Sellest tähenduslikust hetkest alates hakkas Saral – nii on meie loo kangelase nimi – elus ja (see on öeldud veidi etteruttavalt) ka surmas kõik viltu vedama. Väliselt oli tal veel valikuid, ta oleks võinud keerata igalt järgmiselt ristteelt siia- või sinnapoole, aga kuskil tema alateadvuse hämaras, saatuse rakutasandil (kui nii sobib öelda) oli pöörmeseadja, häguste vuntsidega ja vabas õhus viibimisest pisut räpakalt tõmmujumelisena mõjuv tiidsal sammul keskeale lähenev väikest kasvu, ent sitke mees, muudatuse juba sisse viinud. Küllap sai kõik alguse tema sõbrast, kelle nime teadmine ei muudaks siin kellegi jaoks midagi. Sara – tema õige nimi oli Susan, Saraks sai ta kuidagi poolkogemata, osalt kindlasti tema klassi sattunud nimekaimu tõttu (tekkis mõistetav tarvidus neid kaht eristada ja meie Susan otsustas ise uue nime kasuks) – hakkas oma valjuhäälse ja laia joonega sõbra kannul triivima õige ohtlikesse vetesse. Sõpra kutsuti tavaliselt Voogriks. See nimi kõlas võõrapäraselt, tehislik-ulmeliselt, hüüdnimepäraselt (mida see oligi), läbinisti totralt ja ehk koguni veidi ohtlikult ning, nagu meie loo peategelane, ennist nimetasime teda kangelaseks, aga see on mõneti eksitav, võiks tagantjärele tunnistada, kui ta saaks tagantjärele midagi tunnistada (muide: kui saakski, puuduks tal selleks arvatavasti tahe), oli see ohtlikkus temas, sõbras (või pigem teekaaslases), tõesti olemas. Tõsi, see ohtlikkus polnud – erinevalt sõbra enese välistest maneeridest – mitte tingimata valjuhäälne ja laiajooneline, pigem salalik, umbusku ja salvamisvalmidust külvav. Või ei, seegi pole õige. Ta ei olnud salalik, ta lihtsalt ei jätnud oma sisemusest midagi ripakile ja kuidagimoodi tekitas see umbusku ja muid taolisi eelmainitud ja mainimata jäetud tundeid, ilma et tema neid kuidagi külvanud oleks. Mõlema suhtes tunti sama, umbusku, see oli ühine, eks osalt muidugi tänu võimalusele käsitleda neid n-ö komplektina, aga mitte ainult tänu sellele ja täiesti arvestamata Sara pindmise kihi diametraalset erinevust Voogri omast, eelmainitud hoogsuse puudumist Saras; tema võinuks – kui selline asi kellelegi silma torkaks – pigem alalhoidlikkusega silma torgata. Voogri kõrval pisut torkas, aga neis mõlemas oli midagi endassesulgunut, puist, koguni kivist, ja nii ei püsinud ümbritseva linnuparve tähelepanu neil kuigi kaua.
Koos oma sisemisi torme või nende puudumist (autoril pole kindlaid andmeid) välise mürarikkuse taha peitva sõbraga tegi meie loo keskne kuju, õigupoolest tuleks teda selles kangelaseta eeposes nimetada antikangelaseks, mitu tohutut hüpet tervele inimkonnale. Tema enda jaoks olid need sammud väikesed, aga nagu enne juba öeldud, teataval moel paratamatud, ta oli neisse kammitsetud, sai astuda ainult kindlas suunas, sai astuda ainult imepisikesi samme, tohutuid hüppeid tervele inimkonnale, vaikset ja ilget liuglemist kõigile selle planeedi asukatele (kaasa arvatud kivid). Ja paraku viisid need hüpped teda sellestsinatsest inimkonnast eemale.
Sara nemesis – ta ise oli enda kõige suurem vaenlane – oli valitud suunast valusalt teadlik. Ta oli kursis, et tema kurss on kohutav, häbiväärne, väär ja hukatuslik; lõpeb pisaratega või – hullem! – võimetusega nutta. Ta oli kursis, ta oli kursil, teadis enne iga järgmist pööret, et see on juba tehtud, viib veel sügavamale sohu, veel kõrgemale mäetippu, kaugemale kõrbesse, üksildasemale ookeanile. Ta oli omamoodi selgeltnägija, aga tummal, võimetul moel – umbes nagu must vanker, kes on loiul, passiivsel moel kaasa teinud suurmeistri ettevalmistuse järgmiseks partiiks.
Ta rebis neid sidemeid, mis teda inimkonnaga seovad, mis teda inimkonnaga sidusid, püüdis tagasi saada tasakaalu, püüdis välja saada kerast, sest rattast välja pääsemine on lihtne – tee lihtsalt samm kõrvale, tema puhul oli kindlasti tegemist keraga, sfääriga, ta isikliku sfääriga, pähklikoorega, millest ta küll mõõtmatut ruumi mõjutas, aga milles tal kahjuks mainimisväärset sõnaõigust ei olnud, ent mis lisas igale muutust taotlevale liigutusele teatava aktsendi, liiasuse, meeleheitevarjundi, pöörasuse, rapsaka. Iga sel moel puänteeritud liigutus, iga tasakaaluotsing muutis tema olukorra hullemaks, vähemalt tühistas ta taotlused, ta rabeles otsekui ämblikuvõrgus, tappes iga võppega kümneid süütuid kaheksasilmalisi, ta oleks otsekui kõlistanud ahelaid, rebinud ratsmeid, ta piitsutas, ja kõik, nagu te isegi mõistate, läks järjest halvemaks. Väga võimalik, et kuskil oma avarustes ta just seda tahtiski – umbejooksmist. Veel viimane paks kivisein ja siis on kõik möödas. Selles võis olla isemoodi paratamatusega leppimine, soov sõita tühjalt. See võis olla tüüpiline lapsik poos: oh, ma olen nii sügav, mind ei mõisteta!, aga mina isiklikult usun pigem, et tema sisemine kõrgmäestik oli tõeline, oli ületamatu ja lepitamatu.
Kõik see – nagu alati – tähendab, aeg, töötas meie loo peategelase (loobun nüüd katsest teda positsioneerida kangelane-antikangelane teljel, palun varasema eksitava info pärast siiralt vabandust) vastu. Ühiskond ja kogukond olid tema tegevust juba märganud. Õigem oleks öelda küll triivimist. Või lendutõusu. Lendutõusu madala laega toas? Ta ei olnud väliselt teinud veel midagi märkimisväärset, aga teda hakati jälle märkama. Voogr oli ta kõrvalt kadunud, ehk sellepärast. Temasse suhtuti, nagu oleks ta hingel mõrv, mille asjaolud ausat pürjelit hingepõhjani (kas pürjelil on hing?) solvavad. Temasse suhtuti, nagu oleks ta puritaanide hulgas saanud hakkama mingi seksuaalse libastumisega, ei, mitte midagi päriselt kohatut, ikka heteroseksuaalsus ja täiskasvanud ja vaba tahe, ainult puritaanide silmis oleks see olnud kohatu, igatahes oli tal selline märk küljes, ehkki ta ei elanud ju puritaanlikus ühiskonnas, kaugel sellest. Kinnitan veel kord: kedagi ei tapetud, ei olnud ühtegi seksilugu, oli ainult teiste inimeste suhtumine. Kuna mõrvadesse ja seksi suhtutakse ülima tõsidusega, siis pean vajalikuks kinnitada: need on ainult kujundid, mõeldud edasi andma tema võõrikust; tapatöid ega lihalikke patte ta hingel – vähemalt kaaskodanike teada – ei olnud. Oli vaid sedasorti suhtumine, suhtumine, mille varjamiseks ja seletamiseks võiks Sara suhtes heatahtlikult meelestatud jutustaja Sarale tõemeeli veretöö omistada, sest kui inimene on päriselt nii kaugele jõudnud, siis ilmselgelt on miski ta nii kaugele viinud, lausa tõuganud, aga kui ta on nii kaugele jõudnud ainult teiste arvates ja ainult sisemiselt, siis jääb tema kohale hõredasse õhku rippuma kõverdunud, raske ja arvukas hoiak, hoiak nagu liiga madal taevas, mille all linnud ei lenda ja kui mõni üksik proovib, siis kukub ta kurva krooksatusega, jah, krooksatusega, tagasi maapinnale. Ei olnud üleastumist, oli ainult vastav tunne. Ja tunded, teadagi, määravad kõik. Võiksin talle tõe selgema edasiandmise huvides erinevaid patte külge mõelda, aga ehkki lugeja visa, kaljukindel usk neid tema küljes pingsalt hoiaks, pudeneksid need ta küljest ometi maha, sest neid ei olnud, sest ta oli nii kättesaamatu, pori ei hakanud talle külge, inimene ei saanud talle kätt ulatada, teda ei tabatud jumalasalgamiselt, pühaduserüvetamiselt, isegi mitte kõige vagamat, alandlikumat sorti pühaduserüvetamiselt või puusliku või selle ühe õige jumala kummardamiselt, tema puhul tulnuks isegi või koguni just nimelt seda pühadusviisakuse omistamist vältida, just vagadus osutunuks selles hetkes viimaseks piisaks karikasse, mis viis otseteed hukuni. Kuhugi sinnakanti.
Ühel varasel hommikul, kui tõepoolest kõik magasid, tõusis ta vaikselt, tõstis eelmisel õhtul valmis pakitud seljakoti turjale, jättis kirjakese – olgu rõhutatud: täie teadmisega, otsust ümber hinnates, tegelikult koguni jäädes truuks varasemale otsusele, sest kirjakese oli ta kirjutanud vaid puhuks, kui hommiku ettearvamatus sunnib teda selles küsimuses meelt muutma, siis oleks kiri kohe võtta olnud – seljakoti välistaskusse ja lahkus siis telefoni maha jättes loodetuule poole. Tal oli nüüd ajada üks täiesti teine asi, ja kuna tõelisi leinajaid ei jäänud, siis võiks küsida, et miks ka mitte. Igal juhul hakkas ta seda asja nüüd ajama.
*
Kujur, kelle nime hääldati ja tuleb aegade lõpuni hääldada itaaliapäraselt, kuigi tal endal Itaaliaga vähimatki seost ei olnud ei vere, meelelaadi, välimuse, hariduse ega üleüldse ühegi vähegi sidemena arvesse mineva konksu kaudu, asus viiendal sajandil enne Kristuse sündi (muide, kas pole kummaline tõdeda, et Kristus ise sündis ju enne Kristust – milline hämmastav saavutus!) jumaliku inspiratsiooni ajel eelkirjeldatud asjaolusid kivisse raiuma. Ta valis kõige dramaatilisema hetke. Hetke, mil meie kangelannal polnud enam mingit võimalust endale öelda, et kõik võib veel laheneda, et kõik on millegi hüvanguks, et ta valiks sama raja ka teisel katsel, valiks, kui tal oleks tõesti vaba tahe. Skulptor raius välja ta graatsiliselt hapra, ent mingis mõttes purunematuna mõjuva figuuri, tema dramaatiliselt tõstetud käe, mille taha ta püüdis peituda, millega ta üritas virutada, liigutuse, stoppkaadri, mille puhul vaid julgemad söandavad väita, kas see on ennetav rünnak, vasturünnak, kaitse, rünnak, hirmutardumus, hirmusegune alistumine või veel midagi sootuks muud, ja nii öeldes reedaksid need julgemad lihtsalt midagi enese kohta, nagu tindiplekkide tõlgendajad terapeudi juures; raius välja ängi tema näol, lootuse ta kõikenäinud silmades; kivikunstnik peksis tuima meisliga tema ilmesse – vähemalt vihjamisi – suurema osa viletsama otsa tunnetest, millele me oskame nime anda. Jah, veel kord: ta raius sinna pöörase hirmu, ta lõi arusaamise möödapääsmatusest, ta koputles välja vea mõistmise suuruse, mõõtmatu ruumi talumatu… (ma ei tea, mis omadussõna käib mõõtmatu ruumi talumatuse kohta – on see kergus või raskus, pimedus või… andestage, jäägu see!), kujustas tuliterava ja puhtfüüsilise valuaistingu, suutis napilt hoiduda seda dramatiseerimast, sest muidu oleks ta solkinud ära kogu oma teose, oleks solkinud ära Sara elu, sest mis te arvate, miks ta tol hommikul lahkus, miks. Kujuril õnnestus tabada vaimset piina, seda – vähemalt võrdluses igavikuga – kiiresti möödunud elu, seda hetke kogu kaasneva ekslikkuse, kammitsetuse, õõvastava vabaduse, hingematva, ent üürikese õnnega, selle üheks viivuks ekstaatiliseks kulmineerunud valus.
Loomulikult kujutas kujur ka saatust, inimkonna ajalugu, millele sel kõnekal hetkel alla jäädi, kujutas selle saatuse kehastajat madu, kes kägistas ja salvas; puud, mis rebis juustest; õela irvega inglit, kes oli selja tagant ligi hiilinud, tomahook hammaste vahel valmis; argpükslikku, ent õige asja eest väljas olevat türannitapjat, keda hiljem hakati kujutama plakatlikus stiilis nagu töölist ja kolhoositari; draakonit, kes varjas oma tiibadega päikese ning kelle suust lõõmav leek kõrvetas kägiseva kivina; üht sügavast põrgu ringist välja roninud jõletist, kes ülemõõdulise pinnutõmbajana sikutas kogemata fookusesse sattunut, meie loos tähele pandud persooni kõigi pinnutõmbajate eeskujul otsekui muuseas välja oma räpasest sõrast; ta, meie kaduv ja eksinud isik, oli neetud kõigil võimalikel viisidel, tegelikult siiski ainult ühel neist, oli neetud äärmiselt detailitäpselt, mõneti ülepaisutatult, ent seda usutavamalt, täiesti hukutavalt, määramatult, tabavalt, köitvalt, haaravalt, lämmatavalt. Loomulikult kujutas kujur ka kõike seda, ehkki ainult aimamisi, hõnguna.
Nüüd on Sara selles töös sees, selle keskmes. Kujur oli selle töö ümber, ehkki suurema osa ajast ülimalt keskendunud. Korraks ta küll neelatas kuuldavalt, kui mõtles tukslevale rinnale ta enda raiutud kummalise, tulevikust pärineva rüü all. Neelatas korraks, aga kogus end siis ja jätkas tööd. See teine, see esimene, see kolmas isik – tema oli selles töös täiesti sees, ta on selles töös täiesti sees, ta oli juba surnud, tema valu oli möödunud, tema hingevalu oli möödunud, tema lugu oli peaaegu unustatud, võimalik, et seda lugu polnud sellisel kujul kunagi juhtunudki, aga ometi sai meie skulptor ta kuidagi kätte, tundliku, ent otsustava liigutusega fikseeris ta tegelikkuse haprad ja vaieldavad ja valendavad niidid üheks rünkaks, üheks jäädavaks ja valutavaks rünkaks su hinges, võib-olla mitte sinu hinges, aga kuskil ometi.
Sara suri selle valu kätte väga kiiresti – asi, mille eest võis tänulik olla. Nüüd on see valu tagasi ja kestab ja kestab ja kestab, aastatuhandete möödudes hakatakse seda paljundama, multiplitseerima, kopeerima – plagieeritakse, võetakse kipsjäljendeid, fotografeeritakse, visandatakse. Jäetakse meelde.
*
Kui siin loos ongi teatud vasturääkivusi, mõõdukat ebatäpsust, siis ainult seetõttu, et on püütud vältida omapoolset panust sellesse piina, kuhjumist. Muidugi jääb võimalus, et täpsete asjaolude ja ilmete tahtlik hämardamine tekitab uue valupunkti. Punkti, mis tuikab selle põrgupiina sees, mis põletab virvatulukesena Ariadne lõnga, lõnga, mis polegi lõng, vaid pigem süütenöör. Süütenöör, mis lõpeb eksinu, lõpeb pommi särisevate sõrmede vahel. Täpsete asjaolude ja ilmete tahtlik hämardamine võtab selle – mitte küll meie ega teie jaoks, loodetavasti ainult selle süütu, ent õiglaselt karistatud kuritegeliku kannatanu jaoks – omal moel kokku, koondab loomiseelseks, peagiplahvatavaks täpiks.
Mõnikord paindub aeg paremini, kui õigupoolest peaks, põhjuse ja tagajärje vaevuhoomatav, ent purunematu köidik ulatub kaugele ja selle eest juba ei jookse.
Andrus Kasemaa. Au kolhoosikorrale! Tallinn: Varrak, 2023. 224 lk. 22.90 €.
Sven Mikser. Vareda. Tallinn: Rahva Raamat, 2023. 320 lk. 23.99 €.
Piret Jaaks. Taeva tütred. Tallinn: Varrak, 2023. 268 lk. 26.99 €.