Intervjuu

Surm nii-öelda sunnib välja nuuskima,
mida erilist õieti on ühes vahekorras.
V. Kast, “Lein”

Elasid kord kaks tillukest, miniatuurset eestlast. Ühe nimi oli Piia ja teise nimi oli Tiia.

Nemad teineteist ei tundnud, aga mina kohtasin neid sageli. Nad olid mõlemad tegelikult suhteliselt mõttetud. Miks? Kohe ma jutustan teile.

Piia oli umbes minuvanune, ta püüdis olla isegi minusarnane, proovides olla kirjanik või midagi. Ühel päeval oli temast isegi ajalehes kirjutatud, keegi rohkem kirjanik oli märkinud: “Ja kui on olemas selline inimene nagu Piia Pask, siis palun, andku raamat välja, seda ma tahaksin lugeda.”*Aga viimastel nädalatel tundus, et see ei õnnestu kuidagi.

Sest Piia viis juba kolmanda raamatu riiulisse tagasi, ta isegi mitte ei viinud, vaid viskas pehmekaanelise väljamõeldise kuhugi enda kõrvale. Jumala eest! Tagakaanel pilt autorist, mõnest neljakümnendates prillitatud naisfiloloogist, à la õppinud 7. kk-s, TRÜ-s ja nüüd fotol ebamäärase dekolteega olend. Naine või? Naine või mitte, aga õppida polnud se­ni kelleltki olnud. Piia oli nimelt otsustanud kirjutada oma senise elu kõi­ge kehvema jutu, et jätta kas või seeläbi jälg kirjandusmaastikule, ei tea küll kas kuppelmaastikule või vooremaale või lausa savanni. Selleks viimaseks tulnuks küll Eestist kaugemale reisida, aga siiani oli ta käinud ainult Soomes, seal veel hullem, katsu end graniidile graveerida.

Aga millest kirjutada ja veel kehvalt? Seniloetud kõige hullemad laused olid olnud umbes:

“Sel aastal tuli kevad teisisti.”

“Korraga oli ta kõige õnnelikum inimene maailmas!”

“Ainus, mis su külmunud nägu soojendas, oligi su omaenese veri.”

“Hetkeks olid kaks südant kohtunud tummas öös.”

“Aeg-ajalt suutis ta ette kujutada lõplikku olematust, see tekitas külmavärinaid ning haihtus samas.”

Need ei olnud Piia kirjutatud laused, aga ometi oli nende ümber suudetud üles ehitada terved romaanid, mis kubisesid säärastest piinlik-kaeb­likest trafaretsustest. Kuidas siis tema hakkama ei saa, ühe väikese jutugagi?

Tiia lakkis samal ajal küüsi.

Üksainus jutt, kas või viimane. Panna kõik kirja, mis pähe tuleb? Oli tal üldse veel pea, pärast viimast kukkumist? Õige küll, see oli olnud piisav hoop, et mitte üldse enam suuta või suuta hoopis. Pea ees trepist alla pudeneda, aste astmelt, siiski instinktiivselt kägaras, lõpuks vastu esimese korruse välisust maandudes, nii et naabrinaise aaloed aknalaual värisesid. Ohh, see oli olnud vahva kukkumine, meenutas Piia. Vahvam elamus kui kümneid kordi kusagil prügimäel magada või niisama mõttetult mööda võõraid tänavaid ekselda või tundmatul surnuaial kellegi sama tundmatu haual nutta, teeseldes möödujatele lohutamatut leinajat. Ja nad uskusid ka, langetasid päid ja aeglustasid sammu.

Mh, meenutas Piia, mis mõte see oligi, mis ülemisel trepimademel peast läbi käis? Sel aastal tuli kevad teisiti, oli ta mõelnud. Ja tõepoolest, sel aastal tuligi kevad teisiti, mäletate, vinduv ja lumeta talv arvas õigeks ootamatult märtsi lõpus alla sadada, mõne tunniga mitukümmend päeva tasa teha, siis kaduda sulavetesse, et veel paaril korral rünnata. Kes siis, kas tõesti armas Jumal kinkis Piiale sellise kevade, mille eest niimoodi võidelda tuli? Ja kus siis relvad? Kõik, mida Piia teravate räitsakate ja Jumala vastu ette sai võtta, olid pikad jalutuskäigud, isegi mitmepäevased rännakud läbi langeva lume, silm puuritud enese ette, mõte kalk ja korrastatud, vaim tundetu, keha valmis komistama puujuurtele või lausa uppuma sohu, ainult et võita endale lõpuks kevad ja valgus, mida ome­ti tema armas Jumal nii kiivalt kinni hoidis. Selle mõtte juures prantsatas Piia vastu järgmise, neljanda korruse naabri korteriust ja põrkas sealt edasi kui hüpikpall ikka allapoole… Hambad plaksatasid kokku ja ta tundis suus kahtlast krõksatust – kaks esihammast ei pidanud seiklustele vastu. Sellega oli talv surnud, aga ka kevad oli ootamatult surnud, ja kuidas leinata kevadet, hambutuna, korrusmaja trepil allapoole libisemas, naabritele häbiks. Järgmise kümne astmega sai see korraga selgeks. Kõik astmed olid väärt läbielamist, sest vähemalt kevade kirjeldus oli tulnud piisavalt lääge. Ja hullemaks läheb. Kolm korrust oli veel jäänud.

Tiia lakkis samal ajal küüsi.

Niisiis, kuidas leinata kevadet. Piia teadis nüüd. Korraga oli ta kõige õn­nelikum inimene maailmas! Tal oli terve öö üksipäini aega, sest kell oli juba palju, ja prügišahti taha peitununa ei märganud teda keegi. Ei mingit kära, tulesid, ainult kuu, külm ja otsekui metallist, kui Piia kevade 21.45 ekspressile saatis. Kuna Piia oli naine, siis kevad oli olnud arvatavasti mees. Ma kujutlen neid endaks ja selleks meheks praegu, kirjutan nagu et sina ja mina. Niisiis, olin leidnud prügikastist suure voodilina, võibolla oli see kuulunud mõnele kodutule, mina aga kasutasin seda tas­kurätikuna. Linal oli juures kevade lõhn, aga mitte puhkevate pungade, vaid läppunud kõdusõnniku hais, mille järgi ka kodutu ilmselt oli lõhnanud. Selline sa siis lõpuks olidki, ja kas tasub sinu pärast nutta, ja veel õnnest, mitte kurbusest? Prügišahti taga mahtus ka põlvitama ja ma palusin sellegipoolest Jumalat, et ta oli sind mulle andnud. Jumalat küll ei ole, aga ta andis siiski. Kõik me nutame vahel elu ülekohtu ja tühjuse pärast, igatsuse pärast ja kättesaamatu armastuse pärast. Olen ainult unes su voodiserval istunud, kui sul veel voodi oli, ja voodilinaga su pi­saraid pühkinud. Nimetasid mind kiindumuseks, väikeseks valgeks ingliks, oma tütrekeseks. Ütlesid, et hommikuti jood kohvi kahest tassist – oma tassist ja minu tassist. Muudkui ootasid, isegi laulsid:

Aastast pisut pikem oli päev, kui ma sind ootasin,

Justkui vana-aastaõhtu oli käes, kui sa siis saabusid,

Endale ei aru anna ma, miks nii ma ootasin,

Miks ei tormand sind ma embama ja mida pelgasin.**

Ainult viimasel ajal olid kuidagi napisõnaline ja tujukas. Aga teine päev jälle teistsugune. Pole ka ime, suruda end viimase jõuga läbi hangede, et mulle tuleks kevad, aga mina tüütan tühiste küsimustega, et kuidas läheb ja millal siis ikkagi tuled.

Argus, argus oli sinu kodust lahkumise põhjus, aga mitte sinu, vaid minu argus. Ei julenud sulle appi tulla, kui sa mind kutsusid. Oleks ju vaja olnud tuld ahjus hoida, hagu teha, pilvi laiali ajada. Peitusin ettekäänete taha, mis tagantjärele tühised: liiga külm on, mantlit pole, ei lähe täna välja, küll järgmisel nädalal jõuab. Mis oleks olnud see paar tundi siis lund rookida. Aga ei ühtki oleksit enam, sest kõik oli päriselt. Andsid mulle täna suurima õppetunni, kuidas üksinda olla, kui enam kuidagi olla ei saa. Peab olema, peab elama, kuigi ei olnud just vähe kordi, kui lubasid end hommikuks üles puua. Talved ja kevaded läksid, mina ikka ei tulnud, pidid kõike üksi tegema, ka siis, kui sul veel kodu oli, poes käi­ma, pesu pesema, esimene vikerkaar olema, tuiskama või tibutama. Kusagil sinu endises korteris roostetab üheauguline elektripliit, ei kohvimasinat ega triikrauda. Sa ei triikinudki enam, ei hoolinud. Ainult vett soojendasid pliidil, et kiiremini lund sulatada. Kusagile jäid ka villane sall, lips tumepunane ja mõni paar sokke.

Andsid ikka õppetunni. Pidi ju paremaks minema, valgemaks, soojemaks, aga kuidas nüüd? Miks otsustasid just nii külmal päeval kodust lahkuda, et just mind otsima tulla, et tuua mulle kevad üle taevalaotuse, et talv lõplikult võita, nagu igal aastal, sõitsid kodust kaugele, leevikesed õlal, minu juurde, ronisid trepist viiendale korrusele, peaaegu ukse taha, aga miski ehmatas sind, et põgenesid tagasi alla, jätsid endast vaid pruunikirju voodilina, ainukese kehakatte ja lihtsalt libastusid jäätunud künkal, peaga vastu teeserva, murdsid luid ja roideid, lamasid tunde, ainus, mis su külmunud nägu soojendas, oligi su omaenese veri, lõpuks sulasid poriloikku. Oli sul valus, kellest sa mõtlesid? Oli see ainult hetk või piin? Ainult inimene üksi? Tubli, aita mind nüüd veel, give me a sign. Üksi saan ma hakkama, ja milleks inimeste hulgas olla. Tuleb võtta koer?

Oeh. Vot see on juba tõeline nekroloog! Ajas kohe võhmale.

Tiia lakkis samal ajal küüsi.

Piia tahtis tõusta, sealt haisva šahti tagant allapoole põgeneda, aga jalad ei kuulanud, paroksetiini ja brändi segu oli oma töö teinud. Põlvili proo­vis ta astmeid tabada, kuid selle asemel tabas käsipuud pea. Kui ta lõpuks lõdisedes ärkas, oli ainus, mis ta külmunud nägu soojendas, te­ma omaenese veri. Siia ei saanud jääda! Varsti on hommik, esimesed töö­leruttajad! Kõikvõimalikud tervislikud hommikvõimlejad, väikekodanlikud kohvikeetjad. Poollohisedes ajas ta end allapoole, aga siis kriuksatas kellegi välisuks ja sammud trepist. Piia tõmbus tagasi. Ta silmitses ennast, särgiesine oli täiesti tumepunane, peahaavast tuleb ju alati palju verd. Tumepunane? Täpselt selline värv, nagu ta mäletas end olevat kinkinud kellelegi tumepunase lipsu. Aga kes see oli ja millal? Mingis näiliselt eelmises elus, väga ammu, peaaegu et enne Kristust? Siiski mitte, kuigi inimese mälu jaoks võib ka viisteist aastat igavikuna tunduda. Igal ­juhul bussid ja taksod olid juba leiutatud, linnad ehitatud. Ma mäletan Piia eest – mäletan, et oli talv, külm selline. Olime temaga, selle punast lipsu kandva mehega, mõnda aega tuttavad, sügisest, siiski suhteliselt ametlikult. Ühel päeval kutsus ta mu kuhugi baari, tol ajal esinduslikku, sõime ja jõime seal pisut. Pärast sõitsime tema korterisse, see asus veel ühe Vene linna nimelise kohviku kõrval. Korter oli väike ja hämar, kuid hubane. Ta tegi voodi ära ja vajus sinna, nagu oleks kõvasti purjus, kuigi ei olnud. Jäi korraks isegi magama. Mäletan selgesti, et istusin tema voodiserval ja lihtsalt vaatasin. Hetkeks olid kaks südant kohtunud tummas öös. Ta oli suur ja tugev, väga mehelik – räägiti, et tegeles poksiga –, valge särk eest lahti, tumepunane lips kõrvale heidetud. Imelik, et selline mees, nii kirglik ja kogenud, ja tahtis just mind. Ma ei kartnud midagi, hoopis tundus, nagu valvaksin mina tema und, nagu ema või keegi. Ime­lik ka, kuidas see hämar november ja hämar tuba ajas nutma. Nutsingi eiteamillest ja pühkisin pisarad voodilinasse. Vaatasin korteris ringi. Köögis seisis triikimislaud, paar kortsus pükse sellel, ta elas siis arvatavasti üksi, kui triikimata. Laual jällegi kaks kohvitassi, siiski oli, kellele kohvi keeta, oli siis või?

Seintel olid fotod tuntud õpetlastest – mitte poksitšempionitest – Kopernikust Kreutzwaldini, isegi Lomonossov ja Pavlov. Keegi, vaevalt ta ise, oli maalinud leevikesi, nad olid kujutatud teri nokkimas ühe vana mehe peopesalt, istusid ta kätel ja õlgadel. Mees ise oli hallipäine, lokkisjuukseline, pikas pruunikas rüüs, otsekui Piiblist keegi, ainult ühes jalas oli kaloss, teine paljas. Naljakas.

Mis edasi sai? Korraga tumepunase lipsuga mees ärkas, kohendas riideid, suudles mind ja ütles, et peab kiiresti maale sõitma. Et leevikestele vaja teri panna. Maale? Jõe äärde? Käid sa vahel jõe ääres? Kas seal on liivane kallas või on soine ja madal? On seal üksikuid kohti, kus istuda ja unistada? Oled sa seda kunagi teinud? Aga sinu maja ümber? Kas teised majad on lähedal või on mets ümberringi? Tahad, läheme sinna met­sa mõnikord, lihtsalt jalutame? Kas seal karusid ka on? Siis ärme lähe. Mul oli talle musttuhat küsimust, tema aga tellis takso, tellis taksojuhilt ühe viina ja läinud ta oligi.

Tiia lakkis samal ajal küüsi.

Piial oli kõik meeles. Jah, november oli olnud hall. Jah, punase lipsuga mees oli ootamatult lahkunud. Enam kunagi ei sattunud Piia tema korterisse, lihtsalt ei julgenud, ei tahtnud tema lahkumist teist korda läbi elada, vaatas ja kuulas eemalt. Nüüd oli tal ainult särgiesine, kogu elu oligi verine laik särgiesisel. Piia ei jaksanud enam. Ta tahtis koju ja ei tahtnud ka. Ta tahtis haiglasse ja ei tahtnud ka. Ta tahtis elada ja ei tahtnud ka. Ta tahtis kirjutada ja ei tahtnud ka. Ta pani silmad kinni. Aeg-ajalt suutis ta ette kujutada lõplikku olematust, see tekitas külmavärinaid ning haihtus samas.

Kiirabi tuli. Ei läinudki nii kaua aega kui eelmine kord. Kartsin, et nad selle joodiku järele enam ei tule, juba kolmas kord selle talve jooksul. On ikka elanikud! Ise veel naisterahvas, muidu näeb nii kena välja, ei tunne äragi, kunstküüned ja kasukad. Tea, mis tal viga on. Hirmsat lärmi kostab vahel korterist, ja trepikojas ka, kukkus lausa trepist alla täna, lillepotid kõik aknalaualt puruks. Nojah, talle vähemalt antakse abi, aga mina – mul ikka peas 25 MMS-i – kakskümmend viis miljonit mõtet sekundis. Ja Tiia, tema elab korrus kõrgemal, temast mõni teine kord pikemalt.

Eesti Päevaleht 04.04.2008, lk 13.

** Sergei Maasin,  “Ootamine”.

Ma vihkan maastikke. Retked loodusse, et hardal ilmel uurida linnalähedasi võpsikuid, koltunud heinamaid, oh kui ilusaid päikeseloojanguid, värvikirevust, puhtaid toone – kõik see tekitab minus hämmeldust. Põgenemine porisest linnast, et jälle end vaba ja muretu looduslapsena tunda, et kogeda jõu kasvamist, “kanalite” avanemist, energia ringlemist … meenutab mulle pigem palverännakut. Ei tea, milleks seda vaja on. Kas tõesti selleks, et puhastada keha, mis nüüdseks niigi juba nikotiinist ja kofeiinist koosneb? Või siis selleks, et virgutada vaimu, mis petetud lootuste, lõputute vaidluste ja mõttetu ülepinge toel on pöördumatult sandistunud? Ärge saage minust valesti aru. Ma pole mingi sapine tigekott. Teleka eest leiate mind harva. Arvutitest käin kaarega mööda. Lihtsalt see enesestmõistetav pühalikkus on mulle vastukarva. Lõppude lõpuks tulin ma siia matkale ju ise, omal soovil.

Oleme viiekesi. Trambime juba kolmandat tundi selles leitsakus mööda kiviklibust mägirada. Kasvav näljatunne. Püsin vaevalt püsti, kuid eespool tundub olevat veelgi ohtlikum. Hämmeldushüüded, millega kaaslased mu kõrvu kostitavad, ei tee asju paremaks. Vahin alistunult oma saapaninu. Parimad matkasaapad, oli müüja lubanud. Naljakas, et ostsingi ära, hirmkalli hinnaga. Autol on piduriklotsid juba pool aastat läbi, mootoril töötavad ainult kolm silindrit. Kabelaud on kodus juba ammu räbalateks ja kell on rikkis. Aga selle matka jaoks siin, mis tõenäoliselt jääb esimeseks ja viimaseks, tuli osta kõige kallimad saapad. Muie tuleb tahtmatult huulile. Nad ju tõepoolest ei hõõru. Aga see-eest hõõrub kõik muu.

Seisatan ja masseerin kõhtu. Kaks puud tungivad kaugusest esile. Mi­dagi väärastunut on neis. Kaotan korraks valvsuse ning ühe hetkega kat­tub vaateväli igasugu hõrgutistega. Neelatan ja neelatan ja neelatan. Gru­pijuht jääb ka seisma ja märkab, mida vaatan.

“Need seedrid on tõesti maalilised,” õhkab ta. “Nendeni on oma tunni jagu maad. Seal teemegi söögipausi.”

Ta tunneb vist veidi muret, et ma hommikul söömata jätsin. Olin valetanud, et ma hommikuti tavaliselt ei söögi. Et mul tuleb alles hiljem isu. Et saan hakkama. Neid näoilmeid, millega mulle otsa vaadati, kujutate kindlasti ise ette. Vean kihla, et nende arust olen ma lihtsalt mingi hull kabemängija, kes hakkab vaikselt reaalsustaju kaotama. Pikk maa on kõn­dida; süüa saab alles mitme tunni pärast; sul on jõudu vaja; võta ometi mõistus pähe; ma pean vastutama.

Ei, ei, ei. Ma ei söö. Tegelikku põhjust ma neile loomulikult ei öelnud. Nad ei võtaks mind enam üldse tõsiselt, kui neile tunnistaksin, et mul lihtsalt kaob igasugune isu, kui toidu hulgas on murulauguvõileivad.

 

Kõik sai alguse Klaipedast. Olime juba mitu päeva enne kabeturniiri algust kohale sõitnud. Käisime õhtuti väljas, vahel viskasime viina. Ühele sellisele õhtule järgnenud hommikul avastasin, et ma pole voodis üksi. Valgepäine nõtke kehaga neiu naeratas mulle unise näoga ja lõi mind pahviks. Palusin tal hommikusöögile jääda. Täpselt siis, kui ta mahlaklaasist esimese lonksu võttis, tekkis minus aimdus, et ta nimi võiks olla Jolanta. Veetsime terve päeva koos. Ja veel ühe. Tundus, et klapime hästi. Tundus, et see võiks kesta terve nädala. Või kogu elu.

Olime meeskonnaga kokku leppinud, et võistluseelse päeva võtame rahulikumalt. Mina aga sain jälle Jolantaga kokku. Õnnetu, neetud päev! Kõigest väest olen püüdnud juhtunut unustada, aga asjatult. Mida rohkem ma püüan, seda selgemalt kangastub mulle see hetk, see pilk, see naeratus. See naeratus, mis polnud enam see. Kui tobe kõik tagantjärele mõeldes tundub! Kui mitu korda olen mõttes võtnud Jolanta ümbert kinni, puudutanud sõrmedega hellalt ta huuli, naeratanud talle ja eemaldanud selle neetud murulaugutüki, mis ta esihammaste vahele kinni oli jäänud. Aga ei, aga ei, aga ei. Nagu suureks kasvanud infantiil, hal­vatud mõistusega metsavaht, puurisin ma päev otsa oma pilguga seda rohelust, mis Jolanta hambaid ehtis. Ma lihtsalt ei teadnud enam, kuhu lubadusi anda, kellelt paluda, et ta enam oma suud ei avaks. Tema aga naeratas sel päeval palju, tegi plaane, lobises niisama. Ehmunult vaatas ta mulle järele, kui järsku tänaval kabuhirmus põgenema pistsin, teadmata isegi, kas jooksen enda abituse või tema naeratuse eest.

Pärast pikemaajalist seiklemist lõpuks hotellivoodisse jõudnud, kustutasin öölambi ja sulgesin silmad. Esimene asi, mida nägin, olid hambad. Lumivalged, perfektses sirges reas. Murulauk esihammaste vahel.

Avasin silmad. Sulgesin. Uuesti hambad. Masendav. Vähkresin kogu öö, sõba silmale saamata. Pisike rohelusetera, mis esialgu vaid õige pisut pilku riivas, oli tasahilju hammaste ümber kasvama hakanud, võrseid ajanud, metsistunud. Haljastuseksperdi võlumaa. Päiksetõusu ajaks võis hammaste helki vaid üksnes ähmaselt hoomata – vohav rohelus oli katnud ka huuled, osa põskedest ning kaela. Masendav.

Sellest päevast saati pole ma valgetega enam ühtegi partiid võitnud. Alati sama vana lugu: algus läheb hästi; ent ükskõik, kuidas ma ka ei püüaks, ikka viib valgete nuppude nägemine mu mõtted Jolanta hammastele. Umbes siis, kui mäng on avangust keskmängule üle minemas, märkan esimest kurjakuulutavat rohelust oma kivide vahel hingitsemas. Esialgu lihtsalt veidi segab, siis aga hakkavad võrsed juba nuppude nägemist takistama ja tuleb mälu järgi mängida. Lõpuks on võpsik juba nii tihedaks kasvanud, et nuppe ei saa enam laua küljest lahti. Siis alistun. Kuigi alustan iga uut mängu kerges lootuses, et ehk lõpetab just see partii minu piinad, pole seni nii läinud.

Nüüd olen juba targem, aga esimene matš tollal Klaipedas oli ikka tõe­liselt alandav. Jälgisin hirmunult seda vohamist, vaatasin vastasele otsa, et kas temagi midagi imelikku märkab. Tema aga uuris seisu edasi, rahuliku mõtliku pilguga. Kobasin kätega roheluse sees, leidsin nupu, tegin käigu. Vastane hüppas jahmunult püsti. Mõistsin, et olin käinud tema nupuga. Vabandasin, panin tagasi. Kobasin edasi. Leidsin teise nu­pu. Katsusin tõsta, kuid see oli juba liiga kõvasti laua küljes kinni. Leidsin järgmise – sama lugu. Sattusin paanikasse, alistusin, tõttasin saalist. Muresosin: olevat olnud võiduseis.

 

Neelatan. Silme eest jooksevad läbi kõik need magamata hambaööd ja halvatunud võiduseisud. Kerge peapööritus. Leitsak. Seedripuud ja söök. Näe, vaata, milline maastik! Nälg. Kui ilus! Masendav.

“Nii, nüüd tuleb ohtlik rajalõik. Nagu näete, on rada väga kitsas ja libe. Kui libastute, siis millestki kinni haarata ei ole. Ja kukkumine tuleb pikk. Aga paanikaks pole põhjust: kui ettevaatlikult hanereas käia ja mõistlikke vahesid hoida, ei juhtu midagi.”

Grupijuht vaatab meile otsa ja naeratab julgustavalt, peaaegu emalikult. Ja mulle meenub tänane hommikupoolik, kui kõik toidulaua ümber kogunesid. Laud oli rikkalikult kaetud ja kostis rahulolevat mõminat. Asusin parajasti istet võtma, kui grupijuht justkui trumpässana oma kotist need neetud murulauguvõileivad välja koukis, endal peas samasugune heldinud ilme nagu praegugi: “Ise kasvatasin. Selle kevade omad.” No aitäh tõesti.

Võtame haneritta. Jaotame kotid võrdselt kõigi peale laiali. Mina saan söögikoti. Nuhutan ninaga. Tundub, et on midagi head. Kõht tõmbub sees kokku. Grupijuhi pilk palub veel pool tundi vastu pidada. Noogutan. Asume uuesti teele.

Mäed me ees kobrutavad mahlakalt, tunglevad, rüselevad, nii et higi voolab ojadena mööda kiviseid kaljusänge. Looduslikud pilvelõhkujad, tikksirgete õhku ahmivate mälestuskivide paraad, mis kummardub aupaklikult sügaviku kohale, mis otse me kõrval laiutab. Pilguga põhja ei hooma. Kaugemal, teisel pool kuristikku jälle laugem maa. Murune laugus. Valged hambad. Kivide vahel kasvav rohelus. Võdistan õlgu.

Muru, muru, muru, mu arm. Heidan koti seljast ja laotan murule ilusa valge lina. Ma ei tea, tõesti ei tea, mis mul korraga pähe lõi. Käed-jalad siiani võdisevad. Oh, miks pagana pärast ma seda veel tegema pidin? Võtan kahe käega peast kinni. Kõndisime, oli hirmus nälg, nii vähe oli veel pingutada ja siis ma ei pidanud enam vastu. Ei, enne veel see mees mu ees ütles midagi. Rääkis rohelusest ja kividest. Ja siis minus kihvatas. Ühtäkki nägin kombinatsiooni, mis varem oli kahe silma vahele jäänud. Lükkasin teda, ta kukkus, hakkas alla libisema ning tõmbas ennast päästa üritades järgmise ka kaasa. Too tõmbas omakorda järgmise. Nii nad üksteise järel läksidki. Ainult grupijuht jäi viivuks käsi ja keha viibutades tasakaaluasendit otsima. Astusin ta juurde, kõhklesin hetkeks, kuni mul­le meenus tema äsjane emalik naeratus.

Võtan koti ja asun seda lahti pakkima. Eine murul, seedripuude all, üksi. Mõtlen Jolantale, tema hammastele ja sellele, kas iial suudaksin sel­le kõik unustada. Päike särab, aga mina olen varjus. Silun valget lina. Kõik peab olema täiuslik: avang, keskmäng, lõppmäng. Kogu partii.

Neli keha mööda mäekülge alla veeremas. Liiga suur kallak. Abitud näod, mannetu hääl. Muigavalt õudne. Raputan pead. Tõmban kotisuu lahti. Valgesse paberisse pakitud toit. Seda polekski kõigile jätkunud. Vahin tükk aega juhmilt enda ette, kui pakendi sisu lõpuks nähtavale tuleb. Murulauguvõileivad.

LXXVIII

“Minnakse Veski uuli mööda vastumäge Helme poole; liigume juba kultuurprodutsentsel alal. Mida kõrgemale tõuseme, seda selgejoonelisemalt kerkib nägematusest linna kogupilt; võrdlemisi harvalt asetunud väikesed kastisarnased ehitised, nende vahel rohkesti vilja- ja okaspuid, kaugemal põhjas gümnaasiumi punane kivikere ja mustendavad kuusemetsad. Üldiselt on linnal suure küla füsiognoomia.”

E.P. koguteoses “Valgamaa”.

(Tõrva alev 192…, aasta enne tormi hävitustööd gümnaasiumi pargis)

Pildil seisavad ja istuvad nad lageda õhtuvalguse teravates varjudes. Pikad üksildased oksteta männid aia taga – taevatühjusse tõmmatud püst­­jooned – nemad viieteistkümnekesi siinpool lattaeda, heidetuna sügisesse. Noor aed, kirvejäljed aialattidel selgesti veel nähtavad, kusagil vasakul see suur ja nähtamatu, mis heidab varju. Nad ise heidavad – üks­­teisele, iseendile.

Ma peaksin valgust – vana värvitu positiivfoto järgi – märtsivalguseks, kuid ma eksin. On sügis – septembri lõpp –, nad istuvad kapsapeenra ääres.

Need poseerijatest, kes oma pale on pööranud päikese poole – nende näod on selged, kuid silmad pilujad. Kuigi õhtune ja kollane, ei lase päi­ke endasse (sisse) vaadata. Valgustuse eest tuleb maksta pimestusega. Kuid ainult üks neist teeb seda täiel määral, direktor Madis Reisenbuk ise. Sest tema istub keskel. Tal on lühikeseks pöetud pea, ümar, lõuga kasvanud nägu, valge krae, päikesest punakaskirju lips, küünarnukk toolileenil, pöial vestitaskus. Oma peaaegu suletud silmadega fikseerib ta sihikindlat ühte punkti. Ta näeb kaugele. Näeb, sest on valinud selle kauguse, kusagil pargipuude taga, võibolla Vanamõisa järve vastaskalda kõrgendikul, kes teab kui vanadele mändidele. Ülejäänud peavad oma valikut saladuses. Nad on leppinud osavalgusega ja kannatavad varjude all; selle eest võivad nad lahtisilmi vaadata. Silmadega, mis näevad kõike se­da, mis siin on, peamiselt iseennast. Iseennast õhtus, iseennast teisel pool (või on see siinpool?) lattaeda, millel kirvejälgi veel on tunda. Ja lõhnavad vaigu järele.

Siia rajatakse Reisenbukide kodu. Siia gümnaasiumi pargi kõrvale, ja võibolla on nad esimesed, kes hakkavad siia Vanamõisa järve ümbrusse ehitama. Pioneerid. Lagedasse õhtuvalgusse, kõrgete mändide joonestikku.

Nad on ja ei aimagi. Nad on, nagu oleksid just siis, kui nad on. Nad suudavad end petta olevikku. See tähendab, raputada lahti õhtust, teada, et hommik tuleb iseendast, nagu tuleb talvgi. Ja kapsad võetakse ja viiakse keldrisse. Hapendatakse tünnides, kuigi sügis sellest ei vähene, pigem süveneb. Siis tuleb hall maha ja rohi krabiseb valgena jalgade all.

Nad petavad ennast, nad usuvad, et nii see on. Nagu see ikka veel oleks.

Ei ole enam. Nad ei ole seal, kus nad on. Nad on igaveses õhtus. Igavese õhtutaeva igaveses tühjuses. Sügise lageduses. Päike hoiab neid oma valguse varjus.

Nad ei ole seal, kus nad on, nad on igavikus.

Ja ometi mõni neist naerab. Mõni räägib ja laps rebib katki kapsalehte. Ta ei vaata siiapoolegi, tema lagipea pruunid juuksed võtavad päikesevalgusest üheainsa heleda laigu. Keegi ei saa teada, missugune on ta nägu. Peaaegu kõik nad naeratavad. H iseendastmõistetavalt.

Tema nime mulle pildinäitaja (R tütrepoeg) nimetabki. Nimetab ja vi­hastab, kui ma äkki aru ei saa. Siis saan. Nad – R-id – vihastavad kergesti, nad on tõsised inimesed, neil on selged põhimõtted. Nad vaatavad päikesele silma.

Ehkki sügisel, ehkki õhtul, ehkki kissis silmadega – ja ikka maksavad pimendusega. Aga nad vaatavad kaugusse ja näevad ka.

Nad on lõuga kasvanud.

Mitte nii nagu meie.

Ka meie oleme lõuga kasvanud, aga teisiti. Me ei usu kaugust. Me ei usu, et ta on seal, kust ta paistab, ja meie ei pea temast kinni. Me ajame jonni. Me oleme süüdi. Meil on teistsugune lõug. Aga parimad on need, kes lasevad end lihtsalt petta ja naeravad. Või naeratavad ja vaatavad truusüdamlikult objektiivi. Või silmitsevad fotograafi. Või näitavad end selles, milles nad olid. Selles, mille olemasollu nad uskusid. Mille olemasolu võtavad ükskõikse üleolekuga.

H seisab tagareas aia juures, põsk vastu valgust, vasak ninapool hele – nägu iseenda varjus. See surm, mis kõigele varju heidab, hoiab teda kaelast saadik endale. Ta on valinud äärmise koha – nagu ikka. Ta on kohal, aga äärmisel. Ta on kohal, et aidata kohalolu. Temaga on see, mis seal oli, mingil määral tõelinegi. Tema iseendastmõistetav hoiak tingib õhtulageduselt, igavikult, tagasi selle päeva. Päeva, mis on päev koos hommiku, õhtu ja ööga. Sügise, koos kevade, suve ja talvega. Teda võib usaldada. Ta petab iseennast, kuid ei lase end sellest petta.

Ka enesetapja seisab tagumises reas, äärel, kuid idaservas, ema kõrval ja tema nägu on valgustatud, üleni. Siiski ei vaata ta päikesesse, vaid temast mööda. Mööda päikesest ja kaugusest. Ta on hüsteerik, sest enesetapja. Hiljem saab tast linnapea. Enne veel kui ehitatakse Õhne paisjärve kõrgele kaldale moodne konstruktiivses stiilis valge hoone, võibolla on tal ka õnn seal linnapeana viibida.

Kes teab, mina ei tea.

Nüüd ta naeratab, kuid tema naeratuses ei ole rõõmu. Küll ka mitte kurbust, selles ei ole midagi, see on grimass.

Päike paistab talle näkku, ta ei kissita silmi, sest ta silmad on ära pööratud, suu tõmmatud naerule, nii reageerib ta õhtule, aga võibolla ainult fotograafiale, või ema juuresolekule, kes seisab ta kõrval, nägu varjuga teravalt pooleks lõigatud. Ka tema naeratab, vaatab oma pooliku näoga pilkavalt fotograafi poole – kes teab, kes see on, küllap mõni tuttav ikka.

Samal äärel, enesetapja ees, istub, küünarnukk aiatooli seljatoel, N. Olter. Veel ei ole ta küll nime järgi tema, see raske abielu ja ränk abiellumine seisab alles ees. Ta näib elektriseerituna, ta juuksed hõljuvad püstloodis üles, ta naeratus turnib koketeerivuse ja hullumeelsuse piiril. Sellest ei ole midagi, sest tema on kunstnik – joonistusõpetaja praegu ja siin, ja palju rohkem võib ta endale lubada (lubabki). Alles hiljuti elas ta läbi romaani, mille elekter nüüd hõljutab nähtavasti ta juukseid.

Varsti aga läheb ta Olterile mehele – mingi lohutus peab ju ometigi leiduma, kuigi olekski ränk. Pallasesse ta enam tagasi ei lähe, sellega on lõpp, varsti on lõpp ka joonistusõpetusel, sest Olteri armukadedus piirneb samuti hullumeelsusega, aga kunst ei jää sellegipoolest tegemata.

Nüüd proua, hakkab ta nukkusid õmblema ja maalima – ta saab kuulsaks (kes teab, kuidas Olter sellelegi reageerib) –, aga hiljem tuleb kuulsus kasuks, Saksa ajal ostavad ümbruskonna rikkad talumehed nukud liha, või, munade ja muu hea ja parema eest kokku. Naabrirahvas igas­tahes kadetseb ja arvatavasti lepitab see Olterigi.

Olter ise on igas mõttes konksudega mees, temaga ei saada mõne lausega hakkama, tuleb loobuda või jutuajamine temast pikemalt ette võtta. Praegu ainult niipalju, et pildistamise ajal on ta õigeusu preester Tõrva vene kirikus Riiska järve lähedal Valga tänava lõpus, kus kogudus on väike ja palk ei toidaks perekonda ära. Seepärast peab hingekarjane pärast abiellumist võtma omale ilmaliku ameti lisaks, ta läheb postkontorisse ametnikuks.

N-i kõrval istub keegi, keda ma ei tunne. Ta jääb ema ja enesetapja ette, justkui nende vahele (ainuke suurem vahe selles grupis), ja kannab valget jakki ja vöödilist seelikut, sinna juurde heledaid sukki ja paelaga kingi. Teda ei varja keegi, tema on üleni nähtav – ometi tundmatu.

Siis Madis Reisenbuk ise, siis tema proua, proua naeratab ja kaks ham­mast hiilgavad kuldselt õhtupäikese valguses. Hiljem, neljakümne neljandal aastal, oli tal kuldhambaid palju, ka siis ta naeratas, ka tolle sü­gise õhtuvalguses nad särasid. Praegu on tal käed puusas ja pross rinnas, ka sellele heidab õhtu oma helgi. Siis noor daam, keda päike puudutab põgusalt laubale ja põsele: Noor daam varjus, lahtise kaelusega, kes ta on? Kas R-i ja ta proua tütar? Ma arvutan – niipalju ja niipalju: muidugi on võimalik! Ainult kas noorem või vanem? Vanem, kes käib ülikoolis ja lõpetab inglise filoloogina? Või noorem, kes käib Pallases, või läheb alles sinna? Ka tema, ka tema elab Pallases üle ränga romaani, ähvardab ennast tappa (lausa enesetapjate koondpilt), viskab ennast jõkke, kuid ujub siiski välja.

Tuleb koju Tõrva ja läheb kellelegi V-le – kellest hiljem enam kõneldagi ei taheta – mehele.

Kaob kuhugi see V, sünnib Jaan ja mina püüan Jaani hälli juures kärbseid, see on 1939. aasta sügisel (kui maja on ammugi valmis, isegi uus linnaosa, ja tänav, mis lõpeb Madis R-i majaga, kannab Madise nime) ja iga kärbse eest makstakse mulle ühe tagaaia kirsiga metsikust puust ja mina püüan hoolega. Hiljem kaob ka ema – see noorem tütar – ja Jaan jääb vanaemaga, aga see on teine lugu.

Siis on rea lõpp käes ja seal istub junnikeeratud patsiga naisterahvas, kes pöörab oma nina noore daami ja pr R-i poole, ütleb parajasti midagi ja päike valgustab tema valge, triibulise pluusi varrukat. Ta on mehelik naisterahvas ja kannab lipsu. Mida ta ütleb, just nüüd, kui nad seisavad, seda ma ei tea. Palju üteldakse sellel õhtul ja midagi ei tea ma sellest. Ta­gareas, H ja ema vahel, seisavad kaks tundmatut, nüri ilmega naisterahvast ja üks tuttav mees.

Aeg oleks rääkida temast. See peab sündima peatükis, mis jääb sulgudesse.

(LXXIX)

Ma ei tea ta nime, olen unustanud, see ei tule mulle enam kunagi meelde. Ta nimi on asi, mis unustatakse jäädavalt. Miks, ma ei tea. Ma tunnen ainult, et nii see on. Ma mõtlen temale ja ta nimele ja tean – see nimi ei tule mulle enam mitte kunagi meelde. Mingi keeld – täiesti põhjendamatu minu arvates – seisab mu mälu ja tema nime vahel.

Pole küsida kelleltki, sest kõik on surnud. Kõik nad – sellelt pildilt –, õhtuvalguses seisjad. Pilt täis surnud inimesi vahib mulle läbi päikesevalguse otsa. Mul tuleb klomp kurku ja mul on iseendast kahju.

Iseendast, sest mina olen kaotaja.

Õhtuse päikesevalguse kaotaja, sest kunagi ei või see enam tagasi tulla. Tema loomuses seisab – olla kadunud, nagu minu loomuses – olla kaotaja.

Mul ei ole kelleltki küsida, ma olen eksinud. Ma ei tea, kuhu ma lähen. Ma lähen, kuhu jõuan.

Ma ei saa ta nime teada, ma nimetan ta X-iks. Ema rääkis: “Mul on tunne, et talle maksti kätte – sinu isale nimelt. Sest alati tegi ta vaest X-i naerualuseks ja nüüd on tema poeg samasugune, või hullem veel.” See poeg olen mina.

Ema ütles: “Minul oli temast kahju ja ma mõtlesin, mis see Nigul tast alatasa kiusab, on ju igasuguseid inimesi.”

“Ta oli väga sümpaatne” – ütles ema veel – “minule ta meeldis, ta oli küll hirmus laisk ja vedel, kõik pudenes ta näppude vahelt maha, ikka ta kaotas midagi ära ja oma tuba ei olevat ta kunagi koristanud. Ta jäigi poiss­meheks.” Mina olin ka – siis, kui ema rääkis.

Ema ütles veel: “Neil oli suur talu, tema isal, ma mõtlen, ja meie käisime paar korda seal külas. Peaaegu nagu mõis, mitte nii nagu meil Võrumaal. Ubamulkideks nad ennast nimetasid ja olid uhked. Ta sai isa käest raha ja tal oli Tõrvas päris ilus korter, ja korras hoiti see – esialgu – ka. Ja ega polnud sellest ka midagi eriti, kui asjad vedelesid põrandal maas, oli nagu midagi boheemlikku.

Siis aga juhtus sääl midagi, kas isa suri ära, või läks talu pankrotti, ma ei tea, mis see oli, ta ise sellest ei rääkinud – on niisugusi inimesi, kes näi­vad väga lahtised ja jutukad, ekstravertsed täiesti, aga on tegelikult kinnised ja oma asjadest ei räägi midagi; või läks talu vennale või õemehele, ma ei mäleta, kas ma seda teadsin või ei teadnudki. Õde tal küll oli, tollega olin ma juba varem Tartus kokku saanud. Tema ise enam kodus ei käinud, aga mingisuguse raha ta kindlasti sai, päris ilma ta ei jäänud, aga hiljem ei koristanud tema tuba enam keegi. Ehkki alguses oli tüdrukuid palju, kes häämeelega oleks talle mehele läinud. Sinu isa narris teda ja see ei olnud enam ilus.”

Ma ei küsinud, kas sina ka, sest millegipärast tundus see küsimus kohatu.

“Ta olevat surnud suures viletsuses. Hiljem, kui me Tõrvast ära tulime, nägin teda veel paar korda – oli võidunud suvemantlis ja nööbid ripakil ja habe ajamata. Jooma vist ei olevat küll hakanud. Seda imelikum see põhjaminek. Ja nüüd ma mõtlen, jumal maksis su isale ta narrimised kätte. Ei tohi niimoodi ripendavate nööpidega ringi käia!”

Ma vaatasin, pintsakul olid kõik nööbid kõvasti ees, ükski ei ripen­da­nud. Ainult üks puudus. Ma teadsin aga, kus ta oli – taskus –, peenrahaga koos tuli ta alati välja, kui poes käisin.

Panin käe taskusse, raha oli, aga nööpi enam ei olnud, ei tea, kuhu ta seekord jäi.

Ma ütlesin: “Ei tea, kuhu ta jäi.”

“Sääl sa oled, nii ei tohi!”

(Nööpide etteõmblemine ei teinud mulle vähimatki raskust, ei tee prae­gusenigi ja aeg-ajalt ma neid õmblengi, aga see ei puutu asjasse.)

Mul on X-ist veel kaks pilti.

Nad istuvad raiesmikul (arvatavasti Tantsumäel), kahekesi ühe kännu peal, ema ja üks teine noor naine, ning tema, X, laia äärega kaabu peas, üks käsi püksitaskus, teine paberossiga ema pea kohal. Hele ülikond istub kuidagi viltu, justkui kergitatult ja voltides ta seljas, pintsaku all vest ja valge rinnaesine ilma lipsuta, keskpäeva päike paistab talle näkku, ta vaatab truusüdamlikult pildist välja – valgus ei sega teda, sest kaabuäär kaitseb silmi.

Taamal põõsas ja kaugemal üksikud kõrged, kuid hõredad kuused. Ema kummardub ja paneb kingapaela kinni. Või võtab lahti. Tal on heledad sukad jalas. Tume kleit.

Võibolla ta ei tea, et teda pildistatakse, või ei hooli sellest, ta ei vaata sinnapoolegi – juukselahk jookseb üle pea kuklasse, ainult seda näeme.

Teine noor daam sealsamas kännul istub poolprofiilis pildistaja poole, tema ei tee samuti fotografeerimisest välja, on silmnähtavalt süvenenud mõtteisse, ei mõtle aga seejuures kindlasti midagi – nagu noored naised ikka. Vaatab oma sisemuse suurt stsenaariumi. Kui teda õlast puudutada, võpatab ta kindlasti ja küsib – mis? Küsib hajameelselt, naeratab hajameelselt, otsekui tüdinult, ja vajub tagasi. Ärkab siis uuesti, iseenesest, ja küsib jälle – mis oli?

Midagi ei olnud, ainult pilti tehti ja minnakse edasi. Kuhu?

Kust mina tean. Kümme kuud ja kümme päeva hiljem (26.1.29.) kirjutab ema sellesama pildi tagaküljele kirja ja saadab Emmale Põlvasse:

Armas Emma!

Sinu ja Alli kirja sain ja nüüd katsun vastata nii lühidalt, ainult seda, mis küsisid. See aadress on: Raatuse tänav N 53 (vist), pr Masing. Valter teab, kus ta elab, ta on käinud. Võta Valter kaasa: Loodan, et Sinagi vastad varsti minu küsimusele.

Tervitan, Adi.

Kes on pr Masing? Ei tea. Mis küsimused need on, millele Emma peab vastama kümme kuud enne minu sündimist? Ei tea.

Aga nüüd hakkan mõtlema, et kas see noor naine, kes ema kõrval kän­nul äraoleva näoga istub, ei olegi Emma ise?

Vähemalt nelikümmend viis aastat ma tunnen seda pilti ja alles nüüd käib see mõte mul peast läbi. Muidugi Emma!

See muudab palju ja ma pean ühte-teist järele ja ümber mõtlema.

Kuid mitte praegu. See peatükk kuulub temale, X-le, kes seisab laias kaabus kännu juures nende seljataga. Suvisel raiesmikul, kus taamal paistavad üksikud hõredad, kuid kõrged kuused. Rohi on pikk ja päike paistab seniidis, ikka veel suvi, suve suur süda.

Ta on suvesüdames varjul ja laia kaabu äär kaitseb ta silmi. Kõik nad on, kolmekesi, ka neljas, kes pilti võtab ja ennast ei näita.

On suvi ja keskpäev, mis kunagi ei kao. Mis iganes ei tulekski.

Ma tunnen seda suvepäeva, seda igavest ja kadumatut keskpäevatundi igas viimaseski varjundis, see on mu veres, ehkki ma polnud seekord veel sigitatudki. Suur kadumatu suvepäev Tõrvas. Kas seal oli lootuse süda?

Tema, X, seisab ema ja Emma (nii selgus see nüüd) seljataga ja ootab. Ta ootab, sest on arg. Suvi on oma südames ja rohi on kõrge ja kuused sääl taga. Veel on aega oodata.

Ta ootab.

Ja kümme kuud hiljem ootab ema vastust Emmalt? Kas need ootused on kuidagi seotud? Kas üks nendest tüdrukutest, kes heameelega oleks talle naiseks läinud, ei ole Emma ise? Sellest see ema sümpaatia?

Ja Emma ootab kauem?

Tema aga ei tee otsustavat liigutust, ei ütle otsustavat sõna, ei täna, ei homme. Ta ei taha kaotada seda päeva sellisena, nagu ta on, päeva, kus kõike võib veel oodata, kus kõik võib jääda tähendusrikkalt lahtiseks, kus homme on enam kui täna, kus tänane jääb homseks ja homne ülehomseks, kus päevad järgnevad lahtiselt kuni lõpuni, kuni lõpuks…

Nad kõik ootavad, neli inimest kännu ümber, ainult mõned ootavad kauem.

See ei loe, sest lootus sel südapäeval on nii suur, et oodata võib lõpmatuseni.

Igavikuni, sest päev jääb.

Kuigi mõndagi juhtub, ja iga jumala päev.