Toeta

Jutud

  • Vana Tühi

    Gustav Suits

    1.
    Te ütlete: kadunud on vana Tühi. Ei-ei, mu uskmatud. Nüüd tal alles on põli, nüüd ta alles peab pühi. Kui kidur kõhnret ei laudil ta nühi, ei salaja metsa ääri ainult rühi: kui pidur sabakuues tuliuues ta mulle tuli vastu.
    Ei näinud esmalt muud kui hännamoega Alasuitsu talu tõusikpoega, kes lagipääni ajanud sileda joone, üle võtnud biedermeier-mööbli ja ülimuse hoone.
    Külalisi nüüd teretab. Bon soir! Tere! Trastu!
    Minultki ta teenrid aidanud palitu, minagi kutsutu, minagi valitu. Tahan viisakale sabakuueta vastu astu.
    Ent korraga oleks kui poolkombeliseks haritud piduperemehe nägu ta hännaga taritud. Kulmu karvade alt mulle vastu piidles vana Tühi ise — milline aim! Tundsin ta pahandusest, milles uhkusega riidles meelitusi petlik valskuse vaim. Säälsamas mu kätt surub. Vana ärklitoa kaim ta ju ongi, ihu rammus vähe lihavamas, saalis lahedamas, kihavamas! Käepigistust hajameelselt vastamast ma ei tõrgu.
    Kumardan madaami ees, kes ei nõrgu. Ta sirutatud sõrmi ei suudle kangekaelne mu koon. Madaami müraka ümber kui kõrbend lõhna oleks tundnud, ta juustes sädeleb ussikuninganna kroon. Ent mu kõrval kavaleri paleus pundund ju lakub armulise proua kätt.
    Armuline muheleb kui moon.
    Mis hääd ta sõrmustesse topitud käsi pakub?

    2.
    Kurja vannub täie suuga selle laudkonna toon, teda ennast nägin uuesti silmsi: ühe kannustega kannupoisi jõhkruse joon vana Tühja oma oli ilmsi.
    Mees-koletis pisuhändade tõust, kas ristteil nõudnud kolm tilka ainult verd? Noore kristlase-pagana ülbe lõust, kas kõike inimlikku ta irvitus ei pilka? Milline kõrkus kirjutatud ta palgele, mis juhtnahast saabastega kõik talland, kes viletsad roomand halastamatu ta jalgele!
    Pagana poiss! nii vabaduse ristigi valland!
    Nüüd ta ümber kadsatavad kiimas hilpharakad, mitu surmaotsust saanud ta käest ju narakad. Sadakakskümmend kõigest! kilkab see üle kõige, kelle kleidis ees kabani, taga sabani väljalõige.
    Varsti puhuda paberossi suitsu ja tuld üksteise näkku on hubasus õige. Ebagraatsia kärtsutab oma tömpnina kohal õhulossi, oma sõbranna imetleb kuldprossi, vargsi mesitsevad silmad mängib pagana poisi peninukile, see pesitseb pilgu ta ammuli rinnale, libavale pinnale, siidisukile.
    Meel sõnuda teisele mossis suitsevale tulitukile: Tühja ka! Tead isegi sõprus on pettuse mäng, armastus autoga sõit ja hotelli säng, tõprus täna ühe, homme teise kukile.
    Muud laudkonnas selles ei tunnistata, muud ei unistata kui mis tamptararaa! teist võib üle lüüa ja paista, mida kobada saab ja haista. Musta küünt küll veel hästi peita ei saa, ent mu daam kannab siiski briljanti, mu herra pressib püksi kanti.
    Oh märdisandi komejanti!

    3.
    Ent ju algab söömingule, joomingule ränd. Kuhu eksind, et käimas näen tonni? Mulle öeldakse, see üks väga aulik pisuhänd! Ei maitsnud veel pidulaua annakuid, ju tontleb härjaks puhutud konni.
    Mu kõrval kesk odekolonni ja tulileeme leitsakut piduperemehe tütreke istub lihane, alaealine töntsakas Lonny. Ent ehmund silmil kust siia said, mu tihane, inimese laps kui hingeihane? Need meelespea-silmad kesk himuraid! Ei tea veel, kuhu käsi, kuhu jalga panna, ei tea kas olla endale või võõrastele vihane, aga kahju kui mõistmatuid, nägematuid maid.
    Oh neid lapsi, neid tõrksaid lapsi, klaasi kallata ei anna ka napsi! Ent mu herra, mu daam, kurku rapsi, piduperemehe pruulind mis nõiaköök!
    Ju tõuseb kui Haapsalu kuurhausis röök, seltskond õgima üldub ablas. Tulileeme kõrvetusse angerjast, põrsast, vasikat löök, loomusunnid ei püsi enam kablas! Ikka aplamaks neelamine, kummutus, vatsa kugistavat näen kui vaesemehe onni. Aga ütle, miks ka sul ei õdu see pidusöök, mu väikene kodutu Lonny, kas me hingekest hirmutab lummutus?
    Mis kõik lopsind ja popsind see kõhustik, vana Tühi ei jäta veel jonni, täitmatut täites ikka veel rühja, vägijoogi, haneraipega kinnita Tühja!
    Järjest rõhuvamaks läpastub õhustik, vana Tühi lõhub vallale taba. Piduperemees kõneks oma laia avab suu. Ta kiidab varavedajate rahvast seda vaba, keda enam ei rõhu ristipuu ega ühegi suurema saksa saba. Olgem iseennast nüüd, vennad, ja mitte keegi muu! Iseenese jaoks iga käe loodud laba võtmiseks, söömiseks ja joomiseks all päikese ja kuu. Austatud pidurahvas, ka täna õhtu olgu enesele truu, võetagu hääks ja ärgu väändagu naba!
    Kui nimetu looma kõrist pahvatab hulg, söömarite ja joomarite üheksakordne elagu-u! Ent hane kondikest kablides mu Lonnyke kahvatab. Keegi purtsatab: „Osav lõuamees, krants!“ Teine turtsatab: „Kaval Varas-Ants!“
    (1921)

  • Millest räägivad seened?

    Alari Allik

    Eesti on erinevate Ida-Aasias levinud mõttevoolude (taoism, budism) ülevõtmises jõudnud ajajärku, kus lisaks vana pärandi tõlkimisele ja tõlgendamisele on hakatud kaugelt pärit mõtteid kohalikest vajadustest ja võimalustest tulenevalt iseseisvalt edasi arendama. Selles mõttes võib öelda, et need filosoofiapärimused on tõesti vähehaaval saamas meie kultuuri osaks. Sageli räägitakse, et Jaapanis kulus oma pool aastatuhandet, enne kui Hiinast pärit filosoofia nii omaseks sai, et sellest pinnasest päris oma traditsioon sündis. Kaua aega võttis see kõik sellepärast, et hiinakeelseid tekste luges suhteliselt väike seltskond inimesi, kellest suur osa tegeles pealegi pärandi esialgse tähenduse väljaselgitamise ja kommenteerimisega, mitte filosofeerimisega. Meie jaoks on kogu protsess olnud lihtsam. Peale eestikeelsete tõlgete on võimalik olnud lugeda ingliskeelset kirjandust. Tänu informatsiooni kiirele levikule oleme kõigest saja aastaga jõudnud punkti, kus hulk inimesi määratleb end budistide või taoistidena. 2011. aasta rahvaküsitluse andmetel oli Eestis 1145 budisti (see number ületab näiteks metodistide ja taarausuliste arvu) ja 144 taoisti.[1] Need on inimesed, kes peavad end nende õpetuste järgijateks. Kui palju võiks Eestis aga olla inimesi, kes on budismist või taoismist pooljuhuslikult üle võtnud mingeid populaarses vormis levivaid juhiseid („ela hetkes“, „vabane oma egost“, „liigu vooluga kaasa“ jne), mis on leidnud kasutamist nii new age’i kirjanduses kui ka mitmesugustes ärimeestele suunatud stressihaldamise ja tõhususe tõstmise koolitustes? Selliseid ideid oma igapäevaelu mõtestamiseks kasutav inimene ei määratle end küsitlustele vastates ilmtingimata mingi konkreetse õpetuse järgijana, aga jääb ikkagi nende mõjuvälja. Arvatavasti on nende arv kümneid kordi suurem end otseselt budistiks või taoistiks nimetanutest, kusjuures nende suhe vana taoistliku või budistliku pärandiga on tihtipeale üsna eklektiline. Algtekstide või kommenteeritud tõlgete asemel loetakse pigem nende kohta kirjutatud lihtsustatud käsitlusi, milles korrutatakse ühtesid ja samu kulunud põhitõdesid. Sellest suletud ringist väljumiseks oleks vaja rohkem täpseid tõlkeid Ida-Aasia filosoofiapärimuse tüvitekstidest. Aga ainuüksi sellest ei piisa. Vaja oleks ka seda pärandit sellisel moel mõtestada, et see kõnetaks meie kohalikke olusid. Kui mahajaana budistlikus traditsioonis sageli rõhutatavat ideed, et Buddha õpetus väljendub kõiges, mis meie ümber on, tõepoolest tõsiselt võtta, siis pole ju mingit mõtet jäljendada mõnes teises kultuuris levinud rituaale, vaid tuleks eelkõige üles leida need puutepunktid, mis seovad kaugeid õpetusi meid ümbritseva tegelikkusega.

    Ida-Aasia mõtteloos räägitakse inimesest kui puust, kes peab õppima tundma oma juuri. Naasmine oma juurte juurde on korduv motiiv paljudes Hiina ja Jaapani filosoofilistes tekstides. Nii budismis kui taoismis on levinud umbusk suurte tõdede sõnastamise vastu. Sõnalises vormis muutub igasugune filosoofia tihti väga keerukaks ja haagib enda külge kõiksuguseid ühes või teises kultuuris levinud väljendusviise. Samas aga ei tohi nendest sõnadest lasta ennast eksitada, sest kui naasta juure juurde, on õpetuse tuum kättesaadav iga elusorganismi toimimise lähemal vaatlusel. Toon siinkohal näiteks katkendi Shitou Xiqiani (700–790) pikemast tekstist „Erinevuse ja samasuse kooskõla“, mida retsiteerivad zen-budismi järgijad üle maailma ka tänapäeval:

    … Pimeduses on ülevad ja tavalised sõnad samad,
    valguses eristuvad selged ja hämarad ütlused.
    Neli Suurt [elementi] naasevad oma olemuse juurde,
    nagu ema tuleb tagasi oma laste juurde:
    tuli soojendab, tuul liigutab,
    vesi niisutab, maa pakub tuge.
    Silm ja nägemine, kõrv ja kuulmine,
    nina ja haistmine, keel ja maitsmine.
    Iga ainukordne asi laotab laiali lehed
    vastavalt oma juurte eripärale.
    Tüvi ja oksad naasku oma alguse juurde.
    Kõrge ja madal – need on lihtsalt sõnad. …[2]

    Selleks et osata laotada laiali oma lehed, peab teadma oma „juurte eripära“. Raudrohul pole mõtet pidada end seedriks, seenel pole mõtet end pidada kibuvitsapõõsaks. Samasugused eristused on ka keeles. Üht asja saab kergemini öelda hiina keeles, teist asja jälle eesti keeles. Mõlemas keeles tuleks leida oma loomulik viis õpetuses avaneva kogemuse väljendamiseks. Kõigepealt aga tuleb mõista, millised taimed me õigupoolest oleme, kus kasvame ja milleks. Selle koha pealt on suure töö ära teinud Valdur Mikita, kes oma tohutult populaarsust kogunud raamatutes on Ida-Aasia pärandit kasutanud just nimelt meie enda varte, lehtede ja juurestiku kirjeldamiseks. Selle asemel et tutvustada hiina metsikuid praktikuid, keda sealses traditsioonis hulganisti leidub, räägib ta hoopis eesti mõtlusvormidest, mis on meile kõigile mingil moel tuttavad. Lõuna-Eestist saab tema raamatutes meie oma Hiina. Niimoodi ei jää taoistlikud ja budistlikud mõttemõlgutused mingiteks võõrapärasteks veidrusteks, vaid tungivad otse meie koduõuele. Selliseid harjutusi, mis aitavad meil oma juuri tundma õppida, nimetab Mikita-sensei[3] zen-ugrismideks.

    Peatuksin siinkohal pikemalt ühel nendest – seenevaikuse vaatlemisel. See on autori sõnutsi väga spetsiifiline vaikus, mis vallandub siis, kui silmitseda aidatrepile asetatud pooltühja seenekorvi: „Korvis seente kohal eksisteeriv tühjus tekitab erilise tunde seente tähendusrikkast vaikimisest.“[4] Siin ei selgitata, mida see seente kohal eksisteeriv tühjus õigupoolest tähendab, aga intuitiivselt on see kogemus meile kõigile tuttav. Lugedes kerkib mu silme ette veidi nostalgiline mälupilt viimasest seenelkäigust, millega kaasnes õõnsavõitu tunne, mis mind tihti sügiseti saadab. See tunne ei lase „seente kohal eksisteerival tühjusel“ jääda abstraktseks filosoofiliseks mõtteks, vaid toob sellesse pilti konkreetse aistitava tegelikkuse. Aidatrepp, seenekorv ja Eesti sügisese mulla lõhn moodustavad kogemusterviku, mis kõnetab eelkõige neid inimesi, kes on siinmail üles kasvanud. Seente vaatlemine näib tõepoolest olevat selline praktika, mille juured on ühest küljest sügaval meie enda argipäevas, aga mis teisest küljest võiks olla seotud mitmete budistlikus filosoofias oluliste mõistetega, nagu tühjus, püsitus ja mittekahesus, millest edaspidi juttu tuleb.

    Kui proovida Mikita poolt välja pakutud praktika sisu budistlikus võtmes veidi lahti harutada, siis tuleks selle eri etappe kirjeldada klassikaliste vaatlusharjutuste loogikast lähtuvalt. Igasuguse harjutuse juures on oluline kindel istumisviis. Terves Aasias on joogatraditsiooni mõjul selleks saanud lootosasendis istumine, kuid samas võiks see ju vabalt olla ka midagi muud. Aidatrepi puudumisel sobib ilmselt ka kivi, känd või taburet, aga oluline on võtta mugav asend, mis võimaldab seenekorvi rahulikult vaadelda. Hea on istuda sirge seljaga ja hingata rahulikult nina kaudu sisse ja välja. Kõigepealt märgatakse korvi asetatud seente värvi ja kuju – igaüks on veidi erinev, igaühel on oma nimi ja oma eelistused kasvukoha suhtes. Ühest küljest nähakse, et tegu on kõige tavalisemate metsaseentega, mis on mu meeltele antud kindlal moel, aga teisest küljest mõistetakse ka seda, et pole neil mingit püsivat olekut – oma loomulikust keskkonnast välja rebitud ja korvi asetatud seened on juba hakanud lagunema, nad on juba hääbumas, muundumas milleks muuks. Õige pea pannakse nad pannile, kus neist saab (loodetavasti) hea seenekaste. Nende eluhoog liigub edasi teise vormi, kuid ei kao kusagile. Võib endale visualiseerida olukorda, kus seen tegutseb edasi inimesena, kes on ta ära söönud. Ta saab osaks teisest olendist. Nüüd hakkavad seene selged piirid vähehaaval hägustuma. Milline olend on üldse seen? Kas ta on taim või loom? Bioloogiaõpikust on võibolla meeles, et seen sarnaneb juba raku tasandil pigem loomaga. Tal puudub liikumisvõime, aga samas on ta terve metsaaluse pununud täis oma võrku. Risomaatilised narmasjuured ühendavad teda erinevate puude ja taimekooslustega. Mõned seeneliigid võivad elada sümbioosis looma või inimese kehaga. Troopilistes vihmametsades leidub seeni, mis teevad endale pesa sipelga või mõne muu putuka keresse ja pistavad sealt oma isandat surmates võidukalt pea välja. Majavamm võib salamisi mööda põrandaid ja seinu edasi hiilides hävitada sellesama aida, mille trepil me istume. Sellise mõtte juures võib isegi sõbralik puravik paista pahaendelise vaenlasena. Seened pesitsevad meie endi kehades, nad pole kuskil turvalises kauguses. Siinkohal võiks paljudele meist meenuda Karl August Hindrey lastelugu „Seene-Mikk“, kus hügieenist mitte hoolinud Mikku ja tema koera Murit katab pärast vihma terve seentekoloonia:

    Päike hakkas pilve
    Tagant piiluma,
    Ajas märga Mikut,
    Murit aurama.

    Märg ja soojus ajab
    Seened kasvama,
    Miku, Muri kallal
    Näeme seda ka.

    Aur see kadus ära
    Päiksekiirte eest,
    Ja üks seene hunik,
    Kerkib auru seest

    Ära seenetanud
    Muriga on Mikk –
    Mis tast välja tuli
    Näitab olevik    .[5]

    Niisiis võib seenevaatluse käigus jõuda taipamiseni, et seen pole ei taim ega loom. Ta on kummaline olend, kes mõistatusena mu ees seisab – ta on miski. Just selline kogemus kõige argisema nähtuse „miskisusest“ on budistliku õpetuse aluseks. Seenele ei tohi ühekülgselt peale suruda meie klišeelikku nägemust lõbusast kübaraga seenemikust, vaid tuleb mõista ka Seene-Mikku tabanud kohutavat saatust. Sellisel mitmekülgsel vaatlemisel jookseb meie senine kujutlus kodustest seentest aidatrepil tühja. Seen on ühest küljest kõige mõnusam ja sõbralikum olend, aga teisest küljest midagi hirmsat, mis ei austa kehade piire ja tungib kõikjale, kuhu pääseb. Nii oleme viimaks oma seenevaatlusesse haaranud nii palju erinevaid tahke, et lihtsalt ühe sõnaga „seen“ ei ole seda kõike enam võimalik koos hoida. Sõna „seen“ ise ilmub meie ette oma kõhedusttekitavalt tühjas vormis – ta on lihtsalt kimp häälikuid ja suvalisi siit-sealt kokku kuhjatud klišeelikke seoseid, kirjandusest ja õpikutest pärit teadmisi ning isiklikke mälestusi. Selgub, et see „seen“ on meile antud keele kaudu, kujutlus seenest on kultuuriliselt määratletud ja me teame väga vähe midagi seenest endast. Kogu meie senine arusaam seenest jookseb tühja. Kas tal üldse ongi mingi „ise“? Mis asja see seen seal metsas õigupoolest ajab?

    Moodsate inimestena ei saa me siinkohal jääda müstilise pinnale, vaid peaksime püüdma mõelda, mida erinevad organismid teevad. Seenele omasest isesusest mõtlemisel on abiks Gilles Deleuze, kes küsib „Erinevuses ja korduses“: „Milline organism poleks tehtud korduse elementidest ja juhtumitest, kontempleeritud ja kokkutõmmatud veest, lämmastikust, süsinikust, kloriididest ja sulfaatidest, põimides niimoodi läbi kõik harjumused, mille kaudu ta moodustub?“[6] Selliseid kontempleerivaid minasusi nimetab ta „vastselisteks minasusteks“: „Mina on olemas niipea, kui kuskil tekib põgus kontemplatsioon, kui kuskil hakkab toimima kokkutõmbemasin, mis suudab korraks kordusest erinevuse välja tõmmata.“[7] Seenel pole samasugust mina nagu inimesel, aga see ei tähenda, et ta ei kontempleeri ümbritsevat. Ta tõmbab ümbritsevast kokku aineid, mida kontempleerides ta saab kasvada. Samamoodi kontempleerib seent puu, mille all ta kasvab, või uss, kes seene sees elab. Nende vastastikuste kontemplatsioonide tulemusel ühendub elu suuremateks ringideks, millest ühe osa moodustame ka meie. Kogu selles masinavärgis aga pole mingit püsi, mingit paigalseisu. Iga kontemplatsioon töötleb ainet mingil moel – kõik on pidevas muutumises. Kõik asjad sõltuvad vastastikku teineteisest ning nendest suhetest väljaspool pole neid olemas. Nii armastavad budistid öelda, et kõik on tühi. „Ületava mõistmise südasuutras“ öeldakse nii: „Kuju on tühjus, tühjus ongi kuju; tühjus pole kujust eraldi, kuju pole tühjusest eraldi. Mis on kuju, see on tühjus; mis on tühjus, see on kuju. Nõnda on ka tunne, mõte, kujutlused ja teadvus tühjus. Nõnda, Šāriputra, on kõik dharmad [olemise algosakesed] märgistatud tühjusega: nad ei teki ja nad ei hävi; nad pole määrdunud ja nad pole määrdumisest vabad; nad ei ole puudulikud ja nad ei ole täiuslikud.“[8] Niimoodi aidatrepil istudes jõuame mitte ainult „seente kohal eksisteeriva tühjuse“, vaid kõikide asjade olemusliku tühjuse kogemiseni, mis on mahajaana budistliku filosoofia üks suuri eesmärke.

    Lisaks India budismi arusaamale tühjusest kui püsiva oleku puudumisest ja kõikide asjade vastastikusest sõltuvusest võiksime mõelda ka tühjusele, mis vastandub täisolekule. Prantsuse sinoloog François Jullien ütleb taoistlikust mõtteloost rääkides: „… tagasiminekus tühjusesse pole midagi müstilist (sest tal pole metafüüsilist tähendust), vaid see on üleskutse lahustada ummistused, mis tekkivad tegelikkuses alati, kui see on küllastunud ja temas pole enam tühikuid.“[9] Ida-Aasia filosoofiapärimuses ei räägita mitte ainult sellest, kuidas tühjust märgata, vaid ka sellest, kuidas tühjust juurde tekitada, kuidas luua olukordi, milles on palju liikumisvabadust. Gilles Deleuze on samast probleemist rääkinud moodsa kunsti kontekstis raamatus Francis Baconist.[10] Kunstniku probleem on alati selles, et lõuend on juba enne töölehakkamist tihedalt täis kõikvõimalikke klišeesid: seent joonistatakse nii, puulehte aga hoopis nii. Selleks et päriselt looma hakata, peab kunstnik kõigepealt lõuendi tühjendama, ta peab jõudma puhta pinnani, kus tal on ruumi midagi kujutada. Kui tulla tagasi eelneva seenevaatluse juurde, siis on selles kirjeldatud alust igasuguseks loominguliseks tegevuseks. Sellise vaatluse kaudu vabanetakse kõikidest nendest seostest, mis ennast pinnapealsel tasandil välja pakuvad. Seene kujutamises pole midagi lihtsat, aga samas tuleb kujutada lihtsalt seent. Kuidas kirjeldada seene ja lehe sees peituvad erinevaid vastselisi minasusi? Kuidas seen ennast ise joonistaks, kuidas ta ennast kujutaks – milline oleks seene autoportree? Need on probleemid, kust algab kunst.

    Jaapani luuletaja Matsuo Bashō on üks neist, kellel on tähelepanuväärne võime märgata enda ümber neid väikeseid subjekte, kes püüavad ümbritseva eluga omal moel toime tulla. Ühes tema haikus kujutatakse männiseent, kes kontempleerib teda katvat puulehte. Raske on seda haikut tõlkida nii, et kõik tõlgendusvõimalused ka eestikeelses variandis esile tuleks, aga proovima peab:

    まつ茸や　しらぬ木の葉の　へばりつく

    männiseen ei tea –
    tundmatu puu niiske leht
    kleepub ta külge[11]

    Männiseen (matsutake) on Jaapanis hinnatud söögiseen (ühe seene hind võib olenevalt hooajast olla ligi 100 eurot), mis kasvab sümbiootilises suhtes puujuurtega. Nende juurte suhtes on ta väga valiv – sugugi kõik puud ei kõlba. Männiseen ei tea midagi puulehtedest oma pea kohal, ta ei tea midagi inimestest, kes tema maitsele nii suurt tähtsust omistavad. Männiseen on olemas juurte, mulla ja õhuniiskuse koostoimel. Trotsides kõiki häirivaid tegureid, mille hulka kuuluvad ka ahned seenelised, püüab ta lihtsalt toime tulla. Kui mõni leht kuskilt ülalt on ta kübara külge kleepunud, siis proovib ta tülika külalisega lihtsalt hakkama saada.

    Kuna seen ei tea, millise puu otsast leht tuleb, mis on selle konkreetse lehe ajalugu, kus on ta juured, siis saab ta võtta seda lehte lapseliku naiivsusega (või nagu zen-budismis öeldakse: algaja meelega) – leht on lihtsalt mingi niiske asi tema otsa ees, midagi, mis liibub tema vastu. Võiks ju mõelda, et kokkupõrge selle lehega oli kunagi olnud mingi traumaatiline sündmus, aga nüüd on ta sellest juba üle saanud. Võibolla näeb ta lehte nüüd isegi mingi kasuliku ollusena, mis pakub kaitset vihma eest ja annab sooja. Seenel puudub isegi sõna „leht“, millega ennast katvat nähtust nimetada. Ta ei saa lehte kuidagi määratleda ega oletada midagi lehe päritolu kohta. Kui mulle peaks mingi leht otsa ette kleepuma, siis on mulle kohe teada (võibolla mitte päris kohe, aga vähemalt siis, kui olen ta otsa eest lahti kraapinud), et see on vahtra- või kaseleht. Kui see juhtub mu aias, siis võin näiteks kohe oletada, et see on selle suure saja-aastase õunapuu leht, mis seal üle kõige laiutab. Aias on mu suhe lehtede ja puudega, mille otsast need pudenevad, väga isiklik – meil on ühine ajalugu. Kui aga mõelda mu otsa ette kleepunud lehtedele laiemas tähenduses, siis võib selles näha metafoori kõikidele sündmustele, millega ma elus olen silmitsi olnud. Elu jooksul lendab igasugu latakaid näkku – suuri ja väikeseid. Kõik need kleepuvad kuskile keha külge, jätavad oma jälje. Selles mõttes kõnnime me kõik ringi üleni lehtedega kaetult, mingit „puhast“ kehapinda pole selle mustrilise vaiba alt võimalik üles leida. Paljude lehtedega kaasnevad kõikvõimalikud mälestused. Me teame täpselt, millise puu otsast see asi meile näkku lendas ja millise jälje see meie olemisse jättis. Igal sündmusel on ajalugu ja oma juured.

    Bashō luuletus meenutab meile vabadust mitte teada, mitte mäletada. See tekst räägib meile unustamise vabastavast mõjust. Tänu sellele, et seen „ei tea“, võib ta võtta lehte ükstapuha millena. Lehe „miskisuse“ kaudu saab teda kontempleerida erineval moel – kord on see vihmavari, kord paks tekk, mis kaitseb külma eest. Ta ei pea teadma selle lehe nime ega selle lehe lugu, et kogeda lehte otsaette-kleepumises. Leht on, seen on. On seen-leht ja leht-seen, aga samas pole ei seent ega lehte – nad on tühjad.

    Selleks et seenest kirjutada, pidi Matsuo Bashō unustama kõik, mis seentest ja sügislehtedest varem on kirjutatud. Ummistustest ja klompidest vabanemiseks soovitasid taoistid „istuvat unustamist“ (zuowang 坐忘), mis mõjutas ka zen-budismile eriomaste mõtlusviiside arengut. „Zhuangzi“ 6. peatükis kirjeldatakse Konfutsiuse (Zhongni) vestlust oma õpilase Yan Huiga, kes unustab edukalt kõik konfutsianistliku õpetuse põhilised alustalad: inimlikkuse, kohasuse, kombed ja muusika. Lõpuks jõuab ta lihtsalt istumiseni ja ületab seeläbi oma õpetaja:

    Yan Hui tuli mõne päeva pärast tagasi ja ütles: „Ma olen edusamme teinud.“
    Zhongni: „Mida sa silmas pead?“
    Yan Hui: „Ma istun ja unustan.“
    Zhongni muutus rahutuks ja küsis: „Mida tähendab „istumine ja unustamine“?“
    Yan Hui: „Heidad ära jäsemed ja rümba
    saadad minema tarkuse ja teadmise
    hülgad kuju ja jätad mõtted
    ühined suure läbistuvusega
    see ongi istumine ja unustamine.“
    Zhongni kostis seepeale:
    „Kui sa ühined, siis pole sul eelistusi
    kui sa muutud, siis pole sul püsi.
    Sa oled tõepoolest väärikas.
    Ma palun, et võiksin su õpilaseks hakata.“[12]

    Üks istuva unustamise aspekte seisneb selles, et „hüljatakse kuju ja jäetakse maha teadmised“ (離形去知). Sellise aktiivse unustamisega luuakse eelmainitud tühja pinda millegi teistsuguse loomiseks. Kusjuures siinkohal on väga oluline mõista, et mitteteadmine on selline kogemus, mis hõlmab ka kõike seda, mis on haaratav teadmisega. Kõikide klišeelike kujutiste ja mõttekäikude juurest astutakse samm tagasi, mis lubab näha pinda, millest nad kõik võrsuvad. Mitteteadmine on seega suurem kui teadmine, sest ta suudab sellest distantseeruda. Taoistid ütlevad, et see samm tagasi on naasmine juure juurde, mis on taevasmaa algus. Minnakse tagasi sinna, kust kõik eristused alguse saavad. Samas ei tähenda see, et kõik varasema elu käigus omandatud eristused kaovad täielikult või muutuvad tähtsusetuks. Nad jäävad alles, aga nad ei kammitse enam seda, kes on õppinud unustama. Kunagiste ummikteede sõlmpunktides avanevad nüüd hargnevate teede aiad, kus on palju erinevaid võimalusi millegi teostamiseks.

    Lääne mõtlejate hulgas on Nietzsche see, kes on väga võimsalt rääkinud unustuse jõust. „Ajakohatutes vaatlustes“ on öeldud nii (siin võib käesoleva harjutuse mõttes asetada sõna „loom“ asemele sõna „seen“): „Inimene küsib loomalt: „Miks sa ei räägi mulle oma õnnest ja vahid mind lihtsalt niisama?“ Loom tahab küll vastata, et ta unustab alati ära, mida ta öelda tahab, aga unustab siis sellegi vastuse, jääb vait ja laseb inimesel edasi imestada. Tegelikult aga imestab inimene iseenda üle, sest ta pole kunagi suutnud unustada, ta on alati klammerdunud oma mineviku külge. Ükstapuha kui kaugele ja kui kiiresti ta ka ei jookseks, lohisevad tema ahelad temaga alati kaasa. See on tõeline ime – see silmapilk – ühel hetkel siin, ühel hetkel möödas, enne eimiski, pärast eimiski, tuleb uuesti tagasi nagu kummitus, häirides hilisema silmapilgu rahu. … Inimene ütleb: „Ma mäletan“, ja kadestab looma, kes kohe unustab, kelle jaoks iga silmapilk tõepoolest sureb, vajub tagasi uttu ja ööpimedusse ning kustub täielikult.“[13]

    Me kanname oma ajalugu endaga ahelatena kaasas ja oleme üleni ajalooliselt määratletud. Minu elulugu paigutub Eesti ajaloo sisse, see aga omakorda maailma ja kõiksuse saamislukku. Kui aga selle mitmekihilise loo suhtes samm tagasi astuda, kas siis ähvardab meid mingi loomalik ignorantsus? Me kardame unustamist just sellepärast, et meile tundub see mingi hirmsa lobotoomiana, mille tagajärjel kaotame võime mõista, kes me oleme ja kus me oleme. Me ei suuda näha unustamist vabastava jõuna. Eestis on ajalool olnud privilegeeritud roll just sellepärast, et me tunneme väikse rahvana hirmu olematuse ees, kardame vajuda tagasi „uttu ja ööpimedusse“, täielikku tühjusesse, kust me nii suure vaevaga oleme end valguse kätte välja sirutanud. Me olemegi tegelikult see väike seen suures metsas, millest räägib Matsuo Bashō haiku. Meie seen on aga unustanud (halvas tähenduses) oma juured ja mõelnud ennast suureks tammepuuks. Sellest vaatenurgast on ta avaldanud suure hulga uurimusi, kus kirjeldatakse pehmet kübarat haralise puuvõrana ja nõtkuvat seenejalga jämeda puutüvena. Unustamine (heas tähenduses) tähendaks siin ummistunud narratiivist loobumist, mille käigus jõutaks tagasi oma seeneliku olemuse juurde. Taoistlikus mõttes tähendaks see naasmist oma juure juurde. Sellisel juhul jääks alles senine puu-narratiiv, mida nüüd saab kriitiliselt vaadelda, ja samas oleks seen kohal ka oma seene-elus. Nüüd saaks seen aru, et seda lehte, mis tema küljes on, tuleb alles uurida. Tuleb tunnistada, et me „ei tea“, millise puu otsast see on tulnud. Kui aga seda lehte tähelepanelikult vaadelda, siis võib muuhulgas avastada, et meil on juurte kaudu selle puuga otseühendus – see, mis tundus olevat kaugel kättesaamatus kõrguses, on siinsamas all kogu aeg olnud kättesaadav. Tuleb välja, et meile on elu antud sellesama puu kaudu, aga teistmoodi, kui me seda alguses ette kujutasime.

    Niisiis ei tule tühjust näha ainult üksiku indiviidi tasandil, vaid ka meie kogukonna ühise loo tasandil. Siin on Valdur Mikita teinud ära tohutu töö. „Lingvistilises metsas“ tsiteeritakse Andres Ehinit, kes ütles: „Eurooplase või jaapanlase jaoks valitseb siin iseäraliselt õnnis tühjus.“ „Õnnis tühjus“ on huvitav väljend sellepoolest, et pöörab nutuse jutu Eesti „igavast liivast ja tühjast väljast“ ühe ropsuga hoopis millekski positiivseks. Mikita haarab sellest võimalusest kinni ja jätkab: „Meil ei ole midagi – ei mägesid, liustikke, vahutavaid jõgesid, taigat, kõrbe, vihmametsi, ookeani, palmisaari, jäämägesid, elevante, Nobeli preemiat, antiiki ega isegi mitte kodusõda. Meil pole tõesti midagi.“[14] Sealt edasi jõutakse järelduseni, et just tühjus hoiab maailma käimas, mis toetub ilmselgelt Laozi „Kulgemise väe raamatule“, kus on öeldud:

    taeva maa vahemik
    on kui lõõts või vile
    tühi kuid ei ammendu
    mida rohkem liigutad
    seda rohkem annab välja[15]

    mõtestab Eestit just selle lõõtsuva tühjusena ehk maailma keskpunktina. Kui Ida ja Lääs tihedalt kokku suruda, siis paiskub meie tühermaadelt välja vilistavat vahedat vabadust. Me oleme selles lõõtsas, kus lõõtsub külm tuul, mis puhub üle lageda välja ja nõmmetee. Võibolla me oleme liialt jäänud enda poolt seatud sihtide lõksu. Me tahame eestlastena kusagile jõuda – Euroopa Liitu, viie rikkama hulka, Skandinaaviasse jne. Nendest eesmärkidest võiks õhku välja lasta ja õppida tekkival tuulel osavalt ringi kihutama. Meie eeskujuks võiks olla Liezi, kelle kohta Zhuangzi kirjutab: „Oli Liezi, ta ratsutas tuulel oma teed, oli külm ja osav. Aga viieteistkümne päeva pärast ta tuli tagasi. Õnne otsimine ei lugenud talle. Kuigi oli käimisest prii, oli tal ikka midagi oodata. Kui sõidad taeva ja maa tõel, ratsutad kuuel hingusväel, piirideta uidates, mida on sul siis oodata?“[16] Õõtsumises või hõljumises ei suruta oma liikumisele mingit kindlat sihti peale, vaid liigutakse asjadega kaasa, ollakse osa õõtsumisest ja lõõtsumisest enda ümber. Tuul ise ei pea tuult ega tormi kartma, ta liigub vabalt igale poole, teda ei takista miski.

    Lõpetuseks tahaksin jagada üht eluõpetust, mis minu arvates ei jää sugugi alla Ülo Kiple tekstile „Haiguste ravi kontrollitud“. See on hea näide sellest, kuidas jaapanlased on võõramaiseid India kontsepte oma kultuuri sobitada püüdes teinekord jõudnud väga loominguliste lahendusteni. Meie ajal, kui kokaraamatud laiutavad raamatumüügi edetabelite esiotsas, oleks siit kõigil midagi õppida. Zen-õpetaja Hakuin andis haigele mungale järgmise retsepti:

    „On veel üks ravim, mida tahaksin siinkohal mainida. See sobib hästi kõige nõrgematele inimestele. Väe taastamisel on tema toime erakordne. Ta alandab pähe kerkinud südametuld, soojendab jalgu, korrastab kõhtu, teeb pilgu selgeks, suurendab tõelist mõistmist ja peletab minema kõik pettekujutelmad. Ühe annuse pehme võipalli retsept on selline:

    üks osa kõikide asjade tõelist olemust;
    enda ja teiste olemuslikku tühjust (kumbagi üks);
    kolm osa sündimatu ja hävimatu valla ilmnemist;
    kaks osa vabadust kõikidest ihadest;
    kolm osa liikumise ja paigalseisu mittekahesust;
    üks kahendik pudelkõrvitsa koort
    ja üks osa kivi langemist südamelt.

    Neid seitset koostisainet tuleb öö läbi leotada kannatlikkuse küüslauguleemes, jätta ööks kuivama, seejärel purustada, vormida ületava mõistmise meega segatult pardimuna suuruseks palliks ja asetada see ettevaatlikult pealaele.“[17]

    Hakuin soovitab kujutleda, kuidas see võipall hakkab tasahilju sulama ja katab
    kogu keha mõnusa pehme ollusega. Selle asemel et üleliia palju mõelda keeruliste filosoofiliste mõistete peale, nagu „asjade olemuslik tühjus“ ning „liikumise ja paigalseisu mittekahesus“, tuleks lihtsalt istuda ja kannatlikult oodata, kuni „ületav mõistmine“ kogu mu keha ühtlase kihina katab. Hakuin tahab öelda, et need mõisted ei tohi jääda mingiteks kaugeteks võõrapärasteks väljenditeks – nad peavad olema füüsiliselt seotud harjutust läbiviiva inimese keha ja vaimuga.

    Mulle tundub eelkirjutatu valguses, et sellise harjutuse käigus võib mingil hetkel jõuda tunnetuseni, et ma olen kõigest seen, mida pannil võiga praetakse. Üürikeseks ajaks olen rõõmus ja kuldpruun, aga mõne aja pärast juba kadunud olematusesse. Ma olen lihtsalt üks Valgemetsa puravik, millest räägib Karl-Martin Sinijärv:

    valgemetsa
    puravikud praevad
    pannil võiga[18]

     

    [1] Vt Eesti Statistikaamet, http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/varval.asp?ma=RL0451&lang=2.
    [2] Vt http://www17.plala.or.jp/tozanji/teisyou/sandoukai.html

    [3] Kõrvalepõikena olgu siinkohal märgitud, et nimi Mikita on olemas ka Jaapanis, kus seda kirjutatakse märkidega ‘kolm puud põllul’ 三木田.

    [4] V. Mikita, Lingvistiline mets. Välgi Metsad, 2013, lk 192.

    [5] K. A. Hindrey, Pambu-Peedu ja teised. Tartu, 1907, lk 8.

    [6] G. Deleuze, Erinevus ja kordus. Tlk M. Ott. Tartu, 2014, lk 139.

    [7] Sealsamas, lk 145.

    [8] Ületava mõistmise südasuutra. Tlk L. Mäll. Rmt-s: Ex oriente. Tallinn, 1989, lk 13.

    [9] F. Jullien, Tõhususe traktaat. Tlk M. Ott. Tallinn, 2011, lk 154.

     [10] G. Deleuze, Francis Bacon: The Logic of Sensation. Tlk D. W. Smith. London, 2003, lk 61.

    [11] M. Bashō, Bashō zenkushū. Toim. S. Kira, K. Sato. Tōkyō, lk 398. Helilooja John Cage räägib ühes oma kuulsas salvestuses, et üks ta lemmiktegevusi on seenejaht, mistõttu ta hakkas otsima seente kohta kirjutatud haikusid. Nii jõudis ta R. H. Blythi tõlke juurde Bashō luuletusest: „The leaf of some unknown tree sticking on a mushroom.“ Cage näitas seda ühele oma jaapani sõbrale, kes arvas, et see tõlge pole kuigi huvitav ja pakkus välja oma variandi: „The mushroom does not know that leaf is sticking on it.“ Cage tegi kolme aasta möödudes veel ühe tõlke: „That that’s unknown brings mushroom and leaf together.“ Lõpuks aga sai aru, et piisab lihtsalt kahest küsimusest: „What leaf? What mushroom?“

    [12] M. Ott, Vägi: Väekirjad I. Tallinn, 2015, lk 406–407.

    [13] F. Nietzsche, Gesammelte Werke. Bindlach, 2005, lk 116–117.

    [14] V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 186.

    [15] Laozi, Daodejing. Kulgemise väe raamat. Tlk L. Mäll. Tallinn, 1979, lk 15.

    [16] Zhuang zi, Kolm peatükki raamatust. Tlk. J. Kaplinski. Rmt-s: Ex oriente. Tallinn, 1989, lk 23.

    [17] Hakuin, Orategama. Rmt-s: Hakuin-zenji hōgozenshū. Toim. K. Yoshizawa. Zenbunka kenkyūjo, 2001, kd 9, lk 338.

    [18] A. Künnap, J. Rooste, K.-M. Sinijärv, Eesti haiku. Tallinn, 2010, lk 35.

  • 2%

    Kaur Kender

    Veel hetk tagasi oli poiss jumala kindel olnud, et ikkagi ütleb sellele mustade silmadega tšikile, et armastab teda. Muidugi, armastab, millest muust enam rääkida. Ta oli seda hiinlase näojoontega tšikki vahtinud juba kolm peatusevahet ja jõudnud selle aja jooksul peas läbi elada kogu nende suhte.

    Nad olid kahekesi trammi tagumises otsas, see üleni mustas, süsimustade juustega, 5000 aastat lugeda oskavast suguharust tüdruk ja poiss, kes kruttis oma peas lauseid keeles, kus arm ja armastus olid alles värskelt löödud haavad, mis polnud veel armistunud.

    Üks vanamees trammi keskel ajas enda juba püsti, sättis end uksele lähemale ja vaatas siis tahapoole, ta pilk libises üle poisi ja siis kinnitus tüdruku kuklasse, ta oli vana mees, aga ikka käis üle poisi must armukadedus. Mida see vanamees vahib? Ta teab, et tüdruk läheb maha? Tramm oli just pääsenud Draamateatri juures valgusfoori tagant ja lisamas kiirust. Poisist oli saanud juba tšiki kehakeele ekspert. Jah, ta läheb maha. Ta oli juba näinud kahte valestarti, eelmistes peatustes, ta oli kindel, et seekord läheb tüdruk maha. See ei olnud enam ähvardus, see oli ta kehakeele lubadus.

    Ta oli üleni mustas, see tüdruk, see mustade suurte silmadega tüdruk. Mustad saapad, mustad soojad sukapüksid, must jope. Must veidi arusaamatu karvane müts, aga ilmselt soe. Mustad punase äärega sõrmikud. Must sall. Mustad silmad vaatasid vaheldumisi maha ja trammist välja. Vaid kaks korda olid need silmad poisile otsa vaadanud.

    „Ma armastan sind ja ma olen nõus saama sinuga lapsi,“ sõnastas kutt oma peas esimest lauset, mida tutvumiseks öelda. Ei, parem: „Ma armastan sind, austan su vanemaid, pean lugu su rahvast, su kodumaast, ja olen valmis ristama sinuga oma ver…“ Ka kuidagi koba. „Ma armastan sind.“ Poisi suust tuli auru, kui ta pärani silmadega tšiki poole vaatas. Tšikk vaatas maha, siis tõstis pilgu, vaatas aknast välja, tõstis siis kindas käe ja kraapis õrnalt käega jäässe kangestunud aknaid.

    Poiss vaatas ka aknast välja, muidugi, kogu see lähme kinno värk, lähme jalutama värk, anna mulle oma telefoninumber värk, kõik see oli juba ammu täiesti mõttetu, nad olid juba nii pikalt suhelnud – kaks peatusevahet, ei, see oli juba kolmas – nad olid juba nii palju kaugemal, poiss pidi lihtsalt selle südamelt ära saama, ta pidi laskuma põlvele, ta vaatas lumist trammipõrandat, jah, põlvele, ja pidi ütlema kõik, tüdruku, ta perekonna, suguvõsa, rahva, riigi kohta, jah, ja ühe Hiina poliitika kohta ka. Armastus ja ühe Hiina poliitika, ei mingit segadust. Poiss hingas sisse, õhk oli kurgule natuke valus.

    Tramm undas ja ventilaatorid kahisesid ja linn oli hämar, aga valgeks värvitud, linna vuugid ja ühenduskohad ja rebimisservad ja kulumisjäljed olid kõik ühtlaselt lund täis ja linn tundus idast langeva pimeduse servades uus ja korras. Tänavalambid oli juba süttinud, nende valgus aga ei ulatunud veel päris maani. Poiss nõjatus vasakule ja vaatas trammi esiaknast välja. Sealt juba paistiski peatus, sinna oli jäänud kõige rohkem minut, mõned sekundid sõita. Poiss haaras torust. Peatuses seisid komandantuuri kontrollid, nende sinimustvalge vormi helkivvalge ehmatas kõik teised peatuses seisvad eestlased neist kaugemale. Jaa, komandantuuri kontrollid seisid kolmekesi koos, nagu alati, nagu skulptuur, nagu kung fu, suurim neist tõmbas suitsu, neil olid seljad peaaegu vastamisi, nagu seisaks nad kolmekesi üksteise seljataguseid kaitstes keset vaenulikku loomakarja. Eestlased olid nende ümber aga nagu lambad. Suur kontroll suitsetas ja keeras pea trammi poole. Poisile tundus, nagu vaataks ta otse läbi inimeste, läbi klaasi, läbi trammi tema armastatut! Ei, poiss hakkas mõtet tõrjudes kätega vehkima, see tüdruk ei saa olla migrant. Muidugi, ta ei ole eestlane, igaüks saab sellest aru. Aga ta ei ole ka kindlasti mitte-eestlane, ta ei saa olla. Lisaks, poiss ju armastas teda! Kuigi ta teadis, et see ei tähenda enam midagi. See ei olnud tähendanud juba mõnda aega mitte midagi. Kui paljude armastatud olid ikkagi Vabandamislaagritesse viidud, poiss ju teadis. Tramm kiirendas veel korraks, poiss hakkas lõõtsutama ja otsustas siis, et ütleb: „…“

    See kõik oli veel hetk tagasi. Hetk tagasi, kui poiss oli veel kindel, et ütleb ikkagi tüdrukule, et armastab teda.

    Praegu aga käis poisi pea raksuga kuklasse, trammi undamine muutus kriiskamiseks nii kiiresti, et kõrvad läksid lukku, tramm sööstis edasi ja vastaspingilt tõusis tüdruk hoopis lendu, see kõik oli ägedam kui aegluubis, aga valusam kui kukkumine, tüdruku silmad olid pärani, ta käed olid ees, poiss raputas pead, tüdruku avatud käsi tabas teda silma ja siis tõusis kogu tramm vääneldes lendu. Raginal sadasid puruks klaasid, metall ulgus ja ulus, lend ei küündinud väga kõrgele, selleks ei olnud jõudu, tramm keeras ustega külje allapoole ja valge lumine maa tormas üha lähemale. Vaguni keskel seisnud vanamees röökis, kui ta pea raksatas vastu trepiastmeid ja ta jalad lendasid vastu ukseklaasi, see lendas kildudeks, mis rebestasid ta püksid tuhandeks veriseks ribaks. Vaguni sees veeresid inimesed vaikselt nagu mugulad mööda põrandat, mööda seina, mööda lage, nii nagu tramm õhulennu ajal oma erinevaid külgi maa poole pööras.

    Poisi ja tšiki silmad olid korraks kohakuti. Siis aga hakkas tüdruk alla vajuma, poiss oli oma käed sõlminud postide ümber, ta proovis küll tüdrukut haarata, ta tahtis, et sellest jääks mälestus, et ta proovis tüdrukut haarata, kuid postid jäid ette, maa lärmas ja ragises trammi all, metall sahises vastu lund ja tramm lendas küljeakendega vastu maad.

    Tüdruk sai maaga pihta, põrkas nagu karvane pall sealt eemale ja lendas raginal poisi kõrvalt trammi tagaaknast välja.

    Poiss rippus torude küjes. Ta pilk puuris otse trammist välja. Kogu maailm oli külili. Külili maailmas jooksid libiseva trammi eest ära komandantuuri kontrollid. Kõige suurem jooksis kõige aeglasemalt. Tramm sai ta kätte, virutas talle ninaga paugu perse, see ei lõpetanud kontrolli jooksuliigutusi, aga lennutas ta kõrgele trammi kohale, kust ta siis vaguni keskmisest aknast sisse sadas, pea ees, otse vastu juba lumest puhastunud asfalti, mis juba veidi aeglasemalt, kuid ikkagi tohutult vägivaldselt trammi metallist külge raspeldas. Pea käis praksti katki, nahk, riided rebenesid asfaldi ja metalli vahele, hetkega oli peast jäänud ainult juhm mass, veri värvis reaalajas sinimustvalget vormiriiet pruuniks ja siis sai keha maalt viimase põntsu ja põrkas vaguni lõppu. Poiss röökis, kuid võttis selle peata keha lirtsuva matsu endasse ja see pauk oli nii kõva, et ta ei suutnud enam torudest kinni hoida ja lendas raginal läbi klaasi trammist välja tänavale. Peata keha, avatud kõriauguga, kust pritsis verd, jäi teda pilguta saatma purunenud akna vahelt. Lumi oli lahke nagu lapsepõlves. Poiss lohises natuke maad, ta tundis, kuidas lumi kõdistab kinnaste vahelt ja krae vahelt ja veidi püksirihma vahelt, aga see oli mõnus, see oli lumi. Poiss sai neljakäpukile pidama ja tõstis pilgu. Trammi lohisemine lõppes. Aga vaikust ei tulnud, maa üürgas, undas. Eestlased olid kriisates pistnud jooksma peatusest
    eemale, parki. Mööda parki liikus plahvatavate tänavalampide kaskaad. See pühkis üle pargi lõunast põhja – lambid sähvatasid kui vanaaegsed välklambid, et plaksuga kustuda ja klaasituhaks pudeneda. See ehmatas eestlasi jälle jooksusuunda muutma. Kaks sinimustvalget komandandikontrolli jooksid ikka veel seisma jäänud trammist eemale. Läbi õhu vihises korraga tuhat piitsa, undavad elektrijuhtmed raksasid maad, inimesi, raagus puid – puu, liha, riiete, metalli elektriga kärsatamise surin segunes inimeste karjetega, sest maa oli lolliks läinud. Kõrgepingest särisevate elektrijuhtmete piitsahoobid peksid kontrollid kõrvuti vastu maad puhtale lumele, järgmised hoobid peksid nad veristeks riide- ja lihatükkideks, hetke pärast oli neist jäänud vaid kisa, mis kajas läbi pargi.

    Maailma üürgamine ja undamine läks üle raginaks ja plahvatusteks, lumeseguse asfaldi alt keerdusid kuumavate punaste monstrumvihmaussidena välja trammirööpad, eestlased röökisid ja muutsid jälle jooksusuunda, nad hakkasid tormama Viru hotelli suunas. Suur maja kõmatas nagu kõu, spiraalne parklatee tegi raginal poolpööret nagu hiiglaslik elektrimootor, ragin muutus kõrvulukustavaks ja kogu mitmekümnekorruseline hoone vappus, kõikus ja siis nagu kummardas hüvastijätuks ja purunes raginal mälestusteks.

    Tolmu ja kisa ja undamise vahel ei tundunud korraga enam pime. Poiss vaatas selja taha. Tüdruk oli end püsti ajanud. Ta silmad olid suured. Nii kaugele kui pilk ulatus, tantsisid püsti jäänud lambipostide all ilusad ja armsad, aga ikka raksuvad ja paukuvad pisikesed mõnemeetrised nagu kodustatud välgud. Kõigi pargipuude ladvatippudes ja kõige suuremate okste tippudes hõljusid Püha Elmo tuled. Tüdruk vaatas poisi poole ja hakkas siis vaikselt selg ees taganema.

    „Ma ei uskunud, et sa minuga kinno tuleksid,“ pobises poiss.

    „Ma pean minema,“ ütles siis tüdruk, „ma pean minema edasi.“ Tüdruk astus veel ühe sammu tagasi. Tüdruku eesti keel oli pehme ja õrn. Võõras ja oma.

    Maailm oli hetkeks vaiksemaks jäänud, aga nüüd algas hiiglaslik ragin uuesti. Miski paukus ja katkes tervekstehtamatult. Poiss keeras end ringi ja puuris pilgu majadesse, kust paugud kostsid. Korraga tundis ta tüdrukut enda kõrval. Tüdruku lõhn oli ehmatavalt oma.

    „Kuhu sa lähed,“ sasis ta tüdruku enda kaissu. Müra läks kõrvulukustavaks. Laste Maailm kukkus kokku ja ohkas. Tolm tõusis ja tolmus mängisid sada tuhat väikest välku. Taevas oli must.

    „Mis asi see on?“ küsis tüdruk.

     

    September 2014

     

    Teine peatükk romaanist tööpealkirjaga „Klässik Kender“.

     

  • Lahinguread

    Robyn Creswell, Bernard Haykel

    Islamiriigiga seotud Twitteri-konto andmetel abiellus 2014. aasta 11. oktoobril Süürias Raqqa linna kohtumajas Aḥlām an-Naṣri[1] nimeline naine Abū ʾUsāma al-Ġarībiga[2], liikumise juhtkonnale lähedalseisva Viinis sündinud džihadistiga. Juhtub harva, et ISIS-e sotsiaalmeedia pulmakuulutusi avaldab, kuid an-Naṣri ja al-Ġarībi puhul on tegemist džihadistide „staarpaariga“. Al-Ġarīb on veteran-propagandist, kes töötas algselt al-Qāʿida ning nüüd töötab ISIS-e heaks. Tema pruut on õitsele puhkenud kirjanduskuulsus, kes on rohkem tuntud „Islamiriigi poetessina“. Tema esimene luuleraamat „Tõeleek“ („ʾUwār al-Ḥaqq“) ilmus veebis eelmisel suvel ning levis kiiresti sõdalaste võrgustikes. Tema tööde retsiteerimised a cappella vormis, mis on kooskõlas instrumentaalmuusika keelamisega ISIS-e poolt, on kergesti leitavad YouTube’is. „Tõeleek“ koosneb 107 araabiakeelsest luuletusest – eleegiad mudžahiididele, nutulaulud vangidele, võiduülistused ja lühiluuletused, mis said alguse sotsiaalmeedia säutsudest. Peaaegu kõik luuletused on monoriimis – üks ja sama riim kõigis värsiridades, mida on sageli kümneid – ja klassikalistes araabia värsimõõtudes.

    Aḥlām an-Naṣri kohta on vähe teada, kuid paistab, et ta on pärit Damaskusest ja vanuse poolest kahekümnendate alguses. Tema ema, endine õigusteaduse professor, on kirjutanud, et an-Naṣr „sündis sõnaraamat suus“. Ta alustas luuletuste kirjutamisega teismeeas ja tihti Palestiina toetuseks. Kui 2011. aasta kevadel puhkesid Süürias protestid president Baššār al-ʾAsadi võimu vastu, asus an-Naṣr väljaastujate poolele. Mitu luuletust viitavad sellele, et ta oli otseseks tunnistajaks režiimipoolsetele repressioonidele ja võis radikaliseeruda just läbi selle, mida nägi:

    Nende kuulid purustasid meie ajud  nagu maavärin
       Isegi tugevad luud mõranesid ja murdusid
    Nad puurisid läbi meie kõrid ja pildusid laiali meie liikmed
       Nagu anatoomia tunnis
    Nad kastsid verega tänavaid nagu voolikust
       See purskas ojadena pilvedest alla

    An-Naṣr põgenes ühte laheriiki, kuid pöördus eelmisel aastal Süüriasse tagasi, jõudes varasügisel Raqqasse, mis on ISIS-e de facto pealinn. Temast sai peagi midagi õukonnapoeedi taolist ja Islamiriigi ametlik propagandist. Ta on kirjutanud ülistusi Abū Bakr al-Baġdādile, ISIS-e isehakanud kaliifile, ja veebruaris kirjutas ta kolme-kümneleheküljelise essee õigustamaks juhtkonna otsust põletada elusast peast Jordaania piloot Moaz al-Kasasbeh.

    Ühes jutustuses oma emigreerumisest kirjeldab an-Naṣr kalifaati islamistliku paradiisina, kus riigijuhid pole korrumpeerunud ja alamad käituvad vagade normide järgi. „Kalifaadis nägin ma naisi loori kandmas, kuidas kõik kohtlesid üksteist vooruslikult ja kuidas kaupmehed sulgesid palveaegadel oma poed,“ kirjutab ta. Liikumise võidud Mosuli all ja Lääne-Iraagis olid sõduritel värskelt meeles. Linnatänavail „mängisid lapsed keppidega, tehes nägu, et need on relvad, mida nad kasutavad võitluses väärusuliste ja uskmatute vastu“. An-Naṣr ülistas ISIS-e sõjalisi võite kui uut koitu Iraagile:

    Küsi Mosulilt, islami linnalt, lõvide kohta –
       Kuidas nende raevukas võitlus tõi vabanemise
    Kuulsusepaistes maa on heitnud endalt alanduse ja kaotuse
       Ning pannud selga hiilguse rõivad

    ISIS, al-Qāʿida ja teised islamistlikud liikumised on loonud meeletus koguses luulet. Suurem osa sellest ringleb veebis mööda põrandaaluseid sotsiaalmeedia kontosid, peegelsaite ja proksisid, mis ilmuvad ja kaovad hämmastava kiirusega veebiseire ja häkkimise tõttu. Militaristlike veebilehtede luulealaste arutluste foorumites ilmuvad kaksikvärsid päevakajaliste sündmuste kohta, poeetidevahelised luuleduellid, kus proovitakse üksteisele virtuoossusega ära teha, ja teaduslike kommentaaridega varustatud allalaetavad kogumikud. (Ka „Tõeleek“ sisaldab allmärkusi, kus seletatakse keerulist lauseehitust ja ebatavalisi riimiskeeme.)

    Analüütikud üldjuhul ignoreerivad selliseid tekste, justkui oleks luule lihtsalt üks džihaadi värvikas, kuid lõppkokkuvõttes vähetähtis ja ebamugav kõrvalsaadus. Aga see on viga. Võimatu on mõista džihadismi – selle eesmärke, veetlust uute värvatute jaoks ja visa vastupidavust –, uurimata selle kultuuri. Kõnealune kultuur leiab väljendust mitmes vormis, kaasa arvatud hümnid ja dokumentaalfilmid, kuid luule on selle süda. Ja vastupidiselt peade raiumist ja põletamisi kujutavatele videotele, mis on suunatud eelkõige välismaisele tarbijaskonnale, avab luule ukse sellesse, kuidas liikumine kõneleb iseendaga. Just värssides väljendavad sõdalased kõige selgemini džihaadi fantaasiaelu.

    „Aš-Šiʿr dīwān al-ʿarab,“ ütleb iidne mõttetera: „Luule on araablaste varamu“ – ajalooliste kogemuste arhiiv ja nende kirjanduse kokkuvõte. Luulel on araabia kultuuris konkurentsitu autoriteet. Varaseimaid luuletusi lõid kõrbenomaadid sajandeid enne koraani ilmutamist. Need luuletused on monoriimis ja ühes kuueteistkümnest kanoniseeritud värsimõõdust,[3] võimaldamaks kergemat meelespidamist. Luuletajad olid hõimu eestkõnelejad, ülistades hõimlaste voorusi, needes vaenlasi, mälestades kaotatud armastatuid ja leinates surnuid, eriti neid, kes langesid lahingus. Koraan on nende islamieelsete laulikute suhtes karmisõnaline. „Ja luuletajad, ainult õigelt teelt eksinud järgnevad neile,“ sõnab suura „Luuletajad“. „Kas sa pole näinud, kuidas nad ekslevad igas orus ja ütlevad seda, mida nad ei tee?“ Kuid luuletajaid polnud võimalik nii lihtsalt maha kanda ja Muḥammadile oli kasulik neid enda kampa võtta. Paljud hõimupoeedid võtsid vastu islami ja neist said tema kaaslased, kes ülistasid teda elu jooksul ja mälestasid teda pärast surma.

    Araabia kultuuri klassikalise perioodi – laias laastus 8.–13. sajandi – keskusteks olid Damaskuse, Bagdadi ja Córdoba kaliifi õukonnad. Kuigi enamik poeete elas hõimulaulikute karjamaadest kaugel ja suulist loomingut asendasid kirjalikud tekstid, elasid selle kunsti peamised jooned edasi. Võtmežanrid – ülistus- ja pilkeluule ning itkud surnutele – jäid samaks, uued viisid kasvasid välja vanast materjalist. Veiniluulest, mis vanemas luules oli vähem tähtis komponent, sai õukondade linnaõhustikus täieõiguslik žanr.

    Nüüdisaja luuletajad, kes kirjutavad araabia keeles, loevad ja tõlgivad rohkesti välismaist luulet ning paljudele neist on normiks vabavärss ja proosaluule. Kuigi vanad eeskujud on oma jõudu kaotanud, eksisteerib luuleväljenduses märkimisväärne järjepidevus. Haritud araabia keele kõnelejatel on klassikalise perioodi keelt suhteliselt lihtne jälgida. Kõige tagasihoidlikumalgi Kairo raamatukaupmehel on laos keskaegse luule teoseid ning islamieelsed luuletused on keskkooliõpilastele kohustuslikud. Enamgi veel, vana luule elab edasi ka avalikus sfääris. Kõige edukamate telesaadete hulka Lähis-Idas kuulub „Šāʿir al-Milyūn“ („Miljonipoeet“, ka „Rahvapoeet“), mis on kujundatud „American Idoli“ järgi. Igal hooajal loevad oma värsse üle araabia maailma kokku tulnud amatöörid suure esinejaid hindava stuudiopubliku ees Abu Dhabis. Võitjaid autasustatakse kuni 1,3 miljoni dollariga – rohkem kui Nobeli kirjandusauhind, nagu selle telešõu müügimeestele rõhutada meeldib. Eelmisel aastal vaatas seda saadet 70 miljonit televaatajat üle maailma. Luuletused, mida loetakse saates „Miljonipoeet“, on nii vormilt kui sisult väga konventsionaalsed. Need äratavad mälestusi armsama ja kodumaa ilust, kiidavad kohalike juhtide heldust või kurdavad sotsiaalsete puuduste üle. Vastavalt saate reeglitele peab luuletustel olema värsimõõt ja riim ning kohtunikud juhivad tihti tähelepanu võistleja värsitehnikale. Saate tulemusena on tekkinud hulk kirjanduskuulsusi. 2010. aastal sai publiku lemmikuks Saudi Araabia naine Ḥiṣṣa Hilāl, kes luges luulet, mis kritiseeris autoritaarseid Saudi usuteadlasi. Ühes „Miljonipoeedi“ sõsarsaates kerkis Araabia kevade ajal esile egiptlane Hišām al-Gaḫ, lugedes mitu luuletust Taḥrīri meeleavaldajate toetuseks. Temast sai meediastaar ja peagi loeti tema luulet juba Taḥrīri väljakul endal.

    Muidugi on need ideed, mida väljendatakse džihaadi luules, verejanulisemad kui need, mida väljendatakse saates „Miljonipoeet“: šiiite, juute, Lääne jõude ja võistlevaid grupeeringuid halvustatakse halastamatult ning ähvardatakse hävitamisega. Kuid siiski on tegemist selle populaarse kunstivormi ühe alaliigiga. See on sentimentaalne – kohati isegi kitš – ja pigem seltskondlik kui üksildane kunstivorm. Videod, kus džihadistide grupid loevad luulet või õõtsuvad laulu refrääni taktis, on sama lihtsalt leitavad kui need, kus lastakse õhku vaenlase tanke. Luulet mõistetakse rohkem sotsiaalse kunsti kui spetsiifilise ametina ning harrastajad naudivad oma tehnika eksponeerimist.

    Võib tunduda kummaline, et mõned maailma kõige tagaotsitavamad võitlejad leiavad aega, et luua klassikalises värsimõõdus ja monoriimis luulet – seda on küll araabia keeles palju lihtsam teha kui inglise keeles, kuid siiski vajab see harjutamist. Ning need on vaid mõned märgid džihadistide pühendumisest vormile. See luule on täis allusioone, haruldasi sõnu ja barokseid võtteid. Eriti populaarsed on akrostihhonid, kus ridade esitähed annavad kokku nimesid või fraase. Üks an-Naṣri luuletustest, pühendumusavaldus ISIS-ele, põhineb grupeeringu akronüümil Daesh. („Daesh“ on üldiselt halvustav tähistus ja asjaolus, et an-Naṣr selle omaks võtab, on väljakutset ja trotsi.) Sõdalaste selge rõõm oma virtuoossusest muudab nende luuletused etendusteks. Poeedid hoolitsevad selle eest, et me taipaksime, et nad on poeedid – nõutades sedasi endale erilist autoriteeti, mis araabia kultuuris luulega kaasas käib. Siiski peidab see ärplemine endas ka sügavaid änge: kõik džihadistid on valinud kõrvalejäämise laiemast ühiskonnast, sealhulgas oma peredest ja usukogukondadest. See on tihtipeale raske valik, mille tagajärjed on püsivad. Kehastudes poeetideks, osalisteks kultuuris, millel on sügavad juured araabia islami traditsioonis, püüavad nad leevendada oma hirme, et nad päriselt kuskile ei kuulu.

    2011. aasta mais Abottabadi hoonetekompleksile tehtud rünnakus, kui tapeti Osama bin Laden, saadi kaasa ja tuli avalikuks ka tõeline saak kirjavahetuse näol. Ühes 2010. aasta 6. augusti kirjas palub bin Laden oma tähtsaimal käealusel soovitada kedagi, kes juhiks „suurt operatsiooni Ameerikas“. Kohe järgmises lauses soovib aga: „Kui sinuga on relvavendi, kes tunnevad värsimõõte, siis palun anna mulle teada, ja kui sul on raamatuid klassikalise värsiõpetuse kohta, siis palun saada need mulle.“ Kõikidest džihaadi poeetidest oli bin Laden kõige kuulsam ja ta uhkustas oma teadmistega selles vallas. Oma esimese Afganistani laagri nimetamisel al-Maʾsadaks („Lõvikoopaks“) sai ta innustust luulereast paganlikult hõimupoeedilt Kaʿb ibn Mālikilt, kes võttis vastu islami ja sai prohveti kaaslaseks.[4] Suurt rolli bin Ladeni karismas mängis tema meisterlikkus klassikalise ilukõne alal.

    Üks märgilisemaid bin Ladeni luuletuste seas on kirjutatud 1990ndate lõpus, umbes siis, kui ta naasis 1996. aastal Afganistani. See koosneb kahest osast ja on 44 rea pikkune: esimeses pooles kõneleb bin Ladeni väike poeg Ḥamza; teine pool kujutab endast isa vastust. Paljud džihaadiluuletused kasutavad lapskõneleja võtet, kes esineb süütuse ja aususe kehastusena. Ḥamza alustab, küsides isalt, miks nende elu on täis raskusi ja nad ei saa ühte kohta kauaks pidama jääda. Selle algusosa retoorika ja meeleolu on laenatud islamieelsest žanrist raḥīl,[5] kus poeet meenutab oma reisi raskusi, kurdab üksinduse ja ohu üle ning võrdleb oma saatust erinevate kõrbeloomade omaga:

    Oh, isa, palju olen reisinud kõrbete ja linnade vahel.
    Retki on nii palju olnud, isa, orgude ja mägede vahel,
    et olen unustanud oma hõimu, onupojad ja inimkonna.[6]

    Ḥamza jätkab, meenutades bin Ladeni ja tema pere rännakuid: nende pagendamine Saudi Araabiast, peatumine Sudaanis ja sellele järgnenud väljasaatmine, ning lõpuks saabumine Afganistani, „kus mehed on vapraimad vaprate seas“. Kuid isegi siin ei leia sõdalased rahu, sest Ameerika „saadab raketitormi, mis langeb vihmana“ (viidatakse tiibraketirünnakule operatsioonis „Infinite Reach“ 1998. aastal). Ḥamza lõpetab, paludes isalikku tarkusenõu.

    Bin Ladeni vastus kasutab sama värsimõõtu ja riimi nagu pojale omistatud värsiridades, mis toob luuletuse vormirangusse intiimsust. Bin Laden ütleb Ḥamzale, et ta ei ootaks nende elu kergenemist: „Vabanda, mu poeg, ma ei näe midagi muud kui rasket järsku teed, / mööduvate aastate ahelat kodutuse ja reisimise vahel.“ Ta meenutab Ḥamzale, et nad elavad maailmas, kus ignoreeritakse süütute, eriti süütute muslimite, kannatusi ja „lapsi tapetakse nagu lehmakarja“. Kuid muslimid paistavad olevat harjunud alandamisega, „rahvas, keda on tabanud tuimus“. Kõige karmimad read on suunatud araabia režiimide võimetuse vastu. „Sionistid tapavad mu vendi ja araablased peavad konverentsi,“ pilkab bin Laden. „Nad ei saatnud väge kaitsma väikseid häda eest.“

    Bin Laden mõistab Ḥamza kaebust, kuid seletab talle, et raskused ja maapagu on möödapääsmatud. Mitte ainult sellepärast, et igal pool valitseb ebaõiglus, tähendusrikkam on see, et kuri saatus on märk väljavalitusest. Enamiku džihaadiliikumiste põhiuskumuse järgi on nemad viimane tõeliste muslimite tuumik, eesliin, mida traditsioonides nimetatakse al-ġurabāʾ – „võõrad“.[7] Nõnda nimetatakse ka ISIS-e meediaprogrammi ja populaarset džihaadi hümni. Selle kõnekujundi allikaks on ḥadīṯ,[8] mis on eriti oluline sõdalastele: „Islam algas võõrana ja see pöördub tagasi nii, nagu algas, võõrana. Ja võõrad on õnnistatud.“ [9] Islam algas võõrana selles mõttes, et Muḥammadi esimesi järgijaid Mekas kiusati uskmatute[10] poolt taga ja see raskuste periood viis lõpuks põgenemiseni Mediinasse. Džihadistidele tõestab nende eksiil võõral maal seda, et nad on prohvetlikud võõrad. Tegelikult peavad džihadistid end maapaos viibijaiks isegi siis, kui nad elavad nime poolest islamiriikides, ja nende väljaarvamine peavoolu usklike seast üksnes kinnitab nende veendumust oma õigsuses.

    Bin Ladeni luuletuse struktuur teeb sellest teosest pärandidraama. Bin Laden pärandab poliitilist kohustust ja eetilist meelelaadi. Kultuuriliste ettekirjutuste edasiandmine põlvkonnalt põlvkonnale on džihadistide pidev mure. Sõdalasi ümbritsevad vaenlased – araabia riigid, konkureerivad islamistid, kauged Lääne jõud – ja nad on pidevalt jooksus. Ḥamza küsib: „kuhu me saame põgeneda, isa, ja millal me jääme ühte kohta paigale?“ See, et nii palju džihaadi kultuurist asub internetis ega ole jäädvustunud materiaalsete asjadena, teeb traditsiooni jätkuvuse hoidmise raskeks. Selle tulemusena kummitab džihadiste, nagu ka teisi diasporaakogukondi, sundmõte oma saavutuste salvestamisest järeltulijate tarvis. Nende internetiarhiivide ülesehitus – näiteks Abū Muḥammad al-Maqdisī „Minbar at-Tawḥīd wa-l-Ǧihād“, religioossete arvamuste, manifestide ja luule varamu – on märkimisväärselt keeruline. Pole juhus, et kõige tavalisem džihaadiluule žanr on eleegia: luuletused langenud sõdalastele (sealhulgas ka enesetapupommitajatele) on võimalus niihästi meeles pidada olulisi sündmusi kui ka pakkuda sõdalastele ühist kalendrit. Džihadistidele on märtrisurmad kogukonna ajaloo ehitusplokid. Bin Laden ise luges ette eleegia üheksateistkümnele 9/11 kaaperdajale: „Emmates surma, hiilgavad rüütlid leidsid rahu / nad haarasid tornid raevu kätesse ja rebisid neist läbi valinguna.“[11]

    Kesksel kohal džihadistide poliitikas on rahvusriigi idee hülgamine. Kaasaegse Lähis-Ida kaart nii, nagu Suurbritannia ja Prantsusmaa selle pärast Esimest maailmasõda suures osas kujundasid, on kestvaks kibeduseallikaks. Üks ISIS-e löövamaid videoid näitab, kuidas džihadistid hävitavad piiriületuskoha Iraagi ja Süüria vahel, piiril, mis sätestati kurikuulsa Sykes-Picot’ lepinguga 1916. aastal. Teistes videotes näidatakse passide ja isikutunnistuste põletamist. „Pühasõdalased“ leiavad kodu ainult nurjunud riikides, nagu Afganistan – või praegu Süüria –, seega kuulutab džihaadi luule uut poliitilist geograafiat. See geograafia ütleb lahti piiridest, mille on kehtestanud võõrvõimud, ning organiseerub ümber sõjakollete ja kannatavate muslimite. Üks Aḥlām an-Naṣri luuletus visandab selle kaardi, ühendades džihaadi poliitika kosmopoliitilise tulevikunägemusega:

    Minu kodumaa on tõemaa 
       islami pojad on minu vennad
    ma ei armasta Araabiat lõunas
       rohkem kui põhjas
    minu vend Indias, sina oled minu vend
       nagu teiegi, mu vennad Balkanil
    Ahvāzis ja ʾAqṣās[12]
       Araabias ja Tšetšeenias.
    Kui Palestiina hüüab
       või kui Afganistan hüüab,
    kui Kosovos tehakse ülekohut
       või Assamis või Pattanis
    sirutub mu süda nendeni
       igatsedes aidata neid, kel abi vaja
    nende vahel pole vahet
       selline on islami õpetus
    me oleme kõik üks keha
       see on meie õnnelik veendumus
    me erineme keele ja värvi poolest
       kuid meil on sama iseloom.

    Ahvāz on ühe Lõuna-Iraani provintsi araabiakeelne nimi, kus sunniitlikud araablased on pikka aega kaevanud tagakiusamise üle. Pattani on Tai provints, kus muslimid on enamuses ja sealne 1960ndatel alanud malaide mässuliikumine on muutumas üha islamistlikumaks. An-Naṣri empaatia kaugetes paikades asuvate muslimitega on tema kirjanikuisiksuse keskseid jooni. Kümnete eleegiate seas kogumikus „Tõeleek“ on üks pühendatud väljapaistvale tšetšeeni džihadistile ja teine Kuveidi filantroobile. Sellised internatsionaalse ekstaasi hetked on džihaadiluulele omased. Luuletajatele teeb rõõmu tõelisuses ületamatute piiride ületamine oma kujutluses.

    ISIS-e kalifaat, mida pole tunnustanud veel ükski riik, on ebakindlate piiridega fantaasiamaailm, kus kõik on võimalik, kaasa arvatud minevikuhiilguse tagasivallutamine. 2014. aasta märtsis teatas Bahreini kuningriik, et igal kodanikul, kes võitleb Süürias, on aega kaks nädalat, et koju naasta, või temalt võetakse kodakondsus ära. Turkī al-Binʿalī, prominentne ISIS-e ideoloog ja endine Bahreini kodanik vastas „kodakondsusest lahtiütlemisega“, lühikese luuletusega, mis näitab üles põlgust kuningriiklaste vastu ja naeruvääristab rahvusriiki ennast. „Öelge neile, et me tallame nende kodakondsuse jalge alla, nii nagu ka nende kuninglikud määrused,“ kirjutab ta. Džihadiste kutsuvad uued silmapiirid: „Kas sa tõesti mõtled, et me pöördume tagasi, kui me oleme siin, Süürias, kangelaslike lahingute ja sõja eelpostide maal?“

    Al-Binʿalī luule „eelpostid“ (ar k-s ribāṭ) olid rindegarnisonid keskaegsete islamiriikide ja nende naabrite – katoliikliku Hispaania või ortodoksse Bütsantsi vahel. Tõelisi ribāṭ’e tegelikult siiski enam ei ole. See termin on arhailine ilustus – nagu monoriimi ja klassikalise värsimõõdu kasutaminegi. Džihaadi kultuur eeldab selliseid anakronisme. Propagandavideod näitavad sõdalasi hobuste seljas, mõõgad üles tõstetud, lehvivaid kalligraafiliste tekstidega lippe – muistsete muslimivallutajate eeskujul. Džihaadiluule annab sellistele fantaasiatele vaba voli. Jordaania insener, Muḥammad az-Zuhayrī, kelle veebinimi on „al-Qāʿida poeet“, tabab seda sõjameeleolu luuletuses, mis on pühendatud Abū Musʿab az-Zarqāwīle, esimesele al-Qāʿida juhile Iraagis. Luuleread on adresseeritud tundmatule naisele:

    ärata meid mõõkade laulule,
       kui ratsurivi lahkub, ütle
             hüvasti.
    hobuste hirnumine täidab kõrbe
       virgutades meie hingi ja  kannustades neid
             edasi.
    rüütlite uhkus tärkab selle heli peale
       kui alandus piitsutab meie vaenlasi.

    Džihaadi kultuur on romantiline kultuur. See tõotab seiklusi ja väidab, et kangelaslikkuse ja rüütellikkuse keskaegsed koodid ikka veel kehtivad. Olles lahti öelnud oma kodakondsustest, peavad sõdalased endale välja mõtlema uue identiteedi. Nad on valmis end innukalt veenma, et see identiteet pole midagi uut, vaid hoopis äärmiselt vana. Džihaadi rüütlid peavad ennast ainsateks tõelisteks muslimiteks ja kuigi nad võivad võidelda tuuleveskitega, tundub romantika siiski toimivat. ISIS-e värvatud kujutlevad end suunduvat mitte tolmusele piirialale kahe laguneva riigi vahel, vaid rohkem kui tuhande aastase ajalooga kalifaati.

    Igaüks, kes džihaadiluulet palju loeb, märkab peagi, et see sisaldab rohkesti teoloogiat. Usudoktriin on põhiline kultuuri kooshoidja ja paljud džihaadi teoloogid on kirjutanud ka luulet. Niisama nagu poeedid peavad end autentse poeetilise pärandi taaselustajaiks, usuvad ka teoloogid, et nad toovad päevavalgele ja elustavad tõelisi usulisi tõekspidamisi. Teoloogidena on džihadistid suuresti iseõppinud. Nad loevad kanoonilisi tekste (mis kõik on kergelt veebis leitavad) ega taha aktsepteerida peavoolu vaimulike interpretatsioone, süüdistades neid tõe varjamises ja järeleandmistes poliitilistele despootidele. Džihadistid on literalistid ja nad lubavad minema pühkida sajandeid kestnud skolastika ning viia usklikud taas kokku nende usu tõeliste õpetustega. Selle stsenaariumi elemendid meenutavad vägagi protestantlikku reformatsiooni: kirjaoskuse viimine massidesse, vaimulike autoriteedi demokratiseerimine ja literalism, sõnasõnalisus kui meetod. Neis tingimustes võib igaüks oma teesid mošee uksele lüüa.

    Põhiteeside seas, mida sõdalased üritavad vaimulike käest tagasi võita, on džihaad ise. Relvastatud võitlust on islami traditsioonis ammu tunnistatud, kuid harva seati see muslimiks olemises kesksele kohale: 20. sajandiks pidasid paljud juristid seda juba rohkem reliktiks. Džihadistide jaoks on selline suhtumine reeturlik ning viinud islamimaailma langusele. Nad usuvad, et džihaad on muslimi identiteedis midagi keskset – eetiline kohustus ja poliitiline vajadus. Mõnegi kõige mõjusama väljenduse on see vaade leidnud luuletustes.

    Üks selliseid on ʿĪsā Saʿd al-ʿAwšani „Epistel manitsejale“. See luuletus avaldati 2004. aastal „Hiilguse antoloogias“, luulekogumikus, mille koostasid Saudi Araabia sõdalased, kes püüdsid tuua kuningriiki rahvusvahelist džihaadi, rünnates kohalikke Lääne sihtmärke ja naftatööstuse komplekse. Lõpuks surus režiim liikumise maha. (Ellujäänud liikmed põgenesid Jeemenisse, kus nad tõusid uuesti pinnale Araabia poolsaare al-Qāʿidana.) ʿAwšān kui džihaadipropagandist ja ajakirjatoimetaja sattus kuningriigi kõige tagaotsitavamate nimekirja ning tapeti 2004. aastal tulevahetuses ar-Riyāḍis.

    ʿAwšan paneb oma „Epistli“ ette märkuse, et pärast tagaotsitavate nimekirja avaldamist „on mõned mu vennad ja sõbrad minuga pahandanud, soovides, et ma poleks läinud seda teed – džihaadi ja uskmatutega võitlemise teed –, sest sellel on nii palju raskusi“. Manitseja kuju on samuti üks vanu luulekujundeid. Kui islamieelses lüürikas kõneleja esitleb end armastaja, võitleja ja hooletult helde võõrustajana, siis manitseja on kogukonna ülimina hääl, mis tuletab luuletajale meelde tema kohustusi hõimu ees. Nagu selle valdkonna eriteadlane András Hámori on kirjutanud, „tema tööks oli hoida peategelast kangelasžesti sooritamiselt tagasi“. ʿAwšani luuletuses on manitsejateks vagad muslimid, kes pole veendunud džihaadi seaduslikkuses ja muretsevad, et sõdalased seavad oma kogukonnad ohtu. ʿAwšan seletab, et ta kirjutas oma epistli, et „selgitada teed, mille ma olen valinud, ja põhjust, miks ma seda järgin“. Luuletus, mis järgneb, on džihaadi apoloogia. See algab:

    Las ma selgitan iga hämarat tõde,
       ja hajutan segaduse sellelt, kes küsib.
    Las ma ütlen maailmale ja sellele, mis tuleb
       pärast seda, „kuula: ma räägin tõtt ja ära kogele.
    Enam ei pea alluma uskmatule,
       talle, kes annab meile kibedast karikast juua.
    Sellel ebaõigluse ajastul, las ma ütlen:
       ma ei ihalda raha ega kerget elu,
    pigem Jumala andestust ja tema armu.
       Sest just Jumalat ma kardan, mitte kurjategijate kampa.
    Sa küsid minult tee kohta,
       mida olen käinud innukalt ja vilkalt,
    sa küsid minu pärast kartes: „Kas see
       on õigesti juhitud rada, hea tee?
    Kas see on prohveti tee?““

    Džihaadiluules esineb tihti manitsejaid, kes soovitavad ettevaatlik olla ja annavad täieliku õnnistuse hetkeolukorrale. Nad räägivad leplike vaimulike keeles ja vanemliku autoriteediga. Ühes luuletuses kõnetab märter haua tagant oma ema, paludes teda mitte taga nutta ega tema hinnanguid kahtluse alla seada. „Ma olen oma vere seljataha jätnud, ema,“ kirjutab ta, „raja, mis viib paradiisi.“ Manitsejad täidavad mitut funktsiooni. Nad lasevad poeedil näidata oma teadmisi kirjandustraditsioonis ja tekitavad soovitud arhailise meeleolu. Nad toimivad ka taustakoorina, millele luuletaja saab vastu seada oma üksilduse ja kangelaslikkuse. Ja džihaadi soovitatavust küsimuse alla seades võimaldavad manitsejad kõnelejal selgitada oma häid omadusi.

    Enda tõekspidamiste avalikul kuulutamisel on džihaadi eetikas keskne koht. Kui ülejäänud maailm on sinu vastu ja kaasusklikud on liiga arad, et tõtt rääkida, siis väljaastumine džihadistina – vandudes truudust al-Qāʿida emiirile või näiteks ISIS-e kaliifile – on vapruse proovikivi. „Epistel“ on täis teatavaks tegemisega ja kuulutamisega seonduvaid verbe. Pärast Ameerika Iraaki tungimise hukkamõistmist 2003. aastal kirjutas ʿAwšan:

    ma teatasin, et enam pole puhkehetke,
       kuni meie nooled tabavad vaenlast.
    Ma heitsin selga oma püssi
    muǧāhid’i otsustavusega.
    Ja järgisin oma teed
       kirgliku südamega.
    Ma tahan ühte headest asjadest:
       märterlust või pääsemist despootiast.

    Džihadistile on luule oma veendumuste manifesteerimise või tunnistamise vormiks. Rafineeritust siin ei hinnata. Poeedi ülesanne on kaitsta oma usku avalikult ja selgelt kõigi kahtlejate ees kodus ja võõrsil. Ta peab julgema välja öelda tõdesid, mida tema emad-isad ja hõimuvanemad varjata püüavad. Üks teine luuletus „Hiilguse antoloogias“ algab klassikaliselt kõlava hoiatusega: „Vaikust! Sõnad on kangelastele / ja kangelaste sõnad on teod.“ Ümbritsetuna skeptikutest, vormib džihaadipoeet end sõna rüütliks ehk teisisõnu – tulevaseks märtriks.

    Kui Aḥlām eelmisel aastal Raqqasse saabus, korraldati talle kui kuulsusele ISIS-e poolt eriline ekskursioon. Ta kirjutas nähtust pika proosajutustuse, adresseerides selle „õdedele“, ja seda levitati ISIS-e meediaväljalasetes. Kõndides mööda Raqqa tänavaid, märkis an-Naṣr, et müügiletid on täis värskeid köögivilju ja mehed julgustavad üksteist järgima prohveti eeskuju, jättes maha suitsetamise. Tal lubatakse valmistada sõdalastele süüa, mis pakub talle suurt rõõmu: „Kõik pidi olema puhas ja suurepärane. Ma aina kordasin endale: „Seda toitu söövad džihaadi sõdalased, neid taldrikuid kasutavad džihaadi sõdalased.““ Ta tuuakse ka relvapoodi, kus ta õpib kokku panema ja lahti võtma Vene ja Ameerika päritolu relvi. „See kõik juhtus Süürias, õed, ja minu enda silmade all!“ kirjutab ta.

    An-Naṣr näeb kalifaati islamistliku utoopiana mitte ainult selle tõttu, et siin käituvad muslimid nii, nagu muslimid käituma peavad, vaid ka sellepärast, et siin on uute alguste koht. Enamiku vaatlejate meelest on Raqqa ISIS-e võimu all üks range totalitaarne ühiskond, kuid an-Naṣrile ja teistele värvatutele on see eesliin, kus kõik on alles liikuv ja läbiräägitav – mitte ainult poliitilised piirid, vaid ka isiklikud identiteedid. An-Naṣri roll džihaadiliikumises on naise kohta tavapäratult avalik, kuid ISIS paneb erilist rõhku naiste asetamisele propagandasõja eesliinile. See on ellu kutsunud ka naiste varipolitsei, mida nimetatakse al-Ḫansāʿ salkadeks ning mis valvab moraali ja õige käitumise järele ISIS-e võimu alla kuuluvates linnades. Kuigi meediaülevaated ISIS-e poolt värvatud naistest kirjeldavad neid naiivitaridena, kes määravad end ise seksiorjusse, jääb ikkagi faktiks, et ükski teine islamistlik sõjaväeline grupeering pole olnud naiste ligimeelitamises nii edukas. ISIS-e ingliskeelse pildiajakirja Dabiq viimases numbris julgustab üks naiskirjanik naisi „Islamiriigi aladele“ emigreeruma isegi siis, kui see tähendab reisimist ilma meessoost saatjata, mis on traditsioonilise islami seaduse šokeeriv rikkumine. See võib olla küüniline võte – peibutis kodunt ära jooksnutele. Kuid see on kooskõlas džihadistide rünnakuga vanemliku autoriteedi vastu ja rõhuasetusega isiklikule volile, sealhulgas naissoost usklike õigusele öelda lahti peredest, mille liikmeid nad ei näe ehedate muslimitena. ISIS-e ühiskonna radikaalne uudsus moodustab kummalise kontrasti selle kultuuri eneseteadliku arhaistlikkusega – kinnismõttega puhtusest, peidetud usutõdedest ja klassikalistest kirjandusvormidest. Al-Ḫansāʿ salgad on selle ilmekas näide. Al-Ḫansāʿ oli islamieelse ajastu poetess, kes võttis vastu islami ning kellest sai prohveti kaaslane. Tema eleegiad oma meessugulastele on selle žanri nurgakiviks. Nimetus vihjab seega justkui institutsioonile, mille juured on kaugel minevikus, ehkki midagi nende salkadega sarnanevat pole islami ajaloos kunagi eksisteerinud ega ole neil mingit vastet ka kusagil mujal araabia maailmas. Sõdalased ei näe siin muidugi mingit vastuolu. Nad näevad oma kalifaati puhta mineviku taaselustumisena. Oma Raqqa päevikus kirjeldab Aḥlām an-Naṣr ISIS-e pealinna igapäevaste imede paigana, linnana, kuhu usklikud saavad minna, et sündida uuesti vanas ehtsas usus. Ta kirjutab, et kalifaadis „on palju sellist, mida me oleme seni kogenud ainult ajalooraamatutes“.

    Inglise keelest tõlkinud Helen Geršman

    ROBYN CRESWELL on õpetanud võrdlevat kirjandusteadust Yale’i ülikoolis ja New Yorgi ülikoolis ning toimetab ajakirja Paris Review luuleveerge. BERNARD HAYKEL on Lähis-Ida uuringute professor Princetoni ülikoolis ja üks suuremaid asjatundjaid Islamiriigi ideoloogia alal. (Osama bin Ladeni ideoloogia ja retoorika kohta vt ka: Bernard Lewis, Luba tappa. Vikerkaar, 2001, nr 11–12, lk 176–182.)

     

    Robin Creswell, Bernard Haykel, Battle lines. The New Yorker, 08.06.2015. http://www.newyorker.com/magazine/2015/06/08/battle-lines-jihad-creswell-and-haykel.

     

    [1] Džihadistide nimede taga on alati tähendus, mis avab samuti nende mõttemaailma. Aḥlām an-Naṣr – ar k-s „võidu unistused“. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

    [2] Ar k: „Võõra väikese lõvi isa“; „võõra“ kohta vt lähemalt edaspidi.

    [3] Sellistena süstematiseeriti nad 8. sajandil, kuid kõiki neist islamieelses luules kindlasti ei kasutatud.

    [4] Kindlasti mängib esimese laagri nimes rolli ka Osama bin Ladeni enda nimi. Tema eesnimi ʾUsāma tähendab „väike lõvi, lõvike“.

    [5] Raḥīl on islamieelse luulevormi kassiida osa, mis tuleb pärast sissejuhatavat melanhoolselt minevikku igatsevat armastuseteemat.

    [6] Siin ja edaspidi tõlkija eestindused araabia keelest. Originaal: http://vb.tgareed.org/t/277528/.

    [7] Sõna ġarīb, mitmuses ġurabāʾ võib olla ka „kummaline, imelik; võõras“. Seda ḥadīṯ’i on tõlgitud ka: „islam algas millegi kummalisena.“

    [8] Ḥadīṯ’iks nimetatakse jutustust sellest, mida ütles või kuidas käitus islami prohvet Muḥammad ühes või teises olukorras. Selliste juttude kogumikest kuut peetakse kõige usaldusväärsemaks, neist kahte kõige tõesemateks – „Ṣaḥīḥ al-Buḫārī“ ja „Ṣaḥiḥ Muslim“.

    [9] See ḥadīṯ on pärit kogumikust „Ṣaḥīḥ Muslim“ ning seda on tõlgitud ka „islam algas millegi kummalisena.“

    [10] Tagasivaatav viide polüteistlikule Araabiale, reaalsusele, milles tekkis islam. Siin uskmatuteks nimetatuid tõlgendatakse harilikult polüteistidena.

    [11] Bin Lāden loeb seda luuletust oma 2006. aasta kõnes (http://www.e-prism.org/ima­ges/Osama_speeches_-_Ver2_-_3-7-06.pdf), nimetades autorina Jordaania dži­hadisti Manṣūr aš-Šāmīt. Täpsemat tõlget vt Vikerkaare käesolevas numbris, lk 3–4.

    [12] Silmas on peetud al-ʾAqṣā mošeed Jeruusalemmas. Sõna ʾaqṣā tähendab „kõige kaugem“.

  • Aristokraat, proletaarlane, eremiit

    Hasso Krull

    1.
    Luule ülesanne olevat keele hoidmine. Seda on öelnud paljud, mitmel erineval moel, hiljuti Lev Rubinstein, kes Eestis käies rääkis, et tänapäeval toimuvat „kõnepraktika uskumatu erosioon“, „enneolematu keelekatastroof, sest inimesed ei mõista teineteist, ehkki hääldavad samu sõnu“.[1] Selle vastu saab midagi ette võtta ainult kirjanduse abil, ja luule roll on eriti tähtis, sest ta suhestub keelega kõige otsesemalt, kinnitades normi selle rikkumise kaudu.

    Muidugi pole kirjandus üks, ja luule ammugi mitte. Luule on segane ja kirju, ja luule taga on veel luuletajad, kellel on erinevad poeetilised hoiakud, mis üksteise kõrvale vaid hädavaevu sobivad. Päris kokku neid lasta ei saagi, hakkavad hammustama. Vahel harva sõnastatakse selliseid hoiakuid otseselt, enamasti jäävad nad implitsiitseks, neid saab tuletada luuletaja tegevusest, tema väljendusviisi eripärast. Hoiaku otsene sõnastamine on kirjanduslik manifest. Aga manifesti nimi ei pruugi olla „manifest“, tavaliselt on ta kuidagi maskeeritud, ta esitatakse pihtimuse, väitluse või kahekõnena, mõnikord ka juhendi või retseptina.

    Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingel“ on just selline kaval tekst, mis oma eesmärki kohe ei reeda ja hakkab kulgema justkui juhuslik arutlus, mille on vallandanud rida kokkusattumusi. Ta on omaette saarel, üksi tühjas talus, kohvitassi kõrval seisab raamat, mis saadeti, et ta sellest kirjutaks. Raamat on aga Leo Tolstoi „Mis on kunst?“, sugugi mitte mahe ega rahulik teos. Vaevalt on ta raamatu lahti teinud, kui kõik hakkabki kuju võtma. „Polnud vaja lugeda just palju lehekülgi, et sellest aru saada. Muidugi! See on sellest. Sellest, et kunst on kahtlane. Alati kahtlane.“[2] Märkamatult ongi Õnnepalu Tolstoiga dialoogi astunud, imestades küll, et tosin aastakümmet „pole selles asjas ja sellest arusaamises just liiga palju muutnud“ (lk 13–14). Kunst olevat ikka sama ligitõmbav ja reetlik. Nüüd saab Tolstoist vestluskaaslane, keda sinatatakse ja kellele esitatakse retoorilisi küsimusi, et selle varjus tasapisi välja tuua omaenda veendumusi: „Paratamatult jõuab igaüks, kes kunstisse liiga sügavale sisse on vaadanud, ikka nendesamade kahtlusteni, milleni jõudsid sina, Tolstoi, sada paarkümmend aastat tagasi. Ja paraku ka võib-olla üsna sarnaste lahendusteni. Või võltslahendusteni. Selles on su raamatu siirus ja tema armetus: kahtlused on tõelised, aga lahendused on võltsid. Ja siiski pole nende lahenduste, väljapääsu otsimine ju võlts. Või on?“ (lk 14).

    Õnnepalu raamat on tema enda kunstimanifest, mis toetub Tolstoile ainult selleks, et toodud väiteid historistlikult topeldada. Ükski seisukoht pole päris uus: selle taga seisab juba keegi, kes on varem midagi arvanud kellegi teise vastu, paljude teiste vastu, koguni iseenda vastu, nii et tundub loomulik talle omakorda mõnevõrra vastanduda. See vastandumine toimub aga väga diskreetselt, ilma poleemilise ägeduseta, pigem teisega samastumise kui temast eraldumise kaudu: ka kunstiinimesed olevat „lihtsad oma hingelt nagu kõik, nagu sinagi, Tolstoi, nagu mina, kes ma oma naiivsuses sulle kirjutan, ja nagu see tüdruk äärelinna kassas, kes unistab armastusest ega loe iial „Anna Kareninat““ (lk 17). Niisugust hoiakut, mis kinnitab oma suveräänsust lähenemise, mitte eemaldumise või äratõukamise kaudu, peaks ilmselt nimetama aristokraatlikuks. Ometi pole see lihtsalt aristokraatlik, vaid aristokraatlik poeetiline hoiak, sest siin ei peeta enesestmõistetavaks mitte teatavat eesõigust, vaid eesõigusest loobumist, vabatahtlikult ja tingimusi esitamata. Või õigemini, samastumine ise on teatav eesõigus, mis saavutatakse teistest eesõigustest loobumise kaudu: nii võib täie kindlusega öelda, et „seebikad on püha kunst“ (lk 16), ilma et selleks peaks seebikaid ise vaatamagi, sest piisab nägemisest, kuidas seebikaid vaadatakse.

    Järgneb kaheksakümmend lehekülge arutlusi, mille järjekindlus ei torka esialgu silma, sest need on tihedalt kontekstualiseeritud: jutu sisse põimuvad päevasündmused, looduskirjeldused, loetud raamatud ja paar varjatud dateeringut, mis ühtlasi kõlavad kokku „lõpetuse ingli“ allteemaga: „Siis jääb kõik vakka. Kadunud. Ainult tuul. Madis Kõiv on surnud“ (lk 28). „Kunagi ei tea ju tegelikult, kus, millisest aknast, millisele õue-trepile astudes, millisel maanteel, kellele mõeldes vaatad esimest lund. Jaak Joala on surnud“ (lk 37). Hajutatud esituse tõttu on arutluskäik siksakiline, ette- ja tagasihaarav, kuid samas nii terviklik ja läbimõeldud, et selle saab lühidalt kokku võtta. Kunst sünnib meeleheitest (lk 11) ja kunstiga tegelemine tähendab kahtluste tekitamist, sest kunstnik on „kahtluse professionaal“ (lk 13). Professionaalse kahtlemise tõttu on kunst loomu poolest „kõrvaleastumine“, ta eeldab kahtlust, et „äkki minul polegi õigus“ (lk 71). Ometi ei saa keegi olla lakkamatult meeleheitel ja tekitada kahtlusi, sest „iga kunstnik on endine kunstnik, kui ta parajasti ei tee kunsti“ (lk 15). Vaataja, kuulaja või lugeja jaoks kunst kõlvatu ja laostav ei ole (lk 32), küll aga kunstniku enda jaoks, sest „edu on kunstis alati hirmutav ja läbikukkumine masendav“ (lk 69). Kunstnik on teatav „vahepealne olend“, kes pole üheski ühiskonnakihis päris oma (lk 40). Kunsti ümbritsev kunstielu on aga paratamatult võlts ja ülespuhutud (20), ja kes kord on hakanud kunsti tegema, ei saa seda enam tagasi võtta ja „mööduda märkamatult“ (lk 22) – selles mõttes on kunst kohutav (lk 23). Tänapäeval on kunsti liiga palju (lk 26), ja et kunst oma tähendust täielikult ei kaotaks, ei tohiks seda „vägisi pakkuda“, vaid ta peaks olema pigem keelatud: „Kunst peaks olema selline, et tikutulega otsides ka ei leia“ (lk 27). Kõige paremini mõjub kunstile askees: „Vähem kirjutada. Vähem rääkida. Vähem pildistada, vähem filmida, vähem lavastada“ (lk 29). Täiuslikkus tulebki siis, kui „kõike on nii vähe kui võimalik“ (lk 30).

    Õnnepalu sõnastab oma ideid meelsasti paradoksidena, kuigi tegelikult neis midagi vastuolulist ei ole. Paradoksaalselt on sõnastatud ka lõik, kus Õnnepalu määratleb, milline on tema meelest õieti „suur kunst“: „Ainus, mida kunst tõeliselt suudab, on äratada meie südames natuke rõõmu. Õnnetunnet, ükskõik kui võltsi. Ta ei muuda maailma, ta ei pane inimesi mõistma oma eksitusi, või kui, siis vaid mõnda ja pisut, kui elu neid juba nii kaugele on küpsetanud. Ta ei tee meid targemaks, sest mitte miski ei tee meid targemaks, kui me juba oleme. Aga natuke rõõmu südames. Sellega saab ta mõnikord hakkama. See ongi ainuke suur kunst“ (lk 54–55). Pealtnäha vähenõudlik määratlus peidab aga sedasama askeetlikku kunstiideaali, mis teisal on esitatud veel lõikavama paradoksina: „Muidugi on naiivsus kunstis talumatu. Veel talumatum on ainult kunst, kus üldse pole naiivsust, see tähendab, kunst, mis oma naiivsust, maksku mis maksab, varjata püüab“ (lk 46). Vähesest enamat pole mõtet tahta, sest see „vähe“ ongi palju; naiivsest targemat pole mõtet tahta, sest see „naiivsus“ ongi tarkus. See kõlab kokku ka raamatu alguses välja öeldud ideega, et „seebikad on püha kunst“. Meenutagem, et seal algas arutlus retoorilise küsimusega „Mida on väärt üks kunst, milles pole pühadust, mis ei tee paremaks, mis ei puhasta hinge?“ (lk 15). Püha kunst ja suur kunst pole küll päris üks ja seesama, aga Õnnepalul näivad nad siiski teineteisele lähenevat. Aristokraatlikust poeetilisest hoiakust tuleneb siin esteetika, mis õigupoolest on tolstoiluse leebem versioon, ükskõik kui palju Õnnepalu seejuures vana krahviga vaidleb või ironiseerib („kahjuks, jah, Tolstoi, liiga hilja ärkasid“, lk 23).

    Ometi on Õnnepalu esteetikal üks eripära, mis avaneb ainult „Lõpetuse ingli“ hoolikamal lugemisel. Läbi terve raamatu vaevab Õnnepalu kunsti kunstlikkuse probleem, selle üle arutletakse mitmest vaatenurgast, samal ajal aga võrdleb Õnnepalu ümbritsevat loodust lakkamatult teatriga, mis on täiuslik siis, kui on ainult üks vaataja: „Lagled olid miski, mida ma ei oodanud. Korraks näitab ennast isegi päike. Etenduse lõpp“ (lk 29–30). Selle võrdluse haripunkt on „täiuslik täiskuuetendus“ surnud kirjaniku aias, kus teatraliseerimine jõuab ilmse isikustamiseni: „Täiskuu on ju edev nagu kunstnik, kaunis nagu näitleja, kui ta on laval oma transis ja kui tal silmad eriliselt läigivad, palged säravad, sest ta saab olla ta ise“ (lk 73). Täiuslik teater üheainsa vaatajaga ei ole tolstoilik. Kas tegemist on äärmusliku estetismiga? Kas loodus jäljendab kunsti, nagu taipas kunagi Oscar Wilde? Jah ja ei. Kunstialaste arutluste vaheldamine ja polsterdamine looduspiltidega viib ühe hoopis teise ideeni, mis jääb otse välja ütlemata: kunsti „kunstlikkus“ on õigupoolest niisama loomulik asi nagu looduse „looduslikkus“. Ja ühtlasi niisama kunstlik, sest tegemist on vaataja ja vaatemängu, lugeja ja teksti suhtega, mis kehtestatakse teatava positsiooni kaudu: „Siin taeva all on kahte sorti etendused, hommikuetendused ja õhtuetendused. Päeval etendust pole, sest ma ei vaata“ (lk 29). See tähendab esiteks, et kunst on teatav subjekti häälestatus, eriline asend maailma suhtes: sellepärast ei ole klassikalisel ooperil, telekast nähtud seebiooperil ja rändlindude „lendaval ooperil“ (lk 84) põhimõttelist vahet, kui nad äratavad „südames natuke rõõmu“ ja täidavad seega „suure kunsti“ põhilist ülesannet. Ja teiseks, kunsti kunstlikkus ei ole enam midagi märkimisväärset, sest ta pole sugugi „võltsim“ kui elu, ja isegi mitte „võltsim“ kui loodus, mis alatasa annab etendusi – kõige täiuslikumaid muidugi ühele vaatajale.

    Aga kuidas on see kõik seotud luulega? Õnnepalu „Lõpetuse ingel“ on muidugi pikem essee, mida soovi korral võib ka päevikuks või pihtimuseks nimetada, aga lõpupoole muutub ta järjest fragmentaarsemaks ja jutu vahele ilmub Saigyō „Mägikodu“ mõjul järjest rohkem tankasid (kokku neliteist, kui arvestada ka viimast, tumma figuuri). Kui kõik on öeldud, jääb üle lausuda veel ainult luuleridu – lõpetuse ingel ei keela seda, sest õigupoolest on ta ka ise luuletusest pärit (lk 5). Tänu neile tankadele on Õnnepalu raamat viimaks ka väike luulekogu, ja luuletused mõjuvad siin nii võimsalt just oma konteksti tõttu, nagu jaapani luuleski. „Mägikodu“ eessõnas kirjutab Alari Allik, et Saigyō luulepraktikas „proovitakse õpetaja meelega üheks saada, et saada üle millegi väljendamisest oma piiratud minasuse kaudu“; õpetajaks on aga „loodus ise, millega luuletajal on väga sügav ja isiklik kontakt“.[3] Nii jooksevadki kõik otsad äkki kokku ja „Lõpetuse inglist“ saab piiratud minasust ületava luule manifest.

    2.

    Mulle tundub, et selline aristokraatlik hoiak kunsti, eriti luule suhtes on praegu küllaltki levinud. Enamasti küll ei võrdsustata kolme „ooperit“ (klassika, meelelahutus ja loodus), nii nagu seda teeb Õnnepalu, aga arusaam, et luule on subjekti häälestatus ega peagi väljendama kõikidele mõistetavat tõde, pole sugugi haruldane. Sellisel hoiakul on üks ilmne eelis: ta ei ole normatiivne ega sunni peale mingit ortodoksset kujutelma, missugune luule olema peaks. Aristokraat võib endale lubada pluralismi, jäädes samas ometi kindla väärtussüsteemi juurde – kes sellest osa ei võta, neid ta lihtsalt ei saa aidata. Osavõtu viis pole aga reglementeeritud, see on igaühe suveräänne otsus ja peabki olema, sest tegemist on kogukonnaga, kus igaüks on esimene võrdsete seas.

    Aristokraatlikule hoiakule vastandub tugevasti üks teine poeetiline hoiak, mis pluralistlikult meelestatud ei ole ja tahab tõmmata selget piiri õige ja vale, oma ja võõra, ehtsa ja võltsi vahele. Sellise hoiaku järgi on kunst, eriti luule omaette töö, mida tuleks teha kindlate reeglite järgi ja mille tulemus peaks olema kõigile mõistetav; kui ta ei ole, siis on kas luuletaja teinud oma töö halvasti või on lugeja rumal ja laisk. Kuna siin pole esiplaanil mitte subjekti häälestatus, vaid tublidus ja töökus, mis peaksid olema lihtrahva esmased väärtused, nimetan seda praegu proletaarseks hoiakuks. Kui proletaarsest hoiakust saab iseäralik esteetiline doktriin, mille põhjal hakatakse kujundama normatiivset poeetikat, siis on tegemist proletaarse poeetilise hoiakuga.

    Proletaarse hoiaku kõige silmapaistvam esindaja on minu meelest Kivisildnik (kes millalgi nullindate keskel muutis oma signatuuri (:)kivisildnikuks, aga sellest allpool). Üheksakümnendate aastate keskel sai ta tuntuks ründava travestiaga „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist“, mis on tõeline proletaarne invektiiv, täis vägisõnu, hüperboole ja kuulujuttude imitatsioone: selline väljendusviis oli tollal uudne, sest anonüümseid netikommentaare polnud keegi veel näinud. Seejärel sai temast tükiks ajaks trotslik ja katsetuslik luuletaja, kelle põhimõte näis alati olevat non serviam, nii et paljude silmis samastus ta tüüpilise 20. sajandi avangardiga. Niisugusest määratud positsioonist on Kivisildnik tasapisi väljunud, aga ta on sealt kaasa võtnud teatava ambivalentse paatose, mis ilmselt tuleb talle niihästi kasuks kui kahjuks. See ambivalentsus avaldub rohketes vastandumistes, mida võiks siin mugavuse pärast koondada kolme „anti“ abil: antilürism, antiintellektualism ja antihistorism. Kuna Kivisildnik kirjutab väga palju, avaldab palju ja esineb sõnarohkelt kõikvõimalikus meedias, pole ilmselt mõtet keskenduda ühele tekstile, vaid ma püüan oma üldist muljet lühidalt kokku võtta.

    Antilürism on Kivisildniku luulekäsituses ilmselgelt kesksel kohal. Siia kuulub traditsiooniliste lüüriliste teemade põlgamine (armastus, loodus jne), klassikaliste ja romantiliste topos’te põlgamine („igavik“, „kuuvalgus“ jne), kõrgstiili ja säravate metafooride põlgamine ning muidugi värsimõõdu ja riimi põlgamine (vemmalvärsi puhul on ta valmis erandeid tegema). Lüürika on Kivisildniku meelest tänapäeva luulel jalus, see ei lase keskenduda olulisele ja segab luuletaja tööd, tema ametioskuse omandamist. Ta ei esita kunagi küsimust, kas lüürika ehk ei võiks kedagi tõeliselt rõõmustada: kui rõõmustabki, siis on see Kivisildniku meelest vale, sest tema ihkab luulest tõde ja tõde peab olema karm. Antilürismiga seostub antiintellektualism, rämeda ja rahvapärase eelistamine, mis ongi proletaarse hoiaku puhul paratamatu, sest peenutsevad intellektuaalid on ju kodanlikud ja ajavad oma targutustega tubli tööinimese vihale. Muidugi on selline vastandumine väga ambivalentne, sest Kivisildnik on ka ise intellektuaal, võta või jäta; seepärast langeb ta pahatihti stiilist välja ja on (:)kivisildnikuna kuulutanud lausa kultuurilist elitarismi, tõsi küll, ikka sama ambivalentselt. Selles suhtes on kõnekas mõni kommentaar raamatust „Õpetaja ütles“. Tekstist loeme, et „kunstist ei saa aru ma / kirjandusest ei saa aru ma / moodsast kirjandusest / ei saa aru ma üldsegi… ene mihkelsonile molli / veel korra molli et / ta teaks kuidas / asjad tegelikult käivad“, kommentaaris aga seisab: „Mulle väga meeldiks kui / laiad massid kannaksid / Ene Mihkelsoni kätel“.[4] Antilürismist ja antiintellektualismist tuleneb omakorda teatav antihistorism, tõrjuv suhtumine ajaloolistesse luulekonventsioonidesse, nende parodeerimine või halvustamine, ehk nagu ta ühes programmilises tekstis otse ütleb: „ei tohi unustamata jätta ka nürimeelset klassikat, mis on rämpsluule ammendamatu allikas ja vaimne seljatagune. mida on meil täditseva anna haava või kuivikust gustav suitsuga peale hakata? või debiilselt lämiseva henrik visnapuu või küündimatu johannes semperiga?“[5] Kui ajalugu oleks tühistatud, siis võikski praegu olla „eesti luule kuldajastu“, ja
    (:)kivisildnik oleks selle guru, omamoodi patafüüsiline monarh või kuningas Ubu.

    Proletaarlane ihkab proletariaadi diktatuuri. Kodanlikku idülli ta ei salli, ja ammugi mitte kodanlikke autoriteete, õpetajaid, professoreid, mistahes traditsiooni, mis ähvardab teda paika panna: „spordis võistled sa ainult nendega, kes on staadionil, kirjanduses tuleb sul aga molli anda ka kõigile surnud klassikutele“.[6] Kui vastane on sedavõrd ülekaalukas, ei saa võitlust pidada üksi. Üheksakümnendatel oli Kivisildnik küll üksik vastupanuvõitleja, teda toetasid tihti kirjanikud, kelle siht oli märksa avaram, või kirjandusteadlased, kelle ajalooline põhihuvi oli täiesti vastandlik (näiteks Maie Kalda või Kajar Pruul). Selle sajandi algul olukord aga muutus, ja just niisugust muutust tähistabki minu meelest Kivisildniku signatuuri teisenemine (:)kivisildnikuks. Kivisildnik sai äkki aru, et on tõepoolest võimalik luua oma koolkond – ja peagi sai sellest
    (:)koolkond, kus (:)kivisildnik ise on ühtaegu (:)keskpunkt ja (:)ümbermõõt. Niisugune koolkondlikkus ei ole eesti luules tavaline: sellega võrreldavad on minu meelest ainult Ants Orase loodud arbujate rühm, mis pidi küllap kehastama „Poe-Baudelaire’i kaksiknähtust“ eesti luules, ja seitsme-kaheksakümnendatel valitsenud üdiluule hoovus, millesse Juhan Viiding ise suhtus ilmse distantsiga. Ometi on (:)kivisildniku (:)koolkond täiesti omapärane, sest esiteks suunas ta selle kujunemist aktiivse kirjastustegevusega (Jumalike Ilmutuste ühetaolise kujundusega raamatusari), ja teiseks näib koolkonda kuulumiseks piisavat sellest, et luuletaja jagaks (:)kivisildnikuga kolme „anti“ printsiipi, st tema antilürismi, antiintellektualismi ja antihistorismi.

    Tuletame meelde, et aristokraadi silmis on kunstielu võlts ja ülespuhutud, selle tõttu „istuvad inimesed etendustel ja kontsertidel tuima näoga nagu oma püha kohust täites, tänulikud paari tundevirvenduse eest, mis neil hingest läbi käib“.[7] Nii võib see olla ka proletaarlase meelest. Aga vähemalt ühes asjas hindab Kivisildnik kirjanduselu ilmselgelt üle: ta on erakordselt pühendunud kaanoni lammutamisele, väärtuste ümberpööramisele, kõikvõimalikele intriigidele ja invektiividele. Lugeja näib seejuures olevat teisejärgulise tähtsusega, sest „nii nagu füüsikas saab objekte liikuma panna ainult loov energia, nii saab ka lugejas emotsioone tekitada ainult jõupositsioonilt“.[8] Pärast (:)koolkonna loomist paistabki tema peatähelepanu koonduvat kirjanduspoliitika ajamisele, sest kuigi ta avaldab luulet järjest massilisemalt, on see toodang järjest ebaühtlasem: ilmselt on (:)koolkond tema jaoks nüüd tähtsam. See on selgesti näha ka raadiosaates „Luuleatlas“[9] ja pamfletis „See õige luuleõpik“[10], kus ta ägedalt kaitseb sotsiaalset realismi luules; selline realism peab muidugi olema traumaatiline, lähtudes „elavate surnute“ kogemusest, kõigest sellest, mis ühiskonnas on vastik, inetu ja ebameeldiv. Traumaatiline realism on omamoodi hüperkriitiline realism. Varasemast kriitilisest realismist erineb ta peamiselt selle poolest, et stressi, depressiooni, valu ja viletsuse kujutamine on justkui väärtus iseeneses, mitte mingi utoopilise ideaali pahupool. Realismi poole pöördudes kordab Kivisildnik üht möödunud sajandi avangardi käiku (midagi seesugust juhtus Majakovski, Becheri või Aragoniga), aga selle eesmärk pole sotsiaalse muutuse ärgitamine: tegemist on pigem realismi travestiaga.

    Tõtt-öelda on travestia ka (:)kivisildniku kirjanduskriitiline kõnepruuk. Üllataval kombel on tema lemmikmõisted „kujund“ ja „kompositsioon“. Kivisildniku enda luule on haruldaselt kujundivaene; kompositsiooni esiletõstmine lõhnab neoklassitsismi järele, siin ilmub harmoonia taotlus, mis talle samuti ei sobi. Milles siis asi? Lahendus on lihtne: (:)kivisildnik on nende mõistete tähendust muutnud, tehes nad voolavaks ja ebamääraseks. Kujund ei ole tal mitte troop või retooriline figuur, isegi mitte kujutluspilt, vaid „poeetiline ussiauk“, mis „ühendab igas mõttes väga kaugeid asju“.[11] Kompositsioon on sellise „ussiaugu“ liikumine. Siit võiks veel tuletada mingi formaalse poeetika, aga (:)kivisildnik läheb pigem normatiivset teed ja hakkab oma „kujundit“ lähendama „stiilile“. Traumaatilise realismi puhul on muidugi eelistatav madalstiil, ka nullstiil sobib, kõrgstiili võib kasutada ainult paroodiliselt. Sel juhul hakkab „kompositsioon“ omakorda lähenema „konventsioonile“, st kokkuleppele, millist tüüpi luulet me väärtuslikuks peame ja millist mitte. Nii saabki normatiivse hinnangu juba ette ära anda. Kui näiteks Lydia Koidula või Gustav Suitsu luuletus esindab luulekonventsiooni, mida hindaja ei väärtusta, siis pole tekstil „kompositsiooni“; ja kuna „kujund“ peaks ühendama asju, mis on „igas mõttes väga kauged“, siis ei saa ta sealt leida ka kujundit, sest niisugust kaugust pole „igas mõttes“ millegagi mõõta, see oleneb hindaja otsusest. Mõnes lihtsas vemmalvärsis võib aga olla nii kujund kui kompositsioon.

    Proletaarne poeetiline hoiak on seega orienteeritud kõrgkultuuri järjekindlale ümberpööramisele. Nüüd võib küsida, kas selline travestia tänapäeval ka tegelikult toimib? Kahtlen selles. Üheksakümnendate algul toimis ta kindlasti, lugejate pead olid veel täis tugevaid kultuurilisi hierarhiaid. Aga praegu see nii ei ole. Irooniagi jääb tihti märkamata, hinnanguid võetakse üks ühele. Sel juhul on kuningas Ubu etendus mõttetu, sest keegi ei taipa enam naerda. Kuidas suhtub sellesse (:)koolkond? Oletan, et andetumad jäävad lõpuni truuks. Aga andekamad? Hiljuti on Jüri Kolk väga valuliselt reageerinud vihjele, et teda võiks võrrelda Kivisildnikuga: „Ma ei sarnane praktiliselt milleski Kivisildnikuga. Me oleme mõlemad head luuletajad, tõsi. Keegi võiks selgitada, kus ja kuidas ta mind on mõjutanud. Mõlemal on selline otsene ja jõuline stiil? Ehk on küsimus ülejäänud eesti luules?“[12] Siin vastandab Kolk ennast ja (:)koolkonna (:)käilakuju kogu ülejäänud eesti luulele, aga kujutab ennast samas Kivisildnikust sõltumatuna. Ometi on selge, et Jumalike Ilmutuste raamatusarjas on just Kolk vaieldamatult (:)koolkondlik autor, erinevalt paljudest teistest, kes on sinna sattunud juhuslikumalt: ta on järjekindlalt antilüüriline, kasutab madalstiili, viib intertekstid nihkesse ja esineb rämeda proletaarlasena, mitte peene intellektuaalina. Siin on mingi rike. Kivisildnik justkui ei saa olla oma (:)koolkonna keskpunkt ja ümbermõõt, sest on teisi, kes sobivad selleks niisama hästi, kes võib-olla juba kirjutavad temast paremini. Tema ainuke eelis on see, et ta on eelkäija: aga see ju tähendab ühtlasi, et ta on üks neid klassikuid, kellele proletaarlane peaks molli andma?

    3.

    Teeme väikese vahekokkuvõtte. Aristokraatlik ja proletaarne poeetiline hoiak näivad olevat põhimõtteliselt vastandlikud. Üks võtab traditsiooni omaks, teine eitab seda; üks on klassikutega sina peal, teine haub kättemaksuplaane; üks ironiseerib mahedalt („liiga hilja ärkasid“), teine viibutab rusikat („molli anda“). Ühe lemmikfiguur on litootes, teisel hüperbool. Veel rohkem aga erineb nende suhe reaalsusesse. Aristokraat hoiab reaalsuse suhtes parajat distantsi: ta ei eita selle traumaatilist tuuma, aga eelistab ise valida, millele oma tähelepanu koondada. Vikerkaar ja koerasitt on ühtviisi reaalsed, aga ma saan ju valida, mida ma pikemalt vaatan? Proletaarlase ajab selline valik raevu. Reaalsust saab määratleda üksnes traumaatilise kogemuse kaudu, ja seda kogemust peab lakkamatult kordama, kuni midagi muud enam ei ole. Reaalsus ja trauma on üks ja seesama. Tõsi küll, vikerkaart ei saa koerasitaga kokku määrida, aga ma võin lajatada sellega näkku igaühele, kes vikerkaart vahtima jääb. Mu teguviis on õigustatud, sest ma kaitsen tõde – traumaatilist tõde.

    Ja siiski on siin üks erinevus veel, mis nõuab ka kolmandat liiget. Aristokraadi meelest on kõige tähtsam vaataja, kuulaja või lugeja: suur kunst on see, mis äratab „südames natuke rõõmu“. Ise asetab ta end meelsasti vaataja positsiooni, ja „täiuslik teater“ ongi ühe vaatajaga teater. Proletaarlase meelest tuleb lugejat mõjutada „jõupositsioonilt“, tekitades temas „emotsioone“, soovitavalt negatiivseid, sest realism peab näitama karmi reaalsust. Avaliku autoriteedi rollis asub ta kehtestama proletariaadi diktatuuri, jagades teosed õigeteks ja valedeks, kirjutades õpikuid, koostades edetabeleid, autasustades tublimaid jne. Seega on tema meelest kõige tähtsam õige kunst, realistlik esteetika, ja muidugi kirjanduselu õige korraldus. Nüüd võibki küsida, kas oleks võimalik veel kolmas poeetiline hoiak, mis ei pea kõige tähtsamaks luule ja lugeja suhet, „jõupositsiooni“ ega „täiuslikku teatrit“, vaid hoopis luuletaja suhet oma luulesse? Mis võtab luulet kui askeesi, aga mitte üksnes põhimõttel „vähem kirjutada, vähem rääkida“, vaid kui enesekohast askeesi, teatavat eneseloomise tehnikat? Nii nagu Saigyō, kelle toel „Lõpetuse inglist“ sai viimaks ületava luule manifest? Kas selline hoiak on kuskil võtnud selge ja mõjuva vormi?

    Lühike vastus on: jah. Just niisugust hoiakut, mida ma nimetaksin eremiitlikuks, kannab Marko Kompuse „Poeedinahk“, tihe ja keerukas luuleraamat, millesse süüvimine nõuab aega ja rahulikku meelt. Pealkirja järgi võiks arvata, et „Poeedinahk“ on kas följeton või irooniline manifest: sarnase mulje jätavad muide ka Kompuse mahukamate raamatute pealkirjad, nagu „Vallaliste jõgede tõkkejooksja“ (2006), „Surnud kuldnokkade märjad esmaspäevad“ (2008) või „Kapiuks Jaan Oksa“ (2009). Aga eremiit ei kirjuta följetone ega manifeste. Ehk täpsemalt, terve tema elu on manifest, ja looming on selle üks osa: kui tal on naljasoont, siis võib sealt ikka leida ka följetonistliku aspekti. Nii on „Poeedinahk“ küll manifest, aga ei ole ka; ta on küll irooniline, aga ei ole ka. Kompus ise väljendab seda fraasiga „töötan teekäijana luule alal“ (lk 33), mis järgmises reas kohe muudetakse homofooniliseks paronomaasiaks: „käian suuri maanteid et synnitada kogelusi“. Jan Kaus, kes on samuti leidnud „Poeedinahal“ manifesti tunnuseid, seostab neid kogelusi „grammatika söömise“ metafooriga, nii et kogelemine on üks luuletamise sünonüüme.[13] Muide, Kompuse keelepruugis võib koge-le-ma ühtlasi olla frekventatiiv sõnast koge-ma, mistõttu „kogelused“ võivad olla ka korduvad kogemused. Nõnda omandab Kompuse fraas üheaegselt vähemalt kolm tähendust: 1) luule kirjutamine on töö, millel pole silmaga nähtavat tulemust, aga mis võib ometi kuhugi viia; 2) luule kirjutamine on teatava tee käimine, regulaarne protsess, mis sünnitab korduvaid kogemusi ja sarnaneb igapäevase tööga; 3) luule kirjutamine on teatava tee „käiamine“, ihumine või täiustamine, mis mõjutab keelt, pannes selle „kogelema“ ja tekitades luuletusi. Kompust võiks tõepoolest nimetada sürrealistiks, aga sellisel määratlusel on üks väike viga: ta sarnaneb reklaamlausega „pruulitud vanade meistrite eeskujul 1924. aastast saadik“. Tänapäeva populaarkultuuris on unenäoliste ja argiste elementide ühendamine niivõrd tavaline, et sürrealism iseenesest ei saa kedagi üllatada; isegi Instagram on täis sürrealistlikke pildikesi. Peale selle on Kompuse tekstid täis keerukat polüseemilist sümbolismi, mis meenutab pigem Stéphane Mallarmé, Dylan Thomase või Paul Celani luulekeelt; nii läbikaalutud sõnakasutust ei saa mingil juhul seostada automaatse kirjutamisega, mida taotles André Breton. See tähendab, et Kompuse omapära ei tulene mitte tema sürrealismist, vaid millestki muust.

    Arvan, et see tulenebki ennekõike tema eremiitlikust poeetilisest hoiakust, mis pole lihtsalt eraklik, vaid sisaldab hoolikalt läbimõeldud programmi. See programm puudutab ühest küljest keelt, teisest küljest aga keele tarvitajat, eremiiti ennast, kes on keele kaudu seotud terve keelelise kogukonnaga. Keele küsimust markeerib „Poeedinahas“ alatasa korduv emakeele mõiste, mis võib seostuda oraalsete figuuridega („suudlus maastikus nihutab emakeelt“, lk 46, „mu mytsi sööb emakeel“, lk 36, „huuled emakeele sisikonnas“, lk 39), aga võib olla ka ruumiline kujutelm („raiu emakeele koopasse laskeavad“, lk 54) või paigutuda kindlasse ajahetke („yksnes märtsikuu lähedal ma äratan emakeele yles“, lk 32). Emakeel on ka haigus (lk 52), temaga kaubeldakse (lk 35), teda tuleb maha rahustada (lk 43), ta võib epiteedina iseloomustada selgust („emakeelselges silmapõhjas“, lk 5), kuid samuti ahtust („leidmata muud kui emakeelahtat surematust“, lk 74), isegi lõhna („vihma oksakoht emakeellõhnavalt ihus“, lk 42); lõpuks kehastab emakeel samaaegselt ilu ja inetust, sest „alasti on mu emakeel ilus ja alasti on ta ka inetu“ (lk 75). Keelelisele kogukonnale paistab „Poeedinahas“ vihjavat isamaa, mis samuti tihti kordub: „laul yksindusest meisterdab isamaad“ (lk 34), „kannatuse hääl niisutab isamaad“ (lk 46), „isamaa kärbib ulguvat noorust“ (lk 45), „isamaa karjuv juur ulatab pesakasti linnumunade häbile“ (lk 43), „syljega näkkab isamaa“ (lk 63). Isamaad võib lume all silmitseda teravili (lk 61), buddhabande kuivatab temaga pisara (lk 45), tal on summuti, mis meenutab üht elutuba (lk 44), ta võib olla „halastuslakkuvaim“ (lk 54), keegi tahab räägunahka isamaa vastu vahetada (lk 66). Emakeele ja isamaa vahel asubki eremiit ehk „erakpoeet“, kelle tunnuslause on „vähem luulet rohkem luuletusi“ (lk 3), mis on jällegi paronomaasia, üks Kompuse lemmikfiguure: luuletus võiks ju olla karitiivne tuletis sõnast luuletu, seega oleks luuletus „ilma luuleta olek“. Seda võib mõista kui poeetilise askeesi kinnitust, mis teisendab luule enesekohaseks askeesiks. Samasugust ideed paistavad väljendavat veel mõned motiivid, kus rohke luule on sunnitöö (lk 35) või oma luuletusi nuusatakse inimliha sisse (lk 36), kuid ikkagi on olemas ka „luulepuhvet“ (lk 5) ja „ma olen isegi pesakast luulele / luuletustele / ööle ja eestile / selg vastu puud“ (lk 76). Luule ja luuletus on seega omamoodi muutujad, mis sisaldavad kord üht, kord teist, ja millesse eremiit suhtub kaksipidiselt: ühest küljest võidakse kusta „oma viimasele luuletuskogule“ (lk 47), teisest küljest aga puhastatakse „luule tumedat ainet“ (lk 42).

    Kompuse maailmavaadet või esteetikat kokku võtta ei saa. Seda võib üksnes iseloomustada sõnadega „paistab“, „tundub“, „küllap“, „ilmselt“ jne, sest täpseid määratlusi ta ei anna. Eremiit ei taha seda teha, sest tema tekstid peavad looma ermitaaži, üksildase paiga, kus ühiskonna pained, kinnismõtted ja vastuolud enam ei toimi. Samuti mõtleb Saigyō, kui ta ütleb ühe lause, mis Alari Alliku tõlkes kõlab nõnda: „Mida enam meel ilma asjade külge ennast kinnitab, seda vastumeelsemaks see maailm mulle muutub.“[14] Olukord on paradoksaalne: kui meel ennast asjade külge ei kinnita, on maailm rohkem meele järgi; kui ta seda aga teeb, läheb maailm vastu-meelseks. Nii peaks eremiit justkui leppima tõsiasjaga, et vastumeelsest eemaldudes muutub see meeldivamaks ja meeldivale lähenedes muutub see vastumeelsemaks. Sellest ummikust on luuletajal siiski olemas üks väljapääs: luua teatav keel, mis on korraga meele järgi ja vastumeelt, mis meelitab vastumeelse meeldima ja vastab meeldivale vastakalt. Kompus on selleks leiutanud luuletuse, või luule-tuse, mis toimib korraga vähemalt kolmel üksteisest lahku viidud tasandil. Esimene tasand on aistiline ehk esteetiline: näiteks rida „päikese pimesikkjuuksed lapsepõlve põhjast võtavad käolaulu solvata“ (lk 32) tekitab aistiliste seoste kobara, mis ei moodusta küll terviklikku pilti, aga mõjub seda tugevamini just oma lõpetamatuse tõttu. Siin ilmub teatav suur aistiline osaobjekt, mida ei saa siduda kindlate mälestuste või väärtustega, aga mis on haarav ja ainuline, kuuludes õigupoolest ainult ühele lugejale, keda keegi päriselt ei tunne. Niisugust lugejat võib nimetada mina-kui-igaüks, või sõnamänguliselt iga-üksik-mina. Teine tasand on mõisteline ehk loogiline: meile antakse vasturääkivate predikaatide jada, mis ometi ei saa üksteist lõpuni välistada ja hakkavad moodustama inklusiivseid disjunktsioone. Nii on „päikese pimesikkjuuksed“ muidugi võimatu kujutelm, aga pimesikul võiksid juuksed olla, ja juuksed omakorda võiks olla päikesekiirte metafoor; „lapsepõlve põhjast“ viitab mälu sügavusele, kust „pimesikkjuuksed“ võib-olla ilmuvad, aga kui need „võtavad käolaulu solvata“, siis on juuksed metonüümia, mis märgib kedagi, kellega mängiti pimesikku ja kes jäljendas käo kukkumist, ajades linnu segadusse. Siit sobib hüpata kolmandale, kaemuslikule ehk intuitiivsele tasandile, kus see rida seostub eelneva reaga „kuldilaul vabastab päikese“ ja tekitab müütilise nägemuse: päike mängib tõepoolest pimesikku ja tabab kellegi hääle järgi, mis kõlab nagu kuldi kutse, sellal kui käokukkumise jäljendaja kõrvale jääb ning solvub. Kõik see on mõistagi segatud huumoriga – õigemini, huumor ongi ainus, mis neid lahkuviidud tasandeid ühendab. Muidugi võib siin minna palju kaugemale, kuid seoseid tühjendavalt selgitada pole mõtet, sest eremiitlik luule polegi eksplitsiitne: luuletaja ja lugeja muutuvad siin võrdseteks, isegi identseteks, sest mõlema jaoks on luuletus eneseloomise tehnika.

    Ütlesin eespool, et eremiit peab looma ermitaaži. Täpsustan nüüd ja ütlen, et eremiitlik poeetiline hoiak loob omaette ruumi, mis ongi ise-enese-ruum, „mägipood kus myyakse lahvandusi“ (lk 38). Hüperboolile ja litootesele eelistatakse paronomaasiat, metafoor ja metonüümia võivad vahetada kohti ning lugeja on autorile intiimselt lähedal (või pole teda kuskil). See kolmas poeetiline hoiak pole sugugi haruldane, kuigi teda tõstetakse harva esile. Tõsi küll, ka aristokraat on sageli üksiklane – „Lõpetuse inglis“ kirjeldatud „täiuslik teater“ on omamoodi üksinduse ülistus, millel on kergelt eneseirooniline varjund. Aga eremiit ei ülista üksindust, tema jaoks on see lihtsalt paratamatu tingimus, kust saab edasi minna; tema „aastaajad on yksindus“ (lk 38). Võiks öelda, et ta alustab sealt, kus lõpetuse ingel lõpetas. Võib-olla lõpebki kunst, võib-olla kaob kultuur, võib-olla hävib terve tsivilisatsioon – mis siis? Ühiskond koosneb tülidest, hädadest ja vaevadest, ermitaaž tuleb neist hoolimata ikkagi luua – või õigemini, just sellepärast tulebki see luua. Tõsiasi, et eremiit võib seejuures avaldada ka luuletusi, on teisejärgulise tähtsusega, sest erinevalt proletaarlasest ei ole eremiidi eesmärgiks midagi toota. Luuletus pole mitte saadus, valmis produkt, mida võib vahetada teiste produktide vastu: luuletuse avaldamine on teatav acte gratuit, motiveerimata, vaba tegu.[15] Kuigi eremiit on põhimõtteliselt üksiklane, pole ta päris isoleeritud, vaid kuulub hajusasse kogukonda, kus luuletuste kirjutamine on tavaline, aga avaldamine erandlik: seda tehakse pigem suuremeelsusest kui auahnusest, mistõttu luuletusi tärkab palju, luulet ilmub aga vähe. Iga värske kõneakt on potentsiaalne luuletus, aga eremiidi jaoks on tähtsam väesolev kui käesolev luule, ta eelistab „luuletut luulet“ ehk luule-tu-si kirjutatud tekstile, valmis tehtud luule-le. Sellepärast ongi tal „musträstataskud täidetud luuletajatega“ (lk 37), sellepärast saab ta „kalaluid palgaks eesti keelt rääkimise eest“ (lk 36). Tõtt öelda ei kirjutagi eremiit luuletusi kellelegi teisele; mitte „sinule, lugeja“ (nagu aristokraat) ega „temale, lugejale“ (nagu proletaarlane), vaid lugejale-enesele. Kas tal siis polegi aristokraadi ja proletaarlasega midagi ühist? On küll; kõik kolm puutuvad omal viisil keele hoidmisse.

     

    [1] Postmodernism ja Käsmu. Lev Rubinsteini intervjuu Mihhail Truninile. Sirp, 23.10.2015.

    [2] T. Õnnepalu, Lõpetuse ingel. Tallinn, 2015.

    [3] Saigyō, Mägikodu. Tlk A. Allik. Tallinn, 2012, lk 37.

    [4] (:)kivisildnik, Õpetaja ütles. Saarde-Pärnu, 2013, lk 106–108.

    [5] (:)kivisildnik, Luuletamine – see käib sul üle jõu. Rmt-s: Kius olla julge: luuletajad luulest II. Toim. I. Kotjuh. Tallinn, 2015, lk 68.

    [6] Sealsamas, lk 69.

    [7] T. Õnnepalu, Lõpetuse ingel, lk 20.

    [8] (:)kivisildnik, Luuletamine – see käib sul üle jõu, lk 69.

    [9] Vt http://vikerraadio.err.ee/l/luuleatlas.

    [10] (:)kivisildnik, See õige luuleõpik. Saarde-Pärnu, 2015.

    [11] (:)kivisildnik, Õpetaja ütles, lk 9.

    [12] Tori pegasuse seljas. Jüri Kolgi intervjuu Carolina Pihelgale. Looming, 2015, nr 9, lk 1322.

    [13] „Keeles sisalduvad seosed ja võrdlused asetatakse või lausa lüüakse ümber, neile lükatakse sisse kurv või keerd. Muide, Kompus lausa manifesteerib seda, väites kohe luulekogu alguses, et „söön grammatikat“ (lk 7). Grammatika uurib teadupoolest keele tähendusüksuste ehitust ning sürrealist – antud juhul Kompus – sööb selle ehituse ära, neelab suurema osa alla ja laseb siis osised endast uuesti, uutes seostes välja. … Kogelused, köha ja palavik kujutavad grammatika söömise otseseid tagajärgi. Selliste elementide kuhjamine jätab servapidi lausa manifestiliku mulje.“ Vt J. Kaus, Vabadus vastu võetud. Sirp, 31.10.2014.

    [14] Saigyō, Mägikodu, lk 111.

    [15] Vt nt A. Gide, Halvasti aheldatud Prometheus. Tlk J. Kaplinski. Tallinn, 1969; samuti J. Semper, André Gide’i stiili struktuur. Tartu, 1928.

  • Isobel

    Jüri Kolk

    Pereisa Jüri võttis kandikult ühe koogi. See juhtus olema piparkoogitüdruk. Jüri vajus korraks mõttesse. Enamik piparkooke olid päris tavalised piparkoogid. Nagu piparkoogid ikka – krõmps ja läinud nad ongi. Valitud piparkoogitüdruk oli kahtlemata täiesti tavaline. Väga suur osa piparkooke olid siiski erilised, põneva saatusega. Nimelt oli neil nimi ja lugu. Eraldi vääris esile tõstmist näiteks tütre tehtud Gandalf, kelle hobune ei olnud just väga hobuse nägu, pigem oli ta nagu suur koer. Seepärast sai Gandalfi hobuse nimeks Ülar ja nad mõlemad kuulusid väljatõugatute hulka. Piparkoogid on teatavasti väga lõhestunud isikud ja isiksused. Nimelt on iga piparkoogi unistuseks saada ära söödud. Kui sööja mõnusasti krõmpsutab ning taigna ja glasuuri kohta küsib, siis on eriti tore. Teisest küljest on iga piparkook ainulaadne. Vähemalt glasuuritud piparkookide puhul on see nii. Ainulaadsed piparkoogid tahavad enne ärasöömist elada võimalikult (kohati suisa võimatult või võrratult) kaua. See lõhestas iga vaese piparkoogi hinge, nende maitseomadused langesid ju aja jooksul, aga midagi pole teha, salata ei saa – vaieldamatult tahtsid nimega piparkoogid elada kauem kui tavalised. Tavalistel oli vaikne pakitsev unistus, aga ei midagi enamat. Enamasti ei märganud nad isegi seda unistust, seda tärkavat helinat oma rinnas.

    Kui piparkoogil oli nimi, siis oli helin selgesti kuulda. Mõnikord juhtus, et piparkook sai lisaks nimele ka loo – kuidas ta jala kaotas, mida ta tegi enne mereröövliks hakkamist, kas talle maitseb vanilje- või šokolaadijäätis. Sellised olid kõrgem klass – need tõugati teiste piparkookide hulgast välja. Kas nad tõsteti koguni eraldi vaagnale või jäeti nad lihtsalt meelde, see on tehniline küsimus. Oluline oli, et nad pidid kohtumist hammaste ja seedekulglaga ootama kauem. Nad pidi söödama viimastena, kusjuures küllalt tihti oli ette teada isik, kes nad sööb. Nime ja looga piparkoogid võisid asjade arengut teatud filosoofilise rahu ja huviga jälgida. Nad küll tahtsid kauem elada, aga samas ei pannud nad sellele enamasti liiga suuri lootusi. Nad said praktiseerida filosoofiat just selles vanamoodsas surmaks valmistumise tähenduses. Nad lugesid märke ja teadsid enamasti üsna täpselt, millal saatus neid tabab – inimesed on ju nii läbinähtavad.

     

    Samal ajal tundis üks naine ühes kõrghoones, et senine elu ei rahulda teda. Kogu see punnitamine, kogu rähklemine, kohmakas tants etteantud reeglite piires, palgalõhe, seksistlikud naljad, perspektiivitu töö ja lontrusest kallim – miski ei ole õige. Tööpäev oli lõppenud juba paari tunni eest. Ta lõpetas nüüd töötamise ja pani arvuti kinni, aga jäi oma toolile istuma ning mõtlema. Alustan kõigega algusest, mõtles ta. Võtan endale uue nime, mõtles ta. Milleks seda vaja oli, selle üle ta arutlema ei hakanud. Uus nimi oli nagu tõotus. Tõotus, et ta hakkab visalt otsima teistsugust elu. Parem töö, julgemad (ent paremini läbi kaalutud) otsused, pigem vähem, aga paremini – Isobel (nii otsustas ta ennast kutsuma hakata) ei jaksanud kõike korraga sõnastada, kuid ta nägi võimalust elada teisiti, elada paremini. Ta oli ju veel noor, tas oli särtsu, tal oli haridus, tal olid kõik eeldused elada paremini. Häbiväärne, et ta seda varem polnud märganud. Isobel tõusis ja sikutas liibuva sviitri allapoole, et selles ei oleks kortse. Riietumisstiili muudan ka, mõtles ta peeglist möödudes. Mitte et mu krapsakad rinnad oleks vabandus nilbitseda, ei, ma ei teagi, tunnistas Isobel endale. Samas tundis ta, et stiil peab küll muutuma, aga seksikus peab jääma. Isobel naeratas ja kujutas juba oma uut garderoobi ette. Oh, ma hakkan endale veel meeldima, hõiskas ta.

    Tänav oli kummaliselt tühi. Kell polnud veel nii palju, aga ometi polnud seal ainsatki hingelist. Isobeli tikk-kontsad klõpsusid, klõpsumine kajas tühjal tänaval kuidagi õõnsalt, hirmutavalt. Isegi tuult ei olnud. Isobel peatus hetkeks. Vaikus oli täielik, ta polnud kunagi varem midagi niisugust tajunud. Ta hakkas veidi kiirustades astuma – klõps, klõps, klõps, klõps, klõps, klõps, klõps, klõps, klõps. Korraga tundis ta mingit sooja ja niisket hoovust endast üle libisemas ning siis kostis üks vali raksatus ja tema vasak jalg lakkas põlvest saadik lihtsalt olemast. Könt tegi meeletut valu, Isobel karjus nii ahastusest, ehmatusest kui ka füüsilise piina tõttu, aga tundis kuskil alateadvuses, et tema hääl ei kosta kuhugi, et see kõlab ainult tema peas. Isobel tundis, et ta tahab elada. Nüüd tahab ta elada, ta ei astuks enam sammugi tagasi, ta on just välja nuputanud oma elu ainukordse valemi. Koodi, mis annaks talle nõu igal ristteel, mis hoiaks tema särtsu ja olemust. Eluiha oli valust tugevam, aga selgelt mõelda ta enam ei suutnud. Olukord oligi lootusetu, mis sa siin mõtled. Viimase asjana tundis Isobel uuesti seda niisket sooja hoovust, nüüd jõudis ta selles märgata mingit hapukat lehka.

     

     KILPKONN SUREB VIIMASENA

    Achilleus jälitas pimedas metsas Kilpkonna. Tema taskulambi valgusvihk liikus valgusest veidi kiiremini. Nimelt võrdus valgusvihu kiirus valguse kiiruse ja Achilleuse kiiruse summaga. Kui Achilleus seisab, liigub valgus valguse kiirusel. Kilpkonn oli parasjagu puu taga peidus, Achilleusest viiekümne meetri kaugusel. Kilpkonn hingeldas, surus selga vastu puutüve. Puutüvi ei tundunud Kilpkonnale sooja ega energiat jagavana. Kilpkonn ei mõelnud hetkel sellele, aga ühtegi põhjust puud kallistada ta ei näinud ja asi polnud mitte pimeduses. Valges oleks olnud samuti, Kilpkonn ei tahaks puud kallistada, ta ei saaks sellest midagi. Isegi siis ei saaks, kui tal oleks kogu maailma aeg. Võimalik, et viga on Kilpkonnas.

    Kuna oli pime ja udune öö, siis oli puu koor veidi niiske ja kogu sellest asjast jäi Kilpkonnale ebameeldiv tunne. Puu ei olnud tema sõber. Puu tundus reetlik ja lige. Väga võimalik, et ta ainult ootas hetke, et Kilpkonnale juur ette panna või temast mõne oma oksaga kinni haarata. Loota, et Kilpkonna kukkumine või summutatud kirumine tekitab Achilleuse teravate kõrvade jaoks piisavalt valju heli. Puu ja tema sõbrad olid poetanud maha kuivi raksumisalteid oksakesi ning nüüd lootsid nad, et Kilpkonn astub neist mõnele peale. Sellised äraandlikud lurjused on puud, alati tugevama poolt. Oma oksi hoiavad nad kõrgel, Kilpkonnal polnud mingit lootust üles ronida. Ja kui olnukski – see oleks olnud kahtlane tegu. Kui Achilleus ta puu otsast leiaks, siis oleks kõik läbi, siis poleks vähimatki lootust uuesti minema saada. Ühesõnaga, puud on täiesti vaenulikud.

    Liiga hilja sai Kilpkonn aru, et oleks pidanud Achilleuse juurest juba ammu ära minema. Ta oli ikka uskunud teise lubadusi, pisaraid ja palveid. Kui Achilleus nuttis, ja ta nuttis tihti, tundus ta olevat nii siiras, nii vahetu. Polnud võimalik uskuda, et tal need mõtted peagi peast lendavad. Achilleuse mõtted olid nagu hakiparv. Need lendasid tema peas ühe puu otsast teise otsa ja käratsesid. Alati kui nad kuskil korraks pidama jäid, tundus nende kohalolek absoluutne. Nad oleks nagu alati seal olnud, kus nad parasjagu olid. Otsekui nende mujale suundumine oleks suisa võimatu. Otsekui need mõtted oleks juurdunud maapinda. Tegelikult võisid mõtted lennata välkkiirelt ja lärmakalt kuhugi hoopis mujale ja luua seal hetkega mulje, nagu kuuluks nad sinna. Nagu see koht kuuluks neile. Nagu see oleks nii alati olnud ja jääks sedasi. Selles mõttes ei saanud Achilleuse mõtteid usaldada.

    Achilleuse siirust ei saanud usaldada selles mõttes, et tema pisarad ei pruukinud rääkida mitte kahetsusest ega häbitundest Kilpkonna ees, mitte kahetsusest oma tegude pärast. Pigem võis see olla usk, et elu on võimalik muuta, pöörata teise kanalisse. Ehk oli see hirm Kilpkonna ebamääraste süüdistuste ees. Hirm olla selles maailmas päris üksi. Kui mitte keegi pole sinu poolt, siis on ükskõik, et sa oled kõige tugevam. Muidugi oleks abi olnud mõnest lipitsejast, aga neid Achilleus ei sallinud. Lõi maha.

    See siirus ei pruukinud üldse olla seotud Kilpkonnaga, pigem ikka Achilleuse enda sisemiste piinadega. Kokkuvõttes ei olnud ta ju Kilpkonna vastu kunagi otseselt halb – eks seegi oli põhjus, miks teine siiani tema juures püsis.

    Kui Achilleuse rongad istusid tema raevupuu otsas, siis see oli lihtsalt kohutav. Tõsi, Kilpkonna ta ei puudutanud, aga kogu see elu, see elu polnud elu nime väärt. Seda enam, et kui Achilleus raevutses, siis kippusid elud ümberringi kustuma. Ta oli efektiivne. Otsekui istunuks iga tema ronk mõne küünla laiaks. Kilpkonnale oli see äärmiselt ebameeldiv. Veri pritsis, mõned surijad jõudsid veel enne mõõgaga kohtumist röökima pista. Kilpkonna õiglustunne oli haavatud – isegi kui need polnud päriselt head inimesed, siis surma olid neist ära teeninud vähesed, kui üldse keegi. Pigem ikka mitte ükski. Aga Achilleus lõikas, nagu lõikaks vilja.

    Alles nüüd pimedas metsas sai Kilpkonn aru, et kui ta seni oligi väljaspool ohtu, siis see esimene põgenemine pidi murdma midagi
    Achilleuse peas. Too pidi Kilpkonna põgenemist võtma märgina hirmust (mitte ainult jälestusest), ja hirmu märk liigitas Kilpkonna tapetavate hulka. Kõigi ülejäänud maailma asukate hulka. Kilpkonn peaaegu kuulis Achilleuse peas langeva puu räntsatust. Achilleuse palved ja pisarad ei saanud enam Kilpkonna õigele poole piiri tagasi tuua. Ehk seisneski Achilleuse tõeline siirus just selles – hirmus, et Kilpkonn, viimane olevus, kes näis teda kohati mõistvat, libiseb üle piiri. Ümberliigitamine kõigi maailma asukate hulka ei tähendanud Kilpkonnale automaatselt surma, aga kuna nad elasid koos, siis tõstis see vägivaldse surma tõenäosuse praktiliselt saja protsendini. Te peaksite Achilleust nägema hetkel, mil tema rongad on vihapuu otsas.

    Igatahes kui nüüd Kilpkonn Achilleusele mingit heli tekitades vahele jääb, siis tuleb arvestada valguse kiirusega. Siis hakkab Achilleus jooksma ja tuleb arvestada valgusvihu kiirusega. Valgus liigub lõpmata kiiresti, aga mingi aeg tal siiski kulub. Kilpkonn mõtles, kas ta jõuab üldse mingil määral edasi selle ajaga, kui valgus temani jõuab. Kilpkonn mõtles, kas ta tohiks selles mõttekäigus valguse kiiruse kohta kasutada sõna „voolab“ või „voogab“. Kumbki suurendaks tema võimalusi. Millegipärast tundus talle, et need sõnad ei ole lubatud.

    Kilpkonn otsustas jääda paigale, olla nii vaikselt kui võimalik. Achilleuse kiirus + valguse kiirus, see tundus talle liig, sellega võidu ei jookse. Meeleheitel Kilpkonn otsustas mängida hoopis teisele kaardile: Achilleuse mõtlemise kiirus. See oli veel Kilpkonna ja valguse kiiruse rakendamise vahel. See pidi andma esimese tõuke valguse kiirusele. Seega: valgusvihu kiirus = valguse kiirus + Achilleuse jooksukiirus – Achilleuse mõtlemise kiirus. Miski tundus selles valemis valesti olevat, aga Kilpkonnal polnud paremat ideed. Ta rajas oma kahaneva lootuse sellele, et Achilleuse taskulamp hakkab ümbruskonnast vähest olemasolevat valgust ära imema. Muidugi võis karta, et see ei lähe nii, et Achilleus ei mõtle, vaid pigem tegutseb. Korraga sai Kilpkonn aru, et Achilleuse mõtlemine ongi pigem tegutsemine, alles ta oli ju peatunud kujutluses neil hakkidel või ronkadel, kes Achilleuse peas hetkega ümber paiknevad.

    Nüüd kaotas Kilpkonn lootuse.

     

     PÜÜA HETKE

    Inimesed ei oska hetke püüda. Ei oska elada antud asjaoludes parimal võimalikul viisil. Selle tõestuseks võin kinnitada, et praegu, kell neli öösel (hommikul?) vastu pühapäeva on ilmselgelt selle talve täiuslikem moment (vähemalt orjandusliku Lõuna suurimas asumis), et ehitada lumememme. Aga masendav tegelikkus näitab tühje tänavaid – inimesed, kes on ehitatud memmi ehitama, magavad tuima bioroboti und.

    Kujutlen kaunimat maailma: unesegased, kuid õnnelikud inimesed, hommikumantlid üll, veeretavad lumest pallikesi, tõstavad neid üksteise otsa, teevad neile pähe naerunäod ja sätivad need asenditesse, kus memmed embavad naaberkrundi piirile kerkinud memme, küsimata omasooiharusest, kooseluseadusest, vajalikust kaheksast unetunnist (olge nüüd, homme on pühapäev!), küsimata vaikimisi kojamehele ja ilmataadile asetatud lootustest. Inimesed tulevad välja nagu üks inimene – mees, naine, laps! Nad (me) peavad(me) lakoonilise lumesõja ning kinnitavad(me) seejärel alatise südamerahu kätest hoidvate memmedega, üksteist kallistavate lumekujudega. Kustugu memmed uue sula või lumega, nad on valmis, nad elavad meiega igavesti. Taarume tagasi oma sulavmagusatesse unenägudesse, igaüks oma kitsasse pähe.

    Möönan, ega minagi parem ole. Ei teinud minagi memme. Rookisin lund saja meetri ulatuses, ühe meetri laiuses, üks kodanik taarus mööda, me ei tervitanud. Kahju on. Häbi on. Aga no midagi ikka on.

    Järgmisel hommikul käisin kevadvetele teed tegemas. Taevast langes õhukest lirtsa, räästad tilkusid, öö jooksul ehitatud lumememmed olid viltu vajunud ja linnuke puu otsas mühises rõõmsal viisil: „suits siid suits siid suits siid!“

  • Aastasisukord 2015

    LUULE

    Ajalik, Jaan. *musta nahka rõivastatud…; Teesid; Väärtuste nimel // 4–5, 18.

    Aš-Šāmī, Abū Manṣūr. Ööpimeduse pühib hommik / Araabia k. tlk. ja järelmrk. H. Geršman // 12, 2.

    Beebilõust. Dialektika; Nokturna; *Kuulake!… // 7–8, 3; vt. ka Resotsialiseerumine x must lipp.

    Blake, William, vt. Inglise bukett.

    Brontë, Emily, vt. Inglise bukett.

    Cowper, William, vt. Inglise bukett.

    Donne, John, vt. Inglise bukett.

    Empson, William. Teadmatus surmast / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 12, 1.

    Genka, vt. Resotsialiseerumine x must lipp.

    Gerhardt, Robert. Seitse korda mu keha / Sks. k. tlk. M. Kangro // 6, 1.

    Giudici, Giovanni. Minu surma kirjeldus / It. k. tlk. M. Kangro // 10–11, 1.

    Haljak, Kristjan. *kristjan haljak sündis…; *kasulik kasutu…; *ma tahtsin…; *sa lamasid…; *meist mõnda…; *ah et viimasel…; *iiveldus on…; *kui vaikus…; *pole midagi…; *elan seitsmendal…; *ma kirjutasin… // 3, 34; *kaks lennukit…; *hindamiskomisjoni ees…; *töö tehases…; *kurvastus vagunis…; *noppeid pjatigorski…; *kehagi võib…; *tihedad üksikud…; *kaitsetud puupilpad…; *kui hääletasime…; *kus varjub…; *lapsusukuulutaja nuttis…; *oh kuidas…; *süü elupuu… // 9, 23.

    Hopkins, Gerard Manley, vt. Inglise bukett.

    Ice, vt. Resotsialiseerumine x must lipp.

    Inglise bukett: John Donne. Püha sonett IX; Henry Vaughan. Kõik läind on…; William Cowper. Pimedusest paistev valgus; Hulluse aegu kirjutatud värsid; William Blake. Jeruusalemm; Kristlastele; Emily Brontë. Viimased read; Gerard Manley Hopkins. Täpiline ilu; Jumala hiilgus / Ingl. k. tlk. ja järelmrk. M. Väljataga // 6, 23.

    Kafka, Franz. Õhtupäikses / Sks. k. tlk. M. Väljataga // 3, 1.

    Kangro, Maarja. Tuul; Oidipus Balti ketis; Penderecki kavaleht 20/8/1998; Tel Aviv 2010; *pärast lapse surma…; *meie tulime siis; Tekst; Hommage Enzu Titanicule // 10–11, 26.

    Kangur, Mart. *mitu korda päevas…; *varsti tulevad…; *tahtsin hetkelist…; *kõik lõdveneb…;*lahtiütlematu sõna…; *tahaks eesti…; *minagi olen…; *ma ei saa kunagi…; *vaim liigub…; *väikesed võidud…; *linnud mängivad…; *olen südi…; *luuletaja ülbus…; *lõuna-
    uinak…; *maailma lõpus… // 4–5, 2.

    Kasemaa, Andrus. *Kui ma kord suren… // 9, 2.

    Kotjuh, Igor. Meediamonitooring / Vene k. tlk. K. Väli // 1–2, 31.

    Kreek, Jaan, vt. Punane bukett.

    Leet, Lauri. *läheme ühtsele…; *eukalüpt säriseb…; *need majatagused; *näe, herned on…; *tiliseb-tiliseb… // 4–5, 35.

    Leopardi, Giacomo. Frederik Ruyschi ja tema muumiate dialoog / It. k. tlk. M. Kangro // 9, 5.

    Lilienbach, Juhan. Meie tahame elada // 7–8, 1; vt. ka Punane bukett.

    Luks, Leo. Vaene maa. Katkendeid poeemist // 10–11, 12.

    Mihkelson, Ene. *Tammeküla hallipäised lapsed… // 9, 1.

    Mihkelson, Friedebert, vt. Punane bukett.

    Millay, Edna St. Vincent. *Ei sirelitest armsam…; *Aeg mind ei aita…; *Kui äkki kuidagi…; Sinihabe; *Vaid kuniks…; *Ma tean…; *Mus naiseks sündinuna…; *Kel suud mu suu… / Ingl. k. tlk. M.-K. Lotman // 6, 42.

    Nunn Maria. *Kesk võõraid tänavaid…; *Maamulla kombe…; *Oh, kõik eelaimused…; *Kui nõiutuna…; *Las langeb…; *Mu ellu mahtus… / Vene k. tlk. D. Kareva // 6, 33.

    Oidekivi, Kirsti. Lendamatajätmisest; *para leel…; *ja olengi seal…; *peab metsa vahele…; *siis, kui me kõik…; *Nietzsche puhul…; *jõudsin metsa…; Ärkvel // 10–11, 62.

    Okym, vt. Resotsialiseerumine x must lipp.

    Pihelgas, Carolina. *otsida üles need rajad…; *kui auto valgusvihk valgustab teeäärt…; *päevadel on kasvava rohu lõhn…; *tuhanded tumedad oksad…; *see on pikk spiraal…; *pildistasin silmadega sinu soonilisi käsi…; *olla haavatav…; *tume niiske maantee… // 12, 22.

    Pilv, Aare. 20 000 ljööd vee all; Tsitaat; 3×2 // 4–5, 21.

    Pinder, Leopold, vt. Punane bukett.

    Proletarlane, Vassili, vt. Punane bukett.

    Punane bukett: Jaan Kreek. Muud teed ei ole!; Hans Pöögelmann. Kus on nad nüüd?; *– seal nad kannavad teda…; Gustav Tikerpuu. Isamaa laul; Ajakohane hällilaul; Leopold Pinder. *Tormi armastan mina…; K. Sinep. Enne ja nüüd; Friedebert Mihkelson. Igavesest ajast igavesti…; Karl Rumor. Ma tahan…; J. Vermontus. Torm möllab; K. Vibuane. Vabrikus; Juhan Lilienbach. Ärapäästja; Siis ja nüüd; Lühike laul; Vassili Proletarlane. Mäss; „Mustade“ laul; José Rizal (tõlkinud Juhan Lilienbach), *Hirm tuleb peale… // 7–8, 31.

    Pärtna, Maarja. *nad rääkisid…; *lõhkuda kontuurid…; *tuli, mis valgustab…; *laps tahtis… // 10–11, 48.

    Pöögelmann, Hans, vt. Punane bukett.

    Reket, vt. Resotsialiseerumine x must lipp.

    Resotsialiseerumine x must lipp: Genka. *Sa küll ei kutsu…; Reket. *Sorry, et hiljaks jäin…; Ice. *politseiriik…; Okym. *Ma ei meeldi sulle…; Vana Yoss. *vägivallale jaa…; Beebilõust. *Üks mörv…  // 10–11, 3.

    Rigveeda. Hümn 10.34. /Sanskr. k. tlk. ja järelmrk. J. Puhvel// 1–2, 1.

    Rizal, José, vt. Punane bukett.

    Rooste, Jürgen. Kohtumine valijaga; Kohtumine valijaga 2; Kohtumine valijaga 3; Kohtumine valijaga (untitled); Kohtumine valijaga 14; Kohtumine valijaga 15; Kohtumine valijaga 17; Kohtumine valijaga 21; Kohtumine valijaga 22 // 3, 2.

    Rumor, Karl, vt. Punane bukett.

    Sinep, K. vt. Punane bukett.

    Soomets, Triin. *ah sa nuga…; *lonkasin lombaka ees…; *mida ta sinuta teeb…; *see tüdruk…; *õhuke tuleke…; *naised teavad…; *kirvega, kirvega…; *synnid yksi… // 9, 11.

    Steiner, Franz Baermann. 8. mai 1945 / Sks. k. tlk. M. Väljataga // 4–5, 1.

    Tandori, Dezső. Leitud objekti puhastamine / Ungari k. tlk. ja järelmrk. L. Eesmaa // 1–2, 39.

    Teede, Andra. *me sõidame läbi terve pühapäeva… // 12, 10.

    Thörn, Pär. Me oleme nagu paat, mis on reelinguni vees, ja laineid peksab kogu aeg sisse! / Rootsi k. tlk. ja järelmrk. M. Tammet / 1–2, 18.

    Tikerpuu, Gustav, vt. Punane bukett.

    Turk, Kelly. Loll eit või tibi, oleneb, kes mind ilusaks peab…; Jätan oma näo ajalukku! // 3, 17; Veretöö; Roti matmine // 10–11, 43.

    Vana Yoss, vt. Resotsialiseerumine x must lipp.

    Vaughan, Henry, vt. Inglise bukett.

    Vermontus, J., vt. Punane bukett.

    Vibuane, K., vt. Punane bukett.

    Vilu, Tõnis. *raev on paberlennuk…; *vahel näen unes…; *süütunne tuli hiljem…; *millal saab üldse…; *tondid röövivad…; *kannan alati taskunuga… // 6, 6.

    Väli, Katrin. Näki õhtunädal // 10–11, 59.

    Wiedemann, Adam. Ma põletan Pariisi ja Vietnami; Valjuhäälne essee: Muusika; Pastoraal; Schwein sein / Poola k. tlk. H. Lindepuu // 7–8, 19.

    PROOSA

    Berg, Oliver. Kasutus; Tõus // 12, 24.

    Feldmanis, Andris. Ma isegi ei mäleta // 4–5, 8.

    Fuguet, Alberto. Kuidas aeg lendab; Tuvijaht; Üldine info; Perekondlik situatsioonikomöödia // Hisp. k. tlk. K. Aareleid // 3, 38.

    Heinsaar, Mehis. Muinasjutt ohtlikust kohvitassist // 12, 13.

    Jõgeva, Sandra. Kakskümmend neli tundi pluss // 10–11, 36.

    Kalda, Martti. Pereväärtused // 1–2, 4.

    Kangur, Mart. Teet; Matk // 1–2, 35.

    Kaus, Jan. Fänn // 10–11, 66.

    Kender, Kaur. 2% // 12, 5.

    Kivastik, Mart. Hajus // 9, 29.

    Kolk, Jüri. Isobel; Kilpkonn sureb viimasena; Püüa hetke // 12, 16.

    Kuldkepp, Mart. Estbröte 1916 // 7–8, 23.

    Kõomägi, Armin. U dilemma // 1–2, 25; 25 aastat hiljem // 10–11, 53.

    Lõhmus, Margit. Uriin termoses ehk enesearmastus // 9, 17.

    Mudlum. Linnu silmad // 3, 9

    Pruul, Kajar. Plagiarisme // 6, 3.

    Pärn, Priit. Elu ilma Gabriella Ferrita. Joonisfilmi stsenaarium // 4–5, 42.

    Raudam, Toomas. Vihmapiisk Marie // 4–5, 28.

    Rooste, Jürgen. Eesti beat generation; Armastus kui siuke; Real love street; Freedom fuckin’ freedom; Kuurordiroti jõur; Haldjakäejälg; Rong // 10–11, 8.

    Sommer, Lauri. Säru Kulknal; Höödori tamm // 3, 22; Kupak // 6, 12.

    Vadi, Urmas. Casablanca // 1–2, 53.

    Vaik, Mait. Meeleparanduseta // 10–11, 16.

    Õunapuu, Ervin. Ma olin seal. Katkendeid suurvürst Potapovi päevaraamatust // 7–8, 6.

     

    ARTIKLID, ESSEED

    Allas, Anu. Mäng: Tartu, ca 1969 // 1–2, 140.

    Annus, Epp. Afekt, kunst, ideoloogia. Aeglase teooria manifest // 3, 66.

    Atran, Scott, Nafees Hamid. Pariis – sõda, mida ISIS igatseb / Ingl. k. tlk. M. V. // 12, 84.

    Caillois, Roger. Mängud ja inimesed / Pr. k. tlk. I. Koff, järelmrk. J. Lipping  // 1–2, 85.

    Creswell, Robyn, Bernard Haykel. Lahinguread / Ingl. k. tlk. H. Geršman // 12, 73.

    Florence, Maurice. Foucault / Pr. k. tlk. J. Lipping // 10–11, 115.

    Funk, Karlo. Rahvuslik ja transnatsionaalne Eesti filmis // 4–5, 71.

    Gibbon, Edward. Üldisi tähelepanekuid Rooma impeeriumi langusest Läänes / Ingl. k. tlk. ja järelmrk. T. Pakk // 10–11, 72.

    Gnesotto, Nicole. Poliitilist üleilmastumist ei ole olemas / Pr. k. tlk. I. Koff, järelmrk. M.T. // 6, 89.

    Hennoste, Tiit. Suum cuique! // 7–8, 157.

    Ivanov, Andrei. Apokalüpsisemeister László Krasznahorkai / Venekeelsest käsikirjast tlk. V. Einberg // 3, 48.

    Jüristo, Tarmo. Kirjandusest, mängust ja mängulisest kirjandusest // 1–2, 150.

    Kaevats, Mihkel. Miks leiutada fašisme? // 10–11, 83.

    Kahu, Tõnis. Film kui (üks) popmuusikaline mudel // 4–5, 128.

    Kalm, Gustav. Oskamatus üleilma valitseda // 10–11, 148.

    Kalmo, Hent. Re-vo-lut-si-oon // 7–8, 68.

    Kareva, Doris. Pühaku tee // 6, 36.

    Klimova, Marusja. Minu kirjandusteooria / Vene k. tlk. I. Martson // 9, 64.

    Krull, Hasso. Aristokraat, proletaarlane, eremiit // 12, 45.

    Kuldkepp, Mart. 1905. aasta revolutsioonist Eestis ja Soomes: rahvuslaste ja sotsialistide ühisrinded // 7–8, 111.

    Laas, Oliver. „Mäng“ kui kontseptuaalne metafoor // 1–2, 110.

    Lepajõe, Marju. Nartsissi traagiline langus. Plotinose kurjakäsitusest // 6, 74.

    Lilla, Mark. Meie libertaarne ajastu / Ingl. k. tlk. M. V. // 10–11, 158.

    Lipping, Jüri. Gulliver Maarjamaal, ehk diskursuse diskreetne võlu // 10–11, 104.

    Loone, Eero. Dedemokratiseerimine // 10–11, 129.

    Lotman, Rebekka. „Mu küünal põleb kahelt poolt.“ Edna St. Vincent Millay elust ja luulest // 6, 46.

    Lust, Kersti. Viimased kakskümmend aastat 1905. aasta revolutsiooni elus. Pilk eestikeelsele ajalookirjutusele 1995–2015 // 7–8, 136.

    Maimik, Andres. Kuristik odrapõllul ehk Kolla kurbus // 4–5, 65.

    Mälksoo, Maria. Mäluseadused ja julgeolek // 10–11, 120.

    Oberg, Rudolf-Harri. Avakäik mänguteoorias: sissejuhatus ja näited rakendustest // 1–2, 130.

    Ojamaa, Maarja. Film ja transmeedia // 4–5, 109.

    Pesti, Mele. Maagiline realism – oli ta unes, oli ta päris? // 3, 58

    Pikkov, Ülo. Karikatuuri ja animafilmi vahelisest seosest // 4–5, 119.

    Pilv, Aare. Eesti varamarksistlikust koidust punapagulaste tragöödiani // 7–8, 50.

    Puhvel, Jaan. Müütiline element eesti luules / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 12, 33.

    Raun, Toivo. Vägivald ja revolutsiooniline aktiivsus Balti provintsides 1905. aastal / Ingl. k. tlk. K. Lust // 7–8, 102.

    Roasto, Margo. Jaan Tõnissoni ja Hans Pöögelmanni vaidlus sotsiaaldemokraatia eesmärkide üle aastatel 1905–1907 // 7–8, 122.

    Ross, Kristiina. Muulane karantiinis. Jehoovatunnistajate luterlik piiblitõlge // 6, 61.

    Snyder, Timothy. Järgmine genotsiid / Ingl. k. tlk. M. V. // 9, 90; Hitleri maailm / Ingl. k. tlk. M. V. // 10–11, 96.

    Sommer, Lauri. Alkokultuur ja narkokultuur // 9, 46.

    Sova, Henrik. Kunsti võluruumid kui suhtlemismängude antiteesid // 9, 38.

    Žižek, Slavoj. Hallis tsoonis / Ingl. k. tlk. T. Pakk // 3, 92.

    Tammet, Mattias. Maailma kõige popim tabu // 1–2, 167.

    Teinemaa, Teet. Ameerika unelm kui uus luupainaja // 4–5, 81.

    Terras, Victor. Eesti luule sisevorm / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 6, 56.

    Tolstoi, Lev. Ei saa mitte vaikida / Vene k. tlk. ja järelmrk. R. Toomemaa // 7–8, 56.

    Tomberg, Jaak. Kirjandusteoreetiline vaigistamis- ja kaasarääkimismäng // 1–2, 163; „Võrgustiku“ utoopiline realism // 4–5, 91.

    Vaher, Berk. Van Gogh kuuleb // 12, 57.

    Velmet, Aro. Jevgeni Sidorovi tundekasvatus ja heaoluriigi afektiökonoomia // 6, 80; E-kodanikud ja e-tarbijad. Kaks lugu 21. sajandi eestlusest // 10–11, 139.

    White, James D. 1905. aasta revolutsioon Venemaa Balti provintsides / Ingl. k. tlk. T. Pakk, järelmrk. M. V. // 7–8, 80.
    INTERVJUUD

    Gauker, Christopher. Keel, kujutlev tunnetus ning uskumuste omistamine / Küsitlenud ja ingl. k. tlk. B. Mölder // 3, 75.

    Klimova, Marusja. Vestles Pavel Sobolev / Venekeelsest käsikirjast tõlkinud K. Pruul // 9, 78.

     

    ARVUSTUSED

    Ala, Janar. Hajutamise kunst. (J. Kolk. Suur võidujooks. Tallinn: Tuum, 2015) // 10–11, 179.

    Allas, Anu. Lõpetamata Jüriöö (J. Kaplinski, Neljakuningapäev. Tallinn: SA Kultuurileht, 2015. (Loomingu Raamatukogu; 2015, nr 1)) // 4–5, 157.

    Allik, Heli. Mikk Pärnitsa nõiaring (M. Pärnits. Külmad on nende nimed. Tallinn: Nihilist.fm, 2015) // 6,

    Berg, Oliver. On, nagu on (J. Kaus. Ma olen elus. Tallinn: Tuum, 2014) // 7–8, 186.

    Fridolin, Evelyn. Ajavaim ja ääremaa (V. Afanasjev. Kuidas peab elama. Tallinn: Näo Kirik, 2014; V. Afanasjev. Tünsamäe tigu. Tartu: Tartu NAK, 2015) // 10–11, 185.

    Grigorjeva, Sveta. Edasiskrollimisest ja kirjanduse tegemisest (K. Turk, Reaalne elu. Tartu: Värske Rõhk, 2014. (Värske Raamat; 16); T. Tasuja, Vastuseta kirjad. Tallinn, Kite MTÜ, 2014) // 4–5, 161; Mitteluule mitteharju mittekeskmine mittekierkegaard? (P. Sauter. Pannkoogid üksinduses. Tallinn: Kirjanik OÜ, 2015) // 7–8, 189.

    Gross, Toomas. Mary Douglase „Puhtus ja oht“, lõpuks ometi (M. Douglas. Puhtus ja oht. Mõistete „rüvetus“ ja „tabu“ analüüs. Ing. k. tlk. T. Pakk, eessõna P. Laviolette.) // 12, 115.

    Heinsaar, Mehis. Mäletaja Margo ehk Möll invaliidide kodus (M. Vaino. Makilint mälus. Poeem. Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2015 (Ji; 91)) // 12, 106.

    Hiio, Toomas. Monograafia viiendast aastast (T. Karjahärm. 1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal. Tallinn: Argo, 2013 (tegelikult 2014)) // 7–8, 176.

    Kalkun, Andreas. Kergejalgne nagu metskits (H. Krull. Kui kivid olid veel pehmed. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014) // 4–5, 152.

    Kama, Põim. Õnn ei tule magadeski (M. Kivastik. Autoportree naise ja hobusega. Tartu: Väike Öömuusika, 2015) // 9, 106.

    Kilp, Alar. Aristotelese poliitika käsiraamat (Aristoteles. Poliitika. Vanakr. k. tlk ja komment. A. Lill. Tartu: Ilmamaa, 2015) // 10–11, 188.

    Kolk, Jüri. Veni Vidi Vadi. Ühe Allaberdi kroonik (U. Vadi. Kuidas me kõik reas niimoodi läheme. Tallinn: Tuum, 2014) // 4–5, 170; Tantsud Meresjeviga (O. Ruitlane. Vee peal. Tallinn: ZA/UM, 2015) // 12, 102.

    Kotjuh, Igor. Roboti tee Riiast (J. Glazova. Plasma. Vene k. tlk. A. Pilv. Tartu: ;paranoia, 2014) // 1–2, 183.

    Krull, Hasso. Tunnusteta luule (K. Riismaa. Teekond päeva lõppu. Tallinn: Näo Kirik, 2014; K. Riismaa. Merimetsa. Jumalikud Ilmutused: Saarde-Pärnu, 2014) // 6, 110.

    Kruusa, Kalju. Hüppa autosse! Autopsühhograafia (M. Kangro. Hüppa tulle. Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2014) // 7–8, 183.

    Lillemägi, Indrek. Tants ümber vee ehk ürgnaise algus ja lõpp (K. Viin. Nõtkel elevandisammul. Tartu: Värske Rõhk, 2014) // 1–2, 189; Kuidas Kolk aia taga käis ja tagasi tuli (J. Kolk. Otse aia taga. Saarde; Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2014) // 10–11, 182.

    Loog, Alvar. Äraaetud sõnad pannakse ju raamatusse? (M. Kangur. Kõrgusekartus. Tallinn: Kirimiri, 2015) // 9, 110.

    Luiga, Made. Piibliraamat noortele (L.-M. Väli. Võõrdunud. Saarde; Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2014. (Ji; 65)) // 3, 101.

    Luks, Leo. Psaikol on need hullud jutud, Kiwal kõned kavalad (Kiwa. Lennuki kõrval toas. Tartu: ;paranoia, 2014; Psaiko. Tartu: ;paranoia, 2014.) // 1–2, 177; Taevane ja maine armastus (K. Riismaa, Teekond päeva lõppu. Tallinn: Näo Kirik, 2014; E. Ahi, Julgeolek. Tallinn: Verb, 2014) // 4–5, 166; Ingel lendab ära. K. Kaldmaa. Väike terav nuga. Valik novelle. Tallinn: Tuum, 2014) // 6, 118.

    Maimik, Katrin. Tunneli lõpus mustab pimedus (T. Eelmaa. Kadunud sõbra juhtum; K. Kender. Kaurita. Ühes vaatuses, kuue tõste ja mõne räpiga. Tallinn: ZA/UM, 2014) // 3, 104.

    Meiel, Kaupo. Kõik muutub kujundiks ja kujund on surnud (K. Riismaa. Pühamägi. Tallinn: Verb, 2015; K. Riismaa. Pimeda mehe aiad. Tallinn: Tänapäev, 2015) // 9, 101.

    Ott, Margus. Raamat, mis on kogu aeg olemas olnud (H. Krull, Kui kivid olid veel pehmed. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014) // 4–5, 146.

    Pilv, Aare. Teadaanne (T. Noverk. Valegiid. Tartu: ;paranoia, 2014) // 1–2, 180.

    Pruul, Kristjan. Tundmatu kirjanduslik objekt (M. Vaik. Tööpäeva lõpp. Tallinn: Puiestee, 2014) // 6, 126.

    Ross, Johanna. Kord, kaos ja kohvipausid (Mudlum. Tõsine inimene. Tallinn: ZA/UM, 2014) // 9, 97.

    Rein, Kaarina. Teekond Ithaka poole (K. P. Kavafis, Kogutud luuletused. Kreeka k. tlk. C. Pihelgas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014) // 3, 110.

    Sander, Kristjan. Teise laine düstoopia (O. Divov. Väljapraakimine. Vene k. tlk. A. Nikkarev. Saue: Skarabeus, 2015) // 12, 113.

    Sommer, Lauri. Le hipster maudit Pelgulinna paradiisiaian (K. Haljak. Palavik. Tartu: Värske Rõhk, 2014.) // 1–2, 185; Vanahundi hanna alt ja kiriva kitsõ silmist (F. Vanahunt, Ilosa’ ja pogana’ jutu’. Kokko säädnü Andreas Kalkun. Värska; Tartu: Seto Instituut; Eesti Kirjandusmuuseum, 2015. (Seto kirävara; 10)) // 3, 106.

    Tammjärv, Maia. Täitmatu tühjuse täitmisest (Mudlum. Ilus Elviira: burleskne jutustus. Tallinn: EKSA, 2015) // 12, 97.

    Vaarik, Daniel. Mis saab, kui asjad ära võtta (A. Kõomägi. Lui Vutoon. Romaan. Tallinn: Tuum, 2015) // 12, 94.

    Vaik, Mait. Disko või rock’n’roll? (P. Matšinov / P. Matsin. Gogoli disko. Viljandi: Lepp ja Nagel, 2015.) // 12, 109.

     

     VIKERGALLUP

    Eesti kirjandus 2014 / Vastavad V. Afanasjev, S. Heinloo, P. Helme, M. Klein, I. Kotjuh, M. Kunnus, P.-R. Larm, T. Parksepp, M. Rattasepp, P. Raud, J. Rooste, J. Susi, M. Tammjärv // 4–5, 175.

     

     FOORUM; DIXI

    Jüristo, Tarmo. Vanad mured, uued pisarad // 9, 93.

    Krull, Hasso, Carolina Pihelgas. Lugeja sünd // 4–5, 184.

    Rein, Kaarina. Tõlkija puutumatus // 4–5, 190.

    Loone, Eero. Ajalugu ja revolutsioon // 7–8, 168.

     

     KUNSTIKOMMENTAARID

    Kangro, Maarja. Anu Vahtra diskreetsed žestid // 9, 35.

    Komissarov, Eha. 1905.–1907. aasta revolutsioon ja eesti kunst // 7–8, 163.

    Kõiv, Riin. St. Ghislaini porised pilved // 6, 95.

    Laansoo, Karin. Oivaline Eesti gootika // 12, 91.

    Laas, Oliver. Vestlusring noorte mänguloojatega // 1–2, 173.

    Seljamaa, Elo-Hanna. Indiviid, süsteem ja valikuvabadus Liina Siibi videoinstallatsioonides // 4–5, 143.

    Trossek, Andreas. Kristi Kongi: Värv kui materjal // 3, 99.

    Veermäe, Kadri. Kunst kui poliitika valvur ja varas // 10–11, 176.

     

     ILLUSTRATSIOONID

    Dance Dance Macabre. 2012. Demodictus // 1–2, esikaas, tagakaas; Angry Kremlins. 2012. Imepilt OÜ // 113; EKA lahing. 2012. Imepilt OÜ // 114; Riigiametniku jõulud. 2012. Imepilt OÜ // 114; Alpha Clerk. 2012. Imepilt OÜ // 115; Langinaator. 2012. Imepilt OÜ // 115; Talendid kodus. 2012. Imepilt OÜ // 115; Teleglitch. 2012. Paradox Interactive, Test3 Projects OÜ // 116, 117; Mängudemod sarjast „Livonia shader“. 2013–2014. (O. Pilipenko) // 118; Pokeliitikud. 2012–2013. (O. Pilipenko) // 118, 119; Sügisene pööripäev. 2012. (K. Allev, L. Grünberg, E. Elbre, P. Jürviste, T. Petmanson.) // 120.

    Jansen, August (Jaan Seen). Mahalaskmine. Satiirilehe Kolgata kaanepilt. 1907 // 7–8, 152.

    Jegorov, Andrei (?). Joonistus satiirilehest Nooled. 1906 // 7–8, 151.

    Johnson ja Johnson. Soundcheck. Värvitud plastik. 2007 // 10–11, 168; Näed siis… kõigil on oma teooria maailma asjade kohta. Digitrükk, lõuend.  2010 // tagakaas.

    Kask, Eve. Minister Ligi: Säästmine on osa moraalist. Joonistus paberil. 2015 // 10–11, 166; Peaminister Mart Laar kavandamas põllumajanduse tulevikku. Joonistus paberil. 2015 // 167.

    Kits, Elmar. Massimõrv Tallinnas 1905. aastal. Õli, lõuend. 1949 // 7–8, 147.

    Kongi, Kristi. Puude vahel on vaikus. Õli, lõuend. 2014 // 3, esikaas; Soovin, et ma oleksin lind. Õli lõuendil, detail installatsioonist. 2012 // 81; Ma olen seal ja tunnen seda lõhna. Mõtisklusi ruumist. Maaliinstallatsioon. 2014 // 82, 83; Puude vahel on vaikus. Kohaspetsiifiline maaliinstallatsioon. 2014 // 84; Androgüünsed meelemasinad. Maaliinstallatsioon. Näitus koos R. Kurvitzaga. 2013 // 85, tagakaas; Maaliinstallatsioon. Segatehnika lõuendil. 2013 // 86, 87; Siis. Praegu. Kõikide aegade vahel. Maaliinstallatsioon. 2014 // 88.

    Laikmaa, Ants. Tööliste jõulualbumi „Edasi“ kaanepilt. 1905 // 7–8, tagakaas.

    Lapin, Leonhard. Rahva Hääl. Õli, lõuend. 1980 // 10–11, esikaas.

    Lemsalu, Kris. Father is in town. 2012 // 12, esikaas; Portrait with gloves. 2014 // 65; Whole Alone 2. 2015 // 66; Whole Alone 2. Detail. // 67; When the big trees were kings. 2011 // .68; When the big trees were kings. Detail // 69; Portrait as Kappa. 2015 // 70; Portrait with a tunnel. 2015// 71; Lord, got to keep on groovin’. 2014 // 72; Aldonza Lorenzo. 2014 // tagakaas.

    Mägi, Konrad. Surma sõit Eestimaal. Album „Edasi“ II, 1906 // 7–8, 150.

    Möldermann, Hans. Mõisa röövimine. Ajakiri Tiiu Tasane, 1906, nr 5 // 7–8, 151.

    Norman, Kristina. After-War. Kunstniku aktsiooni dokumentatsioon. 2009 // 10–11, 161; After-War. 2009. Installatsioonivaated. 2010 // 161; Ühisel pinnal. 2013. Video. Kaamera: E. Norkroos. Montaaž: K. Norman, E. Norkroos // 162, 163.

    Obermann, Erik. 1905. aasta. Tušš, akvarell, süsi, paber. 1908 // 7–8, 151.

    Okas, Evald. Eesti talupoegade ülestõus 1905. Tempera, lõuend. 1947 // 7–8, 147.

    Paluteder, Lembit. 1905. aasta ohvrite monument Tallinnas. Pronks, graniit. Arhitekt M. Port. 1959 // 7–8, 149.

    Promet, Aleksander. Satiirikogumiku „Kogupauk“ kaanejoonistus. 1907 // 7–8, 150.

    Rander, Tanel. Identiteet. Video. 2012 // 10–11, 166; Dekoloniseeri. 2012 // 167.

    Raud, Kristjan. Punane kaar (1905. aasta ohvrid). Tempera, pliiats, paber.  Ca 1927–1933 // 7–8, esikaas; Millal? Tušš, guašš, pliiats, paber. 1905 // 7–8, 145.

    Raudsepp, Juhan. 1905. aasta revolutsiooni monument (1905. aasta miitingul mahalastute mälestuseks). Graniit. 1931 // 7–8, 148.

    Siib, Liina. Saaremaa valss. Video. 2014 // 4–5, esikaas; Saaremaa valss. Video. Produtsent ifa-Galerie. 2014 // 129; Saaremaa valss. Videoinstallatsioon. 2014 // 130, 131; Double Happiness. Video. 2011 // 132; Mass Line. Stseenid kohaspetsiifilisest osalus-performance’ist. Lilith Performance Studio. 2013 // 133; Mass Line: Office 1. Video. Produtsent Lilith Performance Studio. 2013 // 134; Mass Line: Office 2. Video. Produtsent Lilith Performance Studio. 2013 // 135; Mass Line. Stseenid kohaspetsiifilisest osalus-performance’ist. Lilith Performance Studio. 2013 // 136; Saaremaa valss. Video. Produtsent ifa-Galerie. 2014 // tagakaas.

    Tassa, Aleksander. Talvemaastik ülespooduga. Vinjett ajakirjast Tapper, 1906, nr 5 // 7–8, 150.

    Vahtra, Anu. Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon I–II. Kohaspetsiifiline installatsioon. 2015 // 9, esikaas; 17,9°. Kohaspetsiifiline installatsioon: raamitud pigmentfoto, 30 päevavalguslampi. 2012 & 2014 // 49; Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon III. Rebitud postkaardid. 2014 // 50; Seisavad müürid, külmalt ja sõnatult. Kohaspetsiifiline installatsioon. 2015 // 51, 53, 56; Resemblance and representation. Procedures of repetition III. Installatsioon. 2015 // 52; Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon II. Kohaspetsiifiline installatsioon. 2014 // 54; The Grid. A Window. Kohaspetsiifiline installatsioon. 4 slaidiprojektsiooni. 2014 // 55; Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon I. Kohaspetsiifiline installatsioon Tartu Kunstimuuseumis, keevitatud nelikanttoru. 2014 // tagakaas.

    Veermäe, Ivar. Realational uncertainty. Installatsioon. 2013 // 6, esikaas; Crystal Computing (Google Inc., St. Ghislain). Video. 2013/2014 // 97; Clouds of Tallinn. Videoinstallatsioon. 2013 // 98; Clouds of Berlin. Videoinstallatsioon. 2013 // 99; The Formation of Clouds. Video. 2013/2015 // 100; The Formation of Clouds. Video. 2013/2015 // 101; Crystal Computing (Google Inc., St. Ghislain). Video. 2013/2014 // 102; High-Tech Fort Knox − The Opening Ceremony. (Deutsche Telekom, Biere). Trükk, erinevad mõõdud. 2015 // 103; St. Ghislaini pilved. Mitmes riigis. 2013–2015 // 104; Crystal Computing Video. 2015 // tagakaas.

    Tillbergs, Jánis Roberts. Pietà (Töölise matused). Õli, lõuend. 1909 // 7–8, 146.

    Uders, Teodors. Surm. Süsi, värviline pliiats, papp. 1907−1910? // 7–8, 146.

     

  • Vikerkaar 12 2015

    Luule

    William Empson
    Teadmatus surmast

    Abū Manşūr aš-Šāmī
    Araabia keelest tõlkinud Helen Geršman
    Ööpimeduse pühib hommik

    Andra Teede
    *me sõidame…

    Carolina Pihelgas
    *otsida üles…; *kui auto valgusvihk…; *päevadel on…; *tuhanded tumedad oksad…; *see on pikk spiraal…; *pildistasin silmadega…; *olla haavatav…; *tume niiske maantee…

    Proosa

    Kaur Kender
     2%

    Mehis Heinsaar
    Muinasjutt ohtlikust kohvitassist

    Jüri Kolk
    Isobel; Kilpkonn sureb viimasena; Püüa hetke

    Oliver Berg
    Kasutus; Tõus

    Artiklid

    Jaan Puhvel
    Müütiline element eesti luules
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Hasso Krull
    Aristokraat, proletaarlane, eremiit

    Berk Vaher
    Van Gogh kuuleb

    Robyn Creswell, Bernard Haykel
    Lahinguread
    Inglise keelest tõkinud Helen Geršman

    Aken

    Scott Atran, Nafees Hamid
    Pariis – sõda, mida ISIS igatseb
    Inglise keelest tõlkinud M.V.

    Kunstilugu

    Karin Laansoo
    Oivaline Eesti gootika

    Vaatenurk

    Daniel Vaarik
    Mis saab, kui asjad ära võtta
    Armin Kõomägi. Lui Vutoon. Romaan. Tallinn: Tuum, 2015. 286 lk. 18.00 €.

    Maia Tammjärv
    Täitmatu tühjuse täitmisest
    Mudlum. Ilus Elviira. Burleskne jutustus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 230 lk. 23.89 €.

    Jüri Kolk
    Tantsud Meresjeviga
    Olavi Ruitlane. Vee peal. Tallinn: ZA/UM, 2015. 196 lk. 18.75 €.

    Mehis Heinsaar
    Mäletaja Margo ehk Möll invaliidide kodus
    Margo Vaino. Makilint mälus. Poeem. Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2015. (Ji; 91). 170 lk. 10.85 €.

    Mait Vaik
    Disko või rock’n roll?
    Paša Matšinov/Paavo Matsin. Gogoli disko. Viljandi: Lepp ja Nagel, 2015. 144 lk. 15 €.

    Kristjan Sander
    Teise laine düstoopia
    Oleg Divov. Väljapraakimine. Ulmepõnevik. Vene k-st tlk Arvi Nikkarev. Saue: Skarabeus, 2015. 396 lk. 22.79 €

    Toomas Gross
    Mary Douglase „Puhtus ja oht“, lõpuks ometi
    Mary Douglas. Puhtus ja oht. Mõistete „rüvetus“ ja „tabu“ analüüs. Inglise k-st tlk Triinu Pakk. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015. (Avatud Eesti Raamat). 336 lk. 16.85 €.

     

    Vikerkaare sisu 2015

  • Oskamatus üleilma valitseda

    Gustav Kalm

    Ehkki maakera on alati olnud kerajas, oleme teda tõeliselt sellisena tunnetama hakanud alles nüüd, internetitehnoloogiat täis pikitud rahandusliku globaliseerumise ajastul. Rahvusvaheline tootmine, globaalsed turud ja kauplemine, üleilmsed normid, standardid ja äriühingud ning rahvusvahelised organisatsioonid moodustavad maakera katva harali regulatiivse võrgustiku, millel on inimeste ja planeedi valitsemise juures enam võimu kui ühelgi valitsusel. Globaliseerunud ja kasvav inimkond muudab kaevamise, õhkimise, ehitamise ja tootmise teel maakera tahket, vedelat ja gaasilist kompositsiooni enam kui ükski teine faktor. Nende muutuste kaudu on planeet ühtlasi tõeliselt globulariseerunud, maakerast on saanud inimkontrollile allutatud gloobus. Huvitaval kombel puudub meil aga pädev poliitiline aparatuur selle keeruka monstrumi haldamiseks. Puudub poliitiline võim, mis suudaks tegelda kõige põletavamate probleemidega – kliimamuutustega, üleilmastunud (raha)turgude regulatsiooniga, näljahädaga. Meie poliitilise organiseerumise tasandiks on jätkuvalt (esindusdemokraatlik) rahvusriik, mille ajalooline suveräänsus viimaste muutuste najal aina õblukesem näib.

    Ports klišeesid, eks ole? Tehnokapitalistlikku globaliseerumist, suveräänse rahvusriigi võimu kahanemist ja muutumist ning maakera allutamist tehnoteaduslikule kompleksile on tüdimuseni arutatud konverentsidel, avalikel esinemistel, ülikooliseminarides, valimisdebattides, kõrtsilaua taga, eri suundumustega ajalehtede ja ajakirjade veergudel. Pea kõik on nõus, et nii globaliseerumine oma erinevates tahkudes kui ka maakera tehnoteaduslik inimkontrollile allutamine on maailma põhjalikult muutnud. Ometi on meie arusaam poliitikast ja poliitilisest organisatsioonist nende suurte muutuste kiuste kaunis vankumatult püsima jäänud.

    Ehkki viimaste aastakümnete jooksul on mitmed autorid esile toonud poliitilise toimimise uusi sub- ja metatasandeid,[1] on „poliitika“ argikasutuses jäänud tähistama peamiselt avaliku elu korraldamist riikliku esindusdemokraatia aparatuuri, riigieelarve ja seadusandluse kaudu. Mitmed põnevad kirjutised võtavad olemasoleva maailma uutel ja ennenägematutel viisidel koost lahti, kuid vähe on huvitavaid, radikaalselt uudseid nägemusi sellest, kuidas peaksime selle ühise maailma kokku lappima. Kus on uus „Leviaatan“, „Ühiskondlik leping“, „Manifest“?

    Üritan üle libiseda liiga lineaarsetest kontseptsioonidest globaliseerumise ja tehnoteadusliku progressi või regressi kohta ning proovin selgitada, mille poolest mainitud muutused ei ühti harjumuspärase riikliku poliitilise aparatuuriga. Seejärel käsitlen lühidalt kolme gruppi mõtlejaid, kes on pakkunud välja erinevaid alternatiivseid maailmakorraldusi (postmarksistlikud autorid, kosmopoliitse maailmademokraatia eestkõnelejad ja kosmopoliitika advokaadid), ning uurin, mille poolest ükski neist teooriatest pole piisav uueks ilmakorralduseks.

    Rahvusriikliku esindusdemokraatia võimetus

    Turg pole loodusnähtus, vaid ühiskondlik moodustis, mis rajaneb alati spetsiifilistel regulatsioonidel, normidel ja standarditel.[2] Majanduslik üleilmastumine olnuks võimatu ilma seda toetava juriidilise raamistikuta – üleilmsete (GATT, TRIPS jt) ning piirkondlike kaubanduslepeteta (EL, NAFTA, ASEAN jt), investeeringute kaitse lepeteta (erinevad BIT-id), arvelduskodadeta, üleilmsete pangandusreegliteta, kvaliteedistandarditeta (ISO jmt) ja organisatsioonideta, mis nende lepete ning üleilmse kaubanduse ja rahanduse ladusa toimimise üle järelevalvet teostavad (WTO, IMF, rahvusvaheline vahekohtu mehhanism jt). Ehkki pea kõigi nende moodustiste loomisel on valitsustel olnud oluline roll, on need institutsioonid nüüdseks valitsuste otsesest reguleerimisalast väljas.

    Lisaks sellele, et regulatiivne kontroll rahvusvaheliste ja üleilmsete turgude üle on lipsanud valitsuste käest mitmesuguste lepete, rahvusüleste organisatsioonide ja ettevõtete kätte, ei allu ühed maailmamajandustamise olulisimad agendid – üleilmsed suurettevõtted – kuigi hästi riiklikule kontrollile. Ehkki Eesti riigi rahvusvahelistele turundajatele meeldib trummis rinnal uhkustada, et Skype on Eesti ettevõte, on ometi selge, et ta on kõike muud kui Eesti ettevõte. Skype’i töötajad paiknevad Londonis, Tallinnas, Luksemburgis ja veel mitmel pool mujal, Skype’i aktsiate kontrollpakk kuulub Microsoftile ning kes iganes on kunagi Skype’i krediiti ostnud, on märganud, et ostult makstakse Luksemburgi, mitte Eesti käibemaksu. Rahvusvahelised suurettevõtted on harali eri riikide vahel ning otsustavad, kuhu oma tootmisüksusi rajada ja kus oma tooteid pakkuda, lähtuvalt sellest, mis neile hea on. Valitsuste võimuses pole otsustada, milliseid tootmisüksusi nad endale koju soovivad, ega hoida olemasolevaid sunnismaisena. Riigid osalevad karmis võistluses teiste riikidega, et meelitada ligi võimalikult palju investeeringuid ning toota ja tarbida teistest rohkem.

    Majanduslik ja rahanduslik üleilmastumine on halvanud mitmed traditsioonilise rahvusriikliku esindusdemokraatia funktsioonid. Majanduslikule globaliseerumisele omane optimeerimise loogika on mitmel pool asendanud demokraatliku loogika.[3] Riiklikud esinduskogud on samahästi kui võimetud globaalsete probleemide ees. Zygmunt Bauman võttis selle dihhotoomia siinsamas aasta tagasi kenasti kokku kui „teguvõimu kriisi“.[4] Tema järgi on eriti nadis olukorras demokraatlikud riigid ehk riigid, kus iga mõne aja tagant valitakse enam või vähem vabadel valimistel punt saadikuid, kes peaksid riigile reegleid kehtestama ning seda valitsuse abil valitsema. Nn demokraatiad on kahe tõmbetuule vahel. Ühelt poolt globaalsed probleemid ja rahvusvaheliselt ette antud majanduslik raamistik, mille mõlema puhul on vaid suuremate riikide – kui nendegi – esinduskogudel võimalik kaasa rääkida, ning teisalt kohalik deemos, kes valitsejaid valides eeldab neilt ka võimet tõsimeeli parema elu eest seista.

    Mitmesuguseid viimaste aastate protestiliikumisi võib näha kui reaktsiooni noile muutustele. Ometi näivad paljud neist liikumistest mõttetud, kuivõrd ei paista evivat selget eesmärki ega ettekujutust alternatiivsest ilmakorraldusest. See on üks tüüpilisemaid etteheiteid nördinute liikumistele. Olukord näib omamoodi sümptomaatiline praegusele seisundile nii selle poolest, et alternatiivi otsijaile tõmmatakse vesi peale osutades, et neil pole justkui midagi öelda, kui ka selle poolest, et neil tõesti puudub tõsine programm peale soovi elada teisiti.

    Inimlooduse allutamine

    Planeedi enda kontrolli alla saamine pole aga kõigest majanduslik ja virtuaalne, vaid ka äärmiselt reaalne ja käegakatsutav. Tänu väga mitmesugustele tööriistadele ja nende aina usinamale kasutamisele, mida me  industrialiseerumiseks nimetame, on inimesed planeedi pinna ja õhu veelgi tugevamalt oma kontrollile allutanud. Kaevandamine, õhkimine, ehitamine, tootmine ja inimolme on tänapäeval olulisemad geoloogilised tegurid kui ükski „looduslik“ nähtus. Ükskõik, kas geoloogid jõuavad konsensusele holotseeni ja antropotseeni piiride osas ning kas nad üldse otsustavad lugeda antropotseeni uueks geoloogiliseks ajastikuks või mitte, juba pelk asjaolu, et nad selle üle arutavad, osutab, millise võimu meie, inimesed, planeedi üle saavutanud oleme ning kuidas me inimkonna ja planeedi suhtest mõtleme.

    Maakera on küll globaalne, tootmine ja erinevad sellest tulenevad mõjud aga alati paikkondlikud, mis sest et need paikkonnad ei pea sugugi kattuma (näiteks Poolas taevast alla sadav vihm on saanud happevihmaks tänu Eesti kaevanduste väljapaisatud heitgaasidele). Üksipäini rahvusriiklikest lahendustest pole suurt kasu ning seetõttu otsitakse teadlaste teadmistele lisaks lahendusi ÜRO kliimakohtumistelt. Pealtnäha näib nende läbirääkimiste juures olulisim eri riikide lubaduste ulatus ja usutavus oma saastepanuse vähendamisel; taustal kummitab aga alati küsimus kasvava rahvaarvuga tööstusinimkonna jätkusuutlikkusest.

    Tehnokraatia kasv

    Poliitiline sfäär on üleilmastunud ilmas veelgi ahenenud tehnokraatliku ekspertiisi kasvava rolli tõttu. Valitsemine on muutunud üha keerukamaks ning erinevad majanduslikud, sotsiaalsed ja looduslikud mured, millega silmitsi seistakse, nõuavad üha sügavamaid ekspertteadmisi.[5] Valdava rahvusriikliku esindusdemokraatia mudeli seisukohalt moodustab ekspertteadmiste põhjal otsuste langetamine poliitikast eraldi seisva mehhanismi. Mitmesugused teaduslikud ja majanduslikud probleemid loetakse olevat väljaspool poliitikat.[6] Poliitika kadumine ning osaluse outsource’imine ekspertidele kajastub omal moel isegi tänapäeva poliitilises ikonograafias. Kui varasemad kuningakojad kõnetasid alamaid suursugususe (magnanimitas) keeles, siis Euroopa Liidu ja mitmete teiste rahvusvaheliste organisatsioonide kodulehed räägivad külastajatega hallis, igavas ja läbipaistmatus avatuse ja transparentsuse keeles.

    Mitmete poliitiliste mõtlejate arvates on see uus ajastu demokraatia-järgne, „postdemokraatlik“.[7] Võib-olla idealiseerib selline iseloomustus liiga üheülbaliselt rahvusriiklikku esindusdemokraatiat kui ainsat tõeliselt demokraatlikku režiimi. Mitmeski plaanis on ju Euroopa ühiskonnad praegu demokraatlikumad kui pool sajandit tagasi: Ida- ja Lõuna-Euroopas on kujunenud parlamentaarsed demokraatiad ning kõikjal Euroopas on loodud mehhanismid suurema soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks ja eri liiki diskrimineerimise piiramiseks. Suuremas plaanis osutab see termin aga otsustusmehhanismide muutumisele. Olulisimad poliitilised otsused ei sünni enam mitte riikide esinduskodades ja nende valimistel, vaid mitmesuguste ekspertide argitöös, hargmaiste suurettevõtete juhtkambrites, valitsusülestel kohtumistel. Seal kõikjal rajaneb otsustamine suurel määral ekspertide tööl.

    Ekspertide poliitiline roll on märkimisväärne ka nende otsustuste juures, mis toimuvad looduse ja majanduse kokkupuutepunktis. Üks markantsemaid säherdusi näiteid on mitmesugused kaubandusõigusvaided, mis puudutavad seda, kuidas riigid ennast eri moel kaitsevad potentsiaalsete tööstusest tulenevate riskide eest. Maailmakaubandusorganisatsiooni Sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete rakendamise lepingu raames on riigid vaidlustanud teiste riikide seadusandlust, mis piirab tervisele potentsiaalselt kahjuliku mõjuga toodete sissevedu. Selleks et säherduste toodete sissevedu piirata, peaks noil riikidel WTO reeglite järgi olema piisav teaduslik kindlus piiravaiks meetmeks. Ent mis on piisav teaduslik kindlus? Ülemaailmsetes kaubandusvaietes, kus ristavad piike teadlased, välispoliitikaeksperdid, juristid, eri huvigruppide lobid, tarbijakaitse asutused jt, muutub nõnda epistemoloogia kõige olulisemaks poliitiliseks küsimuseks. Hormoonidega töödeldud veiseliha või GMO-de sisseveopiirangud huvitavad aga ka laia hulka kodanikke (või tänapäeva keelepruugis „tarbijaid“). Üleilmne poliitika, teaduslik ja juriidiline ekspertiis, valitsused, kodanikud, planeet, toit ning inimkonna tulevik on siin lootusetult segunenud sasipuntraks, mille tihedus varjab, kuidas inimelu ja planeeti muutvad äärmiselt olulised poliitilised otsused sünnivad juriidilise ja teadusliku ekspertteadmise kokkupuutealas.[8]

    Ekspertotsuse ja demokraatliku otsustamise rahulik (ehk isegi teineteist toetav) kooselu näib keeruline. Nad toimivad lihtsalt liiga erineva loogika järgi. Samas on selge, et ükskõik milline ei saa ka olema tulevane ilmakord, vajab ta ekspertide tuge. Oleks tõenäoliselt mõeldamatu, et otsustaksime hormoonidega töödeldud veiselihaga kauplemise reeglid ilma teadlaste ja reeglikirjutamise ekspertide nõuta. Veelgi enam, kuidas suudaksime kliimamuutusele vastu seista klimatoloogideta või finantsturge hallata rahandusvõluriteta?

    Uued sidevahendid

    Jutt teabe üha kiiremast liikumisest ja inimkonna ühendamisest on kulunud mantra, mida räägitakse pea iga uue sidetehnika tulekul. Nii oli see rahvusvahelise postiteenuse, telegrammi, raadio, telefoni, televiisori, interneti, mobiilside jt puhul. Juba 1960. aastatel olevat kõik elanud globaalses külas. Teadusajaloolase ja filosoofi Michel Serres’i jaoks on aga praegune interneti ja nutitelefonide poolt loodav informatsioonitehnoloogiline muutus võrreldav üleminekuga suuliselt kirjalikule kultuurile ja kirjalikult trükikultuurile.[9] See võib meile meeldida või mitte, kuid Pöial-Liisid – nagu Serres digiajastul üleskasvanuid nimetab nende võime järgi pöidla libistamise teel suhelda – erinevad eelmistest põlvkondadest.[10] Käeshoitav nutikas ajupikendus muudab nooremate põlvkondade mõtlemise ja arutlemise võimet. Kuid nad mitte
    ainult ei mõtle uut moodi, vaid arenevad ka neuroloogiliselt teisiti kui praegused põlvkonnad, kelle lapsepõlv jäi nutineti-eelsesse aega – digiajastu tehnoloogiad nõuavad pingutust teistelt ajupiirkondadelt kui raamat, televiisor ja telefon.

    Digiajastu tehnoloogiate andmeside- ja arvutusvõimekus on olnud ka olulised mootorid majandusliku globaliseerumise, globaalsete turgude ja tehnokraatliku ekspertiisi haarde tugevdamisel. Finantsturud on tänu pidevale elektroonilisele andmevahetusele turuosapoolte ja kontode vahel esimene impeerium, mille kohal päike tõesti iial ei looju.[11] Ehkki varasemate impeeriumide puhul võis see ka territoriaalselt tõsi olla, ei olnud impeeriumi osad ometi kunagi nii järjepidevalt teineteisega ühenduses kui globaalsetel turgudel. Ühe turu sulgudes nihkuvad kauplemine ja kauplejad lihtsalt järgmisele. Ehkki globaalsete finantsturgude maailm võib tunduda kauge (või siis tuttav ainult uudistest ja Andreas Gursky fotodelt), oleme ometi selle osa. Oma pangaarve, pensionisamba ja õppe- või eluasemelaenude kaudu oleme samuti sisse lülitatud globaalsete finantsturgude maailma.

    Vajadus uue poliitika järele

    Kuidas siis mõelda ja käituda uudses olukorras? Nii nagu uuenenud industriaalühiskond ja tema uued sidevahendid (kiiremad ja laiemad teed, raudteed, telegraaf, kiirem postiteenus) lõid eeldused rahvuste ja rahvusriikluse arenguks sellises vormis, nagu me seda Euroopas tunneme,[12] ning süsinikupõhised kütused lõid aluse tarbimisühiskonna demokraatiaks,[13] võiks eeldada, et globaliseerunud majandusega ja süsinikkütuste lõppu kartev internetiühiskond vajab omi poliitilisi institutsioone. Kui tootmine, tootmissuhted, majandus ja loodus on muutunud, kas ei peaks me siis proovima oma poliitilist seadestut nende muutustega kooskõlla viia?

    Probleemid on üleilmsed, kuid kontseptuaalsed tööriistad, mille abil püstitada probleeme ja sõnastada lahendusi, on ikka kinni rahvusriiklikus raamistikus. Võib-olla olen veidi vanamoeline, kuid mulle tundub, et uus ajastu nõuab meilt uut moodi poliitilist mõtlemist ning uusi institutsioone, mis lubaks meie ühiselu valitseda uuele ajale vastavalt. Uus „Ühiskondlik leping“, uus „Leviaatan“, uus „Manifest“?

    Hobbesi „Leviaatan“ ja Marxi-Engelsi „Manifest“ reageerisid mõlemad oma aja probleemidele – tsentraliseerunud kuningavõimule kujunevas uusaegses pluraalses ühiskonnas või kasvavale ebavõrdsusele puruvaese proletariaadi ja rikaste töösturite vahel. Nüüdne uus materiaalne seadestu ning uued üleilmsed probleemid nõuavad samuti uusi lahendusi. Kui usume, et esindusdemokraatia on parim ühiskondlik lepe, siis millise poliitilise otsustamise korrani peaksime jõudma läbi globaalse ühiskondliku leppe? Kuidas allutada paratamatult tehnokraatlikul ekspertiisil rajanev valitsemine demokraatlikule kontrollile? Kuidas suuta olla iseenda peremees seitsme miljardi inimese, kaheksa miljoni liigi, saja triljoni eurose kogutoodanguga kuue sekstiljoni tonnisel maakeral? Kuidas me peaksime seda ühtset maailma haldama ja seal endale mõnusa pesa looma?

    Lahendusi eri probleemidele, mis nende muutustega kaasnevad, arutatakse peamiselt mitmesuguses erialakirjanduses. Puudu on suurtest narratiividest ja radikaalseist poliitilistest utoopiatest, kuidas elu uuel ajastul korraldada. Kui 19. sajandi industrialiseerumise ja globaliseerumisega käis kaasas elav debatt radikaalselt erinevate ideaalsete elukorralduste üle (laissez-faire vabaturumajandus, kommunism, anarhism, sotsialistlikud utoopiad jm), siis tundub, et nüüd keskendutakse pigem kosmeetilistele muutustele globaalse kapitalismi ja rahvusriikliku esindusdemokraatia komplekti raames. Siiski leiab poliitteoreetilisest kirjandusest mõned vähem või rohkem radikaalsed ettepanekud ilmaelu põhjalikuks ümberkorraldamiseks. Vaatlen siin kolme ettepanekut, mis kõik küll paraku reageerivad üksnes mingile osale probleemide rägastikust ega paku terviklikku alternatiivi. Ehkki ükski pole ammendav, näitavad nad kõik, kuhu suunas meie mõte liikuda võiks.

    Postmarksistlik emantsipatsioon

    Paljud postmarksistlikud poliitmõtlejad on tänapäeva maailmakorra kriitilisel vaatlusel pööranud tähelepanu ennekõike era- ja riigisektori kombinatsioonina toimiva üleilmse valitsemisaparatuuri ebademokraatlikule loomusele, lääneriikide demokraatliku retoorika silmakirjalikkusele (inimõigused ja näiliselt võrdsed võimalused kodus tänu ekspluateerimisele vaestes riikides), üleilmse kapitalismi kultuurilisele imperialismile ja uutele domineerimise vormidele. Vastukaaluna neile muutustele ning neid paljuski õigustanud liberaalsele ühiskondliku leppe traditsioonile õhutavad nood postmarksistlikud mõtlejad nägema poliitikat ja demokraatiat üksnes radikaalseis emantsipatiivsetes hetkedes, mil seni alluv (kollektiivne) subjekt pead tõstab ning ise enese valitsejaks muutub.

    Näiteks Jacques Rancière’i jaoks ei vääri see, mida argiselt leheveergudel poliitikaks nimetatakse, isegi poliitika nime.[14] Poliitika peaks õigupoolest olema varasema valitsemissuhte katkestus, mille käigus mõtestatakse ringi valitsemine ise. Demokraatia ei ole enam mitte valitsemisvorm, vaid valitsemise loogika katkestus. Kuid mis abi on meil sellest uue ilmakorra visandamisel? Kena on mõista, kuidas toimub emantsipatsioon, ent argipäev ei saa ju olla vaid revolutsioon. Samuti pole sellest suuremat kasu inimese ja planeedi parima koostoimimise selgitamisel, sest viimane jääb alati ennekõike valitsemise ehk police’i küsimuseks. Valitsemine näib selleks liiga oluline, et ta nõnda lihtsalt kõrvale heita. Pealegi kätkevad Rancière’i näited alati väiksemaid rahvahulki. Ent kuidas peaks pead tõstma globaalne proletariaat või kuidas sündima üleilmne otsustusprotsess?

    Postmarksistlikud mõtlejad, kes on visandanud erinevaid tulevasi maailmakorraldusi, mis oleksid paremad kui praegune, on tihtilugu liiga üldsõnalised ega suuda piisavalt aduda olemasoleva korralduse empiirilist ja regulatiivset keerukust. Alain Badiou küll osutab mitmel pool preskriptiivselt, et uueks poliitiliseks tõeks (la nouvelle vérité politique) peaks saama modernismi ja kommunismi segu ehk siis (modernne Lääs ilma kapitalismita) + (kommunism ilma konservatiivse Idabloki sotsialismita), kuid pole kaugeltki selge, mida täpsemalt see tähendama peaks. On küll abstraktne kutse emantsipatsioonile ja prohvetlik ennustus uuest sündivast ilmakorrast, ent puudub isegi visandlik kuvand sellest, kuidas korraldada elu üleilmastunud planeedil.

    Antonio Negri ja Michael Hardti triloogia „Empire-Multitude-Commonwealth“ kätkeb endas üht ulatuslikumat katset globaliseerumisest johtuvalt ümber mõtestada, mis on ja kuidas toimub poliitiline tegutsemine. Tänapäeva üleilmne postsuveräänne poliitiline kord ehk „impeerium“ koosneb nende käsituses võrgustikest, kus riigid, ettevõtted ning rahvusvahelised organisatsioonid üheskoos teostavad kapitalistlikku biovõimu. Impeeriumi ehk uue harali võimu poolt valitsetav rahvahulk (multitude) loob oma kapitalistliku töö käigus ka ühist, peamiselt immateriaalset väärtust ning just selles ühises näevad Negri ja Hardt võimalust teistsuguseks poliitiliseks tulevikuks. Töö ühisossa kandumine on põnev tendents, ent annab vähe aimu sellest, milline võiks olla parim võimalik poliitiline struktuur, parimad uued institutsioonid ehk konstitueeritud võim kirjeldatud uue maailma valitsemiseks.

    Liberaalne üleilmastunud demokraatia

    Mitmed kosmopoliitses traditsioonis kirjutavad autorid (Ulrich Beck, Jürgen Habermas, David Held, Daniele Ar-chibugi jt) on pakkunud väljapääsuks üleilmsete kosmopoliitsete asutuste loomist. Olles selgemini preskriptiivsed kui postmarksistlikud autorid, näevad mitmed maailmademokraatia eestseisjad Euroopa Liitu mudelina, millest võtta šnitti üleilmse föderatsiooni loomisel.[15] Samasse saab liigitada ka eri käsitlused, mis otsivad globaalseid lahendusi tänase institutsionaalse raami sees. Niisugusteks ettepanekuteks parema ja õiglasema ilmakorra saavutamiseks ilma majandust ja poliitikat ümber mõtestamata on näiteks üleilmse ebavõrdsuse leevendamine olemasolevaid rahvusvahelise avaliku õiguse mehhanisme kasutades[16] või üleilmse varamaksu kehtestamise kaudu[17].

    Säherdused kosmopoliitsed projektid põrkuvad aga süüdistusele Lääne imperialismis – arusaam sellest, kes on inimesed, mis on asjad ja mis on poliitika ese, on kõigis neis projektides Lääne päritolu.[18] Selleks et pakkuda välja poliitiline lahendus ühtsele maailmale, ei piisa Lääne poliitika ekstrapoleerimisest üleilmsele skaalale. Mitmed sellised ettepanekud ei sõnasta ka küllalt selgelt, kuidas see üleilmne demokratos toimima peaks. Ülemaailmne esindusdemokraatia on keeruline juba sellegi poolest, et tarvis on esindada nõnda suurt hulka inimesi, ning nagu juba Rousseaugi seletas, on demokraatlikul esindusel mahupiirid.[19] Uute tarvilike otsuste perimeeter on aga globaalne ning kätkeb keerulisi ja keerukaid epistemoloogilisi probleeme, mille lahendamine esindusdemokraatial tema nüüdsel kujul üle jõu käib.

    Kosmopoliitilised lähenemisviisid

    Vastandudes äsjakirjeldatud esimese kosmopolitismi eurotsentristlikule arusaamale poliitikast, maailmast (epistemoloogiast ja ontoloogiast) ning võttes arvesse, et meie suurim poliitiline väljakutse saab olema kasvava inimindustriaalkompleksi ja maakera kooselu haldamine, katastroofi ära hoidmine või vähemalt selle mõjude pehmendamine, on mitmed teadus- ja tehnikauuringute traditsiooni kuuluvad autorid pannud ette, et tõeline kosmopoliitne poliitika ei peaks algama mitte poliitikaga, vaid kosmosega.[20] Selleks et teha ühist poliitikat, peaksime enne jõudma ühiselt selgusele selles, millises kosmoses me elame. Poliitikale eelneb ontoloogia või õigupoolest, olulisim poliitika toimubki ontoloogia ja epistemoloogia tasandil. Kliimasoojenemisele lahenduste otsimine on paratamatult poliitiline ja globaalne tegevus ning kui soovime selleski protsessis vähegi demokraatlikuks jääda, peaksime aktsepteerima, et läänelikule modernsusele omased eristused kultuuri ja looduse, elava ja elutu vahel ei ole paratamatud. Selleks et luua tõeliselt kaasavat poliitilist tegevuskava, peaks läbirääkimisprotsess hõlmama erinevaid ilmakaemusi ning leidma pasliku ühise lahenduse radikaalselt lahknevate ontoloogiate vahel.

    Vaadeldud lähenemisviiside hulgas on see ainus, mis võtab üleilmse poliitika kujundamisel arvesse maailmakaemusi, mis erinevad radikaalselt modernsete läänlaste omast, ning pakub välja diplomaatilise protseduuri ühise poliitilise tegutsemiseni jõudmiseks. Kahte eelmisesse rühma liigitatud mõtlejad lähtuvad suuresti ideedest ja raamistikest, mis arendati välja 19. sajandi Euroopas, ning kohandavad neid üleilmastunud planeedi vajadustele. See rühm mõtlejaid, mis koosneb ennekõike filosoofidest ja antropoloogidest, pakub vähemalt teistsuguse maailmapildi. Selmet mõelda inimeste valitud esindajaist, kes universaalselt otsuseid langetavad, peaks poliitiline valitsusaparatuur selgitama teemapõhiselt inimeste ja mitteinimeste vahelisi aktuaalseid suhteid ning asendama need terviku ja ainuisiku kooskõla parandavate suhetega.

    Olles kaugeimal Lääne poliitfilosoofia traditsioonist ning ehk kõige lähemal lahenduste pakkumisele inimeste rahulikuks eksistentsiks maakeral antropotseenis, on neil autoreil aga paraku vähe öelda õigluse kohta. Mitmel pool kasvav kohalik pahameel üleilmse vara- ja otsustusjaotuse vastu, kus kitsa globaalse eliidi (<<1%) käes oleva vara ja võimu osakaal pidevalt suureneb, näitab, et uus globaalne poliitika ei saa varajaotuse suhtes pime olla.

     

    Siinne loetelu ei ole kahtlemata ammendav, terve rida autoreid, mõtlejaid, kodanikke ja rühmitusi akadeemilises maailmas ning väljaspool seda kompab eri viisidel olemasoleva poliitilise raamistiku suutmatust üleilmastunud inimkonda, planeeti ja majandust õiglaselt valitseda. Paraku kipuvad nood ettepanekud nagu needki, mida siin käsitlesin, olema kas geograafiliselt või temaatiliselt liiga paikkondlikud.

    Mõningad kokkuvõtlikud märkused saab siiski teha. Esiteks, kui on soov jätkata demokraatlikku tava otsustamises ja lähtuda poliitilisest esindatusest, tuleks mõelda võimalikele alternatiivsetele viisidele, mida esindamine võiks võtta. Tänane esindusdemokraatlik vorm on võimetu ning tõenäoliselt sobimatu üleilmse haardega majanduslik-looduslike probleemide lahendamiseks, kuid õiglane poliitika nõuab võimalikult laiahaardelist ehk demokraatliku heakskiitu ehk esindatust. Kosmopoliitika probleemikeskne lähenemine on üks võimalik, kuid kindlasti mitte ainus mõeldav samm selles suunas. Teiseks, üheks peamiseks hädaks kõigi välja toodud poliitiliste programmide puhul oli nende kaugus üleilma valitsemise regulatiivsest keerukusest. Tundub, et selleks et me ülepea saaksime pakkuda uudseid poliitilisi lahendusi uudsele maailmale, peaks meil olema selgem arusaam sellest, kuidas tänapäevane üleilmne poliitika sünnib. Globaliseerunud majanduse ja looduse valitsemise keerukad käändkäigud pole aga sotsiaalteaduslikus kirjanduses piisavalt seotud laiemate poliitteoreetiliste probleemidega. Hädasti on tarvis uurimusi, mis suudaksid end üleilma valitsemise epistemoloogilisest ja regulatiivsest keerukusest läbi puurida ning siduda toimuva laiemate üleilmsete tendentside ja poliitfilosoofiliste küsimustega. Ilma säärase filosoofilise mõtte ja empiiriliste uurimuste põimimiseta on aga raske pädevalt fantaseerida, kuid just seda peaksime proovida teha.

     

    [1] Poliitika mitmetähenduslik mõiste hõlmab väga erineva mastaabiga reaalsusi, kätkedes oma kõige makroskoopilisemas haardes suuri kosmoloogilisi küsimusi, millega on ulatuslikult tegeldud teadus- ja tehnikauuringutes, ning kõige mikroskoopilisemas haardes argielu korraldust ja sealseid võimustruktuure. Eestikeelseks kenaks ülevaateks uut moodi „kitsamaist“ poliitikaist vt: H. Kalmo, Agambeni arheoloogia. Vikerkaar, 2010, nr 6, lk 66–75. Poliitika erinevate teotasandite eristusest vt: B. Latour, Turning around Politics: A Note on Gerard de Vries’ Paper. Social Studies of Science, 2007, kd 37, nr 5, lk 811–820.

    2 Hea majandusajaloolise ülevaate turgude loomisest ning mitte tekkest pakub Karl Polanyi „The Great Transformation: The Political and Economic Origins of Our Time“ (1944). Majanduse kui eraldiseisva sfääri elushoidmisest vt: T. Mitchell, Rule of Experts: Egypt, Techno-Politics, Modernity. Berkeley, 2002.

    [3] Hiljutine veenev ja ladus ülevaade sellest, kuidas turumajanduslik loogika poliitikas demokraatlikku loogikat tõrjub: W. Brown, Undoing the Demos: Neoliberalism’s Stealth Revolution. New York, 2015.

    [4] Z. Bauman, Euroopa eksperiment. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2014, nr 3, lk 49–58.

    [5] Tehnokraatliku ja bürokraatliku võimu suurenemine on omal moel ka sisse kirjutatud demokraatlikku projekti, kus Prantsuse revolutsioonist saati lasub avaliku võimu teostajail aruandluskohustus, vt B. Kafka, The Demon of Writing: Powers and Failures of Paperwork. New York, 2012.

    [6] Poliitika ahenemisest Eestis vt: M. Tamm, Poliitikast väljumise poliitika. Memokraat, 19.06.2012, http://memokraat.ee/2012/06/poliitikast-valjumise-poliitika/.

    [7] Seda küllaltki populaarset väljendit on kasutanud väga erinevad mõtlejad, eriti kuulsalt Jacques Rancière ja Jürgen Habermas, kokkuvõtvalt vt: C. Crouch, Post-demo-cracy. Cambridge, 2004.

    [8] Heaks ülevaateks säärastest vaietest vt: D. Winickoff jt, Adjudicating the GM food wars: science, risk, and democracy in world trade law. Yale Journal of International Law, 2005, kd 30, nr 1, lk 81–123.

    [9] M. Serres, Petite poucette. Pariis, 2012.

    [10] Kaugeltki mitte kõik ei jaga Serres’i optimismi. Bernard Stiegler, kes on samuti kirjutanud sellest, kuidas uued tehnoloogiad inimkonda muudavad, muretseb aga selle pärast, kuidas need muutused meid rumalaks teevad. Stiegleri järgi oleks meil vaja uut poliitaparatuuri ning majandust mitte selleks, et nende muutustega kaasas käia, vaid et nende suunda muuta. Vt B. Stiegler, Pour une nouvelle critique de l’économie politique. Pariis, 2009.

    [11] Kapitalismi rollist maakera globulariseerumisel on kirjutanud gloobuste-kerade-mullide spetsialist Peter Sloterdijk, vt P. Sloterdijk, Im Weltinnenraum des Kapitals: für eine philosophische Theorie der Globalisierung. Frankfurt am Main, 2006.

    [12] Anne-Marie Thiesse näitab, kuidas industrialiseerumine ja urbaniseerumine ühelt poolt küll tekitasid lisaks rahvuslusele teise peamise identiteedi – rahvusülesed tööliste ja töösturite klassid, kuid samas lõid ka materiaalsed tingimused, mis võimaldasid rahvusriigil ja rahvuskuuluvusel sündida, vt A.-M. Thiesse, La création des identités nationales. Pariis, 2001.

    [13] T. Mitchell, Carbon Democracy: Political Power in the Age of Oil. London, 2013.

    [14] J. Rancière, Aux bords du politique. Pariis, 2004.

    [15] Kuulsaim näide sellest suunast on Jürgen Habermas, vt nt J. Habermas, The Postnational Constellation and the Future of Democracy. Rmt-s: J. Habermas, The postnational constellation: political essays. Tlk M. Pensky. Cambridge, 2001, lk 58–112.

    [16] Nt T. Pogge, World Poverty and Human Rights. Cambridge, 2008.

    [17] T. Piketty, Capital in the Twenty-First Century. Tlk A. Goldhammer. London, 2014.

    [18] Vt nt M. Koskenniemi, International Law in Europe: Between Tradition and Renewal. European Journal of International Law, 01.02.2005, kd 16, nr 1, lk 113–124, doi:10.1093/ejil/chi105; B. Latour, Whose cosmos, which cosmopolitics? Comments on the peace terms of Ulrich Beck. Common Knowledge, 2004, kd 10, nr 3, lk 450–462.

    [19] J.-J. Rousseau, Ühiskondlikust lepingust, ehk, Riigiõiguse põhiprintsiibid. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 1998, lk 69–72.

    [20] Kaks kuulsaimat ning esinduslikumat näidet on vahest I. Stengers, Cosmopolitiques. Pariis, 1997; B. Latour, Whose cosmos, which cosmopolitics?

  • 25 aastat hiljem

    Armin Kõomägi

    On ikka ilm, on ikka ülemused, kes sellise ilmaga oma truu koerakarja välja ajavad. Aga noh, pole vähemalt enam seda vastikut lund, mis porise surilinana veel nädal tagasi kogu seda pettumustvalmistavat kõledat maad kattis. Ei pea enam lirtsuvas lägas astuma, varbad külmad ja märjad. Hea seegi. Vastukaaluks on nüüd, kuhu ka ei vaata, kõik kohad täis laiakstallutud nätsulärakaid, nagu suure mittevajaliku narratiivi miljon pikslit. Eks katsu sa siin selle väljasülitatud õnne vahel laveerida. 478 KLS.

    Ah, mis ma ikka torisen. Hingeke on sees, riigi keskmine palk tilgub regulaarselt pangakontole, on mees, on lapseväänik. Paljudel pole sedagi. Emma mees lasigi varvast. Oli mingi telleri leidnud. Viisteist aastat noorema, lameda, aga see-eest vägagi puutetundliku rinnaga. Mehed on munnid ja munnideks nad jäävad. Nüüd see Viagra ka veel. Varem võis ikka loota, et küll vananedes rahunevad maha, tõmbuvad kaevikusse, et tasub oodata ja ära kannatada, aga mis nüüd. Saatana pea ei langegi enam. Meestearst kirjutab uue retsepti välja ja edasi, rünnakule, hurraa! 223 MHA.

    Imelik on siin tuule käes niimoodi pastaka ja märkmikuga jõlkuda. Mul on ju ikkagi kõrgharidus. Majanduslik. Aastast 95. Elu oli lihtne ja ilus, perspektiivid selged ja helged. Näed siis, milline riim kukkus välja – selged ja helged. Poistest said ärijuhid, tüdrukutest raamatupidajad. Kõik nende kuradi trikid sai läbi tehtud, ümbrikupalgad ja fiktiivsed käibemaksutagastused ja mis kõik veel. Nii peab, nii on õige, öeldi mulle. Efektiivne. Aga palku nad põrsad tõsta ei armastanud. Ning millised autopeded nad olid. Uskumatu. Kui omanik, ise vaevalt meeter kuuskümmend viis, endale pikendatud teljevahega limu ostis, siis mulle aitas. Eks ülemused on igal pool tõprad, aga palka makstakse siin maksuametis vähemalt ausalt. 915 BBG.

    Väänik on muidugi hull. Ikka sinna Ameerikasse kisub, kus siis muidu. Meie ülikoolid talle ei kõlba, näed. Rein on ka imelik. Muidu suhteliselt tubli mees ja isa, aga selle asemel et väänikule mõistus pähe rääkida, hakkab mingi bisnisega jahmerdama. Nüüd siis, jumal hoidku, pool elu elatud ja erafirma. Ma saan aru küll, et raha on vaja, et väänik on meie tulevik ja kõik see muu mögin avatud maailmast ja nii edasi. Aga ikkagi. See eravärk on üks kahtlane asi, mis viga oli tal seal linnavalitsuses edasi tiksuda. Ütleb, et see on ka meie endi pärast, et pensionisüsteemi ei või usaldada. Et teine sammas saab tulevaste vanurite üllatuseks olema nii õhuke, et penskarid võivad selle najal vaid kodust postitantsu harrastada. Ei mingeid lõunamaareise ega linnateatreid, ainult üks läikimahõõrutud peenike post keset kütmata tuba ja kogu moos. No ma ei tea. BABE 1. Ei no mida numbrit, ausõna.

    „Mis asja te siin luurate?“

    Taevake, mis vuhva see veel selline on. „Midagi ma ei luura, tööd teen.“

    „Mingi parkimiskontroll või? Minu teada on siin tasuta.“

    „Pole ma mingi kontroll. Ma töötan maksuametis. Vanemspetsialist.“

    „Ja millest selline huvi minu auto vastu?“

    „Minu asi on lihtsalt numbrid kirja panna. Küll pärast kontrollitakse.“

    „Et siis nagu mida?“

    „Noh, et mis asju te siin jõusaalis ajate keset kiiret tööpäeva.“

    „Mi-daa? Mingi aprillinali nagu või?“

    Oi jeerum, aitab nüüd küll sellest näost, hüppa oma masinasse ja kao juba. Mi-daa… Ei no mida huuli! Kah suudpidi Eviani pudelisse kinni jäänud nagu see Galojan. Ja need kannikad, ma ei või. Tuhat kükki päevas. Ja need ripsmepikendused, püha jumal küll. Sellisele anna lühendatud teljevahega kavaler, ehk tasakaalustab ära.

    666 MUN. Appikene. Seda meest tahaks küll oma silmaga näha. No kus sa oled, musklis ahv, su plastikbeib lasi juba jalga. Kuus koma kolm, kompressor. Mida imet see küll tähendama peaks. Neetud parklalingvistika. Tule tagasi, BABE 1, ma vajan sünkroontõlget. Aga tõepoolest, mis asju nad siin kõik ajavad. Pumpavad hantlitega mõistust tuharasse? Kuidas see vääniku lemmiklaul oligi. Mehed tegid peegelpõranda peal kükke, jalas polnud pükse, jalas polnud pükse. 783 OKS.

    No nüüd ajab mu alla. Ei ole võimalik, kuulge… „Kuulge, halloo, siin on inimene, pime olete või?“

    „See on autoparkla, mis te siin tuigerdate. Sandra, tule nüüd ruttu! Ruttu, kas sa ei kuule, trenn juba käib. No mis te siin jõllitate, tulge eest, mammi!“

    Mammi? Mina? Ma olen… Kui vana ma olengi, nelikümmend viis? Või oli see sada nelikümmend viis. Äkki eksisin sajandiga. Otsin siin tuigerdades oma kadunud hobusekronu, keset seda kompresseeritud hobujõudude läikimalöödud ratsaväge. Suksu, ae suksu, kus sa oled! Kus sa oled, mu väike armas ühejõuline? Tule nüüd ilusti kippadi-kappadi mammi juurde ja hakkame aga koos kükke vihtuma, trenn juba käib. Veerand sajandit. 519 THI.

    Nii kui vabaks saime, hakkas kohemaid üks igavene treenimine. Ja ega siis asjata. Varsti tulidki oodatud olümpiamedalid, no ja veidi hiljem need mitte nii väga oodatud pissiproovid ja arusaamatus keeles sõnastatud kohtulahendid. Jälle mingi erilingvistika, millest keegi aru ei saa. Ei tea, kas esimese vabariigi ajal ka kõik fitnessi lasilapuud nii täis olid nagu selles parklas siin, auto autos kinni. Ford Mustang ja Tori Turbo. 385 RDC.

    Aga mis see siis on? 385 RDC. See on ju Reinu uus Audi. Selles mõttes, et kasutatud küll, aga ikkagi uus. Mida teeb Rein siin? Mis kell on? 12.32. Teisipäev. Fitnessi parklas. Minu Rein. Mi-daa? On see ikka tema auto? Nagu oleks. Või? Tal see pagasiluuk ei käinud hästi kinni. Ups… ongi lahti. No mida kuradit. Kas tõesti ka sina, Rein? Kõik need ületreenitud tuharad ja pudelisse kinnijäänud mokad ja… Ei ole võimalik. Selline siis ongi see sinu erafirma, jah? No mis me siis sinuga nüüd teeme, Reinuke. Kas lähen nõuan isiklikult, et osakonnajuhataja maksimummäära välja kirjutaks. Retsept, mis eluks ajaks saba jalge vahele tõmbaks. Et oleks nii valus, et sa peaksid selle kuradi saksa edevuse maha müüma ja oma vana panni uuesti üles otsima. Selle, millega oma mammit kõlbas sõidutada küll, aga erafirma litse, näed, mitte. No mis ma nüüd teen, mis ma ometi teen. Nii! Ma poen siia pagasnikusse ja vaatame, mis kuradi lehtsabadega siin eraettevõtlust siis ka arendatakse. Nii. Pole hullu midagi, päris ruumikas, peab ütlema. Audi on ikka Audi. Pime muidugi. Ja see vanilli-vaarika lõhnakuusk levib isegi läbi polstri. No kannatame ära. Ettevõtluse nimel. Miks ei kannata, kuuserahvas nagu me siin kõik oleme, eksole. Ega ta sinna kauaks ei jää. Oma Reinu ma juba tean. Ühe koha peal istuda ei malda. No küll ta tuleb. No küll ta varsti tuleb oma litsidega. Aga ta üllatub, tõbras. Ah et mina olen siis nüüd kõigest üks kulunud mustriga tagavararatas, mille koht on pimedas, hingematvalt aromaatses pakiruumis. Oi Rein-Reinuke, sa ei tea, milleks me maksuametis võimelised oleme. See saab olema sinu viimane ettevõtlik päev, luban sulle. Hakka juba jumalat paluma, et nad sind linnavalitsusse tagasi võtaksid. Kasvõi poole kohaga, kasvõi poole palga peale. Valmistu isakese jalakest suudlema, sa jätis, aja oma huuled torru, nagu need sinu niinimetatud trennikaaslased, äkki võetaksegi tagasi. Alustad alandlikult kojamehetööst, pühid iga päev oma truu luuakesega ülemuste valgustkartvad jäljed, et nad saaksid elada just sellist elu, nagu nad tahavad. Et see elu ei lõppeks kunagi. Et keegi ei saaks kunagi teada, mis toimub nende kavalaks treenitud peades, kui nende alamad samal ajal kehaklubis oma perseid timmivad. Nii, keegi läheneb. Kaks inimest. Oi Rein, seda ma ei andesta…

    Kuhu me sõidame. Imelik, et nad sõnakestki ei räägi. Mitte piuksugi. Mis äri see selline on. Mingi viipekeelne prostitutsioon. Mis toimub? Ja kuhu me sõidame. Mis hais? Suits? Rein pole kunagi suitsu teinud… Lits! On ikka vuhva. Vaikne, tumm lirva, aga sigaretiga, näed. Jälkus. On see ikka tõesti Rein?

    Mis hääl see oli? Mis ta ütles? Mingi mees, mitte Rein, keegi võõras. See pole eesti keel. See polegi lits? Mis asi see siis on, rahvusvaheline äri? Minu Rein? Suitsetava välismaalasest ärimehega. Mis äri see selline on, et peab kohe uues autos suitsu kiskuma. Mis sest, et kasutatud, ikkagi uues. Miks Rein talle midagi ei ütle. Tasa! Jälle mingid sõnad. Täiesti võõrad. Eesti keel ei ole, inglise keel samuti mitte. Vene? Ei. Mis toimub? Teisi keeli Rein minu teada ei oskagi.

    Äkki see ei olegi Rein? Kaks meest. Üksikud võõrkeelsed sõnad. Ei ole Reinu hääl. Kus siis Rein on? On see ikka Reinu auto? Peab olema. 385 RDC, mul on numbrite peale hea mälu. Ning see katkine pagasilukk. Mis toimub? Kuhu ma sattunud olen?

    Kellegi telefon! See on… See on leedu keel. Panevežis? Taevas halasta. Kas nad panid Reinu uue auto pihta? Ei ole võimalik, ei ole… Kakskümmend viis aastat tagasi seisime kõik ühes pikas rivis, eestlased, lätlased, leedukad… hoidsime üksteisel kätest kinni, lehvitasime kapist välja toodud lippe, laulsime, pühkisime silmanurgast lootusepisara… pikas reas… isegi Panevežises. Ja nüüd… nüüd nad tulevad ja varastavad minu Reinu uue Audi. Mis sest, et natuke kasutatud, ikkagi põhimõtteliselt uue. Ettevõtja raske vaevaga teenitud põhivahendi. Kuidas nii, kuidas küll ometi nii. Olemegi keskajas tagasi. Mida nad seal räägivad oma telefoniga. Uhkustavad sõjasaagiga? Sveiki! Saldejums! Tuleme just Eestist, saime ühe päris korraliku suksu ja veel suht kobeda mammi ka pealekauba. Panevežises näeme, raisk!

    Mis ma teen, mis ma nüüd teen? Hädaabi number. Aga ma ei saa ju rääkida, nad võivad kuulda. SMS! Hädaabi SMS. Nii. Tere… Pagan, mis tere, ma olen röövitud, mustas Audis, numbrimärgiga 385 RDC, suund Tallinnast Panevežisesse. Appi!!!

    Paistab, et sõnum läks läbi. Kallis taevane isa, nüüd on sinu etteaste. Lülita sisse oma kõikvõimas mobiilne positsioneerimine ja aita süütut inimest. Päästa ta orjapõlvest võõral silmakirjalikul maal. Päästa ta igavesest põrgutulest ühe iksiga Maxima kassaaparaadi taga. Eestlane ei vääri sellist saatust, sa ju tead seda, kallis luterlik jumal, sul on ju katoliiklastega oma kana kitkuda, on ju? No kitku siis, kurat võtaks, kitku ometi.

    Ma lähen hulluks. Ja siin ei ole soe. Ja need amordid võiks ka veidi pehmemad olla. See tuntud saksa jäik vedrustus. Teutoonlik paindumatu süsteem. Oi kuidas tahaks oma pannikeses praegu istuda. Reinu kõrval. Ma hakkan nutma…

    Sireen! Politsei? Politseisireen! Oh, sa suur luterlik jumal, tänan, et võtsid mind kuulda. Kiirusta nüüd, suur jumal, anna gaasi. Püüa need suitsetavad katoliiklased kinni. Rutem, rutem! Ahah, ah et nüüd hakkas kiire. No vaatame, kes siin kiirem on, kas teie kasutatud Audi või meie luterlik politsei.

    „On vesi ahjus, sitapead, jah?“

    „Ärge seal kobisege midagi!“

    „Ehmatasite ära, mis? Teil on maksuametnik pardal! Welcome to Estonia!“

    „Panevežis, my ass…“

    Nii. Jäimegi seisma. Nüüd olete plindris, seltsimehed maanteeröövlid.

    „Tehke see kuradi luuk lahti!“

    Oh… Valgus… see pimestab, mis toimub?

    „Fuck! Svinajobas…Who are you?“

    „Ma olen maksuamet, kuradi sitapead. Estonian tax office! Ma konfiskeerin selle auto. This is my car! Police is coming!“

    „What? Svoločius…“

    Jookske, sitapead, jookske. Vilnius jääb sinna suunda, Kaunas sinna, Panevežisesse saate sealt kaudu.

    „Si-ta-pead! Ja me veel laulsime koos… svinajoobas, raisk…“

    Milline päev, milline päev… Mitte päev, vaid aprillinali, no ma ei või. Õudust küll. Aga lõpp hea – huinjaa, nagu Rein ütleb. Nii, siin ta mul siis ongi.

    „Halloo. Noh, kus sa mul siis kolad, kullake? Mis? Ja kus su auto on, sa vana tõhk?“

     

Vikerkaar