Toeta

Jutud

  • Konksu konks

    Salmo Salar

    Salmo Salar
    Konksu konks
    P.I. Filimonov, “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”

    “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” (MEGT) on romaan, milles leidub galeriide kaupa tšehhovlikult-gogollikult väikesi inimesi, kes oma püüdluste võrra endast suuremad paista veelgi kahanevad, neid püüdlusi saatva tagasihoidlikkuse tõttu aga kokkuvõttes just oma elusuuruses väiksuses avanevad. On kolm pilti, kolm sõitlusklubilikku õhtut ning uitlemist piltide vahel. On minategelane – kaaskondlastest mitte põrmugi parem –, kes tabab jutustuse lõpuks rütmi, mis pole sõnadega edasiantav, milles aga – nagu lugeja võib tajuda – seesinane MEGT nimelt kirjutatud on.

    Kes pole raamatut lugenud, nende jaoks on arvustus nüüd lõppenud. Lugegu nad. Ja siis, kui viitsimist, lugegu ka arvustus lõpuni.

    Nii või teisiti, kui järgnev peaks siinkirjutaja hoiakud opaakse aruteluga varjama, olgu öeldud, et hinges olen kompromissitult aus, avarapilguline ja ülistav.

    “Minu meelest ei oska inimesed vestelda,” ütleb P. I. Filimonov oma romaani alguses. “Ja asi pole siin keelebarjääris, nagu kergemeelselt võiks eeldada. Ega diktsioonivigades või jagusaamises semantilistest tabudest. Nad lihtsalt ei oska” (lk 8).

    Minu meelest ka ei oska. Aga milles on asi? Vestluse võrdlus ujumisega (milles minategelane on iseäranis nõrk) – kaldani ujumisega – ärgitab kõrvutama võrdlusaluste tegevuste keskkondi: kui ma ei oska ujuda, pole mul vette visatuna mingit kasu teadmisest, et oma keharaskust ühtlaselt jaotades (käed pea kohale, jalad kõverasse) võiksin ma vee peal lebada ka täiesti liikumatult – sest ainus, millele ma suudan mõelda, on kaldale pääsemine. Ja ma rehmin ja väsin ja upun. Ses mõttes on keel tõesti nagu vesi: kuigi tean, et olen sellesse sündinud, et see on mu loomulik keskkond – nii loomulik, et võin selles koguni vaikida –, hakkan ma rääkima, räägin ja räägin end ikkagi sisse. Konks on selles, et inimolendile ainuomane sümboliline märgisüsteem, mille põhitunnuseks on üksmeelele ja ühemõttelisusele viitav kokkuleppelisus, teenib üdimalt keeldumist, valet ja salgamist – vahekordade vahetu klaarimise hinnaga. Lugenuna Derridad (keda Filimonov isegi hea sõnaga meeles peab – lk 92) teame, et keel ise on kommunikatsioonihäire, üksmeele lõpmatuseni edasilükkaja. Vaidluses selgub tõde… et sõnutsi tõeni ei küüni.

    Seltskondlik suhtlus on ebaloomulik per se. Seda, nagu me romaani esimese osa pleonastilistest ja karikatuursetest isikukirjeldustest teada saame, on rollid (nagu “noor abielunaine Tanjake” või “boheemlik Žanna”), maneerid (Tanja võrgutav pilk) ja poosid (Žanna käsi, mis hoiab ühtviisi “ebaloomulikult” suitsupitsi, Antonovi joonistust või mida lehvitatakse niisama – ikka ebaloomulikult – ning mis võtab kogu sotsiaalse suhtluse kunstlikkuse enda ümber nagu väljasüljatud näts kõnniteetolmu).

    Muidugi pole selles midagi uut. Kirjandusklassika salongivestlused kõnelevad vaikimisi just sestsamast ebaloomulikkusest. Filimonovi stiili puhul on aga tähelepandav, kui hüperboliseeritult ja ekstrapoleeritult, kui karjuvalt ebaloomulikult on seda ebaloomulikkust kirjeldatud. Nii et tekib küsimus: mis on lõppeks groteskne? Kas situatsioon ise või selle edasiandmine? Mis on kunstlik ja millistes suhetes on kunstlikkusega kunst – kirjandus?

    Hüva, öelgem, et tolle “esmase”, kirjeldatava situatsiooni ebaloomulikkusega on aines kirjutamiseks antud. Kuid mis annab kirjutamisele aluse? Kirjutamine pole ju rangelt võttes vestlus – ammugi mitte salongivestlus. Pole seda põhimõtteliselt. Ka autori omamehelik “mu sõbrad” (lk 8) lugejate aadressil on kirjutamise protsessis pigem julgustav õlalepatsutus iseendale. Ja küsime edasi: kui keel on ebaloomulik keskkond, millest siis see vohav keeleline praktika? Millest kirjutamine? Omaette olles võiks ju ometi vaikida. Milles on konksu konks?

    Ootamatused tekitavad hasarti. MEGT-s kirjeldatav suhtlusring vastab masendava vankumatusega ootustele. Kuid kas ei võiks loominguline hasart tuleneda ootamatustest, mida autor suudab pakkuda iseendale?

    “…ja Terpsichore osutas laia žestiga kohalviibijatele, sellise ringmängujuhi žestiga, mida tavaliselt kasutavad sarafanides või vaipseelikutes vene kaunitarid mingites majesteetlikes tantsudes.” Ja kohe seejärel: “Mis vaipseelik? Kust see äkki välja kargas? Noh, kargas välja, tähendab, olgu nii. Jätame vaipseeliku alles” (lk 72).

    Teoses on hulgaliselt kohti, kus autor läheb omadega ummuksisse, avastab end plaanivälistelt spekulatsioonidelt, manitseb end rööbastele tagasi pöörduma ja põrutab neilt täie vaardi ja lustiga uuesti välja. Ning seda kõike must valgel, omaenese ehmunud pilgu all! Kommunikatsioonihäiretele, mis on raamatu “teemaks ja reemaks”, lisanduvad autokommunikatiivsed häired, tekst on kirjutatud justkui enesele üllatuseks. Üllatad ennast, üllatad teisigi. Või mida, kui mitte ootamatusi, oodata kelleltki, kes on “hüpertrofeerunud refleksioonikalduvustega” (lk 44), kellele mõtisklemine on “loomuomane” (lk 8) ning kes on omade hulgas tuntud “paradoksaalsete, tihti groteskselt paradoksaalsete mõttekäikudega” (lk 92) inimesena? Diagnoos on muret tekitav. Ent miks siis mitte mõelda, et kui romaan jutustab häiretest kaasinimestega suhtlemisel, siis see, millele ta oma olemasolu võlgneb, on nimelt üllatuslikkus – teisisõnu: enesega suhtlemise häiritus –, mis iseloomustab kirjutaja läbisaamist oma tekstiga? Ja miks mitte määratleda sõnaloomingut hälbena autokommunikatsioonis?

    Ja kui nüüd selles iseenesega “tülis” olemises näha kõnealuse loomingulise akti sisimat tõukejõudu, siis on ju igati loomulik, et ka kirjutamise sihiks on saavutada lepitus või arusaamine just iseendaga. On küll passaažide viisi näiteid, kuidas autor kõige kindlameelsemate inimesest (ehk koguni Inimesest) rääkimise plaanide kiuste ikka enda (ja enda üle arutlemise) üle arutlemiseni jõuab, kuid kas peaksime teda sellepärast ego-tsentrikuks või eneseimetlejaks pidama? Ei, ta on paratamatuse mängukann! Hüpertrofeerunud refleksioonikalduvus – arusaadav.

    Muide, refleksiooni lubatakse lugejalegi. Lk 46 lükatakse talle endale vahepalaks nina alla peegel: 12 rida, mis on jäetud tühjaks, mis palutakse (heldelt vastusevariantegi pakkudes) oma mõtetega täita lugejail. Konks on selles, et autorit huvitab. Aga konksu konks selles, et kui lugeja enese suhtes nii palju huvi äratada suudabki, et lünga täis kribada võtab, annab ta lõppeks ka vastust vaid endale. Autor neist mõtteist ju teada ei saa. Seega: igaüks, kes kirjutab, olgu päevikusse, lehte või plangule, kirjutab esmajärgus ometi endale. Ja poleks loomulik, kui see nõnda ei oleks. Ja poleks huvitav – siinkirjutaja jaoks mitte üks põrm.

    Niisiis, autor vassib, kui väidab, et huvitub eelkõige meist. Eelkõige on romaani kirjutamine teatav individuatsiooniriitus, eelkõige isiklik asi. Leidub reetlikke sündmuskäike, mis seda aimust kinnitavad.

    Üsna kolmanda osa alguses käivitub “salapärase Vogelsoni” eestvõttel lehekülgede pikkune jaur “mineviku elustamise” (lk 120) võimalikkuse ja mõttekuse üle. Vogelson on takerdunud nooremana realiseerimata jäänud ideaalidesse, minategelane ja Ipatov löövad aga tema vastu mesti ja süüdistavad teda infantiilsuses. Ent pangem tähele – oo variserlikkust! –, et see, mida minategelane autoriga vandeseltslaslikult silma pilgutades teeb, pole midagi muud kui Vogelsoni projekti realiseerimine, “varem tegemata jäänu lõpule viimine” (lk 134): minategelane peab Vogelsoni mahitusel kõnelema diktofoni, tunneb aruandmise ees tõrget ja jätab kõnelemise ajal pausinupu alla. Ja räägib siis “sundimatult”, sama sundimatult kui tekstis, mille on kirjalikult salvestanud diktofoni-episoodi ümber… et võiks ise, oma esimese lugejana, “mõne aasta pärast tähele panna muutusi, mis meis kõigis toimunud on” (lk 131) – täpselt nagu Vogelsoni plaan ette nägi. Ning kui raamat alapealkirjastub “Romaaniks manipulatsioonist”, on nüüd ühtlasi kõigi jälgede segamiste kiuste selge, kes on tegelik niiditõmbaja – teps mitte Vogelson, kellele seltsimehed diktofoniga vehkimise eest manipuleerimist süüks panevad.

    Tegemist on seega libasalvestusega kahel tasandil. Esiteks süžee tasandil: minategelane esitab suulist teksti, kuid hoolitseb selle eest, et kõneldavast lindile märki ei jääks. Teiseks kirjutuse tasandil: minategelane ütleb, et jättis salvestamata, kuid kannab kirjaliku salvestuse kujul lugejale ette ka selle, mille salvestamata jättis.

    Kõlagu pealegi skisofreeniliselt, kuid lõigulõpu õhkamises “Ja miks ta meiega nii tegi, aru ei saa” (lk 136) tuleks nüüd kuulda kas minategelase etteheidet autorile või – miks mitte? – autori tagantjärele vabandust oma (liba)kaaslaste ees.

    Muidugi läheb siin vaidluseks: fiktsiooni konks – kas siis kriitik ei tea? – on ju selles, et ka minavormis kujutatud kangelast ei tohi kunagi samastada autoriga. Olgu nii. Konksu konks aga – nagu teame vähemasti Flauberti “Madame Bovary, see olen mina’st” saadik – selles, et just nimelt autoriga me teda samastama peamegi. Tema häält peame me vaimukõrvas kuulma, sest vastasel juhul kaotaksime tekstiga kokkupuutel igasuguse samastumisvõimaluse üldse. Kuna elusolendid, nagu oleme, kaldume end ära tundma ikka teistes elusolendeis – autoris, ainsas hinges, kes tekstil on. Teisisõnu, me võime (ja meil tulebki) eeldada, et kõik, mis me loeme, on pelk väljamõeldis. Kuid et võiksime väljamõeldist päriselt läbi elada, samastuda ning teha järeldusi “maailma kohta, minu kohta, enda kohta. Enda kohta – seda ma rõhutan –, enda kohta tingimata”, peab meile olema tagatud isesorti autentsus: et on keegi, kes jääb väljamõeldisest välja – et autor pole teinud pingutusi iseenese väljamõtlemise nimel. Säärane pingutus oleks läbinähtav, tulemus aga ebardlik, mage ja raske, samas kui “tõeline looming on ebatavalise kerguse akt” (lk 60). Ja et MEGT on tõeline looming, selles veendub iga lugeja ise.

    Ent seda reljeefsemaks muutub looja paradoksaalsus: sama tüüp, kes heidab esimese pildi seltskonnale ette varaküpsust ja allaheitlikkust kodanlikele väärtustele, ründab kolmandas osas idealistlikku Vogelsoni ootamatu nihilismiga: “Pole olnud asja, pole olnud puhanguid … Isegi loomingulisi akte, millega sa kogu aeg meile peale käid, isegi neid polnud me võimelised ellu viima. Ja pole ka nüüd” (lk 139). Selles salgamises näib olevat midagi spetsiifiliselt kirjanduslikku: me loeme seda vahetult pärast diktofoniepisoodi. Olles kahekordselt salanud, et salvestab, salgab minategelane/autor nüüd kogu salvestust, kogu romaanis kirjapandut – kergust, milleks ta nüüd väidab end mitte võimelise olevat.

    Konks on selles, et ta on üks “läbi ja lõhki tavaline taat” (tagakaanelt). Kirjutamise kohta arvab ta, et “keel on selline veider substants, mida oleks parem kasutada hoopis teistsugustel eesmärkidel” (lk 113). Kuid konksu konksuks on selle äratundmise kiuste sündinud paari õhtupooliku jagu ausat ja nauditavat lugemist. Ja nimelt selles äratundmises on P. I. Filimonov kirjanik – läbi ja lõhki.

    Appendix

    Kui MEGT-i suvalise koha pealt seltskonnas ette lugeda, on statistiliselt levinuimaks reaktsiooniks: “Absurd!” Nii olgugi lõpetuseks kõneldud millestki, mida selle kõige aplombikamal määrangul pidama jäädes tahaksin nimetada absurdiks kui elutundeks.

    Kui puändikas nali mõjub mingi situatsiooni elementide ootamatu ajutise ümberkorralduse, väände või võimenduse kaudu, siis absurdisituatsioon ei pruugi elementide korrastatuses mitte midagi muuta. Küll aga võib ta muuta küsitavaks korrastatuse kui sellise – võib sellest diskursiivseid reegleid rikkumata ometi täielikult võõranduda ning lindpriina, konteksti suhtes tähendusetuna, mõttest tühjaks lasta kogu konteksti enese.

    Kui naljana mõeldud ja vastu võetud killurebimine töötab lõppjäreldustes – kas või pealtnäha õõnestava või mässavana, kas või vastutahtsi – kehtiva ilmakorra püsimise heaks, siis absurd oma näilises kahjutuses, nõutuks tegevas hambutuses, võib õnne kohendusel tekitada radikaalselt uue eksistentsiaalse situatsiooni: väärtuste ümberhindamisest tugevam on küsimus (ökonoomilise, rahvusliku, semantilise) hinnangulisuse kui sellise kohta. Ja nimelt selle küsimuse absurd mulle esitabki.

    Mõttetus on mõtte häll ja varjupaik. Mõtlevaks loomaks olemise võiks vabalt defineerida absurdivõimelisuse kaudu. Iga sügavamat eksistentsiaalset arutlust hingestab absurd. (Et MEGT-s on selle reaktsiooni katalüsaatoriks sageli alkohol, ei kuulu siinkohal vaagimisele.) Absurd ja eksistentsialism on ühe mündi kaks külge. Ning seda hinnalisem on see münt, et konverteeritavat väärtust sel pole.

    Söakas oletus, ent ehk on absurdi (super)diskursus ülepea ainuke, mis võimaldab elu põhiküsimuste järele pärida… või neile vastata – kuna sarnaselt elu enesega kujutab absurd endast midagi, mis igasuguse küsimuse – küsimuse kui sellise – pädevust nullistades kehtestab end ainulise ja absoluutse vastuse enesena. Säärase arutluse pinnalt langebki inimelu definitsioon absurdi omaga ühte: see on konksude konks – vastus, millele iga küsimus on vale küsimus.

  • Heeringa ja mutionu vend

    Maarja Kangro

    Maarja Kangro
    Heeringa ja mutionu vend
    Andrus Kivirähk, “Jumala lood”

    “See on sihuke väike humoreskikogu, mis tast ikka arvustada,” ütles autor, kui mainisin, et olin lubanud “Jumala lugudest” kirjutada. Aga lubanud ma olin. Nali ja Jumal on head teemad, pealegi olid jõhkra, väiklase ja kohati sentimentaalse Jumala lood ajanud mind valjusti naerma, kui neid kohvikus üksi lugesin. Teose ilmumise järel paistis ka, et seda päevakajalistest lehelugudest koosnevat raamatut tajuti palju vägevama maailmavaatelise sõnavõtuna, kui väikese humoreskikogu puhul võiks eeldada.

    Gallupid kinnitavad aina, et Eesti elanikkond on väga usujahe; ühe viimatise, 2006–2008 läbi viidud gallupi järgi oleme me ebareligioosseim rahvas maailmas: küsimusele “kas religioon mängib teie igapäevaelus tähtsat rolli?“ vastas jaatavalt 14%, mis on Rootsit (17%) ja Taanit (18%) edestades maailma madalaim protsent.[1] Muidugi on sekulariseerumistendents (vähemalt kristluse osas) jätkuvalt märgatav kogu Euroopas; sellest, et aastaga vähenes Euroopas kristlaste arv 2,5 miljoni võrra, brittide teadmised Piiblist käivad alla ja Euroopa inimõiguste kohtu nõudmisel peavad Itaalia koolid krutsifiksid seintelt maha võtma, andis eelmisel aastal teada ka seesama Päevaleht, kus kuulutas oma sõna Kiviräha Jumal.[2]

    Siiski kerkib Eestis aeg-ajalt esile teatavaid religiooniga seotud konservatiivseid ideid, milles tundlikumad kodanikud tajuvad ohumärke; selgemalt tuli niisugune religioonialane vastasseis ilmsiks näiteks siis, kui päevakorras oli koolide usuõpetuse küsimus. Praeguseks on see küsimus kui mitte kõrvale jäänud, siis vähemalt vaibunud. Samas pean ka ise tunnistama, kui kerge on kalduda leebest ateismist emotsionaalsesse, kui lugeda niisuguseid kristlike konservatiivide blogisid nagu http://www.usk-lootus-armastus.blogspot.com (haldajaks MTÜ Kristlik Hoolekanne ja Haritus), kus iseäranis seksuaalvähemusi halvustatakse banaalsete väljenditega.

    Kirjade järgi usujahedas Eestis on Kiviräha lood, mis kritiseerivad ühiskonda ülbitseva Jumala kaudu (kõik, mis on kehvasti, on nii seepärast, et Jumal seda tahab), äratanud üsna teravdatud tähelepanu. Peab märkima, et erinevalt tigedatest usublogijatest käitus Eesti Evangeelne Luterlik Kirik diplomaatiliselt: peapiiskop Andres Põder, kellest on raamatus tehtud Jumala peamine kiusualune, ütleb intervjuus Eesti Päevalehele: “Kindlasti ei ole tegu ateistiga, sest ateist ei võitleks Jumalaga nii ägedasti. Tegu on ikkagi väga sügava usuga inimesega, kellel on ilmselt vaja Jumalale ennast tõestada.”[3]Niisiis püüab kirik Kivirähka vihapidamise asemel taktikaliselt pigem usklike hulka integreerida, vanemlikult omaks võtta. Mõnel puhul on meedia huvi tundnud poliitilise korrektsuse või kultuurilise võrdsuse aspekti vastu (Mari Peegel küsib autorilt, kas ta Muhamedi või Allahina julgeks ka kolumne avaldada),[4]ent on ka kajastusi, kus hakkab silma mingi umbusklik tohedus Jumala-naljade radikaalsuse ees.[5]Ühe varasema gallupi (ja ilmselt ka paljude inimeste “empiiriliste vaatluste”) põhjal on meil veendunud uskmatuist märksa rohkem neid, kes usuvad mõne kõrgema jõu vms olemasolusse.[6]Igaks juhuks umbusklikku suhtumist, teatavat kartusepõhist varianti Pascali kihlveost, iseloomustab mu meelest hästi üks veebikommentaar eespool mainitud Päevalehe-intervjuule: “Niisama, igaks juhuks pole nagu tarvis Jumalaga fakkima hakata. Mine tea, äkki on olemas ja siis tuleb pill pika ilu peale.” Mõnestki reaktsioonist paistab, et võõristust tekitab võimalus lammutada igasugust pühadust – aga pühaduste dekonstrueerimine on just see, millest huumor head toitu saab ja milleks teda tegelikult ühiskonna/kogukonna/üksikisiku kontrollmehhanismina ka vaja on.

    Kuidas siis Kivirähal Jumala-naljade tegemine käib? “Me oleme bioloogiliselt programmeeritud omistama kavatsusi entiteetidele, kelle käitumisel on meie jaoks tähtsust,” kirjutab Richard Dawkins oma bestselleris “Jumalaluul” (The God Delusion). Niisugune ajumehhanism kiirendab otsuse langetamist, võttes heade või halbade kavatsustega “agendis” efektiivselt kokku põhjuslike seoste ahelad ja öeldes meile näiteks, et tuleb eest ära hüpata, kuna katusel varitsev jääkamakas kavatsebmeile kaela kukkuda. Iseäranis lapsed on intuitiivsed teistid ja teleoloogid, refereerib Dawkins psühholoog Deborah Kelemani. Religiooni võib mõista niisuguste psühholoogiliste mehhanismide kõrvalprodukti või “möödatulistamiste” saadusena.[7]

    Kivirähk mängib lapseliku teleoloogia ja selle absurdsete arendustega väga osavalt. Inimene on loodud sellepärast, et Jumalal hakkas kahju tatist, maailmavete ülejäägist, kes õnnetult lõdises ja kellele oli kodu vaja. Üksteise peale oleme me kadedad seepärast, et Jumal võttis õuna seest ussi ja pani ta meie südameid uuristama. Laulupeol sajab vihma, kuna Jumalale meeldib inimesi veega pritsida. Seda võib näha ka rõõmsalt jämeda reductio ad absurdum’ina: eeldades, et kõige põhjus on Jumal, tehakse järeldus, et praht, saastatud õhk, mumps ja riigikogulaste vihaleajav palk on Jumala põhjustatud (riigikogulasi nuumab Jumal nimelt ühele usklikule neegrikuningale toiduks). Credo quia absurdum est?

    Naljategemise võtted ja komponendid omakorda võib reastada niimoodi: efektne tüüp, tegelaste hierarhiline suhe, mäng motiveerituse ja absurdi piirimail, harjumuspäraste väärtuste ümberpööramine, hoiakute groteskiks paisutamine, maailma reduktsioon argitasandile (söök-jook-kodutööd).

    Põhjalikus järelsõnas raamatule “Vargamäe vanad ja noored” võrdleb Tiit Hennoste Kivirähka Lutsuga ja leiab, et mõlemad on tüübikirjanikud.[8]Kivirähk ise ütleb juba osundatud intervjuus, et “heade tüüpide leidmine on kirjanikul õnne asi”. Jumal on kahtlemata õnnelik leid, uhkelt kõikehõlmav ja laetud. Autor ise võrdleb teda esimese põlve kapitalistiga; tegu on iseka macho-vennikesega, kes hoiab enda käes võimu- ja ka naljategemise monopoli (viimase poolest meenutab ta mulle veidi Lindgreni Katuse-Karlssonit). Et ülbik oleks usutavam, esineb tal üldinimlikult mõistetavaid kapriise: ta ei kannata näiteks jaanipäeva grillihaisu ega norskamist (“Omal ajal uputasin kõik inimesed ära, kuna nad nii jäledasti norskasid”, lk 36). Muidugi ei tohi õiges diktaatoris puududa teatav annus sentimentaalsust, nii et vahel ilmutab Jumal väga nunnusid eelistusi: näiteks võtab ta paradiisi karvaseid loomi ja inimesi (teiste hulgas Fidel Castro ja Lev Tolstoi), keda on mõnus sasida. “Putukatest ma võtan ainult lepatriinud, need on armsad,” ütleb Jumal ja annab inimkonnale lutsukommi (lk 28).

    Ühiskonna- ja institutsioonikriitika ühe võttena kasutab Kivirähk tegelaste hierarhilisi suhteid. Ta loob paari, kus võimusuhted on võikalt ühesuunalised: omavolitsev diktaator ja tolle truualamlik teener, sadistlik peremees ja halisev sulane, kes lunib peremehelt võimalust natukenegi oma inimlikele nõrkustele järele anda. Jumala ja peapiiskopi paarile leiab analoogia näiteks “Vargamäe vanade ja noorte” bojaar Savisaares ja tema peopesa lakkuvas Heimar Lengis, kes ihkab hirmsasti suhkruga maiustada. Diktaator ei lase enamasti alamal oma südant pehmendada, pigem kipub ta halastusele lootjaid karistama: õnnetu Põder, kes Jumalalt hüvesid ja aurahasid nurub, saab lõpuks ordeniks kolmanda rinnanibu (lk 98–99). Nibuordenit on tore tõlgendada ka poliitilise või sotsiaalse metafoorina: orden on midagi, mis õnnelikus egalitaarses maailmas osutuks niisama mõttetuks kui karvane sünnimärk või kolmas nibu.

    Klassikalise madaldamisvõttega taandatakse maailm väga argisteks ja kodusteks ettevõtmisteks. Kodutööd paistavad üldse olevat üks Kiviräha lemmikteemasid: peapiiskopile lubab Jumal anda “lilla särgi kah, et ta end köögitöödel ära ei määriks” (ja näiteks “Vargamäe vanades ja noortes” peseb Tarmo Mänd Rüütlite pool põrandat). Argireaale oskab Kivirähk sõnastada kuidagi mõnusalt totra tabavusega: näiteks rõõmustab ökorahva peale tige Jumal, et suurem osa inimestest sööb siiski geneetiliselt muundatud maisi ja “Saksa keeksi”, millega vähemalt minul seostub Eestis 90ndate algul populaarne lisaaineterikas Herrenkuchen; sõna “keeks” ise aga mõjub irriteerivalt nõukaaegsena. Poliitilisi ja religioosseid konflikte nähakse utreeritult “inimlikust” vaatepunktist: Muhamed häbeneb oma välimust, lapselikult julma tervemõistuslikkusega nimetatakse elevandipäist Ganešat “vaeseks invaliidiks”, keda ilma kutse-eetikata kunstnikud ära kasutavad ja pööbli rõõmuks maalivad (lk 66).

    “Invaliid” Ganeša juurest sobibki jätkata absurditeemaga. Absurdi rõhutab ka Hennoste, kes leiab, et “maailma, milles inimesed, aeg ja ruum on sügavalt liigestest lahti”, tahab Kivirähk “veel rohkem lahti lammutada”. Kivirähk on tema meelest “nagu  eelmise sajandi alguse dadaistide unelm”.[9]Küllap tunnistavad kõik, et nalja üks tähtsaid mehhanisme on ootuste ja tegelikkuse teatud lahknemine; Schopenhauer määratlebki huumoriefekti kui inkongruentsust mõiste (Begriff) ja tegeliku asja vahel. Nalja tabavus paistab aga sõltuvat just inkongruentsuse õnnestunud kraadist või määrast.  Kiviräha absurdi paneb sageli tööle just see, et ta balansseerib motiveerituse piirimail. Motiveeritud absurd kõlab küll nagu oksüümoron, aga just midagi niisugust võib leida laste kummalistest, ent leidlikest maailmaseletustest ja mõtteseostest, ning midagi niisugust toimib ka Kiviräha kujundites. Mulle paistab, et hea humorist ja hea lastekirjanik on Kiviräha puhul kuidagi eriti tugevasti seotud. Me ju saame miskitmoodi aru, et Jumal võib peapiiskoppi süüdistada orelis kana praadimises (kas pole oreliviled natuke korstnate moodi?), ja saame enesestki mõista aru, miks Jumal lihavõtete aegu kiilaspeadega koksib. Aru saab lõpuks sellestki, miks Jumala vennad on Mutionu ja Heeringas: mõlemad on (eesti kultuuriloos) krestomaatilised tegelased, “allmaavalitsejast” Mutionust jorutatakse laulda lapsepõlves ja “merede valitsejast” Heeringast vanainimeste pidudel.

    Ootuste ja “tegelikkuse” lahknemist kutsub Kivirähk muidugi esile ka harjumuspäraste väärtuste pideva ümberpööramisega: nii on praht Jumala loodud, Jumal käsib süüa säilitusaineid, lubab oma sulastel KGB agentidena töötada, üürib kirikut satanistidele ja kutsub Kuradit enda juurde kosmonautidega maiustama (taas lasteraamatulik fantaasialend: selge, et Jumal sööb taevas kosmonaute, Kurat põrgus aga kaevureid). Lapseliku nihilismi kõrval teeb Kiviräha kujundid eriliselt võluvaks nende tugev visuaalsus.

    Kritiseeritavad hoiakud paisutab Kivirähk traditsiooniliselt groteskini. Nii näiteks irvitab ta parempoolse “ise tuleb hakkama saada”-ideoloogia üle palas “Kerjused kirikutrepil”: “Palehigis tehti tööd, haliseti ja kaeveldi, roomati põrmus ja vehiti veriste köntidega… Siis ei saanud elada nagu siidikäpp, füüsiline töö oli au sees” (lk 176).

    Sõnamängud ja nimenaljad (mäng rahvaliitlaste Karel Rüütli ja Arnold Rüütli nimedega, aktsiad ja “atsihh”, E-ained ja Esteri raamat jne) ei tule Kivirähal mu meelest nii hästi välja, iseäranis siis, kui neid liiga palju korrutatakse.

    Hiljuti eesti keelde tõlgitud raamatus “Naer: essee koomika tähendusest” leiab Henri Bergson, et kaks komplementaarset jõudu, mida elu nõuab, on pinge ja nõtkus. Tegevuste automatiseerumisel mõlemad jõud kuhtuvad, ja koomika on just see, mis aitab meil mehaanilisust vältida, temast (jälle) vabaks saada: Bergson rõhutab, et koomika põhineb mehaanilisuse läbikukkumisel. Selline käsitus – koomika kui mehaanilise jäikuse ja automatismi lammutamine – sobib Kiviräha huumoriga ilusti kokku. See, mida Kivirähk lammutab, ongi eelkõige hoiakute mehaanika ja automatism. Bergson kirjutab: “Nüüd peab ühiskond kartma seda, et igaüks meist, rahuldudes tähelepanu pööramisega elu olulistele tahkudele, jätaks ülejäänus kõik omandatud harjumuste hõlpsa automatismi hooleks. Ta peab kartma ka seda, et liikmed, kellest ta koosneb, ei taotle enam tahtmiste üha peenemat tasakaalu, nii et need sobiksid üksteisega üha paremini… ühiskonnale ei piisa inimestevahelisest valmis kooskõlast, vaid ta tahab pidevat vastastikuse kohanemise pingutust.”[10]Huumori kui evolutsiooniliselt tähtsa omaduse üle (millel on tugev seos “mustri äratundmise võime” ja üldise taibukusega) on palju arutletud; Bergson on selles lõigus aga väga kenasti sõnastanud huumori ühiskondliku “ellujäämisväärtuse”. Humorist, kes pidevalt otsib pühadusi, mille üle nalja teha, aitab ühiskonnal säilitada reaktsioonide plastilisust, oskust ümber orienteeruda ja iseenda suhtes distantsi võtta. Kivirähk on igal juhul Eesti ühiskonna hoiakute terapeut. Näiteks tema viimase aja töödest on näidend “Vombat” tänuväärt irvitus lõputu mälutöö üle, igati vajalik õgvendus surmtõsisele ja automatiseerumisohus sobramisele minevikupainetes.

    Mitmel pool väidab Bergson, et naer on tundetu. Ta ei pea seda emotsiooniks, tunded on pigem seotud nende asjadega, millest me ei soovi või ei suuda distantsi võtta. “Koomika nõuab seega efekti saavutamiseks justkui südame hetkelist anesteesiat. Ta on suunatud puhtale arule.”[11]Psühholoogilises plaanis pole võib-olla lihtne temaga täielikult nõustuda, ent siiski tundub arusaadav, et naer ja eneseiroonia (mis on omased ikka pigem tundlikule kui tuimale inimesele) aitavad vähendada naerja haavatavust just enesest distantseerumise kaudu. Muidugi on huumor väga kontekstikeskne nähtus. Kognitiivsed psühholoogid väidavad, et huumori mustreid või mehhanisme on vaid piiratud arv (evolutsionist Alastair Clarke’i meelest ainult kaheksa), ent konkreetse materjali valab nendesse vormidesse ikkagi konkreetne ühiskond või kogukond. Kiviräha huumor on vaba maailma huumor; teatud hoiakute, näiteks rahvusluse üle naljatamine oleks sellisel kujul vaevalt saanud kõne alla tulla, kui need hoiakud ja väärtused veel põranda all elasid.

    Kivirähk esindab Eestis ilmselt kõige uhkemalt seda huumoriliini, mille geniaalseteks sissetöötajateks olid Monty Pythoni tegelased. Hoiakute ja pühaduste üle naljategemise kõrval on sedalaadi huumori üks olulisi tunnuseid nalja teadvustatud ülemängimine – iseendast teadlik nali teeb nalja ühtlasi enese (oma jämeduse, ebakorrektsuse jne) üle. Teadlikkus ja eneseiroonia võib teinekord sümpaatseks teha ka kõige totrama splätterihuumori, ja Bergsoni mehaanilisuse-teooria seisukohalt võikski huumor osata irvitada naljategemise enese üle, laskmata ka naljal automatiseeruda. Mu meelest suudab Kivirähk naljategemise üle nalja teha mõnelgi pool ka selles “väikeses humoreskikogus”, mida autori enda meelest ei pruugi arvustada. Ega ma nüüd rohkem arvustagi – aga vastiku iseloomuga Jumala uusi lugusid loeks küll.

     

    [1] http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/eestlased-on-koige-vahem-usklik-rahvas-maailmas.d?id=27685743

    [2] Vt Eesti Päevaleht, 10.03.2009, 12.07.2009, 04.11.2009.

    [3] Peapiiskop Põder: Jumala-lood pole Kivirähki talendi väärilised. Eesti Päevaleht, 06.11.2009. http://www.epl.ee/artikkel/482012

    [4] M. Peegel, Kivirähk: “Jumala lood” on fännikaup. Eesti Päevaleht, 06.11.2009. http://www.epl.ee/artikkel/481998

    [5] P. Ilmet, Leebe karvustus. Postimees, 05.12.2009.

    [6] Eestlased usuvad jumala asemel “mingisugust vaimu”. Postimees, 22.11.2005. http://www.postimees.ee/221105/online_uudised/183869.php

    [7] Vt R. Dawkins, The God Delusion. Berkshire, 2007, lk 209–212.

    [8] T. Hennoste, Seal ta ongi, see Vargamäe…: Kivirähk linnulennult. Rmt-s: A. Kivirähk, Vargamäe vanad ja noored. Tallinn, 2009, lk 489.

    [9] T. Hennoste, Seal ta ongi, see Vargamäe…, lk 492.

    [10] H. Bergson, Naer: essee koomika tähendusest. Tlk M. Ott. Tartu, 2009, lk 21.

    [11] Sealsamas, lk 4.

  • Urmas Pedanik vaatab maailma

    Reet Varblane

    Reet Varblane
    Urmas Pedanik vaatab maailma

  • 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

    Tiit Hennoste

    Tiit Hennoste
    20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
    19. loeng: pagulasaastad V: poeetika ja modernism

    Viimases loengus väliseesti kirjandusuurimisest vaatlen, kuidas seal on käsitletud poeetika- ja modernismiprobleeme. Mõlemad valdkonnad seostuvad eeskätt USA-s elanud uurijatega.

    Poeetika

    Poeetikaküsimused on väliseesti kirjandusuurimises perifeersed. Ei ilmu ühtegi üldisemat poeetikakäsitlust ega teooriat. Kui otsida mingit keset, siis on selleks meetrika, eriti värsimõõtude ja keelestruktuuri omavaheline suhe ja mõju. Natuke üllatav on, et analüüsis on nii palju juttu eesti kvantiteerivast värsist, sh rahvaluule värsist ja antiikvärsimõõtude edasiandmisest eesti keeles, aga vähemalt osalt seletub see kesksete kirjutajate haridustaustaga.

    Poeetika probleemistik tõuseb esile 1960. aastate teisel poolel ja jätkub 1970. aastatel, mis on üsna hästi sünkroonis strukturalismi, poeetika ja lingvostilistika esiletõusuga maailma kirjandusuurimises 1960. aastatel. Olulised kirjutajad on Victor Terras, Viktor Kõressaar, Ilse Lehiste ja Ants Oras. Aga on ka näha, kuidas nende tööd on mõjutanud kodueesti autorid, näiteks August Annisti antiigitõlked ja arutlused antiikvärsimõõtude tõlkimise ümber, Ain Kaalepi ja hiljem Jaak Põldmäe värsiuurimised.

    Victor Terras (1921–2006)1oli maailmatasemel vene kirjanduse ja eriti Dostojevski asjatundja, kes tegeles eeskätt 1970. aastatel ka eesti poeetika ja värsiõpetuse küsimustega.2Terras määratleb end rohkem kirjandusteadlase kui kriitikuna ning peab teadlase eesmärkideks tõlgendust, seletust ja kommentaari, teadlastöö põhilaadiks aga analüütilisust, faktilisust ja objektiivsust.3

    Terrase programmiline lähtepunkt on immanentse teksti eri tasandite analüüs, eriti luuletuse vorm ja poeetika. Tekstitasandite puhul viitab ta mõnikord Roman Ingardeni neljale tasandile (akustiline-fonoloogiline vorm, semantiline-struktuuriline kiht, autori üldised vaated ja tekstis esinevad konkreetsed objektid), mõnikord aga läheb sellest skeemist välja.

    Terrase eruditsioon on tohutu ja ta liigub oma viidetes antiigist moodsate strukturalistideni. Kuigi ta viitab oma vaadete alustena palju ka intuitiivset tüüpi autoritele (nt Leo Spitzer, Benedetto Croce jt), ei järgi ta ise tegelikult intuitsioonist lähtuvat käsitlusviisi.4Tema uurimused toetuvad enim strukturalistidele, vene formalistidele ja eriti Roman Jakobsoni ideedele. Oma artiklites ei alusta Terras mitte tekstist, vaid teoreetilistest postulaatidest ja hüpoteesidest, mille paikapidavust ta uurib konkreetsete näidete najal, kasutades vormiuuringute puhul enamasti värsivormide statistilisi analüüse. Terrase eri töödes korduvad mõned teemad ja probleemid.

    Tema keskne teema on luuletaja emakeele struktuuri ja luules kasutatavate laenatud värsimõõtude vahelised pinged ning nende lahendamine eesti luules.

    Näiteks “Poetic Form and Language Structure in Estonian Poetry” lähtub Roman Jakobsoni ideest, et mingi teisest keelest laenatud värsisüsteemi kasutamine tähendab ühelt poolt selle süsteemi adapteerimist oma keelestruktuuri ning teisalt võib tähendada selle keele adapteerimist vastavasse värsisüsteemi. Terras pakub eesti luule jaoks lähtekohana välja ühelt poolt rahvalaulu osaliselt kvantitatiivse süsteemi ja teiselt poolt saksa (ja vene) värsisüsteemid. Ta näitab, kuidas eesti kolme välte süsteem ja sõnade rõhumallid sobituvad halvasti saksa (ja vene) keele baasil loodud värsisüsteemidesse, mida 19. sajandi luuletajad proovisid imiteerida ning mis viis mitmete grammatikareeglite pidevale rikkumisele (nt kontraktsioonid). Eesti luuletaja loomulik eesmärk oli leida oma lahendus teisest keelest lähtuva süsteemi mehaanilise jäljendamise asemel. Seda tegigi Terrase arvates 20. sajandi alguse luule Juhan Liivist kuni siurulasteni, tulemuseks eeskätt rõhuline süsteem.

    “Some observations on Estonian and Russian versification” alustab hüpoteesist, et eesti luules valitsev riimilis-rütmiline luule on seotud vene mõjuga või akulturatsiooniga nõukogude tingimustes. Analüüsides toob ta aga välja selle, et samade värsisüsteemide kasutamisel on eesti ja vene luules olulisi erinevusi, ning näitab, kuidas need on seotud keelte sisevormi (inner form) aktiivse vastumõjuga välistele värsivormidele. Sama mõtteliini jätkates pakub ta, et vabavärss ei pea olema läänelik vastuhakk nõukogude süsteemile, vaid Roman Jakobsonist lähtudes võib see olla ka rahulolematuse väljendus laenatud silbilis-rõhulise süsteemi vastu. Luuletajad liiguvad intuitiivselt vabavärsi poole, mis lubab välja tuua oma keele rütmi.

    Terrase teiseks oluliseks teemaks on pinged eri keelenormide pandud piirangute ja luuletaja väljendustungi vahel ning nende pingete lahendamise viisid. Sellest seisukohast analüüsib ta näiteks eri vaatepunktidest Juhan Liivi luulevormi. Üks ta olulisi järeldusi on, et Liiv pole naiivne hull kunstnik, vaid väga teadlik ja vir-tuoosne poeetilise tehnika kasutaja.

    Terrase kolmas teema on eksiili mõju luule eri tasanditele. Näiteks artiklis “American-Estonian Poets” leiab ta, et poeet käib välismaal elades läbi neli astet. Esimene aste on “poeet eksiilis”, kes jätkab oma vana kodumaa viisil. Mingil hetkel hakkab ta reageerima uutele tingimustele ja muljetele, kodumaast saab mälestus ning poeet liigub teisele astmele. Kolmandal astmel on luuletaja juba leidnud uue kodumaa, on kahe maa kodanik, mis võib esile kutsuda näiteks makaroonilisi värsse. Neljandal astmel on ta uue kodumaa poeet, keda kohalike poolt peetakse n-ö “etniliseks poeediks”. Ka märgib Terras, et eksiil toob luuletajas välja jooni, mida ta muidu poleks endas leidnud. Edasi vaatleb ta lühidalt, millistel tasanditel ja kuidas need muutused eesti pagulasluules on toimunud (häälikud/rütmid/semantika/tegelikkus).

    Terrase erihuvi on Aleksis Ranniti luule, millest ta on kirjutanud palju retsensioone ja tutvustusi ning mida ta kasutab mitmetes artiklites eriti kvantitatiivse värsimõõdu ja pagulaspoeedi saatuse illustreerimiseks. Ta seob Ranniti luule 20. sajandi sümbolismi-järglastega, osutades, et Ranniti ideaaliks on klassitsismi ja romantismi süntees ning lähimaks kaaslaseks Paul Valéry esteetika ja luule. Ta analüüsib Ranniti luulevormi, eriti meetrikat, ja kõneleb Rannitist kui rütmikesksest luuletajast, kelle jaoks on oluline motiiv kosmose ja keelerütmide vastavus. Ka tõstab ta Rannitit esile kui poeetilise keele uuendajat. Kokkuvõtteks sellest tööst on Aleksis Ranniti lühimonograafia “Meie kirjanike” sarjas, mis erinevalt muudest selle sarja töödest koosneb peaaegu tervenisti teaduslikust empiirilisest värsianalüüsist, lisaks on see teos suuresti kokkuvõte ka neist teoreetilistest mudelitest ja teesidest, mida Terras arendab oma artiklites.

    Viktor Kõressaar (1916–2002) töötas pikalt New Yorgi avalikus raamatukogus slaavi ja balti osakonnas ning kirjutas väga paljudel teemadel.5Ta hakkas laiemalt avaldama 1960. aastatel. Tema erihuviks oli kvantiteeriv värss eesti luules, mille kohta võib välja tuua kahte artiklit.6

    “Kaks algust ehk eesti värsikeele vormiprobleemist“ on ülevaade eesti pro-soodia kahest allikast ja nende arengust: rahvalaulust ja silbilis-rõhulisest luulest. Alguses annab autor pildi eesti silbilis-rõhulise värsisüsteemi ajaloost ning seejärel põhjaliku ülevaate rahvalaulu vormi kasutamise probleemidest luuletajate töödes. Lõpus kõneleb ta lühidalt kvantiteeriva antiikvärsi kasutusest eesti luuletajate tõlgetes ja originaalides.

    “Kvantiteerivast värsist eesti luules” kirjeldab lühidalt regivärsi meetrumit kui osaliselt kvantiteerivat. Seejärel tuleb jutuks antiikvärsside eesti keeles edasiandmise küsimus ja autor leiab, et Ridala oli esimene, kes lahendas selle probleemi vaistlikult õigesti, lähtudes arusaamast, et täielikult kvantiteeriv antiikne meetrum peab eesti keeles olema vaid osaliselt kvantiteeriv. Siis kõneleb Kõressaar, kuidas heksameeter tõi kvantiteeriva meetrumi lõplikult eesti luulesse, ja mainib selle suuna läbiviijatena Annistit ja Orast. Suurem osa tööst tegeleb aga Aleksis Ranniti kvantiteeriva luule värsianalüüsiga.

    Lisaks on ta kirjutanud mitmeid esseid ja ülevaateid eesti klassikutest, Ants Orasest tõlkijana ning August Annisti regivärsilistest eepostest. Olulisim neist on ehk tsitaadirohke essee Heiti Talviku luulest.7

    Ants Oras kirjutas mitmeid rahvusvahelist tähelepanu äratanud lingvostilistilisi uurimusi, aga seda inglise kirjanduse kohta.8Eesti keelest kirjutas ta vähe ja pigem praktilise tõlkimise seisukohast.9Märkimist vajab “Silpidest ja luulest”, mis kõneleb sellest, kuidas eesti kolmevälteline süsteem ei sobitu antiigi pikkade-lühikeste silpide vastandusse ning kuidas rahvalaul on vaid osaliselt kvantiteeriv, paljuski aga vaba ja paindlik. Muuhulgas vaidleb Oras Aleksis Rannitiga, kelle arvates kvantiteeriv värss on eriti eestipärane, ja leiab, et kvantiteerivale põhjale üleminek teeks eesti luule vaesemaks ja selles oleks raske luua tõelisi meistriteoseid.10

    Huvitav idee selles artiklis on arendada välja eesti väldete-esteetika, mis avaks nende kasutamise põhimõtteid. Seda võiks käsitada kui eesti keele eripärast lähtuvat analoogiat sümbolistide poolt palju kasutatud häälikute-esteetikale.

    Poeetika ja meetrikaga, eriti rahvalauluga on tegelnud ka foneetik Ilse Lehiste (1922), suurimaid eesti lingviste, kelle keskseks teemaks on eri keelte fonoloogia ja eriti rõhk, toon, kestused jms.11Tema analüüsid on eeskätt kvantitatiivsed ja pigem lingvistikasse kuuluvad.

    Lehiste keskne meid siinkohal huvitav väide on, et keele prosoodiline struktuur on kristalliseerunud selles keeles sündinud rahvaluule meetrilises struktuuris. Selle tõestamisega tegeles ta 1980.–1990. aastatel mitmes artiklis, uurides, kuidas luule suulises esituses foneetiliselt realiseerub ja võrreldes luule rütmilist struktuuri suulise kõne rütmiga. Selle sarja kokkuvõtteks võib pidada artiklit “The phonetics of metrics”.12

    Ka on ta uurinud eesti rahvalaulu meetrikat ja näidanud, et rahvalauluvärsi kirjeldamine neljast trohheilisest värsijalast koosneva üksusena on lihtsustav ja väär.13Väliseesti poeetikaarutluste keskse teemaga, väldete kasutamisega rahvalaulus ja rahvalaulu meetrikaga ning antiikmõõtude tõlgete probleemiga eesti väldete taustal, tegeleb ta Yale’i eesti luule loengusarjas esitatud käsitluses “Quantity in Estonian language and poetry”.14Ka on Lehiste kirjutanud arvustusi ja artikleid konkreetsetest autoritest.15

    Modernismiprobleemid

    Lääne sõjajärgse kirjandusanalüüsi oluliseks ettevõtmiseks oli Euroopa (ja USA) kirjanduse modernismikeskse kaanoni ja kirjandusloo rajamine, mis algas vaikselt 1920. aastatel ja sai katuse alla 1960. aastateks. Kirjandusloo peateena hakati tõlgendama 19. sajandi keskpaigast Teise maailmasõjani kestnud kirjanduse moderniseerumist. Kirjanduse keskmesse paigutati 20. sajandi modernism ja avangard ning selle eellooks või alguseks 19. sajandil modernismi suunas liikunud autorid. Sealjuures kaldus rõhk tugevalt kirjanduse vormi ja keele analüüsile. Elutundest ja kirjanduse suhetest ühiskonnaga oli üha vähem juttu. Sellele teele lükkas kaanoni loojaid ühelt poolt asjaolu, et 20. sajandi moderniseerijad tegelesid väga palju vormiuuendusega, ja teisalt see, et modernismi “ihukriitilised” meetodid kirjandusteaduses, vene formalism ja uuskriitika, olid vormi- ja keelekesksed analüüsisuunad.

    Modernismiga ja laiemalt 20. sajandi uuendusliku kirjandusega seotud meetodid väliseesti uurijate seas ei kodunenud. 1950. aastatel kutsus Ivar Ivask üles kasutama uuskriitikat, Ants Oras aga distantseerus sellest, leides, et uuskriitika viga seisneb ühekülgses ja ülemäärases enesekriitika, distsipliini, intellektuaalsuse toonitamises.16Samas ei saa Ivaski enda töid kuigivõrd siduda uuskriitilise lähilugemismeetodiga. Suurimat sugulust uuskriitikaga leiab hoopis (ja vaat et ainsana) Ilmar Mikiveri töödes. Vene formalistide ja strukturalismiga seostab end poeetikauurija Victor Terras. Aga see on ka peaaegu kõik. Uuemad meetodid tulevad nooremate uurijate töödes, kellest kõneleme siis, kui vaatleme 1990. aastate kirjandusteadust.

    Samas aga on modernism kui probleem väliseesti kirjandusuurimises tausta ja kaudse mõjurina kogu aeg olemas. Mingil kombel ilmutab suurem osa autoreid selle suhtes oma seisukohta – rohkem küll sellega, et väldib modernismi mõistet ning piirdub vajaduse korral mõne konkreetsema liikumise või suuna nimega (nt Laabani puhul sürrealismiga) ilma probleemi eraldi süvenemata. Võiks öelda, et üldine suhtumine modernismi on vaikselt tõrjuv.

    Neid autoreid ja töid, mis tegelevad modernismiprobleemiga üldisemal ja teoreetilisemal tasandil, enam kui vaid juhumärkuse korras, on vähe. Olulisemad neist on Ants Oras, Ivar Ivask, Ilmar Mikiver, Aleksander Aspel, Asta Willmann ja Aleksis Rannit. Nende arutlused võib koondada kahe keskme ümber: modernism eesti kirjandusloos ja 20. sajandi kirjanduse (luule) suhe oma ajastuga.

    Eesti kirjanduslugu ja modernism

    Eesti kirjanduse ajalukku inkorporeeriti 1920. aastatel 19. sajandi modernismi eesti variant uusromantismi nime all. 20. sajandi avangardisuunad futurism ja ekspressionism jäid vaid irdu rippuvateks kõrvalharudeks. 20. sajandi Euroopa modernismi edasine areng eesti kirjandusse enne sõda ei jõudnudki. Eesti kirjanduslugu kirjutati aga positivistliku lähenemisviisi põhjale ning selle keskmes oli proosas realism ja luules uusromantika.

    Väliseesti uurijad ei mõtesta eesti kirjanduse sõjaeelset ajalugu ümber modernismikeskseks. Proosakaanoniga tegeldakse üldse väga vähe ja luulekaanoni keskmeks tehakse arbujate uussümbolistlik tiib – Alver ja Talvik. Varajaste avangardisuundadega praktiliselt ei tegelda. Vaid Herbert Salu nimetab eesti futurismi vene futurismi kärnatõveks ja vähktõveks, mis vaevas siurulasi, momentlasi ja tarapitalasi.17Kaudselt on samasugune suhtumine omane ka paljudele teistele, osalt oli põhjuseks kindlasti ka mitmete omaaegsete avangardistide hilisem kommunistlik teevalik.

    Hilisem modernism tuleb pagulaskirjandusse 1940. aastatel Laabani ja Ilmar Mikiveri sürrealismina ning 1950. aastatel üldisema normaalmodernismina Lepiku, Grünthali, Kangro luules ja eeskätt Ristikivi ning Kangro proosas. Hiljem lisanduvad Laabani uusavangardism (uusdadaistlik “Rroosi Selaviste”, häälutused), Jaksi proosa jm. Kaudsemalt on 20. sajandi modernismikogemusest mõjutatud peaaegu kogu 1960. aastatel alustanud väliseesti kirjanike põlvkond.

    Otsest debatti modernismiküsimustes on minimaalselt. Autorid kirjutavad eri aegadel, eri väljaannetes ja üksteisele viitamata. Siiski tuleb välja üks ajaline kese, 1960. aastate esimene pool, mis haakub hästi ka maailma modernismiarutluste haripunktiga.

    Siin moodustab ühe pooluse Ants Oras, kes küll võtab üle Elioti kultuurieetose, aga ei aktsepteeri kuigivõrd 20. sajandi modernismi.

    Oras väljendab oma suhtumist modernismi paljude sisult korduvate mõtetena retsensioonides Ristikivi, Kangro, Ivaski, Vihalemma ja Jaksi teostele 1959–1966. Teen siin ainult kokkuvõtte neist üldisematest seisukohtadest.18

    Orase jaoks on modernism kõige kaasaegsem, kõige uudsem suund, viimane moekarje, selle järeletegemine, mida teevad praegusel hetkel kõik (lk 523). Selle modernismi võrdkujuks on talle sürrealism, millesse ta suhtub negatiivselt ning mis sageli tundub talle kalkuleeritu ja kistuna (lk 458). Luule jaoks olulised mõisted on talle impressionism ja imažism. Impressionismi näeb ta Kangrol (lk 461) ja Ivaskil, pannes viimase luulekogu “Päev astub kukesammul” arvustuse programmiliseks pealkirjakski “Imažistlik impressionist”. Selles väidab ta, et Ivask nõuab küll sürrealistlikku modernismi, kuid ise pole ei modernist ega sürrealist, vaid järgib inglise sajandialguse imažistide kirjutamistehnikat nagu omal ajal Juhan Liiv (lk 518–523).

    Orase suhtumine proosamodernismi ilmneb ehk kõige selgemalt Jaksi-arvustuses (“Kes? Kus? Kuhu? Miks? Misjaoks?”). Ta kritiseerib kõiki modernistliku romaani komponente, nähes neis vaid harvu võimalusi, ja kordab pidevalt, et eesti proosa modernistlikud otsingud tähendavad minekut mööda Euroopa kirjanduses juba ammu ummikuks käidud teed.

    Veidi huvitavad teda siiski modernismi keelelised taotlused. Möödaminnes tunnustab ta näiteks Joyce’i keeletalenti ning eesti proosas Jaksi keelelist originaal-sust ja loovust (sama ka luules Laabani ja Vihalemma puhul). Aga ainult teatud piirini.

    Kuid ta kahtleb, kas Euroopa kirjanduse introspektiivsed eneseotsingud, mille kirjanduslikeks meetoditeks on süva-psühholoogia, sümbolismi ja sürrealismi leiutatud uued tehnikad, on ikka õige tee (lk 486). Tema jaoks jäävad ideaaliks ikka karakterid, kes mõjuksid teostes tervikliku inimesena. Ta süüdistab modernistlikku proosat unenäolisuses, inimkujutuse atomiseerumises amorfsuseks, tahte haihtumises olematuks, isiksuste puudumises. Ja kutsub üles andma inimesest täielikumat pilti (nt lk 517).

    Oras eelistab kasutada selliseid termineid nagu “sümboolsus” (mitte “sümbolism”), “metareaalsus”, “metapsüühika”, “ülerealistlikud ainesed”, “allegooria”, “sealpoolsus”. “Hingede öö” puhul kirjutab ta allegooriast, luupainaja-romaani vormist, Jaksi tööde kohta kasutab iseloomustusi “ekspressionistlikult fantastiline”, “vihjav”, mõnikord “allegoriseeriv”. Kangro puhul kõneleb ta kalduvusest salapärase ja müstilise poole (lk 443) ning tema realismile lisanduvatest sümboliseerivatest joontest (lk 439). Ta leiab, et eesti proosas on reaalne ja ülereaalne esinenud enamasti eraldi ning viitab Tuglasele. Kangrol näeb ta nende kahe poole õnnestunud sünteesi (lk 443).

    Ivar Ivask vastandub modernismi küsimustes otseselt Orasele. See avaldub pidevas vaikses vaidluses, mis saab ehk teravaima väljenduse loos “Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal” (1965).19See on ühtaegu arvustus ja programmiline artikkel, mis kõneleb eesti luule suhetest 20. sajandi modernismi ja avangardi eri suundadega. Ivask osutab, et eesti luulesse ei tulnud sürrealismi ja siin jäi toimumata Elioti-Poundi luulerevolutsioon. Selle üheks põhjuseks peab ta asjaolu, et just Oras eelistas vormirangust, stiilipuhtust, vaimulähedust, uusklassitsismi, Alverit, mitte eksperimentaalset modernisti Masingut (ja soosib paguluseski Stefan George ja Paul Valéry jüngrit Rannitit). Ivask tõstab esile ka kodueesti noorte luuletajate liikumist modernse luule suunas (nähes näiteks Mats Traadis vene uusfuturismi mõjusid).

    Orase kaudne vastus sisaldub ülevaates “Estonian Literature in Exile”, kus ta paneb Ivaskile taas külge imažisti-sildi. Kirjavahetuses on Ivask ise sellele tiitlile vastu vaielnud ja seostanud end (ja ka nt 1960. aastate kodueesti kirjanduspõlvkonda) postsürrealismiga.20

    Ülejäänud sel teemal kirjutajad jäävad marginaalseks ja esitavad oma vaateid üksikutes töödes. Mainida võiks kaht autorit, kes seovad pagulaskirjanduse osalt modernismiga.

    Ilmar Mikiver vaatab sõjajärgse pagulasluule arengut pingeväljas uue (sürrealism) ja vana (moraalne, patriootiline jms) luuleviisi vahel, pannes ühte leeri Laabani ning teise Tuulisui seltskonna ja Visnapuu. Samuti tõstab ta esile pagulasproosas aastatel 1951–1955 ilmunud teoseid (Uibopuu “Neli tuld”, Mälgu “Tee kaevule”, Ristikivi “Hingede öö”, Helbemäe “Õekesed”), mis tegelesid inimese alateadvusega, et jõuda sügavamale inimese olukorra tõlgendamisel, kasutades allegooriat ja mudelina suletud ruumi. Modernismi nime ta küll nende kohta ei kasuta. Enam-vähem samadele autoritele pöörab tähelepanuRaimond Kolk oma “Mõtetes eesti maapaokirjandusest”, nimetades seda aega otseselt maapaokirjanduse modernistlikuks vormiuuenduse perioodiks ja kasutades selle kohta terminit “psühholoogiline sümbolism”.21

    20. sajandi modernismi tee

    Teine otseselt modernismiga seotud teemaring puudutab seda, kuidas peaks kirjandus reageerima ajale ning milline on kaasaegse kirjanduse (eriti luule) keskne tee ja töö. Selle küsimuse juurde tulevad eri aegadel mitmed autorid, kes üksteisele ei viita, kuid ajavad ühesugust asja.

    19. sajandi dekadents ja sümbolism kõnelesid palju suurlinna mõjust kirjandusele, 20. sajandi avangardist, eriti futurismist saab aga alguse küsimus tehnika ja luule suhetest. 20. sajand on masinate, ratsionaalsuse, matemaatika, tehnika ajastu. Eesti autorite küsimuseks on, kuidas peaks luule ennast sellega suhestama. Nende põhilised probleemid on ratioja tunnete ning meelelise ja ülemeelelise suhe.

    Aleksander Aspeli “Sürrealism ja Ilmar Laabani “Rroosi Selaviste”” (1959)22leiab, et maailma valitseb objektiivsel loogikal ja mõistuspärasel elutarkusel põhinev maailmapilt ja elukorraldus. Inimese hingelise tasakaalu huvides on vaja, et tõeluse ja tõe ning irreaalsuse, kujutluse ja subjektiivsuse pooled oleks tasakaalus. Varem elasid kujutlusmaailm ja reaalsus omaette, aga sürrealismis murravad kujutlus ja ulmad tõelusse sisse, otsides hinge ja vaimu sünteesi. Nii tähendab sürrealistlik kujutluse vabastamine loogikast tema jaoks luule loomulikku arengut, mitte moevoolu jäljendamist. Sealjuures rõhutab Aspel Laabani lahknemist Bretoni ortodokssest automaatkirjutuslikust sürrealismist, märkides, et Laabani jaoks on loominguprotsessis teadlikkusel suurem roll, ja seostades seda suunda pigem Éluard’iga.

    Sama liini arendab Aspel ülevaates “Moodsast kriitilisest klassitsismist eksistentsialismini” (1968).23Tema järgi saab ratsionaalsuse ja intuitiivsuse koosolu ja tasakaal 20. sajandil oluliseks ühes modernse teadlikkuse, modernse ratsionaal-suse postuleerimisega. See on nähtus, mida André Gide nimetas 1920. aastail moodsaks klassitsismiks ja taltsutatud romantismiks. Aspel nimetab seda kriitiliseks klassitsismiks ja peab seda 20. sajandi esimese poole moodsa kirjanduse keskseks suunaks. Tema järgi taotles see tasakaalu või sünteesi tundelainetuse ja mõistuspärase korra, sümbolistliku abstraktsuse ja realistliku konkreetsuse, poeetilise tumeduse ja mõistelise selguse, filosoofilise kontemplatsiooni ja elulise vitaalsuse vahel. Selle suunaga seob ta näiteks Valéry, Gide’i, Prousti, T. S. Elioti, Thomas Manni jt loomingu.24

    Aleksis Rannit kõneleb uue aja luule valikutest oma eri keeltes avaldatud PEN-kongressi ettekandes “Luule-võrdkujustuse loogikast täppisteaduste ajastul” (1961).25Ta kõneleb sümbolitest kui igavesest ja loomulikust väljendusvahendist luules ning leiab, et loomulik sümbol on tänapäeval haruldaseks muutunud. Keskseks küsimuseks on talle, kas sümboli ja täppisteaduste vahel valitseb sügavam kooskõla. Ja ta vastab sellele, et luuletajatel ja teadlastel on ühine püüdlus avastada kõiksuse müsteeriumi ning luules on parim tasakaal säravate kujutelmade ja matemaatilise menetluse, loogilise vormi vahel. Sellise tasakaalu saavutajatena nimetab ta teiste seas näiteks Gottfried Benni, Ossip Mandelštami, Wallace Stevensit ja Valéryd.

    Asta Willmann26kõneleb modernismiprobleemist oma ettekandes “Eesti luulest moodse lääne-euroopa luule valgusel” (1968), mis põhiosas on ülevaade viie poeedi luuleilmast (Under, Talvik, Alver, Rannit, Vihalemm).27

    Willmann küsib: mil kombel rakendab uue aja luuletaja oma loomingus kahte vastasleeri langenud põhienergiat, intellekti ja emotsiooni? Üks suund on tema järgi aloogiline vabas vormis luule (Breton) ja teine vormirange intellektuaalne luule (Valéry). Mõlemat ühendab metafüüsika järele haaramine ja omaenese välisest sõltumatu siseilma ja siseaja loomine. Aloogilise luule viljelejad saadavad alateadvusest seostamatuid pilte, vormirange luule esindajad vahendavad irratsionaalsuse tunnet täppisteadusliku selguse ja konkreetsusega, millega käib kaasas teadlikkus oma loominguprotsessist ja vastandumine romantilise geeniuse spontaansele loomingule.

    Willmann ise eelistab vormirangemat suunda, kus tema jaoks on koos sisuline romantism ja vormiline klassitsism. Sellega ühendab ta nt Edgar Allan Poe luuleteooriad, Baudelaire’i ilu kui mõistuse saavutuse, T. S. Elioti ebaisikulisuse, Valéry teadlikkuse ja vastandumise “hingevaluluulele”.

    Ivar Ivask toob essees “Kuka pelkää modernia taidetta?” (1966) välja viis erinevat viisi, kuidas kirjandus ja kunst on moodsale ajale reageerinud.28

    Üht esindavad traditsionalistid, kelle jaoks kunstil oli tähtsust vaid sajandi alguseni.

    Teist kriisikirjanikud, kes reageerivad maailmale lootusetusega (absurdistid, Kafka, T. S. Elioti “Ahermaa”). Nende jaoks on maailm muutunud absurdiks, seal puudub mõte, jumal on surnud ja uus pole veel sündinud. See ei anna katarsist, vabanemist, vaid ainult kohtuotsuse, surma jms.

    Kolmanda rühma moodustavad otsijad, kes proovivad aktiivselt leida uut vaimset nägemust, uut sünteesi, mis inimese vabastaks. Siin on ristiusu elustumisele lootjad (T. S. Eliot, Paul Claudel, Boriss Pasternak) või mütoloogiate otsijad (Yeats, Rilke).

    Neljas rühm püüab kohanduda kõikjale tungiva matemaatilisusega (Valéry, prantsuse sümbolistid).

    Viies rühm on sellised, keda mõned nimetavad ebakunstnikeks (dadaistid, naivistid, osalt sürrealistid, Lorca, Hans Arp jt). Nende juurest viib tee Johan Huizinga mängiva inimese juurde ja Ivaski enda põhitõdemuseni, et kunst kui mäng ja lapselikult mängiv inimene on see, kes saab anda inimesele vajaliku tasakaalu. (Samast mängurõõmu, kujutlusvõime, lapseliku elu-usu vajadusest vastukaaluks süngele tõsidusele kõneleb ka Ivaski “Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal”.)

    Nii võime näha eri kirjutajaid ühendavat igatsust tasakaalu järele kirjanduses. Samas jagunevad hoiakud kahte rühma. Rannit ja Aspel näevad ideaali tasakaalus kujutelmade/kujutlusliku sisu ja ratsionaal-se/matemaatilise vormi vahel, Willmann eelistab küll sõnades ratsionaalsust, kuid tegelikult paistab silmas pidavat sama ideaali. Ivaski ideaalid on aga teistsugused, tema eelistab tasakaalu loojana lapselikku mängu. Samas toovad autorid esile mitmeid korduvaid nimesid, kelle seas esinemissageduselt üle teiste kõrgub prantsuse luule viimane suur sümbolist Paul Valéry.

    Mis puutub kirjandusloolisse mõõtmesse, siis näeme, et kirjanduse moderniseerumise peateena tõlgendavad kõik peale Ivaski liini, mis liigub Baudelaire’ist uussümbolismini (või uusklassitsismini). Willmann ütleb isegi, et moodsa luule lähtealused kujunesid 19. sajandi keskel, ilma et 20. sajandil oleks neile midagi põhimõtteliselt uut lisada.

    Kui võrrelda siinseid arusaamu eesti kirjandusloo varasemate ideaalidega, siis näeme, et just samasugust tasakaalutee otsimist pooldasid juba nooreestlased, kes pidevalt rõhutasid ihkava aru vajadust lisaks tunnetele.

    Samast ideaalist kõneles Ants Oras enne sõda “uusklassitsismi” nime all, rajades sellele eesti luule peasuuna ja kaanoni, ning samasugust kooskõla otsimist tunde ja mõtte vahel ning selge, täpse vormi idealiseerimist jätkas ta oma mitmetes sõjajärgsetes kirjutistes. Ka tema võrdlustaustaks on ikka Charles Baudelaire ja T. S. Eliot.

    Niisiis otsivad siinsed eesti autorid Euroopast sama teed, mida mööda oli käinud eesti luule, ja proovivad tõlgendada just seda Euroopa luule peateena.29

    Selline lähenemine jätab nii Euroopa kui eesti kirjanduses kõrvaliseks avangardiliikumised, mis seovad luulet ühiskonnaga, konkreetsemalt sürrealismi peavoolu, futurismi, ekspressionismi, dadaismi jms. Aspel käsitleb avangardiliikumisi otseselt äärmuslike uuendusvoolude sildi all. Niisugune arusaam on vaid osalt kooskõlas Euroopa modernismikaanoniga, mis näeb küll Baudelaire’is ja sümbolismis modernismi olulist algust, kuid paneb modernismi siiski avangardiga kokku. On kindlasti probleemne, kas selline ühendus on parim lahendus modernismi ja avangardi suhete esitamiseks. Aga veel probleemsem on näha Valérys 20. sajandi moodsa luule peateed.

    Kokkuvõtteks

    Väliseesti kirjandusuurijate panus eesti kirjanduse uurimisse on suur ja oluline. Üldjoontes saab välja tuua kaks põhiharu, mis kattuvad üllatavalt hästi uurijate elukohamaaga.

    Rootsieesti uurimises oli kogu aeg valitsev positivismil põhinev lähenemisviis, mis ajapikku muutus üha deskriptiivsemaks, populaarteaduslikumaks ja mõneti ka esseistlikumaks. Selle juurde kuulus peaaegu alati tugevamalt või nõrgemalt rõhutatud rahvuslus. Keskne selle suuna esindaja on võrdlev allikauurija Herbert Salu. Tema kõrval on olulised mälestaja Bernard Kangro, populariseerija ja heade saatesõnade autor Arvo Mägi, kultuuriloolane O. A. Webermann, Gustav Suits jt. USA-s saab positivismiga seostada taustade avaja Felix Oinase tööd, kuigi põhiliselt lähtuvad tema käsitlused rahvaluule uurimise geograafilis-ajaloolisest meetodist. Ülejäänud harvad seda tüüpi ameerikaeesti uurijad on eeskätt tugevad ja konkreetsed deskriptivistid, nagu Jüri Kurman ja Ilmar Mikiver oma kirjanduslugudes.

    Ameerikas oli keskne tekstikeskne lähenemisviis. Põhiliselt lähtus see suund intuitsioonist ja tekstisse sisseelamisest, sidudes seda põhiliselt oma aja kirjandusteaduse normaalparadigma mõiste-aparaadiga. Oma tüübilt meenutavad need tööd tugevalt sõjaeelset eesti tekstikeskset kirjanduskäsitlust, mis toetus saksa uurijatele (Oskar Walzel jt). Kui otsida paralleele ingliskeelsest maailmast, siis sobib selleks F. R. Leavise üsna samasugune lähenemisviis.30

    See tähendas ühtlasi enam esseismi kui positivismipõhist empiiriat ja mõnikord taanduski lihtsalt esseistlikuks arutluseks, segades erinevaid filoloogilisi ja impressionistlikke lähenemisviise. Selle suuna olulisim esindaja oli Ants Oras, teisena Ivar Ivask. Rootsis liigub teatud määral samasse suunda Karl Ristikivi.

    Teine USA haru käsitab end eeskätt teadlastena, mitte kriitikutena (nt poeetikud Victor Terras ja Ilse Lehiste). Nende poolt leiavad kasutamist uuemad strukturalistlikud lähenemisviisid ja lingvistikast laenatud meetodid. Üpris uuskriitika-lähedased on Ilmar Mikiveri konkreetseid teoseid analüüsivad käsitlused.

    Paguluses uuriti mingil määral peaaegu kõike, mis eesti kirjanduses oluline on. Uurijate vähesus ja huvid aga keskendavad põhiosa töödest siiski vaid mõne teema ümber.

    Olulisim neist on kindlasti arbujate ja Underi analüüs ning eesti luule pealiini ja kaanoni kujundamine arbujatekeskseks (Oras, Ivask, Aspel, Kangro, Ristikivi). Selle kõrval on tähtis vanema baltikeskse kirjanduse ümbermõtestamine uute leidude põhjal (Salu, Webermann, veidi Suits). Muud perioodid ja suunad jäävad tagaplaanile ning seostuvad eeskätt Herbert Salu tegevusega. Hajali jäävad katsed analüüsida 20. sajandi uuemaid modernismisuundi ja nende seoseid eesti kirjandusega (Oras, Ivask, Aspel, Mikiver jt).

    Eesti kirjandusteadusele traditsiooniliselt on väga vähe teoreetilisi arutelusid ja üldse teooriakäsitlust (Ivask, Oras, Terras, Uibopuu). Perifeerseks jääb ka poeetika-probleemistik (Terras, Lehiste, Kõressaar).

    Oma kaasaegse kirjanduse kohta kirjutatu kuulub valdavalt päevakriitikasse, tutvustusse jms. Aga siin tuleb eraldi rõhutada, et just kodueesti kirjanduse paguluses kirjutatud arvustused olid väga olulised oma avarama, vabama maailmakirjandusliku lähenemise ja teistsuguse ideoloogilise tausta tõttu. Eeskätt deskriptiivseks jäävad küll katsed anda protsessiülevaateid uuemast sõjajärgsest kirjandusest (Mägi, Ristikivi, Oras, Mägi-Ristikivi-Kangro, Mikiver, Kurman).

    Ja last not least: ülioluline oli eesti kirjanduse ja tema probleemide tutvustamine maailmale, kus kesksed organisaatorid olid Ivar Ivask ja Aleksis Rannit. Selles on vähe kirjandusteadust, aga see polnudki eesmärk.

    1 Victor Terras õppis Tartu Ülikoolis slaavi ja germaani filoloogiat jms, 1942 sai magistrikraadi. 1943–1944 oli ülikoolis ladina ja kreeka keele lektor. 1944 mobiliseeriti. 1945. aastast oli ta Saksamaal, 1952 läks USA-sse. Doktorikraadi kaitses Terras Chicago ülikoolis 1963. aastal. Ta töötas 1959–1966 abiprofessori ja professorina Illinoisi ülikoolis, 1966–1970 professorina Wisconsini ülikoolis ja 1970–1988 Browni ülikoolis. Tema olulisimate tööde hulka kuuluvad mitu raamatut Dostojevskist, analüüsid vene 20. sajandi luulest ning “Handbook of Russian Literature” (1985) ja “A History of Russian Literature” (1992).

    2 V. Terras, Juhan Liivi sügisluulest kaasaegse poeetika valguses. Tulimuld, 1965, nr 3, lk 136–142; Eine Analogie zu Iktus und Akzent im lateinischen Sprechvers. Rmt-s: Estonian Poetry and Language. Studies in Honor of Ants Oras. Stockholm, 1965, lk 84–90; Poetic Form and Language Structure in Estonian Poetry. Lituanus, 1970, kd 16, nr 1; The inner form of Estonian poetry. Bulletin of Baltic Studies, 1971, nr 6, lk 6-8; Some observations on Estonian and Russian versification. JBS, 1972, nr 1, lk 35–43; The poetics of Aleksis Rannit: Observations on the condition of the émigré poet. JBS, 1974, nr 2, lk 112–116; American-Estonian Poets. Rmt-s: Ethnic Literatures Since 1776 (Part One): The Many Voices of America. Proceedings of the comparative literature symposium. Toim. W. T. Zyla, W. M. Aycock. Lubbock (TX), 1978, lk 175–192.

    3 V. Terras, Aleksis Rannit. Lund, 1975, lk 5, 10.

    4 Nt Ranniti monograafias tsiteerib ta oma lähtekohana Spitzeri arusaama “saada filoloogiliste toimuste abil aru juba tunnustatud poeetilistest väärtustest ja kirjeldada luulet – vaadeldes tähelepanelikult ja täpselt tema teksti kui niisugust” (lk 11). Leo Spitzer (1887–1960) oli austria juudist romaani filoloog, kes elas ja töötas hiljem USA-s. Spitzeri keskseks teemaks oli stiilianalüüs ja meetodiks “filoloogiline ring”, mille ta arendas lõplikult välja pärast sõda (vt põhjalikumalt: L. Spitzer, Linguistics and Literary History: Essays in Stylistics. Princeton (NJ), 1948, ptk 1). Analüüs algab üksikteose stiili intuitiivsest mikroanalüüsist, uurides kaldelisi keelejooni ja selliseid jooni, mis võiksid olla olulised teose kui terviku suhtes. Seejärel proovitakse kirjelduse ja analüüsi abil avastada malle, mis seda intuitsiooni kinnitavad või modifitseerivad. Edasi toimub liikumine järjest laiemate seoste poole, eriti seostades teksti ja autori psühholoogiat. Ja lõpuks liigutakse välistelt detailidelt sisulise keskmeni ja tagasi. On kerge näha, et see lähenemine on väga sarnane sõjaeelsete saksa uurijate mudeliga (Walzel jt), mida kasutati lähtealusena ka eesti tekstikeskses uurimises. Vt ka D. Robey, Modern linguistics and the language of literature. Rmt-s: Modern Literary Theory. A Comparative Introduction. Toim. A. Jefferson, D. Robey. Totowa (NJ), 1986, lk 62–64, 67–69.

    5 Viktor Kõressaar õppis 1935–1938 ja 1939–1943 Tartu ülikoolis romaani, ladina ja kreeka filoloogiat ja filosoofiat. 1944 siirdus Saksamaale, õppis Tübingeni ülikoolis, kus sai 1950 doktorikraadi. Siirdus 1950 USA-sse, sai Columbia ülikoolist magistrikraadi 1957. Töötas 1952–1983 New Yorgi avalikus raamatukogus slaavi ja balti osakonnas, sh 1976. aastast selle juhatajana.

    6 V. Kõressaar, Kaks algust ehk eesti värsikeele vormiprobleemist. Tulimuld, 1964, nr 3, lk 158–172; V. Kõressaar, Kvantiteerivast värsist eesti luules Gustav Suitsust Aleksis Rannitini, Tulimuld, 1965, nr 4, lk 198–206; vt ka: V. Kõressaar, Eesti rahvaluulest ja tema suhetest eesti kirjandusega. Mana, 1971, 38, lk 45–56.

    7 V. Kõressaar, Heiti Talvik – luuletaja ja prohvet. Tulimuld, 1985, lk 1, lk 2–11; Gustav Suitsu luuletajatee. Tulimuld, 1984, nr 1, lk 5–13; August Gailiti loominguteekond. Tulimuld, 1980, nr 1, lk 6–12; Ants Oras kui tõlkekirjanik. Tulimuld, 1975, nr 4, lk 187–196; Antiikkirjandusest eesti keeles. Tulimuld, 1972, nr 2, lk 81–88; Regivärsiline eepos elab. Tulimuld, 1971, nr 1, lk 12–18; Eesti regivärsi uuestisünd. Tulimuld, 1968, nr 1, lk 22–27.

    8 Aspel ütleb, et 1954. aastal Edinburghis tõstis prof E. R. Vincent esile Orase töid kui uusi aluseid kirjandusliku keele ja stiili uurimiseks.

    9 A. Oras, Silpidest ja luulest. Tulimuld, 1967, nr 3, lk 131–136; A. Oras,Vergilius ja eesti heksameetri probleem. Tulimuld, 1962, nr 4, lk 242–248.

    10 Kvantiteeriva süsteemi olemuse ja kasutamise üle vaieldi juba 1920. aastail, olulisteks osalisteks Gustav Suits, Johannes Aavik jt; vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 89–102.

    11 Ilse Lehiste õppis Tartu ülikoolis 1942–1943. Siirdus 1944 Saksamaale, lõpetas Hamburgi ülikooli doktorikraadiga 1948 ja asus 1949 USA-sse, kus oli alguses keeleõppejõud. 1955–1959 õppis Michigani ülikoolis keeleteadust ja sai seal doktorikraadi. 1957–1963 töötas foneetikuna samas ülikoolis, alates 1963. aastast aga Ohio ülikoolis, sh 1965–1987 professorina. Oma põhialalt on ta foneetik ja fonoloog, kelle mõjukaimaks teoseks on monograafia “Suprasegmentals” (Cambridge, 1970).

    12 I. Lehiste, The phonetics of metrics. Empirical Studies of the Arts, 1992, nr 2, lk 95–120. Hiljem on ta kirjutanud koos Jaan Rossiga lingvistika- ja muusikateaduse-alase monograafia “The Temporal Structure of Estonian Runic Songs” (Berlin, 2001).

    13 I. Lehiste, The well-formedness of an Estonian folk song line. Rmt-s: Baltic Literature and Linguistics. Columbus (OH), 1973, lk 135–139.

    14 I. Lehiste, Quantity in Estonian language and poetry. JBS, 1977, nr 2, lk 130–141.

    15 Kõik siin viidatud artiklid on ilmunud ka eesti keeles kogumikus: I. Lehiste, Keel kirjanduses. Tlk E.-R. Soovik, T. Särg. Tartu, 2000 (ilmunud 2001).

    16 I. Ivask, Mõtteid eesti kirjanduskriitika ülesannetest. Tulimuld, 1951, nr 4, lk 255–260; A. Oras, “Päikeseriiklaste” nurga alt. Tulimuld, 1951, nr 3, lk 222.

    17 H. Salu, Püsivast ja muutuvast väärtushinnangust. Rmt-s: H. Salu, Must lagi on meie toal. Lund, 1980, lk 236–237. (Aluseks ettekanne Stockholmi kirjandusõhtul 21.11.1971.)

    18 A. Oras, Romaan acedia’st. Tulimuld, 1954, nr 1, lk 49–51; Tartu üle kümnendite. Tulimuld, 1959, nr 3, lk 236–238; Kaksiktõelisusest. Tulimuld, 1961, nr 3, lk 231–233; Tartu ja kaduvik. Tulimuld, 1962, nr 4, lk 228–230; Tartu hävingu romaan. Tulimuld, 1964, nr 3, lk 218–219; Kes? Kus? Kuhu? Miks? Misjaoks? Mana, 1964, nr 1, lk 77–78; Must raamat. Tulimuld, 1965, nr 4, lk 252–254; Imažistlik impressionist. Tulimuld, 1966, nr 3, lk 171–173; Zooloogiline kõverpeegel. Mana, 1967, nr 1, lk 56–58¸ Puud kõnnivad kaugemale. Tulimuld, 1969, nr 2, lk 118–120. Arvustused on taastrükitud rmt-s: A. Oras, Kriitiku külaskäik. Tartu, 2009, lk 439–523. Edaspidi viitan otse tekstis selle kogumiku lehekülgedele.

    19 I. Ivask, Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal. Mana, 1965, nr 3, lk 3–8.

    20 Vt Akadeemia kirjades. Ants Orase ja Ivar Ivaski kirjavahetus 1957–1981. Tartu, 1997, lk 300.

    21 T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 17. loeng: pagulasaastad III. Hilisem kirjandusuurimine Rootsis ja kirjanduslood. Vikerkaar, 2009, nr 9, lk 83–94.

    22 Mana, 1959, nr 1, lk 17–33.

    23 A. Aspel, Moodsast kriitilisest klassitsismist eksistentsialismini. Rmt-s: Maailmakirjanduse peajooni. Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 6. Stockholm, 1968, lk 118–138. Kogumikus on eraldi juttu ka uusromantismist, millest kirjutab Johannes Aavik. Sealjuures 19. sajandi sümbolismi ja selle järelkäijaid vaatleb raamat eraldi, mitte ühe katuse all.

    24 Aspel jätkab siin muuhulgas mingil viisil oma sõjaeelseid arusaamu, vt nt A. Aspel, Puhas luule. Looming, 1935, nr 9, lk 918–924.

    25 A. Rannit, Luule-võrdkujustuse loogikast täppisteaduste ajastul. Tulimuld, 1961, nr 3, lk 222–226.

    26 Asta Willmann (1916–1984) oli noorena näitleja ja lavastaja. 1944 põgenes Rootsi, sealt 1951 Kanadasse. 1955 lõpetas Briti Columbia ülikooli ajaloo ja poliitikafilosoofia alal. 1960. aastast elas USA-s. Lõpetas 1963 Yale’i ülikooli draamakooli ja töötas kuni 1971. aastani Hartfordi Konservatooriumi draamaosakonna juhatajana.

    27 A. Willmann, Eesti luulest moodse lääne-euroopa luule lähtealuste valgusel. Rmt-s: Eesti keele ja kirjanduse seltsi aastaraamat I. Stockholm, 1973, lk 53–84.

    28 I. Ivask, Kuka pelkää modernia taidetta? Suomalainen Suomi, 1966, nr 3, lk 141–147.

    29 Ka Vincent B. Leitch seob Rannitist kirjutades 20. sajandi modernismi korra, intellektuaalsuse, selguse ja pure line’iga, viidates Ihab Hassanile, ning leiab seega, et Rannit paigutub otse modernismi keskmesse. V. B. Leitch, Modernist Poetry: A Phenomenological Reading of Aleksis Rannit’s English Works. JBS, 1979, nr 3, 187–204.

    30 Frank Raymond Leavis (1895–1978) oli aastakümneid väga mõjukas briti kriitik. Kriitik on tema järgi eeskätt hea, oskuslik lugeja, kelle eesmärk on elada sisse teksti kogu selle konkreetses täielikkuses (fulness). Ja vahendada seda lugejale keeles, mis sobib kirjanduse tuumaga, st pole mitte abstrakt-ne ja üldine, vaid konkreetne. Sellel lähe-nemisviisil on seoseid impressionismiga, aga see toetub siiski rangematele, meetodikindlamatele 20. sajandi suundadele. Lähtudes küll sisseelamisest ja intuitsioonist, liigub see edasi ratsionaalsele ja süsteemsele analüüsile. Leavis tegeles mh briti proosa “suure traditsiooni” ehitamisega (vrd Ivaski luuletraditsiooni-käsitlust).

  • Poeetiline vorm ja keelestruktuur eesti luules

    Victor Terras

    Aristotelese järgi on luulemängu mängimiseks vajalikud kaks asja: ühelt poolt keel ja selles kajastuv elu kui etteantud materjal ning teiselt poolt isekehtestatud mängureeglid. Viimased peavad, nagu Aristoteles rõhutas, keele tavalisele olukorrale mõnevõrra vastanduma. Seega on luule üks pidev laveerimine Skylla ja Charybdise vahel: ühelt poolt varitseb pidev oht kaotada side eluga ja elava keelega, teiselt poolt jälle oht, et luule muutub proosast eristamatuks. Mõlemal juhul kaotab luule oma dünaamilise jõu, mille talle annab tema kaksikloomus: väljendus ja struktuur, kirg ja selle valitsemine.

    Niisiis on küsimus selles, kas “vorm” kui kontrastiivne element peaks olema mingil kombel keele enese orgaaniline laiendus, mida ei saa taandada omaette keeleks, või tuleb see sisse tuua väljastpoolt. Sellele küsimusele on antud erinevaid vastuseid. T. S. Eliot, olles märkinud, et “meie inglise luule on teatav sulam eriilmelistest lättesüsteemidest”, jätkab seejärel tugeva rõhuga: “Aga on olemas üks loodusseadus, mis on võimsam kui ükski neist varieeruvatest hoovustest või võõr- ja minevikumõjudest: seadus, et luule ei tohi igapäevaselt kasutatavast ja kuuldavast keelest liiga kaugele hälbida. Olgu luule rõhuline või silbiline, riimitud või riimimata, vormiline või vaba, ei saa ta endale lubada sideme kaotamist tavasuhtluse muutliku keelega… Seega peab luule muusika olema niisugune muusika, mis on latentne oma aja tavakõnes.”

    Seevastu Roman Jakobson ütleb: “Paistab, et võõrmõjud ei pruugi olla üksnes antud keele prosoodia nõuetele vastava ühe või teise värsistamisvariandi kasuks valimise stiimulid: nad ei pruugi sanktsioneerida üksnes üleastumist selle keele mis tahes grammatikavälisest elemendist, vaid intensiivne võõrmõju teeb võimalikuks üleastumise isegi keele fonoloogilisest süsteemist.”

    Kui võtta eesti luule, siis on selgelt õigus Jakobsonil. Värsisüsteemi sissetoomine väljastpoolt (tavaliselt teisest keelest) ei tarvitse lõpuks viia üksnes selle kohastumiseni kõnealuse keelega, vaid see võib põhjustada ka keele kohastumist tolle värsisüsteemiga. Süsteemiga sobimise nimel on võimalik isegi see, et tekib eriline “poeetiline” hääldus.

    Kuidas on siis lood eesti keelega? Esiteks mõned lingvistilised faktid. Dünaamiline rõhk on alati sõna esimesel silbil, olles mõistagi mittefoneemiline. Kvantiteet on kompleksne nähtus. Esimeses silbis on foneemilised kolm pikkust (väldet). Järgsilpide (mittefoneemiline) kvantiteet sõltub esimese silbi kvantiteedist (“kvantiteedi tasakaalu reegel”). Huvitaval kombel mängib “pika” ja “ülipika” eristus küll tähtsat rolli eesti morfoloogias, aga minu teada ei ole seda kunagi poeetiliselt ära kasutatud. Grammatiliselt märksa vähem produktiivne eristus “lühikese” ja “pika” välte vahel on samas eesti meetrikas tähtis.

    Viimast fakti on ajalooliselt seletatud asjaoluga, et eesti rahvalaulu meetrum on vanem kui tänapäeva eesti keele kvantiteedisüsteem. Vana eesti rahvalaul on põhiolemuselt kvantitatiivse meetrilise struktuuriga. Meetrumiks on neliktrohheus, millel on teatavad vabadused, nagu anakruus esimeses jalas. Selle põhireegli järgi ei tohi lühike pearõhusilp paikneda värsitõusus ja pikk pearõhusilp värsilangus.[1]Mõne uurija järgi realiseerub ideaalne rütmimall (“meetrum”) “jalgade” tegeliku järgnevusena (jalg koosneb kahest silbist, millest esimene on teisega võrreldes “pikk”). Ilse Lehiste hiljutise artikli põhjal võib aga öelda, et asjad on tegelikkuses märksa peenemad: eesti rahvalaulu värsistuskunst ei seisne niivõrd tolle lihtsa malli realiseerimises etteantud reeglite järgi, vaid sõnade ja silpide mitmesuguste võimalike kombinatsioonide mänguna.

    Alliteratsioon ja assonants on eesti rahvaluule lahutamatu osa, kujunedes sageli esteetilisteks eesmärkideks iseeneses. Lõppriim (inglise luule tähenduses) on tundmatu, aga domineeriv süntaktiliste parallelismide muster annab võimaluse mitmesugusteks grammatilisteks riimideks, millest mõned on daktülilised või isegi hüperdaktülilised. Alliteratsiooni ja assonantsi tuleb käsitleda lahutamatult koos eesti keele fonoloogiaga: keel on vokaaliderikas ja vaene konsonantide, eriti konsonantühendite poolest. Konsonantühendeid sõna algul ei sallita ja selle tagajärjel võib alliteratsioon olla üsna lööv. Kuna rõhuta vokaalid on redutseerimata, siis on assonantsil ja vokaalide modulatsioonil suured võimalused. Eesti rahvalaulu keel erineb leksikaalselt ja grammatiliselt kõnekeelest. Selles ilmnevad mitmed arhailised jooned. Usutavasti hääbus vana rahvalaul seetõttu, et muutus üleni arhailiseks, maneristlikuks ja formalistlikuks ning kaotas sünkroonsed sidemed elava kõnekeelega: sellest sai üleni mänglev vorm, rütm, kujund, kunst – mis sageli midagi ei väljendanud.

    Eesti kunstluule areng ei ole rahvaluule traditsiooniga otseselt seotud. Erandiks on mõned vähesed teosed, mis vana eesti rahvalaulu jäljendavad. Ainult üks neist on tõeliselt tähtis: F. R. Kreutzwaldi (1803–1882) rahvuseepos “Kalevipoeg” (1857–1861). See koosneb Kreutzwaldi enda või teiste talletatud ehtsatest rahvaluulevärssidest, Kreutzwaldi värsistatud rahvaluulepärimusest ja Kreutzwaldi enda loomingust, mis nii stiili kui meetrumi poolest järgib lõdvalt rahvalaulu. Nagu Johannes Aavik ja teised õpetlased mitu põlvkonda hiljem näitasid, puudus Kreutzwaldil niihästi rahvalauliku intuitiivne kui ka teadlase analüütiline teadmine rahvalaulu isegi kõige põhilisematest meetrumireeglitest. Tema loodud osad kalduvad selgelt silbilisrõhulise neliktrohheuse poole (nii nagu me seda tunneme saksa ja vene luulest) kvantitatiivse asemel. “Kalevipoeg” sisaldab palju värsse, mis selgelt rikuvad eesti rahvalaulu põhireegleid. Teisalt leidub selles ka Kreutzwaldi enda loodud värsse, milles on rahvalaulu kvantiteedireegleid rakendatud õigesti ning mis lähevad vastuollu toonilise värsi reeglitega. Ja lõpuks on seal ka ridu, mis ei näi järgivat kummagi süsteemi reegleid: võib-olla luuletaja järeleandmisena tema empiirilisele äratundmisele, et ehtne rahvalaul loobub sageli järgimast standardset silbilisrõhulist malli. See pakub kõige õpetlikumat näidet sellest, kuidas võõrmalli (antud juhul saksa silbilisrõhulise värsi) sissetung võib põhjustada kohaliku värsisüsteemi lagunemist, asendamata seda uue selgepiirilise süsteemiga. Prosoodiliselt on “Kalevipoeg” hübriid.

    1. sajandi kunstluule matkis algselt saksa klassikalist, romantilist ja pseudoromantilist luulet, eelkõige viimast. Tehniliselt tähendab see saksa silbilisrõhulise värsi ja riimi reeglite mehaanilist ülekandmist eesti luulesse. Kvantiteedi täielik eiramine põhjustab näiteks seda, et ka lühikesed rõhusilbid kannavad iktust ja pikad rõhuta silbid langevad värsilangu. Pealegi on sekundaarrõhk, mis on saksa värsi lahutamatu element, eesti keeles väga nõrk. Seetõttu tuleb tegelikkuses kasutada mõnikord vigast, “kunstlikku” hääldust, et niisuguse luule rütmi realiseerida. 19. sajandi luules leidub ka mitmeid eesti keele grammatika rikkumisi, köndistatud vorme ja ebagrammatilisi kontraktsioone (erinevalt saksa keelest eesti keeles rõhuta vokaale ei redutseerita!), ebaloomulikku sõnajärge – need kõik tulevad saksa licentia poetica ülekandmisest eesti keelde ilma vähimagi “orgaanilise” keelelise aluseta.

    Riimi osas oli olukord samasugune. Saksa luule, mis oli 19. sajandi eesti luuletajatele eeskujuks, kasutas täpseid – ja sageli äärmiselt banaalseid riime. Kuna eesti keel on täpsete riimide poolest vaene (v. a grammatilised riimid), siis oli paratamatuks tagajärjeks üksluisus.

    Niisuguses olukorras sai eesti luuletajale loomulikuks ülesandeks ületada saksa silbilisrõhulise süsteemi mehaaniline ja skemaatiline rakendamine ning rajada selle asemel oma värsside rütmimustrid niihästi kvantiteedile kui ka rõhule või siis panna silbilisrõhuline süsteem tööle nii, et eesti keele struktuurist otseselt üle ei astutaks. Mis puutub riimi, siis selleski osas oli kaks mõttekat alternatiivi täpsete riimide kiiresti kahanevast varust ammutamisele: loobuda riimist üleüldse, asendades selle rahvaluule assonantsi ja alliteratsiooni mallidega, või minna üle mitmesugustele “ebatäpsetele” riimidele. Ühesõnaga, ülesandeks sai luule reeglite ja vabaduste orgaaniline arendamine mehaanilise asemel. Ja selle ülesande täitsidki – pealegi veel hiilgavalt – luuletajad, nagu Juhan Liiv, Villem Ridala, Gustav Suits, Ernst Enno, Marie Under, Hendrik Visnapuu jt. Seetõttu me kohtame 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi eesti luules mitmeid jooni, mis tulenevad pigem keele enda etteantud allikatest, kui et on imporditud mallid: vokaalassonantsi ja konsonantalliteratsiooni virtuoosne kasutus nagu ka akustilised metafoorid on eesti luules märksa tavalisemad kui näiteks saksa või vene silbilisrõhulises luules; vokaalmodulatsioon mängib suurt rolli, ja nagu on hiljuti näidanud Ants Oras, kasutatakse vokaali kvantiteeti sageli teadlikult, isegi metafoorselt.

    Eesti luuletajad on vene ja saksa binaarmõõte jäljendades õppinud omaenda keele võimalusi intelligentselt ja kunstipäraselt kasutama: lühikesed rõhusilbid võivad asuda värsi “pürrilistes” jalgades, st seal, kus on õigustatud “kiirendus”, sellal kui iga värsi peamised rõhud kalduvad langema pikkadele silpidele.

    On täiesti selge, et eesti keel ei ole jambile “loomupäraselt” sobiv. Jaak Põldmäe on oma hiljutises uurimuses näidanud, et 19. sajandil oli 84 % kogu eesti luulest ikka veel trohheiline (85 % katräänides, 70 % riimiskeemiga ABAB), sellal kui 20. sajandi luules, millest 71,3 % oli silbilis-rõhuline, moodustasid jambid 41,5 % kõikidest värssidest ja trohheused kõigest 16,8 %! Teisisõnu: eesti luuletajad on õppinud kirjutama jambi. Ja pealegi veel väga hästi, sest mitmed kõige kuulsamad luuletused on jambis, näiteks Gustav Suitsu “Kerkokell” (1913). Siin on üks stroof sellest luuletusest:

    Oh kuule: kerkokella lüvväs,
    see lööja om so oma lell!
    Heng niikui taiva poole püvväs,
    nii rasselt kaibap, ikep kell. 

    Alliteratsiooni mallid on siin ilmselged, nagu ka kõlasümboolika. Vaadeldes tervet luuletust (mis koosneb neljateistkümnest stroofist), me näeme, et umbes pooltes värssides luuakse jamb esimeses jalas prokliitilise ühesilbilise sõna kasutusega (nagu personaalpronoomeni prokliitiline vorm, partiklid nagu “ei” ja interjektsioonid nagu “oh”). Rõhkude dissimilatsioon hoolitseb ülejäänu eest (värsid 2, 3 ja 4 eeltsiteeritud nelikus). Mõlemal juhul peab värss algama ühesilbilise sõnaga. Sellest pole kogu luuletuses ainsatki erandit. Ja seda hoolimata tõsiasjast, et ühesilbilised sõnad on eesti keeles märksa haruldasemad kui näiteks saksa keeles (eesti keeles pole ei määravat ega umbmäärast artiklit). Neis rasketes tingimustes on eesti luuletajatel õnnestunud kirjutada suurepärast jambilist värssi.

    Erinevalt Läänest ei ole traditsioonilised silbilisrõhulised meetrumid oma võimalusi ammendanud, eriti veel nüüd, kus eesti luuletajad on saanud teadlikuks keelelistest tingimustest, millele silbilisrõhuline süsteem peab eesti värsis vastama ja mida annab muuta raskuste ja nördimuse põhjustajast hoopis väljakutseks ning rütmiliste ja metafoorsete efektide rikkalikuks allikaks.

    Võimalused rõhulise värsi vallas on sama laiad. Suur osa eesti luule paremikust ongi rõhulises värsis, näiteks enamik Juhan Liivi hilisluulest. Rõhk eesti keeles ei ole küll foneemiline, kuid on “dünaamiline” ja piisavalt tugev, et olla ainus rütmi kandja.

    Assonants ja vokaalmodulatsioon nagu ka rikkalikud alliteratsioonimustrid on eesti keeles absoluutselt “loomulikud”: nad on sõnaosava kõneleja puhul märgatavad isegi kõnekeelses proosas. Olles niivõrd käepärased, on nad piisavalt sobilikud poeetilise terviku loomise jaoks isegi seal, kus rütmi integreeriv efekt on nõrk. Seetõttu pakub vers libre eesti keeles suuri võimalusi ja on märksa populaarsem kui näiteks vene luules.

    Pealegi leidub veel kvantitatiivse ja rõhulis-kvantitatiivse värsi peaaegu puutumatu maa, mida on harinud niisugused tänapäeva luuletajad nagu August Annist, Ain Kaalep ja Aleksis Rannit. Ja lõpuks leidub luuletajaid, kes vahetevahel pöörduvad tagasi eesti rahvalaulu traditsioonilise meetrumi juurde, ja seda heade tulemustega.

    Sama suured võimalused valitsevad ka riimitehnika vallas, kui “täisriimi” nõue on kord juba asendunud paindliku ja tulusama “irdriimiga”, alliteratsiooni, assonantsi ja konsonantsi mustritega. Tuleb mainida, et erinevalt saksa ja vene poeetikast, ei ole eesti luulepruugis välja arenenud mingit põlgust tautoloogilise riimi, grammatilise riimi või daktül- ja hüperdaktülriimi vastu. Osavad värsistajad, nagu näiteks Betti Alver, esinevad tervete luuletustega, milles esineb üksnes puhtaid daktülriime – mis pakuvad intrigeerivaid metafoorseid efekte, nagu narritamine, pilge või tungiv pealekäivus.

    Niisiis on praeguses eesti luules kasutusel vähemalt seitse erinevat värsisüsteemi. Lubatagu mul need üles lugeda:

    1. Toonilised süsteemid: 1. silbilisrõhuline, 2. rõhuline, 3. vers libre.
    2. Kvantiteerivad süsteemid: 1. traditsiooniline rahvalauluvärss, 2. sekundaarne kvantitatiivne värss (mille töötas välja Ervin Roos klassikaliste kvantiteerivate meetrumite jäljendamiseks), 3. rõhulis-kvantitatiivne.

    III. Silbiline värss, mida on kasutanud Ants Oras ja August Sang romaani keelte süllaabilise luule tõlkimiseks.

    Ma ei taha väita, nagu sobiksid kõik need süsteemid ühtviisi hästi eesti luule vahendiks. Ja ühe või teise süsteemi mis tahes eelis võib kergesti hajuda mõne geniaalse luuletaja võlukepi ees, kes otsustab kasutada mingit hoopis “teistsugust” süsteemi.

     

    Victor Terras. Poetic Form and Language Structure in Estonian Poetry. Lituanus, 1970, kd 16, nr 1.

     [1] Kaarle Krohni regilaulu reegleid võiks sõnastada ka nii: esmavälteline sõna ei tohi alata värsis tagantpoolt 2., 4. ja 6. silbist ning teise- või kolmandavälteline sõna ei tohi alata tagantpoolt 3. ja 5. silbist. Tlk.

  • Hiinaga rinnapistmiseks läheb meil tarvis uutmoodi kapitalismi

    Anatole Kaletsky

    Anatole Kaletsky
    Hiinaga rinnapistmiseks läheb meil tarvis uutmoodi kapitalismi
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

  • Brasiiliat demüstifitseerides

    Krista Lillemets

    Krista Lillemets
    Brasiiliat demüstifitseerides

    Brasiilia kohta on levinud palju erinevaid müüte ja kuvandeid. Kapitalistliku süsteemi (pool)perifeerse riigina on teda peetud hälvikuks, kes oma “ajaloolistest puuetest” kuidagi üle ei saa. Näiteks on see endine Portugali koloonia arvatud olevat koht, kus seadused ja institutsioonid ei tööta või üldse puuduvad. Tema poliitilist süsteemi on peetud patrimoniaalseks, populistlikuks, korruptiivseks ja isiklikest suhetest sõltuvaks. Majanduslikult polevat inimesed seal piisavalt ratsionaalsed, et turul vabu otsuseid teha. Neid jooni seostatakse Ibeeria kultuuri, koloniaalpärandi ning katoliku usust pärit kollektivistliku ja hierarhiat austava mentaliteediga. Kõik need omadused tegevat Brasiiliast eelmodernse maa, kus puuduvad liberaalne demokraatia ja täisväärtuslik kapitalistlik majandus. Sellised jõulised müüdid on kujundanud nii ühiskonna enesepilti kui ka ta kuvandit mujal maailmas.

    Uue aastatuhande alguses on hakatud Brasiiliat mõnevõrra teistsuguse pilguga vaatama. Lõuna-Ameerika gigandis nähakse uut tõusvat turgu ning üht suure BRIC-neliku liiget (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina). Maailmamajanduses on Brasiilia esile kerkinud kui üks peamisi põllumajandustoodete eksportijaid. Ka uues multipolaarses globaalses poliitilises süsteemis mängib ta üha strateegilisemat rolli. Suureks üllatuseks oli ka Brasiilia käekäik kriisi ajal. Ta langes finants- ja majanduskriisi ühena viimastest ning tuli sealt välja esimeste seas. Seda on põhjendatud riiklike institutsioonide rolliga heterodokssete antitsükliliste majandusmeetmete rakendamisel ning üha kasvava siseturuga, millele on kaasa aidanud järjepidev sotsiaalpoliitika. Käesoleval kümnendil on Brasiilia korraldada kaks rahvusvahelist megaprojekti – jalgpalli maailmameistrivõistlused 2014. aastal ja 2016. aasta suveolümpiamängud. Kui kõik läheb hästi, hakkab maailm tegelema Brasiilia taasavastamisega (nagu juhtus Hiinaga ja nagu kahtlemata sel suvel juhtub Lõuna-Aafrika Vabariigiga) ning finantskapitalile avaneb uus atraktiivne mänguruum.

    Ka Euroopa vasakpoolsete intellektuaalide ja liikumiste pilgud on suunatud Brasiilia ning laiemalt Ladina-Ameerika poole. Loodetakse, et just sealt võrsuvad uued solidaarsed kooseluvormid ning kollektiivsed poliitilised alternatiivid hegemoonsele poliitilisele ja majanduslikule mõtteviisile ja praktikale. On ju Ladina-Ameerika suurimast riigist pärit sellised kodanikuühiskonna initsiatiivid nagu Maailma Sotsiaalfoorum, maata põllutööliste liikumine (MST), linnareformi liikumine, osaluseelarve ja uuenduslik sotsiaalpoliitika.

    Immanuel Wallersteini arvates on Brasiilial poolperifeerse maana oma osa mängida nii geopoliitilise süsteemi tasakaalustajana kui selle raputajana.

    Väidetavasti on geopoliitilises sfääris kolme tüüpi vastuolusid: 1) võitlus kapitalistliku akumulatsiooni pärast maailmamajanduses; 2) võitlus Põhja ja Lõuna vahel globaalse rikkuse ja ressursside ümberjaotamise pärast; 3) kapitalistliku struktuuri ümber toimuv võitlus, mis ei järgi otseselt geograafilist jaotust, vaid pigem klassi- ja moraalseid erinevusi ning puudutab sotsiaalse ja avaliku elu lahtikaubastamist (decommodification) ja uue poliitilise kultuuri loomist.[1]

    Et mõista Brasiilia osa maailmamajanduses ja geopoliitikas, seda, mis on tema ühiskonnas ainulaadset ja mis tavalist, tuleks heita sügavam pilk tema lähiajalukku. “Tõusva” riigi mõiste kaldub jätma muljet, nagu oleks tegemist millegagi, mis on meie teadvusesse ilmunud alles nüüd, kuid tänapäevaste edulugude taga on spetsiifilised ajaloolised arengud. Seega tuleks praeguste protsesside mõtestamiseks vaadelda ka ajaloolisi murdepunkte ja järjepidevusi. Brasiiliat kui poolperifeerset maad iseloomustab eelkõige ebavõrdne areng nii ebasümmeetrilises kapitalistlikus süsteemis kui ka rahvusriigi piirides ning eelmodernistlike ja modernistlike elementide põimumine. Samas ei ole selle tagajärjed ühesed – selle protsessiga on kaasas käinud ka formaalne ja sisuline demokratiseerumine ning kodanikuõiguste sfääri laienemine.

     

    Ebavõrdne ja sõltuv areng poolperifeerias

     

    Kuni 19. sajandi alguseni oli Brasiilia Portugali koloonia ja orjus kaotati seal alles sama sajandi lõpus. Tema moderniseerumist on mitmed omamaised ühiskonnateadlased iseloomustanud konservatiivsena,[2]kuivõrd selle aluseks oli suurmaavalduste (latifundiumide) omanike ja tööstuskodanluse vaheline pakt. Vabanemata patrimoniaalsetest jäänukitest ja lõhkumata agraarühiskonna aluseid, alustas Brasiilia hilise industrialiseerujana 20. sajandi alguses üleminekut põllumajanduslikust ekspordimaast industrialiseerunud ja linnastunud modernseks ühiskonnaks. Pärast Teist maailmasõda kasvas Brasiilia majandus keskmiselt 8 % aastas, mis tegi temast suuruselt viienda majanduse maailmas. Linnaelanike arv kasvas ajavahemikus 1930–1980 rohkem kui kaks korda ning 1990. aastate lõpus elas linnades juba 80 % elanikkonnast. See tööstusliku ekspansiooni tsükkel – üks kõige edukamaid kapitalistliku süsteemi perifeerias – kulmineerus 1980. aastatel, kui Brasiiliast oli saanud keskmise sissetulekuga riik, olgugi et sissetulek oli äärmiselt ebavõrdselt jaotunud.[3]

    1. aasta revolutsiooniga oli tekkinud laiaulatuslik antiliberaalne poliitiline rinne, mille ideoloogiline spekter varieerus kommunistidest kuni fašistideni ja mis koondas seni poliitilises plaanis teisejärgulist rolli mänginud sotsiaalseid jõude alates regionaalsetest mässuliikumistest, anarhosündikalismist ja 20. aastate modernistlikust liikumisest[4]ning lõpetades keskklasside ja tekkiva tööstuskodanlusega. Revolutsiooni tulemusena tekkis Getúlio Vargase juhitud Estado Novo (Uus riik), mis rajanes riigi alluvuses sõlmitud korporatiivsel kokkuleppel valitsevate klasside, suurmaaomanike, keskklassi ja modernse töölisklassi vahel.[5] Uus poliitiline projekt põhines rahvusriigi ideel,[6] majanduslikul autonoomial ja populismil. Lõhkumata lõplikult sidemeid suurmaaomanikega, seadis uus riik otsusekindlalt sammud majanduse industrialiseerimise suunas.

    Modernsuse sümboliks sai 1950. aastatel president Juscelino Kubitscheki riiklik arenguplaan, mille loosungiks oli meilegi lähiajaloost tuttav deviis “viiskümmend aastat viie aastaga” ning mille ambitsioonikamaid sihte oli seni asustamata sisemaa rahvastamine. Seda eesmärki pidi aitama täita ka täiesti tühjale kohale rajatav uus pealinn, modernistlikus stiilis ehitatud monumentaalne Brasília.

    Rahvuslik arengupoliitika, millega integreeriti majandussüsteemi ja ühiskonda nii talupojad kui ka modernne töölisklass, domineeris kogu Ladina-Ameerikas 1970. aastateni. Võrreldes Lääne-Euroopaga – liberaalse ja sotsiaal-demokraatliku riigimudeli hälliga –, on Ladina-Ameerika mudelit peetud pigem koopteerivaks ja autoritaarseks, sellega kaasnes vähem õigusi ja kontroll töölisliikumiste üle oli suurem.[7]

    Aastail 1964–1985 valitses Brasiilias sõjaväeline režiim,[8]mis tegi lõpu jõudu koguvatele, kuid siiski veel habrastele rahvalikele demokraatiailmingutele, kuid säilitas arenguprojekti ideoloogilised alused: korporatiivsuse ja majandusliku rahvusluse. Ent just sõjaväelise režiimi ajal sai peamiseks eesmärgiks globaalse majandusega integreerumine ja agrotööstuse arendamine.[9]Tootmise automatiseerimine ja suurfarmide loomine muutis dramaatiliselt maaomandi struktuuri ning tõrjus väiketalupojad järk-järgult põllumajanduse ääremaadele või siis kaasas nad üksnes poolikult maal tekkivatesse palgasuhetesse, säilitades sundusel põhinevad töösuhted.

    Tööstusliku põllumajanduse ekspansiooni tagajärjeks oli laiaulatuslik ränne maalt linna. Selle tulemusena kujunes välja spetsiifiline alamklass, mida Ladina-Ameerika majandussotsioloogias hakati kutsuma “marginaalseks massiks”.[10]Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna majanduskomisjoni (CEPAL) andmed näitavad, et üksnes osa maalt linna rännanud maata talupoegadest kaasati kasvavasse tööstussektorisse, enamusest sai varimajanduses marginaalne mass.[11]Marginaalse massi tekkimine linnas ja maal oli 1970. aastatel sõltlasliku ja ebavõrdse ning maad ja rikkust kontsentreeriva kapitalistliku arengu tulemus kogu Ladina-Ameerikas.[12]Modernne turg ja riik mängisid selles protsessis strateegilist rolli.[13]

    Olgugi et Brasiilia sotsiaalse ja regionaalse ebavõrdsuse juured ulatuvad kaugesse koloniaalperioodi ning 19. sajandi lõpuni kehtinud orjanduslikku süsteemi, on sel tihe seos ka 1930. aastatel rajatud modernse bürokraatliku riigiga, mis jätkas teatud kodanike privilegeerimist. Kahtlemata on selle riigi asutaja Getúlio Vargase suurimaks panuseks solidaarsemate suhete loomine, töölisklassiga arvestamine ja sotsiaalkaitsesüsteemi rajamine. Samas jäi ligipääs kodanikuõigustele selektiivseks, staatusepõhiseks ja ülaltpoolt reguleerituks, st sõltus haridustasemest, omandist, nahavärvist, soost ja elukutsest. Kuna enamik töölisklassist elas maal, siis sai ainult väike osa sellest nautida sotsiaalpoliitika ja tööseadusega kaasnevaid hüvesid. Seetõttu võiks öelda, et 20. sajandi arenguprojekt oli pigem elitaarne, sest valitsevad grupid ei olnud huvitatud masside kaasamisest ja kui kedagi kaasati, siis ainult neid, kes olid instrumentaalselt kasulikud moderniseerumisprojekti edendamiseks.

    Korporatiivne pakt, keskklassidele suunatud majanduspoliitika ning sotsiaalpoliitika alarahastamine aitavad mõista, miks Brasiilias ei tekkinud universaalset heaoluriiki ja miks näiteks riiklik tervishoid ja põhiharidus[14]jäid nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt kängu. Uute (peamiselt vaesemate) rahvastikusegmentide kaasamisega riiklikku sfääri kaasnes jõukamate vabatahtlik lahkumine – nemad taotlesid nüüd eraviisilist sotsiaalkaitset –, mis aitas omakorda kaasa erahuvide tungimisele avalikku sfääri.

    Stratifitseeritud moderniseerimise tagajärjel tekkis pluraalne ühiskond, rikas huvigruppide, sotsiaalsete liikumiste ja vabaühenduste poolest (70 % neist loodi ajavahemikus 1960–1988, kusjuures 90% maapiirkondades). Ka valijaskond kasvas ajavahemikus 1945–1986 16 %-lt  51 %-ni, jäädes maha ainult Jaapani, USA, India ja Indoneesia omast.[15]Kirjaoskamatud ei saanud sellegipoolest poliitilisi õigusi enne kui 1988. aastal, mil koostati uus põhiseadus. Kodanike kaasamine poliitilisse ellu võimaldas laiendada avalikku sfääri ja parandas talurahvamasside ligipääsu sotsiaalsetele õigustele.[16]Linnas ja maal tekkisid mitteametlikud töölisorganisatsioonid ning uued töölisliidrid kerkisid esile väljaspool riigi kontrollitud sfääri.

     

    Demokratiseerumine ja rahvaliku poliitilise projekti tekkimine

     

    Demokratiseerumislaine ei haaranud 1980. aastatel mitte üksnes Ida-Euroopat, vaid ka Lõuna-Ameerikat. Demokratiseerumine toimus kahel omavahel seotud rindel. Ühelt poolt oli autoritaar-se režiimi vastu tekkinud opositsiooni eesmärgiks liberaalsete poliitiliste institutsioonide taastamine. Teine rinne juhindus pigem sotsiaalsest eetikast ja koondas uusi sotsiaalseid rahvaliikumisi. Ebavõrdse moderniseerumise tagajärjel tekkinud tõrjutud massid organiseerusid poliitiliselt kogukonnagruppidesse, parteidesse ja kiriku poolt toetatud vabaühendustesse. Nende nõudmised olid seotud selliste traditsiooniliste teemadega nagu tööõigused, eluase, avalikud teenused ja kultuur. Samuti tekkis terve rida n-ö uue põlvkonna õigusi ja nendega seotud kollektiivseid identiteete: põlisrahvad, mustanahalised, keskkonnakaitsjad, homoseksuaalid, naised, noored jne. Mitmekesisuse ja universaalsuse teema põimus diskursuses “õigus omada õigusi”. Kõiki neid liikumisi ühendas soov lahendada ajalooliselt tõrjutud alamklasside ja vähemuste küsimus. Seega nõuti ebavõrdsust tekitavate sotsiaalsete struktuuride muutmist rahvusriigi raames ning maa-, sotsiaal- ja maksureformi. Samuti viitas nende poliitiliselt organiseerunud gruppide diskursus vajadusele kehtestada suurem sotsiaalne kontroll ühiskondlikult toodetud rikkuse üle ning luua osalusdemokraatia instrumendid.

    Brasiilia ühiskonna demokratiseerumine ei tähendanud mitte ainult avaliku sfääri tekkimist, vaid ka uute toimijate ja demokraatlik-rahvaliku projekti kujunemist, mis tähistas hegemoonse autoritaar-se projekti lõppu. Vabastusteoloogiast inspireerituna mängisid katoliku preestrid oma tegevusega rohujuure tasandil olulist rolli selliste rahvaliikumiste organiseerimisel nagu maata põllutööliste liikumine[17]ja uussündikalism (CUT). Autotööstuses tekkis uus ametiühinguliikumine ABC SP-São Bernando,[18]millest sai 1980. aastal loodud Töölispartei (PT) peamine sotsiaalne ja poliitiline kandepind. Töölispartei esindas uut ja värsket poliitilist jõudu ning tema ümber koondusid ametiühingud, uussündikalistid, sotsiaalsed liikumised, vasakpoolsed katoliku kirikust, marksistid ja progressiivsed intellektuaalid.[19]

    Demokratiseerumine ja aktiivne kodanikuühiskonnapoliitika viis 1988. aastal uue põhiseaduse kehtestamiseni, mis pani aluse sotsiaalsemale riigile. Üheks progressiivsemaks artikliks seal on just sotsiaalseid õigusi puudutav paragrahv, mis sätestab nende õiguste laiendamise kõikidele ühiskonnagruppidele, õõnestades nii aastakümneid legaalselt kehtinud privileege.

     

    Kapitalistlik moderniseerumine neoliberaalses vormis 1990. aastatel

     

    See siire autoritaarsest režiimist demokraatlikku ühiskonda toimus aga paralleelselt teiste muutustega modernses maailmas. Esiteks olid 1980. aastad võlakriisi ja kasvava inflatsiooni tõttu Ladina-Ameerika riikide jaoks majanduses “kadunud kümnend”. Teiseks tekkis 80ndatel uus turuväärtustele orienteeritud poliitiline koalitsioon, mis allutas sotsiaalse dimensiooni kapitalistliku moderniseerimisega seotud ratsionaalsusele.[20]Sotsiaalne vastutus liikus riigisfäärist indiviidi sfääri ning arenguprojektid, mis olid lähtunud riigi aktiivsest sekkumisest majandusse ja ühiskonda, kaotasid oma usaldusväärsuse, andes teed uutele, riigi osa vähendavatele ideoloogiatele.[21]

    Neoliberaalse majanduspoliitika aluseks oli väliskapitali kaasamine majanduse arengusse. Peamine strateegia väliskapitali riiki meelitamiseks oli riigiettevõtete erastamine, ühinemised ja ülevõtmised. Ajavahemikus 1996–2002 suunati 30,9 miljardi USA dollari ulatuses väliskapitali riigiettevõtete erastamisse sellistes sektorites nagu elekter, telekommunikatsioon, gaas ja rahandus. Ülevõtmised toimusid auto- ja terasetööstuses, panganduses, toiduainetesektoris, elektroonikas ja keemiatööstuses, mistõttu perioodil 1995–2001 paljud Brasiilia ettevõtted kadusid. Kiire erastamine ja kõrged intressimäärad on olnud peamised viisid kodumaise kapitali kõrvaletõrjumiseks. Erastamisprotsessist kasu saanud kodumaised finants- ja tööstussektori huvigrupid koos finantskapitaliga moodustasid “uue tööstuskodanluse” ning saavutasid koduturul monopoolse positsiooni.

    Võib öelda, et neoliberaalne loogika moodustas terve ideoloogia, mis tungis nii poliitilisse sfääri kui ka argiteadvusse, ning majandusmudelil oli kahtlemata oluline mõju sotsiaalsetele struktuuridele. Kui sõjajärgne arengupoliitika oli laiendanud avalike teenistujate ja tööliste hulka, siis neoliberaalsed reformid vähendasid nii avalikku sektorit kui ka ametlikku töölisklassi, kasvatades varimajanduses hõivatute hulka samas rohkem kui 10 % võrra majanduslikult aktiivsest elanikkonnast.[22] Seega oli selle arengumudeli loogika aluseks “akumuleerimine hüvede võõrandamise kaudu”,[23]mis viis uudse olukorrani, kus ligipääs poliitilistele õigustele oli küll universaalne, sotsiaalsed õigused aga vähenesid. Kuid võrreldes teiste Ladina-Ameerika riikidega jäi Brasiilia majanduse liberaliseerumine palju tagasihoidlikumaks. Esiteks juba oma ajastuse tõttu – Brasiilias tehti reformidega algust palju hiljem, alles 1990. aastatel. Teiseks toimus samaaegselt majandusliku liberalismi tulekuga ühiskonna demokratiseerumine ja tekkisid sotsiaalsed liikumised, millel oli jõudu riiklikele institutsioonidele survet avaldada.

     

    Pööre vasakule: autonoomne majanduspoliitika ja sotsiaalne õiglus

     

    Neoliberaalsete reformide põhjustatud majanduslik ja sotsiaalne kriis tekitas soodsa võimaluse tsentristlik-vasakpoolsete jõudude võimuletulekuks. 2002. aastal võitis presidendivalimised Töölispartei juht Luis Inácio Lula da Silva, saades 60 % häältest.[24]Kõigis Lõuna-Ameerika riikides, kus tulid võimule tsentristlik-vasakpoolsed parteid,[25]taastati poliitilisel areenil ka rahvuslik arenguprojekt vastukaaluks homogeniseerivale ja sotsiaalse kriisi esile kutsunud globaliseerumisele.

    Vasakpoolselt valitsuselt loodeti maa-, sotsiaal- ja maksureformi läbiviimist ning konkreetsete klassihuvide eest seismist, allasurutud klasside poliitilist aktiveerimist ja poliitika rolli taastamist ühiskonnas. Mitmed kriitikud on väitnud, et PT valitsus pole suutnud murda seniseid poliitikategemisviise, finantsinstitutsioonid lõikavad endiselt suuri kasumeid ning sotsiaalse reformi nõrkus näitavat, et uus valitsus on valinud kompensatoorse neo-liberalismi tee. Ootuspärasest erinevad tulemused on kahtlemata seotud sellega, et tegelikkuses sai PT valitsusest kompromissvalitsus, mis kaasas kõikvõimalikke huvirühmi: alates suurmaaomanikest ja finantskapitalist kuni selliste PT-ga traditsiooniliselt seotud gruppideni nagu campesinato ja töölisliikumised. See tähendab, et riiklikus sfääris tuleb ette mitmeid vastuolusid ja paradokse. Samuti peab tunnistama, et uus president sai oma eelkäijalt päranduseks keerulise konjunktuuri: kõrge tööpuudus, süvenev vaesus ja ebavõrdsus, finantskapitali kasvav roll rikkuse loomisel ja uusliberaalset projekti toetav konsensus.

    Oma poliitiliseks esmaülesandeks seadis vasakpoolne valitsus sotsiaalküsimuse, autonoomsete poliitiliste ja majandussuhete loomise ning riigi rolli taastamise majanduse ja ühiskonna arengus. Välispoliitika uueks juhtmõtteks sai lõunasuunaline strateegia. Eesmärgiks seati regionaalse integratsiooni tugevdamine Mercosuli ja Unasuli raames. Ideoloogiliselt juhindub uus poliitilis-majanduslik projekt nn keinsiaanlikust arengumudelist (neodesenvolvimentismo), millel on teatud sarnasusi Teise maailmasõja järgse rahvuslik-rahvaliku arengu projektiga.

    Üks olulisemaid samme on olnud poliitika koha taastamine ühiskonnas ning esindus- ja osalusdemokraatia põimimine. Oli ju PT loosungiks algusest peale poliitika sotsialiseerimine ehk ajalooliselt tõrjutud ühiskonnagruppide kaasamine poliitilisse ellu. Kui 1990. aastatel alustati Porto Alegres osaluseelarve initsiatiiviga, siis 2003. aastal loodi föderaalsel tasandil poliitilised instrumendid osalusdemokraatia praktiseerimiseks. Ministeeriumide juurde loodi deliberatiivset või konsultatiivset laadi nõukogud (tänaseks on neid 63), kuhu peale valitsusametnike ja poliitikute kuuluvad kodanikuühiskonna esindajad. Näiteks Majandus- ja Sotsiaalarengu Nõukogu mängis olulist rolli majanduskriisile lahenduste otsimisel ning Kultuurinõukogu on välja tulnud Brasiilia kontekstis üsna revolutsioonilise ettepanekuga detsentraliseerida kultuurifondi rahad, mis seni on olnud koondatud Brasiilia keskustesse – São Paulosse ja Rio de Janeirosse. Samuti toimuvad iga kahe aasta tagant temaatilised kongressid, mis võimaldavad tihedat riigi ja ühiskonna vahelist suhtlemist. Lisaks on uus poliitiline jõud teinud võimalikuks traditsiooniliste liitlaste kaasamise riigiinstitutsioonidesse. Näiteks on riigi institutsioonide etteotsa kaasatud kõigi ühiskondlike liikumiste esindajaid, nii ametiühingute kui ka MST liidreid. Sotsiaalsete liikumiste kaasamine on võimaldanud ära hoida mitmed ebasoodsad muudatused näiteks tööseaduses, mis muidu võinuks muuta töösuhted töövõtja jaoks palju ebasoodsamaks. Samuti on uued demokraatlikud kanalid võimaldanud mitmel alal mõjutada riiklikku poliitikat.

    Sotsiaalküsimusest sai uue arengumudeli võtmeteema. Kuni 2002. aastani polnud ükski valitsus suutnud klassikalise sotsiaaldemokraatliku idee kohaselt võrdsust ja arengut kombineerida. Poliitiline ja majanduseliit ning peavoolumeedia on alati ilmutanud oma vastuseisu võrdsuspoliitikale (nüüd näiteks ka mustanahaliste positiivsele diskrimineerimisele) ning poolehoidu peaaegu et aristokraatlikule meritokraatiale.

    Otsides lahendust sotsiaalsele kriisile, muutis PT oma sotsiaalpoliitika ankruks Bolsa Familia, sissetulekutoetuse-programmi äärmises vaesuses elavatele lastega perekondadele.[26] Toetuse saamise tingimuseks on, et lapsed käiksid koolis ja arstlikus kontrollis. Sissetulekutoetus on peamine sotsiaalpoliitika vorm, mis levib jõudsasti kogu Lõuna-Ameerikas (Argentinas, Boliivias, Brasiilias, Mehhikos). Kriitikud peavad seda pelgalt vaesuse administreerimise mehhanismiks, mis ei lahenda vaesuse sügavamaid struktuurseid tekkepõhjusi, õõnestab universaalse õiguse põhimõtet ja depolitiseerib sotsiaalküsimust. Siiski on see tõsine samm kaasamaks avalikku sfääri need, keda töötus, sotsiaalne tõrjutus ja madal enesehinnang on kõige valusamalt tabanud. Samuti tuleb seda mehhanismi näha kontekstis teiste tegevuskavadega, nagu miinimumpalga suurendamine (mis mõjutab otseselt pensione) ja uute töökohtade loomine. Bolsa Familia programmil ja teistel sotsiaalmeetmetel on tähtis roll selles, et vaesus ja ebavõrdsus on kaheksa aasta jooksul märgatavalt vähenenud, siseturg on kasvanud ja sotsiaalne struktuur muutunud. Väidetavasti on metropolides tekkinud nn “uus keskklass”, mis aastail 2003–2008 kasvas 33,19-lt 51,89 %-ni.[27] Ligipääs sotsiaalprogrammidele ja väikelaenule, maareform ning toetused väikepõllumajandusele mitte üksnes ei vähenda vaesust, vaid neil on ka emantsipeeriv mõju. Nad ei ole pelgalt materiaalsed hüved, vaid mõjutavad otseselt kodanikutunnetuse tekkimist.

    Uued töökohad, kasvav miinimumpalk ja aktiivne sotsiaalpoliitika on taganud valitsevale parteile rahva tugeva toetuse ning Lula tagasivalimise 2006. aastal. Tähelepanuväärne on, et tagasivalimisel ei saanud otsustavaks teguriks enam mitte madalam ja kõrgem keskklass, vaid hoopis nn pööbel,[28]poliitiliselt mitteorganiseerunud klass, kus pere sissetulek ulatub kuni kahe miinimumpalgani ja mis traditsiooniliselt on moodustanud parempoolsete jõudude valijaskonna.

    Maaküsimus on endiselt valdkond, kuhu on koondunud Brasiilia ühiskonna kõige teravamad konfliktid. Ühel pool on ekspansiivne finantskapitaliga seotud ja latifundiumidele toetuv agrotööstus, millest on saanud üks peamisi akumulatsiooni- ja ekspordimootoreid. Vastasrinna moodustavad väikepõllumajandus ja maata põllutöölised. Väikepõllumajandus pakub tööd 80 %-le põllumajandustöötajatest ja katab oma toodanguga 70 % siseturu põhitoiduainete vajadusest (maniokk, oad, piimatooted, kartulid ja kohv). Konflikti toidab vajadus maa järele, mis on Brasiilias koondunud väikese hulga omanike kätte.[29]Hiljutised uuringud on näidanud, et maaomandi struktuuris ilmnevad jätkuvalt kontsentreerumistendentsid, mis on suuresti tingitud ekspordile orienteeritud monokultuurikasvatuse (mais, soja, suhkruroog) laienemisest. Lahendamata maaküsimus põhjustas 1980. aastatel campesinato organiseerumise, mille häälekamaks ja massiivsemaks väljenduseks on MST. 1988. aasta põhiseaduse järgi peab maa täitma sotsiaalset funktsiooni, muidu suunatakse mittetootlik ja jõude seisev põllumaa ümberjagamisele. See säte võimaldab liikumisel põllumaad hõivata ja eksproprieerida ning selle kaudu oma campesino-identiteeti taastoota. Tänu väikeomanike organisatsioonide ja MST juhtide ning intelligentsi kaasamisele poliitilistesse institutsioonidesse on riiklike ressursside ümberjagamine väikepõllumajandusele ja MST asumitele olnud märkimisväärne. Paranenud on väiketalupidajate ligipääs pangalaenudele ja tehnilisele abile ning tagatud on toodete minimaalne hind. Ka MST tegevus põllumaade hõivamisel on hoogu juurde saanud, ohustades mitmete suurkorporatsioonide tegevust.

    Kui võrrelda ressursside jaotumist, siis näitavad 2005. aasta andmed, et riigi toetus agrotööstusele on siiski seitse korda suurem kui väiketalupidamisele, kuigi viimase roll siseturu toiduainetega varustamisel on palju strateegilisem. Teine, veelgi häirivam fakt on see, et suurmaaomanike organisatsioonid saavad riiklikest fondidest kakskümmend viis korda rohkem kasu kui MST. Tänu toetustele ning välis- ja sisenõudlusele jätkab moderniseeruv automatiseeritud agrotööstus laienemist ning maa sotsiaalse funktsiooni küsimus püsib aktuaalsena.

    Et töölisidentiteet ja ametiühingute roll veel kuhugi kadunud ei ole, näitavad ametiühingute sagenenud streigid ja avalikud ülesastumised. Poliitilisele organiseerumisele on kaasa aidanud mitmed konjunktuursed ja struktuurilised tegurid, näiteks majanduskasv, tööhõivekasv, demokraatlik riigikord, liikumise liidrite kaasamine võtmekohtadele riigistruktuuris ja neoliberaalse ideoloogia legitiimsuse kaotamine.

    Linnas elava marginaalse massi seas on endiselt põletavateks teemadeks nii töö- kui ka eluasemepuudus.[30]Ebavõrdne moderniseerumine on koondanud enamuse rahvastikust linna, kuid linnade kasv on olnud pigem ebakorrapärane ja planeerimata. Linnaruumi demokratiseerimise eest asusid võitlema 1980. aastatel tekkinud linnareformi liikumine[31]ja kodutute liikumised. Skvottimisest sai kodutute liikumise peamine strateegia. Üheks valitsuspoolseks vastuseks eluasemepuudusele on laiaulatuslik eluasemeprogramm Minha Casa Minha Vida (Minu kodu minu elu), millega tuldi välja enne, kui maailma majandus- ja finantskriis haripunkti jõudis. Programmi eesmärk on leevendada nii eluasemedefitsiiti kui ka majanduskriisi mõjusid.

    Antitsüklilise majanduspoliitika institutsionaalse ja reguleeriva raamistiku moodustab Riiklik Arengupank (BNDES). Pank asutati 1952. aastal, et rahastada riigi juhitud tööstusarengu protsessi, tal on strateegiline roll Brasiilia arenguprojektis, tootlike sektorite, infrastruktuuri, laenu ja mikrolaenude rahastamisel. 1990. aastatel kasutati panka kui instrumenti erastatud ettevõtete madala intressiga ülevõtmiseks välisettevõtete poolt. PT valitsemisajal on panga ideoloogiline suund muutunud kodumaise tööstuspoliitika kasuks. See suunamuutus on seotud otsusetegijate väljavahetamisega: investeerimispankureid asendasid PT-ga seotud ja kodumaisele arengule orienteeritud heterodokssed majandusteadlased.[32]

    BNDES toetab ka regionaalset integratsiooni, mis on üks osa kaubanduspoliitikast ja laiemast lõuna-lõuna partnerluse strateegiast. Regionaalse integratsiooni eesmärgiks on tagada regioonile soodsam positsioon rahvusvahelistel kaubandusläbirääkimistel, muuta asümmeetrilisi kaubandussuhteid ning saavutada suurem autonoomia globaalses majandussüsteemis ja hierarhias. Üks tuntumaid regionaalseid ühendusi on Mercosul, mis asutati 1991. aastal Brasiilia, Argentina, Paraguay ja Uruguay eestvedamisel. Nüüdseks on ka Venezuelast saanud ühenduse liige. 2004. aasta detsembris leppisid Mercosul ja Andide Rahvaste Ühendus kokku regiooniülese vabakaubandustsooni Lõuna-Ameerika Riikide Liit loomises. Mõlema regionaalse bloki eesmärgiks on luua ühine tollirežiim.

    Samal ajal kui regionaalne integratsioon on edenenud, on vabakaubandusläbirääkimised globaalsel tasandil jõudnud ummikseisu. Mitmete huvirühmade ühendamise tulemusel on suudetud takistada Ameerika Vabakaubanduslepingu (ALCA) jõustumist. Samuti on ummikusse jõudnud Doha ringi läbirääkimised Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames. Kaubandusorganisatsiooni läbirääkimistel on Brasiilia silma paistnud oma sihiga blokeerida edasine kaubanduse liberaliseerimine, kuni arenevate maade nõudmisi ja tingimusi pole arvesse võetud. G-20 ühendusse kuuluvad peale Brasiilia ka India, Hiina ja Lõuna-Aafrika ning nende peamine sõnum on, et “vabakaubandus töötab mõlemas suunas”. Doha ringi peamiseks tüliõunaks on kujunenud EL-i ja USA põllumajandustoetused. Ei Brasiilia ega teised perifeeriariigid ole nõus tegema omapoolseid järeleandmisi liberaliseerimise osas, kui USA ja EL ei vähenda oma põllumajandustoetusi. USA ja EL-i kaubanduspiirangud ning Brasiilia kapitali ekspansiivsed huvid on viinud alternatiivse strateegia loomiseni, mis näeb ette lõuna-lõuna vahelise koostöö arendamist. Näiteks on väliskaubanduses kasvanud Brasiilia majanduslik läbikäimine Hiina, India ja Venemaaga ning mitmete Aafrika riikidega.

     

    Lõpetuseks

     

    Võrreldes sõjajärgse ajaga, mil omavahel põimusid majanduslik rahvuslus ja liberalism ning autoritaarne valitsemiskord ja sotsiaalne-regionaalne ebavõrdsus, on tänapäeva Brasiilia uues olukorras, mida iseloomustab pigem dünaamiline demokraatia ja autoritaarsete elementide aina nõrgenev avaldumine ühiskonnas.

    Poliitilises sfääris on liberaalsest demokraatiast edasi arenetud ning tulemuseks on innovaatiline esindus- ja osalusdemokraatia põimumine. Ka majandussfääris kaldub Brasiilia kõrvale klassikalisest liberaalsest turumajanduslikust mudelist, ajaloolise tava kohaselt on riik võtnud endale tagasi ülesande koordineerida rahvuslikku arenguprojekti, lõimides sotsiaalseid ja poliitilisi huve nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasemel. Esimest korda ajaloos kaasab rahvuslik projekt ka rahva kõige nõrgemaid kihte, lähtudes eeldusest, et sõltumata kapitalistlikest huvidest on riigil kohustus ühiskonna kõige nõrgemaid liikmeid kaitsta. Seega võib väita, et toimumas on aktiivne liikumine minimaalriigilt sotsiaaldemokraatlikuma riigi suunas.

    Brasiilia ühiskond on tänapäeval pluraalsem ja keerukam kui kunagi varem. Jätkuvalt on ühiskonna ja riigi proovikiviks erahuvide allutamine avalikele huvidele. Autoritaarse pärandiga seotud erahuvid on endiselt seotud ühiskondlike sfääride kaubastumisega ning puudutavad raha, haridust, tervishoidu, maaküsimust, meediat, linnaruumi jms. Brasiilia ühiskonnal on ajalooline võimalus neid majanduslikke huve kollektiivselt kontrollida ja allutada nad ühishuvidele, et lahtikaubastada sotsiaalsed suhted ning luua õiglasem, võrdsem ja solidaarsem ühiskond. Nagu siin näidata püüdsin, on esimesed sammud selles suunas juba astutud ning tundub, et alamklassid linnas ja maal mängivad selles stsenaariumis strateegilist rolli. See ajalooline momentum lubab loota, et taas on modernse poolperifeeria kord pakkuda süsteemivastaseid alternatiive, seekord neoliberaalsele ratsionaalsusele.

    [1] I. Wallerstein, After Developmentalism and Globalization, What? Social Forces, 2005, kd 83, nr 3, lk 1263–1278.

    [2] L. W. Vianna, A revolução passiva: iberismo e americanismo no Brasil. 2. ed. rev. e ampl. Rio de Janeiro, 2004; E. P. Reis, Modernization, Citizenship, and Stratification: Historical Processes and Recent Changes in Brazil. Daedalus, 2000, kd 129, nr 2, lk 171–194.

    [3] W. G. Santos, Razões da desordem. Rio de Janeiro, 1994.

    [4] 1922. aastal São Paulos toimunud moodsa kunsti nädalast sai alguse modernistlik liikumine, mis kestis küll lühikest aega, kuid see-eest inspireeris hiljem mitmeid teisi kultuurilisi liikumisi nagu näiteks tropikalism. Brasiilia modernismi kohta vt:M. Pesti, Tupi või mitte Tupi, selles on küsimus! Vikerkaar, 2008, nr 10/11. http://vikerkaar.kl.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4825

    [5] L. Avritzer, Democracy and the Public Space in Latin America. Princeton (NJ), 2002.

    [6] Brasiilia rahvusriigi alusmüüt rajanes käsitusel ühest ja ainukesest rahvast (povo), lähtus “etnilisest ja sotsiaalsest demokraatiast” ning viitas rasside ja kultuuride omavahelisele segunemisele ja harmooniale. “Etnilise ja sotsiaalse demokraatia” ideega tuli esimesena 1930. aastatel välja antropoloog ja sotsioloog Gilberto Freyre. Rassilise demokraatia kohta vt: A. S. A. Guimarães, Racial Democracy. Rmt-s: Imagining Brazil. Toim. J. Souza, V. Sinder. Lanham (MD), 2005. “Rahva” mõistet on oma teostes käsitlenud nii kirjanikud (näiteks Jorge Amado ja Graciliano Ramos) kui ka akadeemikud-poliitikud, kes sealjuures tihti olid tähtsal kohal ka riigiaparaadis. Vt C. Santana, Realismo Político no Brasil: Invenção e Legado. Cadernos de Sociologia e Política, 2008, nr 10, lk 22–44.

    [7] J. M. Domingues, Latin America and Contemporary Modernity: A Sociological Interpretation. New York; London, 2008.

    [8] Pärast Kuuba revolutsiooni toetas USA administratsioon aktiivselt sõjaväelisi režiime kogu Ladina-Ameerikas: sõjaväelised riigipöörded toimusid Brasiilias ja Boliivias 1964. aastal, Argentinas 1966. ja 1976. aastal, Uruguays ja Tšiilis 1973. aastal (viimases iroonilisel kombel 11. septembril).

    [9] F. H. Cardoso, E. Faletto, Dependency and Development in Latin America. Berkeley, 1979.

    [10] Marginaalne mass on sotsiaalne klass, kes (1) ei teeni regulaarselt palka, (2) ei ole kaasatud sotsiaalkaitse võrgustikesse ja (3) kelle suhe tööandjaga ei ole lepinguline, kuid kes mängib olulist rolli kapitalistlikus süsteemis.

    [11] A. Portes, Latin American Class Structures: Their Composition and Change During the Last Decades. Latin American Research Review, 1985, kd 20, nr 3, lk 7–39.

    [12] J. L. Love, Crafting the Third World: Theorizing Underdevelopment in Rumania and Brazil. Stanford, 1996.

    [13] J. Souza, Beyond hybridism and personalism: a new interpretation of the Brazilian dilemma. Mimeo. 2003.

    [14] Sama ei saa väita kõrghariduse kohta, sest riikliku kõrgharidussüsteemi arendamisest sai moderniseeriva eliidi üks peamisi eesmärke. Kuid kõigile kättesaadav kvaliteetne riiklik põhiharidus ei olnud erinevalt näiteks Argentinast Brasiilias kunagi eliidi prioriteet.

    [15] W. G. Santos, Razões da desordem.

    [16] E. P. Reis, Modernization, Citizenship, and Stratification.

    [17] MST loodi 1984.  aastal ja on Ladina-Ameerika kõige suurem sotsiaalne liikumine, mille liikmete arv ulatub  umbkaudu 1,5 miljonini (www.mst.org.br ).

    [18] 1970. aastatel Brasiiliasse voolanud väliskapital suunati peamiselt São Paulo autotööstusesse. Just autotööstuses tekkis uus mitteametlik ametiühinguliikumine.

    [19] Adisputa pela construção democrática na América Latina. Toim. E. Dagnino jt. São Paulo, 2006.

    [20] L. W. Vianna, A revolução passiva.

    [21] E. P. Reis, Modernization, Citizenship, and Stratification.

    [22] A. Portes,K. Hoffman, Latin American Class Structures: Their Composition and Change During the Neoliberal Era. Latin American Research Review, 2003, kd 38, nr 1, lk 41–82.

    [23] D. Harvey, A Brief History of Neoliberalism. New York, 2005.

    [24] Perry Anderson on nimetanud PT-d viimaseks 20. sajandil tekkinud töölisparteiks. PT valimisvõit sümboliseeris demokraatlik-rahvaliku poliitilise projekti ümber koondunud rahvalike sektorite kümnenditepikkuse võitluse konsolideerumist.

    [25] Venezuelas Hugo Chávez, Boliivias aimaraa indiaanlane ja endine cocalero-liikumise juht Evo Morales, Argentinas Néstor Kirchner (ja seejärel Cristina Fernández Kirchner), Ecuadoris Rafael Correa, Paraguays Fernando Lugo, Uruguays Tabaré Vásquez.

    [26] Riiklikku abiraha saavad need perekonnad, kelle kuusissetulek on kuni 140 reaali inimese kohta (ehk 840 krooni). Bolsa Familia programmi kaudu saab toetust 12 miljonit perekonda üle kogu riigi.

    [27] M. C. Neri, The new middle class. Rio de Janeiro, 2008.

    [28] A. Singer, Raízes sociais e ideológicas do lulismo. Novos Estudos, 2009, kd 85, lk 83–102.http://novosestudos.uol.com.br/acervo/acervo_artigo.asp?idMateria=1356

    [29] Rohkem kui tuhande hektariga põllumajanduslikud majapidamised moodustavad 1 % kõigist majapidamistest, kuid neile kuulub 43 % haritavast põllumaast (145 miljonit ha), kusjuures rohkem kui 2 miljoni hektarilised latifundiumid (ainult 15 tuhat maaomanikku) omavad 98 miljonit ha maad. Vähem kui 10-hektarilised majapidamised hõlmavad 2,7 % maast ja väikeomand (kuni 100 ha) haarab enda alla 40,7 % maast, olgugi et moodustab 66 % kõigist põllumajanduslikest majapidamistest.

    [30] Eluasemepuuduse määraks hinnati 2008. aastal 5,8 miljonit eluruumi, millest 90,3 % on seotud nende leibkondade nõudlusega, kelle kuusissetulek on kuni kolm miinimumpalka.

    [31] Liikumine koondab vabaühendusi ja liikumisi üle kogu Brasiilia. Paistab, et tema üks viimaseid tähtsamaid saavutusi on linnaministeeriumi loomine 2003. aastal, mis võimaldas muuta linnaküsimuse riiklikus poliitikas nähtavamaks.

    [32] M. Flynn, Between Subimperialism and Globalization: A Case Study in the Internationalization of Brazilian Capital. Latin American Perspectives, 2007, kd 34, nr 9, lk 9–27.

  • Indiat ei ole olemas

    Martti Kalda

    Martti Kalda
    Indiat ei ole olemas

  • Uus ja vana Vietnam

    Karin Dean

    Karin Dean
    Uus ja vana Vietnam

  • Rokkmuusika ja poliitiline vastasseis Hiinas enne ja pärast Tiananmeni

    Katja Koort

    Katja Koort
    Rokkmuusika ja poliitiline vastasseis Hiinas enne ja pärast Tiananmeni

    Peking on kahtlemata kõige suurema rokkmuusika kontsentratsiooniga linn Hiina Rahvavabariigis. Pealinnana olid tal algusest peale kõik eeldused saada roki keskuseks – ta on piisavalt suur, intellektuaalne ja vabameelne, samas külm ja kalkuleeriv ning pakatab räigetest kontrastidest. Ei ole üllatav, et pärast Deng Xiaopingi võimuletulekut 1978. aastal hakkas just seal majandusliku moderniseerumise ja avatud uste poliitika taustal kujunema alternatiivne kultuur, millesse väga orgaaniliselt sobitus oma ajastu vaimus Läänest inspireeritud, ent kohalikule publikule suunatud valju ja rütmilise heliga ning julge sõnumiga muusika.

    Hiina rokk ehk yaogun (sõnasõnaline tõlge inglise rock’n’roll’ist) on keeruline ja mitmetasandiline nähtus, mille kujunemisele on aidanud kaasa nii Ameerika Ühendriikides 1960.–1970. aastatel levinud alternatiivkultuur (ennekõike beat-, hippie-, flower power– ja punk-liikumised) kui ka Hiina ühiskonnas ja kultuuris 1919. aastal alguse saanud Neljanda Mai Liikumise nime kandvad moderniseerumisprotsessid ning 1989. aasta neljandal juunil Pekingi Taevase Rahu väljakul toimunud sündmused.[1]

    Esimesed rokkbändid tekkisid Pekingis vastukaaluks Hongkongist ja Taiwanist imporditud kommertslikule cantopop’ile,[2]millest üritati erineda nii muusika kui sõnumi poolest. Osalt ka sellest vastandusest tulenevalt oli neil rokklauludel algusest peale selgesti äratuntav sotsiaalne ja poliitiline konnotatsioon, mis lõunahiina popmuusikas täiesti puudub. See esmapilgul stereotüüpne jaotus Põhja- ja Lõuna-Hiinaks ei ole siinkohal pelgalt geograafiline, vaid seostub oluliste majandus- ja kultuuriprotsessidega, mis on neis piirkondades läbi ajaloo kulgenud väga erinevalt. Teemal pikemalt peatumata märgin, et oma põhitunnuste järgi sobib yaogunüsna hästi esindama just Põhja-Hiina rahvusliku mentaliteeti. See on raskepärane, konkreetne, jõuline, vormilt lihtne ja sisult tõsine, samal ajal kui Lõunas eelistatakse pigem elegantsi ja kergust.

    Paralleelselt yaogun’iga ja kohati selle raames levis 1980. aastatel riigi põhjaosas muusikastiil xibeifeng(loodetuul), mis ühendas endas kohaliku rahvalaulu ja jõulise kitarriroki elemente. Vaatamata ilmsele seosele Läänest pärit rock’n’roll’iga olid xibeifeng’is esikohal siiski kohaliku pärimusmuusika tunnused. Elektrikitarrid, klahvpillid ja trummid olid pigem taustaks traditsioonilistele hiina instrumentidele, sellistele nagu erhu, suona ja dizi,[3] ka kõrge ja pingutatud vokaal ning lugude meloodiad matkisid Loode-Hiina provintside Gansu ja Shaanxi rahvalaulu. Timothy Brace’i sõnul sobis xibeifengsuurepäraselt täitma sotsiaalsete ja majandusreformide ajal Hiina muusikamaastikul tekkinud nišši. Olles ühelt poolt tihedasti seotud rahvapärimusega, rõhus see hiinlaste patriotismile ja tõstis rahvuslikku eneseteadvust, teisalt andis võõramaine element sellele moderniseerumispoliitikaga hästi sobiva universaalsuse ja rahvusvahelisuse maigu.[4]

    Nagu traditsioonilised rahvalauludki, rääkisid mõned “loodetuule” palad talupoja raskest elust ja sisaldasid koduigatsuse ja üksinduse motiive, millest pateetiliste revolutsioonihümnide peal üleskasvanud publik luges välja varjatud sotsiaalset kriitikat. Üks varasemaid “loodetuule” muusika hitte oli 1984. aastal ilmunud “Pole midagi hinge taga” (“Yiwu suoyou”). Loo autor ja esitaja oli hiina-korea päritolu noor Pekingi muusik Cui Jian, keda praegu peetakse üheks hiina rokkmuusika isaks. Laul kõneles ühe noormehe vastamata armastusest ning kirjeldas selle hingeseisundiga kaasaskäivat ängi ja meeleheidet, mida hakati üsna pea tõlgendama hoopis laiemas kontekstis. Paljude meelest väljendasid laulusõnad väga täpselt noorte pekinglaste seas valitsenud frustratsiooni ning umbusku nii kommunistliku ideoloogia kui ka traditsioonilise konfutsianistliku ühiskonnakorralduse suhtes. “Pole midagi hinge taga” andis tervele kultuurirevolutsiooni (1966–1976) kogemusest toibuvale noorte hiinlaste põlvkonnale eneseusku ja aitas otsida uusi väljendusviise:

    http://www.youtube.com/watch?v=XHwfCf2spTk&feature=related

    Ma olen lõputult küsinud,

    kunas sa tuled minuga kaasa,

    kuid sa alati naersid mu üle.

    Mul pole midagi hinge taga.

     

    Ma tahaks anda sulle oma unistust,

    siis jääb mulle veel mu vabadus,

    kuid sa alati naerad mu üle.

    Mul pole midagi hinge taga.[5]

     

    Just selle, esmapilgul tavalise armastuslaulu võtsid üheskoos üles 1989. aasta suvel Tian’anmeni väljakule valitsuse vastu protestima tulnud noored. Ka hiina keeles pole laulu pealkirjas grammatilist subjekti, mistõttu seda saab tõlgendada nii üksikisiku kui ka laiemas ja üldisemas “meie” perspektiivis.[6]Cui Jiani lugu ühendas neid, kes üritasid vabaneda võikast maoistlikust kollektivismist ja kommunistliku ideaalühiskonna meelepettest.

    Olukord, kus rahva poolt armastatud laulud hakkavad täitma sotsiaalkriitilist funktsiooni, ei ole Hiina ajaloos sugugi ainulaadne. Varjatud kujul sisaldub valitsejate kriitikat juba hiina esimeses luuleantoloogias “Laulude kaanon” (“Shijing”), mis sisaldab 9.–6. sajandist e.m.a pärit rahvalaulude tekste ja mille koostajaks peetakse Konfutsiust ennast. Suur õpetaja pidas laule väga tähtsaks, kuna tema meelest sai nende abil analüüsida masside meelsust ning selle järgi hinnata ka valitsuse tööd ja valitsejate moraalset seisundit. Prantsuse sinoloogi François Jullieni sõnul oli “Laulude kaanoni” poeetilisse keelde peidetud poliitiline sõnum, milles avaldus kriitika võimulolijate suhtes ja mida seetõttu ei olnud ohutu väljendada otse. Kuid alalhoiuinstinkt ei olnud ainuke, mis pani minevikuautoreid otsekoheseid süüdistusi vältima. “Kaudset rünnakut” (oblique attack), mille näiteks “Shijingi” laulud on, peetigi Jullieni väitel Hiinas läbi aegade kõige tõhusamaks võimude kritiseerimise vahendiks.[7]Laulukaanoni ühe hilisema kommentaatori järgi on varjatud kriitika otsesest palju efektiivsem sellepärast, et “Kui pilkavad sõnad on öeldud otse, [on nende tähendus] kergesti piiratav, kui minnakse mööda käänulist teed, [on nende tähendus] ammendamatu”.[8]Kommentaator tahab arvatavasti öelda, et täpse määratluse puhul kipub väide jäigastuma ja hakkab täielikult sõltuma kontekstist, mis tähendab, et ta osutub ka haavatavaks seda konteksti puudutavate muutuste suhtes, kaudne väide aga jääb avatuks lõpututele lahendustele ning on muutuste suhtes immuunne. Nii nagu nende esiisad, eelistasid ka hiina rokklaulude kirjutajad väljendada rahulolematust ja pahameelt kaudselt, läbi allegooriate ja vihjete, ning polüseemia ja homonüümia tõttu, mida hiina keeles esineb palju rohkem kui ükskõik millises euroopa keeles, olid ka keelemängu võimalused palju suuremad kui mujal.

    Varsti pärast Taevase Rahu väljakul toimunud meeleavalduse mahasurumist hakkas “loodetuule” stiili populaarsus taanduma. Üheks põhjuseks oli arvatavasti hiina ühiskonnas toimunud nihe materiaalsuse poole. Xibeifeng seostus juba nime poolest vaesuse ja lihtsakoelisusega[9]ning romantiline pilt paljasjalgsest talupojast, kel “pole midagi hinge taga”, ei olnud kiiresti urbaniseeruvas ja globaliseeruvas Hiinas enam aktuaalne. See-eest algas 1990. aastate esimesel poolel tõeline rock’n’roll’i buum. Pekingis loodi kümneid uusi bände, peeti esimesed suured rokk-kontserdid. Sel ajal olid oma loomingulise tegevuse tipus tänapäeval juba rokisauruste staatusesse jõudnud kollektiivid: Tang Chao (Tangi Dünastia), Hei Bao (Must Panter) ning ADO, mille liider oli Tian’anmeni järel noorte hiinlaste kangelaseks saanud Cui Jian. Kuna võimud ei soosinud Lääne individualismi propageerinud muusikat, toimusid esinemised väikestes restoranides piiratud auditooriumile ning informatsiooni pidude toimumise aja ja koha kohta vahendati saladuskatte all inimeselt inimesele. Sama skeem toimis rokkmuusika salvestustega. Riigi poolt kontrollitud meediakanalite ja lindistusstuudiote uksed olid yaogun-artistidele mõistagi suletud. Muusikaliselt ei olnud tunaste hiina rokkgruppide looming kuigi originaalne, kuna nad jäljendasid üsna täpselt lääne kuulsate tegijate, näiteks Led Zeppelini jt liini. See-eest muutus nende sõnum palju julgemaks. Rahvusromantika, mis veel mõned aastad varem oli ühendanud hiina rokkmuusika austajaid, kasvas üle poliitiliseks protestiks valitsuse ja selle poolt propageeritud maailmavaate vastu. Öeldavasti koosneski rokkbändide kuulajaskond ennekõike noortest haritlastest ja tudengitest, keda ei huvitanud niivõrd mitte meelelahutuslik aspekt, vaid pigem laulude sotsiaalpoliitiline sisu.[10]Võtame näiteks lõigu Cui Jiani laulust “Alustada otsast peale” (“Cong tou zai lai”):

    http://www.youtube.com/watch?v=Q0robUer5Vs&feature=related

    Seisan jalad vastu maad, mu pea puudutab päikest.

    Ma kujutlen, et olen siin maailmas  üksinda.

    Ma surun oma näo tugevalt vastu seina

    ja teesklen, et mu õlgadel pole pead.

     

    Ma ei ole nõus lahkuma, ma ei ole nõus jääma,

    ma ei ole nõus elama nii ausalt.

    Ma tahan lahkuda, ma tahan jääda,

    ma tahan peale surma alustada otsast peale.

     

    Ehkki selle loo sõnum on varasemast tunduvalt teravam, ei ole siiski tegemist otsese võimukriitikaga. Rahulolematust valitseva olukorra suhtes väljendab autor oma eksistentsiaalsete heitluste kirjelduse kaudu ning väljakutse režiimile peitub õigupoolest ühesainsas refräänireas: “alustada otsast peale”. Cui Jian ei kasuta konkreetsetele inimestele või institutsioonidele viitavaid nimesid ja mõisteid, ent loost tuleb üpriski selgelt välja, et uue alguse all mõtleb ta riigi ideoloogia vahetamist parema, inimest rohkem väärtustava süsteemi vastu.

    Kui palju võisid Cui Jiani ja teiste rokkmuusikute laulud tegelikult mõjutada riigi poliitilist olukorda, on küsimus, millele ei saa üheselt vastata. Tõsiasi on see, et vaatamata yaogun-bändide populaarsusele (aga võimalik, et just selle pärast), eelistasid kommunistlikud võimud teha nägu, et mingit tõsisemat konflikti ei ole. Ränkade karistusmeetmete määramise asemel piirdusid ametimehed enamjaolt rokkartistide muusikalise karjääri takistamisega, tsenseerides järjekindla visadusega nende loomingut ja saboteerides nende esinemisi.

    Osalt valitsuse tegevuse tõttu hakkas hiina rokkmuusika esimene laine 1993. aasta lõpu poole vaibuma. Teise põhjusena nimetatakse sageli järjekordseid muutusi hiina ühiskonnas, mis juhtisid üldsuse tähelepanu poliitikast argieluküsimustele. Pärast Tian’anmeni otsustasid rahvavabariigi võimud ise sammukese valitud kursist kõrvale astuda. Turusotsialismi teed kulgevas riigis tõusid järk-järgult prioriteediks inimeste karjäär ja sissetulek. Paljud rokk-kollektiivid mugandasid raha ja kuulsuse nimel oma loomingut vastavaks tol hetkel populaarsuse tipus olnud cantopop’i stiilile. Teised kaldusid protestiks kommertsliku muusika vastu nihilismi ja mürgisesse sarkasmi, pilgates oma lauludes kõiki, alates oma vanematest ja nende ideaalidest ning lõpetades iseendaga.

    Üheksakümnendate teise poole üks kõige silmapaistvamaid kogumikke oli kahtlemata “Tüdimuse armee” (“Wuliao jundui”), mis sisaldas nelja punkbändi – 69, Anarchy Jerks, Reflector (Fanguangjing), Brain Failure (Naozhuo) – valitud lugusid. 69 repertuaaris on laul pealkirjaga “Revolutsioon” (“Geming”), mis on selge ja ühemõtteline viide Suurele Kultuurirevolutsioonile:

     

    Me tühi aju on nii ilus,

    me noored kehad on nii sitked.

    Elu-eluke möödub nii ruttu,

    sestap võtame tast viimast

    ja teeme ikka kõva kära!

    La, la, la, la, laaaaaaaaa!

     

    Plaadiümbrisel ära toodud intervjuulõigus ütleb bändi laulja Liang Wei: “Meie revolutsioon ei ole nagu Esimees Maol – me ei pea kedagi tapma,” ja lisab optimistlikult: “Kui me muudame iseennast, siis muudame ka selle riigi tulevikku.”[11] Vaevalt olid võimud muusikuga sama meelt, sest nagu mainib Anna-Sophie Loewenberg “Tüdimuse armeed” tutvustavas artiklis, oli suuremat osa kogumikus sisalduvatest lugudest enne plaadi ilmumist palju toimetatud ja mõned koguni välja jäetud. Viimaste seas oli 69 laul pealkirjaga “Koerad on meie sõnavabaduse nahka pistnud”, mis poleks enam kui kindlalt tsensuuri läbinud.[12]

    Rock’n’roll’i teine suur tulemine Hiinas jääb aastatuhandevahetusse. Kiire majanduskasv, interneti levik ja massimeedia kommertsialiseerumine andsid muusikaga tegelevatele inimestele võimaluse teha tulusat äri. Yaogun ei tähendanud enam ilmtingimata võimudega pahuksis olemist. Kümme aastat pärast Tian’anmeni oli valitsus ise sunnitud paindlikumaks muutuma, et näidata Hiinat maailmale liberaalse õigusriigina. Otsus võimaldada inimestele rohkem vabadust (eelkõige puudutas see meelelahutust) oli teadlik ja läbimõeldud – selle sihiks ei olnud mitte isikuvabadust tagada, vaid pigem ennetada inimeste võõrandumist parteist, mis omakorda võinuks panna rahvast kahtlema kommunistide võimu legitiimsuses.

    Igapäevaelu depolitiseerumine ei saanud jätta mõjutamata muusikute loomingulisi valikuid. Ühelt poolt tunduvalt vähenenud ideoloogilise surve tõttu, teisalt ühiskonnas toimunud suurte muutuste tagajärjel pidid muusikud end uue reaalsuse tingimustele häälestama. Selle perioodi rokkbändide loomingut iseloomustab eelkõige omalaadne muusikaline väljendus ja erakordselt teatraalsed esinemised. Jeroen Groenewegen, kes nimetab aastail 1997–2004 hiina rokkmuusika maastikul aktiivselt tegutsenud kollektiive ja isikuid “Pekingi underground-põlvkonnaks”, märgib, et uutele tegijatele olid muusika ja performance teineteisest lahutamatud, mis eeldas sotsiaalset interaktiivsust, mis omakorda tähendas tõlgendamisvõimaluste paljusust.[13]See sobis hästi kokku ka Hiinas levinud “kaudse rünnaku” strateegiaga. Laulude autorid ei taha väljendada end liiga otse, kuna ootavad oma kuulajatelt aktiivset huvi ja mõtteerksust. Laulu ülesandeks ei ole inimestele mingeid poliitilisi vaateid peale suruda, vaid panna nad mõtlema ja kaasa elama.

    Sotsiaalpoliitiline kriitika oli hiina rokkmuusikute teise põlvkonna loomingus endiselt esikohal, kuid autorid olid minetanud tõsise suhtumise ja võtnud pigem iroonilise hoiaku, mis paistab silma nii laulusõnade kui esinemiste puhul. Kolmanda aastatuhande alguse paiku ilma teinud bändid, sellised nagu Shetou (Keel – kõneorgani tähenduses) ja Ershou Meigui (Second-hand-roosid) muutsid oma kontserdid lausa kostümeeritud etendusteks. Esitades Shanghai baaris U-Like oma laulu “Maalija” (“Youqijiang”), kandsid Shetou liikmed valgeid arstikitleid ja punase ristiga mütse, ning etenduse kulmineerudes värvisid üksteist laulusõnu järgides suure pintsliga üleni punaseks:

    http://www.youtube.com/watch?v=QL2U8M0Lh5c

    Lõpuks ei suutnud ta ennast tagasi hoida –

    võltsi naeratusega tõmbas enese välja,

    pritsis meisse oma ajastu vaimus seemet,

    pannes meid püüdlema edasi puhta humaansuse poole.

    Ta maalis üle tüdrukute kleidid,

    ta maalis üle poiste ülikonnad,

    ta maalis üle vanataadi prillid,

    ta maalis üle vanamemme koti,

    ta maalis üle, maalis üle,

    maalis üle, maalis üle.

     

    Ta maalis üle meie nooruse,

    maalis üle meie hinged,

    ta maalis üle meie südametuksed,

    ta maalis üle meie ilmed,

    maalis üle meie elud,

    ta maalis üle meie väärtused,

    ta maalis üle meie patud,

    maalis üle kõik, mis meil on.

     

    Etendades laval neid lauluridu, annab Shetou oma kuulajatele mõista, et neid on “punaseks värvitud”, ehk teiste sõnadega, et nad on ajupesust läbi käinud. Ja kuigi laulus ei mainita sõnagagi, kes see salapärane maalija on, ei jäta arstikitlid (vormiriietus) ja punane värv kahtlust, kellele viidatakse. Sõnad “lõpuks” ja “ajastu vaim” aga osutavad tõsiasjale, et jutt on just uuest, avatud uste poliitika järgsest Hiinast. Nõnda tahavad loo autorid öelda, et sisuliselt ei ole miski muutunud ja valitsuse propaganda töötab samamoodi nagu enne majandusreformide algust.

    Shetou arvatavasti kõige kuulsam lugu aga on “Järgitegija” (“Fuzhizhe”) 2000. aastal ilmunud albumilt “Tibu koorub munast välja” (“Xiaoji chu ke”). Laulus kästakse üsna kategoorilises imperatiivivormis “teha järgi” kõiki kohustuslikust haridusprogrammist tuntud progressi-ideoloogia edendajaid alates Marxist ja Engelsist ja lõpetades Einsteini ja Darwiniga. Refrään laulu lõpus paneb aga kuulajat nimekirja uuesti teise pilguga üle vaatama:

     

    Järgitegija järgitegija

    inimesed ei pea rivistuma et paarituda

    järgitegija järgitegija

    inimesed ei pea rivistuma et toota

    järgitegija järgitegija

    inimesed ei pea rivistuma et õppida

    järgitegija järgitegija

    inimesed ei pea rivistuma et rivistuda

     

    Kõik omal ajal kohustuslikus korras pähe tuubitud nimed mõjuvad siin pigem irooniliselt. Asjaolu, et nimekirjast puuduvad Mao Zedong ja teised Hiina kompartei liidrid, paneb aga mõtlema, et vabadusel on Hiinas siiski piirid, millest üle astuda ei tasu.

    1. aastast kuni tänapäevani on hiina rokimaastikul üks koloriitsemaid tegijaid olnud Ershou Meigui ( http://www.youtube.com/watch?v=iMaY8JWgjO0&feature=related). Selle kollektiivi muusikat iseloomustab tagasipöördumine “loodetuule” stiilis etnoroki poole. Bändi solist Liang Long kannab laval hiina naiste traditsioonilist qipao’d (varrukateta kleit) ja kõrge kontsaga kingi. Ta kasutab paksu jumestust ja laulab Pekingi ooperi artistidele omase nasaalse falsetiga oma aja inimeste elust ja uutest sihtidest. Samas ei püüa muusikud enam ümber hinnata oma lähiajalugu, rahvuslikud teemad on asendunud Ershou Meigui loomingus globaalse kultuuri rõhuasetustega. Lugu pealkirjaga “Lubage mõnel kunstnikul enne rikkaks saada” (“Yunxu bufen yishujia xian fuqilai”) räägib tänapäeva tarbijaühiskonna pahedest ja paneb mõtlema inimese rolli üle kiiresti muutuvas maailmas:

    http://www.youtube.com/watch?v=xu8BaIoYs90&feature=related

    Ma olen pakk kallist suitsu,

    mis topiti vaese mehe taskusse.

    Ma olen üks hurmav hiireke,

    kelle rikas onu on lapsendand.

    Ma olen pakk suguhaiguserohtu,

    mille abikaasa vargsi lahti teeb.

    Ma olen üks langenud pühak,

    kes on taevast minema aetud.

     

    Selles laulus leiavad kajastust kiire urbaniseerumisega seotud muutused indiviidi ja sootsiumi suhetes. Suurlinnaelanik peab tahes-tahtmata osa võtma keerulistest identiteedimängudest, millest väga vähestel õnnestub võiduga välja tulla. Laval etendatakse koomilises võtmes, kuidas linnas võib oma “mina” müüa, osta, vahetada, pantida, varastada või ka sellest hoopis ilma jääda. Ershou Meigui tuletab meelde, et inimene ei ole enam mutrike suures kommunistlikus masinavärgis, vaid mõtlev isiksus, kes peab tegema iseseisvaid valikuid ja oma otsuste eest vastutama.

    Kujutava kunsti kõrval on rock’n’roll tänapäeva Hiinas arvatavasti teine valdkond, kus poliitiline ja sotsiaalne kriitika on teatud kujul ja teatud piirini lubatud. Paratamatult tekib küsimus, miks rahvavabariigi võimud ohtlike ideede leviku takistamiseks ja nende levitajate karistamiseks vähegi efektiivseid meetmeid tarvitusele ei võta. Vastus saab olla ainult üks: tänapäeva Hiinas ei võta ka parteiliikmed kommunistlikku ideoloogiat enam eriti tõsiselt. Selle funktsiooniks on pigem üheparteisüsteemi kui niisuguse toetamine. Kompartei autoriteet püsib enamiku hiinlaste seas levinud veendumusel, et see tagab ühiskonnale stabiilsuse, hoiab riiki koos ega lase langeda kaosesse. Ideoloogilist haaret pisut lõdvendades üritavad võimud luua illusiooni sõnavabadusest, maandada niiviisi pingeid sisepoliitikas ja tõsta Hiina rahvusvahelist mainet. Vastuseks valitsuse püüdlustele näidata end liberaalse ja sallivana on rokkmuusika aga oma ülesandeks võtnud julgustada kuulajat pöörama suuremat tähelepanu poliitika- ja eetikaküsimustele ning käsitlema neid iseseisvalt ja kriitiliselt.

    [1] J. Groenewegen, Tongue: Making Sense of Underground Rock, Beijing 1997–2004. Leiden, 2005, lk 19–21.

    [2] Cantopop ehk gangtaiyue (sõna-sõnalt: Hongkongi ja Taiwani muusika). Termin on tuletatud hiinakeelsetest kohanimedest Xianggang (Hongkong) ja Taiwan ning tähistab peamiselt Lõuna-Hiinas levinud kerget popmuusikat.

    [3] Traditsioonilised hiina muusikariistad: erhu – kahekeelne viiul, suona – oboe eellase šalmei laadne puupuhkpill, dizi – bambusflööt.

    [4] T. L. Brace, Modernization and Music in Contemporary China: Crisis, Identity, and the Politics of Style. Austin (TX), 1992, lk 158.http://magnoliaarts.com/brace.pdf

    [5] Siin ja edaspidi minu tõlked hiina keelest. K. K.

    [6] T. L. Brace, P. Friedlander, Rock and Roll on the New Long March: Popular Music, Cultural Identity, and Political Opposition in the Peoples’ Republic of China. Rmt-s: Rockin’ the Boat: Mass Music and Mass Movements. Toim. R. Garofalo. Cambridge (MA), 1992, lk 121.

    [7] F. Jullien, Detour and Access: Strategies of Meaning in China and Greece. New York, 2000, lk 57–58.

    [8] Fengcizhi ci zhi jie yijin, wandao wu qiong. Vt: Shen D., Shuoshi zuiyu (Qing Qianlong, 1761–1792), nr 17.

    [9] Hiina fraseoloogiline väljend “süüa loodetuult” (chi xibeifeng) tähendabki: “olla väga vaene”, “elada peost suhu”.

    [10] T. L. Brace, Modernization and Music in Contemporary China, lk 166.

    [11] Wuliao Contingent (Wuliao jundui). 69, Anarchy Jerks, Reflector (Fanguangjing), Brain Failure (Naozhuo). Beijing, 1999.

    [12] A.-S. Loewenberg, Beijing Punk Emerges From Underground: Wuliao Jundui hits record stores across China. Beijing Scene, 1999, kd 5, nr 24. http://www.beijingscene.com/V05I025/cds/cds.htm

    [13] J. Groenewegen, Tongue: Making Sense of Underground Rock, lk 16, 8.

Vikerkaar