Liberto

Enne suurt covidit

Töötan meelelahutuse ja kultuuri valdkonnas, loon inimestele keskkondi teistsugusesse, võimendatud emotsioonide ja aistingute maailma. Sündmused, kuhu panustan, triivivad meelelahutusmaailma spektri eri äärmustesse, reividest filmifestivalini ja Pühajärve jaanitulest klassikalise muusikani. Minu lemmikkoht on lava kõrval, vahetult enne seda, kui palavalt oodatud artist lavale läheb. Aeg nagu peatuks ja korraks on kõik võimalik. Eskapism oma kõige helgemas vormis.

Minu töö on kõige paremini tehtud siis, kui seda ei ole publikule näha. Personaalsed kogemused ja lood jõuavad minuni harva.

Pärast suurt covidit

Võiks öelda, et ma disainin jätkuvalt inimestele aistinguid, kuid minu sotsiaalne kogemus on tundmatuseni teisenenud. Nüüd jagatakse minuga personaalseid lugusid päris tihti. Vahel kuulen inimestega tutvudes juba esimese hingetõmbe jooksul, et „me oleme tegelikult palju lähedasemad“, sest ma seisan tema (või ta kaaslase) orgasmide taga. Vahel peatub mu kodu ees majasuurune auto keskealise paariga, kes kohe järgmises lauses paluvad pisut kohmetult kihistades „munnivurrile“ uut laadijat. Tuttav teretab Kopli baaris kiirelt ja vuristab ühe hingetõmbega ette, mitu vibraatorit neil kodus on ja milline meeldib enim, ning et üks jätvat abivahendina kasutades sinise tulukese tõttu mulje, nagu oleks naisel „põhjavalgus nagu nullindate ossibemmil“. Ma olen „sekspoodnik“.

Vahepeal

Esiteks olgu täpsustatud. Mind, õigemini meid (koos sõbranna Tiina-Malliga), võib küll nimetada sekspoodnikeks, kuid mitte ainult. Me lõime naistekeskse ja sekspositiivse naudingute brändi, mis innustab-harib-julgustab ilma tüüpilise sekspoe „tuhat türa näkku“ vulgaarsuseta.

Selle interluudiumi avastseen rullus lahti suure pandeemialaine esimestel päevadel, kui hetkega kadus kõik, millega olin end identifitseerinud. Lavakonstruktsioonid tolmusid laos, artistid katsetasid erinevaid meeleheitlikke kodu- ja zoomi-kontsertide formaate. Kontserdikorraldajad nagu mina õppisid küpsetama banaanileiba. Kõik, milles meiesugused kõige osavamad olid olnud, oli üleöö eluohtlik.

See oli kummaline koht, kust end leida. Pandeemia algul oli minu mullis umbes neli inimest, neist ühest – Tiina-Mallist – sai mu igapäevane jalutuskaaslane. Edukaimal päeval kõndisime kokku 32 547 sammu, mille jooksul vatrasime kõigest alates feminismist ja lõpetades mahlapresside ja vandenõuteooriatega.

Ühel sellisel retkel olime just haaranud Kopli piiril asuvast pagarikojast saiakesed ja kakao (meie koroonaaja väike luksus), kui vestlus rändas sekspoodide juurde. Kuidas poed on kaubast pungil, inimeste seksuaalsuse logistilist poolt teenindavad terved angaarid… kuid infot toodete ja inimese toimimise kohta on vähe. Ja lisaks seisavad riiulis kõrvuti huulepulgasuurused vibraatorid ja agregaadid, millega oskamatu võib end või partnerit päris korralikult vigastada. Küsimusi kogunes kiiremini kui vastuseid.

Nii ostsime pudeli veini ja hakkasime tegema revolutsiooni: ebaseksikat sekspoodi naistelt naistele.

Selle jalutuskäigu ja poe sünni vahele jäi üheksa tormilist kuud, mille jooksul jõudsime korduvalt järeldusele, et tegemist on täiesti ajuvaba mõttega. Milline terve mõistusega inimene paneb keset pandeemiat, mil ta põhimõtteliselt ei tea, kas või millal ta üldse enam tööd teeb, kõik oma säästud vibraatorite alla? Aga midagi paremat me ka tol hetkel teha ei osanud. See oli meie pandeemiaaegne teraapiaprojekt, miski, mille kallal vaikselt nokitseda ja üleüldist kaost ignoreerida.

Üht asja – aega – oli meil ometi külluses. Google’i abiga kirjutasime paarikümnele sekslelude tootjale, et sooviksime näidiseid ja siis enda logoga vibraatorit. Enamik vastas abivalmilt, et saab ikka ja tellimused algavad 2500 vibraatorist. Meie võimalustest käis see tol hetkel kõrgelt üle, sest meil oli säästetud ehk pikema puhkusereisi raha, mitte orgasmi-
impeeriumi rajamise kapital. Lõpuks leidsime siiski tootja, kelle jaoks paarsada oli aktsepteeritav kogus. Ma arvan siiani, et ilmselt sattusin mõne entusiastliku praktikandi otsa.

Sügise alguses valmis esimene kodulehe versioon ja hakkas selgeks saama, et pandeemiaulmana sündinud pood saab tõeks. Olin ka kindlameelselt teavitanud, et peame leidma ekspertidest kõneisikud, sest mina ei kavatse iialgi enda näo ja nimega avalikult seksuaalsusest rääkima hakata. Tahtsime lähtuda teaduspõhisusest ja võimalikult vältida soobinaarset ja heteronormatiivset lähenemist, kuna seksuaalsus on ju palju laiem kui vaid peenis tupes; selsamal põhjusel aga kartsin ka meeleheitlikult eksida, end lolliks teha või lihtsalt seosetut pläusti ajada.

Ning kõik läks hoopis teisiti.

Esimene veenev kinnitus, et puudutame oma käsitlusega inimesi õigest kohast, saabus ühel sügisõhtul jahedal terrassil, kus mu ümber tungles hulk fantaasiategelasi, kes kõik jagasid minuga isiklikke noppeid enda seksuaalsusest. Halloweenipeo korraldaja oli mind nimelt tutvustanud sõnadega: „Tema on Riina, tal on üks jube äge uus projekt. Riina, räägi nüüd!“ Ma polnud veel kohanenud isegi mõttega sekspoe tegemisest, ammugi seksuaalsusest avalikult rääkimisega. Kohmetusin madalamaks kui muru, kuid kogusin end ja võtsin lühidalt meie loo kokku. Piisas umbes kolmest lausest, et veeta ülejäänud pidu eelmainitud terrassil, ümbritsetuna kobarast nõidadeks ja vereimejateks kostümeeritud naistest, kes kõik soovisid oma kogemusi jagada. See, et olime teinud poe, oleks nagu legitimeerinud nende probleemid, küsimused ja hirmud, mida nad varem vaid enda omaks olid pidanud.

Napilt pärast veebipoe Naked Love avamist, kui olin ikka veel veendunud, et seisan tagaplaanil, kui eksperdid seksist räägivad, ilmus Õhtulehes artikkel, kuidas pangad meie sekspoele kontot ei avanud. Täpsemalt, mitu kodumaist panka ei nõustunud meile kontot avama ega pangalingi teenust pakkuma, sest erinevalt näiteks online-kasiinodest peeti kogu meie kaubavalikut, pöidlasuurust vibraatorit ja taskuformaadis libestipakikest, riskantseteks toodeteks, ühel pulgal relvadega. Nüüd teadis meie sekspoest juba kogu tutvuskond ja mis veel kohutavam, suguvõsagi. Niipalju siis vaikselt tegutsemisest.

Niisiis sai Naked Love osaks minust. Neil päevil räägin sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses seksuaalsusest oma näo ja nimega. Mõnel sugulasel on jätkuvalt kohmetu olla. Mul endalgi on alles vana turvaline kast lavatehnika, artistide ja publikuga, kus kõik on paigas. Ning siis see mull, mis on siiani ebamäärase kuju ja värviga ning mis kutsub kõrvalseisjais esile väga erinevaid reaktsioone. Uute inimestega tutvudes hakkab nüüd peas kohe ragistama lükati, mis püüab loetud sekundite jooksul meeleheitlikult kalkuleerida, kas õigem on tutvustada end nagu vanasti – või öelda, et olen Riina, naiste sekspoodnik.

Otsustasime juba üsna teekonna alguses, et meie pakutav sisu kodulehel ja sotsiaalmeedias on vähemalt sama oluline kui füüsiline toode ning peab olema tasuta. Teekonna alguses ei taibanud ma, et asi on tõsine – meie seas on mitu põlvkonda elujõus inimesi, kes on täiskasvanuikka aidatud seksuaalõpetusega, kus seksuaalsus piirdub seksiga, mis omakorda piirdub lastesaamise ja vahel ka lõbu pärast pistmisega. Kelle jaoks seksuaalsus laiemalt on kas tabu, ebamugav või lausa tundmatu. Kes on pärast fertiilsest east väljumist, üksi jäämist, kehakaalu muutust või suhete vahepeal enda seksuaalsuse maha kandnud. Kes pole harjunud ega soovigi oma partneriga vastastikku oma soovidest rääkida. Kes lasevad sooritussurvel ja orgasmisurvel oma seksuaalsust häirida ja vahel end lausa stressigi viia. Või usuvad siiralt, et seksiks ja seksuaalsuseks on üks õige viis. Omakeelne ja kaasaegne seksuaalharidus peaks olema inimõigus!

Kusagil päris alguses kujutasime ette, et paneme poe püsti, Instagramis reklaamid jooksma ja müük läheb käima. Oma naiivsuses ei osanud me ette näha sedagi, et seksist ja seksuaalsusest tohib Instagrami reklaamis rääkida vaid pereplaneerimise võtmes. Meelelahutuslikus võtmes seksuaalharidus, mis on meie suunaks, on sealse reklaamimasina jaoks täiesti vastuvõetamatu.

Kahe aastaga on Naked Love’i ümber tekkinud kogukond, kes arutab meiega kaasa, toetab ja võimestab üksteist. Ning mõnikord ka vaidleb. Näiteks tulime hiljuti välja uue, meie veebipoe jaoks kolmanda tootega, milleks on roosikujuline vibraator. Ütlesime tutvustavas tekstis lihtsameelselt, et kõige hirmsam on saada esimesel kohtumisel üks roos. Hulk naisi vastas seepeale, et neile pole kohtingutel kunagi midagi toodud ja üks roos oleks juba suur edasiminek; üks noormees kirjutas, et kuigi ajame õiget asja, panime seekord puusse, sest kui mees pingutab, ei tohiks seda naeruvääristada – ning naised tulevad „alati“ kaks kätt taskus.

Samas oleme olnud ka olukorras, kus küsisime oma jälgijatelt seksuaalse väärkohtlemise kohta. Lood, mida meiega jagati, isegi ainuüksi nende hulk, mõjus äärmiselt kainestavalt ja tõsiselt. Sel hetkel taipasime esmakordselt, et oleme loonud midagi enamat kui positiivne ja mänguline seksiblogi. Tajusime ühtäkki nii privileegi kui vastutust, mis sellise keskkonna loomisega kaasa tuli. Paljudele enda lugu jaganud inimestele oleme ilmselt ainus toetav ja turvaline koht oma kogemuse jagamiseks.

Naked Love oli kasvanud millekski palju suuremaks, kui oleksime kunagi osanud arvata. Sellest on saanud omamoodi kogukond. Suur pandeemia hakkas järele andma. Minu turvaline kast, kontsertide ja meelelahutusürituste korraldamine, hakkas taas elumärke näitama.

Vahel kilkab keegi, et ostis meie toote kingiks ka sõbrannale ja takkapihta emalegi. Naised ülikoolieast pensionieani jagavad meiega usalduslikult enda lugusid, nii õpetlikke, meeldivaid kui äärmiselt raskeid. Väikelinnades juhtub sageli, et esimesele tellimusele järgneb paar nädalat vaikust, ning siis plahvatanuks Tõrvas või Mõisakülas justkui sekspomm – lühikese aja jooksul peame tarnima sellise koguse vibraatoreid, et kui saaks neid vaid puldist ühekorraga käivitada, hüppaks sealne pakiautomaat rõõmsa surina saatel mööda peatänavat alla.

Ja mina olen nüüd kontsertide ja meelelahutusürituste korraldaja ning Naked Love’i, esimese naistelt naistele sekspositiivse brändi kaaslooja. Ühes rollis jätkuvalt vaikne taustajõud ning teisest kirjutan Vikerkaarde. Tasakaal, minu moodi.

1
Inimene on hüperaktiivne loom. Tal on vaja lakkamatult tegutseda, midagi otsida, uurida, ehitada ja lammutada, kuhugi minna, kedagi taga ajada, himustada, ihaldada, sõdida ja leppida, pidutseda, koguda ja kulutada, lammutada ja parandada. See elukas lihtsalt ei püsi paigal, ta ei ole kunagi rahul, tal on alati vaja midagi veel, ja kui mitte siin, siis kusagil mujal: kujutlustes, fantaasiates, jutustustes, ekstaatilises väljaspoolsuses. Kuna inimese meel jookseb alatasa kinni, on vaja seda lahti harutada, nii-öelda meelt lahutada, kuid selline meelelahutus tekitab pidevalt midagi juurde, loob midagi uut, nõnda et meelelahutusest endast saab loovuse allikas. See allikas sünnitab nii head kui kurja, sigitades ka uusi ohte, mille vastu peab omakorda midagi ette võtma, et ennast ja teisi kaitsta oma tegude tagajärgede eest. Lühidalt, lakkamatu sagimine tekitab olukorra, kus tuleb midagi välja nuputada, et seda sagimist ohjeldada, pidurdada või lausa takistada.

Sel taustal on ülimalt kummaline, et käiku on läinud arusaam, nagu oleks inimene oma loomult laisk. Tegevusetut inimest on ju väga raske leida; ja kui keegi ongi tegutsemisvõimalusest ilma jäetud, kui ta on nurka surutud ja tegevusetusse sunnitud, asub ta tihti tegevusse, et hävitada iseennast, oma elu ja tervist. Kõik see nõuab aega ja vaeva ning on sageli ka piinarikas, aga inimene ei jäta, ta teeb kõik, mis ta saab, nii et enesehävitusest saab tema uus ekstaas, uue väljaspoolsuse loomise meetod. Raske oli inimesel ennast üles ehitada; raske on tal ennast ka lammutada, oma kosmost koost lahti võtta. Aga ta saab sellega hakkama. Raskused teda ei murra, vastupidi – need ainult annavad hoogu juurde, tekitavad trotsi ja tahtmist veel ägedamalt näidata, milleks ta võimeline on. Sest inimesel on kogu aeg tahtmine midagi teha. See tahtmine on tugevam igast mõistlikust põhjendusest ja selle ohjeldamine nõuab ränka distsipliini.

Laiskuse idee tuleb seega kusagilt mujalt. Tavaliselt tahab inimene teha asju, mis on tema meelest vajalikud, mis teevad rõõmu ja pakuvad naudingut, millel on healoomuline tulemus ja millesse ta saab panna võimalikult palju iseennast. Inimene tahab oma tegevusega samastuda. Kui inimene mõnd asja teha ei taha, on põhjus enamasti selles, et seda pole talle vaja, see ei tee rõõmu ega paku naudingut; vahel võib häda olla ka selles, et ta ei usu healoomulisse tulemusse. Lõppkokkuvõttes, inimene ei suuda oma tegevusega samastuda. Kui aga kõrval seisab keegi, kelle arvates ta peaks tegema just seda, mida ta teha ei taha, sünnibki arusaam, et see inimene on laisk, sest ta ju lihtsalt ei viitsi! Laiska inimest tuleb sundida! Sundimiseks on palju vahendeid, meelitamisest vägivallani, kuid esimene käik on siiski alati üks: inimesel tuleb ära lõigata võimalus teha seda, mis talle meeldib, mida ta ise heaks ja vajalikuks peab. Seda kõike saab ta nüüd vaid jaokaupa. Nõnda on sündinud orjus, mis ongi laiskuse allikas. Ainult ori saab olla tõeliselt laisk, sest ta ei ole vaba tegema seda, mida ta heaks ja õigeks peab. Sest kui vaba inimene ütleks „ma ei viitsi“, tähendaks see lihtsalt väärtushinnangut, millegi olulisema eelistamist. Üksnes orja puhul tähendaks see täielikku tahtetust, soovimatust üldse midagi teha. Ori ei saagi viitsida, ta on lihtsalt sunnitud. Seega on laiskus orjuse põhitunnus. Laiska inimest peab tööle sundima. Oma olemuselt on töö niisiis sunnitöö ega saa olla loovuse allikas.

2
Kust tuleb töö? Sellele küsimusele on väga täpselt vastanud André Gorz raamatus „Töö metamorfoosid“: „See, mida me nimetame „tööks“, on modernsuse leiutis. Me teeme ja tunneme tööd just sellisel kujul, nagu see tööstuses leiutati ning hiljem tavaliseks muutus, ja seame ta just sellisena oma individuaalse ja sotsiaalse elu keskmesse.“^[1] Töö ei koosne tänapäeval mitte neist korduvatest toimingutest, mis on inimesele vajalikud igapäevase elu jätkamiseks; samuti mitte pingutustest, mida inimene teeb, et endale ja oma lähedastele kasu tuua ning neile rõõmu valmistada. Veel vähem on töö midagi sellist, mille inimene võtab ette täiesti üksi, aega ja vaeva säästmata. Kõik kodused toimingud, enda ja teiste hoidmine, kogukondlike suhete sõlmimine ja viimaks ka kõik, mida nimetatakse „kunstiliseks loominguks“, jääb sellise töö kategooriast kõrvale. See töö, mida inimene „otsib“, mille ta „saab“ või „leiab“ ning mida talle „antakse“ või „pakutakse“, kuulub avalikku sfääri ja selle eest makstakse raha – mitte küll selle järgi, kui hea või oluline on töö vahetu tulemus, vaid selle järgi, milline on töökoha maine ühiskonnas.

Niisuguse töö leiutamine ja läbisurumine polnud mõistagi lihtne. Kapitalismi algses arengujärgus polnud töölistel mingit tahtmist kõvasti töötada ainult selleks, et rohkem raha teenida. Tööd tehti nii nagu vanasti, teenides just nõnda palju, kui pere ülalpidamiseks vaja, ülejäänud aeg kuulus aga töölisele endale. Nõnda ei saanud 18. sajandi lõpul manufaktuurides tootlikkust suurendada, sest töölised polnud sellest huvitatud. Olukord tekitas omanikele tublisti peavalu, kuni konkurentsi survel hakati palkasid alandama: nüüd pidi tööline rügama lihtsalt selleks, et teenida eluks vajalik miinimum. Sellega kaduski töö varasem tähendus. Töö polnud enam inimese elu loomulik osa, see ei koosnenud enam toimingutest, mida tehakse just nii palju, kui vajalikuks peetakse – selle asemel tekkis ratsionaalne töö, mille eesmärk oli üksnes rohkem toota, ehk nagu selgitab Gorz: „Töö ökonoomne ratsionaliseerimine ei seisnenud lihtsalt selles, et varasemad tootlikud tegevused muudeti metoodilisemaks ja eesmärgipärasemaks. See oli revolutsioon, mis lõi jalad alt kogu senisel eluviisil, kukutas väärtused, purustas ühiskondlikud suhted ja lõi sassi vahekorra loodusega: siin tõepoolest leiutati midagi sellist, mida polnud kunagi varem olemas olnud. Tootlik tegevus lõigati ära oma tähendusest, motivatsioonidest ja objektist ning sellest sai lihtsalt palga teenimise vahend. Tootmine polnud enam osa elust, vaid vahend „elatise hankimiseks“. Aeg töötada ja aeg elada olid nüüd teineteisest lahus; töö ise, tööriistad ja tooted muutusid eraldi reaalsuseks, mis ei kuulunud enam töö tegijale, sest need olenesid võõrastest otsustest.“^[2]

Tööline ei pidanud enam tööst mõnu tundma – selle asemel pidi ta nautima hüvesid, mida sai osta teenitud raha eest. Nõnda tekkis „töötaja-tarbija“ (travailleur-consommateur), st „ühiskondlik indiviid, kes ei tooda midagi sellist, mida ta ise tarbiks, ega tarbi midagi sellist, mida ta ise toodaks“.^[3]

Muutuse tagajärjed olid nii ulatuslikud, et paari lausega seda kokku võtta ei saa. Kõige silmanähtavam on ehk tõsiasi, et raha teenimine muutus eksistentsiaalseks tingimuseks: tööd ei tehtud enam selleks, et tööst ja tehtust rõõmu tunda, vaid selleks, et töötasu kätte saada ja ellu jääda. Mõne aja pärast sai sellest arusaam, et raha on kõrgem väärtus, midagi elust suuremat ja ilusamat, sest rahal on võim otsustada elu ja surma üle. Nõnda hakkas levima ja laienema kapitalismi eetiline põhimõte, mille on lühidalt kokku võtnud Max Weber: „Inimene on seotud rahateenimisega kui oma elueesmärgiga.“^[4] Ühtlasi muutus töö ise töö tegijatele vastikuks, ehk nagu seletas Marx: „Masinate laialdasema rakendamise ja tööjaotuse tõttu on proletaarlaste töö kaotanud igasuguse iseseisva iseloomu ja seega kogu veetluse töölise silmis. Ta muutub lihtsalt masina ripatsiks.“^[5] Teha vastikut tööd, et elus püsida, ja võidelda selle eest, et mulle rohkem makstaks – niisugune imperatiiv käivitas 19. sajandil hulga sotsialistlikke liikumisi. Paradoksaalsel kombel kasvas neist hiljem aga välja hoopis proletaarne töökultus, progressi ülistamine ja sõjakas industrialism, mis võttis üpris groteskseid vorme. Üks vaimukamaid tagasivaateid sellele epohhile on Andrzej Wajda film „Marmormees“ (1977), kus töökultus muutub täiesti absurdseks ja ennasthävitavaks, olles samal ajal isoleeritud ka rahateenimise imperatiivist; teisisõnu, kommunistlikus modernsuse-projektis saab tööst ideoloogiline hallutsinatsioon, kollektiivne õudusunenägu, mida hoiab koos üksnes „helge tuleviku“ fantaasia.

Töö tuleb ja tapab. Ta sandistab inimese vaimu, hävitab kõik varasemad teadmised ja oskused, mida põlvest põlve edasi anti, ja muserdab teda viimaks nõnda, et inimene enam ei tea, kuidas ta elama peaks. Tekib seisund, mida filosoofias on nimetatud suurejooneliselt „nihilismiks“, kuid mida võib määratleda ka lihtsalt tuimuse, lootusetuse või nürimeelsusena. Siiski on kaua loodetud, et töö ise võiks meid sellest olukorrast välja viia. 1930 avaldas John Maynard Keynes kuulsa essee „Majanduslikud võimalused meie lastelastele“, kus ta ennustab, et tehnoloogiline areng peagi loob tingimused töö hulga vähendamiseks.

„Vana Aadam istub meil veel kaua sees, nii et igaüks peab tegema mõnevõrra tööd, et sellest rahuldust saada. Hakkame iseenda jaoks tegema palju rohkem asju, kui rikkad inimesed tänapäeval tavaliselt teevad, rõõmustades ka väikeste kohustuste, ülesannete ja rutiini üle. Seejuures aga püüame määrida või peale õhukese kihi leiba  – püüame jaotada tööd, mis veel järel on, nii laialt kui saab. Kolmetunnised vahetused või viieteisttunnine töönädal võiksid selle probleemi tükiks ajaks kõrvaldada. Sest enamik meist ju tunneb, et vana Aadam on täitsa rahul, kui ta kolm tundi päevas tööd teha saab!“^[6]

Keynesi liberaalne optimism mõjub nakatavalt, eriti kui ta selgitab, et vaba aja paremaks kasutamiseks tuleb õppida neilt, kes „oskavad noppida päeva vooruslikult ja hästi, rõõmsatelt inimestelt, kes suudavad asju vahetult nautida, nagu lillekesed välja peal, kes ei tee tööd ega ketra“. Ometi puruneb see optimism juba järgmises lõigus, kus Keynes jõhkralt teatab, et aeg polevat veel küps. „Veel vähemalt sada aastat peame iseendile ja kõigile teistele väitma, et kena on kole ja kole on kena; sest kole on kasulik ja kena mitte. Ahnus ja ettevaatus ja liiakasuvõtmine jäägu veel mõneks ajaks meie jumalateks. Sest ainult nõnda pääseme majandusliku paratamatuse tunnelist päevavalguse kätte.“^[7] Kas Keynes ei mõelnud kordagi, et kui senine töörežiim veel sada aastat kestab, pole lõpuks välja peal ühtegi lillekest, kellelt õppust võtta? Keynes on reaalse probleemi lihtsalt pahempidi pööranud, kujutledes, et lahendada tuleb vaba aja küsimus, sellal kui tegelikult on ähvardav ja destruktiivne jõud just ratsionaalne töö ise.

Sada aastat on varsti möödas, aga viieteisttunnist töönädalat ei paista kuskilt. Vastupidi, oma aega jääb inimestel järjest vähemaks, sest tööst üle jääva „vaba aja“ röövib digitaalne tehnoloogia. Inimlikust kogemusest saab tulevikuturgude ennustamise tooraine, ehk nagu kirjutab Shoshana Zuboff: „Selles tulevikus oleme iseenda käitumise pagulased, sest me ei pääse ligi teadmistele, mis on saadud meie käitumise võõrandamisest teiste poolt ja teiste jaoks, või siis pole meil voli nende teadmiste üle. Teadmised, võim ja autoriteet on jälgimiskapitali käes, kellele meie oleme üksnes „inimlik loodusressurss“. Oleme nüüd põlisrahvad, kelle vaikiv enesemääramise-nõue on meie endi kogemuse kaartidelt kadunud.“^[8] Tänapäeva inimese aeg jaguneb suuresti kaheks: tööaeg, mis kuulub rahateenimisele, ja digiaeg, mida täidab tasuta töö suurkorporatsioonide heaks. Sealt kõrvalt näpistatakse üürikesi hetki, kus inimene tõesti vahetult suhtleb, tegeleb iseendaga või teeb midagi lihtsalt niisama, sest see on tema meelest millekski hea.

Tasub mõelda, kuidas praegune tsivilisatsioon on sellisesse nõiaringi sattunud. Igatahes on aga selge, et üks selle peamisi mehhanisme on olnud „töökohtade loomine“, st uute ametikohtade tekitamine, mis omakorda nõuab teenindussfääri laienemist ja bürokraatia kasvu. Tehnoloogia areng ja automatiseerimine pole kaasa toonud töö hulga vähenemist, vaid vastupidi – palgatöö on hõivanud järjest uusi valdkondi. Miks see vajalik on? Kas mitte selleks, et kaitsta majanduskasvu ideed ennast, mis muidu ilmselt peagi küsitavaks muutuks? Nõnda ongi arutlenud Gorz ligi poole sajandi eest: „Töötajad hakkavad majandusliku ratsionaalsuse piire avastama alles siis, kui töö ei hõlma kogu nende elu ega vaimset keskendumist; teisisõnu, kui vaba aja ruum on nende jaoks piisavalt avar, et avastada väärtuste vald, mida kvantifitseerida ei saa, nimelt „elamise aeg“ ja eksistentsiaalne suveräänsus. Ja ümberpöördult, mida rohkem surub peale töö kestus ja intensiivsus, seda vähem suudab töötaja näha oma elu eesmärgina iseeneses, kõigi väärtuste allikana; mistõttu ta eelistab selle rahaks ümber vahetada, st ta näeb oma elu üksnes vahendina millegi hankimiseks, millel on iseenesest objektiivne väärtus: raha.“^[9]

Kui inimese elu eesmärk on teenida raha, siis on töö iseloom täiesti kõrvaline seik: oluline on vaid see, kui palju raha ta teenib. Nõnda ongi elu ise kvantifitseeritud, ja kuna tööd ei tehta iseendale, vaid kellegi teise jaoks, siis on elu kvantifitseeritud kellegi teise jaoks. Siit jääb tõesti vaid väike samm ka vaba aja digitaliseerimiseni. Vaba aeg on nüüd nähtavast tööst küll vaba, aga ta ei ole vaba iseenda jaoks: ta on vaba kellegi teise jaoks, vaba metaandmete tekitamiseks, mida kogub keegi teine, et müüa need kellelegi kolmandale. Nähtamatu töö on vaba aja ära söönud.

3
Töö on sageli piinav. See kurnab ja masendab inimest, eriti siis, kui ta ei näe oma tööl erilist mõtet – tööd tuleb teha lihtsalt sellepärast, et töö on olemas ning just mina olen saanud selle töö, kuigi sama tööd võiks vabalt teha ka keegi teine. Asi võib aga minna veelgi kaugemale. Piinav töö võib olla otseselt kahjulik, ja mitte üksnes töö tegijale, vaid ka teistele inimestele või looduslikule keskkonnale. Hästi makstud töö võib olla sõna otseses mõttes hävitustöö. Ja mõnikord – see pole nali! – ongi töö sisuks kellegi piinamine.

Kümmekond aastat tagasi tegi Jérôme Tubiana intervjuu Tšaadist pärit noormehega, kes pärast 11. septembrit 2001 Pakistanis kinni võeti ja Guantánamo piinamisvanglasse toimetati. Poissi süüdistati koostöös al-Qaeda võrgustikuga, kuhu ta olevat värvatud 1993. aastal Londonis. Mohammed oli kuueaastasena tõepoolest isa ja emaga Londonis käinud, aga Pakistanis õppides huvitas teda ainult infotehnoloogia ning al-Qaedast polnud ta kunagi varem kuulnud. Piinajate jaoks aga polnud sel erilist tähtsust. Nemad tegid korralikult oma tööd, järgides tööandja ettekirjutusi. Mohammed jutustab: „Alguses kuulati üle igal ööl. Piinati elektriga, peamiselt varvastesse. Suurte varvaste küüned tulid küljest ära. Vahel riputati sind lakke nagu kana ja peksti selga. Mõnikord pandi ahelatesse, pea maas. 16–17 tundi ei saanud liigutada. Sa kusid ennast täis. – Vahel näitasid nad oma koledamat palet: piinamine, piinamine ilma midagi küsimata. Vahel ütlesin: „Küsige mida tahate, ma vastan jah“, sest ma tahtsin, et piinamine lõpeks. Järgmisel päeval aga ütlesin: „Ei, ma ütlesin eile jaa ainult piinamise pärast.“ Mu esimene või teine piinaja ütles mulle: „Mohammed, ma tean, et sa oled süütu, aga ma teen oma tööd. Mul on kodus lapsed toita. Tööst ilma jääda ma ei taha.““^[10]

Võib muidugi öelda, et Guantánamo kogemus on erandlik. Tõepoolest. Ometi ilmub siin erakordse selgusega nähtavale tänapäevase töömoraali ilge tuum: tööd tuleb teha igal juhul, kas see meeldib või mitte, kas sel mõtet on või ei ole, kas see teeb kellelegi head või hoopiski kurja. Kõige halvem on jääda töötuks, sest töötu inimene on ühiskonna jätis, olenemata sellest, mida ta varem teinud on – välja arvatud muidugi juhul, kui see inimene on rikas. Isiklik panus pole aga ühelgi juhul oluline.

Töö muserdavat ja hävitavat iseloomu tänapäeval on põhjalikult analüüsinud David Graeber. Juba 2013 avaldatud manifestis „Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse“ küsib ta otseselt: „Mis juhtuks, kui me ei lähtuks enam põhimõttest, et töö tõeline loomus kujutab endast tootmisliinil, viljapõllul, valukojas või kasvõi kontorikuubikus rügamist, ning alustaks selle asemel ema, õpetaja või hooldaja tööst?“ Graeberi esimene mure ongi, et töö tuum peaks olema midagi healoomulist, see peaks looma kogukonda, toetama inimeste sidemeid ja soodustama vastastikust abi. Selleni jõudmiseks peab aga ümber hindama kogu majandusliku kasu idee, mis praegu kogukondlikke suhteid häirib ja tõkestab ning muudab töö suvaliseks ja meelevaldseks, nõnda et küsimus „miks ma teen seda tööd?“ muutub iseenesest absurdseks. Graeber kirjutab: „Võib-olla jõuaksime järeldusele, et tegelikult ei seisne inimlik töö panustamises mingisse „majanduseks“ nimetatud asja (termin, mida kolmsada aastat tagasi olemaski ei olnud), vaid asjaolus, et me oleme ja oleme alati olnud üksteise loodud isiksused. Niisiis tuleks ka töö loomus ümber mõtestada. Enese allutamine töödistsipliinile – järelevaatamisele, kontrollile, ambitsioonikate, endale tööd andvate inimeste puhul enesekontrollile – ei tee kellestki paremat inimest. Enamiku tõeliselt oluliste küsimuste puhul muudab see meid ilmselt halvemaks. Vajadus seda teha on õnnetus, mis parimal juhul on mõnikord hädatarvilik. Aga vaid siis, kui heidame kõrvale mõtte, et töötegemine on vooruslik iseeneses, saame hakata küsima, mida on töös tõeliselt vooruslikku. Vastus sellele küsimusele on ilmselge. Töötamine on vooruslik, kui see aitab teisi.“^[11]

Mõte, et vooruslik on hoopis vastastikune abi, mitte individuaalne edukus või SKT kasvatamine, mõjub valitseval neoliberaalsel taustal ülimalt radikaalselt. Graeber pole siin aga peatunud, vaid on analüüsiga ulatuslikult edasi läinud. Raamatus „Mõttetud töökohad“ („Bullshit Jobs“, 2018) vaatleb ta just sellist töökohtade loomise mehhanismi, mille tulemuseks on lugematu hulk vahendajaid, ülevaatajaid, abilisi, assistente ja spetsialiste, kelle peamine ülesanne on liigutada andmeid ühest kastist teise, anda neid teineteisele üle, viivitada, vaagida, ähmastada ja takistada, nõnda et tekiks lakkamatu sebimise, sekeldamise õhkkond. Erinevalt levinud arvamusest vohavad sellised töökohad just erasektoris, kus neid mõnikord tekitatakse prestiiži kujundamiseks (tähtsas firmas ei saa ometi olla ainult kaks töötajat!), mõnikord lohakuse ja segaduse varjamiseks, mõnikord aga lihtsalt selleks, et näiliselt õigustada teiste mõttetute töökohtade olemasolu. Enamik töötajaid näeb ka ise, et nende tööl pole tõelist sisu, kuid töölt ära tulla nad ikkagi ei saa, sest palgad on head ja ühiskondlik staatus kõrge. Muidugi põhjustab see masendust, eskapistlikke meeleolusid, aegamisi kogunevat vimma, ja pole mingi ime, et depressioon on praeguse tsivilisatsiooni tõsisemaid meditsiinilisi probleeme. Ainult tippjuhid eitavad kangekaelselt mõttetute töökohtade olemasolu, kuigi ammugi korraldatakse koolitusi, kus tuleb õppida sihilikku udutamist, et sõpradele ja sugulastele kuidagi seletada, millega ma seal avalike suhete valdkonnas õieti tegelen.

Kuidas saab selline jabur süsteem nii visalt püsida? Miks ei teki ühiskonnas ometi laiemat protesti? Peale krampliku vajaduse oma töökohast kinni hoida on oluliseks mõjutajaks muidugi meedia. „Kõige lihtsam on niisugust olukorda mõista,“ kirjutab Graeber, „kui mõelda korraks sellele, kui raske on kujutleda mõnd suure päevalehe või ajakirja arvamusliidrit kirjutamas artiklit, kus öeldakse, et mingi inimeste klass teeb liiga palju tööd ja võiks selle sama hästi tegemata jätta.“^[12] Internet kubiseb hoopis kirjutistest, kus üht või teist inimrühma süüdistatakse tööpõlguses, laiskuses, motivatsiooni puudumises või soovimatuses ise elatist teenida (näiteks noored, vaesed jne).

„Arvamusliidrid on tänapäeva moralistid. Nad on jutlustajate ilmalik ekvivalent, ja kui nemad kirjutavad tööst, peegeldavad nende väited pikka teoloogilist traditsiooni, kus väärtustatakse tööd kui püha kohust, mis on ühtaegu õnnistus ja needus, ja peetakse inimesi olemuslikult patusteks, laiskadeks olevusteks, kes kindlasti kohuse täitmisest kõrvale hiilivad, kui aga saavad. (…) Mõnesid teoloogilisi arusaamu tööst aktsepteeritakse nii üleüldiselt, et neid lihtsalt ei saagi kritiseerida. Ei kõlba väita, et mõned väga töökad inimesed ei olegi auväärsed, olgu nende töö milline tahes; ei kõlba väita, et need, kes tööd väldivad, polegi põlastusväärsed ja nende arvamusi tuleks avaliku arutelu käigus tõsiselt võtta. Kui keegi on öelnud, et teatav poliitika loob töökohti, ei kõlba vastata, et mõnele töökohale ei tasugi tööle minna.“^[13]

Mõttetute töökohtade lokkamine pole seega mitte „vana Aadama“ häda, nagu oleks arvanud Keynes, vaid pigem moraalifilosoofiline probleem. Töömoraal pole mäda mitte sellepärast, et inimesed oleksid loomult laisad, saamatud või tahtejõuetud, vaid sellepärast, et levinud arusaam tööst on kahjulik ja eksitav. Tõeliselt head ja kasulikku tööd tehakse kas madala palga eest või hoopis tasuta: nii jääbki mulje, et sellised tööd on armetud ega vääri õieti lugupidamist. Kui madalapalgaline inimene kaotab töö, on ta lihtsalt üleliigne, hale luuser, sest neoliberaalse kreedo järgi on iga selline inimene kellegi teisega asendatav. Kui kõrgepalgaline inimene kaotab töö, tuleb tema töökoht millegagi asendada, ja kui parajasti midagi samalaadset käepärast pole, tuleb see töökoht tekitada. Nõnda tekitatakse näiliselt küll väärtusi, kuid tegelikult valitseb üleüldine väärtusekadu.

4

„Aeg on mu varandus, mu põld on aeg,“ kirjutas kunagi Goethe oma „Lääne-Ida diivanis“.^[14] Mõttetu töö teeb palju muudki kurja, aga ennekõike hävitab ta inimeste aja. Kaduma läheb just see, mida meil on hädasti vaja, et pääseda välja sotsiaalsest, poliitilisest ja ökoloogilisest ummikust, kuhu meie raiskav, põletav ja lagastav tsivilisatsioon on jõudnud. Peaksime august välja ronima, aga meil lihtsalt ei ole selleks aega, sest meil on mõttetute askeldustega nii palju tegemist! Mõttetu töö on tõeline pahaloomuline kasvaja, mis muudkui levib ja paljuneb, justkui see olekski modernsuse suurim saavutus. Kogu areng, progress ja majanduskasv on toimunud ainult selleks, et kellelgi poleks enam aega.

Ei saa küll öelda, et see avastus oleks uus, alles digiajastul sündinud. Digimaania on survet üksnes intensiivistanud, sest vahendid inimeste aja neelamiseks on nüüd võrratult efektiivsemad. „Tänapäeva põhiprobleem on see, kuidas jõuda teispoole majandust ja teispoole palgatööd – õigupoolest on need sama probleemi kaks külge,“ kuulutas André Gorz 1990. aastal ajakirjas Le Monde diplomatique. „Majanduse ratsionaliseerimine vabastab aega, vabastab seda järjest rohkem, ja järelikult ei tohiks inimeste sissetulek enam sõltuda töö hulgast, mida majandus vajab. Samuti ei tohiks palgatöö enam olla peamine allikas, millest oleneb igaühe identiteet ja elu mõte.“^[15] On iseküsimus, kas palgatöö kunagi on teinud rohkem head kui halba (selleski võib kahelda), kuid praegu on igatahes selge, et palgatöö on meie tuleviku ohtlik vaenlane. Palgatöö on vabaduse vaenlane, demokraatia vaenlane ja kogu eluslooduse vaenlane, sest ökotsiidi ja elu hävitamist saab toime panna üksnes palgatöö abil. Vabatahtlikult ei teeks seda keegi nii suures ulatuses ja sellise põhjalikkusega. Aga kui selle eest makstakse, tuleb seda loomulikult teha, sest hävitustöögi on töö – võib-olla isegi töö kõige kesksem ja autoriteetsem vorm, sest kes saaks hävituse vastu? Selle teenistuses on tegelikult ka arutu hulk teenustöid, mida varem polnudki olemas. „Me ei peaks lootma, et aja vabastamine vallandab lõputu teenustekülluse,“ hoiatab Gorz sealsamas. „Vastupidi, sellel on mõtet ainult siis, kui kasvab iga üksikisiku ja kogukonna võime tegeleda iseendaga, omaenese eksistentsiga, oma keskkonna ja kodakondsete eluga, võime määratleda nende püüdlusi ja soove ning otsida täitmise viise – lühidalt, tegeleda sotsiaalse koostöö modaalsustega.“^[16] Paraku pole seda kõike seni toimunud. Üksikisik peab nägema tohutut vaeva, et päästa need riismed, mis temast veel järel on – ja kui see napilt õnnestubki, tuleb asuda kadunud kogukonna otsingule, teadmata õieti, kust seda otsida.

Ühes vähem tuntud vestluses juhtis David Graeber tähelepanu olulisele lahkhelile möödunud sajandi töölisliikumises. „Mõnel maal, nagu Hispaanias või Itaalias, olid 20. sajandi alguses pooled ametiühingud anarhistlikud ja pooled sotsialistlikud. Nende suurim erinevus seisnes aga selles, et sotsialistid nõudsid alati suuremat palka, anarhistid jälle lühemat tööaega.“^[17] Küllap siin peitubki põhjus, miks kõik sotsialistlikud taotlused alati on lõppenud halvasti või mandunud mingiks neoliberalismi variandiks, läbi sotsiaaldemokraatia uhmri (nagu Skandinaavias). Sotsialismis puudub kogukonna ja vastastikuse abi idee, selle asemel on tehnoloogia areng ja progress, mis tegelikult sotsialismi ei vajagi ja ilma selleta hoopis pöörasemalt möllavad. Anarhia seevastu on hoopis midagi muud. Graeber viitab levinud arvamusele, et massi-psühholoogia on midagi hirmsat ja rahvahulk toimib alati rumalamalt kui ükski indiviid omaette toimiks. „Seepärast enamik inimesi aktsepteeribki autoritaarse juhtimise legitiimsust. Aga kui asi tõesti nõnda oleks, võiksime rahvahulgast võtta suvalise isiku, teha temast diktaatori ja rahvas teekski paremaid otsuseid kui ta kollektiivina teeb. Anarhism tähendab, et rahvahulk võib muutuda targemaks – ja mitte üksnes targemaks kui mõni suvaliselt valitud liige, vaid targemaks kui on ükski liige indiviidina. Anarhism tähendab, et luuakse selliseid kommunikatsiooni ja arutlemise mooduseid, mis lasevad sel sündida.“^[18] Niisugune olukord eeldab aga vabadust, millel on antropoloogiliselt kolm põhilist eeldust: vabadus ära minna, vabadus käske mitte täita ja vabadus ühiskonda muuta.^[19] Graeber lisab sellele veel vastastikuse abi, sest „keegi ei saa suurt midagi vabalt teha, kui ta tänaval kerjab“.

Vastastikune abi on palgatöö surmavaenlane. Kui kogukonnas toimib vastastikune abi, ei ole erilist mõtet hakata töövõtjaks, kes päevad läbi ainult raha eest orjama peab. Selle asemel tasub aidata neid, kes sindki aidata võivad, ilma et kedagi peaks selleks sundima. Mõttetu töö mõttetus tuleks sel juhul kohe ilmsiks, sest kedagi ei austata sellepärast, et ta arulagedalt sekeldab või visalt jätkab toiminguid, mis tunduvad endalegi tarbetud. „Üks asi, mida ma tõesti tahaksin,“ ütleb Graeber veendunult, „oleks täielik vabanemine tootmise ja tarbimise mõistetest kui poliitilise ökonoomia alusest ning nende asendamine hoole ja vabaduse mõistetega.“^[20] Kui töö ennekõike tähendaks vastastikust abi, oleks märksa hõlpsam kujutleda ka ökoloogilise varingu peatamist, sest „hoolt ja vabadust saab lõputult jätkata ilma planeeti hävitamata, aga tootmist ja tarbimist ei saa“.^[21]

Tapvale tööle leidub seega vastumürk. See vastumürk on vanem kui töö ise, koguni vanem kui inimene ise, sest vastastikune abi on omane kõigile elusolenditele, niihästi liigisiseselt kui liikidevaheliselt. Vastastikune abi on evolutsiooni peamine suunaja, vastupidiselt levinud arvamusele, et „džungliseadus“ olevat egoistlik.^[22] Vastastikust abi tunnevad kõik olendid, kel pole õrna aimugi, misasi on töö. Seega on olemas kuninglik tee moodsast orjusest vabanemiseks. Küsimus on vaid selles, millal nii lihtsat lahendust mõistma õpitakse.

^[1] A. Gorz, Métamorphoses du travail. Critique de la raison économique. Pariis, 1988, lk 29.

^[2] Sealsamas, lk 44.

^[3] Sealsamas.

^[4] M. Weber, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Tlk J. Isotamm. Tallinn, 2007, lk 50. Weber analüüsib raha teenimisele suunatud eetikat Benjamin Franklini näitel.

^[5] K. Marx, F. Engels, Kommunistliku partei manifest. Tallinn, 1981, lk 43.

^[6] J. M. Keynes, Essays in Persuasion. New York; London, 1963, lk 368–369. Vt eesti k-s: J. M. Keynes, Meie lastelaste majanduslikud võimalused. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2013, nr 7/8.

^[7] Sealsamas, lk 372.

^[8] S. Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism. The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. London, 2019, lk 100.

^[9] A. Gorz, Métamorphoses du travail, lk 190.

^[10] M. el Gorani, J. Tubiana, In Guantánamo. London Review of Books, 15.12.2011, kd 33, nr 24.

^[11] D. Graeber, Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse. Tlk A. Velmet. Vikerkaar, 2017, nr 4/5, lk 71.

^[12] D. Graeber, Bullshit Jobs: A Theory. London, 2018, lk 194.

^[13] Sealsamas, lk 194–195.

^[14] „Mein Erbteil wie herrlich, weit und breit! / Die Zeit ist mein Besitz, mein Acker ist die Zeit.“ Hikmet Nameh: Buch der Sprüche, 45. maksiim.

^[15] A. Gorz, Bâtir la civilisation du temps libéré. Pariis, 2013, lk 44.

^[16] Sealsamas, lk 56.

^[17] D. Graeber, Anarchy – In a Manner of Speaking. Conversations with Mehdi Belhaj Kacem, Nika Dubrovsky, and Assia Turquier-Zauberman. Zürich; Pariis; Berliin, 2020, lk 17.

^[18] Sealsamas, lk 203.

^[19] Sealsamas, lk 126–127.

^[20] Sealsamas, lk 81.

^[21] Sealsamas, lk 84.

^[22] Vt P. Servigne, G. Chapelle, Mutual Aid: The Other Law of the Jungle. Tlk A. Brown. Cambridge, 2022.

I
Olen naistehaiguste osakonnas hooldajana tööl olnud umbes kaks kuud, kui vanemõde Eve küsib, kas keegi meist tahaks osa oma vahetustest sünnituses teha. Silmagi pilgutamata ajan käe püsti. Kahe kuuga olen oma osakonnas saanud küll tekikottide vahetamise meistriks, õppinud ära lamaja pesemise, kraadiklaaside desinfitseerimise ja palju muud, ent tegelikult tahtsin haiglasse tööle tulles esialgu minna hoopis EMO-sse. Kuna aga erakorralises on väljaõpe pikem ja mina tulin haiglasse kõige enam aastaks, suunati mind pikema jututa rahulikumasse osakonda. Aga siin see on, selline pakkumine ja ma ei jõua mõeldagi, kui olen end juba kirja pannud. Mõne päeva pärast ongi minu esimene päev sünnitusplokis. Väike käre kuuekümne kanti hooldaja Jaana näitab mulle töö kätte. Tal on lillad lühikesed juuksed ja tugev suitsuhais. Mul on ka suitsuhais.

II
Minu esimene sünnitus. Vaatan kõrvalt, kuidas Jaana toimetab – paneb valmis süstid, tööle soojalambi, asetab sünnitaja otsaette külmakompressi. Ta seisab ämmaemanda kõrval, kes sünnitajale juhiseid jagab. Ämmaemand on lahke, aga väga konkreetne, meenutab natuke nõukogudeaegset sporditreenerit, kes ei jäta valikut endale mitte alluda. Seal toas teab tema täpselt, mida naisel teha tuleb, ja nõrk olemiseks ei ole ruumi. „Tuleb end kokku võtta, nüüd pressi. Ei hoia hinge kinni!“ Naine karjub. „Ma ei jaksa, võtke ta välja.“ Mina olen kaks sammu eemal ja vaatan kogu tuba. Ämmaemandat, Jaanat, meest, kes oma naise kätt hoiab, ning tulevast ema, kes karjub, et ta ei suuda, ei taha enam. Olen esimest korda elus tunnistajaks sündimisele ja see tundub raske.

Kõik läheb siiski hästi, beebi on terve ja emagagi kõik korras. Jaana toob vanni sooja vett täis, laps tehakse puhtaks ja mässitakse sisse. Ta on roosa, aktiivne ja häälekas, ent rahuneb kohe, kui ema rinnale tagasi saab, ning perekond jäetakse omavahele puhkama. Lift visiseb, kui me keldrikorrusele suitsuruumi sõidame, ja küsin Jaanalt – kas sellel naisel oli esimene sünnitus? Ei, kolmas. Imestan. „Ahah. Aga kas see oli raske sünnitus? Mulle tundus, et tal oli väga raske.“ Jaana ohkab ja sõnab hingepõhjast, kusagilt sügavalt ja kopsu alt: „Haritud naised on kõik sellised.“

Järgmiste kuude jooksul veendun, et Jaana ei valeta. Mida intellektuaalsem on sünnitaja, seda keerulisem tihtilugu sünnitus.

Sünnitusosakonnas on väga palju helgust. Kui naistehaigustes tegelesime ennekõike vähihaigetega, raseduste katkemiste või katkestamiste, tsüstide ja paisetega, siis siin lõppeb enamasti kõik hoopis äärmise rõõmu, kergenduse ja tähistamisega. Isad toovad torti, emad ohkavad tänutundes ja lubavad järgmine kord tagasi tulla. Siin on kogu aeg eriolukord ja samas pidevalt õnnelikke inimesi. Ämmaemandad on tugevad ja kogenud, imetlen pidevalt nende võimet rääkida iga naisega sellisel toonil, nagu teeksid nad seda esimest korda. Ehkki nad räägivad iga kord täpselt ühesugust juttu.

III
On südaöö. Keerlen vastuvõtutoa juures koridori üles seatud välivoodil, mis krigiseb iga mu pöördega kaasa. Ma olen väsinud, aga mul ei ole und. Vaatan ripplae paneele ja tõmban ninna haigla kuiva õhku, mis mu huuled pidevalt katki teeb. Ma tean, kui tähtis on praegu magama jääda, sest igal hetkel võib mõnes sünnitustoas asjaks minna või osakonna uksest sisse astuda keegi uus, ning sel juhul tuleb olla ärkvel ka veel viimased 8 tundi oma 24-tunnisest vahetusest. Nii juhtubki. Kuulen liftiukse avanemist ja sellega koos vanduvat naisehäält. „Fuck, raisk. Kurat! Appi,“ lükatakse järjekordne sünnitaja vastuvõtutoani. Hüppan kiirelt püsti, nügin oma voodi konkusse tagasi ja sisenen rohelist vormi siludes vastuvõtutuppa. Kolmekümnenda eluaasta kanti paar on EMO-st üles saadetud ja pikka kasvu naine ropendab kõhust kinni hoides, nii et maa must.

„Tere õhtust! Ole hea ja heida siia pikali ja ma kutsun kohe ämmaemanda!“ Läksime.

Meie osakond ehk sünnitusplokk on väike. Neli sünnitustuba, intensiiv ja kaks vanniga tuba. Lisaks veel vastuvõturuum, puhketuba ja kogu osakonna keskel asuv õepult. Sealt hargnevad ämblikuvõrguna koridorid tubadesse ja näha on kõik osakonna uksed ning liikumised. Pult on osakonna süda, kus lüüakse arvutisse kogu info, pannakse pastakaga joonelisse kaustikusse kirja iga saabunud sünnitaja, saadetakse laborisse proovid ja helistatakse arstile. Aga ka kootakse, lahendatakse ristsõnu, loetakse ja oodatakse.

Puhketoas käime ennekõike söömas. See on väike ruum diivani, laua ja televiisoriga. WC ukse kõrvale on kleebitud illustratsioon väljaheidete võimalikest tahkusastmetest. Telekas mängib pidevalt, niisamuti on laual enamasti mõni tort, kook või muu maius, mille mõni tänulik perekond personalile toonud on. Keegi ei taha neid süüa, aga sööme ühtelugu ja kurdame, et nii palju suhkrut ei ole inimesele kasulik. Söömine on selles töös omamoodi rituaalne, eriti 24-tunnise vahetuse puhul. Minu jaoks on söömine ja suitsetamine selles majas kaks ainsat õigustust maha istuda, sest ikka leiaks kuskilt mingi tolmu, mida pühkida, või põranda, mida pesta. Tegelikult ei ole mitte keegi öelnud, et ma kogu aeg rabelema peaksin, aga ma olen noor ja mulle tundub, et ma olen siin selleks, et kõiki inimesi aidata, nii palju kui võimalik. Puhketoa diivani kõrval maas vedeleb üks kahvel. Keegi meist ei võta seda üles ja kui õhtul põrandat pesen, tõmban mopiga kahvli ümber ringi. See on komme – kui kahvel maha kukub, siis võib selle hädapärast jalaga diivani alla ära lükata, aga mitte mingil juhul enne vahetuse lõppu üles korjata, sest äkki tuleb muidu öösel sünnitajaid juurde. Kui nuga kukub, siis selle korjame üles. Mehi me ei pelga.

IV
„See laps nõudis mul viina,“ ütleb tumedapäine naine vastuvõtutoas. Kell on 8 hommikul, minu vahetus on just alanud ja hooldaja Asta, kellelt vahetuse üle võtan, ütleb lakooniliselt, et see naine tuleb kohe viia sünnitustuppa. Teen seda, tegutsen nii nagu alati. Naine on kogukas, sünnitus kulgeb kiirelt, ämmaemandad toimetavad. Aga kui laps välja tuleb, on lootevesi roheline. See laps on surnud ja ma tardun. Vaatan toas ringi.

Ämmaemand on rahulik, arst ka. Laps puhastatakse, küsitakse emalt, kas ta soovib last oma rinnale. Ta ei taha. Tegutsen vaikselt ja püüan olukorda lugeda. Kas teen kõik nii nagu ikka? Ju vist. Tundub, et lapse südamelöökide puudumine oli kõigile peale minu teada juba enne sünnitustuppa jõudmist. Huvitav, kas Asta ei oleks võinud seda mulle öelda? Jätame ema omapäi, taastuma, temaga tuleb rääkima haigla sotsiaaltöötaja. Kui siis mõne aja pärast uuesti palatisse lähen, et naisele süüa viia, tunnen lõhnast, et ta on palatis suitsu teinud. Püüan talle selgitada, et ma saan küll aru, et ta on raskes olukorras, aga see on ohtlik – tema enda pea kõrval on hapnikukraan. Teda ei huvita, selge see. Praegu ei huvita teda miski.

Paari tunni pärast on aeg viia ta üle sünnijärgsesse osakonda, aga see on selliste naistega väga raske. Sest meil ei ole eraldi tuba – kus ta ei peaks olema koos emadega, kes tulevad palatisse oma elusate vastsündinutega. Vanemämmaemand palub lapse karpi pakkida ja lahkamiseks morgi viia. Võtangi metallist karbi ja lähen tühjaks jäänud sünnitustuppa. Sealsamas mähkimislaual, kus tavaliselt kiirgab soojalamp ja vastsündinu saab oma esimese K-vitamiini süsti, kus teda kaalutakse ja esimesse mähkmesse pakitakse, võtan tal teki ümbert ära ja tõstan väikese keha karpi. Ta on suur laps ja mahub sinna väga täpselt, peaaegu liiga täpselt. Mugav tal seal karbis ei ole. Ma ei ole kunagi varem surnukeha näinud, väljaspool matuseid. Viin ta 0-korrusele. Morg ja suitsuruum.

V
Noor kaunis venelanna on sünnitusele kaasa võtnud oma ema. Mamotška siblib palatis ringi, mõjub autoriteetselt ja jagab tütrele käsklusi. Lapse isa käib vahepeal palatiukse vahelt piilumas, siis astub Mamotška välja ja annab talle väikese ülevaate. Aga tuppa teda ei lubata. Sünnitaja on hästi pisikest kasvu ja peene liistuga naine, kuid sünnitus tundub üsna libedalt minevat. Ühel hetkel ta siiski viskleb ja karjub „Ni maguu! Ni maguu!“, järgmisel hetkel on laps aga väljas, emal endal pole jõudnud isegi meik laiali minna ja ühest suust hakkavad nad Mamotškaga tunnustavalt vastsündinut kiitma – „Oo, kakaja krasavitsa!“. Valu unustatud, kõik õnnelikud, ka isa võib ukse taga kergendatult ohata ning loota, et kunagi lubatakse ta isegi last vaatama.

Isad on üldse huvitav lisand sünnitustoas. Mõni on väga kohal, hoiab kätt, laseb end sõimata. Teine istub toanurgas tugitoolis ja püüab jalust ära olla. Teeme omavahel nalja, et mähkimislaua kõrval alati ootel olev nuuskpiiritus on enamasti just isade, mitte sünnitajate jaoks. Üks minu lemmikisadest on mees, kes püüab oma naisele toeks olla nii, et kordab talle justkui närvilise kajana kõiki ämmaemanda sõnu ja juhiseid.

„Nonii, nüüd hinga!“

„Nonii, nüüd hinga!“

„Tubli.“

„Tubli oled, tubli!“

„Nii, kas hakkab uus press tulema?“

„Kas hakkab tulema uus press?“

Lõpuks läheb aga tempo nii kiireks, et ta ei jõua juhistega järge pidada ning hakkab lihtsalt rusikasse surutud käega ergutavalt viibutama, nagu elaks kaasa mingile pallimängule: „Veel! Veel! Veel! Veel!“ karjub mees, kui naine pressib. Sellist pilti olen näinud Portugali jalkabaaris, sünnitustoas mõjub see kohutavalt naljakalt. Ma tean, et ma ei tohi naerda. Ma ei naera, ausõna. Neelan oma muige alla ja mõtlen, et kui mina oleksin selle naise olukorras, virutaksin ma mehele ilmselt rusikaga.

„Veel! Veel! Veel!“ Aga laps sünnib ja kõik on hästi. Ämmaemand kiidab naist – näe, ei olnudki ju nii hullu. Väga hästi läks, olid tubli. Laps puhkab naise rinnal, värske ema surub mehe kätt oma peos ja vastab: „Ilma oma meheta poleks ma seda suutnud.“ Õiged inimesed leiavad teineteist.

VI
On päev. See naine tuuakse kiirabiga, sünnitus oli alanud ootamatult kiiresti ja mees jõudis vaevu abi kutsuda. Neil on kodus juba mitu last, sünnitaja on kogenud ja protsess läheb väga kähku. Pressid juba käivad, avatus on täielik ja kellelgi pole aega mingeid südamelööke mõõtma hakata. See laps tuleb nüüd!

Tulebki. Aga tema seljal on üks peopesasuurune laiguke, kust on nahk maha tulnud. Ta ei tee häält. Kiirelt haaravad ämmaemand ja arst lapse kaasa ja kogu meditsiinipersonal kaob kõrvalruumi – intensiivravipalatisse last elustama. Mina üksi jään segaduses paariga palatisse. Nad küsivad, mis toimub, miks laps ära viidi. Ma juba tean, mida öelda. „Mina ei ole küll meditsiinipersonal, aga nii palju kui ma kõrvalt nägin, tundus, et laps hetkel ei hinganud. Ma olen kindel, et arstid teevad kõik, mis võimalik, et teda aidata.“

Tegelikult ma tean, et kui nahk on juba maha tulnud, siis on see laps olnud surnud vähemalt 24 tundi. Aga mul ei ole õigust ega pädevust seda perele öelda. Selle asemel küsin, kuidas on ema enesetunne, kas platsenta hakkab juba tulema, kas ta tunneb kõhus uut valu. Pakun talle vett ja püüan olla kohal. Julgustan teda rahulikult hingama ja kinnitan, et kohe tuleb keegi, kes oskab rohkem infot anda – seni püüame tema eest hoolt kanda, et ka platsenta välja saaks.

Kõigilt sünnitajatelt küsitakse, kas nad soovivad platsentat endaga kaasa. See on iga naise õigus, mõni tahab selle ära süüa, teine koduaeda matta. Vahel leiad kaasaküsitud platsenta aga hiljem perepalati riidekapist, kui perekond on haiglast lahkunud. Uus elu, uus laps, mis me selle veretükiga ikka jamame. Veel on sünnitusosakonnas üllatavalt palju väljaheiteid, oksendamist ja verd. Vere kogume kannu, et hinnata verekaotuse ulatust. Väljaheited ja okse käivad pea iga sünnituse juurde. Sellest pole miskit. Üldiselt olen kõigega harjunud, aga on üksikuid päevi, mil just vere lõhn ajab mind iiveldama.

Siiski, mulle meeldib siin. Iga päev toimub midagi ning igal õhtul saab koju minna tundega, et oled midagi ära teinud. Olnud kellegi kõrval nende elu kõige olulisemal momendil, aidanud. Tundega, et see kõik loeb.

VII
Sünnitusmajas saavad kokku kõik inimesed. Rikkad ja vaesed, ilusad ja koledad. Sünnitavad lapsi, keda ootab ees suur tulevik, ja sünnitavad neid, kes joovad end poe taga surnuks. On seitsmeteistaastaseid, kes sünnitavad teist korda, ja naisi hilistes neljakümnendates, kes saavad emaks esmakordselt. On isasid, kes teenindavad oma perekondi igal sammul, on neid, kelle nime ei panda sünnitunnistusele kirja. On naisi ja lapsi, kelle nabanööri lõikan läbi mina, sest nende kõrval ei ole mitte kedagi peale haiglapersonali. Sünnib muudkui Kevineid ja Robineid ja Sofiasid ja Miiasid. Vannutakse, et ei kunagi enam, ja samas nenditakse, et eelmine kord mõeldi samamoodi.

Me ei tea, mis saab väikesest Lissandrast või Daimarist pärast seda, kui nad koju lähevad ja neid jääb meenutama vaid sinine või punane täpp oma sünnikuupäeva juures. Aga meie oleme ikka siin ja elame kaasa, sööme torti, hoiame võõraste inimeste kätt, peseme põrandalt Sinu verd ja vaatame vaiksemal hetkel „Eesti otsib superstaari“. Me loodame, et igaüks, kes uksest sisse astub, läheb siit ära õnnelikuna ja et me oleme kasulikud. Loodame, et graafik peab ning et ühegi kolleegiga ei juhtuks midagi, mis sunniks meid pärast 24-tunnist vahetust samal õhtul uuesti tööle tulema.

Pikka ja õnnelikku elu, head kooskasvamist, ja palun tooge tordi asemel puuvilju!

Ametiühinguliikmelisuse langus taasiseseisvumisjärgses Eestis on üks drastilisemaid maailmas. Kui 1992. aastal kuulus ametiühingusse 94% palgatöötajatest, siis 2000. aastal 14% ning 2019. aastal pelgalt 6%. Soomes on sama näitaja endiselt umbes 60%.^[1] Liikmete arv on aga ametiühingute legitiimsuse ja tugevuse oluline näitaja. Millest siis selline langus ning kontrast naaberriigiga? Kui ametiühingutel on oluline roll töötingimuste parandamises, ebavõrdsuse vähendamises, töötajate hääle kuuldavale toomises, kestlikumate töösuhete ja tasakaalustatuma töö- ning sotsiaalpoliitika kujundamises, miks neil siis meie ühiskonnas pigem marginaalne positsioon on?

Otsin siin selgitust ametiühingute nõrkusele Eestis kahest perspektiivist: olukord kaasaegses neoliberaalses majandussüsteemis – mis iseloomustab rohkemal või vähemal määral ka teisi Lääne ühiskondi alates 1970. aastatest – ning spetsiifilised tegurid, miks ametiühingud just Eestis eriti keerulises seisundis on. Üheks keskseks põhjuseks on eriti radikaalselt avaldunud neoliberalistlik ideoloogia, mis on ühiskonnas ka laialdaselt omaks võetud. Selle ilmestamiseks vaid üks turujõudude õigluse ideest pimestatud tsitaat: „… spetsialisti töötasu võib olla kõrgem kui keskastmejuhi töötasu. Et need on ka läinud selles suunas, et see sõltub ikkagi turust. See inimene kui ta on … seda oma tegevusalal, ükskõik, kas ta on hea koristaja või on ta hea keskastme juht, et kui ta on niivõrd hea, et ettevõtte omanik … saab aru, kust see kasum … tekib või kelle suhtumisest see tekib või kelle tööst see tekib [siis inimene saab vääriliselt tasutatud]“ (tööandjate esindaja, 2011).^[2]

Ressursid, aktivistid ja kõikehõlmav neoliberalism

Ametiühingute tugevuse seletamiseks ning hindamiseks kasutatakse tihti võimuressursside vaatenurka. Laias laastus saab eristada struktuurseid, institutsionaalseid ja organisatsioonilisi ressursse.^[3] Esimesed viitavad ametiühingute positsioonile majandussüsteemis. Sõltuvalt sektorist, aga ka riigist erineb AÜ-de läbirääkimispositsioon juba pelgalt seetõttu, et töö olemuse tõttu suudavad nad ettevõtte tegevust ja majandust kas rohkem või vähem mõjutada. Näiteks spetsiifiliste oskuste ja suure nõudlusega spetsialistide ametiühing (arstid, tarkvaraarendajad vs klienditeenindajad) peaks olema võimeline oma nõudmisi lihtsamini saavutama, eriti majanduskasvu perioodil. Seda juhul, kui neid ei ole võimalik sisserändajatega asendada. Näiteks on Eesti arstid oma nõudmiste saavutamiseks kasutanud „Soome tööle mineku kaarti“, tööandjad aga tööjõumahukates sektorites töötajate positsiooni nõrgestamiseks propageerinud sisserändenõuete leevendamist.^[4]

Institutsionaalsed ressursid seostuvad eksisteerivate süsteemide, reeglite ja normidega, mida ametiühingutel on võimalik enda hüvanguks kasutada. Näiteks saab Eesti ettevõtetes ametiühingu luua juba viie töötajaga, USA-s on aga AÜ loomiseks vaja saada töötajate enamuse nõusolek. Eesti puhul on probleemiks pigem aktiivsete liikmete leidmine: AÜ liikmeks olemine ei ole normiks (erinevalt nt Soomest). Ka see, kui ühiskonnas on tavaks huvigruppe poliitikate kujundamisse sisuliselt kaasata, tähendab tugevamat institutsionaalset ressurssi. Kui tugevama institutsionaalse positsiooniga Sloveenia ametiühingutel oli majanduskriisi-aegsete poliitikate kujundamises oluline roll,^[5] siis Eesti omi kuulda ei võetud.

Kaks eelmist ressursside tüüpi tulenevad väliskeskkonnast, organisatoorsed ressursid aga viitavad ametiühingute sisemisele võimekusele: sh liikmete arvule ja sidususele, koostööle teiste ametiühingute ja muude organisatsioonidega (võrgustikesse kaasatusele), materiaalsetele vahenditele, aga ka AÜ tegevust soodustavatele lugudele, kuvandi ja tähendusloomega seotule, mis annab ühingute tegevusele legitiimsuse ja võimaldab töötajaid mobiliseerida.^[6] Kui Soomes või Suurbritannias võib laps oma (vana)vanematelt kuulda lugusid sellest, kuidas ametiühingu kaudu võideldi mitmesuguste õiguste eest, siis Eestis ilmselt selline asi mõeldav ei oleks.

Loomulikult ei piisa ametiühingutel vaid ressurssidest, vaja on ka liidreid ja aktiviste, kes neid oskuslikult kasutaksid. Lisaks mängivad ametiühingute tegevuse edukuses rolli muud tegurid ühiskonnas, nagu poliitiline olukord ning tööandjate koostöövalmidus ja võimekus. Kui rääkida AÜ liidrite rollist, siis eriti oludes, kus ressursse napib, muutub tähtsaks, kuidas oma tegevust raamistada, teiste tegutsejatega suhelda, koalitsioone luua, läbi rääkida. Näiteks Eesti ametiühinguaktivistidel õnnestus veenva raamistamise tulemusena algatada uudse visiooniga riikideülene Balti Organiseerimise Akadeemia, mille kaudu oma nappe ressursse Põhjamaade ametiühingute toel kasvatada. Teisalt on juhtumeid, kus kahe ametiühingu juhid omavahel läbi ei saa ning seega koostöö nende ühingute vahel ei toimi. Olen täheldanud Eesti ametiühingute juures (eriti kuna nad on väga väikesed), et liidri isikust sõltub (ülemäära) palju. Neil on palju võimu ja nad kujundavad suurel määral ühingu ilme. Põhjamaades, kus ametiühingutel on arvukalt palgalisi töötajaid, on ühingute tegevus enam institutsionaliseerunud ja konkreetne liider peab pigem järgima ühingu seisukohti, mitte need ei sõltu otseselt liidri arusaamadest.

Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) ametiühinguid peetakse võrreldes Lääne-Euroopa ja Põhjamaade omadega üldiselt vähem võimekateks. Sealjuures eristub KIE riikides veel Baltimaade grupp, mida iseloomustab neoliberaalsem majandusmudel kui ülejäänud regioonis.^[7] Neoliberalism ei ole aga ametiühingutele kuigi soodne ideoloogia ega sellega kaasnev majandussüsteem eriti mõnus keskkond, kus tegutseda. Esmalt aga ametiühingute nõrgenemise üldisest taustast.

Ametiühingute kuldajaks peetakse Teise maailmasõja järgset perioodi, kus valitses suurem või väiksem konsensus selles, et tööandjate ja töötajate hääled ühiskonnas peaksid olema tasakaalustatud (n-ö klassikompromiss, millel põhineb ka idee Euroopa sotsiaalmudelist) ning töösuhted peaksid muutuma demokraatlikumaks. Domineerisid ideed, et ühiskonna ja töökohtade jätkusuutlikuks arenguks on vaja arvestada ka töötajate häälega ning majanduslik ja sotsiaalne areng peaksid kulgema kooskõlas.^[8]

Sellele vastandusid alates 1970. aastatest domineerima hakanud neoliberaalsed ideed ja majanduspoliitika, järjest ulatuslikum tootmise üleilmastumine („kui te palju vingute, siis viime oma tootmise mujale“), töösuhete paindlikumaks muutmine, majanduse ümberstruktureerimine (traditsiooniliselt olid ametiühingud tugevamad tööstuses) jm seotud protsessid, sh otseselt ametiühingute nõrgestamisele suunatud tegevused, nagu streigiõiguse piiramine Suurbritannias, USA-s ja erinevad ametiühingute lõhkumise (union busting) tehnikad, mille tööandjad kasutusele võtsid. Ametiühingud kaotasid liikmeskonda, legitiimsust ja muid ressursse. Oli selge, et tuleb kasutusele võtta uudseid taktikaid ja strateegiaid, ning ka teaduskirjanduses hakati enam rõhku panema ametiühingute taaselustamise võimalustele.^[9] Siiski valitseb konsensus, et tänapäeval on ametiühingutel keerulisem saavutada samaväärseid võite kui n-ö kuldajal. Sellest annab tunnistust kollektiivsete töösuhete pea kõikjal järjest intensiivistuv neoliberaalne trajektoor:^[10] AÜ-liikmete vähenev arv, tööandjate kasvav domineerimine, institutsioonide dereguleerimine jms. Mõistagi väljendub see muster igas riigis isemoodi ja ka AÜ-de toimetulek nende tendentsidega erineb.

Ent siiski: miks on Soome või ka Briti ametiühingud üldiselt edukamad kui Eesti omad? Kaks kvantitatiivset näitajat, mida sageli ametiühingute võimekuse iseloomustamiseks kasutatakse, on ametiühinguliikmelisus ning kollektiivlepingutega kaetuse määr, st kui suurele osale töötajatest kollektiivlepingutes kokku lepitud tingimused kehtivad. Isegi kui suur osa töötajatest ametiühingusse ei kuulu, võivad ameti-ühingute ja tööandjate läbirääkimistel kokku lepitud tingimused valdavale osale neist siiski laieneda. Näiteks Soomes – kus on küll ka kõrge AÜ-liikmelisus – on paljudes sektorites kollektiivlepingud, mis reguleerivad palgatasemeid, puhkeaega ja muid töötingimusi. Sealjuures on nende miinimumtingimuste täitmine kohustuslik kõigile tööandjatele, kes selles sektoris tegutsevad, seda isegi siis, kui nad tööandjate liitu, mis lepingutingimuste osas ametiühinguga läbi rääkis, ei kuulu ja nende enda ettevõttes üldse ametiühingut ei ole. Eestis on mõlemad näitajad madalamaid Euroopas ja alates 1990. aastatest järjest langenud: 2019. aastal oli AÜ-liikmelisus u 6% ja kollektiivlepingutega oli 2018. aastal kaetud samuti vaid 6% palgatöötajatest (kui mitte arvestada miinimumpalga kokkulepet, mis on samuti laiendatud kollektiivleping ja millega on hõlmatud kõik Eesti töötajad ja ettevõtted).^[11] Soomes on vastavad näitajad 59% ja 89%.^[12]

Kuidas seda olukorda seletada? Esmalt muidugi sattusid Eesti ametiühingud pärast taasiseseisvumist väga ebasoodsasse keskkonda. Erinevalt Lääne omadest ei olnud neil selliseid Teise maailmasõja järgseid kümnendeid, mil enda tugevust üles ehitada, sh legitiimsust ja võimekust töötajate huvide eest seismisel kasvatada. Eestis mängivad olulist rolli sotsialistlik ja ka postsotsialistlik pärand.^[13] Kui 1990. aastatel soovisime riigina end üldiselt distantseerida kõigest Nõukogude perioodiga seostuvast, siis kuulusid selle alla kohati ka ametiühingud (või siis idee nendest), mis Nõukogude perioodil olid eksisteerinud kui vahelüli keskvalitsuse ja töötajaskonna vahel ning kuhu olid pidanud kuuluma kõik töölised. Loomulikult on demokraatiates AÜ-de kui töötajate vabatahtlike ja sõltumatute ühenduste roll hoopis teine, kuid selle mõistmiseks peab olukorda pisutki tundma. Meie hariduses aga ametiühingute teemat süsteemselt ei käsitleta. See, et ühiskonnas domineeris idee AÜ-st kui minevikujäänukist, ei saanud olla liikmeskonna kasvatamiseks kuigi kasulik. Lisaks võib esile tuua ka mitmeid Eesti majandusstruktuurist sõltuvaid tegureid, mis ametiühingute tegevust ei soodusta: palju väikeettevõtteid, teenindussektori või vähest kvalifikatsiooni nõudvate madalapalgaliste töökohtade suur osakaal ning pikad allhankeahelad (nt ehitussektoris).^[14]

Postsotsialistlik periood (selle lõpuks loetakse tihti liitumist Euroopa Liiduga) oli suuresti orienteeritud makromajanduslikule edule, seda ka teatud ühiskonnagruppide (nt maapiirkondade elanikud, endised tööstusettevõtete töötajad) olukorra halvenemise hinnaga. Samuti rõhutati just üksikindiviidi rolli oma edukuse tagamisel, kollektiivsele tegutsemisele ei jäänud domineerivate ideede võitluses kuigi arvestatavat kohta. Klassidiskursus on olnud marginaliseeritud ja fookuses on püsinud rahvusliku suunitlusega vabaturumajandus.^[15] Ametiühingud kui sotsiaalse ja kollektiivse agendaga tegutsejad on sellises kontekstis arusaadavalt nõrgal positsioonil.

Ametiühinguid nõrgestas ka 2008.–2009. aasta majanduskriis. Seda saab Eestis pidada ajaks, mil neoliberaalne poliitikategemine veelgi võimendus.^[16] Kui kriisieelsel perioodil hakkasid AÜ-de liidud ilmselt juba teatud määral eeldama, et neil on tööpoliitika kujundamisele mõningane mõju, siis majanduskriisi ajal otsustas tolleaegne valitsus mitmetest kokkulepetest lihtsalt üle sõita, näiteks ei täidetud kolmepoolset kokkulepet seoses uue töölepingu seadusega.^[17] Uue seadusega, mille valmimisse olid kaasatud ka ametiühingute ja tööandjate esindajad, sooviti kehtestada n-ö turvalise paindlikkuse põhimõtted: kompromissina lepiti kokku, et ühelt poolt muutub lihtsamaks töötajate koondamine, aga teisalt suureneb töötuskindlustushüvitis ning laieneb nende ring, kes seda saama hakkavad. Valitsus aga taganes töötuskindlustushüvitise suurendamise ja laiendamise lubadusest.^[18] Seega saime paindlikkuse ilma seda leevendava turvalisuseta ning protsessi käigus ilmnes ka tendents, mida David Ost on KIE riikide puhul nimetanud illusoorseks korporatismiks.^[19] Nimelt selgus, et kuigi sotsiaalpartnerite kaasamine justkui eksisteeriks, viidates lääneeuroopalikule neokorporatistlikule ühiskonnakorraldusele, on tulemuseks ikkagi neoliberaalne poliitika, kuna valitsus saavutatud kokkuleppeid kas rikub (nagu antud juhul) või siis ei esinda need piisavalt töötajate huve.

Kui mitmetes teisteski riikides üritasid valitsused majanduskriisi ajal ühepoolseid otsuseid teha, siis Eesti eripäraks oli, et avalikud protestid selle vastu jäid väga marginaalseks. Kuigi AÜ-d organiseerisid väikesemõõdulise väljaastumise valitsuse ühekülgse tegevuse vastu ja sotsiaaldialoogi taastamise nimel, ei toonud see kaasa muudatusi. Üldiselt ühiskond lihtsalt aktsepteeris valitsuse loodud kriisidiskursust: euro kasutuselevõtuks aastal 2011 tuleb eelarve tasakaal tagada ka kriisi ajal ja seetõttu on vaja teha eelarvekärpeid, sh vähendada palkasid.^[20] Ka olid tööandjad kriisiperioodil veelgi vähem valmis tegema ametiühingutega kompromisse, kui just nende kaudu ei vähendatud töötajate hüvesid, mida samuti ette tuli.^[21]

Loomulikult on see kõik jätnud jälje ka tänasesse päeva, kuigi praeguseks on ametiühingute vajaduse ja rolli mõistmine Eesti ühiskonnas tunduvalt mitmekesistunud: AÜ-d on olnud rohkem pildil, inimestel on pikaajalisem (ja alati mitte just meeldiv) töökogemus kapitalistlikes ettevõtetes, osa on töötanud ka Soomes ja teiste riikides, kus tänu AÜ-dele on töökeskkond olnud üksjagu meeldivam jne. On ka neid, kes teoreetiliselt küll ametiühingute olulist rolli näevad, aga ei ole nendega liitunud, kuna eeldatakse, et Eestis ei suuda AÜ-d niikuinii midagi saavutada ja/või kardetakse tööandja negatiivset suhtumist liitunutesse. Aastal 2016 intervjueerisin üht toidupoes töötanud naist, kelle unistuseks oli, et kaubandustöötajate ametiühing saaks nii tugevaks, et nad suudaksid suure streigi korraldada.^[22]

Strateegiad võimekuse kasvatamise vahendina

Loomulikult ei ole (kõik) Eesti ametiühingud istunud ja oma hääbumist oodanud, vaid rakendatud on erinevaid strateegiaid, et oma positsiooni parandada. Kindlasti mõjutab olemasolev keskkond, sh ressursid, mis ametiühingutel on parasjagu kasutada, seda, mis neil üldse võimalik saavutada on. Siiski ei määra keskkond kõike. AÜ-de (strateegilised) valikud, milliseid eesmärke ja mil viisil teostada, on samuti tähtsad. Populaarsed strateegiad, mida teaduskirjanduses esile tuuakse ja mis sõltuvalt kontekstist võiksid aidata AÜ-del oma positsiooni tugevdada, on liikmetele teenuste pakkumine, partnerlus tööandjatega, töötajate organiseerimine, poliitilised koalitsioonid, koostöö vabakonnaga, AÜ-de riikideülene koostöö ja organisatoorsed ümberkorraldused.^[23]

Eesti AÜ-de strateegiad on olnud tugevasti mõjutatud Lääne- ja Põhja-Euroopa ametiühinguliikumisest ja Euroopa Liidu perspektiivist ametiühingutele. Ametiühingud näevad end partnerina nii riigile kui tööandjatele. Soovitakse olla kaasatud sotsiaaldialoogi ja osaleda rahumeelsetel kollektiivläbirääkimistel. Rõhuasetused klassivõitlusele või ideed, et vajaduse korral tuleks kasutada radikaalsemaid taktikaid oma eesmärkide saavutamiseks, ei ole kuigi levinud. Üks viise, kuidas Eesti AÜ-d oma teadmisi ja ressursse on kasvatanud juba alates 1990. aastatest, on olnud tihe koostöö just Põhjamaade, eriti Soome ametiühingutega. Viimased on läbi viinud arvukalt seminare ja erinevaid koostööprojekte, et aidata Eesti ametiühingutel muutuda tõsiseltvõetavaks sotsiaalpartneriks tööandjatele ja nendega efektiivsemalt läbi rääkida.

Ühe olulise eristusena vastandatakse teenindaval ja organiseerimismudelil põhinevaid ametiühinguid. Esimene mudel rõhutab eeskätt, et ühing on miski, mis pakub oma liikmetele mitmesuguseid teenuseid ja hüvesid ning abistab, kui liige mõne probleemiga ühingu poole pöördub. Liikme rolliks on peamiselt vaid liikmemaksu tasuda. Seega lihtliikmed (kes ei ole ei usaldusisikud ega kuulu juhatusse) on pigem passiivsed kõrvaltvaatajad.^[24] Selline lähenemisviis on valdav näiteks Põhjamaades, kus ametiühingute positsioon on olnud institutsionaalselt suhteliselt hästi kindlustatud (suur liikmeskond, soodne seadusandlus, ametiühingute kaasamine kui tava). Pärast taasiseseisvumist on ka Eesti AÜ-liikumist iseloomustanud orienteerumine pigem teenindavale ühingule ning teenuste ja hüvede pakkujana näeb ametiühinguid valdavalt ka Eesti töötajaskond. Lisaks Põhjamaade mõjudele on see mõneti seletatav ka eelmisest ühiskonnakorrast ülekantuga. Oli ju Nõukogude Liidus AÜ see, kes jõulupakke ja tuusikuid jagas. Teisalt on ametiühinguliidrid väitnud, et Eestis on töötajaid ka keeruline kaasata, sest nad kas ei ole huvitatud aktiivselt (või üldse) kaasa löömisest või siis kardetakse tööandja reaktsiooni sellele. Teenindava mudeliga sobitub ka idee, et AÜ-d on tööandjale partneriks ja koos kujundatakse töösuhteid rahumeelsete kollektiivsete läbirääkimiste kaudu.

Eesti olukorra muudab Põhjamaadest erinevaks aga eelkõige see, et meil puuduvad vajalikud traditsioonid ja institutsioonid, et teenindav ja partnerlusel põhinev mudel siinses keskkonnas samamoodi saaks toimida, vähemalt kõigis sektorites. Kõige lihtsamaks põhjuseks on see, et ametiühingutesse kuulub Eestis väga väike protsent töötajaskonnast. Kui ei ole liikmeid, ei ole ühingutel ka võimekust näiteks kollektiivlepingu-läbirääkimisi edukalt pidada (tööandja ei võta ühingut tõsiselt, kuna see esindab vaid väikest osa töötajatest ega suuda neid surveaktsioonideks mobiliseerida). Lisaks ei laeku piisavalt liikmemaksu ja seetõttu pole võimalik pakkuda töötajatele kvaliteetseid teenuseid ja hüvesid. Need aspektid omakorda tähendavad, et inimesed ei astu AÜ-desse, sest leiavad, et ühingud ei suuda neid piisavalt kaitsta ja esindada, ametiühingusse astumisest ei saada piisavalt kasu.

Mõnes sektoris, kus AÜ-liikmelisus on ajaloolistel põhjustel juba kõrge ja kollektiivsete läbirääkimiste praktika institutsionaliseerunud, on need strateegiad siiski ka Eestis üsna efektiivseks osutunud ja neid AÜ-sid võib pidada meie edulugudeks. Nagu Epp Kallaste analüüs näitab, kujunes kollektiivläbirääkimiste süsteem meil välja juba u aastaks 2005.^[25] Nendes ettevõtetes ja sektorites, kus AÜ-d suutsid selleks ajaks tõsiseltvõetavateks läbirääkimispartneriteks kujuneda või jääda, on nad seda tänini, samas kui sektorites või ettevõtetes, kus seda saavutada ei õnnestunud, on samu strateegiaid kasutades tulemusteni jõuda keeruline: liikmeskond on liiga väike ja tööandjad ei ole kollektiivlepingutest huvitatud. Peamised positiivsed näited pärinevad kahest sektorist: transpordist ja tervishoiust. Vaid neis sõlmitakse regulaarselt kollektiivlepinguid, mis laienevad tervele sektorile. Mõnes sektoris on probleemiks, et AÜ-de liidul puudub läbirääkimispartner: näiteks kõrgharidussektoris väidab Rektorite Nõukogu, et nemad ei ole tööandjate liit ja ei ole nõus läbirääkimisi pidama. Niisama on avalikus sektoris valitsus ja kohalikud omavalitsused väitnud, et nemad ei ole tööandjaks ja läbi rääkida ei soovi.^[26] Sektorites, kus ametiühingud on piisavalt tugevad (heaks näiteks on siin õpetajad, aga mitte õppejõud), on suudetud siiski ministeeriumiga sotsiaaldialoogi astuda ja palgakokkuleppeid saavutada. Seda eelkõige seetõttu, et neil AÜ-del on tagataskus eri survestusvahendid, ka streik, kuna liikmelisus on piisavalt kõrge ja kogemus efektiivseks survestamiseks olemas. Streigid ja muud aktiivsemad väljaastumised on Eestis siiski pigem haruldased. Selles osas paistab silma aasta 2012, mil nii õpetajad kui meditsiinitöötajad (aga nende toetuseks ka transporditöötajad jt) organiseerisid mitmepäevaseid (toetus)streike, mille kaudu õnnestus saavutada ka teatav palgatõus ja muude nõudmiste täitmine.^[27] Aga paljudes sektorites on AÜ-de algpositsioon nii nõrk, et sama taktika lihtsalt ei toimi.

Õnneks on just liberaalsema majandusmudeliga riikide ametiühingutelt eeskujuks võtta alternatiiv: organiseerimismudelil põhinev AÜ – mis on alguse saanud Ameerikast ning on populaarne ka Inglismaal jt riikides, kus keskkond ametiühingute jaoks on pigem vaenulik. Mudel rõhutab võimalikult paljude töötajate organiseerimist AÜ-sse ja liikmete aktiivset osalemist ühingu eesmärkide seadmisel. Sellist tüüpi ühingu eestvedajad püüavad aktiveerida ja võimestada (kasutades erinevaid taktikaid) võimalikult paljusid töötajaid, et nad võtaksid tegusama rolli oma tööelu kujundamisel. Loomulikult on need kaks mudelit ideaaltüübid ja mõneti tegeleb ka organiseeriv ametiühing oma liikmete teenindamisega ja liikmed valivad sealgi endale veelgi aktiivsemad esindajad. Samuti võib teenindav AÜ püüda liikmeid ühingusse saada neile ametiühingut tutvustades ning aeg-ajalt kaasata lihtliikmeid otsustusprotsessidesse. Siiski tihtipeale üks neist dimensioonidest domineerib.

Organiseerimismudeli ideestik imporditi Eestisse alles 2010. aastate alguses, kui Põhja- ja Baltimaade koostöös lükati käima Balti Organiseerimise Akadeemia (BOA) – kõige innovaatilisem ettevõtmine, millesse mõningad Eesti ametiühingud on taasiseseisvumisjärgselt olnud kaasatud. BOA eesmärgiks on olnud Põhjamaade ametiühingute finantsilisel ja strateegilisel toel Eesti ettevõtetes AÜ-liikmelisust kasvatada ning töötajaid aktiveerida ja mobiliseerida, et nad oleksid enam valmis oma töötingimuste kujundamisel kaasa rääkima ja nende parandamise nimel ka võitlema. Innovaatiline on see eelkõige seetõttu, et erinevalt traditsioonilisest lähenemisest AÜ-de tegutsemisele oli BOA puhul tegemist algatusega, mis tõi kaasa muutusi nii ametiühingute identiteedis kui praktikas: esikohale seati AÜ võimekuse kasvatamine liikmeskonna suurendamise ja aktiveerimise kaudu ning tööandjapoolse huvi puudumise korral kollektiivlepingu-läbirääkimisi pidada rõhutati survemeetodite kasutamist (ja nende repertuaari laiendamist).^[28] Mõningates ettevõtetes õnnestus nii tõesti paremaid tulemusi saavutada: sõlmida kollektiivlepinguid, suurendada liikmete arvu, olla meedias mitmesuguste kampaaniatega rohkem pildil. Näiteks kui kollektiivlepingu-
läbirääkimised olid ummikseisu jooksnud ja tööandja ei olnud valmis järeleandmisi tegema, piketeerisid BOA-ga liitunud Teenindus- ja Kaubandustöötajate Ametiühingu liikmed Viru hotelli emafirma peakontori ees Soomes.^[29] Teisalt esines BOA-l ka mitmeid probleeme: kampaaniad jäid väiksemahuliseks, ettevõtmine sõltus Põhjamaade AÜ-de poolsest iga-aastasest rahastusest ning osa AÜ-liidrite jaoks tundus uus mudel võõras ja Eesti konteksti sobimatu.^[30]

Kuidas edasi?

Kokkuvõttes saab järeldada, et nii üleilmsete tendentside kui ka kohalike olude tõttu on Eesti ametiühingute positsioon üsna keeruline. Traditsioonilised strateegiad, mida eesmärkide saavutamiseks on kasutatud, on olemasolevatele liikmetele mitmesuguste teenuste ja hüvede pakkumine ning peamiselt ettevõttetasandi kollektiivläbirääkimised, sektori ja keskliidu tasandil ka poliitikate kujundamisse kaasatus. See on üsna efektiivselt toiminud tervishoiu-, transpordi- ja üldharidussektoris, kus AÜ-d suutsid oma rolli institutsionaliseerida juba 2000. aastatel, aga mitte just paljudes teistes.

Kui isegi äärmiselt ametiühinguvaenuliku keskkonnaga USA-s toimus aastal 2022 justkui töölisliikumise renessanss,^[31] siis küllap on ka Eestis AÜ-de tugevnemine võimalik. Ühest vastust küsimusele, mis võiks meie AÜ-sid nõiaringist – kus ühest küljest on vähe liikmeid ja teisalt töötajad ei liitu, sest ametiühingud on nõrgad – välja aidata, on keeruline anda. Iga ettevõtte ja sektori tasandi ametiühing peaks eelkõige analüüsima enda positsiooni eri ressursside ja indiviidide võimekuse perspektiivist. Kõigile ei sobi samad strateegiad ega taktikad, vaid arvesse peaks võtma nii kohalikku või sektori spetsiifikat kui ka oma AÜ hetkeseisu. Kui AÜ on väga nõrk, siis ilmselt on kasu liikmelisuse suurendamisele suunatud tegevustest, mis rajaksid vundamendi edaspidiseks. Kui ei ole ressursse, et uusi liikmeid teenuste ja hüvedega liituma meelitada, siis tasuks ehk keskenduda ametiühinguga liitumist soosivatele lugudele ja uute kollektiivsete identiteetide loomisele. Eriti teretulnuks võib osutuda, kui suudetakse töötajate hulgas tekitada arusaam, et igal liikmel on AÜ-s täita oluline osa ja kollektiivse tegutsemise kaudu on võimalik tulemusi saavutada. Ametiühingud, kel ei õnnestu saavutada võite rahumeelsete läbirääkimiste teel, peaksid aga olema valmis kasutama ka jõulisemaid taktikaid: mitmesugused kampaaniad, piketid, (hoiatus)streigid jne.

Mõnes valdkonnas võib kasuks tulla koostöö eri mittetulundusühingutega, kellega mingi ühisosa leitakse. Näiteks kõrgharidussektoris on toiminud koostöö tudengite liitudega. Ka poliitilised koalitsioonid on üks võimalusi, kuigi kui AÜ liikmete seas valitsevad erinevad poliitilised ideoloogiad, võib see ka probleeme tekitada: mõistlikum võib olla koostöö otsimine kõigi AÜ tegevust toetavate jõududega. Kindlasti võib loota abi ka Lääne ametiühingutelt, kellega koostöös on võimalik projekte jms algatada. Mitmed ametiühingud on suutnud oskuslikult taotleda ka (Euroopa Liidu) projektirahastust, mille abil mitmesuguseid tegevusi ellu viia.

Pikemas plaanis tundub mõistlik, et ametiühingud püüdleksid sektoriüleste laiendatud kollektiivlepingute poole, mis tagaksid, et mõnel ettevõttel ei oleks võimalik saavutada konkurentsieelist sotsiaalstandardite õõnestamise teel, ja tagaksid kõigile ühes sektoris tegutsejatele võrdsed ja jätkusuutlikud mängureeglid (Põhjamaade mudel).

^[1] Hea allikas, kust võrdlevaid töösuhtealaseid andmeid leida, on OECD/AIAS ICTWSS andmebaas:https://www.oecd.org/employment/icwss-database.htm.

^[2] K. Kall, Ametiühingute ja tööandjate liitude esindajate nägemus ametiühingute rollist Eestis. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut. Tallinn, 2013.

^[3] K. Dörre, H. Holst, O. Nachtwey, Organising – A Strategic Option for Trade Union Renewal? International Journal of Action Research, 2009, kd 5, nr 1, lk 33–67; B. J. Silver, Forces of Labor: Workers’ Movements and Globalization since 1870. Cambridge, 2003; E. O. Wright, Working-Class Power, Capitalist-Class Interests, and Class Compromise. American Journal of Sociology, 2000, kd 105, nr 4, lk 957–1002.

^[4] K. Pruul, Arstid kardavad Soome survet. Äripäev, 03.06.2019; Tööandjad soovivad sisserände piirarvu nõude kaotamist. Postimees, 21.03.2017.

^[5] M. Stanojević, M. Klarič, The Impact of Socio-Economic Shocks on Social Dialogue in Slovenia. Transfer: European Review of Labour and Research, 2013, kd 19, nr 2, lk 217–226.

^[6] C. Lévesque, G. Murray, Understanding Union Power: Resources and Capabilities for Renewing Union Capacity. Transfer: European Review of Labour and Research, 2010, kd 16, nr 3, lk 333–350.

^[7] D. Bohle, B. Greskovits, Capitalist Diversity on Europe’s Periphery. Ithaca (NY), 2012.

^[8] G. Ross, A. Martin, Through a Glass Darkly. Rmt-s: The Brave New World of European Labor: European Trade Unions at the Millennium. Toim. A. Martin, G. Ross. New York, 1999, lk 368–399.

^[9] Sealsamas.

^[10] L. Baccaro, C. Howell, A Common Neoliberal Trajectory: The Transformation of Industrial Relations in Advanced Capitalism. Politics & Society, 2011, kd 39, nr 4, lk 521–563.

^[11] Kuigi teoreetiliselt on tegemist laiendatud kollektiivlepinguga, siis kinnitab Vabariigi Valitsus alampalga kokkuleppe ka määrusega, kuna Töölepinguseadus § 29 lõige 5 näeb ette, et Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega kindlale ajaühikule vastava töötasu alammäära.

^[12] https://www.oecd.org/employment/ictwss-database.htm.

^[13] D. Ost, The Consequences of Postcommunism: Trade Unions in Eastern Europe’s Future. East European Politics and Societies, 2009, kd 23, nr 1, lk 13–33.

^[14] D. Bohle, B. Greskovits, Capitalism without Compromise: Strong Business and Weak Labor in Eastern Europe’s New Transnational Industries. Studies in Comparative International Development, 2006, kd 41, nr 1, lk 3–25.

^[15] J. Helemäe, E. Saar, Estonia: Visible Inequalities, Silenced Class Relations. East European Politics and Societies, 2015, kd 29, nr 3, lk 565–576.
^[16] R. Kattel, R. Raudla, The Baltic Republics and the Crisis of 2008–2011. Europe Asia Studies, 2013, kd 65, nr 3, lk 426–449.^[17] C. Woolfson, E. Kallaste, ‘Illusory Corporatism „Mark 2“’ in the Baltic States. Warsaw Forum of Economic Sociology, 2011, kd 2, nr 3, lk 51–72.

^[18] K. Espenberg, S. Vahaste, Majanduskriisi mõju kollektiivsete töösuhete süsteemile Eestis. Tartu, 2012.

^[19] D. Ost, Illusory Corporatism in Eastern Europe: Neoliberal Tripartism and Postcommunist Class Identities. Politics & Society, 2000, kd 28, nr 4, lk 503–530.

^[20] R. Kattel, R. Raudla, The Baltic Republics and the Crisis of 2008–2011.

^[21] K. Espenberg, S. Vahaste, Majanduskriisi mõju kollektiivsete töösuhete süsteemile Eestis.

^[22] Eri uurimisprojektide raames, kus fookuses on ka ametiühingutega seotu, olen intervjueerinud inimesi mitmetest sektoritest: klienditeenindus, ehitus, finants, platvormitöö jt.

^[23] C. Frege, J. Kelly, Varieties of Unionism: Comparative Strategies for Union Renewal. Oxford, 2004.

^[24] A. Banks, J. Metzgar, Participating in Management: Union Organizing on a New Terrain. Labor Research Review, 1989, nr 1, nr 14, lk 1–55.

^[25] E. Kallaste, Estonia: Simultaneous Institutionalisation and Waning of Collective Bargaining. Rmt-s: Collective Bargaining in Europe: towards an Endgame. Toim. T. Müller jt. Brüssel, 2019, lk 173−195.

^[26] Sealsamas.

^[27] K. Espenberg, S. Vahaste, Majanduskriisi mõju kollektiivsete töösuhete süsteemile Eestis; K. Kall, Post-Crisis Innovation within Estonian Private Sector Unions. Rmt-s: Innovative Union Practices in Central-Eastern Europe. Toim. M. Bernaciak, M. Kahancova. Brüssel, 2017, lk 73–89.

^[28] M. Häkkinen, The Baltic Organising Academy: How to Build a Multinational and Multisectoral Organising Program. Varssavi, 2013.

^[29] M. Tubalkain, Ametiühing piketeerib täna Viru hotelli emafirma peakontori ees. Postimees, 29.02.2016.

^[30] Pikemalt on BOA uudsusest, edust ja probleemidest võimalik lugeda doktoritööst: K. Kall, Fighting Marginalization with Innovation: Turn to Transnational Organizing by Private Sector Trade Unions in post-2008 Estonia. Doktoritöö. Tallinna Ülikool. Tallinn, 2020.

^[31] S. Greenhouse, US Unions See Unusually Promising Moment amid Wave of Victories. The Guardian, 16.03.2022.