Intervjuu

Istun murul keset Arvamusfestivaliks üles löödud Paide Vallimäge ja kuulan arutelu tehnoloogia mõjust ökoloogilisele jalajäljele. Teiste seas võtab laval sõna ka Telia Eesti tehnoloogiajuht, kes kiidab ettevõtte initsiatiivi kaardistada kogu oma ökoloogiline jalajälg. Ent väga kiiresti avastas Telia, et ligikaudu 97% nende jalajäljest asub väljaspool nende ettevõtte piire – keskkonnamõju kaardistamiseks tuleb seda teavet paluda arvukatelt tarnijatelt ja tootjatelt. Kõik tarneahela lülid aga ei väljasta andmeid ühtviisi ausalt ja läbipaistvalt, rääkimata sellest, et paljud ettevõtted ei oma vähimatki ülevaadet oma ökoloogilise jalajälje ulatusest. Nii ongi ettevõtetel nagu Telia lihtne öelda, et me sooviks küll oma ökoloogilist jalajälge minimeerida, aga mis parata, meie võim on piiratud.

Kahjuks on aga kliimasoojenemisega võitlemises võtmemängijaks just need suurtootjad, kes oma ressursikasutust ega süsihappegaasi emissioone ei avalikusta. Või kui ka avalikustavad, siis on tavakodanikul äärmiselt raske nende väidete tõesust hinnata. Kust alates on tegu rohepesuga ja mida saab arvata pelgalt puuduliku kompetentsi arvele? Kui firma väidab, et vähendab süsihappegaasi heitekoguseid, aga arvestab transpordikulude all ainult töötajate ärireise, mitte tarneahelast pärinevaid transpordi heitekoguseid, siis kas tegemist on rohepesuga? Kas firma, mille põhitegevus toodab tohututes kogustes kasvuhoonegaase, kuid mis tasakaalustab saastet samaväärses koguses, toetades mõnes piirkonnas uue metsa istutamist, on puhta südametunnistusega? Lihtsaid vastuseid pole.

Ühest küljest on igati tänuväärne, et keskkonnahoid on moodne. Kui see seda poleks, ei astuks ka ettevõtjad ja poliitikud samme, et ajaga kaasas käia ja kodanike kõrgenenud nõudmistele vastata. Kuid samas ei ole meil aega, et oodata ära tasapisi evolutsioneeruvat protsessi. Poliitika peab muutuma praegu. Juba 1980ndatel tekkinud rohepesu kontseptsioon pole midagi uut, kuid see on kliimamuutuste katastroofiliste tagajärgede lähenedes üha aktuaalsem. 2010. aastatel oleme lühikeste vahedega näinud rohkem ekstreemseid ilmanähtusi kui kunagi varem, kulminatsiooniga kaootilisel 2020. aastal, mil inimesed on lisaks viirusepuhangule pidanud vastamisi seisma ka rekordilise arvu metsatulekahjude ja üleujutustega.^[1] Valisin viimast kümnendit defineerivaks trendiks just rohepesu, sest vahe keskkondliku tegelikkuse ja ühiskondlikus arutelus kujutatu vahel on viimastel aastatel üha suurenenud. Mida rohkem me kliimamuutuste mõjusid näeme ja muutuste vajalikkust mõistame, seda enam tahavad rahva suurenenud ootustele vastata ka poliitikud ja ettevõtted. Viimaste jaoks võib aga eesmärgiks ollagi pelgalt tarbija ootustele vastamine, mitte niivõrd tegelik kliimakriisi leevendamine oma tegevuse muutmise teel. Sellest ebakõlast sünnibki rohepesu, kus heausklik tarbija arvab, et end rohelisena reklaamiv ettevõte jagab samu väärtusi, aga tegelikult on ettevõtte jaoks esikohal majanduslik kasu. Kui laseme neil ebakõladel samas trendis paisuda ka järgmistel kümnenditel, peame ühel hetkel seisma silmitsi omaloodud võltskuvandi purunemisega. See ei saa olema ilus.

Viimasel kümnendil sai ka selgemaks kui kunagi varem, et ilma siduvate – ma rõhutan, siduvate! – rahvusvaheliste kokkulepeteta ja ühiste standarditeta laiaulatuslikke muutusi ei toimu. Selle aasta novembris lahkub Pariisi kliimaleppest olulisim osaleja USA ning paljud teised leppe sõlminutest pole seatud eesmärke saavutanud.^[2] Kümned tuhanded teadlased on meile aga korduvalt meenutanud, et kui tahame vähegi oma praegust elukvaliteeti säilitada, peame tegema julgeid ja drastilisi muutusi oma elukorralduses.^[3] Kui me ei loo vastastikuseid kohustusi ega sea ühiseid standardeid sellele, millised heitekogused on aktsepteeritavad, kui me ei defineeri tühitähistajaid nagu „jätkusuutlik“, „säästlik“ ja „roheline“, siis jääb riikidele ja ettevõtetele vaba voli oma saastemahtu ja selle turundamist valida.

Enda tegelikkusest rohelisemana näitamine on aga saanud niivõrd tavapäraseks, et tundub isegi banaalne sellele osutada. Kui viiskümmend aastat tagasi jõudsid avalikkuse teadvusesse esimesed hoiatused kliimasoojenemise eest, tegeles fossiilkütuste lobi peamiselt nende väidete ignoreerimise ja tagasilükkamisega. Ajapikku on planeedi suurimad saastajad pidanud aga oma kommunikatsiooni täielikult ümber hindama. Nüüdseks oleme harjunud nägema sponsoreeritud artikleid maailma suurimatelt naftatootmiskontsernidelt, mis kujutavad end kliimainnovatsiooni juhtidena. Konkurents kõige rohelisema saastaja tiitlile on tihe. Alles jõudis Briti naftaettevõte BP selle aasta veebruaris teada anda, et plaanib saavutada süsinikuneutraalsuse aastaks 2050,^[4] kui paari kuu pärast kuulutas sama uudist ka Royal Dutch Shell.^[5] Kui aga lubadusi täpsemalt uurida, jäävad silma ilusad sõnad ja mitte kuigi palju tõsiseid ponnistusi. Kliimaaktivistide sõnul peaksid need plaanid sisaldama ka lubadust edaspidi nafta ja gaasi puurimist vähendada,^[6] mitte ainult lubadust kompenseerida juba tehtud kahju, lükates raha CO² siduvatesse projektidesse, samal ajal fossiilkütuste tootmismahte jätkuvalt suurendades. Loomulikult on naftahiiglased läinud kergema vastupanu teed. Kui palju me saame üldse usaldada ettevõtet nagu BP, mis alles hiljuti mõjutas Trumpi administratsiooni muutma enda kasuks keskkonnakaitseseadust – muuhulgas viisil, mis laseb BP projektidel pääseda keskkonnamõjude hindamisest?^[7] Ettevõtete loodud võltskuvandite maailmas orienteerumine nõuab kannatlikkust ja aega süvenemiseks, mida igapäevasel infoühiskonna kiirtarbijal ei ole. Nii õnnestubki suurtel saastajatel end kõigi silme all ümber kujundada jätkusuutliku arengu eestkõnelejateks.

Tegemist pole aga pelgalt rohepesuga. Kui peaksime muretsema ainult teatud toodete tegelikust keskkonnasõbralikumana esitamise pärast, oleksid lahendused käeulatuses. Paljudes riikides on eksitavad reklaamid juba keelatud ning riiklikku kontrolli tootjate esitatud väidete üle on võimalik alati tugevdada. Ka Eesti reklaamiseaduse § 3 lg 4 järgi ei tohi reklaam „sisaldada sõnu „keskkonnasõbralik“ ja „ökoloogiliselt ohutu“ ning muid sama tähendusega sõnu või väljendeid, kui puudub sellekohane tõendusmaterjal“.^[8] Samuti võeti Euroopa Liidus sel aastal vastu uued rohepesuvastased reeglid, mis lubavad majandustegevust keskkonnasäästlikuks nimetada ainult juhul, kui see ei ole vastuolus etteseatud kuue eesmärgiga.^[9] Need meetmed tegelevad aga ainult otseste valeväidetega, mille tõttu jääb laiem keskkonnateemaline diskursus tihti tähelepanuta.

Infoväljad, millega me iga päev kontaktis oleme, edastavad kõik teatud viisil raamistatud sisu. Aja jooksul kujuneb meil välja raamide süsteem, kuhu uusi teadmisi paigutada ja mille kaudu maailmaga suhestuda. Nii ei asetu ka kliima- ja keskkonnateemaline info tühjale kohale, vaid seostub eesolevaga. Milline see eesolev on? Julgen väita, et praeguseks hetkeks on kliimadiskursus triivinud tegelikkusest niivõrd kaugele, et on omandanud vaatemängulise iseloomu. Reklaamid, meelelahutus ja poliitilised sõnumid, mis meie arusaamu kujundavad, toimetavad mingisugusel abstraktsel tasandil, millel ei ole enam sidet tegeliku looduskeskkondliku reaalsusega. Sellel, et tunneme end paremini, kui võtame poeriiulilt rohelise logo ja pruunika pakendiga toote, ei pruugi olla mingit sidet selle valiku keskkonnamõjuga. „Rohelised“ sõnumid kuulsustelt, poliitikutelt ja ettevõtjatelt panevad meid tuleviku pärast vähem muretsema ja kutsuvad tarbima – tarbimine on ju õigustatud, kui tegemist on „hea“ tootega. Peitugu see headus milles iganes, kasvõi armsas pandakarus pakendil. Tähelepanu saavad tühjad loosungid loodusega kontakti säilitamisest ja teadlikkuse suurendamisest, mitte kuivad praktilised ettepanekud, mis tegelikke tulemusi tooksid. Millest selline dissonants tuleneb?

Siin mängivad rolli nii inimesele omane kergema vastupanu teed minek kui ka meid ümbritsevate süsteemide jäikus, mis seda kergemat vastupanu soosib. Lihtsaim viis probleemist vabanemiseks on jaanalinnutehnika – kaota vaid probleemi allikas vaateväljast ja kohe hakkab kergem. Jaanalinnutehnikat on keskkonnaprobleemidega võitlemiseks kasutatud juba sajandeid. Tihti on muutust tagant lükanud mõni sotsiaalne probleem, mitte otseselt mure keskkonna pärast – näiteks olid 19. ja varasel 20. sajandil paremate kanalisatsioonisüsteemide loomise ajendiks haiguspuhangud. Kui reovesi aga silma alt ära peideti, ei olnud põhjust mõnda aega sellele mõelda, sest sanitaarsusliikumine oli oma tahtmise saavutanud ja tänavad enam ei haisenud. Probleem tuli taas päevakorda veekogude reostusega, kui mõisteti, et ka filtreerimata reovee otse jõgedesse juhtimine pole kõige targem mõte. Ühekordsed ja lühiajalise perspektiiviga loodud lahendused ehitavad üles süsteeme, mis ei ole avatud muutustele. Praeguse kliimakriisi valguses vajame aga just võimalikult paindlikke ühiskonda ülalhoidvaid süsteeme, mis toetaksid enneolematult suurt siiret vanast süsteemist uude.

Sellise üleinimliku väljakutsega vastamisi seistes on arusaadav, miks oleme loonud ühiskonnana võltsreaalsuse, kus leiame rahuldust jätkusuutliku arengu illusioonis ja rohelises (edasi)tarbimises. Õigupärast ütleks Guy Debord, et tegemist polegi võltsreaalsusega, vaid täiesti reaalse, lõpuni välja arenenud vaatemänguühiskonnaga – „Seal, kus tegelik maailm muutub lihtsateks piltideks, muutuvad lihtsad pildid tegelikeks olijateks, hakkavad esile kutsuma hüpnootilist käitumist“.^[10] Kohaga, kus me lihtsalt vastame kriitikale parema kommunikatsiooniga, mitte ei muuda praktikaid, mida kritiseeritakse. Kohaga, kus Statoilist saab mainekaalutlustel Equinor – ja miks mitte ka kohaga, kus Eesti Energia logo on roheline. Kohaga, kus kliimapoliitika peab valima taktikalisi nišše, et mitte jääda ette võimsatele ärihuvidele. Viimaks „allutabki vaatemäng endale elusad inimesed, kuna majanduse on nad juba täielikult allutanud“.^[11]

Kas meil on lootust sellest süngest kohast pääseda? Tahaksin loota, et on. Kliimakriisis on küll juhtroll suurtel saastajatel, kuid siiski tahaksin välja tuua ka ühe teise vastumürgi totaalsele vaatemängustumisele, milleks on kodanikuvalvsus. Kodanik, kes mitte ainult ei lase end valitseda, vaid suhestub võimuga ja võimu poolt antava informatsiooniga kriitiliselt. Kes oskab rohepesu märgata ja viltust kliimadiskursust küsimuse alla seada. Selline hoiak ei teki iseenesest, vaid nõuab aega ja tööd. Oma osa on selles ka heal teaduskommunikatsioonil, et kodanik omaks baasteadmisi keskkonnasäästlikkusest ning ei langeks ökoeksitamise sohu. Ja võimalik, et järgmise kümnendi pärast olemegi saavutanud olukorra, kus kriitiliselt ei mõtle mitte ainult Paide Vallimäel istuvad kodanikud, vaid igaüks, kes mõne eksliku kuvandiga silmitsi seisab. Ainult kriitika teeb vaatemängu nähtavaks.

^[1] K. Pandey, More than 200 Natural Dis-asters across World in 1st Half of 2020; https://bit.ly/2GDSNo9.

^[2] S. Leahy, Most Countries Aren’t Hitting 2030 Climate Goals, and Everyone Will Pay the Price. National Geographic, 05.11.2019.

^[3] W. J. Ripple, C. Wolf jt, World Scientists’ Warning of a Climate Emergency. Bioscience,
2020, kd 70, nr 1.

^[4] J. Ambrose, BP Sets Net Zero Carbon Target for 2050. The Guardian, 12.02.2020.

^[5] J. Ambrose, Shell Unveils Plans to Become Net-Zero Carbon Company by 2050. The Guardian, 16.04.2020.

^[6] E. Davies, Shell’s Vague Net Zero Plan Will Drive Us Deeper into the Climate Emergency. Greenpeace, 16.04.2020.

^[7] J. Ambrose, Trump Weakened Environmental Laws after BP Lobbying. The Guardian, 23.01.2020.

^[8] Reklaamiseadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/RekS.

^[9] Majandustegevus on Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud kriteeriumide järgi keskkonnasäästlik siis, kui see aitab kaasa vähemalt ühele järgnevatest eesmärkidest ning ei kahjusta oluliselt ühtegi teist: kliimamuutuste leevendamine; kliimamuutustega kohanemine; vee ja mereressursside säästev kasutamine ja kaitse; ringmajandusele üleminek; reostuse vältimine ja kontroll; bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamine. Council of the European Union, On the Establishment of a Framework to Facilitate Sustainable Investment, and Amending Regulation. 16.04.2020.

^[10] G. Debord, Vaatemänguühiskond. Tlk A. Saar. Tallinn, 2013, lk 18.

^[11] Sealsamas, lk 17.

Kümme aastat on teatrimaastikul lühike aeg. Samas mahub just ligikaudu sellisesse ajavahemikku näiteks omanäolise katsetaja Cabaret Rhizome’i eluiga (rajati 2009, praeguseks on tegevus sisuliselt lõppenud); vaid pisut kauem tegutses üks Eesti teatripildi olulisemaid suunajaid, Teater NO99 (2005–2019); autoriteatri mõiste juurutamisele kaasa aidanud Tartu Uus Teater ühes oma peamise eestvedaja Ivar Põlluga on täies elujõus, ent ka selle teatri vanus on vaid paar aastat üle kümne.

Ühiskonna ja tehnoloogia arengud peegelduvad teatriski, kuid teatri kollektiivse loomuse tõttu ehk suurema viivitusega kui muudes kunstides. Kuivõrd üha enam on nii teatreid kui ka eri lavastusi (vaatajate suurusjärk on viimastel aastatel küll enam-vähem samaks jäänud, s.o vaatajaid ühe etenduse kohta on keskeltläbi vähem), siis teemasid jagub seinast seina. Arengud on lähivaates lihtsamini täheldatavad, kui läheneda pigem vormide ja meediumide kaudu.

Vaadeldava perioodi alguseks paigutan raamistuse loomiseks kümnendi ühe olulisema teatrisündmuse, NO99 „Ühtse Eesti“ projekti. See vältas 44 päeva, leidis tee ajalehtede kultuurikülgedelt esikülgedele ning lõppes 7. mail 2010 Saku Suurhallis „Ühtse Eesti“ suurkoguga. Fiktiivne poliitiline projekt sisaldas mitmeid aktsioone, eri meediume ja algatas ühiskondliku arutelu, mis ulatus teatrikontekstist kaugemale. 2011. aastal oli Tallinn üks Euroopa kultuuripealinnadest. Loodi juba ette kaduvikuliseks projekteeritud Põhuteater Rannamäel. Aastat täitis teatrifestivalide ja -sündmuste ühtaegu rikastav ja kurnav üleküllus. Sündis huvitavaid katsetusi, nagu energeetika ja energia küsimustega tegelenud „MIM Goes Sustainable“.

Ühe silmatorkava suunana joonistub välja täiskasvanutele mõeldud nukuteater. Selle eestvedajaks on olnud Eesti Noorsooteater (endine NUKU), mis hakkas teadlikumalt sinnapoole liikuma samuti 2011. aastal, kui teatriga ühinesid Turu Kunstiakadeemias nukukunsti õppinud näitlejad. Teenäitajaks on olnud visuaalteatri festival Treff, mis on siia toonud Eesti tegemistest esteetiliselt ees liikuvaid välismaiseid näiteid. Täiskasvanutele suunatud nukuteater on tihedalt seotud objekti– ja visuaalteatriga, nimetus oleneb rõhuasetusest. Kui nukuteatri keskmes on nukk (või nukustunud näitleja), siis objektiteatri lavastustes mängib näitleja objekti kaudu, andes sellele erilise tähelepanu ja tähenduse, visuaalteatri puhul lähtub peamine info aga lavakujundusest või etendajate tegevusest. Viimane visuaalteatri näide, mis enesest mööda vaadata ei luba, on Kersti Heinloo ja Raho Aadla lavastus „Emilie Sagée“ ennast põnevusteatrina defineerivas, vaid paar aastat vanas Kellerteatris. Lavastuses on tähtsal kohal kunstnik Kristjan Suitsu peeglite ja valguse abil loodud lummav keskkond, millele lisab pinevust helilooja Raido Linkmanni helikujundus.

Kiirelt areneb nüüdistsirkus (kasutatakse ka „uue tsirkuse“ või „kaasaegse tsirkuse“ mõistet, tähendusvarjundid on lõpuni selgeks rääkimata). 2015. aastal SaSak Tsirkusekooli lõpetanud Grete Gross (tsirkuse showcase EPICIRQ-i idee algataja) ja Lizeth Wolk on loonud järjest lavastusi, milles tsirkusevõtted on pigem vahend kui eesmärk. Selline rõhuasetus joonistub eriti hästi välja Lizeth Wolki depressiooni käsitlevas „Teraapias“, mis 2019. aasta EPICIRQ-il etendus work in progress’ina. Huvitavamaid lavastusi on tulnud ka Eesti tsirkusekoolidelt. OMAtsirkuses on lavastanud Sasha Pepeljajev ja ka tsirkusestuudio Folie on näidanud huvi katsetada enamaga kui vaid trikkide eri stseenidesse jaotamisega.

Otsinguliste kollektiivide seas mõjus 2009. aastal värske õhusõõmuna Cabaret Rhizome, mille asutasid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia taustaga näitlejad ja tantsijad. 2014. aastani tegutses see Kaarli puiesteel keldrikorrusel (kus enne oli tegutsenud Teatrilabor), seejärel koliti Telliskivi loomelinnakusse, kus Erinevate Tubade Klubis jätkati interaktiivsemat teatritegevust. Kaarli puiestee väikeses saalis etendunud lavastusi iseloomustasid sissekodeeritud vead, näiteks lagunema kippuvad iseehitatud masinad, mis pigem lisasid etendustele võlu. Sellesse aega jäävad ka väga populaarseks kujunenud peosimulatsioonid, mis päriseluga segunema kippusid. Hiljem ETK-s toimunud eksperimentides käsitleti vaatemänguühiskonna ja hüperreaalsuse probleeme, uute meediumide sisenemist meie argireaalsusse. Sealne tehnilistesse viperustesse takerdumine mõjus juba pigem tüütult, ent katsetused olid sellegipoolest huvitavad: mängu astus green screen, publik sai toimuvat interaktiivselt mõjutada. Nüüdseks CR enam teatriga otseselt ei tegele ja lähiajal selle taassündi ka ette pole näha. „Otsuse anatoomia“ (mis koos „Kuningas Oidipusega“ pälvis 2016. aasta Eesti Teatriliidu etenduskunstide ühisauhinna) on kontseptsioonina saanud aga interaktiivse filmi vormi.

Labürintteatriühendusega G9 (LTÜ G9) seostuvad rännaklavastused nii Tartus kui Tallinnas. Selle 2013. aastal tekkinud ühenduse lavastused on enamasti ühiselt, seejuures muutuva koosseisuga, loodud projektid, mille eesotsas on vastutav lavastaja. Teatripilti tõusid nad mh lavastustega „Heleaines“, „Tumeaines“ ja „Mõtteaines“. LTÜ G9 on oma tegevust kodulehel (https://labyrintg9.art/) avanud nii: „G9 loob osalusteatrit, kaasavat teatrit, kohapõhist teatrit. Me anname külastajale vabaduse liikuda, kõnelda, tegutseda, mängida. … Me kasutame lava ebatavaliselt ja ebatavalisi lavasid nagu koridore, aknaorbasid, tualetikabiine, pööningunurki, keerdtreppe, keldrilatreid, katusepealseid, tänavaid, tehaseid, muuseume ja kõiki muid kohti.“ Viimaste aastate üks põnevamaid lavastusi on „Hingede öö“, kus Tartu Ülikooli Muuseumis viidi läbi ruumirännakuid ühele, inspiratsiooniks Karl Ristikivi romaan.

LTÜ G9 on uute kohtade otsinguil ehk kõige järjepidevam, kuid kaugeltki mitte ainus. Eestlased armastavad teadupärast suviti võimalikult veidratesse kohtadesse sääskedele toiduks sõita, et vajadusel ka vihma ja tuult trotsides teatrit vaadata. Kunstnikud pakuvad selleks küllalt võimalusi. Rännakuid ja lavastusi otsitud kohtades (Narva Kreenholm, Raadi lennuväli jmt) on teinud ka Tartu Uus Teater, sageli koostöös G9-ga; Murru vanglas on audiorännaku korraldanud Kinoteater, eri ruume on avastanud ja kodustanud „Olmeulmade“ koreograafid-tantsijad jne.

Edasi loobun püüdlusest kunstnikke mingite tunnuste alusel rühmitada ning mainin subjektiivset valikut kümnendi huvitavatest teatritegijatest. Etenduskunstide äärealadel tegutseb kunstnikke, kes koonduvad aeg-ajalt mõneks koosluseks. Taavet Jansen on olnud üks MIM Projecti ja nüüd Elektroni eestvedajatest. Henri Hütt seostub samade projektidega, aga on teinud ka mitmesuguseid visuaalteatrikatsetusi. Ta on „(etendus)kunstnik, kes väärtustab loomingulisi hübriidvorme, kuhu kuuluvad nii tehnoloogilise dominandiga etenduskunsti vormid, helietendused, lavastatud näituse kontseptsiooni arendamine ning koostööd erinevate valdkondade kunstnikega“, võib lugeda galeriiruumis lavastatud tüki „Kapriisid: Eelvõim“ tutvustusest. Mitu projekti, sh eelmainitud, on Hütt teinud koostöös visuaalkunstnik Mihkel Ilusaga. Tegevus- ja installatsioonikunstnik Erik Alalooga seostub katsetustega, mis uurivad inimese ja tehnoloogia suhet. Meeldejäävamaid lavastusi on tema ja teise Eesti tehnoloogilise teatri esirinnas seisva kunstniku Andreas W ehk Andrus Laansalu (kelleta ei saa läbi vist ükski sedalaadi teatriga seotud rühmitus) „Materjali vastupanu“ (2012). Alalooga viimane iseehitatud masinate ja inimeste dialoogile rajanev lavastus on „Poeesia ja vägivald“ (2020), kus hüperseksualiseeritud  ja „Mad Maxi“ nostalgiat esile manavate naiste partneriks on iseehitatud robot. Hüppe kunstimaailmast etenduskunstidesse on teinud Kristina Norman, kelle „Lighter Than Woman“ (2019) on dokumentaalne kollaaž videotest, joonistustest, isiklikust narratiivist. Itaalia peredes hooldajatena töötavate Ukraina naiste lood ning Itaalia esimese naisastronaudi Samantha Cristoforetti lugu on seotud üheks suures looks naiste emantsipatsioonist.

Kadri Noormets (kes esineb kunstnikunime all kadrinoormets) on oma lavastustes pannud üha enam vastutust kogemuse eest publikule ning avardanud teadlikult (lava)ruumi kasutamise võimalusi. Minu lemmikute hulka kuulub „mobiilsed definitsioonid“, kus ta jagas lava Ivo Reinokiga ja õigupoolest kogu publikuga, keda maalide ja diivanitega täidetud saalis pidevalt ümber paigutati. Koos publikuga paigutusid kogu aeg ümber ka tähendused. Renate Keerd tegi esimesed lavastused 2000ndate alguses, ent just viimasel kümnendil on tema tööd nähtavamaks saanud. Isikupärane teatrikeel, mida kunstnik ise žanriliselt määratlema ei kipu (nagu ei kipu ta selgitama lavastuste sisu) põimub füüsilise teatriga. Liikumine on neis mh ka füüsilise huumori teenistuses. Nii lavakujunduse kui ka kostüümide materjal on enamasti lavastuse aktiivne osa ega täida vaid visuaalse keha- või lavakatte rolli.

Koreograaf ja tantsija Ruslan Stepanov kaugeneb üha enam klassikalises mõttes tantsust ja otsib teistsuguseid laval olemise viise. „Невесомость“ (Eesti Teatriliidu tantsuauhind 2019) mõjus tantsu teadliku eiramisena, ent lõi ühes heli- (Artjom Astrov) ja valguskujundusega (Oliver Kulpsoo) iseäraliku omailma. „Performance STL-is“ (Eesti Teatriliidu etenduskunstide ühisauhind 2020) ühes Oliver Kulpsoo, Raido Mägi, Anumai Raska ja Kai Valtnaga kehtestas jällegi täiesti uutmoodi etendusolukorra, kus publikut ärgitati saama osaks lavastuse fluidumist. Osavõtuteater pole midagi uut, ent lavastused – väljaspool lasteteatrit (näiteks ZUGA) –, kus publik on midagi enamat kui manipuleerimise objekt, on nende seas vähemuses. Ruslan Stepanovi otsingud haakuvad helikunstnik Artjom Astrovi teekonnaga. Astrovi ühtaegu minimalistlik ja väga jõuline helikäsitlus on paistnud silma ka koostöös Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsakiga („Work-shop“, „Kas te olete oma kohaga rahul“).

Mainitud kunstnikud on leidnud sageli selgelt eristuva käekirja, kuid ükski etendaja ei ole saar. Katsetused sunnivad kriitikuid kogu aeg uuesti leidma keelt, mille abil teatrit peegeldada ja laiemasse pilti asetada. Uuenduste ja peegelduste käsikäes käimine on ajast aega korduv. Näiteks Hans H. Luik kirjutas 1987. aasta TMK-s (siis veel meediamoguli kübara asemel teatrimõtestaja oma kandes): „Muidugi tuleb omaks võtta, et samas, kui enamik lavastajaid loobus tähenduse allakriipsutamisest alles hiljaaegu, pole mõned loojad selget kontseptsiooni eriti harrastanudki.“ Seal toob ta näiteid, kuidas kriitikud ei ole suutnud küll uuenduslike lavastuste kandvat mõtet  sõnastada, ent see ei ole takistanud neid samu lavastusi suurepäraseks hindamast. See on äratuntav mõte ka praegu.

Mõtestamise ja peegeldamisega käib sestap loomuliku jätkuna kaasas nimetamise probleem. Mõistetes ja terminites kokkuleppimine pole lihtsalt mõttemäng, sellest võib sõltuda rahastus ja auhindamine. Etenduskunstide mõistete üle arutlemise üheks väljundiks ongi Eesti Teatri Aastaauhindade liigitus. 2013. aastal loodi Etenduskunstide ühisauhind, mis nüüd kannab nime Etenduskunsti auhind. Sellega viidatakse, et nüüd võiks kategoorial justkui olla ka autonoomsemaid tunnuseid kui see, et lavastus mujale ei sobi, aga on sellegipoolest väga hea (meenutagem siin ka 2019. a teatriauhindadega kaasnenud jauramist teemal, kas Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki „Workshop“, mis etenduskunstide ühisauhinna pälvis, on sõnalavastus.)

Aktiivsemalt on mõistete üle arutlenud Ott Karulin ja Anneli Saro, kes on ühtlasi sageli žüriides esindatud. Kahe teatriuurija arvamused lähevad nii mõneski punktis lahku, ent teineteisega nõustuvad nad vähemasti selles, et „etenduskunstid“ (performing arts) on katusmõiste, mille alla kuuluvad tegevuskunst (performance art) ja hübriidvormid (nt performansiteater).^[1] Ott Karulin on kirjutanud, et etenduskunstide kitsaim tähendus, millest lähtub riik etenduskunstikeskuste rahastamisel ja teatriliit etenduskunstide ühisauhinna statuudis, on lavastused, mille eesmärk on siduda mitme teatriliigi iseloomulikke väljendusvahendeid, nagu sõna, liikumine, heli, kujutis või midagi muud. „Statistikas leiab sellised lavastused sageli mitmeliigilavastuste alt ning need pole (enam) ainult etenduskunstikeskustes lavale jõudvad teosed. Seega võib ka liikumisel põhinev lavastus olla nii tantsu- kui ka mitmeliigilavastus, olles seeläbi etenduskunst tava- või kitsamas tähenduses. Samuti võib klassikalise näidendi lavatõlgendus olla mitmeliigilavastus, kaotamata seejuures oma identiteeti sõnateatrina.“^[2] On piirjooned ja pole ka. Liigpõhjalik piirjoonte tõmbamine võib viia absurdi, aga ilma igasuguste piirideta ka ei saa. Etenduskunsti kui autonoomse tähendusega praktika mõiste pole veel korralikku sisustamist leidnud, ent küllap on nüüdseks juurdunud vähemasti arusaam, et seda tuleks näha eraldi teatriliigina sarnaselt sõna-, muusika- ja tantsuteatriga.

Kõige otsesemalt puudutavad praegust hetke veebiteatri suunal toimuvad arengud. Võimalused (või nende alged) hakkasid välja joonistuma koroonast tingitud olukorras. Nii mõnelgi juhul on ekraani kasutatud sisuliselt kui teleteatrit ehk hädalahendusena lavale mõeldud etenduste näitamiseks. Eriolukorra ajal kolisid veebi paljud teatrid. Kes näitas vanemate lavastuste salvestusi, kes püüdis etenduse ülesfilmimisel keskenduda käesolevale hetkele ja publikule. Näiteks Lasteetenduste kodufestivalil võeti mõned lavastused eraldi üles Netikino platvormil näitamiseks. Linnateatri panusteks olid hästi teostatud, korraliku montaažiga telelavastuse mõõtu „Emadepäev linnateatriga“ ning Kristjan Suitsu hübriidlavastus „Inimese hääl“. Väike hulk inimesi (veel vähem kui Linnateatri saalides seni) koges etendust kohapeal ehk Linnateatri lavaaugus ja teised said seda live-versioonis jälgida kodus ekraanilt. Paide teater pakkus aga kuuldemängu kujul linnakogemust, millest igaüks, linnast sõltumata, võis osa saada.

Ekraanidele või kõrvaklappidesse kolinud teatri puhul ei maksa muidugi unustada, et nii tele- kui raadioteatril on pikk ajalugu. Kui lisada veel online-mängud, võib järeldada, et eri meediumid, mis ei eelda kogunemist konkreetsesse etenduspaika, tõmbavad inimesi ligi küll. Küsimus on selles, kuidas võimalikke platvorme edasi rakendada, ehk potentsiaalis, mille loomisele on isolatsiooniaeg kaasa aidanud. Millised on eri võimalused publiku kaasamiseks? Näiteks praegused lapsed on ju enamasti niikuinii koos ekraanidega üles kasvanud.

Selles valdkonnas on esirinnas üks Sakala 3 konkursi lõppvooru jõudnud projektidest, Elektron, mille tuumik põhines algselt MIM Projecti ja Kanuti Saali inimestel (ehkki kooslus on pidevalt muutunud). Koosluse juured ulatuvad aga juba 2000–2003 tegutsenud Tartu teatrilaborisse. Nässuläinud konkursil sihtis Elektron võimalusi, mida pakkunuks oma maja, ent uues olukorras nihkus kunstnike fookus kiiresti veebile. Taavet Jansen leiab, et eriolukord andis võimaluse senised mõtisklused kohe ellu viia ja katsetamise käigus tuli ilmsiks, et paradigma, mille järgi live-esineja ja vaatajad ei tarvitse ilmtingimata viibida samas füüsilises ruumis, on alles väga algelises arengufaasis. Selle arendamine aga muudab ka olemasolevaid võimustruktuure – suurel institutsioonil ja „kuulsal kunstnikul“ ei ole mingeid eeliseid väikese ja tundmatu ees. Pole riigipiire – on kogukonnatunne ilma füüsilise ruumita. Kuid tegijad ei oska neid võimalusi veel ära kasutada ja tegelikult ei oska vaatajad neid ka vaadata. Vaatajad ei taha leppida, et peavad kvaliteetse elamuse nimel ise pingutama ja investeerima kodusesse tehnoloogiasse. Aga uus paradigma tuleb, selles Jansen ei kahtle. „Kes mõtleb välja, kuidas seda hästi teha, võib saada miljardäriks. Ja kes teab, ehk võib praegust olukorda, kus saadakse tasapisi aru, kuidas veebis asjad tööle panna, kunagi võrrelda ajaga, kui tummfilmist sai helifilm.“

Elektron ei uuri keskkonda ja interaktsioonivõimalusi ainult kunstilistel eesmärkidel – töö käib ka avaliku diskussiooni ja workshop’ide organiseerimisega, et katsetajaid oleks palju, inimesed hakkaksid neile asjadele mõtlema ja koguneks häid ideid. Selleks on ellu kutsutud programm „Fruitful Misunderstandings“, kus kunstnikud üle maailma arutavad kunsti, teaduse ja online-etenduskunstide teemal ning korraldavad workshop’e ja residentuure.

Uus ajastu võib tuua kaasa muutuse mõtlemises ja koos sellega ka suunad, mida me praegu ei oska veel ettegi kujutada. Seda enam, et kohati prognoositakse pandeemia jätkumist veel mitmeks aastaks. See võib olla piisav aeg, et anda just sellistele muutustele hea võimalus. Näiteks nii Berliini HAU kui ka Volksbühne on juba avanud oma virtuaallavad.

Elektron tahab arendada oma platvormi kui tulevikku vaatavat instituuti, mis oleks koht, mida saaksid kasutada ka teised kunstnikud. Õppida on palju – videokunstnikelt, koreograafidelt, kujutavatelt kunstnikelt, geimeritelt, interaktsioonidisaineritelt jne. Üle tüki aja on etenduskunstidesse toodud uuendus, kuid kogukond ei oska sellega otseselt veel midagi peale hakata. On neid, kes usuvad, et sellest võib saada väga paljude ideede, inimeste ja olukordade päästja. On neid, kes leiavad, et kriis on tõestanud eelkõige vastupidist – seda, et „elus kontakt on teatri olemus ja nii jääb“.^[3] Eks peab mööduma veel vähemalt kümme aastat, et selle üle ennustamise asemel järeldusi tegema hakata.

^[1] A. Saro, Terminoloogia kui strateegia ja poliitika. Sirp, 26.04.2019; O. Karulin, Ükskord ka teame. Sirp, 10.05.2019.

^[2] O. Karulin, Ütle, kas tantsib. Sirp, 08.03. 2019.

^[3] Viimast usuvad näiteks Draamateatri juhid. Nt ütleb Postimehe vahelehes Hendrik Toompere jr: „See kriis on tõestanud ja kinnitanud, et elus kontakt on teatri olemus ja nii jääb. Paljud otsisid, mingil määral ka meie ise, uusi vorme, kuidas teatrit teha. Katsetati digilahendustega, aga teatri jaoks ühtegi alternatiivset lahendust küll ei avastatud.“ Rein Oja: „Aastakümneid on räägitud, et mis kõik hakkab teatrit asendama – televisioon, multimeedia. Nüüd selgus, et päriselt ei asenda seda mitte miski.“ Draamateatri ajaleht, sügis 2020.

Lõppenud aastakümme rahvatervises küttis kirgi ja andis õppetunde, kuid polnud võib-olla nii tulemuslik, kui võinuks loota. Õpitud ja ette võetud on palju sellist, mis toetava poliitilise tahte, oskuste ja püsiva rahastuse korral võiks töötada, kuid nende tegurite kokkuviimine on olnud pigem lühiajaline joovastav üllatus kui reegel.

Keskmine oodatav eluiga sünnimomendil oli Eestis 2019. aastaks meestel 74,4 ja naistel 82,8 aastat, millest tervena elatud aastaid oli meestel keskmiselt 54,1 ja naistel 56,7. Ehkki tõus 2006. aasta baastasemest on olnud märkimisväärne, on tervena elatud aastate kasv möödunud aastakümne teisel poolel sarnaselt teiste OECD riikidega oluliselt aeglustunud.^[1] Kasv pole jaotunud ühtlaselt kõigis rahvastikurühmades. Lisaks sugudevahelisele ebavõrdsusele on suured käärid ka eestlaste ja mitte-eestlaste vahel, kõrgharidusega ja madalama haridustasemega inimeste vahel ning regiooniti. Näiteks meeste tervena elatud aastaid on Läänemaal keskmiselt 62, Põlvamaal 42. Kui 64% Läänemaa inimestest peab oma tervist heaks, siis Ida-Virumaal kehtib see ainult 28,5% vastanute kohta. Suured erinevused on siseturvalisusega seotud probleemides nagu kuritegevus, vigastused ja õnnetused; turvatunnet hindasid kõrgeimaks saarte elanikud, madalaimaks Harjumaa ja Ida-Virumaa elanikud.^[2]

Peamised tervise ja töövõime kaotuse põhjustajad on südame- ja  veresoonkonna haigused, vähk, meeleolu- ja sõltuvushäired ning kroonilised haigused.

Nende peamiste riskitegurite hulgas on palju sellist, mida saaks ennetada muutustega elustiilis – kõrge vererõhk, vähene liikumine, suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine, kõrge veresuhkru ja kolesterooli tase ja ka õhusaaste.^[3]

Tõenduspõhine ennetus kätkeb nii tegevusi kui ka disainiprintsiipe, mida rakendatakse enne terviseprobleemi väljakujunemist. Näiteks seadusega kehtestatud kätehügieeni nõue restoranitöötajatele hoiab ära toiduga levivaid nakkusi. Haigusi aitavad vähendada head toimetulekuoskused (mis vähendavad riskikäitumisi ja sõltuvusi), vanemlikud oskused, positiivne koolikliima, turvalisus, head suhted lasteaias, kodus, koolis ja töökohas, õpetajate oskused laste käitumist suunata. Tähtis on tervislike ning turvaliste valikute kerge kättesaadavus (et tervislik toit oleks soodne) ja ebatervislike valikute kehvem kättesaadavus (et ebatervislikku toitu, tubakat jne ei reklaamitaks või et see oleks vähem soodne).

Kuna seosed ennetavate tegevuste ja tagajärgede vähenemise vahel on pika vinnaga ja pole sageli kohe silmale nähtavad, on vanemaid, koole või kohalikke omavalitsusi raske veenda, et ennetuses võiks midagi teisiti teha. Kuigi mõned tõenduspõhised programmid on juba Eestisse toodud ja juurutatud (kiusamisvastane programm KiVa, käitumisoskuste mäng VEPA, väikelaste vanematele suunatud programm „Imelised Aastad“), siis rahastust nende püsivaks integreerimiseks Eesti haridusstruktuuridesse saavutatud ei ole ning ikka toimetatakse kool kooli haaval projektide kaupa. Ühiskondlik nõudlus ennetuse järele on madal ja seega on üsna raske leida tipp-poliitikuid, kes nende teemade ja püsirahastuse eest pikemalt seisaksid.

Kui ideaalseid programme või regulatsioone on poliitiliselt liiga raske või kallis ellu viia, piirdutakse sageli sellega, mida teha annab, ja sageli alles siis, kui esimesed tagajärjed juba paistma hakkavad. „Ennetuse“ all peetakse Eestis mh jätkuvalt silmas tagajärgedele reageerivaid ja ebatõhusaid tegevusi, nagu näiteks politsei loeng koos narkokoeraga klassile, kus on avastatud uimastite tarvitamine. Kergem on korraldada selliseid pisikesi rahvaterviseüritusi lihtsalt inertsist ning leppida sellega, et sisulised muutused, mis tähendaksid sekkumist terviseväliste valdkondade tegevusloogikasse, on võimatud. Seda märkimisväärsem on see, kui aeg-ajalt saavad kokku teadmised ning poliitikud ja ametnikud, kes on valmis suuremaid muutusi vedama.

Perioodi 2010–2020 Eesti rahvatervises võiks kirjeldada läbi selle juhtimise kahel tasandil. Esiteks oli olemas Rahvastiku Tervise Arengukava aastateks 2009–2020, mis kirjeldas rahvatervise rutiini – üsna väheambitsioonikaid ja koherentse strateegilise fookuseta tegevusi, mille formalistlikku kava uuendati iga nelja aasta järel. 2016. aastal sotsiaalministeeriumi tellitud ja Praxise poolt läbi viidud RTA vahehindamine perioodil 2009–2015 tõi välja kitsaskohad. Peamine kriitika keskendus sellele, et  RTA puudutas tegelikke tervisekao põhjusi ainult riivamisi ja mitte eriti süstemaatiliselt. Näiteks moodustasid Eesti tervisekaost lõviosa südame- ja veresoonkonna haigused, samuti vähk (eriti kopsuvähk), meeleolu- ja sõltuvushaigused ning kroonilised haigused. Samas ei olnud südame- ja veresoonkonna haigused RTA-s sõnastatud kui prioriteet. Suremuse kasv oli küll peatunud, kuid varajane haigestumine mitte. RTA ei ole osutunud dünaamiliseks juhtimisinstrumendiks, vaid meenutab suurt arhiivikappi, kuhu saab tegevused aastaks tallele panna ja siis neile igal aastal uued protsessi-indikaatorid määrata. Siiski on hea, et vähemalt kusagil on kõik asjad kirjas.

Teisel ja sisulisemal tasandil on edusamme tehtud „roheliste raamatute“ abil – need on kaasamisprotsessid, mis võtsid järjest ette Eesti rahvatervise kõige keerukamad ja paljude siiretega juurprobleemid, nagu alkoholi liigtarbimine, uimastitarvitamine, vaimne tervis, tubakatarvitamine, toitumine ja liikumine. Niisiis asuti otsesemalt tegelema Eesti tervisekao põhiliste riskiteguritega. Laialdased avalikud konsultatsioonid tõid nendele suhteliselt stigmatiseeritud teemadele poliitilise ja ametkondliku tähelepanu väljastpoolt terviseringkondi, vaatasid otsa huvikonfliktidele ning algatasid arutluse nende probleemide leevendamise üle.

Roheliste raamatute kõige olulisema panuse hulka kuulub just paljude eri osapoolte ärakuulamine, nende ettepanekute ja kriitika kirjapanemine ning soov leida töötavaid kompromisse, mis siiski tervises võite tooks. Võtmekoht on siin just see, et mitte lasta tööstusel müüa ametkondadele tegevusi, mis lisavad asja-ajamisi, aga ei anna tegelikke tulemusi, näiteks täiendavad ohust teavitavad sildid kaupadele, mida oleks tegelikult tarvis hoopis silma alt ära panna.

Aastakümne läbimurdeks võib pidada uut taset alkoholiteemalises vestluses ja poliitikategemises. Taasiseseisvuse alguses nähti alkoholi peamiselt majanduse mootorina ja soomlaste poolt Eestist ostetavat alkoholi kui loogilist rahaallikat. Rahvusvahelised alkoholifirmad nägid Eestit kui „küllastumata turgu“, kus vaatamata kõrgele tarbimismäärale oli arenguruumi küll ja veel, eriti naiste ja noorte osas. Terviseedendajate perspektiiv poliitilistes ringkondades eriti kõlapinda ei leidnud. Kultuurkapitali sidumist laekuva alkoholiaktsiisi protsendiga peeti geniaalseks jätkusuutlikuks ärimudeliks, mis tagab kultuurile kõikumatu rahavoo ja teeb alkoholitööstusest kultuuri- ja spordiürituste sponsori. 2007. aastal, majandusbuumi tipul, oli Eestis elaniku kohta tarbitav absoluutalkoholi kogus umbes 12,7 liitrit. Võrdluseks, et Maailma Terviseorganisatsioon soovitab piirmääraks mitte üle 6 liitri absoluutalkoholi elaniku kohta aastas.

Esimesed suuremad sekkumised, millel on tõendatud mõju tarbimise vähendamisele, jõudsid alkoholipoliitikasse juba 2008. aasta paiku. Esiteks tabas maailma majanduslangus ning selle valguses tõsteti Eestis alkoholiaktsiisi kiiresti paari aastaga 30 protsenti, mis mõjutas alkoholi kättesaadavust. Aktsiisitõusu peamine argument polnud tookord mitte tervis, vaid riigieelarvesse katteallikate otsimine. Teiseks kehtestati 2008. aasta suvel üleriigiline öise alkoholimüügi keeld – seni vahest kõige püsivama mõjuga sekkumine alkoholikeskkonda Eestis. Müügiaegade vähenemine poole võrra avaldus varsti näiteks tohutult vähenenud liikluskahjudes. Kui aastatel 2003–2007 jäi autoroolis tabatud purjus juhtide arv 15000–18000 vahele,^[4] siis pärast 2009. aastat ei ole ühelgi aastal tabatud roolist rohkem kui 8000 joobes juhti, viimastel aastatel pigem alla 6000. Võiks küsida, kas see ei tulene mitte politsei taktika muutmisest. Mitte ainult, sest purjus juhtide põhjustatud õnnetused, vigastused ja surmajuhtumid on vähenenud sarnases proportsioonis – kõigis kategooriates üle poole.

2009. aastal algasid läbirääkimised alkoholipoliitika rohelise raamatu ettevalmistuseks. Kaasamisprotsess ja töötoad toimusid 2011–2012. Valitsus kinnitas alkoholipoliitika rohelise raamatu 2014. aasta alguses, pärast terve 2013. aasta väldanud ooteperioodi sotsiaalministri sahtlis. 2015. aastal esitas sotsiaalminister vastavalt rohelise raamatu ettepanekutele alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muudatuste eelnõu, mis võeti riigikogus vastu 2017. Alkoholiseaduses seati piirangud alkoholi esitlemisele jaekaubanduses (alkoholi tuli nüüd hakata paigutama teistest kaupadest eraldi) ja täiendati nõudeid ostja vanuse kontrollimiseks. Seadusega lubati kontrolloste, et paremini jälgida ostjate vanuse kontrollimise nõuet. Muudatused reklaamiseaduses seadsid piirangud alkoholireklaamide sisule, täiendati nimekirja kohtadest, kus alkoholireklaam on keelatud, ja selgitati tingimusi, millal tohib alkoholi müüa soodsama hinnaga, samuti täiendati nõudeid reklaamis esinevatele tervisehoiatustele.

2016. aasta novembris toimus valitsuse vahetus – Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Isamaa koalitsiooni asemel asus valitsema Sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna ja Isamaa koalitsioon. Keskerakond on ajalooliselt pooldanud rohkem alkoholiregulatsiooni kui Reformierakond ning uus koalitsioon vajas hädasti katteallikaid värskete lubaduste täitmiseks. 2017. aastal rakendunud seadusega tõsteti õlleaktsiisi 70%. Juba teist korda 10 aasta jooksul tuli kõige reljeefsem muudatus alkoholi hinnas tegelikult valitsuse vajadusest leida katteallikaid riigieelarve plaanidele.

Perioodil 2010–2020 oleme näinud poliitikutelt väga erinevat suhtumist alkoholipoliitikasse. Kuna üle 80% täiskasvanutest tarbib alkoholi ning suur osa usub, et alkohol on eesti rahval aidanud eestlane olemisega toime tulla juba orjaööst alates, siis see nõuab poliitikutelt alkoholivastaste sammudega väljatulemisel põhjalikku eeltööd. 1999–2016 valitsuskoalitsioone moodustanud Reformierakond oli eriti sõbralik õlletööstuse vastu, mille üks juhtkujusid, A. le Coqi juht Tarmo Noop, oli ka erakonna asutajaliige. Reformierakonna võimu ajal kujunes alkoholipoliitika alustalaks idee, et Eesti alkoholiprobleem on eelkõige tingitud kange alkoholi tarbimisest, nii et kangele ja lahjale alkoholile eri maksumäärade ja reklaamipiirangude seadmine toetab lahja alkoholi laialdasemat tarbimist kange alkoholi asemel, mis olevat tervislikum ja sarnasem muu Euroopaga. Reformierakond küll tolereeris alkoholipoliitika muudatusi, mis 2008. aasta paiku alguse said, ning küsimise peale harilikult möönis, et noorte hulgas tuleb loomulikult alkoholitarvitamist vähendada, eriti sporti toetades, kuid partei jäi tegelikes sammudes tagasihoidlikuks.

Kõige lähemale jõudsid soovile probleeme tõenduspõhiselt lahendada ja kahjusid vähendada sotsiaaldemokraadid, kellel Jevgeni Ossinovski näol oli ka juht, kes ei kartnud alkoholiregulatsiooni nimel sõtta minna. Kuigi 2016. aastal uue valitsuse välja käidud 70% õlleaktsiisi tõus oli kolme partei (Keskerakonna, Isamaa ja Sotsiaaldemokraatide) ühisotsus, võtsid koalitsioonipartnerid selle selgitamises pigem tagasihoidliku positsiooni ning lasid alkoholitööstusel seda portretreerida Jevgeni Ossinovski sõjana tööstuse vastu. Kuid Ossinovski tõeline panus seisneb selles, et nii Reformiga kui hiljem Keskerakonnaga koalitsioonis olles toetas just tema järjekindlalt rohelises raamatus kokkulepitud meetmeid. See aga on püsivalt muutnud meie reklaamikeskkonda ja seda, kuidas alkoholi tohib kauplustes välja panna. Üks sotsiaalministeeriumi ametnik märkis hiljuti, et kuigi algul kandis tervisesektor „aktsiisisõjas“ suuri kaotusi, võis see omal äraspidisel moel alkoholipoliitika arengutele isegi kaasa aidata – reklaami- jm piirangud, mille rakendamist varem edukalt tõrjuti, hakkasid alkoholitöösturitele nüüd tunduma väiksema ohuna ja need muudatused jõustusid.

Paljud kõige tõhusamad alkoholikeskkonda reguleerivad meetmed ei ole riigile otseselt kallid ega nõua suuri investeeringuid. Hinna korrigeerimised, reklaamipiirangud ja kättesaadavuse reguleerimine tähendavad eelkõige tulude vähenemist ja ümberkorraldusi erasektorile, vähem riigile. Samas on riigil alkoholitarbimisega seotud tohutud tervishoiu- ja korrakaitsekulud, ning läinud kümnendil on hakatud investeerima sellesse, et neid kulusid tagajärgede leevendamiselt ennetuse poole tõsta. Ehkki täpseid arvutusi sellise ennetuse üldsumma kohta pole saadaval, võib hinnanguliselt öelda, et alkoholi kahjude ennetamisele kulutatud summa jääb kümnendi jooksul 18–23 miljoni euro vahele. Rahastust on iseloomustanud projektipõhisus ja lühiajalisus, asutuste ja programmide juhid peavad kombineerima ja katteallikaid otsima välisvahenditest ning tundma muret, et „kui see nelja-aastane periood läbi saab, siis riigieelarvesse ei ole jätkamiseks midagi planeeritud“. Suur abi on sellest, kui mõni juhtiv poliitik võtab mõne ennetusprogrammi oma südameasjaks ja räägib riigieelarvest sellele paariks aastaks lisaraha välja.

Ehkki alkoholipoliitikas on saavutatud üllatavalt palju, on pikk tee veel minna, et jõuda 2015. aasta valitsusprogrammis välja käidud kaugema eesmärgini, et aastaks 2030 joodaks Eestis poole vähem. Samuti ei saa öelda, et kaasamisprotsessid uimastiennetuses ning seoses liikumise ja toitumise rohelise raamatuga ning vaimse tervise rohelise raamatuga oleksid veel andnud murrangulisi tulemusi. On oodata, et majandusringkonnad kohanevad ja proovivad kaasamisprotsesside mõju vähendada, või siis võime näha seda, et rohelised raamatud saavad küll valmis, kuid jäävad aastateks ministeeriumi sahtlisse, enne kui need valitsuse ette viiakse. Pole loota, et tulevikus hakkab tervise nimel teistesse valdkondadesse sekkumine kergem olema, pigem tuleks tervisevaldkonnal omaks võtta, et pidev kaasamine, koosõppimine ja konfliktid on mitte ainult osa, vaid lausa põhiline osa rahvatervise tööst, ja vastavalt tuleb siis sellesse ka investeerida.

^[1] Statistikaameti koduleht, 2020; https://www.stat.ee/et/uudised/elame-kauem-aga-mitte-tervemana.

^[2] Maakonna Tervise  ja Heaolu Ülevaated 2018; https://www.terviseinfo.ee/et/tervise-edendamine/tervise-edendamine-paikkonnas/tervise-ja-heaoluprofiil/maakondade-tervise-ja-heaolu-ulevaated.

^[3] L. Aaben, G. Paat-Ahi jt, Rahvastiku Tervise Arengukava hindamine  2016–2017. Praxis, 2017; http://www.praxis.ee/tood/rta/.

^[4] Alkoholi Aastaraamat, 2014. Konjunktuuriinstituut, 2015; https://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/Alkoholi_aastaraamat_2014.pdf.

„Kas naine väljendas konkreetse „EI-ga“, et ta ei soovi, et teda rööbastele lükatakse?“
„Ja kui ütleski „ei“, kas sama sõnumi andis ka tema kehakeel? Mida peab mees tegema olukorras, kus naine ütleb „ei“, aga tema keha kisendab „lükka mind rongi ette“?“
„Tänapäeva näitsikud ise riietuvad väljakutsuvalt, kust peab mees aru saama, et naine tegelikult ei taha rööbastele kukkuda, kui niimoodi kontsade peal koperdab.“
„Ja üleüldsegi – kui naine ei taha rööbastele saada, miks ta üldse ronib metroosse või raudtee äärde?“

Need on tsitaadid feministliku Facebooki-foorumi Virginia Woolf Sind Ei Karda (VWSEK) ühest 2017. aasta lõimest.^[1] Lõim algas uudisega Hiinast, kus üks mees oli metroopeatuses lükanud pahaaimamatu koristaja rongirööbastele, ning teemaalgataja lisatud sarkastilise kommentaariga, et ju see naine oli ikka kuidagi ise süüdi. VWSEK-i foorumi liikmed võtsid väljakutse vastu ning järgnes praeguseks 340 kommentaariga üksteise võidu nöökamine, kus kõige levinumates ohvrit süüdistavates repliikides asendati nt „ahistamine“ või „vägistamine“ fraasiga rongirööbastele lükkamisest. Lõimes osales kümneid inimesi ning tulemuseks oli sadu repliike, mis kõlasid just nii absurdselt, kui ülalolevad näited tunnistavad. See omakorda tõi päevavalgele tavaliselt ahistajate kaitseks öeldud lausete absurdsuse. Minu silmis tähistas see lõim, kus nii paljud inimesed n-ö oskasid naljaga kaasa minna, et Eesti ühiskondlikus debatis on nüüd kriitiline mass inimesi, kes on omandanud olulise keeleoskuse: kuidas ära tunda naistevastast vägivalda pisendavat retoorikat ja kuidas rakendada sellele feministlikku pilku.

Äsja lõppenud kümnendit iseloomustab Eesti feministlike voolude vaatepunktist see, et loodi mitu online-platvormi oluliste arutelude pidamiseks, artiklite avaldamiseks ja info levitamiseks. Feministlikud seisukohavõtud ja arutelud, mis olid seniajani toimunud põhiliselt erialaselt soouuringute või feministlike teemadega seotud autorite vahel kunstinäitustel ja -kataloogides, riigiasutustes ja akadeemilistes väljaannetes nagu Ariadne Lõng, leidsid nüüd kandepinna ühismeedias ja blogosfääris. Eelmainitud VWSEK-i foorumi teke tähendas, et aruteludes said osaleda ka n-ö inimesed tänavalt (kui nad tuppa arvuti ette tulid) ning feministide hääl levis erialaringidest väljapoole. Näiteks kümnendi keskel foorumist ülevaate teinud Maia Tammjärv ütleb, et ühe teenena avaliku aruteluruumi feministlikule keeleoskusele võib välja tuua Merike Kaunissaare järjepideva töö, kes õpetas märkama, kuidas meedia nii sõnas kui pildis mehi ja naisi erinevalt kohtleb – näiteks kuidas lähisuhtevägivalla uudiseid illustreerivad tihti naisohvrite pildid, mitte meesvägivallatseja pilt.^[2]

Praeguseks on VWSEK terve kümnendi tegutsenud üle 8000 liikmega internetifoorum, kus arutatakse teemasid nagu naiste kujutamine meedias ja esindatus juhikohtadel, sooline palgalõhe ja koduvägivald. See on ka koht, kus arutleda avaliku elu tegelaste toimepandud ahistamis- ja muu soolise või seksuaalvägivalla üle. VWSEK-i lõimedes väljaöeldu on nii mõnelgi korral jõudnud traditsioonilisse meediasse, mõnikord repliigi saatel, et „feministid arvavad“ või „feministid ütlevad nõnda“. See näitab asjaolu, et foorumi kõlapind on nii kaalukas, et seda peetakse Eesti feministide esinduskojaks – kuigi tegelikult on tegu arvamuste paljususest kihava avaliku arutelupaigaga.

VWSEK sai alguse 2000ndate lõpus aga tagasihoidlikumalt ning võiks väita, et hoopis radikaalsemalt. Grupp queer-feministe oli esmalt Brigitta Davidjantsi algatusel asutanud lugemisrühma, mis kohtus kaks korda kuus. Ilukirjandusest ja akadeemilistest tekstidest koosneva lugemisvara fookuses olid just queer-feministlikud tekstid.^[3] Facebooki-foorumi loomisega algas köögilaua taga kogunenud rühmituse teisenemine tuhandete liikmetega internetifoorumiks.^[4] Lugemisrühma kooskäimised kümnendi alguses panid idanema mitu feministlikku võrgustikku, mida nüüd tunneme Eesti feministliku avalikkuse põhiliste tugisammastena: peale VWSEK-i foorumi kaudsemalt ka Feministeeriumi,^[5] aga ka nüüdseks lõppenud, ent läbi kümnendi toimunud feministliku festivali Ladyfest Tallinn.^[6]

Aastatel 2013–2014 toimus VWSEK-is kasutajate hüppelise kasvu esimene laine.^[7] Üks tegur selles oli VWSEK-is organiseeritud avalik kaebekiri SkyPlusi raadiole seoses Alari Kivisaare tehtud vägistamisnaljaga.^[8] Sama repliik toodi nüüd, kuus aastat hiljem, välja ühes teises palju tähelepanu pälvinud avalikus petitsioonis Kivisaare vastu, mille eest Kivisaar tänavu tema vallandamist soovinud Katrina Indiana laimusüüdistusega kohtusse kaebas.^[9] Airi Triisberg küsis 2014. aasta saates „EKKM-i teooriaklubi“ VWSEK-i n-ö eri põlvkondi esindavatelt Brigitta Davidjantsilt ja Kristina Papsejevalt, kas selle näitel on põhjust VWSEK-i pidada kohaks, kust saavad alguse sotsiaalsed liikumised, kollektiivsed protsessid ühiskondliku muutuse esilekutsumiseks? Või on tegu siiski lihtsalt aruteluplatvormiga? Tema saatekülalised vastasid, et VWSEK-is liigub liialt heterogeenne seltskond, et tegu võiks olla ühtse sotsiaalse liikumisega, pigem võib foorumist mõelda kui poliitilise haridustöö platvormist, kust leida mõttekaaslasi. VWSEK-i tugevuseks peeti just seda, et foorum on mitmepealine ja dünaamiline ning aruteluteemasid üha jagub – selle elukaar ei sõltu ühe konkreetse sündmuse või petitsiooni (eba)õnnestumisest. Avalõigus viidatud lõim võis ehk tähistada VWSEK-i üht kõrgaega. Viimase (sh paljude feminismikaugete) kasutajate sisserände vallandas arvatavasti Postimehe toimetaja Alvar Loogi avaldatud artikkel,^[10] kus ta reageeris valulikult oma arvustuse kommentaaridele VWSEK-is.

2015. aastal algatasid Kadi Viik, Brigitta Davidjants, Aet Kuusik ja Nele Laos feministliku veebiajakirja Feministeerium. Avalike Eesti, Norra ja rahvusvaheliste rahastusprojektide toel loodi veebiplatvorm, mille keskseks eesmärgiks sai feministliku sõnavara ja teadmiste avaldamine ja levitamine. Feministeeriumi loomine võib olla üks Eesti veebifeminismi institutsionaliseerumise teetähiseid – loodi konkreetne allikas, mis avaldaks feministlikke voole selgitavaid tekste, arutleks ühiskondlike küsimuste üle feministide vaatepunktist ning sel moel hariks ühiskondlikus debatis osalejaid võrdõiguslikkuse teemadest paremini aru saama. Kui VWSEK on justkui iseorganiseeruv süsteem, siis Feministeeriumil on kindel toimetajaskond, eelarve ning honorarifond kaasautoritele. Et Feministeeriumi olemasolu ei ole iseenesestmõistetav, näitas 2020. aastal toimunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna rahandusministri Martin Helme poliitiline rünnak võrd-õiguslikkust edendavate projektide vastu. Helme andis käsu peatada toetusmaksed mitmele käimasolevale koostööprojektile mitme organisatsiooniga, mis puudutas ka Feministeeriumi.^[11] Seoses poliitilise kliima pöördumisega paremäärmusluse ja marurahvusluse suunas kümnendi teisel poolel on praegu välja kujunenud feministlikud tugisambad eriti olulised.

Ühe viimase arengunat võib esile tuua Instagrami konto @seepoleokei,^[12] kus avaldatakse kuvatõmmiseid sõnumitest, mille (enamasti) (vanemad) mehed on saatnud (enamasti) (noorematele) naistele ja mis sisaldavad ründavat, mõnitavat või agressiivselt seksualiseerivat kõnepruuki. Instagrami konto algatasid Mikk Pärnits ja Marianne Ubaleht, kes pälvisid selle eest vabariigi presidendilt vägivallaennetuse auhinna. Auhinnatseremooniale järgnes Pärnitsa rõivavalikust ja peetud kõnest tulenenud avalik skandaal ning tõstatati küsimus, kas Pärnits, kes on ise varem silma paistnud vägivaldsete sõnavõttudega naiste suunal, väärib sellist preemiat. Aga Instagrami-konto enda väärtus püsib sellegipoolest: selle kommentaariumis toimuvad arutelud nn z-põlvkonna liikmete vahel, milline seksuaalne käitumine ei ole okei.

Nende, võrdõiguslikkuse eest ja naistevastase vägivalla vastu seisvate platvormide taustal on anno 2020 olemas ka näiteks Postimehe Elu24 naistele pühendatud rubriik „Sõbranna“ ja Delfis ilmuv „Naistekas“. Kusjuures ka viimase foorumiosas on „Feministi nurgake“, mille sisust annab aimu hetkeseisuga kõige värskem postitus kasutajalt cunt, pealkirjaga „teile kiimased vanamoorid“^[13] (erootiline jutustus kahest naisest ja hobusest). „Feministi nurgakesele“ on „Naisteka“ foorumis vastukaaluks ka „Shovinisti nurgake“, mille hetkeseisuga värskeimas postituses pealkirjaga „Luletused“^[14] jagatakse üksteisega meeldejäävaid luuletekste („Ole,ela,võida / Bemariga sõida.“). Võib-olla on nende arutelude sisust kõnekamgi asjaolu, et Naistekas on feministide ja šovinistide vastasseisu markeerinud. Elu24 „Sõbranna“ avaldab sarnaselt „Naistekaga“ artikleid tervisest, suhteelust, riidemoest ja astroloogiast, ent samas on neil ka artiklisari „Ajaloonaine“,^[15] kus Heili Reinart kirjutab Eesti naisfiguuridest, näiteks 20. sajandi alguse revolutsionäärist ja taarausu ellupuhujast Marta Lepast^[16] ning Vabadussõjas rindeleminekuks meheks maskeerunud Anna Vares-Kukest alias Peeter Rongast.^[17] Tihtipeale on need „Sõbranna“ artiklid kõige põhjalikumad internetist kättesaadavad allikad, kust lugeda nende ajalooliste naispersoonide kohta. Tuleb nõustuda Katrin Kivimaa ja Airi Triisbergiga, et „21. sajandi teise kümnendi keskpaigaks on feministlikult meelestatud avalikkuse hääl tugevam kui kunagi varem“.^[18]

^[1] Facebooki grupp Virginia Woolf Sind Ei Karda!, 25.10.2017, vt https://bit.ly/3d08wu1.

^[2] M. Tammjärv, „Virginia Woolf sind ei karda!“ – grupp, mida ei tohiks alahinnata. Müürileht, 15.03.2016.

^[3] EKKM-i teooriaklubi. Facebooki-feminism – kas sotsiaalne liikumine? Airi Triisbergi intervjuu Brigitta Davidjantsi ja Kristina Papsejevaga. ERR Arhiiv, 03.10.2014.

^[4] A. Triisberg, Anna-Stina Treumundi praktika lesbi-, queer- ja feministliku poliitika kontekstis. Feministeerium, 14.05.2018.

^[5] Sealsamas.

^[6] Feministliku festivali Ladyfest Tallinna olulisuse kohta Eesti feministliku avalikkuse kujundajana vt: K. Kivimaa, Feministlik kultuurifestival jõuab Eestisse: Ladyfest 2011–2018. Adriadne Lõng, 2017–2018, nr 1/2, lk 65–75.

^[7] EKKM-i teooriaklubi.

^[8] Kodanikuprotest SkyPlusi hommikuse huumori vastu: nali Uganda jooksjate vägistamise pihta läks üle piiri. Delfi Kroonika, 17.04.2014.

^[9] Alari Kivisaare vastu petitsiooni alustanud: sellised väited ei sobitu meie väärtussüsteemi. Delfi, 07.08.2020.

^[10] A. Loog, Feminismi altarile kõlbab iga ohvriloom? Postimees, 14.05.2020.

^[11] Uudis rahastuse peatamisest puudutab ka Feministeeriumit. Feministeerium, 14. 07.2020.

^[12] Vt https://www.instagram.com/seepoleokei/.

^[13] Vt https://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?15,3561704.

^[14] Vt https://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?16,3936668.

^[15] Artiklisari on nüüdseks ka raamatuks vormistatud: H. Reinart, Õrnad ja tugevad. Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Tallinn, 2018.

^[16] H. Reinart, Mässaja Marta Lepp – teekond revolutsionäärist Eesti taarausuliste ühendamiseni. Sõbranna, 13.02.2018.

^[17] H. Reinart, 100 aastat Vabadussõjast: Naishusaar ja amatsoon Anna Vares-Kukk võitles vabaduse eest mehena. Sõbranna, 28.11. 2018.

^[18] K. Kivimaa, Feministlik kultuurifestival jõuab Eestisse, lk 73.

Mida tegid Eesti riik ja ühiskond keskkonna intensiivistuva komplekskriisi tingimustes Issanda aastatel 2010–2015? Nagu teame, on Eesti kohad regiooni statistilistes keskkonnakahjutabelites võrdlemisi kõrged – fossiilkütus, mida me energeetikas kasutame, on üks saastavamaid, samuti oleme esireas metsaraie intensiivsuse poolest. Ka sekundaarsetes küsimustes, nagu ülepakendamine, poepinna hulk inimese kohta või liha osakaal toidus, on tendentsid samasugused. Õieti näitab Eesti otsustajate suhtumist keskkonnatemaatikasse üsna ilmekalt tõik, et me olime hiljuti ainus Euroopa Liidu riik, kes ei toetanud pakendimaksu.

Praeguse ajaga võrreldes oli kümnendi algupoolel keskkonnatemaatika kahtlemata väiksema tähelepanu all kui täna ning üldised suundumused olid negatiivsed niisama kui tänagi. Metsapoliitika osas olid praktikas toimunud muudatused võrreldes eelmise kümnendiga ehk suurimad – kui 2000ndatel leidus tõesti mitmeid aastaid, kus mets sai 90ndate lõpu üleraiest taastuda, siis praegu lõppema hakkaval kümnendil sai puidutööstuse tagasilöök oma õige hoo sisse. Selle aluseks olid peamiselt kaks dokumenti, riiklikult ja rahvusvaheliselt tasandilt – metsanduse arengukava aastani 2020 ja Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiv, kusjuures ka Eesti riigi poliitika soosis ning soosib tänaseni puidulise biomassi põletust ja üleraiet ka Euroopa tasandil. Euroopa tasand on sellise tegevuse eest Eestile ka omamoodi autasu andnud, nimetades hiljuti Aigar Kallase EUSTAFOR-i (Euroopa Liidu riikide riigimetsa majandamise keskuste ühenduse) asepresidendiks. Mainitud ühendus on ka ühes eraomanike, metsatööstuste ja bioenergeetikute liitudega esitanud avalduse, kus kutsub üles Euroopa Liidu elurikkuse strateegiat lõdvendama. Siinkirjutaja meelest mõjub veidralt, et riikide ühendusel on liikmesriikide tulundusasutuste liit, mis töötab sellesama ühenduse ametliku poliitika vastu, saab isemoodi aru teadusfaktidest ning ajab selgelt tööstusega ühte joont. Ühtlasi näitab see, et meie olukord ses asjas ei ole otseselt anomaalne, vaid tegu on lihtsalt piirjuhuga.

Nii ajakirjandus, riigikontroll kui ka keskkonnaühendused olid mainitud arengukava suhtes kriitiliselt meelestatud, ent kümnendi keskpaigaks oli huvi metsas toimuva vastu avalikus ruumis praktiliselt vaibunud.

Kümnendi algupoole tähtsaimaks metsaressursiga seonduvaks rajatiseks tuleb lugeda Auvere koostootmisjaama, mille teokssaamise eest vastutav isik on Juhan Parts ning mis oli oma ehitamise ajal kalleim riigi raha eest ehitatud rajatis. Seda, et tegu oli kahjuliku investeeringuga, võib näha sellestki, et varem lapiti Eesti Energia kasumist riigi eelarveauke, aga nüüd on asutusel ühtelugu toetust vaja. Paaril aastal põletati Auveres riigi toetusel ka massiliselt puitu, see tegevus lõpetati suuresti puidusektori enese soovil, kellel polnud tol hetkel vaja sellist toormekonkurenti ega toormehinna tõusu. Tänaseks on puidu masspõletamine Ida-Viru elektrijaamades taas rohelise tule saanud, paradoksaalsel moel saab sellise sammu tagajärjel ka põlevkivi Eestis kauem põletada. Hoolimata koha peal põletamise vähendamisest puudub ka praegu riiklik põlevkivi kaevandamismahtude vähendamise plaan ning Ida-Viru piirkonna majanduse muudele alustele ümberkohendamisega ei ole keegi viitsinud tegeleda. Parts sai majandusministrina põlevkivi suures mahus kaevandamise jätkuva toetamise eest ka Keskkonnaühenduste Koja Keskkonnakirve tiitli, ning seda kahe järjestikuse aasta – 2010. ja 2011. eest, 2015. aastal said põlevkivitemaatika eest sama auhinna terve riigikogu ja valitsus.

Kaevandamise osas läks kümnendi algupoolel edasi üsna vanamoodi – Marko Pomerants tundis keskkonnaministrina küll selle tegevuse laiendamise vastu võrdlemisi suurt huvi ning siirduski ministriametist edasi Geoloogiakeskuse juhiks. Praegusega võrreldes oli põlevkivitemaatika osakaal probleemidest proportsionaalselt suurem, ent kriitika jäi ebaresultatiivseks ega leidnud ka kuigi laia ühiskondlikku kandepinda. Keit Pentus-Rosimannus pälvis keskkonnaministrina kiitust oma ühese vastuseisu eest fosforiidi kaevandamisele, samas kui kaevandustegevuse laiendamise põhiliseks toetajaks oli Eesti Keemiatööstuse Liit.

Põllumajanduse osas ei toimunud samuti mingeid erilisi suunamuutusi ega ka märgatavat ühiskondlikku aktiivsust – peale Ornitoloogiaühingu ja Pärandkoosluste Ühingu ei seisa ükski vabaühendus järjepidevalt jätkusuutliku põllumajanduse eest. Oluline suunamuutus toimus varem – „liitudevahelisel“ ajal said põllukooslused nagu Eesti jõedki veidi hingamisaega, samas pärast EL-iga liitumist on põllumees kogunud jõukust osta väetisi, suuri masinaid ja mürke. Kui oma metsalinnustikust oleme 80ndate algupoolega võrreldes kaotanud viiendiku, siis põllulinnustikust oleme kaotanud poole, ning too langustrend muutus eriti äkiliseks just 2005. aastast alates, kui eelnevatele muredele lisaks hakkasid kaduma ka elurikkust toetavad maastiku-elemendid.

Kultuurilisel tasandil kogus hoogu mahetoidu temaatika, mille patroonina teotses ka presidendiproua Evelin Ilves. 2015. aastal oli valitsusel võimalus piirata Eesti territooriumil GMO-taimede kultiveerimist, ent seda sammu ei tehtud, kusjuures antud otsust kritiseeris ka Eesti Talupidajate Keskliit.

Hingamisruum oli ka põllumajandusmaastikele alates 1990. aastatest, kuid väga tugev seos on põllumajanduse taasintensiivistumise ja EL-i astumise vahel – 2005. aastast edasi on põllumees iga aastaga jõukamaks läinud ja seetõttu saanud endale lubada aina suuremaid ja efektiivsemaid masinaid ning aina rohkem mineraalväetisi ja pestitsiide. Üheksakümnendatel hüljatud alad võeti pärast Euroopa Liitu astumist taas kasutusse ning oluliselt hakkas tõusma pestitsiidide ja väetiste kasutus pindalaühiku kohta. Maastikust hakkasid kaduma erinevad elurikkust toetavad maastikuelemendid. Nii muutus ka põllulindude langustrend tõeliselt tempokaks 2005. aastast, kui Eesti põllumajandusse sisenesid eurotoetused.

Suuremat arutelu pole toimunud ka veepoliitika kui sellise osas, ja kuna kõik on kõigega seotud, siis muutub Eesti vetegi olukord tasapisi ikka halvemaks. Selles valdkonnas oleks sihitud tööga ehk kõige lihtsamgi tulemusi saavutada, kuna erinevalt teistest valdkondadest ei ole ühelgi tööstussektoril suurt ja spetsiifilist huvi igal pool vett solkida. Hulganisti viidi läbi veetaristu projekte ning Eesti keskkonnaühendused on enim esiletõstmist väärivaks veevaldkonda puudutavaks teoks pidanud Sindi paisu riigile ostmist ja selle avamise projekteerima hakkamist (2013) ja Tuhala-Nabala looduskaitseala loomist (2014). Juba järgmisel aastal figureeris Nabala kaitseala taas Keskkonnateo/Keskkonnakirve pisemate keskkonnakuritegude nimistus, kuna rahandusminister Sven Sester leidis, et ala peaks Rail Balticu trassivalikute hulka kuuluma.

Nimetatud raudtee moodustab samuti mõjusa peatüki kümnendi algupoole keskkonnapoliitikast ning on õieti kutsunud ellu käsitletava ajaperioodi mõjukaima ja järjekindlaima kodanikuliikumise, mis õigupoolest ei ole raudtee kui sellise vastu, vaid tahab teada, miks peab selle trass tulema nimelt selline, ning et avalikustataks mõned dokumendid, mis, nagu kahtlustab kodanikuühendus Avalikult Rail Balticust, on võtmelise tähtsusega. Tänaseks on raudtee projekt ja kuvand jõudnud omadega nii kaugele, et kui eri riigiesindajate sõnavõtte tõeks pidada, siis seda samaaegu nii ehitatakse kui ka ei ehitata. Milline kohutav saatus ühele riigile ja raudteele.

Diskursiivsel tasandil hakkas kümnendi algupoolel mõningast tuntust koguma rohepesu kontseptsioon, mis tänaseks on juba tavakäibesse läinud, näiteks seoses Viru Keemia Grupi keskkonnaauhinnaga 2011. aastal või 2015. aastal Estonian Cellile antud keskkonnasäästlikema ettevõtte auhinnaga – seda tüüpi propaganda mõjub samamoodi nagu ühe kandidaadiga valimised, tõmmates tähelepanu sellelegi, millele iga päev ei mõelda. Annab ju Eesti suurimale elektritarbijale ja põhilisele haavikute elustiku ohustajale omistatud keskkonnaauhind spetsiifilise põhjuse nimetatud probleemidele tähelepanu juhtida.

Majanduse mõttes võib Eesti riigi strateegiast aru saada: kui kandev osa riike niikuinii keskkonnaprobleemidega piisaval määral ei tegele, siis võib näida tark teha võimalikult vähe. Väide, et väike Eesti ei suuda niikuinii kogu maailma päästa, on tänase poliitika kaitsjate suus pea käibetõeks saanud. See väide, ehkki mingis mõttes kahtlemata õige, ei arvesta aga sellega, et Eestil oleks võimalik mingil märgataval määral päästa Eestit, pehmendades globaalse kriisi mõjusid lokaalselt arukate keskkonnaotsuste langetamise teel. Ja ka sotsiaalkultuuriliselt tuleb täheldada, et sellel siinse paigaga seotud rahvakogumil on just nimelt läbi selle, et tal on riik, võimalik maailma mõjutada oluliselt rohkem kui enamikul nii ümmarguselt miljoni inimese suurustel rahvakogumitel. Aga nagu poliitika ise, nii on ka otsustajate mõtlemine tugevasti majanduse poole viltu ja usub peaasjalikult vaid neid asju, mida käega katsuda, suhu pista ja tasku panna saab, ega oska ka kahtlustada, et rahval võiks olla teine arusaam.

„Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev,“ seisab apostel Peetruse II kirjas (2Pt 3: 8). Kas kümme aastat on usuelus tõesti pikem aeg kui inimliigi eksistents või on see hoopis napp veerandtund?

Kirikuelus tundub kümnend tõesti pigem lühike ja väheste muutuste aeg, ja seda võiks võtta ühelt poolt tunnustusena ja teisalt ka etteheitena. Kui kaks aastatuhandet püsinud kirik ja inimeste tõekspidamised muutuksid kardinaalselt ühe kümnendiga, siis võiks väita, et usuinimestel puudub pide ja selgroog ning ühiskonnaltki on võetud üks tugisammas. Teisalt, kui kümne aastaga kirikus mingit muutust ei toimu, siis kus on looja Jumal ülestõusnud Kristuse ja elavakstegija Püha Vaimuga, rääkimata kirikuisa Augustinuse mõttest, mille võtsid hiljem omaks protestandid: ecclesia semper reformanda est, kirik on alati uuenev.

Uuenemist otsides tuleb tõdeda, et Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvatel kirikutel ja koguduste liitudel toimus teistkümnendatel juhtide vahetus ja valdavalt seeläbi ka põlvkonnavahetus. Eelmisest kümnendist jätkavad senise mehega eesotsas vaid katoliku kirik ja Konstantinoopoli patriarhaadi alluvuses tegutsev ortodoksi kirik. Liidritest nähtavaima positsiooni säilitas luterliku kiriku peapiiskop, kelleks valiti 2014. aastal Urmas Viilma, ja kuigi pealtnäha alalhoidlik, võib teatavat muutust ja suunamudimist märgata küll. Alalhoidlikkus tuleb selles ametis muidugi kasuks, kui arvestada, et täna 47-aastane luterliku kiriku juht jääb justkui paavst ametisse oma (töö)eluajaks – kehtiva kirikuseadustiku järgi 65. või pikendamise korral 70. eluaastani. Suunamuutust tuleb siiski osata märgata, näiteks on võetud luterlikus kirikus päevakorrast maha naiste ordinatsiooni kahtluse alla seadmine, mis peapiiskop emeritus Andres Põderi ametiajal kandepinda koguma hakkas, ehkki Urmas Viilma – võimalik, et kirikukogu traditsionalistlikumate liikmete toetuse saamiseks – väljendas esialgu kõhklust 1967. aastast kehtinud kirikukorra suhtes. Nüüd ei ole enam ka teadaolevalt homoseksuaalseid kirikuõpetajaid vaimulike nimekirjast kustutatud, mõni on isegi ennistatud, ent 2010. aastal ketserina avalikult kõrvale heidetud õpetaja emeritus Heino Nurga rehabiliteerimine ootab alles ees.

Teistkümnendate suurimad vastuolud kirikutes, aga ka ühiskonnas keerlevad paraku sellesama seksuaalvähemuste, samuti laiemalt võrdõiguslikkuse ning sallivuse teema ümber ja viimast kümnendit iseloomustab ühest küljest eri osapoolte häälekam esilekerkimine, millega koos käib siiski eriarvamuste laiem aktsepteerimine. Enam ei saa tõlgenduste ja arvamuste paljusust eirata ega vägisi kedagi vaikima sundida, sest see lõpeks kiriku lõhenemisega. Seetõttu on diplomaatia jätkuvalt toimiv strateegia, mida ülemkarjane on rakendanud.

Samal ajal vaevleb luterlik kirik sügavas liikmete langustrendis, olles jõudnud kümnendi jooksul 35 300 annetajaliikmelt möödunud aastaks 26 000-ni. Rahvakiriku liikmeskonna kahanemise tõttu peaks õigupoolest nimetama Eestit ortodoksimaaks, sest möödunud rahvaloendusel märkis end õigeusu kirikusse kuuluvaks ligi 177 000 elanikku, luterlaseks 108 500, ehkki eesti emakeelega vastajate seas oli endiselt ülekaalukam usutunnistus luterlus. Miks ei ole luterlus osa eestlaste identiteedist – kas selle põhjuseks on teadlik distantseerumine luterlikust kirikust, rahvastiku vananemine, kiriku suutmatus kõnetada nooremat põlvkonda või inimeste tagasihoidlikkus ja juurdunud arusaam usust kui äärmiselt isiklikust asjast, mida ei olegi vaja kõigile nimetada? On muidugi võimalik, et eesti inimeste kristlik identiteet avaldub juba järgmisel aastal, kui taas rahvast loendatakse, aga kiriku annetajaliikmete statistikat vaadates julgen kahelda. Ometi on just viimastel aastatel avalikkuses üha laiemalt kõne alla tõusnud loosungid nagu „kristlikud väärtused“, „traditsiooniline perekond“, „abielu pühadus“, mis aitavad kasvatada kui mitte kiriku liikmeskonda, siis vähemasti mõne partei populaarsust.

Viimaste aastate märkimisväärne trend ongi nii teatud erakondade tungimine kiriku alale kui ka vastupidi, kirikute järjest tihedamad seosed erakonnapoliitikaga. Kuigi kristlust on parteiprogrammides ja isegi nimes mainitud varemgi, siis tõeline läbimurre saabus siiski Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks koostöö näol. Osavalt leiti vaenlased, kelle vastu on vaja võidelda: islamiusulised, mustanahalised, põgenikud, homoseksuaalid, feministid jne. Ristisõda jõudis taas Maarjamaale: kui 12. sajandil tule ja mõõgaga, siis nüüd populistlike kõnede, rahva hirmutamise, ülesässitamise ja loomanahksete kaantega Piibliga. Kas me näeme järgmisel kümnendil abielude sõlmimise tõusutrendi, lahutuste vähenemist, loomuliku iibe märkimisväärset tõusu ning rahva veendunumat tunnistust oma kristlikust usust, näitab aeg. Samas kristlike väärtuste eest seismist soovitas 2005. aastal juba reformierakondlane Siim Kallas, kui hoiatas Postimehe arvamusliidrite kohtumisel islami pealetungi eest ning taunis läänemaailma vaikimist oma kultuuri kristlikest alustest. Nii on EKRE võtnud tõsiselt seda, mida eurovolinik toona soovitas, aga on rakendanud seda omal moel. Teatud määral on imekspandav konservatiivse erakonna oskus sobivad vastuolulised teemad ühiskonnas üles leida ja pookida end sarnaste vaadetega fundamentalismi kalduvate kristlaste külge, kes on nõus neid kui juba oma usulisi veendumusi surmani kaitsma. Objektiiv algatab, kantsel kinnitab. Edasi veereb lumepall juba ise ja paisub üha, kuni puruneb oma raskuse all või saabub sula.

Kirikul on kasvanud omalt poolt küpsus ühiskonnaelus aktiivsemalt kaasa rääkida. Ilmekalt väljendab seda peapiiskopi Facebooki leht ja avatus meedia suhtes; et ta on hea esineja ning sõnaseadja, armastavad teda ka ajakirjanikud. Kirikute ja kristlaste soov ühiskonnaelu omalt poolt kujundada on iseenesest mõistetav – kõik kodanikud on selleks kutsutud. Üsna julge samm oli Urmas Viilma koostatud risti-inimese valimiskompass, mis analüüsis varem kirikute nõukogu poolt esitatud ettepanekuid erakondadele 2019. aasta valimiste kontekstis ning erakondade valimislubadusi – üsna kõnekalt selgus see, et kõikidel erakondadel on kirikuga mingi ühisosa, kusjuures näiteks sotsiaaldemokraadid said tolles võrdlustabelis rohkem punkte kui EKRE. Kiriku ja poliitika kokkupuude on mõistetav, aga probleem tekib siis, kui mõni erakond või huvigrupp püüab saada kiriku ainuesindajaks, millest tekkiv ühiskuvand peletab seejärel ka kirikust eemale inimesed, kes seesuguste poliitiliste vaadetega ei nõustu. Sama juhtub siis, kui vaimulikud ise hakkavad end positsioneerima rohkem ühe või teise erakonna pooldajatena või annavad selliseks seoseks kaudselt põhjust. Tõsi, väikses Eestis oleks raske pahaks panna seda, et poliitikud osalevad liikmetena koguduse nõukogu ja juhatuse töös, küll aga tekitab küsimusi see, kui jumalateenistuse ringhäälinguülekande ajaks pannakse valimiste eel lektsioone lugema tähelepanu vajav poliitik või „kutsutakse“ kohalik kandidaat teenistuse järel koguduserahvast tervitama. Küllap on riigikogu katuserahadel, mida märkimisväärselt ka kogudustele jagatakse, just seesugune hind.

Ühiskonnas kaasa rääkimisest üksi ei piisa, sest kiriku sõnum ühiskonnas muutub usutavaks läbi tegude. Näiteks perekonna kaitseks panustab tõeliselt EELK Perekeskus, mis teistkümnendatel soome misjonäri Pia Ruotsala poolt asutati ja tegutseb nüüd lisaks Tallinnale ka Tartus, Haapsalus ja Jõhvis. Pere kaitseks töötavad omamoodi kristlikud rehabilitatsioonikeskused, mis aitavad toime tulla sõltuvustega, tuntuim programm on ilmselt nelipühi kiriku Lootuse küla Laitses, aga üle Eesti tegutseb sarnaseid keskusi oma paarkümmend. Kui meenutada paavst Franciscuse visiiti Eestisse ja tema kõnet Vabaduse väljakul Tallinnas, siis tema üleskutse oli aidata neid, kes on sattunud hätta: „Praegusel ajal valime me püha olemise sellega, et läheme oma ühiskonna ääremaadele ja servadesse, kõikjale, kus iganes on meie vendi ja õdesid, kes on maha jäetud ja tunnevad ennast hüljatuna. Me ei tohi arvata, et kinni peab ja appi läheb keegi teine või et need asjad jäävad ametkondade lahendada.“^[1] Meenutagem kvoodipagulaste võimalikku saabumist Eestisse ja nendele elukohtade leidmist: EELK hakkas sotsiaalministeeriumi koostööpartneriks, et leida kogudustes üle Eesti vabu eluruume ja muuta need elamiskõlblikeks, mille tulemusena Harju-Ristile saabuski üks Süüria perekond. Tänaseks on nad külas omaks võetud, lapsed käivad kohalikus koolis ja räägivad vabalt eesti keelt.

Viimasel kümnendil on toimunud ka kristlike erakoolide asutamise „buum“ – hetkel on kristlike erakoolide liidus juba 10 koolipidajat ning õpilaste arv ületab 2000. Kas seda võtta kui kristlike perekondade usaldamatust meie üldhariduskoolide suhtes? Pigemini on kristlike perekondade soov see, et kodu ja kool kuuluksid samasse väärtussüsteemi, küllap kaalub kristliku kooli kasuks otsustama ka tavakoolide klasside suurus ning tohutu konkurss n-ö eliitkoolidesse. Oma rolli võib mängida kohustusliku religiooniõpetuse puudumine tavakoolides, kusjuures kristlikus koolis saab anda usuõpetust, mis vastab isa-ema veendumustele. Kas kristlikus koolis õpetatakse evolutsiooni või kreatsionismi, kas maakera näidatakse loodusõpetuse tunnis ümmargusena või kaardil lapikuna – selge on see, et koolitusluba omades lähtutakse riiklikust õppekavast, millele lisandub usuõpetus, kus fookus kuulub märksa vaimsematele teemadele. Samas ei tasu unustada, et eri religioone hõlmav usundiõpetus valikainena on võimalus igas koolis, kui lapsevanemad selle vastu huvi üles näitavad.

Uute koguduste rajamist ja kirikute ehitamist päris buumiks ei saa nimetada, aga eriti Tallinnas ja Harjumaal, kuhu inimesed elama ja tööle kolivad, on pilt läinud kirjumaks. 2013. aastal osales toonane Tallinna linnapea Edgar Savisaar Lasnamäe kiriku avamisel, mis kuulub Moskva patriarhaadi alla. Mustamäe luterlik kirik on veel ehitusjärgus, samuti kerkib uus kirikuhoone Sakus, kogudusetööd tehakse Sauel. Kunagi 90ndatel Aino Järvesoo annetuste toel kerkinud Harkujärve kirik, mis vahepeal kasutuks jäi, osteti õpetaja Avo Üpruse ja tema sõprade toel 2014. aastal ära ja täitub taas sisuga. Baptistid taasavasid kiriku Mähel ning on rajanud mitmeid noortele suunatud uusi kogudusi (3D, Mosaiik). Katoliku kirik purjetab paavst Franciscuse külaskäigu järellainetuses: Vene tänava katedraalis on pühapäeval raske leida istekohta, missade pidamisega tehti möödunud aasta detsembris algust Viimsi (luterlikus) kirikus. Adventistid asutasid Tallinnas teise eestikeelse Kompassi koguduse. Maapiirkonnad samaga uhkeldada ei saa ja nii mõneski paigas on kirik veel ainus, mis peale kooli, kaupluse ja postkontori sulgemist alles on jäänud.

2020. aasta kuulutas Eesti kirikute nõukogu „Armastame loodu(s)t“ teema-aastaks. See, et keskkonnateadlikkus jõudis otsapidi kirikutesse, kuigi üsna viimasel hetkel, on märkimisväärne samm. Ega selle poole pealt kogudused väga kiidelda saa: kui paljud kirikud on otsustanud osta rohelist energiat, kas ühekordsetest nõudest on kogunemistel loobutud, kas kristlased on prügi sorteerimise ja keskkonnasõbralikuma transpordi eestkõnelejad ja eeskujud, kas oleme näinud meeleavaldustel kliimamuutuste vastu, lageraiete vastu, tselluloositehase vastu vaimulikke oma ametirõivastes ja kristlasi loosungiga „Armastame loodu(s)t“? Tõsi, humanitaarabina saadud kasutatud rõivaste odavmüük või tasuta jagamine soodustab taaskasutust, ehitatava Saku kiriku katus on kaetud päikeseelementidega, kirik pole jätnud vanu kirikuhooneid, hooldades ja restaureerides neid ajaloolisi materjale kasutades, maakirikutes puudub küte – ka see on märkimisväärne energiasääst. Aupaklik suhtumine loodusesse on tegelikult kristlikku maailmavaatesse sisse kirjutatud ja kirikute nõukogu tähelepanu sellele väärib tunnustust, eriti kui see viib järgmisel kümnendil rohkemate tegudeni.

Märkimisväärsed muutused on toimunud teoloogilise kõrghariduse valdkonnas. Luterlikule kirikule kuuluv EELK Usuteaduse Instituut kaotas Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri hindamisnõukogu otsusega 2011. aastal ülikooli staatuse, muutudes rakenduskõrgkooliks, ning liitis enda alla ka seni eraldiseisvana tegutsenud Tartu Teoloogia Akadeemia. Instituudi juurde rajati mõni aasta hiljem ka õigeusu õppetool – seega võiks vist öelda, et kool tuli kaotusest välja isegi tugevamana, jätkates ühtlasi magistriõppekavadega. Õigupoolest on usuteaduse instituut pärast Tartu Ülikooli usuteaduskonnas tehtud suunamuutust religooni-uuringutele nüüd ainus kõrgkool, mis pakub akadeemilise usuteaduse magistriõpet, ehkki Tartus saab sama programmi kokku panna tudeng omal valikul teoloogia ja religiooniuuringute ühisõppekava raames. Tartu ülikooli usuteaduskonna programm püüab samas pidada sammu mitmekultuurilise ühiskonnaga, tegeledes kristliku teoloogia kõrval jätkuvalt võrdleva usundilooga, aga samuti islamistika, Lähis-Ida ja Ida-Aasia usundilooga.

Kui nullindate läbimurdeks kaplanaatide arendamisel oli politseikaplanaadi loomine, siis 2020. aastal sai peakaplani sotsiaalministeerium ja käivitus ulatuslikum haiglate ja hoolekandeasutuste hingehoidjate ametikohtade loomine, mis sai võimalikuks osalt koroonakriisi abinõuna – nii avati ka üleriigiline hingehoiutelefon. Tegemist on aastatepikkuse Tartu Teoloogia Akadeemia ja Usuteaduse Instituudi hingehoidjate väljaõppe töö tulemusega, mille algus ulatub 1990ndatesse, kui tegutses veel haiglahingehoiu keskus ja loodi kaplanaat kaitseväeteenistusse ning kinnipidamisasutustesse. Kas sotsiaalministeeriumi haiglate ja hoolekande kaplanaat jääb püsima, peab taas näitama aeg.

Kiriku võimalus on seista näoga inimese poole, olla lahke ja abivalmis, sest ligimese teenimine on samuti jumalateenistus. Kristus annab eeskuju, kui räägib näljaste toitmisest, januste jootmisest, kodutute vastuvõtmisest, paljaste riietamisest, haigete ning vangide külastamisest: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25: 40). Ja ka selline kristlus, kuigi tagasihoidlikum ja mitte nii häälekas, on Eestis teistkümnendatel esindatud.

^[1] Paavst Franciscuse jutlus Tallinnas Vabaduse väljakul 25.09.2018; http://www.piritaklooster.ee/sundmused/paavsteestis/.

Aastad 2010–2019 tõid Eesti fiskaalpoliitikas kaasa olulisi muutusi. Kui kümnendi algust iseloomustas veel kasinusmeetmete rakendamine ja mõneti kramplik kinnihoidmine tasakaalus eelarve ideest, siis kümnendi lõpuks on fiskaalpoliitika üldine orientatsioon muutunud nüansirikkamaks. Järjest rohkem on hakatud eelarvepoliitikat nägema kui ühte võimalikku instrumenti majanduse stabiliseerimisel ja majandustsüklite liigse võnkumise leevendamisel. Eesti valitsuse reaktsioonid COVID-19 pandeemia tekitatud majanduskriisile illustreerivad hästi aset leidnud paradigmamuutust ja vabanemist eelarvetasakaalu ja madala riigivõla dogmast. Olulised nihked leidsid aset ka eelarvestamise korralduses, samas kui maksusüsteemis toimus muutusi vähem.

1990ndatel ja 2000ndatel käsitleti Eestis riigieelarvet kui „perekonna eelarvet“ ja eelarvedistsipliinist räägiti kui „maja korras hoidmisest“. Perekonna eelarve metafoori kasutamine fiskaalpoliitika orientiirina on eksitav, kuna riigi võimalused laenu võtmisel on reaalsuses oluliselt ulatuslikumad. Ühelt poolt, kui riik kontrollib valuutat, milles laenu võetakse, siis ei saa ta tegelikult kunagi pankrotti minna. Teisalt, riigil on laenu tagasi maksmiseks võimalus tõsta makse või suurendada muid eelarvetulusid. 2010ndate jooksul on see jäik arusaam hakanud järk-järgult pehmenema. Eelarvedefitsiiti ei käsitleta enam kui poliitilist surmapattu ning fiskaalpoliitikat on hakatud nägema kui võimalikku tööriista majanduse arengu suunamisel. Sellele on kaasa aidanud mitmed arengud.

Esiteks, kindlasti aitasid sellele kaasa muutused valitsuses olevate parteide koosseisus ja eriti Keskerakonna liitumine koalitsiooniga 2016. aastal. Keskerakonnal on võrreldes teiste erakondadega olnud mõneti keinsiaanlikum arusaam fiskaalpoliitikast ja nad on antud põhimõtteid süstinud ka eelarvelistesse valikutesse.

Teiseks, olulist rolli antud muutuse puhul mängisid ka arengud Euroopa Liidu reeglites ja fiskaalpoliitika diskursuses. Oluliseks tõuketeguriks võib pidada struktuurse defitsiidi piiri kehtestamist fiskaalreeglina, mida nõudis Euroopa Liidu tasemel 2012. aastal sõlmitud fiskaallepe. Struktuurse defitsiidi näitaja võtab eelarvedefitsiidi mõõtmisel arvesse majandustsükli seisu ja ühekordseid meetmeid kulude või tulude puhul. Kui majandus on langusfaasis, siis struktuurse defitsiidi näitaja võtab arvesse, et majandus on alla potentsiaali, ning kuigi nominaalne defitsiit võib olla negatiivne, võib struktuurne näitaja olla tasakaalus või isegi ülejäägis. Teisalt, kui majandus on üle kuumenenud, siis struktuurne defitsiit võib olla miinuses, isegi kui nominaalne näitaja on ülejäägis. Antud reegli vastuvõtmist Euroopa Liidus ajendas soov teha fiskaalpoliitikat mõneti „targemaks“, soodustada vastutsüklilist eelarvepoliitikat ja vältida vaid nominaalse defitsiidi jälgimisest tulenevaid probleeme.

Kuigi paljude teiste riikide jaoks tähendas sellise reegli kehtestamine fiskaalpoliitika rangemaks muutmist, siis Eesti jaoks oli antud reeglil mõneti vastupidine mõju. Kui eelnevatel kümnenditel oli nominaalset tasakaalu peetud peaaegu et pühaks lehmaks Eesti majanduspoliitikas, siis struktuurse tasakaalu reegli kehtestamine legitimeeris nominaalse eelarvedefitsiidi. Nominaalne eelarvedefitsiit – erinevalt struktuursest näitajast – toob vaid välja erinevuse riigi tulude ja kulude vahel. Väga lihtsustatult öeldes, eelarve on nominaalselt defitsiidis, kui kulud ületavad tulusid, ja nominaalselt ülejäägis, kui tulud ületavad kulusid. Võimul olevatel parteidel võimaldas see hakata vastu võtma eelarveid, mis olid nominaalses defitsiidis, aga kuna struktuurselt oli eelarve tasakaalus, siis said poliitikud väita, et eelarve tasakaalu printsiipi austatakse endiselt. Kuna struktuurse tasakaalu ideeks on soosida vastutsüklilist fiskaalpoliitikat, siis antud reegli kehtestamine soosis senisest oluliselt ulatuslikumaid diskussioone eelarvepoliitika rolli üle majanduse stabiliseerimisel. Kui 1990ndatel ja 2000ndatel oli fiskaalpoliitika kuldreegliks „saame kulutada raha, mis meil on, ja kui raha ei ole, tuleb kulusid kokku tõmmata“, siis kümnendi jooksul tulid tänu struktuurse tasakaalu reeglile fiskaalpoliitika diskussioonidesse mõisted nagu „majanduse potentsiaalne tootmismaht“ ja „positiivne või negatiivne toodangulõhe“.

Kolmandaks, avalikud diskussioonid eelarvepoliitika üle on saanud täiendavat kõlapinda ka tänu 2014. aastal loodud iseseisvale eelarvenõukogule, kelle ülesandeks on hoida silma peal ja kommenteerida valitsuse fiskaalpoliitikat. Nõukogu hinnangud ja arvamused on leidnud meedias laialdast kõlapinda ja võimaldanud teha avalikku diskussiooni fiskaalpoliitika üle oluliselt nüansirikkamaks. Esialgu oli Eesti valitsus vastu Euroopa Liidu nõudele luua iseseisev eelarvenõukogu, arvates, et meil pole fiskaalpoliitikaga probleeme ja seega pole sellist institutsiooni ka vaja. Fiskaalpoliitika viimase aja arengute valguses on aga antud „fiskaalse valvekoera“ lahendus end kindlasti õigustanud.

Juhtimiskorralduse vaatepunktist on eelarvestamist 2010ndate jooksul iseloomustanud täidesaatva võimu rolli kasv ja seadusandliku võimu rolli vähenemine. Eelarveseaduse pilt muutus antud kümnendi jooksul oluliselt. Kui varem rõhutati suurema hulga detailide ja kulukategooriate väljatoomist eelarveseaduses, siis 2019. aastaks on eelarveseaduse pikkus umbes 6 lehekülge. Kulutuste infot antakse suhteliselt hägusalt defineeritud programmide kohta ning ministeeriumide lähenemine selles osas, mitmeks programmiks nad oma tegevust jaotavad, erineb ka oluliselt. Kuigi liikumist sisendipõhiselt vaatelt programmipõhise vaate suunas on põhjendatud vajadusega suurendada eelarve läbipaistvust, siis reaalselt on sellel olnud vastupidine mõju. Seadusandlikul võimul on järjest raskem eelarveseadusest aru saada ja seal ka muudatusi teha. Ka kodanikul on põgusast eelarveseadusest raske midagi sisukat välja lugeda. Need on väga problemaatilised tendentsid, mille süvenemisel võib küsimuse alla kerkida eelarve kui dokumendi demokraatlik legitiimsus.

Seadusandliku võimu rolli nõrgenemist on täheldatud ka paljudes teistes Euroopa riikides ning selle probleemi leevendamiseks on parlamentide juurde loodud iseseisvad eelarvelist nõu andvad üksused, kes aitavad täidesaatva võimu monopoli leevendada ja seadusandlikku kogu analüütilise toega tugevdada. Kuigi ka Eestis on arutatud sellise üksuse loomise üle, siis paljuski tulenevalt „liigse bürokraatia vältimise“ diskursusest meie avalikus sektoris pole selleni veel kahjuks jõutud. Samas võiks selline üksus, kes Riigikogu poliitikuid nõuga toetab, riigieelarve menetlust parlamendis oluliselt sisukamaks teha ja suurendada seeläbi eelarve demokraatlikku legitiimsust.

Paralleelselt täidesaatva võimu rolli kasvamisega on eelarvestamist 2010ndatel aastatel järjest rohkem hakanud iseloomustama erasektori printsiipide kasutamine, sh tekkepõhine eelarvestamine, nullbaasiline eelarvestamine ning teenusepõhine arusaam riigieelarve kuludest. Tekkepõhine eelarvestamine tähendab, et kulusid ja tulusid eelarves kajastatakse siis, kui kohustused tekivad, mitte siis kui raha riigikassast reaalselt sisse või välja liigub. Nullbaasiline eelarvestamine viitab lähenemisele, kus eelarvet koostatakse igal aastal nullist ja eelmiste aastate eelarvejaotusi ei võeta arvesse. Teenusepõhise eelarvestamise arusaam kätkeb  ideed, et riigi kulutuste juhtimiseks on mõttekas käsitleda riigi tegevusi kui teenuseid ja arvutada välja iga teenusega kaasnev kulu. Kuigi väidetavalt aitavad kõik need printsiibid kaasa ressursside tõhusamale kasutamisele, siis on neil kõigil ka oluline varjupool. Nullbaasiline eelarvestamine on tüli- ja ärevusrohke ning teeb avaliku sektori asutustele raskemaks oma tegevuste pikaajalise planeerimise. Tekkepõhine eelarvestamise on küll raamatupidamislikult „targem“, kuid see teeb kuludest arusaamise poliitikutele ja seadusandjale keerulisemaks (kui seda oli kassapõhine vaade). Riigi tegevuste jagamine teenusteks on problemaatiline, kuna paljud riigi tegevused (nt poliitikakujundamine) pole taandatavad vaid teenuste loogikale. Kui kodanikke vaadelda eelkõige „klientidena“, siis võivad olulised väärtused – nt kõigi võrdne kohtlemine ja õigusriigi printsiipide järgimine – teisejärguliseks nihkuda. Kui näiteks teenuse tulemus-indikaatorina mõõdetakse otsusetegemise kiirust (nt kohtuotsustes, tegevuslubade väljastamiste puhul, toetuste määramisel), siis võib tekkida surve kiirendada protsesse liigselt ja vaadata mööda vajalikest protseduurilistest sammudest, mis on mõeldud kodanike võrdse kohtlemise kaitseks.

Kui liikuda eelarve kulutuste poole pealt tulude poole peale, siis riigi tulude osakaal SKP-st oli antud kümnendi jooksul stabiilne: 38%–39% (Eurostat). Maksusüsteemi detailsemalt vaadates tõid 2010ndad kaasa siiski mõned nihked.

Kuigi arenenud riikides domineerib tulu maksustamisel progresseeruv lähenemine, hoiti Eestis 25 aastat kinni proportsionaalse tulumaksu ideest. Keskerakonna saamisel valitsusparteiks 2016. aastal hakkas ka see dogma mõneti sulama. Teiste koalitsioonipartnerite survel on üksikisiku tulumaksu süsteemi lisatud progressioon siiski suhteliselt piiratud, jäädes vaid tulumaksuvaba miinimumiga mängimise tasemele.

Rahvusvahelistes maksudiskussioonides on populaarne soosida tarbimise ja keskkonna saastamise maksustamist. Eestis on käibemaksu määr kümnendi jooksul jäänud samaks (20%). Kuigi mõnetist liikumist saastamise kõrgema maksustamise osas võib Eestis täheldada, siis keskkonnamaksudest tervikuna laekuvate tulude osakaal maksutuludest ei ole Eestis kümnendi jooksul muutunud, moodustades püsivalt umbes 8% maksutuludest (Eurostat). See on küll veidi kõrgem kui EL-i keskmine (u 6%), aga jääb siiski alla mitmetele riikidele, nagu Bulgaaria, Läti, Malta, Holland ja Sloveenia. Samuti on Eestis jätkuvalt välditud autode ja kinnisvara (lisaks maale) maksustamist, mis on Lääne riikide seltskonnas üsna ebatavaline. Teisalt aga on oluliselt tõstetud aktsiise, millest osa (nt tubakaaktsiis, viinaaktsiis) kipuvad olema regressiivse mõjuga, puudutades rohkem madalapalgaliste rahakotti.

Kuigi terve kümnendi jooksul on peetud debatte sotsiaalmaksu võimaliku muutmise üle, siis poliitiline reaalsus – fakt, et nii pensioni- kui ka tervisekulutused on tugevalt sõltuvuses sotsiaalmaksutuludest – pole olulisi muutusi võimaldanud. Kokkuvõttes kipub ka praegune sotsiaalmaksusüsteem olema regressiivse mõjuga. Tavatöötajatel pole legaalselt võimalik oma sotsiaalmaksukoormust vähendada ilma töötamist vähendamata, aga kõrgepalgalistes sektorites võimaldab palga väljavõtmine dividendidena (mis pole sotsiaalmaksuga koormatud) reaalset maksukoormust oluliselt vähendada.

Kokkuvõttes, kuigi mõned nihked maksusüsteemis on toimunud, siis radikaalseid muutusi 2010ndad kaasa ei toonud ja endiselt kipub Eesti maksusüsteem olema regressiivsete mõjudega, koormates vaesemaid ühiskonnagruppe rohkem kui jõukaid.

Kui võrrelda poliitikaelu nullindatel praegu lõppeva kümnendiga, tundub, nagu oleksid astunud võrdlemisi vaiksest kirikust kirevale ja kärarikkale laadaplatsile, kus on värve, mitmekesisust, rahvapärasust ja ka senitundmatuid riske.

Iseloomustades 2010. aastate arenguid täpsemalt, võiks välja tuua neli peamist trendi ja märksõna: populismi tõus, kasvav polariseerumine, neoliberaalse ideelise dominandi taandumine ja multiplex maailmakorra tulek.

Nullindatel paistis, et turukesksust ja minimaalriiki propageerivale neoliberaalsele vaatele polegi enam mingit vastukaalu: et USA juhitud maailmakord on vankumatu ning sallivust ja ühiskondlikku kirjusust kuulutavad vasakliberaalsed väärtused on juba nii tugevalt juurdunud, et tõsist väljakutset neile keegi enam ei esitagi. Sisuliselt valitses TINA-olukord^[1] ehk mõistlikud alternatiivid näisid puuduvat. Nüüd on aga kõik eelpool nimetatud ortodokssused tükk tüki haaval laiali pudenemas ning nii olemegi astunud vaiksest „kirikust“, kus kõik tundus nii selge ja ette määratud, „laadaplatsile“, kus käib tõsine kaklus alternatiivsete maailmanägemuste vahel (nt rahvuskonservatiivid versus vasakliberaalid), kus on tunnustust saamas erinevad riigikorralduslikud mudelid (mitte ainult Lääne tüüpi liberaalsed demokraatiad) ning kus poliitikaelule annab värvi rahvapärasus ja ehedus (populistlik ja mittepoliitkorrektne kõnepruuk).

Poliitika suure algustähega on tagasi. „Poliitikat“ mõistan ma siinkohal just Carl Schmitti ja Chantal Mouffe’i^[2] terminites: see on ennekõike konflikt, vaenlasteks ja sõpradeks jagamine, alternatiivide sõnastamine, mitte aga konsensuseotsing, kus üritatakse ühe hegemoonilise projekti raames tasaseks lükata kõik teistsugused lähenemised ja ära viilida teravad nurgad. Ida-Euroopa arenguid pikalt uurinud ja mõtestanud Ivan Krastev ja Stephen Holmes^[3] peavad viimase kümnendi peamiseks juhtmotiiviks „jäljendamiseajastu lõppemist“ (the end of the Age of Emulation). Jäljendamiseajastu all mõistavad nad seda, et kui 1990. ja 2000. aastatel soovisid peaaegu kõik (eriti Ida-Euroopa rahvad) olla nagu liberaalne ja edukas USA (või Euroopa Liit), siis nüüd ollakse selles eeskujus pettunud ja igaüks valib oma eripärase tee. Mitmekesisus oma ahvatluste, kuid ka ohtude ning riskidega on tagasi.

Kuid naaseme nelja peamise trendi juurde, mis seda kümnendit iseloomustavad.

Tuntud poliitikateadlased Ronald Inglehart ja Pippa Norris täheldavad oma viimases populismi esiletõstu analüüsivas raamatus,^[4] et viimastel kümnenditel on just parempopulistlike (nad nimetavad seda voolu ka autoritaarseks populismiks) erakondade toetus Euroopas kahekordistunud ja ulatub nüüd keskeltläbi 12%-ni. Veelgi värskem uurimus^[5] võtab kokku nii vasakpopulistide (nt Podemos Hispaanias) kui parempopulistide (nt Rahvusrinne Prantsusmaal) summaarse toetuse Lääne Euroopas. See näitab, et ainuüksi viimase kümnendiga on poolehoid nimetatud parteidele kasvanud koguni 11%-lt 20%-le.

Enne kui kõnelda populismist, tuleks selgeks teha mõisted. Populismi all ei mõtle ma kulukate, lühinägelike, kuid rahvale meelepäraste poliitlubaduste jagamist, vaid palju fundamentaalsemat arusaama sellest, kuidas demokraatlik poliitika peaks toimima. Populistide jaoks koosneb ühiskond kahest lepitamatust grupist: riukalikust ja korrumpeerunud eliidist (ehk establishment’ist) ja õigeid moraalseid väärtusi kandvast rahvast.^[6] Eliit on rahvalt võimu röövinud ning populistlike poliitikute ja parteide ülesanne on see rahvale tagasi anda. Kusjuures selle võimu tagasi andmisel võivad rahvalt otsemandaadi saanud poliitikud eirata kõiki nn vaheinstitutsioone ja võimutasakaale, millele tänane liberaalne demokraatia toetubki: kohtud, parlamendid, rahvusvahelised institutsioonid (nt EL), peavoolu meedia, vähemuste eestkõnelejad jne. Kui rahvas on otsustanud ja oma mandaadi andnud, siis rahva tahet ei saa populistide meelest õiges demokraatias kammitseda enam miski. Just see teebki populismi nii ohtlikuks liberaalsele demokraatiale, mille keskmes on alati olnud küsimus, kuidas vältida enamuse kontrollimatut türanniat.

Meil tuleb ka eristada parempopuliste ja vasakpopuliste, kuna viimased näevad ka „rahvast“ täiesti erinevalt. Vasakpopulistide jaoks (nt Syriza Kreekas, Viie Tähe Liikumine Itaalias) on rahvas tavalised inimesed, keda rõhuvad „ülirikkad“ (see müstiline 1%) ja korrumpeerunud poliitikud ning eesmärgiks saab olla vaid sotsiaalselt õiglasema ühiskonna tekitamine kõigile (sõltumata rassist, rahvusest jne). Parempopulistide jaoks on aga „rahvas“ kindlate etniliste, kultuuriliste või rassiliste joontega kogukond. Võitlus käib nii sisserändajate vastu, kes tahavad meilt röövida meie eripärase identiteedi, labastada meie traditsioone ja elustiili, kui ka vasakliberaalse eliidi vastu, kes suruvad (EL-i abiga) peale meie ühiskonda sobimatut liigset sallivust, multikultuursust ja mitmekesisust.

Poliitikateadlaste teravama tähelepanu on pälvinud just viimane populismi vool, sest see on olnud viimasel kümnendil palju laiema ulatusega ning liberaalsele demokraatiale suuremat väljakutset esitav. Seletusi parempopulismi võidukäigu kohta on mitmeid,^[7] kuid laias laastus võib need jagada majanduslikeks ja kultuurilisteks.^[8] Majanduslike seletuste kohaselt on juba neli aastakümmet kestnud neoliberaalne globaliseerumine toonud kaasa tuntava varandusliku ebavõrdsuse kasvu ning tekitanud võitjate ja kaotajate klassid. Võitjate hulka kuuluvad need, kes suudavad selles avatud ja kirjus maailmas orienteeruda, äri teha, mitmekesiseid võimalusi kasutada ja ennast arendada – see on kosmopoliitsema eluhoiakuga noorem põlvkond, kõrgharidusega spetsialistid, rahvusvahelise suunitlusega ettevõtjad jne. Nad elavad enamasti suurtes linnades ja on vähe teadlikud elust ja muredest, mis jäävad väljapoole seda „kuldset ringi“. Kaotajate poolel on aga need, kes on hõivatud väiksemat kvalifikatsiooni nõudvates sektorites (töölised, teenindustöötjad), kus nende töökohakindlust ähvardavad nii immigrandid kui ka automatiseerimine. Nad ei näe, et globaalne avatus midagi head kaasa tooks. Vastupidi, nende jaoks tähendab see sissetulekute vähenemist, võimalikku töökaotust ja staatuse langust. Need inimesed elavad ka tihtipeale „kohtades, mis kellelegi enam korda ei lähe“:^[9] väikelinnades, allakäivates tööstuspiirkondades ja kolkakülades. Populistlike parteide ja liidrite poolt hääletamine ongi ainus poliitiline väljund, mis neile inimestele on jäänud, sest turuliberaalse ja kosmopoliitilise orientatsiooniga establishment on nad oma muredega suuresti unustanud ja üksi jätnud.

Kultuuriline seletus aga keskendub ennekõike väärtustele. Alates 1960. aastatest on Lääne ühiskondades järjest enam levima hakanud nn eneseväljenduslikud väärtused:^[10] ühiskonna kirjususe ja multikultuursuse tolereerimine, elustiilide mitmekesisus, vähemuste õiguste eest seismine, sooline võrdõiguslikkus, ilmalikkus, mure keskkonna ja kliimamuutuste pärast jne. Sellega kõrvuti on traditsioonilised, patriarhaalsed ja rahvuslikud väärtused murenemas ja isegi põlu alla sattumas. Paljudele konservatiivsemate väärtushinnangutega inimestele ja ennekõike vanemale põlvkonnale on see kõik harjumatu. Nad tunnevad ennast nagu „võõrad omal maal“: see „ehe ja tõeline“ Eesti või Prantsusmaa või Ameerika (mis omal ajal pidas rahvuslikke väärtusi au sees, oli valdavalt ühekultuuriline, valget pereisa austav ja veidraid vähemusi avalikkusest eemal hoidev) on kadumas ja asendumas millegagi, mida nemad ei tunne ja tunda ei taha. Seega on loomulik, kui need inimesed koonduvad lippude alla, mis lubavad „Ameerika taas suureks teha“ või seista ennekõike ja ainult „Eesti eest“.

Populism on tulnud selleks, et meiega jääda veel päris mitmeks kümnendiks. Asi pole üksikutes poliitikutes (nagu Donald Trump või Viktor Orbán) ega nende osavates kommunikatsioonistrateegiates. Populism ja eriti parempopulism väljendab palju fundamentaalsemaid vastuolusid, mis on neoliberaalse globaliseerumise ja viimastel kümnenditel aset leidnud väärtusnihetega kaasas käinud: see on lõhe globaalse avatuse ja rahvusliku suletuse vahel,^[11] lõhe liberaalsete ning konservatiivsete väärtusilmade vahel, lõhe sallivuse ja raame seadva autoritaarsuse vahel.

Seesuguste uute konfliktide eriti jõuline esiletõus lõppeval kümnendil suurendab kahtlemata ühiskondlikke vastuolusid ja polariseeritust. Tekivad „meie“ ja „nende“ kogukonnad ühe rahva ja riigi sees, kes enam ei tunneta, et neid midagi ühendaks. Nende väärtusilmad, igapäevane elukogemus ja ka (sotsiaal)meediatarbimise mustrid on juba üksteisest nii lahku kasvanud, et sildu ehitada on pea võimatu. Seesugust pretsedenditult kasvavat polariseerumist erakondade ja valijarühmade vahel on täheldatud ennekõike Ameerikas, kuid samad trendid on süvenemas ka Euroopas.^[12]

Eelpool sai mainitud, et poliitika olemuseks ongi konflikt ja vastandumine. Nentisime, et võrreldes eelmise kümnendiga on poliitikas rohkem värvi, kirjusust ja tegelikku maailmavaatelist vastandumist – kõik ei nooguta enam neoliberaalse konsensuse rütmis. Siiski on polariseerumine demokraatia tingimustes miski, mille iseloomustamiseks sobib suurepäraselt filosoofiline termin pharmakon – see, mis võib olla nii mürk kui ravim üheaegselt. Kui seda mõõdukalt pruukida, siis ta ravib, liialduse korral mõjub hävitavalt. Polariseerumine on aga just sellel kümnendil levinud nii kiiresti ja omandanud nii äärmuslikke vorme, et ähvardabki muutuda demokraatiat tapvaks mürgiks.

Kasvava polariseerumise taga on ennekõike kaks põhjust. Esiteks tehnoloogia areng, kus internetimeedia ja sotsiaalmeedia on sadadeks kildudeks löönud selle, mida me varem tundsime ühtse avaliku sfäärina. Selles avalikus sfääris käis enam-vähem ratsionaalne arutelu ühiskondlike teemade üle, mida jälgis ka ühiskonna enamus. Täna saab igaüks valida just selle avaliku sääri paljude seast, mis kinnitab „kõlakojana“ just tema maailmapildi õigsust. Tulemuseks on „hõimustumine“ (tribalization), kus teise „hõimu“ liiget tuleb radikaalse kõnepruugiga paika panna, ja mida reljeefsem seejuures ollakse, seda enam like’e saadakse.^[13]

Teine põhjus aga seisneb selles, et kui 20. sajandi konfliktid olid ennekõike klassikonfliktid, kus alles läbi mitme katastroofi (Suur depressioon ja Teine maailmasõda) õpiti leidma kompromisse ja keskteed, siis tänased põhivastuolud on kolinud identiteedipoliitika sfääri. Identiteediküsimustes on aga tunduvalt raskem tulla keskpõrandale kokku – seal ongi enamasti vaid nullsummamängud (mina võidan, sina kaotad). Võib-olla me 21. sajandi jooksul alles õpime, kuidas ka identiteedipoliitikas mängida mittenullsumma-mänge ja demokraatiat seeläbi säilitada. Sel kümnendil me ilmselgelt seda veel ei osanud ja ka õpitahet jäi vajaka.

Kümnendi alguse finantskriis (2008–2011) näitas väga ilmekalt, et neoliberalism oma liigse turukesksuse ja minimaalriigi ortodokssusega on jõudnud kriisi ning vaja oleks paradigmavahetust. Kummalisel kombel seda toona ei juhtunud. „Neoliberalismi üllatava ellujäämise“^[14] taga on mitmeid põhjusi, kuid peamine neist oli see, et vasakpoolsed (ennekõike sotsiaaldemokraadid) olid ise nn „Kolmanda tee“ versioonis turukeskse ideoloogiaga nii tugevalt kaasa läinud ja saanud ajapikku osaks valgekraelisest kosmopoliitsest establishment’ist, et nende sõnumid ei paistnud globaliseerumise kaotajatele ja töölisklassile lihtsalt enam usutavad. Võitluslipu haarasid hoopis parempopulistid, kes vastandasid end edukalt neoliberaalsele hegemooniale, kuid tegid seda hoopis väärtuspõhises võtmes, jättes petliku mulje, et konservatiivne väärtusnihe ühiskonnas võib lahendada ka ebavõrdsusega seotud kitsaskohad.

Praegune koroonakriis aga näib neoliberalismi põhiseisukohtadele (tasakaalus eelarve, riigi minimaalne sekkumine majandusse, madalad maksud ja erastatud sotsiaalhoolekandesüsteem) andvat nii tugeva hoobi, et vanal kujul seda ideoloogiat reanimeerida ilmselt ei õnnestu. Riik on nüüd täiega tagasi ning sekkub jõuliselt turgude toimimisse ja inimeste ellu. See ei tähenda siiski seda, et neoliberaalne ideestik täiesti ajaloo prügikasti lendaks. Ilmselt kasutatakse eri ideekilde selle maailmavaate arsenalist edasi, kuid sidusa ja hegemoonilise paradigmana on neoliberalismi taassündi raske ette kujutada.

Mis võiks tulla neoliberalismi asemele? Selle üle olen ma ühes varasemas essees^[15] juba arutlenud ja pakkunud välja, et me võime olla tunnistajaks nii sotsiaaldemokraatia renessansile kui ka kummalisele liidule parempopulistide ja peavoolu konservatiivide vahel. Viimasel juhul on tulemuseks küll riigi rolli kasv majanduses ning senisest suurem ümberjagamine, kuid see tuleb mõõduka heaolušovinismi kaudu, kus riigipoolset hüveolu pakutakse just põlisrahva esindajatele ning sisserändajad ja muud vähemused tõrjutakse veelgi enam ühiskonna äärealadele.

Hoolimata kõigest ei kao neoliberalism meie leksikast veel niipea, sest vaevalt suudab ka järgmine kümnend uut dominantset ideoloogiat asemele pakkuda. Seni kombineeritakse neoliberalismi elemente improviseeritult kõikvõimalike teiste olemasolevate maailmavaadetega (ennekõike ultrakonservatiivse rahvuslusega).

Kui eelmisel kümnendil näis, et USA geopoliitilisele hegemooniale ei suuda keegi lähiajal väljakutset esitada, siis sel aastakümnel on Hiina tõus ja Venemaa agressiivsus pilti muutmas. Kümnendi lõpuks on selge, et USA kõikehõlmav domineerivus on tasapisi siiski murenemas. Trumpi ajal on põhjalikult muutunud ka väärtustelg, mille eest seisti: kindlasti pole see enam liberaalne demokraatia ja inimõigused. Tõeliselt multipolaarset maailmakorda, kus suures ühendorkestris mängiks USA vaid ühte viiulitest Hiina, Venemaa, India ja EL-i kõrval, sel kümnendil ei sündinud. Hoopis adekvaatsem oleks 2010. aastatel toimunut iseloomustada märksõnaga multiplex maailmakord.^[16] Selline ilmakord, kus rahvusriikide kõrval on pea sama mõjukad ka mitmesugused riikideülesed toimijad (rahvusvahelised organisatsioonid, EL, suurkorporatsioonid jt). Kõik nad toimetavad veel mingis mõttes vana Lääne ja USA domineeritud liberaalse maailmakorra reeglite järgi, kuid püüavad neid endale kasulikul viisil ümber defineerida. Multiplex maailmakord on nagu kobarkino, kus eri saalides jooksevad filmid eri žanridest (paljud üldse mitte lääneliku pildikeelega), kuid üldine kinonäitamise protokoll on enam-vähem ühine. See uus maailmakord on palju konfliktirohkem ja vähem ennustatav kui varasem. Ilmselgelt ka ohtlikum paik demokraatlikele väikeriikidele nagu Eesti. Multiplex maailmakorra tegelikku palet aga hakkame nägema pigem järgmisel kümnendil.

Kõik need neli märksõna – populism, polariseerumine, neoliberalismi kriis ja multiplex maailmakord – hakkavad veelgi jõulisemalt meie elu kujundama 2020. aastatel. Milline neist aga saab olema 21. sajandile oma eripärase pitseri vajutav peamine suunanäitaja, seda me veel ei tea. Arvestades, et kõigil uusaja sajanditel on olnud oma defineeriv sündmus või katastroof, mis on vorminud vastava sajandi palge (näiteks 20. sajandi puhul Esimene maailmasõda), siis ei tea me tegelikult siiani, millal ikkagi 21. sajand algas. Kas aastal 1991, või hoopis 11. septembril 2001? Võib-olla hoopis suure finantskriisiga 2008, Venemaa agressiooniga Ukrainas 2015 või Trumpi valimise ning Brexitiga 2016? Võib-olla saab defineerivaks sündmuseks hoopis praegune koroonakriis? Ilmselt oleme selles osas targemad järgmisel kümnendil. Kui oleme.

^[1] There Is No Alternative ehk TINA – Margaret Thatcher’i kuulus lausung juba 1980. aastatest, mis vihjas, et turuliberalismile ja minimaalriigile puudub igasugune tõsiseltvõetav alternatiiv.

^[2] C. Mouffe, On the Political. London; New York, 2005.

^[3] I. Krastev, S. Holmes, The Light that Failed: A Reckoning. London; New York, 2020.

^[4] P. Norris, R. Inglehart, Cultural Backlash: Trump, Brexit and Authoritarian Populism. New York, 2019.

^[5] J. Rama Caamaño, F. Casal Bértoa, Are Anti-Political-Establishment Parties a Peril for European Democracy? A Longitudinal Study from 1950 till 2017. Representation, juuli 2019.

^[6] Mudde, C. Rovira Kaltwasser, Populism: A Very Short Introduction. London; New York, 2017.

^[7] J. Muis, T. Immerzeel, Causes and Consequences of the Rise of Populist Radical Right Parties and Movements in Europe. Current Sociology, 2017, kd 65, nr 6, lk 909–930.

^[8] Vt P. Norris, R. Inglehart, Cultural Backlash.

^[9]A. Rodríguez-Pose, The Revenge of the Places That Don’t Matter (and What to Do About It). Cambridge Journal of Regions, Economy and Society, 2018, kd 11, nr 1, lk 189–209.

^[10] P. Norris, R. Inglehart, Cultural Backlash; R. Inglehart, C. Welzel, Modernization, Cultural Change and Democracy: The Human Development Sequence. Cambridge (UK); New York, 2005.

^[11] H. Kriesi, E. Grande, M. Dolezal jt, Political Conflict in Western Europe. New York, 2012.

^[12] H. Schulze, M. Mauk, J. Linde, How Populism and Polarization Affect Europe’s Liberal Democracies. Politics and Governance, 2020, kd 8, nr 3, lk 1–5.

^[13] S. Vaidhyanathan, Antisocial Media: How Facebook Disconnects Us and Undermines Democracy. New York; London, 2018.

^[14] C. Crouch, The Strange Non-death of Neo-liberalism. Cambridge; Malden (MA), 2011.

^[15] T. Saarts, Koroonakriis ja demokraatia tulevik. Sirp, 12.06.2020.

^[16] Termin ja idee pärinevad Kanada rahvusvaheliste suhete uurijalt Amitav Acharyalt. Vaata eestikeelset ülevaadet multiplex maailmakorra tähenduse kohta Eesti jaoks: M.-L. Sulg, M. Crandall, Välispoliitika muutuvas maailmas: väljakutsed ja võimalused Eesti kui väikeriigi vaatenurgast. Acta Politica Estica, 2019, nr 10, lk 48−68.

Kas mäletate veel seda maikuu päeva kümme aastat tagasi, kui Saku Suurhallis oli õhk ootusärevusest paks? Ühed lootsid ja teised kartsid, et nende silme all luuakse uus erakond. Loomulikult pidid esimesed pettuma ja teised said kergendatult hingata, kui teater NO99 juht Tiit Ojasoo saatis „Ühtse Eesti“ lõppvaatust jälgima tulnud publiku koju sõnadega: „Te olete vabad.“

Need sõnad märgivad laiemat muutust ühiskondlikes arusaamades, kus seni oli olnud valdav valge laeva ootus. Ootus, et keegi teine muudaks poliitika puhtamaks, juuriks välja korruptsiooni, pakuks lahendusi arvukatele sotsiaalsetele probleemidele, tooks värsket verd ja kehtestaks ausamad mängureeglid. Keegi teine ehk mõni uus suur massipartei. Ojasoo andis mõista, et see raske töö tuleb kodanikel ise ära teha, mitte loota, et kuskil ootab kannatlikult oma hetke ausam poliitikute klass. Ja seda tööd ei pea tingimata tegema Toompeal ega isegi mitte parteikontoris, vaid ühiselu mängureegleid saab mõjutada ka väiksemates vabaühendustes, internetis või plakatiga väljakul seistes.

Just seda oleme viimase kümnendi jooksul järjest enam näinud: meeleavaldusi ja petitsioone, tõrvikurongkäike ja lillemerd, manifeste ja hartasid, arvamusfestivale ja inimkette, naiste marsse ja elu marsse, rattakolonne Tallinna kesklinnas ning autokolonne Läti piiri ääres. Kuigi mul puudub statistika selle kohta, kui palju on taasiseseisvunud Eestis toimunud igal aastal meeleavaldusi, jääb vähemalt meediat jälgides mulje, et oleme varsti oma arengus järele jõudmas Lääne-Euroopale, kus elu on streikide tõttu pidevalt häiritud. Olgu tegemist mõne kooli või sünnitusosakonna sulgemise, rekreatiivselt olulise metsatuka või hiiekoha hävitamise, väärtushinnangutega vastuollu mineva poliitilise otsuse, avalikku ruumi risustava uusarenduse või isegi ebasobiva tänavanimega – Eesti inimesed on valmis oma meelsuse näitamiseks koonduma ja tegema häält.

Selline kodanikuaktivismi puhang näib seejuures olevat üsna hiljutine. Veel 2011. aastal korraldati Kodanikuühiskonna Nädala raames näidismeeleavaldus, mille eesmärk oli julgustada inimesi häälekamalt oma arvamust avaldama, sest korraldajate meelest seda toona piisavalt tihti ega mõjusalt ei tehtud. Üheksa aastat hiljem toimuvad iganädalased meeleavaldused EKREIKE koalitsiooni vastu, samamoodi protestivad kliimanoored igal reedel koolist puududes otsustajate suutmatuse pärast kliimamuutuste pidurdamiseks midagi ette võtta. Kuigi kumbki pole väga osavõtjaterohke, tähendab avalike kogunemiste sagenemine linnapildis protestide normaliseerumist ühiskonnas. Iseküsimus on, kas saab vedada võrdusmärgi meeleavalduste hulga ning kodanikuühiskonna tugevuse vahele?

Samas annavad kirjeldatud näited tunnistust sellest, kuidas erakonnapoliitika väliselt otsitakse võimalusi kaasa rääkimiseks, otsuste mõjutamiseks või juba tehtu kritiseerimiseks. Oodata neli aastat selleks, et samu asju teha valimiskasti juures, tundub 2020. aastal lootusetult iganenud kontseptsioonina. Veelgi enam, kümnendi keskel tundus hetkeks, et parteipoliitika kui selline on oma aegumistähtaja ületanud.

Esmalt suunas „Ühtne Eesti“ avalikkuse tähelepanu korraga nii poliitikute moraalsele palgele kui ka riigivalitsemise tehnilistele aspektidele. Tähelepanu teravdas toona ahenenud poliitiline konkurents – Savisaare juhitud Keskerakonna ümber kehtestatud cordon sanitaire, Rahvaliidu pildilt kadumine pärast maadevahetuse skandaali, ainult nelja partei pääsemine Riigikogusse 2011. aasta valimiste järel ning vankumatult Reformierakonna käes püsinud peaministritool.

Toimunud arengud andsid põhjust rääkida poliitika kartellistumisest ning erakondlikest toiduahelatest, mis loovad ideaalse kasvupinnase korruptsiooniks. Viimast kinnitasid lühikeste vahedega ühiskonda raputanud Silvergate ja Autorollo skandaal. Vastukaaluna hakati looma teistsuguseid poliitilisi ühendusi, mis juba nime tasandil üritasid ennast siduda vabakonnaga – Vabakund, Vabaerakond, Vaba Tallinna Kodanik. Lahendusena ei pakutud mitte uut massiparteid, vaid aktiivsete kodanike poliitilist mobiliseerumist valimisliitude kaudu. Paraku pole ükski protestivaimust sündinud valimisliit ega erakond, mis sel perioodil loodi, suutnud välja pakkuda uut toimivat erakonnamudelit.

Kodanikuühiskonna arenguid silmas pidades on siiski tähelepanuväärne, kuidas Silvergate’ist alguse saanud protestid leidsid Eesti institutsionaliseerunud vabakonna esindajate eestvedamisel oma lahenduse. Rahvakogu kui arutleva ja osalusdemokraatia hübriidvorm võimaldas kõigil huvilistel ise erakondade rahastamise ja valimissüsteemi reformimise kohta ettepanekuid teha, esmalt veebis, seejärel juba Rahvakogu arutelupäeval. Tõsi, hiljem pidi need seadusteks vormima Riigikogu, kes aga ainult väikese osa Rahvakogu esitatud ettepanekutest vastu on võtnud. See on üks põhjus, miks Rahvakogu on hiljem saanud kõvasti kriitikat.

Samuti kõlasid arvamused, et jääkeldris kanaliseeriti rahva siiras protestivaim justkui mingisugusesse eliidi projekti, kus kõik said küll osaleda, aga mitte mängureegleid kokku leppida. Mõneti hakkas juba siis välja joonistuma kodanikuühiskonna sisemine paljusus ja sellega kaasnevad vastuolud. Oli neid, kes soovisid asju teha koostöisemalt ja konstruktiivsemalt, kellele vastandusid omakorda kompromissituma mõttelaadiga inimesed, kes oleksidki hea meelega tänavatele telkima jäänud. Leidus ka neid, kes tegid mõlemat, tajudes väga hästi, kuidas kümnendi jooksul muutus kodanikuaktivisti tegutsemisraamistik avaramaks. Sagedane oli eri taktikate kombineerimine, sh on näiteks keskkonnaühendustel tekkimas juba teatav tööjaotus, kus eesmärgid on küll ühised, kuid keegi näitab nende saavutamiseks tänaval hambaid, samas kui teine organisatsioon teeb kohvitassi taga huvikaitset. Seejuures võib selline tegevus olla omavahel vägagi koordineeritud.

Reformierakonna musta raha skandaali puhul on märgiline siiski see, kuidas ulatusliku ühiskondliku kriisi lahendamisse panustati kollektiivselt, ilma et populistid oleksid saanud teema kaaperdada. Isegi kui protsess tundus mõne jaoks suletud ja elitaarne, oli see alternatiividega võrreldes kordades kaasavam, argumenteeritum ja demokraatlikum. Võrdlusena sobib paar aastat hiljem ühiskonna lõhestanud kooseluseaduse vastuvõtmine Riigikogus, mida võiks ju samuti pidada igati demokraatlikuks, kui välja jätta asjaolu, et niivõrd polariseeriva teema menetlemine toimus kiirustades, soovimata ühiskonnaga laiemalt aru pidada. Lõpptulemusena domineerivad selles küsimuses populistlikud loosungid ning seaduse rakendusaktid on liiga tuleohtlikud, et järgnevad valitsuskoalitsioonid oleksid julgenud neid puudutada.

Viimast kümnendit kodanikuühiskonnas sobibki mõtteliselt poolitama 2014. aasta sügis, kui kooseluseadus Riigikogus heaks kiideti. Sellele eelnenud aastate jooksul ei olnud tänane ühiskondlik tuumkonflikt pea üldse tajutav. Nagu kirjeldatud, oli ühiskondlik rahulolematus enne kooseluseaduse kismat hoopis teistsuguse sisu ja vormiga. Kui kümnendi algust iseloomustas vabakonnale üsnagi tüüpiline kodanikud versus riik vastandus, siis nüüdseks on karvupidi koos eri ühiskonnagrupid. Mehed versus naised. Heterod versus seksuaalvähemused. Liberaalid versus konservatiivid. Veganid versus omnivoorid. Sünnipärased eestlased versus kõik teised.

Kui varem sai suurematel perekondlikel kogunemistel kollektiivselt kas keskerakondlikku linnavõimu või Ansipi valitsust kiruda (või suisa mõlemat!), siis nüüd on paljud väljendanud hirmu suguvõsa kokkutulekute ees, kus iga teema võib olla potentsiaalselt tuleohtlik. Eri ühiskonnagruppide üksteise vastu väljamängimine on muutnud isegi muidu tugevaid sugulussidemeid järjest hapramaks. Ühiskond on killustumas atomaarsete inimeste ühendusteks, mille vahel puuduvad sillapead. Järjest enam on põhjust arvata, et mullistumine, mida on seostatud virtuaalruumiga, toimub paralleelselt ka analoogmaailmas. Sellised tendentsid pärsivad paratamatult ka kodanikuaktiivsust. Mäletatavasti sai nullindate kodanikuühiskonna üks kohalikest edulugudest, Uue Maailma selts alguse maja seina värvimise käigus algatatud vestlustest suvaliste möödakäijatega. Kümme aastat hiljem võib võhivõõrastega vestluste algatamine olla juba paras julgustükk. Jumal teab, kelle otsa võib niimoodi komistada!

Muidugi saab vastu väita, et samal ajal on tugevnenud väärtuspõhised liidud: ühiste väärtuste pinnalt on võrsunud uusi algatusi, konflikt on mõjunud käimapaneva jõuna muidu passiivsetele kodanikele, mõned varjus püsinud ühiskonnagrupid on saanud endale hääle ning ühes sellega enesekindluse. Teisalt, kui veel nullindate lõpus tekitas kodanikuühiskond inimeste seas õlakehitust ja poliitikute seas sarkastilisi kommentaare (need on need, kes oma vabast ajast külakiikesid värvivad), siis täna leidub poliitilisi jõude, kes järjepidevalt ketravad sõnumit vabaühendustest kui välisagentidest, kes Sorose rahade toel siinset väärtusruumi lammutada püüavad. Või siis teevad seda maksumaksja raha eest. Mõlemal juhul antakse mõista, et vabaühenduste kaudu imbub Eestisse ideoloogiline importkaup, mille järele puudub siin tegelik nõudlus. Sellist narratiivi edendades kinnistatakse arusaama, et mingite ühiskonnagruppide huvid ja probleemid ei vääri tähelepanu, on teisejärgulised või konstrueeritud.

Vabaühenduste pihta suunatud verbaalsed rünnakud päädisid tänavu märgilise otsusega, kui võrdse kohtlemise ja võrdõiguslikkuse edendamise valdkonna projektide riiklik rahastamine rahandusministri survel katkestati, kuna see polnud kooskõlas hasartmängumaksu seadusega. Õnneks jätkas sotsiaalministeerium juba toetust saanud projektide rahastamist oma vahenditest. Tegemist oli ilmselge näitega sellest, mida Poolale ja Ungarile osutades nimetatakse kodanikuruumi ahenemiseks. Praktikas tähendab see lisaks avalikele laimukampaaniatele ka rahakraanidega manipuleerimist, mis lööb alaliselt ressursinappuses vaevlevat vabakonda eriti valusalt.

Nimelt suutsid vabaühendused 2018. aastal annetusi koguda 41,3 miljoni euro ulatuses, mida on kümne aasta taguse ajaga võrreldes küll ligi kolmandik rohkem, kuid samas suurusjärgus on tõusnud sel perioodil ka Eesti SKT. Positiivseks arenguks on vabaühenduste järjest kasvav suutlikkus ettevõtluse kaudu omatulu teenida. Samal ajal Riigikogu kõnepuldist MTÜ-sid õhust ja armastusest (loe: liikmemaksudest, annetustest või omatuludest) elama utsitavad poliitikud pole suurannetuste soodustamiseks kümne aasta jooksul lillegi liigutanud, kolmanda sektori organisatsioonide ligipääs riiklikele ettevõtlustoetustele ja tugiteenustele on jätkuvalt piiratud ning Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) eelarve on kümnendi vältel püsinud põhimõtteliselt samas suurusjärgus, olgugi et palga- ja elatustase Eestis on samal ajal märkimisväärselt tõusnud.

Kui rahastamise teema kõrvale jätta, on kolmas sektor Eestis saanud seni tegutseda ja areneda isesoodu. Võrdluses teiste Ida-Euroopa riikidega on Eesti kodanikuühiskond maineka USAID-i raporti järgi juba aastaid kõige parema tervise juures. See kajastub ka ühiskondlikus mõjukuses. Rahvakogust sai juba räägitud, kuid kodanikuühiskonna survel jäi katki ka Emajõe äärde planeeritud mastaapne tselluloositehase projekt, sahtlisse läks erakondade plaan demokraatia arendamise sihtasutuste (DASA) kaudu riigieelarvest endale raha juurde kantida, valimiste ajal on vabaühendused suutelised agenda seadmisel erakondadega konkureerima, ei peljata ka riigi või kohaliku omavalitsuse vastu kohtusse minna.

Uues valitsuses valdkonna eest vastutav Riina Solman on samas välja öelnud, et kodanikuühiskonna eesmärk peaks olema põhiseadusest tulenevalt Eesti keele, kultuuri ja rahva püsimine. Võib-olla on just sellest deviisist lähtuvalt mõistetavad ka hiljutised vangerdused KÜSK-i nõukogus, kuhu Solman kutsus mitu Isamaaga üht- või teistpidi seotud isikut, kes tegutsevad kas usuühendustes või lasterikaste perede ühendustes. Mitte et selliste ühingute esindajatel poleks KÜSK-i nõukogus kohta. Lihtsalt ministri sõnad ja teod jätavad vägisi mulje, et Isamaa kavatseb oma ideoloogilise programmi teostamiseks minna kaasa kodanikuruumi kitsendamise taktikaga, mida kinnitas ka Solmani hoidmine rahandusministeeriumi poolele hasartmängumaksu toetuste küsimuses. Aga need on otsused, mille mõju avaldub alles järgmisel kümnendil.

Kokkuvõttes võib öelda, et lõppenud kümnendil hakkas kodanikuühiskond Eestis lõpuks kaela kandma. See on täna mitmekesisem ja süvenemisvõimelisem kui kunagi varem. See on iseseisvam ja mõjukam kui kunagi varem. Eks see ole ka põhjus, miks vabaühendusi on hakatud ründama, sest tegemist pole enam mingisuguste suvaliste paberimäärijatega, vaid võimekate organisatsioonidega, mis koosnevad julgetest ja teotahtelistest inimestest. Eesti inimene on õppinud oma õiguste ja vabaduste eest seisma. Seda enesekindlust on väga keeruline kuskile pudelisse tagasi toppida, kuigi katseid selleks hakkame kindlasti edaspidi järjest rohkem nägema. Suurem probleemkoht on, kuidas ühiskonna jätkuv polariseerumine avaldab mõju vabakonna käekäigule. Lõpuks põhineb kodanikuühiskond ikkagi inimestevahelistel suhetel ja kui meil puudub tahe omavahel mõistlikku dialoogi pidada, muutub ka kolmas sektor veel üheks eraldusjooneks killustuvas ühiskonnas.