Intervjuu

Elli Feldberg
Uuskonfutsianism Hiinas – alternatiiv kommunismile ja kapitalismile?

Raul Allikivi
Draakoni tagasitulek

Hannes Hanso
Hiina raske tee suurvõimuks

Rein Müllerson
Draakon tiigri aastal
Inglise keelest tõlkinud Aet Varik

Elame keerulisel ja ettearvamatul ajal, mis teravalt vastandub hiljutisele külma sõja perioodile. Viimast iseloomustas suhteline lihtsakoelisus ja kindlustunne, isegi kui me praeguseks juba mõistame, et see mitte üksnes ei varjanud, vaid ka summutas keerukaid allhoovusi, mis on maailmas alati olemas, ehkki ei pruugi pealispinnal avalduda. Omal moel sundisid kaks võistlevat ideoloogiat – liberaalne kapitalism ja kommunism – maailmale peale lihtsustava skeemi ning suutsid, kuigi vaid põgusalt, suruda maailma nende võistlevate ideoloogiate Prokrustese sängi. Seepärast võib külma sõja ajajärku iseloomustada suisa kui ideede võidukäiku reaalsuse üle – kas polnud see muuhulgas põhjuseks, miks nimetatud ajajärk nii lühikeseks jäi?

Tänapäeval on üheks maailmas valitsevaks arengusuunaks mitmepooluseliste rahvusvaheliste süsteemide moodustumine, milles nii olemasolevad kui ka esiletõusvad poolused mitmel alal ja mitmes regioonis koostööd teevad ja samas omavahel konkureerivad. Sõltuvalt alast või piirkonnast võivad poolused olla erinevad. Siiski on kõikides praeguste arengusuundade ja võimalike tuleviku-stsenaariumide analüüsides (mis parema meetodi puudusel tavaliselt on tuletatud olemasolevate arengusuundade põhjal) kaks toimijat – Ameerika Ühendriigid ja Hiina Rahvavabariik – esindatud peaaegu kõikidel elualadel ja suuremas osas geograafilistest piirkondadest. Moodustades kaks kõige tähtsamat poolust, esindavad nad samas kaht erinevat maailma, mida tihti nimetatakse Idaks ja Lääneks, ning kaht peamist võistlevat  nägemust maailma tulevikust (kuigi nagu järgnevast arutelust selgub, oleks võib-olla parem vaadelda neid mudeleid pigem teineteist täiendavatena kui võistlevatena). Mööndes, et seegi lähenemisviis on omajagu lihtsustatud, sest jätab arvesse võtmata niisugused muutujad nagu islami mõju, kliimamuutus(t)e väljakutsed, toidu-, vee- ja energianappuse ning demograafilised probleemid, vaadelgem nüüd, kuidas Hiina rahumeelne tõus võib mõjutada nii maailma rahvarikkaimat riiki ennast kui ka ülejäänud maailma.

Lähtudes ajaloost, tajudes üldpilti, unustamata üksikasju

Paari aasta eest oli mul ühel õhtusöögil pikk jutuajamine Shanghai Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi direktori doktor Yang Jiemianiga (ta on Hiina välisministri Yang Jiechi noorem vend). Kuigi ma olin tollal Londoni King’s College’i professor, oli doktor Yang ilmselt minu taustaga tuttav ja esitas mulle palju küsimusi Eesti kohta, Eesti välispoliitiliste prioriteetide ja investeeringupotentsiaali kohta. Ehkki meil oli juttu ka Pekingi suhetest Washingtoni, Tokyo, Brüsseli, Londoni ja Moskvaga, tundus niisugune huvi meie väikese kodumaa vastu mulle väga tähendusrikas, kuigi pisut üllatav (kui ma 1990. aastate algupoolel Eesti välisministeeriumis töötasin, eelistasid mu Lääne kolleegid tihti veeta aega mitte Eesti küsimusi, vaid meie suure naabri Venemaa asju arutades). Järeldasin, et tema huvi polnud tingitud üksnes soovist olla viisakas Eesti päritolu inimese vastu, kuigi ka see nüanss on oluline. See oli minu arvates tingitud ka asjaolust, et maailma kõige rahvarikkama riigi ning tõusva suurvõimu jaoks on tähtsad ka väikesed asjad ja üksikasjad. Selles suhtes erineb Hiina mõnevõrra näiteks Ameerika Ühendriikidest või Venemaast, kus mitte üksnes peamised otsustajad, vaid valdav osa erialainimesigi ei tunne suuremat huvi kaugete väikeriikide vastu, eriti kui neid ei ole parajasti võimalik ära kasutada suurriikide omavahelistes võimumängudes. Selle – ja mitte üksnes selle – nurga alt vaadatuna kuulub ka Venemaa Läände, olles nagu Ameerikagi Euroopa emanatsioon, kuigi üpris isevärki.

Praktilise meelega Deng Xiaoping oli see, kes pärast 1989. aastal toimunud Tian’anmeni tragöödiat, kui Lääs Hiina põlu alla pani, kutsus oma kaasmaalasi üles “asjade kulgu kainelt jälgima, oma positsiooni säilitama, väljakutsetele rahulikult vastu astuma, madalat profiili hoidma ja õiget hetke ootama, auahnust vältima ning mitte kunagi juhirolli taotlema”.[1] Kuigi 1989. aastast on möödunud vaevalt kaks aastakümmet, kuulub 2010. aasta maailm mitte üksnes uude sajandisse ja aastatuhandesse, vaid elab ka uuel poliitilisel ajastul. Võimude tasakaal on vähemalt kahel korral radikaalselt muutunud – bipolaarsest süsteemist on läbi hetkelise unipolaarsuse kujunenud uus jõudude tasakaal, kus Hiina on ikka veel teine, kuid asub kiirel tõusuteel. Kas Dengi nõuanne kehtib endiselt? Kas varitsev tiiger valmistub hüppeks või jääb draakon varjule?

Hiina tõus ja muutuv jõudude tasakaal

Goldman Sachs ennustab, et aastaks 2027 on Hiina kasvanud suurimaks majanduseks maailmas ning aastaks 2050 on maailma kolm võimsamat majandust Hiina, tema järel enam-vähem tasavägiselt Ameerika Ühendriigid ja India ning nende kannul Brasiilia, Mehhiko, Venemaa ja Indoneesia.[2] Diagrammid joonisel 1 näitavad Goldman Sachsi prognoositud jõudude vahekordi maailma majanduses viieteistkümne ja neljakümne aasta pärast.

 

Neid suundumusi arvestades ei ole üllatav, et Ühendriikide riikliku luurenõukogu (National Intelligence Council, NIC) aruanne 2008. aasta novembris prognoosis aastaks 2025 “mitmepooluselise, kuid multilateralismita[3] maailma sündi, kus “rikkus mitte ainult et liigub Läänest Itta, vaid koondub üha enam valitsuste võimu alla”[4] ning kus “tõenäoliselt ei ole üht üleüldist, kõikehõlmavat, ühtset lähenemist maailma valitsemisele”, kus “strateegiline rivaliteet hakkab tõenäoliselt keerlema kaubanduse, investeeringute, tehnilise innovatsiooni ja ettevõtete omandamise ümber”, kus “kasvav mure ressursside – näiteks energia ja vee – pärast võib kergesti taas tähelepanu keskmesse tuua territoriaalsed vaidlused või lahendamata piiriküsimused”.[5] Ülemaailmne majandus- ja rahanduskriis on mõnelegi neist suundadest hoogu lisanud.

See uus maailm erineks täielikult külma sõja aegsest suhteliselt lihtsakoelisest bipolaarsusest ja püssirohutünni-stabiilsusest (stabiilsusest plahvatuse ootel, mis tänuväärsel kombel siiski tulemata jäi); samuti erineks see märgatavalt lühikesest külma sõja järgsest perioodist, mida iseloomustas Ameerika ühepoolne ülemvõim. Ülemaailmse mõju-ulatusega toimijate hulga ja mitmekesisuse, uute jõukeskuste kujunemise ja olemasolevate probleemide (terrorism, vaesus, keskkonnaküsimused, toidu- ja energianappus) teravnemise ning uute, praegu veel tundmatute raskuste esilekerkimise valguses saab sellest kahtlemata üks kõige keerulisemaid rahvusvahelisi süsteeme, mis kunagi on olemas olnud. Lisaks ametlikele institutsioonidele, nagu ÜRO, Euroopa Liit, Aafrika Liit, NATO, OSCE ja paljud teised, astuvad esile ka mitteformaalsed, kuid siiski märkimisväärse mõjupotentsiaaliga ühendused G20, BRIC või isegi G2. Neis kõigis on Hiina panus silmapaistev ja asendamatu. Mida võivad niisugused muutused tähendada Hiinale ja kogu maailmale?

Uuenev Hiina – kas ka demokraatlik Hiina?

Samal ajal kui Hiina majanduslikult üha enam jõudu kogub, vaidlevad asjatundjad selle üle, kas maailma suurima rahvaarvuga riik kujuneb (või on sunnitud kujunema) ühtlasi demokraatlikumaks ja liberaalsemaks, rohkem arenenud lääneriikide sarnaseks, või kavatseb Hiina moderniseerudes laenata Läänelt vaid need jooned, mis Pekingile meelepärased, säilitades ja arendades samas oma Aasia või Hiina eripära. Esimest neist seisukohtadest on Will Hutton otsekoheselt väljendanud nelja aasta eest: “Üldiselt  arvatakse…, et kui järgmisest sajandist saab Hiina sajand, siis üksnes sellepärast, et Hiina võtab omaks Lääne majandusliku ja poliitilise pluralismi üldiselt ning meie valgustusajastu ideedest kantud institutsioonid eelkõige, mugandades neid muidugi vastavalt Hiina kogemusele”, ning et “lõpuks peab kommunistlik juhtkond leppima sellega, et Hiinast saab pluralistlik esindusdemokraatia.[6] Kishore Mahbubani seevastu kirjutab: “Lääs saavutas võidu [külmas sõjas Nõukogude Liiduga] tegelikult tänu oma majandussüsteemi tugevusele – vabaturumajandusele – ja mitte tänu oma poliitilisele süsteemile… Erinevalt Gorbatšovist sai Deng Xiaoping väga hästi aru, kus peituvad Lääne väe ja võimu allikad. Temal ei olnud pettekujutlust, nagu oleksid Lääne edu aluseks Lääne väärtushinnangud.[7] Iisraeli sõjaajaloolane Azar Gat on arvamusel: “Üks võimalik Hiina ideoloogia oleks säärane, mis rõhutaks hiinapäraseid viise, kätkeks endas niisuguseid konfutsianistlikke väärtusi nagu meritokraatlik-tehnokraatlik hierarhia, avalikud teenused ja harmooniline ühiskond, ning võimaldaks vastandumist liberaalsele killustumisele või individuaalsele vastutustundetusele.[8]

Tõde on tõenäoliselt (nagu see tihtipeale, kuigi mitte alati, osutub olevat) kusagil vahepeal. Yang Yao märgib, et “lõppkokkuvõttes ei ole paratamatult teist võimalust peale edasise demokratiseerumise, kui HKP soovib turgutada majanduskasvu ja säilitada ühiskonna stabiilsust”.[9] Aga nõnda võib see tõesti olla vaid lõppkokkuvõttes ja parem oleks, kui see toimuks järk-järgult, mitte ühel hoobil ja “šokiteraapia” korras. Randall Peerenboom ei ole tõest kaugel, kui ta kirjutab: “…mitte kõik ei omista kodaniku- ja poliitilistele vabadustele sotsiaalse korra seisukohalt sama kõrget väärtust. Sotsiaalne kord asub suurema osa hiinlaste normatiivses hierarhias märksa kõrgemal kohal kui paljude Lääne inimeste normatiivses hierarhias; osalt seetõttu, et Hiina stabiilsus on praegu kõikuv. Ebastabiilsuse tagajärjed aga oleksid rängad nii Hiinale ja Aasiale kui ka kogu maailmale. Niisugune lähenemisviis tagab ulatusliku kuuletumise avaliku korra kindlustamiseks kehtestatud piirangute järgimisel.[10] Pole põhjust kahelda, et Hiina demokraatia kujuneb väga erinevaks läänelikest liberaalsetest demokraatiatest, kuigi ilmselgelt on vajalikud teatavad ühised põhijooned, et me üldse saaksime rääkida demokraatiast, olgu sel siis Ameerika, Euroopa või Hiina eripära.

Usun, et ajapikku muutub Hiina siiski avatumaks mitte üksnes majanduslikult, vaid ka poliitiliselt. Esiteks on tõepoolest olemas korrelatsioon – enamasti positiivne, kuigi mõneti vaieldav[11] ja mõnel puhul siiski ka negatiivne – ühelt poolt majandusliku arengu ja turuvabaduste ning teiselt poolt isiku- ja poliitiliste vabaduste vahel. Ometi kujutab niisugune positiivne korrelatsioon endast pikemaajalist suundumust ning selle protsessi kiirendamine oleks vale ja hädaohtlik. Lühemas perspektiivis võib koguni juhtuda, et majandusarengu ja ühiskonna stabiilsuse nimel on mõnel puhul tarvis isiku- ja poliitilisi vabadusi piirata. Shanghai endine linnapea Xu Kuangdi on mõningatel andmetel väitnud, et see kõik on osa valitsuse suurest plaanist: “Heitkem pilk meie naabermaadele Aasias,” ütles ta. “Lõuna-Korea: kiireim arengutempo saavutati sõjaväelise režiimi juhtimisel … Indoneesia oli Suharto valitsuse all edukas, kuid on nüüdseks patiseisus ja suurtes raskustes.” Demokraatia on majandusarengu takistuseks sellepärast, ütles Xu, et “vaesed tahavad jagada rikaste vara … kui meie, hiinlased, hakkaksime praegu matkima otsevalimiste süsteemi, ütleksid inimesed: “Mina tahan, et igaühel oleks korralik töökoht.” Keegi ütleks: “Mina jagan rikaste vara vaestele,” ja saakski valitud. See on mõttetu: võrdsus ei lahenda majandusarengu probleeme. Just sellepärast läheneme meie reformidele tasapisi, järk-järgult. Nagu härra Deng ütles, ületame me jõe, astudes kivilt kivile. Nõnda me ei upu, vaid jõuame teisele kaldale.[12]

Siinkohal on oluline märkida, et see, mis toimus Taevase Rahu väljakul 1989. aastal, ei kujutanud endast Hiina demokraatia eos lämmatamist; näib, et just siin tehti otsustav valik ühest küljest poliitilise “šokiteraapia” kahjuks, mis oleks viinud kogu maa kaosesse ja vabalangemisse, ning teisest küljest majandusreformide – olgugi paljude jaoks valulike – jätkamise kasuks, mille elluviimine demokraatlike vahenditega oleks osutunud võimatuks. Mõnes mõttes oli olukord võrreldav kindral Pinocheti Washingtoni toel algatatud meetmetega Tšiilis 1970. aastatel. Poliitiliste (demokraatlik riigikord) ja majanduslike (turu) reformide samaaegne käivitamine saab toimida üksnes väikeriikides, ja ka seal on vajalik soodsate sisemiste ning välimiste hõlbustavate tegurite olemasolu. Analüüsides demokraatia ideede ja vabaturu tegelikkuse üheaegse leviku juhtumeid väljaspool läänemaailma, liialdab Amy Chua ainult pisut, kui väidab, et “vabaturudemokraatia ülemaailmne levik on niisiis olnud peamine etnilise ebastabiilsuse ja vägivalla süvenemise põhjus kõikjal mitteläänelikus maailmas”.[13] Judinad tulevad ihule, kui tõsimeeli mõtiskleda selle üle, missugune võiks välja näha tänapäeva maailm, kui Hiina juhid oleksid – nagu Boriss Jeltsin Venemaal – lasknud Ameerika nõustajatel oma kodumaaga katseid teha. Teiseks, nagu mitmed eksperdid õigesti on märkinud[14] on selleks, et arutada demokraatia väljavaateid Hiinas, tarvis võrrelda Hiinat mitte tänapäeva Rootsi või Soomega, vaid mineviku Hiinaga.

Hutton eksib ka arvates, et “demokratiseeruvad riigid on paremini kaitstud nii sise- kui ka väliskonfliktide eest”.[15] Tõde on tavaliselt otse vastupidine. Üksnes küpsed demokraatiad on oma olemuselt stabiilsemad; demokratiseeruvatel riikidel aga tuleb läbi teha nõndanimetatud J-kõver – niisugust piltlikku vahendit kasutatakse politoloogias selleks, et näitlikustada ohte, mis võivad ähvardada autoritaarseid või totalitaarseid režiime, kes on valinud demokraatia tee.[16] Mõned neist ei pruugi niisugust teisenemist üldse üle elada.

J-kõvera mõiste selgitab nende raskuste ja varitsevate ohtude olemust ja põhjusi, mis on omased suletud ühiskonna avatud ühiskonnaks teisenemise protsessile.

Selle graafiku ordinaattelg (vt joonis 2) mõõdab stabiilsust; mida kõrgemal riik sel teljel asub, seda stabiilsem ta on. Abstsissteljel aga mõõdame avatust. Mida enam paremal riik abstsissteljel asub, seda avatum, vabam ja demokraatlikum on sealne ühiskond. Ian Bremmeri sõnul “demonstreerib mööda J-kõverat vasakult paremale liikumine, et riik, mis on stabiilne tänu oma suletusele, peab maailmale avanedes läbi tegema ohtliku ebastabiilsuse ajajärgu”.[17] Mõistagi ei ähvarda mitte üksnes avanemine välismaailmale võimaliku ebastabiilsusega; sisemine liberaliseerumine, nagu näiteks Gorbatšovi “glasnosti ja perestroika” poliitika endises NSVL-s, ei ole põrmugi ohutum. Putini reaktsioon Jeltsini-Venemaa ebastabiilsusele ja majanduslikule langusele oli kooskõlas J-kõvera teooriaga. Selleks, et peatada majanduse kokkuvarisemine ja taastada stabiilsus, otsustasid võimud ronida vasakule üles, s. o tõmbasid ohjad pingule ning läksid – nagu arvata võiski – ka sellega liiale. Selleks, et vältida langemist J-kõvera põhja, kus stabiilsuse taastamiseks võib tarvis olla repressioone, on soovitavam liikuda paremale samm-sammult, s. o poliitilisest šokiteraapiast hoidudes. Eriti ohtlik oleks poliitilise ja majandusliku šokiteraapia samaaegne kohaldamine.

Tänapäeva maailmas võib isegi mõne väikese Aafrika riigi ebastabiilsusel olla mõju, mis ulatub märksa kaugemale riigist endast ja selle geograafilisest naabruskonnast. Just sellepärast otsustas Lääs 1990. aastatel vahele segada näiteks Libeeria ja Sierra Leone kodusõdadesse. Hiina ebastabiilsus vapustaks maailma ning ükski sekkumine väljastpoolt ei suudaks taastada stabiilsust, avaldamata sealjuures negatiivset mõju mitte üksnes Hiinale ja ümbritsevale regioonile, vaid ka kogu maailmale.

Demokraatliku rahu teooriate pooldajad väidavad, et demokraatlikud riigid ei sõdi omavahel.[18] Seetõttu suurendab demokraatia laienemine rahutsooni ning vähendab sõja ja konfliktide tsooni. Siiski on mõned teised autorid hoopis veenvamalt kinnitanud, et kuigi võib tõesti tõsi olla, et küpsed liberaaldemokraatiad omavahel ei sõdi, näitab viimase 200 aasta ajalugu selgesti, et avanemisfaasis autoritaarsed riigid muutuvad sõjale altimaks ja mitte vastupidi, ning peavad sõdu teiste riikidega või lasevad sisemistel rahutustel üle piiri valguda, tõmmates niimoodi teised riigid kaasa oma sisemistesse konfliktidesse.[19] Selle põhjuseks on üldine ebastabiilsuse oht, mis käib kaasas J-kõveral vasakult paremale liikumise protsessiga, ning ka konkreetsemad natsionalismi või usulise ekstremismi tärkamise ohud, mis sageli demokratiseerumisega kaasnevad.

Nüüdseks peaks selge olema, et Hiina moderniseerumise viis on olnud edukas, samal ajal kui Venemaa kohaldatud poliitiline ja majanduslik “šokiteraapia” viis täieliku katastroofini. Alates aastast 1990 on vaeste arv Hiinas langenud 300 miljoni inimese võrra ning see on tõhus samm ülemaailmses liikumises ÜRO aastatuhande arengueesmärkide (MDG) poole.[20] Tõtt-öelda on selge, et kui Hiina ei võitleks vaesuse vastu (millele lisandub India väiksem, ent siiski oluline panus), siis oleks inimkonnal võimatu saavutada üht neist arengueesmärkidest – vähendada aastaks 2015 poole võrra vaese elanikkonna hulka meie planeedil. 1978. aastast peale on enam kui kuussada miljonit hiinlast vaesusest välja toodud – tõeliselt aukartustäratav saavutus. Ometi oleks Gorbatšovi-aegse NSVL-i jaoks Hiina mudel olnud igatpidi kujuteldamatu. Gorbatšov ei saanud käivitada ühtki tõsisemat majanduslikku reformi, olemata enne vabanenud oma Poliitbüroo kolleegidest, kelle jaoks kassi kasuka värv oli tähtsam tema hiirtepüüdmise oskusest. See viis paljurahvuselise impeeriumi paratamatu kokkuvarisemiseni.

Ent samas, kujutledes, et lõpuks saavad kõikidest maailma maadest, ka Hiina, India ja Venemaa mõõtu suurvõimudest, demokraatlikud riigid, võiksime endalt küsida: kas oleks niisugune maailm vaba ulatuslikest pingetest ja konfliktidest? Kas demokraatlikum Hiina oleks järeleandlikum näiteks Taiwani ja Tiibeti küsimustes või siis ühineks Washingtoni positsiooniga, mis puudutab renminbi ja dollari vahelist kurssi? Ma ei usu seda (tõenäoliselt oleks demokraatlikum Hiina veelgi kangekaelsem oma huvide kaitsel), ning põhjus ei ole vaid selles, et alles jääks võitlus energiaressursside, toidu ja vee ning paljude muude nappima kippuvate varude pärast; alles jääb ka küsimus: kelle sõna on niisuguses “demokraatlikus paradiisis” seaduseks? Seepärast sõltub maailma tulevik paljude muude tegurite hulgas ka sellest (1) missugune oleks ülejäänud maailma, sealhulgas Washingtoni ja tema liitlaste reageering Hiina tõusule ning (2) kuidas kavatseb Peking oma kasvavaid jõuvarusid kasutada.

Maailma reageering Hiina tõusule

Alates 1970. aastate teisest poolest, kui käivitusid Deng Xiaopingi majandusreformid, on Hiina majandusarengu kiirus kasvanud, ning isegi 2007.–2009. aasta majanduskriis suutis sisemajanduse kogutoodangu kasvu kõigest aeglustada tasemeni, mis suuremale osale maailma majandustest oleks olnud otse taeva kingitus. Hiina sõjalised kulutused, mis absoluutselt võetuna jäävad tublisti alla USA omadele, on SKT protsentidena arvestatult tänapäeval siiski suurimate hulgas kogu maailmas. Esimest korda pärast seda, kui Mingi dünastia admiral Zheng He 15. sajandil kaugetele kallastele purjetas, on Peking olnud nii aktiivne mitte üksnes Aasias, vaid ka teistes maailmajagudes. Hoolimata sellest, et peamiselt on Hiinale huvi pakkunud nende kaugete kallaste maavara- ja energiaressursid, abistab Peking siiski Aafrika riike infrastruktuuri objektide ehitamisel ning Hiina laenutingimused kipuvad olema soodsamad kui mõnelgi Lääne firmal samalaadsete tehingute puhul.[21] Deborah Brautigam järeldab, et samal ajal kui “Lääs toetab valitsust ja demokraatiat, ehitab Hiina maanteid ja tamme”.[22] Samuti on Hiina käivitanud “hurmarünnaku”, nagu seda nimetab Joshua Kurlantzick. Ta märgib, et “arvamusuuringud näitavad, et Aafrika ja Ladina-Ameerika elanikud on Hiina suhtes positiivsemalt meelestatud kui Ameerika Ühendriikide suhtes[23] ning et BBC arvamusuuring aastast 2005, mis hõlmas kahtkümmend kaht riiki mitmel mandril, tuvastas, et Hiina rolli maailmas nähakse positiivsemana kui USA oma.[24] See on Läänes häirekellad helisema pannud ning muutnud murelikuks ka Hiina naaberriigid, näiteks Venemaa ja Kasahstani. Ameerika ajaloolane Arthur Herman, kes paiskab mürginooli küll rohkem Ameerika demokraatide valitsuse kui Hiina pihta, on täielikus hüsteerikas: “Oma ettevaatamatusega annavad Kongress ja Obama valitsus käputäiele Hiina ametnikele ja Pekingi kindralitele üha enam võimu Ameerika majanduse ja rahanduse tuleviku kujundamisel.[25] Teine Aasia tõusev täht – India, kelle suhted põhjanaabriga on olnud pingelised – on samuti murelik, sest “kui India ja Hiina majanduskasv jätkub, hakkavad need kaks riiki võistlema mõjuvõimu laiendamise pärast, püüdes teineteiselt üle lüüa nii turge kui ka ressursse”.[26] Hiina tõusu tervitatakse vaimustuse, aga samas kartusega. Naabreid võib tema kasvav vägevus kohutada, kuid teistes maailmajagudes jääb vaimustus peale. Ometi peavad needki, kes Hiinat laidavad, kardavad või kadestavad, talle head soovima, sest ilma Hiinata oleks praegune kriis olnud märksa tõsisem ning majanduse pikemaajalised väljavaated üsna viletsad.

Kuidas hakkavad Washington ja Peking käituma vastastikuse jõudude tasakaalu muutumise protsessis? Üks soodne tegur võib olla see, et Hiina ja Ameerika on majanduslikult ja rahanduslikult sedavõrd tihedasti seotud ja vastastikku sõltuvuses, et kumbki ei saa teisele tõsisemalt häda teha ilma sealjuures ise kahju kannatamata. Arthur Herman oma soovis rünnata nii Obamat kui ka Hiinat lööb aga ägedamalt häirekella ega ole selles seotuses kuigi kindel: “Tänapäeval väidavad mõned eksperdid, et mõistuslik lähtumine omaenese huvidest takistab Hiinat niisugust majandussõda pidamast, sest Ameerika halvamine haavaks rängalt ka Hiina enda majandust. Ent sedalaadi küsimuste puhul nagu Taiwan või Jaapan võib kaine mõistus hoopis tagaplaanile jääda, kui kaalul on rahvuslik uhkus või soov tasuda mineviku alanduste eest.[27] Siingi on tegu sügava sisima veendumusega, et üksnes Hiina ja mitte USA võib käituda mõistusevastaselt, ohustades koguni omaenese huvisid (nii, nagu neid Washingtonis nähakse). Ei ole selge, miks viitab Herman siin Jaapanile, kuid see paistab küll olevat üpris kindel, et tugevam Hiina reageerib veelgi jõulisemalt kõikidele katsetele kõigutada Pekingi positsiooni küsimustes, mida nii riigi juhtkond kui ka Hiina rahvas peab “vaidlustamatuks”: näiteks, et Taiwan, Tiibet ja Xinjiang on Hiina lahutamatud osad. Nimetatud küsimustes astub Peking ägedalt vastu igale tõsisele väljakutsele. Ja lisaks, nagu kirjutavad Ameerika eksperdid Graham Fuller ja Frederick Starr, “oleks ebarealistlik täielikult välistada Ameerika valmidust käia välja “Uiguuria kaart” selleks, et avaldada Hiinale survet mõne võimaliku kriisi või vastasseisu puhul tulevikus”.[28] Samuti usub Charles Horner, et “Hiina raskused Xinjiangis saavad Ameerika Ühendriikidele paratamatult kiusatuseks, kui Hiina-Ameerika suhete halvenemine tulevikus suunab tähelepanu sellele Hiina kõige sügavamale struktuursele nõrkusele”.[29] Need tähelepanekud kehtivad ka Tiibeti kohta. Kahtlemata mõlgub see hiinlaste mõtteis ja kes saakski seda neile pahaks panna?

Washingtonis peavad paljud Ühendriikide kaubandusdefitsiiti ja sõltuvust Hiina krediidist pigem ohuks rahvuslikule julgeolekule kui lihtsalt majanduslikuks riskimomendiks. Hiina, kes globaalsest majandussurutisest suhteliselt valutult välja tuli, tunneb ilmsesti, et läheb hoogsalt tõusuteed. Keegi (nimetu) Hiina ametnik olevat väidetavalt öelnud Financial Timesile: “Olime harjunud nägema USA-s õpetajat, kuid mõistame nüüd, et meie õpetaja teeb alatasa vigu, ja oleme otsustanud õpingud katki jätta. Turukapitalism kuulub lootusetult minevikku, riigikapitalism aga tänapäeva. Uus rollimudel arenevale maailmale on riiklik, autoritaar-ne kapitalism.[30] Isegi enne 2007.–2009. aasta ülemaailmset majandus- ja rahanduskriisi väitsid mõned eksperdid, et nõndanimetatud autoritaarne kapitalism võiks olla toimiv arengumudel, mis sobiks asendama liberaalset demokraatiat. Näiteks Azar Gat tõdeb, et “autoritaarsed kapitalistlikud riigid, mille heaks näiteks tänapäeval on Hiina ja Venemaa, võivad pakkuda elujõulise alternatiivse tee kaasaegse arengutaseme saavutamiseks, mis omakorda viitab sellele, et liberaalse demokraatia lõplik võit – või selle ülemvõim tulevikus – ei ole iseenesest mingi paratamatus”.[31] Praegune kriis, mis sai alguse liberaaldemokraatlikus Läänes ning levis üle kogu maailma, kahjustades Hiinat vähem kui ühtki teist riiki, lisab veelgi kaalu mitte ainult seisukohale, et peale liberaalse demokraatia ja turuvabaduse on teisigi teid moderniseerumiseks ja arenguks, vaid ka mõttele, et jätkuva õitsengu tagamiseks tuleb liberaalsetel demokraatiatel Hiinalt üht-teist õppida ja üle võtta. Nii on briti ajakirjanik ja majandusteadlane Anatole Kaletsky kirjutanud huvipakkuva pealkirjaga artiklis “We Need New Capitalism to Take On China” (“Hiinaga rinnapistmiseks läheb meil tarvis uutmoodi kapitalismi”): “Nagu üks USA juhtiv diplomaat mulle ütles: “Kriisist alates on arengumaad kaotanud huvi vana, Washingtoni konsensuse vastu, mis püüdis edendada demokraatiat ja liberaalset majanduskäsitlust. Igal pool üle maailma, kuhu ma ka ei satuks, räägivad valitsus- ja äriringkondade juhid uuest, Pekingi konsensusest – Hiina teest õitsengule ja võimule. Lääs peab leiutama uue kapitalismimudeli, mis oleks kooskõlas meie poliitiliste väärtustega. Me kas loome end uuesti ümber või me jääme kaotajaks.”[32] Ning Kaletsky jõuab järeldusele, et kui Lääs tahab vältida vajumist teisejärgulisusse, peavad valitsused hoopis jõulisemalt haarama võimu majanduse üle.

Pärast külma sõja lõppu ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ilmus tosinate kaupa väikesi või keskmise suurusega riike, millest paljud peaaegu automaatselt valisid lääneliku liberaalse demokraatia ja vabaturumajanduse. Poliitiliselt nad n-ö hüppasid ree peale ehk siis ühinesid kõige tugevama ja võidukama poolega. Nende valiku dikteerisid lisaks strateegilistele kaalutlustele ka ideoloogilised põhjused; vabanenud Moskva ülemvõimu alt, tegid nad loomulikult panuse Lääne institutsioonidele ja väärtushinnangutele. Seegi võis lisada kaalu arvamusele, et lõpuks peab kogu maailm läänestuma – teiste sõnadega, selles nähti liberaaldemokraatliku vabaturumajanduse mudeli triumfi. Paraku ei pidanud see hoopiski paika. Hiina, Venemaa ja paljud teised ei saanud – ning Hiina isegi mitte ei püüdnud – ühineda võitjate klubiga. Kui Jeltsini Venemaa püüdiski Lääne jälgedes käia ning armetult läbi kukkus, siis Hiina seda ei üritanudki. Pigem võttis Peking, nähes, mis toimub Nõukogude Liidu ja Venemaaga, veelgi kindlamalt nõuks mitte korrata seda kogemust.

John Ikenberry näeb Hiina tõusu suhteliselt optimistlikus valguses. Kummatigi põhineb tema nägemus suuresti oletusel, et erinevalt kõikidest varasematest rahvusvahelistest süsteemidest, kus ülemvõim kuulus ühele juhtivale suurriigile, kes lõpuks oli sunnitud oma juhirolli loovutama järgmisele, on Ühendriigid juhtriigina sihikindlalt töötanud selle nimel, et luua kõikidele meelepärane liberaalsete demokraatlike kapitalistlike riikide rahvusvaheline süsteem, mida oleks “raske kukutada, kuid millega oleks kerge ühineda”.[33] See on hegellik, marxlik või fukuyamalik “maailma-lõpu-ja-viimase-inimese” tüüpi nägemus maailma evolutsioonist lõpliku universaalse mudeli suunas. Kõik niisugused projektid, olgu nende sihiks siis ülemaailmne kristlus, islami kalifaat, kommunistlik paradiis või liberaaldemokraatlik vabaturukapitalism, on määratud nurjumisele. Maailm on lihtsalt liiga suur, liiga keeruline ja liiga mitmekesine selleks, et olla valitsetav ühestainsast keskusest, et evolveeruda vaid ühes suunas. Ehkki oma teekonna lõpul Aafrika külast hiiglaslikku maailmalinna võib Homo sapiens kui liik – nagu ka omavahel võistlevad, koos töötavad ja üksteiselt laenavad inimkogukonnad – nii mõneski olulises aspektis tõepoolest pisut ühetaolisemaks kujuneda, ei muutu maailm kunagi ühtlaselt üheülbaliseks – ei kristlikuks, islamistlikuks, kommunistlikuks ega liberaaldemokraatlikuks. Lisaks viiks võistlevate arengumudelite puudumine paratamatult stagnatsiooni. Christopher Hayes usub: “…me kaldume arvama, et Hiina pakub välja teise ja ähvardava tulevikumudeli, mis paistab meile kord ahvatlev, kord vastik, äratades nii kadedust kui ka põlgust. Ent mõni aeg hiljem hakkas mulle tunduma, et võib-olla me hoopis sulandume oma oletatava rivaaliga mingil moel ühte. Hiinal on õnnestunud muutuda repressiivsest, autoritaarsest, vaesunud riigist tööstuslikuks korporatiivseks oligarhiaks, võimaldades küll kõva ja käredat debatti, kuid hoides võimuohje samas kõvasti enda käes. Võib-olla läheneme meie samale eesmärgile demokraatia suunast, kusjuures avalike vaidluste sõnavaht ja poliitiline polariseerumine varjavad tõsiasja, et võim ja raha kogunevad endiselt eliidi kätte ja ümber, kelles üha süveneb arusaam, et teda piirab igast küljest kärsitu ja tänamatu rahvamass.[34] Martin Jacques, kes rõhutab kultuurilisi erinevusi Ida-Aasia ja Lääne ühiskondade vahel, tõdeb sellegipoolest, et “üheks Aasia kaasaegsete ühiskondade, kaasa arvatud Jaapani oluliseks iseloomujooneks on nende hübriidsus, mitmesuguste kodu- ja välismaiste elementide segunemine”, ning et me “oleme kas/või ajastust liikumas hübriidsuse ajajärku”.[35] David Brooks on arvamusel, et “kui Aasia edu peaks taas avama vaidluse individualismi ja kollektivismi teemal (mis külma sõja järel näis olevat suletud), siis pole kuigi tõenäoline, et individualismi kaitsjad väljakul puhta töö teevad või isegi ülekaalu saavutavad”, ning et “Hiina tõus ei ole üksnes majanduslik nähtus. See hõlmab ka kultuuri. Harmooniline kollektiiv võib ideaalina osutuda sama peibutavaks kui Ameerika unelm”.[36]

Asi pole üksnes selles, et liberaalne demokraatia ei ole universaalne mudel kogu maailmale, kuigi seda Läänes valdavalt usutakse. Asi on veel ka selles, et maailmapoliitikas suurus loeb. Autoritaarse Singapuri, Korea või Taiwani majandusedu ei suutnud õõnestada usku liberaalse demokraatia lõplikku võitu ja seda mitte üksnes sellepärast, et nood riigid tõepoolest Läänelt palju laenasid; nad olid ka liiga väikesed selleks, et olla järgimist väärivad eeskujud. Hiina kuulub teise kategooriasse. Briti ekspert Richard Sakwa märkis Venemaast kirjutades: “Tänapäeva rahvusvahelisel süsteemil puudub mehhanism selleks, et integreerida endasse tõusvaid suurriike. See käib Hiina, Venemaa ja veel mõnede riikide kohta.[37] Lisaks kirjutas lord Peter Mandelson hiljuti, et “Euroopa ja USA peavad arusaamisele jõudma, et Hiina lihtsalt ei võta omaks globaalse valitsemise või multilateralismi mudelit, mille väljatöötamisel ta ise vähimalgi määral ei ole osalenud ning mis Hiina arusaamist mööda ei peegelda tema kasvu ja julgeolekuga seonduvaid möödapääsmatuid vajadusi”.[38] Seepärast kõlavad Lääne sagedased nõudmised, et tugevnev Hiina peaks võtma enda peale suurema koorma ning käituma “vastutustundelise aktsionärina”, kui kasutada USA endise asevälisministri Robert Zoellicki sõnu[39] veidi ebasiiralt, sest tugeval Hiinal tekivad kahtlemata omad ja paljuski Läänest erinevad arusaamad sellest, mida kujutab endast mõiste “vastutustundeline aktsionär”. Stephania T. Kleine-Ahlbrandt International Crisis Groupist (ICG) toob ära nimekirja Ameerika Ühendriikide välispoliitilistest nõudmistest Hiinale: näiteks, et Hiina ühineks Lääne seisukohaga Iraani tuumaprogrammi, Põhja-Korea ja Afganistani ja veel tohutus hulgas teistes küsimustes, mille puhul Hiina ja Ameerika vaated vaid osaliselt kattuvad (näiteks ei soovi Peking, nagu ka ülejäänud maailm, näha Iraani tuumarelvariigina, kuid samas seovad Hiinat Iraaniga arvestatavad majandushuvid ning mitmel muulgi põhjusel “ei tundu Iraani tuumauuringute küsimus Hiinale sama pakiline kui Läänele”[40]). Kleine-Ahlbrandt kirjutab, et Pekingile “on endiselt väga vastumeelt võtta enda peale täiendavaid kohustusi – olgu majanduslikke, poliitilisi või sõjalisi – ning ta eelistab teiste arvel priiküüti sõita”.[41] Ent võiks ju olemas olla ka Hiina võimalike nõudmiste nimekiri Ühendriikidele, mis sisaldaks näiteks Washingtoni abi Taiwani rahulikul taasintegreerimisel Hiinaga või Hiina inimõiguste seisukorrast vaikimist, dalai-laama veenmist, et tolle nägemusel Tiibeti tulevikust võiks Hiina omaga rohkem ühist olla, või kutset Pekingile osaleda aktiivselt Lähis-Ida probleemide lahendamisel, kus Hiinal on mängus suured energiahuvid? Niisugused nõudmised kõlaksid paljudele Läänes ennekuulmatu häbematusena, aga ilmselgelt on Ameerika nõudmistega sama lugu, kui neid Pekingi poolt vaadata. Poliitikud ja ka rahvad peavad õppima nägema maailma mitte üksnes oma perspektiivist, vaid püüdma nii palju kui võimalik kujutleda end Teise olukorda. Dominique Moïsil on õigus, kui ta kirjutab, et ameeriklased peavad hakkama arvestama nende teiste seisukohti, kes on saamas Ameerikaga võrdseks, et neil tuleb õppida mõistma ja tunnustama teisi kultuure.[42] Läänel ja eriti Washingtonil läheb tarvis suurt tarkust ja suisa hiinamaist kannatlikkust, et omalt poolt vastata Hiina “rahumeelsele tõusule”. Loomulikult on sama tähtis ka võrrandi teine pool: kas tõusev draakon jääbki varju ning säilitab kaine mõistuse?

Maailma hiinastumine läänestumise asemel?

Kuigi Deng Xiaoping soovitas oma kaasmaalastel säilitada kaine mõistus, hoida madalat profiili ning alati hoiduda juhirollist, kavatsedes samas saavutada midagi suurt, on väheusutav, et riik, mis nii absoluutses kui ka suhtelises plaanis üha tugevneb, tõesti ka tulevikus hoiab madalat profiili ja keeldub juhirollist. Briti diplomaat ja õpetlane Adam Watson, kes on uurinud mitmesuguseid rahvusvahelisi süsteeme, mis on eksisteerinud viimase 2500 aasta jooksul, märkis, et “riigid, kes tajuvad, et neil on võimalik ennast teatud süsteemis otsustavalt kehtestada, seda ka teevad”.[43] See tähelepanek näib olevat tõene. Seepärast ei tundugi usutav, et tugev ja enesekindel Hiina hoiaks madalat profiili.

Kui Ameerika Ühendriigid on status quo võim selles mõttes, et püüab säilitada ja kindlustada oma valitsevat positsiooni maailmas (püüdes eksportida “demokraatiat” näiteks Lähis-Itta üritas Washington küll seda piirkonda muuta, kuid tema eesmärgiks oli siiski oma ülemvõimu kindlustamine regioonis), võib Hiinat selles kontekstis vaadelda revisionistliku jõuna. Küsimuse seda külge valgustab huvitavalt Hiina õpetlase Feng Yongpingi artikkel pealkirjaga “Peaceful Transition of Power from the UK to the US” (“Võimu rahulik üleminek Suurbritannialt Ühendriikidele”),[44] kes lõpetab oma ajalooetüüdi ilmselge järeldusega: “Hiina vaatepunktist, kelle olukorda võib pidada sarnaseks Ühendriikide toonase olukorraga [s. o olukorraga ajal, mil Washington rahumeelselt võttis Londonilt üle maailmapoliitika valitsusohjad], on see õnnestunud võimuvahetuse näide kahtlemata sügavalt tähendusrikas ning samas innustav.” Võib kindel olla, et Washingtonis ei peeta niisuguseid mõttekäike kuigivõrd innustavaks. Just sellepärast võidakse lisaks muudele küsimustele nagu Taiwan, Tiibet ja Xingjian ning kaubandusbilanss ka Hiina demokraatia puudujääke ja inimõiguste rikkumisi kasutada vahendina selleks, et võimuvahetust aeglustada või peatada. Rahulik võimuvahetus on jõudude tasakaalu maailmas tõepoolest olnud erandlik. Pealekauba lähtub USA nii 2002. kui ka 2006. aasta riiklikus julgeolekustrateegias Ameerika majandusliku ja sõjalise ülemvõimu jätkumisest, mis aitaks Washingtonil kujundada maailma ning mitte lasta maailmal kujundada ennast; ühegi kaalukama konkurendi esiletõusu ei ole ette nähtud.[45] Kui Ameerika Ühendriigid ei leia võimalust leppida Hiina tõusuga (see ei tähendaks, et Ameerika peaks paratamatult omaks võtma “Pekingi konsensuse”, ent ta ei saaks siiski nõuda Hiinalt juhindumist “Washingtoni konsensusest”), siis on tõsised kokkupõrked möödapääsmatud.

Esimest korda üle väga pika aja ei ole üksnes Lääne demokraatiad need, kes määravad meie tulevikku planeedil Maa. Dominique Mo?si usub, et me avastame peagi, et tsentraliseeritud mittedemokraatlikud riigid nagu Hiina on majanduskriisideks paremini ette valmistatud kui ameerikalikud demokraatiad.[46] Arvesse võttes olemasoleva rahvusvahelise süsteemi keerulist olemust ja ka tõsiasja, et see tänapäeval hõlmab kogu maailma ning koosneb sedavõrd paljudest toimijatest – olgu need siis riiklikud või valitsusvälised –, on siiski vähe tõenäoline, et sel erinevalt eelmistest rahvusvahelistest süsteemidest (nagu näiteks külma sõja aegse duaalhegemoonia kahepooluseline süsteem, kus valitsevateks jõududeks olid vastavalt USA ja NSVL) saab olema üksainus keskus, asugu see siis Idas või Läänes, mis suudaks valitseda kogu rahvusvahelist süsteemi.

Mõnes suhtes võib Pekingi käitumine juhtriigina tõepoolest otsustavalt erineda eelnevate juhtriikide omast. Esiteks ei toimu tagasipöördumist kolonialismi juurde ning seepärast ei teki uut Hiina impeeriumi säärasena, nagu olid olemas Briti, Hollandi ja Vene impeerium. Teiseks, konfutsianism, vastupidiselt kristlusele (ja muuseas ka islamile) ei ole misjoneeriv religioon – kui seda üldse religiooniks saab pidada. Euroopa universalism ja püüdlused kogu maailm liberaalseteks demokraatiateks muuta põhinevad nii intellektuaalses kui ka emotsionaalses plaanis kristluse universaalsel äratuskutsel ning valgustusajastu pärandil, mis, olgugi mõningal määral kristlusevastane (usuvastane), kuulutas ometi universaalseid väärtusi. Seepärast ei pruugi domineeriv Hiina, kuigi oma huve jõuliselt edendades, tingimata üritada pöörata oma naabreid ja liiati Lääne liberaalseid demokraatiaid konfutsianistlikeks autokraatiateks.

Järeldused

Ma usun, et Hiina muutub järk-järgult mitte üksnes majanduslikult ja sotsiaalselt, vaid ka poliitiliselt avatumaks, s. o demokraatlikumaks. See seisukoht põhineb kahel eeldusel. Esiteks on tänapäeva Hiina juba väga erinev Mao Hiinast ja teiseks, nagu me mõne Ida-Aasia ja teisegi riigi (Tšiili, Lõuna-Korea, Taiwani) puhul oleme märganud, on majanduse moderniseerumisel tõepoolest kalduvus tuua kaasa poliitilisi reforme.

Siiski on tarvilikud mõningad lisaklauslid. Esiteks, poliitilised muudatused Hiinas ei sünni mitte välise surve mõjul, vaid siseriiklike põhjuste ja tõugete (nii altpoolt pinnale tõusvate nõudmiste kui ka ülaltpoolt algatatud reformide) ajel. Teiseks tuleb niisuguseid reforme läbi viia tasa ja targu; igasugune poliitiline “šokiteraapia” oleks katastroof Hiinale ja teeks suurt kahju ka ülejäänud maailmale. Kolmandaks, isegi kui Hiina muutub poliitiliselt avatumaks, jääb ta ikkagi täiesti erinevaks Lääne liberaalsetest demokraatiatest. Erinevalt oma vähematest Ida-Aasia naabritest, kes peale tehnoloogilise, rahandusliku ja majandusliku oskusteabe on moderniseerumise käigus võtnud Läänest üle ka nii mõnedki poliitilised institutsioonid (sageli surve all ning Jaapani puhul ka aastaid kestnud okupatsiooni vältel), kavatseb Hiina oma suurust, jõudu ja edukaid reforme silmas pidades ning uhkena oma kuulsusrikka ajaloo üle edeneda omaenese valitud tempos ja olla hoopis vähem aldis Läänelt laenama.

Neljandaks, avatum ja demokraatlikum Hiina ei pruugi tingimata olla vastutulelikum Lääne suhtes, eriti nendes “vaidlustamatutes” küsimustes (näiteks et Taiwan,Xinjiang ja Tiibet on Hiina lahutamatud osad); demokraatlikum Hiina võib end veelgi otsustavamalt kehtestada. Viiendaks tähendab tugevam Hiina, et nõndanimetatud “Pekingi konsensusel” saab mitmel pool üle maailma olema suurem kaal kui “Washingtoni konsensusel” (rahandus- ja majanduskriiside tõttu ongi see juba juhtumas) ning üha raskemaks läheb väita, et maailma liberaaldemokraatlik tulevik on paratamatu ettemääratus.[47] Ja lõpetuseks – sellises nägemuses ei ole midagi sünget ning see ei tähenda, et Hiina surve all moodustavad Ameerika, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Eesti endale Poliitbüroo ja hakkavad internetti tsenseerima. Just nimelt Lääs oma universaliseeriva kristluse ja valgustusajastu pärandi ning hilisema

koloniaalse ja ka postkoloniaalse ülemvõimuga on kangesti kippunud kogu maailma läänelikuks muutma.[48] Hiina ajaloos ja usundis ei märka me ei kalduvust ega ka püüdu kogu maailm konfutsianismi pöörata. Aga mine tea.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud

Aet Varik

 

 [1] W. Hutton, The Writing on the Wall: China in the 21st Century. London, 2006, lk 220.

[2]D. Wilson, A. Stupnytska, The N-11: More than an Acronym. Goldman Sachs Global Economics Paper, nr 153, 28.03.2007, lk 8–9.

[3]Vt Global Trends 2025: A Transformed World, NIC Report, november 2008, lk 81.

[4]Sealsamas, lk 8.

[5]Sealsamas, lk 81–82.

[6] W. Hutton,The Writing on the Wall, lk X, 34.

[7] K. Mahbubani, The New Asian Hemisphere. The Irresistible Shift of Global Power to the East. New York, 2008, lk 44

[8] A. Gat, Victorious and Vulnerable: Why Democracy Won in the 20th Century and How it is Still Imperiled. Lanham [MD], 2010, lk 73.

[9] Y. Yao, The End of the Beijing Consensus.Foreign Affairs, jaanuar/veebruar 2010, kd 89, nr 1.

[10] R. Peerenboom, China Modernises. Threat to the West or Model for the Rest. Oxford; New York, 2007, lk 124–125.

[11]Turumajanduse ja demokraatia dialektilisest seosest: R. Müllerson, Democracy – A Destiny of Humankind? A Qualified, Contingent and Contextual Case for Democracy Promotion. New York, 2009; vt ka: R. Müllerson, Demokraatia – ajalugu, mitte saatus. Vikerkaar, 2008, nr 12.

[12]C. Hayes, The Great Leap. The Nation, 11.01.2010.

[13] A. Chua, World on Fire. How Exporting Free Market Democracy Breeds Ethnic Hatred and Global Instability. London, 2003, lk 187.

[14]Näiteks väidavad Daniel Deudney ja John Ikenberry – minu meelest küll veidi ülearu optimistlikult või pigem vaadates maailma liiga deterministliku pilguga kui ühe ja paratamatu eesmärgi poole liikuvat –, et kuigi “Hiina ja Venemaa ei ole liberaalsed demokraatiad, on nad märksa liberaalsemad ja demokraatlikumad kui kunagi varem – ning esile on kerkimas mitmed jätkusuutliku liberaalse demokraatia eeldused” (D. Deudney, G. J. Ikenberry, The Myth of Autocratic Revival. Foreign Affairs, jaanuar/veebruar 2009, kd 88, nr 1). Mahbubani usub, et mitmed Lääne vaatlejad “ei näe demokraatliku poliitilise süsteemi puudumisest kaugemale. Nad ei märka ulatuslikku inimvaimu demokratiseerumist, mis Hiinas aset leiab” (Mahbubani, The New Asian Hemisphere, lk 18).

[15] W. Hutton, The Writing on the Wall, lk 185.

[16] I. Bremmer, J Curve: A New Way to Understand Why Nations Rise and Fall. New York, 2006.

[17]Sealsamas, lk 5.

[18]Vt nt: B. Russett, Grasping the Democratic Peace: Principles for Post-Cold War World. Princeton, 1994; M. W.Doyle, Ways of War and Peace. New York, 1997.

[19]Vt nt: E. Mansfield, J. Snyder, Democratization and War, Foreign Affairs, mai/juuni 1995, kd 74, nr 3; J. Snyder, From Voting to Violence: Democratization and National Conflict. New York, 2001.

[20]China’s Progress Towards the Millennium Development Goals 2008 Report. Published jointly by Ministry of Foreign Affairs of the People’s Republic of China and the United Nations System in China, lk 4. http://www.un.org.cn/public/resource/b0bb7b863d301be218a33ac8094b772a.pdf

[21]D. Brautigam, Africa’s Eastern Promise. Foreign Affairs online, 05.01.2010.

[22]Sealsamas.

[23]J. Kurlantzick, Charm-offensive. How China’s Soft Power is Transforming the World. Binghampton (NY), 2007, lk 9.

[24]Sealsamas.

[25] A. Herman, China’s Debt Bomb. The Washington Post, 08.02.2010.

[26] B. Peer, Clash of the Tigers. Foreign Affairs online, 06.01.2010.

[27] A. Herman, China’s Debt Bomb.

[28] G. E. Fuller,S. F. Starr, The Xinjiang Problem. Baltimore, 2006, lk 46.

[29] C. Horner, The Other Orientalism. China’s Islamist Problem. The National Interest, kevad 2002, nr 67, lk 45.

[30] I. Stelzer, China v world as a trade war comes closer. The Sunday Times, 14.02.2010

[31] A. Gat, A Return of Authoritarian Great Powers. Foreign Affairs, juuli/august, 2007, kd 86, nr 4, lk 60.

[32]The Times, 04.02.2010. Vt ka tõlget käesolevas Vikerkaare numbris.

[33] G. J. Ikenberry, The rise of China and the Future of the West: Can the Liberal System Survive? Foreign Affairs, 2008, kd 87, nr 1, lk 28.

[34] C. Hayes, The Great Leap.

[35]M. Jacques, When China Rules the World. The Rise of the Middle Kingdom and the End of the Western World. London; New York, 2009, lk 137, 415.

[36]D. Brooks, Harmony and the Dream. The International Herald Tribune, 11.08.2008.

[37] R. Sakwa, “New Cold War” or twenty years’ crisis?International Affairs,2008, kd 84, nr 2, lk 255.

[38] P. Mandelson, We Want China to Lead. International Herald Tribune, 11.02.2010.

[39]China’s Role in the World: Is China a Responsible Stakeholder? Statement by Thomas J. Christensen, Deputy Assistant Secretary of State for East Asia and Pacific Affairs before the US-China Economic and Security Review Commission, August 3, 2006. http://www.uscc.gov/hearings/2006hearings/written_testimonies/06_08_3_4wrts/06_08_3_4_christensen_thomas_statement.pdf

[40]International Crisis Group. Asia Briefing No. 100, The Iran Nuclear Issue: The View from Beijing, 17.02.2010, lk 16.

[41]S. Kleine-Ahlbrandt, Beijing, Global Free Rider. Foreign Policy, 12.11.2009.

[42]D. Moïsi, The Geopolitics of Emotion: How Cultures of Fear, Humiliation, and Hope Are Reshaping the World. New York, 2009; eesti k-s: D. Moïsi, Emotsioonide geopoliitika: kuidas hirm, alandus ja lootus muudavad maailma. Tlk M. Kala. Tallinn, 2010.

[43] A. Watson, The Evolution of International Society. London, 1992, lk 291.

[44] The Chinese Journal of International Politics, 2006, nr 1, lk 83–108.

[45] The National Security Strategy of The United States of America, March 2006, lk 43.

[46]D. Moïsi, The Geopolitics of Emotion, lk 8.

[47] Joshua Cooper Ramos kirjutab koguni, et “näiteks usk, et demokraatia ja kapitalismi võidukäik on möödapääsmatu, peaks silmapilkselt muutma teid kõlbmatuks kõigi tähtsamate välispoliitikaga seotud ametikohtade täitmiseks” (J. C. Ramos, The Age of the Unthinkable: Why the New World Disorder Constantly Surprises Us and What We can Do About It. New York, 2009, lk 37). Jääb vaid lisada, et usul mõne teise majandusliku, sotsiaalse või poliitilise korralduse lõplikku võitu peaks olema samasugune diskvalifitseeriv mõju, kuigi siin on asjakohane ka hoiatus: mõnikord muudab usk võimatusse võimatu võimalikuks. Kummatigi on ka võimatu võidukäigu puhul, s. o juhul, kui võimatu peaks saama reaalsuseks, alati olemas uus võimatus, mis ootab järge, et reaalsuseks saada.

[48] Pärast kommunismi kokkuvarisemist on veel vaid liberaaldemokraatlikel ja islami ekstremistidel auahne püüdlus luua ühetaolist maailma kas ülemaailmse liberaaldemokraatliku süsteemi või Islami Kalifaadi ülesehitamise teel.