Parempööre Kesk- ja Ida-Euroopa poliitikas on pannud antropoloogid mõtisklema natsionalismi ja klassi suhete üle. Kui eliit hülgab vaesunud töölisklassi ja rahvusriigiprojekti ning võtab omaks kosmopoliitilise hoiaku, hakkab traditsioonilist vasakpoolsust asendama parempopulism.^[1] Eesti eliit ei ole kosmopoliitilisusele vaatamata rahvuslust sugugi hüljanud ning samasugust parempopulismi kui Ungaris või Bulgaarias ei ole siin näha. Klassi ja rahvuse seoste küsimused on aga olulised ka meil. 2009.– 2010. aastal elasin Ida-Virumaal, et uurida oma doktoritöö jaoks, kuidas need probleemid avalduvad Eesti venekeelsete kaevurite elus.

Nõukogudeaegne kiirendatud industrialiseerimise poliitika nõudis lisatööjõudu ja seetõttu moodustus tööstustööliste enamik sissesõitnutest. Ühisnimetaja “venelane” kätkes endas tegelikult mitmeid eri rahvusi, palju erinevaid lugusid sellest, kuidas sõda, nälg ja sundkollektiviseerimine inimesi kodukanti hülgama sundisid ning liikvele ajasid. Paljud insenerid suunati siia kohe pärast kooli lõpetamist heade õpitulemuste eest ning nad alustasid oma professionaalset karjääri Kohtla-Järve kaevandustes. Kõigi nende lugude tagant aga on selgelt tunda, kuidas pärast Eesti iseseisvumist on vene keelt kõnelevad ning tööstusega seotud inimesed kaotanud oma senise, nii majandusliku kui sotsiaalse staatuse. Etniline ja klassikuuluvus on omavahel seotud ning Eestis on langenud nii venelaste kui üldse tööliste staatus.

Klassikuuluvuse aluseks on vastanduvad majandushuvid ja teatav kultuuriline repertuaar, näiteks arusaamad sellest, mis on õiglane ning kuidas maailm peaks toimima. Eestis samastub “venelane” sageli töölisklassiga ja töölised omakorda venelastega. Venelasi ei peeta ohtlikuks mitte ainult nende teistsuguse rahvuse tõttu, vaid ka nende majanduslike tõekspidamiste pärast.

Aastase välitöö käigus Ida-Virumaal töötasin arhiivimaterjalidega, kogusin vanade kaevurite elulugusid, vaatlesin ametiühingute igapäevast tegevust ning veetsin suure osa ajast Estonia kaevanduses, jälgides erinevate osakondade ja ametimeeste tööd ning igapäevast suhtlust. Jõin ohtralt lahustuvat kohvi ja lobisesin töölistega nende puhkepauside ajal. Elasin ühes kaevandusinseneride peres, kes mu ajutiselt “lapsendas” ning pakkus võimalust sisse piiluda vene pere ellu. Olen väga tänulik Eesti Energia Kaevandustele, kes lubasid mul maa all ja maa peal kaevurite tööga tutvuda, ning oma kasuperele ja teistele informantidele, kes olid nõus minuga mu viletsast vene keelest hoolimata vestlema ning seletama, kuidas asjad Ida-Virumaal tegelikult käivad.

Venelane = tööline, tööline = venelane

Arusaama venelastest kui ohtlikust kontingendist, kes vajab jõulist integreerimist, jagavad peale Eesti poliitikute ka paljud sotsiaalteadlased, kaheldes nende lojaalsuses ja noorte venelaste lõimumises ning nähes neis ohtu riiklikule julgeolekule. Rein Ruutsoolt aga pärineb käsitlus, mis avab ka selle küsimuse majanduslikku tausta.^[2] 1990. aastatel esile kerkinud parempoolsed parteid pidasid kõiki kiire erastamise vastaseid ühtlasi Eesti Vabariigi huvide vastasteks. Erastamist toetasid valdavalt ettevõtjad ja USA väliseestlased ning nende rühmade huvisid esitati üldsuse huvidena. Neid, kellele kiire erastamine ei sobinud, näiteks suurtehaste venelastest juhte ja töötajaid, käsitati automaatselt Eesti vaenlastena. Piirava kodakondsuspoliitikaga läksid kaasa ka vasakpoolsed ja tsentristlikud erakonnad, kuigi oleksid ehk eelistanud kaasavamat lähenemisviisi. Venelastes nähti poliitilist ohtu, sest nad pooldasid tugevaid majandussuhteid Venemaaga, aga ka nende “sotsialistliku mentaliteedi” tõttu, mis liberaalset majanduspoliitikat ohustas. Rahvuskeskse kodakondsusseaduse üks eesmärke oli Eesti majanduse eemaldamine Venemaa omast ning ühendamine Lääne (neo)liberaalse majanduspoliitikaga. Niisiis oli kodakondsuspoliitika tihedalt seotud teatud poliitilise klassi võimu kinnistamisega, millega kaasnes liberaalse majanduspoliitika ellurakendamine. Balti riikide üleminek sotsialismist kapitalismi algas identiteedipoliitikaga.^[3] Identiteedipoliitika tähtsuse tõttu ei pööranud avalikkus majanduspoliitikale nii palju tähelepanu ning lasi valitsusel ellu viia “šokiteraapiat”. See identiteedipoliitika viis välistava demokraatiani ning radikaalsed majandusreformid kahjustasid venekeelse elanikkonna majanduslikku positsiooni. Eesti kodakondsuspoliitika aluseks ei olnud mitte ainult hirm kultuurilise võõra ees, vaid ka selline nägemus majanduspoliitikast, millega too poleks nõustunud.

Kodakondsusekesksed käsitlused vaatlevad riiki ja kapitali enamasti lahus. Erastamise ja liberaalse majanduspoliitika projekt aga tähendas kapitali koondumist teatud kindla eliidi kätte ning selle tagajärjeks oli tihti venelaste tõrjumine ja nende ilmajätmine majanduslikest ressurssidest. Kodakondsusetuse tõttu ei saanud venelased hääletada vasakpoolsete parteide poolt ega häirida noore eestikeelse eliidi majanduspoliitilist kurssi. 1990. aastatel oli 90% Eesti eliidist eesti rahvusest ja 8% venelased.^[4] Eestlased domineerisid esmajoones riigikogus, parteides ja õigussüsteemis, ning venelasi oli kõige enam riiklike ettevõtete juhatustes, kus erastamisprotsess vana nomenklatuuri huvide tõttu venis. 90ndatel oli eesti ja vene leibkondade vaesusrisk üsna ühesugune, 2006. aastaks aga oli vaesuse määr venekeelsete perede hulgas tõusnud ning ületas eestikeelsete leibkondade oma.^[5] Venekeelsete töötajate sissetulek on järjekindlalt olnud 15–20% eestlaste omast väiksem.

Klassi ja rahvuse puhul ei ole mu silmis oluline see, kumb kuuluvus teise üle trumpab, vaid see, kuidas kapitalism kujundab eri gruppide huvisid ning kuidas eri gruppide vastandlikud huvid mõjutavad ja teostavad kapitalismi. Samas tasub tähele panna, missugust kuuluvust rõhutavad võimulolijad. Näiteks Eesti poliitiline ja intellektuaalne eliit on keskendunud etniliste identiteetide “probleemile” ning rahvuse ja klassi seoseid ignoreerinud. Kuid küsimused, mida esitatakse rahvuse raamistikus, on väga tihti seotud klassiga. Kui Eesti venelaste puhul rõhutatakse nende rahvust, siis jääb märkamata, kuidas seejuures kinnistatakse ka eesti rahvusliku eliidi loodud uusi klassihierarhiaid ning summutatakse või halvustatakse teatavaid klassipõhiseid hoiakuid ja väärtusi. Toon mõned etnograafilised näited sellest, kuidas töölised ise oma olukorda tajuvad ning kuhu end Eesti ühiskonnas paigutavad.

Kui ma töölistelt otse küsisin, kas nad tunnevad end rahvuse tõttu diskrimineerituna, vastasid mõned näidetega oma pereliikmetest, kes viletsa keeleoskuse tõttu on tööta jäänud, sest isegi koristajatelt on nõutud eesti keele oskust. Kuid sagedamini puudutasid kaebused töölisklassi üldisemat eluolu ning rõhutati, et venelased on enamasti töölisklassi esindajad ja töölised on tihti venelased.

Kui küsisin diskrimineerimise kohta kolmekümnendates eluaastates vene naistelt, kes töötasid vagunilaadijatena, siis üks neist, Daša, vastas, et diskrimineerimine väljendub palgas, eestlased ei oleks nõus tulema kopikate eest rasket tööd tegema. Ta kirjeldas detailselt, kui raske on tal üksikvanemana majanduslikult hakkama saada, maksta üüri, tasuda kütte eest ja oma poega toita. Jäi mulje, et Daša eluraskused ei tule sellest, et ta on venelane, vaid neis väljendub tööliste elukvaliteedi ja staatuse langus laiemalt.

Loomulikult on klassi- ja rahvusepõhist diskrimineerimist raske eristada. Nõukogude majanduspoliitika tõttu hakkasid sisserännanud venelased tööle enamasti rasketööstuses. Kui töölisklassi staatus 1990. aastatel langema hakkas, tundsid kõik töölised, et on midagi olulist kaotanud. Kuna venekeelsed elanikud moodustasid töölisklassi enamiku ning neil oli lisaks ka raskusi eesti keele ja kodakondsusega, kannatasid nemad kõige rohkem.

Uute keelenõuete tõttu tekkis venekeelsetel kaevuritel tunne, et nad on aheldatud oma töö külge rasketööstuses ning töökohad kontoris või teenindussfääris jäävad neile igavesti kättesaamatuks. Huvitav on aga see, et nad ei kurtnud venelaste vähesuse üle kaevanduse valgekraede hulgas. Selle asemel küsiti minult tihti, miks maa all nii vähe eestlasi töötab.

Ühel päeval kaevanduse garaažis masinaid parandades küsis Jura mult eestlaste vähesuse kohta kaevanduses. Küsisin vastu, et mis tema meelest selle põhjuseks on. “Ma ei tea, võib-olla meeldivad neile soojad kontorid rohkem.” Vestlusega ühines Ljoša, kes lisas, et maapealsetel töödel on igal pool eesti keelt vaja ning et Ida-Virumaal on venelasi rohkem kui eestlasi ja sellepärast on neid ka kaevanduses rohkem. Jura ei olnud sellega nõus: “Võib-olla pool Ida-Viru elanikest on eestlased, aga kui palju on eestlasi meil osakonnas? Kolm seitsmekümnest!” Mehed jätkasid arutelu selle üle, kas kõik eestlased on Soome tööle läinud või töötavad nad lihtsalt kõik maa peal. Siis ilmus välja mäemeister Kolja, kes esitas oma seletuse. Vaikselt irvitades märkis ta, et Jura ja Ljoša lihtsalt ei õppinud koolis piisavalt, rebisid õpikutest lehti välja ja keerasid nendest plotskeid. “Aga vaadake mind – valge kiiver,” ütles ta uhkelt, koputades oma kiivrile, mis eristab ülemusi kollaste kiivritega töölistest. Kolja andis mõista, et tema kolleegid on allmaatöölised seetõttu, et ei õppinud koolis küllalt hoolega, mitte aga sellepärast, et on venelased. Tema arusaamist mööda võinuksid ka venelased karjääri teha (mis siis, et maa all). Jura ärritus sellise tõlgenduse peale ja vastas: “Kas sa üldse kuulsid, mida me siin arutame, ütle, miks eestlased ei taha kaevandustes töötada!?” – “Sest see on väga must töö,” vastas Kolja muretult.

Ühest küljest on kaevurid väga uhked selle üle, et teevad rasket ja musta tööd, teisest küljest seostavad nad töö mustust ja raskust venelaseks olemisega ning madala staatusega. Nicholas De Genova, kes on uurinud mehhiklastest töölisi Chicagos, pani samuti tähele, kuidas tööliste kõnepruugis musta töö tähendus vaheldub: kord seostub see maskuliinsuse ja vastupidavusega, teisalt jälle möönmisega, et mehhiklaste mustemad tööd tulenevad nende vähesest inglise keele oskusest – mehhiklaseks olemine tähendabki inglise keele mitteoskamist ja seetõttu madalamat staatust tööde hierarhias.^[6] Samalaadne pinge esineb ka venekeelsete kaevurite seas Eestis, kes ühelt poolt tunnistavad, et nende töötingimused on üsna vastikud ja selliseid töid teevad ainult venelased, kuid teisalt kirjeldavad kaevuri tööd kui midagi väärikat ja äärmiselt mehelikku.

Kuna kaevurid tundsid, et nende tööd tasustatakse ja väärtustatakse madalamalt kui varem ning et eestlased peavad seda liiga mustaks, siis kutsusid nad end mõnikord afrovenelasteks või vene neegriteks. Vahel ei kasutatud seda rassilise alatooniga nimetust ka üksnes venelaste, vaid kõigi maa all töötajate kohta.

Ükskord istusid kaks 7. jaoskonna valgekiivrit maa all kaevurite lõunalauas ja rääkisid mulle oma kogemustest erinevates kaevandustes. Üks rääkis nõukogude kaevandustest ja teine jutustas, et kõige sügavamad kaevandused on Lõuna-Aafrikas, tervelt kolm kilomeetrit maapinnast, ja insenerid kõige sügavamatesse käikudesse ei laskugi, seal töötavad ainult neegrid. “Neegrid?” küsisin, et teha kindlaks, kas olin õigesti kuulnud. Mehaanik hakkas naerma. “Jah, aga need neegrid saavad ilmselt paremat palka kui Eesti neegrid. Kõik, kes siin kaevanduses töötavad, on neegrid, ainult et valgenahalised Eesti neegrid.” Mehaanik viitas sellele, et kõik, kes kaevanduses töötavad, on Eesti alamklass.

Aga nagu tigedad naistöölised rikastusvabrikust mulle seletasid, pole probleem ainult selles, et nad on odav tööjõud – nende kukil istub veel terve armee kasutuid bürokraate, kes oma soojades kontorites midagi kasulikku ei tee, samal ajal kui venelased ainsana tegelevad tõelise tootmisega. Ning kuigi rahulolematust väljendati viitega sotsiaalsele klassile, oli selge, et enamik neist kasututest bürokraatidest on eestlased.

Rahvuspõhist tööjaotust ei maininud mitte ainult kaevurid, vaid ka mäeinsenerid. Eesti taasiseseisvumisest saadik peab kogu kaevandusega seotud väljaminev dokumentatsioon olema eesti keeles. See tähendab, et venekeelsed insenerid saavad tõusta karjääriredelil ainult teatud tasemeni, kuid mitte edasi, ükskõik kui head spetsialistid nad muidu ka oleks. Mulle räägiti, et 1990. aastatel toimis vaikimisi poliitika, mille kohaselt Eesti Põlevkivi eelistas tööle võtta eestikeelseid inimesi. Kuigi enam ei pidavat see tõele vastama, tundsid mõned vene insenerid, et mõned kõrgematest juhtidest olid oma töökoha saanud ainult sellepärast, et olid natsionalnõi kadr. Viimase väljendiga viitasid insenerid nõukogudeaegsele poliitikale, mis teatud ametikohtadel soosis kohalikke, sõltumata nende kompetentsusest, ning arvasid, et kohaliku etnilise grupi ebaõiglane eelistamine toimub endiselt. Keskealised ja vanemad insenerid tundsid, et nad on justkui igaveseks maa alla töötama neetud ning et nende vilets eesti keel takistab neid põgenemast ja jätab neile vaid valgenahaliste neegrite staatuse. Oluline on märkida, et samasugust maa-alust tööd tegid need insenerid ja töölised nõukogude ajalgi ning nende palk oli nii siis kui on nüüdki märgatavalt üle Eesti keskmise. Nende töö iseloom ei olnud tegelikult muutunud, kuid ühiskonna suhtumine neisse ja nende töösse oli nüüd radikaalselt teistsugune.

Töölisklass on oma varasema staatuse kaotanud kõikjal Ida-Euroopas ning temast on saanud sisevaenlane. Poolas kirjeldab meedia nii linna kui maa tööliskogukondi kui “lootusetuid, ebavajalikke, agressiivseid, õnnetuid ja patoloogilisi”,^[7]kui passiivseid ning teistest sõltuvaid vaeseid, kel puudub ettevõtlikkus ja vastutustunne. Rumeenia kaevureid ise-loomustatakse sama moodi, süüdistades neid tagurlikkuses, mis takistab Rumeenia kiiret arengut.^[8] Aet Annist on näidanud, kuidas maapiirkondade põllumajandustöötajad, kes varem olid Eesti identiteedi keskseks sümboliks, muutusid 1990. aastatel senise põllumajanduse lagunemise järel paariateks. Maaelanikke kujutatakse tüüpidena, kelle mentaliteet on sotsialistlik ning kes ei suuda ülejäänud riigiga sammu pidada.^[9]

Michal Buchowski seletab, kuidas turuideoloogia omaksvõtmise määr paneb paika, kas teatud sotsiaalseid rühmi nähakse eliidiga samas paadis olevana või stigmatiseeritakse neid kui Teisi.^[10] See jaotab inimesed kaheks selliste dihhotoomiate järgi nagu “kapitalism vs sotsialism, tsiviliseeritus vs primitiivsus, klasside eristamine eliidiks ja plebeideks” ning “urbaanne vs ruraalne, haritud vs harimata, üleminekuaja võitjad vs kaotajad”. Neile Teistele on tihti iseloomulikud ka niisugused ohtlikud omadused nagu sotsiaalse solidaarsuse ülesnäitamine, vastupanu turumajandusele ja sotsiaalsele ebavõrdsusele. Seegi kinnitab arusaama, et klassid ei erine üksteisest ainult majanduslikult, vaid ka maailmavaatelt.

Näib, et töölisklassi stigmatiseerimine pole ainult postsotsialistlik nähtus, vaid on omane kogu postindustriaalsele maailmale. Ka Inglismaa alamklassi, nn chav’e, kujutab meedia rumalate ja naeruväärsete tegelastena, keda samas kardetakse.^[11] Kaevureid peetakse tihti aga hullematekski kui teisi töölisi. “Juba sajandeid on neid nähtud poolinimesena, sest nad on elajalikud, ebamoraalsed, ebaküpsed või haiged. Kui nende nahk oleks must loomuldasa, mitte ainult nende töö tõttu, võiks nende kirjeldamiseks kasutatavat keelt pidada rassistlikuks.”^[12]

Eestis on toimunud samasugune tööliste ning maaelanike stigmatiseerimine, kuid venelased on osutunud eriti kergeks sihtmärgiks. Eesti intelligentsi hulgas on üsna populaarne Huntingtoni idee, nagu jookseks tsivilisatsioonide piir mööda Narva jõge. Niisiis ei stigmatiseerita kaevureid mitte ainult kui vaeseid ja laisku, vaid ka kui kahtlasi võõraid, kes peaksid kolima tagasi Narva jõe taha, kuhu nad kultuuriliselt kuuluvad. Klassi- ja rahvuspõhine stigmatiseerimine üheskoos loob eriti tugevatoimelise segu.

Ohtlik maailmavaade: egalitaarsus ja raske töö

Kuigi vanasti olid kaevurid Kohtla-Järvel kõige kõrgemapalgalised mehed ja saavad praegugi võrdlemisi head palka, on nende maailmavaade ja elustiil üsna egalitaarne. Kaevurid ja insenerid elavad sarnastes korterites, sõidavad sarnaste autodega, veedavad sarnaselt oma vaba aega seenel käies, kala püüdes või garaažis viina võttes. Kui linna peal tuleb vastu nahkjopi, sonimütsi, uhkete vuntside ja käes tolgendava kilekotiga mees, siis tõenäoliselt on ta kaevur, kuid samahästi võib tegu olla ka mäemeistri, inseneri vm ülemusega. Ümberkorraldused organisatsioonis, mis lõid olukorra, kus juhtivtöötajatel olid aastavestlused ja sellest tulenev aastapreemia ning töölistel mitte, tekitasid suurt rahulolematust ega sobinud kokku kaevurite suhteliselt egalitaarse maailmavaatega. Loomulikult esineb kaevurite, eriti tükitööliste hulgas ka kadedust ja konkurentsi, kuid oma üldiselt maailmavaatelt võib neid võrdsuse pooldajaiks pidada.

Sotsioloogilised uuringud on näidanud, et suuri sotsiaalseid lõhesid peavad Eestis õigustatuks ennekõike nooremad Tallinna mehed, samal ajal kui need, keda võib pidada üleminekuaja “kaotajateks” – naised, maaelanikud ja venelased –, ei pea kasvavat ühiskondlikku kihistumist õigeks.^[13] Venelased, sinikraed ja madalapalgalised leiavad sagedamini, et vaesuse põhjused on pigem struktuursed ega tulene indiviidist. Sama sotsiaalmajandusliku taustaga venelaste ja eestlaste arusaamad sotsiaalsest õiglusest pole aga sugugi nii erinevad. Klassipõhised erinevused väärtustes on suuremad kui rahvuspõhised.^[14]

Veetsin osa oma välitööst muuseumis, kuulates, kuidas kaevurite elu turistidele esitatakse. Tõnu Kiiver, kunagine kaevur, kes nüüd töötab Kohtla Kaevanduspark-muuseumis giidina, viis grupi grupi järel endisi kaevanduskäike vaatama. Kui giid peatus kaevanduses, kuhu oli välja pandud 1970. aastate töövarustus, elektripuur ja kraapkonveier, rääkis ta külastajatele nõukogude kaevuri elust: “Töö oli väga raske. Hästi ohtlik. Siin on lagi ilus, aga seal võis olla ootamatu geoloogiline rike – peale plahvatust võis kõik see alla variseda. Mitte küll terve, aga 40-50 meetrit tuli sisse. Üks inimene sai surma. Vesi tungis peale – tihti oli vesi üle kummikusääre. Palgad olid küllaltki suured. Võrdluseks nii palju, et tol ajal kooliõpetaja palgad olid 60, äärmisel juhul 70 rubla. Kaevurid, kes töötasid läbinduses, ja need, kes puurisid, nende palgad olid 500-600 piiris kogu aeg. Üks null oli rohkem kui lihtinimesel. Kümme aastat allmaatööd nendes rasketes tingimustes – kümme aastat varem pensionile. Tervisekontroll oli iga aasta. Ja puhkus – kuu aega, mõni päev ka rohkem. Sanatooriumid – Balti merest Musta mereni, kõik olid meie päralt, tasuta.”

Muuseumikülastajad, kes üritasid käsipuuriga puurida või kuulsid kraapkonveieri hirmsat müra, nõustusid, et kaevuri töö oli tõepoolest raske ning kõrge palk igati ära teenitud. Giid polnud ainus, kes rõhutas kaevuri rasket tööd, ning tegu polnud mingi liialdusega, et muuseumi atraktiivsemaks muuta. Kõik kaevurid rääkisid sellest, kuidas nad väga karmides märgades, räpastes, tolmustes ja ohtlikes tingimustes vastu pidasid ning selle eest väärilist palka said.

Samasugune suhtumine valitses ka 2010. aastal minu välitöö ajal. Iga kord, kui juhtusin esimest korda mõne kaevandustöötajaga vestlema, olgu siis kaevuri, mõne muu maa-aluse või -pealse töölise või inseneriga, kuulsin kohe, et tänapäeval on kaevuri palk liiga madal. Tavapärane kurtmine kõlas umbes nii: “Tingimused on siin väga rasked, tolm, pori, gaas ja vibratsioon. Kaevur peab nendes tingimustes töötama. Ta ohverdab selle eest oma tervise, kaevurid ei ela kaua pärast pensioniikka jõudmist. Sellepärast peaks meile rohkem maksma.“

Kaevurid usuvad, et nemad on tõelise töö tegijad, mitte nagu valgekraed. Töölise sünonüümiks ongi raske töö tegija ning see raske töö õigustab kõrgeid palganõudeid. Töölised rõhutasid enda ja oma vanemate rasket tööd ka kaevanduste ülesehitamisel, see motiiv esines juba Eestisse kolimise lugudes. See, et venelasi meedias tihti laiskadena kujutatakse, tegi töölistele koledal kombel haiget. Tavaliselt ei viidanud kaevurid sel puhul mingile konkreetsele väljaandele või ajakirjanikule, vaid väljendasid tunnet, et meedia üldiselt on nende vastu.

”Minu vanemad töötasid kaevanduses, kuidas nad said siis laisad olla! Minu abikaasa töötas kaevanduses, mis mõttes laisk!” nurises rikastusvabriku Valja, kelle põhiliseks tööriistaks vaatamata ta viiekümnendatele eluaastatele oli labidas, millega maha kukkunud rasket põlevkivi konveierlindile tagasi tõsta. “Valja, see on lihtsalt meedia,” katsus kolleeg Lera teda rahustada. – “Me töötame normaalselt.” – Lera nõustus temaga. “Valdavalt töötasid kaevanduses ju venelased? Ja praegu ka. Ehitusel töötavad ka venelased. See on ju kõige raskem töö.”

Töölised rõhutasid kõigi kaevandustöötajate tugevat tööeetikat. Kui nende vanemad olid tulnud Venemaalt, et purustatud Ida-Virumaa pärast sõda üles ehitada, siis nad kindlasti töötasid kõvasti. Nende eneseaustus põhineb just nimelt raske töö ideel, samal ajal kui Eesti avalikus arvamuses näib valitsevat seisukoht, et “rasket tööd” teevad ainult “laisad”, kel pole piisavalt ettevõtlikkust, et eraäri alustada. Kaevurite pilt endast kui tõelise töö tegijatest, kellel suur hulk teisi inimesi parasiteerib, tuleneb osalt nende töö objektiivselt väga rasketest tingimustest, osalt nõukogudeaegsest ideoloogiast, mis kaevureid ülistas, ning osalt on see ka reaktsioon uuele väärtusrežiimile, mis rasket füüsilist tööd enam ei hinda. Raske töö diskursus laseb vähemalt vastu rääkida neile, kelle arvates venelased on laisad.

Naistöölised austasid kaevureid väga ning keegi ei seadnud kunagi nende töökust kahtluse alla. Kuigi naiste füüsilise töö eest makstakse kolm korda vähem kui kaevuritöö eest, ei nurisenud naised selle üle. Nad pidasid küll väga ebaõiglaseks, et rikastusvabrikus naistega sama tööd tegevad mehed saavad selle eest suuremat palka kui naised, aga kaevur, kes töötab maa all, oli nende silmis midagi püha ning nad kujutlesid tema tööd füüsiliselt palju raskemana kui nende endi oma. Kuna naised maa all ei käi, ei kujutanud nad hästi ka ette, et nüüdseks on kaevuritöö suuresti mehhaniseeritud ja et naised, kelle peamiseks tööriistaks on ikka veel labidas, peavad füüsiliselt rohkemgi pingutama.

Siiski rääkisid naised, kes tolmusel kaevandusõuel raudtee korrashoidmisega tegelesid ning vaguneid laadisid, taludes äärmist külma ja kuuma ning igale poole tikkuvat põlevkivitolmu, alati ka oma töö raskusest. Nad olid oma töölisidentiteedi üle uhked, kuid samas tundsid, et neid ei hinnata piisavalt.

Ühel päeval ajasin kaevandusõuel juttu naistega, kes olid just alla kirjutanud petitsioonile, kus mõisteti hukka uus süsteem, mille järgi ülemused saavad aastapreemiat, töölised aga mitte. “Oma palgaga saan osta ainult elementaarseid toiduaineid, reisida ei saa, hammaste parandamiseks raha ei jätku,” rääkis kolmekümnendates aastates sõjakas Anja, juhtimispuldi operaator. “Aga kellel siis neid probleeme pole?” küsis Maša, vanem naisterahvas, üritades Anjat rahustada. – “Need, kellel on haridus, neil pole selliseid probleeme.” – “No sel juhul äkki sa oleksid pidanud ennast rohkem harima?” küsis Maša vaikselt. Kuid Anja ei nõustunud: “No aga kui kõigil oleks haridus, kes siis tööd teeks?”

Mašal on kõrgharidus mäeinstituudist Baškiirias. Ta pidas haridusest väga lugu ning üritas alati välja tulla tasakaalustavate ja tagasihoidlike hinnangutega, sest kartis kaotada oma töö, enne kui lapsed ülikooli lõpetavad. Näinud paljusid ümberstruktureerimisi ning vanade oskuste tarbetuks muutumist, oli ta õnnelik, et tal seegi töö olemas on, ehkki ta oli selle jaoks, nagu paljud teisedki viiekümnendates naised, selgelt ülekvalifitseeritud. Anja oli 16-aastaselt alustanud lihttöölise teed ning jõudnud lõpuks kaevandusse. Nagu paljud teised töölised, uskus ta, et just töölised on need, kes tegelikult kõvasti tööd teevad, ning haritud klasside tegevus tundus talle ebaproduktiivne ja kahtlane.

Niisiis kujuneb kaevuri klassiidentiteet peamiselt vastandudes teiste gruppide majandushuvidele ja moraalsele maailmavaatele. Kaevurid ei ole rahul, et niisugustele kahtlastele tegelastele nagu poliitikud, ärimehed, kaevanduse ülemused ja valgekiivrilised insenerid makstakse töölistega võrreldes liiga palju palka. Lisaks on kaevuri maailmavaadet kujundanud usk rasketööstuse kui tõeliselt produktiivse tegevuse ja raske füüsilise töö tähtsusse. Need kaevuri maailmavaate kesksed elemendid lähevad vastuollu 2000. aastate Eesti üldiste majanduslike ja poliitiliste väärtustega ning tekitavad töölisklassi ja eliidi vastandumise.

Mitte et need elemendid iseenesest tugeva klassiidentiteedi looksid – kui küsisin kaevuritelt töölisklassi olemasolu kohta praeguses Eestis, kuulsin vastuseks peamiselt nostalgiat nõukogude aja järele, mil eksisteerisid paremad sotsiaalsed garantiid ja terviseteenused ning kaevuri palk oli parem. Nõukogude ajal kattis palk nende materiaalsed vajadused ning kaevuritest peeti rohkem lugu. “Klass” seostubki nüüdse töölisklassi kõnepruugis peamiselt vaid nõukogude ajaga ning alles on jäänud vaid “tööline”, kelle eksistentsi legitimeerib tema raske töö.

Raske töö ja kõva palga ümber keerleva jutu taga oli aga terve rida asjaolusid, mis polnud kuidagi seotud prestiiži või nõukogude-nostalgiaga. Minu välitöö aeg sattus kokku sügava majanduskriisiga. Kaevurite naised olid tihti töö kaotanud, tuli toetada lapsi ja lapselapsi, kelle elus puudus majanduslik stabiilsus. Piirkonnas, kus tööpuudus on 20%, ei nuriseta palga üle selle pärast, et see on madalam kui nõukogude ajal või mõnel Lääne imedemaal, vaid selle pärast, et üks kaevur peab tihti üleval tervet laiendatud perekonda. Kogu perekond püsib tihti vaid sellel, et kaevur müüb oma tervist ja tööjõudu, ning kõikjal oli tunda ebakindlust ja etteaimamatust. Kuigi loomulikult seostus kõrgem palk möödunud paremate aegadega, oli palga üle kurtmine ka appihüüd olukorras, kus kaevurid pidid samal ajal kohanema lühema puhkuse, kerkiva pensioniea, viletsama tervishoiusüsteemi ning Ida-Viru raske majandusolukorraga.

Kui mõelda, kuidas taastoodetakse niisugust süsteemi, kus töölisklassi moodustavad venelased ja keskklassi eestlased, siis suurel määral on selle võtmeks haridus. Külastasin mõnikord Ida-Viru kutsehariduskeskuse mäenduse eriala tunde. Mäenduse eriala põhikooli baasil avati 2006. aastal uuesti ning nägin noormehi huvitatult oma karismaatilise õpetaja tundidele kaasa elamas, hommikuse unega võitlemas, et kaevandusse praktikale sõita. Kõik ikka selleks, et oleks stabiilne töökoht ja normaalne sissetulek, võimalus kodukanti jääda ja pere luua. Kui ma neilt küsisin, kas nad oleksid huvitatud sellest, et pärast kutsekooli lõpetamist jätkata õppimist kõrgkoolis ning seega mäetöölise asemel mäeinseneriks saada, kuulsin kahtlevaid vastuseid. Noored kaevurid seletasid, et nad tahaksid eesti keelt osata küll, aga selle õpetamise tase kutsehariduskeskuses on nõrk ning seetõttu oleks tehnikaülikooli minek nende jaoks väga raske. Nad teadsid hästi, et kaevanduse eesse aukude puurimiseks pole eesti keelt vaja, küll aga selleks, et inseneriks saada. Mõistagi vaevalt kõik need poisid, kelle eesmärk oli normaalselt raha teenida ja auto osta, et tüdrukutele muljet avaldada, ka muidu inseneriks hakkaksid. Samas aga: kui neil selline soov peaks tekkima, on tee kõrghariduse juurde blokeeritud, sest rasketööstuse vallas näib toimivat kaheastmeline haridussüsteem, kus töölisklassi poisid saavad venekeelse töölishariduse ning kõrgem inseneriharidus on reserveeritud eesti keele oskajatele. Nii taastoodab ennast rahvuse- ja klassipõhine sotsiaalne hierarhia, mis on end iseseisvas Eestis kinnistanud.

 

---