Toeta

Luule

  • Kuidas mõtelda – ja mitte mõtelda – populismist

    JAN-WERNER MÜLLER

    Mitte üheski meie eluajal toimunud USA valimiskampaanias pole mainitud „populismi“ nõnda sageli kui seekord. Nii Donald Trumpile kui ka Bernie Sandersile on külge kleebitud „populisti“ silti. Seda terminit kasutatakse tavaliselt establishment’i-vastasuse sünonüümina, konkreetseid poliitilisi ideesid arvestamata – justkui sisul, erinevalt hoiakust, polekski tähtsust. Seega seostatakse seda teatavate meeleolude ja emotsioonidega: populistid on „vihased“, nende valijad on „pettunud“ või tunnevad „pahameelt“. Samasuguseid väiteid on esitatud ka Euroopa poliitikute, nagu Marine Le Peni ja Geert Wildersi ning nende järgijate kohta. Nimetatud poliitikud paiknevad selgelt paremal, kuid nii nagu Sandersi fenomeni puhul, sildistatakse populistideks ka vasakpoolseid rahulolematuid Euroopas: 2015. aasta jaanuaris võimule tulnud vasakallianssi Syrizat Kreekas ja Podemost Hispaanias, mis jagab Syriza põhimõttelist vastuseisu Angela Merkeli kasinuspoliitikale eurokriisis. Mõlemad – eriti Podemos – rõhutavad, et on saanud inspiratsiooni sellest, mida nimetatakse Ladina-Ameerika „roosaks laineks“ – populistlike juhtide, nagu Rafael Correa, Evo Moralese ja eelkõige Hugo Cháveze edust. Aga kas kõigil neil poliitilistel jõududel on ka tegelikult midagi ühist? Kui uskuda koos Hannah Arendtiga, et poliitiline hindamisvõime seisneb suutlikkuses teha õigeid eristusi, siis peaks säärane laialt levinud parem- ja vasakpoolsuse kokkusegamine meid mõtlema panema. Kas mitmesuguste erilaadsete nähtuste populaarne diagnoosimine „populismiks“ ei näita hoopis poliitilise hindamisvõime nõrkust? Aga milline oleks siis õige arusaamine populismist? Käesolevas essees vaatlen esmalt hulka minu meelest ekslikke (kuigi väga tavalisi) lähenemisviise populismi mõistmisele ning pakun seejärel välja arusaama populismist kui esmajoones ühest antipluralismi vormist.

    Kuidas populismist mitte mõtelda

    Arusaam populismist kui millestki „progressiivsest“ ja „rahva seast võrsuvast“ on suurel määral Ameerika nähtus. Ajaloost tingitult valitseb Euroopas populismi suhtes teistsugune eelhäälestus. Peamiselt liberaalsed kommenteerijad seostavad seal populismi vastutustundetute poliitikute ja madalatel poliitilistel kirgedel mängimise mitmesuguste vormidega (kasutades „demagoogiat“ ja „populismi“ sageli läbisegi). Nagu sotsioloog Ralf Dahrendorf kunagi ütles: populism on lihtne, demokraatia keeruline.[1]

    Sageli seostatakse populismi ka mõne konkreetse klassiga, eriti väikekodanlusega, ning kuni talurahva ja farmerite kadumiseni Euroopa ja Ameerika poliitilisest kujutlusest (ma ütleks, nii umbes 1979. aasta paiku) ka põllumeestega. See võib paista sotsioloogiliselt toeka teooriana (klassid on mõistagi konstruktsioonid, aga neid saab empiiriliselt üpris täpselt piiritleda). See lähenemisviis käib sageli koos sotsiaalpsühholoogiliste kriteeriumide lisahulgaga: öeldakse, et neid, kes esitavad avalikult populistlikke nõudmisi, ja eriti neid, kes annavad hääle populistlike parteide poolt, ajendavad „hirmud“ (globaliseerumise, moderniseerumise vms ees) või „pahameel“.

    Ja lõpuks kalduvad nii Euroopa kui ka USA ajaloolased ja sotsiaalteadlased arvama, nagu oleks populismi kõige parem määratleda, uurides kunagi ajaloos ennast ise „populistideks“ nimetanud parteide ja liikumiste ühisosa. Kõnealuse ismi asjakohased tunnused on niisiis väljaloetavad vastavate ajalootegelaste enesekirjeldustest.

    Ükski neist vaatenurkadest ei aita meil populismi kuidagi tabada. Esiteks, kui uurida poliitiliste plaanide tunnuseid, siis on küll raske eitada, et mõned poliitikad, mida õigustatakse viitega „rahvale“, võivad tegelikkuses osutuda vastutustundetuteks: need, kes on otsustanud säärast poliitikat ajada, pole piisavalt tõsiselt mõtelnud, pole arvestanud kõikide vajalike andmetega; või teades oodatavaid kaugemaid tagajärgi, oleksid nad pidanud kavadest, mida pooldasid ainult lühiajalise valimisedu nimel, pigem hoiduma. Ei tarvitse olla neoliberaalne tehnokraat, et hinnata mõni poliitika selgelt ebaratsionaalseks. Mõeldagu vaid Hugo Cháveze haledale järglasele Nicolás Madurole, kes Venezuela presidendina on üritanud võidelda inflatsiooniga, saates sõdurid elektroonikapoodidesse toodetele madalamaid hindu kleepima, või Prantsuse Front Nationalile, mis 1970. ja 1980. aastatel pani üles plakati „Kaks miljonit immigranti = kaks miljonit töötut!“ See võrdus on nii lihtne, et igaüks oskas selle lahendada ja oma bon sens’i abil pealtnäha õige poliitilise vastuse ära tabada.

    Kuid niimoodi me populismi kriteeriumi tuletada ei saa. Sest enamikus avaliku elu valdkondadest lihtsalt pole vastutustunde ja selle puudumise vahel absoluutselt selget ja vaieldamatut vahejoont. Süüdistused vastutustundetuses on küllaltki sageli ise väga erapoolikud (ja kõige sagedamini vastutustundetutena hukka mõistetud poliitikad toovad peaaegu alati kasu kõige viletsamatele). Poliitilise vaidluse kujutamine „vastutustundlikkuse“ ja „vastutustundetuse“ vastandusena püstitab igal juhul küsimuse: „Vastutustundlikkus milliste väärtuste või laiemate eesmärkide põhjal?“ Kui võtta üks selge näide, siis üldise SKT maksimeerimistaotluse valguses võivad vabakaubanduslepped küll olla vastutustundlikud, kuid ikkagi avaldada rikkuse jaotumisele säärast mõju, mida teiste väärtuste valguses võib pidada vastuvõetamatuks. Seega peaks vaidlus käima ühiskonna kui terviku väärtuseesmärkide või vahest eri majandusteooriatest tulenevate erinevate sissetulekujaotuste üle. Populismi ja vastutustundlike poliitikate eristamine ainult ähmastab arutelu selle üle, mis tegelikult kaalul on. See võib ka olla üks liigagi mugav viis teatavate poliitikate diskrediteerimiseks.

    Rida uurimusi on näidanud, et keskendumine konkreetsetele sotsiaalmajanduslikele gruppidele kui populismi peamistele toetajatele on empiiriliselt kaheldav. Mõnevõrra sügavam põhjus seisneb selles, et tihti on säärase argumendi eelduseks oma usutavuse suuresti minetanud moderniseerumisteooria. Tõsi, paljudel juhtudel on valijatel, kes toetavad parteisid, mida võiks esmapilgul nimetada populistlikeks, ka sarnane sissetulekute ja hariduse profiil, eriti Euroopas – need, kes valivad parteisid, mida nimetatakse tavaliselt parempopulistlikeks, teenivad vähem ja on vähem haritud. (Nad on samuti ülekaalukalt meessoost – nagu ka USA-s, kuid mitte Ladina-Ameerikas.[2]) Kuid selline pilt ei pea sugugi alati paika. Nagu saksa sotsiaalteadlane Karin Priester on näidanud, võtavad majanduslikult edukad kodanikud sageli omaks loomult sotsiaaldarvinistliku hoiaku ja õigustavad oma toetust parempoolsetele parteidele küsimusega: „Mina olen jõudnud heale järjele – miks mitte nemad?“ (Meenutagem vaid Tea Party plakatit, mis nõudis: „Jagage ümber minu tööeetika!“)[3] Pealegi on mõnes riigis, nagu Prantsusmaal ja Austrias, populistlikud parteid kasvanud nii suureks, et sarnanevad pigem „kõiki püüdvate parteidega“: nad tõmbavad ligi palju töölisi, kuid nende valijad pärinevad ka väga mitmelt muult elualalt.

    Uuringud on näidanud, et inimeste enda isiklik sotsiaalmajanduslik olukord ei ole sageli mingis korrelatsioonis nende toetusega parempopulistlikele parteidele, sest see põhineb palju üldisemal hinnangul oma riigi olukorrale.[4] Oleks eksitav taandada rahvusliku allakäigu või hädaohu taju („eliidid röövivad meilt meie enda riigi!“) üksnes isiklikele hirmudele või „staatuseängile“. Paljud populistlike parteide toetajad on tegelikult uhked, et mõtlevad poliitilise olukorra üle (ja analüüsivad seda) oma peaga, ning nad eitavad, nagu puudutaksid nende hoiakud ainult neid isiklikult või oleksid ajendatud ainult emotsioonidest.[5]

    Ja kui jääda sellegipoolest arusaama juurde, nagu iseloomustaksid valijaid, kes tahavad „Ameerika taas suureks teha“, järjekindlalt mingid erilised emotsioonid, siis on üsna imelik panna poliitiliste uskumuste sisu (populism on ju ikkagi üks ism) ühte patta selle toetajate sotsiaalmajanduslike positsioonidega ja psühholoogiliste seisunditega. See oleks nagu öelda, et sotsiaaldemokraatiast aitab kõige paremini aru saada selle valijate ümberkirjeldamine rikaste peale kadedate töölistena. Populismi toetajate profiil mängib mõistagi kaasa selle juures, kuidas me seda nähtust mõtestame. Kuid kogu nähtuse seletamine „moderniseerumisprotsessis kaotanute“ artikuleerimata poliitilise eneseväljendusena ei ole mitte üksnes patroneeriv. See pole ka üldse mingi seletus.

    Miks siis ikkagi nii paljud meist seda niimoodi tõlgendavad? Sellepärast, et teadlikult või ebateadlikult me lähtume ikka veel eeldustest, mis tulenevad moderniseerumisteooriast, mille kõrgaeg oli 1950. ja 60. aastatel. See vastab tõele isegi paljude poliitikateoreetikute ja sotsiaalteadlaste puhul, kes küsimise peale tunnistaksid, et peavad moderniseerumisteooriat täiesti ebausutavaks. Need olid liberaalsed intellektuaalid Daniel Bell, Edward Shils ja Seymour Martin Lipset (kõik Max Weberi järgijad), kes hakkasid 1950ndatel seda, mida nemad pidasid „populismiks“, kirjeldama lihtsama „modernsuse-eelse“ elu järele igatsejate ängide ja viha abitu väljendusena. Näiteks väitis Lipset, et populism on atraktiivne „pahuratele ja psühholoogiliselt kodututele … isiklikult läbikukkunutele, sotsiaalselt isoleeritutele, majanduslikult ebakindlatele, harimatutele, tahumatutele ja autoritaarsetele isiksustele“.[6] Nende ühiskonnateoreetikute otseseks objektiks oli mccarthyism ja John Birch Society – aga nende diagnoos laienes sageli ka Ameerika algsele rahulolematusele 19. sajandil lõpul. Näiteks Victor C. Ferkiss nägi Farmerite Liidu ja Populistliku Partei algsetes järgijates ei midagi vähemat kui eriliselt ameerikaliku fašismivormi eelkäijaid.[7] See tees ei jäänud vaidlustamata – aga selle taustaeeldused mõjutavad mitmeid ühiskonna ja poliitika kommenteerijaid tänini.

    Ja lõpuks on levinud ka arusaam, et populismil peab olema midagi pistmist nendega, kes end esmakordselt populistideks nimetasid. Mõeldagu Vene narodnikutele 19. sajandi teisel poolel ja nende narodnitšestvo-ideoloogiale, mida tõlgitakse tavaliselt „populismiks“. Narodnikud olid intelligendid, kes idealiseerisid vene talupoegi ja nägid külakogukonnas poliitilist eeskuju tervele riigile. Nad propageerisid ka „rahva sekka minekut“, et anda poliitilist nõu ja juhatust. (Nagu paljud linnaharitlased, avastasid nad, et „rahvas“ ei tervitanudki neid nõnda, nagu nemad olid lootnud, ega võtnud omaks poliitilisi juhtnööre, mida intelligendid olid nende väidetavalt „puhastest eluviisidest“ tuletanud.)

    Paljude vaatlejate meelest lihtsalt pidi leiduma mõni põhjus, miks „populismiks“ nimetatud liikumine tekkis 19. sajandi lõpul üheaegselt nii Venemaal kui ka Ameerika Ühendriikides. Tõsiasi, et mõlemal liikumisel oli mingi seos põlluharijate ja talupoegadega, kutsus esile vähemalt 1970. aastateni püsinud arusaama, et populismil on tihedad sidemed maaeluga või et see oli tingimata mingite reaktsiooniliste, majanduslikult mahajäänud gruppide mäss kiiresti moderniseeruvates ühiskondades.

    Kuigi see seos on tänaseks suurel määral kaotsi läinud, viivad „populismi“ juured, eriti USA-s, paljude vaatlejate mõtted sellele, et populism peab vähemalt mingil tasandil olema „populaarne“ selles mõttes, et soosib vähem edukaid või toob tõrjutud poliitikasse – tähendus, mida toetab pilk Ladina-Ameerikale, kus populismi eestkõnelejad on alati rõhutanud selle kaasavust ja emantsipatiivsust kontinendil, mis on jäänud majanduslikult kõige ebavõrdsemaks.

    Muidugi ei saa sääraseid assotsiatsioone lihtsalt määrusega ära keelata: ajaloolised keeled on sellised, nagu nad on. Aga poliitika- ja ühiskonnateooria ei saa ka jääda pidama ühte konkreetsesse ajaloolisse kogemusse – nii et näiteks iga populismivorm arvatakse sobituvat Populistliku Partei malli.[8] Tuleks möönda võimalust, et veenev arusaam populismist võib viimaks hoopis välistada mõned ajaloolised liikumised ja tegelased, kes on end ise otsesõnu populistideks nimetanud. Kui väga vähesed erandid kõrvale jätta, siis ajaloolased (või poliitikateoreetikud, kes hoolivad säärastest ajaloonähtustest) ei väida, nagu peaks õige arusaamine sotsialismist tegema ruumi ka natsionaalsotsialismile lihtsalt seetõttu, et natsidki nimetasid end sotsialistideks. Kuid otsustamaks, milline ajalooline kogemus sobib päriselt mõne konkreetse ismiga, peab meil mõistagi olema selle ismi kohta mingi teooria. Niisiis mis on populism?

    Kuidas mõtelda populismist

    Me saame populismi määratleda alles siis, kui pöörame tarvilikku tähelepanu sellele, mida populistlikud liidrid ise räägivad. Peatähtis on see: kriitilisusest eliitide suhtes ei piisa, et liigituda populistiks. Vastasel korral oleks igaüks, kes leiab puudusi näiteks Kreeka, Itaalia või USA status quo’s, populist juba definitsiooni poolest – ja mida muud ka ei arvataks näiteks Sandersist, Syrizast või Beppe Grillo mässumeelsest Viie Tähe Liikumisest Itaalias, on raske eitada, et nende rünnakud status quo’le on sageli õigustatud. Samuti oleks populist praktiliselt iga USA presidendikandidaat, kui nähtuse kogu sisu piirduks olemasolevate eliitide kritiseerimisega: lõppude lõpuks väidab ju igaüks neist oma vastuseisu „Washingtonile“.

    Kindel see, et opositsioonis olles populistid eliite kritiseerivad. Aga nad teevad alati ka veel midagi muud – ja see on populismi kõnekas märk: nimelt nad väidavad, et nemad ja ainult nemad esindavad rahvast. Mõtelge näiteks Türgi presidendile Recep Tayyip Erdoğanile, kes pöördus kriitikute poole oma riigis: „Meie oleme rahvas. Kes olete teie?“ Muidugi ta teadis, et ka nemad on türklased. Pretensioon ekslusiivsele esindamisele ei ole midagi empiirilist; see on alati selgelt moraalne. Populistide poliitilisi konkurente ja kriitikuid mõistetakse vältimatult hukka kui osa kõlvatust ja korrumpeerunud eliidist, või vähemalt nõnda populistid ametitesse kandideerides ütlevad; valitsusse pääsedes ei tunnista nad midagi legitiimse opositsiooni taolistki. Populistlik loogika annab ka mõista, et need, kes populistlikke parteisid tõeliselt ei toeta, ei tarvitsegi õige rahva hulka kuuluda: ühelt poolt on olemas Ameerika kodanikud, aga samas on olemas ka need, keda George C. Wallace alati nimetas „tõelisteks ameeriklasteks“ (valged, jumalakartlikud, töökad, relvaomanikud jne).

    Mõeldagu vaid, kuidas Nigel Farage kiitis Brexiti poolt hääletanuid, väites, et see oli „võit tõelisele rahvale“ (andes mõista, et 48% Briti valijaskonnast, kes olid Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise vastu, olid kuidagi vähem tõelised – või pannes pigem kahtluse alla nende staatuse poliitilise kogukonna liikmena). Või kaalutagu üht Donald Trumpi sügavalt kõnekat märkust, mida peaaegu polegi tähele pandud sageduse tõttu, millega too New Yorgi miljardär igasuguseid skandaalseid avaldusi teeb. Ühel kampaaniaüritusel mais teatas Trump: „Ainus tõeliselt tähtis asi on rahva ühendamine – sest need teised inimesed ei tähenda midagi.“

    Ei saa olla midagi ekslikumat kui tavatarkus, nagu tahaksid populistid tuua poliitika rahvale lähemale või lausa januneksid otsedemokraatia järele. Nad küll ütlevad, et on ainsad, kes „rahva tahtest“ hoolivad, aga neid ei huvita sugugi lõppematu alt-üles protsess, milles kodanikud poliitikaküsimuste üle väitleksid. See, mida populistid peavad rahva tõeliseks tahteks, tuleneb sellest, kelle nad sätestavad tõelise rahvana – ja mitte kõik kodanikud ei kuulu automaatselt tõelise rahva hulka. Ja mis veel hullem, „rahva tahe“, mille ustavat elluviimist populistid lubavad – eitades sellega omaenda juhirolli, nagu ka tõelist poliitilist vastutust – on fiktsioon. Moodsas, keerukas, pluralistlikus – ühesõnaga tohutult segases – demokraatias ei ole olemas ainsuslikku poliitilist tahet, rääkimata ainsuslikust poliitilisest arvamusest. Populistid panevad sõnad suhu sellele, mis on lõppkokkuvõttes nende enda looming – fiktsioonile homogeensest, alati õiglasest rahvast. Ja siis nad ütlevadki, nagu Trump: „Mina olen teie hääl“. Või mõtelge veel kord Erdoğanile, kes teatas juunis: „Mida mu rahvas tahab? Surmanuhtlust!“ Mis siis, et ta oli ise esimesena nõudnud selle taaskehtestamist.

    See lõhe tegeliku kodanikkonna ja „tõelise rahva“ vahel seletab, miks seavad populistid valimistulemusi nii sageli kahtluse alla, kui nad võitjate hulka ei kuulu (mis lõppude lõpuks näib ju kummutavat nende pretensiooni olla rahva ainus legitiimne esindaja): populistid kaotavad ainult siis, kui „vaikival enamusel“ – mis on „tõelise rahva“ üks sünonüüme – pole olnud võimalust kõnelda või, mis halvem, kui tal pole end väljendada lastud. Siit siis konspiratsiooniteooriate sage esilemanamine: miski telgitagune peab seletama tõsiasja, et korrumpeerunud eliidid suudavad rahva ikka veel alla suruda. Nii kaua kui Trump ei olnud endale veel kindlustanud Vabariikliku Partei nominatsiooni, vihjas ta pettusele, ning kuna novembrikuistel valimistel terendab lüüasaamine, püüab ta juba praegu Clintoni võitu diskrediteerida. Hiljuti õnnestus parempopulistlikul Vabaduse parteil (FPÖ) Austrias edukalt vaidlustada mais toimunud presidendivalimiste tulemus. Selle kandidaat Norbert Hofer heitis alatasa oma rivaalile, majandusprofessor Alexander Van der Bellenile ette: „Teie taga on haute volée; minu taga on rahvas.“ Siit järeldub selgelt: kui rahva poliitik ei võida, peab süsteemis olema midagi mäda.

    Populistlikud poliitikud ei sarnane teiste poliitikutega demokraatias. Aga erinevus pole selles, nagu nad oleksid kuidagi „massidele“ lähemal või tahaksid esindusdemokraatia asemel otsedemokraatiat. Populistid on igati valmis esindamise ideega leppima, kui saavad esindada seda, keda nad peavad tõeliseks rahvaks. Figuuride vastu nagu Geert Wilders (kes on sõna otseses mõttes kogu oma täiskasvanud elu veetnud Hollandi parlamendis) või Trump ei aita seetõttu osutus, et nemad ise tavainimestega kuigivõrd ei sarnane: nad väidavad ju ainult, et esindaksid ustavalt tõelist rahvast, mitte aga, et sarnanevad lihtinimesega. Otsustav erinevus on selles, et populistid eitavad või soovivad eirata tänapäeva ühiskondade pluralismi. Kui nad ütlevad võrdsus, siis nad mõtlevad samasugusust, mis tähendab vastavust mingile Kesk-Lääne või „Väikese Inglismaa“ ideaalile või ükskõik millisele käepärasele tõelise rahva sümboolsele representatsioonile.

    Tuleb aru saada, et populism ei ole lihtsalt antielitism – see on üks anti-pluralismi vorme, mis põhineb välistaval identiteedipoliitikal. Populistid lubavad vihjamisi, et ühetaolisus lahendab sotsiaalsed ja poliitilised probleemid ning maailmas seatakse kord jalule, kui võimule tulevad tõelise rahva esindajad. See ei ole mingi kasulik „korrektiiv“ liberaalsele demokraatiale, mis võib olla tavainimestest kuidagi liigselt eemaldunud, nagu väidavad mõned kaasatundvad õpetlased. Fantaasia üleni homogeensest rahvast on oht demokraatiale enesele. Sest nagu Jürgen Habermas on tabavalt märkinud, „rahvas“ saab ilmneda ainult mitmuses. Võrdsus on demokraatlik väärtus; homogeensus, mis põhineb mingil fantaasial puhtast rahvast, seda ei ole.

    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

    JAN-WERNER MÜLLER on politoloogia professor Princetonis ja teadur Inimteaduste Instituudis Viinis. Tema raamatute nimekirja kuuluvad „What is Populism?“ (2016) ja „Contesting Democracy: Political Ideas in Twentieth-Century Europe“ (2011). Vikerkaares on ilmunud artikkel „Kas „mõtlemispaus“ ilma mõteteta?“  (2007, nr 4/5, tlk Triinu Pakk).

    Jan-Werner Müller, How to Think – and How Not to Think – about Populism. Kirjutis põhineb autori raamatul „What is Populism?“ (2016) ja esseel „Trump, Erdoğan, Farage: The attractions of populism for politicians, the dangers for democracy“ (The Guardian, 02.09.2016).

    [1] R. Dahrendorf, Acht Anmerkungen zum Populismus. Transit: Europäische Revue, 2003, nr 25, lk 156–163.

    [2] Selle „soolise lõhe“ kohta vt: C. Mudde, C. R. Kaltwasser, Populism. Rmt-s: The Oxford Handbook of Political Ideologies. Toim. M. Freeden jt. New York, 2013, lk 493–512.

    [3] V. Williamson, T. Skocpol, J. Coggin, The Tea Party and the Remaking of Republican Conservatism. Perspectives on Politics, 2011, kd 9, lk 25–43, tsit lk 33.

    [4] M. Elchardus, B. Spruyt, Populism, Persistent Republicanism and Declinism: An Empirical Analysis of Populism as a Thin Ideology. Government and Opposition, 2016, kd 51, lk 111–133.

    [5] R. Kemmers, J. van der Waal, S. Aupers, Becoming Politically Discontented: Anti-Establishment Careers of Dutch Nonvoters and PVV Voters. Current Sociology, 2016, kd 64, nr 5, lk 757–774.

    [6] S. M. Lipset, Political Man: The Social Bases of Politics. Garden City (NY), 1963, lk 178.

    [7] V. C. Ferkiss, Populist Influences on American Fascism. The Western Political Quarterly, 1957, kd 10, lk 350–373, tsit lk 352.

    [8] H. Dubiel, Das Gespenst des Populismus. Rmt-s: Populismus und Aufklärung. Toim. H. Dubiel. Frankfurt am Main, 1986, lk 33–50, tsit lk 35.

  • Neli küsimust solidaarsusest. II jagu.

    Solidaarsuse-konverents jätkub. Teisel päeval tõmmati fookus veidi laiemaks ja arutleti nii liberaalsete režiimide nõrkuse kui ka ühisomandi olulisuse üle. Järgnevalt ülevaade mõnedest välja pakutud hüpoteesidest.

    Mis juhtus massiliikumistega?

    Ivan Krastev: Uued liikumised, nagu Occupy ja teised, konstrueerivad vastandust “rahva” ja “eliidi” vahel. Probleem on aga selles, et kui su vaenlaseks on globaliseerunud eliit, siis see idee pole enam kaugel paremäärmuslaste mõtlemisest. Bulgaarias räägitakse sellest, kuidas põhilisteks vaenlasteks on “romad” ja “globaalne eliit”, mis paremäärmuslaste silmis on küllaltki sarnased grupid. Nad ütlevad,et mõlemad on teistsugused kui meie, varastavad, ja liiguvad piiridest hoolimata. Üleval-all eristus võib väga kiiresti muutuda sees-väljas eristuseks.

    Ivan Krastev: Poliitika polariseerub üha enam nii, et põhilisteks valikuteks piiride ja rahvusliku identiteedi küsimuses pakutakse kas maailm kui vallaliste baar (sa võid korjata üles keda iganes seksimiseks, aga suhte loomine unusta ära) või maailm kui katoliiklik abielu (sul on üks identiteet, mille külge sa oled igavaseks liidetud). Me oleme kaotanud maailma kus on abielu koos lahutusvõimalusega.

    Aleksander Smolar: Pärast Reagani ja Thatcheri liigset liberalismi ja liigset individualismi – mille tagajärgi Ida-Euroopa tunneb eriti hästi – kadus ühelt poolt lootus tulevikku, aga samas ka individualism. Nii et nüüd nõustuvad nii vasakpoolsed kui ka parempoolsed, et meie tulevik on kollektiivne. Kuuluvustunne on muutunud olulisemaks kui individuaalne edasijõudmine. Nii et see on midagi poliitiliselt uut. Parempoolsetel on sellele nõudmisele väga loomulik vastus – rahvusriik ja mõnede riikide, nagu Poola puhul ka religioon. Tsentril ja vasakpoolsetel ei ole sellele nõudmisele head vastust. Sotsiaaldemokraadid üritavad küll öelda justkui harjumusest, et “riik toob universaalse kodakondsuse” aga me näeme liiga hästi et see ei ole enam võimalik. Riigil ei ole enam jaksu midagi sellist teha.

    Miks on vaja uut ühisomandivormi?

    Ugo Mattei: Praegune omandiõiguste süsteem kujunes välja ajal kui ühisomand tundus lõpmatu. Adam Smithi ja teiste elueal tundus see põhjendatud. Kapitali oli vähe, ressursse oli palju ning polnud mingit põhjust luua omandiõiguste süsteemi, mis oleks suunatud ühisomandi säilitamisele tulevaste põlvede jaoks. Seetõttu tundus ühisomandi kaitsmisest olulisem eraomandi kaitsmine ning selle tulemuseks oli süsteem, kus ligi 250 aastat on võim liikunud avalikkuselt kapitalile. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus on selge et ressursid ei ole lõpmatud – vastupidi, me kasutame neist paljusid juba praegu jätkusuutmatult – ning, et status quo jätkumisel pole lootustki et homne päev oleks parem kui tänane.

    Kus suunas näitab Brexit?

    Paul Taylor: Solidaarsuskriis Euroopa Liidus on kestnud juba mõnda aega. Mulle tundub, et see algas Maastrichti leppega, mis näitas, et poliitilise klassil ja rahval on väga erinevad arusaamad integratsioonivajadusest. Euroopa Liit hakkas liikuma kiiremini kui rahvas soovis. Need pinged kestsid edasi järgmised kakskümmend aastat. Kolm asja hoidsid seda algusest peale ebastabiilset süsteemi koos: pidev edasiliikumine, külm sõda, ja ühine julgeolekuarhitektuur. Praeguseks on kõik kolm ära langenud

    Daniel Leisegang: Me ei saa rääkida globaliseerumise võitjatest ja kaotajatest. Me oleme kõik globaliseerumises kaotajad. Kui ka keskklassi vanemad otsivad oma lastele kooli, siis on nende põhiliseks mureks kas nad jäävad ellu võistluses leidmaks oma lapsele võimalikult hea kool, lihtsalt selleks et nende lapsed säilitaksid nende elustandardit. Idee, et järgmine põlvkond elab eelmisest paremini on kadunud ja ei tule ilmselt järgmise saja aasta jooksul tagasi – ja miks see peakski. Majanduskasv on 1970ndatest aastatest põhinenud võlal. Kliimakriis terendab meie ukse ees ja läheb ainult hullemaks. Tehnoloogilised muutused ohustavad nüüd ka kõrgharitute töökohti. See kriis läheb hullemaks mitte ainult lokaalselt vaid ka globaalselt ning meil on vaja poliitilisi lahendusi, mis põhinevad üleüldisel solidaarsusel, mitte juttudel kuidas “võitjad” abistavad “kaotajaid”.

    Miks on liberaalne kord kriisis?

    David Abraham: Üks erinevus 1960ndate migratsiooniga on asjaolu, et toona läksid Saksamaa gastarbeiterid tööle tehastesse ja kaevandustesse, kus nad esiteks said tööd ja teiseks integreerusid töökohal saksa ühiskonda. Täna on lõhe tööjõu ja tööturu vajaduste vahel palju suurem. Praegused immigrandid, kes on sageli põllumajandustaustaga, ei suuda teha neid töid, mida Saksamaal tarvis on ning seetõttu ei integreeruta ka ühiskonda.

    Claus Offe: Me peame rääkima liberaalsest indiviidimudelist, mille põhiline printsiip on isiklik vastutus, mis ütleb, et minu edu või ebaedu, minu saatuse määravad mu enese pingutused. See mudel on sügavalt aegunud. Me teame et inimese sissetulekut kogu elu jooksul ennustab kõige paremini tema sünnikoht – üks asi mille eest ükski inimene vastutada ei saa. Me peame hakkama mõtlema ka heaolust kui millestki, mida ei määra mitte inimeste sissetulek, vaid asjad, mida me ise ei loo, aga mis toovad meile kasu – sotsiaalkindlustus, turvalisus, infrastruktuur, puhas keskkond, heanaaberlikkus.

  • Religioon ja profaansus

    ERNEST GELLNER

    Ilmunud Vikerkaares 2002, nr 2–3

    Täna püüan ma leida seletust mõnele meie sajandi kõige üllatavamale sündmusele, millest mõni on olnud ootamatum kui teine. Väga üllatav on olnud islami tohutu edu enese säilitamisel ja tugevdamisel. Enamik sotsiaalteadlasi on tunnistanud ilmalikustumise teesi, mille väitel moodsates ehk tööstuslikes ühiskondades raugeb religiooni mõju inimeste mõistusele ja tunnetele ning kogu ühiskonnale. See näib pidavat enam-vähem paika, kuid ühe hämmastava erandiga, milleks on islami maailm: seal ei ole religiooni mõjuvõim ühiskonna ja inimeste üle viimase sajandi jooksul kindlasti mitte kahanenud, vaid näib kasvavat.

    Teine niisama üllatav sündmus 20. sajandist on marksismi ootamatu ja täielik kokkuvarisemine. Marksismi on sageli õigusega võrreldud religiooniga, mõnikord on seda koguni nimetatud ilmalikuks religiooniks, sest tal oli palju religiooni tunnuseid – nt totaalne visioon, maapealse õigluse tõotus jne. Ometigi puudus marksismil üks religiooni tähtis tunnus – mil iganes religioonid on kanda kinnitanud, on nad säilitanud oma mõju inimeste mõistuse ja tunnete üle ega ole niisama kergesti kokku varisenud. Kui nad hävivad, siis kaasneb sellega vastupanu ja võitlus; mõned inimesed jäävad usule truuks. Marksismile lojaalseks jäänuid aga on üksnes üliväike (peaaegu olematu) grupp. Mõistagi võib kommunismijärgses maailmas sageli täheldada endiste kommunistide tagasitulekut. Kuid nad seisavad kõigest omaenda positsiooni säilitamise, sotsiaalabi alleshoidmise, vähem radikaalsete muutuste jne eest – põhijoontes on nad konservatiivid. Kõige huvitavam nende puhul on see, et ükski neist ei ole naasnud “marksismi lipu all”. Ühiskondades, mis olid 40-70 aastat marksistliku võimu all, ei õnnestunud bolševikel jätta sügavaid märke järeltulevate põlvede hinge ja ühiskonda, nii nagu see läks korda jesuiitidel jt vastureformatsiooni esindajatel. See on huvitav ja tähtis tõsiasi, mis väärib mõtestamist.

    Leidub ka tõsiasju, mis on pisut vähem üllatavad, kuigi neidki ei osatud õigesti ette näha: nt natsionalismi tugevus sel sajandil (mis nüüd enam üllatav ei tundu). Natsionalismi hääbumist kuulutati veendunult pikka aega ette. Süllogismil, millest järeldati natsionalismi kadumist, on kaks tunnust. Esiteks jagasid seda nii marksistid kui liberaalid ja teiseks – see oli täiesti veenev. Süllogismi eeldused on korrektsed ja järeldus tuleneb eeldustest; järelduse ainsaks puuduseks on, et see ei vasta tegelikule maailmale. Argumentatsioon on väga lihtne: natsionalism sõltub etnilistest, kultuurilistest ja rahvuslikest erinevustest, muutes need poliitilise kuuluvuse ja lojaalsuse printsiipideks. See on vaieldamatult tõsi. Teiseks, tööstusmaailma tingimused, nagu mobiilsus, kohalike kogukondade lagunemine, ebastabiilsus, kommunikatsiooni standardiseerumine jne, õõnestavad kultuurilisi, keelelisi ja etnilisi erinevusi. Seega võiks järeldada, et moodsas maailmas variseb natsionalism lõppude lõpuks kokku, sest alusmüürid, millele ta on rajatud, murenevad järk-järgult.

    Paraku, nagu ma ütlesin, ei vasta järeldus tõsiasjadele. Seega peab leiduma veel mingeid lisategureid ja neile ma püüangi osutada. Seisukohta, et natsionalism variseb lõpuks kokku, pooldasid üldjoontes nii marksistid kui ka liberaalid. Kokkuvarisemise täpsetes põhjustes aga olid need leerid eri meelt. Liberaalide arvates tuleneb natsionalismi varing rahvusvahelisest tööjaotusest ja selle eelistest, marksistide meelest pidi aga selle põhjuseks olema vaesunud rahvusvahelise proletariaadi kohutav sulatuskatel, kes oma vaesumise ja võõrdumisega on lõigatud ära oma kunagistest etnilistest juurtest ning tunneb lojaalsust veel üksnes selle sulatuskatla vastu. Selles proletariaadi kultuurilises alastiolekus ilmneb just nagu inimsuse puhas olemus, mis end proletariaadis maksma paneb.

    Meie sajandi neljas tunnus on pluralistlike, liberaalsete, pooleldi ilmalike “demokraatiate” suhteline edukus, sest nad on võitnud sõjad, milles nad on osalenud. Nad võitsid nii militaarse sõja, mis lõppes 1945 (ja see oli napp võit), kui ka majandusliku sõja, mis lõppes 1989. Viimane oli üks kõige selgema tulemusega konflikte inimkonna ajaloos. Võibolla vääriks märkimist ka viies tunnus: parempoolne alternatiivne käsitus tööstusühiskonna valitsemisest (mis kõrvaldati 1945).

    Islam

    Vaadelgem nüüd islamit. Miks on islam nii hämmastavalt edukas? Miks ta on ilmalikustumisele vastu pannud? Esitan alustuseks mudeli selle kohta, milline oli traditsiooniline islam (süüvimata islami tekkelukku). Lihtsalt öelduna: islam, vähemalt Hindukuši ning Atlandi ja Nigeeria vahelises kuivas vöötmes, jagunes kõrgkultuuriks ja madalkultuuriks – kõrgislamiks ja madalislamiks – ning need kaks eksisteerisid ebakindlalt kõrvuti. Enamik aega olid nende suhted rahulikud, kuid sellegipoolest esines korrapäraste vahemike järel konflikte. Peamine erinevus seisneb selles, et kõrgislam ei luba vahendajaid (selles on spetsiaalne sõna vahendamispatu jaoks: shirk), kuna madalislami maailm kubiseb neist. Kõrgislam soosib ainujumala ja üksikuskliku vahelist otsesuhet; see ei seondu rituaalidega, sisaldab vähe maagiat ja üleloomulikke uskumusi ning on valdavalt moralistlik, pühakirja järgiv, puritaanlik, monoteistlik ja individualistlik. See on õpetlaste islam – kõrge islam, mida usklikud peavad kehtivaks, kuigi enamasti ise ei järgi. Seda ei järgita sellepärast, et see ei vasta madalamate klasside, eelkõige talupoegade vajadustele, kes arusaadavatel põhjustel vajavad durkheimlikumat1 religiooni – s.o religiooni, milles sakraalsusel oleksid omad vahendajad ja kehastajad ning mis peegeldaks ühiskonna struktuuri. Enamik maal elavatest muslimitest olid encadré’d [raamistatud], kes kuulusid autonoomsetesse või poolautonoomsetesse kogudustesse, hõimudesse, perekondadesse, klannidesse jne. Oma kogukonnaelu korraldamisel järgisid nad durkheimlikku religiooni, kus sakraalne kehastub perioodilistes rituaalides, pühades objektides, pühades riitustes, pühameestes. Võib öelda, et individualistlik, puritaanlik, “protestantlik” kõrgklassi linnaislam (mida mingil kummalisel viisil ühendab teoloogide ja juristide kiht, kes on selle peamised kandjad, hoolimata keskse organisatsiooni või mis tahes keskse sekretariaadi ja hierarhia puudumisest) eksisteeris koos killustunud “katoliikliku” islamiga, mida iseloomustasid “katoliiklikud” tunnused, nagu hierarhia, rituaalid, religiooni meeleliste vormide kasutamine, müstilised harjutused jne. On näha, kui hästi see sobib kokku Durkheimi teooriatega, mille järgi religiooni funktsioon on kindlustada, muuta nähtavaks ja õiguspärastada kogukondlikku elukorraldust, milles muslimid elasid. Perioodiliste enesereformikatsete käigus läksid need kaks vormi omavahel vastuollu, kuid enamasti eksisteerisid nad harmooniliselt koos. Selles küsimuses pooldan ma teooriat, mille on kõige paremini sõnastanud David Hume: inimkonna usuelu võngub protestantlikumat tüüpi ja katoliiklikumat tüüpi religioonide vahel. Aeg-ajalt tekkinud usuinnu ja enesereformimise ajajärkudel pääsesid ajutiselt valitsema puritaanid, kuid ühiskonnaelu hädavajadused tõid jälle tagasi isikustatud, hierarhilise, ritualiseeritud, pühakirjakauge religiooni, mida iseloomustas pigem lojaalsuseetika kui reeglieetika. Niisiis eksisteeris islam pidevas kõikumises edutute reformatsioonide ja vanade kultuuriharjumuste juurde naasmise vahel. Ja mõistagi on islam ja läänekristlus selles suhtes erinevad: Lääne-Euroopas asub hierarhiline, ritualiseeritud lojaalsuseetika religiooni keskmes ning seda on kandnud pigem institutsioonid kui abstraktsed doktriinid, kuna individualistlik, pühakirja järgiv, puritaanlik variant on killustunud ja suhteliselt marginaalne. Islamis on see vastupidi; keskne traditsioon on individualistlik ja pühakirja järgiv ning fragmentaarsed kõrvalekaldujad on hierarhilised, ritualistlikud jne – seega on tegu just nagu teineteise peegelpiltidega.

    Näib, nagu poleks miski suutnud peatada islami võnkumist nende kahe vormi vahel. Seda võnkumist täheldas juba suur islami sotsioloog ibn Haldun 1400. aasta paiku ning seda kordas Friedrich Engels kirjakohas, kus ta ilmselgelt lähtub ibn Haldunist, teda otseselt tsiteerimata. Engels ütleb – minnes nõnda vastuollu marksismi põhiteesiga -, et kõik klassid ja klassiühiskonnad on sisimas ebastabiilsed ning oma sisevastuolude tõttu lagunemisele määratud. Selles kirjakohas aga ilmneb ka marksismi rajajate tohutu etnotsentrism, sest Engels täpsustab samas, et klasside ja klassiühiskondade ebastabiilsus kehtib “meie”, eurooplaste kohta, kuna “nemad”, idamaalased, eriti araablased ja muslimid, on suletud teatavasse tsüklilisse maailma, mis iseenesest ei lagune. Engels möönab, et religiooniprisma moonutab ka meie sotsiaalseid konflikte, kuid vähemalt siis, kui usukonflikt saab läbi, kerkib esile midagi uut ja me jõuame kõrgemale tasandile. Idamaalased aga jäävadki keerlema ühes ja samas ringis.

    Minu teooria selle kohta, miks islami fundamentalism on nii hämmastavalt tugev, on järgmine: moodsad olud vallandasid selle ebastabiilse võnkumise pendli ja nihutasid raskuskeskme jäävalt ja kindlalt pluralistlikust, hierarhilisest, organisatoorsest, durkheimlikust islamist eemale, kõrgislami poole. Selle põhjuseks on mõistagi asjaolu, et moderniseerumisprotsess ja koloniaal- ning postkoloniaalriikide poliitiline ja majanduslik tsentraliseerimine lammutas need kogukonnad, mis olid olnud durkheimliku ehk madalkultuurilise islami baasiks. Muutes hõimu või sugukonna liikmed ja külarahva rändtööjõuks ja agulielanikeks, atomiseeris see rahvastiku ja ajendas neid otsima oma identiteeti kõrgreligioonist, kõrgkultuurist, mis pakkus kõigi muslimite jaoks ühist identiteeti ja ühendas nad välismaailma vastu. Islamimaades ei eksisteerinud varemalt rahvuslikku identiteeti. Enamik inimesi oli esmajoones ja peamiselt kohaliku kogukonna liikmed kohaliku võimu all. Moodsad islamirahvad, eriti endised koloniaalmaad, kujutavad endast lihtsalt antud territooriumil elavate inimeste kogusummat. Kuid see tähendab, et just islam annab neile identiteedi ja aitab neil teistest eristuda. See ratifitseeris nende siirdumise külamaailmast linnamaailma ning andis neile keele, milles inimesed said väljendada oma staatusemuutust – külavõhikutest linliku hariduse taotlejateks. See andis neile ka vahendid praeguste valitsejate kritiseerimiseks – nagu näeme tänase Alžeeria kibedas ja traagilises konfliktis. See andis veel läänestumata inimestele, kes võtavad oma usku tõsiselt, keele, millega vastanduda tehnokraatlikele mamelukkidele, kes valitsevad nende üle tänu Lääne tehnoloogiale. Ma arvan, et islami fundamentalismi lainet tuleks mõista just niiviisi – äsja linnastunud ja orientatsiooni kaotanud, oma kunagistest pühakutekultustest ja kohalikest struktuuridest lahutatud muslimite reaktsioonina, mille abil nad saavad end määratleda ekspluateeriva ja poolläänestunud kõrgklassi vastu.

    Natsionalism

    Minu meelest ei tohiks natsionalismi tekkimist Euroopas mõista tema enda terminites. Rahvusluse enesepilt ja rahvusluse reaalsus on omavahel pöördvõrdelises suhtes. Natsionalism on Gesellschaft’i (ühiskonna) nähtus, mis kõneleb Gemeinschaft’i (kogukonna) keelt.2 Ta on tekkinud kõrvalsaadusena uudsest olukorrast, mis palju ei erine sellest, mida ma islami puhul kirjeldasin. Agraarühiskonnas on kultuuri peamine roll kinnitada ja väljendada inimese staatust stabiilses maailmakorras – s.o äärmiselt hierarhilises ühiskonnas – ning lasta inimesel seda sisimas omaks võtta. Inimeste identiteet on tihedalt seotud nende positsiooniga ühiskonnas. Kultuur võimendab ja väljendab seda, muutes selle nähtavaks ja kõrvaldades niiviisi pingeid. See aitab ka ühiskonnaliikmetel oma olukorda sisimas aktsepteerida inimsaatuse absoluutse osana. Stabiilse hierarhilise ühiskonna tõrjusid välja industrialismi kandjad ning sellega kaasnev teadus ja tehnoloogia, mobiilne anonüümne ühiskond, milles puudub aktsepteeritud hierarhia ja – see kõige tähtsam – milles töö ei ole enam füüsiline, vaid on muutunud semantiliseks (st töö on kommunikatsioon) ning seega kultuuriliselt homogeenseks. Arenenud ühiskondades pole enam jaotust kõrgkultuuriks ja madalkultuuriks, kõrgkultuur on saanud kogu ühiskonna kultuuriks.

    Ma ei pea silmas “kõrgkultuuri” hinnangulises tähenduses, vaid viitan kirjalikule kultuurile, mida antakse edasi kooliharidusega, mitte aga ema süles. Selline kultuur peab olema standardiseeritud laial territooriumil, et inimesed saaksid suhelda kontekstivabalt, sest nende töösituatsioon seisneb suhtlemises inimestega, keda nad ei tunne ega üldjuhul isegi ei näe. Seega peab teade ise kandma oma tähendust, olles kontekstist sõltumatu. Esmakordselt ajaloos tungib kooliharidus kogu ühiskonda, olemata õpetlaste, talmudistide, bürokraatide või juristide väikese spetsialiseeritud kihi privileeg. See on ainulaadne olukord. Ja selle tagajärjel saab kõrgkultuuri valdamise tingimuseks ühiskonnas osalemine ning tagajärjekas majanduslik, poliitiline ja kultuuriline kodakondsus. Niisuguse kõrgkultuuri ülalpidamine on väga kallis lõbu, mida saavad endale lubada vaid riik või vähemalt riigi kaitse all seisvad institutsioonid. See viib omakorda riigi ja kultuuri ühenduseni, milles ongi natsionalismi olemus. Ja see surub natsionalismi moodsale inimesele peale. (Ma lükkan kategooriliselt tagasi konventsionaalse natsionalismiteooria, mille arvates natsionalism väljendab midagi inimhingele või ühiskonnale seesmiselt loomuomast.) Natsionalism on seesmiselt loomuomane moodsale industriaalsele elule, kuid see ei ole seesmiselt loomuomane kõikides ühiskondades. Muidugi möönavad ka natsionalistid tõsiasja, et natsionalism – olgugi et nende järgi universaalne ja alati esinev – oli minevikus mingil kummalisel põhjusel suikunud ja vajas äratamist, et saada poliitiliselt efektiivseks (Kesk- ja Ida-Euroopas on arusaam ärkamisest ülimalt levinud – nt Deutschland erwache!). Tegelikult ei saanud rahvuslust äratada, sest teda polnudki olemas. Moodsad tingimused sünnitasid ta.

    Miks aga samasugune protsess – üleminek kohalikelt kogukondadelt, mida iseloomustasid sakraalsuse hierarhilised väljendused, anonüümsetele ja semantiliselt standardiseeritud ühiskondadele -väljendus Euroopas natsionalismina ja islamimaailmas fundamentalismina? Mul ei ole sellele selget vastust. Muidugi on Euroopa natsionalismi esiajaloos täheldatavad sidemed protestantismiga. Näib, et need kaks olid liitlased. Bernard Shaw väljendas seda mõttekäiku ilusasti “Püha Johanna” eessõnas, märkides, et inglased põletasid Püha Johanna kui rahvuslase, kuna kirik mõistis ta hukka kui protestandi, ja ta oli mõlemat. Niisugune side protestantlike või protoprotestantlike liikumiste ja rahvusteadvuse vahel ning rõhuasetus rahvakeeltele oli eriti ilmne hussiitide liikumises Böömimaal 15. sajandil. Kuid aegamisi lahutas natsionalism end religioonist või kasutas seda ära üsna oportunistlikus vaimus. Poolakad kasutasid ära katoliiklust, sest nende vaenlased ja naabrid ei olnud katoliiklased ning seega oli katoliiklaseks olemine suurepärane viis määratleda end poolakana, ning mõistagi kujutas katoliiklus kommunistliku võimu aastatel endast imetlusväärset vasturiiki ja vastuorganisatsiooni. Kuid pikas perspektiivis on natsionalismi ja religiooni teed lahku läinud.

    Islamiga on aga läinud teisiti. Mõnda aega ei olnud selge, kas peale jääb fundamentalism või araabia natsionalism ja kumb kumba ära kasutab. Kuid nüüdseks on üpriski selge, et fundamentalism on palju tugevam kui natsionalism. Samas pole mulle selge, miks universaalse individualistliku kõrgkultuuri ja seda inspireerinud usudoktriini side on islamis säilinud, kuid Euroopas lagunenud. Võibolla on see ajalooline juhus. Minu diagnoos kummagi liikumise kohta on küll sarnane, kuid mul pole head seletust, miks nad on võtnud ühiskonnas nii radikaalselt erineva kuju.

    Marksism

    Kui islami tugevus on üks meie sajandi üllatusi, siis kommunismi hämmastav kokkuvarisemine – mida tegelikult ei osanud ette näha kogu sovetoloogide ja ekspertide vägi – on teisesuunaline üllatus. Mis seda seletab?

    Muidugi ei tea ma vastust. Nüüdisajal leidub küll endisi kommuniste, kuid keegi ei klammerdu enam kommunistliku ideoloogia külge. Nad klammerduvad järjepidevuse ja privileegide külge, kuid keegi ei hoia enam kinni doktriinist. Miks on see nii? Mul on selle kohta oma teooria ja ma prooviksin seda meelsasti teie peal. See, mis marksismile saatuslikuks sai, ei olnud ta ilmalikkus, vaid vastupidi – Hegeli kaudu Spinozalt pärinev panteism. Marksismi põhiliseks messianistlikuks ideaaliks – millel oli eriline veetlus vene hingele – oli sakraalse ja profaanse eraldatuse kaotamine inimese elust. Idee, et siinne maailm peabki jääma räpaseks ja õnnetuks, kuna õnn leidub ainult teispoolses maailmas, pidavat peegeldama lihtsalt ühiskondlikke lõhesid. Tulevik aga seisnevat ühtses totaalse täiuse maailmas. Hegeli poolt historiseeritud Spinoza kujutluspildi võttis üle Marx. Ühe konventsionaalse teooria järgi ei saa inimene hakkama ilma religioonita. Mina väidaksin hoopis, et inimene ei saa hakkama ilma profaanseta. Marksismi suutmatus vallutada eksklusiivsele ja monopoolsele propagandale allutatud inimeste mõistust ja tundeid tulenes sellest, et ta üritas profaanset likvideerida. Hämmastav tõsiasi on see, et marksismiusku ei hävitanud Stalini aja meelevaldsed massimõrvad, vaid pigem suhteliselt pehme ja üldiselt vastuvõetav stagnatsiooniaeg. Tarvitseb vaid lugeda Andrei Sahharovi memuaare, mis on üks parimaid käsitlusi nõukogude maailmast. Sahharov oli äärmiselt intelligentne inimene, kes põlgas sügavalt marksismi üksikuid teese. Ometigi ütleb ta oma mälestustes, et ta aktsepteeris üldist nägemust. Käimas oli inimolu radikaalne ümberkujundamine ja kui selle eest tuli oma hinda maksta – massimõrvadega, vabaduste lämmatamisega, orjatöö kasutamisega (ta teadis kõigest sellest, sest pommi kallal töötades kasutas ta ka ise orjatööd) -, siis oli see küll kahetsusväärne, aga paratamatu. Ei saa ju eeldada, et inimolu radikaalsele ümberkujundamisele ei kuluks tilkagi verd. Brežnevi stagnatsiooniperioodi armetus ja räpasus, kui seltsimehed lõpetasid üksteise mõrvamise ja hakkasid hoopis pistist andma, viis usu täieliku hävimiseni, nii et kui Gorbatšov potikaant kergitas, avastati järsku, et nende ideoloogia polnud midagi enamat kui keisri uued rõivad.

    Minu arusaamist mööda seisneb islami edu ja marksismi nurjumine selles, et marksism oli unitaarne, panteistlik ja taotles selle maailma totaalset täiustumist. Ta sakraliseeris reaalse maailma ja põlastas vana harjumust leida lohutust teispoolsusest. Selle hoiaku juured on sügaval Marxi enda isikus; Marx oli läbi ja lõhki kodanlane. Tema maailmavaade üldistas kodanlikku arusaama, et inimese olemuseks on töö – mitte nt agressiivsus, mehisus või staatus. Inimene puhkeb õitsele oma töös ja töö on iseenese tasu. Kodanlased on inimesed, kes töötavad millegi enama kui ainult selle pärast, et neile makstakse. Sellepoolest vastanduvad nad aristokraadile ja töölisele – aristokraat ei tee üldse tööd ja tööline töötab selleks, et palka saada. Kodanlus on alati lootnud, et kunagi saabub maailm, milles kõrilõikajate ja sõnakõlksutajate, punaste ja mustade võim asendub nende inimeste võimuga, kes tõeliselt tööd teevad.

    Seega sõnastas Marx lihtsalt selle, mida kodanlus on alati lootnud. Ajaloo tõeline saladus peitub töösuhete ümberkorraldamises. Sündmused sõltuvad üksnes inimeste vahekorrast oma tööriistade ja tootmisega. Vägivald on lihtsalt radikaalse muutuse teener. Marksism ütleb kõrilõikajatele nii: te võite küll vehkida oma mõõkadega, kuid teie ei ole muutusi produtseerinud ning seega te olete tähtsusetud. Marksism on kodanlik fantaasia sellest, et töö on inimese olemus, töösuhted määravad ajaloo ning töös peitub eneseteostus ja õnn.

    Islamil on omad voorused. Ta on moodsale maailmale vastuvõetav oma unitaarse ja puritaanse maagiaeitusega. Seejuures aitab ta korraldada igapäevaelu. Ometigi pole islam kunagi väitnud, et töö oleks püha. Nõrgema fanatismi ja innukuse perioodidel võib muslim tegeleda äriga, arvamata küll, et see oleks midagi sakraalset. Ja kui majanduselu polegi kõik, mis siis sellest? Keegi pole ju öelnud, et ta seda olema peaks. Milliseid õppetunde võib islamit, natsionalismi ja marksismi vaadeldes selle sajandi kohta saada? Praeguseks on läinud hästi pluralistlikel liberaalsetel ühiskondadel – mida ma kutsuksin uskmatute tarbijate ebapühaks liiduks. See võib kõlada halvustavalt, kuid tegelikult ma pooldan ühiskondi, mis korraldavad end tarbimise, üldise jõukuse ootuse ning lunastuse ja vooruse privatiseerimise nimel. Marksism oli oma olemuselt ilmalik vaste varasemale teoloogilisele absolutismile, totaalsele lunastusele – ta kuulutas ühiskonnakorda, mis pidi kehastama absoluutset moraali. Pluralistlikud ühiskonnad hoiduvad sellest; nad elavad teatavas mitmetähenduslikus varimaailmas, mis kompromislikult ühendab pärimuslikke uskumusi, mida tõsiselt ei võeta, ning pragmaatilisi tarbijalikke kaalutlusi, millel on küll oma autoriteet, kuid puudub mõistagi igasugune absoluudi aura. Kas niisugune ühiskond suudab kesta, kas ta suudab üle elada küllastumise tarbijalikkusest – seda ma öelda ei oska. Tehnoloogiliste uuenduste väärtust ei maksaks alahinnata, kuid minu meelest me võime jõuda punkti, kus need ei tasu enam ennast ära. Suured maailmaosad janunevad ikka veel materiaalsete tingimuste paranemise järele ning erinevus nende vahel, kellel on ja kellel pole, on ikka veel tohutu. Ma ei usu, et see saaks jätkuda lõputult.

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Ernest Gellner, Religion and the Profane. IWM Newsletter 58 (juuli-oktoober 1997), lk 21–24.

    Antropoloog, sotsioloog ja filosoof ERNEST GELLNER (1925-1995) sündis Pariisis, noorpõlve veetis Prahas ja suurema osa elust Inglismaal. Õpetas Londoni Ülikooli Majandus- ja Poliitikateaduse Koolis ning Cambridge’is, elu lõpuaastail Kesk-Euroopa Ülikoolis Prahas. Gellneri arvukad teosed käsitlevad väga laia teemavaldkonda alates islamist ja kirjaoskusest kuni keelefilosoofia, psühhoanalüüsi ja postmodernismini. Tema arvatavasti kuulsaim käsitlus “Rahvused ja rahvuslus” on ilmunud ka eesti keeles (Akadeemia 1994, nr 10-12; 1995, nr 1-3). Siin tõlgitud tekst oli tõenäoliselt Gellneri viimane loeng, kantud ette 1995. aasta oktoobris Heidelbergis konverentsil “Religion als Kultur und Antikultur”.

    1 Prantsuse sotsioloog Emile Durkheim (1858-1915) väitis, et religioon on lihtsalt ühiskonnastruktuuri väljendus ning ühiskonnastruktuur on religiooni kehastus.
    2 Gemeinschaft/Gesellschaft on saksa sotsioloogilt Friedrich Tönniesilt (1855-1936) pärinev vastandus, mille esimene liige tähistab tavadel ja pärimustel põhinevat traditsioonilist kogukonda ja teine umbisikulistel ja lepingulistel suhetel põhinevat moodsat individualistlikku konkurentsiühiskonda.

  • Kümme mõtet solidaarsusest. I jagu.

    Vikerkaar on Euroopa kultuuriajakirjade võrgustiku “Eurozine” ja Euroopa Solidaarsuse Keskuse korraldatud kokkusaamisel Gdanskis. Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi sai siit alguse massiline sotsiaalne liikumine, ametiühing “Solidaarsus”, mille saavutused ei vaja tutvustamist. Täna on Poolas, nagu ka kõikjal mujal Euroopas (maailmas?) üleval küsimus, kes esindab solidaarsust tulevikus? Kas Occupy? Bernie Sanders? anti-ACTA-liikumised? AfD? Le Pen? SAPTK?

    Järgnevalt kümme tähelepanuväärsemat mõtet konverentsi esimesest päevast.

    1. Probleem sõnastatuna ühe wifivõrgu paradoksis.

    img_3439

    2. Ugo Mattei: Meie põhiprobleem on, et olemasolev seaduste süsteem töötab abstraktsete institutsioonide ja mitte inimeste ja ühisvara heaks. Inimesed ei mõtle iseenesest kui homo oeconomicused, ent kui neile on antud institutsionaalne kohustus maksimeerida korporatsiooni aktsionäride kasumit, siis on ka raske sellistes tingimustes ühishüvepõhist mõtlemist saavutada. Pidagem meeles, et institutsionaalset pole midagi lihtsamat kui ühishüve (näiteks veevõrgu) erastamine. Tahta aga erastatut tagasi ühishoolde tuua – see on juriidiliselt keeruline. Vaja on uutmoodi juriidilist mõtlemist, mis seab esikohale inimesed, mitte abstraktsioonid.

    3. Ugo Mattei: Kas sellised muutused võivad lõppeda halvasti? Muidugi, ent kui 1,5 miljardit inimest elab vaesuses ja kaalul on kogu planeedi ökoloogiline tulevik, siis on aeg natuke riskeerida

    4. Ira Katznelson: Ma tuletan meelde poliitikateoreetiku Judith Shklari mõtet “hirmu liberalismist”. Kõige olulisem on vältida julmust. Liberalismi võidud ei ole kindlad, ja alati jääb alles oht, et suurte muutuste tagajärjel langetakse tagasi autoritaarsusesse ja julmuse poliitikasse. Iga muutus peab pidama silmas, et asjad ei läheks hullemaks.

    5. Ulrike Guérot: Tänapäeva Euroopas ei ole solidaarsus mitte juriidiline termin, vaid lõppkokkuvõttes võimuinstrument. Riigid võivad valida, millal nad on solidaarsed ja millal nad ei ole solidaarsed. Saksamaa võib otsustada olla solidaarne põgenikega ning mitte olla solidaarne Kreekaga. See ei ole tõeline solidaarsus.

    6. Ulrike Guérot: Ärgem eeldagem, et meie erinevused on eeskätt rahvuslikud, et me ei saa otsida ühist keelt sellepärast et sakslaste ja bulgaarlaste, või hispaanlaste ja lätlaste huvid on liiga erinevad. Mul on palju rohkem ühist nende poolakatega siin Gdanskis kui mul on AfD aktivistidega Saksamaal. Parempopulistid Saksamaal, Prantsusmaal ja Poolas on suutnud väga edukalt organiseeruda üle kogu Euroopa, olgugi et nad usuvad rahvusriikide ülimuslikkusse, aga need jõud, kes tahavad avatud maailma ja ühtset Euroopat ei saa siiamaani üksteisega jutule.

    6. Michel Wieviorka: Kas 2008. aasta-järgsed sotsiaalsed liikumised – Occupy, Araabia kevad, Kreeka, Los Indignados – kukkusid läbi? Ühes mõttes küll. Need oli väärtuspõhised, mitte tingimata “sotsiaalsed” liikumised, ning lõpuks vajusid nad ära konkreetseid eesmärke saavutamata (mida neil sageli ka ei olnud). Aga teisalt tekitasid nad avause rääkimaks teistsugusest poliitikast, kui viimase kolmekümne aasta selgelt paljusid mitterahuldav konsensus. Seda poliitilist avaust on alles hiljuti väga ebalevalt täitma hakatud – Bernie Sanders USA valimistel on üks näide. Ootame ja vaatame.

    7. David Ost: Pärast 2008. aasta kriisi on nii vasakpoolsed kui ka parempoolsed hüljanud oma tavapärase platvormi ja hakanud rääkima solidaarsusest. Vasakpoolsete puhul väljendub see “99% retoorikas” ja uues internatsionalismis, arusaamas, et majanduslik ilmajäetus ja võlakriis on globaalsed probleemid – nad lihtsalt ei suuda pakkuda neile häid lahendusi. Aga ka parempoolne populism põhineb solidaarsusel. Ka nemad on hüljanud neoliberalismi ja turu ülistamise. See on lihtsalt väiksema dimensiooniga solidaarsus, mis kõneleb samuti rõhutute ja ilmajäetute nimel. Ainult, et nende solidaarsuse ulatus on piiratud rahvuse või nahavärviga.

    8. David Ost: Parempopulistide eelis on, et nende poliitikad on 1945. aastast saadik olnud delegitimeeritud. Nad on alati olnud paariad ja seetõttu saavad nad näidata ennast värskete ja establishmendi-välistena. Ka neil ei ole tegelikke lahendusi, aga nemad tunduvad vähemalt kui midagi uut.

    9: Taksojuht Marcin: (näidates mööduvale limusiin-hummerile) Näe, Donald Trump!

    10: Kultuuriajakirjad osutavad minevikule ja tulevikule?

    img_3442b

  • Poliitilise tsentri põrumine. Euroopa liit ja parempopulismi tõus

    ULRIKE GUÉROT
    Matteo Salvini, Harald Vilimsky, Marine Le Pen, Geert Wilders ja Gerolf Annemans (Reuters/Francois Lenoir)
    Matteo Salvini, Harald Vilimsky, Marine Le Pen, Geert Wilders ja Gerolf Annemans (Reuters/Francois Lenoir)

     

     

     

     

     

     

     

     

    Kõikjal Euroopas – Soomest Kreekani – kerkib parempopulistlikke parteisid nagu seeni pärast vihma. Üheks selle peapõhjuseks on demokraatlike põhimõtete tohutu eiramine Euroopa Liidus, nagu ka majanduslikkuse domineerimine majandus- ja poliitikaruumi lahutamise tagajärjel.

    Nn populistid on Euroopa Liidu vastu. Nad lammutavad klassikalist parteidesüsteemi ja aitavad nõnda kaasa rahvuslike demokraatiate murenemisele. Seetõttu tembeldatakse populism ohuks, mis ähvardab liberaaldemokraatlikke ühiskondi. Kuid Euroopa populismiprobleem on kõigest teisejärguline. Suurim probleem on hoopis poliitiline tsenter!

    Sest poliitiline tsenter ei suuda – või ei taha – hukka mõista reaalselt eksisteerivat Euroopa Liitu kui demokraatia vägistajat. Ka ei tunne ta vajadust arendada Euroopa Liitu ehtsa transnatsionaalse demokraatia suunas ning pühenduda Euroopa positiivsele poliitilisele ja sotsiaalsele integratsioonile. Euroopa Liit ei suuda oma poliitilisest eneseeitusest lahti murda. Selles ongi Euroopa tõeline probleem!

    Euroopa populism esineb alati kahenäolisena. Üks on eurovastane nägu, teine on suunatud migratsiooni ja „võõraste sisseimbumise“ vastu. Mõlemad näod ühendavad Marine Le Peni Viktor Orbániga, „põlissoomlasi“ Austria Vabadusparteiga (FPÖ) või rootsidemokraate Geert Wildersiga. AfD (Alternative für Deutschland) arvestas veel Bernd Lucke juhtimisel, et suudab oma koleda teise näo peita professorliku eurovastase näo taha, kuni Frauke Petry ja Björn Höcke tulid ja näitasid avalikult partei ksenofoobset lõusta.

    Euroopa populistide immigratsioonivastane nägu muudab poliitilisele tsentrile lihtsaks pagemise moraalsesse kõrkusse. Kuid kõrkus ei lase märgata, et populistid vajutavad oma eurokriitikaga otse Euroopa valitsemissüsteemi valupunktile: kuigi euro võib funktsioneerida, ei ole see demokraatlik. See, mida Marine Le Pen ja tema kaaslased kritiseerivad, nimelt Euroopa postdemokraatia, ei ole midagi originaalset ning tõdemusi ja kriitikat selle kohta võib lugeda peaaegu iga lugupeetud poliitika- või sotsiaalteadlase akadeemilistest analüüsidest. Terved raamatukogud seletavad meile, et euro pole piisavalt legitiimne ja Euroopa parlamentarism on habras.[1] Euro ei suuda tagada sotsiaalset sidusust Euroopas. Aga ometi pole seda teadmist tahetud juba aastakümneid Euroopa parlamentidesse üle kanda. Igaüks, kes selle poliitilisel areenil kõva häälega välja ütleb, riskib kohe saada külge populisti sildi.

    Pegida kulunud loosung „Meie oleme rahvas“ peegeldab ebameeldivalt kirkal moel tõsiasja, et suveräänsed on kodanikud ja mitte riigid – mitte plebistsitaarses tähenduses, vaid selles mõttes, et suveräänse kollektiivina legitimeerivad kodanikud oma parlamentaarset esindust. Kui järgida Jan Werner Mülleri popu-lismiteooria kriteeriumi,[2] siis vastuseis rahvuslike ja Euroopa eliitide käibearvamustele ei tee veel kellestki populisti. Samuti ei tee Marine Le Peni populistiks (ammugi veel mitte patoloogiliseks) ainuüksi see, kui ta õigustatult kritiseerib Prantsuse praegust europoliitikat.

    Lihtlabane moraliseerimine pole lahendus

    Selle asemel et võtta populistide populaarsuse põhjusi tõsiselt ning tunnistada nende peitumist süsteemi nurjumistes, mis on toonud kaasa sotsiaalse ja kultuurilise väljaarvamise, reageerib poliitiline klass sageli mugava moralismiga: iseenda argument kuulutatakse eetiliselt kõrgemaks, parempopulistid aga ebaväärikateks, irratsionaalseteks, pahatahtlikeks või ohtlikeks, samas isegi tunnistamata globaliseerumises kaotanute identiteedivajadusi konkureeriva väärtussüsteemina või poliitilise eriarvamuse baasina.

    Nüüdisaja lendsõnaks on „polariseerumine“: kes tsentrit ei toeta, see polariseerub. Nõnda jäetaksegi teiste argumendid pareerimata, neilt kistakse lihtsalt poliitiline väärtus ning demokraatlik diskursus ise kaotab nõnda oma aluspinna: see hakkab murenema, kui poliitilised argumendid pole a priori võrdväärsed ning konsensus seatakse dissensusest kõrgemale. Populistide marginaliseerimisest saab alguse ka demokraatia allakäik.

    See pole kindlasti mõeldud kaitsmaks ega isegi välja vabandamaks AfD propagandistide Björn Höcke või André Poggenburgi avaldusi. Ometigi tõuseb küsimus, kuidas neil on õnnestunud koguda Tüüringis ja Saksi-Anhaltis AfD-le vastavalt 15- ja 24-protsendiline häältesaak. Üks põhjus: objektiivselt õige on jäänud välja ütlemata ning tõrjutud populistlikku nurka. Üks näide igapäevastest pisisekeldustest: katse luua Euroopa Parlamendi komisjon Junckeri maksuafääride uurimiseks ebaõnnestus, sest vasakpoolsed ja rohelised ei läinud sellega kaasa, kuna ei tahtnud hääletada koos parempopulistidega.[3]

    Poliitikud võlla: Euroopa revolutsioonieelne olukord

    Nõnda me olemegi juba ammu jõudnud teatavasse revolutsioonieelsesse olukorda Euroopas – ilma seda ise märkamata.[4] Pegida demonstratsioonidel Dresdenis kantud võllapuud on selle sümboliks. Revolutsioonieelsus tähendab seda, et inimesed seisavad süsteemile vastu, sest ei aktsepteeri enam alternatiivide väidetavat puudumist poliitikas või varjatud korruptsiooni ning õiguserikkumisi. Just selline olukord praegu kõikjal Euroopas valitsebki. Populistlike parteide toetus ulatub nüüdseks 30% tasemele, varieerudes küll riikide lõikes. Kui Euroopa Liidus pole opositsioon ja otsuste tagasipööramine de facto lubatud, siis ei jäägi ei parem- ega ka vasakpoolsetel muud üle kui otsida väljapääsu süsteemi kriitikas ja uutes parteides. See on täpselt see, mida kuulus Ameerika majandusteadlane Albert O. Hirschman võttis juba 1970. aastal kokku vormeliga „lahkumine, hääl, lojaalsus“. Kui enam pole võimalik süsteemile lojaalseks jääda ja sinu häält kuulda ei võeta, siis tuleb süsteemist lahkuda. See, kes on praeguse Euroopa Liidu poliitika vastu, peab olema ka Euroopa Liidu süsteemi vastu. Ja neid on nüüdisajal järjest rohkem. Mitte et populism ähvardaks Euroopa Liitu, vaid Euroopa Liit tekitab populismi. Kui Euroopa Liidu poliitikat esitletakse sellena, millele pole alternatiivi, siis see provotseerib süsteemile vastu hakkama. Euroopa postdemokraatlik olukord pakub europarlamendi valimiste näol kõigest formaalset ja praktilise mõjuta demokraatiat. Kuid Euroopa Liit ei täida demokraatia peamist funktsionaalset lubadust, et alati peab olema võimalik teha teistsugust poliitikat.

    Veelgi enam: samal ajal hävitab Euroopa Liit funktsioneerivaid demokraatiaid rahvusriigi tasandil, võttes riikidelt näiteks nn „Euroopa semestri“ ja eelarvekontrolli abil ära nende peamised sotsiaalsed haldusmehhanismid. Nii et peetagu silmas: Euroopa postdemokraatia ja peamiselt suurtest tsentristlikest koalitsioonidest koosneva rahvusliku formaaldemokraatia vahelisel eikellegimaal õilmitseb populism ega kao sealt kusagile.

    Euroopa populismil on reaalne alus, mida poliitiline tsenter ei ole valmis aktsepteerima, rääkimata selle süstemaatilisest korrigeerimisest. Suurim kasvulava praegusele võõravihale, mida pagulas-draama võimendab, on – kui paadunud neonatsid ja ksenofoobid[5] kõrvale jätta – püsiv postdemokraatlik eurosaamatus, mis on kaasa toonud senitundmatute mõõtudega ühiskondliku kriisi ja hiiglasliku poliitrahulolematuse. Frank Richter kasutab selles seoses Hans-Joachim Maazi klassikalist mõistet „tundesurutis“ ning rõhutab, et marginaliseerimine või ülalt alla vaatamine (näiteks kõnelemine „karjast“) ei ole lahendus. Üllataval kombel argumenteerivad viimasel ajal samamoodi ka „vasakkonservatiivid“ ning võtavad parempopulistlikku vastuhakku kui reaalpoliitilise poliitika nurjumise sümptomit.[6]

    Sotsiaalselt üha ebakindlamatest keskklassidest – Soomes ja Saksas, Hollandis ja Prantsusmaal – on nüüd saanud kerge saak rassistlike loosungite sireenidele, sest nende kodaniku-, sotsiaal- ja poliitilised õigused on maha tallatud. Kui pehkinud süsteemid hakkavad varisema, käib see tavaliselt arvatust kiiremini. Ja alati alahinnatakse seda, millise halastamatusega need, kellele süsteem pole kasu toonud, asuvad sellele lõppu tegema. Ei maksa arvata, et Euroopa Liidu pärast poetataks palju pisaraid – ja parimal juhul on tegu krokodillipisaratega.

    Empiirilised uuringud näitavad selget korrelatsiooni vaesuse ja valimisosaluse vahel: vaene valimas ei käi. Ja mitte põhjuseta: valimised ei paku enam reaalset poliitilist alternatiivi, seega ka mitte lootust elu võimalikule paranemisele, mistõttu sotsiaalselt deklasseerunud valima ei lähegi. Oma raamatus „Võrdsete ühiskond“ võtab prantsuse sotsioloog Pierre Rosanvallon selle probleemi kokku, kirjutades, et demokraatiale on formaalsest osalusest tähtsam sotsiaalne võrdsus, ning see tuletab meelde Prantsuse revolutsiooni põhimõtet „Vabadus, Võrdsus, Vendlus“ – vabadus on mõeldav ainult koos võrdsusega.[7] Kui pakutakse vormilist demokraatiat, aga sotsiaalküsimus jääb lahendamata või ühiskonna võrdsuselubadus – vähemalt mõnelgi määral – lunastamata, siis on demokraatlik süsteem nurjunud, sest ei täida enam oma funktsiooni.

    Sissetulekuvahede ja jõukuse ebavõrdsuse süvenemist kõikjal Euroopas on nüüdseks põhjalikult dokumenteeritud.[8] See on siililegi selge. Kuid demokraatia jaoks on osalusest veel olulisem säilitada sotsiaalne keha. Selle probleemi lahenduseks pole niivõrd Pegida meeleavaldajate, FPÖ või Front Nationali valijate mustamine, vaid Euroopas demokraatlike suhete kujundamine ning sotsiaalselt vastutustundlik poliitika – ja seda igas valdkonnas.

    Euroopa Liidu põrumine

    Euroopa Liit ei ole praegu võimeline sellist lahendust pakkuma, sest ei suuda efektiivselt ajada ei sotsiaalset ega struktuurset poliitikat. Tema ülesanne on suurel määral taandunud ühisturu korraldamisele. Euroopa Liit ei jõua seetõttu lähedalegi sotsiaalselt aktsepteeritava poliitika sõnavara ja tööriistakasti visandamisele. Praeguse eelarve juures, mis oma 100 miljardi euroga moodustab naeruväärse murdosa, kõigest umbes 0,9 protsenti Euroopa SKT-st, ei ole tal selleks ka vahendeid.

    Siseturupoliitika tõttu, mis juhindub peamiselt struktuurireformi, efektiivsuse, majanduskasvu ja konkurentsivõime mõistetest ning jaotab struktuurifonde per capita põhimõttel, langevad Euroopa väärtusahelast kõikjal välja ennekõike maapiirkonnad. Kui vähesed erandid kõrvale jätta,[9] muutuvad nad almuste saajateks.

    Euroopa sotsiaalprobleem on tänapäeval olemuselt linna ja maa ning keskuse ja perifeeria vastuolu probleem.[10] Eriti just mahajäetud ja hõredalt asustatud maapiirkondades valivad paljud parempopuliste – alates UKIP-ist kuni FPÖ ja Front Nationalini. UKIP õilmitseb Inglismaa deindustrialiseerunud põhjaosas, Front National nn centres péri-urbain’ides (linnastukeskustes), struktuurselt nõrkades Prantsuse piirkondades, ning FPÖ Steiermarkis ja Alam-Austrias. Ühekülgne ühisturufilosoofia, millel tänane Euroopa Liit põhineb, tõukabki nood peamiselt maapiirkondades elavad kaotajad populismi rüppe.

    Euroopa kasinusrežiimi surve ja parempopulistide tõus süvendab kõnealustes riikides natsionalismi, nagu oleme juba pikka aega näha saanud Ungaris, Prantsusmaal ja Poolas – ja mitte ainult seal. Kus rahvuslikud poliitikasüsteemid enam populistlike tendentside väljakutset talitseda ei suuda ja kus Euroopa Liit on rahvusriigi poliitikat iseäranis majandus- ja sotsiaalsfääris tohutult kitsendanud, nihkuvad terved süsteemid paremale ja terved riigid alistuvad lihtsate lahenduste kiusatustele, natsionalistlikele fantaasiatele või pikki aastaid püsivatele suurtele koalitsioonidele.

    Juba 2012. aasta presidendivalimistel püüdis Nicolas Sarkozy Marine Le Penist paremale loovida. Arvatavasti üritab ta seda 2017. aastal uuesti. Sama lugu on Austria Rahvaparteiga, ning osa Saksa kristlikest demokraatidest on juba ammu flirtinud AfD seisukohtadega. Hiljutised liidumaade valimised on näidanud, kui palju on Saksa parteimaastik nihkunud, ning annavad eelmaiku sellest, mis võib meid 2017. aasta liidupäevavalimistel ees oodata.

    Suur koalitsioon kui poliitilise tsentri viimane „päästeankur“

    Suur koalitsioon on üldiselt saanud poliitilise tsentri (viimaseks) päästeankruks riikides, kus käibib euro ja millel seetõttu pole fataalsest europoliitikast pääsu. Teiste jaoks on valikuvõimaluseks täielik rahvuslik sulgumine (vt Ungari, Poola ja enamik Ida-Euroopa maid) või lahkumine (Ühendkuningriik). Kui demokraatlik Euroopa poliitiliste valikuvõimaluste seast puudub, jääb järele natsionalistlik fiktsioon, et „üksinda läheb paremini“.

    Samal ajal on kadunud igasugune kontseptuaalne selgus selles, mida demokraatia tegelikult tähendab. Mõisted nagu „autoritaarne“ ja „legitiimne“ on suhtelised ja muutunud peaaegu suvalisteks. „Legitiimne“ on seni olnud sõna, mis iseloomustas demokraatiaid – erinevalt autoritaarsetest režiimidest, mida käsitati mittelegitiimsetena.[11] Me tajume Viktor Orbáni Ungarit ja uut Poola valitsust ebademokraatlikena – mida nad ka on, arvestades et Poolas, nii nagu varemalt Ungaris, õõnestatakse keskseid konstitutsiooniprintsiipe, nagu konstitutsioonikohtu sõltumatus ja ajakirjandusvabadus. Aga need valitsused on ikkagi enamuse valitud. Mida siis teha valitud autokraatidega, kes suruvad alla oma opositsiooni?

    Nii kaua kui me klammerdume Euroopas rahvusriigi suveräänsuse printsiibi külge ega taotle tõelist demokraatlikku liitu, võib Euroopa Liit seesuguste arengute üle küll kurta ja rakendada õigusriikluse järelevalve mehhanismi, aga lõppkokkuvõttes ei saa ta demokraatlike ja konstitutsiooniliste tingimuste faktilise lammutamise vastu midagi ette võtta. Niimoodi toovadki Euroopa Liit ja rahvusriigid üksteisele vastastikku viletsust kaela.

    Kuna ollakse sellises hermafrodiitses poliitilises olukorras nii kaua viibinud, on poliitilise Euroopa jaoks vajalik sotsiaalne baas juba ammu murenenud. Euroopat toetav enamus on kahanemas, kui mitte juba kadunud. Demokraatlik Euroopa ei ole hetkel isegi mitte pakkumisel, selle asemel pakutakse ainult üha rohkem
    Euroopa Liitu ja integratsiooni, niisiis üha rohkem sedasama. Referendumeid kardetakse. Ammu hiljaks jäänud Euroopa aluslepingute reform ei ole isegi mitte silmapiiril. Samal ajal käib Euroopa Liit pinda rahvusriikidele, mis teda üha enam tõrjuvad. Selle tagajärjel me kaotame demokraatiat rahvusriigi tasandil, ilma et oleksime seda Euroopa tasandil eales saavutanud. Ühesõnaga, demokraatia on hajumas Euroopa Liidu ja rahvusriikide vahelisse poliitilisse vaakumisse.

    Uued generatsioonid ehk populism kasvatab oma lapsi

    Just nagu see ennast võimendav, peaaegu mehaaniline efekt poleks veel küllalt halb, lisandub sellele masendav põlvkondlik dünaamika, mille tõttu noored eliidid, eriti (kuid mitte ainult) Ida- Euroopas on jõudnud otsekui ajaloolisse kirjaoskamatusesse: Maastrichti lepingu autorite Euroopa vaimu („üha tihedam liit“) pole nad kunagi sisse hinganud. See pole ega ole kunagi olnud nende siht.

    Pealegi kasvatab populism seal omale lapsi, ja märksa paremini kui Lääne liberaalsed demokraatiad. Igaüks, kellele on osaks saanud kahtlane rõõm vahetada mõtteid Orbáni jüngritega Fideszi parteist, teab, millest ma räägin. Kes julgeb veel väita, et klassikaline ajupesu tänapäeval ei tööta! Või et Ungari noorsugu on kriitilises teoorias koolitatud! Ja Poolal seisab tõenäoliselt ees sama, ainult kiiremini ja selgemal moel kui Ungaris. Valjuhäälse patriootilise ajakirjanduse ja kasvatuse tõttu ei tea poola noorsugu tõenäoliselt enam varsti, mis Euroopa tõeliselt on või ükskord olema peaks.

    Võimetus sääraste ennast püsistavate protsesside ees teeb ka Euroopa projekti kunagised asutajariigid araks ja tasaseks. Euroopa vaim on Prantsusmaal juba ammu lahtunud. Ja ka Hollandis soovib üks inimene neljast Euroopa Liidust lahkuda. Nõnda jääb küll 75% hollandlasi, kes lahkuda ei taha, aga poliitiline Holland vaatab närviliselt just nende 25% poole. Euroopa komisjoni hollandlasest asepresident Frans Timmermans kirjeldas 2016. aasta alguses oma kõnes Hollandi Euroopa Liidu eesistujaks saamise puhul oma sihti selliselt: „Nii euroopalik kui vajalik, nii rahvuslik kui võimalik.“ 1990ndatel kõneldi hoopis teistmoodi.

    Praegune renatsionaliseerumine kulgeb aga parempopulistide surve all. Ja reaalselt eksisteeriv Euroopa Liit pakub Geert Wildersitele, Marine Le Penidele ja Heinz-Christian Strachedele piisavat märklauda. Sotsiaalne ümberjagamine sotsiaalkindlustuste kaudu on üleni rahvusriikide kätes, nagu ka palgakujunduse ja töösuhete korraldamine. Seega suudeti Kreekas ja mujal päästa küll pangad, kuid mitte kodanikud. Euroopa töötuskindlustussüsteem[12], mis oleks suutnud viletsust Kreekas oluliselt pehmendada ning andnuks sotsiaalse puhvri hädavajalike struktuursete meetmete tarvis, on praeguses Euroopa Liidu süsteemis mõeldamatu. Olukorras, kus ühelt poolt pigistab valuuta, mida devalveerida ei saa, ja teiselt poolt suruvad peale Euroopa säästumeetmed, väideti, et ainsat, olgugi ebameeldivat ravikuuri saavad pakkuda palgakärped, maksutõusud ja sotsiaalhüvitiste radikaalsed kärpimised. Juba mõnda aega on kogu Lõuna-Euroopas selge olnud, et see kuur ei tööta ei majanduslikult ega sotsiaalselt.

    Suurim oht Euroopale on see, kui poliitiline tsenter jätkab olukorra kollektiivset ignoreerimist. Tõeline põrumine seisneb selles, et ei uurita olukorda küllalt lähedalt ja jätkatakse lihtsalt endistviisi. Populismi revolutsioonieelset potentsiaali pisendatakse või püütakse moraalselt diskrediteerida. Seetõttu lepitakse Euroopa parteisüsteemide pikaaegse destabiliseerumisega lootuses, et Euroopa populism lihtsalt sulab ära, kui vaid Euroopa Liit genereeriks veel mõne protsendipunkti majanduskasvu – väljavaade, mida niikuinii silmapiiril pole. Võimalik, et selle hoiakuga kaevabki tsenter endale hauda.

    Elagu Euroopa, elagu vabariik!

    Ilma fundamentaalse demokraatiat suurendava reformita ei ole Euroopa Liidul šanssi. Probleem on aga selles, et tegelikku poliitilist opositsiooni Euroopa Liidus ei ole ja Euroopa Liidu otsused ei ole tegelikkuses ümberpööratavad. Euroopa Liidu poliitikat tehakse suuresti ilma korrektiivideta. Palju kõneldud „politiseerimisest“ on vaevalt asja saanud, teed selle poole tõkestatakse süstemaatiliselt.

    Europarlamenti ei saa politiseerida, nii nagu Euroopa diskursuses seda sageli soovitakse. Europarlament peab alati hääletama „suures koalitsioonis“, see tähendab parteide üleselt, kui tahab pareerida Euroopa Nõukogu ja selle rahvusriikide vetosid, sest Euroopa Nõukogu mahahääletamiseks on tarvis kahekolmandikulist enamust. Europarlament on seega olemuselt „depolitiseeritud“ ja Euroopa Nõukogule vastuseismisel on rohkem kui 90 protsendil hääletustest moodustatud rohkem kui 70-protsendilisi enamusi.

    Sama probleemi võib näha ka majanduse tasandil: nii kaua kui eurotsooni ei mõisteta ega mõtestata ühtse rahvamajandusena, millel on oma rahvamajanduslik arvepidamine, ei saa eurotsooni tagajärgi ületada demokraatlikult ja kõikidele Euroopa kodanikele võrdsel ja sotsiaalselt tasakaalustatud viisil. Seetõttu on tähtis korraldada kõikide eurotsooni kodanike õiglane osasaamine eurotsooni kogutulust.[13]

    Ja see nõuab ennekõike transnatsionaalset parlamentaarset demokraatiat, milles kõik Euroopa kodanikud peavad olema võrdsed nii poliitiliselt – silmas pidades valimisi – kui ka õiguslikult – silmas pidades maksuseadusi ja ligipääsu sotsiaalsetele õigustele. Vastasel korral jäävad riigid ja nende kodanikud üksteisega edasi konkureerima nagu praeguses Euroopa Liidus – mille ettenähtavaks tagajärjeks on parempopulistide jätkuv tõus.

    Ühes valuutaruumis toimivad praegu ebavõrdsed sotsiaalsed standardid, ebavõrdsed maksud, palgad ja sotsiaalsed õigused. Pärast euro kasutuselevõttu ei ole eurot ikka veel korralikult sisse seatud. See tähendab, et ilma poliitilise liiduta saab euro küll toimida, kuid mitte demokraatlikult, vaid üksnes postdemokraatlikult, nii nagu praegu.

    Iga tõeliselt demokraatlik liit peab rajanema oma kodanike poliitilisel ja tsiviilsel võrdsusel.

    Kuid kodanike võrdsust Euroopas ei saa nüüdisajal tagada rahvusriigid. Selles seisnebki „Euroopa Ühendriikide“ suur luul. Seetõttu pole ka integratsiooni süvendamine mingi lahendus.

    Ei, Euroopa tuleb pea pealt jalgadele keerata ning kodanike võrdsuse põhimõtte järgi põhjalikult ümber mõtestada. Ainult poliitiline ja kodanikuvõrdsus suudab Euroopa süsteemi pikas perspektiivis stabiliseerida ning panna nõnda piiri selle tegelikule murenemisele. Aga see saab õnnestuda ainult Euroopa kodakondsuse abil kõikidele kodanikele – ühises postnatsionaalses Euroopa vabariigis.

    Saksa keelest tõlkinud M. V.

    Ulrike Guérot, Das Versagen der politischen Mitte. Die EU und der Aufstieg des Rechtspopulismus. Blätter für deutsche und internationale Politik, 2016, nr 6. © Ulrike Guérot / Blätter, © Eurozine. Artikkel põhineb autori äsjasel raamatul „Warum Europa eine Republik werden muss! Eine politische Utopie“ (Dietz-Verlag).

    ULRIKE GUÉROT (1964) on Saksa poliitikateadlane, Euroopa Demokraatialaboratooriumi (EDL) rajaja Berliinis ja käesolevast aastast professor Kremsi Doonau ülikoolis Austrias. Eelmisel sajandil oli ta tegev Euroopa Liidu struktuurides ning õpetas ka USA-s. Viimasel ajal on ta seisnud Euroopa vabariigi eest ning kritiseerinud Saksa rahapoliitikat.

    [1] Selleteemaline kirjandus on peaaegu hõlmamatu. Neile, kes soovivad head ülevaadet, soovitaksin järgnevat: W. Streeck, Gekaufte Zeit. Berliin, 2013; F. Scharpf, Das Dilemma der supranationalen Demokratie. Leviathan, 2015, nr 1; J. Habermas, Warum der Ausbau der Europäischen Union zu einer supranationalen Demokratie nötig und wie er möglich ist. Leviathan, 2014, nr 4, lk 524–539; C. Offe, Europe Entrapped. London, 2015; F. Scharpf, Deliberative Demokratie in der europäischen Mehrebenenpolitik. Leviathan, 2015, nr 2, lk 155–166.

    [2] J.-W. Müller, Zu einer politischen Theorie des Populismus. Transit, 2013, nr 4, lk 62–71.

    [3] Esteetilist printsiipi „vorm järgneb funktsioonile“ on siin rikutud: Euroopa Liidu poliitikat määrab vorm, mitte funktsioon. Just siit peakski algama võitlus Euroopa poliitilise esteetika tagasivõitmise eest.

    [4] Juba on saadaval esimesed raamatud, mille pealkirjades figureerib „Euroopa revolutsiooni“ mõiste – vt P. Trawny, Europa und die Revolution. Berliin, 2015. Revolutsioon – ladina sõnast revolvere – tähendab otsesõnu tagasi veere(ta)mist, näiteks millegi tagasi pöördumist oma algupära juurde.

    [5] Manfred Güllner Forsa-Institutist teeb oma esinemises 02.01.2016 Deutschlandfunkis järgmise eristuse: tõeline probleem ei ole neli protsenti radikaalseid antidemokraate, kellele tuleb otsustavalt vastu seista – eriti kui nüüd juba avalikult nõutakse piiridel inimeste tulistamist –, vaid pettunud mittevalijad. Kuid hääletamine on anonüümne. Selles mõttes pakuvad radikaalsed antidemokraadid paljudele pettunud ja kibestunud valijatele lava ja platvormi protestihääletuseks.

    [6] Vt Frank Richteri suurepärast sõnavõttu arutelul Karlsruhe rakenduslike kultuuriteaduste keskuses (ZAK) 21.02.2016; vt ka hiljutist debatti Peter Sloterdijki ja Rüdiger Safranski vahel: Cicero, 2016, nr 1 ja 2, samuti Albrecht von Lucke artiklit „Der Triumph der AfD“ (Blätter für deutsche und internationale Politik, 2016, nr 3, lk 5–8).

    [7] P. Rosanvallon, The Society of Equals. Cambridge (MA), 2013.

    [8] Sealsamas mainib Rosanvallon kõnekaid arve Prantsusmaalt, mille järgi ebavõrdsus rikkuses on praegu sama mis aastal 1913. Thomas Piketty raamatus „Capital in the 20th Century“ (Cambridge (MA), 2014) leidub rida üksikasjalikke arvutusi rikkuse ja sissetulekute vahedest tööstusmaades. Walter Wüllenweberi raamat „Die Asozialen: Wie Ober- und Unterschicht unser Land ruinieren“ (München, 2012) on samuti informatiivne. Ametlikke arve leiab iga-aastastest Saksa vaesusülevaadetest (www.armuts-und-reichtumsbericht.de), kuigi neid arvestusi on pidevalt süüdistatud andmete ilustamises; OECD osutab samuti rikkusevahede järsule süvenemisele, eriti Saksamaal (vt: Vermögen in Deutschland besonders ungleich verteilt. Die Zeit, 21.05.2015. www.zeit.de/wirtschaft/2015-05/oecd-vermoegen-deutschland-soziale-ungleichheit .

    [9] Baden-Württemberg, Baierimaa, Prantsuse Alsace või mõned Põhja-Itaalia jõukad piirkonnad on üleeuroopalisest perspektiivist erandiks.

    [10] Euroopa tööstuspiirkondade kuhjumisest Saksamaale, mis tuleneb mh Saksamaa kesksest asendist Euroopas, vt asjakohast illustratsiooni rmt-s „Warum Europa eine Republik werden muss!“. Seal kujutatud Prantsusmaa kaart näitab töötuse korrelatsiooni Front Nationali populaarsusega. Suhteliselt mahajäetud maapiirkondade ja UKIP-i populaarsuse korrelatsiooni kohta vt J. Springford, Disunited Kingdom: Why ‘Brexit’ Endangers Britain’s Poorer Regions. Centre for European Reform, aprill 2015, www.cer.org.uk/sites/default/files/publications/attachments/pdf/2015/pw_disunited_js_april15-11076.pdf .

    [11] Selle kohta vt G. Simmerl, F. M. Reinhold, A post-structuralist reading of authority: Developing a concept for the study of global (dis-)order. Ettekanne, ECPR-i noorteadlaste konverentsil, Bremen, 04.–06.07, 2012.

    [12] Nagu seda on Euroopa Liidus ametlikult soovitanud ungarlasest sotsiaalasjade volinik László Andór ning 2016. aasta alguses taas Matteo Renzi. Ka selle kohta on juba aastaid olnud kättesaadav suur hulk kirjandust, nt Centre for European Policy (CEP) uurimus: M. Kullas, K.-D. Sohn, Europäische Arbeitslosenversicherung. Ein wirkungsvoller Stabilisator für den Euroraum? Brüssel, aprill 2015, www.cep.eu; või Sebastian Dullieni varasem artikkel „Eine Arbeitslosenversicherung für die Eurozone“ (SWP-Studien, 2008, nr 1).

    [13] See argument eeldab, et poliitiliste ja juriidiliste muutuste ja reformide abil on võimalik korvata Euroopa maade/riikide/regioonide pikaajalisi erinevusi tootlikkuses ja majandussaavutustes ning et selleks on olemas ka tahe.

  • Lugemissoovitusi laiast maailmast

    Pariis, Palermo, Tallinn: sedakorda ei jaga lugemissoovitusi mitte Vikerkaare toimetajad, vaid meie oktoobri-novembrikuu autorid, kes raporteerivad rahutu maailma erinevatest nurkadest. Harivat nädalavahetust!

    Christopher Schaefer: 

    Steve Bannon, Donald Trumpi peastrateeg, skaipis 2014. aastal Vatikani korraldatud vaesusteemalisele konverentsile, et avada oma vaateid poliitikast ja majandusest. Nende remarkide tõlgendamisest on saanud juba omaette tööstusharu.

    Daniel Oppenheimer, kes avaldas hiljuti huvitava raamatu vastaspoolele üle läinud Ameerika vasakpoolsetest, kirjutab Ameerika intellektuaalse ajaloo blogis Norman Podhoretzist ja Maa Päevast.

    Viimasel ajal on mind huvitanud ameeriklaste vaated Nõukogude Liidust külma sõja algusaastatel ning see, kuidas need suhestusid sellega, mis reaalselt Kremlis toimus. John Lukacsi 1961. aasta raamat külmast sõjast pidi olema korrektiiv kaasaegsetele Ameerika reportaažidele, mis tema enese kogemusega kokku ei sobitunud. Lukacs elas läbi Budapesti okupatsiooni, Punaarmee piiramisrõnga ja sellele järgnenud Nõukogude okupatsiooni. Ta lahkus Budapestist kui mõistis, et sovjetid pole kuskile minemas. Sheila Fitzpatricku uus raamat, mis toetub äsja avanenud arhiividele, vaatleb Kremli tegevust 1940ndatel ja 1950ndatel ning pakub ühe detailsema ülevaate sellest, mida Kremlis tehti ning kuidas seal neil päevil mõeldi.

    Maarja Kangro:

    Olen praegu Palermos, mis suunas ka mu lingivalikut. Pühapäeval hääletavad itaallased põhiseaduse reformide üle, mis kujuneb ühtlasi Renzi usaldushääletuseks, kuna muudatuste tagasilükkamise korral on ta lubanud tagasi astuda. Võib-olla polnud selline lubadus kuigi otstarbekas, kuna Renzi reiting pole praegu eriti kõrge. Muudatused (mida on tõesti palju, 40 artiklit) peaksid lihtsustama seaduste vastuvõtmist, kõrvaldama “täiusliku kahekojalisuse”, vähendama senaatorite arvu 315-lt 100-le, kõrvaldama eluaegsete senaatorite kohad, jätma infrastruktuurid ja energia regioonide asemel riigi pädevusse. “Ei”-le, vanamoodi jätkamisele, ennustatakse võitu, aga kes neid ennustusi teab. “Ei”-retoorika kasutab jällegi anti-establishment’i-argumenti – vabastame Itaalia rahvusülese tehnokraatia türanniast, eurodirektiividest jne –, millega lähevad kaasa ka noored inimesed. Nägime siin Palermoski lapseohtu inimeste meeleavaldust, kisaga ja loosungitega io voto no. Massimo D’Alema, vasakpoolne “ei”-eestvõitleja ja kunagine peaminister (keda paljud nimetavad suureks läbikukkujaks) kuulutas lausa, et “jaa” valivad vaid vanainimesed, kes ei saa reformidest aru.

    Siin on üks hea lihtne ingliskeelne ülevaade olukorrast ja konstitutsioonireformist, põhjalikum kui need, mis meie meedias ilmunud. Algab tõdemusega, et 9 itaallast kümnest tunnistavat, et nad ei saa reformidest aru.

    Ka järgmises artiklis on põgusalt juttu Itaaliast. London Review of Books’is analüüsib ja määratleb populismi Princetoni politoloog Jan-Werner Müller, kes on ühe lõigu pühendanud koomik Beppe Grillole ja tema Viie Tähe Liikumisele (on pahasti, kui populaarne naljamees läheb poliitikasse). Müller leiab, et Trump on justkui Grillo ja Berlusconi sulam: kui kampaania ajal süüdistati teda selles, et ta on paljas meelelahutaja, sai ta öelda, et on eeskätt ärimees; kui viidati, et ta ettevõtmised on peamiselt pankrotti läinud, sai ta väita, et on eelkõige meediastaar. Aga Müller alustab oma artiklit olulise tõdemusega, kui suur vahe on selles, kes ütleb eliidile f… you: kas see on satiiriline või subversiivne partei, rohujuure-liikumine – või populist. (Kes soovib võrrelda, kuidas Mülleri vaated enne ja pärast USA valimisi muutunud on, võib lugeda LRB kõrvale ka Mülleri artiklit populismist viimases Vikerkaares – toim.)

    Kuna Itaalia meedias on palju arutletud selle üle, kas Renzi reformid ja referendum ei sarnane mitte Berlusconi reformikavaga, mis 10 aastat tagasi (2006) referendumil läbi ei läinud, siis siin ka üks link ajakirja Internazionale veebilehele, kus võrreldakse neid kaht reformikava. Muuhulgas on üks üsna iseloomulik erinevus ka see, et Berlusconi reformiga pidi tunduvalt suurenema peaministri võim; Renzi reformidega ei muutu ses osas midagi

    Ja veel: kuna Aro viitas linke küsides sellele, et me panustasime saatuslikku paremäärmuse numbrisse, jagan lugejatega ka üht arhiivilinki. Sellelt pääseb ligi Itaalias 1938–1943 ilmunud ajakirja “Rassi Kaitse” (La difesa della razza) numbritele. Iga number on väike jõleduse pärl. Lehitsesin neid ajakirju, kui kirjutasin Leopardi “Valitud teostele” järelsõna – nimelt püüdsid fašistid endasse hõlmata ka klassikuid, tsiteerides La Difesa’s Dantet ja avaldades Leopardi “Mõtteid”. Nagu need asjad ikka käivad, klassikud on ju toredad, Burke, Miłosz ja nii edasi. Uuesti hakkasin La difesa ajakirju sirvima Vikerkaarele Evolat tõlkides. Kel viitsimist, vaadaku ja itsitagu. Võib tutvuda näiteks sellega, kuidas il duce kingib kindlustuspoliisid viljakatele paaridele (poiss pidi saama 1000 liiri, kui abiellub enne 35. eluaastat, tüdruk, kui enne 30-seks saamist), kuidas juudid anastavad Argentiinat ja kuidas klassikaliste sportmängude traditsioon on aidanud hoida rassi tervist (Caesari ja Augustuse lemmiksport oli ujumine, Torquato Tasso ja Cellini olid aga tublid vehklejad ning Petrarca alpinist). Soome rassile, loeme, on iseloomulik ürgne pidev sõda, meloodiline keel, üliterve kirjandus ja see, et nende seas on vähe juute.

    Rainer Kattel:

    Andmed, mitte teadmised, on 21 sajandi võim – vähemalt selline mulje jääb, kui lugeda nii majandus- kui poliitika valdkonna (aja-)kirjandust. Kuigi USA presidendivalimiste puhul on palju räägitud Vene luure sekkumisest läbi erinevate hackide ja lekete, siis Washington Postis ilmunud lugu väidab, et ehk oli Clintoni kampaania liigselt andmetele keskendunud. Clintoni kampaania kasutas tarkvara nimega Ada, mis aga ei olnud kõige nutikam. Nimelt ei toonud see esile Michigani, Wisconsini ega Pennsylvania kriitilist olukorda Clintoni jaoks ja nii kaotaski Clinton neis osariikides 55 000 häält, mis maksid talle presidendi koha. Oluline taust on siinkohal asjaolu, et Obama 2012 valimiste edus oli märkimisväärsel kohal nupukas andmetöötlus ja tarkvara, mis leidis üles just need valijad, kellele oma suunatud sõnum või kelle ukse taha vabatahtlik saata. Samas on andmetöötlus muutnud ülitähtsaks mitte ainult poliitikas. Harvard Business Review’st leiame ärijuhtimises revolutsiooni kirjeldava artikli ja ka siin on andmed kesksel kohal: nimelt väidab see artikkel, et kunstlik intelligents muudab radikaalselt ärijuhtimist. Robotite, iseõppivate masinate jt osatähtsuse kasv majanduses tähendab seda, et õigepea on rutiinsed ülesanded ainult masinate teha. Mida siis veel juhtida on vaja?

    Kuigi andmetöötluse revolutsioon lubab meile tasuta guugeldamist ja jagada oma korterit, sõita odavamalt Uberiga jne, siis karta võib, et ka see majanduslik murrang pigem süvendab globaalset ebavõrdsust. Kas sotsiaaldemokraatial on sellises maailmas kohta? Hea blogi on selle kohta kirjutanud CUNY professor Branko Milanovic. Ja lõpetuseks ühe raamatu retsensioon, mis küsib, kas matemaatikast aka andmetöötlusest ei ole mitte saanud uus massihävitusrelv?

  • Lugemisteraapia vapras uues maailmas

    Täna õhtul ainult kassipildid ja ajatud aruteluteemad!

    Otsige prillid välja, läheb lugemiseks.
    Otsige prillid välja, läheb lugemiseks.

    Märt:

    Praegu tahaks ise lugeda ja soovitada teistelegi midagi lilledest, lindudest ja liblikatest. Jean-Baptiste Lamarck on tagasi – elu jooksul omandatud tunnused päranduvad järglastele. Mitte küll päris nii, et kui sul on harjumus kaela uudishimulikult õieli ajada või nina nookida, siis sünnivad su lapsed pika kaela ja suurte sõõrmetega. Kuid keskkonna mõju, nt stress, võib sinu enda ja su järglaste geenide mõju sisse ja välja lülitada. Ning fungitsiididega kokkupuutunud emasrottide kaugetele isasjärglastele hakkavad emased korvi andma. Täiendades üle-eelmisel korral viidatud Steven Rose’i esseed epigeneetikast , käsitleb neid teemasid Michael Skinneri ülevaade “Evolutsiooni ühendteooria”

    Täienduseks eelmisel korral soovitatud Murray Shanahani esseele “Teadvuslik eksootika”, mis püüdis kaardistada võimalikke olendeid inimsarnasuse ja teadvusvõimelisuse alusel, osutaksin Brandom Keimi reportaažile “Loomade vaim: uus antropomorfism” Tänase teaduse peavoolgi on jõudnud – õigupoolest ju enesestmõistetava – arusaamiseni, et loomad on õige mitmes suhtes, k. a hinge poolest inimese moodi: neil on empaatia, võime vaimselt ajas liikuda, keel, eneseteadvus, altruism – kultuurist rääkimata. Artikli keskmes on primatoloog Frans de Waali aga ka teiste uurijate vaated. Muuhulgas mainitakse Jaak Panksepa uurimusi rottide naerust, millest saab lugeda ka Vikerkaares. Autor oletab: “Kui mina vaatan emahirve ja püüan tema mõttemaailmast omaenda mõttemaailma kaudu aru saada, siis tema teeb tõenäoliselt sedasama minuga”. Küllap on asjalood ka nii, nagu Christian Morgensterni surematus luuletuses “Vice versa” , kus juttu jänesest, keda uurib pikksilma omanik, keda omakorda uurib jumal taevas.

    Inglise jänestest ning teistest heki- ja põlluelukatest, nagu rukkiräägud ja haldjad, teeb TLS-is juttu Nick Groom , arvustades kolme asjakohast raamatut. Juttu on herbitsiididest, hekkide rollist inglise luules, mainitakse mullabakterit mycobacterium vaccae’t, mis vallandab ajus serotoniini vägevamalt kui Prozac, ning kirjeldatakse katset Inglise kultuurmaid taasmetsistada.

    Kas tapjakassid võidavad?
    Kas tapjakassid võidavad?

    Ja lõpuks tapjakassidest: Natalie Angier arvustus “Tapjakassid võidavad” käib Peter Marra ja Chris Santella raamatu kohta “Kassisõjad: armsa tapja laastavad tagajärjed”. Raamat paljastab hulkuvate kasside ebaeetilist tapatööd muu eluslooduse kallal: nad murravad aastas 4 miljardit lindu, 22 miljardit pisiimetajat, 822 miljonit reptiili ja 299 miljonit kahepaikset. Mõistagi on raamat ja arvustuski kiisude kuvandit kõvasti kahjustanud ning kutsunud ka esile kassisõprade ägeda protesti , kes süüdistavad Angieri kassivastases eelarvamuslikkuses. Kuid kassid oleksid söönud ja linnud-oravad terved, kui esimesi lihtsalt kodus kinni hoitaks.

    Hoidke oma kasse kodus ja linnud jäävad ellu.
    Hoidke oma kasse kodus ja linnud jäävad ellu.

    Marek:

    Kuigi peaks linkima lugusid Trumpist, siis selle töö on tõenäoliselt igaüks ise juba ära teinud, nii et vahetan teemat ja soovitan lugeda midagi ajatumat.

    New York Review of Books’i blogis jäi silma Tim Parksi lugu “Millal jätta tõlkimata”, kus ta arutleb selle üle, kas uuesti tõlkimine on alati hea ja põhjendatud. Lähtekohaks on tema üllatav kogemus, et “Decameroni” seni parim tõlge näib pärinevat 300 aasta tagant…

    Parksi postitus tõi meelde ühe huvitava intervjuu prantsuse kultuurisotsioloogi Gisèle Sapiroga, kes on viimastel aastatel tegelenud tõlkimise võrdleva uurimisega tänapäeva läänemaailmas. Vestlus keskendub humanitaar- ja sotsiaalteadusliku kirjasõna tõlkimisele, osutades langustrendile, mis seda valdkonda iseloomustab. Sapiro juhib veenvalt tähelepanu ka “tõlkimise geopoliitikale” – tõlkimise erinevale rollile eri riikides.

    Tänapäeva tõlketeoreetilistes aruteludes on üheks oluliseks teemaks kujunenud “omatõlge” (pr auto-traduction, ingl self-translation). Mehhiko-ameerika kirjanik Ilan Stavans arutleb enda ja teiste kogemuse põhjal sellel teemal hiljutises essees Los Angeles Review of Books’is.

    Haritumad kassid loevad luuled mõistagi algkeeles, ilma tõlketa.
    Haritumad kassid loevad luulet mõistagi originaalkeeles.

  • Viimsi viimane võsavillem

    MARTTI KALDA

    Hommikuudu voogas üle mereäärse luhamaa. Nagu lohemao hingeõhk. Hiigelämbliku võrk. Haldjate mõrsjalinik. Piimjashall. Raske ja lämmatav. Külm. Märg. Judinaid tekitav. Hirmu ja külma. Vaid puuvõrad. Ja kõrgem rohi loorist välja turritamas. Ebaühtlasena.

    Päike polnud veel tõusnud. Silmapiirile kerkinud. Kuigi hahetas. Ei murdnud ükski kiir sombust massi. Mis paks kui jahukaste. Rohukausis.

    Kogu ilm magas veel. Uni varahommikuselt sügav. Magus. Soojas sängis. Soovimata välja külma kätte pugeda. Paljajalu jäisele laudpõrandale. Niiskeid rõivaid ihule tõmmata. Et taas kord tööle rühkida. Rassima ja higistama.

    Mõni siiski ei maganud. Polnud sõba silmale saanudki. Vaid terve õhtu ja öö kamina ees tukkunud. Passinud. Sellest hoolimata oli Viimsi mõisahärra Markus Maydell virge nagu kummitus keskööl. Nõjatudes tammetüvele. Luha kõrgel kaldal.

    Gewehr tema paremas pihus oli laetud. Hõbekuulidega. Sihik seatud. Käed nahkkinnastes soojas. Õlul vana hobusetekk. Et inimeselooma lehka poleks tunda. Koidikusel hundijahil.

    Hallivatimeest polnud näha. Aga saks teadis, et seal kusagil ta luusib. Kollakad silmad hõõgumas. Üritades pilguga udu lõigata. Nuhutamas kastest tiinet õhku. Mis kandis taamalt loomani magusat hobusehaisu. Peibutades. Kutsuvalt. Sest villemil oli käsil kümnes näljaöö.

    Luhale teiba külge köidetud hobune pruuskas. Sooja auru kerkis ta sõõrmeist. Uduloorile lisaks. Temagi haistis. Ohtu. Vana kavala hundi pruunikaid kihvu. Niiskusest kopitanud tokerjat kasukat. Ja kiskus kütkeid. Asjatult. Sest vai sai sügavale rammitud. Köidikud kolmekordsed. Et peibutis plehku ei pistaks.

    Viimaks sai kõhutühjus metsakutsu elajamõistusest võitu. Ta otsustas. Et ohtu pole. Vaid väljale unustatud kronu. Vilets setukas. Vintske liha. Ent siiski hambaalune. Ehk koguni mitmeks päevaks-ööks.

    Maadligi hiilis soerd lähemale. Hambad irevil. Koon püsti. Selg nõgus. Otsides udus kohta, kus kihvad hobuse kaela uputada. Kronu rapsis puneme otsas, perutades siia-sinna tagant üles. Igaks juhuks. Nähtamatu vaenlase vastu.

    Susi hüppas. Kõlas lask. Ja tõbras peatus õhus. Lööklaine paiskas ta meetrit paar tagasi. Niutsatades kargas ta veel mõne sammu. Ent vajus siis sinnasamassse. Soe veri valgumas kõrist. Kastesele rohule. Kannikeste vahele. Viimsi viimane võsavillem oli surnud.

    Markus Maydell langetas vintpüssi. Ta käsi ei värisenud. Ent süda väreles joovastuses. Rahulolu ja uhkustunne kerkisid kurku. Lõpuks ometi oli ta mõisa tegelik peremees. Eestimaa kuulsaim täpsuskütt.

     

    *
    Päike oli vaevu tõusnud, kui mees juba jooksurajal silkas. Algus oli iga kord raske. Jalad justkui tina täis. Uni veel silmis. Kevadine jahedus pugemas ligi. Rõskus. Jäised kastepiisad. Külmavärinad seljal. Ent ta teadis, et tasu on magus. Heaolutunne, mille rassimisest saab. Sest jooks oli ainus, mis teda rahustas. Olemise talumatut valu vaigistas.

    Põnts-pänts põrusid kand ja varvas vastu asfalti. Iih-ääh hingas ta sisse-välja. Käed käisid ja liigesed nõksusid. Lihased töötasid ühises rüt-mis. Veri pumpas läbi südame. Aju tühjenes murekoormast. Selg sirutus. Pea uhkelt püsti. Mõtted selged ja vabad tundeprügist. Pilk silmapiiril. Hoomas mees, et ta valitseb ennast. Ja kõike ümbritsevat.

    Pealtnäha polnud tal millegi üle kurta. Elas Viimsis. Valla uhkeimas majas. Sisebasseiniga. Tenniseväljakuga. Kesklinna kilukarbisiluett taevapiiril. Valged laevad tulemas ja minemas. Lained rullumas randa.

    Ka äri läks hästi. Reklaamiäri. Riigi suurim õhumüügikontor kuulus temale. Võis lubada endale sõita kolme autoga. Maastur. Kabriolett. Audi A6. Või taksoga. Tellida limusiini. Šampanja ja litsidega.

    Mehel oli kõik olemas, mida hing ihkas. Naine. Lapsed. Armuke. Koer. Kass. Ja kodusiga. Isegi vaba aega omatahtsi. Puhata või töötada.

    Ainult et ta ei näinud oma tegevusel jätku. Arengut. Polnud uusi väljakutseid. Tipus oli üksildane. Vaid tuul puhus. Kõvasti. Ta tundis, et on juba kõik saavutanud. Aga siiski mitte piisavalt.

    Tal oli koduseinal-riiulis mõni tunnusmärk. Reklaamiäri kiidukiri. Mõni jooksumedal. Kuulsust siiski ei kusagil. Kutset presidendi ballile. Kui ta end guugeldas, siis märkas ta, et temast oli juttu vaid iga paari-kolme nädala tagant. Ja sellest polnud küll. Ta oleks tahtnud olla kuulsaimast kuulsaim. Maailmakuulus. Trendiseadja. Arvamusliider.

    Milles küll seisneb elu mõte? Ja mis on tema pärand? Üks firma? Ei, seda on vähe. Elu ahel ahistas teda. Lämmatas. Rõhus rinnale.

    Vaid joostes suutis ta end ületada. Iga päev ikka pikem ring. Varasem tõusmine. Kauem rajal. Joosta hommikul. Joosta õhtul. Vahel ka lõunal. Joosta end tühjaks. Hingepiinast. Ja täis. Jõudu täis. Tunda, kuidas edu sinus voolab. Elu mahl. Elu mõte.

    Viimasel ajal jooksis ta üha enam ja enam. Naine-lapsed, koerad-kassid said ise hakkama. Samuti töötajad ja äri. Ning temal oli vabadus. Joosta. Silgata. Lipata.

    Mehele ei meeldinud joosta majade vahel. Sest talle käis vastu see, mida ta nägi. Keskklassi keskpärasus. Liiga tuttavlik oli see ideaal. Madal latt ja standard. Läbitud etapp. Põlastusväärne. Justnagu lasteaiakaaslane, kes mäletab ehk, kuidas sa kolmeaastasena püksi tegid.

    Seepärast kihutas ta kõige otsemat teed metsa. Kandade välkudes. Sest siin oli rahu. Märjad lehed, kriipivad okkad. Niiske samblavaip. Pruunikruusased teed ja kollakad liivarajad. Männid ja lepad. Sekka mõni kask. Või kuusk. Rohumättaga kaetud rändrahnud. Linnuke oksal vidistamas. Kits võpsikus ragistamas.

    Ta tundis, et mets on elu. Mets on päris. Ehtne ja ürgne. Igikestev. Lihtne ja võimas. Justnagu tema oleks tahtnud olla. Metslane. Loom. Inimloom. Loominimene. Elatuda maa ja metsa andidest. Allika- ja ojaveest. Marjast ja seenest. Järada oma kätega tapetud uluki liha. Magada samblaasemel. Vaba. Üksik. Tõeline.

    Äkki oli kõik kodune talle vastumeelne. Peened road ja pehmed asemed. Ta kolis voodist põrandale. Magama matile. Siis rõdule. Aeda telki. Aianurka okstest onni. Sõnajalgadest asemele. Padjaks puuhalg. Tekiks vana niinevaip. Seltsiks hundikoer.

    Gurmeeroad lendasid käimlapotti. Kokk sai sule sappa. Nüüd tegi ta ise oma toidu. Värske. Toore. Palju kala ja liha. Kõrvale juurikad. Vahel ka lihtsalt rohi. Ei mingeid poetooteid ega kaugete maade ande. Kõik turult või oma aiast. Viimsi metsast.

    Ning ega ta palju vajanudki. Vahel sõi vaid korra kahe päeva kohta. Kõhn ja kondine nagu luukere. Habe ajamata. Juuksed sugemata-pügamata. Vanad räbalad seljas. Higist haisev. Paljajalu.

    Kevad oli täies õieehtes, kui valla asukad esmakordselt loomi märkasid. Mees jooksis ringi. Peaaegu alasti. Koertekarja keskel. Kõik ümberkaudsed penid koondusid tema ümber. Tema aeda. Nõnda et naine-lapsed ei julgenud enam majast ninagi välja pista. Kuni viimaks ühel mehe jooksuperioodil plehku panid. Linna. Vanavanemate manu.

    Koerad vallutasid kohe maja. Ning naabrid käisid sellest kaarega mööda. Sest öösiti kostis sealsetest valdustest ulumist. Ja haugatusi. Purelemist. Eriti täiskuuöödel. Ikka koonud taeva poole. Kuni lõpuks olid kogu Viimsi kutsud karjas koos. Suured bernhardiinid ja väiksed sülekoerad. Ent eelkõige hurdad ja hundid.

    Lisaks putkupistnud koertele hakkasid aedadest ja eramajadest kaduma kassid. Ratsabaasi murti sisse ja hobused pääsesid valla. Nende järatud kondid leiti metsaservalt. Samamoodi läks Miiduranna lammastega. Rohuneeme hanefarmiga. Tammneeme kodukitsedega. Ja Kelvingi sigadega.

    Maja ja aed jäid mehele ning tema tõprakarjale kitsaks. Nõnda võisidki öövirged ühel sumeda kevadöö hakul näha, kuidas tuhandeid penisid mööda Randvere teed metsa suunas lidus. Inimhunt kõige ees. Neljakäpukil. Teisi urahtustega tagant õhutades. Kõik koeratõud tema kannul. Pügatud puudlid ja daamide sülekoerakesed kõrvu varjupaiga krantsidega. Mustad mastifid uhkelt ees. Retriiverid tagalat kaitsmas.

    Metsa elama asudes koertejuhi kuulsus üksnes kasvas. Levis kuuldus karvasest metsmehest. Vabast kui hunt. Mehisest nagu karu. Ning tei-sigi inimloomi leidis tee tema karja.

    Alguses tuli liikmeid juurde paar nädalas. Tasahilju, nagu häbenedes, saabusid nad metsa. Libistanud välu serval riided seljast, tulid nad pea sorgus halli kivi juurde. Pealiku palge ette. Ulusid anuvalt. Ja palusid karja vastu võtta. Koerad nuuskisid nad üle. Lakkusid ja puresid pisut. Säärane oli vastuvõtutseremoonia. Hundile kohane.

    Esimesel kuul liitus nendega vaid mehi. Isasloomi. Ent siis ka naisi. Noori emaseid. Hipsterinnasid ja hipitare. Kes nagunii jalgu ei raseerinud. Häbet ei piiranud. Karvad kaenlaaugus pikaks lasid kasvada. Meiki ei kasutanud. Juukseid ei pesnud.

    Vaikides kõndisid nad otse metsa sisse. Rebestasid kleidikese oma olematutelt rindadelt. Ja lasid sel mööda tihket lapsepeput maha variseda. Hatune häbe ja kumer kube uhkelt ette kaardumas, sammusid nad paljajalu üle käbide ja okaste kivi juurde. Aelesid juhi ees ja pakkusid end talle. Meeshunt astus kõigiga ühtesse, et kevadel kutsikaid palju saaks. Säärane oli nende initsiatsioon. Lihtne kui mets.

    Mõned tulid perekondade kaupa. Kolisid Kalamajast Viimsisse. Ja sealt metsa. Isa, ema ja kutsikad. Paljad ja pehmed. Nägu kriimuline. Põsed roosakas-punnis. Suu ümber maasikamahlapunane võru. Seadsid nad end sisse siin ja seal karja ääremaadel. Metsalagendiku servades. Mõne langenud kuuse all. Okstest onnis. Kus mõnus pärastlõunases päikeses põõnata. Öise paduvihma eest varjuda.

     

    *
    Suvi pöördus sügisesse. Rohi kulus ja kolletas. Puud valmistusid lehti heitma. Mustikad ja murakad. Pohlad ja pilvikud. Pistsid pea sambla seest välja. Lindude-loomade rõõmuks. Inimestele korjata. Sisse soolata. Moosiks keeta. Külmutada. Kuivatada.

    Hundid olid marjadest pungis. Marjasuhkrust joobnud. Gaasid kõhus. Uni katkendlik. Metsaõhk kõhutuult täis. Ega viitsinud muud teha. Ringihulkumine katkes. Sugu tehti vähem. Metsakutsud lesisklesid niisamuti puude vilus. Või püherdasid päikese soojas. Pehmel samblavaibal. Sügasid selga vastu männikoort. Poetades kõikjale vedela sita loigukesi. Kõht marjadest lahti. Persed pühkimata. Taarusid puude vahel.

    Pea kõik Viimsi asukad olid „huntidest“ teada saanud. Ja kaugemalgi. Jalgratturite. Matkajate. Jooksuhullude käest. Kohtumistest nendega kuulnud. Ning taipasid metsadest eemale hoida. Mõni elas siiski eraldatuses. Uudiseid ei lugenud. Raadiot ei avanud. Telerit ei omanud. Või ei hoolinud. Ohtu miskiks panemata. Inimest loomast ülemaks pidades.

    Eit Mari ja vanamees Jaan just seesugused olidki. Kuigi elasid kollases puumajas metsa serval. Hundikuningriigi kõrval. Metsaääre tänaval. Ammugi pensionil. Kasvatasid aias kurke ja kaalikaid. Porgandeid ja peete. Sibulaid ja sitasitikaid. Kasvuhoones tomatit. Ega teinud ilmaasjust teadma. Sest ainus, mida ätt luges, olid seiklusjutud raamaturiiulil. Ning ainus, mida mutt kuulis, vere kohin kõrvus.

    Märganud esimesi kolletanud lehti. Tundnud luudes-kontides ilmamuutust liginemas. Läkitas memm taadi marjule-seenele. Kaasas kolm võileiba ja plasku õlut. Tatsas too mööda radu ja sihte. Kuni välule välja jõudis. Koogutas. Ja korjama asus.

    Korv oli juba poolenisti mustikaid täis. Sekka mõni kukeseen. Kui ätt lehtede sahinat kuulis. Ta käänas kaela. Märkamata siiski kedagi. Jätkas ta kõverate sõrmedega samblas ja marjavartes sobramist. Eelistades krahmata korraga võimalikult palju marju. Parem suuremaid kui vähemaid.

    Ent taas tajus ta, justnagu oleks keegi ta selja taga. Vaevaliselt ajas ta valuliku selja sirgu. Pea käis kiirest tõusmisest ringi. Silmad hägusad. Komberdas ta ringi. Talle vahtis vastu kuus hunti. Täisjõus isast isendit. Alasti. Käpuli. Tokerjad karvad turris. Silmis metsistunud pilk. Hambad irevil. Madal kõriurin kurgust kerkimas.

    Vanamees lasi korvi kukkuda. Taandudes pisitasa metsaraja suunas. Elajaile selga pööramata. Kuni kadus nende vaateväljast. Ja pistis plagama. Ummisjalu. Oksad vastu silmnägu piitsutamas. Koperdades. Kukkudes ja komistades. Kodulävele jõudes porine nagu siga mülkas. Segi ja segane kui marutõves tõhk.

    „Mis sul juhtus?!“ röögatas Mari meest ja tema kubeme kohal pükstel kuselaiku nähes: „Jälle ütles eesnääre üles või?“

    „Äh… ei,“ puhises too. „Hundid… metsas…“

    „Segast ajad vä? Käisid Kaarli man jälle viina joomas, eh?“

    „Ei! Ei! Ei! Metsas on hundid. Inimhundid. Libahundid… või kurat teab mis,“ seletas Jaan.

    Alles siis, kui vana oli eidele kümme korda oma loo pajatanud, hakkas viimane taipama. Eks temagi oli üht-teist kuulnud. Küla peal. Ja turul. Kuigi polnud uskunud.

    Vihane kui talveunest äratatud karu. Või öösel üles aetud herilane. Kargas vanamemm ratta selga ja kihutas lähimasse alevisse. Helistas kõigile, keda tundis-teadis. Ja politseisse. Ning ajalehtedesse-raadiosse-telemajja.

    Kuulujutt süttis kui tulesäde kuivas heinas. Tekitades ilmkäraka nagu mäelt merre kukkunud kaljunukk. Pasundas kui kümme tuhat elevanti. Kõmises kui troopiline kõu. Pannes võimukandjad siblima-sebima nagu sipelgad segipekstud pesaasemel.

    Juba järgmisel päeval piiras politsei metsa sisse. Päästeamet valvas idas ja põhjas, kaitsevägi turvas läänes ja lõunas. Ei kass ei koer pääsenud piiramisrõngast sisse-välja. Hiirepojakesest kõnelemata.

    Korrakaitsjaile oli kiivrid välja jagatud. Kuulivestid selga aetud. Kilbid-nuiad kätte. Siiski ei andnud prefekt luba inimhunte tulistada. Käsk oli hundikari maha rahustada. Metsa ebaseaduslik valdamine lõpetada. Kodutud loomad laiali saata. Vajadusel pokri. Või vaestemajja. Supikööki.

    Metsas tuli taastada kord. Seal kasvagu puud ja põõsad. Elagu karud ja põdrad. Metssead ja jänesed. Võrsugu marjad ja rohi. Seened sambla all. Ent see pole inimeste koht. Nemad elagu ikka linnas või külas. Majas või vähemalt telgis.

    Kolmnurgana rivistatud löögirühm sisenes mööda sihti metsa. Esirinnas politseikoerad rihma otsas. Salka saatsid kaks politseiautot ja kaks mikrobussi. Kinnipeetavate tarvis. Kaasas riided alasti loominimeste katmiseks. Vett ja söögipoolist.

    Kilomeetri kaugusel asfaltteest kohtas kolonn esimest kriimsilma. Püherdas teine niisama põõsa all, suumulk mustikaist mustamas. Kaks võmmi viskasid talle võrgu peale ja püüdsid kinni. Sidusid pampu ja heitsid kongi.

    Järgmised kaks looma, kes vägedele vastu juhtusid, pistsid aga plagama. Ikka neljakäpukil. Roosad tagumikud vaid tihnikust vastu välkumas. Munandikotid jalge vahel tilbendamas. Jättes okstesse pruunikaid-blonde juuksekarvu.

    Politsei liikus veel mõnisada meetrit, enne kui villemeid uuesti kohtas. Seekord piiras kari kordnikud kaarena sisse. Hambad irevil kasimata näos. Juuksed-habemed sorakil. Mõni karvasem kui teine. Enamasti suured isasloomad. Sekka tigedamaid emaseid.

    Vahiti tõtt. Koerad haukusid. Hundid urisesid. Nagu oleksid suhelnud. Pöörasid koonud üles ja pistsid ulguma. Penid kiskusid end pidajate käest lahti ja lidusid soendite sekka. Aelesid ja püherdasid vennastumise märgiks, kuni pöördusid endiste isandate vastu.

    Metsakutsusid tuli üha juurde. Taamal emasloomad. Sekka eri sorti koeri. Mõni rebane. Politseil hakkas kõhe. Rivi tihenes, võimumehed koondusid. Ent võitlusvaim polnud veel kustunud. Otsustati minna pealetungile.

    Just siis, kui kostis vile ja autod loomade ehmatamiseks sireenid huilgama panid, kuulis kolonn selja tagant tuhmi mütsu. Teele varisenud mänd lõikas neil taganemistee ära. Kohe puhkes ka taplus.

    Kilpide-kiivritega sinikuued viibutasid nuiasid ja peksid vihaselt. Hundid-koerad üritasid hoopide eest põigelda ja lüüa hambad säärde. Kätte. Kaela. Pureda ja küünistada.

    Segadus oli suur. Lõpuks politseinike rivi murdus ja igaüks võitles enda eest. Iga korrakaitsja kohta kolm-neli hunti-koera. Keegi oigas. Keegi kiunus. Karjuti kähinal. Uriseti ja hammustati. Pritsis verd ja sülge. Õhus lendlesid rebitud riidetükid ja kistud juuksesalgud. Karvatordid. Võsa murdus ja metsaalune trambiti segi.

    Kui räsitud sandarmid ajutisse staapi tagasi jõudsid, luges ülem nad üle. Kõik olid kohal. Keegi polnud kadunud. Langenud. Küll aga vajasid pea kõik arstiabi. Kellel oli vaja kõrv pea külge õmmelda, kel  käsi-jalg lahasesse panna. Silm oli sinine kõigil. Sidemeis kõik.

     

    *
    Taak politsei mainel ei andnud asu. Ent enne kui uut rünnakuplaani veel koostamagi jõuti asuda, peatas võimumeeste mõttelõnga õhtune telesaade. Eriülekanne. Otse metsast. Hundijutud hundipesast. Kõigilt kanaleilt korraga. Haruldases üksmeeles.

    Hundipealik istus oma troonil. Metsalagendikul kõrgel kivil. Kuuse all. Hundikari ümber. Isased räsitud ja verised, ent võidukad. Emased nende haavu lakkumas. Lehtedega lappimas. Kiunuvad koerad sealsamas. Kõik ihualasti, just nii, nagu loodud.

    „Meile meeldib elada metsas,“ pajatas ta: „Säärane on meie eluviis. Loodus- ja maalähedane. Meile meeldib olla paljas. Loomulik. Me ei tarvita lõhnaaineid ega riideid. Me ei püga karvu, ei lõika habet-juukseid. See on meie valik.

    Me ei ründa kedagi, kes meid ei ründa. Me pole vaenulikud. Vaid hoopis inimsõbralikud. Jahti peame vaid loomadele. Sest meile meeldib liha. Lihtne toit. Metsatoit. Toortoit. Ürginimese kombel. Me joome vett ega patusta alkoholiga. Ei suitseta. See on meie valik.

    Me ei lagasta loodust. Vaid hoiame seda. Korjame prügi metsast ja viime teele. Ei luba kellelgi metsa reostada. Lageraiet teostada. Asjatult oksi murda või lilli korjata. Me ei kasuta plastpudeleid ja kilekotte. Klaasi ja metalli. See on meie valik.

    Me oleme valinud karjaelu. Me oleme valinud omale juhi. Milline emane millise isasega lapsi saab, on igaühe oma asi. Kes kellega kuidas paaritub. Meie keskel ei ole vägivalda, vaid loomulikud suhted. See on meie valik.

    Me ei taha inimühiskonda naasta. Me oleme otsustanud metsaelu kasuks. Me töötame vaid selleks, et elus püsida. Elame öösel ja päeval nii, kuis meeldib. Magame palju või vähe omatahtsi. Hulgume, kus juhtub. Igaüks meist on vaba tulema ja minema. See on meie valik.“

    Vaatajad vakatasid vait. Šokk oli suur. Pikka pausi järel puhkesid vaidlused. Arutelud ja debatid. Internetis ja valitsuses. Ajalehtedes ja raadios. Korraldati küsitlusi. Uuriti ja puuriti. Nõunikud andsid nõu. Eksperdid hinnanguid.

    Kõmu Viimsi hundist levis kogu vabariigis. Baltimaades ja maailmas. Ajakirjanikke sõitis kokku mitusada. Kommenteeriti ja võeti seisukohti. Hundikarja kuulsus kasvas iga tunniga. Minutiga.

    Mitmel pool hakati Viimsi võsavillemeid järele tegema. Karlburgis kuulutati välja karukommuun. Vikrampuris elevandikogukond. Amazonases elati madudena. Vaikses ookeanis haikaladena. Kaljumägedel sündis kotkaselts. Lühiealine. Sest kõik kukkusid neitsilennul surnuks.

    Hundikuninga käest tuldi nõu küsima lähedalt ja kaugelt. Igas asjas. Igatsugu inimeste poolt. Too talus pärijaid vaid vahel ja kohati. Visates arvukatele küsimustele vastuseks vaid mõne sõnajupi. Näiteks „Söö sammalt!“ Või “Mine metsa!“ Ehk “Sõida seenele!“

    Ent mida ta ka ei öelnud, kõike võeti puhta kullana. Kalliskividena kolletavate hundikihvade vahelt. Pärlitena sigade ees. Sellest kirjutati, seda arutati. Kõik kuulasid teda. Ja kuuletusid. Isegi Mari ja Jaan.

     

    *
    Sügise viimasel päeval. Mil talv looduse enda kätte krahmab. Esimene lumi maapinna märjaks sajab. Niiskus ja külm kõikjale poevad. Kuigi suvetunne pole veel kadunud. Mil lehed kohati veel endiselt puus. Rohi kulunud, ent lapiti siiski haljas. Just selsamal päeval sai Viimsi postiljon Peeter elu raskeima ülesande.

    „Vaata, Peeter, täna sul muid ülesandeid polegi,“ oli ülemus öelnud, „kui kohale viia see kiri. Ma mõistan, et see on raske. Ehk koguni ohtlik töö. Ent sina peaksid ju olema koertega harjunud. Sest seda kirja ei saa viimata jätta.“

    Peeter vaatas läkitust ja oleks tahtnud valvele võtta. Nii väga kehutas saatja aadress teda. Ent saaja oli kohutavamgi veel: „Viimsi hunt Villem“.

    Peeter oli ametis olnud üle kahekümne aasta. Isade ametis. Sest juba tema isa oli postiljon. Ja vanaisa kodanlikul ajal. Sõja-aastatel. Nõukogude võimu rasketel algusaastatel. Ning vaarisa tsaari kuller. Marssides uhkete saabastega kasvõi mõisa peauksest sisse-välja. Ikkagi keisri teenistuja. Seepärast ei söandanud Peetergi täna vankuda.

    Peitnud südame saapasäärde, võttis Peeter metsatee jalge alla. Niipea kui soendite sähvivad silmad põõsastest paistma hakkasid, kiskus postikuller kullatud äärise ja vapiga kirja paunast välja. Lehvitas seda kõrgel ja teadustas: „Kiri hunt Villemile!“

    Loomad saatsid kirjakandjat madalal urinal, siiski ründamata. Sääri puremata. Kuigi iga koergi teab, et postiljoni jalg on maitsvaim pala. Pääses Peeter täna hambajälgedest. Veristest haavadest.

    Välul avanes postipoisile terve hundikari kogu ilus. Isased ja emased hullasid isekeskis või kutsikatega. Koerad ja inimesed läbisegi. Nuusutasid üksteise jalgevahet. Purelesid mängeldes. Või külitasid niisama viimaseid päevi lumevaibata samblal.

    Hiiglaslikul kivirahnul istus Villem. Tema ümber musklis isasloomad. Hambad välkumas habemete vahelt. Kauneimad litad. Laiade puusade, mahlaste rindadega. Hundikuninga ihukaitse. Ja haarem.

    Peeter peatus paar-neli meetrit enne kivi. Ulatades kirja õhus võsavillemite Villemi poole. Kriimsilmade kuningas ajas end laisalt püsti. Kohe viskusid hundid kivi ette kuhja, moodustades kehadest trepi. Mida mööda valitseja saaks maapinnale laskuda.

    Mees krahmas kirja oma räpaste sõrmedega. Määrdunud pihku. Lõikamata küüntega. Heitis sellele pilgu… ja tegi põlgliku näo. Puhises üleolevalt. Ent Peeter märkas siiski tema silmanurgas midagi. Uudishimu. Üllatust. Halvastivarjatud õnnesähvatust. Varjatud rõõmu. Ja üleolekut. Mispeale hunt selja sirgeks ajas. Justnagu oleks paar meetrit kasvanud.

    Käeviipega. Lasi pealik postiljoni minema. Hundid saatsid teda teeni. Taamalt. Villem aga ronis tagasi kivile. Peitis kirja sambla alla. Käitudes sundimatult. Kuigi sisemiselt erutatud. Jäi ta väliselt rahulikuks.

    Vaikselt käis kari talle juba närvidele. Liiga palju oodati temalt. Nõuti. Vahekohut. Valitsemist. Otsuseid. Liiga harva sai ta olla tema ise. Joosta mööda metsa. Üksi. Sõltumatuna. Karja liigse läheduse painest prii. Ent täna oli saabunud oodatud pööre. Muutuste tuul. Vaja oli vaid pisut kannatada. Vastu pidada. Siis on magus võit tema päralt.

     

    *
    Külmal veebruariööl oleks võinud mõni Viimsi unetu pereema. Või insomnia all kannatav teismeline. Ehk töötuhinas kirjanik. Näha pentsikut pilti. Metsa poolt silkas majade suunas poolpaljas mees. Seljas räbalad. Paljajalu. Juuksed kubemeni. Hallisegune habe rinnuni. Räpane nagu sitaauku kukkunud elajas.

    Taiplik vaatleja oleks märganud, et tegu pole siiski talveunest virgunud kodutuga. Sest mehe jalad-käed-rind olid lihastes. Nina ei punetanud viina liigtarbimisest. Põsel polnud lõhkenud veresooni. Käed ei värisenud. Kõik metslasest atleedi ihuliikmed liikusid ühtlases rütmis.

    Talle järgnedes oleks uudishimulik näinud, kuidas hulkur poeb sisse Viimsi suurima maja aia vahelt. Mis juba aastapäevad mahajäetuna seisis. Otsib lillepeenrast kivi alt võtme ja sellega külgukse lahti keerab. Teisele korrusele lipsab ja vilunud käega peidiku avab. Krahmates pihku terve paki sularaha.

    Oleks keegi värava taga passinud, oleks ta võinud näha pisut paremates rõivastes meest peagi majast väljumas. Ning edasi jooksmas. Kuni kuusetukani. Kust peagi raginat kostma hakkas. Ja mootorimüra. Sest sealt sõitis välja seesama mees mootorrattaga.

    Teda jälitades oleks huviline näinud, kuidas metslase olemisega mees linna kihutas. Otsejoones parima hotelli ette. Ja seal sviidi võttis. Vannis käis. Kõhu täis sõi. Ja kosmeetiku. Juuksuri. Maniküüri. Pediküüri. Massööri. Tellis. Valgete linade vahel. Pehmetel patjadel. Šokolaadi vitsutades ja kohvi lürpides. Telekanaleid klõpsides. Valjult peeru lastes.

    Kui uni poleks jälitajaid selleks ajaks juba maha murdnud, oleksid nad näinud sedasama hulgust keskpäeva paiku kaubamajades ostlemas. Parimaid ülikondi ja särke soetamas. Kalleid kingi proovimas. Kelli välja valimas. Müüjataridega flirtimas. Ning kelneripreilit restoranis pepule patsutamas.

    Õnneks olid kõik unetud tol õhtul unerohtu võtnud. Kirjanikud magasid veiniuimas. Ja teismelised olid millegi märkamiseks liigselt arvutimängu süüvinud. Ega teinud väljagi sellest, kuidas hundist jälle inimene sai.

     

    *
    Inimesed justnagu teemandid diadeemis. Kristallpisarad kroonlühtril. Astusid sisse kesklinna kontserdipalee avaratest ustest. Presidendi. Aastapäeva. Ballile. Mehed kui hakid. Rongad mustades saterkuubedes. Naised kui paabulinnud. Puuripapagoid kirevas kasukas. Pestud ja lakutud. Vurrud ja häbemed kitkutud. Riburadapidi. Et kätte saada oma aasta suurim and. Toobitäis kuulsust ja sära.

    Parlamendiliikmete kätlemine oli just poole peale jõudnud. Kui heerold ehmatusest kokutama hakkas. Sest keegi oli riigiisade reas vahele tunginud. Siiski ei söandanud ta seda takistada. Hirmust. Ja hämmingust. Sest külaline tundus kõigist kõige kuulsamgi veel. Viisakalt võttis heeroldi valges kindas käsi kuldse kirjaga kutse.

    „Härra Villem Võsa, Viimsi hunt!“ teadustas ta. Ja kohalolijad peatusid kui aegluubis. Ning pöördusid vaatama. Äkilises haudvaikuses. Astus külaline presidendipaari ette. Kummardas. Surus kätt.

    Presidendi käepigistus oli pikk. Ta tahtis, et kõik jääks pildile. Fotodele. Sest nii tehti esikülgi. „Viimsi hunt Eesti presidendi vastuvõtul“ – nägi ta vaimusilmas homset päevalehte. „Riigipea ja tema kuulsaim alam“ sobiks pealkirjaks teisele. Ta naeratas üle hipsteriprillide. Noogutas. Ning päästis alles siis hundikäpa valla.

    Presidendiprouat võlus mehe sihvakas rüht. Fraki all pungitavad lihased. Kõrge laup. Mehelikkuse hõng ja aura. Hullunud silmad. Millest paistis, et metsakutsu kaaskonnas on kõik võimalik. Ning proua olekski juba soovinud olla seal. Hundi õukonnas. Tema litana.

    Käteldud ja tervitatud, asusid külalised pidulaua ligi. Siin oli kõike. Maasikavahtu. Avokaadosalatit. Krevette. Haiuimesuppi. Jaapani lihaveist. Rinnapiimajäätist. Konjakit. Viskit. Šampanjat. Sööki ja jooki lähedalt, kaugelt ja veel kaugemalt.

    Kriimsilmade kuningal oli hundiisu. Ta pistis kõike. Soolast ja magusat läbisegi. Kulistas eri sorti hunditulist peale. Ja siis veel ja küll. Rohkem ja enam. Kurguni. Oksendamiseni. Vatsa rebenemiseni.
    Öökimiseni.

    Siis viis Villem presidendiproua tantsule. Lihtsalt ja loomulikult. Astus ta peoperenaisele-peremehele ligi ja kummardas. President oli esialgu hämmingus. Mida too tahab? Kas polnud tervitamine-kätlemine juba lõppenud? Ent taipas siis. „Ei!!!“ tahtnuksta öelda. Sest keegi. Mitte keegi. Polnud kunagi. Presidendi ballil. Aastapäeva vastuvõtul. Eluilmas. Peale tema enda. Tema kaasat tantsule viinud. „Aga loomulikult,“ naeratas ta magusaimal kombel. Ja lasi naisel käest lahti.

    Paari saatis pilgumeri. Ammuli suud. Surisevate kaamerate tormi-müha. Välklampide erepimestav sähv. Presidendiproua valev kleidisiil sahises pidulikult. Härra Võsa frakisaba tõusis lendu. Kui nad. Kahekesi. Valsirütmis. Peopõrandal keerlesid. Graatsiliselt justkui must ja valge luik. Peegelsiledal tiigiveel.

    Pingviinid. Ja paabulinnud. Ordeneid täis laotud rinnad. Lakist kivikõvad lokid. Kübarad. Kleidid. Sabakuued ja smokingud. Piidlesid paari pingsalt. Oodates valsi lõppu. Ent sellele ei tulnudki otsa. Sest peokülaline ja riigipea kaasa läksid veel teiselegi tantsule. Ja kolmandale. Kuni kõik olid uue reaalsusega harjunud. Välja arvatud president. Kes seina ääres vihast kees. Näost punane. Punane nagu peet.

    Pärast kuuendat tantsu talutas Villem Võsa presidendiproua tagasi tema kaasa juurde. Naine oli nõrkenud. Tantsust ja joovastusest. See oli tema tähetund. Riigi tähtsaima mehe kaasana. Riigi kuulsaima mehe käte vahel. Õhetas ta justkui varane virsik.

    „Hunt!“ hüüdis keegi. Aktsendiga. Ent Villem ei teinud kuulmagi.

    „Hunt!!!“ kostis juba valjemalt. Lähemalt. Riigipea heitis pilgu. Tema kaasa ka. Villem üritas endiselt. Teha näo. Et ta ei kuule. Kuigi tal olid elajalikult hüvad kõrvad.

    Aeglaselt. Ja väärikalt. Tõstis ta pea. Pöördudes. Valmistudes vääriliselt vastama. Sest see oli Saksa suursaadik. Proua Magda Maydell. Eakas. Väärikas. Lillas kleidis. Siidisall käevangudes. Valgest nahast käekotiga.

    Mees astus talle vastu. Kummardas. Pakkus kätt. Ekstsellents sirutaski metslase suunas oma kondise käe. Mida katmas lõtv nahk. Kortsuline. Maksaplekiline. Kolme briljantsõrmusega. Kus laetud pihupüstol. Hõbedane. Elevandiluust käepidemega.

    „Sure, koer!“ kriiskas daam. „Koole, Villem Võsa!“ Liigesepõletikus nimetissõrm vajutas päästikule. Korra. Kaks. Kolm. Korda. Põmm. Põmaki. Kõmm. Kõlasid lasud. Kajades vastu vaiki jäänud ballisaali seintelt. Laelt. Lühtritelt. Aknaklaasidelt.

    Kuulid tungisid hundi kummis rindu. Hõbekuulid. Igaks juhuks. Valge siid värvus verevaks. Nagu tint imbus veri särgi kudedesse. Esmalt tekkis rinnaesisele kolm plekki, siis sai neist üks. Poonitud bal-lipõrandale voolas sooja kleepuva südamevere loik. Villem hingas vilinal. Suust pritsis mulksudes verepritsmeid. Kopsud täitusid urmaga. Kostis viimne ohe. Vali ja vaevaline. Soend oli surnud.

     

    *
    Viimsi oli huntidest vaba. Juhtloomata puhkes karjas kaos. Tugevamad isased kisklesid veidi aega, ent säärast pealikku nagu Villem ei leidunud. Paari-kolme kaupa jooksid hundid laiali. Kaks emast ja isane. Ehk kaks isast ja emane. Kutsikad taga.

    Marjulised võisid taas käia maasikal. Mustikal. Vaarikal. Noormehed-neiud metsas pidu pidada. Suusahullud sõita rajad lumme. Jooksjad sõtkuda teed samblasse. Purjakil joodikud kuuse all puhata. Reostada ja roojata. Koeri-kasse kusetada. Ebaseaduslikku prügi poetada. Kartmata hunti. Koera. Või korrakaitsjat.

    Metsaelu hääbus. Meelekindlus kadus. Tasahilju kobisid kriimsilmad varjulisematesse paikadesse. Mahajäetud majadesse ja varemetes ulualustesse. Ajasid taas rõivad seljale. Käpikud kätte ja saapad varba otsa. Kuni pöördusid inimkonda tagasi. Kondasid koju. Saba jalge vahel. Koon sirgus. Justkui hundipassi saanud.

    Vaid vahel jooksid nad metsa. Kui teised inimloomad hingele käisid. Rahvamassid ahistama kippusid. Hulkusid siis laanes paar päeva ringi ja ulusid kuu poole. Meenutades möödunud aegu Viimsi viimase võsavillemi hundikarjas. Naastes siis tagasi inimeste hulka. Erinemata teistest millegi poolest. Olles vaid veidi metsa poole.

  • Populistlik paremradikaalsus: patoloogiline normaalsus

    CAS MUDDE
    Matteo Salvini, Harald Vilimsky, Marine Le Pen, Geert Wilders ja Gerolf Annemans (Reuters/Francois Lenoir)
    Matteo Salvini, Harald Vilimsky, Marine Le Pen, Geert Wilders ja Gerolf Annemans. Foto: Reuters/Francois Lenoir

    Ilmunud Vikerkaares  2011, nr 9

    “Tänapäeva paremradikaalne poliitika on frustratsioonipoliitika – nende inimeste hapu võimetus, kes avastavad, et ei suuda seda keerulist massiühiskonda, mis on nüüdisaegseks poliitkorraks, mõista, valitsemisest rääkimata.” [1] See tsitaat võiks olla võetud mis tahes hiljutisest raamatust paremradikaalsuse kohta, kuid pärineb tegelikult 1962. aastast ja võtab kokku Daniel Belli hinnangu 1950. aastate paremradikaalsusele USA-s. See on tüüpiline akadeemilistes arutlustes valitsev seisukoht populistliku paremradikaalsuse kohta, mida võiks nimetada “normaalse patoloogia teesiks”. [2] Selle järgi kujutab paremradikaalsus endast sõjajärgse Lääne ühiskonna patoloogiat ja tema edu seletuseks on mingisugune kriis. Selles paradigmas tegutsevad autorid käsitlevad paremradikaalsust psühholoogiliselt ning kasutavad pidevalt meditsiinilisi ja psühholoogilisi mõisteid.

    Paraku ei kannata “normaalse patoloogia tees” empiirilist järelekontrollimist välja: populistliku paremradikaalsuse hoiakud ja ideoloogilised tunnused pole kaugeltki mingid hälbed, vaid on tänapäeval Euroopa ühiskondades kaunis levinud. Selle asemel et käsitada populistlikku paremradikaalsust normaalse patoloogiana, tuleks selles näha pigem patoloogilist normaalsust. Niisugusel vaatenurganihkel oleks suur tähtsus tänapäeva populistliku paremradikaalsuse mõistmisele.

    Normaalse patoloogia teesi selgitus

    Enamik käsitlusi populistliku paremradikaalsuse kohta väidab, et radikalism üldiselt ja ekstremism eriti põhinevad väärtustel, mis on oma põhiolemuselt vastandlikud (Lääne) demokraatia väärtustele. Uwe Backese poliitilis-ajalooline uurimus määratleb ekstremismi demokraatia antiteesina. [3] Radikalismi oleks ometigi õigem kirjeldada millegi demokraatlikuna, kuid anti-liberaaldemokraatlikuna. [4] Nii ekstremism kui radikalism heidavad aga väljakutse tänapäeva Lääne ühiskondade fundamentaalsetele väärtustele.

    Paljud uurimused ekstreemse ja radikaalse parempoolsuse kohta lähevad kaugemale radikalismi ja demokraatia ideoloogilisest vastandamisest ning käsitavad paremäärmuslust (selle mitmesugustes permutatsioonides) psühholoogiliselt, ennekõike moodsa ühiskonna patoloogiana. Selle traditsiooni kõige mõjukamad näited on fašismi psühhoanalüütilised käsitlused, nagu Wilhelm Reichi “Fašismi massipsühholoogia” ning Theodor W. Adorno ja tema kaastööliste “Autoritaarne isiksus”.[5]Kuna sõjajärgse paremradikaalsuse uurimist mõjutas tugevasti ajaloolise fašismi uurimine, siis pole ka üllatav, et selles vallas jäi domineerima patoloogia-tees.

    Eriti kehtib see sõjajärgse Ameerika paremradikaalsuse käsitluste kohta. Daniel Belli klassikaline artikkel “Ilmajäetud” analüüsib pigem paremradikaalsuse “psühholoogilist repertuaari” kui ideoloogiat ning kirendab viidetest sellistele patoloogiatele nagu paranoia ja vandenõumõtlemine.[6] Mõjuka artikli “Paranoiline stiil Ameerika poliitikas”[7] autor Richard Hofstadter väitis samuti, et paremradikaalsus “asub psühholoogiliselt väljaspool normaalse demokraatliku poliitika raame”.[8]

    Seda eeskuju järgivad paljud tänapäeva Euroopa paremradikaalsuse käsitlused. Poliitilise kallakuga uurimused, mis kubisevad viidetest paranoiale ja teistele psüühikahäiretele, on kahjuks ikka veel selles valdkonnas silmapaistval kohal (eriti Saksamaal ja Prantsusmaal). Isegi tõsises uurimistöös, näiteks Erwin Scheuchil ja Hans Klingemannil, mõistetakse populistlikke paremradikaalseid parteisid ja nende toetajaid tihti kui normaalset patoloogiat; tähtsatest autoritest jätkavad seda traditsiooni veel Hans-Georg Betz, Frank Decker ja Michael Minkenberg.[9]

    Scheuchi ja Klingemanni “Lääne industriaalühiskondade paremradikalismi teooria” on seni üks kõige ambitsioonikamaid ja hõlmavamaid katseid seletada paremradikaalsete parteide edu sõjajärgses Euroopas, eelkõige Saksamaal. Lühidalt kokku võttes väidavad nad, et populistliku paremradikaalsuse väärtused on Lääne demokraatia väärtustele võõrad, kuid oma väike potentsiaal nende jaoks leidub kõikides Lääne ühiskondades ning seega on tegu “normaalse patoloogiaga”. Vastavalt sellele paradigmale põhineb populistlike paremradikaalsete parteide toetus “struktuurselt tingitud patoloogiatel”.[10] Tuleb märkida, et “normaalpatoloogia teesi” niisugune kirjeldus ei võta veel kokku kogu nende teooriat, vaid ainult ühe selle aspekti – kuid see aspekt on olnud märksa mõjukam kui nende ülejäänud teoreetiline süsteem.[11]

    Normaalne patoloogia ja akadeemiline uurimistöö

    Äärmuslikumatel juhtudel on normaalse patoloogia teesist lähtujad uurinud paremradikaalsust lahus peavoolu demokraatlikust poliitikast, st kasutamata peavoolu mõisteid ja teooriaid. Niisuguse lähenemisviisi järgi on populistlik paremradikaalsus patoloogia ja seetõttu seletatav üksnes väljaspool “normaalsust”. Enamasti on selle seisukoha taust samavõrd poliitiline kui metodoloogiline: uurijad usuvad, et peavoolu mõistete ja teooriate kasutamine justkui legitimeeriks populistlikku paremradikaalsust.

    Säärane äärmuslik tõlgendus valitses populistliku paremradikaalsuse uurimises eriti 1980. ja 1990. aastatel Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis. Paljud autorid keskendusid peaaegu täielikult populistliku paremradikaalsuse ajaloolisele taustale, selle seostele sõjaeelse fašismi ja natsismiga.[12] Eeldati, et sõjajärgset populistlikku paremradikaalsust tuleb mõista mineviku jäänukina ja mitte kaasaegsete arengute saadusena.

    Populistliku paremradikaalsuse valimisedu uurimises on alati valitsenud mõõdukam suund, mille populaarsus on kasvanud tänu teadlastele, kes lülitavad oma töödesse tähelepanekuid muude poliitiliste parteide (eriti roheliste) uurimisest.[13] See mõõdukas vorm kasutab küll peavoolu mõisteid ja teooriaid, kuid näeb populistlikus paremradikaalsuses ikkagi tänapäeva Lääne demokraatiate anomaaliat.

    Normaalse patoloogia paradigmas jääb peamiseks mõistatuseks küsimus, miks on rahva seas nõudlus populistliku paremradikaalsuse järele. Pakutakse välja kaht tüüpi üldisi vastuseid – protest ja poolehoid –, kuigi mõlemad põhinevad sarnasel oletusel: “normaalsetes” tingimustes pärineb nõudlus populistliku paremradikaalse poliitika järele üksnes elanikkonna väikesest osast. Seega püütakse leida neid “ebanormaalseid” tingimusi, milles “populistlikud paremradikaalsed hoiakud” levivad. Enamik uurijaid on leidnud vastuse klassikalise moderniseerumisteesi uutest tõlgendustest.[14]

    Peaaegu kõik normaalse patoloogia teesi järgivad teooriad mainivad populistliku paremradikaalsuse toetuse seletusena mingisugust kriisi, mis kaasneb moderniseerumise ja selle järelmitega, nagu globaliseerumine, postfordistlik majandus või postindustriaalne ühiskond.[15] Mõte jääb alati samaks: ühiskond kujuneb põhjalikult ja kiiresti ümber, mis viib lõheni nende vahel, kes peavad end “võitjateks” ja “kaotajateks”, ning viimased hääletavad populistliku paremradikaalsuse poolt kas protestist (viha ja frustratsiooni tõttu) või poolehoiust (oma vaimse jäikuse tõttu).[16]

    Sellise lähenemisviisi korral ei mängi populistlikud paremradikaalsed parteid ise – ja poliitilised toimijad üldisemaltki – peaaegu mingisugust rolli. Ainus seesmine (f)aktor, mis mõnikord mängu tuuakse, on karismaatiline juht.[17] See tuleneb Max Weberi karismaatilise juhi teooriast[18] (kuigi vähesed autorid viitavad otseselt Weberile) ning on täielikus kooskõlas patoloogiateesiga. Selle järgi peaks “normaalses” poliitikas hääletamine käima ratsionaalselt, põhinema ideoloogial või vähemalt identiteedil (või eristumistel), mitte aga irratsionaalsel sidemel juhiga.

    Ühesõnaga uuringud, mis rakendavad normaalse patoloogia teesi, kalduvad populistlikule radikaalparempoolsusele lähenema kas (äärmusjuhul) fašismi või (mõõdukamal juhul) kriisi perspektiivist. Põhiraskus langeb nõudluse seletamisele, mis “normaalsetes” tingimustes peaks olema madal. Peaaegu täiesti ignoreeritakse pakkumise poolt, nagu ka populistlike paremradikaalide eneste rolli. Kui seesmine pakkumine võrrandisse ka lülitatakse, siis karismaatilise juhi näol, keda mõistetakse jällegi patoloogilise minevikujäänukina.

    Hinnang normaalse patoloogia teesile

    Aga kas populistliku paremradikaalsuse ideoloogiline tuum, mida võiks määratleda nativismi, autoritaarsuse ja populismi kombinatsioonina,[19] seisab tõepoolest Lääne ühiskondade põhiväärtustest niivõrd lahus? Ja kas populistliku paremradikaalsuse väärtusi jagab tõepoolest üksnes eurooplaste tilluke vähemus?

    Ideoloogia

    Populistliku paremradikaalsuse keskne tunnus on nativism – ideoloogia, mille järgi peaksid riikides elama üksnes põlisgrupi (“rahvuse”) liikmed ning mittepõlised elemendid (isikud ja ideed) ohustavad fundamentaalselt rahvusriigi homogeensust.[20] Nativistlikul mõtlemisel on Lääne ühiskondades pikk ajalugu, seda eriti USA-s, kus liikumised nagu Know Nothing ulatuvad tagasi 19. sajandi algusse.[21]

    Ajalooliselt ja ideoloogiliselt on nativism tihedalt seotud rahvusriigi ideega, natsionalistliku konstruktsiooniga, millest on saanud Euroopa ja globaalse poliitika nurgakivi. Rahvusriigi idee järgi peaks igal rahvusel olema oma riik ja – kuigi see jääb sageli ridade vahele – igal riigil peaks olema üks ja oma rahvus. Mitmed Euroopa põhiseadused sätestavad, et vastav riik on seotud ühe kindla rahvusega: näiteks Slovakkia põhiseaduse preambul algab “Meie, slovaki rahvas…”, ning Rumeenia konstitutsiooni paragrahv 4.1 ütleb: “riik rajaneb rumeenia rahva ühtsusel”.[22]Rahvusliku enesemääramise idee on talletatud koguni ÜRO harta 1. peatüki 1. paragrahvi, mis kutsub otsesõnu üles austama “rahvaste enesemääramist”.

    See aga ei tähenda, nagu väljenduks kõigis viidetes rahvuslikule enesemääramisele tingimata nativism. Näiteks Iirimaa konstitutsiooni 1. paragrahv ütleb: “Käesolevaga kinnitab Iiri rahvas oma võõrandamatut, tühistamatut ja suveräänset õigust valida endale valitsemisvorm, määrata oma suhted teiste rahvastega ning arendada oma poliitilist, majandus- ja kultuurielu vastavalt oma vaimule ja traditsioonidele”. Kuid järgmised paragrahvid väljendavad kaunis avatud suhtumist mittepõliselanikesse, sealhulgas “Iiri rahvuse kindlat tahet ühendada harmoonias ja sõpruses kõiki inimesi, kes jagavad Iiri saare territooriumi, nende identiteetide ja traditsioonide kogu mitmekesisuses” (paragrahv 3).

    Aga isegi siis, kui Euroopa riigid nativistlikud ei ole, rakendavad nad “banaalnatsionalismi”, kui kasutada Michael Billigi terminit, mis tähistab igapäevaseid “ideoloogilisi harjumusi, mis võimaldavad Lääne kindlakskujunenud rahvustel end taastoota”.[23] Lääneriikide kodanikele meenutatakse iga päev nende “rahvuslikku identiteeti” ülirohkete enam või vähem peente vihjete abil, mis ulatuvad iseseisvuspäeva pühitsemisest kuni meediakompaniide nimetusteni (nt Irish Times, British Broadcasting Corporation, Hrvatska Radio Televizija) ja ajalooõpetuseni koolides. Kuigi need meeldetuletused on banaalsed, põhinevad nad rahvusriigi konstitueerival ideel.[24]

    Autoritaarsus, usk rangelt korrastatud ühiskonda, kus autoriteedi-vastaseid ülesastumisi karistatakse karmilt,[25] on tunnus, mis pole iseloomulik kaugeltki mitte üksnes populistlikule paremradikaalsele ideoloogiale. “Armastust ja lugupidamist autoriteedi vastu”, mis on lihtsalt autoritaarsuse eufemistlik kirjeldus, peetakse ju ka konservatismi alussambaks.[26] Pealegi on autoritaarsus üks võtmeaspekte nii ilmalikes kui ka usulistes mõtteviisides, (proto)liberaalidest nagu Thomas Hobbes kuni sotsialistideni nagu Vladimir Lenin, Rooma katoliiklusest kuni õigeusuni.

    Kolmas ja viimane tunnus on populism, mida defineerime siinkohal “õhukese” ideoloogiana, mis käsitab ühiskonda jagunevana kaheks homogeenseks ja antagonistlikuks grupiks: “puhas rahvas” versus “korruptiivne eliit”. Populism taotleb, et poliitika peaks olema volonté générale’i, rahva üldise tahte väljendus.[27] Kuigi populistlikul ideoloogial on märksa sügavamad juured USA-s kui (Lääne-) Euroopas,[28] on selle elemendid selgelt seotud Lääne ühiskondade fundamentaalsete väärtustega üldiselt.

    Nagu Margaret Canovan on väitnud, on demokraatial niihästi lunastuslik kui ka pragmaatiline külg: esimene rõhutab vox populi, vox dei ideed või ideaali (ehk “rahva valitsemist rahva poolt rahva huvides”), viimane aga institutsioonide tähtsust. “Moodsatele demokraatiatele on loomuomane usk ilmalikku lunastusse, mis on küll pingelises suhtes demokraatia pragmaatilise palgega – lubadus, et suveräänse rahva tegevus toob kaasa parema maailma.”[29] Populism rajaneb sellel “demokraatlikul lubadusel”.[30]Tõlgendades “rahvast” homogeense moraalse üksusena, väidavad populistid, et rahva terve mõistus tuleks alati asetada esikohale ning sellised “ebademokraatlikud” institutsioonilised kitsendused nagu vähemuste konstitutsiooniline kaitse ei tohiks seda piirata.

    Populismi establishment’i-vastased tundmused on tihedalt seotud Lääne ühiskondade ühiste uskumustega. Need ulatuvad lord Actoni kuulsast ütlusest “võim korrumpeerib” kuni kristlusele sisemiselt omase negatiivse inimesepildini (nt pärispatt). Tõsiasi, et evangeelne kristlus mängib USA kultuuris ja poliitikas palju suuremat rolli kui Euroopas, võib osaliselt seletada  establishment’i-vastaste tunnete suuremat sügavust ja laiemat levikut USA-s. Kui suuremas osas Lääne-Euroopast vedas demokratiseerimise ja riigiformeerimise protsessi pigem eliit ning see põhines tugeval keskvõimul ja elitaarsel umbusaldusel rahva vastu, siis USA-s kannustas samu protsesse “meie, Ameerika Ühendriikide rahvas” ning umbusaldus keskvalitsuse vastu, mida jagasid nii massid kui ka eliidid, sh riikluse isad.

    Hoiak

    Nativism ei ole küll sama mis rassism, kuid niisugused küsitlused nagu Eurobaromeeter pakuvad ohtralt tõendusmaterjali äärmusnativistlike hoiakute levikust Euroopas. Näiteks 1997. aasta detsembris leidis Eurobaromeeter, et “ainult üks kolmest intervjueeritavast ütles, et ta “pole sugugi rassistlik”. Üks kolmest kuulutas end “pisut rassistlikuks” ja üks kolmandik väljendas otseselt “üsna või väga rassistlikke tundeid”.[31]

    Konkreetsemalt EL-15 elanikest 65% nõustub väitega, et “meie maa on jõudnud viimase piirini; kui vähemusgrupid veelgi kasvavad, tekib probleeme”.[32] Peaaegu kaks kolmandikku arvavad, et kõik illegaalsed immigrandid tuleks tagasi saata, kuna 80% arvab, et “tõsistes kuritegudes süüdi mõistetud” illegaalsed immigrandid tuleks repatrieerida. Minnes veelgi kaugemale (enamikust) populistlikest paremradikaalsetest parteidest, pooldab umbes 20% “täielikku repatrieerimist”, nõustudes väitega, et “kõik immigrandid väljastpoolt Euroopa Liitu, olgu legaalsed või illegaalsed, ja ka nende lapsed, isegi siinsündinud, tuleb saata tagasi nende päritolumaale”.[33]

    Autoritaarsuse osas näitavad küsitlused veelgi tugevamat kattuvust massihoiakute ja populistlike paremradikaalsete positsioonide vahel. Vastavalt 2006. aasta Eurobaromeetri küsitlusele usub 78% EL-15 kodanikest (alates 65% Austrias kuni 90% Prantsusmaal), et noored sooritaksid vähem kuritegusid, kui neid kodus ja koolis tugevamini distsiplineeritaks.[34] 62% EL-15 kodanikest usuvad (alates 37% Rootsis kuni 75% Iirimaal), et noored paneksid toime vähem kuritegusid, kui vanglakaristused oleksid karmimad.[35] Kuigi 55% Euroopa Liidu kodanikest usub, et kohalik politsei “teeb head tööd”, arvab 74%, et “parem politseitöö” kahandaks kuritegevust nende piirkonnas.[36] Ja lõpuks hämmastav 85% EL-25 elanikest (alates 70% Taanis kuni 97% Küprosel) nõustub väitega: “Tänapäeval on liiga palju sallivust. Kurjategijaid tuleks karistada karmimalt.”

    Populismi ideoloogia uurimisel tuleb tingimata arvesse võtta selle antielitaarset ja establishment’i-vastast aspekti. Üha kasvav hulk uurimusi poliitilise apaatia kohta on väitnud (ja osaliselt ka tõestanud), et järjest suurem osa EL-i elanikkonnast suhtub halvasti oma riigi demokraatliku süsteemi põhiinstitutsioonidesse, kuid mitte demokraatlikku süsteemi kui sellisesse.[37] 1999. aastal oli 40% EL-15 kodanikest (alates 70% Itaalias kuni 22% Hollandis) “mitte eriti rahul” või “mitte sugugi rahul” demokraatiaga oma riigis.[38] Neli aastat hiljem väitis 46% EL-15 küsitletutest, et nad “kalduvad mitte usaldama” oma riigi parlamenti, 53% väitis sedasama valitsuste kohta ning lausa 75% poliitiliste parteide, Euroopa demokraatiate peamiste institutsioonide kohta.[39]

    Mis puutub korruptsiooni, mis on populistliku paremradikaalse propaganda peamine kinnismõte, siis teatas Eurobaromeeter 2006. aastal, et 72% EL-25 kodanikest usub, et korruptsioon on nende riigis peamiseks probleemiks. 59% usub, et altkäemaksu andmine ja võtmine ei leia piisavalt jälitamist ja karistamist. Korruptiivseteks peetud sektoritest on nimekirja tipus “riigi tasandi poliitikud”, nagu arvab 60% EL-25 vastanutest (alates 29% Taanis kuni 69% Sloveenias). Regionaalse tasandi (47%) ja kohaliku tasandi poliitikud (45%) on neljandal ja viiendal kohal.[40]

    Normaalsest patoloogiast patoloogilisse normaalsusse

    Eelnev analüüs näitas, et normaalse patoloogia tees ei pea empiirilisele uurimisele vastu. Populistlikud radikaalparempoolsed ideed ei ole Lääne demokraatia peavoolu ideoloogiatele sugugi võõrad ning populistliku paremradikaalsuse hoiakuid ei jaga mitte üksnes eurooplaste tillukene vähemus. Õigupoolest oleks populistlikus paremradikaalsuses õigem näha patoloogilist normaalsust (kui jääda truuks Scheuchi ja Klingemanni teooriale). See seostub hästi peavoolu ideedega ning on märkimisväärses kooskõlas laialt levinud hoiakute ja poliitiliste seisukohtadega.

    Patoloogilise normaalsuse teesist ei järeldu, nagu kuuluks populistlik paremradikaalsus tänapäeva demokraatlike ühiskondade peavoolu. Pigem tähendab see, et oma ideoloogia ja hoiakute poolest kujutab populistlik paremradikaalsus endast peavoolu vaadete radikaliseerumist.[41] Populistliku paremradikaalse ideoloogia võtmeaspekte jagab ka peavool, niihästi eliidi kui masside tasandil, kuid enamasti mõõdukamas vormis. Niisugusel vaateviisinihkel on suur tähtsus populistliku paremradikaalsuse ja Lääne demokraatia vahekorra mõistmise jaoks.

    Põhierinevust populistliku paremradikaalsuse ja Lääne demokraatia vahel ei maksaks määratleda liigierinevusena, st antiteesina, vaid määraerinevusena, st vastandusena laias laastus samade vaadete mõõdukama ja radikaalsema versiooni vahel. Seda, kui laialt on populistlik paremradikaalne ideoloogia levinud, ei saa olemasolevate andmete põhjal otsustada. See nõuaks komplekssemat mõõtmismudelit, mis hõlmaks kõigi kolme (mitmetahulise) ideoloogilise tunnuse[42] mitut indikaatorit sisaldavat kogumit, selle asemel et mõõta lihtsakoelisi indikaatoreid nagu vasak- või parempoolne enesemääratlus[43] või toetus rassistlikele liikumistele.[44]

    Patoloogiline normaalsus ja akadeemiline uurimistöö

    Paradigmanihe normaalse patoloogia teesilt patoloogilisele normaalsusele tähendaks esiteks ja esmajoones seda, et populistlikku paremradikaalsust tuleb uurida peavoolu politoloogia mõistete ja teooriate varal.[45] Teiseks, uurimise põhiülesandeks ei peaks olema seletada nõudlust, sest multietnilised Lääne demokraatiad tekitavad seda “loomu poolest”, vaid pakkumist.

    Populistliku paremradikaalsuse jaoks ei käi poliitiline võitlus niivõrd mitte hoiakute, vaid teemade pärast. Kuigi populistliku paremradikaalsuse kolmainsus – korruptsioon-immigratsioon-julgeolek – on mured, mida jagab märkimisväärne osa elanikkonnast, ei ole nende “teemad” tervikuna Lääne demokraatiate poliitilistes võitlustes domineerinud. Populistlikud radikaalparempoolsed parteid ei keskendu eeskätt sotsiaal-majanduslikele küsimustele nagu enamik traditsioonilisi parteisid, vaid sotsiokultuurilistele küsimustele, umbes nii nagu üks teine uus parteiperekond, rohelised.

    Patoloogilise normaalsuse paradigmas sõltub populistliku radikaalparempoolsuse edu või ebaedu mõistmine sellest, kui hästi mõistetakse võitlust teemade silmapaistvuse ja teemapositsioonide pärast. Paul Lucardie terminoloogiat kasutades võib öelda, et populistlikud paremradikaalsed parteid on “puhastajad”, kes rõhuvad “ideoloogiale, mille etableerunud parteid on kas reetnud või ära lahjendanud”, mitte aga prohvetid, kes “sõnastavad uut ideoloogiat”.[46] Neil ei tarvitse kallutada valijaid uutele positsioonidele, vaid uutele teemadele: eemale sotsiaal-majanduslikelt teemadelt, nagu tööpuudus, sotsiokultuuriliste teemade poole, nagu immigratsioon. Populistliku radikaalparempoolse parteiperekonna peamine võitlus käib “oma” teemade – korruptsiooni, immigratsiooni ja julgeoleku – silmapaistvuse suurendamise nimel.

    Populistlike paremradikaalsete parteide kasvav valimisedu pärast 1980. aastate keskpaika on suurel määral seletatav laiema liikumisega eemale klassikalisest materialistlikust poliitikast mingisuguse postmaterialistliku poliitikavormi[47] või vähemalt nende kahe kombineerimise poole. Selles protsessis on populistlik radikaalparempoolsus mänginud kõigest marginaalset rolli. Pigem on see olnud iseeneslik reaktsioon uusvasakpoolsuse edule 1960. aastate lõpul ja 1970ndatel, mis viis 1970ndate lõpul ja 1980ndatel uuskonservatiivse tagasilöögini.[48] See areng mitte üksnes ei loonud radikaalparempoolsuse jaoks elektoraalse ruumi, vaid avas ka uue ja “ühetasase” mänguväljaku, kus võistelda sotsiokultuuriliste teemade pärast nagu korruptsioon, immigratsioon ja julgeolek.

    Tõsiasi, et mõned populistlikud paremradikaalsed parteid on osanud neid võimalusi ära kasutada ja teised mitte, on seletatav “teema oma valdusse võtmise” [issue ownership][49] mõistega, ehk täpsemalt teema kohta võetava positsiooni hõivamisega.[50] Kuigi uus mänguväljak oli kõikides maades ühetasane, oli võitlus teemapositsiooni valdamise nimel erinev. Mõnel maal jõudsid uued või reformeerunud (parempoolsed) parteid haarata korruptsiooni-, immigratsiooni- ja julgeolekualase teemapositsiooni oma valdusse enne, kui populistlik paremradikaalne partei jõudis ennast sisse seada. Enamasti ei võimaldanud populistlike paremradikaalsete parteide puudulik organiseeritus ja kaader teemapositsiooni oma valdusse haarata. Neid kummitasid sisemised vastuolud ja avalikud skandaalid, muutes nad valijate silmis ebaatraktiivseks, hoolimata nende eelistest teemapositsioonides.

    Seal, kus populistlikud paremradikaalid suutsid võtta teemapositsiooni oma valdusse, on nende edu seletatav peamiselt sisemiste tegurite abil. Kuigi etableerunud parteid (keda sundis avalikkus ja meedia) lõid suurel määral tingimused äärmusparempoolsete parteide läbimurdeks valimistel, oli valimisedu jaoks olulisem viimaste liidrivalik, organiseeritus ja propaganda. Et saada selgemat pilti sellest, mis täpselt eristab edukaid ja edutuid parteiorganisatsioone, juhivalikuid ja propagandat, läheks tarvis märksa rohkem empiirilisi uuringuid.

    Kokkuvõtteks

    Populistliku radikaalparempoolsuse uurimises on domineerinud normaalse patoloogia tees, usk, et populistlik radikaalparempoolsus on tänapäeva Lääne demokraatiate patoloogia, millel on “normaalsetes” oludes üksnes piiratud toetus. Selles paradigmas on peamiseks mõistatuseks massiline nõudlus populistlike radikaalparempoolsete parteide järele, mida saab seletada ainult mingisuguse teooria abil moderniseerumisega seotud kriisist.

    Empiirilised uuringud aga näitavad, et populistliku paremradikaalse ideoloogia võtmetunnused – nativism, autoritaarsus ja populism – ei seisa peavoolu ideoloogiast ja massihoiakutest lahus. Pigem tuleks neid vaadelda peavoolu väärtuste radikaliseeritud versioonidena. Seega tuleks populistlikku radikaalparempoolsust võtta patoloogilise normaalsusena, mitte normaalse patoloogiana.

    Laialdane nõudlus radikaalparempoolsuse järele on tänapäeva Lääne demokraatiates pigem antus kui seletamist vajav mõistatus. Provokatiivselt püstitatuna ei seisne põhiküsimus selles, miks on populistlikud paremradikaalsed parteid olnud pärast 1980. aastaid nii edukad, vaid selles, miks nii vähesed parteid on sellele viljakale pinnasele asunud. Vastuse võib leida teemapoliitika pakkumise-poolelt, esmajoones võitlustest teemade silmapaistvuse pärast (eriti elektoraalse läbimurde faasis) ja teemapositsioonide oma valdusse võtmise eest (siis, kui valimistel on juba ennast kehtestatud). Seda saab tõeliselt mõista vaid siis, kui analüüsid ja seletused hakkavad arvestama populistliku paremradikaalsuse endaga.

    Inglise keelest tõlkinud M. V.

    Cas Mudde. The populist radical right: A pathological normalcy. http://www.eurozine.com/articles/2010-08-31-mudde-en.html. Algselt ilmunud rootsikeelses versioonis: Fronesis, 2010, nr 34; pikem variant: West European Politics, 2010, kd 33, nr 6.

    CAS MUDDE (1967) on Hollandi politoloog, kes uurib Euroopa äärmusparempoolsust ja on õpetanud USA-s ja Belgias (Antwerpeni ülikoolis) ning avaldanud mitmeid monograafiaid. Tema vanem vend on Hollandi paremradikaalne poliitik Tim Mudde.

    [1] D. Bell, The Dispossessed. Rmt-s: The Radical Right. Toim. D. Bell. Garden City (NY), 1964, lk 42.

    [2] Vt: E. K. Scheuch, H. D. Klingemann, Theorie des Rechtsradikalismus in westlichen Industriegesellschaften. Hamburger Jahrbuch für Wirtschafts- und Gesellschaftspolitik, 1967, kd 12.

    [3] U. Backes, Politischer Extremismus in demokratischen Verfassungsstaaten. Elemente einer Rahmentheorie. Opladen, 1989.

    [4] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe. Cambridge, 2007.

    [5] W. Reich, The Mass Psychology of Fascism. Harmondsworth, 1975 (esmatr 1933); T. W. Adorno, E. Frenkel-Brunswik, D. J. Levinson, R. N. Sanford, The Authoritarian Personality. New York, 1969 (esmatr 1950).

    [6] D. Bell, The Dispossessed.

    [7] R. Hofstadter, The paranoid style in American politics. Harper’s Magazine, 1964, november.

    [8] R. Hofstadter, Pseudo-Conservatism Revisited: A Postscript. Rmt-s: The Radical Right. Toim. D. Bell. Garden City (NY), 1964, lk 102.

    [9] H.-G. Betz, Radical Right-Wing Populism in Western Europe. Basingstoke,1994; F. Decker, Der neue Rechtspopulismus. Opladen, 2004; M. Minkenberg, Die neue radikale Rechte im Vergleich. USA, Frankreich, Deutschland. Opladen, 1998.

    [10] E. K. Scheuch, H. D. Klingemann, Theorie des Rechtsradikalismus in westlichen Industriegesellschaften, lk 18.

    [11] K. Arzheimer, J. W. Falter, Die Pathologie des Normalen. Eine Anwendung des Scheuch-Klingemann-Modells zur Erklärung rechtsextremen Denkens und Verhaltens. Rmt-s: Bürger und Demokratie in Ost und West: Studien zur politischen Kultur und zum politischen Prozess. Festschrift für Hans-Dieter Klingemann. Toim. D. Fuchs jt. Wiesbaden, 2002.

    [12] Nt J. Van Donselaar, Fout na de oorlog. Fascistische en racistische organisaties in Nederland, 1950–1990. Amsterdam, 1991; H.-J. Schultz, Sie sind wieder da! Faschismus und Reaktion in Europa. Frankfurt am Main, 1990.

    [13] Nt H. Kitschelt, A. McGann, The Radical Right in Western Europe: A Comparative Analysis. Ann Arbor, 1995; H.-G. Betz, Radical Right-Wing Populism in Western Europe; P. Ignazi, The Silent Counter-Revolution. Hypotheses on the Emergence of Extreme-Right Wing Parties in Europe. European Journal of Political Research, 1992, kd 22, nr 1–2.

    [14] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe, lk 203–205.

    [15] Nt  D. Swank, H.-G. Betz, Globalization, the Welfare State and Right-Wing Populism in Western Europe. Socio-Economic Review, 2003, kd 1, nr 2; D. Loch, W. Heitmeyer, Schattenseiten der Globalisierung: Rechtsradikalismus, Rechtspopulismus und Regionalismus in Westeuropa. Frankfurt am Main, 2001; D. R. Holmes, Integral Europe. Fast-Capitalism, Multiculturalism, Neo-Fascism. Princeton, 2000; U. Beck, Risk Society: Towards a New Modernity. London, 1992 (e. k-s: U. Beck, Riskiühiskond: teel uue modernsuse poole. Tlk A. Luure. Tartu, 2005).

    [16] Nt F. Decker, Der neue Rechtspopulismus; M. Minkenberg, Die neue radikale Rechte im Vergleich; H.-G. Betz, Radical Right-Wing Populism in Western Europe; aga ka:D. Bell, The Dispossessed; S. M. Lipset, The Radical Right: A Problem for American Democracy. British Journal of Sociology, 1955, kd 6, nr 2.

    [17] Vt C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe, lk 260–263.

    [18] M. Weber, Politik als Beruf. Berlin, 1987 (esmatr 1919) (e. k-s rmt-s: M. Weber, Poliitika kui elukutse ja kutsumus; Teadus kui elukutse ja kutsumus. Tallinn, 2010. Tlk J. Isotamm).

    [19] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe.

    [20] Sealsamas, lk 19.

    [21] Nt D. H. Bennett, The Party of Fear: From Nativist Movements to the New Right in American History. New York, 1990; J. Higham, Strangers in the Land: Patterns of American Nativism, 1860–1925. New Brunswick, 1955.

    [22] C. Mudde, Racist Extremism in Central and Eastern Europe. East European Politics and Societies, 2005, kd 19, nr 2, lk 172.

    [23] M. Billig, Banal Nationalism. London, 1995, lk 6.

    [24] Säärast banaalset natsionalismi võib leida isegi mitmerahvuselistes riikides ja föderatsioonides. Näiteks Belgia riik hõlmab kaht suurt, kultuuri ja keele poolest eristuvat gruppi (hollandi ja prantsuse keele kõnelejaid; lisaks tillukest gruppi saksakeelseid inimesi), millel puudub ühine (ükskeelne) avalik ruum. Samas kinnitab Belgia konstitutsioon otsesõnu: “kogu võim lähtub natsioonist” (paragrahv 33).

    [25] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe, lk 23.

    [26] Nt Z. Layton-Henry, Introduction: Conservatism and Conservative Politics. Rmt-s: Conservative Politics in Western Europe. Toim. Z. Layton-Henry. New York, 1982, lk 1.

    [27] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe; C. Mudde, The Populist Zeitgeist. Government and Opposition, 2004, kd 39, nr 3.

    [28] Nt M. Kazin, The Populist Persuasion: An American History. New York, 1995; L. Goodwyn, Democratic Promise: The Populist Moment in America. New York, 1976.

    [29] M. Canovan, Trust the People! Populism and the Two Faces of Democracy. Political Studies, 1999, kd 47, nr 1, lk 11.

    [30] Y. Mény, Y. Surel, The Constitutive Ambiguity of Populism. Rmt-s: Democracies and the Populist Challenge. Toim. Y. Mény, Y. Surel. Basingstoke, 2002; L. Goodwyn, Democratic Promise.

    [31] Eurobarometer: Public Opinion in the European Union, 47.1, 1997, lk 2.

    [32] Sealsamas, lk 7. EL-12 hõlmab Euroopa Liidu liikmeskonda 1980–1995, mil sellesse kuulus 12 maad: Belgia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Taani ja Ühendkuningriik. 1995 liitusid Austria, Rootsi ja Soome, nii et tekkis EL-15. 2004 ühines kümme uut, peamiselt Ida-Euroopa maad (Eesti, Küpros, Leedu, Läti, Malta, Poola, Tšehhi Vabariik, Slovakkia, Sloveenia ja Ungari), luues EL-25. Bulgaaria ja Rumeenia lisandudes 2007 on praegune Euroopa Liit tuntud kui EL-27.

    [33] Sealsamas.

    [34] Eurobarometer: Public Opinion in the European Union, 66, 2006, lk 9, 51.

    [35] Sealsamas, lk 10.

    [36] Sealsamas, lk 47.

    [37] Nt R. A. Dahl, A Democratic Paradox? Political Science Quarterly, 2000, kd 115, nr 1.

    [38] Eurobarometer: Public Opinion in the European Union, 52, 2000.

    [39] Eurobarometer: Public Opinion in the European Union, 59, 2003.

    [40] Opinions on organised, cross-border crime and corruption. Special Eurobarometer, 245, 2006.

    [41] Vrd H.-G. Betz, The Growing Threat of the Radical Right. Rmt-s: Right-Wing Extremism in the Twenty-First Century. Toim. P. H. Merkl, L. Weinberg. London, 2003; M. Minkenberg, The Radical Right in Public Office: Agenda-Setting and Policy Effects. West European Politics, 2001, kd 24, nr 4.

    [42] Seni on veel vähe üritatud niisuguseid mitmemõõtmelisi mõõtmismudeleid konstrueerida. Vähesedki olemasolevad on tugevasti mõjutatud Adorno ja tema kolleegide mudelitest, ehkki mitte teooriatest. Paraku töötati need välja teistsuguste, kuigi seonduvate mõistete (eriti äärmusparempoolsuse) jaoks ning neid on rakendatud ja testitud ainult piiratud lokaalses ja regionaalses kontekstis (vt F. Meijerink, C. Mudde, J. Van Holsteyn, Right-Wing Extremism. Acta Politica, 1998, kd 33, nr 2; F. Meijerink, C. Mudde, J. Van Holsteyn, Rechtsextremisme. Opmerkingen over theorie en praktijk van een complex verschijnsel. Acta Politica, 1995, kd 30, nr 4; H. De Witte, J. Billiet, P. Scheepers, Hoe zwart is Vlaanderen? Een exploratief onderzoek naar uiterst-rechtse denkbeelden in Vlaanderen in 1991. Res Publica, 1994, kd 36, nr 1.

    [43] Nt W. Van der Brug, M. Fennema, J. Tillie, Why Some Anti-Immigrant Parties Fail and Others Succeed. A Two-Step Model of Aggregate Electoral Support. Comparative Political Studies, 2006, kd 38, nr 5.

    [44] Nt spetsiaalne Eurobarometeri küsitlus rassismi ja ksenofoobia kohta (nr 41, novembris 1989) uuris küsitletutelt, kas nad kiidavad heaks “rassismi pooldavaid liikumisi”. Mõistagi kiitis “ainult” 4% EU-12 kodanikest need “täielikult” ja 6% “mõningal määral” heaks (lk 16).

    [45] Nt S. L. De Lange, From Pariah to Power. Explanations for the Government Participation of Radical Right-Wing Populist Parties in West European Parliamentary Democracies. Unpublished PhD thesis. Antwerpen, 2008.

    [46] P. Lucardie, Prophets, Purifiers and Prolocutors: Towards a Theory on the Emergence of New Parties. Party Politics, 2000, kd 6, nr 2, lk 175.

    [47] R. Inglehart, The Silent Revolution. Changing Values and Political Styles among Western Publics. Princeton, 1977.

    [48] P. Ignazi, The Silent Counter-Revolution.

    [49] J. R. Petrocik, Issue Ownership in Presidential Elections, with a 1980 Case Study. American Journal of Political Science, 1996, kd 40, nr 3, lk 826; vt ka I. Budge, D. J. Farlie, Explaining and Predicting Elections. Issue Effects and Party Strategies in Twenty-Three Democracies. London, 1983.

    [50] Lühidalt: partei A valdab positsiooni X (teemal Y), kui suur osa valijatest, kes (1) hoolivad teemast Y ja (2) jagavad positsiooni X, usaldavad parteid A kui kõige pädevamat parteid nihutama poliitikaid (otseselt või kaudselt) teemapositsiooni X poole.

  • Toimetajalt: Vikerkaar pöörab paremale!

    Maailm on pöördumas paremale ja Vikerkaar koos temaga. Me näeme, kuidas maailmarevolutsiooni jutlustanud trotskistid pooldavad nüüd piiramatut kapitalismi – põhimõttel “mida halvem, seda parem”. Me näeme, kuidas endised libertaarid, kes kunagi kurtsid, et riik ei lase neil ennast teostada, pooldavad nüüd monarhiat ja feodalismi – lihtsameelses lootuses jääda seisusühiskonnas ülemisele pulgale. Ja me näeme, kuidas need, kes sotsiaalriigist kõige enam kasu saavad, tahaksid selle ära koristada. Vastupidiselt sotsiaal-liberaalsele konsensusele on näha, et inimesi ei pane liikuma lihtsalt majandushuvid. Nad tahavad tunnustust oma identiteedile. Õhus on poliitilise muutuse nõue, ootus või hirm. Parteid ja voolud, mis on seni valitsenud, ei tule toime. Need, kes on rahulolematud, ei oska või ei soovi formuleerida detailseid tegevuskavu. Tüdinud ollakse nii globaliseerumisest, rahvarändest kui korruptsioonist.

    Topeltnumber vaatab reaktsionäärsust ja parempoolsust nii selle esoteerilis-elitaarsel kui ka tänavakirgede kandilisel kujul. Üle tüki aja saab eesti keeles tutvuda Joseph de Maistre’i kütkestavalt sünge ilmavaatega ning Julius Evola mõtetega pühast sõjast. Saame teada, mida arvas Lev Trotski fašismist. Cas Mudde ja Jan-Werner Müller aitavad selgust tuua juba äraleierdatud mõistetesse populism, paremäärmuslus ja paremradikalism. Christopher Schaefer kirjeldab Donald Trumpi varal, mida tähendaks populism rahvusvaheliste suhete sfääris. Ulrike Guérot aga põhjendab, miks Euroopa Liidu keskpõrandapoliitika on suurem probleem kui parempopulism iganes. Tema pakutav lahendus – Euroopa vabariik ja kodakondsus – kõlab aga pigem utoopiliselt kui lootustandvalt.

    Teema toovad kodutanumale Marek Tamm, Aro Velmet ja Jaanus Vogelberg. Esimene annab kliinilise ülevaate reaktsionäärse mõtte põhiallikatest ja -komponentidest; teine tutvustab üht eksootilist võõrliiki: katoliiklikku võitlust “sooideoloogia” vastu; kolmas annab ülevaate välisuudistest paremmeedias. Paavo Piigi vestlused ekrelase, odinlase ja sinise äratajaga aitavad avada “peavoolulugeja” silmi. Rainer Kattel arvustab häälekat hääbujat Hardo Pajulat.

    Kui peavoolupoliitika kriis ka muud head ei tee, siis avardab see mõttemaailma. Kriis tuleb mõtlemisele kasuks. Neile aga, kellele sügiskaksiknumbri lugemismaterjali väheks jääb, olgu teejuhiks väikene, mitte päris ammendav loend varem Vikerkaares neil teemadel ilmunust:
    Alain de Benoist “Kodanlik vaim”, Sergei Stadnikov “Alain de Benoist – traditsionalistlik Euroopa mõtleja” (1992, nr 2);
    Jürgen Habermas “Uuskonservatiivne kultuurikriitika USA-s ja Saksamaa Liitvabariigis” (1992, nr 5);
    Henn Käärik  “Natsionaalsotsialismi enesetunnetusest, I. Alfred Rosenberg” (1992, nr 9); “Natsionaalsotsialismi enesetunnetusest, II–III. Joseph Goebbels” (1993, nr 2); “Adolf Hitler” (1993. nr 9);
    Julius Evola “Esseid”, Sergei Stadnikov “Julius Evola – viimne gibelliin”, Haljand Udam “Julius Evola ja traditsiooni mõiste” (1994, nr 4);
    Andrei Hvostov “Silmitsi Thomas Manni, Saksa uusparempoolsete ja Euroopa ajalooga” (1994, nr 5–6);
    Haljand Udam “Evola, Lenin ja teised” (1994, nr 7);
    Jaan Kaplinski “Mõõt sai täis” (1995, nr 3);
    Carl Schmitt “Suveräänsuse definitsioon” (1994, nr 5)
    Eduard Parhomenko “Igavlevatele humanistidele: Situatsioone ja kompilatsioone Carl Schmittiga” (1994, nr 5);
    Umberto Eco “Igikestev fašism” (1995, nr 10/11);
    Andrei Hvostov “Fašismikriitika kriitikast” (1996, nr 3);
    Märt Väljataga “Obskurantistlikud meele- ja maailmaparandusunelmad: väljavaade Eesti kojast” (1996, nr 7);
    Leo Strauss “Tagakiusamine ja kirjutamiskunst” (2000, nr 11–12);
    Pierre Manent “Moodne individualism” (2000, nr 7); “Poliitikafilosoofia naasmine” (2002, nr 8–9);
    Mark Lilla “Jumala poliitika” (2007, nr 9); “Jakobiinide teejoomine” (2010, nr 6); “Meie libertaarne ajastu” (2015,  nr 10–11);
    Karin Priester “Berlusconist paremal. Itaalia fašistid, huligaanid ja radikaalsed katoliiklased” (2009, nr 3);
    Edmund Griffiths “Stalini teine tulemine. Uus Vene “patriotism” ja salatõdede otsing” (2009, nr 6);
    Roger Griffin “Limaseenest risoomini: sissejuhatus grupuskulaarsesse parempoolsusse; Järelmõtted” (2011, nr 9);
    Cas Mudde „Populistlik paremradikaalsus: patoloogiline normaalsus“ (2011, nr 9);
    Timothy Snyder “Ukraina – vastulöök Euroopa fašistidele?” (2014, nr 6); “Hitleri maailm” (2015, nr 9);
    Mihkel Kaevats „Miks leiutada fašisme?“ (2015, nr 10/11);
    Peter Pomerantsev, Anton Šehhovtsov „Uus natsionalism: Ida-Euroopa pöörab paremale“ (2016, nr 3).

Vikerkaar