Intervjuu

Üksi või koos, eraldatult või ühendatult? Isolatsioonil (või vajadusel seda vältida) on bioloogilisest vaatenurgast väga suur tähtsus. Et see tähtsus ja tähendus aga muutub vastavalt sellele, kas räägime isendi, populatsiooni või liigi tasandist, jaguneb siinne artikkel kolmeks osaks. Kõigepealt vaatame, mis mehhanismid on looduslik valik välja töötanud, et elukaid (nagu inimesed), kes peaksid omavahel kokku hoidma, isolatsioonist päästa. Seejärel analüüsime, miks isolatsioon populatsioonide tasandil enamasti kahjulik on. Kõige tugevamalt tuleb isolatsiooni mõiste bioloogiasse sisse aga hoopis liigi tasandil – isolatsioon oma eri vormides on liikide tekkimiseks hädavajalik.

Isendi vaatenurk

Nii nagu nälg, janu, valu ja väsimus annavad meile märku vajadusest rahuldada organismi baasvajadusi või lõpetada organismile kahjulik tegevus, annab üksildustunne meile märku vajadusest olla teiste inimestega koos. Üksildust defineeritakse teaduskirjanduses kui teadvustatud sotsiaalset isolatsiooni.^[1] See on näriv, krooniline rahutus, mille on meile kaasa andnud looduslik valik.

Miks on nukker üksildustunne inimliigi jaoks adaptiivne, loodusliku valiku poolt soositud? Meie esivanemad olid grupieluviisiga loomad, kes jäid ellu paremini siis, kui hoidsid kokku, olgu siis perekondade või hõimudena, et üksteist vastastikku aidata ja kaitsta. Isendid, kes tundsid sisemist sundi olla teistega koos, jäid paremini ellu kui need, kes nautisid üksiolemist. Üksildusvalu ja -hirm sundis meid hoidma ja tekitama suhteid, mis parandas meie ellujäämisvõimalusi ja geenide edasiandmise tõenäosust. Uurimused mitte ainult inimeste, vaid ka paljude teiste grupieluviisiga imetajate kohta (näiteks vaalad, inimahvid, närilised ja kabjalised) on näidanud, et heade suhete hoidmine kaaslastega aitab tugevdada koostööd ressursside hankimisel ja nende omavahelisel jagamisel, aga tõstab ka sotsiaalset staatust, vähendab keskkonnast tulenevaid ohte ning suurendab isendite käitumuslikku kompetentsust.^[2]

Loomulikult on sellised suhted kasulikud eelkõige just grupieluviisiga loomadel – üksi elavate loomade puhul ei pruugi hea suhtlemisoskus ja üksinduse vältimise soov sugugi kohasust tõsta. Mida rohkem loom grupikaaslastest sõltub, seda olulisemaks muutub ka oskus hoida suhteid ja vältida üksindust.

Kui me eeldame, et üksildustunne on loodusliku valiku all olev tunnus, siis järeldub sellest kaks teadmist. Esiteks, et looduslik valik saaks mingi tunnuse kallal töötada, peab selles esinema varieeruvus populatsiooni tasandil. Ümber öeldult, osa inimesi peab üksildust tundma teravamini kui teised ning sellest peab (või pidi meie evolutsioonilises minevikus) sõltuma ellujäämine. Teiseks, et me saaksime rääkida üldse tunnuse evolutsioonist, peab sellel olema geneetiline taust. Peavad esinema „üksildusegeenid“, võime tunda üksildust peab olema vähemalt osaliselt vanematelt lastele päranduv. Geneetilisest taustast üksi looduslikule valikule ei piisa – kui ei esine varieeruvust, siis pole ka millegi vahel valida ning kõik saavad „ühe puuga“ ehk samasuguse tunnuse. Geneetiline taust ja varieeruvus koos moodustavad pärilikkuse – tunnuste (ja isendite vaheliste erinevuste) edasikandumise vanematelt järglastele.

Mingi tunnuse pärilikkuse uurimise klassikaline meetod on kaksikute uuringud. Kui tunnus on sarnasem ühemunakaksikute vahel võrreldes erimunakaksikutega, võib eeldada pärilikkuse olulist rolli tunnuse kujunemisel (eeldatakse, et sellise ülesehitusega uurimuses on keskkonna mõju viidud miinimumini, sest kaksikute elukeskkond on üldjuhul üsna sarnane). Kaksikute uuringuid on üksindustunde pärilikkuse mõistmiseks ka korduvalt rakendatud. Näiteks üks Hollandis läbi viidud uuring kaasas ligi 8000 kaksikutepaari, keda küsitleti vanuses 7, 10 ja 12.^[3] Leiti, et üksildustunne on pärilik umbes 45% ulatuses, aga väga oluline on ka keskkonna mõju. Huvitav oli ka tulemus, et laste vanuse kasvades üksildustunde pärilik komponent vähenes: vanuses 7 oli see 58%, vanuses 10 56% ja vanuses 12 ainult 26%. Võrdluseks, hiljutine uuring, mis kaasas vanemaealised täiskasvanud (50+ aastat), leidis üksilduse pärilikkuse olevat 14–27%.^[4]

Miks üksildustunde pärilikkus elu jooksul varieerub? On selge, et varajastes ja hilistes eluetappides vajame rohkem kaaslaste tähelepanu ja hoolt, ning seega on nendes eluetappides meie käitumine ja tunded tugevamalt geenide kontrolli all. Kui kaaslaste roll meie ellujäämises nõrgeneb, saavad ka geenid ohje ajutiselt veidi lõdvemaks lasta ja keskkonnal suuremat rolli mängida lubada. Noorte täiskasvanutena mõjutavad meie üksildustunnet seega vähem geenid ja rohkem keskkond – me tunneme end üksildasemana, kui oleme näiteks vaimselt või füüsiliselt haiged, kanname mingit puuet, oleme stressis või hiljuti kaaslasest lahku läinud. Kõrgem haridus, suurem sissetulek ja abielus olek aga vähendavad üksildustunnet.^[5] Üksildustunne on seega signaal iseendale vajaduse kohta otsida kaaslast, abi või tuge.

Signaalid mõjuvad tahes-tahtmata mitte ainult sissepoole, vaid ka väljapoole. Signaal on seda tõhusam, mida kulukam ta on – abivajaduse varjamine ja üksildustunde allasurumine on aga ilmselgelt isendile väga kulukad. Ühelt poolt aitab kaebamine „Ma tunnen ennast nii üksi!“ tõmmata endale rohkem lähikondlaste tähelepanu, ressursse ja hoolitsust. Teiselt poolt, näidates välja üksildust, tunnistab inimene kaaslastele ka oma nõrkust. Nii ongi leitud, et üksildust kurtvaid inimesi nähakse tihtipeale negatiivses valguses, üksildus võib esile kutsuda kaaslaste vaenulikkust või takistada omaksvõtmist.^[6] Lühidalt – üksildased inimesed tunduvad natuke haledad.

Kahtlemata on sellisel küünilisusel ka evolutsioonilised põhjused. On selge, et pragmaatilisest vaatepunktist võib olla kasulikum hoida oma lähikonnas inimesi, kellel on ressurssi pigem üle kui puudu. Ei maksa aga ka unustada, et loomade (sh inimeselooma) omavahelises suhtluses on üheks stabiilsemaks strateegiaks vorst vorsti vastu, ehk siis aidatakse neid, kes sind ennast on minevikus raskel ajal toetanud.^[7] Seega tasub üksildust kurtvat sõpra välja kohvikusse viia küll, lootuses, et kui sul endal kurb tuju on, veab sind kodust välja hoopis tema.

Kui aga lootus tulevasele vastuhoolitsusele on madal (näiteks vanainimeste puhul, kellel ilmselgelt tulevikus vastuaitamise ressurss järjest langeb, kui seda üldse järel on) või kasu enda geenidele puudub (tegemist ei ole sinu lastega), on ilmselt paratamatu, et üksildus jääb vähem või rohkem üksildase inimese enda probleemiks. Nende inimeste geenid, kes valimatult oma ressursid ja hoolitsuse perspektiivitute inimeste üksilduse leevendamisse suunavad, ei ole tõenäoliselt loodusliku valiku poolt soositud. Et muuta üksildaste inimestega altruistlikult tegelemine ka evolutsiooniliselt soodustatuks, tuleb leida sellist käitumist soosivad mehhanismid – näiteks motiveeriv töötasu, karistus tegemata jätmise eest (seadused, mis käsivad vanu sugulasi hooldada) või võimalus üksildaste eest hoolitsemise najal tõsta oma sotsiaalset staatust (näiteks reklaamides oma lahkust Facebookis).

Kuna üksildustunne on loodusliku valiku poolt kujundatud tunnus, mille eesmärk on sotsiaalsete liikide esindajatel aktiivselt otsida kontakte liigikaaslastega, saame üsna kindlalt väita, et üksildust tunnevad ka teised loomad peale inimese. Kurbust on raske mõõta, kuid üksilduse negatiivset mõju tervisele saab mõõta küll. Näiteks on leitud, et isolatsioon vähendab äädikakärbeste eluiga, põhjustab hiirtel ülekaalulisust ja diabeeti, suurendab sigadel biokeemilisi stressireaktsioone ning jänestel oksüdatiivset stressi.^[8] Tundub paradoksaalne, et kaaslaste puudumine loomade tervise aktiivselt halvemuse poole pöörab, sõltumata isegi kaaslaste toe mõjust – enamasti on katseloomadel kõik ellujäämist võimaldavad ressursid olemas. On võimalik, et ilma negatiivsete tervisemõjude ehk loodusliku valiku poolse lisastiimulita võiks nii mõnigi sotsiaalsusest võitva liigi esindaja rahulikku konkurendi- ning intriigivaba isolatsiooni nautima jääda. Selliseid fenotüüpe võis grupieluviisiga liikidel ka kunagi esineda, aga sotsiaalsuse eelise tõttu on need konkurentsis pigem alla jäänud ja kadunud.

On aga loomulikult ka liike, kelle esindajatele on isolatsioon kaugelt eelistatum eluviis. Üksildusängistuse asemel tunnevad need loomad ilmselt end halvasti just seltskonnas. Üksinduseloomad ei vaja ellujäämiseks kaaslaste abi, vastupidi, teine sama liigi esindaja on hoopis kuri konkurent. Üksinduseloomad on enamasti need, kelle toiduobjektid on elukeskkonnas kas väga piiratud või väga hajutatud. Liigikaaslase tõrjumine on seega nende loomade jaoks tõepoolest elu ja surma küsimus. Siia gruppi kuuluvad karmides tingimustes elavad kiskjad nagu jääkarud ja lumeleopardid – erinevalt savannikiskjatest ei saa nemad endale seltskondlikku küttimist lubada. Samuti kuuluvad siia gruppi loomad, kes toituvad vähese toiteväärtusega, kuid kergesti kättesaadavast sodist-pudist, mida tuleb tarbida suurtes kogustes – näiteks sinivaalad, merikilpkonnad, nokkloomad ja pandakarud. Seltsi otsivad need loomad siis, kui tõesti teisiti ei saa – ehk siis sigimishooajal.

Seltskonnavajadusel ja üksinduse-vajadusel on isendite elus kindel funktsioon. Üksiolek vähendab konflikte ja konkurentsi, koosolemine suurendab turvalisust ja hoolitsust. Vajadus nende olekute järele varieerub nii liikidevahelisel kui ka liigisisesel tasandil, aga ka isendite elu jooksul. Inimestel ei tasuks ilmselt enda elus eirata neid hetki, mil organism annab märku kas vajadusest suurema seltskondlikkuse või omaette olemise järele. Me ei pruugi teadlikult arugi saada, miks see meie füsioloogiale hetkel vajalik on. Võib koguni olla, et tänapäevases keskkonnas need signaalid mõnikord ei olegi adekvaatsed, kuna ressursside paigutus, turvalisus ja võimalused oma tervist parandada on väga teistsugused kui meie esivanematel. Hoolimata sellest saab seltskonnavajadusest või üksindustundest tekkivat evolutsioonilist rahutust leevendada ka tänapäeval vaid iidvanade lahenduste abil – olles teiste inimestega koos.

Populatsiooni vaatenurk

Kui isendi vaatepunktist sõltub isolatsiooni kasude-kahjude vahekord sellest, kas liigikaaslased on pigem konkurendid või abistajad, siis populatsiooni vaatepunktist on isolatsioon enamasti negatiivne. Isoleeritud populatsioonis ei saa toimuda sisse- ja väljarännet ehk geenide vahetamist teistes elupaikades elavate liigikaaslaste gruppidega. Selliselt isoleeritud populatsioonide säilimine on ohustatud mitmel põhjusel. Vähene geneetiline mitmekesisus suurendab vastuvõtlikkust haigustele, väiksem arvukus suurendab tõenäosust asurkonna hävinguks õnnetu juhuse läbi ning sugulusristumine toob kaasa kahjulike geenide leviku. Väiksearvuline asurkond on kaitsetum juhuslike muutuste ees sündimuses ja suremuses, samuti sugude suhte paigastmineku ees. Kuna kontaktide kaotamine teiste asurkondadega mõjutab koosluses esinevaid eri liike erinevalt, muutub sellega koos ka koosluse tasakaal – mõni liik sureb välja, teine seevastu saab võimaluse konkurentide üle domineerida.

Populatsioonide isoleerumine tundub olema teema, mis on looduskaitselisest vaatepunktist küll ülioluline, kuid avalikkuses kaugelt liiga vähe teadvustatud. Me võime taastada ja rajada elupaiku, me võime metsatukki ja soolappe kaitse alla võtta, kuid kuni need jäävad isoleeritud elupaigalaikudeks, oleme ikkagi võtnud seal elavatelt populatsioonidelt võimaluse teostada oma evolutsioonilist potentsiaali – rännata, levida, leida sobivaim sigimispartner, geene kombineerida ning arendada välja muutuvasse keskkonda paremini sobituvaid fenotüüpe. Teisisõnu – isoleeritud elupaigad, olgu nad kui kvaliteetsed tahes, töötavad vastu looduslike populatsioonide võimele inimese põhjustatud keskkonnamuutustega evolutsiooni abil kohastuda. Isoleeritud elupaik tähendab väikesearvulist populatsiooni, madalat geneetilist mitmekesisust ning vähest võimalust uute, vastupanuvõimet suurendavate tunnuste tekkeks ja suurt tõenäosust hukkuda vähem või rohkem juhuslike hädade tõttu.

Väga palju on keskkonnakaitselisest aspektist juttu kliimamuutustest ja reostusest. Mõlemad on kahtlemata väga suureks ohuks looduskeskkonnale ja liigirikkusele. Samas oleks loodusel võimalik vähemalt mingil määral nende keskkonnamõjude survet puhverdada, kui oleks piisavalt kvaliteetseid omavahel ühendatud elupaiku. Evolutsioon ulatab siinkohal populatsioonidele abikäe. Selleks abikäeks on kohastumine – võimalus muutuda koos keskkonnaga. Kuna muutused geenides toimuvad aga puhtjuhuslikult ja loodusliku valiku võimuses on vaid neist juhuslikest muutustest parimad esile tuua ja läbi põlvkondade edasi kanda, on kasulike muutuste ja kohanemise jaoks vaja võimalikult suuri populatsioone ja suurt geneetilist mitmekesisust. Vaid siis on looduslikul valikul materjali, mille hulgast uude keskkonda sobituvaid isendeid valida. (Ka viiruste puhul näeme arvukuse samasugust mõju evolutsioneerumise potentsiaalile: viiruste laiaulatuslik levik peremeeste populatsioonis soodustab uute mutatsioonide ja viirusetüvede esilekerkimist.)

Et kohastumine inimtegevusega võib tõepoolest toimuda, on näidatud päris mitmel korral. Kindlalt on see tõestatud vähemalt kuuel eraldiseisval juhtumil. Et saaks kindlalt väita, et populatsioon on inimese muudetud keskkonnas elamisega kohastunud, tuleb näidata erinevust võrdluspopulatsioonidest geenide tasemel, aga ka seda, et toimunud muutus on populatsioonile kasulik. Neid tingimusi pole uurimistöös sugugi lihtne täita, kuna lihtsalt vaatlustest (nt „linnatihased on laiema rinnatriibuga kui maatihased“) ei piisa, vaja on muutunud tunnusega seotud geenianalüüse ja arusaama tunnusest lähtuvast erinevast ellujäämisest-sigimisedukusest.

Vaatame neid kuut juhtumit lähemalt.^[9] USA-s Atlandi ookeani väga reostunud ranniku lähistel elavad kalad hammaskarbilised on kohastumise teel omandanud geenikombinatsiooni, mis võimaldab neil mürke taluda. Liblikad kase-kedrikvaksikud on reostunud õhuga keskkonnas tumedama tiivavärvusega, mis suurendab nende varjevärvust. Sipelgatel ja vesikirpudel on linnas kujunenud võime taluda paremini kuumust. Taimeriigist on linnades kasvavatel pujulehistel ambroosiatel leitud geenipõhine nihe õitsemise ajastamisel ning koeratubakal seemnete levitamise võime. Häid näiteid ei ole paraku palju.

Kaudseid tõendeid looduslike liikide võimest inimtegevusega kohastuda on aga rohkem, mis viitab sellele, et inimtegevus ei pruugi tingimata looduslike liikide jaoks hingekella lüüa – kui muutused on mõõdukad ning populatsioonidele antakse võimalus nendega kohastuda. Võtmesõnaks on aga just isolatsiooni vältimine. Seega pole elurikkust võimalik säilitada vaid kaitsealade rajamisega – elukate levimist ühest elupaigalaigust teise peab toetama kogu maastik. Uuringud, mis hindavad elupaigalaikude pindala ja isoleerituse mõju killustunud populatsioonidele, on näidanud, et üks alahinnatud võtmetegur on elupaika ümbritseva maatriksi iseloom – kui see vähegi toetab elupaikade ühendamist, on sel tugev mõju populatsioonide võimele ellu jääda.^[10] Me võime seega rajada põllu või linna, kui me seda tehes võtame arvesse ka looduslike liikide võimalusi sellest üle-ümber-mööda-läbi saada. Sama lugu on teedevõrgustiku, maastiku linnastumise ja metsaraietega. Populatsioonid suudavad nendega toime tulla, kui need ei tekita isolatsiooni.

Liigi vaatenurk

Tänapäevases kiiresti muutuvas keskkonnas on isolatsioon harilikult  populatsioonidele negatiivse mõjuga, sest see tekib liiga järsku ning liiga sageli. Evolutsiooni aastamiljonite pikkuse ajaloo jooksul on isolatsioonil olnud aga väga oluline roll. Isolatsioon on nimelt peamine mehhanism, mis liike siia maailma juurde tekitab. Liigid tekivad ühisest eellasest lahknemise teel. Et lahknemine saaks toimuda, peavad eristuvad liigid kuidagiviisi üksteisest eraldatud-isoleeritud olema. Liigitekke kontekstis võib eristada isolatsiooni eri tüüpe: geograafiline isolatsioon, ajaline isolatsioon, käitumuslik isolatsioon ja mehaaniline (või keemiline) isolatsioon.

Miks isolatsioon ehk ristumisbarjäär liikide vahel vajalik on? Ei ole ju loodusel mingit kõrgemat-kaugemat eesmärki luua uusi liike. Looduses toimuvad protsessid loodusseaduste, matemaatiliste kasude-kahjude põhjal. Isolatsioonimehhanismid on välja kujunenud selleks, et takistada hübriidide teket ehk eri liikide ristumist – tavaliselt ei ole hübriidid eluvõimelised või sigimisvõimelised ja nende peale kulutatud sigimispingutus on raisatud. Hübriidide kehv sooritusvõime loodusliku valiku areenil pole tõenäoliselt loodusliku valiku tekitatud – see ei ole hübridiseeruvate vanemate kaitseks tekitatud „kasulik“ tunnus, vaid pigem bioloogiline paratamatus, liikide geneetilise üksteisest kaugenemise kaasnäht.^[11] Eri liikidelt pärit geenivariandid lihtsalt ei klapi hästi kokku.

Huvitaval kombel on üks ülaltoodud näidetest inimmõjuga kohastumise kohta tulnud aga just läbi hübridiseerumise. Hammaskarbilised kalad on omandanud võime taluda keskkonnamürke, kuna nad on ristunud ja hübridiseerunud sissetoodud lähisugulasest kalaliigiga.^[12] Ristumise tulemusena on tekkinud uued geenikombinatsioonid, mis võimaldavad neil mürke taluda. Selline kasulik hübridiseerumine saab toimuda aga väga lähedaste liikide vahel, keda omavahel eristab vaid geograafiline isolatsioon ja kellel pole veel tekkinud ristumisbarjääri.

Geograafiline isolatsioon on ilmselt kõige lihtsamini mõistetav liigitekke mehhanism. Kui üks grupp elukaid enam teisega kokku ei saa, kuna vahele on tekkinud näiteks mäeahelik, kõrb või väin, siis hakkab evolutsioon omavahel eraldatud rühmades käima veidi erinevat rada pidi. Mõni eraldatud kohta – näiteks saarele – sattunud liik võib läbida koguni adaptiivse radiatsiooni, evolutsioonilise kiirtee, millel lühikese aja jooksul tekib ühest liigist palju erinevaid. Klassikaliseks näiteks on Galápagose saarte vindid, kus ühest liigist tekkis suhteliselt kiiresti 14 eri linnuliiki. Ka Austraalia eraldatuses on kukkurloomad (pärisimetajate puudumisel) suutnud adaptiivse radiatsiooni tõttu täita kõik ökoloogilised nišid, mida mujal täidavad imetajate eri seltsid. Kukkurloomade hulgas on olemas rohusööjate esindaja – känguru, aga ka kiskjate esindaja – kukkurhunt, rääkimata kõikvõimalikest pisikestest närilise moodi kukkurloomadest.

Isolatsioon ei pruugi alati siiski olla ruumiline. Liike võib omavahel segunemast takistada hoopis erinev sigimisaeg või erinev sigimiskäitumine. Putukate puhul on väga levinud mehaaniline isolatsioon – eri liikide suguorganid ei sobitu omavahel. Putukate peenised on seejuures ühed kõige mitmekesisemad struktuurid loomariigis – neil esineb kõikvõimaliku kujuga ogasid, konkse, ankruid ja jätkeid. See muudab võimatuks „vale“ liigi esindajaga ristumise – nagu igasse lukuauku sobib vaid üht tüüpi võti, nii ei õnnestu vale kujuga peenisega teise liigi esindajat viljastada. Samal ajal on selgroogsed loomad kasutusele võtnud teistsugused isoleerimise strateegiad. Kui mehaaniliselt oleksid ilmselt paljud liigid võimelised omavahel ristuma, siis erinev käitumine ja sigimise ajastamine tekitavad liikide vahele piisavalt tugeva barjääri.

Kui kõik kolm bioloogilise isolatsiooni tasandit kokku võtta, võib teha järgmised laiad üldistused. Populatsioonide puhul on isolatsioon pigem kahjuliku mõjuga, kuna takistab asurkondadel omavahel vahetamast isendeid ja geene ning muudab seega populatsioonide säilimise vähe tõenäoliseks. Isendite puhul sõltub isolatsiooni kasu ja kahju aga konkreetse liigi eluviisist või isendi eluetapist ja tervisest. Liikidevaheline isolatsioon seevastu on enamasti kasulik, aidates ära hoida kahjulikku hübridiseerumist. Nii ei saagi öelda, kas isolatsioon on bioloogiliselt positiivne või negatiivne nähtus. Selle nähtuse ilu on, nagu ikka, vaataja silmades.

^[1] R. S. Weiss, Loneliness: The Experience of Emotional and Social Isolation. Cambridge (MA), 1973.

^[2] N. A. Thompson, Understanding the Links Between Social Ties and Fitness Over the Life Cycle in Primates. Behaviour, 2019, kd 156, nr 9, lk 859–908.

^[3] M. Bartels, J. T. Cacioppo, J. J. Hudziak, D. I. Boomsma, Genetic and Environmental Contributions to Stability in Loneliness Throughout Childhood. American Journal of Medical Genetics. B: Neuropsychiatric Genetics, 2008, kd 47, nr 3, lk 385–391.

^[4] J. Gao jt, Genome-Wide Association Study of Loneliness Demonstrates a Role for Common Variation. Neuropsychopharmacology, 2017, kd 42, nr 4, lk 811–821.

^[5] J. T. Cacioppo, S. Cacioppo, D. I. Boomsma, Evolutionary Mechanisms for Loneliness. Cognition & Emotion, 2014, kd 28, nr 1, lk 3–21.

^[6] K. J. Rotenberg, J. A. Gruman, M. Ariga-nello, Behavioral Confirmation of the Loneliness Stereotype. Basic & Applied Social Psychology, 2002, kd 24, nr 2, lk 81–89.

^[7] R. L. Trivers, The Evolution of Reciprocal Altruism. Quarterly Review of Biology, 1971, kd 46, nr 1, lk 35–57.

^[8] J. T. Cacioppo, S. Cacioppo, D. I. Boomsma, Evolutionary Mechanisms for Loneliness.

^[9] M. L. Lambert jt, Adaptive Evolution in Cities: Progress and Misconceptions. Trends in Ecology and Evolution, detsember 2020.

^[10] L. R. Prugh jt, Effect of Habitat Area and Isolation on Fragmented Animal Populations. Proceedings of the National Academy of Sciences, 2009, kd 105, nr 52.

^[11] N. A. Johnson, Gene Interaction and the Origin of Species. Rmt-s: Epistasis and the Evolutionary Process. Toim. J. B. Wolf jt. New York, 2000, lk 197–212.

^[12] N. M. Reid jt, The Genomic Landscape of Rapid Repeated Evolutionary Adaptation to Toxic Pollution in Wild Fish. Science, 2016, kd 354, nr 6317, lk 1305–1308.

Erakajakirjandus kõlab kui täielik nonsenss või oksüümoron, nagu karjuv vaikus või elav laip. Ühte sõnna on kokku pandud erak kui elust kõrvale tõmbunud omaettehoidja ja ajakirjandus kui laiadele massidele suunatud päevakajaline info, mis eeldab tegijalt laialdasi kontakte ja suhtlust ning mitme inimese tööd alates toimetajast kuni trükkalini.

Ometi, kui pidada erakajakirjanikeks neid, kes on ajalehti-ajakirju üksi algatanud, omatahtsi ja järjekindlalt teinud, kasutanud kaasautoreid vähe või üldse mitte, siis on erakajakirjanike tõug püsinud eesti kultuuris üle 250 aasta, algusest kuni tänapäevani.

Wildest Moksini

Eesti ajakirjanduse loojad on Taga-Pommerist pärit arst Peter Ernst Wilde (1732–1785) ja Lohusuust pärit Äksi kirikuõpetaja Otto Wilhelm Masing (1763–1832). Esimene andis välja 41 numbrit tervishoidlikku ajakirja Lühhike öppetus (1766–1767), mis on esimene eestikeelne ajakiri. Teine andis välja neli aastakäiku ajalehte Marahwa Näddala-Leht (1821–1825), mis on teine eestikeelne ajaleht. Mõlemad olid missiooniga mehed, keda kannustas õilis ja oma ajas erandlik kutsumus – talurahvast harida, et nad oma eluga paremini toime tuleksid. Aga need mehed on samal ajal ka erakajakirjanike prototüübid.

Kui ajakirjanduse tekkeajal oli erak-ajakirjaniku tüüp igati loogiline, siis on ka järgnenud ajastutel ikka olnud ajakirjanikke, kes teevad oma väljaannet üksi ega hooli sellest, mis teised arvavad, sest tunnevad, et just sellist väljaannet on vaja.

Teise maailmasõja järgse aja erakajakirjaniku tüüpnäide võiks olla Mihkel Nukk (1907–1995), Pärnumaalt pärit puusepp ja meremees, kes 1932. aastal majanduskriisi tõttu pidi New Yorgis kaldale astuma. Seal liitus ta samal aastal kommunistliku parteiga ja hakkas tegema kaastööd kohalikule bolševistlikule nädalalehele Uus Ilm. Aasta pärast oli ta juba lehe (pea)toimetaja ja tegutses selles rollis väikeste vaheaegadega 56 aastat, kuni lehe seismajäämiseni suvel 1989. Kui algul oli lehetegijaid rohkem, siis alates 1940. aastate lõpust, 50ndate algusest pani Nukk Uut Ilma üksi kokku. Ise kirjutas, ise ladus ja aitas ka trükkida. Lehte lugedes paistab, et Nuka kõige vajalikum tööriist oli kirjutusmasin, et tõlkida-refereerida seisukohti USA kommunistide ajalehtedest-ajakirjadest ja trükkida ümber Nõukogude Liidust saadetud materjale.

Kui esialgu oli Uus Ilm suureformaadiline neljaküljeline ajaleht, siis 1970. aasta viimane lehenumber nägi järsku täiesti teistsugune välja: A4 formaadis, 16 lk, kserokoopiatena paljundatud. Nüüd tegi Nukk ajalehe algusest lõpuni valmis oma kodus New Yorgi äärelinnas, põhitööriistadeks lisaks kirjutusmasinale käärid ja liim. Lehenumbri kleepis ta paljundamiseks kokku kirjutusmasinal tipitud lühikestest lugudest, käsitsi kirjutatud pealkirjadest ning Nõukogude Eesti ajalehtedest-ajakirjadest välja lõigatud lugudest, pealkirjadest, rubriiginimedest ja fotodest.

Uusima aja erakajakirjaniku näiteks sobib Juris Moks (1953–2020), kes läheb eesti ajakirjanduse ajalukku Fotolehega – oma aja Baltimaade ainukese fotoajakirjaga, mida ta kümme aastat üksi välja andis: ise hankis raha, ise koostas ja oli põhiautor, ise toimetas, ise suhtles trükikojaga ja ise levitas. Väikest kirjastamistoetust sai ta Kultuurkapitalilt.

Fotolehe lõi fotograafiast vaimustunud Moks 1993. aastal, Eesti ajakirjandusliku tormi ja tungi ajastul. Ta asus kohe innukalt piltnikkonda organiseerima. Ajakirja neljandas numbris avaldas põhjaliku küsimustiku lugejate huvide ja vajaduste kohta. Viiendas numbris pakkus välja vabakutselise autori lepingu ja kutsus kõiki freelancer’eid seda kasutama. 1995. aastal pakkus välja idee muuta Fotoleht vene- ja ingliskeelseks Baltimaade fotoajakirjaks. Ühestki algatusest rohkem juttu ei tulnud, need kadusid nagu musta auku.

Fotolehe toimetus oli Moksi kodus, Raplas Mahlamäe tänava hruštšovkas. Esialgu olid ta töövahendeiks pastapliiats ja kirjutusmasin, hiljem juba arvuti ja siis tegi ta ise ka kujundajatöö.

Fotolehel õieti polnudki kaasautoreid, levik ja lugejaskond oli väike. Ta ei suutnud äratada huvi ja usaldust nooremate professionaalide seas ega laiemas lugejaskonnas. Nii sugenes viimastel aastatel toimetaja sõnavõttudesse järjest enam kibestumist. Moks patsutas endale küll õlale (eestlased on maailma väikseim rahvas, kes suudab välja anda omakeelset fotoajakirja!), aga teised seda ei teinud. 2002 lõpetas ajakiri ilmumise. Kümme aastat oli Moks end ohverdanud, „elades sotsiaalselt täiesti olematuna, prügikasti „geoloogidega“ võrdses staatuses, ikka vaid lootuses meie pisikese Eestimaa fotohuviliste mõistmisele ja vastutulekule“.^[1] Moksist sai Raplas katlakütja.

Eesti erakajakirjanik par excellence on muidugi Kusta Toom – Salulaane erak, kes on jäänud eesti ajakirjanduse ajalukku põlve otsas tehtud ajakirjadega, mis valmisid 1920.–1930. aastatel Rõngu kandis metsas. Saja aasta jooksul on temast pidevalt kirjutatud, aga ikka kirjanduse võtmes, halvimal juhul kui lihtsameelsest grafomaanist, parimal juhul kui ürgse loomistungiga kirjamehest, kel kasinavõitu võimed. Seni on kõrvale jäänud tema tegevuse ajakirjanduslik mõõde, milles oli palju enam järjekindlust ja ratsionaalsust, kui esmapilgul paistab.

Kusta Toom Rõngu metsades

Kusta Toom (ristinimega August Toomingas, 1892–1973) oli kiriku kellamehe ja kooliteenija poeg.^[2] Poiss olnud küll terane, aga ta pere oli verivaene. Et andmed on vastuolulised, pole selge, kas ta ei käinud üldse koolis või õppis pool talve Rõngu kihelkonnakooli 4. klassis. Igatahes algõpetuse andis talle koolmeistrist vanaisa, edasi õppis Toom ise, lugedes visalt ja järjekindlalt seda, mis kätte sai. Muuhulgas omandas ta saksa, prantsuse, inglise, vene ja rootsi keele, nii et suutis neist keeltest tõlkida, kirjutas lisaks eesti keelele ka saksa ja prantsuse keeles, õppis mängima orelit ja klaverit. 1909–1914 tegi ta reatasulisena kaastööd mitmele ajalehele-ajakirjale ja rändas vagabundina Eestis. 1913. aastal ilmus talt pikem jutustus „Otsijad“.^[3] Aga põetud haiguste tõttu oli ta kõva kuulmisega ja haigete närvidega. Kui ilmasõja ajal püüti teda sõjaväljale saata, saanud ta August Eelmäe andmetel komisjonilt tunnistuse, mis kinnitas: „kannatab närvinõrkuse ja mõistuserikke all“.^[4]

Sellega pidanukski August Toominga roll eesti kultuuriloos piirduma. Temasuguse koht oli valla vaestemajas. Aga Toom ei mahtunud traditsioonilise taluühiskonna raamidesse. Tema olemise viis oli teelolek ja kirjandus. Nii hulkus ta ringi ja elatas end juhutöödega (metsa- ja põllutööd, turbalõikamine, hiljem peamiselt raamatuköitmine jne), jõudes 1918. aastal otsaga Saksamaale söekaevandussegi. 1920. aastate algul jäi ta paiksemaks, rajades oma rännakute (talvise) peakorteri Võrtsjärve lähistele metsa Lõuna-Tartumaal. Esialgu oli selleks koobas, hiljem kõhetutest palkidest ja roigastest hurtsik; kui see paari aasta pärast maha põles, siis teine (pärast sõda veel kolmaski). 1939. aastal kommenteeris ta oma eraklikkust nii: „Kusta Toom ei ela mitte oma tahtmisega Salulaanes … Poolmetsikute külaelanike keskel pole võimalust korterit pidada; leidub talusid, kelledele koguni kardetav läheneda.“ Ja möönis ka oma ajakirjanikuameti mõju: „Kahtlemata on mõjuvad asjaloos ka tütrekanad, kellede saladusi lita pole hästi kajastanud.“^[5]

Olustikuline pool oli see, mis Toomi kaasaegsete seas tuntuks tegi. 1920.–1930. aastatel ilmus ajalehtedes ikka ja jälle kõmulisi kirjeldusi Aakre koopaelanikust, metsatondist, võsavennast. Sellest, kui armetu näeb välja ta elamine ja ta ise, kuidas ta ajakirju välja annab ja milliseid totrusi seal kirjutab, kui väga armastab oma koeri ja kuidas kasvatab maja kõrval tubakat. Sakris juuste ja habemega, räbalates ja räpane, pajaga pamp seljas, truu koer (või paar) nööri otsas, võttis ta suviti ette retki Viljandisse, Tartusse ja Tallinnasse. Enamasti käis jala, vahel sõitis rongiga. Magas metsas või rõugu all, sõi teepervel: võttis allikast vett ja sügiseti mõnelt põllult kartuleid, tegi lõkke üles, pani paja tulele. „Tartus pole nähtud isegi nii näruseid pätte,“ kirjutas Tallinna Post 24. mail 1935, kui Toom kohtusse ilmus. Nii võib öelda, et Kusta Toomi iseloomustab täpsemini sõna „paaria“. „Erak“ on tema jaoks liiga neutraalne määratlus.

Kirjutama oli Toom hakanud 14-aastase poisina, ajakirjanduses ilmusid tema esimesed kaastööd kolm-neli aastat hiljem. Esimese maailmasõja ajal tegi ta kirjutamises pausi. Ja mõne aasta pärast läks ajakirjandus temast mööda. Kui tsaariaegses ajakirjanduses piisas kaastöö tegemiseks kirjaoskusest ja ümbruskonnas ärksate silmadega ringivaatamisest, siis vabas Eestis muutus ajakirjandus järsku hoopis mitmekülgsemaks, keerulisemaks ja rafineeritumaks. Ühe juhutöölise tokerjad jutukesed, arvustused, sõnumikud ja tõlked ei olnud see, mida toimetajad nüüd ootasid. Toom ei pääsenud enam trükki.

Aga Toomi tahtmine oli nii kõva, et kirjastajaks hakkamine oli paratamatu. Selleks andsid tõuget Kultuurkapitalilt saadud 30-kroonine kuutoetus (1928–1929) ning Otepää Teataja väljaandmisel-toimetamisel saadud kogemused ja kontaktid (1932).

Kusta Toomi esimene ajakiri oli Tõrvik. Selle esmanumber ilmus 1917. aasta segadustes, teine number jõuti laduda, aga väljaandmiseks Saksa okupatsioonivõimud 1918. aastal luba ei andnud. Kümme aastat hiljem, kui Toom oli „kindlamal jalal“, st seadnud sisse metsakorteri ja saanud Kultuurkapitalilt toetust, pani ta Tõrviku taas käima. Väljaandmisloa kohaselt pidanuks ajakiri ilmuma kuus korda aastas, aga nii sageli ei saanud Toom paberi ja trükkimise raha kokku isegi mitte odavate provintsitrükikodade jaoks. Seetõttu ilmus ajakiri enamasti kord aastas koondnumbrina – 12-16-küljeline väike vihik, sisuks Kusta enda autobiograafilised jutukesed, populaarteaduslik tõlge ja kaunistuseks paar fotot-karikatuuri. Kokkuvõttes oli see Kusta Toomi personaalne kirjanduslik almanahh. Esimene välisautori tekst ilmus Tõrvikus kaks aastat hiljem. 17-aastane Elmar Kits, tulevane kunstnik, avaldas 1930. aasta suvises numbris luuletuse „Jõulu tundmus“.

1931. aasta sügisel avanes Kusta Toomil võimalus lehetoimetajaks hakata. Linda ja Elmar Praks olid Otepääle väikse trükikoja asutanud ja hakkasid tegema ka kohalikku nädalalehte Otepää Teataja. Selle väljaandjaks ja vastutavaks toimetajaks saigi August Toomingas. Pärast viiekuulist asjaajamist läks leht käima märtsis 1932. Juunis tekkis ilmumisse kahenädalane auk ja seejärel asus ametisse uus toimetaja, senine kaasautor Aleksei (Arvo) Orn. Kusta Toom läks oma teed. Karjäär Otepääl oli andnud talle väärt kogemusi ja tegutsemishoogu. Ta asutas Salulaande oma trükikoja („Tõrviku“ trükk, Pühastes) ja kirjastuse, kust esimene väljaanne ilmus juba järgmisel kuul, juulis 1932. Nii saab Toomi kirjastajakarjääri jagada kahte etappi, mille piiriks on oma trükikoja käimapanek 1932. aasta suvel.

Otepää Teataja oli olnud Kusta Toomile kirjastamise kondiproov. Kui selle väljaandmisloa jaoks paberite õigesti esitamine ja asjaajamisraha maksmine oli võtnud üle kahe kuu aega, siis edaspidi sai ta politseivalitsusest kohe esimesel katsel vajalikud load kätte. Otepää trükikojas oli ta näinud, et pisilehe ladumises ja trükkimises ei ole ühele kogenud raamatuköitjale midagi keerulist. Ja kohe (juulis 1932) ostis ta provintsitrükikodadest mõne kilo peaaegu võimatuseni kulunud trükitüüpe (tinast tähti) ja meisterdas ise algelise käsitrükipressi – midagi sellist, mille kõrval kullassepp Gutenbergi ehitatud esimene trükipress (ca 1440) oli märksa peenem ja suurem riistapuu. Nüüd ei rahuldanud Toomi enam paljalt üks ajakiri. Tõrvik ilmus edasi kord aastas, aga sinna kõrvale taotles ta kohe load veel kahe väljaande jaoks: ajaleht Aeg ja ajakiri Hääl, mõlemad pidid ilmuma kaks korda kuus.

Trükikoja seadis Toom sisse oma metsahütis (kui rändama läks, peitis trükitähed maasse ja trükipressi tassis seljas kaasas). Paberi ja trükivärvi vedas kohale seljas Tartust või Viljandist. Sageli kasutas pakkepaberit, sest nii oli kõige odavam, trükivärvi olla ka ise kokku seganud. Kaunistuseks tegi ise linoollõikeid ja avaldas teiste pisigraafikat, lisaks ostis või rentis trükikodadest vanu pildiklišeesid (piltide tsingist trükivorme). Tähetüüpe olnud nii vähe, et neid jagunud ühe lehekülje jaoks ja nii pidi Toom trükkima lehekülghaaval. Seadis tähed käsitsi ritta, veergudeks ja leheküljeks, tõmbas nööriga kõvasti kokku, määris trükivärviga ja tegi paberile tõmmiseid, kuni värv kulus. Siis määris uuesti trükivärviga ja tegi üha uusi tõmmiseid (tema väljaannete tiraažid olid 150–300 eksemplari). Lõpuks lammutas lehekülje laiali, sortis tähetüübid ja hakkas neist uut külge kokku panema. Pildid trükkis eraldi, igaüks ise tooni trükivärviga. „Päälehe trükkimine vältab kuus päeva aega,“ kirjutas ta.^[6] Tollane „pääleht“ oli 6-küljeline, järelikult oli tempo üks väike lehekülg päevas. See oli ilmselt kõige armetum trükikoda, mis Eestis kunagi töötanud. Nii on mõistetav, miks Tõrviku trükikoja väljaanded olid ainult 4-, 6-, parimal juhul 8-küljelised. 1938. aasta sügisel kinkisid Tartu „ametivennad“ Toomele trükkimiseks tähti juurde ja lasid teha koguni uue algelise trükipressi (metsakirjaniku romaan „Kohiseva metsa all“ ootas trükkimist).

Aastad 1932–1934 olidki Toomi jaoks kirjastamise alal kõige toimekamad. Tal oli kolm väljaannet – Tõrvik, Aeg ja Hääl –, igaühel oma profiil.

Aeg oli ajaleht, Rõngu kohalik leht, mida ilmus 11 numbrit (november 1932 – september 1934). Neli väikses formaadis lehekülge, kolm tekstiveergu, joonealune, pisikesed suurtähelised pealkirjad, foto või karikatuur. Kirjas on see, mida Toom ringi rännates nägi, kuulis, luges ja oluliseks pidas: lühikesed sõnumid hooldamata metsateedest, kohalikest surmadest, tulekahjudest, vargustest, seltsielust, uusehitistest jms. Rubriik „Ringvaade“ refereeris Eesti ja välissõnumeid. Eriti kõnetas Kusta Toomi sotsiaalne ebavõrdsus (200 töötut Pirita jõge süvendamas; näljast nõrkenud Tartu naisterahvas, kellel rotid liha luudeni läbi närisid), aga ikka mainis ta esmalt ära ka valitsusevahetused ja põhiseaduse rahvahääletused. Kindlasti oli lehes ka veste või mõlgutus ja populaarteaduslik pala. Kuulutustest ja reklaamidest ilmus ainult omareklaame („Raamatuköitmise töid odawalt ja korralikult teeb A. Toomingas, Salulaanes“, „„Aeg“ on odawam ajaleht Eestis, maksab kuus ainult 8 senti“^[7]). Paaril korral andis ta kirjavastustes julgustust: „Kaastöö soowitaw.“

Järjepidevalt kirjutas Kusta Toom Ajas iseendast: lookesi oma elukäigust, sõnumeid vaenulikest naabritest ja ametivõimudest, kes teda avalikest kohtadest minema kihutasid. Ja muidugi oma koerast, kes „temaga kuue aasta wältel läbikäinud peaaegu kogu maa ja linnad, samuti ka naabermaades“.^[8] Endast kirjutas ta kolmandas isikus nagu valitsejast ja kirjeldas fataalse erapooletusega talle osaks saanud kiusamist ja igapäevaelu pisiseiku. Näiteks meenutas mõne aasta tagust juhtumit Tallinnas „B[alti]-raudteejaamas, kus ta warjus natuke istuda ja puhata tahtis, mitu isikut teda kõrwalisse kohta kutsusid ja teda peksid hoopega pähe, mida elajaloomgi ei oleks wäljakannatanud“.^[9] Kui koeri puudutavad sõnumid kõrvale jätta, siis ei ole need värsked lood, vaid ammused seigad, mis tunginud paberile ilma õige alguse ja lõputa, mõnes lauses mõttelõng täiesti katki. On näha, et need sündmused painasid teda ja nõudsid välja kirjutamist. Kusjuures autor ei kurtnud ega nõudnud õigust, ta vaatas Kusta Toomi peale alla nagu ükskõikne Issand Jumal, kes teab, mis on, mis tuleb ja milleks see kõik vajalik on. Ürgne loomistusk, ütles selle kohta Fiedebert Tuglas.^[10] Kirjutamisteraapia, ütleksid ehk tänapäeva psühholoogid.

„Trükisõnavabaduse kitsendamist on oodata sellekohaste seaduste kaudu, nagu ajalehed teatavad.“ Sellise sõnumi avaldas ajakiri Hääl 4. juunil 1933. Toomi ajalehele said kitsendused saatuslikuks järgmisel aastal. Kõigepealt määrati trahv, sest Toom oli ennast Ajas (ja ka Hääles) valesti tituleerinud: lihtsalt „toimetaja“, mitte „vastutav toimetaja ja väljaandja“, nagu nõudis trükiseadus. Siis tuli sulgemine. Aja viimane number kandis kuupäeva 29. september 1934. 4. detsembril tühistas siseminister Karl Einbund (Eenpalu) 27 ajalehe ilmumisload, nende hulgas ka Aeg. Põhjus? Lehed ei olnud täitnud lubadesse kirja pandud tingimusi, st polnud ilmumist veel alustanudki või olid ilmunud lubatust harvem. Tõsi, Aeg polnud kunagi ilmunud kaks korda kuus, nagu Kusta Toom oli lubanud, vaid ikka kuni neljakuuliste pausidega.

Nii jäi Toomile 1934. aasta alguseks alles kaks ajakirja: Tõrvik ja Hääl. Tõrviku ilmumises jäi 1934. aasta vahele „trükikoja tööde rohkuse pärast“, nagu Toom selgitas.^[11] 1935. aasta algul valmis saanud numbris avaldas ta muuhulgas Hendrik Adamsoni luuletuse „PER SE“ ja see äratas kohalikus politseis tähelepanu. Märtsis ilmus Aakre konstaabel Toomi trükikotta ning konfiskeeris allesolevad 195 ajakirjanumbrit ja ka ilmumisloa. Kuna Tõrvik 1934. aastal ei olnud ilmunud, pidi Toom ajakirjale uue ilmumisloa taotlema. Taotleski, aga politseivalitsuse abidirektori otsus oli lühike: „Mitte lubada.“ Elva jaoskonnakohtunik mõistis samal ajal Toomi süüdi ebasündsa pealkirja avaldamises. Tartu ringkonnakohtus sai Toom paari kuu siiski pärast õigeks. Ülikooli vanade keelte õppejõud Pärtel Haliste tõendas, et per se on tõesti ladinakeelne väljend, mitte roppus, kuhu trükiviga sisse juhtunud.

Nii jäi Toomile 1935. aasta kevadeks alles üks ajakiri: Hääl. Sellest kujunes tema ajakirjanikutegevuse kvintessents. Ajakiri ilmus kaheksa aastat (jaanuar 1933 – mai 1941), 4-6-8-küljeliste numbritena enam-vähem kord kuus, aastate jooksul kokku 502 lk. Igale aastakäigule koostas Toom korraliku, temaatiliselt süstematiseeritud sisukorra. Üles olid loetletud ka kõik ilmunud pildid. Viienda ilmumisaasta lõpul avaldas Toom rehnuti: Hääle 312 leheküljel on ilmunud „67 juttu, 121 luuletust, 20 teaduslikku artiklit, 71 vestet ja 225 pilti 40 autori poolt; pääleselle sõnumeid, nalju, mõistatusi, kuulutusi jm. Trükitud eksemplaare tiraaž on püsinud järjekindlalt 150, millest 50 on hoitud aastakäike kokkuköitmiseks“. Kulud (paber, trükivärv, pildiklišeed ja postimaks) – 90 krooni, tulud (peamiselt tellimustest) – 156.68, Kusta Toomi tööaeg trükkimisel ja levitamisel – vähemalt 500 päeva. „Sellaste raskete tingimistega eneseohverdavalt töötamiseks on teda mõjutanud vaid asja aateline külg ja siht: väljaanda ajakõrgusel seltskondlikul tasemel seisvat kunsti ja kirjanduse ajakirja,“ kinnitas kirjastaja.^[12]

Kunsti ja kirjanduse ajakiri on Hääl tõepoolest, oma aja kõrgusel aga just mitte. Sisult, stiililt, välimuselt ja tasemelt sarnaneb see 19. sajandi lõpu perekonna-ajakirjaga. Seda iseloomustavad kirjeldav-refereeriv kirjutamisstiil ja lihtsustamine, pildid, millel puudub igasugune seos tekstidega, vanamoodsad sõna- ja piltmõistatused (kaasaegses ajakirjanduses olid moes ristsõnad). Möödunud aegadesse kuuluvad ka jutluselaadsed tekstid kirikupühadeks ja populaarteaduse temaatika (tornaado, taevatähed). Ainult pilte ja värve on Toomi ajakirjas rohkem kui 19. sajandil kombeks: pilt ehib peaaegu iga lehekülge, iga pilt on ise tooniga trükitud, pühadenumbrite esiküljed 3-4 tooniga. Siit lausa kiirgab lapselikku mängurõõmu värvide segamisest ja puhast meelelist naudingut oma kätega trükitust.^[13] Tõsi, kulunud tähtede tõttu on ajakirja tekst raskesti loetav, fotode klišeed aga tihti nii viletsad, et kujutatut võib aimata ainult fotoallkirju lugedes.

1939. aastal kirjutas Toom, et tema lemmikajakirjad on pärit sajandi algusest: Linda 1903–1905 võlus teda kirjandusliku sisu ja pildirohkusega ning Sädemed 1905–1909 oma päevapoliitiliste naljade, värvilise trüki ja piltidega.^[14] Neid kaht ajakirja ta oma ajakirja sisu ja kujundusega ilmselgelt ka matkis. Üks teema oli siiski ülimoodne: esoteerika (sellega varustas Häält kirjamees Reinhold Vinkler).

Ka sõnumite temaatika ja info hankimise moodused kuuluvad 19. sajandisse. Kaugemaid sõnumeid refereeris Toom teistest väljaannetest, kohalikke sõnumeid kuulis kohalikelt. Ta andis teada sõdade puhkemisest ja valitsuste vahetumisest, kirjanike-kunstnike sünnipäevadest ja surmadest. Kohalikest teemadest pälvisid tähelepanu kooli- ja seltsimajade avamised, seltsi- ja ehitustegevus, aga ka tülid, vargused, tulekahjud, õnnetused ja surmad. Selgelt on näha, et Kusta kirjutas sellest, mis teda köitis (kirjandus, kunst ja klatš) ning mis teda mõjutas (nt maanteede seisukord ja nõrgamõistuslikke ähvardav sundsteriliseerimine). Mingeid poliitilisi seisukohti ta ei võtnud.

Lisaks on peaaegu kõiki numbreid läbiv teema Kusta Toomi isik. See on vähemalt eesti ajakirjanduses unikaalne: ei ole teada ühtki teist ajakirjandusväljaannet, mis pühendaks nii palju ruumi toimetajale ja ta eluseikadele. Nii võib öelda ka Hääle kohta sama, mida Aja kohta: Kusta Toom rüütas oma päevaraamatu ajakirjanduse vormi. Tema isik tungis nii aja- kui ilukirjanduslikesse žanridesse, rääkimata piltidest (linoollõiked, foto). Oli lühisõnumeid („Jälle vargus Salulaanes“), oli vestelaadseid tekste, olukirjeldusi („Sugulasi külastamas“, „Minu raamatukogu“), reisikirju („„Mihinpäinen minete Torniossa?““), populaarteaduslikke artikleid („Salulaane ussid“, 6 osa 1935–1936) ja ülevaateartikleid („Kümme aastat kirjastust Salulaanes“), oli mälestusi, mis jooksid lühikeste tükkidena läbi mitme aasta ajakirjanumbrite („Minu tutvused kirjanikega“, 21 osa 1936–1939), oli jutte ja novelle („Elu otsimisel“, „Jutt kahest kirbust“). Lühemates lugudes rääkis ta endast ikka kolmandas isikus, mõnes pikemas ka mina-vormis. Toom jälgis ka kiivalt oma tegevuse retseptsiooni ja avaldas järjekindlalt repliike, kus korrigeeris väärtõlgendusi ja õiendas vigu, mis teised väljaanded temast kirjutades teinud.

Iseloomulik on järjelugude rohkus. Ikka oli tal ühes ajakirjanumbris pooleli mitu järgnevat omaeluloolist teksti eri žanrides ja eri eluperioodidest. Näitab see toimetaja keskendusmisvõimetust, püsimatust või tahtmist ühte ajakirjanumbrisse võimalikult palju ära mahutada, kes teab.

Aga Häälel oli ka kümmekond püsivat kaasautorit. Kõige sagedamini esines luuletaja Hendrik Adamson, erakliku Kusta Toomi eraklik eakaaslane, kes elas võrdlemisi lähedal, teisel pool Võrtsjärve lõunatippu. Teised püsivad kaasautorid olid Lõuna-Eesti noored algajad kirjamehed ja mõned noorkunstnikud, keda ahvatles trükki pääsemine, sh hilisemad ajakirjanikud Johannes Selg, Elfriede Selg, Vello Pekomäe, Hannes Oja, kunstnik Elmar Kits. Aeg-ajalt vilksatas ka mõni tuntum nimi: Eduard Viiralt, Gustav Mootse, Hugo Raudsepp, August Sang, Aira (Alma) Kaal.

Nagu juba öeldud, ümbruskonna inimestega Toom läbi ei saanud. Mõistagi teravdas suhteid Toomi ülikohalik ajakirjanikutegevus, mis hõlmas alati ka Rõngu kandi olmetülide jms asjaosalistele ebameeldivate seikade kajastamist. Nagu tollases ajakirjanduses kombeks, avaldas ta uudiste pähe ka kuulujutte, sh tegi segaseid vihjeid ümbruskonna tüdrukute abortidele (mis olid keelatud ja kriminaalkorras karistatavad). Pidevalt teatas Toom sõnumites enda ja oma koerte kiusamisest, enda järel nuuskimisest, oma elamu lagastamisest, raamatute, ajakirjade ja tähetüüpide näppamisest, ajakirja trükilao laialilõhkumisest. Enda arvestuste kohaselt langes ta rünnakute ohvriks keskmiselt 25 korda aastas. Kui metsakirjastamise algaastatel suhtus ta sellesse stoilise fataalsusega, siis viimastel aastatel sugenes tekstidesse ka tigedust (eelkõige vaenajate kirjeldamisel: „tõusis kohalikke (sic!) sulide ja surkade sfääris rõve räuskamine“).^[15]

Kusta Toomi ajakirjanikutegevuse lõpetas Nõukogude võim. Uus ajakirjandussüsteem loodi Eestis paari kuuga. 2. septembril 1940 asutati ENSV riiklik kirjastuskeskus, mis pidi kogu kirjastamist omama, juhtima ja kontrollima.

Hääl oli tsenseerimata trükisõna viimane kants, püsides püsti veel 1941. aasta suve hakul. Siiski piiras ja suunas Toom oma ajakirja viimase aasta jooksul mitmel moel, et nõukogude võimule mitte jalgu jääda. Juunipöördest 1940 oli Toom teatanud sama napilt ja erapooletult nagu nt 1934. aasta sündmustest ning tegi oma ajakirja ilukirjanduslikku poolt edasi harjunud rütmis. Aga Rõngu kandi rahvast ja iseendast ta enam ei kirjutanud. Sügisel nõrgus ka Häälde uuele võimule sobilikku infot, mida Toom refereeris nõukogustatud väljaannetest (varasemast erinev on see, et nüüd pani ta lugudele allikad alla). Näiteks sõnum „Tähistati langenud punaarmeelaste matusepaik Rõngus“^[16] oli võetud Postimehest. Traditsiooniline jõulunumber küll ilmus, aga ilma jõulujutluseta. Toom teatas oma lelle surmast, kurtis Salulaane metsa röövelliku raiumise üle ja avaldas salajast lootust, et ehk annab nõukogude võim ikka talle ka veidike maad, kuigi sügisese maajagamise ajal sellest keelduti. Ta lõi kokku ka kulud-tulud: sel aastal oli Häälel olnud umbes 50 tellijat, puhasteenistus 92 trükitööpäeva eest 35 krooni 54 senti. Eelviimasel küljel kutsus reklaam: „Talupojad, töörahvas – tellige ja lugege „Hääl’t“!“^[17]

1941. aasta esimene number ilmus alles veebruari lõpus. Toom selgitas, et „suured tuisud ja sügav lumi katkestasid ühenduse toimetusel välisilmaga ja ühes sellega paberi saamise võimaluse“.^[18] Nüüd ei avaldanud ta oma ajakirjas enam uudiseid, jäid ilukirjandus, populaarteadus, naljad-mõistatused ja üksikud pildid. Aprillinumbris esines esmakordselt nõukogude ajakirjandusele kohustuslik loosung proletaarlaste ühinemise kohta. Kroonidestki hoidis Toom kinni viimse võimaluseni, alles aprillis märkis ta lehe hinna rublades (rahareform oli toimunud juba novembri lõpus, kroonid kaotasid kehtivuse 25. märtsil). Viimane, maikuine Hääl selgitas mh usundite teket Engelsi „Ludwig Feuerbachi“ abil (refereering ajakirjast Ateist), avaldas mõned välisuudised ja teatas uute passide väljaandmisest.

Ilmselt saatis Toom oma ajakirja kolm sundeksemplari ikka kohalikku politseisse/miilitsasse, nagu 1938. aasta trükiseadus nõudis. Aga alles 1941. aasta kevadel olevat Hääl jõudnud Tallinna, riiklikku kirjastuskeskusse ja tekitanud nõukogulastes kohkumust – tundmatu ja tsenseerimata ajakiri, kui sellised asjad pidanuks olema välistatud juba üheksa kuud tagasi! Sellega oli Kusta Toomi kirjastajaelu lõppenud. Tema trükikoda natsionaliseerida ei jõutud, enne tuli peale sõda. Trükikoja saatuse kohta on andmed vastuolulised, see kas hävitati sõja ajal või rekvireeriti Nõukogude julgeoleku poolt.^[19]

Toom elas oma metsamajas 1960. aastate lõpuni, köitis ikka raamatuid ja saatis ikka kirjastustesse ja toimetustesse oma käsikirju. Ühtki neist ei avaldatud. 1957. aasta septembris soovitas Eesti Riiklik Kirjastus pöörduda tal „konsultatsiooni saamiseks“ Noorte Autorite Koondisse (Toom oli just saanud 65-aastaseks). Pärast sõda sai ta Rõngu vallavalitsuselt „põliseks kasutamiseks“ ühe hektari maad ja riigilt 35-rublalise pensioni (see oli enne 1960. aasta rahareformi). Viimasel kolmel eluaastal elas ta Uderna ja Kodijärve invaliididekodudes, lõpuks Jämejala haiglas. Aga ühel märtsipäeval oli 80-aastane vagabund taas teel. Ta leiti poolkülmununa Elva lähedalt lumehangest ja suri mõni päev hiljem.

Mis me järeldame sest?

Erakajakirjanik on nonkonformist. Ta ei paindu teiste soovide ega olude järgi, teeb oma väljaannet jäärapäiselt just nii, nagu ise kõige õigemaks peab. Ta pigem murdub (paneb oma väljaande kinni), aga jääb iseendaks. Samas on erakajakirjanik üksiklane, kes tahab kuhugi kuuluda ja realiseerib oma kuulumisvajadust ajakirjanduse kaudu, suhtleb maailmaga trükisõna abil.

Erakajakirjaniku jõud raugeb umbes kümne aastaga. Tema väljaande murrab paradigmamuutus. Kusta Toomi väljaanded sulges riigivõim – 1934–1935 osaliselt, 1941 täielikult. Mihkel Nuka innukus rauges paarikümne aastaga, aga Uus Ilm kestis VEKSA toel veel aastakümneid, kuni nõukogude võim lagunes. Moksi murdis internet.

Erakajakirjanik on vaimselt tardunud, jäädes oma alustamisaega kinni. Ta ei arene, ei liigu ajaga kaasa, vaid kivistub. Kusta Toome väljaanded meenutavad eesti ajakirjanduse algaegu nii oma sisult, stiililt kui vormilt. Nuka ideoloogilised seisukohad pärinesid 1930. aastatest ja neid kordas ta oma lehes aastakümneid, kõige kompaktsemalt aga sõnastas viimases arhiivis olevas kirjas VEKSA-le 1988. aasta suvel: „Teie mõned ringkonnad räägivad leppimusest ja vana lipu tagasitoomisest – meie sellega ei nõustu. Sini-must-valge lipu all tapeti töölisi; see sundis meid nälja ja tööpuuduse sunnil jätma kodumaa; võtsime rõõmuga omaks sotsialismi lipu ja uue hümni ja oleme sellega rahul. – Teie inimesed vast ei mõista, et meil käib veelgi klassisõda. See on varjatud, kuid karm sõda, Tippkohtumine pehmendas välimiselt olukorda, kuid ettevalmistused ultrate leeris käivad edasi Nõukogude hävitamiseks. Sõjaga seda ei suudeta, siis loodetakse, et majanduslise survega, koos kõigi kapitalistliste riikidega, ehk läheb see korda. Muidugi, on see tühine lootus, kuid kapitalism kunagi ei alistu võitluseta!“^[20]

Moks lõpetas oma Fotolehe 2002. aastal. Väärtuslik info, mida tema terahaaval kokku korjanud oli, muutus internetist mõne hiireklõpsuga leitavaks. Viimses numbris jättis ta lugejaga hüvasti Vana Testamendi 1. Moosese raamatu surma ja hävingu sõnadega: „Ja mina tahan weeuputuse maa peale saata, nii et ma ära rikun taeva alt kõik liha, kus eluwaim sees on: kõik, mis maa peal on, peab hinge heitma.“ See on seesama kirjakoht, kus kõigeväeline Issand lubas ainsana päästa Noa ja tema laeva kogutu. Noa nime Moks välja ei öelnud, aga on selge, et just selles õige mehe rollis nägi ta iseennast, seilamas rikutud maailmas ja üha kõrgemale tõusvas internetiuputuses.

^[1] Fotoleht, 2002, nr 21.

^[2] Kusta Toomi elulooandmetes tuginen ajakirjanduses avaldatud lugudele. Neist kõige täielikuma loetelu annab Krista Aru artiklis „Aakre koopaelanik ja tema ajakirjad“ kogumikus „Paar sammukest XIX“ (Tartu, 2002, lk 11–29).

^[3] Hiljem ilmus ka lühike lustmäng „Ahned neiud“ (1923). Rohkem ta oma teostele ega tõlgetele kirjastajat ei leidnud, kuigi saatis kirjastustele käsikirju veel 1950. aastate lõpulgi.

^[4] Eesti Ekspress, 02.10.1992.

^[5] Hääl, 22.05.1939.

^[6] Aeg, 06.01.1934.

^[7] Aeg, 06.01.1934; Aeg 29.09.1934. Aeg, 06.01.1934; Aeg 29.09.1934.

^[8] Aeg, 28.10.1933.

^[9] Aeg, 08.07.1933.

^[10] Keel ja Kirjandus, 1964, nr 5, lk 270.

^[11] ERA.1.7.1230 (pagineerimata).

^[12] Hääl, 24.12.1937.

^[13] Samasugust meelelist nautlemist on rubriigis „Võõrkeelte kõla“ (1933–1938, 13 osa), kus Toom avaldas lõigu või paar mõnest võõrkeelsest tekstist ja kõrvale eestikeelse tõlke (ainult hollandi keele kohta pidi ta tunnistama, et tõlge jääb avaldamata, sest toimetuses pole selle keele oskajat).

^[14] Hääl, 01.07.1939.

^[15] Hääl, 22.05.1939.

^[16] Hääl, 28.09.1940.

^[17] Hääl, 24.12.1940.

^[18] Hääl, 28.02.1941.

^[19] Kusta Toom. August Toomingas: elukäik ja kirjanduslik tegevus. Koost. A. Mälberg. Tartu, 1995, lk 7.

^[20] ERA.R-2249.1.196, l. 99p.

Enamik enamlaselusid sai alguse vaiksetel üksildastel mõtlushetkedel mõne raamatu taga.

Õieti oli 20. sajandi alguse Venemaal kaks suurt kategooriat viimsepäevasektante: kristlikud ärganud, sh kiiresti kasvanud arvukusega evangeelsed protestandid, kes ootasid viimset kohtupäeva oma eluajal; ja radikaalsed sotsialistid, kes seostasid Paabeli kapitalismiga ja ootasid peatset vägivaldset revolutsiooni, millele pidi järgnema sotsiaalse õigluse igavene valitsemisaeg.

Üks peamisi nendevahelisi erinevusi oli selles, et kui kristliku apokalüpsise jutlustajad olid enamasti töölised ja talupojad, siis tööliste ja talupoegade revolutsiooni teoreetikud olid enamasti nn igavesed üliõpilased – ametnike, vaimulike, õpetajate, arstide, juudi ettevõtjate ja teiste „vaimse töö proletaarlaste“ lapsed. Enamik töölisi ja talupoegi, kellest said sotsialistid, pöörati uude usku üliõpilaste poolt – tavaliselt salajastel seminaridel ja rahvarohketel meeleavaldustel; enamik üliõpilasi said sotsialistideks, lugedes raamatuid – tavaliselt omaenda voodis.

Elu parteis tähendas tavalist sektantlikku kombinatsiooni rikutud maailmale enam-vähem radikaalsest seljapööramisest (mida nimetati „põrandaaluseks eluks“) ja intensiivsest seltsimehelikkusest mitmesugustes kollektiivsetes olukordades.

Niihästi isolatsiooni kui kokkukuuluvuse peamiseks asupaigaks oli vangla, kus noored revolutsionäärid veetsid suure osa oma ajast ja pidasid enamiku oma vestlustest.

Isolatsiooni kõige äärmuslikum vorm oli üksikvangistus, karistusviis, mis imporditi Vene keisririiki (mõiste ja karistuspraktikana) 19. sajandi keskel Suurbritanniast ja Ühendriikidest. Üksikkongidesse paigutatud sotsialistid kirjeldasid seda kogemust äärmiselt masendavana ja võitlesid üksinduse vastu kõndimisega, harjutusi tehes (sageli selles ranget režiimi järgides), sõbrunedes rottide ja ämblikega, deklameerides luulet, koputades seintele (erilist vanglatähestikku kasutades) ja lauldes täiest kõrist, mõnikord koos teiste vangidega – kui oli võimalik üksteist läbi müüride kuulda. Mõned kirjeldavad katartilisi vendlushetki, kui tosinad hääled moodustasid nähtamatu koori, mis kuulutas saabuvat revolutsiooni.

Aga enamikus vanglates oli lubatud lugeda ja seda poliitvangid tegidki, kasutades vanglaraamatukogusid või raamatuid, mida vabaduses viibivad seltsimehed väljastpoolt sisse tõid. Nad lugesid Marxi, poliitökonoomiat ja revolutsioonilist kirjandust, aga isegi kõige vintskemad revolutsionäärid möönsid, et  tõhusaim viis üksindusega võitlemiseks on ilukirjandus – peamiselt (paljude hulgas) Puškin, Gogol, Tolstoi, Dickens, Balzac, Heine, Ibsen ja Hamsun.

Riiklikult korraldatud isolatsiooni teine vorm oli Siberisse asumisele saatmine, mis ühendas kinnipidamise ja sektantliku solidaarsuse märksa kontsentreeritumal kujul, sest see oli niihästi maapagu kui ka võimalus luua tõsiusklikest end ise korraldav kogukond koos kuramaaži, abielu ja laste saamisega. Mõned kannatasid meelemasenduse all (eriti pikkadel polaaröödel), jõid ohjeldamatult ja jõudsid usu kaotamise piirile. Isegi Jakov Sverdlov, revolutsionäär Nižni Novgorodist, kes oli kuulus oma üleinimliku energia ja võitmatu heatujulisuse poolest, heitis meelt, kui leidis ennast väikesest külast koos üheainsama väljasaadetuga, Gruusia bolševiku Jossif Džugašviliga. „Sa ei tea, kallis, kui kohutavad olid sealsed tingimused,“ kirjutas ta oma naisele pärast suuremasse külla üleviimist. „Seltsimees, kellega ma koos elasin, osutus seltskondlikus mõttes sääraseks isikuks, et me omavahel ei suutnud rääkida ega isegi kohtuda. See oli kohutav.“

Aga sellised hetked möödusid kiiresti. Suurem osa väljasaadetuid veetis enamiku ajast lugedes, kirjutades, matkates, vaieldes, armudes ja kuulutades ette saabuvat apokalüpsist, millele järgneb tuhandeaastane rahuriik – või nagu Sverdlov ühele oma naisjärgijale saadetud kirjas ütles, „inimtragöödia viimane vaatus“.

Ettekuulutus läks täide 1917. aasta veebruaris. Ebasõbralik gruusia bolševik pöördus tagasi Petrogradi kui Stalin ning Sverdlovist sai keskkomitee kõikvõimas sekretär, esimene Nõukogude riigipea, punase terrori juhtkuju, tsaari tapmise korraldaja, kes pani ühtlasi aluse enamlaste nahkpintsakumoele (mis pidi sümboliseerima kindlameelsust ja vankumatust). 1919. aasta jaanuaris algatas ta Doni kasakate likvideerimise kampaania. Märtsis suri ta Hispaania grippi.

Enamlaste juhtidele olid revolutsioon ja kodusõda kodutuse, unetuse, lakkamatu rändamise ja tohutute rahvamasside aeg. Kõige iseloomulikum hääl kuulus Trotskile, kes kõneles massidega ja massidele. Või pigem massid kõnelesid läbi tema. „Rajasin enesele tee poodiumile,“ kirjutas ta, „läbi inimkehade kitsa kaeviku, vahetevahel mind tõsteti nende kohale ja kanti edasi … Mind ümbritses igalt poolt küünarnukkide, rindade ja peade surve, nii et ma kõnelesin justkui inimkehade soojast koopast. … Mõnel hetkel näis peaaegu, nagu tunneksin oma huultel üheks saanud ja kokku sulandunud rahvahulga innukat pinget.“

Pärast sõda kolisid bolševike ellujäänud juhid, kellest nüüd olid saanud kõrgemad ametiisikud, Kremlisse ning mitu Moskva kesklinna hotelli muudeti magalateks, mida nimetati Nõukogude majadeks. Nad jäid paikseks sellesse tuttavlikku – kuid üha enam ka kahtlustega täidetud – kollektiivsesse kodususse, põrgates üksteisega kokku treppidel, käies üksteisel külas, suitsetades odavat tubakat, juues kanget teed, tehes palju lapsi, vaieldes ajaloolise paratamatuse üle, juhtides maailmarevolutsiooni ja mõteldes, mis tuleb pärast seda. Kus ja kuidas peaksid kommunistid elama? Mida tähendaks kommunism igapäevaelus, niihästi enne kui ka pärast kommunismi peatset saabumist?

Selles küsimuses oli kaks mõttekoolkonda.

Niinimetatud urbanistid nägid ette suuri kommunaalelamuid, mis asetseksid suurte avalike ruumide ümber. Peamiseks eeskujuks olid kloostrid, aga kloostrid olid pühendunud kristlikule Jumalale, keda pole olemas, ning ajast ja arust tsölibaadi-ideele. Nõukogude elamukompleksid pidid ühendama raskele tööle pühendumise ja tõelise usu viljelemise sigimise ja lastekasvatusega. Aga üksikkongid jäänuksid alles. Kodanlik perekond sõltus eraomandist ja soolise tööjaotuse vajadusest. Eraomandi likvideerimine ja ühiskondlike lastesõimede ja -aedade, internaatkoolide, pesumajade, sööklate ja õmblustöökodade rajamine pidi viima perekonna kui majandusliku institutsiooni kadumisele.

Ühe tähtsa urbanistliku arhitekti sõnul „tuleb kõrvalekaldumatult järgida printsiipi anda igale töölisele oma tuba“. Mis muidugi ei tähendanud, nagu paarid poleks saanud otsustada kooselu kasuks, senikaua kui nende vastastikune kiindumus püsib. Seesama arhitekt kirjutas: „Kõik elamukompleksi toad peavad olema ühendatud siseuste või liikuvate vaheseintega. Kui mees ja naine soovivad elada koos, saavad nad kaks kõrvuti tuba, mida ühendab uks, või nad avavad vaheseina ja muudavad kaks tuba üheks. Aga kui üks osapooltest otsustab omaette toa kasuks või teeb suhtele üldse lõpu, siis saab ukse või vaheseina kinni panna. Kui töölisperekond soovib oma lapsi algul enda juures pidada (mis on kindlasti ebamõistlik ja saab kesta ainult väga lühikest aega), võib lastele anda kolmanda toa, millisel juhul omandaks perekond midagi kolmetoalise korteri taolist.“

Mitu sellist elamukompleksi ehitati ka tegelikult valmis. Üks oli Ivan Nikolajevi kommunaalmaja, mis valmis 1929–1930. See koosnes kahest paralleelsest üksusest, mida ühendas „sanitaarblokk“. Kolmekorruselises päevasektsioonis asusid söökla, võimla, tervisekeskus, solaarium, lasteaed, raamatukogu koos suure lugemissaaliga ja mitmesugused ruumid klubiliseks tegevuseks. Tööpäeva lõpul nõuti läbi sanitaarbloki minevatelt elanikelt duši all käimist ja ümberriietumist. Kaheksakorruselises öösektsioonis olid kahesaja meetri pikkused kitsad koridorid, nende ääres tuhat kuueruutmeetrist „magamiskabiini“. Igas ruumis oli kaks koikut, kaks tooli ja betoonist aknalaud, mida sai kasutada ka kirjutuslauana. Hommikuti enne õppealale minekut võimlesid elanikud sanitaarbloki rõdudel. Päeva ajal suleti magamisüksus tuulutamiseks ja „sanitaareesmärkidel“.

Disurbanistid süüdistasid urbaniste kloostrite, kasarmute ja ühiselamute tagasitoomises. Nad väitsid, et kollektiivne töö ei nõua automaatselt ka kollektiivset elukorraldust, sest kui nii oleks, siis võrduks arenenud kommunistlik ühiskond ühe hiiglasuure torniga miljonitele inimestele (nagu teiste hulgas Andrei Platonov püüdiski ette kujutada). Keegi ei kahelnud, et oma perekonnast vabastatud töölisel on õigus omaette toale, aga miks paigutada need toad jäikade, liikumatute hoonete lõputute koridoride äärde. Disurbanistide meelest pidid ainsad kommunismile sobivad eluasemed olema mobiilsed kodud, mida oleks kerge ümber seada, teisaldada, suurendada või muul moel täiustada vastavalt iga nõukogude indiviidi arenevatele vajadustele. Või nagu selgitas üks linnaplaneerija: iga indiviid hakkab lõpuks käituma nagu  „tigu, kes kannab kaasas oma koda“.

Arhitekt Aleksandr Pasternaki, luuletaja Boriss Pasternaki venna sõnul:

„Kellelgi pole midagi selle vastu, kui mees ja naine või kaks lähedast sõpra või ka mitu head sõpra paigutavad oma majad üksteise kõrvale ja ühendavad need; iga üksus jääks iseseisvaks koos omaette sissekäigu ja aiaga. Aga kui paar läheb lahku või sõbrad pööravad tülli või kui üks neist abiellub, siis pole „eluruumiga“ mingeid probleeme, sest üksusi saab iga hetk lahutada, suurendada või vähendada või isegi täielikult lahti võtta ja teise asukohta kolida.“

Õigupoolest olid nii urbanistid kui ka disurbanistid tegelikult disurbanistid. Keegi ei soovinud alles hoida linnatänavaid ja kvartaleid; erimeelsus valitses „üksikrakukeste“ asukoha üle.

Nii urbanistid kui ka disurbanistid olid kollektivistid. Enamik inimtegevusi tuli sooritada avalikult. Peamine küsimus oli see, kui mitmele inimesele määrata iga duširuum, pesuköök või söökla.

Ja mis kõige tähtsam, nii urbanistid kui ka disurbanistid olid individualistid – kuivõrd nad arvasid, et inimesed peaksid elama omaette rakukestes, mida tahtmist mööda rekombineerida.

„Nõukogude kollektivism“ tähistas otseühendust indiviidi ja riigi vahel ehk soovi pidada mis tahes nõukogude inimeste gruppi kogukonnaks, mida ühendab ühine eesmärk ehitada sotsialismi. „Kodanlik individualism“ tähendas püüdlust ümbritseda indiviid lisakaitsekihiga, soovi kuuluda läbipaistmatusse kogukonda. Teisisõnu, nõukogude kollektivism koosnes indiviididest, kodanlik individualism põhines perekondadel.

Lõppude lõpuks ei ehitanud ei urbanistid ega disurbanistid kuigi palju. Parteil polnud sääraste asjade jaoks raha ja massid ei paistnud neist huvituvat. Kõige eksperimentaalsemad elamud, mis ehitati esimesel viisaastakul, olid n-ö „üleminekutüüpi“, kus elanikele pakuti kollektiivseid teenuseid, kuid neil lubati – ajutiselt – elada perekorterites.

Kõige kuulsam säärane hoone oli maja, mille enamlaste juhid ehitasid iseendale. Seda nimetati Valitsuse majaks ja see asus madalas, sageli üle ujutatud piirkonnas, mida tunti „soona“, Kremlist põiki üle Moskva jõe. Euroopa suurima elumajana ühendas see 505 täielikult möbleeritud perekorterit suure avalike ruumide võrgustikuga, millesse kuulusid söökla, toidupood, polikliinik, lasteaed, ilusalong, postkontor, telegraaf, pank, võimla, teater, kino, pesumaja, raamatukogu, tenniseväljak ja tosinaid ruume mitmesugusteks tegevusteks (piljardimängust ja märkilaskmisest kuni maalimise ja orkestriproovideni).

Neis ruumides elasid, kasvatasid oma peresid, pidasid teenijaid ja lapsehoidjaid ning kolisid korterist korterisse vastavalt edusammudele karjääriredelil rahvakomissarid, komissaride asetäitjad, punaarmee komandörid, Gulagi ülemused, tööstusjuhid, marksismi õpetlased, välismaa kommunistid, sotsialistlik-realistlikud kirjanikud ja mitmesugused tähtsad tegelased, nende hulgas keemik, kes balsameeris Lenini surnukeha, helilooja, kes komponeeris Nõukogude riigihümni, Lenini sekretär ja Stalini sugulased (Stalin ise jäi üle jõe Kremlisse).

1930. aastate keskel oli Valitsuse majas umbes 2600 registreeritud üürnikku. Umbes 700 nendest olid riigi- ja parteiametnikud, kellele oli eraldatud omaette korter; enamik ülejäänutest olid nende ülalpeetavad, sealhulgas 600 last. Elanike ja hoone eest hoolitsemise teenistuses oli 600–800 valvurit, aednikku, ettekandjat, maalrit, torumeest, kojameest, pesunaist, põrandalihvijat ja muud töötajat, sealhulgas 57 administraatorit.

Valitsuse maja kui saart saare peal ümbritsesid raudväravad ja relvastatud valvurid. Hoone enda sees olid korterid justkui privaatsuse saared, mida kaitsesid massiivsed uksed. Igas perekorteris oli peamiseks rakukeseks ja profaansest pereelust lahutatud sisimaks pühamuks „isa kabinet“, mille seinu katsid maast laeni tumedad tammest raamaturiiulid ning mõnikord ka mõõgad ja püssid – maja laste jaoks oli see salapärane ja romantiline paik.

Emadel võis olla oma tuba või ka mitte; lastel oli alati. Teenijad magasid väikeses kunkus esikust köögi pool, enamasti kardina taga. Ülejäänud tube asustasid täiskasvanud lapsed, eakad vanemad ning teised sugulased ja ülalpeetavad. Eakate vanemate ja muude sugulaste ja ülalpeetavate hulka kuulus pappe, rabisid, poodnikke ja kirjaoskamatuid vanaemasid. Paljud mehed ja mõned naisedki tundsid muret, et tagasi on pöördumas kodanlik soo, kuid keegi ei paistnud teadvat, kuidas selle hoovust peatada.

Pärast atentaati Leningradi parteijuhile Sergei Kirovile 1934. aasta detsembris sai soo kuivendamisest partei prioriteet number üks. Niinimetatud suur terror oli moraalne paanika ja nõiajaht – meeleheitlik reaktsioon kodanliku õdususe taassünnile sotsialismi majas ning Harmagedoni vältimatule lähenemisele (mille peatne saabumine paistis selgesti läänes Natsi-Saksamaa ja idas Jaapani tõusust). Indiviidi isolatsioon oli ühtaegu kuritöö kui ka karistus.

Reetlikkuse juurpõhjus oli selge. Nagu kirjutas poliitbüroole üks kõige silmapaistvamaid bolševikke, kunagine opositsioonijuht Grigori Zinovjev pärast süüdistust Kirovi tapmise kavandamises: „kuna me ei suutnud õigesti alluda parteile, sellega täielikult ühte sulanduda, imbuda läbi samasugusest absoluutse heakskiidu tundest Stalini vastu, millest on läbi imbunud partei ja kogu maa, vaid jätkasime selle asemel tagasi vaatamist ning elasime omaette sumbunud elu –kõige selle pärast me olimegi määratud säärasesse poliitilisse dualismi, mis toob kaasa kahekeelsuse.“

Süüdistuste kuhjudes tõmbusid kahtlusalused tagasi maailmast, milles nad enam elama ei kõlvanud. Aleksei Rõkov, Lenini järglane Rahvasaadikute nõukogu esimehe kohal ja üks paremopositsiooni juhte, elas ühes Valitsuse maja suuremas korteris. Tema tütar jutustab: „Ta tõmbus endasse, lakkas rääkimast, ei söönud peaaegu midagi ja sammus vaikides ühest toanurgast teise. Või lamas tundide kaupa voodis, samas pingsalt mõteldes. Ta vananes ruttu, juuksed olid hõrenenud ja alati sassis ning tema nägu oli kurnatud, tumesinised rõngad silmade all. Arvan, et ta ei maganud üldse. Ta ei rääkinud üldse. Ta ainult mõtles ja mõtles.

Ühel päeval astusin ma tema tuppa ja ehmusin tema väljanägemisest. Ta istus akna all, selg akna poole, kummalises ebaloomulikus asendis, pea kuklas, ristis käed ristis jalgade vahele surutud, ja pisar voolas üle ta põse. Arvan, et ta mind ei näinudki, ta oli niivõrd oma mõtetesse süvenenud.“

Rõkovi lähedane sõber ja nagu temagi paremopositsionäär Nikolai Buhharin ei tulnud üldse enam toast välja ja keeldus pesemast. Tema noore naise sõnul, kes oli sama vana kui Rõkovi tütar: „Ta oli isoleeritud isegi oma perekonnas. Ta ei tahtnud, et isa ta juurest läbi astuks ja teda kannatamas näeks. „Mine ära, papa,“ ütles ta vaikselt. Ta jäi kõhnaks ja vananes, tema punane kitsehabe läks halliks. Tema linnud – kaks Aafrika papagoid – lamasid puuris surnult. Tema istutatud luuderohi vajus longu, linnu-topised ja pildid seinal kattusid tolmuga.“

Silmapaistvamaid intelligente bolševike seast, ülemkohtu liige ja Nõukogude perekonnakoodeksi autor Jakov Brandenburgski läks ühel päeval oma Valitsuse maja korterist kaduma. Tütar leidis ta lõpuks Moskva-lähedasest hullumajast. Tütre mälestuste järgi „paistis, justkui teda poleks üldse seganud vaimuhaigete seltskond, kes tema juures karjusid, vingusid ja põrandal roomasid. Ruum oli täis väga haigeid inimesi, kuid isa paistis end seal täiesti koduselt tundvat. Ta oli leidnud isegi sõbra, ühe moondunud näoga kääbuse, kelle seltskonda ta paistis nautivat“. 1938. aasta lõpul, kui suur terror oli läbi, sai Brandenburgski järsku terveks ja tuli koju tagasi. Kui ta 1951. aastal malet mängides suri, oli ta seitsmekümne aastane. Oma haigusest ta hiljem ei rääkinud.

Aga enamik neist, kes olid partei vastu patustanud, lõpetasid seal, kust nad olid alustanud – vanglas. Kõige tähtsamad nende seast, nagu Zinovjev, Rõkov ja Buhharin, üksikkongis. Ainult et seekord polnud kedagi, kellele koputada või kellega koos laulda. Nad olid täiesti üksi, silmitsi surmaga ja lõppkokkuvõttes ka Ajalooga – seltsimees Stalini kujul, kelle poole nad otsekui palves pöördusid.

Buhharin kirjutas: „Kui Sul ainult oleks instrument, mis laseks näha, mis toimub minu vaeses peakeses. … Oma südames olen ma üleni sinuga, parteiga, oma kallite seltsimeestega.“

Zinovjev kirjutas: „Olen jõudnud punkti, kus veedan pikki tunde, vaadates pingsalt Sinu pilti ja kõikide teiste poliitbüroo liikmete portreid ajalehtedes ainult ühe mõttega: mu kallid, palun vaadake minu hinge, kas te tõesti ei näe, et ma ei ole enam teie vaenlane, et ma olen teie keha ja hing, et ma olen kõigest aru saanud ja olen valmis tegema kõike, et pälvida andestust ja halastust…“

Kuid ei tema ega keegi teine saanud midagi teha, et pälvida andestust või halastust (kuigi mõned näisid uskuvat, et nad võivad välja teenida lunastuse, ohverdades end osatäitjatena valmiskirjutatud kohtuetenduses). Kõik, üks teise järel, leidsid oma lõpu mahalaskmise läbi.

Moskva piirkonnas oli peamine hukkamispaik mets Butovo asula lähedal. Surmamõistetud viidi sinna, ilma et neile oleks öeldud, kuhu nad lähevad ja miks. Veoautod kahekümne kuni viiekümne inimesega saabusid kella ühe-kahe paiku öösel ja peatusid kiiresti puu otsa püstitatud vahitorni juures. Inimesed viidi loenduseks ja isikukontrolliks pikka puust kuuri. Seda tegid miilitsad ja protseduur võis kesta tunde. Timukad – tavaliselt kolm või neli meest – ootasid samal ajal eraldi majas ja võtsid kõvasti viina.

Lõpuks, koidu aegu, kästi neil ennast valmis seada. Vangid toimetati ükshaaval kuurist välja. Siis ilmusid välja mahalaskjad. Surmamõistetud anti neile üle ja igaüks viis oma ohvri krundi piirile pika, umbes kolm meetrit sügava ja kolm meetrit laia kraavi äärde. Surmamõistetud lasti kaeviku äärel maha, lähedalt, kuklalasuga. Kehad heideti kraavi põhja, kuni need moodustasid enam-vähem ühetasase kihi. 1937–1938 tuli vähem kui 100 hukkamisega öid harva ette. Mõnel ööl tapeti 300, 400 ja isegi üle 500 inimese. Pärast mahalaskmisi täideti ja allkirjastati formularid ning timukad, kes olid tavaliselt juba täitsa purjus, toimetati Moskvasse.

Suure terrori viimane kramp oli hukkajate hukkamine. Üks kõige silmapaistvamaid nendest oli Sergei Mironov, julgeolekuülem Lääne-Siberis ja Mongoolias, üks kohtuvälise mahalaskmispraktika algatajaid ja produktiivsemaid massimõrvareid Vene ajaloos.

1938. aasta lõpul viidi ta üle välisasjade rahvakomissariaati, Kaug-Ida osakonna ülemaks. 6. jaanuaril 1939 läksid Mironov, tema naine Agnessa ja nende tütar sõbra poole lõunat sööma, et minna pärast üheskoos tsirkusesse. Kõik veetsid lõbusasti aega. Ühtäkki helises telefon. Küsiti Mironovit. Ta kuulas jahmunud näoga, küsis: „Aga kas kõik polnud siis juba korraldatud?“, ja ütles viimaks: „Hea küll, hakkan tulema“, ning pani toru aeglaselt hargile.

Ta selgitas Agnessale, et tuleb minna komissariaati, et anda mõned allkirjad – kuid paistis mõtlik ja ärevil. Oli väga külm õhtu. Agnessa pakkus talle kaasa oma salli ja naise üllatuseks võttis mees selle vastu. Nagu Agnessa palju aastaid hiljem intervjueerijale ütles: „Ta oli mõni sekund vait. Siis vaatas mulle silma, embas mind, suudles mind väga, väga tugevasti, lükkas mu õrnalt eemale ning jooksis kiiresti, tagasi vaatamata, trepist alla. Seisin, vaadates, kuidas ta ilmus veel nähtavale ühel trepimademel, siis teisel, järjest allpool. Ta ei vaadanud kordagi üles. Välisuks prantsatas kinni. Kõik jäi vaikseks…“

Kakskümmend minutit hiljem helistati uuesti ja küsiti Mironovit. Ja veel kakskümmend minutit hiljem helistas sama helistaja taas. Kaks tundi hiljem helises uksekell. Valgetes viltides mees tutvustas ennast välisasjade komissariaadi töötajana, vabandas sissetungimise pärast ja küsis, kus on Mironov.

Telefon helises jälle ja Mironovite teenija palus Agnessat tulla tagasi koju, Valitsuse majja. Kohale jõudes leidis ta eest mitu julgeolekuagenti, kes sorisid tema asjades. Valgete viltidega mees nõudis temalt aadressimärkmikku ja hakkas Mironovi sugulasi läbi helistama. Viimaks, kell kaks öösel, helistati ja öeldi, et Mironov on üles leitud ja vahi alla võetud.

Kogu ülejäänud elu vaevas Agnessat küsimus, mida tegi Mironov lumevangis Moskvas tol pimedal ja väga külmal jaanuariõhtul kella viie ja kahe vahel, pärast seda, kui oli tollest korterist lahkunud, ning enne jõudmist oma kontorisse komissariaadis.

Küsimus, mille võiksime esitada meie, kõlaks, kas need üheksa tundi – üksinda, pimedas, põlvini lumes – olid piisav karistus selle eest, mida ta oli korda saatnud?

Mironov veetis aasta vanglas, enne kui mõisteti surma koos veel 346 inimesega, kellest enamik olid julgeolekutöötajad, aga nende seas oli ka Buhharini esimene naine, ratastoolis invaliid Nadežda Lukina, kirjanik Isaak Babel ja lavastaja Vsevolod Meierhold.

Enamik mehi hukati nädalate või kuude jooksul pärast arreteerimist, kuigi nende lastele ei teatatud sellest midagi enam kui kahe aastakümne vältel. Enamik naisi saadeti erilaagritesse, mis olid mõeldud kodumaa reeturite perekonnaliikmetele ja kus nad veetsid kaheksa aastat (pluss veel kümne aasta ringis asumisel), enne kui pöördusid tagasi oma laste uutesse kodudesse – vanade, haigete, murtute, soovimatutena, keda keegi ei armastanud ja kes olid kaotanud kõik. Partei ja sotsialistlik riik, mida nad olid aidanud ehitada, olid küll veel alles, aga usk oli läinud – nagu ka nende abikaasad. Nendel ja nende lastel polnud üksteisele midagi öelda.

Riigipanga esimese presidendi ja rahvamajanduse kõrgema nõukogu esimehe Valerian Ossinski naine pöördus pärast Stalini surma asumiselt tagasi ja kolis tütre juurde elama. Tütar Svetlana kirjutab oma mälestustes: „Nii algasid meie kolm piina-aastat, mis pole kirjeldamist väärt, sest neid on nii lihtne ette kujutada. … Elu lõpuni istus ta täiesti sirgelt lihtsal kümnerublasel aiatoolil, mida ma korteris ühest kohast teise tõstsin. … Tema peamiseks tegevuseks oli lugemine, kuid ta luges ainult juba loetud raamatuid. Mõnikord, kui ma oma ema selja tagant vaatasin, märkasin, kuidas ta selg hakkas tõmblema ja värisema. Äkitselt puhkes ta valjult nuuksuma, kui oli lugenud midagi, mis tõi meelde mälestusi, või – veelgi sagedamini – kui ta kuulas muusikat. Kui raadiost tulid Lakmé aaria kaunid meloodiad „Où va la jeune Hindoue, fille des Parias“, ei suutnud ema, kuidas ta ka ei püüdnud, tagasi hoida nuukseid, mis seejärel paisusid peaaegu ulgumiseks.“

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Märt Väljataga

Artikkel põhineb A. B. Emdeni nimelisel loengul, mille autor pidas Oxfordi ülikoolis 12. mail 2020, pealkirjaga „The Bolsheviks in Isolation: Loneliness and Autonomy in a Collectivist Society“.

Moskvas ilmuv teooria, kirjandusloo, kriitika ja bibliograafia ajakiri Novoje Literaturnoje Obozrenije avaldab 1996. aasta 20. numbris Eric Naimani artikli “Punase ukse taga: sissejuhatus NEP-i gootikasse”. Artikkel annab linnulennulise ülevaate varase nõukogude ajaloo ideoloogilistest heitlustest, toetudes tollastele teaduslikele ja kirjanduslikele üllitistele. Muuhulgas vaatleb Naiman ka seksuaalsust (sh eriti naist) puudutavaid probleeme 1920. aastail.

Sel vanade seaduste (ka loodusseaduste) ümberhindamise kõrgajal püüti teiste igandite seas revideerida üht igakuist tsüklilist nähtust naise elus. Sverdlovi-nimelise Kommunistliku Ülikooli rektor Ljadov avaldas raamatu, mille aluseks olid tema loengud kõrgemas parteikoolis. Ljadov kinnitas, et pideva suguelu (sh menstruatsiooni) määris naisele kaela kapitalism. Mitte ühtki looma ei valitse sugutung kogu aasta vältel, väitis Ljadov, loomad alluvad sellele vaid kevaditi ja see olevat normaalne. Ka inimene olevat väga pikka aega samuti talitanud, mida tõendavat terve hulk ajaloolisi mälestisi. Eraomandi tekkega muutus ka naine eraomandiks, kes pidi igal ajal olema valmis oma isanda kirge rahuldama.

Ljadov oli küll tähtis parteiajaloolane, kuid tema seisukohti ei võetud ümberlükkamatu tõena. Nii näiteks kritiseeris Ljadovit 1925. aasta 1. jaanuari Izvestijas Tervishoiu rahvakomissar Semaško. Semaško arvates olid nii Ljadov kui ka tema mõttekaaslane, psühhoneuroloog A. B. Zalkind (avaldas komsomoliajakirjanduses hulga artikleid sugukihust) võhikud nii bioloogia kui ka ajaloo faktide suhtes ja püüdsid Marxi pahupidi keerata. Ka paljudel loomadel on menstruatsioon, väitis Semaško, ja mis puutub kapitalismieelsesse aega, põdesid igakuist tõbe juba vanad roomlannad.

Seksuaalsete (sh menstruatsiooniga seotud) tabude “universaalse” tähenduse üle olid psühhoanalüütikud ja antropoloogid juba ammu pead murdnud. Kuid varase nõukogude kultuuri uurijaid huvitasid sealjuures eriti just need spetsiifilised sotsiaalsed pinged ja häired, mis tõid seksiteema koguni nõukogude valitsuse keskse häälekandja lehekülgedele. Uurigem meiegi Eric Naimani juhatusel, kuidas noor totalitaarsuse poole kulgev riik suhtus inimkehasse ja selle seksuaalsusesse.

Aastatel 1918–1921 dikteeris loomingulisi kujundeid organiseeritud, kollektiivse keha diskursus. Nõukogude ühiskonna kollektiivseid saavutusi näidati proletkultlikus luules ja proosas enamasti kehalise sümboolika kaudu. Kollektiivset keha ülistati ekstaatilistes hümnides: proletariaadi psühholoogias kanduvad ühest maailma äärest teise võimsad vaimsed voolud, nii et pole enam olemas miljoneid päid, on vaid üks maailmapea. Kollektiviseeritud polnud mitte üksnes keha, vaid ka selle sisemised füsioloogilised protsessid.

Kuid NEP-i ajal hakkas kollektiivne keha lagunema. Teades, kui tähtsat osa füsioloogiline kujundlikkus mängis sõjakommunismi diskursuses, pole midagi imestada, et ka NEP-i ajal väljendus üldine ideoloogiline pinge arutluste kaudu keha ja eriti soolisuse üle. Seksuaalküsimuse domineerimine oli üsna loomulik meeleheitele viidud skisoidses kollektiivis, kes püüdis säilitada ideoloogilist puhtust ja oli samal ajal sunnitud sõlmima oma vaenlasega kaubandusliku lepingu. “Me astume kodanlusega teadlikult vabaabiellu,” ütles Karl Radek 1922. aastal.

Bolševistlikud liidrid püüdsid tagasipöördumist heterogeensuse juurde seletada kuidas oskasid, kuid neid piinas teadmine, et kollektiivne keha laguneb, ja mis veel hullem – see heterogeenne kogum (sh seksuaalsus) ei allu enam kontrollile.

Sõjakommunismi päevil nõukogude riigi rajajad seksuaalküsimustega ei tegelnud, soolistele erinevustele ja selle tagajärgedele tähelepanu ei pööratud. Põllumajanduse rahvakomissariaadi ajakirja Punane Kündja esimeses numbris 1919. aastal väidab Rjurik Ivnev veendunult, et kui naisel on mehega võrdsed õigused, siis kaovad iseenesest ka kõik keerulised sugudevahelised probleemid. Ja üldse – sotsialistlikus ühiskonnas pole ei mehi ega naisi –  on vaid täieõiguslikud kodanikud, seltsimehed…

NEP-i tagajärjel muutus sooküsimus taas aktuaalseks. 1925. aastal väitis Leningradi ülikooli professor endokrinoloog A. V. Nemilov, et pole olemas inimest kui niisugust, vaid on mees ja naine. Nemilov oli palju aega pühendanud niisuguse ilmingu väljaselgitamisele nagu hormoonide “diktatuur” naise ajus ja tema arvates ei saanud naist tema bioloogilisest tragöödiast päästa ei ühiskondlik toitlustamine ega ka ühiskondlik lastekasvatus.

Niisiis sai soolisest erinevusest omamoodi ekraan, kuhu häiresignaalidena projitseerusid teisedki pinged, mida põhjustas ühiskonna suundumine sõjakommunismi ideelisest ühtsusest NEP-i määramatusse. Kuna tubli kommunist ei saanud endale lubada poliitilist opositsiooni NEP-i suhtes, kanaliseeriti allasurutud tunded vastikusse sugulise heterogeensuse ja seksuaalsuse vastu.

Suguline küsimus koondas töölisi miitingutele ja köitis lugejaid Komsomolskaja Pravdas ning Izvestijas. Partei ja komsomoli jaoks oli seksuaalsus nii kontrolli vahendiks kui ka eesmärgiks. Bioloog V. Zavadovski rääkis 1926. aastal tungivast vajadusest kutsuda noori korrale uue, proletaarse, teaduslikult põhjendatud eetika abil. See eetika tulevat toime asjadega, mille puhul traditsioonilised meetodid on jõuetud. Zavadovski pidas siinjuures väga tähtsaks oskust oma instinkte talitseda, kasutada pidurdusreaktsiooni, mis nõudvat pidevat ja visa treeningut.

Nõukogulik seksuaaldiskursus oli 1926.–1927. aastal just nimelt selline “treening” –  protsess, kus diskussioon kõigepealt erotiseeriti, et teda hiljem osavalt politiseerida. Siin mängisid väga tähtsat osa kirjandus ja kriitika. Näiteks kirjutas kirjanik teose, mis puudutas sugulisi küsimusi. Sellele järgnes viivitamatult kriitiliste kirjade ja artiklite laviin, mis kvalifitseeris teose pornograafiliseks ja provotseeris nn dispuute ja kommentaare ajakirjanduses. Tegelik eesmärk oli aga eraelu autonoomsuse hävitamine, intiimse koloniseerimine. Õpetliku näite tõi 1927. aastal ÜK(b)P KK kirjastusosakonna juhataja Sergei Gussev, kelle arvates õhk on seksiprobleemidest lausa paks ja pole mingi ime, et kõik see, millest alatasa kirjutatakse, jõuab ka pioneeride teadvusse, olles sealjuures muutunud füsioloogilisest probleemist ühiskondlikuks.

Gussevi retoorika lubab oletada, et selliseid vaidlusi tajuti kui ühiskondlikku survet seksuaalsusele. Revolutsioonieelsel ajal tuli seksikirjanduses tihti ette, et kangelannat võrgutav isik oli autori alter ego. Kümme aastat pärast revolutsiooni töötas tekstuaalne võrgutamine juba märksa kõrgemal metatekstuaalsel tasandil. Võrgutajaks oli võim oma häälekandjate abil ja objektiks mitte raamatukangelased, vaid reaalsed lugejad.

Paljude poleemikat tekitanud nn pornograafiliste tekstide keskmeks oli vuajerism –  tekste serveeriti kui mõne naise kirju või pihtimust, pretendeerides dokumentaalsusele. Lugeja seisis otsekui kellegi ukse taga ja nägi läbi lukuaugu ähmaselt vaid selle teise üksikuid kehaosi. Ühesõnaga –  lugejast sai sissetungija ja samal ajal oli ta ise riiklikul tasandil sissetungi ohver.

1920. aastatel tunti nõukogude kultuuri kõigis valdkondades ärevust selle “vana” ees, mis NEP-i tagajärjel ajaloo prügikastist välja oli roninud. Ja eriti mugavaks kaevikuks “elavale laibale” peeti seksi. Ülalmainitud A. Nemilov avaldas 1925. aastal ülimenuka raamatu “Naise bioloogiline tragöödia”. “Iga suguakt on eelkõige ülimalt tähtis protsess, kuna sellel võivad olla määratud tagajärjed,” kirjutas Nemilov. Nemilovi arvates sai minevik taaselustuda just suguakti tagajärjel. Võis moodustuda geenide kombinatsioon, mille kandja muutuks oma kaasaegsetele raskeks koormaks, sest selle asemel et tegelda ühiskondlikult kasuliku tööga, tuleks kodanikel turgutada kollektiivile ebavajalikku isendit.

1920. aastal soovitas L. Sorohtin seksuaalkasvatust ja marksistlikku pedagoogikat käsitlevas artiklis võtta kurss aseksualiseerimisele, sest minevikupärandina leiduvat nõukogude elus veel sugulist räpasust ja patoloogiat, mida nepmanid püüdvat taaselustada.

Kuid NEP-i aastate nõukogude ideoloogid meenutasid heldimusega oma kuldaega –  sõjakommunismi, mil valitses maksimaalne sublimatsioon. NEP-i aastatel koostatud kasvatusjuhendid tütarlastele seovad Kodusõja-aegse karskuse ja kasinuse tihti faktiga, et paljud naised kannatasid noil näljaseil aastail amenorröa (menstruaaltsükli katkemise) all. Peaaegu kõigis tollastes sugulisust käsitlevais artiklites püüti tõestada revolutsiooni ja kodusõja nõrgendavat mõju inimese sugukihule. Revolutsioonilistes tingimustes muutuvat seksuaalenergia sotsiaalseks energiaks.

Näib, et NEP-i argipäevale eelistati sõjakommunismi ja raugematut klassivõitlust. Määratledes nepmaneid kui “naudingumasinaid” ja naisi kui kapitalismi viimase staadiumi põhilisi ihalusobjekte, jõudsid nõukogude pedagoogid hirmuäratavate järeldusteni: mees hakkavat naise, oma orjatari juures kultiveerima just neid omadusi, mida tal endal vaja läheb. Haaremiõhkkond –  vürtsitatud toidud, erootilised laulud, tantsud, jutud, organismi teatud osade kunstlik kultiveerimine –  muutvat vaba, harmooniliselt arenenud naise kohutavaks elajaks, kes muule ei mõtlevatki kui oma isanda sugukihu rahuldamisele.

Naine olevat aga niigi üks õnnetu olend. Meile juba tuttav endokrinoloog A. Nemilov tunnistas kõigepealt lugejaile ausalt üles, et enne revolutsiooni ei saanud kommunistid bioloogilisest ebavõrdsusest rääkida, et mitte tumedatele jõududele midagi kätte mängida. Kuid NEP-i ajaks oli sugude sotsiaalne ja juriidiline võrdsus kindlalt kätte võideldud ja enam polnud tarvidust ilmselgeid asju maha vaikida. Ja bioloogiline ebavõrdsus on Nemilovi arvates palju sügavam ja tõsisem, kui arvavad need, kes ei tunne loodusteadusi. Nõukogude endokrinoloog määratles naist kui iseoma keha vangi, hormonaalsete protsesside tahtetut ohvrit. Naise õnnetu saatus tuleneb tema füsioloogiast, väitis Nemilov. “Naise väikesesse ja haprasse kehasse on loodus pannud hiiglasuured munasarjad (nagu jõehobusel)” ja lisaks olevat naisel veel –  näiteks loomadega võrreldes –  hüpertrofeerunud sisesekretsiooninäärmed. Naise suguorganid tähistasidki Nemilovi jaoks seda traagiliselt suurt osa, mida seksuaalsus on inimese arengus mänginud. Puhtalt nn inimlikuks peab Nemilov aga naise kiimalisust ja vastavate organite tugevat arengut.

Nemilov opereeris enamjaolt lääne allikatega, kombineerides neid unikaalse nõukoguliku (ja NEP-i) kogemusega. Kuid kõikidest naisega seotud košmaaridest ajas talle (ja teistelegi) kõige rohkem hirmu peale füsioloogiline, loodusest sõltuv tsüklilisus naise elutalitluses. See projitseeris vaimusilma ette ajaloo tsüklilise kordumise paratamatuse.

Kuid samas esines Nemilovi populaarteaduslikus loomingus ka optimistlikumaid momente. Oma raamatus elust ja surmast seletas ta eshatoloogiliselt meelestatud lugejaile kannatlikult, et elu kvaliteet olevat palju tähtsam kui elu pikkus ja et inimene peaks püüdlema meeldiva, rõõmsa elu poole. Kuidas sobib sellise vaatega Nemilovi arusaam naise õnnetust, agoonilisest elust? Raamat elust ja surmast annab ehk võtme selle küsimuse jaoks.

Nimelt kirjeldas Nemilov selles raamatus juhtumit, mida olevat justkui ise pealt näinud: rong sõitnud ühele naisele otsa ja lõiganud ta pooleks: alumine pool oli verest tühjaks jooksnud ja elutu, ülemine kehapool, mille veresooned rong oli kinni surunud, elas veel veerand tundi –  hingas ja pilgutas silmi.

Võimalik, et Nemilovi jaoks oli emantsipatsiooni sümbol nimelt selline naine –  ilma alumise kehapooleta, oma sooliste iseärasuste vanglast vabanenud. Võimalik, et Nemilov materialiseeris selle koletisliku juhtumi kaudu ajendi, mis pani teda kirjutama “Naise bioloogilist tragöödiat”.

Segadust ja ideoloogilisi vasturääkivusi produtseerinud NEP ei kestnud teatavasti kaua. Taas tuli aeg, mis ületas sõjakommunismi kaotatud paradiisi igatsevate teadlaste ja literaatide julgeimadki unistused. “Rahvaste isa” peletas kerge käeliigutusega kõik viirastused. Samasuguse kergusega vabastati naisekeha talle NEP-i ajal inkrimineeritud agoonilisusest.

Igavese nooruse eestvõitlejad nõukogude endokrinoloogias ei tegelnud enam munandite siirdamise ja seemnejuhade sulgemisega, et suurendada hormonaalset sisesekretsiooni ja vähendada ejakulatsiooni. Endokrinoloogid tegid nüüd teistlaadi katseid, süstides patsientidele preparaati, mis oli valmistatud rasedate naiste uriinist. Sel moel raviti 12 000 patsienti, nende seas Gorkit, Zetkinit ja Kuibõševi. Ja sigiminegi oli muutunud enesestmõistetavaks. Oma kõnes eesrindlikele kombaineritele 1935. aasta detsembris rõhutas seda ka Stalin:

“Meil räägivad praegu kõik, et töötajate materiaalne olukord on märgatavalt paranenud, elu on muutunud paremaks, elu on muutunud lõbusamaks. See on muidugi õige. Kuid see viib selleni, et elanikkond on hakanud palju kiiremini sigima kui vanasti. Suremus on vähenenud, sündivus suurenenud, puhast juurdekasvu tuleb võrratult rohkem. See on muidugi hea ja me tervitame seda. (Lõbus elevus saalis.)”

Ilmunud Vikerkaares 1996, 11–12

1970. aasta sügisel oli Aare Loit 10. klassi poiss Tallinnas. Klassikaaslastest eristasid Aaret pikad juuksed ja teksade säärtesse õmmeldud alt laienevad siilud, mida hipislängis nimetati kloššideks. Tema kõrvade vahel tuksus biitlite biit ja ta hing ihkas avarust.

San Francisco Armastuse suvest oli selleks ajaks möödunud kolm aastat, võimsast Woodstocki festivalist veidi üle aasta. 1969. aasta detsembris uut Woodstocki lubanud Altamonti festivalil Põhja-Californias tapeti Rolling Stonesi kontserdi ajal lava ees tekkinud rüseluse käigus üks mustanahaline mees. Vägivaldseks kiskunud festival markeeris Lääne hipiajastu süütuse kaotust ja lõpu algust. Nõukogude Liidu hipiliikumine hakkas aga alles tuure üles võtma.

Kuigi Aare hoidis oma unistused enda teada, lehvisid ta pikad juuksed kui kahtlustäratav vabaduse lipp. Ilmselt ka seetõttu avastas ta tol sügisel enda sabast kummalised mehed, kes teda iga päev kooli saatsid ja pärast tunde vastas ootasid. Ent normist kreenis välimus ei riivanud mitte ainult kagebešnikute, vaid ka õpetajate, vanemate, sugulaste ja teiste valdavalt hallidesse toonidesse riietunud ausate nõukogude tööinimeste silmi. Sest kellele need pikad juuksed ja käreda muusika kuulamine ikka meeldisid – „On ta poiss või tüdruk?“, „See pole ju muusika!“ Kord õpetajate toas toimunud ülekuulamisel ähvardati koguni Aare perekonna tervist ja käekäiku.

Hruštšovi sula oli mitmel pool Nõukogude Liidus lubanud vabamaid tuuli tunda. Nõukogude Eestisse levisid välismaised raadiolained, kinnistades meelde hipiajastu kuldalbumeid. Noored teadsid, et nende eakaaslased „vabas maailmas“ möllavad loosungi Make love, not war vaimus. Teadsid sedagi, et sulaaja kultuuriliste kiirenduste asendumine Brežnevi võimuga kaasnenud stagnatsiooniga ei jäta kuigi palju ruumi isiklikule vabadusele, ning 1968. aasta Praha kevad oli selgelt demonstreerinud nõukogude võimu militaristlikke ambitsioone. See kõik valmistas ette pinnase, millelt suuremate Nõukogude Liidu linnade noorte seas tärkas Lääne hipiliikumisest ajendatud meelsus ja selle väljendused moes, muusikas, kunstis ja elustiilis.

Nelikümmend üks aastat hiljem sattusin taasiseseisvunud Eesti Vabariigis esimest korda Aarele külla. See oli 28. augustil 2011, mil Londonist Tallinna väisav eesti päritolu kirjanik Vladimir Wiedemann mind tema juurde viis. Wiedemann, nõukogudeaegsete noorte okultset underground’i valgustava raamatu „Maagide kool“ autor, kirjeldas Aaret kui Eesti esimese põlvkonna hipit, kes on mööda ilma rännanud tuhandeid kilomeetreid, peamiselt pöidlaküüdiga. Kui läbitud kilomeetrid kokku lüüa, saaks staažika rändurhipi teekonna pikkuseks 2,5 ringi ümber maakera.

Kitsas puumaja trepp, naabri korteris haukuv koer. Läbi hämara koridori ja ahta köögi jõuame tuppa, mille keskel voodis istub lootosepoosis mees, seljas psühhedeelsete mustritega oranžikas särk. Voodi ees laual seisab mitu monitori, akna all kaks süntesaatorit. Seintel ripuvad thangka’d, kangale kantud budistlikud maalid.

Aare on sooja ja mõnusa olekuga. Ta räägib aeglaselt ja püüab väljendada oma mõtteid väga täpselt. Märkan, et ta hingamine on kohati raskendatud ning aeg-ajalt katkestab jutustusi tugev köha. „Üldiselt saadi omal ajal tuttavaks nii,“ tõstab Aare kaks näppu üles, kui küsin, kuidas nad Wiedemanniga tuttavaks said. „Viskad viktori püsti ja barjäär oli ületatud. Tekkis tunne, nagu oleksime aegade algusest saati juba tuttavad.“

Peagi sai minust tema juures regulaarne külaline – osalt seoses dokumentaalfilmiga „Nõukogude hipid“ ja minu uurimistööga selle jaoks, aga saime ka sõpradeks. Ning ta oli alati ka kodus. Aastate jooksul olen Aaret intervjueerinud 7-8 korda.

Ent selle aja jooksul on tema liikumiste trajektoor tõmbunud üha kitsamaks. Mõni aasta pärast meie esimest kohtumist sai ta lahutamatuks kaaslaseks hapnikuballoon, seejärel tekkis toanurka pidevalt urisev hapnikumasin ja Aare nina alla voolik, mida ta ise kutsub „kummist vuntsideks“. Seltsiliseks imeilus kass Matilda, polnud Aare siinse artikli kirjutamise ajaks oma toast väljunud peaaegu kaks aastat. Ka paar viimast visiiti välismaailma olid toimunud kiirabiautos.

Aga tagasi 1970. aastate algusesse. Kuigi Aare kohatu välimus torkas eakaaslaste hulgas silma, polnud ta kaugeltki ainus ja esimene, kes läbi raudse eesriide imbunud kummalisest vibratsioonist lootusetult nakatus ning seepeale juba ammu võõraks jäänud eesrindliku pioneeri etiketi lõplikult hülgas. Kuldsete kuuekümnendate kultuuriuuenduste ja noori tabanud biitlomaania sümbioos kulmineerus kümnendi lõpuks siinseks Armastuse suveks, noorte loominguliseks vastulauseks nõukogulikule autoritaarsusele ja moraalile. Noored otsisid suletud süsteemis pragusid ning viise, kuidas eraldatusele vaatamata saada kätte oma suutäis globaalset popkultuuri.

Ometi oli kõigile selge, et Nõukogude impeeriumi piiridest välja saada on samahästi kui võimatu. Eriti kui olla üks nendest, kes keeldus astumast pioneeriks. Ent füüsilise ja kultuurilise isolatsiooni kombinatsioon tekitas ootamatuid ja koguni kummastavalt fanaatilisi viise, kuidas end piirangutest vabastada. Või vähemalt vabaks mõelda. Isegi kui tegemist oli pelgalt sümboolsete žestide või eskapistlike praktikatega, tähendas see nendele noortele väga palju. See võis olla ainus viis, kuidas säilitada mingisugunegi ausus iseenda vastu ja tunnetuslikult püüelda vabaduse poole.

Isolatsioon on Aare eluteed puudutanud pidevalt ja erinevates vormides. Küll ilmutas see end nõukogude lillelapse unistustes, küll soovis käia kordki elus Indias, küll traumaatilistes sündmustes, mis võtsid talt kodu ja lapse, küll liikumisvabadust ikka enam piiravas raskes haiguses. Ent Aare suhtub sellesse mängulise kergusega: „Piirangutega on nii, et nad kipuvad asuma ei kuskil mujal kui meil kõrvade vahel,“ muheleb ta.

Muusika

Sündinud 1953. aastal Kohilas, veetis Aare esimesed eluaastad Raplamaa metsade vahel. Kuna talu lähedal paiknenud maakool suleti ja ema elas töö tõttu juba Tallinnas, astus ta 42. keskkooli, praegusesse Kadrioru Saksa Gümnaasiumi,  kus viimased kooliaastad kulgesid juba hipinduse võtmes. Hiljem õppis Tartu ülikoolis füüsikat.

Nagu valdava enamiku teisi tolleaegsetest pikajuukselistest, juhatas Aaret hipinduse juurde muusika. Temast paar aastat vanem onupoeg mängis aastatel 1967–1972 tegutsenud bändis Lüürikud. Onupoja kaudu sai ta teada, et on olemas biitlid ja et kui raadiot osavalt kruttida, saab seda kõike kuulata. Olgugi et kribinat-krabinat täis kesklainesageduse kvaliteedis, hoiti Lääne põneval, radikaalselt uuenduslikuna mõjuval muusikamaastikul pidevalt kätt pulsil. Sealt tekkis mõte ise bändi teha ning püüda Lääne hittide duure järele mängida ja sõnu aimata. Nii kui uus plaat välja tuli, oli juba samal päeval keegi selle Radio Luxembourgist, Soome või Rootsi raadiotest kinni püüdnud. Ka plaadid liikusid ruttu. Tänu väliseestlastest sugulaste saadetistele ja kiiresti arenenud musta turu võrgustikele oli uus asi juba paari nädalaga siin. Mõned päevad hiljem levis sellest lugematu hulk koopiad makilintidel.

„Täiesti piisas, kui sul oli nii palju algkapitali, et jaksasid endale ühe plaadi osta,“ kirjeldab Aare. „Kogu edaspidise muusika võisid hankida vaid seda plaati käest kätte vahetades. Ühtlasi, seoses muusikaga jäi kõrvu ka palju-palju muud, mis mujal maailmas selle muusika ümber toimub.“ Ja see inspireeris.

Klassiõdede kaudu tutvus Aare teiste siinsete vabamõtlejatega, kelle hulka kuulusid näiteks Aleksander Dormidontov, keda toona tunti Rätsepa-Sassina, ja Andres Kernik. Tekkinud tutvusringkond kogunes pidevalt kellegi poole muusikat kuulama ja mõtteid vahetama. Avalikuks kooskäimiskohaks sai Lemmiku kohvik Viru tänaval, mille tegi eriliseks seal asunud Poola Jukebox oma hea muusikaga.

„Kohe hakkas kaasnema nende kooskäimiste ja mõtteavalduste pinnal ka konspiratiivne käitumine. Aga pärast selgus, et selleks oli päris palju põhjust, sest niisugused pikajuukselised, mida nad mõtlevad ja tahavad, hakkas parajasti huvitama KGB tegelasi,“ kirjeldab Aare olukorda, kui ta oma sabast nuhid avastas. Kuna igasuguses ametliku kultuuri ja sotsiaalsete normide eiramises nähti vastupanu sotsialistlikele väärtustele, siis rakendati „ebatervete protsesside“ suhtes aktiivset jälgimist ja mõjutustööd. Sellega püüti „väärastunud“ Lääne moest nakatunud noored korrale kutsuda ja „võõrelement“ ühiskonnast välja juurida. Näiteks 1969. aastal suleti oluline Tallinna peopaik Tantsutare. Samal ajal Tartus toimus hipide vastu koguni midagi pogrommi taolist – kohalikud huligaanid ründasid pikajuukselisi. Millegi poolest silma paistnud noori keelati, ähvardati, manitseti ja arreteeriti. Kohalikel psühhedeeliamaigulistel rock-bändidel oli samahästi kui võimatu oma loomingut avalikkuse ette tuua. Festivalidel hoiti kiivalt silma peal. Liiga vabameelne sõnum või „põrandaaluse kõlaga“ bändinimi (nagu Keldriline Heli) võis tähendada esinemiskeeldu. Hipides hakati korraga nägema poliitilist probleemi, mis on ühiskonnakorrale potentsiaalselt ohtlik.^[1]

„Enamus hinnanguid tuli puhtalt välimuse pealt,“ nendib Aare. „Millest me elasime, mõtlesime või kuidas me olime – peale meie lähedaste see kellelegi korda ei läinud, ja sedagi kaugelt mitte alati.“

Aastatel 1970–1971 järsult kasvanud poliitiline surve alternatiivse noortekultuuri vastu kandis teatud määral tõepoolest vilja – oli neid, kes valisid riskantsete pikkade juuste ja džiinide asemel viigipüksid ja karjääri. Kuid pigem soosis see märksa suuremat põlgust võimu ja ühiskonna vastu ning otsinguid, kuidas end lahti rebida rusuvast korrast ja hallist argipäevast.

Kujuteldav mujalolek

Kuna nii Nõukogude Liidu piir kui inimeste igapäevased tegemised olid pideva kontrolli all, väljendus nõukogude hipide vabadust ihkav olemus tunnetusliku püüdlusena kujuteldava mujaloleku poole.^[2] Teatud määral oli sellest püüdlusest kantud ka valdav osa sootsiumist, sest välismaale pääsemisest unistasid kõik, aga sõita said sinna vaid vähesed. Nii tekkis idee zagranitsa’st – muinasjutuline ilmutus Läänest, millest sai hilisnõukogudeaegse kollektiivse teadvuse lahutamatu osa.^[3] Isegi kui kuuendikku planeedist katva Liidu piires võis arvestatavalt suuri vahemaid läbida ja mitmesuguseid kultuure kogeda, polnud need reisid kuidagi zagranitsa’ga seotud. Venemaal öeldi „Курица не птица, Эстония не заграница“ (kana pole lind, Eesti pole välismaa). Eesti asemel võis selles fraasis nimetada ükskõik millist teist sotsialistlikku vabariiki, sealhulgas Poolat ja Bulgaariat, mis tehniliselt küll asusid välismaal, aga zagranitsa polnud sugugi see.

Zagranitsa oli idealiseeritud versioon Läänest, mis eksisteeris ainult seni, kuni päris Lääs oli kättesaamatu. Noorte jaoks tähendas zagranitsa peamiselt põnevat popkultuuri ja rock’n’roll’i, mida infopuuduse tingimustes ahmiti sisse igal võimalusel. Sammukese lähemale zagranitsa’le viisid välismaised plaadid, ajakirjad ja sinised teksad, mida suure vaeva ja ränga raha eest mustalt turult hangiti.

Ent hipide kujuteldav mujalolek ei piirdunud üksnes ideega zagranitsa’st. Kujuteldav mujalolek kätkes endas ka ekstaatilisi või muul moel muutunud meeleseisundeid, unistusi, fantaasiaid ja spirituaalseid kogemusi, mis kõik olid hipide elustiilis olulisel kohal. Kujuteldav mujalolek on seespidine mujalolek. See on transtsendentsetes kogemustes avalduv sisepagulus, mida hipid taotlesid vaimsete praktikate ja psühhotroopsete ainete manustamise, ent valdavalt siiski psühhedeelse rock-muusika kõlapildi mõjul esile kutsutud tajuelamuste kaudu.

Sellises afektiivses seisundis on inimkeha füüsilised kontuurid otsekui laiali tõmmatud; korraga siin ja praegu, aga samas ka kõikvõimalikes hipitaevastes, fantastilistes mujalolekutes. Keha on mässitud suhetesse erinevate teistega, lahti rebitud oma nahaga ääristatud pinnavormidest. See lakkab olemast eraldiseisev ja piiritletud inimorganism ning muutub hoopis kõikvõimalikkuste haardeks.

Nõukogude hipidele pakkus kujuteldav mujalolek võimalust eralduda hallist ja argisest reaalsusest. Hipid ihkasid tõsta oma keha igapäevasest keskkonnast kõrgemale, avada see pidevale muutumisele, liikuda mujaloleku võimaluste ja lubaduste suunas. Kuna see mujalolek oli kujuteldav – st oli alati rohkem lubadus kui midagi reaalselt kättesaadavat ja kombatavat –, jäi see ka alati teispoole materiaalset. See polnud tingimata siin ja praegu.

Kuid just see millegi helgema, avarama ja vabama lubadus oli võti, mis käivitas nõukogude hipi subjektsuse. See pani poiste juuksed vohama ning julgustas tüdrukuid mööda Nõukogudemaa valdusi pöidlaküüdiga ringi hulkuma. See pani noori ummisjalu muusikafestivalidele tormama, kaua otsitud välismaa plaati kirglikult embama ning unetult hommikuni vaimsete õpetuste vihikuid ümber kirjutama. See lubadus sisendas usku paremasse homsesse; ka siis, kui neid enam ülikooli ei võetud; ka siis, kui vanemad nendega enam ei kõnelenud.

Muusika oli kahtlemata kõige laiemalt levinud viis kujuteldava mujaloleku seisundi saavutamiseks. „Ma olen tagantjärgi püüdnud mõelda, mis oli see, mis lummas,“ on Aare psühhedeelse rock-muusika kuulamisest tekkinud seisundit kirjeldanud. „Seda ei olegi nii lihtne sõnul seletada – tunne, mis oli natuke loogika ja mõistuse väline, ja samas evis mingit ühendavat, koondavat väge.“

Tal oli läbi aegade kodus ka keskmisest parem aparatuur, mistõttu tema kodu sai sageli muusika ühiskuulamise kohaks. „Traditsionaalselt saigi nii kuulatud, kas maki pealt album käima või plaat käima lastud, mõnus positsioon sisse võetud ja lastud minna. Ainult olmelised hädavajalikud fraasid segasid seda, ülejäänud ruum oli ainult muusika. Kas sai silm hoopis kinni lastud, või jäid peaaegu vaat et ühte punkti põrnitsema. Võis olla, aga kaugeltki polnud obligatoorne, et peaks olema hädavajalik endale millegi abil mõnusam seisund tekitada. Muusikast üksinda täiesti piisas.“

Aare on muusika mõjust tekkinud kogemusi kirjeldanud äralennuna ja täheldanud, et näiteks Pink Floydi ajal oli tal äralendu märksa parem teha kui mõne muu grupi puhul: „Need bändid, mis sobisid – need lennutasid kaugele.“

Aare mälestused illustreerivad muusika tugevat afektiivset kvaliteeti – jõudu, mis pani grupi noori vaikselt istuma, silmi sulgema ja muusika vooga kaasa minema. Vaatamata ümberlindistatud albumite suhteliselt madalale helikvaliteedile ja sellele, et sageli ei saadud ingliskeelsetest laulusõnadest aru, mõjutas esmakordselt kogetav psühhedeelne helikeel selle kitarri särisevate fuzz-efektide ja pikkade soolodega tugevalt meeleseisundit ning stimuleeris kujutlusvõimet. „Such a strange vibration“ – see kummaline vibratsioon, millest laulis Scott McKenzie oma hipiajastu hitis „If you’re going to San Francisco“, tähendas nõukogude noortele midagi palju enamat kui vaid keha surisema panevat heli.

Olulist rolli mängis ka tõik, et see muusika oli üldjuhul pärit idealiseeritud Läänest. Koos teiste raudsest eesriidest läbi imbunud informatsioonikillukestega, nagu põrandaalustes võrgustikes liikunud plakatid ja välismaa ajakirjad, aga ka nõukogude ajakirjanduses 1960. aastate teises pooles ilmunud üksikud Lääne noorsugu hukka mõistvad artiklid, mis vastupidiselt soovitud efektile mõjusid siinsetele noortele inspireerivalt, raputas radikaalne rock-muusika kõlapilt nende noorte teadvust. See kannustas kujutlusvõimet teistsugusest maailmast, suuremast isiklikust vabadusest ning kandis rahu ja armastuse oreooli. See muusika tekitas tundeelamusi metsikusest, pühadusest, aga ka teispoolsusest – tundeid, mis nõukogude ametlikus ideoloogias ja moraalis olid taunitud.^[4]

Just kaugus ja kättesaamatus süvendas omakorda muusikaga kaasnenud entusiasmi. Eriti fanaatilised olevat olnud Siberi hipid. Kui Eestis oli kõva tüüp juba see, kel oli kogus mõnikümmend vinüüli, siis seal kohtus Aare noormehega, kel oli mitusada.

Rändamine

Esialgse tõuke rändamiseks andis soov laiendada mõttekaaslaste võrgustikku. Kuna nõukogude hipiliikumine algas paljude liiduvabariikide suuremates linnades enam-vähem samaaegselt, leiti võõrasse linna saabudes tavaliselt juba seltskond karvaseid eest. Omasugused tunti võrdlemisi kiiresti ära – pikad juuksed ja laiad püksid, eemalt visati teineteisele näppu ja rohkem polnudki vaja.

Aare stopiõpetaja oli Rätsepa-Sass, kellega nad 1968. aasta suvel sõitsid Tartusse. „Ajasin käe püsti ja läkski õnneks. Sel ajal oli mul veel suurem osa Eesti linnu nägemata, aga sama suve lõpuks oli terve Eestimaa läbi käidud.“

Järgmise suvega kujunes Aarel harjumuseks vilksata paar korda aastas Piiterisse või Moskvasse ning vahepeal tuulutada pead Riias või Kaunases. „Õnneasi, kas juht viib edasi viis, viiskümmend või viissada kilomeetrit,“ kirjeldab Aare. „On päevi, kus võib tüdimuseni hääletada, üldse ei saa edasi. Kui aga kiirläbimise peale minna, võib koguni poolteist tuhat kilomeetrit päevas läbida.“

Mõned hooajad edasi, ja esimese kevadpäikse tulekuga oli Aare juba ei tea kus kaugel ära. Selleks ajaks, kui Moskva hipid 1. maiks Tallinna jõudsid, et pöidlaküüdihooaeg sümboolselt avada, oli Aare juba teisel pool kuuendikku planeeti. 1972. aastast peale kujunes kombeks alustada rännuhooaega kogunemisega Tallinnas, kuhu selleks puhuks vooris kokku kümneid kui mitte sadu pikajuukselisi. Kohalikele nagu Rätsepa-Sass tähendas see tavaliselt täismaja jagu külalisi. Aare on öelnud, et iga hipi oli tollasest tavainimesest palju marginaalsem ja seesmiselt palju kirjum. Kui selliseid inimesi tuli kokku palju, sageli tuhandete kilomeetrite kauguselt, mõjus see väga avardavalt.

1970. aastate jooksul kasvas nendest läbikäimistest rändavat elustiili toetav süsteem, mida venekeelsed ringkonnad nimetasid sistema’ks. Sistema-hipil oli taskus märkmik, kuhu märgiti üles eri linnades elavate hipide kontaktandmed. Vajaduse korral, st vastavasse linna saabudes, piisas paarist telefonikõnest ja tagatud oliD peavari, sõbrad ja kõhutäis. Trippimine mööda kaasmõtlejate kortereid ehk hipislängis flätte osutus väga populaarseks, nii et järgmise aastakümne alguseks oli hipide poolt käiku lastud võrgustik kasvanud märksa suuremaks nähtuseks kui kõigest ideeline hipiliikumine.

„Üsna pea tuli üllatusena, et ka kaugetes kohtades nagu Irkutsk või Novosibirsk on töötav süsteem olemas,“ meenutab Aare. Nii ta rändas mööda Venemaa avarusi, sest süsteem ootas igas linnas ees.

„Mida kaugemal perifeerias, seda vähem oli sistema’t – nii seda sõna kui sellelaadset mõtlemist,“ meenutab Aare. „Seestpoolt kogetuna polnudki sel süsteemil eriti tähendust – et kas me olime millegi sees või millegi osa.“ Aare sõnul seisnes hipiliikumine milleski hoopis muus kui tekkinud kontaktidevõrgustiku kaudu suurele süsteemile vastandumises. Pigem näeb ta hipides otsijaid või kõnelejaid, kellele on määratud teistsugune kogukondlik roll. Sääraseid kõrvaleastujaid võib Aare sõnul leida nii termiitide ja mesilaste hulgas kui ka keerulisemates, meiega sarnasemates kooslustes, näiteks ahvidel, elevantidel ja delfiinidel. Täiskasvanud isased elevandid elavad sageli üksildast nomaadielu. Grupist lahku löönud delfiinid aga otsivad tihti kontakti inimestega.^[5] Ühelt poolt mõjutasid hipisid vanad traditsioonid, iidsed kultuurid ja uskumused, teisalt kaugemasse tulevikku vaatamine. „Ning juhtus nii, et pilt läks laiemaks kui see nurk, mille sisse maailm ära mahtus,“ kõneleb Aare. „See ei olnud enam ühte punkti fookustatud, vaid lubas ümbrust laiemalt haarata ja lõi lausa uusi dimensioone.“

Hipide rändav elustiil ei teeninud üksnes kontaktvõrgustike laiendamise huve ja hedonistlikku rännulusti. See võimaldas astuda eemale nõukogude võimu vahetult tajutavast sfäärist. Osadest paikadest kujunesid aga vaimsete rännakute sihtkohad.

Aare rännutrajektoorid kasvasid iga aastaga üha suuremaks, viies teda Baikali taha, Põhja-Siberisse, Kaukaasiasse. Tema meelissihtkohaks kujunesid Kesk-Aasia mägised rajad, mis kinkisid talle elu õnnelikumaid hetki ja kus tema sõnul „maailm lahti läks“. Aare järel avastasid paljud teisedki Kesk-Aasia mäed, kuni piirkonnast kujunes nõukogude hipide oma „India“, kus iga õige hipi pidanuks vähemalt kordki elus ära käima. Tarbimis-ühiskonnast tüdinenud lääneriikide hipid rändasid teatavasti peamiselt Indiasse ja Nepali, mõned jõudsid läbi Kagu-Aasia koguni Bali valge liivaga randa, mis oli kuulsa kolme K trajektoori Kabul-Katmandu-Kuta lõpp-peatuseks. Kuigi ka Burjaatia oli Nõukogudemaal vaimsete rännakute sihtpunktiks, unistas iga vähegi New Age’i kultuurist huvitatud hipi just Kesk-Aasiast selle võrratute mägede ja islami pühapaikadega.

Kesk-Aasia mägedes viibis Aare sageli nädalate kaupa uhkes üksinduses. „See on paras aeg, et see, mis muust asjast on pähe ketrama jäänud, jääb vaikseks. Edasist on sõnutsi keeruline lahti seletada, aga mõned asjad lihtsalt lähevad lahti. Teisalt on see ka mingi seletamatu energia ammutamine, sest pärast seda vaatad maailma hoopis teise pilguga.“

Erakordselt vapustavaks peab ta kohtumisi Tuva rändrahvastega, kes elasid jurtades ja puutusid muu maailmaga kokku vaid kord aastas kauplemiseks.

„Ja neil pole vähegi aimu, et kuskil on mingi tsiviliseeritud maailm. Paljud ei tea, et on olemas mingi riik, mille sees nad elavad,“ meenutab Aare. „Kuna keelt ei oska, siis esmapilgul tundub, nagu nad loeksid mõtteid. Tekib tunne, et võiks lonksukese teed juua. Enne kui jõuad mõtte lõpuni mõelda, näed oma ees piaaliga kätt teega. – Tekib hästi eriline side, kui õnnestub kommunikeerida, aga see kommunikatsioonikanal sageli ei ole verbaalne. Just niisugused kogemused, võimalus sattuda väga erinevate kultuuride juurde – see oli kingitus.“

Ühes külas pakkunud külavanem, et saad siia maja ja naise, jää siia. „Aga iga kord oli tunne, et ma vaatan veel mõned kohad üle ja siis tean, kuhu vajadusel tagasi tulla.“

Ent kõige enam, ja kordades rohkem kui mõnest läänemaailma hipilinnast, unistas ta reisimisest Indiasse. Indiasse ärajooksmise plaane veeretas ta mõtteis korduvalt, aga kuna sooritus nõudnuks alpinisti oskusi ja meeletult õnne, jäi asi unistuseks.

Psühhedeelia

Taju muutvad ained ja praktikad pakkusid samuti viise, kuidas nõukogude hipid kujuteldava mujaloleku seisundi poole pürgisid. Kui 1960. aastate lõpu lillelapsed olid võrdlemisi kained, siis hipiliikumise politiseerimisele järgnenud radikaliseerumise tagajärjel hakkas rohkem levima nii alkoholi kui muid aineid. Lääne hipide seas laialt käibel olnud LSD ei olnud siinsetele psühhonautidele küll kunagi kättesaadav. Mööda sistema kanaleid liikus põhiliselt kanepit, mida rännakutelt kaasa toodi. 1970. aastate alguses võis seda põhiliselt leida Kesk-Aasia, Kaukaasia ja Ukraina põldudelt, kus seda kasvatati tööstuslikult või oma tarbeks. Hiljem liikus kanep põhiliselt Peterburi kaudu ning miilits ei pööranud sellele pikka aega mitte mingisugust tähelepanu. Kohati pruugiti teatud apteegitablette, kurioosselt hingati ka eetripõhist plekieemaldusvahendit nimega Sopals.

Olgugi et Aare läks paljude asjadega kaasa, teadis ta tol ajal kanepist ja muudest ainetest vaid sõprade jutu ning juhuslikult kätte sattunud ajalehe- ja raamatuartiklite järgi. Vaimsus, mida ta tol ajal kandis, oli pigem drooge välistav kui nende poole püüdlev või neist midagi otsiv.

„Päris pikka aega elasin küllaltki askeetlike eluviiside järgi. Juba lapsepõlvest peale olen taimetoitlane, ei mingeid tablette… Marihuaanat tol ajal lausa välistasin. Reiside peal olen mitu korda kahtlustatuna sattunud totaalse läbiotsimise alla, kus pärast hästi imestunult vaadati, et tõepoolest mul midagi ei ole. Hoopis hiljem, palju küpsemas eas, olen maailma avastamise uudishimust lähemalt tundma õppinud ja kokkupuudet omanud psühhedeelsete seisunditega…“

Kord 1970. aastate keskpaigas sai Aarele siiski ootamatult osaks sügav hallutsinogeenne tripp. Tol päeval sattus ta külla legendaarsele suurt kasvu ja veel suurema juuksepahmakaga hipile hüüdnimega Viiking, kes pakkus lahkelt teed. Pärast selgus, et teeks olid kokku keedetud astmaatikutele mõeldud Astmatooli sigaretid, mis sisaldasid erinevaid psühhotroopseid taimi nagu ogaõun ja koerapöörirohi. Sigarettide suitsetamine lõdvestavat astmahoo puhul hingamislihaseid, aga kuidagi olid hipid avastanud hallutsinogeensed omadused, mis ilmnesid sellest tee tegemisel. Aare kirjeldas toimunut umbes pool tundi kestnud jutustusega – kõik visioonid alustades kahemõõtmelistest lammastest ja lõpetades kohtumisega kaugete sistema-sõpradega olid tal viimse detailini tänaseni meeles. Ent ühel hetkel, kui aine toimima hakkas, lõdvestusid ta bronhid niivõrd, et tekkis hingamispeetus. Aare tundis, et ei saa enam hingata…

Babai

1970. aastate lõpus ostis Aare koos oma sõbra Väino Keesiga Põlvamaale talu, eesmärgiga seal rahus oma asjadega tegeleda. Üritus kaua ei kestnud, sest alates koolipõlves toimunud jälitamistest hoidsid võimud Aarel pidevalt silma peal. Tallinnas toimuma pidanud üleliidulise hipide kokkutuleku organiseerimist, mille pärast teda kunagi õpetajate toas kõvasti peedistati, hõõruti talle nina alla veel järgmised kümme aastat. Kokkutulekuga seotud süüdistustele lisandusid teisedki ettekäänded, nagu keelatud kirjandus ning Aare vaimsed ja tehnoloogilised huvid. Läbiotsimisi pidi ta oma elamistes taluma mitmeid kordi.

Näiteks viidi Aare juurest ära kirjutusmasin, mida peeti ohtlikuks tööriistaks igasuguste vastupanuliikumiste käivitamisel, ja hulk käsitsi kirjutatud materjale ehk samizdat’i väga erinevatel teemadel. Kui hiljem, 1980. aastate keskpaigas, pani üks ta sõber Karjala kaudu N. Liidust putku – see oli paarikümnepäevane katsumusterohke rännak –, süüdistati Aaret, et too oli kaardid teinud ja binokli andnud.

Võimalik, et Suuremetsa kommuuni lõpp sai alguse sellest, kui Aare naine Marina pakkis kohvrid ja sõitis päevapealt tagasi oma kodulinna Peterburi. Mees pages talle järgi ja järgmise paari aastaga sai Aarest üks Piiteri osavamaid süntesaatorimeistreid. Siiani meenutatakse hardalt, kui imeliselt mänginud ta kirikuorelil või oma kätega kokku pandud süntekal Procol Harumi „Whiter Shade of Pale’i“, 1967. aasta Londoni Armastuse suve hümni.

Veel enne Nõukogude Liidu lagunemist kolis Aare oma isatallu Raplamaal. Sellest perioodist mäletatakse mõnusaid jämme ja olenguid ning tema arvutites loodud varajase matemaatiliselt kodeeritud fraktaalkunsti katsetusi. Kommuuniperioodist sai Aare endale ka tänaseni käibel oleva hüüdnime Babai.

Hingus

Ent just siis, kui impeerium kokku kukkus ja piirid avanesid ning tärkas lootus lõpuks ka päriselt Indiasse reisida, tabas Aaret rida traumeerivaid sündmusi. Kõigepealt kukkus tema poolteiseaastane tütar talu lähedale tiiki. Ja oligi kõik. Samal aastal suri tütre ema. Siis lahkus Aare ema. Ühel kurval päeval ärkas Aare uinakust selle peale, et koer sikutas teda püksisäärest. Jahmatus oli suur: ümber möllasid tigedad leegid. Aare pääses küll terve nahaga, aga kodutalu põles tema silme all maani maha.

Üheksakümnendate lõpu poole oli Aarel passis juba India viisagi olemas, kuid Soome sõber, kellega koos reisi plaaniti, sõitis talvel mööda jääteed Saaremaalt Hiiumaale. Poolel teel kukkus auto läbi jää.

Samal ajal märkas Aare, et võhma on kuidagi vähe. Olude sunnil elas Aare siis Sassi pööningul, mis omal ajal oli pakkunud katust sadadele sistema-hipidele. Korraga täheldas ta, et ei suuda enam pojaga sammu pidada. Pead tõstnud haigus süvenes ehmatavalt kiiresti. Aare võttis seepeale kasutusele kogu oma vaimsete praktikate arsenali. Ta viis läbi elu pikima paastu – 33 päeva –, mille tulemusel õnnestus tal mõnda aega jälle jalgrattaga sõita. Möödunud kümnendivahetusel, kui olukord taas järsult halvenes, diagnoositi tal krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ehk KOK, mille sümptomiks sarnaselt astmaga on õhupuudus. Kui astma korral tekib õhupuudus reaktsioonist mõnele ärritajale, siis KOK-i puhul põhjustab seda hingamisorganite parandamatu kahjustus, mille põhjused pole senini täpselt teada.

2013. aastal käis Aare väljas vaid paar korda aastas. Küsisin siis, kas ühes ruumis kogu aeg paigal olla pole väga raske. „Inimeseloom kohaneb ju kõigega, mõne asjaga on lihtsam, mõnega keerulisem,“ vastab ta. „Mõne asjaga on inimesed kogu aeg leppinud – näiteks et lennata ei saa. Astumegi kahe jalaga maa peal, ei lenda ja pole häda midagi. Ei pea ju need maailma asjad olema ühtlaselt mööda elu laiali määritud. Igaks asjaks on oma aeg. On aeg ringi rännata ja aeg paigal istuda.“

Aare arvab, et ta on praegu hinges vaid seetõttu, et on püüdnud oma olukorraga leppida ja sellega kohastuda. Ta on õppinud aru saama, millal ja milleks vajab tema keha hapnikku, aga see piir tõmbub aasta-aastalt järjest väiksemaks. Kui 2015. aastal valmistas ta ise endale köögis hommikusööki, siis  tänaseks on tal raske end voodis istumagi saada. Haigus on õpetanud teda rahulikult mõtlema, väliseid sündmusi puhverdama ja pehmemalt võtma, sest ka mõtlemine mõjutab hapnikuvajadust.

Vaatamata süvenevalt raskele seisundile pole Babaist aga lahkunud ta muhe ja soe hoiak. „Pole nagu eriti valikut – kas on raske või pole üldse. See võimalus, et pole raske, on juba realiseerunud,“ nendib ta 2020. aasta lõpus. „Paljugi, mis ma tahaks! Igaühe tahtmistel on piir vastas. On asju, mis meie tahtmistele ja võimalustele piirid peale panevad. On asjad, mida saame muuta, ja asju, mida ei saa. Viimastega tuleb leppida ja pole mõtet vähestki energiat nende peale kulutada.“

Ometi tundub mulle, et just hipiks olemise kogemus rangete piirangutega Nõukogude Liidus on õpetanud Aaret meele abil piirangutest üle olema, end neist välja mõtlema, kaugustesse ulatuvate afektiivsete sidemete abil lahti rebima. Ansambel Keldriline Heli (esinemiskeelu järgselt tuntud ka kui Väntorel) alustas oma 1971. aasta lugu „Väsimus“ kitarrist Viljar Rähni sõnadega „Võid mõelda kõigest, millest pea ringi käib, ja öelda hoopis muud, mis kõigil meeldiv näib“, andes justkui selle põlvkonna vabameelsetele noortele vihje seesmisele vabadusele ja meele ekstaatilisele potentsiaalile, või koguni vastava võluvitsa. Aare alustas ritualiseeritud plaadikuulamise õhtutega, mis lennutasid teda kaugele, ning koges elu erksamaid hetki pikkadel üksildastel retkedel Kesk-Aasia mägedes, kus vaim oli vaba.

1990. aastad mõjusid traagiliselt paljudele kunagistele hipidele, kes olid oma tõrjutuse-kogemuses sattunud üha kangemate meelemürkide peale või unustanud tööeetika ja sotsiaalse suhtluse hoopis. Kapitalistlikus ühiskonnas õhust, armastusest ja pudelikorjamisest ära ei ela. Aare ei kuulunud nende hulka. Ent isolatsioon ja ilmajäetus jäid saatuse tahtel teda saatma ka raudse eesriide langedes. Kuni kogu vabaduse ruum, mis kunagisele rändurhipile jääb, ongi vaid mõtteline. „Mõttereise ei saa ju keegi, kunagi ja kellelegi keelata, kuni mõte töötab,“ on ta öelnud.

Veel jagab Aare minuga lugu, kuidas kord ühel suurema kurbuse ja masenduse hetkel istus ta Tallinnas Pika jala tänavakohvikus. Järsku tuli tema juurde mees, kes asus aktiivselt vestlema, jättes mulje, et ta justkui teab Aarest kõike. Tema aga meest ei teadnud ega tundnud. Tundmatu mees julgustas ja toetas Aaret ning mõjus maailmavaatelt hästi omaselt. „Kes ta oli, kuidas ta sinna ilmus? Igatahes teadis ta minust palju rohkem, kui võiks teada. Kirjanduses on räägitud kaitseinglitest või saadikutest – ehk annabki selle mõõdu välja. Igatahes, müstiline mekk on man.“

Kord 1970. aastate keskpaigas õnnestus aga Aarel tõepoolest Nõukogude Liidu piiridest väljuda. See juhtus ühe reisi ajal Burjaatias, kohas, kus teisel pool jõge asus Mongoolia. Kuna koht paiknes keset tühja steppi, kus lähim mongoli asustus jäi kümnete kilomeetrite kaugusele, polnud piirivalvet silmapiiril. Aare kääris püksisääred üles, sumas läbi piirijõe ja silmitses Nõukogude impeeriumi teiselt kaldalt. „See oli puhtalt sümboolne akt, aga isegi sellisena – tunne oli võimas,“ meenutab Aare-Babai ja jätkab oma piirituid lende paigalseisus.

^[1] T. Toomistu, Nõukogude hipide passiivne protest. Vikerkaar, 2018, nr 10/11, lk 108−119.

^[2] T. Toomistu, The Imaginary Elsewhere of the Hippies in Soviet Estonia. Rmt-s: Dropping out of Socialism: The Creation of Alternative Spheres in the Soviet Bloc. Toim. J. Fürst, J. McLellan. Lanham, 2016, lk 41−62.

^[3] A. Yurchak, Everything Was Forever, Until It Was No More: The Last Soviet Generation. Princeton (NJ), 2005.

^[4] Vt lisaks: T. Toomistu, Such a Strange Vibration: Rock Music as the Affective Site of Divergence among the Soviet Estonian Nonconformist Youth. Res Musica, 2018, nr 10, lk 11−27.

^[5] L. Nunny, M. P. Simmonds, A Global Reassessment of Solitary-Sociable Dol-phins. Frontiers in Veterinary Science, 2019,  nr 5, lk 331.

Susan Sontag selgitab raamatus „Aids kui metafoor“, et sõna „katk“ on sajandite vältel kasutatud paljude erinevate nakkusepideemiate tähistamiseks ja et mõiste on seetõttu omandanud „kõige suurema kollektiivse õnnetuse, kurja, nuhtluse“ ülekantud tähenduse.^[1] Oma käsitluses eristab Sontag katkumetafoori kolme semantilist komponenti. Esiteks, vastupidiselt „individuaalsematele haigustele“ kiputakse katku mõistma kui karistust, millega üleloomulik jõud, saatus või muu nähtamatu õigluse allikas nuhtleb kollektiivi, kes on üle astunud kehtestatud korrast, seadusest, moraalist. Teiseks, katk seostuvat metafoorselt alati võõrusega, millegagi, mis omadega kokku ei kuulu ja kujutab endast seetõttu saastamisallikat. Viimaks, katkumetafooril on sõjaline iseloom, nakkuse levikut kujutatakse kui sissetungi, millele tuleb reageerida ennast relvastades, kaitstes ja vastu rünnates. Kõik need nakkusepideemiatega seotud metafoorsed elemendid on Sontagi arvates kahjulikud, kuna tulemuseks on teatud üksikindiviidide või inimrühmade ohtlikuks ja vaenulikuks kuulutamine, nende marginaliseerimine ja tagakiusamine. Sontag väidab, et kui 20. sajandil tundus, nagu oleks muutunud võimatuks nakkushaiguste (nt gripi, entsefaliidi või lastehalvatuse) teemal „moraliseerida“, pandi tegelikult aidsiepideemia mõtestamisel uuesti tööle katkumetafoori kogu ajalooline arsenal.

Edasi käsitlen Sontagi väiteid katku metafoorsusest, sean need osaliselt kahtluse alla ning täiendan neid, võttes aluseks katku olulisemad kirjanduslikud kujutused antiigist kuni 20. sajandi keskpaigani ning viimase 30 aasta jooksul vändatud epideemia-teemalised filmid. Vaatan, millal ülalmainitud katkumetafoori semantilised elemendid tekivad (või kaovad) ja millised muutused rõhuasetuses on toimunud alates Sontagi raamatu avaldamisest 1991. aastal, mis tähistab ka üleilmastumise viimase järgu algust. Iga teemabloki lõpus esitan paar mõtet ka praeguse Covid-19 kriisi kohta.

Agamemnoni ja Oidipuse katkud

Kaks kogu Lääne kirjandusele põhja panevat teost algavad laastava epideemia kirjeldusega. Tegemist pole seejuures kaugeltki ainult kunstiga, vaid kahe žanriga – eepose ja tragöödiaga –, mis kujundasid vanade kreeklaste mõtte- ja tegudemaailma, esitades nende ühiskonna sisemisi konflikte, nende põhjusi ja lahendusi. Pean mõistagi silmas Homerose „Iliast“, mis, võttes 8. sajandil e.m.a kokku muistse suulise traditsiooni, pakkus kreeka arhailisele perioodile eetilist raamistikku, ja Sophoklese „Kuningas Oidipust“, mille esmalavastus toimus 429 e.m.a klassikalise ajajärgu demokraatlikus Ateenas. Nendes ilmneb esimest korda Lääne ajaloos metafoorne seos nakkusepideemia ning kogukonna ja riigi saatuse ehk poliitika vahel. Vaatame siis lähemalt „Iliase“ ja „Oidipuse“ meeldejäävat incipit’it, et hakata lahti harutama selle metafoorse seose eri aspekte.

„Iliase“ esimeses laulus murrab kreeklaste leeri kümne päeva vältel „hukkav katk“, millega haiguste ja ravimise jumal Apollon maksab kätte kreeklaste väejuhile Agamemnonile. Viimane solvas Apolloni troojalasest preestrit Chrysest, keeldudes vabaks laskmast tema tütart, kelle oli endale orjatariks võtnud. „Süngena kui pime öö, mis laskumas maale“,^[2] sööstab vihane Apollon Olümposelt alla ja katku kujutatakse poeemis tema nooltena, mis tapavad loomi ja inimesi nii, et „tuleriitade leegid siis peiedel lõõmasid kõikjal“ (v 52). Epideemia on siin otsene vahend, millega üleloomulik jõud karistab kogu ühiskonda selle valitseja moraalse üleastumise eest – Agamemnon ei hooli ei perekonnasidemetest ega usukommetest. Epideemia lõpetamine eeldab jumala lepitamist tema solvumise põhjuse likvideerimise teel. Tõe väljaselgitaja ja kohtumõistja rolli astunud Achilleuse nõudmisel tagastabki Agamemnon vastumeelselt Chrysesele tütre ja see rahustab Apolloni, kes lõpetab katku. See on diil jumalaga, mis ei nõua nuheldud ühiskonna sügavamat eetilis-poliitilist puhastust. Agamemnon põhjendab küll neiu loovutamise otsust sellega, et „kasu rahvale soovin ma kindlasti rohkem kui hukku“ (v 117), kuid ruttab seejärel kohe Achilleusele kätte maksma, põhjustades viimases kuulsa vimma, mis „tuhat hukatust tõi ahhailaste soole“ (v 2). Hybris’e halastamatu loogika valdab siin nii neid tegusid, mis epideemia põhjustavad, kui ka neid, mida põhjustab epideemia lõpetamine; ja epideemia ise on ajendatud Chrysese kättemaksuihast ja Apolloni raevust.

Neli sajandit hiljem avab Sophokles oma „Kuningas Oidipuse“ näiliselt sarnase olukorraga, kuid epideemia sümboolne tähendus ja selle seosed ühiskonna ja riigi saatusega on juba sügavalt muutunud. Teeba linna on ka siin löönud „katkuhaldjas“ oma „tapva leegiga“,^[3] kuid see on pigem abstraktne metafoor ja teksti rõhk langeb linna ja rahva kannatuste kirjeldamisele. Ka siin paistab lahendus olevat valitseja käes ja preestri kaudu palub usaldav rahvas Oidipusel teha nõnda, „et võiks jälle kindlalt seista linn“ (v 51); kuid valitseja on siin algusest peale valmis täitma kõiki selleks vajalikke tingimusi, kuna tal „kaebleb hing nii enda kui ka linna eest“ (v 63). Apollon mängib ka siin otsustavat rolli, kuid mitte enam raevunud haigusejumalana, vaid teadmisallikana Delfi oraakli näol. Kui Delfist saabunud Kreon teatab, et Apollon käsib „meil enda hulgast ruttu välja rookida häbi ja teotus, mis me linna hukka viib“ (v 97–98), selgub, et epideemia põhjus peitub linna enda südames eelmise kuninga Laiose mõrva ja mõrvari näol, kelle identiteet on teadmata. Katk pole siin „Iliase“ taoliselt kurja jõu külaskäik ehk visitatio, nagu hakatakse epideemia ilmumist nimetama hilisemas, kristlikus kontekstis; Teeba katk tärkab hoopis linna peidetud saladusest, mis on allakäigu reaalne põhjus. „Teotus“, mis tuleb linnast välja rookida, tõlgib eeltoodud tragöödiaridades kreeka sõna miasma,^[4] mis tähistab vanakreeka ja ka hilisemas meditsiinis aine kõdunemisest tekkivat mürgist „halba õhku“, mida peeti epideemiate põhjuseks.^[5] Väline, epideemiline katk on niisiis justkui sümptom sügavamast eetilis-poliitilisest katkust ehk miasma’st, mis põhjustab linna moraalse saastatuse. Ainult viimase „välja rookimine“, st mõrvari väljaselgitamine ja pakkusaatmine või tapmine saab lepitada kogu „rahva peale tulnud verd“ (v 101). Oidipuse soov õiglus jalule seada eeldab siis tõe ehk linna moraalselt reostava miasma päevavalgele toomist – ka siis, kui on juba selge, et see osutub kuningale endale hukatuslikuks. Lahendus ei seisne nagu „Iliases“ tülika nakkusesaatja maharahustamises, vaid linnavõimu südamega kokkulangeva saastamisallika pagendamises. Ainult niimoodi saab sootsium oma miasma’st puhastatud ja linn epideemiast lahti.

Nii „Iliases“ kui „Oidipuses“ nuhtleb katk kriisis olevat, oma suverääni tegude tõttu moraalselt ja poliitiliselt mandunud sootsiumi. Katk ise tähistab metafoorselt seda „kriisi“ selle sõna otseses meditsiinilises tähenduses. Tegemist on moraalse ja poliitilise haiguse otsustava hetkega, enne kui toimub muutus, mis võib viia nii organismi tervenemise kui ka hukuni. Mõlema teose puhul eeldab tervenemine juurdlust tõe väljaselgitamiseks, kus meditsiiniline küsimus põimub juriidilise ehk kohtumõistmise praktikaga. Oluline metafoorne erinevus „Iliase“ „rahva peale laskuva pimeda ööna“ ja „Oidipuse“ „rahva seast tõusva miasma’na“ kujutatud katkude vahel viib aga kahe erineva lahenduseni. „Oidipuse“ moraalse ja poliitilise haiguse ravimisel on sügavalt transformatiivne mõju (ehkki Teeba saaga jätk Oidipuse laste tragöödiatena näitab, et lahendus pole lõplik), sellal kui „Iliase“ epideemia lõpuga sotsiaalset ümbersündi ei toimu.

Peatume nüüd korraks, et vaadelda praegust Covid-19 epideemiat läbi „Iliase“ ja „Oidipuse“ katkunarratiivide ja nendega seotud metafooride. Esimene ilmne fakt on see, et praegust pandeemiat ei kujutata kunagi pelgalt meditsiinilise probleemina, vaid alati kogu ühiskonda hõlmava kriisina. „Kriis“ on just see sõna, millega ülemaailmne poliitika ja meedia praegust olukorda eranditult iseloomustab. Üldjuhul ei mõista meie seda kriisi üleloomuliku sekkumise või saatuse terminites, ehkki praegugi sellised tõlgendused päriselt ei puudu.^[6] Kuid ikka kiputakse arvama, et tegemist on meie ühiskonna jaoks otsustava tõehetkega. Ning juurdluse, tõe väljaselgitamise ja kohtupidamise loogikal on sellegi kriisi lahendamisel oluline koht – meenutagem kasvõi kevadist nõiajahti nullpatsiendile ja superlevitajatele, koroonadetektiive ja kontaktsete jälgimise süsteeme ning piirangute rikkujate trahvimist ja häbistamist. Covid-19 pandeemia tõlgendamine ühiskonna probleemide peeglina on seejuures laialt levinud hoiak ka teadlaskonna seas.^[7] Samm edasi, ja saame juba nii tõsiseltvõetavaid analüüse kui ka vandenõuteooriate universumis vohavaid tõlgendusi, mis seostavad käesoleva epideemia otseselt meie ühiskonna moraalse ja poliitilise mandumisega. Epideemia põhjusi otsitakse sel juhul meie valest käitumisest (see olevat „pidude“ või „reisimise“ haigus, nii nagu HIV-i levikus süüdistati mittenormatiivset seksuaalkäitumist ja narkomaaniat) või keskkonnavaenulikest eluviisidest ehk inimeste hybris’est looduse vastu (Wuhani loomaturg, Lombardia ülitihe asustus, Lääne vanurite elu ülemedikaliseerimine jne).

Eelmainitud erinevused Agamemnoni ning Oidipuse katkunarratiivide vahel seostuvad aga otseselt ka praeguse pandeemia puhul kõlava küsimusega – kas kriisi lahenduse ehk kogu ühiskonda halvavast haigusest tervenemise näol on tegemist sügavalt uuendava protsessiga, nii et asjad ei saa enam kunagi olla sellised, nagu nad on siiani olnud (Oidipus), või tuleb business as usual tagasi niipea, kui vaktsiinid on oma töö ära teinud (Agamemnon)?

 Ateena ja Firenze katkud

Mis tundub nii „Iliase“ kui ka „Oidipuse“ katkunarratiivides puuduvat, on olemuslik metafoorne seos katku ja võõruse vahel, mille postuleerib Sontag. Raevunud Apollon on kreeklaste laagris küll soovimatu külaline, aga ta pole võõras, vaid ikkagi oma jumal, keda ei teeni mitte ainult troojalasest preester Chryses, vaid ka kreeklasest selgeltnägija, katku põhjust selgitav Kalchas. Just seepärast on Apollonil õigus nõuda katku kaudu kreeklastelt seda, mida omad inimesed talle võlgnevad. Miasma põhjuseks olevat Oidipus pole teadaolevalt küll sünnilt teebalane, kuid sfinksi tapmise ja kuningaks saamisega on ta muutunud n-ö omadest omamaks.^[8]

Sama võib öelda juudi-kristliku katkupärimuse kohta. Ka Vana Testamendi katkunarratiiv on otseselt seotud Jumala raevuga ja see võib pöörduda nii Iisraeli rahva vaenlaste kui ka Iisraeli rahva enda vastu. Vähemalt kolm Egiptuse kümnest nuhtlusest^[9] seostuvad nakkushaigustega,^[10] aga näiteks Saamueli raamatus karistab Jumal katkuga juba oma rahvast selle valitseja Taaveti üleastumiste pärast.^[11] Ehkki hilisemas kristlikus traditsioonis säilib üsna tugevalt katku metafoorne seos ühiskonna mandumise ja Jumala vihaga, tõusevad keskajast alates epideemiate puhul järjest rohkem esile pigem Jumal kui tervendaja ning tema sekkumist taotlevad palvetamis- ja muud rituaalid. Paljude Euroopa linnade aasta olulisemad tähtpäevad ja nendega seotud pidustused tähistavad siiamaani rahva tänulikkust Jumalale või tema pühakutele kunagiste epideemiate lõpetamise eest.

Katku võõra päritolu motiivi leiame pigem kahest kuulsast reaalselt toimunud epideemiate kroonikast – vanakreeka ajaloolase Thukydidese „Peloponnesose sõja ajaloo“ teises raamatus kirja pandud kirjeldusest Ateena katku kohta (430 e.m.a) ja itaalia kirjaniku Giovanni Boccaccio „Dekameroni“ sissejuhatuses jutustatud musta surma käigust Firenze linnas (1348). Mõlemas narratiivis on katku võõras päritolu siiski pigem kõrvaline ja üsna kiiresti ununev teema. Thukydides mainib arvamust, mille järgi olevat katk alguse saanud Etioopiast ja sealt liikunud Ateenasse läbi Egiptuse, Liibüa ja Pärsia impeeriumi; samuti räägib ta kahtlusest, et Ateena vastu sõdivad peloponnesoslased võisid kaasa aidata katku jõudmisele linna, mürgitades Ateena veehoidlad Pireuses. Boccaccio väidab, et katk tuli „idamaadelt“, liikudes peatumatult kuni „läänemaadeni“. Mis puudutab katku võimalikke põhjusi, siis mainib ta põgusalt „taevatähtede mõju“ või „jumala õiglast viha“,^[12] sellal kui Thukydides piirdub tunnistusega, et katku „lähtealused ja põhjused on teadmata“.^[13]

Seega ei ole katku võõras või jumalik päritolu ei Thukydidese ega Boccaccio katkunarratiivi sümboolses ökonoomias kuigi olulisel kohal. See, mis mõlema teksti puhul kõigepealt silma paistab, on autorite eriline tähelepanu haiguse füüsilisele kohalolule, mis väljendub kehaliste sümptomite ja nende tagajärgede detailses kirjeldamises. Katku ülim õudus seostub seejuures nakkuse printsiibiga – „taud levis seda hoogsamalt, et see kokkupuutumisel haigelt üle kandus tervele“,^[14] kuna selle tulemuseks on linnakodanikke ja veresugulasi kooshoidvate sidemete rebenemine. Katku tekitatud hirmu tõttu „vend jättis maha oma venna, onu oma vennapoja, õde oma venna ja naine sageli oma mehe, aga mis on veel hullem, oli vaevalt usutav: isad ja emad ei käinud enam oma lapsi vaatamas ega nende eest hoolitsemas, nagu polekski nad nende omad“.^[15] Thukydides ja Boccaccio peatuvad eriti pikalt katkestusel, mida epideemia põhjustab surmarituaalides – surnukehad kuhjuvad tänavatele, neid maetakse hulgi ja ühishaudadesse. See sümboliseerib mõlema jaoks inimühiskonna taandumist loomalikku seisundisse, milles inimesed surevad nagu „kitsed“ (Boccaccio) või „lambad“ (Thukydides) ning isegi röövlinnud väldivad nende surnukehi.

Katku lõpptulemust kirjeldab Thukydides kui linnakodanike ülimat hooletust kõige, nii maise kui ka püha suhtes, kuna „jumalahirm ega inimese seadus neid enam tagasi ei hoia“.^[16] Sarnaselt kirjutab Boccaccio, et „niisuguses masendatud ja viletsas olukorras langes ja kadus meie linnas peagu täiesti kõigi jumalike ja inimlike seaduste autoriteet … ja seetõttu oli igaühel lubatud teha kõik, mis süda soovib“.^[17] Üleüldine seadusetus muudab katkust laastatud linna karnevali taoliselt ümberpööratud maailmaks, kus rikkad surevad ja vaesed pärivad nende vara, mille nad kohe ära raiskavad, ning majad muutuvad „üldiseks omanduseks“, sest „kui võõras sinna sisse astus, võis ta seal talitada nagu peremees kunagi“.^[18]

Kui võrdleme Homerose ja Sophoklese katkunarratiive Thukydidese ja Boccaccio omadega, näeme, et sümboolne seos katku ja ühiskonnakorralduse vahel säilib, kuid selle põhjuslik loogika ja tähendus muutub oluliselt. Homerosel ja Sophoklesel oli katk poliitilise mandumise tagajärg ja sümptom, sellal kui Thukydidesel ja Boccacciol on katk pigem linna poliitilise mandumise põhjus. Või täpsemalt öeldes, epideemia kehastab nende narratiivis hirmu poliitilise korra lagunemise ning sotsiaalse korratuse eest. Katk ei karista ega lunasta, vaid kehtestab paralleeli füsioloogilise ja poliitilise haiguse vahel – kehaliste sümptomite kirjeldamine kandub kohe üle sotsiaalsete sümptomite kirjeldamisele. Katk on siis eelkõige korratus, mis laastab nii üksik-indiviidi kui ühiskondliku organismi tasakaalu ja stabiilsust.

Kui otsene paralleel inimpsüühika ja polis’e korralduse vahel on vähemalt sama vana kui Platoni „Riik“, siis võrdlus inimkeha ja poliitilise korra vahel võttis Lääne mõtteloos täpsema kuju keskajal – kui hakati kirjutama suverääni „poliitilisest kehast“ (body politic),^[19] mis kujutab valitsejat kui riigi ja ühiskondliku terviku kehastust. Kõige tuntuma illustratsiooni sellele ideele leiame ilmselt Thomas Hobbesi „Leviaatani“ (1651) kaanel, kus „poliitilist keha“ on kujutatud lugematutest alluvatest kehadest koosneva hiiglasliku kehana, millel on valitseja kroonitud pea. Teatavasti tekib Hobbesi järgi poliitiline keha ja seega suveräänsus ühiskonnaliikmete vahelisest kokkuleppest, millega üksikindiviidid loovutavad vägivalla ainuõiguse valitsejale. Kokkuleppe eesmärk on viia inimesed loodusliku seisundi kaosest välja, kehtestades ühiskondliku korra ja stabiilsuse. Thukydidese ja Boccaccio katk kujutab seega poliitilise keha surmavat haigust, mis põhjustab ühiskonna lagunemist ja kodanike tagasiminekut loodusliku seisundi korratusse ja kaosesse, kus inimeste vabadusel pole piire, kuid milles nad surevad nagu lambad ja kitsed.

Covid-19 pandeemiaga seotud diskursuses on ühiskondlike sidemete lagunemise hirm kindlasti tähtsal kohal. Epideemia on meist paljude jaoks eelkõige sündmus, mis takistab meid afektiivselt läbi käimast oma vanemate, vanavanemate, laste ja teiste lähedastega. Epideemia on valusalt häirinud ühiskondlikke sidemeid tekitavate ja kinnitavate rituaalide toimimist – alates igapäevastest ja pidulikest koosviibimistest kuni matusteni välja. Kevadise pandeemialaine narratiivis toimus selge sümboolne pööre siis, kui meieni jõudsid pildid Itaalia sõjaväeveokite kolonnist, mis viis Bergamo linnast ära kümneid matmata jäänud Covid-19sse surnute kirste, nagu ka New Yorgi massihaudadest ja -matmistest. Täpselt nagu Thukydidese ja Boccaccio ajal, mõjus ka nüüd korraliste surmarituaalide ärajäämine kõige selgema märgina olukorra lootusetusest.

Nende paralleelide puhul on siiski selge piir, mis langeb huvitavalt kokku sotsiaalse korratuse tüübiga, mida katk endast kujutab. Ehkki kevadise viiruseleviku intensiivseimal hetkel valitses Euroopas ja USA-s paariks nädalaks paraja kaose tunne, koondus meie tähelepanu üsna kiiresti pigem kriisi poliitilisele haldamisele ja sellega seotud abinõudele. Kui antiik- ja keskaegsetes katkunarratiivides oli keskne metafoorne aspekt piiride kadumine, siis praegune epideemia on vastupidiselt tõstnud esiplaanile „piirangute“ küsimuse. Valitseja ehk kannatava poliitilise keha pea, mis puudus Thukydidese ja Boccaccio narratiividest täiesti, on Covid-19 kriisi puhul tugevalt tagasi. Ehkki praeguse kriisi põhjuseks peetakse mõnikord ka valitsejate poliitilist ja moraalset mandumist (omakasupüüdlik varjamine, hirmudega manipuleerimine, inerts jne), oodatakse valitsejatelt ja nendele alluvalt riigimasinalt eelkõige ikkagi päästmist ja lunastust, mida Thukydidese ja Boccaccio lugudes kusagilt ei paista – nende katkunarratiivis arengut ei toimu ning epideemia lõpp või lõpetamine sinna ei mahu. Boccaccio arvates on katku küüsi langenud Firenzes „kõige parem abinõu“ hoopis linnast ehk lagunevast poliitilisest kehast lahkumine; „Dekameroni“ kümne jõuka ja terve noore kuldset pagendust linnast väljas asuvas villas võib selles valguses lugeda kui eskapistlikku, apoliitilist utoopiat.^[20]

Tänapäeval ei seostu kriisi valitsemine aga enam Homerose ja Sophoklese või Hobbesi kõikvõimsa suverääniga, vaid moodsa riigi biovõimuga, mille funktsiooniks on Foucault’ järgi „elu haldamine“ ehk „tagada, toetada, tugevdada, paljundada ja korrastada elu“.^[21] Kui elu väljaspool poliitilist keha pole enam ette-kujutatav, kuna riigi biopoliitiline haare ulatub kõikjale, siis ei suubu kriis ja hädaolukord enam sotsiaalseks kaoseks, vaid suverääni poolt kehtestatud ja valitsetud eriolukorraks. Epideemia ei kutsu siis inimestes enam esile niivõrd korratust ja kaost, kuivõrd liigse korra ja ahistava järelevalve ning jälituse hirmu.

Uusaegsed katkud: Defoe ja Manzoni

Selline sümboolse tähelepanu nihkumine ilmneb selgesti uusaegsetes katkunarratiivides. Vaatleme Daniel Defoe teost „A Journal of the Plague Year“ (1722), milles peategelane H. F. jutustab esimeses isikus 1665. aasta katku „külastusest“ (visitation) Londonis, ning Alessandro Manzoni „Kihlatute“ (1840) 31. ja 32. peatükki, milles jutustatakse 1630. aastal Milano linna tabanud katku lugu.

Uus lähenemine katkunarratiivile tõuseb eriti selgelt esile Defoe „Journalis“ välja toodud arvudes, statistikas, graafikutes ja ametlikes dokumentides. Need toimivad objektiivse ja ratsionaliseeriva raamistikuna katku alguse, kulgemise ja lõpu ilukirjanduslikul kujutamisel. Manzoni toetub samuti katku kaasaegsete kroonikatele, mida ta valgustusajastu mõtlejana kriitiliselt võrdleb ja kommenteerib. Nii Defoe kui ka Manzoni tähelepanu keskendub „kogu rahvakehale“ (the whole Body of the People)^[22] ja meetmetele selle keha „haldamiseks“^[23] ehk sellele, mida me tänapäeva terminites võime nimetada „rahvaterviseks“. Mõlemas narratiivis on pikk nimekiri ametnikest, ametiasutustest, eeskirjadest ja määrustest, mille eesmärk on valitseda epideemia korratuse üle uue korra kehtestamise kaudu, mis suuresti põhineb rahvakeha haige osa eraldamisel tervest. Defoe jutustab pikalt rahvarohkete sündmuste keelamisest ja haigete inimeste kodude sulgemisest, kirjeldades tervet rida selleks eesmärgiks rakendatud ametnikke – läbiotsijaid, vaatlejaid, valvureid jne. Manzoni narratiivis on keskseks rahvakeha haldamise vahendiks laatsaret, kuhu suletakse Milano katku nakatunud elanikud. Ta kirjeldab laatsareti korraldust kui selle juhi, kaputsiinlasest isa Felice Casati „diktatuuri“. Tegemist on Manzoni arvates „imeliku väljapääsuga“, mis on aga möödapääsmatu, sest linna korraline valitsemine ei suudaks katku „suure õnnetusega“ toime tulla. See on eriolukorra loogika, mida tuleb mõista Foucault’ laadis biopoliitika kaudu, nagu selgesti ilmneb laatsareti „diktaatori“ tegevuste kirjelduses Manzoni tekstis: „ta pani liikuma ja korraldas kõike: vaigistas mässe, rahuldas kaebusi, ähvardas, karistas, manitses, lohutas, kuivatas ja valas pisaraid.“^[24]

Sulgemine, isoleerimine, eraldumine pole niisiis enam, nagu Boccacciol ja Thukydidesel, rahva enda hirmunud ja korratu reaktsioon epideemia levikule. Tegemist on pigem mehhanismiga, mida Foucault kirjeldab kui „suurt sulgemist“ (grand renfermement),^[25] mille eesmärk on korratuse valitsemine karmima sotsiaalse korra ja järelevalve kehtestamise teel. Huvitav on selles mõttes märkida Defoe ja Manzoni erinevat suhtumist rahvakeha haldamisse. Valgustuslikust ratsionalismist juhindudes kritiseerib Manzoni Hispaania kuningriigile alluva 17. sajandi Milano valitsust selle lõdva ja hilinenud reaktsiooni pärast epideemia levikule linnas. Laatsaret on tema jaoks hea näide efektiivsest kriisijuhtimisest ja ta pole rahul, et tervet linna ei suudetud muuta suureks laatsaretiks. Kaupmees Defoe näeb oma peategelase ja jutustaja H. F-i vahendusel vaeva selle nimel, et näidata, kuidas linn kriisi ajal kaosesse ei langenud, ja kiidab ametivõime, kes suutsid hädaolukorras Londonis korda hoida. Samas kritiseerib H. F. näiteks inimeste sunniviisilist sulgemist nende majadesse ning tema narratiivis tulevad korduvalt esile pinged ühelt poolt rahvatervisepoliitika surve ning teisalt individuaalsete ja omandiõiguste vahel. Kui ta on alguses veendunud vajaduses linna jääda, et täita oma kodanikukohustusi, siis lõpuks jõuab ta boccacciolikule järeldusele, et „parim arst katku vastu on selle eest põgenemine“.^[26]

Teravdatud tähelepanu katku biopoliitilisele valitsemisele ei tähenda sugugi, et Defoe ja Manzoni narratiividest kaoksid epideemiaga seotud sümboolsed ja moraalsed aspektid. Vastupidi, just uusaegsed katkunarratiivid võimendavad katkumetafoori mitut aspekti. Esiteks, katku võõras päritolu omandab nüüd selgemad, vaenulikumad jooned – Manzoni narratiivis pääseb katk Milano maadele koos saksa sõjaväeüksustega ja Milano linna müüride sees on nullpatsiendiks vihatud Hispaania okupatsiooniväe sõdur. Defoe narratiivis toovad katku Londonisse Inglismaa suure kaubanduskonkurendi Hollandi kaubad. Veel olulisem on aga see, et kriisi valitsemine suure eraldamise ja sulgemise teel tekitab rahvakeha enda sees varjatud vaenlasi, keda hakatakse paranoiliselt jahtima ja taga kiusama. Manzoni kirjeldab pikalt „pimedat ja korratut hirmu“ kujutluslike „määrijate“ ehk nakatajate ees, mis kujuneb kiiresti „ebamääraseks arvamuseks, et selle tõve taga pidi olema mingi kuritahtlik kavalus“. Katku „vandeseltsi kallaletungi“ rahvale kehastab loomulikult võõras, nagu kirjutab Manzoni: „võõraid, keda ainult seepärast kahtlustati, et nad olid võõrad …, vangistati tänavail rahva poolt ja viidi justiitsi ette.“^[27] Defoel on asi veel õõvastavam, kuna sisevaenlane võtab asümptomaatiliste viirusekandjate nähtamatu kuju, keda „Journali“ jutustaja nimetab „kõndivateks hävitajateks“ ja „tahtmatuteks mõrvariteks“.^[28] Defoe mõistab seejuures hirmuga, et sellise nähtamatu sisevaenlase paranoia võib viia eriolukorraliste repressioonide laiendamiseni potentsiaalselt kogu rahvakehale: „ja antud juhul ei aita kaevu sulgemisest ega haigete eemaldamisest, kui ei minda tagasi ega panda luku taha kõiki neid, kellega haiged on läbi käinud veel enne sedagi, kui nad end haigena tundsid; ja keegi ei tea, kui kaugele sellega tagasi minna ja kus jääda pidama, sest keegi ei tea, millal või kus või kuidas või kellelt nad võisid nakkuse saada.“^[29]

Epideemia kui moraalse proovilepaneku metafoor on nii Defoel kui Manzonil ka märksa tugevam kui Thukydidesel ja Boccacciol. Ehkki nad tunnistavad katku looduslikke põhjusi, näevad nad nende taga siiski Jumala ettehoolde kätt, mis kasutab võimalust, et inimesi proovile panna. Niisiis leidub neid, kelle puhul kaasneb katkuga „vooruse kasv ja ülenemine“, kuid ka neid, kelle puhul võib täheldada „nurjatuse suurenemist“.^[30] Manzoni romaanis toimub katk ka individuaalse kohtumõistmise vahendina: haigus tapab loo kurjajuure, hybris’t täis isanda Don Rodrigo, sellal kui tema tagakiusatud vaga ja oma vigu kahetsev talupoeg Renzo küll nakatub, kuid saab siis loo õnnelikuks lõpuks terveks. Epideemia on seega nii tegelaste kui lugejate jaoks moraalselt õpetlik.

Charles E. Rosenberg on kirjeldanud epideemianarratiive kui näidendeid kolmes vaatuses koos epiloogiga: 1. vaatus: katku järkjärguline ilmnemine; 2. vaatus: juhuslikkuse haldamine; 3. vaatus: läbirääkimised ametivõimude reaktsiooni üle; epiloog: kestvad mõjud ja omandatud õppetunnid.^[31] Eespool öeldu põhjal saame väita, et selline vaatemäng toimub tegelikult alles uusaegsetes katkunarratiivides. Katku sellist loostamist täheldame nii Defoe ja Manzoni raamatutes kui ka praegusest Covid-19 kriisist jutustamises, mille puhul viibime ilmselt veel kuskil 3. vaatuse poole peal, kuigi tänapäeva maailmale kohaselt kiirustades arutatakse juba ka mõjusid ja õppetunde. Defoe ja Manzoni pakuvad meile kõigepealt väga asjakohaseid mõtisklusi praeguse kriisi eri tüüpi lockdown’ide mõtestamiseks kõigi nende ühiskondlike kui ka individuaalsete küsimuste ja dilemmadega. Kõige olulisem on selle juures see, et modernse rahvakeha hädakorraline haldamine pole sugugi mingi steriilne ja neutraalne viis katkuga toimetulekuks, mis vabastab haiguse kõikidest selle metafoorsetest tähenduskihtidest. Otse vastupidi, eriolukorraline suur sulgemine võimendab nõiajahti võõrale ja vaenlasele ning nende eraldamist rahvakeha „tervest“ osast – mitte ainult füüsiliselt, vaid ka etniliselt, poliitiliselt, moraalselt.

Näiteid võib siin palju tuua, alates Donald Trumpi Covid-19 tembeldamisest „hiina haiguseks“ kuni kahe hiina turisti kinnipidamiseni Viru hotellis – Manzoni sõnutsi: „võõrad, keda ainult seepärast kahtlustati, et nad olid võõrad“ –, rääkimata Euroopa riikide kevadisest piiride sulgemisest või võõrtööliste ja välistudengite nimetamisest „ohuks rahvatervisele“, mille kaudu Eesti siseministeerium arendas suvel oma ksenofoobset agendat. „Asümptomaatiliste viirusekandjate“ ja „lähikontaktsete“ ümber tekitatud paanika, süüdistused ja põlgus pole Covid-19 kontekstis sugugi väiksemad kui Defoe narratiivis. Samamoodi ähvardavad mitme riigi praegused sotsiaalreklaamid rahvast „kõndivate hävitajate“ ja „potentsiaalsete mõrvaritega“ ning ametnikud ja meedia tegelevad sotsiaalsete rühmade stigmatiseerimisega – kord on nendeks kerglased noored, kord „koduarestiga“ mitte leppivad vanurid, kord teistsuguse kultuurilise taustaga ja seetõttu viroloogiliselt vastutustundetult käituvad inimesed.

 Globaalse puhangu narratiiv: tänapäeva epideemiafilmid

Antiigist kuni Manzonini ja veel 20. sajandi esimesel poolelgi on katkunarratiivide reaalne ja sümboolne ruum alati polis ehk linn, kuid tulles tänapäeva katkunarratiivide juurde, märkame kõigepealt tegevuse laienemist kogu kosmos’ele ehk maailmale. Globaalse ajastu epideemia lood ja kujundid seostuvad kõigepealt pandeemiahirmudega ning pandeemiafilmid ongi külma sõja järgses globaalses maailmas katastroofi-filmide ja -seriaalide alamžanrina eriti menukaks osutunud. Vaatlen lähemalt kolme filmi, mis võimaldavad äsja kirjeldatud katkunarratiivide teisenemist hästi kirjeldada: Wolfgang Peterseni „Puhang“ („Outbreak“,1995), Steven Soderberghi „Nakkus“ („Contagion“, 2011) ja Marc Forsteri „World War Z“ (2013).

Kõigis neis saab surmaviiruse pandeemia alguse kas ülerahvastatud Idast („Nakkuses“ kindlalt Macaust, „World War Z-s“ arvatavasti Indiast) või alaarenenud Aafrikast („Puhang“). Huvitav on aga see, et filmides, kus viiruse võõral päritolul pikemalt peatutakse, seostatakse see primitiivse ja saastatud Aasia-Aafrika sotsiaalse keskkonna kokkupuutega moodsa Lääne tehnoloogilis-majandusliku võimuihaga. „Puhangus“ on USA sõjavägi hävitanud katku esimesest puhangust räsitud Aafrika džungliküla, säilitades aga viiruse, mida kuri kindral kavatseb kasutada biorelvana. Katku teine puhang, mis saab alguse ikka Aafrikast, jõuab Ameerikasse väikese ahvi kaudu, kelle eksootiliste loomadega kaubitsejad viivad Hiina laevaga USA mustale turule. „Nakkuses“ tekitab katku Hiina palmimetsa lageraie – elukeskkonnast ilmajäänud nahkhiir põgeneb seafarmi, tuues endaga kaasa nakatunud banaanitüki; seda sööb siga, kelle Macau kasiino kokk tapab ja roaks ette valmistab, surudes seejärel ilma end puhastamata tulevase nullpatsiendi ja viiruse superlevitaja kätt. Viimane on Minneapolises elav, abielus, kuid emantsipeerunud naismänedžer, kes lõbutseb oma Aasia ärireisi ajal Macau kasiinos ja toob viiruse Ameerikasse kõigepealt läbi vahepeatuse Chicagos, kus ta kohtub oma armukesega. Moraalne hukkamõist seostub siin selgesti nii otseses kui ka ülekantud tähenduses üle piiri mineva liikuvusega ehk globaalsetest kontaktidest tekkivate hirmudega. Nakkus on tänapäeva maailma ohtlike üleastumiste tulemuseks, mis viivad kokku selle, mis peaks lahku jääma (Lääne ja Ida, nahkhiire ja sea, räpase Aasia koka ja peene Lääne blondiini, aga ka naise ja kõrge sotsiaalse staatuse, äri ja lõbu, abielunaise ja abieluvälise armuafääri), ning lõhuvad sidemeid, mida lõhkuda ei tohiks (loomade ja nende loomuliku elukeskkonna vahel, inimeste ja nende kohalike kultuuritraditsioonide vahel, kuid ka naise ja kodu/pere vahel).

Kui 1995. aastal vändatud filmis areneb puhang ja sündmustik USA väikelinna piirides, mis kohe ülejäänud maailmast ära lõigatakse, siis kaks kümnendit hiljem vändatud filmides haaravad puhang ja sündmustik juba tervet maailma. Kõigis filmides on narratiivi arengumootoriks tõe väljaselgitamise vajadus, mis seisneb nullpatsiendi ning viiruse levikutrajektoori ja levitajate võrgustiku kindlakstegemises. Valdav fantaasia on, et ainult ülalmainitud üleastumiste lähteallikani jõudmise kaudu saab taastada kadunud tasakaalu ja korra (ehk leiutada vaktsiini ja ravi). Sellise „juurdlusnarratiiviga“ jookseb aga nendes filmides paralleelselt eriolukorra ja sellega seotud sõja narratiiv. Sellest vaatepunktist on huvitav võrrelda „Puhangut“ ja „World War Z-d“. Esimeses kehtestab kuri kindral puhangukoldeks kujunenud väikelinnas karantiini ja sõjaväelise korra, jõudes ühel hetkel otsuseni, et linn tuleb pommiga hävitada, vältimaks mitte ainult viiruse levikut, vaid ka biorelva projekti ohustava tõe päevavalgele tulekut. Peategelane, kes on sõjaväelasest viroloog, juhib juurdlust, et linna päästa ja tõde paljastada, mis tal ka õnnestub. Vaktsiin saab katkust võitu, tervendades ka nakatunuid, kuri kindral vahistatakse ja USA põhiseaduslikud õigused saavad võidu hiiliva sõjaväelise pöörde üle. „World War Z“ narratiiv on märksa õõvastavam. Siin on nakatunud muutunud agressiivseteks, hammustamise teel viirust levitavateks zombideks, kes on inimkonna ridadest lootusetult välja arvatud – käimas ongi globaalne sõda terveks jäänud inimkonna ja nakatunud zombide vahel. ÜRO väliagendist peategelase juurdlus ei vii kusagile ja mingist hetkest pole tema otsingud enam eristatavad sõjaväelistest operatsioonidest. Vaktsiin päästab filmis ainult terved inimesed ning annab neile kaitse ja jõu inimlikkuse minetanud nakatunute lõplikuks hävitamiseks. Küsimus pole siin enam kuidagi tõe ja õigluse jaluleseadmises, vaid pelgalt ellujäämises postapokalüptilises maailmas, kus eriolukord ja sõjaseisukord on muutunud permanentseks. Katku võõras päritolu, mis toimis vanemates narratiivides pelgalt loo sissejuhatava elemendina, kuid muutus uusaegsetes narratiivides kesksemaks teemaks, seostub tänapäeva narratiivis juba olemuslikult Sontagi katkumetafoori sõjalise aspektiga. Eriolukord mobiliseerib kogu ühiskonna sõtta surmavaenlase sissetungi vastu, keda tuleb eemale hoida, sisse piirata ja hävitada.

Covid-19 kriisi kirjeldamisel ja mõistmisel on ilmselt kõige rohkem kasutatud just sõjapidamise metafoore. Viirus pole mitte üksnes „vaenlane“, kelle levik võrdub „sissetungiga“ üle riigipiiride ja meie igapäevaellu. Ja „sõdurid“ pole mitte ainult meditsiini „eesliinitöötajad“, kes oma „vormides“ (kaitsevahendid) ja „relvadega“ (raviprotseduurid) viiruse vastu võitlevad. Veel olulisemalt on kogu ühiskond, mis tähendab praeguse pandeemia tingimustes kogu inimkonda, sellesse sõtta „mobiliseeritud“. Ehkki Euroopa Liidu tervishoiuvolinik Stella Kyriakides, kirjeldades möödunud kevade sündmusi väga militaarsetes terminites, väitis, et „oleme kõik koos sõjas Covid-19 vastu“,^[32] kuulub sõjapidamine nii nagu eriolukorra väljakuulutamine tegelikult riikide ja nende valitsejate, mitte nende kodanike otsustuse ja pädevuse hulka. Oma aidsi-raamatu lõpul hoiatab Sontag epideemia kohta kasutatava sõjametafoori ohtude ja kaugeleulatavate mõjude eest, kuna selline metafoor „mitte üksnes ei anna veenvat põhjendust autoritaarsele valitsemisele, vaid annab ka mõista, et on tarvis riiklikult sponsoreeritud repressioone ja vägivalda“.^[33] Kes oleks aasta tagasi mõelnud, et näeme rahu ajal oma demokraatlike riikide linnades komandanditunde, korrakaitsejõudude teesulgusid ja sõjaväelasi tänavail patrullimas.

Lõpetuseks

Eelnev katkulugude lühilugu võimaldas mul lähemalt analüüsida Susan Sontagi katkumetafoori kolme olulisemat aspekti: katku kui kollektiivi moraalse ja poliitilise mandumise peegeldust ja karistust, katku kui midagi võõrast ja võõrast kui katku ning katku vastu võitlemist kui sõda. Minu analüüs tõstis aga esile veel ühe olulise sümboolse liini, mis Sontagi käsitluses jääb tagaplaanile. See puudutab katku kui korratuse ja ühiskonna lagunemise allegooriat nii antiigi kui ka keskaja kroonikates. See asendub uusaegsetes kroonikates selle korratuse valitsemise ja uue erakorralise korra kehtestamisega, mis põhineb biopoliitilisel „suure sulgemise“ paradigmal. Ehkki esmapilgul võib tunduda, et tegemist on pelgalt kriisijuhtimise küsimusega, võimendab see tegelikult ka katku võõruse ja sõja diskursust, millel on konkreetsed sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed.

Näitasin, et praeguse Covid-19 pandeemia puhul on ühel või teisel viisil kasutust leidmas Sontagi katkumetafoori kogu arsenal. Eriti tugevasti tõusevad aga esile kriisi eriolukorralise valitsemise, piirangute, suure sulgemise ja eraldamise küsimused ning nendega seotud kujutlused ja hirmud. Tänapäeva pandeemianarratiivides peegeldub ebakindlus meie üliühendatud maailma protsesside keerukuse ees – oleme muutunud nii avatumaks kui ka haavatavamaks üksikriikide suveräänse kontrolli alt kergesti väljuvate sündmuste ees. Pandeemia on selles kontekstis sümptomaatiline katkestus, mis laseb globaalse maailma näilise korra pinna alt läbi valguda kaosel ja muudab meid ühendavad võrgustikud ja nende võimaldatud piirideta liikuvuse „viirusliku hävituse levikanaliks“.^[34] Pole siis juhus, et sümboolsed ja poliitilised reaktsioonid sellele ähvardusele seostuvad otseselt globaalse maailma olemuse eitamisega – lahendust nähakse otsustusmehhanismide järsus lihtsustamises ja tsentraliseerimises ning ühenduste läbilõikamises, eraldumises, piiride tõmbamises, sulgemises ja kaitsmises. Rosenberg kirjutas juba aidsi puhul „postmodernsest epideemiast“, milles ühiskondlik fragmenteeritus, institutsioonide komplekssus, teaduslik ekspertiis, mediaalne vahendamine ja vaatepunktide paljusus suurendavad üksikisikute disorientatsiooni; selle tulemuseks on tegutsemisvõimetus ja apelleerimine võimutäiusega valitsejale, kes meie eest kõik vajalikud otsused ära teeks ning meid hädaolukorrast välja päästaks.^[35] Eriolukorras, mis muutub sellistes tingimustes ainsaks võimalikuks kriisivalitsemise vahendiks, langevad kokku moodsa biopoliitilise rahvastikuhaldamise ja vana suverääni piiramatu võim. Vastupidiselt filminarratiividele, kus kodanikest kangelased päästavad lõpuks maailma, süvendab see, kuidas riik Covid-19 kriisi konjunktuurselt haldab, veelgi üksikisikute võimetustunnet.

Kui tulla lõpetuseks tagasi Agamemnoni ja Oidipuse vastanduse juurde, siis pole hetkel veel võimalik öelda, kas Covid-19 pandeemia kriisil saab olla ühiskonda transformeeriv mõju või mitte; eelöeldu põhjal julgen aga pakkuda, millist transformatsiooni hädasti vaja oleks. Me peame õppima elama oma üliühendatud ja keerulises maailmas nii, et pidevate kriiside eriolukorraline valitsemine ei muutuks uueks normaalsuseks. Sontagi terminites tähendaks see keeldumist kriiside mõtestamisest sõjalistes terminites, mis õigustavad autoritaarsust ja vägivalda. Kui pandeemia materialiseerib meie maailma ühendatuse, vastastikuse sõltuvuse ja liikuvusega seotud hirme, tuleb meil õppida nende hirmudega elama, selle asemel et volitada mingit ülimat (riigi, valitseja) võimu nende hirmude põhjusi hävitama. Neid põhjusi polegi tegelikult võimalik hävitada, kuna nad on olemuslikult seotud inimeseks olemise paradoksiga, mille Priscilla Wald sõnastab oma nakkusemõistele pühendatud raamatus järgnevalt: „Läbikäimised, mis tekitavad haigusi, teevad meist ühtlasi ka kogukonna. Uue haiguse ilmumine toob dramaatiliselt esile dilemma, mis ajendab inimese kõige põhilisemaid narratiive: inimliku kontakti paratamatuse ja ohtlikkuse.“^[36] Kas selle paradoksi ehk siis meie olemusliku avatuse ja haavatavuse omaksvõtmine võiks meid võimestada, st anda meile kriisiolukorras tagasi selle mõistmis- ja tegutsemisvõime, mille tühja kohta täidab hetkel valitsejavõimu eriolukorraline suurendamine?

Vastuse sellele küsimusele võib leida ühest väga kuulsast 20. sajandi katkunarratiivist, millest hüppasin eespool meelega üle. Tegemist on mõistagi Albert Camus’ romaaniga „Katk“ (1947), mille peaküsimuseks on: mida saab iga kodanik katku vastu teha, sest, nagu väidab üks romaani tegelasi, ametivõimude lahendused pole kunagi „päris katku kõrgusel“.^[37] Peategelasest arsti ja tema sõprade korraldatud „sanitaarsalkade“ lugu Orani katku ajal pakub meile hea näite sellest, kuidas on siiski võimalik inimese ja kodanikuna kriisides tegudele asuda. Ehkki sõja- ja fašismijärgsel ajal kirjutatud romaanis esineb palju katku „vastu võitlemise“ retoorikat, on seda võitlust kujutatud just vastandina sõjalisele hybris’ele, surma ja mõrva triumfile, eksiilile ning inimlikkuse minetamisele, mida katk romaanis endast kujutab. Camus’ tegelased tõukuvad hoopis meie inimliku haavatavuse omaksvõtmisest, kuna ainult sellest saabki võrsuda inimlik empaatia ja solidaarsus, mis on „Katku“ tegelaste jaoks kriisiolukorras ainus lahendus eelmainitud inimolemise paradoksile. Selline lahendus loobub nii kangelaslikkuse kui ka abituse diskursusest ja võtab tegudele asumise kuju.

Võib muidugi vastu väita, et Camus’ „Katk“ on erinevalt Covid-19st täiesti modernne narratiiv – sündmustik kulgeb suletud linnas, mitte avatud maailmas, ning sündmuste toimemehhanismid ja inimtegude ajendid on seal lihtsad ja läbipaistvad. Me ei kujuta ette, kuidas saaksid tänapäeva kodanikud oma linnades ise korraldada viirusevastaseid „sanitaarsalku“, ja see poleks ilmselt ka mõistlik. Camus’ sõnumiks aga on, et eksistentsiaalsel tasandil on asjad pigem selged – „minu meelest on peaasi olla inimene,“ väidab „Katku“ peategelane. Ja siis, kui me oleme seda otsustanud, tuleb „lihtsalt“ leida oma kriisiolukorras – olgu kui tahes postmodernses – kõige paremad vahendid võetud otsuse ellu viimiseks. Et asi ei jääks liiga abstraktseks, võiksime praeguse pandeemia puhul sellisest otsusest lähtudes nt vabatahtlikult valida hirmu ja hoolimatuse asemel mõistlikud ja vastutustundlikud käitumisviisid, pöörata tähelepanu üksi jäävatele inimestele meie ümber, toetada nii materiaalsesse kui ka vaimsesse hätta sattunud kaaskodanikke. Poliitiliselt tähendaks see nt jätta toetuseta need jõud, kes sulgevad koole kaubanduskeskuste asemel või kes on alati valmis matma lisamiljoneid sõjavarustusse, kuid muudkui virisevad siis, kui on vaja suurendada tervishoiu, hoolekandesüsteemi ja teaduse rahastust. Kas seda tundub vähe olevat? Kui suur osa meist jõuaksid selliste tegudeni, siis saaksime juba hakata looma teistsugust katku- ja selle põhjustatud kriiside narratiivi. Narratiivi, mille peategelasteks oleksid solidaarsed ja hoolivad kodanikud ning nende õigusriigipõhine ja õiglane ühiskonnakorraldus – võimutäiusega valitseja asemel, kes sõdib oma eriolukorraliste käskude ja keeldudega vaenlase vastu, kes langeb järjest rohkem kokku selles sõjas kaitstava rahvakehaga.

^[1] S. Sontag, Haigus kui metafoor; Aids ja selle metafoorid. Tlk K. Kaer. Tallinn, 2002, lk 122.

^[2] Homeros, Ilias. Tlk A. Annist. Tallinn, 2004, lk 6 (1. laul, värss 47).

^[3] Sophokles, Kuningas Oidipus. Tlk A. Kaalep, Ü. Torpats. Tallinn, 1998, lk 6 (värss 28). Kreeka originaalis on „katkuhaldjas“ pigem „tule- või palavikutooja jumal“.

^[4] A. A. Kousoulis jt, The Plague of Thebes. A Historical Epidemic in Sophocles’ Oedipus Rex. Another Dimension, 2012, kd 18, nr 1, lk 154.

^[5] A. Kannadan, History of the Miasma Theory of Disease. ESSAI, 2018, kd 16, lk 41–43.

^[6]Maailma kõige populaarsema katoliku raadiojaama Radio Maria direktor isa Livio Fanzaga on näiteks väitnud, et Covid-19 on saatana juhitud vandenõu.

^[7] Vt nt I. Lutsar, Koroonaviiruse luup paljastab ühiskonna nõrkused. Postimees, 05.12.2020, lk 5.

^[8] Priscilla Wald räägib Oidipuse kui nakkuselevitaja õõvastavast (uncanny) staatusest: just kõige lähedasem muutub sootsiumi jaoks kõige ähvardavamaks. P. Wald, Contagious. Cultures, Carriers and the Outbreak Narrative. Durham; London, 2008, lk 22.

^[9] 2Ms 7:1–12:51.

^[10] Vt nt P. Vidal, M. Tybairenc, J.-P. Gonzalez, Infectious Diseases and Arts. Rmt-s: Encyclopedia of Infectious Diseases: Modern Methodologies. Toim. M. Tybairenc. Hoboken (NJ), 2007, lk 695–696.

^[11] 2Sm 15–17.

^[12] G. Bocccaccio, Dekameron. Tlk J. Semper. Tallinn, 2020, lk 10.

^[13] The History of the Peloponnesian War. Tlk R. Crawley, 2. rmt, 48.

^[14] G. Boccaccio, Dekameron, lk 11.

^[15] Sealsamas, lk 13.

^[16] Thukydides, History, 2. rmt, 52.3–53.4 (minu tõlge).

^[17] G. Boccaccio, Dekameron, lk 12.

^[18] Sealsamas.

^[19] „Poliitilise keha“ mõiste eestikeelse käsitluse leiab siit: http://www.doktorikool.ut.ee/kstt/term/ET/tahestik/body_politic/

^[20] Viis sajandit hiljem karistab Edgar Allan Poe oma lühijutus „Punase surma mask“ katkust räsitud linnast põgenenud jõukat seltskonda surmaga. 19. sajandil on „Dekameroni“ utoopia juba muutunud moraalselt ja poliitiliselt taunitavaks.

^[21] M. Foucault, Seksuaalsuse ajalugu, I. Teadmistahe. Tlk I. Koff. Tallinn, 2005, lk 148.

^[22] D. Defoe, A Journal of the Plague Year. Oxford, 2008, lk 73, 119, 127.

^[23] Sealsamas, lk 119.

^[24] A. Manzoni, Kihlatud. II köide. Tlk J. Sarv. Tartu, 1939, lk 250.

^[25] M. Foucault, Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2003, lk 75–126.

^[26] D. Defoe, A Journal, lk 118.

^[27] A. Manzoni, Kihlatud, lk 253, 256.

^[28] D. Defoe, A Journal, lk 115, 119.

^[29] Sealsamas, lk 115.

^[30] A. Manzoni, Kihlatud, lk 274.

^[31] C. E. Rosenberg, What is an Epidemic? AIDS in Historical Perspective. Daedalus, 1989, kd 118, nr 2, lk 1–17.

^[32] https://www.euronews.com/2020/04/07/we-re-all-in-a-war-against-covid-19-together.

^[33] S. Sontag, Haigus kui metafoor, lk 167.

^[34] P. Wald, Contagious, lk 4.

^[35] C. E. Rosenberg, What is an Epidemic?, lk 13–14.

^[36] P. Wald, Contagious, lk 2.

^[37] A. Camus, Katk. Tlk H. Rajandi. Tallinn, 1996, lk 61.