldust ja eraldist. Jah, meie tunneme eripärasust ja äraveristust. Kas seinte vahel tekib pinge? Kui kardin on juba ette veetud, milleks siis tagasi tõmmata? Näe, kui hästi ta akna ette sobib. Soome inimesed pelgavad üksindusest hulluks minna. Nende kardinad ei lange iial. Prantslased peidavad end pimedusse. Hollandlased peidavad end üksteise vahele, iirlased oma lammaste hulka. Taanlased varjuvad oma kehadesse, luksemburglased Luksemburgi piiridesse. Reedeti mängin ma naise ja töökaaslase ja tema naisega kanastat. Belgia inimestel pole midagi peidus, kuidas meil võikski. Mu naine jagab kaardid välja. Kolleeg mainib midagi möödaminnes. Ta lisab mõned nimed. Naistel on tugevad kaardid käes. Ma mainin midagi möödaminnes ja panen särgi ülemise nööbi kinni. Naised võidavad esimese, võidavad teise ringi. Töökaaslane viskab paar tagamõttega kildu. Hiljem lähen kolleegiga kaasa ja võtan ühe õlle

 

Ida Börjel, Europeiska midjemått. Glänta, 2001, nr 4. http://www.eurozine.com/articles/2005-11-23-borjel-sv.html

 

IDA BÖRJEL (1975) on Malmös elav luuletaja, kelle esikraamat “Sond” (2004) on pälvinud mitmeid auhindu.

Athena Farrokhzad, Tova Gerge,
Rootsi keelest tõlkinud Marike Tammet
Postmodernistlik lastekasvatuse õpetus

See on juhend lapsevanemale, matritsiidne või infantitsiidne tundeavaldus. Palume läheneda biograafiliselt.

Ära tee nägu, nagu oleks laps suuremat tähtsust omav subjekt kui mis tahes teised ümbritsevad subjektsusele pretendeerivad objektid – olgu kohal- või puuduolevad.

Kehastagu su laps just seda objekti, mida hetkel vajad. Iga kord, kui sa tema keha mingil uuel viisil kasutad, hüüa: “Mina ristin sinu… (vihmavarjuks, kingalusikaks, puljongiks, dialektikaks jne).”

Rõhuta lapse potentsiaalset mobiilsust ihastruktuuris, lakkamatult keerutades, rullides ja tagurpidi pöörates mahutit, milles ta parajasti viibib – näiteks voodit, lapsevankrit, kõndimistooli või lapse nahka.

Jutusta oma lapsele üksnes lühikesi ja seosetuid unejutte, lugusid, kalduvad kakofoonilisuse poole. Silita lapse pead ja lausu: “Manuaalides nagu käesolev, kui toimida sellel tasandil, oli kord ja see oli liivatatud, ütles ta et nad kõnelesid, kuid vabas kaudses diskursuses, nii-öelda seltsimehelikult, vajab inimene pisut ruumilisust.”

Eemalda laps emaüsast juba varases staadiumis, et muuta sisenemine sümboolsesse süsteemi võimalikult segadusseajavaks.

Ole umbusklik lapse mis tahes edusammude suhtes ning sea küsimärgi alla nende päritolu ja nende taga olevad surveideoloogiad. Toimides lähtu pigem vajadusest kui mõttekusest ning õhuta last loobuma välistest tunnustusavaldustest, näiteks kookidest ja stipendiumidest. Seevastu luba tal võõrastelt komme vastu võtta.

Laida maha igasugune initsiatiiv midagi ette võtta ja tee lapsele selgeks, et ebaedu on sama taunitav kui edu, kuivõrd ebaedu on edu kategooria säilitamise vältimatu komponent. Süüdista last liigses tähelepanuvajaduses, kui ta saavutab väga halbu või ka eeskujulikke õpitulemusi.

Ära anna järele kiusatusele panna laps École Normale Superieure’i. Ära pane last üldse mis tahes laiapõhjalisemat haridust võimaldavasse kooli.

Nõua, et kõigil tegevustel oleks autoreferentsiaalne mõõde. Ära unusta, et lapsed ei käi sinu sõnade, vaid su tegude järgi. Seega peaksid sooritama järgmise kõneakti: “Kõik tegevused on nüüdsest peale autoreferentsiaalsed, mistap käesolev kõneakt.”

Ole teadlik korduse dekonstruktiivsest potentsiaalist. Lase teismeea mässul toimuda tsükliliselt: iseendas, lapses ja dialektikas.

Hangi nii palju lastevanemate käsiraamatuid kui võimalik ja püüa neid kõiki üheaegselt järgida. Kui nad sisaldavad vastuolulisi väiteid, nagu “lapsed vajavad kasvamiseks kindlaid piire” või “kuula oma last – ta püüab sinuga suhelda”, siis kahtlusta suletud diskursuse süsteemi ja rakenda koos lapsega kõnealusele materjalile sobivat cut-up tehnikat.

Hoidu vaktsineerimisprogrammidest niihästi nendes sisalduva usu pärast modernsesse progressiprojekti kui ka nende varjatud kavatsuse pärast konstrueerida haigust, et premeerida tervist.

Õhuta last narkootikume pruukima, kuna need avardavad häälte potentsiaali.

Hõõru oma last vastu kopeerpaberit. Seejärel lõika paber tükkideks ja liimi tükid lapse kehale. Sea kahtluse alla laps kui originaal. Sea kahtluse alla laps kui koopia. Sea kahtluse alla koopiapaber kui konstruktsioon.

Kui laps süüdistab sind mõistmatuses ja mõistetamatuses, süüdista teda loogilises positivismis.

Iga kord, kui laps ilmutab märke mingite asjade käsitamisest kategooriana, lukusta ennast vannituppa ja kustuta tuli, et midagi näha ei oleks. Pane oma laps sõjakooli, demonstreerimaks absoluutse mõiste konsekventse.

Lase oma lapsel saada lapsevanemaks ja muutu ise lapseks, ning vahetevahel asetuge mõlemad kolmandale positsioonile, keeldudes olemast nii üks kui teine: olge näiteks teineteise naabrid. Moodustage oma eelmiste identiteetidega risoomne võrgustik.

Lase oma lapsel uurida erinevat liiki sisse-, välja- ja läbimurdmisi, mingit hierarhiate süsteemi rakendamata või kindlat hariduslikku eesmärki püstitamata.

Kui laps väidab, et on näljane, süüdista teda olemispõhise rõhumise praktiseerimises.

Saada oma laps tänavale ja kannusta teda nomaadliku elu kaudu trotsima meelevaldselt konstrueeritud ühiskondlikke piire. Seejärel lase laps tuppa tagasi ja innusta teda nomaadlikule elule kodu niisama meelevaldselt konstrueeritud piirides. Vaidlusta ja vastanda seesmine ja välimine, nülgides lapselt naha. Too märkab ühtlasi, et tänu oma kurdudele on inimese nahk palju suurem, kui pealtnäha paistab.

Näita lapsele, kuidas tema hääle sees on peidus teised hääled, tehes sisselõike tema häälepaeltesse ja lahutades lihaskimbud.

Demonstreeri lapsele, kuidas ta sind jäljendab, jäljendades teda ennast.

Hoolitse selle eest, et lapse kõne areng seiskuks eitusefaasis, kuna just puuduolekust algab iha, ja just seal tulebki peatuda. Hoolitse selle eest, et laps ei õpiks ära ühtki eitust, kuna seiskunud ihavool hõlbustab püramidaalset võimustruktuuri.

Pärsi lapse keeleõppeprotsessis metafoorilist süsteemi, kasutades selle asemel metonüümiaid. Osuta koerale ning lausu: “Käpp, auh-auh, imetaja.” Siinkohal võivad abiks olla ka prantsuse keele heliassotsiatsioonid: “Vides, rides, petit à petit, l’oiseau fuit son nid.” Õpeta lapsele keelt, mis kerkib esile sotsiolektide, lingvistiliste tüvede ja kingalusika vahelisest lõhest. Aita lapsel kätte leida kogelemise nipp, kleepides ta keele osaliselt kurgulakke kinni – näiteks vahukommide abil.

Mängi lapsega ainult god; ära kunagi mängi talle gospelit.

Minimeerimaks ähvardavat ohtu, et subjekti dekonstruktsioon rakendab tööle neurootilise superego, mis kisendab nii kõrgel sagedusel, et ka ise oma häält ei kuule, kasvata oma lapsest koer ja hangi vastav dresseerimisvile.

Muuda laps immuunseks visuaalse kultuuri fetišite suhtes, muutes düsfunktsionaalseks tema vasaku silma.

Pea oma lapsele loeng võimu detsentraliseerimisest, tsentri pudenemisest autonoomsete risttolmlevate perifeeriate väljaks. Kõnele lakkamatult, mitu aastat järjest. Karista mis tahes vahele- ja väljaastumisi.

Kui su laps kasvab suureks ja kirjutab teksti, mida võib mõista postmodernsete doktriinide naeruvääristamisena, maksa viivitamatult mõnele ajakirjale palju raha ja hoolitse teksti avaldamise eest. Ematapp on vältimatu samm artistliku subversiivsuse arengus.

Surma oma laps kohe, kui see ilmale tuleb. Õed-vennad vajavad midagi, mis illustreeriks mõistetamatut transtsendentsust sündimise ja kadumise vahel. Aseta ta oma rinnale ja joo tema piima. Vii ta tükkhaaval tagasi oma kehasse.

Eksekuteeri oma laps esimese ettejuhtuva tulirelvaga. Lausu: “Maailm on minu ettekujutus. Sind ei lastud maha.” Seejärel lisa: “Maailm on sinu ettekujutus. Lase mind maha.”

 

Athena Farrokhzad, Tova Gerge, Manual för postmodern barnuppfostran. Glänta, 2008, nr 1/2.http://www.eurozine.com/articles/2008-09-23-farrokhzadgerge-sv.html

 

ATHENA FARROKHZAD (1983) on Stockholmis elav luuletaja ja kriitik. TOVA GERGE (1982) on Pariisis elav näitekirjanik.

Andrzej Tichy,
Rootsi keelest tõlkinud Marike Tammet
Geomeetria karje

…

Mida sa tead? Looma, maastikku. Sa oletad – sa ei tea. Sada sõdurit laskmas maha türgi politseinikku. Surnud. Loom, maastik. Käsi, silm. Auto, vihm. Pudel, tunnistaja. Mis see oli. Loom, maastik. Surelikkus. Sa ei tea. Sada ema laskmas maha üht bosnia isa. Erinevad loomad, erinevad maastikud, eri viisid mitte teada. Sama oletus, mida tundsid vihma ajal autos, pudeliga, kui sinust sai tunnistaja. Sada sõdurit lasevad ühe ungari käraka.

…

Su ajus on magamise ajal järgmised asjad: (1) maastik; (2) kaks laipa (see tähendab: üks loom ja üks inimene); (3) auto. Maastik hõlmab vihma. Auto hõlmab pudeli. Inimene hõlmab silma ja käe. Loom hõlmab idee surelikkusest. Vihm hõlmab sõduri. Pudel hõlmab mõtte Albaaniast. Silm hõlmab ema. Käsi hõlmab seina. Idee surelikkusest hõlmab tunnistaja. Sõdur isa, mõte Bulgaariast nimed, ema ja lõpu, seina ja hetke, tunnistaja ja lasu ja lasu lasu.

…

Loomad, maastikud. Suund, reis. Sada sõdurit laskmas maha rumeenia politseinikku. Makedoonia politseinikku. Mis pildi sa sellest saad? Sa ootad – kuid mida? Millised sõnad on hõlmatud? Sada profipoksijat laskmas maha üht alžeeria telediktorit. On kõrbed, mered, mäed, stepid, savannid. Veel on okasmetsad, lehtmetsad, ülesharitud maa, tundrad. Lõpuks ka liustikud, preeriad, karjamaad, troopilised vihmametsad ja taigad. Pane need tähtsuse järjekorda. Loom, maastik. Sada liibanonlast laskmas maha üht valgevene koristajat. Lõputult palju viise mitte teada. Aga suundade arv on lõputu üksnes matemaatilisest perspektiivist, tegelikkuses on see sedavõrd lõplik, et kogu reis saab rikutud.

…

Autos. Mööda loendamatutest siltidest, linnadest, küladest ja mitmesuguse suurusega vooluveekogudest, numbritest, mis näitavad kilomeetrite arvu kahanevas järjekorras: 607, 580, 417, 356, 224, 145, 82.  Seejärel uus eesmärk ja siis algab kõik jälle otsast; 589, 412 ja nii edasi. Kui mitu miili te sõitnud olete? Kui palju kilomeetreid, meetreid, kui palju detsi-, senti-, millimeetreid? Mingil moel üllatab sind, et loetelu kunagi ei lõpe. Kuidas võib see aina jätkuda ja jätkuda, iga paik täiesti sõltumatu teistest, ehkki mingil moel siiski kuidagipidi seotud? Kuidas saavad nood linnad, külad ja nende elanikud olemas olla? Kuidas võivad nad seal seista ja tomateid müüa ja oma keelt rääkida ja pesu kuivama riputada, mõtlemata sellele, et kogu aeg on olemas lõputult palju teisi kohti, kus keegi teine seisab ja müüb tomateid või kartuleid ja räägib oma keelt ja riputab pesu kuivama? Nad lähevad tööle, parandavad mootoreid, doseerivad ravimeid, nühivad kahhelkive läikima; nad säästavad raha ja jalutavad koeri. Nad määrivad küünarnukkidele salvi, heidavad pilke teleka poole, pesevad taldrikuid, nuge ja kahvleid, nad söödavad kasse ja keedavad kohvi, helistavad torumehele ja kõmbivad maha terve tee postkontorisse, vaatamata vihmale, rahele ja lumesajule. Nad loevad päevalehti ja lehitsevad telefoniraamatuid, nende lapsed kõnetavad neid austusega või lugupidamatult, nende vanemad annavad neile nõu ja keelavad neil vaadata telekast seksi ja vägivalda, samuti pärast teatud kellaaega väljas viibida. Neil on õed, vennad, emad, isad, naised, mehed, armukesed, vaenlased, töökaaslased, ülemused, diilerid, toimetajad, teenijannad, orjad. Nad on ohvrid ja kurjategijad, nad annavad tunnistusi ja neid mõistetakse süüdi, nad istuvad vangis ja käivad kroonus. Nad põevad haigusi, lamavad unetuna voodis ja higistavad, nad käivad hommikuti või õhtuti duši all või vannis, pesevad iga päev hambaid. Nad kirjutavad sedeleid, kirju, luuletusi, väitekirju, raamatuid, testamente, referaate, loosungeid, html-koode, protestinimekirju, programme, sms-se, ostunimekirju, ähvarduskirju. Nad salvestavad helifaile. Nad tõlgivad, kommenteerivad ja kritiseerivad. Nad püüavad publikule imponeerida. Neil on harilikud pliiatsid ja pastakad. Neil on kirjutusmasinad, nad unistavad lauaarvuti ostmisest. Neil on arvuti, nad unistavad läpaka ostmisest. Neil on läpakad, nad unistavad GPS-süsteemist ja tuleviku superarvutitest. Nad heiskavad lippe, mille kangas on värvitud punaste, siniste, kollaste, roheliste ja mustade värvainetega. Neil on väikesed paberist ja puidust tehtud lipukesed, mida nad pistavad sünnipäevatortidesse. Nad katavad naha tätoveeringutega. Nad lõikavad sõrme ja saavad armid. Nende sõbrad kiruvad neid taga ja töökaaslased suhtuvad kahtlustavalt. Nad peavad ennast normaalseks, nad arvavad, et igal asjal on oma aeg ja koht. Nad arvavad, et kui midagi öelda ei ole, tuleb olla vait. Nad ei usu, et oleks enam midagi öelda. Nad mäluvad. Nad söövad juurvilja, kala, sealiha, loomaliha, talleliha, lambaliha, kana ja puuvilja. Nad vaatavad, kuidas loom mäletseb. Nad mängivad jalgpalli, jäähokit, võrku, gin rummy’t. Nad sõidavad puhkusele ja unistavad aust ja rikkusest, vabadusest ja võrdsusest. Nad teavad, mis on mehemeel. Nad püüavad telefoninumbreid meelde jätta. Nad püüavad mitte unustada uksekoode, PIN-koode, isikukoode, TAN-koode, 2D-koode, ISO-koode. Nad käivad ristsetel, pulmas, matustel, meeleavaldustel, laatadel, jalutuskäikudel, sünnipäevapidudel, kontsertidel, rongkäikudel, näitustel ja teatrietendustel. Nad joovad ennast täis. Nad ostavad ja müüvad hašši, rohtu, amfi, ecstasyt, PCP-d, ketamiini, kokaiini, rohüpnooli, X-112-e (katiini), fentanüüle, subuteksi. Nad higistavad trepikodades ja külmetavad bussiootepaviljonides, nad istuvad rongides, autodes ja lennukites ning mõtlevad, et homme on jälle päev, ja seepärast jätkavad üha, kuna usuvad, et aeg on olemas ja et see pealegi nende ja ainult nende jaoks eksisteerib. Ja samal ajal, sellal kui kõik see toimub, kogu aeg, just praegu, seesama paik, tualett, kus te käisite, see on ikka veel olemas, kuigi sina viibid kaugel eemal ja ei pöördu enam kunagi tagasi selle kirbe kusehaisu sisse, mitte kunagi enam, ja ikkagi, alati, pidevalt, igavesti, lõputult, ajatult. Ometi jääd sa alatiseks sinna, sa ei saa sealt kunagi välja, sa oled ühtaegu nii siin kui seal. Ja kõigis teistes punktides nende punktide vahel. Iga punkt on suletud, iga punkt on liikumatu. Jooned punktide vahel koosnevad alati lõputust hulgast liikumatutest, suletud punktidest ja jooned nende punktide vahel koosnevad alati lõputust hulgast punktidest, ja jooned nende vahel lõputust hulgast punktidest ja veel suuremast hulgast joontest. Sa oled alati seal kõikjal. Milles on siis selle reisi mõte? Kui miski ei muutu, kui kõik on su saabudes ikka samasugune, kuna miski kunagi ei muutu, kui aeg on sama liikumatu kui asfalt autokummide all? Kui need on needsamad tomatid ja needsamad riided, ehkki eri keeltes ja eri värvides. Sa võid näha valge Mercedese katust ja kiirteed tema näiliselt lõputute joontega, põlde seal kõrval ja kõiki neid sipelgataolisi olendeid, kes teevad ühte või teist, täpselt nagu ülejäänud maailm teeb ühte või teist, pidevalt, üha korduvalt. Kõik seal väljas on vaieldamatult olemas sõltumatult sinust ja teistest omaette eksisteerivatest osistest, sõltumatult üksikisikutest, kes keedavad oma piima ja muud taolist, ja see on nagu suur igavene mõistatus, vähemalt osaliselt kättesaadav sinule ja su väetile mõttele.

…

Nii palju kirjatähti, ja ikkagi teame Nadirist nii vähe. Kes sa oled? Ma küsin su käest, ja sina vastad kindlalt, sa pole häbelik. Sul ei ole saladusi, ega ju? Sa räägid selgelt. Sa ütled ehk: olen selline ja selline, aga mitte selline ja selline. Teen niiviisi, aga mitte naaviisi. Ilmaski mitte todaviisi. Armastan seda ja vihkan kirglikult seda ning toda. Kardan seda. Igatsen toda. Kui juhtub niiviisi, reageerin tavaliselt naaviisi. Tihti teen nõndaviisi. Ma pole kunagi niimoodi toiminud ja ei kavatsegi, aga põlgan neid, kes nõndamoodi toimivad, see on vastuvõetamatu. Ehkki ükskord kui see juhtus, tegin ma sedasi, see ei ole minu moodi, aga tegin ikkagi. Pärast mõtlesin selle peale tihtilugu ja tundsin uhkust, et olin nõndamoodi toiminud. Ja teinekord mulle tundus, et ma teeksin seda jälle, kui peaks juhus tulema. Aga ma olen alati unistanud, et teen seda, alates kolmeteistkümnendast eluaastast, kui taipasin, et seda saab teha, olen teinud peaaegu kõik, mida niikaugele jõudmiseks teha saab. Võiks öelda, et niikaugele jõudmine on kogu minu eksistentsi eesmärk. Kui puuduks võimalus niikaugele jõuda, võiksin sama hästi kohe endalt elu võtta. Elu kaotaks igasuguse eesmärgi, igapäevane vastuvoolu kulgemine käiks mulle üle jõu. Iga päev vähemalt korra mõtlen ma, et kui ma ükskord seda teha saan, siis on see kõik midagi väärt. See oleks nagu tasu. Senikaua pean leppima sellega, mis mul on. Sinu silmis ehk mitte kuigi palju, aga see on kõik, mis mul on. Mu soeng, mu silmad ja kehahoiak, mu kõnnak. Minu küüned ja sõrmede kuju. Mu keelel ja kõril on harjumuseks liikuda teatud viisil, nii ma räägin. Kui ma kirjutan, on kirjal teatav välimus ja ma võin sellega rahule jääda, ma ei vaja kaunist signatuuri, ei vaja oskust täpseid portreid joonistada. Mul on nimi, võib-olla see tähendab midagi ja võib-olla ei tähenda, on nagu on. Mul on sõpru, nad ei pea sulle meeldima, või vähemalt on mul tuttavaid, kelle nimesid ma tean. Mul on riided seljas, need on riided, mis mulle meeldivad ja ma rõõmustan, et võin neid kanda. Mulle ei meeldi, kui välja kukub niiviisi. See on rohkem minu stiil, natukene nõndaviisi. Mis toidusse puutub, siis armastan ma seda ja toda, koos tollega. Sa võid mind kutsuda sellist toitu sööma. Aga mitte sellist. Üldsegi mitte sellist. See pole sugugi minu maitse. Mulle meeldivad sellised inimesed, aga mitte sellised, kes teevad niiviisi või naaviisi. Nüüd sa tahad muidugi teada, kas sina mulle meeldid? Aga ma ei oska vastata, sest ma ei tunne sind, mitte nii, nagu sina mind tunned, nüüd kus ma ennast esitlenud olen.

…

Pärast lamad voodis ja mõtled oma lemmikmõtet, kus on loomad ja maastikud ja kaardimapp su koolipingi kulunud klapil ja korduvad erinevad maastikud ja politseinikud ja sõdurid: Mida sa tead? Looma, maastikku. Sa oletad – sa ei tea. Sada sõdurit laskmas maha poola politseinikku. Surnud. Loom, maastik. Käsi, silm. Auto, vihm. Pudel, tunnistaja. Mis see oli? Loom, maastik. Surelikkus. Sa ei tea. Sada brigadiri laskmas maha üht armeenlast. Erinevad loomad, erinevad maastikud, eri nimed, eri viisid, kuidas mitte teada. Samasugune oletus nagu vihma ajal autos, pudeliga, siis kui sinust sai tunnistaja. Sada sõdurit lasevad ühe hollandi käraka. Ja ikka need asjad: 1. maastik; 2. kaks laipa (see tähendab: üks loom ja üks inimene); 3. auto. Maastik hõlmab vihma. Auto hõlmab pudeli. Inimene hõlmab silma ja käe. Loom hõlmab idee surelikkusest. Vihm hõlmab sõduri. Pudel hõlmab mõtte Moldaaviast. Silm hõlmab ema. Käsi hõlmab seina. Idee surelikkusest hõlmab tunnistaja. Sõdur isa, mõte Eestist nimed, ema ja lõpu, seina ja hetke, tunnistaja ja lasu, ja lasu lasu. Loom, maastik. Suund, reis. Sada sõdurit tulistamas ukraina politseinikku. Itaalia sloveeni politseinikku. Serbia politseinikku. Mis pildi sa sellest saad? Sa ootad – kuid mida? Millised sõnad on hõlmatud? Sada arsti tulistamas juudi vuajeristi. On olemas kõrbed, mered, mäed, stepid, savannid. Siis veel okasmetsad, lehtmetsad, ülesharitud maa, tundra. Lõpuks veel liustikud, preeriad, karjamaad, troopilised vihmametsad ja taigad. Pane need tähtsuse järjekorda. Loom, maastik. Ristitud araablane. Sada musulmani tulistamas horvaadist maisimüüjat. Pane need tähtsuse järjekorda.

…

Kui palju sa mäletad kohtadest, kust oled läbi sõitnud, kus peatunud, maganud? Brest, Užgorod, Oradea? Edirne, Igoumenitsa, Dubrovnik? Annaba, Melilla, Punta Almina? Subotica, Brčko, Tetovo? Vlorë, Odessa, Bad Schandau? Kuidas sa piirikontrollidest mööda pääsed? Mida hakkad peale mälestusega avalikest tualettidest, jõgedest, praamiterminalidest ja barakkidest? Mida mäletad Vahemerest, Aadria merest, Mustast merest? Miks mäletan su eest su mälestusi mina, miks istun mina, kaardiatlased süles, ja vean neid lootusetuid jooni ja teen arvestusi, miks ma ei suuda näha loogikat neis liikumistes, mis ma sinu jaoks paika panen? Miks ma üldse neid küsimusi esitan, kui tean, et sa niikuinii ei vasta? Kui tean, et sa pole kunagi neis paigus käinud, vaid hoopis teistes, müstilistes kohtades, kuhu sinusugused kummitused kuuluvad. Näen unes su unenägusid mahajäetud tollihoonetest, sõduritest inimtühjades paikades vihmast raske taeva all, hooletussejäetud lastest, kes suitsetavad sigarette, mis on pikemad ja jämedamad kui neid hoidvad sõrmed, peasallides naistest kandevõrke tassimas. Alatasa purjus politseinikest ja suurtest relvastatud teismeliste poiste jõukudest. Olen su silmad, kui sa näed tapetavat lambaid, et neid lahtisel tulel grillida, ja siis, kui näed tolmuseid kanu ja tuulest räsitud karjamaid. Tahan olla su keha, kui ametiisikud sind solvavad, kui sind alandatakse, pekstakse ja senitundmatul viisil piinatakse. Ma tean, et sa mind selle eest põlgad, tean, et sa põlastad mu vajadust neid lugusid kuulda ja neid pilte näha, tean, et sina näed unes hoopis midagi muud kui minu sõdurid seda lasku laskmas, sa ei näe minu unenägusid okasmetsadest, lehtmetsadest ja tundratest. Kiirteedest, maanteedest ja mägiradadest. Serbia vägistajatest ja rumeenia kerjusnaistest, poola amfetamiinikeetjatest ja egiptuse taksojuhtidest, habetunud imaamidest ja õigeusu kloostritest, idasaksa veoautoloksudest ja bulgaaria kõlbmatutest kaubalaevadest, kus araablased trügivad läbisegi aafriklaste ja asiaatidega, nahk naha vastas, higised, külmetavad, väsinud, hüsteerilised, tukkuvad, piinatud põgenikud teel paika, mida veel välja öelda ei saa.

 

Andrzej Tichy, Geometrins skrik. Glänta, 2006, nr 3.http://www.eurozine.com/articles/2007-02-21-tichy-sv.html

 

 

ANDRZEJ TICHY on sündinud 1978 Prahas ja elab Malmös. Tema esikromaan “Sex liter luft” (“Kuus liitrit õhku”, 2005) pälvis ajalehe Borås tidning auhinna.

Daniel Kehlmann
Saksa keelest tõlkinud Kristel Kaljund
Päikese all

Zinovi Zinik
Vene keelest tõlkinud Ilona Martson
Ettevaatust, uksed sulguvad