Ööl, kui suve viimane noor kuu loodi, nägin unes üht meest. Unenägu läks käima vastu varahommikut, nagu ikka need unenäod, mida ärgates veel mäletatakse. Pärast ärkasin tuppa, kus juba oli päikesetõusueelset halli valgust, ei olnud enam ööpimedust, aga ei olnud veel ka õige hommik.
Unes oli ikka tõeline öö, musta taevaga, ma tulin parajasti kõrtsist, selge, et olin seal päris pikalt olnud. Astusin uksest välja ning tundsin ta kohe ära. Seisis ukse taga, nii astusin talle peaaegu sülle. Püüdsin siiski mööduda, muidugi kohmakalt, kuid pöörasin siis järsult tagasi ning prahvatasin välja: ma tunnen sind. Süda endal põksus päris kiiresti, käed mul unes ei värise. See oli ühe bändi laulja.
Seisin nüüd tema ees ja vaatasin meest väga lähedalt. Mingid laternad valgustasid kõrtsiesist, pakun välja, et need, mis tuules kõiguvad, vanad elektripirnid sees. Mehel olid päris korralikud, uhked bakenbardid, selline usaldustäratav, vaevumärgatav topeltlõug, silmade all tumedad sõõrid. Minu unes ta prille ei kandnud, kuid laval on ta seda teinud, ilmsi need sobivad talle. Päriselus nägin ma teda ühel festivalil, parklas, pikem mees tuli ühest autost välja, sahmerdas seal juures midagi ja mina jäin teda mitmeks sekundiks vaatama. Köitis pilku. Siis ma ei teadnud, kes ta on, unustasin kohe. Pärast, õhtul, nägin teda aga uuesti, laval, ja miskipärast tegi see nägemine mulle rõõmu. See on päris vana bänd, ma ei olnud neid aastaid esinemas näinud ja need ammused korrad… no siis võisin ma näiteks purjus olla. Ei mäletanud sellist, seda lauljat! Kindlasti on aeg ka tema välimust muutnud, keha natuke pehmemaks, nägu karmimaks. Jälgisin teda terve kontserdi – mida ta oma kitarriga tegi, kuidas vahepeal õlut võttis, otsaesiselt higi pühkis. Kas prilliklaasid läksid higiseks.
Nüüd oli ta siin, minu unenäos.
Ma tunnen sind, ma tean, kes sa oled!
Ütlesin selle ära ja kõndisin kiiresti edasi. Mul oli veidi piinlik ka, muidugi. Ja üldse, ma pidin rongile jõudma. Minu mees ja lapsed ootasid mind raudteejaamas.
Mõne hetke pärast sain aru, et ta järgneb mulle.
Tal tekkis huvi, mõtlesin ma. Kui lihtne. Neid huvitab, kui keegi nende vastu ise huvi üles näitab. Siis nad lähevad liikvele. Ometi tundsin ma rõõmu, surinat kõhus. Jalutasime nüüd koos pimedas linnas, näitasin talle maju ja sildu, rääkisin talle nende kohtadega, selle linnaga seotud mälestusi, mida mul päriselus polnud. Rong pidi kohe lahkuma.
Jää, ma tahan sinuga …, ütles ta. Mõned panevad siia kolm punkti.
Nii otse ütleski.
Ärkasin hõõguva kõhuga, hallinevas pimeduses naeratades üles. Ma teadsin küll, et unes ma läksin ikka rongi peale. Mis siis.
*
Kui kuu kasvab, siis alguses ei ole teda taevas näha, kuid unenägudest saan alati aru. Need hakkavad siis meelde jääma. Järgmisel ööl viibisin ühes paigas koos kirjanikega, mingis õues, aga kultuurses, isegi akadeemilises kohas. Toimus seminar või kokkusaamine, kuid mul oli jälle liiga vähe aega. Kõigest loengu vaheaeg. Päriselus mul pole muidugi mingeid loenguid. Külitasin trepil, minu ümber astmetel, pinkidel oli tuntud nägusid, kirjanikke, kirjandusteadlasi. Tuttav kunstnik, mu kunagine parim sõbranna, oli mulle ütlemata tulnud ootamatult Eestisse, ta pani nüüd oma pea minu sülle, juuksed olid jälle sama blondid kui vanasti. Silitasin neid, teadsin, et ta on minu pärast mures, et ta alati muretseb üle. Ei usu minusse igakord.
Nimetati ja osutati kohalolijaid, kuulsamaid ja vähem, kuulsin teiste seas ka oma nime. Jutt käis läbi. Mind teatakse nägupidi!
Juba seminar lõppeski, minul aga oli ajakirja toimetajaga kokku lepitud, et kohtume kell kolm kohvikus. Sinna on ju tund aega aega! Tobe tundus tervet tundi niisama linna mööda maha jalutada. Nagu vanasti kooli ajal hulkusime, et saaks aega parajaks, jalad, õlad alati nii väsinud.
Siis seisis toimetaja minu ees, ma jõudsin ennast ainult küünarnukkidele ajada.
Sa oled ärevil, tule, lähme kohvikusse. Tal olid konkreetsed näojooned, teravad, nahk luudel päris pingule tõmmatud, silmad aga soojad.
See on hea koht, head hinnad ka. Ta vist tõesti arvas, et mul on raske. Toimetaja saledat keha kattis maani rippuv raske karusnahkne kasukas, see sobis talle, ta nägi välja nagu rokkstaar, veidi liiga mureliku näoga ainult.
Ma pole ärevil, valetasin kiiresti, ise kohe uskusin seda ja ärkasin. Hea, et ei pidanud ootama, mõtlesin juba ärgates, hea, et ta märkas. Keegi märkab.
*
Need kaks uue kuu unenägu olid nii selged, et kolmandal päeval hakkasin juba õhtupoolikul mõtlema öise une peale. Kes end täna ilmutab, kas tuleb keegi? Tuli sugulane. Ma nägin teda õhtul rannas, see ei olnud uni, kuid siiski sama võimatu, sest me ei kohtu temaga peaaegu kunagi.
Sugulane on teadlane. Juba lapsena arvasime omavahel teda geeniuseks ja olin õnnelik, kui ta minuga vahel mõne sõna vahetas. See oli sündmus, kui ta meie, väiksemate mänguga ühines, kuid seda juhtus harva. Mul on riiulis tema doktoritöö, kuid ma ei ole seda pealkirjast kaugemale lugenud, kuna olen kindel, et ma ei saa sellest aru. Sugulane ei vanane üldse. Ta teeb joogat või mingit kestvus-sporti, pluss mõtlemine. Välimuselt on ta alati ühesugune olnud ja sellepärast tundsin mina ta rannas kohe ära.
Minu välimus seevastu on muutuv.
Juuksevärv, see, kas ma kannan prille või mitte, kehakaal ja isegi pikkus on pidevas muutumises. Isegi nimi muutub. Hääl on küll kogu aeg sama, mu ema häälega väga sarnane, eriti telefonis. Seega, kui ta alguses minust möödudes mind ära ei tundnud, mässisin ma veerand tunni pärast rätiku ümber, võtsin riided kaenlasse ja läksin tervitasingi teda kõva, selge häälega. Oleksin teel riietuskabiinide juurde pidanud ju temast niikuinii mööduma.
Pidi olema selle suve viimane soe õhtu, päris palju rahvast oligi sellepärast veel rannas.
Peaks päikese kätte minema, siin hakkab külm, ütles sugulane.
Päike on tegelikult loojunud, ütlesin mina. See oli tõsi. Päike oli vajunud sadama ja puude taha juba siis, kui tema alles randa jõudis. On suve lõpp, päike ei looju siin enam järve nagu kesksuvel. Koos valgusega kaob kiiresti ka soojus, kuigi vesi ei jahtu veel niipea. Siiski astusin liival mõne sammu edasi, veele lähemale. Rääkisime kiiresti, küsimus, vastus lihtlausega, järgmine küsimus, ainult sellest, millest tahtsime teada, mitte viisakusest. Mulle sobis nii, on tegelikult alati sobinud, kuigi ma oskan viisakust ka, pealispindset vestlust kaaslasele sobival teemal ja toonil.
Kuidas sa siia sattusid?
Ma tulin ujuma.
Laps tuli mu juurde, märjad juuksed seljale kleepumas, pilk nõudlik.
See on minu laps, ütlesin.
Sul on neid… mitu?
Mitu last sul on? Üks? No seda ma tegelikult teadsin.
Kas olemegi järjest nii palju sõnu vahetanud, meie suhtlus oli alati olnud napp, ehk väliselt veidergi, hea oli seda sellisena aktsepteerida.
Olin mõne nädala eest talle kirjutanud, küsinud ühe pildi kohta, kus me mõlemad peal olime. See oli haruldane.
Seal oli nagu 19. sajandi Venemaa, ütles ta. Ma sain aru, mida ta mõtles. Seal fotol. Kui arhailine, kui metsik see koht oli, mis meid kasvatas. Aga mulle meeldis seal nii väga, ehk rohkem kui kodus, hea, et ma sain seal olla, seal sai olla.
Ma saan seal liiga harva käia, ütlesin mina.
Ma lubasin sel suvel minna, ütles tema, aga suvi saab juba läbi.
Sa jõuad küll.
Küll ta läheb, mõtlesin ma, miks mitte sügisel. Meid kõiki tõmbab ikka sinna.
*
Järgmisel päeval käisin kooli pärast linnas, peale lõunat sõitsin üksi maale tagasi, aga miski ei läinud plaanitult. Mees oli vahepeal jõudnud mu džinnist endale joogi teha, tegin endale ka ühe, mõtlesin, et küll ära lahtub. Asusin muru niitma, aga siis hakkas külalisi käima, disainereid ja kunstnikke, mehi ja naisi, istusime, vestlesime. Kunstnikele pakkusin piparmünditeed. Küsisin, kas nad on biennaalile juba projekti esitamas. Mõlemad naised on mu lemmikkunstnikud, üks maalikunstnik, teine skulptor.
Maali ei valita niikuinii, ütles üks.
Selleks peab terve meeskond taga olema, nentis teine.
Ütlesin, et neil kummalgi pole õigus. Andsin neile disaineri toodud kleepsudest valida, nad võtsid paremate lausetega ära, mulle jäi kiri „käokinga tuhkatriinu“, aga ma olin sellega arvestanud. Disainer on tegelikult nagu minu endine õpilane ka, ainult mina ei õpetanud talle midagi. Ma arvan, et ta saab mingi muna või muu auhinna nende reklaamide eest, need olid päriselt head.
Tegin teise segu veel, toonik sai otsa.
Tegin süüa.
Tundub, et sa jääd vist täna siia.
Ega ma vist enam ei sõida küll.
Mäletasin, et külmkapis pidi olema varuks üks Marlborough Sauvignon, aga ei olnud enam, selle asemel oli hoopis teine pudel, Pinot Grigio. Kumbki meist ei suutnud meenutada, millal ja kuidas selline vahetus oli toimunud ja et Marlborough oleks üldse ära joodud. Võtsin uued klaasid, sõime minu valmistatud toitu, siis niitsin veel muru.
Lapsed olid vahepeal sõnumeid saatnud, mingid õppimised. Et mina pean koju minema. Kõik saatsid natuke aega vastastikku sõnumeid. Ei tea, mida me olime hakanud ette kujutama, millist olemist.
Otsustasime, et mees võtab takso ja läheb linna, mina jään üksi maale. Tegelikult otsustasin mina, lihtsalt õnnestus selle mõtte juurde piisavalt kaua kindlaks jääda.
Nõme oleks homme hakata autole järele tulema, ütlesin ma. Mul oli põll juba ees.
Õues oli vahepeal pimedaks läinud, pesin nõud ära ja läksin üles tuppa linnas pooleli jäänud Brad Pitti filmi vaatama. Kui ärkasin, oli film läbi ja ma olin üleni higine, niiske tekk vajutas raskena mulle peale. Eemal sadamas kolistas tuul ankrukettidega, lõgistas maste.
Lukustasin ukse, kustutasin tule ja sulgesin magamistoa akna. Võtsin peale selle lina, mille all ma magasin siis, kui veel kuumad ilmad oli. Mõelda, see oli alles kahe päeva eest. Kuulasin algava vihma ägenevat häält ja uinusin.
Ärkasin telefoni äratuse peale tavalisel ajal, sellest ööst ei jäänud ühtegi unenägu.
Sadas kõvasti, panin kummikud ja purjejope selga ning kastsin kasvuhoones tomateid, siis jõin sealsamas kohvi. Vaatasin, kuidas veejoad mööda klaasi maa poole valguvad. Mulle vihm meeldib, sügist ma tegelikult ju ootan. Siis sõitsin linna. Seal oli kõik õpitud, hambad pestud.
Viisin lapse autoga kooli ja tulin kaarega koju tagasi, kuhu mul mujale minna on. Võibolla poodi. Või paremal juhul raamatukokku. Tänavad on suvest kõik lahti kaevatud, läks aega. Mees ootas keset kööki, vannilina ümber.
Ma ei teinud väljagi, hakkasin nõusid pesema. Siis kuulsin, et hüüab magamistoast.
Kas sa tuled, istud mulle näkku?
Kolistasin veel natuke moepärast nõudega, siis läksin.
*
Järgmise öö magasin jälle linnas, üksi. Hommikupoole ööd pidin pakkima hakkama, metsa minekuks. Unes võtavad sellised asjad alati aega, eriti kui on palju inimesi, palju asju ja mingist hetkest pole enam ka algset arusaamist sellest, kuhu sa lähed. Seal oli üks kogenum instruktor. Mees näis vanuselt küll hilisemas keskeas, aga heas vormis, heleda habeme ja päevitunud näoga, pikikortsud otsaees ja kiirekesed silmade ümber.
Sa ei pea seda kõike kaasas tassima, ütles ta, kui püüdsin kastides sobrades riideid leida, varustust. Õige suurusega vormi.
Võta. Tundmatu meesinstruktor surus khakirohelised, katsumise järgi villased sokid mulle kätte, surus nii kõvasti, et taganesin päris vastu seina.
Tegelikult pole midagi vaja, lohutas ta. Sul on endal kõik olemas.
Lasin tal omale seljakoti selga tõsta, ilma et oleksin selle raskust tundnud. Täiesti võõras mees, tavaline unenägu täis rapsimist, mis kuhugi ei vii.
Mõtlesin, et ma ei ole ammu isa unes näinud. Sellest on kahju. Mitu aastat juba ei ole näinud. Mul on meeles küll, et surnud inimesega ei tohi unes kaasa minna, et ei tohi temalt asju vastu võtta. Ma oskan unes käituda. Aga ta ei tule.
*
Hommikul sain mehelt sõnumi, et ta tuleb linna. Ilm on halb ja üldse, homme on niikuinii minek.
Lõuna paiku käisin veel poes, kohmitsesin kuivainete ja kastmete riiuli vahel, piiksutaja käes, kui telefon helises. Teadsin kohe, mis kõne see on. Olin seda pikalt, päris pingsalt oodanud, viimastel päevadel küll enam mitte nii väga.
Oli õige kõne. Sain aru ekraanile vaadates, nimest. Üllatusin korraks, et mul ta number mälus on. Muidugi, meil oli varasemalt suhtlust olnud, vanadel töökohtadel. Ütlesin rõõmsal, optimistlikul toonil oma nime, kas tema üldse teab, et ma tema nime näen, ei pruugi. Enne vastamist jõudsin taganeda riiulite vahele nurka, sinna kaupade ja käru vahele, ei jää ostjatele jalgu.
Ta rääkis päris pikalt, ütles, et oleks pidanud varem helistama, et tunneb vajadust selgitada, miks see kõik nii kaua võttis, lõpuks nii kujunes.
…et miks ikkagi sinu kvalifikatsiooni ja annetega inimest ei võeta. Tema on linnaosavalitsuses töötanud, tal on see kogemus. Suurt asutust juhtinud! See oli raske valik.
Ma ei pannud tähele, kas ta ka mainis, et valitu on seekord mees, eesti keel ei anna ju sellist infot iseenesest välja. Ma tegelikult ise teadsin juba, kaks päeva olin teadnud, et mina seda kohta ei saanud. Mees oli oma initsiatiivil küsinud oma tuttavalt järele, siseringi info.
Ma tean, midagi sinu võimetele vastavat siin praegu rohkem tõesti ei ole.
Mina ütlesin reipalt, et kindlasti saame sinuga veel koos töötada.
Mõtlesin seda tõsiselt seal poes.
Ja veel mõtlesin, et mõned jäävadki liiga kultuurseks, liiga ausalt intelligentseks kogu selle poliitika ja muu avaliku rähklemise jaoks, ise juba kaelani seal sees. Nagu see mees, kes helistas.
*
Öösel oli palav ja kitsas magada, liiga palju inimesi, vähe ruumi ühes voodis, ükski unenägu ei jäänud püsima, aga teadsin ikka, et kuu kasvab.
Kui hommikul kooli juurest tagasi tulin, oli tema ikka veel hommikumantlis. Ootas.
Rulood akende ees olid üles tõmmatud, tolmuterakesed langesid päikesevalguses sinisele sametile.
Mul on 35 minutit aega, kui sa tahaksid…
Nädalaks läheb ära.
Magamistoas nägin, riided olid kummuti peale valmis pandud. Sõbrad ootavad bensiinijaamas, et lennujaama sõita.
Miks bensiinijaamas?
Üks mees käib veel juuksuris. Tuleb otse juuksurist. Juuksur on kohe bensiinijaama kõrval.
Järgmisel hommikul lugesin ajalehest uudist, et osasid fänne ei lastud lennukile, kohti oli rohkem broneeritud. Maha jäeti lasteta reisijaid, pagasita mehi. Kõik kompenseeritakse, uued piletid, õhtusöögid, aga esimest mängu pidi hotellitoa telekast vaatama, voodi krõpsupudi täis. Eestlased hakkasid kohe kaotama.
Tulid ikka mõned sõnumid, kuidas seal on, kirjutasin midagi vastu, mõni kõne jäi vastamata. Siin läks elu omas rütmis edasi, rahulikus. On selliseid sõnumeid, millest on parem teha kohe ekraanipilt. Parem, kui isegi ei hakka vastama. Aga mitte sel nädalal ja see nädal läks nii ruttu.
*
Tagasilend on laupäeva öösel.
Palju saabutaksegi koju öösel, kas kõrtsist või lennukilt või külast.
Ma ei mäleta täpset aega, millal hakkasin öiseid saabumisi kartma.
See on õudne, kui läbi une saad aru, et voodi ees seistakse, et sind vaadatakse. Et ta on ehk juba mõnda aega seisnud, kergelt kummargil su kohal, hingab raskelt. Vihaselt. Une sees oled sa täiesti kaitsetu, halvatud, hääletu.
Silmi ei julge avada.
See on palju koledam kui näiteks tõukamine, kui see toimub, oled püsti, ärkvel, adrekas hakkab kohe oma tööd tegema, ei tunne hirmu, valu ammugi mitte, lihtsalt püüad püsida, lihaskond võitleb iseenesest vastu. No eks ikka koperdad lõpuks, selg ees, küünarnukid mullas. Aga enam polegi hull, kui sina juba kukud, siis tema kohe taganeb, pühib käed puhtaks. Võib ka kihutada paadiga kaldast hästi kiiresti hästi kaugele, seisata keset veevälja mootori, visata ankru siledasse vette. Siis saab ta sirutada end päikese käes välja ja kogu tema päevitunud keha, pleekinud karvad, sooned, lihased otse läikiva naha all sõlmes, tema silmad, mis jooksevad minu peal, kõik temas reedab, millises raevus ta tegelikult on. Oleme kahekesi vaikuses ja tühjuses keset vett ja meie vahel lainetab see röögatu viha. Aga vähemalt ma olen seal ärkvel, olen valmis. Ma ei olegi enam tahtnud temaga kahekesi vee peale minna, pole läinud, kui ta kutsub, ainult kui keegi veel kaasa tuleb, siis kui keegi külas on.
Mulle ei meeldi hirm.
Nüüd oli ruumi laiutada, ainult ühes unenäos pidin tekki jagama mingi eesti näitlejaga, teine näitleja pahandas. Etenduseks oli vaja välja puhata, niimoodi siis õiendasid, ise sellised vanad rokkarid või midagi taolist. Mul on fotosid, mis võivad mõne relvaloast ilma jätta, ütlesin ühele näitlejale.
Lastele olid pelmeenid sügavkülmas, kui koolist tulevad. Saatsin sõnumi, et läheb kuueni või isegi kauem. Õppige, ärge oodake, ärge mind otsige.
Heitsin kile peale pikali ja juba natukese aja pärast paningi raamatu põlvedele, tundsin, kuidas valu hakkab uinutama, silmadki väsisid ära.
Nüüd sa vist küll magasid, ütles tätoveerija.
*
Laupäeva öösel siis tulen.
Kas päris laupäeval lendab või ööl vastu laupäeva?
Ööl vastu laupäeva.
Laupäevaks kasvab kuu täis, mõtlesin ma. Juba kaks õhtut on see kollane, raske taevakeha rippunud üliõpilasseltsi katusel, lösutanud korstna otsas, siit, läbi puude, üle katuste paistab see ebamäärase kärakana.
Öösel.
Võibolla on lennuk jälle üle bukitud. Täiesti tõenäoline ju.
*
Reede hommikul viisin lapse kooli, tagasi tulles viskasin reklaamid postkastist paberikonteinerisse. Ukselingist kinni võttes tuli mõte, aga kui vahetaks luku ära. Kuidas see üldse käib, otsin netist kedagi, helistan? Raha pole, selle jaoks ei ole. Et lukku vahetada, et ennast välja osta. Ükskord saatsin ühte advokaadibüroosse kirja, meilivormi kaudu kodulehel, seal tegeleti väidetavalt just taoliste asjadega. Vastust pole siiamaani tulnud, see oli juba mitu aastat tagasi. Tasuta nõustamise, muu taolise abi jaoks on alati liiga palju raha olnud. Ei ole olnud sobilik küsida.
Lõuna paiku tuli pilt ühe raudteejaama infotabloost, enamiku sihtkohtade taha oli kirjutatud cancellati või midagi sarnast. Streik.
Hääletage, kirjutasin.
Ma sulle öösel hääletan, tuli vastu.
Näis. Lubab selget ööd.
ANDRUS KASEMAA. EMA TUBA. Tulekahjufantaasia. Tallinn: EKSA, 2022. 150 lk. 18.99 €.
EDASI NOVELL. 33 lühijuttu. Koost. Valner Valme. Tallinn: Rahva Raamat AS; Edasi.org, 2022. 427 lk. 19.99 €.