Eva Piirimäe
Seisus- ja kodanikuühiskond 19. sajandi Eestis
(Ea Jansen, “Eestlane muutuvas ajas”)
Jutud
-
Seisus- ja kodanikuühiskond 19. sajandi Eestis
-
Mängu kutse
Lauri Sommer
Mängu kutse
(“Artur Alliksaar mälestustes”. Koostaja Henn-Kaarel Hellat) -
Keelest ja moosist
Epp Annus
Keelest ja moosist
(Igor Kotjuh, “Teises keeles”) -
Eesti luule kaotatud sõda
(:) Kivisildnik
Eesti luule kaotatud sõdaEesti luule on nagu Hitleri punker sõja viimastel kuudel. Ainult selle väikese vahega, et asjad on läinud palju halvemini. Kolmandas Riigis on võimu haaranud lesbiline kommuun Eva Brauni ja proua Goebbelsi isikus, uue türannia siseringi kuuluvad veel pooltosin alaealist Goebbelsit ja mõned hämarate tõutunnustega lemmikloomad.
Füürer, Himmler ja vana Goebbels koos parteieliidi, SSi isikkoosseisu, Gestapo ja kindralstaabiga on pikkade küünte ööl mõrvatud. Vanaeided, hitlerjuugend, invaliidid, kroonilise laksu alla kannatav SA ja suvalised aaria beibed koostöös fašismivangide hordiga on üleöö tapnud kuuskümmend miljonit inimest. Süütuid ja mõrvareid, kõiki läbisegi, valdavalt meelelahutuseks.
Surmahirmust tiivustatud saksa lihtsõdurid, keda küündimatu strateegia enam ei kammitse, vallutavad möödaminnes Venemaa, Hiina, Briti saared, Aafrika ja enesestki mõista suurema osa mandri-Euroopast, välja arvatud Feministlik Saksamaa ja selle liitlased: Kabalistlik Poola ja Hollandi Sodomiitide Klikk.
Islami usu vastu võtnud Rommel uputab teise rinde jäänused Punasesse merre ning jänkid kapituleeruvad, sõjakurjategija Roosvelt puuakse Teheranis üles. Habras tasakaal jääb püsima ainult tänu tuumarelva kaaperdanud Indiale. Rahu hinnaks on tuhastatud Sidney ja Melbourne.
Just niisama haige on olukord eesti luules täna.
Isegi kvantiteet, see viimane, millelt loodeti kvaliteedi poole ülejooksmist, saab vaikselt minevikuks. Rämpsluule, mis seitse aastat rikkalikku saaki andis, on tänavu ikaldunud, raamatuid ilmub vähe, ehkki need on nutuselt halvad. Vaakumit üritavad kirjastajad täita Tungla ja Siia kaalult arvestatavate, kuid sisult kergete köidetega.
Luulel pole isegi formaalseid positsioone enam. OP sulges kirjandusminutid, ainsa televäljundi, mis luulel oli. Muide, OPi filosoofia on rääkida ainult headest asjadest. Aga muretsemiseks pole põhjust, sisekujundus ja arhitektuur on endiselt ainsa kultuurisaate programmis.
Luuletaja Sinijärv tõusis küll Kirjanike Liidu esimeheks, aga see liit on kultminile nagu õhk – liidu luuletajad ei saa ministeeriumilt aastapreemiaid ja neid ei kinnitata ka kultuurkapitali ekspertgruppi. Tartu “Sõltumatut Ametiühingut Kirjanike Kodu” usaldab minister rohkem, SAKKist on luuletaja Indrek Hirv maksumaksja raha jagamas, liidu poolt ei ole aga kraani juures ühtki kirjanikku. Luuletajast rääkimata, fakt.
Luuletajate ametlike esindajate pöördumised kultuuriministri poole ei ole andnud ei sotsiaalseid tagatisi, töötingimusi ega üldse mitte midagi. Isegi eelmise ministri lubatud pool milli jäeti liidule andmata, öeldi, et see kulus Rootsi raamatumessi Eesti messiboksi ehitamise peale. Samas jäi lehti lugedes mulje, et ooperiteater sai esimesel vingumisel ministrilt viis miljonit. Päevapealt.
Kusjuures ooperis on kõik palgal, nii tagumise rea tenorid kui timpanimängijad. Keegi neist ei üüri ise endale proovisaali ega etenduse jaoks lavamooduleid, ükski ooperitöötaja ei maksa ise sotsiaalmaksu. Aga nad ei tule omadega välja, lahkuvad ooperist, meelelahutuse tootmine ähvardab seiskuda ja riik sekkub. Luule tootmine on ammu seiskunud, kedagi ei huvita.
Meil ei ole riigikirjastust, küll on aga karjakaupa riigiteatreid, Teet Kallasel on selles küsimuses tuline õigus. Meil pole riiklikku kirjanduslehtegi, ainult mingid eraettevõtjate dotatsioonipumbad. Ma ei saa sellest riigist kuidagi aru. Kui on vaja kultuurilehte või raamatuid välja anda, miks siis riik toetab mingit eraettevõtet, miks makstakse kinni kellegi ettevõtja kasum, kui ilma selleta oleks ometigi odavam või saaks sama rahaga teha sellise kirjanduslehe, kus töötegijad saaksid enamvähem mõistlikku palka.
Aga kuidagi ei saa asju mõistlikult teha, kellegi isiklik kasum on ikka ja alati olulisem kui kultuurist tõusev ühiskondlik kasu. Nii on õpikute kirjastamisega, ma tahan näha, kuidas see röövlibande kohtus tõestab, et nende roojane õpik vastab õppekavale, kui seal õppekava autoreid sees ei ole. Kui Kirjanike Liit neid lugemiku- ja õpikupetiseid kohtusse ei anna, teen ma seda ise. Võit on kindel.
Et mitte üldsõnaliseks jääda, võtan ette viis uut luuleraamatut neist, mis mulle raamatukogus kätte sattusid: Harald Reinop “Jäljed maanteetolmus” (kirjastus Koolibri), Eeva Park “Tulearm” (Verb), Jaak Kõdar “Taevased tuuled” (Steamark), Reet Post “Hilissuvi“ (Kentaur) ja Aare Pilv “Näoline” (Tuum). Ei jõua ju nimetada kõiki äpardunud tooteid sellest saastast, mida luule pähe kaubastatakse.
Reinopi kaubamärk on nürimeelne riimikiskumine: “Aeg antud on kõigeks – nii tulla kui minna, / aeg tundmatust tulla, taas taanduda sinna” (lk 14); “Ma selle peale pole mõelnud varem: / kas see, mis paremale sai, on parem?” (lk 50), ja nii edasi ja nii edasi.
Muudest selletaolistest labasustest eristab Reinopit enesekriitiline noot: “tühiriimi nime anda / võiks mu riimivõttele” (lk 135); “Vist mõni eesligeen / on lõimunud mu geenikoodi” (lk 53); “Mul on neid peidus padja all / paar peotäit juba koos. / Ja mul on nüüd ka uus diagnoos…” (lk 31), aga nagu näeme, pole enesekriitikast midagi kasu, kui see väljendub samasuguses tühjas sõnadetegemises nagu kõik muugi.
Jaak Kõdar on ennegi raamatuid kirjutanud, hästi on läinud lugejal, kelle teed selle hädise vesipruuliga pole ristunud. Kõige tüüpilisem halb luule: “nagu päike / kuum ja väike / loojud merre / minu verre” (lk 12); “Vaid õiglus pakub õudu / kesk isemeelset jõudu, / seob iga tundeaine / AEG-ELURUUMI lainel” (lk 27); “Dave Benton kinnitada võib: / ta lauludki Arubalt kaasa tõi” (lk 60). Kuskil on keegi, kes on suutnud selle faili ära kujundada, ilma et oleks autoril monitoriga pea lõhki löönud.
Kuid pole ühtki läbinisti väärtusetut raamatut. On Kõdargi suutnud kirjutada paar hoomatava tähendusega värsirida: “nad oma tilgad võivad lasta püksi, / sest Kriim ja Rein on nendega – nad pole üksi” (lk 73). Miks teevad raamatuid inimesed, kellel pole selleks kõige vähematki annet ega kopika eest kainet mõistust? Kas on siis raske aru saada, et see on pask?
Kõdari ja Reinopi taustal mõjub Eeva Park kultuurse ja sügavmõttelisena, aga see mulje ei kesta kaua, raamat on häbematult nõrk. Ehkki lauslollust, riimiparanoiat ja lausa nüridaid ilukõnepurskeid on vähem, puudub siin ka väärtuslik materjal täiesti. Luuletustes pole intensiivsust, nad on lõpetamata, vähimagi tähenduseta.
No mida? “Viimaste piduliste kurvas kambas / keegi meist enam ei naera” (lk 39); “sest mina, suutmata naerda / keeldusin nutmast, / kui sina elusana sündisid” (lk 31); “kus tiigrid rebides küüntega reviiripuid märgistavad oma jahiala / elu ohtlikud piirid” (lk 25). Tammumine jahus, kas üldse saab veel kohmakamalt? Vähemalt tuleb üritada. Pole millestki rääkida, mõni vananemispilt, aga nõrga emotsiooniga, mõni mälupilt – üks topib teise pildi endale püksi, aga kõik on tatine, udune, hõre, krobeline ja tüütu.
Päris halvad raamatud on sageli särtsakamad kui Pargi-tüüpi keskpärasus, mõni lapsepõlvemälestus, joomalaul või luuvalusalvestus on vähemasti siiras. Mõni koht on suva amatööril nii halb, et ajab lausa naerma. Park sellistesse kõrgustesse ei küüni, tüüpiline eesti luuletaja, aga ei midagi enamat. Kui Pargil on midagi saada, siis mõtteline osa Arvi Siia turuosast.
Reet Posti “Hilissuvi” on pensionäri neljas luuleraamat, tema toodang on selline: “mälestuste sügavrohelisi / smaragde / katab vihm / oma halli mantliga” (lk 21). Ilmselt on liigne lisada, et seda joru saab ajada ainult Debussy klaveriprelüüdi kuulates. “ma siiski / sinu juurde jään / ma olen sinu/naine” (lk 35); “Ülaseid siin tärkab / igast tema sammust” (lk 73).
Post on samas tüüpiline näide sellest, kuidas kõlgaste hulgas võib ka mõni enamvähem vastuvõetav luuletus olla: “Vana mehe portree” (lk 41), mõru meeleolu luuleklubi õhtust (lk 53), ning lk 66 leidub peaaegu hea murdeline armastusluuletus, aga sellel tuleks lohisev mõttesalmisaba maha lõigata. Vähemasti on siin mitu luuletust ladusas keeles, arusaadaval teemal ja korraliku kompaga. Eelmistes polnud sedagi.
Keda huvitab küsimus, kui tõenäoline on Aare Pilv ja mida ta kartuleid süües mõtleb, andku minna ja närigu ennast läbi “Näolise”. See on siin ainus raamat, mis võiks ehk kirjandus olla, kui ta lugeda kõlbaks. Kuigi Pilv on tugeva vormiga autor, on ta teosed sada protsenti sisuvabad. Ega see vist enam üle ei lähe, autor pole enam poisike.
Õõnsalt kõmisevana kõrgub “Näoline” Urmas Karu ja Mari-Liis Paalmäe kõrval. Osundan: “väreluse hetkel, mil lõpetan / lause ja vaikin maha olulise, / hoida ülal alalist” (lk 107) kõlab kindlasti paremini kui mõni Reinopi mõtesalm, aga “lõpmatu vestlus, mille lause on elamise öeldis, aga “mina” pole alus vaid sihitis” (lk 105) tüüpi ülitarkused tühistavad viimasegi vähese, mis selle intensiivsuseta proosa lademetest välja ulatub.
Liiga napilt on selles raamatus luulet ja liiga palju varase Rohu tüüpi ininat: “Kuldmündi kirjaks jahedad lilled – see on su õnneloos, mis ostab silmist pisaraid ja lõõska ning muudab sinu nime. Ihus võrsumas umipuu pilk” (lk 63). Kellele sellist koolitüdruku maneeridega päevikumäärimist tarvis on? Kolm neljandikku raamatust on kassikullaprooviga ballast.
Kui saast laiali loopida, jääb võibolla tõesti Pilve raamatust järele rohkem kui teistest. Aga tõsiasi on, et siin pole midagi, mis võiks päriselt püsima jääda. Pole vihjetki sellele toorele jõule, millega suured luuletajad endale ruumi teevad. Mingi poeedi aktsendiga grammatika. Puhas ajaraiskamine. Käsiraamatu jaoks liiga hea, luule jaoks täiesti lootusetu. Pilv võib küll mõni aeg kindlustada oma positsioone Kõdari- ja Pargi-suguste vastu, aga see on napp punktivõit, kus tulemus on kohtuniku, mitte kellegi teise teha. Ilmselt ta võidab mõne vääritu kirjanduspreemia. Aga kui pilved on võitjad, siis on sõda kaotatud.
-
Venemaa contra Euroopa: suveräänsussõjad
Venemaa “alanduste aastakümme” on läbi. Tema “endiselt hirmuäratav suurusejanu” on tagasi. Euroopa uueks reaalsuseks on Venemaa tagasitulek suurvõimuna ning külma sõja järgse Euroopa korra lõpp. Küsimus on selles, kui tõsist väljakutset Venemaa endast päriselt kujutab? Kas ta on tõusev jõud või manduv võim, mis teeb ajutist come-back’i? Kas Venemaa on uusimperiaalne võim, mis püüab oma nõrgemate naabrite üle domineerida, või postimperiaalne riik, mis püüab kaitsta oma õiguspäraseid huvisid? Kas Moskva võtab Euroopa Liitu strateegilise partnerina või hoopis ohuna omaenda Euroopa-ambitsioonidele? Kui stabiilne on Vladimir Putini režiim, millised on Kremli pikemaajalised huvid ja lühemaajalised hirmud?
Venemaa esiletõus on langenud aega, mil Ameerika Ühendriikide globaalne hegemoonia nõrgeneb, Washington otsib meeleheitlikult liitlasi ja võimalusi oma domineerivuse säilitamiseks ning Euroopa Liidu globaalne tähtsus on sügavas kriisis. Venemaa ootamatust virgumisest jahmunud Lääne poliitikuid kannustab ühelt poolt soov “kasutada karme sõnu” ja “anda Venemaale õppetund” ning teiselt poolt arusaamine, et Lääne võime Venemaa poliitikat mõjutada on piiratud. Gaasi- ja naftahindade järsk tõus on paisutanud Vene riigieelarvet ja dramaatiliselt kahandanud riigi sõltuvust välisfinantseeringuist. Venemaa on praegu välisvaluuta reservide poolest kolmandal kohal maailmas, tal on hiigelsuur jooksevkonto ülejääk ning ta on tasumas viimaseid 1990. aastate algul soetatud võlgu. Venemaa sõltuvus Lääne laenudest on asendunud Euroopa sõltuvusega Vene energiaressurssidest.
Samas jääb Venemaa ikkagi väga haavatavaks võimuks. Tema majanduskasv tuleneb peamiselt energiahindade tõusust ning tehnoloogia moderniseerumise tase on endiselt madal. Tegu on klassikalise naftarežiimiga, mis kannatab korruptsiooni ja ebaefektiivsuse all. Elatustase on tõusnud, kuid Venemaa on endiselt vaene riik. Ühiskondlik ebavõrdsus kasvab kiiresti ja haridus käib alla. Alkoholism ja kokkukukkuv tervishoiusüsteem süvendavad demograafilist katastroofi. Elanikkond kahaneb 700 tuhande inimese võrra aastas ja meeste eluiga on üks madalamaid maailmas.
Lääne lähenemisviis Venemaale on muutunud “realistlikumaks” ning seetõttu pööratakse Venemaa geopoliitiliste ja majanduslike huvide analüüsimisel märksa vähem tähelepanu režiimi loomusele ning selle välis- ja sisepoliitika seostele. Vene eliidi seas levivaid ideid ja ideoloogilisi kontseptsioone reeglina ignoreeritakse. Lääne realistid kalduvad üksmeelselt arvama, nagu oleks Kremli välispoliitika kõige vähem ideoloogiline välispoliitika Euroopas, sest Venemaa valitsejad on ju ühtlasi ka Venemaa omanikud.
Putini kriitikud Venemaal ja välismaal kalduvad alahindama Kremli propageeritava “suveräänse demokraatia” kontseptsiooni intellektuaalset sisu. Nende meelest on sel üksnes propagandistlik väärtus; selle ainus funktsioon olevat režiimi kaitsmine Lääne kriitika eest ning Kremli ideoloogia lähem uurimine olevat lihtsalt ajaraiskamine. Aga kas see on ikka päriselt nii? Tuntud ajaloolane Dominic Lieven on kirjutanud: “Impeeriumide ideoloogiad on niihästi iseenesest huvitavad kui ka elutähtsad impeeriumide ellujäämise seisukohalt. Impeeriumide tõus ja langus on lähedalt seotud ideede ajalooga – seda ei määra kaugeltki ainult võim sõna jämemateriaalses tähenduses.”
Putini režiimi olemus
Putini Venemaa ei ole tavapärane autoritaarne riik. Tegu pole Nõukogude Liidu lahjendatud variandiga, kuigi riigihümni lauldakse samal viisil. See pole ka üleminekudemokraatia ega “juhitav” või “ülijuhitav demokraatia”. Need terminid ei taba seda, kuidas seal demokraatlikke institutsioone tarvitatakse ja kuritarvitatakse võimumonopoli säilitamiseks. Juhitava demokraatia mõiste suudab kirjeldada üksnes Putini Venemaad kui võimumasinat, mitte aga selle poliitilist projekti. See ei seleta, miks Putin tõrgub hakkamast eluaegseks presidendiks nagu tema Kesk-Aasia kolleegid ning riskib sellega kõigutada kogu enda rajatud poliitilist süsteemi.
Venemaa poliitika jälgijaid hämmastab praeguse status quo puhul kummaline stabiilsuse-labiilsuse dialektika. Tundub, nagu puuduksid Putini projektil alternatiivid. Opositsioon on nõrk ja nõrgestatud, ilma ideedeta, ilma juhtideta ja avalikkuse toetuseta. Samal ajal aga on Moskva eliit äärmiselt närviline ja ebakindel. Võimujärgluse küsimus on halvanud tema kujutlusvõime. Miks on eliit nii hirmul, kui režiim tundub nii stabiilne?
Kui Putin soovib säilitada oma režiimi euroopalikku välisilmet ja hoolib riigi pikemaajalisest stabiilsusest, siis peaks ta pärast teise ametiaja lõppu tagasi astuma, nagu ta on lubanud. Aga kui ta tahab ära hoida destabiliseerumist lähitulevikus, siis peaks ta kas jääma eluaegseks presidendiks või kolima Kuule. Režiimi rajaja ekspresident Putini ning tema väljavalitud järglase võimalik kooseksisteerimine ohustaks kogu praegust poliitikasüsteemi Venemaal. Ei keegi muu kui Kremli peaideoloog Vladislav Surkov on nimetanud praeguse režiimi ja üldse Vene poliitilise kultuuri kolme põhielemendina riigivõimu tsentraliseerimist, poliitsüsteemi mittepragmaatilist, utoopilist legitimatsiooni ning võimuasutuste personifitseerimist. Putini Venemaa ei suudaks taluda “rahva presidendi” ja konstitutsioonilise presidendi kõrvuti eksisteerimist.
Suveräänse demokraatia poliitilised ja intellektuaalsed lätted
“Suveräänse demokraatia” ideoloogia ei ole üksnes Putini režiimi põhielement, see jätkab venelaste ajaloolist pürgimust leida endale ehe, sõltumatu ja eriomane nišš moodsas maailmas. Kontseptsiooni poliitilised juured on Ukraina sündmustes ehk Kremli viisis mõtestada 2004. aasta novembrist 2005. aasta jaanuarini Ukrainas toimunud Oranži revolutsiooni (ehk Kremli terminites “oranži poliittehnoloogiat”). Oranži revolutsiooni mõju Vene poliitilisele mõtlemisele saab võrrelda üksnes 9/11 mõjuga Ameerika poliitilisele kujutlusvõimele. Suveräänse demokraatia kontseptsioon on Moskva vastus altpoolt lähtuva populistliku surve ja ülalt lähtuva rahvusvahelise surve ohtlikule ühendusele, mis hävitas Leonid Kutšma režiimi. Kiievi sündmustes avaldus ülim oht: kaugjuhitav rahvaülestõus. Järgnes Putini ennetav kontrrevolutsioon, mis tõi kaasa omamoodi “režiimimuutuse” Venemaal.
Boriss Jeltsinilt päranduseks saadud “suunatava [directed] demokraatia” puhul rakendas eliit demokraatia elemente (poliitilised parteid, valimised, meedia mitmekesisus) selleks, et aidata võimulolijaid võimul püsida. Korraldati regulaarseid valimisi, mis aga ei andnud võimalust võimuvahetuseks, vaid üksnes võimu legitimeerimiseks. Erinevalt “juhitava demokraatia” klassikalisest mudelist ei tähendanud 1990ndate “suunatud demokraatia” seda, nagu juhtinuks üks valitsev partei kogu poliitilist protsessi. Süsteemi võtmeks oli paralleelse poliitikareaalsuse loomine. Eesmärgiks polnud võimumonopoli kehtestamine, vaid võimuvõitlusvälja monopoliseerimine. Suunatud demokraatia eritunnuseks oli režiimi legitiimsuse allikate asumine Läänes. Demokraatia teesklemine eeldab, et teeskleja aktsepteerib teeseldud mudelite ülimust. Lääne loengute ärakuulamine oli hind, mida Vene eliit pidi maksma, et kasutada Lääne ressursse oma võimu säilitamiseks.
Režiim püüdis säilitada poliitilise representatsiooni illusiooni, hoolitsedes samal ajal selle eest, et üleminekuaja kaotajate huvid ja hoiakud jääksid esindamata. Stephen Holmes on säärast suhet valitsejate ja valitsetavate vahel tabavalt kirjeldanud: “Tipus olijad ei ekspluateeri ega rõhu neid, kes on all. Nad isegi ei valitse, vaid lihtsalt ignoreerivad neid.” Suunatud demokraatia oli poliitiline režiiim, mis vabastas eliidi valitsemisvajadusest ning andis talle aega isikliku äri ajamiseks. Ükski Jeltsini-aegne reform ei saanud algust altpoolt. Täielik hoolimatus rahva põhivajaduste suhtes oligi süsteemi kõige nõrgem punkt.
Putini autoritaarsust vastandatakse Läänes enamasti Jeltsini puudulikule demokraatiale – nagu türanniat vabadusele. Tegelikult on Jeltsini liberalismi ja Putini suveränismi puhul tegu kahe omavahel seotud mitterepresentatiivse süsteemiga. Peamine erinevus puudutab riigi rolli avalikus elus ja legitiimsuse allikaid. Jeltsini režiim püüdis vähendada üldsuse ootusi riigi suhtes. Putini režiimi sünd langes naftahindade tõusu aega, mida kasutati ära sotsiaalse infrastruktuuri kollapsi peatamiseks. “Demokraatia mängimine” Jeltsinil asendus Putinil riigivõimu konsolideerimisega – eliidi riigistamisega ja nn “offshore aristokraatia” (Berezovski, Gussinski jt) kõrvaletõrjumisega.
Eliidi riigistamine on avaldunud energiasektori de facto riigistamisena, meedia täieliku allutamisena riigile, Lääne finantseeritavate valitsusväliste organisatsioonide de facto kriminaliseerimisena, Kremli sponsoreeritud parteide moodustamisena, Kremli vastaste jälitamisena (Mihhail Hodorkovski juhtum), loodud on sellised struktuurid nagu liikumine Naši, mis võiksid kriisiolukorras režiimi aktiivselt toetada. Värske ekstremismivastane seadus võimaldab tegelikkuses mis tahes opositsioonitegevust kriminaliseerida. Omandivorm (era- või riigiomand) on suurte Vene kompaniide puhul kaotanud tähtsuse. Kõik need on riigimeelsed firmad, mille majanduspoliitika kajastab pigem Vene riigi prioriteete kui olemasolevaid turuvõimalusi.
Samavõrd huvipakkuv kui režiim, mida suveräänse demokraatia kontseptsiooniga legitimeeritakse, on selle kontseptsiooni intellektuaalne sisu. Viimasel paaril aastakümnel pole Vene ideedeturul kunagi tuntud puudust teooriatest, mis rõhutavad Vene kultuuri ja ajaloo ainulaadsust ning Venemaa missiooni maailmas. Mitmed hääled on rõhutanud, et Venemaa ideoloogiline sõltuvus Lääne teooriatest peab lõppema. Suveräänse demokraatia teoreetikud aga ei lähtu Venemaa ainulaadsuse teooriatest. Kremli vastuseis indiviidi õigusi ning võimude lahusust rõhutavale anglosaksi liberaaldemokraatia teooriale ei põhine demokraatia kui valitsemisviisi kriitikal ega Venemaa erandlikkuse teooriatel. Suveräänse demokraatia teooria intellektuaalsel põhjendamisel on Kremli ideoloogid ammutanud Mandri-Euroopa vaimsest pärandist – François Guizot’ (1787–1874) poliitilisest ratsionalismist ja Carl Schmitti (1888–1985) “detsisionismist”. Surkovi ja tema mõttekaaslasi veetleb Guizot’ ja Schmitti teooriate revolutsioonivastasus ning fundamentaalne vastuseis praeguse demokraatiaajastu kahele põhikontseptsioonile: arusaamale representatsioonist kui moodsa ühiskonna pluralistliku loomuse väljendusest ja arusaamale rahvasuveräänsusest, mis määratleb demokraatiat rahva tahte valitsemisena. Praeguse Moskva režiimi põhitunnusteks on just nimelt antipopulism ja antipluralism.
Etnilise natsionalismi ja Kremli suveräänse demokraatia seos on keerukam, kui Putini kriitikud enamasti arvavad. Kreml kasutab vajaduse korra traditsioonilist Vene natsionalismi, kuid ta soovib seda pigem vaos hoida kui mobiliseerida. Kui valitsus represseerib oma liberaalseid ja läänemeelseid oponente üpris “teatraalselt”, näitamaks Läänele, et ta ei talu oma siseasjadesse sekkumist, siis natsionaliste represseerib ta veelgi tõhusamalt.
Suveräänse demokraatia teoreetikud eelistavad määratleda demokraatiat Schmitti kombel kui “valitsejate identsust valitsetavatega”. Ja nii nagu Guizot, ei mõista ka nemad suverääni all mitte rahvast või valijaid, vaid vastutustundliku rahvusliku eliidi üksmeeles kehastuvat ratsionaalsust. Kremli versioon Guizot’ antipopulismist ja Schmitti antiliberalismist ei käsita valimisi mitte kui erinevate ja konfliktsete huvide väljendamist, vaid kui valitsejate ja valitsetavate identsuse demonstratsiooni; mitte kui rahva esindamise mehhanismi, vaid võimu esindamist rahva ees.
Surkov ja tema mõttekaaslased on avastanud, et suveräänsuse idee on mõjult üldisem kui demokraatia idee. Isegi kõige ebademokraatlikum režiim ei pea tänapäeval enese legitimeerimiseks viitama mitte jumalikule õigusele, dünastiajärgsusele või vallutusõigusele, vaid rahva tahtele, väljendugu see kuidas tahes. Schmitti definitsioon, mille järgi suverään on see, kes kuulutab välja erakorralise seisukorra, võtab suurepäraselt kokku selle peaaegu metafüüsilise rolli, mis kuulub tänase Venemaa poliitilises süsteemis presidendile. Schmitti demokraatia määratlus identsusena ei võimalda mingit mõttekat eristust demokraatia ja diktatuuri vahel. Ja sedagi võivad Kremli demokraatiateoreetikud lugeda eeliseks.
Venemaa kui teine Euroopa
Suveräänse demokraatia kontseptsioon ei kanna Venemaad Euroopa poliitilise mõtte traditsioonist eemale. See kehastab Venemaa ideoloogilist taotlust olla “teine Euroopa” – alternatiiv Euroopa Liidule. Carnegie mõttekoja analüütik Dmitri Trenin kirjutab: “Venemaa on väga vana Euroopa, ta sarnaneb 1920ndate Saksamaaga oma pulbitsemise ja kannatajatunde poolest; või 1940ndate Prantsusmaaga, mis püüdis ravida oma traumasid; või 1960ndate Itaaliaga, mis puutub võimu, raha ja kuritegevuse liitu.” Niisiis on Venemaa väga vana Euroopa. Ta kehastab niihästi nostalgiat Euroopa vana rahvusriigi järele kui ka Euroopa korra järele, mida valitseksid jõudude tasakaalu ja teiste riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõtted.
Venemaa ettekujutus Euroopa korrast on segu igatsusest “Euroopa kontserdi” järele ja kadedusest Hiina suhtes, mis suudab Läänele avanemist tasakaalustada, tõrjudes mis tahes sekkumisi oma sisepoliitikasse. Kremli jaoks tähendas külma sõja lõpp tagasipöördumist külma sõja eelse Euroopa korra poole.
See nägemus on täiesti vastandlik Brüsseli nägemusele 21. sajandi Euroopa korrast. Robert Cooper on Euroopa konsensuse võtnud kokku nii: “See, mis 1989. aastal lõppes, ei olnud lihtsalt külm sõda ega isegi Teine maailmasõda. See, mis Euroopas (ja võib-olla ainuüksi Euroopas) lõppes, oli kolm sajandit kestnud poliitikasüsteem: jõudude tasakaal ja imperiaalsed taotlused.” Euroopa poliitikaeliit arvas, et külma sõja lõpp tähendab uue Euroopa korra teket. Selle postmodernse Euroopa korra põhielementideks on üksikasjalik süsteem üksteise siseasjadesse sekkumiseks ning avatusele ja läbipaistvusele rajatud julgeolek. Postmodernne süsteem ei tugine jõudude tasakaalule ega toonita suveräänsust või sise- ja välispoliitika lahusust. See hülgab jõukasutamise kui konfliktide lahendamise vahendi ning soosib teadlikult Euroopa riikide vastastikust sõltuvust ja haavatavust.
1990ndate Venemaa ei olnud postmodernne riik, aga ta kuulus sellesse uude Euroopa korda. Peamisteks vahenditeks Venemaa lõimimisel postmodernsesse süsteemi olid Euroopa tavarelvastuse leping (millele kirjutati alla 1999. aasta novembris) ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), mis põhinesid sekkuvatel inspektsioonidel ja aktiivsel seirel. Nende tõttu hakkas Venemaa paistma moodsa riigina, mis on võtnud omaks avatuse ja vastastikuse sõltuvuse postmodernsed imperatiivid. Venemaa nõrkus tol aastakümnel lõi illusiooni, nagu kuuluks sellele süsteemile ka Moskva ideoloogiline poolehoid.
Tegelikkus osutus teistsuguseks. Venemaa eelistas hakata oma riiklust ehitama pigem 19. sajandi kui 21. sajandi Euroopa praktika ja ideoloogiate järgi. Venemaa on langetanud valiku niisuguse maailma kasuks, kus Kremli-sõbralikud oligarhid omandavad Inglise jalgpalliklubisid ja Vene keskklass reisib vabalt Euroopas ringi, kuid rahvusvahelistel ettevõtetel ei lubata ekspluateerida Vene loodusvarasid ning Kreml nõuab oma kriitikute väljasaatmist Euroopa pealinnadest.
Euroopa Liidu ja Vene koostöö ja partnerluse retoorika ei suuda varjata tõsiasja, et suveräänse demokraatia režiim on absoluutselt ühitamatu postmodernse hegemooniaga. Venemaa comeback on toimunud avaliku väljakutsena Euroopa korrale. Venemaa otsus 2007. aasta juunis peatada tavarelvastuse leping ja Moskva otsustavad jõupingutused OSCE töö blokeerimiseks tähistasid külma sõja järgse korra lõppu Euroopas. Putini suveräänse demokraatia režiim ja selle välispoliitika on tõsine väljakutse külma sõja järgsele Euroopa korrale. Siin põrkuvad Euroopa Liidus kehastuva postmodernse riigi loogika ja suveräänse demokraatia loogika, mis on Moskva ja Euroopa Liidu praeguste pingete allikaks.
Kremli vaateviisi järgi ei ole suveräänsus lihtsalt üks õigusi; see ei tähenda kohta ÜRO-s. Kremli jaoks tähendab suveräänsus eelkõige suutlikkust. See sisaldab majanduslikku sõltumatust, sõjalist tugevust ja kultuurilist identiteeti. Veel üheks suveräänse riigi elemendiks on “rahvuslikult meelestatud” eliit, mis on relvastatud rahvuslikult meelestatud demokraatiateooriaga.
Putini Kreml ei ole kunagi pidanud Kesk-Euroopa uusi demokraatiaid eeskujuks Venemaa arengule, sest Moskva silmis puudub Kesk-Euroopa väikeriikidel suutlikkus olla suveräänne. 1990ndate vene liberaalide lootused rajada Nõukogude-järgne riik Euroopa Liidu eeskujule on samuti kustunud. Kremli silmis on väiksemad riigid määratud tiirlema ühe või teise suveräänse võimupooluse ümber. Venemaa vaatenurgast saab üksnes suurvõim olla tõeliselt suveräänne. Ja mõjusfäärid on võimude tasakaalu poliitika lahutamatu element.
Kui Euroopa Liit tekkis vastusena 20. sajandi algupoole natsionalismi ja rahvusriikide rivaalitsemise ohule, siis Venemaa välispoliitilist mõtlemist on kujundanud postnatsionaalse poliitika läbikukkumine ja Nõukogude Liidu lagunemine. Euroopa luupainajate juured on 1930ndate kogemuses. Venemaa luupainajad sarnanevad 1990ndate Vene kogemusega.
Poliitiliste loogikate võistlus
Sisepoliitikas on Putini režiimi tuumaks riigi allutamine valitsusaparaadile. Kremli mõtlemine ei juhindu mitte kodanike õiguste, vaid elanikkonna vajaduste mõistest. Elanikkonna mõistet vastandatakse niihästi kesksele õiguste mõistele liberaalses demokraatias kui ka kesksele “rahva” mõistele natsionalistlikes kavades. Kodanik-valija õigused on Putini Venemaal asendunud tarbija, turisti ja suurriigi passi omaniku õigustega; 19. sajandi Saksa loosung “veri ja muld” on asendunud “õli ja hinge” loosungiga. Kremli meelest on suveräänse demokraatia näol tegu Euroopa kodanikunatsionalismi Vene versiooniga. Selle projekti alussammasteks on loodusvarad, mälestus Nõukogude Liidu võidust “Suures Isamaasõjas” ja suveräänsuselubadus.
Vene suveräänse demokraatia kontseptsiooni kõige ähvardavamaks aspektiks on Euroopa Liidu käsitamine ajutise nähtusena, huvitava eksperimendina, millel puudub tulevik. See seletab Moskva rõhuasetust kahepoolsetele suhetele Euroopa suurte liikmesriikidega ning kasvavat soovimatust suhelda Euroopa Liidu kui niisugusega. Mõne aasta tagune Euroopa illusioon, nagu võiks Venemaast saada Euroopa Liidu partner võitluses multipolaarse ja rahvusvahelisel õigusel põhineva maailma eest, on kustunud. Moskva jaoks on multilateralismi toetamine ja mitmepooluselise maailma eest kõnelemine lihtsalt taktikalised relvad Ameerika hegemoonia tõrjumiseks. Tegelikkuses on Vene välispoliitilised instinktid pigem ameerikalikud kui euroopalikud. Venemaa usub võimu sisse ning pooldab ühepoolset poliitikat ja rahvuslike huvide piiramatut järgimist.
Selles kontekstis ei käi Venemaa ja Euroopa Liidu peamine tüli mitte niivõrd rivaalitsevate huvide või lahknevate väärtuste ümber. Tegu on poliitilise ühitamatusega. Venemaa väljakutset Euroopa Liidule ei saa taandada energiasõltuvuse küsimusele ega Moskva taotlusele domineerida “lähivälismaa” üle, mis on juhtumisi ka Euroopa Liidu “uus naabrus”. Praeguse kriisi tuumaks ei ole demokraatia ja autoritaarsuse kokkupõrge (ajalugu on näidanud, et demokraatlikud ja autoritaarsed riigid saavad ka hõlpsasti koostööd teha), vaid Euroopa Liidus kehastuva postmodernse riigi ja Venemaas kehastuva modernse riigi konflikt.
Vastuolud Euroopa komisjoni energiaharta ja tavarelvastuse lepingu küsimuses ning Inglise–Vene vastastikune närvidemäng Aleksandr Litvinenko mõrva ümber ei lähtu lihtsalt huvide konfliktist ega külma sõja nostalgiast. Need väljendavad ka modernse ja postmodernse riigi erisugust loogikat. Kui inimõigusi ja avatust rõhutades ohustab Euroopa Liit Kremli suveräänse demokraatia projekti, siis Venemaa rõhuasetus jõudude tasakaalule kui uue Euroopa korra alusele ohustab Euroopa Liidu enda olemasolu. Venemaa Euroopa-poliitika ärgitab Euroopa Liidu liikmesriike (olgu Saksamaad või Poolat) oma välispoliitikat taasnatsionaliseerima. Venemaa riigimeelsete firmade sissetungiga silmitsi seistes on Euroopa Liidu liikmesmaadel kiusatus sulgeda ligipääs mõningatele oma majandussektoritele (näiteks energia siseturule), ohustades sellega liberaalset majanduskorda, mis on Euroopa projekti tuumaks.
Veel üks põhjus Venemaa ja Euroopa suhete pärast muretsemiseks on nende poliitikaeliitide vastandlikkus. Uus Vene eliit, mis võitis üleminekuaja nullsummamängu, erineb tunduvalt oma hilisnõukogulikust eelkäijast, mille liikmed olid bürokraatlikud, riskitõrksad ning pädevad rahvusvaheliste suhete ja julgeolekupoliitika vallas. Uued eliitkaadrid on ülimalt enesekindlad, riskialtid ja tohutult rikkad. Euroopa ei tea, kuidas niisuguste inimestega ümber käia. Euroopa poliitikaeliit, mille liikmed on teinud karjääri kompromisse sõlmides ja konflikte vältides, seisab silmitsi eliidiga, mis on uhke oma kompromissitusele. Vastastikused möödarääkimised ja valestimõistmised tunduvad vältimatud.
Ühesõnaga, Venemaa ja Euroopa Liidu kokkupõrge on loomult ideoloogiline. Kaalul on uue Euroopa korra loomus. Postmodernse riigi jaoks tähendab suveräänsus “kohta laua taga”. Venemaa jaoks tähendab suveräänsus valitsuse õigust teha oma territooriumil, mida tahab, ning kõrvaldada oma vaenlasi kas või Londoni südalinnas. Moskvale lisab kindlust natsionalismi ja suveränismi tagasitulek mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis ja ta ootab Euroopa Liidu kadumist ajalukku, nii nagu kadus Nõukogude Liit 1990ndate aastate algul. Nõukogude-järgne Venemaa ei jaga Euroopa vaimustust postnatsionaalse poliitika suhtes.
Brüssel on aga omalt poolt veendunud, et Vene suveräänne demokraatia kujutab endast meeleheitlikku katset ajalugu alt vedada ning et Vene riigi avanemine on kõigest aja küsimus. Euroopa silmis liigub Vene suveräänne demokraatia vastuvoolu globaliseerumise loogikale ja nii ei saa see kaua kesta.
Suhete tulevik tõotab tulla konarlik. Euroopa püüdlust sundida Venemaad oma välispoliitika printsiipe aktsepteerima hakatakse tõlgendama topeltstandardite kasutamisena ning katsena esile kutsuda “režiimimuutust”. Venemaa rahvuslike huvide piiramatut järgimist ja õiguslikku revisionismi hakatakse Euroopas tõlgendama traditsioonilise Vene imperialismi ilminguna. Ühesõnaga, Euroopa postmodernsuse ja Vene suveräänse demokraatia kooseksisteerimine võib osutuda raskemaks ja ohtlikumaks kui Nõukogude kommunismi ja Lääne demokraatiate kooseksisteerimine külma sõja ajal.
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
Ivan Krastev, Russia vs Europe: the sovereignity wars. Copyright © Ivan Krastev. Ilmunud: www.opendemocracy.net, 5.10.2007. Täiendatud lõikudega käsikirjast “Russia’s Europe”.
Bulgaaria politoloog IVAN KRASTEV (sünd 1965) juhib Sofias Liberaalsete Strateegiate Keskust. Eesti Päevalehe lisas Möte on temalt ilmunud essee “Liberaalse Euroopa kummaline surm” (9.11.2007).
-
Vestlus Maurice Blochiga
Vestlus Maurice Blochiga
Olete prantslane, kuid hariduse saite Inglismaal (Londoni Majandusülikoolis ja Cambridge’i ülikoolis). Kuidas te Inglismaale õppima ja elama sattusite ning miks hakkas teid huvitama just antropoloogia?
Kolisin Inglismaale üheteistkümne-aastaselt. Mu isa hukkus sõjas ning ema abiellus inglasega. Niisiis tulin ühes emaga.
Kuidas ma antropoloogiani jõudsin? Siin on mitu tegurit. Olin väga idealistlik. Elasin kaasa kolonialismivastasele võitlusele, mis käis tol ajal näiteks Alžeerias, Indo-Hiinas ja mujal. Hakkasin sealseid rahvaid imetlema. Tundsin, et me teame Euroopast ja Euroopa tsivilisatsioonidest juba niigi palju, ja kuigi ma võinuksin ka neid uurima hakata, ei oleks ma kuigi palju uut nende kohta avastanud. Niisiis otsisin distsipliini, mis tegeleks teiste maailma paikadega. Alguses kavatsesin õppida ajalugu, kuid hiljem valisin antropoloogia. Mulle avaldas suurt mõju ka üks vietnamlane. Mu onul oli Prantsuse armees vietnamlasest tentsik, sõdurteener, kes ka minu eest sageli hoolitses. Ühel hetkel ta kadus, ja mulle öeldi, et ta liitus Viet Minhiga, prantslaste vastu võitlevate vietnamlastega. Samastasin end paljuski temaga. See oli minu jaoks raske, kuna mu onu, kes mulle samuti väga meeldis, võitles teisel pool rindejoont, Prantsuse poolel. Imetlesin ka Gandhit ja Nehrut. Need olidki peapõhjused, mis mu otsuse antropoloogia kasuks kallutasid. Samuti kuulsin ma raadiost üht Max Gluckmani loengut, mis minus suurt huvi äratas. Hulk sedasorti asju mind antropoloogia juurde tõigi.
Teil on nii prantsuse kui ka inglise antropoloogia taust. Mis on teie arvates prantsuse ja briti koolkonna peamised erinevused ning kuidas olete neid oma töös ühendanud?
Sellele on üldistavalt väga raske vastata. Antropoloogia on mõlemas riigis olnud pidevas muutumises.
Prantsuse antropoloogia kasvas välja kahest üsna erinevast traditsioonist. Üks neist oli folkloori- ja muuseumidekeskne etnoloogia. Seda viljeldakse teatud määral endiselt edasi. Enne sõda oli Prantsusmaal teiseks tugevaks mõjuallikaks koolkond, mis nimetas end sotsioloogiliseks. Koolkonna rajas Durkheim ja see muutus ajapikku üha sarnasemaks teadusharuga, mida me tänapäeval nimetame antropoloogiaks. Eriti selgelt tuleb see välja Durkheimi hilisemates ja Marcel Maussi töödes. Tollal koosnes prantsuse antropoloogia neist kahest peaelemendist, kuid sõda tõi sügava katkestuse. Pärast sõda suri sotsioloogiakoolkond enam-vähem välja, osaliselt seetõttu, et ei suudetud võistelda marksistlike mudelitega. Ent suursündmuseks oli Lévi-Straussi naasmine Ameerika Ühendriikidest. Tema pani aluse omalaadsele ameerika ja briti mõjutustega antropoloogiale, millel polnud midagi pistmist kummagi elemendiga, mida ma enne mainisin, ja kuigi oli ka teisi, jäi Lévi-Strauss kuni 1970. aastateni Prantsuse antropoloogia peamiseks mõjutajaks.
Inglismaal oli olukord hoopis teistsugune. Antropoloogia keskendus peamiselt sellele, mida praegu kutsutakse Kolmandaks Maailmaks, ehk siis kolooniatele. Pärast sõda hakkas see teadusharu üha enam sarnanema sotsioloogiaga ning briti antropoloogid pöördusid inspiratsiooni saamiseks Durkheimi sotsioloogiakoolkonna poole. Nõnda muutus briti antropoloogia Durkheimi ja Maussi koolkonna haruks, samal ajal kui Prantsusmaal oli see juba suuresti unustatud. Kõik see toimus ajal, mil mina hakkasin Inglismaal antropoloogiat õppima ja ma õppisingi peamiselt just briti koolkonna vaimus. Briti koolkond koosnes tollal kahest elemendist. Üht nimetatakse praegu “struktuurfunktsionalismiks”, see on väga huvitav ja minu arvates alahinnatud traditsioon. Teine oli metodoloogiline individualism, mis on eri vormides üha uuesti esile kerkinud. Metodoloogiline individualism mõjutas mind väga, ja kahe tendentsi kombineerimises peitus teatav konflikt. See konflikt mind tudengina mõjutaski.
Kuid endiselt tundsin ma ka huvi ajaloo vastu. Varsti hakkasid mind mõjutama uued prantsuse marksistlikud teooriad. Marksistlike teooriate ajalugu Prantsusmaal on üsna keerukas; marksism oli seal kaua aega väga lähedalt seotud Prantsuse Kommunistliku Parteiga, mis muutus täiesti steriilseks ja surnud ühenduseks. Seetõttu pöördus suur osa akadeemilisest maailmast marksismist ära. Kuid 1960. aastatel tekkis teatud nõukogudevastane marksism. See naasis Marxi tööde juurde, mis polnud huvitaval kombel tol ajal isegi Nõukogude Liidus kättesaadavad. Irooniline, et tollal olid Marxi tööd just nimelt Nõukogude Liidus kõige raskemini kättesaadavad. Nimetatud uut marksismi kombineerisin ma oma töödes briti mõjude ja Lévi-Straussi strukturalismiga. Niisiis segasin kõik need elemendid kokku üheks pudingiks, mis ongi mu praegune teoreetiline positsioon.
Pooldasite karjääri alguses väga tugevalt marksistlikku lähenemist. Hiljem aga kandus teie huvi võimult, ideoloogiatelt ja poliitikalt enam keele, rituaali, mälu ja kultuuri vaheliste suhete juurde. Kas peate end sellest hoolimata endiselt marksistiks?
Esiteks on minu töö mu enda meelest aja jooksul palju vähem muutunud, kui paljud arvavad. Keele ja kognitiivsuse vastu tunnen ma huvi juba 1970. aastatest. Osaliselt seetõttu, et olin lingvistikaga enne veidi tegelenud, olen teoreetilise lingvistika vastu alati suurt huvi tundnud. Kui ma olin väga noor, umbes 30-aastane, kutsuti mind õpetama Berkeley’sse, kus mulle pakkusid suurt huvi mõned lingvistid ja lingvistikaga tegelevad filosoofid. See uuendas mu huvi keele vastu ja viis omakorda kognitiivsuse teema juurde.
Kuidas see seostub marksistlike mõjudega? 1970. aastatel hakkasin ma välja arendama teooriat, millest juhindun siiamaani ja milleks on eelkõige traditsioonilise kultuuriantropoloogia kriitika. Sellest vaatenurgast väidan ma, et see, mida kultuuriantropoloogid uurivad kultuurina ja mille all nad peavad silmas päritud kognitiivseid tööriistu, mis panevad teatud rahvaid teatud viisil käituma, on hoopis teisejärguline fenomen. Antropoloogid kujutavad mingi inimgrupi kultuuriks nimetatavat nähtust maailma mõistmise ja tunnetamise alusena. Aga nii see ei ole. Nimetatud baasarusaamadest inimesed tavaliselt ei kõnele, sest neid võetakse iseenesestmõistetavatena. Aga see, millest nad räägivad ja mille põhjal antropoloogid kalduvad esitama uurimisaluste rahvaste teadmisi, on omalaadne teine tasand, mis eeldab, kuid ei sõnasta teatud fundamentaalsemat tasandit. Antropoloogide “kultuur” ei ole tunnetuse või teadmiste aluspõhi, vaid hoopis teadmiste eriline kasutusviis, mida marksistid nimetavad “ideoloogiaks”. Mind huvitasid niisugused küsimused nagu kuidas ja miks ei lähe inimesed jäägitult ideoloogiatega kaasa, kuidas on võimalik ideoloogiatele vastu seista? Ja üha enam ja enam hakkasin ma rõhutama, et teadmiste baas, mida me kasutame järelduste tegemiseks, ei põhine sellel, mida antropoloogid nimetavad kultuuriks. Seetõttu peavadki paljud antropoloogid mind anti-antropoloogiks. Mina püüan nende “kultuuri” kukutada teadmiste baasi staatusest.
Ideoloogiast huvitumine tekitas minus huvi ka selle vastu, mis ei ole ideoloogia, umbes nii nagu Bourdieul, kuid erinevalt Bourdieust tunnen ma, et nn habituse allikaid tuleb teaduslikult uurida. Bourdieu jutt jääb väga ähmaseks. Habitus on põhimõtteliselt see viis, kuidas praktika imbub sinu tunnetusviisi. Ja meil tuleb korralikult uurida, kuidas see juhtub ja mida see tähendab. Bourdieu mõte on õige, aga ta käib sellega kuidagi laisalt ümber. Selleks et “habituse” kohta midagi selget väita, tuleb uurida, mida on psühholoogia välja selgitanud õppimise, mõistmise ja teadmiste salvestamise kohta.
Nõnda hakkaski mind üha enam huvitama kognitiivne psühholoogia. Samal ajal kui mu huvid süvenesid, juhtus kognitiivteaduses midagi väga olulist – lingvistikas toimus revolutsioon, mis on seotud Noam Chomsky nimega. Chomsky näitas, et keele kasutamise võime ei põhine individuaalselt õpitul, vaid sellel, mis on meis kui inimliigi esindajates loodusliku valiku teel välja kujunenud. Teisisõnu ei saa meiesuguseid inimolendeid mõista lihtsalt omandatud kultuuri saadusena, nii nagu antropoloogid kipuvad arvama, vaid enne omandatud kultuuri käsitlemist tuleks vaadelda kultuuri ennast ühe inimvõimena. See võiks seletada, miks mõningaid asju on kergem õppida kui teisi. Nimetatud keeruka topeltprotsessi uurimisel hakkas mind huvitama lapsepsühholoogia. Viimased sellealased uurimused järgivadki Chomskyt. Minu arvates on antropoloogia seisukohalt äärmiselt oluline see, et näiteks väga väikestel, alla aasta vanustel lastel on juba olemas mingi arusaamine ajast ja ruumist.
Mida te arvate rakendusantropoloogiast? Kas antropoloog peaks jääma oma akadeemilise maailma piiresse või sekkuma ka “tegelikku ellu”? Olete sellele oma vastuseisu väljendanud, näiteks intervjuus Gustaaf Houtmanile ajakirjas Anthropology Today 1988. aastal te ütlesite: “Minus äratavad vastumeelsust rahvusvahelised “arengueksperdid”, kes istuvad Madagaskari baarides ja tiirutavad lennuki esimeses klassis viljatult mööda maailma ringi. Nemad on vana koloniaalühiskonna uus vorm, uus moodus vaeste arvel parasiteerimiseks.” Kas teie arvates on selles midagi muutunud või on rakendusantropoloog endiselt pigem turist või koloniaalametnik?
Minu vaated ei ole muutunud. Madagaskariga seotud arengueksperte huvitab praegu esmajoones looduskaitse. Nad püüavad Madagaskari-taolisi riike juhtida ja sundida käituma oma ideoloogia järgi, sest otsene arendamistegevus on läbi kukkunud. Enamik malagasse mõistab “arendamise” all rikastumist ja ka mina oskan sellele sõnale pakkuda vaid niisugust tähendust. Ja kui asja mõte on rikastumine, siis on viimase 50 aasta töö küll suurejooneliselt läbi kukkunud. Arendajad on läbi kukkunud osalt seetõttu, et nad teavad väga vähe maadest, kus nad töötavad. Mind jahmatab tihti tõsiasi, et arengueksperdid üritavad sageli õpetada inimestele seda, mida nood juba väga hästi teavad, asju, mida kohalikud on juba järele proovinud – ja näinud, et need ei toimi. Nad alahindavad suuresti Madagaskari tavainimesi ja ülehindavad omaenda ekspertteadmisi. Malagassid katsetavad kogu aeg uute majanduslike ja tehnoloogiliste võtetega. Teisalt ei tea eksperdid aga nende maast midagi ega mõista sealseid probleeme. Niisuguse kriitika peale kostetakse, et arengueksperdid vajavad antropoloogi, kes neile kohalikest rahvastest räägiks. Et töötada tuleks käsikäes. Seda räägivad ka mõned antropoloogid. Probleem on aga selles, et arendajate jaoks on antropoloogide jutt liiga keeruline. Inimesed, keda nad arendada püüavad, on juba mõelnud kõigele sellele ja enamalegi. Iseenesest mõista ei taha arengueksperdid seda kuulda, sest niisugust juttu tõsiselt võttes jääksid nad oma tööst ilma. Ausad antropoloogid, kes töötavad piirkondades, mida nad hästi tunnevad, näevad, kui raske on läbi saada arenguekspertidega, kes lihtsalt ei taha asjadest midagi teada. Seetõttu toimub midagi väga iroonilist. Suurtesse arenguprojektidesse kaasatakse vahel ka antropolooge, sest “kohalikke on tarvis mõista”. Ent iga hinna eest välditakse neid antropolooge, kes tunnevad Madagaskarit (kui tegu on Madagaskariga), sest arendajad teavad, et kui nad tooksid kohale spetsialistid, oleks nende juttu liiga raske arvesse võtta, sest eesmärk on oma tööga lihtsalt kiiresti edasi minna. Niisiis tuuakse kohale hoopis mõnele teisele maailma piirkonnale spetsialiseerunud antropoloogid, kes ei saa tegelikult aidata – ja just see ongi eesmärk. Arenguabi spetsialistid soovivad, et antropoloogid selgitaksid neile, et nende plaanid kukuvad läbi lihtsalt kohalike inimeste veidra, kummalise ja eksootilise ebausu pärast. Nad tahavad, et antropoloog leiaks vabanduse sellele, et peaaegu kõik arenguprojektid kukuvad läbi. Kuid kohalikke olusid tundvad antropoloogid niisuguseid asju naljalt ei räägi. Ja seepärast kutsuvadki arenguprogrammide juhid Madagaskaril töötades kohale Borneo eksperdi. Ekspert tuuakse kohale nii umbes kolmeks nädalaks ja talle öeldakse: “Sina oled antropoloog, sa võid meile kohalikest elanikest rääkida.” See on ilmselgelt naeruväärne.
Madagaskari-taolistes kohtades on nüüd arenguekspertide asemele asunud looduskaitsjad, kel on tohutu võim. Neid motiveerivad üldised ideoloogiad vihmametsade ja ohustatud liikide kaitsmisest, mis näib ju üldiselt hea idee. Tegelikult tähendab see aga, et Madagaskari-taolised paigad muudetakse hiigelsuurteks looduskaitsealadeks. Kogu riik tahetakse muuta rahvuspargiks. Ja looduskaitsjatel on selleks piisavalt võimu, sest riigid nagu Madagaskar on Euroopa ja Põhja-Ameerika maadele väga palju võlgu. Niisiis tegeldakse loosungi all “loodus võlgade vastu” omalaadse väljapressimisega: kui te rajate rohkem looduskaitsealasid, siis teie võlg kustutatakse. Madagaskari valitsus ei saa sellisest pakkumisest keelduda. Valitsusametnikud ja linnaeliit rajavad rõõmuga nii palju looduskaitsealasid, kui võõramaalased tahavad, sest looduskaitsealad toovad riiki eksperte ja eksperdid toovad raha jne.
Kuid kohalikele maainimestele, kes sellest rahast osa ei saa, tähendavad looduspargid seda, et nende maa võetakse neilt ära. Nad ei tohi enam oma maad harida. Kohalikud ütlevad kaunis täpselt, et “maa on läinud ameeriklastele”. Külaelanikud näevad oma põldu teispool tara ja oma põllule minnes saavad nad trahvi või pannakse nad vangi, samal ajal kui Ameerika või Euroopa loodusteadlased jalutavad seal nende nähes ringi. See on kohutav olukord.
Madagaskaril töötavad antropoloogid on väga selgelt hukka mõistnud selle, mida seal ökoloogia nimel tehakse. Aga väljaspool antropoloogide kogukonda ei võeta neid kuulda selle pärast, et ökodiskursuse propageerijatel on võimu ja nad on oma õiguses väga kindlad.
Olete viimasel ajal tegelenud palju sellega, kuidas siduda kognitiivse psühholoogia uurimistulemusi antropoloogiaga. 1992. aastal pidasite Helsingis Edward Westermarcki mälestusloengu teemal “Sisemine ja välimine mälu”, kus kritiseerisite seda, kuidas psühholoogid käsitlevad mälu sotsiaalsemaid aspekte, ning ütlesite, et “probleem psühholoogide lähenemisega mälule reaalses maailmas tuleneb nende võimetusest tabada mõistuse keerukaid seoseid kultuuri ja ajalooga ning eriti nende suutmatusest mõista, et kultuur ja ajalugu ei ole vaid inimeste loodud nähtused, vaid et need loovad teatud piirini ka inimest ennast”. Teisalt aga rakendasite Tallinna ülikooli suveülikooli loengus “Kuidas mahub sotsiaalse ja autobiograafilise mälu vahele kultuur” samasugust kriitikat antropoloogidele. Nimelt rääkisite nende vastumeelsusest arvesse võtta psühholoogide leide (nagu näiteks neuroloogiliselt erinevad mälu tüübid). Niisiis, kas üks teie eesmärke on olnud näidata, et nii antropoloogid kui psühholoogid ei vaevu teineteise saavutustega tutvuma?
Võtsite selle hästi kokku, kuigi ma olen kunagisest Edward Westermarcki loengust saadik oma seisukohta pisut muutnud. Aga mu tollane peamine mõte on ikka mu arust üldjoontes õige. Rääkisin, kuidas erinevad kultuurisüsteemid – või nimetagem neid ideoloogilisteks süsteemideks – loovad mõjusaid avalikke representatsioone selle kohta, missugused on inimesed ajaloo seisukohalt. Leidub väga selgeid erinevusi selles, kuidas inimesed kujutlevad ajalugu ning iseenda ja oma esivanemate kohta selles. Jeemeni ja Filipiinide inimesed näiteks kujutlevad oma esivanemaid ja ka iseendid ajaloo kulus üpris erinevalt. Antropoloogid peaksid sellega arvestama.
Püüdsin Tallinnas peetud loengus näidata, et meenutamist ei tohiks mäluga segamini ajada. Olen seda varem käsitlenud artiklis “Aeg, narratiivid ja minevikurepresentatsioonide paljusus” raamatus “Kuidas nad meie arust mõtlevad” (How We Think They Think). Mäletamine on sisemine psühholoogiline protsess, mis on hoopis midagi muud kui avalik ja sotsiaalne meenutamine. Nende kahe vahel ei pruugi suuremat seost olla. Näiteks ei tarvitse avalikel mälestusüritustel olla midagi pistmist mälu kui psühholoogilise protsessiga. Kasutaksin näidet Peter Burke’i Tallinnas peetud loengust – Põhja-Iirimaal Boyne’i lahingu mälestamise umbmäärane seostamine mäluga on liiga lihtne ja viib lihtsalt valele teele. Mitte keegi ei ütleks, et teatris mingi lahingu etendamine on kuidagi seotud näitlejate mälestusega sellest lahingust. Mälu on see, kuidas minevik on meisse, meie ajusse sisse kirjutatud, see on nii-öelda eraasi. Enne kui see saab hakata kuidagi seostuma avaliku meenutamisega (mida tavaliselt mõeldakse sotsiaalse või kollektiivse mälu all), tuleb ületada mitmesugused barjäärid. Siin on mängus fundamentaalsed transformatsioonid. Mälestus ei ole meie ajju salvestatud keeleliselt. Selleks et mälestus võtaks keelelise kuju, peab toimuma erakordselt keerukas tõlkimisprotsess. See on alles esimene samm, meenutamise eeltingimuseks on aga sobiv sotsiaalne kontekst. Oma minevikust on raske väljaspool asjakohast konteksti rääkida. Ja viimaks peab meenutamine toimuma konkreetse sotsiaalse konteksti jaoks sobivas keeles ja sobival viisil. Mäletamise ja meenutamise vahel on tohutu vahe.
Sellegipoolest võivad need kaks olla eri viisidel seotud. Võtame avaliku mälestamise näite. Sündmuse ja selle mälestaja ajju sissekirjutatud mälestuste vahel ei pruugi olla mingit seost. Kuid mõnel juhul, ja üksnes mõnel juhul, võib ka mälestamise fakt ise mõjutada mälestaja mälestust mälestatavatest sündmustest. Seda tasuks uurida. Kuid need on erandlikud hetked. Mäletamise ja meenutamise suhe pole kunagi nii otsene, kui võiks arvata terminite põhjal nagu “kollektiivne mälu”. Westermarcki loengus rääkisin ma meenutamisest. Mäletamise ja meenutamise vahet ma tollal ei uurinud. Seda püüdsin ma teha viimati mainitud artiklis.
See toobki meid tagasi Tallinna suveülikooli peateema “Kuidas kollektiivid mäletavad” juurde. Ütlesite loengus, et 80% ulatuses ei usu te “kollektiivse mälu” kontseptsiooni, vähemalt mitte nii, nagu Halbwachs selle sõnastas. Samal ajal aga on “kollektiivne mälu” paljudele uurijatele praegu vägagi reaalne nähtus. Kuidas siis kogukonnad mäletavad, kui niisugust nähtust nagu “kollektiivne mälu” ei ole olemas?
Huvitav küsimus on see, millises seoses on psühholoogiline protsess, mille abil minevik inskribeeritkase inimese meelde, mineviku meenutamise avalike manifestatsioonidega. Kasutades mõlema puhul sõna “mäletama”, näib, nagu oleks seos nende kahe vahel ühene, aga nagu ma just selgitasin, nii see ei ole.
Kui öeldakse, et kollektiivid mäletavad, kasutatakse kõigest metafoori, aga nii, nagu oleks tegu otsesõnalise väitega. Kollektiivid ei saa sõna otseses mõttes mäletada. See ei tähenda, et antud metafoor poleks kasulik ega ärgitaks mõtlema. Halbwachsi töö paneb vägagi mõtlema, kuid see on viinud ka vassiva mõtlemiseni.
Londoni Majandusülikoolis 2005. aastal peetud loengus “Kuhu kadus antropoloogia?”(Vikerkaar 2007, nr 4/5) ütlesite, et antropoloogia praegust seisu võib kirjeldada killustumisena ja et antropoloogid isegi ei ürita vastata üldistele küsimustele üldiste probleemide kohta, nagu näiteks universaalse inimloomuse olemasolu. Suured üldteooriad nagu evolutsionalism või funktsionalism on vähemalt proovinud anda neile üldistele küsimustele vastuseid, kuid praegu on hoopis mitteantropoloogid (nt Dawkins ja teised) hakanud kirjutama populaarteaduslikke raamatuid teemadel, millega peaksid tegelema sotsiaalteadlased ise. Muidugi pole neil selleks ka vist mahti olnud, sest 1980. aastatel sai alguse n-ö representatsioonikriis ja antropoloogidhakkasid väga intensiivselt hoopis iseennast ja oma distsipliini uurima, nii et üldistest küsimustest kaugeneti veelgi. Kuidas te suhtute representatsioonikriisi? Mida te arvate antropoloogia tulevikust? Kas üldistavad teooriad tulevad kunagi tagasi või jätkub killustumine?
Tuleks eristada sõna “antropoloogia” kaht tähendust. See võib tähendada ülikooli-institutsioone, mida nimetatakse antropoloogia osakondadeks. Antropoloogia osakondades tegeldakse õpetamisega ja see võib tänu aastatepikkustele ühistele traditsioonidele ja aruteludele olla üsna sidus tegevus. See on üks antropoloogia tähendus – antropoloogia kui institutsioon. Võimalik, et antropoloogia osakonnad kaovad kunagi ja ülikoolid loovad uute nimedega uued üksused; pole mingit põhjust, miks peakski institutsionaalne antropoloogia igavesti kestma. Ülikoolide osakonnad eksisteerivad seni, kuni neist on mingit kasu: õpetamise ja viljaka traditsiooni loomise mõttes. Seepärast ma polegi representatsioonikriisist eriti huvitatud, mind ei huvita antropoloogia kui institutsionaalne süsteem.
Teisalt aga ei kao mitte kusagile antropoloogia kui kogum küsimusi, mis eksisteerivad hoolimata sellest, kas antropoloogia osakonnad on olemas või mitte. Kõik inimesed on antropoloogid, kõiki huvitavad üldteoreetilised küsimused inimloomuse kohta ning inimeste mitmekesisuse ja sarnasuse põhjused. See on alati nii olnud ja ma ei muretse väga selle edasikestmise pärast, sest mulle tundub võimatu, et sellised küsimused võiksid kunagi kaduda.
Kuid siin tuleks üht-teist lisada. Nii sotsiaal- kui kõik humanitaarteadused on saanud kogemusi vigadest, mida on tehtud antropoloogilistele küsimustele vastamisel. Hea näide on funktsionalism. Inimesed armastavad funktsionalistlikke selgitusi, seepärast on väga kasulik mõista, mis nendel viga on. Võib öelda, et praegune olukord võiks vabalt jätkuda, las kõik antropoloogia osakonnad kaovad või las nad veedavad aega, mõteldes iseendast kui universumi kõige põnevamast fenomenist, mistõttu nad jäävad oma tudengitest ilma. Võiksime vabalt unustada antropoloogia institutsioonina ja hakata antropoloogilisi küsimusi küsima teiste siltide all. Aga seda tehes me riskime mineviku vigade kordamisega, sellega, et heidame kõrvale raskustega õpitu. Nõnda me kaotaksime juba kogutud teoreetilised ja empiirilised teadmised. Ja ma kardan, et just nii lähebki, sest antropoloogid ei küsi enam antropoloogilisi küsimusi ja üha enam kaob huvi institutsionaalse antropoloogia vastu. Teised distsipliinid võtavad need küsimused üle, aga nad ei kasuta seda, mida institutsionaalne antropoloogia on juba välja selgitanud. Nii riskitakse mineviku vigade kordamisega.
Kui professionaalsed antropoloogid sekkuvad antropoloogilistesse debattidesse – mida juhtub küll väga harva, sest nad on nende vastu huvi kaotanud –, on nende põhiroll eesseisvate ohtude eest hoiatamine, sest me oleme selgeks saanud, et paljud hõlpsad vastused ei pea paika. Seega on meie roll alati veidi negatiivne ja ma usun, et nii see peabki olema. Aga me peaksime rohkem osalema üldküsimuste arutamisel ja mitte lihtsalt oma naba vahtima.
Lõpetuseks küsiksin teie tulevikuplaanide kohta. Missuguseid teemasid kavatsete edasi uurida?
Olen juba väga vana ning peaksin vait jääma, mitte enam uusi asju käsile võtma, aga ma ei suuda oma huvi ohjeldada. Mind huvitab väga see, mida võib nimetada teadvuse ja alateadvuse vaheliseks piirialaks. Rääkisin enne kahest teadmistasandist, mida on mälu üle peetavates diskussioonides segi aetud: üht me kasutame järelduste tegemiseks ja teist suudame avalikult formuleerida. Mind huvitavad väga selle piiri ületamised. Toon antropoloogiavälise näite grammatika kohta. Alates Chomskyst me oleme täiesti kindlad selles, et enamik inimesi pole ise teadlikud oma kasutatavast grammatikast, niisiis töötab grammatika allpool teadvuse tasandit. Kui tavainimesed räägivad grammatikast, ei ole sel jutul eriti palju pistmist selle grammatikaga, mida nad tegelikult kasutavad. Mind huvitab see, kui mõnikord ületatakse teadvuse ja alateadvuse piir, näiteks kui keegi teeb grammatikavea. Siis järsku me märkame tõsiasja, et tehti viga, ja teatud ähmasel moel märkame ka grammatika olemasolu, mida me kasutame, ilma et oleksime tavaliselt sellest teadlikud. Ja niisuguseid asju tahangi ma rohkem uurida.
Küsitles Maarja Kaaristo 29. juulil 2007 Tallinnas
-
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
11. loeng: kirjanikuloodEesti kirjandusuurimise 20. sajandi esimese poole põhiparadigma on positivism, mille tüüptekstiks on kirjanikumonograafia (kirjanikulugu) ja kirjanduslugu. Selles loengus vaatlen kirjanikulugusid.
Enamik uurimustest jäi 1920.–1930. aastatel kirjanikuloo eeltööde tasemele, tegeldes tekstide algupära, prototüüpide ja kirjaniku eluloofaktidega.1 Need olid teaduslikud tööd, mis ilmusid põhiliselt ajakirjas Eesti Kirjandus või ülikooli toimetistes ja olid määratud kitsale asjatundjate ringile. Nende kõrval ilmus ka sünteetilisemaid töid konkreetsetest kirjanikest laiemale lugejaskonnale.
Kõnealused käsitlused ei moodusta mingit ühtset kogumit. Ühte kolmnurga tippu jäävad teadusliku pretensiooniga tööd. Teise tipu moodustavad populaarsed käsitlused, mis võivad olla vormistatud teaduslikult (allikaviited jne), aga põhiosas võtavad kokku varasemat materjali. Kolmanda tipu moodustavad esseistlikud käsitlused, milles analüüsile pole pandud erilist rõhku. Avaldamisajendi poolest jaguneb suurem osa töödest samuti kolme rühma: kirjaniku juubel, kooliõpetuse vajadused, riiklik propaganda. Ja viimaks võib eristada pikemaid monograafiaid ja artikleid.
Täiemõõdulisi kirjanikulugusid sündis üksikuid. Põhiosa töödest on kümmekonna lehekülje pikkused juubeliartiklid või -esseed.2 Samas on muidugi raske öelda, kas näiteks ca 40-leheküljeline tekst on pikk artikkel või juba monograafia. Nii ilmub Bernhard Linde “August Kitzberg” 1926. aastal läbi kolme Loomingu numbri artiklina ja samal aastal ka raamatuna.
Omaette sarja moodustavad koolidele mõeldud õppematerjalid (sari “Keel ja Kirjandus”) 1930. aastate teisel poolel. Need on üldjuhul poolesajaleheküljelised kompilatiivsed tekstid, mille juurde kuuluvad ülesanded, harjutused ja loomingunäited.
Teise sarja moodustavad rahvuspropagandistlikud kirjanikulood Pätsi autokraatia ajal (“Eesti rahvuslikud suurmehed”), kus koos Vabadussõja kangelaste ja poliitikutega saab oma 50 lehekülge ka hulk kultuurirahvast, sh kirjanikke: Friido Toomuse “August Kitzberg” (1936), Karl Mihkla “Eduard Vilde” (1935) ja “Lydia Koidula” (1936) jt. Nende töödega ma siin ei tegele.
Kirjanikumonograafiad
1920. aastate tähelepanuväärseim monograafia on Tuglase “Juhan Liiv: Elu ja looming” (1927), lisaks tema “Karl Rumor: Elu ja loomingu äärjooni” (1930). Teine suurtöö oli Hugo Raudsepa mammutessee “Mait Metsanurk ja tema aeg“ (1929).3 Ülejäänud pikemad käsitlused on Marta Sillaotsa esseeks nimetatud “A. Kitzberg’i toodang” (1925, 68 lk) ja “A. H. Tammsaare looming” (1927, 130 lk), Bernhard Linde “arvustuslik-elulooline essee” “August Kitzberg” (1926, 46 lk) ning esseekogus “Omad ja võõrad” avaldatud üle 40-leheküljeline “A. H. Tammsaare. Jooni elust ja loomingust”.4
Marta Sillaotsa“A. H. Tammsaare looming” on esseistlik, ümberjutustav ja segane tekst, mis meenutab päevakriitika mustandit ja mu arust pikemat käsitlemist ei vaja.
“A. Kitzberg’i toodang” algab programmilise positivistliku määratlusega: kirjanduse olulised mõjutajad on kodumuld, sugukond, tõug, aeg-õhkkond (lk 7). Peamiselt refereerib ja analüüsib Sillaots teoseid, kasutades palju tsitaate.5 Lisaks kirjeldab ta Kitzbergi aega, lapsepõlve ja selle maastikke Kitzbergi enda mälestuste põhjal ning teeb pidevaid võrdlusi Vilde, Liivi, Särgava jt sama aja kirjanikega.
Sillaotsa Kitzbergi-käsitlusest võiks ehk esile tõsta kolm olulist väidet. Kitzbergi loomingu valemiks onhuumor+ nukrus+ armastus, mis on tagasiviidav Mulgimaa päikeseliste pühapäevahommikuteni. Kitzbergi kesksed probleemid on ahnus ja sellest sündinud ülbus (tipneb Mogri Märdi kujus) ning eesti tõug ja veri (tipneb “Libahundis”). Kitzberg väljendab oma loomingus lõunaeesti tõugu.
Bernhard Linde“August Kitzberg” on esseistlike põigetega positivistlik tekst. Linde kõneleb Kitzbergi eluloost ja ta noorusaja kirjanduslikest oludest (honorarid jne) eeskätt ta enda mälestuste põhjal. Pikemalt analüüsib Linde Kitzbergi tippnäidendeid, aga ka ta teoste huumorit, keelt, meeleolu, kompositsiooni (kõrvalepõiked, vesteline toon jne). Linde tekst pakub ka ise kõrvalepõikeid kaasaega ja mälestuskilde (nt iroonia näitlejate üle lk 53).
Lindele on olulised klassikalised nooreesti positivismi jooned: kirjanikutemperamendi (põhiloomuse) ja tõu mõju. Ta näitab, et tõu ja raha hukutav võim saavad keskseks alles Kitzbergi loomingu lõpuajal. Sealjuures seostab ta tõuprobleemide esiletõusu “Libahundis” üksnes Tõnissoni selleaegsete tõuparandusideede ja Grünthali “Tõuküsimusega” (1913), kuid ei viita laiemale tõulisuse-küsimuse tähtsusele kas või nooreestlaste mõtlemises just samadel aastatel.6
Kitzbergi paljude juttude ained on laenatud, seetõttu arutleb Lindegi laenude üle ja muuhulgas kritiseerib Sillaotsa, kes on rajanud kaugele minevaid järeldusi jutule “Sauna-Antsu oma hobune”, arvestamata, et see on kirjutatud laenatud ainele toetudes (lk 50).
Kaudselt tulevad Linde käsitlusest välja ka mitmed positivistliku lähenemise probleemsed kohad. Nii ütleb ta, et Kitzbergi haridus oli ebasüstemaatiline, mistõttu on raske jälgida tema kirjanduslikke mõjutajaid (lk 48). Või et on raske analüüsida mõnda tööd, kui pole teada, kui palju selles on laenatut (lk 56).
Üldjuhul toetutakse kirjanikulugudes kirjaniku elust ja mõjudest kõneldes pidevalt ja eelkõige autori enda mälestustele, interpreteerides neid vaieldamatu tõena. Ka Linde kõneleb Kitzbergi lugemusest, Ibseni ja Jannseni mõjust, kuid vaidleb näiteks Kitzbergi enda välja pakutud Koidula-mõjutustega.7
“A. H. Tammsaare. Jooni elust ja loomingust” suurim väärtus on selles, et ta toob käibele palju otseselt Tammsaarelt endalt saadud eluloofakte (nt tema isiklikud suhted Suitsuga jms). Käsitluse erijooneks on, et Linde räägib siin lõiguti ka üldisematest kirjandusküsimustest, mille taustal ta Tammsaaret vaatleb. Näiteks on juttu kirjanike tööviisidest ning romaanist üldisemalt ja teoreetilisemalt. Aga ka Linde otsib “Tõe ja õiguse” tegelaste algkujusid, reaalelulist tausta.
1930. aastatel ilmub kolm monograafiat. Karl Mihkla kirjutab Tammsaare 60. sünnipäeva puhul ülevaate “Tammsaare elutee ja looming”, Paul Amburilt ilmuvad “Ernst Särgava loomingu probleemistikust” (1939) ja “Laulurästas hallaöös” (1942).8
Karl Mihkla “Tammsaare elutee ja looming” on 140-leheküljeline piltidega raamat, aga väga deskriptiivne, pealiskaudne ja hõre. Mihkla teemaks on talle tüüpiliselt kirjaniku elulugu, mille vahele on pikitud lühikesi ülevaateid teostest. Sealhulgas kasutab ta Tammsaarelt ja ta sugulastelt saadud teavet (koduarhiivi fotosid, andmeid koolitunnistuselt jms) ning toob ärapalju täpseid elufakte, mis loominguga üldse ei seostu (talude suurus jms). Loomingu kohta pakub ta aga vaid pisikesi referaate ja mõnelauselisi üldistusi. Sealjuures seob Mihklaotseselt romaani ja elu, kirjutab alguses Tammsaare elust romaani tsitaatidega ja hiljem romaanist reaaleluliste seikadega (ikka Sikenbergi ja Hansenite kohtuskäimised jms), märkides küll, et romaan pole elu täpne koopia.
Paul Hamburgi9 “Ernst Särgava loomingu probleemistikust” annab ülevaate kirjaniku elukäigust ja perest, toob välja Särgava iseloomu ja hariduse, esitleb ühiskonnaelu ajatausta, kõneleb kirjanduslikest mõjudest (saksa noorsookirjandus, Tolstoi), lühidalt ka mõne teose geneesist ja elulisest taustast (“Ei iialgi”, “Paisete” kava, lk 74). Raamat on täis tsitaate ja referaate teostest ja arvustustest. Erinevalt tüüpilisest positivismist on teoste tõlgendus siin selgelt didaktiline (paised, millele autor siin tähelepanu juhib, on… jms).
“Laulurästas hallaöös” on 150-leheküljeline monograafia Karl Eduard Söödist, avaldatud luuletaja 80. sünnipäeva puhul ja mõeldud “laiale lugejaskonnale”. Hinnangud on siin enamasti juubelihõngulised, lugupidavad ja probleeme pigem vältivad.
See on klassikaline elulooülevaade, milles esinevad muuseas ka eesti kirjandusloo kanoonilised isa- ja emakujud (usin, kohusetruu, karmilt õiglane isa, ohvrimeelne ja hoolitsev ema, lk 11). Veidi eripärane on, et raamat annab pildi ka Söödi kirjandusvälisest elust ja tegevusest (kirjastaja ja ärimehena). Samas ei ole mitte ühtegi sõna Söödi eraelust, naistest, armastustest jms. Autor konstateerib vaid, et armastus on Söödi luule olulisemaid tõukejõude, aga tema elukäigus pole see suuremat osa mänginud (lk 106–107).
Luules tõstab Hamburg esile sümbolistlikud-müstilised-rahvausundilised luuletused ja leiab, et need on kasvanud välja “meie rahva psüühi põhistruktuurist”, pärit verest, mitte ajudest (lk 53). Ning kokkuvõttes ütleb, et Söödis “on ühendatud enamik eesti rahva tõulisi voorusi” (lk 142).
See paistabki olevat kõik. Bernhard Linde kirjutas sõja ajal veel mälestuslikku laadi teose “A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses: isiklike mälestuste, kirjade ja dokumentide põhjal” (ilmunud raamatuna alles 2007).
Artiklid kirjanikest
Need võib laias laastus jagada kaheks.
Esimese tüübi moodustavad artiklid, mis sisaldavad punktiirset positivistlikku ülevaadet kirjaniku elust ja loomingust, andes pildi ajastust, kirjaniku eluloost, haridusest ja lugemusest ning refereerides ja analüüsides ka tekste. Olgu näiteks Arno Raagi “Jakob Pärna elu ja töö” (1926), Gustav Suitsu “Tammsaare tee ja töö” (1928), Oskar Urgarti “Mait Metsanurk” (1929), “Andres Saal 70-aastane” (1931) ja “Oskar Luts. Peajooni isikulisest ja loomingulisest arenguloost” (1937) või K. Koljo “Ernst Särgava 70-aastane” (1938).10
Teise rühma kuuluvad esseed, mis hüplevad eri suundades, kuid on eeskätt keskendunud loomingule. Siin annavad olulisema panuse Loomingu erinumbrid kirjanike sünnipäevade puhul, mis pakuvad mitut, kirjanikku eri vaatenurkadest vaatavat teksti.11 Lisaks harvad üksiktööd, näiteks Ilmar Reimani “Oskar Luts” (1927).12
Muuseas torkab silma teatav kirjutajate-kirjutatavate suhetevõrgustik. Nii seostuvad omavahel eluläheduslased, aga ka veidi eklektilisem komplekt Suits-Tuglas-Visnapuu-Semper-Oras. Ja leiab ka kõrvalolijaid (nagu Luts), kellest kirjutavad juhuslikumad sõnavõtjad. Teiselt poolt eristuvad n-ö patentkirjutajad nagu Mihkla ja Urgart. Näiteks 1939. aastal jõuab Mihkla Eesti Kirjanduses kirjutada Adsonist, Haavast, Metsanurgast ja Sütistest.
Veidi omaette tüübi uurijate ja esseistide piiril moodustab Henrik Visnapuu. Tema olulisemad tööd koonduvad kahte tsüklisse. Esiteks on värsiõpetuse küsimused, mida vaatlesin eelmises loengus.13 Teiseks esseed luuletajatest, millest varajasemad on koondatud raamatusse “Vanad ja vastsed poeedid”, 1920.–1930. aastate vahetuse lood aga jäänud ajakirjadesse.14
Need kannavad enamasti pealkirja “N. luuletajana” ja on üsna ühelaadsed. Keskmes on arutlused luuletuste üle koos pikkade tsitaatidega. Tähtsal kohal on mõjude ja sarnasuste otsimine ning eriti tugev on vormianalüüs. Samas kõneleb Visnapuu mõnigi kord lühidalt ka üldisematest kirjandusanalüüsi küsimustest ja pakub huvitavaid üksikideid. Nii arutleb ta artiklis “Jakob Liiv luuletajana” (1929) muuhulgas kirjanduse periodiseerimise probleemide üle ja esitab huvitava mõtte, et eesti 19. sajandi kirjanikel puudub loomisjulgus (lk 50). Teisalt pole ka Visnapuule mõnikord võõrad taine’likult positivistlikud mõttekäigud, mida ta seostab eluläheduslike ja uuemaaegsete autoritaarsete ideedega. Näiteks “Gustav Suits rahvusliku aateluuletajana” (1934) sisaldab muuhulgas väiteid: “Mida suurem talent, seda lähemale tuleb ta tõuliselt oma rahvale”; “Iga Eesti kirjanik, kes ei nõjatu väliseeskujudele, vaid loob iseseisvalt, on tõupärane ning rahvuslik kirjanik” (isegi kui eitab rahvust ja omariiklust; lk 188). Seejärel kõneleb Visnapuu andeka kirjaniku omapärast, mis avaldub ta sisemistes loomuomadustes, ning toob lisaks positivistlikele joontele välja ka hoopis mujale viitavad mõisted, nagu elutungi staatilisus või dünaamilisus ning juhtidele anduvus või kriitiline suhtumine (lk 188).
Koolilood
Koolidele mõeldud kirjanikulood hakkasid ilmuma 1930. aastate teisel poolel, olulisimad neist sarjas “Keel ja Kirjandus” kirjastuselt Loodus. Seal ilmus nii keele- kui kirjandusalaseid raamatuid, nii ülevaateid kui tekstikogumikke, nii eesti kui väliskirjandust käsitlevaid materjale. Kokkuvõttes on sari väga hea saavutus.
Eesti kirjanikest ilmus kuus käsitlust: Liis Tohver (Raud) kirjutas Faehlmannist ja Kreutzwaldist, Villem Alto (Alttoa) Ernst Petersonist, August Kitzbergist ja Eduard Vildest, Harald Jänes Juhan Liivist ja Paul Viires Friedebert Tuglasest.15 Kõigi pealkirjades esineb määratlus “elu ja looming” ning kõik on esitatud sama mudeli järgi: natuke ajastust ja natuke kirjaniku eluloost, mis on loomingu põhimõjutajad. Mõnikord ka tükke kirjaniku enda mälestustest. Vahele juttu loomingust koolianalüüsi tüüpmõistete kaudu: teemad, motiivid, kompositsioon, stiil.
Teise rühma sarjas moodustavad kirjandusvoolu-kesksed ülevaated. Vooludest olid eesti kirjanduse jaoks olulised romantism, realism ja uusromantism, kusjuures viimane hõlmas kogu sajandialguse realismivastast suundumust. On huvitav, et realism ja proosa on esindatud samahästi kui ainult kirjanikukäsitlustega, voolulist lähenemisviisi esindab üksnes Kustas Raua “Eesti vanaromantiline näite- ja jutukirjandus”.16 Samas saab sarjast kokku üsna ülevaatliku pildi romantismist ja luulest. Siin moodustavad omaette terviku Pauksoni “Romantism välis- ja eesti kirjanduses” ja Hamburgi “Eesti ärkamisaegseid lüürikuid”,“Eesti hilisromantika lüürikuid”, “Eesti uusromantika lüürikuid” ja ”Eesti tänapäeva lüürikuid”.17
Pauksoni “Romantism”annab ülevaate Euroopa romantismist, aluseks muuhulgas Brandes, Anttila, Fritz Strich. Paukson toob välja romantismi kesksed tunnused (poeet peab rääkima oma sisimatest tunnetest jne). Ta kõneleb saksa, prantsuse ja inglise romantismi erinevustest (sakslased pakuvad filosoofiat ja programmi, prantslased teoseid; sakslased tegelesid rahva ja rahvaluulega, prantslased sotsiaalsete küsimuste ja kaasajaga jne). Edasi annab ta lühikese ülevaate eesti rahvusromantilisest kirjandusest, tuues ka paralleele ja võrdlusi Euroopaga (nt “Kalevipoja” ja “Ossiani laulude” meeleolude vahel).
Paul Hamburgi eesti luule ülevaated on kirjutatud üsna ühesuguse malli järgi: põhiliselt on see loomingu koolianalüüs, millele lisanduvad napid ajastu- ja eluloofaktid ning üksikud katsed siduda loomingut ja elu (kodusaare looduse motiivid Ridalal jms) või ajastut ja luulet (Siuru).
Üldiselt on selle sarja tööd kompilatsioonid olemasolevatest uurimustest, nad sisaldavad palju tsitaate teostest, arvustustest, uurimustest. Nende väärtus on selles, et nad esitavad tervikpildi kirjanikust või suunast, mõnigi kord esmakordselt. Lisaks tuuakse harva käibele ka uusi fakte (nt Viires Tuglase või Hamburg Enno puhul). Loomulikult on siinjuures olulised ka kasvatuslik-ideoloogilised arusaamad, mis seostuvad riigivõimu, eestluse jms esiletõstmisega. Mõnelgi juhul on tekst väga patriootilis-pedagoogilis-hinnanguline (nt Hamburgi isamaaluule-käsitlus).
Ainus kirjanduslik rühm, kellest eraldi kirjutatakse, on Noor-Eesti, autoriks Paul Hamburg.18 Tema “Noor-Eesti: olemus ja kirjandus-kultuuriline tegevus” on esimene ja vist siiamaani kõige mahukam monograafia Noor-Eesti kohta (96 lk).
Hamburg alustab teaduslike ambitsioonidega, pannes paika uurimisolukorra ja võimalikud allikad ning ühtlasi viidates kriitiliselt Noor-Eesti uurimises valitsevale paradigmale, kus domineerib nooreestlaste endi enesehinnang, mis aga on tema arvates kõige ebausaldusväärsem lähtekoht (lk 4). Kuid kokkuvõttes on ka selles käsitluses analüüsi minimaalselt, palju enam tsitaate ja hinnanguid.
Hamburg peatub pikalt Aaviku “Ruthil”, nähes selles nooreestlaste tollaste tõekspidamiste elulist kehastust (lk 43), nii nagu ta Ormussonis näeb nooreestlaste meesideaali (lk 48).
Autor on nooreestlaste suhtes üsna kriitiline: see torkab silma väikestes lausekildudes, mida küll kohe korrektiividega “remonditakse” (nt “…truudusevandes on küll rohkesti poositsemist ja suuresõnalisust, kuid … ka rohkesti noorusetuld ja kaasakiskuvat vaimustust”, lk 7). Hamburgi lemmiksõnad on segane, ähmane, udune (kõik koos esinevad nt “Felix Ormussoni” iseloomustuses, lk 48), lisaks oskamatus (Linde ja Oksa tööd kolmandas albumis “kubisevad oskamatult kokkukuhjatud uutest võõrsõnadest ja mõistetest”, lk 18). Ka tsiteerib autor palju Juhan Luiga negatiivseid arvamusi nooreestlaste kohta. Ilmselt on negatiivsuse taustaks nii tema enda arusaamad kui ka Pätsi ajastu rahvuskeskne maailmapilt, millesse Noor-Eesti üldinimlik-kosmopoliitine maailm enam ei mahtunud.
Tagantjärele tarkusega võib öelda, et Hamburgi eesmärk muuta Noor-Eesti retseptsiooni enesekesksust jäi saavutamata. See vaateviis prevaleerib siiani.
Kokkuvõtteks
Niisiis on teaduslikumate ambitsioonidega terviklikud kirjanikulood oma põhialustelt positivistlikud. Nende hoiaku võtavad kokku Arthur Roose sõnad artiklis “Eduard Bornhöhe” (1924): “Et mõista üht kirjanikku, selleks peab kõige päält tutvuma ta elulooga, mis näitab, millistes oludes ja võimalustes tuli tal tegutseda” (lk 29).19 Mõneti erinev on Marta Sillaotsa lähenemisviis “Mait Metsanurgas” (1929): “Autori isik võib ja tohib huvitada üksnes niipalju, kui palju see teosesse valgust heidab; looja maisel kujul on tähtsust ainult sel määral, mil määral see suudab olla võtmeks toote mõistmisel”(lk 449).20
Aga need kaks kuulutust ei vastandu teineteisele. Ka Sillaots võtab töö lõpus programmiliselt kokku põhjused, miks kirjanik kirjutab nii, nagu ta kirjutab. Nendeks on iseloom, arenemistingimused, pärilikud tegurid (lk 504). Seega ei erine need lähenemisviisid mitte selle poolest, kas positivistlikud seletusmallid kehtivad või mitte, vaid selle poolest, kui suurt rõhku tekstivälisele materjalile pannakse.
Kõik kirjanikulood koosnevad kahest poolest: elust-ajastust ja loomingust. Valitseb pidevalt üks ja sama mudel. Antakse pilt autori ajastust, selle sotsiaalsest ja kirjanduslikust elust, kirjaniku eluloost, teiste autorite mõjudest ja laenudest. Refereeritakse teoste sisu ja hinnatakse lühidalt vormi (kompositsioon, keel, stiil). Käsitluse tekst kulgeb pea alati kronoloogiliselt, elu algusest lõpu poole. Nii ei ole see mitte tekstikeskne teosteanalüüs nagu “Keele ja kirjanduse” sarja avanumbrina ilmunud Jaan Roosi “Kirjandusteose analüüsis” (1934)21, vaid toetub pigem antiigist peale kasutatud analüüsiskeemidele.
Seoseid elu ja loomingu vahel luuakse üldjuhul otse, eriti kasutades kirjaniku enda mälestusi tema eluloo vaieldamatu allikana või otsides teoste prototüüpe otse elust. Aga keerukamad seosed elu ja loomingu vahel jäävad uurimata. Veel enam, enamasti on kirjaniku elulugu käsitlejale siiski pigem väärtus iseeneses ja taust, mis aitab näha, millistes oludes kirjanikul tuli tegutseda. Tulemuseks on rutiinistunud ja lamendunud positivism.
Järgmine erinevus autorite vahel on selles, milliseid positivismi tahke esile tõstetakse. Kõigile on tähtsad ajastu, elulugu, lugemus ja teiste kirjanike mõju. Peale selle tõuseb oluliseks tõug. Seda kasutavad vanemad uurijad (Linde, Sillaots), see saab oluliseks autorite puhul, kes seda ise oluliseks on pidanud (Kitzberg), ning see tõuseb taas tähtsamaks koos rahvusluse tõusuga 1930. aastate keskel (Visnapuu Suitsust ja Ambur Söödist kõneldes). Aga see ei ole enam nooreestilik tõulisus, mis püüdis n-ö pinnalisest rahvuslikkusest eemalduda. Siin on see pigem rahvuslikkuse sünonüüm ja seostub ka autoritaarse aja rahvuskäsitlustega.
Kokkuvõttes luuakse positivistlike tööde abil kanooniline skeem kirjaniku elu ja loomingu kirjeldamiseks ja analüüsimiseks. See kujundab selged arusaamad, mis on kirjandus, mis mõjutab kirjandust, kuidas kirjandus on tehtud, missugune on hea kirjandus jne. See paneb paika, milline peab olema hea ja õige kirjandusteaduslik tekst. Aga sellega kujundatakse välja ka kirjaniku ja lugeja roll kirjandussituatsioonis. Sama skeem on kasutusel ülikooli teadustöödes, laiemale publikule mõeldud käsitlustes, kooliõpikutes ja mujal. Nii läheb see skeem kõigi kanalite kaudu erinevate lugejarühmade teadvusse. Ja kuna positivistlikku lähenemisviisi võetakse kui normaalparadigmat, siis on tulemuseks üks ja ainuõige positivistlik kirjandussituatsioon.
1 Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 6. loeng: võrdlev-geneetiline positivism 1920.–1930. aastatel. Vikerkaar 2006, nr 12, lk 86–99.
2 Muuseas Looming on 1920. aastatel eesti kirjanikulugudest väga hõre. Eesti kirjanduse kohta ilmuvad seal eeskätt põhimõttelised artiklid-esseed ja läbi mitme numbri jooksvad katkendid kirjanike kirjutatud monograafiatest (Tuglas Liivist, Rumorist, Grenzsteinist, Raudsepp Metsanurgast jt). Enam hakkab esseid kirjanikest ilmuma 1930. aastatel seoses kesksete autorite juubelitega.
3 Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 6. loeng: võrdlev-geneetiline positivism 1920.–1930. aastatel, lk 86–88, 92.
4 M. S i l l a o t s, A. Kitzberg’i toodang. Tartu, 1925; M. S i l l a o t s, A. H. Tammsaare looming. Tartu, 1927; B. L i n d e, August Kitzberg. Looming 1926 nr 1, lk 42–57; nr 2, lk 162–169; nr 5, lk 547–567; B. L i n d e, August Kitzberg, Tartu, 1926; B. L i n d e, A. H. Tammsaare. Jooni elust ja loomingust. Rmt-s: B. Linde, Omad ja võõrad. Esseed. Tallinn, 1927, lk 103–145.
5 Muuseas, Sillaots kasutab Kitzbergi puhul tihti sõnavara, mis sobiks üksüheselt üle võtta ka Lutsu kirjeldamiseks. Ise ta sellist paralleeli kusagil ei tõmba.
6 Selsamal ajal kõnelevad ju tõust Tuglas Liivist (1914) ja Ridala Haavast (1914) kirjutades ning Aavik “Eesti luule viletsustes“ (1915). See mõtteviis jätkus ka pärast sõda – vrd Tuglase artiklit Metsanurgast, Aaviku “Puudusi uuemas eesti luules” jne. Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 5. loeng: Noor-Eesti ja positivism. Vikerkaar 2006, nr 9, lk 79–88.
7 Tõukeskne lähenemine on üldine just Kitzbergi puhul, ilmselt ka seetõttu, et autor ise tõu olulisust kuulutab. Samas laadis kirjutab Arno Raag artiklis “August Kitzberg 70-aastane” (Eesti Kirjandus 1925, nr 12, lk 513–527), seostades Kitzbergi tegelasi eesti tõuga.
8 K. M i h k l a, Tammsaare elutee ja looming. Tartu, 1938 (muide, nii Linde jutust kui ka Mihkla käsitlusest paistab läbi, kui hoolega siiski Tammsaare valvas oma kuvandit avalikkuses); P. A m b u r, Ernst Särgava loomingu probleemistikust. Tartu; Tallinn, 1939; P. A m b u r, Laulurästas hallaöös. Tartu, 1942.
9 Kirjaniku- ja perioodikäsitluste viljakaim kirjutaja oli Paul Ambur (Hamburg, 1904–1974). Ta õppis Tartu ülikoolis filoloogiat 1924–1929 (mag. phil. 1929). Töötas õpetajana ja koolijuhatajana 1924–1931. Seejärel oli kirjastustöötaja: kirjastuses Loodus 1931–1940, ENSV riiklikus kirjastuskeskuses 1941, Tartu Eesti kirjastuses 1941–1944, kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst 1945–1948, ENSV riiklikus kirjastuskeskuses 1948–1949. Vahepeal 1944–1945 oli Õhtulehe vastutav sekretär. 1949–1959 oli Ambur vangis, Siberis ja Kasahstanis. 1964–1965 Kunstifondi rändnäituste direktor. Oli bibliofiil ning eksliibriste koguja ja uurija. Muuseas, sarja “Keel ja Kirjandus” andis välja kirjastus Loodus ja Ambur oli üks selle toimetajaid. Loodus kirjastas ta Särgava-monograafia ja Tartu Eesti kirjastus Söödi-monograafia.
10 A. R a a g, Jakob Pärna elu ja töö. Eesti Kirjandus 1926, nr 8, lk 385–395; nr 9, lk 433–450; nr 10, lk 515–533; G. S u i t s, Tammsaare tee ja töö. Tema viiekümne aasta puhul. Looming 1928, nr 1, lk 43–48; nr 3, lk 250–253; O. U r g a r t, Mait Metsanurk. Tema 50-aastase sünnipäeva puhul. Looming 1929, nr 9, lk 1120–1134; O. U r g a r t, Andres Saal 70-aastane. Eesti Kirjandus 1931, nr 6, lk 305–311; nr 7, lk 367–373; O. U r g a r t, Oskar Luts. Peajooni isikulisest ja loomingulisest arenguloost. Looming 1937, nr 1, lk 98–105; nr 2, lk 229–233; nr 5, 575–583; K. K o l j o, Ernst Särgava 70-aastane. Eesti Kirjandus 1938, nr 4, lk 177–197.
11 Loomingus ilmunud kirjanikukäsitluste komplekte: Tammsaarest 1928, nr 1 (Suits, Sillaots, Andresen); 1938, nr 1 (Looring, Sillaots, Mihkla, Hubel); Underist 1933, nr 3 (Visnapuu, Oras, Tuglas, Suits, Semper); Raudsepast 1933, nr 5 (Annist, Urgart, Schütz, Kärner, Raudsepp); Tuglasest 1936, nr 3 (Adson, Hubel, Urgart, Semper, Oras, Aspel, Suits); Suitsust 1933, nr 9 (Tuglas, Kruus, Oras, Kärner, Visnapuu, Semper); Lutsust 1937, nr 1 (Viiding, Urgart, Hindrey); Söödist 1937, nr 10 (Ambur, Mihkla, Sang); Metsanurgast 1939, nr 9 (Annist, Mihkla, Paukson, Kangro); Visnapuust 1939, nr 10 (Semper, Kangro-Pool, Mihkla); Barbarusest 1940, nr 1 (Semper, Andresen, Eerme).
12 I. R e i m a n, Oskar Luts. Eesti Kirjandus 1927, nr 6, lk 322–330; nr 7, lk 367–374.
13 Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 92–94, 96–98.
14 Vanad ja vastsed poeedid. Tartu, 1921; Marie Under luuletajana. Looming 1928, 4, lk 318–332; Jakob Liiv luuletajana. Luuletaja 70. sünnipäeva puhul. Eesti Kirjandus 1929, nr 2, lk 49–59; nr 3, lk 97–112; Karl Eduard Sööt luuletajana (Tagasivaade 70. a. käänakutelt). Looming 1932, nr 10, lk 1180–1194; Marie Under luuletajana. Eesti Kirjandus 1933, nr 3, lk 97–105; Gustav Suits rahvusliku aateluuletajana. Looming 1934, nr 2, lk 188–193; Enno tee. (Ernst Enno luuletajana). Looming 1934, nr 3, lk 317–325.
15 L. T o h v e r, F. R. Faehlmanni ja F. R. Kreutzwaldi elust ja loomingust. Tartu, 1934; V. A l t o, Ernst Petersoni elu ja looming. Tartu, 1934; V. A l t o, August Kitzbergi elu ja kirjanduslik tegevus. Tartu, 1935; V. A l t o, Eduard Vilde elu ja looming. Tartu, 1935; H. J ä n e s, Juhan Liivi elust ja loomingust. Tartu, 1935; P. V i i r e s, Friedebert Tuglas: elu ja looming. Tartu, 1937.
16 K. R a u d, Eesti vanaromantiline näite- ja jutukirjandus. Tartu, 1935.
17 H. P a u k s o n, Romantism välis- ja eesti kirjanduses. Tartu, 1934; P. H a m b u r g, Eesti ärkamisaegseid lüürikuid. Tartu, 1936; P. H a m b u r g, Eesti uusromantika lüürikuid. Tartu, 1934; P. H a m b u r g, Eesti hilisromantika lüürikuid. Tartu, 1934; P. H a m b u r g, Eesti tänapäeva lüürikuid. Tartu, 1935.
18 P. H a m b u r g, Noor-Eesti: olemus ja kirjandus-kultuuriline tegevus. Tartu, 1935.
19 A. R o o s e, Eduard Bornhöhe. Looming 1924, nr 1, lk 29–35.
20 M. S i l l a o t s, Mait Metsanurk. Viiekümnenda sünnipäeva puhul. Eesti Kirjandus 1929, nr 11, lk 449–460; nr 12, lk 495–504.
21 J. R o o s, Kirjandusteose analüüs. Tartu, 1934; vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 101–102.
-
Kas keegi on kodus? Oma varju jälil
Zinovi Zinik
Kas keegi on kodus? Oma varju jälil -
Kirjanik ja pasatornaado
Tiit Aleksejev
Kirjanik ja pasatornaado“See ei ole marksistlik revolutsioon. See on kasakate mäss”
(Isaak Babel, “1920. aasta päevik”).
“Suur lõuend, täis kadunud hingi ja kaotsi läinud võimalusi”
(Andrei Platonov, “Märkmed”).
2007. aastal möödus 90 aastat Oktoobrirevolutsioonist, sündmusest, mis viis välja miljonite ohvritega veresaunani, eelmise sajandi ühe vägivaldseima diktatuurini ja kaudselt ka Eesti Vabariigi tekkeni. Nõukogude ajal elanud inimestel seostub selle kõigega esmajoones nauseaa, mis Suure Oktoobri taasesitamisega igal sügisel möödapääsmatult naasis.
Samas jäi bolševike võimuhaaramise ja sellele järgnenud kodusõja tegelik ajalugu – kaasaegsete jaoks oli tegu ühe ja sama pikaleveninud revolutsiooniga – pikka aega pimedaks ruumiks.1 Võimalik, et seda lõpuni valgustada ei olegi võimalik. Täie kindlusega võib aga väita, et 1917. aastal vallandus üks neist ajaloo purustavatest jõududest, tornaado, mille vaibudes ellujäänud võisid öelda: meie tegime revolutsiooni, me tegime ajalugu.
Siinse artikli eesmärgiks on vaadelda Vene kodusõja kajastumist 1920. aastate nõukogude proosas, täpsemalt viie punaste poolel võidelnud autori loomingus. “Võidelnud” on siinkohal võtmesõna – valitud on autorid, kes otsesest kogemusest teadsid, mida sõda endast kujutab. Sel moel sündinud tekste on käsitletud ajamärkidena ja nende kirjanduslikku väärtust – kui sellist asja üldse mõõta tasub – on loetud teisejärguliseks.2 Eelistatud on teoseid, mis on eesti keeles saadaval, lugeja võib neid soovi korral üle sirvida ning neile omaenese tõlgenduse anda.
Esile tuleb tuua veel kaht üldisemat asjaolu: esiteks vene kultuurile omast kirjanduse piiride laienemist ajalookirjutuse arvel;3 ning teiseks seda, et ajal, mil Nõukogude Liidus oli kodusõja objektiivse ajaloo avaldamine mõeldamatu, said ometi ilmuda oluliselt suurema lugejaskonnaga proosatekstid, kus toimunut vaadeldi märkimisväärse avameelsusega.
Mõistagi toimisid ideoloogilised filtrid ning “kontrrevolutsioonilised” teosed jäid lihtsalt avaldamata. Samas ilmnevad siin siiski kummalised laguunid ning tundub, et teatud tekstide puhul on kodusõja-aegseid mentaalsusi võimalik vähemalt osaliselt taastada.4 Igal juhul on võimalik esile tuua kindlaid motiive ja õhkkonda, mis tekstist teksti korduvad ning mille edasiandmist 1920. aastate autor oma kohuseks luges.5
Isaak Babel – läbikukkunud kasakas
Isaak Babel (1894–1941) on vaieldamatult silmapaistvaim kodusõja-autor, kes saab varakult aru olulisest tõest – sõjal ei ole romaani struktuuri.6 Ja nii läheb ta kohati proosapoeemidele lähenevate novellide teed.7 Babeli loomingu teeb eriliseks kontrast olustiku brutaalsuse ja stiili kujundlikkuse – Borgese sõnul musikaalsuse – vahel. Selles on ta mõjutatud hassidismist ja juudi religioossusest laiemalt. “Viimse võitluse tee” kirjeldamisel on tulemus muljetavaldav.
Teekond algab 1920. aasta kevadel, mil Isaak Babelist saab JugROSTA kirjasaatja. Seejärel lähetatakse ta ajalehe Krasnõi Kavalerist korrespondendina Esimese Ratsaarmee 6. diviisi juurde. Esimene Ratsaarmee loodi 1919. aastal, et tuua Punaarmee juurde Doni ja Kubani kasakaid (kellest enamik oli valinud valgete poole), ning kokku kuulus sellesse üle 16 000 saabli.8 Vähetähtis ei ole asjaolu, et poliitiliselt allus väekoondis Stalinile, kes oli 1919. aastast Lõunarinde komissar. Selle juhtivkoosseis kuulus tulevase diktaatori lähikonda, mis hilisematel aegadel tagas neile meestele ellujäämise: ainsad marssalid, kes 1930. aastate repressioonidest puutumata jäid (Vorošilov, Budjonnõi, Timošenko), olid kõik Esimese Ratsaarmee taustaga.
Babeli relvavendade näol ei olnud tegu tavaliste võitlejatega. Piisab, kui meenutada asjaolu, et Esimese maailmasõja ajal kasakaid vangi ei võetud. Babeli märkmetest ilmneb, et kasakat iseloomustas ennekõike mitmekihilisus: “röövimine, hoolimatus, kartmatus, professionaalsus, revolutsiooniline vaim, loomalik julmus”.9 Üks kiht, mis seda sibulat koorides alati esile tuli, oli antisemitism. Isaak Babel aga oli pesuehtne Odessa juut. Lühikest kasvu, lühinägelik ja intelligendi välimusega.10 Keset Kubani võitlejaid, kes nägid välja nagu röövlid ja kes sõdisid nagu asiaadid.
Kirjanik otsustab, et oma päritolu ei ole mõtet liigselt afišeerida ning Isaak Babeli nimelisest juudist saab venelane nimega Kirill Ljutov, kes hakkab koguma ainest, millel on määratud saada “Ratsaarmeeks”.11 Aga enne seda on päevik, mis pärast kirjaniku arreteerimist juhuslikult säilib ja kust Babeli põhiteose kujunemislugu üksikasjalikult esile tuleb.12
Tavaline ei ole ka kampaania, kuhu tornaado Babeli kannab. 1920. aasta kevadel ületasid Esimese Ratsaarmee üksused Vene-Poola piiri. Bolševikele – täpsemalt Trotski lähikonda kuuluvatele maailmarevolutsiooni-idee pooldajatele13 – oli tegu põhimõttelise üritusega: Varssavi langemine oleks tähendanud internatsionalismi võitu, mis oleks avanud tee üleeuroopalise tööliste ja talupoegade vabariigi tekkimisele. Vähemalt usuti, et oleks avanud.
Poolakatega toimunud lahingud on ka kodusõjakirjanduses esiplaanil. Üheks põhjuseks oli eksootiline välismaal sõdimine – punakaartlastele avanes Euroopa, mis on vene sõduris läbi ajaloo ühtaegu iha ja põlgust äratanud. Teiseks ja märksa olulisemaks põhjuseks oli, et Vene-Poola sõda markeeris revolutsioonilise vaimustuse tippu, ehk nagu ühe kaasaegse kirjandusteose peategelane seda meenutab:
“Seejärel tuli rinne ja lahingud poolakatega. See oli tore aeg, mil pea iga päev vallutati mõni linn või küla ja kogu maa oli nagu üksainus suur maantee Varssavi peale. Isegi pärast seda, kui Varssavi all prahvatas nende pihta valla kuulipildujate külgtuli ning rinne lagunes, kandis Bezais kaotustest hoolimata rinnas edasi seda pidulikku tunnet.”14
Piduliku tundega rinnus suundub Kubani kasakate juurde ka Isaak Babel. Vastuvõtt, mis talle osaks saab, on kaugel sõbralikkusest. Babel on selle jäädvustanud novellis “Minu esimene hani”:
““Nõndaks, mehed,” ütles majutaja, asetades minu sumadani maha. “Vastavalt seltsimees Savitski käsule olete kohustatud võtma selle mehe endi juurde varju alla, ja rumalused jäägu ära, kuna see mees on täädusest nikastanud…”
Majutaja punastas nagu vähk ja tegi minekut, kordagi tagasi vaatamata. Ma tõstsin käe mütsisisirmi juurde ja andsin kasakaile au. Sorakil linakarva juuste ja imekena rjazaanlasenäoga noor poiss astus minu sumadani juurde ja virutas selle väravast välja” (RA, lk 40).
Siinkohal ilmneb Babeli puhul psühholoogiline kahestumine, millel on “Ratsaarmee” novellide õnnestumises oluline osa15. Kasakate maailma primitiivsus tekitab Babelis üldjuhul tülgastust. Samas tõmbab selle loomalik elujõud teda ligi. Kohati sooviks ta olla üks neist: käituda niisama uljalt, hoolimatult ja metsikult. Nii õpib Babel näiteks kasaka kombel ratsutama, mis tema eskadronikaaslaste põlgust ainult suurendab.16
Kui “Ratsaarmee” novellide minategelaseks on Ljutov, siis on ta kõhklev, kahetsev ja kahevahel. Kui sõna antakse lihtsatele kasakatele (novellid “Sool”, “Matvei Rodionõtš Pavlitšenko elukäik” ja “Konkin”), siis saavad sündmused tõelise hoo. “Konkini” minategelase sõnadega:
“Tegime šlahtast hakkliha taga Belaja Tserkovit. Panime nagu pohli, nii et mets lookas. Ma sain hommikul täkke külge, kuid tegin koomuskit üsna aitajasti edasi, mis seal ikka” (RA, lk 73).
Surma minnakse “üleilmse revolutsiooni ja hapendatud kurgi eest”, möödaminnes, milleks Ljutov kunagi võimeline ei ole. Babeli alter ego ebakindlus tuleb kõige paremini esile järgmises katkes:
““Perenaine,” ütlesin, “mul on kere hele…”
Eit tõstis mulle hägustunud poolpimedad silmad ja langetas nad jälle.
“Seltsimees,” ütles ta vähekese aja pärast, “kõik see värk on nisuke, et poo ennast või üles.”
“Sa issanda jumala kuradi raisk,” urisesin seepeale pahaselt ja tonksasin eidele rusikaga rindu, “hakka siin veel teiega seletama…”” (RA, lk 41).
Seejärel tõmbab Ljutov mõõga ning tapab sellega perenaise hane, millega ta pälvib kasakate heakskiidu. Samas on peategelane teadlik, et on toime pannud oma loomusele vastukäiva teo:
“…seejärel läksime heinavirna otsa magama. Me magasime seal kuuekesi, jalad segamini ja vastastikku üksteist soojendades, aukliku katuse all, mis tähti läbi laskis. Ma nägin und ja unenägudes naisi, ainult mu tapatööst määritud süda kirvendas ja veritses” (RA, lk 42).
Ljutovi süda valutab just hane hukkamise pärast – inimest ta veel tapnud ei ole. Babelile mõjuvad surnud loomad üldse märksa šokeerivamalt kui surnud inimesed. “1920. aasta päevikus” kirjeldatakse nülitud ja teele vedelema jäetud lehmakorjust, vaatepilt seostub kirjanikule noore hukatud emaga ja muutub seega sõjakoleduste sümboliks.17
Siiski ei ole prillidega intellektuaalil määratud kasakatega kohaneda, nagu seda hästi iseloomustab novell “Dolgušovi surm”, kus raskelt haavatud budjonnovlane palub poolakate kätte vangilangemist kartes endale lõpp peale teha:
““Ei,” sõnasin vastu ja andsin hobusele kannuseid.
Dolgušov vajutas sinised kämblad vastu maad ja silmitses neid uskumatult…
“Või jalga lased?” pomises ta losakile vajudes. “Või jalga lased, tõbras…”
Higi nõrises mul mööda ihu. Üha tihedamini, hüsteerilise kangekaelsusega ragisesid kuulipildujad. Päevaloode nimbusest ümbritsetud, kihutas meie juurde Afonka Bida.
“Sugupärast saab uhatud,” karjus ta elevusega. “Mis laata te siin peate?”
Näitasin Dolgušovi peale ja sõitsin väheke kaugemale.
Nende jutt oli lühike, sõnu ma ei kuulnud. Dolgušov andis oma dokumendi rühmaülema kätte. Afonka torkas selle oma saapasäärde ja laskis Dolgušovile paugu suhu.
“Afonja,” ütlesin hädise naeratusega, sõites kasaka juurde, “aga näed, mina ei suutnud.”
“Kao minema,” vastas ta kahvatades, “või tapan maha! Va prillmaod, hoiate kah meiesuguseid nagu kass hiirt…”
Ja tõmbas kuke vinna” (RA, lk 53).
Sama motiiv kordub novellis “Pärast lahingut”:
“Õhtu tõusis lennul taevasse ja otsekui linnuparv ja pimedus vajutas mulle pähe oma vettinud pärja. Ma olin väsimusest kokku varisemas, kuid vantsisin edasi, nõtkudes selle kalmulise ehte all ning anudes saatuselt kõigist oskustest kõige lihtsamat – oskust tappa inimest” (RA, lk 130).
Ja oleks siis asi tapmises. Päeviku 12. juulist pärinev sissekanne kirjeldab talumeestelt vara rekvireerimist, teiste sõnadega röövimist: “Ma tunnen end laisana, mul on neist [s.o talumeestest] kahju, kõik need ringi rähklevad ratsanikud, esmapilgul see ongi vabadus. Ma ei võtnud midagi, kuigi ma oleks saanud. Minust ei saa kunagi tõelist budjonnovlast.”18
Nii uitabki kirjanik kahe maailma vahel, minnes kaasa kodusõja ja üleilmse revolutsiooniga ja samal ajal hõljuvad ta kohal toorarullid, palverihmad, palmioksad, hanukkiad ja kõik need lugematud pisiasjad, mis shtetli-eluga seostuvad. Babeli sõjatee meenutab mõnd Marc Chagalli maali ja lõpptulemusena on kõik see, mis peaks olema võitluslik ja traagiline, lihtsalt nukker. Pateetiline. Prillidega juudi nooruk, keset tormi, pasatornaado keskpunktis.19
Babel võtab selle kokku novellis “Rabi poeg”, mida võib lugeda ta enda saatuse eelaimusena. Minategelane jutustab Vassili-nimelisele kasakale lugu kahest näiliselt lähestikku asetsevast maailmast:
“Kas mäletad seda ööd, Vassili? … Akna taga hirskasid hobused ja käratsesid kasakad. Sõja laastermaa haigutas akna taga, hommikupoolse seina ääres aga palvetas rabi Motale Bratslavski, klammerdudes pehastunud sõrmedega talessi külge. Siis nihkusid eesriided pühalt laekalt kõrvale ja me nägime küünalde leinalises helgis toorarulle, mis purpurpunasest sametist ning helesinisest siidist ümbristesse keeratud, ja toora kohal rabi poja, dünastia viimase printsi Ilja liikumatut, alandlikku ja imekaunist nägu…” (RA, lk 134).
Siis nihkub tegevus mõned kuud edasi, aega, mil poolakad Koveli all rinde läbi murravad. Segadus, põgenemine:
“Poliitosakonna rong hakkas mööda lagendike elutut turja eest ära roomama. Kari tüüfusehaigeid maamatse rullus kaasa, kandes endaga kõige harilikumat soldatisurma. Nad kargasid meie rongi astmelaudadele ja paisati kabahoopidega jälle maha. Nad ähkisid, küünistasid mulda, tormasid tuhatnelja edasi ja vaikisid. Ja kaheteistkümnendal verstal, kui mul enam kartuleid ei olnud, virutasin nende sekka pataka lendlehti. Kuid ainult üks neist sirutas ropase kooljakäe, et lendlehte võtta. Ja ma tundsin temas ära Ilja, Žitomiri rabi poja. Ma tundsin ta silmapilk ära” (RA, lk 135).
Rabi poeg on vabatahtlikult punastega liitunud ja on nüüd tüüfusesse suremas. Peategelane tõmbab ta vagunisse. Selle käigus pudeneb haige koti sisu põrandale: “Siin oli kõik ühes hunnikus – agitaatorimandaadid ja juudi luuletaja õpetused. Lenini pilt vedeles kõrvuti Maimonidese omaga. Rauana sämbuline Lenini kolp ja Maimonidese portreede tuhm siid. Kuuenda parteikongressi otsuste vahele oli pistetud salguke naisejuukseid ja kommunistlike lendlehtede servi mööda kägardusid heebreakeelsete luuletuste kõverad read. Nukra ja harviku vihmana rabisesid nad mu peale – leheküljed ülemlaulust ja revolvripadrunid” (RA, lk 135).
Esemete tähendus on sümboolne: tegemist on kõige sellega, mida Babel ise mõtteis kandis. Vastuolulised asjad, kõik segiläbi: täiuslikud ja eemaletõukavad, purunevad ja purustavad. Rasked ja kerged. Rabi poeg sureb ning jutustaja sängitab ta mingis teivasjaamas mulda. Jaamakolkas, mis on ainult peatus. Nagu rabi poja maine teekondki. Ja kõik need teised sõnad.
Huvitav on see, et “Rabi pojas” – nagu “Ratsaarmees” tervikuna – on enamik juudi kultuuriga seostuvat iidne ja kaunis, otsekui omamoodi Arkaadia või Kaanan, ja vastandub niiviisi kodusõja “laastermaale”. “1920. aasta päevikus” ilmneb teistsugune pilt: Galiitsia ja Volõõnia juudid elavad madalates ja pimedates ubrikutes, nad on haletsusväärsed, hirmunud ja segaduses. Babel selgitab neile, millised olulisi eeliseid elu tööliste-talupoegade paradiisis endaga kaasa toob, ise sellesse uskumata. Päeviku 21. juulist pärinevas sissekandes on kirjas: “Rahvas ootab päästjaid, juudid vabastajaid ja siis ratsutavad sisse Kubani kasakad.”20 Päevikus tunneb Babel selle kõige puhul üleolekuga segatud kurbust. Novellidest on üleolek kadunud. “Ratsaarmee” lihvimiseks kulunud aastate jooksul oli Babelil võimalus läbielatu üle järele mõelda. Ta saab aru, et on ise samasugune sõjapõgenik, kelle neljatäheline jumal lõpuks kätte saab. Seda näib kinnitavat novell “Kozini kalmistu”, millel Ratsaarmee ega kasakatega pole mingit pistmist. See tuletab lihtsalt meelde, et 1920. aastas ei ole midagi ainulaadset. Et nii on alati olnud.
Mõistmine saab alguse lüüasaamisest. 1920. aasta hilissuveks on poolakad vägesid koondanud ja annavad punastele vastulöögi. Esimene Ratsaarmee taganeb. Õigemini ei tagane, vaid valgub tagasi:
“Igaüks õgib mida saab: aganaleiba, tooreid õunu, rüve vastuhakkav toit, mida räpaste sõrmedega haisvatesse suudesse topitakse. Me ratsutame edasi. Väljad mahatallatud või rüüstatud viljaga, mägine maa, kuskohas see kõik küll lõpeb?”21
Ja igal pool päevikus: jäta meelde! kirjelda! Kirjelda kuulipilduri nürimeelset nägu! Kirjelda rühmaülema jatagani! Kirjelda viljas lebavat tapetud poolakat! Kirjelda kirjeldamatut soovi magada! Babel kirjeldabki. Muuhulgas ka vastaspoole mehisust. Novellis “Konkin” on stseen, kus komissarist minategelasel õnnestub relvituks teha valgete kindral, kes tunnustab budjonnovlase vaprust ja on valmis end vangi andma. Kuni olulise täpsustuseni:
““Komissar?” karjub tema.
“Komissar,” ütlen mina.
“Kommunist?” karjub tema.
“Kommunist,” ütlen mina.
“Mu suremise tunnil,” karjub tema, “mu viimse hingetõmbe juures ütle mulle, kasakas, mu sõber, kas sa oled kommunist või valetad?”
“Olen kommunist,” ütlen mina.
Istub mu vanapapi seejärel maha, suudleb mingit püha asjandust, murrab mõõga pooleks ja kaks tulelõket sütib ta silmis, kaks laternat kesk pilkast steppi.
“Anna andeks,” ütleb siis, “kommunistile ei või ma alla vanduda.” Ja soovib mulle kättpidi tervist. “Anna andeks,” ütleb veel kord, “ja tapa mind mõõgaga nagu sõdurit…”” (RA, lk 75).
Kerkib küsimus, kuidas selliseid stseene kirjeldav teos üldse ilmuda sai? Otseselt nõukogudevastaseks oleks “Ratsaarmeed” võinud lugeda ehk 1970. aastate tsensuurireeglite järgi. 1920. aastate vaimne kliima oli teistsugune ja kõrvalekalded olid veel võimalikud. Lisandub üks oluline nüanss. On teada, et Lõunarindel aset leidnu oli Stalinile hingelähedane teema ja võimalik, et talle imponeeris Babeli lugude ilustamatus ja neis esinev julmus. Novelli “Matvei Rodionõtš Pavlitšenko elukäik” punakindralist minategelane ütleb:
“Kui pauk ära anda – see on minu arvamine –, võib inimese ainult kaelast ära saada: mahalaskmisega on talle armugi heidetud ning iseendale asi näruselt kergeks tehtud, mahalaskmisega inimese hinge ei pääse, kuskohas see tal on ja kuda ennast välja näitab. Kuid mina, teate, endale armu ei heida, mina teate, tambin vaenlase otsas tund aega või enamgi veel, mina tahan maiku saada, mis elu on ja kuda ta meil on…” (RA, lk 66).
Lõik, mille iga endast lugupidav diktaator peaks oma käega ümber kirjutama. Mis elu on ja kuda ta meil on…
See on üks põhjusi, miks Babelit valetamises ja tõe määrimises süüdistanud Budjonnõi kriitikal erilist mõju ei olnud.22 Stalini lakooniline hinnang ““Ratsaarmeel” ei ole viga midagi” paneb asjale lõpliku punkti. Ja mida suudakski üks saapaharja meenutavate vuntsidega marssal kirjanduse vastu? See ei ole saabliga vehkimine ega inimeste surma saatmine.
Näib, et kõik läheb tõusvas joones. “Ratsaarmeed” tunnustavad nii nõukogude kui emigrantlikud kriitikud. Ilmuvad Babeli kogutud teosed. Kirjanik viibib ka korduvalt välismaal ning peab Nõukogude literaatide nimel ettekande Pariisi Rahvusvahelisel Kirjanike Kongressil. Aga tasapisi kogunevad mustad pilved. Professionaalse ellujääjana on Babelil tarkust tagaplaanile tõmbuda. Mõnda aega õnnestub tal tormist kõrvale hoida, vaikimise hinnaga.
1937. aastal saab alguse uute repressioonide laine. Sõbrad on Babelile juba ammu emigreeruda soovitanud, tema aga on alati keeldunud. Hoolimata asjaolust, et kõik ta pereliikmed on Läände pagenud: naine ja tütar Pariisi, ema ja õde Brüsselisse. Kirjanik otsustab jääda ja loodab, et ehk läheb seekordki õnneks. Aga ei lähe. 1939. aasta mais arreteeritakse Babel kahtlustatuna kuulumises trotskistlikku salaorganisatsiooni. Lõpuks mõistetakse “Ratsaarmee” autor süüdi koostöös Prantsuse ja Austria luurega (ülekuulamistel tunnistas Babel üles, et ta värbajaks oli Ilja Ehrenburg ja menetlejaks André Malraux) ning lastakse 27. jaanuaril 1940. aastal maha.23 Surmaotsuse on heaks kiitnud Stalin isiklikult.24
Kokkuvõtteks? Tšehhovi kohta öeldi omal ajal, et kui Venemaa peaks maa pealt kaduma, siis oleks Anton Pavlovitši novellide põhjal võimalik seda taastada (Tšehhovi Venemaa kaduski, aga see taastati kahjuks hoopis teiste eeskujude põhjal). Kui kõik Vene kodusõda käsitlevad materjalid ühel ilusal päeval haihtuksid, siis peaks “Ratsaarmeest” samuti piisama. Liiatigi on Babel oma novelle aastate jooksul viimistledes – kirjaniku tütar on meenutanud, kuidas Babel pereliikmeid ettelugemisega vaevas, nii et lõpuks teadsid lähedased tema lugusid peast, – “Ratsaarmeesse” peitnud midagi enamat – tõestuse, et kirjeldamatut on võimalik siiski kirjeldada. Ja sellega saavutab ta pasatornaado üle hinnatava punktivõidu.
Boriss Lavrenjov – pöördunud ohvitser
Pärast Babeli novellide totaalsust võiks vaadelda teksti, mis avab kodusõja traagikat mikrotasandil, mehe ja naise armastusloos. Tegemist on jutustusega, mille pealkirjaks on “Neljakümne esimene”.25 Selle autor Boriss Lavrenjov, kodanikunimega Boriss Sergejev (1891–1959), on tähelepanuväärne juba seetõttu, et tegemist on punaste poole valinud tsaariarmee ohvitseriga, kel õnnestus üle elada Esimene maailmasõda, kodusõda ja kõik Stalini-aegsed repressioonid. Nii õnneliku saatusega “endiseid” ei olnud palju.
Moskva ülikoolis juristidiplomi saanud Lavrenjov paneb end 1915. aastal vabatahtlikuna kirja ja võitleb kahurväe koosseisus Läänerindel.26 Veebruarirevolutsiooni ajal on ta juba Moskva garnisoni revolutsiooniliste vägede staabi komandant (ka hiljem on tal annet end kõikvõimalikesse staapidesse, komiteedesse ja kolleegiumidesse sokutada). Nagu kirjaniku autobiograafiast võib lugeda, lööb Oktoobrirevolutsioon ta “mõneks ajaks jalust maha”. See on tagasihoidlikult öeldud. Lavrenjovil tuleb 1917. aasta hilissügisel teha elu valik: kas järgida ohvitseri au või minna kaasa rahvaga? “Rahvas” tähendas enamasti maalt pärit harimatuid sõdureid, kes kõiki pagunikandjaid südamest vihkasid.
See, mis Lavrenjovit valiku lõpuks punaste kasuks kallutas, ei olegi lõpuni selge. Autobiograafias mainitud Lenini esinemisest tingitud “äratundmishetk” on ilmselge vale – või ka tolleaegsetele elulugudele iseloomulik kanooniline nõks, sõltub, kuidas asjale vaadata. Igal juhul on Lavrenjov 1918. aasta talvel juba Punakaardi ridades ning sõdib Ukrainas, Krimmis ja Turkestanis. Enne kodusõja lõppu suunatakse ta poliittööle, rindelehe Krasnaja Zvezda toimetajaks. 1924. aastal ta demobiliseeritakse. Samal aastal ilmub “Neljakümne esimene”.27
Jutustuse sisuks on punaväelase Marjutka ning valgete hulka kuuluva porutšik Govoruhha-Otroki traagilise lõpuga armastuslugu, mis on esitatud omalaadse robinsonaadina. Tegevus toimub Turkestanis. Marjutka on snaiper, kes laseb mööda oma neljakümne esimesest sihtmärgist, kelleks on Govoruhha-Otrok. Porutšik võetakse vangi ja ta teeb koos punaväelastega läbi teekonna Araali mere äärde. Seal võetakse vastu otsus valgekaartlane Sõr-Darja suudmes asuvasse staapi saata. Teda saatma määratakse Marjutka koos kahe punaväelasega. Puhkenud torm kannab paadi üksikule saarele. Marjutka ja porutšik on ainsad, kes eluga pääsevad. Merehädalised leiavad peavarju kalurite hurtsikust. Porutšik haigestub ja Marjutka ravib ta terveks. Nad armuvad. Tunne, mis tekib valel ajal, vales kohas, valede inimeste vahel. Marjutka ja porutšik pärinevad täiesti erinevatest maailmatest (nagu Robinson ja Reede, kelle lugu porutšik Marjutkale jutustab). Marjutka on pärit Volga-äärsest kalurikülast, aadlisoost Govoruhha-Otrok aga Peterburist.
Peale õnnestunud dramaatilise efekti väärivad jutustuses tähelepanu ka valgekaartliku ohvitseri mõtisklused ja armastajate dialoogid, kus Lavrenjov omaenda kahtlused ja läbielatu vallandab. Porutšik meenutab sõjaeelset maailma, mille revolutsioon oli purustanud:
““Mul oli palju raamatuid. Kolm seina oli maast laeni nende all. Vahel, õhtuti teisel pool akent haaras Peterburi udu rõske kämblaga inimesi ja pures neid, aga toas oli ahi soojaks köetud, sinise kupliga lamp. Istud raamatuga tugitooli ja tunned ennast nii nagu näiteks praegu, ilma igasuguste muredeta. Süda õitseb sees, on isegi kuulda, kuidas õielehed sahisevad. Nagu mandlipõõsas kevadel, saad aru?”
“Mhm,” vastas Marjutka valvsaks muutudes” (NE, lk 53).
Nagu Lavrenjovgi on porutšik vabatahtlikuna Esimesse maailmasõtta läinud ja seal midagi kohutavat läbi elanud. Aga see ei ole veel kõige hullem:
“Siis tuli revolutsioon. Uskusin teda nagu pruuti… Aga tema… Kogu oma ohvitseriajal pole ma ühtegi soldatit sõrmega puutunud, aga Gomeli vaksalis püüdsid desertöörid mu kinni, kiskusid pagunid maha, sülitasid näkku, määrisid roojaga kokku. Mille eest? Jooksin minema, jõudsin Uraali. Uskusin veel kodumaasse. Läksin uuesti sõtta jalge alla tallatud kodumaa eest. Oma teotatud pagunite eest. Sõdisin ja nägin, et polegi kodumaad, et kodumaa on samasugune kõnnumaa nagu revolutsioongi. Mõlemad armastavad verd. Aga pagunite pärast ei tasu isegi kakelda” (NE, lk 53).
Konflikt on vältimatu. Porutšik teeb ettepaneku põlema süttinud maailmast taganeda ja teineteisele elada. Marjutka süüdistab teda egoismis ja mõistmatuses:
““Sa sarjasid bolševikkude tõde. Ütled, et ei taha sellest teadagi. Aga kas sa oled seda kunagi teadnud? Kas sa üldse tead, milles selle tuum on? Mismoodi see on soolase higi ja pisaratega läbi imbunud?”
“Ei tea,” vastas porutšik loiult. “Imelik on ainult, kuidas sina, tütarlaps, oled nii jõhkraks muutunud, et sind kisub purustama, tapma koos nende joobnud, täitanud hordidega” (NE, lk 55).28
Lõpuks õnnestubki Marjutkal porutšikut veenda ja too otsustab võitlust jätkata. Ainult et vastaspoolel. Marjutkale mõjub see üllatusena:
““Mis? Kas said tõepoolest targemaks?”
“Sain targemaks, kullake! Targemaks. Aitäh, et õpetasid! Kui me praegu raamatute taga istume, maa aga jätame täielikult teie kasutada, teete te sellel midagi niisugust, et viis põlvkonda uluvad pärast verepisaraid” (NE, lk 58).
Nagu robinsonaadile kohane, on lahenduseks puri silmapiiril. Paadis on valgekaartlased. Porutšik jookseb omadele vastu. Marjutka laseb ta maha.
Teksti süvenedes on huvitav kogeda, kuidas ühte ja sama teost on võimalik eri aegadel tõlgendada. 1920.–1930. aastate nõukogude kirjanduskriitika naeruvääristab Govoruhha-Otroki kõhklusi, seostades need aadlivõsukesele omase nõrkusega. Tõsiasjast, et porutšik käitub surmapõlglikult, talub kõrbeteekonna raskusi mehisemalt kui punaväelased, ning ei ole hoolimata kahtlustest loobunud “kodumaa eest” võitlemast, vaadatakse lihtsalt mööda. See-eest tuntakse uhkust Marjutka põhimõttekindluse üle. Ainus, mida kirjanikule ette heidetakse, on ahastus, mis Marjutkat pärast porutšiku tapmist haarab. Milleks sellisele kaasa tunda? Pauk ära ja valmis. Aga olgu peale, naisterahva asi, pea läks hetkeks segi, klassivõitlus ununes…
Tänapäeva lugejale jäävad Marjutka käitumine ja teda armsamat tapma ajendanud motiivid arusaamatuks. Porutšiku arutlused aga kõlavad vägagi inimlike ja mõistlikena. Väide, et ühe või teise püha ürituse mõttekuse küsimärgi alla seadmine ei pruugi ilmtingimata nõrkust tähendada, ei vaja samuti erilist tõestust.
Siinkohal avaldub asjaolu, mis “Neljakümne esimest” “Ratsaarmeele” lähendab: kodusõja kirjanduse parimat osa on võimalik lugeda mõlema vaenupoole seisukohalt ja see, millist värvi lipu all kirjanik ise võitles, ei pruugi üldsegi esmase tähtsusega olla. 1920. aastate kompromissituse taustal mõjub see esmapilgul üllatavana. Aga nii see on. Võtame kas või väite: “Kui me praegu raamatute taga istume, maa aga jätame täielikult teie kasutada, teete te sellel midagi niisugust, et viis põlvkonda uluvad pärast verepisaraid.” Täielik Venemaa vabastusliikumise kreedo.
Siinkohal on kaks võimalust: kirjanik on teadlik musta valgeks kirjutamise hinnast (teksti tugevuse seisukohalt); või – mis on märksa tõenäolisem – tegelikes sündmustes osalenuna on talle hästi teada, et ühe poole tõekspidamised ei ole õigemad kui teise oma. Ühel oli lihtsalt määratud võita ja teisel kaotada.
Lavrenjovi teiseks õnnestunud jutustuseks on “Tuul”29, mis kirjeldab revolutsiooniaegsest õhkkonda ja üht tornaado kõrvalsaadust – sõjaga harjunud inimese vajadust sõdida.30 Jutustuse peategelaseks on Vassili Guljavini nimeline Balti laevastiku madrus. Guljavin määratakse Proletaarse Raevu Rahvusvahelise Madruste Lendsurmapolgu komandöriks ning enne rindele minekut antakse talle kaasa staabiülem Strojev, endine tsaariarmee kahurväe lipnik.
Võitluste käigus selgub, et Strojev on hoolimata “ohvitserlikest maneeridest” kartmatu ja külmavereline võitleja ning et punakaartlasi paneb tema “tasane, rahulik ja vasturääkimist välistav järeleandmatus” tõhusamalt kuuletuma kui Guljavin sõim.31 Strojev on ilmselgelt ideaalne komandör, samas kui peategelane on selles osas alles poolel teel ja pärale ta ei jõuagi. Polgu lahingutee viib läbi Ukraina. Strojev hukkub peategelase “atamaniplikast” armukese käe läbi ja Guljavin tunneb end selles süüdi.
Peagi saab terve üksus hukka, pääseb ainult haavatud Guljavin. Ta määratakse väikelinna rahvamajandusnõukogu esimeheks. Peategelane kuhtub. Kõik ümbritsev tundub talle täieliku mõttetusena: “ega Guljavin selleks bolševikuks hakanud, et roti komber pabereid tuhnida”.32 Töökaaslastega suhtlemisest ei tule midagi välja. Armuelust samuti – intiimsetel hetkedel kerkivad Guljavini silme ette hukkunud seltsimehed ja siis haaravad teda raevuhood. Viimaks õnnestub tal uuesti rindele pääseda. Kõik asetub omale kohale. Guljavin on jälle meeste keskel, kes “käivad lahingus nagu putru toomas”.33 Lõpuks saadetakse ta luurajana valgete ülemjuhataja kindral Aleksejevi staapi, kus ta peab etendama kahe väekoondise vahelist sidet tagavat porutšikut. Madrus ei suuda ohvitseri rollis päevagi vastu pidada. Põgenemiskatsel lastakse ta maha.
Loo ilmumise ajal oli esiplaanil Guljavini tegelaskuju kompromissitus ja “revolutsiooniline palang”, mida tuule kujund tähistabki. Tänapäeval on märksa huvitavam vaadelda Guljavini kui tormi-inimese suutmatust rahuajaga kohaneda. Selles mõttes kuulub ta Kodusõja ajal kujunenud inimtüüpi, kes tunneb end elus olevat ainult eluga riskeerides. Ühe kaasaegse sõnul “kõlbasid nad ainult soomusronge õhku laskma”.34 Sellised inimesed tundsid end üha bürokratiseeruvas süsteemis reedetuna ja põhjusega, sest valdav enamik neist lõpetas kas mahalastuna või Gulagis.
Neid kaht jutustust lugedes süveneb mulje, et see, mis Lavrenjovi loomingus tõeliselt õnnestub, on seotud tema ohvitseri-minaga. Selles mõttes võib samastumisi “Lavrenjov/Govoruhha-Otrok” ning “Lavrenjov/Strojev” võrrelda “Babel/Ljutoviga” või siis “Ljutov/Konkiniga”. Lavrenjov on kirjanikuna usutav senikaua, kui ohvitseri-mina temas veel elus on. Samas soovib ta ise seda unustada ja uuele režiimile oma kirjanduslikku lojaalsust tõestada. Ohvitseri-mina on traagiline, sellel ei ole tulevikku – nii Govoruhha-Otroki kui Strojevi hukkumine on algusest peale etteaimatav. See annabki neile tegelaskujudele sügavuse.
Kes teab, võib-olla oleks ka Lavrenjov soovinud “monarhia, isamaa ja hapukurgi” eest surma minna. Aga läks teistmoodi. Temast sai hinnatud pateetika-autor, üks revolutsiooni ja kodusõja mütoloogia loojatest. See on aga tänamatu žanr: kaasnevad süsteemi ettekirjutused, millega arvestamine tapab lõpuks igasuguse loomingulisuse. Lavrenjovi kirjandusliku pinnalejäämise hinnaks on tema kui kirjaniku surm. Loodetavasti oli asi seda väärt.
1 Vene kodusõja üldkäsitlustest näib seni parimana: O. F i g e s, A People’s Tragedy. The Russian Revolution 1891–1924. London, 1996. Sõjalistest aspektidest annab hea ülevaate: J.-J. M a r i e, La guerre civile russe 1917–1921. Armées paysannes, rouges, blanches et vertes. Paris, 2005.
2 Erandiks on Isaak Babeli “Ratsaarmee”, mis on unikaalne mitmes tähenduses. Babel ongi ilmselt ainus 1920. aastate nõukogude kirjanik, kes saavutas oma eluajal ühtaegu süsteemi tunnustuse ja rahvusvahelise tuntuse ning kelle loomingu tähendus (erinevalt näiteks ta mentori Maksim Gorki omast) ei ole vähenenud, vaid suurenenud. Enamiku Vene kodusõjast kirjutanud autorite looming pakub tänapäeval huvi peamiselt kirjandusloolastele, “Ratsaarmee” aga mõjutab nüüdiskirjandust kõige otsesemas mõttes.
3 Lisandub “prohvetlike” autorite traditsioon, mille tuntuim esindaja on ilmselt Nikolai Berdjajev. Kodusõjaga seotud ettekuulutuste paikapidavuse poolest võib esile tõsta Pjotr Uspenski (1878–1947) “Kirju Venemaalt” (1919). Vene kirjanduse ennustusjõu tähendusest vt K. J a a n s o n, Küsimärk Venemaa II. Akadeemia 2003, nr 10.
4 Näib, et hea kirjanik ei ole võimeline musta lõpuni valgeks rääkima, või teeb ta seda nii hästi, et loob alternatiivse tegelikkuse, oma kavatsusi sellega reetes. Samas tuleks meeles pidada asjaolu, et on olemas ajalooline reaalsus ning kirjanduslik reaalsus ning need kaks ei pruugi omavahel kokku langeda.
5 Viimase jäädvustamisel olid oma kindlad kanoonilised nõksud: dialektide ja skaz’i kasutamine (lihtrahva hulgast pärit jutustaja), rohked metafoorid, iroonia jne. Vt selle kohta G. F r e i d i n, Revoljutsija kak estetitšeskii fenomen. Novoje Literaturnoje Obozrenije 1993, nr 4.
6 See määratlus pärineb Antti Tuurilt. Lisaks üldisele kirjeldamatusele tuleb arvestada ajaliste nihetega: kõik tähelepanuväärne võib toimuda paari hetke jooksul, mis hilisemas taasesituses pikema ajaühiku peale laiali venivad.
7 Samalaadset lähenemisviisi on kasutanud Ameerika kodusõja kogemusest ainest saanud Ambrose Bierce (1842–1914?). Vt nt: A. B i e r c e, Shadows of Blue and Gray. The Civil War Writings of Ambrose Bierce. New York, 2002.
8 Vene kodusõda oli viimane sõda Euroopas, kus tugineti massilistele ratsaväekoondistele. Esimeses maailmasõjas oli Vene armee ratsaväeformeeringute osatähtsus olnud minimaalne (mõned üksikud operatsioonid Edelarindel). Viimane seletab ka asjaolu, miks pärines enamik valgete juhte ratsaväeohvitseride seast – neil oli olnud õnne maailmasõjast eluga välja tulla. Alles suuri maa-alasid hõlmanud kodusõda andis ratsaväele tema tegeliku võimaluse. 1920. aasta juulis formeeris Punaarmee juhtkond Edelarindel veel Teise Ratsaarmee, mis tegutses Põhja-Taurias ja Dnepri ääres.
9 I. B a b e l, 1920 Diary. Ed. C. J. Anvins. New Haven; London, 2004, lk 28.
10 Kodusõjakirjanduses on “intelligentne välimus” omamoodi klišee, see on kas nõrkuse tunnus, või siis peab tegelane tõestama, et ta on kõrgest laubast ja prillidest hoolimata siiski vapper võitleja. Sealjuures on abiks mingist väga isiklikust üleelamisest välja kasvanud “revolutsiooniline viha” või ilmasõja-aegne rindekogemus.
11 Tsiteerimisel on kasutatud väljaannet: I. B a b e l, Ratsaarmee. Odessa lood. Novellid. Maria. Tlk O. Jõgi. Tallinn, 1977. Edaspidi viited tekstis.
12 Babeli teise naise Antonina Pirožkova valduses olnud 1920. aasta päevik katab ajavahemikku 03.06.–18.09.1920 ning publitseeriti esmakordselt 1987. aastal. Enamik Babeli märkmeid konfiskeeriti ta arreteerimise ajal ning suure tõenäosusega kuulusid nende säilikute hulka, mis Moskvale lähenevate sakslaste hirmus 1941. aasta talvel hävitati.
13 Selle fraktsiooni viimane võimalus oli 1924. aasta Tallinna mässu korraldamine, mille läbikukkumine veenis Stalinit lõplikult, et teesile “sotsialismi võit ühel maal” ei ole alternatiivi.
14 V. K i n, Valgete tagalas. Tlk J. Ojamaa. Tallinn, 1978, lk 19.
15 Babel toob 1920. aastate nõukogude kirjandusse “teise” motiivi, s.o marginaalsuse ja võõrandumise kui omaette väärtused. Eespoolmainituga liitub häälte paljusus (erinevad jutustajad), mis võimaldab Babelil ühe tegelase juurest teise juurde hüpata ning eetilisi hinnanguid vältida. Viimase puhul on esile toodud Esimese maailmasõja läänerinde-kogemust kirjeldanud prantsuse autori Gaston Vidali mõjusid.
16 Borgese väitel seisnes Babeli traagika asjaolus, et ainuüksi mõte lahingusse kappavast juudist mõjus kasakatele naeruväärselt. Vt J. L. B o r g e s, The Total Library. Non-Fiction, 1922–1986. London, 1999, lk 163.
17 I. B a b e l, 1920 Diary, lk 92. Ligilähedasest kogemusest rääkis mulle üks Afganistani veteran: tulistanud põgenevaid dušmaneid, läks ta hiljem kišlaki juurde surnukehi uurima ja avastas seal haavata saanud lehma, kelle piinu ta võimalikult kiiresti lõpetada üritas. Samas lebavate tapetud afgaanide nägemises aga oli midagi harjumuspärast ja need talle meelde ei jäänud.
18 I. B a b e l, 1920 Diary, lk 15.
19 Babelil oleks olnud lohutav lugeda ilmasõjas Prantsuse poolel sõdinud ateistist juudi André Kahni rindemärkmeid. Kohati on nende päevikud hämmastavalt sarnased. Vt A. K a h n, Journal de guerre d’un juif patriote 1914/1918. Ed. J.-C. Simoën. Paris, 1978.
20 I. B a b e l, 1920 Diary, lk 28.
21 Sealsamas, lk 79.
22 Budjonnõi Babeli-paljastamine (“babizm Babelja”) tipnes artikliga 1928. aasta 10. oktoobri Pravdas. Eelnenud olid Punaarmee kümnenda aastapäeva puhuks korraldatud näidisprotsessid “Ratsaarmee” üle. Babel ise hindas Budjonnõi vastutegevust taeva kingitusena, eeldades õigesti, et huvi teose vastu sellest ainult suureneb.
23 Tagantjärele on oletatud, et tegelikuks põhjuseks võis olla suhtlemine põlu alla sattunud NKVD-juhi Nikolai Ježovi naisega. Babeli protsessi puudutavate materjalide kohta vt A. V a k s b e r g, Protsessõ. Literaturnaja Gazeta 1988, nr 18.
24 Babel rehabiliteeriti 1954. aastal, mil tema teoseid Nõukogude Liidus uuesti välja andma hakati. Sellega kaasnes kirjaniku “märtrisaatuse” toonitamine, mille puhul aga jäeti kahe silma vahele, et kommunist Babel oli valitsevale režiimile alati lojaalne olnud. Kirjaniku sisemine konflikt joonistub välja hoopis teistsugustel maastikel.
25 Tsiteeritud väljaandest: B. L a v r e n j o v, Neljakümne esimene. Seitsmes kaaslane. Tlk J. Karindi. Tallinn, 1975. Edaspidi viited tekstis.
26 1916. aastal Kiievis komandeeringus olles pakkunud Lavrenjov ajakirjale Ogon jutustust “Gala-Peter”, mille tsensuur ära keelas. Lavrenjov saadeti väeossa, kus teenisid karistatud madrused. Viimasest seigast sai Lavrenjov ainet jutustuse “Tuul” kirjutamiseks.
27 Lavrenjov on kirjutanud palju ja ebaühtlaselt. Hilisemad teosed – eriti näidendid – on kantud juba sellisest kommunistlikust paatosest, et neid võib tellimustöödena vaadelda. Kirjaniku loomingu parim osa ilmus 1924. aastal, vahetult pärast demobiliseerimist. Peale “Neljakümne esimese” kuuluvad sellesse tsüklisse veel jutustused “Tuul”, “Tähevärv” ja “Lugu lihtsatest asjadest”.
28 Marjutka sõnad kõlavad kalurikülast pärit lihtsa tüdruku suus ebausutavalt, porutšiku resignatsioonis on seevastu midagi tõeliselt ehtsat.
29 B. L a v r e n j o v, Tuul. Tlk J. Karindi. Tallinn, 1978.
30 Nagu Lavrenjovi kirjast B. Geronimusele (ära toodud tsiteeritud “Neljakümne esimese” väljaande lisas) ilmneb, moodustasid “Neljakümne esimene” ja “Tuul” osa lõpetamata jäänud romaani käsikirjast, mille kirjanik hävitas.
31 Strojevi tegelaskujus, kelle teenistuskäik tsaariarmees vastab üksüheselt kirjaniku omale, tuleb Lavrenjovi soov iseennast ideaalkujul teksti viia selgelt esile.
32 B. L a v r e n j o v, Tuul, lk 46.
33 Sealsamas, lk 51.
34 Juri Lotmani järgi on tegu “semiootikaajastul elanud inimeste suutmatusega lülituda ümber praktilisse sfääri”. J. L o t m a n, Hirm ja segadus. Tallinn, 2007, lk 48.
-
Kui sisearhitektuur oli tähtis
Mart Kalm
Kui sisearhitektuur oli tähtis