Paul-Eerik Rummo
Eestikeelse Zbigniew Herberti puhul
Zbigniew Herbert, “Valitud luuletused”
Intervjuu
-
Eestikeelse Zbigniew Herberti puhul
-
Võõrad kohad
Linda Kaljundi
Võõrad kohad
Andrei Hvostov, “Võõrad lood”Kui teos algab pühendusega “Rootsis sündinud ja Ameerikas kasvanud THI-le”, siis see ilmselt taotleb ja kindlasti tekitab omajagu poleemikat. Siiski ei muuda “Võõraid lugusid” huvipakkuvaks mitte presidendi personaalküsimus. Kuigivõrd tulemuslik ei ole määratleda seda ka “ideoloog Hvostovi eestlasteta ajaloona”, nagu on teinud näiteks Ülo Mattheus.1
Eesti ajaloomälu ideoloogilise raamistikuga suhestub Hvostovi uusim teos muidugi ootuspärase elavusega. Tutvustus tagakaanel annab loogilise seletuse ka pühendusele – Eesti (ja mitte eesti) ajalugu “on kõikide siin elanud rahvuste ja inimsaatuste kogusumma”. Kelle ajalugu me mäletame, kas (ka pagulusse sattunud) eestlaste või kõigi Eestis elanud inimeste ajalugu? Kelle pihtimus meid põletab? Seda küsimust ei esita autor enam mitte ainult eesti ajalookirjutusele (nagu ta seda tegi “Mõttelises Eestis”, 1999), vaid ka ajaloolisele belletristikale. Siinkohal ei pääse mõistagi mööda tõsiasjast, et just need “kaasaskantavad monumendid” (Ann Rigney tabav määratlus) on mänginud eesti ajaloomälu kujunemises erakordselt olulist rolli. Eesti ajalooliste jutustuste ja romaanide ülesanne on olnud luua “meie”, st eestlaste aja-lugusid, aidates seeläbi ühel noorel rahvusel luua ja kinnistada veendumust ühisest ajaloost ja ruumist. Alates näidendist “Henrik” (2006) on Hvostov aga asunud järjekindlalt – ja võib-olla kõige järjekindlamalt eesti senises kirjanduses – Eesti ajaloost jutustama “võõrast” vaatenurgast. Sellesse ritta kuuluvad samuti tänavu ilmunud “Projektijuht Posse”, nagu ka siinse kogumiku neli “võõrast lugu”. Tõtlik stiil ja eri perioodidesse paigutuvad süžeed võivad esmalt jätta mulje, et sooviks on olnud eesti ajalooromaani mustvalget palet pelgalt senitundmatute tegelaste lisamisega kirevamaks muuta. Kummatigi pakuksin “Võõraste lugude” ühe lugemis- ja tõlgendusvõtmena välja just nende jutustamises järk-järgult avalduva korrapära.
Esmalt väärib märkimist, et kõik peategelased on Eestis võõrsil. Eestis eksiilis viibivaid võõramaalasi kohtab varem eelkõige väliseestlaste (näiteks Bernard Kangro ja Gert Helbemäe) ajalooromaanides. Neile tegelastele pole pagulasaastad kunagi asjatud: võõrsilolekuga kaasneb eneseleidmine. Hvostovi tegelastele aga eksiil kirgastumist ei tõota – Eestisse sattumine on õnnetus, mis toob kaasa näguripäevi ja allakäigu.
Avalugu “Kommunist” (esmatrükk Looming, 2008, nr 1) on “lugu sellest, kuidas Muza Pontšina hulluks läks” (lk 7). “Sinised mäed I” jutustab ühe päeva Julia Ivolgina elust: 1969. aasta 9. mai tähistab selle seni nõnda tarmuka tüdruku lapsepõlvetraumat. “Keskkooli lõpetamise järel läks ta õppima Leningradi. … Sillamäele ega Eestisse üldse ta enam tagasi ei tulnud” (lk 69). “Sinised mäed II” tugineb küll legendaarse tankikomandöri Otto Cariuse mälestustele “Tiger im Schlamm” (1960), ent Hvostov laseb tiigrist mudas (õigemini lumes) kõnelda sellenimelise rasketanki meeskonna juhil Karlil. “Must jõgi” sisaldab kolm “dateeritud tunnistust” Mustjõe vanausuliste küla sünnist ja surmast: oma versioonid esitavad Vaivara pastor Jacob Gnospelius (1698) ja nastavnik Pafnuti (1700), küla hävitamisest annab ülevaate kasakapolkovnik Moissei Murzjonok (1702).
Samas ei saa nurjumisi seletada üksnes pagulusega – peale Julia on teised tegelased paigutatud elama muutlikesse aegadesse. Niisiis on need ühtlasi omamoodi loojakulood, mis kirjeldavad ajastute lõppemist, korra vahetumist kaosega. Muza Pontšina satub tehase kommunistliku kasvatuse kabineti juhatajaks 1980. aastatel. Kommunismil on sära alles sama vähe nagu marksismi-leninismi õhtuülikoolil. “Loengupidajad olid samuti parajad nuustikud, halvastiistuvates pruunides ülikondades mehed, kes tõstsid kunstnahast portfelli auditooriumi lauale, koukisid sealt välja võidunud konspekti … tõstsid murelikud silmad publiku poole ja teatasid hauataguse häälega: “Tervist, seltsimehed! Nagu Leonid Iljitš Brežnev aprillipleenumil tõdes…”” (lk 12). Tankist Karli väed taanduvad Eestisse ajal, mil sakslased on Teist maailmasõda kaotamas. “Mustas jões” elatakse Põhjasõja ootuses ja ajal, mil “hädad on üleilmsed” (lk 148): Liivimaad vaevab nälg ning Venemaalt tõuseb enesepõletajate kõrbelehka. Vanausuliste “kogudus siin rajamaal” (lk 142) ootab peatselt saabuvat viimsetpäeva.
Kokku ei varise aga mitte ainult maailmakorrad, vaid ka tegelaste usk ühte või teise ideoloogiasse. Kui otsida jutukogu tervikuna iseloomustavat märksõna, siis võikski selleks pidada klassikalist ideaalides pettumise teemat. (Jan Kaus on “Võõraste lugude” ühenduslüliks pidanud ka kitsamalt kristluse ja kommunismi metanarratiive.)2 Illusioonide murenemine saab alguse mõrast, mis lüüakse senikehtinud representatsioonidesse. Ehkki väike Julia ei pea üle elama muud kui ühe järjekordse võidupüha, satub ta pealt kuulama, kuidas napsused veteranid pajatavad saksa naiste vägistamisest. “Sõjakangelased ei saanud nii rääkida. Ei saa-nud, see oli või-ma-tu! Filmides nad ei rääkinud kunagi nii. Ja filmid olid õiged, õigemad kui see surnuaed ja õigemad kui see jutt, mis tuli surnuaia müüri tagant” (lk 63). Tankimeeskonna juht Karl ent ei jäta juba sõja kestes sarjamata raadiosaadet “Frontbericht”, mille tarvis lavastatakse äsjalõppenud lahing uuesti (lk 98).
Siiski ei ole tegemist üksnes n-ö tavaliste inimeste pilguheiduga minevikule, misläbi ajaloolised romaanid on 19. sajandist peale pretendeerinud justkui reaalsema, “tõelise loo jutustamisele”. Sest märksa keerulisemaks osutub ideoloogia ja olude ebakõla nende tegelaste jaoks, kes on ise seatud ja määratud teistele usku viima ja õpetama. Perestroika ajal kommunismi võite ülistav Muza peab seisma silmitsi teda aasivate töölistega, kes “rääkisid muidugi õiget juttu, nad olid lõpuks ise kogu selle bardak’i sees, nägid kõike oma silmaga ning tegid õigeid, tegelikult ainuvõimalikke järeldusi” (lk 25). Kolmsada aastat varem tuleb pastor Jacob Eestisse “noorusrumalusest”, soovist viia paganarahvale vaimuvalgust. See aga osutub mahavisatud vaevaks, ei õnnestu tal oma teoloogiaga ümber pöörata ei vanausulisi ega eestlasi.
Just Jacobi lugu osutab ilmekaimalt tegelaste võimetusele teisega kommunikeerumiseks, pakub selle “kurtide dialoogi” põhjuste kohta aga ka ühe tõenäoseima seletuse. Tema fiktiivne aruanne elust “selle kurja, tigeda ja rumala rahva seas” (lk 103) lükib üksteise otsa varauusaegsetest tekstidest laenatud kirjeldusi talupoegade ebausu, paganlike riituste ja kombelõtvuse kohta. Seeläbi on Hvostov sooritanud sama tehte nagu näidendis “Henrik” – soovist vastanduda rahvusliku ajaloo(ilu)kirjutuse kaanonitele taaselustatakse terve hulk küll vanemaid, kuid samavõrd retoorilisi eestlaste kohta käibinud teise-kuvandeid. Stereotüüpidest ei pääse aga teisedki teised: tšuhnaad on küll kalanäolised ja pikatoimelised, kuid ka venelased joovad lakkamatult; sakslaste jaoks on venelased iivanid, venelaste jaoks sakslased fašistid, vanausulised peavad uueusulisi Antikristuse kummardajateks ja vastupidi. Küsimus pole seega selles, et teine pool jääks mõistetamatuks ja tõlkimatuks – vaid ühelgi tegelasel ei teki kordagi kahtlust, kas tema vastas seisev võõras ikka on identne juba teadaoleva šablooniga.
Väidaksin isegi, et erinevad võimalikud minevikumälud joonistuvad jutukogus märksa mitmetahulisemalt välja niivõrd mitte suhetes inimestega, vaid kohtadega. “Võõrad lood” viitavad järjekindlalt, et siinsetel paikadel on mitu nime ja enamasti koguni kolmes keeles. Enamgi veel, kõik jutustused koonduvad ühes või teises punktis Ida-Virumaale – ning ümber nende “kolme künka, mida kohalik rahvas nimetab Sinimägedeks” (lk 143 jm). Sinimägedes ehitavad vene vanausulised 17. sajandi lõpus mõisahoonet, mille juures leiab aset ka nastavniku ja Jacobi teoloogiline vaidlus. Sealsamas lähedal peab Põhjasõja alguses rootslastega lahinguid kasakapolkovnik Moissei. Sinimägedes võitleb oma Tiigriga 1944. aastal Karl, Muza aga kohtub sõjaveteraniga, kes on osalenud samas lahingus. 1960. aastatel muutuvad mäed kord aastas, võidupühal, “palverännukohaks” omakorda Sillamäe elanike jaoks.
Sinimägede valimine võõraid lugusid ühendavaks niidiks pole mõistagi juhuslik – just see praeguses Eestis nõnda keskne mälupaik muudab erinevate ja vastanduvate mälukihistuste väljatoomise ühtaegu tabavaks ja ärritavaks. Ühelt poolt küsib väike Julia, “miks need kühmud on “sinised”? Ema rääkis kord Juliale, et enne sõda olnud seal sirelipõõsad, mis kevadel õitsedes muutsid kogu paiga eemalt vaadates siniseks. Praegu olid mäed või niinimetatud mäed enamjaolt kaetud okaspuude ja võpsikuga; sirelid olevat sõja ajal pommitamise ja tulistamisega maha niidetud. Julias tekitas kogu see jutt väikest umbusku. Ema oli Brjanskist ja isa kusagilt Volga kandist, kust pidid nemad teadma, mismoodi Sinimäed enne sõda välja nägid? Ja üldse, Julia ei teadnud ühtegi last, ei oma tänaval ega lasteaias, kelle vanemad oleks kunagi neid sireleid oma silmaga näinud” (lk 57). Teisalt aga tuletavad mitmed lood meelde, et mägedega on seotud traumaatilised mälestused ka paljudel “teistel”. Ätt Trofimõtš, kes jäi Saksa tankide eest raudteetammi kaevunud meestest ainsana ellu, ei soovi kangelaslikest vabastamislahingutest kõnelda ja tunnistab: “ma ei sõida sellepärast Leningradi kunagi rongiga, ainult bussiga, ma ei taha seda kohta näha, ei suuda…” (lk 32).
Ühes loos on tegelased niisiis ühel, teises teisel pool rindejoont. Ühes hävitavad Saksa tankistid punaarmeelasi, teises jutustatakse, kuidas ühishauda toodi kondid metsa alt kokku justkui kokkuostu (rubla pealuu eest) (lk 57) – ning muretsetakse, ega pole sinna sattunud mõnda fašistide luud, mis pidupäeva rüvetaks. Kuid Sinimäed on kirjutatud suuremakski võrdkujuks siinmail võistlevatele ja võistelnud ideoloogiatele. Kirjeldades oma dispuuti vanausulistega, lisab pastor Jacob oma märkmetesse: “Lahing Sinimägedes, mõtlesin ma murelikult” (lk 137). Ja taasärkamisajal viirastub Muzale, et “tema peale veeres eesti natsionalistide “Tiigri”-kolakas, õudne monstrum – torn laibasinine, korpus pigimust, rattad luuvalged, lahtisest luugist kostmas irvitav suupillimuusika – selline ajaloo prügikastist pärit kummitus, mis õõtsub nõukogude internatsionalistide positsioonidele ja muudkui tulistab ja tulistab” (lk 34).
Kujund on mõjus ja seob erinevad lood tähenduslikuks tervikuks. Kummatigi võimendab see muljet, et erinevalt “Projektijuht Possest”, mille pilk on konflikti asemel pööratud vastastikku kasulikule kooseksistentsile,3 on “Võõrad lood” võtnud sihiks lepitamatu vastasseisu kuulutamise. Arusaam tsivilisatsioonide ja ideoloogiate igikestvast ja selgepiirilisest konfliktist on kahtlemata üks võimalik universaalne ajalootõlgendus. Siiski varitseb kujutelma igavesest lahingust Sinimägedes tupik, mida Hvostov on hästi iseloomustanud Jacobi ja Pafnuti tüli puhul: “Mis oli mõeldud õpetatud dispuudina, pööras lõpuks süljelärakate pritsimiseks ning rusikatega vehkimiseks” (lk 137).
Unifitseerivat muljet võimendab ka teksti vähene stiililine nüansseeritus. Kuigi teoses on kasutatud palju erinevaid keeli (fraase saksa, vene ja ladina keelest ning mitmesugustest žargoonidest), kätkeb see üllatavaltki vähe registrivahetusi. Hvostovil on annet leida ilmekaid detaile, samuti tabada eri tüüpi jutustajate võimalikke väljenduslaade, kuid tervikuna jääb domineerima võrdlemisi ühetaoline ajaloolis-etnograafiliselt refereeriv toon. Ilukirjanduses loodav “vaatenurk” minevikule saab nagunii olla vaid kujutluslik. Kui juba ideoloogiad ei osutu lõpuni terviklikuks ja ühetähenduslikuks, siis kirjanduses on võrratult enamgi võimalusi nüansirikkuseks ja liialdusteks, keerukuseks ja ebaühtluseks, piiripealsete olukordade, vaieldavuste ja hapruste kujutamiseks. Usun, et ka nendel kujuteldavatel “võõrastel” vaatenurkadel Eesti ajaloole, millest me ei ole harjunud lugema ega kirjutama, võib olla varuks veel märksa rohkem. Kirjandus võiks kätkeda endas potentsiaali väidelda ja tuua käibesse unustatut, kuid veelgi enam – takistada liiga lihtsat ligipääsu minevikule.
1 Ü. M a t t h e u s, Ideoloog Hvostovi eestlasteta ajalugu. Sirp, 01.08.2008.
2 J. K a u s, Maanurk täis võõraid. Looming, 2008, nr 10.
3 Vt ka: J. K r e e m, Ajalookirjanik Ants. Vikerkaar, 2008, nr 4/5.
-
Ain Kaalepi luulekool
Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman
Ain Kaalepi luulekool
Ain Kaalep“Muusad ja maastikud” sisaldab seitse aastail 1962–1999 ilmunud luulekogu (“Aomaastikud”, “Samarkandi vihik”, “Järvemaastikud”, “Klaasmaastikud”, “Paani surm ja teisi luuletusi”, “Kuldne Aphrodite ja teisi luuletusi”, “Haukamaa laulu’”), lisaks sarja “Muusad” (2008) ning eri aegade tekste põimiva “Antaiose loo ja teisi luuletusi”, mis pole eraldi koguna ilmunud, kuigi oli selliseks plaanitud. Ehkki mõne varasemate kogude luuletuse on Kaalep välja jätnud ja mitmeid lihvinud, võib siiski “Muusasid ja maastikke” nimetada autori koondkoguks – seda enam, et lisatud on rohkem kui välja jäetud. Raamatu on koostanud luuletaja ise, lisaks leiame temalt saatesõna ja kommentaarid luuletustele. Järelsõna on kirjutanud Sirje Olesk.
Kui õhukesed, aastakümnete jooksul või isegi eri sajanditel ilmunud luulekogud saavad raamaturiiulis enda kõrvale sama autori koondkogu, teiseneb selles ka nende luuletuste tähendus. Ühest küljest kaotavad uues kuues luuletused nende vahetu kirjutamisaja hõngu, mida kandsid juba tüpograafia ja kujundus. Teisalt saavad luuletused ühe suurema terviku osaks, kus iga teksti tähendus pole enam ainult selles tekstis või konkreetses luulekogus, vaid autori koguloomingus. Koondkogumik toob esile selle, mida autor oma loomingu kui tervikuga meile andnud on, oma ajast välja võetuna on tekstidel uus, ajatum dimensioon. “Muusade ja maastike” ilmumisega tuleb Ain Kaalepi tähendus luuletajana veel selgemalt välja. Nii võis raamat eraldi luulevihikuna sisaldada mõnusaid pastišše ja anekdoote, kuid vaadates seda “Muusade ja maastike” osana, ilmneb selgelt, kui süsteemselt ja teadlikult on autor nendegi kaudu eesti luulemaastikku üles ehitanud ja avardanud, ning seda nii temaatiliselt ja leksikaalselt kui ka värsitehniliselt.
Järelsõnas ütleb Sirje Olesk, et Kaalep on “üks viimaseid akadeemilisi poeete, kes on maailma luule ajalugu näinud kultuurilise jätkuvusena ja osanud eestikeelset luulet vaadelda selle ühe osana” (lk 583). Kuid vaadates, kui mahukalt on autor ette võtnud Eesti värsikultuuri laiendamise, pole ta viimane, vaid loodetavasti esimene. Meie kunstluule on alles võrdlemisi noor ning sadade ja isegi tuhandete aastate vanuste värsikultuuride viljadel on siin juurdumiseks aega olnud alla kahesaja aasta. Selle eest, et suurte värsitraditsioonide tähtsaimad vormid (eelkõige antiiksed, idamaised, romaani stroofivormid) on eri katsetuste kaudu leidnud sobiva vormi ja kindla koha eestikeelses luules, võlgneme tänu käputäiele luuletajaile, kes on programmiliselt meie luulekultuuri arendanud.1 Nende hulka kuulub järjekindlaima luuletaja-teoreetikuna Ain Kaalep.
Juba avakogus “Aomaastikud” (1962) avaldab ta esimese eestikeelse hispaania romansi (enamasti kaheksasilbiline assonantsriimiline katräänides värss), millest Ainelo ja Visnapuu poeetikaõpikus veel juttugi polnud. “Viis oodi” (“Klaasmaastikud”, 1971) esitavad viis erinevat antiikvormi: kolmas Asklepiadese, Sappho, Alkaiose ja suur Sappho stroof, lisaks heksameetriga vahelduv mõõt ithyphallicus (võrdluseks – Ainelo-Visnapuu õpikus ei ole välja toodud erinevate Asklepiadese stroofide meetrilisi skeeme, samuti on seal antiikmõõtude näideteks ladinakeelsed algupärandid). Aga ka need värsivormid, mida kasutati juba ammu enne Kaalepit ja isegi päris palju, nagu heksameeter, viis ta tehniliselt täiesti uuele tasemele, senisest rohkem kooskõlla loomuliku keele prosoodiaga. Ehkki sonetid juurdusid eesti luuletajate loomingus juba 20. sajandi esimesel poolel, on Kaalep selle kanoonilise luulevormi piiride katsetamisel erandlik autor. Kaalep ei käsita sonetti reeglikimbuna, tema jaoks on oluline soneti iseloomulikem omadus, selle vormiline ebasümmeetria, mis mõjutab ka tähendustasandit. Oma sonetikäsituses ei järgi Kaalep Boileaud, talle näib lähedasem olevat saksa luuletaja ja sonetiteoreetik Johannes Becher, kes oma sonetile pühendatud kirjutises2 seostab seda Hegeli dialektikaga: tees–antitees–süntees. Luuletustes on iga stroof teisega ekvivalentne ning soneti pööre (sageli langeb samasse kohta ka luuletuse semantiline nihe) tuleb just sinna, kus nelikud lähevad üle kolmikuteks (4+4+3+3 itaalia sonetis) või distihhoniks (4+4+4+2 inglise sonetis, mis seeläbi soosib puänteerivamat lahendust). Kaalepilt leiame aga kanooniliste sonettide kõrval näiteks ka lahendusi 4+4+1+4+1, 4+4+2+4, 4+4+2+3+1; Jerevani sonettides on jambilise pentameetri kõrval 3-jalaline jamb ja 4-jalaline trohheus; sonett “Švejk Teises maailmasõjas”, kus on pandud dialoogi pidama Hitler ja Švejk, vastab igas mõttes klassikalise itaalia soneti reeglitele (4+4+3+3, 5-jalaline jamb, täisriimid AbAb/AbAb/cDe/cDe), kuid ainult tingimusel, et loeme seda kui värssdraamat, milles tegelaste nimed on väljaspool meetrilist struktuuri.3 Seega ei ole soneti piirid reeglites, vaid lugeja peas – sonett on sonett, kuni vastuvõtja teda sellisena tajub.
Võib üksnes oletada, milline roll oli Kaalepi luulel tänaseni kõige põhjalikuma eesti värsiõpetusraamatu kujunemisel,4 kus suur osa näiteid pärineb just tema sulest. Kuid Kaalepi õpetajatöö on olnud veel suurem. Olesk kirjutab: “Terved põlvkonnad on käinud palverännakul Kaalepite kodus Elvas, vanas suures ja lagunevas puumajas Verevi järve kaldal. Eriti tegeles ta nendega, kes olid temast umbes 20 aastat nooremad – Mati Unt, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Ly Seppel, Andres Ehin, Jaak Põldmäe…” (lk 586).
Juba ainuüksi luuletustele lisatud selgitavad kommentaarid (“jättes muidugi kõrvale nii tuntud terminid nagu näiteks heksameeter ja pentameeter”, lk 6) näitavad, kuidas meie värsikultuuri arendamine ja avardamine ongi olnud Ain Kaalepil üks kirjutamise eesmärke. Samuti on kogu tema luuletajateed saatnud teoreetilised arutlused luulekunsti ja -keele üle (ilmunud suures osas “Eesti mõtteloo” sarja kogumikus “Kolm Lydiat”, 1998).
Ning kui 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses hakkab üha enam ärkama võru keele ja kultuuri eneseteadvus (1995. aastal rajatakse Võro Instituut), ilmub peagi ka Kaalepi Lääne-Võrumaa murrakus kirjutatud “Haukamaa laulu’” (1999), mis sisaldab ka haikusid ja sonette – jälle on autor leidnud keele, mida kanooniliste värsivormidega rikastada.5
“Muusad ja maastikud” on seega meie kultuuriloos täiesti ainulaadne raamat: lisaks luuleteosele on see sisuliselt värsiõpetuse õpik, omamoodi poeetikakool: mitte keegi pole enne ega pärast nõnda palju eri (värsi)kultuure meie luuleruumi põiminud.
Üks tähtis teema, mis Kaalepi luulega haakub, on see, kuidas võõrast saab oma. Võõraga dialoogi astumine, püüe teist mõista pole ohtlik ega hävitav, see rikastab. Kui me võtame midagi üle, siis ei ole me oma kultuuri kahandanud, vaid meie kultuur laieneb selle võrra. Eriti põletav oli eesti keele ja kultuuri säilimise küsimus just perioodil, mil Kaalep luuletajana alustas, kui värsitehnilised võtted, kirjutatava teemad jne jagunesid “õigeteks” ja “valedeks”.6 Kaalep on alati tahtnud lõimida eesti kultuuri maailma vanade kirjarahvaste kultuuridega (“…rahvas ise aga pole suur ega väike, / tark ega loll, / eriti mitte lihtne. / Rahvas on rahvas…”, lk 169), ning seda igal võimalikul tasandil – kasutades eri värsikultuuride meetrikat, värsitehnikat, luuletades eri rahvastest, kõneldes oma luules ajalooliste isikutega, pühendades neile salme, samuti edastades mentaalsete rännakute kõrval reaalseil retkil tunnetatud võõraste maade hõngu. Kõnekas kujund on siin tema “De arte poeticas” sõnastatud võrdlus maakuulajate ja luuletajate vahel: ka viimased tulevad tagasi oma rahva juurde, saagi all ägades. Samalaadse võrdluse juurde naaseb ta August Annistile pühendatud sonetis “Homerost lugedes”: “Just nagu muistne laevur, kantud merest /…/ nüüd pärituules kihutab kui nool, / et … need aarded välja kanda laevakerest, / mis saadud imeretkelt igal pool: /…/ ja ootajaile anda andamina / kõik saak, kõik kingiks saadu ning kõik ost / – niisama tunnen praegu end ka mina, / sest olen kaua lugend Homerost” (lk 244).
Kaalep on rändur, kes liigub ajastute ja maade vaimsetes ruumides, sealsetel maastikel, eriti kiindunud on ta antiikkultuuri. Kõiki neid pärisnimesid ja ajaloolisi isikuid kasutades astub ta dialoogi nendega, kellega soovib – kellega tunneb vaimset lähedust või kellega tahab polemiseerida.
Tema luules põimuvad eri maailmad, mille raamiks ja väljenduseks on värsivorm. See vorm pole Kaalepil kunagi juhuslik, vaid alati emblemaatiliselt luuletuse sisuga haakunud. Esineb ilmseid seoseid – nii leiame armuluule eleegilistest distihhonidest vihje varasele Ovidiusele, “Väikesed eleegiad” aga assotsieeruvad “Fastiga”; Prometheuse viimase kõne vormiks on mõistagi jambiline tragöödiatrimeeter, mida iseloomustab väljapeetud dipoodiline struktuur ja resolutsioonide vähesus; “Kõnelus Catullusega” on loomulikult kirjutatud üksteistsilbikutes. Heksameetrit kasutab Kaalep selle žanrilises mitmekesisuses, kergematest vormidest (juhuluule, satiir) tõsisemate mütoloogiliste tekstideni. Tuleb ette kaudsemaidki seoseid, näiteks teine “Jerevani sonettidest” (lk 324–325) armeeniakeelse sireli!-hüüatusega; seost Visnapuu samanimelise luuletusega rõhutab järgmise stroofi esimene värss: “all orus visnapuude”.
Üks Kaalepi luule tähtsaid jooni aga on veel kirjeldamata jäänud: omadus, mis esimesena tema luule külge köidab, mille jaoks ei ole vaja tunda kogu Kaalepi loomingut, kuid mis meid tõenäoliselt kogu loomingu juurde viib – mängulisus, tekstimõnu, värskus ja muidugi naljaga seonduvad troobid. Nagu kõik Kaalepi luules, on ka huumor kaalutletud; mitmes kohas on nali ise luuletuse teemaks. Luuletuses “Puudused” (lk 40) naljatleb ta Bernard Söödi kirjandusteooria õpikus antud naljadefinitsiooni üle7: “Paari tunni pärast jätkasin / segamatult sirgumist; / nüüd olen saanud / suureks ja targaks (kolmkümmend viis aastat vana) / ja lugenud sedagi raamatut, / kus kirjutatud on: / “Huumori eesmärgiks / on puuduste kõrvaldamine”.” Kaalepi huumor rakendub mitmel tasandil, tihti on see intellektuaalne, paremini tabatav neile, kes tunnevad luulekunsti ja kultuurilugu; samas ei kaldu ta looming kindlasti elitaarsusele.
Ezra Pound on kirjutanud: “Klassika pole klassika mitte sellepärast, et ta järgiks teatavaid struktuurireegleid või vastaks teatavatele definitsioonidele (millest teose autor päris kindlasti pole kuulnudki). Teose teeb klassikaks tema igavene vastupandamatu värskus.”8 Mõistagi tunneb Ain Kaalep struktuurireegleid ja luulemääratlusi pareminigi kui tema kriitikud, kuid just see vastupandamatu värskus, mis tema muusadest inspireeritud mõttetöö vilju siiani saadab, ei luba kahelda, et tegu on elava klassikuga.
1 Üks esimesi selliseid autoreid oli kahtlemata Jaan Bergmann, kes tõi samuti eesti luulesse mitmeid antiikseid vorme. Aga Kaalepile lähemalgi on Villem Grünthal-Ridala, kes sarnaselt Kaalepiga ei piirdunud üksnes uute vormide tutvustamisega, vaid rikastas eesti poeetilist keelt, pöörates erilist tähelepanu sõnavarale.
2 J. B e c h e r, Philosophie des Sonetts oder kleine Sonettlehre: Ein Versuch. Sinn und Form, 1956, nr 8, lk 329–351.
3 Selle soneti Švejk on koondkuju Jaroslav Hašeki (“Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“, 1921–1922) ja Bertolt Brechti (“Švejk Teises maailmasõjas”, 1941–1944) teostest.
4 J. P õ l d m ä e, Eesti värsiõpetus. Tallinn, 1978.
5 2000. aastal pälvibki Kaalep Võro Keele ja Kultuuri Fondilt Gustav Adolf Oldekopi auhinna “mittevõrokesele, kes on võru keelt ja kultuuri toetanud“.
6 Samal aastal, kui ilmusid Kaalepi esikkogud, võttis Harald Peep valitseva kirjandusteoreetilise vaatekoha kokku nii: “Realism on igasuguse tõelise kunsti lahutamatu tunnus, vastavalt sellele on kogu kunstiajalugu realismi erinevate avaldumisvormide tekkimise, küpsemise ja vastaspoolusega võitlemise ajalugu” (H. P e e p, Märkmeid meie kirjanduse loomingulisest meetodist. Looming, 1962, nr 12, lk 1885). Suur osa toonasest Kaalepi-kriitikast leidis küll tema luuletustes palju kiiduväärset, aga kogu loomingut vaadati siiski läbi nõukoguliku ideoloogia prisma – kas ja kui palju kannab tema luule Nõukogude ühiskonna eesmärke. Vrd nt H. N i i t, Muusal on vaja palju häid poeete. Looming, 1963, nr 8, lk 1263–1269, H. V ä l i p õ l l u, Huvitav luuleaasta. Looming, 1963, nr 4, lk 618–628, jt.
7 B. S ö ö t, Kirjandusteooria lühikursus. Tallinn, 1959, lk 12.
8 E. P o u n d, Lugemise aabits. Tlk U. Tõnisson, U. Uibo. Tallinn, 2000, lk 11.
-
Vestlus Tim Ingoldiga
Maarja Kaaristo
Vestlus Tim Ingoldiga -
Vestlus Tõnu Õnnepaluga
Lauri Sommer
Vestlus Tõnu Õnnepaluga -
Demokraatia – ajalugu, mitte saatus
Rein Müllerson
Demokraatia – ajalugu, mitte saatus
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk -
20. sajandi kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
Tiit Hennoste
20. sajandi kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
14. loeng: piiriaegSee loeng kõneleb piiriajast, kirjandusteadusest aastatel 1940–1944. Periood jaguneb ajalis-ruumiliselt kolmeks osaks: esimene nõukogude okupatsioon 1940. aasta suvest 1941. aasta suveni, seejärel natsiokupatsioon Eestis ja evakuatsioon Venemaal kuni 1944. aasta suve-sügiseni.1
1939. aasta septembris algab Teine maailmasõda. 1940. aasta juunis tuleb oma saagi järele Nõukogude Liit ja augustiks on Eesti Vabariigi asemel juba Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Liidu koosseisus. Nagu teame, mängisid selles murrangus üsna olulist rolli literaadid: Barbarus, Semper, Andresen, Jakobson, Taev jt.
Institutsioonilise kirjandusteaduse elu käis ülikoolis ning liikus seetõttu õppeaasta rütmis. Nõukogude võim alustab kohe nõukoguliku ülikooli loomist, sh kirjandusteaduse ümberkorraldamist. Seda juhib endine kriitik ja poliitik, nüüdne hariduse rahvakomissar Nigol Andresen.
Õppeaasta 1940/1941 algab juba Tartu Riiklikus Ülikoolis. Senised ülikooli põhiüksused õppetoolid-professuurid asendatakse laiematega – kateedritega. Ainesüsteemilt minnakse üle kursusesüsteemile ning loengutest osavõtt muudetakse kohustuslikuks. Algab uute õppeprogrammide väljatöötamine. Ülikooli juurde asutatakse 1941. aasta kevadel Teadusliku Uurimise Instituut, kuhu pidi kuuluma ka kirjanduse ja rahvaluule sektsioon, mida aga luua ei jõutud.2
Suits ja Oras on edasi professorid, Annist ja Adams jätkavad samuti endises ametis, Semper lahkub 1940. aasta suvel poliitikasse. Aavik aga vallandatakse ja saadetakse pensionile. Dotsendi kohusetäitjaks määratakse 1941. aasta veebruaris endine kooliõpetaja ja Mihkla kirjandusõpikutele teooriaosi kirjutanud Karl Taev, kes oli olnud seotud Andreseni ringidega. Õppeülesannete täitjaks saab samuti õpetajana töötanud Juhan Käosaar. Ja mingis rollis on ülikooli juures ka Eduard Laugaste. Doktoritööd tegev stipendiaat Bernard Kangro võetakse 1941. aasta kevadel assistendiks ja ta jätkab kuni 1943. aastani õppeülesannete täitjana. Aleksander Aspel, kes oli sõja eel Pariisis, jääb sinna, kuigi ta mentor Nigol Andresen teda hoolega tagasi meelitab.
Alustatakse uute kirjandusuurimise institutsioonide loomist. 1940. aastal eraldatakse kolm osakonda Eesti Rahva Muuseumist kirjandusmuuseumiks, mille põhiline ülesehitaja ja esimene direktor 1940–1942 oli Mart Lepik, endine ÕESi asjaajaja ja Suitsu kaastööline. Muuseumis saavad teiste hulgas tööd endised õpetajad August Palm ja Liis Raud, endine ERA töötaja Rudolf Põldmäe ja enne pööret Budapestis filoloogiat õppinud Aino Undla-Põldmäe.
Võrus avatakse 1941. aastal Kreutzwaldi muuseum, esimene eesti kirjaniku personaalmuuseum, mille direktoriks saab kooliõpetaja Jakob Teder. Ekspositsiooni koostavad Põldmäed.
Kogu ajakirjandussüsteem korraldatakse ümber, ka kultuuri- ja teadusajakirjandus. Loomingu toimetajaks valitakse taas Tuglas. Ajakiri saab juurde kunstiosa, mille toimetaja on 1941. aastal Armin Tuulse. Rahvuslikust kultuuriajakirjast Varamu tehakse pärast 1940. aasta kuuendat numbrit reklaami järgi “rahvalik kultuuri-, kirjanduse- ja kunstiajakiri” Viisnurk, mille toimetajaks saab lahtilastud Visnapuu asemel Aadu Hint.
Eesti Kirjandust ilmub 1940. aastal kaheksa numbrit. 1941. aastast alustab selle asemel ilmumist keele- ja kirjandusteadust ühendav Eesti Keel ja Kirjandus, mille esimese numbri toimetajaks on Rudolf Põldmäe ja seejärel keeleteadlane Rein Nurkse. Veidi samuti kirjandusuurimisse puutuv ajakiri Eesti Kool nimetatakse 1940. aasta septembris ümber Nõukogude Kooliks, toimetajaks koolimees Johannes Käis. Uus võim asutab 1940. aastal ka kultuurinädalalehe Sirp ja Vasar.
Nõukogude võim lõpetab suurema osa ühiskondlike organisatsioonide tegevuse. Eesti Kirjanduse Selts natsionaliseeritakse, tema varade ajutiseks korraldajaks määratakse August Palm. Akadeemilise Kirjandusühingu toimetiste märgi all ilmub 1941. aastal vaid kaks kunstiteadusealast tööd. Õpetatud Eesti Selts aga jätkab tegevust ning suletakse alles 1950. aastal.
Likvideeritakse senised erakirjastused. 1940. aasta septembris luuakse Riiklik Kirjastuskeskus, mille ülesandeks on kogu kirjastustegevuse juhtimine ja millele allutatakse viis kirjastust: Poliitiline Kirjandus, Pedagoogiline Kirjandus, Teaduslik Kirjandus, Ilukirjandus ja Kunst ning Ajalehtede Kirjastus. Kirjastustes saavad tööd paljud literaadid. Ilukirjanduses ja Kunstis töötavad näiteks direktorina Mihkel Jürna, asedirektorina senine Eesti Bibliograafia Asutise bibliograafiaosakonna juhataja Oskar Urgart, kellest 1941. aastal saab EK(b)P Keskkomitee kirjandus- ja kunstiküsimuste instruktor, ning toimetajana mh Jaan Kärner. Pedagoogilises Kirjanduses on enne ülikooli juurde minekut tööl Karl Taev. Teaduslikus Kirjanduses töötab EKSi likvideerimisega töökoha kaotanud Daniel Palgi.3 Kirjastuses Loodus töötanud Paul Ambur jätkab Riikliku Kirjastuskeskuse müügikeskuses.
Suur hulk filolooge jätkab tööd õpetajana (Bernhard Linde, Bernard Sööt, Karl Mihkla, Eduard Laugaste, Richard Alekõrs, Aarne Vinkel, Juhan Käosaar, Henno Jänes, Herbert Salu). Pätsi-aegne haridusministeeriumi koolivalitsuse juhataja ja kirjandusõpikute autor Villem Alttoa saab aga hariduse rahvakomissariaadi kooliosakonna juhatajaks.
Ideoloogiliselt võib kirjandusuurimisega seotud inimesed jagada kaheks rühmaks. Ühed valivad juba tol ajal ühemõtteliselt nõukogude poole, asudes olulistesse ideoloogilistesse ametitesse ja võttes juhtivalt osa uue võimu tegemistest. Need on Andresen, Semper, Urgart, Taev, Alttoa. Aga poole valib ka Jaan Kärner, kes küll mingit tähtsat ametikohta ei saa, ning ülikooli õppejõud Valmar Adams.4
Ülejäänuid iseloomustab äraootav ja/või distantseeruv hoiak. Nad tegutsevad kultuurisfääris, näiteks ajakirjade ja kirjastuste toimetajatena, õppejõudude ja õpetajatena, uute loodavate uurimisinstitutsioonide juhtide ja töötajatena, artiklite kirjutajatena. Nende andam kommunismi altarile piirdub enamasti mõne tervituslausega, nn sobivate teemade valimisega, Lenini ja teiste asjaomaste isikute tsitaatidega artiklites.5
1941. aasta juunis alustab Hitleri-Saksamaa sõda Stalini-Venemaa vastu ja vallutab juulis-septembris Eesti. Nõukogude aktivistid (sh Andresen, Semper, Urgart, Taev, Kärner) evakueeritakse Venemaale (“tagalasse”).6 Alttoa ja Adams jäävad Eestisse ning istuvad saksa ajal ka vangis. Eestis algab natsiokupatsioon. Sellega aktiivseid kaasaminejaid on kirjanike hulgas väga vähe, kirjanduse uurimisega tegelenud inimestest enim ehk Visnapuu, kes aga sel ajal midagi uurimuslikku ei avalda. 1942. aastal sureb Helsingis Villem Ridala ja 1943. aastal Tartus Mihkel Kampmaa.
Sõda ja natsiokupatsioon toovad uued radikaalsed muutused. 1941. aasta sügisel ülikool seisab. Aasta lõpul antakse luba korraldada eksameid diplomite saamiseks. Õppetöö filosoofiateaduskonnas algab sõjaaegsete kärbitud eriplaanide alusel alles 1942./1943. õppeaastal.7 Suits ja Oras on professoriks kuni põgenemiseni aastal 1943–1944, Annist jätkab kogu aja. Sel ajal õpib ülikoolis näiteks Aarne Vinkel ning magistrikraadi kaitsevad Herbert Salu ja Karl Mihkla.8 Kirjandusmuuseum likvideeritakse 1942. aastal ja tema kogud liidetakse ülikooli raamatukoguga.
Sõda lõpetab 1941. aasta suvel kõigi kirjandusajakirjade ilmumise ja natsiokupatsiooni ajal neid ei ilmugi. Ajakirju asendab mõneti koguteos Ammukaar, mida Visnapuu juhtimisel avaldatakse kaks numbrit (1942 ja 1943) ja millest loodetakse välja kasvatada ajakirja.9 Proovitakse taas alustada Eesti Kirjanduse Seltsi tegevust.10
Ka nõukogudeaegne kirjastussüsteem likvideeritakse. Põhitöö teevad kaks kirjastust: Eesti Kirjastus Tallinnas ja Tartu Eesti Kirjastus (seal töötavad ka Ambur ja Palgi). Püütakse taaselustada ka Noor-Eestit. Lehtedes ilmuvad kultuuriküljed, sh kirjandusküljed, üpris regulaarselt, eriti Postimehes ja eriti 1943. aastal.
Kui sõjaõnn pöördub sakslaste kahjuks, põgeneb või lahkub Eestist välismaale ca 75 000 inimest, nende seas hulk kirjandusuurijaid: Suits, Oras, Kangro, Jänes, Parrest, Aavik, Salu. Tuglas ei jõua katsetest hoolimata enne Nõukogude vägesid randa.
Venemaal on literaadid esialgu eeskätt poliitilisel ja propagandatööl. Kirjastamine toimub algul Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastuse juures. 1943. aastal luuakse ENSV Riiklik Kirjastus, mille direktoriks saab Mihkel Jürna. 1944. aastal taastatakse Leningradis Riiklik Kirjastuskeskus ning neli varasemat kirjastust (puudub vaid pedagoogiline). Praktiliselt ainsaks kirjandusteaduse avaldamiskohaks on aga evakuatsioonis almanahh Sõjasarv, mida ilmub 1943–1944 kuus numbrit.11
1944. aasta augustis-oktoobris vallutab Nõukogude armee taas Eesti. Tagasi tulevad ka evakueerunud literaadid, kelle juhtimisel hakatakse taastama sõjaeelseid kirjandusinstitutsioone. Kiiresti alustatakse nõukogude ülikooli käivitamist, mida juhib Leningradis prorektoriks määratud Karl Taev. Kirjandusmuuseumist tehakse taas iseseisev asutus ja tema direktoriks on kuni arreteerimiseni 1945. aastal jälle Mart Lepik, kellel oli olnud keskne roll ka selles, et muuseumi varad säilisid ja Eestisse jäid. Taastatakse ka 1941. aasta kirjastussüsteem. Kohe pannakse käima Looming, Sirp ja Vasar ning Nõukogude Kool. Keel ja Kirjandus alustab uuesti alles 1958. aastal. EKSi tegevus katkeb lõplikult. Algab nõukogude aeg.
Kirjandusteadus 1940–1941: programmid
Nõukogude võim toob kaasa põhimõttelised muutused kirjandusteaduses, mille uuteks keskseteks komponentideks saavad teadustöö kohustuslik ideoloogilisus ning plaani- ja süsteemipärasus, aktuaalseimaks märksõnaks aga ümberorienteerumine.
Esimese kirjandusteaduse tööprogrammi avaldab August Annist 1941. aastal pealkirja all “Eesti kirjandusteaduse töökavast”.12 Selle tekst näitab, et tegu pole tema eraalgatusega, vaid ta esindab ka ülikooli kateedrit.
Annist leiab, et seni on eesti kirjandusteadus arenenud ilma erilise töökavata ning selle tarvis on olnud väga vähe jõudu ja ametikohti. Peasüüdlaseks on kodanlik võim. Nõukogude Eestis on tähelepanu kirjandusteadusele oluliselt suurenenud. Ja nüüd on vaja kindlaid töökavasid, mida peaksid tegema vastavad keskused. Peamine ülesanne on metoodiline ja ideoloogiline ümberorienteerumine vastavalt nõukogude korrale. Põhiosa artiklist võtab enda alla tegemist vajavate tööde kommenteeritud loend.
Esimesel kohal on kirjanduslooline tekstivalimik, mis peaks pakkuma eeskätt kirjandusloo abimaterjale (viis-kuus 300–400 leheküljelist köidet), näiteks keskaegne kroonikakirjandus, 18.–19. sajandi estofiilne kirjandus, sh Merkel, Schlegel jms. Annist ütleb, et ülikooli 1941. aasta töökavasse on võetud sellest sentimentalismi ja esiärkamisaja kirjanduse köide. Ülejäänud tööd on kirjanduslooline bibliograafia (mida on alustanud Laugaste), eesti kirjanduslugu, eesti kirjandusteooria ja poeetika, eesti stilistika. Pikalt pooleli oleva kirjandusloolise oskussõnastiku võiks arendada vene eeskujul väikeseks kirjanduslikuks entsüklopeediaks. Lisaks pakub Annist välja esteetika-alaste tööde (sh marksismi klassikute) tõlked, vene ja maailmakirjanduse ajaloo ning maailmakirjanduse lugemiku. Ja lõpetab Annist sm Stalini loosungiga vajadusest jõuda järele kapitalistlike maade saavutustele ja neist ette minna.
Suure rühma moodustavad nõukogude kirjandusmõtte aluste tutvustused, põhiosas tõlked ja referaadid. Sealjuures on peaaegu kõik need kained, faktikesksed ja tihedad tööd. Nii ilmub György Lukácsi põhjalik artikkel “Engelsi kirjanduskriitilised vaated” ja V. Štšerbina samatüübiline artikkel “Lenin ja kirjandus”.13 Mõlemad on oma loomult kommenteeritud tsitaadikogud, mis annavad hea pildi marksismi-leninismi klassikute esteetilistest arusaamadest.
Eestlaste panus sellesse suunda on pisike. Keskne teoreetiline ja ideoloogiline probleem tollal on küsimus marksismi vulgariseerimisest. Märkimisväärseim ülevaade selle kohta on Karl Taevi “Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses”.14 Selle keskne postulaat on eriti oluline: “Meetod on esijoones maailmavaade” (lk 81). Lugu ise annab väga punktiirse, aga siiski keskseid nimesid esiletoova ülevaate nõukogude marksistliku kirjandusteaduse võitlustest, eriti vulgaarsotsioloogia vastu. Vulgaarsotsioloogia all mõistetakse kirjandusliku elu ja looja teadvuse viimist “kõige vahetumasse ühendusse” tootmisjõudude ja tootmissuhetega (lk 82).
Eestlastest on aktiivseim tutvustuste kirjutaja Eduard Hubel, kes kirjutab sotsialistlikust realismist, vene nõukogude ajaloolisest romaanist ja Maksim Gorkist. Tema “Jooni sotsialistlikust realismist” (1940) annab asjast referatiivse, aga üsna põhjaliku ülevaate.15 Hubel tsiteerib Marxi, Engelsit, Leninit, Lunatšarskit, kirjanike 1934. aasta kongressi materjale jm. Jutt on tasakaalukas. Kuhugi referaadi ja autori enda seisukohtade piirile jäävad lõigud, milles jutumärgid otseselt puuduvad, nii et jääbki ebaselgeks, kui palju autor ise sotsialistliku realismi tõekspidamisi jagab. Lisaks astub ka Hubel vastu vulgaarmarksismile ja kõneleb elu tundmaõppimise vajadusest üsna eluläheduslikus sõnastuses.
Palju on tollal juttu ka formalismist, aga kirjanduse puhul jääb see siiski marginaalseks probleemiks. Väikese kurioosumina võib mainida Ilmar Laabani üpris formalistlikku teksti “Formalism kirjanduses kui sotsialistliku realismi vaenlane”.16
Professor Suits on endiselt väheviljakas. Tema ainus panus on tutvustus “Kaks kirjandusteooriat”.17 Suits kõneleb sellest, kuidas tema juhtimisel kasutati juba varem õpikuna Tomaševskit, ning tutvustab väga lühidalt kaht raamatut: Leonid Timofejevi “Osnovõ teorii literaturõ” ja Gennadi Pospelovi “Teorija literaturõ”. Aga kogu jutt kõlab üsna irooniliselt. Sellesse on pikitud näiteks repliike, et need raamatud vastavad partei peajoonele, nende õigsuse tagab Vene hariduse rahvakomissariaat jms.
Venemaalt tulnud sekkuvad asjasse väga vähe. Ajakirja Kommunist peatoimetaja ja poliitik, lingvistiharidusega Eduard Päll avaldab “Marksistliku kirjandusteooria põhiküsimusi”. See on emakeeleõpetajate konverentsi ettekande põhjal koostatud kirjutis, mis refereerib marksistlik-leninlik-stalinliku kirjanduskäsituse aluseid.18 Sealt saab teada, et kirjandus kuulub ühiskonna pealisehitusse, et selles on olulised tüüpilisus, klassilisus jms. Toonitatakse eristust kriitilise ja sotsialistliku realismi vahel ning antakse pähe Noor-Eestile (muide Oskar Looritsa tsitaate kasutades).
Üldistatuna võib siiski öelda, et kõigile tollastele kirjutajatele on omane kaine ja tasakaalukas kirjutusviis, pateetilise võitleva retoorika puudumine või selle minimaalsus ning vastuastumine vulgariseerimisele. See vastab ka tollastele ametlikele hoiakutele, kui kõnelda üldiste seisukohtade tasandil.
Uusi eesti kirjandusõpikuid tollal ei ilmu. Aga Teaduslik Kirjandus hakkab välja andma Franz Schilleri kolmeköitelist “Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu”, millest jõuab ilmuda kaks köidet.19Kirjandusteadus 1940–1941: uurimused
Põhiosa kirjandusteadusest on endiselt artiklid ning kesksed avaldamiskohad Eesti Kirjandus, Eesti Keel ja Kirjandus ning Looming. Viisnurga kirjanduslood on põhiliselt lühikesed populaarsed ülevaated ja esseed.
Olulisim on rõhutada, et metodoloogilisi ümberorienteerumisi praktilises kirjandusuurimises ei toimu. Uurimine jätkab vana positivistlikku suunda. Suur osa ilmunud artiklitest ei kanna üldse mingit uue aja märki. Teine osa lisab vajalikesse kohtadesse tsitaate, lauseid või lõike, mis näitavad autori ideoloogilist “asjatundmist”. Kolmas osa märgib uute aegade tulekut nõukogude võimule eeldatavasti sobiva teemavalikuga.
Aktiivseimad avaldajad on tollal Jaan Roos, Karl Mihkla, Harald Paukson/Parrest, Erna Tillemann/Aavasaar (Siirak), Bernard Kangro. Nende tööde suhe kirjandusteadusega on siiski erinev.
Jaan Roos avaldab põhiliselt ülevaatlikke-referaatlikke tekste, sekka klassikalisi allikauurimusi.20 Lisaks jätavad ta tööd tugevalt mulje soovist omandada uusi mõtlemispõhimõtteid.21 Nii kirjutab ta ajaloolised ja faktograafilised ülevaated “Eesti revolutsiooniline pilkekirjandus 1905–1907” ning “Otto H. Münther ja tema vaimne pärand”.22 Ehk väärtuslikem töö Roosilt on klassikaline mõju-uurimus “Fr. R. Kreutzwaldi Vina-katku tekkeloo ja algupära küsimusi” Zschokke ja Kreutzwaldi seostest ning võimalikest vahendajatest. Roos avaldab ka sarja artikleid Tammsaarest, mis on midagi mälestuste ja faktiloendite vahepealset. Aga ühtlasi esitleb ta Tammsaaret ka uues kastmes, leides, et tema maailmavaatelise kreedo põhisuunad on antimilitaristlikkus, antifašistlikkus, antikapitalistlikkus, antiklerikaalsus (lk 195).23
Karl Mihkla jätkab talle omasel viisil, kirjutades positivistlikke allikauurimusi, milles harva leidub mõni üksik ideoloogiline lause. Sel ajal avaldab ta lühiülevaated Allest ja Barbarusest, veel enne pööret aga näiteks pika artikli “Henrik Visnapuu elukäik”.24
Kolmas oluline autor on Bernard Kangro, kes oli alustanud juba varem doktoritööd eesti romaani ajaloost ja jõuab sellest avaldada kolm artiklit.25 Need on deskriptiivsed positivistlikud ülevaated 19. sajandi lõpu ühiskonnast, romaani mõiste ja romaanižanri tulekust eesti kirjandusse eeskätt 1880. aastatel. Nende väärtuseks on omaaegse perioodika läbiuurimine ja sealt leitud seisukohtade eksponeerimine. Neis pole kildugi marksismi.
Parresti kirjutised jäävad kirjandusteadusest juba kaugele, olles pigem esseistlikud pildid koos hinnangutega või siis üpris sisutühjad ülevaated, milles mõnikord torkavad silma ka poolehoiuavaldused uuele võimule.26 Ülevaatlikke esseistlikke motiivianalüüse kirjutab ka Erna Tillemann/Aavasaar, kelle huvitavaim töö on aga juba enne pööret ilmunud “Mõni tähelepanek Tammsaare lause struktuurist ja sõnastusstiilist üldse”.27 Mainida võib ka E. Raudsepa artiklit “K. A. Hindrey juttude peategelastest”.28 See analüüsib jooni, mis ühendavad Hindrey juttude tegelasi (eraklikkus, tõrjuvus kaaskodanike suhtes jms). Ja tollal muutub produktiivseks ka August Sang, kes mh avaldab ideoloogiliselt sobiva pealkirjaga töö “Tammsaare kodanluse agoonia kriitikuna” – esseistliku arutluse Tammsaare surma-aastapäeva puhul.29
Olulisim käsitlusobjekt ongi tollal Tammsaare, oma surma ja selle aastapäeva tõttu. Aga tulemused suurt uuemat ei paku. Üldse langeb sellesse aega mitu juubelit. 1940. aasta alguses kirjutatakse Visnapuust ja Barbarusest, aasta teisel poolel Allest, 1941. aastal lisandub Kärner. Kõigi puhul ilmuvad traditsioonilised essee- ja artiklikogumid ajakirjades. Ja kuigi Barbaruse ja Visnapuu juubelid jäävad eesti aega ning Alle ja Kärneri omad nõukogude omasse, pole kirjutistes erilist vahet märgata.Kirjandusteadus Saksa okupatsiooni ajal Eestis
Saksa okupatsiooni aegses Eestis jäävad kirjandusajakirjad seisma ja koos sellega kaob ka võimalus avaldada pikemaid artikleid.
Monograafiaid siiski ilmub. Paul Amburi “Laulurästas hallaöös” on deskriptiivne monograafia Karl Eduard Söödist tema juubeli puhul.30 August Annist suudab 1944. aastal ilmutada esimese ande oma “Kalevipoja”-monograafia kolmandast osast ““Kalevipoeg” kui kunstiteos” ja raamatu ““Kalevala” kui kunstiteos”, mis ilmub samal aastal ka Soomes.31 Muud raamatud on kooli kirjandusõpikud, mille põhikirjutajad on Karl Mihkla oma kaasautoritega ja Bernard Sööt.32
1943. aastal ilmub kolmeosaline sari, mis katab kogu eesti kirjanduse ajaloo: Olev Parlo, Johannes Aaviku, Karl Mihkla “Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile I”, Juuli ja Karl Mihkla “Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile II”, Bernard Söödi “Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile III“. Eraldi ilmub Söödi kokkuvõtlik “Eesti kirjanduse põhijooni kutsekoolidele” (1942).
Sarja raamatud on tegelikult komplekssed kirjandusõpikud. Need sisaldavad konspektiivse eesti kirjanduse loo (kokku ca 300 lehekülge), mille juurde kuuluvad tihedad lühiülevaated maailmakirjanduse vooludest ja nende jõudmisest eesti kirjandusse. Esimene köide jõuab romantismini, teine kõneleb järelromantilisest luulest ja realismist, kolmas jätkab järelromantikaga ning seejärel uusromantismi ja uusrealismiga. Lisaks on raamatutes lühiülevaated poeetikast ja stilistikast, kilde maailmakirjandusest (näiteks ülevaade Euroopa draama ajaloost ja “Faustist”) ning suure osa mahust võtab eesti ja väliskirjanduse krestomaatia.
Kõik õpikud pakuvad kainet ja konspektiivset pilti ning jätkavad oma käsitlusviisis klassikalist positivistlikku joont. Midagi uut nad eesti kirjandusloo tõlgendamisse ei too. Aga esimest korda on eesti kirjandusõpikutes nii selgelt näha ideoloogilised rõhud ja mahavaikimised. Anne Erbsen on näidanud, et nende õpikute kaanonisisene mahuhierarhia lahkneb selgelt vabariigi-aegsete õpikute omast.33 Sõjaaegse esikümne pingerida on: Kreutzwald, Liiv, Koidula, Kitzberg, Vilde, Suits, Haava, Tammsaare, Faehlmann, Tuglas.34 Oma positsiooni on n-ö säilitanud Liiv ja Kitzberg. Rahvusromantikute kaal on oluliselt tõusnud. Seni esikümne teises pooles olnud Kreutzwald ja Koidula on esikolmikus ja kümne hulka mahub ka Faehlmann. Senine liider Vilde on tõrjutud viiendale kohale, Tammsaare esikümne lõppu ja Särgava sealt välja.
Tammsaare “langemist” seletab ehk Söödi “Põhijoonte” saatesõna, milles öeldakse, et on loobutud seisukohast, nagu peaks kirjanduslugu ulatuma päris viimaste aastateni, ja seetõttu on vabariigi-aegset kirjandust käsitletud vaid lühidalt. Aga see on vaid pool tõde või otsitud seletus. Lähemalt vaadates on näha, et tähtsaim uusi mahuvahekordi mõjutav tegur on igasuguse saksavastasuse mahavaikimine ning sakslaste ja eestlaste koostöö näitamine.
Nii rõhutatakse “Varju” puhul noore mõisniku rolli uute ideede eest võitlejana ja Villu surma kohta saame teada, et ta on sunnitud murduma eluvõitluses. “Varju” peaideeks aga kuulutab õpik selge sõnaga: kui mõisnikud suhtuvad talupoegadesse inimlikult ja rahuldavad nende õigustatud nõudmised, siis kaob vastuolu nende rahvakihtide vahelt. Ja krestomaatiaosas tasub heita pilk näiteks “Tasujale”, mille esimeses katkes räägitakse sellest, kuidas piiskop Tambetile priiuse andis, ja teises soovitab rüütel Raupen, et Jaanus ja Oodo ikka sõprust peaksid.
Teisesuunalised rõhuasetused on rahvuslik-patriootilised. Rõhutatakse näiteks Petersoni kui eestluse tulihinge ja seda, et Kalevipoeg kehastab eestlastele nende muistset iseseisvust (kuigi sellest, kes olid selle võtjad, ei kõnelda). Eri autorite juures (sh Liiv) rõhutatakse vaikselt usku rahva tulevikku. Ja omaette liiniks on vaikimine kõigist, kes olid valinud nõukogude poole. Nii ei kõnelda Siurust rohkem kui pool lauset ega mainita sõnagagi Semperit, Allet või Barbarust.
Ammukaar avaldab põhiliselt ilukirjandust, kuid selle kõrval ilmub ka mõni artikkel Marta Sillaotsalt ja Erna Aavasaarelt.35 Neid võib iseloomustada kui tsitaatidega küllastatud esseid.
Ainsad pidevad avaldamiskohad on ajalehed. Peale kohalike lehtede ilmub kaks suuremat, Tartus Postimees ja Tallinnas Eesti Sõna. Need erinevad selgelt nii suuna kui valikute poolest. Eesti Sõna on teravalt ideoloogiline, manifesteerides tugevalt nõukogudevastasust ja – veidi vähem – ka natsisõbralikkust, Postimees on tunduvalt neutraalsem. Eesti Sõna on poliitika- ja majanduskeskne, Postimees palju kultuurilähedasem. Suure osa sellest lehest moodustabki kultuur. Sealjuures märgatavalt tõuseb kultuuri osakaal seal 1942. aasta lõpu poole, saavutab tipu 1943. ja langeb selgelt 1944. aastal, kui osa kirjutajaid on juba Eestist põgenenud.
Kirjandusest kirjutatakse palju. Püütakse ära märkida kõikvõimalikke tähtpäevi. Oluliste kirjanike juubelite puhul ilmuvad terved (kaksik)leheküljed (Koidula, Suits, Under, Sööt, Jannsen, Vallak, Liiv, Oks).36 Enamik neist tekstidest on kompilatiivsed ülevaated elust ja loomingust, intervjuud, mälestused, harvem lühiesseed. Antakse pidevalt infot kirjanduselu kohta, ilmuvad katked uudisteostest. Palju on ülevaateid saksa ja soome kirjandusest ja kirjanikest. Aga põhiosas on see ikkagi ajakirjandus. Kirjandusteaduse alla saab arvata väga pisikese hulga tekste. Viljakamad autorid on Postimehes Herbert Salu, Jaan Roos ja Rudolf Põldmäe, 1944. aastal ka Karl Mihkla.
Enim teaduslikkust on Herbert Salu allikauurimustes “Rahvapärimusi kirjanduslikust ja tõelisest Vargamäest”, “Järva-Madise pastor Franz Johann von Nerling ja kirjanik A. H. Tammsaare pastoritüübid” ja “Lauluisa ja “Viru Eesti Kalevipoja Selts”. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus rakverelastega”.37
Olulisi allikauurimuslikke tekste ilmub ka Põldmäelt ja Mihklalt Jannseni juubeli puhul. Põldmäe kirjutab elu ja tegevuse ülevaate “Johann Voldemar Jannseni sünnist 125 aastat” ning detailse kirjelduse “J. V. Jannseni 25 aasta ametijuubeli pühitsemisest 1881. aastal”. Mihklalt on “J. V. Jannsen “Perno Postimehe” toimetajana” ja “J. V. Jannseni noorusaastad” – mõlemad tüüpilised dokumentidele toetuvad ülevaated.38
Viljakas on Jaan Roos, aga tema tööd on eeskätt faktograafilised kompilatsioonid. Mainida võiks ehk “100 aastat kahe eesti sentimentaalse kirjanduse kandeteose ilmumisest”, milles kõneldakse ka Luige Laosest ja erinevalt kooliõpikust mainitakse sedagi, et lool on kuidagi pistmist ka Vene sõjaväega.39
Suurejoonelisimalt tähistatakse Koidula sünnipäeva. Selleks kirjutab Aino Undla-Põldmäe “Lydia Koidula 100. sünnipäevaks. Koidula rahvuskultuurilisest tegevusest Tartus”.40
Mainida võiks veel kahte tööd. Aarne Vinkeli “Martin Körber ja meie rahvapärane laul” on põhjalik elulooline ülevaade. Ja muidu idakultuuridest referaate kirjutava Uku Masingu “Koidu ja Hämariku 100. aastapäevaks” on ülevaade legendi rahvusvahelistest paralleelidest, mille autor viib tagasi indiaani müütideni.41
Eesti Sõna kultuuriküljed on selles mõttes palju ajakirjanduslikumad, et ka kirjandusalaseid kirjutisi seostatakse sageli poliitiliste arusaamadega hetkeolukorrast. Palju kirjutavad Erna Aavasaar, Karin Kask, Juhan Viidang, aga väärtuslikemad selles lehes on August Sanga juubeliartiklid, kirjutatud põhiliselt 1943. aastal. Need on esseistlikud ja hinnangulised sissevaated Söödi, Underi, Särgava, Vallaku, Pärna, Suitsuga seotud teemadesse ja motiividesse.42 Korraks vilksatab ka tollal muidu väga vähe avaldav August Annist, kes pakub ülevaate oma Kalevipoja-tõlgendusest.43
Aga Eesti Sõnas ilmuvad ka tollased vähesed programmkirjutised. Need kuulutavad endiselt rahvuslähedust ja võtavad sõna nõukogude kirjandusmudeli vastu. Olgu näiteks Eduard Hubeli “Kirjanduse osa tuleviku ülesehitamisel”, milles saab mh lugeda, et tulevikus peaks kirjaniku teemaks olema töö ja töötav inimene, kuid kirjanik jäägu sealjuures endale truuks ja kirjutamine toimugu ilma ülalt antud suunisteta.44
Lisaks leiab siit ka natside kultuuriarusaamade tutvustused “Rahvussotsialistliku kultuurielu põhimõttest” ja “Kultuuri organisatsioonist Saksamaal”. Autoriks märgitud R-a. taga peitub arvatavasti endine Propagandatalituse Informatsiooniosakonna juhataja Ilmar Raudma, kes oli Saksa okupatsiooni ajal tööl Propaganda-Staffelis ja suri eksiilis Austraalias. Aga keegi H. L. S. refereerib ka “Alfred Rosenbergi mõtteid kunstist ja kirjandusest”. 45 Sümptomaatiline on, et kõik need kirjutised jäävad 1942. aasta algupoolde.Kirjandusteadus evakuatsioonis Venemaal
Evakuatsioonis on kirjandusteaduse roll pea olematu. Ühtegi monograafiat ega kirjandusõpikut ei ilmu.46 Ainus artiklite avaldamiskoht on almanahh Sõjasarv, milles propagandalugude, üldistavate arutluste47 ja kirjanike kongressi materjalide48 kõrval leidub ka katseid teha esialgseid analüüsivaid kokkuvõtteid eesti nõukogude kirjandusest, autoriteks Nigol Andresen ja Karl Taev.49 Andresen analüüsib luuletuste teemasid ja motiive ning kasutatud võtteid. Analüüs on kaine ja samahästi kui igasuguse ideoloogilise vahuta. Taevi analüüs annab ülevaate proosa teemadest ja toob välja mõned olulised kangelaste tüübid (teadlik võitleja, laps-kangelane). Tema loos on teravusi veidi enam.
Aga kõige tähtsam Sõjasarve tekst on kuuendas numbris ilmunud Karl Taevi programmiline artikkel “Eesti kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesandeid”.50
Selles kiidetakse kodanlikul ajal tehtud tööd, aga kritiseeritakse selle süsteemi- ja perspektiivipuudust. Eesti kirjandusteaduse probleem on sünteesivate käsitluste puudumine ja arusaam, et kirjandusteadus ei suudagi selliseid lähemal ajal anda. Taev osutab tegijate liigsele enesekriitikale, skeptitsismile, allikakriitilise töö liiga suurele erikaalule, mis samas lõi oma võõrmõjude küttimisega eesti kirjandusest “äärmiselt armetu pildi”.
Teine probleem on metodoloogiline kirjusus, mis tuleb asendada marksistlik-leninlike uurimistöö printsiipidega.
Ülesanne on luua perspektiivkava, mille põhjal planeerida ja koordineerida pikaajaliselt kogu kirjandusuurimuslikku tööd. Samas pakutakse siin ka selge arusaam sellest, mis on marksistlik-leninlik kirjandusteadus. See meetod peab aitama anda eesti kirjanduse minevikupärandile tagasi selle tõelise suuruse, avastama selle tähtsuse, mis oli kirjandusel eesti rahva võitlustes oma õiguste eest. Ta peaks näitama, missuguseid “suuri ja viljastavaid väärtusi” sisaldab meie kirjanduslik pärand, kui palju selles on humanismi, usku tulevikku jne. Ka ütleb ta, et olulised on kirjanduspedagoogilised ülesanded.
Niisiis antakse siin selged juhtnöörid nii teemade ja probleemide kui ka juba ette vajalike tulemuste ja vaatenurkade kohta. See on ideoloogilise kirjandusteaduse programm, mis vastandub otseselt objektiivsusele – sõna, mida Taev kirjutab jutumärkides.
Peamiseks praktiliseks eesmärgiks tõstetakse üheköitelise eesti kirjandusajaloo koostamine, mis oleks suunatud koolidele ja aitaks neil õigesti, s.o marksistlikult interpreteerida kirjanduse keskseid etappe, autoreid ja teoseid. Teine tähtsam töö on koostada eesti ainesel baseeruv kirjandusteooria kursus, mis tähendab marksistliku teooria õpikut. Kolmas töö on kirjandusõpetuse metoodika käsiraamat.
Lisaks esitab Taev konkreetsete punktidena kirjandusteadusliku töö kesksed ülesanded.
Tähtsaimaks tööks peab olema marksistlikul teoorial põhineva kirjandusloo koostamine, mille all peetakse silmas juba mitmeköitelist ja pika aja jooksul valmivat ajalugu. Lisaks oleks vaja uurida põhjalikumalt 17.–18. sajandi Euroopa vaimsete liikumiste peegeldusi eesti kultuuris, seni uurimata vene ja eesti kirjanduse kokkupuuteid, aga vanema kirjanduse kõrval ka kaasaega.
Teine ülesanne on eesti kirjanduse põhipärandi avaldamine koos tekstikriitilise aparatuuriga. Taev pakub välja 5-6 köidet vanema kirjanduse näiteid, eesti kirjandusuurimuslikke ja kirjanduspoliitilisi tekste, publitsistikat jms. Näitena toob ta mh baltisaksa publitsistika, mis võitles saksa rõhujate vastu (Merkel, Petri). Eraldi tuleb kõneks kirjavahetuste avaldamine.
Kirjandusteooria alal on vaja tõlkida marksismi klassikute töid ning koostada eesti kirjanduse ja folkloori leksikon. Kirjeldusest paistab, et silmas peetakse väga laia sisuga leksikoni, mille keskmes oleks eesti kirjandus, sellega seonduvad mõisted jne. Jutt on samasugusest teosest, millest Annist kõneles entsüklopeedia nime all.
Veel kõneleb Taev bibliograafilisest tööst, samuti sellest, et on vaja kirjandusuurimise ajakirja ja arvatavasti ka vastavaid aastaraamatuid jms. Ja muidugi, et selleks kõigeks on tarvis koolitada ja leida kaadrit.
Võime näha, et osalt kordab see kava Annisti esitatud sõjaeelset programmi, kuid on detailsem ja mõneti uute rõhkudega. Kõigepealt vastandutakse siin ühemõtteliselt Suitsule ja tema tegevusele (Suitsu nime kordagi mainimata). Teiseks tuuakse siin välja ka marksistliku kirjandusteaduse kesksed aluspõhimõtted. Kokkuvõttes on siin tõepoolest olemas kogu edasise nõukogude kirjandusteaduse programm, mille realiseerimiseni jõuti mõnes osas alles paari aastakümne pärast.1 Selle aja eesti kirjanduskäsitlustest on andnud eeskätt kriitikale keskenduva ja deskriptiivse pildi Maie Kalda. Kokkuvõtlikult vt Kriitika ja kirjandusteadus aastail 1940–1954. EKA V.1. 1987, lk 451–467; lisaks: M. K a l d a, Kirjanduskriitika esimesel nõukogude aastal. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 7, lk 385–396; M. K a l d a, Kirjanduskriitika “Sõjasarves” ja “Rahva Hääles” 1943–1944. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 5, lk 265–270; taastrükitud: M. K a l d a, Kirjandusest ja kriitikast. Tallinn, 1976, lk 173–212.
2 Vt Tartu Ülikooli ajalugu III. 1918–1982. Koost. K. Siilivask ja H. Palamets. Tallinn, 1982, lk 159–187.
3 Vt D. P a l g i, Murduvas maailmas. Tallinn, 1994, lk 170–171; D. P a l g i, Kilde sõjaaegsest kirjastustegevusest Tartus. Keel ja Kirjandus, 1987, nr 6, lk 361–366.
4 Kärneri emotsioonide kohta vt: F. T u g l a s, Eluloolisi märkmeid I. 1906–1944. (Litteraria 11. Eesti kirjandusloo allikmaterjale.) Tartu, 1996, lk 97–98. Adamsit iseloomustab hästi tekst “Mõtteid partei ajaloo lühikursust lugedes” (Viisnurk, 1940, nr 5, lk 447–448), milles pidevalt kordub fraas “nn “iseseisvus””.
5 Nt Suitsu esinemine ülemnõukogu valimiste puhul “Ärgu olgu nüüd kaksipidi mõtlemist” (Tartu Kommunist, 09.01.1941), Tuglase sõnavõtud Loomingus (1940, nr 6, lk 561–562) – vt F. T u g l a s, Meie tee viib edasi. Artikleid ja esinemisi 1940–1965. Koost. E. Sõgel. Tallinn, 1986.
6 Sõna evakuatsioon tundub mulle siin adekvaatsem kui tagala; viimane viitab liiga ühemõtteliselt Eesti käsitamisele N. Liidu osana.
7 Tartu Ülikooli ajalugu III. 1918–1982, lk 171 jj.
8 Salul on teemaks “Folkloor A. H. Tammsaare loomingus” (1943) ja Mihklal “Lydia Koidula päritolu ja noorusaastad” (1944).
9 Vt F. T u g l a s, Eluloolisi märkmeid I, lk 111. Pole päris selge, miks oli asi avaldamisvõimalustega Eestis nii hull. Postimehest võib lugeda, et Lätis ilmus 1942. aastal 16 luulekogu ja Mart Pukits refereerib näiteks 30.01.1943 Anna Berzkalne artiklit “Rud. Blaumanise mõju August Mälgu “Rannajuttudesse””, mis on ilmunud kirjanduslikus kuukirjas Latviju Meneshraksts.
10 F. T u g l a s, Eluloolisi märkmeid I, lk 108. Seal kõneldakse nõupidamisest 1942. aastal, kus osalesid Tuglas, Mägiste, Kleis, Oras, Palm ja Silvet.
11 Vt ka: Sõjasarv. Tallinn, 1984. See kogumik sisaldab valiku almanahhis ilmunud töid ning Endel Sõgla pika järelsõna.
2 A. A n n i s t, Eesti kirjandusteaduse töökavast. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 2, lk 147–156.
13 G. L u k á c s, Engelsi kirjanduskriitilised vaated. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 4, lk 247–251; V. Š t š e r b i n a, Lenin ja kirjandus. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 5/6, lk 307–325.
14 K. T a e v, Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 81–87.
15 E. H u b e l, Jooni sotsialistlikust realismist. Looming, 1940, nr 8, lk 854–865.
16 I. L a a b a n, Formalism kirjanduses kui sotsialistliku realismi vaenlane. Eesti Keel ja Kirjandus, 1940, nr 2, lk 156–162.
17 G. S u i t s, Kaks kirjandusteooriat. Looming, 1940, nr 10, lk 1116–1118.
18 E. P ä l l, Marksistliku kirjandusteooria põhiküsimusi. Nõukogude Kool, 1941, nr 5, lk 334–342.
19 Raamatu vastutav toimetaja on muide J. Semper, korrektor A. Sang ja tõlkijate seas A. Annist ja H. Talvik. Franz Schiller oli Venemaal elanud saksa kolonistide perest pärit kirjanduse ajaloolane, alates 1929. aastast professor mitmetes ülikoolides, tegeles eriti saksa kirjanduse uurimisega.
20 Roosilt ilmub ka artikkel “Piirteitä eestiläisen kirjallisuuden kehityksestä itsenäisyydenaikana” teoses “Jäämereltä Emajoen rannoille” (Eesti Üliõpilaste Selts. Pohjois-pohjalainen osakunta. Etelä-pohjalainen osakunta. Helsinki, 1940).
21 Sama ütleb oma mälestustes ka Daniel Palgi. Vt D. P a l g i, Murduvas maailmas, lk 171.
22 Fr. R. Kreutzwaldi Vina-katku tekkeloo ja algupära küsimusi. Looming, 1941, nr 2, lk 208–218; Eesti revolutsiooniline pilkekirjandus 1905–1907. Looming, 1941, nr 5/6, lk 699–716; Otto H. Münther ja tema vaimne pärand. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 5/6, lk 357–376.
23 J. R o o s, Tammsaare isiksus ja looming. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 3, lk 194-199.
24 Henrik Visnapuu elukäik. Varamu, 1940, nr 1, lk 99–107, nr 2, lk 179–184; Jooni August Alle elust ja loomingust. Looming, 1940, nr 7, lk 747–752; Joh. Barbaruse kujunemisaastad. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 56–61.
25 “Romaani” tulek meie kirjandusse. Eesti Kirjandus, 1940, nr 8, lk 331–339; Realismi tulekul. Looming, 1940, nr 10, lk 1108–1115; Realismi läbimurd. Looming, 1941, nr 2, lk 220–233.
26 Nt: August Alle luuletajana. Looming, 1940, nr 7, lk 753–759; August Alle satiirikuna. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 63–70.
27 Nt E. T i l l e m a n n, Mõni tähelepanek Tammsaare lause struktuurist ja sõnastusstiilist üldse. Varamu, 1940, nr 3, lk 312–324.
28 E. R a u d s e p p, K. A. Hindrey juttude peategelastest. Eesti Kirjandus, 1940, nr 5, lk 193–208.
29 A. S a n g, Tammsaare kodanluse agoonia kriitikuna. Looming, 1941, nr 3, lk 349–359.
30 P. A m b u r, Laulurästas hallaöös. Tartu, 1942.
31 F. R. Kreutzwaldi “Kalevipoeg”. III osa. “Kalevipoeg” kui kunstiteos. A (1. anne). Tartu, 1944; “Kalevala” kui kunstiteos. Tartu, 1944; Kalevala taideteoksena. Porvoo;Helsinki, 1944.
32 O. P a r l o, J. A a v i k, K. M i h k l a, Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile I (III klass). Tallinn, 1943; J. M i h k l a, K. M i h k l a, Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile II (IV klass). Tallinn, 1943;
B. S ö ö t, Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile III (V klass). Tallinn, 1943; B. S ö ö t, Eesti kirjanduse põhijooni kutsekoolidele. Tallinn, 1942.
33 A. E r b s e n, Diskursiivsed valikud 20. sajandil ilmunud eesti kirjanduse õpikutes. Magistritöö. Tallinna Ülikool, 2007.
34 Vabariigi-aja kohta mäletatavasti võis üldistada ca sellise rea: Vilde, Tammsaare–Liiv–Kitzberg, Kreutzwald – Särgava, Tuglas – Koidula – Suits ja lõpuks Haava. Vt ka: T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. … 13. loeng: 20. sajandi esimese poole kirjanduslood III: kokkuvõtteid ja üldistusi. Vikerkaar, 2008, nr 9, lk 76.
35 M. S i l l a o t s, Naiskujude ülesandest A. Gailiti romaanis “Ekke Moor”. Ammukaar, nr 1, 1942, lk 175–178; M. S i l l a o t s, Kipri Taavi olemusest ja elufilosoofiast. Ammukaar, nr 2, 1943, lk 187–191; E. A a v a s a a r, Hendrik Adamsoni luuletaja-teekond. Ammukaar, nr 2, 1943, lk 10–18.
36 Muuseas teatab Postimees 28.11.1943, et Noor-Eesti kirjastus on plaani võtnud Suitsu artiklite väljaande neljas köites. Ja 05.12.1943 teatatakse, et Roosi toimetamisel on kavas kaheköiteline koguteos Suitsust “Risttuuled”, nimetatud on isegi autorid ja artiklite pealkirjad.
37 Rahvapärimusi kirjanduslikust ja tõelisest Vargamäest. Postimees, 11.10.1943; Järva-Madise pastor Franz Johann von Nerling ja kirjanik A. H. Tammsaare pastoritüübid. Postimees, 18.11. 1943; Lauluisa ja “Viru Eesti Kalevipoja Selts”. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus rakverelastega. Postimees, 28.12.1943.
38 R. P õ l d m ä e, Johann Voldemar Jannseni sünnist 125 aastat. Postimees, 13.05.1944; R. P õ l d m ä e, J. V. Jannseni 25 aasta ametijuubeli pühitsemisest 1881. aastal. Postimees, 27.05.1944; K. M i h k l a, J. V. Jannsen “Perno Postimehe” toimetajana. Postimees, 15.05.1944; K. M i h k l a, J. V. Jannseni noorusaastad. Postimees, 12. ja 14.08.1944.
39 J. R o o s, 100 aastat kahe eesti sentimentaalse kirjanduse kandeteose ilmumisest. Postimees, 16.10.1943. Roos kirjutab ka ülevaate sõjaleekides Tartus hukkunud raamatuist (Postimees, 25.07.1943), milles loeb kokku, et hävinud on 190 raamatukogu ja ära põlenud 465 000 trükist. Muide hilisem referaat H. Michelsoni ettekandest pakub ligi 400 000 trükist (Postimees, 01.12.1943).
40 A. U n d l a – P õ l d m ä e, Lydia Koidula 100. sünnipäevaks. Koidula rahvuskultuurilisest tegevusest Tartus. Postimees, 24.12.1943. Muuseas, selle kõrvale on paigutatud Artur Alliksaare luuletus “Kirjaneitsi mälestuseks”.
41 A. V i n k e l, Martin Körber ja meie rahvapärane laul. Postimees, 07.05.1943; U. M a s i n g, Koidu ja Hämariku 100. aastapäevaks. Postimees, 11.07.1943.
42 Nt: Karl Eduard Sööt 80-aastane. Eesti Sõna, 24.12.1942; Gustav Suits luuletajana. Eesti Sõna, 30.11.1943; Marie Underi luule. Tema 60. sünnipäeva puhul. Eesti Sõna, 28.03.1943.
43 A. A n n i s t, Meie talupojavägilane. Kalevipojas kajastub eesti rahva vaprus ja vabadusearmastus. Eesti Sõna, 03.03.1944 .
44 E. P. [= E. H u b e l], Kirjanduse osa tuleviku ülesehitamisel. Eesti Sõna, 15.02.1942.
45 R-a., Rahvussotsialistliku kultuurielu põhimõttest. Eesti Sõna, 04.04.1942; R-a., Kultuuri organisatsioonist Saksamaal. Eesti Sõna, 15. ja 16.05.1942. H. L. S., Alfred Rosenbergi mõtteid kunstist ja kirjandusest. Eesti Sõna, 21.05.1942.
46 Ainus seda tüüpi tekst on J. Seilenthali ja N. Andreseni “Eesti lugemik keskkoolidele” (Moskva, 1943). See on tugevalt sõjakeskne lugemisvara, mis vastupidiselt Saksa okupatsiooni tingimustes ilmunud krestomaatiatele pakub pilti eestlaste põlisest võitlusest sakslaste vastu. Aga seal on veel esindatud ka Suits ja Under.
47 K. T a e v, Tänapäeva teema. Sõjasarv, nr 2, 1943, lk 92–97.
48 O. U r g a r t, Eesti nõukogude kirjanike kolm loomingulist töö- ja võitlusaastat. Sõjasarv, nr 4, 1944, lk 89–99.
49 N. A n d r e s e n, Eesti luule Isamaasõjas. Sõjasarv, nr 5, 1944, lk 118–130; K. T a e v, Isamaasõja-aegne eesti proosa. Sõjasarv, nr 5, 1944, lk 131–136.
50 K. T a e v, Eesti kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesandeid. Sõjasarv, nr 6, 1944, lk 47–55. -
Antropoloogia ei ole etnograafia
Tim Ingold
Antropoloogia ei ole etnograafia -
Mis on klassik?
Märt Väljataga
Mis on klassik?Selle küsimusega pealkirjastas 1850. aastal oma ajalehevestluse Sainte-Beuve, kes Goethe maailmakirjanduse-nägemusest inspireerituna püüdis ületada klassika seostamist antiigiga või ühe prantsuse kirjandusperioodiga, klassitsismiga. Kriitik võttis oma arusaama kokku pikka ja kaunisse lausesse: “Tõeline klassik, nagu sooviksin teda näha defineeritavat, on autor, kes on rikastanud inimvaimu, kes on tõeliselt suurendanud ta varahulka, kes on lasknud tal astuda uue sammu edasi, kes on avastanud mõne petlikkuseta vaimse tõe, või on tabanud mõne igavese kire inimsüdames, kus kõik näis olevat tuttav ja läbi uuritud; kes on edasi andnud oma mõtte, oma tähelepanekud või oma leidused ükskõik mis vormis, kuid avaras ja suures, peenes ja arukas, terves ja omaette kaunis; kes on kõnelnud kõigile oma isikupärases stiilis, mis osutub ka kõikide omaks, stiilis, mis oleks uudne ilma neologismideta, mis uudse ja muistsena oleks hõlpsasti kõigi aegade kaasaegseks” (Aleksander Aspeli tõlge 1938). Niipalju vastandeid üheskoos – vana ja uus, isikupärasus ja üldarusaadavus, avarus ja peenus – selleks, et ületada akadeemiline arusaam, mis määratleb klassikut üksnes autoriteedi, eeskuju, reeglite ja nendega kohanemise põhjal.
Järgmisel sajandil kordas Sainte-Beuve’i küsimust T. S. Eliot, et jõuda vastust otsides ringiga Vergiliuse maailmatähtsuse valgustamiseni. Sainte-Beuve’i progressiivse ja liberaalse arusaamaga võrreldes on Eliot konservatiivsem, tulles viimaks järeldusele, et universaalse klassika ajalooliseks tingimuseks peab olema impeerium. Klassikat määratleb ta küpsuse mõiste kaudu, mis aga ise jääb määratlemata. On vaimu-, keele- ja kommeteküpsust, mis väljenduvad laias haardes, ajalooteadvuses, ühisstiilis ja tunnete delikaatsuses sugudevahelisel suhtlemisel.
Tasub silmas pidada, et niihästi Sainte-Beuve kui ka Eliot püüavad eelkõige ette kirjutada, kuidas nemad sooviksid näha tõelist klassikut defineeritavat. Tava-, teadus- ja koolikeeles on sel sõnal olnud alati märksa enam kasutusviise. See võib tähendada lihtsalt suurt, esmaklassilist kirjandust või Hando Runneli sõnul: “minevikust mäletatavat kirjandust”. Selle tähenduse sai “klassikaline” esmakordselt teisel sajandil Aulus Gelliuselt, kes soovitas ladina väljendite õiget kasutust õppida autoritelt, kes kuuluvad kirjanduses otsekui kõrgeimasse maksumaksjate klassi, mitte proletaarlaste sekka. “Klassikule” säärase tähenduse andjat oleks kindlasti hämmastanud, et hilisemal ajal hakati ühel maailmakuuendikul tähistama sõnaga “klassik” mõnikord hoopis proletariaadi diktatuuri õpetuse loojaid, nn marksismi-leninismi klassikuid. Nende klassivõitluse õpetus tõrjus aga eesti omadussõnast “klassiline” selle senise humanistliku sisu, mida pidi hakkama kandma uus sõna “klassikaline”.
Klassika võib tähendada ka lihtsalt koolides õpetatavat ja loetavat. Arvatavasti esmakordselt tutvusin mina selle sõnaga siis, kui avastasin eelkoolieas riiulist pildimapi “Eesti klassikuid” (Tallinn, 1945), mis sisaldas Fr. R. Kreutzwaldi, C. R. Jakobsoni, Lydia Koidula, Mihkel Veske, Eduard Bornhöhe, Juhan Liivi, Eduard Vilde ja A. H. Tammsaare portreid. Hilisemadki kokkupuuted toimusid peamiselt näopiltide kaudu, mis kinnistas aimust, nagu oleks klassik see, kelle pilt ripub klassitoa seinal. Viimasel ajal armastatakse selles tähenduses küll juba kasutada teoloogiast salakaubana sisseveetud termineid “kaanon” ja “kanooniline autor”. Mõnikord tähistab “klassikaline” mõne kirjanduse hiilgeaega, näiteks kui tehakse juttu “19. sajandi klassikalisest vene romaanist”. Friedrich Schlegelilt ja Goethelt ning hiljem Madame de Staëli ja Stendhali kaudu on läinud käibele “klassik” romantiku vastandi tähenduses. (Põhjaliku ülevaate sellest vastandusest annab August Annisti artikkel “Lisandusi klassika ja romantika probleemile”, Looming, 1928, nr 10.)
Juba märksa harvemini tarvitatakse eesti keeles sõna “klassik” selleks, et tähistada autorit, kes kasutab antiikteemasid või kreeka ja rooma kirjanduse vorme. Sel puhul öeldakse pigem “klassitsist”, milline sõna tähistab ühtlasi ka üht 17. ja 18. sajandi Euroopa kirjandus- ja kunstivoolu, mida kahe maailmasõja vahel püüti velmata uusklassitsismina.
Niisiis võib “klassikaline” käia hea kirjanduse, kohustusliku kirjanduse, “kuldaja” kirjanduse, tüüpilise kirjanduse ja antiromantilise kirjanduse kohta, aga ka antiigiainelise ja antiikvormilise kirjanduse; ning lihtsa, selge ja elegantse stiili kohta 17. sajandi prantsuse ja 18. sajandi inglise autorite vaimus. Viimastel juhtudel öeldakse sagedamini “klassitsistlik”, nagu ka Valéry, Apollinaire’i, Rilke, Elioti ja Audeni – igaühel isemoodiste – “prepostmodernistlike” taotluste puhul.
Kuidas on lood eesti klassikaga? Mainitud pildimapp ja luuleantoloogiad pealkirjaga “Kuldne klassika” osutavad, et vähemalt esimeses kahes tähenduses klassikast ja klassikutest meil puudust ei ole. Küllap on leidunud ka Sainte-Beuve’i mõistes inimvaimu rikastajaid ja traditsiooni jätkajaid. Elioti kirjeldatud tõelist universaalklassikut, kelles oleks ühinenud vaimu-, keele- ja kommeteküpsus, pole tema sõnul aga inglastelgi ega õieti üheski moodsas kirjanduses. Ent see on igati õnnelik olukord, sest tõelise klassiku sünd tähendavat ka vastava kirjanduse lõppu. Tõelise klassika tunnused ei tarvitse esineda kõik ühel autoril koos, vaid need võivad ka autorite ja ajajärkude vahel hajutatud olla.
Kui pidada silmas keele-, iseäranis luulekeeleküpsust, siis on eesti kirjanduses kõige lähemal klassikalisusele see luulestiil, mis tekkis 1930. aastatel. Liiga kitsas oleks seda nimetada arbujate stiiliks, sest selle kandepind oli laiem. See hakkas küpsema juba 1920ndatel Semperi ja Orase luuletõlgetes ning jõudis ühe oma kõrgpunktini August Sanga 1960. aastate luules. Aga selle ühisstiili tunnuseid võib leida ka sääraste teise-, kolmanda- ja x-järguliste autorite juurest nagu Ralf Parve või isegi Ottniell Jürissaar, marginaalsetelt juhuluuletajatelt nagu Ott Kangilaski ning headelt luuletõlkijatelt nagu Harald Rajamets. Tegu oli perioodiga luulekeele arengus, mil keerukama mõtte või kirjelduse värsistamine kindlas mõõdus ja puhtas riimis ei olnud haritud inimesele enam raske loominguline ülesanne, millele keelematerjal avaldanuks visa vastupanu. Niisuguste luuletuste tootmiseni võis jõuda ka hakkajam koolipoiss, kui Jaan Krossi “Wikmani poisse” uskuda. Sellise oskustöö eelduseks aga oli kirjakeele küpsemine ja keeleuuenduslike pulbitsuste vaibumine 1930. aastatel. Elioti järgi välistab klassikaline stiil äärmuslikud lahknevused ja ekstsentrilisused. Ja meilgi saadi “reeglipärane aiake täiuseni viia üksnes haritava maa-ala piiramise arvel”. Suits ja Under on arbujatest avaramad, elavamad, vähem provintslikud, aga ühtlasi ka mitte nii klassikalise stiiliga luuletajad. Ajaloolistel põhjustel ei jõudnud see ühisstiil päriselt valmis küpseda. Osa luuletajaid läks maapakku, kus säilisid mitmed keeleuuenduslikud vormid, millest kodumaal loobuti. Stalini-aegne värss aga proletariseerus, vormielegantsi suhtuti umbusklikult. Keele loomulikkus lakkas olemast pagulasluule taotlus.
Paul Valéry on öelnud: “Klassikalise prantsuse luule kentsakad reeglid loovad suurima võimaliku kauguse algse “mõtte” ja selle lõpliku “väljenduse” vahele. Sellel on oma tähtsus. Töö käib ühelt poolt vastuvõetud emotsiooni või valmismõeldud intentsiooni ning teisalt neid taasesitava masina vahel. Kõik kavandatakse ümber; iga mõte võetakse uuesti ette. Lisagem, et need, kes selle luule oma kõrgeimasse tippu viisid, olid kõik tõlkijad. Osavad antiikautoreid meie keelde ümber panema. Nende luule kannab selle harjumuse märke. See on tõlge, truudusetu kaunitar – truudusetu sellele, mis pole puhta keele tarvetega kooskõlas.”
Hasso Krull, kes oli Valéry aforismidega 1980. aastatel hästi tuttav, määratles essees “Hando Runnel ja postmodernism” klassikat “kui kirjandust, mis orienteerub teatavatele juba leitud tähendustele ning püüab järgnevalt lihtsustada, lihvida, ajakohastada, viimistleda nende väljendust”. Lingvistid Francis-Noël Thomas ja Mark Turner on klassikalist (proosa)stiili iseloomustanud samas vaimus: “Kirjutaja teab midagi enne kirjutama asumist ja tema eesmärk on talle teadaolevat lugejale sõnastada.”
Niisiis tähendab klassikaline stiiliküpsus oskust valada mis tahes mõte tehniliselt täiuslikku värssi – ja mõistagi on see oskus nõutav esmajoones tõlkijatelt, aga ka värssjutustuste loojalt. Ideaalile jõudis vahest kõige lähemale August Sang oma hilisemas luules, luues mulje, nagu ta võiks värsikeeles vabalt ja loomulikult kõnelda millest tahes. Sanga luuletused on põhimõtteliselt küll ümberüteldavad, proosasse tõlgitavad, aga samas on neil mingi eriline läbipaistvus – sõnad asuvad just seal, kus olema peavad. Keel ise on Sangal luuleteemaks üliharva, kuulsaim erand on selles suhtes “Laul Otto Wilhelm Masingust”. Pigem armastas ta rõhutada, et “aus värss ei hooli vormisärast”, ning seega on tema virtuoossus diskreetne. Üksnes harva teeb ta keelega jõu- ja ilunumbreid. Küllap oli Sangale omane ka klassikaline kombe- ja vaimuküpsus, kuid tema puhul kehtib seesama reservatsioon, mille Eliot tegi Pope’i puhul: täius on saavutatud teatava kitsuse hinnaga. Sang viljeles peamiselt üht kitsast luulevõimalust, mida tollal Nekrassovit järgides nimetati kodanikuluuleks. Aga ta tegi seda nii täiuslikult, et pani tõelise klassikuna ühe teeotsa järgneva luule ees kinni.
Teistmoodi klassikalise värsikeele viljeleja on olnud Ain Kaalep, kes väärib klassiku tiitlit mitmeski muus mõttes. Tõsi küll, uuema kirjanduse gümnaasiumiõpik talle omaette peatükki ei võimalda ja nii mõnestki kooliantoloogiast on ta välja jäänud. Tema luuletusi, kui välja arvata “Sõber, kui ehitad maja” ja mõned laulutekstid, laialt peast ei teata. Kirjanduslood, mis vist mnemotehnilistel kaalutlustel kolmikuid armastavad, monteerivad ta kolmanda rattana Niidu-Krossi üleminekutandemi juurde, unustades, et enamik Kaalepi parimaid, püsiväärtuslikumaid luuletusi sündis alles siis, kui Kross oli juba luuletamisega hüvasti jätnud.
Eliot nõudis, et klassiku teostes peab avalduma kogu see tundegamma, milles väljendub rahva iseloom. Lühiessees “Klassika küsimus” arutleb Hando Runnel, et väikerahva piiratud majanduslike võimaluste tõttu peab tema klassika olema “nii lihtne, et igaüks sellest vaevata, aru vaevamata aru saaks, et kõik – viimne kui üks – seda väärtust uurimata ja loomulikul teel, lihtsalt tajudes aru saaksid”. Ain Kaalep selles mõttes päris klassik vist ei ole. Ta on ise kuulutanud:
Olgem selliste luuletuste poolt,
millest rahvas saab aru,
ja ka selliste luuletuste poolt,
mis on seda väärt,
et rahvas neist aru saaks, kui
ta ka kohe neist aru ei saa.
Seevastu on Kaalepil olemas nii vaimu-, stiili-, maitse- kui kommeteküpsus. Selle heaks näiteks olgu proletaarset akadeemikut Eduard Pälli pahandanud epigramm, mille väljendustabavust võinuks kadestada isegi La Rochefoucauld:
Tea: kui sind armastamast lakkan,
siis ebatruuduses
end vähem süüdistama hakkan
kui maitsepuuduses.
Antiikseid värsivorme on kasutatud eesti luule algaegadest peale, antiikteemasid ja -süžeesid aga märksa vähem. Mõlemas suhtes on Ain Kaalep meie kirjanduse tähtsaim klassik. Kuid eesti kirjandusloo seisukohalt on vahest kõige huvitavam Kaalepi klassikalisus antiromantilisuse mõttes. Eesti sõjajärgses luulekriitikas on “klassitsism” olnud enamasti halvamaiguline sõna. Jaan Kaplinski omaaegsed esseed taunisid tundesiirust tagaajavast romantismist rohkemgi klassitsismi: “kirjanduse, eriti luule, väärtust on mõnel pool tõesti kaldutud mõõtma ainuüksi selle järgi, kui hästi see vastab mingitele rangetele ja silmatorkavalt keerulistele kaanonitele”. 1980. aastate algul seostas Joel Sang klassitsistlikkusega tollal vohanud harrastusluulet ning täheldas mõrult, et ka “eesti professionaalse luule kohal on lehvimas klassitsistlik vaim. Jälle on tõstetud ausse igasugused vormikaanonid. Ja kõrvalseisjale jätab see mulje, et piisab ainult teatavate reeglite järgimisest ja ongi tagatud kõrge luule sünd”.
Klassika-romantismi vastandus on läbi ja lõhki poleemiline – kindlasti rohkem kui mõned muud kultuuri korrastada üritanud polaarsused nagu naiivne ja sentimentaalne luule või apolliline ja dionüüsiline hoiak. Ühes äärmuses on Stendhali ütlus, et “klassitsism on kirjandus, mis pakkus suurimat naudingut meie vaarisadele, kuna romantism on kirjandus, mis pakub suurimat naudingut nüüd”, ja teises äärmuses Goethe sõnad: “Klassikaline on terve, romantiline – haige.” Kaalep ise on kirjeldanud nüüdisromantismi üpris skatoloogiliselt: “See, mis vendadel Schlegelitel, Novalisel, Wackenroderil ja teistel oli peas ja südames, näib olevat nüüd nii madalale vajunud, et jääb üle ainult oodata asjade loomulikku käiku, niisiis erituselundite tegevusse astumist, lõplikku vabanemist toksiinidest…”
Selles skemaatilises vastanduses peaks klassitsismi iseloomustama traditsioonitruudus, oskustöö ja harjutamise tähtsustamine ande kõrval, humanism, orienteerumine ühisele ja inimese lõplikkuse taju. Romantism seevastu väärtustab uuenduslikkust, spontaansust, loodust, erandlikku inimest ja lõpmatust.
Paljud modernsuse üle pead murdnud – näiteks Hans Robert Jauss ja Jürgen Habermas – on määratlenud modernsust kunsti muutumisena autonoomseks, pääsemisena teadmiste ja õpetuste andmise, usu ja kõlbluse teenimise kohustusest. Ja nad dateerivad modernsuse koidiku “vanade ja uute autorite tüliga” 17. sajandi Prantsusmaal. Seevastu Jean Starobinski on näidanud, et just Prantsuse baroklik ja klassitsistlik kultuur oli see, mis leiutas kunsti autonoomia, moodsa arusaama kunstist kui kujutluse vabast mängust, mis kasutab näivusi ja fiktsioone, et muuta ihad maitsekaks. Antiikjumalate kujutamine ei olnud kunstnikele piirang, vaid ihade kujutlusliku rahuldamise võimaldaja. Antiigi jäljendamise püüd lubas kunstil loobuda ülimate tõdede väljendamise kohusest või pretensioonist – pretensioonist, mille elustasid uuesti romantikud.
Samavõrd tähtis kui klassika ja romantika vastandus on Ain Kaalepile olnud sellega osaliselt kokkulangev vastandus Apolloni ja Dionysose austajate vahel: “Ma ei salga, et mu sümpaatia kaldub esimeste poole. … “Dionüüslik” joobumine elamustest on vajalik, aga vajalik selleks, et teostuda saaks järgnev vaimne kristalliseerumine, arvan ma.” Nietzsche “Tragöödia sünnis” väljaarendatud mõistepaar – apolliline/dionüüsiline – on omavahel üpris keeruliselt seotud ja kätkeb mitut erisugust vastandust: vorm/vormitus, unenägu/joovastus, visuaalsus-pildilisus/musikaalsus-tantsulisus, loovus/tarkus, aktiivsus/passiivsus. Dionysos esindab ürgühtsust, vormiandev Apollon liigendab selle üksikasjadeks. Vahest kõige huvitavam ongi arusaam Apollonist kui näivuse jumalast, kes mässib inimese illusioonide loori, milleta inimene elada ei suudaks. Seevastu Dionysos käristab loori puruks ja laseb meil osaleda (kohutavas) tõeluses. Apolliline vormidepaljus on lihtsalt pindmine kortsustik ürgühtsuse põhjal, kuid ainult see teeb elamise võimalikuks.
Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski 1960. aastate luule taotles kõiksusega ühekssaamist, indiviidi piiride kustutamist, sügavama tõeni tungimist, loitsulisust ja šamaanlikkust. Kaalep kui klassik neid taotlusi ei jaga. Ta püsib asjade meelelisel pealispinnal, tajutavate omaduste juures, nagu Ilmar Vene on ilusasti näidanud essees “Maailmatajust”. Kui Kaalepit lummavad maastikud, st maa väline, nähtuv ilme, siis Kaplinskit paelub maa geoloogiline aluspõhi. Maastikualune sügavam maapõu seostub Kaalepil röövli ja mudasangari Antaiosega, kellest võitu saamiseks on tarvis valgust ja õhku (“Antaiose lugu”; selle luuletuse puhul tuleb muidugi silmas pidada “pealispindsemat” tõsiasja, et Stalin oli võrrelnud maast üha uut jõudu ammutavat Antaiost bolševikega, vrd ka Jaan Krossi luuletust “Antaiose häbistus”).
Apollilisuse seostamine iluga, meelelisusega, esteetilisega ning dionüüsilisuse seos tõega tuleb esile “Pantheonis”, Kaalepi värsspoleemikas Paul-Eerik Rummo “Ebasümmeetria ülistusega”:
Ja paljude sümmeetriate tõeline ilu
võitleb paljude sümmeetriate dogmaatilise igavusega
nagu paljude ebasümmeetriate ilus tõde
paljude ebasümmeetriate kohutava valelikkusega.
Imekaunist ja imetõelist näeme selles Pantheonis.
Apolliline sümmeetria asetatakse ilu ja igavuse skaalale ja dionüüsiline ebasümmeetria tõe ja valelikkuse skaalale.
Ka ühes hilisemas, “Kuldse Aphrodite” abstraktses-sümbolistlikus luuletuses “Torn” kuulutab “dionüüsiline” stiihia tsivilisatsioonitorni varjunutele: “see on vaid vale, / mis sisustab te südameid”. Ja luuletus jätkub:
Ent kestab torn kesk hingematvat sadu,
meid kaitstes tõesti tõegi eest,
sest vahel meelega me tõtt ei adu.
Kahjuks on need read ilmunud õigel kujul ainult esmatrükis Loomingus (1983, nr 5, lk 643), hiljem “Kuldses Aphrodites” (1986) ja koondkogus “Muusad ja maastikud” (2008) on stroofialgus moondunud “Ent kestab torm kesk hingematvat sadu”. Väike trükiviga keerab luuletuse loogika pea peale.
Põhjus aga, miks “vahel meelega me tõtt ei adu”, peitub küllap selles, et tõde on kole. Sileen, kellelt Apollon naha nülgis, teadis ju, et parem on üldse mitte maailma sündida.
Oma 1980. aastate luules ületab Ain Kaalep klassikalise stiili, sageli pole see enam juba leitud tähenduste vormistamine, nagu näiteks veel “Indiaani metamorfoosides”, vaid läheneb sümbolistikule “puhtale luulele”. Kui kunstnik Degas olevat kurtnud, et tal on küll palju mõtteid, aga ei oska neid luules sõnastada, siis vastanud Mallarmé: luuletusi ei tehta mõtetest, vaid sõnadest. Samamoodi paneb Kaalep oma Catullusele suhu read: “Lesbiast pole ma küll laule teinud. / Värssidest tegin laule ikka ainult”. Luuletuse algne, Loomingus ilmunud versioon on veelgi löövam, sisaldades üht efektseimat eestikeelset tseugmat: “Värssidest teha laule saab, ei naisest”.
Kaalepi hilisemas luules sagenevad katsed piiluda apollilise loori taha ja ilmutada meile midagi sellest, mis on näivuste, nähtumuste ja pinnavormide all. Need on epifaaniahetked, mil edasiruttavasse aega lõikub igavikuline õige aeg, chronos’esse kairos. Sääraseid momente pidasid iseäranis kalliks romantikud ning tänapäevagi luules on deklaratsioonid, nagu “hetk on igavik ja igavik on hetk”, muutunud juba niivõrd klišeelikuks, et nende mõjuvaks ja usutavamaks esituseks läheb tarvis klassikalist küpsust. See ilmneb juba “Keila eleegias”, luuletuses, mille ajateemaline mõtisklus on lähisuguluses Elioti “Nelja kvartetiga”:
Kirgas ja kindel on hetk, muist hetkist lõigatud välja,
kui oled kõigega üks, kui nagu surnud on aeg.
Üht varajasemat ekstaasikogemust püüab sõnastada proosapala “Avatusest”:
“Väike poiss tuleb rongilt.
Sellelt rongilt ei teatud teda oodata. Sellel päeval pidi ta küll linnast saabuma, aga kes siis arvas, et juba nii vara. Sellest pole ju ka midagi. Ta on kuueaastane, äsja lõpetanud esimese klassi, niisiis päris iseseisev inimene. Ja pole jaamast koju kilomeetritki maad.
On kevad. Päike paistab. Kõik haljendab ja õitseb.
Äkki on kõik avatud.
Mitte see pole tähtis, et väike poiss teab taimede nimesid. Tähtis on see, et äkki ei näe ta enam liike, vaid iga taime üksikult …
Midagi sai nende paari tunni jooksul valmis.
Hoopis saatuslikuma tähendusega on talle olnud need ajatud tunnid, kus kõik oli avatud.”
Kuid ka oma ekstaasis erineb Kaalep kuuekümnendikest. Viimastel on see suunatud ühtsuse saavutamise poole, nii et Paul-Eerik Rummol on tulemuseks “kirgas ükskõiksus: kõiksus on tõepoolest / üks – üksainus – ainus”. Ain Kaalepi ekstaas tipneb aga paljuse-visioonis: “Oled tuhat korda tuhat, õud on õnn ja õnn on õud, / kuni üles ütlevad su viimsed inimlikud jõud. / Oled miljon korda miljon…” Need read on luuletusest “Õnne piir”, ühest kõige kaunimast, mis ükskõik millises keeles kunagi kirjutatud. See pole aga enam ei klassitsistlik ega romantiline, vaid viitab oma kalmistueleegia žanriga hoopis 18. sajandi sentimentalismile. Siin kirjeldatakse apollilise individuaalsuse kadumist Zhuang Zid meenutava kujundiga:
See on see, kui elu ise muudab äkki liblikaks
sinu. Mitte ainult sinu! Äkki liblikaid on kaks.
Kumb on kumb, ei tea te kumbki, ja te all on õitsev aas.
Üks teist laskub, teine tõuseb: kumb on kumb, ei tea te taas.
Õnne piiri kogenuna, ei pelga luuletaja enam ka ööd, kõigi päevade ema, ega ööpilte,
mille kummalised kumad
ära mõistatab vaid vaist,
mille virvendusse voli
minna on vaid hullusel – – –
Nõnda nagu apolliline hõlmab ka dionüüsilist (Apollonita Dionysos ei suudaks niikuinii kunsti luua, tema joovastus jääks barbaarseks orgiaks), nõnda sisaldab “tõeline klassik” (Sainte-Beuve’i mõistes) eneses ka romantikut. Kui Paul Valéry ütles, et romantik, kes on oma kunsti selgeks õppinud, saab klassikuks, siis Ain Kaalepi puhul saab väita, et klassik, kellel kunst on selge, võib lubada endale ka romantik olla.
1996 – 2008
-
Metafüüsiline Keskküla
Harry Liivrand
Metafüüsiline KeskkülaTänavu novembris–detsembris Tallinna Kunstihoones eksponeeritud näitus, Ando Keskküla (1950–2008) “Suur Vaikelu. Valik maali- ja videoloomingut aastaist 1970–2007”1, sündis ideena hetke ajel. Olid kunstniku matused, peied Kuku-klubis. Juba haigustest ja saatuselöökidest puretud Keskküla taotlus korraldada tänavu hilissügisel oma kuraatorinäitus oli Tallinna Kunstihoone nõukogus läbi läinud veel eelmisel aastal. Kuid saatus tahtis teisiti ja kunstihoone näituseplaani tekkis ootamatu auk. Nii otsustasin tol kurval õhtul korraldada sügisel Keskküla mälestusnäituse, mille väljapanek tähendaks austusavaldust eesti kunsti ühele kõige andekamale loojale, pakuks pedagoogilises mõttes õpetlikku ja avastuslikku tänastele noortele kunstihuvilistele, kes teavad 1970.–80. aastate fenomenaalset maalikunstnikku põhiliselt hoopis interaktiivsete videoinstallatsioonide looja ja uue tehnoloogia apologeedina kahel viimasel kümnendil, ning käsitleks kunstniku loomingu metafüüsilisemat külge, millele pole senini suuremat tähelepanu pööratud, ehkki Ants Juske ja Leonhard Lapin on sellele küll varem viidanud. Näiteks kirjutas Lapin juba 1986. aastal Eesti Kunstimuuseumis toimunud Ando Keskküla näituse kataloogis, et alates 1973. aastal maalitud teosest “Hilissuvine vaikelu” võib kunstniku “maalides tunda hiljem sageli esinevat metafüüsilist ruumi, erinevate realiteetide, erinevate hetkede ning mastaapide läbipõimumist”2, kuid näituseformaadis polnud vastava teemapüstitusega keegi varem tegelenud. Nii keskendus väljapanek vaikelu motiivile ning igavikulistele ja metafüüsilistele küsimustele, mis kunstnikku nii maalija kui videokunstnikuna pidevalt huvitasid.
Ando Keskküla on mitmed oma tööd nimetanud vaikeludeks, ka siis, kui nad ei olnud sugugi vaikelud selle sõna otseses tähenduses (pr k nature morte ‘surnud loodus’). Keskkülale ei ole vaikelu mitte maali sisu, vaid vorm. Mõningaid tema töid saab liigitada ka kontseptuaalse vanitas-vaikelu žanri (“Bonnard’i toa” seeria, 1994). Ta ei uurinud nendes töödes tardunud asjade maailma, ei katsetanud nende peal kunstniku käeosavust (kuigi oli hiilgav kolorist ja faktuurimeister) ega ainuüksi talle teadaolevaid mänge, vaid need olid talle värav reaalsusega suhtlemiseks. Teda painas küsimus, kuidas tajuda reaalsust, mis on õieti reaalsus ning kas ja kuidas on võimalik seda kujutada? Kas ja kui palju aitab selle mõtestamisele kaasa võõrandumine oma objektist? Reaalsustaju näib ju olevat nii lihtne kogemus, ometi on just see üks peavõti maalikunsti imelisse maailma. Keskküla realistlikel linnafragmentidel (“Õhtused uudised”, 1982) või vaikelu motiividel baseeruvad tööd on visionäärlikud, sest kunstnik kasutab unenägude keelt. Olemuselt ebaharilikke objekte seab Keskküla mõistatuslikesse vahekordadesse (“Kivine vaikelu”, 1982; “Vaikelu roosa pilvega”, 1984), ja samas paljastab tööde kiretu väljenduslaad autoripositsiooni distantseerituse. Tsiteerides Norbert Lyntonit: vaikelus tulevad kõige veenvamalt esile võimalused meile tuttava reaalsuse teistmoodi käsitlemiseks3. Me tajume Keskküla pilte metafüüsilistena sellest hoolimata, kas kunstnik neid maalides seda konkreetse eesmärgina silmas pidas või ei. Seetõttu ei saa Keskküla maale liigitada realistlikeks, kuigi just tema tõi Eestisse hüperrealismi, ikka sellesama reaalsusekogemuse jälil. Ehk võiksime nüüd, tagantjärele täpsustada – müstilise kogemuse otsingul, metafüüsiline realist? Mõelgem siinkohal näiteks tema maalidele “Põhja-Eesti maastik” (1974) ja “Vaade võõrale linnale II” (1982). Kompides selle kogemuse piire, siirdus ta digitaaltehnoloogia uusimaid võimalusi kasutades 1990. aastatel virtuaalse reaalsuse jälile ning see paelus Keskküla vähemalt kümnendiks (parimaks vastavaks tööks pean interaktiivset videoinstallatsiooni “Hingus”, 1999). Uus digitaalkultuur, millel puudub käegakatsutavus, faktuur, reljeefsus, lõhn, materjalitaju, lummas teda absoluutse mitte-olemisega.
Näitust korraldades hakkasid mind intrigeerima kolm maali – kolm semiootilise analüüsi maiuspala. Siinkohal neist väga punktiirselt. Kaks hilisemat tööd astuvad ühel või teisel viisil dialoogi kunstiajalooga. Kuid 1970. aastal veel tudengina maalitud “Autoportrees” tegeleb Keskküla illusoorse ja tegeliku keskkonna ühendamise kõrval ka personaalse müstifikatsiooniga. Kuigi töö nimi on “Autoportree”, leiab sellelt minu meelest siiski kahe erineva inimese kujutise. Vaatajat piidlev on loomulikult Keskküla ise, kuid siluetina, justkui käärilõikena esitatud näoprofiili identifitseeriksin ma Andres Toltsi, Keskküla “loomingulise kaksikvenna”, portreena. “Autoportree” on Keskküla loomingus erandlik ka selles mõttes, et on minu teada üks kahest maalist (teine on “Kreeka motiiv”), kus figuur pole vaataja poole seljaga. Keskküla metafüüsilise maali kaunimaid näiteid, kujutlusvõimet käivitav “Kreeka motiiv” (1976) on tõeline vaikelu inimesega, mõjudes vaimse parafraasina Eduard Ole salapärasele „Reisijatele” (1929) – nagu kujundlikult moodne, ent tundetoonilt sama müstiline reisimise-allegooria. Maalis “Tallinn. Kuiv t. 6-a II” (1980) esitab Keskküla endale küsimuse peegelduse ja ruumi piiride vahekorrast – küsimuse, mis oma kuulsuse kunstiajaloos võlgneb eelkõige ilmselt Velázquezele, kes selle ka kõige originaalsemalt lahendas oma sisuliselt ebakonventsionaalse, ent vormiliselt ometi klassikalise kompositsiooniga õukonnamaalis “Las Meninas”. Kui Velázquezel õnnestus portreteeritavat kuninglikku paari jäädvustada pildi kompositsioonis sekundaarsete modellide rollis, tulemuseks metatasandil maal maalist, siis Keskküla, jäädes samuti truuks maali ülesehituse rangetele proportsioonidele, viitab välklambi sähvatusega peeglist oma fotorealistlikule loomemeetodile ning jätab meile esmapilgul optilise mulje, nagu näeksime peegelduses koguni fotograafi kontuure. Muidugi on see ainult meisterlikult lavastatud visuaalne illusioon, kuid ahvatlus seda tõe pähe võtta on olemas. Mari Laaniste arvamus siinkirjutajale pärast näituse külastamist, et Keskküla looming vajaks psühhoanalüütilist käsitlust, on täiesti omal kohal (iseloomulikumaid näiteid – “Suur vaikelu II”, 1985).
Tõelise loojana ei teinud Ando Keskküla vahet kunstnikuelu ja argielu vahel, see oli talle üks, tema eluviis, kirg ja lõpmatu otsing. Suur Vaikelu jäi lõpetamata – mida sümboliseeris näitusel molbertil eksponeeritud kunstniku viimane poolelijäänud maal eelmisest aastast –, aga kes meist kinnitaks, et seda on võimalik kunagi lõpetada?
1 Näitus oli avatud 9. novembrist 8. detsembrini 2008.
2 Ando Keskküla. Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum. Näituse kataloog 1986.
3 N. L y n t o n. Moodsa kunsti lugu. Tallinn, 2001, lk 160.