Luule

Majanduspoliitika hülgamine ja sotsiaaldemokraatia langus

Sotsiaaldemokraatiat on kaua süüdistatud majandusteemade hülgamises identiteedipoliitika kasuks. 1990. aastatest saadik on praktiliselt kõigis Lääne demokraatiates toimunud valijaskonna ümberpaigutumine, millega on omakorda kaasnenud sotside ideoloogilise asetuse muutumine. Sotsiaaldemokraadid, kes ajalooliselt olid rõhutanud majandusliku ebavõrdsuse tasandamist, tööliste õiguste kaitsmist, koostööd ametiühingutega jmt, on viimastel kümnenditel liikunud tsentrisse. Tänapäeva sotsid on leppinud nn neoliberaalse majanduspoliitikaga, mis rõhutab turumehhanismide kasutamist eri eluvaldkondades – hariduses, kultuuris ja tervishoius – ning toetab majanduse dereguleerimist, ametiühingute jõu nõrgendamist ja rahvusvaheliste kaubandusorganisatsioonide tugevdamist.

Sisuliselt on sotsid vahetanud progressiivse majanduspoliitika kultuurilise progressiivsuse vastu. Toetatakse avatud immigratsioonipoliitikat, soolist võrdõiguslikkust, LGBT+ inimeste õiguste kaitset jne. Poliitikamuutusega on käinud kaasas ka sotside valijaskonna muutumine: traditsioonilise töölisklassi asemel (keda on 21. sajandi teenustemajanduses niikuinii vähem) iseloomustab sotside valijaskonda kõige täpsemalt haridustase: mida kõrgem hariduskraad, seda suurema tõenäosusega on tegemist sotside valijaga. Sealjuures on vasakpoolsete parteide valijaskond kahanenud – sõjajärgsest 40%-st 34%-ni. Kommunistide valijaskond, mis sõjajärgses Lääne-Euroopas oli keskmiselt 7%, on täielikult hävinud.^[1]

Ida-Euroopas on vasakparteid teinud läbi sarnase muutuse, ainult ilma kultuurilise progressiivsuseta. Liberaalse väärtusmaailmaga sotsid on pärast 2008. aasta majanduskriisi praktiliselt hävinud, paremini on läinud vaid neil, kes on sidunud ümberjagava majanduspoliitika ksenofoobse ja rahvuskonservatiivse väärtuspoliitikaga – kui just parempopulistid pole neist ette jõudnud. Eesti sotsid oma stabiilselt 10% toetusega ja kohmaka, ent siiski kõneka „toimetulek on julgeolek“ loosungiga on selles kontekstis pigem erand.^[2]

Paljud kriitikud on pidanud „klassiküsimuse“ hülgamist 21. sajandi sotside pärispatuks. Kapitalismile tema that-cherlikus, neoliberaalses vormis anti loobumisvõit, „uusi nägemusi teistsugusest sotsialistlikust tulevikust“, nagu neid, mis sõjajärgsetel aastatel viisid kompromissina Lääne heaoluühiskondade ehitamiseni, „pole olnud“.^[3] Tõepoolest, arusaam, et inimeste vabadusi ei piira mitte ainult tagurlikud poliitilised süsteemid, vaid ka ebaõiglane ühiskondlik-majanduslik struktuur, on vasakpoolset maailmavaadet defineerinud ammu enne seda, kui Karl Marx sündiski. Vasakpoolsus kui termin pärineb Prantsuse revolutsiooni päevilt, viidates Asutavas Kogus vasakul istunud delegaatidele, kes nõudsid tugevaid demokraatlikke õigusi ja vastandusid mitte ainult kuningavõimule, vaid feodaalsele ancien régime’ile koos kõikide majanduslike privileegidega (näiteks maksuvabastused), mis aristokraatidel ja kirikuisadel toona olid.

Sõjajärgsete Lääne sotside majanduspoliitikat on sageli kirjeldatud kui reformistlikku, mis vastandus sellega Ida-Euroopa, Nõukogude Liidu ja Hiina radikaalsetele ümberkorraldustele. Kui autoritaarsed sotsialistlikud riigid üritasid ehitada struktuurselt teistsugustel omandisuhetel põhinevat ühiskonda, siis Lääne-Euroopa sotsid põhimõtteliselt aktsepteerisid kapitalismi ja turupõhist majandamist, ent üritasid selle majandusmudeli sees võimestada töölisklassi ja vähendada ebavõrdsust. Sellist reformistlikku lähenemist iseloomustasid poliitikad nagu astmeline tulumaks, riiklikud tervisekindlustusprogrammid ja tasuta haridus. Selline konsensus kehtis kuni 1980. aastate neoliberaalse pöördeni.

Ometi pole see tavapärane lugu sõjajärgsest sotsiaaldemokraatiast päris täpne. Marxi ja Engelsi väide, et ühiskonna arengut määrab eeskätt tootmisvahendite jaotus ja omandisuhete vorm, kannustas ka Lääne sotsialiste. Sellest lähtusid näiteks Teise maailmasõja järgsed suured riigistamislained Suurbritannias, Prantsusmaal ja Skandinaavias, mille käigus võeti üle kriitilised taristud – teed, raudteed, energiaettevõtted. Muuhulgas riigistas Prantsusmaa näiteks autotootja Renault ja Suurbritannia natsionaliseeris kõik haiglad, luues sellega aluse Rahvuslikule Tervishoiusüsteemile. Veel 1976. aastal võttis Rootsi sinikraede ametiühing LO vastu plaani, mille järgi pidid ettevõtted maksma osa oma kasumist aktsiate kujul „palgateenijate fondi“. Teisisõnu, kasumlikud suurfirmad oleksid aja jooksul läinud aina rohkem töötava rahva omandisse – LO ennustuste järgi oleks palgateenijate fondidest mõnekümne aasta jooksul saanud Rootsi börsi suurimad aktsionärid. Ent kuna Rootsi sotsid 1976. aasta valimised kaotasid, läks ka see plaan kõige liha teed.^[4]

Omandiküsimus kadus koos paljude teiste majanduspoliitikatega 1990. aastatel sotside horisondilt. Nüüd oleks aeg see küsimus poliitikasse tagasi tuua. 21. sajandi suurim väljakutse, globaalne kliimamuutus, puudutab eriti teravalt nii eraomandit kui ka meie kõigi ühisomandit planeet Maa näol. Mis täpselt nendes valdkondades omandiga toimub, on poliitikas suuresti kas läbi mõtlemata või raamistatud ettevõtete, saastajate ja teiste asjast huvitatute dikteeritud tingimustel. Majanduse struktuuri kujundavate baaskokkulepete valgustamine ja kritiseerimine on ajalooliselt olnud vasakpoolsete liikumiste üks tugevusi. See kogemus tuleks uuesti kasutusele võtta, et rohepööre saaks võimalikult õiglaselt ellu viidud.

Omand pole enesestmõistetav

Õigus eraomandile on üks paljudest põhiõigustest, mis tundub pealtnäha lihtne ja selge, ent lähemal vaatlusel hakkab aina kummalisem ja vastuolulisem paistma. Nii nagu enamikus riikides, on ka Eesti põhiseaduses sätestatud, et „igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud“, seda võib „vabalt vallata, kasutada ja käsutada“. Klassikalised liberaalid võivad lugeda üles terve hulga veenvaid põhjusi, miks eraomandi puutumatus on kriitiline nii ühiskonna kui ka indiviidi heaolu seisukohalt: inimesed hoolitsevad isikliku vara eest paremini kui võõra vara eest, eraomandi haldamine õpetab vastutustunnet, annab kindlust tuleviku ees, eraomandi arendamisega tekkiv tulu motiveerib tegelema ettevõtlusega. See kõik võib nii olla, ent enne kui me saame arutleda kõigi eraomandist tulenevate heade nähtuste üle, tuleb vastata kahele küsimusele, ilma milleta kõik järgnevad kaotavad tähenduse: kuidas üldse tekib omand ja kuidas me teame, mis on selle väärtus?

Klassikalise liberalismi traditsioonis on nendele küsimustele kõige veenvamalt vastanud John Locke. Inglise filosoofi nägemuses sünnib eraomand siis, kui inimloom segab kõigile inimestele üldiselt kuuluvat omastamata maad oma tööga – kuna „töö ja tema käte osavus on tõesti ainult [inimese enese] omad“. Haritud põllul kasvanud tomat ei kuulu enam kogu inimkonnale, nii nagu metsas kasvav mustikas, vaid inimesele, kes seda põldu haris; ka see maa, mis on läbi kündmise-väetamise muutunud viljakamaks, kui ta oli loomulikus seisundis, ei kuulu enam kogu inimkonnale, vaid inimesele, kes on seal rüganud.

Mõningaid piiranguid Locke siiski tunnistab. Näiteks ei tohi ühisomandi erastamise tulemusel muutuda ülejäänud inimeste seisukord märkimisväärselt halvemaks. Nii ei ole Locke’i meelest kellelgi õigust omandada mingi piirkonna ainsat veekogu, jättes sellega kõik sealsed elanikud janusse. Ka ei ole loomuseisundis inimesel Locke’i meelest õigust omada piiramatult maad, vaid ainult nii palju, kui ta ise harida ja parandada suudab, ning maa omandamisel ei tohi selle viljad „raisku“ minna. Tsiviliseeritud ühiskondades kehtivad Locke’i hinnangul küll teistsugused reeglid, seal võib omandit muidugi ka tööga teenitud raha vastu vahetada ja seeläbi omandada rohkem, kui äraelamiseks vaja on.^[5]

Locke’i argument on paeluv, kuna selle järgi ei loo omandiõigust mitte suverään, vaid midagi ürgsemat, põhimõttelisemat ja üldisemat. Omandiõigus on loomulik, justkui loodusseadus. See oli arusaam, mis läks kahtlemata korda 17. sajandi seisuslikus ühiskonnas elanud kaupmeestele ja talupoegadele, kes soovisid kaitset aristokraatliku võimu omavoli vastu. Kahtlemata on see relevantne ka tänapäeval, kus on veel värske mälestus riikidest, mis võtsid „kahjuritelt“ – olgu nad juudid või kodanlased – vara ühe sõrmenipsuga ära. Et Nursipalu harjutusväljaku laiendamise küsimuses on inimestel üldse võimalik riigiga läbi rääkida ja oma vara kaotamise eest õiglast kompensatsiooni nõuda – selle eest võlgneme tänu Locke’ile ja teistele liberaalsetele filosoofidele. Nende jälgi näeme ka näiteks Nõukogude Liidu lagunemise järel läbi viidud erastamisprogrammis. Mäletatavasti said Eesti elanikud, kes just ei saanud tagasi oma kinnisvara restitutsiooni korras, õiguse erastada oma koduks saanud elamispindu vastavalt Nõukogude perioodil töötatud aastate arvule. Omand saadi väga locke’ilikult läbi töö.^[6]

Praktikas on omandiõigus aga palju segasem ja konfliktsem kui Locke’i teoreetiline lihtsustus. Eikellegimaa tööga kinnisvaraks muutmine või vastastikuse kokkuleppe alusel vahetamine pole ilmselgelt ainsad viisid, kuidas omandit on aegade jooksul loodud ja teisendatud. Locke ise kasutab näitena loomuseisundis elavatest inimestest Ameerika indiaanlasi. Tema argument, et loomuldasa pole inimestel õigust rohkemale maale, kui nad harida suudavad, oli selgelt mõeldud õigustama inglise kolonistide vallutusretki Uude Maailma. Reaalsuses tähendas Ameerika koloniseerimine põliselanike keerukatest õigussüsteemidest ja kollektiivsetest omandivormidest lihtsalt jõuga ülesõitmist. Vägivald on olnud omandi loomise algeks paljudes tänaseks liberaaldemokraatlikes riikides, olgu seda siis otseselt (omand võeti kelleltki teiselt jõuga ära) või kaudselt (omand osteti kelleltki teiselt näiteks orjanduse kaudu teenitud rahaga). Pealegi on ajalooliselt eksisteerinud omandivormid palju mitmekesisemad, kui Locke seda oma saamisloos kirjeldab. Ühisomandi ja eraomandi kõrval on ka palju hübriidseid omandivorme – näiteks Kaananimaa juutide kogukonnamaa ajutine jaotamine perekondadele neljakümne üheksaks aastaks, pärast mida maa läks tagasi kogukonna valdusesse.^[7] Pole selge, miks tuleks Locke’i mõistulugu tööga segatud maast kui eraomandi loomulikust õigustusest võtta tõsisemalt kui Kaanani juutide mõistulugu Jehoova soovist, et tema loodud maa kauemaks kui üheks inimpõlveks ühegi üksikisiku kätte ei läheks.

Omandiõiguse filosoofiale võib läheneda ka teistmoodi, otsides mitte algpõhjust, vaid järgides ajaloolist protsessi, mille kaudu omandiõigus on võtnud oma tänapäevase kuju. Sellist – kui soovite, siis ajaloolis-materialistlikku – meetodit kasutab Karl Marx. Tal on võrdlemisi vähe öelda omandiõiguse kui sellise alguse kohta. Ühes „Kapitali“ peatükis kirjutab ta „esialgsest akumulatsioonist“, milles on „[ajaloos suurt osa mänginud] vallutamine, orjastamine, röövimine, ühesõnaga vägivald“.^[8] Ent lõpuks leiab Marx, et omandisuhete uurimine abstraktses „loomuseisundis“ ei ütle meile suurt midagi selle kohta, kuidas omandisuhted toimivad konkreetselt meie ajaloolises hetkes, kapitalistlike tootmissuhete tingimustes. Kui Locke viib omandisuhteid kujundavad küsimused eelajaloolise muinasjutu hämarusse, siis Marx soovitab meil uurida omandi tänapäevast, kaubastunud vormi. Miks mingid ressursid on avalikus ja teised eraomanduses, miks nende ostu-müügi hind kujuneb just selliseks, nagu ta kujuneb, just need on küsimused, mida Marxi arvates tuleks tähele panna ja mille juures riik mängib kõike muud kui passiivset rolli.

Just nimelt seetõttu on töö- ja omandiõigus olnud 20. sajandi sotsialistide erilise tähelepanu all, ja seda mitte ainult Idas. Vasakpoolsed erakonnad domineerisid sõjajärgsetel valimistel Prantsusmaal, Itaalias, Suurbritannias, Belgias, Hollandis ja Skandinaavias. Nende programmi kuulusid lisaks ülalmainitud riigistamistele ka näiteks kodeterminatsioon ehk töötajate esindatus ettevõtete nõukogudes, monopolidevastased seadused ning tripartism ehk tööandjate, riigi ja ametiühingute ühisotsustamine riiklikult olulistes küsimustes.^[9] Plaanides mindi kaugemalegi. Itaalias nõudsid kommunistid maareformi läbiviimist ja üritasid asutada tööstuskooperatiive. Prantsusmaal riigistati lisaks põhitaristule ja energiafirmadele ka suuremad pangad ja umbes pool kindlustussektorist, eesmärgiga lõpetada kapitali kontsentreerumine erakätesse ja anda Prantsuse riigile hoovad sõjajärgseks ülesehitamiseks. Vasakpoolsed ja vastupanuliikumise juhid nõudsid rohkemat: mitte ainult riigistamist, vaid ka töödemokraatiat, töölistele reaalse sõnaõiguse andmist firmade strateegilises planeerimises, kuulugu need ettevõtted siis riigile või erasektorile.^[10] Praktilised kompromissid sundisid nii Prantsuse kui ka Itaalia vasakpoolseid vähemaga leppima, ent lõpuks olid nad nii oma eesmärkides kui kokkulepetes selgelt suunatud omandisuhete ümbermängimisele.

Marxi argument omandisuhete sattumuslikkusest veenis tema põlvkonnakaaslasi, kuna nad olid omandisuhete mastaapset ümbermängimist korra juba näinud. Feodaalne omand oli ebaõiglane – see oli 19. sajandi keskpaigaks massidele ilmne; veelgi enam, Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad olid näidanud, et omandisuhteid on võimalik ulatuslikult ümber struktureerida. Kui liberaalsed mõtlejad pidasid eraomandil põhinevaid kapitalistlikke omandisuhteid locke’ilikult loomulikuks, siis Marx küsis lihtsalt, miks me peaksime uskuma kapitalistide juttu kapitalistliku omandi loomulikkusest, kui feodaalide jutt feodaalse omandi loomulikkusest pole meid veennud.

Ka sõjajärgset tähelepanu omandiküsimusele tuleb vaadelda ajaloolises kontekstis. Esiteks oli tootmisvahendite kiirem juhtimine sõjajärgse ülesehitustöö seisukohalt Lääne-Euroopa riikide jaoks lihtsalt möödapääsmatu. Teiseks oli suuremahulist riigistamist ja ettevõtete omandivormi ümbermängimist lihtne põhjendada olukorras, kus terve hulk suurettevõtteid – enam-vähem kõik suured Saksa ettevõtted, alates Volkswagenist ja lõpetades IG Farbeniga, aga ka teiste riikide lipulaevad, näiteks Renault ja Fiat – oli ennast natsidega koostööd tehes diskrediteerinud. Isegi kõige veendunumal liberaalil oli keeruline väita, et juutide massimõrvamise jaoks mürkgaasi tootmine või natside sõjamasinale sõidukite tootmine oli eraomandi loomulik ja õigustatud kasutamine. Sattumuslikkus aga ei tähenda, et toonastest põhimõtetest ei oleks täna midagi õppida – seda enam et meie enda ajalooline hetk sunnib omandisuhetele värske pilguga otsa vaatama.

Kuidas Exxon sinu suvekodu varastab

Kliimamuutuste mõju omandisuhetele võib analüüsida nii liberaalsest, locke’i-likust kui ka vasakpoolsest, marksistlikust perspektiivist. Kokkuvõtvalt on situatsioon järgmine. Kliimamuutusi põhjustavad fossiilkütuste põletamisest tekkivad süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside emissioonid. Nende maavarade kaevandamiseelne omandivorm erineb riigiti. Ameerika Ühendriikides kuuluvad maa omanikule ka maapõues peituvad maavarad, Eestis (ja tegelikult suuremas osas maailmast) kuuluvad strateegilised maavarad riigile, sõltumata sellest, kellele kuulub maapind; riik võib aga anda välja kaevanduslube nii avalikele kui ka eraettevõtetele. 2021. aastal oli kümnest suurimast energiafirmast kuus erakätes ja neli (Saudi Aramco, kaks Hiina ettevõtet ja Gazprom) riiklikud. Need ettevõtted tegelevad reeglina nii fossiilkütuste kaevandamise kui ka töötlemise ja müügiga meile, kes me omakorda põletame neid autodes, ahjudes ja tööstusettevõtetes, et elada seda elu, millega me tööstusühiskonnas harjunud oleme.

Mäletatavasti leiab Locke, et omandi teke ja vahetamine vabatahtlike kokkulepete alusel, nagu eelpool kirjeldatud, on midagi täiesti loomulikku, juhul kui sellega ei kahjustata teiste inimeste omandit, kui maavara omanik „ei raisanud ühist tagavara ega hävitanud ühtki osa teistele kuuluvast varast“.^[11] Ent fossiil-kütustega äritsemisel täpselt see juhtubki. Esiteks kahjustatakse meie ühist omandit ehk planeeti Maa, kus igasugune majandustegevus (ja elu üleüldse) sõltub stabiilse temperatuuri hoidmisest. Puhas õhk, kuumalainete- ja orkaanidevabad suved, põllumajandustegevust soosiv etteennustatav ilm on just täpselt need ühised ressursid, millest Locke oma „Teises traktaadis“ räägib.

Ent enamgi veel: fossiilkütustega kauplemine kahjustab ka konkreetsete inimeste eraomandit. Ameerika Ühendriikides Floridas ei ole kindlustusfirmad enam nõus kindlustama mereäärseid eramuid, kuna muutuv kliima on tõstnud tormikahjustuste riski liiga kõrgeks. Californias ei kindlustata paljusid hooneid enam tuleriski vastu, kuna metsatulekahjude esinemissagedus on niivõrd palju tõusnud. Traditsioonilistes põllumajanduspiirkondades, näiteks Lõuna-Prantsusmaal või mitmel pool Indias, ei saa mitmeid põlvi maad harinud talunikud enam loota stabiilsetele saakidele. Nendel juhtudel on keeruline öelda, et Florida kinnisvaraomanikud või Lõuna-Prantsusmaa talunikud on langetanud valesid valikuid ja jätnud arvestamata mõistlike riskidega. Suurem osa kliimamuutusi põhjustavaid gaase on õhku paisatud pärast 1990. aastat, ent nüüd väärtust kaotav omand võidi müüa Florida majaomanikule näiteks 1950. aastatel ja Prantsusmaal ehk sajand varemgi.

Need ei ole lihtsalt abstraktsed näited. Üle maailma on esitatud rohkem kui 1000 kliimamuutuste teemalist hagi, milles süüdistatakse valitsusi ja energiafirmasid inimeste põhiseaduslike õiguste rikkumises. Eraomandi kahjustamine on nendes hagides üks sagedamini esinevaid süüdistusi. Hetkel ilmselt kõige kuulsamas hagis, USA-s juba aastaid menetluses olevas, klimatoloog James Hanseni ja 21 noore nimel esitatud Juliana vs United States kohtukaasuses süüdistatakse Ühendriike tegevusetuse kaudu avaliku ja eraomandi kahjustamises. Sahara V., kelle vanematele kuulub Oregonis järveäärne maa, ei saa enam vanaviisi järvel purjetamist nautida, kuna kliimamuutused on põhjustanud seal veetaseme languse. Jaime B. kodukohta Arizonas ohustavad aina enam metsatulekahjud ja õhusaaste, mistõttu on ta pidanud korduvalt oma kodust evakueeruma. Nathaniel B., kelle perekond tegeleb kalapüügiga, on sattunud kitsikusse, kuna kliimamuutused on viinud Alaska lõhepopulatsiooni kahanemiseni, jne.^[12] Analoogseid kaasusi on maailmas sadu ning kohtud võtavad neid aina tõsisemalt. Kõige suuremaks võiduks on siiani olnud Hollandi ülemkohtu otsus, millega leiti, et Hollandi riik ei täida oma hoolduskohustust ning ei astu piisavaid samme kliimamuutuste leevendamiseks.^[13] Ilmselt tuleb selliseid lähiaastatel veelgi.

Üks keskne küsimus taoliste kohtuasjade juures on: kes vastutab? Kas ettevõtted, kes on jätkanud kasvuhoonegaaside õhku paiskamist, teades (ja sageli varjates oma teadmist nii avalikkuse kui ka aktsionäride eest), et see kahjustab nii planeeti kui ka konkreetsete inimeste omandit? Või riik, kelle ülesandeks on meie ühisvara hoidmine ja säilitamine tulevastele põlvedele? Vastus sõltub suuresti kontekstist. Ettevõtteid on harilikult kaevatud kohtusse konkreetsete omandiriivete eest (kui näiteks mõni kaevandamisfirma on oma tegevusega saastanud lähedal asuvaid põllumaid) või siis aktsionäride ees usalduskohustuse rikkumise eest (naftakompanii Exxon puhul, kes ei avaldanud pikka aega siseuuringuid, mis kirjeldasid fossiilmajanduse põhjustatud riske globaalsele kliimale, ning varjas sellega investeerimisriske). Riike on võimalik süüdistada hoolduskohustuse hülgamises näiteks kaevanduslubade liiga helde väljajagamise eest, aga ka laiemalt ühisvara kaitsmata jätmise eest.

Mõlemad aga toetuvad oma põhjendustes liberaalsele arusaamale eraomandist, kus probleem seisneb eeskätt selles, et ühe inimese vara kasutamine kahjustab teiste omandit. Lahendused, mida sellistes olukordades pakutakse, lähtuvad samasugustest põhimõtetest: konkreetse kahju puhul võib nõuda kahju heastamist kompensatsiooni teel, põhiõiguste riive puhul võib nõuda riigilt näiteks paremat regulatsiooni kasvuhoonegaase õhku paiskavate ettevõtete üle. Niimoodi me jõuame CO₂ kvootide, kütuseaktsiiside ja teiste turupõhiste mehhanismide juurde, mille üle Eesti avalikkus nüüd juba mitu aastat päid ja piike murrab.

Kliimamuutuste klassipoliitika

Kliimamuutuste probleemi on võimalik analüüsida ka marksistlikust vaatepunktist. Taoline lähenemine võimaldab meil näha vähemalt kahte perspektiivi, mis liberaalses vaates nähtamatuks jäävad. Esiteks saame küsida, kuidas üldse on tekkinud olukord, kus maailma energiataristu on koondunud väikese hulga suurtootjate kätte ning koosneb suures osas nafta- ja maagaasivarudest? Selle asemel et näha riiki ja ettevõtteid eraldi tegutsejatena, kellel lasub erisugune vastutus (ühel hoolduskohustus inimkonna ühisvara hoidmise eest, teisel vastutus suurendada aktsionäride vara väärtust), võime näha, kuidas riikide ja ettevõtete ühised otsused on loonud praegu kehtiva omandisuhete süsteemi, mille abil kontsentreeritud fossiilkütuste taristul põhinev majandus üleüldse võimalikuks sai. Ning teiseks võimaldab marksistlik analüüs paremini näha, kuidas tuleks kujundada ümber energiataristuga seotud omandisuhteid, nii et rohepööre saaks ka päriselt realiseeruda, taastootmata samu raha ja võimu tsentraliseerivaid mehhanisme, mis on tänaseks fossiilkapitali ülemvõimu kinnistanud.

Nendele küsimustele vastamiseks tuleme tagasi kahe algse probleemi juurde: kuidas muudeti fossiilkütused algselt ühisomandis maavarast vahetatavaks kaubaks ja mil moel määrati nende kaupade hind? Ortodoksne vastus sellele küsimusele on, et fossiilkütused (õigemini kivisüsi) võeti kasutusele 19. sajandi alguse Briti puuvillatööstuses, kuna need osutusid vesiveskitest efektiivsemateks ja odavamateks energiaallikateks. Teisisõnu, kivisöe võitu on seletatud turujõudude ja innovatsiooniga. Rootsi geograaf ja ajaloolane Andreas Malm väidab, et see lugu ei pea empiiriliselt paika.^[14] Vesiveskites toodetud energia oli Suurbritannias 19. sajandi alguses endiselt odavam ja kättesaadavam kui kivisüsi, mida oli vaja kaevandada ja transportida, toonased aurumootorid vajasid hooldamist ning läksid sageli katki või lendasid lausa õhku. Isegi 1870. aastatel, pool sajandit pärast aurumasinate pealetungi, oli hüdroenergia hind fossiilkütuste hinnast veel odavam.^[15] Paljud ettevõtlikud töösturid planeerisid Põhja-Inglismaale ulatuslikke reservuaaride ja akveduktide süsteeme, mis oleksid ületanud ka hüdroenergiaga seostuva vähese mobiilsuse probleemi – akveduktidega oleks võinud vett vedada ka kõige kuivemates Inglismaa osades asuvatesse tehastesse.

Veemajandusele said saatuslikuks justnimelt omandivormiga seotud küsimused. Hüdroenergia laialdasem kasutamine oleks nõudnud töösturitelt kollektiivset veevarude haldamist, üksteise vajadustega arvestamist, et ühe või teise jõe ülemjooksul asuvad tehased kõigi ülejäänute eest vett ära ei kasutaks. Kivisöe eeliseks oli esiteks see, et teda oli võimalik kaubastada – kui sul oli tonn kivisütt, siis sul oli tonn kivisütt. Sa ei pidanud selle kasutamisel kellegi teisega arvestama. Teiseks, kivisütt sai kasutada igal ajal, see ei sõltunud põuasest ilmast. Ning viimaks, kaubastatud kivisüsi võimaldas viia tehased linnadesse, kus tööjõud oli odavam, anonüümsem ja lihtsamini kontrollitav. Fossiilkütused ei võidutsenud hüdroenergia üle mitte tänu odavusele ja kättesaadavusele, vaid seetõttu, et kivisütt oli võimalik kaubastada, kokku koguda ja suvalisse kohta vedada, andes sellega töösturitele võtme-eelise töötajate ees.^[16]

Üleminek kivisöelt naftale 20. sajandil toimus sarnastel põhimõtetel. Politoloog Timothy Mitchell on kirjeldanud, kuidas aja jooksul leidsid töölised uusi viise kivisöel põhinevas majanduses oma huvide kehtestamiseks. Kõigest hoolimata nõudis kivisöe kaevandamine siiski töölistelt küllaltki suurt panust. Kaevurid pidid tegema rasket ja ohtlikku tööd, tooma tooraine kaevandustest välja, laadima selle rongidele jne. Organiseeritud töölistel oli seda protsessi lihtne katkestada – streigid energiasektoris võisid halvata terve ühiskonna toimimise. Mitchelli hinnnangul pani just kivisöemajandus aluse 20. sajandi massidemokraatiat kujundanud töölispoliitikale. Üksnes kõiki eluvaldkondi mõjutava streigi ähvardusel oli võimalik välja võidelda 8-tunnised tööpäevad, üleüldine valimisõigus, tervisekindlustused jmt töötava rahva hüved.^[17]

Ettevõtjaid selline asjade seis mõistagi õnnelikuks ei teinud. Nafta laialdasem kasutuselevõtt 20. sajandi esimeses pooles lahendas organiseeritud tööliste probleemi, teisalt tekitas aga omakorda uusi raskusi. Vedelas olekus naftat on lihtsam transportida kui tahket kivisütt: puurtornide, naftajuhtmete ja tankerite ehitamine on küll kallis ja keeruline, ent kui need juba kord valmis on, siis voolab nafta neist läbi sisuliselt ilma inimkäe abita. Tegemist on kapitalimahuka, ent töölistest suhteliselt vähesõltuva ressursiga. Nafta liikumist on palju keerulisem peatada kui kivisöe liikumist. Isegi kui üks naftajuhe kinni panna, võib musta kulla reeglina lihtsalt teise juhtmesse ümber suunata. Nafta võttis töölistelt ära selle võimu, mille nad kivisöe liikumist kontrollides endale tagasi olid võitnud.

Ent kuna naftat oli lihtne transportida nii pikkade vahemaade kui ka (tankerite abiga) kaugete ookeanide taha, tekkis turule kohe rohkem pakkujaid. Ka Lähis-Ida tootjad võisid müüa oma naftat Ühendriikidele. Sestap tekkis oht, et nafta hinna langemisel pole sellega äritsemine enam tootjatele kasumlik. Mitchelli vastus küsimusele „miks nafta väärtus kujunes just selliseks, nagu ta kujunes?“ juhib tähelepanu riikide ja ettevõtete ühistele pingutustele naftahinna kujundamisel, mil polnud „loomulike turutingimustega“ suurt midagi pistmist. Nii töötasid Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia Teise maailmasõja järel ühiselt selle nimel, et saada „eestkoste“ (trusteeship) nime all enda ettevõtete, Standard Oili ja British Petroleumi käsutusse Lähis-Ida naftaväljad, kuna kohalikud töösturid oleks neid naftavälju kasutusse võttes võinud tuua kaasa nafta hinna tugeva kukkumise. Ka Euroopa ülesehitamiseks loodud Marshalli plaan oli teadlikult mõeldud osaliselt naftatoodetele uute turgude loomiseks: eurooplased pidid hakkama sõitma rohkem autodega, tarbima rohkem masstoodangut ja ostma selle kõige jaoks vajalikku naftat ameeriklastelt ja brittidelt. Nafta kui kauba ajaloos pole ei pakkumine ega nõudlus tekkinud „loomulikult“. Fossiilkütuste hinna kujunemine on 20. sajandi geopoliitika ajalugu.^[18]

Mida teha?

Malmi ja Mitchelli analüüsid fossiilkütuste kui kaupade ajaloost viivad meid hoopis teistsuguste õppetundideni kui omandivorme loomulikuna võtvad liberaalsed lähenemised. Esiteks on tegemist materialistlike analüüsidega, mis juhivad meie tähelepanu sellele, kuidas energiaallikate endi olemus – on nad tahked või vedelad, osadeks jaotatavad või mitte – kujundab ühiskonda nende ümber. Kivisüsi võimestas töölisi, nafta kapitaliomanikke. See ei tähenda, et selle või teise energiaallika olemus määraks deterministlikult selle kasutuselevõtu ühiskondlikud tagajärjed. Kivisöe kasutuselevõtt vabastas tekstiilitöösturid hüdroenergia ruumilistest ja ajalistest piirangutest ning tegi võimalikuks vabriku distsiplineeritud töörütmi ammu enne seda, kui see hakkas panustama ametiühingudemokraatia tõusu. Oma rolli mängib nii energiaallika enda materiaalne vorm, ajalooline kontekst, kuhu too asetub, eriti aga poliitilised otsused, mis selle energiavormi haldamisel vastu võetakse.

Energiaallikate eneste kohta tuleb teada rohkem kui „kust nad tulevad“ ja „kuhu lähevad“ – me peame küsima ka, missugust poliitikat nad võimestavad? Päikeseenergia tootmist on võimalik ette kujutada nii radikaalselt detsentraliseeritult – igal linnal on oma päikesepõld – kui ka tervet kontinenti varustava tsentraliseeritud süsteemina, nagu tegi seda 2010. aastate alguses ettevõte Desertec, kelle nägemuses võinuks terve Euroopa energiavajaduse katta hiiglaslik Põhja-Saharasse ehitatud paneelisüsteem. Tuumaenergia puhul on mitmed ajaloolased jällegi välja toonud tuumakütuste ja -tehnoloogiate sisse kirjutatud mõjusid poliitikale – kuna mitmeid tuumaenergia tootmisel kasutatud materjale ja tehnoloogiaid on võimalik potentsiaalselt kasutada ka relvatootmisel, on tuumaenergeetika paratamatult seotud rahvusliku julgeoleku küsimustega ja võimestab seetõttu institutsioone, milliste rolli me ühiskonnas tõenäoliselt pigem vähendada tahaks.^[19] See ei tähenda, et tuumaenergia tuleks rohepöörde plaanidest kohe maha kriipsutada, vaid et selle kaalumisel tuleks kuluanalüüside kõrval arvesse võtta ka ühiskondlik-poliitilisi tagajärgi.

Eesti kliimapoliitikat on siiani kannustanud küsimused energialiikide allikate, mitte nende poliitika kohta. Me võrdleme tuumaenergia ja päikeseenergia eeliseid ja puudusi, aga küsime väga vähe selle kohta, kellele kuuluvad ettevõtted, millega roheelektrit toodetakse, mil moel peaks maksumaksja toetama uutele energialiikidele üleminekut ja mida me selle eest vastu saame. Rohepöörde saavutamiseks tuleb investeerida – arenguseire keskuse uuringu järgi peaks Eesti kulutama aastani 2030 roheinvesteeringutele umbes 4% SKT-st, kaks korda rohkem kui praegu.^[20] Neist investeeringutest rääkides kuuleb Eestis aina rohkem fraase nagu „õiglane üleminek“, mis tähendab üldiselt arusaama, et Ida-Virumaa kaevurite lihtsalt kotile konutama jätmine ei ole jätkusuutlik plaan. See peaks olema enesestmõistetav – ent sama palju tuleks mõelda, kuidas saavutada seda, et uute energialiikide kasutuselevõtmisega mitte luua uut ebaõiglust. Eestis on see küsimus kõige akuutsemalt kerkinud tuuleparkide ja muu strateegilise taristu rajamisel, mis on sageli jäänud toppama kohalike vastuseisu tõttu. Eestis on seda probleemi üritatud reeglina lahendada kohalikke „ära ostes“ või siis neist (sageli riigi kaasabil) üle sõites (see on eriti edukas, kui seda teha regioonis, mille elanikel on vähem poliitilist kapitali – vt näiteks VKG plaane uue tselluloositehase rajamiseks Ida-Virumaal). Ühe võimaliku alternatiivina võiksid progressiivsed jõud toetada Euroopas üsna edukalt rakendatud energiaühistute loomist, kus kohalik kogukond osaleb organiseerunud kaasomanikuna taristu ehitamisel, omab sõnaõigust strateegilistes valikutes ning saab oma jao ka kasumist.^[21] See ei lahendaks mitte ainult algsete investeeringute küsimust, vaid looks ka tingimused edasiste konfliktide lahendamiseks, kus kogukond ei suhestuks ettevõttega mitte antagonistlikult, vaid kui osanik ühises projektis. Muidugi – võimalik, et seetõttu see lahendus Eestis ülemäära populaarseks osutunud polegi.

Teiseks, teadmine, et riik on tegelenud aktiivselt fossiilkütuste turu kujundamisega kivisöe aegadest saadik, annab meile vabamad käed ka kliimasõbralike energiaallikate turu kujundamisel. Fossiilmajanduse ajalugu aitab meil ümber hinnata kurtmisi, et CO₂ kvoodid või subsiidiumid roheinvesteeringutele „moonutavad energiaturgu“ – mingit „loomulikku“ turgu pole energeetikas kunagi eksisteerinudki. Seda ka Eestis, võib-olla isegi eriti Eestis. Geograaf Kärg Kama on näidanud, kuidas majanduslikult erakordselt ebaefektiivsest põlevkivist sai 2000. aastate alguses „rahvusliku julgeoleku“ nurgakivi, Eesti energiasõltumatuse garantii, mille kaitsmise tähe all võitlesid eksperdid ja poliitikud vastu nii energiaturu avamisele kui ka selle dekarboniseerimisele.^[22] Ka avatud turgudel pole kütusevarude väärtuse hindamine kaugeltki läbipaistev tegevus, vaid sõltub küsitava väärtusega ekspertiisist, millega hinnatakse maavarareserve, nende kättesaadavust, tulevikunõudlust ja palju muud.^[23] Ma ei taha siin väita, justkui oleks taoline ekspertiis kasutu, vaid juhtida tähelepanu, et tegu on tehnokraatliku tegevusega, millel on oma poliitilised tagajärjed, ja mitte turgude „loomuliku kujunemisega“. Ning meelevaldselt kujundatud turge võib meelerahuga ka ümber kujundada.

Siin tasub Eesti sotsidel meelde tuletada oma Euroopa võitluskaaslaste ajalugu ning naasta julgemalt aktiivse tööstuspoliitika juurde.^[24] Klassikalise liberalismi kantsina pole Eestis siiamaani riiklikku tööstuspoliitikat aetud – parimal juhul on jagatud EAS-i, MKM-i ja teiste ministeeriumide kaudu toetusi teatud, sageli heade sidemetega ettevõtetele. Riik võiks aga julgemalt tegeleda uute turgude loomise ja taristu väljaehitamisega. Nagu USA „Uue Rohelise Kursi“ aktivistid ja seda toetavad teadlased on nentinud, ei oleks taoline lähenemine ei pretsedenditu ega poliitiliselt mõeldamatu. Paljud tehnoloogiad, milleta me kaasaegset elu ette ei kujutakski, arendati välja riiklike, sageli sõjatööstust toetavate asutuste poolt – olgu näiteks GPS-positsioneering või Internetile aluse pannud ülikoolidevaheline andemesidevõrk ARPAnet. Pealegi peab iga poliitiline jõud mõtlema, kuidas leida huvigruppe, kes nende poliitikaid pikaajaliselt toetaksid – ning tugev tööstuspoliitika võimaldaks siduda enda külge uued tööstusharud, kelle sünd ja edu on otseselt seotud poliitiliste otsustega.^[25] Just vasakpoolsetel jõududel on taolise innovatsioonijuhtimisega kõige rohkem kogemusi – aeg on need uuesti meelde tuletada.

Viimaks seob omandiküsimusele keskenduv lähenemine kokku ettevõtete ja riigi rolli kliimakriisi kujundamises, näidates, kuidas omandi ja vara koondumine väikese hulga inimeste kätte on otseselt seotud kliimakriisi tekkimisega. Nagu Malm ja Mitchell näitavad, ei olnud fossiilmajanduse tekkimine mitte ajalooline juhus, kus maapõuest leitud must kuld lihtsalt osutus efektiivsemalt ekspluateeritavaks energiaallikaks kui vesi või tuul. Fossiilkütused võeti kasutusele justnimelt nende poliitilise efekti pärast. Teistpidi, seesama vara koondumine, mille fossiilkütuste kasutuselevõtmine võimalikuks tegi, annab nüüd tohutud ressursid nendele ettevõtjatele, kes tahaksid oma investeeringutest veel viimased miljardid välja pigistada, arvaku üleujutatud Bangladesh või ülekuumenenud Eesti sellest mida tahes. Omandile keskendumine tähendab, et rohepöörde juures pole oluline ainult see, kas kütused, mida me kasutame, soojendavad planeeti või mitte, vaid ka see, kas nende kütuste materiaalsed ja juriidilised vormid toetavad võrdsemat ja tervemat ühiskonda või viivad taas kord võimu ja kapitali kontsentreerumiseni. Energiasüsteemide ümberehitamine tähendab paratamatult ka ühiskondlike süsteemide ümberehitamist. Teisel katsel võiks seda teha paremini.

^[1] A. Gethin, C. Martínez-Toledano, T. Piketty, Brahmin Left vs Merchant Right: Changing Political Cleavages in 21 Western Democracies. The Quarterly Journal of Economics, 2022, kd 137, nr 1. Vt ka T. Piketty, Capital and Ideology. Cambridge (MA), 2020.

^[2] T. Saarts, Sotsiaaldemokraatia lõppmäng? Müürileht, 14.02.2020, nr 2.

^[3] G. Eley, Forging Democracy: The History of the Left in Europe, 1850–2000. Oxford, 2002, lk 482.

^[4] M. T. Viktorsson, S. Gowan, Revisiting the Meidner Plan. Jacobin, 22.08.2017. https://jacobin.com/2017/08/sweden-social-democracy-meidner-plan-capital.

^[5] J. Locke, Teine traktaat valitsemisest: Essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist. Tlk A. Kilp. Tallinn, 2007, lk 23–37.

^[6] Erastamisest pikemalt: E. Terk jt, Omandireform Eestis: õig(l)us, majandus, inimene. Tallinn; Tartu, 2022.

^[7] A. Linklater, Owning the Earth: The Transforming History of Land Ownership. London, 2013.

^[8] K. Marx, Kapital. Poliitilise ökonoomia kriitika. 1. köide, I. Kapitali tootmise protsess. Tallinn, 1953, lk 621–662. Vt ka D. Harvey, The New Imperialism. Oxford, 2005, lk 145.

^[9] G. Eley, Forging Democracy, lk 290–291.

^[10] H. Chapman, France’s Long Reconstruction: In Search of the Modern Republic. Cambridge (MA), 2018, lk 166–177.

^[11] J. Locke, Teine traktaat valitsemisest, lk 35.

^[12] Kelsey Cascadia Rose Juliana jt vs The United States of America jt, United States District Court, District of Oregon – Eugene Division, 10.9.2015, https://static1.squarespace.com/static/571d109b04426270152febe0/t/57a35ac5ebbd1ac03847eece/1470323398409/YouthAmendedComplaintAgainstUS.pdf , loe lähemalt: D. Wallace-Wells, What If the Courts Could Save the Climate? New York Magazine, 29.11.2018.

^[13] Stichting Urgenda vs Hollandi majandus- ja kliimaministeerium, Hollandi ülemkohus, 20.12.2019, https://www.urgenda.nl/wp-content/uploads/ENG-Dutch-Supreme-Court-Urgenda-v-Netherlands-20-12-2019.pdf.

^[14] Andreas Malmi arutlusi kliimapoliitikast on avaldanud ka Vikerkaar, vt A. Malm, Kes süütas tulekahju? Fossiilmajanduse ajaloost. Tlk. T. Pakk. Vikerkaar, 2019, nr 1/2, lk 129–166; A. Malm ja Zetkini kollektiiv, Fossiilfašismi poole?. Tlk M. V. Vikerkaar,  2021, nr 12, lk 74–101.

^[15] A. Malm, Fossil Capital: The Rise of Steam Power and the Roots of Global Warming. London, 2016, lk 102.

^[16] Sealsamas.

^[17] T. Mitchell, Carbon Democracy: Political Power in the Age of Oil. London, 2011, lk 12–43.

^[18] T. Mitchell, Carbon Democracy, lk 86–109.

^[19] Vt nt G. Hecht, Being Nuclear: Africans and the Global Uranium Trade. Cambridge (MA), 2012.

^[20] U. Varblane, M. Masso, T. Danilov, M. Piirits, Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis. Raport. Arenguseire keskus. Tallinn, 2023.

^[21] S. Sillak, N. Ivask, Kuidas lepitada kogukondi tuuleparkide rajamisega? Arenguseire Keskus, 31.03.2022. https://arenguseire.ee/pikksilm/kuidas-lepitada-kogukondi-tuuleparkide-rajamisega/.

^[22] K. Kama, Contending Geo-Logics: Energy Security, Resource Ontologies, and the Politics of Expert Knowledge in Estonia. Geopolitics, 2016, kd 21, nr 4, lk 831–856.

^[23] Nt K. Kama, M. Kuchler, Geo-Metrics and Geo-Politics: Controversies in Estimating European Shale Gas Resources. Rmt-s: Political Geology. Toim. A. Bobbette, A. Donovan. Cambridge, 2019, lk 105–145.

^[24] Tööstuspoliitikast loe lähemalt Erkki Karo artiklist samas Vikerkaare numbris.

^[25] K. Aronoff, A. Battistoni, D. A. Cohen, T. Riofrancos, A Planet to Win: Why We Need a Green New Deal. London, 2019. lk 33–37.

EKRE kaotas 2023. aasta valimistel kaks kohta parlamendis, saades 17 mandaati varasema 19 asemel. Valimiskaotus tundub suuremgi, kui võrrelda tema häältesaaki valimistel (16.1%) toetusega mõned kuud varem – oktoobris 2022 oli see Kantar Emori küsitluste andmetel koguni 25%. Pole aga põhjust arvata, et EKRE aeg Eestis sellega läbi on saanud. Parempopulistlike parteide toetus teistes Euroopa riikides on pigem tõusutrendis kui languses. Briti poliitikateadlase Tim Bale’i ja tšiili juurtega populismiuurija Cristóbal Rovira Kaltwasseri analüüs näitab, et Lääne Euroopas on toetus parempopulistlikele erakondadele (kelle hulka kuulub ka EKRE) 2010. aastatel summaarselt tõusnud 10%-lt 14%-le.^[1] Selline tõus vaid kümmekonna aastaga on ühe maailmavaatelise erakonnaperekonna kohta märkimisväärne. Parempopulistid esindavad tänapäeva poliitikas üht poolust üsnagi fundamentaalsest lõhest või tuumikkonfliktist, millele poliitikateadlased on pannud eri nimesid: liberaalsuse ja konservatiivsuse vastuolu, globaliseerumise võitjate ja kaotajate vastasseis, transnatsionaalne lõhe jne.^[2]

Arvestades parempopulistide järjest jõulisemaks muutuvat positsiooni 21. sajandi poliitikas, püüame anda vastuse kahele sõlmküsimusele. Miks on parempopulistlikud parteid nii erakordne nähtus, et mitte ainult peavooluparteid, vaid ka poliitikateadlased suhtuvad neisse eriliselt? Millist käitumisjoont peaksid teised erakonnad parempopulistide osas hoidma, et neid ohjeldada ja takistada asumast lammutama liberaalseid demokraatlikke institutsioone?

Mis on ikkagi parempopulism?

Terminid nagu paremradikalism, parem-äärmuslus, populism, liberaalne demokraatia jne on hakanud Eesti (ja ka teiste riikide) avalikes debattides elama täiesti oma elu ning igaüks tõlgendab neid üsna isemoodi. Püüame seda mõisteruumi pisut korrastada, tuues sisse tänapäevase poliitikateadusliku vaate. Mõistmaks parempopulismi olemust, pakume välja lihtsa valemi:

populism + paremradikalism = parempopulism

Kõigepealt, mis on populism? Eesti avalikus diskursuses määratletakse populismina enamasti kulukate ja lühinägelike, kuid rahva hulgas populaarsete poliitlubaduste väljakäimist. Teisisõnu, poliitik või partei lubab midagi lihtsakoelist ja populaarset, mis naiivse valija kergesti õnge võtab. Poliitikateadustes vaadatakse populismi harva läbi nii trafaretse prisma. Kui lähtuda populismiuurijate Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwasseri^[3] definitsioonist, siis populismi aluseks on mustvalge maailmavaade, mille järgi ühiskonnas on kaks teineteisele vastanduvat gruppi: korruptiivne ning vaid omakasu peal väljas olev eliit, kellele vastandub vooruslik ja puhas rahvas (lihtsad inimesed meie ümber). Eliit on rahvalt võimu röövinud ning populistlike parteide ja liidrite eesmärgiks on võim rahvale tagasi anda ning korruptiivne eliit minema pühkida, asendades selle rahva soove ja hingeelu kõige paremini tundvate juhtidega.

Kes aga on see „rahvas“ ja „eliit“? Populistide silmis pole rahvas kunagi kogu elanikkond või kodanikkond, vaid nad valivad välja kõigest ühe osa populatsioonist, kes nende meelest vajab ekstra võimestamist ja tähelepanu ning on kõige „õigem“ ja „puhtam“ osa rahvast. Sama kehtib ka eliidi kohta, kus mitte kõiki rühmi ei tituleerita võrdselt „rahva vaenlasteks“, vaid kriitikateravik suunatakse teatud mõjukate gruppide vastu: enamasti kritiseeritakse poliitilist ja majanduseliiti, vahel ka akadeemilist eliiti, harva aga kultuuri- või sõjaväelist eliiti.

„Rahva“ ja „eliidi“ määratlusest tulenebki oluline erinevus vasak- ja parempopulistide vahel. Kuna vasakpopulistide jaoks on peamisteks märksõnadeks võrdsus ja sotsiaalne õiglus, siis nende jaoks on rahva ja eliidi antagonism kokku võetav metafooriga 99% versus 1%. 99% on „rahvas“ – tavalised inimesed, kes on ilma jäetud tegelikult neile kuuluma pidavatest sotsiaalsetest hüvedest ja majanduslikest võimalustest, 1% on aga ülirikastest koosnev globaalne koorekiht (suurkorporatsioonide omanikud, pankurid, muud äri- ja finantsmagnaadid jne). Parempopulistide silmis seevastu on rahva piirid pandud paika etniliselt, rassiliselt või isegi maailmavaateliselt: rahvas on põhirahvusesse (etnilised eestlased, valged ameeriklased jne) kuuluv „vaikiv konservatiivne enamus“, kellelt rahvusriikluse printsiipe reetev globalistlik ja liberaalne eliit on röövinud võimu ning sõnaõiguse.

Mudde ja Kaltwasseri jaoks on populism õhuke ideoloogia (thin ideology), sest eliidi ja rahva vastandamise ideestik jääb liialt piiratuks, et tekitada intellektuaalselt rikkamat ning elulisemate poliitiliste väljakutsetega tegelevat ideoloogiat. Seetõttu haagibki populism enda külge teisi, tuumakamaid ideoloogilisi traditsioone: vasakpopulistid laenavad ideid sotsialistidelt (ja vahel isegi sotsiaaldemokraatidelt), parempopulistid aga otsivad ühisosa radikaalsemate konservatismi vooludega, enamasti paremradikalismiga.

Paremradikalism pole paremäärmuslus

Paremradikalismi (radical right) on oluline eristada paremäärmuslusest või parem-ekstremismist (extreme right). Oluline vahe seisneb selles, et kui paremäärmuslased suhtuvad demokraatiasse skeptiliselt või suisa vaenulikult, püüdes seda asendada autoritaarse riigikorraldusega (ammutades inspiratsiooni sõdadevahelistest fašistlikest või natsionaalsotsialistlikest režiimidest), siis paremradikaalid ei soovi demokraatiat kukutada, vaid pigem oma näo järgi ringi teha, vähendades seal just liberaalsete institutsioonide ja põhimõtete komponenti. Oluline lahknevus seisneb ka selles, et paremradikaalid on harva avalikult rassistlikud ning vägivalda ülistavad. Viimane ei tähenda kaugeltki seda, et paremradikaalid rassismi ja vägivalda varmalt hukka mõistaksid, pigem nad kas vaikivad või püüavad mõista anda, et teatud juhtudel on need isegi õigustatud. Lühidalt, paremradikalism on viisakam, demokraatlikum ja mõõdukam versioon paremäärmuslusest, olles nii vastuvõetav palju laiematele rahvahulkadele kui skinhead’ide, Odini sõdalaste või neonatside liikumised, mis seostuvad just paremäärmuslusega.

Mis iseloomustab siis paremradikalismi? Paremradikalismi tuumaks on nativism, ultrakonservatiivsed väärtused ning ka teatud annus autoritarismi. Anglitsistlik termin „nativism“ (nativism) tähendab nn põlisrahvuse (nt etnilised, puhtad eestlased) staatuses rahvusgrupi huvide rõhutatult kilbile tõstmist ning arusaama, et enamuses oleval põlisrahvusel peaks olema rohkem õigusi kui sisserändajatel – seda nii majandus-, sotsiaal- kui ka kultuurisfääris.^[4] Sellest tuleneb paremradikaalide üks kõige olulisem programmiline punkt – immigratsioonivastasus. Parempopulistide jaoks on sisserändest saanud otsekui kõige kurja kehastus, mis tänapäeva maailma kiiva veab: immigrandid ohustavad rahvuskultuuri ja harjumuspärast elustiili, nad võtavad põlisrahvusesse kuuluvalt ausalt (valgelt) töömehelt ära tema töö, nad toovad endaga kaasa kuritegevuse tõusu ja haigused jne. Paremradikaalide arust ohustab migratsioon tervikuna riigipiiride tähendust ja ründab meie rahvuslikku suveräänsust. Rahvuslik suveräänsus ongi paremradikaalide teine oluline juhtmotiiv. Nad väidavad, et globaliseerumine, Euroopa Liit, teised rahvusvahelised organisatsioonid ja koostöövormid ahendavad rahvusriikide otsustusvabadust ja võimupiire. Selline olukord tuleb lõpetada: peame tagasi pöörduma maailma, kus iga riik ajab oma asja, kaitseb kiivalt ainult omaenda huve ning koopereerub teistega vaid siis, kui see talle parajasti kasulik on. Seetõttu on loogiline, et parempopulistid on sügavalt euroskeptilised, kaldudes vahel selle pehmesse (Brüsseli mõju tuleks drastiliselt vähendada, kuid liit võiks piiratud vormis säilida), vahel radikaalsesse varianti (EL tuleks laiali saata või vähemalt ise sealt välja astuda). Globaliseerumist näevad paremradikaalid kui suurt ähvardavat lainet, mis nende väitel uputab rahvusriigid ja rahvusidentiteedid ning toob kaasa muidki majanduslikke ja sotsiaalseid hädasid (töökohad liiguvad Aasiasse, sisserändajate tõttu langevad heaolu ja palgad jne).

Teine paremradikaalse maailmavaate alussammas on äärmuskonservatiivsed väärtused. Just „ultra-“ või „äärmuskonservatiivsed“, sest erinevalt peavoolu konservatiividest (kristlikud demokraadid ja mõõdukad konservatiivsed erakonnad), kes samuti seisavad traditsiooniliste väärtuste eest, ei soovi paremradikaalid selles osas teha mingeid kompromisse ega järeleandmisi liberaalidele. Nende jaoks on ülioluline säilitada traditsiooniline patriarhaalne perekond, kus kehtivad selged soorollid. Seetõttu käsitletakse feministe ja kõikvõimalike sooideoloogiate (gender ideologies) propageerijaid eriti ohtlike vaenlastena, kes soovivad lõhkuda harjumuspärast peremudelit (kus mees on naise pea) ning õõnestada „loomulikku“ ühiskonnakorraldust, kus meeste ja naiste rollid olid selgelt paika pandud ja kivisse raiutud. Loomulikult ollakse vastu samasooliste abieludele – seda eriti just Ida-Euroopas, kus lisaks veel vaenatakse ja häbimärgistatakse seksuaalvähemusi (ajaloolis-kultuurilistel põhjustel kohtab seda Lääne-Euroopas palju vähem).

Vähemuste (olgu nad siis etnilised, rassilised või seksuaalvähemused) vastasus ei tulene ainult äärmuskonservatiivsest eluhoiakust, vaid kolmandast paremradikalismi ideoloogilisest alustalast, milleks on autoritaarsus ja hierarhiate soosimine. Paremradikaalide ideaalühiskonnas on igaühel oma koht ja roll, valitsevad selged hierarhiad, kus näiteks meeste staatus on kõrgem kui naistel, eestlasel on rohkem õigusi kui sisserännanutel, traditsiooniline perekond on väärtustatum kui üksikema (eriti veel lesbiline või feministlikult meelestatud üksikema) jne. Sellesse ühiskonda ei mahu elustiilide kirjusus ja pluralism, kus igaüks otsustab ise, milliseid eluvalikuid ta teeb. Selle asemel on selged autoriteedid (nt juhid ja partei) ja traditsioonilised institutsioonid (nt kirik), mis ütlevad ette, kuidas õige kodanik elama peaks. Kord, autoriteet ja hierarhiad, mitte „kõigelubatavus ja moraalne lodevus“, hoiab paremradikaalide meelest ühiskondi jätkusuutlike ja tugevatena.

Arvestades paremradikaalide autoritarismiihalust pole ka ime, et paljud neist imetlesid kuni 2022. aasta veebruarini avalikult Putini Venemaad. Putin kehastas nende jaoks paljusid nende tuumikväärtusi: tugev liider, kes lõi oma riigis korra majja, pani piiri kõikvõimalikule „homoideoloogiale“ ja muule liberaalsele kõigelubatavusele ning seadis oma riigi huvid alati kõige ette, tehes Venemaast tõeliselt suveräänse rahvusriigi:

Aastal 2017 kasutas Prantsusmaa Rassemblement National (Rahvuslik Liit) valimistel lendlehte fotoga, millel Le Pen ja Putin teineteise kätt suruvad. Prantsusmaa teise paremradikaalse partei Reconquête juht Eric Zemmour ütles aastal 2018, et ta „unistab Prantsuse Putinist“, kes peataks Prantsusmaa allakäigu.^[5] Itaalia Põhja Liiga juht Matteo Salvini ütles märtsis 2015: „Minu arvates on Venemaa palju demokraatlikum kui Euroopa Liit“. Sama aasta novembris kandis ta europarlamendi ees T-särki Putini pildiga ning deklareeris: „Ma annaksin kaks Mattarellat poole Putini eest!“ (Mattarella oli tolleaegne Itaalia president).^[6]  2010ndatel oli Putin Orbáni sagedane külaline Budapestis; Orbánist saigi Putini suurim liitlane Euroopa Liidus ning selleks on ta jäänud ka pärast veebruari 2022.^[7]

Miks enamus paremradikaalseid parteisid kasutab populistlikku strateegiat ja retoorikat? Miks ei võiks nad jääda lihtsalt paremradikaalideks ilma populismita? Enamik parempopulistlikke parteisid on vähemalt Lääne-Euroopa kontekstis üsna noored erakonnad: nad tekkisid 1970.–1980. aastatel, kuid vähegi märkimisväärset valimisedu hakkasid saavutama alles 1990. ja 2000. aastatel.^[8] Uutele parteidele, kes lisaks veel soovivad tänast liberaalset ühiskonnakorraldust ja väärtussüsteemi muuta ning praegust võimueliiti täielikult välja vahetada, on üsna loogiline, et pöördutakse eliiti ja rahvast omavahel vastandava retoorika poole. Uued ja süsteemivastased parteid ongi tihtilugu populistlikud,^[9] sest see annab nende tegevusele teatud legitiimsuse: oleme koos „rahvaga“ praegu võimul oleva korruptiivse ja omakasupüüdliku „eliidi“ vastu. Parempopulistid ise enda kohta muidugi vastavat terminit ei kasuta, vaid tituleerivad end „konservatiivideks“, „rahvuslasteks“, „tõelisteks demokraatideks“ jne. Ometi, kui Prantsusmaa parempopulistliku partei Rahvusrinde (Front National) juhile Marine Le Penile selgitati, et populismi mõiste tuumaks on rahva huvide eest seismine, ei kõhelnud ta end populistiks nimetamast ning on ka oma valimisloosungis kasutanud vormelit „rahva nimel“ (au nom du peuple).^[10] Populismikomponendist tuleneb ka parempopulistide äratuntav ja eriline stiil: rõhutatult mitte-poliitkorrektne ja isegi vulgaarne kõnepruuk, liidrite soov end eksponeerida koos rahva ja suurte toetajahulkadega, manipuleerimine viha ja hirmudega, lihtsate lahenduste pakkumine keerulistele probleemidele jne.

Oht liberaalsele demokraatiale

Miks siis poliitikateadlased parempopulismile nii erilist tähelepanu pööravad ja selle tõusu osas nii murelikud ning hoiatavad on? Lühidalt öeldes nad näevad parempopulismis tõsist ohtu läänelikule liberaalsele demokraatiale.^[11] Briti poliitikateadlane Matthew Feldman märgib: „See on fašistlik veri ja hing poliitiliselt korrektses sõnastuses.“^[12] Nende tõelised eesmärgid – see, mis oma maa „tagasivõtmise“ loosungi taga on – hakkavad välja paistma siis, kui nad saavutavad ainuvõimu.

Kui kuulata EKRE kõneisikuid, jääb kergesti mulje, et liberaalne demokraatia on globaliseerumise, immigratsiooni ja seksuaalvähemuste kaitsmise eesmärgil loodud hiljutine ideoloogia, millest isamaa tuleb ära päästa. Tegelikult pandi liberaalsele demokraatiale alus Inglismaal 17. sajandil ja seda arendasid järgnevatel sajanditel edasi liberaalsed filosoofid. Liberalismi isa tiitli on teeninud inglise filosoof John Locke (1632–1704). Kui liberaalse demokraatia definitsioon lahti võtta, siis demokraatia poolele jääb üldine valimisõigus ning vabad ja ausad valimised – teisisõnu rahva osalemine demokraatlikus protsessis. Liberaalsele poolele jäävad: sõna- ja meediavabadus, universaalsed kodanikuvabadused, inimõiguste ja vähemuste õiguste kaitse, õigusriiklus, võimude lahusus ja tasakaalumehhanismid.^[13] Liberaalse komponendi lisamine on vajalik selleks, et vältida rahva võimu muutumist piiramatuks „enamuse türanniaks“, kus enamus hakkab vähemuste õigustest hoolimatult üle sõitma ning ühiskondlikku pluralismi lämmatama. Lisaks sellele üritavad liberaalid päitsed pähe panna ka valitud võimuesindajatele, et nad ei hakkaks „rahva nimel“ oma võimu kuritarvitama, milleks ongi juurutatud võimude lahususe ja vastastikuse kontrolli printsiip (seadusandlik, täitevvõim ja kohtuvõim on üksteisest sõltumatud ning kontrollivad üksteist) ning jälgitakse kiivalt õigusriikluse põhimõtteid.

Võiks arvata, et tänapäeva Euroopas ei sõdi ükski tõsiseltvõetav poliitiline jõud eespool nimetatud liberaalsete põhimõtete vastu. Ometi panevad parempopulistid demokraatia liberaalse külje ning selle vajalikkuse kahtluse alla – seda just Ida-Euroopas, palju vähem Läänes.^[14] Parempopulistide probleemid liberaalse demokraatiaga tulenevad just nende maailmavaatest: ei populism ega paremradikalism sobi kuigi hästi kokku eespool kirjeldatud liberaalsete põhimõtetega.

Populistide silmis tähendab demokraatia just rahva piiramatut võimu. Kuna „õiges“ demokraatias valitseb rahvas ning rahva hingeelu ja soove kõige paremini tundvad liidrid, siis nende tahet ei tohiks kammitseda mingid vaheinstitutsioonid, olgu nendeks siis kohtud, parlamendid, meedia, EL vmt. Kui rahvas (või rahva tugeva toetusega juhid) otsustavad mõne vähemusgrupi õigusi ahendada, siis ei tohiks seda keelata ükski instants – isegi mitte Euroopa Inimõiguste Kohus. Ungaris ja Poolas toimuv on suurepärane näide, kuidas seda praktikas ellu viiakse. Poolas praegu võimul olev parempopulistlik Õiguse Ja Õigluse Partei (PiS) üritas konstitutsioonikohtu kohtunike määramist paremini enda kontrollile allutada.^[15] Reform küll ebaõnnestus EL-i jõulisel sekkumisel, kuid PiS-i algne argumentatsioon vastas täpselt populismi kaanonitele: kuna kohtunikel puudub otsene rahva mandaat, siis tuleb nad demokraatia huvides allutada enamuse tahtele, mida praegu väljendavatki võimul olev konservatiivne partei. Ungaris võtsid Viktor Orbán ja Fidesz ülemkohtu üsna kiiresti oma kontrolli alla, mehitades selle võimutruude kohtunikega. Põhjendus oli suuresti sama: „rahva tahe“ peab peegelduma ka kohtuotsustes.^[16] Kuigi nii Poola kui ka Ungari valitsejad püüavad muus olukorras üsna kiivalt seadusi järgida, on siiski ütlematagi selge, et seesugune kohtuvõimu politiseerimine ohustab fundamentaalseid õigusriikluse põhimõtteid. Kuna nii Fidesz kui ka PiS on niikuinii parlamendis enamuses, viib lisaks veel ka kohtuvõimu allutamine valitsuse kontrollile võimude lahususe ja vastastikuse kontrolli ahela täieliku katkemiseni.

Mõlemas riigis on võimuerakond vahelduva eduga üritanud enda käpa alla saada ka meediat.^[17] Ungaris on see läinud edukalt: Fidesz kontrollib juba ammu avalik-õiguslikku meediat ning valitsusmeelsete meediamogulite kätte on järk-järgult läinud ka valdav enamus erameedia väljaannetest ja kanalitest. Seetõttu on opositsiooni väljaannetest saanud pigem nišikaup. Poolas on PiS-il õnnestunud allutada ainult avalik-õiguslik ringhääling, erameedia on veel üsna vaba ja mitmekesine.^[18] Ka nende sammude õigustamiseks on kasutatud populistlikku argumentatsiooni: kuna enamus rahvast on hääletanud konservatiivide poolt, siis ongi loomulik ja igati demokraatlik, et meedia just sellele poolele rohkem sõna annab ning liberaalidele kui „rahvusriigi vaenlastele“ vähem eetriaega pakub. Niisiis on eelnevast üsna selge, kuidas populism võib ohustada nii sõnavabadust, võimude lahusust kui ka õigusriiklust.

Nativismi, autoritaarsuse ja hierarhialembuse kaudu heidab parempopulism tõsise väljakutse ka universaalsetele kodanikuvabadustele, inim- ja vähemuste õigustele. Tee teatud vähemusgruppide õiguste ning vabaduste piiramiseni ettekäändel, et „rahvas“ on nii otsustanud, on ju paremradikaalsest ideoloogiast lähtudes igati valla. Võib tekitada kodanike hierarhiaid, kus ühtede gruppide õigused on „valedest“ etnilistest ja rassilistest tunnustest või seksuaalsest sättumusest lähtudes rohkem piiratud kui ülejäänud ühiskonnaliikmete omad. See annab rohelise tule heaolušovinismile ehk sotsiaalsete hüvede jagamisele mingi grupitunnuse, mitte inimese pingutuste alusel. Sellest tulenevalt diferentseeribki tänane Ungari heaoluriik inimesi vastavalt sellele, kuidas nad sobivad konservatiivse ideaalkodaniku mudeliga: lastega ja keskklassi kuuluv traditsiooniline perekond naudib palju enam sotsiaalseid hüvesid kui üksikemad ja ennekõike romad (mustlased).^[19]

Niisiis pole ime, et poliitikateadlased jälgivad parempopuliste eriti tähelepanelikult. Kui politoloogid üldjuhul oma poliitilisi eelistusi varjavad ning kirjeldavad ühiskonda neutraalselt positsioonilt, siis populistlike paremradikaalide suhtes on selline neutraalsus tihtilugu kadunud. Küsimus on siin palju eksistentsiaalsem kui parteipoliitilised sümpaatiad: kas tänane demokraatiamudel Läänes säilib või asendatakse see poolautoritaarse hübriidrežiimiga? Seda illustreerib briti politoloogi Matthew Feldmani sõnum – lausa appihüüe: „Kui liberalism järgmise generatsiooni jooksul hävib, siis sellepärast, et meie, kes me pidime tema üle valvama, ei suutnud teda päästa.“^[20]

Kuidas peaksid teised parteid parempopulistidega ümber käima?

Milliseid strateegiaid on peavooluparteid parempopulistide suhtes rakendanud ja kui tulemuslikud need on olnud? Politoloogid on uurinud eri strateegiaid, lükanud ümber nii mõnegi poliitikute kõhutundel põhineva käibetõe ning pakkunud välja mitmeid üsnagi toimivaid lahendusi. Keskse tähtsusega kõiges, mis kaitseb liberaalset demokraatiat ning määrab parempopulistide legitiimsuse ja manööverdamisruumi, on see, kuidas teised parteid parempopulistidesse suhtuvad ja nendega ümber käivad.^[21]

Laias laastus saab eristada kahte strateegiat: (1) sanitaarkordon (cordon sanitaire) – peavoolu erakonnad sõlmivad kokkuleppe, et parempopuliste koalitsioonivalitsustesse kunagi ei kaasata; (2) kodustamine – parempopuliste kaasatakse siiski aeg-ajalt valitsusse lootuses, et nad muutuvad mõõdukamaks ning taltsamaks.

Kahe äärmuse vahele mahub mitmeid teisigi kaalumist väärivaid lahendusi, millest toome välja vaid mõned: (1) teemapõhine positiivne hõlmamine, (2) kontsentrilise kaasamise mudel, (3) stigmatiseerimine.

Kodustamisest sanitaarkordonini

Kuidas peaksid peavooluparteid toimima parempopulistidega, kes on rahva mandaadiga parlamenti pääsenud? Kas neid peaks välistama, ignoreerima või võiks üritada ikkagi ettevaatlikult koostööd teha? Proovitud on mitmesuguseid lähenemisi, alates cordon sanitaire’i poliitikast parlamendis kõikide paremradikaalide algatuste suhtes – selline kõikehõlmav blokeerimine oli üksvahe kasutusel näiteks Rootsis Sverigedemokraterna (SD) suhtes^[22] – ja lõpetades nende kaasamisega mitte ainult parlamenditöös, vaid isegi valitsuskoalitsioonis. Viimasel juhul on argumendiks olnud lootus, et järgmisteks valimisteks on kaasatud populistlik partei oma poliitikat mahendanud ja/või toetust kaotanud. Uurimused on näidanud sellise ootuse põhjendatust. Ehkki kumbki ootus alati ei teostu, on populistliku paremradikaalse partei toetus järgmistel valimistel keskmiselt kahanenud nelja protsendipunkti võrra.^[23]

See aga ei tähenda, et nn kodustamiskoalitsioon oleks tingimata parem kui sanitaarkordon. Pigem vastupidi. Kaasamisefekte laiemalt vaatlevad analüüsid nendivad, et parempopulistide kaasamine nõrgendab märgatavalt demokraatia kvaliteeti, sh poliitilist kultuuri.^[24] Seda, kuidas populistliku paremradikaalse partei valitsusse kaasamine mõjutab teiste koalitsioonipartnerite edasist toetust (ehk kas nuhelda saavad ka „kuritöö kaasosalised“), eraldi uuritud ei ole, ehkki üheks uurimiste tulevikuteemaks on seda seatud.^[25] Eestis on Isamaa poliitikud igatahes seisukohal, et nende liigne lähedus EKRE-ga on mõjunud halvasti nende endi häältesaagile.^[26] See on üldisem nähtus, et parempopulistide toetus kasvab ennekõike parempoolsete rahvuslaste arvelt ning viimaste nihkumine veelgi konservatiivsemasse äärde kärbib nende häälesaaki veelgi.

Europarlament on 2010. aastatest alates, kui parempopulistid hakkasid seal jõudsalt oma esindatust kasvatama, kaldunud üha enam liberaalset demokraatiat kaitsva loogika suunas. Võib öelda, et on valitud sanitaarkordoni taktika. Vähe sellest, et paremradikaalidele ei jaotata ametikohti parlamendis ega komisjonis, sisse on seatud veel parteide erinev finantseerimine sõltuvalt partei programmi ja tegevuse vastavusest liberaalse demokraatia väärtustele.^[27]

Kontsentriline kaasamine või hoopis stigmatiseerimine?

Kahe äärmuse – kõikehõlmava sanitaarkordoni ja valitsuskoalitsioonidesse kaasamise – vahele mahuvad mitmed vahepealsed käitumistaktikad ja strateegiad. Vaatleme neid gradatsioonis: kõige sallivamatest kõige tõrjuvamateni.

Esimest võiks kutsuda „teemapõhiseks positiivseks hõlmamiseks“. Idee tuum seisneb selles, et parempopuliste võib tolereerida ajutiselt, sõltuvalt teemast, mida arutatakse. Selle lähenemise sees võib kohata erinevaid koolkondi. Ühe lahendusena kasutab osa peavooluparteisid parempopulistide lahenduste oma programmidesse koopteerimist, eriti mis immigratsiooni puudutab. Sellega loodetakse osa populistide valijatest enda poole võita ja nii radikaalide mõju pehmendada. Empiirilised uurimused seda taktikat ei toeta. Tegelikult see ei vähenda, vaid hoopis kasvatab populistide toetust, sest legitimeerib nende poliitikat. Väidetavalt on kauaaegne Rahvusrinde juht Jean-Marie Le Pen selle kohta teravmeelselt öelnud: „Valijad eelistavad originaali koopiale.“^[28]

Veelgi ettevaatlikum sellesuunaline lähenemine üritab muuta ühiskondliku debati fookust ja struktuuri. Püütakse juhtida avalikkuse tähelepanu parempopulistide meelisteemadelt mingile „vähem ohtlikule“ teemale – näiteks nihutada see immigratsioonilt majanduspoliitikale.^[29] Alati aga see ei õnnestu, mistõttu tuleb kasutada muid lahendusi.

Poliitikateadlased^[30] rõhutavad, et me ei tohiks parempopulistlike erakondade tõstatatud probleemkohti tuimalt ignoreerida ega nende valijaid kuidagi naeruvääristada. Paljude inimeste jaoks on need tegelikud mured: äärelinnades ja mujalgi puutuvad paljud madalama keskklassi inimesed kokku sisserände pahupoolega nagu kuritegevuse kasv, töövõimaluste ahenemine, palkade langus, kultuurilise miljöö järsk muutus jne. Paljud väiksema hariduskapitaliga kodanikud tunnevad end ebakindlalt selles globaliseeruvas ja tehnoloogiliselt ülikiirelt muutuvas maailmas, kus neil napib oskusi muutustega kohaneda ning nad kardavad kaotada oma varasemat ühiskondlikku staatust (põevad staatuseärevust).^[31] Neid täiesti põhjendatud hirme ja kartusi ei tohiks üleolevalt naeruvääristada, vaid tuleks käsitleda ratsionaalselt.

Sellest soovitusest kasvab välja palju tähelepanu pälvinud Hollandi poliitikateadlaste Stefan Rummensi ja Koen Abtsi^[32] „kontsentrilise kaasamise mudel“. Mudeli idee on kaasata ja tolereerida parempopuliste keskvõimust kaugemates sfäärides ja kihtides, nagu kodanikuühiskond ja meediadebatid, kuid mitte kunagi lasta neid poliitilise süsteemi südamesse – riigi tasandi täitevvõimu juurde (valitsusse). Rummensi ja Abtsi järgi on täiesti legitiimne ja isegi soovitav, kui meedias peetakse ratsionaalset debatti parempopulistide jaoks olulistel teemadel ja tegeldakse nende toetajate murekohtadega: sisserände, globaliseerumise, rahvus-identiteeti ähvardavate ohtude, soo- ja seksuaalvähemuste küsimustega jne. Eriti oluline on arutleda just sotsiaalmajanduslike teemade üle, sest kasvav sotsiaalne ebavõrdsus ja hirm staatuse languse ees on üks tegur, mis paljusid inimesi parempopulistide rüppe ajab.^[33] Seesugune avatud debatt võimaldab näidata, et osa parempopulistide argumentidest on ehitatud liivale, ja see ehk sunnib ka neid endid ja nende valijaid asju enda jaoks paremini läbi mõtlema. Järgmises kihis võib lasta parempopulistidel üsna vabalt toimetada kodanikuühiskonnas, kui nad just ei ürita oma toetajaid suisa demokraatiavastases võtmes radikaliseerida. Üksikküsimustes ja taktikalistel kaalutlustel võivad peavooluparteid teha parempopulistidega koostööd ka parlamendis. Kui valijad on seesugustele parteidele andnud tugeva mandaadi kohalikul tasandil, siis võib neid – teatud punaseid jooni selgelt maha märkides – kaasata kohalikesse võimukoalitsioonidesse. Kuid, mis kõige olulisem: riigi tasandil ei tohiks neid kunagi valitsusse lasta, sest nende liberaalset demokraatiat korrodeeriv mõju on selleks liiga suur. Seda eriti veel siis, kui nad saavad haridus-, sise- või välisministri portfelli, mis lubab neil segamatult tegeleda oma meelisteemadega nagu sisseränne, kultuurisõjad ja EL-i vastasus (vt joonis lk 115).

Viimane ja mitme kraadi võrra kangem strateegia on stigmatiseerimine ehk häbimärgistamine. Cas Mudde^[34] hinnangul on stigmatiseerimine olnud üks peamisi tõkkeid parempopulistlike parteide valimisedule Lääne-Euroopas. Esiteks, see heidutab valijaid nende erakondade poolt hääletamast; teiseks, see on takistus uute liikmete värbamisel, mis omakorda vähendab valimisedu võimalusi.^[35] Eriti puudutab see neid parteisid, kelle minevikus on otsesed seosed ekstremistlike, natslike ja rassistlike ideoloogiate ja liikumistega. Kui Lääne-Euroopas on paljudele valijatele seesugused minevikuseosed ja mõttelised paralleelid äärmusideoloogiatega vastuvõetamatud ja eemalepeletavad, siis Ida-Euroopas on lugu teistsugune. Ida-Euroopa parempopulistlikke erakondi ja liikumisi pikalt
uurinud Austria poliitikateadlane Michael Minkenberg^[36] märgib, et tänu kultuurilis-ajaloolistele põhjustele suhtutakse Idas äärmusrahvuslikesse, nativistlikesse ja isegi rassistlikesse ideedesse palju sallivamalt. Seetõttu on stigmatiseerimise taktikal Ida-Euroopas piiratud mõju ning ilmselt tuleb seda rakendada hoopis teisiti. Viimaste valimiste ja EKRE-t tabanud nn Prigožini-skandaaliga seoses tulid selgelt esile Eesti ühiskonna punased jooned: Putini Venemaalt toetuse otsimist, ükskõik mis ettekäändel, Eesti ühiskond ja poliiteliit sallida ei kavatse, ning isegi ainuüksi sellise kahtlustuse alla langenud erakondi ähvardab paariastaatus.

Stigmatiseerimisel on mitmesuguseid vorme. See võib olla cordon sanitaire, mis tähendab teiste erakondade rangelt tõrjuvat hoiakut valitsuse moodustamisel. Aga see võib olla ka cordon mediatique, mis tähendab meedia keeldumist sellistele parteidele ruumi anda.^[37] Lõpuks, stigmatiseerimine võib toimuda ka sotsiaalsel tasandil, mille puhul populistlikud paremradikaalsed  kandidaadid ja liikmed tajuvad väljatõugatust oma senisest tutvusringkonnast või kaotavad töökoha või võimaluse mingit töökohta saada. Isegi kui sanitaarkordonile tehakse vaheaeg, ei katke sellepärast stigmatiseerimine sotsiaalsel tasandil.^[38]

Sofia Ammassari on intervjueerinud Rootsis SD liikmeid, uurides, mil määral nad on ise tundnud stigmatiseerimist.^[39] Mõned näited sellest, mida SD liikmed rääkisid:

„Mu isa oli maruvihane. Ta ei rääkinud minuga pikka aega pärast seda.“

„Mu parim sõber, ta ei pidanud mind enam oma sõbraks. See on veidi kurb.“

„Mu töökaaslane oli leidnud internetist, et olen liige. Ta ütles, et kavatseb sellest rääkida inimestele Ameerikas, mu ülemustele, „missugune natsisiga sa oled“ ja muud sellist juttu.“

Üks uskus, et ta kaotas töö kooliõpetajana, sest töökaaslased said teada tema liikmelisusest. „Nad muidugi ei öelnud, et see oli selle pärast, aga ma tean seda. See lihtsalt on nii, sest Rootsi kool on väga kaldu vasakule.“

Kokkuvõte

Parempopulism on saanud kaasaegse demokraatia paratamatuks osaks, tuues esile olemuslikke vastuolusid, mis globaliseeruvates ühiskondades paratamatult pinnale tõusevad: lõhesid üleilmastumise võitjate (liberaalne keskklass) ja kaotajate (konservatiivse eluhoiakuga ülejäänud ühiskonnagrupid) vahel. Poliitikateadlaste ettevaatlikkus või isegi vastumeelsus parempopulistide vastu ei tulene mitte niivõrd teadlaste „halvasti varjatud maailmavaatelistest eelistustest“, nagu tihti väidetakse, vaid asi on palju põhimõttelisem: parempopulism kujutab endast ohtu läänelikule liberaalsele demokraatiamudelile. Kui liberaalse demokraatia kontseptsioonist võtta välja liberaalne komponent ehk sõna- ja meediavabadus, võimude lahusus, õigusriiklus, universaalsed kodanikuõigused (mis ei sõltu kellegi rahvusest, rassist ega seksuaalsusest) ja vähemuste õigused, jääb toimivast ja jätkusuutlikust demokraatiast üsna vähe järele. Kuid just eelpool mainitud liberaalsest küljest parempopulistid suuresti lahti saada soovivadki, kasutades selleks oskuslikult populistlikke argumente (meie väljendame „rahva“ tahet) ja rakendades mitmeid paremradikaalse ideoloogia tuumideid. Ungaris ja Poolas toimuv peaks olema meile hoiatuseks, milleni see kõik viia võib.

Peavooluparteid – niihästi sotsiaaldemokraadid, liberaalid kui ka mõõdukad konservatiivid – vajavad parempopulistide ohjeldamiseks head strateegiat. Kaardistasime viis lähenemisviisi, kuidas vanad erakonnad võiksid parempopulistidega talitada: alates kodustamisest (parempopulistide valitsusse võtmine lootuses, et nad taltuvad) ja lõpetades stigmatiseerimisega. Erinevaid lähenemisi analüüsides tundus meile kõige väljaarendatum ja ka Eesti kontekstis rakendatav Hollandi poliitikateadlaste Rummensi ja Abtsi kontsentrilise kaasamise mudel. Selle järgi tuleks parempopulistlike parteide ja nende valijate muresid tõsiselt võtta ja nendega tegeleda, kaasata neid ühiskondlikesse debattidesse ja lubada neil üsna vabalt tegutseda kodanikeühiskonna sfääris, kuid riigi tasandi valitsuskoalitsioonidesse neid lasta ei tohiks – siin peaks valitsema range sanitaarkordoni põhimõte.

^[1] T. Bale, C. R. Kaltwasser, What Has Happened to Western Europe’s Centre Right? The Conversation, 13.10.2021. https://theconversation.com/what-has-happened-to-western-europes-centre-right-169849.

^[2] H. Kriesi, E. Grande, M. Dolezal jt, Political Conflict in Western Europe. New York, 2012; L. Hooghe, G. Marks, Cleavage Theory Meets Europe’s Crises: Lipset, Rokkan, and the Transnational Cleavage. Journal of European Public Policy, 2018, kd 25, nr 1, lk 109–135.

^[3] C. Mudde, R. C. Kaltwasser, Populism: A Very Short Introduction. London; New York, 2017.

^[4] H.-G. Betz, Radical Right-Wing Populism in Western Europe. New York, 1994.

^[5] G. Ivaldi, The Impact of the Russia-Ukraine War on Radical Right-wing Populism in France. Rmt-s: The Impacts of the Russian Invasion of Ukraine on Right-Wing Populism in Europe. ECPS Report, 2023, lk 140–154.

^[6] C. Biancalana, Italy’s Multiple Populisms Facing the Russo-Ukrainian War. Sealsamas, lk 186–198.

^[7] Z. Ádám, Politicizing War: Victor Orban’s Right-wing Authoritarian Populist Regime and the Russian Invasion of Ukraine. Sealsamas, lk 168–184.

^[8] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe. Cambridge, 2007.

^[9] C. E. De Vries, S. Hobolt, Challenger Parties and Populism. LSE Public Policy Review, 2020, kd 1, nr 1, lk 1–8.

^[10] Y. Surel, How to Stay Populist? The Front National and the Changing French Party System. West European Politics, 2019, kd 42, nr 6, lk 1230–1257.

^[11] S. T. Pappas, Populism and Liberal Democracy: A Comparative and Theoretical Analysis. London; New York, 2019.

^[12] M. Feldman, On Radical Right Mainstreaming in Europe and the US. Rmt-s: Europe at the Crossroads. Toim. P. Bevelander, R. Wodak. Lund, 2019, lk 34.

^[13] The Oxford Handbook of Political Re-presentation in Liberal Democracies. Toim. R. Rohrschneider, J. Thomassen. London; New York, 2020.

^[14] M. Minkenberg, The Radical Right in Eastern Europe: Democracy Under Siege? New York, 2017.

^[15] W. Sadurski, Poland’s Constitutional Breakdown. London; New York, 2019.

^[16] A. Körösényi, G. Illés, A. Gyulai, The Orbán Regime: Plebiscitary Leader Democracy in the Making. London; New York, 2023.

^[17] R. Sata, I. P. Karolewski, Caesarean Politics in Hungary and Poland. East European Politics, 2020, kd 36, nr 2, lk 206–225.

^[18] Sealsamas.

^[19] G. Scheiring, The Retreat of Liberal Democracy: Authoritarian Capitalism and the Accumulative State in Hungary. London; New York, 2020.

^[20] M. Feldman, On Radical Right Main-streaming in Europe and the US, lk 44.

^[21] A. S. Heinze, Dealing with the Populist Radical Right in Parliament: Mainstream Party Responses toward the Alternative for Germany. European Political Science Review, 2022, lk 1–18; D. Art, Reacting to the Radical Right: Lessons from Germany and Austria. Party Politics, 2007, kd 13, nr 3, lk 331–349.

^[22] A. S. Heinze, Strategies of Mainstream Parties towards Their Right-wing Populist Challengers: Denmark, Norway, Sweden and Finland in Comparison. West European Politics, 2018, kd 41, nr 2.

^[23] P. Riera, M. Pastor, Cordons Sanitaires or Tainted Coalitions? The Electoral Consequen-ces of Populist Participation in Government. Party Politics, 2022, kd 28, nr 5, lk 889–902.

^[24] D. Vittori, Threat or Corrective? Assessing the Impact of Populist Parties in Government on the Qualities of Democracy: A 19-country Comparison. Government and Opposition, 2022, kd 57, nr 4, lk 589–609.

^[25] P. Riera, M. Pastor, Cordons Sanitaires or Tainted Coalitions?; N. Bolin, S. Dahlberg, S. Blombäck, The Stigmatisation Effect of the Radical Right on Voters’ Assessment of Political Proposals. West European Politics, 2022, kd 46, lk 100–121.

^[26] H.-V. Seeder, (2023). EKRE kuvand on varjutanud ka meid. ERR.ee, 25.03.2023. https://www.err.ee/1608926795/seeder-ekre-kuvand-on-varjutanud-ka-meid.

^[27]L. Norman, To Democratize or to Protect? How the Response to Anti‐System Parties Reshapes the EU’s Transnational Party System. JCMS: Journal of Common Market Studies, 2021, kd 59, nr 3, lk 721–737.

^[28] W. Krause, D. Cohen, T. Abou-Chadi, Does Accommodation Work? Mainstream Party Strategies and the Success of Radical Right Parties. Political Science Research and Methods, 2023, kd 11, nr 1, lk 172–179.

^[29] A. S. Heinze, Dealing with the Populist Radical Right in Parliament.

^[30] Nt J. E. Oliver, W. M. Rahn, Rise of the Trumpenvolk: Populism in the 2016 Election. The ANNALS of the American Academy of Political and Social Science, 2016667 (1), lk 189–206.

^[31] N. Gidron, P. A. Hall, The Politics of Social Status: Economic and Cultural Roots of the Populist Right. The British Journal of Sociology, 2017, kd 68, lk 1–28.

^[32] S. Rummens, K. Abts, Defending Demo-cracy: The Concentric Containment of Political Extremism. Political Studies, 2010, kd 58, nr 4, lk 649–665.

^[33] Class Politics and the Radical Right. Toim. J. Rydgren. London; New York, 2013.

^[34] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe.

^[35] D. Art, Inside the Radical Right: The Development of Anti-immigrant Parties in Western Europe. Cambridge, 2011.

^[36] M. Minkenberg, The Radical Right in Eastern Europe: Democracy under Siege?

^[37] J. Van Spanje, R. Azrout, Tainted Love: How Stigmatization of a Political Party in News Media Reduces Its Electoral Support. International Journal of Public Opinion Research, 2019, kd 31, nr 2, lk 283–308.

^[38] N. Bolin, S. Dahlberg, S. Blombäck, The Stigmatisation Effect of the Radical Right…

^[39] S. Ammassari, It Depends on Personal Networks: Feelings of Stigmatisation among Populist Radical Right Party Members. European Journal of Political Research, 2023, kd 62, nr 3.