Luule

Tänavu saja-aastaseks saava Siuru vennaskonna luulevürsti Henrik Visnapuu kuulsaim tegemata tegu on Esimese maailmasõja aegse vene poeetide kuninga Igor
Severjanini luulevalimiku tõlge eesti keelde. Severjanin oli enne Vladimir Majakovski ja Sergei Jessenini tõusu Venemaa luuletaevasse tõepoolest vist idanaabrite nõutavaim moodne luuletaja; ise hindas ta oma varasemate kogude üldtiraaži umbes 86 000 eksemplarile.^[1] Visnapuu tõlgitavast kogumikust aeti Eesti ajakirjanduses aastail 1919–1921 nii palju juttu, et selle reaalsus näis kaheldamatu. Visnapuu ise kuulutas Severjanini eestikeelse valiku ilmumist vähemalt viie oma raamatu peas või sabas: esikkogu „Amores“ uustrükis (1919), seejärel „Taliharjas“ (1920), „Hõbedastes kuljustes“ (1920) ja „Käoorvikus“ (1920) ning esseepõimikus „Vanad ja vastsed poeedid“ (1921). Olid teada juba nii Severjanini teose pealkiri („Elagu Elu!“) kui ka maht ja tiraaž (2000 eksemplari), nii selle üha täpsustuv ilmumisaeg kui ka omakasupüüdmatu kirjastaja Odamees. Odamehe kirjastus ise oli ju oma samanimelise ajakirja esilehel vaksapikkuste tähtedega kuulutanud, et on ostnud Severjanini luuletuste kirjastamise ainuõiguse 100 000 Eesti marga eest. Kirjastuse juht Carl Sarap veetis oma suved Virumaa põhjarannikul Toilas, sealsamas, kus Severjanin oli tüüpilise piiterlasena suvitanud juba vähemasti 1913. aastast alates – ja millest aastal 1918 sai pärast riiklikke eristumisi tema alaline elukoht. Sarapist kujunes aga Severjanini ja eesti kirjanike kontaktide vahendaja, seda ka Visnapuu jaoks.

Ja nõnda siis teatabki seesama Visnapuu esimeses olulises eestikeelses Severjanini-käsitluses 1919. aasta kevadel sõna-sõnalt: „Revolutsiooni algusest pääle asus Severjäänin lõpulikult Toilasse elama. Sest ajast saadik algaski meie ringkonna läbikäimine temaga, mille tagajärjeks on Severjäänini nelja raamatu ilmumine „Odamehe“ kirjastamisel. Need on: „Избранные поэзы“ [valikkogu „Crème des Violettes“ alapealkiri], „Вервэна, том XI“, „Pühajõgi, эстляндские поэзы“ ja „Valitud poeesid“ Eesti keeles nende ridade autori tõlkes“.^[2] Sedasama võib lugeda artikli 1921. aasta kordustrükist „Vanades ja vastsetes poeetides“. Siin tundub juba kõik ühemõtteline, ei räägita enam plaanidest, vaid otsekui resultaadist. Herbert Salu kirjutabki oma autoriteetses uurimuses, et „Visnapuu tõlkis eesti keelde valimiku Severjanini luulet „Valitud poeesid““.^[3] Kolm Visnapuu esimesena mainitud raamatut on reaalselt olemas, neljanda olemasolu on kinnistunud eesti kultuurimälu virtuaalsetesse süvakihtidesse, aga käes hoidnud pole seda keegi. Ikka ja jälle leitakse samast aegruumist otsima minnes küll Visnapuu enda „Valit värsse“ (1924), kuid mitte Severjanini samalaadset teost. Selles hoolimata on eesti kirjanduslukku kauni viirastusena kinnistunud Visnapuu kui Severjanini-tõlkija maine.

Jah, Visnapuu tõlkis ju Severjaninit küll. Kuid 1918.–1919. aasta Postimehes ja selle lisas talletunud seitsme luuletuse suhteliselt kohmakad ümberpanekud ei vääri tagasivaates suuremat tähelepanu.^[4] Niisamuti tilkumisi on kõige rohkem nelja-viie luuletuse kaupa Severjaninit eesti keelde vahendanud Artur Alliksaar, Andres Ehin, Aleksis Rannit, August Sang, Marie Under ja mõned teised. Ka käesolevas Vikerkaare numbris avaldatav „Õnne poees“ on vaid järjekordne tilk Severjanini eestinduste visalt täituvasse karikasse. Eelmisel aastal ilmunud vene-eesti kakskeelne kogumik 24 Severjanini luuletusega on sündinud küll suurest lugupidamisest Toila ööbiku pärandi vastu, aga tõlketehniliselt kahjuks äpardunud, sisaldades värsse, mis jäävad 21. sajandil juba alla trükikõlblikku taset.^[5]

Saja aasta eest kavandatud Severjanini valikkogu eesti keeles oli osa kahepoolselt tulusast projektist, nagu neid luuletajad ikka on harrastanud. Visnapuu pidi tõlkima Severjaninit eesti ja Severjanin Visnapuud vene keelde. 1919. aasta suvel viibiski Visnapuu korduvalt Toilas valmistamaks ette oma esikkogu „Amores“ tõlget. Et tõlkija ise eesti keelt ei osanud, siis pidi algupärandi autor kõigi eelduste kohaselt tekstid nii leksikaalselt kui ka rütmiliselt talle nii-öelda puust ette tegema (lisaks aitas Severjaninit tõlkimisel eestlanna Felissa Kruut, kellega ta abiellus 1921). Kui venekeelne „Amores“ 1921. aastal Moskvas viimaks ilmus (tiitellehel aastaarv 1922), siis sulgesid sellesse paigutatud saatesõna ometi kummastavad, irooniast otsekui künismi sirutuvad read: „Vene keeles ilmub raamat „Amores“ mitte just päris tundmatu Igor Severjanini tõlkes. Tõlked on ebaõnnestunud. Severjanin kui spetsiifiline poeet on kogu oma töö ihukarvupüstiajavalt (до грёзоужаса) severjaniseerinud.“^[6] Selle hinnangu oli allkirjastanud Visnapuuga sõbrustanud vene imažinistlik poeet Aleksander Kussikov, kuid väidetavalt Visnapuu enda mahitusel. Kas seda puhta tõena võtta, ei tea. Visnapuu oli ju varemgi endale lubanud Severjanini sõnakunsti suhtes skeptilisi märkusi („1/3 kogu ta värssidest, kui mitte pool, ei oleks lugijate kätte jõudnud, kui autoril suurem enesekriitika oleks olnud“^[7]), kuid juhatada omaenese luuleraamat sisse nii-öelda negatiivse retsensiooniga näib samuti pentsik.

Severjanini tõlgete tänased uurijad on selle hinnanguga – kui maha arvata emotsioonid ja mõni nüanss – põhiliselt nõus: Visnapuud on serveeritud severjaniseeritult.^[8] Hinnangu aluseks on eeskätt Severjanini noorusluulele omane uuskeelendite rohke tarvitamine Visnapuu tekstide tõlkes. Tahaksin kriitikat siiski mahendada. Severjanini neologismid märgistavad suures osas Visnapuu enda keelelisi katsetusi, mida tõlkija püüab talle kättesaadaval viisil edasi anda. Lihtne näide: kui Severjanin pealkirjastab Visnapuu luuletuse „Kevadöö“ esmatrükis tavapäraselt „Вешняя ночь“, asendades selle hiljem omakeelendiga „Вешненочь“, siis ei pea seda tingimata seletama kui Severjanini kalduvust lähendada Visnapuu tõlgete keelt „omaenese luulekeelele“.^[9] Ei, see on tõlkekeele lähendamine eesti keelele! Miks mitte tunnustada Severjanini taotlust olla eestipärasem, eestikeelsem ja -meelsem ka oma vene ümberpanekuis? Pole välistatud, et Severjanin oli eesti luule vahendamisel vene lugejale üleüldse dialoogialtim ja vähem egotsentriline, kui seda tihti oletatud.

Üks käepärane põhjus, miks Visnapuu oma tööd Severjanini tõlkekogumikuga lõpule ei viinud, oli pettumus Severjanini tehtud tõlkeis. Rein Kruusi oletusel võis põhjus peituda ka selles, et huvi Severjanini loomingu vastu taandus Eestis 1920. aastail kiiresti. Kolmas, aga siinkirjutaja jaoks kõige veenvam motiiv oleks lihtsalt see, et Visnapuul oli nõrk luuletõlkijanärv. Erinevalt paljudest teistest juhtivatest 1920.–1930. aastate luuletajatest (Gustav Suits, Marie Under, Jaan Kärner, Betti Alver, August Sang) ei saanud Visnapuu hakkama mitte ühegi kaalukama tõlkega. Äkki oli just Visnapuu – ja mitte Severjanin – liiga eneses kinni, elamaks sisse võõrasse luuleilma? Võib arvata, et Severjanin oma eesti tõlkekogumiku puudumist väga taga ei nutnud, sest laiemasse maailmakirjanduslikku ringi see teda ei oleks kandnud. Igatahes paistab kahe mehe sõprus pärast ühe sõimata saanud ja teise tegemata jäetud tööd jätkuvat. Nii veedab Severjanin 1929. aastal kaks nädalat põhiliselt kala püüdes Visnapuu talus Luunjas ja Visnapuu saadab oma naise sama pikalt Severjaninite juurde Toilasse aastal 1932.^[10] Severjanini 50. sünnipäeval avaldab Visnapuu mõtteid, mis näivad ennetavat tema enda varsti algava pagulaspõlve meeleolu: „Emigrantide saatus on kõrvalejäämine elavast ja loovast elust. …  Paratamatult emigrandi juures tuleb ilmsiks mineviku kultus ja tulevikuunistuste puudumine.“^[11] Aga Severjanin saadab 1939 vene keeles trükki veel teisegi Visnapuu varase kogu, nimelt „Käoorviku“, mille tõlkimist oli alustanud juba aastal 1925.^[12]

Miks sai siinkohal tõlkenäiteks valitud just „Õnne poees“?^[13] Luuletus sisaldab Severjanini luule äratuntavat atribuutikat, milleks on tärkava kevade ja eriti maikuu ülistus (poeedi sünnipäev oli uue kalendri järgi 16. mail), iseenda tituleerimine ööbikuks ehk sündinud esilaulikuks, aga samuti tehisliku ja naturaalse, piduliku ja ihuliku, maiste toitude ja vaimu, peene ja labase vastuoluline ühtekuuluvus („kama“ ja „kamambeeri“ rinnastamist võiks võtta severjaninliku tõlkeleiuna). Ent teisalt toob luuletuse kolmas salm („Но в этот год ‒ весна совсем иная …“ – „Sel aastal kevade on hoopis teine …“) igale vähegi teadjamale eesti luulehuvilisele kohe meelde Visnapuu kuulsad värsiread „Kolmandast kirjast“ Ingile:

See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.^[14]

See on siiamaani eesti harras himur armuluuleklassika („sind magatan siinsääl kui susi“), dateeritud lehekuuga 1919. Ja miks mitte arvata, et Visnapuu, kes oli küll aher tõlkija, aga oma kasvueas erksalt vene moodsat luulet aistiv poetoloog, sai selleks teisiti-kevadeks indu ka Severjaninit lugedes. Või mõtet muudmoodi sõnastades: poeedid, kel pole ei õiget isu ega andi teiste luule tõlkimiseks, tarvitavad neid teisi tihti oma algupärandite aineks. Visnapuu ei suutnud küll teha hämmastavaid luuletõlkeid, aga oskas ellu kutsuda originaale. Teisendas ühe algupärandi tõlkides pigem teiseks algupärandiks. Kasutas näiteks Severjaninit oma luulekütusena. Ööbikud laulavad ju Visnapuulgi, aga tiu-tiu on hoopis päevasema moega tiivulise, võib-olla et kiuru või siuru ehk lõokese paarituskutse.

Severjanin pani Visnapuu aimatavalt Severjanini-hõngulised read probleemideta vene keelde ümber, aga visnapuulikku värskust õhkub neis just tõlkimata jäänud ladina šriftis hüüdsõnadest. Vanemaks saanud Severjanin ei viitsi enam Visnapuud „severjaniseerida“ ja tulemuseks on poliitiliselt korrektne, ilus ihadeta tõlge:

В сей год весна приходит иначе,
Tiu-Tiu! да, иначе. И год сей иначе,
И весна иначе, и приходит иначе,
Tiu-Tiu! и иначе, совсем ведь иначе.^[15]

Rääkida Severjanini mõjust Visnapuule on õieti riskantne ettevõtmine, sest sadakond aastat tagasi tehti seda palju ja pealiskaudselt. Et seda tehti palju ning peaaegu ühest suust (August Alle, Johannes Barbarus, Jaan Kärner, Richard Roht jt), võiks osutada äratundmise tõesusele. Et seda tehti siiski kokkuvõttes pealiskaudsuse nivood ületamata, võiks olla viide juba mainitud asjaolule, et Visnapuu oli kehv tõlkija, halb imitaator. Kui ka Severjanini helid ta luuleteo tausta jäid kumisema, siis välja kukkus uus luuletus ikka tavaliselt omamoodi. Poeetiline taust oli aimatav, aga ehe sõna ei allunud naiivsele analüüsile. Nii jäädigi Visnapuu severjaninlust arvustades põhiliselt ilkuvate deklaratsioonide tasemele à la „olen Visnapuu, / Igorille truu“ või jagati päevakäske laadis „Henrik Visnapuu, ära põe Igori ennesõjaaegse muusa juhatuste järele rendez-vous’id Enedega ja Ingidega!“^[16] Muidugi teadis igaüks, et nii nagu Severjanin, nii ei avaldanud ka Visnapuu reetlikult mitte luuletuste, vaid „poeeside“ kogusid. Ning Severjanin ise pidas Valmar Adamsi järgi Visnapuud oma õpilaseks.^[17] Kõige pikema traktaadina avaldati mõjude kuumal teemal Albert Kivikase proseminaritöö „Vene mõju Henrik Visnapuu loomingus“, mille oponendiks oli Visnapuu ise.^[18] Seegi toob enamasti ebaveenvaid kõrvutusi Severjanini ja Visnapuu toodangust, aga esitab samas usaldatava põhiväite, mille kohaselt „Visnapuu enne nii raskepärane ja poeedilt loomisel pingutust nõudev värss“ saab Severjaniniga tutvumise järel juurde „laulvuse, kergema ja nobedama lennu sõnadelle, ta luuletused saavad nõtkemateks ja rikkamateks uusist riimest“. Ühesõnaga, „nii mõnigi Visnapuu kergejalgne värss oleks kirjutamata jäänud, kui tal oleks puudund Severjaanini eeskuju“.^[19] Nõustun sellega: Severjanini geenius ei ahistanud Visnapuu muusat, vaid vabastas ta. Sireleid, sillerdamist ja siurutamist oleks Visnapuul Severjaninita vähem.

On muuseas tähelepanu väärt, et eriti viljakat Severjanini mõju avastab Kivikas „Kümnes kirjas“ Ingile, mis on jäänud armastuse olemuslausete ületamatuks keeks eesti keeles, prolegomenaks igale tulevasele armastusele, kui laenata Immanuel Kanti sõnu. Kuid näidetena toob Kivikas välja selle tsükli teise ja neljanda kirja, jättes kahe silma vahele siin mainitud kolmanda, millesse on sisse põimitud severjaninlik fraas – „see aasta tuleb kevad teisiti“.

Kõige eelneva kokkuvõtteks: Igor Severjanin-Põhjalases (arginimega Lotarjov), Eesti Vabariigi kodanikus aastast 1921, aastal 1941 Tallinnasse maetud poeedis, tuvastame ilmselt vene luule lähima rööpnähtuse Siuru rühmituse poeetidega, eeskätt varase Visnapuu ja Underiga, keda Severjanin nii tänuväärselt tõlkis (1937. aastal avaldas ta vene keeles Underi „Eelõitsengu“). Valmar Adams ongi rõhutanud Severjanini mõju mitte ainult Visnapuule, vaid ka Underile.^[20] Et siurulased oma elutundelist lähedust vene poeediga ise tajusid, seda tõestavad nende korduvad katsed Severjaninit oma tegemiste ringi haarata.^[21] Ometi sai see kollektiivne suhtlemistuhin koos Siuru lagunemisega otsa, jäid mõned Severjanini üksiktutvused eesti kirjanikega (Visnapuu, Adams, Alle, Rannit), oma loomingut püüdis ta seejärel üha enam tutvustada ja kirjastada välismaal. Ka see olgu tõendiks, et tema toodangule leidus orgaanilisi haakumisi just põhiliselt Siuru-aegsel Eesti kirjandusväljal. Siuru rühmituse 1917. aasta „möll“ väljendas ju ühest küljest vabadusideede üleüldist käärimist äsjase Vene keisririigi poliitiliselt erksal piiril: 1917. aasta aprillis ühendati tervikuks eestlaste etniline asuala (moodustati ühine Eestimaa kubermang), seejärel arendati kogu suve ja sügise selle asuala võimaliku poliitilise autonoomsuse ideed (Eesti kui osariik Venemaa koosseisus), kuni aasta lõpul küpses, esialgu just Soomes viibiva Gustav Suitsu eestvõttel (ja Friedebert Tuglase propageerituna) iseseisva Eesti riigi mõte, millega poliitikud pärast enamlaste riigipööret kiiresti kaasa läksid. Ent samal ajal ja teisest küljest kajastas siurutamine ju ka veidi nostalgilist hüvastijättu Vana Maailma ilutsev-nautlevate illusioonidega. Just see oli magnet, mis tõmbas Siuru ponnistuste ringi ka Severjanini luuletooted. Edaspidi kõndisid eesti kirjanikud kiiresti uusi radu. Ka Severjanin muutus, ent tema teisenemisloogika oli neist erinev.

Nagu juba Visnapuu eespool tsiteeritud sõnad aastast 1937 osutavad, jäi Severjanin pikemas perspektiivis siiski vene pagulaskirjanikuks Eestis. See tähendab, et temast ei saanud uudset ja põnevat eestivene tõugu loojat, vene keeles töötavat Eesti kirjanduse esindajat, nagu see siurulaste peades algselt vist kohati mõlkus. Vähemalt Visnapuul: „Enam kui ükski teine venelane, on praeguse Vene suurim poeet Igor Severjäänin saanud meie maa laulikuks.“^[22] Pagulasloogika osutus Severjanini saatuses lõimumisideoloogiast tugevamaks. Miks ja kuidas see nõnda läks, seda sai enamik siurulasi (Visnapuu, Gailit, Under, Adson) pärast Teist maailmasõda laias maailmas ise oma nahal tunda.

Aga Severjaninile tuleb ometi au anda: pagulasena jätkas ta Eesti riigi toel tööd Eesti kultuuri heaks. Mitte ainult Eesti loodus, vaid ka Eesti poliitiline kujund pole ühegi võõrkeelse luuletaja loomingus kirkam kui temal. Tema tõlked, olgu need nii vaieldavad kui tahes, rajasid eesti luulele vene keeles uute võimalustega taimelava, kuhu kahjuks niipea järelkasvu ei tulnud. Oli ju Severjanin see, kes avaldas esimese tõsiseltvõetava, 200-leheküljelise eesti luule antoloogia vene keeles (1928).^[23] Kui teda oleks rahastatud, oleks ta vene keelde tõlkinud ka „Kalevipoja“.^[24] Ja kui Igor Kotjuh veel mõne aasta eest küsis, kas Severjaninil kui vene kirjanikul on tulevikus lootust saada „eesti kirjanduse venekeelseks autoriks“,^[25] siis ärgem kiirustagem vastusega. Otsus ei sõltu enam Severjaninist, vaid meie enda edasisest käekäigust.

^[1] Игорь-Северянин, Crème des Violettes. Избранные поэзы. Tartu, 1919, lk 123.

^[2] H. Visnapuu, Igor Severjäänin. Odamees, nr 2, 01.05.1919, vg 32.

^[3] H. Salu, Kihutav troika. Esseid kirjandusest. Stokholm, 1984, lk 113. Vt ka: Словарь литературного окружения Игоря-Северянина (1905‒1941). Био-библиографическое издание. Том I. Koost. D. Prokofjev. Pihkva, 2007, lk 68.

^[4] Vt R. Kruus, Eesti ja Igor Severjanin. Looming, 1987, nr 5, lk 685–688. Kolm Visnapuu tõlkeist on taasavaldatud raamatus: Игорь-Северянин в переводах. Koost. M. Petrov. Tallinn, 2007, lk 76–80.

^[5] Igor-Severjanin, Aeg hümnistada. Пора огимнить … virele excèc… Luuletõlge. Переводы поэз 1985–2015. Tlk K. Gryn. Kohtla-Järve, 2016.

^[6] Г. Виснапу, Amores. Первая книга стихов. Tlk I. Severjanin. Moskva, 1922, lk 11.

^[7] H. Visnapuu, Igor Severjäänin, vg 39.

^[8] Vt L. Pild, T. Misnikevitš, Igor Severjanini Henrik Visnapuu tõlked ja nende retseptsioon. Keel ja Kirjandus, 2010, nr 2, lk 112–126.

^[9] Samas, lk 117.

^[10] И. Северянин, Сочинения в пяти томах. Том пятый. Sankt-Peterburg, 1996, lk 98, 235, 242.

^[11] H. Visnapuu, Igor Sewerjanin 50-aastane. Ääremärkusi ühe luuletaja elu ja loomingu kohta. Vaba Maa, 22.05.1937, nr 114, lk 4.

^[12] Г. Виснапу, Полевая фиалка. Tlk I. Severjanin. Tallinn; Narva, 1939 (märkus tõlke alustamise kohta leidub tiitlipöördel).

^[13] И. Северянин, Поэза счастья. Rmt-s: И. Северянин, Тост безответный. Собрание поэз. Том 6-й. Moskva, 1916.

^[14] H. Visnapuu, Käoorvik. Poeeside viies raamat. Tartu, 1920, lk 15.

^[15] Г. Виснапу, Полевая фиалка, lk 5. Tõlge oli varem ilmunud ka antoloogias: Поэты Эстонии. Антология за сто лет (1803–1902 г. г.). Tlk I. Severjanin. Tartu, 1928, lk 169.

^[16] A. Alle, Carmina barbata. Tartu, 1921, lk 42; A. Kivikas, Maha lüüriline shokolaad! Tartu, 1920, lk.

^[17] V. Adams, Esta astub ellu. Esseeromaan. Tallinn, 1986, lk 142.

^[18] Selle töö kohta vt: H. Salu, Posthobustel Jõhvist Rooma. Esseid kirjandusest. Lund, 1974, lk 79–119.

^[19] A. Kivikas, Vene mõju Henrik Visnapuu loomingus. Päevalehe erileht Kirjandus–kunst–teadus, 21.03.1921, nr 6, lk 46; 30.03.1921, nr 7, lk 50.

^[20] V. Adams, Vene kirjandus, mu arm. Kirjandusteaduslikke artikleid ja esseesid. Tallinn, 1977, lk 324.

^[21] Nende suhete kohta vt alustrajavalt: R. Kruus, Eesti ja Igor Severjanin.

^[22] H. Visnapuu, Igor Severjäänin, vg 29.

^[23] Поэты Эстонии. Антология за сто лет (1803–1902 г. г.). Avaldatud osaliselt ka raamatus: И. Северянин, Сочинения. Koost. S. Issakov, R. Kruus. Tallinn, 1990, lk 265–355. Visnapuu arvustus antoloogiale on eeskätt väljakutse Eesti tollasele tõlkekorralduspoliitikale, vt Vaba Maa, 08.11.1929, nr 260, lk 6.

^[24] И. Северянин, Сочинения в пяти томах. Том пятый, lk 224.

^[25] I. Kotjuh, Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest? Keel ja Kirjandus, 2012, nr 2, lk 137.

Kõigepealt küsimus – mis asi on vene rock? Venemaa punkmuusik Dmitri Spirin ansamblist Tarakany! on asja olemuse kokku võtnud lihtsalt: „Поэт в России – больше, чем поэт! В России всe поэты – рок-артисты!“ Ja teises salmis lisab: „Известно всем, рок-группа лучше тем, Чем больше мудрых слов, Чем трудней понять.“^[1]

Muidugi mõista on tegemist irooniaga. Sajandi algul endale ameerikaliku helikeele ja hea meloodiatajuga nime teinud Tarakany! liider ei saanudki muul moel suhtuda nii-öelda maavillasesse muusikasse. Kuid iroonia tabab märki. Lähemal uurimisel ongi tegemist luule, autorilaulu ja rocki segunemisega suletud ühiskonna tingimustes.

Sellest muusikast jookseb läbi pigem minoor kui mažoor. Ta ei taotle tehnilisust. Tal on midagi öelda. Temas kõneleb inimene sellest, millest ei räägi Volgana võimas peavoolu valehelge kergemuusika. Ta levib kui kuulujutt, makilt makile. Teinekord saab salajutukski.

Vene rockile on omased autoriansamblid. Kellegi – olgu ta Boriss Grebenštšikov Piiteris, Juri Sevtšuk Ufaas, Andrei Makarevitš Moskvas, Vladimir Muljavin Minskis – loomingulise nägemuse taha koonduvad mõttekaaslased. Koosseisud vahetuvad, liidrid jäävad. Nende lood, nende visadus. Pealegi hoiab vahetuv koosseis ansambli värskena.

Siis kitsikus, trotsi tekitav tegelikkus, kus asjad eksisteerivad vaid unenägudes. Vajad helipead kitarrile? Lõhu taksofon, sealt saad osi, valmis ehitad ise. Tahad esineda? Kasi end klantsiks, karvane. Ja üleüldse, miks sul taolised tekstid? Küll me selle rocki välja sust klopime!

Ja trots ise. Mis teha, kui ei lubata lavale? Kvartirnik, meie keeli kodukontsert. Akustilised kitarrid, enda laulud. Kuulajad istuvad-kükitavad ümberringi. Väljavalitud, hääl makilindilt siinsamas, koos pildiga. Paratamatusest sünnib midagi ainulaadset. Muidu sa seda artiklit ei loeks.

„Март – Цой все спиздил!“ hüüatas sõber Pjotr. Istusime köögis, kell näitas mingisugust öötundi. Rääkisime kõigest – ajaloost, poliitikast ja kultuurist. Ma olin Moskvas. Sõbrad kodus, kuulnud mu reisist, ootasid Kino särke. Pjotri hüüatus mind ei üllatanud. Muidugi pidi Tsoi Läänest oma ideed saama, et monteerida kokku Kino. Seisev trummar? Vastus: Stray Cats. Albumi „Это не любовь“ vokaalistiil? Vastus: Morrissey, The Smiths.

„Varastada võib, kuid jäljed tuleb peita,“ rahustasin Pjotrit, et minu jaoks on Kino ikkagi vene rock. Just autori-ansambliks olemise tõttu. Lisaks vägagi otseselt süüdi selles, et me tema Moskva korteri köögis istume ning et ma suudan suhelda vene keeles täiesti talutaval tasemel.

Samal reisil, Moskva rokipoes Zig-Zag, sai selgeks, et Kino kohta kehtib kunagi sõbranna Natalja öeldu: „Mu isale meeldib Kino, tema kuulab seda. Emale ei meeldi.“ Rääkisin müüja Garikule, et ilma Kino särkideta ei lubata mind üle Narva jõe. „Kino särke ei müü ma põhimõtteliselt! Minu kodurajoonis kuulasid seda gopnikud ning mul on tänaseni trauma.“

Mõistsin teda ning soovisin soetada sealsamas „Это не любовь“ vinüüli. „Loll oled või? See on turistihinnaga! Piiterist saad poole odavamalt,“ keeldus Garik ja lisas, et sõprade sõpru – viisin talle ikkagi terviseid suurelt Unolt – ta hoiab, muidu müünuks küll.

Särgid sain Peterburist. „Спасибо Цой за языкой!“ ütlesin ühes Peterburi ühiskorteris naabriprouale, kes küsis mu aktsendi kohta. Muidugi oli ta uhke oma kodulinna kangelase üle.

Nii palju siis elust enesest ilmestamaks vene rocki klassikute kohta kodumaal, kagebitva kiuste.

70ndate alguses saavad ühe Nõukogude Liidu loodenurga vabariigi pealinnas noore ning energilise pianisti Rein Rannapi algatusel kokku kutid, kellest kujuneb Ruja tuumik. Oma muusika, tugev tekst, oskajad pillimehed ning ühine eesmärk viia biitmuusika uuele tasemele.

Biitmuusika ei tõrkunud, ta sirgus eesti rockiks. Ma olen tihti mõelnud, kui palju võis ses tulla trotsist. „Kas siis selle maa keel…?“ küsis kord Kristian Jaak Peterson. Ning Ruja vastas: „Muidugi!“ Ning selleks tuligi teha muusikat, milletaolist tegid Rein Rannapi ja Margus Kappeli juhtimisel Ruja erinevad koosseisud, kus muutumatuks tandemiks, selleks rock-ansambli arhetüübi põlisosaks, olid solist Urmas Alender ning kitarrist Jaanus Nõgisto.

Eesti rockile sai omaseks kõrgkultuursus. Ruja, Mess, Psycho ja Ornament olid ennekõike kontsertansamblid. Klassikaline koolitus kohtus kaalu koguva kaasaja kerge muusikaga. Lennati tinast õhulaeval Canterbury skeene kohal.

Siin kohtusid tol hetkel värskeimad ja põnevaimad raudsest eesriidest läbi pääsenud Lääne mõjud eesti luule kaasaja ning klassikaga. Tekste võis kirjutada ka ise, nagu Alender. Kindlam oli siiski leida luulekogudest. Nii mõnegi luuletaja sulelend kasvas kokku mõne solisti tämbriga, seda kummatigi just autorilaulumaastikul. Kuid võib ka nii, kui tekst esitajaga klapib.

Eesti rocki bändiliider ei pruukinud olla frontman-tüüpi solist. Graps tagus trumme, Rannap klahve, Grünberg kruttis süntesaatorit. Nii Rannap, Kappel, Grünberg kui noorematest ka Tüür said hariduse tänases Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, toonases konservatooriumis. Tänapäeval jätkavad toda tava Jakob Juhkam ja Valter Soosalu.

Pillimees pidi olema kirjaoskaja, sest autor tõi materjali proovi noodipaberil. Enam ei piisanud soolomeestel pelgalt pentatoonikas plõnnimisest nagu biitsoolode puhul. Lati seadis paika vasakukäeline Andres Põldroo. Mängumoodi määrasid Jimi Hendrixi järelajastu hõng ning Jimmy Page’i kuldpäevad. Bassimehed pääsesid veidi lihtsamalt. Trummaritest troonisid Paap Kõlar ning Graps.

Eesti rock ärritas nõukogude võimu. Liiga läänelik. Mis parata, Tampere telemast asus kohe teisel pool Neeva suudme laiendit, mida meie Soome laheks nimetame. Kuid eesti rocki vähem kunstikõrgustesse püüdlevale osale leiti siiski tasuv rakendus – olla Lääne muusikaks kuuendikul planeedist.

Näeme sarnasusi, näeme erinevusi kahes rockis. Loomingulise liidri kesksus küll, kuid erinevus tema rollis bändis. Venelastel annavad tooni nõndanimetatud metskaptenid, meil koolitatud muusikud. Kui sealpool väikest lompi kirjutatakse tekste ise, taganttõukajaks kitarriga saadetava autori- ja rahvalaulu tava, siis siinpool panustatakse peamiselt klassikalisele ja kaasaegsele luulele.

Võib arvata, et meie mõjutasime neid rohkem. Kaudselt. Kesktelevisioonist nähtud Apelsin tekitas isu, tuli teha taksofonitapp helipea heaks. Graps ja Mäks (Tõnis Mägi) ning Elmu Värk. Liidu oma Lääne bändid esindasid seal läänemaailma rockmuusikat. Neist sai meie meheks Slavka Kobrin.

Meil ei tekitanud sealtsamast Kesktelevisioonist nähtud nõukogude peavoolumuusika mitte mingit märkimisväärset reaktsiooni. Rock levis aga kasarmutes. Kui klohmimised klohmitud ja sats deduškaid demobiliseeritud, kuulasid kutid kassette. Kino. DDT. Akvarium. Alisa. Ja kõik teised ka. Midagi pidi ikka lõpuks meeldima, kui keel kindlamini küljes ning lint uuel ringil.

Hipid ja punkarid suhtlesid omavahel. See oli üks teine Nõukogude Liit selles Nõukogude Liidus. Allan Vainola on kirjutanud sellest oma „Inventuuris“. Siin tekkis kultuuriüllatus.

Vanem Eesti punk rock on mõjutatud kahest Inglismaa pungilainest. Neid nimetatakse UK77 ja UK82. Venemaal oli punk pigem see, mis mujal maailmas postpunk, sekka muidugi autorilaulu mõjusid. Jälle Kino, Auktsion, Pop-Mehanika, Televizor, peamiselt Neevalinna noored. Polnud päris sama. Kuigi kaugelt Siberist, Omskist, kerkis esile Jegor Letovi nelik, Venemaa kõigi aegade number üks punkbänd Graždanskaja Oborona, ning Moskvast Ruslan Gvozdevi Purgen, mis kõlasid juba päris meie moodi pungilt, kuid meist sõltumatult.

„Март, я был в КГБ,“ lausus Feddy köögilaua taga kahe teelonksu vahele. Olime minu pool Tallinnas, paar päeva tagasi tutvunud ning rääkisime kõigest. Ma jäin temast teejoomises juba ringiga taha. Kuid muidugi pani kolmetäheline põrgu mind kikitama kõrvu.

Feddy meenutas, kuidas tegi noorena Leningradis oma kodus oma toas bändi. Salvestas üksi lintmakiga. Otdel Samo-iskorenenija, nagu ta seda kutsus, lood levisid. Ja korraga kutsuti ta korrale. Kolm päeva veendi, et selle bändiga on nüüd lõpp, andku allkiri ja mingu Leningradi rockiklubisse, kui tahab tegeleda veel muusikaga. Feddy andis allkirja, kuid ei läinud KGB pilgu all olnud asutusse. Selle asemel lõpetas ta igasuguse muusika tegemise perestroikani üldse ära.

Lugusid liitimpeeriumi siseorganitest on rääkida ka meie rockmuusikutel, mängisid nad siis parasjagu põranda all või peal. Nii ma laususin ning meenutasin Riho Baumanni räägitut: „Et bändid saaksid esineda, vormistas ta asja nii, et pillimehed olid laval lindimuusikat markeerivad tantsijad. KGB ei viitsinud käia maakultuurimajades. Ja nii nad tuuritasid suvel 1985 „Rütmiralli“ turneel läbi Eesti. Ja sa hakkasid siis tegema uuesti muusikat lõpuks, Feddy?“

Eesti rock võis kõlada kuidas tahes. Ta arenes pea igas suunas. Kuid üks, mis jäi, oli tugev emakeelne tekst. Rujale tähendas see lahtiütlemist eelmise kümnendi kaverbändikultuurist. Nüüd tähendas rock oma kultuuri hoidmist ja edasiviimist venestamise tingimustes. Inglise keel polnud soositud ja vene keel jäi idatuuritajate töökeeleks eesti aktsendiga.

Eesti rock muutus ka vaid oskajate mängumaaks. Iga naga, kui just polnud Grapsi leid, ei pääsenud marjamaale. Kõige paremini võtab asja kokku Erik Sakkov oma Pantokraatori-raamatus. Kuidas progehuviline koolipoiss soovis esineda ka kunagi Tartu Muusikapäevadel ja lõpuks saigi, korraldajaks pealekauba.

Kuid akadeemiline keskkond ja jagatud preemiad tekitasid ikkagi tollal kultuuripoliitika aluseks olnud ühe suure püramiidi mudeli sisse ühe väiksema, mis torkis ning teatas, et ei käi enam lasteaias ja on juba tõesti suur. Ühelt poolt meelelahutustööstus, samas kultuur.

Tänu tarifitseerimissüsteemile oli eesti rock täiendava alateadliku arenemissurve all, kuid samas võimude poolt kontrollitud. Filharmoonia töötas nii plaani kui turu järgi, kuid piiratud kohtade arvuga ning siiagi ulatus punane käsi. Uusi soliste tootis ainukanali talendisaade „Kaks takti ette“. Bändide ja muusikute üheks olulisemaks inkubaatoriks sai Otsa-kool. Järgmine põrandaaluste bändide plahvatus käis perestroika ajal, kui peapüünedele pääsesid punk ja hevi.

Eesti oma rock kestab viiendat aastakümmet, koos biitperioodiga kuuendat. Minu vanaema mäletab elu enne rockmuusikat. Ema mitte. Mina mäletan, kuidas kuulasin lapsena Singer Vingeri kassetti ning neelasin Villu Kanguri sõnamänge. Hardi Volmer ja Kangur, kes neid suudaks lahutada. Näide ühest toimivast sõnade ja solisti tandemist.

Just emakeelse lüürika kasutamise tava teeb eesti rocki nõudlikuks. Võõrkeelse muusika puhul on hääl pigem üks instrument, mille partiist nopib kõrv välja sõnu ja väljendeid. Sõnade sisu ega tase pole ülemäära olulised. Enamasti räägib laul ikka armastusest. Kuid eesti keel, ühtviisi mõistetav kõigile võimalikele kuulajatele, ei võimalda teha siinkohal sohki. Su laulul kas on head sõnad või neid ei ole.

Keelevalikust tulenev nõudlikkus teksti kunstilise taseme suhtes on eesti rocki Achilleus koos kannaga. Kuni leidub veel üks bänd, kelle tekstid on eestikeelsed, elab ka eesti rock. Kuid arvestades iga alustava rockmuusikute põlvkonna vajadust teha väikese hilinemisega sama, mida nende hetkel olulised või ajatud eeskujud on juba teinud, kipub emakeeles laulmine jääma teisejärguliseks küsimuseks. Õigemini pole see mingi küsimus – kui eeskujud on võõrkeeles, siis nii on ja teisiti ei saa, kui just ei ela nagu ketser kupli all.

Niisiis on eesti rocki elujõu võtmeks, eriti praegusel üleilmaajastul, küsimus, kas meil on hetkel olemas mõni peavoolutasandil tuttav ja tähtis emakeelne ansambel. Ning kas ta suudab sütitada laulma noori samamoodi eesti keeles või tekitab miski bändi helikeeles, lüürikas või kuvandis tõrke? Sest olgem ausad – kui välja arvata Mr. Lawrence ning Ewert & The Two Dragons, on olnud kodumaised menugrupid reeglina emakeelsed. Nagu ka nende jäljendajad.

Mõtlesin kunagi, kui draakoneid kätel kanti, kas meil tuleb kokku ka eestikeelne indie-folk bänd? Tuligi, Curly Strings, ning Kristiina Ehini sõnadele kirjutatud palaga „Kauges külas“ sobitus nii hipsterliku pseudoamericana kui eestikeelse autorilaulu tavadega. Välja kukkusid – tõsi küll – nagu väikesed vanainimesed.

Ma olen ajakirjanikuna korduvalt küsinud artistidelt keelevaliku kohta. Üldiselt olevat inglise keeles lihtsam laulda. Justkui tõmbad maski pähe ja astud rolli. Eesti keeles aga seisad laval alasti. Eriti kui tegemist on omakirjutatud tekstiga, mis sündis mõnest isiklikust läbielamisest. Kuid lisaks eeskujudele ja julguse probleemile kahtlustan ma keeleküsimustes ka klassikalist isatapu-teemat.

Samas tasub esile tuua Vaiko Epliku näite, kes alustas hoogsalt ingliskeelse britpopiga, kuid vahetas selle sooloteele asudes välja eestikeelse alternatiivpop-rocki vastu. Luule on pigem jazzmuusikute tekstivaramu, heaks kaasaegseks näiteks Mingo Rajandi tegemised.

Muide, isegi vanade bändide kahekohalisi juubeleid ei maksa maha kanda. Ajaga on tekkinud rokiajalugu. Meil on traagiliselt hukkunud Alender, kelleta Ruja jääbki taasühinemata legendiks. Meil on terve laulev revolutsioon eesotsas J.M.K.E. „Tere perestroikaga“. Oli müütiline aeg, mil Eesti bändide tuurid käisid Hiina müürini. Juuksekarvu poolitavat esinemiskeelukirvest peljati. On oma punk ning selle järel riburada tulnud muu alternatiivrock. Tõusud, mõõnad, uued moelained, retromaania, üleilmastumispüüd.

Istusime Moskva kesklinnas ühes teatud hoovikõrtsis, mille metsikult pikalt õllekaardilt olin leidnud imekombel matetee. Rüüpasin ning proovisin tundma õppida ümbritsevat seltskonda, Borissi sõpru ja tuttavaid. Tegin peas kiirtõlget, koostasin lauseid vastu, et moodustuks vestlus. Mingil määral püüdsin ka nimesid meeles pidada.

Korraga küsis keegi: „Kas teil Eestis venelaste kohta on sõimunimesid ka?“ Vastasin, et ikka. „Milliseid?“ uuris vestluskaaslane uudishimulikult. „Sibulad ja tiblad,“ ladusin letti. Ja seletasin, et esimesega kutsutakse ilmselt kas peipsivene vanausklike põlise kaubaartikli või siis õigeusu kirikutornide kuju järgi. „Kuid teisega…“ pidasin pausi, „oli vot nii – tsaariaja lõpul arenes Tallinn tööstuslinnaks. Töölisi tuli maalt, eestlasi, kuid ka Vitebskist venelasi – ja kuidas töölisklass ropendab?” Baarisuminas valitses vähemalt tükike vaikust. „Sina raisk!“ irvitas küsija.

Hiljem läksime välja, kutid lahendasid kaasatoodud Vana Tallinna ning kutsusid üksteist ja ligiastujaid lõbusalt tõbljadeks. Tallinnal päkad silmas, järgnes meeleolukas kambaga metroosõit üheskoos kohaliku skandalisti Carlitoga.

Ma olin veidike kartnud selliseid küsimusi, kuid lahenes ju kõik ülihästi, mõtlesin metroomüras uute tuttavate juttu kõrvust mööda lastes. Rahvusküsimus polnud mind kunagi huvitanud. Lasteaias lumesõjad, hiljem ka esimesed keelekümblejad rühmas, põhikoolis klassivend Artjom, punk rockiga lisanduvad Naiv, Graždanskaja Oborona, Kino ja Tarakany!, killukesed Korol i Šuti, Zemfirat, Nautilus Pompiliust, punki ja postpunki läbi aja laiemalt, Vladimir Võssotski, selle loo tarbeks mõtteid kogudes sai tehtud jalutuskäik Bulat Okudžava saatel.

Aegamisi lisandusid ka uued sõbrad. Istus üks nooremapoolne kutt Lollide mäel ja plännis akustilist kitarri. Mõne aja pärast tuli meie juurde, tutvustas end Maxina ning asus kitarri jagama. Mängisin Vennaskonda, tema Offspringi. Rääkisime muusikast, tema veel aktsendiga ja sõnu kombates. Paar aastat hiljem kuulsin jutte uuest ägedast eestivene bändist No More Rockstars. Käisin ja kaesin. Panin pildi kokku – toosama Max, perekonnanimega Shishkin, nüüd rulapunkbändi laulva kitarristina, trummariks vend Mihhail ning bassistiks sõber Georgi „Skot“ Maksimov. Nad olid parimad.

Maksimov sai hoogu hardcore-pungist ning tal algas pikk taimetoidu- ja straight-edge-periood. Paarilt välismaa esinemiselt esimesed kontaktid hankinud, pani ta elu käima. Kogu aeg toimus midagi, esinesid välismaa bändid igast pungižanrist. Algul Tankeris heliloojate liidu maja all, hiljem peamiselt Reggae Baaris. DIY-kultuur avaldus tema pealehakkamises parimal ning viljastaval moel. Esinejaid oli alati vaja. See oli üks omaette kõrgaeg Tallinna pungi ajaloos, mille vaimu leiab nüüd näiteks Ülase12 Sotsiaalkeskuse kontsertidelt.

Kino on küll parim ühiskeel, kuid miskipärast pole Venemaal nii levinud pungijärgne punk eestlastel ajalooliselt olnud esindatud väga tugevalt. Sal-Saller meenutab üht nooruses tehtud postpunk-punti, stiili jooni leiab ka naisteneliku Ave Luna loomingust.

Küll aga leiab postpunki kohalike venelaste tegemistest. Vast nimekaim neist bändidest läbi aja on Ne Ždali. Vene Draamateatris tegutsenud seltskond, kelle tihedaid sidemeid ning tutvusi tollase Leningradi julge uue muusika skeenega – kui kuidagi paari sõnaga iseloomustada seda kunstnike-muusikute seltskonda, kes Neevalinnas Akvariumi, Kino ja teiste bändide ümber oli koondunud – kinnitas mulle nende kitarrist Oleg Davidovich, andes üht ilmumata jäänud intervjuud.

Teine huvitav eestivenelaste vana postpunkbänd sattus mulle ette juhuslikult YouTube’ist. Gadskaja Papa. Ma vaatasin midagi muud Ida-Virumaalt, kui märkasin venekeelset kirja ühe soovitatud Jõhvi video juures. Mõne minuti jooksul veendusin, et „mis kurat see nüüd veel on?“ on õigustatud küsimus. Jagasin linki ühes suhtlusmeediagrupis. Andrei Vladimirov, Neljudi neljakümnendates solist, tundis nad ära – omal ajal väga kõva kohalik bänd.

Tänapäevalgi kipub postpunk eestivenelastel õnnestuma, parimaks näiteks Junk Rioti pikk karjäär. Ning see üks venekeelne nimeta lisalugu debüüt-
albumil, konkurentsitult kõige ehedam. Meenub veel märksa vähem tuntud bänd Rainday Station.

Meie vene rocki ajalugu väärib tegelikult eraldi käsitlemist. Oma mälust kougin esile pildikilde festivalidelt kusagil vanalinna servas või hoovis või keldrikontserdist, kus mängisid kõige erinevamad venekeelsed bändid mida iganes, bluusist kõige käredama raskerockini. Konkreetselt kõige venerockim nähtutest oli ehk Von Krahlis kunagi 2001. kevade paiku nähtud Kapriisne Meeri. Nime hääldasid bändi liikmed mõningaste raskustega.

Kevadtalvel 2003 tuli tollane bändikaaslane Veljo Sepp mõttele korraldada Von Krahlis Kino tribüütkontsert. Meie oma tollase ülikooliaja ansambliga Lost In The Supermarket, Migreen, Dreampish, Rasta Orchestra, J.M.K.E., PX Band. Mu esimene kakskeelse peo kogemus. Väga mõnus – Kino tõlgendused liitsid rahvusi ning Jõmke ja PX Band tegid puhta töö. Ülesanne lugejale – leia loetelust eestivene esinejad.

Enne sellesama Shishkini loodud NMR-i oli kõige tuntum ühenduslüli eesti- ja venekeelse pungiskeene vahel Soulout. Metali mõjutustega inglis- ja venekeelne punkbänd. Solist Aleksei suhtles publikuga vabalt ka eesti keeles, bändi repertuaaris oli igipikk jämmilugu „Aegna hümn“. Kuid pikki kontserte suutsid nad anda selletagi. Eestikeelse lastelaulu „Päkapikk-päkapikk“ oma versiooni tegi ka korol-i-šutilik Nakovalnaja, teatraalse solisti Mihhail Kolossoki esituses. Üldiselt laulavad vene bändid siiski vene või inglise keeles. Publikuga suhtlevad vastavalt vajadusele.

Millalgi garaažirockilaine aegu jäi mulle ja Oliver Koidule kõrva surf-popilik eestivene bänd J-Stick. Mäletan, et käisime seda vaatamas 2004. aasta kevadel Mustamäel kinos Kaja noortefestivalil Vägivallata Noorus. Hiljem tutvusin bändi liidri Mihhail Panfiloviga. J-Sticki lend jäi tagasihoidlikuks, hoog paranes, kui juurde tuli klahvpillimängija Erki Nuut, nimi muutus Kuklachev & The Space Catsiks. Siis toimus lahkukasvamine. Panfilov jätkab Estrada Orchestra bassisti ning sooloartistina, kündes jazz-funk-gruuve.

Täpselt ei mäleta, millal, kuid ühel hetkel rääkisid kõik uuest eestivene indie-bändist Junk Riot, mis olevat korralik postpungilik tantsurock. Oligi. Nelik leidis kõigepealt eestlaste seas publiku, siis teatud perioodil asjaajajaks Risto Karupoja, arenes loomingulises plaanis ning sai justkui näidisbändiks. Nii omad kutid lihtsalt.

Venemaa bändidega hoiab siinset eestivene ja ka eesti publikut kursis Deniss Shelepov. Ning valdavalt Venemaa venelaste seltskonnas viibides on eesti keel salakeeleks. Korra tabasin kontserdijärgsel päeval Tarakany!-ga Telliskivis kolades kaks eestivenelannat selle plaani pealt ning ehmatasin neid korralikult.

Peavoolus on meil Tanja Mihhailova-Saar, Jana Kask, Artjom Savitski ja juba jäängi hätta, sest kellegi vene päritolu ei tundu oluline.

Vene kogukonnaga on meil lood nagu nad on. Siingi otsustab üldine seaduspära, kui palju võib mingi nähtus menu koguda, jäädes samas omaette alternatiivkultuurina püsima. Millal kohtub pilvedes pea laega? Üsna ruttu. Edasi on kaks võimalust: kas tutvuda eestlastega ja leida uusi sõpru või tiksuda hääbumiseni, kui just ei tule peale uut lainet. Muidugi on ka võimalus kolida Läände või Venemaale ennast teostama.

Nagu olen aru saanud, kipub siinne venekeelne ajakirjandus olema kultuuriküsimustes ning popkultuuris peavooluline. Et mina saan kirjutada suhteliselt vabalt uuest muusikat, ka oma eestivene sõpradest, tuli neile meeldiva üllatusena. Minu meelest polnud siin midagi kummalist. Tavaline muusikaajakirjandus. Paberlehes peamiselt.

Ilmselt saab ärksam osa eestivene noortest varakult aru, et kui just Ida poole ei sihi, tasub ära õppida eesti keel. Mingist hetkest on see vajalik, jättes vene keele lisavõimaluseks. Eestlastel puudub ju põhjus praktikaks. Esmatutvumised on ikka kohmakad, eriti keelebarjääri puhul, mida kohtab nüüdki. Siiski tundsin Venemaal puudust võimalusest öelda mõni sõna eesti keeles vahele, mis siin teeb venekeelse suhtluse märksa lihtsamaks.

Vene (alternatiiv)kultuur on eestlaste seas, julgen väita, kultusnähtus. On teadjate ringid, kes tuttavad omavahel, ja tutvustega ka sealpool sood, väikest lompi ja laia niret. See on kahepidine kanal. Ega ma asjata Piiteri kommunalkas naabriproua ees keeleoskuse eest Tsoid tänanud.

Siin tõin vaid oma mälestuskilde kokkupuudetest eestivene alternatiivmuusikaskeene keelpillisektsiooniga. Selle enda ajalugu on palju suurem, kuid uurimata.

Kui mängida mõttega, et Ruja oli meie The Beatles, mõtteline nullpunkt, siis punkpõlvkond oli ka meil järgmine nullpunkt. Tõsi küll, esialgu pühendunud ja põlatud alternatiivkultuurina, püsides pikalt peidus põranda all. Umbes kümme aastat pärast New Yorki ning Londonit toimus ka meil plahvatus. Punk oli popp. Uus põlvkond tuli otse rahva seast, olles marineerinud ja kääritanud keldrites kokku mitmekihilise koogi, koostises ka eesti rock.

Esiteks eelistati eranditult emakeelt. Estraadimuusikute perest pärit Hendrik Sal-Saller eestindas teismelisena Generaator M-i tarbeks Ramonesi, Sid Viciousi ning Pelle Miljoona lüürikat. Ramonesi „I Just Want To Have Something To Do“ on meil tuntud kui Singer Vingeri „Sirts oli sire“. Eestindusi leiab läbi aja teisigi. Kuid ülekaalus oli ja on eesti pungis siiski omalooming.

Kuna punkariteks oli hakanud palju humanitaarhuvidega noori, tekkis seal luule ja kirjanduse paralleelmaailm. Kusjuures luuletuse ja lauluteksti piir oli hägune. Proosat kirjutati tihtipeale kambakesi. Igatahes võib aastatel 1987–1989 esile kerkinud punkautoreid vaadata kui tegevusalaüleste tegijatega luule-, proosa- ja muusikarühmitust. Seega saab kõnelda (kuigi pigem alateadliku) kunstilise taotlusega lüürikast.

Autorluse ja esituse suhte osas tõi punkbänd kui rokinelik või -viisik tagasi tandemi põhimõtte. Heaks näiteks Ivo „Munk“ Uukkivi ja Villu Tamme Velikije Lukis, kus esimene esitas peamiselt teise laule. Või The Tuberkuloitedis Alar Aigro muusika ning isekirjutatud või luuletusena leitud sõnad Indrek „Summer“ Raadiku esituses. Singer Vingerigi sõnadel on eri autoreid, klassikaliseks saanu puhul peamiselt Villu Kangur.

Metro Luminali lood on (ühe erandiga Allan Vainolalt) Rainer Jancise looming, peamiselt Mait Vaigu sõnadele, Vainola esituses. Vainola ja Vaigu tandem toimib hetkel Sõpruse Puiesteena. Vennaskonna-päevil oli sel ka kolmas osaline, solist Tõnu Trubetsky. Kes omakorda moodustas loomingulise tandemi Vainolaga, kus ühelt muusika, teiselt tekst ja esitus. Lisaks on need kaks koos kasutanud ka teiste tekste, peamiselt Arvi Siia linnaluulet. Esimesena mainitud Villu Tammest sai J.M.K.E. loomingulise liidri ja solistina suurus omaette.

Tänapäeval jätkab tandemite tava noorim vanadest ja olulistest, Psychoterror, Freddy Grenzmanni esituse, tekstide ja teinekord ka muusika ning Lauri Leisi muusika või seadetega, aeg-ajalt tekib teine tandem Sven „Mozg“ Kimmeli muusikaloominguga. Samalaadne koostöö käib selle sajandi puntides ka Indrek „Chungin“ Spungini ja Eerik Nõlvaku vahel St. Cheatersburgis.

Luuleklassikat kasutati vähe, hiljem on raamaturiiulist lüürikat noppinud peamiselt Vennaskond ja tema vaimsel mõjutusel tegutsema asunud bändid. Siin on eelistatud autorid lisaks Arvi Siiale ka Heiti Talvik, Indrek Rüütle, Liisi Ojamaa, Merle „Merca“ Jääger, Andres Aule, paradoksina ka Trubetsky. Sel sajandil on nõutud ka Vaigu looming. Isiklikult olen viisistanud mõned Betti Alveri, ühe Artur Alliksaare ning Johannes Vares-Barbaruse teksti. Sõpradest pisut Carolina Pihelga noorepõlveloomingut.

Niisiis on meil olemas vajalikud koostisosad: autor-esitajad ühes isikus, teiste tekstide viisistajad tandemina autor-esitaja ja viisistaja või kolmikuna autor, viisistaja ja esitaja. Esimene on omane vene ja ka Lääne rockile, teised eesti rockile. Kirjanduslikkuse nõue on meil teksti-kultuuri muutnud nõudlikuks sisu suhtes – päris primitiivse lihtriimilise lori- või armastusluulega pole vehkida mõtet. Latt asub mujal, seal ülevalpool. Meie popi minu meelest parimaid tekstitegijaid on esimese põlvkonna punkrokkar, kogu oma karjääri jooksul bändiliider ja autor-esitaja olnud Hendrik Sal-Saller. Ikkagi on punk oluline.

Kui jätame kõrvale Villu Tamme ajatu ühiskonnakriitika, keskenduvad kõigi ülaltoodute tekstid ajaga järjest enam ühel või teisel moel enesevaatlusele või maailmapeegeldusele. Sõnadega meeleolu luues kasutavad ülaltoodud luuletajad-tekstitegijad teatud kindlaid kujundeid. Ütleme lihtsustatult – köögid, rongid ja igatsus. Ja kohati soome-ugri kaamosehuumor, mida esindab näiteks Kosmikute omasõnalooming. Nii ei saagi muud välja tulla kui ainult üks nukrus.

Teen siinkohal sohki ja tsiteerin pikema jutu asemel oma viimatist Töötukassa konsultanti Mare Paltsveti: „Mis te sest vene kirjandusest loete, seal on ainult üks spliin teise otsa. Lugege parem Bukowskit. Joob küll palju ja ropendab, aga vähemalt on elujaatav.“

Autoreist võib viljakaimaks lugeda nii-öelda kalmisturomantikut Vaiku. Metro Luminal, Vennaskond, Sõpruse Puiestee, Kosmikud, albumite kaupa. Trubetskyl pole vist pea ühtegi Vennaskonnaga ära tegemata luuletust enam sahtlis. Tänavaromantikust Grenzmanni tekstid muutuvad järjest abstraktsemateks, lähenedes oma napisõnaliselt poeetilisel kujul vene rockilüürikale.

Pakun vene mõjusid eesti vanemas ja keskmises popkultuuris ning kooliõppekavu põhjusteks, miks venepärasus imbus ka 1960.–1970. sündinud punkautorite loomingusse. Lisaks ülalkirjeldatud artistitüüpide sattumine kokku ning kerkimine esile enam-vähem ühtsena mõjuva, kuid siiski tegelikult mitte olemas olnud põlvkondlike loomerühmituste ühendusena, mida sidus vaid määratlus: punk.

Sõnad on pool laulust. Teine pool, minu meelest olulisem, on muusika. Nukra meeleolu loomiseks piisab ühe minoorse akordi lisamisest sõnade all liikuvasse akordiringi. Enamasti Am, F#m, Em, Bm, harvemini Dm. Ikka sõrmedele mugavad võtta harrastusmängijalgi. Kitarrisoolodki kõlavad kondamisest kitarrikaela kurbi noote mööda.

Kuid loeb just see üks ja õige minoorne akord. Vainola laulude noodiraamatust selgub kinnitus erinevates koosseisudes korduvalt kuuldud Am ja Bm sagedale kasutamisele, lisaks oma firmakrutski D-Dsus2-D-Dsus4 ja nende variatsioonid. Ning kogu ülaltoodud pundi keskseks kohaks osutubki tema. Ennekõike kõigi laulukirjutaja-helilooja-seadja-produtsendina, seejärel Metro Luminali ja Sõpruse Puiestee lauljana.

Olemegi vist jõudnud põhjuseni. Ühe kahekümnendates punkari- või punktaustaga seltskonna mõneaastase suure kuulsuse perioodini eelmise sajandi 90ndate esimesel poolel. Lihtsalt nende tekstidele kirjutas enamasti Vainola, kuid tihti ka autor ise, eriti näiteks Trubetsky, oma käekirjaga muusika. Õige minoorse akordiga.

Üle paarikümne aasta tolle pundi bände fännanuna, kodus nende lugusid harjutanud kuulmise ja akordide järgi ning ka korra bassil ja korra kitarril Vennaskonnaga esinenuna, ütleks – näiliselt lihtsad, kuid sisult nutikad. Kuigi lood on ehitatud lihtsale salmi ja refrääni kordusele, harvem eraldi sissejuhatustele-vahemängudele, pealtnäha tüüpilistele järgnevustele, tuleb pea igas loos mingi koht jätta eraldi meelde, et siin käib nüüd käsi hoopis nii. Meloodiataju pole siinkohal vähem tähtis, midagi peab laulust kuulajale mällu sööbima.

Samuti üks võimalik vastus on, et need lood on kirjutatud akustilisel kitarril. Kõlada kõigest kuuel keelel ka kõige vähem kõlaval kujul, suvalisel kõlakastiga kuuekeelsel  või elekrita elektrikitarril, ei ole mitte eesmärk, vaid paratamatu lähtekoht. Kuus keelt ning põhiakordid koos minooridega. Vähemalt nooruses ka pannivõitu pill. Ei mingit klaveril ilutsemist.

Väga tobe lõpplahendus hullule probleemile, kas pole?

PS. Andreas Sepp DND-st on öelnud, et mõjude läbikumamine on tema austusavaldus lemmikutele.

^[1] „Venemaal poeet on enam kui poeet! Kõik poeedid Venemaal on rokkarid!“; „Kõik teavad, seda parem rokibänd, mida rohkem tarku sõnu, mida raskem saada aru.“

Jaan Sibul (Sibbul, Sibbol) sündis 1869. aastal Verioras aidamehe pojana. Pärast õppimist Räpina kihelkonnakoolis ja Võru kreiskoolis töötas ta Võrus raamatukaupluses. Tulevase kirjamehe loomingut aitavad lahti mõtestada tema tollased seisukohad: „Jutt ehk luule on nagu unenägu, millel tõsise olemuse põhi puudub, kuna ühe teaduse kirjutamisega koguni teine lugu on. Siin püüab tõsidus [= tõsiasi, fakt – T. K.] nenda tõsiduse nagu kivi peale ehitada. Nagu vooruse kohuste täitmine inimese meelele raske ette tuleb, nii on ka tõsidusega lugu, et tall kare ja hiilguseta ümbrus on, kuna aga ta sisu oma maitse poolest kõigest üle käib.“^[1] Hiljem Ameerikas kirjanikuna leiba teenides õnnestus tal ühendada mõlemad valdkonnad – teaduslik kirjandus ja väljamõeldud luulelood – ulmelugudeks, žanriks, mis tollal üleilmset populaarsust võitis. Esimese eestlasena astus ta science fiction’i korüfeede nagu Jules Verne, Herbert Wells, Edgar Allan Poe, Mark Twain jt jälgedesse.

1893. aastal võeti noor karskusesõber, taimetoitlane ning nikotiinipõlgaja Õpetatud Eesti Seltsi liikmeks. Tehnikamaailm oli talle sama südamelähedane kui rahvaluule, rahvalaulud või muinaslood ning 1894 asutas ta Võrru esimese fotoateljee. Juba järgmisel aastal viis ta selle üle Tartusse, kus asutas ateljee juurde mehaanika, elektrotehnika, galvaanika ja tsinkograafia töökoja. 1896. aastal abiellus Jaan Sibul veskiomaniku Kaarel Viiandi tütre Paulinega. Värske abielumees olevat veski juurde mitmed töökojad käima pannud, kuid peagi hakkas mõtlema hoopis tulusama ettevõtmise peale. Nimelt oli üks ta tuttav võrulane mõni aeg tagasi Tšiilisse välja rännanud ning sama teekonna kavatses ka tema ette võtta. Raha selleks mõtles ta saada Tšiili valitsuselt, kellele ta oleks oma Tartus asuvas tsinkograafiatöökojas valmistanud kvaliteetsemaid peesosid, kui seda oli teinud üks Saksa firma. Kuna kolmerublasedki tundusid kergelt võltsitavad, mõtles ta ka Vene riigi jaoks kvaliteetsemaid rahatähti valmistama hakata. Selleks tööle võetud meistrimees tuli aga peagi mõttele, et enne kui neid riigile pakkuda, võiks pataka kolmerublaseid oma tarbeks valmistada. Naabrite poolt politseile saadetud anonüümkiri tõi kaasa asjaosaliste arreteerimise.

Jaani isa päästis poja, juhtides kohtuhärrade tähelepanu sellele, et too tunneb muuhulgas huvi ka niisuguse valdkonna vastu nagu lennundus ning vajab seetõttu psühhiaatrilist läbivaatust. Peterburis mõnda aega eeluurimise all olnud Jaan tuligi tagasi diagnoosiga, et ta pole mitte terve, kuid psüühiliselt haige ka mitte, vaid parajasti nende kahe vahepeal. Nii vabanes ta süüdistusest. Peterburis oli Jaan jõudnud end tublisti harida – vanglas oli üks pealinna parimaid raamatukogusid, mida kinnipeetavad, enamasti revolutsioonilise intelligentsi haritumad liikmed, olid väärtkirjandusega rikkalikult varustanud.

1904. aastal võib teda leida juba Berliinis, kus tutvustab end sealsetele vene emigrantidele kui Jurjevi ülikoolist poliitilistel põhjustel välja heidetud tudengit. Olles vahepeal tutvunud teosoofide seisukohtadega, omandanud narodnikute ja tolstoilaste vaated, võttis ta neist (tema poja andmetel aga hoopiski Vladimir Iljitšist enesest) mõjutatuna endale uue nime – Ivan Ivanovitš Narodnõi (Ameerikas sai sellest Narodny) ning hakkas välja andma sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajakirja Edu.^[2]

Erinevalt revolutsioonilistest sotsialistidest pidas ta esmatähtsaks moraalset enesetäiustamist, mitte vägivaldset riigipööret. Selleks ei olnud tema meelest vajadust, kuna eesti rahvas on „põhjusmõtteliselt kõik üks vaene töörahvas, kellel ei ole adeli seisust ega seda niinimetatud „Bourgeoisid““. Ka arvas ta, et Marxil jäi kahe silma vahele, et “hea ja kuri siin ilmas ei asu mitte rahakottis, vaid inimese südames“.^[3] 1905. aasta sügisel on ta Venemaal tagasi ning teeb koostööd bolševike esimese legaalse ajalehega Novaja Žizn. Narva sotsiaaldemokraadid valivad ta oma võitlussalga juhiks ning saadavad koguni delegaadiks Tampere bolševike konverentsile. Tamperes kohtus ta silmast silma Lenini ja Staliniga, kuid selleks ajaks kui konverents läbi sai, oli revolutsioon maha surutud ning Narva tagasi jõudnult tuli tal parteikaaslastele teatada, et talle antud ülesanne – muretseda Narva tööliste seas tehtud korjandusest laekunud 107 rubla eest relvi – jäi täitmata. Et mitte lasta end arreteerida, tuli temal nagu teistelgi revolutsioonitegelastel maapakku minna

1906. aasta veebruaris astus ta jalg esmakordselt Ühendriikide pinnale. Siin teatas ta, et on tulnud organiseerima Maksim Gorki ringreisi, kus populaarne kirjanik pidi hakkama bolševike partei heaks raha korjama. Selleks võttis ta kontakti Mark Twainiga, kellega koos korraldatigi Gorkile New Yorgis pidulik vastuvõtt.

Muuhulgas tutvustas Ivan Narodny end Balti kubermangudes lühikest aega väidetavalt tegutsenud demokraatliku vabariigi välisministrina (hiljem koguni presidendina). Ka olevat tsaarivalitsus tema kui revolutsionääri pea eest 50 000 rublase preemiaraha välja pakkunud. 1906. aasta sügisel oli ta taas Euroopas ja teatas, et on loobunud mõttest vägivalda kasutada ning kavatseb korjata Euroopas miljon allkirja, et ka tsaar vägivallast lahti ütleks. Et isegi riiklikul tasemel toimuvaid suuri muudatusi saab rahumeelsete meetoditega ellu viia, seda näidanud aasta varem toimunud Norra eraldumine Rootsist.

1907 asutas ta Vene-Ameerika Pressiliidu (Russo-American Press Association), mis hakkas Ameerika ja Euroopa ajalehti uudistega varustama. Olukorras, kus revolutsiooniline liikumine Venemaal oli vaibumas, püüdsid Ameerikasse pagenud riigikukutajad võitlusvaimu iga hinna eest elus hoida. Nii näiteks kuulutas esseer Grigori Geršuni 1906. aasta lõpupäevil Venemaa vabariigiks ja enda selle esimeseks presidendiks. Selle toetuseks tehtud korjandus tõi värskele riigijuhile sisse üle tuhande dollari. Veel 1. märtsil 1908 jätkas Ivan Narodny samas vaimus – kuulutas end Venemaa Vabariikliku Administratsiooni täidesaatvaks ülemkomissariks ning teatas, et on volitatud välja kuulutama Venemaa Ühendriikide loomise. Ettevõtmine pidi teoks saama 30. oktoobril 1910 ning uuel Venemaal pidi kehtima hakkama samasugune konstitutsioon nagu Ameerika Ühendriikideski. Ühena kaheteistkümnest osariigist pidi sellesse kuuluma ka Eesti. Tänapäeva Vene rahvuslased on kogunisti Venemaa föderatiivse lagundamise idee kui sellise Narodny süüks pannud.^[4] Narodny väitis, et talle on antud luba Venemaa Ühendriikide nimel viis miljonit dollarit Ameerika valitsuselt laenata ja selle raha eest 25-dollarilisi obligatsioone välja anda, millest igaüks 1915. aastal saja dollari eest tagasi ostetakse.

Mõne aastaga oli tal inglise keel juba nii selge, et peale sensatsiooniliste avalduste tegemise sai ta hakkama nii artiklite kirjutamisega kui ilukirjanduse loomisega. 1909. aastal sai Narodnyst esimene eesti rahvusest ulmekirjanik. Temalt ilmus jutukogu „Echoes of Myself: Romantic Studies of the Human Soul“ („Kajastusi minust enesest: Inimhinge romantilised uuringud“). Ühe selles avaldatud loo 1911. aastal ilmunud eestikeelset tõlget võib ühtlasi lugeda esimeseks eestikeelseks ainult lennundusega seotud ilukirjandusteoseks.^[5] 1912. aastal kirjutab Narodny näidendi „Fortune Favors Fools“ („Õnn soosib lolle“). Seni Ameerika lehtedes peamiselt oma seikluslikust elukäigust lugusid avaldanud Narodny hakkab tegema kaastööd ainsale sealsele tõsist muusikat propageerivale ajakirjale Musical America ning saab peagi tuntuks kui kriitik ja kunstispetsialist. Ameerika kirjanikest sai tema kõige lähedasemaks sõbraks ei keegi muu kui Mark Twain.^[6]

Aga ta hoidis silma peal ka maailmasõjal ja Venemaa sündmustel. Raamatu „The Defenders of Democracy“ koostajad usaldasid ka talle ülesande tutvustada Ühendriikide sõjameestele nende liitlasi, kellega koos sakslaste vastu võideldi. Anatole France kirjutas loo, mis pidi aitama mõista prantslaste hingeelu, John Galsworthy, Gabriele d’Annunzio jt Euroopa kirjanikud mõtlesid välja jutukesi oma rahvuskaaslaste kirjeldamiseks, salapärase vene hinge tutvustamine jäi Narodny hooleks.^[7]

Tema sulest ilmunud ilukirjandusteostele on iseloomulik tegelaskujude reljeefne tüpiseerimine, heatahtlik huumor ja üllatav lõpplahendus. Lihtsameelse lugeja üle nalja heitmisest ei suutnud ta hoiduda juba oma ajakirjanikutee alguses, kui ta Peterburi Teatajas kuulutas, et on Ameerikast kohale sõitnud selleks, et siit ookeani taga ootavaile peigmeestele pruute leida. Lehetoimetusse kokku jooksnud noorikuil tuli paraku veenduda, et nad olid jätnud tähelepanuta kuulutuse ilmumise kuupäeva 1. aprill.

Veel enne Eesti vabanemist Saksa okupatsioonivägedest asus Narodny Ameerika avalikkusele tutvustama Eesti geograafiat, maavarasid, majandust, kultuuri, ajalugu ja iseseisvuspüüdlusi. Väga kompaktne ja ülevaatlik lugu ilmus talt näiteks 1. detsembril 1918. aastal The New York Herald Magazine’is varjunime „Eesti diplomaat“ all. Londoni Eesti saatkonnale teele pandud kommentaarides soovitab ta Eesti valitsusel ülal hoida Ameerika ajakirjanduse üldist tähelepanu ja huvi ning mitte pöörata tähelepanu üksikasjadele ja ebatäpsustele. „Inimestele tuleb teha selgeks, et olemas on sellised asjad nagu Eesti vabariik ning eesti rahvas, millest mitte keegi siin mitte midagi ei tea,“ ütleb ta.^[8] Tõepoolest, ega ka varasemates intervjuudes ja autobiograafilistes artiklites polnud ta Venemaal demokraatliku korra kehtestamise nimel pööranud tähelepanu „üksikasjadele ja ebatäpsustele“, kui tarvis oli jätta muljet, et revolutsiooni vaim pole murtud ja võitlus kestab.

Eesti kultuuri omapära kirjeldades ei unusta ta märkimast, et siinse panteoni eesotsas seisab kannelt mängiv muusikajumal. Ühes oma hilisemas artiklis toob ta eestlaste muusikalembusest rääkides selle näiteks lauldes liiklust juhtiva politseiniku. Ka ei unusta ta Eestit kirjeldades rõhutamast maapõuevarade rohkust, oletades ilmselt, et puruvaesele riigile ei annaks ükski pank laenu.

Nii raha kui materiaalset abi aga Eesti vajas. Suurem osa relvaabist saadi Vabadussõja ajal Inglismaalt, kuid sellest jäi väheks. 1919. aasta detsembriks oli pakane kaanetanud Emajõe ning Peipsi järve lõunaosa, poolnäljas sõdureil olid aga ikka veel seljas suvised vormiriided. Kodustele saadetud kirjadest, mille tsensorid olid lahti teinud, nähtus, et sõjamehed olid valmis üles tõusma, valitsuse kukutama ning kodu poole astuma. Kuid siis juhtus ime – rindele jõudsid peale riidevarustuse ning korralike jalanõude ka kohv ja kondenspiim, soolalihakonservid ning searasv, kuivikud ja marmelaad.

Kogu see kaup oli pärit Prantsusmaal asuvatest Ameerika ladudest.^[9] Pärast sõja lõppu alustas kahe miljoni meheline Ühendriikide ekspeditsioonikorpus tagasisõitu kodumaale. Nende mahajäetud varustust oleks Eestile hädasti vaja läinud, kuid kuna Ühendriikide valitsus polnud Eestit juriidiliselt tunnustanud, siis tuli ostumõtted unustada – kuni Londonisse Eesti saatkonda astus sisse šikk ameerika ärimees. Tegemist oli endale impressaariona nime teinud Max Rabinoffiga, kellel oli välja pakkuda lihtne lahendus – moodustada eraühing Revalis. Erafirmadele müügikeeldu polnud seatud. Lisaks Rabinoffile lülitati Revalise liikmeteks kaks eestlast – Aleksander Puhk ja Rein Eliaser (viimast asendas hiljem leitnant Alfred Sinisoff).

Max Rabinoffiga oli Ivan Narodny tuttav tõenäoliselt juba sõjaeelsetest aastatest, kui too Ühendriikides Venemaalt pärit lavakunstnikele esinemiseks ringsõite korraldas ning Narodny Musical America juures kriitikuna töötas. 1939. aastal Eesti vabariigilt pensioni taotledes väitis Ivan Narodny, et ta olnud tegev nii Rabinoffi äris kui ka Ameerika Punase Risti kaudu saadud abi muretsemisel, Eestile vajalike pangalaenude otsimisest rääkimata.

Juba septembris 1918. aastal rajas ta New Yorgis Ameerika Eesti Ühisuse, et selle kaudu avalikku arvamist Eesti iseseisvuspüüete kasuks mõjutada. Ühisuse nimel asutas ta ajakirja Estonia, saatis veel samal sügisel Londoni saatkonnale toiduaineid, jalanõusid, petrooleumi jm kaupasid. 1. aprillil 1919 korraldas ta New Yorgis suure kontserdi, mille kavas olid esmakordselt eesti rahvalaulud; solistina esines tema uus abikaasa, Dresdeni konservatooriumis õppinud Maria Mieler. 3. mail 1919, mille Ühendriikide valitsus oli kuulutanud Balti rahvaste päevaks, võisid kümned tuhanded kuulajad nautida jällegi ka eesti laulu- ja pasunakoori esinemist.

Kui New Yorgi eestlasteni jõudsid teated Revalise kaudu Eestile ostetud kaupadest ja selle eest komisjonitasuks makstud kümnetest tuhandetest dollaritest (kokkulepitult 2,5% ostetud kaupade hinnast, millest tegelikult maksti küll vaid 2%), lõppes asi sellega, et kadedad kaasmaalased viskasid Narodny Ameerika Eesti Ühisusest välja ning võtsid maha ka ajakirja Estonia toimetaja kohalt. Sestpeale eemaldus Ivan Narodny kohalike eestlaste ettevõtmistest ning pühendus muusika ja kaunite kunstide propageerimisele. Juba 1916 oli temalt ilmunud monograafia „The Dance“, milles kirjeldati tantsukunsti arengut läbi aegade ning eri riikide-rahvaste lõikes. Nüüd ilmus ülevaade ühe ameerika kunstniku töödest – „Art of C. C. Rumsey“ ning fantastiline näidend „Skygirl“. 1930. aastal avaldas ta ülevaatliku teose tollastest Ameerika tuntuimatest kunstnikest „American Artists“, millele kirjutas eessõna Nikolai Roerich

1930. aastatel hakkas Narodny pöörama suurt tähelepanu Aasias toimuvale. Sellega seoses andis ta teada, et Mongoolia pealinnast Ulaanbaatarist kolmsada miili lõunas olevat keegi laama (tänapäeval tuttavalt kõlava nimega Donaldo) leidnud suured kullalademed ning asunud ehitama võimsat templit, kuhu peagi inimkonnale uut sõnumit toov prohvet sisse kolib.

Nii nagu Narodny oli Esimese maailmasõja ajal andnud oma panuse raamatusse, mis pidi Antanti sõjameestele lähemalt venelasi tutvustama, osales ta Teise maailmasõja päevil Inglise sotsialistide initsiatiivil välja antud teose „Our Soviet Ally“ („Meie Nõukogude liitlane“, 1942) koostamisel, kirjutades sinna ülevaate N. Liidu majandusest. Külma sõja aastatel võis teda aga leida vasakpoolsete vaadetega Lääne ühiskonnategelaste vastasleerist. Vanaduspäevil toimetulekuraskustesse sattunud kirjamees suri 1953. aastal Sharoni väikelinnas Connecticuti osariigis.

^[1] J. Talune, Eesti kirja vara, ta head ja viad. Virmaline, nr 6, 1893.

^[2] L. Narodny, Early Days in New York. Rmt-s: The Uncommon Vision of Sergei Konenkov 1874–1971. A Russian Sculptor and His Times. Toim. M. T. Lampard jt. New Brunswick, 2001, lk 179.

^[3] Edu, 1905, nr 2, lk 5.

^[4] Vt nt М. Дегтярёв, Пророк в своем Отечестве. Moskva, 2015, lk 187–198.

^[5] I. Narodny, Ligova õhusõitja: Jutustus. Rmt-s: Oma Maa I. Koost. E. Wirgo. Tartu, 1911, lk 83–100.

^[6] P. Narodny, Prison to Paradise. Outskirts Press, 2014, lk 37.

^[7] I. Narodny, The Soul of Russia; The American Bride. Rmt-s: The Defenders of Democracy. New York, 1917.

^[8] ERA 1583-1-386, lk 68.

^[9] H. Raudla, Eesti Vabadussõja tulemust ei otsustanud ainult relvad. Maaleht, 21.01.2016; A. Rei, Mälestusi tormiselt teelt. Stockholm, 1961, lk 337; Põhjakotkad 2. Koost. A. L. Vercamer, T. Kitvel. Tallinn, 2015, lk 40–45.