Toeta

Intervjuu

  • ,

    Nime võim

    ROOSMARII KURVITS

    Sada aastat tagasi, märtsis 1922 hakkas Tallinnas ilmuma noorte kirjanduslik kuukiri Vikerkaar.[1] Algatajaks oli 31-aastane Madis Küla (kirjanikunimega Nurmik), Haapsalu algkooliõpetaja, kes 1921. aasta sügisel oli valitud ka Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimkonna lastekirjanduse sektsiooni juhatajaks. Tallinna tänavanurgal rääkis Küla-Nurmik lasteajakirja asutamise ideest Päewalehe vastutavale toimetajale Georg Eduard Luigale, kellele mõte meeldis. Aga Päewalehe omanikud, Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse (TEKÜ) ärimehed tahtsid ajakirja mitte üksnes lastele, vaid ka neile, kes end enam lapseks nimetada ei taha. Õpetajate liidu esimees Ernst Martinson (Murdmaa) soovitas teha kaks ajakirja: lastele ja noortele.[2] Nii tehtigi. TEKÜ võttis endale lasteajakirja Laste Rõõm kui kindla tuluallika, Küla-Nurmikule jäi noorteajakiri, mille registreerimisavaldus läks siseministeeriumisse teele 4. märtsil 1922.[3]

    Vikerkaar seadis fookusse ilukirjanduse ja lisas sellele populaarteadust. Igas numbris ilmus pikem jutt või jutuosa. Samas muutus ajakiri aastate jooksul palju, nii et tegelikult mahub ühe nime alla kolm Vikerkaart, mis erinevad üksteisest suunitluselt, temaatikalt ja toonilt.

    1922–1923: Lilled, heinamaa, päikesepaiste…

    Kirjastaja leidmine võttis Küla-Nurmikul kolm kuud ja ta kulutas seda aega tõhusalt. Ise hakkas ta ajakirja vastutavaks toimetajaks, tegevtoimetajaks kutsus Tallinna 12. algkooli 25-aastase juhataja Adele Oengo-Johansoni. Illustratsioone lubasid juba tuntud kunstnikud Gori, Roman Espenberg (Haavamägi), August Roosileht ja Pallases õppiv Natalie Mey (Mei). Ja ühel õhtul oli Küla-Nurmikul olemas ka ajakirja nimi: „See ei saagi muud olla, kui „Vikerkaar“, suur särav vikerkaar.“

    Ajakiri oli mõeldud murdeealistele ja põhieesmärgiks seati hea noorsookirjanduse vahendamine. Hans (Ants) Oras lubas Mark Twaini romaani „Prints ja kerjus“ tõlke, mis planeeriti ilmuma kõigisse esimese aasta numbritesse. Tuglas lubas avaldamiseks maiuspala tõlkimisel olevast Aleksis Kivi „Seitsmest vennast“ – kirjelduse jõuluõhtust Impivaaral (ilmuski jõulunumbris). Johannes Aavik lubas kirjutada keelest ja ühiskonnast. Eripedagoog Hugo Valma lubas hoolitseda „maailm ja mõnda“ eest. Ernst Enno, Villem Ridala, Anna Haava ja Julius Oro lubasid kasutada oma luuletusi.

    Kirjastaja leidsid toimetajad põlise algkooliõpetaja Otto Reinoki kaudu, kes oli ka kirjastusühisuse Kool ärijuht. Kool oli seni andnud välja peamiselt koolikirjandust ning Vikerkaarest sai nende „Noorte jutukirjastiku“ perioodiline väljaanne.[4]

    Selle pagasiga astus Vikerkaar märtsis 1922 lugeja ette. Ta ilmus kord kuus, raamatuformaadis, numbris 32 lk (esimesel aastal anti välja ka kaks topeltnumbrit, et kalendriaasta lõpuks täisaastakäik kokku tuleks). Üksiknumber maksis 25 marka, aastatellimus 300 marka. Kaant ehtis juugendlik joonistus ja kahevärvitrükk, sisemust kaunistasid rubriigivinjetid ja mõned illustratsioonid.

    Avanumber andis ajakirja temaatikast ja ideaalidest hea ülevaate. Avajutuks oli Juhani Aho „Hell sisetunne“. Loo moraal oli lihtne: ära tee liiga endast nõrgematele. Numbri keskmeks oli muidugi „Prints ja kerjus“. Hugo Valma tutvustas Norra vaprat maadeuurijat Fridtjof Nansenit. Soome muinasjutt „Väike kullake“ hoiatas ahnuse hukutava mõju eest. Tegevtoimetaja Oengo-Johansoni kirjutatud „Hallasoo kool“ pakkus belletriseeritud raamjutustuse sees populaarses vormis koolitarkusi, nagu neid õpiti vanas sõbralikus (fiktsionaalses) algkoolis 60 versta kaugusel lähimast linnast. Rubriigis „Oma nurk“ luuletas Sõber Mait tuuleiilidest ja taadist, kes sängi serval istudes elutormidest räägib. Numbri lõpetas reklaam, mis ärgitab noori saatma ajakirjale kaastööd.

    Teises ajakirjanumbris lisandus kolm rubriiki, mille sisustasid noorte kaastööd. „Hallasoo hääd raamatud“ tutvustas-arvustas raamatuid, esimesena kirjutas Helga Org Molnári „Pál-tänava poistest“. Mõistatusterubriik „Ajaviiteks“ sisaldas keerdküsimusi ja ristsõnalaadseid ülesandeid. Ning lõpuks rubriik „Küsimused ja vastused“, kus noored üksteisele küsimusi esitasid ja neile vastasid. Sellega oli ajakirja kolmainsus koos: ilukirjandus + populaarteadus + noorte omalooming.

    Ajakirja tõmbenumber oli ilukirjandus ja selle keskmeks jupp seiklusromaani („Prints ja kerjus“, teises aastakäigus R. L. Stevensoni „Varanduste saar“), mis pani lugejad järgmist numbrit ootama. Lisaks tõlgiti igasse numbrisse mõni muinasjutt või lühem seiklusjutt, autoriteks näiteks Molnár, Bjørnson, Rosegger, Seton-Thompson ning eestlastest Richard Janno. Lood olid põnevad ja vaheldusrikkad: maalt ja merelt, eri ajastutest ja maailmajagudest, sõprusest, vaprusest, aususest, rüütellikkusest.

    Vikerkaares ilmus ka eesti autorite jutte, novelle ja laaste, aga need piirdusid kahe teemaga: looduse ilu ja talutöö. Autorite isikud jäid enamasti saladuseks, oma mälestustes räägib Oengo-Juhandi mõnest: tegevtoimetaja ise, tema abikaasa Jaan Johanson, algkooliõpetaja Paul Mitt.

    Igas numbris ilmus ka paar luuletust, autoriteks Liiv, Haava, Oro, Ridala, lisaks vähem tuntuid. Hugo Wühner, Sindi koguduse pastor ja vaimulike laulude looja, saatis terve paki looduslüürikat. Palju kirjutasid ka Valge Rannatee (ehk tegevtoimetaja) ja Andi Laos (näitleja ja lastekirjanik Aadu Laabus). Teemaks oli peaaegu eranditult loodus ja luuletuste pealkirjades peegeldus aastaring: „Uus aasta“, „Vastlapäev“, „Kevade“, „Juuli-hommik“, „Sügispäev“, „Jõulud“ jne.

    Eesti autoritega samas võtmes olid ka noorte jutud ja luuletused – ikka ilus loodus ja talutöö. Võimalik, et tooni määras toimetajate maitse, võimalik, et ajakirjale saadetigi etteantud teemadel koolitööna kirjutatud tekste.

    Vikerkaare teine oluline teema – populaarteadus – jagunes laias laastus kaheks: reisikirjad ning kooliprogrammi täiendavad lood. Reisikirjade tegija oli Hugo Valma, kes tõlkis Rootsi geograafi ja maadeuurija Sven Hedini kogust „Von Pol zu Pol“ peatükke Nansenist ja tema ekspeditsioonidest. Koolitunde täiendas esialgu peamiselt Oengo-Johanson oma Hallasoo sarjaga, kirjutades kooliraamatukogu asutamisest, vikerkaarest ja spektrist, päikese energiast, seeneriigist jm.

    Iseloomulik oli teadmiste belletriseerimine. Füüsikat ja looduslugu raamis (ja tõusis sageli neist tähtsamakski) jutustus Hallasoo koolitöö nutikast korraldusest ja õpetajate-laste helgetest suhetest. Looduslugu esitati sageli novellides, kus inimlikustatud taimed-loomad igatsesid, tegid plaane ja pettusid. Ilmselt ei olnud populaarteaduslike lugude lavastamine mõeldud mitte üksnes noorte huvi äratamiseks, vaid ka kooliõpetajatele metoodiliseks abivahendiks, kuidas õppimist elavamaks, põnevamaks ja praktiliseks muuta. Nii oli Vikerkaar ka kooliuuenduse platvorm. Elu lõpul kirjutatud mälestustes on Oengo-Juhandi just Hallasoos näinud pööret oma töös: „Selle seeria loomisel hakkas minus endas pesitsema õieti esimesi reaalseid kooliuuenduse perspektiive. Hakkasin nägema uue kooli algtugesid – õpilaste ning õpetajate õiget suhtlemist isekeskis, õiget suhtumist koolisse ning seal pakutavasse.“[5]

    Kokkuvõttes oli Vikerkaares kõrvuti poisilik ja tütarlapselik pool: ühel pool uljad seiklused kaugetel maadel, teisel pool õhkamine metsussikese ja metslinnukese üle, lisaks raske talutöö ja vanavanemate ülistamine. Linnaelu puudus. Igatsusega vaatas ajakiri tagasi paradiisi: idüllilisse loodusse ja taluellu kui eestluse algkodusse. Vikerkaare maailm oli pooltoonideta: head olid üleni head ja õiged, pahad olid halvad ja valed. Jutud ja luuletused sisendasid lugejale üha uuesti: ole aus ja õiglane, ära tee nõrgematele liiga, hoia loodust ja sõprust, ära ole ahne, austa vanemaid ja armasta isamaad, õpi hoolega, astu julgelt raskustele vastu ja murra tööd teha, siis saad kõigega hakkama.

    Vikerkaare noored kaasautorid sisustasid ajakirjas kolme rubriiki. „Oma nurgas“ ilmusid luuletused ja jutukesed. „Ajaviiteks“ avaldas nuputamist (piltmõistatused, keerdküsimused, silpmõistatused, aritmeetilised ülesanded, paigutusülesanded, midagi ristsõnalaadset). „Küsimused ja vastused“ aga sisaldas noorte omavahelist suhtlust. Mida kirjutada salmikusse elu saatesõnaks, millise aprillinalja tegid oma õpetajale, kes on kõige kuulsam inimene, millised loomad sulle meeldivad jne. Kõnekaimad on ehk vastused küsimusele „Mis oleks su ülim soov?“: kõigile head teha, õnnetud inimesed ilmast kaotada, ülikooli minna, isamaale kasulikuks inimeseks saada jne. Nimemärk Kajak soovis „saada palju raha, et võiks … koolis käija [sic!] ja kirjandust lugeda“. Taidur tahtis „rikkaks saada, et toetada abita jäänud Eesti kunsti ja kirjandust. Kõrgeks ja ülevaks peab see tõusma, rõõmuks ja uhkuseks meie rahvale“. Hämari Raud lubas võidelda, et „keeleuuendus täies ulatuses ja võimalikult pea läbi läheks“. Arno tahtis, et „meie kodumaal sünniks mees, kelle nimi kannaks kaugele meie väikese rahva nime ja kelle elutöö looks jäädava mälestuse temast enesest ja tervest Eestist“.[6] „Küsimused ja vastused“ oli tõeline paber-Facebook, mis annab sissevaate iseseisvusaja alguse koolinoorte mõttemaailma, unistustesse ja ideaalidesse. Tegevtoimetaja jaoks oli just see Vikerkaare hing.

    Ja noorte kaastööst puudust ei tulnud. Ikka ja jälle kirjutati, et ruumipuudusel peab osa kaastöid ilmumisjärjekorda ootama, ikka ja jälle jäi samal põhjusel välja „Küsimused ja vastused“. Kaastööd olid enamasti pseudonüümsed. Toimetus soovitas just küsimuste-vastuste rubriigis esinejatel „valida ilusad varjunimed, mille katte all esinemine asja suuresti huvitavamaks ja salapärasemaks teeks“ (Vikerkaar, 1922, nr 2, lk 63). Nii suhtlesid ajakirjas praeguse tiktokkeri roosabanaanikese sajanditagused eellased Sinisilm, Heinakübe, Kirju Kikas, Leeksädemeke, Maimo Mirdioksake, Väike Vingerpuss, For-Clumbus, Merikaru jpt. Oengo-Juhandi mälestustest on teada ainult paari aktiivse noore kaasautori nimi. Tsin-Tsän-Tso pakkus mõistatusi, jutte ja tõlkeid, katsete juhiseid ning kirjutas aktiivselt küsimuste-vastuste rubriigis. Selle nime taga peitus esialgu 15-aastane treffnerist Jüri Kitsing, kellest järgmisel kümnendil sai ärimees ja vandeadvokaat. Metslaps, kes avaldas õrnu jutte („Memmega maale“ jms), oli Haapsalu gümnasist Liis Tohver, hilisem kirjandusteadlane Liis Raud.

    Esimene ilmumisaasta lõppes Vikerkaarele siiski nukralt: jõulunumber tuli trükikojast välja alles jaanuari keskel. Põhjus oli rahas – kirjastusühisus Kool oli võlgades ja trükikoda teatas, et nad Koolile midagi ei trüki ja valmis töid enne välja ei anna, kui kindel summa võlast tasutud.[7] Ka ajakirja seis ei olnud hea. Seda tellis vaatamata koolikirjanduse toimkonna propageerimisele ainult mõnikümmend kooli, teisi lugejaidki oli vähe.[8] Juba kolm kuud pärast esimese Vikerkaare ilmumist oli koolikirjanduse toimkonnal ja toimetustel olnud plaan Laste Rõõm ja Vikerkaar ühendada.[9]

    Ajakirjad ilmusid siiski eraldi edasi ja teisel aastal hakkasid Vikerkaare raskused kuhjuma. Numbrid hilinesid. Kirjastus enam honorari ei maksnud ja see jahutas kaasautorite huvi. Originaalillustratsioonide tellimise asemel hakati avaldama raamatutest ümber pildistatud fotosid. Uus järjeromaan „Varanduste saar“ võttis igast numbrist liiga suure tüki.[10] Lisaks kammitses ajakirja Tallinna 12. algkooli õpetajannade eraelu: õpetajatel ja nende asemele saadetud tagavaraõpetajatel sündis sel kevadel viis last (see tähendas ametlikult kümnenädalast tööst eemalolekut, koolijuhatajale mõistagi lisatööd). Sealhulgas sündis aprillis poeg ka Vikerkaare tegevtoimetajal endal.[11] Nii kadus ajakirjast Hallasoo kool, asemele tulid populaarteaduslike lugude tõlked astronoomiast, dinosaurustest, inimahvidest jms. Kadusid „Küsimused ja vastused“. Ilmuma hakkas juba aasta varem lubatud rubriik „Meie näitelava“, kus avaldati kooliteatritele etendamiseks kolm näidendit eesotsas Zacharias Topeliuse „Rinaldo Rinaldini“ mugandusega. Kokkuvõttes on aastakäik esimesest kahvatum ja kiretum.

    1924–1925: Ronga kannul

    Kirjastusühisus Kool lõpetas tegevuse ja millalgi 1923. aasta suvel (alates 5. numbrist) sai Vikerkaare väljaandjaks TEKÜ. Esialgu oli omandus vaid nimeline, aga aasta lõpul kutsuti ajakirja toimetajad TEKÜ ärijuhi Friedrich Uibopuu kabinetti Päewalehe uues uhkes majas Tallinna vanalinnas. Jutt oli konkreetne: Vikerkaar peab muutuma põnevamaks ja nädalakirjaks. Eeskujuks seati Aleksander Veileri nädalakiri Ronk, mis oli ilmumist alustanud paar kuud varem. Ronk oli kokku pandud professionaalse vilumusega: põnevad tõlkejutud, reisikirjeldused, populaarteaduslikud lood, juhised katseteks ja meisterdamiseks, nuputamis- ja malenurk, foorum noorte omavaheliseks suhtluseks ja arvukalt pilte. Võrreldes Vikerkaarega oli Ronk põnevama serveerimisviisiga ja päevakajalisem (nt „Kui palju maksab inimene“ arvutas kokku inimese keha koostisainete hulga – Ronk, 22.12.1923, lk 312). Ka hind oli kõvasti odavam kui Vikerkaarel – 10 marka number. Kui keegi veel kõhkles, siis tellijate vahel lubati 1924. aasta aprillis loosida välja kolm uut jalgratast!

    Vikerkaare toimetajad Ronka ei hinnanud: „Pedagoogilise mõõdupuuga sellele ajakirjale läheneda ei tasunud. See oli aga võrratult põnev ja kõmuline. Nii haaras see lühikese ajaga lugejaskonna poolehoiu, hõlmates nii meie „Vikerkaare“ lugejate vanuseid kui ka vähese kriitikaga täiskasvanuid. See tõi oma kirjastusele igatahes tugevat tulu.“[12]

    Teenida tahtsid ka Päewalehe omad ja nad olid valmis selleks kohe panustama. Tegevtoimetajale lubati palka 15 000 marka kuus,[13] lisaks määrati talle abijõuks äsja Pariisist saabunud Jenny Neggo-Võssokotsky (Neggo-Võsalo), 42-aastane Saaremaalt pärit daam, kes õppinud mõned aastad Petrogradi ja Tartu ülikoolis. Vikerkaare käsutusse anti TEKÜ trükikoja rikkalikud võimalused piltide tegemisel, korrektuuri, levitamise ja reklaami alal. Päewalehe kooli- ja haridusosakonna toimetaja selgitas asja nii: „Iseäranis katsutakse Angel-Saksi noorsoo ajakirjadest Eesti noorsoo ajakirja „Wikerkaarde“ tuumakamaid artikleid, naljasid ja pilte asetada, … . Iseenesest mõista wõetakse noorsoo ajakirja „Wikerkaarde“ ka Eesti kirjanikkude töid, mis noortsugu huwitawad[,] ja iseäranis noorte eneste töid, naljasid, luuletusi, hinnamõistatusi jne.“[14]

    Kirjastaja otsused olid täitmiseks ja alates 1924. aasta jaanuarist ilmuski Vikerkaar igal reedel (Ronk ilmus laupäeviti), 24 lk numbris (Rongal samuti), lehekülg endisest pisut suurem (nagu Rongalgi), üksiknumbri hind 15 marka. Ja Ronga kolme jalgratta loosimise trumpas Vikerkaar üle fotoaparaadi, jalgratta ja kullast taskukellaga, iga asja väärtus 10 000 marka!

    Ajakirja sisu muutus mitmekülgsemaks, elavamaks ja pildilisemaks. Järjepideva lugemise ergutamiseks oli iga numbri keskmes ikka jupp mugandatud seiklusjuttu. Alustas Jack Londoni „Vabadus kutsub“, aga järgmised järjelood olid teisejärguliste autorite sulest (Georg Fröscheli „Admiraal Bobby“, Franz Trelleri „Kuningate võsu“ ja Sophie Wörishöfferi „Risti ja põiki läbi saladusliku India“). Lühemate juttudega esinesid Seton-Thompson, Wilde, Lagerlöf, Aho, Avertšenko ja mitmed vähetuntud kirjanikud, arvukalt avaldati muinasjutte. Ainsaks pikemaks eesti jutuks jäi Richard Rohu „Metselanikud“. Luuletused rääkisid endiselt peamiselt loodusest ja isamaa-armastusest, autorkond algas Petőfi ja Runebergiga ning Haava ja Jaikiga, lõppes näiteks Eeva Pälluri (Niinivaara) ja 15-aastase Adrienne Lintsiga.

    Tähtsaks teemaks tõsteti noorte enesekasvatus. „Kes on täis-mees?“ küsiti 1924. aasta esimese numbri juhtkirja pealkirjas ja vastati kardinal John Henry Newmani sõnadega: see, „kelle terve püüd on sihitud selleks, et teha kõikide inimeste elu meeldivaks ja kodukaks“. Ajakirjanumbreid alustasidki nüüd juhtkirjad, need rääkisid raamatute lugemise vajalikkusest, karskusest, sportimisest, enesevalitsemisest, julgusest, auahnusest jne. See oli moodne maailm, kus hinnati uusi oskusi. Noort lugejat õpetati kirjandust tõlgendama, mõistlikult vaba aega sisustama, kõnet pidama, õigesti sööma, ajalehele kaastööd tegema, maleülesandeid koostama, tähti vaatlema… Looduseülistus oli alles, aga loodustki vaadati ennekõike linlase pilguga, kellele suvi on maal puhkamiseks, mitte ree rautamiseks.

    Moodsama ja mitmekülgsema sisu said ka populaarteadus, reisikirjad ja meisterdamine. Muidugi tutvustati eelajaloolisi elukaid ja inimesi, teisi planeete jms, aga lisaks ka tehnikasaavutusi, näiteks tuli juttu liikuvatest kõnniteedest tuleviku linnas, õhusõidukitest, traadita telegraafist, tammidest ja hüdroelektrijaamadest Ameerikas. Järjepidevalt ilmus rubriik „Keelelised märkused“, kus Johannes Aavik õpetas õigekeelsust. Järjepidevalt tutvustati rahvuslikke tegelasi (Friedrich Kuhlbarsist Konstantin Pätsini) ja teiste maade tähtsaid nimesid (Jeanne d’Arcist Immanuel Kantini). Kunstiõpetaja Elly Kärk avaldas pika, fotodega illustreeritud reisikirja „Vaaraode maal“ (1924, nr 1–26). Põnev on Ally Ventzeli mugandus E. Berté ainetel „Noored õppurid mitmest ilmakaarest“ – seitsmeosalist sarja võiks nimetada etnoloogiliseks seiklusjutuks, mis rääkis, kuidas õpiti Kanada kõnnumaal, Hiina mandariiniperes ja Gröönimaa eskimote juures (1924, nr 40–47, 1925, nr 1–3). Enamik lugusid oli illustreeritud fotode või joonistustega. Mitmel puhul anti ajakirjale kaasa värvitrükis erilisasid (virmalised, maailma riikide lipud, rahvuslikud käsitöömustrid, postkaardid).

    Vikerkaar oli silmatorkavalt rahvuslik ja aateline – see vaatas vastu juhtkirjadest, Vabadussõja-ainelistest lugudest, 1. detsembri mässukatse kajastusest, rahvuslike tegelaste elulugudest. Aga aatelisus oli varasemast erinev, siira isamaa-armastuse asemel on pigem ajakirjanduslikult orkestreeritud riigitruudus. Näiteks 1924. aasta vabariigi aastapäevaks telliti autograaf riigivanem Konstantin Pätsilt, avaldati teemakohaseid luuletusi, loorberi- ja lillepärgadega ehitud auaadressid eesti sõdurile ja eesti emadele, siseminister Karl Einbundi (Eenpalu) pikk artikkel kutsus üles Vabadussõjas võidelnud kooli-õpilastele mälestussammast püstitama, arvukad fotod näitasid Vabadussõda, sõjakangelasi, sõjas langenute ausambaid ja Eesti riigijuhte (Vikerkaar, 1924, nr 8).

    Rubriik „Küsimused ja vastused“ naasis endises vormis. „Missugust ilusat, ausameelset või vaprat tegu hoiad meeles?“, „Mis teeksid, kui saaksid korraga rikkaks?“, „Oled sa reisinud ja kus kohas?“, „Kuidas kavatsed tulevikus isamaale kasulik olla?“, „Mis on sinu armsam ajaviide kodus?“ jne. Rubriik ilmus paarikümnel korral ning sagedasem ilmumine kujundas selle tõeliseks Facebooki-seinaks – pandi „laike“, kommenteeriti üksteise vastuseid ja paluti meeldima hakanud vastajatel saata oma aadressid, et kirjavahetust alustada. Rubriik oli endiselt ajakirja tõmbenumber, alatihti uurisid lugejad, miks see nii harva ilmub, toimetus aga vabandas end ruumipuuduse ja töökorralduse muutmisega. Vastuseid on sajand hiljem ikka põnev lugeda. Enam ei ole tähtsust konkreetsete noorte isikutel, vaid välja joonistub ajastu vaimsus.

    Tänu suure kirjastuse toele (taas maksti ka honorari) oli ajakirja autorkond varasemast arvukam ja mitmekesisem. Kõige aktiivsem autor oli Jursi Sander ehk abitoimetaja Jenny Neggo-Võssokotsky noorem vend, matemaatikaõpetaja Victor Neggo, kellest 1925. aastal sai ka Kaitseliidu propagandapealik ja ühtlasi Kaitseliidu ajakirja Kaitse kodu! esimene vastutav toimetaja. Ta tõlkis ilukirjandust ja populaarteadust, kirjutas populaarteaduslikke lugusid ja juhendas katsete tegemist. Tema sisustas artiklisarju „Looduse imed“ ja „Mõnda füüsikast meelelahutuseks“ ning nuputamisrubriiki „Lõbusad ülesanded“. Väga palju kirjutas 19-20-aastane treffnerist Karl Ehrmann (Eerme; juhtkirjad enesekasvatusest Samuel Smilesi ainetel, kirjanduskriitika ja kirjanike tutvustused, mõni luuletus). Kaastööd tegid ka Päewalehe ajakirjanikud: vana Jakob Mändmets ja noor Eduard Jürisson (Vallaste). Malenurka toimetas Albert Burmeister, kes tegi sama tööd ka Päewalehes jt ajalehtedes-ajakirjades. Kirjandust tutvustasid ja arvustasid Ernst Raudsepp, hilisem kirjanik Eduard Männik ja Karl Ehrmann.

    Kokkuvõttes oli tegevtoimetaja 1924. aasta kevadel Vikerkaarega rahul. Aga kaks toimetajat – Oengo-Johanson ja Neggo-Võssokotsky – olid teineteisele algusest peale antipaatsed ning juba veebruaris olid tekkinud esimesed konfliktid, kuna abitoimetaja tikkus ajakirja uue suuna elluviimiseks ise otsustama ja tegutsema. Oengo-Juhandi meenutas: Neggo-Võssokotsky „ütles enese olevat „härra Uibopuu usaldusmehe“ ja luges oma kohuseks kõik selle ülemuse soovid mulle ette kanda. Ta hakkas ajakirjale ka kaastööd juurde muretsema – ja nimelt oma tuttavailt ning sugulastelt“.[15]

    Krahh tuli enne suve, kui mõlemad toimetajad olid omavahel suhtlemata otsustanud linnast paariks kuuks ära sõita: üks paariks kuuks lastega suvekorterisse Nõmmele, et sealt kord nädalas toimetuses käia, teine kolmeks kuuks sugulaste juurde Kuressaarde. Abitoimetaja Neggo-Võssokotsky oli oma plaani ka ärijuht Uibopuule teada andnud ja varunud suure paki tõlkelisi kaastöid, mida ta Oengo-Johansonile pakkus, et see „suvel üksinda hätta ei jääks“. Tegevtoimetaja jäi oma Nõmmele asumise otsuse juurde hoolimata abitoimetaja plaanidest. Järgmisel päeval teatas kiri tema töölaual, et ta on koondatud.[16] Solidaarsusest „oma“ toimetajaga pani ameti maha ka vastutav toimetaja Küla-Nurmik. TEKÜ nimetas tema asemele 25-aastase Ernst Raudsepa, kes töötas TEKÜ-s, õppis Tartu ülikoolis ja oli aasta varem kuulunud Üliõpilaslehe toimetusse.

    1925. aastal aga hakkas Vikerkaare hoog raugema. Tellimismeelitus kõlas küll vägevalt – võimalus võita miljon marka –, aga selle taga oli üksnes Draamateatri loterii pilet. Krista Aru andmetel jäi ajakirja tiraaž alla 1500 (Vikerkaar, 1997, nr 6, lk 86). Ajakirja kulud olid suuremad kui tulud.[17] Päewalehe peatoimetaja Georg Eduard Luiga aga pahandas, et kooliõpetajad ei tundnud kõrgetasemelise Vikerkaare vastu mingit huvi.[18] Loodetud toetust haridusministeeriumilt ei saadud[19] ja ajakirja mahtu vähendati (16 lk senise 24 asemel), hind jäi endiseks. Sakala ajakirjanik Eduard Pertman soovitas, et kooliraamatukogud ajakirja rohkem telliksid ja haridusministeerium ajakirja rahaliselt toetaks, et selle hind odavam oleks.[20]

    Juunis ei ilmunud Vikerkaar enam regulaarselt igal nädalal ning juuli lõpuks jäi hoopis seisma. Lõpetuseks visati kivi lugejate kapsaaeda: „Kuigi tunnistame tõeks Eesti majanduslikke raskusi, kuigi peame leppima sellega, et Haridusministeerium ei leidnud olevat võimaliku toetada koolide, õpetajaskonna, väljapaistvate seltskonnategelaste ja noorsoo poolt hääks kiidetud ja tarvilikuks tunnistatud noorte-ajakirja „Vikerkaart“, langeb siiski osa süüd meie ajakirja ilmumise enneaegses katkestamises rahva endi kanda: Rahvas ise ei toeta küllalt lugemisega hääd kirjandust“ (Vikerkaar, 1925, nr 26, lk 414).

    Kuu pärast Vikerkaare seismajäämist, augusti lõpus toimunud teisel kasvatusteaduslikul nädalal võtsid õpetajad vastu resolutsiooni sensatsioonilise ajakirjanduse vastu ja kutsusid boikoteerima ajalehti-ajakirju, „kus kõige rohkem aset leidnud inetu mürgitustöö“.[21] Õpetajad avaldasid sügavat põlgust rahva hinge saastajate vastu ja tahtsid asutada oma noorteajakirja.[22] Päewalehe ajakirjanik Jakob Mändmets küsis kibedalt, kus olid õpetajad siis, kui ilmus kõrgetasemeline Vikerkaar. „Miks just õpetajad ei asunud niisuguse ajakirja laialilaotamisele. Wist ei oleks neil olnud kuigi raske tõsta „Wikerkaare“ lugejate hulka mõne tuhande peale, nii et ajakiri oleks wõinud ilma aineliste raskusteta ilmuda.“[23] Aga õpetajate liit asutas oma ajakirja Noorusmaa.

    Samal ajal plaanis Jenny Neggo-Võsalo Vikerkaart uuesti välja andma hakata,[24] kuid asja sest plaanist ei saanud. TEKÜ aga müüs Vikerkaare aastakäike kokkuköidetud raamatutena. 1923. aastakäik oli allahinnatuna saada veel 1940. aasta lõpul.

    1930–1934: Poiste töökool

    Septembris 1930 ärkas Vikerkaar taas ellu, seekord noorsoo raamat-ajakirjana. Algatajaks oli taas Madis Küla-Nurmik, innustuseks kunagiste lugejate igatsevad meenutused heast ajakirjast. Väljaandjaks sai seekord koolitarvete ja kirjastusühing Töökool, mille olid kolm aastat varem asutanud 43 kooliõpetajat. Ühing tegutses nende osamaksude toel: vahendas koolidele õppevahendeid ja õpikuid ning kirjastas väiksemaid-odavamaid raamatuid ka ise. Uus Vikerkaar ilmus kooliaasta rütmis, sügisest kevadeni 10 numbrit ja suvel puhkus. Ajakirja formaat oli taas raamatulikult väike, igas numbris 32 lk, hind 25 senti.

    1930. aastal oli Eestisse jõudnud ülemaailmne majanduskriis ja tagantjärele vaadates tundub sellistes oludes ajakirjaga alustamine enesetapjalik. Samas oli see tollal tavaline, näiteks proovisid ajakirjanduses kätt paljud töö kaotanud ulaharitlased ning tol aastal alustas Eestis ilmumist 80 ajakirjandusväljaannet. Neist 52 oli järgmise aasta lõpuks hingusele läinud. Ka Vikerkaar oli kriisiaegne ajakiri, püüdes olla sisult tugev, aga odavalt tehtud. Ei mingeid liigseid kulusid joonistuste ja fotode näol, sisu peamiselt tõlkeline ning toimetajateks-tõlkijateks-autoriteks Küla-Nurmiku tuttavad kooliõpetajad.

    Nagu varemgi, oli Vikerkaare keskmeks tõlkeilukirjandus, aga seekord oli taktika varasemale vastupidine – järjejutu asemel pandi igasse numbrisse pikem iseseisev seiklusjutt. Juurde lisati lühemaid jutte-luuletusi, populaarteadust, hulk temaatilisi „nurki“ kaasategutsemiseks, omavahelise suhtlemise rubriik „Löö sekka!“, nuputamist ja nalja. Toimetaja Nurmik oli oma nimele nii kindel, et lasi selle suurelt kaanele trükkida, kohe ajakirja nime alla.

    Vikerkaare toimetuse liikmete nimekiri oli pikk: Võru õpetajate seminari juhataja Johannes Käis, kirjanikud Jüri Parijõgi ja Oskar Luts, Adele Oengo-Johanson, EELK sisemisjoni paranduskasvatusnõunik Hugo Valma, L. Jürisson Haapsalust (hiljem tema asemel Rakvere õpetajate seminari käsitööõpetaja Theodor Brandt), maletoimetaja Albert Burmeister, NMKÜ peasekretär Herbert Tõnisson (Tõnissoo).

    Tegelikult oli põhitegijaid siiski kaks: vastutav ja tegevtoimetaja Küla-Nurmik ning talitusejuht Hugo Valma, kes ka valis, tõlkis ja toimetas lugusid. Käis, Jürisson, Brandt, Burmeister ja Tõnisson tegid ainult oma teemarubriike. Parijõgi kirjutas vestelugusid Vandismäe Endust. Luts ja Oengo-Johanson olid aga vaid esindusnimed impressumis. Lutsu nime all ei ilmunud ajakirjas ühtki lugu. Oengo-Johanson oli üllatunud, leides oma nime toimetajate seas, ja temalt ilmus vaid jutt „Jõulusära“. Enda sõnul ei leidnud ta „endale hästi pinda, kus võiksin kaasa lüüa. Minu repertuaaris polnud nagu midagi sinna sobivat“.[25]

    Oengo-Johanson koolitas kogu elu tütarlapsi ja tema kohmetus endale koha leidmisel on mõistetav, sest uus Vikerkaar kõnetas eelkõige poisse. Ajakiri alustas suurte plaanidega, avades terve hulga „nurki“, mis pakkusid poistepärast tegutsemist. Suure uhkusega ja Eesti ajakirjanduses ainulaadsetena reklaamiti välja filateelia- ja õhuasjanduse nurgad. Kõige järjekindlamalt ilmuski Jürissoni ja Brandti „Margikorjaja nurk“, mis info andmise ja õpetuse kõrval korraldas ka margivahetusvõistlusi (parimale auhinnaks 30 marki). Johannes Käisi „Loodusesõbra nurk“ õpetas loodust vaatlema ja austama ning tõi mõne lühikese põneva loodusuudise. Burmeistri malenurk avaldas ikka maleülesandeid. „Noorte õhuasjanduse osa“ reklaamiti juba enne ilmumist, kinnitades, et toimetaja Herbert Tõnisson tunneb asja ja teda toetavad tegelikud lendurid kaitseväest ja eralennuliinidelt. Agaramatele jälgijatele lubati muuhulgas ka võimalust ise lennata (Vikerkaar, 1930, nr 4, lk 128). Tõnisson toimetas õhuasjanduse rubriiki siiski vaid ühe korra. Uus toimetaja oli teedeministeeriumi inspektor Alfred Elbrecht, kes oli saanud Pariisis lennundusinseneri hariduse. Tema tõi sihi madalamale: „Kui kevadeks oma kõigiti korrapäraselt ja õhusõidu reeglite järgi ehitatud mudellennukid õhku saame – milline rõõm“ (Vikerkaar, 1931, nr 6, lk 28). Seda rõõmu siiski ei antud, Elbrecht kirjutas kolmel korral ja lõpetas õpetusega, kuidas ehitada kuumaõhupalli siidpaberist mudel.

    Ajakirja magnetiks olid muidugi seiklusjutud. Neid tõlgiti Jack Londonilt, Vassili Janilt ja põhiosas neilt, kelle nimed ei ütle tänapäeva Eesti lugejale suurt midagi (Hermann Löns, Charles G. D. Roberts, Irina Karnauhhova, Boriss Žitkov jmt). Juba traditsioonilistele seiklusteemadele lisandus kaks moodsat, nimelt lennundus ja tuukrite ohtlik töö. Jutud olid ikka õpetliku moraaliga, rääkisid vaprusest, sõprusest, aususest, rüütellikkusest. Eesti autorid kirjutasid vähe. Püsiautor ja lugejate suur lemmik oli Jüri Parijõgi sarjaga „Vandismäe Endu kiri onkel Jaagule“ (kes on lugenud Jaan Rannapi Agu Sihvka aruandeid, siis Endu oli tema vabariigiaegne eelkäija).

    Teine oluline teema oli populaarteadus, eelkõige füüsika, keemia ja tehnika. Kõige huvitavam on tõlkesari „100.000 x miks?“, mis tutvustas lihtsate ja ootamatute küsimuste kaudu kodus olevate asjade ajalugu, füüsikat ja keemiat: miks pestakse veega, miks ahi küdedes humiseb, miks põrandal ei saa uisutada, miks piim hapneb, miks inimesed pesu kannavad jne. Arvukalt juhendati lihtsate katsete tegemist käepäraste vahenditega (ajaleht ja staatiline elekter, magnetiseeritud nõel jms).

    Nii nagu vanas Vikerkaares, pakuti ka nüüd noortele osalemisvõimalust. Seekord oli küsimuste-vastuste rubriigi nimi „Löö sekka!“ ja küsimuse all näiteks koolivormi vajalikkus, mis on eestikeelsest lugemisvarast parim, kuidas veetsid suve jm. Lugejate abiga sisustati ka nuputamisnurk „Kõvu pähkleid“ (hiljem „Arva, arva, mõista, mõista“). Noored saatsid ja lahendasid väikesi ristsõnu, keerdküsimusi, matemaatilisi ülesandeid, peitepilte, piltmõistatusi jms. Parim lahendaja võis endale auhinnaks valida 1 krooni eest raamatuid. Pakkumisel olid Töökooli enda väljaanded ja Johannes Aaviku tõlgitud „Hirmu ja õuduse juttude“ sari. Samu raamatuid kingiti ka ajakirja tellimuste hankijatele. „Käsi peseb kätt,“ kiitis Vikerkaar.

    Piltidega uus Vikerkaar ei priisanud: mõni tušijoonistus seiklusjuttudes, mõni foto või joonistus populaarteaduslikes lugudes, linoollõikes joonis katsete käigu selgitamiseks. Mitmel korral kirjutasid lugejad toimetusele, et fotosid võiks rohkem ilmuda. Toimetus vastas: „See oleks tõesti väga armas … . Praegu see siiski veel võimalik ei ole, sest see lõbu läheb kaunis kalliks. Aga loodame edaspidi kindlasti“ (Vikerkaar, 1931, nr 10, lk 157). Illustratsioonide autoritest on teada Natalie Mey, kujundusgraafik Axel Rossman, karikaturistid Romulus Tiitus ja Helmut Valtman. Aja jooksul suurenes linoollõigete osa ja põhjuseks oli ilmselt selle tehnika odavus ja jõukohasus ka asjaarmastajatele. Linoolpilte tegigi Edgar Isok, elupõline kirjaladuja, kes töötas TEKÜ trükikojas (seal Vikerkaart ka trükiti).

    Kui palju Vikerkaart loeti, ei ole teada. Ilmunud andmed on kakofoonilised. Mõni kuu pärast alustamist kirjutas toimetus, et tellimisi tuli loodetust vähem, Vikerkaar ei saa kelleltki toetust, tegijad maksavad sellele peale ja töötavad tasuta, ajakiri pole seisma jäänud vaid toimetajate eestlasliku pikatoimelisuse ja jonni tõttu (Vikerkaar, 1931, nr 6, lk 31–32). Pool aastat hiljem kiideti, et tellijaid on juba palju rohkem ja „hakkab kujunema nii, et iga enam arenenud kooliõpilane tellib endale ise „Vikerkaare““ (Vikerkaar, 1931, nr 11, lk 31). Krista Aru teab öelda, et ajakirja tiraaž oli 1200 eksemplari (Vikerkaar, 1997, nr 6, lk 88). Reklaamides rõhutati, et Vikerkaar on „haridus- ja sotsiaalministeeriumi ja kõigi kasvatustegelaste poolt esimeses järjekorras soovitatud“ (Sõnumed, 22.12.1932, lk 4), ajakirja kiitvaid kirju avaldas Õpetajate Leht (Anna Haavalt, Otepää noormehelt Valev Uibopuult). Siiski ilmus juba 1932. aasta kevadel paar ajakirjanumbrit, mis ei sisaldanud muud kui jupi järgnevast seiklusjutust.

    Sama aasta sügisel võeti ette kulude vähendamine ja ajakirja sisu kitsendamine. Kokkuhoiuks koliti trükkimine odavamasse Ratas[s]epa trükikotta ja ajakirja hakati trükkima õhemale paberile. Sisule tegi Küla-Nurmik aga amputatsiooni, asutades noorte nädalalehe Õpilasleht ja võttes sinna Vikerkaarest „Noorte õhuasjanduse osa“, suhtlusrubriigi ning nuputamisnurga.

    Nüüd oli Küla-Nurmikul juhtida kuukiri ja nädalaleht. Nende sisu oli olulises osas kattuv – ilukirjandus, populaarteadus, füüsika- ja keemiakatsed –, aga kummalgi väljaandel pidi olema siiski oma profiil. Õpilaslehe toon oli elavam, sisu avaram ja mitmekesisem, alates ilukirjandusest ja koolide seinalehtedes ilmunud paladest ning lõpetades näiteks filminurga ja tüdrukute käsitöönurgaga. Leht vahendas ka lihtsas keeles esitatud noorteuudiseid (koolielu, skautlus-noorkotklus, noorte sport ja ühistegevus). Kokkuvõttes püüdis nädalaleht ühendada kogu koolinoorsugu, viia „neid nende eale vastavalt kontakti pulbitseva eluga ja rakenda[da] neis pulbitsevaid jõude loovale tegevusele“.[26] Vikerkaar seevastu pidi muutuma veelgi rohkem raamatulikuks. Sinna jäi alles pikem seiklusjutt, populaarteadust, katsete juhiseid ja mõni-kord noorte omaloomingut. Lubati ka, et edasi kirjutab „vana põhivikerlane“ Vandismäe Endu. „Üldiselt kujuneks nii „Vikerkaar“ edaspidi veelgi rohkem huvitavaks noorsooraamatuks, mis oma lugejaid viib läbi kogu maailma kõikjale, kus aga on midagi huvitavat ja hääd näha, õppida ja teha,“ kirjutas Hugo Valma (Vikerkaar, 1932, nr 21, lk 32).

    Nii Vikerkaare kui Õpilaslehe välja-andja oli Töökool, mõlemad ilmusid kooliaasta jooksul ja puhkasid suvel, mõlema vastutavaks ja tegevtoimetajaks märgiti Nurmiku nimi. Tegelikult keskendus Küla-Nurmik Õpilaslehele, Vikerkaar jäi rohkem Valma teha.

    Kuigi Vikerkaar kiitis, et nad ilmuvad edaspidi Õpilaslehega käsikäes nagu vennad, teineteist aidates ja täiendades, siis tegelikult Vikerkaar kuhtus. Seal ei ilmunud midagi sellist, mis Õpilaslehes puudunuks. Oma kitsama temaatikaga oli Vikerkaar verevaene vend elava, päeva-kajalise, mitmekesise (ja ka reklaamiküllase) Õpilaslehe kõrval. Õpilaslehte toetas lai autorkond, Vikerkaares esines järjepidevalt vaid paar kaasautorit. Vandismäe Endu kirjutas hoolimata lubadustest vaid ühel korral, Jüri Parijõest oli saanud Õpilaslehe toimetussekretär.

    Lisaks maksis Õpilasleht ainult 5 senti, Vikerkaar endiselt 25 senti. Pole kahtlustki, et ainuüksi hinna tõttu vahetas osa lugejaid Vikerkaare Õpilaslehe vastu. Paar kuud pärast Õpilaslehe alustamist kurtis Töökooli juhatuse esimees, Õpetajate Lehe toimetaja ja õpetajate liidu esimees Aleksei Janson, et kumbki väljaanne „ei tule kuidagi ots-otsaga kokku. On käidud riigiwanema juures ja haridusministeeriumis. Keegi seda ei taha lugeda“. Kunstnik Adamson-Eric soovitas: „Kui artikleid serweeritaks stiilipärasemalt ja kas wõi ametisse pandaks „Kollased pedagoogid“, siis oleks sellest tulu enam, kui Toompeal käimisest ja märgukirjade esitamisest.“[27]

    Uus muutus tuli juba aasta pärast, 1933. aasta sügisel, kui Madis Küla-Nurmiku asemel sai Õpilaslehe vastutavaks ja tegevtoimetajaks Helmi Jansen, Ronga algusaegade toimetaja. Miks vahetus toimus, selle kohta ei ole ma infot leidnud. Igatahes asuti samal ajal taas reformima ka Vikerkaart, et „kohaneda muutunud oludele“. Senine kuukiri pandi ilmuma kaks korda kuus, mahtu vähendati poole võrra (16 lk) ja hinda alandati üle kahe korra (10 senti). Odavam hind pidi olema katseks ja jääma püsima ainult siis, kui tuleb piisavalt uusi tellimusi.

    Sisu kohta teatas toimetus, et Vikerkaar „tahab endiselt olla elurõõmsa ja teotahtelise noorsoo ajakirjaks, tuues põnevaid jutte, tehnikat, nalja, lõbusaid ülesandeid, suurmeeste romaniseeritud eluloojutustusi ja suurel hulgal ilusaid, huvitavaid pilte“. Järjeloona pandi ilmuma Leo Waisenbergi kirjutatud „seikluste printsi Jack Londoni elulugu, mis on põnevam ja õpetlikum igasugusest romaanist“ (Vikerkaar, 1933, nr 31, lk 14). Tagasi toodi nuputamisrubriik. Ajakirja trükkimine viidi üle Tartusse, Postimehe trükikotta. Fotosid ilmus nüüd ajakirjas tõesti, igas numbris 3-4 tükki. Tekstidega neil mingit seost ei olnud, näidati kaunist loodust ja midagi huvitavat välismaalt (nt Alcatrazi vangla, lüpsikarussell Ameerikas). Võib arvata, et toimetus valis avaldamiseks pilte Postimehe trükikojas olemasolevate fotoklišeede hulgast. Postimees oli ka ainus leht, kus ilmusid värske Vikerkaare sisu tutvustavad väiksed reklaamid.

    Kes nüüd Vikerkaart toimetas, pole kindlalt teada. Nurmiku nimi seisis endiselt ajakirja kaanel, Valma nimi oli endiselt impressumis kõrvuti Käisi, Parijõe, Lutsu, Oengo-Johansoni, Nurmiku ja Brandti omadega. Toimetus ja talitus öeldi endiselt asuvat Tallinnas. Ainsad nimed, mis ajakirjas autoritena kirjas, on V. Lang, Micki-Hiireke ja A. Vohli, kõik tartlased. 16-aastane treffnerist (hilisem jurist) Väino Lang kirjutas, kohandas ja tõlkis ilukirjandust. Postimehe trükikojas välja õpetatud 21-aastane tsinkograaf Alfred Vohli illustreeris linoollõigetega kõike, mis ajakirjal vaja. Micki-Hiireke avaldas mõned vestelised lood ja anekdoodid ning toimetas nuputamisnurka (ta oligi Vikerkaares alustanud nuputamisnurgale vastuseid ja ülesandeid saates). Tema postiaadressiks oli Postimehe trükikoja aadress. Kas Micki-Hiireke oli Vohli või keegi teine, pole teada.

    Kahenädalakirjana Vikerkaar siiski ilmuda ei jaksanud, pausid tulid kohe sisse. Lõpuks vajus Vikerkaare look päris lötsi: kadusid katsed ja nuputamisnurk, numbrisse jäi alles üksnes jupp Jack Londoni belletriseeritud eluloost, üks kohmakas seiklusjutt (Langi tõlge, mugandus või omalooming) ja paar fotot. 1934. aastal jõudis ilmuda seitse Vikerkaart, viimased kunagi suvel. Siis katkes ajakirja ilmumine ilma ühegi selgituseta.

    Sama aasta sügisel asus Küla-Nurmik taas Õpilaslehe vastutavaks ja tegevtoimetajaks. Tegevtoimetajana töötas ta 1936. aasta kevadeni, vastutajaks jäi kuni lehe ilmumise lõpuni 1939. aasta kevadel. Vikerkaart ta enam uuesti ei asutanud.

    PS. Öeldakse, et hea pealkiri on pool lugu. Kui hea nimi oli Vikerkaar, selgus pool sajandit hiljem. Nimelt asutas 1986. aastal tollane NSV Liidu kirjastuskomitee kuukirja Vikerkaar = Радуга, seda pidid välja andma Eesti komsomoli keskkomitee ja kirjanike liit. Moskvas paika pandud nimi[28] annabki aastal 2022 põhjuse tuletada meelde praeguse Vikerkaare sajanditagust visa nimekaimu.

     

    [1] Sõjaeelsest Vikerkaarest on varem kirjutanud Krista Aru ajakirja 75. aastapäeva puhul. Vt K. Aru, „Vikerkaare“ jälgedes. Vikerkaar, 1997, nr 6, lk 79–89.

    [2] Nii kirjeldas Vikerkaare algust Adele Oengo-Juhandi (enne eestistamist Oengo-Johanson) 1962. aastal oma käsikirjalistes mälestustes „Vikervärvilises koolitöös. Ühe vana koolijuhataja mälestusi“ (lk 69–71). Käsikiri on hoiul TLÜ raamatukogus, kättesaadav ka internetis: http://arhmus.tlu.ee/tlibrary/f/text/90/EPAM_0K_0015138-00001_39490.pdf.

    [3] Enne kirjandusajakirja Vikerkaar idanes ka teise Vikerkaare idee. Nimelt 23. septembril 1921 palusid Läti kunstnik Jānis Springis (1892–1959) ja Pallases õppiv Paul Liivak (1900–1942) registreerida illustreeritud kuukirja Vikerkaar. Järgmisel kuul teatas Springis siseministeeriumile toimetaja väljavahetamisest, Liivaku asemele pidi tulema kirjamees, kupletist, kloun jne Hendrik Saar (1893–1944?) ja juhuameteid pidav Tõnis Männik (1898–1988; paar aastat hiljem sai temast vanglaülema abi Tallinnas ja siis juba vanglaülem Rakveres). Milline pidi olema kuukirja sisu, pole dokumentides täpsustatud, aga följetonist Hendrik Saare alias Kivilombi Intsu nimi viitab üsna kindlas suunas. (Andmed Vikerkaare kohta on pärit registreerimistoimikust politseitalituse poliitilise politsei inspektuuris ERA.1.7.1357.)

    [4] Oengo-Juhandi mälestused, lk 74–75.

    [5] Oengo-Juhandi mälestused, lk 78.

    [6] Tsitaadid Vikerkaarest 1922, nr 9, lk 286–287.

    [7] Oengo-Juhandi mälestused, lk 100.

    [8] J. Koppel, Üleskutse koolidele, nende ülewalpidajatele ja lastewanematele. Meie Maa, 17.01.1923, lk 1.

    [9] –k, Õpetajate päew Tallinnas. Postimees, 31.07.1922, lk 6.

    [10] Oengo-Johanson ei olnud ka „Varanduste saare“ sisuga rahul: „Liiga palju seiklust, jämedat meremeeste sõimu, nagu poleks kohane meie ajakirjale. Ei võinud ju mulle meeldida seal järjest korduv salm: „Surnukirstul viisteist meest – / hõissassaa ja kannutäis rummi! / Viin ja kurat viisiv [sic!] teised eest! – / hõissasaa ja kannutäis rummi!“ – Väidetakse küll, et noorsoole meeldib seiklusist lugeda, et romaani tendents on ikkagi hea. Kuid meil on küllaltki teada, kuidas vahest noori sattub väärale teele, võlutuna raamatus esinevast negatiivsest, ega hakka teose tendentsi otsimagi“ (Oengo-Juhandi mälestused, lk 113–114).

    [11] Oengo-Juhandi mälestused, lk 101–102.

    [12] Oengo-Juhandi mälestused, lk 117.

    [13] See oli väga korralik palk, näiteks 1928. aastal, pärast rahareformi, kus 100 margast sai 1 kroon, teenis Loomingu toimetaja Jaan Kärner 200 krooni kuus (Loomingu aastaaruanne 1928 – EKM EKLA f 184 m 6:29).

    [14] N. K. [= Nikolai Kann], Noorsoo aja-kiri „Wikerkaar“. Toim. märkus. Päewaleht, 09.12.1923, lk 8.

    [15] Oengo-Juhandi mälestused, lk 118, 126, 127.

    [16] Oengo-Juhandi mälestused, lk 132–133.

    [17] N. K. [= Nikolai Kann], Eesti koolinoorsoo keskliit soowimatu. Päewaleht, 27.04.1927, lk 10.

    [18] Lg. [= Georg Eduard Luiga], Missugune peab olema õige ajaleht? Päewaleht, 21.12.1930, lk 8.

    [19] Ka „Wikerkaar“ seisma. Esmaspäew, 27.07.1925, lk 3.

    [20] E. N. [= Eduard Pertman], Laste ja noorsoo ajakirjadest. Sakala, 19.03.1925, lk 2.

    [21] Õpetajad ja ajakirjandus. Waba Maa, 25.08.1925, lk 4.

    [22] Õpetajaskond mobiliseerib end kõmuajakirjanduse wastu. Postimees, 08.09.1925, lk 2.

    [23] J. Mändmets, Suurepäralisest käeliigutusest on üksipäinis vähe. Päewaleht, 03.09.1925, lk 2.

    [24] Noorte ajakiri Wikerkaar hakkab uuesti ilmuma. Päewaleht, 11.09.1925, lk 4.

    [25] Oengo-Juhandi mälestused lk 295–296, 298–299.

    [26] Igale õpilasele – leht. Õpetajate Leht, 09.10.1936, lk 4.

    [27] Ajakirjandus kohtu ees. Sõnumed, 08.12.1932, lk 3.

    [28] R. Veidemann, Vikerkaares(t). Rmt-s: Kirjanduse jaosmaa ’86. Tallinn, 1988, lk 144.

  • ,

    Raamatuisse raiumata lasteluulet

    ILMAR TRULL

    Köögiviljaroad

    Lõikelaual sirges reas
    lebas köögivilju juttis.
    Peagi on nad supis heas.
    Kartul kartis, naeris nuttis.

    Kapsas kaebas, hernes heitus.
    Porgand pliidi alla peitus.
    Peedi õhetavad palged
    ehmatusest lubivalged.
    Kaunas plagisesid oad.
    On hirmsad köögiviljaroad.

    „Peatu, imekaunis viiv!“
    karjus kartlik kapsapea.
    Räige riist on kapsariiv.
    Kes see seda siis ei tea.

    „Oi kui võigas!“
    röökis rõigas.
    „Vennad, laskem jalga ruttu!“
    Peenrarahvas pages uttu.

    Karmid kartulid

    Jahimees on jahionnis,
    päästik pihus, silmad punnis.

    Aiamaal käis ablas siga
    maiustamas kartuliga.

    Selle eest ta teenib lasu.
    Küpsemas on veritasu,

    kuna kütt, see kühmlik lõust,
    on ka kartulite tõust.

    Veidi veidrad veised

    Meil on kahte sorti veised.
    Ühed neist on lihaveised.
    Aga millised on teised?
    Loomulikult kalaveised.

    Lihaveised söövad liha.
    Liha järgi on neil iha.
    Teiste veiste maiuspala
    ülekaalukalt on kala.

    Mis on ühist nendel veistel?
    Ühist ühtedel ja teistel
    on, et nad ei nosi rohtu.
    Heinamaadel nad ei kohtu.

    Väike majake maal

    Vanaema juures maal
    on aia nurgas väike maja.
    Üks tuba vaid, mis pole saal.
    Seal käima peame, kui on vaja.

    Ses majakeses aia nurgas
    ei ela mitte keegi sees.
    Ei ole villa, pigem urgas,
    kuid ikkagi on vahva maja.
    Võiks öelda, et on rahvamaja.
    Jah, ole naine sa või mees,
    seal käima pead, sest nii on vaja.

    Ei suundu sinna magistraal.
    On tavaline kitsas rada.
    Tal üpris argine portaal –
    uks vaevu püsib hinge naal.
    Sääl justkui elaks asotsiaal
    või kärbseid seitsesada.

    Vaid veider troon või pjedestaal
    on mööbliks – üksik auklik tool.
    Neid tarekesi meie maal
    võib veelgi leida igal pool.

    Siin saame keha kergeks teha.

    Ei ole spordisaal, ei võimla.
    Siin käima peame, sest on käimla.

    Reha ootab

    Reetlik reha lebab aias.
    Ükski jalg ei ole veel
    leidnud üles ilmas laias
    seda reha oma teel.

    Taas üks koidik. Taas üks eha.
    Vaikselt ootab oma aegu
    reha, rahulik kui reha.
    Need ei ole käes veel praegu.

    Vamm

    Lehm sööb heina.
    Vamm sööb seina.

    Vammiga peaks pragama,
    õpetusi jagama:

    „Jäta rahule see sein!
    Kui ei maitse sulle hein,
    võta leiba. Jätku leiba!
    Maja süüa pole vaja.
    Mis sa mugid kõikseaja?
    Jäta rahule see maja!“

    Vamm ei vasta. Vamm on vakka.
    Seina söömast vamm ei lakka.

    Õpetusi vamm ei vaja.
    Vamm sööb vaikimisi maja.

    Poleks

    Mul onn mägedes oleks,
    kui ma siin madalal poleks.
    Sääl valgus ja õnn
    minu kaaslased oleks,
    kui ma siin madalal poleks.

    Suletud uksed

    „Palun tehke lahti uks!“
    Aga uks jääb suletuks.

    Samas, milleks talle suled?
    Tõesti, vabandage mind,
    aga uks ei ole lind.

    Uksel pole mingeid sulgi.
    Nagu mulgi. Nagu sulgi.

    Uksel silm on. Ja on hing.
    Libe lukukeel on tal.
    Ahtakene silmaring
    ja üks võti mati all.

    Esimesed ja tagumised

    Kilter, kubjas, aidamees –
    need on põrgus kõige ees.

    See, kes vagur, virk ja vaga,
    see on põrgus kõige taga.

    Pikad pätiplikad

    Tragi laps on Pilleriin.
    Talle meeldib distsipliin.
    Aga pikad naabriplikad
    Filleriin ja Rulleriin
    on küll õigust-öelda pätid
    ja neil mütsideks on rätid
    ja neil lonkab distsipliin
    ja nende paps on beduiin.

    Riiuriiul

    Tige Tiiu elab Hiiul.
    Tal on kodus riiuriiul.

    Selles riiulis sel Tiiul
    on nii palju tigedust
    ja kadedust ja kibedust,
    et silme ees on süsimust.

    Ja üks muistne vinguviiul.
    Ja palju eesti kirjandust.

    Majanduskriis

    Preerias pikutab piison
    ja hiinlase supi sees riis on
    ja tuulehoog rannikul briis on
    ja Prantsusmaa pealinn Pariis on
    ja turtsakas tuju kapriis on
    ja üllatus lihtsalt sürpriis on
    ja lauatäis nõusid serviis on
    ja vääriskivi türkiis on
    ja päikesevari markiis on
    ja kunstitöö kavand eskiis on
    ja laulu meloodia viis on
    ja hinnete andjad žüriis on
    ja eestlase püha mets hiis on
    ja iga mees Võrumaal miis on
    ja maailmas majanduskriis on.

    Ja meil on sest niipalju kasu,
    et õue peal õiendab masu.
    Ja Soomes kord laamendas lama
    ja see oli kah paras jama.

    Vaene varvas

    Minu armas väike varvas
    minuga on kaasas käinud
    Valgas, Varssavis ja Narvas,
    kuid neid linnu pole näinud.

    Vaene varvas viibis kingas.
    Suikus tasahilju sokis.
    Mis ta seal küll sisse hingas!
    Nähtavasti oli šokis.

    Varvas on küll ringi käinud
    selles imekaunis ilmas,
    aga väga vähe näinud.
    Pisarake konnasilmas.

    Mingid Mingid

    Hiinas oli kord mingi dünastia.
    Noh see oligi Mingi dünastia.

    Kohe peale mongoleid
    troonil kohata võis neid.

    Mingid tegid paberraha,
    see läks pärast päris moodi.
    Paberraha pole paha,
    sellega saab minna poodi.

    Vahvad sellid olid Mingid.
    Pärast tulid hungveipingid.

    Hiljem tuli kuri viirus.
    Elame kui lasketiirus.

    Moodne musa

    Mozart moodsat musa tegi.
    Sama moodsat nagu regi.

    Ja Johann Sebastian Bach
    tegi moodsat musa kah.

    Pavlovi koera elu

    Pavlova kooki ei ole mekkinud
    kunagi Pavlovi peni.
    Sihukest võimalust ei ole tekkinud
    Pavlovi penile seni.

    Ei ole koerake koogikest lakkunud.
    Pavlova pole vist koerale pakkunud.

    Kunstikohvikus

    Mida Paul Cézanne sööb lõunaks?
    Küllap Paul sööb lõunaks õuna.

    Samas lauas Pauli kõrval
    istub Vincent. Tema kõrval
    marlisidet näha võib.
    Kes ta kõrva ära sõi?

    Tegemist on näotu teoga.
    Aga Paul on süütu näoga.

    Sabatähti silmitsedes

    Tähistaevast piidleb poeet.
    „Mis sa siin piilud?“ riidleb komeet.
    „Vaata parem oma naba!“

    Sedasi kurjustab kuri komeet.
    Lahke komeet aga liputab saba.

    Unistuste täitumine

    Täide unistus läks täide,
    kui nad jõudsid pähe.

    Igaühe unistused
    täide vist ei lähe.

    Lohe laul

    Koorilaule laulis lohe
    laanes põlispuude vilus.
    Kolmel häälel laulis kohe.
    Kolmel häälel oli ilus.

    Rahulikult kuulas rahvas.
    Aga nagu juhtub vahel,
    tüütu rüütel mõõga kahmas…
    Nüüd siis lohe laulab kahel.

    Kuulus küülik

    Kuulus küülik linna saabus.
    See, kes elab mustas kaabus.

    Võlur seda kaabut kandis,
    linnas etendusi andis.

    Nende äri hästi laabus
    seni, kuni linna saabus
    üle ilma kuulus boa
    ja sai esinemisloa.

    Küülik koledasti kohkus,
    istus kaabus, põsed lohkus.

    Noh ja sõitis teise linna.
    Tundis, et on vaja minna.

    Suur linn

    Ma teen suuga suure linna,
    kärbsepesa ma ei taha.

    Suurde linna hea on minna,
    kärbsepessa minna paha.

    Ükskord lähen sinna linna
    ja ei vaata seljataha.

    Tassike teed

    Ja tunneli lõpus on pubi,
    kus juuakse kummeliteed.
    Seal tegutseb selline klubi,
    kus lohutust leiavad need,
    kes istuvad tunneli pubis
    ja rüüpavad kummeliteed.

    Tark mees vihmas

    Taevast kukkus vihmatilk.
    Loigu pinnal hüpleb mull.
    „Oh, mis kaunis silmapilk!“
    teadis öelda Ilmar Trull.

  • , ,

    Milline on mobiliseeritud Venemaa ideoloogia?

    Marlene Laruelle

    Venemaa astus sõja uude faasi, kui Vladimir Putin kuulutas 21. septembril välja „osalise“ mobilisatsiooni, täpselt seitse kuud pärast oma esimese kõnet, millega alustas „sõjalist erioperatsiooni“ esmalt Donbassis ja siis kogu Ukrainas. Pole veel selge, kas mobilisatsiooon on ka päriselt „osaline“, kuna selle parameetrid paistavad ebaselged ja üha rohkem ilmneb tõendeid ambitsioonikamast värbamisstrateegiast.

    President ja tema kaaskond keeldusid kuude vältel massimobilisatsioonist, teades, et see teeks sõja rahvale kaelamäärimise raskemaks ning tähendaks tunnistamist, et „sõjaline erioperatsioon“ on nurjunud ning muutunud laiemaks ja pikemaks kurnamissõjaks. Ukrainaga piirnevad piirkonnad, eriti Belgorod ja Kursk, lülitusid juba suvel osaliselt ümber sõjarežiimile, kuid kuni 21. septembri teadaandeni ei puudutanud see kogu Venemaad.

    Suhtumise järgi sellesse, mida nüüd ka Vene ametlikus narratiivis nimetatakse üha enam „sõjaks“, saab elanikkonna jagada skemaatiliselt kolme kategooriasse. Ühe vähemuse moodustavad ideoloogiliselt veendunud kodanikud, kes juba usuvad, et Venemaa peaks ilmutama suuremat otsusekindlust oma väljendatud eesmärkides hävitada Ukraina riik ja karistada sealseid „natse“ – nemad pooldavad veel radikaalsemat sekkumist. Teine vähemus kodanikke positsioneerib ennast mobilisatsiooni vastu, kuid oluliste mööndustega: mõned on vastu sõjale kui sellisele (mitmesuguste argumentidega: oma naabrile kallale ei minda; Ukraina on vennasrahvas; sõda on alati paha jne), kuna teised ei ole tingimata sõja vastu, kuid ei soovi ise sõjaväes teenida ja leiutavad nüüd strateegiaid, kuidas sõjaväkke võtmisest kõrvale hiilida (nt inimeste massiivne väljavool riigist ning vähem nähtavad võtted, nagu selliste töökohtade otsimine, mis vabastaksid sõjaväeteenistusest, või sõjakomissariaatide töötajatele altkäemaksu maksmine). Kolmandal rühmal ehk enamusel puudub kindlakujuline poliitiline positsioon peale lojaalsuse mis tahes otsusele, mille režiim langetab.

    Kas sellel enamusel on sõttaminekuks tarvis ideoloogilisi motivatsioone? Kui jah, siis kas režiim suudab toota piisavalt veenvaid argumente või napib tänapäeva Venemaal ideedest „mille eest surra“ – erinevalt Ukrainast, kus võideldaks oma rahva suveräänsuse ja ellujäämise eest? Osaline mobilisatsioon paneb nüüd päriselus proovile need loosungid, mida režiim on aastaid kasutanud, nagu „võime ka korrata [1941.–1945. aastat]“. Aga kas Vene ühiskond suudab Suurt Isamaasõda uuesti läbi mängida ja leida tõelise võitlusvaimu niihästi rindel kui ka kodus?

    Kreml loodab, et praegune ideoloogiatoodang on piisav, kuna muid võimalusi on raske edukalt rakendada ilma indoktrineerimise ja repressioonide haaret dramaatiliselt laiendamata. Järgnevas määratlen ma kolme peamist ideoloogiatoodangut, mis puudutavad sõda: üks on peavool ja kaks lähtuvad erinevatest (para)intellektuaalsetest rühmitustest, mis loodavad saavutada ideoloogilise avangardi ametliku staatuse.

    Riigi sponsoreeritud peavool

    Ametlik sõjaõigustusretoorika on seni olnud piisav, et tagada elanikkonna enamuse passiivne toetus, kuid sellest ei tarvitse piisata, et tagada edukat mobilisatsiooni. Väga pikka aega on Putini režiimi üks nurgakive olnud riigi väga vähene sekkumine kodanike eraellu vastutasuks nende sekkumatuse eest poliitikasse. See on ühiskondlik leping, mida riik on järkjärgult rikkunud (ja kodanikud samuti, näiteks 2011. aasta Putini-vastaste meeleavaldustega), ning viimase hoobi andis sellele osaline mobilisatsioon, kuna suuremat sekkumist eraellu kui inimestelt ülima ohverduse nõudmine ju olla ei saagi.

    Lisaks teistsuguste vaadete represseerimisele edendatakse riigiideoloogiat mõne võtmekanali kaudu:

    1. Poliitilised jutusaated. Kõige vaadatum on Vladimir Solovjov, kelle pühapäevaõhtust saadet vaatab umbes kolmandik televaatajatest (tema argipäevasaadete vaatajaskond ulatub 20%-ni). Temale järgneb Olga Skabejeva „60 minutit“, mida vaatab 15–20% televaatajatest.

    2. Patriootilised tooted sõjaga seotud teemadel. Suurt osa sellest tööst rahastab Presidendi Kultuuriinitsiatiivide Fond, mis loodi 2021. aastal ja mida juhib Sergei Kirijenko. See on jaganud raha paljudele sõda toetavatele algatustele – popmuusika show’dele nagu ZaRossiju maraton, iluuisu- ja nukuteatrietendused lastele jne. Olemasolev patriootlik popkultuur – sh kuulsad režiimiga kaasajooksikud nagu ansambel Ljube ja lauljad Deniss Maidanov ja Oleg Gazmanov koos terve hulga oportunistlike tegelastega nagu SHAMAN – on kiiresti kasvanud. Metropoliit Tihhoni Traditsioonifond on samuti saanud raha mitmesuguste multimeedianäituste jaoks nagu „NATO. Julmuse kroonika“. 

    3. Laste kasvatus. Seda paistab olevat kõige raskem ellu viia, kuna see tähendab õpikute mugandamist, nagu ka alates septembrist arutlustundide sisseseadmist koolis nime all „Vestlused tähtsatest asjadest“. See nõuab tervet sõjalis-patriootliku kasvatuse aparaati, mis ulatuks sadade tuhandete laste ja teismelisteni.

    Riikliku narratiivi mõttejooned on küllaltki hästi teada: globaalselt ei ole Venemaa sõjas Ukrainaga, vaid Läänega, mis on rahastanud ja toetanud Ukraina neonatse, et neist saaks „anti-Venemaa“; Venemaa kaitseb tsiviilelanikkonda Donbassis, mis on olnud rünnakute all 2014. aastast, ja nüüd ka Hersonis ja Zaporižžjas; Venemaa peab võitlema oma ellujäämise eest välis- ja sisevaenlaste vastu ning uue multipolaarse maailmakorra tekkimise eest.

    See ideoloogiatoodang on segu tühjadest tähistajatest, mis kõik on tõlgendatavad eri tähendustes (näiteks lõpetamata sõja teema osutab niihästi Suure Isamaasõja mälestusele kui ka Donbassi separatismile pärast 2014. aastat), ja nende radikaalsus varieerub. Need tühjad tähistajad kehastuvad seejärel loosungites – „omasid me ei jäta“, „maailm ilma natsismita“ jne – ja visuaalides – Vene trikoloor, Z ja ülesvuntsitud Nõukogude propaganda.

    Pikka aeg on selline ähmasus taganud edu – eri auditooriumide kõnetamise, konsensuse loomise (olgu see illusoorne või mitte), kohanemise uute realiteetidega –, aga see omadus, mis oli vajalik passiivse toetuse võitmiseks, võib osutuda puuduseks kontekstis, kus riik vajab aktiivset toetust sõjalises mobilisatsioonis. Kas režiimil leidub teisi, radikaalsemaid võimalusi?

    Uus „rindefilosoofia“

    Sõjaga seotud ideoloogia tootmise esirinnas seisavad rühmitused, mis kuuluvad presidendi administratsiooni ümbritsevasse ideoloogilisse ökosüsteemi. Üks keskseid on nn „rindefilosoofia“ (Frontovaja filosofija), mille on käibele lasknud paljud riiklikud akadeemilised ja kultuuriasutused.

    Üks kõige silmapaistvamaid neist on Zinovjevi klubi: Aleksandr Zinovjev (1922–2006)1 oli Nõukogude mõtleja, kes avaldas kirjutisi samizdatis, emigreerus 1970ndate lõpul ja tuli 1999. aastal Venemaale tagasi, et ühineda konservatiivsete jõududega, ning tema pärand sobib hästi riiklikult soositud valikulise lähenemisega Nõukogude minevikule. Zinovjevist on saanud üks võtmetegelasi, kelle riigiasutused nagu Teaduste Akadeemia Filosoofiainstituut on hiljuti rehabiliteerinud, eriti kuna ta rõhutas Venemaa konflikti Läänega ning globaliseerumise ohtusid.

    Uuele rindefilosoofiale on kampaaniat teinud tegelased riigimeediakanalitest, nagu RIA Novosti ja Russia Today, Moskva Riiklikust Ülikoolist, Majanduse Kõrgkoolist, Teaduste Akadeemia Filosoofiainstituudist, Siseministeeriumi Ülikoolist Moskvas ja tuhandetest väiksematest asutustest, nagu ka mõned ametiiisikud, nagu Leonid Poljakov, kes kuulub Presidendi Kodanikuühiskonna Arendamise ja Inimõiguste Nõukotta.

    Nende seas on ka professoreid Donetski ja Luhanski ülikoolidest, keda Vene asutused on pärast 2014. aastat jõuliselt propageerinud kui „tsivilisatsioonilise teadlikkuse“ uuenemise eesrinnet Lääne-vastases võitluses. Neist silmapaistvaim on Donetski ülikooli professor ja Novorossija idee kuulutaja Dmitri Muza, kes on avaldanud palju raamatuid Vene filosoofia vajadusest sündida uuesti sõja õppetundidest.

    Pärast Donbassi sõda on tärganud terve rindefilosoofia literatuur, sh „Donetski loengud“, mille viljaks oli kogumik „Filosoofia rindejoonel“. See esindab uut žanri, mis võistleb koos „sõjakirjandusega“ ja „sõjaluulega“ ning päevikute ja mälestustega 2014. aasta konfliktist, mis täidavad Vene raamatupoode. Ka võrguleht politconservatism.ru, mis korraldab tõsiseid diskussioone Vene konservatismi üle, on andnud sõna häältele, mis kutsuvad üles uuele „sõjafilosoofiale“ – näiteks A. J. Korobov-Latõntsev, kes on raamatu „Filosoof ja sõda. Vene sõjafilosoofiast“ autor ning ühtlasi nn Donetski rahvamiilitsa ohvitser.

    Uus rindefilosoofia meenutab algatusi ja mehhanisme nõukogude ajast, kui riigiasutused pidid teenima poliitilisi vajadusi. Õigupoolest üks „rindefilosoofia“ toetajate korduvaid kurtmisi on see, et nende töödele puudub riiklik tellimus, mis kinnitaks riigi valmidust toetada kõrgetasemelist ideoloogiatoodangut.

    Venemaa kui Noa laev: Izborski klubi „võidu ideoloogia“

    Teine rühmitus, mis positsioneerib ennast ideoloogiaturul võtmemängijana, on Izborski klubi , mis loodi 2012. aastal, et taaskäivitada Venemaal konservatiivne projekt pärast Medvedevi interregnumit ning kehastada ja toita Putini „konservatiivset pööret“. Juba 2021. aasta oktoobris avaldas see uue manifesti „Võidu ideoloogia“ (või „Vene võidu ideoloogia“), pakkudes selle välja uue rahvusliku projektina Venemaa jaoks. Alates veebruarist on klubi põhitegelased, sh Aleksandr Prohhanov2, Aleksandr Dugin ja Valeri Averjanov, ning nende lähedased toetajad ja patroonid, nagu „ortodoksi oligarh“ Konstantin Malofejev, püüdnud seda edutult levitada sõjalise erioperatsiooni uue ametliku ideoloogiana.

    „Vene võidu ideoloogia“ on praeguseks kõige üksikasjalikumalt väljatöötatud doktrinaalne platvorm sõja õigustamiseks. Selles on ümber pakendatud paljud Izborski klubi varasemad konstruktsioonid. See määratleb lahinguvälja eksistentsiaalsena, pigem „metafüüsilise“ kui „geograafilise“ lahinguna „Ukraina fašistlike koodide ja Vene võidu koodide“ vahel. Võib eristada kolme sammast, mis pärinevad klubi kolmelt peamiselt juhilt.

    Prohhanovilt pärineb rõhuasetus majandusele, üleskutsed infoinnovatsioonidele nagu tehisintellekt, väited, et võit saab võimalikuks ainult organisatoorsete struktuuride ja uue eliidi kaudu. Kõik need osised on saanud inspiratsiooni nõukogudeaegsetest mõttevooludest. Prohhanovi intellektuaalne kaubamärk ongi 1970ndatest alates keskendunud kõigele majanduslikule ja tehnoloogilisele, mis omal ajal eristas teda rohkem kultuurile ja religioonile orienteeritud natsionalistidest. See fookus on saanud ka Izborski klubi kaubamärgiks. Näha võib ka otsest osutust Vene kosmismile, mis on samuti Prohhanovi maailmavaate tugisammas: manifest kritiseerib Lääne tehnoloogilise hulluse transhumanismi ja soovib asendada see teadusega, „mis lõppude lõpuks taotleks surematust Kristuse juhiste ja Vene kosmismi juhiste järgi“ (sealhulgas ka inimese ülivõimete arendamist).

    Duginilt pärinev doktrinaalne sisend keerleb ümber tema klassikaliste geopoliitiliste teemade: Carl Schmitti laadis narratiivid suurtest ruumidest ja autoritaarsusest, Läänega konflikti ruumilisusest (merelised jõud mandriliste vastu) ning Vene geopoliitilisest projektsioonist Arktikas, Vahemere idakaldal ja Kaug-Idas. Võib leida ka juba vana ideed Venemaa astumisest oma „viiendasse impeeriumi“ (eelmised olid Kiievi Venemaa, mongolitele allunud Moskoovia, Romanovite juhitud tsaaririik, Nõukogude Liit) ning rõhuasetust Venemaa paljurahvuselisusele ja usulisele pluralismile. Kõik need viited on segatud rohkem Läänest inspireeritud fašistliku keelega , näiteks jutt Venemaast kui müütiliste hüperborealaste järglasest.

    Averjanovi panuseks on mugandatud piibellikud teemad. Võtmenarratiiviks on see, et sõda on uus piibellik veeuputus, mille Jumal on saatnud Lääne väärtustesse hälbinud inimsoo karistamiseks, samal ajal kui Venemaa kujutab endast uut Noa laeva, ainsat kohta, kus tsivilisatsioon jääb ellu. Läänt kirjeldatakse „golem-tsivilisatsioonina“, mida juhivad globalistlikud ja dekadentlikud eliidid, mis tõukavad tagant „suurt nullistamist“. Ainult Venemaal on pakkuda sellele vastust, kuna ta „tunneb“ aegade eshatoloogilist lõppu teravamalt kui ükski teine rahvas maailmas ja suudab juhtida vasturünnakut – uut Noa laeva. See Vene Noa laeva teema meenutab Bütsantsi teoloogia katehon’i ideed – arusaama sissepiiratud kindlusest, mis paneb vaenlasele vastu.

    Vene võidu manifesti ideoloogia vastab fašismi definitsioonile, kuna väidab, et vägivald ja sõda on õiguspärased tööriistad uue inimkonna taasehitamiseks ja rahvuse uuestisünniks. Aga see suudab kõnetada ainult väga väikest osa Venemaa rahvastikust ja eliidist ega ole suutnud pälvida Kremli tunnustust.

    Prohhanov, Dugin ja Malofejev püüdsid ära kasutada Darja Dugina atendaati 20. augustil, väites , et ta „suri Venemaa ja rinde eest ning see rinne on siin“, ning et ta oli sõjalise erioperatsiooni märter. Kuid neid ei võetud kuulda. Pärast matuseid, millel viibisid mõned klubile lähedased ametiisikud, nagu Leonid Slutski, Žirinovski asutatud Liberaal-Demokraatliku Partei uus juht, on rühmitus riigimeediast kõrvale tõrjutud. Kuid Putini kaastundeavaldus, nagu ka tema 30. septembri kõne fraas „meie filosoofidest“ (keda tapetakse), andis märku, et Darja Dugina surm pälvis eliidi seas vastukaja ning režiim sai seda soovi korral ära kasutada.

    Kuid häälekaimad totaalset sõda pooldavad hääled, mida jälgivad sajad tuhanded, esinevad hoopis Telegrami militaarkanalites, ega pärine Izborski klubist. Nemad kujutavad sõda individuaalse kangelaslikkuse võtmes, mis tagab adrenaliinirohke seikluse meestele, kes tahavad oma mehisust proovile panna, ning rahvuse ellujäämise nimel tehtavate patriootlike ohverduste võtmes, mitte aga seesuguste hüperboolidega nagu Venemaa kui Noa laev.

    Teiseks, kuigi ka Vene poliitilistes jutusaadetes tuuakse korrapäraselt kuuldavale eshatoloogilisi märkusi (meenutatagu Margarita Simonjani ja Vladimir Solovjovi kommentaare aprillis, et kolmanda maailmasõja tuumalöökide korral lähevad venelased taevasse), ei kõneta need ikkagi keskmist venelast. Nagu Leonid Beršidski on meile meelde tuletanud, ei leidu Venemaal praegugi veel vaimustunud, Waffen-SS-i tüüpi üliideoloogilist rahvamiilitsat ning Venemaal pole õnnestunud sütitada vihkamist ukrainlaste vastu (augustis oli 68% venelastest ukrainlastest positiivsel arvamusel).

    Kas riiklik ideoloogiatoodang, mis jõuab elanikkonnani peamiselt jutusaadete, patriootliku popkultuuri ja koolihariduse kaudu, on oma ähmasuses piisav, et motiveerida kodanikke toetama sõda nüüd, kui see on hakanud puudutama paljusid Vene peresid? Kas Vene eliit imbub ise rohkem läbi „rindefilosoofia“ ja „Vene võidu ideoloogia“ uskumustest, nagu viimaste eestkõnelejad loodavad? Või kas osutub hoopis Vene Õigeusukirik – mida ma siinkohal pole käsitlenud – oma „püha sõja“ kuulutusega selleks, kelle narratiivi riik üle võtab?

    Seni on Kreml olnud tõrges ostma seda varjamatult radikaalset ja liiga rafineeritud ideoloogiat, mida on raske üldsusele tõlkida. Pealegi on kõikide nende sõjameelsete ideoloogiliste algatuste edu küsitav: isegi patriootilise popmuusika edu näib olevat piiratud ning kõige natsionalistlikumad hääled, nagu kirjanik Zahhar Prilepin, kurdavad pidevalt patriootliku toodangu vähesuse üle.

    Praegused meeleavaldused neis Venemaa etnilistes piirkondades, mis on pidanud juba maksma ränka hinda inimeludes, tõendavad, et elanikkonna mõned osad on jäänud riiklikust propagandast mõjutamata. Aga maapiirkondades ja provintsilinnades – Venemaa perifeerias –, kus sõjaväelised asutused nagu kadetikorpused näivad pakkuvat kindlat teed ühiskonnaredelil tõusmiseks, võib elanikkond suhtuda mobilisatsiooni innukamalt.

    Iga päevaga läheb režiimil järjest keerulisemaks sooritada tasakaalutrikki, millega vältida seda, et kõige reaktsioonilisemad ringkonnad hakkaksid presidendi administratsioonile ette kirjutama märksa rängemat ideoloogilist indoktrinatsiooni. Mobilisatsioon kui radikaalne kaugenemine režiimi tavapärasest poliitikast hoida rahvas demobiliseerituna annab paratamatult julgustust kõige marulisematele militaristidele. Ja kui ka ideoloogiline radikaliseerimine pole tarvilik selleks, et sundida inimesi sõtta minema, võib seda lähikuudel tarvis minna selleks, et õigustada nende surma. Sellegipoolest oleks riigile suur väljakutse nõukoguliku mitmetasandilise propagandasüsteemi taastamine koos igapäevase agitpropiga ning ametlike filosoofide, ülikooliõppejõudude ja kooliõpetajate armeega, kes uut doktriini õpetaksid. Tõenäoliselt peab režiim jätkama toimimist mõningase ideoloogilise ähmasusega ning indoktrineerimise ja represseerimise improviseeritud mehhanismidega – kõige radikaalsemate rühmituste suureks meelehärmiks.

    Inglise keelest tõlkinud MV

    Marlene Laruelle, What is the ideology of a mobilized Russia. Russia.Post 4.10.2022

    Marlene Lauruelle on George Washingtoni ülikoolis Euroopa, Vene ja Euraasia uuringute instituudi direktor.

    1 Aleksandr Zinovjevilt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut: „Gorbatšovism“ (1990), „Katastroika“ (1991) ja „Ela!“ (1991) – kõik Loomingu Raamatukogus.

    2 Aleksandr Prohhanovi kohta vt nt: http://www.vikerkaar.ee/archives/20034 ; Dugini kohta viimati: http://www.vikerkaar.ee/archives/28533 .

  • ,

    Mittekodanike valimisõigusest. Intervjuu Tõnis Saartsiga

    Aro Velmet, Tõnis Saarts

    Aro Velmet: Viimase kuu aja jooksul on Eesti poliitikas ja meedias väga palju räägitud Eestis püsivalt resideeruvatelt mittekodanikelt valimisõiguse ära võtmist. Peamiselt peetakse siin silmas Vene föderatsiooni kodanikke, kuigi see ilmselt laieneks ka siin pikemalt elanud ukrainlastele, brittidele, ameeriklastele ja teistele mitte Euroopa Liidust pärit teiste riikide kodanikele. Kes üldse saavad Eestis valimas käia lisaks Eesti Vabariigi kodanikele ja mis tingimustel? Keda need planeeritud muudatused võiksid puudutada?

    Tõnis Saarts: Praegu ei ole ju selge, kellelt valimisõigus ära võetakse. Täna võivad Riigikogu valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud ja see on tõesti ainult nende õigus. Aga kohalike omavalitsuste valimistel võivad osaleda selle omavalitsuse territooriumil püsivalt elavad inimesed, kodakondsusest sõltumata. See õigus on neil juba 1990ndatest. See on selles sõnastuses kirjutatud põhiseadusesse ja ka kohalike omavalitsuste valimiste seadusesse. Euroopa Liitu astudes on see õigus laienenud ka kõigile EL kodanikele. Euroopa Parlamenti saavad valida nii Eesti kodanikud kui ka EL kodanikud.

    AV: Mida tähendab “püsivalt elamine”, kuidas seda tõestada? Kas sa pead elama ühes kohas mitu aastat, tõestama, et su elukoht on seal, või mida siis täpselt teha tuleb?

    TS: See käib püsiva elamisloa või pikaajalise elamisloa alusel. Minu teada valimisseaduses on kirjas, et see aeg on viis aastat ning see paiksustsensus on üsna tüüpiline Euroopas. Mõnes kohas on see kaks-kolm aastat, meil on viis.

    AV: Nii et kui mul on püsiv elamisluba, ma olen omavalitsuses viis aastat elanud, siis ma saan seal valida kohalikke esindajaid.

    TS: Põhimõtteliselt küll, jah.

    AV: Mõnevõrra ebaselge on, mida see reform endast kujutab. Selle on põhiliselt välja käinud erakond Isamaa, kuigi sellele on nüüd ebalevat toetust avaldanud ka Reformierakond. Kas valimisõigus võetakse ära kõigilt teiste riikide kodanikelt või ainult osadelt pole päris selge. Aga kuidas see mõjutaks neid Eesti elanikke, kellel polegi kodakondsust, kes on n-ö “halli passi” omanikud? Neid on Eestis päris palju

    TS: Halli passi omanikke peaks olema umbes sama palju kui Vene kodanikke, kui isegi mitte rohkem. Mulle on jäänud see selgusetuks. Ilmselt on see soov ka neilt valimisõigus ära võtta, sest tihtipeale poliitikud vaatavad Vene kodanikke ja mittekodanikke ühtse grupina. Milline see õiguslik alus seal leitakse on kindlasti palju keerulisem põhjendada. Vene kodanike puhul on põhjenduseks toodud, et tegemist on agressorriigi kodanikega ja tänases julgeolekuolukorras me ei tohiks lasta neil Eesti poliitilises elus osaleda, aga siin tekib küsimus, et kas see argument pädeb ka näiteks mittekodanike puhul, isegi kui me teame, et enamik neist on venekeelsed. Aga siin on raske sellist ühest julgeolekukaalutlustel põhinevat argumenti leida.

    AV: Kuidas Eestis üldse jõuti otsuseni anda kohalikel tasandil esindatus inimestele, kes ei ole Eesti kodanikud, ent on siinsed püsielanikud? See ei ole kõikjal maailmas levinud praktika. Saksamaal näiteks ei saa mittekodanikud osaleda kohalikel valimistel. Miks tegime meie 1990ndatel teistsuguse otsuse ja niivõrd jõuliselt, et see sai kirjutatud meie põhiseadusesse.

    TS: Selle mõistmiseks tuleb vaadata konteksti ja tegelikult ka toonast demograafilist olukorda. 1991. aastal moodustasid etnilised eestlased rahvastikust 62% ja kui kodakondsusseadused vastu võeti 1992. aastal jäi enamus venekeelsetest inimestest mittekodanikeks, nii et neil ei olnud mingit valimisõigust.

    Aga see taust on tegelikult keerulisem. Seesama klausel sai põhiseadusesse sisse kirjutatud, seda arutati ka põhiseadusassamblees ja seal oli väga selge pragmaatiline arusaam. Väga keeruline on korraldada legitiimsena näivaid kohalike omavalitsuste valimisi näiteks Ida-Virumaal või Narvas. Naljatledes oleks see võinud välja näha selline, et viis eestlast valivad kuuendat ja me nimetame seda legitiimseks linnavalitsuseks, samas kui 90% linnaelanikest jääb valimistest kõrvale. See ei tundunud lihtsalt mõistlik. Eriti arvestades toonaseid rahvuspoliitilisi pingeid, Narva referendumit, sai see toona Põhiseadusesse sisse kirjutatud.

    Uus diskussioonilaine tuli 1992-1993. aastal, kui võeti vastu kohalike omavalitsuste valimiste seadus, sest 1993 tulid esimesed KOV-valimised ja selleks hetkeks pidi see olema valmis. Selleks hetkeks oli valitud ka uus Riigikogu ja seal parempoolsed ja rahvuslikud parteid seda Põhiseaduse sätet väga hea pilguga üldsegi ei vaadanud. Nii et väga suures osas, see, et see põhimõte jäi kehtima ka KOV-valimiste seaduses, juhtus välissurve tõttu. See oli selline mitteametlik tingimus, et Eesti saaks Euroopa Nõukogu, inimõigusteorganisatsiooni liikmeks. Väga tugevat survet avaldas siin ka OSCE, samuti inimõigusteorganisatsioon. Nii et rahvusvaheline surve anda siin elavatele, toona mitmesajale tuhandele mittekodanikule valimisõigus, see surve oli päris suur. Laari valitsus toona andis sellele ka järgi.

    Oma magistritöö raames seda teemat uurides ma sattusin lugema toonaseid Riigikogu stenogramme. Seal võis näha, kuidas mõned rahvusradikaalsed parteid, nagu Eesti Kodanik Jüri Toomepuu juhtimisel, aga ka teised, olid ikka väga nördinud ja sellele ideele vastu. Nad ütlesid näiteks, et me oleme nõus, aga teeme nii, et paiksustsensus on näiteks 70 aastat. Kui sa oled 70 aastat KOVi territooriumil elanud, pole veel surnud, siis sa saad valimisõiguse. See ei läinud läbi, siis tuli järgmine saadik ja ütles, et teeme 50 aastat – see on viimane piir. Aga loomulikult, kuna valitsus seda ettepanekut toetas ja Riigikogu enamus neil oli, siis see vaidlus suurt vilja ei kandnud. Mida ma selle näitega signaliseerin on see, et paljud rahvuslikult meelestatud paremerakonnad ei ole kunagi selle õigusega pöriselt leppinud. See on olnud suuresti tabuteema. Tuletame meelde, et 2017 valimiskampaanias EKRE tahtis valimisõiguse mittekodanikelt ära võtta, aga see teema ei lennanud. Osaliselt seepärast, et teised paremerakonnad võtsid selle ikka päris leigelt vastu – aga hukkamõistu see ettepanek ka leidnud. Nii et soov leida hetke, kus see muudatus vaikselt ära teha, tundub olevat paljudes poliitikutes peidus kõik need viimased 30 aastat.

    AV: Kui palju mängis 90ndate aruteludes rolli julgeolekukaalutlused? Narva ja Ida-Virumaa integreerimine Eesti Vabariiki oli päris oluline teema ju toona. Kas küsimused lojaalsusest ja uue riigiga seotusest olid ka toona arutelu all?

    TS: Absoluutselt, see oli üks põhilisi argumente. Lootus oli, et kui venekeelsed elanikud osalevad poliitilises protsessis, valivad kohalikku võimu, siis see lähendab neid ka Eesti riigile. Tuletagem meelde, et õigust anda mittekodanikele kandideerimisõigus, sellist juttu pole kunagi olnud. Nii et ohtu, et näiteks interliikumise aktivistid oleks tagasid tulnud ja ilma Eesti kodakondsuseta kuskil kandideerinud, seda ohtu ei ole kunagi olnud.

    Tegelikult strateegiliselt 1993. aasta kontekstile mõeldes oli see väga õige samm. 1993. aasta juulis oli Narvas autonoomiareferendum. Kujutame nüüd ette, et pärast seda, 1993. aasta sügisel, oleks välja tulnud, et isegi kohalikku võimu ei saa nad valida, see oleks pingeid Ida-Virumaal veelgi suurendanud. Nii et strateegiliselt, pingelist olukorda arvestades, arvan ma, tehti pragmaatiline ja ilmselt õige valik.

    AV: Kui tüüpiline on demokraatlikus Läänes, et inimestel, kes ei ole ühe riigi kodanikud, on õigus selle riigis poliitikas valimiste kaudu kaasa rääkida?

    TS: Seda, et mittekodanikud saavad valida parlamenti või presidenti, seda üldiselt ei ole. Kohalikul tasandil valimisõiguse andmine ei ole väga tavaline, aga neid riike Euroopas üldiselt ikkagi on. Mina lugesin kokku viisteist riiki, kus erineval kujul tegelikult mittekodanikud võivad valida kohalikke volikogusid.

    Need mustrid on väga erinevad ja taustad, miks seda on lubatud on ka. Esimesed klassikalised näited on Beneluxi maad ja kõik Põhjamaad, kes seda võimaldavad, kaasa arvatud Soome ja Island. Ida-Euroopas on neid näiteid vähe – lisaks Eestile veel Sloveenia, Slovakkia ja alates 2000ndatest aastatest ka Leedu. On riike, kus valimisõigus on antud riikidevaheliste lepingute alusel. Näiteks Hispaanial ja Portugalil on lepingud oma endiste koloniaalmaadega. Hispaanial paljude Ladina-Ameerika riikidega ja Portugalil ennekõike Brasiiliaga. Nii et nende riikide kodanikud, kes elavad Hispaanias või Portugalis, saavad seal kohalikke volikogusid ka valida. Aga see on puhtalt selline lepinguline suhe.

    On riike, kus on hästi tugevad sõltumatute omavalitsuste traditsioonid, näiteks Sveits. Seal on see teatud rahvarikastest kantonites lubatud, aga mitte kõikjal Sveitsis. Näiteks Suurbritannias on see õigus antud kõigile Briti Rahvaste Ühenduste liikmetele ja ka Euroopa Liidu kodanikele, kuigi seal on asjad Brexiti tõttu mõnevõrra muutunud. Nüüd Suurbritanniasse migreeruvad inimesed seda õigust ilmselt ei saa. Nii et neid põhjuseid on üksjagu, aga me ei saa öelda, et see oleks midagi universaalset.

    Siin avaneb kolm erinevat põhjendust, miks see valimisõigus on antud. Üks on koloniaalminevik: siia kuuluvad Suurbritannia, Holland, Belgia. Ilmselt seetõttu on neil olnud suurem valmisolek seda õigust ka anda. Muidugi on tegemist ka suure sisserändega riikidega. Siis on riigid, mis on 1970ndatest alates kujunenud oluliseks sisserände sihtkohtadeks ja mis on otsustanud sisserändajatele ka valimisõiguse anda. Siia kuuluvad näiteks Põhjamaad, kus on ka ajalooliselt tugev kohalike omavalitsuste traditsioon. Seetõttu on peetud oluliseks seda, et kohalikku võimu, mis inimeste elu väga mõjutab, saaksid kõik elanikud, sõltumata kodakondsusest, ka valida. Kolmas grupp, mis on tegelikult üsna hiljuti andnud KOV-valimistel mittekodanikele valimisõiguse, koosneb suuresti Ida-Euroopa riikidest ja see on seotud Euroopa Liiduga liitumisega. Siin me räägime Leedust, Sloveeniast – nende riikide territooriumitel ei ole olnud ka ühtegi suurt välismaalaste kogukonda, mis oleks valimisõiguse andmisel kuidagi mingi suure takistuse tekitanud.

    Nii et need põhjendused ja mustrid on hästi erinevad: sisserännuaspekt, koloniaalminevik ja Euroopa Liiduga liitumine.

    AV: Räägime ka valimisõiguse kitsendamisest rahvusvahelises kontekstis. Üks võimalus kaasaegse maailma ja demokraatia ajaloo jutustamiseks on kirjeldada seda kui valimisõiguse järkjärgulise laiendamise ajalugu. Kõigepealt said valimisõiguse maad omavad mehed, siis laiendati seda kõigile meestele, omandiseisundist hoolimata, siis naistele, valgete ülemvõimu põlistavates rassistlikles riikides nagu Ameerika Ühendriigid või Lõuna-Aafrika Vabariik ka teise nahavärviga inimestele. Tegelikult näiteid sellest, kui valimisõigust oleks mingi grupi suhtes kitsendatud, pärast seda kui neile juba kord valimisõigus antud on, väga palju vist ei ole. Või kuidas?

    TS: See on suhteliselt vähelevinud, eriti demokraatlikes riikides, et kelleltki võetaks juba olemasolevaid õiguseid ära. Selle tegemiseks on vaja väga mõjuvaid põhjuseid. Aga valimisõigus on alati olnud seotud teatavate eeltingimustega. KOV-valimistel välismaalaste valimisõigus on seotud näiteks paiksustsensusega. Belgia puhul, kui see valimisõigus 2000ndate alguses sisse viidi, siis pidid valijad ka kinnitama, et nad austavad Belgia konstitutsiooni ja eriti selle inimõiguste austamisega seotud paragrahvi.

    AV: See ilmselt viitas immigrantide päritolule ja debatile moslemite vaadete osas naiste õiguste või homoseksuaalses küsimuses.

    TS: Absoluutselt, see on olnud seotud immigratsiooniga. See on samas ka suhteliselt erandlik näide. Ent valimisõiguste ja teiste kodanikeõiguste kuidagi ühelt inimgrupilt ära võtmist või piiramist, see ei ole kindlasti levinud praktika.

    AV: Miks on see sedavõrd harv nähtus olnud?

    TS: Neid katseid on tehtud. Sveitsis on mõningates kantonites ka sellel teemal referendumeid tehtud. Aga niisugust pretsedenti, nagu Eesti soovib praegu luua, sellist ei oska praegu tuua.

    AV: Kuidas mõelda valimisõigusest poliitikateoreetiliselt? Milliseid kaalutlusi tuleks läbi teha, kui mõelda, kes peaks saama ühes poliitilises üksuses sõna.

    TS: Ma ütleks, et see on aegade jooksul muutunud. Valimisõiguse andmist ainult teatavatele kinnisvara ja sissetulekut omavatele meestele põhjendati sellega, et neil oli valimisõigusega ka kõige rohkem kaalul. Naised olid ju sõltuvad ja kuni 19. sajandi lõpuni ei peetud neid tihtipeale üldse ratsionaalselt mõtlevateks olenditeks, kellel üldse oleks võimet iseseisvaid poliitilisi otsuseid teha. Mustanahaliste puhul kasutati sarnast retoorikat. Valimisõiguse laienemine on seotud selle retoorika muutumisega, sageli suurte ühiskondlike katastroofide tagajärjel. Miks naised üldse valimisõiguse said enamustes Euroopa riikides 1920ndatel aastatel – see oli seotud Esimese maailmasõjaga, kus naised väga tugevasti panustasid sõjaaegsesse majandusse ja pärast sõda oli väga keeruline põhjendada, miks nad ei peaks valimisõigust saama. Nii et need argumendid on kogu aeg muutunud.

    AV: Tuleme nüüd nende argumentide juurde, mida tuuakse täna valimisõiguste piiramiseks. Kõige levinum on ilmselt viide asjaolule, et meil elab umbes 80,000 Vene Föderatsiooni kodanikku, agressorriigi, Ukrainas sõda alustanud riigi kodanikku, ning see, et neil on õigus valida meil kohalikke volikogusid, kujutab endast julgeolekuohtu.

    TS: Ühest küljest võib küsida, et kuna kodakondsus on inimese side riigiga ja Vene kodanikel on side Vene riigiga, et kas neil peaks olema õigus mõjutada Eesti riigi poliitikat. See küsimus on minu meelest õigustatud. Teisest küljest me võiksime ka küsida kahte küsimust. Esiteks: kas need Vene kodanikud, kellel on valimisõigus, kujutavad läbi selle valimisõiguse mingit ohtu Eesti riigile? Nad on saanud valida kohalikke volikogusid kolmkümmend aastat. Ma julgeksin väita, et mitte-eestlaste, venekeelsete inimeste meelsus 90ndatel ja eriti pronksiöö ajal oli kindlasti umbusklikum ja vaenulikum, kui ta on praegu. Me teame, et venekeelse elanikkonna meelestatus Ukraina sõja osas on väga lõhestunud. Umbes kolmandik on need, kes on selgelt Putinimeelsed, kolmandik on segaduses ja kolmandik on pigem Läänemeelsed ja Ukrainameelsed. Jah, Vene kodanike hulgas on Putinimeelsete hulk kindlasti suurem, aga küsimus on selles, kas me saame in corpore öelda, et see grupp on kuidagi Putinimeelne ja et selle grupi mõju kohalike valimiste tulemustele võiks olla selline, et see kujutab kuidagi endast ohtu Eesti julgeolekule.

    Kas me kujutame ette, et meil on Eestis mõni partei, kes on selgelt Putinimeelsetel seisukohtadel, räägib selgelt Ida-Virumaa separatismist, Narva rahvavabariigi välja kuulutamisest, leiab, et samasugune “erioperatsioon” võiks toimuda ka Eestis – mina sellist erakonda ei tea. Kas meil on oht, et selline valimisliit võiks tekkida, kes tuleb sellise sõnumiga? Tänast Eesti konteksti vaadates, nähes kuivõrd tugevalt sõda toetavad ja Putinit toetavad avaldused on avalikus ruumis hukka mõistetud – ma ei näe sellist võimalust. Nii et ma ei näe seda reaalset mehhanismi, kuidas see Vene kodanike valimisõigus võiks täna kujutada meile mingit reaalset julgeolekuohtu.

    Teine küsimus, mida tuleks küsida on see, et kui me võtame ühelt elanikugrupilt ära mingi õiguse, siis kuidas see elanikegrupp on panustanud tänasesse olukorda, kuidas nad on süüdi? Jah, me võime näidata, et siinsed Vene kodanikud on valinud Putinit, aga kas sellest argumendist piisab, et võtta kõigilt Vene kodanikelt ja võib-olla ka mittekodanikelt ära valimisõigus. Kas selline kollektiivne karistamine on õiglane, kas see on demokraatlikule riigile kohane? Millised tugevad argumendid peavad olema selleks, et näidata, et neil on mitte ainult kaudne süü, vaid ka otsene süü?

    AV: Üsna mitmed kommentaatorid on viidanud just sellele, et ka kaudne süü loeb. See seotus, mis tekib inimestel ühe riigi kodanikuks olemisega, millega nad vannuvad sellele riigile lojaalsust ja millega nad võtavad mingis mõttes vastutuse selle riigi poliitika eest, et sellest võiks ka piisata probleemi tekitamiseks. Ma tsiteerin korra Martin Mölderi artiklit Postimehes: “See, et suur osa Eesti püsielanikkonnast on Venemaa kodanikud, tähendab sisuliselt seda, et Venemaa okupatsioon Eesti üle mingis tähenduses ja ulatuses jätkub.[…] Kui Eestis püsivalt elavad Vene kodanikud, kes näevad oma tulevikku siin ega soovi Venemaale tagasi minna, tahavad olla siinse poliitilise kogukonna täisväärtuslik osa ja kui Eestimaa on neile kodu, kus nad tahavad, et nad ise ja nende lapsed oma elupäevad mööda saadaks, siis peaks esimene samm olema luua see kõige fundamentaalsem side oma koduriigiga: loobuda Venemaa kodakondsusest ja hakata Eesti kodanikuks.”

    Mina mõistan seda argumenti nii, et inimesed, kes on Eestis kolmkümmend aastat elanud, ent jätnud endale samas ka Vene kodakondsuse, ütleksid selle teoga justkui, et “minu poolest võiks see riik olla ka Venemaa osa, mul vahet pole.” Ja just see on Eesti jaoks see eksistentsiaalne oht. Puhtalt selle sümboolse aktiga, olgu see teadlik või mitteteadlik, on nad loonud sellise ohuolukorra.

    TS: Siin võib küsida vastuargumendina kas see ohuolukord on kunagi olnud teistsugune. Kas see, et Venemaa neoimperiaalsed ambitsioonid kujutavad endast meile julgeolekuohtu, kas see on meie jaoks, aastal 2022, mingisugune täiesti uus avastus? Me ei teadnud seda 90ndatel, 2000ndatel? Minu meelest me teadsime seda, meil ei ole olnud selles suhtes illusioone. Siin tekibki küsimus, miks ei ole seda varem tehtud. Need inimesed ei ole võtnud Eesti kodakondsust, on olnud meie julgeolekuohuks selle argumentatsiooni järgi viimased kolmkümmend aastat. Sellega oleks siis pidanud tegelema oluliselt varem.

    AV: Teine keerukus on seotud arusaamaga, kus me võrdsustame ühe riigi kodakondsuse selle riigi poliitika eest vastutamisega, mis on keeruline lugu isegi demokraatlikus ühiskonnas, kus reeglina enam-vähem pool riigi elanikkonnast ei nõustu selle poliitikaga, mida võimulolev koalitsioon ajab. Eriti keeruline on see aga riigis, mille puhul me pidevalt rõhutame, et tegemist on autoritaarse riigiga, mille meedia on riigivõimu kontrolli all. Mille põhjal me eeldame, et selle riigi kodanikel on adekvaatne arusaam oma riigi poliitikast, veel vähem võimalusi selle poliitika muutmiseks. Sama loogika alusel võinuks ju ka Rootsi või Kanada väita, et eestlastest Nõukogude Liidu kodanikud vastutavad NSVLi poliitika eest ja mis nad trügivad sinna vabasse Läände, jäägu koju ja muutku seal riigikorda.

    TS: Siin oleks vaja selgeid põhjendusi, kuidas nad kujutavad endast reaalset julgeolekuohtu ja kuidas neil see vastutus peaks tekkima. Minu meelest ainult kaudse vastutuse argument ei ole piisav. Nagu sa ka vihjad, võime sellega luua siin pretsedendi, et me võime tulevikus ka mõne teise riigi kodanikelt mingid õigused ära võtta, kui selle riigi poliitika meile ei meeldi. See avab mingi värava, mis ei ole minu meelest demokraatlikus, vabas ühiskonnas kõige parem.

    AV: Valimisõiguste ära võtmine muudab paratamatult ka seda poliitilist välja selles riigis, kus seda tehakse. Tõsi, et valimisõiguste otsest ära võtmist me demokraatlikus Läänes näinud peaaegu, et ei ole, küll aga oleme näinud, kuidas valimaskäimist muudetakse keerulisemaks teatud inimgruppide jaoks, kes kipuvad valima poliitilisi konkurente. Ameerika Ühendriigid on selles praktikas tõelised meistrid. See võib välja näha näiteks nii, et kohtadesse, kus elavad näiteks pigem demokraate valivad mustanahalised kogukonnad, pannakse vähem valimisjaoskondasid, kui kohtadesse, kus elavad rikkamad valged, kes suurema tõenäosusega valivad vabariiklasi. Teine meetod hõlmab valimisringkondade joonistamist viisil, mis paneb ühe erakonna valijad ühte valimisringkonda kokku, võimaldades teistes valimisringkondades domineerida vastaserakonnal. USAs on selle praktikaga suuremas osas tegelenud justnimelt vabariiklased. Kuivõrd suurt rolli mängib see küsimus meie valimisõiguse debati juures? Kuidas me sellest mõtlema peaksime, kas me peaksime suhtuma sellesse neutraalselt, positiivselt, negatiivselt või kuidas?

    TS: See tulemus, ma arvan, on kõigile üsna selge ja see on ka osa sellest võrrandist, miks see projekt on üldse algatatud. See on selge, et see vähendab nende parteide häältesaaki, kes on võitnud justnimelt venekeelse erakonna hääli, eeskätt siis Keskerakonna häältesaaki. Kui see plaan peaks realiseeruma, siis ma arvan, et võimalus, et Keskerakond näiteks Tallinnas enamuse häältest võidab, see muutub palju vähemtõenäolisemaks. Ning eks see ole ka suur kaalutlus, miks Reformierakond selle plaani taha on asunud. See poliitiline pragmatism, et vaadatakse, kuidas see võiks võtmelinnades ja omavalitsustes valimistulemusi mõjutada, ma arvan, et see kaalutlus on siin väga tugevalt taga. Üldine efekt saab olema ilmselt see, et Keskerakonna toetus langeb. Kas see just Ida-Virumaal toob areenile eestimeelsemaid valimisliite, on ise küsimus.

    See on see küsimus, mida me peame praegu tõstatama. Kõik see jutt julgeolekuohust on põhjendatud, aga me ei saa selle juures jätta kõrvale külma, kalkuleerivat parteipoliitilist pragmaatikat.

    AV: On see siis nii halb? Korruptiivsest Keskerakonnast on ju paljud tahtnud lahti saada.

    TS: Ons meil siis garantiid, et teised parteid käituvad oluliselt eetilisemalt. Seda garantiid meil ilmselt ei ole. Kahtlemata võib selle ju ühe põhjendusena tuua, teisalt on aga küsimus ikka kohaliku võimu legitiimsuses ja selles, kuidas ta saab esindada kohalikke elanikke. Üks põhjus, miks see valimisõigus on antud erinevates riikides välismaalastele ongi see, et kohalik võim ja selle otsused mõjutavad tegelikult inimest kõige enam. Seetõttu see kaasarääkimisvõimalus peaks olema tagatud. Teine argument on olnud just sisserändajate integratsiooni küsimus, mis ka meil tõstatub. Kui see valimisõigus ära võetakse, siis ma tahaks argumente, kuidas see aitab kaasa venekeelse elanikkonna integratsioonile. Minu meelest on just see küsimus, ka sisejulgeoleku seisukohast, praegu ülioluline. Neid argumente ma väga ei näe. See illusioon, et kui nüüd see valimisõigus ära võetakse, siis need Vene kodanikud, kellest enamik, me teame, on vanemaealised, hakkavad massiliselt Eesti kodakondsust taotlema, see kindlasti ei realiseeru.

    AV: Mulle tundub, et see mittekodanike valimisõiguse küsimus on osa laiemast trendist, mis vähemalt minu mulje järgi on Ukraina sõja vallandumisest alates saanud uut hoogu. Selleks trendiks on poliitilise debati julgeolekustamine. Küsimused, mis peaksid demokraatlikus ühiskonnas olema normaalsed väitlusküsimused, nagu näiteks “kuidas me mõtestame minevikku”, on äkitselt muutunud julgeolekuküsimusteks, kus on olemas õiged vastused ja siis valed, vaat et riigivastased vastused. Sina kasutasid ühes Vikerkaare artiklis, mis avaldati natuke pärast Pronksiööd, selle protsessi kirjeldamiseks terminit “rahvuslik kaitsedemokraatia”. Kas see kontseptsioon on sinu meelest praegugi aktuaalne või oleme me tõesti nüüd hoopis teistsuguses olukorras. Toona oli seda protsessi sütitav tuli tõesti peamiselt sisepoliitiline, seotud valimisvõitlusega ja praegu on rahvusvaheline julgeolekuolukord ju vaieldamatult muutunud.

    TS: See termin, “rahvuslik kaitsedemokraatia” on mõnes mõttes aktuaalne ka täna, mõnes mõttes on olukord ka muutunud. Ma pidasin selle terminiga silmas tõesti seda, et nagu sa ütlesid, mingites teemades on poliitikas tekkinud “õiged” ja “valed” vastused, diskussiooni eriti ei toimu. Sa oled kas Eesti poolt või Eesti vastu ja vahepealset positsiooni ei saagi olla. Mingil määral näeb see kontseptsioon ette ka seda, et julgeolekuolukorrast lähtuvalt võib mingeid kodanikuõigusi ka kitsendada. Seda me näeme ka, täpselt sellest me ju räägimegi. Teisalt, kui ma mõtlen Pronksiöö ajale, siis seda julgeolekuohtu kasutati väga varmalt, toona just Reformierakonna poolt, oma võimu konsolideerimiseks ja opositsiooniparteide marginaliseerimiseks, sildistamiseks ja kõikide muude avalike elu tegelaste sildistamiseks, kes tollel hetkel ei olnud Reformierakonna liiniga kooskkõlas. Eks see tulenes mõnevõrra ka toonase erakonna juhi stiilist. Ma õnneks täna sellist trendi ei näe. Ent oleme ausad, taolised julgeolekuolukorrad on ajalooliselt olnud äärmiselt ahvatlevaks võimaluseks võimuparteide jaoks oma võimu koondamiseks, kui neil on see tahe. Õnneks täna seda ei ole Eestis juhtunud.

  • ,

    Vikerkaare podcast 15: Tõnis Saarts mittekodanike valimisõigusest

    Tõnis Saarts seletab Taskuvikerkaarele valimisõigust. Miks saavad mittekodanikud Eestis kohalikke volikogusid valida? Kas see on demokraatlikus maailmas tavapärane nähtus? Kas see tava kujutab endast julgeolekuohtu? Ja veel palju põhimõttelisi küsimusi, mida tuleks hiljaaegu vallandunud debati käigus läbi mõelda.

    Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

    [powerpress]

  • ,

    Vikerkaare podcast 14: Kristina Birk-Vellemaa seksuaalkasvatusest üleminekuajal

    Septembrikuu Taskuvikerkaares rääkisime Kristina Birk-Vellemaga seksuaalkasvatusest nõukogude ajal ja tänapäeval. Kas kommunistid tegid seksivärki paremini? Mida on nõukogude aeg eestlaste seksuaalkasvatusse pärandanud? Miks soovitasid sotsialistlikud seksinõustajad kasutatud sidemed maa sisse kaevata? Kust said LGBT-inimesed teadmisi ja abi? Arutlused neil ja muudel teemdel leiate saatest.

    Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

    [powerpress]

  • ,

    Vikerkaar 9 2022

    Luule
    ERNST ENNO  Juss päikesele
    ILMAR TRULL  Köögiviljaroad; Karmid kartulid; Veidi veidrad veised; Väike majake maal; Raha ootab; Vamm; Poleks; Suletud uksed; Esimesed ja tagumised; Pikad pätiplikad; Riiuriiul; Majanduskriis; Vaene varvas; Mingid Mingid; Moodne musa; Pavlovi koera elu; Kunstikohvikus; Sabatähti silmitsedes; Unistuste täitumine; Lohe laul; Kuulus küülik; Suur linn; Tassike teed; Tark mees vihmas
    MAARJA KANGRO  Rula; Koid; Kuradi sai; Nuhi sünnipäev; Puupeade laul; Viha; Valge vares ja must lammas
    ANTI SAAR  Õudne lugu
    MIRJAM PARVE  Legend Bernhard Pahapersest ehk: bukwalismi traagilistest tagajärgedest ninck nende mitte-eriti kangelaslikust mitte-just-ületamisest

    Proosa
    MUDLUM  Kadri ja pildistamine; Pidu ja muss
    AIDI VALLIK  Kuri teisik; Tartu vaim

    Artiklid
    ROOSMARII KURVITS  Nime võim. Ajakiri Vikerkaar 1922–1925 ja 1930–1934
    AINIKI VÄLJATAGA  Karistamisest eestiaegses koolis
    TRIINU PAKK  Ingel, põrguline, ohver, orb – laps 19. sajandi Euroopa kirjanduses
    PAAVO MATSIN  Mõnest müstilisest motiivist Eesti lastekirjanduses
    KRISTINA BIRK-VELLEMAA  Seksuaalkasvatusest üleminekuajal
    HENELIIS NOTTON  Millest ma räägiksin psühholoogile

    Kunstilugu
    IVAR SAKK  Vikerkaare kaaned, naiivsed ja grotesksed
    OTT KAGOVERE  Jüri Kaarma ja Vikerkaare kujundused

    Vaatenurk
    HANNA LINDA KORP  Saada luuletajaks Grafomaania. Kirjanike Liidu noorte almanahh. Koost. Elisabeth Heinsalu jt. Tallinn: Kultuurileht, 2022. 96 lk. 9.99 €.
    PIRET KARRO  8 sammu, kuidas vägistada last Vanessa Springora. Nõusolek. Prantsuse k-st tlk Anna Linda Tomp. Tal­linn: Kultuurileht, 2022. (Värske raamat; 30). 176 lk. 15.99 €.
    MART VELSKER  Mitu teed Riste Lehari raamatu juurde Riste Lehari. KAFE. Tallinn: Tuum, 2022. 98 lk. 19.50 €.
    AVE TAAVET  Kas Siberis kasvavad õunad? Jurga Vilė, Lina ItagakI. Sibe­ri haiku. Leedu k-st tlk Tiina Kattel. Tallinn: Draakon&Kuu, 2022. 236 lk. 26.50 €

    AVE TAAVET  Joonistused

  • ,

    Toimetajalt: Kas 100 aastat tagasi lapsi ka oli?

    Toimetust on jäänud kummitama üks igiammune sketš: näitleja – võib-olla Helmut Vaag? – küsib peenikese lapsehäälega:
    „Vanaisa, vanaisa, kas tsaariajal lapsi ka oli?“
    Ja vastab jämeda vanamehehäälega:
    „Oli, aga vähe ja needki lollakad.“

    Eesti ajal läksid aga asjad kõvasti paremaks, sest hakkas ilmuma uusi laste- ja noorteajakirju. Ammune dialoog meenuski seoses tõsiasjaga, et just 100 aastat tagasi alustas ilmumist ajakiri Vikerkaar. Avanumber kuulutas: „Vikerkaar tahab oma ümber koondada üheks vikerlaste pereks kirjandusest huvitatud noorsoo ja noortele kaasatundvad täiskasvanud kasvatajad, kirjanikud, teadusmehed.“ Selles mõttes pole muutunud palju.

    Niisiis septembris külastamegi jälle oma vana-noort nimekaimu ning heidame nostalgilise pilgu lapsepõlvele üldisemalt. Roosmarii Kurvitsa essee „Nime võim“ jätkab nüüdis-Vikerkaare eellase tutvustamist, millega tegi veerandsajandi eest algust Krista Aru (Vk 1997, nr 6). Vahepeal on toonane ajakiri täielikult digiteeritud ja on avastatud uusi allikaid: näiteks kunagise toimetaja Adele Oengo-Juhandi mälestused. Eestiaegne Vikerkaar pidas vastu aastad 1922–1925 ning ärkas uuesti ellu 1930–1934 – et jääda siis ootama uut ümbersündi 1986. aastal. Ivar Sakk annab ülevaate tollase Vikerkaare väljanägemisest, eriti kaanepiltidest. Need olid naiivsed ja grotesksed. (Muide, kuigi see Saki loost välja ei tule, tegi Vikerkaarele kaasi ka Gori.) Seevastu uusima reinkarnatsiooni kujundus Jüri Kaarmalt oli modernistlik, kinnitab Ott Kagovere.

    Hariduslikke sihte ei teostatud eesti ajal siiski ainult ajakirjade abil, mida lugesid ju peamiselt head lapsed. Aga mida teha pahadega? Selle üle arutasid kõik tollase pedagoogika helgemad pead: Peeter Põld, August Kuks, Johannes Käis, Märt Raud jt. Nende mõtteid karistamise kohast koolis korrastab Ainiki Väljataga. Ihunuhtlust ei pooldanud keegi. Aga selle üle, millised muud karistusvõtted millistes doosides on koolis õigustatud, teoretiseeriti palju – kaunis otsesõnu, nüüdisaegse žargooni ja silmakirjalikkuseta.

    Laste sugenemisest 19. sajandi romaani teeb ülevaate Triinu Pakk. Miks kubisevad tollased lood orbudest? Kas see oli kunstiline võte hea intriigi punumiseks või reaalsuse peegeldus? Ja kui palju nähti lastes ingleid, põrgulisi, ohvreid või teovõimelisi isikuid? Eesti lastekirjandus, nagu ilmneb ka numbrit avavast Ernst Enno palast, on täis müstilisi motiive. Neist kirjutab Paavo Matsin, peatudes Maara Vindil, Ellen Niidul, Avo Paistikul jt.

    Tütarlapsest neiuks sirgumisdiskursust nõuka- ja perestroikaajal käsitleb Kristina Birk-Vellemaa, kes teeb ülevaate asjakohastest käsiraamatutest, aga ka intervjuudest vastava sirgumisprotsessi tollal läbiteinutega. Koolist ja kirjasõnast saadud sõnumid olid seksnegatiivsed (hirmutavad-häbistavad), positiivsuseni jõuti hiljem. Heneliis Notton kirjeldab aga tänapäeva noore hädasid hingeabi saamisel. Piret Karro arvustab Vanessa Springora äratusromaani pedofiiliast; Hanna Linda Korp kirjutab noorautoritest, kelle kogumik kannab pealkirja „Grafomaania“.

    Ajakiri sisaldab õpetlikke palu mitmes vanuses lastest ja lastele. Jutte on kirjutanud Aidi Vallik ja Mudlum. Katkend Anti Saare pedagoogilisest poeemist „Õudne lugu“ hoiatab laste peal oma ambitsioone rahuldavate „tiigervanemate“ eest. Mirjam Parve ballaad Bernard Pahapersest sisaldab mõneti teistsugust moraali. Maarja Kangrol on valminud õpetlikke valme jm salme. Pika luulebuketi on pununud üha geniaalne Ilmar Trull:
    Taevast kukkus vihmatilk.
    Loigu pinnal hüppas mull.
    „Oh, mis kaunis silmapilk!“
    teadis öelda Ilmar Trull.

    Ja seal, kus vihma, on tihti nähtud Vikerkaart. 100 aastat tagasi kuulutas ta: „Vikerkaar! Oled pärit taevaste kõrgeilt võlvidelt suur särav look üle laia ilma! Meie noored südamed kiirgavad valgust ja rõõmu, kui päikesed. Meie noored mõtted on puhtad, kui selgemad kristallid, ja meie noorustaevast ehib suur, rõõmus vikerkaar.“

    Tellige see endale koju – praegu saab terveks aastaks ainult 19 euro eest: tellimine.ee/vikerkaar

  • ,

    Vikerkaar 9 2022

    VIKERKAAR 100 – lapsest inimeseks. Roosmarii Kurvits ja Ivar Sakk Vikerkaare lapseeast. Ott Kagovere moodsa Vikerkaare välisilmest. Ilmar Trulli, Maarja Kangro, Ernst Enno luulet ning Mudlumi ja Aidi Valliku jutte mitmes vanuses lastele, Anti Saare, Mirjam Parve pedagoogilised poeemid. Triinu Pakk põrgulistest, ohvritest, orbudest 19. sajandi romaanis. Paavo Matsin esoteerikast lastekirjanduses. Ainiki Väljataga karistamisteadusest eestiaegses koolis. Kristina Birk-Vellemaa hilisnõukogude seksuaalkasvatusest. Heneliis Notton nüüdisnoorte hingeprobleemidest. Vaatenurgas pedofiiliast, grafomaaniast, koomiksitest jm.

  • ,

    Vaatemänguline aatom

    ANDRES KURG

    Jaanuaris 2022 kirjutas Delfi ärileht, et Eestis toetab uue põlvkonna tuumajaama kasutuselevõttu 68% küsitletutest. „Kõrged gaasi ja elektri hinnad … on pannud inimesi … aduma, et põhjamaal ainult heale ilmale loota ei saa“,[1] osundas artikkel vastava uuringu tellinud Fermi Energia esindaja sõnu. Lühikese teksti juures oli pilkupüüdev visualisatsioon Hitachi korporatsiooni plaanitavast väikereaktorist BWRX-300, mida tuumaenergiat Eestis propageeriv firma oli asunud meedias levitama juba eelmise aasta lõpul ning mis sarnasel kujul pidi peatselt minema arendusse Kanadas, Ontario provintsis. Ainsa erinevusena oli siinsesse meediasse paisatud pildi vasakul servas lehvinud Kanada lipp vahetatud Eesti oma vastu ning keerukas nimekombinatsioon ümber bränditud „suupärasemaks ja rahvuslikult kauniks“ Lindaks. Samasugune pilt valgest mooduljaamast oli selleks ajaks veebiavarustes illustreerinud nii Kanadasse plaanitavat reaktorit kui ka tutvustanud uut lähenemist tuumajaamade arhitektuurile disainiportaalis Dezeen. Viimases kirjeldati muu hulgas, kuidas jaama modulaarsus aitab vähendada ehituse hinda ning väiksem maht muudab selle teistest turvalisemaks.

    Sõnaliselt esitatud argumentide kõrval näis sama oluline roll olevat visuaalsetel vahenditel. Pehmelt kaarduvate nurkadega madal valge hoone, mille laiema alumise poodiumi keskelt kerkis sarnane kaarduvate vormidega maht (reaktoriruum?), meenutab kõike muud kui radioaktiivset kütust kasutavat tuumajaama. Veidi pilvise õhtuse taeva taustal valgustab pildil ehitise ülemist perimeetrit kutsuv elektrisinine LED-riba, sarnane valgusekraan asub ka kõrgema ja madalama mahu ühinemiskohas. Akendeta hoone fassaadil on ainsaks avauseks alumise mahu keskel paiknev sissepääs, liigendusteta seinapinnad on ühtlaselt kaetud vertikaalse lainelise materjaliga, ilmselt metalli või betooniga. Sellisena on fassaadilt võimatu midagi välja lugeda hoone sisemuse kohta, see on omamoodi minimalistlik „must kast“ (või antud juhul valge kast), mille sisemus on liiga keeruline, et seda vaatajale kommunikeerida. Oma läbitungimatuses meenutab see pigem intelligentset kodust disainiseadet või mõnda moekat gadget’it – virtuaalset hääljuhitavat abilist, robottolmuimejat või laadimiskonsooli – kui traditsioonilist tööstushoonet, mille iseloomulikeks joonteks 19. sajandi lõpust alates on olnud funktsionaalne läbipaistvus ja n-ö seest-välja projekteerimine. Nii oli arhitektide sõnum üsna selge, kutsudes üles tuumajaamu seostama igapäevaste elektrooniliste vidinatega, ilma milleta me oma olemasolu ette ei kujuta. Veelgi enam, konsoolilaadne välimus näib analoogia kaudu meelde tuletavat kõiki teisi sarnaseid masinaid, mida odava elektrienergiata kasutada ei saaks; suurt emakonsooli, millesse kinnituvad kõik ülejäänud seadmed. Seega on üsna ootuspärane, et arhitektuursest keelest endast saab seda propageeriva firma jaoks argument tuumaenergia ohutusele: „3D-piltidelt näeme, et planeeritav reaktor ei ole hirmuäratav tossavatest korstnatest koosnev tööstus,“ kirjutas peamiselt digiuudistele suunatud Geenius Meedia portaal Rohegeenius sama jaama tutvustavas artiklis.[2]

    Pildi autoriks on Hollandi disainibüroo Instance BV, mis konsulteerib Hitachi korporatsiooni arendajaid võimalike planeeringute osas ning konstrueerib kõrgresolutsiooniga renderdusi jaamade võimalikest disainilahendustest. Büroo on omakorda seotud Arnhemis asuva disainikooli Artez uurimisprojektiga Instance of Uncertain Spaces (ebakindlate ruumide juhtum), mis ühe eesmärgina küsib, kuidas kunstid saavad mõjutada ehitatud keskkonda, mida üha enam suunavad mitte-kultuurilised faktorid. Rühma koduleht sedastab oma positsiooni tehnika suhtes omamoodi resigneerunult, käsitledes seda paratamatusena, mida disaineri töös arvesse võtta: „meeldib see meile või mitte, lähitulevikku määratlevad automatiseerimine, tehisintellekt, nutikas infra-struktuur, linnade tihenemine ning tohutu energiavajadus selle kindlustamiseks.“[3]

    Instance BV, renderdus Hitachi korporatsiooni plaanitavast väikereaktorist BWRX-300

    Kaasaegsete elektrooniliste seadmete disainipõhimõtete kujunemise üheks teetähiseks oli Ameerika korporatsiooni IBM arvutite kujundusprotsess 1950. aastate lõpust alates. 1956. aastal pandi firma juures kokku disainigrupp, mida juhtisid arhitekt Eliot Noyes ja graafiline disainer Paul Rand ning kus töötasid konsultantidena kriitik Edgar Kaufmann Jr ja disainer George Nelson. IBM oli mõistnud, et eksklusiivsete sõjatööstuses kasutatavate arvutite ümberkujundamine massituru jaoks oli ennekõike disaini visuaalse kuvandi probleem, kus tuli ületada masinate senine kohmakus ning veenda tarbijat nende vajalikkuses. Lisaks uue logo ja kirjatüübi kasutuselevõtule sõnastas kujundusmeeskond senisest lähenemisest kardinaalselt erinevad põhimõtted. Selle asemel et lämmatada kasutajat kõiksugu juhtmete, transistorite ja torudega, kirjutas Noyes, tuleb arvuteid kujundada „külalistetoa ja söekeldri põhimõttel“ – kõik arvutite töösse puutuv, keeruline ja ebameeldiv masinavärk peab jääma kasutaja eest varjatuks ning mahtuma klantspaneelide tagusesse „söekeldrisse“.[4] Klaviatuuri, ekraani ja kõike muud kasutajale suunatut tuli aga käsitleda külalistetoana, kus näidatakse vaid parimat sisseseadet ning kus kõik mööblitükid liituvad hästikujundatud tervikuks. Nii muutus välimuses oluliseks ennekõike arvuti visuaalne koherentsus, arvuti tööst endast pidi kasutaja saama aimu minimaalselt. Selle eralduse tulemusel sai kodumasinate kujunduse peamiseks raskuspunktiks tarbijale suunatud kasutajaliides ja kõik, mis selle taha jäi, oli spetsialistide valdkond.

    Uue kasutajaskonna veenmine arvutite vajalikkuses ning tarbijate kasvatamine jäi näituste ja avalikkusele suunatud programmide kanda. Tuntuimad neist olid sajandi keskpaiga maailmanäitused oma futuristlike paviljonide ja vaatemänguliste ekspositsioonidega, nagu näiteks IBM-i paviljon 1965. aasta New Yorgi maailmanäitusel. Selles anti arvuti vahendatud kommunikatsiooniprotsessile sõbralik ja inimlik kuvand, demonstreerides arvuti vältimatut vajalikkust moodsa elu osana. Terastarinditele tõstetud ovaalse paviljoni sisse olid installeeritud arvukad ekraanid, millelt pommitati vaatajaid eri liiki filmidega. Disainerite Charles ja Ray Eamesi koostatud programm edastas sõnumi arvutist kui universaalsest probleemide lahendajast, inimese loomulikust pikendusest, ilma milleta kaasaegses maailmas hakkama ei saa. 1970. aasta maailmanäitusel Osakas oli sarnane paviljon ka Hitachi korporatsioonil, kus külastajad jõudsid maapinnast kõrgemale tõstetud punasesse lendava taldriku kujulisse hoonesse 40-meetrise eskalaatori abil. Kümme minutit vältav programm „Kutse tundmatusse“ oli projitseeritud neljameetrisele ekraanile ning püüdis vaatajates simuleerida lendamise tunnet. Mis peamine, mõlema paviljoni sõnumiks oli tehnikaseadmete muutmine elu loomulikuks osaks ja selleks kasutati ühtaegu mõistuspäraseid ja irratsionaalseid sõnumeid, seletades arvuti vajalikkust ratsionaalsete argumentidega, ent ahvatledes vaatajat visuaalsete trikkidega, mille päritolu jäi tihti arusaamatuks. Nagu on kirjutanud IBM-i disainipõhimõtteid uurinud John Harwood, tuli arvutit esitada samaaegselt nii igapäevase kui maagilisena.[5]

    IBMi paviljon New Yorgi maailmanäitusel.

    Varajaste elektroonikafirmade toodangu kujundusel välja töötatud ideed kinnistusid õige pea korporatiivse disaini põhimõtetena ka teiste suurfirmade toodetesse ning levisid mõningate modifikatsioonidega uue aja personaalsetesse seadetesse. (Õigupoolest pole gadget’itööstuse lipulaev Apple kunagi varjanudki oma nostalgiat 1960. aastate korporatiivse modernismi suhtes.) Sarnased ideed näivad olevat rännanud ka Instance BV loodud Hitachi tuumajaama visualisatsiooni: reaktorihoone ja turbiiniruumi käsitlemine „söekeldrina“, mille tööprintsiibid välisilmes ei kajastu, selle asemel on kasutajale suunatud valge kodumasinalaadse välimusega liides, kuhu ahvatleva lisandina on integreeritud LED-valguse ribad. Selline hoonete väljavalgustamine on ise pärit lunaparkide ja maailmanäituste arhitektuurist, kus lambikettidega tähistati hoonete piirjooni ning niššide väljavalgustamisega anti neile dramaatiline ilme. Ka on tuumajaama enim levitatud arvutivisualisatsioonil järsk nurk, jättes mulje, et kitsam reaktoriosa liitub alumise pjedestaaliga veidi viltuselt, justkui olles võimeline selle suhtes liikuma. Nii on tuumajaam ühelt poolt midagi ratsionaalselt põhjendatavat, mille vastu luuakse usaldust efektiivsusele ja teadusfaktidele panustava sõnavara abil (modulaarsus, turvalisus, odavus), ent teisalt ka midagi piisavalt keerulist (kontrollitud ahelreaktsioon) ja irratsionaalset (sada tuhat aastat säiliv radiatsioon), et eelistada seda esitada omamoodi maagilisena ja ahvatlevana.

    Sedalaadi lähenemine tuumajaama esitamisele on kardinaalselt erinev esimeste tsiviilotstarbeliste jaamade kujutamisest 20. sajandi keskel. 1958. aastal Moskvas toimunud ülemaailmse arhitektide liidu UIA viiendal kongressil delegaatidele jagatud albumis tutvustati teiste vaatamisväärsuste hulgas ka maailma esimest tuumaelektrijaama.[6] Üle kahe lehe laiuval väljavolditaval fotol oli kujutatud reaktoriruum kettidega piiratud reaktori kaanega põrandapinnal, tagumises seinas paiknevate kontrollvarrastega ja reaktori kraana kaabliga, mis rippus üleval lae all nurgas. Kuna pildi juures täpsem seletus puudus, siis võis mõistatusliku tühja ruumi pilt tekitada vaatajas pigem hämmingut, seda enam, et ülejäänud väljavolditavad suured pildid raamatus esitasid arhitektuurimälestisi (nagu Kreml) või 1950. aastate kuulsaid Stalini kõrghooneid. Reaktoriruum ei pakkunud seevastu äratuntavat pidepunkti ning pidi ilmselt mõjuma oma ehmatava uudsuse ja tühjusega. Pildil kujutatud reaktor oli 1954. aastal tööle pandud Obninski jaamas Moskva külje all ja andis energiat 5 MW, ent selle peamine väärtus oli vastandada jaama „rahumeelne“ aatom USA tuumarelvale.

    Nagu märgib keskkonnaajaloolane Kate Brown, oli tuumaelektrijaamade areng tihedalt seotud külma sõja võidurelvastumisega ning mõeldav ainult toonase rivaliteedi taustal. Elektrijaamade tehnoloogia võeti üle tuumarelvade tootmisest, ent sellele vaatamata oli reaktorite tootmine väga kallis ning sisaldas suuri riske. Olukorras, kus nafta hind oli madal ning seda oli rahvusvaheliselt piisavalt saada, oli „rahumeelne aatom“ eelkõige vajalik avalike suhete seisukohast, vastukaaluks hiljutistele tuumasõja õudustele ning demonstreerimaks selle tehnoloogia suurt potentsiaali tsiviilkasutuses.[7] Sama peegeldasid toonased diskussioonid massimeedias, filmid, plakatid ja karikatuurid, aga ka riiklikud propagandanäitused. Kui 1958. aastal sõlmisid USA ja Nõukogude Liit etapilise kokkuleppe kultuuri-, tehnika- ja haridusvahetuse osas, siis planeeriti esimese sammuna just tuumaenergiaalaseid näitusi, mis leiaksid aset paralleelselt mõlemas riigis.[8] Esialgsest mõttest siiski loobuti ning 1959. aastal Moskvas Sokolniki pargis toimunud USA näitusel oli reaktorite asemel väljas hoopis Ameerika keskklassi elulaadi tutvustav vaatemäng (seitsmelt paralleelselt ekraanilt näidatava etenduse autoriteks olid disainerid Charles ja Ray Eames) ning Hruštšovi ja Nixoni vahelise kurikuulsa vaidluse initsieerinud moodne eramaja köök. Samal aastal Manhattani Coliseumi messikeskuses toimunud Nõukogude väljapanekul oli aga Sputniku kõrval peamiseks vaatajamagnetiks aatomijäälõhkuja Lenin hiiglaslik lahtikäiv makett ning selle südames paiknev tuumareaktor.

    Järgnevatel aastatel ehitati Nõukogude Liidus reaktoreid suuremate linnade külje alla ja ka idabloki riikidesse (saades sealt vastu mh tuumakütust ning sidudes neid nii tugevamalt Nõukogude Liidu külge). Ametlikes kanalites ja külma sõja narratiivi taustal esitati tuumaenergiat riikliku julgeoleku ja tehnilise võimekuse näitena, aga ka universaalse teaduse võidukäigu ja looduse allutamise sümbolina. Selles kontekstis kehastas Obninsk kui maailma esimene tsiviilotstarbeline tuumajaam hästi Nõukogude käsitlust „rahumeelsest aatomist“, mis oli ühtlasi Nõukogude progressi vedur ning aitas näidata kommunistliku süsteemi triumfi ja jõukuse allikat. Kui ajalooliselt oli Nõukogude süsteemi ülimuslikkuse narratiivi üheks alustalaks olnud GOELRO, kogu maa elektrifitseerimise mastaapne infrastruktuuriline projekt, siis tuumaenergiale üleminekut võis näha selle loogilise jätkuna.[9]

    Obninski tuumaelektrijaama reaktoriruum. Repro teosest: „Moskva: Planirovka i Zastroika Goroda“, 1945–1957. Moskva, 1958

    Näib siis, et „rahumeelse“ aatomi visualiseerimise viis oli kooskõlas Nõukogude progressi-ideega, esitades reaktoriruumi kui tehnoteadusliku läbimurde tõendusmaterjali. Oma tühjuse kaudu tõi ruum nähtavale tuumafüüsika imetabase maailma, kus elektrienergiat võis toota silmaga nähtamatute aineosakeste kontrollitud radiatsiooni abil. Lubades vaataja reaktoriruumi, sai see justkui tunnistajaks uuele etapile looduse allutamises. Samas ei maksa endale luua illusioone stalinismijärgse ühiskonna avatusest: selline avalikustamine oli hoolikalt valvatud ning asetus 20. sajandi keskpaiga ideoloogilise ja majandusliku rivaliteedi konteksti.

    21. sajandi „vaatemängulise“ aatomi vorm on seevastu seotud keerukale infrastruktuurile kuvandi konstrueerimisega, avalikkussuhete peene maailmaga, kus samaaegselt uudse ja tuttava hoone lansseerimise kaudu püütakse veenda publikut tuumaenergia ohutuses (pole hirmuäratavaid „tossavaid korstnaid“) ning projekti majanduslikus tasuvuses. Ent mõlema pildi puhul on olemas ka midagi sarnast: mõlemad püüavad näidata tuumajaamu selgepiiriliste objektidena, ruumidena, mille ukse võib sulgeda, kaotades nii võimalikud seosed küsimustega tuumakütusest, energiavõrgust, radioaktiivsetest jäätmetest jms. Seletamise asemel (mh mõlema pildi allkirjad väldivad seda) toimib pilt maski või loorina, traditsioonilises kõnepruugis propagandana. Esimesel juhul oli selle eesmärk riiklik – jättes kõrvale küsimuse, kas tuumaenergiat on majanduslikus mõttes vaja –, teisel juhul on see eraalgatusliku projekti (ja kapitali) teenistuses ning seotud selle huvidega riikliku roheenergia strateegia osas – jättes samas kõrvale küsimused projekti maksumusest ja kütusejääkide käitlemisest.

    Leedu teadusajaloolane Eglė Rindzevičiūtė on kirjutanud, et tuumaenergia tööstus toetub turvalisuse ja talitsemise diskursustele: tuumaenergiat juhitakse materjalide ja seadmete kaudu, mis liituvad hoolikalt üles ehitatud tervikuteks ning funktsionaalseteks süsteemideks. Ent selle kõrval ei piirdu tuumaenergia talitsemine ainult ahelreaktsiooni, reaktorisüdamiku, auruturbiinide ega tuumajaamade arhitektuuriga. „Jaamade ehitamisel tuleb teatud viisil sekkuda ka ümbritsevasse keskkonda ja arvestada selle agentsust, kindlustamaks, et projekt annab soovitud tulemusi. … Inimestest tuleks selles protsessis mõelda mitte kui aatomi valitsejatest, vaid partneritest keerulises materiaalsuste ringmängus, kus kõiki samme ei ole võimalik ette ära kindlustada.“[10] Nii ei ole piltide puhul küsimus mitte niivõrd objektide kujutamises kui teatud seoste ja suhete näitamata jätmises ning selle kaudu diskussiooni kontrollimises. Neid uusi, alles loodavaid suhteid ühiskonna, infrastruktuuri ja looduse vahel ei saa kirjeldada ainult ühe osapoole vaatepunktist, küsimus pole ehk isegi mitte tuumaenergia toetusprotsentides. Nendest suhetest rääkimiseks tuleb diskussioon avada majanduse ja energeetika kõrval ka teistele erialastele teadmistele ning tunnistada teiste agentsuste keerukat võrgustikku, mis aatomit sotsiaalses mõttes ümbritseb.

    [1] R. Sommer, Eesti elanikud eelistavad tuuleenergiat ning toetavad tuumajaama rajamist. Delfi ärileht, 01.02.2022.

    [2] Fermi Energia, Vaata pilti: kas Eesti energiaprobleemi võiks leevendada see voolujooneline ja läikiv Linda? Rohegeenius.ee, 30.12.2021. https://rohe.geenius.ee/blogi/fermi-energia-tuumablogi/vaata-pilti-kas-eesti-energiaprobleemi-voiks-leevendada-see-voolujooneline-ja-laikiv-linda/.

    [3] https://www.artez.nl/en/instance-of-uncertain-spaces-ius-artez.

    [4] J. Harwood, The Interface: IBM and the Transformation of Corporate Design 1945–1976. Minneapolis, 2011, lk 80.

    [5] J. Harwood, Imagining the Computer: Eliot Noyes, the Eames and the IBM Pavilion. Rmt-s: Cold War Modern: Design 1945–1970. Toim. D. Crowley, J. Pavitt. London, 2008, lk 195.

    [6] Moskva: Planirovka i Zastroika Goroda, 1945–1957. Toim. V. Škvarikov. Moskva, 1958.

    [7] K. Brown, Manual for Survival: A Chernobyl Guide to the Future. London, 2019, lk 218.

    [8] J.-L. Cohen, Building a New World: Amerikanizm in Russian Architecture. New Haven, 2020, lk 470.

    [9] Vt E. Rindzevičiūtė, Nuclear Power as Cultural Heritage in Russia. Slavic Review, 2021, kd 80, nr 4. Tuumaenergia visuaalkultuurist on kirjutatud palju nii teaduse ja tehnika uuringute (STS) kui kultuuriuuringute ja keskkonnaajaloo vaatepunktist. Klassikalist uurimust sellest, kuidas kujutised on mõjutanud tuumadebatti, vt: S. Weart, Nuclear Fear: A History of Images. Cambridge (MA), 1989. Tehnopoliitilisest vaatepunktist on tuumatööstuse ajalugu lahanud nt G. Hecht, The Radiance of France: Nuclear Power and National Identity after World War II. Cambridge (MA), 2009; ja K. Brown, Plutopia: Nuclear Families, Atomic Cities, and the Great Soviet and American Plutonium Disasters. Oxford, 2015. Hiljutisi lugemikke kujutava kunsti ja tuumaenergia seostest vt: Camera Atomica: Photographing the Nuclear World. Toim. J. O’Brian. London, 2015; ja The Nuclear Culture Source Book. Toim. E. Carpenter. London, 2016.

    [10] E. Rindzevičiūtė, Atomic Agencies. Rmt-s: J. Zukauskas, J. Daubaraite, The Nuclear Assembly: Architecture of the Long Term. Vilnius, 2020.

Vikerkaar