Toeta

Jutud

  • Nr 12/2009 sisukord.

    LUULE
    Jonathan Kariara
    Üks leopard elab muu-puus
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
    Iacopone da Todi
    Laude
    Itaalia keelest tõlkinud Maarja Kangro
    Jürgen Rooste
    Ministri uni, hullu lehma naasmine, laulurästikute parv
    Maarja Kangro
    Seen ja raha, Ateena koerad, Tina laul kulbile, Nagu imeline avaus, Väike Afganistan
    Maarja Pärtna
    wished I was in heaven sitting down, *ilusad näod…, *see oli ta vaba päev…, in the year 2525
    PROOSA
    Mart Kivastik
    Autoportree naise ja hobusega
    Armin Kõomägi
    Teist põlve kaevur
    ARTIKLID
    Mardi Valgemäe
    Teatri eellugu
    Kadri Novikov
    Seebikad vanakreeka moodi
    Paul Krugman
    Kuidas küll majandusteadlased nii puusse panid?
    Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
    KUNSTILUGU
    Jaan Elken
    Alateadlikud hirmud, kollektiivsed neuroosid
    AKEN
    Slavoj Žižek
    Berlusconi Teheranis
    Inglise keelest tõlkinud Kajar Pruul
    Slavoj Žižek
    Pärast müüri
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
    VAATENURK
    Hasso Krull
    Keeleusaldus
    Mart Kangur, “Kuldne põli”
    Mariliin Vassenin
    Kadunud maailma teedel
    Andra Teede, “Atlas”
    Kalev Kesküla
    Avameelselt abielust
    Olavi Ruitlane, “Naine”
    Peeter Helme
    Tänapäeva ideaalkirjandus – nii heas kui halvas
    Birk Rohelend, “Mu sõraline sõber”
    VIKERKAARE SISU 2009

    Vikerkaare sisu 2009

     

  • Vikerkaare sisu 2009

    Vikerkaare sisu 2009

  • Tänapäeva ideaalkirjandus – nii heas kui halvas

    Peeter Helme

    Peeter Helme
    Tänapäeva ideaalkirjandus – nii heas kui halvas
    Birk Rohelend, “Mu sõraline sõber”

    Liialdamata võib öelda, et “Mu sõralise sõbra” käsikiri üllatas pea kõiki 2008. aasta romaanivõistluse žürii liikmeid. Tegelikult isegi mitte lihtsalt ei üllatanud, vaid tekitas elavat poleemikat. Esiteks teose vorm – käsikiri oli iseköidetud, umbes A5 formaadis, kenasti kujundatud kaanega. Korraks tekkis lausa küsimus, ega ole tegemist valmisraamatuga, mis oleks teose võistluselt diskvalifitseerinud. Nii see siiski polnud, autor oli lihtsalt üles näidanud tavalisest suuremat pühendumust…

    Teine ja veel suurem üllatus oli aga “Mu sõralise sõbra” sisu ja stiil, mis ei jätnud kahtlustki – autobiograafiliste sugemetega kirjandusteose on kirjutanud keegi Kaur Kenderi või Toomas Verrevi moodi jõr­mivõitu mees. Või ühe žüriiliikme sõnadega: tegu on ühe väga halva mehe lõpetatud päevikuga. Korra sai žürii koosolekul lausa spekuleeritud selle üle, kes Eesti nooremas keskeas meeskirjanikest on “Mu sõralise sõbra” taga. Muidugi tulemusteta, sest kogu arutlus liikus ju algusest peale valedel radadel…

    Et selle teose – žanrimääratlusest veidi hiljem – on kirjutanud hoopis noor neiu, näitab, et kirjanduses on veel võimalik üllatada ja üllatuda. Tõsi, see üllatusmoment on kindlasti väiksem, kui lugeja hoiab juba käes Tammerraamatu kirjastatud “Mu sõralist sõpra”, mille kaant ehib lisaks fo­tolakisele, krabisõrgade ja poolpaljaste plikafiguuridega pikitud hamstri- või hiirepeale ka Birk Rohelennu nimi. Ikkagi usun, et iga inimene, kes on vähegi valmis teose sisse minema, selle reegleid järgima ja vaatama tema maailma minajutustajast peategelase silmadega, suudab tunnistada tõika, et autoril on hea ümberkehastumisvõime. Teoses kõlav jutustajahääl kõlab usutavalt.

    Raamatuna on “Mu sõraline sõber” saanud juurde dimensiooni, mida tal käsikirjas veel ei olnud: teatava koomiksilikkuse. Kasutatud on pilte ja piktogramme, mis kas toetavad jutustust või lausa asendavad mõnda sõna ja mõtet. Samuti on mängitud tekstisuurusega, rõhutamaks siin-seal mõtete intensiivsust või dialoogis selle väljahõikamise valjust.

    See ei ole muidugi esimene kord, mil Eesti kirjanduses nii on tehtud – viimastest aastatest meenub näiteks 2006. aasta romaanivõistlusel ära märgitud Jaan Apsu ja Joonas Sildre “Hingelõõm”, ning kindlasti leidub teisigi näiteid. Ometi on võrreldes “Hingelõõmaga” astutud “Mu sõralises sõbras” tubli samm edasi kahe meediumi, kujutava kunsti ja kirjanduse ühendamise teel. Kui Aps ja Sildre kasutasid illustratsioone vaid teksti toetamiseks, siis Lauri Tuuliku kujundatud Birk Rohelennu raamatus asendavad esimesed kohati teksti ennast: sõnade asemel on pildid (vt nt lk 78, 94, 153, 160).

    Võib muidugi küsida, kas see on kirjanduse kui sõnakunsti seisukohast hea või halb, lugeja mõtlemist ja fantaasiat piirav või avardav, kirjanduse väljendusvõimalusi kitsendav või laiendav. Ühest küljest peetakse piktogrammkirja väljendusvõimalusi primitiivseiks ja kasutatavaiks juhul, kui sõnum on vaja edastada koodis, millest peab aru saama ka kõige rumalam potentsiaalne lugeja. Samas on selge, et ilukirjandusliku teksti sees ei täida piktogrammid sama eesmärki – pilt kolbast (lk 19) on muidugi arusaadav igaühele, kuid miks on sellel leheküljel just pealuu kujutatud pildina, sõnad “pomm”, “sõjavägi” või “mees” aga mitte? Mõtted ei liigu mitte teadliku pri­mi­ti­vee­rimise, vaid popkunsti poole: kas eesmärgiks pole mitte hägususe, ebakindluse, kontrollimatuse-õhustiku tekitamine?

    Võib-olla on popkunsti mõjule viitamine liigne spekulatsioon. Ilmselt ongi siin piltide ja piktogrammide kasutamise rolli üheselt hinnata võimatu, liiati sõltub täpsem määratlus ju sellest, kuhu tõmmata piir koomiksi ja kirjanduse vahel ning kas seda üldse on vaja tõmmata.

    2008. aasta kevadel toimunud Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekul eelmise aasta kirjandusest pidas Mari Laaniste ettekande “Eesti koomiksid 2007”. Nii võib öelda, et vähemalt korra on Eesti institutsioonilises kirjandusloos koomiksit kirjanduse osana käsitletud. Kui lähtuda sellest, pole ülemäära rangete piiride tõmbamine teinekord mõistlik. Sest ei ole ju “Mu sõraline sõber” kindlasti mitte koomiks – lehekülgi, kus pildid ja piktogrammid otseselt jutustusse sekkuvad, on siiski märgatavalt vähem kui ainult tekstipõhiseid lehekülgi, ning ka teose ülesehitus on klassikaliselt kirjanduslik.

    Kuid mitte romaanilik. Ülesehituselt, tempolt ja stiililt on “Mu sõraline sõber” pigem novell. Teose väike taskuraamatuformaat – mis on võimaldanud teha selle tervelt 214 leheküljeliseks – paneb arvama, et ilmselt polnud see äratundmine võõras ka autorile, samuti kirjastajale, kes ehk pelgas avaldada liiga õhukest teost… Kuid see pole kriitiliselt mõeldud. Oskuses kirjutada lennukalt, täpselt stiili järgides ning formaadis püsides, pole mitte midagi halba. Teose novellilikkus ei saanud takistuseks romaanivõistluselgi, kus “Mu sõraline sõber” jagas lõppkokkuvõttes kolmandat kohta Marion Andra “Algolagniaga”. Ja ega Rohelennu kolmas pikem proosalugu (debüütraamat “Mina, Mortimer” ilmus 2007 ning tänavu tulid veel enne “Mu sõralist sõpra” trükist nii teine romaan “Enesetapjad” kui ballaad “Alexander ja Belle”) olegi puhas novell, vaid siiski laiahaardelisem, kuigi mitte ka romaanilikult panoraamne teos. Ühe, suhteliselt staatilise vaatepunkti kasutamise määrab ära juba teose päevikuformaat, mis ometi ei takista autorit nihutamast sündmustikku edasi-tagasi ajas ja ruumis. Lühidalt: “Mu sõraline sõber” on novelliliku ülesehitusega romaan või jutustus.

    Novellilikkusele viitab ka teose õnnestunud puänt, mis aitab raamatut koos hoida – lugeja ootused püsivad kõrgel, suhteliselt ühes taktis, tasapisi kiirenev tegevus ei lähe väsitavaks ega tüütuks, sest puändi tulekut lastakse aimata.

    Birk Rohelend on täiesti andekas autor, kes suudab luua karaktereid ja hoida lugejat oma lõa otsas. Üsna tüüpiliselt kriitilise kohana võiks nimetada keele mõnevõrra vähest nüansseeritust, kuid teisalt – eks paljud sedalaadi tegelased nii kõnelevadki nagu “Mu sõralise sõbra” peategelane, üheülbaline, kuid edukas ärimees.

    Ja muidugi võib nõrkusena näha ka teose peamist tugevust – täpset ja läbimõeldud ülesehitust, mis ei jäta eriti ruumi ei lugeja enda tõlgendustele ega kutsu raamatut uuesti läbi lugema. Kui puänt on teada, siis võib-olla mõni sügavamate kirjandushuvidega lugeja lappab veel korra siit-sealt, et näha, kas autor kuskil on reetnud juba ette midagi raamatu lõpplahendusest, või siis lihtsalt otsib üles need kohad, kus lugejat natuke petetakse, ta huvi äratatakse ja üha kiiremini edasi lugema kutsutakse, kuid suurt rohkem teise korra lugemiselamust teos ei anna. Samas – kas just selline polegi tänapäeva ideaalkirjandus? Kiire, lihtne, nauditav ja ei jää liiga kauaks mällu, takistama üha uusi ja uusi lugemiselamusi…

  • Avameelselt abielust

    Kalev Kesküla

    Kalev Kesküla
    Avameelselt abielust
    Olavi Ruitlane, “Naine”

    Ruitlase raamat on pikalt tüürinud raamatumüügi edetabelit, küllap sisaldab see siis miskit, mida rahvale vaja. Mulle paistab, et teose edu saladus peitub selle võimes pakkuda võimalikult ülderutavat ainest võimalikult lööval moel. See on kahtlemata väärt oskus.

    Üks võimalus on lugeda raamatut kui sotsiaalpornot, täpsemalt selle üht allžanri – abielupornot. Juba tegevuspaik kusagil lõunas, Võõpsu-Värska-Räpina mail, vabariigi äärel, viitab ehedatele ja rämedatele tüüpidele. Sealne olustik pakub tublile pealinlasele uut teavet. Teisalt võib vaadata teost kui suhteraamatut, aga suhtelugude järele on meedia tekitanud tarbijale juba paraja sõltuvuse. Ruitlase uuendus on siin see, et suhte-story’t ei esitata mitte tavapäraselt naise, vaid hoopis mehe vaatepunktist. Kui tavaliselt on suhte-ohvriks naine, siis Ruitlase raamatus on ohvriks mees. See on oluline uuendus (peenemalt öeldes: kirjanduslik novaatorlus) – mehele suunatud suhtekirjandus. Mees on naise labasuse, rumaluse, alkoholismi ja isegi seksuaalse ründe ohver! (“Minu kooselus Naisega olin nõrgema soo esindajaks mina,Mees”, lk 15.) Kõlab uskumatult, aga et lugu usutavamaks muuta, pole ka mees (ametilt luuletaja!) just puhas kõlbluse vaim, keda räpane elu (naine!) penetreerib. Mees on elukutseta looder, truuduseta hoorajääger, alkoholimaias pullimees ja vastutustundetu tüüp. Aga võrreldes naisega, kes elab poris ja elatub meeste riistadest suguhaiguste proovide võtmisega, on ta siiski kaunishing, kes vaatab elumerest üles tähtede poole ning põeb kõigest korra klamüüdiat.

    Hoolimata rämedast sisust ja rõvedapoolsest keelekasutusest, vastab teos ometi suhteraamatu põhikriteeriumile: on ühtlasi läbinisti moralistlik, olgu see moralism pealegi peidetud ulja pohhuistliku minategelase maskeeringu taha. Veelgi enam: lisaks suhtedraamale on “Naine” eneseabiõpik, mis postuleerib: vaatamata naise survele ja kuritarvitatud ürgsetele kohustustele perekonna ees on mehelgi õigus armastusele ja mõistmisele, õigus õnnele! See on värske sõnum, varasemast kirjandusest tuleb halva naise käest pääsemise lugudest meelde Raimond Kaugveri romaan “Disko”.

    Raamatu edu tähtsaimaks saladuseks ongi selle eneseabiõpikulik olemus. Ühelt poolt kujutab Ruitlane (füsioloogiliselt detailselt) abielu argipäeva, samas aga lisab suure üldistuse. Kõikehõlmavusele viitavad ka tegelaste nimed: Naine, Mees, Laps, Tütarlaps, Noor Naine, Unistuste Naine, Väike Naine, Kostüümilesbi, Lollid Maainimesed ja Persekukkunud Hipi. Loetelust nähtub, et Mehel pole suhteid sugugi ainult ühe naisega, ning raamatust saab teada, kuidas on üht või teist naisetüüpi pruukida ja armastada. Mõistagi on see igale meeslugejale kuldaväärt tarkus. Armastus teiste naiste vastu aitab tasakaalustada Mehe jälestust Naise vastu.

    Lisaks tüüptegelastele käiakse läbi ka tüüpsituatsioonid, mis mehe elus ette tulevad, näiteks kuidas naise põhjatu kurk mehe rahast tühjaks imeb, kuidas kasulapsed kasuisa peale valetavad, aga ka seda, kuidas alfaisane beetaisasega asju ajab. Mõned peatükkide pealkirjad mõjuvad lausa leksikonlikult, nagu “Soojätkamise funktsioon”, “Orgasm”, “Stress”, “Vahekord”. Niisiis on tegu ahistatud mehe eneseabiõpikuga, kus igaks juhuks ka abielutehnikast ülevaade antud. Ei puudu ka religioosne element, mantrana korratav mehe metafüüsiline kaebelaul: “Jumal, kui sa oleksid veel tunnikese ta jalgu koos hoida suutnud, oleksin jõudnud esimesele bussile ja pääsenud.” Aga mees ei pääse ja langeb seitsmeks (!) aastaks abieluõuduste vangipõlve.

    Realismi seisukohalt võiks muidugi ette heita, et kas saab ikka olla olemas Naine, kelles pole mitte midagi head? Tolstoil ja Tammsaarel ei ole ju sihukesi naisi. Isegi Bukowskyl, kes paistab olevat mõnes suhtes Ruitlase kirjanduslik eeskuju, pole. Aga ärgem unustagem, et tegu pole romaani, vaid teatmeraamatuga.

    Nüüd tuleks autorit veel kord kiita. Kui enamik teatmeraamatuid on kirjutatud jubedas kantseliidis, tädilikult nõretavalt või ameerikalikult ebakriitilise optimismiga, siis Ruitlase stiil on ökonoomne, otsekohene, aforistlik ja humoorikas.

    Tekst on ühtaegu nii entsüklopeediliselt defineeriv kui metafoorne: “Lapstegi viljastamise hetkel Naise Emaks ja sellega suurenesid jõuvahekorrad minu kahjuks veelgi… Kohe pärast Lapse sündi järgnes toonekureefekt, mind kugistati suhteliselt kiiresti alla ja algas valulik seedeprotsess ning minu osade kaupa väljutamine perekonna hüvanguks. Seedeprotsessi tulemusena sai perekond raha ja teisi asju. Lapse jaoks ei olnud mul millestki kahju, agaNaise mao limaskestast eritus aina gaase ja uut hapet ning mulle hakkas tunduma, et antud pind ei ole Mehele kõige sobivamaks elukeskkonnaks” (lk 16). Tsitaat pärineb teose eessõnast, mis annab toimunust lühikokkuvõtte – veel üks õpikulik omadus.

    Ruitlase leidlikkust näitab huvitav võte: kommenteerida oma jutustust värsikestega, mis on ropuvõitu või sürrimaigulised, pakkudes loole kord rõvedat võrdkuju, kord justkui avaramat tausta.

    Eriti mehelik-rahvalikuks muudab Ruitlase eneseabiõpiku selle moraalne suunitlus. Nagu juba nõukogude ajast alates kombeks, paljastab ja piitsutab autor tarbijamentaliteeti, aga ka (Naise) joomarlust, hoolimatust, ahnust, eneseupitamist ja mida kõike veel. Aga sellele vastandiks, elujuhiseks ei paku ta mitte distsipliini, luterlikku tööeetikat ja moodsat arusaama perekonnast kui hästi toimivast meeskonnast, nagu eneseabiõpikud tavaliselt teevad. Ruitlane ei nõua mehelt midagi, aga annab talle “loomulike vajaduste” rahuldamise õiguse. Mehel on õigus armastusele ja vabale ajaveetmisele talle meeldival moel. Autor toob teoses hulga näiteid, et luuletaja ei peaks tööd tegema, sest see ei sobi talle ning kui mõni naine seda nõuab, on see loomuvastane. Seda lugedes ei saa ma jätta mõtlemata, kui palju oleks ma jõudnud luuletusi kirjutada, kui poleks lollist peast tööle läinud. Ruitlase raamat näitab mehele teed vabadusse. Vahest see ongi selle teose puhul kõige olulisem.

    Kauniskirjanduse skaalal ei oska ma Ruitlase menukit kuhugi paigutada, aga kahtlemata on tegu hea ideega, raamatuga, mis siin ja praegu, reality-show’de ja abieluporno avalikustamise ajastul, tarbijatele tarvilik. Sõnastuslik löövus teeb lugemise mõnusaks. Pisut häirisid ulja Mehe hälinad raamatu lõpuosas, kui ta juba tegelikult Väikese Naise juurde pääsenud ja õnnelik lõpp käes.

    Silmapaistvad on Veiko Tammjärve ekspressiivsed illustratsioonid, mis teost kongeniaalsel moel näitlikustavad.

    Kirjutada Ruitlane mõistab ja fantaasiat tal on. Ootan huviga tema uusi katsetusi ilukirjanduse vallas.

  • Kadunud maailma teedel

    Mariliin Vassenin

    Mariliin Vassenin
    Kadunud maailma teedel
    Andra Teede, “Atlas”

    Andra puhul on kõige hämmastavam ja kütkestavam see, kui kõigutamatu ja kindel on tema enesetaju. Justkui oleks ta juba ammu langetanud mingi olulise teda ennast puudutava otsuse, mis ei kuulu ühegi inimese poolt läbivaatamisele.

    “Atlas” on õhuke kogu, mis sisaldab vaid 25 teksti ja raamatu toimetaja Jürgen Rooste järelsõna. Uus luulekogu tundub olevat läbimõeldum ja viimistletum kui eelmine, “Saage üle” (2007), mis sisaldas poole rohkem tekste ja jättis endast kuidagi laialipillutatud mulje. Kui rääkida stiiliotsingutest, siis need on teatud mõttes lõpule jõudnud: “Atlase” vabavärss on napp ja täpne, sageli on sel rohkem ühisjooni proosa kui luulega. Pole enam puhtalt ühele voogavale rütmile üles ehitatud luuletusi ja loobutud on ka riimist, mis veel eelmises kogus siin-seal sisse tikkus.

    Kuid Andra luule tuum on jäänud samaks. See tema kõigutamatu enesetaju paistabki kõige selgemalt välja luuletustes, mis tegelevad teiste inimeste projektsioonidega luuleminale. Andra näeb projektsiooni alati läbi, kuid ei võta seda tavaliselt vastu, ja kui võtabki, siis sellepärast, et ta on sellega üldjoontes nõus. Esikkogus “Takso Tallinna taevas” (2006) oli selline projitseerija üks halli kampsuniga peksasaanud mees, kes pidas talle öises bussipeatuses loengu naistest, kes pidavat olema kurjad, õelad ja saatanast, andes sellega mõista, et Andragi on üks sääraseid olevusi. Tekst lõpeb täieliku ükskõiksuseväljendusega: “longin edasi / bussi nagunii veel ei tule // god might still be a woman”. Ka “Saage üle” tegeles paljuski projektsioonidega, nii teiste inimeste projektsioonidega poeetilisele minale kui ka viimase projektsioonidega maailmale, millest annab tunnistust juba luulekogu pealkiri. Avaluuletus rääkis komplimentidest, mis – kui need väljendavad imetlust – on samuti üks projektsiooni vorme ja umbes sama kasutud nagu üksik roheline sokk radiaatorinurgal, kuigi armsad, mistõttu ei raatsi neid ära ka visata. Teine oluline samateemaline tekst tegeleb samuti komplimentide ehk imetlusega (“Saage üle”, lk 84) ning Andra mängib seal sõna “imetlema” tüvega, võrdsustades imetlemise (tühjaks) imemisega. Ja tõsi ta on, et kedagi imetledes projitseerime talle oma ideaale, milleni ohver päriselus loomulikult ei küüni ning meid varem või hiljem alt veab. Andra tajub väga hästi, kui raske ja ülekohtune roll on olla teiste inimeste imetlusobjekt, ja palub “kõigilt jumalailt ja jõuluvanadelt” vaid üht hetke “olla üksi ja paigal ja soojas ja vait”. “Atlases” koondab tekst “armas sõber kirjutas kord vikerkaares” nii negatiivseid kui ka imetlevaid projektsioone: sõber õiendab vene keele häälduse kallal, mis pidi kõlama soomlaslikult, ema sõnul ropendab Andra nagu vana mees, vend ütleb, et ta lööb nagu naine, valusalt ja mööda, üks võõras tüdruk arvab, et Andra näeb välja nagu keegi, kes kõigega hakkama saab, ja üks tuttav vari tunnistab, et luulemina on ainus, kes alati tema poolt on olnud, ja ainus, keda alati kõiges süüdistada saab. Andra ei võta neid projektsioone vastu, kuid ei tõuka ka otseselt ära. Ta integreerib need imetlusväärse kainusega, mis annab jällegi tunnistust sellestsamast vankumatust enesetajust: “ja mis siis ikka / nii ta läheb / ikka pidi hakkama saama / nagu soomlane / nagu naine / putsi türa türa putsi // eks tulebki saada”.

    Juba esikkogust alates on Andral teatud kindel teemaring, mida ta raamatust raamatusse on lihvinud ning mis “Atlases“ üha teravamaid ja mõjuvamad piire omandab. Ühe väikse omaette kimbu moodustavad kõikenägeva silma luuletused, kus mingi omnipotentne vägi teab kirjutavast subjektist rohkem kui ta ise. “Taksos” oli selliseid kõige rohkem – kõikenägev silm asetus siis küll jumalasse, küll taksojuhtidesse, kes tahavaatepeeglist kõike nägid ja kõike teadsid. Kogus “Saage üle” kartis luuletaja kaameraid, mis teda igal sammul jälgisid. “Atlases” on sellest teemast säilinud õige vähe, jumala kuju on peaaegu täiesti kadunud – vähemalt nimepidi – , kuid raamatu teine luuletus manab taas esile impersonaalse vaatleja, kel on võime näha üle maa ja aja.

    Teine kimp on sina-mina luuletused, mis on algusest peale moodustanud omaette narratiivi. Siin on kirge, pettumust, leppimist, alandlikkust ja alandusi. “Atlases” on sina-mina lugu taandunud igatsuseks ja üksijäämiseks, kuid nii nagu kahes varasemas kogus, on siingi müütiline kokkusaamine ja -jäämine samastatud igavikuga, aja seiskumise või ajast väljaastumisega, nagu näiteks kogu avaluuletuses “saja aasta pärast” või võltsrindade-luuletuses (lk 17). See ühis­olemine, mida luuletaja ikka on igatsenud, on mingi eluülene ürgne sümbioos, mida ta ihkab tunnetada iseeneses, rakkudes ja luudes, ja koguni oma nimes: “Üksinduse vasksus ükskord / kokkukuulumiseks nimetatud teede peale laskus” (“Takso Tallinna taevas”, lk 14).

    Ainulaadne on seegi, kuidas Andra oma perekonnanimega mängib ja selle tekstimaailma toob. Nimest saab lüli tekstisisese ja -välise reaalsuse vahel. Sõnamäng peitub juba vastse luulekogu pealkirjas, kuid “Atlasest” leiame veel teisegi kauni nimemängu: “Ja Riho Sibul laulab / lava peal / kadunud maailma teedele / ma proovin mitte / isiklikult võtta proovin / venda õnnitleda” (lk 34).

    Need kadunud maailma teed juhatavad kolmanda ja minu arvates kõige olulisema teema juurde Andra luules, ning selleks on aeg. Andra kirjutab sageli olevikust, situatsioonist, mis parasjagu käes on, ent kui tähelepanelikumalt lugeda, saab selgeks, kui sageli lõikub teksti kulgeva aja tunnetamine: ajaline perspektiiv, aja liikumine või paigalseis. Tihti astub Andra käesolevast situatsioonist välja ja annab ajamotiivi kaudu olevikule sügavuse. “Atlasest” leiab seda vähem, kuid kohati siiski, näiteks avaluuletuses “saja aasta pärast”, ja samuti lõpuluuletuses, kus minimalistlikule ja napisõnalisele argipäevakirjeldusele annab kraapivalt traagilise tähenduse vaid väike fraas luuletuse lõpuosas: “pool leiba / mõni õlu / nõnda aastaid…”

    Pinge hetke ning aja kulgemise vahel on kahesugune: ühelt poolt on see tung hetke peatamisele ja aja unustamisele ning nukrus, mida tekitab aja möödumine ja arusaam, et hetke ei saa kinni pidada. Seda väljendab kõige paremini “Atlase” üks kau­nimaid luuletusi “jaanuar raisk teeb”, kust pärinevad ka need kadunud maailma teed. Maailm on pidevas muutumises, vend ähvardab jälle abielluda, endised õpetajad on vanaks jäänud ja jaanuar teeb kevade nägu… Ka “Saage üle” sisaldas mitu sellist luuletust, kus ajale trotslikult selg keerati ja temast välja ei tehtud, ning selle tendentsi võtab kõige paremini kokku luuletus lk 82: “kolm võimalust on tegelikult / elad läinule või homse poole / või elad päikese kätte”.

    Teisalt väljendub see pinge hetke ja aja kulgemise vahel hirmus hetkesse kinni jääda. Nii nagu Andra suudab ilusaid hetki iga rakuga tunnetada, näib talle ka talumatuna moment, kust pole väljapääsu, nagu lk 37: “su põsed olid hirmsal kombel lohkus / tuul ei puhund jutt ei jõudnud läbi / kellaseierites meie vahel oli / / tobe tühi paigalseis”. Siin käib taas see vana võitlus ajaga, mida Andra alustas juba “Taksos”, kus ta arvas, et “meid ühte tuppa kokku lukku panna / oli rumal nali” (lk 19).

    Liikumise ja paigalseisu dünaamika muudabki Andra luule nii paeluvaks. Ta oskab jäägitult hetkes olla, kuid tal jätkub jõudu ja sügavust end sellest eemaldada ja heita pilk sellele, mida on nii raske näha – olevikule.

    “Atlas” jätkab mässu aja vastu, kuid juba on tunda teatavat resignatsiooni. See on hea luulekogu, millel on ainult üks puudus – ta on liiga lühike. Siin pean nõustuma Kalev Keskülaga, kes arvas, et kui “Atlases” oleks kolm korda nii palju tekste kui see sisaldab, võiks sellest rääkida kui olulisest teosest.1

    1 K. Kesküla, Andra Teede “Atlas”. Eesti Ekspress, 18.09. 2009

  • Keeleusaldus

    Hasso Krull

    Hasso Krull
    Keeleusaldus
    Mart Kangur, “Kuldne põli”

    1.

    Inimkeele suhtes võib võtta mitu vastandlikku hoiakut. Üks neist on äärmine umbusk: keelt ei usaldata, sest temaga saab öelda palju erinevaid asju korraga, ja veel rohkem järjestikku, nii et vasturääkivused kasvavad nagu mets ja keegi ei tea enam täpselt, kus on tõde ja kus vale. Pealegi saab keele abil ka tahtlikult valetada, eksitada, ähmastada, moonutada, ajades meeleheitele inimesed, kes usuvad naiivset vasturääkivuse-loogikat: tundub, et sellest rägastikust ei pääse iialgi välja, vähemalt mitte seni, kuni me kasutame ikka seda vana, loomulikku keelt, ega ole üle läinud mingile täpsemale ja ühetaolisemale kunstlikule keelele. Siit edasi võib minna mitut rada. Võimalik on näiteks loogiline positivism, mis tahtis keeleanalüüsi abil kõik filosoofilised probleemid ära lahendada ja metafüüsika prügikasti heita. Samas on võimalik ka teatava ühtse keelekasutuse sunniviisiline kehtestamine, mis on omane monoteistlikule religioonile: kõrvaldada tuleb kõik valed ja vigased, parasiitlikud laused, nii et keel langeks otseselt kokku Jumala loodud maailmaga. Selline usaldamatuse vorm on eriti kurjakuulutav, sest siit tuleneb arusaam, et kui mõ­nesid lauseid saab hävitada ainult koos neid lausuvate inimestega, siis tulebki seda teha, sest nii olevat Jumalale meelepärane.1Nii kubisebki monoteismi ajalugu lõpututest tagakiusamistest, massimõrvadest ja nõiajahtidest.

    Umbusk keele suhtes võib olla ka mõõdukas. Muidugi saab keele abil öelda lugematul hulgal erinevaid asju, aga see ei tähenda, et me peaks keele liistule tõmbama või temast üleüldse loobuma – ei, piisab sellest, kui me saame aru keele sees toimivast erinevuste mängust, oskame sellega arvestada ega lange hõlpsasti “logotsentrismi” lõksu. Sellist hoiakut esindas möödunud sajandi teisel poolel kõige jõulisemalt Derrida. Mõõdukas umbusk eeldab ka teatavat vabameelset soodumust, sest keeleline paljusus võetakse omaks vabaduse nimel. Keelt ei väärtustata mitte ta enese, temas peituva traditsiooni, esivanemate päranduse või müütilise kosmoloogia pärast, vaid sellepärast, et keel oma loogilise polüvalentsusega on inimliku vabaduse tingimus. Tänu sellele, et keeles valitseb määramatus, saab inimene asjadest kõnelda just nii, nagu ta praegu tunneb õige olevat, ja kui keegi seda määramatust kuritarvitab, siis ei ole selles süüdi mitte keel, mis jääb endiselt määramatuks ja võimaldab vale kohta alati öelda, et see on vale. Nii ei ole keel iseenesest kahtlane, aga kahelda tuleks siis, kui keegi püüab keeleliste vahendite abil teatavaid keelelisi tähendusi välistada, keelt keele enese abil kuidagi väiksemaks ja abitumaks teha. Iga seesugune katse on tõesti ohtlik, sest sellega lõigatakse ära võimalus sõnastada asju teisiti, muuta seisukohti, mis enam ei tundu nii head ja õiged, kui nad ehk kunagi tundusid, ja luua keele abil uusi väljavaateid, uusi maailmanägemisi.

    Nüüd tahaks küsida, kas peale äärmise ja mõõduka umbusu saaks keelesse suhtuda ka nii, et umbusku üldse ei olegi. Kas keelt saab tõeliselt usaldada, ilma et me sellega kohe langeksime halastamatu keelekriitika ohvriks, mis näitab, et me ise ei tea, mida me räägime? Või küsigem koguni: kas keelt saab tõeliselt armastada? Neid lauseid kuuldavale tuues ma justkui kuuleksin saalist ebamäärast mühinat, suminat, köhatusi, summutatud repliike; ja ma ei tea, kas te saite minust õigesti aru, kas ma ikka väljendusin hästi, kas ma mõni teine kord, mõnes teises kohas ehk ei oskaks seda hoopis paremini küsida. Aga tõtt-öelda pole sellel erilist tähtsust. Ma võin öelda need laused, ma võin need isegi kirja panna, ma võin need jäädvustada mingiks ajaks, mis võib venida inimese elueast palju pikemaks – aga ikkagi pole sellel erilist tähtsust. Sest kui ma olen seda öelnud, kui ma olen need laused lõpetanud, siis pole keel sellega ometi veel lõppenud. Seda kõike võib uuesti öelda, teisiti öelda, paremini või halvemini öelda, või üldse mitte öelda, jätta jutt katki ja hüpata hoopis teisele teemale. Muide, just seesugust hüpet ma praegu kavatsengi teha, aga hästi märkamatult, nii et teile jääks mulje, et kõik järgnev tuleneb eelnevast. Ja kui ma seda teen, siis ainult tänu sellele, et ma olen tahtnud keelega kaasa minna, et ma ei ole teda takistanud, vaid lasknud keelel minna sinna, kuhu ta kangesti kipub. Ja kuhu ta kipub? Ta kipub sinna, kus mul tuleb öelda: kui me keelt üksnes ei kahtlustaks, kui me teda üksnes ei kritiseeriks, vaid hoopiski armastaks ja usaldaks, vaat siis meil oleks alles kuldne põli.

    2.

    Mart Kanguri luule on keeleusalduse luule. Ta on seda kahes mõttes: kõigepealt sellepärast, et ta ongi luule, päris luule ja mitte filosoofia või keeleteadus. Päris luulet saabki defineerida selle kaudu, et seal keelt usaldatakse, sest ilma usalduseta ei saaks keelega lõpuni kaasa minna. Kui luule keelega lõpuni kaasa ei lähe, siis ei tule seal ette ühtki üllatust – mitte midagi ei juhtu, lugeja tehtud pingutust ei tasuta mitmekordselt, talle ei jää midagi meelde ja ta ei saagi aru, miks ta peaks edasi lugema. Mart Kanguri luule on aga keeleusalduse luule veel teiseski mõttes: siin ollakse silmanähtavalt teadlik sellest, et keelt võib ja saab umbusaldada, et teatavates tingimustes seda peabki tegema, et mõnikord võib umbusk keele suhtes ollagi just see, kuhu me keelt usaldades välja jõuame. Ometi ei ole Kangur selle umbusu ühegi vormi juurde peatuma jäänud: ta ei paista arvavat, et valed ja vigased laused võiks keelest üleüldse välja heita, või et filosoofilised probleemid saaks lahendada loogilise analüüsi abil. Ja päris kindlasti ei taha ta loomulikku ja ebatäpset keelt asendada mingi kunstliku, täpsema keelega.

    Las sõnad olla, neil on oma lugu

    mis pole alanud ja mis ei lõpe.

    Nad tulevad, ja sellest pole lugu.

    Nad on su igavene väljaõpe.

    Las sõnad olla, neil on oma lugu

    mis üldsegi ei räägi inimesest.

    Nad tulevad, ja sellest pole lugu

    ja pole mingit lugu minemisest

    (lk 68).

    Selles manifestilaadses tekstis paistab Kangur ühelt poolt inimkeelt dehumaniseerivat: sõnadel on “oma lugu, mis üldsegi ei räägi inimesest”; nad “tulevad ja lähevad, ei vasta ega küsi”; nendega on “üldse iseasi”. Teiselt poolt on sõnad aga “igavene väljaõpe”; neid “ei tohi ära kasutada”, sest nad tulevad “kui linnud lõunast, peenikene jada”; viimaks sõnad “lähevad ja võtavad su koost”. Sellest jääb omakorda mulje, et sõnadesse tuleb suhtuda õrna ettevaatusega, sest nad on otsekui elusolendid, kes meid lakkamatult läbivad, loovad ja lammutavad. Enam-vähem sedasama ütleb oma lugejatele ka isikustatud luuletus (luuletuses pealkirjaga “Luuletus”):

    Mida on mul teile öelda, sõbrad?

    Ainult ühte – ihaldage mind!

    …

    Selline on minu and ja tõotus:

    iha minu ihast,

    eri minu erinevusest,

    sest mina olen tee ja kohv ja viin,

    sest mina olen tee ja ee ja ee,

    sest mina olen tee ja tee veel!

    Mina olen ülestõus ja melu!

    (lk 69).

    Luuletus kinnitab: “ma ei lõpe ära, isegi kui ma lõpen”. See lause on paradoksaalne, aga ainult para-doksaalne: ta näib lihtsalt välja langevat üldkehtivast arvamusest, et lõpmatus ja lõplikkus on omavahel lepitamatud. Ometi pole see tegelikult nõnda, või õigemini: sel pole tegelikult mingit tähtsust, sest luuletus tahab öelda hoopis midagi muud. Ta ei taha vastu rääkida, ta ei taha üldse vaielda, vaid tahab oma lugejale üle anda üht hinnalist kingitust. See kingitus on keele kingitus, millega pole küll midagi peale hakata, kuid milleta me ka kuidagi hakkama ei saa – sest nagu kunagi ütles Clifford Geertz, “me oleme valmimata või lõpetamata loomad, kes saavad valmis või omandavad lõpliku kuju kultuuri kaudu – ja mitte lihtsalt üldise kultuuri kaudu, vaid väga iseäralike kultuurivormide kaudu”.2 Keel on kultuuri keskmes, ta kehastab kõiki neid “iseäralikke kultuurivorme”, mille kaudu inimene kui “lõpetamata loom” mingil määral valmis saab – vähemalt nii palju, et ta suudab korraga bioloogilise ja kultuurilise olendina toimida. Samas aga hoiab keel midagi sellest lõpetamatusest ikka veel alles, ta on justkui inimese lakkamatu kultuuriline valmimine. Luuletus toobki keele sisemise valmimatuse nähtavale ja näitab meile sellega ka meie enda algset, olemuslikku valmimatust: teisisõnu, kui inimene loomana võib-olla saabki kultuuriliselt valmis, jääb ta luuletusena ometi lõpetamata.

    3.

    Norra filosoof Arne Næss on juhtinud tähelepanu väärtuslausete paratamatule emotsionaalsele tingitusele: “Väärtuste üle arutledes on oluline selgitada, millises vahekorras on spontaansed tunded, nende väljendamine meie häälevõngetega, ja väärtuslaused või normikuulutused, mis on küll tugevate tunnetega motiveeritud, aga millel on selge kognitiivne funktsioon.” Tundepuhang pole Næssi arvates iseenesest küll argument, aga näitavat, et midagi on peetud väga oluliseks: “Lause mõtteline sisu hõlmab jaatavat sisu, ja viimast tasub selgitada, otsides võimalikke vigu. Niisugune tehnika muidugi ei toimi siis, kui lause pärast selgitamist tundub vaieldamatult korrektne olevat. Lühidalt, väärtuslauseid moodustatakse tavaliselt kas positiivse või negatiivse tundega, ja neutraalsuse nõudmine on täiesti mõttetu.”3

    Mart Kanguri “Kuldne põli” on tunderõhuliselt ambivalentne. Ühest küljest on tekst emotsionaalselt tugevasti laetud, tundeid väljendatakse väga otse, ilma midagi tagasi hoidmata: “Ma vaatan, kuidas Ukraina naised / panevad märulipolitsei kilpidesse lilli / ja hakkan nutma” (lk 42). Nutmisest pole küll midagi kasu, aga see toetab siin Kanguri väärtushoiakut, mille tundelist alust ta kohe ise selgitab:

    Oh mind sentimentalisti!

    Ma ju tean, et kõik see ei jää kestma.

    Vabadus ei jää valitsema –

    demokraatia ees, kapitalism taga

    ja meist saavad iseendi orjapidajad.

    Aga iga kord, kui kusagil puhkeb julguse õis

    süttib süda jälle põlema

    nagu poleks ta kunagi kustunudki

    ja armastab, armastab tugevasti –

    teid seal lukašenkade ja putinite taga.

    Kuigi kapitalism iseenesest ei too midagi head ja teeb meist vaid “iseendi orjapidajad”, väärib see impulss, mis alistatud rahvaid Lääne demokraatia poole kisub, ometi suu­rimat tunnustust. See tunnustus on romantiline, sentimentaalne, aga just nõnda peabki seda tunnustama, lähtudes tundest, et “süda süttib jälle põlema” – mitte olukorra kainest hindamisest või poolt- ja vastuargumentide kuhjamisest. Nõnda vastandub Kangur levinud eelarvamusele, et olulisi lauseid saab moodustada ainult siis, kui lausuja on saavutanud emotsionaalse nullkraadi, teatava rafineeritud apaatia või lihtsalt akadeemilise tuimuse.

    Teisest küljest kasutab Kangur palju tugevatoimelisi võõritusvõtteid: vaatepunkti ootamatut muutmist, maske, in­ter­tekstuaal­sust, mis tõmbavad endale tähelepanu ja sunnivad lugejat astuma sammu tagasi, et vaadata teksti distantsilt. Sellise lugemise võtme saame kätte juba esimestelt lehekülgedelt. Avaluuletus “Meie kassil kriimud silmad” tekitab terve intertekstide seeria, mis omavahel põimuvad: 1) tuntud eesti lastelaul, 2) René Magritte’i maal “Ceci n’est pas une pipe”, 3) Lewis Carrolli “Alice imedemaal”. “Õhtuks hajus kass suitsuna õhku. / Kadus ka naeratus, kriimud silmad. / Jäi ainult (piip)” (lk 5). Teksti puänteerib alla paigutatud lause “See siin ei ole luuletus”, mis võiks ka olla üks neist kirjadest “nägemisvälja alaosas”, mida kass metsas kännu otsas õpetab lugema kui “olemise subtiitreid”. Lugejal võiks nüüd tekkida küsimus, kas see kass ehk ei ole autor ise? Juba järgmisel leheküljel on aga lausuja kehastunud päikeseks:

    Taevas on peegel, kuhu igal hommikul

    tõuseb minu kiirgav nägu.

    Ma ei suuda endale silma vaadata –

    olen liiga ilus, liiga olemas.

    Ah see siis ongi süü!

    (lk 6).

    Tuleb välja, et päike on ühtlasi lausuja süda: “Süda on üks suur süü / selle pärast, et ta iseennast ei näe. / Oh sind rumalat, sina pead ju ainult / armastama!” Tekib võrduste ridapäike–nägu–silm–süda–sina, mis võimaldab mitmekordset vaatepunkti vahetamist ja viimaks peadpööritavat küsimust: “Minu kiirgav nägu / liigub üle sina – oled sa / silm või süda?” Sellele saab mõistagi vastata ainult “eikumbki”, ja nüüd vahetavad mina ja sina hoopiski omavahel kohad: “olen / sinu pime nägu, mis näeb / aga ei paista.” Kuivõrd küsimuses esinev “sina” võiks tähendada ka taevasina, aga luuletuse alguses on taevast nimetatud peegliks, kuhu hommikuti ilmub lausuja “kiirgav nägu”, satuvad pimedus ja valgus, silm ja süda, mina ja sina teineteise sisse nagu yin ja yang. Kui palju kaugemale saaks vaatepunktide vahetamises veel minna? Ilmselt mitte palju, vähemalt mitte kaheksateistrealises luuletuses.

    Mart Kangur distantseerub keeleliselt ka iseendast kui autorist. Lk 60 leidub autorinime inskriptsiooniga lühike luuletus, mida võib tsiteerida tervikuna:

    minu keha nimi

    on mart kangur

    sellel nimel endal

    nime pole

    nimi on nimetu

    paljas tähekeha

    nimi on paljas keha

    minu nime keha

    on mart kangur

    Keha nime juurest jõutakse nime keha juurde. Nii saab ring täis, aga vahepeale jääb tähelepanek, et pärisnimel endal nime pole (st tal võib olla vaid üldnimi). Kuskil siin on keele piir, millest edasi minna hästi ei saa. Kuid selle piirini on Mart Kanguri toonud keel ise.

    4.

    Jääb veel küsida, kuidas emotsionaalsus ja võõritusvõtted Mart Kanguri tekstides teineteisesse suhtuvad. Kas need on kaks vastandlikku kalduvust, mida hoiab koos üksnes Mart Kanguri “keha nimi”, millest on raamatukaanel saanud tekstikeha juurde kuuluv autorinimi? Või on neil omavahel mingi keerulisem seos, mis on küll intuitiivselt tabatav, aga mida on selgitada niisama raske nagu kirjeldada paljaste sõnadega sõlme sõlmimist ja lahtitulemist?

    Esimest võimalust ei saa otsekohe kõrvale heita. Kui ütleksime, et tunderõhuline am­bivalentsus läbib kogu Kanguri teksti ja kahe pooluse kontrast tõuseb esile alles analüüsi käigus, teeksime paratamatult liiga “Kuldse põlve” nüansirohkusele, silmanähtavale varieeruvusele. Kõik luuletused pole siin kindlasti ühe vitsaga löödud, neist aimub mitu erinevat suunda, mis võimaldaksid ka ühekülgsemat arendamist, nii et veidi fantaseerides saaksime kujutleda kolme-nelja erinevat luulekogu. Kui panna neile raamatutele erinevad autorinimed, oleks Mart Kanguri suhe neisse umbes nagu Fernando Pessoa suhe Alberto Caeiro, Álvaro de Camposi ja Ricardo Reisi nimede all avaldatud tekstidesse. Üks neist võiks olla keele võimaluste üle mõtisklev filosoof; teine loogiliste paradoksidega mängiv lühivormide rakendaja; kolmas vihjete ja tsitaatide rägastikku juhtiv “hämar” luuletaja; neljas kirglik ja siiras tundeinimene, kes ei saa mitte vaiki olla, kui miski on tema meelest maailmas pahasti. Kõik see on “Kuldses põlves” mingil moel olemas. Ometi pole Mart Kangur seda teed läinud, ja nii peame ikkagi tagasi tulema küsimuse juurde, milline on emotsionaalsuse ja võõritusvõtete vaheline keerulisem seos.

    Tundub, et selle vahekorra selgitamiseks võiks sobida lk 17 leiduv luuletus “Pliidikütt”. Tekst saab alguse sõnatüvede kütma-küttimalihtsast kõlasarnasusest: kuna eesti kirjakeeles palatalisatsiooni tavaliselt ei märgita, võiks pealkirja hääldada ka ilma selleta, nii et see tähendaks tavalist pliidikütmist. Kuid juba alates esimesest reast on selge, et siin tekstis on miskipärast juttu just pliidi küttimisest: kõigepealt tuleb köögilaua taga “vaikselt varitseda”, teades, et pliit on lähedal; külmatundest hoolimata ei tohi kütt ennast liigutada, sest “ainuke võimalus / natuke sooja saada / on küttida pliit”. Kui pliit on kaua liikumatult lamanud, võib kütt rünnata:

    Sure, koer! Ühe hüppega

    sööstan ta juurde, rebin

    siibri lahti, topin

    ülemise suu puid täis, paber otsa

    ja siis tõmban tikust.

    Rünnak on edukas, pliit lebab nüüd abitult ja “tõmbab / veel vaid viimast hinge”. Kütt tõdeb rahulolevalt, et pliidist jätkub “tervele perele / homme hommikuni”.

    Kaks kujutlust on asetatud teineteise peale: ühes elatakse läbi pingeline ja erutav jaht, teises kössitab minategelane külmas köögis, kuni viitsib viimaks tule pliidi alla teha. Muidugi tekitab see kõigepealt tugeva koomilise efekti, sest igapäevane sündmus on esitatud peaaegu kangelasteona; intensiivselt vastanduvad ka laisk sihitu venitamine ja pinev eesmärgipärane varitsus. Ometi ei ole siin tegemist lihtsalt naljaga. Õigupoolest ei naeruvääristata ju kedagi, ning tapatöö asemel (jahilooma surmamine) süttivad pliidi all küttepuud. Hakkab levima hubane soojus, mis teeb kõigile heameelt.

    Kuigi niisugune topeldamine peaks mõ­juma võõritusvõttena, ei ole tulemus iseenesest sugugi võõristav. Vastupidi, tekib hoopis tunne, et igapäevane istumine külmas köögis ei ole päris igapäevane – ja kuigi ta pole ka kangelaslik, on see ometi väga hea, et ta kangelaslik ei ole. Siiski on selles köögisistumises nüüd kummalist pinevust, intensiivsust, mis tuleb ei tea kust; kütmisest on äkki tõepoolest saanud ka küttimine, ehkki ühtki looma ei tapeta. Koos intensiivsusega on nii võrratult kasvanud ka köögisistumise intiimsus: pliidi kütmine muutub korraga ainuliseks ja lugejale väga lähedaseks, justkui oleks ta ise köögilaua taga “varitsenud” ja seejärel tikust tuld tõmmanud.

    Samasuguse efekti tekitab lühike luuletus “Mida teeb Buddha pärast virgumist?”, mis ongi üks “Kuldse põlve” võtmetekste. Pealkirjaks pandud küsimus on teatavas mõttes tautoloogiline, sest “Ida mõtteloo leksikoni” järgi ongi buddha “teadvuse kõrgeima seisundi ehk virgumiseni jõudnud inimene”,4 mistõttu Buddha enne virgumist ei olekski tegelikult buddha. Kuna suure algustähega “Buddha” enamasti tähistab pärisnimena Gautama Buddhat, kes oli legendaarne ajalooline isik, võiks Kanguri luuletust muidugi võtta kui tahtlikku anakronismi, sest esitatud küsimusele vastatakse nõnda: “Peseb hambaid / ja vaatab peeglist, kuidas pastanire suunurgast välja poeb” (lk 8). Järgmises reas aga satume äkki keset Lumivalgekese muinasjuttu: “Peeglike peeglike seina peal / kes on kõige virgem ilma peal?” Kurja võõrasema asemel on siin aga Buddha ja peegel ei suuda kohe vastata – ja kui ta seda viimaks teeb, ei ole Buddha enam peeglis.

    Sina, sina, kogeleb peegel

    ja pilgutab oma klaassilma.

    Ta on hiljaks jäänud – Buddha on juba köögis

    ja joob kohvi.

    Luuletusel on kaks interteksti: pärimus Gautama Buddha virgumisest bodhipuu all, ja vendade Grimmide muinasjutt. Kuigi selline võte näib keerukas, mõjub tulemus ootamatult lihtsana. “Buddha” ei pea ju tähistama ajaloolist Gautama Buddhat, pealegi on iga virgunu buddha. Hommikuse virgumise järel pestakse tavaliselt vannitoas hambaid ja juuakse siis kohvi. Sellist sõnamängu võib võtta lihtsalt naljana, kuid tegelikult pole see ainult nali – kõigil olenditel on buddha-loomus, ja muidugi peseb tänapäevane Buddha pärast virgumist ikka hambaid ja joob hommikukohvi.

    Seega on võõritusvõtted siin otseselt seo­tud emotsiooniga, mida Kanguri luuletus kannab. Selle emotsiooni võiks lühidalt kokku võtta vormeliga “tavaline on ebatavaline”, kuid muidugi on ta iga kord ainuline ja raskesti määratletav. Igatahes on selge, et Kanguri luule kaks poolust on teineteisega tugevasti seotud, ja seotud kummalise sõlmega: emotsioon hargneb siin lahti siis, kui sikutada võõritusvõtete otsast. Seda tunnet võib nimetada ka keele kingituseks neile, kes teda usaldavad.

    1Vt nt P. Sloterdijk, God’s Zeal: The Battle of the Three Monotheisms. Cambridge, 2009, lk 92 jj.

    2C. G e e r t z, The Interpretation of Cultures. New York, 1973, lk 49.

    3A. Næss, Ecology, community and lifestyle. Outline of an ecosophy. New York, 1989, lk 64.

    4“Sõna buddha on tuletis sanskriti verbijuurest budh(‘virguma, ärkama’), mis tähistab inimest, kelle meel on täiesti virge ja puhas, kuna sealt on kõrvaldatud kõik meeleplekid. Selline inimene on vabanenud sansaarast ja jõudnud nirvaanasse.” – L. Mäll, M. Läänemets, T. Toome, Ida mõtteloo leksikon. Tartu, 2006, lk 31.

  • Pärast müüri

    Slavoj Žižek

    Slavoj Žižek
    Pärast müüri
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist on saanud tavaks kirjeldada toda aega imepärasena, tõeks saanud unelmana, millegi niisugusena, mida veel mõ­ni kuu enne sündmust ettegi ei osatud kujutada. Vabad valimised Poolas ja Lech Wałęsa kui president – kes oleks seda või­malikuks pidanud? Kuid veelgi suurem ime leidis aset ainult paar aastat hiljem: vabad demokraatlikud valimised tõid tagasi võimule endised kommunistid, Wałęsa tõrjuti kõrvale ja tema populaarsus jäi alla isegi kindral Jaruzelskile enesele.

    Seda pööret seletatakse tavaliselt rahva “ebaküpsete” ootustega, kellel lihtsalt ei olnud realistlikku ettekujutust kapitalismist: nad tahtsid seda nautida mõlemast otsast, nii et neil oleks kapitalistlik-demokraatlik vabadus ja materiaalne küllus, ilma et nad seejuures peaksid kohanema eluga “riskiühiskonnas” – st ilma kaotamata kommunistliku režiimi poolt (suuremal või vähemal määral) garanteeritud julgeolekut ja stabiilsust. Kui uus demokraatlik-kapitalistlik reaalsus oli “sametrevolutsiooni” üleva udu hajutanud, siis reageeris rahvas ühel viisil kolmest: nostalgiaga kommunismi “vanade heade aegade” järele, paremrahvusliku populismiga või hilinenud antikommunistliku paranoiaga. Esimest kaht reaktsiooni on kerge mõista ja sageli need kattuvad (nagu tänapäeva Venemaal). Samad parempoolsed, kes aastakümned tagasi hüüdsid “Better dead than red” (“Parem olla surnud kui punane”), pomisevad nüüd sageli “Parem olla punane kui õgida hamburgereid”. Kommunisminostalgiat ei maksaks võtta liiga tõsiselt: see ei väljenda kaugeltki mingisugust soovi pöörduda tagasi halli sotsialistlikku reaalsusse, vaid on omamoodi leinavorm, leebe viis minevikust vabanemiseks. Ja natsionalistlik populism ei ole hoo­piski midagi Ida-Euroopale eripärast, vaid globaliseerumiskeerisesse sattunud maade ühisjoon.

    Märksa huvitavam on antikommunismi hiljutine elavnemine kõikjal, Ungarist kuni Sloveeniani. 2006. aasta oktoobris halvasid Ungari nädalateks suured meeleavaldused valitseva Sotsialistliku Partei vastu. Meeleavaldajad süüdistasid riigi majanduse kriisis selle juhte, kommunistide järglasi. Nad eitasid valitsuse legitiimsust, kuigi see oli tulnud võimule demokraatlike valimiste teel, ja kui elementaarse avaliku korra taastamiseks kasutati politseid, siis kõrvutasid nad seda 1956. aasta ülestõusu mahasurumisega Nõukogude armee poolt. Ühesõnaga jõuti väiteni, et 1989. aasta sametrevolutsiooni tuleb korrata, sest demokraatia võltsfassaadi taga ei ole tegelikult midagi muutunud, võimuniite tõmbavad ikka needsamad tumedad jõud. 2006. aasta detsembris karmistas Poola “lustratsiooniseadust”, mis keelas kommunistliku salapolitsei kaastöölistel ja teistel vana režiimiga seotud isikutel töötada avalikes ametites.

    Veel üks sama protsessi aspekte on Baltimaades ja Slovakkias natsikollaborantide ümbernimetamine “kommunismi vastu võitlejateks”; nende kollaboratsiooni, isegi osalemist juudivastastes pogrommides õigustatakse kui vähemat kurja, kui ränka, kuid vajalikku osa patriootlikust võitlusest kommunismi vastu. Ukraina sametrevolutsiooni ajal, mis tõi võimule Viktor Juštšenko, lauldi samu laule, mida laulsid Saksa okupatsioonirežiimiga koostööd teinud ukraina natsionalistid. Pole siis ime, et mõnede postkommunistlike riikide algatusel võttis Euroopa parlament vastu resolutsiooni, mis võrdsustas kommunismi natsismiga. Samuti pole ime, et Sloveenias süüdistavad populistlikud parempoolsed vasakpoolseid selles, et nood kannavad endas “järjepidevust” – vana kommunistliku režiimiga. Uusi probleeme ja väljakutseid mõistetakse vanade võitluste võtmes ja samasooliste õiguste eest seismist tõlgendatakse otsekui hämarat kommunistlikku vandenõud rahvuse demoraliseerimiseks.

    Miks ja kuidas äratatakse neid tonte maades, kus paljud noored kommunismi enam ei mäletagi? Antikommunistid esitavad lihtsa küsimuse: “Kui kapitalism on tõesti nii palju sotsialismist parem, siis miks on meie elu ikka nii vilets?”, ja pakuvad sama otsekohese vastuse: sellepärast, et meil ei ole veel kapitalismi ja meil ei ole veel tõelist demokraatiat. Võimul on ikka veel endised kommunistid, kes on end omanikeks ja direktoriteks maskeerinud. Tarvis on veel üht puhastust, revolutsiooni tuleb korrata. Ei saa jääda märkamatuks, et see on väga sarnane viisiga, kuidas vana kommunistlik režiim tavatses süüdistada oma nurjumistes “minevikujõudude” jätkuvat mõju.

    Selle antikommunistide uue generatsiooni ettekujutus ühiskonnast sarnaneb kummastavalt traditsioonilise vasakpoolse ettekujutusega kapitalismist: see on ühiskond, kus vormiline demokraatia on mask, mis varjab rikka vähemuse võimu. Teisisõnu, antikommunistid ei näe, et see, mida nad hukka mõistavad kui väärdunud pseudokapitalismi, lihtsalt ongi kapitalism. Õigupoolest võib isegi väita, et kui kommunistlikud režiimid kokku varisesid, siis illusioonid kaotanud endised kommunistid sobisid ka­pitalistlikku majandust paremini juhtima kui populistlikud dissidendid. Sellal kui antikommunistlike meeleavalduste kangelased hellitasid unelmaid uuest ühiskonnast, mis põhineks õiglusel, aususel ja solidaarsusel, suutsid endised kommunistid raskusteta kohaneda uute kapitalistlike reeglitega. Paradoksaalsel kombel seisid uues kommunismijärgses olukorras antikommunistid tõelise demokraatia utoopilise unistuse eest, sellal kui endised kommunistid seisid uue julma turuefektiivsusel rajaneva maailma eest ühes kogu selle korruptsiooni ja räpaste trikkidega.

    Kas kapitalistlik realism on ainus vastus sotsialistlikule utopismile? Kas see, mis järgnes müüri langemisele, oli tõepoolest kapitalistliku küpsuse ajastu, kõikide utoopiate hülgamine? Mis siis, kui see ajastu tugines omaenda utoopiale? 1989. aasta november tähistas “õnnelike üheksakümnendate” algust, Francis Fukuyama utoopilist “ajaloo lõppu”: ta kuulutas, et liberaalne demokraatia on sama hästi kui võitnud, globaalne, liberaalne maailmaühiskond on siinsamas käeulatuses ja järelejäänud takistused selle õnneliku lõpu eel on kõigest juhuslikku laadi (üksikud vastupanukolded, kus kohalikud juhid ei ole veel taibanud, et nende aeg on möödas). Seevastu 9/11 tähistas “õnnelike üheksakümnendate” sümboolset lõppu: see kuulutas meie praeguse ajastu algust, mil kõikjale kerkivad uued müürid: Iisraeli ja Läänekalda vahele, Euroopa Liidu ümber, USA ja Mehhiko piirile – aga ka üksikriikide sisse.

    Paistab, et Fukuyama utoopia pidi surema kaks korda: liberaal-demokraatliku poliitilise utoopia kollaps ei puudutanud veel globaalse turukapitalismi utoopiat, kuid 2008. aasta rahanduskollaps ei jätnud seda kindlasti puutumata. 1990ndatel usuti, et inimkond on viimaks leidnud optimaalse ühiskondlik-majandusliku korra valemi. Viimase paari aastakümne kogemus aga on selgelt näidanud, et turg ei ole healoomuline mehhanism, mis kõige paremini toimib siis, kui ta rahule jäetakse. Selle funktsioneerimiseks vajalike tingimuste loomine nõuab vägivalda. See, kuidas turufundamentalistid reageerivad segadustele, mis tulenevad nende ideede ellurakendamisest, on tüüpiline utoopilistele “totalitarismidele”: nad süüdistavad nurjumistes kompromisse – ikka veel esinevat liiga palju majandusse sekkumist – ja nõuavad, et turudoktriini viidaks ellu veelgi radikaalsemalt.

    Tänapäeval võime täheldada kapitalismi plahvatuslikku tõusu Hiinas ja küsime, millal muutub Hiina demokraatlikuks. Aga kui ta ei muutugi? Mis siis, kui sealne autoritaarne kapitalism ei olegi tolle kapitalistliku akumulatsiooniprotsessi kordus, mis kestis Euroopas 16.–18. sajandini, vaid hoopis tulevikumärk? Mis siis, kui “Aasia nuudi ja Euroopa aktsiabörsi pahaloomuline kombinatsioon” (nagu Trotski iseloomustas tsaari-Venemaad) osutub liberaalsest kapitalismist majanduslikult efektiivsemaks? Mis siis, kui see tõendab, et demokraatia, nii nagu meie seda mõistame, ei olegi enam majandusarengu tingimus ja mootor, vaid hoopis takistus?

    Ja kui see on nii, siis võib-olla ei maksaks kommunismijärgset pettumust niisama kõrvale heita kui märki “ebaküpsetest” ootustest. Kui inimesed protesteerisid Ida-Euroopa kommunistlike režiimide vastu, siis enamik neist ei soovinud endale kapitalismi. Nad soovisid solidaarsust ja teatavat elementaarset õiglust; nad tahtsid vabadust elada oma elu ilma riigi järelevalveta, vabalt koguneda ja kõnelda: nad tahtsid vabaneda primitiivsest ideoloogilisest ajupesust ja silmakirjalikkusest. Sisuliselt püüdlesid nad millegi niisuguse poole, mida oleks kõige õigem nimetada “inimnäoga sotsialismiks”. Võib-olla vääriks see pürgimus teist võimalust.

    Slavoj Žižek, Post-Wall. London Review of Books, kd 31, nr 22, 19.11.2009, lk 10.

  • Berlusconi Teheranis

    Slavoj Žižek

    Slavoj Žižek
    Berlusconi Teheranis
    Inglise keelest tõlkinud Kajar Pruul

  • Alateadlikud hirmud, kollektiivsed neuroosid

    Jaan Elken

    Jaan Elken
    Alateadlikud hirmud, kollektiivsed neuroosid

  • Kuidas küll majandusteadlased nii puusse panid?

    Paul Krugman

    Paul Krugman
    Kuidas küll majandusteadlased nii puusse panid?
    Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

    1. Ilu tõe asemel

    Praegu on seda raske uskuda, kuid pole palju aega möödas sellest, kui majandusteadlased endale oma distsipliini edukuse puhul õlale patsutasid. Edusammud nii teoorias kui ka praktikas olid sellised – või nii vähemalt usuti –, et kohe-kohe pidi saabuma nende kutseala kuldajastu. Teoreetilise külje pealt arvati, et sisevaidlused on lahendatud. Nii kuulutas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor Olivier Blanchard, kes praegu on Rahvusvahelise Valuutafondi peaökonomist, oma 2008. aasta artiklis “The State of Macro” (“Makro seisund” – mõeldes “makro” all makroökonoomikat, majanduse üldnähtuste, k.a majanduslanguste uurimist), et “makro seisund on hea”. Endisaegsed lahingud, ütles ta, on nüüdseks möödas, ja “nägemused on hakanud laias laastus ühte langema”. Ja reaalseski maailmas uskusid ma­jandusteadlased ohje kindlalt peos hoidvat: “surutiste ennetamise keskne probleem on lahendatud,” kuulutas Robert Lucas Chicago ülikoolist oma 2003. aasta presidendikõnes Ameerika Majandusteadlaste Assotsiatsioonis. 2004. aastal ülistas endine Princetoni ülikooli professor Ben Bernanke, kes praegu töötab Föderaalreservi juhatuse esimehena, eelnenud kahe aastakümne majandustegevuse Suurt Mõõ­dukust, mille ta osaliselt kirjutas paranenud majanduspoliitika arvele.

    Läinud aastal varises see kõik kokku.

    Vähe oli neid majandusteadlasi, kes oleksid meie praegust kriisi ette näinud, kuid ennustusvõimetus oli veel kõige väiksem selle valdkonna hädadest. Olulisem oli kogu professiooni pimedus katastroofiliste kokkuvarisemiste võimalikkusegi suhtes turumajanduses. Kuldsetel aastatel olid finantsökonomistid hakanud uskuma, et turud on loomuldasa stabiilsed – et aktsiaid ja muid varasid tõepoolest hinnataksegi alati täpselt õigesti. Miski valitsevates mudelites ei lubanud oletada säärase kokkuvarisemise võimalikkust, mis eelmisel aastal toimus. Makromajandusteadlaste seas leidus küll erinevaid vaateid. Kuid peamine erimeelsus lahutas neid, kes veendunult väitsid, et vabaturumajandus ei saa iialgi eksi minna, ja neid, kes uskusid, et aeg-ajalt võib majandus õigelt teelt hälbida, kuid kõikvõimas Föderaalreserv suudab ja oskab alati korrigeerida kõiki suuremaid kõrvalekaldumisi jõukuseteelt. Kumbki leer ei olnud valmis toime tulema majandusega, mis isegi hoolimata Föderaalreservi suurimatest pingutustest rööbastelt välja jookseb.

    Ja kriisi kannul lõhestavad majandusteadust suuremad praod kui kunagi varem. Lucas väidab, et Obama valitsuse majanduse elavdamise kavad on “petu-ökonoomika”, ja tema Chicago kolleegi John Cochrane’i sõnul põhinevad need end dis­krediteerinud “muinasjuttudel”. Vastuseks kirjutab Brad DeLong Berkeley ülikoolist Chicago koolkonna “intellektuaalsest kollapsist”, ja mina ise olen kirjutanud, et Chicago majandusteadlaste kommentaarid on makroökonoomika pimeda keskaja saadus, mille vältel on vaevaga kättevõidetud teadmised ära unustatud.

    Mis on majandusteadusega juhtunud? Ja mis temast edasi saab?

    Minu meelest läksid majandusteadlased omadega nii rappa sellepärast, et nagu üks mees pidasid nad muljetavaldavasse matemaatikasse rüütatud Ilu eksikombel Tõeks. Kuni 1930. aastate Suure surutiseni klammerdus enamik majandusteadlasi nägemuse külge kapitalismist kui täiuslikust või peaaegu täiuslikust süsteemist. Massilise tööpuuduse valgel ei olnud seda nägemust enam võimalik elus hoida, aga sedamööda, kui­das mälestus Suurest surutisest kahvatus, armusid majandusteadlased uuesti oma vanasse, idealiseeritud nägemusse majandusest, milles ratsionaalsed indiviidid ajavad omavahel asju täiuslikel turgudel – ainult et seekord oli see nägemus peenikeste võrranditega üles vurhvitud. Osalt kahtlemata johtus see uuesti hõõgvele puhkenud armastus idealiseeritud turu vastu muutunud poliitilistest tuultest, osalt aga rahalistest ergutusvahenditest. Kuid ehkki loomepuhkused Hooveri instituudis ja tööpakkumised Wall Streetil ei ole asjad, mida kergel käel ära põlata, oli majandusteaduse kui professiooni läbikukkumise peapõhjuseks iha kõikehõlmava, intellektuaalselt elegantse käsitusviisi järele, mis üksiti annaks majandusteadlastele ka võimaluse edvistada oma matemaatilise võimekusega.

    Õnnetuseks hakkas enamik majandusteadlasi selle romantiseeritud ja saneeritud majandusnägemuse ajel eirama kõiki neid asjaolusid, mis viltu võivad minna. Nad muutusid pimedaks inimliku ratsionaalsuse piiratuse suhtes, mis tihti mullide ja krahhideni viib; probleemide suhtes, mis tekivad omapead amokki jooksvate institutsioonidega; turgude – eriti finantsturgude – ebatäiuslikkuse suhtes, mis võib majanduse toimemehhanismis esile kutsuda äkilisi, ennustamatuid krahhe; ja ohtude suhtes, mis kerkivad esile siis, kui järelevalvajad ise järelevalvesse ei usu.

    Palju raskem on öelda, kuhu majandusteadus siit edasi läheb. Mis aga peaaegu kindel, on see, et majandusteadlased peavad õppima harjuma teatava segadusega. See tähendab, et neil tuleb möönda irratsionaalse ja sageli ettearvamatu käitumise tähtsust, julgelt näkku vaadata turgude tihti idiosünkraatilisele ebatäiuslikkusele ning tunnistada, et elegantsest “kõikehõlmavast majandusteooriast” ollakse veel väga kaugel. Praktilises plaanis tähendab see ettevaatlikumaid majanduspoliitilisi nõuandeid – ja vähem varmast valmisolekut lammutada maha majanduslikke turvameetmeid usus, et turud lahendavad ise kõik probleemid.

    2. Smithist Keynesini ja tagasi

    Majandusteaduse kui distsipliini loomise au omistatakse tavaliselt Adam Smithile, kes avaldas 1776. aastal “Uurimuse riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”. Järgnenud 160 aasta jooksul töötati välja ulatuslik majandusteooria korpus, mille keskne sõnum kõlas: usalda turgu. Jah, majandusteadlased möönsid, et teatud juhtudel või­vad turud alt vedada, kusjuures olulisim neist juhtudest seostus niinimetatud välismõjudega – kulutustega, mida inimesed teistele peale sunnivad, ilma ise neid kinni maksmata, näiteks liikluse ülekoormus või keskkonna saastamine. Kuid “neoklassikalise” majandusteaduse (mis sai nime 19. sajandi lõpu teoreetikute järgi, kes viimistlesid oma “klassikaliste” eelkäijate käsitlust) põhiliseks eelduseks oli, et turusüsteemi tuleb uskuda.

    Selle usu hävitas Suur surutis. Tegelikult kinnitasid mõningad majandusteadlased isegi täieliku kollapsiga silmitsi seistes veel, et ükskõik mis ka turumajanduses juhtuks, see peab õige olema: “Surutised ei ole lihtsalt kurjast,” kuulutas Joseph Schumpeter aastal 1934 – 1934! Nad annavad, lisas ta, “vormi sellele, mis peab tehtud saama”. Kuid suur osa – ja lõpuks enamik – majandusteadlasi pöördus John Maynard Keynesi tähelepanekute poole, et leida ühtaegu nii seletust toimunule kui ka lahendust tulevaste surutiste puhuks.

    Hoolimata kõigest, mida te vahest kuul­nud olete, ei tahtnud Keynes, et majandust juhiks valitsus. Oma 1936. aastal ilmunud meistriteoses “The General Theory of Employment, Interest and Money” (Tööhõive, intressi ja raha üldteooria) nimetas ta oma analüüsi “järelduste poolest mõõdukalt konservatiivseks”. Ta tahtis kapitalismi parandada, mitte millegi muu vastu välja vahetada. Ent ta heitis tõepoolest väljakutse kujutelmale, nagu võiks vabaturumajandus funktsioneerida ilma järelevalveta, ning väljendas erilist põlgust finantsturgude vastu, kus tema meelest valitses lühiajalistele arvestustele rajatud spekuleerimine ega pööratud kuigivõrd tähelepanu majanduse põhinäitajatele. Ja ta kutsus valitsust aktiivselt sekkuma – raha juurde trükkima ning vajaduse korral ohtralt ühiskondlikele töödele ku­lutama – et majanduslanguste ajal võidelda tööpuudusega.

    Oluline on aru saada, et Keynes tegi märksa enamat mõne julge väite väljahõikamisest. “Üldteooria” on teos täis tihedat süvaanalüüsi – analüüsi, mis veenis oma aja parimaid noori majandusteadlasi. Ometi on majandusteaduse ajalugu viimase poolsajandi vältel suuresti kujutanud endast keinsiaanlusest taganemise ja neoklassitsismi juurde tagasipöördumise lugu. Alguses juhtis neoklassitsistliku teooria taassündi Milton Friedman Chicago ülikoolist, kes juba 1953. aastal kuulutas, et majanduse tegeliku toimimise kirjeldamisel töötab neoklassitsistlik majandusteadus piisavalt hästi, et olla “niihästi äärmiselt viljakas kui ka väga usaldusväärne”. Aga kuidas jääb surutistega?

    Friedmani vasturünnak Keynesile algas monetarismi nime all tuntud doktriiniga. Monetaristid põhimõtteliselt ei vaidlustanud seisukohta, et turumajandus vajab teadlikku stabiliseerimist. “Tänapäeval oleme me kõik keinsiaanid,” ütles Friedman kord, väites küll hiljem, et teda olevat tsiteeritud väljaspool konteksti. Kummatigi väitsid monetaristid, et surutiste vältimiseks piisab valitsuse sekkumisest väga piiratud ja kammitsetud vormis – nimelt keskpankade juhendamisest, et need hoiaksid riigi rahavarud, ringluses oleva sularahahulga ja pangahoiused ühtlaselt kasvamas. Kuulus on Friedmani ja tema kaastöölise Anna Schwartzi väide, et oleks Föderaalreserv oma tööd korralikult teinud, siis poleks Suurt surutist toimunud. Hiljem väitles Friedman veenvalt selle vastu, et valitsus teeks mis tahes tahtlikke pingutusi tööpuuduse vähendamiseks allapoole selle “loomulikku” taset (milleks praegu peetakse Ühendriikides umbes 4,8 protsenti): ülemäärane stimuleerimispoliitika, ennustas ta, kutsub esile inflatsiooni ühes kõrge tööpuudusega – ennustus, mida kinnitas 1970. aastate stagflatsioon, suurendades nõnda tugevasti Keynesi-vastase liikumise usaldusväärsust.

    Viimaks aga läks Keynesi-vastane kontr­revolutsioon tublisti kaugemale Friedmanigi seisukohtadest, mis tema järelkäijate väidete kõrval hakkasid paistma suhteliselt mõõdukaina. Finantsökonomistide seas asendas Keynesi põlglikku käsitust finantsturgudest kui “kasiinost” “efektiivse turu” teooria, mis kinnitas, et kättesaadava informatsiooni põhjal määravad finantsturud varade hinna alati õigesti. Samal ajal heitsid paljud makroökonomistid Keynesi majanduslanguste käsitamise raamistiku hoopis kõrvale. Mõned naasid Schumpeteri ja teiste Suure surutise apologeetide juurde, vaadeldes surutisi healoomulise nähtusena, osana majanduse kohandumisest muutustega. Ja isegi need, kes päris nii kaugele minna ei tahtnud, väitsid, et igasugune katse majanduslangusega võidelda teeks rohkem halba kui head.

    Mitte kõik makromajandusteadlased ei soovinud seda teed minna: paljudest said uuskeinsiaanid, nagu nad end nimetasid, kes uskusid endiselt valitsuse aktiivsesse rolli. Ometi jagasid nemadki enamasti kujutelma, et investorid ja tarbijad on ratsionaalsed ning et üldiselt paneb turg asjad õigesti paika.

    Muidugi oli neist suundumustest ka erandeid: üksikud majandusteadlased vaidlustasid ratsionaalse käitumise eelduse, seadsid küsimärgi alla usu, nagu võiks finantsturge usaldada, ja osutasid laastavate majanduslike tagajärgedega finantskriiside pikale ajaloole. Kuid nemad ujusid vastuvoolu, suutmata saavutada erilist edu võitluses kõikeläbiva ja – tagantjärele tarkuses – rumala rahuloluga.

    3. Pangloslik rahandus

    1930. aastatel ei olnud finantsturud arusaadavail põhjustel just suure au sees. Keynes võrdles neid “ajalehekonkurssidega, kus võistlejad peavad saja foto seast välja valima kuus kõige ilusamat nägu, kusjuures auhinna saab see võistleja, kes tabab kõige täpsemalt ära kõigi võistlejate keskmise valiku; nii et võistlejal ei tule valida mitte neid nägusid, mida ta ise kõige ilusamaks peab, vaid neid, mis tema arvates võiksid kõige suurema tõenäosusega püüda teiste võistlejate pilku”.

    Ja Keynesi meelest oli väga halb mõte lubada säärastel turgudel, kus spekulandid sisustavad oma aega üksteise hinnapakkumiste pealepassimisega, dikteerida olulisi äriotsuseid: “Kui mingi riigi kapitaliarendus muutub kasiinotegevuse kõrvalsaaduseks, siis on tõenäoline, et see töö saab halvasti tehtud.”

    1970. aastate paiku või nii paistis aga, nagu oleks finantsturgude uurimise üle võtnud Voltaire’i doktor Pangloss, kes kinnitas, et me elame parimas kõigist võimalikest maailmadest. Arutlused investorite irratsionaalsuse, mullide, destruktiivse spekuleerimise teemadel olid akadeemilisest diskursusest sama hästi kui kadunud. Rahanduse alal domineeris “efek­tiivse turu hüpotees”, millega oli lagedale tulnud Eugene Fama Chicago ülikoolist ja mis väidab, et finantsturud määravad varade hinna täpselt nende tõelisele väärtusele vastavalt, arvestades kogu kättesaadava informatsiooniga. (Näiteks mingi firma aktsia hind peegeldab alati täpselt vastava firma väärtust, arvestades kättesaadava informatsiooniga selle firma kasumist, ärilistest väljavaadetest jne.) Ja 1980. aastatel väitsid finantsökonomistid eesotsas Michael Jenseniga Harvard Bu­siness Schoolist juba, et kuivõrd finantsturud hinnad alati õigesti paika panevad, on oma aktsiahindade maksimeerimine parim, mida korporatsioonide juhid teha võivad – ja seda mitte ainult iseenda, vaid kogu majanduse hüvanguks. Teisisõnu: finantsökonomistid uskusid, et riigi kapitaliarendus tulekski anda “kasiino” hoolde, nagu Keynes seda oli nimetanud.

    Raske oleks väita, et see muutus rahandusteaduses oli tingitud sündmustest enestest. Tõsi, mälestus 1929. aastast jäi ajapikku tagaplaanile, kuid endiselt tuli turul ette tõusule spekuleerivaid perioode ühes laialt levivate lugudega spekuleerimisliialdustest ning seejärel langusele spekuleerimise perioode. Aastail 1973–1974 langes aktsiate väärtus näiteks 48 protsendi võrra. Ja 1987. aasta börsikrahh, mille käigus Dow indeks kukkus üheainsa päevaga ilma mingi selge põhjuseta 23 protsendi võrra, oleks pidanud tekitama vähemalt mõningaid kahtlusi turu ratsionaalsuses.

    Kummatigi ei suutnud need sündmused, milles Keynes oleks näinud tõendit turgude ebausaldusväärsusest, kuigivõrd pidurdada ilusa idee hoogu. Teoreetiline mudel, mille finantsökonomistid välja töötasid eelduse pinnalt, et iga investor vaeb ratsionaalselt riski ja tulu – niinimetatud finantsvarade hindamise mudel ehk CAPM [Capital Asset Pricing Model] – on imeliselt elegantne. Ja kui selle lähte-eeldused omaks võtta, siis ka äärmiselt kasulik. CAPM mitte üksnes ei õpeta, kuidas oma aktsiaportfelli valida, vaid – mis finantsmajanduse seisukohalt veelgi olulisem – see ütleb ka, kuidas hinnata fi­nantsderivatiive, nõudeid nõuetele. Uue teooria elegants ja näiv kasulikkus tõi selle loojatele rea Nobeli auhindu; ja paljudele teooria vilunud käsitsejatele langes osaks ka maisemaid tasusid: relvastatud oma uute mudelite ja hirmuäratavalt hea matemaatikaoskusega – CAPM-i keerukamad rakendused nõuavad füüsiku tasemel arvutusi –, võisid leebete maneeridega ärikooliõppejõud saada ja saidki Wall Streeti ajuhiiglasteks, kes teenisid välja ka Wall Streeti palganumbreid.

    Õigluse nimel peab ütlema, et finantsteoreetikud ei aktsepteerinud efektiivse turu hüpoteesi mitte ainult sellepärast, et see oli elegantne, mugav ja tulus. Nad tõid esile ka suurel hulgal statistilist tõendusmaterjali, mis esialgu paistis teooriat tugevasti toetavat. Kuid see tõendusmaterjal oli veidralt ühekülgne. Harva esitasid finantsökonomistid pealtnäha enesestmõistetava (ehkki mitte nii lihtsasti vastatava) küsimuse, kas varade hinnad on mõistlikud ka arvestades reaalelu põhinäitajatega, nagu näiteks töötasu. Selle asemel küsisid nad ainult, kas varade hinnad on mõistlikud arvestades teiste varade hindadega. Larry Summers, praeguse Obama valitsuse peamine majandusnõunik, pilkas kord rahandusprofessoreid mõistujutuga “ketšupiökonomistidest”, kes “on tõestanud, et kahekvardiseid ketšupipudeleid müüakse eranditult alati kaks korda kallima hinnaga kui ühekvardiseid ket­šupi­pudeleid”, ning järeldavad sellest, et ket­šupi­turg toimib igati tõhusalt.

    Kuid ei see pila ega ka viisakam kriitika säärastelt majandusteadlastelt nagu Robert Shiller Yale’i ülikoolist andnud erilisi tulemusi. Finantsteoreetikud uskusid ikka, et põhijoontes on nende mudelid õiged, ja sama arvasid ka paljud inimesed, kes langetasid otsuseid reaalses maailmas. Mitte just tähtsusetuim neist ei olnud Alan Greenspan, toonane Föderaalreservi juhataja ning rahanduse dereguleerimise pikaajaline toetaja, kes keeldus kuulda võtmast üleskutseid rämpslaenude piiramiseks või tegelemast üha paisuva kinnisvaramulliga, ning seda suuresti usu toel, et moodne finantsökonoomika hoiab kõik enda kontrolli all. Kõnekas hetk tuli ette konverentsil, mis 2005. aastal korraldati Greenspani auks tema Föderaalreservi esimehe ametiaja lõpu puhul. Üks vapper sõnavõtja Raghuram Rajan (üllataval kombel Chicago ülikoolist) hoiatas oma ettekandes, et rahandussüsteem on hakanud riskima määral, mis võib osutuda juba ohtlikuks. Ta sai pilgata peaaegu kõigilt osalistelt – kaasa arvatud, olgu muuseas öeldud, Larry Summers, kes lükkas ta hoiatused tagasi kui “ekslikud”.

    Läinud aasta oktoobris aga möönis Greenspan, et on “šokeeritud ja ei usu oma silmi”, sest “kogu intellektuaalne ehitis” on “kokku varisenud”. Et see intellektuaalse ehitise varing tähendas ka reaalmaailma turgude kokkuvarisemist, oli tagajärjeks tõsine majanduslangus – paljude näitajate järgi otsustades kõige tõsisem pärast Suurt surutist. Mida peaksid poliitikategijad ette võtma? Õnnetuseks oli makroökonoomika, mis pidanuks pakkuma selget juhatust, kuidas vabalanguses oleva majandusega toime tulla, omakorda rivist väljas.

    4. Mis on lahti makroga?

    “Me oleme sattunud kolossaalsesse sasipuntrasse, olles teinud ränki vigu peene masinavärgi juhtimisel, mille toimemehhanisme me ei mõista. Selle tulemusel võivad meie võimalused jõukust saavutada mõneks ajaks – võib-olla pikaks ajaks – vett vedama minna.” Nii kirjutas John Maynard Keynes essees pealkirjaga “1930. aasta suur langus”, kus ta üritas seletada tollal maailma haaranud katastroofi. Ja maailma jõukusevõimalused läksid tõepoolest pikaks ajaks vett vedama – oli tarvis Teist maailmasõda, et Suurele surutisele viimaks lõplik punkt panna.

    Miks mõjus Keynesi tõlgendus Suure surutise “kolossaalsest sasipuntrast” alguses nii veenvalt? Ja miks jagunes majandusteadus umbkaudu 1975. aasta paiku Keynesi vaadete hindamisel kahte vastandlikku leeri?

    Mulle meeldib selgitada Keynesi majandusteooria olemust tõestisündinud loo abil, mis üksiti sobib ka mõistujutuks, väiksemõõdulise versiooniga neist sasipundardest, mis võivad kahjustada tervete riikide majandust. Vaadelgem Ka­pi­too­liumi künka lapsehoidmiskooperatiivi töid ja vaevu.

    See kooperatiiv, mille probleeme kirjeldas 1977. aastal ühes artiklisThe Jour­nal of Money, Credit and Banking, kujutas endast umbes 150st noorest abielupaarist koosnevat ühistut, mille liikmed olid kokku leppinud olla abiks üksteise laste hoidmisel, kui vanemad tahavad õhtul välja minna. Tagamaks, et iga paar oma õiglase osa lapsehoidmistööst ausalt ära teeb, võttis kooperatiiv kasutusele omamoodi maksutähed: paksust paberist kupongid, millest igaüks andis omanikule õiguse saada pool tundi lapsehoidmisteenust. Alguses said liikmed kooperatiivi astumisel 20 kupongi, ja grupist lahkudes pidid nad sama palju kuponge tagasi andma.

    Õnnetuseks ilmnes, et keskmiselt tahtsid kooperatiivi liikmed hoida varuks rohkem kui 20 kupongi – võib-olla juhuks, kui nad peaksid tahtma mitu korda järjest välja minna. Selle tulemusel oli suhteliselt vähe neid, kes olid valmis oma maksutähti kulutama ja välja minema, samas kui paljud tahtsid ise lapsi hoida, et oma varandust suurendada. Et aga lapsehoidmisvõimalusi tekib ainult siis, kui keegi õhtul välja läheb, tähendas see, et lapsehoidmistööd oli raske saada, mistõttu kooperatiivi liikmed veelgi vähem tahtsid õhtul välja minna, mistõttu lapsehoidmistööd oli veelgi raskem saada…

    Ühesõnaga – see kooperatiiv läks langusesse…

    Hüva, mida te sellest loost arvate? Ärge rutake seda kui rumalat ja triviaalset ma­ha kandma: sestsaadik, kui Adam Smith nägi majandusliku progressi juuri nõelavabrikus, on majandusteadlased ikka kasutanud väikesemõõdulisi näiteid, heitmaks valgust suurtele küsimustele, ja õigusega. Küsimus on selles, kas konkreetne näide, kus languse kutsub esile nõudluse puudumine – lapsehoidmise järele ei ole piisavalt suurt nõudlust, et kõigile tahtjatele tööd anda –, tabab selle tuuma, mis languse puhul tegelikult aset leiab.

    Nelikümmend aastat tagasi oleks enamik majandusteadlasi selle tõlgendusega nõustunud. Kuid sestpeale on majandusteadus jagunenud kaheks suureks leeriks: “soolvee”-majandusteadlased (peamiselt Ühendriikide rannikuäärsetes ülikoolides), kes jagavad enam-vähem keinsiaanlikku arusaama sellest, kuidas langused tekivad, ja “magevee”-majandusteadlased (peamiselt sisemaa ülikoolides), kes peavad seda arusaama lolluseks.

    Magevee-majandusteadlased on põhijoontes neoklassitsistlikud puristid. Nad usuvad, et igasugune majandusanalüüs, mis üldse midagi väärt on, algab eeldusest, et inimesed on ratsionaalsed ja turud toimivad – eeldusest, millega lapsehoidmiskooperatiivi lugu läheb vastuollu. Nende arusaamist mööda ei ole võimalik, et piisav nõudlus üldse puuduks, sest hinnad liiguvad alati nii, et nõudlust ja pakkumist kokku viia. Kui inimesed tahavad rohkem lapsehoidmiskuponge, siis kupongide väär­tus tõuseb, nii et nende eest võib saada poole tunni asemel näiteks 40 minutit lapsehoidmisteenust – või, mis teeb sama välja, ühe tunni lapsehoidmisteenuse hind langeb kahelt kupongilt poolteisele. Ja probleem olekski lahendatud: ringluses olevate kupongide ostujõud oleks tõusnud, nii et inimesed ei tunneks enam vajadust neid rohkem varuks koguda, ja langus jääks tulemata.

    Ent kas ei paistagi langused just perioodidena, mil lihtsalt ei ole küllalt nõudlust, et anda tööd kõigile, kes töötada sooviksid? Väline mulje võib petta, ütlevad ma­gevee-teoreetikud. Pädev majandusteadus ütleb nende meelest seda, et üleüldist nõudluse kadumist ei saa juhtuda – ja seega ei juhtugi. Keinsiaanlik majandusteadus “on osutunud ekslikuks”, ütleb Cochrane Chicago ülikoolist.

    Ometigi langused juhtuvad. Miks? 1970. aastatel väitis juhtiv magevee-makroökonomist, Nobeli preemia laureaat Robert Lucas, et majanduslangusi kutsub esile ajutine segadus: töötajatel ja firmadel on raskusi inflatsioonist või deflatsioonist põhjustatud üldiste hinnatasememuutuste eristamisega muutustest nende endi konkreetses ärikonjunktuuris. Ja Lucas hoiatas, et igasugused katsed äritsükli vastu võidelda töötaksid iseendale vastu: aktivistlikud tegevuskavad, arutles ta, kõigest suurendaksid segadust.

    1980. aastateks olid aga paljud magevee-majandusteadlased möönduse, et langustes võiks olla midagi halba, kõrvale heitnud isegi sel tugevasti kitsendatud kujul. Selle asemel väitsid liikumise uued juhid eesotsas Edward Prescottiga, kes töötas tol ajal Minnesota ülikoolis (näete ise, kust see “magevee”-nimi pärineb), et hindade kõikumisel ja nõudluse muutumisel ei ole tegelikult äritsükliga midagi pist­mist. Pigemini peegeldab äritsükkel kõikumisi tehnilise progressi määras, mida võimendab töötajate ratsionaalne reageering, kes töötavad vabatahtlikult rohkem, kui keskkond on soodne, ja vähem, kui see on ebasoodne. Tööpuudus on töötajate teadlik otsus puhkust võtta.

    Niimoodi ilustamatult esitatuna kõlab see teooria tobedalt – oli’s Suur surutis tegelikult hoopis Suur puhkus? Ja kui aus olla, siis minu arust see ongi rumal. Kuid Prescotti “tõelise äritsükli” teooria põhieeldus oli kätketud leidlikult konstrueeritud matemaatilistesse mudelitesse, mida suhestati reaalsete andmetega keerukate statistiliste tehnikate abil, ja see teooria tõusis makroökonoomika õpetamisel valitsevaks paljudes ülikooliteaduskondades. Selle mõjukust kajastab Prescotti 2004. aastal – kahasse Finn Kydlandiga Carnegie Melloni ülikoolist – pälvitud Nobeli preemia.

    Soolvee-majandusteadlased samal ajal põiklesid. Kui magevee-majandusteadlased olid puristid, siis nemad olid prag­maatikud. Mööndes küll, et kein­siaan­likku, nõudluse poole pealt lähenevat käsitust majanduslangusest on neoklassitsistliku teooriaga raske lepitada, pidasid sellised majandusteadlased nagu N. Gregory Mankiw Harvardist, Olivier Blanchard Massachusettsi Tehnikaülikoolist ja David Romer California ülikoolist Berkeleys siiski tõendeid selle kohta, et langused on nõudlusest tingitud, liiga veenvaks, et neid kõrvale heita. Niisiis olid nad valmis kalduma kõrvale täiuslike turgude või täiusliku ratsionaalsuse eeldusest või mõlemast, tuues mängu piisavalt ebatäiuslikkust, et teha ruumi enam või vähem keinsiaanlikule langusekäsitusele. Ja endiselt olid soolvee-majandusteadlased seisukohal, et aktiivsed majanduspoliitilised tegevuskavad on langustevastases võitluses soovitavad.

    Kuid ka uuskeinsiaanlikud majandusteadlased, nagu nad end nimetasid, ei olnud ratsionaalsete indiviidide ja täiuslike turgude võlu suhtes immuunsed. Nad püüdsid oma kõrvalekaldeid neoklassitsistlikust ortodoksiast piirata nii palju kui võimalik. See tähendas, et valitsevates mudelites ei olnud ruumi säärastele nähtustele nagu mullid ja pangandussüsteemi kokkuvarisemised. Asjaolu, et reaalses maailmas selliseid asju endiselt juhtus – aastail 1997–1998 toimus suures osas Aasiast kohutav finants- ja makromajanduskriis, aastal 2002 langes surutisega võrreldavasse kriisi Argentiina –, uuskein­siaan­liku mõtte peavoolus kajastamist ei leidnud.

    Sellegipoolest võinuks arvata, et mage- ja soolvee -majandusteadlaste maailmavaatelised erinevused põhjustavad nende vahel pidevaid lahkhelisid majanduspoliitika küsimustes. Mõnevõrra üllatavalt aga vaid­lesid need koolkonnad ajavahemikus umb­kaudu 1985–2007 peamiselt teooria üle, mitte selle üle, kuidas tuleks tegutseda. Põhjuseks oli minu meelest see, et erinevalt algsetest keinsiaanidest ei pidanud uuskeinsiaanid fiskaalpoliitikat – muudatusi valitsuskuludes või maksudes – languste vastu võitlemisel vajalikuks. Nad uskusid, et Föderaalreservi tehnokraatide rakendatav monetaarpoliitika võib anda kogu vajaliku abi, mida majandus võib vajada. Milton Friedmani 90. sünnipäeva tähistamisel kuulutas Ben Bernanke, endine enam-vähem uuskeinsiaanlik professor Princetoni ülikoolis ja selle aja peale juba Föderaalreservi juhatuse liige, Suure surutise kohta: “Teil on õigus. Me ise tekitasime selle. Meil on väga kahju. Kuid tänu teile seda enam ei juhtu.” Selge sõnum oli, et surutiste vältimiseks ei ole vaja muud kui taibukamat Föderaalreservi.

    Ja senikaua, kuni makromajanduspoliitika oli maestro Greenspani kätes ja prii keinsiaanlikku tüüpi stimuleerimisprogrammidest, ei olnud ka magevee-majandusteadlastel suurt midagi, mille üle nuriseda. (Nad ei uskunud, et monetaar­poliitikast midagi kasu oleks, aga ei arvanud ka, et see kahju võiks teha.)

    Alles kriis pidi näitama, kui vähe neil kahel koolkonnal ühist on ja kui panglos­likuks oli muutunud isegi uuskeinsiaanlik majandusteadus.

    5. Seda ei oleks keegi osanud ette näha…

    Viimase aja halemeelsetes majandusaruteludes on “seda ei oleks keegi osanud ette näha…” saanud igal võimalikul juhul kor­ratavaks naljakohaks. Just nii öeldakse katastroofide kohta, mida oleks võinud osata ette näha, oleks pidanud ette nägema ja mida tegelikult nägidki ette mõned ük­sikud majandusteadlased, keda tasuks nähtud vaeva eest välja naerdi.

    Võtkem näiteks kinnisvarahindade järsk tõus ja langus. Mõned majandusteadlased, eeskätt Robert Shiller, tundsid tõepoolest mulli ära ja hoiatasid ränkade tagajärgede eest, mida selle lõhkemine kaasa tooks. Ometi jäid võtmetähtsusega poliitikakujundajad ilmselge suhtes pimedaks. 2004. aastal lõi Alan Greenspan juttudele kinnisvaramullist käega: “üleriigiline tõsine hinnamoonutus,” kuulutas ta, “on äärmiselt ebatõenäoline.” Kinnisvarahindade tõus, ütles Ben Bernanke 2005. aastal, “kajastab suurel määral majanduse põhinäitajate tugevust”.

    Kuidas neil mull kahe silma vahele jäi? Olgem ausad, intressimäärad olid ebatavaliselt madalad ning see võis hinnatõusu osaliselt seletada. Võib-olla tahtsid Greenspan ja Bernanke ka ülistada Föderaalreservi edukust majanduse väljatoomisel 2001. aasta langusest: mööndus, et see edu tugines suuresti koletu mulli tekitamisele, oleks pidumeeleolu üksjagu rikkunud.

    Kuid oli veel midagi: nimelt üldine usk, et mulle lihtsalt ei saagi tekkida. Greenspani kinnitusi üle lugedes rabab aga tõik, et need ei tuginenud tõenditele – need tuginesid aprioorsele väitele, et kinnisvarasektoris lihtsalt ei saa mulle tekkida. Ja finantsteoreetikud olid selles osas veelgi järeleandmatumad. Ühes 2007. aastal antud intervjuus kuulutas efektiivse turu hüpoteesi isa Eugene Fama, et “sõna “mull” ajab mu hulluks”, ja seletas seejärel, mispärast me kinnisvaraturgu võime usaldada: “Kinnisvaraturud on vähem likviidsed, aga maju ostes on inimesed väga ettevaatlikud. Üldjuhul on see suurim investeering, mille nad oma elus teevad, seepärast vaatavad nad väga hoolikalt ringi ja võrdlevad hindu. Pakkumisprotsess on väga detailne.”

    Tõepoolest, üldjuhul võrdlevad majaostjad tõesti väga hoolikalt hindu – see tähendab, nad võrdlevad oma võimaliku ostu hinda teiste majade hindadega. Kuid see ei ütle midagi selle kohta, kas majade üldine hinnatase on õigustatud. See on jällegi ketšupimajandusteadus: kuna ka­hekvardine ketšupipudel maksab kaks korda rohkem kui ühekvardine, kuulutavad finantsteoreetikud, et ketšupi hind on vaieldamatult õige.

    Lühidalt, usk efektiivsetesse finantsturgudesse ei lasknud paljudel, kui mitte enamikul majandusteadlastel ajaloo suurima finantsmulli esilekerkimist märgata. Ja eeskätt oli efektiivse turu teooria mänginud märkimisväärset rolli juba selle mulli tekitamisel.

    Nüüd, kus see diagnoosimata jäänud mull on lõhkenud, on turvaliseks peetud varade tegelik riskantsus paljastatud ja finantssüsteem oma haprust näidanud. Ühendriikide majapidamised on näha saanud, kuidas 13 triljonit dollarit jõukust vastu taevast lendas. Kaotatud on enam kui kuus miljonit töökohta, ja tööpuuduse määr näikse olevat teel oma kõrgeima taseme poole pärast 1940. aastat. Millist juhatust siis moodne majandusteadus mei­le me praeguses olukorras pakub? Ja kas me peaksime seda usaldama?

    6. Stiimulitüli

    Aastail 1985–2007 valdas makromajandusteadust petlik rahu. Sool- ja magevee-erakondade vaated ei olnud tegelikult lähenenud. Kuid need oli Suure Mõõdukuse aastad – pikem periood, mil inflatsioon oli vaoshoitud ning langused suhteliselt leebed. Soolvee-majandusteadlased uskusid, et Föderaalreserv valitseb olukorda. Magevee-majandusteadlased ei uskunud, et Föderaalreservi tegevusest eriti kasu oleks, kuid olid nõus laskma asjadel vanaviisi edasi minna.

    Kriis aga tegi sellele võltsrahule lõpu. Äkitselt neist kitsastest, tehnokraatlikest tegutsemisviisidest, mida mõlemad pooled olid nõus tunnustama, enam ei aidanud – ja vajadus laiema majanduspoliitika järele tõi vanad erimeelsused uuesti esile raevukamalt kui kunagi varem.

    Miks siis neist kitsastest tehnokraatlikest tegutsemisviisidest ei piisanud? Vastuse võib võtta kokku ühe sõnaga: null.

    Hariliku languse korral hakkab Föderaalreserv pankadelt kokku ostma riigivõlakirju – lühiajalist riigilaenu. See viib riigilaenu intressid alla; kõrgemat kasumäära taotlevad investorid lähevad üle muude varade ostmisele, viies alla teisedki intressimäärad, ja tavajuhul kutsuvad need madalamad intressimäärad esile majanduse uue elavnemise. 1990. aastal alanud langusest sai Föderaalreserv jagu, alandades lühiajalisi intressimääru üheksalt protsendilt kolmele. 2001. aastal alanud languse peatas ta, viies intressid 6,5 protsendi pealt ühele protsendile. Ja praeguse langusega üritas ta toime tulla, alandades intresse 5,25 protsendilt nullile.

    Kuid nagu ilmnes, ei ole nullgi küllalt madal, et praegusele langusele lõppu teha. Ja allapoole nulli ei saa Föderaalreserv intresse suruda, sest nullilähedaste intressimäärade juures hakkavad investorid raha laenuks andmise asemel lihtsalt koguma. Nii juhtuski, et 2008. aasta lõpul, kui intressimäärad olid põhimõtteliselt langenud “nulli alampiirile”, nagu makromajandusteadlased ütlevad, ja majanduslangus sellegipoolest aina süvenes, oli konventsionaalne monetaarpoliitika igasuguse mõjujõu kaotanud.

    Mis siis nüüd saab? Käesolev on teine kord, kus Ameerika on silmitsi nulli alampiiriga, kusjuures eelmine kord juhtus see Suure surutise ajal. Ja just tähelepanek, et intressimääradel on oma alampiir, oli see, mis ajendas Keynesi propageerima valitsuse kulutuste suurendamist: kui mo­netaarpoliitika jääb teovõimetuks ja erasektorit ei ole võimalik veenda rohkem kulutama, siis peab avalik sektor majanduse toetamise rolli enda kanda võtma. Fiskaalstiimul on keinsiaanlik vastus sedalaadi surutise-tüüpi majanduslikule olukorrale, milles me praegu viibime.

    Niisugune on keinsiaanlik mõtteviis, mis juhib Obama administratsiooni majanduspoliitikat – ja magevee-majandusteadlased on raevunud. Ümmarguselt 25 aastat olid nad sallinud Föderaalreservi katseid majandust juhtida, kuid kein­siaan­liku mõtte täieulatuslik taassünd on midagi hoopis muud. 1980. aastal kirjutas Lucas (Chicago ülikool), et keinsiaanlik majandusteadus on nii naeruväärne, et “teadusseminaridel ei võta inimesed kein­siaan­likku teoretiseerimist enam tõsiselt: publik hakkab sosistama ja isekeskis itsitama”. Tunnistada nüüd, et Keynesil oli üldjoontes ikkagi õigus, oleks liiga alandav.

    Ja nii kuulutas Cochrane (Chicago ülikool), nördinud ideest, et käesolevat langust võiksid leevendada valitsuse kulutused: “1960. aastatest saadik ei ole enam keegi kusagil kraadiõppuritele midagi sellist lugenudki. Need [keinsiaanlikud ideed] on muinasjutud, mille ekslikkus on tõestatud. Rasketel aegadel on väga lohutav pöörduda tagasi muinasjuttude juurde, mida me lapseeas kuulsime; aga see ei tee neid veel vähem ekslikuks.” (Sool- ja magevee-koolkondade vahelise lõhe sügavusest annab märku Cochrane’i võimetus uskuda, et “keegi kusagil” veel õpetaks ideid, mida tegelikult õpetatakse säärastes ülikoolides nagu Princeton, M.I.T. ja Harvard.)

    Samal ajal olid soolvee-majandusteadlased, kes olid end lohutanud arvamusega, nagu hakkaks makroökonoomika suur veelahe tasanduma, vapustatud tõdemusest, et magevee-koolkond ei olnud neid üldse kuulanudki. Stimuleerimiskava vastu häält tõstvad magevee-majandusteadlased ei mõjunud õpetlastena, kes oleksid Keynesi argumendid läbi mõelnud ja leidnud need siis puudulikud olevat. Pigem mõjusid nad inimestena, kellel pole kein­siaanliku majandusteaduse sisust õrna aimugi ja kes äratavad ellu 1930. aasta eelseid eksiarvamusi, uskudes end ütlevat midagi sügavamõttelist ja uudset.

    Ja Keynes ei olnud ainuke, kelle ideed näisid olevat unustatud. Nagu märkis Brad DeLong (California ülikool Berkeleys) Chicago koolkonna “intellektuaalse kollapsi” üle kurtes, on selle koolkonna praegune hoiak jõudnud nii kaugele, et täielikult on kõrvale heidetud Milton Friedmanigi ideed. Friedman uskus, et majanduse stabiliseerimiseks tuleks tegutseda pigem Föderaalreservi kaudu kui kasutada selleks valitsuse kulutusi, kuid ta ei väitnud kunagi, nagu ei võiks valitsuse kulutuste suurendamine ühelgi juhul tööhõivet tõsta. Kui lugeda üle Friedmani ideede kokkuvõtet aastast 1970, “A Theo­retical Framework for Monetary Analysis” (Monetaaranalüüsi teoreetiline raamistik), on rabav näha, kui keinsiaanlikult see tegelikult kõlab.

    Ja kindlasti ei võtnud Friedman kunagi tõsiselt ideed, et massiline tööpuudus ka­jastab tööliste tahtlikku tööpanuse vähendamist või et langused on tegelikult majandusele kasulikud. Ometi on praegune magevee-majandusteadlaste põlvkond käi­nud välja mõlemad väited. Nii pakub Casey Mulligan Chicagost välja mõtte, et tööpuudus on nii kõrge sellepärast, et paljud töötajad eelistavad mitte tööle min­na: “Töötajatele pakutakse rahalist motivatsiooni, mis õhutab neid mitte töötama… langevat tööhõivet aitab seletada pigem tööjõu pakkumise (inimeste töötamisvalmiduse) vähenemine kui nõudlus tööjõu järele (töötajate arv, keda tööandjad peavad palkama).” Konkreetsemalt on Mulligan mõista andnud, et töölised eelistavad töötuks jääda, kuna see suurendab nende väljavaateid saada hüpoteegivabastust. Ja Cochrane kuulutab, et kõrge tööpuudus on tegelikult hea: “Meil on langust lausa vaja. Inimestel, kes terve elu Nevadas naelu toksivad, on vaja mingit muud tegevust.”

    Mina isiklikult arvan, et see on jabur. Miks peaks tislerite Nevadast liikve­le­saamiseks olema vaja massilist tööpuudust kogu riigis? Kas keegi saab tõsiselt kinnitada, et me oleme kaotanud 6,7 miljonit töökohta sellepärast, et neid ameeriklasi, kes töötada tahavad, on vähemaks jäänud? Kuid magevee-majandusteadlased pidid paratamatult sellesse ummikusse lõksu jääma: kui alustatakse eeldusest, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja turud täiuslikult efektiivsed, siis peabki jõudma järelduseni, et tööpuudus on vabatahtlik ja majanduslangused soovitavad.

    Ent kui see kriis ongi tõuganud magevee-koolkonna absurdsete seisukohtadeni, on see sundinud eneseanalüüsile ka soolvee-majandusteadlasi. Nende teoreetiline raamistik lubab, erinevalt Chicago koolkonna omast, niihästi soovimatut tööpuudust võimalikuks pidada kui ka seda kahjulikuks hinnata. Kuid need uuskeinsiaanlikud mu­delid, mis on õppekavades ja teadustöös domineerivaks tõusnud, eeldavad samuti, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja finantsturud täiuslikult efektiivsed. Et midagigi praeguse majanduslanguse taolist oma mudelitesse ära mahutada, on uus­keinsiaanid sunnitud sisse tooma omamoodi korrektsioonifaktor [fudge factor], mis selgemalt määratlemata põhjustel ajutiselt erasektori kulutusi alla tõmbab. (Just nii olen ma ise oma töös mõnel pool teinud.) Ja kui meie analüüs oma praegusest olukorrast tugineb säärasele korrektsioonifaktorile, mil määral me võime siis usaldada nende mudelite ennustusi selle kohta, kuhu me jõuda võime?

    Ühe sõnaga, makro seisukord ei ole hea. Ja kuhu siis majandusteadus siit edasi läheb?

    7. Defektid ja hõõrdumine

    Majandusteadus kui eriala jäi hätta sellepärast, et majandusteadlased lasid end ära võluda perfektse, hõõrdevaba turusüsteemi nägemusest. Et oma mainet taastada, peab ta õppima leppima vähem lummava nägemusega – nägemusega sellisest turumajandusest, millel on küll palju voorusi, kuid milles tuleb ette ka defekte ja hõõrdumist. Hea uudis on see, et me ei pea alustama nullist. Isegi täiuslike turgude majandusteaduse õitseajal uuriti tublisti ka viise, kuidas reaalne majandus teoreetilisest ideaalist kõrvale kaldub. Ja edaspidi ilmselt nihkubki – õigupoolest ongi juba nihkumas – defekte ja hõõrdumist tunnistav majandusteadus majandusanalüüsi äärealadelt selle keskmesse.

    Juba praegu leidub üks üsna kaugele arenenud näide säärasest majandusteadusest, mida ma silmas pean: biheivioristliku rahanduse nime all tuntud mõttekoolkond. Selle lähenemisviisi rakendajad rõhutavad kaht punkti. Esiteks ei sarnane paljud reaalses maailmas tegutsevad investorid kuigivõrd efektiivsete turgude teooria külmade kalkuleerijatega: nad alluvad liigagi hästi karjavaimule, irratsionaalse vaimustuse ja alusetu paanika hoogudele. Teiseks tõdevad tihti needki, kes püüavad oma otsustes tugineda külmale arvestusele, et see on võimatu, et usalduse, usutavuse ja piiratud tagatisega seonduvad probleemid sunnivad neid karjaga kaasa jooksma.

    Mis puudutab esimest punkti: juba efektiivse turu hüpoteesi õitseaegadel tundus ilmne, et reaalse maailma investorid ei ole nii ratsionaalsed, nagu valitsevad mudelid eeldasid. Larry Summers alustas kord üht rahandusteemalist ettekannet, kuulutades: “IDIOOTE LEIDUB. Vaadake ainult ringi.” Aga mis liiki idiootidest (akadeemilise kirjanduse eelistermin on tegelikult “mürakauplejad”) me õieti räägime? Biheivioristliku majandusteaduse nime all tuntud laiemast voolust ideid ammutades üritab biheivioristlik rahandus sellele küsimusele vastata sel teel, et suhestab investorite silmanähtava irratsionaalsuse inimmõtlemise tuntud kalduvustega, nagu kalduvus muretseda väikeste kaotuste pärast rohkem kui väikeste tulude pärast, või kalduvus teha väikeste valimite põhjal tuleviku kohta liiga kergekäelisi oletusi (näiteks eeldada, et kuna kinnisvarahinnad viimase paari aasta jooksul on tõusnud, siis tõusevad need edaspidigi).

    Kuni kriisini heitsid Eugene Fama taolised efektiivse turu eestkõnelejad biheivioristliku rahanduse poolt esitatud tõendusmaterjali kõrvale kui “kurioosumite kogu”, millel puudub tegelik tähtsus. Nüüd, mil tohutu mulli lõhkemine – mulli, mida sellised biheivioristlikud majandusteadlased nagu Robert Shiller (Yale) olid õigesti diagnoosinud, seostades seda minevikus ette tulnud “irratsionaalse vaimustuse” episoodidega – on maailma majanduse põlvili surunud, on niisugust suhtumist märksa keerukam kaitsta.

    Mis puudutab teist punkti: oletagem, et idioote tõepoolest leidub. Kui olulised nad on? Mitte eriti, väitis Milton Friedman ühes oma mõjukas artiklis aastast 1953: targad investorid teevad raha, ostes siis, kui idioodid müüvad, ja müües siis, kui idioodid ostavad, ning stabiliseerivad sellega turgu. Kuid biheivioristlik rahandus väidab, et Friedman eksis ja et finantsturud on mõnikord äärmiselt ebastabiilsed; ja just praegu tundub raske seda väidet vaidlustada.

    Arvatavasti kõige mõjukama sellealase artikli avaldasid 1997. aastal Andrei Sheifer (Harvard) ja Robert Vishny (Chicago), kus sisuliselt formaliseeritakse vana ütlus, et “turg võib käituda irratsionaalselt kauem, kui teil raha jätkub”. Nagu nad osutasid, on arbitražööridel – inimestel, kes eeldatavasti ostavad odavalt ja müüvad kallilt – oma töö tegemiseks tarvis kapitali. Ja varade hinna ränk langus, isegi kui see ei ole majanduse põhinäitajatega põhjendatud, kipub seda kapitali ammendama. Selle tulemusel surutakse tark raha turult välja ja hinnad võivad sattuda langusspiraali.

    Praeguse finantskriisi levik mõjus peaaegu nagu näitlik õppetund rahandusliku ebastabiilsusega seotud ohtudest. Ja rahandusliku ebastabiilsuse mudelite aluseks olevad ideed on osutunud majanduspoliitika seisukohalt ülimalt asjakohasteks: keskendumine finantsinstitutsioonide ammendunud kapitalile aitas suunata Lehman Brothersi krahhi järel rakendatud põhimõttelisi meetmeid, ja näib (hoidkem pöialt), et selline tegevus hoidis edukalt ära rahanduse veelgi ulatuslikuma kollapsi.

    Kuidas on kõige selle juures lood makromajandusteadusega? Hiljutised sündmused on üsna otsustavalt kummutanud kujutelma, nagu oleksid majanduslangused op­timaalne reageering kõikumistele tehnilise progressi kiiruses; ainus usutav lähenemine saab olla mingi enam või vähem keinsiaanlik käsitlus. Aga standardsed uuskeinsiaanlikud mudelid ei jätnud ruumi sedalaadi kriisidele, nagu meil praegu toimub, sest üldjuhul aktsepteerisid nad efektiivse turu teooria kohast käsitust finantssektorist.

    Oli mõningaid erandeid. Üks töösuund, mille algatas ei keegi muu kui Ben Bernanke koostöös Mark Gertleriga New Yorgi ülikoolist, rõhutas, kuidas piisava tagatise puudumine võib pärssida ettevõtete võimalusi raha hankida ja investeerimisvõimalusi ära kasutada. Teine sellega lähedane suund, millele põhiliselt panid aluse mu Princetoni kolleeg Nobuhiro Kiyotaki ja John Moore Londoni Majandusülikoolist, näitas, et kinnisvara sarnaste varade hinnad võivad sattuda isevõimenduvatesse langustesse, mis omakorda kisuvad langusse kogu majanduse tervikuna. Kuid seniajani ei ole düsfunktsionaalse rahanduse mõju isegi keinsiaanlikus majandusteaduses seisnud kesksel kohal. Selge on, et see olukord peab muutuma.

    8. Keynesi taasomaksvõtt

    Nii et vaat mida majandusteadlased minu meelest nüüd tegema peavad. Esiteks peavad nad vaatama näkku ebamugavale reaal­susele, kus finantsturud ei ole kaugeltki täiuslikud, vaid võivad langeda erakordsete pettekujutelmade ja rahvahulkade hullustuse ohvriks. Teiseks peavad nad tunnistama – ja neile, kes Keynesist kuuldes itsitama ja sosistama hakkasid, on see kaht­lemata väga raske –, et keinsiaanlik majandusteadus on ikka veel parim olemasolev teoreetiline raamistik majanduslanguste ja -surutiste mõistmiseks. Kolmandaks peavad nad andma oma parima, et hõlmata makroökonoomikasse rahanduse reaalne käitumine.

    Paljude majandusteadlaste meelest on need muutused kindlasti väga häirivad. Aeg, millal need uued ja realistlikumad lähenemisviisid rahandusele ja makroökonoomikale ükskord suudaksid pakkuda samasugust selgust, täiuslikkust ja puhast ilu, mis iseloomustas neoklassitsistlikku käsitlust selle täiel kujul, ei jõua kätte veel niipea – kui üldse kunagi. Mõningatele majandusteadlastele annab see kahtlemata põhjust neoklassitsistlikust teooriast kinni hoida, hoolimata selle täielikust võimetusest käsitada sügavaimat majanduskriisi, millesarnast pole nähtud kolme inimpõlve jooksul. Kum­matigi näib praegu olevat paras aeg meenutada H. L. Menckeni sõnu: “Igale inimlikule probleemile leidub alati lihtne lahendus – puhas, veenev ja väär.”

    Mis puudutab languste ja surutiste liigagi inimlikku probleemi, siis peavad majandusteadlased loobuma ühest puhtast, kuid väärast lahendusest: eeldusest, et kõik inimesed on ratsionaalsed ja et turud toimivad perfektselt. Uus nägemus, mis hakkab heiastuma sedamööda, kuidas majandusteadus oma aluseid ümber hindab, ei pruugi olla sugugi nii selge; kindlasti ei saa see olema puhas; aga võib loota, et tal on üks eelis: ta on vähemalt osaliselt õige.

    Paul Krugman, How Did Economists Get It So Wrong? The New York Times, 06. 09. 2009. © (2009) The New York Times

    PAUL KRUGMAN (sünd 1953) õpetab majandust Princetoni ülikoolis ja on olnud kümmekond aastat The New York Times’i kolumnist. 2008. aastal pälvis ta Nobeli majandusauhinna tööde eest rahvusvahelise kaubanduse ja majandusgeograafia alal. Oma ajakirjanduslike ülesastumistega parempoolse majandus-, keskkonna-, rassi- ja sotsiaalpoliitika vastu on temast saanud mõjukaim (Ameerika mõistes) liberalismi eestkõneleja. Publitsistlik teos “The Conscience of a Liberal” (Liberaali südametunnistus, 2007) vaeb ebavõrdsuse süvenemise põhjusi Teise maailmasõja järgses USA-s ning põhjendab konsensusliku poliitika lootusetust praeguses olukorras.

    M.V.

Vikerkaar