Toeta

Luule

  • Hing, kes elas kõigi loomade kehades

    INUITI JUTT

    Oli kord mees nimega Avovang. Ja tema kohta räägiti, et miski ei suuda teda haavata. Ja ta elas Kangerdlugussaqis.

    Sel aastajal, kui on hea väljas olla ja päevad ei lõpe pimeda ööga ja kõik läheneb suurele suvele, seisis Avovangi vend yhel päeval jääl hylge hingamisaugu juures.

    Ja kui ta seal seisis, tuhises kohale kelk ja sellel sõitev mees ytles:

    „Palju kelkusid tuleb su venda tapma.“

    Vend jooksis iglusse, et rääkida, mis ta oli kuulnud. Ja siis jooksis ta libedale ja kaljusele mäenõlvale ja peitis end ära.

    Kelgud sõitsid koja juurde ja Avovang läks neile vastu, võttes kaasa koera kaelanaha, millesse teda lapsena mähitud oli. Ja kui mehed talle kallale tulid, pani ta selle nahatyki lihtsalt maha ja seisis selle otsas, ning ta vaenlased ei saanud teda oma relvadega haavata, kuigi nad yha uuesti suskasid.

    Lõpuks ytles ta pilgates:

    „Kogu mu keha on nyyd nagu pahklik puupakk, täis haavade arme, mis te torkasite, ja ikkagi ei saa te mind tappa.“

    Ja kui nad teda haavata ei suutnud, tirisid nad ta kõrge kalju otsa, et sealt alla visata. Aga iga kord, kui nad ta alla viskamiseks kinni võtsid, muutis ta ennast mõneks meheks, kes polnud nende vaenlane. Lõpuks tuli neil ikkagi tapmata ära sõita.

    Avovangist räägitakse veel seda, et ykskord tahtsid inimesed rännata lõunasse ja lõunapoolsete inimeste juurde, et osta puid. Vanasti oli inimestel vaja seda teha, aga see pole enam nii.

    Niisiis asusid nad lõuna poole teele, palju kelke yheskoos, et osta puid. Ja kui asi oli aetud, seadsid nad end koduteele. Tee peal tegid nad peatuse, et vaadata hyljeste hingamisauke, ja sellal kui mehed sellega ametis olid, läksid naised edasi. Avovang oli sel reisil lõunapoolse rahva hulgast naise võtnud. Ja sellal kui mehed seal hylgeauke vaadates seisid, tundis yks neist suurt iha tema naise järele ning proovis Avovangi tappa. Qautaq torkas tal silmad välja ja teised haarasid tast kinni ja heitsid ta läbi hingamisaugu merre.

    Kui ta naine seda nägi, sai ta vihaseks, võttis puud, mis nad lõunast toonud olid, ja murdis need väikesteks tykkideks. Nii vihane oli ta selle peale, et ta niiviisi leseks tehti.

    Siis, peale meeste puude rikkumist, läks ta koju. Aga kelgud sõitsid edasi.

    Äkki tuli nende lähedal, seal, kus jää oli õhuke ja libe, augu servale suur hyljes. Ja kelgud kiirustasid tema suunas, aga paljud vajusid sisse ja uppusid sellel jahil. Ja veidi hiljem nägid nad jälle midagi enda ees. See oli rebane ja nad sööstsid talle järgi, aga suure kiirusega mööda rysijääst mäge kihutades kukkusid nad alla ja said surma. Ainult kaks meest jäid ellu, läksid koju ja jutustasid seal, mis teistega juhtus.

    Ja see oli Avovangi hing, keda miski haavata ei suutnud, kes oli muutunud kõigepealt hylgeks ja siis rebaseks ja niiviisi oma vaenlased surma saatnud. Siis otsustas ta syndida iga loomana, kes maa peal elab, et ta võiks inimestele nende eluviisidest rääkida.

    Ykskord oli ta koer ja elas lihast, mis ta majadest varastas. Kui tal oli nälg käes, luuras ta pingsalt majade ymber toimetavaid inimesi ja kugistas kõike, mis nad ära viskasid.

    Aga koeraks olemine väsitas Avovangi varsti ära, sest ta sai selles elus nii palju peksa. Ja siis ta mõtles, et hakkab põhjapõdraks.

    Alguses oli see talle väga raske, sest ta ei suutnud teiste porodega sammu pidada.

    „Kuidas te joostes oma esijalgu sirutate?“ kysis ta yhel päeval.

    „Löö jalaga taeva kaugeima veere poole,“ vastasid nad talle. Ta tegigi nii ja suutis siis joosta sama kähku kui nemad.

    Algul ei teadnud ta seda ka, mida peaks sööma, ja kysis teiste käest.

    „Söö samblaid ja samblikke,“ ytlesid nad.

    Ja varsti läks ta rammusaks ning ta turjal oli paks rasvakiht.

    Aga yhel päeval ryndas karja hunt ja kõik põhjapõdrad tormasid merele ja pagedes kohtasid nad mõnesid kyttide kajakke ja yks meestest tappis Avovangi.

    Ta lõikas ta lahti ja laotas kivikangrule. Ja seal ta siis lamas ja talv tuli ja ta ootas, et mehed tuleks ja ta koju viiks. Ja ta oli rõõmus, kui yhel päeval kuulis alla veerevaid kive, ja nad tulid ja sõid teda ja lõid luud kaljukamakatega puruks, et ydi kätte saada. Avovang põgenes ja muutis end hundiks.

    Ja nyyd elas ta hundina, aga nagu ennegi, sai ta aru, et ta ei suuda oma kaaslastega sammu pidada. Nad sõid kogu toidu ära, nii et talle ei jäänud midagi.

    „Löö jalaga taeva poole,“ ytlesid nad talle. Ja kohe suutis ta kõik põhjapõdrad kinni pyyda ja tundis end hästi.

    Ja hiljem sai tast hyljes, aga ta mõistis, et ei suuda päris põhjani sukelduda. Ta oskas ainult pinnal ujuda.

    „Alusta nagu taeva keskelt, meie teeme põhja sukeldudes nii,“ ytlesid teised. Ja nii upitaski ta oma tagakeha yles taeva poole, sukeldus ja ulatus põhjani. Ta seltsilised õpetasid talle ka seda, mida syya:
    rannakarpe ja väikesi valgeid kive.

    Korra oli ta ka ronk. „Ronkadel pole iial toidupuudust,“ ytles ta, „aga neil kylmetavad tihti jalad.“

    Niiviisi elas ta kõigi loomade elusid, kes maamunal olemas on. Lõpuks sai tast jälle hyljes. Ja seal ta siis hulpis jää all ja vaatas mehi, kes teda pyydma tulid. Ja kuna ta oli suur nõid, siis mõistis ta end yhe mehe suure varba kyyne alla ära peita.

    Aga yhel päeval tuli jahile mees, kes oli oma suure varba kyyne ära lõiganud. Ja see mees heitis temasse harpuuni. Siis nad tirisid ta jää peale ja viisid koju.

    Iglu sees hakkasid nad teda lahkama ja kui mees oma naisele kindad viskas, lipsas Avovang nende sisse ja roomas naise kehasse. Ja mõne aja pärast syndis ta uuesti ning sai jällegi inimeseks.

    Inglise keelest tõlkinud Lauri Sommer

    Knud Rasmusseni yles kirjutatud muinasjutt Smithi väina äärsetelt polaarinuittidelt, rmt-s: Inuit Folk Tales. Collected by K. Rasmussen. New Hampshire: University Press of New England, 2009 (esmatrykk 1921).

  • ,

    Illustratsioonid 1986–2006

    Aaberg Kaern, Simone. Õed taevas. II maailmasõja aegsed naispiloodid (Õli, lõuend) // 1999, 7, 43.
    Adamson, Amandus. Vabadussõjas langenute mälestussammas Suure-Jaanis : (Foto) // 2003, 10–11, 111.
    Ader, Andres. Alice (Koomiks) // 2001, 7, 85.
    Ahl, Annie. Eestvaade (Lito) // 1998, 10–11, 88.
    Al Fahdil. Ootamine (Digitaaltrükk) // 1998, 10–11, 93.
    Alber, Valdek. Lehekülg koomiksist “Parandaja” // 2001, 7, 89.
    Al-Idrisi maailmakaart :  (Foto)  // 2001, 11–12, 179.
    Andres Allan : (Foto) // 12, 37.
    Allik, Paul. [Kõik: akrüül] Kuldvihm // 1996, 7, esikaas; Juhtum I // 34; Intriig // 35; Uni // 38; Incident // 39; Ninel // 42; Mai // 43; Ohver // 46; Confidence // 47; Roheline // tagakaas.
    Allik, Peeter. [Kõik: linoollõiked] Pärast suudlust II // 1995, 12, esikaas; Muuseumis // 40; Vabadus // 41; Polaaruurijad I // 42; Pärast suudlust // 43; Manzoni maailmas // 44; Polaaruurijad II // 45; Ma jumaldan teadust // 46; USA // 47; Elitaarsus // tagakaas; Konkreetsed lahendused II (Linoollõige, digitaaltrükk) // 1998, 10–11, 84; Kusev kasakas (Õli, papp) // 2002, 8–9, esikaas; Plahvatus (Õli, papp) // 34; Tarbetud nüansid (Õli, papp) // 34; Tarbetud nüansid (Õli, papp) // 35; Looduse rüpes II (Õli, lõuend) // 38; Kunstisündmus, mis ületas meediakünnise (Õli, lõuend) // 39; Moraalne eetika (Õli, lõuend) // 42; Looduse pilt (Õli, lõuend) // 43; See, mille vastu me kogu aeg oleme võidelnud (Õli, lõuend) // 46; Ma nägin seda. Erastamisdokumentide põletamine (Õli, lõuend) // 47; [Üleval:] Kahekümnenda sajandi saladused. [All:] Kusev kasakas ([Mõlemad] Õli, papp) // tagakaas.
    Altnurme, Toomas. Näitus “Aquarius Sun” (Akrüül, lõuend). Noksapeongi metroojaam, Soul, Lõuna-Korea ja fragmendid maalist // 2002, 10, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Suulu Alulu : (Foto) // 1997, 4–5, 44.
    Alver, Andres. Kümnendale eesti arhitektile (Fragment. Segatehnika) // 1986, 4, esikaas; Pae tn. 12 (Aksonomeetria) // 50–51; S. M. Kirovi Näidiskalurikolhoosi keskus (Fragment eskiisist) // 59; Tehnokeskus Haabneemes (Eskiis) // 62; Kamina eskiis eratellijale // 63; Puhkebaas Põhjarannikul (Aksonomeetria) // tagakaas.
    Betti Alver : (Foto) // 1990, 2, 31.
    Ameerika ja Euraasia peatelg : (Joonis) // 1999, 2–3, 61.
    Ametlik salong 1880. aastatel // 1987, 1, 62.
    Anderson, Mart. Kirjatüüp: Pagana Bold // 2006, 4–5, 82; Kirjatüüp: Pagana Regular // 83; Kirjatüüp: Pagana Italic // 84; Kirjatüüp: Sulane // 85; Kirjatüüp: Humala Text ja Semibold // 86; Kirjatüüp: Isanda Regular ja Bold // 87; Kirjatüüp: Naine // 88; Kirjatüüp: Vanemuine // 89.
    Lou Andreas-Salomé : (Foto) // 1990, 9, 79.
    Andresenlikus tagahoovis : (Karikatuur) // 1988, 9, 76.
    Annus, Epp.     Skeem // 2000, 4, 72.
    Annus, Siim-Tanel. Performance-id: Tornid taevasse, 20.11. 1982, Tallinn (Foto: M. Kaljuste) // 1987, 7, 68–71; Kuninga jalajäljed, 19.04.1986, Riia (Foto: M. Kaljuste) // 72–73; Kunsti äratamine, 19.03.1987, Tallinn (Foto: T. Talivee) // 74–75; (Pliiats, guašš) // 1992, 1, esikaas; 160. (Guašš) // 35; 161. (Guašš) // 38; 163. (Guašš) // 39; 164. (Guašš) // 42; 166. (Guašš) // 43; 167. (Guašš) // 46; 169. (Guašš) // 47; (Pliiats, guašš) // tagakaas. Vt ka Kaljuste, Mari, Annus, Siim-Tanel.
    Anonymous : (Gravüür) // 2000, 11–12, 41.
    Antson, Malle. Aidavaip (Pindpõime) // 1986, 5, esikaas; Teeline (Gobelään) // 50–51; Ornament (Põime) // 54; Unevaip (Pindpõime) // 55; Kaasavara (Gobelään) // 58–59; Leegikiri (Pindpõime) // 62–63; Aidavaip (Pindpõime) // tagakaas.
    Aren, P. Karikatuur // 1991, 12, 89.
    Bettina von Arnim : (Portree) // 1995, 5–6, 31.
    Arrak, Jüri. Halliste kiriku altarimaal (Õli, lõuend) // 1998, 4–5, esikaas; Jüri võitlus lohega (Õli, lõuend) // 34; Poeg (Õli, lõuend) // 35; Märter (Õli, lõuend) // 38; Vaskuss (Õli, lõuend) // 39; Deemonid lahkuvad (Õli, lõuend) // 42; Rännaku lõpp (Õli, lõuend) // 43; Juuda surm (Õli, lõuend, nöör) // 46; Juuda suudlus (Õli, lõuend) // 47; St. Olav (Õli, tammepuule kleebitud lõuend) // tagakaas.
    Arro, Jaak. [Kõik: õli, lõuend] Linnas // 1986, 1, 71; Pühendusega eesti kunstnikele (Fragment) // 1987, 8, esikaas; Kuningas // 70; Signe // 67; Maailma lõpus I // 70; Öine mootorrattur // 71; Näitleja // 74; Kullakallaja // 75; Kaks nõida // 78; Maailma lõpus II // 79; Pühendusega eesti kunstnikele // tagakaas.
    Aru, Inga. Eedeni aiad I // 1994, 4, esikaas; Eedeni aed (Õli, lõuend) // 34; Eedeni aiad III (Õli, lõuend) // 35; Eedeni aiad IV (Õli, lõuend) // 38; Eedeni aiad V (Õli, lõuend) // 39; Maa emotsioonid I (Õli, papp) // 42; Maa emotsioonid II (Õli, papp) // 43; Metamorfoos I (Õli, papp) // 46; Metamorfoos IV (Õli, papp) // 47; Metamorfoos II (Õli, lõuend) // tagakaas.
    Karl Ast : (Foto) // 1991, 2, 53.
    Ataman, Kutlug. Naised, kes kannavad parukat (Dokumentaalvideod) // 1999, 7, 47.
    Margaret Atwood : (Foto) // 2006, 12, 103.
    Auschwitz-Birkenau : (Foto) // 2001, 8–9, 126.
    Ausing, Kristel. Objekt // 1988, 11, 42.
    Avangard. Avangard or death : Part Four: Hirst // 2001, 10, esi- ja tagakaas; Part One: Beuys // 34, 35; Part Two: Warhol // 38, 39; Part Three: Kulik // 42, 43; Part Five: Semper and Toomik 46, 47.
    Josephine Baker : (Foto) // 1997, 4–5, 51; (Joonistus) // 55.
    Balti, Mila. [Kõik: õli, lõuend] Nimeta // 2003, 6, 34; Kääbuste isandad; Jätan Su koos Lastega  Maha ja Sa Ei Saa Mult Pennigi // 42; Nunn // 43; Kass sõi liblika ära // 46.
    Iain Banks : (Foto) // 1997, 10–11, 125.
    Bastien-Lepage, Jules. Jeanne d’Arc, 1879 // 1987, 1, 62.
    Baudelaire     1857. aasta paiku. (Joonistus) // 2000, 11–12, 69.
    “Belvedere”: (Klaasikunstinäitus Tallinnas, okt. 1989. Foto) // 1990, 3, 30–31.
    Tahar Ben Jelloun : (Foto) // 2001, 11–12, 57.
    Walter Benjamin : (Foto) // 2000, 2–3, 105.
    Gottfried Benn : (Foto) // 1991, 12, 13.
    Maimu Berg ja Vaino Vahing : (Foto) // 1989, 5, 29.
    Berliin enne I maailmasõda: Friedrichstrasse raudteejaam : (Foto) // 1991, 12, 7.
    [Berliini müür oktoobris 1989] (Foto) // 1990, 3, 7.
    Bernard, Émile. Tatralõikus // 1987, 5, 60.
    Billeneeve // 2005, 7–8, esikaas, 90, 91, 94, 95, tagakaas.
    William Blake : (Portree) // 2004, 7–8, 7.
    Jan Blomstedt ja Mati Unt : (Foto: A. Vaarik) // 1990, 12, 57.
    Jorge Luis Borges : (Foto) // 2000, 2–3, 133.
    Pierre Bourdieu : (Foto) // 2004, 9, 91.
    Bourgeois, Ajaloomuusa talletab mineviku õppetunde. (Fragment) // 2000, 8–9, 78.
    Bratkov, Sergei. Vt Mihhailov, Boris, Bratkov, Sergei, Solonski, Sergei.
    Brendani merereis : (Illustr. “Brendani merereisi” käsikirjast) // 1998, 4–5, 51.
    Josef Breuer – Freudi sõber ja suurel määral psühhoanalüüsi kaaslooja : (Foto) // 1990, 11, 74.
    Brouillet, Pierre André. Loeng Salpêtrière’i kliinikus : (Õli, lõuend) // 2006, 12, 77.
    Jacob Burckhardt : (Foto) // 2000, 8–9, 73.
    Busch, Wilhelm. Lehekülg värssloost “Max und Moritz” // 2001, 1, 79.
    Octavia E. Butler : (Foto) // 1997, 10–11, 113.
    Büttner, Ove. [Kõik: õli, lõuend] Lõunamaastik (Fragment) // 1992, 2, esikaas; Draakoni tapmine // 34; Kaunid tuharad // 35; Nukuhaigus // 38; Šokolaaditüdruk // 39; Möbiuse leht // 42; Loomade ja lindude sõda // 43; Muusa kingib surematuse // 46; Kuldvihm // 47; Kalevipoja tiivad // tagakaas.
    George Gordon Byron : (Portree) // 2004, 7–8, 37.
    Neal Cassady, Dean Moriarty prototüüp : (Foto) // 1990, 6, 15.
    Cornelius Castoriadis : (Foto) // 1998, 6, 77.
    Paul Celan : (Foto) // 2001, 8–9, 39.
    Louis-Ferdinand Céline : (Foto) // 2000, 2–3, 17.
    Cézanne, Paul. Autoportree. 1896–97; Gardanne. 1885–86 // 1987, 9, 75; Sadam Marseilles’s. 1879; Vaikelu puuviljadega. 1877–79 // 76; Männid ja kalju. 1900; Suured suplejad. 1898–1905 // 77; Saint-Victoire’i mägi. 1904–1906 // 78.
    Antoine Chalvin : (Foto) // 1990, 8, 31.
    Chintis, Männi, Marianne, Meyer, Olle, Tibu. Performance Tallinna Kunstihoones 2003 // 6, 38.
    Chodowiecki, Daniel Nicolaus. Lugev naine; Lugev tüdruk // 1996, 4, 63, 64.
    E. M. Cioran : (Foto) // 2002, 8–9, 121.
    Samuel Taylor Coleridge : (Portree) // 2004, 7–8, 27.
    Julio Cortįzar : (Foto) // 2000, 2–3, 41.
    Dahlstedt, Manne. (Köide) // 2000, 10, esikaas.
    Dalí, Salvador. Sigmund Freud (Visand) // 1990, 9, 77.
    Dean, Max. Veel nimeta (Installatsioon, segatehnika) // 1999, 7, 38.
    Delvoye, Wim. Tsemendiauto (Nikerdatud tiikpuit) // 1999, 7, 39.
    Denis, Maurice. Hommage à  Paul Cézanne. 1900 // 1987, 9, 79.
    Derain, André. Collioure, 1905 // 1987, 3, 69; Matus. 1899 // 1987, 12, 84; Kuldaeg. 1905 // 1988, 4, 82; Hyde Park Londonis. 1906 // 83.
    Jacques Derrida : (Foto) // 1995, 5–6, 123; // 2000, 5–6, 114.
    Destudio. Destudio Veenus (Fragment) // 1993, 10, esikaas; Röövel Ööbik. 2 // 34; Röövel Ööbik. 1 // 35; Destudio Maria // 38; Sfinks ja Sigmund // 39; Avignoni naised // 42; Destudio Prince& Lurjus // 43; Destudio Autoportree // 46; Destudio Pea // 47; Isis // tagakaas; Riigipirukas (Vaade installatsioonile) // 1995, 11, 39.
    Denis Diderot : (Gravüür) // 1999, 11–12, 77.
    Dillon, Steve. Vt Ennis, Garth, Dillon, Steve.
    Disney, Walt. Miki-Hiir (Koomiks) // 2001, 1, 83.
    Rita Dove : (Foto) // 1997, 4–5, 37.
    Alfred Dreyfus : (Foto) // 1998, 3, 67.
    Dugas, Karen. Kõikjalolev vari (Söövitus, siiditrükk) // 1998, 10–11, 85.
    Dürer, Albrecht. Apokalüpsise ratsanikud (Gravüür) // 2002, 8–9, 119.
    Edise mõis 1930ndate aastate alguses : (Foto) // 1991, 4, 57.
    Umberto Eco : (Foto) // 1998, 4–5, 137 [p.o.101]
    Eesti ala 17. sajandi lõpus : (Kaart) // 2005, 7–8, 135.
    Eesti fotoalbumites // 2003, 6, 83, 85.
    Eher, Silva. Mägede kaja (Õli) // 1986, 1, 86.
    Jüri Ehlvest : (Foto) // 1990, 5, 25.
    Eist, Aksel. Jaan Isotamme portree // 1992, 8, 23.
    Ekstra Hölderlin. (Väljapanek noortenäitusel) // 1989, 1, 39.
    Elavad skulptuurid Tallinna Kunstihoones 24.11.2005 // 2005, 12, esikaas, 50, 51, 54, 55, 58, 59, 62, 63, tagakaas.
    Eleonora. (Performance) [Kõik: fotod Destudio (Peeter Laurits, Herkki E. Merila)] // 1993, 4, esikaas; 40, 41; 42; 43; 44; 45; 46; 47; tagakaas.
    Elken, Jaan. Kalevipoja põik (Õli, lõuend) // 1986, 1, 87; (Väljapanek noortenäitusel) // 1989, 1, 39; [Kõik: õli, akrüül, lõuend] Teistmoodi tegelikkus III. Fragment // 1998, 1–2, esikaas; Teistmoodi tegelikkus II // 34; Teistmoodi tegelikkus I // 35; Sincerely Yours // 38; Räägi inimestega // 39; Teateid tegelikkusest II // 42; Povery Stinks II // 43; Ma olin siin // 46; Poverty Stinks // 47; Teistmoodi tegelikkus; Teateid tegelikkusest // tagakaas; Linda / Remix (Õli, lõuend, kollaaž /vineer) // 2005, 4–5, esikaas; On-Off (Õli, akrüül, ready-made / lõuend) // 2005, 34; Lucy in the Sky with Diamonds (Õli, akrüül, ready-made / lõuend) // 2005, 35; Velvet Underground III (Õli, akrüül, ready-made / lõuend) // 2005, 38; Video Kills a Radio-Star (Õli, akrüül, ready-made / lõuend) // 2005, 39; Meeste osakond II (Õli, akrüül, ready-made / lõuend) // 2005, 42, 43; Odin raz nje v sjot (Õli, akrüül, ready-made / lõuend) // 2005, 46; Puhkus Aegnal (Õli, akrüül, ready-made / lõuend) // 2005, 47; Helisev muusika (Õli, akrüül, ready-made / lõuend) // 2005, tagakaas.
    Engert, Erasmus Ritter von. Viini koduaiake // 1996, 4, 69.
    Ennis, Garth, Dillon, Steve. Katke koomiksist // 1999, 10, 82.
    Erenurm, Kari Bie. Karmavõlg (Fragmendid Hobusepea galerii näituselt 20.04.2005–02.05.2005) // 2005, 6, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Max Ernst : (Foto) // 1991, 12, 23.
    Esimene mai 1987 Tartus : (Fotod) // 1989, 7, 60–61.
    “Estonia” toimetus, 24. mai 1988 : (Foto) // 1988, 10, 81.
    Julius Evola : (J. Laborde joonistus) // 1994, 4, 32.
    Foster, Hal. Katke koomiksist // 1999, 10, 71.
    Michel Foucault : (Foto) // 1992, 11, 51.
    Sigmund Freud : (Foto) // 1990, 2, 87; Freud koos oma kõige lähedasema sõbra Wilhelm Fliessiga, keda ta hiljem tundagi ei tahtnud : (Foto) // 1990, 11, 74; Freud oma lahutamatu sigariga a. 1921 : (Foto) // 75; Freud koos oma kihlatu ja tulevase naise Martha Bernaysiga : (Foto) // 76; Freud koos ungari analüütiku Sandor Ferencziga, ühe ustavaima sõbraga : (Foto) // 77.
    Friedrich, Caspar David. Adolf Gottlieb Friedrich lugemas; Vana naine laua ääres… // 1996, 4, 66, 67.
    Northrop Frye : (Foto) // 1993, 11, 57.
    Fujii, Keiko. (Köide) // 2000, 10, 90.
    Gargantua : 16. sajand (Gravüür) // 2006, 1–2, 165.
    Garuda [Fantastiline lind Hindustani mütoloogias] // 1996, 1–2, 73.
    Gauguin, Paul. Martinique’i troopiline loodus. 1887 // 1987, 5, 60; Nägemus pärast jutlust. 1988 // 61.
    Gauguini kiri van Goghile. November, 1889 // 1987, 5, 62.
    Gilhespy, Tom. Valu kartoteek // 1998, 10–11, 97.
    Allen Ginsberg : (Foto) // 1990, 6, 29.
    Raamatut lugev Goethe // 1996, 4, 68.
    Gori. Peremees ja sulane (Koomiks) // 2001, 1, 81.
    Grafiti näiteid Tallinnast ja Tartust // 2002, 7, 64, 65.
    Graps-Grafs, Jan Joonas.  Objekt // 1994, 2, 39.
    Grosz, George. Kullaotsijad // 1989, 10, 17.
    Grupp AES. Korruptsioon. Apoteoos (Osa installatsioonist) // 1998, 10–11, 94.
    Grünbach-Sein, Külli.     (Köide) // 2000, 10, 87.
    Grünberg, Maile. Baar Corrida // 2002, 1, esikaas; Tool POPTOOL // 34; Tugitool ORANGE // 35; Voodi BARCELONA // 38; Riiulid PIN, toolid STAK // 39; Laud VÄLK // 42; Tool STAK // 43; Voodi MILL // 46; Mööblikomplekt MILL // 47; Riiulid MILL, riiulid PIN // tagakaas.
    René Guénon : (Foto) 1996, 5–6, 99.
    Ursula K. Le Guin : (Foto) // 1997, 10–11, 116.
    Gulk, Albert // 2005, 7–8, 82, 83, 86, 87.
    Jürgen Habermas : (Foto) // 1992, 10, 37.
    Hage, Helena vt Kard, E., Hage, H.
    Haljasmäe, Rene. (Köide) // 2000, 10, 95.
    Hallek, Enno. [Kõik: õli, puit. Fotod: T. Veermäe] Minu aerud ja mälestused Eestist // 1990, 9, esikaas; Maskeeritud kala // 34; Hommage Kandinsky emale // 35; Misjonärlik vorm // 38; Rootsi, mis pagan oled sa minuga teinud? Väetiselennuk ja lind // 39; Saed // 42; Minu ema ja Läänemeri // 43; Arao // 46; Kalad // 47; Kalasaag // tagakaas.
    Aime Hansen : (Foto: T. Mann) // 1991, 7, 81.
    Michael S. Harper : (Foto) // 1997, 4–5, 29.
    Hart, Johnny. Katke koomiksist // 1999, 10, 71.
    Willem Frederik Hermans : (Foto) // 2005, 12, 21.
    Herodotose Historia. (Leyden, 1715.) : (Gravüüri fragment) // 2000, 8–9, 59.
    Hindrey, Karl August. Es-eride kolm nina (Karikatuur) // 1992, 4, 95; Lehekülg värssloost “Jaunart Jauram” // 2001, 1, 79.
    Karl August Hindrey Belgia Kongos 1927 : (Foto) // 1992, 10, 53.
    Hirv, Indrek. Glasuurialused portselanimaalid // 1987, 9, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Indrek Hirv : (Foto) // 1996, 5–6, 55.
    Adolf Hitler : (Foto) // 1993, 9, 53.
    Robin Hobb : (Foto) /7 1997, 4–5, 29.
    Huimerind, Ruth. Autoriplakat I (Fragment. Blueprint, serigraafia) // 1988, 3, esikaas; Popehe (Blueprint) // 34; Mari Pärtelpoeg. Ehted (Blueprint) // 35; Kevadnäitus (Blueprint, serigraafia) // 38; Epp-Maria Kokamägi (Blueprint, serigraafia) // 39; Juta Lehiste (Blueprint, serigraafia) // 42; Mari Kurismaa maalid (Blueprint, guašš) // 43; Leida Ilo. L’art de l’email (Blueprint, serigraafia, guašš) // 46; Eesti plakat (Serigraafia) // 47; Tikand eesti rahvakunstis (Blueprint, serigraafia) // tagakaas.
    Ilmalind Äänisjärve kaljujoonisel // 1993, 2, 28.
    Inimkonna emaliinide hargnemine : (Joonis) // 1999, 2–3, 137.
    Isak, Asta. Apokapüptilised hobused (Õli, lõuend) // 2003, 6, 46.
    Issupov, Sergei // 1991, 2, esikaas; Mao aasta (Kõrgkuumus) // 34; Paberserviis (Portselan) // 35; Suur teekann (Kõrgkuumus) // 38; Pudelid džinnidega (Fajanss, glasuurialune maal) // 39; Sõjaväeserviis (Fajanss, glasuurialune maal) // 42; Teekann “Soe päev” (Portselan) // 43; Mitmenaisepidaja (Kõrgkuumus) // 46; Kõrb (Portselan) // 47; // tagakaas.
    Ito, Atsushi. (Köide) // 2000, 10, 91.
    Jaanisoo, Villu. Tool (Kumm) // 2002, 2–3, esikaas; Masin 1 (Puit) // 66; Masin 2 (Puit) // 67;  Maja (Seatina) // 70; Toolid (Kumm) // 71; Aparaat (Malm) // 74, 75; Tool (Raudtünnid) // 78; Raske uni (Seatina) // 79; Fucking stones (Graniit) // tagakaas.
    Maire Jaanus : (Foto) // 1990, 11, 25.
    Jankowski, Christian. Telemstic. Edasikestev töö // 1999, 7, 42.
    Elfriede Jelinek : (Foto) // 2004, 12, 107.
    Jensen, Janita. Usaldusväärsed mälestised (Fotopolümeergravüür) // 1998, 10–11, 87.
    Johannson, Tiia. [Kõik: videokaadrid] Must päike // 1998, 9, esikaas; Nimeraamat // 34, 35; Klõpsutasin oma südant // 38, 39; Naiskala // 42, 43; Must päike // 46, 47; // Ballett // tagakaas; SelfMuseum. http://artun.ee/~tiia/netproject/ // // 2006, 10–11, esikaas; 82; Live Your CV, life comes after that… http://old.artun.ee/homepages/xtiiax/cv // 82; get real. Http://old.artun.ee/homepages/xtiiax/mikki/alien/index.html; Black Sun. htpp://old.artun.ee/homepages/tiia/zsz/graaf.htm//tagakaas. Vt ka Kelomees, Raivo, Johannson, Tiia, Sarapik, Virve, Rohtvee, Nelli.
    Johanson, Riju. Kirjatüüp: Kesta // 2006, 4–5, esikaas.
    Joonas, Andrus. (Kollaaž loomingust) // 2006, 9, esikaas, 50, 51, 54, 55, 58, 59, 62, 63, tagakaas.
    Josing, Inessa. Jõuluaken “Neitsi Maarja ja jõululaps” // 1998, 6, esikaas; Valentinipäeva aken seeriast “All you need is love” // 34; Aastavahetuse horoskoobiaken “Taeva vägi” // 35; Jõuluaken “Ingel-invasioon” // 38; Aastavahetuse horoskoobiaken “Taeva vägi” // 39; Valentinipäeva aken seeriast “All you need is love” // 42; Moealtar // 43; Jõuluaken “Joosepi unenägu” // 46; Jõuluaken “Maarja ilmutus” // 47; Jõuluaken “Ingellikud ettevalmistused” // tagakaas. Vt ka Üheksakümnendad.
    Josing, Ülo. Foto // 1987, 4, 64.
    James Joyce : (Foto) // 2003, 7–8, 5.
    Carl Gustav Jung koolipõlves : (Foto) // 1992, 1, 71; C. G. Jung abikaasaga : (Foto) // 73.
    Juske, Ants. Ideenäitus: “Kunsti piirid”: A. Juske. Hommage Marcel Duchamp’ile (Repliik) // 1994, 6, esikaas; Künnivares // 34; Frank Pappa vahakuju // 35; A. Tolts. Needus (Assamblaaž) // 38; Lihasmees // 39; T. Ditman. Jalad (Pronks) // 39; A. Kalm. Seeriast “Päev päeva järel” (Kuivnõel, kips) // 42; Vitriin kivimitega // 42; A. Tolts. Loto (Assamblaaž) // 43; H. Viires. Illustratsioonid ENE-le // 43; A. Juske. Seeriast “Eesti maalikunstnike portreid” I; III; IV (Segatehnika) // 46; Õppevahend “Ussi arenemine” // 47; A. Juske. Installatsioon “Mäng ja kool // tagakaas; Ideenäitus “Socium”: Söömaaeg (Elavad skulptuurid) // 1996, 3, esikaas; Ando Keskküla ja Tõnu Virve maalid, tekst Hasso Krull // 34; Audio-visuaalne kompositsioon “Maalikunstnike vestlus” // 35; Koolis (Elav skulptuur) // 38, tagakaas; Balti-saksa maalikunst, tekst Hasso Krull // 39; Uude kodusse // 42; Söömaaeg (Elavad skulptuurid) // 43; Rein Tammiku maal “Visarid” ja Hassso Krulli tekst // 46; Rein Tammiku maal “Õhtu rohelises toas” ja Hasso Krulli tekst // 47.
    Juske, Ants, Mänd, Lennart. Lääne-Eesti saarestiku vallutamine 1917. aastal (Installatsioon) // 1997, 7–8, 38, 39.
    Juurak, Anu. [Kõik: serigraafia, segatehnika] Ristteel // 1989, 2, esikaas; Koonus // 34; Suur etendus // 35; Härg // 38; Ringkäik  // 39; Valgusallikas // 42; Kahekesi öösel // 43; Kolmnurk // 43; Kolmnurk // 46; Minek // 47; Hüpe // tagakaas. Vt Üheksakümnendad.
    Aleksander Jõeäär : (Foto) // 1991, 2, 57.
    Jõekalda, Virge. [Kõik: kuivnõel] Piduline // 1992, 6, esikaas; Suursõit // 34; Kroonimine // 35; Libahunt III // 38; Libahunt I // 39; Taltsutatud // 42; Pihtimus // 43; Hommik // 46; Karneval // 47; Loits // tagakaas.
    Järvi, Raivo vt Vaisma, M., Järvi, R.
    Ernst Jünger : (Foto) // 2005, 3, 69, 73.
    Jürgenson, Eero. Objekt // 1988, 11, 38.
    Jürgenson, Eero, Raidmets, Toivo. (Väljapanek noortenäitusel) // 1989, 1, esikaas.
    Kaaba mošee Mekas : (Foto) // 2001, 11–12, 97.
    Kaalep, Ain. Sapfiline ood Lembe Hiedeli juubeliks (Faksiimile käsikirjast) // 1995, 8, 69.
    Christian Kaarna : (Foto) // 1991, 2, 57.
    Kaasik, Ivar. [Kõik: õli, lõuend] Nimeta nr 7 // 2006, 3, esikaas; Nimeta nr 6 // 50; Nimeta nr 15 // 51; Nimeta nr 31 // 54; Nimeta nr 5 // 55; Nimeta nr 24 // 58; Nimeta nr 27 // 59; Nimeta nr 14 // 62; Nimeta nr 10 // 63; Nimeta nr 21 // tagakaas.

    Kaasik, Toomas. (Fotod) Vn I // 1990, 1, esikaas, 47; M II // 34; M VII // 35; M IV // 38; M VI // 39; Evening III // 42; Vn IV // 43; Vn II // 46; Vn X // tagakaas.
    Kirjanikud Kabli laagris 1970. a. juunis : (Foto) // 1993, 3, 27.
    Kabuki ishinage mie : (Fotod) // 2003, 1–2, 123, 125.
    Kaila, Jan. Fotod sarjast “150 vene asja” // 1997, 7–8, esikaas, 34, 35.
    Kaljo, Kai. [Kõik: kaadrid videost] And Never­theless // 2001, 1, esikaas; Languages // 33, 34; Pathetique // 38, 39; One way to see America // 42, 43, 47; Love letter to myself // 46; A. Loser // tagakaas; vt ka Üheksakümnendad..
    Kaljuste, Mari, Annus, Siim-Tanel. Lavastus 1986 II. Kastna (Foto: M. Kaljuste, S.-T. Annus) // 1987, 7, esikaas, tagakaas.
    Kallas, Olimar. Sarjast “Eedu ja Aadu” (Koomiks) // 2001, 4, 79; Illustratsioon raamatust “Kiviküla lood” // 79.
    Kalm, Anu. Etüüdid. Üks (Mina) (Kuivnõel) // 1988, 1, 38;  (Kuivnõel, käsitsitehtud paber) Maastik // 1991, 3, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas; Kirjad kodust  (Segatehnika) // 2004, 12, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Kalve, Toomas. Fotod // 1987, 4, 67; 1994, 2, 46.
    Kangilaski, Ott. Šaržid: Bernard Kangro // 1988, 5, 54; Paul Viiding // 55; Heiti Talvik // 55; Ants Oras // 56; Paul Vihalem (nr-s ekslikult: P. Viiding) // 56; Šaržid: Harri Moora // 1989, 6, 55; August Annist // 56; Jaan Taklaja // 56; Jaan Puusild // 57; Jaan Kangilaski // 58; Ernst Raudsepp // 59; Julius Mägiste // 59.
    Jaan Kaplinski : (Foto: P. Vanhala) // 1991, 1, 51.
    Kard, Elin. Mein Kampf (Õli, lõuend) // 2006, 6, esikaas; Nimetatud II (Õli, lõuend) // 82; Nimetamata (Õli, lõuend) // 83.
    Kard, Elin, Hage, Helena. Andeks anna, Merca // 2001, 4, esikaas; Andeks anna, Hando Runnel // 34; Andeks anna, Jaan Paavle // 35; Andeks anna, Arvi Siig // 38; Andeks anna, Bernhard Kangro // 39; Andeks anna, Aime Hansen // 42; Andeks anna, Betty Alver // 43; Andeks anna, Doris Kareva // 46; Andeks anna, Jaan Kross // 47; Andeks anna, Hannes Varblane // tagakaas.
    Kari, René. [Kõik: Õli, kartong] Kompositsioon XVIII // 1993, 1, esikaas; Veenuse sünd // 34; Kompositsioon I // 35; Kaks ruumi // 38; Punane kõver // 39; Murdumise piiril // 42; Kompositsioon VI // 43; Kompositsioon XV // 46; Kompositsioon XIX // 47; Miks sinine // tagakaas.
    Karl Suur ja Roland : (Gravüür) // 1998, 4–5, 15.
    Karmin, Mati. Tema ja meie (Puit) // 1987, 12, esikaas; Militaarrebane (Metall) // 34–35; Toolse tamm (Metall) // 38; Tema ja meie (Kips) // 39; Tuttav mees peeglist (Kips) // 42; Kevadine (Metall) // 43; Andrus Kasemaa portree (Kips) // 46; Jaak Soansi portree (Kips) // 47; Mees, naine ja härra X (Puit) // tagakaas; Tugitool (Raud, nahk) // 2002, 4, esikaas; Vann (Raud, roostevaba teras) // 34; Rippdiivan (Raud, kapronpael) // 35; Kirjutuslaud ja tool (Raud, graniit, nahk) // 38; Laud ja tugitool (Raud, klaas, nahk) // 39; Kamin (Raud, tulekindel klaas) // 42; Akvaarium (Raud, klaas) // 43; WC komplekt (Raud, puit) // 46; Tugitool (Raud, nahk, kumm) // 47; Riidekapp (Raud) // tagakaas; [Kõik: fotod] Vaade näitusele “Muusad” Linnagaleriis // 1996, 4, esikaas; Eha Komissarov. Kunstiajaloolane // 34; Ebe Nõmberg. Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium. Nõunik // 35; Krista Kodres. Tallinna Kunstiülikool. Prorektor // 38; Sirje Helme. Sorose Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus. Direktor // 39; Karin Hallas. Eesti Arhitektuurimuuseum. Direktor // 42; Marika Valk. Eesti Kunstimuuseum. Peadirektor // 43, 46; Ivi Eenmaa. Eesti Rahvusraamatukogu. Peadirektor // 47; Mati Karmin // tagakaas.
    Kasemaa, Andrus. Must trummar // 1987, 1, esikaas; Vikatiga // 49; Apokalüpsis // 49; Trummar // 50; Visiidid // 54; Sild // 55; Tuleb toetada // 58–59; Maal // tagakaas.
    Kasemets, Erki. Kell II. (246 metallpurki, värv) // 2000, 1, esikaas; Kell I (246 metallpurki, värv) // 34; Kell III (246 metallpurki, värv) // 35; Life-file (4615 maalitud piimapakki) // 38, 39; 20.08.2012. Fragment (1387 metallpurki, värv) // 42; Ko­dulehekülg. Fragment. (2304 sigaretipakki) // 43; Kümnend (10 metallpurki, värv, fotod) // 46; Jäädvustus (838 metallpurki, värv) // 47.
    Kask, Alice. Kükitav mees (Õli, lõuend) // 2003, 9, esikaas; Poolvalge (Õli, lõuend) // 50; Kaks istuvat meest (Õli, lõuend) // 51; Näoga mees (Õli, lõuend) // 54; Kaks seisvat figuuri (Õli, lõuend) // 55; Põlved (Õli, vineer) // 58; Kükitav mees (Õli, lõuend) // 59; Üksteise kukil istuvad mehed (Õli, vineer) // 62; Mees peaga (Õli, vineer) // 63; Näoga mees (Õli, lõuend)  // tagakaas.
    Kask, Eve. Jumalanna (Värviline linoollõige) // 1989, 9, esikaas; Astuja (Värviline linoollõige) // 34; Sfinks (Värviline linoollõige) // 35; Poeet (Värviline linoollõige) // 38; Trepp (Värviline linoollõige) // 39; Toonela (Värviline linoollõige) // 42; Prohvet (Värviline linoollõige) // 43; Tootemid (Värviline linoollõige) // 46; Öö hingus (Värviline linoollõige) // 47; Ilus mask (Värviline linoollõige) // tagakaas; Hiid (Kollaaž) // 1994, 3, 38; Võlur (Kollaaž) // 39; Tootemid // 46; [Kõik: näitus Tallinna Linnagaleriis] 29 ½ // 1998, 7–8, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Kask, Jüri. Fotolavastuslikud plakatid // 1987, 2, esikaas, 50, 51, 54, 55, 58, 59, 62, 63, tagakaas; [Kõik: õli, tempera, lõuend] “________” (Fragment) // 1989, 5, esikaas; Läbi punase (Fragment) // 34; Nimeta I (Fragment) // 35; Läbi musta (Fragment) // 38; Nimeta II (Fragment) // 39; Nimeta II (Fragment) // 42; Nimeta I (Fragment) // 43; Läbi valge II (Fragment) // 46; Nimeta III (Fragment) // 47; Maal nr. 2 (Fragment) // tagakaas.
    Kattelus, Minna. Olen jäänud kinni IV (Serigraafia) // 1998, 10–11, 89.
    Kauksi Ülle : (Foto) // 1990, 5, 35.
    John Keats : (Portree) // 2004, 7–8, 69.
    Pilte Keele ja Kirjanduse Instituudi tööoludest 1981 ja 1991: (Fotod) // 1992, 2, 58–59.
    Kekki, Antti. Väljapanek noortenäitusel // 1989, 1, 38.
    Kekki, Antti, Õigus, Kalju. Väljapanek noortenäitusel // 1989, 1, 39.
    Frank B. Kellog : (Foto) // 1991, 9, 51.
    Kelomees, Rein  // 1994, 2, 43; Haarded ja embused (Video) // 1995, 4, esikaas; 48; 49; 50; 51; 52; 53; 54; 55; tagakaas. Vt ka Üheksakümnendad.
    Kelomees, Raivo, Johannson, Tiia, Sarapik, Virve, Rohtvee, Nelli. Kübertorn. http://old.artun.ee/cybertower // 2006, 10–11, 91.
    Kelpman, Rein. Rajad mägedes (Õli, lõuend) // 1986, 1, 78; Suured puud silla juures (Õli, lõuend) // 1986, 2, esikaas; Kütt metsa all (Õli, lõuend) // 70; Ilmar talimütsiga (Õli, lõuend) // 71; Vagun (Õli, lõuend) // 78; Kolm sanitari, puud ja kivid (Õli, lõuend) // 78; Millest mõtled vannis (Õli, lõuend) // 79; Akt potilillega  (Õli, lõuend) // 79; Elumaja (Õli, lõuend) // 79; Kaks torni (Õli, lõuend) // 79; Kuukala (Õli, lõuend) // 79; Naine õhtul (Õli, lõuend) // 79; Talvine maastik (Õli, tempera, lõuend) // 86; Sulisloomad (Õli, tempera, lõuend) // 87; Kaevul (Õli, tempera, lõuend) // 90; Maastik järvega (Õli lõuend) // 91; Päevaaeg (Õli, lõuend) // tagakaas;  Tulgu kõik taevased väed… (Õli, akrüül, lõuend) // 1991, 11, esikaas; Sinine leht (Akrüül, lõuend) // 34, tagakaas; Ööliblikad (Õli, akrüül, lõuend) // 35; Umustatud pisiasjad (Õli, lõuend) // 38; Tumedad pilved kollases taevas (Õli, akrüül, lõuend) // 39; Roheline indiviid (Õli, akrüül, lõuend) // 40; Talvine pööripäev (Õli, akrüül, lõuend) // 42;  Mänguplats (Õli, akrüül, lõuend) // 43;  Mänguplats (Õli, akrüül, lõuend) // 46; Maja kui organ (Õli, lõuend) // 47.
    Kermik, Jüri. (Fotod: J. Kermik, M. Haavamägi) Passion I–II (Metall, akrüül) // 1990, 10, esikaas, tagakaas; [Riina ja Jüri Kermik] Personaalnäitus Helsingis // 34; Rühmanäitus Tallinnas // 35; Vilniuse pühakud (Metall, akrüül) // 38; [Riina ja Jüri Kermik] Personaalnäitus Helsingis // 39; Geomeetria I (Metall, klaas) // 42; Geomeetria II (Metall, klaas) // 43; Valgusti (Makett) // 46; Valgustid seeriast ISIS (Metall, akrüül) // 47.
    Jack Kerouac : (Foto) // 1990, 6, 9; Kerouac, Ginsberg, Peter Orlovsky, Corso, Lafcadio Orlovsky : (Foto) // 1990, 6, 45.
    Kersting, Georg Friedrich. Elegantne lugeja // 1996, 4, 66.
    Keskküla, Ando. Hingus (Interaktiivne videoinstallatsioon) // 1999, 7, 34.
    Declan Kiberd : (Foto) // 2003, 4–5, 125.
    Kiiler, Eve. Fotod // 1987, 4, 67.
    Kimmel, Tõnis. Interaktiivne kojapüstitus.ttp://old.artun.ee/homepages/kristjan/LK4/LK4-Tehased.html // 2006, 10–11, 86.
    Kirchner, Ernst Ludwig. Naine peeglis. 1912 // 1988, 4, 84.
    Kalju Kirde : (Foto) // 1994, 2, 47.
    Tiina Kirss Tallinnas 18. VII 1989 : (Foto: A. Saar) // 1991, 7, 63.
    Kiwa. //1999, 4, esikaas; De Profundis // 34; Victory // 35; Swastika Underpantz // 38; Urine // 39; Wicked Gang // 42; Ankur // 43; Nervous Glamour // 46; Self-Portrait as Japanese Chick // 47; // tagakaas. Vt ka Üheksakümnendad.
    Sven Kivisildnik : (Foto) // 1990, 5, 29.
    Klee, Paul. Angelus Novus (Akvarell) // 2002, 11–12, 21.
    Eva ja Victor Klemperer : (Foto) // 2001, 8–9, 70.
    Kleopatra     : (Raidkuju, 1. sajand eKr) // 1996, 8–9, 45.
    Klooga, september 1944 : (Fotod) // 2001, 8–9, esikaas, 1–6, tagakaas.
    Klõšeiko, Jaan. Vaino Vahing ja Airi Värnik (Fotod) // 1987, 5, 24–25.
    Koha, Eve. Klaasikunsti näituselt “Belvedere” // 1990, 3, esikaas, 27.
    Kohonen, Eeva. // 1990, 7, esikaas, 18, 19, 22, 23, 26, 27, 30, 31, tagakaas.
    Kokamägi, Epp-Maria. Lapsed ja mängud aias (Õli, lõuend) // 1986, 1, tagakaas; Tüdruk prillidega (Tempera, guašš) // 1987, 6, esikaas; Juho (Tempera, guašš) // 66; Kreet (Tempera, guašš) // 67; Kai (Tempera, guašš) // 70; Villu (Tempera, guašš) // 71; Portree Marjust (Tempera, guašš) // 74; Tüdruk lipsuga (Tempera, guašš) // 75; Veljo (Tempera, guašš) // 78; Mari (Tempera, guašš) // 79; Inga (Tempera, guašš) // tagakaas.
    Näide koraanikalligraafiast, India, 18. saj. // 1992, 1, 13.
    Kooliõed Narvast: Siuts (E. R. Roode-Vares) ja Ing (H.-E. Franzdorf-Visnapuu) : (Foto) // 1990, 1, 53.
    Koraani lehekülg : (Foto) // 2001, 11–12, 81.
    Reinhart Koselleck : (Foto) 1999, 11–12, 133;  2003, 10–11, 145.
    Kostabi, Mark. [Kõik: õli, lõuend] leidlik plaan // 1989, 3, esikaas; teenus // 34; maarja kuulutamine // 34; peade kauplus // 35; üksik mees // 35; kaks õõnsat võitlejat // 38; igaühel, keda ma kohtan, on arve minu mälupangas // 38; ronimas // 39; pillerkaaritajad // 42; iga hetk sünnib kollektsionäär // 42; ääre peal // 42; ülespoole // 42; ilu, tarkus, tundelisus, tõhusus ja stiil // 43; hallollus // 46; kodukeha // 46; tiivuline võit // 47; näita mulle teed // 47; ilu areng // 47; dimensioon // 47; suhtlemas mr. kõiketeadjaga // tagakaas; yo kostabi // tagakaas; Tema kellel on võti (Õli, lõuend, maalimarker) // 1999, 1, esikaas; Sürreaalne aeroobika (Videvik) (Õli, lõuend) // 34; Mineviku haare (Õli, lõuend) // 35; Kiilakas maalib meistriteost (Õli, lõuend) // 38; Naine aknal (Õli, lõuend) // 39; Automaatne maalimine (Õli, lõuend) // 42; Terita oma mõistust (Õli, lõuend) // 43; Eelaimdus (Ootus) (Õli, lõuend) // 46; Kaklus (Õli, lõuend) // 47; Teenus (Kuuvalgus) (Õli, lõuend) // tagakaas.
    Kotov, Rein vt Linnap, Peeter, Kotov, Rein.
    Kreis, Hanno. Objekt // 1988, 11, 47.
    Kriszat, Georg. 7 joonist J. v. Uexkülli raamatust “Streifzüge duch die Umwelten von Tieren und Menschen // 1996, 1–2, 166–171.
    Kristring, Kreg A-. [Kõik: õli, lõuend] Energia // 1998, 3, esikaas; Tungid IV // 34; Tungid VII // 35, tagakaas; Tungid V // 38; Tungid VI // 39; Kirg // 42; Tungid IX // 43; Juhus // 46; Kolm elu // 47.
    Kruger, Barbara. Untitled (Your Gaze Hits the Side of My Face) (Fotokompositsioon)  // 1996, 11–12, 124.
    Hasso Krull : (Foto: T. H. Varres) // 1992, 4, 49.
    Krustein, O. Karikatuur // 1992, 3, 95.
    Krusten, Otto. Arthur Valdes – Friedebert Tuglas : (Joonistus) // 2005, 1–2, 167.
    Kruusamäe, Ilmar. Kütioru vaade (Õli) // 1986, 1, 90.
    Kruuse, Kristina. (Köide) // 2000, 10, 86; tagakaas.
    Barbara Juliane von Krüdener : (Gravüür) // 1996, 11–12, 62, 63.
    Kudisiim, Inge. Ülespoole vaataja (Fragment. Õli, papp) // 1988, 5, esikaas; Tants Bashoe I (Lito) // 42; Tants Bashole II (Lito) // 43; Vihmavaling (Lito) // 44; Peegeldub vees (Lito) // 46; Tants trummidega (Lito) // 47; Vihmapiisad (Lito) // 48; Kuuvalge rand (Lito) // 49; Ülespoole vaataja (Õli, papp) // tagakaas.
    Kull, Ene. Sädelus II (Tušš, guašš) // 1989, 12, esikaas; KR-5 (Koloreeritud kõrgtrükk) // 34; KR-3 (Koloreeritud kõrgtrükk) // 35; Kevadlõbu II (Koloreeritud kõrgtrükk) // 38; Kevadlõbu I (Koloreeritud kõrgtrükk) // 39; Sädelus I (Tušš, guašš) // 42; Sädelus II (Tušš, guašš) // 43; Laeng I (Tušš, guašš) // 46; Laeng II (Tušš, guašš) // 47; DX 2 (Kõrgtrükk) // tagakaas.
    Kultuuriväljaannete (kv) lugemine 15–74-aastaste eestlaste seas : (Tabel) // 2005, 4–5, 124.
    Kultuuriväljaannete trükiarvu muutumine (tuhandetes eksemplarides) : (Tabel) // 2005, 4–5, 115.
    Milan Kundera : (Foto) // 1992, 7, 64; 1995, 5–6, 17.
    Kupits, M. SuperJulius ja pangaröövlid [Katke koomiksist] // 2001, 7, 85.
    Kuradite sümboleid keskaegsest maagilisest käsiraamatust “Lemegeton” : (Joonised) // 1991, 9, 63.
    Kurismaa, Kaarel. Kasvuhoone // 1993, 9, esikaas; Mobiled // 34; Mobile // 35; Valgusobjekt; Harmoonium // 37; Näitus galeriis “Sammas” // 42; Aurumasin. I variant // 43; Metallreljeef // 46; Päkapikualtar // 47; Amorsammas // tagakaas.
    Kurismaa, Mari. Hommik (Õli, lõuend) // 1986, 1, esikaas; [Kõik: õli, lõuend] Vaade // 1987, 3, esikaas; Maja mere ääres // 54; Valgus // 51; Etüüd // 54; Peegeldus // 55; Natüürmort musta ja valge keraga // 58; Siseõu // 59; Maastik // 62; Maastik laua ja püramiidiga // 63; Kontsert // tagakaas; [Kõik: õli, lõuend] Videviku geomeetria 4 // 1995, 1, esikaas; Ruut ja muna 2 // 34; Põhjamaised taevad 1 // 38; Põhjamaised taevad 2 // 39; Bauhausi kuu // 42; Bauhausi päike // 43; Videviku geomeetria 3 // 46; Videviku geomeetria 1 // 47; Videviku geomeetria 4 // tagakaas; [Kõik: õli, lõuend] Suur vaikelu III // 1997, 3, esikaas; Maja I // 34; Maja II // 35; Maja III // 38; Maja IV // 39; Suur vaikelu III // 42; Suur vaikelu IV // 46; Suur vaikelu I // 47; Õhtu // tagakaas; [Kõik: õli, lõuend] Territoorium 6 // 1999, 11–12, esikaas; Territoorium 1 // 92; Territoorium 4 // 93; Territoorium 2 // 96; Territoorium 3 // 97; Pakk 2 // 100; Pakk 3 // 101; Pakk 1 // 104; Pakk 4 // 105; Territoorium 5 // tagakaas.
    Kurm, Rainer. — (Tušš, guašš, tempera) // 1992, 3, esikaas; C. F.–4 (Tušš, guašš, tempera) // 34; Black celebration – 4 (Tušš, guašš, tempera) // 35; S. P.– II (Tušš, guašš) // 38; S. P. – IX (Tušš, guašš) // 39; S. P. – XII (Tušš, guašš) // 42; S. P. – XV (Tušš, guašš) // 43; – (Tušš, guašš, tempera) // 46;  R. D. – 10 (Tušš, guašš) // 47; Tulek – IV (Tušš, guašš) // tagakaas; // 1994, 2, 35;
    Kurvits, Aivar. Musikaalne Part; Gold [Mõlemad: õli, papp] // 2003, 6, 47.
    Kurvits, Raoul. Minu õde (Õli) // 1988, 1, 47; (Väljapanek noortenäitusel) // 1989, 1, 39; Objekt // 1989, 10, 89; [Kõik: õli, lõuend] Emamesilase laul // 1989, 11, esikaas; Rebased, piisonid ja muusad // 34; Tütarlapsed lumes // 35; Kuupaiste, 15 min // 38; Sajandite vaikiv möödumine // 39; Muinasjutt armastusest // 42; Nostalgiline androgüün // 43; Kohtumine valge piisoniga // 46; Oo Aasia, sa mu ema, sa mu tütar  // 47; Õpetaja ja Õpilane // tagakaas; Suure vaikiva ema lubadus (Õli, lõuend) // 1990, 8, 34; Trois de coupes (Õli, lõuend) // 35.
    Kurwitz, Raoul. (Installatsioonid) // 1992, 5, esikaas, 36, 37, 38, 39, 40, 41, 42, 43, tagakaas; // 1999, 10, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas. Vt ka Üheksakümnendad.
    Kuusma, Teet. Illustratsioonid raamatust “Pontu ja Priidu” // 2001, 4, 81.
    Kõks, Endel. Kohvikus (Õli, lõuend) // 1988, 5, 52; Kohvikus (Õli, vineer) // 52; Peegli ees (Tütarlapsed) (Õli, vineer) // 52; Kohvikus (Õli, vineer) // 53.
    Kööp, Andro. [Kõik: segatehnika (fragment)] // 1993, 6, 34, 46.
    Külm, Neeme. ,Kui (Videoinstallatsioon) // 2005, 3, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Künnapu, August. Audrey Hepburn (Liza Minelli) (Akrüül, vineer) // 2003, 3, esikaas; Hambaarst E. Ruven oma tööpostil (Akrüül, vineer) // 34; Humphrey Bogart (Maskita) (Akrüül, lõuend) // 35; Hans Scharoun (sarjast “Arhitektide portreed”) (Akrüül uksel) // 38; Bruce Goff (sarjast “Arhitektide portreed”)  (Akrüül uksel) // 39; Zaha Hadid (sarjast “Arhitektide portreed”) (Akrüül uksel) // 42; Tadao Ando ja Le Corbusier (sarjast “Arhitektide portreed”) (Akrüül uksel) // 43; Konstantin Melnikov (sarjast “Arhitektide portreed”) (Akrüül uksel) // 46; Nicholas Grimshaw (sarjast “Arhitektide portreed”) (Akrüül uksel) // 47; Dalmaatsia koer (Akrüül, vineer) // tagakaas.
    Künnapu, Vilen (Fotod: M. Kaljuste ja U. Kukk) Kontor Peetris // 1989, 4, esikaas; Seadeldis “Aeg on küps küsimusteks” // 34; Seadeldis “Nihutatud sõnumid” // 35; Sovhoosiklubi Valgas // 38; Kontorihoone Tallinnas Tatari tn. // 39; Klubi Peetris (Projekt) // 42; Villu Pooki eramu Kadrinas (Projekt) // 43; Sanatoorium “Tervis” Pärnus // 46, 47, tagakaas.
    Kütt, Mati. Üks jutt (Õlipastell) // 1987, 10, esikaas; Sensuaalne (Õlipastell) // 34; Primavera (Õlipastell) // 35; Virtuoos (Õlipastell) // 38; Nihilist (Õlipastell) // 39; Ökoloogi eine (Õlipastell) // 42; Mäng (Õlipastell) // 43; Kandideerib koondisesse (Õlipastell) // 46; Alternatiiv (Õlipastell) // 47; Õhtu (Õlipastell) // tagakaas; Mati Kütt oma piipudega // 1995, 8, esikaas; Näitus “Kadunud piip” // 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Laaban, Ilmar. Fragment häälutuse Des dalles et des dés üleskirjutusest : (Foto) // 2001, 5–6, 97.
    Ilona Laaman : (Foto) // 1995, 7, 27.
    Laamann, Tarrvi. Juju (Segatehnika) // 2003, 12, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Laanemäe, Reti. Natüürmort kurja õunaga (Fragment. Segatehnika) // 1987, 5, esikaas; Uni (Pehmelakk) // 50; Mäng (Pehmelakk) // 51; Peegel (Ofort) // 52; Koeraga (Lito) // 52; Soov (Lito) // 53; Otsija (Ofort, metsotinto) // 53; Astuja (Ofort) // 54; Portree (Ofort, pehmelakk) // 55; Ootaja (Ofort, pehmelakk) // 56; Putukas I (Ofort) // 57; Natüürmort kurja õunaga (Segatehnika) // tagakaas.
    Laimre, Marko. Punane nool (Käsikivi, grammofon, LP Eesti hümniga) // 1996, 10, esikaas; Jagatud territooriumid (Installatsioon. Fragment) // 34; Jagatud territooriumid (Installatsioon, värvifoto 60×90 cm, ümmarguse lahtikäiva laua plaadid. Fragment) // 35; Sugar Free II (Kineetiline installatsioon. Fragment) // 38; Sugar Free II (Kineetiline installatsioon. Fragment) // 39; Camouflage (Installatsioon. Värvifoto, klaas. Fragment) // 42; Camouflage (Installatsioon. Värvifoto, klaas. Fragment) // 43; Minu Maailma kaart 1986–1988 (Installatsioon. Klaas, millimeeterpaber, joonistus. Fragment) // 46; Mina & optimism (Installatsioon. Prügikastide juurest leitud voodi, klaasnegatiivid 50ndatest,vedrud. Fragment) // 47; Mina & optimism (Värvifoto) // tagakaas; Pistke Perse Oma Haaknõelad! (Digiprint) // 2004, 6, esikaas; Räägi ja mälu (Digiprint, Sonny ja Sheri originaalplakat, närimiskumm) // 34, 35; Golden Age (Digiprint, kleeptekst, tekk, valgustoru) // 38; Cristal Collection (Purustatud kristallanumad, vahtpolüstürool, saepuruplaat, peeglid, valgustus) // 39; No Name (valguskast, õunapuu, allkirjad) // 42; Porno, President ja Pult Perega (Pornofilmi heli, teleri kast, pult, kleeptekst, digiprint) // 43; Ugliest Part (Roosa vatitekk, haaknõelad, põletus) // 46; Reflections (Digiprint) // 47; Spaghetti Nr. 7 (Keedetud spagetid, elektripliit, pott, digiprint, Prisma kilekotid) // tagakaas. Vt ka Üheksakümnendad.
    Lapin, Leonhard. Protsess V (Lito) // 1988, 2, esikaas; Moodne masinkunst . Picasso (Tušš, guašš) // 34; Moodne masinkunst, Lissitsky (Tušš, guašš) // 35; “Õitsev arhitektoon”. Seisund I // 38; Pirkkala arhitektoon “Muutuv rist” // 39; Kalevi kojutulek (Keskosa triptühhonist. Õli) // 42; Amor ja Psyche I (Õli) // 43; Arhitektoon “Tallinn – Paris” (Puitkiudplaat) // 46; Arhitektoon “Hierarhia I” (Puit, metall, plastmass, esemed, kanamuna) // 47; Protsess XIV (Lito) // tagakaas; Suprealism LXII (Guašš, ready-made) // 1996, 8–9, esikaas; Suprealism LIII (Siiditrükk. Ready-made) // 50; Suprealism XXVI (Siiditrükk. Ready-made) // 51; Suprealism XXXII (Siiditrükk. Ready-made) // 54; Suprealism LXXVI (Siiditrükk. Ready-made) // 55; Suprealism CXIX (Siiditrükk. Ready-made) // 58; Suprealism VIII (Akrüül papil. Ready-made) // 59; Suprealism IV (Õli papil. Ready-made) // 62; Suprealism II (Õli vineeril. Ready-made) // 63; Suprealism LXV (Guašš. Ready-made) // tagakaas; (Kõik: ready made, kollaaž) Suprealistlik Warhol // 2006, 7–8, esikaas, tagakaas; Suprealistlik Köler nr 19 // 82; Suprealistlik Köler nr 21 // 83; Suprealistlik kompositsioon ringidega // 86; Suprealistlik male nr 1 // 87; Suprealistlik Köler nr 22 // 90; Suprealistlik Mel Ramos nr 1 // 91; Suprealistlik Adamson-Eric // 94; Suprealistlik Magritte nr 3 // 95.
    Lapsed – meie tulevik : (Karikatuur) // 1999, 1, 64.
    Larsson, Adam. (Köide) // 2000, 10, 82.
    Laurentsius. [Kõik: segatehnika] Eeva // 1999, 8–9, esikaas, 86; Aadam // 87; The End // tagakaas. Vt ka Tommy& Laurentsius.
    Laurentsius & AD. [Kõik: segatehnika] Roos XI // 1999, 8–9, 90; Roos VII // 91; Roos VIII // 94; Roos XII // 95.
    Laurentsius&Co. Yummy XIII [Kõik: Õli, lõuend, segatehnika] // 2004, 7–8, esikaas; Yummy VI // 178; Yummy XV // 179; Yummy IX // 182; Yummy XIV // 183; Yummy XVI // 186; Yummy II // 187; Yummy III // 190; Yummy XI // 191; Yummy IV // tagakaas.
    Laurits,  Peeter. Foto // 1987, 4, 64; [Kõik: digitaaltrükk paberil] Taevaatlas 1 // 2001, 7, esikaas; Taevaatlas 4 //34; Taevaatlas 11 // 35; Taevaatlas 20 // 38; Taevaatlas 18 // 39; Taevaatlas 15 // 42; Taevaatlas 16 // 43; Taevaatlas 8 // 46; Taevaatlas 7 // 47; Taevaatlas 2 // tagakaas. Vt ka Laurits, Peeter, Mäeots, Ain; Üheksakümnendad.
    Laurits, Peeter, Mäeots, Ain. (Kõik: digitaaltrükk) Mullatoidu restoran. The Final Snack [Fragment] // 2005, 1–2, esikaas; Mullatoidu restoran. Osoon // 2005, 66; Mullatoidu restoran. Pärivoolu // 2005, 67; Mullatoidu restoran. Ecce homo // 2005, 70; Mullatoidu restoran // 2005, 71; Mullatoidu restoran. Märter ja Bambi // 2005, 74; Mullatoidu restoran. Oicumenic Airlines // 2005, 75; Mullatoidu restoran. Linnud kõnelevad püha Sebastianiga // 2005, 78; Mullatoidu restoran // 2005, 79; Mullatoidu restoran. The Final Snack // 2005, tagakaas [üleval]; Mullatoidu restoran. Leping // 2005, tagakaas [all].
    Jacques Le Goff : (Foto) // 1998, 4–5, 101 [p. o. 137]
    Léger, Fernand. Aktid metsa. 1909–1910 // 1988, 8, 85.
    Lehari, Lonel. (Segatehnika) // 1993, 6, 46.
    Vincent B. Leitch : (Foto) // 2002, 10, 93.
    Lend, Paul B. Vibeke Tandberg (Foto) // 1995, 11, 43.
    Lestberg, Ly.  (Foto) // 1993, 3, esikaas; (Foto) // 34; (Foto) // 35; Kõik kordub I (Pastell, süsi) // 36; Kõik kordub II (Pastell, kriit) // 37; (Foto) // 38; (Foto) // 39; Taevatrepp II (Pastell) // 40; Taevatrepp I (Pastell) // 41; (Foto) // tagakaas; // 1994, 2, 47; [Kõik: foto] Pietá // 1997, 12, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas; Pietá. (Foto) // 2000, 5–6, 79, 82. Vt ka Üheksakümnendad.
    Primo Levi : (Foto) // 2001, 8–9, 31.
    Li, Pi. // 1994, 2, 39.
    Libera, Zbigniew. Lego // 1998, 10–11, 95.
    Anatol Lieven : (Foto) // 2002, 10, 105.
    Rosa Liksom : (Foto) // 1995, 7, 27.
    Lill, Ado. [Kõik: õli, lõuend] Aaped // 1991, 1, esikaas; Orient II // 34; Orient III // 35; Aaped I // 38; Orient I // 39; // 42; Jälg // 43; Varjatud // 46; Tanga I // 47; Orient V // tagakaas.
    Lill, Ivo. Klaasikunsti näituselt “Belvedere” // 1990, 3, 22, 23, 26, tagakaas.
    Linnap, Eve. // 1994, 2, 42; [Kõik: fotod] // 1995, 3, esikaas; 32; 33; 34; 35; 36; 37; 38; 39; tagakaas.
    Linnap, Peeter. // 1994, 2, 42; Suvi 1955 (Vaade installatsioonile) // 1994, 8, esikaas; Suvi, 1955 (Detail installatsioonist) // 34–41, tagakaas.
    Linnap, Peeter, Kotov, Rein. Foto // 1987, 4, 64.
    Lips, Johann Heinrich. Cristiane Vulpius // 1996, 4, 63.
    Konrad Lorenz : (Foto) 1996, 1–2, 147.
    Lissaboni häving : (Gravüür) // 1999, 11–12, 39.
    Lugemiskoht pargis : (Illustratsioon C. C. L. Hirschfeldi raamatust “Aiakalender aastaks 1782”) // 1996, 4, 70.
    Lugemiskoht pargis : (Illustratsioon teosest “Taskuraamat looduse- ja aiasõpradele aastaks 1804) // 1996, 4, 70.
    Lugev naine : (Illustratsioon J. A. C. Löhri õpikust) // 1996, 4, 68.
    Viivi Luik ja Epp-Maria Kokamägi Kunstihoones : (Foto: T. Tormis) // 1996, 10, 81.
    Hilda Lõhmus-Tõnisson : (Fotod) // 1995, 8, 52–53, 56.
    Lääne tsivilisatsiooni idapiir : (Kaart) // 1999, 8–9, 128.
    Maagiline ring : (Joonis) // 1991, 11, 85.
    Maailma parimad kunstnikud – Chintis. (Õli, lõuend) // 2003, 6, 35.
    Maasik, Arne. Suvi 2002 [Kõik: foto] // 2004, 4–5, esikaas, 66, 67, 70, 71, 74, 75, 78, 79, tagakaas.
    Mahtra sõja mälestusmärk Juurus : (Foto) // 2003, 10–11, 123.
    Mandrile    , Cecilia. Öised mänguasjad II (Tint, lõuend) // 1998, 10–11, 82.
    Manguin, Henri. Modell ateljees. 1903 // 1987, 12, 84.
    Marcus Aureliuse ratsakuju Roomas // 1996, 10, 5.
    Marquet, Albert. Akt. 1898 // 1987, 12, 83; Päike Pariisi kohal. 1906 // 1988, 4, 84.
    Karl Marx noores eas : (Foto) // 2000, 11–12, 101.
    Marks, Ülle. Kuum kivi (Kuivnõel) // 1991, 4, esikaas; Suur pilv (Kuivnõel) // 34; Must vesi (Kuivnõel) // 35; Hingemaastikud V. Ingel (Kuivnõel) // 38; Hingemaastikud IV. Ülestõusmine (Kuivnõel) // 39; Põld. Hõbehall (Plastikaattrükk) // 43; Põld. Sinep (Plastikaattrükk) // 46; Põld. Hall pronks (Plastikaattrükk) // 47; Põld (Plastikaattrükk) // tagakaas.
    Uku Masing : (Foto) // 1990, 4, 33.
    Matisse, Henri. Avatud aken. 1905 // 1987, 12, 85; Toredus, vaikus ja iharus. 1905; Elurõõm. 1906 // 1988, 4, 81.
    Matisse, Camoin ja Marquet 1907. aastal : (Foto) // 1987, 12, 82.
    Ülo Mattheus : (Foto: A. Saar) // 1992, 12, 65.
    McCloud, Scott. Katke koomiksist // 1999, 10, 69.
    Meel, Raul. Kallistus, B-9 (Segatehnika) // 1988, 9, esikaas; Muinasjutt Sinipüksikesest, III-9. Värav (Akrüül) // 18; Muinasjutt Sinipüksikesest, V-9. Lõks kinni (Akrüül) // 19; Muinasjutt Sinipüksikesest, VI-9. Vastandumine (Akrüül) // 22; Muinasjutt Sinipüksikesest, VII-9. Lõtvumine (Akrüül) // 23; Kallistus, G-I-5 (Segatehnika) // 26; Kallistus, G-III-5 (Segatehnika) // 27; Kallistus, G-IV-5 (Segatehnika) // 30; Kallistus, G-V-5 (Segatehnika) // 31; Kallistus, B-9 (Segatehnika) // tagakaas;  [Kõik: konkreetne luule] Konkretiseerimine // 2001, 5–6, esikaas; Kiir-riik // 66; Oi! // 67;  Hei hoi! // 70; Ülesalla // 71; Ükskord // 74; Veel // 75; Dramatism // 78; Noorus // 79;  Progress-regress // tagakaas.
    Meyer, Olle vt Chintis, Männi, M., Meyer, O., Tibu.
    Mignola, Mike. Katke koomiksist // 1999, 10, 79.
    Mihhailov, Boris, Bratkov, Sergei, Solonski, Sergei. Fotolavastused seeriast “Kui ma oleksin sakslane…” // 1997, 7–8, 42, 43, tagakaas.
    Mikof, Mare. [Kõik: skulptuurid] Rotikuningas (Kips) // 1992, 10, esikaas, 46; Draakoni munad (Paber, raud, kips) // 34; Stupa II (Paber, vask, nöör) // 35; Koonus nr 2 (Värv, pronks) // 38; Koonus nr 1 (Värv, pronks) // 39; Hiirekuningas (Pronks) // 42; Vaas (Pronks) // 43; H. Liivranna portree (Värv, alumiinium) // 47; Haigutav autoportree (Malm) // tagakaas.
    Matti Milius : (Foto) // 1997, 1–2, tagakaas.
    Matti Milius ja Priidu Beier : (Foto) // 1997, 1–2, 51.
    Miller, Frank. Katke koomiksist // 1999, 10, 75, 83.
    Kaljust sündiv jumal Mithra liivakivireljeefil // 1993, 3, 62.
    V. Molotov ja J. v. Ribbentrop ajalugu tegemas; Töö tehtud, rõõm suur : (Fotod) // 1988, 10, 50–51.
    Toni Morrison : (Foto) // 1997, 4–5, 5.
    Mosolainen, Lilian. Jakob, Lea ja Rahel (Õli) // 1988, 1, 46.
    Motiivi abstraheerimine (G. Brague. Sacré Coeur, 1910) // 1987, 1, 61.
    Mudist, Peeter. [Kõik: õli, lõuend] Põllukuhjatis // 1994, 9, esikaas; Põlev mees // 34; Kivi // 35; 3 solisti // 38; Isa ja poeg // 39; Allikas // 42; Jõgi voolab // 43; November // 46; Hommik // 47; Kaseke // tagakaas; Milius künkal (Õli, lõuend) // 1997, 1–2, esikaas.
    Mudroroo : (Foto) // 2003, 4–5, 117.
    Mulfinger, Jane. Kahetsused (Vaade installatsioonile) // 1995, 11, 38.
    Murka, Maarit. [Kõik: õli, papp] Eesti poiss V // 2003, 7–8, 70; Eesti poiss I // 74; Eesti poiss IV // 78; Eesti poiss II // 82; Eesti poiss III // tagakaas.
    Muru, Urmas. Industrialistlik kompositsioon C 37 I (Akvatinta) // 1988, 1, 38; (Fotod: U. Muru ja J. Kaarma) Arvutuskeskus Pärnus // 1989, 10, esikaas; Sadam Hiiumaal // 38; Hoone Tallinnas (Konkursitöö) // 38; Hoone Tartus // 39; Arvutuskeskus Pärnus // 40–41; Kabel Haljalas (Konkursitöö) // 42; Hoone Tartus // 43; Katlamaja Raplas // 44–45; Mere puiestee hoonestus Tallinnas (Konkursitöö) // tagakaas; [Kõik: õli, lõuend] Tants // 1990, 8, 38; One good thing which comes out from the war // 39; Krahvinna Livitskaja // 42; Inglid // tagakaas.
    Urmas Muru : (Fotod: T.-H. Varres) // 1994, 12, esikaas; 41–48; tagakaas.
    MUU ry. Väljapanek noortenäitusel // 1989, 1, 43, 46, 47, tagakaas.
    Mõtus, Mihkel. Kirjatüüp “Vanemuine” // 2006, 6, 90.
    Mäeots, Ain vt Laurits, Peeter, Mäeots, Ain.
    Mäetamm, Marko. Kaameramees, plutoonium ja lepatriinu (Lito) // 1993, 8, esikaas; Nirvaana (Lito) // 34; Pühapäev (Lito) // 35; Chicago (Lito) // 38; Noormees kutsub kotkast sööma (Lito) // 39; Heil Hitler (Lito); Gangster (Lito) // 42; Õhtune Marihuaana (Lito); LSD (Lito) // 43; Autoportree oinaga (Lito); Järgmine peatus Ameerika II (Guašš) // 46; Staar (Lito); Järgmine peatus Ameerika I (Guašš) // 47; Mäetamm-World (Lito); Programmeerijad (Lito) // tagakaas; // 2000, 4, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas; Foto (Detail) // 2006, 6, tagakaas.
    Mägi, Konrad. Arthur Valdes : (Joonistus) // 2005, 12, 159.
    Mähar, Taso. Boat (Puu, klaas, kroomitud metall) // 1991, 10, esikaas, 34, 35, tagakaas; Wing (Värvitud metall) // 38; Star (Värvitud vineer, metall, nahk) // 39; Iron sheet chair (Värvitud metall, plastik) // 42; Star (Värvitud vineer, metall, nahk) // 43; Iron sheet table (Värvitud metall, klaas) // 46; Iron sheet sofa (Värvitud metall, vaipkate) // 47.
    Mäki, Teemu. The New Family Values of a Couple of Murderes (Segatehnika, paber) // 1998, 10–11, tagakaas.
    Mäluteater : (Foto) // 2002, 8–9, 156–157.
    Mänd, Lennart. (Köide) // 2000, 10, 83. Vt ka Juske, Ants, Mänd, Lennart.
    Mänd, Lennart, Päeva, Jaana    . Kõrb (Installatsioon) // 2004, 9, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Mändmaa, Kristjan. ROSSUM’S UNIVERSAL ZOBOTS. http://old.artun.ee/homepages/kristjan/LK4/LK4-.Tehased.html  // 2006, 10–11, 86.
    Männi, Marianne vt Chintis, Männi, M., Meyer, O., Tibu.
    Müütilised luiged Äänisjärve kaljujoonistel // 1993, 2, 23.
    Naeratav ingel Reimsi katedraali läänefassaadil : 13. sajandi keskpaik (Foto) //  2006, 1–2, 179.
    Nagad [Fantastilised loomad Hindustani mütoloogias] : (Bareljeef) // 1996, 1–2, 69.
    V. S. Naipaul : (Joonistus) // 2003, 4–5, 175.
    Naiskunstnike Laulu- ja Mänguselts PUHAS RÕÕM. Võrguprojektid. http://kliinfann.artun.ee/mimicsi/index.html // 2006, 10–11, 95.
    Neegrimask // 1988, 8, 83.
    Neeve, Bille. Uisutaja (Õli, lõuend) // 2003, 6, 34.
    Nietzsche isa ja ema : (Fotod) // 1991, 5, 37.
    Nothnagel, Johann Andreas Benjamin. “Werhteri kannatusi” lugev tüdruk // 1996, 4, 64.
    Noortenäitus 1988 // 1988, 12, esikaas, 40–47, tagakaas.
    Nukke, Mall. [Kõik: segatehnika] Apollo // 1993, 2, esikaas; Fauni mõtisklused // 34; Lebaja hieroglüüfil // 35; Aadam ja Eeva // 38; Apollo // 39; Kaksikportree kolmpeaga // 42; Aadama sünd // 43; Kaunis Pierrot // 46; Proovilendaja Ikaros // 47; Proovilendaja Ikaros // tagakaas; Legend rahast (Kollaaž) // 1997, 12, 60
    Nurmela, Ain. (Segatehnika) // 1993, 6, 42.
    Martha Nussbaum : (Foto) // 1996, 11–12, 153.
    Nõukogude sõjaväelaste poolt tapetud armeenia noormehe matused; Lennujaamasündmuste ohvrid : (Fotod) // 1988, 12, 59.
    Ojaver, Jüri. [Skulptuurid. Foto: T. Veermäe]  Paene; Vastulöök (Paekivi, malm) // 1990, 6, esikaas; Paene (Paekivi) // 50; Toetused (Paekivi) // 51; Paine (Paekivi) // 54; Peatus (Marmor, graniit) // 55; Veevalaja (Graniit, pronks) // 58; Ruttav linn (Paekivi) // 59; Mälestus (Graniit) // 62; Roheline katusekatja (Vaskplekk) // 63; Bareljeef “Kawe” keldris hukkunutele // tagakaas; // 1994, 2, esikaas; Lukukivi (Vinüül, metall, polüstüreen, kivi) // 1999, 7, 35.
    Okas, Jüri. Objekt Räpinasse (Sügavtrükk) // 1988, 7, esikaas; Performance (Kaadrid 8mm filmist) // 36; Suurendus II (Performance 1972, sügavtrükk) // 37; Performance (Kaader 8mm filmist) // 37; Fassaad II (Sügavtrükk) // 39; Maastik II (Sügavtrükk) // 38; Torn I (Sügavtrükk) // 40; Põld (Sügavtrükk) // 41;  Pesa // 42; Seadeldis // 42; Tasapind II (Sügavtrükk) // 43; Sündmus (Sügavtrükk) // tagakaas.
    Ole, Kaido. [Kõik: puit, õli] Nimeta. XXVIII // 1994, 5, esikaas; Nimeta. XXIX // 34; Nimeta. XXVI // 35; Nimeta. XXXII // 38; Nimeta. XXVII // 39; Nimeta. XLI // 42; Nimeta. XXXV // 43; Nimeta. XXXVI // 43; Nimeta. XXXIII // 46; Nimeta. XXXI // 47; Nimeta. XXXIX // tagakaas; The Speed III : Viies pilt seismepildilisest seeriast (Õli, lõuend) // 2006, 1–2, esikaas; The Speed III : Esimene pilt seitsmepildilisest seeriast (Õli, lõuend) // 82; The Speed III : Teine pilt seitsmepildilisest seeriast (Õli, lõuend) // 83; The Speed III : Kolmas pilt seitsmepildilisest seeriast (Õli, lõuend) // 86; The Speed III : Neljas pilt seitsmepildilisest seeriast (Õli, lõuend) // 87; The Speed III : Kuues pilt seitsmepildilisest seeriast (Õli, lõuend) // 90; The Speed III : Seitsmes pilt seitsmepildilisest seeriast (Õli, lõuend) // 91;  The Speed II (Õli, lõuend) // 94–95; The Speed I (Kleepkile) // tagakaas.
    O’Neill, D., Adams, N. Katke koomiksist // 1999, 10, 75.
    Oravas, Aldo, Urb, Peep. Objekt // 1988, 11, 38.
    Orlovsky, Corso, Burroughs : (Foto) // 1990, 6, 33.
    Oulipo koosolek François Le Lionnais’ aias 23. sept. 1975 : (Foto) // 1999, 5–6, 75.
    George Orwell : (Foto) // 1995, 9–10, 77.
    Paavle, Jaan.     Vt Toomik, Jaan, Toomik, Tõnu, Paavle, Jaan.
    Pabut, Maris. [Väljapanek noortenäitusel] // 1989, 1, 39.
    Egiptuse üliku Padihoremhebi kanoop : (Foto) // 1993, 10, 37.
    Paradiisiaiake [Ülem-Reini meister u 1410, maal] // 1996, 4, 65.
    Pariis sajandi lõpul // 1987, 1, 63.
    Parmasto, Anne. [Kõik: õli, lõuend] //  1991, 9, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas; [Kõik: õli, lõuend] Kompositsioon // 1997, 9, 38, 39, esikaas, tagakaas; Kadakad II // 34; Kivid Ii // 35; IV poolöö // 42; Nimeta kollane // 43; Nimeta kollane-sinine // 46; Nimeta kollane-sinine-roheline // 47.
    Pedanik, Martin. Kinzoo // 2005, 10–11, esikaas, 82, 83, 86, 87, 90, 91, 94, 95, tagakaas.
    Peil,  Ülo. Objekt // 1988, 11, 39.
    Pere, Peeter. [Kõik: õli, lõuend] Tütre kiri maalt // 1988, 1, 47; Olemine // 1988, 8, esikaas; Ma ei tea mis kell on // 34; Juht // 35; Jäämine // 38; Proua // 39; Päevast päeva, kuust kuusse I // 42; Karmoškamees teiselt poolt // 46; Tsoon nr… // 47; Tulemine // tagakaas; [Väljapanek noortenäitusel] // 1989, 1, 42; Objekt // 1989, 10, 89; Puhaste kätega (Õli, kartong) // 1990, 8, esikaas; Kummalised asjad. Öö (Õli, lõuend) // 43; Tühjusest välja (Õli, lõuend) // 46; Linnu lend (Õli, lõuend) // 47; Positsioonid MZ 108–04. Makarov. Parabellum (Vineer, tuli, püssirohi, kuulid) // 1999, 7, esikaas.
    Perspektiivse kujutise konstrueerimine : (16. saj. gravüür) // 1987, 1, 60.
    Fernando Pessoa : (Foto) 1995, 11, 17.
    Phanes(?), tiivuline jumal marmorbareljeefil // 1993, 2, 25.
    Picasso, Pablo. Avignoni neiud. 1907 // 1988, 8, 83; Kausid ja kann. 1908; Majad mäenõlval. 1909 // 84; Isand Ubu (Joonistus) // 1998, 1–2, 5 .
    Pablo Picasso oma ateljees Montmartre’il. 1908 // 1988, 8, 82.
    Foto Pablo Picasso maali “Majad mäenõlval” motiivist // 1988, 8, 85.
    Ants Piip : (Foto) // 1991, 9, 50.
    Admiral Johann Pitka : (Fotod) // 1991, 5, 62, 64.
    Planeedivaimude sümbolid teosest “Arbatel of Magic” : (Joonised) // 1991, 11, 85.
    Platon ja Sokrates : (Joonistus) // 1998, 7–8, 119.
    Francis Ponge : (Foto) // 1991, 10, 21.
    Alexander Pope : (Gravüür) // 1999, 11–12, 3.
    Tommy Potter, Bird, Miles Davis, Duke Jordan : (Foto) // 1997, 4–5, 121.
    Prazmowski, Wojciech. Postcard from Prtugal (Foto) // 1995, 11, esikaas; Sõjamasinad (Fotoobjektid) // 46; tagakaas.
    Protsin, Sirje. Näotu maastik (Õli) // 1986, 1, 79.
    Marcel Proust : (M. Ray foto) // 2003, 7–8, 61.
    Jumal Ptah // 1993, 3, 63.
    Pudlich, Robert. Lugeja sigaretiga // 1996, 4, 67.
    Puhkan, Urmas. [Kõik: segatehnika] // 1993, 6, 34, 38, 43, tagakaas.
    Puusepp, Raivo. Objekt // 1988, 11, 34–35.
    Puusteel I a. t. esimesest poolest eKr : (Foto) // 1993, 10, 40.
    Puvis de Chavannes, Pierre. Inter Ärtes et Naturam, 1890 // 1987, 5, 59.
    Põder, Anu. [Kõik: skulptuurid] Kompositsioon võrguga // 1989, 8, esikaas; Liikuma pandud nukk // 34; Legendi algus // 35; Mehe pea lipsuga // 38; Kompositsioon torso ja raamiga // 39; Tühjus // 42; Kompositsioon lipsuga // 43, Väga vanad mälestused // 46; Seotud tiibadega nukk // 47; Kompositsioon nööriga // tagakaas.
    Põime, Reet, Põime, Andres. Objekt // 1988, 11, 43.
    Põldroos, Enn. Autoportree narrimütsiga (Õli, lõuend) // 2003, 10–11, esikaas; Potilill (Õli, lõuend) // 34; Akt roosa kübaraga (Õli, lõuend) // 35; Peitusemäng (Akrüül, lõuend) // 38; Sõrm suust (Akrüül, lõuend) // 39; Ahvimäng (Õli, lõuend) // 42; Tere! (Õli, lõuend) // 43; Maskiga (Digitaalkompositsioon) // 46; Kuulataja (Digitaalkompositsioon) // 47; Ando Keskküla portree (Õli, lõuend) // tagakaas.
    Põllu, Kaljo. Igiliikuja (Puit, klaas) // 1994, 7, esikaas; Kaks mõtet (Õli) // 34; Tervitus (Õli) // 34; Ärev mõte (Puit, metall, klaas) // 35; Vanaisale (Puit, metall) // 35; Ausammas (Puit, plastmass) // 38; Kanderaam (Puit, metall, email, tekstiil) // 39; Kompositsioon nr 11 (Õli) // 42; Kompositsioon nr 10 (Õli) // 42; Kompositsioon nr 7 (Õli) // 42; Silmapiir (Akvatinta, ready-made) // 46; Iive, iive (Puit, metall, plastmass) // 47; Diagonaaltasakaal (Akvarell, guašš) // tagakaas.
    Päeva, Jaana. Vt Mänd, Lennart, Päeva, Jaana.
    Pärn, Priit. Kas sobime (Ofort) // 1988, 10, esikaas; Avia (Ofort) // 30; 2:1 (Ofort) //31; Akupunktuur (Ofort, akvatinta) // 32; Mees lipsuga (Ofort, akvatinta) // 33; Teeb suitsu (Ofort, akvatinta) // 34; Kasvuruum (Ofort, akvatinta) // 35; 17.30 (Ofort, akvatinta) // 36; Pilk lähiminevikku (Ofort, akvatinta) // 37; 1:1 (Ofort) // tagakaas; Illustratsioon raamatust “Kilplased” // 2001, 4, 83.
    Pärnamets, Toivo. // 1994, 2, 46.
    Pärsia kirja näited // 1995, 3, 23, 27.
    President Konstantin Päts perekonnaga : (Foto) // 1988, 11, 79.
    Ra ja Osiris kui “Ühinenud BA” : (Joonis) // 1992, 1, 77.
    Raidma, Mare. (Kaaneill. vlj.:  “Valimik eesti armastusluulet”) // 1989, 8, 87.
    Raidmets, Toivo. Tool “Number üks” (Tsingitud teras, plastik, kumm. Ka fragment) // 1990, 4, esikaas, 39; Installatsioon “Redel” (Alumiinium, neoontorud) // 34; Istmed “Madal viburlane” ja “Kõrge viburlane” (Tsingitud teras, pronks, nailonnöör) // 35; Iste “Väike kolmjalg” (Tsingitud teras, plastik, kumm) // 38; Tool (Tsingitud teras, saarepuu, pronks) // 42; Tool (Tsingitud teras, lakitud kuusepuit) // 43; Tool “Soolikas-kolmjalg” (Tsingitud teras, kunstkarakul) // 46; Tool (Lakitud kuusepuit, tsingitud teras) // 47; Laud “Berjoša” (Värvitud puit) // tagakaas. Vt Jürgenson, Eero, Raidmets, Toivo.
    Raidpere, Mark. Io (Fotod) // 2000, 5–6, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Rajangu, Raul. Arteki päevad (Ka fragmendid. Segatehnika) // 1989, 6, esikaas, 38–39, 42, 43; Tervitus Tartusse, Ravila 3 (Segatehnika) // 34; Lumemees Anatoomikumi kõrval (Segatehnika) // 46; Flirdin oma elamu trepil (Segatehnika) // 47; Valgel ööl Kadrioru lossis // tagakaas; [Kõik fotod: House of Playboy] // 1996, 5–6, esikaas; 34; 35; 38; 39; 42; 43; 46; 47; tagakaas.
    Rajasaar, Enn. Objekt // 1988, 11, esikaas.
    Randel, Feliks. Pariisi kool (Koomiks) // 2001, 1, 83.
    Raud, Rosita. Hommik Hiei mäel (Fotod) // 2003, 1–2, 49, 51.
    Toomas Raudam : (Foto) // 1993, 5, 49; // 1996, 5–6, 5.
    Raus, Urmo. [Kõik: akrüül, lõuend] Nimeta // 1998, 12, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Rautso, Mati. [Kõik: segatehnika] // 1992, 12, esikaas; 34; 35; 38; 39; 42; 43; 46; 47; tagakaas.
    Reinsalu, Tiina. Tilkuv tuli (Värviline lito) // 1986, 3, esikaas; Portree (Ofort) // 68; Lendaja (Ofort) // 68; Hirmutatu (Ofort) // 69; Seebimullide puhuja (Ofort) // 69; Figuur (Värviline lito) // 78; Kiikuja (Värviline lito) // 79; Vihm lumel (Värviline lito) // 86; Mägi (Värviline lito) // 87; Maa-alused (Värviline lito) // 90; Värav (Värviline lito) // 91; Mängud tulega I (Värviline lito) // tagakaas.
    Kim Stanley Robinson : (Foto) // 1997, 10–11, 121.
    Rohtvee, Nelli. net.trilogy. http://old.artun.ee/homepages/nelli/net.trilogy.html // 2006, 10–11, 83. Vt ka Kelomees, Raivo, Johannson, Tiia, Sarapik, Virve, Rohtvee, Nelli.
    Roosvalt, Mari. [Kõik: õli, lõuend] // 1992, 7, esikaas; Loojang // 34; Valgus // 35; Pürgimus // 38; Kangastus // 39; Horisontaalil // 42; Jäine // 43; Looklev // 46; Keeris // 47; // tagakaas.
    Richard Rorty : (Foto) // 1995, 9–10, 95.
    Alfred Rosenberg : (Foto) // 1992, 9, 47.
    Jena-Jacques Rousseau : (Repro portreemaalist) // 1993, 1, 59; (Gravüür) // 1999, 11–12, 51.
    Rõuk, Andrus. [Kõik: õli, lõuend] Kooskõla // 1994, 1, esikaas; Avarus ja sügavus. 1 // 34; Avarus ja sügavus // 35; Õhtu // 38; Avarus ja sügavus // 39; Avarus ja sügavus. 1 // 42; Avarus ja sügavus. 2 // 43; Avarus ja sügavus. 2 // 46; Tasakaal // 47; Hommik // tagakaas.
    Valeria Ränik : (Foto) // 1990, 5, 37.
    Rühm T. Vaateid näituselt A. H. Tammsaare majamuuseumis 1987 // 1988, 1, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas; Performance’id, 20. II –10. III 1991 Tallinna Kunstihoones (Fotod: U. Muru) // 1991, 6, esikaas, 44, 45, 46, 47, 48, 49, 50, 51, tagakaas.
    Saadoja, Tõnis. [Kõik: õli, papp] Eesti tüdruk V // 2003, 7–8, esikaas; Eesti tüdruk III // 71; Eesti tüdruk IV // 75; Eesti tüdruk I  // 79; Eesti tüdruk II // 83.
    Saar, Arno. Debora Vaarandi (Foto) // 1986, 4, 2; Heino Kiik (Foto) // 1986, 6, 43; Andres Langemets (Foto) // 1987, 3, 11; Mihkel Mutt (Foto) // 1988, 6, 5.
    Edward Said : (Foto) // 2003, 4–5, 155.
    Saks, Jaan. // 1994, 2, 35.
    Saldre, A. Kaval-Ants ja Vanapagan (Koomiks) // 2001, 4, 79.
    Salomoni kahekordne pitser; Salomoni kolmnurk; Salomoni pentagramm : (Joonised) // 1991, 10, 59, 60, 63.
    Sang-Gon Chung. Fenomen III (Digitaaltrükk paberil) // 1998, 10–11, 86’.
    Sannamees, Ferdi. Vabadussõjas langenud õpetajate ja õpilaste mälestussammas Tallinna Reaalkooli õuel : (Foto) // 2003, 10–11, 133.
    Sarapik, Virve. (Väljapanek noortenäitusel) // 1989, 1, 38; Madalrõhkkond (Söövitus, segatehnika. Ka fragmendid) // 1990, 5, esikaas, 50, tagakaas; Kiitus ridadele (Söövitus) // 51; Udu tõuseb ikka üles (Söövitus, segatehnika) // 54; Igikestev lugu (Söövitus, segatehnika) // 55; Kolme pilvega pilt (Söövitus, segatehnika) // 58–59; Luusimisi – soft memories. http: www.cs.ioc.ee/~kalda/luus // 2006, 10–11, 94. Vt ka Kelomees, Raivo, Johannson, Tiia, Sarapik, Virve, Rohtvee, Nelli.
    Sarapuu, Lembit. [Kõik: õli, tempera, süsi, lõuend] Ilus õhtupoolik (Fragment) // 1990, 11, esikaas; Türannosaurus // 34; Minotaurose tembud // 35; Munamägi // 38; Kalevipoja sõit maailma otsa // 39; Keskustelu // 42; Vanapagan kuud söömas // 43; Libarebane // 46; Tants // 47; Naine lohega; Hetk // tagakaas.
    Sarnet, R., Pakk, R. Ekspressioon (Koomiks) // 2001, 7, 87.
    Jean-Paul Sartre 1945. aastal : (Foto) // 2004, 10–11, 87.
    Peeter Sauter : (Foto: P. Laurits) // 1992, 5, 49.
    Edgar Savisaar : (Foto) 1992, 11, 55.
    Savtšenko, Igor. …Mõistagi, aga see ei tähenda, et viimast kohtupäeva pole olemas (Foto) // 1995, 11, 34.
    Arno Schmidt : (Foto) // 2004, 6, 19.
    Schnauß, Christoph. Lugev mees // 1996, 4, 66.
    Arthur Schopenhauer : (Portree) // 1993, 6, 7.
    György Schöpflin ja Miroslav Hroch : (Foto) // 2005, 10–11, 99.
    Sein, Valev. Kivilind (Õli) // 1988, 1, 39.
    Semper, Ene-Liis. [Kõik: kaadrid videost] Home // 1995, 7, esikaas; Eesti kunstimaastikud // 34–35; Fashion // 38; Ultra // 39; 10 sekundit // 42–43; Home // 46–47, tagakaas. Vt ka Üheksakümnendad.
    Seneca     surm : (Gravüür) // 1996, 8–9, 107.
    Leo Sepp : (Foto) // 1991, 2, 55.
    Sepp, Meeland. Vitulill (Õli, lõuend) // 2003, 6, 39.
    Seppet, Ahti. Tööd sarjast “Mu­mi­fit­see­ritud inimene” // 2000, 2–3, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Serlio, Sebastiano. Dekoratsioonid traagilisele stseenile (Gravüür) // 2002, 4, 69; Dekoratsioonid koomilisele stseenile (Gravüür) // 71.
    Seurat, Georges. Pühapäeva pärastlõuna Grand-Jatte’i saarel, 1883–86 // 1987, 3, 66.
    Seurat’ värviring : (Skeem) // 1987, 3, 68.
    Pery Bysshe Shelley : (Portree) // 2004, 7–8, 43.
    Sherman, Cindy. Untitled (Fotokompositsioon) // 1996, 11–12, 125.
    Signac, Paul. Félix Fénéoni portree, 1890 // 1987, 3, 67.
    Siib, Liina. Maroc (Carborundum [Fragment]) // 1993, 11, esikaas; Accent Aigu I (Carborundum, papier collé) // 34; Accent Aigu II (Carborundum, papier collé) // 35; Orange I (Carborundum. Kõrgtrükk. Kollaaž) // 38; Orange II (Carborundum. Kõrgtrükk. Kollaaž) // 39; Pas de Calais I (Carborundum) // 42; 20 aastat hiljem (Lito, papier collé) // 43; Tõus (Kõrgtrükk) // 46; Mõõn (Kõrgtrükk) // 47; Objet Trouvé II (Lito, kõrgtrükk, kollaaž) // tagakaas; Näitus “Süütuse presumptsioon” // 1997, 6, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47;  [Kõik: plakat seeriast “Movie posters” (Digitaaltrükk)] // 2002, 7, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas; LLA RI LLI RA (Fotolavastused) // 2006, 12, esikaas, 50, 51, 54, 55, 58, 59, 62, 63, tagakaas.
    Siim, Andres. Objekt // 1988, 11, 46.
    Simson Saekülast. Kivipuravik (Graniit, pronks) // 1992, 8, esikaas, 46; Eesti asi (Pronks) // 34; Sarvekandja I ja II (Pronks) // 35; Tigu, ma armastan Sind, Tigu (Pronks) // 38; Lootusekiir (Pronks) // 39; Lutsifer (Pronks) // 42; Saurus (Pronks) // 43; Kolm naist (Pronks) // 47; Kinnikroogitud (Pronks) // tagakaas.
    Karl Martin Sinijärv : (Foto) // 1990, 5, 31.
    Sirge, Peeter. Fotod // 1987, 4, 64.
    Sirkel, Heiki. Foto // 1987, 4, 66.
    Sirvilauad. Aasta 10201 (1988) // 1988, 1, 51.
    Peter Sloterdijk : (Foto) // 2004, 10–11, 109.
    Smith, John. [Kõik: õli, lõuend] Jumalate maailm I. (Fragment) // 2003, 4–5, esikaas; Rapla // 82; Toas // 83; Toas // 86, 87; Lennukis // 90; Kodus // 91; Jumalate maailm I // 94; Jumalate maailm II // 95; Jumalate maailm I (Fragment) // tagakaas.
    Soa, Vello. Klaasikunsti näituselt “Belvedere” // 1990, 3, 18, 19.
    Solonski, Sergei. Vt Mihhailov, Boris, Bratkov, Sergei, Solonski, Sergei.
    Sooster, Ülo. Mõranenud muna. (Õli, papp) // 2001, 11–12, esikaas; Torso (Õli, lõuend) // 34; Huuled (Õli, vineer) // 35; Valge muna (Õli, pasta, papp) // 38; Silm munas (Õli, paber) // 39; Kala (Õli, papp) // 42; Vormid (Õli, pasta, kollaaž, papp) // 43; Kadakad (Õli, lõuend) // 46; Kadakad (Õli, pasta, papp) // 47; Autoportree (Õli, papp) // tagakaas.
    Soovere, Eric. [Kõik: fotod] // 2000, 8–9, esikaas; Rong rongi järel veeres noori itta ta­pa­talgule // 44; Laadimine Kiltsil 19. septembril 1944 // 45; Peatus Vägeval // 46; Grosslatengis 22. mail 1945 // 47; Lapsetoiduks on ersatskohv // 48; Endised sõdurid magamas vagunite katustel // 49; Baltlaste laager Augsburgis-Hochfeldis // 50; Dr. Riismandel terveid kartuleid valimas // 51; tagakaas.
    Stephen Spender : (Foto) // 1994, 3, 25.
    Gayatri Chakravorty Spivak : (Foto) // 2003, 4–5, 145.
    Wisława Szymborska : (Foto) /7 1996, 11–12, 173.
    Stabiilne demokraatlik ühiskond : (Joonis) //  2004, 4–5, 121.
    Stanionis, Vytautas. Seirijai elanikud (Passifoto) // 1995, 11, 35.
    Starkopf, Hannes. Müüt (Värvitud puit) // 1994, 10, esikaas; Show must go on (Värvitud kips) // 34; Disco music (Värvitus kips) // 35; Erootika (Värvitud kips) // 38; I am going slightly mad (Värvitud kips) // 39; Murder by numbers (Värvitud kips) // 42; Torso (Puit, õli, paas) // 43; Roosa Mercedes (Värvitud puit) // 46; Bingo (Värvitud kips) // 47; Viva Las Vegas (Värvitud kips) // tagakaas.
    Leo Strauss : (Foto) // 2000, 11–12, 123.
    Strauss, Teele. Kirjatüüp: Kange // 2006, 4–5, tagakaas.
    Suits, Gustav. Hauakiri (Esmatrüki foto) // 1999, 10, 63.
    Suur, Kalju. Teet Kallas (Foto) // 1987, 9, 5.
    Zhang Dali. Dialoog. Peking (Valguskasti foto) // 1998, 10–11, 96.
    Zhang Huan. Et tõsta kalatiigi veetaset (Performance’i dokumentatsioon) // 1999, 7, 46.
    Zildre    . Lehekülg koomiksist “A Hard Day’s Life” // 2001, 7, 85.
    Zoova, Jasper // 1999, 5–6, esi- ja tagakaas; Sheep is Ewerywhere (Kaadrid videoinstallatsioonist) // 90; Odeurs of Victory (Video) / Koos M. Pedanikuga // 91; Vigri Beats (Kaadrid videoinstallatsioonist) // 94; Road Movie (Video) // 95; About Vremja (Video) // 98; 124 vagunitäit armastust (Video) // 99; Kasvuhooneefekt (Video) // 102; Tll-Eze (Video) / Koos T. Laamanniga // 103.
    Slavoj Žižek : (Foto) // 2000, 5–6, 127.
    Tali, Andres. Korrused (Guašš) // 1986, 6, esikaas; Kihv II (Siiditrükk) // 63; Peotäis mulda (Siiditrükk) // 63; Muutumatud maastikud (Siiditrükk)// 64; (Siiditrükk) Kas minagi olin // 1991, 8, esikaas, 39; Torumütsiga vaikija // 36; Vaas // 37; Jaamas // 38; Kas minagi olin? // 39; Pime loom // 40; Raudsild // 41; Naine kui ingel // 42; Korsett // 43; Puuviljad; Mis jääb järele minust? // tagakaas; Fragment voldikust (Foto) // 1994, 3, esikaas; Mänguväljak (Siiditrükk) // 34; Maagi pärastlõuna (Siiditrükk) //35; Objekt // 46; Romeo & Julia. (Fragment) // 2000, 7, esikaas; Romeo & Julia, V (Digitaaltrükk sügavtrükipaberil) // 34; Romeo & Julia, VII (Digitaaltrükk sügavtrükipaberil) // 35; Romeo & Julia, I (Digitaaltrükk sügavtrükipaberil) // 38; Romeo & Julia, IV (Digitaaltrükk sügavtrükipaberil) // 39; Romeo & Julia, VIII (Digitaaltrükk sügavtrükipaberil) // 42; Romeo & Julia, IX (Digitaaltrükk sügavtrükipaberil) // 43; Romeo & Julia, X (Digitaaltrükk sügavtrükipaberil) // 46; Romeo & Julia, XII (Digitaaltrükk sügavtrükipaberil) // 47; Romeo & Julia (Eskiis) // tagakaas; Iha ja igatsuse instrumendid (Digitaaltrükk) Asitõend // 2004, 10–11, esikaas; Hüppamine // 34; Ma lugesin palju // 35; Arbeit // 38; Mängi minuga // 39; Kahevahel // 42; Mõnikord öösel // 43; Tänav // 46; …Sick and Tired // 47; Lõpp / tagakaas.
     Tallinn, oktoober-november 1942. Saksa sõjaväkke värvatud Eesti leegionärid ülevaatusel enne Saksamaale ärasaatmist (Foto) // 2001, 8–9, 175.
    Tammelaan, Tea. Tool (Metall, värv, tekstiil) // 1993, 5, esikaas; Tool (Metall, värv, kunstnahk) // 34; Tool (Metall, värv, kunstnahk) // 35; Tool (Metall, värv, kunstnahk) // 38; Riiul (Metall, värv) // 39; Tool “Easy life” (Metall, värv, kunstnahk) // 42; Laud “Deserted landscape” (Metall, värv); Tool “Untitled” (Metall, värv, kunstnahk) // 43; Laud (Metall, värv, klaas) // 46; Tool (Metall, värv, tekstiil) // 47; Iste kahele (Metall, värv) // tagakaas.
    Tammetalu, Tiina. Aguli-Veera pühapäeval (Õli) // 1988, 1, 46; See maailm. I–X (Õli, lõuend, paber) // 1993, 12, esikaas; Näitus galeriis “Vaal” // 34; 35; 38; 39; 42; 43; 46; 47; Märgid. III–IV (Serigraafia) // tagakaas; Tammetalu, Tiina. Eesti maastik: liivakell, tühjaks võetud raudteetamm (Akrüül, muldvärvid, liiv, lubi, sinine savi, süsi, lõuend) [Fragment] // 2005, 9, esikaas; Eesti maastik: liivakell, tühjaks võetud raudteetamm (Akrüül, muldvärvid, liiv, lubi, sinine savi, süsi, lõuend) // 2005, 50, 51 [Fragment]; Eesti maastik: 6 ruutmeetrit õueala, Tallinn, Pärnu mnt. 69b (Akrüül, muldvärvid, liiv, lubi, põletatud savi, pinnas, lõuend) // 2005, 54, 55 [Fragment]; Eesti maastik: tänava alalt libedus tõrjutud, Tartu, Raatuse 90 (Akrüül, muldvärvid, liiv, pinnas, krunditud lõuend) // 2005, 58, 59 [Fragment]; Eesti maastik: 0,6% erastatud elamumaast, sissesõidutee, Haapsalu, Koidu 10 (Akrüül, muldvärvid, pinnas, lubi, krunditud lõuend) // 2005, 62, 63 [Fragment]; Eesti maastik: 17 sammu, pilk maas (Akrüül, muldvärv, liiv, pinnas, krunditud lõuend) // 2005, tagakaas [ülal; all fragment].
    Tammik, Rein. [Kõik: õli. Siiditrükk: A. Ruusmaa] Friedebert Tuglas (Fragment) // 1987, 11, esikaas; Juhan Liiv // 34; Ado Reinvald // 35; Alekander Lätte // 38; August Puidak // 39; Rudolf Peerna // 42; Gustav Wulff-Õis // 43; Carl Eduard Anton Körber // 46; A. F. Rossmann // 47; Friedebert Tuglas; Hugo Laur // tagakaas; [Kõik: õli, lõuend] Meris fotoaparaadiga // 1997, 10–11, esikaas; Autoportree // 34; Halloo, Normandia! Ma kuulen…// 35; Eine murul // 38; Visarid // 39; Autoportree Peetri ja Uve-Maarjaga // 42; Petites femmes de Paris IV // 43; Turg // 46; Autoõnnetus Leningradi maanteel // 47; 1945–1975 // tagakaas.
    Tammjärv, Veiko. Lehekülg koomiksist “Tüdruk punase mütsiga” // 2001, 7, 87.
    Tandberg, Vibeke. Väljalõige ajalehest “Tonsbergs Blad” // 1995, 11, 42.
    Teder, Tarmo. Vt Toomik, Jaan, Toomik, Tõnu, Teder, Tarmo.
    Anton Teetsov : (Foto) // 1991, 2, 53.
    Teider, Rauno. Kristus (Õli, lõuend) // 2003, 6, esikaas; Lind (Assamblaaž) // tagakaas.
    Tenno, Ann. Fotod // 1987 // 4, 65; Fotod // 1990, 12, esikaas, 34, 35, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.
    Therese Philosophe [Tiitelleht] // 2000, 11–12, 31.
    Tibu vt Chintis, Männi, M., Meyer, O., Tibu.
    Tiidemann, Laur. Piano. http://www.netarts.org/mcmogatk/2001/tiidemann/piano/start.htm // 2006, 10–11, 87.
    Tiitsmaa, Margus. (Segatehnika) // 1993, 6, 39.
    Tiitus, Romulus. Pärnu rannas (Karikatuur, 1930) // 1992, 5, 95; Narva-Jõesuu (Karikatuurid, 1930) // 1992, 7, 94; Toslem (Koomiks) // 2001, 1, 81.
    Tolts, Andres. Väikesed maastikud I–II, IV–VII, XIII–XIV, XVIII (Akrüül, lõuend) // 1992, 11, esikaas; 34; 35; 38; 39; 42; 43; 46; 47; tagakaas.
    Tommy & Laurentsius. Home I (Segatehnika) // 1999, 8–9, esikaas, 82–83.
    Toom, Malev. Asta Põldmäe (Foto) // 1987, 2, 4.
    Toomik, Jaan [Kõik: segatehnika] // 1992, 9, esikaas; 34; 35; 38; 39; 42; 43; tagakaas; Rahvusvaheline land-art-symposium EARTH-SIGN-EARTH // 1993, 7, esikaas; Aknad // 42, 43, 46, 47; Rahvusvaheline land-art-symposium EARTH-SIGN-EARTH // tagakaas.Rainy and Sunny (Installatsioon) // 1995, 9–10, esikaas; Praha. Kuu aega enne “sametrevolutsiooni” (Happening koos Vano Allsaluga) // 32–33; Päikeseloojang Lõuna-Saksamaal (Foto) // 34; Line. 60 tombstones, Norvich, England (Foto) // 35; Tee Sao-Paulosse (Installatsioon) // 36–37; Aaaaaaa…. (Performance) // 42; Tantsides koju (Videoinstallatsioon) // 43; Avant-garde walk in Venice (Installatsioon) // 46–47, tagakaas; Sünnipäev I. [Kõik: õli, lõuend] // 2004, 1–2, esikaas; Magav pea // 66; Mees kajakaga // 67; Sünnipäev III // 70; Pead // 71; Mees, naine ja luik // 74; Nooruk // 75; Jaan Paavel portree // 78; Sünnipäev II // 79, tagakaas. Vt ka Üheksakümnendad.
    Toomik, Jaan, Toomik, Tõnu, Paavle, Jaan. “Tatoo” (Performance) // 1993, 7, 34, 35.
    Toomik, Jaan, Toomik, Tõnu, Teder, Tarmo. Sügoodi avamine (Performance) // 1993, 7, 38, 39.
    Toomik, Tõnu. Vt. Toomik, Jaan, Toomik, Tõnu, Paavle, Jaan; Toomik, Jaan, Toomik, Tõnu, Teder, Tarmo.
    Toporowicz, Maciei. Kinnisidee (Fotogravüür) // 1998, 10–11, esikaas.
    Tormis, Tõnu. Hando Runnel (Foto) // 1986, 4, 36; Jaak Jõerüüt (Foto) // 1986, 5, 7; Viivi Luik (Foto) // 1987, 4, 11; Fotod // 1987, 4, esikaas, 54–61, 65, tagakaas; Paul-Eerik Rummo (Foto) // 1987, 6, 7; Fotod seeriast “Mõni mägi” (44 fotot 1984–1994). Nr 18. New York // 1995, 5–6, esikaas; Nr 1. Krimm // 78; Nr 2. Krimm // 79; Nr 36. Kolm heinakuhja // 80; Nr 19. Vancouver // 81; Nr 32. Piibe maantee // 82; Nr 37. Väike Munamägi // 83; Nr 38. Le Mont-Saint-Michel // 84; Nr 44. Kullamäe // 85; nr 22. Vancouver // tagakaas.
    Traditsioonilist tüüpi ühiskond : (Joonis) // 2004, 4–5, 121.
    Tragöödianäitleja : (Rooma suitsutusaltar. 1. saj. pKr. Pronks) // 1996, 10, 151.
    Tralla, Mare. Suudlus (Performance) // 1996, 11–12, esikaas, tagakaas; Second-hand lovestories (Installatsioon) // 34–35; Kaks võimalust iseenese vaatamiseks (Installatsioon) // 38–39; Eesti unistused (Performance) // 42–43; Mänguasi / A Toy (Video) // 46–47; my very first web-page it does not have a name. htpp:old.artun.ee/homepages/mare/kmm.html // 2006, 10–11, 87; Loveline. http://artun.ee/~trimadu/love.html // 90; The Friendship of All Nations. http://www.tralladigital.co.uk/friendship/ // 90.  Vt ka Üheksakümnendad.
    Tõnu Trubetsky : (Foto) 1992, 12, 23.
    Tuumsilbid, mis sümboliseerivad “Rigveeda” jumalaid ja põhimõisteid : (Joonised) // 1993, 9, 12; 13; 14; 15; 17; 18; 20.
    Kindral Aleksander Tõnisson Vabadussõja päevil : (Foto) // 1991, 4, 55.
    Jaan Tõnisson : (Foto) // 1995, 8, 57.
    Juri Tõnjanov : (Foto) // 2006, 9, 65.
    Taivo Uibo : (Foto) // 1991, 5, 72.
    Ulas, Maria Kristiina. [Kõik: guašš] Garneeritud pilk (Fragment) // 1991, 7, esikaas; Othello // 34, 35; Igavene suvi // 38, 39; Lainete all // 42; Tõus vihma // 43; Parise valik // 46, 47; Tiigivirvendus // tagakaas.
    Jaan Undusk : (Foto: K. Suur) // 1992, 7, 27.
    Undusk, Maarja. (Köide) // 2000, 10, 94.
    Mati Unt : (J. Blomstedti joonistus) // 1993, 12, 55.
    Urb, Peep. Objekt // 1989, 10, 89. Vt Oravas, Aldo, Urb, Peep.
    Urbel, Emil. Arhitektide maja (Eskiis) // 1991, 5, esikaas; Saksi kirik (Aksonomeetria) // 34; Arhitektide maja (Osa aksonomeetriast) // 35; A. A. eramu Nõmmel // 38; A. Kaljuste maja Muhu saarel (Osa aksonomeetriast) // 39; Arhitektide maja. Vaade Apteegi tn. // 42; Tallinn. Kalamaja. Elamu (Perspektiivvaade) // 43; Tallinna ärikeskus (Aksonomeetria) // 46; Raimi Tontsi elamu (Aksonomeetria) // 47; Arhitektide maja (Aksonomeetria) // tagakaas.
    Vaade Pariisi 1889. aasta maailmanäitusele // 1987, 5, 63.
    Vabadussõja lahingute skeem (Fragment) // 1993, 5, 65.
    Vahtrapuu, Aili. Maal Osaka triennaalile (Akrüül) // 1995, 2, esikaas; Konfliktid II (Kuivnõel, akrüül) // 34; Skulptuurid II (Kuivnõel, akrüül) // 35; Liikumine varjuga (Kuivnõel, akrüül) // 38; Semaforid (Kuivnõel, akrüül) // 39; Punane algoritm (Kuivnõel, akrüül) // 42; Jõulud Calais’s (Kuivnõel, akrüül) // 43; Nimetu (Kuivnõel, akrüül) // 46; Sinine algoritm (Kuivnõel, akrüül) // 47; Tepée (Vask, jõhv, värvitud email) // tagakaas.
    Vaisma, M., Järvi, R. Muinasjutt Tulipoisist (Koomiks) // 4, 77.
    Valdre, Erki.     Objekt // 1988, 11, tagakaas.
    Valgustusfilosoofid : (Gravüür) // 1999, 11–12, 110–111.
    Valk, Heinz. Karikatuur [Voltaire ja Priimägi] // 1993, 11, 63.
    Peep Vallak : (Foto: K. Suur) // 1993, 6, 49.
    Valt, Jaanus. Lühike vene-eesti sõjavestmik (Installatsioon) // 1997, 7–8, 46, 47.
    Valter, Edgar. Illustratsioon raamatust “Jahikoera memuaarid” // 2001, 4, 81.
    Van Gogh, Vincent. Isa Tanguy portree. 1887 // 1987, 1, 63; Autoportree. 1887 // 1987, 5, 63.
    Veenre, Tanel. “Künnivares”. Kaelaehe (Künnivares, lehtkuld, kullatud hõbe) // 2002, 5–6, esikaas; “Nimeta”. Kõrvarõngad (Puu (viiulihäälestusnupud), almandiinid, päikesekivi, akrüül, kullatud hõbe) // 70; “Rasvatihane”. Kaelaehe (Rasvatihane, puu, almandiinid, akrüül, kullatud hõbe) // 71; “Kiil”. Kaelaehe (Kullatud hõbe, pronks, püriit, klaaspärlid, akrüül, tekstiil) // 74; “Hallhani”. Kaelaehe (Hallhani, akrüül, saialille õied, nahk, kullatud hõbe) // 75; “Herilane”. Kaelaehe (Hallhani, herilane, akrüül, puu, nahk, kullatud hõbe) // 78; “Ronk”. Kaelaehe (Ronk, lehtkuld, akrüül, nahk, kullatud hõbe)       // 79; “Hallhani”. Kõrvarõngas (Hallhani, puu (viiulihäälestusnupp), akrüül, kullatud hõbe) // tagakaas.
    Vene, Einar. [Kõik: õli] Luiged lähevad // 1988, 4, esikaas; Jõudehetk // 34; Värske vesi // 35; In vino veritas I // 38; In vino veritas III // 39; Jõgi voolab merre // 42; Luiged lähevad // 43; Liivale kirjutatud // 46; Välja võetud voolust // 47; Südatalv; Vaikelu kübaraga // tagakaas.
    Donald Phillip Verene : (Foto) // 2002,  8–9, 167.
    Werger, Art. Pinna all lahustumine (Söövitus) // 1998, 10–11, 90.
    Westerlund, Sven. Teenistuses (INK-JET trükk tekstiilil) // 1995, 11, 47.
    Hayden White : (Foto) // 2000, 8–9, 91.
    Viik, Urmas.     [Kõik: kuivnõel] Veski // 1991, 12, esikaas; Tants // 34; Rünnak // 35; Liblikas // 38; Ujuja // 39; Meeste laud // 42; Kivivihm // 43; Poolkuu // 46; Õhtu // 47; Õuedaamid // tagakaas; [Kõik: kuivnõel] Kolm sõna // 1994, 3, 42; Kuu, päike, kuu // 43; Naeratus // tagakaas; [Kõik: sügavtrükk] Tattoo A // 1997, 4–5, esikaas; Tattoo Dab // 66; Tattoo B // 67; Tattoo A // 70; Tattoo C // 71; Tattoo ECA // 74; Tattoo C // 75; Tattoo ABA // 77; Tattoo AXA // 78.
    Urmas Viik ja tema “Tattoo” : (Foto) // 1997, 4–5, tagakaas.
    Wiiralt, Eduard. Suitsetaja // 1993, 5, 57; Kaanekujundus ajakirjale Agu [Fragment] (Presskriit, tušš) // 1996, 1–2. 87; Naine luubiga (Tint) // 91; Okaapid (Akvatinta) // 95; Magavad kassid (Itaalia pliiats) // 99; Tiiger kassiga (Kuivnõel, pehmelakk) // 103.
    Vila, Ernesto. Hüvastijätud (kõik Pepinole) // 1998, 10–11, 91.
    Viljus, Mart. // 1994, 2, 34; Objekt “When” // 1994, 11, esikaas; Objekt “When”. Detail. // 42–47; Objekt “When”. Üldvaade // 48; Olematu tsivilisatsiooni kunst; Must subjekt // 49, tagakaas; Kadunud ilu. (Martsipanitrükk) // 2004, 3, esikaas, 33, 34, 38, 39, 42, 43, 46, 47, tagakaas.Vt Üheksakümnendad.
    Vinogradov, Valeri. [Väljapanek noortenäitusel] 1989, 1, 38; Kolm risti (Fragment. Õli, lõuend) // 1989, 7, esikaas; Nimetu (Ka fragment. Õli, lõuend) // 34, 35; Nimetu (Õli, lõuend) // 38; Elfenbein (Õli, lõuend) // 39; Kümme nelinurka (Õli, lõuend) // 42; Kaksteist kolmnurka (Õli, lõuend) // 43; Püramiid Grisaille’s (Õli, lõuend) // 46; Kümme nelinurka II (Õli, lõuend) // 47; Tasapinna eskiis (Õli, lõuend) // tagakaas; Tšaštuškad // 2000, 11–12, esikaas, 82, 83, 86, 87, 90, 91, 94, 95, tagakaas.
    Vint, Aili // 1994, 2, 38; tagakaas.
    Vint, Tõnis. [Kõik: tušš, guašš] Jääkristall // 1992, 4, esikaas; GM 88 // 34; GS 91 // 35; GM 68 // 38; GM 61 // 39; Suveöö 1 // 42; Suveöö 2 // 43; Kohtumine 6 // 46; Tormitoojad 2 A // 47; Suveöö 3 // tagakaas;  [Kõik: õli, lõuend] Diivan // 1999, 2–3, esikaas; Maastik märgiga // 34; Grupp ilupuid// 35; Kolm // 38; Murumeri // 39; Pöetud ilupuud toomasvindilikus kanarbikumaastikus // 42; Vaade vaatajale // 43; Ajalugu vaatab teie peale // 46; Suletud maastik // 47; Vaade rohelisele // tagakaas;  Ilu väli [Kõik: termotrükk] // 2002, 11–12, esikaas; 12 lõvi. 1. // 88; 12 lõvi. 2. // 89; 12 lõvi. 3. // 90; 12 lõvi. 4. // 91; Kaks muna // 92; 64 // 93; Hele iluaed // 94; Kaks ööliblikat // 95; Draakonite väli // tagakaas;
    Vlaminck, Maurice. Puud Seine’i kaldal. 1906 // 1988, 4, 83.
    William Wordsworth : (Portree) // 2004, 7–8, 15.
    Voltaire : (Gravüür) // 1999, 11–12, 50.
    Väli, Ekke. Nägu (Värvitud puu) // 1988, 6, esikaas; Anno 1981 (Pronks) // 34; Rändauhind parimale monumentalistile (Pronks) // 35; Kaks põlve (Dolomiit) // 38; Tiina (Värvitud kips) // 39; Suur kiirustaja (Pronks) // 42; Hüpe (Alumiinium) // 43; Villu Järmut I (Pronks) // 46; Villu Järmut II (Pronks) // 47; Pead (Värvitud kips) // tagakaas.
    Väljavõte Salomon Epsteini juurdlustoimikust – töökaaslaste palvekiri : (Foto) // 2001, 8–9, 145.
    Vällik, Martin // 1994, 2, 35.
    Vänttinen, Jukka. Krakow (Fotogravüür) // 1998, 10–11, 92.
    Õigus, Kalju vt Kekki, Antti, Õigus, Kalju.
    Õilis metslane : (Gravüür) // 1999, 11–12, 125.
    Õunapuu, Ervin. Lend üle käopesa (Õli) // 1986, 1, 91; [Kõik: akvarell] Armastusega Martinile // 1996, 1–2, esikaas; Torn // 34; Katedraal oliivisajus // 35; Kahekesi oliiviga // 38; Maanduv oliiv // 39; Kahekesi. Mäng // 42; Kutse mängule // 43; Oliivipüüdja // 45; Mäng // 46; Riivatu nunn // tagakaas.
    Üheksakümnendad  : [Näiteid 90-ndate eesti kunstist] / E.-L. Semper, L. Siib, A. Juurak, J. Toomik, R. Kelomees, L. Lestberg, M. Viljus, M. Tralla, P. M. Laurits, R. Kurwitz, U. Muru, Kiwa, P. Linnap, M. Pedanik, I. Josing, K. Kaljo, M. Laimre, J. Ojaver // 2001, 2–3, esikaas, 66, 67, 70, 71, 74, 75, 78, 79, tagakaas.
    Ühiskonnaruumi kontiinum : (Joonis) // 2004, 4–5, 121.
    Yamazaki, Naohide. Joonistus – fotograafia 9710 (Siiditrükk) // 1998, 10–11, 83.

  • Väike herbaarium

    SIEGFRIED KRACAUER

    Teenistujad elavad tänapäeval hulgana koos ning nende kohalolu – ennekõike Berliinis ja teistes suurtes linnades – võtab järjest enam ühtset kuju. Üheülbalised töösuhted ja kollektiivlepingud tingivad olemislaadi, mis liiatigi, nagu ilmneb, allub võimsate ideoloogiliste jõudude tasalülitavale mõjule. Kõik need paratamatused on vaieldamatult viinud müüjannade, valmisrõivategijate, masinakirjutajate jt teatud normaaltüüpide esilekerkimiseni, keda ajakirjad ja kino kujutavad, kuid ühtlasi ka kujundavad. Nad on sisenenud ühisteadvusse, mis vormib nende järgi üldpilti uuest teenistujate klassist. Küsimus on, kas see pilt langeb otsustaval määral kokku tegelikkusega.

    Nad kattuvad ainult osaliselt. Nimelt jätab see pilt kõrvale eeskätt kõik need jooned, kujundid ja nähtused, mis sünnivad kaasaegsete majanduslike vajaduste kokkupõrkel neile võõra eluainega. Proletaarlike ja üldse „alamate“ klasside elu ei sobi sugugi kohemaid kokku ratsionaliseeritud majanduse nõudmistega. Neile vastab palju enam tõelisele kodanlusele omane formaalne kasvatus – võrreldamatult paremini kui alamate klasside kammitsetud mõtteviis, mida hõivab kindel sisu ja piirab käegakatsutav aine. Viimase sobimatus abstraktseks majanduslikuks mõtlemiseks annab teadupärast alust ka ettevõtjate kaebusele paljude teenistujate tuimuse üle.

    Erandjuhtudel sünnib muidugi õnnestunud kooskõlasid, mis lubavad uskuda ettemääratud harmooniasse. Ma tunnen üht sigarettide müügiesindajat, kes oma majandusharu nii täielikult esindab, nagu oleks ta sellesse sündinud. Ta on see, keda kutsutakse noobliks tüübiks: elab ja laseb teistel elada, oskab ajada peent juttu, kasutada ära naisi ja võimalusi. Aga imeline on see, et tema mitmekülgsed anded ei ole tühjad sisutud arabeskid nagu tavaliselt kaupmeeste ja müügiesindajate puhul, vaid kasvavad välja tõelisest põhjusest ja istuvad hästi seljas. Noobel on siin loomus ise; siin võtab viimast käitumine, mis tavaliselt iseloomustab inimest, kes elab ainuüksi teistega suhtlemisest. Ta enda sõnul koheldakse teda nagu vürsti, kui ta firma luksusautos klientide manu sõidab. Kuna peen masin on talle täpselt õige aksessuaar, kasutab ta seda lisaks ka väljasõitudel daamidega ja muuks isiklikuks otstarbeks; suurejoonelisus, mis tema arvates toob jällegi kaudselt kasu firmale, mille eest ta pole lisasõite ka kunagi varjanud. (Kahjuks on vahepeal sigaretitööstuses järjest maad võtvate kasinusmeetmete tõttu autokasutust piiratud ja daamid jäävad pika ninaga.) See mees on tagasihoidlikku päritolu ja pärit Berliini kesklinnast. Teised, kes on varustatud võrreldavate annete ja sisse-tulekuga, näevad oma elueesmärki selles, et olla kõrgklassi kuuluvad kavalerid. Tema seevastu, puutumata toretsevast meelelahutustööstusest ja võimalusist, mis oskaksid ilmselt ta võluvat armastusväärsust hinnata, hoiab kindlalt oma teenistujate ametiühingu poole, kuhu on toonud juba palju organiseerumata isikuid. Pärast kohaliku osakonna kogunemisi või istungeid kolib ta sageli koos ametivendade ja -õdedega ümber voorimehekõrtsidesse või poolproletaarseisse lokaalidesse, kus on vähemalt sama kodus kui autos. Ta tunneb ettekandjat ja klaverimängijat ning valdab teavet külastajaist. Varsti on meeleolu hoos, sest ei tüdrukud ega mehed suuda päriselt vastu panna sellele segule vaimukusest, jultumusest ja muhedusest. Tema menu saavutab haripunkti, kui ta hakkab täitsa keskpärasel häälel laulma „Traviatat“ ja „Lohengrini“. Siis on argipäev looja vajunud ning kohalolijad mõnulevad ilusama elu naudinguis ka kolleegide ringist kaugel eemal.

    Ei juhtu sageli, et majandus jätab vabaks sellise orva, kus keegi altpoolt, kes midagi on, võib olla täpselt selline, nagu ta on. Mõned jäävad eluks ajaks ebakindlaks, nagu too läbi ja lõhki väikekodanlik sekretär mu tutvusringist, kes püüab mõningast asjatundlikkust teeselda, põimides oma jutu sisse alati mõne „Well’i“. Ta on võtnud selle „Well’i“ edukate sõnavarast, kes väsimatult edasi trügivad, ometi ei liigu ta sellest kargust hoolimata hästi kohalt, ehkki on teel sinna juba kümme kohta selja taha jätnud. Sündmusterohke elu, mil ometi puudub hoog, sest tema olemuse on moodsate ettevõtete nõudmised kiiva kallutanud.

    Neil, kel olemust pole, läheb kergemini. Kummatigi suudab see tüdruk veel kaasa minna, samas kui teised peavad oma loomuse endast välja ajama, et püsida kas või tagasihoidlikul töökohal. Veetsin ühe õhtu mõne vanema teenistuja seltsis, kes päevaajal esindavad keskastme kaubanduslikke elukutseid. Üks neist on bilansivõimeline raamatupidaja, teine kassiir; tõsised mehed, kelle puhul ei ole tavaliselt kindlasti midagi muud mainida peale kontorielu ja kitsukese majapidamise. Sel õhtul külastasime me naiste tantsupidu Elsassi tänava kandis, täiesti zillelik miljöö:[1] plekine muusika, juhutöölised, odavad lesed ja libud. Võeti õlut ja inimesed muutusid mu silme all. Need polnud enam allasurutud kontoristid, vaid tõelised loodusjõud, mis rebisid end lahti kütkeist ja lõbutsesid üsna hoolimatul moel. Nad jutustasid ühemõttelisi lugusid, viskasid villast, uitasid joogisaalis ringi, süvenesid oma klaasidesse ja mürgeldasid siis uuesti. Laua juurde astus tantsuõpetaja, kergelt põrunud komejant, kes laotas palumata laiali oma elu keerdkäigud. Oma hiilgeaja oli ta mööda saatnud muusikalise klounina ja seejärel ilmselgelt järjest enam ja enam alla käinud. Selle kohtumise juures oli aga eriti tähelepanuväärne järgmine tõik: nimelt mõjus bilansivõimeline raamatupidaja tantsuõpetaja vana kambajõmmina, läbi ja lõhki mittekodanliku olemisvormi esindajana, kes pole eal kontoriruume pikemalt seestpoolt näinud. Miks pole ta tunginud üles kõrgematele kohtadele? Võib-olla oli see vagabundiloomuse ükskõiksus, mis takistas ta tõusu, ja nüüd on juba liiga hilja. Eakate teenistujate seas esineb palju E. T. A. Hoffmanni laadis tüüpe. Nad on kuhugi pidama jäänud ja täidavad sellest peale lakkamatult banaalseid funktsioone, mis on pigem kõike muud kui õõvastavad. Ometi on nii, nagu oleksid need inimesed mähitud õuduse aurasse. Seda tulvab määnduvast elujõust, mis kehtiva korralduse raames pole endale väljapääsu leidnud.

    Noorsugu, kes kasvab üles neis avarais kihtides töölisklassi ja kodanluse vahel, kohaneb tööga enam-vähem hõlpsalt. Paljud lasevad end enda teadmata juhtida ja löövad kaasa, aimamata veel, et nad tegelikult sinna ei kuulu.

    Mulle meenub üks tüdruk, keda ta sõbratarid nimetavad „halliks hiireks“.[2] Hiir on Gesundbrunnenis[3] elunev proletaarlaste laps ja töötab ühe vabriku kontoris. Kodanliku elu võluvägi tabab teda veel selle kõige närusemal kujul ning ta võtab mõttevabalt vastu kõik õnnistused, mis ülalt alla tilgendavad. Tema tundemärgiks on, et ta ei saa ei tantsusaalis ega eeslinnakohvikus ühtki muusikapala kuulata, ilma et hakkaks etteantud lööklaulu kaasa piiksuma. Aga mitte tema pole see, kes tunneb kõiki lööklaule, vaid lööklaulud tunnevad teda: nad saavad ta kätte ja löövad õrnalt maha. Sinna ta jääbki, täiesti oimetuna. Mõned tema noorist ja noorimaist naiskolleegidest on vastupanuvõimelisemad. Ehkki nad tegelikult küll ei seisa vastu ahvatlusile, mille üle neil niikuinii ei ole võimu, tundub, nagu esialgu ümbritseks neid nähtamatu kest, milles nad ohustamatult ringi liiguvad. Neid võib kohata ladudes, advokaadibüroodes ja kõikvõimalikes firmades – vähenõudlikud kreatuurid, kes elavad põhjas või idas oma vanemate juures ja aimavad vaevu, kuhu tegelikult läheb sõit. Nendega on kerge hakkama saada. Sedasorti tüdrukud, olgu nad õpilased või väljaõppinud, on jätnud mulle täitsa endaga rahuloleva mulje. Elamused tulevad mängu isegi seoses liigutavate pisiasjadega. Üks jutustab, et ta ei saavat arvutada, kui väljas mängib leierkast. Tema kaaslannat õnnestab aga see, et tal lubati hiljuti firma ülesandel taksoga sõita, kolmas saab vahetevahel priipääsmeid lunaparki ja varieteesse. Loomulikult teavad nad, et kui poleks omakseid, peaks neil oma kasina sissetuleku juures olema sõber. Aga esiotsa on omaksed neil veel olemas ja sõber on enamasti kihlatu, kellega koos pühapäeviti telgis ööbitakse. Lokaalides nad rahapuuduse tõttu peaaegu ei käi ja üleüldse on nad kaunis soliidsed. Kuuldagu vaid, kuidas Trude, müüja Moabitis,[4] hoiab eemale meigitud kolleegidest, kes, tuleb märkida, nörritavad ka sisseoste tegevat töölispublikut; kuidas ta mõistab sõbrannaga koos kohut kergemeelsete tüdrukute üle, kes õhtuti meeste seltskonnas peenelt einestavad Kempinskis.[5] Hiljem minevat säärastel tüdrukutel raskeks, kui nad omasugustega abielluvad, arvavad need ebaküpsed asjapulgad, kes ise unistavad meelsasti sellest, et tohiksid kord kanda abikaasa tiitlit. Nende ideaal on väikekodanlik: tulevane, kes loob peretunde ja teenib piisavalt, et naine ei peaks enam tööl käima; ainult lapsi saada ei taha nad ühtki.

    Päranduseks saadud moraalimõisted, religioossed kujutelmad, ebausk ja põlvest põlve edasi antud tarkus, pärit viletsaist ubrikuist – see kõik mängib oma osa ja astub ajakohatult vastu valitsevale eluviisile. Neid allhoovusi ei tohiks unustada. Seal, kus nad on olemas, leiavad aset rängad võitlused üksikisiku ja keskkonna vahel. Näiteks tänapäeval nii tavaline seksuaalne vabameelsus teeb just teenistujate alamate kihtide noortele piisavalt tüli. Nad tahavad oma isiklikke tundeid väljendada; nad vastandavad end süsteemile, mis püüab ära määrata nende eksistentsi, ent ometi jäävad süsteemile alla. Kui keegi on nii piiratud ja kopitanud, nagu üks mulle tuttav kahekümne ühe aastane kaubandusametnik, sünnivad hirmsad väärarengud. See proletaarse keskkonna piiril kasvanud noorur kuulub ühte teenistujateorganisatsiooni, kus toimetab täie fanatismiga. Kuna ta igatseb vaimset mõttevahetust ja leiab oma ühingu noortekogus ilmselgelt vähe mõttekaaslasi, on ta astunud kirjasõprusse ühe provintsitüdrukuga, kes on samuti ühingu liige. Seda kirjavahetust peab ta nüüd metoodilisusega, mis teeks au ka suurettevõtte dokumendihaldurile. Seda, et kõik kirjad köidetakse kronoloogilises järjestuses kaustadesse, võib teatud määral veel mõista. Aga peale selle kannab iga mittemidagiütlev piltpostkaart vastuvõtu- ja väljasaatmistemplit ning kõik läkitatud kirjad säilitatakse stenograafiliste ärakirjadena. See sõgedus, millega kaubanduselu printsiibid tungivad neile mitte ettenähtud alale, võiks olla ju erandjuhtum, kui ka kirjades endis poleks hing hullusärki seotud. Olgu adressaadi nimeks Käthe. Nad ei kõneta teineteist eesnimedega, vaid noorkolleegidena. „Kallis noorkolleeg,“ kirjutab üheksateistaastane tüdruk. Sellises pöördumises peab oma pisikest hukatuslikku orgiat organisatoorne kollektivism. Kui selle keeleloomejõud raugeb, jätkab allasurumist saksa ärikeel. Käthe kirjutab: „Kirja lisas edastan Sulle veel meie lastevanemate õhtu programmi.“ Ja kirjale tõmbab ta ametlikult joone alla nõnda: „Ootan meelsasti Su tagasisidet.“ Ometi on vastupanu ümbritsevale eluvabrikule nii tugev, et hoolimata arvukaist ahelaist neis noortes veel siiski miski liigutab. Ikka ja jälle tuleb jutuks seksuaalkäitumise küsimus. „Milline on meie seisukoht sugulise läbikäimise osas?“ küsib Käthe. „Kas noorsugu peaks seda enne abielu harrastama? Ma jaatan seda eeldusel, et asjassepuutuvad isikud on saavutanud küpsuse ja sobivad teineteisega hingeliselt. Niisiis mitte ainult kehaline kiindumus, vaid ka hingeline mõistmine! Praegusel ajal muidugi enamikul juhtudest viimane puudub… Kuidas me selle puuduse kõrvaldame? Minu äranägemise järgi on lai tööpõld siin just naisel, sest mees ei too enamasti hingelist poolt endaga kaasa, vaid alles areneb heade naistega läbi käies.“ Käthe, kes pärineb muide katoliiklikust perest, tahab olla selline naine. „Täna olen jõudnud nii kaugele,“ teatab üks kirjakoht „et taandan seksuaalsed või õigemini soolised vead kogu inimloomusele – ja suudan, mis kõige tähtsam, järgnevalt teiste inimeste heade külgede huvides vigu eirata, tõrjuda oma egoismi, et enda heade külgede abil teiste halvad kõrvaldada või neid mahendada ja siis ühisel jõul anda sellest ühendusest midagi loovat suure rahvaühenduse jaoks…“

    Kirjasorteerija on aga platoonilises kaugsuhtes veel ühe noore naiskolleegiga – kellegagi, kes ei ole nii valgustatud, mõtteerk ega idealistlik kui Käthe, vaid suudab üksnes väga segaselt oma tunnetest aru anda. Raskemeelsel toonil, mille lihtsameelsus on liigutav, kurdab ta saatusliku pealiskaudsuse üle, millega sageli seksuaalsuhteid viljeldakse. Ta sõbranna sidus end ühe mehega ja paistab olevat nüüd rasedaks jäänud. Selle kohta tähendab ta: „Tüübid tahavad plikadele häda kaela tuua, kui näevad, kuidas asjad nendega on. Enamasti tehakse seda ka joobeseisundis, et pärast saaks maha salata. Ma olen nõus, et paljuski sõltub see ka plikast, kes saab seda vältida, säilitades selge pea, ent seda ei juhtu: nad anduvad meelenaudinguile, sest mõtlevad, et nüüd ei saa mees mul enam minna lasta ja peab minuga abielluma ja, nagu öeldakse, mul on nüüd eestkostja.“ Tegelikult kerkib pinnale muidugi midagi sootuks hoolimatumat ning kui asjad kord viltu veavad, lasevad nad selle „välja kraapida“, nagu öeldakse.

    Väetil vastupanul altpoolt pole teenistujatemassi normaalse argipäeva üle võimu. Temasse valguvad ka elemendid kõrgematest ringkondadest, kuid nood vaevu riivavad teda ega muuda tegelikult. Paljudes kontoreis tipivad ka jõuka keskklassi tütred, kelle jaoks on see ainult suvaline tegevus, kust taskuraha jookseb. Nad kas löövad kaasa või elavad tagasitõmbunult. Nii ehk naa jätavad nad asjad nii, nagu need on. Suurkodanliku reservi enamuse seast paistab aga silma üks liik, keda pole sugugi haruldane kohata just Berliinis – teda võib nimetada pigem ametnik-boheemiks. Need on tüdrukud, kes tulevad suurlinna seiklusi otsima ja tuiskavad komeedina läbi ametnikeilma. Nende trajektoor on ettearvamatu ja seda, kas nad lõpetavad tänaval või abieluvoodis, ei suuda ennustada ka parimad astronoomid. Selle liigi täiuslikuks eksemplariks on üks vabrikanditütar Lääne-Saksamaalt, kes sageli resideerib Romanisches Cafés.[6] Seal meeldib talle rohkem kui oma pere juures, kust ta ühel päeval, nupuga barett peas, putket tegi; rohkem ka kui suurettevõttes, kus ta 150 marga eest kuus arvutusmasina taga töötab. Mida teha, kui keegi tahab elada, tõeliselt elada, saamata kodust vähimatki toetust? Teadagi soovib ta jõuda välja kõrgemale kohale ja jõuabki, aga bürootöö on talle ikkagi ainult paratamatu tingimus vabaduseks, millest ta tahaks viimast võtta. Pärast tööpäeva lõppu joob ta veel kodus oma möbleeritud toas kärmelt kange kohvi, mis teeb uuesti värskeks, ja siis läheb lahti, tee viib otse elu keskpunkti, üliõpilaste ja kunstnike manu, kellega lobisetakse, suitsetatakse ja aerutatakse. Arvatavasti juhtub rohkematki. Veidi aega veel, ja ta on silmist kadunud. Tema kolleegid kontoreis aga jäävad.

    Saksa keelest tõlkinud Neeme Näripä

    Siegfried Kracauer, Kleines Herbarium (1929). Rmt-s: S. Kracauer, Die Angestellten: Aus dem neuesten Deutschland. Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1971, lk 65–72.

    NEEME NÄRIPÄ

    Siegried Kracauer ja tema „Teenistujad“

    Frankfurdi koolkonna üks kuulsamaid esindajaid ja Siegfried Kracaueri lähedane sõber Walter Benjamin iseloomustab „Teenistujate“ arvustuses „Kõrvalseisja teeb end nähtavaks“ Kracaueri teost sõnadega: „inimsuse sünd iroonia vaimust“.[7]

    Kracauer sündis 8. veebruaril 1889 Maini-äärses Frankfurdis. Tema esimene kaastöö Frankfurter Zeitungis ilmus 1907. aastal. Ta õppis arhitektuuri ja töötas seejärel mitmel pool Saksamaal arhitektina. Samas oli Kracaueril juba noorena soov saada kirjanikuks või filosoofiks ning selleks kuulas ta arhitektuuriõpingute kõrvalt loenguid ka filosoofiast ja sotsioloogiast. Alates 1921. aastast tegutses Kracauer Frankfurter Zeitungi vabakutselise kaastöölisena, 1924. aastast lepingulise toimetajana ning 1930–1933 oli ajalehe Berliini kultuuriveergude toimetaja. 1928. aastal ilmus ta romaan „Ginster“. 1929. aasta aprillist juulini elas Kracauer Berliinis ning tegeles sealse ametnikeilma „osalusvaatlusega“. „Teenistujad“ ilmus algselt Frankfurter Zeitungi följetoniveergudel artikliseeriana, 1930 ka eraldi raamatuna. 1929. aastal alustas ta oma tugevalt autobiograafilist romaani „Georg“, mille lõpetas 1935 maapaos (trükis ilmus see alles 1973). 28. veebruaril 1933, üks päev pärast Riigipäevahoone põlengut, põgenes Kracauer esmalt Pariisi, sealt edasi Hispaaniasse, Portugali ning jõudis lõpuks 1941. aastal New Yorki, kuhu jäi elama kuni surmani 1966. aastal.

    „Teenistujate“ vaimse eelkäijana võib näha 1922. aastal Frankfurter Zeitungis ilmunud artiklit „Ootajad“ („Die Wartenden“), mis kirjeldab moderniseerumisprotsessi. Juba seal räägitakse ühest ühiskonnakihist, mille puhul kasutatakse epiteeti „tühjus“. See tühjus on metafüüsiline. Kirjeldatud ühiskonnakihiks pole seal aga ametnikud, vaid haritlased, kelle hulka kuulus Kracauer ise. Need haritlased veedavad oma päevi „suurlinnade üksinduses“. Metafüüsiliste kannatuste põhjuseks on „elumõtte puudumine“, mis tuleneb nende pagendatusest „religioossest sfäärist“. Neis varastes Kracaueri tekstides puudub modernistlik entusiasm ja revolutsiooniiha. Kracauer tajub ennast ühe ajastu allakäigu lõpus, mitte uue alguses seisvana. Terviklikku maailma ei eksisteeri enam, kõik on killustunud isoleeritud subjektideks ja lagunenud kaootiliseks pluralismiks. Kracauerit mõjutab Max Weberi mõiste Entzauberung, lummusest vabanemine, millele ta lisab omapoolse pessimistliku varjundi. Samuti mõjutab teda György Lukácsi raamat „Romaaniteooria“, kust ta laenab „kodutuse“ mõiste.

    Kracaueri modernse maailma analüüsi juured peituvad ka ta teadus- ja epistemoloogiakriitilistes kirjutistes „Sotsioloogia teadusena“ (1922) ja „Detektiivromaan“ (kirjutatud vahemikus 1922–1925). Kracaueri järgi on modernne ratsionaalsus jõud, mis viib võõrandumiseni ja on instrumendiks abstraktsele iseteadvusele, mille annab looduse üle valitsemine. Sellist suhtumist näeb ta ka kaasaegses sotsioloogias, mis tahab olla „objektiivne ja hinnanguvaba teadus“. Kracaueri arvates ei eksisteeri inimühiskonnas üldisi ja paratamatuid seadusi ega ole võimalik taandada ühiskondlikku reaalsust objektiivseile ja hinnanguvabadele faktidele. Ühiskondlik maailm koosneb tõlgendustest, tahtlikust tegutsemisest ja individuaalseist fenomenidest.

    Ajaleheartikleis polemiseerib Kracauer ka kaasaegsete religioossete ja pseudo-religioossete liikumistega. Kuigi Kracauer usub metafüüsilisse tühjusse, ei lähe ta siiski ühegagi neist kaasa, vaid kritiseerib teravalt uusreligioosseid intellektuaale nagu katoliiklik filosoof Max Scheler ning judaistlikud õpetlased Martin Buber ja Franz Rosenzweig. Algul oli ta ka Ernst Blochi messianistliku filosoofia äge vastane, saades küll hiljem Blochiga sõbraks. Nii asub Kracauer ise abstraktse ratsionaalsuse ja religioosse pääsemise nagu Skylla ja Charybdise vahel. Võimalik, et seda peegeldab ka nn antropoloogi või etnoloogi vaatenurk „Teenistujates“. Ta on võõras, kes peab paratamatult leppima oma vaatlejapositsiooniga.

    Kracauerile sobis följetoniveerg, kus ta leidis oma publiku ning ei pidanud kirjutama teda köitvail teemadel ranges teaduslikus ja filosoofilises vormis, vaid sai eksperimenteerida, liikuda žanripiiridel. Peale Kracaueri kasutasid selle vormi eeliseid samas ajalehes ka näiteks Joseph Roth, Ernst Bloch ja Walter Benjamin. Frankfurter Zeitungi följetoniveerg sai 1920. aastatel ootamatult kohaks, kus ühe koolkonna mõtlejad avaldasid kildudena oma modernsusteooria. 1924 tõi Kracauer neil veergudel sisse uued teemad: fotograafia ja filmikunst, raadio, levimuusika, sport. Nõnda laienes ühiskonnaanalüüs ka muudele kultuurinähtustele peale ühiskonnaklasside argielu. Kracauer räägib, kuidas hotellifuajeed on pühakojad, kus moodne aeg kummardab tühjust ja rahutust, kirjeldab tänavaid, raudteejaamu, restorane, kauplusi, töö-
    büroosid ja supikööke.[8] Nii asub ta praktikas uurima seda, mida kirjeldas „Ootajates“ teoreetiliselt. Teda ei huvita aga niivõrd reaalsus ise kui inimeste põgenemine selle eest. Ta võtab kasutusele mõiste „unscheinbare Oberflächenäusserungen“ („märkamatud pealispinnaväljendused“), mis vastanduvad ühelt poolt kodanliku kultuuri idealiseeritavale „sügavusele“, teiselt poolt kirjeldavad aga näivust, mis esineb võidukäiku tegevas foto- ja filmikunstis, ent kinnitab järjest enam kanda ka igapäevaelus.

    Kracauer rajas oma teoreetilised alused aastail 1923–1926, lugedes Kierkegaardi, Marxi ja Max Weberit. Selle käigus kombineerib ta oma varasema kultuurilise modernsuspessimismi materialistliku ajaloofilosoofiaga. Seda esindab ehk ta kõige kuulsam essee „Masside ornament“ („Das Ornament der Masse“, 1927). Seal peab Kracauer modernsust loomulike sidemete „demütologiseerimiseks“, mille käigus toimub killustumine ja lagunemine, dekompositsioon. Kui varasemates kirjutistes tunnistas Kracauer säärase protsessi paratamatust, siis nüüd ta lausa tervitab seda vajaliku astmena enne „mõistuse hääle“, Vernunft, läbimurret. Kracaueri järgi saab moodne ratsionaalsus küll demütologiseerimise käigus osa tõest, kuid selle neutraliseerib kapitalism, mis müüdi „pseudokonkreetsuse“ asendab kapitalistlikke suhteid kinnitava ratsionaalse „pseudoabstraktsusega“, millel on samuti müütilised jooned. „Masside ornamendi“ kohta märgib Theodor Adorno, et Kracauer puudutas Frankfurdi koolkonnast kõige esimesena valgustusliku ratsionaalsuse probleeme.[9] Kuid erinevalt Horkheimerist ja Adornost ei olnud Kracauer 1927. aastal veel väga pessimistlik, ta uskus „tõe läbimurdesse“ ja „tühjuse ümberpööramisse“, arvates, et kapitalistlik ratsionaliseerimisprotsess pöördub lõpuks enda vastu ja demütologiseerib kapitalismi. Kracaueri sõnul „Ameerika kaob, kui ta on end täielikult leidnud“.

    Edaspidi aga Kracaueri usk kapitalismi enesehävitusse ja inimeste eneseleidmisse väheneb. „Teenistujates“ ei panda enam erilisi lootusi teenistujate (palgatööliste) klassi emantsipeerumisele. Kracauer peab siin massikultuuri valitseva klassi tööriistaks, meediumiks, millega pannakse inimesed igaveseks unustama ideid revolutsioonist ja surmast. Selles teoses loobub Kracauer ka oma senistest ajaloofilosoofilistest alustest.

    „Teenistujate“ alapealkirjaks on „Uusimalt Saksamaalt“. Tegu on reisikirjaga koduselt „välismaalt“, kus elab salapärane ja eksootiline ametnikehõim. Kracauer on etnoloog või antropoloog, kes kirjeldab nende kombeid. Etnoloogiametafoor pole mõeldud irooniana, vaid Kracauer rakendab ka päriselt etnoloogilisi meetodeid ja taotleb etnoloogilisi sihte. Ta ei pöördu statistika või teaduslike uurimuste poole, vaid vaatleb inimesi ja räägib nendega, ametnikega, nende tööandjate ja sõpradega. Ta analüüsib ajalehti ja filme, kasutab erakirju. Kracaueri meetod on võrreldav osalusvaatlusega, mida ameerika sotsioloogid Robert S. Lynd ja Helen Merrell Lynd arendasid umbes samal ajal oma Middletowni-uurimustöös. Samas on Kracaueri meetod väga eneseteadlik, oluliseks komponendiks seal on distantseerumine ja „võõrus“. Alapealkiri „Uusimalt Saksamaalt“ ironiseerib ühtlasi kaasaegsete ajalehtede sensatsioonijanu ja progressikultuse üle. Kracauer pakub sensatsioonina välja argielu.

    Kracauer kujutab ametnikke korraga ühiskondliku ja kultuurilise uuenduse läbiviijate ja ohvreina (vrd ka „Väikese herbaariumi“ avalõiku). Ta kirjeldab popkultuuri standardiseerivat mõju, suurlinnamoe ühtlustumist kõiges ja kõikjal. Juhib tähelepanu noorusele kui ühiskondlikule fetišile. Märkab naiste järjest suurenevat osatähtsust nii tööelus kui ka kultuuritarbijaina.

    Kracauer peab oma teost „elu fotografeerimiseks“. Esseed koosnevad piltidest, episoodidest, stseenidest, mis annavad kokku terviku. Selline tehnika on võrreldav filmimontaažiga. Kracauer tõlgib sellised „fotod ja filmilõigud elust“ kirjasõnasse. „Teenistujad“ ei väljenda Kracaueri ühiskonnateooriat eksplitsiitselt, vaid see tuleb esile nn stseenide valikus ja montaažis. Kui lugeja hakkab stseene koos tõlgendama, saab ta kätte ka autori teooria ja nägemuse abstraktsel tasandil. Teose kolmteist esseed on üksteisega seotud, esimesed uurivad meetodeid, mille põhjal toimub ametnike tööturul valik, järgmised analüüsivad teenistujate klassi elu ja tegevuse eri aspekte, täiendades ja kommenteerides vastastikku üksteist. Üheks keskseks teemaks on pinge ametnike materiaalse proletaarsuse ja kodanliku eneseteadvuse vahel.

    Kui „Teenistujad“ 1930. aastal ilmus, sai see Saksamaal vähemalt teatud ringkondades väga positiivse vastuvõtu osaliseks, teost on kiitnud mõjukad kirjanikud, nagu Walter Dirks, Ernst Bloch, Walter Benjamin, aga ka majandusteadlane Hans Speier. Samas väljaspool Saksamaad on Kracaueri sõdadevahelise aja looming pälvinud vähe tähelepanu, pigem tuntakse teda filmikunsti käsitlevate teoste ja artiklite järgi, mis on kirjutatud ja avaldatud pärast sõda Ameerikas: „Caligarist Hitlerini: Saksa filmi psühholoogiline ajalugu“ („From Caligari to Hitler: A Psychological History of the German Film“, 1947), „Filmiteooria“ („Theory of Film“, 1960).

    [1] Heinrich Rudolf Zille (1858–1929) oli saksa graafik, maalikunstnik ja fotograaf. Oma teostes kujutas ta stseene lihtrahva elust, keskendudes 20. sajandi algusest peale proletaarlikule alamklassile. 1914. aastal ilmus ta teine pildialbum pealkirjaga „Minu miljöö“. Selle miljöö moodustasid odavad töökvartalite üürimajad, kõrvaltänavad, kõrtsid, lõbutüdrukud jm. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

    [2] Originaalis „kilgiks“ (Heimchen), mis viitab samuti silmapaistmatule naisele. „Kilk“ on seotud kõnekäänuga „Heimchen am Herde“, kilk pliidi ääres, mis on tulnud Charles Dickensi jutustuse „Cricket on the hearth“ saksa tõlke pealkirjast.

    [3] Gesundbrunnen, mis tõlkes tähendab terviseallikat, on Berliini linnaosa. Nime on ta saanud mineraalveeallika järgi, aga 19. sajandi lõpus sai Gesundbrunnenist koos naaberlinnaosa Weddingiga tänu ettevõtetele nagu Osram ja AEG tööliste keskus. Weimari vabariigi aegu, mida Kracauer kirjeldab, olid need linnaosad ka töölisparteide keskused, Weddingit kutsuti „punaseks Weddingiks“.

    [4] Moabit on Berliini linnaosa, samuti Weddingi naabruses, kus omal ajal moodustasid märkimisväärse osa elanikest töölised.

    [5] Vendade Berthold ja Moritz Kempinski rajatud firmale M. Kempinski & Co. kuulus 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Berliinis veinibaare ja ülipeeni restorane. Praegu on Kempinski Hotels vanim luksushotellide kett Euroopas.

    [6] Romanisches Café, mis sai nime oma uusromaani stiilis maja järgi, oli Berliini kuulsamaid kunstikohvikuid, mille tuntumaiks külastajaiks olid kirjanikud nagu Bertolt Brecht, Alfred Döblin, Erich Maria Remarque ning kunstnikud Otto Dix ja Lesser Ury. 1927. aastal korraldasid natsid Kurfürstendammil rüüstamise, mille üheks sihtmärgiks oli vasakpoolsete kogunemispaigana ka Romanisches Café. Maja, kus kohvik asus, hävis 1943. aastal liitlaste õhurünnakus.

    [7] W. Benjamin, Ein Außenseiter macht sich bemerkbar. http://www.textlog.de/benjamin-kritik-kracauer-angestellten.html.

    [8] Siin võib näha paralleele Roland Barthes’i „Mütoloogiatega“.

    [9] Kirjas Kracauerile, 12.01.1933. Kracauer-Nachlass, Deutsches Literaturarchiv, Marbach am Neckar.

  • ,

    Aastasisukord 2016

    LUULE

    A. N. vt Punane bukett II.
    Arnold, Matthew. Dover Beach / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 12, 1.
    Auden, W. H. Pagulasbluus / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 4–5, 1.
    Beebilõust. Musta lipu valguses; Vihaköne; Vitu Wöim // 3, 13.
    Brontë, Emily. Lageda laulud / Ingl. k. tlk. D. Kareva // 1–2, 4.
    Cowper, William. Papliväli / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 9, 1.
    Ellmann, Joanna. *koidikul udu vajub…; *suured mustad sambad…; *maapind veel roostetab…; *kõrbe all…; *must taevas…; *koorun maha lagunevatelt seintelt… // 10–11, 19.
    Gastev, Aleksei vt Punane bukett II.
    Grigorjeva, Sveta. *olen õitsev tuksuv…; *olen õitsev tuksuv…; *olen tiksuv tuksuv…; *olen tiksuv õitsev…; *olen õitsev tiksuv…; *olen õitsev tiksuv…; *olen tiksuv tuksuv…; *olen tiksuv tuksuv… // 12, 3.
    Haljak, Kristjan. Deboora käed // 3, 29; Maskiga rebase matmine // 6, 22.
    Heinsaar, Mehis. Apoloogia nurjumisele // 9, 2.
    Housman, A. E. *kes on see patustaja noor… / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 7–8, 1.
    Jürgenfeldt, Ed. vt Punane bukett II.
    Kangro, Maarja. Kondid; Proteus anguinus; Langevarjud // 6, 2.
    Kangur, Mart. *tere tulemast sõna…; *kala hakkab mädanema…; *kuidas võiksin mina olla…; *elu sa ei…; *ma ihkan sinus naist…; *tahaksin koos sinuga…; *millest on tehtud…; kultuurisõda; *enda seinal…; *„must like“ on meie toal…; *meie isa kes sa oled taevas…; *ja ära saada mind rahvahulka…; *mul on tunne… // 1–2, 9; *ma pakun teile…; *naine tahab ohvrit…; *ära jäta mu lähedusse…; *kellele iseseisvus…; *see paanika…; *mul ei ole enam aega…; *nimi ja nägu…; *mul on olnud au… // 12, 11.
    Kasemaa, Andrus. *üks tundmatu venelane…; Elmar Põldma; *lapsena ronisin majakatusele… // 9, 30.
    Kevade, Arno vt Punane bukett II.
    Kirillow, Woldemar [Vladimir Kirillov] vt Punane bukett II.
    Klimberg, Ferdinand vt Punane bukett II.
    Koff, Indrek. Puhja Konsum; Inimene. Pigem hea; Juhan Liiv. Kus pettus on, sealt põgene! // 1–2, 40.
    Kolk, Jüri. mis teil kuraditel viga on; suve lõpp; eesti meeste surmapõhjustest; issand heidab meelt; tütarlaps kirvega; pessimismihetk; palve; aed; hing // 1–2, 53.
    Kompus, Marko. *kähe pööriööluustik oma jäätisepäevade…; *öö seljanahas on valgusel urud…; *pargin oma keele nagu auto…; *oblikahõimust, kuhu luud köhivad…; lein seentest nagiseva daami pärast; vastu kyyneviha on taevas täis tähtede mähkmeid; tango kui tikripõõsas mus hakkab kandma kaela; maastik, kus rebaseõmblus kahtleb; kotermannportfell; rongahapnik; kylm peni // 1–2, 27.
    Kullerkupp, Oskar vt. Punane bukett II.
    Pilv, Aare. Abstinents. Light-versioon // 9, 19.
    Punane bukett II: Oskar Kullerkupp. Noored kommunaarid; Tormi algul; Lõkked; Johannes Wiedemann. Kindlasti edasi; Elise Tenter. Tormipuhangud; Talihommik Peterburis; Peeter Uuetoa. Ihkvad verd; Ain Rannaleet. Nägemus; Pärast lõikuskuud; Iha; Õnnis õhtu; A. N. Eleegia; Arno Kevade. Ju tulnud ajad (Eesti luuletajaile); Silwer Woldi. Esimene lumi; Eduard Päll. Kalju (Pühendet K. Ristlale); Ed. Jürgenfeldt. Salto vitale; Sügis; Aateviha; Ferdinand Klimberg. Kewadine (Piiri tagant); Kusta Ükspere / August Lukin. Töövägi; Oktoober; Noorte kommunaaride laul; Aleksei Gastev. Me kasvame rauast; Me igal pool; Woldemar Kirillow [Vladimir Kirillov]. Suurlinnas // 7–8, 67.
    Päll, Eduard vt Punane bukett II.
    Pärtna, Maarja. pimendamine/kojusaabuja; turistiviisa; *ainus liikuja selle pildi peal…; *see pilt laulvast kuldnokast… // 4–5, 25.
    Rannaleet, Ain vt Punane bukett II.
    Sauter, Ralf. *täites toa…; *kaugel eemal…; *ühel hetkel tekkis tal komme…; // 9, 10.
    Soomets, Triin. *kui saad viimaks aru…; *kosmos lähedalt…; *yks andis syya…; *tõde teeb vabals…; *tõde on tohutult tähtis…; *naine kellele helistatakse autost…; *hakka kohe end armastama…; *enam ei mahu…; *ahvi ja jumala vahel… // 12, 28.
    Suits, Gustav. Vana tühi // 1–2, 1.
    Sütiste, Elin. Elada Mustamäel; Tetris; Lahkunud // 9, 34.
    Tenter, Elise vt Punane bukett II.
    Thomas, Edward. Kaalikad / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 3, 1.
    Turk, Kelly. Nimi; 4 ja pool OODI // 6, 13; Kohvitassi võiks kõik kord elus kuseda // 10–11, 16.
    Uuetoa, Peeter vt Punane bukett II.
    Viguls, Arvis. *see ei olnud mina… / Läti k. tlk. Contra // 6, 1.
    Viin, Kristina. teadlane seisab vanaema maja lävetrepil; Liina; Helena; Maria, preestri naine // 6, 33.
    Vilu, Tõnis. *Ma üritan mõista…; *Tõmbaksin kardinad ette ja lamaksin voodis…; *Mu selg on veel sirge, valutab küll, aga ma olen…; *Enne magamaminekut imen kahte kuldset tissi…; *Sulen silmad, aga ei näe midagi, ma ei pääse oma pähe…; *Irooniline, et järele antakse ikka alles siis, kui asi… // 4–5, 12.
    Wiedemann, Johannes vt. Punane bukett II.
    Woldi, Silwer vt. Punane bukett II.
    Ükspere, Kusta / August Lukin vt Punane bukett II.
    Yeats, William Butler. Teine Tulemine / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 10–11, 1.

    PROOSA

    Filimonov, P. I. Sõna jõud / Vene k. tlk. K. Väli // 3, 41.
    Hing, kes elas kõigi loomade kehades / Rmt-st: Inuit Folk Tales. Kogunud K. Rasmussen. Ingl. k. tlk. L. Sommer // 12, 8.
    Ivanov, Andrei. Tšiki-priki / Vene k. tlk. V. Einberg // 4–5, 3.
    Joyce, James. Ulixes. IV Kalypso / Ingl. k. tlk. K. Vende // 7–8, 48.
    Kalda, Martti. 1 + 2 = 4 // 3, 20; Viimsi viimane võsavillem // 10–11, 2.
    Kangro, Maarja. Klaaslaps. Katkend // 7–8, 12.
    Kask, Kai. Minu vana puust kast // 1–2, 33; Buss nr 40 // 9, 23.
    Kaus, Jan. Kollywood // 3, 2.
    Kolk, Jüri. Naistepäev // 6, 7.
    Kuldkepp, Mart. Aegade hämaruses oli algus // 6, 28.
    Lõhmus, Margit. Sterne // 7–8, 2.
    Matsin, Paavo. Noor Kitzberg. Katkendeid päevaraamatust // 9, 14.
    Mudlum. Arhibaldi uni // 1–2, 45.
    Pihelgas, Carolina. Sünnipäev; Maleraamatukogu; Pärandus // 9, 37.
    Pärnits, Mikk. Tast kest eisa rääkit’ // 9, 6.
    Sauter, Peeter. „Me tahame kinni võtta sae servadest“ // 7–8, 28.
    Sinamäe, Siim. Kolmekesi Prostokvašinos // 12, 16.
    Sommer, Lauri. Kasulaste kättemaks // 1–2, 15.
    Soomets, Triin. Kuidas leida armastust; Kuidas mõnuvabrik seisma jäi // 6, 18.
    Zhuangzi. Teadmine läks põhja („Zhuangzi“ 22. ptk.) / Hiina k. tlk. M. Ott // 1–2, 58.
    Vadi, Urmas. Auhind // 4–5, 18.
    Õunapuu, Ervin. Mina, Luther. Mononäidend mehele või naisele // 10–11, 23.

    ARTIKLID, ESSEED

    Allik, Alari. Millest räägivad seened? // 1–2, 77.
    Allik, Heli. Selle maa keel. Eesti räppluule kõnest ja kurjast // 3, 51.
    Annist, Aet. Elu mõtet kolides: Hargmaised eestlased ja ilmajätu varjud // 7–8, 115.
    Annus, Amar. Nõiduseusu seletus – muistsest Mesopotaamiast tänapäevani // 9, 64.
    Asari, Eva-Maria ja Kert Valdaru. Rändekriisi karid // 4–5, 48.
    Barrett, William. Eitus, lõplikkus ja inimese loomus / Ingl. k. tlk. M. V. // 1–2, 119.
    Benhabib, Seyla. Humanitaarse mõistuse kriitika / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 4–5, 85.
    Berlin, Isaiah. Maistre / Ingl. k. tlk. T. Pakk // 10–11, 54.
    Boeva, Tatjana. Tühjus kui dualismi ületamise vahend: Maurice Merleau-Ponty ja Viktor Pelevin // 1–2, 149.
    Bonneuil, Christophe. Antropotseen ja poliitilised käsitused sellest / Prantsuse k. tlk. I. Koff // 6, 51.
    Brown, Kate. Lugupeetud seltsimehed! Tšernobõli märk antropotseenil / Ingl. k. tlk. M. V. // 6, 63.
    Costlow, Jane. Puude dissidentlik ajalugu. Kuidas venelased kaitsevad metsa /Ingl. k. tlk. M. V. // 9, 46.
    Crutzen, Paul ja Eugene F. Stoermer. Kas me oleme jõudnud antropotseeni? / Ingl. k. tlk. A. V. // 6, 46.
    Duff, Alexander S. Heideggeri tondid / Ingl. k. tlk. M. V. // 12, 41.
    Eesmaa, Lauri. Rääkigem poliitikast, rääkigem armastusest, kui tahame rääkida inimesest [Péter Nádasist] // 3, 79.
    Ehala, Martin. Liberaalse multikulturalismi paradoks / Ingl. k. tlk. M. V. // 4–5, 96.
    Evola, Julius. Rass ja sõda. Aarialik võitlusekontseptsioon / Itaalia k. tlk. M. Kangro // 10–11, 72.
    Guérot, Ulrike. Poliitilise tsentri põrumine. Euroopa Liit ja parempopulismi tõus / Saksa k. tlk. M. V. // 10–11, 110.
    Hennoste, Tiit. Third Space  [Eesti räppluulest, kirjast ja kõnest] // 6, 38.
    Innocentius III. Inimolu viletsusest. Teine osa / Ladina k. tlk. ja komm. M. Lepajõe // 1–2, 87.
    Ivanov, Andrei. Péter Nádasi „Mälestuste raamat“: Ida-Euroopa kehaeepos kommunistliku ajastu katkemiskohas / Vene k. tlk. V. Einberg // 3, 60.
    Kangro, Maarja. Saateks [Julius Evolast] // 10–11, 78.
    Kracauer, Siegfried. Väike herbaarium / Saksa k. tlk. N. Näripä // 12, 32.
    Käsper, Kari. Pagulane kui Eesti arengu võti // 4–5, 75.
    Laanes, Eneken. Autobiograafia ja enesekirjutus Rousseaust Gide’ini // 1–2, 156.
    Leete, Art. Komide püha mets // 9, 54.
    Lepajõe, Marju. Kardinal Lotario täpsustamas tühjust [Innocentius III-st] // 1–2, 106.
    Loone, Eero. Kes oli Lev Trotski? // 10–11, 87.
    Loone, Oudekki. Kas riigid võivad piirata immigratsiooni? // 4–5, 64.
    Maistre, Joseph de. Revolutsioonist; Inimohvritest / Prantsuse k. tlk. M. Lepikult // 10–11, 37.
    Monticelli, Daniele. Poliitika tühisus ja tühjusest võrsuv poliitika // 1–2, 128; Kodanik kui põgenik, põgenik kui kodanik // 4–5, 153.
    Moss, Kevin. Meeste homoseksuaalsus Nõukogude Liidus / Ingl. k. tlk. M. V. // 7–8, 128.
    Müller, Jan-Werner. Kuidas mõtelda – ja mitte mõtelda – populismist / Ingl. k. tlk. M. V. // 10–11, 90.
    Müllerson, Rein. Ideoloogia, geopoliitika ja rahvusvaheline õigus / Ingl. k. tlk. M. V. // 12, 51.
    Nádas, Péter. Jumalik osa, inimlik tervik / Ungari k. tlk. L. Eesmaa // 3, 73.
    Näripä, Neeme. Siegfried Kracauer ja tema „Teenistujad“ // 12, 38.
    Oidsalu, Meelis. Nihilist.fm-i vastuoluline võitlus horisontaalse tsensuuriga // 7–8, 157.
    Ott, Margus. Teadmise, olemise, kõnelemise sulaolek //1–2, 71.
    Piipuu, Merilin. Mis mahub kannatuste vahele? Marginaalia Eesti lähiajaloos // 7–8, 96.
    Pilv, Aare. Noorkommunaarid ja Oras – eesti idapagulaste kirjandusrühmitused // 7–8, 91.
    Plath, Ulrike. Põgenikena Saksa Reich’is ehk ränne Eesti järelümberasujate identsusnarratiivis // 4–5, 121.
    Raud, Rein. Zygmunt Baumani multikulturalismi-kriitika: poleemiline tõlgendus / Ingl. k. tlk. T. Pakk // 4–5, 106.
    Saar, Jüri. Rahvusvahelise suhtluse muutlikud väärtustaustad // 12, 82.
    Schaefer, Christopher. Kui populism läheb üle piiri: kuidas mõista Trumpi välispoliitikat? / Ingl. k. tlk. A. Velmet // 10–11, 97.
    Seljamaa, Elo-Hanna. Saja rahva lood: Tähelepanekuid kultuurilisest mitmekesisusest ja vähemustest lõimuvas Eestis // 7–8, 102.
    Sisask, Kaia. Võõra(v)ihast, psühhoanalüütiliselt // 4–5, 136.
    Solnik, Sigrid. „Toetame vaeseid nende kodumaal…“: Põgenike aitamine või arengukoostöö? // 4–5, 55.
    Šehhovtsov, Anton ja Peter Pomerantsev. Uus natsionalism: Ida-Euroopa pöörab paremale / Ingl. k. tlk. M. V. // 3, 89.
    Zhuangzi. Teadmine läks põhja, vt. Zhuangzi, PROOSA
    Tamm, Evelin. Kes tõi feminismid Läände ehk Eesti naisajaloo taastulek // 7–8, 138.
    Tamm, Marek. Uusreaktsionäärne mõtlemine // 10–11, 119.
    Trotski, Lev. Mis on natsionaalsotsialism? / Vene k. tlk. K. Pruul // 10–11, 81.
    Tüür, Kadri. Keskkonnahumanitaaria: teispool kultuuri ja loodust // 6, 71.
    Uibu, Marko. Telegram.ee – konspirituaalsuse maaletooja // 7–8, 146.
    Vaher, Berk ja Aare Pilv. Akna vabastamine: Y-kirjandus, eksp, …? // 7–8, 172.
    Velmet, Aro. Sinise marmorkuuli saabumine antropotseeni // 6, 48; Sooideoloogia ajaloost ehk katoliikliku internatsionaali kohtumisest eesti rahvuslusega // 10–11, 132.
    Viik, Tõnu. Filosoofiline tühi // 1–2, 110.
    Vogelberg, Jaanus. Välisuudised Eesti paremmeedias // 10–11, 144.

    INTERVJUU

    Vestlus pagulaste abistajatega Jordaanias / Küsitlenud ja tõlkinud H. Hanso // 4–5, 38.
    Kolm pagulasrännakut. / Tõlkinud ja üles kirjutanud K. Baum // 4–5, 30.
    Mudde, Cas. Täiuslik torm. Paremradikalism Euroopas / Küsitlenud Z. Beauchamp. Ingl. k. tlk. M. V. // 10–11, 105.
    Piik, Paavo. Kolm kõnelust: Intervjuu EKRE liikmega; Intervjuu Sinise Äratuse liikmega; Intervjuu Odini Sõdalasega // 10–11, 154.
    Robcis, Camille. Universalistliku poliitika kriisid / Küsitlenud ja ingl. k. tõlkinud A. Velmet // 3, 81.

    ARVUSTUSED

    Allik, Heli. Kivi, paber, käärid. Kolmas vorm (Наркоман. Kuidas minust sai Наркоман. Ja lisaks kõik lood nihilist.fm’ist. Tallinn: ZA/UM, 2016) // 7–8, 183.
    Berg, Oliver. Puud metsa taga (J. Ashilevi. Kehade mets. Keila: Libros Insanos, 2015) // 3, 111.
    Filimonov, P. I. Viktor Tsoi, metaromaan ja kirjanduskesksus. Neli teesi Andrei Ivanovi „Kirjutuskera“ kohta (A. Ivanov. Rasmus Hanseni kirjutuskera. Vene k. tlk. Veronika Einberg. Tallinn: Kultuurileht, 2015) // 3, 120; Oskus elule kaotada (S. Hanin, A. Punte, V. Svetlov, S. Timofejev. Eesti keeles sa lobise, tibuke. Orbita rühmituse luulekogu. Vene k. tlk. A. Pilv. Tallinn: Kite, 2016) // 6, 98.
    Grigorjeva, Sveta. „jne“ (T. Soomets. Hulgakesed. Tallinn: Verb, 2015) // 6, 95.
    Hvostov, Andrei. Välismaalane, kes murdus eesti kergemeelsuses (B. Buracinschi. Oh see eesti kergemeelsus. Tlk J. Porila, J.-K. Raid, M. Jõks. Tallinn: Ema ja Isa, 2016) // 4–5, 167.
    Kasak, Enn. Vaba inimese eetika (B. Spinoza. Eetika: Geomeetrilise korra järgi tõestatud ja viide ossa jagatud. Lad. k. tlk. M. Ott. Tartu: Ilmamaa, 2016) // 9, 108.
    Kattel, Rainer. Hääleka hääbumise apoloogia (H. Pajula. Kassi nurinad. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016) // 10–11, 204.
    Kender, Kaur. 7 põhjust, miks „Klaaslaps“ on üks kõvemaid raamatuid eesti keeles (M. Kangro. Klaaslaps. Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2016) // 10–11, 198.
    Kiisler, Vilja. Rahvaluuleuurija Kümmel (T. Kümmel. VEB-fond. Kadunud raha. Tallinn: Ema & Isa, 2016) // 12, 100.
    Kivirähk, Andrus. Talupojad tantsivad, prillid ees (V. Mikita. Lindvistika, ehk, Metsa see lingvistika. Välgi metsad, 2015) // 3, 108.
    Krull, Hasso. Nimetusse, tähendusetusse, tühjusse, öösse, vaikusse (L. Luks. Nihilism ja kirjandus: ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2015) // 1–2, 175; Tardumusse venitatud avaus. Tõnis Vilu utoopiline aeg (T. Vilu. Igavene kevad. Tallinn: Tuum, 2015; T. Vilu. Uus Eesti aed. uuseestiaeg.weebly.com, 2015) // 9, 100.
    Kuldkepp, Mart. Elulugu ja ajalugu, ühed mustad mõlemad (M. Traat. Kolm Solveigi. Lühiromaane ja novelle. Tartu: Ilmamaa, 2015) // 1–2, 185; Alternatiivajalugu kirjanduslõksus (M. Laar. Sügissõda I–II. Tallinn: Read, 2014 ja 2016) // 7–8, 203.
    Larm, Pille-Riin. Maailma parim põetaja (P. I. Filimonov. Laulis, kuni kõik lõppes. Vene k. tlk. I. Velbaum-Staub. Tallinn: Varrak, 2016) // 7–8, 191.
    Luiga, Made. Tundelise krantsi teekond lõpmatuse poole (P. Sauter. Lapsepõlvelõhn. Tartu: Petrone Print, 2015 ) // 4–5, 171.
    Luks, Leo. Kas laul on lauldud? (J. Rooste. Saarde; Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2015; J. Rooste. Vana hiire laulud. Saarde; Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2015) // 6, 91.
    Matsin, Paavo. Friedenthali must fantastika (M. Friedenthal. Inglite keel. Tallinn: Varrak, 2016) // 9, 92.
    Oidsalu, Meelis. Meisterdetektiiv Blomkvist Eestit vabastamas (R. Raud. Täiusliku lause surm. Tallinn: Mustvalge Kirjastus, 2015) // 1–2, 182.
    Ojam, Indrek. Sümbolid ja muundumine rännumehe uutes seiklustes (M. Heinsaar. Unistuste tappev kasvamine. Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid. Tallinn: Menu, 2016) // 9, 96.
    Ott, Margus. Vereimemine pole meelakkumine (J. Kolk. Mee lakkumine pole meelakkumine. Saarde-Pärnu: Jumalikud ilmutused, 2015) // 3, 115.
    Plath, Ulrike. „Ikka needsamad muutumatud kanapoja- ja laanepüüpraed…“ ehk Suurmeister toidukultuuri radadel (J. Lotman, J. Pogosjan. Suurilma lõunasöögid. Pealinnaelu panoraamid 19. sajandi Peterburist. Vene k. tlk. V. Einberg. Tallinn: Tänapäev, 2015) // 3, 124.
    Pruul, Kristjan. Populaaride poliittehnoloog (E. Laclau. Antagonism, poliitika, hegemoonia. Valik esseid. Koost. ja toim. J. Lipping. Ingl. k. tlk. A. Kitus, H. Krull, J. Lipping, M. Mölder, P. Selg, T. Vallimäe. Tartu: EYS Veljesto, 2015) // 6, 107.
    Rattasepp, Märten. Alternatiivsuseta (aja)lugu (I. Hargla. Raudrästiku aeg. Pärnamäe: Raudhammas, 2016) // 12, 96.
    Robertson, James. Transgressioon kui vahend ja kui eesmärk. Kaur Kenderi protsess (K. Kender. Untitled 12. [In English]. Made in USA: Nihilist.fm; ZA/UM, 2016; K. Kender. Untitled 12. [Eesti keeles]. Made in USA: Nihilist.fm; ZA/UM, 2016) / Ingl. k. tlk. A. Velmet // 9, 86.
    Sommer, Lauri. Tipa Tapa ja Martell (Minu lamp põleb. Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus 1947–1970. Koost. K. Metste, E. Annuk. Tallinn: Varrak, 2015) // 1–2, 187; Noor Toomas Tallinna pilvepiiril (T. Tootsen. Viimane päev. Mõttelõke xyz, 2016) // 12, 94.
    Susi, Joosep. Luuletu luule (M. Pärtna. Saamises. Luige: Verb, 2015) // 4–5, 175.
    Tammjärv, Maia. See ei ole kiri autoreile (Kolmteist eesti kirja. Tallinn: Kultuurileht, 2016) // 7–8, 199.
    Teede, Andra. Igavlejate põlvkonna esipoetess (S. Urgas. Siht/Koht. Tartu: Elusamus, 2015) // 7–8, 195.
    Urgas, Silvia. Banaalsetest teemadest kirjutamise julgus (Aleksandra A. T. Minu armastusest jätkub meile mõlemale? Tallinn: Hea Tegu, 2016) // 10–11, 201.
    Velmet, Aro. Me peame rääkima liberalismist (J. Rawls. Õiglus kui ausameelsus: Taasesitus. Ingl. k. tlk. T. Vallimäe. Tallinn: Valgus, 2015) // 6, 102.
    Velsker, Mart. Tihe raamat (T. Haug. Tagasi Troojamäele. 30 kirjatööd & interluudium. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015) // 4–5, 179.
    Väljataga, Märt. Nõrga mõistuse dogmaatika (L. Luks. Nihilism ja kirjandus: ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2015) // 1–2, 170.

    VIKERGALLUP

    Eesti kirjandus 2015 / Vastavad O. Berg, E. Fridolin, S. Heinloo, M. Kunnus, P.-R. Larm, I. Lillemägi, T. Parksepp, J. Rooste, A. Teede, J. Tomberg // 4–5, 184.

    KUNSTIKOMMENTAARID

    Hermann, Eik. Alice Kase kaks tühjust // 1–2, 165.
    Härm, Anders. Meistri tööriistadega Meistri maja kallal. Kalle Lasn ja Adbusters // 10–11, 192.
    Ilus, Mihkel. Värv kui värav. Pääsukese maalitaju // 3, 96.
    Kelomees, Raivo. Kunstnikepaar Varvara & Mar // 12, 90.
    Kivimaa, Katrin. Võta mind vastu, Eesti (Näitusest „Welcome me Estonia. Добро пожаловать мне в Естонии. Tere tulemast mulle Eestis“) // 4–5, 164.
    Ruudi, Ingrid. Eesti Rahva Muuseum kui eksistentsialistlik arhitektuur // 9, 81.
    Soans, Hanno. Mina, sina ja kõik, keda me ei tea, oma normatiivsuse otsinguil (Anna-Stina Treumund) // 7–8, 180.
    Veermäe, Kadri. Kiri ühest kunstnikust (Art Allmägi) // 6, 89.

    ILLUSTRATSIOONID

    Adbusters: Trump esikaanel. Adbusters 127. Disain: P. Inoue // 10–11, esikaas; Triipkoodist trellid. Adbusters, nr 23 // 161; Absolut impotents. Adbusters, nr 16 // 162; Occupy Wall Streeti plakat. Kontseptsioon: K. Lasn; disain: P. Inoue, W. Brown // 163; Tal on sinu silmad. Kontseptsioon: W. Neily; Foto: S. Mendes // 164; Obsessioon meestele. Calvin Kleini paroodia. Adbusters, nr 10; foto: N. Bleck // 165; Kas sa oled juba õnnelik? // 166, 167; Triipkodist põgenemine. M. Dejong. Adbusters, 34 // 168; Korporatiivse Ameerika lipp. Disain: Shi Zhe Yung // tagakaas; Kiirtoit, varasurm // tagakaas.
    Allmägi, Art. Nägin täna öösel unes… Vahtplast, montaaživaht, paber. 2012 // 6, esikaas; Initsiatsioonirituaal. 2008 // 81; Nägin täna öösel unes… Mixed media. 2012 // 82; Nägin täna öösel unes… Mixed media. 2012 // 83; Kiri kolmele kunstnikule. Mixed media. 2012 // 84; Kiri kolmele kunstnikule. Detail // 85; Cold War / Xолодная война.Ruumiinstallatsioon. Mixed media. 2014 // 86, 87, 88; Cold War / Xолодная война. Ruumiinstallatsioon. Mixed media. 2014. Köler Prize publikupreemia 2016. EKKM // 88; Cold War / Xолодная война. Ruumiinstallatsioon. Mixed media. 2014–2016 // tagakaas.
    Asutava kogu naisdelegaadid: Emma Asson-Peterson, Helmi Jansen, Alma Ostra-Oinas, Marie Reisik, Minni Kurs-Olesk, Anna Tõrvand-Tellmann ja Johanna Päts. Foto. // 7–8, lk 141.
    Eesti Rahva Muuseumi hoone, pildistatud 11.01–17.05.2016 // 9, esikaas, 65, 66, 67, 68, 69, 70, 71, 72, tagakaas. Fotod: P. Kuimet.
    Hanso, Hille. Kõik: foto. 1) Jordaania põgenikelaagrid on karmides klimaatilistes tingimustes; 2) Lapsed Azraqi laagris kaevul; 3) Za’atari laagri edulugu: tüdrukute jalgpallivõistkond // 4–5, 41; 4) Jasmine Addas koos Süüria põgenikuga; 5) Põgenike vabaajakeskused Ammanis; 6) Tüdrukute käsitöötund Azraqi laagris; 7) MTÜ Mondo ja EV VM toetavad arvutiõppega; 8) Tsirkusetunnid Za’atari laagris // 43.
    Kask, Alice. Lapp. Õli. 2015 // 1–2, esikaas; Jooja. Õli, süsi. 2015 // 129; Nimeta. Akrüül, süsi. 2014 // 130; Nimeta. Akrüül, süsi, grafiit. 2014 // 131; 2. Õli. 2015 // 132; 1. Õli. 2014 // 133; Nimeta. Grafiit, süsi. 2015 // 134; Nimeta. Grafiit. 2015 // 135; Nimeta. Akrüül, süsi. 2015 // 136; Nimeta. Akrüül. 2015 // tagakaas.
    Kollaaž ajalehest Tšas Pik: Repin, Ilja. Riiginõukogu juubeliistung (1903) ja Šiškin, Ivan. Krahvinna Mordvinovale kuuluvas metsas Peterhofis (1891) // 9, 53.
    Näitus „Welcome me Estonia. Добро пожаловать мне в Эстонии. Tere tulemast mulle Eestis“: Z. Akbari. Päevik. Tikand. 2016. Detail // 4–5, esikaas; Näituse vaated Rundum artist-run space’is // 145; Z. Akbari. Päevik. Tikand. 2016 // 146; Maret, Olga, Mira, Qeti, Sonja. Heegeldatud kaltsuvaibad. 2016 // 147; U. Saleem. Child fun street fighter. Video. 2009 // 148; S. Ilyas. Hafeez Raufi Poem. Video. Las pildid räägivad. Video. The Night Walker. Video. Tee vabadusse. Video. Stillid. 2015 // 149; Mira. Kodu. Kollaaž. 2015 // 150; Sonia. Köögist kõrini. 2015 // 150; Ahmed. Wanted. Kollaaž, tekst. 2016 // 151; Sonia. Roos. Detail tikandist. 2016 // 152; Kunsti töötuba Vao küla varjupaigataotlejate majutuskeskuses. 2016 // tagakaas.
    Pääsuke, Tiit. Kõrv ja süda. Akrüül, õli, vineer. 2004 // 3, esikaas; Romulus II. Akrüül, õli, lõuend. 2010–2014 // 97; Vaikelu. Muna põllel. Akrüül, õli, tekstiil, vineer. 2007 // 98; Kris&Kris. Akrüül, õli, lõuend. 2016 // 99; Sinine ja punane. Akrüül, õli, lõuend. 2011 // 100; Poiss ja varss. Akrüül, õli, lõuend. 2014 // 101; Vahikoer II. Akrüül, õli, lõuend. 2013 // 102; Minu müüdud maastikud. Akrüül, õli, lõuend. 2010 // 103; Europe. Akrüül, õli, lõuend. 2016 // 104; Konflikt. Akrüül, lõuend. 2016 // tagakaas.
    Repin, Ilja. Ristikäik Kurski kubermangus. Õli, lõuend. 1877–1888. // 9, 49.
    Thade, Alexia. Eesti feministide pilapilt 2015. a. aprillis ametisse astunud valitsusest. Foto. 2015 // 7–8, 141.
    Treumund, Anna-Stina. M-i märg unenägu. Pigmentfoto. 2015 // 7–8, esikaas; Drag. Pigmentfoto. 2009 // 161; Perekond pimeduses. Ema. Isa. Barbara. Gertrud. Pigmentfotod. 2006 // 162; Harjutused oma pulmadeks. Pigmentfoto. 2009 // 163; Perekond pimeduses. Anna-Stina. Pigmentfoto. 2006 // 163; Arabella. Pigmentfoto. 2013 // 164; Lugedes Jane Eyre’i. Pigmentfoto. 2013 // 165; Skin. Digitrükk. 2015 // 166; V. Foto. 2015 // 167; Mina ja mu kukeke. Pigmentfoto. 2005 // 168; 7. Köis, suulised, jalused, piitsad. 2015 // tagakaas.
    Varvara & Mar. Spam Poetry. Kootud skulptuur, performance. 2012 // 12, esikaas; My Name is 192.168.159.16. Installatsioon. 2009 // 65; Wishing Wall. Interaktiivne installatsioon. 2014 // 66; The Rhythm of Wind. Kineetiline skulptuur. 2016 // 67; Data Tower. Mix-meedia skulptuur. Teostamata // 68; Speed of Markets. Installatsioon. 2014 // 68; The Rhythm of Sao Paulo. Valgusinstallatsioon. 2012 // 69; Who Is the Next? Kineetiline skuptuur. 2016 // 70; NeuroKnitting. Kudum. 2013 // 71; Binoculars to… Binoculars from… Telemaatiline installatsioon. 2013 // 72; Smile (Naerata). Interaktiivne valgusinstallatsioon. 2016 // tagakaas.

  • Toimetajalt: Heideggeri tondid ja unipolaarse momendi lõpp

    Detsembrinumber avaneb Matthew Arnoldi kuulsa raskemeelse mõtisklusega 19. sajandi keskelt:
    … ja keset pilkast välja on me koht,
    kus hullunud armeede taand ja sööst
    keeb ümberringi teadmatuse ööst.

    Ajakirja keskmes on pinged nn liberaalse universalismi ja sellele vastureaktsioonide vahel. Alexander S. Duffi essee “Heideggeri tondid” uurib, milline koht on selles reaktsioonis Heideggeri filosoofial. Üldiselt on ju arvatatud, et Martin Heideggeril poliitilist filosoofiat pole, et saksa eksistentsialist elas küll kaasa natside tõusule, kuid tema siin-seal pillatud poliitilised avaldused jäävad rohkem tühjadeks loosungiteks ega moodusta filosoofilist õpetust. Viimasel ajal avaldatud märkmeraamatutest selgub siiski suurem pilt ning juba enne nende ilmumist on leidunud poliitiliselt mõjukaid heideggerlikke ideolooge. Duff keskendub Iraanile (Ahmad Fardid) ja Venemaale (Aleksandr Dugin) ning vaatleb, kuidas seal on Heideggeri “olemisloole” püütud poliitilist rakendust leida. Duff ennustab, et praegune reaktsioon liberaal-demokraatliku globaalse hegemoonia vastu kohalike identiteetide nimel hakkab üha enam ammutama inspiratsiooni Heideggeri mõistuse-kriitikast. Selle konkreetsed vormid aga võivad võtta väga mitmekesise ilme.

    Tundub, et kui jutt on tänasest paremrevolutsioonist, kerkib üha sagedamini üles Dugini nimi. Väga raske on tema tegelikku mõju aga hinnata. Me ei tea, kas ta on lihtsalt üks provokaator, keda Kreml vahel ära kasutab, või tõesti mingi rahvusvahelise võrgustiku niiditõmbaja. Omal ajal pakkusid tema ideed huvi näiteks Haljand Udamile, kes temaga Moskvas kokku puutus, kuid hiljem ütelnud Udam end Dugini natsionaal-bolševismist lahti (kui uskuda Mark Segdwicki raamatut “Against the Modern World. Traditionalism and the Secret Intellectual History of the Twentieth Century”).

    Igatahes oma nn neljanda poliitteooria kodukal tervitab Dugin nüüd lausa messianistliku retoorikaga Trumpi võitu. Väike stiilinäide:

    “USA on maailma kauglääs. See on kesköö ruum. Ja seal on jõudnud langus oma lõpp-punkti. Praegu on pooluste vahetumise hetk. Lääs pöördub itta. Putin ja Trump seisavad planeedi kahes vastasnurgas. 20. sajandil kehastasid neid kahte äärmust kõige radikaalsemad modernsusevormid – kapitalism ja kommunism. Kaks apokalüptilist koletist – Leviaatan ja Peemot. Nüüd on nendest saanud kaks eshatoloogilist lubadust: Putini Suur-Venemaa ja Trumpi juhtimisel vabanev Ameerika. 21. sajand on viimaks peale hakanud.”

    Rein Müllersoni pikk ja põhjalik essee “Ideoloogia, geopoliitika ja rahvusvaheline õigus” haakub õigupoolest samade küsimustega, aga mõistagi märksa kainemas võtmes  – kuidas ühepooluseline maailm on kujunemas mitmepooluseliseks ning kuidas sellises maailmas rahulikult koos eksisteerida.

    “Külma sõja järgsed ja mõne meelest naiivsed ootused, et erapooletult tõlgendatud ja rakendatud õigus saavutab maailmas esmasuse poliitika üle, ei ole täitunud. Erinevate nägemustega soovitavast ja võimalikust maailmakorrast käib kaasas propagandasõda. milles isegi rahvusvahelist õigust kasutatakse hegemoonilise domineerimise relvana või vahendina, millega sellise domineerimise vastu võidelda. … Ainus realistlik rahvusvaheline süsteem on multipolaarne. Rahvusvaheline õigus, kui huvide tasakaalul ja kompromissidel – aga mitte tingimata ühisel ideoloogial – põhinev normatiivne süsteem suudaks hästi toimida ainult multipolaarses, jõudude tasakaalu ja riikide kontserdi süsteemis, mis tuleb üles ehitada teadlikult ja mida aktsepteeritakse legitiimsena.”

    Samas aimub riikide kontserdi mõiste tagant väikeriike hirmutav geopoliitiliste mõjusfääride jutt. Essees, mis kaudselt reageerib Müllersonile, esitab Jüri Saar kaitsekõne läänelikele põhiväärtustele, nagu tõe-, isiku- ja lepingukesksus, ning põhjendab nende tähtsust ka rahvusvahelistes suhetes. Ajal, kui postmodernism ja viimasel ajal ka Vene infosõda on neid tugisambaid õõnestanud, tõstab Jüri Saar kilbile Maurizio Ferrarisest inspireeritud uue realismi, mis pöörduks tagasi universaalsete valgustusideaalide poole.

    Ajakirjast võib leida veel Siegfried Kracaueri 1929. a olupildi kontoriametniku tüübist, luulet, jutte ja arvustusi. Numbri lõpetab 2016. aasta sisukord, mida sirvides tuleb tõdeda koos Frank Sinatraga: “It was a very good year”. Uueks aastaks saab aga Vikerkaart tellida siit.

    https://www.youtube.com/watch?v=VHJ3iZpfBRI

     

     

  • ,

    Vikerkaar 12 2016

    Luule

    MATTHEW ARNOLD
    Dover Beach
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    SVETA GRIGORJEVA
    *olen õitsev tuksuv…; *olen õitsev tuksuv…; *olen tiksuv tuksuv…; *olen tiksuv õitsev…; *olen õitsev tiksuv…; *olen õitsev tiksuv…; *olen tiksuv tuksuv…; *olen tiksuv tuksuv…

    MART KANGUR
    *ma pakun teile…; *naine tahab ohvrit…; *ära jäta mu lähedusse…; *kellele iseseisvus…; *see paanika…; *mul ei ole enam aega…; *nimi ja nägu…; *mul on olnud au…

    TRIIN SOOMETS
    *kui saad viimaks…; *kosmos lähedalt…; *yks andis syya…; *tõde teeb vabaks…; * tõde on tohutult tähtis…; *naine kellele…; *hakka kohe…; *enam ei mahu…; *ahvi ja jumala vahel…

    Proosa

    INUITI JUTT
    Hing, kes elas kõikide loomade kehades
    Inglise keelest tõlkinud LauriSommer

    SIIM SINAMÄE
    Kolmekesi Prostokvašinos

    Artiklid

    SIEGFRIED KRACAUER
    Väike herbaarium
    Saksa keelest tõlkinud Neeme Näripä

    NEEME NÄRIPÄ
    Siegfried Kracauer ja tema „Teenistujad“

    ALEXANDER S. DUFF
    Heideggeri tondid
    Inglise keelest tõlkinud M. V.

    REIN MÜLLERSON
    Ideoloogia, geopoliitika ja rahvusvaheline õigus
    Inglise keelest tõlkinud M. V.

    JÜRI SAAR
    Rahvusvahelise suhtluse varieeruvad väärtustaustad

    Kunstilugu

    RAIVO KELOMEES
    Kunstnikepaar Varvara & Mar

    Vaatenurk

    LAURI SOMMER
    Noor Toomas Tallinna pilvepiiril
    Tõnis Tootsen. Esimene päev. Tallinn: Mõttelõke xyz, 2016. 576 lk. € 39.49.

    MÄRTEN RATTASEPP
    Alternatiivsuseta (aja)lugu
    Indrek Hargla. Raudrästiku aeg. Pärnamäe: Raudhammas, 2016. 352 lk. 18.69 €.

    VILJA KIISLER
    Rahvaluuleuurija Kümmel
    Toomas Kümmel. VEB-fond. Kadunud raha. Tallinn: Ema & Isa, 2016. 352 lk. 15 €.

    Vikerkaar 2016  

  • Vikerkaar 12 2016

    Üldiselt üksiku, globaalselt kohaliku poole. Alexander S. Duff: Heideggeri tont universaalsete väärtuste õõnestajana. Rein Müllerson: Unipolaarse riikidesüsteemi lõpp ja rahvaste kontserdi vajadus. Jüri Saar: Maha postmodernistlik relativism, elagu uus realism! Siegfried Kracaueri olupilt kontoriametnikust kui inimtüübist. Matthew Arnoldi luuletus mõõnavast usumerest. Sveta Grigorjeva, Mart Kanguri ja Triin Soometsa luulet. Inuiti jutt (tlk Lauri Sommer) ja Siim Sinamäe novell “Kolmekesi Prostokvašinos”. Varvara & Mari meediakunst. Märten Rattasepp Indrek Harglast, Lauri Sommer Tõnis Tootsenist, Vilja Kiisler Toomas Kümmelist. Aastasisukord.

  • Sooideoloogia ajaloost ehk katoliikliku internatsionaali kohtumine eesti rahvuslusega

    ARO VELMET

    Mis on „sooideoloogia“?

    Tänavu mais andis EKRE aseesimees Martin Helme Eesti Päevalehele intervjuu, kus nimetas 27-aastat ajakirjanikku Laura Mallenet „osaks iibeprobleemist“. See hinnang oli aga vaid „kirss tordil“. Intervjuu keskmes oli naistevastast vägivalda ohjeldav Istanbuli konventsioon, mille Eesti 2014. aastal allkirjastas ning mille ratifitseerimist praegu ette valmistatakse. Helme väitis, et konventsioon on kantud „radikaalfeministlikust ideoloogiast“, mida üritatakse „lasteaedadesse ja koolidesse“ suruda. Selle eesmärgiks olevat „juurida välja kombed, traditsioonid ja tavad“ ning suruda peale ebaloomulikke soorolle, millega on juba Lääne-Euroopas liiga kaugele mindud.[1]

    Kui Helme iibeteemaline kommentaar mõisteti meedias laialdaselt hukka, siis Istanbuli konventsioon sai tuld mujaltki. Meedias kajastati elavalt Läti justiitsministri Dzintars Rasnačsi vastuseisu konventsioonile, mis tema sõnul avavat tagaukse „homoliitudele ja äärmuslikule feminismile“.[2] Postimees tegi konventsioonist päevaintervjuu pealkirjaga „Kas Istanbuli konventsioon kärbib sõnavabadust?“.[3] Samas vaimus rünnati võrdõiguslikkusküsimusi laiemalt. Õpetajate Leht avaldas pedagoogi ja kirikutegelase Ramo Peneri artikli, milles kirjeldati Euroopas levivat gender mainstreaming’i-nimelist ideoloogiat, mis olevat suunatud laste ja noorukite arengu vääramisele, üritades neis kooli ja sotsiaalmeedia abil kujundada „väärastunud hingeseisundit ning väärtusteadvust, mille kohaselt võib bioloogiline naine olla sotsiokultuuriliselt mees ja ka vastupidi“.[4] Postimehes kritiseeris Maarja Vaino „sooneutraalsust“ kui „sotsiaalset eksperimenti“, mis mõjub kui „kauge kaja aegadest, mille kordumisele ei taha mõeldagi“.[5]

    Kõige kummalisem oli nende rünnakute juures asjaolu, et Helme jt kritiseeritud vägivallavastased ja egalitaarsed normid pole Eesti kultuuriruumis mingid ennenägematud radikaalsed fenomenid, vaid põhiseaduse §12 alusel kaitstud põhimõtted. „Sooline võrdõiguslikkus“ on õppekavadesse ühemõtteliselt sisse kirjutatud juba 2010. aastast saadik. „Kombeid, traditsioone ja tavasid“ Istanbuli konventsioon välja juurida ei käsi, küll aga ütleb konventsiooni artikkel 12, et osalevad riigid kohustuvad propageerima käitumisviise, mis vähendavad „naiste alavääristamisele ning naiste ja meeste stereotüüpsetele rollidele“ tuginevaid tavasid.[6] Selles punktis ei ole midagi, mis oleks vastuolus põhiseaduse ja võrdse kohtlemise seaduse vaimuga. Viimati mainitud seadus, muide, võeti vastu aastal 2004. Kaksteist aastat tagasi.

    Istanbuli konventsiooniga kaasnenud kära peegeldab laiemat, üleeuroopalist trendi. Lühikese aja jooksul on paremradikaalsed ja konservatiivsed jõud hakanud nägema soolise võrdõiguslikkusega seotud küsimusi, alates koduvägivallaga võitlemisest kuni transsooliste õigusteni, osana suuremast sõjast traditsiooniliste soorollide vastu, mis ohustab kogu ühiskonna alustalasid. „Sooideoloogia pealetungist“, mis veel kümne aasta eest seostus vaid teatud konservatiivkristlikele ja paremradikaalsetele aktivistidele omase kõnepruugiga, räägivad nüüd peavoolu konservatiivid, olgu tegu Nicolas Sarkozy juhitud prantsuse paremtsentristidega, Ungari Fidesziga või Poola valitsuspartei Õiguse ja Õiglusega.

    Riigist riiki on „sooideoloogia“ kriitika võrdlemisi sarnane: sooideoloogias nähakse Euroopa Liidu ja ÜRO egiidi all ellu viidavat globaalset „antropoloogilist revolutsiooni“, mille eesmärgiks on traditsiooniliste ja loomupäraste soorollide hävitamine ning inimolemuse põhimõtteline ja sunniviisiline ümberkujundamine. Selle arusaama kohaselt ei ole viimaste aastakümnete naiste õigusi, soolist võrdõiguslikkust ja seksuaalset orientatsiooni puudutavad arengud olnud mitte eraldiseisvad debatid, vaid omavahel ühendatud katsed „inimsuhete, rahva, rahvuse ning ühiskonna“ radikaalseks muutmiseks. Sooideoloogia alla lahterdatakse terve hulk debatte, alates semantilistest (kas on viisakas rääkida „esimeestest“ ja „esinaistest“ või hoopis „eesistujatest“?) ja lõpetades pedagoogiliste (millist seksuaalharidust tuleks põhikoolis õpetada?), meditsiinilis-eetiliste (kas abort peaks olema lubatud?) ning juriidilistega (kas ja kuidas tuleks reguleerida samasooliste kooselu?). Põhiline väärväide olevat arusaam soo sotsiaalsest konstruktsioonist – siit ka termin „sooideoloogia“ ehk gender ideology, mis viitab ingliskeelsele eristusele terminite sex ja gender vahel.[7] Sooideoloogiat nähakse totalitaarse ja kosmopoliitilise projektina, mida juhib eksiteele sattunud või suisa otseselt pahatahtlik eliit.

    Niisugune eshatoloogiline nägemus on aidanud võimendada varasemalt võrdlemisi viisakaid debatte elu ja surma peale löödavateks lahinguteks. Kooseluseadus, Istanbuli konventsioon, Rootsi soo-neutraalsed lasteaiad ja vestlussaadete naistepõud on andnud põhjust paljudeks poleemilisteks arvamusartikliteks (ka siinkirjutaja sulest, kes – full disclosure – ühemõtteliselt võrdõiguslikkust toetab). Paraku on selles väitluspalavikus unustatud küsida, miks on „sooideoloogiast“ üldse saanud sedavõrd kiiresti ja ootamatult Eestit lõhestav probleem.

    Sooideoloogia tõus poliitiliste debattide keskmesse on rahvusvaheline nähtus, mis Eestis on võtnud omanäolise ja ootamatult radikaalse vormi, andes eesti paremradikaalidele kätte suuna, mida veel kümne-viieteist aasta eest oleks olnud raske ette näha. Suuresti vastutab selle pöörde eest 2011. aastal asutatud Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK), mille juhid Varro Vooglaid ja Markus Järvi on sooideoloogia kriitikat teinud juba 2005. aastast saadik. Neile on aidanud kaasa üleeuroopaline sooideoloogia-vastane liikumine, mida juhivad katoliiklikud aktivistid, kes lähtuvad oma strateegias Johannes Paulus II ja kardinal Ratzingeri (hilisema paavst Benedictus XVI) mõttetööst. Ent ka üleeuroopalises plaanis on SAPTK üsna erinäoline.[8] Kui konservatiivsed liikumised Euroopas jäävad suures osas siiski peavoolu katoliikluse raamidesse, tunnistades II Vatikani kirikukogu põhimõtteid ja liberaalset demokraatiat, siis SAPTK-i juured on Brasiiliast pärit liikumises Traditsioon, Perekond ja Eraomand (TFP), mis vastukaaluks moodsa ühiskonna dekadentsile väärtustab 15. sajandi reformatsioonieelseid monarhistlikke ja rangelt kiriklikke väärtusi. Loomulikult on Eesti parem-radikaalidel intellektuaalseid eeskujusid mujalgi, alates USA kultuurisõdalastest ja lõpetades kohalike mõtlejatega. Sooküsimuse käsitlemisel viivad teemavalikud, argumendid ja sümboolika aga otseselt kaasaegse katoliikluse omapärasemate esindajateni. Seletamaks, miks see nii on läinud, tuleb vaadelda katoliiklust üheskoos Eesti paremradikaalse antikommunismi ning Euroopa Liidu vastasuse ajalooga.

    Sooideoloogia Vatikanist Brasiiliani

    Kaasaegse katoliikluse ajalugu jaotub üldjoontes kaheks perioodiks, mille vahejooneks on Teise maailmasõjaga alanud ning II Vatikani kirikukoguga lõppenud kaks aastakümmet. Kui autoritaarsed režiimid olid end maailmasõja lõpuks diskrediteerinud, viis see Euroopas üldiselt kristliku poliitika pehmenemise ja demokratiseerumiseni. Sõjaeelsed katoliiklased olid kippunud pigem vastanduma demokraatlikele režiimidele ning toetama monarhiste ja radikaalparempoolseid – Prantsuse vabariigi ligi sajandipikkune vastasseis katoliku kirikuga on ilmselt kõige tuntum näide, ent üha rohkem on hakatud meenutama ka Vatikani toetust Francisco Franco diktatuurile Hispaanias ja Benito Mussolinile fašistlikus Itaalias.[9]

    Sõjajärgne Vatikan oli aga võtmetegelane Euroopa kristlik-demokraatlike režiimide ülesehitamisel, inimõigustediskursuse populariseerimisel ning distantseerus II Vatikani kirikukoguga (1962–1965) otsustavalt autoritaarsetest režiimidest.[10] Poliitilise leebumisega käis kaasas ka sotsiaalne: Vatikan rõhutas senisest enam koguduste osalemist kiriku tegevuses, andis loa viia läbi jumalateenistusi kohalikus keeles ja kaasajastas üldisemalt kiriklikke traditsioone. See oli hetk, mil kirik tunnistas meeste ja naiste võrdsust ning mil Paavstliku Rasedusvastaste Vahendite Alase Komisjoni 1966. aastal välja antud lõppraportis tõdeti, et kunstlike kontratseptiivide kasutamine ei ole patt ning vastutustundlik soojätkamine on kooskõlas kristlike väärtustega. Sooküsimuse asemel oli neil aastail katoliikliku establishment’i keskseks probleemiks hoopis sidemete tihendamine kogudusega – inimeste „südame ja mõistuse võitmine“ – ning sel määral kui sooküsimused üldse esile kerkisid, võis oodata pigem kiriku hoiakute lähenemist ilmaliku maailma omadele.

    See olukord aga ei kestnud kaua. Juba 1968. aastal andis paavst Paulus VI välja entsüklika „Humanae Vitae“, milles kinnitas loomuseadusest lähtuvat kohustust seostada seksuaalakt soojätkamise eesmärgiga. Lükates tagasi 1966. aasta paavstliku komisjoni järeldused, keelas kirik kategooriliselt abordi, steriliseerimise ja kõik tehislikud kontratseptiivid. Entsüklika tekitas kiriku sees palju konflikte, ent neist hoolimata jäi sooküsimus katoliiklikes debattides ikkagi aastakümneteks tagaplaanile. Teise laine feminism – Simone de Beauvoiri kuulus „Teine sugupool“, mitmesugused võrdõiguslikkusele pühendunud liikumised USA-s, Prantsusmaal ja mujal – ei tekitanud kirikutegelastes sugugi apokalüptilisi vastureaktsioone. Teatud määral levisid feministlikud meeleolud ka kiriku sees, olgu näiteks kasvõi 1970. aastal sündinud liikumine Naised ja Mehed Kirikus (Femmes et Hommes en Église) Belgias ja Prantsusmaal, Rie Vendriki juhitud naiskatoliiklaste liikumine II Vatikani kirikukogu järel ning erinevad debatid naiste ordineerimisest, mis, tõsi küll, lõppkokkuvõttes kuhugi ei viinud.[11] Sestap tasub meeles pidada, et katoliku kiriku sees ei ole soost sugugi alati mõeldud ainult perekonda ja soojätkamist rõhutavas võtmes; liberaalsem traditsioon on praegugi kirikus elus. Meil pole põhjust eeldada, et katoliiklik dogma struktuurselt välistab feministlikud ja liberaalsed arusaamad võrdõiguslikkusest. Me peame lihtsalt küsima, mis juhtus ajalooliselt, et katoliiklus valis pärast lühikest mõõdukusperioodi uuesti konservatiivse tee.

    Olukord muutus 1990. aastatel: esiteks liikus Vatikani tähelepanu koguduste hingede eest hoolitsemiselt ja moraalse eeskuju andmiselt välispoliitikale ja suveräänsete riikide seadusandluse mõjutamisele. Teiseks sõnastas Vatikan esimest korda arusaama sooideoloogiast kui inimolemust ja loomupärast ühiskonnakorraldust fundamentaalselt ohustavast probleemist, millega ühendati terve hulk eripäraseid, ent üha enam kõlapinda leidvaid naiste ja LGBT-inimeste olukorraga seotud probleeme.

    Mis siis sajandivahetusel muutus? Esiteks muutusid feministide ja võrdõiguslaste hääled rahvusvahelistes organisatsioonides tõepoolest tugevamaks. 1995. aastal toimunud Pekingi konverentsil kirjutasid 189 ÜRO riiki (sealhulgas Eesti, keda esindas sotsiaalminister Siiri Oviir) alla deklaratsioonile, millega kohustuti kaitsma soolist võrdõiguslikkust, naiste inimõigusi ja reproduktiivtervise üle otsustamise õigusi kogu maailmas. Sellega tõusis abordiõigus ilmselt esmakordselt riiklikult tasandilt rahvusvahelise tähtsusega küsimuseks – muutus, mis Püha Tooli teps mitte ei rõõmustanud.[12] Sooküsimus oli teravnemas ka kiriku sees, kus sajandivahetusel lahvatanud pedofiiliaskandaalid, tsölibaadiküsimus ning uuesti esile kerkinud arutelu naiste ordineerimisest panid kirikutegelasi küsima, milline on siis Vatikani tegelik arusaam loomupärasest sookäitumisest, kuidas põhjendada korruptsiooni, mis kirikut destabiliseerib, ning mil moel leida taas kord tee õige ja hea käitumise juurde.

    Kolmandaks ja Eesti seisukohalt kriitiliseks komponendiks osutus aga paavst Johannes Paulus II ja talle südamelähedase „sotsiaalse küsimuse“ roll sooideoloogia kritiseerimisel.[13] Tema hakkas tegelema sooküsimusega juba oma karjääri alguses, Krakówi kardinali Karol Wojtyłana. 1960. aastatel asutas Wojtyła Poolas noorte kristlaste ühenduse Środowisko (Ringkond), mis korraldas suvelaagreid ja kokkusaamisi arutlemaks abielu, seksuaalkasvatuse ja perekonna üle. Samal ajal avaldas ta ka monograafia „Armastus ja vastutus“, milles välja käidud seisukohad hingestasid ka ta sooideoloogia-kriitikat 90ndatel. Wojtyła jaoks oli üks keskseid probleeme inimolu üha süvenev atomiseerumine ja pidetusetunne tööstusrevolutsiooni järgsel ajastul. Tundus, justkui haakinuks industrialiseerumine ja urbaniseerumine inimesed lahti nende harjumuspärasest sotsiaalsest miljööst – maakogukonnast, kus tajuti üksteisest sõltumist ja üksteise tuge. Aeg oli liigestest lahti. Seda tõestas massiline vaesus, pahede ja kuritegevuse kasvamine ning moraalne jõuetus, mida sotsialistlikus Poolas oli raske mitte märgata. Ei hüperindividualistlik liberalism ega ateistlik kommunism suutnud Wojtyła meelest täita seda haigutavat kuristikku, mille ees Poola – ja tegelikult kogu maailma – vaesed end leidsid. Ka Püha Tooli esindaja, Harvardi juuraprofessor Mary Ann Glendon rõhutas Pekingi konverentsil naiste ühiskonnaasjades osalemise olulisust, ent mitte liberalismi ette antud „liialdatud individualismi“ raamistikus, vaid sotsiaalselt sidusalt. Johannes Paulus II seisukohalt sai naiste inimõigusi ja inimväärikust kaitsta vaid „sügavas ühtekuuluvuses elamine, üksteisetundmine ja isetus, koos ühishüve nimel tegutsemine, ühendades komplementaarselt selle, mis on inimeses mehelik ja selle, mis on naiselik“.[14] Paavsti nägemuses oli heteroseksuaalne armastus ja perekond isikliku moraali, sotsiaalse sidususe ning ühiskondliku korra aluseks. Traditsiooniline perekond andis loomupäraselt kätte struktuuri, mille ümber oli võimalik ehitada jätkusuutlik ühiskond ning mille nii kommunism kui ka liberalism olid ateismi, institutsionaliseeritud võrdsuse ning hedonistliku vabaduse nimel otsustanud kõrvale heita. Selles valguses muutusid sageli ÜRO ja Euroopa Liidu institutsioonidelt tuge saavad LGBT-õigusi, reproduktiivtervist puudutavaid õigusi ja isegi lihtsalt soolisi stereotüüpe kritiseerivad aktivistid ühe ja sama, katoliikluse seisukohalt eksistentsiaalse kaaluga probleemi eri tahkudeks.

    2000. aastatel võimendas sooideoloogia kriitikat veelgi kardinal Joseph Ratzinger, kes juhtis Usudoktriini Kongregatsiooni ja kellest 2005. aastal sai paavst Benedictus XVI.[15] 2012. aastal defineeris Benedictus sooideoloogia kui arusaama, et „sugu ei ole loodusest antud element, et inimene peab selle ise omaks võtma ja isiklikult mõistma; et see on sotsiaalne roll, mille me enese jaoks valime ning varem tegi seda meie eest ühiskond“.[16] Kuigi Püha Tooli retoorika on tema järglase paavst Franciscuse ametiajal leebunud, on käsitus „sooideoloogiast“ samal ajal teatud katoliiklike ja konservatiivsete organisatsioonide tegevuse kaasabil levinud üle kogu Euroopa.

    Sooideoloogia-kriitika katoliiklikud juured on sealjuures sageli ähmastunud. Riikides nagu Prantsusmaa, kus religioossed argumendid on avalikus debatis tabu, rõhutavad geiabielude vastu võitlev Manif pour Tous (Liikumine kõigi nimel) ja kristlikku Euroopat kaitsev Civitas just sooideoloogia „antropoloogilist ebaloomulikkust“, põhjendades oma argumente Claude Lévi-Straussi analüüsiga „sümboolsest korrast“ või Jacques Lacani esoteerilisemate arutluskäikudega, mille siinkohal läbimängimine võtaks rohkem ruumi, kui nad väärt on.[17] Saksamaal ja Poolas on sooideoloogiat kritiseeritud julgemalt just kristliku teoloogia pinnalt, aga siingi pöördutakse sageli tagasi antropoloogia ja sotsioloogia tööriistade juurde. Üheks markantsemaks näiteks on ilmselt saksa sotsioloog Gabrielle Kuby, kelle tekste on SAPTK-i uudisteportaalis Objektiiv ka eesti keelde tõlgitud. Kuby käsitluses sulandub antropoloogia ning inimõiguste keel sujuvalt katoliiklike argumentidega, mille lähtekohaks on selgelt Johannes Paulus II mõtted. Vaid üks näide: „Seksuaalsetel normidel on määrav mõju kogu kultuurile. … Kõrgkultuur saab eksisteerida vaid rangete seksuaalsete normide kontekstis. Euroopa kristlik kultuur toetub monogaamia ideaalile. Praegu aga oleme kultuurilise revolutsiooni keskmes, mis heidab seksuaalse moraali kõrvale. Selle asjaolu rängad tagajärjed on ilmselged: perekonna hävitamine ja demograafiline kriis.“ Samas intervjuus räägib Kuby oma pöördumisest katoliiklusesse pärast 1968. sündmustes osalemist, ning Johannes Paulus II ja Benedictus XVII rollist oma mõtlemise kujundamisel.[18] Sooideoloogia-küsimus ei ole sajanditetaguse kristliku traditsiooni taasõilistamine, veel vähem on sel pistmist universaalse „tervemõistuslikkusega“, siin on tegemist uue ja intellektuaalselt lihvitud diskursusega, mille juured on selgelt sõjajärgses Euroopas.

    Eesti soodebati kontekstis on aga, nagu eespoolgi viidatud, peavoolu katoliiklusest oluliselt mõjukam Brasiilia päritolu äärmusliikumine nimega Traditsioon, Perekond ja Eraomand (Tradição, Família e Propriedade, TFP). Võrreldes Euroopaga politiseerusid Ladina-Ameerika katoliiklased jõulisemalt, reageerides sealsetele masendavatele sotsiaalsetele oludele ja aina sagenevatele, tihtipeale sõjaväelistele riigipööretele. Põhiliselt tuntakse meil Brasiiliast pärit vabastusteoloogiat, mis ühendas endas sotsialismi ja katoliikluse, nõudes pühakirja tõlgendamises, igapäevases käitumises ja eriti ühiskonnakorralduses „vaeste eelisseisundisse seadmist“. Teised liikumised, sealhulgas lisaks katoliiklastele ka veel palju konservatiivseid evangelikaale, valisid aga järsu pöörde paremale. 1960. aastal asutas Brasiilia riigitegelane ja intellektuaal Plínio Corrêa de Oliveira TFP, nähes seda eeskätt jõuna, mis võiks seista vastu Ladina-Ameerikas üha rohkem levivatele agraarreformidele, millega anti tootlik, ent suuromanike käes suuresti sööti jäänud maa talunikele. Teisalt vastandus Corrêa de Oliveira ka II Vatikani kirikukogule ja selle liberaalsetele reformidele. Mõlemad muutused esindasid Corrêa de Oliveira meelest sotsialismi, mis ohustas Ladina-Ameerika riikide võimuhierarhiat ja kogu maailma moraalset korda.[19]

    Püha Tool ja valdav osa Euroopa konservatiivsetest jõududest on jäänud ka „sooideoloogiat“ kritiseerides demokraatideks, TFP aga on algusest peale olnud monarhistlik, antiliberaalne ja antidemokraatliku hoiakuga. TFP ideoloogiline piibel, SAPTK-i poolt 2012. aastal ka eesti keelde tõlgitud Corrêa de Oliveira „Revolutsioon ja Vasturevolutsioon“, näeb kaasaegse maailma kriiside põhjusena uhkuse ja meelelisuse pealetungi, mis on reformatsioonist alates olnud suunatud loomupärase ühiskondliku hierarhia hävitamisele. See ohtlik tendents, „Revolutsioon“, on nii poliitiline, kultuuriline kui ka sotsiaalne, ning on haaranud terve maailma. Selle juured ulatuvad 15. sajandisse. Ühemõtteliste väärsammude hulka ei liigita TFP mitte ainult kommunismi, vaid ka Prantsuse revolutsiooni, reformatsiooni ja „revolutsioonilise demokraatia“ (mille all mõistetakse demokraatiat, mida ei juhi „aristokraatlikud institutsioonid“ ja range hierarhia).[20]

    TFP Vasturevolutsioon on suunatud väärarengute – nagu võrdsus, ilmalikkus ja isikuvabadus – asendamisele „karmi ja hierarhilise, oma alustes sakraalse, antiegalitaarse ja antiliberaalse kristliku tsivilisatsiooniga“.[21] Pange tähele, TFP tunnistab ise, et olles traditsionalistlik, ei ole ta sugugi konservatiivne liikumine: „Vasturevolutsioon on tõelise progressi hädavajalikuks tingimuseks“.[22] Kuna praegune maailmakord on juba sajandeid korrumpeerunud ja väär, leiavad TFP toetajad, et vaja on radikaalset suunamuutust, ühiskonna juurtest peale ümberehitamist, kasutades selleks ära kõige kaasaegsemaid vahendeid: raadiot, ajakirjandust jne. Ühelt poolt nõuab edukas Vasturevolutsioon TFP nägemuses materiaalse progressi täiemahulist ärakasutamist, teisalt aga monarhistlik-katoliiklike väärtuste äärmuseni arendamist, et nende abil suuta vastu hakata Revolutsiooni – demokraatia, ilmalikkuse, egalitarismi – leviaatanlikule kolossile.

    Arvestades, et TFP näeb kaasaegse kriisi juurmise põhjusena meelelisust, pole ime, et nende rahvusvahelise tegevuse keskmes on soojätkamise ja seksuaalsete kiusatustega seotud küsimused. TFP sõsarorganisatsioonid võitlevad aktiivselt abordi ja geiõiguste vastu nii Prantsusmaal, Iirimaal kui ka Poolas, moodustades edukaid koalitsioone teiste, mõõdukamate katoliiklike organisatsioonidega. Ühendavaks jõuks on siin taas kord vastuseis „sooideoloogiale“. Kuigi TFP arusaamad tõeliselt kristlikust ühiskonnast võivad teiste konservatiivsete organisatsioonide omadest radikaalselt lahkneda, ühtib nende diagnoos kaasaegse maailma kriisi põhjustest peavoolu katoliiklusega peaaegu sõna-sõnalt: meelelisus, individualism ja traditsiooniliste soorollide silmist kaotamine on viinud nii isikliku kui ka ühiskondliku moraali hävinemiseni. Nii ka Eestis. Kuigi Varro Vooglaiu ja Markus Järvi telk on suur ning paljud nende liitlastest on täiesti tavalised mõõdukad kristlased, ei jäta SAPTK-i entusiasm TFP materjalide tõlkimisel ega nende TFP värvides roosad lõviga keebid kahtlemiseks ruumi: tegemist on ehtsate Eesti vasturevolutsionääridega.

    Sooideoloogia ja rahvuslus Eestis

    SAPTK-i ristiretk kooseluseaduse vastu ei tohiks nende radikaalkatoliikliku tausta valguses kedagi üllatada. Küll aga vajab selgitust, miks on sooküsimus nii teravalt kerkinud ka teiste konservatiivide ja paremradikaalide seas. Tuletagem meelde, et 90ndatel ja 2000. aastate alguses mängis sooküsimus parempoolsetes ringkondades võrdlemisi väikest iseseisvat rolli. Kui soost räägiti, siis tavaliselt iibekriisi ja rahvuse tuleviku kontekstis. Sageli just enne valimisi käisid isamaaliitlased välja ideid, mis pidanuksid motiveerima emasid rohkem sünnitama: tuhandekroonine lastetoetus, emadele lisahääled laste arvu järgi.[23] Lauri Vahtre pani ette mõtte lastetusmaksust (mida ta ise nimetas solidaarsusmaksuks), Mart Helme arust võinuks selle maksu abil tasuda iga lapse pealt osa vanemate kodulaenust.[24] Homoseksuaalsust, nii palju kui sellest räägiti, nähti negatiivsena just rahvuse püsimajäämise seisukohalt.[25] Toonane paremäär oli aga peaaegu täielikult pühendunud nõukogudevastasusele. Rühmitused nagu Parem Eesti/Eesti Kodanik ja Tuleviku Eesti Erakond nägid põhiprobleemidena peavoolu poliitikute liigset kompromissimeelsust, endiste kommunistide rehabiliteerimist ja venekeelse vähemuse poolt tekitatud jätkuvat ohtu eesti rahvusele. Sestap määrasidki taasiseseisvumisjärgse parempoolsuse ilme sellised sündmused nagu jäägrikriis 90ndatel ja Lihula monumendi kriis nullindate alguses, sise- ja välisjulgeolek ning debatid kodakondsuspoliitika ja kommunismivastasuse üle.[26] Sooideoloogia probleemi esiletõus oli seega üsna ootamatu ja järsk pööre, mille juured jäävad lähiminevikku, aastatesse 2004–2010.

    Mis siis õieti vahepeal muutus? Eesti astumine Euroopa Liitu 2004. aastal tegi võimalikuks katoliiklike aktivistide ja marurahvuslaste ootamatu lähenemise. Peavoolu konservatiivne katoliiklus, TFP Vasturevolutsioon ning Eesti eurovastane rahvuslus hakkasid üha tihedamalt läbi põimuma, leides ühise keele arusaamas, et rahvusülene liberalism (Euroopa Liidu näol) ja nõukogude totalitarism on põhimõtteliselt sama mündi kaks poolt, mida ühendab utoopiline progressivisioon ja inimloomuse põhialuste eiramine. N-ö Brüsselist käsu korras pealesurutavast sooideoloogiast tehti selle ebaloomuliku käsuutopismi ehedaim väljendus.

    Euroopa Liitu astumise eel kasvas euroskeptiliste liikumiste arv plahvatuslikult. Samas oli uutel liikumistel (näiteks Eesti Iseseisvuspartei, Vabariiklik Partei, Eesti Vabadusliikumine, Eesti Rahvuslik Liikumine, Terve Mõistuse Sündikaat) ning varasematel antikommunistlikel liikumistel olemas märkimisväärne ühisosa. Eesti Rahvuslikku Liikumisse kuulusid näiteks nii Tiit Madisson ja Jüri Böhm kui ka „uue põlvkonna“ euroskeptilised rahvuslased Martin Helme ja Henn Põlluaas. Samamoodi kattusid ka euroskeptikute ja antikommunistide argumendid. Euroopa Liidule heideti ette vasakpoolsust, mille all mõeldi lisaks ümberjagamispoliitikatele ka patsifismi, kosmopolitismi ja järelemõtlematut multikultuursust. Need vaated viivat paratamatult rahvusluse alavääristamisele ning olevat oma olemuselt totalitaarsed – väikese eliidi poolt peale surutud mõtteroimad, mis ei nõua mitte ainult õiget käitumist, vaid ka õigesti arvamist.[27] Samadelt alustelt kritiseeriti ka Euroopa-meelse eliidi tsensuuri. Neile näis, et peavoolu meedia represseerib süstemaatiliselt arvamusi, mis on rahvuslikud või ei ühti liberaalsete dogmadega – täpselt nagu NSVL. Sellest veendumusest kannustatuna sündis netiportaal Terve Mõistuse Sündikaat, mille vaimseks järglaseks peab end EKRE Uued Uudised.[28] Euroopa Liitu nähti ka otseselt Nõukogude Liidu poliitika võimendajana. Näiteks rõhutasid Eesti Rahvusliku Liikumise aktivistid, kuidas Euroopa Liidu liberaalne migratsioonipoliitika võimustab kohalikku vene kogukonda („okupatsioonikoloniste“) ning aitab kaasa eesti rahvuse väljasuremisele „samas tempos nagu N Liidu koosseisus“.[29]

    Kui esialgu rõhusid uued paremradikaalid Euroopa Liidu ja NSVL-i võrdlemisel just mõlema ühenduse ebademokraatlikkusele ja rahvusvastasusele, siis esimeste Pride-ürituste ja Varro Vooglaiu esiletõusu ajal hakati rõhutama mõlema institutsiooni loomuvastasust ja moraalset väärastumist („allakäigumentaliteeti“). 2004–2007 toimunud Tallinn Pride teenis rahvuslaste pahameele ära just seetõttu, et demonstreeris, kuidas „niinimetatud euroopalikud väärtushoiakud ja traditsioonilised eestilikud hoiakud on vältimatul kokkupõrkekursil“.[30] Helme jt juhtisid tähelepanu Pride’i väljastpoolt Eestit saabunud külalistele („Rootsi homoombudsman“) ning tõid näiteid, kuidas Saksamaal, Rootsis või USA-s olevat riiklikult taga kiusatud kirikuõpetajaid ja konservatiive, kes olid oma väljaütlemistes solvanud seksuaalvähemusi. Need näited pidid tõestama, et esiteks surub Euroopa Liit Eestile peale „dekadentsi“, „normaalsete inimeste tagakiusamist“, „sündsusetust“ ja „madalust“ ning teiseks, et seda tehakse vastuvaidlemist sallimata, volinike ja kohtute kaudu. EL-i ebademokraatlikkuse põhiliseks avaldumisvormiks saigi nüüd eluvõõraste Brüsseli ametnike toetus loomuvastastele ja moraalselt dekadentlikele tegevustele. Kuid Helme jt väidetest hoolimata polnud geiaktivism Eestis sugugi midagi uut ja võõrapärast – juba 1980. aastate lõpus avaldas Vikerkaar ülevaateid Eesti ja maailma geikultuurist, Teet Veispaki eestvedamisel toimus palju meediakajastust leidnud konverents „Seksuaalvähemused ja ühiskond“, tegutsesid Eesti Gayliit ja Eesti Lesbiliit, geiaktivismi kajastasid nii Eesti Ekspress kui ka Liivimaa Kroonika. Neid liikumisi kujutati küll meedias kui „veidrike tegevusi“, ent neis ei nähtud ohtu ühiskonnale. Just EL-iga seostamise kaudu muutus sooküsimus paremradikaalide eriliseks sihtmärgiks.[31]

    Viimaks aitas soodebatti võimendada Varro Vooglaid, kes 2006. aastal alustas jõuliselt katoliikliku „elukultuuri“ printsiipide tutvustamist eesti meedias. Viie aasta jooksul kirjutas Vooglaid üle kümne abordivastase artikli, millele lisandusid LGBT-kogukonda ja üleüldist seksuaalmoraali allakäiku kritiseerivad artiklid.[32] Just Vooglaid sidus oma kirjutistes erinevad võrdõiguslikkust, reproduktiivtervise õigusi ja seksuaalvähemuste õigusi puudutavad küsimused ühte eesti versiooniks „sooideoloogiast“. Tema artiklid rõhutavad sageli ka rahvusküsimust (abordist: „iga enne sündi ärapuhutud eluküünal kustub lühtril, mille valguseks on eesti rahvas“), ent see jääb pigem teisejärguliseks teemaks üldise moraalse dekadentsi kõrval.[33] Rahvusliku retoorika kõrval on Vooglaiu tegevuses palju kesksemal kohal Euroopa liitlastelt laenatud argumendid ja kujundid: Gabrielle Kuby ja Plinio Corrêa de Oliveira tekstid, Manif pour Tousi ja TFP-liikumise visuaalne sümboolika jne. Vooglaiu seosed uusrahvuslastega vajavad lähemat uurimist, ent selge on see, et tema sõnavõttude kajas hakkas ka Martin Helme sagedamini rääkima Euroopa „surmakultuurist“, sidudes seda talle omaselt vasakpoolsuse ja liberaalse tsensuuri küsimustega, mis soodustavat teadmatuse külvamise ja dekadentsi propageerimise kaudu abortide levimist.[34] 2011. aastaks, kui Eestis lahvatas tõeliselt üleriiklik kooseluseaduse debatt ning kui Varro Vooglaid ja Markus Järvi registreerisid oma ühenduse SAPTK, oli sooideoloogiast saanud Eesti paremradikaalide keskne küsimus.

    Sooideoloogia tõus paremradikaalide põhivaenlaseks peegeldab seega ühelt poolt rahvusvahelisi muutusi katoliiklikus peavoolus, mis võimendas Vooglaiu jt poolt Eestisse toodud TFP põhimõtete mõjujõudu. Teisalt peegeldab see rahvuslastest euroskeptikute tõusu, kes arendasid nõukogudevastased argumendid edasi Euroopa Liidu vastaseks kriitikaks. Kuna mõlemat trendi ühendas antikommunism ning abstraktsete organisatsioonide diktaadi vastandamine orgaanilisele rahva tahtele, on Vooglaiu projekti kiire omaksvõtt rahvusradikaalide hulgas üpriski ootuspärane. Ootamatuks innovatsiooniks osutus siin aga sooideoloogia tõstmine ajastut defineerivaks probleemiks. Eesti rahvusliku ideoloogia ajalooline heteronormatiivsus ei vaja praegu enam tõestamist – aga nagu 90ndate ja 2000. aastate alguse kogemused näitasid, oleks ajalugu võinud minna ka teisiti. Geiõigused, sooline võrdõiguslikkus ja õigus reproduktiivtervise üle otsustada ei pidanud tingimata muutuma ohuks rahvuskehandile või nõukoguliku totalitaarsuse märgiks.  Eesti paremradikaalide lülitumine rahvusvahelisse rahvuskatoliiklikusse võrgustikku, mida Vooglaid on jõudsalt forsseerinud, garanteerib aga, et debatt sooküsimuse üle jätkub meil veel pikka aega.

    Ilmselt oleks sooideoloogia-kriitika jõudnud Eestisse ka ilma Vooglaiuta – selle debati rahvusvaheline kõlapind on viimastel aastatel sedavõrd laienenud ja internet on teinud infovahetuse nii palju lihtsamaks, et radikaalsed ideed levivad suuresti risomaatiliselt, vajamata selleks hästiorganiseerunud infrastruktuuri. Küll aga tähendab sellise infrastruktuuri olemasolu SAPTK-i näol, et sooideoloogiale keskendunud paremradikaalsus saab levida kiiremini ja laiemalt kui kunagi varem – ka internetis liiguvad ideed kiiremini, kui nende levitajatel on palju raha, toetajaid ja kultuurilist kapitali – ning oluliselt radikaalsemas vormis. Erinevalt peavoolu katoliiklusest mõistavad TFP-lased hukka kogu Lääne tsivilisatsiooni reformatsioonist alates, on veendunult antidemokraatlikud ja antiegalitaarsed ning kiidavad heaks ka ajutise vasturevolutsioonilise diktatuuri, kui seda on vaja „rahva päästmiseks“ ning „heade inimeste tõeliste õiguste kaitseks“.[35] On selge, et ei eestlaste ega Eesti Vabariigi traditsioonidega pole sellisel ühiskonnal sisuliselt suurt midagi pistmist.

    Sestap on ka oluline lõpetada sooideoloogiat kritiseerivate paremradikaalide ja universaalseid inimõigusi kaitsvate liberaalide vastuseisu kirjeldamine konfliktina eesti traditsiooniliste väärtuste ja euroopluse vahel (mis ei vasta tõele), tagurluse ja tuleviku vahel (mis on eksitav) või venemeelsete ja progressiivsete vahel (mis on lihtsalt sildistav ja jabur). Selles debatis on Eesti juba pikka aega kuulunud Euroopa kõrgliigasse, pidagem seda siis heaks või halvaks. Ka ei tohiks eeldada, et kooseluseaduse, sooneutraalsuse või võrdõiguslikkuse kriitikud „pole asjast aru saanud“ või on intellektuaalselt küündimatud. Vastupidi, me peaksime rohkem süvenema sooideoloogia-vastaste intellektuaalsesse ajalukku, küsima, millistele eeldustele ja aksioomidele on ehitatud üles nende poliitilised vaated, mõtlema, millistel koalitsioonidel need vaated sündida lubavad, ning siis kaaluma: kas me tahame sellises maailmas elada?

    Autor tänab Anne Burghardti, Stefanos Geroulanost, Eero Jansonit ja Tarmo Jüristot mõttevahetuse ja asjalike kommentaaride eest.

    [1] L. Mallene, Martin Helme: Istanbuli konventsiooni ainus efekt on see, et lasteaias õpetatakse poisse kleiti kandma. Eesti Päevaleht, 17.05.2016.

    [2] I.-K. Hein, Läti justiitsminister hoiatas: Istanbuli leping avab ukse homoliitudele ja radikaalfeminismile. Postimees, 10.05.2016.

    [3] http://arvamus.postimees.ee/3709209/paevaintervjuu-kas-istanbuli-konventsioon-karbib-sonavabadust. 25.09.2016.

    [4] R. Pener, Kust leida naissoost meest? Õpetajate Leht, 18.03.2016.

    [5] M. Vaino, Maarja Vaino: iga kord, kui räägitakse sooneutraalsusest, tabab mind hämming. Postimees, 15.06.2016.

    [6] Helme väärtõlgendustele Istanbuli konventsioonist juhtis ilmselt kõige reljeefsemalt tähelepanu netiportaal Feministeerium: http://feministeerium.ee/aasta-sovinisti-valimised-kandidaat-nr-2-on-martin-helme/.

    [7] Eesti keeles sellist eristust ei ole. Meil on käibel terminid „bioloogiline sugu“, mille all mõeldakse sünnipäraseid sootunnuseid, nagu y-kromosoomi ja väliste sugutunnuste olemasolu, ning „sotsiaalne sugu“, mille all mõeldakse kultuurilis-ajaloolisi käitumismustreid, nagu seelikute-kleitide kandmine naiste puhul, ning „mehelikud“ ja „naiselikud“ iseloomujooned ja käibearusaamad stiilis „mehed ei nuta“ või „naine roolis, auto kraavis“.

    [8] SAPTK-i rahvusvahelist võrgustikku on ajakirjanduses küll põgusalt uuritud, ent ideoloogia asemel on keskendutud konspiroloogilistele sidemetele Kremlile lähedase ärimehe Vladimiri Jakuniniga. Pressinõukogu mõistis selle kriitika õiglaselt hukka. Vt J. Värk, Kooseluseaduse vastu sõdiva Varro Vooglaiu sihtasutuse nõukogu liikmed istuvad ühes paadis Putini lähikondlase Vladimir Jakuniniga. Eesti Päevaleht, 24.06.2014.

    [9] D. I. Kertzer, The Pope and Mussolini: The Secret History of Pius XI and the Rise of Fascism in Europe. New York, 2015.

    [10] S. Moyn, Christian Human Rights. Philadelphia, 2015.

    [11] É. Parmentier, Les filles prodigues : défis des théologies féministes. Genf, 1999; A. Favier, La réception catholique des études de genre : Une approche historique, en contexte francophone. Lille, 2012. D. Donders, The Tenacious Voice of Women: Rie Vendrik and the Pontifical Commission On Women in Society and in the Church. Utrecht, 2002.

    [12] D. Paternotte, Christian Trouble: The Catholic Church and the Subversion of Gender. CritCom, 08.05.2014. http://councilforeuropeanstudies.org/critcom/christian-trouble-the-catholic-church-and-the-subversion-of-gender/.

    [13] Järgnev arutlus võtab kokku Cornelli ülikooli ajaloolase Camille Robcisi analüüsi Johannes Paulus II antropoloogiast: C. Robcis, Catholics, the „Theory of Gender,“ and the Turn to the Human in France: A New Dreyfus Affair? Journal of Modern History, 2015, kd 87, nr 4, lk 892–923.

    [14] Johannes Paulus II kiri Gertrude Mongellale, 4. ÜRO Naiste Kongressi peasekretärile, 26.05.1995. http://w2.vatican.va/content/john-paul-ii/en/letters/1995/documents/hf_jp-ii_let_19950526_mongella-pechino.html.

    [15] Üks esimesi otseselt „sooideoloogiast“ rääkivaid dokumente pärineb aastast 2003 ning selle andis välja Usudoktriini Kongregatsiooni all tegutsev Paavstlik Perekonnateemaline Nõukogu. Vt Lexicon: Ambiguous and Debatable Terms Regarding Family Life and Ethical Questions. Front Royal (VA), 2006.

    [16] Benedictus XVI jõulutervitus Rooma kuuriale, 21.12.2012. http://w2.vatican.va/content/benedict-xvi/en/speeches/2012/december/documents/hf_ben-xvi_spe_20121221_auguri-curia.html.

    [17] Huviline võib neid arutluskäike leida nt: C. Robcis, How the Symbolic became French: Kinship and Republicanism in the PACS Debates. Discourse, 2004, kd 24, nr 3, lk 110–135.

    [18] Intervjuu: Seksuaalrevolutsioon hävitab vabadust. Tlk M. Vooglaid. Objektiiv, 14.07.2016. http://objektiiv.ee/intervjuu-seksuaalrevolutsioon-havitab-vabadust/.

    [19] M. Power, Transnational, Conservative, Catholic, and Anti-Communist: Tradition, Family, and Property (TFP). Rmt-s: New Perspectives on the Transnational Right. Toim. M. Power. New York, 2010.

    [20] P. Corrêa de Oliveira, Revolutsioon ja Vasturevolutsioon. Tallinn, 2012, lk 21–26.

    [21] Sealsamas, lk 58–69, 91.

    [22] Sealsamas, lk 97.

    [23] Isamaaliit tahab 1000-kroonist lastetoetust. Delfi.ee, 19.05.2002. http://m.delfi.ee/eesti/article.php?id=3644373.

    [24] Poolt ja vastu: Kas lastetusmaks tõstaks iivet? Eesti Päevaleht, 22.03.2002.

    [25] K. Filatov, Ka homod tahavad lapsi? KesKus, 18.08.2006.

    [26] A. Kasekamp, Extreme-right Parties in Contemporary Estonia. Patterns of Prejudice, 2003, kd 37, nr 4, lk 401–414.

    [27] Vt nt M. Helme, Diagnoos: Vasakpoolne. Delfi.ee, 27.08.2007. http://www.delfi.ee/archive/martin-helme-diagnoos-vasakpoolne?id=16768476; samuti: http://uueduudised.ee/uued-uudised-sai-aastaseks/.

    [28] K. Luus, Luusime ringi: Martin Helme. Nõmme raadio, 05.01.2006. http://www.nommeraadio.ee/meediapank.php/
    Luusime%20ringi.

    [29] M. Helme, Suur roosa elevant toas. Delfi.ee, 31.01.2008. http://www.delfi.ee/archive/martin-helme-suur-roosa-
    elevant-toas?id=18070447; M. Helme, Piirideta Euroopas Eestit ei ole. Delfi.ee, 22.10.2010. http://www.delfi.ee/archive/martin-helme-piirideta-euroopas-eestit-ei-ole?id=34136729; D. Kattago, Martin Helme: „Oleks pronkssõdur ära viidud aasta eest, poleks viiendal kolonnil õnnestunud nii hästi organiseeruda.“ SL Õhtuleht, 27.04.2007.

    [30] M. Helme, Homolemb Euroopa. Delfi.ee, 08.08.2007. http://www.delfi.ee/archive/martin-helme-homolemb-euroopa?id=16618368.

    [31] Sajandivahetuse geielu vajab suuresti veel lahtikirjutamist, ent lühikese ülevaate võib saada artiklist: M. Rebane, Kuidas teadus homoseksuaalide hääle kuuldavaks tegi. Erinevus Rikastab Ajaleht, 06.06.2011.

    [32] Aborditeemalistest artiklitest saab ülevaate: http://www.abort.ee/materjalid/newwin-print/; vt ka V. Vooglaid, Vabadus olla ori. Postimees, 30.01.2007; P. Pullerits, Homoliikumise taustal toimub moraalirevolutsioon. Postimees, 08.09.2010.

    [33] V. Vooglaid, Mõrvad maksumaksja raha eest. Postimees, 04.05.2006.

    [34] M. Helme, Surmakultuuri agoonia. Terve Mõistuse Sündikaat, 14.04.2008.

    [35] P. Corrêa. de Oliveira, Revolutsioon ja Vasturevolutsioon, lk 28–29.

  • Uusreaktsionäärne mõtlemine

    MAREK TAMM

    Siinne lühike lugu on sündinud äratundmisest, et mõne viimase aasta jooksul on Eesti avalikkuses toimunud teatav diskursiivne nihe, avalikku arutellu on siginenud mitmeid uusi teemasid ja murekohti, vastseid kujundeid ja argumente. Ei võta siin hinnata, kas see nihe on hea või halb, see võiks jääda igaühe isiklikuks otsuseks, küll tahaksin katsuda seda iseloomustada. Nimetan seda lihtsustuse hinnaga „uusreaktsionäärse mõtlemise“ esiletõusuks ja püüan selle peamisi tahke eristada ning eritleda. Sealjuures soovin hoiduda minemast isiklikuks, st mu siht pole analüüsida kellegi seisukohti eraldi võetuna, vaid pigem kaardistada üldist trendi, mis minu hinnangul on silmanähtav, kuid seni mõtestamata. Osundan küll mitmeid avalikke sõnavõtte, ent käsitlen neid tunnistustena ulatuslikumast nihkest, niisiis sümptomite, mitte põhjustena. Teatud mõttes võib mu käsitlusviisi võrrelda sellega, kuidas antropoloog Claude Lévi-Strauss analüüsis pool sajandit tagasi „metsikut mõtlemist“ ehk loodusrahvastele iseloomulikku mõtteviisi või kuidas ajakirjanik ja poliitikateadlane Corey Robin võttis hiljuti kaardistada „reaktsionäärset mõtlemist“ ehk Ameerika konservatiivide ühiseid arusaamu.[1] Möönan, et tulemuseks on paratamatult suur üldistus, pigem uusreaktsionääri „ideaaltüüp“ kui loomutruu portree. Samas leian, et selline üldistus on hädavajalik, sest keskendumine vaid uusreaktsionäärsuse üksikutele seisukohtadele (olgu siis kooseluseaduse või pagulaskriisi küsimustes), nagu senistes vaidlustes kombeks, ei aita selle mõtteviisi mõistmisele kuigivõrd kaasa.

    Uusreaktsionäärid meil ja mujal

    Iga uus nähtus vajab analüüsi huvides nime, isegi kui see on tinglik ja taandav. Nagu öeldud, pakun, et vaatlusalust nihet eesti avalikkuses võiks nimetada „uusreaktsionäärsuse esiletõusuks“. Reaktsionäärsus poliitikas tähendab kriitilist suhet valitsevasse ühiskondlikku korda ja üleskutset naasta mingi varasema (tegeliku või kujuteldava) situatsiooni juurde, mida iseloomustasid omadused, mis on praeguses ühiskonnas vajaka. Reaktsionäärlik vaateviis käsitab nüüdismaailma allakäigu võtmes ja näeb lahendust traditsioonilisteks peetavate väärtuste juurde tagasipöördumises. Siin pole põhjust kaevuda Prantsuse revolutsiooni päevil sündinud termini „reaktsionäärsus“ pikka ja vastuolulisse ajalukku, küll vajab põhjendust, miks kasutada „uusreaktsionäärsuse“ nimetust. Eesliide „uus“ viitab siin ennekõike kahele seigale. Esiteks soovile eristada reaktsionäärse mõtlemise tänapäevaseid vorme varasematest, toonitada mõningaid olulisi jooni, mis eelnevas traditsioonis pole olnud sedavõrd esiplaanil. Teiseks taotlusele teha vahet uusreaktsionäärsetel seisukohtadel ja tavapärasel konservatismil, mida sageli (isegi kui eksitavalt) kiputakse samastama reaktsionäärsusega.

    Traditsioonilisest konservatismist eristab (uus)reaktsionäärsust ennekõike radikaalsus ja revolutsioonilisus (isegi kui vasturevolutsiooni võtmes). Konservatismi kõige sügavam probleem on uusreaktsionääri silmis soov vältida suuri muutusi ja põlistada olemasolevat. See on andnud alust mõiste „konservatiivne revolutsioon“ välmimiseks, mis sai tuule tiibadesse Esimese maailmasõja järel ja on muutunud oluliseks niisamuti eesti uusreaktsionäärses mõtlemises. Haljand Udam kirjutas selle mõiste sisse Eesti Entsüklopeediasse ja Peeter Helme on seda tutvustanud ajakirjanduses.[2] Viimane tõdes vahetult pärast kooseluseaduse üle peetud debatte lootusrikkalt: „Konservatiivne revolutsioon võib tõesti teostuda – viimastel nädalatel peetud esimene vaatus tõestas, et tõesti on võimalik panna moodsad vahendid, moodne retoorika, moodne kampaaniatöö traditsiooniliste ideede teenistusse. Kuid tahaks uskuda, et see on alles algus – suurepärane algus, kus kaosesse sattunud vastane on sattunud võõrale lahinguväljale ning näib tõesti uskuvat, et väike eelvägede kokkupõrge oli sõja pealahing.“[3]

    „Konservatiivse revolutsiooni“ kõrval kuulub uusreaktsionäärsesse mõtlemisse niisamuti idee „vasturevolutsioonist“. Kui Varro Vooglaid pidi hiljuti seletama, mida sümboliseerivad SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) liikmete kantavad lõvidega punased lipud ja keebid, siis andis ta vastuseks: „Kõige üldisemalt öeldes sümboliseerib võitlev lõvi punasel taustal vasturevolutsiooni, tähistades niisugusena võitlust seismaks vastu revolutsioonilistele püüdlustele lammutada kristlikku tsivilisatsiooni ja tõrjuda kõrvale selle aluseks olevad põhimõtted.“ Kirjeldades kõike halba, mida tänapäeva ühiskond ja selle revolutsiooniline vaim inimestele peale surub (abielu ja perekonna institutsiooni lõhkumine, lodeva hedonistliku eluviisi levitamine, religiooni eemaldamine avalikust elust jne), tunnistas Vooglaid: „Kõige niisuguse vastu seisame ka meie oma vasturevolutsioonilises püüdluses kaitsta seda, mis on tõene, ilus ja hea.“[4]

    Vasturevolutsiooni idee ei ole mõistagi uus, vaid laenatud Brasiilia katoliku õpetlase ja aktivisti Plinio Corrêa de Oliveira (1908–1995) loomingust. 1959. aastal kirjutatud ja 2012. aastal SAPTK-i vahendusel eesti keelde tõlgitud teoses „Revolutsioon ja Vasturevolutsioon“ esitab Corrêa de Oliveira käsitluse maailmast, kus vastamisi on kaks jõudu: Revolutsioon ja Vasturevolutsioon. Ta selgitab: „Sõna-sõnalises tähenduses – ilma talle igapäevases keeles antud õigustamatute ja rohkem või vähem demagoogiliste tähendusvarjunditeta – tähendab Vasturevolutsioon reaktsiooni Revolutsioonile. See tähendab tegevust, mis on suunatud teise tegevuse vastu.“ Täpsustades paar lehekülge hiljem: „Kui Revolutsioon on korratus, siis Vasturevolutsioon on korra taastamine. Ning korra all me mõistame Kristuse rahu Kristuse valitsemise all, see tähendab, karmi ja hierarhilist, oma alustes sakraalset, antiegalitaarset ja antiliberaalset kristlikku tsivilisatsiooni.“[5]

    Lisaks revolutsioonilisusele seob uusreaktsionäärne mõtlemine ennast sageli radikaalsuse ideega, rõhutades eriti selle sõna etümoloogilist tähendust (ld radix – juur). Kui Markus Järvi arutles hiljuti tänapäeva konservatismi puuduste üle, siis nägi ta peamist probleemi selle ebapiisavas või võltsis radikaalsuses: „Tõeline radikaalsus on tagasipöördumine radix’i ehk juure juurde, millega kaasneb inimliku eksistentsi taasavastamine, mõtestamine, läbielamine ja uueks loomine. Et seda tulemuslikult teha, tuleb ühiskondlikku diskussiooni suunata konservatiivsuselt meie tsivilisatsiooni juurte suunas. Seal, lõpmatus sügavuses ja kirjeldamatus kõrguses, elab Igiolev ehk see, kes on nii, nagu ta on.“[6] Järvi üleskutsest haaras kohe kinni Ruuben Kaalep, kes pani kirja oma programmilise nägemuse „radikaalsest konservatismist“. Ta sedastab ühemõtteliselt: „Sisuline ja edukas konservatism saab seega olla vaid radikaalne. Konservatism, mis plaanib vähemalt sama põhjalikke muutusi kui liberalism. Konservatism, mille energia ei kulu mõttetuteks vägikaikavedudeks liberaalidega nende dikteeritud küsimustes, vaid mis kasutab seda tõeliselt uue raja puhastamiseks rahvuse tulevikku.“[7]

    Uusreaktsionäärsuse esiletõus ei ole midagi Eestile ainuomast, pigem vastupidi – see on nähtus, mis on uuel sajandil levinud mitmel pool Läänes ja on nüüdseks ringiga Eestisse jõudnud. Ühena esimestest diagnoosis seda Prantsusmaal ideedeajaloolane Daniel Lindenberg raamatus „Kutse korrale: uurimus uusreaktsionääridest“ (2002).[8] Sellest alates on „uusreaktsionääride“ nimetus üsna laialt juurdunud ja saanud uuemal ajal omaette akadeemilise uurimistöö objektiks.[9] Lindenberg koondas nimetuse nouveaux réactionnaires alla suure hulga eripalgelisi prantsuse mõtlejaid, nagu kirjanikud Michel Houellebecq ja Renaud Camus, filosoofid Alain Finkielkraut ja Michel Onfray, ühiskonnateadlased Pierre-André Taguieff ja Shmuel Trigano. Lindenberg toonitab, et uusreaktsionäärid ei moodusta mingit selgepiirilist liikumist või rühmitust, vaid tegemist on mõtteviisiga, mis avaldub väga mitmesugustes tekstides (filosoofilistest uurimustest ilukirjandusteoste ja laulusõnadeni) ning mida esindavad väga mitmesuguse poliitilise ja ideoloogilise taustaga mõtlejad. Ühe olulise joonena toob ta esile, et uusreaktsionäärid vastandavad ennast korraga kahele Prantsuse poliitilise kultuuri põhivoolule, nii egalitaarsele vasakpoolsusele (la gauche égalitaire) kui ka liberaalsele parempoolsusele (la droite libérale).[10] Prantsuse uusreaktsionääre iseloomustab Lindenbergi hinnangul kriitika massikultuuri, kombevabaduse, intellektuaalide, 1968. aasta tänavarahutuste pärandi, inimõiguste, multikultuursuse, islami ja võrdõiguslikkuse vastu. Sügavamal tasandil seob uusreaktsionäärset mõtlemist aga demokraatiavastasus: „on üks teema, mida näivad jagavat enamik uusreaktsionääre ja mis moodustab nende n-ö ühise kultuurivundamendi: see on demokraatia kriitika“.

    Teise mündiga on uusreaktsionäärne mõttevool Ameerikas, mis seob demokraatia kriitika tehnoloogilise optimismiga: kui kapitalism ja tehnoloogia on panustanud inimkonna edendamisse, siis demokraatia on seda pigem takistanud. Seega tuleb üle võtta ja säilitada kõik tänapäeva majanduslik-tehnoloogilised võimalused, ent tagasi pöörduda traditsiooniliste soorollide, ühiskondliku korra ja aristokraatse või monarhistliku valitsemissüsteemi juurde.[11] Ameerika uusreaktsionäärid (neoreactionaries) on enamasti IT-taustaga noorema põlvkonna esindajad. Nende üheks eestkõnelejaks võib pidada arvutiteadlast ja ettevõtjat Curtis Yarvinit, kes veebis kirjutab Mencius Moldbugi nime all. Tema meedium on peamiselt blogid, sh 2007. aastal alustatud „Unqualified Reservations“ (https://unqualified-reservations.blogspot.com/). Kui esialgu nimetas ta oma poliitilist platvormi „formalismiks“, siis alates 2010. aastast on ta eelistanud terminit „uusreaktsionäärsus“, kusjuures sama nimetuse taha on koondunud veel mitmed teised blogijad, näiteks Michael Anissimov ja Nick Land.

    Ameerika uusreaktsionääride hinnangul ei ole valitsuse ülesanne esindada rahva tahet, vaid rahvast hästi valitseda. Moldbug seletab: „Alamate vaatenurgast ei ole oluline mitte see, kes valitsust juhib, vaid see, mida valitsus teeb. Hea valitsus on tõhus ja seaduslik. Halb valitsus on ebatõhus ja mitteseaduslik.“[12] Ideaalis näevad nad riigi juhtimist suurfirma juhtimisena ja on pakkunud Ameerika presidendina välja ärimagnaat Elon Muski. Minevikust toovad uusreaktsionäärid eeskujuna esile erinevaid monarhistlikke perioode, nagu Elizabeth I aegne Inglismaa või Friedrich Suure aegne Preisimaa. Kuid üldine alternatiiv on selge: nüüdismaailma päästab vaid efektiivne mittedemokraatlik valitsemiskord.

    Eesti uusreaktsionäärset mõtlemist tuleb kindlasti vaadelda laiemal rahvusvahelisel taustal, sest olulises osas on tegemist n-ö importkaubaga, mida on kohalikele oludele mugandatud. Mõistagi ei ole kogu kaup tarnitud ühest kohast, vaid ideid ja eeskujusid on ammutatud paljudest allikatest, nii varasest konservatismipärandist (Edmund Burke, Joseph de Maistre jt), traditsionalistlikust mõttevoolust (René Guénon, Julius Evola jt), konservatiivsest katoliiklusest (Plinio Corrêa de Oliveira, Marcel Lefebvre jt) kui ka päris moodsast konservatismist või pessimismist (Roger Scruton, John Gray jt).

    Võtan järgnevas käsitleda eesti uusreaktsionäärset mõtlemist kolmes vaates, koondades selle peamised iseloomujooned kolme temaatilisse tervikusse: esimene pakub seletuse, kuidas kõik valesti läks, teine selgitab, mis on tegelikult õige, ja kolmas kaardistab nüüdisaegse ideoloogilise vastasseisu põhilisi rindejooni.

    Lääne allakäik ehk millal hakkas kõik valesti minema

    Uusreaktsionäärse mõtlemise alguspunkt on üheselt selge: tänapäeva maailm on jõudnud ummikusse, sügavasse kriisi, allakäigufaasi. Varro Vooglaid manab oma blogi „Veritas lux mea“ eesmärke seletades esile lohutu pildi nüüdismaailma olukorrast: „Elame uue paganluse, õhtumaade kristliku kultuuri allakäigu ajastul, mil vähegi tähelepanelik silm märkab kõikjal autentsete väärtuste hülgamise, tsiviliseerituse kadumise, vabadust mahasuruvate totalitaarsete ilmingute kerkimise, tõe eiramise ja eitamise ning mõistusele selja pööramise märke.“[13] Parimas Oswald Spengleri vaimus sekundeerib talle Ruuben Kaalep: „Praegu on igas suunas vaadates Euroopa talv. Impulsid, mis on viimased kaks aastatuhandet viinud Lääne tsivilisatsiooni maailmas domineerima, säilivad veel, kuid on vanaks jäämas ja närbumas.“[14] Jaanus Betlem pealkirjastab oma arvamusloo „Lääne tsivilisatsiooni viimane olelusvõitlus“ ja visandab selles Euroopa tumeda tuleviku: „Tänapäeva maailm ei salli tühja kohta ja sureva rahvuse elupaigad täituvad muulastega, kes kaotavad sellises olukorras vähemalt osaliselt oma identiteedi.“ Pakkudes lahenduseks: „Ehk on meie ülesanne Euroopale valdurmikitalikult öelda: „Lõpetage pull!“ (ehk „Aitab jamast!“). Pöördugem oma kultuuriliste juurte ja traditsiooniliste väärtuste pinnale, ilma et me kardaks kõikvõimalikke raevukaid ja võltse süüdistusi.“[15]

    Kui praegust kriisi tunnistavad kõik, siis veidi suurem ebaselgus valitseb kriisi lätete ja põhjuste osas. Üldistuse hinnaga tundub olevat võimalik eristada kaht stsenaariumi. Ühtede hinnangul sai allakäik alguse humanismi ja reformatsiooniga, teiste käsitluses Prantsuse revolutsiooniga. Mikael Laidre on kõige järjekindlamalt kaitsnud seisukohta, et nüüdismaailma probleemid ulatuvad tagasi keskajajärgsesse perioodi, viimati näiteks tänavu kevadel: „Euroopa on eriti viimase poolsajandi jooksul, kuid tegelikult juba vararenessansist ja hoogsamalt protestantlikust reformatsioonist ja Prantsuse revolutsioonist peale aina eemaldunud oma juurtest ehk radikaliseerunud. Ta on allutanud inimesest kõrgemad objektiivsed printsiibid ja väärtused või nad lausa hüljanud ning seadnud esikohale inimese tema subjektiivse tahtega, teinud indiviidist absoluudi.“[16] Lahates 2008. aastal alanud majanduskriisi, leiab ta, et selle lätteid ei pea otsima Lehman Brothersi pankrotist, vaid märksa varasematest aegadest, varauusajal toimunud episteemilisest nihkest: „Lühidalt öeldes: renessansi käigus algas episteemiline nihe – suhteline tahe hakkas domineerima mõistuse üle. Edaspidi sai vabadusest omavoli, geomeetrilisest aritmeetiline võrdsus ning ühtsest polariseeritud ühiskond. Eesmärk ei olnud enam teha rangelt seda, mis on õige, vaid järgida enamuse subjektiivset tahet.“[17]

    Nendest tähelepanekutest joonistub välja üks nüüdismaailma kriisi mõjukaid põhjendusi uusreaktsionäärses mõtlemises – inimese astumine Jumala asemele. Lauri Vahtre tõdeb, et „Jumala hülgamise protsess on olnud pikk, ent pidev, ja selle käigus on ülima väärtuse aujärjele tõusnud inimene ise.“[18] Sama mõtet arendab pikemalt Veiko Vihuri: „Juba sajandeid tagasi leidis kristliku Euroopa vaimses orientatsioonis aset põhimõtteline muutus. Kui enne oli kultuuri keskmes Jumal, siis korraga tõsteti aujärjele inimene ja tema maised taotlused. Kui enne oli inimese siht hingeõndsus ehk lunastus – s.t püüdlus pälvida igavest elu –, siis nüüd sai ihaldatud eesmärgiks vabadus kui individuaalse eneseteostuse vahend. Euroopa viimaste sajandite ajalugu võib käsitleda poliitiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete revolutsioonide ajaloona, mida kannab ühiskonda radikaalselt ümber kujundada püüdev revolutsiooniline protsess.“[19] Mikael Laidre kirjutab samas vaimus: „Segadus ja kaootilisus ilmestavad paljuski maailma, kus praegu elame. Inimene on hakanud käituma loojana, hakanud omanäoliseks vormima seda, mida ta ise ei ole loonud.“[20]

    Renessansi ja reformatsiooni kõrval tõuseb teise allakäigu põhjusena kõige selgemalt esile Prantsuse revolutsioon eraldi ja valgustusajastu ideed üldiselt. Nimelt 1789. aasta sündmustes näevad uusreaktsionäärid tsivilisatsiooni murdepunkti, mil kristlike väärtuste ja hierarhiate asemele tuleb loosung võrdsusest, vabadusest ja vendlusest, sõnastatakse inimõiguste põhimõtted, alustatakse kiriku ja ühiskonna lahutamist. Hardo Pajula on korduvalt osutanud Prantsuse revolutsiooni rollile inimõiguste ja võrdõiguslikkuse kontseptsiooni kehtestamisel, mis on paljude nüüdismaailma hädade läte. Kuigi temagi tuvastab probleemi juuri juba keskajajärgsel perioodil, on määrav siiski Prantsuse revolutsiooni pärand: „Prantsuse revolutsioon viib selle universaliseerimisprotsessi lõpuni: rahva suveräänsusel rajanevast inimõiguste kontseptist saab ajalooväline ratsionaalne printsiip, millest tuleneb omakorda igakülgse sotsiaalse võrdsuse eesmärk. Siit jätkavad 1917. aastal juba venelased ning kolmkümmend üks aastat hiljem võtabki ÜRO Peaassamblee viimaks vastu tšehhide, prantslaste, venelaste ja sadade teiste rahvaste verega immutatud inimõiguste ülddeklaratsiooni.“[21] Martin Vaher soovitab otsida Prantsuse revolutsiooni päevist ka tänapäeva pagulaskriisi ja islami pealetungi lätteid: „Ärge vaadake selle mõistmiseks koraani poole – vaadake Prantsuse revolutsiooni ja viimaks Euroopa kristluses tekkinud idee ilmalikustumise suunas: extra ecclesiam nulla salus (väljaspool Kirikut ei ole pääsemist), idee mis muundus koos moodsate euroopalike riikide tekkega arusaamaks, et extra stato nulla persona (väljaspool riiki ei eksisteeri juriidilist isikut). See idee omab ka tänapäeval veel erakordset tugevust, kujutades endast pagulaseks olemise alust.“[22] Roland Tõnisson resümeerib laialt jagatud arusaama armutult: „Seega – mida siis Prantsusmaa tähistab 14. juulil? Ei midagi enamat kui genotsiidi aastapäeva, mil inimeste inimlikku rahulolematust igapäevaste probleemidega kasutas ära grupp seltsimehi, kelle ainsaks sooviks oli ise võimule saada. Ent inimesed elavad illusiooniga, mille kohaselt toona tehti maailmast parem paik.“[23]

    Kuid möödaniku fataalsete vigade kõrval ei unusta uusreaktsionäärid tähelepanu juhtimist nüüdismaailma uutele nuhtlustele. Mõistagi on üheks peamiseks kriitikaobjektiks liberaalne demokraatia, mis on hõivanud poliitilises korras koha, mis talle ei kuulu,[24] ent niisamuti kõik linnastumise, globaliseerumise ja tehnoloogilise arenguga seotu. Ülo Mattheus nendib süngelt: „Globaliseerumise ja massikommunikatsiooni tingimustes me liigume paratamatult suunas, kus inimkonnast kujuneb suhteliselt isikupäratu, oma maaga vähe seotud liikuv mass või pigem masside kogumid, mida ühendavad kas rassitunnused või religioon ja mis suunduvad sinna, kus on parem ligipääs elatusvahendeile ja võimalus ellu jääda. Kusjuures elatusvahendiks on ka üha kasvav kuritegevus, narko- ja inimkaubandus ning prostitutsioon.“[25]

    See trööstitu vaade Euroopa ajaloo viimasele viiesajale aastale ja praegusele olukorrale ei tule üllatusena neile, kes on lugenud traditsionalistlikku kirjasõna. Põhiosa tutvustatud kriitikast leiab juba 1927. aastal ilmunud René Guénoni raamatust „Nüüdismaailma kriis“, mille Haljand Udam 1999. aastal eesti keelde tõlkis.[26] Reljeefsemas sõnastuses kohtab neidsamu argumente Corrêa de Oliveira raamatus „Revolutsioon ja Vasturevolutsioon“. Ta kirjutab, et läänemaailma allakäik sai alguse 14. sajandil, kui „kristlikus Euroopas hakkas kuju võtma mõttelaadi muutus, mis sai 15. sajandi jooksul veelgi ilmsemaks. Janu maiste naudingute järele muutus kõrvetavaks ihaks. Meelelahutused muutusid üha sagedasemaks ja pillavamaks ning haarasid üha rohkem inimeste meeli“. Sellele järgnes renessansi uuspaganluse laine ja protestantlik pseudoreformatsioon, mis kulmineerusid Prantsuse revolutsioonis ja selle sünnitatud eliidivastases demokraatias: „Monarhia ja aristokraatia vihkamisest sünnivadki demagoogilised demokraatiad, mis võitlevad traditsioonide vastu, jälitavad eliiti, langetavad elu üldist vaimu ning loovad igasugust vulgaarsust lubava õhkkonna, mis muutub kultuuris ja tsivilisatsioonis valitsevaks.“[27]

    Traditsioon ehk mis on tõelised väärtused

    Kuid mis on konkreetsemalt need väärtused ja ideaalid, mille hülgamist uusreaktsionäärid nüüdismaailmale ette heidavad, mille juurde tagasipöördumist endale eesmärgiks seavad? Seegi kataloog on võrdlemisi tuttav neile, kes kodus traditsionalistliku mõtteviisi krestomaatilistes tekstides.[28] Kui lühidalt kokku võtta, siis on tänapäeva maailmast kadunud vaimsus, püsiväärtused, kõlblus, au, traditsiooni tundmine, selged hierarhiad, usk, rüütellikkus. Markus Järvi taandab kõik need ideaalid vertikaalsele mõõtmele, mis tsivilisatsiooni püsti hoiab. Artiklis „Kuidas islam võidab“ seletab ta: „Tsivilisatsioone ühendab koondnimetaja: vertikaal, seda kõige üldisemal tasandil. Vertikaalne telg loob ruumi ja atmosfääri, milles tsivilisatsioon hingab. Vertikaalsel teljel paiknevad hierarhiliselt korrastatud väärtused.“ Vertikaalne telg eeldab transtsendentset printsiipi – Jumalat. „Tema on vertikaalse telje enda mõte, selle olemise põhjus ja ühtlasi tsivilisatsiooni algus ja ots, alfa ja omega. Sellisena ilmutab iga tõeliselt elujõulise tsivilisatsiooni keskmes end transtsendentaalne ehk meie maailma piire ületav reaalsus. Tsivilisatsioon on oma sügavaimalt olemuselt sakraalne.“ Niisiis ongi maailma päästmise eeldus Jumala ennistamine aujärjele, vertikaali taastamine: „Euroopa tsivilisatsiooni loojangu laste ees seisab herakleslik ülesanne. Me peame taas püstitama vertikaali, me peame kesktalast kinni haarama, telgi uuesti üles tõstma ja maas lamavad killud õigesse järjekorda asetama.“[29]

    Vertikaalsed väärtused ei ole mõistagi inimese looming, vaid ilmutuse tulem. Need on printsiibid, „mida mitmed suured kultuurid inimkonna ajaloos on tundnud loomuseaduse või jumalikuks ilmutuseks peetud tunnetuse alusel“. Sellest johtub, nagu Veiko Vihuri jätkab, et „meil tuleb kindlaks jääda nendele väärtustele ja printsiipidele, mis on meie kultuuri aluseks olnud pikka aega ja mis on suunatud hüvelise ühiskonna ülesehitamisele“.[30]

    Meeleparandus ja religioosne pöördumine on retsept, mida pakub nüüdismaailma kriisile Mikael Laidre: „Kuigi inimene peab oma ebatäiuslikkust tunnistades alati paremuse poole pürgima, ei saa eesmärk olla maapealne paradiis, ei saa luua täiuslikku ühiskonda või riiki. Euroopas (tegelikult laiemaltki) on tarvis missiooni, eesmärki, metafüüsilist sihti – vajadust selle järele ei kaota ära valimised, ekspordikasv ega parem hambaravi. Osa lahendusest seisneb renovatio’s, omamoodi ühiskondlik-poliitilises pihis, juurte juurde naasmises, et pääseda pahupidi tohuvabohust ja nihilismist. Kuid lõpuks, pidades silmas kõrgemat eesmärki ja selle poole püüdlemist, on tarvis üleloomulikku pöördumist.“[31]

    Mitte alati ei täpsusta eesti uusreaktsionäärid, millisest metafüüsilisest sihist, tsivilisatsioonist või ilmutusest nad traditsiooniliste ideaalidega seoses räägivad. Plinio Corrêa de Oliveira on selles osas oluliselt konkreetsem ja tundub asjakohane tema mõjukaid seisukohti meelde tuletada. „Vasturevolutsiooni ideaal seisneb katoliikliku kultuuri ja tsivilisatsiooni taastamises ja toetamises,“ kirjutab Brasiilia õpetlane, et järgmiseks täpsustada: „Katoliiklik tsivilisatsioon seisneb kõigi inimestevaheliste suhete, kõigi inimlike institutsioonide ja terve riigi ülesehitamises vastavalt Kiriku õpetusele.“ Arutluskäik lõpeb tõdemusega: „Eelpoolöeldust võib kergesti järeldada, et katoliiklik kultuur ja katoliiklik tsivilisatsioon on kultuur ja tsivilisatsioon par excellence. Tuleb lisada, et nad ei saa eksisteerida väljaspool katoliiklikke rahvaid.“[32]

    Kultuurisõda ehk võitlus hingede pärast

    Uusreaktsionäärse mõtlemise üks vilju Eestis on „kultuurisõja“ kontseptsiooni hiline importimine kohalikesse aruteludesse. See pika ja laetud ajalooga termin tuli uuesti käibele 1990. aastate Ameerika Ühendriikides, kus vaidlused abordi, relvakandmise, seksuaalvähemuste, naiste õiguste ja religioossete koolide üle lõhestasid avalikkust alates 1980. aastatest. Mõiste põlistas sotsioloog James Hunter 1991. aastal ilmunud raamatuga „Kultuurisõjad: võitlus Ameerika määratlemise üle“,[33] ent kuulsaks tegi selle radikaalkonservatiivse poliitiku Pat Buchanani kõne vabariiklaste konvendil 1992. aasta augustis, kus ta kuulutas: „Meie riigis on käimas ususõda Ameerika hinge nimel. See on kultuurisõda, mis saab olema meie riigi seisukohalt sama kriitiline, kui seda oli külm sõda.“ Ameerika kultuurisõdadest hiljuti uurimuse kirjutanud Andrew Hartman näitab veenvalt, et tegemist oli spetsiifiliselt Ühendriikide kontekstis peetud debattidega, mille lätteid tuleb otsida 1960. aastate vastukultuurist ja neokonservatiivide esiletõusust. Tänasest perspektiivist, nagu Hartman nendib oma 2015. aastal ilmunud raamatu kokkuvõttes, tuleb tõdeda, et „Kultuurisõdade loogika on ennast ammendanud. Metafoor on oma elu ära elanud.“[34]

    Kummati tehti Eestis algust „kultuurisõdade“ kampaaniaga selsamal 2015. aastal, kui SAPTK korraldas selle lipukirja all üle-eestilise suvetuuri, pakkudes põhjenduseks, et parasjagu on käimas „rahvaste ja kultuuride olelusvõitlus, mille raames murtakse piike ühiskonna suundumuste pärast ideede ja väärtuste tasandil“.[35] Võtangi järgnevalt vaadata, mis on konkreetsemalt need olulisemad ideed ja väärtused, mille üle uusreaktsionäärid lahinguid peavad.

    Palju tähelepanu pälvib võitlus relativismiga, katsetega seada kahtluse alla sajanditega juurdunud põhimõtteid ja hoiakuid. „Viimane poolsajand on kulgenud kultuurinormide, „dogmade“, „stereotüüpide“ jne eitamise ja lammutamise tähe all,“ kirjutab Lauri Vahtre, kes on eriti võtnud sarjata tõe relativeerijaid.[36] „Tõe olemasolu eitamine on tegelikult heroiline katse ennast parun Münchhauseni kombel juukseid pidi soost välja tirida. „Lõplikku tõde pole olemas“ on väide, mis ise pretendeerib lõplikule tõele. Ilma et selleks oleks vähimatki ratsionaalset alust.“

    Mikael Laidre näeb samuti tõe suhtelisuses tänapäeva pahupidimaailma kõige aredamat tunnusjoont: „Pahupidisus ja vastuolu ilmnevad kohe kahe peamise väitega, mida tänapäevaks läänes välja kujunenud ja domineeriv maailmapilt esitab tõe kohta: „tõde on empiiriline“ ja „tõde on suhteline“. Empiirilisuse asemel on esimene tegelikult metafüüsiline ning teine absoluutne väide ning seega vastuolus omaenda kuulutatuga.“[37]

    Relativismi kõrval on sallivus üks uusreaktsionäärse mõtlemise tähtsamaid kriitikaobjekte. Maria Kaljuste diagnoosib, et tänapäeva ühiskond on nakatunud sallivushaigusesse, mille sümptomiks on enesealalhoiuinstinkti puudumine. „Sallivushaigus sellisel moel ongi haigus – haigus, mis lõppeb riikide ja rahvaste surmaga, juhul kui kaine mõistus ei võida.“[38] Tiit Kärner näeb nüüdismaailma peamiste märksõnadena humanistlikke väärtusi ja sallivust, mis pole paraku kumbki kooskõlas teaduslike teadmistega. „Kui me vaatame maailma veidigi laiemalt, siis näeme, et sallimatusel on maailma ülesehituses sama oluline roll kui sallivusel. Sallimatus on struktuuri tekke alus, seega iga areneva süsteemi vältimatu osis.“[39]

    Sallivuse kriitikast kasvab välja vastuseis võrdsuse ja võrdõiguslikkuse põhimõttele. Artiklis „Ebavõrdsuse kaitseks“ sedastab Mikael Laidre, et „Võrdsed oleme ainult Jumala ees. Sest üks kõik, kust „mõõta“, on kaugus absoluudini või lõpmatuseni võrdselt lõputu. Sellega ei kao kõige ajalise ja lõpliku omavaheline ebavõrdsus. Vastupidist väitev ilmalik kord pretendeerib millelegi endast suuremale, igavikulisele ja muutmatule.“ Ta kutsub üles ebavõrdsust senisest enam väärtustama, pakkudes näiteks välja idee kaaluda alternatiivset maksusüsteemi, „kus summaarselt rohkem makse maksev isik saab ka suurema hääleõiguse valimistel, astmelise tulumaksu korral eksponentsiaalselt suurema.“[40] Veiko Vihuri näeb, et valgustusajastu ideedest lummatud ühiskondlik eliit soovib inimesi suunata olukorda, „kus nad on võrdselt ja võrdõiguslikult õnnelikud“. Ja lisab hoiatavalt: „Aga kas me pole seda kõike kord juba läbi teinud? Või isegi mitmeid kordi?“[41] Hardo Pajula seevastu seob võrdõiguslikkuse inimõigustega, nähes viimastes tänaste probleemide üht kurja juurt: „Valitseva humanistliku ideoloogia peamine probleem on see, et kõikidel on voli uskuda, et nende kuitahes absurdsed pretensioonid maailma vastu tulenevad vääramatu jõuga abstraktsetest inimõigustest.“[42]

    Uusreaktsionäärset mõtlemist toidab samuti mure vaimse allakäigu, massikultuuri pealetungi, kõlvatu kunsti ja kombelõtvuse pärast. Viivi Luik kirjeldab valitsevat kultuuriseisu: „Maailma raamatupoodide müügilaudu katab üha paksem kõntsakiht, mida ikka veel nimetatakse raamatuteks. Sinna hulka eksib ka üksikuid pärisraamatuid, kuid kuna vahetegemise võime puudub, koheldakse kõiki võrdselt. Kõik maailma lavad on täis lauljaid, kel pole muusikast õrna aimugi, kuid kuna rahval on kadunud vahetegemise võime ja mälu, siis puuduvad ka hindamiskriteeriumid ja kõik on hea, mis pakutakse.“[43] Martin Vaher tituleerib tänapäeva kunstiloome „ebapühaks kunstiks“ ja sedastab seletuseks: „Kui varemalt tellis kristlikus Euroopas nii-öelda muusika Kirik, siis revolutsiooni järgselt hakkas seda aga üha enam tegema pööbel – seega pole imestada, et oleme jõudnud majesteetlikest gooti katedraalidest, ülevast kirikumuusikast ja võrratust renessansskunstist viimaks hingetute klaas-betoon-monstrumite, poolpornograafiliste muusikavideote ja kunsti-installatsioonideni, mida järjepanu muuseumi töötajate poolt „ekslikult“ prügi pähe ära koristatakse.“[44]

    Kõlbluse allakäigu sümbol on uusreaktsionäärses mõtlemises mõistagi seksuaalvähemuste esiletõus, samasooliste abi- või kooselud, muutunud soorollid, abordi lubamine, lahutuste kõrge hulk. Kõik see, mis õõnestab traditsiooniliseks peetavat pereelu. Kuna see tahk on senistes aruteludes kõige enam avalikkuses tähelepanu pälvinud, siis libisen sellest käesolevas üle.[45] Muret pereväärtuste lagunemise üle võimendab meelehärm islami pealetungi ja pagulaste sisserände pärast. Euroopale heidetakse ette liigset leebust ja lodevust enese jõulisemalt kehtestamise asemel: „Eurooplased on üritanud muganeda (integreeruda) moslemikultuuriga, tõmmates vajaduse korral kokku oma traditsioone ja kohendades oma kombestikku „mittesolvavaks“. Oleks aeg see tendents nüüd teisipidi pöörata ja leida endas jõudu oma väärtusi selgemalt kehtestada.“[46] Selles mures on uusreaktsionäärid usutavasti kõige lähemal avaliku arvamuse peavoolule, mistõttu pole imestada, et pagulasvastane võitlus kõrvuti traditsiooniliste pereväärtuste kaitsmisega on seni olnud uusreaktsionääride kõige selgemalt avalikkuse ees väljajoonistatud tahk.

    Kokkuvõtteks ehk traditsionalismi politiseerumine

    Kuidas uusreaktsionäärset mõtlemist kokkuvõttes iseloomustada? Sellele on tunnuslik selge minevikuihalus, soov tagasi pöörduda traditsiooniliseks peetavate väärtuste ja ideaalide juurde; ühiskonda, kus valitsevad selged ühiskondlikud ja soorollid, kus vähemused tunnevad oma kohta ja keegi ei trügi kõrgemale, kui talle loomupäraselt omane; maailma, mida hoiab püsti vertikaalne telg, teadmine pärispatust ja valmidus meeleparanduseks, kus inimese asemel on maise elukorralduse keskpunktis Jumal. Uusreaktsionäärne mõtlemine on veendunud, et läänemaailm on allakäigu kursil, kui mitte peatselt hävinemas, et käib viimane võitlus hea ja kurja, revolutsiooni ja vasturevolutsiooni vahel. Uusreaktsionäärne mõtlemine näeb probleemide lätteid ühiskonna ilmalikustumises, humanistlikus ideoloogias, vabaduse ja võrdsuse kultiveerimises, inim- ja vähemuste õiguste levikus.

    Jälle tuleb tõdeda, et see lühike ja lihtsustav kokkuvõte ei ole midagi uut, ei Eestis ega üldiselt. Hasso Krull visandas juba 1995. aastal passeisti koondkuju, kes on väga sarnane uusreaktsionäärile: „Moderniteet on [passeisti] jaoks alaline peavalu, mis on sajanditepikkuse allakäigu tulemus, ja arvatavasti veel sellisena mitte lõplik. Nüüdisajal puudub tõeline religioon. See oli olemas keskajal, kus passeist näeb ideaali ja mille eeskujul tema arust kunagi peaks taastuma kosmiline kord. Kõige parem, kui uuesti tekiks seisuslik ühiskond. Seni tuleb au sees hoida väärtusi, mida passeist peab aristokraatseteks (arvates nende hulka silmagi pilgutamata ka kristluse) … Tal on teadmisi valdkondades, mida tavaliselt ei tunta, nii et ta saab alati jätta erudeeritud mulje, kuid seejuures ühendab ta muinsusalaseid andmeid eriti primitiivsete rassistlike, seksistlike, militaristlike jm eelarvamustega.“[47] Aasta hiljem võttis Märt Väljataga kirjeldada traditsionalisti kuju ja temagi kirjeldus sobib põhiosas uusreaktsionääri portreeks: „Traditsionalisti maailmapilt on selge ja kindel. Traditsioonilised kultuurid olid paremad, seal kehtisid kindlad väärtused, inimelul oli ajatu mõõde ja side kõiksusega, aeg käis ringjoont mööda, igaüks teadis oma kohta, inimene ei nõudnud sünnihetkel jagatud kaartide ümberjagamist. Oli suuri kirgi ja sangarlust. Siis aga hakkas kõik muutuma. Tehnoloogia ja instrumentaalne ratsionaalsus võttis võimust.“[48]

    Kuid 1990. aastate passeistist ja traditsionalistist eristab tänapäeva uusreakt-sionäärist esmajoones poliitiline ambitsioon. Kui sajandilõpus oli traditsionalismi viljelemine ennekõike intellektuaalne hobi, siis viimastel aastatel on see muutunud osaks Eesti poliitilisest kultuurist. Väljataga avaldas 1996. aastal traditsionalistlike harrastustega seoses lootust: „Kena oleks vaid, kui see õnnejaht ei väljuks liiga jõuliselt poliitikasfääri nagu Julius Evola või Jaanus Raidali puhul ja et ühiskonnainstitutsioonid võimaldaksid igaühel oma privaatset õnne teisi ohustamata otsida.“[49] Praegu tuleb tõdeda, et tema lootused polnud õigustatud, sest vähemalt viimasel paaril aastal, seoses nii EKRE saadikute valimisega parlamenti kui SAPTK-i aktiivse kihutustööga, ei kuulu traditsionalism või uusreaktsionäärsus enam üksnes kultuurisfääri, vaid on täieõiguslik osa poliitilisest sfäärist. Ideed konservatiivsest revolutsioonist või radikaalsest konservatiivsusest pole enam pelgalt intellektuaalsed mõttemängud, vaid poliitilised programmid. Nendega ei soovita tõmmata mõttekaaslaste tähelepanu, vaid võita valijate poolehoidu. Seega on uusreaktsionäärse mõtlemise senisest parem tundma õppimine kindlasti oluline, nii et igaüks saaks oma seisukohti ja valikuid kujundada mitte üksikute lööklausete või aktsioonide, vaid uusreaktsionäärsuse tervikliku ideoloogilise platvormi põhjal.

    [1] C. Lévi-Strauss, Metsik mõtlemine. Tlk K. Sisask. Tallinn, 2001; C. Robin, The Reactionary Mind. Conservatism from Edmund Burke to Sarah Palin. Oxford, 2011.

    [2] P. Helme, Konservatiivne revolutsioon: mässumeel ja alalhoid. Akadeemia, 2006, nr 8, lk 1737–1758.

    [3] P. Helme, Konservatiivse revolutsiooni võimalikkusest Eestis. Uus Kriteerium, 09.10.2014. http://uuskriteerium.blogspot.no/2014/10/konservatiivse-revolutsiooni.html.

    [4] V. Vooglaid, Võitlev lõvi kui vasturevolutsiooni sümbol. Objektiiv, 16.09.2016. http://objektiiv.ee/voitlev-lovi-kui-vasturevolutsiooni-sumbol/.

    [5] P. Corrêa de Oliveira, Revolutsioon ja Vasturevolutsioon. Tallinn, 2012, lk 89, 91. http://www.pliniocorreadeoliveira.info/RCR_estoniano.pdf.

    [6] M. Järvi, Millist konservatiivsust me vajame? Eesti Ekspress, 10.08.2016. http://ekspress.delfi.ee/arvamus/markus-jarvi-millist-konservatiivsust-me-vajame?id=75278817.

    [7] R. Kaalep, Radikaalsest konservatismist. Objektiiv, 19.08.2016. http://objektiiv.ee/radikaalsest-konservatismist/.

    [8] D. Lindenberg, Le rappel à l’ordre. Enquête sur les nouveaux réactionnaires. Pariis, 2002. Raamatust ilmus tänavu kordustrükk koos autori uue eessõnaga.

    [9] Le discours „néo-réactionnaire“. Transgressions conservatrices. Toim. P. Durand, S. Sindaco. Pariis, 2015.

    [10] D. Lindenberg, Le rappel à l’ordre, lk 10.

    [11] K. Finley, Geeks for Monarchy: The Rise of the Neoreactionaries. TechCrunch, 22.11.2013. https://techcrunch.com/2013/11/22/geeks-for-monarchy/.

    [12] D. Matthews, The alt-right is more than warmed-over white supremacy. It’s that, but way way weirder. Vox, 25.08.2016. http://www.vox.com/2016/4/18/11434098/alt-right-explained/.

    [13] https://vooglaid.wordpress.com/.

    [14] R. Kaalep, Radikaalsest konservatismist.

    [15] J. Betlem, Lääne tsivilisatsiooni viimane olelusvõitlus. Postimees, 26.07.2016. http://arvamus.postimees.ee/3777755/jaanus-betlem-laane-tsivilisatsiooni-viimane-olelusvoitlus/.

    [16] M. Laidre, Tsivilisatsioonide paabel – ajalugu jätkub. Diplomaatia, nr 153, mai 2016. http://www.diplomaatia.ee/artikkel/tsivilisatsioonide-paabel-ajalugu-jatkub/.

    [17] M. Laidre, Sotsiaaldemokraatlik kriis. Diplomaatia, nr 110, oktoober 2012. http://www.diplomaatia.ee/artikkel/debatt-sotsiaaldemokraatlik-kriis/.

    [18] L. Vahtre, Suur pettumus ehk humanismi kriis. Tallinn, 2016, lk 162.

    [19] V. Vihuri, Euroopa enne ja nüüd. Meie Kirik, 31.07.2016. http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/180-euroopa-enne-ja-nuud/.

    [20] M. Laidre, Pahupidi tohuvabohu – utoopiline soov luua maapealne paradiis. Sirp 18.03.2016. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pahupidi-tohuvabohu-utoopiline-soov-luua-maapealne-paradiis/. Sealsamas täpsustab ta uuesti, et need protsessid said alguse juba vararenessansis: „Kui keskajal ja suures osas klassikalisest antiigist tunnistas inimene endast kõrgemal seisvat ja tema elu eesmärgid olid orienteeritud selle poole, hakkas vararenessansist peale kasvama suhtelise tahte osakaal ning inimene tegi iseendast universumi keskpunkti.“

    [21] H. Pajula, Perevägivald tšehhi moodi. Postimees, 24.07.2016. http://arvamus.postimees.ee/3775707/hardo-pajula-perevagivald-tsehhi-moodi/; vrd H. Pajula, Marksistide sõssisõda. Postimees, 04.07.2016. http://arvamus.postimees.ee/3752711/hardo-pajula-marksistide-sossisoda/.

    [22] M. Vaher, ISISe džihadistid ei ole keskaegsed – nad on kujundatud kaasaegse lääne filosoofia poolt. Objektiiv, 23.09.2014. http://objektiiv.ee/isise-dzihadistid-ei-ole-keskaegsed-nad-on-kujundatud-kaasaegse-laane-filosoofia-poolt/.

    [23] R. Tõnisson, Bastille’ batsillid ehk 14. juuli – Prantsusmaa leinapäev. Objektiiv, 29.07.2016. http://objektiiv.ee/kolumn-bastille-batsillid-ehk-14-juuli-prantsusmaa-leinapaev/.

    [24] Vt nt: „Niisiis on (liberaalne) demokraatia kui ühiskonnaelu ja samuti iga üksiku inimese hoiakuid kujundav tegur hõivanud koha, mis kunagi kuulus religioonile. Jutt ei ole lihtsalt ühest valitsemisvormist, vaid ideoloogiast, mis propageerib ja levitab teatud väärtusi.“ V. Vihuri, Eesti kultuurisõja lahingutandril. Meie Kirik, 23.08.2015. http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/47-eesti-kultuurisoja-lahingutandril/.

    [25] Ü. Mattheus, Et maailm ei muutuks halliks tolmuks. Rahvuslus, islam ja hübriidsõda. Huige, 22.03.2015. http://huikajad.blogspot.no/2015/03/ulo-mattheus-et-maailm-ei-muutuks.html.

    [26] R. Guénon, Nüüdismaailma kriis. Tlk H. Udam. Tallinn, 1999. Kordustr: Tartu, 2008.

    [27] P. Corrêa de Oliveira, Revolutsioon ja Vasturevolutsioon, lk 19, 26.

    [28] Hea ülevaate traditsionalistlike ideede iseloomust ja ajaloost 20. sajandil, kujunemisest 1920. aastatel, taassünnist 1960. aastatel ja hajumisest paljudes suundades 20. sajandi lõpul, pakub Mark Sedgwick oma uurimuses „Against the Modern World“. Sedgwick peatub põgusalt ka traditsionalismi jõudmisel Moskva kaudu Eestisse, vt M. Sedgwick, Against the Modern World: Traditionalism and the Secret Intellectual History of the Twentieth Century. New York, 2004, lk 223–224. Samuti on kasulik tema hallatav veebileht: http://www.traditionalists.org.

    [29] M. Järvi, Kuidas islam võidab. Objektiiv, 26.08.2016. http://objektiiv.ee/markus-jarvi-kuidas-islam-voidab/. Teisal kirjutab Järvi samas vaimus: „Olemuslikult muutuvas maailmas saab pidevus aset leida vaid seal, kus pidevuse aluseks on igavikuline reaalsus, mis ise ei muutu, kuid mis on alati värske, alati neitsilik, puhas ja uus. Elav traditsioon hoiab endas killukesi lõpmatusest ning liigub igavikule samm sammu haaval lähemale, seda eales kätte saamata. Seetõttu on kõik püsiv ja hüveline, mis traditsioonis leidub, vaid redeliks uutele avastustele ja lõpmatule loomingule igavikus.“ M. Järvi, Millist konservatiivsust me vajame?

    [30] V. Vihuri, Eesti kultuurisõja lahingutandril.

    [31] M. Laidre, Pahupidi tohuvabohu.

    [32] P. Corrêa de Oliveira, Revolutsioon ja Vasturevolutsioon, lk 55–57.

    [33] J. D. Hunter, Culture Wars: The Struggle to Define America. New York, 1991.

    [34] A. Hartman, A War for the Soul of America. A History of the Culture Wars. Chicago; London, 2015, lk 285.

    [35] http://kultuurisoda.objektiiv.ee/teema/suvetuur/.

    [36] L. Vahtre, Tagasi vabameelsuse juurde. Postimees, 06.10.2016. http://arvamus.postimees.ee/3861845/lauri-vahtre-poordume-sallimatust-liberalismist-tagasi-vabameelsuse-juurde/.

    [37] M. Laidre, Pahupidi tohuvabohu.

    [38] M. Kaljuste, Sallivushaigus lõpeb surmaga. Objektiiv, 20.09.2016. http://objektiiv.ee/sallivushaigus-lopeb-surmaga/.

    [39] T. Kärner, Õigest mõtlemisest. Postimees, 25.08.2015. http://arvamus.postimees.ee/3304065/tiit-karner-oigest-motlemisest/.

    [40] M. Laidre, Ebavõrdsuse kaitseks. Postimees, 27.11.2014. http://arvamus.postimees.ee/3007431/mikael-laidre-ebavordsuse-kaitseks/.

    [41] V. Vihuri, Progressiusu fundamentalistid ja terve mõistus. Uued Uudised, 21.04.2015. http://uueduudised.ee/veiko-vihuri-progressiusu-fundamentalistid-ja-terve-moistus/.

    [42] H. Pajula, Perevägivald tšehhi moodi.

    [43] V. Luik, Pildi ilu rikkumise paratamatus. Postimees, 18.07.2016. http://arvamus.postimees.ee/v2/3768443/viivi-luik-pildi-ilu-rikkumise-paratamatus/.

    [44] M. Vaher, Ebapüha kunst. Objektiiv, 09.02.2016. http://objektiiv.ee/ebapuha-kunst/.

    [45] Vt ka Aro Velmeti artiklit siinsamas ajakirjanumbris.

    [46] M. Vaino, Kas ebalevas Euroopas on veel identsust iseendaga? Postimees, 31.07.2016. http://arvamus.postimees.ee/3782083/maarja-vaino-kas-ebalevas-euroopas-on-veel-identsust-iseendaga/.

    [47] H. Krull, Neli intellektuaali ja grunge. Vikerkaar, 1995, nr 5/6, lk 93–94.

    [48] M. Väljataga, Obskurantistlikud meele- ja maailmaparandusunelmad: väljavaade Eesti kojast. Vikerkaar, 1996, nr 7, lk 52–53.

    [49] Sealsamas, lk 58.

  • Mis on natsionaalsotsialism?

    LEV TROTSKI

    Ilmunud Vikerkaares 10-11/2016

    Lihtsameelsed arvavad, et kuningaseisus peitub kuningas endas, tema hermeliinmantlis ja kroonis, tema lihas ja luus. Tegelikult on kuningaamet inimestevaheline suhe. Kuningas on ainult sellepärast kuningas, et tema isiku kaudu saavad kuju miljonite inimeste huvid ja eelarvamused. Kui arengu hoovus need vastastikused suhted minema uhub, osutub kuningas vaid rippuva alahuulega räsitud mehikeseks. Sellest oleks oma värsketele muljetele toetudes üht-teist jutustada sel, keda kunagi nimetati Alfonso XIII-ks.

    Juht jumala armust ja juht rahva armust erinevad selle poolest, et viimane peab endale ise teed rajama või vähemalt aitama asjaoludel end avastada. Kuid ikkagi on juht alati inimestevaheline suhe, individuaalne pakkumine vastuseks kollektiivsele nõudlusele. Mida enam otsitakse Hitleri edu saladust temas endas, seda teravamalt vaieldakse ta isiku üle. Ometi on raske leida teist poliitilist kuju, kes sel määral oleks anonüümsete ajaloojõudude ristumispunktiks. Mitte igast tigestunud väikekodanlasest ei võinuks saada Hitlerit, kuid kübeke Hitlerit on peidus igas tigestunud väikekodanlases.

    Saksa kapitalismi kiire kasv enne sõda ei tähendanud sugugi lihtsalt vaheklasside hävingut; laostades ühed väikekodanluse kihid, lõi ta uuesti teised: käsitöölised ja poodnikud – tehaste ümbruses, tehnikud ja administraatorid – tehaste sees. Kuid säilides ja arvult isegi kasvades ei moodusta uus ja vana väikekodanlus suurt üle poole saksa rahvast. Vaheklassid kaotasid viimsegi raasu oma iseseisvusest, elasid suurtööstuse ja pangasüsteemi perifeerias, toitusid palukestest monopoolsete trustide ja kartellide laualt ning nonde traditsiooniliste teoreetikute ja poliitikute ideelistest armuandidest.

    Lüüasaamine sõjas püstitas saksa imperialismi teele müüri. Väljapoole suunatud dünaamika pöördus sissepoole. Sõda kasvas üle revolutsiooniks. Sotsiaaldemokraadid, aidanud Hohenzollernil sõda selle traagilise lõpuni tüürida, proletariaadil revolutsiooni lõpuni viia ei lasknud. Neliteist aastat kulus Weimari vabariigil enese pidevale väljavabandamisele, et ta üldse olemas on. Kommunistlik partei kutsus töölisi üles uuele revolutsioonile, kuid selgus, et ta pole suuteline seda juhtima. Saksa proletariaat oli teinud läbi sõja, revolutsiooni, parlamentarismi ja pseudobolševismi tõusud ja langused. Samal ajal kui vanad kodanlikud parteid end lõpuni olid ammendanud, osutus ärakurnatuks ka töölisklassi dünaamiline jõud.

    Sõjajärgne kaos andis käsitöölistele, kaupmeestele ja teenistujatele sama julma hoobi kui töölistele. Kriis põllumajanduses laostas talupojad. Keskkihtide allakäik ei saanud tähendada nende proletariseerumist, kuna juba proletariaadist endast oli eraldunud krooniliste töötute hiigelarmee. Väikekodanluse massiline kerjustumine, mida lips ja kunstsiidist sukad vaid vaevu varjata suutsid, õõnestas läbi kõik ametlikud tõekspidamised ja ennekõike demokraatliku parlamentarismi doktriini.

    Parteide rohkus, valimiste palavikulised külmavapped, lakkamatud valitsusvahetused komplitseerisid sotsiaalset kriisi kaleidoskoopiliste, kuid viljatute poliitiliste kombinatsioonidega. Sõja, lüüasaamise, reparatsioonide, inflatsiooni, Ruhri okupatsiooni, kriisi, viletsuse ja kibestumise atmosfääris tõusis väikekodanlus üles kõigi vanade parteide vastu, kes olid teda petnud. Valusad solvumised, mis olid saanud osaks pankrotti läinud väikeomanikele, nende ülikooliharidusega poegadele, kel polnud ametikohti ega kliente, nende tütardele, kel puudusid kaasavara ja peigmehed, tekitasid nõudmise korra ja raudse käe järele.

    Need, kes tõstsid natsionaalsotsialismi lipu, tulid vana armee alam- ja keskastme juhtkoosseisu hulgast. Aumärkidega ehitud ohvitserid ja allohvitserid ei suutnud uskuda, et mitte ainult nende kangelasteod ja kannatused polnud isamaale kaotsi läinud, vaid et ka neid endid ei oota tänutäheks mingid erilised eelisõigused. Siit nende viha revolutsiooni ja proletariaadi vastu. Samal ajal ei tahtnud nad leppida sellega, et pankurid, töösturid, ministrid sunnivad neid tagasi pöörduma oma tagasihoidlikele kohtadele raamatupidajate, inseneride, postiametnike ja rahvakooliõpetajatena. Siit nende „sotsialism“. Yseri jõe ääres ja Verduni all olid nad õppinud oma ja teiste elu kaalule panema ning kõnelema käskluste keeles, mis kõvasti imponeeris tagala väikekodanlusele. Nii saidki neist inimestest juhid.

    Oma poliitilise karjääri algul paistis Hitler teiste seast silma ehk vaid ägedama temperamendi, valjema hääle, enesekindlama vaimse piiratusega. Ta ei tulnud liikumisse mingi oma programmiga, kui mitte võtta arvesse häbistatud sõduri kättemaksujanu. Hitler alustas solvumistest ja kaebustest – Versailles’ rahutingimuste üle, elukalliduse tõusu üle, austuse puudumise üle teeneka allohvitseri vastu, juudi pankurite ja ajakirjanike salasepitsuste üle. Laostunud, meeleheitel inimesi, nii haavaarmide kui ka värskete sinikatega, oli riigis piisavalt. Igaüks neist tahtis rusikaga vastu lauda põrutada. Hitler oskas seda teha paremini kui teised. Tõsi, ta ei teadnud teed, kuidas hädast välja tulla. Kuid tema paljastused kõlasid kord nagu käsklused, kord kui armutule saatusele suunatud palve. Hukkumisele määratud klassid, nagu ka lootusetud haiged, ei väsi varieerimast oma kaebeid ega kuulamast lohutussõnu. Vastavalt olid häälestatud kõik Hitleri kõned. Sentimentaalne ebamäärasus, mõttedistsipliini puudumine, võhiklus ühes kirju lugemusega – kõigist neist miinustest said plussid. Nad andsid talle võimaluse kuhjata natsionaalsotsialismi kerjakotti kokku kõik rahulolematuse liigid ning juhtida massi suunas, kuhu see teda tõukas. Omaenese esialgsetest improvisatsioonidest säilitas oraatori mälu selle, mis oli heakskiitu leidnud. Ta poliitilised ideed olid kõnesaali akustika vili. Nii kujunes välja loosungite valik. Nii settis programm. Nii formeerus toormaterjalist „juht“.

    Mussolini suhtus algusest peale sotsiaalsesse mateeriasse teadlikumalt kui Hitler, kellele mingisuguse Metternichi politseilik müstitsism on lähemal kui Machiavelli poliitiline algebra. Mussolini on intellektuaalselt julgem ja küünilisem. Piisab, kui vaid meenutada, et see Rooma ateist üksnes kasutab religiooni ära samamoodi nagu politseid või justiitssüsteemi, aga tema Berliini kolleeg tõepoolest usub erilisse jumalikku ettehooldesse. Juba sel ajal, kui tulevane Itaalia diktaator pidas Marxi „meie ühiseks surematuks õpetajaks“, kaitses ta – ja sugugi mitte oskamatult – teooriat, mis näeb kaasaja ühiskonnaelu eeskätt vastastikuse suhtena kahe põhiklassi, kodanluse ja proletariaadi vahel. Tõsi, kirjutas Mussolini 1914. aastal, nende vahel asuvad rohkearvulised vahekihid, mis moodustavad otsekui „inimkollektiivi ühendava kanga“; kuid „kriisiperioodidel tõmbab neid tulenevalt oma huvidest ja ideedest emma-kumma põhiklassi poole“. Väga tähtis üldistus! Nii nagu arstiteadus relvastab meid võimalusega mitte üksnes inimest ravida, vaid ka läkitada ta kõige lühemat teed esiisade juurde, nii andis klassisuhete teaduslik analüüs, mis selle loojal oli mõeldud proletariaadi mobiliseerimiseks, Mussolinile pärast ta vastasleeri üle minemist võimaluse mobiliseerida vaheklassid proletariaadi vastu. Hitler tegi ära sama töö, tõlkides fašismi metodoloogia saksa müstitsismi keelde.

    Lõkked, milles nüüd põleb patune marksistlik kirjasõna, valgustavad eredalt natsionaalsotsialismi klassiolemust. Seni kuni natsid tegutsesid kui partei ja mitte kui riigivõim, nad praktiliselt ei leidnud ligipääsu töölisklassile. Teiselt poolt ka suurkodanlus, isegi see, kes Hitlerit rahadega toetas, ei pidanud tema parteid omaks. Rahvuslik „taassünd“ toetus täielikult vaheklassidele, rahvuse kõige mahajäänumale osale, ajaloo raskele ballastile. Poliitiline kunst seisnes selles, et väikekodanlus tema vaenu pinnal proletariaadi vastu ühte liita. Mida on vaja selleks, et hakkaks parem? Ennekõike ahistada neid, kes allpool. Jõuetu suurkapitali ees, loodab väikekodanlus nüüd proletariaadi purustamisega enda väärikust taastada.

    Natsid on oma võimupöördele usurpeerinud „revolutsiooni“ nime. Tegelikult Saksamaal nagu ka Itaalias jätab fašism sotsiaalse süsteemi puutumata. Omaette võetuna ei vääri Hitleri võimupööre isegi, et teda nimetataks kontrrevolutsiooniks. Kuid teda ei tohi vaadelda isoleeritult: ta on Saksamaal 1918. aastal alanud vapustuste tsükli lõpp-punktiks. Novembrirevolutsioon, mis tõi võimule tööliste ja sõdurite nõukogud, oli oma põhitendentsilt proletaarne. Kuid proletariaadi eesotsas seisnud partei andis võimu tagasi kodanluse kätte. Selles mõttes avasid sotsiaaldemokraadid kontrrevolutsiooni ajastu veel enne, kui revolutsioon jõudnuks oma tööd lõpule viia. Kuid niikaua kui kodanlus sõltus sotsiaaldemokraatidest, järelikult töölistest, säilitas režiim kompromissi elemente. Sealjuures ei jätnud ei saksa kapitalismi välis- ega siseolukord talle enam taganemiseks ruumi. Kui sotsiaaldemokraatia oli päästnud kodanluse proletaarsest revolutsioonist, saabus fašismi kord vabastada kodanlus sotsiaaldemokraatiast. Hitleri võimuhaaramine on lihtsalt viimane lüli kontrrevolutsiooniliste nihete ahelas.

    Väikekodanlus on vaenulik arenguidee suhtes, sest areng töötab vääramatult tema vastu: progress ei ole toonud talle midagi muud kui võlgu, mida pole lootustki tagasi maksta. Natsionaalsotsialism ei lükka tagasi mitte ainult marksismi, vaid ka darvinismi. Natsid neavad materialismi, sest tehnika võidud looduse üle tähendasid suurkapitalismi võitu väikekapitalismi üle. Liikumise juhid teevad lõpu intellektualismile mitte niivõrd selle pärast, et nende enda intellekt on teise- või kolmandajärguline, vaid eeskätt selle pärast, et nende ajalooline roll ei võimalda ainsatki mõtet lõpuni viia. Väikekodanlus vajab kõrgemat instantsi, mis seisaks ülalpool mateeriat ja ajalugu ning oleks kaitstud konkurentsi, inflatsiooni, kriisi ning haamri alla mineku eest. Evolutsioonile – 20., 19. ja 18. sajandile – seatakse vastu rahvuslik idealism kui heroilise alge allikas. Hitleri rahvus on väikekodanluse enda mütoloogiline vari, selle pateetiline sonimine tuhandeaastasest riigist maa peal.

    Et tõsta rahvus ajaloo kohale, otsitakse talle tuge rassist. Ajalugu vaadeldakse kui rassi emanatsiooni. Rassi omadused konstrueeritakse sõltumatuna muutuvatest sotsiaalsetest tingimustest. Lükanud „majandusliku mõtlemise“ tagasi kui madala, laskuvad natsionaalsotsialistid korruse võrra allapoole: majandusliku materialismi asemel apelleerivad nad zooloogilisele materialismile.

    Rassiteooria, otsekui loodud pretensioonikale iseõppinule, kes otsib universaalset võtit kõigi elusaladuste tarvis, näeb eriti nutune välja ideedeajaloo valguses. Et luua usku puhtaverelisse sakslusse, tuli Hitleril pruugitud kujul laenata rassismi ideed prantsuse diplomaadilt ja harrastuskirjanikult Gobineault. Poliitilise metodoloogia leidis ta juba valmina eest itaallastelt. Mussolini omakorda oli ulatuslikult kasutanud Marxi klassivõitluse teooriat. Marksism ise aga oli olnud saksa filosoofia, prantsuse ajaloo- ja inglise majandusteaduse ühendamise saadus. Kui jälgida retrospektiivselt ideede genealoogiat, ka kõige reaktsioonilisemate ja nürimeelsemate oma, ei jää rassismist jälgegi.

    Natsionaalsotsialistliku filosoofia armetus mõistagi ei seganud akadeemilisel teadusel asumast täies purjes Hitleri kiiluvette, niipea kui vaid tolle võit oli piisavalt kindlaks saanud. Weimari vabariigi aastad olid suuremale osale professorkonnast tähendanud rahutut segadusteaega. Ajaloolased, ökonomistid, juristid ja filosoofid olid ekselnud äraarvamistöös, milline võistlevatest tõekriteeriumidest on õige, st milline leer osutub lõppkokkuvõttes olukorra peremeheks. Fašistlik diktatuur kõrvaldab ülikoolikateedrite Faustide kahtlused ja Hamletite kõhklused. Parlamentaarse relativismi hämarusest astub teadus taas absoluutide kuningriiki. Einsteinil tuleb oma telk püsti lüüa väljaspool Saksamaad.

    Poliitilises plaanis on rassism šovinismi ülespuhutud ja ärplev, frenoloogiaga paaritatud erikuju. Nii nagu laostunud aadelkond leidis lohutust oma vere suursugususest, nii joobub kerjustunud väikekodanlus muinasjuttudest oma rassi eriliste eelisomaduste kohta. Tasub tähele panna, et natsionaalsotsialismi juhid ei ole mitte Saksamaa sakslased, vaid nad on pärit Austriast, nagu Hitler ise, endistest tsaariimpeeriumi Läänemere-provintsidest, nagu Rosenberg, koloniaalmaadest, nagu Hess, Hitleri praegune asetäitja partei juhtimise alal. Oli vaja barbaarsete rahvuslike kakluste kooli kultuuri ääremaadel, et sisendada „juhtidele“ neid ideid, mis seejärel leidsid vastukaja Saksamaa kõige barbaarsemate klasside südameis.

    Isiksus ja klass – liberalism ja marksism – on kurjast. Rahvus – hea. Kuid niipea kui kerkib omandi küsimus, pöördub filosoofia pahupidi. Ainult isiklikus omandis on lunastus. Idee rahvuslikust omandist on bolševismi sigitis. Jumalustades rahvust, ei taha väikekodanlus talle midagi anda. Vastupidi, ta ootab, et hoopis rahvus teda omandiga varustaks ning kaitseks teda nii töölise kui ka  kohtupristavi eest. Paraku ei anna Kolmas Reich väikekodanlusele mitte midagi peale uute maksude.

    Kaasaegse majanduse vallas, mis on sidemetelt rahvusvaheline, meetoditelt anonüümne, mõjub rassipõhimõte tulnukana keskaegselt kalmistult. Natsid teevad juba ette järeleandmisi: rassipuhtust, mida vaimu kuningriigis tõendatakse passiga, tuleb majanduse alal tõendada peamiselt efektiivsusega. Tänapäeva tingimustes tähendab see – konkurentsivõimelisusega. Tagaukse kaudu pöördub rassism tagasi majandusliku liberalismi juurde, olles vaid vabastanud selle poliitilistest vabadustest.

    Majanduses taandub natsionalism praktiliselt vaid oma jõhkrusest hoolimata jõuetule antisemitismi purskele. Tänapäeva majandussüsteemist eraldavad natsid välja liigkasu- ja pangakapitali kui kurjuse kehastuse: just selles sfääris on juudi kodanlusel teatavasti oluline roll. Kummardades maani kapitalismi kui terviku ees, kuulutab väikekodanlus sõja kurjale kasusaamise vaimule pikahõlmalises kaftanis poola juudi isikus, kel tihtipeale pole krossigi taskus. Rassilise üleoleku peamiseks tõestuseks saab pogromm.

    Programm, millega natsionaalsotsialism võimule tuli, meenutab – oh häda! – suuresti juudi pudupoodi kuskil provintsikolkas: mida kõike siin küll pole – madalate hindadega ja veel madalama kvaliteediga! Mälestused „õnnelikest“ vaba konkurentsi aegadest ja hämarad pärimused seisuseühiskonna stabiilsusest; lootused koloniaalimpeeriumi taassünnile ja unistused suletud majandusest; fraasid tagasipöördumisest rooma õiguse asemel muinasgermaani oma juurde ja ameerikalike maksumoratooriumide nõudmine; kadedus ja vaen ebavõrdsuse pärast inimesega, kel on eramaja ja auto, ja loomalik hirm võrdsuse ees sonimütsis ja kraeta särgis töölisega; natsionalistlik raev ning hirm ülemaailmsete võlausaldajate ees… Kõik rahvusvahelise poliitilise mõtte jäätmed läksid saksa uue messianismi varaaida täiteks.

    Fašism tegi poliitikale kättesaadavaks ühiskonna süvakihid. Mitte ainult talutaredes, vaid ka linnade pilvelõhkujais elab kõrvuti 20. sajandiga tänapäevalgi edasi 10. või 13. sajand. Sajad miljonid inimesed kasutavad elektrivoolu, lakkamata sealjuures uskumast žestide ja loitsude maagilisse väesse. Rooma paavst jutlustab raadio teel vee muutmisest veiniks. Filmitähed tegutsevad ennustajatena. Lendurid, kes juhivad imepäraseid mehhanisme, mis inimgeenius on loonud, kannavad kampsuni all amulette. Kui ammendamatud on pimeduse, nõmeduse ja metsikuse varud! Meeleheide tõstis nad jalule, fašism andis neile võitluslipu. Kõik see, mis vääramatu arengu käigus pidanuks olema rahvuslikust organismist väljutatud kultuuri ekskrementidena, murdis nüüd välja kurgu kaudu: kapitalistlik tsivilisatsioon oksendab läbiseedimata barbaarsust. Selline on natsionaalsotsialismi füsioloogia.

    Saksa nagu ka itaalia fašism tõusis võimule väikekodanluse turjal, muutes selle taraaniks töölisklassi ja demokraatlike institutsioonide vastu. Kuid võimu enda kätte saanud fašism on kõike muud kui väikekodanluse valitsus. Vastupidi, see on monopolistliku kapitalismi kõige halastamatum diktatuur. Mussolinil on õigus: vaheklassid ei ole iseseisvaks poliitikaks suutelised. Suurte kriiside perioodil on nad kutsutud absurdini viima emma-kumma põhiklassi poliitikat. Fašismil õnnestus tõugata nad kapitali teenistusse. Sellised loosungid nagu trustide riigistamine või mittetöiste tulude kaotamine heideti võimule tulles kohe üle parda. Vastupidi, Saksamaa „maade“ partikularism, mis oli toetunud väikekodanluse omapäradele, pidi andma teed kapitalistlik-politseilikule tsentralismile. Natsionaalsotsialismi sise- ja välispoliitika iga edusamm saab vältimatult tähendama väikekapitali allasurumist suurkapitali poolt.

    Väikekodanlike illusioonide programmi ära ei muudeta; see lihtsalt irdub tegelikkusest ja hajutatakse rituaalseteks aktideks. Kõigi klasside üheksliitumine taandub poolsümboolsele töökohustusele ja 1. mai töölispüha konfiskeerimisele „rahva hüvanguks“. Gooti kirja säilitamine vastukaaluks ladina omale on sümboolne revanš ülemaailmse turu ikke eest. Sõltuvus rahvusvahelistest, sealhulgas juudi pankuritest ei leevene kriipsuvõrragi; see-eest on nüüd keelatud talmudi rituaali kohaselt loomi tappa. Kui põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, siis Kolmanda Reichi tänavad on sillutatud sümbolitega. Taandades väikekodanlike illusioonide programmi pelgalt bürokraatlikuks maskeraadiks, tõuseb natsionaalsotsialism rahvuse kohale kui imperialismi ehedaim vorm. Lootused, et Hitleri valitsus juba täna-homme langeb oma seesmise ebajärjekindluse ohvriks, on petlikud. Programm oli natsidele vajalik selleks, et võimule tulla; kuid võim ei teeni Hitleri kätes üldsegi mitte programmi täitmise eesmärki. Sihte seab talle monopolistlik kapital. Rahva kõigi jõudude ja vahendite vägivaldne kontsentreerimine imperialismi huvides – fašistliku diktatuuri tõeline ajalooline missioon – tähendab valmistumist sõjaks, aga see ülesanne omakorda ei salli mingit sisemist vastupanu ja viib võimu edasisele mehaanilisele kontsentreerimisele. Fašismi ei saa ei reformida ega erru saata. Teda on võimalik üksnes kukutada. Natsirežiimi poliitiline orbiit viib paratamatult alternatiivini: sõda või revolutsioon?

    Prinkipo, 10. juunil 1933 

    PS.

    Lähenemas on natsidiktatuuri esimene aastapäev. Kõik režiimi tendentsid on jõudnud selge ja ilmse kuju võtta. „Sotsialistlik revolutsioon“, mida esitati väikekodanlikele massidele kui rahvusliku revolutsiooni hädavajalikku täiendust, on ametlikult likvideeritud ja hukka mõistetud. Klassidevaheline vendlus leidis oma kulminatsiooni selles, et ühel valitsuse poolt selleks eraldi määratud päeval loobuvad varakad varatute heaks külmast eelroast ja magustoidust. Võitlus tööpuudusega taandus senise poolenisti näljapajuki jagamisele kaheks osaks. Ülejäänu jääb juba unifitseeritud statistika hooleks. Plaanipärane autarkia on vaid majanduslanguse uus faas.

    Mida jõuetum on natsirežiim majanduse alal, seda enam on ta sunnitud kandma oma ponnistused üle välispoliitika valdkonda. See on täies vastavuses läbinisti agressiivse saksa kapitalismi sisedünaamikaga. Natside ootamatu pöördumine rahuarmastavate avalduste poole võis tulla üllatusena vaid täielikele tobudele. Mis meetod siis veel Hitleri käsutusse jääb, kui mitte veeretada vastutus sisemiste hädade eest välisvaenlastele ja koguda diktatuuri surve all imperialismi lõhkejõudu? Natside programmi seda osa, mis enne nende võimuletulekut avalikult märkamata jäi, täidetakse nüüd kogu maailma silme all raudse järjekindlusega. Uue üleeuroopalise katastroofi tähtaja määrab aeg, mis kulub Saksamaal relvastumiseks. Küsimus pole kuudes, kuid ka mitte aastakümnetes. Mõnest aastast on küll, et Euroopa osutuks taas kistuks sõtta, kui Saksamaa enda sisemised jõud Hitlerit õigeaegselt ei takista.

    1. novembril 1933

    Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

    Лев Троцкий, Что такое национал-социализм? – Л. Троцкий. Архив в 9 томах: Том 7. Toim. J. Felštinski.

     

    EERO LOONE

    Kes oli Lev Trotski?

    1930. aastatest alates kinnistus Nõukogude Liidus teadmine, et Lev Trotski oli oma tegevuse algusest peale väga paha: Lenini vaenlane, ülemaailmse NSV Liidu vastase vandenõu juht, imperialistide agent ja terroriaktide korraldaja. Tegemist oli stalinliku müüdiga.

    See müüt oli teadlik segu tõest ja valest. Lev Trotski oli tsaariaegse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei juhtivaid liikmeid. Algselt ei kuulunud ta tõesti ei enamlaste (Lenin), kuid ka mitte vähemlaste fraktsiooni. Lõhkiläinud partei enamliku tiivaga ühines ta lõplikult ja ametlikult 1917. aasta suvel. Stalinlik müüt vaikis aga maha, et oktoobris 1917 oli Trotski Petrogradi nõukogu esimehena pealinna tegelik linnapea ja sellena enamlaste oktoobripöörde korraldaja. Maha vaikiti seegi, et revolutsioonijärgses enamlaste võidetud kodusõjas oli Trotski sõjaminister („sõjaasjade rahvakomissar“) ja sellena Punaarmee juht. Hiljem jäi Trotski Stalinile võimuvõitluses alla, visati komparteist välja ja 1929. aastal saadeti välismaale pagulusse, kus tegeles artiklite ja raamatute kirjutamisega. Pagulusse saatmisest räägiti ainult müüdi täisversioonis. Võimuvõitlust Staliniga tõlgendati partei õõnestamisena.

    Kõigepealt elas Trotski Türgis ja alljärgnev artikkel ongi kirjutatud seal. Samal aastal kirjutas ta veel poolsada artiklit, enamik neist ilmus vähelevinud väljaannetes. Elu lõpupäevad veetis Trotski Mehhikos, kus tapeti 1940. aastal NSV Liidu salateenistuse agendi poolt. Mingit vandenõu juhtida Trotski ei saanud, sest tal puudus kodumaal tõsiseltvõetav pooldajaskond, aga Stalinit ta vihkas ja kukutada ihaldas küll. Spioon ta ei olnud. Individuaalset terrorit ja Stalinile atentaadi korraldamist ta ei pooldanud, nagu teisedki tavalised marksistid. Neis asjus Stalini loodud müüt valetab.

    Läänemaailmas tekkis hiljem antistalinlik müüt Trotskist, mis formeerus tema kunagise pooldaja Isaac Deutscheri 1960. aastatel avaldatud biograafiana.[1] Nüüdseks on kustunud seegi.

    Kui nõukogudeaegses Eestis üliõpilased lihtsalt kordasid eksamil vajalikke vormeleid ja tõenäoliselt unustas enamik kogu asja ära, siis Venemaal oli tegemist südamelähedasema skandaaliga. Seal peeti kommunistlikku võimu legitiimseks, eriti pärast Teist maailmasõda. Venemaal taipasid kõik, et Trotski oli olnud üks omadest, komparteid ja riiki valitseva poliitbüroo liige, ning et mingil moel oli temast äkki saanud võõras, vaenlane. Trotskismi-süüdistuse alusel lasti 1937–1939 maha tõenäoliselt umbes miljon inimest, kes kõik pärast ülekuulamisi end süüdi olid tunnistanud. Laagritesse saadeti veel rohkem.

    Oma artikli „Mis on natsionaalsotsialism?“ pealkirjas püstitatud küsimusele Trotski tegelikult ei vasta. Ta vastab küsimusele, mis põhjustas natsismi-fašismi. Põhjus ei ole tagajärg. Ka Trotski edasised kirjutised ei sisalda natside loodud poliitilise korra mudelit/teooriat. Samuti ei leiutanud ega omanud ta sotsioloogia kõrval poliitika enda toimimise üldmudelit, nagu ei omanud seda teisedki marksistid.

    Trotski kirjutas impressionistlikku poliitilist sotsioloogiat, mis kordab paljusid omaaegsete marksistide arvamusi. Tänapäeval on loomulikult olemas ka mittemarksistlik poliitikasotsioloogia ja näiteks kasvõi USA avaliku arvamuse küsitlused lähtuvad selgelt marksismiga sarnasest eeldusest poliitiliste eelistuste olemasolu kohta sotsiaalsetel rühmitustel. Samas võib sündmuste kaasaegne toimuvat õigesti hoomata, võib aga ka eksida.

    Trotski ei esita põhjendavaid andmeeritlusi. Lenin tegi valimiste analüüse, Trotski valimistulemustest ei hooli, valimisi ei mainigi, kuigi teadis, et natsid olid 1932. aastal saanud Saksamaa suurima toetusega parteiks. Ta näib arvavat, et ainult Saksa kompartei suutmatus on uue revolutsiooni mittetoimumise põhjuseks Saksamaal. Saksa kompartei oli küll massipartei, aga väiksem nii natsidest kui ka sotsiaaldemokraatidest. 14–17% hääli saanud partei poleks kuidagi ainult oma jõududega suutnud haarata võimu. Muuseas, kui Trotskil vaja oli, siis kasutas ta valimistulemusi oma arvamuste põhjendamiseks küll.

    Natside põhitoetajaks enne nende võimuletulekut pidas Trotski poliitiline sotsioloogia tookordse Saksamaa alamkeskklassi („väikekodanlasi“). See tema keskne tähelepanek on õige ja käesolevaks ajaks üldtunnustatud. Saksa poliitiliste jõudude vaatluses puudub Trotskil aga täielikult käsitlus katoliiklikest parteidest (tsentrist ja Baieri rahvaparteist). Needki olid massiparteid ja marksistina pidanuks ta küsima, kes moodustasid nende toetajaskonna ja miks nad ei pooldanud natse. Need küsimused jättis ta esitamata.

    Natside ideoloogiat ei võta Trotski tõsiselt. Tal on õigus, et see oli ebaoriginaalne, aga tema mõõdupuuks sealjuures on Kautsky ja Buhharini poolt süstematiseeritud marksism. Natsidel tõepoolest puudus eksplitsiitne ja ühtne filosoofiline süsteem, ühegi poliitikateoreetiku, majandusteadlase, sotsiaalantropoloogi ainujärgijad nad polnud, kuid kindlat ideedekomplekti nad omasid ja seda ideestikku pärast võimuvõtmist teostasidki. Vaatamata partei nimetusele (Saksa Rahvussotsialistlik Töölispartei) sotsialismi nende ideestikus ei sisaldunud, kuid riigi sisuline kontroll eraettevõtluse üle oli lubatav. Rahvuslusest tulenes maailmavalitsemise idee, koos arusaamaga, et sõjata pole see eesmärk teostatav. Algses marksistlikus mudelis rahvused puuduvad ja Trotski rahvuslusest ilmselt aru ei saanud, kuigi mõistis seda hukka. Natside sõjaprogrammi tõsidust mõistis ta aga juba enne nende võimuletulekut ja juhtis sellele tähelepanu ka edaspidi.

    Pelgalt finantsettevõtjate kihi tellimuse täitjateks natsid ei olnud. Rühmitused ei telli poliitikat, nad võimaluse korral valivad poliitika neile pakutavast menüüst. Trotski jagab nõukogude marksistide primitiivset arusaama sotsiaalsete rühmituste („klasside“) ja poliitikute vahekorrast. Aga ei saksa „finantskapital“ ega ettevõtjate kiht tervikuna püüelnud maailmavalitsemise poole. Neile piisanuks revanšist Euroopas.

    Trotski jaoks on natsid selgelt palju ohtlikumad vaenlased kui sotsiaaldemokraadid. Stalinistid aga olid 1928. aastal kuulutanud, et sotsiaaldemokraadid on sotsiaalfašistid ning ohtlikumad kui fašistid ja kodanlus (sellises arusaamas polnud enam midagi marksistlikku). Trotski sotsiaalfašismi-ideed ei jaganud. Vastupidiselt Stalini hetkepoliitikale pidas ta liitu sotsiaaldemokraatidega fašismi ja natsismi vastu võimalikuks (mitte aga ühist sotsialistlikku revolutsiooni).

    Artikli postskriptumis saab Trotskist prohvet ja nagu muudegi prohvetitega on juhtunud, läks osa tema ettekuulutustest täide, osa mitte. Saksamaa majandus ei käinud alla, vaid läks ülesmäge. Natsiideoloogiast tulenes majanduse allutamine sõjale natsismi rahvusideaali teostamiseks. Ärimeestega arvestati, aga neid kuulati vaid niivõrd, kui nad aitasid täita natside soove.[2] Sõda aga saabus küll.

    Prohveteid ei tohi ajaloost välja kirjutada. Nad ei ole teadlased. Nende ennustused ei põhine teadusel. Aga nad on poliitikud ja nad mõjutavad meie elu, olgu siis kummardatuna või vihatuna. Poliitikat ei tee ainult prohvetid (nagu marksist Trotski veenvalt on kirjutanud), kuid poliitika mõistmine vajab prohvetluse tundmist.

    [1] Viimane väljaanne: I. Deutscher, The Prophet: The Life of Leon Trotsky. London, 2015. Eesti keeles on võrdlemisi ebaühtlases tõlkes kättesaadav Robert Service’i kriitiline biograafia: R. Service, Trotski. Tlk T. Värnik. Tallinn, 2011.

    [2] Tänapäeval on natside majanduspoliitikat hoolega uuritud, vt nt: A. Tooze, The Wages of Destruction: The Making and Breaking of the Nazi Economy. London, 2006.

Vikerkaar