Toeta

Jutud

  • ,

    Mälu geopoliitika

    Tatjana Žurženko
    Jacob de Wit “Jupiter võrgutab karjusena Mnemosynet” (1727)

    Pärast 1989. – nagu ka 1945. – aastat tuli Euroopal taas silmitsi seista oma vastuolulise minevikuga. Vahepeal on postkommunistlikes riikides ajalugu ümber jutustatud ja rahvuslik mälu institutsionaliseeritud. Kuid rahvuslikku mälupoliitikat saab mõista üksnes hiljutiste geopoliitiliste muutuste, nimelt külma sõja lõpu ja ELi laienemise kontekstis. Ehkki diskussioonid ühise Euroopa mälu võimalikkuse üle on alanud,1 kalduvad need keskenduma pigem ihaldatavale Euroopa solidaarsusele kui vastsetele lõhestumisjoontele ja võimuvõitlustele Euroopa mandril. Kummatigi ei ole mälupoliitika, täpselt nagu energiapoliitikagi puhul asi niivõrd kommunistlikus minevikus kui tulevases poliitilises ja ma­janduslikus hegemoonias Euroopa mandril – teisisõnu, see on alati mälu geopoliitika.

    Kommunistliku mälu “ülessoojendamine”

    2002. aastal avaldas Charles Maier artikli, millele on sagedasti viidatud hilisemates väitlustes ajaloolise mälu üle Euroopas.2 Ta teeb vahet “kuumal” mälestusel fa­šistlikest kuritegudest, mis ei ole tänini kahvatunud, ja üsna lühiealisel “külmal” kommunismimälestusel, mis aja möödudes vältimatult kiretuks muutub. Tõepoolest: kui holokaust jääb absoluutse kurjuse sümboliks inimkonna ajaloos, siis GULAGi ja stalinistliku terrori õudused on küll pärast Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist kogu Euroopas hukka mõistetud, kuid pole leidnud võrreldavat institutsionaalset tunnustust (nt muuseumidena, haridusprogrammidena, ohvritele makstavate hüvitistena).

    Kui veenvalt Maieri argumentatsioon ka kõlaks, on viimastel aastatel välja ilmunud tõendeid, mis nõuavad tema väite – või vähemalt selle teise poole – revideerimist. Viieteistaastase eduka üleminekuperioodi järel, mis kulmineerus ELi vastuvõtmisega, tundus, et Ida-Euroopa riikide arved oma minevikuga on lõpuks klaaritud. Ometi võime tänapäeval näha kommunistlike mälestuste “ülessoojendamist” Ida-Euroopas. Mõelge Kaczyńskite “de­kommuniseerimiskampaaniale” Poolas, kommunismimälestusi puudutavatele vastuoludele ja poliitilisele võitlusele Ungaris (kus parempoolsed meeleavaldajad 2006. aasta septembris lavastasid 1956. aasta Nõukogude-vastase ülestõusu “kordusetenduse”), või vaadake praegust konflikti Nõukogude sõduri kuju ümber Tallinnas, mis äratas nii Euroopa kui ka Vene avalikkuse tähelepanu ning on sestsaadik muutunud omaette teemaks isegi ELi-Venemaa suhetes.

    Üleeuroopalise mõõtme sai see diskussioon pärast seda, kui silmapaistev Läti poliitik Sandra Kalniete 2004. aasta Leipzigi raamatumessil oma avakõnes kutsus üles võrdsustama Euroopa mälestamiskultuure, väites, et “mõlemad totalitaarsed režiimid, nii natsistlik kui ka kommunistlik, olid ühtviisi kuritegelikud”.3 Uut õli valati vaidlustulle 2005. aastal seoses fašismi üle saavutatud võidu 60. aastapäeva pidustustega – juubeliga, mis paljastas ida- ja lääneeurooplaste ühtimatu suhtumise oma lähiminevikku. On enam kui ilmne, et pärast laienemist on Lääne-Euroopa ühiskondade mugav sõjajärgne üksmeel küsimärgi alla sattunud: mõningate ELi uute liikmete silmis ei sümboliseeri “Jalta” mitte vabastamist ega liitlaste poolt natsismi üle saavutatud võitu, vaid Euroopa jagamist, millega pool sellest mandrist jäeti neli aastakümmet kestnud repressioonide ohvriks.

    Väitlused laienenud ELis kõlavad kokku sarnaste tendentsidega Euroopa postsovetlikel ääremaadel. Nn “värvilised revolutsioonid” (2003 Gruusias, 2004 Ukrainas) märgivad kõige tähendusrikkamat iseseisvumisjärgset nihet antikommunistlikes rahvuslikes narratiivides. 2006. aasta mais avas Gruusia president Mihhail Saakašvili Tallinna ja Riia eeskujul Thbilisis Nõukogude Okupatsiooni Muuseumi. 2006. aasta novembris võttis Ukraina parlament vastu seaduse, millega holodomor (bolševistliku valitsuse poolt esile kutsutud näljahäda 1932–1934) tunnistati genotsiidiks ukraina rahva vastu. Seadusele seisid vastu Regioonide Partei ja Ukraina Kommunistlik Partei ning Vene riigi esindajad nimetasid seda ukraina natsionalistide sepitsuseks. Aasta varem oli president Viktor Juštšenko püüdnud muuta võidupüha tähendust, jättes ära traditsioonilise sõjaväeparaadi Kiievis ning kutsudes Nõukogude sõjaveterane ja UPA (Ukraina Ülestõusuarmee) veterane leppima. 2006. aasta mais asutati Ukrainas Poola mudelist innustust saanud Rahvusliku Mälu Instituut.4

    Euroopa mälumaastiku niisuguste uute tendentside kõige ilmsem seletus oleks põlvkonnavahetus. Noored poliitikud ja intellektuaalid, kes tänu oma eale ei pea kandma kaasas mineviku taaka ja kelle elulugudes ei leidu valgeid laike, pööravad oma “hilise sündimise armu” (Helmut Kohl) poliitika-Olümposel istuva vanema põlvkonna vastu. Kuid see ei ole ainus põhjus.

    Paradoksaalsel kombel on üheks teguriks, mis on soodustanud praegust mälu esiletulvamist “vanas” Ida-Euroopas, just edukas liitumine ELiga. Enne 2004. aastat oli pääs Euroopa Liitu rahvuslik eesmärk, mis nõudis vähemalt minimaalsetki solidaarsust ning sellisena suutis rahvuslikke ladvikuid distsiplineerida. Nüüd, pärast postkommunistliku üleminekuperioodi lõppeesmärgi – “Euroopasse naasmise” – saavutamist, on tekkinud poliitiline vaakum, kus tõusevad taas pinnale vanad pinged.

    Paljudes neist Ida-Euroopa riikidest tulid kommunistlikud parteid uuendatud kujul varsti pärast 1989. aastat taas võimule ja pidid tahes-tahtmata läbi viima majandusreforme. Hoolimata kasvavast ebavõrdsusest ja pettumusmeeleoludest õnnestus neil oma rahvusi raske üleminekuperioodi vältel konsolideerida. Poolas, nagu märgib poola poliitikateadlane Aleksander Smolar, võimaldas “sotsialismi “reetmine” demokraatia kasuks vasakpoolsetel blokeerida reformivastaste liitumist ning aitas kaasa nende valijaskonna nostalgiliselt meelestatud ja minevikku vaatava osa lõimimisele ühiskonda”.5 Vasakpoolsete edu tulenes osalt nende bürokraatlikest kogemustest ja vana nomenklatuuri suhtevõrgustikest, mis aga jättis nad kaitsetuks poliitiliste võistlejate korruptsioonisüüdistuste ees. Konservatiivide ja rahvuslaste retoorikas seostati postkommunistliku vasaktiiva korruptsiooni tema minevikuga, täpsemalt ideoloogiliste ja struktuursete sidemetega vasakpoolsete ning endise kommunistliku režiimi vahel. Niisiis on lõpule viimata dekommuniseerimis­prot­sess ja vajadus “minevikuga arved klaarida” tehtud poliitika tööriistaks. See võib seletada, miks nende riikide “kommunismimälestuste” diskursuses domineerivad tänapäeval parempoolsed poliitilised jõud. Kui perestroika ajal ühendas ajaloolise õigluse taotlus teisitimõtlejaid ja valitsevate kommunistlike parteide demokraatlikke fraktsioone, siis ajaloolise arveteõiendamise teine laine lõhestab Ida-Euroopa ühiskondi.

    Põhjused, miks ajaloolise mälu pärast üha suuremat muret tunda, on Ukrainas ja Gruusias – kahes “uue” Ida-Euroopa postsovetlikus riigis, mis on läbi teinud “värvilised revolutsioonid” – erinevad. Uued reformistlikud juhtkonnad püüavad loiult venivat ülemineku ja kommunismist väljatuleku perioodi lõpule viia ning oma rahvaid ümber vormida euroopalikuks. Kommunistlikku minevikku ekster­na­liseerides ning ajaloolist mälu rah­vus­likustades distantseeruvad nad sümboolselt endisest impeeriumist. See “suur hüpe edasi”, mis peaks nihutama need riigid Euraasia kahemõttelisest geopoliitilisest ruumist Euroopa või Euro-Atlandi ruumi, nõuab märksa suuremat akrobaadiosavust kui too, millega kahe viimase aastakümne jooksul on hakkama saanud Balti riigid. Värvilisi revolutsioone võib käsitada Gruusia ja Ukraina Euroopa-meelsete demokraatlike jõudude reageeringuna ELi laienemisprotsessile. Selle näiteks on Demokraatliku Valiku Ühendus – uus regionaalne assotsiatsioon, mis asutati Juštšenko ja Saakašvili eestvõttel Lääne- ja Musta mere regiooni ümberkaardistamiseks osana Euroopast.6 Siin kasutatakse mälupoliitikat nende riikide (üm­ber)­positsioneerimiseks Euroopa ruumis.7

    ELi laienemisprotsessi geopoliitiline kontekst on ülimalt tähtis ka 1990. aastatel alanud Poola-Ukraina lepitusprotsessi seisukohalt. Selle protsessi viimaseid saavutusi (1943.–1944. aasta Volõõnia tragöödia ühist mälestamist, Poola sõjaväememoriaali avamist Lvivis 2005. aastal, Juštšenko Varssavi-visiiti 2007. aasta aprillis, et mälestada Poola kaguosa ukrainlaste väljasaatmise 60. aastapäeva, jne) tuuakse sageli esile positiivsete näidetena valusa minevikuga toimetulekust. Oranž revolutsioon aitas kõrvaldada selle protsessi teelt viimasedki poliitilised takistused. Toetades Ukraina riigi iseseisvust ja demokraatlikkust ning esinedes mineviku traumadest hoolimata Ukraina ELiga liitumise väljavaadete eestkõnelejana, võidab Poola endale lojaalse naabri ja loob puhvrit, mis kaitseb ta idapiiri ettearvamatu Venemaa eest; samuti suurendab ta oma mõju Ida-Euroopas ning seega ka kaalu Euroopa Liidus. Ukraina omakorda tasakaalustab partnerluse kaudu Poolaga Venemaa ikka veel tugevat mõju ning saab endale liitlase ja eestkõneleja ELis.

    Nii “vanas” kui ka “uues” Ida-Euroopas on kommunistliku mälu “ülessoojenemine” olnud laienemisjärgne nähtus. Nii uute ELi liikmesriikide kui ka nende naabrite puhul on ELi laienemine saanud katalüsaatoriks väitlustele kommunistliku mineviku ja mälupoliitika üle.

    “Jalta” forever: Venemaa langus ja tõus

    Kuid praegusel kommunismimälestuste buumil Ida-Euroopas on veel üks põhjus – nimelt Venemaa muutuv roll Euroopa mandril.

    Pärast 1980. aastate teist poolt tabas Venemaad samasuguse mälutulv nagu ena­mikku Ida-Euroopa riike. Veel enam, impulsid selleks tulidki impeeriumi keskusest: avati salaarhiivid, Solženitsõni varem keelatud teosed ilmusid paperback-väljaannetes ja Moskvas pidas Rahvasaadikute Kongressile kõne Andrei Sahharov. Kollektiviseerimisperioodi julmused, stalinistliku terrori ja GULAGi süsteemi ko­ledused, tervete rahvaste küüditamised – kõik need tabud said äkki avaliku debati aineks. Kuid Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine ning endiste satelliitide ja Nõukogude vabariikide järgnenud “ohvristaatuse”-nõuded jätsid Venemaa üsna üksi kandma ajaloolist vastutust ülemaailmse kommunismi kuritööde eest – koorem, mis osutus impeeriumijärgse Vene eliidi jaoks liiga raskeks. Kuigi vene ametlikus diskursuses sai Jeltsini valitsusajal valdavaks nõukoguliku mineviku antikommunistlik tõlgendus,8 kompromiteeris tema ambivalentne tegevus venelaste silmis demokraatia-ideed. Hiljem hakati Jeltsini antikommunismi seostama Venemaa (Nõu­­kogude Liidu) lüüasaamisega külmas sõjas ning poliitiliselt ja majanduslikult nõrga Venemaa ideoloogilise allutamisega Läänele.

    Sellise arengu pidurdamiseks ning rahvusäärmusluse ja läänemeelsete lüüasaamismeeleolude vahel kõikuva demoraliseerunud ja segadusseaetud ühiskonna kon­­­solideerimiseks tegi Vladimir Putin ajaloolisest mälust oma tööriista. Nõukogude mineviku kui “meie ajaloo osa” rehabiliteerimine ja normaalseks kuulutamine sobib kokku etatismi-ideoloogia taaselustamisega, mis on olnud vene identiteedi põline allikas. Viimastel aastatel on selline suhtumine nõukogulikku minevikku lülitatud vastloodud “suveräänse demokraatia” paradigmasse, mis eitab Lääne normatiivse mudeli universaalsust ning legitimeerib Venemaa “oma teed”. Nõukogulik ajaloonarratiiv on hoolikalt ümber kirjutatud, et kriipsutada alla järjepidevust ning “retušeerida mõrasid ja kriisihetki” (näiteks kõrvaldades ametlikust tähtpäevadekalendrist Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, 7. novembri ja tähistades saja aasta möödumist Venemaa esimese duuma kokkukutsumisest 1906. aastal).9

    Putini “ajalootegemise” rabavaim näide on üleskõpitsetud nõukogulik narratiiv “Suurest Isamaasõjast”. Uue Venemaa alusmüüdiks ei ole saanud mitte 1991. aasta igav “revolutsioon”, vaid võit Teises maailmasõjas. Nagu on märkinud vene sotsioloog Boriss Dubin: pärast seda kui Oktoobrirevolutsioon, sotsialism ja NSVL oma sümboolse tähenduse kaotasid, on Nõukogude Liidu roll fašismi võitmises jäänud selle riigi arvatavasti ainsaks vaieldamatuks panuseks maailmaajalukku.10 Dubin selgitab, et Suure Isamaasõja narratiivi järjepidevus vene massiteadvuses ulatub juuripidi Brežnevi ajastusse. Nostalgilise igatsuse objektiks ei ole tänapäeval saanud mitte ainult nonde aastate suhteline turvalisus ja heaolu, vaid ka kollektiivne identiteet. See ühise saatuse tajumise, mingi “meie” osaks olemise tunne, millest tänapäeval nii kibedat puudust tuntakse, ammutas elujõudu 1970. aastail loodud Suure Isamaasõja konstruktsioonist. Näib, et aja möödudes ei ole see konstruktsioon sugugi iganenud, vaid hoo­pis tähtsust juurdegi võitnud.

    Kuid see müüt ei puuduta mitte ainult Vene ühiskonda. Sellel on ka geopoliitiline mõõde. “Suur võit fašismi üle” kujutas endast Nõukogude Liidu (Venemaa) jaoks pääset maailma suurvõimude klubisse, legitimeeris tema uue staatuse Euroopa mandril ning ta vastse mõjusfääri. Ida-Euroopa vabastajana “fašistlike barbarite” käest ei tõusnud Venemaa mitte üksnes võimsaks, vaid ka “Euroopa” riigiks. Fašismi üle saavutatud võidust alates on nii Venemaa kui ka EL tuletanud oma legitiimsuse sellest 20. sajandi põhisündmusest. Praegustes Vene-Poola, Vene-Eesti ja Vene-Läti konfliktides lähiajaloo üle on Moskva jaoks kaalul Venemaa staatus “Euroopa riigina” ja “Euroopa vabastaja” sümboolne kapital. Ma ei tahaks, et mind vääriti mõistetaks: “Euroopa” all pean ma siin silmas Euroopat tema vanas, ELi-eelses geopoliitilises tähenduses. Ikka veel veendununa, et poliitikat tehakse Pariisis, Berliinis ja Londonis, eirab Moskva oma endisi satelliite ning eelistab üle “uute” Euroopa riikide pea kõnelda “vanadega”. Rõhutades visalt “Teise maailmasõja tulemuste pöördumatust”, tuletab Moskva neile meelde, et maksis oma pääsme Euroopa klubisse kinni 1945. aastal Jaltas. Mõistes hukka “neofašismi” ja “nat­si­kollaborantide ülistamist” Balti riikides, võtab Moskva sisse euroopalike väärtuste tõelise, Euroopast endastki tõelisema kaitsja positsiooni.

    Seetõttu ei saa nüüdseteski ajaloolist mälu puudutavates diskussioonides Jaltast kui Euroopa sõjajärgse korralduse sümbolist kuidagi mööda minna. Idaeurooplaste silmis on Jalta uue rõhumise, Lääne reeturlikkuse ja rahvusliku alanduse sümbol. Vene juhtkonna silmis on see geopoliitilise triumfi suurim silmapilk. Jalta sümboliseerib Venemaa juhtrolli Hitleri-vastases koalitsioonis, tema panust “tsivilisatsiooni võitu barbaarsuse, elu võitu surma üle”.11 Ehkki poliitilised piirid ja mõjusfäärid Euroopas on muutunud, tahab Venemaa säilitada oma staatust Euroopa suurriigina. Rohkem kui kunagi varem vajab Venemaa praegu “Suure Võidu” ja “Euroopa vabastamise” sümboolset kapitali, et legitimeerida oma ambitsioone uue ja tugevama positsiooni saavutamiseks Euroopa mandril.

    Kummatigi näib Venemaa kas eiravat või mitte mõistvat, et ta kõneleb Euroopaga iganenud keeles. Venemaa ametlikus diskursuses on uhkus Suure Võidu üle lämmatanud leina ohvrite pärast ning oma­enda tegude kriitilise vaagimise. Teisiti öeldes: Venemaa ei ole läbi teinud üleminekut “triumfilt traumale”, kui kasutada saksa sotsioloogi Bernhard Gieseni sõnu.12 Õigluse nimel tuleb tunnistada, et teistelgi Euroopa rahvastel on oma minevikuga leppimisel raskusi. Kuid neil on üks “ajalooline eelis” – nimelt nemad on Moskva ohvrid ja võivad seetõttu loota moraalsele krediidile.

    Viisteist aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa Euroopa mandri idaosas taas sõltumatu võimukeskusena esile kerkinud. Ta käitub omaenese reeglite järgi ja provotseerib avalikke vastasseise oma naabritega. Nagu näitasid hiljutised gaasikonfliktid Ukraina ja Valgevenega, ei kõhkle Venemaa oma energia-suurriigi positsiooni geopoliitilise mõjujõu saavutamiseks ära kasutamast. Venemaa võimu suurenemisega Euroopas käivad käsikäes püüded nõukoguliku mineviku kui Venemaa imperiaalse hiilguse lahutamatu osa rehabiliteerimiseks. Asjade niisugune areng annab toitu endiste Nõukogude Liidu satelliitide, praeguste Euroopa Liidu liikmesriikide traditsioonilisele russofoobiale, kelle silmis Venemaa on juba algusest peale Euroopa antipood. Seega võib laienemisjärgse Euroopa kasvavat muret kommunistliku mineviku pärast võtta ka kui Venemaa uute majanduslike ning poliitiliste ambitsioonide ja mõju ees tuntava hirmu üht sümptomit.

    Rahvuse taasehitamine – kommunismi eksternaliseerimine

    Oma raamatus Euroopa ajaloost aastail 1945–1989 näitab ameerika ajaloolane Tony Judt,13 et sõjajärgse Lääne-Euroopa riikidel (kui välja arvata Saksamaa) õnnestus oma demokraatiat konsolideerida ja suhteliselt kiiresti majanduslikult kosuda mitte just viimases järjekorras tänu sellele, et neil oli võimalik fašism kui võõramaine ilming eksternaliseerida. Laastava sõja, selle kuritegude ja ohvrite, sealhulgas ka holokausti eest peeti ainsana vastutavaks natslikku Saksamaad. Teised rahvad eelistasid omaenda “kohalikud” fašistid ja natside poolehoidjad ning oma vabatahtliku või pealesunnitud osaluse natside kuritegudes lihtsalt ära unustada. Uutes rahvuslikes narratiivides tõusid kesksele kohale antifašistlikud vastupanu- ja partisaniliikumised. Pärast 1945. aastat eelistasid isegi varem Hitleriga liidus olnud riigid, kes olid sidunud tema agressiivsete plaanidega omaenese territoriaalseid am­bitsioone, näha endas pigem ohvreid. Kui kõige silmapaistvamad kollaborandid olid oma karistuse kätte saanud, tundsid Euroopa riigid end oma fašistlikust minevikust puhtakspestuna. Fašismi võis esitada mingi täiesti võõrast päritolu, välisjõududest – agressioonist, Anschluss’ist, okupatsioonist – põhjustatud episoodina rahvuse ajaloos.

    Kui vaadata, kuidas tänapäeva Ida-Euroopa riigid on pidanud pärast 1989. aastat oma kommunistliku minevikuga maadlema, jääb silma mõningaid paralleele sõjajärgse perioodiga. Tüüpjuhul on Ida- ja Kesk-Euroopa noored demokraatiad rajatud kommunistliku mineviku ekster­naliseerimisele, selle esitamisele mingi võõriku nähtusena, mis oli rahvale peale surutud võõra jõu (Nõukogude Liidu) poolt ja vastu tema tahtmist. Üks selle narratiivi kõige löövamaid versioone on Milan Kundera metafoor kommunistlikust Euroopast kui “pantvangis Läänest”,14 mis suutis lääneeurooplastes edukalt esile kutsuda solidaarsustunnet oma kaaseurooplaste vastu, kelles nüüd nähti Moskva poolt väevõimuga itta veetud ohvreid.

    Veel võimsamaks muudab selle narratiivi tema taga peituv “Euroopa” ja “Aasia”, tsivilisatsiooni ja barbaarsuse dihhotoomia. Kommunismi kujutatakse asiaatliku barbaarse jõuna, mis ähvardab Euroopa tsivilisatsiooni. Seda laadi orien­tali­see­rimine teeb kommunismi eksterna­lisee­rimise veelgi lihtsamaks.

    Alusmüüdi neile uutele demokraatiatele kui rahvastele, kes lõpuks ometi oma ajaloo on enda kätesse võtnud, pakkusid “sa­metrevolutsioonid”. Need müüdid suudavad küll rahvust vaimustada ja konsolideerida, tõukavad aga selle käigus enda seast peaaegu möödapääsmatult välja teatud erandeid. “Okupandid”, “kollaborandid”, “stalinistid”, “Kremli viies kolonn” – need kõik heidetakse rahvuslikust ohvrikogukonnast välja. Ainult mõningatel juhtudel iseloomustab väljatõugatuid – näiteks endiste liiduvabariikide venekeelset elanikkonda – etniline marker. Samal ajal tegeldakse vana režiimi aegsete lindpriide rehabiliteerimisega. Selle protsessi käigus tõusevad esile uued sotsiaalsed ning poliitilised hierarhiad, uued kultuurilise hegemoonia süsteemid, mis marginaliseerivad vana eliidi. Niisugune sümboolse kapitali ümberjagamine (kommunismijärgse erastamise irooniline paralleel) mõjutab mitmeid põlvkondi, etnilisi ja keelerühmi, religioosseid kogukondi ja kutserühmitusi (näiteks riigiametnikke, ülikooliprofessoreid jne).

    Kommunismi eksternaliseerimine ja sellest tulenev ohverrahva staatus annab moraalse alibi – veel üks paralleel fašismi eksternaliseerimisega sõjajärgses Euroopas (võtkem näiteks Austria)15. Selle loogika järgi ei saa rahvast, kellelt on röövitud vabadus, tema kuritegude eest vastutusele võtta. Oma artiklis “Ohvrite võistlus”, mis analüüsib Ukraina mälupoliitikat, osutab Wilfrid Jilge Ida-Euroopa intellektuaalide kalduvusele konstrueerida “rahvuslikke holokauste” ja seeläbi oma rahvale ohvristaatust luua. “Sääraselt moraalse üleoleku positsioonilt õigustatakse oma rahva kuritegusid kui kaitseaktsioone (…) Selles kontekstis kasutatakse rahvuslikke stereotüüpe ära selleks, et distantseerida “omaenda” rahvuslikku ajalugu Nõukogude “võltsitud” ajaloost ja seega “puhastada” “oma rahvas” kõigest nõukogulikust.”16

    Värvilised revolutsioonid: mälu ümberlaadimise poliitika

    1990. aastatel lõid poliitilised režiimid enamikus endistes Nõukogude vabariikides uusi rahvusliku ajaloo narratiive, ühen­dades Nõukogude pärandi selektiivse omastamise ja oma rahva kui Moskva endise “koloonia” osalise vikti­mi­see­ri­mise. Seda kompromissi (mida Ukraina puhul on ulatuslikult analüüsinud politoloog Mõkola Rjabtšuk)17 võib osalt seletada postsovetlike liidrite nomenklatuursete juurtega, osalt nende murega poliitilise stabiilsuse säilitamise pärast lõhenenud ühiskonnas. Valitsevate režiimidega opositsioonis olevad “rahvuslikud demokraadid” ja rahvuslased kritiseerisid seda kompromissi kui nõrkuse ja Moskvale allajäämise ilmingut. Kuid Gruusias ja Ukrainas toimunud värvilised revolutsioonid on vähemalt neis kahes riigis muutnud lähenemist kommunistlikule minevikule. Nagu juba mainitud, on Thbilisis nüüd olemas oma Nõukogude Okupatsiooni Muuseum. See Eestist ja Lätist eeskuju võttev okupatsiooniparadigma väljendab Gruusia uue juhtkonna ametlikku suhtumist nõukogude minevikku. See kriipsutab alla stalinismi ja Nõukogude režiimi võõramaiseid juuri ning paigutab Gruusia nõnda Euroopa (või Euro-Atlandi) geopoliitilisse konteksti. Pealegi võib kujutleda, et grusiini kõrvus kõlab “Nõukogude okupatsioon” kokku ka riigi praeguse separatistlike territooriumide probleemiga, mida Moskva nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt avalikult toetab. Ja nii on minevik seotud olevikuga…

    Pärast oma Thbilisi-visiiti 2007. aasta märtsis kutsus Ukraina president Viktor Juštšenko ukrainlasi üles koostama näitust, mis võtaks eeskuju Gruusia Nõukogude Okupatsiooni Muuseumist. Peale selle on Kiievi uus juhtkond astunud teisigi tõsiseid samme, nagu näiteks seaduse vastuvõtmine, millega holodomor kuulutati genotsiidiks ukraina rahva vastu, ja Rahvusliku Mälu Instituudi asutamine. Ometi ei ole Ukrainal hoolimata neist sammudest siiamaani kommunistliku režiimi kuritegudele ja selle ohvrite mälestamisele pühendatud “riiklikku” muuseumi. Otsustava tähtsusega on küsimus, kas “Nõukogude okupatsiooni” paradigma ja selles vihjamisi sisalduv kommunismi radikaalne ekster­na­liseerimine oleks ukraina rahva enamikule vastuvõetav. Säärase lähenemise konstruktiivset arutelu ei tee keeruliseks mitte üksnes Ukraina praegune konstitutsiooniline kriis ja maa äärmine poliitiline po­lariseeritus.

    Ukraina ajaloo regionaalsed narratiivid ei ole mitte üksnes erinevad, vaid mõnikord lausa üksteisele vasturääkivad. Eelkõige käib öeldu Teise maailmasõja kogemuse kohta. Tõepoolest okupeeris Punaarmee 1939. aastal Lääne-Ukraina, ja seal ei ole unustatud Nõukogude režiimi jõhkrusi ei Teise maailmasõja ajal ega selle järel. Riigi idaosas seevastu seostatakse sõna “okupatsioon” ainuüksi natside režiimiga ja mõistet “vabastamine” Nõukogude armeega. Lääne-Ukraina näeb end kahe suurriigi – Natsi-Saksamaa ja Nõukogude impeeriumi – vahelise võitluse ohvrina, kellel seetõttu oli legitiimne õigus end kaitsta; puhutist koostööd natsidega peetakse hinnaks, mida tuli maksta riikliku iseseisvuse nimel. Enamik idaukrainlasi näeb oma minevikku teises valguses: nad võitlesid õlg õla kõrval venelastega, kaitstes ühise vaenlase vastu oma maad, nii nagu see tol ajal oli, ning aitasid seega kaasa fašismi võitmisele. On väheusutav, et nad aktsepteeriksid narratiivi, milles neid näidatakse Vene võimu passiivsete ohvritena ja “oma rahvusliku identiteedi kaotanud rahvana”. Pigem näevad nad end aktiivsete subjektidena, kaasosatäitjatena Nõukogude ajaloo draamas (mis ei tähenda, et nad oleksid ikka veel stalinistid, kes imetlevad pimesi Nõukogude režiimi).18

    Ajaloolise mälestuse niisuguste regionaalsete erinevuste tõttu on Ukrainas raske saavutada kommunismi eksternaliseerimist “normatiivse” Balti mudeli19 järgi. Kumbagi narratiivi ei saa lihtsalt eirata ega summutada; ent ka leppimine on väga raske.

    Näib, et Ukraina juhtkond mõistab se­da raskust ning paneb seetõttu suuremat rõhku 1933.–1934. aasta holodomorile kui rahvusliku mälu mõlemas versioonis vähem vaidlusi põhjustavale sündmusele. Rida selle tragöödia mälestamiseks mõeldud hiljutisi ametlikke ettevõtmisi teeb holodomorist otse riigi lähiajaloo keskse sündmuse, “Ukraina holokausti”.20 Sümboolset seost holokaustiga kinnitas ka president Juštšenko Ukraina parlamendile esitatud seaduseelnõu. See näeb ette kriminaalvastutuse nii holodomori kui ka holokausti eitamise eest.21

    Juštšenko valitsusaja mälupoliitika tulemusel on sündinud metanarratiiv, mis liigitab Ukraina ohverrahvaste kategooriasse, sidudes endasse kõik 20. sajandi kesksed ajaloosündmused kodusõjast ja sovetiseerimisest kuni Tšernobõli katastroofini välja. Ukraina rahva kannatuste seas loetakse seal üles nii holodomor kui ka holokaust, vältides nii “ohvrite võistlust”, nagu Jilge seda nimetab, ning sobitatakse “Suur Isamaasõda” ühte rahva vastomandatud ohvristaatusega. Nagu on märkinud Sofia Gratšova, esitatakse seda sõda uues ametlikus versioonis pigem traagilise kui heroilise sündmusena. Nõnda muutuvad ukrainlaste kannatused, kes olid sunnitud mõlemal pool rindejoont üksteise vastu võitlema, “fašismi üle saavutatud suurest võidust” tähtsamaks.22

    1991. aastal alanud nõukogude ajaloonarratiivi delegitimeerimise ja rahvuslike ajalugude (re)konstrueerimise üks tähtis tagajärg on ohvrite tagasiulatuv rah­vus­likustamine. Vastavalt ohvrite kahele peamisele kategooriale kasutatakse kaht erinevat strateegiat. Need, kelle saatuse eest peetakse vastutavaks Nõukogude režiimi – stalinistlike repressioonide, kollektiviseerimise ja massimõrvade ohvrid –, tuleb nüüd esimestena lisada kujuteldavasse rahvuskehasse, mis koosneb “surnutest, elavatest ja neist, kes pole veel sündinud” (Tarass Ševtšenko). Uue rahvusliku ajaloonarratiivi järgi tappis Nõukogude režiim nad sellepärast, et nad olid ukrainlased.23 Üks säärane näide on holodomori kuulutamine genotsiidiks ukraina rahva vastu.24 Ehkki Ukraina ühiskonnas valitseb põhimõtteline üksmeel, et holodomor oli organiseeritud näljahäda, mille kutsus esile Stalini kollektiviseerimispoliitika, jääb selle tragöödia “rahvuslikustamine” vaieldavaks. Kanada Ukraina-uuringute ekspert Dominique Arel (kes toob tugevaid argumente selle kasuks, et lugeda holodomori genotsiidiks) märgib, et sel sildil “on säilinud teatavaid etnilisi konnotatsioone ja idaukrainlased mõtestavad seda seadust kui järjekordset katset süüdistada “Venemaad” selle eest, mis toimus “ukrainlastega”, ehkki seadus otsesõnu midagi säärast ei ütle”.25

    Sõnadetagi on selge, et just nii tõlgendas holodomori-seadust ka Moskva. Hiljaaegu teatas Vene meedia, et Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) teeb avalikkusele kättesaadavaks arhiividokumendid, mis näitavad 1932.–1933. aasta näljahäda ulatust teistes regioonides, näiteks Volgamaal ja Kasahstanis. Mõned vene ajaloolased on nimetanud Ukraina holodomori-seadust “tantsuks ohvrite hau­dadel”; nad väidavad, et see tragöödia “peaks meie rahvaid ühendama, mitte lahutama”.26 Niisiis lööb Venemaa ohvrite võistluses kaasa. Praegu ei ole Moskva jaoks kaalul mitte see, kuidas ohvrite tegelikku arvu varjata või ettekavatsetud tapmise fakti maha salata, vaid kuidas takistada Ukrainat selle pealt sümboolset kapitali kogumast.

    Teise kategooriasse kuuluvad natside okupatsiooni ja Teise maailmasõja ohvrid. Nonde pühitsetud “kahekümne miljoni”, “suure võidu eest makstud hinna” sisse loeti nii Nõukogude tsiviilisikud, sõdurid-ohvitserid ja partisanid kui ka fa­šis­mi­vastased vastupanuaktivistid. Brežnevi-aegse Suure Isamaasõja narratiivi koostamise käigus pani nende ohvrite insti­tutsio­naliseeritud mälestus aluse “uuele ajaloolisele kogukonnale – nõukogude rahvale”. Tänapäeval on neile ohvritele oma tagasiulatuva, kuid selektiivse nõude esitanud ka mitmesugused rahvuslikud “mälukogukonnad” (Charles Maier). Nõukogude tsiviilisikuist ohvreid on suhteliselt lihtne taasrahvuslikustada. Kuid Nõukogude sõjaväelastest ohvreid on uutesse kujuteldavatesse “elavate ja surnute” rahvuskogukondadesse hõlmata raskem, sest nemad esindavad “võõra” kommunistliku režiimi võimu ja on seetõttu uues sümboolses hierarhias marginaliseeritud. Nende “mälukogukond” on peaaegu kadunud. Enam kui pool sajandit pärast nende surma on Teise maailmasõja võitjatest saanud külma sõja kaotajad.

    Seetõttu on postkommunistlikel eliitidel peaaegu kõikjal Ida-Euroopas raskusi Nõukogude sõjamemoriaalide integreerimisega oma uude rahvuslikku mälumaastikku. Ühelt poolt on ajaloo rahvus­li­kus­tamine ning kommunismi edukas eks­ternaliseerimine muutnud need memoriaalid vastumälestuste ja alternatiivsete narratiivide jaoks häirivaiks sümboleiks. Need on muutunud pahameelt, protesti ning provokatsioone tekitavateks paikadeks. Teiselt poolt tähistavad Nõukogude sõjamemoriaalid jätkuvalt Venemaa geopoliitilist mõju ja ambitsioone. Sisekonflikte on lihtne väljastpoolt hõõgvele puhuda.

    Niisiis on Venemaa jäänud postsovetliku ruumi rahvuslikus mälupoliitikas nii välis- kui siseriiklikuks teguriks, nagu seda ilmekalt tõendasid hiljutised sündmused seoses Nõukogude sõduri kujuga Tallinnas. 2007. aasta aprilli lõpus kutsus Eesti valitsuse otsus see mälestusmärk maha võtta ja 13 Nõukogude sõduri säilmed ümber matta esile vene keelt kõneleva elanikkonna protesti ning Moskva vaenuliku reaktsiooni. Vene riigiduuma ähvardas kehtestada Tallinna vastu kaubandussanktsioonid ja katkestada diplomaatilised suhted oma endise liiduvabariigiga. Kui politsei mälestusmärgi asupaiga inimestest tühjendas, kasvasid kuju kaitsjate rahulikud meeleavaldused üle märatsemiseks. Järgmistel päevadel piketeerisid Moskvas Eesti saatkonna ees Putini-meelsete noorteorganisatsioonide Naši ja Mestnõje aktivistid. Eesti valitsus püüdis tehtud kahju heastada ning pani kuju kiiruga taas üles Tallinna äärelinnas asuvale sõjaväekalmistule; kummatigi ei ole see konflikt praegugi veel kaugeltki lahendatud.

    Nii Tallinna kui ka Moskva poliitilised motiivid on selged, aga kuidas jääb Eestis elava nn venekeelse elanikkonnaga? Ons nad tõesti kõigest Kremli viies kolonn, keda Venemaa geopoliitilistes huvides ära kasutatakse? Kahtlemata tuleb ette ka ärakasutamist, kuid ma usun, et kohalikud venelased võitlevad oma sümboolse tunnustamise eest, õiguse eest olla esindatud rahvuslikul mälumaastikul. Nende häda on selles, et pärast Nõukogude Liidu kok­kuvarisemist on nende käsutuses olevad sümboolsed ressursid täielikult devalveerunud ja vastuolus uue rahvusliku ajaloonarratiiviga.

    Ühelt poolt ELi ittalaienemise, teiselt poolt Venemaa kasvava võimu ja ambitsioonide tagajärjel kasvavad Ida-Euroopas pinged ning on tekkimas uued eristavad piirid. Need pinged ja konfliktid väljenduvad sümboolses võitluses kommunistliku mineviku pärast. ELi laienemine on tekitanud vajaduse Euroopa ajaloo rahvusülese, ühise narratiivi järele. Samal ajal on see kõikjal kogu Liidus õhutanud lõkkele populistlikku rahvuslust, andes samal ajal perifeeriale lootust ühel heal päeval samuti klubi liikmeks saada. Uutes liikmesriikides kasutavad populistid kommunistlikku minevikku ära poliitilise relvana oma oponentide vastu, sellal kui nende postsovetlikes naaberriikides kasutatakse ajalugu ära Euroopa identiteedi taotlemiseks ning Moskva mõju alt vabanemise vahendina.

    PS. Aasta on möödunud ajast, kui konflikt nõukogude mälestussamba ümber Tallinnas näitas, et mälusõjad Ida-Euroopa piirialadel pole kaugeltki lõppenud. Peale selle, et Tallinna sündmustel oli järelkajasid teisteski postkommunistlikes maades (näiteks Poolas), mõjutavad ajalooalased vaidlused ikka veel piirkonna rahvusvahelisi suhteid.

    Keskendun ainult Ukrainale, mille juhtkond ajab innukalt Euro-Atlandi integratsioonipoliitikat. Seetõttu on riigist saanud areen ajaloomälu konfliktidele, mis peegeldavad Ukraina ühiskonna sisemisi (regionaalseid ja kultuurilisi) lõhesid, aga samuti kasvavaid pingeid Ukraina-Vene suhetes. Moskva pettumus ja viha Ukraina selgelt läänemeelsete püüdluste suhtes väljendub sageli taotluses kaitsta “ühist ajalugu” “manipulatsioonide” ja “provokatsioonide” eest, samal ajal kasutab Kiiev  lugu Ukraina rahvast kui ohvrist ning Ukraina Ülestõusuarmee heroiseerimist oma poliitilise suveräänsuse ja geopoliitilise valikuõiguse õigustamiseks.

    2007. aasta oktoobris nimetas president Juštšenko UPA 1940. aastate väejuhi Roman Šuhhevõtši postuumselt Ukraina kan­gelaseks ja kuulutas välja UPA 65. aastapäeva piduliku tähistamise. Need otsused ei leidnud väljaspool Lääne-Ukrainat erilist poolehoidu ning Ida- ja Lõuna-Ukraina kohalikud võimud suurel määral boikoteerisid neid; vasakpoolsed ja venemeelsed jõud avaldasid meelt nende sõnul “nat­sikollaborantide” rehabiliteerimise poliitika vastu.

    Nädal hiljem lõhkusid Vene radikaalse Euraasia Noorsooliidu aktivistid Ukraina rahvuslikke sümboleid Hoverla, Ukraina kõrgeima mäe tipul. Eurasistide peaideoloog Aleksandr Dugin ütles, et aktsiooni kutsus esile Juštšenko otsus mälestada Šuhhevõtšit. Hoolimata tugevast siseriiklikust vastuseisust on Ukraina valitsus jäänud UPA rehabiliteerimise poliitikale kindlaks: noor ajaloolane Volodõmõr Viatrovõtš nimetati sel aastal Ukraina Julgeolekuteenistuse (SBU) juhi akadeemiliseks nõunikuks ning talle tehti ülesanne teha avalikkusele kättesaadavaks SBU arhiivid ja propageerida positiivset pilti UPAst. Moskva aga on selles küsimuses järeleandmatu. Kuigi “ühismälu” teema oli päevakorras 2008. aasta veebruaris Juštšenko kohtumisel Putiniga ja mõlemad pooled jõudsid kompromissile Poltaava lahingu 300. aastapäeva ühises tähistamises, mis hõlmaks ka vene historiograafias sajandeid reeturiks peetud ukraina hetmani Mazepa rolli positiivset ümberhindamist, rõhutas Vene pool, et ei aktsepteeri kunagi “natsikollaborantide” rehabiliteerimist.

    Ukraina ja Vene “ühitamatute minevike” teiseks tülipunktiks jäi holodomori teema. Venemaa eitab endiselt katastroofi etnilist iseloomu ning keeldub kategooriliselt seda genotsiidiks nimetamast. 2008. aasta aprillis avaldas Izvestija intervjuu Aleksandr Solženitsõniga, kes samuti nimetas näljahäda “meie ühiseks tragöödiaks” ning hoiatas ohu eest, kui “vennasrahvaid üksteise vastu üles ässitatakse”. Hiljuti pöördus Venemaa esindaja ÜROs rahvusvahelise üldsuse poole üleskutsega mitte liigitada 1930. aastate massilist näljahäda genotsiidiks.

    Ei pruugi olla kaugeltki juhus, et Ukraina-Vene mälusõja “kuumenemine” langes aega, mil lähenes NATO Bukaresti tippkohtumine, kus oli kõne all Ukraina liik­mesuse teema.

    14.04.2008

    Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk-Allmann

    Vikerkaar 2008, nr 4.–5.

    Tatiana Zhurzhenko, The geopolitics of memory. 

    1 Vt nt: Eurozine. Focal point: “European histories. Towards a grand narrative?” www.eurozine.com/comp/focalpoints/eurohistories.html.

    2 C. S. M a i e r, Heißes und kaltes Gedächtnis. Über die politische Halbwertszeit von Nazismus und Kommunismus. Transit, nr 22 (talv 2001–2002), lk 153–165.

    3 Vt C. L e g g e w i e, Equally Criminal? Totalitarian Experience and European Memory. www.eurozine.com/articles/2006-06-01-leggewie-en.html.

    4 Ülevaadet Ukraina oranži revolutsiooni järgsest mälupoliitikast vt nt: S. G r a t š o v a, Pamjat, kontrpamjat i politõka. Krõtõka, 2006, nr 11.

    5 A. S m o l a r, Poland: The radicals in power. www.eurozine.com/articles/2006-09-28-smolar-en.html.

    6 Idee Demokraatliku Valiku Ühendusest (CDC) kui demokratiseerumist edendavast ja “veel säilinud erinevuste kõrvaldamisele kaasa aitavast” instrumendist “Lääne- ning Musta mere regioonis” – mis, nagu rõhutati, on osa Euroopast – pakkusid esimestena välja Ukraina ja Gruusia presidendid oma ühisavalduses 2005. aasta augustis (Bordžomi deklaratsioon). CDC loodi Kiievis 2005. aasta detsembris kahepäevasel foorumil (asutajariikideks Gruusia, Ukraina, Läti, Leedu, Eesti, Rumeenia, Moldova, Sloveenia ja endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik). “Saakašvili algse ettepaneku järgi tulnuks regionaalne tippkohtumine korraldada Jaltas, et kriipsutada alla Euroopa jagamise Jalta-süsteemi hinguseleminekut ning vajadust kindlustada vabadust sfääris, mis varem kuulus Moskva mõju alla. Ukraina-Gruusia deklaratsioonis aga ei ole Jaltat nimetatud ei seoses tema sümboolse tähtsusega … ega ka kavandatava tippkohtumise võimaliku toimumispaigana. See ettevaatusabinõu peegeldab selgesti Ukraina juhtkonna soovi parandada oma suhteid Venemaaga” (V. S o c o r, Saakashvili-Yushchenko “Borjomi Declaration” Broadens Euro-Atlantic Integration Vision. Eurasia Daily Monitor 15.08.2005, jamestown.org/edm/article.php?article_id=2370147).

    7 Ma ei taha kuidagi küsimärgi alla seada tõsise Vergangenheitsbewältigung’i tähtsust ega vajalikkust postkommunistlikes riikides. Tõsi on seegi, et ilma sidusate rahvuslike ajaloonarratiivideta oleks Ida-Euroopas raske ehitada üles uusi demokraatlikke poliitilisi riigivorme. Naiivne oleks aga uskuda, nagu tegeleksid ainult “demokraatia vaenlased” ning endised kommunistid ajaloomälu moonutamise ja vahendina ärakasutamisega, või nagu oleksid antikommunistlikud narratiivid juba loomu poolest tõesed ja moraalselt kõrgemad.

    8 A. M i l l e r, Was tun mit der kommunistischen Vergangenheit? Transit, 22 (talv 2001–2002), lk 131–144.

    9 A. S e m j o n o v, Trudnõi võbor istorika: Istoritšeskaja pamjat, mifologija i genealogija. Neprikosnovennõi zapas, 2006, nr 3.

    10 B. D u b i n, “Krovavaja” voina i “velikaja” pobeda. Otetšestvennõje zapiski, 2004, nr 5; saksa k-s: Goldene Zeiten des Krieges. Erinnerung als Sehnsucht nach der Breznev-Ära. Osteuropa, 2005, nr 4–6, lk 219–233.

    11 Venemaa välisminister Sergei Lavrov oma artiklis: Uroki velikoi Pobedõ. Diplomat, 2005, nr 5.

    12 Tsit.: C. L e g g e w i e, Equally Criminal? Totalitarian Experience and European Memory.

    13 T. J u d t, Postwar. A History of Europe Since 1945. London, 2005. Eesti k-s: Pärast sõda: Euroopa ajalugu 1945. aastast. Tlk T. Värnik. Tallinn, 2007.

    4 M. K u n d e r a, Un Occident kidnappé ou la tragédie de l’Europe centrale. Le Débat, 1983, nr 27 (november), lk 3–22. Eesti keeles: Pantvangis lääs. Tlk M. Talvet. Looming, 1989, nr 11, lk 1551–1560.

    15 Vrd nt C. L e h n g u t h, Opfer Österreich. Erinnerungspolitik von Waldheim bis Haider. Blätter für deutsche und internationale Politik, 2006, nr 5, lk 609–618.

    16 W. J i l g e, Zmagannja žertv. Krõtõka 2006, nr 5; ingliskeelne versioon: The Politics of History and the Second World War in Post-Communist Ukraine (1986/1991 – 2004/2005). Rmt-s: Divided Historical Cultures? World War II and Historical Memory in Soviet and Post-Soviet Ukraine. Ed. W. Jilge, S. Troebst. Jahrbücher für Geschichte Osteuropas, kd 54, 2006, nr 1, lk 51–82.

    17 M. R j a b t š u k, Kultura pamjati ta politõka zabuttja. Krõtõka, 2006, nr 1–2.

    18 T. Z h u r z h e n k o, The Myth of Two Ukraines. http://www.eurozine.com/articles/2002-09-17-zhurzhenko-en.html.

    19 Stefan Troebst on pakkunud välja Ida-Euroopa “mälukultuuride” klassifikatsiooni, kasutades kriteeriumina kommunistlikust minevikust ülesaamise edukust. Selle järgi juhivad esimest, “tšempionide” gruppi – ühiskonnad, kus on saavutatud üldine üksmeel kommunistliku režiimi kui võõra ja väljastpoolt pealesunnitu suhtes – Eesti, Läti ja Leedu. Viimase rühma moodustavad tema klassifikatsioonis Venemaa, Valgevene jt – järjepideva autoritaarse traditsiooniga riigid, kes ei ole kommunistlikust minevikust selgelt distantseerunud.

    20 W. J i l g e, Zmagannja žertv.

    21The Day Weekly Digest (Kiiev), 3.04.2007, nr 11.

    22 Juštšenko ei ole heroilist narratiivi siiski päriselt maha kandnud. 2005. aastal andis ta ukrainlasele, kes legendi järgi olevat 1. mail 1945. aastal heisanud Reichstagi hoonele punalipu, Ukraina kangelase aunimetuse. Niisiis ei soovi Ukraina hoolimata enda ohvristaatusesse seadmisest siiski jätta kõiki “fašismi üle saavutatud suure võidu” sümboolseid dividende Venemaale.

    23 Stalini ohvrite teisi kategooriaid (rahvusvähemused, näiteks Krimmi tatarlased) on keerulisem rahvuslikustada. Eriti problemaatiline on aga lugu parteiaparaadis ja NKVDs toimunud puhastuste ohvritega.

    24 See väljend kajastab lõppkompromissi: presidendi poolt parlamendile esitatud eelnõus seisis selle asemel “ukraina rahvus”.

    25 D. A r e l, Was the Ukrainian Famine Really a Genocide? www. ukrainianstudies. uottawa. ca/pdf/Was%20the%20Ukrainian.pdf.

    26 Izvestija 17.04. 2007.

    TATJANA ŽURŽENKO on V. N. Karazini nimelise Harkivi Riikliku Ülikooli dotsent ning Viini Ülikooli Politoloogia ja Ida-Euroopa Ajaloo Instituudi külalislektor. Eesti keelde on temalt varem tõlgitud artikkel “(Mitte)rahvuslikud feminismid, nõukogude aja järgsed soouuringud: naiste hääled ülemineku- ja rahvusluse ülesehitusaegses Ukrainas” ajakirjas Ariadne Lõng 2002, nr 1/2 (nimekuju all Tatiana Zchurchenko).

  • Toimetajalt: Kirju köis läbi häbi ja isetegevuse kuni pensionini välja

    Et köis koos püsiks, pole tarvis, et ükski kiud läbiks seda otsast otsani – selline oli üks 20. sajandi tähtsamaid filosoofilisi avastusi. Vikerkaaregi koospüsimiseks pole tingimata tarvis, et seda läbiks üks teema. Piisab pidevatest kattuvustestki. Aprilli-mai numbri artikliblokk algab facebooki nõiagruppidest ja lõpeb pensioniväljavaadetega. Berit Renser vaatab ringi eesti alternatiivravi- ja nõiafoorumites: „Nõidus ja esoteerika ilmub välja just seal, kus puudub (vaimse) tervise abi või muud tuge pakkuv struktuur.“ Appi tuleb Facebook, aga tema abil on oma hind: „Facebooki tugigruppides osaleja teeb pidevalt kompromisse ja balansseerib kahe ebamugava äärmuse vahel. Ühelt poolt sügavalt isiklik mure, teisalt üdini avalik ruum. Ühelt poolt häbitunne ja piinlikkus, teisalt vajadus saada vastuseid.“

    Kaarel Lott ja Maria Murumaa-Mengel annavad ülevaate sotsiaalmeedia rahvusvahelistest gruppidest, mis spetsialiseeruvadki ilkumisele asjade ja inimeste üle. Eks need rahulda mõnd fundamentaalset inimvajadust. Pilkamise siht on läbi ajaloo olnud teistsuguste tõrjumine, korralekutsumine või lihtsalt lõbu. Interneti anonüümsus võib aga kaasa tuua „häbijärgse ühiskonna“, „kus häbi kui emotsioon ei kanna enam endist tähendust ning muutub mõne aja pärast möödanikuks, minevikuinimeste mõistetamatuks sisemiseks piiranguks.“

    Marian Võsumets uurib dieedikultust: seda, kuidas häbi ja piinlikkus, teiste pilk ja pilge sunnib inimesi oma tervist ohtu seadma. Sotsiaalne surve moraliseerib inimeste kehakuju. Surmapatud nagu laiskus ja liigsöömine oma ilmalikustunud kujul domineerivad eriti naiste enesepildis ning „tervislike eluviiside“ propaganda seab tihti nende tervise hoopis ohtu.

    Ajaloolane Thomas Laqueur, kelle onanismi-teemaline essee ilmus Vikerkaares aasta alguses, annab intervjuus Aro Velmetile ülevaate oma uurijateekonnast, mis sai alguse meditsiinistuudiumist. „Kui me räägime kehade eetikast, siis see ei tähenda lihtsalt käske ja keelde, asi on rohkem selles, milline on sinu suhe oma kehaga. 19. sajandil pidi suhe oma kehaga olema vaoshoidev, piirav. Tänapäeval soovitab meditsiin väga mitmel moel just vastupidist, kehalist avatust ja naudingutele suunatust. Nii et arstid ütleksid tänapäeval, et tähtis on oma keha avastada, saada teada, mis sulle naudingut pakub, ja mõista, et oma kehas üksi olemine võib olla ka elujaatav tegevus.“

    Kaisa Lingi vabalt veerev arutlus inglitest, vakladest, puhtusest ja mustusest on välja kasvanud Olli Lagerspetzi äsja eesti keelde tõlgitud „Mustuse filosoofia“ lugemisest. Lugu lõpeb isikliku eksperimendiga saavutada teise astme ebapuhtus tagasipöördumisega putuktoidu poole: „Võtsin veel paar ampsu ning viskasin seejärel terve potitäie kempsupotti.“

    Japanist Alari Allik jõuab rollimängu „Cyberpunk 2077“ arvustades isikuidentsuse ja „minaduse“ probleemideni ning sealt küsimuseni, kuidas arvutimängude endeemiline vägivald mõjutab mängija karmat: „paljude mängijate jaoks pole nupuvajutus enam lihtsalt tühipaljas klõps või klikk, vaid ikkagi tegu, mis ei mõjuta mitte ainult mängumaailma, vaid ka mängija enese teadvust.“ Võib-olla tasuks mänge täiendada eetikarakendusega, mis annab mängijale tagasisidet tema tegude kaalu kohta, oletab Allik.

    Kui arvutimängud on kultuuritooted, mille väljatöötamisega tegelevad hiigeleelarvetega stuudiod, siis Keiu Virro ja Joosep Vesselov kirjeldavad kultuurinähtusi, mille valmistamisega saaks igaüks põlve otsaski hakkama. Keiu Virro teemaks on igamehe-raadio ehk podcast’id meil ja mujal. Võib-olla on märgatud, et podcast’ide rongile on hüpanud ka Vikerkaar (kuulake vestlust Hent Kalmoga siit ja Marian Võsumetsaga siit). Joosep Vesselov kirjeldab luuleslämme, iseäranis Tartus (mis küll paraku on teatava nakkushaiguse tõttu mõnda aega pausil olnud): „Luuleprõmmudel on kirjanduskriitiline arutelu tihti tuline ja emotsionaalne ja seda ka nende seas, kes iga päev luulega kokku ei puutu. Vaidlused võivad jätkuda isegi prõmmujärgsetel päevadel.“ Kõik need uue aja nähtused aga kahvatuvad poole sajandi taguse isetegevuse ees, mille Pärnus skeenele teeb nostalgiaretke Tiit Hennoste. Tehti bändi, valgusshow’sid, pidusid, kanti kollaseid pluuse ja mütse, skandeeriti luulet ja tantsiti: „Suur lemmik oli Creami „White Room“. Seda laulis Toomekas, kellele see sai üksvahe ka hüüdnimeks. Loo alguses oli pimedaks tehtud saal ja lava. Siis hakkas kostma vaikne viiulimäng. See lõppes trummide, kitarri ja valguse plahvatusega, mille sees tõstis Toomekas viiuli pea kohale ja hakkas laulma.“

    Milline aga näeb välja tänase kultuuritahtelise noorsoo tulevane pensionipõlv – selle kohta teeb informeeritud ennustusi Airi Triisberg. Tulevikustsenaariumid paistavad sama roosilised kui rohutirtsul enne talve: “Igal juhul ärge unustage elu nautida, sest pensionioraakel ennustab, et paremaid aegu ei tule.” Sirli Raitma fotod tutvustavad üht loomingulist vananemisvõimalust. Millega aga hakkavad tegelema tulevased kirjandus- ja kultuuriuurijad? Sellele küsimusele saab vastuse Elo Viidingu intervjuust universaalgeeniuse Mikk Pärnitsaga: mõistagi hakkavad nad uurima Pärnitsa loomingut.

  • ,

    Töövägi

    Kusta Ükspere

    Ei mingi vägi vääratada suuda minu sammu,
    mul käsivartes, lihakstes kõikvõimne elurammu.
    See viib mind läbi tormidest ja vapustavast marust
    ning vanailma viletsusest, piinast, hädaorust.

    Üks Verstasammas võiduteel ju seljataha jäänud,
    sest raudne käsi vaenlased kõik eemale on löönud.
    Ja teiseni ma liginemas Idamail, Euroopas,
    ning õigel teel Ameerikas jalg astub samas roopas.

    Ma maiselt pinnalt, meredelt nüüd purustan kõik aiad
    ja pihuks-põrmuks lõhun teelt ka viimsed piirivaiad,
    mis takistavad uue ilma helge aate valgust –
    tööriigi kõrget eesmärki ja vaba elu algust.

    Ei mingi vägi vääratada suuda minu sammu,
    mul käsivartes, lihakstes kõikvõimne elurammu.
    See viib mind läbi vanailma piinast, hädaorust
    ja kannab uude eluriiki — vaenutormist, marust!

    Säde, 1924, nr 2; Vikerkaar, 2016, 7–8

  • , , ,

    Vikerkaare podcast 2: Marian Võsumets ja dieedikultus

    Vikerkaare podcasti teises osas räägime Marian Võsumetsaga kehakuvanditest, dieedikultusest, kinnismõttelisest trennitegemisest ja muudest nähtustest, mida tehakse justkui “tervise nimel”, aga mis tegelikult on pigem tervist kahjustavad.

    [powerpress]

     

     

  • , , ,

    Vikerkaar 4-5 2021

    Luule
    EDNA ST. VINCENT MILLAY  Kevad Inglise keelest tõlkinud Mirjam Parve
    ANDREI Q LIIMETS  *Siim Kallas on sündinud…; Kuulsin; Ma küsin lihtsalt küsimusi; *Kaja Kallas ja kompanii…; *Pistke kuhu päike ei paista…
    WIMBERG  Kõneledes hakkab soojem; Reede õhtu vein ja Tinder
    MIRJAM PARVE  *vahel näen kuidas…; *mu nimi ongi…; trombotsütopeenia // autoportree kraanikausina; *kui vilistada…; *miks ma olen kurb…; ootamatu kohtumine; *vaate sügavus…; *oli öö…; *millega ma tegelen…; *näen: valge keedumuna…
    MARI-LIIS MÜÜRSEPP  Kotita; Kirjad kehale; Hambaarsti juures; Stay tuned; Volga

    Proosa
    KELLY TURK  Printer. Fokault
    CAROLINA PIHELGAS  Vaadates ööd
    ANETE KRUUSMÄGI  Sünnimärk

    Artiklid
    BERIT RENSER  Enesepaljastus kui abi saamise hind
    KAAREL LOTT, MARIA MURUMAA-MENGEL  Lihtsalt nali või uute normide labor? Häbistamisgrupid Facebookis
    MARIAN VÕSUMETS  Dieedikultust toidab patriarhaat
    THOMAS LAQUEUR  Elavad ja surnud kehad. Intervjuu Aro Velmetile Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Aro Velmet
    KAISA LING  Mustuse filosoofia ehk Jätiserisoto
    ALARI ALLIK Lai on värav, mis viib öölinna
    KEIU VIRRO  Podcastimaania seest- ja väljastvaates
    JOOSEP VESSELOV Mõtteid ja mälestusi TarSlämmi rindelt
    TIIT HENNOSTE  Pärnu 50 aastat tagasi. Kiri kodukandist
    AIRI TRIISBERG Pensionioraakel soovitab

    Intervjuu
    Tühistamine ja taaskasvamine tühjusest. Elo Viidingu intervjuu Mikk Pärnitsaga

    Kunstilugu
    ANNIKA TOOTS  Identiteedimängude joie de vivre

    Vaatenurk
    SVETA GRIGORJEVA  Võõras iseendale Andrei Ivanov. Untermensch. Minu lõhkikistud osa. Vene k-st tlk Veronika Einberg. Tallinn: SA Kultuurileht, 2021. (Loomingu Raamatukogu; 2021/1-2). 118 lk. 4.50
    MÄRTEN RATTASEPP  Lõpus kohtume kõik Meelis Friedenthal. Kõik äratatakse ellu. Tartu: Kirikiri, 2020. 256 lk. 18.99 €.
    SANDRA JÕGEVA  Rein Siimu pikk imetabane elu Marion Pajumets. Rein Siim. Kulg. Tallinn: MTÜ Taiji Selts, 2020. 374 lk. 28.99 €.
    INDREK OJAM  Punase niidi otsingul Jüri Lipping. Etüüdid punases. Tartu: Vabamõtleja, 2020. (Vabamõtlejad; 3). 280 lk. 15.99 €.

    Foorum
    ELENA PAVLOVA  „Uraan“ vene lugeja silmade läbi

    AVE TAAVET  Joonistused

  • ,

    Vikerkaar 4-5 2021

    Berit Renser veebitervendajate seas. Häbistamisgrupid, kus kaob häbitunne (K. Lott, M. Murumaa-Mengel). Alari Allik arvutimängu mõjust karmale. Marian Võsumets: ilus keha vs. terve inimene. Thomas Laqueur kohalikust ja kosmilisest. Kaisa Ling mõtleb mustusest. Keiu Virro podcast’ide ja Joosep Vesselov prõmmude maailmas. Tiit Hennoste Pärnu skeenel poole sajandi eest. Airi Triisberg vabakutselise pensionist. Mikk Pärnitsa lahtitühistamine. Luulet (Mirjam Parve, Wimberg, Andrei Liimets, Mari-Liis Müürsepp), proosat (Kelly Turk, Carolina Pihelgas, Anete Kruusimägi). Sirli Raitma identiteedimängud (Annika Toots). Sveta Grigorjeva Andrei Ivanovist, Märten Rattasepp Meelis Friedenthalist, Sandra Jõgeva Rein Siimust, Indrek Ojam Jüri Lippingust

  • ,

    Vähem on vahel rohkem

    VILJA KIISLER

    Aino Pervik. Miniatuurid mälupõhjast. Tallinn: Salv, 2020. (Viljasalv). 90 lk. 13.99 €.

    Lapsena nägin sõda ühtelugu unes. Seltsimees Brežnevi rahuvõitluste ajal sündinud laste ajudesse oli Suur Isamaasõda – nii seda siis nimetati – kirjutatud õpikutest pärit raskete sõdurisaabaste poriste jälgedega. Ma ei näinud kunagi lahinguid, alati vaikust. Seda, mis sugeneb siis, kui kõik on möödas. Nõukogude filmidest tuttavad mõlkis kiivrid ja tankirusud varitsesid mind sügisestes lehtedes ja sinilillede maastsirutumises, mu sõjaunedes oli alati kevad või sügis. Tapatalgute järgne vaikus laius üle metsatukkade, kus ilmsi uidates võis sattuda pommiaukudesse.

    Aino Pervik on sõjaaja laps, tema on teist ilmasõda päriselt näinud. Ta on näinud tulemas nii sakslasi kui ka venelasi. Tema velskrist isa ravis mõlemaid. Ema on saatnud väikest Ainot leiba viima nii neile kui ka noile. Ema on punastele kirvest laenanud ja need on selle tagasi toonud. Ta mäletab, kuidas võidutujus sakslased mootorratastega külapoes käisid ja relvad poe taha jätsid. Ta on lahingu ajal kartulikeldris istunud. Kui lahing oli selleks korras möödas, tegi väikese Aino isa kindlaks, kelle võim parasjagu kehtib. Loomulikult ei avanud isa selleks internetiportaali ega lootnud olnut, olevat ja tulevat ajalehest teada saada. Info tuli kildudest kokku panna viisidel, mida meie rämpsu täis uudisvoogu aheldatuna enam sugugi ei valda. Pärast lahinguid otsisid lapsed lahingu jälgi ja leidsid seina seest granaadikilde.

    „Ega meid „eestiaegseid“ palju enam alles ei olegi: aastal 2020,“ tõdeb autor. „Kuidas mõista, kuidas üldse kujutada ette ängi, mis voolab soontes, täidab aju ja sunnib ahastusega otsima võimalust leida see pisike pragu, kust oma armsatega elavana edasi liikuda?“ Pervik ei rutta vastama, kellelegi midagi seletama või selgeks tegema, ette heitma või andeks andma. Ta lihtsalt jagab diskreetsel ja eriti tagasihoidlikul, vaiksel – ometi erakordselt avaral – viisil seda, mida mäletab: suuremalt jaolt ja peamiselt pilte lapsepõlvest, rohkem kodust kui koolist, ajalises mõõtmes enim Eesti Vabariigi ajast, mil ta oli päris pisike, ja sõjast.

    Perviku kõige esimesed mälestused ulatuvad aastasse 1934. Selgesti jääb meelde napilt kahese Aino isa arreteerimine Artur Sirgu Patarei vanglast põgenemise ööl. Märtsis kinni võetud ja Patareisse pistetud Sirk laseb vangimajast jalga ühel pimedal novembriööl valvuri kaasabil, see oli tõeliselt kõmuline lugu. Pisike Aino nägi aset leidvat kõikenägevate lapsesilmadega, muidugi ei mõistnud ta toimuvat, ent see-eest jättis meelde. Elupäevade lõpuni. „On möödunud varsti juba 90 aastat, ja ikka seisan pimedas toas võrevoodis, pisike mina, öösärk seljas ja hing hirmuga kinni.“ Aino isa oli Patareis velsker, kelle perekond elas sealsamas Patarei hoones. Pärast ülekuulamist lasti isa vabaks.

    Lapse viis näha erineb täiskasvanu omast üksjagu. See on väga puhas: loomulik, hinnanguvaba, igasugustest selgitustest ja isegi teadmistest veel kujundamata. Silm salvestab nähtu, mõtestamine tuleb hiljem. Muidugi ei jää kõik meelde ühetasa. Küllap leidub igaühe mälus lapsepõlve salvestisi, mille mõistmiseks võib kuluda terve elu. Lõhnad, maitsed, aistingud, pildid: kõik see, mis käib sõna eel ning on isiklikku arhiivi paigutunud ajal, mil seal oli alles nii palju ruumi, et polnud veel tarvis midagi millegagi „üle kirjutada“. Kõik see, mis vormib inimest veel enne, kui ta maailma enesele sõnadega seletama hakkab.

    Olen vahel mõelnud, kuidas valib lapse silm välja selle, mis terveks eluks jääb. Või kas ta valib? Oleneb see sündmustest, mis silma ette satuvad? Sellest, mida teised inimesed teevad või tegemata jätavad? Ei tea, vist mitte, või vähemasti mitte alati. Leidub hetki, mil kõik toimuv – või olev, mingit dünaamikat ei pruugi üldse olla – salvestub hämmastava täpsusega. Neid müstilisi viive, mil inimene on oleva salvestamiseks valla, tuleb vist sagedamini ette lapsepõlves või väga noorena. Mida edasi, seda suuremat raputust võib tarvis minna, ent seegi ei pruugi tagada mäletamist. Mälu kaudu oleme ka ühenduses sellega, mis me oleme – vahel (enamasti?) isegi teadmata, kuidas seda ühendust sõnastada. Aino Pervik sõnastab nii: „Lõhn viib mind kuhugi tagasi. Mitte lapsepõlve. Üldse mitte mingisse aega või paika. Viib kuhugi, mida ei oska nimetada ega kirjeldada. Kuhugi endasse ehk, või ka mingisse täiesti olematusse, mida pole ka kujutluses mitte, kuid mis on kindlalt kohal.“

    Missugune see Pätsu-aegne Eesti täpselt oli, ei pruugi Perviku raamatust tingimata otsida, kuigi paratamatult otsid, sest palju siis on veel neid, kes on seda aega oma silmaga näinud. Olla oma silmaga näinud, see on suur asi! Kahene Aino sõitis troskaga, voorimehega, tänane laps ei tea naljalt, mis see troska üldse on, kui ta just suur lugeja pole. Detaile ei pillata just ülearu, seda väärtuslikumad on need, mis on jäädvustatud. Teab ehk mõni tänapäeval, missugused olid markisettkleidid? Mina küll ei teadnud, uurisin järele. Kujutasin ette, mismoodi see riie võis seljas tunduda, hakkasin mõtlema oma kleitide peale. Ah, kleidid võivad tunduda nii pööraselt tähenduslikud!

    Sõnadega on Pervik ülikokkuhoidlikult ümber käinud. Iga ainumat on mitu korda kaalutud, enne kui välja antud. See pole nõnda mitte ihnsuse, vaid austuse pärast sõna vastu, mis on Pervikule ikka iseloomulik olnud. Täpsus ja lihtsus ja selle kaudu saavutatud poeesia, mille kohta täpselt ei teagi, mis seal nii erilist on – aga on. Tuleb meelde „Matlena teekond“ oma hoolikalt doseeritud poeetilisusega, aga millegipärast isegi veel rohkem ja lausa kõigepealt nimelt see: „Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar.“ Kui palju salapära, jõudu ja veetlust ühes lihtsas lauses! Eriti salapärane on see „ühes kohas“. Miks see „ühes kohas“ seal üleüldse on, sest kas saaks siis miski olla teises kohas, kui ta on? Või kas saaks miski olla korraga kahes kohas? Või kas oleks võimalik, et üks saar on küll olemas, ent ei asu ometigi mitte üheski kohas? „Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar.“ Lause, mille tõlgendamisele võiks kulutada pakse köiteid, nii võimas on see. Nii võib alata nii muinasjutt kui ka romaan, see üksainumas lause kätkeb pööraseid potentsiaalsusi, siit võivad alata miljonid teekonnad, saarel võivad elada või sinna sattuda täiesti vastupandamatud inimesed, kes võtavad ette tegusid, millest teada saades hoiad ise seda märkamata hinge kinni. „Kunksmoor“ on geniaalne raamat. Loe mis vanuses tahes, ikka leiad midagi uut ja võrratut. Kehtib muidugi kõigi Perviku lasteraamatute kohta. Neid lugedes hakkab lausa füüsiliselt hea – mitte tingimata ja ainult põnevuse pärast, vaid sest et need on kirja pandud nii imeliselt heas eesti keeles.

    Vahel mõtlen, mis tunne see on, kui oled näinud paiku muutumas ja aegu vaheldumas nii pikkade kümnendite jooksul. Sügis 1938. „Poola on veel iseseisev riik. Soome talvesõda pole veel alanud.“ 1939. Pervik võib sinna mõttes tagasi minna, ta on seda näinud. 1939/1940 talv. „Tšehhoslovakkia, Poola, Soome.“ 1941, ta mäletab seda. 1944. Viiekümnendad, mis valitud ülesehituse kohaselt satuvad kõnekasse dialoogi kolmekümnendatega. Ja siis äkki 2020. Küllap arvame, et seda aastat mäletame meie, praegused, kõik ükskord küll nii, et on alles mäletatud? Ent kas ei paista see viimati millegi muuna siis, kui oleme teada saanud, mis pärast seda tuleb? 2021 ei ole veel poole pealgi, 2022 ei kujuta ju üldse ettegi. Mida mina mäletan, kui olen 90? Mida kõike olen ma näinud, kui see aeg kätte jõuab? Kas Eesti on siis veel riik?

    Tähenduslikke aastaarve ritta seada võib ju kes iganes, ent Aino Perviku silmade kaudu nähtuna saavad ajad avaraks, selgeks, tähenduslikuks, aga ühtaegu ka nii küsitavaks, mõteldavaks, uut mõtestamist nõudvaks. Pervikul on seda raamatut kirja pannes olnud lugeja vastu määratul määral austust. Sõnade vahele on jäetud õhku ja ruumi, avarust on selles pisikeses raamatus tohutumalt palju. Mida kujutlusvõimelisem ja targem lugeja, seda enam on tal sealt leida.

    Loodetavasti kirjutab keegi juba kuskil Aino Perviku monograafiat. Suudab ta sadadele lehekülgedele mahutada enamat kui Pervik ise oma mälupõhjast leitud miniatuuridesse? Ei tea, vaevalt. Vähem on vahel rohkem. Salaja ootan ma muidugi ikka veel „Kunksmoori nooruspõlve“, selle võiks Pervik ju ise kirjutada, kuigi ta on öelnud, et Kunksmoor ei olnud kunagi noor: oligi teine selline vana nõid, nagu ta oli, ja selleks ta ka jäi. No olgu, aga mis temast siis nüüdseks on saanud? Kuidas tal läheb? Ja Arabellast? Missugune naine temast kasvas? Kas ta sai suure pere emaks, nagu tahtis – või sai kellekski muuks? Küllap on see autori geniaalsuse tunnus, et veel aastakümneid hiljem pärast esimest lugemist võib oma lemmikute saatuse üle pead murda. Just nende põlvkondade mällu kirjutatud lasteraamatute pärast on Aino Perviku mälestused nii väärtuslikud – selle ja tema vaikse, diskreetse elutarkuse pärast, mis „Miniatuuride“ ridade vahel hingab.

  • ,

    Viljandist, sünoptiliselt

    PAAVO MATSIN

    Lauri Sommer. Lõputu soovid. Tallinn: Menu, 2020. 134 lk. 17.99 €; Justin Petrone. Minu Viljandi. Tagasi alguses. Tartu: Petrone Print, 2020. 296 lk. 18.99 €.

    Kui keegi peaks üritama joonistada Petrone teoses „Minu Viljandi“ esitatud linnakaardile Sommeri jutukogus „Lõputu soovid“ kirjeldatud müstilis-utoopilist Viljandi trammiliini, siis peab ta tõdema, et seda saab teha vaid osaliselt. Isegi kesklinna piirkonnas ei kattu Petrone märgitud kohad Sommeri jutus „Liikuv eesmärk“ kirjeldatud oluliste punktidega. Ometi peaksin ma just neid kahte raamatut 2020. aasta kirjandustoodangust ehk kõige olulisemateks Viljandiga seotud teosteks. Kuigi kaalukaid asju ilmus muidugi ka linnakese kultuuriloo vallast: kasvõi Heiki Raudla „Raekojas läbi aegade“, mis vaatleb linna ajalugu läbi võimul olijate silmade (tegelikult teeb seda küll laiemalt, näiteks ka läbi muuseumis hoiul oleva põdratopise silmade), või Mari Vallikivi mahukas „Viljandi motiiv“, kus „sõna“ saavad kunstnikud ja meile esitatakse Viljandit aegade jooksul kujutanud 100 olulisema kunstiteose lugu. Mõnes mõttes on selliste ühe linnaga väga erineval tasemel tegelevate teoste koos vaatlemine ehk sünoptiline lugemine vägagi huvitav. Mäletan oma õpingute ajast EELK Usuteaduse Instituudi gootiliku raamatukogu keldrisaalist, kuidas sain esimest korda vaadata nn sünoptiliselt (σύνοψ, synopsis, mis tõlkes tähendab „koos vaatlemist“) esitatud evangeeliume (Matteuse, Markuse ja Luuka) samade kaante vahel võrdlevalt kolmes veerus. Vägagi huvitavad olid just erinevad katkestused kolme evangeeliumi juures, oli võimalik jälgida, kus keegi jutustab, kus keegi vaikib, ka imestada sõnavara kokkulangevuste ja erinevuste üle ning hakata vaikselt hoomama sellisest vaatlemisest tuleneva võimalike allikate küsimuse kogu monumentaalsust.

    Nii olekski pealiskaudne ja lihtsustav öelda, et Petrone esindab kuidagi mingit uut Viljandit ja Sommer vanemat ning nende ühiseks salapäraseks allikaks on lihtsalt Viljandi linn. Sommeri kogus „Lõputu soovid“ tegelevad Viljandiga otseselt kolm vägagi meisterlikult kirja pandud lugu („Rita“, „Liikuv eesmärk“, „Teade“). Esimene neist, „Rita“, viib meid Petrone kaardilt täiesti välja, Sommeri kunagisse elu- ja õpingupaika Viljandi Paalalinnas, kus Margarita Terehhova lööb kaasa Arvo Iho filmis „Ainult hulludele“ (1990), mis filmiti suuremas osas seal. Siin on Sommeri allikateks kõik Tarkovskisse puutuv (Terehhova mängis näiteks ka Tarkovski „Peeglis“), sealhulgas Tarkovski päevik, aga ka kohalik folkloor ja perekonnalugu (Sommeri isa mängis filmis psühhiaatrit). Ning ikkagi ka fantaasia, Sommeri „Rita“ lõpus naaseb vananenud Terehhova müstiliselt Viljandisse ning kohtub bussipeatuses minajutustajaga, kes parajasti siirdub pitsakohta Amrita sõbraga kohtuma. Laias stiiliregistris „Rita“ toob esile Sommeri kui jutustaja parimad küljed – siin on huvitavaid fakte Terehhova kujunemisloost, terve uurimus kohalikust kultuuriloost ehk kuidas need võtted Paalalinnas tegelikult aset leidsid, ning mälestusi Sommeri enese noorpõlvest. Kuid „Ritas“ on ka müstilisi nägemusi ja intiimseid läbielamisi, mis sünnivad just praegu, sest kohvik Amrita, kuhu jutu lõpus teel ollakse, kuuluks justnagu pigem uude Viljandisse, Petrone-kihistusse.

    Kuigi Amrita ei ole Petrone lemmikkoht, kuulub see servapidi ajaliselt kokku kohvikutega, kus Petrone on oma raamatus Stammkunde – Fellini ja Rohelise Kohvikuga – ning nii ka „Minu Viljandi“ uuema chill-toponüümika olulisemate kohtade hulka. Eks ajalooliselt ongi Viljandi rahvas istunud rohkem kodus, aias, saunas ja köögis või siis retrohõngulises ja kunagi kultuuriinimesi ühendanud Lossi tänava kohvikus Viljandi. Nõukogudeaegne Viljandi linn oma noortevangla ja sõjaväeosaga otse kesklinnas ei olnud ilmselgelt väga turvaline paik unistavale boheemlasnoorukile, seda ka mitte uue Eesti aja alguses 80ndate lõpus ja 90ndatel. Teises Viljandiga seotud Sommeri jutus „Liikuv eesmärk“ kirjeldataksegi kooskäimisi sümpaatse õpetaja Helle juures raudteejaama lähistel, kus võetakse üles ka Viljandisse trammiliini rajamise idee ning mainitakse muuseas: „Mujal jõmmilinnas meil tollal nii vaba pinda ei olnud“ (lk 35).

    Petrone tunneb end aga just kohvikutes ülimugavalt, ta tunneb nii Fellini omanikku Meritit kui ka Rohelise Kohviku omanikku Ennu. Oleks ennatlik väita, et kogu uus Viljandi on muutunud. Iga flanöör, kes tänapäeval Viljandi kesklinnas jalutab, teab, et siin on ikka veel väga palju tühje ja lagunevaid hooneid. Kuid Petrones tekitavad võõristust pigem need kohad, kus Sommer end mugavalt tunneks, igasugune Paala- ja äärelinn. Loomulikult on kogu Petrone tekst publitsistlikum, meenutades oma emotsionaalsete pildistuste poolest veidi kunagise ajakirja Nõukogude Naine rubriiki „Kui mehel on teine“. Petrone raamatu kandvaks osaks ongi istumine kuskil kohvikus või seiklused (õieti seiklusepuudumised) naistega, kuid õnneks on tekstis ka metafüüsilisemaid hetki, mis on seotud just vanalinnakirjeldustega: „Kõik need lippaiad, käänulised tänavad, hulkuvad kassid, lagunevad hooned, mille pehastunud aknaraamide vahel vilistab tuul. Viljandi on nagu mingi Eesti favela, kogu see külaelu. … Sa hingad Viljandit sisse ja sind neelatakse alla, otse vaala kõhtu. Vaal sukeldub sügavale südaöhe. Ja sa avastad end mõistatusliku naisega pimedas järve ääres jalutamas“ (lk 34). Petrone mängumaa nii kaardil kui tekstis on nõukogude ajast võrdlemisi puutumatuks jäänud vanalinn ja järveäärne kant: „Istume üheskoos külmunud rannal külmunud kiigel. Minu süda on endiselt vabalanguses. („N a g u  r o t t i!“) Meie hingeõhk kerkib ülespoole kui vaimud. Meie soojade kehade aur. Sulandun temasse nagu suhkur. Künkanõlva vanade villade tuled. Olen taas naiselikkuse meelevallas. Joona neelas alla vaal, kuid mul on tunne, otsekui neelaks mind alla vaala vagiina“ (lk 34). Võiks ehk öelda, et Petrone läheneb linnale nagu naisele, ja see loogika toimib, sest semiootiliselt ongi linnad naissoost. Kui vaadelda Petrone „Minu Viljandit“ aga juba laiema semiootilise luubiga, siis esindab teos vaatamata oma metafüüsilistele maiuspaladele ikkagi pigem esmatasandit linna kui teksti lugemise puhul. Nii on näiteks Riiat kui teksti uurides esimest tasandit kellegi linnalugemises iseloomustatud vaid üksnes kõige vajalikemate teadmistega linnast. Teine tasand nõuaks juba sisseelamiseks rohkem aega, sest seda järgmist linna kui teksti lugemise tasandit iseloomustab lisaks kohaliku folkloori tundmine, linnaosade eripära tajumine ja nii edasi. Sommer on oma teostega (juba jutukoguga „Sealpool sood“, 2014) jõudnud kindlasti linna kui teksti lugemise mõttes nii kolmandale (kuhu kuuluvad ajaloolased, koduloouurijate kitsam ring, aga ka näiteks mõni Viljandi torumees, kes tunneb üksikasjalikult midagi peidetumat, kasvõi kanalisatsiooni peensusi) kui ka neljandale tasemele, kus juba uitavad üksikud mingile linnale üliolulised isendid: nn kõndivad linnaentsüklopeediad, müütide ja legendide töötlejad ja uuestikirjutajad.[1]

    Aga ilmselt ei olnudki Petronel ju eesmärki teada linnast kohe kõike. Tema uue Viljandi juurde kuulubki teatav hea naiivsus, mida „Minu Viljandis“ kirjeldab päris tabavalt Heldi Ruiso: „Viljandi on natuke Firenze moodi. Pargis saab roose nuusutada ja purskkaevu vaadata. See on vaba ja romantiline paik, kus inimesed julgevad olla lapsikud ja naiivsed“ (lk 238). Pealegi tunneb Petrone päris hästi kohti ja inimesi sellest uuest Viljandist, mida omakorda Viljandist ära kolinud Sommer kunagi ei kirjelda. Ja nii püsibki Petrone oma uue Viljandi tuumalal ja jutustab linna uue aja kangelastest, näiteks on tal pikem lõik Rohelise Kohviku pidajast väliseestlasest Enn Onnist, kes oli koos Petrone isaga Vietnami sõjas (lk 62) ning on oma populaarse kohviku pidamisega tõesti olnud uue Viljandi skeene üks kesksemaid tegelasi. Petrone esmatasandil liigutakse põhiliselt liinil Roheline Kohvik – ööbaar Romaan, ning paljud raamatu tegelased on just kuskilt siitsamast, mitte ajaloost nopitud. Ja loomulikult demonstreerib Petrone inimesi, kellest Sommeri mälestuste-Viljandis veel aimugi ei saa olla, lävitakse „Minu Viljandis“ ju eriti igasuguste välismaalastega. Muuhulgas saab Petrone puhul jälgida kummalist efekti, mida võiks kõrvutada juhtumiga Evelyn Waugh’ romaanist „Tagasi Bridesheadi“, kus peategelane lord Sebastian elu lõpufaasis kaugel kodust ja üdini võõras ümbruses viibides leiab lohutust hoolitsemises kellegi veelgi hädisema eest. Ka võrdlemisi desperaatselt naist leida lootev Petrone aitab neid, kes on Viljandis päris uued ja ei tunne üldse veel kohalikke asju.

    Sommeri kogumiku „Lõputu soovid“ kolmandas otseselt Viljandiga seotud loos „Teade“ tuuakse meieni ehk kõige intiimsemad emotsioonid. Need on seotud sõber Mihkel Ehala lahkumisega, kes elas Viljandi lähedal ja töötas muuhulgas teatris Ugala. Selliseid emotsioonilt ehedaid, tagasi lapsepõlveradadele minevaid isikuvaateid juba lahkunud sõpradest on Sommer ka varem kirjutanud (vt nt rmt-s „Sealpool sood“ mälestusi sõber Tarmust, lk 64–75). Eks niisugustest nukratest lugudest tuleb sügavus ka ta linna- ja looduskirjeldustesse. Jäin mõtlema, et olen nüüdseks ilmselt juba Sommerist kauem järjepidevalt Viljandis elanud (alates 2003. aastast, kui kolisin oma esimesse elukohta, korterisse praeguse Rohelise Kohviku, toonase apteegiga samas majas). Nii et näiteks inimesest, kes on sündinud ja kasvanud Viljandis ning siis lahkunud siit kuhugi ülikooli ja mitte enam tagasi tulnud, olen ma ju rohkemgi aastaid täiskasvanud ja teadliku inimesena siinsetes baarides ja kohvikutes ringi uidanud. Kuid andkem siin au Sommerile kui loomulikule Viljandi ürgkirjanikule, sest just lapsepõlveaastate pilk muudab mingi linnavaate mitmekihilisemaks, kuna teatakse ja mäletatakse enda eri eluhetkede ja kiirete kasvumuutustega seotud emotsioone. Ning et ma üheltpoolt mäletan veel mitmeidki Viljandi vanu kohvikuid ja neis istunud tegelasi (näiteks kohvik Parnassi, kus käisid kohalikud kultuuriheerosed pärast seda, kui kohviku Viljandi parimad ajad olid mööda saanud) ning teisalt olen otseselt olnud tunnistajaks Viljandi uute menupaikade (Roheline Kohvik, Fellin, Mulks, Romaan) sünnile – asun ma oma vaatekohalt siiski vaid linnasilmitsejana kuskil Sommeri ja Petrone vahel, üritades nautida nii ühe kui ka teise maailma. Paradoksaalselt tean ma ka mitmeid legendaarseid inimesi, kes on Viljandisse oma olulise jälje jätnud ja keda Sommer veel ja Petrone enam ei tundnud, ning kes olid oma 20 aastat seotud Viljandi Kultuuriakadeemiaga ja liikusid siis kuhugi edasi, aga kelle olulisus tänase Viljandi näo ja vaibi kujundamisel on olnud väga tähtis. Sünoptilisest seisukohast võiksime ju arutleda, kus oleks Petrone käinud 80ndate lõpu Viljandis ja kus Sommer nüüdisaegses Viljandis end hästi võiks tunda, aga see on sama jabur kui arutleda, kuidas mõni evangeeliumikirjutaja oleks teise asemel olnud ja kirjutanud. Küll aga võiks Petronele soovitada lugeda Sommeri lugusid mälestuste-Viljandist ja ka vastupidi, Sommerile Petrone sissevaateid Viljandi moodsatesse kohtadesse.

    Sommeril leidub selles jutukogus ka suurepäraseid Lõuna-Eesti ja Tartu vaibiga lugusid. Need on juhtumised kuskilt mujalt kui Viljandist – Sännast, Kaugu külast, Pärlijõe kallastelt, Toomemäelt ja mujalt. Sünoptiliselt vaadeldes on ka Petronel lugusid, mõjutusi ja maamärke mujalt, isegi tema kaardil on nimetatud ühte kohta, mida muidu nimetatakse Filosoofia alleeks, California küngasteks. Esmapilgul võib selline lähenemine tekitada sama reaktsiooni, nagu on ühes muistses Sakala juhtkirjas: „Millega aga kuidagi leppida ei saa, on „Filosoofia puiestee“ nime kaotamine ja selle asendamine „Puiesteemäega“. „Filosoofia puiestee“ wõi „Filosoofia allee“ on üks neid nimesid mägedes, mis kõige enam juurdunud Wiljandi rahwale werre. Päälegi sobib see nimi siia ülihästi: tarwitseb ainult jalutada piki puiesteed kahel pool asuwate kõrgete puude wahel ning tahes või tahtmata muutud siin wanade, põliste puuhiiglaste vahel „filosoofiliseks“. Seega on tähendatud nimi leitud wäga tabavalt ja oleks ülekohus hakata nüüd Filosoofia puiesteed ümber ristima“.[2]

    Ometi ei oleks ma nii vanamoeline. Kui jalutada nüüdisajal Viljandis vanalinnas, kus siiani suurejooneliselt domineerivad tsaariaegsed ehitised ja kus pensionärid elavad kunagises hotellis London või lapsed käivad kunstikoolis toonases ohvitseride kasiinos, milles kirjamees Kitzberg maksis kelnerile, et see ühe ülbe baltisakslase valgetele nahkpükstele klaasi punaveini ümber ajaks, juhtub harva keegi tänaval vastu tulema. Vanalinn on täiesti inimtühi, nii et ühtviisi võid siin kujutleda jalutamas nii torukübaraga härrat Kitzbergi-ajast kui miks ka mitte tänapäeva ameeriklast kuskilt California küngastelt. Minu arust on eri hinged nüüdses inimtühjas kummituslinnas alati päris hästi üksteisega läbi saanud, kohtudes rääkinud ilmselt nagu ikka alguses ilmast ja seejärel kirunud igasuguseid sünoptikuid. Nii et võib tõesti nõustuda Petrone raamatus tsiteeritud Daniel Hozjani arvamusega, kes kolis Viljandisse Šveitsist: „Mulle tundub, et Viljandi on eriline mull, kus on lubatud olla teistsugune. Siin on vabalt võimalik läbi linna hõljuda, üle väikeste ja kergesti ületatavate takistuste, vahel aeglasemini, vahel mäest alla ja pisut kiiremini ning lõpuks jõuda järve deltasse, kus talviti kohtuvad mõned vapramad hinged selleks, et hinge kosutada, kevadel, suvel ja sügisel aga selleks, et omavahel suhelda“ (lk 164).

    [1] Linna kui teksti lugemise nelja taseme kohta vt artiklit Riia Ülikooli slavistika kateedri kogumikust: Б. Лобан, Существует ли Рига. Rmt-s: 317: Aльманах. Toim. B. Loban. Riia, 2011, lk 110–111.

    [2] Nimesid tuleb kaaluda. Sakala, 15.01. 1936.

     

  • ,

    Elo Viidingu eitamine

    HANNA-LINDA KORP

    Elo Viiding. Mina kõnelen kirjandusest. Tekste aastatest 2009–2019. Tallinn: Tuum, 2020. 140 lk. 14.99 €

    Kriitikakogumikku arvustades on kohane vaadelda ka seda, kuidas on kriitikas teosele seni lähenetud. Kui Mari Peegel[1] ja Veiko Märka[2] jalutavad Elo Viidingu kogumiku peatükkidest nagu tubadest läbi, teksti pigem kirjeldades ja ümber jutustades kui seda analüüsides või hinnanguid andes, siis Johanna Ross jõuab Klassikaraadio kirjandussaates „Gogol“ julge tõdemuseni, et Elo Viiding on heas mõttes absolutistlik kirjanduskriitik. Rossi sõnul on see seotud kirjanikupositsiooniga: „Kirjanik ei saa kogu aeg habiseda, kahelda ja tingivat kõneviisi kasutada. Kirjanik peab oma maailma kehtestama ja seda siis ilmselt ka arvustustes.“[3]

    Tõepoolest, Viiding on ka raamatu-arvustusi kirjutades, rääkimata luulest või proosast, endast ja oma asetusest kirjandusväljal vägagi teadlik ning ei häbene seda ka välja näidata. Suuremat osa eesti kirjanduskriitikuid selles „pahes“ süüdistada ei saa – kuigi kriitikutele on ikka ja jälle ette heidetud liigset isiklikkust, „raamatuga vanniskäimist“ ja muid negatiivseid külgi, mille tulemusel jõuab arvustaja enda kohta ära öelda kõik, aga raamatu kohta suurt ei midagi, on eesti kirjanduskriitika enamjaolt siiski tasane ja tubli, pigem isegi igavavõitu.[4] Kas väljendada ennast toorelt, aga kõlavalt, või arukalt ja tüütult? Mulle tundub, et kirjanduskriitika eesmärk ei saa olla ainult teosele hinnangu andmine või ainult selle tutvustamine; kuna kriitika on omaenda (ehkki nõksa hägusate) tunnustega kunstiliik, võib sellel olla palju eri ülesandeid ja avaldumisviise, mida kõiki võiks hinnata ennekõike huvitavuse alusel. Hea kirjanduskriitika on igasugune: kirjeldav, analüüsiv, sünteesiv, isiklik, umbmäärane, tsitaadirohke, kirjanduslooline, teoreetiline, hinnangutest rangelt eemale hoidev… Nii seda, teist kui kolmandat, ühtaegu kõrvuti ning samas teineteist välistades.

    Seda kõike arvesse võttes on üsna kerge jõuda järelduseni, et „Mina kõnelen kirjandusest“ on hea kirjanduskriitika, sest Elo Viidingu absolutistlik ja ennastkehtestav lähenemine välistab igasuguse igavuse ja kliimaksivabaduse. Ka psühhoanalüüsist tõukuv tõlgendus eristab teda julgelt suuremast osast eesti kriitikutest, kelle peamine analüüsiviis paistab olevat teoses esinevate teemade umbmäärane eritlemine. Sandra Jõgeva tööpäevikut „Avalikud ja salajased märkmed“ arvustades sõnastab Viiding muuhulgas oma kriitikukreedo: „Inimeste suutmatus seedida endast erinevat ning oodata filmidest (ja üleüldse kunstilt) Tähendust – see tähendab, üksnes iseenda turvatud tundeelu peegeldusi ja fikseerunud enesetaju kinnitusi, on … alamat sorti reaktsioon“ (lk 48). Seega – kirjandusel pole Viidingu kriitikumina jaoks isiklikku, lohutavat, psühholoogiliselt tarvilikku otstarvet, ta lepib sellega, et „lohutus ongi kättesaamatu – väljastpoolt; et keegi teine (kirjanik) ei saa seda pakkuda; et keegi teine saab üksnes meelde tuletada, et võib-olla, jah, armas lugeja, on sul õigus – see on kusagil olemas?“ (lk 101).

    Mõistagi tekitab Viidingu nihilistlik hoiak emotsioone vaevu vaka all hoidvas lugejas palju küsimusi. Miks ikkagi on kunstist tähenduste, irooniliselt suure või mitteirooniliselt väikese algustähega, otsimine madal reaktsioon? Kas mitte sellest – isiklikust kontaktist, olgu emotsionaalsest või ratsionaalsest – ei algagi kirjanduse tõlgendus? Tõlgendamise käigus võib ju algsest tähendusest eemalduda, seda analüüsikuhja alla peita (nagu kirjandusteaduses varjatult või varjamatult tehakse). Kuid Viiding ei andesta sentimentaalsust ei kriitikule ega lugejale, ning eriti teravalt tuleb see välja kogumiku kõige tugevamas kirjatükis „Juhan Viidingu eitamine“, kus ta joonistab välja seitse erinevat lugejatüüpi, kes moel või teisel Viidingut „valesti“ mõistavad. Huvitaval kombel puudub nimistust selline lugeja, kes loeks teda lihtsalt iseenda jaoks, vanast harjumusest, täiesti ebakommunikatiivselt ja ilma publikuta. Tundub, et nii nagu  luules, köidavad Elo Viidingut ka kirjanduskriitikas ennekõike kodanliku heaolumaailma stereotüübid – isa-Viidingu hardad ja tõsiusksed lugejad või alkohoolikutest pereisad, kes käivad kord aastas perega Tais puhkamas ja varjavad lasteaia garderoobis pohmelli –, keda ta mõnuga piitsutab. Kui „Juhan Viidingu eitamises“ avaldab nihilism ja mitteempaatilisus mõju (pelgalt eituse kaudu ütleb ta Viidingu luule kohta rohkem kui nii mõnigi süvaanalüüs), siis mõnes teises tekstis muutub see hoiak lausa tüütuks.

    Viidingu kui kirjanduskriitiku siht – endast erineva seedimine, võõra mõistmine, aktsepteerimine, talumine –, on tihtilugu määratud luhtuma. Ta ütleb otse, mis talle meeldib ja mis mitte. Kindlasti ei talu ta heaoluühiskonna ilminguid (nt kolmeeurost jäätist „Jäämari“, punklaulupidu, noori rõõmsaid kutte kesapõllul plaate keerutamas, aga ka sotsiaalset ebavõrdsust), ja kindlasti meeldib talle see, kui kirjandusteoses on kirjeldatud madalaid tunge, mis panevad peategelase halvasti käituma. Inimene ei pea varjama oma halba iseloomu, sest see on märk alateadvusest ja alateadvusega ei vaielda! Nõnda näib mulle, et Viiding kutsub mõistma mudellugejast erinevaid, kapitalistliku ühiskonna hüvedest kõrvale jäänud või lihtsalt emotsionaalselt püsituid inimesi, kelle instinkte ja tunge on ilukirjanduses hõlpsam värvikalt kirjeldada kui tavakodanike omi. See väljendub ka kogumikku jõudnud arvustuste teostevalikus: nii Sandra Jõgeva, Lionel Shriveri, Leena Krohni kui Ivar Silla raamatus tegutsevad eluheidikud, psühhopaadid, narkomaanid, alkohoolikud, kelle viletsus Viidingut ilmselgelt sütitab.

    Mõistagi on suhtelises vaesuses elava, sümboolselt või materiaalselt ilmajäetud inimese kirjanduses esindamine üllas eesmärk – seda enam, et Elo Viidingu ja mõne teise üksiku autori (nt Mari Saadi, Sveta Grigorjeva ja Piret Põldveri) kõrval teevad seda Eestis vähesed. Samas ei ole Viiding isegi viletsuses vaevlevate tegelaste suhtes kuigi empaatiline. Kaastunde asemel leiab tema tekstidest hoopis kaine psühhoanalüütilise pilgu, mis tekitab tunde, nagu vaatleks autor mõnda haruldast putukat või taime, mitte inimest. Peaaegu iga teos satub psühhoanalüüsi ohvriks, mis mõnel juhul (näiteks Ivar Silda arvustades) õnnestub, teisal (näiteks „Avalike ja salajaste märkmete“ retsensioonis) aga mõjub lausa naeruväärselt ja paneb küsima, kas äkki on selle kasutamine samasugune eelhoiak, katse otsida iseenda jaoks Tähendust, nagu iga teinegi? Ühes tekstis väidab Viiding koguni, et psühhoanalüüsi „mõistma on loovad inimesed kahtlemata võimelisemad kui omaenda projektsioonide ja hirmude käes visklevad pealiskaudsed üldistajad, kes mitte ühtegi niisama võimsat teooriat või mõtlemissuunda kunagi asemele luua ei suudaks, küll aga kiitlevad, et neil puudub alateadvus hoopiski, või sogavad niisama“ (lk 36). Autorilt, kes julgeb seista inimeste eest, kellel pole kultuuri tarbimiseks piisavalt materiaalset ega sotsiaalset kapitali, on selline seisukoht ootamatult elitaarne! Hiljutisest intervjuust Estonian Literary Magazine’ile tuleb aga välja, et Viiding on nüüd psühhoanalüüsist üle saanud ja teda „huvitab psühhoanalüüsi asemel pigem see, kuidas inimene saab reaalselt toimida teiste heaks, kellel on vähem võimalusi – hingelisi, intellektuaalseid, materiaalseid. Mitte kogukonna jaoks …, aga toimida enesesse süüvimise (ja isegi ideedesse süüvimise) asemel just nimelt nende inimeste heaks, kes kannatavad teatavas mõttes ilmajäetuse all. Sotsiaalselt. Püüan seda ise oma praeguses elufaasis teha“.[5]

    Jään huviga ootama, kuidas absolutistlik arvustaja Elo Viiding seda sihti kirjanduskriitikas ellu hakkab viima. Üks võimalus oleks loobuda kollases meedias levivate stereotüüpide kinnistamisest (psühhoanalüüsi kõrvalmõju?) ning anonüümse antagonistiga (kellele sõna ei anta) vaidlemisest, kirjutada veelgi iroonilisemalt, konkreetsemalt, antipaatiat peenelt maskeerides, et sotsiaalseid probleeme veel veenvamalt lugejani viia. Ja teine võimalus oleks…  ikkagi otsida Tähendust.

    [1] M. Peegel, Kui kirjutad, siis kõnele! Looming, 2020, nr 11, lk 1622–1624.

    [2] V. Märka, Eitamise rõõm. Sirp, 15.01.2021.

    [3] Johanna Ross: Elo Viiding kõneleb kirjandusest kirjaniku häälega. Klassikaraadio.err.ee, 25.10.2020.

    [4] P.-R. Larm, J. Susi, Me kiretu kirjanduskriitika. 2015. ja 2016. aasta kriitikaülevaade. Keel ja Kirjandus, 2017, nr 3, lk 162.

    [5] 4+4. A conversation between the poets Elo Viiding and Kristjan Haljak. Estonian Literary Magazine, 2020, nr 51, lk 38–39.

  • ,

    Hümnita hümnid

    MAX REBU

    #
    Ronk nagu kirves maasikates; ja üksildased igemed ajavad
    madrust nagu niiti nõela taha.
    Madrus ei taha minna.
    Pilved silmis, õhtu on vastus sammudele.
    Silm, nõelasilm elab oma mereköha, samas kui
    maasikate mädased tunnid kirvesilmale sosistavad:
    rongasülg!
    Oma puukoores madrus rebeneb, rusikad
    jooksevad aja paastu, paat kukub välja nõelasilmast,
    ilma et keemispunktini tõusnud kõrv
    mõõna ja kirve seemnekojast loobiks.
    Rongasülg nagu padi. Padja nimetissõrm puu kohal;
    paljalt sõrm ajamas madrust nagu nõela oma paati;
    puukoor madruse tüvel roomab.
    Olla üksildane ige õhtus, mõõn sülje silmas;
    ja ronk nagu kirves maasikates.

    See on: hümn „Nõelahümn“.

    #
    Hümni sinises nagis kaldata palit.
    Silmas valguse palgid. Nahkpisar isukalt
    oma iset forelliorelil keedab. Punkt.
    Keemispunkt, sind ma palkan. Forelliorelil
    on selili kaneelsed saapad, mida rinnakorv heiskab.
    Punkt. Naelaauk vaikib.
    Hümni sinises nagis kurb luikkarburaator,
    külm kuhu ütleb lauka juukseid.
    Palgid pakuvad rinnakarvu,
    aga rinnakorv nokib redelit valguse silmas.
    Forelliorelil mälu lilled ütlevad:
    on kaldata jõgede palit.
    Hümni sinises nagis aurumasin kui naelaauk.
    Selili naelaaugus valgus silmitseb pisimat võtit.
    Kurb luikkarburaator!
    Mu hümnist tähed kõnnivad minusse pajude kaudu.

    See on: hümn „Kaldata palit“.

    #
    Millal tähed kõnnivad minusse pajude kaudu?
    Olen käruga tormis, kannan ümbrikus kaldaid,
    kodarad keedavad teed, tundmatu ema kolme rattaga korvis
    tungib läbi ümbriku sõduri hauda.

    Millal mütsiga vares sünnitab küsilause?
    Auk sõduri hauas on tunneljas ema. Ta üllatab
    mälu selga. Kolm ratast tassivad helkiva ööpilve telge.

    Millal on pajude puusad lõpetand üksindust ilmas?
    Õhtutähe valgel astuvad kalad rindade tapalavale.
    On palav ja parema käe varbad emani
    loobivad valguse õlgu.
    Ka veerevaid seeni ööpilve teljes ketiski peeti.

    Millal paju tormi kõrva riputas lause?
    Oma luudele ma käskisin sülitada hümnil,
    et kõiki redeleid tervitaks redel.
    Ja tunnel ja ema ja kalade rinnad on hümni kaldad
    sõduri hauas.

    See on: hümn „Küsilaused“.

    #
    Ülestõusmine on.
    On iha tolm, mida imetab mõõkkalaisand.
    Pilved mägesid liigutavad;
    tolm oma puusadega Aadamat varastab
    aja kohvrist. Ülestõumine on koerrikkis vikat,
    nüri tuul, mis roostetab jões.
    Üks juustunuga põleb isade leina.
    Üks ukselink on visatud taeva,
    et seemne odajas suu munakoorest varastaks tantsu.
    On mõõkkalaisand kaevamas kivisid sügavamaks.
    Ja näitab sõrmega toore sõbra peale:
    Ennäe, kuidas hümni kaenlaalune
    vennastub palvega ja kuidas puusad
    mao kõrva riputavad tuult!
    Aadam on. On koerrikkis vikat Aadama luus.
    Ja ülestõusmine lõpetab mägede juured.
    Taevast tantsu varajast juurt silmitseb mõõkkalaisand.

    See on: hümn „Ilusa silma tungraud“.

    #
    Hüljeste riigis tuvid on puust leib;
    hümnid söögiks; samas-samas
    tuukri esihammas avab mesilasemas akna.
    Sinu pakiraam-süda seal pulmast voolituid
    nõgeseid magab; võileibne udu silmas kui küünis.
    Samas-samas odavat põrmu oksendab
    ratastool oma oksalt.
    Tuvide valjus ajus rikneb kirjatäht-daamiking.
    Sinu lõhnaõli roostikus hülged lakuvad
    müüti, hümnid söögiks; ja puust leib
    oma istmel ehitab tuhka tuvide pulmaks.
    Ja õunte kaarleegis leidub lehma ja augu summa
    ja mesilasemas on aken kui piim või nõges või tuvid
    ja mesilasema ei ole saatnud ümbrikus rusikaid tuvidele.
    Mere oksad neis jooksevad edasi.

    See on: hümn „Lehma ja augu summa“.

    #
    „Kalade reied on nimi kaladele,“ ütles tüssatult laul –
    ja isa mahtus oma poja suhu.
    Ma tahan põllu rumalat küsilauset.
    Ma tahan selili ujuda maa sarves, üll unenäo nisad,
    et luugid jumala halastuses avaksid nahkvankri, et nutta.
    Ma tahan saada umbrohurüütliks: rinnakorv
    müüte lekiks ja kaatetid nälgiks sõstarde järgi.
    Ma tahan purje asemel heisata ankru
    oma naha vedelas pimeduses.
    Ma tahan puulusikakorrusel kiusata draakoneid.
    Ma tahan, et mu hinge toored sõstrad lausuks
    nelgini õlad, mere redel mida puhub.
    Ma tahan, et hääle bussis aiamaal tuiskaks.
    Ma tahan, et nuuksete puusad lõpetaks tuisu.
    Ma tahan, et torn jookseks allilmas vastumäge.
    Ma tahan valguse õlgu, kuhu metafüüsika õitseks.
    Ma tahan mekkida ulgu.
    Ma tahan oma koljus võrgutada mesilasi.
    Ma tahan olla võlgne õis ja sosinaistanduse
    isand, kes minuti ihus püüab kahvliga tuisku.
    Ma tahan mesilasi ärimeeskõrvselt.
    Ma tahan draakoneid – ja draakonitele aja jalgu.
    Ma tahan, et hümni ja laulu jalad peseks
    lõppjaamas teekonna puhtaks.
    Puhas-puhas on suu, kus
    ühed käed on teistele kätele pirnipuu võlgu.

    See on: hümn „Tüssatud laul“.

    #
    Kuue jalaga tasandikul aluspesu lõualuu alustab
    maa alust rahvalaulu,
    praetud öötuul röögib diivanit igiliikuri õele,
    sõrmega kortsutab surma matsutust.

    Kuue jalaga tasandikul kuu istub uitavas karvas,
    oma suust võtab välja aprillikuu rõdud.
    Igal rõdul, kus pääsuke voolib riideid,
    küüdimees tiiger piiskade osutit kastab.

    Kuue jalaga tasandikust unesnälgijast
    pikemad köömned tiigi õlale võtnud on päeva.
    Ma tahan olla pealuu hümni pealuus,
    nisurakked ümber; ja kinkida oma
    seliliolekut sosinale.

    Kuue jalaga tasandikul laul ja tassikõrv
    ajavad taga jalutut kasu. Ma võtan välja
    protsendid – kutsikajanu nullide järgi.
    Ainult läbi tassikõrva rüübatult iha taltsutab huuli.

    Kuue jalaga tasandikul diivanil igiliikuri luud
    võtnud on õlgadele hümni pealuu.
    Külmal tiigil aprilli kastavad liivast luud.
    Maa alust rahvalaulu pesevad rõdu ja riided.

    See on: hümn „Pealuu hümni pealuus“ .

    #
    Poeetide hulk on tühi hulk.
    Seal kümblevad hümnid ja aiad, higistamas õunu,
    keeravad kinni ülemlaulu mutrid.
    Ka mina kuivatan kivist omale varju –
    laulu roojav taevariik armatsemas ühte armastust.
    Ja kinni keeratud ülemlaulus ühe õuna
    käevangus möödub üks õun.

    „Tühi hulk!“ (võtnult huulte roikad
    oma põlvedele) kisendab ööpotimägi.
    Liha tallad kannavad hümni ühe pilpa peal.
    Üks õunte brauning einetab siniseid juukseid.
    Ka minu ülemlaulu aias poeedid taevale oma
    tühja roojaga maksavad tühja maksu.

    See on: hümn „Ööpotimägi“.

    #
    Üdi kihutab õigeks, kui
    kõik su karvad magama jäävad
    ja taevas surnud harfimängija pea nagu tuul
    ja üks hoop nagu ainiti majad veeretab juukseid
    ja sinu hümnita mulda on surunud suu.

    Harfimängija taevast alasti kaalub:
    juuksed kaalutult juurivad õigust karvade üdist;
    ja võõrsile roostetab su kulmude raud ja
    su udusulgkirve hümnita kirik kannab ikoonini mulda.

    Ja ainiti pea nagu tuul ja nullid on rottide lipud
    ja nime tapalaval harfimängija nööbid on pandud su karvade vastu
    ja üdi kraanist voolavad kärbeste rüngad
    ja taevast ja mulda hümnita värvivad juuksed, kus
    igavik painutab huuli.

    See on: hümn „Harfimängija“.

Vikerkaar