Toeta

Intervjuu

  • ,

    Suured siirded

    LAUR KANGER

    Siin on mu hommikurutiin: tatsan aluspükstes (seisukorda arvestades rohkem nagu kummist niudevöö, päritolu teadmata) keerdtrepist alla, laksan lülitist tule põlema (arvetega tegeleb elukaaslane, nii et minu teadmiste järgi tuleb elekter seinast) ning hakkan sööma – maisihelbed (Poolast, valmistatud Rimi eritellimusel), kohuke (Lätist), kohv (ilmselt Brasiiliast, kusjuures Paulig kinnitab sertifikaadiga, et kasutab orjatööd või midagi sellist) ning banaan (kurat teab kust, aga kleepekas on sinine). Ja nii, eriliselt vaeva nägemata, olen fossiilsete kütuste, üleilmsete tarneahelate ning intensiivse maaviljeluse toetamise läbi andnud omapoolse panuse energia-, transpordi- ja toidusüsteemi jätkuvalt jätkusuutmatusse toimimisse.

    Teadlasena, kelle valdkonnaks on siirdeuuringud (transitions studies),[1] näengi ühiskonda kui sotsio-tehniliste süsteemide kogumit. Viimased täidavad olulisi ülesandeid, näiteks majutuse, sidepidamise või tervishoiu tagamine. Süsteem koosneb üksteist vastastikku toetavast teadmusbaasist, tehnoloogilistest rakendustest, ärimudelitest, seadustest, tarbijate igapäevategevustest ja laiematest kultuurilistest hoiakutest. Näiteks Eesti energiasüsteemi puhul hõlmab see muuhulgas põlevkivienergeetika õpetamist ülikoolis, teadusajakirja Oil Shale, kaevandusi, elektrijaamu, Eesti Energia juhtkonda ja selle töötajaid, Elektritööstuse Liitu, poliitikute ootusi riigiettevõtte kasumlikkuse osas, kaevandamisõigusi, keskkonnatasusid, põlevkivi seotust energiajulgeoleku, tööpuuduse ja regionaalse ebastabiilsuse teemadega, ning aluspükstes siirdeuurija hommikuprogrammi. Pole siis ime, et siirded – muutused, mis hõlmavad terve süsteemi teisenemist – on ajalooliselt haruldased ning kestavad aastakümneid.

    Seega kui küsida siirdeuurijalt, miks pole kliimamuutusega võitlemine loodetud tempos edenenud, siis osutaks ta esmalt kolmele tegurile,[2] mis sotsio-tehniliste süsteemide toimimise ääretult inertseks muudavad:

    1. Masinad ja taristud, mis juba kord süsteemide osaks saanuna hakkavad kujundama inimkäitumist, mitte vastupidi. Nii näiteks on ummikud ning heitgaasid autotranspordi üldteada kitsaskohad. Ometi toetavad bensiinijaamad, teed ning linnaruum üksteist sel määral, et linnalähedasest asulast on tööl tihti lihtsaim oma autoga käia. Ja võime ju tahta diiselmootoriga autod elektriautode vastu välja vahetada, kuid see tähendaks hulka kaasnevaid väljakutseid, näiteks uute laadimispunktide rajamist, hooldusteenuse pakkumist, koduse elektrinõudluse muutumisega tegelemist ja ikka nõnda edasi.
    2. Eri toimijate omavaheline seotus ning ühishuvid. See ei pea olema midagi niivõrd tumedat kui töösturite altkäemaks poliitikutele või seadusloome mõjutamine. Ühishuvi väljendavad ka IT-ettevõtete klastrid või isikupäraste autode huviliste klubi. Piisata võib juba sellestki, kui enamik eestlasi tunneb sarnaselt Juhan Partsiga, et põlevkivi on jumala kingitus ning Eesti energiajulgeoleku kindlaim garant.[3]
    3. Süsteemi sisse ehitatud rutiinid, mis raamistavad inimeste mõtlemist ning toetavad teatud käitumisviise (vt loo algust). Nii mõnelgi juhul satuvad tootjad ja tarbijad siin seetõttu vastastikuste ootuste lõksu. Näiteks tõi Ford 1954. aastal turule turvavarustuse, kuid ostjad ei tundnud selle vastu huvi.[4] Või siis „vahemikuärevuse“ (range anxiety)[5] nime all tuntud nähtus, kus juhid muretsevad elektriautode läbitavate vahemaade lühiduse pärast hoolimata sellest, et pikki sõite võtavad nad tegelikult ette harva…

    Jätkusuutmatut arengusuunda võimendavad ka viisid, kuidas süsteemid üksteisega liidestuvad. Nõnda hoogustus kahe maailmasõja vahelises USA-s hoogsalt eeslinnastumine, sest autod võimaldasid ligipääsu üha kaugematesse paikadesse. Koos ebatõhusa ühistranspordiga süvendas valglinnastumine aga omakorda nõudlust autode järele. Eestis on heaks näiteks elektriautode ostutoetus ning plaanid raudteetransport elektrifitseerida. Ent seni kuni elatustase tõuseb, nõudlus reisimise järele kasvab ning vajalik elekter toodetakse põlevkivist, tekitab elektri- ja transpordisüsteemi seesugune vastastikmõju tõenäoliselt keskkonnaprobleeme vaid juurde.

    Kolmanda tasandi moodustavad sotsiotehniliste süsteemide koosarengu tulemusel tekkinud mõttemallid, mis iseloomustavad pea kõiki tööstusühiskondi. Sellise „tööstusliku modernsuse“ näideteks on usk teadus- ja arendustegevuse põhimõttelisse ennustamatusse või võimekusse mis tahes nappima hakkav ressurss mõne teisega asendada. Ajalooliselt on need lähtekohad olnud ääretult edukad, ergutades pidevalt tehnoloogia arengut, kuid praeguseks on ilmnenud ka nende varjuküljed. Näiteks kui teadust ja baastehnoloogia arengut ei saa tõesti mingil viisil suunata, jääb meil üle tegeleda tehnoloogia kahjulike mõjudega suuresti alles siis, kui need on juba teostunud. Samuti pööravad loodusteaduste taustaga majandusteadlased tähelepanu sellele, et mitte kaugeltki kõik ressursid pole võrdselt asendatavad.[6] Arvestades nii energia- kui materjalitarbimise jätkuvat kasvu inimese kohta[7] on siin mõtteainet küllaga.

    Koostöös Utrechti ülikooli tehnoloogiaajaloolase Johan Schotiga oleme hiljuti välja arendanud teooria, milles mõtestame üksikute süsteemide, ühendunud süsteemide ning tööstusliku modernsuse koosarengut viimase 250 aasta vältel kui Esimest Suurt Siiret.[8] Näeme seda keskkonnaprobleemide olulise allikana. Järeldus on lihtne, ent keeruline teostada: pelgalt uute tehnoloogiate toetamisest ega süsinikumaksude kehtestamisest ei piisa. Vaja on Teist Suurt Siiret ehk erinevaid sekkumisviise, mis kõigutavad muuhulgas tööstusühiskonna alustalasid.

    Ent ometi annab ajalooline perspektiiv põhjust ka ettevaatlikuks lootustundeks. Kui lugeda tööstusühiskonna ajalugu, torkab silma, et nii mitmedki ideed ja ühiskondlikud reeglid – näiteks valgustusajastuga seonduv mõtlemiskultuur või ettevõtlust soodustavad seadused – olid Suurbritannias olemas ammu enne kivisöe ja aurujõu laiemat rakendamist.[9] Midagi seesugust võib üleilmsel tasandil olla toimumas praegugi. 19. sajandil oli loodus avalikus retoorikas tülikas takistus, kuid viimase 50 aasta jooksul nähakse seda üha enam väärtusena iseendas. 1960. aastatel oli keskkond üksikute kodanikuühenduste mure, praeguseks on roheteema esindatud pea kõigi erakondade valimisplatvormides. Pariisi kliimalepe, nii vähe kohustusi sisaldav kui see ka pole, on oma üleilmse ulatuse ja temaatilise haarde poolest siiski ajalooliselt enneolematu institutsionaalne saavutus. Vastutustundliku teaduse ja innovatsiooni suunda toetab Euroopa Liit[10] ning Karl Popperi mõte sellest, et loodusteadlastelgi oleks tarvis Hippokratese vannet, on taas päevakorda tõusnud.[11] Keskendudes vaid maailma põletavate praktikate kaardistamisele, võime seega maha magada juba toimuva tektoonilise nihke inimeste mõtlemises ja ühiskeskkondliku elu korraldamise viisides.

    [1] Vt nt: F. W. Geels, B. K. Sovacool, T. Schwanen, S. Sorre, Sociotechnical Transitions for Deep Decarbonization. Science, 2017, kd 357, lk 1242–1244.

    [2] F. W. Geels, From Sectoral Systems of Innovation to Socio-Technical Systems: Insights about Dynamics and Change from Sociology and Institutional Theory. Research Policy, 2004, kd 33, nr 6/7, lk 897–920.

    [3] A. Karnau, Parts sõdib Brüsselis põlevkivielektri eest. Postimees, 28.02.2008.

    [4] J. J. Flink, The Automobile Age. Cambridge (MA), London, 1990.

    [5] O. Luft, What Will it Take to Completely Eliminate EV Range Anxiety? 16.05.2019. https://bit.ly/2k4mvIj.

    [6] R. U. Ayres, On the Practical Limits to Substitution. Ecological Economics, 2007, kd 61, nr 1, lk 115–128.

    [7] H. Haberl jt, Contributions of Sociometabolic Research to Sustainability Science. Nature Sustainability, 2019, kd 2, lk 173–184.

    [8] L. Kanger, J. Schot, Deep Transitions: Theorizing the Long-Term Patterns of Socio-Technical Change. Environmental Innovation and Societal Transitions, 2019, kd 32, lk 7–21.

    [9] P. N. Stearns,The Industrial Revolution in World History. 4. tr. New York, 2018.

    [10] Vt Horizon 2020. Responsible Research & Innovation. European Commission. https://bit.ly/1makOV1.

    [11] I. Sample, Maths and Tech Specialists Need Hippocratic Oath, Says Academic. The Guardian, 16.08.2019.

  • ,

    Teoloogia antropotseenis

    ANNE KULL

    Antropotseen, algselt geoloogiline mõiste, on nüüdseks leidnud kindla koha ka humanitaarias. Teoloogia jaoks on intrigeeriv asjaolu, et piibellikust loomisloost (1 Mo 2) tuntud „põrmust/mullast“ loodud inimene on nüüd selleks mullaks ja maaks saanud uues ja sootuks pahaendelisemas tähenduses. 1967. aastal sai Lynn White Jr tuntuks väitega, et Lääne teoloogiline traditsioon on ökoloogiliselt pankrotis.[1] Mitmed teisedki on väitnud, et kristlikud teoloogid ja Lääne filosoofid laiemalt ei suuda midagi arvestatavat pakkuda globaalse keskkonnakriisi situatsioonis. Tavaliselt eeldatakse siis, et meil on tarvis teoloogilisi või metafüüsilisi väiteid. Ja kui neid kohe ei leita, pöördutakse Ida või põlisrahvaste religioonide poole. Kahtlemata ongi inimesed kaua aega püüdnud väita, et nad on millegi poolest täiesti erilised: näiteks et nende „päris“ kodu on taevas või et nad on Jumala kõige erilisem loodu või et üksnes inimesed saavad päästetud, või et me oleme tegelikult vaimud, kes ajutiselt kehastunud jmt. Need religioossest keskkonnast pärinevad väited on hästi kohanenud ka täiesti sekulaarses Lääne ühiskonnas. Me ei taha mõelda, et meil on sugulasi, kes pole inimesed, või et meie esivanemate pink on olnud pikem. Nagu onu Heinot, kellest sünnipäevalauas mööda püüame vaadata, nii ei taha me oma perekonnapildile ka neid lugematuid liike, kellega koos me oleme saanud selliseks, nagu oleme.

    Ometigi poleks õige arvata, et Lääne inimesed on aastatuhandeid kõndinud maa peal loodust tähele panemata. Kui me püüame vaadata Lääne religioosse loodusetunnetuse sügavikku, siis meil on vaja sobilikke tööriistu. Teoloogilised ja/või metafüüsilised väited ei pruugi meid edasi aidata. Näib, et oleks mõistlik uurida esiteks, milline looduse idee on valitsenud inimese/Jumala/looduse suhet.  Ja samavõrd tuleks uurida, milline elatud kogemus on selle idee taustaks. See tähendab, et uurida on vaja ka metafoore ja ideid, mis väljendavad looduse ja inimese, looduse ja Jumala suhet. Iga filosoofia on seotud mingi kujuteldava taustsüsteemiga, mis ei pruugi selgelt üldse esile tõusta. Vahetu kogemus leiab väljenduse metafoorides, analoogiates, kujutluspiltides ja lugudes. Teoloogia või filosoofia tugineb neile figuratsioonidele ja seda võib nimetada religiooni mütoloogilise väljendumise diskursiivseks-ratsionaalseks seletuseks. Kõigepealt sünnivad kogemusest keelekujundid, seejärel luuakse nende peale teisene teoloogilis-filosoofiline konstruktsioon.

    Sama saaks öelda ka teistmoodi: antropotseen sunnib taas küsima, mis on looduslik, mis on kultuurist tulenev. Kui kaljudest ja settekivimitest, liustikest ja ookeanidest saavad inimtegevuse kroonikud, siis ei saa neid meie vaateväljast kõrvale jätta.

    Metafoorid loovad silla kogemuse ja ratsionaalse arutelu vahele. H. Paul Santmire on pakkunud, et Lääne teoloogiat kujundavaid kogemusi on kaks: püha ja hirmuäratav mägi ning teekond tõotatud maale.[2] Teekond tõotatud maale näib mõneti loodussõbralikum – see kogemus on alati seotud mingi maaga (kannatajaks võib aga saada mingi teine inimkultuur, näiteks kaananlased või hilisemas ajaloos põliselanikud mitmel pool). Üleva ning maastikku ja inimest valitseva mäe kogemus aga on olemuslikult kahemõtteline: see võib viia teoloogiani, mille eesmärk on eitada kõike maist (teekond tippu, eemale kõigest maisest, pimestava päikese poole). Või vastupidi: me ronime kõrgemale, selleks et paremini näha looduse mitmekesisust ja selle üle rõõmustada. Teiste sõnadega, religioonidel, sealhulgas kristlusel, on igas hetkes valikuvõimalus: kas tõlgendada traditsiooni kitsamalt või laiemalt, kas keskenduda ainult valitud hulgale inimestest või kogu loodule.

    Kõik inimesega tegelevad erialad on ühel või teisel moel poliitilised. Teoloogid õppisid seda tunnistama aegamisi, kuigi juba Jeesus jumalariigist kõneldes kasutas poliitilisest sfäärist pärinevat terminit. Ka loodusteadlased (kusjuures näib, et ajalooliselt olid eeskujuks teoloogid) eitasid kaua oma teaduse poliitilist aspekti: antropotseenis ei ole seda luksust ka loodusteadlastel. Antropotseeni anthropos peab naasma maale, tal on koht, ta ei saa unistada utoopiast ega põgeneda mujale. Maa ei ole lihtsalt passiivne jalgealune, vaid kaasautor või kaaslooja meie majapidamises.

    Antropotseeni anthropos ei saa toimida isolatsioonis; inimese ülemvõimu illusoorsust on võimalik nüüd mõõta! Samas koostoimimine ja koosloomine ei juhtu automaatselt. Loodus, Jumal, kliimamuutus või objektiivne teadmine ei ühenda kõiki inimesi automaatselt. Eriti kui poliitikud ja nende valijad nii Eestis kui mujal juhinduvad teadlikult või teadmatult USA Vabariikliku partei strateegi Frank Luntzi memost: „Peaks avalikkus hakkama uskuma, et teaduslik teadmine on tõsikindel, siis avalikkuse vaade kliimasoojenemisele muutuks vastavalt. Seega on vaja jätkuvalt esitada esmatähtsa probleemina teadusliku tõsikindluse puudumist“ (2002. aastast pärinevast  memost pealkirjaga „The Environment: A Cleaner, Safer, Healthier America“ president George W. Bushile; tsiteeritud Wikipedia kaudu). Külvata kahtlust teadmiste suhtes ja usaldamatust teadlaste vastu on strateegia, mis toimib. Hämmastav on see, et need, kes nimetavad end konservatiivideks, on kõige vähem huvitatud looduse säilimisest.

    Mida saavad teha teoloogid? Hoida diskussiooni käigus: kuulata, mida kõnelevad teadlased, aga ka seda, mida ütlevad meie noored. On sügavalt irooniline, et kõige olulisemate asjade eest võitlevad igal pool teismelised tüdrukud (õigus haridusele, õigus puhtale joogiveele, õigus vägivallavabale koolile, õigus tulevikule). Antropotseen ei ole lihtsalt jäätmekäitluse probleem, see on ka inimeste spirituaalne probleem: kuidas hoida globaalsete probleemide puhul alal ühise tegutsemise soovi, kuidas hoida alal lootust. Soovitaksin kasutada omaenda kultuuri religioossete (aga ka filosoofiliste) traditsioonide allikaid: iga kultuur peaks ise oma probleemid lahendama ja pakkuma tõlgendusi, mis toetavad mõõdukat heaolu ja õnne kõigile. Ökokriitiliselt ja teadlikult saab lugeda piiblit ja koraani, traditsioonist saab esile tuua unustatud loodussõbraliku mõtlemise. Ükskõik kas kõneleme Augustinusest või Aquino Thomasest, Lutherist või Paul Tillichist, „roheline“ evangeelium on täiesti olemas, kui vaid tahta märgata.

    Kirikud saavad minna veelgi praktilisemaks: teha koostööd organisatsioonide ja kogukondadega, kes eksperimenteerivad jätkusuutlike kooseluvormidega; kirikud saavad aidata meeles pidada, et õiglus on põhimõte, mida piibel rõhutab raamatust raamatusse. Mida tähendab õiglus kliimakriisi tingimustes, mida tähendab õiglus, kui seda nõuda kogu loodule? Kuidas elada olukorras, kus maa ei ole enam kindel pind jalge all, vaid võib kaduda vee alla või haihtuda tuules ja erosioonis? Kirikud saavad olla ise eeskujuks ja survegrupiks, mis aitaks poliitikutel ja majandusinimestel suunata protsesse ühiskonnas. Üksikisikud oma tarbimisharjumustega on üks lüli lahendusest, ent veelgi olulisem on süsteemne arvestamine iga otsuse juures mõjuga kogu loodusele.

    Teadus annab meile teadmised, mille abil mõista antropotseeni, aga antropo-tseeni anthropos’e mõistmiseks on vaja nii humanitaar- kui sotsiaalteadusi. Vähesed protsessid on sama globaalsed ja pikaajalised kui kliima. Meie tänased otsused mõjutavad kliimat tulevikus tuhandeid kilomeetreid eemal. Vaagida kauget mõju tänase siin-ja-praegu kasu vastu on meile vastukarva: kui põhjuse ja tagajärje ahel on pikk, siis eelistame lühikest vaadet. Lakota indiaanlastel on ütlemine: iga otsuse juures võta arvesse selle mõju seitsmendale põlvkonnale. Aga sellise meelekindluse jaoks on vaja kõiki kultuuri tööriistu: nii teadust, kultuuri kui ka religiooni. Me vajame hädasti lootusrikkaid heade praktikate näiteid kõigist valdkondadest, mis võivad rajasõltuvuslikult viia meie „tuleviku mina“ vajalikule piiramisele.

    [1] L. White, Jr, The Historical Roots of Our Ecological Crisis. Science, 1967, kd 155, lk 1203–1207. Eesti k-s rmt-s: Keskkonnaeetika võtmetekste. Koost. A. Vaher, R. Keskpaik, K. Keerus. Tallinn, 2008. Vt ka täisteksti: https://bit.ly/2lzqXiH.

    [2] H. Paul Santmire, The Travail of Nature. The Ambiguous Ecological Promise of Christian Theology. Philadelphia, 1985.

  • ,

    Kangelase teekond

    KERTU MOPPEL

    „Nii nagu sina teed, ei tee seda keegi,“ ütles tegevprodutsendi abikaasa ja tõstis šampuseklaasi vastu oma leemendavat põske.

    „Arvo teeb,“ ütles Marko.

    „Nojah, tema teeb. Aga sina teed sedasama, mida tema teeb, aga natuke teistmoodi, sa lisad sellele oma võlu, oma väärtuse.“

    Marko mõtles, et tegelikult oleks täpsem öelda „väärtusetuse“, või siis „madalama hinna“. Aga ta ei öelnud midagi. Ta oli tänulik nende tikuvõileibade eest ja selle eest, et ta sai korraks oma kodust ja peast välja. Olla ilusas toas, ilusate inimestega, keset seda sillerdavat inimeste Browni-liikumist. „Ja kuhu nad siis liiguvad? Mitte kuhugi, käivad siin lihtsalt ringi, oma kindlaksmääratud spiraali mööda. Kõik ei peagi kuhugi viima. Ka paigalolemises on oma võlu,“ mõtles Marko.

    „Aga miks just Arvo Pärt?“ päris naine sõbralikult. „Ma mõtlen, et miks just Pärt. Sa oled ju nii andekas. Miks mitte näiteks Beethoven? Või Bach? Või ükskõik kes maailma suurtest…“

    „Praktilised põhjused… Pärt ei lase oma muusikat väga kasutada –“

    „Jah, ja siis oled meil sina, kes on NAGU Pärt. Sama andekas, aga samas tagasihoidlik. Vau, topeltgeenius. Ma kuulasin seda Heinrichi viimast filmi ja no tõesti, täpselt nagu Pärt. Üldse ei saanud vahest aru. Selleks peab ikka geenius olema, et ise sellise muusika peale tulla, aga mis geenius peab veel olema selleks, et täpselt samasugust muusikat teha. Kuulge! Hei!“ Produtsendi proua pöördus oma selja taga oleva vestlusringi poole, nii et šampust läigatas põrandale. „Kuulge, meil on siin päris ehtne Arvo Pärt täna!“

    Eerik oli helistuudios kuidagi õnnelik, üleskrutitud.

    „Meil on vaja midagi, mis kuulutaks katastroofi, midagi, mis ütleks, et see pidu on kohe läbi. Et nüüd ongi kõik. Aga ütleks seda helgelt.“

    „Miks just helgelt?“ tahtis Marko teada.

    „Sest keegi ei taha seda tunnet, et kõik on lootusetu. See on nagu rästikumürk, halvab ära. Teeme ikka nii, et tuleb katastroof, aga see on mingis mõttes hea. Kangelase jaoks, see on uus algus. Noh, nagu puhastustuli. Ja siis hakkab midagi paremat.“

    „Sa arvad, et hakkab?“

    Eerik näppis oma kohvitopsi kaant: „Ikka hakkab. Kus ta siis pääseb. Alati on hakanud.“

    See „alati on tulemas midagi paremat“ ei tundunud Markole enam kuidagi hoomatav. Kaua sa elad nii, et homme on jõulud ja siis on veel paremad jõulud ja siis on superjõulud ja siis on jõulud3000megapakk? Ma ei jaksa kogu seda „paremat“ enam ära seedida, enda omaks teha. Sest mina ise ei muutu ju paremaks. Mina ise ei suuda enam suuremat õnne ära hoomata, sest minu õnnetundmisel on lagi. Seal on piir. Aga tuleviku fantastilisusel ei ole. See sõidab must üle nagu rong, mis on täis pallimeres ulpivaid ülekaalulisi lapsi, spiidi teinud kloune ja käsi kokku taguvaid vanemaid, kelle näod leemendavad läbi naha pressivatest õnnepisaratest.

    „Hea küll. Ma saan vist aru.“

    „Siia sobiks midagi „Spiegel im Spiegeli“ stiilis.“

    *

    Film räägib mehest, kelle on koer, aga see on selline koer, kes käib peremehega kaasas ja kaitseb teda kõigi õnnetuste eest. Sest see koer on tema endise naise reinkarnatsioon. Kui see koer kellelegi otsa vaatab, siis saab see inimene teadlikuks oma tegelikest soovidest ja motiividest. Koos koeraga nad põgenevad maailmalõpu-katastroofide
    eest. Iga nurga taga on mõni. Ja samal ajal muudab koer inimesi paremateks, paneb nad enda vastu aus olema. Ja seda kõike pooleldi põlevas suurlinnas.

    „Minu arust on see koer jube vägev kujund,“ ütles Eerik ja vaatas seina peal ripuvasse telekasse. Seal jooksis film, kus inimeseks muutunud auto peksis teist autot vastu majaseina.

    *

    „Õhtud on kõige keerulisemad,“ mõtles Marko ja kratsis oma käsivart. „Ma ootan terve päev, et päev lõppeks, ja kui ta lõppeb, siis ma hakkan teda taga igatsema. Kahetsustunne närib ja jääbki närima Nagu leinaloor oleks ees. Õhtune vaikus justkui eeldab, et tema sisse tuleb mingi tähendus. Aga ei tule. Pärt kirjutab nii, et vaikus on täidetud. Mina kirjutan nii, et isegi heli on tühi. Ja see on samas omamoodi saavutus. Mees, kes imes kõikjalt tähenduse välja. Mis seal ikka.“

    Marko pani filmist mängima selle koha, kus kangelase love-interest on jäänud protestides tanki alla ja on suremas (vist). Marko saab kohe aru, et näitlejanna on liiga ilus, et teda 20. minutil ära tappa. Koer vaatab naisele otsa ja naine saab aru, et tema ülesanne siin elus on jätkata oma missiooni. Anda endast edaspidi kõik, et võidelda õige eesmärgi eest. Siia pidi see „Spiegel im Spiegel“ tulema.

    „Miks on meil vaja alati kedagi, kes kõik ära päästab? Mingi lollakas koer? Miks me viskame alati kõik kellegi teise õlgadele? Mõtleme välja mingi debiilse mõtteid lugeva koera, et me saaksime rahus magada? Mis saaks olla veel impotentsem kui mingi värdjas koeranäss, kes ei saa rääkida? Kellel ei ole pöidlaid. Samal ajal kui need, kes saavad ja kellel on, tegelevad ükskõik mille muuga. Ja siis see pulstunud sitane peni tuleb ja on meie messias. Aga mul on kõigile üllatus: teda ei tule. Ja teda ei ole. Olen ainult mina, see vaikus ja koleda koera pildiga DVD.“

    Koer jooksis suures plaanis ja siis üldplaanis pikalt ja majesteetlikult. Nagu valge ilmutus. Jalad vetrusid ja selg oli sirge, selge siht silme ees.

    „Kes see üldse ütleb, et koer on ilus loom? Me oleme ta ise teinud. Ta on tarbeese. Sama hea oleks öelda, et nõudepesumasin on „ilus“. Ma loodan, et järgmiseks tehakse film, kus nõudepesumasin päästab maailma. Mis tehakse… see on kindlasti juba tehtud.

    Ma olen vist ka koer. Ma olen see koer, kes teeb trikke. Aga kõige hullem on see, et mul ei ole isegi peremeest. Ma olen kõigi nende koer, kes maksavad.

    Isegi Jüri Homenja on keegi. Ta on mees näoga. Tal on austajad, kes austavad TEDA. Teda kui inimest. Tema sarmi ja seksapiili. Minu austajad ei tea isegi seda, et olen „mina“.

    Mida õõnsam sa oled, seda enam sa tahad olla surematu. Tahad endast midagi maha jätta.

    Mul on tunne, et ma olen pettumus. Aga kellele? Keda ma saaksin üldse pettuma panna? Keegi ei teagi mind.

    Aitab. See ei vii mitte kuhugi.“

    Marko heitis pilgu ekraanile. Majad plahvatasid, seinad langesid, tolmupilved täitsid kaadri kaadri järel. Verised näod jooksid kaamera eest läbi, karjeid polnud kuulda, aga ometigi olid nad kuuldavad. Leegid õgisid kõike, mida kätte said, kaamera jooksis mööda pimedaid treppe, taamal jälle midagi plahvatas, midagi langes, keegi põgenes, keegi põles.

    Ja jälle see koer. Koer. Koer. Valge majesteetliku kõnnakuga pulst. Iga kaadris see loom. See koer kõndis, nagu ta oleks meist parem.

    Markol hakkas halb. „Mis mõte selle kõigel on? Millega ma tegelen?“ Ta jooksis kiirel sammul kööki. Vett jooma.

    *

    Ja seal ta oli. Seesama koerapulst.

    Tema poos oli majesteetlik ja tema pilgus oli rahu ja arusaamine. Ta kiirgas. Ta pani särama isegi laminaatparketi, millel ta seisis. Ta vaatas otsa oma pruunide silmadega: „Sinu elul on suur eesmärk. Sa oled see hunnik sitta, keda vaadates teistel inimestel on parem olla. Sest nad ei ole sina. Sa teed neile sellega palju head. Sa oled puhas tühjus, kehastunud must auk. Sa oled antimateeria. Ja sinu nägemine motiveerib inimest tegutsema ja võitlema.“

  • ,

    Sügisesed lugemissoovitused

    Septembris läks toimetuse aur ökovisioonide kokku monteerimisele, selle kõrvalt jõudsime aga ka natuke ise lugeda ja teiste lugemispäevikuid uudistada. Meediast ja demokraatiast kirjutavad Eesti Metsa Abiks koordinaator Linda-Mari Väli ja toimetaja Aro Velmet

    Linda-Mari:

    Interneti ja sotsiaalmeedia ajastul on hakatud rääkima tõe- või ka faktijärgsusest, justkui oleks varasemalt lähtutud mingisugusest üldiselt kokku lepitud “tõest” ja nagu oleks selle “tõe” paradigma endiselt kusagil alles ja kättesaadav. Seepärast kasutan võimalust, et juhtida tähelepanu tekstidele ja ühes sellega ka ajakirjandusportaalidele, mis ühiskondlikult ja poliitiliselt aktsepteeritava “tõe” piire nihutavad ning seda ka kahtluse alla seavad.

    Tõejärgsuse kontseptsiooni ajaloolise tausta adumiseks soovitaksin esmalt tutvuda Serbia-Ameerika majandusanalüütiku Branko Milanovići analüüsiga ““Fake news”: reaction to the end of the monopoly on the narrative” (“Vale-uudised”: reaktsioon narratiivimonopoli lagunemisele). Milanovići blogis globalinequality (globaalne ebavõrdsus) ilmunud tekst seob USA-st alguse saanud tõejärgse ajastu ja valeuudiste kontseptsioonist lähtuva hüsteeria Lähis-Ida ja teiste maailma riikide ajakirjandusliku vabanemisega Lääne infomonopoli mõjuväljast. Majandusanalüütiku järgi andis see võimaluse sõltumatute poliitiliste narratiivide kujunemiseks ning nende jõudmiseks laiade massideni – sealhulgas USAlaste endini. Blogipostituse post scriptumis teatab Milanović, et käesolevat teksti ja teisi sellesarnaseid lugejad oma kohalikest ajakirjandusväljaannetest ei leiaks, andes ühtlasi au internetile.

    Virtuaalvõrgustike kontrollimatu vohamiseta poleks suure tõenäosusega leitav ka poliitanalüütiku John Rosenthali kaheosaline uurimus, mis juhib tähelepanu mõjuka rahvusvahelise ajakirjandusorganisatsiooni Reporters Without Borders´i (Reporters sans frontières) koostatava ja maailma riikide ajakirjandusvabadust hindava pingerea kallutatusele Euroopa riikide suunal, samuti RWB hämarale rahastusele.

    Põhjaliku analüüsiga “The Reporters Without Borders Press Freedom Index: Independent Assessment or EU Propaganda? (part I; part II)” (Piirideta reporterite ajakirjandusvabaduse indeks: sõltumatu uurimus või EU propaganda?) tutvumine aitab mõista, kus me pole jõudmas mitte “tõe”, kuivõrd võimukeskuste kontrollitavate infomonopolide järgsesse aega. “Peavoolutõe” kõrvale – millena kajastab ajakirjandusvabaduse raportit ka Eesti meediaruum – on lisandunud alternatiivsed “tõed” (nagu Rosenthali kriitiline raport) ning nende eelistamisel peab lugeja lähtuma iseenda paremast arusaamisest ja sellistest faktidest, mida suudetakse analüütilise teadusliku meetodiga ka ära kaitsta.

    Rosenthali analüüs ilmus veebiväljaandes World Politics Review, mis sai 2006. aastal alguse kui hobiprojekt, arenes hiljem aga korrapäraselt, lugejate rahastuse toel ilmuvaks perioodiliseks ajakirjaks. WPR ise nimetab end missiooniga organisatsiooniks, mille eesmärgiks on ausa ja kvaliteetse ajakirjanduse edendamine, rõhutades investorite ja hämarate rahaliste huvide puudumist. Väljaanne on oaasiks meinstriimikõrbes kõigile neile, kes otsivad kriitilist välispoliitilist analüüsi, mida üldtuntud ja -tunnustatud ajakirjanduskülgedelt enamasti ei leia.

    Ameerika sise- ja välispoliitika huvilistele soovitaksin jälgimiseks ka selliseid vaba meedia portaale nagu Media Roots, Consortium News või Anti-Media. Kõnealuseid väljaandeid ühendab sõltumatu, lugejatepõhine rahastus ning ambitsioon tuua meediasse reaalset analüüsi ja faktipõhisust ajal, mil mõistetakse üha paremini, et meedia poolt kuvatavate sõnumite sisu määrab liigagi sageli nende esitajate agenda – olgu selleks siis peavoolumeedia vankumatu usk majanduskasvu ja alternatiivsete vaadete pildilt välja tõrjumine või meinstriimmeediaga konkureerivate paremäärmuslike meediaportaalide emotsionaalsed, faktidega tõendamata ja populistlikud “uudised”.

    Ka 2001. aastal tegevust alustanud ajakirjandusorganisatsioon Global Research sai alguse ambitsioonist lahata teemasid, mida peavoolumeedia vaevu katab või – veelgi hullem – tendentslikult ja eksitavalt kajastab. GR lahkab nii keskkonnaalaseid, teaduslikke kui sotsiaalseid teemasid. Peaaegu asendamatu on portaali töö 11. septembri terroriaktide ning Ameerika sõjapoliitika telgitaguste paljastamisel, pakkudes kriitilist mõtteainest kõigile neile, keda ei rahulda peavoolukujutlus USA-st kui vabaduse ja rahu kaitsjast.

    Samal ajal pakub GR kriitilist mõtteainet ka teistes suundades. Suvisesel pööripäeval ilmunud loos “The Monkey’s Face. The Climate Crisis is Destroying “Real Environmentalism”” (Pärdikulõust. Kliimakriis on hävitamas “tõelist keskkonnakaitset”) leiab näitekirjanik John Steppling, kuidas viimasel ajal üha enam peavoolumeediat vallutava kliimakriisi diskursus on nihutamas tähelepanu üha enam pidulikele galadele, aristokraatlikele seltskondadele ja kliimamuutuste vastu välja astuvatele staaridele, kaugenedes sellega algsest keskkonnakaitsest, mis alarmeerib konkreetsest looduse rüüstamisest. Kirjutise näol on kahtlemata tegemist tavapäratu lähenemisnurgaga, aga mõnikord juhatavad tavapäratud vaatevinklid meid probleemideni, mida me muidu kunagi ei näeks.

    Näen metsakaitseaktivistina ka ise, kuidas tööstusringkonnad üritavad kliimadiskursust kaaperdada ning endale sobivas suunas käänata, kuid tahaksin siinkohal rõhutada, et selles ei saa kindlasti süüdistada noori, kes on teinud üliinimlikke pingutusi, et teemat üldse inimeste silme alla tuua.

    Tähelepanelik tasub olla sellegipoolest.

    Aro:

    Viimastel päevadel olen tutvunud põhjalikumalt meediavabaduse olukorraga Ida-Euroopa riikides. Nimelt paluti mul osaleda Poola mõttekoja Res Publica Foundation programmis DemocraCE. See ettevõtmine koondab ajakirjanikke kõikjalt Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest ning võimaldab mõttevahetust vaba meediaruumi, vähemuste kaitse, kodanikuühiskonna arengu jmt teemadel, millistega lood sageli just kõige paremad ei ole.

    Esimese kollektiivse ülesandena paluti DemocraCE stipendiaatidel kirjutada siseriiklikest ja välistest ohtudest meediavabadusele. Vastused tekitasid kõigepealt palju déja vu tunnet, halvas mõttes. Seejärel tundsin kergendust, kuna võrreldes Rumeenia, Ungari või Poola meediamaastikuga on meie uudisteväli selgelt väga heas seisus. Lõpuks aga jäin ärevaks, kuna liigagi lihtne on näha, kuidas samad surved, mis on viinud meediamaastiku konsolideerumiseni ja valitsusmeelsete, rohkem propaganda- kui ajakirjandusäris tegutsevate oligarhide esiletõusmiseni mujal Ida-Euroopas, mõjutavad ka Eestit.

    Kuigi infosõja ja uduketramise siltide all tahetakse sageli rääkida Vene trollidest ja Sputniku propagandast, siis DemocraCE raportidest selgub, et tegelikult on nende osakaal meediapildi kujundamises pigem väike. Üks põhjalikumaid ülevaateid trollifarmide ärimudelitest ilmus justnimelt Eesti ajakirjanike sulest: Holger Roonemaa, koostöös Läti, Leedu ja Serbia uurivate ajakirjanikega ja USA võrguväljaandega BuzzFeed, näitas oma 2018. aasta artiklis, kuidas Baltikumis töötavad “sõltumatud” meediaväljaanded saavad erinevate skeemide kaudu nii raha kui ka tööülesandeid otse Kremlist, Venemaa valitsusele kuuluvalt meediahaldusettevõttelt  Rossija Segodnja. Loost selgub muuhulgas aga, et propagandaväljaannete toimetajad ise vedasid ka oma tööandjaid ninapidi – näiteks ostsid nad libaklikke, et näidata oma lugude auditooriumi suuremana, kui see tegelikult oli. Baltnewsi kaasuse analüüs näitab ühelt poolt, kui keerulised on skeemid, millega raha Venemaalt Baltikumi propagandasse liigutatakse, aga samas ka, kuidas kogu see äri meenutab rohkem mingit sulide omavahelist kemplemist kui võimsat meediaoperatsiooni.

    DemocraCE raporteid lugedes torkab silma pea kõigi ajakirjanike sedastus, et Venemaalt või mujalt pärit desinformatsioon kahvatub kohalike poliitiliste jõudude töö kõrval. Ida-Euroopa valitsused on teinud tublit tööd, et allutada endale avalik-õiguslikku meediat, summutada või üles osta kriitilist erameediat ning üleüldiselt kujundada meediapilti emotsionaalselt intensiivsemaks, faktiliselt ebausaldusväärsemaks ja valitsuse positsioone toetavamaks. Rumeenias on meedia monopoliseerimine olnud suuresti pikaaegse, pidevalt korruptsioonisüüdistustega võitleva sotsiaaldemokraatliku partei (PSD) töö, Ungaris, Poolas, Bulgaarias ja mujal on sõltumatut meediat kõige tugevamalt rünnanud aga just ultrakonservatiivsed või paremäärmuslikud jõud. Tõsi, ka Rumeenia PSD meenutab oma tegudelt rohkem Poola Õigust ja Õiglust kui Põhjamaade sotsiaaldemokraate, toetasid nad ju 2017. aastal korraldatud referendumit, mille eesmärgiks oli Rumeenia põhiseaduses perekonna ümberdefineerimine mehe ja naise liiduna. Just see referendum käivitas Rumeenia ajakirjaniku Marianna Prysiazhniuki hinnangul uue laine Rumeenia uduketramises ning seda suuresti PSD mahitusel.

    Kõige murettekitavam regionaalne trend, mis Eestit siiani pole puudutanud, on avalik-õigusliku meedia muutmine riigipropaganda vahendiks. Siin on kõige aktiivsemalt tegutsenud Poola juhtivpartei, ultrakonservatiivne Õigus ja Õiglus, kes ootab nädalavahetusel toimuvatel valimistel ülekaalukat võitu. Võimul oldud aastate jooksul on valitsuspartei muutnud avalik-õigusliku telekanali TVP sisuliselt oma hääletoruks, kus ülistatakse valitsejate tublit tööd ja hoiatatakse inimesi kurjade LGBT-konspiraatorite eest. Antirassistliku liikumise Never Again juht, professor Rafał Pankowski kirjeldas the Guardianile Poola meediaseisu järgnevalt: “Ma olen piisavalt vana, et mäletada 1980ndate kommunistlikku televisiooni ja praegune olukord on rohmakam, primitiivsem ja agressiivsem kui midagi, mida me toona nägime.” New York Timesis äsja ilmunud hea artikkel näitab, kuidas paremääre tüüpilised antisemiitlikud konspiratsiooniteooriad George Sorose kurjadest sõrmedest kõige poolavastase taga on TVP-s nüüd sama igapäevased kui Ungari televisioonis.

    Visegrádi valitsejate üks huvitav strateegia on väita, et nad kaitsevad oma rahva huve liberaalse ja kosmopoliitse meedia ülekaaluka rünnaku eest, annavad hääletoru “teisele poolele”, pakuvad “alternatiivseid vaateid” domineerivatele tõlgendustele. Selle õigustusega üritas Slovakkia avalik-õigusliku televisioon RTVS juht Jaroslav Rezník sõlmida koostöölepingut Sputnikuga ja Viktor Orbani valitsus luua regiooni suurimat meediakonglomeraati KESMA. Paremsõprade väiteid on raske tõsiselt võtta – Ungaris on Fideszi kontrolli all olevated meediaväljaannete hulk tõusnud 23lt (aastal 2015) 500ni, otseselt või kaudselt on nende käes 90% Ungari meediast. Poola valitsejad pole suutnud erameediat samamoodi suukorvistada, ent ka nemad ründavad selgelt ja sihipäraselt valitsuskriitilisi väljaandeid, näiteks nende juhtpoliitikute korruptiivset tegevust avalikustanud Gazeta Wyborczat.

    Fideszi ja PiSi probleem ei ole päris kindlasti nende vaikne hääl. Nende sõnumeid edastavad ajakirjanikud saavad tegutseda suurtes meediakanalites, nautida eeliskohtlemist ja peavad ajuti taluma mõningaid kriitilisi nooli kohalikelt ja rahvusvahelistelt valvekoertelt. Nende elud ei ole ohus. Slovakkia uurival ajakirjanikul Ján Kuciakil ja tema kihlatul Martina Kušnírovál nii hästi ei läinud ega ka Gdanski mõrvatud linnapeal Pawel Adamowiczil, kes muuhulgas toetas Eurozine võrgustikku, kuhu kuulub ka Vikerkaar. Juttu sellest, kuidas paremäärmuslikud jutupunktid on Visegrádi riikides tagakiusatud, võivad kohalikud orbanid rääkida oma vanaemale – kui sul on parlamendis absoluutne enamus, isiklik riigimeedia ja sõbralikud oligarhid, siis oled ei ole sa ohver, vaid koolikiusaja, kes õigustab oma tegusid raske lapsepõlvega.

    Kuigi ERRi kritiseerimine on olnud EKRE üks põhilisi tegevusi partei sünnist saati, pole ka valitsuses olles siiani tegevuseni jõutud. Mõnevõrra üllatavalt on Mihhail Kõlvarti juhitud Tallinna linnavalitsus jõudnud hoopis põhilise maksudest rahastatud propagandakanali TTV sulgemiseni – kiitus neile. ERR on jätkuvalt üks põhjalikumaid ja mitmekesisemaid ajakirjanduskanaleid Eestis, nii et siiani oleme Visegrádi teed vältinud. Rohkem muret tekitab aga olukord erameedias, kus väljaannete konsolideerumine ja kohalike, poliitiliselt “huvitavate” vaadetega oligarhide kätte koondumine on regionaalne trend, mis mõjutab ka Eestit.

    Kõige paremini on erameedia kaaperdamine õnnestunud Ungaris (sellest protsessist on Eesti lugejale kirjutanud ka Piret Karro). Fidesz keelab riigiasutustel kriitilistelt meediakanalitelt reklaami ostmist, väikesed meediaväljaanded on aina karmimas konkurentsis välja surnud ning suuremad on Fideszi-meelsed oligarhid ära ostnud. Rumeenias ja Bulgaarias on need protsessid kestnud juba pikemalt. Poola sõltumatud meediaorganisatsioonid on siiani võrdlemisi hästi Õiguse ja Õigluse survele vastu pidanud, kuigi, nagu ülalpool viidatud New York Timesi artikkel näitab, süües kasvab ka paremsõprade isu. Riikides, kus kriitilisi väljaandeid üles osta pole võimalik, üritatakse neid lihtsalt kohtukaasuste kaudu kurnata või riiklike regulatsioone muutes turul nõrgemasse positsiooni suruda. Neid lugusid jälgides liigub mõte paratamatult Margus Linnamäe meediaimpeeriumile, mis on vähemalt osa riigi suuremast päevalehest liigutanud selgelt ühte maailmavaadet toetavas suunas. Regulatiivse suukorvistamise ohu eest on Eesti ajakirjandusväljaanded aeg-ajalt häält tõstnud (viimati andmekaitseseaduse kontekstis möödunud aastal), aga nagu ka toona mainiti, Ungari või Poola stsenaariumini on veel pikk tee minna. Küll aga on poliitilise ja ärilise surve kombinatsioon plahvatusohtlik segu ja märgid pole head.

  • Ida-Virumaa üleminek

    PIRET VÄINSALU

    Oleme küll rahvaarvult väikesed, aga vaimult suured. Nii meile meeldib mõelda. Peame ennast suureks mitmes mõttes, aga ainult seal, kus see on mugav ja sobiv. Kuuleme tihti lauset: „Eesti panus kliimasoojenemisesse on imeväike – 100 korda väiksem näiteks Indiast –, suured saastajad peaksid probleemiga enne tegelema.“ Keskmine Indiast pärit inimene võiks aga sõnada vastu: „Minu süsinikujalajälg on imeväike – rohkem kui 10 korda väiksem keskmise eestlase omast. Esmajärjekorras peaksid suuremad saastajad probleemiga tegelema.“ Kellel on õigus? Mõlemad vaatavad samu numbreid oma mätta otsast.

    Ehk jätame vaidlused ja nõustume tõsiasjaga, et kasvuhoonegaasid põhjustavad kasvuhooneefekti ja meil on võimalus vähendada kasvuhoonegaaside hulka atmosfääris, kui lõpetame nende õhku paiskamise. Seda peavad tegema võimalikult kiiresti nii suursaastajad absoluutkoguste mõttes, nagu India, kui ka suursaastajad inimese kohta, nagu Eesti.

    Võib-olla väljendub eestlaste tõeline suurus hoopis selles, kui võtame vastutuse ka raskes olukorras ja teeme, mis on meie võimuses, et Maa elanikkonda hävitavat kurssi muuta. Niisiis mida teha? Hea uudis on, et Eestil on suur potentsiaal olukorda kiiresti paremuse poole pöörata ja olla sellega eeskujuks teistele. Põlevkivist loobudes vähendaksime oma kasvuhoonegaaside heidet kohe vähemalt 70%. Taastuvenergiale üleminekuks on olemas kõik teadmised ja tehnoloogilised võimalused ning üleminekuga seotud sotsiaalsed probleemid saab seljatada, järgides teiste riikide kogemusi.

    Näiteks Ruhri piirkonnas Saksamaal on söekaevandusi järk-järgult kinni pandud juba alates 1980. aastatest, viimane söekaevandus lõpetas tegevuse 2018. Nüüdseks on piirkonnast saanud rohetehnoloogia keskus, mida nimetatakse ka päikeselinnaks. Meile lähemal asuvatest riikidest on ka Tšehhi hiljuti algatanud RE:START programmi, mis aitab leida söekaevanduspiirkondadele alternatiivseid arenguteid. Programm ergutab kohalikke ettevõtteid, innovatsiooni ja teadus- ning arendustegevusi, samuti kõrgharidust, investeerib elamumajandusse, transporti, saastatud piirkondade taastamisse ning ergutab töökohtade loomist.

    Põlevkivienergiast loobumise ehk õiglase ülemineku kontekstis peame andma vastuse kahele küsimusele – esiteks kaduvad töökohad põlevkivisektoris ja teiseks vähenev põlevkivienergia tootmine. Mõlemad tuleb millegagi asendada, kuid lahenduste leidmisega saab tegeleda teineteisest sõltumatult.

    Ida-Virumaal on käima lükatud mitmeid algatusi, mis pakuvad alternatiivseid töökohti põlevkivitööstusele. Töökohad ei pea olema energeetikasektoris, kuid taastuvenergiaettevõtted on üks võimalus paljudest. Igal juhul tuleb arvestada, millised on tööta jäänud inimeste varasemad kogemused – neil on eeldatavasti lihtsam ümber õppida tööstuse või tootmise valdkonda. Nad ootavad ka üle keskmise palka, nagu on seni põlevkivitööstuses saanud. Selliseid töökohti Eesti ääremaale luua ei ole lihtne ning seetõttu vajab see riigilt selget sihti ja õigete toetusmehhanismide väljatöötamist.

    Kui sotsiaalküsimused on pigem koha-kesksed, siis energiatootmise suurendamine saab toimuda ja peabki toimuma üle terve Eesti, mitte ainult Ida-Virumaal. Taastuvenergialahenduste puhul on mõistlik kasutada nii suuri avameretuuleparke, millel on potentsiaal tagada kogu Eestis vajaminev elekter, kui ka kohalikku väiketootmist näiteks päikesepaneelidega, mis tagab varustuskindluse hajatootmise kaudu. Taastuvenergialahendusi tuleb riiklikult planeerida ning sealjuures läbi mõelda ja soodustada ka parimate salvestuslahenduste kasutuselevõttu. Salvestuseks võiksid Eestis hästi sobida näiteks pump-hüdrojaamad vanades põlevkivikarjäärides.

    Õiglaseks üleminekuks vajame kõigi koostööd. Hetkeolukorda jälgides paistab, et ülemineku puhul on kriitiliseks küsimuseks töökohad. Energiatootmiseks on meil tehnoloogiad olemas ning need vajavad vaid taganttõukamist. Senimaani aitavad meid välisühendused teiste riikidega. Sotsiaalküsimuste lahendamine on aga tunduvalt keerulisem. Seega, Eesti kõige suurema keskkonnakoormaga tegelemiseks ei vaja me niivõrd keskkonnaeksperte, kuivõrd sotsiaal- ja majanduseksperte ning eelkõige kohalike ja kõikide teiste seotud osapoolte koostööd, et arendada piirkonnas ettevõtlust ja luua uusi töökohti. Keskkonnaekspertidena saame anda ette selle, millised tegevused on pikas plaanis jätkusuutlikud ja millised muudatused toetaksid ning taastaksid ökosüsteeme ja kliimat. Nende muudatuste elluviimiseks on aga vaja suuremat koalitsiooni kõikidest eluvaldkondadest.

    Ida-Virumaal õiglase ülemineku saavutamiseks peame alustuseks jõudma selleni, et kõik osapooled, sh riik, kohalikud omavalitsused, energeetikud ja kohalikud elanikud, näeksid vajadust teistsuguseks arenguteeks. Sealt edasi on juba oluliselt lihtsam leida selleks võimalusi. Kuidas aga veenda niigi noateral püsivat koalitsiooni kliimaprobleemi kriitilisuses ja selles, et esmajärjekorras on vaja tegeleda meie kõige suurema saasteallika, põlevkivi asendamisega? Seda püüavad teha nii reedeti streikivad kliimanoored kui teised kodanikualgatused. Hiljuti käima lükatud rahvaalgatus „Kliimaneutraalne Eesti 2035“ on üks püüe viia rahva sõnum piisavalt tugevalt otsustajateni, et sellest ei saaks mööda vaadata.

    Paralleelselt vajadusega saab rõhutada ka paratamatust. Euroopa liigub süsinikuneutraalsuse suunas ning fossiilkütustel ei ole tulevikku – CO2 hinnad on määratud veelgi tõusma ja põlevkiviõlisse investeerimise riskid on hiljuti kaitstud doktoritöö sõnul väga suured.[1] Põlevkivist kinnihoidmine toob kaasa vaid jätkuva ebastabiilsuse, sotsiaalsed probleemid, streigid, sundpuhkused ja  koondamised. Ka paljud põlevkivisektori töötajad mõistavad seda ohtu ja nõuavad kliimakindlaid lahendusi.[2] See tähendab, et tuleb liikuda sektoritesse, mis ei ole süsinikumahukad ega mõjutatud CO2 hinnast.

    Vajaduse ja paratamatuse kõrvale saab lisada aga ka prääniku. See on võimalus pakkuda idavirulastele paremat elu ja stabiilsemat tulevikku, muuta piirkonda atraktiivsemaks ning tuua Eestisse rohkem Euroopa raha õiglaseks üleminekuks mõeldud toetuste kaudu.

    Kui vaatame endale otsa ning tunnistame oma suurust ka ebamugavas olukorras, saame teed sillutada muutustele. Peame aru saama, et põlevkivitööstusest loobumine on üheaegselt vajadus, paratamatus ja ka võimalus. Meil on kaks suurt eraldiseisvat lahendamist vajavat küsimust: mida teevad töö kaotanud inimesed ning kust tuleb meie elekter. Täispaketti lahendustega meil veel ei ole, kuid on eeskujud ja toetus mujalt Euroopast, mille abil saame üheskoos Ida-Virumaa ja kogu Eesti tulevikku kujundada.

    [1] S. Pulkkinen, Development Prospects of the Oil Shale Industry Under Conditions of Renewable and Low-Carbon Energy Policy. Tallinn University of Technology. Doctoral Thesis, 2019, nr 23.

    [2] Vt nt Ametiühingud tõstavad Stenbockis elukestva õppe ja Ida-Viru päästeplaani küsimuse. Postimees, 27.06.2019.

     

  • Maailma päästmise ruum

    ELO KIIVET

    Ruumi loomist võib pidada kunstiks, kuid igapäevaselt mõistetakse selle all linnaplaneerimist, kinnisvaraarendust, projekteerimist, ehitamist ja lammutamist. Pehmete väärtuste kõrvale toob kõva äri karmid arvud. Euroopa Komisjoni andmetel tarbivad hooned ca 40% energiast ja tekitavad 36% süsinikuheitmest (ehituse ja materjalide tootmise kaudu), mis teeb neist suurima energiatarbija Euroopas. Lisaks toodab ehitussektor koos lammutusjäätmetega 30% Euroopa prügist. Praeguse seisuga on ca 35% hoonetest enam kui 50 aastat vanad ja pea 75% neist ei ole energiatõhusad.[1]

    Energiatõhusust mõõdetakse tihti, sh Eestis, liiga piiratult, võttes arvesse ainult hoone kasutusaega ning ignoreerides ehituse, materjalide tootmise ja lammutamise heitmeid, rääkimata taaskasutamise potentsiaalist. Ka ei arvestata hoone lähedust ühistranspordisõlmedele ega keskkonnasõbralikke liikumisviise. 2014. aastal andis ehitussektor koos kinnisvara-alase tegevusega Eestis 17,2% sisemajanduse koguproduktist,[2] mis näitab, et tegu on keerulise ja olulise mõjuga süsteemiga, mille sisseharjunud (loe: tulutoovaid) rööpaid teisele rajale kangutada pole kerge.

    Energiatõhususe normid, e-ehitus, liginullhooned on vaid meik, mis katab küll suuremad kortsud jm iluvead, aga ei leevenda ega ravi tõsiseid haigusi. Uus ja energiasäästlik maja ei ole lahendus, sest ka vanade majade lammutamine on kulu. Olemasoleva kõpitsemine, soojustamine jm lihtsad odavad võtted aitavad kliimamuutuste vastu võitlemisel rohkem. Elukeskkonna ja sisekliima parandamise hinnaks on loobumine senistest hoiakutest, mõtteviisidest ja harjumustest – mugavusrööbastest välja astumine tarbimise vähendamise suunas ka ruumiloomes.

    Tulevikkuloovad märksõnad on vastutustunne ja empaatia, kogukondlikkus ja kodanikuaktiivsus, mille kasvatamine ja väe(s)tamine peaks olema iga inimese ja riigi eesmärk. Aktiivse kogukonna loomine, teadlikkuse ja ruumiotsustes osalemise suurendamine, ruumis omanikutunde tekitamine ning seekaudu inimeste võimestamine, et nõuda rohkem ja paremat, nõuda muutust – see on ruumilooja võimuses. Oma eriala eksperdina kohustub ta valgustama (ehitus)soovi tegelikke, kaugemaleulatuvaid mõjusid ja pakkuma paremaid alternatiive. Selline ruumiaktivism võtab vastutuse nii ruumi loomise kui kasutamise eest ja seab esikohale ühiskondliku heaolu (õiglus) ja keskkonna parandamise (ökoloogiline jalajälg).

    Indrek Neivelt on välja toonud vastuolu, kui justkui tahetakse vähendada kasvuhoonegaase, aga samal ajal peab majandus endiselt kasvama: „Ehk siis – vähema saastamisega peame tootma rohkem ja rohkem.“ Majanduskasvust on saanud mantra, mille eesmärki keegi enam ei mäleta ega viisakas seltskonnas isegi ei küsi. Lahenduse pakub Neivelt ootamatult lihtsa – tuleb vähem tarbida, kulutades sellega vähem toorainet ja saastates vähem: „Keskkonna säästmine ei hakka ju ometi uutest investeeringutest, vaid meie igaühe tarbimisharjumustest.“[3]

    Sama valem kehtib ka ruumiloome keskkonnaprobleemide lahendusel. Säästlik tuleb olla igas mõõtkavas, mõista oma tegelikke vajadusi, osta ja ehitada vähem asju, kvaliteetsemaid ja kestvamaid – vähendada tarbimist ja raiskamist. Ruumi tervise säilitamine peitub sisus, passiivsest tarbijast aktiivseks osalejaks kasvamises, mitte kaunis või tehniliselt andekas vormis.

    Ka hoonete elukaart tuleb vaadata pikemana kui tavapärane lähteülesandes või regulatsioonides püstitatud kasutusaeg – õieti polegi see kaar, vaid ring. See viib ehitatud keskkonna ringmajanduseni, mis hõlmab nii ruumi- kui ka materjalikasutust, kus eluringid on maksimaalsed ja kujundatud taas- või uuskasutuseks. Ruum peab vastama kasutajate muutuvatele vajadustele ja nendega kohanduma, olema paindlik ja lihtsalt (sh bürokraatiavabalt) ümber tehtav. Efektiivne ruumiloome võtab arvesse ja võimaldab mitmekesist ja ühist ruumikasutust.

    Seda iseloomustavad kohanduv uuskasutus, jagamine ja rentimine, toodete ja materjalide võimalikult pikk ja mitmekesine (taas)kasutus. Mida vähem on hiljem, teistsugustes tingimustes muudatusi vaja teha, mida rohkem võimalusi kohe alguses välja pakkuda, seda väiksem on koormus keskkonnale ja kasutajal vähem kulusid. Süsinikujalajälge aitab vähendada ka materjaliteadlikkus – betooni asemel puitu valides on vahe kümnekordne.

    Linnade süsinikuneutraalne ja keskkonnateadlik juhtimine, kohalik jäätme- ja mürgivaba toidukasvatus ja linnaaiandus, aktiivne transport ja energiaefektiivne ehitus mõjutavad kliimamuutuste ja elurikkuse kõrval kodanike heaolu ja tervisega. Poliitiliselt saab seda soodustada kasvõi riigihangete kaudu, kus ei otsusta ainult hind, ühekordne sääst, vaid reaalne jalajälg (sh materjalitootmine ja lammutus), terve eluring.

    Nii nagu liigirikas mets on ökoloogiliselt vastupidavam ja majanduslikult tulusam, on seda ka mitmekesine linnaruum. Monofunktsionaalsed linnaosad (näiteks magalad), segregeeritud elukohad, piiratud ligipääsetavus ja lühiajalise vaatega tükikaupa planeerimine on võrreldav lageraie või puupõllundusega, mis kestlikkust, tervislikkust ega elurikkust ei loo.

    Liigne tehnooptimism ei ole päästerõngas. See suurendab kuluvaid energia- ja materjalikoguseid, samas kui tegelikud vajadused ja eesmärgid ununevad ja/või kasvavad mõttetult. Nii neelab järjest odavnev tehnika kogu energiasäästu – transpordikilomeetrid ja eluruumi ruutmeetrid inimese kohta ning kõiksugu vidinate ja jäätmete hulk kasvab. Samamoodi nagu lammutamine on lisakulu, paisub ka iga hooldustööga linna süsinikujalajälg. Maastikuarhitekt Kadi Tuule sõnul suurendavad süsinikujalajälge kõik lahendused, mis ei kasuta ära looduslikke protsesse: „Mida keerulisem on tehniline lahendus, seda haavatavam on see ka ilmastiku ekstreemolukordades.“ Kliimamuutuste järel sagenenud paduvihmadest tingitud üleujutused püütakse pressida eelmisest sajandist pärit sajuveekanalisatsiooni, sest maasse immutamise võimalus tihedas linnas puudub, puid kasvatada konteinerites ja voolikute otsas, aga võti on lihtsuses: „Mida rohkem toetutakse looduslikele protsessidele, seda kestvamad ja lõppkokkuvõttes soodsamad on lahendused.“[4]

    3D printimise, robotehituse, digitaalse vormigeomeetria ja loodust kopeerivate tehislahenduste kõrval tundub säästlikum ja seega jätkusuutlikum bioloogiline tootmine (biofabrication), mis tegeleb materjaliloomega eluslooduse abil, kujundades tillukestele elusorganismidele sobivad tingimused ja kasvatades nii näiteks telliseid jt ehitusmaterjale. Süsinikuheitme ja energiakulu vähenemine on muljetavaldav, materjal täielikult lagunev ja toode tugevamgi kui praegune variant, kuid takistuseks on iduettevõtlusest või teadustööst masstootmiseni jõudmine, mis eeldab senise ehitussektori põhjalikku reformi.

    Tihti peetakse lahenduseks tihedamat linna, aga sealgi ei tohi kalduda äärmustesse (hoonete kõrgusvõistlused). Hea linna eeltingimus on ühistranspordil ja jalakäimisel põhinev kvaliteetne avalik  ruum, mis seob omavahel inimesed ja kohad. See on oluline linnade tootlikkuse, sotsiaalse sidususe ja elukvaliteedi säilitamiseks, samuti kodanikuaktiivsuse eeltingimusena, võimaldades paremat juurdepääsu poliitilisele ruumile ja tuues kokku väga erinevaid inimesi. Keskkondlikus mõttes suurendab hästi planeeritud avalik ruum elurikkust, parandab õhukvaliteeti ja vähendab mürareostust.[5] Nii nagu loodus tugineb rohe- ja sinivõrgustikule, mis on sidus ja katkematu, sõltub ehitatud keskkond avaliku ruumi võrgustikust.

    Maailma päästmise ruum ei järgi seniseid rööpaid. Hukutavast tarbimiskultuurist välja saab astuda vaid tugev kogukond, mis juhindub tehnitsistliku energiasäästu asemel eluringi arvestavast ruumi (taas)kasutusest ja loodusega koostööst nii isiklikul kui ka poliitilisel tasandil.

    [1] Energy Performance of Buildings. European Commission, 2018. https://bit.ly/2UncsxY.

    [2] Vt European Construction Sector Observatory. Euroopa Komisjon.  https://bit.ly/2HByKEw.

    [3] I. Neivelt, Eurooplased peaksid tarbimist vähendama. ERR, 30.07.2019.

    [4] K. Tuul, Süsinikjalajälg ja tiheda linna suur jalanumber. Sirp, 02.08.2019.

    [5] Great Public Spaces: What Makes a Place Great? Project for Public Spaces, 2008. https://bit.ly/2UkhtVN.

     

  • ,

    Luuletused

    LIISI OJAMAA (26.II.1972 – 8.X.2019)

    Ilmunud Vikerkaares 1990, nr 9

    Holy (Sex Pistols / Unlimited Edition)

    I saw your face dimly
    through the night that surrounded us
    Your body was hot
    & I felt your hair against my cheek
    You were asleep
    & I was too happy
    so happy that I felt like crying
    You still held my hand
    & I couldn’t wipe off the tears
    that came running down my face
    I didn’t know anything
    I didn’t want to know
    The city lay somewhere under our bodies
    I could feel it breathing
    sound asleep
    like a child of ours
    the future child that had died
    somewhere between the sheets
    never reaching my body
    The singing sea was somewhere
    under the dark sky
    & the rosy fog of sunrise
    touched the world’s edges
    I thought I felt the Earth turn
    For me
    the night won’t end
    till another night
    that will never come

    Dream Song

    In a dream I heard
    a voice that called me
    it sounded silent
    as from far
    I could not move
    I felt like falling
    ‘cause it was you
    my guiding star

    Seems you were made
    to keep me dreaming
    to light my way
    through darkest nights
    You called my name
    I stood believing
    that you were near
    so warm so bright

    As I woke up
    that autumn morning
    the rain was cold
    the wind could freeze
    But in my mind
    you still keep calling
    But in my mind
    & in my dreams

    *

    Summers cool & winters freezing
    Seems no years are passing by
    & you’re still the same little girlie
    Knowing not the threat of Time
    Dreaming still of handsome princes
    Sometimes crying in the night
    Writing poems without meaning
    Trying to stand the fight for life

  • ,

    Pentti Linkola väljakutse

    REIN KURESOO

    Kui David Attenborough avaldas enne USA presidendivalimisi Radio Timesile antud intervjuus arvamust, et Donald Trumpi mahalaskmine polekski halb idee, pidasid paljud Attenborough’ imetlejad seda kehvaks naljaks või märgiks sir Davidi lähenevast seniilsusest. Ähvardus tappa USA president (või ka presidendikandidaat) on Ameerika Ühendriikide seadustiku kohaselt raske kriminaalkuritegu. Seetõttu tuli ka FBI-l briti ekstsentrilise telemehe suhtes seisukoht võtta.

    Attenborough on öelnud teisigi salongikõlbmatuid asju, näiteks (2013): „Me oleme Maa katk – katk, mis tabab meid endid lähema 50 aasta sees. Asi pole ainult kliimamuutuses, see puudutab kogu pinda, mis kulub selle röögatu hordi toitmiseks. Me peame kas ise piirama rahvastiku kasvu või teeb seda loodus, ning loodus teeb seda tegelikult juba praegu.“ Ja: „Mis on kõik need Etioopia näljahädad? Mis on nende põhjus? Liiga palju inimesi liiga vähesel pinnal, vaat mis see on. Ja meie ajame vaid endale puru silma. Me ütleme, et ÜRO peaks neile saatma jahukotte. See on üksnes pärmi lisamine.“

    Muidugi ei anna brittide rahvuslikuks aardeks kuulutatud telemehe ütlemised sõgedatele tegevusjuhised, vaid väljendavad pigem väljapääsmatuse tunnet, mis on vist pitsitanud igaüht, kes püüab endale Maa tulevikust selgemat pilti luua.

    Soome 100. sünniaastapäeval anti aimekirjandusauhind Tieto-Finlandia Riitta Kylänpää raamatule „Pentti Linkola – inimene ja legend“. Ülemöödunud aastal 85-aastaseks saanud Linkola sai sel puhul palju meediatähelepanu. Esile tõsteti ka Looduspärandi sihtasutus, millele ta 1995. aastal isikliku 400 000 margaga aluse pani ning mis tänaseks on ostnud ja looduskaitse alla võtnud kokku juba üle 1500 hektari metsa. Loomulikult tekitas Linkola kilbiletõstmine põhjanaabrite seas üksjagu poleemikat ja nurinat – selle otsusega ilmus vahepeal mõnevõrra ununeda jõudnud kalastajast (tõsi küll, nüüd juba üksnes pensionärist) ökoäärmuslane taas ühiskonna fookusesse, kust ta mõnda aega oli eemal olnud. Sellega seoses ilmus ka mitmeid uusi intervjuusid Pentti Linkolaga. Riitta Kylänpää tutvustab Linkolat muheda huumorialti (ehkki sageli ka riukliku) mehena, kellega ühiste jututeemade olemasolul on meeldiv lävida. Võin oma kokkupuudetest Linkolaga kinnitada, et seda ta kahtlemata on. Linkolal on palju häid sõpru ja tuttavaid, tal on olnud elu jooksul mitmeid lähedasi naishingi. Loomulikult oli meedial selles valguses huvitav teada saada, kas mees oma kõige jubedamate väljaütlemiste õigsusesse ikka veel usub või on ta need vana ja targa mehena kõrvale jätnud. See andis Linkolale taas võimaluse korrata oma seisukohti, mis esmapilgul võiksid rõõmustada kõiki Euroopa rahvusradikaale – näiteks et ükski põgenikelaev ei tohiks ületada Vahemerd. Sellega sarnasus põlissoomlaste või siis EKRE ja tema toetajatega ka piirdub, sest näiteks geiabielud (juhul kui need jäävad lastetuks), on Linkola meelest looduse õilis (kuigi ebatõhus) viis inimeste sigimise piiramiseks. Linkola vaadete lähtekohaks on tingimusteta biotsentrism, rahvusradikaalidel põlisrahvuse heaolu. Linkola välistab täielikult ka kriiside käes kannatavate rahvaste abistamise „nende omal maal“.

    Pentti Linkola sai fašisti stigma 30 aastat tagasi, kui oli kokku pannud enda nägemuse rohelise liikumise sihtprogrammist. See sisaldas järgmisi teese. Rahvaarv tuleb saada kontrolli alla, iga viljaka naise kohta on lubatav keskmiselt kaks sünnitust. Maal elavate inimeste arv peab mitmekordistuma, linnade elanikkond kuivama kokku. Ellujäämisühiskonna tagaja on laiapõhjaline põllumajandus, mida täiendavad jaht, kalapüük ja korilus. Riik on toiduainete osas naturaalmajanduslik, import on lubatud vaid naaberriikidest. Põllumajanduses kasutatakse peamiselt inimese ja hobuse lihasenergiat, tööstuses taastuvaid looduslikke energiaallikaid, tööstuslik energiatootmine kahaneb murdosani praegusest tasemest. Sooja saadakse küttepuudest ja soojemalt riietudes, toasoojus jääb 15–18 kraadi piiresse ning soojem tuba toob kaasa karistuse. Praeguste tarbekaupade asemele tulevad kestvuskaubad, tööstus kahaneb umbes sajandikuni praegusest tasemest. Lisaväärtust ja rikkust eriti ei teki. Iga inimene peab andma oma tööpanuse, tööpuudus ja kindel pensioniiga kaovad. Raharinglus kahaneb oluliselt, mitte midagi ei saa osta laenu abil, kõik tuleb esmalt välja teenida. Põhiliseks liiklusvahendiks saab jalgratas, bussi- ja taksoliiklust arendatakse, raudteed säilitatakse. Hariduses piirdutakse enamasti nelja aastaga, keskharidust saab väga väike osa lastest. Haridus peab tagama enesepiiramise paratamatuse ja ökoloogiliste põhitõdede mõistmise, meedia on ajakirjandustoimkonna kontrolli all, kehtib paberinorm, mis ei jäta rämpstekstidele ruumi. Väliskaubandus on minimaalne ja piirdub esmatähtsate kaupadega (nafta, puuvill, sool, kohv ja tee). Politseid tugevdatakse ja selle õigusi suurendatakse, karistusi karmistatakse. Riiki juhib karmikäeline spetsialistide seltskond, kus on ette nähtud rotatsioon ja pidev ridade täiendamine.

    Programmi ei saadud tõsisemalt arutlusaineks võtta, sest Linkola seadis seal rohelistele eeskujuks Baader-Meinhofi grupeeringu terroriste.

    Väga raske on tõsiselt vastu vaielda väitele, et inimkond (ja elu Maal) saab alles jääda vaid karmidele enesepiirangutele alludes, tegelikult taanduvadki vastuväited laias laastus retoorilisele küsimusele: kas nüüd peab siis tagasi koopasse minema? Praeguseks on kirjeldatud siiski ka mõnevõrra elamisväärsemaid alternatiive. Kuid kui osa Linkola teesidest kannabki 1980. aastate meeleolude pitserit ja tema poolt maalitud pilt ellujäämisühiskonnast ei tundu ahvatlevana eriti kellelegi, siis nii mõnigi tema mure on eestlastele arusaadavaks muutunud ehk just praegu, mil oleme tunnistajaks samalaadsele metsade laastamisele, nagu toimus Soomes Linkola ideede kujunemisaastatel. Lisaks kostab maailmast praegu tõsiseid noote märksa rohkem kui kunagi varem – meenutatagu või hiljuti ajakirjas BioScience avaldatud 15 364 teadlase hoiatust, et „peagi on hukatuseni viivalt suunalt ära keeramiseks juba liiga hilja“. Pentti Linkola põhimure, liigsuure ja kasvava rahvastiku kõrvale on tänaseks kerkinud teine, kiiremini ja halastamatumalt toimiv elu hävitav mehhanism – kliimamuutus. Selle hingus on nii otseselt kui meedia vahendatuna jõudmas üha enamate inimesteni. Ja ehkki vandenõuteoreetikud püüavad kliimamuutuste inimtekkelisuse teooriat üha innukamalt põhja lasta, piisab enamikule inimestest ühest globaalsest murest korraga. Murel elurikkuse kao pärast ei näi praegusel hetkel niisama laia kandepinda olevat ning ka maailma rahvastiku jätkuv kasv näib hetkel olevat kliimamuutusest väiksem mure. Eriti meid, eestlasi, teeb märksa murelikumaks see, et meie rahvaarv pigem kahaneb. Ja maailmas leidub üldse palju riike ja rahvaid, kus tuntakse puudust suuremast järelkasvust – hiljuti kutsus Tansaania president John Magufuli oma riigi naisi üles munasarju vallale laskma, sest Hiina eeskuju maailmale olevat see, et rahvaarvult vägev riik on vägev ka majanduslikult. Tõepoolest, Tansaanias sünnib lapsi ühe naise kohta „ainult“ viis.

    See, mida Linkolalt on tõsiselt õppida, on eufemismidest, ilukõnedest ja looritatud üleskutsetest loobumine: „mõtleja ei usu enam tõsiselt, et inimese ekspansiooni saab veel peatada, et meil on üleüldse veel mingit lootust. Üle piiri on juba mindud. Maailma lõpp on juba olnud. Aga me kaotame viimsegi kübeme oma väärikusest, kui me ei suuda kavandada eufemismidest vaba ühiskondlikku programmi, mille abil oleks võinud kindlustada elu jätkumise Maal, säästliku majanduse.“ Tegelikult on nüüd tõesti viimane aeg Linkola visatud kinnas üles tõsta.

     

  • Toitumine: loomselt taimsele

    KADRI AAVIK

    Tänase päeva jooksul tapetakse maailmas toiduks üle 150 miljoni maismaalooma.[1] Iga minuti jooksul raiutakse suuresti loomatööstuse tarvis maha ühe jalgpalliväljaku jagu Amazonase vihmametsa.[2] Loomakasvatus paiskab õhku 14,5% inimtegevusest põhjustatud kasvuhoonegaasidest,[3] mida on rohkem kui kogu maismaatransport kokku. 55% planeedi mageveest[4] ning 83%[5] põllumaast kasutatakse liha- ja piimatoodete tootmiseks.

    Need faktid viitavad sügavale jätkusuutlikkuse kriisile antropotseeni ajastikus, kus inimliik on pöördumatult planeeti ümber kujundamas. See kriis tuleneb otseselt sellest, mida me sööme ning kuidas me teisi loomi kohtleme. Nende ekspluateerimine ja tapmine on nüüdseks nii intensiivne ja massiline, et sellel on hävitav mõju mitte ainult loomadele, inimestele ja kogukondadele, vaid kogu planeedile. Jätkusuutlikkuse probleem ei puuduta mitte üksnes looduskeskkonna, vaid ka inimeste heaolu. Töö lihatööstuses ja eelkõige tapamajades on üks tervistkahjustavamaid ja traumeerivamaid ning seal töötavad enamasti kõige haavatavamad inimgrupid.[6] Enamik antibiootikume toodetakse loomatööstuse tarbeks ning see süvendab järjest suurenevat antibiootikumiresistentsust inimeste seas.[7]

    Praeguseks on selge, et loomade kasutamine toiduks ja muudeks otstarveteks põhjustab ränka kahju ning on jätkusuutmatu. Sellele probleemile on loogiline ja käegakatsutav lahendus: loomade kasutamise lõpetamine ning üleminek täistaimsele toidule ehk veganlus.

    Paraku ei nähta veganlust seni veel tõsiseltvõetava lahendusena ei individuaalsel ega institutsionaalsel tasandil. Loomade kasutamine inimkonna hüvanguks ja eelkõige toiduks tundub enamikule vajalik ja iseenesestmõistetav ning loomsest loobumine näib utoopiline. Meie igapäevane toit ja selle päritolu on kliimadebattides ja jätkusuutliku tarbimise soovitustes enamasti elevandiks toas. Seda demonstreeris ilmekalt dokumentaalfilm „Cowspiracy“ (USA, 2014),[8] kust selgub, et maailma juhtivad keskkonnaorganisatsioonid ei soovi rääkida veganlusest kui ühest kesksest lahendusest jätkusuutlikkuse probleemidele, millega inimkond silmitsi seisab. Selle asemel domineerivad soovitused keskkonnahoiuks, mille efekt on veganiks hakkamisega võrreldes marginaalne – duši all käimise aja vähendamine, lifti kasutamise asemel jala käimine või plastiku vältimine.[9] Seevastu igaüks, kes loobub loomsetest toodetest, vähendab sellega oma ökoloogilist jalajälge kuni 73%.[10]

    Kuna loomade tarbimisel on selged ja otsesed tagajärjed kogu planeedile, siis ei saa toitumine olla vaid personaalne valik, vaid see on poliitiline küsimus, sest puudutab meie kõigi heaolu. See tähendab, et loomse toidu asendamiseks taimsega on vaja institutsionaalset tuge ja initsiatiivi, mis Eestis seni puudub. Vastupidi, ühiskonnas, kus loomade kasutamine on normiks, toetavad institutsioonid kehtivat praktikat. See tähendab muuhulgas, et need, kes soovivad täistaimselt toituda, kohtavad institutsionaalseid takistusi.[11] Mõelgem näiteks toitlustusele sellistes institutsioonides nagu kool, haigla või vangla, kus loomne toit on sageli mitte ainult vaikimisi normiks, vaid isegi kohustuslik. Eesti riiklike toitumissoovituste kohaselt on taimetoitlus inimesele ebasobiv ning ka tervisele ohtlik.[12]

    Seevastu mitmed rahvusvahelised organisatsioonid on viimastel aastatel keskkonna, tervise, toitumise ja loomakaitse valdkonnas kutsunud üles loomsete toodete tarbimist vähendama või neist üldse loobuma. Näiteks hiljuti enam kui 30 maailma juhtiva teadlase avaldatud EAT-Lancet Commission on Food, Planet and Healthi raport kutsub üles tegema radikaalseid muudatusi toidusüsteemides globaalsel tasandil – inimkonna toit peaks olema ühtlasi tervislik kui ka jätkusuutlikult toodetud ning need kaks aspekti on lahutamatud.[13] Raport sedastab, et selline toit peaks olema suuresti taimne.

    Toon välja mõned konkreetsed sammud, mis võiksid meid viia jätkusuutlikuma ja õiglasema maailma poole, keskendudes toitumisega seonduvatele institutsionaalsetele muudatustele Eestis. Need muudatused aitavad kaasa loomsest toidust loobumisele indiviidi tasandil.

    Lõppema peab loomsete toodete riiklik doteerimine. Selle asemel tuleks toetada liha- ja piimatootjate üleminekut tunduvalt väiksema keskkonnakahjuga ning eetilisemate taimsete saaduste tootmisele. Samuti võiks toetada kohalike taimsete toodete tootmist ja väljaarendamist (näiteks kaerapiim, herneproteiin jne). Taimsed liha- ja piimaalternatiivid (taimepiimad, sojavalk jne) peavad tarbijale olema odavamad kui loomsed tooted.

    Toit avalikes asutustes (haridusasutused, tervishoiuasutused jne) ning riigisektori poolt korraldatud üritustel peaks olema vaid täistaimne. Lõppema peab olukord, kus vegantoidu kui eetilisema ja jätkusuutlikuma toidu eelistamisega kaasneb lisavaev ja vahel ka lisatasu.

    Kuna haridussüsteem on üks peamisi inimeste sotsialiseerimise keskkondi, saab hariduse (selle kõigi astmete) kaudu vaidlustada loomade tarbimist kui normaalsust. Jätkusuutlikkuse perspektiiv peaks saama 21. sajandi haridussüsteemi (õpetajaharidus, õppematerjalid jne) üheks keskseks osaks. Hariduse kaudu saame ümber mõtestada inimeseks olemist ning meie suhet teiste liikide ja looduskeskkonnaga laiemalt.

    Võtmeinstitutsioonidena toon eraldi välja meditsiinisüsteemi ja toitumistea-duse. Eesti riiklikud toitumissoovitused peavad täistaimset toitumist mitte ainult aktsepteerima, vaid ka julgustama ning valgustama toidu ja selle tootmise seost jätkusuutlikkusega. Meditsiinitöötajad ei peaks patsientide veganlust taunima,[14] vaid seda hoopiski julgustama ning pakkuma veganitele ja veganiks hakata soovijatele teaduspõhist ja professionaalset tuge.

    Nende muudatuste elluviimise tagajärjeks on parem ja jätkusuutlikum maailm loomade, inimeste ja looduskeskkonna jaoks. Need aitavad lõpetada tundevõimeliste elusolendite massilist väärkohtlemist ja tapmist. Paraneb ka rahvatervis. Täisväärtuslik vegantoit on inimesele  sobiv igas eluetapis ning aitab ennetada ja ravida mõningaid raskeid haigusi.[15] Veganlus on üks võimsamaid viise kliimamuutuse vähendamiseks. Loomakasvatuse lõppedes väheneb märgatavalt õhku paisatavate kasvuhoonegaaside hulk ning vabaneb suur hulk põllumaad, mida saab kasutada taimsete saaduste tootmiseks otse inimestele. Veganiks hakates ei loobu me millestki, vaid lõpetame selle võtmise, mis polnudki meile mõeldud.

    [1] M. Zampa, How Many Animals Are Killed for Food Every Day? https://bit.ly/2HS8vM8.

    [2] D. Shukman, „Football pitch“ of Amazon Forest Lost Every Minute. BBC News, Science & Environment, 02.07.2019.

    [3] P. J. Gerber jt, Tackling Climate Change through Livestock: A Global Assessment of Emissions and Mitigation Opportunities. Food and Agriculture Organization of the United Nations. Rooma, 2013.

    [4] R. Oppenlander, Comfortably Unaware. New York, 2012.

    [5] J. Poore, T Nemecek, Reducing Food’s Environmental Impacts through Producers and Consumers. Science, 2018, kd 360, nr 6392, lk 987–992.

    [6] Blood, Sweat and Fear: Workers’ Rights in U.S. Meat and Poultry Plants. A Human Rights Watch Report, 2004. http://www.hrw.org/reports/2005/usa0105/.

    [7] M. J. Martin, E. T. Sapna, T. B. Newman, Antibiotics Overuse in Animal Agriculture: A Call to Action for Health Care Providers. American Journal of Public Health, 2015, kd 105, nr 12, lk 2409–2410.

    [8] http://www.cowspiracy.com.

    [9] Kõige rohkem plastikut (46%) satub ookeanidesse kalavõrkude kasutamise tagajärjel, vt L. Lebreton jt, Evidence that the Great Pacific Garbage Patch Is Rapidly Accumulating Plastic. Scientific Reports, 2018, kd 8, nr 1, lk 4666. Seega, kui hoolid veekogude tervisest, loobu kala söömisest.

    [10] J. Poore, T. Nemecek, Reducing Food’s Environmental Impacts through Producers and Consumers. Science, 2018, kd 360, nr 6392, lk 987–992.

    [11] K. Aavik, Institutional Resistance to Veganism: Constructing Vegan Bodies as Deviant in Medical Encounters in Estonia. Health, 2019, kd 23, nr 4, lk 1−18.

    [12] K. Aavik, Nonhuman Animals as „High-Quality Protein“: Insistence on the Consumption of „Meat“ and „Dairy“ in the Estonian Nutrition Recommendations. Rmt-s: Animal Oppression and Capitalism: Oppression of Nonhuman Animals as Sources of Food. Kd 1. Toim. D. Nibert. Santa Barbara (CA); Denver (CO), 2017, lk 140−165.

    [13] W. Willett, J. Rockström, B. Loken, Food in the Anthropocene: The EAT-Lancet Commission on Healthy Diets from Sustainable Food Systems. The Lancet, 2019, nr 393(10170), lk 447– 492.

    [14] K. Aavik, Institutional Resistance to Veganism.

    [15] V. Melina, W. Craig, S. Levin, Position of the Academy of Nutrition and Dietetics: Vegetarian Diets. Journal of the Academy of Nutrition and Dietetics, 2016, kd 116, nr 12, lk 1970–1980.

  • ,

    Looduse hüvede toomine linna

    TUUL SEPP

    Linn on evolutsiooniliselt väga uus nähtus. Läbi inimkonna ajaloo oleme elanud hõredalt asustatud maapiirkondades. Linnadesse koondumine võttis suurema hoo sisse alles 20. sajandil ning nüüdseks elab linnades enam kui pool inimkonnast.

    Need mõnisada aastat linnaelu on evolutsioonibioloogiliselt vaid kui silmapilk, mistõttu võib eeldada, et liigina ei ole me linnaeluga jõudnud kohastuda. Sellel, miks me linnakärast eemal, värskes õhus ja roheluses ennast hästi, lõõgastunult ning rahunenult tunneme, on selge evolutsiooniline põhjus. See on nagu filtri eemaldamine meie linnastunud keskkonnas elatud elult. Niimoodi me peaksimegi ennast loomulikus keskkonnas enamasti tundma.

    Linn praegusel kujul ei ole seega inimesele looduslik, loomulik elukeskkond. Tänapäeva linnu iseloomustab kõrge õhureostus, müratase, valgusreostus, roheluse ja elurikkuse nappus. Maapind on kaetud läbimatu sillutisega, ja kui parkidele-rohealadele ongi ruumi jäetud, täidetakse see ruum liigivaese ja võõrliikidest koosneva kooslusega. Rohealade hooldamisega muruniidukite ja lehepuhurite abil kaasneb rohkelt heli- ja õhureostust.

    Linnade madal elurikkus peaks olema inimese jaoks selge hoiatus – tingimused, mis muudavad linna ebasobivaks teistele liikidele, mõjuvad negatiivselt ka meile endile. Linnaelu negatiivsed pooled tekitavad stressi, halvendavad tervist ning suurendavad agressiivsust nii inimestel kui ka teistel loomadel.

    Kuigi on teada, et müra ning roheluse puudus tekitab stressi, õhureostus hingamisteede haigusi ja valgusreostus vähki, on inimesed linnades keskmiselt siiski tervemad kui maal. Maapiirkondades elamine on seotud väiksema liikumisaktiivsusega ja suurema ülekaaluga (näiteks tööl- ja poeskäigud tuleb enamasti teha autoga, linnas aga jõuab kohale jalutades või rattaga) ning arstiabi kehvema kättesaadavusega. Linnakeskkonna tervistkahjustav mõju on seega osaliselt peidetud, kuid ometi ei ole kahtlust, et meie tervis linnades võiks olla veel parem.

    Millised on hüved, mida linn praegusel kujul meile pakub? Inimestel on linnas lihtsam leida eluks vajalikke ressursse: tööd, mis toob leiva lauale, elupaika, suhtlemisvõimalusi, meelelahutust, turvatunnet. Tegelikult kolivad samadel põhjustel linna ka paljud metsloomad, sh linnud. Linnades on nende jaoks maapiirkonnaga võrreldes madalam kisklusrisk (suurem turvalisus), parem aastaringne toidu kättesaadavus (ressursid) ning struktuursem maastik, mis pakub rohkelt võimalikke elupaiku (ja suhtlemisvõimalusi). Näiteks kodutuvide jaoks, kes põlvnevad kaljudel pesitsevatest kaljutuvidest, on kõrged kivised linnahooned nagu kunstkaljude paradiis.

    Üha rohkem looduslikke liike ongi kolimas linnadesse. Selle üheks põhjuseks võib küll olla linnade üha laienev pindala, kuid samas on linnade all praegu siiski vaid protsent-paar kogu maismaast. Pigem on põhjuseks see, et ka maapiirkonnad ei ole enam suures osas looduslikud elupaigad. Üha suurem osa maast on mõjutatud inimtegevusest – maapiirkondi katab (reeglina väga liigivaene) põllumajandusmaastik, mida läbib risti-rästi elupaiku killustav teedevõrgustik, inimasulatest lähtuv reostus ning loodusressursside ületarbimine jõuavad üha enamatesse elupaikadesse. Hinnanguliselt on inimtegevusest päris puutumata veel vaid 5% Maa elupaikadest.

    On selge, et oma eelised on nii linnaelul kui ka maaelul. Jagagem need eelised siin kahte kategooriasse. Esiteks linnaelu hüved: ressursside kättesaadavus, turvalisus, liikumisvõimalused, suhtlemisvõimalused. Teiseks kategooriaks on looduse hüved ehk klassikalised ökosüsteemiteenused. Nende hulka kuuluvad tugiteenused (aineringe, mullateke, fotosüntees, elupaigad), reguleerivad teenused (mh vee-, õhu- ja mullakvaliteet, tolmeldamine), varustusteenused (toit, puhas vesi, materjalid), kultuuriteenused (nauding, lõõgastumine, uued teadmised loodusest).

    Inimesele ideaalne elupaik kombineeriks mõlemad hüvede kategooriad. Kas aga rohkem looduse hüvesid linna tuues võiksime kaotada midagi linnaelu hüvedest või võiks nende hüvede arendamine toimuda käsikäes, üksteist võimendavana?

    Vaatame looduse hüvede arendamise võimalusi linnas teenusetüüpide kaupa. Esiteks tugiteenused. Rohkem rohelust linnas tähendab paremat ja puhtamat õhku. Kohalike taimeliikidega koosluste rajamine parkidesse viib putukate liigirikkuse tõusule ning tõstab seega tolmeldajate arvukust. Pargid, kust sügisesi lehti piinliku hoolega kokku ei kraabita (või veel hullem – lehepuhuriga puhuta!), toetavad mullatekkeprotsesse, mis omakorda rajab eeldused liigirikkamale taimekooslusele. Putukate liigirikkuse suurenemisega suureneb ka nahkhiirte ja lindude toidubaas.

    Kõige liigirikkamad kooslused Eestis on puisniidud ja poollooduslikud rohumaad, mida inimene regulaarselt, kuid madala intensiivsusega hooldab. Ideaalne variant oleks sellisteks kujundada pargid (ja ka teeääred) linnades. See tähendab, et iganädalase müra- ja õhureostuserikka niitmise asemel võiks parke niita vaid paar korda suve jooksul, võimalusel kasutades müravabu vahendeid (näiteks elektrilised robotniidukid). Huvitav, kuid vastuolulisem idee oleks maastikuhooldusesse tagasi tuua ka vikatid ja rohusööjad loomad (lambad, kitsed, veised, hobused).

    Putukate liigirikkusega jõudsime otsapidi juba ka reguleerivate teenusteni, mille hulka kuulub tolmeldamine, mis suurendab viljapuude saagikust. Linnapargid, tänavaääred ja aiad võiksid olla viljapuude ja -põõsaste oaasideks, kust linnakodanikud töölt koju jalutades saaki saaksid noppida. Et need viljad oleksid puhtad, tuleb loomulikult näha vaeva linnade õhureostuse vähendamisega. Sellega seoses tuleks vähendada liikluskoormust linnades, aga nagu nägime, on võimalus jala tööle minna üks linnahüvede liikidest, mis parandab inimeste tervist.

    Autoliikluse piiramine (või isegi keelamine) linnas vähendaks mitte ainult reostust, vaid ka lärmi ning õnnetuste hulka. Muidugi peavad olema inimestele kättesaadavad mugavad alternatiivid – näiteks jalgrattarenditeenus ja rohkelt rattateid ning vaikne ja keskkonnasõbralik ühistranspordivõrk, samuti võimalus hoida autosid pikemateks sõitudeks äärelinnades valve all olevates parklates või garaažides.

    Varustusteenuste hulka kuulub juba eelmainitud võimalus linnas kohalikku toitu kasvatada. Linnaaedade rajamist tuleks õpetada ja soodustada, ka parkides võiks olla inimestel võimalik näha toitu kasvamas nii puu otsas kui peenral. Miks mitte pakkuda lisaks koristusteenusele peenrarohimisteenust, et ka laisem linnainimene saaks oma aiast või rõdu/katusepeenralt supirohelist ja redist. Olgu sel kasvõi hariduslik eesmärk, parandada tänapäeva inimese arusaama sellest, kust toit tuleb. Toit tuleb loodusest ja puhas toit tuleb puhtast loodusest. Toidukasvatamise nägemine linnamiljöös võiks anda inimestele lisamotivatsiooni keskkonda puhtana hoida. Anonüümselt põllult anonüümsele kaupluseletile justkui võluväel ilmuv toit ei pane tarbijat mõtlema, kas õhk ja vesi selle toidu kasvatamispaigas oli puhas või mitte (ja on tõenäoline, et ei olnud).

    Parem arusaam keskkonnakaitse vajadusest kuulub kultuuriteenuste alla, koos võimalusega looduses lõõgastuda ja loodust nautida. Liigirikkad ja õierohked puisniidud parkides, rõkkav linnulaul liiklusmüra asemel, värske ja puhas õhk, rohtu söövad kitsed-lambad, tee äärest nopitud õun või tillivars on eespool toodud ideedest mõned näited, mis kahtlemata võiksid suurendada inimeste võimalusi linnaelust naudingut tunda.

    Linnade areng ja inimeste võimalused linnaelu hüvesid nautida ei pea tulema looduse hüvede ja elurikkuse arvelt, vastupidi, need hüved võivad üksteist vastastikku hoopis võimendada. Mitte ükski linnaelu hüvedest ei kannataks selle tõttu, et me teadlikult arendame võimalusi nautida looduse hüvesid linnas. Selline looduse ja linnaelu hüvesid kombineeriv ideaallinn on väga võimalik, ja see on võimalik Eestis, kus linnade suhteline väiksus on eeliseks pilootprojektide käivitamisel. Loodusteadlaste, inseneride ja linnaarhitektide koostöös võiksime ette võtta midagi sellist, mis oleks eeskujuks kogu maailmale.

Vikerkaar