Jutud

  • *Ootad kevadet…

    Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb,
    ava selles aastas, tühjem koht,
    suured helbed õhus, linnusuled,
    mustast rõõmust laulab valge toht.

    Lõpetuse ingel jälle veab mu paati,
    mööda suurt ja väga külma vett.
    Tema halli selga tunnen lapsest saati,
    ta on minu sõber, minu meelepett.

    Teised sõbrad kõik on mööda läinud,
    kes nad olidki, või millal? Kus
    uskusin end olevat sind näinud,
    kulla sinisilmaline armastus?

    Täna taevast ma ei loe su nime,
    ainult lõpetuse ingli kühmus selg
    kõigub vete kohal, mida vaatasime
    kumbki teiselt kaldalt, hinges pelg.

    Aga mis seal karta. Midagi ei tule
    pärast ega olnud enne meid. Meid?
    Sa natukeseks silmad sule:
    üks, jah, ainult üks seal ongi neid.

    Ilmunud 2006, nr 7/8

  • *mu isa, kes sa oled…

    mu isa, kes sa oled kerge vaim, nagu need
    lilled ja liblikad mu ümber lendamas, kes sa
    pühitsed mu kassi, kellel nüüd on liblikas suus,
    kerge kõrge hüpe, tema suult kasvab nüüd päevapaabusilm,
    kes sa oled päike ja õlu, õhtupooliku aeg.

    mai oska sult miskitki rohkemat tahta. minus oli
    selle päeva raskus, tühjaks kasvand tulp ja
    millal tuleb vihma, kas jäängi riidu oma armsamaga.
    ja ometi pole sa raskus, oled hoopis kiil
    kes mu aias jälle lendab ja tantsib, ja suvepoole
    on teid aina rohkem ja kes sa oled päike! sa
    ei anna vihma siis kui küsida, olen ilma lõppematu kastja seni,
    ja pole sa mu isagi, tea kes sa üldse oled.

    Ilmunud 2001, nr 4/5

  • Vaikne õhtu

    istun trepil
    ristik lõhnab
    väheke kurb on
    selle päeva pärast
    et nad otsa saavad

    Ilmunud 2009, nr 8

  • Theweleit, Sontag, Laibach – ühe idee kolm väljendusvormi

    Klaus Theweleit on saksa kirjandusteadlane, kes vapustas eelmise sajandi 70ndate keskel Freiburgi ülikoolis kirjutatud dissertatsiooniga kogu Lääne-Saksa humanitaarteadust. Aastatel 1977–1978 ühes väikekirjastuses ilmunud 1147-leheküljeline oopus „Männerphantasien“ muutus vasakintellektuaalide hulgas kultusteoseks.[1] Kuid samavõrd pandi seda tähele ka vaimumaailma parempoolsemates segmentides. Saksa ajaloolased teost kuigi kõrgelt ei hinda, aga teistes mõtteteadustes on see kõrgeid laineid löönud.

    Ajalooline paralleel. Psühholoogide ja psühhiaatrite seltskond ei pidanud Sigmund Freudi teooriaid omal ajal usutavateks (ei pea praegugi), kuid Ameerika Ühendriikide kirjandusteadlastele ja filosoofidele läksid need vägagi korda. Teatavasti juurdus Freudi psühhoanalüüs Teise maailmasõja lõppedes USA ülikoolides, tulles sealt „teise lainena“ tagasi Euroopasse. Võib öelda, et alustas ülemaailmset võidukäiku.

    Midagi sarnast juhtus ka Theweleiti teooriaga fašismi „kehalisusest“. Pärast seda kui teos tõlgiti 1987–1989 inglise keelde, sai „Male Fantasies“ tänu USA akadeemilise maailma entusiasmile justkui uue hingamise. Tunnustuse ka ajaloolaste tsunfti poolt. Juba 21. sajandil, raamatu esmailmumisest piisavalt kaugelt distantsilt, on Theweleit väitnud, et kõik Ameerika ajaloolased, kellega ta on viimase paarikümne aasta kestel kohtunud, on sellest raamatust teadlikud, paljud on seda lugenud ning ka tsiteerinud.

    Theweleiti raamatu teisele köitele eessõna kirjutanud Princetoni ajaloolane Anson Rabinbach (uurimise raskuspunkt Kesk-Euroopa 20. sajandi sotsiaalajalugu) ja New Yorgi ülikooliga seotud psühhoanalüütik Jessica Benjamin hindavad teost üpris kõrgelt: „„Male Fantasies“ on üks haruldasi raamatuid, mis niihästi võtab kokku kui samas ka ületab ühe terve põlvkonna kalliks peetud huvisid. See koob ühte 1968. aasta järgse Saksamaa uue vasakpoolsuse intellektuaalsete ja poliitiliste huvide kõige viljakamad heided, luues algupärase, veetleva, tihti sügava ja puhuti pöörase narratiivi fašistlikust alateadvusest.“[2]

    Saksamaal võis selliseid ülivõrdes sõnu lugeda põhiliselt kultuuriajakirjanikelt, näiteks Der Spiegeli legendaarse toimetaja Rudolf Augsteini artiklist (19.12.1977), kus menuki kiitmisele on pühendatud tervelt kaheksa lehekülge. Kuid saksa ajaloolased, nagu öeldud, jäid külmaks.

    Theweleiti teoorias on kandev osa psühhoanalüüsil. Lühidalt sellest, kuhu Theweleiti tema „taltsutamatu intelligents“, nagu ironiseeris üks Freiburgi professor, välja viis. Fašistlikku keha determineerib ränk võitlus „teadvustamatuga“. Selleks teadvustamatuseks, või siis allasurutuseks, on naiselik alge.

    Theweleiti teos algab vabakorpustes sõdinud meeste autobiograafiate ning romaanide analüüsist. Sedasorti allikaid on ta leidnud umbes kaks- ja poolsada. Vabakorpused (Freikorps) olid Esimese maailmasõja lõppemise järel Saksamaal tegutsenud äärmusparempoolsete sõjaväelaste üksused, kes tulid vabal tahtel kokku selleks, et suruda maha kodumaised kommunistlikud võimulepürgimised, Poola insurgentide katsed Ülem-Sileesias riigipiire nihutada ning bolševike läändetungimise Baltimaade, täpsemalt Läti territooriumil.

    Autor analüüsib fašistliku keha potentsiaali.

     

    Saksa keeles kasutatakse niisuguste üksuste tähistamiseks terminit Soldateska, sõna on tulnud itaalia keelest ning tähistab õigupoolest varauusaegsete palga-
    sõdurite jõukusid, kes olid 16.–17. sajandil kurikuulsad selle poolest, et palgaraha ärajäämisel võtsid kõik vajaliku tsiviilelanikkonnalt, asudes seda pidurdamatult röövima ja mõrvama.

    Theweleit keskendub seitsmele Saksamaa aja- ning kultuuriloost tuntud sõjardile (kirjanikud Ernst von Salomon ja Ernst Jünger sealhulgas), kelle tekstides ei leia uurija peaaegu midagi nende isiklike abikaasade kohta. Naised jäävad anonüümseteks, nad on impersonaalsed sie. See ei tähenda seda, et naise perekonda kui niisugust eitatakse: kui naisel juhtub olema vend, siis selline isik on nimetamist vääriv, ta ei jää anonüümseks. Ta on isiksus, kellega võib suhelda, minna isegi kohvikusse lobisema. Jättes endistviisi nimetu naise koju.

    Theweleit jõuab järeldusele, et vabakorpuslased püüavad hävitada oma sisemist pehmust, erootilisust, naiselikkust, sulgedes need omadused – või nõrkused ja defektid, igatahes ebamehelikud tunded – justkui sepistatud „kehapantserisse“. Tõendusmaterjali on obsessiivsesse stuuporisse langenud autor kuhjanud tonnide viisi.

    Vabakorpuslase fantaasiamaailmas (siit ka raamatu pealkiri) esineb vaid kolme sorti naisi: emad, valged halastajaõed (aadellikku päritolu aseksuaalsed olendid) ning hoorad.

    Punahoorluse ülimaks avaldumisvormiks on kommunistlikes väeosades tegutsevad naissoost sõjaväelased, kelle tähistamiseks kasutatakse saksa keeles pejoratiivset väljendit Flinterweiber (die Flinte – püss).

    Naised on „revolutsiooni hüäänid, kes korraldavad loomalikke vereorgiad“, nagu üks vabakorpuslane sedastab. Kuid need võisid olla ka spermaorgiad.

    Baieri nõukogude vabariigi kehtestamist kujutav Hans Zöberlini romaan „Südametunnistuse käsk“, mille eest autor sai 1937. aastal SA kultuuriauhinna (Sturmabteilung ehk natsipartei rünnakrühmad andsid välja omaenda kultuuriauhinda, vaat siis!), esitab belletristliku seletuse lühiajaliseks jäänud kommunistliku riigi tekkimisest ja funktsioneerimisest. Tegelik niiditõmbaja olnud keegi Katja-nimeline daam, osalt vene, osalt orientaalset verd, kelle segaverelises kehas märatsev kurat paneb teda mitte ainult nõukogude vabariiki looma, vaid ka seksuaalorgiaid korraldama.

    Punane hoor seondub voolamise, niiskuse, lima, raba, soo, menstruatsiooni, laava, kallastest üle tõusnud jõega, millegi amorfsega, millest tahke, kuiv, enesessetõmbunud, distsiplineeritud vabakorpuslane peab eesmärki silmist kaotamata ning ennast määrimata läbi minema. Või siis selle kõige ohjamiseks tamme ehitama. Vabakorpuslase keha on per se tulvavett tagasi hoidev tamm.

    Mistõttu saab ka mõistetavaks, miks peab sellest kehast kõik nõrkused välja rookima, peab enda olemuse sulgema „kehasoomusrüüsse“.

    Vabakorpuslased on oma mälestustes või ka ilukirjanduslikes tekstides naise-nimelise loodusstiihiaga kohtudes ülimalt vägivaldsed. Neil ei jää midagi muud üle; Flinterweib kujutab endast eksistentsiaalset ohtu – tema eesmärgiks on mees kastreerida, nakatada süüfilisega, tappa ta salakavalalt seeliku alla peidetud granaadi või püstoliga (asenduspeenis), ahvatleda unustama oma sõjamehekohust, minema reetmise teed. Valge sõdalane reageerib sellisele ohule adekvaatselt, see tähendab ekstreemse vägivallaga. Kirjeldused sellele infernaalsele olevusele pähe tulistamisest, tema kolba muutmisest veriseks massiks, on korduv motiiv.

    Mitte ainult vabakorpuslaste kirjutatud romaanides. Belgia kirjaniku Marguerite Yourcenari romaani „Halastuslask“ tegevustik leiab aset 1919. aastal kusagil Lätis, baltisaksa mõisas, kus peretütar krahvinna Sophie de Reval armub nende juurde majutatud vabakorpuslasest noormehesse. Sõdalane Erich ei vasta neiu armastusele. Äratõugatud Sophie läheb üle vaenlaste poole. Ehk hakkab punaseks. Romaani lõpus satub ta vabakorpuslaste juurde vangi ning tema hukkajaks on minajutustaja Erich.

    „Tulistasin pead kõrvale pöörates, nagu laps, kes jõuluõhtul raketti laseb ja ise pauku kardab. Esimene kuul üksnes purustas osa ta näost, ja nii ma ei saanudki teada, missugune ilme oleks olnud Sophie’l surnuna. Teise lasu järel oli kõik lõppenud. Algul mõtlesin, et paludes see töö mul endal ära teha, oli ta uskunud mulle andvat viimase ja kõige kindlama tõendi oma armastusest. Hiljem mõistsin, et ta oli tahtnud üksnes kätte maksta, jättes mulle päranduseks süümepiinad. Tema arvestused on läinud täppi: need vaevavad mind vahete-vahel tõesti. Naistega tegemist tehes satud ikka lõpuks ise lõksu.“[3]

    See on ühtlasi romaani lõpulõik.

    Niisiis, naised on lõks, nagu Yourcenar selle mõtte Erichile pähe paneb. Kirjanik Yourcenar ise pole mingi vabakorpuslane ega Jüngeri või von Salomoni taoline terastormidest läbi käinud maailmasõja veteran, ta on naiskirjanik (kirjanik, kes on naissoost) ning tema maailmas tegutsevad vabakorpuslased pole sulgunud „kehasoomusrüüsse“. Homoseksuaalsel Erichil on lähedane suhe Sophie vennaga, nii et ta ikkagi on erootiline olend. Ning pärast Sophiele pähe tulistamist teda ikkagi vahetevahel tabavad süümepiinad.

    Õigel vabakorpuslasel, meeskirjaniku-autobiograafi loodul, selliseid nõrkusi ei esine.

    Õiged mehed menetlevad kommunistlikke hoorasid mõneti sarnaselt sellega, kuidas see toimub Hollywoodi vampiirifilmides. Vaadake veel kord Robert
    Rodrigueze märulit „From Dusk till Dawn“. Ka seal on tulistamine pähe ning vaiaga läbipuurimine ainsaks kindlaks meetodiks põrgulik olend surmata, ning pärast seda, kui „töö on tehtud“, ei tule kellelgi mõttesse kordasaadetut kuidagi kahetseda.

    Theweleiti silmapaistev edu eelmise sajandi lõpu fašismi-diskursuse uuendamisel on ilmselt seotud ühe tolle ajastu suure avastusega, mis tänapäeval on uudsuse kaotanud ning ei üllata enam kedagi: Theweleit jõuab meestefantaasiate lahkamisel paratamatult järeldusele, et fašistlik substants on olemas kõikides isastes. Kratsi neist ükskõik millise kesta ning pealispinna alt tuleb välja ürgfašist.

    „Nagu Theweleit ütleb, on fašismist vaja aru saada mitte üksnes „sellepärast, et see võib „uuesti tagasi tulla““, vaid et see on juba meeste ja naiste igapäevastes suhetes vihjamisi olemas. Theweleit keeldub tõmbamast eraldusjoont vabakorpuslaste fantaasiate ja „normaalse“ mehe vaimsete eksirännakute vahele“, kirjutab Barbara Ehrenreich.[4]

    Üdini ausa uurijana kaevas Theweleit omaenda hingestki välja mõningad fašistlikud tendentsid, langedes nii iroonilisel kombel äärmusfeministlike auto-rite rünnaku objektiks. Persoonina, mitte uurijana.

    Enam kui 40 aasta möödudes raamatu esmailmumisest on ajaloolaste hulgas tekkinud enam-vähem konsensus, et Theweleit ei seleta ära 1920. aastatel tekkinud paremäärmuslike militantsete liikumiste anatoomiat, küll aga on tema teos ajastudokument, mille analüüsimisel muutub hoomatavaks 1960. aastate lõpul ja 70ndatel tegutsenud Lääne-Saksamaa vasakintellektuaalide maailm.

    (Mõttekäiku jätkates võiks öelda, et ka Freudi teooriad ei seleta inimpsüühika toimimist, küll aga aitavad need mõista Austria-Ungari keisririigi keskklassi hüsteerilist meeleseisundit fin de siècle’i ajastul.)

    Ilmselgelt ei tundnud Theweleit sealpool raudset eesriiet loodud „meestefantaasiate“ kommunistlikku pöördpeegeldust – tahtejõuline ideele pühendunud (mees)kommunist, selline ostrovskilik terasmees Pavka Kortšagin, kes tunneb põhimõtteliselt vaid kolme tüüpi naisi: ema (umbes nagu kirjeldab Maksim Gorki samanimelises romaanis), aateline naisseltsimees, läbinisti aseksuaalne olend (nagu kirjeldab Tšernõševski tervet oma ajastut kujundanud romaanis „Mida teha?“) ning valgekaartlik-imperialistlik hoor – kõik need endised krahvinnad, kes uue võimu ajal muutuvad spekulantideks-kahjuriteks, või siis ekstreemsel puhul nais-SS-lased, kelletaoliste kujutamisel on andnud nõukogude filmikunsti eksemplaarse panuse eesti näitleja Eve Kivi.

    Romaanides ja autobiograafiates neile pähe ei tulistata, kuid see on seletatav vaid nõukogude humanismiga. Mis oli paraku näiline, deklaratiivne, tegelikus elus harvaesinev.

    Siinpool raudset eesriiet teadvustasid teravapilgulised vaatlejad fašistlike ja kommunistlike totalitaarsuste esteetilist sarnasust juba 1960. aastate keskpaigas.

    Nõukogude režissöör Mihhail Romm tõi 1965. aastal linale kahetunnise dokfilmi „Tavaline fašism“, mis käsitleb põhiliselt siiski Saksa natsionaalsotsialismi tekkimist ning hiilgeaega, ehkki natuke näidatakse ka Mussolinit.

    Nimetatud filmi vaatamisel ei jäänud nõukogude inimestel märkamata 1930. aastate Saksamaa ning nende endi igapäevase elu parallelism. (Vabade assotsiatsioonide tekitamise meetod on Rommil üpriski sarnane Theweleiti opus magnum’i kirjutamisel kasutatud võttestikuga; Theweleit ongi soovitanud lugeda oma raamatut nagu filmikäsikirja.)

    Kõrvalepõikena: ka Rommi film on muutunud omamoodi kultuslikuks. Nagu kultusteosele kohane, levivad selle ümber Venemaal seniajani mitmesugused legendid. Nii olevat poliitbüroo liige ideoloogiasekretär Suslov küsinud pärast filmi läbivaatamist Rommilt etteheitva näoga: „Miks te meid niimoodi vihkate?“

    Meid. Mitte neid – natse.

    Filmi põhjal oli kavatsus teha ka raamat, aga sellele tõmbasid nõukogude ideoloogid pidurit. Jällegi Suslovile omistatud lause: „Filmi vaatab inimene ära ja unustab, aga kui ta avab raamatu, siis võib ta mõtlema jääda.“

    Oht oli kahtlemata olemas. N-ö tavavaataja ei pruukinud hoomata natsliku ideoloogia olemust, kuna nõukogude ideoloogia piirdus selle seletamisel kannibalistlike instinktide ja meetodite loetlemisega, kuid nähes Rommi filmi 59. minutil kaadreid sellest, kuidas Hitler külastab kunstinäitust, pidi ta paratamatult märkama, et natslik kunst à la Arno Breker või Josef Thorak ühes kõigi oma tahutud ja voolitud titaanlike meesfiguuridega evib ilmset sarnasust stalinistliku ja ka poststalinistliku nõukogude kunstiga. Viimast nägi nõukogude inimene kõikjal: linnade peaväljakutel, ajakirjade esikaantel, parkides, raudteejaamades, koolides, isegi sõjaväeosades.

    Paratamatult pidi nõukogude inimest haarama äratundmine ka siis, kui Romm näitas talle natsiajastu ühte suurimat filmistaari Marika Rökki, kes laulab meelal häälel puusahöörituste saatel, ning kaadritagune hääl – Mihhail Rommi enda hääl – seletab, et Saksamaal tehti palju tööd, elu polnud suurem asi ning seetõttu pidi rahvale andma ka meelelahutust. Rökki paljad kintsud asendasid võid ja muud puuduvat söögikraami. Täpselt samas sõnastuses ning pea identsete kaadritega saaks näidata laulvat ning puusi hööritavat Ljubov Orlovat, Stalini lemmiknäitlejat, kes oli nõukogude seksisümbolina Marika Rökki sajaprotsendiline analoog.

    Nüüd veidi Theweleitile osaks langenud kriitikast. Saksa ajaloolased on talle ette heitnud, et rangelt võttes polnud tema valitud seitse vabakorpuste sõdalast sugugi representatiivsed natsid.

    Ernst Jünger toetas Hitlerit nn võitluse ajastul, 1920. aastate lõpul, kuid natside võimuletulekuga hakkas ta neist eemalduma, minnes lõpuks opositsiooni. Üks Theweleiti vaadeldud vabakorpuslastest – kaptenleitnant Martin Niemöller – sattus natsiparteist sõltumatust nõudnud evangeelse kiriku (Bekennende Kirche) liikmena üldse koonduslaagrisse.

    Ja ka Hitleri enda suhtumine vabakorpustesse polnud sugugi tänutundest kantud, kuigi võinuks nagu, sest – kasutades tollast kõnepruuki – need mehed vabastasid Saksamaa bolševistlikust katkust.

    Aga ei. „Mein Kampfi“ teise osa 9. peatükis „Grundgedanken über Sinn und Organisation der S.A.“ väidab Hitler se-da, et vabakorpused valitsesid tänavaid ja tegelikult ka kogu riiki, kuid neil puudus poliitiline ideestik. Hullemgi.

    „See oli juut, kes oma pressi kaudu mõistis lõputu osavusega lansseerida kaitseüksuste apoliitilisuse ideed.“

    Theweleitist fastsineeritud kommen-taatorid on sellele vastuseks välja toonud, et tema sihik on laiem kui vaid saksa natsionaalsotsialism, ta räägib ikkagi fašismist kui üldmõistest. Ent kuna 1970ndate Lääne-Saksa intellektuaalid kasutasid termineid „natsionaalsotsialism“ ning „fašism“ sünonüümidena, siis ei vii see märkus meid ajalooteaduses kasutatavate mõõdupuude juurde jäädes Theweleiti mõistmisel kuigivõrd edasi. Teost tuleb lugeda kirjandusteaduse, sotsioloogia, psühhoanalüüsi ja ajaloo ristumiskohta(desse) asetuva trillerina.

    Theweleiti suurimaks teeneks humanitaarteadustes peetakse seda, et ta oli esimene, kes kaua enne „kehaajalooks“ nimetatava distsipliini tekkimist kirjutas kehast kui mentaalsest objektist.

    Ent mis puudutab Theweleiti välja toodud „valgete“ vabakorpuslaste vägivaldseid instinkte „punaste“ püssinaistega kokkupuutumisel, siis üks aspekt on tal jäänud tähelepanuta.

    „Meestefantaasiate“ suunas kõlanud kriitika üheks vektoriks on vabakorpuslaste endi poolt lähtunud seksuaalse vägi-valla eiramine. Theweleiti järgi puudus vabakorpuslastel seksuaalne n-ö tung. Jutt on vägistamise „draivist“ – olgu seksuaalse rahulduse saamiseks või siis võimusuhte demonstreerimiseks.

    See aga tundub olevat väär lähtepunkt. Vabakorpuste juhtfiguurid omandasid esimesed sõdimiskogemused keiserliku Saksamaa koloniaalvägedes Aafrikas ning Hiinas juba enne Esimest maailmasõda. Ajaloolane Isabel V. Hull (Cornelli ülikool, uurimisteema raskuspunkt Saksamaa ajalugu 1700–1945) toob välja, et Euroopa-välistel sõjakäikudel ei tolereeritud röövimist, kuid naiste vägistamine ja seksuaalne ahistamine olid laialt levinud. Hiinas tegid seda kõik Euroopast tulnud ekspeditsiooniväed. „Samuti paistab see olevat olnud üldlevinud Saksa sõdurite puhul Edela-Aafrikas.“[5]

    Kuidas nende meeste militaarkultuurist niisugune seksuaalne vägivald vabakorpustesse astumisel välja roogiti? Sest kui lähtuda Theweleitist, siis sellised tungid pidanuksid neil puuduma.

    Saksa sõdurite käitumine koloniaalvägedes polnud Theweleiti raamatu kirjutamise hetkel veel ajaloolaste uurimisvälja jõudnud. Ent olulisemgi võib-olla on see, et valgete n-ö deseksualiseeritud vabakorpuslaste kordasaadetud penetratsiooniaktid „punaste hoorade“ kallal lihtsalt ei sobi Theweleiti teooriaga kokku.

    Olla võinud tegelikkust, wie es eigentlich gewesen ist, demonstreeritakse meile 2008. aastal Soomes valminud mängufilmis „Käsky“, mille režissööriks on Aku Louhimies. Film näitab meessoost valgekaartlaste ja naissoost punakaartlaste kokkupõrget Soome kodusõjas (kes peab vajalikuks, loeb: vabadussõjas). Naised võetakse vangi, nad lastakse maha ilma kohtuotsuseta. Ööl enne hukkamist toimub vangide kestvusvägistamine. Peategelase Miina kannatusi näidatakse peaaegu taluvuspiiri ületades.

    (Võib-olla on ülimalt õõvastav efekt saavutatud suhteliselt õõvastavate meetoditega. Louhimies on viimasel ajal sattunud kinematograafilistesse skandaalidesse; näitlejad, sealhulgas Miinat kehastanud Pihla Viitala on talle ette heitnud jälke manipulatsioone võtteplatsil, näiteks prussakate asetamist paljale kehale või väljaoksendatud toidu uuesti sööma sundimist;[6] võib-olla et sellisel moel tekitatud emotsioone võimegi näha filmi „Käsky“ vägistamisstseenides.)

    Filmi põhisüžeeks on ainsa ellujäänud punakaartlase Miina ning ainsana moraalse selgroo säilitanud valgekaartlase Eero armastuslugu. Film põhineb Soome kirjaniku Leena Landeri samanimelisel romaanil, mis ilmus müügile 2003. aastal.

    Näeme, et belgia (nais)kirjanik Yourcenar ning soome (nais)kirjanik Lander on eelmise sajandi alguses tegutsenud vabatahtlike „valgete“ meessõdalaste kujutamisel kardinaalselt teistsugusel seisukohal kui saksa (mees)kirjandusteadlane Theweleit.

    Fašistlike kehade fenomenist aru saamiseks on soovitatav lugeda Susan Sontagi esseed „Vaimustav fašism“, mis algselt ilmus New York Review of Booksis
    (06.02.1975). Sontagi ärgitas seda kirjutama 1974. aastal ingliskeelsena ilmunud Leni Riefenstahli pildialbum „The Last of the Nuba“, mis muutus rahvusvaheliseks bestselleriks.

    Hitleri lemmikrežissöör Riefenstahl oli selleks ajaks võtnud natsionaalsotsialismi suhtes samasuguse distantsi nagu tänase vaba Eesti vanema põlve juhtpoliitikud Eestimaa Kommunistliku Partei suhtes: ei Riefenstahlil ega Rüütlil-Kallasel-Ansipil ole mingit kokkupuudet totalitaarsete režiimidega olnud. Või kui, siis ainult dissidentlik-vabadusvõitluslik.

    Sontag näitab siiski, et Riefenstahli kogu filmilooming viitab kaheldamatult fašismile, mitte ainult emblemaatilised „Tahte triumf“ ja „Olümpia“. Mäed, alpinism, tugev füüsis, terve keha, mis püüdleb jumalikesse kõrgustesse, eema-
    le orgudes laiutavast dekadentsist ja määndumisest. Põgenemine iseenda eest, oma nõrkustest, liitumine julgete vennaskonnaga, keda ühendab surm. Kaunite, füüsiliselt täiuslike kehade surmatrots, mis on samas ka surmaihalus.

    Sontag toob esile, et fotoalbumis „Die Nuba“ jätkub sama temaatika. Seekord ei ole need „aarialased“, need on Sudaanis elava nuba hõimu liikmed, ent jättes
    nahavärvi kõrvale, peab kõhklematult ütlema, et füüsiliselt on selle hõimu esindajad nagu liikuvad Antiik-Kreeka skulptuurid.

    Ent see pole veel kõik. Nubade ühiskonnas olid väga tähtsateks sotsiaalseteks sündmusteks maadlusvõistlused ning matused.

    Nubad on hõim, kelle elus on kesksel kohal esteetika. Mida siis Riefenstahl oma geniaalse kaameraga jäädvustab, tehes seda 70ndatel Mustas Aafrikas samasuguse andumusega, nagu ta tegi seda 30ndatel põhjarassi hullusest haaratud Saksamaal?

    Sontag kirjutab: „Erootiline alge (ehk siis naised) on alati kiusatuseks, millele vastuseks on sugukihu kangelaslik mahasurumine. Nõnda seletab Riefenstahl, miks nubadel, erinevalt suurejoonelistest matustest, ei kaasne tseremooniaid ja pidustusi abiellumisega. „Nuba mehe suurimaks ihaks pole ühineda mõne naisega, vaid olla hea maadleja, tunnustades nõnda mõõdukuse põhimõtet. Nuba tantsutseremooniad ei ole meelelised üritused, vaid pigem „kasinuse pidustused“ – elujõu endashoidmiseks.“ Fašistlik esteetika põhineb eluliste jõudude endashoidmisel; liigutused on piiratud, kindlalt väljapeetud, täpsed ja tagasihoitud.“[7]

    Sontag (naine) jõuab sellele järeldusele Riefenstahli (naise) loomingut analüüsides kaks-kolm aastat enne seda, kui Theweleit (mees) kirjutab sellest seitsme vabakorpuslase (mehed) kirjatükke analüüsides. Kusjuures Sontag saab hakkama kümne leheküljega, samas kui Theweleiti kapatsiteet on tuhat barokset lehekülge. Muidugi – Sontagi teemaks on esteetika, Theweleiti teemaks on kosmos. Siit ka erinevad volüümid.

    Lõpetuseks käsitleme üht eesti komberuumi keskset probleemi – mil määral on natsionaalsotsialism võrreldav kommunismiga? Lähtudes kasvõi sellestsamast terve tugeva keha kultusest, mis tundub väga kattuva ja sarnasena.

    Kommunistlik tugev keha on vahend mingi kaugema eesmärgi saavutamiseks – olgu see revolutsiooni õhutamine üle maailma või Marsi koloniseerimine. Fašistlik tugev keha ongi ise lõpp-eesmärk. Või nagu Sontag selle elegantselt sõnastab: kommunistidel on utoopiline moraal, fašistidel on utoopiline esteetika.

    Ent muidugi saab need asjad kenasti kokku panna. Minge YouTube’i ning toksige otsingulahtrisse Laibach Whistleblowers. Nautige videot noortest iluvõimlejatest, kes Laibachi esitatud peaaegu marsimuusika saatel karastavad keha ning vaimu „We rise, we grow / We walk and we stand tall / We never fall / As big as the sky“ [Tõuseme, kasvame, kõnnime, sirgume, ei kuku eal, suured kui taevas], eesmärgiga „We’ll meet again / Now eternally / And walk / Once more as one!“ [Kohtume taas nüüd igavesti ja kõnnime taas nagu üks!]

    Gesamtkunstwerk’i viljelev Sloveenia industriaalbänd Laibach teeb teile totalitaarse kehapoliitika selgeks 3 minuti ja 41 sekundiga.

    Ja rohkem polegi selleks vaja aega kulutada.

    [1] Klaus Theweleit pole päris tundmatu ka eestikeelsele lugejale. Nii on tema peateose kohta ilmunud refereeriv artikkel: I. Särg, Make War, Not Love! Vikerkaar, 1997, nr 7/8; samuti on talt eestindatud: K. Theweleit, Mehe sündimise viisid. Mehe keha kui institutsiooni keha. Tlk. K. Kaugver. Vikerkaar, 2014, nr 4/5. Toim.

    [2] K. Theweleit, Male Fantasies. Tlk C. Turner, C. Erica, S. Conway. Kd 2. Minneapolis, 1989, lk X.

    [3] M. Yourcenar, Halastuslask. Tlk M. Riives. Tallinn, 1999, lk 113.

    [4] K. Theweleit, Male Fantasies. Kd 1. 1987, lk XV.

    [5] I. V. Hull, Absolute Destruction: Military Culture and the Practices of War in Imperial Germany. Ithaca (NY), 2004.

    [6] M. Ulfsak, Soome tipprežissöör: miljon vaatajat ja elu suurim skandaal. Eesti Ekspress, 06.06.2018.

    [7] S. Sontag, Vaimustav fašism. Rmt-s: S. Sontag, Vaikuse esteetika. Tlk B. Vaher. Tallinn, 2002, lk 153.

  • Telli Vikerkaar!

    Ave Taavet

    Tellima!

  • Kehasõnastik

    Kehapoliitika

    Kehapoliitika all mõeldakse tavasid ja poliitikat, millega ühiskonnas inimkehasse puutuvat reguleeritakse. Kui palju ja mis viisidel saavad inimesed ise oma keha kontrollida ning kuidas seda mõjutavad ühiskondlikud rollid, normid ja reeglid. Kõikidel ühiskonnaliikmetel ei pruugi olla võrdseid õigusi oma keha üle, ja see sõltub kehtivatest võimumehhanismidest, mis teatud gruppide kehalisse autonoomiasse sekkuda võivad.

    Kehapoliitika küsimus on näiteks abordiõigus, mis feministlikku diskursusse tekkis kõige tugevamini alates 1970. aastatest, aga ka võitlus seksuaalse ja soolise vägivalla vastu, asendusemaduse küsimused ning keha (ja geenide) modifitseerimine ja näiteks ka tätoveerimise lubatavus. Kehapoliitika ei kuulu üksnes sooliste õiguste valda, vaid eriti puudutab (sooga lõimununa) valgest erineva nahavärviga inimesi, puudega inimesi ja kõiki teisi, kelle suhtes on institutsionaalselt kehtinud „tavainimesest“ erinevad reeglid ning kehtivad mõnel pool siiani.

    Surm

    Kui sõda viimaks läbi sai, sattus järjekordsele Trooja Helena auks korraldatud eksklusiivsele vastuvõtule üks armunu, nimetame ta lihtsuse mõttes Saphiks. Saph oli tumedalokiline sihvakas noormees, tema mustade silmade igatsev helk pani paljud mõtlema, mis võib küll toimuda tema hinges. Saladus ümbritses noormeest, õigemini ümbritses teda vaikimine, mis küll lubas saladust näha, aga ei andnud täielikku voli seda kinnitada, sellele nii-öelda näppu peale panna. Ei olnud võimalik võidukalt kisada: jah, see, mis Saphis põksub, see on armastus. Meie teeme seda siiski, sest meid lahutab temast vajalik ajaline distants, aga toona ei saanud inimesed, ehkki aimasid tõtt, seda endale lubada. Nagu kohe näeme, oli Saph armunud valesse naisesse.

    Helena oli endiselt vaieldamatult maailma kõige ilusam naine. Võiks öelda: tema ilu oli kirjeldamatu, aga see pole päris tõsi. Nimelt olid nii see ilu kui ka Helena ise vägagi kirjeldatavad, viimse detailini. Häda (see ka mõni häda) oli selles, et kirjeldused ei kattunud. Need koguni ei haakunud kuigivõrd. Isegi kui räägiti tulest, mis endiselt lõõmas Helena silmades, võisid ja võtsid mõnedki (ja vägagi põhjendatult, muide) väita, et see ei lõõma, vaid miilab. Kolmandate meelest see hõõgus, neljandate arvates helkis. Kehakumeruste ja -sirgete kirjeldamine peaks olema geomeetriaülesanne, olgugi keerukas, aga siiski konkreetne, lahendatav, ent selleski ei jõutud konsensusele. Muidugi – kirjelduste eest ei olnud lootustki saada kultuurkapitali preemiat, pigem lõuahaak, ja seetõttu jäi suurem osa lausutud lausetest kulisside taha, takerdus eesriideisse, aga ometi võime kindlalt väita, et pelgalt jutu järgi poleks seltskonnast Helenat üles leitud, oleks leitud sootuks teisi, üksteisest ja Helenast täiesti erinevaid naisi. Helena märkamiseks oli vaja öelda, et ta on kõige ilusam ja ihaldusväärsem kõigist naistest, kes on sündinud või kel lootust enne ajaloo lõppu ilmavalgust näha, sellest piisas. Iga katse teda täpsemalt kirjeldada suunas inimeste pilgu kellelegi teisele, kellelegi arusaadavamale.

    Päris puhtalt ei olnud Helena sellest Trooja seiklusest välja tulnud. Ta kaldus käituma ekstravagantsemalt kui varem – naeris nagu hüään, tõmbas endal punasest veinist nina viltu ja flirtis, et maa must.

    Sel saatuslikul õhtul pälvis Helena tähelepanu noor Saph. Tunnistajad ei osanudki tagantjärele öelda, kas Helena jahtis või meelitas noormeest, langes talle kaela nagu kotkas jänesele või peibutas teda enese poole sööstma, kõrvetas pilguga või puudutas käega, aga kõik olid üksmeelel, et Helena tahtis päris ilmselt sellest poisist selle ööga võtta, mis võtta annab. Helena tahtis nii väga, et kõigile pealtnägijaile jäi meelde, kuidas tühipaljas pealtnägemine kallas nende hinge lõkkesse suure kopsikutäie napalmi, kuidas metsik kuumus nende sisemuses lahvatas, kuidas põlved läksid viivuks nõrgaks ja nahk hakkas puudutuste igatsuses kihelema.

    Kõigi jahmatuseks Saph keeldus. Pahameeletorm oli lühike, ent otsustav – Agamemnon ei kannatanud pühaduseteotust välja ja lõi sihvaka noormehe ühe rusikahoobiga surnuks. Saphil polnud mingit õigust seada kahtluse alla pika sõja jooksul toodud ohvreid. Helenat mitte ihaldada võrdus riigireetmisega. Kas siis selle nimel hukkusid vaprad ahhailased, et tema, nolk, saaks kahelda sõja ajendis, liigitada Helena lihtsurelike hulka?

    Teemat arutati, ehkki poolihääli, kaua – kahtlemata oleks Saph surnud ka siis, kui ta oleks Helenaga läinud, lihtsalt surm oleks olnud väärikam. Või kas oleks? Kas Saph oleks saanud üles näidata korraga kõikevõitvat iha ja piiritut lugupidamist, mis sunnib teda siiski taganema? Kas tema armastus, jah, ta oli kõrvuni armunud ühte neidu, kelle nime me saame sellest loost välja jätta, tõepoolest pimestas teda, võttis temalt meelemõistuse ja manööverdamisvõime, muutis Helena Saphi silmis millekski hajusajooneliseks, sundis ta saatuslikult eksima olukorras, kus õiget lahendust ei pruukinud olemaski olla?

    Kohaliku väitlusseltsi esimees, keda me selles tekstis Pontius Pilatuse eeskujul Poloniuseks nimetame, arvas, et Saphil tõepoolest ei olnud võimalik eluga pääseda, aga kui ta oleks Helena kutsele vastanud, siis vähemalt ei oleks naise ilu kuhtunud, nagu see, oh paraku!, juba mõne napi kuuga juhtus.

    Kehaline autonoomia

    Kehaline autonoomia on õigus valitseda oma keha üle ilma välise mõjuta või sunnita. Seda võib pidada üheks põhiliseks inimõiguseks, mille alla kuulub inimese individuaalne õigus langetada enda keha puudutavaid otsuseid, mis mõjutavad ta tervist ja tulevikku, näiteks pereplaneerimisotsuseid, sünnitamist, ravi ja aborti puudutavat.

    Kehalise autonoomia alla kuulub näiteks ka see, kas loovutada verd või olla organi- või kudededoonor.

    Kehaline autonoomia on tugevasti seotud seksuaalse nõusoleku kontseptsiooniga, mis nõuab mistahes seksuaalsetes tegevustes osalejatelt täielikku ja innukat nõusolekut ehk selgesti väljendatud „jah-i“, mitte „ei“ puudumist.

    Kehaline autonoomia peab olema tagatud kõigile, sõltumata soost, füüsilise või vaimse puude puudumisest või olemasolust, nahavärvist, tervislikust seisundist, seksuaalsest orientatsioonist. Just naised ja vähemusgruppidesse kuulujad on need, kelle kehalist autonoomiat sagedamini piiratakse, näiteks suguelundite moonutamise teel, mis on traditsiooniline mitmes Aafrika, Aasia ja Lähis-Ida riigis, või transsooliste inimeste steriliseerimiskohustuse kaudu, mis on praegugi seaduslik mitmes inimõiguste kaitse poolest pigem heas olukorras olevas riigis, sh Soomes.

    Piirikivi

    Rupert oli keha ja vaimu dualismile nii palju mõelnud, et suutis neid ühel päeval tõepoolest eristada: siin on keha, siin vaim. Rupert tõmbas nende kahe vahele täpse piiri. Keha ja vaim arutasid üllatunult uut olukorda ning leidsid, et ega neil peale selle nüüdseks selge – kuigi vonkleva! – piiri suurt midagi ühist ei ole. Keha ja vaim põrnitsesid üksteist mõnda aega suurema huvi ja vaenuta ning läksid siis kumbki oma teed.

    Kehakuvand

    Kehakuvandiks võib pidada arusaamu, reaktsioone ja hinnanguid, mida inimene oma füüsilise keha kohta annab. See on pidev protsess, mida mõjutavad füsioloogia ja kultuur. Oma keha suhtes tuntavad emotsioonid võivad olla positiivsed, negatiivsed, mõlemat korraga või neutraalsed, ja need on individuaalsed ja sõltuvad ümbritsevast keskkonnast, näiteks sellest, kas või kui palju positiivset suhtumist kehasse keegi argielus kogeb. Kehakuvand mõjutab vaimset ja füüsilist tervist, seda, kuidas me enda eest hoolitseme, kuidas suhtleme teiste inimestega ja kuidas neisse suhtume.

    Tervisliku kehakuvandiga inimesel on oma keha ja välimuse suhtes realistlik, liigselt moonutamata vaade. Ta ei raiska palju aega oma keha või selle vigade kontrollimisele või enese teistega võrdlemisele, ta võib küll olla rahulolematu mõne aspektiga oma keha juures, aga see ei sega tal normaalset elu elamast. Samuti mõistab ta, millised meedia ettesöödetud nõuded kehale on ebarealistlikud.

    Negatiivse kehakuvandiga on tegu siis, kui inimene tunneb tugevat tõmmet kujundada oma keha kättesaamatu standardi järgi ehk on sellise standardi enda jaoks normaliseerinud. Negatiivne kehakuvand võib põhjustada madalat enesehinnangut ja selliseid vaimse tervise probleeme nagu depressioon ja ärevus, mis võivad viia veel tõsisemate haigusteni, näiteks söömishäirete ja keha düsmorfilise häireni. Negatiivse kehakuvandi juures tuleb silmas pidada ka seda, et kehakuju muutus näiteks dieedi tulemusena ei pruugi parandada negatiivset arvamust oma kehast.

    Kuvandiloome protsessi iseloomustavad sageli soolised erinevused. Naised on tõenäolisemalt huvitatud saleda keha saavutamisest, mehed soovivad pigem lihaselist muskulaarset keha. Naised tegelevad tõenäolisemalt ka kalorite piiramisega kuni ohtliku piirini ning neil on protsentuaalselt rohkem söömishäireid, nagu anoreksia, buliimia või söömissööstud, aga samuti ületreenimisega seotud häireid. Samuti sekkuvad naised soovitud kehakuju saavutamiseks sagedamini kirurgiliselt. Mehed piirduvad pigem steroidide ja toidulisandite kasutamisega, mida kombineeritakse treeningutega.

    Kuidas arendada tervislikumat kehakuvandit? Enda harimine mõistmaks meedia mõju kehakuvandile on hea esimene samm. Samuti võib olla kasulik teada, millised tegurid peale keha suuruse, kuju ja kaalu iseloomustavad tervislikkust näiteks veresuhkur, vererõhk, kolesterooli tase, füüsiline vormisolek või regulaarne, nauditav füüsiline aktiivsus ja rahulolu oma kehaga.

    Suurus loeb

    Taavet oli täiesti korralikku kasvu sõjamees. Tõsi, Koljat oli suurem, aga Taavet polnud mingi poisike – ta oli võidelnud ja võitnud, võitnud, võitnud. Ta alistas ka Koljati. Taaveti pisemaks valetamine pidi vist tema kangelastegu suurendama, aga tegelikult pole valetada ilus. Ta oli suur ja tugev sõjamees, ta võitis tänu osavusele, külmale verele, täpsele ja ülitugevale käele. See polnudki kangelastegu, oli lihtsalt tegu. Ta oli sõjamees ja tema argipäevaks oli tapatöö.

    Napoleon, nii räägitakse, oli tegelikult keskmist kasvu. Teda pisendati, sest see aitas teda pisendada. Vahi seda väikest kompleksides tõbrast – või tema tuleb Euroopat raputama!

    Vargamäe Jussil olid kõverad nii kael kui jalg, aga no kuulge – ega ta neid ju ise ei teind. Või mine tea, äkki ikkagi tegi. Igatahes, tema oli tõesti pisike ja – erinevalt Taavetist – ei saanud ta oma Koljatist jagu. Natuke rohkem eneseusku, noored mehed!

    Pealtnäha haritud meeste seas leidub hulganisti neid, kes peavad oma oponenti või lihtsalt noorsugu halvustades vajalikuks öelda, et tolle jäsemed on niitjad. Või näevad kedagi veidi teistsugust ja on kohutavalt häiritud sellest, et ei saa aru, kas tegemist on mehe või naisega. Kuule, papi, ta ilmselt nagunii ei taha sinuga seksida. Mis tähtsust ta sool sinu jaoks on? Või, jah, võib-olla jääb ta binaarsest soojaotusest suisa kõrvale. Kas see vähendab tema (argumentide) väärtust? Või on asi ikkagi lihtsalt selles, et meest, olgugi niitjakoivalist, ei söanda hästi kõrvale lükata?

    Porthos oli üks tõeliselt tugev mees. Teda ei lükanud keegi kõrvale. Porthose viimased sõnad olid: „liiga raske“.

    Kehapositiivsus

    Kehapositiivsuse põhisõnum on see, et kõik on ära teeninud võimaluse oma keha väärtustada. See tähendab ka kriitilist suhtumist sellesse, kuidas (uusi) kehalisi hierarhiaid luuakse. Idee johtub arusaamast, et ilu on konstruktsioon ning et see konstruktsioon ei tohiks rikkuda inimese võimet tunda enesekindlust või eneseväärikust, sõltumata sellest, millise kehaga on tegemist.

    Kehapositiivsuse liikumine loodi, et anda ruumi kehadele, mis on marginaliseeritud, mille kohta ühiskond ütleb, et need pole heakskiitu väärt. Kehapositiivsuse juured viivad paksude kehade aktsepteerimise liikumise juurde (fat acceptance movement), mille algatas Lew Louderback 1960. aastatel raamatuga „More people should be fat“ („Rohkem inimesi peaksid paksud olema“), et lõpetada normiks peetavast suuremate kehade häbistamine. Olulisel kohal oli sõna fat (paks, rasv) kasutuselevõtt neutraalsena ja vabanemine sellega kaasnevast halvustavast toonist ning inetuse, laiskuse ja ebaatraktiivsuse konnotatsioonist. Põhjusi, miks kellelgi on suurem keha, on erinevaid ning suur ja raske keha ei tähenda automaatselt ebatervislikku ega sale tervislikku. 90ndateks oli liikumine arenenud ka muid kehasid arvestavaks: näiteks puudega kehad, krooniliselt haiged kehad, karvased kehad, armidega kehad jne. Kehapositiivsus ei tõsta esile ühtegi kehatüüpi ega kehalise elamise või väljenduse viisi, mis oleks „tõeline“ ja parem, olenemata sellest, kas inimene peab üldse ilus/inetu vastandust asjakohaseks.

    Kehapositiivsusega on seotud ka probleeme. Kriitika pole niivõrd suunatud liikumise põhisõnumile, kuigi obligatoorne sõnum „armasta oma keha“, mida mitmel pool näeb, võib mõjuda kohustusena. Pigem tekib küsimusi visuaalse materjali kasutamisel. Kunagise liikumise on üle võtnud peavool, mille kuvatav materjal on eelkõige vastuvõetav keskmisele tarbijale, kellel on valge nahk, kes saab endale riided osta harilikust riidepoest või kelle sooline väljendus mahub harjumus-pärasesse mees-naine kategooriasse, mitte ei võimesta neid, keda ühiskonnas kõige enam marginaliseeritakse.

    Ilu

    Tartus on Kuperjanovi ilusalong. Möödun sellest alatasa ja juurdlen: mida nad teevad, mida nad seal ometi teevad?

    On ju laialt teada, et näiteks sinikas mehe näol jätab temast pigem ohtliku mulje. Kui ta ei hakka oma pilku peitma, vaatab kõigile trotslikult otsa, siis tekib mõte, et see tüüp võib põhjustada pahandusi. Temaga ei ole nalja. Ta ei karda pihta saada, kui ta hoo üles võtab – ja ta süttib kergesti –, siis on tema peatamiseks vaja mitut meest, ta tuleb lihtsalt nokki lüüa, kinni siduda, talle tuleb peale istuda, ta ei jäta enne, ta ei hooli valust, mida talle tekitatakse, ta ei karda, ta tungib hullunult peale, olles valmis relvana kasutama kõike kättejuhtuvat. Temas peitub berserk. Kahtlemata on selles oma ilu, ehkki see ilu kuulub pigem mingisse teise ajastusse.

    Samas, siinsamas, meiegi kõrval on teisi kultuurikihte, ajastuid. Mu sõbra ema kurtis üheksakümnendate alguses, et läks erafirmasse hambaarstiks (see oli siis veel suhteliselt uus asi): palk on küll hea, aga ei ole üldse tore panna noortele meestele nende korralike hammaste asemel suhu raudhambaid, mis siis millegipärast teatud ringkondades moes olid.

    Olen Kuperjanovi ilusalongile välja nuputanud terve hunniku reklaamlauseid, aga kuna nad ei ole nende eest maksnud ja – ei saa välistada – nende pakutaval teenusel pole midagi pistmist sõjameestega, siis ei hakka ma neid siin ära tooma.

    Ma ei kavatsegi kontrollida, mida nad seal teevad. Eelistan mõelda, et lõikavad pussnugadega inimeste paledele arme ja asendavad käsi mereröövlikonksudega.

    Ave

    „Ave, Ave!“ hõiskan ma mõttes, kui näen teda teisel pool tänavat jalakäijate rohelist tuld ootamas. Sellises olukorras on alati loomulik, et mina ootan. Vanasti ei olnud. Ma võisin Ave poole tee peal sülle kahmata ja tema kaldale tagasi viia. Või siis enda tänavapoolele tuua – oleneb, kuhu me minema pidime. Noh, kui oli näha, et ta seda süllekahmamist lubab. Heidan pilgu üle õla ja taganen poolteist meetrit, siin on ilgelt pika tsükliga foor, vähemalt autodele põleb roheline kaua.

    Foor loeb sekundeid rohelise tule süttimiseni ja – kuidas ma ometi suudan selle ohu alatasa unustada? – ühe peal haarab keegi mu tooli seljatoest ning lükkab selle liikvele. Ma tahaksin protestida, aga korraga tõmbab kurgus kokku, ma ei suuda häält teha.

    Ave on otsustav. „Mida vittu te enda arvates teete?!“ nõuab ta sel eriomasel moel, millest õhkub korraga kõrtsikakleja kuraasi ja kaks doktorikraadi. „Kas Jüri palus teie abi?“ Proua, sedapuhku proua, saab kohe oma veast aru. Nime kasutamine aitab, muidu läheks veel löömaks, et ega see teie sant ei ole, mina leidsin! Vabandust paluma ta ei hakka, selleks on Ave pöördumine liiga järsk, aga vastu ka ei paugu. Läheb lihtsalt minema.

    „Mina tohin sind lükata?“ küsib Ave ja mina ainult noogutan kohmakalt. „Tore,“ kinnitab ta, „kuule, kõik on korras. Lähme.“

    Sõidame tasakesi meie vana lemmikkohviku poole ja mul on hea meel, et ta on mu selja taga. Jälle tuli meelde see vana tobe tüli Enega (muide, mis värk on mul naistega, kelle nimes on kolm tähte?), kui ma puhtalt kiusu pärast ulatasin talle ülemiselt riiulilt mingi asja (mis kurat see oli?), mille võtmiseks ta oli juba tooli tooma läinud. Muidugi oli see pigem tüli ajend, aga ikkagi. Ta isegi viskas mind vaasiga. Stiilne! Jah, päris hea, et Ave on mu selja taga, jääb veidi aega ennast koguda.

    Kehahäbistamine

    Kehahäbistamine on enda või teiste häbistamine füüsilise välimuse põhjal. Kehahäbistamisega kaasneb mõtteviis, et alati tuleks enda keha juures midagi muuta ja et oma kehas end halvasti tunda on norm.

    Pidev meeldetuletus, et keha ei ole valmis või vajab parandamist, võib viia põhjendamatute hinnangute andmise ja kriitikani, mis võib igapäevaellu ja enesehinnangusse augu lüüa. Samuti hoitakse sellega alal arusaama, et inimese põhiväärtus on ta välimus.

    Kehahäbistamine võib väljenduda oma välimuse madaldamises ja võrdlemises kellegi teise omaga või kellegi teise välimuse kritiseerimises kas tema ees või selja taga. See võib avalduda ka varjatumalt, näiteks toitumissoovitustes, mis toitainete tasakaalu asemel keskenduvad dieeditamisele ja idealiseerivad meedia kaudu mingit teatud kehatüüpi. Häbistamisega tegelevad näiteks ajakirjad, mis soovitavad nippe, kuidas näha välja saledam või kurvikam või peita oma „vigu“. Häbistav on ka praktika, mida võib palju sotsiaalmeedias näha – kellegi teise keha kommenteerimine, lähenedes teemale võltsmurelikult „tervise“ aspektist, samal ajal kui varjatud eesmärk on enese moraalselt kõrgemale upitamine.

    Kehahäbistamist kasutatakse sageli naiste tasalülitamiseks, kes avalikkuses sõna võtavad, viies fookuse sõnumilt üle sõnavõtja välimusele.

    Inetu pardipoeg

    Ma teen lühidalt. Kord, pesitsusajal, koorus ühest munast tõeliselt inetu pardipoeg. Lai oli tema nokk ja pungis ta silmad, tema tiivaotsad ei oleks kõlvanud lehvikuks ka kõige vähenõudlikumale kerjuseidele – nii inetud olid need. Anname talle nimeks Pessima. Vähe sellest, et ta ise, ka tema vanemad ja õed-vennad langesid põlu alla. Tõsi, nood suunasid kogu agressiivsuse oma värdjaliku õe vastu ning neil õnnestus pikapeale uuesti seltskonda sulanduda. Märk jäi neile küll külge elu lõpuni, aga mis parata – ei saa oma saatust ega õdesid ise valida.

    Üksi ja õnnetuna elas inetu pardipoeg suure pardikoloonia keskel, hädavaevu suutis ta teiste eeskujul toituma õppida. Tõrksalt ja torisedes, jagades õpetuseks nokahoope ja sõimu, aidati ta paaril korral surmasuust tagasi siia ilma. Kuidagi elas ta õrna ea üle. Möödusid nädalad ja ta muutus üha ilgemaks, aga oli vaieldamatult elus.

    Nüüd tabas pardikolooniat veel üks õnnetus. Kahtlustati kurja silma, needusi. Üks pardipoegadest, kes oli seni tundunud täiesti viisakas ja viks, oli kasvanud kahtlaselt suureks. Juba kolmenädalasena oli ta suurem oma emast ja isast. Lihased lainetasid tema siidjalt läikivate sulgede all. Lai oli tema nokk ja jõrm tema pilk. Ta oli õigupoolest peaaegu sama suur kui see jõle värdjas – temagi oli kole ja lohmakas. Hüüame teist koletist Brutuseks.

    Pardikolooniates on teada, et jõud peitub ühtsuses, ja nii hakati nokkima ka Brutuse kallal. Teda solvati, tema eest püüti napsata toitu. Kui ta püüdis kedagi karistada, astuti tema vastu välja ühise rindena.

    Brutus ja Pessima oleks võinud ülekantud tähenduses seljad kokku panna, aga mõlemad taotlesid grupi heakskiitu ning ründasid sel vääritul, ent igati mõistetaval eesmärgil tihtilugu hoopis üksteist.

    Jah, kuni Pessima ja Brutus olid veel tibud (olgugi suured), salliti neid parasjagu nii palju, et neil oli võimalik ellu jääda. Aga kui suvi käänas üle oma kõrgpunkti, oli selge, et kõik tahavad jäletistest vabaneda. Pessima ja Brutus aeti minema. Brutus viis veel oma laial seljal üle jõe kaks kaldal niitsunud rändurmeest ja kadus siis, Pessima lendas kohe minema.

    Jah, Pessima oli tegelikult luik. Brutus oli lihtsalt erakordselt suur ja tugev part. Neid ei ühendanud oma vana pardikolooniaga enam miski. Pessima oleks võinud leida endale sõpru luikede hulgas, aga ta ei pidanud ennast nende vääriliseks. Brutus oligi täiesti lootusetu peletis, sellisega ei taha keegi läbi käia. Omavahel, jah, omavahel ühendas neid kaht depressioon ja lühike, üksildane elu.

    Menstruatsioonitabu

    Keskmine naine menstrueerib 2535 päeva elu jooksul, see on kokku umbes seitse aastat. Menstruatsiooni peetakse sageli piinlikuks või vastikuks ning selle üle arutletakse harva. Viimastel aastatel on hakatud menstruatsioonist rohkem ja lausa kampaaniatega avalikult rääkima. Miks? Paljudes riikides on menstruatsiooniga seotud hügieenitooted maksustatud kõrgemalt kui muud argikaubad, kuigi neid tooteid läheb vaja iga kuu ja nende kasutamisest ei ole pääsu. Ligipääsuga toodetele on seotud ligipääs avalikele teenustele, kuna muidu ei saa tsükli ajal näiteks õppetööst osa võtta ja kooli minna. Menstruatsioonitabu võib vaadelda misogüünia ühe vormina.

    Arusaam menstrueerivast vooluselisest kehast kui haiguste edasikandjast avaldub ka paljudes kultuurides, näiteks saadetakse Nepalis menstrueeriv naine kogukonnast eemale menstruatsioonihütti, kus pole pesemis- ega suhtlemisvõimalust. Tabu tekkimise algpõhjused peituvad muu hulgas religioossetes vaadetes ja õpetustes. Paljud maailma suuremad religioonid – islam, kristlus, judaism ja hinduism – viitavad menstrueerivale naisele kui räpasele, kes ei tohi religioossetest rituaalidest osa võtta või toitu katsuda. Osas kultuuridest on menstrueerivat naist peetud jällegi pühaks ja võimsaks, näiteks Vana-Roomas ja tšerokii indiaanlaste seas.

    Briti antropoloog Mary Douglas on analüüsinud räpasust kui miskit, mis iseenesest pole korratu, kuid mida peetakse korda ohustavaks, nimetatakse ebapuhtaks. Eritised ületavad keha piirid, justkui laiendades seda ning avardades piire ka keha ja mittekehalise vahel. Menstruatsioon, rasedus ja sünnitamine lööb keha ja kehavälise piirid lootusetult segamini. Ilmselt tekitab segadust veel ka teadmine, et menstrueerivate inimeste sekka ei pruugi kuuluda ainult naised, vaid ka transsoolised mehed ja end mittebinaarsena määratlevad inimesed.

    Menstruatsioonitabule aitavad kaasa reklaamid, milles kujutatakse üksnes noori naisi valgetes riietes ilma igasuguste probleemideta aktiivset elu elamas, samal ajal kui tegelikult esineb paljudel menstrueerivatel inimestel tsükli ajal valusid, kehakaalu kõikumist ja krampe.

    Menstruatsiooniga seotud diskussioon ei ole vajalik mitte ainult verevooluse või menstruatsioonivalude teemadel harimiseks, vaid see on laiemalt seksuaalhariduslik, parandades teadlikkust kehast, hügieenitoodete kättesaadavusest ja menstruatsiooniga seotud stigmadest.

    Martin

    Nüüd on kätte jõudnud see hetk, milleks Martin on valmistunud kümneid aastaid. Ta teab, et kodumaal istuvad kõik telerite ees. Suur finaal! Ta alles näitab, et ka väikeses Eestis on mehi, kes võivad tõusta maailma absoluutsesse tippu!

    Võidukohustus ei paina teda. Martin tajub, et on poolehoidjate ja toetajate ootusi juba ületanud, Martin on veendunud, et suudab oma vaimu vabaks lasta, suudab keskenduda, suudab ennast kokku võtta, muutumata kramplikuks. Martin tunneb kuuenda meelega, kuidas rahvuskaaslased tema ettevalmistusi jälgides hinge kinni hoiavad. Martin saab sellest jõudu. Nüüd on kätte jõudnud hetk, mil ta tutvustab oma kodumaad maailmale. Enam ei saa keegi öelda, et ei tea, mis või kus on Eesti. Mitte keegi. Mitte kunagi.

    Martin peab veel ainult üht vastast liivapaberitestis ületama, hakkama veritsema hiljem kui bulgaarlane ning selle vägiteoga oma nime leekivate tähtedega igaveseks nii spordiajalukku kui ka fännide südametesse raiuma. Ta saab hakkama, meie mõtted on temaga.

    Kehaline kasvatus

    Juba selle õppeaine nimi – kehaline kasvatus – kõlab prokrusteslikult. Meie kasvatame, sa oled väike ja võimetu, me kasvatame sind üha suuremaks, ainult parimad teie hulgast (nemadki pole küllalt head) jõuavad selleni, et ühel päeval pakub arst-liputaja neile hõlma alt dopingut, et nad saaksid maailma parimaks alal, millega tegeleb tõsiselt ainult kakssada inimest.

    Olen fantaseerinud, et selle asemel võiks olla õpetus, kuidas poetada oma argipäevadesse piisavalt liikumist, tarka liikumist, mis pole eraldi ettevõtmine (aga mis ei anna ka sportlikku tulemust ega paku korporatsioonidele ettekäänet teile mingit erilist nänni müüa); õpetus, kuidas oma keha toita sõltuvalt kehalisest aktiivsusest ja muust taolisest. Juhataks inimesi leidma maitsvaid, lihtsaid menüüsid, milles pole haisugi ööbikukeeltest ja mungoast, aga mis eitavad ka kalapulki ja külmutatud friikartuleid. Einoh, võib ka ööbikukeeli ja friikaid süüa, võib, aga kumbki ei tohiks olla igapäevane, vaikimisi lahendus. Või mis mina sellest tean, ma alles õpin.

    Igatahes, kui vaatan, kui paljud inimesed loobuvad pärast gümnaasiumi lõppu enese liigutamisest täiesti (ja kuidas teised sellega veidi lolliks lähevad) ning loendan endisi tippsportlasi, kes on viiekümnendaks eluaastaks – nii paistab – kehvemas vormis kui mina, nõrgukesed, siis tundub mulle, et olümpiakomiteeks nimetatava kuritegeliku rühmituse taktis tatsuv haridussüsteem on kas eksiteel või teeb meelega halba.

     

  • *sattusin oma vägistajaga… jt luuletusi

    ***
    sattusin oma vägistajaga
    samade kaante vahele
    mina kirjutasin hirmust, et mind vägistatakse
    tema kirjutas dostojevskist

    Idaeuroopa libu

    Ma olen idaeuroopa libu

    Ma ei tunnista libu kui solvangut
    naiste kohta, kes tahavad seksida

    Ma ei tunnista libu kui solvangut
    naiste kohta, kes müüvad oma keha

    Aga ma olen idaeuroopa libu

    See libu tunne tuleb iga kord peale,
    kui ta libistab oma tuimad kämblad
    üle puusanuki mu veenusekingule

    kui ta katsub mu ihu oma ähmase pilguga

    ja ma tean, et ma olen siin ainult selleks,
    et olla liha tema vesises suus
    ja lodeva kürva ümber

    ja minu iha ei loe

    Libu tunne tuleb ka siis peale,
    kui ta isegi ei ole „paha mees“
    kui ta on „hea mees“
    kellele minu iha
    ja ka minu keha tõrkumine
    natukene loeb

    aga ma olen harjunud endast mõtlema
    kui idaeuroopa libust

    Ja see tunne võtab nagu palavik

    ***
    puistasin juuksed tuulde
    üle sõjaväelennuvälja

    nagu kremeeritud keha tuha

    tuulde lendas
    soov olla tüdruk, kes sulle meeldib

    ajan end turri
    nüüd on iga puudutus
    vastukarva

    ***
    olen mõistnud
    et ma ei erista
    intiimsust vägivallast

    nii et ma
    ei vali kumbagi

    ***
    maksad mu toidu eest

    et vähemalt midagi minu sees
    kuuluks sulle

  • Somaatiline teater: esitustaagata ihud saalis ja laval

    Inimeste kehalisuse kogemine on nii läbi uuritud ja ideologiseeritud, et midagi lisada justkui pole jäänud. Samas olen ise tajunud, et on raske oma kehalisusekogemust mõtestada, seda ühiseluliselt problematiseerimata. Tseremoniaalsus, millega kehalisust ühiskondlikult instrumentaliseerima kiputakse… fenomenoloogid, feministid, freudistid, fukoistid… inimkeha on ühiselule avatud ruum või siis võimukaaluviht.

    Hilisemas Lääne teatri mõtteloos on kehalisusekogemust üritatud ratsionaliseerida ühtviisi ka ruumikogemuseks. Teatriteoreetikud räägivad publikust kui politiseeritavast keharuumist, instrumendist, mida on etenduse käigus võimalik kasutada vaatajat võõritavate võtete abil (Bertolt Brecht) poliitilisele või moraalsele subjektsusele äratamiseks-ehmatamiseks (Artaud).

    Teatripubliku kaaskehalisuse kogemust on teatriteooria käsitlenud nõudlikult ja didaktiliselt, publiku subjektsusest, võimustamise, võõristusefekti või katarsise, moraalsemale puhtamale olemisele äratamise taotlusest lähtuvalt. Nii lavale kui saali asetatud ihusid mõistetakse sageli kui avaliku ruumi jätku, kui ühiselulise subjektsuse kujunemise ja kujundamise ruumi.

    Enda publikukogemuse põhjal tajun aga potentsiaali hoopis somaatilisemaks publikukäsituseks, kus saalitäis publikut ei kujuta endast avalikku ruumi, vaid kaaskehalisust. Etenduse ajal on inimeste tähelepanu laval ja sestap irduvad nende kehad sellest sotsiaalsest ruumist, kus end tavaliselt üldsusele sobivalt üleval pidada tuleb, publikukeha toimib etenduse ajal kui iseeneses ja me ei ole sellest nähtusest kõnelema harjunud.

    Teatriteooria kipub publikukogemuse mõtestamisel käsitlema mingeid soovitud ideaalolukordi ja pole seetõttu representatiivne, sest valdavas enamikus etenduskordadest jääb publiku poliitiline võimustamine, ülendav subjektistumine või kaaskehalisuse katartiline unustus aset leidmata ning saali surutud ihule saab osaks ähmane kaaskehalisuse kogemus. Ometi on saalis istet võtmine, publikuks kaaskehastumine ja sellest kogemusest väljumine samavõrd ühiseluline ja samavõrd kultuuriline kogemus kui kõik muu teatris toimuv.

     

    Selle aasta hakul esietendunud Kinoteatri lavastuses „Gesamtkunstwerk“ on üks harjumatult pikk stseen, kus saal tehakse täiesti pimedaks. Kui ma mitu minutit seal pimeduses olin istunud, siis sain aru, mida tähendab puhas ruumilisuse taju, kui sellest lahutada visuaalsus. See tähendab esmalt iseenda kehalise asetuse taju. Et ma enda ja teiste kehade ja siseruumi piire enam pimedas ei näe, siis kerkib kehasse asetuse-ärevus. Mu keha esitab kohe verbaliseerimata küsimuse, kus olen ruumis mina ja kus on teised kehad. Jään üldiselt rahulikuks, sest eeldan, et publikus keegi etenduse ajal ei liigu ega asetu ümber. Samuti püüan juba enne etendust külastades aru saada, milliseid ruumireegleid kasutatakse ja milliseid konventsioone rikutakse. Ühesõnaga, see ruumilisuse, kehade kaaspaiknemise kogemus on küll ärevust tekitav, aga üldjuhul hallatav.

    Teatrikülastustega on seotud veel üks suur ebameeldivus, mis on seda õudsem, et pole kontrollitav. Mõni teatrivaatleja kaebab, et publik ei oska enam vaikida, lämisetakse ja muljetatakse möödunud päevast veel etenduse esimestel hetkedelgi. Teatrikülastaja võib ju rääkimise lõpetada, aga just siis, kui teatrikülastajad on otsustanud vaikida, hakkab kostma publiku hääl. Kümmekonnas sekundis enne etenduse algust, mil saal on pimenenud, publik vaikne, aga etendus pole veel alanud, on lüpsieelset laudameeleolu.

    Tagareast tuleb summutatud röhatus, vasakult kõhukorin, ees nuusatakse, paremal hingab keegi raskelt läbi nina, kümnete rahutute liigeste nihelemisest tekkivast toolide naginast rääkimata. Publik avaldab end kui saalitäis ihu. Igas ilmakaares on lõhnu, häälitsusi, vastastikuseid soojusande, ahtale pinnale on koondunud kontrollimatult tuksuvate südamete karjad, tühjenevate ja täituvate kopsude parved, soojade soolikate hunnikud. Kõhuõõnekuristikest kostab kaugeid oigeid, agoonilisi kaeblusi, luksutakse. Kehaõõnsusis küpseb liitrite jagu rooja, häbememoka vahelt immitseb menstruatsiooniverd, kusi koguneb põitesse, ilanired vajuvad neeludesse, löristatakse ninasid, terve armee eri värvi ja reljeefsusega nibusid on reastatud lava poole. Pisemad ja pikemad, jämedad ja pliiatspeened, kõverad ja sirged, valdavas enamikus lõdvestunud peenised puhkavad toolipõhjal või püksisääres. Toolileenidel puhkavad suitsu või seebi või paberi järele lõhnavad sõrmed. Hambad, valge-, kollase-, hallivaabalised, halli katuga kaetud ja neitsilikult roosakad keeled, kuivad ja niisked, täidlased ja kõhnad, värvitud ja näritud huuled, siledad ja karvased, pruunid ja roosad, sügelevad ja higistavad kannikad, sadade kilode kaupa rasust, kuiva, päevitunud, kaamet, sinakat, kollakat, punetavat nahka… See on ainult lühike loetelu kogu sellest „ilust“, mis teatrisaali etenduse ajaks koondatakse ja mis enamasti ebamugavasse tooli surutuna etenduse ajaks otsekui otstarbe kaotab, aga just selle otstarbekao tõttu mingi instrumentaliseerimata iseväärtuse saavutab.

    Teatrisaalis istet võtnud publik alustab valguse kustudes ja vaataja tähelepanu lavale liikudes oma kaaskehalist ühisolu. Vaheajale või pärast aplausi garderoobi suunduva, justnagu puuga pähe saanud inimese näost helgib selle kaaskehalise kogemuse rammestus, keha sunnitakse justkui uuesti sootsiumile avanema, end lahti kägardama. Vaadake uurivalt inimese näkku, kes teie selja taga toolireast väljumist ootab, ja te näete inimese oskamatust kaaskehalisuskogemusega toime tulla. Ma võin vaadata endale tuttavat teatrisaalist lahkuvat inimest ja ma ei tunne teda ometi ära, ta näoilmegi alles virgub sellest summutatud ühisolust.

    Ühelt poolt pole mul keelt, et sellisest hämarusse surutud ihude kaaskohalolu kogemusest kõnelda, kaaskehalisus ei ole kõnetatav privaatse-avaliku (mis on puhtalt võimudihhotoomia ja sellena mitte kehaline, vaid ruumiline määratlus) ega üksiku-kollektiivse eritlusega. Kollektiivsus on üleisikuline nähtus, kollektiivil on subjektsus, tahe, identiteet, kaaskehalisuses väljendab end alaisikuline ühisolu, mille solidaarsus on teadvustamatu, tõigapõhine, see on juhtunu või aset leidev, tagajärjeline, mitte kunagi aga eesmärgistatud või soovitav kogemus kui selline. Selle kogemuse kohta ei oska me öelda õieti miskit peale selle, et ta on ennekõike üle, liiane, mõistetav ja adutav, jah, aga mõistmispingutust vaikiva eeldusena mitte vääriv, ja selles mitteväärivuses avaldab end mingi Lääne ühiskonna norm, mille kohaselt ihu on instrument või millegi muu ihusse ulatuva või vastupidi, ihust eenduva, ja ühiskondliku või kultuurilise platvorm. Selle kehaga juhtub seal teatrisaalis midagi, nimelt ta saab rahu, vabaneb tähelepanust ja otstarbest.

    Saalist ei lahkuta, saalist tungitakse välja kaaskehalisuse kogemuse teadvusse jõudmise hetke justkui ennetades. Teadvustatud kaaskehalisus võib olla õudusunenägu ja võib olla nauding, aga just seetõttu on publikuks olemise kaaskehalisuse kogemus nii oluline, et võimaldab kaaskehalisust kogeda teadvustatuse piina või naudinguta. Hiljuti sai kaaskehalisuse õudusunenägu tõeks, kui sõitsin lennukiga kuhugi töölähetusse. Tallinnast lendavad miskipärast välja ainult kileviineri mõõtu lennukid. Sattusin istuma ülekaalulise inimese kõrvale aknaalusele istmele ja pidin kogu lennureisi veetma tema kaenlaaluses rasvavoldis. Tuubil täis ühistranspordist veidi vähem ebamugavust valmistab näiteks järjekorras seismise kogemus.

    Teadvustatud kaaskehalisus võib olla ka naudingu allikas, igapäevaselt jõusaali külastava inimesena olen teadlik, kui puhtalt esteetilist huvi võib väljendada jõusaalis varjamatu tähelepanu pööramine enese või kaastreenija kehale. Seksuaalvahekorrast rääkimata. Publikus olemine selliseid naudinguid ei paku, seal enamasti puudub seksuaalne alatoon, pole ka hirmu selle ees, et keegi mind kombib või mingi keha minuga põkkub, sellist pornofilmidest tuttavat grope’imis-stsenaariumi üldiselt eesti teatrisaalis ringi vaadates väga ette ei kujutakski.

    Mulle tundub, et lavastus või teater ongi tõeliselt toimunud siis, kui üht lavastust defineerivad lisaks dramaturgilistele reeglitele veel mingid teised, märksa ürgsemad ja bioloogilisemal tasemel toimivad kehade ümberpaiknemise reeglid, kui ma tajun, et lavastaja on suutnud etendusruumis anda aega nende ürgsete reeglite avaldumiseks ja neil on oma mingi väga tume loogika või lavastustervikut defineeriv pinge. Alles siis on see teater mu jaoks päris ja vabaneb oma esituslikkuse taagast, teatrietenduse kõige naeruväärsemast omadusest. Näitlejakeha instrumentaalsus taandub, jääb puhas füüsiline kohalolu, mida ei saa ega ole vaja semiotiseerida.

    Lavastamine oma sügavamas tähenduses võikski olla näitlejate vabastamine esituslikkuse ja publiku vabastamine vaatamise taagast. Tõelise lavalise kohalolu märk on see, et näitlejast ei nähtu ja ka publik unustab, et siin üldse midagi esitatakse, vaid et siin ruumis ollakse koos ja seda koosolemise tunnet pingestab, kaasdefineerib lisaks dramaturgilisele miski aktsepteerivalt, hinnanguvabalt, heatahtlikult jagatud ühisihulisuse kogemus, mis irrutab ruumis olevad ihud tegeliku ja fiktsionaalse ruumi liigendusest tulenevast pingest, võimumängudest, hierarhiatest.

     

    Sellist somaatilist kaaskohalolu olen kõige puhtamal kujul tajunud Lauri Lagle Teatris NO99 välja tulnud lavastusis „Untitled“ (2010), „Suur õgimine“ (2012) ja „Kolmapäev“ (2013). Lagle aktsepteerib neis lavastusis ihu ihuna, ei tee temast numbrit ega sõna, laseb tal laval iseendana olla, häbita, häbenematuseta. Ihud on Lagle laval kohal enne tähendusi ja tõlgendusi, enne tegelasigi. See, mida näitleja puhul nimetatakse sageli õnnestunud lavaliseks kohaloluks, pole (nagu Erika Fischer-Lichte kuskil kirjutas) midagi muud kui näitlejast tema mänguenergia toel selgelt eenduv roll, tegelase selge eendumine näitlejakehast. Roll on kunstilise nihestatuse tajumine näitleja kohalolekus, selle tajumine, et tema lavaolekul ja liigutusil ja kõnel on lisaks füüsiliselt tajutud elusa inimese kohalolekutundele ja lavastuse enda teenindamise vajadustele ka mingisse fiktiivreaalsusesse osutamise ülesanne.

    Lauri Lagle lavastustes on mõned manifesteerivad misanstseenid, kus näitleja-ihu sellisest esitamisetaagast lahutatakse ja ihu saab laval olla sama tummalt (kõnelemistarbetult) kohal, kui on saalis istuva vaataja ihu. Ihu ega füüsist küll otseselt ei fetišeerita, aga näitleja kohalolu on selgelt ihuline ja samas väärtusvaba. Lavastuses „Kolmapäev“ on stseen, kus näitleja paljastab ülakeha ja hakkab sellele südamerahus elundeid peale maalima. Näitleja ei tegele enesepaljastamisega, vaid meenutab vaatajaile, et elundid on olnud kohe algusest peale kohal, laval.

    Lavastuses „Suur õgimine“ on stseen, kus näitleja prepareerib enne ahju pistmist hoolikalt kana. Näitleja teeb seda ekstaatiliselt, pühendunult ja see kanarümp on teatrikunstilises mõttes sama palju laval, sama kohal kui näitleja. Kanastseenis ei ole mingit šokeerimise ega toiduga mängimise taotlust. Näitleja ei hõõru kanarümpa ühes õli ja maitseainetega mingeid ihasid, ka pole sel prepareerimisel mitte mingit muud sümboolset tähendust ega osutust peale kana prepareerimise enda. Kana läikiv ja pehme ihu on stseeni keskmes, aga seda ei fetišeerita samas, kana on laval väga praktilisel ja tähtsal kohal, ta pole mingi teispoolsusesaadik ega kunstiline sümbol. Pärast seda kui kana on ahju pandud, viib näitleja samalaadse prepareerimise läbi iseendaga, määrib end õliga kokku ning püherdab jahus. Näitleja ja ta ihu ei ole „Suures õgimises“ ja „Kolmapäevas“ vahendid, instrumendid, osutid, vaid osutatava, eesmärgi, sihtpunkti staatuses.

    „Kolmapäev“ algab nii, et neli naist kõnnivad koju, see on monotoonne, loomulik, väsinud, aga kiirustamata, üldsegi mitte teatraalne, töölt koju naasvate väsinud naiseihude teatraliseerimata paraad. See kestab lava ajas nii kuradima pikalt, see kontsaklõbin, ei mingit koreograafiat, ei mingit muusikat, puhas vahendamata ihulisus, kontsateravike raskus tungiks pärast pikka-pikka kõndi justkui vaataja enda oimukohtadesse. Samasugust fetišeerimata, osutuseta ihulist kohaolu näeme Risto Kübara mängitud „Untitledi“
    peategelases. „Untitledis“ laseb Lagle vaataja kannatust proovile pannes pesta Kübaral lavapõrandat. Tegevus ei teeni lugu, stseen on eraldiseisev metateatraalne avaldus, puhta füüsilise tegevuse kui teatrikogemuse baaskomponendi väärtustamine.

    „Suures õgimises“ näeme Priit Võigemasti ühel hetkel vedamas õlal lavale poolläbipaistvat valget toru, millest „oksena“ purskab puhast vett. See stseen pole esteedi ja hügieenimaniaki käsitus oksendamisest. Vastupidi. Kes on palju oksendanud, selle jaoks on okse puhas. Nii nagu talulapse jaoks on puhas sitt ja doonori jaoks veri. Lagle lavakehakäsitlus on saaliga solidaarselt somaatiline.

    Kirjeldatud somaatilisustel pole midagi pistmist roppusega ja ropule eneseväljendusele omistatud autentsusega. Kehakogemuse autentseks kuulutamine on samal moel ihu instrumentaliseerimine nagu vastupidine, kehalisust tõrjuv hoiak.

     

    Kunstitaotluste väliseid, puhta osutusvaba somaatilisuse episoode või mõõtmeid esineb laval ju veel. Üks sellistest ilmingutest on näitleja pehastumine, mis on pika karjääri teinud näitleja rollisleppide tõttu paratamatu nähtus.

    Mingil hetkel tekib näitlejal laval oma needuslik keha, millel on väljakujunenud stambid, omadused, mis kanduvad rollist rolli ja millest ta enam lahti ei saa. Selle kohta öeldakse, et ta mängib oma „tuntud headuses“. Maneerid on lavakeha üle võtnud. Lavakeha justkui remiksib laval iseennast. Mõni näitleja omandab sellise tuntud headuse juba õige noorelt ja sellistel näitlejatel on võimalik näitlejakarjäär n-ö kulmude või maneeride peal läbida. Paradoksaalsel kombel saavad nad üsna varakult tunnustuse, kuigi nii mõnigi noor näitlejarümp on auhinda vastu võttes juba lehkavalt küps.

    Sellise pehastumise talumise teema on kultuuriline universaal. Me ei suuda kuidagi leppida kahe asjaga: esiteks, et kultuur on sama tsükliline nagu loodus, et kõik, kurat, ongi kordunud varsti juba mitukümmend tuhat aastat, ikka otsime uusi viise, kuidas loodusest eristudes uuel moel objektistuda; teiseks aga ei suuda me leppida sellega, et kunstis on lisaks tehislikule, kunstlikule ilmutuslikkusele olulisel kohal looduslikud, bioloogilised, lagunemisprotsessid. Kunstiteos on sageli kunstniku vastuhakk termodünaamika teisele seadusele ja teatris kisub üha uute rollide kiuste pehastuv näitleja selle tõe räigelt alasti. Teater räägib kunsti kohta olulist, vajalikku tõde ka siis, kui näitleja ei suuda enam kehastuda, kui tema senine „tuntud headus“ on viinud hetkeni, kus ta saabki teha rolle ainult kulmutööga. Ülejäänu osa tema lavakehast on halvanud avalik kuvand ja rollislepid ja näitleja enda kehamälu. Paradoksaalsel kombel avaneb just sellises pehastumuses näitlejakeha esitustaagast vabanemise võimalus.

    Pikaaegse lavatöö käigus külge jäänud maneerid, mis nooremas eas närvidele käivad, sest mõjuvad kunstlikuna, kasvavad või kuluvad ajapikku näitlejaihusse sedavõrd sisse, võtavad näitlejakeha üle, nii et see, mis varem käis vaatajale närvidele näitleja „tuntud headusena“, mõjub lõpuks sellisena, et näitlejat ei tajutagi enam mängivat, vaid ta tuleb lavale puhta nähtumusena, lavalise „iseendana“. Siin aitab kaasa näitleja loomupärane vananemine, mõnel puhul raugastumine – vananeva näitleja liigutused ja olek on loomulikkuse sordiini all. Mõnel puhul aitab kaasa ka mingi muu füüsiline muutus, näiteks näitleja paisumine – ta läheb nii paksuks või ümaraks, et rollid ei mahu talle enam selga, mingi rollitäitja asemel on laval lihtsalt „paksuke“.

     

    Üsna levinud eesmärgipärane strateegia puhta somaatilisuse saavutamiseks on teatrietenduse konverteerimine sportlikuks-akrobaatlikuks ettevõtteks. Seda võib kohata kaasaegset tantsukeelt kasutavais lavastusis, kus lavategevus taandub mingitel hetkedel puhtaks tähistus- ja esitustaotluseta tegevusenergiaks. Laval olevad inimesed kaovad mingisse reeglivabat mängu meenutavasse olukorda nii ära, et lavategevus enam hetkiti ei kvalifitseerugi teatriks, sest midagi justkui nagu ei etendatagi, ihud laval põimuvad, käib häälekas inimfiguuride ehitus või muidu siplemine, protsess saab sama oluliseks kui selle tulemusena valmiv kujund.

    Hiljutisest Müürilehest (14.02.2019) võib lugeda intervjuud Amsterdamis õppiva noore teatriinimese Netti Nüganeniga, kes räägib kehakultuuri ja teatrikunsti põimumisest. On huvitav, kui kommenteerivalt ja justkui kõrvalseisja pilguga ta räägib oma kehast, mida ta crossfit’i ja tõstmise trennis teadlikult vormib. Ta on andnud vähemalt ühe etenduse, kus ta lihtsalt tõstab publiku ees kangi. Sportlikku sooritust laval teatrietenduse pähe tehes kaob sportivalt kehalt see üüratu väärtusinstrumentaalne esitustaak, mis on spordivõistluste areenil liikuval inimkehal.

    Hoopis vastupidise toimega on need olukorrad, mil publik sunnitakse ise etendaja rolli. Kaasaegses teatris pole välistatud publiku seast inimeste lavale tirimine või kaudsemal moel etendaja rolli seadmine. Nõukogude okupatsiooni algusest ja küüditamisest kõnelnud Tartu Uue Teatri lavastuses „BB ilmub öösel“ tiriti lavale terve publikukollektiiv. Publik veeti rongidega Tallinnast ja Tartust Tapale, ja kui reisijad Tapal perroonile astusid, sattusid nad ootamatult filmivõtetele, „ajalooliste sündmuste“ tunnistajateks, kusjuures valminud filmimaterjali näidati etenduse lõpus mustvalge dokumentaalfilmina. Publiku transport polnud mitte ainult sümboolse, vaid ka publikut poliitiliselt inkrimineeriva toimega. Toimus vastuküüditamine: etendust nautima tulnud (võib-olla kaaskehalisuskogemust ootava) publiku füüsiline transportimine „ajalooliste“ sündmuste keskmesse, kus vaatajaid sunnitakse oma kohalolekuga legitimeerima poliitilisi „sündmusi“ ja seeläbi avastama ka iseenda kehalise kohaloleku paratamatut poliitilisust.

    Veel hiljuti oligi poliitilise aktiivsuse ja revolutsioonide eelduseks masside füüsiline kohalolu, nüüd räägitakse Twitteri-revolutsioonidest. Selles mõttes pakkus „BB ilmub öösel“ harukordse võimaluse kogeda „vanamoodsat“, füüsilist kohalolu eeldavat poliitilist osadust. Tänapäeval tundubki Brechti kriitilise distantsi tekitamise nõue publiku ja etenduse vahel poliitilise teadlikkuse tekitamise vahendina iganenud. Pigem oleme tagasi Artaud’ ajastus, kus masse jõustavat rolli ei oma mitte poliitpubliku teadlikkus poliitika etendatusest, vaid ehe sentiment, mida vaataja (valija) usub etendajat (poliitikut) igasuguse lavalise distantsita kaaskehastavat.

     

    Kui teatripublikuks olemise kaaskehalisuskogemus midagi õpetab, siis seda, et mitte igasugusele ühisolule ega kaaskehalisusele ei peaks omistama kollektiivsust, poliitilist või kultuurilist agentsust. Et on võimalik olukord, kus avalikus ruumis asetsevad organiseeritult inimihud, ilma et see organiseeritus kuidagigi puutuks sootsiumisse muul tasandil kui alaisikulise ihulise ühisoluna.

     

  • Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta

    Ilmunud Vikerkaares nr 11–12, 2000

    Meie ei kuulu nende rahulolematute hulka, kes juba enne Preisi tsensuurimääruse ilmumist teatavad: Timeo Danaos et dona ferentes.1 Vastupidi, kuna uue instruktsiooni järgi on lubatud arutada avaldatud seadusi ka väljendades vaateid, mis ei vasta valitsuse omadele, siis alustamegi kohe instruktsiooni endaga. Tsensuur – see on ametlik kriitika. Tema normid on kriitilised, ning seega võib neidki kritiseerida, kuna nad on osa kriitikast.

    Muidugi võib igaüks vaid tervitada instruktsiooni eessõna põhisuunitlust: “Et juba praegu vabastada ajakirjandus kohatuist piiranguist, mis ei vasta kõige kõrgematele kavatsustele, on Tema Majesteet Kuningas oma ülimusliku korraldusega kuninglikule ministeeriumile selle kuu 10. kuupäevast ilmutanud rahulolematust kirjandusliku tegevuse igasuguse sobimatu piiramise puhul ning jaatades otsekohese ja ausameelse publitsistika vajalikkust, taas kohustanud tsensoreid järgima tsensuuriseaduse 2. peatükki 18. oktoobrist 1819.”

    Muidugi! Kui tsensuur on paratamatu, siis on aus liberaalne tsensuur seda paratamatum.

    Mis võiks kohe teatud hämmastust tekitada, on osundatud seaduse kuupäev. Ta on dateeritud 18. oktoobriga 1819. Kuidas nii? Kas on see seadus, mida olud kitsendama sundisid? Ilmsesti mitte, kuna tsensoreile tehakse korraldus vaid “uuesti” temast juhinduda. Niisiis, 1842. aastani seadus kehtis, kuid teda ei rakendatud, sest teda meenutatakse, et “juba praegu” vabastada ajakirjandus kohatuist piiranguist, mis ei vasta kõrgematele kavatsustele.

    Seadusele vaatamata allus ajakirjandus praeguse ajani sobimatuile piiranguile – nõnda lubab järeldada sissejuhatus.

    Kas räägib see nüüd seaduse või tsensorite vastu?

    Viimast väita pole meil õigust. Kakskümmend kaks aastat toimis seadusevastaselt ametkond, mis hooldas riigi kodanike ülimat huvi – nende vaimu, ametkond, millel on suuremad volitused kui Rooma tsensoreil, kuna ta ei reguleeri mitte ainult üksikisikute, vaid isegi kogu ühiskonna vaimu käitumist. Kas tõesti on mõeldav niisugune järjekindel seadusetus, niisugune kõrgemate riigiametnike jultunud käitumine hästikorrastatud, oma administratsiooni üle uhkust tundvas Preisi riigis? Või valis riik sõgedalt kõige andetumad inimesed kõige vastutavamatele kohtadele? Või on lõpuks Preisi riigi alamal üldse võimatu protesteerida ebaseadusliku tegevuse vastu? Kas tõesti on kõik preisi kirjanikud juba nii harimatud ja rumalad, et nad ei tunne seadusi, mis puudutavad nende eksistentsi; või on nad nii arad, et mitte nõuda nende rakendamist?

    Kui paneme kogu süü tsensoreile, siis ei kompromiteeri see mitte ainult nende isiklikku, vaid ka Preisi riigi, preisi kirjanike au.

    Lisaks sellele oleks tsensorite omavoli rohkem kui kahekümne aasta jooksul argumentum ad hominem, et ajakirjandus vajab teisi garantiisid kui sellised üldised ettekirjutused sellistele vastutustundetuile inimestele. See tõestaks, et tsensuuri enda olemuses peitub põhiviga, mida ei paranda mingisugune seadus.

    Kui aga tsensorid olid tublid, aga seadus ei olnud kõlblik, siis milleks on teda uuesti tarvis võitluseks selle pahe vastu, mille ta ise oli sünnitanud?

    Või ehk süüdistatakse institutsiooni enda objektiivsetes puudujääkides üksikisikuid – et nad, parandamata asja olemust, ei suutnud luua paranemisnäivust? Niisugune on näivliberalismi üldine tava: olles sunnitud tegema järeleandmisi, ohverdab ta inimesi – tööriistu, ning säilitab asja olemuse – institutsiooni. Sellega juhitakse kõrvale pealiskaudse publiku tähelepanu.

    Objektiivne vaen muutub isiklikuks. Kujutletakse, et isikute asendamisega muutub ka asi. Pilk kandub tsensuurilt konkreetsetele tsensoritele ja käsukorras progressiivsed väikesed kirjanikud õelutsevad nüüd ebasoosingusse sattunutega, kuid samal ajal kummardavad valitsuse ees.

    Meie samme kammitseb veel üks raskus.

    Mõned ajalehekirjasaatjad oletavad, et tsensuuriinstruktsioon ongi uus tsensuurimäärus. Nad eksivad, aga see eksimus on vabandatav. 1819. aasta 18. oktoobri määrus tsensuuri kohta pidi toimima ainult ajutiselt 1824. aastani ja ta oleks võinud tänini ajutiseks jäädagi, kui me poleks käesolevast instruktsioonist teada saanud, et teda pole mitte kunagi rakendatud.

    Ka 1819. aasta määrus oli ajutine vahend, ent kui alaliste seaduste kehtestamiseks oli ette nähtud kindel, viieaastane tähtaeg, siis uus instruktsioon ei määra mingit tähtaega, pealegi oodati tollal seadusi ajakirjandusvabaduse kohta, praegu aga tsensuuriseadusi.

    Teised ajalehekirjasaatjad näevad tsensuuriinstruktsioonis vana tsensuurimääruse taastamist. Nende eksliku arvamuse lükkab ümber instruktsioon ise.

    Meie käsitleme tsensuuriinstruktsiooni kui eeldatava tsensuuriseaduse vaimu ennetamist. Selles me järgime rangelt 1819. aasta tsensuuriseaduse vaimu, mille järgi seadustel ja ettekirjutustel on pressi jaoks ühesugune tähendus (vt mainitud seaduse XVI peatükki, nr 2).

    Aga tuleme tagasi instruktsiooni juurde.

    “Selle seaduse, nimelt tema 2. peatüki järgi, ei pea tsensuur takistama tõe tõsist ja tagasihoidlikku uurimist, ei pea kirjanikke allutama ebakohastele piirangutele, ei pea takistama raamatute vaba ringlemist raamatuturul.”

    Seda tõe uurimist, mida tsensuur ei tohi takistada, iseloomustatakse lähemalt kui tõsist ja tagasihoidlikku. Kumbki määratlus ei puuduta uurimuse sisu, vaid rohkem seda, mis asub väljaspool sisu. Algusest peale eemaldavad nad uurimise tõest ja sunnivad tähelepanu pöörama millelegi tundmatule kolmandale. Kuid kas ei kaota tõde silmist uurimus, mis alatasa juhib tähelepanu sellele kolmandale elemendile, mille seadus on teinud õige irriteerivaks? Kas pole tõeuurija esmane kohustus püüda kõigepealt tabada tõde, vaatamata ei paremale ega vasakule? Kas ei unusta ma midagi asja olemusest, kui ma ennekõike ei tohi unustada seda väljendamast ettekirjutatud vormis?

    Tõde on niisama vähe tagasihoidlik kui valgus ja kelle suhtes peaks ta seda olema? Kas iseenda suhtes? Verum index sui et falsi.2 Niisiis, vale suhtes?

    Kui tagasihoidlikkus osutub uurimuse iseloomulikuks eripäraks, siis pelgab ta pigem tõde kui valet. Tagasihoidlikkus kammitseb iga mu edusammu. Ta on uurimisele kõrgemalt (poolt) ettekirjutatud hirm järelduste ees, ta on kaitsevahend tõe vastu. Edasi: tõde on üldine, ta ei kuulu ainult mulle, ta kuulub kõigile; ta valitseb mind, aga mina ei valitse teda. Mulle kuulub vorm, mis moodustab mu vaimse individuaalsuse. Le style eest l’homme.3 Ja kuidas veel! Seadus lubab mul kirjutada, kuid ma ei tohi kirjutada omaenda stiilis. Mui on õigus tuua nähtavale oma vaimne pale, kuid ma pean ta enne suruma ettekirjutatud näojoontesse! Milline aus inimene ei punastaks sellest häbematust nõudmisest ega peidaks oma pead toogahõlma alla? Vähemalt laseb tooga aimata, et see varjab Jupiteri pead. Ettekirjutatud näojooned tähendavad ainult üht: bonne mine à mauvais jeu.4

    Te vaimustute kütkestavast mitmekesisusest, looduse ammendamatust rikkusest. Te ei nõua ju, et roos lõhnaks nagu kannike, aga miks tohib siis ülim rikkus – vaim – eksisteerida ainult ühel kujul? Ma olen humorist, kuid seadus näeb ette kirjutada ainult tõsiselt. Ma olen äge, kuid seadus näeb ette, et stiil oleks tagasihoidlik. Hall hallil taustal on selle vabaduse ainus lubatud värv. Iga kastetilk, mida säratab päike, küütleb lõputus värvidemängus, kuid vaimupäike, ükskõik missugustes individuaalsetes valguskiirtes ta ka ei heikleks, peab sünnitama ainult üht – ametlikku valgust! Vaimu olemuslik vorm on rõõmusolek, valgus, teie arvates on aga tema ainsaks õigeks avalduseks vari, ta peab end rüütama ainult musta, aga looduses pole ju ainustki musta lillekest. Vaimu olemuseks on alati tõde ise,

    aga mida peate teie ta olemuseks? Tagasihoidlikkust. Ainult kerjus on tagasihoidlik, ütleb Goethe, ning niisuguseks kerjuseks tahate te muuta vaimu? Või peab see tagasihoidlikkus olema geeniuse tagasihoidlikkus, millest räägib Schiller? Sel juhul muutke kõigepealt kõik oma kodanikud ja ennekõike kõik oma tsensorid geeniusteks. Kuid geeniuste tagasihoidlikkus pole kaugeltki see, mida kujutab endast harituse keel, millel pole ei aktsenti ega dialekti, vaid, vastupidi, tema aktsendiks on asi ja dialektiks selle olemus.Ta unustab tagasihoidlikkuse ja tagasihoidmatuse ja toob esile asja. Vaimu üleüldine tagasihoidlikkus on mõistus, see mõtte universaalne sõltumatus, mis suhtub igasse asja nõnda, nagu seda nõuab asja enda olemus. Edasi, kui tõsidus ei mahu Tristram Shandy määratluse alla, mille kohaselt ta on keha teesklus, et varjata hinge puudujääke, vaid peab tähistama tõsidust objekti (enese) suhtes – siis kaotab kogu ettekirjutus mõtte. Sest ma suhtun naljakasse tõsiselt, kui kujutlen teda naljakana; jääda aga tagasihoidlikuks häbematuse suhtes – see ongi vaimu kõige tõsisem häbematus.

    Tõsine ja tagasihoidlik! Mis püsimatud relatiivsed mõisted! Kus lõpeb tõsidus, kus algab nali? Kus lõpeb tagasihoidlikkus, kus algab häbematus? Me oleme sõltuvad tsensori temperamendist. Oleks niisama ebaõige kirjutada tsensorile ette temperamenti nagu kirjanikule stiili. Kui tahate olla järjekindel oma esteetilises kriitikas, siis keelduge uurimast tõde nii liigtõsiselt kui ka liigtagasihoidlikult, kuna liigne tõsidus on ise koomiline, liigne tagasihoidlikkus aga on kõige kibedam iroonia. Lõpuks, lähtekohaks on seejuures tõe enda täiesti moonutatud ja abstraktne mõistmine. Kõik kirjanikutöö valdkonnad taandatakse tõe üldmõiste alla. Kui jätame isegi kõrvale kogu subjektiivse, ja nimelt asjaolu, et üks ja sama asi saab eri indiviididelt erineva tõlgenduse ja muudab oma eri küljed niisama erinevaiks vaimseiks karaktereiks, kas siis ei pea asja, eseme enese karakter avaldama mitte mingisugust, isegi kõige tühisemat mõju uurimisele? Mitte ainult uurimuse tulemus, vaid ka selleni viiv tee peab olema tõene. Tõe uurimine ise peab olema tõene; tõene uurimine – see on põhjalik, üksikasjalik tõde, mille lahutatud, koost lahtivõetud osad lõppkokkuvõttes liituvad. Ning kas ei pea uurimisviis muutuma koos objektiga? Kas siis, kui objekt on naljakas, peab uurimus olema tõsine, kui aga objekt osutub tülikaks, peab uurimus olema tagasihoidlik? Te rikute nii objekti õigust samamoodi, nagu te rikute subjekti õigust. Te mõistate tõde abstraktselt ja muudate vaimu kohtu-uurijaks, kes teda kuivalt protokollib.

    Või on see metafüüsiline tüütus liigne? Ehk tuleb tõde mõista nõnda, et tõene on see, mida käsib valitsus, uurimine aga on lubatav ainult kui liigne, tüütu element, mida etiketi kaalutlustel siiski ei ole võimalik täiesti kõrvale jätta? Ilmselt nii see ongi. Sest uurimist peetakse juba ette millekski, mis on vastuolus tõega, ja niisiis saab ta endale kahtlustäratava saatjana kaasa tõsiduse ja tagasihoidlikkuse, nii nagu ongi sobilik koguduseliikmele hingekarjase palge ees. Valitsuse arusaamine on ainus riiklik mõistus. Tõsi, teatud tingimustes tuleb teha mõningaid järeleandmisi teisele arusaamisele ja tema jutuvadale, kuid siis peab ta ka tundma, et talle on vastu tuldud ja et loomuldasa on ta

    õigustühine, nii et tal tuleb olla tagasihoidlik ja vagur, tõsine ja igav. Kui Voltaire ütleb: tous les genres sont bons, excepté le genre ennuyeux5, siis siin välistab žanr ennuyante igasuguse muu – selle tõenduseks piisab osutamisest “Reini seisuskogu protokollidele”. Miks siis mitte tagasi minna vana hea aja saksa kantseleistiili juurde? Kirjutage vabalt, kuid iga teie sõna kummardagu liberaalse tsensuuri ees, mis laseb läbi nii teie tõsised kui ka tagasihoidlikud arvamused. Ärge ainult kaotage harrast lugupidamistunnet!

    Seaduse toon ei rõhuta tõde, vaid tagasihoidlikkust ja tõsidust. Seega äratab kõik kahtlust: nii tõsidus, tagasihoidlikkus kui ennekõike tõde, mille määratlematuse taga näib peituvat väga kindlapiiriline, väga küsitav tõde.

    “Tsensuur,” jätkatakse instruktsioonis, “ei pea mitte mingil juhul olema väiklane norimine, mis väljub selle seaduse poolt nõutavaist raamidest.”

    Selle seaduse all peetakse eelkõige silmas 1819. aasta määruse teist peatükki, edasi aga osutab instruktsioon tsensuurimääruse vaimule üleüldse. Mõlemaid määratlusi on kerge siduda.

    Teine peatükk on tsensuurimääruse kontsentreeritud vaim, järgmised peatükid aga kujutavad endast selle vaimu edasist liigendust ja veel detailsemat määratlust. Me arvame, et osutatud vaimu parimaks iseloomustuseks võivad sobida tema alljärgnevad avaldumisvormid:

    VIII peatükk. “S i i a n i Teaduste Akadeemiale ja ülikoolidele antud tsensuurivabadus on nüüdsest viieks aastaks kehtetuks tunnistatud.”

    § 10. “Käesolev ajutine määrus jääb jõusse tänasest päevast alates viieks aastaks. Enne selle aja möödumist peab Liidunõukogu põhjalikult uurima küsimust, kuidas võiks täide saata samalaadi korraldusi pressivabaduse kohta, nagu neid on mainitud Liiduakti 18. peatükis; vastavalt sellele järgneb lõppotsus normaalsete ajakirjandusvabaduste piiride kohta Saksamaal.”

    Ei saa pidada ajakirjandusele heatahtlikuks seadust, mis kaotab ajakirjanduse vabaduse seal, kus ta veel olemas oli, ja teeb ta tsensuuri abil liigseks seal, kus teda oleks olnud vaja rakendada. Edasi, §10 tunnistab otse, et mainitud Liiduakti 18. peatüki asemel trükivabaduse kohta, mis kunagi võib ka teostatav olla, rakendatakse ajutiselt tsensuuriseadust.

    See quid pro quo6 osutab vähemalt sellele, et olukord nõudis ajakirjanduse piiranguid, et määrus on sündinud usaldamatusest ajakirjanduse vastu. See rangus on isegi õigustatav kui ajutine vahend, mis on jõus ainult viis aastat, kuid – kahjuks jäi ta jõusse kahekümne kaheks aastaks.

    Juba instruktsiooni järgmine rida näitab, kuidas ta iseendale vastu räägib, soovides ühelt poolt, et tsensuuri rakendamine ei väljuks seaduse raamidest, teiselt poolt aga tuleb tsensuuril väljuda oma raamidest: “Muidugi võib tsensor avameelset arvustust lubada ka siseasjadele.” Tsensor võib, aga ta ei tarvitse seda teha, see ei ole hädavajalik; juba see ettevaatlik liberaalsus ei vasta mitte üksnes tsensuuriseaduse vaimule, vaid ka tema põhinõudmistele.

    Vana tsensuurimäärus ja eriti instruktsioonis tsiteeritud 2. peatükk ei luba mitte ainult Preisi, vaid ka Hiina asjade avameelset arutamist. Nii Preisi kui ka teiste Saksa liitriikide julgeoleku kahjustamist kommenteeritakse instruktsioonis nii: “Siia kuuluvad kõik katsed kujutada meeldivas valguses ükskõik mis riigis esinevaid parteisid, mis püüavad kukutada riigikorda.” Kas sel moel on tõesti lubatud avameelselt arutada Hiina või Türgi riigiasju? Aga kui juba nii kauged suhted ähvardavad Saksa liidu ebapüsivat julgeolekut, siis kuidas ei ähvarda seda iga laitev sõna tema siseasjade kohta?

    Sel moel väljub instruktsioon tsensuurimääruse 2. peatüki raamidest ning kaldub liberalismi: selle kaldumise olemus selgub edasisest, kuid vormiliselt on ta juba kahtlust äratav sedavõrd, kuivõrd ta kuulutab end 2. peatüki tulemuseks, millest instruktsioon esitab targu ainult esimese poole, suunates tsensori ühtaegu peatüki enda juurde – nii läheb instruktsioon tsensuurimäärusest kaugemale ka mitteliberaalses suunas, lisades ajakirjanduse vanadele piirangutele veel uusi.

    Tsensuurimääruse ülaltsiteeritud 2. peatükis on öeldud: “Tema [tsensuuri] eesmärk on mitte lubada seda, mis ei vasta religiooni üldistele põhitõdedele, s õ l t u m a t a religioossete parteide ja riigis sallitavate sektide arvamustest ja õpetustest.”

    1819. aastal valitses veel ratsionalism, mis religiooni all pidas üldjoontes silmas niinimetatud mõistusreligiooni. See ratsionalistlik vaatepunkt on ühtaegu tsensuuriseaduse vaatepunkt, mis, muide, on nii ebajärjekindel, et pidades oma eesmärgiks religiooni kaitsmist, asub irreligioossele vaatekohale.

    Just religiooni põhitõdede lahutamine tema positiivsest sisust ja vastavalt kindlast vormist on juba vastuolus religiooni põhitõdedega, kuna iga religioon eeldab, et ta erineb kõigist ülejäänud võltsreligioonidest oma erilise olemuse poolest ning et just tema oma määratletuses ongi tõeline religioon.

    Uus tsensuuriinstruktsioon jätab tsiteeritavas 2. peatükis vahele lisapiirangu, mille järgi mõnel usuparteil ja sektil ei ole puutumatust, aga ta ei piirdu sellega, vaid esitab järgneva kommentaari: “Ei tohi taluda midagi sellist, mis frivoolses, vaenulikus vormis vastandub kristlikule religioonile üldse või teatud sätetele.”

    Vana tsensuurimäärus ei maini sõnagagi kristlikku religiooni; vastupidi, ta hoiab religiooni lahus kõigist usulahkudest ja sektidest. Uus tsensuuriinstruktsioon ei muuda mitte ainult religiooni kristlikuks religiooniks, vaid lisab ka sõnad: teatud sätted. Missugune väärtsünnitis meie kristlikuks saanud teaduselt!

    Kes kahtleb veel selles, et ta on sepitsenud ajakirjandusele uued ahelad? Ei saa ju astuda välja religiooni vastu ei üldse ega üksikasjus. Või arvate, et sõnad “frivoolne”, “vaenulik” muutsid uued ahelad roosivanikuteks? Kui osavalt see on öeldud: frivoolselt, vaenulikult! Omadussõna “frivoolne” kehutab kodaniku sündsustunnet, see sõna on üldmõistetav laiale maailmale, tsensorile aga sosistatakse kõrva omadussõna “vaenulik”: nõnda tõlgendatakse seaduses frivoolsust.

    Sellest instruktsioonist leiame veel hulganisti peenetundelisuse näiteid, kus publiku poole pöördutakse teda punastama paneva subjektiivse sõnaga, tsensori poole aga kirjanikku tahtmatult kahvatama paneva objektiivse sõnaga. Sellisel viisil võib muusikat komponeerida ka lettres de cahet‘le.7

    Ning mis hämmastavatesse vasturääkivustesse mässib end tsensuuriinstruktsioon! Frivoolne on ainult poolik rünnak – niisugune, mis on suunatud nähtuste üksikute külgede vastu, mis pole ei küllalt sügavad ega tõsised, puudutamaks asja olemust; just nimelt kallaletung ainult erandliku kui sellise vastu on frivoolne. Kui seetõttu on täiesti keelatud rünnata kristlikku religiooni tervenisti, siis tuleb välja, et lubatud on ainult frivoolsed rünnakud tema pihta. Vastupidi, vaenulikuks osutub rünnak religiooni põhitõdede, tema olemuse ja üksikasjade vastu, kuivõrd viimased ongi olemuse avaldus. Religiooni rünnata võib ainult frivoolsel või vaenulikul kujul – kolmandat võimalust ei ole olemas. See ebajärjekindlus, millesse takerdub instruktsioon, on igal juhul ainult näivus, kuna see järjekindlusetus rajaneb vaid näivusel, nagu oleks üldse lubatud mingigi rünnak religiooni vastu; kuid piisab ühest objektiivsest pilgust, et näha selles näivuses ainult näivust. Religiooni ei saa rünnata ei vaenulikult ega frivoolselt, ei üldse ega üksikasjus, seega teda ei saa üldse kuidagiviisi rünnata.

    Aga kui instruktsioon, ilmses vastuolus 1819. aasta tsensuurimäärusega, paneb uued köidikud filosoofilisele ajakirjandusele, peaks ta olema vähemalt nii järjekindel, et vabastada religioosne ajakirjandus vanadest köidikutest, millega teda koormas eelmine ratsionalistlik määrus. See peab ju tsensuuri eesmärgiks ka “võitlust usudogmade fanaatilise ülekandmise vastu poliitikasse ja sellest tekkiva mõistetesegaduse vastu”. Uus instruktsioon, tõsi küll, on nii arukas, et vaikib oma kommentaaris selle punkti maha, kuid sellele vaatamata kasutab ta seda 2. peatükki tsiteerides. Mida kujutab endast usudogmade fanaatiline ülekandmine poliitikasse? See tähendab kuulutada riigi määravaiks kriteeriumideks eriomases sisus usudogmad, see tähendab teha usu eriline olemus riigi mõõdupuuks. Vanal tsensuurimäärusel oli voli eirata seda mõistete sasipundart, sest ta lubab kritiseerida üksikut konkreetset religiooni, usulahu teatud sisu. Kuid vana määrus tugines lamedale, pealiskaudsele, teie poolt põlatud ratsionalismile. Teie aga, kes te olete rajanud oma riigi ka üksikasjus usule ja kristlusele, teie, kes te olete kristliku riigi tulised kaitsjad, kuidas võite te soovitada tsensuuril seda mõistete sasipundart vältida?

    Poliitiliste ja ristiusu põhimõtete ärasegamisest sai ametlik usutunnistus. Selgitame mõne sõnaga seda ärasegamist. Kui jutt on kristlusest kui tunnustatud religioonist, siis leiate oma riigis katoliiklasi ja protestante. Nii ühed kui teised esitavad riigile samasuguseid nõudmisi, nagu neil on ka ühesugused kohustused riigi ees. Eemaldudes oma usulistest lahkarvamustest, nõuavad nad ühtmoodi, et riik oleks poliitilise ja õigusliku mõistuse teostuseks. Teie aga soovite kristlikku riiki. Kui teie riik on ainult luterlik, siis muutub ta katoliiklase jaoks just nimelt niisuguseks kirikuks, kuhu ta ei kuulu, mille ta hülgab kui ketserliku, kiriku, mille seesmus on talle vastuvõetamatu. Vastupidisel juhul on meil tegemist samaga. Kui te aga kuulutate oma riigi eriliseks vaimuks kristluse põhivaimu, siis lahendate küsimuse, mida kujutab endast kristluse põhivaim, ikkagi oma protestantlike vaadete alusel. Te määrate kindlaks, mida kujutab endast kristlik riik, ehk küll viimane aeg on teid õpetanud, et mitmed riigiametnikud ei oska teha vahet usulise ja ilmaliku vahel, riigi ja kiriku vahel. Mitte tsensorid, vaid diplomaadid pidid seesuguse mõistete segaduse üle pidama läbirääkimisi, mitte langetama otsuseid.

    Lõpuks te võtate omaks ketseri vaatepunkti, kui hülgate tuntud dogma kui mitteolulise. Kui te aga nimetate oma riiki kristlikuks üldjoontes, siis koos sellega te tunnistate diplomaatiliselt põiklevas vormis, et ta ei ole kristlik. Niisiis, te kas keelate üldse religioonil sekkuda poliitikasse – kuid seda te ei taha, kuna te ei taha rajada riiki vabale mõistusele, vaid usule; religioon ongi teie jaoks olemasoleva üleüldine sanktsioon – või te lubate religiooni fanaatilise kaasatõmbamise poliitikasse. Laske religioonil poliitikaga tegelda omamoodi. Kuid seda te jälle ei soovi: religioon peab toetama ilmalikku võimu, seda endale allutamata. Kui te juba lülitate religiooni poliitikasse, siis ilmaliku võimu igasugune, ükskõik milline katse kindlaks määrata, kuidas peab religioon osalema poliitikas, kujutab endast vaieldamatut usuvastast omavoli. See, kes püüab end siduda religiooniga religioossuse tõttu, peab andma talle kõigis küsimustes otsustamisõiguse. Või peate te religiooni all silmas teie enda isikliku piiramatu võimu ja riikliku tarkuse kultust?

    Veel teiselgi kujul satub uue tsensuuriinstruktsiooni tõsiusklik vaim vastuollu vana tsensuurimääruse ratsionalismiga. Viimane peab tsensuuri eesmärgiks ka selle mahasurumist, “mis solvab moraali ja häid kombeid”. Instruktsioon toob selle koha ära tsitaadina 2. peatükist. Kui aga instruktsioon oma kommentaaris religiooni suhtes sisaldab mõningaid lisandusi, siis moraali osas on mõndagi välja jäetud. Moraali ja heade kommete solvamine muutub “sündsuse, tavade ja kombekuse” rikkumiseks. Me näeme, et hävib moraal kui moraal, kui niisuguse maailma printsiip, mis allub omaenda seadustele, ning olemusliku asemele tulevad välised ilmingud, politseilik sündsus, konventsionaalne kombekus. Osuta au sellele, kes seda väärt on – selles näeme tõelist järjekindlust. Just kristlik seadusandja ei saa kuulutada moraali sõltumatuks valdkonnaks, mis on omaette püha, kuna ta kuulutab moraali seesmise üleüldise olemuse religiooni valduseks. Sõltumatu moraal solvab religiooni üldprintsiipe, religiooni erimõisted aga on vastuolus moraaliga. Moraal tunnistab ainult omaenda üleüldist ja arukat religiooni, religioon aga tunnistab ainult omaenda erilist positiivset moraali. Niisiis, tsensuuril tuleb selle instruktsiooni järgi hüljata mõttehiiglased moraalivallas, nagu Kant, Fichte, Spinoza, kui usutunnistuseta inimesed, kui inimesed, kes solvavad sündsust, tavasid ja kombekohast käitumist. Kõik need moralistid lähtuvad moraali ja religiooni printsipiaalsest vastuolust, kuna moraal rajaneb inimvaimu autonoomial, religioon aga tema heteronoomial. Nendelt tsensuuri ebameeldivatelt uuendustelt, mis avalduvad moraalse südametunnistuse lõtvumises ühelt ja religioosse südametunnistuse rangemaks muutumises teiselt poolt, siirdume palju rõõmustavamate asjade, järeleandmiste juurde.

    “Siit järeldub eriti, et teosed, milles kuulub hindamisele riiklik juhtimine tervenisti või tema üksikuis harudes ja milles arutletakse ilmunud või veel ilmuvate seaduste üle nende seesmise väärikuse järgi, tuuakse esile vead ja puudused, osutatakse parandamisvõimalustele või tehakse parandamisettepanekuid – need teosed ei tohi olla keelatud selle asjaolu tõttu, et nad pole kirjutatud valitsuse vaimus, kui nende esituslaad on viisakas, tendents aga riigitruu.” Uurimuse tagasihoidlikkus ja tõsidus – see nõue on ühine uuele instruktsioonile ja määrusele tsensuuri kohta, kuid instruktsioon peab samavõrd ebapiisavaks esituse sündsust kui sisu tõsidust. Tema jaoks saab põhiliseks kriteeriumiks t e n d e n t s – enamgi, see on teda läbiv mõte, samal ajal kui määruses isegi ei leidu sõna “tendents”. Milles seisneb see tendents, sellest ei räägi midagi ka uus instruktsioon, kuid missuguse tähenduse ta tendentsile omistab, seda näitab järgnev lõik:

    “Seejuures eeldatakse tingimata, et valitsuse ettevõtmiste suhtes väljendatud arvamuste tendents ei oleks vaenulik ega pahatahtlik, vaid heasoovlik; ning tsensorilt nõutakse head tahet ja mõistmist, et ta suudaks teha vahet ühe ja teise vahel. Seoses sellega peavad tsensorid pöörama samuti erilist tähelepanu trükiste vormile ja toonile ega või lubada nende trükkimist, kui nende tendents on kirglikkuse, ägeduse ja pretensioonikuse tõttu kahjulik.”

    Niisiis langeb kirjanik kõige kohutavama terrorismi ohvriks, ta allutatakse kahtlustamise jurisdiktsioonile. Tendentsiseadused, seadused, mis ei paku objektiivseid norme, on terroristlikud seadused, sarnaselt neile, mida mõtles välja hädas olev riik Robespierre’i ajal ja riigi rikutus Rooma keisrite ajal.

    Seadused, mille põhikriteeriumiks ei ole tegevus kui niisugune, vaid tegutseva isiku mõttelaad, on vaid seadusetuse positiivsed sanktsioneeringud. On parem kõigil habemed maha lõigata, nagu seda tegi üks Vene keiser tema teenistuses olevate kasakate abil, kui võtta habeme mahalõikamise kriteeriumiks kaalutlus, miks ma habet kannan.

    Ainult sedavõrd kui ma end avaldan, kuivõrd ma astun tegelikkuse valdkonda, astun ma seaduseandjale alluvasse võimuvalda. Peale minu tegude pole mind seaduse jaoks üldse olemas, ma pole üldse tema objekt. Minu tegevus – see on ainus, mille kaudu seadus mind kinni hoiab, sest see on ainus, milleks ma nõuan eksisteerimisõigust, õigust reaalsusele, ning selle kaudu satun ma käibiva õiguse võimusesse. Tendentsiseadus aga ei karista mitte ainult seda, mida ma teen, vaid ka seda, mida ma mõtlen, minu tegevusest sõltumata. Järelikult solvab ta kodaniku autunnet, on salakaval lõks, mis ohustab mu olemasolu.

    Ma võin kui tahes palju keerutada ja põigelda, see ei muuda kuigivõrd asjade seisu. Minu olemasolu on võetud kahtluse alla, minu kõige sisimat olemust, minu individuaalsust peetakse millekski halvaks, seepärast arvatakse minust halvasti ja selle arvamuse eest mind karistatakse. Seadus ei karista mind selle lubamatu eest, mida ma teen, vaid lubamatu eest, mida ma ei tee. Sisuliselt kannan ma karistust selle pärast, et minu tegevus ei ole seadusevastane, kuna ainult sellega sunnin ma armulikku, heasoovlikku kohtunikku pöörduma minu halva mõttelaadi poole, mis on sedavõrd mõistlik, et end mitte avaldada.

    Seadus, mis karistab mõtteviisi pärast, ei ole riigi poolt kodanikele antud seadus, vaid see on ühe partei seadus teise partei vastu. Tendentsi pärast jälitav seadus hävitab kodanike võrdsuse seaduse ees. See ei ole ühendav, vaid lahutav seadus, kõik lahutavad seadused aga on reaktsioonilised. See pole seadus, vaid privileeg. Ühel on õigus teha seda, mida teisel ei ole õigust teha, ja mitte sellepärast, et tal puuduksid selleks objektiivsed omadused – nõnda näiteks ei ole laps võimeline sõlmima lepinguid – , vaid ainult sellepärast, et tema heasoovlikkus, tema mõttelaad on pandud kahtluse alla. Kõlbeline riik eeldab oma liikmeilt riiklikku mõttelaadi, isegi kui nad asuvad opositsiooni riigiorganiga, valitsusega; kuid niisuguses ühiskonnas, kus üks organ peab end riikliku mõistuse ja riikliku kõlbluse ainuvaldajaks, niisuguses valitsuses, mis põhimõtteliselt vastandab enese rahvale ja seetõttu peab oma riigivaenulikku mõttelaadi üldkäibivaks, peab seda normaalseks mõtteviisiks – seal mõtleb politiseeriva kildkonna must, ebapuhas südametunnistus välja tendentsiseadusi, kättemaksuseadusi, mis karistavad selle mõttelaadi eest, mida tegelikult järgivad ainult valitsuse liikmed. Meelsusseadused rajanevad põhimõttelagedusel, moraalilagedal, toorelt asjalikul ühiskonnamõistmisel. Nad on ebapuhta südametunnistuse pealetükkiv karje. Ning kuidas rakendatakse ellu taolist seadust? Vahendite abil, mis on veelgi nördimust tekitavamad kui seadus ise: nuhkide abil või siis provisoorse kokkuleppe põhjal kahtlustada terveid kirjandussuundi, mille puhul tuleb muidugi jälle välja nuhkida, missugusesse suunda kuulub antud indiviid. Sarnaselt sellele, kuidas tendentsiseaduse seadusandlik vorm on vasturääkivuses sisuga; sarnaselt sellele, kuidas seaduse välja andnud valitsus astub raevukalt välja selle vastu, mida ta endast ise kujutab, st riigivastase mõttelaadi vastu – just niisamuti on ju valitsus igal üksikjuhul oma seaduste suhtes nagu pea peale pööratud maailm, kuna ta kasutab topeltmõõtu. Mis ühele on õigus, see on teisele õiguserikkumine. Juba valitsuse poolt väljaantavad seadused ise kujutavad endast selle täielikku vastandit, mida nad seaduseks peavad.

    Uus tsensuuriinstruktsioon on samuti takerdunud sellesse dialektikasse. Ta satub vastuollu, kui ta kohustab tsensoreid tegema kõike seda, mida ta ajakirjanduse puhul peab hukkamõistetavaks riigivastaseks tegevuseks.

    Nõnda keelab instruktsioon kirjanikel kahtlustada üksikute inimeste või tervete klasside mõttelaadi – ja sama hingetõmbega lubab tsensoreil jagada kõik kodanikud kahtlasteks ja mittekahtlasteks, heasoovlikeks ja pahatahtlikeks. Ajakirjanduselt ära võetud kriitikaõigus saab riikliku kriitiku igapäevakohustuseks; kuid asi ei piirdu selle pahupidipööramisega. Ajakirjanduse raames kujutas riigivastane element oma sisult endast midagi erandlikku, vormilt aga midagi üldist – üldise arutelu objekti.

    Kuid nüüd on kõik pea peale pööratud. Erandlik esineb nüüd oma sisu poolest seaduslikuna, riigivastane aga kui riigi arvamus, kui riiklik õigus; oma vormi poolest aga esineb riigivastane element kui midagi erandlikku, mis pole kõigile valguskiirtele kättesaadav, ja päevavalguse käest on ta aetud riikliku kriitika kantseleisse. Nõnda tahab instruktsioon kaitsta religiooni, ise aga rikub kõigi religioonide kõige üldisemat põhiprintsiipi – subjektiivse mõttelaadi pühadust ja puutumatust. Jumala asemel kutsub ta südame üle kohut mõistma tsensori. Nõnda keelab ta üksikisikuid solvavad väljendused ja au haavavad arutlused, allutab teid aga iga päev tsensori solvavale ja teie au määrivale otsusele. Nõnda tahab ta kaotada pahatahtlikelt ja halvasti informeeritud inimestelt tulevad kuulujutud, ning koos sellega sunnib tsensorit usaldama taolisi kuulujutte, usaldab nuhkimise pahatahtlike ja halvasti informeeritud inimeste hooleks ja kannab otsustamise objektiivse väärtuse sfäärist subjektiivse arvamuse ja meelevaldsuse sfääri. Nõnda ei tule riigi kavatsusi panna kahtluse alla, instruktsioon aga lähtub just riigivastastest kahtlustustest. Nõnda ei pea end hea välimuse all varjama mingisugused kurjad kavatsused, instruktsioon ise aga varjab end petliku välimuse taha. Nõnda püüab ta tõsta rahvustunnet, ning samal ajal tugineb ise rahvust alandavale vaatekohale. Meilt nõutakse käitumist kooskõlas seadustega, nõutakse seaduste austamist, ning samal ajal peame au sees pidama niisuguseid asutusi, mis asetavad meid väljapoole seadust ja asendavad õiguse omavoliga. Me peame sedavõrd tunnustama isiksuse printsiipi, et usaldada tsensorit, vaatamata tsensoriinstituudi täielikule puudulikkusele; teie aga rikute sedavõrd isiksuse printsiipi, et ei otsusta tema üle tegude põhjal, vaid selle mulje põhjal, mis teil on kujunenud tema arvamustest, tema käitumismotiividest.

    Te nõuate tagasihoidlikkust, seevastu aga lähtute ennekuulmatust taktitusest, nimetades mõned riigiteenrid südamemõtete lugejaiks, kõiketeadjaiks, filosoofideks, teoloogideks, poliitikuiks, Delfi Apolloniks. Ühest küljest kohustate meid jultumusest lugu pidama, teiselt poolt aga keelate meile jultumuse. On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. Tsensor on üksikindiviid, ajakirjandus aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust pühaku ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad ametnikel täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ideesid – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust. Instruktsioon nõuab ametnikeseisuse piiritut usaldamist ja lähtub piiritust usaldamatusest mitteametnike vastu. Kuid miks ei peaks me tasuma samaga? Miks ei peaks me pidama kahtlaseks just seda ametnikeseisust? Sama lugu on karakteriga. Eelarvamusteta inimene peab juba ette suhtuma suurema lugupidamisega selle kriitiku karakterisse, kes esineb avalikult, kui sellesse, kes tegutseb salaja.

    See, mis on üldse halb, jääb halvaks alati, kes poleks ka tema kandja, olgu see eraisikust kriitik või valitsuse poolt ametisse pandu, kuid viimasel juhul sanktsioneeritakse halba kõrgemalt poolt ja teda peetakse millekski paratamatuks selleks, et teha teoks head altpoolt.

    Tendentsitsensuur ja tsensuuritendents – niisugune on uue liberaalse instruktsiooni pakutud kingitus. Keegi ei mõista meid hukka selle eest, et me suhtume mõnesuguse usaldamatusega tema järgnevatesse sätetesse.

    “Avaldamisele ei kuulu solvavad väljendid ja üksikisikute au teotavad arvamused.” Ei kuulu avaldamisele! Oleks hoopis parem, kui selle härdasüdamelisuse asemel solvav ja auhaavav arvamus objektiivselt defineeritaks.

    “Seesama kehtib ka üksikisikute või” (oluline “või”!) “tervete klasside meelsuse kahtlustamise, parteinimede kasutamise ja isiklike kallaletungide kohta.” Järelikult on lubamatu ka liigitamine kategooriate järgi, kallaletungid terveile klassidele, parteiliste hüüdnimede kasutamine. Kuid nagu Aadamgi peab inimene kõigele nime andma, et see kõik saaks tema jaoks eksisteerida; on ju parteide nimetused poliitilisele ajakirjandusele hädavajalikud kategooriad, kuna:

    “Nagu arvab doktor Sassafras, tuleb meil igale haigusele, et teda ravida, anda kõigepealt nimi.”

    See kõik puudutab isiksusi. Kuidas siis käituda? Üksikisikut ei tohi rünnata; niisama vähe võib rünnata klassi, midagi üldist, ka kõlbelist isikut. Riik ei taha – ja selles on tal täielik õigus – mitte mingisuguseid solvamisi, isiklikke rünnakuid. Kuid selle vaevalt märgatava “või” abil taandatakse ka üldine isiklikuks. “Või” abil tuuakse vaatevälja keskpunkti üldine, aga väikese “ja” kaudu saame lõpuks teada, et kogu jutt oli ainult isiksustest. Üllatava kergusega viib see niisuguse tulemuseni, et ajakirjanduselt on ära võetud igasugune kontroll ametnike kui niisuguse institutsiooni üle, mis eksisteerib kui teatud klass indiviide.

    “Kui tsensuur hakkab toimima nende suuniste kohaselt 1819. aasta 18. oktoobri tsensuurimääruse vaimus, siis on sellega tagatud korralikule ja avameelsele publitsistikale piisav mänguruum ning võib loota, et tänu sellele tärkab suurem huvi isamaaliste asjade vastu ja kasvab rahvustunne.”

    Me tunnistame, et korralikule, tsensuuri seisukohast korralikule publitsistikale antakse nende suuniste järgi rohkem kui küllaldane mänguruum – väga õnnestunult on valitud ka sõna “mänguruum”, kuna siin avaneb avar ruum mänglevale, end akrobaatiliste hüpetega lõbustavale ajakirjandusele – , kuid kas võimaldatakse niisugune mänguruum ka avameelsele publitsistikale ja kas leidub talle seal kohta, selle üle las otsustab läbinägelik lugeja. Mis puutub lootustesse, mida instruktsioon väljendab, siis võib muidugi tõsta rahvustunnet ka selles mõttes, kuidas tõstab kätte toimetatud nöör türgi rahvustunnet; kas aga läheb samavõrd tagasihoidlikul kui tõsisel ajakirjandusel korda ergutada huvi isamaalikkuse vastu, see on küsimmus, mille jätame tema enda lahendada; kõhnukest ajakirjandust hiniiniga üles ei poputa. Võib-olla aga omistame toodud lõigule liiga tõsist tähelepanu. Ehk tabame ta mõtte paremini siis, kui näeme temas paljast oga roosivanikus. Võimalik, et selle liberaalse konksu otsa on riputatud väga kahemõttelise väärtusega pärl. Vaatame lähemalt. Koik sõltub kontekstist. Rahvustunde tõstmine ja huvi äratamine isamaalikkuse vastu, millest oma ootusi avaldades kõneleb toodud koht, muutuvad sordiini all käsuks, milles peitub uus sundus meie vaestele tiisikushaigetele päevalehtedele.

    “Sel teel võib loota, et poliitiline kirjandus ja ajakirjandus mõistavad paremini oma otstarvet, et nad koos palju rikkalikuma ainevalla hõlvamisega võtavad omaks palju väärikama tooni ja peavad edaspidi kohatuks spekuleerimist oma lugejate uudishimul sisutühjade, välisajalehtedest võetud uudistega, mis pärinevad pahasoovlikelt või halvasti informeeritud kirjasaatjatelt, kuulujuttude ja isiklike rünnakutega – see on suund, mille vastu tsensuur on kutsutud kahtlemata abinõusid tarvitusele võtma.”

    Instruktsioon loodab, et sel teel mõistavad poliitiline kirjandus ja ajakirjandus paremini oma otstarvet etc. Kuid paremat äratundmist ei saa ette kirjutada; neid vilju tuleb alles oodata, ning lootus jääb lootuseks. Instruktsioon aga on liiga praktiline, et rahulduda lootuste ja vagade soovidega. Sisendades ajakirjandusele uue lohutusena lootust tema olukorra paranemisele tulevikus, jätab heatahtlik instruktsioon ühtlasi pressi ilma õigustest, mida ta kasutab praegu. Paremat lootes kaotab ta selle, mis tal veel olemas on. Temaga juhtub nii nagu vaese Sancho Panzaga, kellelt õukonnaarst võtab viimase toidu, et kõhukorratused ei segaks tal nagu kord ja kohus täita talle hertsogi poolt pandud kohustusi.

    Ühtlasi ei või me mööda lasta juhust, et kutsuda preisi kirjanikku üles sedalaadi korralikku stiili omandama. Eessõnas on öeldud: “Sel teel võib loota, et.” Sõnast “et” sõltub terve rida määranguid: et poliitiline kirjandus ja ajakirjandus mõistavad paremini oma otstarvet, et nad omandavad palju väärikama tooni etc, etc, et nad hakkavad ebaväärikaks pidama sisutühje, välislehtedest laenatud materjale etc. Kõik need määrangud kuuluvad veel lootuste valdkonda, kuid lõpetus, mida lahutab eelnevast mõttekriips: “suund, mille vastu tsensuur on kahtlemata kutsutud abinõusid tarvitusele võtma”, vabastab tsensori igavast ülesandest oodata ära ajakirjanduse loodetav paranemine; pigem annab ta talle õiguse vastumeelne ilma pikemata maha tõmmata. Sisemine ravikuur asendub amputeerimisega.

    “Et aga sellele eesmärgile lähemale jõuda, on tarvis uute ajakirjade lubamisel ja uute toimetajate kinnitamisel käituda suure ettevaatusega, et ajakirjandus oleks usaldatud täiesti laitmatute meeste hoolde, kelle teaduslik võimekus, positsioon ja iseloom on nende püüdluste ja nende tõsise mõttelaadi garantiiks.” Enne kui pöördume üksikasjade poole, teeme ühe üldist laadi märkuse. Uute toimetajate, niisiis üldse tulevaste toimetajate kinnitamine on täielikult tehtud sõltuvaks “suurest ettevaatlikkusest” – jutt on mõistagi riigi ametiisikute, tsensuuri ettevaatlikkusest –, samal ajal kui vana tsensuurimäärus jättis toimetajate valiku – vähemalt teatud garantiide korral – väljaandja hooleks.

    “Peatükk IX. Kõrgemal tsensuuriametil on õigus teatada ajakirja väljaandjale, et esitatud toimetaja ei kuulu nende hulka, kes sisendavad vajalikku usaldust, ning niisugusel juhul on väljaandja kohustatud leidma kas teise toimetaja või, kui ta soovib alles jätta vana, andma tagatise, mis on kindlaks määratud meie ülalmainitud riigiministeeriumide poolt nimetatud Kõrgema Tsensuuriameti ettepanekul.”

    Uues tsensuuriinstruktsioonis avaldub hoopis teist laadi sügavus, võib isegi öelda, et vaimu romantika. Sel ajal kui vana tsensuurimäärus nõuab väliseid, proosalisi ja seega seadusega kindlaks määratavaid tagatisi, niisuguseid tagatisi, mille korral oleks lubatav ka sobimatu toimetaja, jätab instruktsioon ajakirja väljaandja ilma igasugusest oma tahtest; instruktsiooni kohaselt juhatab valitsuse ettenägelik tarkus, ametkonna suur ettevaatus ja vaimne läbinägelikkus seesmiste, subjektiivsete, väliselt määratlematute omaduste juurde. Kui aga määramatus, delikaatne tundlikkus ja subjektiivne romantiline eksalteeritus kanduvad puhtvälisesse ainult selles mõttes, et väline juhuslikkus ei avaldu enam oma proosalises kindlaksmääratuses, vaid mingis fantastilises nimbuses, kujuteldavas sügavuses ja toreduses, siis vaevalt suudab ka instruktsioon vältida seda romantilist saatust.

    Ajakirjanduse toimetajad – aga selle kategooria alla võib kanda kogu žurnalistika – peavad olema täiesti laitmatud. Selle täiusliku laitmatuse garantiina nimetab instruktsioon kõigepealt “teaduslikku võimekust”. Ei teki vähimatki kahtlust selles, kas võib tsensoril olla teaduslikku võimekust otsustada iga liiki teadusliku võimekuse üle. Kui Preisimaal elab niisugune trobikond valitsusele teadaolevaid universaalgeeniusi – igal linnal on vähemalt üks tsensor –, siis miks ei astu need entsüklopeediliste teadmistega mehed üles kirjanikena? Kui need ametnikud, ülivõimsad oma arvukuselt ja võimsamad veel oma teadmiste ja geniaalsuse poolest, äkki püsti tõuseksid ja oma raskusega surnuks muljuksid need haledad kirjanikud, kes kirjutavad ainult mingis ühes žanris ja sedagi ilma, et nende võimeid ametlikult tunnustataks, siis sellega tehtaks ajakirjanduse vassingutele hoopis kiiremini lõpp kui tsensuuri vahendusel.

    Miks vaikivad need suurte kogemustega mehed, kes võiksid nagu Rooma haned oma kaagutamisega päästa Kapitooliumi? Nad on väga tagasihoidlikud inimesed. Teadusüldsus neid ei tunne, see-eest tunneb neid valitsus.

    Ja kui need mehed kord juba niisugused on, keda ei ole leidnud ükski riik, kuna mitte ükski riik ei ole tundnud terveid klasse, mis koosneksid ainult universaalsetest geeniustest ja kõiketeadjatest, kui palju geniaalsemad peavad siis olema veel need, kes niisugused mehed välja valisid! Mis salateadust nad valdavad, et suudavad ametnikele, kes teadusriigis tundmatud, anda atestaate universaalsete teaduslike võimete kohta! Mida kõrgemale me tõuseme sellel intelligentsibürokraatia redelil, seda imelisemaid inimesi me kohtame. Kas tasub riigil, kellel on niisugused korüfeed, teha neist puudustest tulvil ajakirjanduse valvureid, kas on otstarbekas madaldada täiuslik vahendiks ebatäiusliku vastu?

    Mida rohkem te niisuguseid tsensoreid ametisse määrate, seda rohkem paranemisväljavaateid te võtate pressiriigilt. Te kõrvaldate oma sõjaväest terved, et teha neist haigete ravijad.

    Lööge vaid, nagu Pompeius, jalaga vastu maad ning igast valitsushoonest hüppab välja soomussärgis Pallas Athena. Nõrguke ajakirjandus variseb põrmu ametliku ajakirjanduse ees. Valguse olemasolust piisab, et väärata pimedus. Laske oma küünlal põleda, ärge peitke teda vaka alla. Puuduliku tsensuuri asemele, mille täisväärtuslikkus tundub teilegi kahtlane, andke meile – sest piisab ainult teie käsust – tasalülitatud ajakirjandus, mille eeskuju on juba aastatuhandeid olemas Hiina riigis.

    Kuid kas pole teaduslik võimekus ajakirjanikele ainus vajalik tingimus, vaimu määratlemine, mitte privileegide soosimine ega konventsionaalne nõue; kas ei tulene see asjast enesest, mitte isikust?

    Kahjuks katkestab tsensuuriinstruktsioon meie panegüürika. Nõudmise kõrvale tagada teaduslik võimekus asub hoiaku ja karakteri nõue. Hoiak ja karakter!

    Karakter järgneb nii vahetult hoiakule, et tundub koguni, nagu tuleneks ta tervenisti hoiakust. Alustame seepärast hoiakust. Ta on ju nii tihedasti surutud teadusliku võimekuse ja karakteri vahele, et tahes-tahtmata hakkad kahtlema tema puhtas südametunnistuses.

    Teadusliku võimekuse üldine nõue – kui liberaalne!, hoiaku ennõue – kui ebaliberaalne see on! Teaduslik võimekus ja hoiak koos – kui näivliberaalne! Kuivõrd teaduslik võimekus ja karakter on väga ebamäärased, hoiak seevastu väga määratletud, siis miks ei peaks me siit järeldama, et vastavalt vältimatule loogikaseadusele hakkab ebamäärane tuginema kindlapiirilisele, saades temalt sisu ja toetuse? Kas oleks see niisiis tsensori suur eksijäreldus, kui ta tõlgendaks instruktsiooni nõnda, et hoiak ongi see väline vorm, mille kaudu ühiskonnas avalduvad teaduslikud võimed ja karakter, seda enam et tänu oma tsensoriseisusele on tema arvamus ka riiklik arvamus. Selle tõlgenduseta pole üldse tabatav, miks ei ole kirjaniku teaduslik võimekus ja karakter piisav tagatis, miks on tema hoiak kolmas vajalik garantii. Kas aga satuks tsensor konflikti iseendaga, kui need garantiid poleks omavahel seotud või kui nad üldse koos ei esineks – missuguse valiku peaks ta siis tegema? Valida on aga vaja, sest ajalehti ja ajakirju tuleb ju toimetada! Ilma hoiakuta võivad teaduslik võimekus ja karakter tunduda tsensorile problemaatilised nende ebamäärasuse tõttu, nagu peaks teda ka imestama panema, kuidas võivad need omadused olla hoiakust lahus. Kas tohib tsensor seevastu kahelda karakteris ja teaduslikkuses seal, kus hoiak on olemas? Sel juhul usaldaks ta riiki iseendast vähem, vastasel juhul usaldaks ta rohkem kirjanikku kui riiki. Kas võib tsensor olla nii taktitu, nii ebalojaalne? Seda ei maksa loota ja, mõistagi, keegi seda ei loodagi. Kuna hoiak on kaheldavate juhtumite puhul määrav, siis on ta absoluutselt otsustav kriteerium.

    Niisiis, kui varem sattus instruktsioon konflikti tensuurimäärusega viimase ortodoksia pärast, siis nüüd satub ta temaga vastuollu oma romantilisuse tõttu, mis on alati ühtlasi tendentsiluule. Rahakautsjoni asemele, mis kujutab endast proosalist, tõelist tagatist, tuleb ideeline garantii, viimane aga muutub reaalseks ja individuaalseks hoiakuks, omandades maagilise simuleeritud tähenduse. Samuti muutub ka tagatise tähendus. Mitte väljaandja ei vali toimetajat, keda ta käendab ametivõimude ees, vaid ametivõimud valivad talle toimetaja, keda nad ise käendavad. Vana määrus ootab toimetaja töid, mille eest vastutab ettevõtja rahaline kautsjon. Instruktsioon aga ei räägi toimetaja tööst, vaid tema isikust. Ta nõuab teatud kindlat individuaalsust, mille tagab väljaandja raha. Uus instruktsioon on niisama pinnapealne nagu vana määruski; aga kui viimane oma iseloomule vastavalt asja proosaliselt määratleb ja piirab, annab instruktsioon puhtjuhuslikule näiva tähenduse ja väljendab puhtindividuaalset üldisuse paatosega.

    Kui aga toimetaja puhul annab romantiline instruktsioon kõige pealispindsemale kindlapiirilisusele kõige tundelisema ebamäärasuse tooni, siis tsensori puhul annab ta kõige laialivalguvamale ebamäärasusele range kindlapiirilisuse tooni.

    “Samamoodi ettevaatlik tuleb olla ka tsensorite nimetamisel: tsensoriamet tuleb usaldada ainult läbiproovitud mõttelaadi ja võimetega meestele, kes on täielikult usaldusväärsed, nagu see amet eeldab; niisugustele meestele, kes on ühtaegu heasoovlikud ja teravmeelsed ja oskavad lahus hoida vormi asja olemusest ja takti ilmutades loobuda kahtlustest juhtudel, kui kirjutatu mõte ja tendents iseendast ei õigusta neid kahtlusi.”

    Hoiaku ja karakteri asemele, mida nõutakse kirjanikult, astub siin läbiproovitud mõttelaad, kuna hoiak on juba iseendast olemas. Veel rohkem väärib tähelepanu see, et kui kirjanikult nõutakse teaduslikku võimekust, siis nõutakse tsensorilt täpsemalt määratlemata võimeid. Vana määrus, mis on koostatud ratsionalistlikus vaimus, välja arvatud poliitikaküsimused, nõuab 3. peatükis “teaduslikult haritud” ja koguni “valgustatud” tsensoreid. Mõlemad hinnangud on instruktsioonist välja jäetud, ning kirjaniku võimekuse asemel, mille all peetakse silmas teatud kindlaid, välja kujunenud ja reaalsuseks muutunud võimeid, astuvad tsensori puhul esile vaid võimekuse eeldused, võimekus üldse. Niisiis võivad võimekuse eeldused tsenseerida tegelikku võimekust, kuigi on ilmne, et oma loomu poolest peaksid nad olema teineteisega vastupidi suhestatud. Vaid möödaminnes täheldame lõpuks, et tsensori võimekuse objektiivset sisu ei ole lähemalt määratletud ja see muudab tema karakteri igal juhul kahemõtteliseks.

    Edasi, tsensoriamet tuleb usaldada meestele, “kes vastavad täielikult sellele austavale usaldusele, mida see amet eeldab”. Pole mõtet lähemalt analüüsida seda pleonastilist näivmääratlust valida ametisse mehed, kellest võib loota, et nad vastavad täielikult sellele austavale usaldusele – muide, väga täielikule usaldusele –, mida neile osutatakse.

    Lõpuks, tsensorid peavad olema mehed, “kes on ühtaegu heasoovlikud ja teravmeelsed ja oskavad lahus hoida vormi asja olemusest ja takti ilmutades loobuda kahtlustest juhul, kui teose mõte ja tendents iseendast ei õigusta neid kahtlusi”.

    Eespool seevastu kirjutab instruktsioon ette:

    “Seoses sellega” (nimelt tendentsi uurimisega) “peavad tsensorid pöörama erilist tähelepanu trükkimiseks ettenähtud teoste keele vormile ja toonile ning mitte lubama nende trükkimist, kui nende tendents on vaenulik kirglikkuse, ägeduse ja pretensioonikuse tõttu.” Niisiis tuleb tsensoril kord otsustada tendentsi üle vormi põhjal, kord vormi üle tendentsi põhjal. Kui varem kadus tsensuuri jaoks täiesti sisu kui kriteerium, siis nüüd kaob ka vorm. Kui ainult tendents oleks hea, siis ei ole ju vormikomistustel mingit tähtsust. Ärgu paistkugi teos silma ei erilise tõsiduse ega tagasihoidlikkusega, olgu ta tulvil teravust, kirglikkust ja pretensioonikust – kes hakkab hirmu tundma konarliku väliskülje pärast? Tuleb ju osata vahet teha vormi ja olemuse vahel. Määratluste igasugune näivus tuli ületada ning instruktsioon ei saanud lõppeda teisiti kui täieliku vasturääkivusega iseendale, kuna kõik see, millest tendents tuli alles üles leida, määratletakse sellesama tendentsi enda kaudu ja peab olema temast endast tuletatud. Patrioodi ägedus on püha usinus, tema kirglikkus on armastaja tundlikkus, tema pretensioonikus on andunud osavõtlikkus – liiga mõõtmatu selleks, et olla mõõdukas.

    Kõik objektiivsed normid on ära langenud, kõik taandub isiklikule suhtumisele, ning garantiiks jääb ainult tsensori taktitunne. Mida võib tsensor rikkuda? Takti. Taktitus ei ole aga mingi kuritegu. Mis seatakse ohtu kirjaniku poolel? Tema eksistents. Missugune riik on eales pannud tervete inimklasside eksistentsi sõltuvusse üksikute ametnike taktitundest?

    Veel kord, kõik objektiivsed normid on ära langenud; kirjaniku poolt vaadatuna on tendents viimne temalt nõutav ja talle etteantav sisu, tendents esineb siin objektina vormitu arvamuse näol; subjekti kvaliteedis, kui arvamus arvamuse kohta, taandub tendents tsensori taktile ja on tema ainus norm.

    Kui aga tsensori omavoli – aga õigus paljale ja tingimusteta arvamusele kujutab endast omavoli – on instruktsioonist tulenev järeldus, mis on hoolikalt varjatud objektiivsete määratluste maski taha, siis, vastupidi, sama instruktsioon väljendab täie teadlikkusega Ülempresiidiumi omavoli, kellele ilma pikemata kuulub täielik usaldus, ning see ülempresidendile osutatud usaldus on viimane pressigarantii. Niisiis, tsensuuri kui niisuguse olemus rajaneb politseiriigi ülbel ettekujutusel oma ametnikest. Ühiskonna arukust ja head tahet ei peeta võimeliseks lahendama lihtsamaidki asju, seevastu arvatakse, et ametnikud suudavad teha isegi võimatut.

    See põhihäda läbib kõiki meie institutsioone. Nõnda näiteks esinevad kriminaalprotsessis kohtunik, süüdistaja ja kaitsja ühes ja samas isikus. See ühendamine on vastuolus kõigi psühholoogiaseadustega. Kuid ametnik asub ju psühholoogiaseadustest kõrgemal, ühiskond aga madalamal. Võiks veel nõustuda ebarahuldava riikliku printsiibiga, andestamatuks osutub ta aga siis, kui ta pole küllalt aus olemaks järjekindel. Ametnike vastutus peaks olema niivõrd mõõtmatult kõrgem ühiskonna vastutusest, kuivõrd ametnikud on seatud kõrgemale ühiskonnast; ning just siin, kus üksnes tagajärg suudab õigustada printsiipi, et anda talle õiguslik alus tema valdkonna sees, just nimelt siin temast loobutakse, just nimelt siin rakendatakse otse risti vastupidist printsiipi.

    Ka tsensor on süüdistaja, kaitsja ja kohtunik ühes ja samas isikus; tsensorile on usaldatud vaimu valitsemine, tsensor ei kanna vastutust.

    Tsensuur võiks saavutada ajutise lojaalsuse, kui ta oleks allutatud korralistele kohtutele, mis pole muidugi nii kaua võimalik, kuni puuduvad objektiivsed tsensuuriseadused. Halvim abinõu oleks aga allutada tsensuur tsensuurile endale – ülempresidendile või kõrgeimale tsensuurikolleegiumile.

    Kõik see, mis kehtib pressi ja tsensuuri vahekordades, laieneb ka tsensuuri ja kõrgema tsensuuri vahekordadele ja kirjaniku vahekorrale ülemtsensoriga, kuigi siia on lisatud vahelüli. See on sama vahekord kõrgemal tasandil, hämmastav eksitus – jätta asi samaks ja püüda inimeste asendamise teel tema olemust muuta. Kui sunniriik tahaks olla lojaalne, siis hävitaks ta iseenda. Iga punkt nõuaks samasugust sundi ja avaldaks samasugust vastutoimet. Ülemtsensuuri tuleks omakorda tsenseerida. Et seda surnud ringi vältida, otsustatakse olla ebalojaalne ning seadusetuse sfäär avaneb nüüd kolmandal või 99ndal astmel. Ametnikeriik aga, kes ähmaselt tunnetab seda vahekorda, püüab kõigest jõust tõsta seadusetuse sfääri nii kõrgele, et ta kaoks pilgu alt, ning arvab siis, et seadusetust polegi.

    Tsensuuri tõeliseks raviks oleks tema likvideerimine, sest asutus ise on kõlbmatu ja institutsioonid valitsevad inimeste üle. Meie arvamus võib olla õige või mitte. Igal juhul saavutavad preisi kirjanikud uue instruktsiooni kaudu kas reaalsema või ideaalsema vabaduse – t e a d l i k k u s e.

    Rara temporum felicitas, ubi quae velis sentire et quae sentias dicere licet.8

    Saksa keelest tõlkinud Part Lias

    Karl Marx. Werke. Artikel. Literarische Versuche bis März. Text. Dietz Verlag Berlin, 1975. Lk 97–118.

    Artikliga “Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta” (“Bemerkungen über die neueste preussische Zensurinstruktion”) alustas Karl Marx 1851. aastal oma kogutud teoste väljaandmist. Artikkel on Karl Marxi esimene publikatsioon. Kirjutatud 1842. aasta 15. jaanuari ja 10. veebruari vahel, avaldati see Šveitsis alles 1843. aasta veebruaris kogumiku “Anekdote zur neuesten deutschen Philosophie und Publicistik” 1. köites. Kogumiku andis välja saksa publitsist, vasakhegeliaan ja radikaal Arnold Ruge (1802–1880); peale Marxi artiklite sisaldab see Bruno Baueri, Ludwig Feuerbachi, Arnold Ruge jt töid. Artiklis tõstatatud küsimus pressi olukorrast Preisimaal oli erakordselt aktuaalne. Preisi valitsuse uus tsensuuriinstruktsioon 24. detsembrist 1841, mis sõnades ei toetanud kirjandusliku tegevuse piiramist, tegelikult mitte ainult ei säilitanud tsensuuri privileegid, vaid ka võimendas neid.

    P. L.

    1Kardan danaoslasi isegi siis, kui nad toovad kinke (Vergilius).

    2Tõde on iseenese ja vale proovikivi (Spinoza).

    3Stiil, see on inimene.

    4Hea nägu halva mängu puhul

    5 kõik žanrid on head peale igavate (pr. k)

    6Üks teise asemel.

    7vangistuskäsk.

    8Haruldane õnnelik aeg, kui võid tunda, mida tahad, ja kõnelda, mida tunned. (Tacitus)

  • Kolm näidet ajakirjandusvabadusest

    Toimetajalt: Viimasel nädalal on esitatud palju küsimusi ajakirjandusvabadusest. Kas stilistilised nõuanded ja tervise pärast muretsemine võivad survestada enesetsensuuriks? Kas meediamaja juht peaks jääma neutraalseks, kui valitsev erakond nõuab tema ajakirjanike “karistamist”? Kas sellised juhtumid võivad korduda?

    Esitasime need küsimused kolleegidele, kellel on rohkem kogemusi ajakirjanduse ja võimuga. Allpool vastused Austriast, Ungarist ja Poolast.

    Ohvrimängu taktika ajakirjandusvastases rünnakus

    Rubina Möhring & Eva Wackenreuther, Piirideta Reporterid Austria

    Kui kahekümne aasta eest olid rünnakud ajakirjandusvabaduse vastu jõhkrad ja silmanähtavad, siis vahepealsel ajal pole need sugugi leebunud. Aga laia publiku jaoks paistavad need nüüd vähem skandaalsena. Ajakirjandusvabadust ohustavad nüüdisajal poliitikud oma verbaalsete rünnakutega ning ajakirjanikest on saanud “rahvavaenlased”. Peenemal moel ohustab ajakirjandusvabadust meediarahastuse kärpimine ja kõrge meediakontsentratsioon. Viimast võib näha ka Austrias, kus enamik meediast kuulub vähestele omanikele. Ajakirjanduskliima selline laastamine on aga esimene ja raskesti tagasipööratav samm teel juba jõhkramate ajakirjanikevastaste rünnakute poole.

    Need ohud on avaldanud oma mõju pressivabadusele Euroopas. Pole juhus, et Euroopa oli regioon, mis kaotas organisatsiooni Piirideta Reporterid pressivabaduse indeksis üle-eelmisel aastal kõige rohkem punkte ja käesoleval aastal on Euroopa oma punktide kaotuses jäänud kõikidest maailma piirkondadest teiseks.

    Austria on selles allakäiguvõidujooksus üks juhtijaid. Pärast seda kui 2017. aastal astus ametisse konservatiivse ÖVP ja selle parempoolse partneri FPÖ valitsus, on Austria langenud pressivabaduse edetabelis viis kohta ega kuulu enam laitmatu vabadusega riikide kategooriasse. Me oleme kogenud ajakirjandusvabaduse väärtuse langust ning pulbitsevat viha “kriitilise meedia” vastu.

    Heaks näiteks on Austria rahvusringhäälingu ORF-i kuulsa saatejuhi Armin Wolfi juhtum. Wolf on olnud alati FPÖ-le pinnuks silmas, aga viimastel päevadel on konflikt eskaleerunud. Intervjuus Harald Vilimskyga, kes on FPÖ esinumber peatsetel europarlamendi valimistel, võttis Wolf jutuks ühe FPÖ hiljutise skandaali. Parempartei oli võrrelnud migrante rottidega ühest luuletusest ning jätkuküsimuses palus Wolf kirjeldada FPÖ noorteorganisatsiooni plakati ja ühe natsiaegse antisemiitliku ajalehepildi erinevust.

    Juba intervjuu käigus nimetas Vilimsky küsimust skandaalseks ja maitsetuks, mis “ei tohi jääda ilma tagajärgedeta”. FPÖ tõlgendas küsimust vasakpoolsete ajakirjanike rünnakuna partei vastu, nii nagu ta armastab üldiselt kujutada Austria rahvusringhäälingut erapooliku meediana.

    Päev pärast intervjuud nõudis Vilimsky isegi Wolfi vallandamist. FPÖ juht, asekantsler Heinz-Christian Strache toetas Vilimskyt, väites, et intevjuu olnud räige, ning nõudes, et ORF-i direktor selgitaks Wolfile nn objektiivsuse imperatiivi, üht Austria ajakirjandusseaduse paragrahvi. ORF-i nõukogu esimees, FPÖ esindaja Norbert Steger valas õli tulle, soovitades Wolfil võtta aastane puhkus. Veel üks FPÖ poliitik, Ursula Stenzel väitis naeruväärselt, et Wolfi küsitlemisstiil sobiks pigem Volksgerichtshof’ile, st Natsi-Saksa erikohtule. Samas intervjuus võrdles ta Wolfi ühe näidenditegelasega, kes mängib timukat. Ainult kaks päeva pärast Wolfi intervjuud avaldas FPÖ eurovalimiste ametliku kampaaniavideo, milles Armin Wolfi kujutatakse tendentsliku ajakirjaniku “Armina Wolfina”.

    Need rünnakud on orkestreeritud ja teenivad kindlat eesmärki. Populistid nagu FPÖ ei taha mitte üksnes vabaneda kriitilistest ajakirjanikest nagu Armin Wolf – nad tahavad anda ka hoiatava õppetunni teistele “liiga kriitilistele”, “vasakpoolsetele” ajakirjanikele. Nad tahavad nõrgestada faktipõhist sõltumatut ajakirjandust tervikuna. See on areng, mille pärast Piirideta Reporterid on sügavalt mures.

    Viin, 3. mai, 2019

    Halb võmm ja hea võmm

    Daniela Kraus, Pressclub Concordia peasekretär

    Austria kaotas oma eeskujuliku järjepidevuse meediavabaduse hoidmisel. Piirideta Reporterite viimases maailma pressivabaduse indeksis langes Austria 11. kohalt 16.-le. Asi pole veel hull, aga lood arenevad kiiresti. Sõltumatu meedia Austrias peab rühkima vastutuult. Nimekiri ajakirjanikest ja meediaväljaannetest, keda on üritatud heidutada, näitab, et pealtnäha “üksikjuhtumid” peidavad süstemaatilist sõjakäiku sõltumatu ajakirjanduse vastu.

    2017. aasta lõpust on Austrias võimul olnud koalitsioonivalitsus, kuhu kuulub väiksema partnerina ka paremäärmuslik erakond. See on koalitsioon tsentristliku konservatiivse Rahvapartei (ÖVP) ja parempoolse Vabaduspartei (FPÖ) vahel.

    Viimati jõudis pinge haripunkti pretsedenditute sõnaliste rünnakutega ajakirjanduse vastu: FPÖ peasekretär ähvardas ühte prominentsemast Austria ajakirjanikku Armin Wolfi intervjuu ajal nende avalik-õigusliku telejaama ORF uudistesaates, et toimuv intervjuu “ei jää ilma tagajärgedeta.”

    Taust võib Eesti lugejatele tuttav tunduda: Wolf nõudis, et parempoolne poliitik otse-eetris oma partei antisemiitlike väljaütlemiste eest aru annaks.

    Tagantjärele ei ole see rünnak üllatav. FPÖ parteijuht ja asekantsler Heinz-Christian Strache kirjutasid möödunud aastal Facebookis Wolfi ja ORFi kohta, et “on koht, kus valedest saavad uudised: ORF”. Hiljem kaotasid nad kohtuasja Wolfi vastu.

    Veel paremäärmuslaste rünnakuid meedia vastu: üks poliitik teatas, et “toimetajad veel nutavad”; ühe naisajakirjaniku kontaktandmete avaldamine soovitusega “talle kirjutada”, millele järgnes ahistamislaine; nõudmine vallandada korrespondent Ungaris, sest too ei kirjutavat Orbánist “objektiivselt”.

    Need on selgelt problemaatilised suundumused. Aga olukord on veelgi hullem, kui arvestada ka koalitsiooni juhtiva partei, ÖVP rolli. Selles õhkkonnas võivad nüüd ka nemad lubada endale teravamat tooni. Nende meediaminister vastas hiljuti ajakirjanikule “jama ajate!”, kui see küsis uue seaduse kohta, mis kahjustaks tõsiselt liberaalset ajalehte Der Standard. Ajalehel on kõige suurem jälgijaskond veebis ja nende lehel tehakse päevas üle 25,000 postituse, mis teeb neist olulise sõnavabaduse kandja. Kantsler ütles ka, et üks avalik-õiguslik raadiojaam edastab “valeinformatsiooni selle kõige äärmuslikumas vormis”.

    Seda kõike pannakse tähele. Seda märkavad mitte ainult vaba meedia kaitsjad, vaid ka ajakirjanikud ja auditoorium. Keeruline olukord. Prominentsed ajakirjanikud nagu Wolf võivad seista kaljuna, aga taolised rünnakud lõpevad paratamatult enesetsensuuriga ja teisalt ka auditooriumi mureneva usaldusega.

    Paremäärmuslaste strateegia on kõigi tõendite põhjal õõnestada ajakirjandust (mida sümboliseerib nüüdseks uudisteankur Armin Wolf), selle usaldusväärsust ning see lõpuks hävitada. Ja oh kuidas nad naudivad halva võmmi mängimist!

    Hea võmm on hillitsetum. Kantsleri tark strateegiameeskond haldab sõnumit ja kasutab juhust, et nõuda rahvusringhäälingult rohkem “struktuuri” ja “tummisust”. Naersin mürgiselt, lugedes Eesti arenguid, kus Ahto Lobjakas kirjeldas, kuidas talle rõhutati “tasakaalu olulisust”. Sama toimub Austrias, kus kantsler Kurz ütleb, et ajakirjandus on vaba, aga rõhutab kohe seejärel, et vaja on rohkem objektiivsust.

    Järjest aset leidvad üksikjuhtumid, objektiivsusenõudmised, katsed kärpida avaliku meedia eelarvet, valitsuskommunikatsiooni tsentraliseerimine ja tugev sõnumikontroll, meediavabaduse rõhutamine “agadega” – need on ohu märgid, mida ajakirjanikud ja toimetajad peavad märkama.

    Kui juhid ei ole piisavalt küpsed, et mõista sõltumatu meedia olulisust demokraatia jaoks, mida tuleks siis teha? On vaja teha auditooriumist oma liitlane ja olla solidaarsed teiste ajakirjanikega. Armin Wolfi kaasus näitab piiriülese solidaarsuse jõudu: Lõpuks on seda tüüpi rahvusvaheline tähelepanu just see, mis meie klanitud kantslerile ei meeldi. Hoidkem tähelepanelikku auditooriumi ja tugevat kodanikuühiskonda, mis nõuab ja hoiab meediavabadust kui demokraatia põhialust!

    Enesetsensuur ei päästa

    Krisztian Simon

    “Päevauudistes domineerivad lood kolmepealistest lammastest ja liiklusõnnetustest”, ütles Ungari ajakirjanike liidu (MUOSZ) auesimees Mátyás Vince 2013. aasta meediakonverentsil. Tollal olid Ungari suured kommertskanalid saanud juba kurikuulsaks sellega, et pigistasid silma kinni Orbáni valitsuse üha autoritaarsemate kalduvuste ees. Kanalite juhid uskusid, et depolitiseerumine ja kolletumine annavad ellujäämisvõtme keskkonnas, kus valitsus muutub valvurajakirjanike vastu üha vaenulikumaks. Selgus, et see oli suur viga.

    Peaminister teadis väga hästi, et parim tee valijatele ajju pugemiseks käib läbi televisiooni, mis on riigis ikka veel domineeriv meediavorm. Üheks tema valitsuse esimeseks sammuks 2010. aastal oli uue ajakirjandusseaduse kehtestamine, mis valmistas pinna ette avalik-õigusliku ringhäälingu ülevõtmiseks. Mõned aastad hiljem tabas sama saatus kommertskanaleid. Saksa omanik ProSiebenSat1 müüs TV2 maha ühele vahemeeste grupile ning lõpuks jõudis see kadunud Andy Vajna, tugevate valitsussidemetega ärimehe kätesse. Vajnale kuuluvana muutus kanal fabritseeritud uudiste ja kollase propaganda lipulaevaks.

    Telekanali RTL-i omanik Bertelsmann ei soovinud kanalit maha müüa ja nii asus valitsus sellele survet avaldama. Viidi sisse reklaamimaks, mis oli spetsiaalselt mõeldud Bertelsmanni RTL-i sissetulekutest ilmajätmiseks. Alles siis taipas RTL, et aeg on muutuda poliitiliseks: toimetajad hakkasid uurivate ajakirjanikega koostööd tegema ja pöörama saadetes tähelepanu Orbáni sõprade salapärasele rikastumisele ning Euroopa Liidu rahade kasutamist ümbritsevatele skandaalidele. Kuigi pole kindel, kas Orbáni valitsust sundis taanduma telekanali uus hoiak või omaniku edukas lobitöö Brüsselis, on kindel vähemalt üks: kriitiline hoiak valitseva eliidi väärsammude suhtes on mõjunud positiivselt RTL-i usaldusväärsusele ja viinud kanali õhtuste uudissaadete vaadatavuse üles.

    Kõige selle puhul on kiusatus küsida: Kuidas oleksid asjad Ungaris läinud, kui RTL oleks otsustanud järgida ajakirjanduslikke väärtusi juba Orbáni valitsemisaja alguses, selle asemel et eksperimenteerida enesetsensuuriga? Kas autoritaarsed tendentsid oleksid vaibunud? Kas oleks suudetud panna elanikkonna märkimisväärset osa huvituma demokraatia ja kodanikuvabaduste kaitsmisest? Raske öelda. Aga kui Ungaris oleks olnud meediakanalit, millel sellises jõupingutuses oleks kaalu olnud, oleks see olnud RTL – üks väga vähestest kanalitest, millel on riigis ikka veel märkimisväärne ulatus ja mis suudab end reklaamiturust toita, ilma valitsuse narratiividega kaasa minemata. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et mõõdukus ei töötanud, isegi mitte omakasupüüdliku strateegiana, vaid tegi meediamaastiku veelgi haavatavamaks – lootkem, et teised riigid, kus populistid ja paremäärmuslased on võimule tulnud, õpivad sellest kogemusest.

    Krisztian Simon on Berliini Vabaülikooli doktorant ja Budapesti ELTE ülikooli külalislektor. 2005. aastast on ta kirjutanud artikleid rahvusvahelisest ja Euroopa poliitikast mitmele ungari-, saksa- ja ingliskeelsele väljaandele.  

    Informatsiooniline suveräänsus on ühiskondadel, mitte natsionalistlikel valitsustel

    Wojciech Przybylski, Visegrad Insight / Res Publica

    Ajakirjanduse iseseisvuse kärpimine on Kesk- ja Ida-Euroopas saanud tänastele suveränistidele juba teatavaks spordialaks. Faktid ise pole sama ebamugavad kui on neid esitavad inimesed. Kuna natsionalistidel fakte tappa ei õnnestu, siis üritavad nad sulgeda nende esitajate suid. Alles siis saavad nad hakata kasutama kõiki tõejärgsuse eeliseid: kui miski pole tõsi, siis on kõik võimalik. Ajakirjanike kohus on kaitsta ühiskonda nende eest, kes tema vabadust anastavad.

    Eelmisel sügisel, pärast Õiguse ja Õigluse partei nigelaid tulemusi kohalikel valimistel, kuulutas peaminister, et riik vajab informatsioonilist suveräänsust. Ta seostas selle termini Timothy Snyderiga ning kutsus ühtlasi allutama meediat, mis tänasel päeval seisab demokraatliku vastupanu eesotsas. Mõistagi sai selline avaldus tagasilöögi. Snyder andis kohe Poola pressile intervjuu, milles selgitas informatsioonilise suveräänsuse tingimusi: ilma vabade ajakirjaniketa pole ka vaba ühiskonda.

    Kui tõeline isamaa-armastus ja patriootlik kohus ajendab poliitikuid kärpima meediavabadust, sest nad usuvad, nagu tagaks ühtsus parema julgeoleku välisohtude vastu, siis kaalugu nad järgmist – isegi kui neil õnnestub vormida meediaruum endale meelepäraseks ja kärpida ajakirjanike sõltumatust, ei suuda nad kunagi efektiivselt kontrollida säärast ühtset inforuumi, nagu palju suuremad ja kogenumad autokraadid Moskvas ja Beijingis. Seega tuues neljanda seisuse mitmekesisuse ja autonoomia piiramisele ettekäändeks rahvusliku julgeoleku, osutavad sellised poliitikud teene potentsiaalsetele agressoritele.

    See on põhjus, miks meedia ründamine on rahvuslikule suveräänsusele selge ja otsene oht. Tšehhi president Zeman on saanud kuulsaks ajakirjanduse järjekindla hirmutajana (ajakirjanikke isegi mängult tulistades), olles samal ajal Hiina ja Venemaa selge eestkõneleja. Slovakkia endine peaminister Fico on nimetanud ajakirjanikke hooradeks; ta püüdis sisse viia ka seadust, mis oleks andnud talle õiguse avaldada lugupeetud väljaannetes mida tahes. Tema valitsus pidi korruptsiooniskandaalide tõttu tagasi astuma. Peaminister Orbán on võtnud enamiku Ungari meediast oma kontrolli alla, nii et OSCE ei nimeta Ungari ajakirjandust enam vabaks ja õiglaseks. NATO ja Euroopa Liidu liikmena kaitseb Orbán Venemaa ja Hiina mõju suurendamist Euroopas. Õiguse ja Õigluse partei esimees Kaczyński sooviks kõike seda veel korda saata, kuid Poola on olnud USA strateegiliste huvide seisukohalt liiga tähtis, nii et pärast iga kallalekippumist meediavabadusele on ta oma kõige tähtsamalt sõjaliselt liitlaselt noomida saanud ja pidanud tagasi tõmbuma.

    Demokraatiates puudub poliitikutel võim keele ja sümbolite üle. Digiajastul puudub neil ka praktiliselt võimalus esindada enamuse vaateid – vaated on selleks liialt killustunud. Seega on ainus viis võimu haaramiseks kellegi teise vabaduse edukas piiramine ning omaenda toetajate hääle võimendamine. Sellest ka siis meedia polariseerimise tuntud taktikad eesmärgiga vastaseid demobiliseerida ja oma toetusbaasi mobiliseerida. Nende taktikate tõhustamiseks ähvardatakse ja kiusatakse sõltumatuid hääli igal võimalusel: hirmutamisega, vallandamisega, siis juba vangistamisega, lõpuks tapmisega. Terror ei peatu, kui sellele vastu ei seista.

    Toimetajad ja ajakirjanikud ei tohi alla anda, vaid peaksid vaba ühiskonna kaitseks ühinema. Need, kes end üksinda kaitsta ei suuda, peaksid ümber grupeeruma ja looma uusi tugevaid platvorme. Hämmastavalt edukas Denník N Slovakkias on näide sellest, kuidas ehitada üles massitellimuste platvorm. See on olnud nii edukas seetõttu, et uskus inimeste vajadusse tõeste ja usalduväärsete allikate järele. Mis on ka vabaduse tugevaim alusmüür.

Vikerkaar