Luule

  • Kuidas päästa internet?

    Warner Brothersi kuulus multifilmikangelane Wile E. Coyote (Koiott) demonstreerib üht multifilmifüüsika fundamentaalset printsiipi. Ta tormab üle kaljuserva seda märkamata ja kihutab alla kukkumata edasi. Koiott trotsib gravitatsiooni seni, kuni alla vaatab ja näeb, et seal on tühjus. Selle kimbatuse üle mõtiskledes ragisevad hammasrattad ta peas. Siis: nätaki.

    Internet ja personaalarvuti järgivad sama trajektoori. Need loodi inimeste poolt, kes jagasid Koioti kiindumust asjaarmastajalikku nokitsemisse ja tegelesid probleemidega sedamööda, kuidas need tekkisid – või jätsid need kasutajate lahendada. Säärane edasilükkamisprintsiip nagu ka põhiplaan, mis eeldab panuseid kõigilt, kes vaevuvad neid tegema, on põhjuseks, miks internet ja personaalarvuti on väljunud teadlaste ja asjaarmastajate ringist ning saavutanud võidu palju hoolsamalt kavandatud ja rahastatud võrgustike ning infotehnoloogiliste seadmete üle.

    Interneti ja personaalarvuti pöörane edu peavoolu publiku hulgas on seadnud need ohtu ja pannud tugeva surve alla. Ehkki tsentraliseeritud struktuuri puudumise tõttu on interneti alustalade tugevust raske hinnata, on tugevaid signaale sellest, et meie võrk ja arvutid võimaldavad kuritarvitusi, mis interneti populaarsuse kasvades ulatuvad aina sügavamale ja kaugemale.

    Interneti ja PC kombinatsiooni keskne õnn ja õnnetus on selle generatiivsus: kättesaadavus inimestele üle kogu maailma – ka neile, kel pole mingit erilist ettevalmistust, vara ega sidemeid ning kes võivad selle tehnika võimsust kasutada ja jagada mitmesugustel eesmärkidel, millest paljusid poleks iial osatud ette näha või kui osatigi, siis ei peetud väärtuslikeks.

    Avatus, mis on lennutanud need süsteemid ja nende järjest arenevad kasutusviisid nii silmapaistvale kohale, on ühtaegu teinud need ka haavatavaks. Me oleme silmitsi arvuti- ja võrgujulgeoleku kriisiga, mille loomus pole pelgalt tehniline. See põhineb millelgi märksa fundamentaalsemal: kahe otsaga tõsiasjal, et kasutajaskonna liikmed võivad ise valida, millist koodi nad jooksutavad, mis omakorda määrab ära selle, mida nad võrgus olles näha, teha ja omalt poolt panustada saavad.

    Halvasti valitud koodid – ja nende jooksutamise tagajärjed – võivad viia niikaugele, et interneti kasutajad peavad paluma kaitset iseenda eest. Ühe nende kiusatusseviimise näite võib leida tänapäeva “lõasseadmete” [tethered appliances] näol. Need on seadmed, mida omanikud ega ka keegi omanike tuttavaist ei saa niisama lihtsalt muuta nagu PC-d, samal ajal kui nende müüjad või teenusepakkujad võivad neid ühe hetkega ümber programmeerida (mõelgem näiteks TiVo videomakkide, mobiiltelefonide, iPodide ja pihuarvutite peale). Nagu Steve Jobs käesoleva aasta algupoole, Apple’i iPhone’i tutvustades ütles: “Meie määrame kindlaks kõik, mis selle telefoni peal on. Te ju ei taha, et teie telefon oleks nagu PC. Viimane asi, mida te tahate, on laadida oma telefoni kolm rakendust ja hakata siis kellelegi helistama ja avastada, et telefon enam ei tööta. Need aparaadid on rohkem iPodi kui arvuti moodi.”

    Kui küllalt suur hulk internetikasutajaid hakkab eelistama ka “lõasseadmete” põhimõttel kavandatud lukustatud PC-sid ja muid seadmeid, siis kallutab see muutus tasakaalu pikka aega kestnud vägikaikaveos dramaatilistele muutustele avatud generatiivse süsteemi poolt stabiilsema ja vähem huvitava süsteemi poole, mis lukustub status quo’sse. Interneti kontrollimise üle peetud debattides on mõned seda nihet ka tervitanud. Need, kes tahavad – tihti õigustatud ja isegi üllastel eesmärkidel – võrgu sisu üle valvata ja seda blokeerida, leiavad siit uudseid kontrollivahendeid, mis seniajani on jäänud neile kättesaamatuks.

    Firmadele, kelle ärimudel sõltub klientide hõlpsast ligimeelitamisest ja nendega suhtlemisest onlainis, kujutab “lõasseadmete” esiletõus ohtu. See tähendab, et uuel uksehoidjal on võimalik lõivu nõuda, enne kui kliendid ja müüjad omavahel ühenduse saavad – väikest diskrimineerivat numbrit “2” müügivalemis “B2C” (tootjalt tarbijale).

    Generatiivsuse kaks võitu: võrk ja PC

    Pisut ajalugu: 1990. aastate alguse peavoolu tarbijavõrgukeskkond ei sarnanenud kuigivõrd nüüdse internetiga ja sellest ka ei arenenud välja selline internet, nagu me teda tänapäeval tunneme. Veel 1995. aastal peeti arukaks uskuda, et ühteliituv ülemaailmne võrk kujuneb mingiks tollaste firmapõhiste [proprietary] teenuste, nagu CompuServe, AOL ja Prodigy, kombinatsiooniks. Ent need firmad läksid pankrotti või vormusid hoopis teistsugusteks äriettevõteteks. Nad jäid lootusetult alla sellele nööri- ja traadipuntra sarnasele võrgustikule, mille ehitasid üles riigipalgalised uurijad ja arvutiteadlased ning millel polnud ei tegevdirektoreid ega üldist äriplaani.

    Firmapõhiste võrgustike juhtidele võib andeks anda, et nad interneti tõusu ette ei näinud. Vähe sellest, et tollal puudus plaan interneti kaudu sisu levitamiseks, oldi sageli lausa selle vastu. Interneti “selgrool”, mida haldas USA Riiklik Teadusfond, oli aktsepteeritava kasutamise poliitika, mis keelas ärilise tegevuse. Pikki aastaid jäi internet konnatiigiks, reaks ad hoc ühendusteks ülikoolide ja teaduslaborite vahel, mis olid huvitatud võrguühendustega eksperimenteerimisest. Ometi oli uurijate töö tulemuseks generatiivne süsteem, mis oli avatud laialdase ja mitmekesise kasutajaskonna poolt tehtavatele etteaimamatutele muudatustele. Just generatiivsus on selle süsteemi suure – ja etteaimamatu – edu põhjuseks.

    Algul ei leidunud internetis kusagil kasutajarakendusi, ent olukord muutus 1991. aastal, kui interneti riigipoolsed hooldajad hakkasid lubama isiklikke ja ärilisi ühendusi, nõudmata nende ettekäändeks teadustegevust, ja seejärel loobusid üldse taotlusest võrku  kontrollida. Internetirakenduste ja -sihtkohtade arendajad said nüüd ligipääsu laiale, kaubanduslike huvidega publikule. Firmapõhise võrguteenuse pakkujad, kes olid käsitanud end terviklike sisu- ja juurdepääsupakettide võimaldajana, muutusid kõigest interneti pealesõiduteedeks, millelt nende kasutajad oma programme ja teenuseid otsides kiiresti laiali hargnesid aina vohava interneti eri sihtkohtadesse. Näiteks CompuServe’i Electronic Mall – e-kaubanduse teenus, mis oli mõeldud eksklusiivseks keskkonnaks, kus kaubapakkujad väljastpoolt saaksid müüa oma tooteid CompuServe’i klientidele – mattus individuaalsete veebisaitide laviini alla, mis müüsid oma kaupa otse kõigile, kellel oli internetiühendus.

    Samamoodi aeglaselt võttis vedu ka personaalarvutite kasutamine ärimaailmas (isegi nimetus “personaalarvuti” viitaks siin justkui kokkusobimatusele). Esialgu tuginesid äriettevõtted tellimuse järgi programmeeritud suurarvutitele – seda laadi tervikpaketile, mida IBM pakkus 1960. aastatel ja mille puhul tarkvara peale hakati mõtlema alles tagantjärele – või rajasid oma lootused niisugustele infotehnoloogilistele seadmetele nagu nutikad kirjutusmasinad. Mõned ettevõtted hankisid endale tellimuse järgi programmeeritud miniarvutid ja töötajad said juurdepääsu ühistele masinatele “juhmide” terminalide kaudu, mis kasutasid väikesi algelisi kohtvõrke. Harilikult jooksutasid need miniarvutid käputäit sihtotstarbelisi programme: palgaarvestust, debitoorset võlgnevust, kreditoorset võlgnevust ning firmale eriomaseid programme, nagu haiguslugude haldussüsteemid haiglates või kursustele registreerumise programmid ülikoolides. Oskuslikul kasutajal ei olnud siin kuigi palju võimalusi oma novaatorlike rakenduste väljatöötamiseks ega jagamiseks.

    1980. aastate jooksul kogus personaalarvuti järjest populaarsust. Kuna PC suutis toetada eri tootjate mitmesuguseid programme, osutus ta kiiresti kasulikumaks kui tekstiredaktorite-sarnased spetsialiseeritud masinad. Sihtotstarbelisi tekstitöötlusmasinaid ehitati nii, et nad funktsioneeriksid ühtviisi kogu oma tööea jooksul, PC tekstitöötlusprogramme aga sai täiendada või asendada mõne võistleva rakendusega, tarvitsemata PC-d ennast välja vahetada. Selline IT-ökosüsteem, mis koosnes püsiriistvarast ja paindlikust tarkvarast, tõestas kiiresti oma väärtust.

    Ettevõtete seisukohalt oli PC-del oma puudujääke – dokumendid ja muu oluline info osutusid lõpuks laiali pillatuks eri PC-de vahel, ja kogu ettevõtet hõlmavast varukoopiate tegemisest võis tõsine peavalu saada. Ent hind oli paras ja uuelt tööjõult võis loota tekstitöötlemise ja muude arvutikasutuse põhioskuste kiiret omandamist. Kui valmis ka täiskomplekt viimistletud rakendusi, oli juba põhjust anda enam-vähem igale kontoritöötajale oma arvuti, kusjuures veelgi rohkem oli inimesi, kes tahtsid säärast masinat endale koju. Ehkki masin võidi osta ühel otstarbel, sai seda tänu paindlikule struktuurile kiiresti ümber kohandada ka paljudeks muudeks eesmärkideks. Inimene, kes oli ostnud arvuti tekstitöötlemiseks, võis seejärel avastada e-maili, mängimise või võrgus surfamise rõõmud.

    Bill Gatesil oli tavaks kirjeldada Microsofti tulevikunägemust sõnadega “arvuti igale töölauale”. See võis kajastada lihtsalt soovi rohkem raha teha – peaaegu iga müüdud arvuti tähendas suuremat sissetulekut Microsoftile –, ent sedamööda, kuidas see nägemus arenenud maailmas tõeks hakkas saama, küündisid tagajärjed Microsofti kasumlikkusest kaugemale. Kümnetest miljonitest installitud PC-dest koosnev baas kujutas endast – sõltumata sellest, kas need jooksutasid Maci või Windowsit – kobedat pinnast, milles sai juurduda uus tarkvara. Mõnd rakendust kirjutaval tarkvaraarendajal ei tulnud enam inimesi veenda, et selle jooksutamiseks tasub endale uus riistvara osta. Tal pruukis vaid veenda neid ostma tarkvara ennast. Internetti ühendatud PC-de tuleku järel tarvitses inimestel vaid õigele lingile klikata, ja uus tarkvara oligi installitud. Gatesi nägemuse täideminek võimendas tublisti interneti ja personaalarvuti generatiivset potentsiaali ning avas lüüsiväravad uuendustele.

    Generatiivsuse hüved: uuendus ja osalus

    Generatiivsus on süsteemi võime kutsuda laialt ja mitmekesiselt kasutajaskonnalt pärit filtreerimata panuste kaudu esile ettenägematuid muutusi. Niisugusena toob generatiivsus endaga kaasa kaks suurt hüvet. Esiteks: uuenduslik toodang, mis teeb inimeste elu paremaks. Teiseks: osalusel põhinev sisend – võimalus teiste inimestega ühendust võtta, nendega koos töötada ja väljendada loomingulistes ettevõtmistes omaenese isikupära.

    Mittegeneratiivsed süsteemid võivad kasvada ja areneda, ent see kasv käib nende valmistajate kaudu: Sunbeam toob ostjate eeldatavale nõudmisele vastates turule uue röstri, või lisab mõni CompuServe’i taoline vana firmapõhine võrgustik mingi uue kiirsuhtlusvormi, programmeerides selle ise. Kui kasutajad toodete või teenuste eest maksavad, siis saavad nad firmadele turusurvet avaldada, sundimaks neid välja arendama soovitud parandusi või muudatusi. See on kaudne tee uuendustele, kuid ilmub üha rohkem käsitlusi, mis viitavad selle peamisele kitsaskohale: visalt püsivale pudelikaelale, mis ei lase juurdunud suurfirmadel teatavaid uusi kasutusviise välja töötada ja edasi arendada vaatamata kasule, mida läbimurre neile võiks tuua.

    Columbia Ülikooli õigusteaduskonna professor Tim Wu näiteks on osutanud, et kui mobiilsideteenuse pakkujad kirjutavad ette, milliseid telefone nende kliendid võivad kasutada, siis on neil telefonidel tihti soovimatuid omadusi ja kolmandatel isikutel on raske neid täiustada. Mõned teenusepakkujad on sundinud mobiilitootjaid piirama telefonide võrgubrausereid nõnda, et need saavad lugeda vaid teatavaid teenusepakkuja poolt heaks kiidetud saite. Nad on kõrvaldanud kõneminutite lugejad, ehkki neid oleks imelihtne seadistada ja ehkki kasutajad neid väga tahavad, et jälgida, ega nad ole oma igakuist kõneaega ületanud. Need piirangud püsivad hoolimata mobiilsidepakkujate vahelisest konkurentsist.

    Põhjusi, miks suured firmad uuenduste suhtes säärast inertsust üles näitavad, on Clayton Christenseni teooria järgi kaks: nad on investeerinud olemasolevatele turgudele ja väljakujunenud äriajamise viisidesse, ning murrangulised uuendused köidavad tihti ainult väikesi või vähem tulusaid turge – vähemalt alguses. Selle aja peale, kui suured firmad ohtu tundma hakkavad, ei suuda nad enam kohanduda. Nad kaotavad, kuid kasutajaskond võidab.

    Selleks, et murrangulised uuendused saaksid toimuda, peab uustulnukatel olema võimalus oma pakkumist inimesteni viia. Generatiivsed süsteemid võimaldavad seda. Õigupoolest võimaldavad nad kasutajatel ise uute ideede ja tehnika teostamise ning levitamisega kätt proovida, täites nii väga olulise lünga, mis tekib siis, kui uuendusi võetakse ette ainult kasumit teeniva mudeli raames, eriti säärases, kus domineerivad suurfirmad.

    Vaadelgem uudseid ärilise ja sotsiaalse suhtlemise vorme, mis on viimastel aastatel ootamatuist allikaist üles kohunud. Internetioksjonid võinuksid ju olla Christiel või Sothebyl noppimisküpsed, ent esimesena jõudis pärale hoopis tõusiklik eBay ja jäi püsima. Onlain-erakuulutuste turu üle valitseb Craigslist, mille üksainus eraisik asutas org-domeenina. Sellised ideed nagu tasuta võrgupõhine e-mail, isiklike veebilehtede majutusteenus, sotsiaalvõrgustikud ja uue põlvkonna otsimootorid said alguse üksikisikuist või väikestest gruppidest, kes otsisid lahendust mingitele omaenese probleemidele või tahtsid korda saata midagi ilusat, ja mitte firmadest, kes oleksid teadlikult otsinud kasumi teenimise võimalusi.

    MIT-i innovatsiooni- ja ettevõtlusrühma juht Eric von Hippel on kirjutanud pikalt sellest, kui harva firmad tervitavad oma toodete täiustamist kõrvalseisjate, sealhulgas omaenese klientide poolt, isegi kui neil oleks võimalik täiustustest kasu lõigata.[1] Oma töös püüab von Hippel muidu nii ratsionaalsetele firmadele selgeks teha, et nende toodete kasutajad, kes tooteid täiustavad ja mõnikord ka täiesti uuteks kasutusviisideks mugandavad, suudavad täita ja tihti täidavadki murranguliste uuendajate rolli. Nad tulevad ideedega lagedale enne, kui tekib laialdane nõudmine, ja suudavad noid piisavalt õigustada, äratamaks huvi teisteski. Neile  valmistab tavaliselt rõõmu, kui nende täiustusi teistega jagatakse. Kui huvi on kasvanud küllalt suureks, saavad mängu astuda firmad ja teha uuendusest kaubaartikli.

    Niisiis on välja kujunenud olukord, kus tähtsamate uuenduste loomisse annavad oma panuse nii amatöörid kui ka professionaalid, nii suured kui väikesed ettevõtted. Tarbijad võivad ühel hetkel sattuda ekstaasi suurfirma väljatöötatud keerukast videomängust, kus mängija on tulistaja rollis, ja kohe seejärel näiteks lihtsast animatsioonist, kus näidatakse tantsivat hamstrit. Nii ei ole üllatav, et tänapäeval sisaldavad internet ja personaalarvuti hurmavalt kõrvuti nii jalustrabavalt ambitsioonikat tarkvara, mille – nagu moodsa lennukikandja – on kavandanud ja ehitanud mõni suur peatöövõtja, kui ka vapustavaid pisirakendusi, mis mahuvad üheleainsale flopikettale. IBM-i ja Microsofti koostöös loodud operatsioonisüsteem OS/2 neelas üle kahe miljardi dollari teadus- ja arendusinvesteeringuid, enne kui rahastamine lõpetati, samas kui esimese personaalarvutile mõeldud graafilise veebibrauseri Mosaic kirjutasid paar tudengit valmis koolivaheajal.

    Generatiivne kasv võib edukalt sulanduda traditsiooniliste turumudelitega. Suured firmad võivad toota tarkvara seal, kus turustruktuur ja nõudmine säärast ettevõtmist õigustavad, väiksemad firmad võivad täita nišše ning üksi ja gruppidena töötavad amatöörid võivad kavandada nii vaimukaid väikerakendusi kui ka töömahukamat tarkvara, mis kasvatab tehnilise ökosüsteemi mahtu ja mitmekesisust. Kui mõni autsaiderite ekstsentriline ja ootamatu leiutis juba vedu on võtnud, võivad traditsioonilised tehnoloogia täiustamiseks mõeldud kapitali hankimise ja kulutamise abinõud seda toestada ja tagada selle toomise võimalikult suure kasutajaskonna ette. Ainuüksi vaba tarkvara liikumise toodetest koosnev infotehnoloogia ökosüsteem oleks laiale üldsusele märksa raskemini kasutatav kui süsteem, kus suurfirmad on aidanud konarusi maha lihvida. GNU/Linux on muutunud kasutajasõbralikuks tänu firmadele, mis koopiaid pakettideks vormistavad ja müüvad, isegi kui nad omanikuõigust tarkvarale siin endale nõuelda ei saa. Tüütuid ülesandeid, mis teevad kätteõppimise asjassepühendamatuile lihtsamaks – sujuvalt jooksvad installimootorid, põhjalikud juhendid ja muud abivahendid, mis aitavad kasutajail toime tulla muidu võib-olla heidutavalt tehnilise tarkvaraprogrammi või veebiteenusega –, on arvatavasti kõige paremini võimalik täita korporatiivsete mudelite kaudu.

    Inimene tunneb ainulaadset rõõmu millegi ehitamisest – isegi kui ta sealjuures just maailma osavaim ei ole. (See on väärtus, mida on kõige kergem hinnata isikliku kogemuse kaudu: neid, kes tõendeid nõuavad, võib olla raske veenda.) Rõõm teiste aitamisest – küsimusele vastamisest ainult sellepärast, et see esitati ja et teatakse õiget vastust; kuulumisest mingi  väärika eesmärgi poole püüdlevasse meeskonda – kuulub inimeseks olemise kõige paremate tahkude hulka. Meie infotehnoloogia struktuur on kobamisi jõudnud tsooni, kus abivalmidust ja meeskonnatööd saab esile kutsuda ja tagada seda kümnetele miljonitele inimestele. Inseneride uudsed leiutised tehnilisel tasandil võimaldavad anda kunstnikel oma panuse sisu tasandil. Põgusalt saadakse sellest tundest osa olukordades, kus võõrad inimesed üheskoos mingisse ebasoodsasse olukorda satuvad ja sealt pääsemiseks oma jõud ühendavad – rikkiläinud liftis, lumetormis või elektrikatkestuse ajal, mis halvab ajutiselt hariliku elurütmi, ent äratab pigem imestust ja küünarnukitunnet kui hirmu. 21. sajandi alguse internet on mõned neist väärtustest välja selitanud, edendades neid ilma seesuguste ebameeldivuste või füüsilise ohuta, mille tõttu lumetorm võib esimesel päeval ehk vahva paista, mis aga pärast seda, kui juba terve nädal on ilma organiseeritud abita mööda läinud, tekitavad konflikte ja korralagedust.

     

    GENERATIIVSUSE NELI ELEMENTI

    Generatiivsust määratlevad neli peamist tunnust: (1) kui hästi mingi süsteem või tehnika tõhustab [leverage] teatud võimalike ülesannete täitmist; (2) kui kohandatav see on erinevate ülesannete täitmiseks; (3) kätteõppimise lihtsus; (4) ligipääsetavus. Mida suuremal määral need tunnused mingis süsteemis esinevad, seda hõlpsamini saab seda ettearvamatuil viisidel muuta – ja seda generatiivsem see on. Näiteks võivad paljud tööriistad olla väga tõhustavad ja kohandatavad, ent on raskesti kätteõpitavad – mis niisiis kahandab generatiivsust.

    Tõhustavus. Generatiivsed süsteemid teevad keerulised ülesanded lihtsamaks. Mida rohkem töövaeva nad säästavad ja mida rohkem on juhtumeid, kus nende kasutamine kellelegi kasulik on, seda generatiivsemad nad on. Tõhustavus ei ole ainuüksi generatiivsete süsteemide omadus: ka mittegeneratiivsed kindla otstarbega tehnilised vahendid (näiteks adratera) võivad tublisti tõhustada tööde tegemist, mille jaoks nad mõeldud on.

    Kohandatavus. Kohandatavus hõlmab niihästi süsteemi võimalikult avaraid kasutusvõimalusi, ilma et teda sealjuures muutma peaks, kui ka ta muutmise hõlpsust kasutusvõimaluste skaala laiendamiseks. Kohandatavus kujutab endast spektrit – masin, mis pakub sadu eri kasutusvõimalusi, on kohandatavam ja seega generatiivsem kui masin, mis pakub neid vähem.

    Kätteõppimise lihtsus. Kui lihtne on laial kasutajaskonnal teatud tehnilist vahendit ühtaegu nii omaks võtta kui ka kohandada? Lennukit ei ole lihtne juhtida ega ka uueks otstarbeks ümber kohandada. Paberi kasutamist seevastu on lihtne kätte õppida ja kohandada – olgu siis joonistamiseks või lennukite voltimiseks. Paljude muidu generatiivsete tehniliste seadmete kasutamiseks vajalikud oskused võivad olla rasked omandada, nõudes õpiaega, koolitust või pikka harjutamist.

    Ligipääsetavus. Mida lihtsam on meisterlikkuse saavutamiseks – ja muudatuste teistele edasiandmiseks – vajalikku tehnikat, tööriistu ja teavet hankida, seda generatiivsem on süsteem. Ligipääsu tõkestavate asjaolude hulka kuuluvad tehnika tootmise (ja seega ka tarbimise) kulukus, selle tarvituselevõtu ja kasutamisega seotud maksud ja regulatsioonid, ja salastamine või hämamine, mida selle tootjad kasutavad defitsiidi tekitamiseks või kontrollohjade enda käes hoidmiseks.

     

    MIS ON JA MIS POLE GENERATIIVNE?

    Legod ja nukumaja.Legoklotsid on ülimalt kohandatavad, ligipääsetavad ja lihtsasti äraõpitavad. Nende abil saab ehitada, maha lammutada ja ümber ehitada mis tahes moodustisi, mida kasutaja soovib, ja kolmandad isikud võivad avaldada “retsepte” uute moodustiste loomiseks. (Muidugi, enamasti on lego siiski kõigest mänguasi.) Vähem generatiivne nukumaja toetab küll fantaasiarikkaid mänge, ent ei ole ise muudetav.

    Haamer ja suruõhuhaamer.Haamer on ligipääsetav, kergesti õpitav ja kasulik väga mitmesuguste kodutööde tegemiseks. Suruõhuhaamer ei ole nii laialt ligipääsetav, sellega töötamine on raskemini kätteõpitav ning see kõlbab vaid asfaldi, betooni ja kivide purustamiseks.

    Arvuti ja TiVo videomakk.Arvuti on kohandatav mitmeotstarbeline tööriist, mille tõhusust võimendab võrguligipääs uuele tarkvarale ja teistele kasutajatele. Videomakk on jäigalt üheotstarbeline lõasseade. Ehkki see põhineb arvutiga samal tehnoloogial, saab seda muuta üksnes tootja, piirates selle kasutusviise nendega, mis TiVo ise leiutab.

    Jalgratas ja lennuk.Jalgrattad on ligipääsetavad (ringiväntamiseks ei ole luba vaja), suhteliselt kergesti kätteõpitavad ning suure innuka kasutajaskonna ja lisatarvikutootjate poolt kergesti kohandatavad. Lennukid on ülikasulikud pikamaareisideks, ent mitte eriti ligipääsetavad, kohandatavad ega kergesti kätteõpitavad.

    Generatiivne seisak

    Generatiivne tehnoloogia ei pruugi kutsuda esile progressi, kui progressi all peetakse silmas midagi sotsiaalse heaolu tõstmise taolist. Pigemini õhutab see muutustele. Generatiivsed süsteemid on loomuldasa lõpetamata, oodates edasiarendamist nii kasutajate kui firmade poolt. Säärastena võivad nad sattuda ohtu kohe, kui nende populaarsuse tagajärjel hakkavad esile kerkima neid kuritarvitavad ärimudelid. Just avatus ja kasutajatepoolne mugandatavus, mis on teinud internetist loomingulisuse lätte, võimaldavad ka mitmesuguste nuhtluste – viiruste, rämpsposti, porno, kõlvatu konkurentsi, pettuse, vandalismi, privaatsuserikkumiste ning veebisaitide ja kogu interneti väärikuse vastu suunatud potentsiaalselt hävitavate rünnakute levikut. See on kujunemas eksistentsiaalseks ohuks, mis ähvardab kogu generatiivset IT-ökosüsteemi.

    Generatiivse PC eeliseks on, et ka algaja kasutaja võib sellele ühe hiireklõpsuga teise ülesande anda. Samas on see ka tõsine probleem, ja seda eeskätt kahel põhjusel. Esiteks annab arvutikasutaja kahjulikku koodi klikates sisuliselt mõnele võhivõõrale kontrolli oma arvuti üle. Teiseks on oht sattuda kahjuliku koodi peale järjest kasvanud. Seniajani on kõige tuntumad viirused teinud suhteliselt väikest kahju. 2004. aasta Mydoomi uss levis nagu kulutuli ja häiris üle maailma miljoneid arvutiühendusi. Ehkki Mydoom põhjustas kadude tõttu tootlikkuses miljonite dollarite suurust kahju, ei rikkunud see andmeid ja oli programmeeritud oma levimist kindlal ajal lõpetama. Mydoomi taolised viirused meenutavad rohkem majandusliku ajendita grafitikuritegevust kui illegaalset uimastimüüki ühes selle suurte turgude ja keerukate kuritegelike sündikaatidega.

    Nüüd on kahjulikul koodil olemas ärimudel, mis annab paljudele viirustele ja ussviirustele toimelaengu muukski otstarbeks peale lihtsa paljunemise. See, mis oma esmaavastamisel näis millegi täiesti erakordsena, on nüüd saanud igapäevaseks: viirused nakatavad arvuteid, et luua suuri “robotvõrgustikke”, mis seejärel on valmis vastu võtma töökäske. Näiteks võib see tähendada arvutile antud käsku muutuda robotvõrgu meiliserveriks, mis saadab rämpsposti miljonitele kas arvuti enda kõvakettalt või võrgust väljaotsitud meiliaadressidele, kusjuures tavaliselt jääb kogu protsess arvutiomanikule endale märkamatuks. Ühe hinnangu järgi on sellistesse robotvõrkudesse haaratud arvutite hulk ca 100 ja 150 miljoni vahel – mis teeb veerandi kõigist 2007. aasta alguse seisuga internetti ühendatud arvutitest. 2006. aasta juunis olid niisugused zombiarvutid süüdi enam kui 80% maailma rämpspostitustest, rämpspost omakorda aga moodustas samal kuul hinnanguliselt 80% kogu maailma e-posti mahust.

    Et praegune arvuti- ja võrgukeskkond on nii laialihargnenud ja dünaamiline ning et selle üha võimsamaid ehitusklotse omavad ja haldavad tavakodanikud, mitte tehnikaeksperdid, siis on selle haavatavus tublisti kasvanud. Kasutajad ei taha ega suuda hooldada oma arvuteid samal tasemel, nagu seda teevad professionaalsed võrguadministraatorid, ehkki need masinad on nüüd oluliselt võimsamad kui 1970. ja 1980. aastate miniarvutid. Haavatavust suurendab veelgi inimeste üha suurem sõltuvus internetist. Osavalt välja töötatud viirused ja ussviirused nakatavad alatasa tohutul hulgal internetti ühendatud arvuteid. 2004. aastal näiteks nakatas ussviirus Sasser kolme päevaga enam kui pool miljonit arvutit. 2003. aasta jaanuaris võttis Sapphire/Slammeri ussviirus sihikule üht kindlat tüüpi Microsofti serverid ja nakatas kümne minutiga neist 90% – 120 000 masinat. Üheskoos sooritasid need kaaperdatud masinad juba kolm minutit pärast seda, kui esimene neist rünnakuohvriks oli langenud, 55 miljonit otsingut sekundis, leidmaks uusi sihtmärke. Kui ükskõik millisel neist pahavara juppidest olnuks tõeliselt pahad või kuritahtlikud eesmärgid – näiteks kõvaketaste sisu kustutamine või arvude suvaline ümbertõstmine tabelarvutusprogrammides –, siis poleks miski suutnud neid takistada.

    Põhiline pinge tekib siin sellest, et personaalarvuti kogu iva on olla kasutajate poolt uue tarkvara jooksutamiseks lihtsasti ümber konfigureeritav, kui aga kasutajad uue tarkvara valikul halbu otsuseid teevad, võivad tagajärjed olla hävitavad nii nende enda arvutile kui ka – juhul kui nad on võrku ühendatud – lugematutele teistele. Turvalisema platvormi valimine üksi seda probleemi ei lahenda. Muidugi, MS Windows on aastaid olnud pahavara-nakkuste sihtmärgiks, kuid selles kajastub osalt ka Microsofti juhtiv turuosa. Sedamööda, kuidas aina rohkem kasutajaid teistele platvormidele üle läheb, muutuvad ka need ahvatlevateks sihtmärkideks. Ja kõige kindlamaks turvameetmete murdmise viisiks võib olla eesuksest sisenemine – lihtsalt paludes kasutajal mingiks uueks funktsiooniks maskeeritud pahavara oma arvutisse lisada –, selle asemel et salamisi tagaukse kaudu sisse hiilida ja mõnd operatsioonisüsteemi turvaauku ära kasutada.

    Arvuti- ja internetijulgeoleku nõrgad kohad on tõsine oht ja inimesed tunnevad õigusega nende pärast muret. Kui neid ei õnnestu ennetada, on aga kõige tõenäolisemad reaktsioonid neile vähemalt sama kahetsusväärsed kui turvaprobleemid ise. Kasutajad hakkavad valima niisuguseid arvuteid, mis toimivad rohkem lõasseadmete põhimõttel, ja kaotavad nii võimaluse ise lihtsasti uusi koode installida. Selle asemel hakkavad nad kasutama oma masinaid pelgalt juhmide terminalidena, mis on ühenduses suuremat interaktiivsust pakkuvate veebisaitidega. Paljud neist veebisaitidest kalduvad ka ise seadmetaolise käitumise poole. Tõepoolest, see, mida mõned on tervitanud kui Web 2.0 – P2P-võrgustike ja kollektiivse koostöise sisuloomise uut horisonti –, kujutab endast väga lihtsasti keskse allika range kontrolli ja hoolduse alla võetavat struktuuri, mis võib küll toimida generatiivselt, ent võib iga hetk need võimalused ka ära lõigata.

    Mõelgem Google’i vinge maakaarditeenuse peale. Vähe sellest, et see on lõppkasutajale tohutult kasulik, selle kaardiandmetele on lisatud ka avatud rakendusliides. Tänu avatud API-liidesele võib veebisaiti loov kolmas isik alustada paljast tänava-aadresside loendist ja luua oma saidil otsekohe Google’i kaardi, kus iga aadressi tähistab digitaalne nööpnõel. See võimaldab teha kui tahes palju mashup’e, sobitades Google’i kaardid kokku kolmanda isiku geograafiliste andmekogudega. Veebiarendajad kasutavad Google Mapsi API-liidest ära veebisaitide loomiseks, mis otsivad üles ja kannavad kaardile lähimad Starbucksi kohvikud, koostavad ja mõõdavad jooksu-, matka- või jalgrattaradasid, näitavad täpselt kätte foorikaamerate asukohad ja kõrvutavad tutvumisportaalides tulevasi partnereid, kuvades otsekohe ekraanile, kus kellelegi sobivaimad partnerid asuvad.

    Lubades kodeerijatele ligipääsu oma kaardiandmetele, on Google generatiivne. Ent tema generatiivsus on seotud tingimustega: Google annab igale veebiarendajale võtme ja jätab endale õiguse see iga hetk mis tahes põhjusel tagasi võtta – või kogu teenus üldse ära lõpetada. On muidugi arusaadav, et otsustanud luua generatiivse teenuse asjast, millesse ta oli kõvasti investeerinud, tahab Google seda enda kontrolli all hoida. Kõik allavoolu jäävad Google Mapsi kasutajad – ja üldse kaartide kasutajad, kuivõrd Google Mapsi silmapaistev headus tähendab, et teised kaardistamisteenused lähevad põhja või jäävad üldse rajamata – peavad seetõttu aga jääma Google’i ja tema võimalike reguleerijate kontrolli alla.

    Teised uue põlve internetirakenduste ja -teenuste ärimudelid pole ei kestvalt generatiivsed ega mõningail juhtudel ka nii ühemõtteliselt generatiivsed kui avatud internet ja personaalarvuti. Näiteks Microsofti Xbox on videomängukonsool, mille arvutusvõimsus võrdub PC omaga ja mis on võrguühenduses teiste Xboxi kasutajatega. Iga Xboxi müügiga kannab Microsoft rahalist kahju, ent teeb selle tasa, müües sellel jooksutamiseks oma mänge ja muud tarkvara. Kolmandast isikust tarkvaraarendajad võivad küll Xboxile mänge kirjutada, ent peavad enne nende levitama asumist võtma Microsoftilt litsentsi (mis hõlmab ka teatava kasumiosa Microsoftile loovutamist).

    Samalaadsed piirangud on ka enamikul mobiiltelefonidel: need on nutikad ja paljud võimaldavad ka juurdepääsu internetile, ent see ligipääs võrgule käib läbi brauserite, mida pakuvad ja kontrollivad telefoniteenuse müüjad. Paljusid pihuarvuteid müüakse koos tarkvaraga, mida pakutakse aparaadi- ja tarkvaramüüjate vaheliste erikokkulepete alusel, näiteks Sony Mylo puhul, kui see pakub Skype’i kasutamise võimalust. Kirjutamata esmalt alla lepingutele seadmetootjatega, ei saa tarkvaraarendajad lasta oma programme seadmetel jooksutada, isegi kui kasutajad seda sooviksid. 2006. aastal tõi AMD turule Internet Boxi – seadme, mis näeb välja täpselt nagu PC, ent ei saa ilma AMD eelneva loata mingisugust uut tarkvara jooksutada. Veel enam: AMD saab neile masinatele peale panna täpselt niisuguse tarkvara, nagu ise tahab – ja seda isegi pärast seda, kui need on ära ostetud.

    Lõasseadmete üha kasvavas ohtruses on paljud interneti uuendused üles võetud ja kenasti ning vastupandamatult pakendatud, mis on hea – kuid ainult juhul, kui internet ja PC suudavad jääda digiökosüsteemis piisavalt kesksele kohale, et esile kutsuda järgmist uuendusteringi ning pakkuda konkurentsi neile lukustatud seadmetele. Tasakaal nende kahe sfääri vahel on ebakindel ja kipub kalduma lõasseadmete kasuks. Inimesed ostavad neid mugavuse või funktsionaalsuse pärast ja mõned võib-olla hindavad ka asjaolu, et need piiravad seda kahju, mida kasutajad võhiklusest või hooletusest teha võivad. Ent need seadmed kitsendavad ka kasulikke rakendusi, mida kasutajad saavad luua või teistelt vastu võtta – rakendusi, mille tähtsust enda jaoks nad seadme ostmise ajal veel ei pruugi taibatagi. Oht on niisiis selles, et kasutajad lasevad enda teadmata käest generatiivsuse pakutavad tulevased hüved – kaotus, mida võib-olla ei osata hinnata, isegi kui uuenduslikkus hakkab juba kokku kuivama.

    Kui kabinettidest ja elutubadest kaob personaalarvuti, siis kaob uue tarkvara katselava ja levituspunkt. Kaob ka kaitseventiil, mis aitab infotehnoloogilisi seadmeid ausana hoida: kui TiVo valmistab digitaalse videosalvesti, mis liiga rangelt piirab seda, mida inimesed salvestatud videoga edasi saavad teha, siis pöörduvad kasutajad MythTV taolise DVR-tarkvara poole, mis salvestab ja mängib telesaateid PC-l; kui mobiiltelefonid lähevad liiga kalliks, hakkavad inimesed kasutama Skype’i.

    Muidugi ei osta inimesed personaalarvuteid kui kindlustuspoliisi seadmete vastu, mis nende vabadust piiravad (ehkki need seda elutähtsat funktsiooni täidavad); nad ostavad neid selleks, et täita mingeid ette teada ülesandeid. Ent kui interneti julgeoleku alased rikkumised ja muud anarhiailmingud hakkavad ohustama arvuti võimet neid ülesandeid usaldusväärselt täita, ei mõista enamik tarbijaid enam PC eeliseid ja kaitseventiil ongi läinud. Kui personaalarvuti lakkab olemast infotehnoloogilise ökosüsteemi kese, muutuvad infoseadmete kõige kitsendavamad aspektid tavalisteks.

    Infoseadmed ja regulatsioon

    Kui infoseadmed jäävad seotuks oma tootjatega, saab firmadelt nõuda nende töötamisviisi muutmist veel kaua pärast seda, kui nad mingiks konkreetseks kasutusviisiks ostetud on. Vaadelgem kohtuasja TiVo vs EchoStar. TiVo tõi 1998. aastal turule esimese digitaalse videomaki, mis võimaldas tarbijail telesaateid salvestada ja vaatamisaega nihutada. 2004. aastal andis TiVo kohtusse satelliit-TV levitaja EchoStari, süüdistades viimast TiVo patentide rikkumises, kuna see oli ehitanud mõningatesse EchoStari vastuvõtjasüsteemidesse sisse DVR-funktsiooni. TiVo võitis ja kohus määras talle kahjutasuks ning intressideks 90 miljonit dollarit – ent see polnud veel kõik. 2006. aasta augustis andis kohus välja määruse, millega EchoStaril kästi enamikus tol hetkel toimivates antennisüsteemides DVR-funktsioon välja lülitada.

    Teisisõnu, kohus käskis EchoStaril lülitada üle maailma välja digitaalsed videosalvestid inimeste elutubades, kes olid need ostnud ja võib-olla just samal hetkel nende abil salvestatud telesaateid vaatasid. Kujutlege, et istute vaatama ammuoodatud telesaadet või spordiülekannet ning avastate selle asemel, et kõik teie salvestused on läinud koos DVR-funktsiooni endaga – läinud hingusele ühe kauge signaali tõttu, mille lähtepunkti võib tagasi viia ühe kohtuniku suletõmbeni. Loogika on lihtne: kui mingi kaubaartikkel intellektuaalse omandi õigust rikub, siis võib selle teatud tingimustel konfiskeerida ja hävitada. Üldjuhul ei ole praktiline ringi käia ja sellesse kategooriasse kuuluvaid esemeid ükshaaval hävitada (politsei ei käi ka Rolexi või Louis Vuittoni võltsinguid otsides ukselt uksele), niisiis jälitavad hagejad ja prokurörid harilikult ainult lubamatu kauba müüjaid. Lõaspeetud DVR-funktsioon aga tähendab, et EchoStaril on lihtne neid seadmeid kaugjuhtimise teel muuta või isegi hävitada. (Praegu on see otsus edasi kaevatud.[2])

    Kaugjuhtimise teel muutmine võimaldab tootjatel oma seadmeid ümber seadistada ka uuele otstarbele, mis mõnikord ei vasta nende omanike soovidele. General Motors ja BMW varustavad autosid pardasüsteemidega nagu OnStar, mis pakuvad autoomanikele hulka kasulikke teenuseid ja funktsioone, kaasa arvatud vabakäehelistamine, pöördekaupa tee juhatamine, õhusurve jälgimine rehvides ja hädaabi teel. Et need süsteemid on võrku ühendatud ja kaugjuhtimise teel täiustatavad, püüdis Ühendriikide Föderaalne Juurdlusbüroo kasutada seda tehnikat ära autos toimuvate vestluste pealtkuulamiseks, programmeerides pardasüsteemi kaugjuhtimise teel ümber liikuvaks lutikaks. Büroo hankis salastatud orderi, mis nõudis ühelt autotootjalt selle muudatuse teokstegemist, ja tootja kuuletus, kuid kaebas kohtusse. Üks Ühendriikide föderaalne apellatsioonikohus leidis kohtuasjas The Company vs the United States, et teoreetiliselt võib anonüümselt autotootjalt vastavate muudatuste tegemist nõuda, kuid et FBI pealtkuulamine segas arvutisüsteemi normaalset kasutamist. Auto, mille salajane ühendusliin FBI-ga oli avatud, ei saanud samal ajal võtta ühendust tootjafirmaga. Kui sõitjad püüaksid kasutada süsteemi hädaabi väljakutsumiseks, siis see ei funktsioneeriks. (FBI kardetavasti ei tuleks autojuhile appi, nagu seda lubab teha autofirma.) Otsuse tagamõte on, et säherdune salajane pealtkuulamine FBI poolt oleks seaduslikult lubatav tingimusel, kui süsteem ehitataks ümber nii, et see suudab samaaegselt töödelda ka hädaabiväljakutseid.

    Nihe üha nutikamate seadmete poole, mida saavad värskendada ainult nende tootjad, muudab juba praegu fundamentaalselt viise, kuidas me oma tehnoloogiat kogeme. Tehnika on muutumas ettearvamatuks: isegi kui seadmed kohe välja osta, on nad pigem rendil kui meie omandis ja võivad iga kell alluda tootjapoolsetele muudatustele.

    Millist hinda sellise kontrolli eest tuleb maksta? Raske on visandada pilti kõigist neist uuenduslikest muutustest, mis jääksid toimumata juhul, kui tulevik kuuluks lõasseadmetele, ent ajaloost on üht-teist õppida. Enne kui generatiivne PC ja internet jõudsid 1995. aasta paiku peavoolu, toimus IT-maastikul võrdlemisi vähe uuendusi. Järgnenud tosina aasta jooksul ühendasid internet ja personaalarvuti jõud, inspireerides kiirendatud tehnilisi uuendusi väljaspool traditsioonilist firmapõhist uurimis- ja arendustegevust: uued veebipõhised ärilahendused, uued sotsiaalvõrgustikud ja huvikogukonnad ning eksperimendid koostöise kollektiivse intellekti alal. Need on uute kultuurivormide, poliitilise tegevuse ja osaluse sulatustiiglid – ja need kaotavad oma jõu, kui internet ja selle lõppkasutajad liiguvad küll töökindlamate, ent vähem muudetavate konfiguratsioonide poole.

    Kuidas päästa generatiivne internet?

    Kui interneti status quo’d ei ole võimalik säilitada ja lõasseadmete lahendusel on liiga palju ebameeldivaid tagajärgi, siis peame otsima teisi lahendusi. Peamine väljakutse, millega tänapäeva infotehnoloogiline ökosüsteem silmitsi seisab, on säilitada generatiivne avatus eksperimentideks, mida saaks võimalikult väheste tõkestustega peavoolu hõlmata, hoolimata neist võib-olla masendavatest probleemidest, mida just ta enda paindlikkus ja võimsus põhjustavad. Üldisemat laadi kasulikke juhtnööre võib leida mõningate vastupidavust ilmutanud generatiivsete mudelite edulugudest. Siin on lühike valik neist:

    Võrgukodakondsus. Üks lahendus generatiivsusprobleemile lähtub selliste vahendite kasutamisest, mida inimesed – tavaliselt väikeste rühmade kaupa – saavad rakendada, et takistada tegevust, mida nad käsitavad kuritarvitusena. Näiteks Wikipedia pakub kergesti kätteõpitavaid vahendeid, mille abil ise toimetajarolli asujad saavad võidelda vandalismiga, mis tärkab siis, kui igaüks saab artikleid muuta. Võrreldes traditsioonilisemate regulatsiooni- ja kontrollihoobadega, mille ülesanne on takistada äärmuslastel halba teha, on see süsteem ühtaegu naiivne ja võimas. See on otse vastupidine klienditeeninduse mudelile, mille puhul klient helistab tugitelefonile. Pigem sarnaneb see vabatahtliku tuletõrjeüksuse või naabrivalvega. Mitte igaüks ei ole võimeline tulekahjusid kustutama või naabrust valvama – mõned hoopis süütavad ise tulekahjusid! –, ent isegi väike alamhulk võib moodustada kriitilise massi.

    Kahjuliku koodi levimine on ühtaegu nii sotsiaalne kui ka tehniline probleem ja inimesed võivad moodustada mingi sotsiaalse ühenduse, et sellele vastu astuda. Selles osalevate kasutajate arvutites võiks märkamatult joosta mingi väike rakendus, mis annaks kas mingile kesksele allikale või vahest ka vaid omavahel teavet kõnealuse arvuti olulistest osunditest ja seal jooksvast koodist, mis aitaks teistel arvutitel aru saada, kas see kood on ohtlik või ei. Selle informatsiooni abil võiks üks PC rakendada teiste identifitseerimata PC-de kogemusi kasutajale suuremate võimaluste andmiseks: hetkel, mil kasutaja püüab otsustada, kas mingit uut tarkvara jooksutada või mitte, võiksid rakenduse ühendused teiste masinatega talle näiteks teada anda, kui paljude teiste masinate peal see kood jookseb, kas see jookseb ennast eksperdiks pidavate kasutajate masinatel, kas need ekspertkasutajad on pidanud võimalikuks selle ohutust kinnitada ja kui kaua see on kasutusel olnud. See võiks ka anda märku kavatsematust võrguliiklusest, hüpikreklaamidest või kokkujooksmistest, mida see kood näib põhjustavat. Sedalaadi andmed kuvataks mingile lihtsale armatuurlauale, mis võimaldaks arvuti kasutajal teha kiireid otsuseid, pidades silmas omaenese riskieelistusi.

    Virtuaalmasinad. Nende inimeste jaoks, kes lihtsalt tahavad, et nende arvutid oleksid töökindlad, võiks keskmise perspektiiviga lahendus peituda niisuguses tehnoloogias, mis võimaldab lahutada elutähtsa töö neist tujukaist eksperimentaalsetest tegevustest, mis võivad olla ohtlikud – või saada interneti järgmiseks võtmetähtsusega kasutusalaks. Arvutiteadlane Butler Lampson ja teised arendavad praegu välja paljutõotavaid arhitektuure, mis võimaldavad ühelainsal arvutil luua mitu tsooni, kaks või enamgi virtuaalmasinat, mis jooksevad ühe ja sama arvutikasti sees. Punase eksperimentaaltsooni kõrbemine ei saa mõjutada turvalisemat rohelist tsooni ning see säästab kasutajat vajadusest valida generatiivse arvutikasti ja lõasseadme vahel. Tuludeklaratsioonid ja tähtsad dokumendid läheksid rohelisse tsooni; Skype alustaks punasest ja liigub rohelisse alles siis, kui on selleks küps.

    Rohkem tuge internetiteenuse pakkujatelt. Generatiivse süsteemi turvalisuse säilitamine on juba oma loomult kestev protsess, mis nõuab pidevat nutikust nendelt, kes tahavad, et see hästi töötaks, ja laiemat osalust teisteltki, et astuda vastu vähemuse tegevusele, kes on võtnud nõuks seda kuritarvitada. Kui võrk on täiesti avatud, siis võivad selle lõpp-punktid sattuda löögi alla. Kui lõpp-punktid jäävad vabaks, sellal kui võrku pisut rohkem korrastatakse, toimivad need kaitseventiilidena juhuks, kui võrgu filtreerimine peaks hakkama blokeerima rohkemat kui vaid kahjulikke koode. Praegu vaatavad võrguteenuse pakkujad oma võrgus tegutsevatele zombiarvutitele läbi sõrmede, kulutamata aega sellele, et koostöös abonentidega neid korda teha. Et selles pidevas kassi ja hiire mängus jälle natuke aega võita, tuleb kasutada ära uue tööstuse parimaid nippe või jagada internetiteenuse pakkujate vastutus ümber nõnda, et nad hakkaksid sekkuma kõige jultunumatesse ja karjuvamatesse zombisituatsioonidesse.

    Võrgu neutraalsus mashup’ide suhtes. Need, kes interneti kaudu sisu ja teenuseid pakuvad, on asunud kaitsma “võrguneutraalsust”, mis ei lubaks internetiteenuse pakkujail kohelda ebasoodsalt teatud legitiimseid sisuühikuid, mis nende serveritest läbi käivad. Samamoodi peaksid rakendustesse neutraalselt suhtuma ka need, kes pakuvad internetis avatud rakendusliideseid, nii et kõik, kes tahavad nende liideste pinnal midagi ehitada, võiksid teatava põhifunktsionaalsuse peale kindlad olla.

    Generatiivsed süsteemid pakuvad erakordseid hüvesid. Sedamööda, kuidas nad peavoolu jõuavad, võivad ka neid kasutavad inimesed mingil määral osa saada sellest eksperimenteerimisvaimust, mis neid edasi kannab. Siinsed lahendused on visandatud kõige üldisemates joontes, kuid neid ühendab mõte, et enese päästmiseks peab generatiivne internet endale ise lahendused genereerima. Mida paremini meil õnnestub säilitada internetti kui ikka veel pooleli olevat üritust, seda kaugemale on meil lootust jõuda.

    Jonathan Zittrain, Saving the Internet. Harvard Business Review, 2007, kd 85, nr 6, lk 49–59. ©2011 Harvard Business Publishing

    JONATHAN ZITTRAIN (1969) on õppinud kognitiivteadust, tehisintellekti, avalikku haldust ja juurat ning olnud Oxford Internet Institute’i asutajaid ja Harvardi ülikooli juures tegutseva Berkman Center for Internet and Society rajajaid. Zittraini mitmepalgelisi töid ühendab huvi internetivabaduse vastu. Ta on uurinud näiteks netisisu filtreerimist Hiinas ja Saudi Araabias. Koos Lessigiga on ta tegelenud autoriõiguse problemaatikaga ja argumenteerinud (paraku edutult) 2002. aastal USA ülemkohtu ees, et autoriõiguse pikendamine 70 aastale pärast autori surma on põhiseadusevastane. Käesoleva artikli ideestik on pikemalt lahti kirjutatud raamatus “The Future of the Internet and How to Stop It” (2008).

    Indrek Ibrus


    [1] Vt S. Thomke, E. von Hippel, Customers as Innovators: A New Way to Create Value. Harvard Business Review, 2002, kd 80, nr 4.

    [2] Asi lahenes 2011. aasta mais poolte kokkuleppel, mis võimaldas EchoStaril jätkata TiVo tehnoloogia kasutamist. Toim.

  • Remiksimiseks vaba(statud) kultuur

    Juhatamaks sisse oma arutlust tehnoloogia potentsiaalist ühiskonnale ja seadusandluse ohust sellele potentsiaalile, jutustan ma alustuseks mõned lood.

    1.

    1839. aastal leiutas Louis Daguerre dagerrotüüpia – tehnoloogia, mis võimaldas teha “fotosid”, nagu meie neid nimetaksime. See tehnoloogia oli kallis ja kohmakas ning fotograafiaturg oli imekitsuke.

    1888. aastal leiutas George Eastman aga Kodaki – lihtsa ja odava, pigem tarbijale kui professionaalile mõeldud fotode tegemise tehnoloogia ja fotograafiaturg sai hoo sisse. Sellesse kuulusid mõistagi Kodaki kaamerad. Aga tehnoloogia levides ilmusid välja teisedki kaamerad, nagu ka film, fotoalbumid, välklambid ja kõik muu, mis fotograafia toimimiseks vajalik.

    Umbes samal ajal, kui Eastman oma lihtsa kaamera leiutas, põrgatati Ühendriikides ja mujal ühe kohtu eest teise ette küsimust, mille lahendus üsna otseselt mõjutas Eastmani tehnoloogia käekäiku: kas fotograaf peab küsima luba, enne kui ta kellegi kujutise jäädvustab ja seda pilti kasutab? Mõnede silmis ei olnud see küsimus sugugi tähtsusetu: leidus neid, kes uskusid, et kui neid ilma loata pildistatakse, siis kaotavad nad oma hinge. Enamiku jaoks oli aga küsimus puhtalt privaatsuses. Sellegipoolest lahendasid kohtud kiiresti selle küsimuse pildistatavate inimeste huvide kahjuks. Ühendriikides anti kujutised vabaks, välja arvatud juhtudel, kus seda kitsendasid privaatsusereeglid või hiljem reklaamiõigused. Igaühel oli vabadus üles võtta ja paljundada teiste inimeste kujutist ilma selleks eelnevalt luba küsimata.

    Osalt just tänu sellele vabadusele paisus fotograafiaturg nii plahvatuslikult. Võib näiteks kujutleda, kuidas oleks läinud siis, kui seadus oleks asunud vastupidisele seisukohale: kui oleks sätestatud, et enne pildi ülesvõtmist ja paljundamist tuleb luba küsida, ja toetatud seda sättega, mis kohustanuks pilte tootvaid või reprodutseerivaid ettevõtteid kindlaks tegema, kas originaalpildi tegemiseks oli ikka vajalik luba võetud. (Teisisõnu, kui fotograafiale oleks üle kantud kõik copyright’i ettekirjutused – mis mõistagi ongi meie loo iva.) Niisugust reeglit võib vabalt ette kujutada, nagu võib üsna otseselt kujutleda ka selle tagajärge: selle asemel et hakata plahvatuslikult arenema, nagu pärast 1888. aastat toimus, oleks turg vaevaliselt edasi roomanud. See oleks küll kasvanud, ent mitte mingil juhul nii kiiresti. See oleks laienenud, kuid poleks kunagi saanud niisuguseks tarbijaturuks nagu tänapäeval. Fotograafia oleks küll olemas olnud, ent poleks kunagi tõusnud ühiskonnaelus nii kesksele kohale ega levinud nii laialt. Samuti poleks see kaasa toonud niisugust majanduslikku kasvu, nagu tegelikult toimus. Loa küsimist nõudvad reeglid – kujutlegem vaid (D)aguerre (M)achine (C)ontrol (A)cti[1] – oleksid arengu suurelt jaolt lämmatanud.

    2.

    Vaadelgem üht hüpoteetilist juhtumit, mis toob sama mõtte esile pisut teisiti.

    Kujutlegem, et portreede ajastul oleks seadus nõudnud igalt portretistilt esmalt portreteeritava isiku kirjaliku loa võtmist selle kohta, kuidas portreed tohib hiljem kasutada. Kujutlegem, et luba olnuks lihtne ja standardne: teatud formular, millele kõik enne maalimise algust alla kirjutavad. Arvestades portree maalimiseks kuluvat aega, poleks see olnud kuigi koormav kohustus. Ent reegli rikkumise eest oleks seadus ette näinud karmi karistuse.

    Nüüd kujutlegem, et ilmub fotograafia – lihtne, kiire, odav tehnoloogia mis tahes pildi jäädvustamiseks, kujutagu see mõnd isikut või mitte. Kuidas tuleks sellele uuele tehnikale rakendada reeglit, mis lubab portreed teha üksnes kirjaliku nõusoleku alusel? Milline ka oleks vastus sellele normatiivsele küsimusele, võib üsna kindlalt ennustada üht: kui fotograafiale oleks rakendatud seda reeglit, siis oleks see pärssinud fotograafia arengut võrreldes maailmaga, milles niisugune reegel ei kehti.

    3.

    Oma 215 aasta pikkuse ajaloo jooksul Ameerika Ühendriikides on autoriõiguse seadus teinud läbi olulise muutumise. See saab mõistetavaks, kui kaardistada kaks mõõdet, milles seadus on teisenenud: esiteks eristades loometeose ärilist kasutamist selle mitteärilisest kasutamisest, ja teiseks eristades mingi teose avaldamist selle muutmisest. Kui need kaks mõõdet kokku viia, saame järgmise tabeli:

     

    avaldamine    muutmine

     

    äriline             (1)                  (2)

     

     

    mitteäriline     (3)                  (4)

     

    Föderaalne autoriõiguse seadus alustas 1790. aastal selle tabeli lahtri (1) reguleerimisest, jättes lahtrid (2) kuni (4) reguleerimata. 1790. aastal kaitsti ärilist avaldamist konkureerivate kirjastajate eest. Raamatut ei tohtinud taasavaldada ilma autoriõiguse omaniku loata. Sellise kaitse saamiseks pidi kirjastaja oma teose registreerima. Registreerimine oli tülikas ja tasuline, ja see koormav kohustus lõi erinevuse “ärilise” ja “mitteärilise” kasutamise vahele selles tähenduses, mida mina silmas pean.[2]

     

    avaldamine    muutmine

     

    äriline             ©                  vaba

     

    mitteäriline     vaba              vaba

     

    19. sajandi jooksul tuli kaardile kõigest üks muutus: autoriõigusega kaitstavate eksklusiivsete õiguste nimistusse lisandus kasutamine teose muutmise, st tuletatud teose loomise eesmärgil. Lühendused, tõlked ja mugandused – need langesid nüüd kõik eksklusiivse autoriõigusega kaitstavate õiguste alla. Ent jällegi kattis see regulatsioon üksnes ärilisel eesmärgil kasutatavaid teoseid, sest õiguse valdajate hulk piirdus isikutega, kes olid teose registreerinud.

    avaldamine    muutmine

     

    äriline             ©                   ©

     

    mitteäriline     vaba               vaba

     

    1909. aastal aga muutus see regulatsioonide struktuuri dünaamika üsna dramaatiliselt. Muudatusega, mis on avaldanud autoriõiguse reguleerimise dünaamikale olulist mõju, mida küll algselt sugugi silmas ei peetud, tehti autoriõiguse seadust (Copyright Act) ümber nii, et see hakkas reguleerima mitte “avaldamist”, vaid “koopiaid”. Seaduse kaaskiri ütles selgesõnaliselt, et selle muudatusega ei taotleta mingeid põhimõttelisi tagajärgi. Tol ajal kattus “avaldamise” tehnoloogia “kopeerimise” omaga. Sellegipoolest tähendas see muudatus, et paljundamistehnika muutudes pidi muutuma ka seaduse kehtivusala.

    Kui siis kserotehnika muutis 1970. aastate alguses autoriõigustega kaitstud teoste kopeerimise lihtsaks, hakati seadust tõlgendama nii, nagu käiks see ka niisuguste koopiate kohta, ükskõik kas need olid tehtud ärilisel või mitteärilisel eesmärgil. See oli kooskõlas seaduse kirjatähega, ent kaugel autoriõiguse reguleerimise algsest mõttest.[3]

    avaldamine    muutmine

     

    äriline             ©                   ©

     

    mitteäriline     ©                   vaba

     

    Ent siingi jäi veel autoriõigusega kaitstud kultuuri mitteärilisel eesmärgil muutmine suures osas reguleerimata, vähemalt kui see toimus ilma tehniliste vahendite abita. Filmisüžee ümberjutustamine, äsjakuuldud laulu kritiseerimine, komöödiasaate naljade sõpradele ettemängimine – selline kultuuri remiksimine jäi vabaks.

    Need remiksid jäid põhiliselt vabaks tänu autoriõiguse regulatsioonide struktuuri ühele lihtsale joonele: see käib ennekõike kopeerimise kohta, remiksimine ilma tehniliste abivahenditeta aga ei kopeeri. Muidugi on erandeid. Teose avalikuks esitamiseks ei ole vaja midagi kopeerida, ometi kuulub avalik esitus autoriõigusega antud eksklusiivsete õiguste hulka.[4] Ent autoriõiguse keskse regulatsiooni alla kuulub kopeerimine, ja tehniliste abivahenditeta remiksimisakt ei loo tavaliselt koopiat.

    Ajaloo käiku ja nende muutuste suunda jälgides peaksime muidugi alati küsima, kas loometegevust reguleerivad ettekirjutused on endiselt mõistlikud, arvestades autoriõiguse seaduse aluseesmärke. Teisisõnu: kas juristide sisselaskmine kõigisse lahtritesse oleks ikka mõttekas? Kahtlemata on paljudel säärastel juhtudel vastus selgesti jaatav. Avaldamine ärilistel eesmärkidel jääks väga tihti toimumata, kui seda ei reguleeriks autoriõigus. Selles kontekstis on reeglid mõistlikud. Ja kui võtta muutmisõiguse näiteks raamatu põhjal filmi väntamine, siis on eksklusiivsed õigused mõistlikud siingi. On usutav (ehkki kindlasti mitte vaieldamatu), et vähemalt mõningate loovate remikside sünniks on eksklusiivne õigus vajalik. Võib väita, et kui filmistuudio kavatseb teha suure investeeringu adapteerimaks “Sõrmuste isandat” või “Ämblikmeest”, siis ta vajab selleks eksklusiivseid õigusi, sest muidu ei suuda ta oma investeeringut tasa teenida (see muidugi ei takistanud “Trooja”-filmi tegemist, mida võibki tulevikus mõni konkurent ähvardada).

    Kui aga esitada see eksklusiivsete õiguste küsimus väljaspool ärilisel eesmärgil kasutatavate teoste konteksti, siis regulatsioonide õigustatus osutub juba nõrgemaks võrdluses kodanike eneseväljendusvabadusest lähtuvate huvidega.[5] Kahtlemata avaldab teatav osa mitteärilisest kopeerimisest ka ärile kahjulikku mõju, ent kindlasti mitte igasugune mitteäriline kopeerimine. Miks siis peaks reguleerima igasugust mitteärilist kopeerimist? Ja kahtlemata võib mingi osa mitteärilisest muutmisest anda kahjulikke ärilisi tagajärgi, ent kindlasti mitte palju. Ja kindlasti on vähemalt usutav, et positiivsed tagajärjed võivad kaaluda üles igasuguse negatiivse mõju.

    Ja isegi kui tõsta eksklusiivsete õiguste küsimus ärilisel eesmärgil kasutatavate teoste kontekstis, sõltub vastus küsimusele, milline regulatsioonide komplekt on mõistlik, kasutatavast tehnoloogiast ja selle muutumisest ajas. Mingil hetkel vajalikuks osutunud regulatsioon muutub hiljem tarbetuks; ja mingil hetkel tarbetu regulatsioon võib hiljem osutuda vajalikuks.

    Formaalsemalt väljendudes on asja tuum selles: autoriõiguse reguleerimine loob ilmselgelt hüvesid, andes loometööks stiimuleid, mida muidu ei eksisteeriks. Ent samas toob reguleerimine selgesti kaasa ka kulusid. See tähendab, et regulatsiooni seatud piirangud tõkestavad eneseväljendusi, mis muidu võinuksid teoks saada, tekitades neile, kes nüüd ei saa loomingumaterjaliga teha seda, mida nad muidu teinuksid, alternatiivkulusid ehk kahjusid kaotatud võimaluste näol.

    Alternatiivkulud muutuvad koos tehnoloogiaga. Nõue võtta enne kujutise jäädvustamist kirjalik luba tekitaks portreede maailmas vähem alternatiivkulusid kui Kodaki maailmas. Reegli alternatiivkulud sõltuvad sellest, mida oleks võimalik teha, kui vastavat reeglit poleks: see, mida siis teha saaks, sõltub aga iga ajastu tehnoloogilistest võimalustest. Niisiis tõusevad mis tahes piiranguga kaasnevad kulud sedamööda, kuidas suurenevad tehnoloogilised võimalused.

    Võtkem näiteks viimase aasta jooksul internetis levinud remiksitud videote plahvatus. Internetti on paiskunud tohutu hulk kriitilisi kommentaare – suuremalt jaolt on need jubedad, ent leidub ka pärle – sedamööda, kuidas üha rohkem inimesi on omandanud digitehnika pakutavaid remiksimisvõimalusi. Minu lemmikuks on videomontaaž president Bushist ja peaminister Blairist, sünkroniseeritud Lionel Richie “Endless Love’iga” – ja nii hästi sünkroniseeritud, et näib, nagu laulaksid president (kaunil tenorihäälel) ja peaminister (veidra falsetiga) tõepoolest seda laulu koos.[6] Selle klipi tugev ja peen sõnum on võimalik üksnes tänu digitehnoloogia poolt võimaldatavale remiksimisele. Ja see tehnoloogia levib üha laialdasemalt. Igaüks, kellel on ligipääs paari tuhande dollarilisele arvutile, saab väljendada end niisuguse remiksi vormis, ja igaüks, kellel on ligipääs internetile, võib seda remiksi siis jagada sõna otseses mõttes miljonite inimestega kõikjal maailmas.

    Selle tehnoloogia potentsiaal on erakordne. Kunstiline potentsiaal on ilmselge, poliitilist alles hakatakse märkama. Asi pole selles, nagu oleks remiks kultuuris midagi uut. Õigupoolest kultuur ju ongi, ja on alati olnud, remiks. Asi on hoopis selles, et seda remiksimispotentsiaali võimendab nüüd tehnoloogia. Meil on alati olnud võimalus presidenti parodeerida ja jagada paroodiat oma sõpradega ning kui see on eriti hea, siis on nemad seda omakorda jaganud oma sõpradega. Aga nüüd on tänu digitehnoloogiale kodanikel palju suuremad võimalused selles eneseväljendusvormis osaleda ja saadusi teistega jagada.

    Ometi on selline eneseväljendusvorm – meie kultuuri pilte ja helisid kasutav remiks – kehtivate õigusaktide järgi eeldatavasti seadusevastane. Bushi-Blairi klipp näiteks rikub Lionel Richie eksklusiivset õigust kontrollida oma muusika kopeerimist, levitamist ja videopiltidega sünkroniseerimist. Isegi kui videopilt on kaitsmata, on õigused muusikale kaitse all. Niisiis on selle klipi seaduslikuks levitamiseks vaja luba muusika autoriõiguse omanikelt. Bushi-Blairi klipi autor palus selleks luba. Seda ei antud.

    Või siis üks JibJabi loodud naljakas Flash-animatsioon, mis vastandas 2004. aasta presidendivalimiste kaht kandidaati, president George W. Bushi ja senaator John Kerryt, kasutades kontrastiefekti loomisel Woodie Guthrie laulu “This Land”.[7] Kui sõna otseses mõttes miljonid selle teose koopiad olid levinud kõikjal kogu internetis, ähvardasid laulu avaldajate juristid anda animatsiooni tootjad kohtusse.

    Kui korrutada need näited sõna otseses mõttes tuhandete teistega, mis internetis ilmuvad, ja lisada veel need, mis selle loomeala õigusliku regulatsiooni tõttu jäävad loomata, siis hakkame aimu saama, kui suuri alternatiivkulusid olemasolev regulatsioonisüsteem kaasa toob. Selle süsteemi kulukus, mis eeldab, et kõigepealt tuleb luba küsida, kasvab dramaatiliselt sedamööda, kuidas kasvavad remiksimise tehnilised võimalused.

    Alternatiivkulude kasvades peaksid poliitikategijad endalt küsima, kas autoriõigusega kaitstud konkreetne eksklusiivsete õiguste kogum on ikka veel mõistlik. See konkreetne kogum, sest miski minu arutluses ei eita autoriõigust kui niisugust. Mis tulu tõuseb süsteemile tervikuna vastutasuks loometegevuse sellise kitsendamise eest? Kahtlemata mõningast tulu tõuseb. Aga küsimus ei ole kunagi selles, kas üldse mingit tulu on; küsimus on selles, kas tulud kaaluvad üles kulud.

    4.

    Üks sõda – autoriõiguste sõda – möllab parasjagu Ühendriikides. See on “piraatluse” vastane sõda. Andes ühelt poolt erakordse võimaluse meie kultuuri remiksida, on digitehnoloogiad teisalt andnud erakordse võimaluse meie kultuuri ka jagada. Ja kui see jagamine, olgugi mitteärilistel eesmärkidel, hakkab mõjutama jagatava sisu turgu, siis nimetatakse jagamine ümber piraatluseks.

    Selles osas, kas jagamine tõesti sisuturule mõju avaldab, võib jääda skeptiliseks. Käesolevas artiklis ma siiski eeldan, et avaldab. Ma ei taha kuidagi vaidlustada nende sihte, kes soovivad peatada autoriõigusega kaitstud materjali niihästi ärilist kui mitteärilist jagamist. Eeldagem, et igasugune loometeoste üks-ühele koopiate jagamine tuleks lõpetada. Isegi kui see on õige, siis siinne artikkel püüab juhtida tähelepanu selle eesmärgiga kaasnevatele kuludele – kahjule, mida see avaldab digitehnika poolt pakutavatele remiksimisvõimalustele.

    Ma väidan esiteks, et praegu “piraatluse” vastases sõjas kasutatavad “relvad” piiravad remiksimise võimalusi. Teiseks ei ole sellist konflikti üldsegi vaja, sest me võiksime – ja peaksime – töötama välja niisuguse autoriõiguse seaduse, mis julgustaks digitehnika võimaldatavat remiksimist, seejuures õõnestamata õigustatud kaitset autoriseerimata üks-ühele kopeerimise vastu.

    Miks me siis seda ei tee?

    Vastus on kardetavasti see, et meie juriidiline – ja seega ka poliitiline – kultuur kannatab kujutlusvõime puuduse all. See võib olla kavatsuslik – olemasoleva tasakaalu rikkumine võiks ohustada teatud tootmisharusid – või ka juhuslik. Nii või teisiti on meie ühiskond sattunud teatavasse intellektuaalomandi-alasesse mccarthyismi, selle asemel et kasutada ära interneti esiletõusu kui võimalust seaduste ajakohastamiseks, nii et need hõlmaksid ka seda uut tehnoloogiat. Praeguse autoriõigusega kehtestatud tasakaalu küsimuse alla seadmist tõlgendatakse rünnakuna autoriõiguse kui sellise vastu. See omakorda tähendab, et kasulikke reforme – reforme, mis oleksid suunatud seaduse uude tasakaalu viimisele – ei toimu. Selle asemel saab normiks tardumine juba niigi äärmuslikele positsioonidele.

    5.

    Enne digitaalvõrgustike tekkimist võimaldas loomingusisu struktuur ise selle seadusliku kasutamise osas kaunis kindlat vahet teha. Toodeti loomingulisi objekte – plaate, filme, raadiosaateid. Seejärel tarbijad tarbisid neid. Objekte kaitses autoriõiguse seadus. Ent autoriõigusega kaitstud materjalide tavakasutust autoriõiguse seadus ei reguleerinud. Ei olnud mingit eksklusiivset copyright’i, mida kord juba ostetud plaadi kuulamine oleks rikkunud. Plaadi mängimine ei tekita koopiat – seetõttu on see tegevus, mida autoriõiguse seadus ei reguleeri. Põhimõtteliselt on võimalik rikkuda plaadile salvestatud heliteose avaliku esitamise õigust, mängides oma plaati avalikult. Ent enamik inimesi ei mängi oma muusikat naabritele, välja arvatud kooliühiselamutes. Niisiis veel kord: suurem osa tavakasutust oli autoriõigusega reguleerimata.

    Enamikul meist on üsna hea ettekujutus sellest, mida autoriõigusega kaitstud sisu “tavakasutus” tähendab. Ent tuleks tunnistada selle väite tingimuslikkust. See, milliseid kasutusviise peetakse “tavalisteks”, sõltub osalt seadusest ja osalt tehnoloogiast. Või, kui seadus kõrvale jätta – “tavalised kasutusviisid” muutuksid tehnoloogia muutudes.

    Näiteks 1960. aastatel ei mahtunud plaatide pealt lugudevaliku lindile salvestamine plaatide tavakasutuse alla. Kassetitehnika tuli käiku alles 1962. aastal ja muutus tavaliseks märksa hiljem. Muidugi oli oma miksteibi lindistamine võimalik. Selleks vajalik tehnika oli olemas. Ent tavakasutus ei sõltu sellest, mis on olemas, vaid sellest, mis on tavaline.

    Kui kassetitehnika muutus tavaliseks, muutus ka plaatide tavaline kasutusviis. Tarbijad mitte ainult ei ostnud plaate. Nad lõid ka ise miksteipe. Mõnikord oli nende eesmärgiks mobiilsus, et kuulata muusikat mitte ainult kodus, vaid ka autos. Teinekord kujutasid need endast omaette loometeoseid, mis pidid demonstreerima miksija muusikatundmist või väljendama teatud sõnumit.

    Kohtud ja seadusetõlgendajad ei olnud kindlad, kas sellised salvestised on ikka seaduslikud. 1992. aastal tegi Kongress viimaks sellele ebakindlusele lõpu Audio Home Recording Actiga, mis kinnitas tarbijate õigust muusikat niimoodi kasutada.[8]Playlist on omamoodi eneseväljendus, ja selle koostamise vabadus soodustab niisugust eneseväljendust. Seadus töötati välja selleks, et selle soodustamine oleks ka lubatud.

    See näide pole autoriõiguse ajaloos ainulaadne, vaid pigem norm. Näiteks kui salvestustehnika võimaldas hakata muusikat salvestama ja salvestisi paljundama, ei andnud seadus kogu kontrolli lõpptoote üle algse autoriõiguse valdajale. Selle asemel annab mehaanilise reprodutseerimise litsents muusikutele õiguse kord juba salvestatud laulu kaverdada.[9]

    Nii nagu miksteibi tegemise õigus, stimuleeris ka kaverdamisõigus loometegevust. Õigupoolest, nagu heliplaaditööstus 1967. aastal väitis, andis see tõuke tööstuse erakordsele kasvule. Nagu on öeldud 1967. aastal kongresmen Kastenmeieri ettekandes: “…plaaditootjad kaitsesid innukalt kohustuslikku litsentsisüsteemi. Nad kinnitasid, et plaaditööstus on poole miljardi dollariline äri, millel on suur majanduslik tähtsus nii Ühendriikides kui kogu maailmas; plaadid on tänapäeva maailmas peamine muusika levitamise vahend ja see tekitab spetsiifilisi probleeme, sest esitajad vajavad tõkestamatut ligipääsu muusikalisele materjalile mittediskrimineerivail tingimustel. Plaaditootjad märkisid, et enne 1909. aastat ei eksisteerinud mingeid salvestamisõigusi ning 1909. aasta seadusega võeti kohustuslik litsents teadlikult kasutusele kui monopolidevastane eeltingimus nende õiguste andmiseks. Nad väitsid, et tulemuseks on olnud salvestatud muusika suur juurdevool, mis tagab üldsusele  madalama hinna, parema kvaliteedi ja suurema valiku.”[10]

    Üheks erinevuseks toodud kahe näite – miksimise ja kaverdamise – vahel on aga lähtepunkt. Ülemkohus oli asunud seisukohale, et näiteks pianoola muusikarullid ei ole sedasorti “koopiad”, mis kuuluksid autoriõiguse seadusega reguleerimise alla.[11]Lähtepunktiks oli seega kaitse täielik puudumine; Kongress andis natuke kaitset tagasi. Miksteibid on teistsugune juhtum. 1960. aastateks käsitati lindistatud “koopiaid” selgesti autoriõiguse seaduse reguleerimisalasse jäävate koopiatena. See, kas niisuguste koopiate tegemine ka “õiglase kasutuse” [fair use] raamesse jääb, oli juba omaette küsimus. Väideti, et ei jää.[12] Niisiis oli lähtepunkt siin selgesti sisuomanikele soodsam. Siiski soosis lõpptulemus siingi autoriõiguse omanike eksklusiivsete õiguste piiramist, et soodustada tehnika poolt võimaldatavat loometegevust.

    Digitehnoloogia ja interneti esiletõusuga kordub sama mall. Digitehnoloogia on muutnud autoriõigusega kaitstud materjali “tavakasutust”. See võimaldab inimestel teostega manipuleerida nii, nagu see enne praktiliselt võimalik ei olnud. Kõige tuntum võimalus sisu vabaks ja mugavaks levitamiseks on P2P-võrgud. Ent üks-ühele kopeerimise lihtsusest tähtsamgi muutus on see, et tavakasutajate võimalused sisu remiksimiseks on avardunud. Tänu digitehnikale saavad tavakasutajad hangitud sisu remiksida ja seda remiksi laialdaselt avaldada.

    Niisugune remiksimine on praeguse seaduse järgi illegaalne. Tehnoloogia võimaldab kasutusviisi, mis rikub seadust. Ja kui tahes kindlalt ka usutaks, et tehnoloogia kasutamine üks-ühele kopeerimiseks on vale, on raske uskuda, nagu oleks tehnoloogia kasutamine remiksimiseks midagi samasugust. Arvatavasti oleksite sügavalt häiritud, kui saaksite teada, et teie laps on ebaseaduslikult alla laadinud kõik Sony Recordsi poolt eelmisel aastal välja antud laulud, ent ma kahtlustan, et enamik vanemaid tunneks uhkust loomingulise remiksi üle, mille nende laps on viimaste uudiste ja muusika põhjal teinud. Siin võidakse tõmmata paralleel ärilisel eesmärgil tehtud remiksidega; võidakse uskuda, et kusagile peaks midagi ikkagi maksma. Ent pole põhjust kahelda, et niisugusel ümberloomisel on oma väärtus, mis lihtsalt üks-ühele kopeerimisel puudub.

    Siin ongi siis konflikt: pakkumaks kaitset üks-ühele kopeerimise eest, teevad praegu kehtivad seadused illegaalseks ka remiksimise. Paljud vastaksid: ja mis siis? Seadus mõjutab loomingulisust – eriti laste loomingulisust – üksnes nõrgalt. Remiksimine võib laste jaoks tehniliselt võttes olla illegaalne, aga keda see tehniline külg takistab? Ja kui seadus tahab kaitsta äriettevõtteid neile kuuluva sisu “varguse” eest, siis lastele säärase “tehnilise üksikasja” pealesurumine ei pruugi olla selle eest kuigi kõrge hind.

    Ent see vastus ei taba asja vähemalt kolmes punktis. Esiteks, sõltumata sellest, kas reeglid suudavad lapsi piirata või ei, piiravad need kindlasti institutsioone ja äriettevõtteid. On vähe tõenäoline, et koolid hakkaksid remiksimist õpetama, kui see jääb illegaalseks tegevuseks. Ettevõtted ei söanda välja töötada rakendusi ja sisu, mis julgustaksid remiksimist, eriti kui Kongress kaalub seaduse vastuvõtmist, mis kuulutaks autoriõiguse rikkumisele “õhutava” tehnoloogia tootmise ebaseaduslikuks.

    Teiseks, ka tehnilised reeglid on ikkagi reeglid. Ja niivõrd kui noid reegleid rikkuvad lapsed neid tunnevad, on nad rikkumisest teadlikud. See teadmine mõjub laostavalt. Kultuur, mille rajavad põlvkonnad, kes on omaks võtnud idee, et reeglid ongi mõeldud rikkumiseks, on demokraatlikus mõttes nõrgem kultuur, ja see nõrgestaks ka pühendumist õigusriigile.

    Ja kolmandaks, mis kõige tähtsam, kui suund üks-ühele kopeerimise kitsendamiseks mõeldud tehnoloogiliste kaitsemeetmete alal jätkub, siis praegu ainult seadusega pealesurutud “tehnilistele” piirangutele lisanduvad peagi ka tehnoloogia poolt pealesurutavad “tehnilised” piirangud. Samad tööriistad, mida on kasutatud üks-ühele kopeerimise peatamiseks, teeksid lõpu ka remiksimisele. Ja kuigi mõned üksikud leiavad kahtlemata tee tehnilistest piirangutest möödahiilimiseks, siis enamik seda ei oska. Tarkvarakoodile pandud piirangud on seda laadi regulatsioon, mida ainult vähesed suudavad eirata, ja kui neid piiranguid toetab ka seadus, jääb veelgi vähem neid, kes seda kas või üritaksidki.

    Niisiis on konflikt reaalne ja me peaksime võtma seda tõsiselt. Praegu ei saa me ühekorraga kaitsta sisu üks-ühele kopeerimise eest ja võimaldada remiksimist. Me peaksime küsima, nagu poliitikategijad minevikuski on küsinud, kas ei leidu mingit teist teed mõlema eesmärgi saavutamiseks.

    6.

    Tehkem selgeks, kuhupoole ma ise kaldun ja mida siinses artiklis taotlen. Mina toetan remiksimist. Õigupoolest ma usun, et see nihkub meie kultuurikäsituses üha kesksemale kohale. Tehnika kasutamise vabadus kultuuri ümberloomiseks muudab meie kultuurist mõtlemise viisi. Sellised loomeaktid peaksid olema meie laste kasvatuses kesksel kohal. Need peaksid saama meie teiseks loomuseks omavahelises suhtluses. Kui seda vabadust just ei trumpa üle mingi möödapääsmatu riiklik huvi, siis peaks see olema tagatud.

    Niisugusest lähtekohast on minu eesmärgiks osutada poliitikamuutustele, mis võiksid kaitsta remiksimist ja võimaldada samas ka autoritel oma loometöö eest tasu saada. Järgmiseks pööran ma peatähelepanu muusikale, ehkki on selge, et samad küsimused tõusevad teistegi loomevormide puhul. Lõpetuseks ma osutan, milliseid erinevusi nende teiste vormide puhul võib tekkida.

    20. sajandil rajanes muusika eest tasumise süsteem salvestatud muusika koopiate levitamise kontrollimisel. Koopiaid müüdi, artistid ja autoriõiguse omanikud said tasu müüdud koopiate arvu pealt. Niisiis oli artisti tasustamise tagamiseks tähtis kontrollida ligipääsu koopiatele.

    Internet hakkas seda ärimudelit algul õõnestama. Vaba digivõrk andis miljonitele inimestele võimaluse “jagada” koopiaid, ilma et autoriõiguse valdaja oleks saanud seda kontrollida. Nii võiski juhtuda, et miljoneid eksemplare Madonna viimasest teosest levitati vabalt, ilma et Madonna oleks selle eest kompensatsiooni saanud.

    Selline olukord puhus omakorda lõkkele autoriõiguse sõjad, mida eespool kirjeldasin. Tehnoloogia muutustest johtunud kontrollikaotus on pannud nii poliitikakujundajad kui sisuomanikud rabelema, et leida alternatiivseid võimalusi kontrolli taaskehtestamiseks.

    Alternatiive on põhijoontes neli: esiteks, karmistada seadusi, mis piiravad levitamist ilma autoriõiguse omaniku loata. Teiseks, arendada välja tehnoloogilisi vahendeid, mis töötaksid vastu interneti vabastavatele võimalustele. Kolmandaks, tugevdada seadusnorme, mis kaitsevad sisuomanike levimudeleid. Ja neljandaks, töötada välja ärimudelid, mis suudaksid paremini võistelda “vaba võrgu” mudeliga.

    Ometi on kümme aastat pärast selle sõja algust ikka veel jäänud kaks punkti, mida täiel määral ei mõisteta. Esiteks, kontroll levitamise üle ei ole sugugi ainus viis, kuidas artistid ja autoriõiguse omanikud võiksid oma töö eest tasu saada. Konkreetsemalt: tasu saab välja mõõta ka ilma levitamise üle kontrolli teostamata. Teiseks – ja see on minu arutluskäigu seisukohalt keskse tähtsusega –, otsus kasutada seadusi ja tehnoloogiat, et tugevdada kontrolli levitamise üle, tähendab ühtaegu pärssida remiksikultuuri arenguks vajalikku potentsiaali.

    Esiteks, mis puudutab alternatiive: terve hulk autoreid on visandanud plaane artistidele tasu määramiseks sõltumatult levitamise üle teostatavast kontrollist. Kõige ambitsioonikam neist on professor William Fisheri oma.[13]Siinkohal ei ole nende plaanide üksikasjad olulised. Olen neid kirjeldanud – ja kritiseerinud – mujal.[14] Aga millised ka oleksid nende nõrkused, tuleks neid nõrkusi kaaluda võrdlevalt olemasoleva süsteemi alternatiivkuludega, eeldades, et tehnoloogia areng viimaseid üksnes võimendab.

    Noid kulusid on palju. Kõige otsesemas mõttes on tegu kahjuga, mida tuleb kanda neil, kes muidu remiksimises osaleksid. Lapsed – või loojad –, kes kasutaksid tehnikat selleks, et ennast teisiti väljendada või kultuuri teisiti kritiseerida, ei saa seda teha, kui remiksimine interneti loodud võimaluste komplektist välja lülitatakse. See kaotatud võimalus on kulu.

    Teiseks, alternatiivkulu ettevõtetele, nagu Microsoft ja Apple, aga ka lairibaühenduse ja remiksimistarkvara pakkujad, kes saaksid kasu kasvust, mille remiksimiskultuur võiks esile kutsuda. Nemad on tänapäeva Kodakid – ettevõtted, mis lööksid õitsele, kui remiksimiskultuur püsiks vaba. Ühendriikides on need ettevõtted määratult suuremad kui traditsiooniline “sisutööstus”. Need kaotused tuleks arvestada vana mudeli kindlustamise hinna sisse.

    Niisuguses esituses võib jääda mulje, nagu oleks küsimus nullsummas, valikus autoriõiguse omanike kasu või tarbijate ja uuendajate kasu vahel. Kuid tasakaalu traditsioon autoriõiguses on peenekoelisem. Kahe valiku – “mitte midagi autoriõiguse omanikele” ja “mitte midagi remiksipõlvkonnale” – vahel on ruumi. See kompromiss võiks lähtuda kaverdamisõigusest.

    Meenutagem, et kaverdamisõigus annab hilisematele artistidele õiguse teha juba salvestatud laulust kaver, kui helilooja on selleks litsentsi andnud. See õigus on kompromisslahendus tavalise õiguste komplekti suhtes, mille seadus annab autoriõiguse omanikule: tavaliselt on autoriõiguse omanikul eksklusiivsed õigused tuletatud teoste üle. Kaverdamisõigus piirab seda eksklusiivset õigust, tagades hilisematele kunstnikele õiguse luua tuletatud teos – kaver – tingimusel, et nad maksavad algse teose heliloojale kindlaksmääratud tasu iga levitatud plaadi pealt.

    Kaverdamisõigus laieneb siiski ainult terviklauludele. Ja see laieneb ainult niisugustele lauludele, mis on põhijoontes samasugused nagu kaverdatud laul. Teisisõnu, see ei anna mingeid remiksimisõigusi. Kuigi kaverdamisõiguse suhteline lihtsus võiks olla remiksimisõiguse eeskujuks, ei ole see veel lahendus. Püüan järgnevas sellise lahenduse visandada.

    7.

    Siin kirjeldatud probleemidele leidub kaht tüüpi üldisi lahendusi: eraviisilised ja avalikud lahendused. Käesolevas alapeatükis kirjeldan mõlemaid.

    A. Eraviisilised

    Sellal kui kahtlemata leidub inimesi, kellele ei meeldi mõte, et nende looming võiks olla vaba sämplimiseks, leidub teisi, kellel pole selle vastu midagi. Mõned muusikaliigid – või pigem loojatüübid – oleksid väga rõõmsad selle üle, kui teised nende loomingut remiksivad. Ent autoriõiguse vaikimisi ette antud reegel keelab sellise remiksimise, ja selle vaikereegli muutmine on väga kulukas. Andmaks teistele ühemõtteliselt märku oma soovist lubada neil sinu tööd remiksida on tarvis autoriõiguse litsentsi, mis selle loa tõhusalt tagaks. Niisugused litsentsid ei ole odavad. Ja et neist loa andjale mingit otsest või vahetut kasu ei tõuse, on vähe tõenäoline, et neid kuigi palju antaks.

    Siiski on õpetlased nagu Robert Merges juba ammu väitnud, et eraettevõtted võivad tegutseda selle nimel, et vähendada intellektuaalse omandi õigustega – eriti valele vaikesättele seatud õigustega – seotud tehingukulusid.[15] Ja just selle eesmärgi ongi endale võtnud üks mittetulundusühing, mille president ma olen, nimelt Creative Commons.

    Creative Commons loodi selleks, et pakkuda mehhanisme vähendamaks intellektuaalse omandiga seotud tehingukulusid, mis pärsivad innovatsiooni ja loomingulisust. Kulude kärpimise teenus, mida see asutus pakub, seisneb tasuta litsentsides – “CC”-litsentsides –, millega loojad saavad märgistada oma teoseid andmaks teada, milliseid vabadusi nendega ümberkäimiseks lubatakse. CC-litsentsi kasutades võib kunstnik näiteks anda märku, et on valmis lubama oma loometeose mitteärilist kasutamist; või siis ärilist kasutamist tingimusel, et talle kui autorile viidatakse; või ärilist kasutamist tingimusel, et teosest ei tehta tuletatud teoseid. Need on kolm kokku umbes üheteistkümnest valikuvõimalusest, mis on nüüd meie veebisaidi kaudu kättesaadavaks tehtud.[16]

    Üks CC-litsents on eriti oluline just remiksimise seisukohalt. See on recombo-litsents. Recombo-litsents ei luba muud kui luua tuletatud teoseid. See ei anna originaalteose levitamise ega kopeerimise õigust, lubab aga algteose põhjal kokku panna uue teose. See on remiksimisõigus. Ja kui artistid hakkavad oma tööd selle litsentsi alusel kättesaadavaks tegema, saavad teised võimaluse seda autoriseeritud sisu nii ärilistel kui ka mitteärilistel eesmärkidel ümber miksida. Ja see omakorda ajendab teisigi oma loomingu suhtes sama vabadust andma, kasutades sel eesmärgil (loodetavasti) meie pakutavaid vahendeid.

    See lahendus on mõistagi piiratud. Kaugeltki kõik kunstnikud – ega isegi enamik neist – ei ole valmis oma tööd niisuguse litsentsi alusel kättesaadavaks tegema, eriti kui remiksimise õigus antakse ära tasuta. Ent me loodame, et kui paljud siiski hakkavad nii toimima, siis annab see mõista, kui tähtis ja väärtuslik on niisugune lähenemisviis üldisemalt. See kas annab tugevama tõuke oma töö niimoodi kättesaadavaks tegemisele või ka suurendab seadusandjate toetust neile seadusemuudatustele, mida ma siin visandan.

    B. Seadusandlus

    Kaht liiki seadusandlikud muudatused aitaksid kaasa remiksimiskultuuri õitsengule. Üks piiraks autoriõigusega kaitstud materjali hulka, teine piiraks autoriõiguse kehtivusala kaitstava materjali üle. Vaatlen esimesena teist võimalust.

    1. Remiksimisõigused

    Eespool kirjeldasin juba põgusalt kaverdamisõigust, mille autoriõigus annab salvestavatele artistidele. Kui laul on kord juba helilooja loal salvestatud, on järgmistel artistidel õigus seda uuesti sisse mängida tingimusel, et nad autorile selle õiguse eest teatava summa maksavad.

    Kaverdamisõigus on tähtis. Ent remiksikultuurile sellest ei piisa. See õigus hõlmab terviklaulu, mitte aga näidiskatkendeid ega osi. Ja see ei hõlma õigust laulu videoga sünkroniseerida. Ja see ei hõlma midagi peale muusika. Ometi võiks kaverdamisõigus olla remiksimisõigusele eeskujuks.[17] Kongress võiks anda remiksimisõigused remikside loojatele, kui need selle õiguse eest maksavad mingi kindla honorarisumma.

    Detailid on siin keerukad ja neid on palju, kuid põhijoontes oleks idee umbes järgmine. Nimetagem sedalaadi loomingut, mida ma kirjeldan, “remiksikunstiks”. Remiksikunst on mis tahes kunst, kus “sämplitakse” teiste loometeoseid. “Sämpel” omakorda tähendab niisugust teosekasutust, mida määratleb vastava kunstiala “sämplijate” kogukond. Teisisõnu, muusika sämplimine erineb filmi sämplimisest. Igale kunstiliigile on iseloomulik oma sämplimisviis. Seadus määraks iga ärilise eesmärgiga remiksikunsti puhul oma honorariprotsendi, mis jagatakse nende kunstnike vahel, kelle tööd remiksiti. See protsent kogutaks ühisfondi ja jagataks laiali üsna samamoodi, nagu autoritasu kogumise ühingud jagavad honorare mõne filmi juures kasutatud muusika eest. Selle remiksimise piirid määrab kindlaks kogukonna poolt vastavat laadi teosele seatud standard.

    Seadus toimiks kõige tõhusamalt juhul, kui kogu looming kuuluks kohustuslikus korras selle õiguse alla. Ent Kongress võiks ka lubada kunstnikel registreerumise teel sellest süsteemist välja astuda. Kõik teosed peale sellesse nimekirja kantute oleksid remiksimiseks vabalt kättesaadavad. Nimekirja kantud teosed oleksid selle kohustusliku režiimi alt vabastatud.

    Mitteärilise remiksi eest makstavad tasud põhineksid kindla honorarimäära põhimõttel. Need tasud oleksid omakorda madalamad ja võiksid moodustada osa muusikalevitamise kompenseerimiseks kavandatud üldisest kohustuslikust režiimist. Mõlemal juhul oleks seaduse eesmärgiks kahandada loometöö kasutamisega seotud tehingukulusid, aga samuti kindlustada, et need artistid, kelle tööd kasutatakse, selle eest ka tasu saavad. Viimast tagab ka olemasolev režiim; ent õiguste hankimise kulukuse tõttu ei leia suur osa loomingust kunagi kasutamist. Mõnele toob niisugune režiimimuutus kahtlemata kaasa sissetulekute kahanemise. Enamikule aga tähendaks see muutus remiksitava materjali hulga kasvu ja seega ka sissetulekute tõusu.

    2. Filtreeriv autoriõigus

    Teine seadusemuudatus, mis võiks remiksimiskultuuri toetada, oleks autoriõiguse aluspadriku puhastamine, piirates selle kehtivust üksnes nonde teostega, mis jätkuvalt autoriõiguse kaitset vajavad. Niisugust kitsendavat teed järgis autoriõiguse seaduse ajalugu enne 1976. aasta muudatusi. Kuni selle ajani nõuti autoriõiguse omanikelt suure hulga väga mitmesuguste formaalsuste täitmist, et tagada selle õiguse kaitse. Need formaalsused piirasid automaatselt autoriõigusekaitse kehtivusala niisuguste autoriõiguseomanikega, kellel oli jätkuvalt isiklikke või ärilisi vajadusi autoriõiguse alla võetud teoste kaitsmiseks. Ülejäänud osa autoriõiguse alla kuulunud loomingust läks siis avalikku kasutusse.

    Nende formaalsuste toime oli kõike muud kui tühine. Chris Sprigmani analüüsi järgi võeti kogu 19. sajandi vältel tegelikult autoriõiguse kaitse alla vähem kui 50 protsenti avaldatud ja autoriõigusele kvalifitseeruvast loomingust.[18] 20. sajandi kohta ei osanud Sprigman võrreldavat hinnangut tuua, aga pole kahtlust, et autoriõiguse alla hakkas käima üha rohkem ja rohkem teoseid. Sellegipoolest on Sprigman leidnud näiteid märkimisväärset huvi pakkuvatest avaldatud teostest (nt poliitilised plakatid), mida kuni 1970. aastateni üksnes harva autoriõigusega kaitsti.[19] Niisiis aitas see formaalsustefilter autoriõiguse seadusel saavutada kaks eraldiseisvat ja tähtsat eesmärki – esiteks tuua kasu kunstnikele ja teiseks vabastada teos autoriõiguse koorma alt nii kiiresti kui võimalik.

    Praegusajal piiravad Ühendriikide seaduseandjate võimalusi 1976. aasta muutuste eelse režiimi juurde tagasi pöörduda lepingulised kohustused. Küll aga oleks Kongressil võimalik lepingukohustustega vastuollu minemata kehtestada kerge formaalsusterežiim, mis saavutaks suuresti 1976. aasta seaduse eelse efekti.

    Üheks näiteks on Public Domain Enhancement Act, mille eelnõu esitas 2003. aastal Kongressi liige Zoe Lofgren. See seadus nõuaks autoriõiguse omanikelt, et nad teose viiskümmend aastat pärast selle avaldamist registreeriksid ja registreerimismenetluse eest väikese tasu maksaksid.[20] Ajaloolised andmed lubavad oletada, et sellise nõudmise korral jäetaks peaaegu 90% teostest registreerimata ning need jääksid seega regulatsiooni alt vabaks. Milline osa orbteostest ka jätkuva kaitse alt ei vabaneks, toetaks see remiksimiskultuuri tugevamaltki kui remiksimisõigus.

    8. Kokkuvõtteks

    Alustasin seda artiklit ajaloost ja kahe looga. Esimene andis aimu, kui tundlik on innovatiivsus õigusliku reguleerimise suhtes; teine näitas, kuidas ühest perioodist pärit regulatsioonid muutuvad teisel ajajärgul pärssivaks. Need kaks lugu kinnitasid järgmist õppetundi ajaloost: autoriõiguse kaitse kehtivusala on minevikus muutunud ja need muutused on peegeldanud tehnoloogilisi muutusi.

    Me seisame järjekordselt muutuse lävel. Digitehnoloogia võiks radikaalselt laiendada kultuuri remiksimises osalevate “loojate” hulka. Et see muutus täiel määral võimalikuks saaks, oleks vaja muudatusi seaduses; isegi selle osaline muutmine nõuaks põhjalikke muutusi praktikas. Ent kumbagi muutust ei toimu, kuni poliitikategijad ei hakka mõistma, kui suur distants lahutab autoriõiguse-sõdu ajendavaid muresid nendest, mis on vaba kultuuri liikumise taustaks.

    Lawrence Lessig, Free(ing) Culture for Remix. Utah Law Reviw, 2004, nr 4, lk 961–975.
    CC 2004 Lawrence Lessig. Mõned õigused kaitstud. See teos on avaldatud Creative Commons BY litsentsiga.

     

    LAWRENCE LESSIG (1961) on õppinud majandust ja ärijuhtimist Pennsylvanias, filosoofiat Cambridge’is, õigusteadust Yale’is, Praegu õpetab ta Harvardis. Õigusteadlasena uurib ta, milline võiks olla meedia roll ja kuidas korraldada loomemajandust nii, et see teeniks ühiskonda parimal moel. Tema esimene raamat “Code and Other Laws of Cyberspace” (2000) uurib õiguskoodeksi ja internetikoodide vahekorda demokraatlikus infoühiskonnas. Lessig on saanud kuulsaks Creative Commonsi (CC) liikumise käivitajana. Selle eesmärk on kohandada CC-litsentsid maailma riikide õigussüsteemidega. Lessigi kõige värskem raamat “Republic, Lost: How Money Corrupts Congress – and a Plan to Stop It“ (2011) käsitleb huvigruppide korrumpeerivat mõju USA seadusandjatele.

    Indrek Ibrus


    [1] Vihje (D)igital (M)illennium (C)opyright (A)ctile – USA-s 1998 vastu võetud võrdlemisi drakoonilisele digitaalvaldkonna autoriõigust reguleerivale seadusele. Toim.

    2 Päris ilmselt kasutati suurt osa “mitteärilisest” materjalist siiski äriliselt. Ent tegu ei olnud sellise materjaliga, mida äriliste huvide realiseerimise nimel oleks tarvis olnud monopoolse autoriõigusega kaitsta.

    3 Vt P. Goldstein, Copyright’s Highway: From Gutenberg to the Celestial Juke Box. New York, 1994, lk 78–128

    4 Vt USA seaduste kogu 17. jagu, § 106(4)–(6) (2000).

    [5] Vt J. Rubenfeld, The Freedom of Imagination: Copyright’s Constitutionality. Yale Law Journal, 2002, kd 112, nr 1, lk 12.
    [6] J. Söderberg, Bush and Blair Love Song. http://www.atmo.se/film-and-tv/readmylips/.
    [7] JibJab Media, Inc., This Land. http://sendables.jibjab.com/originals/this_land.
    [8] USA seaduste kogu 17. jaotus, § 1008(2000).
    [9] Sealsamas, § 115.
    [10] H.R. Rep. nr 90–83, 66 (1967).
    [11] Vt White-Smith Music Publishing Co. v. Apollo Co., 209 U.S. 1, 7 (1908).
    [12] Ühes 1989. aasta aruandes käsitles The Office of Technology Assessment põhjalikult kodus lindistamise küsimust; üheks silmatorkavaks avastuseks oli, et 1988. aastal oli neli kümnest enam kui kümneaastasest küsitletud isikust ise muusikat lindistanud. Copyright and Home Copying: Technology Challenges the Law, lk 145–146. Office of Technology Assessment, 1989. Hoolimata kodus lindistamise ülekaalust, mis oleks väidetavalt pidanud lähtepunkti mõjutama, ei jõudnud kõnealune ettekanne veenvalt järeldusele, et kodus kopeerimise netomõju majandusele oleks negatiivne, sest kodus kopeerimine kannustas ka ostma rohkem muusikat ja arendama majandustegevust (näiteks ostma tühje linte). Sealsamas, lk 206–207. Mööndust selle kohta, et tulemused olid kahemõttelised, vt S. Rep. nr 102-294, 34 (1992).
    [13] W. W. Fisher III, Promises to Keep: Technology, Law, and the Future of Entertainment. Stanford, 2004.
    [14] L. Lessig, Free Culture: How Big Media Uses Technology and the Law to Lock Down Culture and Control Creativity. New York, 2004, lk 301–304.
    [15] Vt R. P. Merges, Contracting into Liability Rules: Intellectual Property Rights and Collective Rights Organizations. California Law Review, 1996, kd 84, lk 1293, 1295.
    [16]  http://creativecommons.org. Vt ka http://www.creativecommons.ee/. Toim.
    [17] Avaldan tänu silmapaistvale üliõpilasele Stuart Rosenbergile, kes kirjutas suurepärase töö, kus visandas need võimalused, mida ma siin kirjeldan.
    [18] 50% on mõõdukas hinnang. Tõenäoliselt oli neid veelgi vähem. Vt: C. Sprigman, Reform(aliz)ing Copyright. Stanford Law Review, 2004, kd 57, lk 485.
    [19] Sealsamas.
    [20] H. R. 2601, 108th Cong. (2003)

  • Copyleft ja omanditeooria

    Mittemateriaalsete objektide eraomanduse ajalugu on läbi teinud kolm faasi.

    1. faas (16.–18. sajand). Loojate (autorite ja leiutajate) õigused mõeldi välja 15. sajandi lõpul[1]ning sellekohane õigusrežiim kinnistus 18. sajandi jooksul.[2]Neid õigusi mõisteti kui loojate ajutisi, eksklusiivseid ja võõrandatavaid õigusi müüa originaalteoste koopiaid (copyright) ja saada kasu uutest leiutistest tingimusel, et need avalikustatakse (patent).

    Selle eelajaloo vältel jäi autori- ja patendiõigus pigem kõrvalteemaks: 18. sajandil arenes välja üldine omanditeooria, mille mudeliks sai materiaalne omand, ning autori- ja patendiõigus kerkis esile sellest omaette (ja selle varjus). Neid õigusi ei seostatud sugugi alati spontaanselt “omandiga” kui “isiku absoluutse õigusega materiaalsele objektile”.[3

    2. faas (1830–1950). Tugevnedes hakkasid need õigused lähenema omandiõigustele. Prantsusmaal levis kolm vaateviisi:[4]

    a) Sarnastamine. Loojad on loomuõiguse järgi omanikud, sest nende looming on nende töö vili ja/või nende isiksuse väljendus täpselt nii nagu nende puhul, kes omavad materiaalseid hüvesid. Seega tuleb õiguskorraldust ühtlustada ning tunnustada loojate õiguste absoluutsust ja alatisust.[5]
    b) Sui generis õigused. Loojad on loomuõiguse järgi omanikud, aga kuna nende omand on eriline (mittemateriaalne [pas de corpus], tarbimisel mitteammenduv hüve [biens non rivaux] jne), siis on ka nende õigused erilised, sui generis (ajutised, mittepäritavad jne).[6]
    c) Eksklusiivne privileeg. Mittemateriaalsed objektid (kõned, ideed jne) ei ole omatavad ja loojad ei ole loomuõiguse järgi omanikud. Vastutasuks loojate teostest ja leiutistest saadava kasu eest annab ühiskond neile ajutise monopoli oma teoseid ja leiutisi kasutada ning kasutuse eest hüvitist saada. Tegu on privileegide, mitte õigustega.[7]

    Ükski neist nägemustest poleks pääsenud maksvusele, kui omanduse kanooniline määratlus poleks muutunud. Ent juhtus nõnda, et 19. sajandi lõpupoole hakati absoluutse õiguse juhtmõttes kahtlema. Omanikeks said ka juriidilised isikud ning välja ilmusid uut laadi objektid, mistõttu dogma “absoluutsest omandiõigusest materiaalsele objektile” murenes. Seda niivõrd, et 20. sajandi teisel poolel räägiti juba (hirmu- või rõõmuvärinaga) omanduse “väljasuremisest”[8] või “lagunemisest”.[9]

    3. faas (1950–2010). See teoreetiline vaakum sünnitas uue debati loojate õiguste üle. Kui omand ei tähenda enam mingi objekti “absoluutset käsutamist”, miks ei võiks see siis olla lihtsalt seaduslik garantii eksklusiivsusele (ainuõigusele mingist hüvest saadavale kasule)? Selle vaatenurga toetajate jaoks ei ole omandi olemuseks mingi objekti käsutamine, vaid kolmanda isiku välistatus. Üks üldine teooria varises kokku ning seda asendas uus, paremini ülesehitatud teooria. Selle pooldajate meelest oli omandidogma nüüdsest oma lõpliku kuju leidnud ning 4. faasi enam järgnema ei pidanud.

    Selles uues teoreetilises kontekstis kuuluvad loojatele omandiõigused (eksklusiivsuse mõttes), sõltumata nende iseloomust (absoluutne omandiõigus, sui generis õigus või privileeg) ning nende õiguslikust liigist (copyright, patent jne). Sestsaadik on võimalik rääkida “intellektuaalsest omandist” – ja tõepoolest, selle väljendi õitseaeg ongi saabunud.[10]

    See triumf on vaid näiline, asjatundjad jäävad nende õiguste iseloomu suhtes eriarvamusele ning õiguspraktikagi on väga erinev. Uus on see, et nüüdsest on võimalik määratleda ajutisi privileege “omandina”.[11]Teoreetilises plaanis on tegu revolutsiooniga: omamine tähendab nüüdsest pigem eksklusiivset eesõigust [réservation exclusive] kui füüsilist valdamist ning selle arhetüübiks[12] on nüüdsest loojate õigused. Ent olgugi väljendi “intellektuaalomand” võidukäik näiline, on sel ikkagi suur praktiline tähtsus. Üldiselt arvatakse, et see soodustab suuresti nende õiguste laienemist uutele objektidele, tugevdab nende omanike prerogatiive, ühtlustab erinevaid loometöö tüüpe käsitlevaid seadustikke ja kindlustab ideoloogiliselt nende legitiimsust (“omand” kõlab hoopis paremini kui “ajutine monopol”).[13] Sealmaal me praegu olemegi.

    Ja edasi, what’s next? Kas ajaloo lõpp või kognitiivse kapitalismi ületamine? Üks on kindel: kui küps kapitalism tugineb üha ekstensiivsemalt ja intensiivsemalt intellektuaalomandile, siis satuvad selle toetajad tulisesse poliitilisse heitlusse nendega, kes kaitsevad “ühishüvesid” ja “avalikku kasutust”, seda, mis on “vaba” ja tasuta. On see pelgalt infokapitalismi ekspansioonis pihustatud endiste koostöövormide vastupanu või eelmäng “ühiskonna seninägematule teisenemisele”,[14] millest annab märku “infokommunismi”[15] esilekerkimine? Kõigi nende konfliktide hulgast on ehk vaatemängulisim vastasseis vabavaraliikumise ja “omandusliku” [propriétaire] tarkvara tootjate vahel.

    Vabavara-liikumine ja omand

    Vabavara-liikumine on 1980. aastatel Richard Stallmani ja teiste Free Software Foundationi (FSF) nime alla koondunud programmeerijate algatatud liikumine, mis võttis enda ülesandeks programmeerida tarkvara ja anda seda välja copyleft’iks ristitud litsentsi alusel. “GNU manifest”, mille Stallman 1985. aastal kirjutas ja avaldas (ning mida 1993. aastast on järjepanu täiendatud), toob välja projekti põhimõtted ja eesmärgid ning jääb liikumise peamiseks teoreetiliseks lähtematerjaliks.[16] Klassikalisest – või vähemalt Ameerika – vaatepunktist mõistetakse copyleft’i eksklusiivse õigusena müüa teoste koopiaid, copyright’ina, mida GNU manifest keeldub sõnaselgelt mõistmast “sisemise õigusena” [droit intrinsèque] ehk kellegi loomuliku omandiõigusena oma töö viljadele või isiksuse väljendusele. Selle asemel võetakse seal omaks juhtmõte eksklusiivsest privileegist, mis annab autoritele ajutise kasutusmonopoli, kuivõrd nende loometööd peetakse ühiskonnale kasulikuks (vt 2. faas, juhtmõte c).

    Omandi kaks vormi

    Materiaalsete hüvede omamise legitiimsust Stallman muide kahtluse alla ei sea. Põhimõttena ta seda, tõsi, ei väljenda, kuid tema märkustest võib aru saada, et igaühel on õigus välistada kolmas isik oma töö viljade nautimisest; et on ülekohtune võtta omaniku käest ära mõni materiaalne objekt (näiteks spagetid). Õigused eraomandile tekitavad konkurentsisüsteemi, kapitalismi, mis oleks täiesti legitiimne, kui see alati korralikult toimiks (mida ta ei tee).

    Niisiis leidub Stallmanil kaks omamise määratlust, millest kummagagi kaasneb oma legitimeerimisviis: materiaalsete hüvede omamine kui töölise “sisemine” (absoluutne ja alatine) õigus oma töö viljade eksklusiivsele nautimisele; mittemateriaalsete hüvede “instrumentaalne” omamine kui eksklusiivne privileeg, mis on tagatud loojatele nende loomingu ajutise kasutusmonopolina vastavalt loomingu ühiskondlikule kasulikkusele. Tehnilises plaanis on “sisemine” omandiõigus igaühel, isegi kui puudub tõendus selle õiguse kohta, samas kui “instrumentaalne” omandiõigus eeldab seadusega paika pandud üldisi ja umbisikulisi staatusi (“autor”, “leiutaja”), mis mõningal määral varieeruvad õigussüsteemide lõikes ning millele võivad toetuda kõik, kes on suutelised avalikult näitama, et on midagi loonud või leiutanud. Seega eristub kaks omandivormi, millest mõlema peamiseks tunnuseks on aga kolmanda isiku välistamise õigus. Stallman jääb truuks 3. faasis valitsevale hoiakule.

    Intellektuaalomand: sõna ja asi

    Pole kahtlust selles, et Stallmani silmis on nii copyright kui ka patent mõlemad omandiõigused (olles eksklusiivsed), mille andmine autoritele ja leiutajatele tekitab omandisüsteemi. Selle sõnaga tuleks siiski ettevaatlik olla. Stallmani sõnutsi ei tõuse omandiküsimus kunagi üldisena – tuleb eristada materiaalseid ja mittemateriaalseid tooteid.[17] “Omandi” mõiste on igati kohane esimeste jaoks, kuid leidub mitugi head põhjust, miks seda mitte kasutada “eksklusiivse privileegi” puhul, isegi kui see varustataks adjektiiviga “instrumentaalne”. Need põhjused on järgmised:

    a) Üldise arusaama kohaselt on omand õigus ning õigusi peetakse sageli “sisimalt lahutamatuteks”. Termin “intellektuaalne omand” annab mõista, nagu oleksid loojate õigused “sisemised”, nii nagu on seda kellegi materiaalne omandiõigus oma töö viljadele või isiksuse väljendusele, samas kui need on tegelikult lihtsalt privileegid, mille legitiimsus tuleneb ühiskondlikust kasulikkusest.

    b) See ärasegamine paneb võtma loojate õiguste legitiimsust millegi enesestmõistetavana, kuigi nende kasulikkust tuleks hinnata igal üksikjuhtumil eraldi, vastavalt loometöö tüübile ja selle ühiskondlikule kontekstile.

    c) Ameerika Ühendriikide põhiseadus tagab kaitse materiaalsele omandile, mitte aga “intellektuaalomandile”. Loojate õigusi käsitatakse seal ajutistena ja seoses nende panusega ühiskonna arengusse. See aga tähendab tegelikult seda, et tunnustatakse üldsuse õigust loojate tööle ja leiutistele.

    d) Termin “intellektuaalomand” loob illusiooni, nagu võiks olemas olla mingi “ühine õigus” [droit commun], mis hõlmaks kõiki mittemateriaalseid hüvesid, sellal kui loometeoste, leiutiste, kaubamärkide ja muu taolisega kaasneb juriidilisi probleeme, mille lahendamiseks on lootust vaid siis, kui neid käsitleda üksteisest lahus. Praktikas toob see illusioon need kaks omavahel sobimatut süsteemi kokku, mille tagajärjel muutub raskemaks nende kohaldamine valdkonnale, mida need olid mõeldud reguleerima.

    e) Lisaks viib “intellektuaalomandi” illusioon selleni, et mittemateriaalsete hüvede omanike kaitset hakatakse põhjendamatult ühtlustama materiaalsete hüvede omanike kaitsega, ja sellest võidavad üksnes loovtöösturid.

    Stallman mainib teatava poolehoiuga, et on välja pakutud teisigi, eelarvamustest ja segasusest vähem koormatud väljendeid, nagu IMP (Imposed Monopoly Privileges – kehtestatud monopoolsed privileegid) või GOLEM (Government-Originated Legally Enforced Monopolies – valitsuse algatatud ja seadusega jõustatud monopolid). Nende väljendite vooruseks on rõhutamine, et tegu on privileegidega, mis eristuvad juba loomuldasa õigustest materiaalsele omandile, kuid neidki jääb kummitama etteheide, et nad hõlmavad väga erinevaid juriidilisi nähtusi ning aitavad sedasi kaasa nende ebasoovitavale ühtlustamisele. Nii kutsub ta oma lugejaid üles läbi ajama ilma ühegi katusmõisteta eritüübiliste ainuõigustele, mis võiksid loojatele nende loomingu suhtes tagatud olla.

    Seega on Stallman juriidiliste kategooriate valdkonnas vastu vaid kahele tendentsile: loojate eksklusiivsete privileegide samastamine “sisemiste” õigustega ning termini “intellektuaalomand” väärkasutus. Tal pole midagi loometöö mittemateriaalsete saaduste eksklusiivse omastamise idee vastu ega instrumentaalse intellektuaalomandi (privileegi) vastu – tingimusel, et seda niimoodi ei nimetataks. Me viibime ikka veel puhtanisti 3. faasis, ent lisandunud on mõningane keeleline rafineeritus.

    Raamatud, mitte tarkvaraprogrammid

    See rafineerimine pole siiski päris hambutu, kuivõrd võimaldab vahet teha raamatutel ja tarkvaral. Stallman pooldab copyright’i andmist raamatuautoritele, sest sellega kaasnev ainuõigus võimaldab neile tasuda, ilma et raamatute ja neis sisalduvate ideede vaba ringlust suuremalt kahjustataks. Tõsi küll, raamatu müügihind veidike seetõttu tõuseb, kuid laias laastus välistab ainuõigus copyright’ile vaid ärilised konkurendid ja seegi välistus on üksnes ajutine; ning kuna see pakub lihtsa võimaluse autoreid looma innustada, avaldab see ühiskondlikule kasule üksnes kergelt kahjulikku mõju. Kõike arvesse võttes on see nutikas viis lepitada omavahel üldsuse õigus raamatuid lugeda ja autorite õigus oma töö eest tasu saada.

    Copyright tarkvarale seevastu ühiskondlikult kasulik ei ole. Selle puhul pole publikuks enam lugejad, kes loevad üksnes lõbu pärast, vaid teised programmeerijad, kes osalevad ise uute programmide kirjutamises olemasolevaid programme (laiendamise või ühendamise teel) teisendades. Tarkvaraprogramm ei ole pelgalt toode, vaid kirjutusprotsess. Pealegi on raamatukoopiate levitamine tööstuslik tegevus (selleks peab omama trükikoda), seevastu tarkvara kiireimaks levitamisviisiks on selle jagamine sõpradega. Ja mis peamine: kui ligipääs raamatule annab ligipääsu ka selle sisule (selles sisalduvatele ideedele), siis tarkvaraprogrammi sisule (lähtekoodile) otse ligi ei pääse, sest objektkoodist lähtekoodi dekompileerida on väga keeruline. Ja lõpuks – lugemine võib olla üksildane tegevus, programmeerijad aga töötavad kogukonnana. Copyright aga takistab selles kogukonnas tarkvara täiustamise nimel info jagamist ning hävitab ühtaegu koostööst tuleneva tõhususe ja ühistegevuse rõõmu. Nii on copyright tarkvaraprogrammidele kahjulik nii majandusliku tõhususe, indiviidi vabaduse kui ka koostöös, omakasupüüdmatuses ja kodanikumeelsuses seisnevate väärtuste seisukohalt.

    Vaba tarkvara liikumine esineb küll pealtnäha “omandivastasena”, kuid tegelikult Stallman:

    a) nõustub, et materiaalsete hüvede omamine on loomulik õigus, ega sea selle legitiimsust kahtluse alla;

    b) väldib küll mõistet “intellektuaalomand”, kuid mitte “instrumentaalset” arusaama eksklusiivsest omandamisest ajutise privileegi kujul ja ühiskondliku kasulikkuse tingimusel;

    c) peab seda tingimust vaieldamatult täidetuks leiutiste ja raamatute puhul, vaidlustab selle (väga kiiresti) kaubamärkide puhul ning vastustab kategooriliselt copyright’i rakendamist tarkvarale. Mis puudutab eraomandiõiguste andmisest tulenevat konkurentsisüsteemi – kapitalismi –, siis leiab Stallman, et see oleks täiesti legitiimne, kui alati laitmatult toimiks. Nõnda see aga ei ole, iseäranis seetõttu, et omand teeb võimalikuks ka konkurentsisüsteemi laostavate monopolide tekke. Me oleme tõesti ikka veel 3. faasis – koos keelelise rafineeritusega.

    See keeleline rafineerimine on aga liiga hambutu selleks, et avada 3. faasi sees vaba tsoon ning tõkestada “intellektuaalomandi” (pruugitagu seda sõna või mitte) hoogsat levikut infokapitalismi strateegilisel väljal, tarkvaramaailmas. See positsioon meenutab eriti altruistlikku ja kodanikumeelset utilitarismi ning sellele lisandub juristide seas üpris levinud arvamus,[18] et tarkvaraprogrammidele copyright’i kuigi hästi kohaldada ei anna. Hetkel ei leidu midagi seesugust, mis lubaks ennustada “alternatiivi infokapitalismile”.[19] Sellegipoolest läheb asi pisut põnevamaks, kui tuleb jutuks copyleft, “omandusliku tarkvara” alternatiiv.[20]

    Mis on copyleft?

    Copyleft on justkui copyright’i vastand: “See on üldine meetod, kuidas muuta tarkvaraprogramm (või mõni muu teos) vabaks ning nõuda, et vabad oleksid ka kõik selle programmi muudetud ja laiendatud versioonid.”[21] Konkreetsemalt tähendab see “üldine meetod” erimärgistuse leiutamist algupäraste õiguslike vahendite, levitamislitsentside või (raskesti määratletavate, ent liitumislepingutega sarnanevate) standardlepingute tarvis, mis korraldaksid ligipääsu üldsuse käsutusse antud teostele ning nende kasutust teatud põhimõtete alusel. Kõige tuntum neist on “GNU GPL (General Public Licence)”, mis on olnud eeskujuks paljudele teistele (GNU LGPL, LGL jne). Copyleft on niisiis “üldmõiste”, mis märgib hulka põhimõtteid, millest teatud levitamislitsentsid juhinduvad.

    Need põhimõtted seisnevad kinnipidamises neljast vabadusest (freedom to run, study, distribute and improve the source code) ja ühest keelust. Run annab vabaduse käitada programmi igaks tarbeks. Study võimaldab vaba juurdepääsu lähtekoodile. Distribute tagab vabaduse koopiaid ära anda või müüa. Improve pakub vabadust programmi muuta, mis eeldab jällegi vaba juurdepääsu lähtekoodile. Keeld aga keelab mis tahes viisil piirata teisenduste “vabaks” jäämist. See viies põhimõte on küllap olulisim ja ka paradoksaalseim, sest välistab kolmanda isiku välistamise. Copyleft’i litsents annab vabaduse tarkvara kasutada, uurida, levitada ja muuta, aga mitte vabadust välistada oma loodud koodi teisendamist kellegi kolmanda poolt. Seega võib seda keeldu võtta juriidilise nõudena pakkuda kõigile nimetatud nelja vabadust. Copyleft on copyright ümberpööratud kujul.

    Selle liikumise sünnist alates on ilmunud teisigi märgistusi, neist kõige tuntumad on Creative Commons ja Open Source, milles avalduvad vaba tarkvara spetsiifilised jooned. Creative Commonsi litsentse on neli:

    a) BY– vaba kasutus, kuid koos autorile viitamisega. Tegu on “vaba” litsentsiga (see peab kinni neljast vabadusest ja keelust).

    b) NC (non-commercial) – vaba kasutus, välja arvatud ärilisel eesmärgil. See litsents ei ole “vaba”, sest ei tunnista vaba kasutust äriotstarbel. Oma vabaduse kiuste pole copyleft tingimata tasuta. Seda olukorda ilmestab Stallmani kuulsaks saanud metafoor: “Free as in free speech, not as in free beer[22] – vaba selles mõttes nagu sõnavabadus, mitte nagu prii õlu. Teisisõnu: ka kõige vabama leviku korral jäävad tarkvaraprogrammid kaubaks nagu iga muu kaup.[23]

    c) ND (no derivatives) – kasutus vaba, kuid tuletatud teosed on keelatud. See litsents ei ole “vaba”, sest ei tunnista tarkvara teisendamise vabadust. Selles on vastuolu copyleft’iga, mis on loomult aglomeratiivne (iga muudatus on ise muudetav) ning võimaldab moodustuda dünaamilistel, koguni vohavatel kogukondadel, millesse ei saa kuuluda muidu, kui nende vohamisele aktiivselt kaasa aidates.

    d) SA (share alike) – jagamine samadel tingimustel, kasutus vaba, samuti muudatused, tingimusel, et peetakse kinni neljast vabadusest. See litsents on vaba (tunnistab nelja vabadust ja keeldu).

    Mis puutub Open Source’i, siis see on vabavara-liikumise “dissidentlik” rühm, mis tehnilises plaanis peavoolust palju ei erinegi (peaaegu kogu tarkvara on “vaba”), kuid hülgab vabavara-liikumise poliitilise ja moraalse mõõtme,[24] nii et paljud selle kavad võivad küll vormiliselt järgida copyleft’i põhimõtteid, kuid minna sellegipoolest vastuollu vabavara-liikumise nägemusega vabadusest (nii näiteks kasutab Google küll palju avatud lähtekoodiga tarkvara, kuid jääb “vabadusekogukonna” silmis vabaduse hävitajaks, sest võib ohverdada eraelu puutumatuse tulususe altarile).

    Niisiis esineb copyleft “üldise meetodina” (muide, piisavalt üldisena, et olla organisatsiooniliseks mudeliks kõigile mittemateriaalse loometöö valdkondadele[25]), mis seondub tihedalt indiviidivabaduste kaitse ning tootlike, mänguliste ja isereguleeruvate kogukondade rajamise radikaalse projektiga. See projekt vastandub sõnaselgelt merkantiilsele egoismile ja viljatule konkurentsile, mis kaasneb omandisüsteemide omaksvõtuga, kuid keeldub niisama selgelt välja astumast inimvaimu sünnitiste kaubastamise või eraomanduse vastu. On raske ette kujutada, kuidas 3. faasis avanenud “vaba” tsoon võinukski sünnitada alternatiivi informatsiooni kommertsialiseerumisele ning – a fortiori –  mittemateriaalse tootmise kapitalistlikule korraldusele – seda enam, et copyleft’i juriidiline tõhusus põhineb copyright’i kaitsel.

    GNU manifesti esimeses versioonis (1985) copyleft’i mõistet ei esine ning Stallman esitleb GNU litsentsi viisina, kuidas tarkvara “anda ära” vabasse kasutusse. Õigustehnilisest vaatenurgast kujutab “vaba” litsents endast kõigist omaniku prerogatiividest lahtiütlemist. Hilisemates versioonides Stallman parandab end: tarkvaraprogrammide omanikud ei ütle lahti kõikidest oma prerogatiividest (või kui, siis üksnes nime poolest), sest nad kirjutavad tulevastele kasutajatele ette küllaltki ranged levitamistingimused (neli vabadust ja keelu).[26] Tegu ei ole õigustest lahtiütlemisega, vaid pigem “vaba avaldamisega” [publication libre] – “avaldamisega vaba tarkvarana” (release as free software).

    Tehnilises plaanis on erinevus suur. Lahtiütlemine jätaks tarkvara avalikku kasutusse ilma igasuguste autoriõigusteta. Säärane lahendus tunnistaks küll nelja põhivabadust, kuid mitte kohustust keelata hilisemate teisendite eraviisilist omastamist. Stallmani järgi tuleneks sellest, et mõni “vahendaja” võiks oma käega tehtud muudatusi copyright’i alla pannes vabalt tõkestada kasutajate juurdepääsu täiustatud tarkvarale. Selle mehhanismi järgi muutuks tarkvara “peremeheta varaks” (res nullius), mida (veel) ei omata, kuid mis pole ka omandamatu, ning võiks seega sattuda eraomandusse. Tarkvara hülgamine ilma sellist välistamist välistava mehhanismita tooks kaasa tarkvara muutumise üheks lisaressursiks “omandisüsteemile” (ehk turgu valitsevatele suurfirmadele või konkreetselt Microsoftile). Vabaduse lubamisest ei piisa, vabadust tuleb ka kaitsta selle vaenlaste eest.[27]

    Selleks aga poleks kasu süsteemi relvade pööramisest tema enese vastu. “Vaba avaldamise” õiguslik süsteem on kahekordne: see on klassikaline copyright, millele lisanduvad levitamistingimused litsentsi kujul, millega kolmandad isikud tarkvara kasutamisõiguse saamiseks nõustuvad. Copyleft’i juriidiline tõhusus tugineb vägagi klassikalisele omandiõigusele (välja arvatud nime osas), mis tagab selle õigustatud omanikule kolmanda isiku välistamise õiguse.[28] Lahtiütlemise ideest ollakse siin väga kaugel.

    Seega ei ole copyleft’i võimalik vaadelda kui poliitilist alternatiivi intellektuaalomandile või kui sammukest sellest “edasi”, kuivõrd oma normeeriva jõu saab copyleft omandiõigusest (välja arvatud nime osas) kui loojate eksklusiivsest privileegist oma loomingule. Ilma copyright’ita pole ka copyleft’i. Just sellepärast, et looja on oma loomingu omanik, on tal vabadus oma hüvet vabalt tarvitada ning otsustada muuhulgas ka selle levitamistingimuste üle. Nõustugem siiski, et tegu on omandi mõiste kaunis kummalise tarvitusega.

    Mida teeb copyleft omandiga?

    Copyleft kasutab eksklusiivsusena mõistetud omandit relvana selleks, et välistada kolmandate isikute välistamine. See võib tekitada kujutluse süsteemi ümberpööramisest, sest nii pannakse copyright andma ootuspärasele vastupidiseid tagajärgi. Ent see ümberpööramise kujund ei pruugi olla õnnestunud, sest kõnealusel juhul on ümberpöörajaks “ülemine” ots (copyleft), mitte “alumine” (omand).

    Copyleft’i “alumine pool” – õigus, privileeg, kuuluvus

    Copyleft’i “alt” me leiame kõigepealt vabaduse valida viis originaaltarkvara levitamiseks. Iga tarkvarakirjutaja võib valida oma õiguste loovutamise üldsusele (välja arvatud moraalsete õiguste osas, juhul kui on olemas “autoriõiguste” süsteem), hoida oma loometöölt saadav kasu endale (copyright) või määrata oma teostele vaba litsents. Selle võimaluse annab talle copyright – oma loomingu levitamistingimuste üle võib ta vabalt otsustada sellepärast, et see looming on tema omand (nimetatagu seda nii või mitte). Selles aga, millest niisugune copyright tuleneb, lähevad arvamused lahku. Mõned näevad seda loominguaktist enesest lähtuva sisemise omandiõigusena kui inimese õigusena oma töö viljadele või isiksuse väljendusele; teised aga, nagu Stallman, mõistavad seda eksklusiivse privileegina ajutise kasutusmonopoli kujul, mis sõltub loomingu ühiskondlikust kasulikkusest.

    Sellest teisest vaatenurgast ei tekita copyright’i mitte loomeakt, vaid seda võimaldab ühiskond. Kuid loomeaktilgi on oma juriidiline jõud: see võimaldab rakendada seadusega ettenähtud autori- või leiutajastaatust. Tõepoolest, piisab sellest, kui tunnistada (kas implitsiitselt või siis avalikult deklareerides või registreerides) looming enda omaks, et osa saada seadusandja poolt vastavat tüüpi loometeosele määratud staatusest. Copyright ja patent on staatused, mis sanktsioneerivad loomingu kui omandi kuulumise loojale.

    Nii rajaneb eksklusiivsete õiguste andmine (copyright, patent) sellel, et tunnistatakse teoste fundamentaalset kuuluvust nende loojale, võetagu seda suhet “sisemiselt” õiguslikuna või saagu see õiguslikuks alles õigusliku staatuse andmise teel. Sellel loomingu ja looja vahelisel algupärasel kuuluvussuhtel põhinevad niihästi copyright kui ka copyleft.

    Mis on autor? Copyright ja eneseomamine

    Loomingu kuulumine loojatele hõlmab kaht tihedalt seotud, kuid siiski eristuvat elementi: loomeakti (käsikirja kirjutamine, pildi maalimine, uue tehnilise protsessi kirjeldamine jne) ning akti, millega looja tunnistab selle loomingu enda omaks. Loomeakt puudutab looja leidurlikku võimekust (ingenium), võimet luua mingi algupärane (või uus) objekt; tunnistamise akt puudutab looja identiteeti, sest see akt kätkeb tema sõnad ja teod tema “mina” ühtsusse, ning seda “omamise”, mitte “olemise” tähenduses (mitte “ma olen need sõnad ja teod”, vaid “need sõnad ja teod on minu omad”; tegu on niisiis vahendatud identiteediga ehk identiteediga erinevuses). Nii ühendab looja kuju lahutamatult loomingulise vabaduse, isikliku identiteedi ja omamise.

    Kõige selgemini joonistas selle kuju välja Hobbes. “Loomulik isik,” kirjutab Hobbes, “on see, kelle sõnu ja tegusid … võib pidada tema enda omadeks”, seevastu  “väljamõeldud või kunstlikku isikut võib pidada kellegi teise sõnade ja tegude esindajaks”. Sellepärast hüütaksegi esimest “autoriks”, teist aga “aktoriks”, näitlejaks. See, kes “omab oma sõnu ja tegusid”, on autor, isegi kui neid sõnu kõneleb näitleja, sest seda, keda “hüvedest ja varandusest kõneldes nimetatakse omajaks – mis on ladina keeles dominus ja kreeka keeles κύριος –, nimetakse tegudest kõneldes autoriks”.[1] Isik saab “loomulikuks” või omandab isikliku identiteedi, saades nende sõnade ja tegude autoriks, mida ta tunnistab omaks; teisisõnu kehtestades end omaenese autoriteediga[2] oma sõnade ja tegude omajana – iseenda kui vabalt tegutseva ja kõneleva subjekti omajana. Et autoriks olemine, vaba olemine ja iseenda omamine on võrdväärsed, siis kuuluvadki sedasi määratletud subjekti vaba tegutsemise viljad omandina talle endale ning see kuuluvus laieneb (kas loomuomaselt või seadusega ettenähtud staatuse omistamise korral) omandiõiguseks copyright’i või patendi kujul.

    Seda isikuidentsuse, loomingulise vabaduse ja eneseomamise võrdväärsust võib mõista väga erinevalt vastavalt sellele, kas näeme selle tuuma eneseteadvuses (Locke), vabas tahtes (Hegel), minaideaali loomises kujutlusvõime abil (Bentham) vms. Õiguste seisukohalt on tähtis vaid see võrdväärsuse eeldus, et loodud ja enda omaks tunnistatud teosed võiksid saada nende looja omandiks.

    Ennast omava looja kuju seostatakse sageli patendi ja autoriõiguste sünniga 17. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse vahel (2. faas). Siin on tegemist optilise illusiooniga, mis tuleneb sellest, et mõnede suurte mõtlejate (Hobbes, Locke jt) vaimuvälgatusi samastatakse igapäevases õiguskirjanduses korduvate kujunditega. “Iseenda omajast looja” ilmub märkimisväärse tegelasena välja alles 18. sajandi lõpul ja hakkab domineerima 19. sajandi lõpul samaaegselt “intellektuaalomandi” triumfiga. Teda tuleks võtta 3. faasi allegoorilise kangelasena, kes esines tegelasena ka 2. faasis (figureerides sageli õilsa metslasena, sest ideoloogia laval armastavad kangelased ju ikka ehtida end möödunud aegade auga ning kui võimalik, siis ka päritoluprivileegiga). Neid erinevusi arvesse võttes võib loojakuju põlvnemisloo esitada järgmiselt:

    Kunstniku kuju sünnib renessansis, samaaegselt autoriõiguse ja patendi sünniga. Tema areng ühtib 1. faasiga, mille käigus jääb nende õiguste karjäär materiaalse omandi õiguse idee varju. See kuju, keda on nii meisterlikult kirjeldanud Panofsky ja Kantorowicz,[3] meenutab oma iseloomult Jumalat ja seejärel Jumala maapealseid asemikke (paavsti, kuningaid…), ning kannab õigusteaduses pruugitud kontseptsioonid üle vabade kunstide valdkonda. Kommenteerijad leiavad, et selles, mida teevad juristid, ei ole midagi uut ega algupärast, sest õigus jäljendab loodust – isegi selle fiktsioonides – ning vaid suveräänil on erakordne võim luua uusi või algupäraseid reegleid, mis ei kopeeri midagi. Alates 16. sajandist (kuid ka juba Dantel ja Petrarcal) kujutatakse kunstnikku, autori arhetüüpi sellena, kes loob ilma jäljendamata, ex ingenio, jumalikust inspiratsioonist, “seda, mida teiste vaimus eales kujutletud pole”[4]. See loomejõud, mis ei tugine millelegi muule peale iseenda, laenatakse “võrdsustuse” [équiparation] teel Jumala loomejõult, kust saadakse kaasa ka osa sellele iseloomulikke omadusi, nende hulgas võimutäiuse tagatus loojale tema loomingu üle.

    Ent suveräänsest autorist iseendale kuuluva autorini jõudmiseks on vaja veel seda, et loominguline vabadus (ingenium), isiklik identiteet ja iseendale kuulumine lõimuksid kuni võrdsustumiseni ühte. Seda aga ei osata kujutleda ega välja öelda kuni 17. sajandini (Hobbes) ning igapäevases õiguskirjanduses muutub see enesestmõistetavaks alles 20. sajandil. Suveräänse ja ennast omava kunstniku kuju kummitab 2. faasi äärealadel (vrd filisterliku kunstipubliku poolt tunnustamata boheemlaskunstniku teemat) ning saab domineerivaks 3. faasis, muutudes omaniku allegooriaks üldises mõttes (Silicon Valley pikajuukseline ettevõtja kui ärimaailma uus Michelangelo). Temast saab valitsev eeskuju, kellega samastuda, kõigi infokapitalismi režiimis töötajate jaoks.[5]

    Ent tulgem tagasi copyleft’i juurde. Tänu Hobbesile ja tema järglastele me teame, mida mõelda intellektuaalomandit valdavate “loojate” all. Kas võib selle valguses öelda, et ka Stallmani programmeerijad on “loojad”?

    Autorist kui häkkerist

    Programmeerija on mõistagi autor – ilma selleta ei saaks ta pretendeerida copyright’ile, millele tugineb vaba levitamislitsents, mille ta oma loomingule kaasa annab. Kuid suveräänset ja ennast omavat kunstnikku ta päriselt endast ei kujuta. Stallmani sule all on autorist saanud häkker. Häkker ei ole tingimata programmeerija, isegi kui ta peaks tarkvara programmeerimisega tegelema, sest hack ületab kaugelt informaatika piirid: Stallman toob muide näiteid igapäevaelust, kirjandusest ja muusikast, tehnoloogiast ja koguni koolipoisinaljadest.[6] Ta pole ka tingimata piraat, kes infosüsteemide turvatõkkeid murrab (ehk kräkker), kuigi osa häkkereid on juhtumisi ka kräkkerid. Hack’i ei tee väärtuslikuks mitte üleastumine, vaid peen segu tehnilisest taibust, mänguosavusest, elegantsist ja huumorist. Häkker pole küll harras seadusetähe austaja, aga ta ei püüa sellest ka iga hinna eest üle astuda, vaid ta rahuldub oma kunstniku-suveräänsuse laienemisega kuni ükskõiksuseni kehtivate reeglite suhtes.

    Hacking seostub mängu, intelligentsi ja võimalikkuse piiride kompamisega. Häkkerile meeldib lahendada lahendamatuks peetud probleeme nii mänguliselt ja kavalalt kui võimalik. Kuid ennekõike on häkkimise eesmärgiks kõrge hack value ning selle eest kogukonnalt saadav tunnustus. Sellepärast peabki häkker jagama oma rõõmu isikutega, kes peavad samuti lugu raskete asjade tegemisest naljatamisi, elegantselt ja nagu muuseas. Häkker ei ole isoleeritud looja, kes annab oma teosed üle abstraktsele üldsusele – ta on üks liige rühmas, milleta tema hack’idel poleks ei mõtet ega väärtust.

    Vabast tegevusest ei mõelda kui loomingust, vaid kui loomingulisest mängust, mille loomingulisus ei seisne niivõrd algupärase või uue toote ilmaletoomises, kuivõrd mängimise viisis. Hack võib muide ka üldse mitte midagi luua, kui aga see mitte millegi loomise tegu ise on loominguline. Rõhk on seega nihkunud, see ei asu enam jumalikku (paavstlikku, kuninglikku…) päritolu demiurgilisel väel, vaid tegevuse fantaasiaküllusel, olgu see tegevus tootlik või mitte. Niisiis pole hack’i väärtus mõõdetav kasulikkuse quantum’iga (mil moel me kasulikkust ka määratleks) ega loodava objekti valmistamise keskmise ajakuluga, vaid loominguakti enese nutikuse ja lõbususe määraga.

    Seda väärtust pole võimalik objektiveerida, kuivõrd me asume mängu sfääris, ontoloogiliselt määratlematus tsoonis, mille kohta me teame alates Freudist, et see vastandub reaalsusele,[7] ning alates Winnicottist, et see moodustab vahepealse või  üleminekuala mängija subjektiivsuse ja selle maailma objektiivsuse vahel, milles (ja millega) ta mängib.[8] Ainus universaalne mõõt, mis selles ruumis kehtida võiks, on mängurõõm, ning ainsad reeglid, mis seal maksavad, on need, mille mängijad mängurõõmu nimel ise leiutavad. Rahasse hack’i väärtust seega ümber arvestada ei saa (hack’i ostmise soov hävitaks ta hack value) ning häkkeri tasu oma ande eest seisneb maines, mille ta oma kogukonnas saavutab.

    Selles mõttes on häkkeri tegevus otseselt kollektiivne ning sel on mõtet üksnes mänguruumis, mille moodustab kogukond, kes üksteise hack’ide imetlemist naudib. Just sellepärast polegi häkkeri “teoseks” mitte niivõrd looja subjektiivsust väljendav objekt või toode, kuivõrd sellise kollektiivse ja avatud loominguprotsessi algatamine, mis sünnitab enese kui “teose” tähenduse iseenesest.[9] Häkker on tõepoolest autor, ent see autorsuse versioon, mille ta välja pakub, seisneb omalaadse lõbusa, kollektiivse ja omakasupüüdmatu loomingulise vabaduse kehastamises. Mida enam ta mängib, et pole suveräänne omaja, seda enam on ta see, kes ta on: autori karnevalilik kuju. Võiks ju öelda, et siin on tegu vaid poosi, etenduse või mänguga ning et see kõik pole sugugi tõsine. Vastab tõele, et copyleft ei pööra ümber copyright’i, et ta piirdub selle ümberpööramise mängimisega, nina kirtsutamata copyright’ilt õiguslikku kasu lõigates (alternatiivi tekitamiseks sellest, tõsi, ei piisa). Kuid see mängult ümberpööramine võimaldab märgata üht täiesti tõsist kontseptuaalset lahknevust omandi ja eksklusiivsuse vahel.

    Omamine eksklusiivsuse vastu. Kas 4. faasi koidik?

    Mõistetagu copyright’i sisemise õiguse või omistatud privileegina, igal juhul eeldab see oma lähtesuhtena kuuluvust (looming = kuuluvus), mis annab loojale tema teoste üle eksklusiivse õiguse (kuulumine = eksklusiivne õigus). Stallman läheb truult kaasa esimese võrdussuhtega (hack kuulub häkkerile), mitte aga teisega, sest kui looja võimuses on otsustada oma loomingu avaldamise tingimuste üle, on ta vaba seda voli kasutama pigem kolmanda isiku kaasamiseks kui välistamiseks.

    Copyleft näitab, et loomingu valdamine omandina annab loojale võimu määrata selle avaldamistingimusi, kuid et seda voli ei saa segamini ajada välistamisõigusega, või koguni et järeldustee kuulumisest omanduseni pole tingimata sirgjooneline.

    Loojal on algupärane voli oma teoseid hävitada, salajas pidada, hüljata, kasutada üksnes oma tarbeks või neid kogukonnas jagada, ning saadaolevate litsentside mitmekesisuse tõttu leidub veel terve hulk vahepealseid võimalusi. Selle algse voli annab talle seadusega tagatud võimalus kolmandat isikut välistada, mida ta võib, kuid ei pea kasutama. Omand ja eksklusiivsus on oma põhialustelt seega tõesti omavahel segamini.

    Ent niipea kui see algne looja otsustab kolmandate isikute välistamisest loobuda, jagades oma teoseid näiteks mingi kogukonna sees, on see otsus pöördumatu. Erinevalt iluaia omanikust, kes võib aia päevaajaks üldsusele avada ning selle õhtul taas sulgeda, ei saa tarkvara omanik oma teose “vaba avaldamise” hilisemaid kasutusviise enam kontrollida ega keelata, sest informatsioon on juba levinud. Ta jääb küll täienisti selle tarkvaraprogrammi omanikuks, kuid talle kuulub veel üksnes formaalne, praktiliselt kasutamatu välistamisõigus.[10]

    Kolmandate isikute kaasamise otsus tähendab sama hästi kui lõplikku, de facto lahtiütlemist välistamisõigusest. Teisisõnu, algsel loojal on õigus omanikustaatust kaotamata oma välistamisõiguse teostamisest alatiseks loobuda. Või koguni: välistamisõigus kuulub talle vaid seni, kuni ta pidevalt uuendab oma algset otsust oma loomingu teatavad kasutusviisid endale hoida. Seega pole välistamisõigus niivõrd omandi “substantsiaalne omadus”, kuivõrd algsele omanikule pakutav valikuvõimalus, mida tuleb lakkamatult kinnitada. Iroonilisel kombel paistab “kaasamisõigus” nüüd vastukaaluks isegi “substantsiaalsemana”, sest algsel omanikul on alati valikuvõimalus jagamise kasuks, isegi kui ta ehk algselt on valinud eksklusiivse levitamisviisi.

    Mis puutub vaba litsentsi alla pandud originaaltarkvara hilisemate muudatuste loojasse, siis tema olukord on veelgi radikaalsem: olgugi ta oma loomingu omanik, pole tal kunagi olnud välistamisõigust, sest ta ütles sellest lahti originaaltarkvara lähtekoodile ligipääsemisega juba enne, kui tema omand tekkis. Siin on omand ja eksklusiivsus selgelt ja rangelt lahus.

    Copyleft järgib ustavalt infokapitalismi antropoloogilisi eeldusi (looja eneseomamine) ja juriidilisi sätteid (intellektuaalne omand – seda küll niimoodi nimetamata), kuid pakub neist välja versiooni, mis on piisavalt mänguline, et tuua nähtavale enesestmõistetava seose puudumine antropoloogilise olemuse tunnustamise ning eksklusiivsena mõistetud omandiõiguse vahel. Kui millegi omandina omamine ei tähenda enam, et ollakse omanik (kolmandate isikute välistamise õiguse mõttes), siis ei jää midagi, mis keelaks meil mõelda inklusiivsest omandist – juriidilise traditsiooni levitatavate kuulujuttude kiuste ei välista oma ja ühine tingimata teineteist.

    Seega pole copyleft kindlasti omandi üleüldine alternatiiv. Ta on leidlik abinõu, mis takistab eksklusiivsusel põhineva omandikontseptsiooni tõusmist juriidilise dogma staatusse ning muudab mõeldavaks omandisüsteemide ja neist vabade kogukondade kooseksisteerimise ja väljendumise – umbes nii, nagu keskaegsed vabalinnad suutsid vabaneda teatud maksukohustustest[11] või nagu mõned filantroobid kasutasid oma varandust kommuunide ja falansteeride rajamiseks… Seega pole tegu niivõrd omanduse ümberpööramisega kuivõrd eksklusivismi poliitiliselt ja moraalselt kahjulikuks peetavate mõjude neutraliseerimisega.

    Mõistagi võib see kõik valmistada pisukese pettumuse. Võinuksime ju arvata, et filosoofiliseks ülesandeks on pääseda vaateviisist, mida dikteerib isikliku identiteedi, loomingulise vabaduse ja iseendale kuulumise võrdsustatus, ning hakata loomeakti mõtestama omandi ja identiteedi püünistest vabana. Selleks tuleb tunnistada, et copyleft’ist siin suuremat abi ei ole: häkker on omanikuna mänguline, lustlik ja kaasav, kuid omanik on ta kõigele vaatamata. Kas seda on põhjust kahetseda?

    Just seda teevad “anti-copyright’i” või “creative anti-commons’i” toetajad, kes usuvad, et copyleft’i sisemised vastuolud lahendaks see, kui õigustest täielikult lahti saadaks.[12] On tõsi, et copyleft on ühtaegu kaasav ja välistav, inklusiivne ja eksklusiivne, kuivõrd ta tugineb kolmandate isikute välistamise välistamisele, pannes keelu alla vabavara tuletiste eraviisilise omandamise. Välistamise välistamine on ikkagi välistamine. Aga kui selle paradoksi põhjal nõutakse igasuguse eksklusiivsuse kõrvaleheitmise puhtuse nimel ka kõigi õiguste kaotamist, siis sel puhul unustatakse, et hüljatud looming on vakantne, avatud kõikvõimalikule taaskasutusele ja ka tuletiste eraviisilisele omastamisele. On raske aru saada, kuidas võiks tasuta ressursside kinkimine omandisüsteemile tuua lähemale infokapitalismi lõppu.

    Kokkuvõtteks: copyleft ei kuuluta intellektuaalse omandi peatset lõppu ega valmista seda ilmselt ka ette, kuid ta osutab nende teooriate piiratusele, mis seovad intellektuaalomandi liiga rangelt kokku kolmandate isikute välistamisega. Ta laseb märgata selle kaasavaid kasutusvõimalusi ning annab mõista, et pisukese juriidilise kujutlusvõime toel võiks intellektuaalomand leida kasutust väga mitmesugustes valdkondades, mis löövad avalikult lahku infokapitalismi konkurentsidünaamikast. Ühe maailma lõpp see vahest pole, kuid mõtlemisainet pakub see küll.

    Mikhaïl Xifaras, Le Copyleft et la théorie de la propriété. Multitudes, 2010, kevad, nr 41. http://www.eurozine.com/articles/2010-04-13-xifaras-fr.html. Tekst on algselt kirjutatud 2008. aasta juunis Kyoto ülikoolis peetud konverentsi tarbeks. Varasemaid versioone on lugenud ja teksti üle lahkesti diskuteerinud Séverine Dussolier, Ludovic Hennebel, Akihiro Kubo, Yasu Oura, Michel Vivant, Anne Querrien ja Thomas Berns, ning ma tänan neid selle eest palavalt.

    Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar

    MIKHAÏL XIFARAS (1969) on avaliku õiguse professor Pariisis Sciences Po’s. Ta on õppinud filosoofiat, ajalugu ja juurat ning tema erihuviks on õigus- ja poliitikafilosoofia, juriidilise mõtte ajalugu ja omanditeooria. Ta on õpetanud ka Kyotos, Brüsselis ja Harvardi ülikoolis. Avaldanud raamatud “Éprouver l’universel, essai de géophilosophie” (1999, koos Kenta Ohjiga) ja “La propriété, étude de philosophie du droit” (2004).

    [1] T. Hobbes, Leviathan. Pariis, 1999, lk 162, 163.

    [2] Vt E. Kantorowicz, La souveraineté de l’artiste. Rmt-s: E. Kantorowicz, Mourir pour la patrie et autres textes. Pariis, 2004, lk 63 jj.

    [3] E. Panofsky, Idea. Pariis, 1989; E. Kantorowicz, La souveraineté de l’artiste, lk 43 jj.

    [4] Tsitaat pärineb Dürerilt, Kantorowicz on selle laenanud Panofskylt, vt E. Kantorowicz, La Souveraineté de l’artiste, lk 53.

    [5] Kunstniku kuju kohta kaasaegses kapitalismis vt: L. Boltanski, E. Chiapello, Le nouvel esprit du capitalisme. Pariis, 1999, eriti lk 86 jj.

    [6] Vastavalt: korea roa söömine kuue pulgakese abil; G. de Machaut’ “Ma fin est mon commencement”; J. Cage’i, “Musical piece”; päiksekattega robot, mis ronib mööda aknaid; naljakate esemete paigutamine Massachusettsi tehnikainstituudi suure kuppelhalli katusele. Vt: R. Stallman, On hacking. http://stallman.org/articles/on-hacking.html

    [7] “Mängu vastand ei ole tõsidus, vaid … tegelikkus” – S. Freud, Le poète et l’activité de fantaisie. Rmt-s: S. Freud, Oeuvres complètes, kd 8. Pariis, 2007, lk 162.

    [8] D. W. Winnicott, Jeu et réalité. Pariis, 2002 (esmatrükk 1975).

    [9] Copyleft’i tõlgendamise kohta “autori surma” (Barthes) ja “autorifunktsiooni” ümbermõtestamise (Foucault) vaatevinklist vt suurepärast artiklit: S. Dusollier, Open Source and Copyleft: Authorship Reconsidered? Columbia Journal of Law and Arts, nr 26, 2003, lk 281 jj.

    [10] M. Vivant, J. M. Bruguière, Droit d’auteur. Pariis, lk 568.

    [11] Selle analoogia järgi võiks arvata, et 4. faas tähendaks naasmist 0-faasi juurde. See oleks hüpotees feodaalsüsteemi tagasitulekust, kuid analoogia jäägu analoogiaks. Vt A. Supiot, Homo juridicus: Essai sur la fonction anthropologique du droit. Pariis, 2005.

    [12] Anna Nimus, Copyright, Copyleft and the Creative Anti-Commons – A Genealogy of Authors’ Property Rights. Multitudes, 21.12. 2006. http://multitudes.samizdat.net/Copyright-Copyleft-and-the.html

    [1] Esimene kirjastusmonopol ja esimene patent nägid ilmavalgust Veneetsias. Vt J. Kostylo, Commentary on Johannes of Speyer’s Venetian monopoly (1469).  Rmt-s: Primary Sources on Copyright (1450–1900). Toim. L. Bently, M. Kretschmer. Cambridge, 2008; J. Kostylo, Commentary on the Venetian Statute on Industrial Brevets (1474). Sealsamas; vt ka: www.copyrighthistory.org

    [2]R. Deazley, On the Origin of the Right to Copy. Oxford, 2004; R. Birn, Profit of Ideas: Privilège en librairie in Eighteenth Century France. Eighteenth Century Studies, 1971, kd 4, nr 2, lk 146 jj.

    [3] Vt P. Ourliac, J. de Malafosse, Histoire du droit privé, tome II (les biens). Pariis, 1969–1971;A.-M. Patault, Introduction historique au droit des biens. Pariis, 1989.

    [4] Või kaks, kui punktid (a) ja (b) üheks lugeda. Vt L. Pfister, La propriété littéraire est-elle une propriété? Controverses sur la nature du droit d’auteur au XIXe siècle. Revue internationale du droit d’auteur, 2005, juuli, lk 153 jj; L. Pfister, Mort et transfiguration du droit d’auteur? Éclairages historiques sur les mutations du droit d’auteur à l’heure du numérique. http://bbf.enssib.fr/consulter/bbf-2006-05-0005-001

    [5] Vt E. Laboulaye, Études sur la propriété littéraire en France et en Angleterre. Pariis, 1858.

    [6] Vrd: A.-J. Gastambide, Traité théorique et pratique des contrefaçons en tous genres, ou de la Propriété en matière de littérature, théâtre, musique, peinture. Pariis, 1837.

    [7] Vt A.-C. Renouard, Traité des droits d’auteurs dans la littérature, les sciences et les Beaux-Arts. Pariis, 1838; P.-J. Proudhon, Les majorats littéraires. Pariis, 1863; T. Jefferson, Lettre à Isaac McPherson. Rmt-s: The Writings of Thomas Jefferson. Toim. A. Lipscomb, A. Bergh. Washington, 1903, kd 6, lk 330 jj.

    [8] . Mackay, La propriété est-elle en voie d’extinction? Rmt-s: Nouvelles technologies et propriété. Pariis, 1991, lk 217–247.

    [9] T. C. Grey, The disintegration of Property. Rmt-s: Property. Nomos, XXII. Toim. J. R. Pennock, J. W. Chapman. Cambridge (MA), 1980, lk 69–87.

    [10] Prantsusmaal ilmus see väljend esimest kor-da seaduses nr 57-298 11. märtsist 1957. Laiemalt levib see pärast Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni loomist 1967. aastal.

    [11] Vt C. Comte, Traité de la propriété. Pariis, 1834.

    [12] Vt J. M. Mousseron,T. Revet, J. Raynard, De la propriété comme modèle. Rmt-s: Mélanges offerts à André Colomer. Pariis, 1993.

    [13] W. W. Fisher III, The Growth of Intellectual Property: A History of the Ownership of Ideas in the United States, http://cyber.law.harvard.edu/people/tfisher/iphistory.pdf.

    [14] O. Blondeau, Génèse et subversion du capitalisme informationnel. Rmt-s: O. Blondeau, F. Latrive, Libres enfants du savoir numérique. http://web.archive.org/web/20010430011148/http://www.freescape.eu.org/eclat/

    [15] R. Barbrook, Le cyber-communisme, ou le dépassement du capitalisme dans le cyberespace. Multitudes, nr 5, 2001, mai; L. Hennebel, Propriété intellectuelle versus “communisme informationnel”. Actuel Marx, nr 29, 2001.

    [16] Esmalt ilmunud ajakirjas: Dr. Dobb’s Journal of Software Tools, 1985, kd 10, nr 3, lk 30 jj. Järgnev analüüs viitab järgmistele tekstidele: GNU Manifesto. http://www.gnu.org/gnu/manifesto.html; Why Software Should Not Have Owners? http://www.gnu.org/philosophy/why-free.html; Did You Say “Intellectual Property”? It’s a Seductive Mirage. http://www.gnu.org/philosophy/not-ipr.html

    [17] Sama ka teoses: L. Lessig, Free culture. New York, 2004, lk 81, 83.

    [18] Vt nt M. Vivant, J. M. Bruguière, Droit d’auteur. Pariis, 2009, lk 88.

    [19] Vt O. Blondeau, Génèse et subversion…

    [20] Categories of Free and Non-Free Software. http://www.gnu.org/philosophy/categories.html

    [21] What is Copyleft? http://www.gnu.org/copyleft

    [22] The free software definition. http://www.gnu.org/philosophy/free-sw.html

    [23] Kõigi nende meelehärmiks, kes soovisid free software movement’is näha alternatiivi kapitalismile, vt A. Corsani, M. Lazzarato, Globalisation et propriété intellectuelle. La fuite par la liberté dans l’invention du logiciel libre. Journal des anthropologues, nr 96/97, 2004, lk 127–150.

    [24] Stallmani järgi “Free software is a political movement; open source is a development model”. Some Confusing or Loaded Words and Phrases to Avoid (or Use with Care). http://www.gnu.org/philosophy/words-to-avoid.html

    [25] Licence Art Libre, Open Patent jne.

    [26] “On eksitav kasutada väljendit “ära andma” (give away) tähenduses “programmi vabavarana levitama”. Selle ütlusega on sama häda mis väljendiga “tasuta” (for free): see jätab mulje, et küsimus on hinnas, mitte vabaduses. Üks võimalus selle segaduse vältimiseks on öelda “avaldama vabavarana”.” Some Confusing or Loaded Words…

    [27] “Omandusliku tarkvara arendajad kasutavad copyright’i kasutajatelt vabaduse äravõtmiseks; meie kasutame copyright’i neile vabaduse garanteerimiseks. Sellepärast oleme nime tagurpidi keeranud, muutes copyright’i copyleft’iks.” What is copyleft?…

    [28] “Copyleft on üks programmile kehtiva copyright’i kasutamisviise. See ei tähenda copyright’ist lahtiütlemist, mis teeks tegelikult copyleft’i võimatuks. Copyleft’i “left” ei viita verbile “to leave” – maha jätma –, vaid ainult suunale, mis vastandub paremale (right).” What is copyleft?…

  • Autoriõigusest 21. sajandil – realistlikult

    Kärt Nemvalts
    Autoriõigusest 21. sajandil – realistlikult

  • Vaba kultuur

    Kaido Kikkas
    Vaba kultuur

    Vaba kultuuri liikumine (Free Culture Movement) on digiajastu edenedes üha laiemalt levimas. Võrgumaailmas on mitmetele varasemast ajast pärit arusaamadele, ka senisele intellektuaalomandi ja autorikaitse süsteemile, esitatud tõsine väljakutse. Üritagem kas või vastata küsimusele: kes on loonud Wikipedia, Linuxi operatsioonisüsteemi[1]või ka kogu interneti? Ja kui palju ta selle eest palka sai? Üks hea vastus võiks olla “meie ise ja lihtsalt niisama”. Tänane internet (selle tavakasutaja jaoks) põhineb väga suurel määral võrgufoorumitel, ajaveebidel ja mitmesugustel veebiportaalidel, kuhu kirjutavad (teinekord äärmiselt põhjalikke) materjale meiesugused täiesti tavalised inimesed – ja seda väga sageli selle eest palka saamata. Ja üks hea seletus sellele kõigele põhineb tõdemusel, et inimesed võivad ka ilma otsese kasu lootuseta luua vägevaid asju, kui see neid endid huvitab ning neile sealjuures rumalaid takistusi (olgu siis tehnilisi või juriidilisi) ei tehta. On ka teisi motiive, aga nendest edaspidi.

    Siin ma püüan lugejale tutvustada selle huvitava nähtuse päritolu ja juuri. Selleks peame esmalt rändama nii ajas kui ruumis. Ehk siis võiks alustada muinasjutuvestja kombel: “Hulk aega tagasi, umbes poole sajandi eest, elasid kaugel mere taga häkkerid…”

     

    Alguses olid karvased mehed Massachusettsist

     

    Steven Levy kirjeldab raamatus “Häkkerid: arvutirevolutsiooni kangelased”,[2] kuidas maailma ühes kuulsaimas tehnikaõppeasutuses, Massachusettsi Tehnikaülikoolis (MIT), loodi 1946. aastal Tech Model Railroad Club (maakeeli mudelraudteeklubi). Klubi jagunes selgelt kaheks osaks. Esiteks need, kes tundsid huvi rongide, raudteekorralduse, maastike ja mitmete muude mudelraudtee juures vajalike asjade vastu, tellisid raudteeteemalisi ajakirju, vaatlesid ronge ning tegelesid kõige sellega, mis asus klubi suure mudelraudtee pealmisel, nähtaval poolel. Teise osa seltskonnast aga moodustasid tehnika- ja elektroonikahuvilised (ametlikuma nimega Signaalide ja Energia Alamkomitee), kelle tööpõld jäi mudelraudtee n-ö alumisele poolele, sinna, kus jooksid juhtmed ning asusid mitmesugused lülitid ja skeemid.

    Just nendest “lauaalustest” noortest kujuneski algse MIT-i häkkeriseltskonna tuumik, kui MIT endale 1959. aastal TX-0 arvuti sai ning alustati esimeste arvutiasjanduse loengutega. Ent nagu ajaloost selgub, olid häkkerisläng, põhimõtted ja peamine printsiip – “soov teada, kuidas asjad käivad” – olemas juba enne arvutite mängutulekut.

    Siit jõuamegi välja ühe olulise termini juurde. Hack tähendas TMRC nupumeeste keeles midagi nutikat ja originaalset tehnikavallas ning hacker oli keegi, kel oli nii nutti, sõrmeosavust kui ka oskust mõelda omaenese peaga ja “väljaspool raame”. Siit jõudis see termin ühes esimeste häkkeritega arvutimaailma ning on tõsisema “itirahva” seas tänini au sees (ja ajakirjanike järjekordset lehelugu teemal “häkker murdis arvutisse sisse” vaadatakse nina kirtsutades). Hiljem korjas laiatarbemeedia sõna üles ja on seda nüri järjekindlusega valesti tarvitanud – arvutipaharetti tunneb klassikaline häkkerikultuur hoopis kräkkeri (cracker) nime all. Edasiseks lugemiseks sel teemal võib soovitada Eric S. Raymondi hallatavat klassikalist häkkerisõnastikku.[3]

    Arvutiajastu algus MIT-is tõi mitmete huvitavate asjaolude kokkulangemise tõttu kaasa uue omalaadse tehno-subkultuuri sünni. TX-0-le järgnes 1961. aastal PDP-1 (ja hiljem teised sama sarja arvutid), kahe USA juhtiva arvutiteadlase eestvedamisel sai alguse Project MAC, millest hiljem kujunes välja MIT-i tehisintellektilabor, häkkerikultuuri üks lätteid. Kui üks kahest eestvedajast, professor John McCarthy, 1963. aastal MIT-ist Stanfordi ülikooli kolis, sai sealsest tehisintellektilaborist teine samalaadne keskus. Huvitaval kombel märgib Levy oma raamatus, et MIT-i tehnokraatlik-ulmehõngulise vaimuga võrreldes valitses Stanfordis kalifornialikult kergem vaimsus (muuhulgas kandsid kõik Stanford Artificial Intelligence Laboratory ruumid Tolkieni maailmast pärit nimesid ning 1970. aastate algeline arvutiprinter oli suudetud panna haldjakirja väljastama)[4].

    Oluliste teguritena võiks siinkohal välja tuua järgmised:

    * Tollane arvuti oli elitaarne nähtus, millele ligipääs eeldas kõrgharidust – juba üksi seetõttu, et arvutid asusid vaid kas kõrgkoolides ja teaduskeskustes või siis suurfirmade vastavates osakondades.

    * Tänapäevases mõistes äritegevus selles sektoris peaaegu et puudus. Esiteks ei olnud mingit tarkvaraturgu – tarkvara oli arvutispetsiifiline ja tuli valmis arvutiga kaasa, selle ületõstmine teise arvutisse oli võimalik vaid seda oluliselt kohandades; seetõttu suutis seda tellimustööna luua vaid kitsas, teadlastest-asjatundjatest koosnev seltskond. Teiseks olid paljud arvutitega seotud projektid otsapidi riigikaitselised ning seetõttu vaba turumajanduse sfääri ei kuulunud.

    * Nii MIT kui Stanfordi ülikool oskasid leida andekaid mänedžere, kes suutsid hoida nüri bürokraatia ja rutiinsed kohustused helgetest peadest eemal ning võimaldasid seeläbi viimastel oma loovat potentsiaali täiel määral rakendada.

    Seetõttu peegeldub ajaloolises häkkerikultuuris tänini mingitpidi omaaegne “kadunud maailm”, kus andekale inimesele olid loodud kõik võimalused ning ta ei pidanud ellujäämise nimel rabama (ja võis oma loomingut rahumeeli teistega jagada selle eest tasu nõudmata). Ent pidada seda naiivseks ja aegunuks ei ole samuti õigustatud – häkkerikultuur on peaaegu kogu oma ajaloo jooksul olnud kogu näilise mässumeelsuse ja alternatiivsuse kõrval siiski vaieldamatult pragmaatiline. Kui tippspetsialist ei pea tegelema rutiinsete kohustuste ja tobedavõitu bürokraatiaga, on tal võimalik sellevõrra oma tööpanust suurendada, pealegi eeldab loov lähenemine (mille kohta häkkerid kasutavad terminit playful cleverness,[5] umbkaudu: “mänglev nutikus” – tänapäeval mõeldakse suhteliselt sama asja innovatsiooni all) aega ja võimalust loomisega tegelda.

    Peale hulga ilmekate näidete (üks markantsemaid on lugu poiste ehitatud pingpongirobotist, mis professor Minsky kiilaspead õnnetul kombel lauatennisepalliks pidas ja seda mehise obadusega kostitas) on Levy raamatus ära toodud ka algne häkkerite eetikakoodeks:

    * Ligipääs arvutitele – ja üldse kõigele, mis võiks midagi maailma toimimise kohta õpetada – peaks olema piiramatu ja täielik. Praktika olgu kõige aluseks.

    * Kogu informatsioon peaks olema vaba.

    * Ära usalda võimu, soodusta detsentraliseerimist.

    * Häkkerit tuleks hinnata häkkimise, mitte võltskriteeriumide järgi nagu kraadid, vanus, rass või ametikoht.

    * Arvutiga saab luua kunsti ja ilu.

    * Arvuti võib sinu elu paremaks muuta.

     

    Langus ja tõus

     

    Mitmete asjaolude tõttu lõppes MIT-i ja Stanfordi häkkerite kuldaeg 1980. aastate alguses. Esmalt lõppesid mitmed projektid ja kuna rahvusvaheline vastasseis Nõukogude Liiduga oli mõnevõrra leebunud, siis ei leitud enam ka vajadust nii suuri ressursse kaitsealastele uuringutele eraldada. Tehnoloogia vallas oli toimunud uus läbimurre: 1981. aastal tuli IBM välja personaalarvuti mudeliga 5150,[6] millest sai tänaste PC-de esivanem. Nii läksid mitmed senised häkkerid üle ärimaailma ja hakkasid peagi tegelema omandusliku ehk ärilise tarkvaraga, mis tollal kiiresti levis eeskätt tänu tõusvale Microsoftile. MIT-i laboris töötav noormees nimega Richard M. Stallman oli enese sõnutsi sunnitud nägema oma senise maailma purunemist – sealt sai alguse tema vastumeelsus kogu omandusliku tarkvara vastu. Mõnda aega töötas ta veel laboris, 1983. aasta lõpul aga andis teada kavatsusest alustada uue, täiesti vabalt leviva GNU-nimelise tarkvarasüsteemi loomist[7]– ta kavatses kogu Unixi operatsioonisüsteemi sisuliselt nullist peale uuesti kirjutada. Enamik sellest kuuljaid kehitas õlgu, Stallman (ehk RMS, nagu teda initsiaalide järgi arvutimaailmas tuntakse) aga oli täis otsustavust.

    Üldiselt olid 80ndad omandusliku tarkvara kiire tõusu aeg. Ehkki sellega käis algusest peale kaasas ka litsentside eiramine (mida mõned “piraatluseks” nimetavad), jõuti lääneriikides 90ndate alguseks olukorrani, kus tarkvara ost-müük sarnaselt heliplaatide või raamatute omaga oli saanud enesestmõistetavaks. Stallmani projektist olid kuulnud vähesed ning needki pidasid seda enamasti veidruseks – ent visa RMS oli vahepeal loonud hulga kasulikku tarkvara ning 1989. aastal pakkus välja ka esmaversiooni täiesti uutlaadi tarkvaralitsentsist, mida tänaseks tuntakse GNU Üldise Avaliku Litsentsi ehk GPL nime all.[8] Kui omanduslik tarkvara lähtub eeldusest, et tegu on autori täieõigusliku omandiga, mille paljundamine tema loata on keelatud, siis GPL baseerub neljal põhiõigusel, mille litsents tarkvara kasutajale annab:

    – õigus tarkvara kasutada mis tahes otstarbel,

    – õigus tarkvara uurida ja seda paremaks teha,

    – õigus tarkvara kopeerida, et kaasinimest aidata,

    – õigus tarkvara muuta ja muudatusi edasi levitada, et terve kogukond sellest kasu saaks.

    Vahemärkusena: vastupidiselt tihti levinud eksiarvamusele ei keela GPL (ja enamik teisi vabu litsentse) äritegevust – vaba tarkvara võib müüa ning selle loomisega võib taotleda kasumit. Küll aga kasutavad mitmed vabad litsentsid vaba kasutamise tagamise klauslit (copyleft) – see nõuab tarkvara tuletistelt samaväärset litsentsi. Nii näiteks ei ole pädev samuti küllalt levinud võhiklik ennustus “Oodake, küll Linux läheb ka tasuliseks!” – GPL-litsentsi kasutavast Linuxist Windowsi stiilis omanduslikku tarkvara teha ei ole võimalik.

    Häkkerikultuuri uuele tõusule pani suuresti aluse soomerootsi tudeng Linus Torvalds 1991. aastal, mil ta andis teada uuest “hobi korras tehtavast” operatsioonisüsteemist.[9] Linuxi kiire edu taga on mitmed faktorid, sealhulgas ka ajaline kokkulangemine veebi sünniga samal aastal ning järgnenud plahvatusliku internetiühenduste kasvuga, mis võimaldas tarkvara arendada senini mõeldamatul moel – hajusate arenduskogukondadega üle kogu interneti. Lisaks võeti Stallmani GNU projektilt üle nii selle uuelaadne litsents kui suur osa olulist tarkvara.[10]Peagi äratab Linux huvi ka mitmetes firmades (sealhulgas tekib niisuguseidki, mis on otseselt sellele keskendunud, nagu 1994. aastal loodud Red Hat) ning sellel põhinevast vabatarkvaralisest LAMP-tarkvarakomplektist saab väga oluline tegur veebi ja üldse interneti kiires levikus – kui varem maksis võrguserver (nii riistvara kui tarkvara) palju raha, siis nüüdsest oli võimalik luua veebiserverit ka tavalise PC ja vaba tarkvara baasil. Sellise võimaluse olemasolu oli ühtviisi tähtis nii arengumaadele kui muuhulgas ka värskelt vabanenud Ida-Euroopale.

    Taas esile kerkinud häkkerikultuuri on üsna põhjalikult uurinud ja kirjeldanud Eric Steven Raymond, kes kirjutas 1997. aastal essee “Katedraal ja turg”,[11] millele hiljem järgnes veel mitu samateemalist kirjatööd, kus ta kirjeldab vaba tarkvara toimemehhanisme. Täpsuse huvides tuleks mainida, et Raymond kasutab terminit “avatud lähtekood” (open source). Selle eristuse taga on kaks eri koolkonda: “vaba tarkvara” (free software) rõhutab asja eetilist olemust, “avatud lähtekoodi” pooldajad aga pigem pragmaatilisust ja praktilisi tehnoloogilisi eeliseid; esimesed ütlevad: “vaba, sest nii on õige”, teised: “vaba, sest nii on mõttekam”.

    2001. aastal järgneb Raymondilt kirjutis “Kuidas saada häkkeriks”, kus ta käsitleb juba laiemalt häkkeri loomust ja selle subkultuuri tõekspidamisi.[12] Muuhulgas toob ta välja ka uue põlvkonna häkkerieetika põhipunktid:

    1. Maailm on täis imelisi probleeme, mis ootavad lahendamist.

    2. Ühtegi probleemi ei tuleks lahendada kaks korda.

    3. Igavus ja nüridus on kurjast.

    4. Vabadus on hea.

    5. Suhtumine ei asenda kompetentsi.

    Veel üheks huvipakkuvaks häkkerikultuuri käsitlevaks teoseks on Pekka Himase sulest algselt 2001. aastal ilmunud “Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim”, kus filosoofist autor toob esile mitmeid mõtlemapanevaid momente.[13] Siin seda teost pikalt analüüsida ei jõua, küll aga soovitaksin raamatut soojalt kõigile, kel vähegi huvi IT ja kultuuri seoste vastu. Piirdugem vaid Linus Torvaldsi kirjutatud eessõnast pärit teesiga, mida on nimetatud ka “Linuse seaduseks” ja mille kohaselt on igasugusel inimtegevusel laias laastus kolm motiivi: elusäilitamine, sotsiaalne staatus, meelelahutus. Põhimõtteliselt samalaadse mõtte on välja pakkunud ka Apple’i üks kahest asutajast, Steve Wozniak. Tema “Wozniaki valem” on H = F3 (mõnes variandis ka 3F) ehk “õnn tähendab toitu, sõpru ja meelelahutust” (Happiness = Food, Friends, Fun). Mõnetisest lihtsustatusest hoolimata on selles määratluses oma tõetera sees.

     

    Vaba kultuuri esiletõus

    Kui seni on juttu olnud peamiselt vabast tarkvarast, siis umbkaudu sajandivahetuse paiku hakkas esile kerkima laiem fenomen, kus vaba tarkvara põhimõtteid hakati rakendama ka muu loomingu puhul. Esialgu oli tegemist peamiselt võrgupõhiste õppematerjalidega (2001. aastal asutas häkkerite sünnikodu MIT ettevõtmise nimega OpenCourseWare, mis muutis järk-järgult kogu õppematerjali võrgus kättesaadavaks),[14]hiljem aga laienes see ka kirjandusele, filmidele jne.

    2001. aastal asutati USA-s õigusteadlase Lawrence Lessigi eestvedamisel organisatsioon nimega Creative Commons (CC), mille eesmärgiks sai uutlaadi litsentside väljatöötamine.[15]CC-i üheks eesmärgiks oli kasutada suuremat osa vaba tarkvara juures pruugitavatest põhimõtetest, ent teha seda olemasoleva juriidilise raamistiku piires – kui range autorikaitse kasutab fraasi “copyright: all rights reserved” ning RMS väljendab teiselt poolt oma põlgust selle vastu häkkerliku sõnamänguga “copyleft: all rights reversed”, siis Lessig pakkus välja fraasi “some rights reserved”.

    CC-i suurimaks teeneks ongi samanimelise litsentsikomplekti väljatöötamine, mis võimaldab autoril anda osa õigusi vabaks ja samas säilitada kontroll loomingu üle. CC-i litsentsid eestindati ametlikult 2010. aasta lõpus ning siinse seadusruumiga kooskõlastatuna on kuus põhilitsentsi järgmised:

    * Autorile viitamine – kõige liberaalsem litsents, kus autor seab kasutajale ainsaks tingimuseks enesele viitamise.

    * Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk – kasutaja peab viitama autorile ega tohi litsentsitavat objekti kasutada ärilisel eesmärgil.

    * Autorile viitamine + jagamine samadel tingimustel – kasutaja peab viitama autorile ning juhul, kui ta tuletab litsentsi objektist uusi objekte, peavad need alluma samale või samaväärsele litsentsile. Sellist litsentsi kasutab tänapäeval Wikipedia ja kogu Wikimedia sihtasutuse poolt hallatav võrgusisu.

    * Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk + jagamine samadel tingimustel. Eelmise litsentsi ärikeeluga variant, mis on üsna levinud e-õppe vallas.

    * Autorile viitamine + tuletatud teoste keeld – kasutaja peab viitama autorile ega tohi litsentsi objektist uusi objekte tuletada. Üks võimalik kasutusnäide: kirjandusteos, mille autor ei soovi oma tegelaskujude “ekspluateerimist” teiste poolt.

    * Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk + tuletatud teoste keeld – eelmise litsentsi ärikeeluga variant. Seda loetakse kõige rangemaks CC-i litsentsiks, mis aga ometi võimaldab palju vabamat levikut kui range autoriõigus.

    Laiemalt käsitleb Lawrence Lessig vaba kultuuri oma samanimelises raamatus.[16]

     

    Vabast kultuurist tänases Eestis

     

    Eesti oludes tuleks ilmselt esmalt arvestada kaht suurt tendentsi. Esiteks ei tunnistanud Nõukogude Liit pikka aega autoriõigusi Lääne mõistes – näiteks ei olnud mingit probleemi tuntud poplaulude eestikeelsete kaveritega (vt kas või omaaegset “Laulge kaasa” vihikute sarja) või maailmakirjanduse klassikute tõlgetega. Sama toimus ka tehnoloogia vallas – suur osa (mitte küll kõik) omaaegsest Nõukogude arvutustehnikast oli mugandatud Lääne toodang, kus töötas kas siis järeletehtud või lihtsalt “paljundatud” tarkvara. Ka siinkirjutaja ülikoolipõlves 90ndate alguses oli tarkvaralitsentside ignoreerimine veel täiesti tavapärane, nüüdseks oleme selles osas enam-vähem läänemaailma tavatasemel.

    Teine tendents on suurfirmade reaktsioon eelkirjeldatule – “piraatlusevastane võitlus” ehk katsed litsentside eiramist vähendada. Lisaks propagandasõjale on aeg-ajalt püütud ka tõsisemaid meetmeid rakendada – suurfirmade ärihuve esindav BSA (Business Software Alliance) on käinud ettevõtetes tarkvaralitsentse kontrollimas ning koostöös politseiga puistanud ka otseseid “piraadipesi”, kus äriliste litsentside eiramine kõige hullem. Tulemus on aga parimal juhul kaksipidine – ühelt poolt on ettevõtetes ja asutustes õnnestunud litsentsirikkumiste arvu vähendada ning neid firmade toodangut ostma suunata, teisalt aga on kohatised ülepingutused ja mis peamine, reaalse selgitustöö aseainena kasutatav ameerikalik propaganda (kuid ka tarkvaralitsentside keerukus) aidanud kaasa nn heitunute (“ma nagunii ei saa aru, mida nad tahavad”) ja ka otseselt süsteemivastaste mässajate tekkele (viimaste puhul võib tuua näiteks kas või rahvusvahelise Piraadiparteide võrgustiku – tänaseks on nad olemas paljudes riikides ning Christian Engströmi isikus esindatud ka Europarlamendis).[17]

    Laialdane äriliste litsentside eiramine ühelt ja suurfirmade surve (“maksa või oled kurjategija”) teiselt poolt on vaba kultuuri jaoks loonud (vähemalt Eestis) küllaltki ebasoodsa fooni. Näiteks on küllaltki suur osa ettevõtjate ja äriinimeste seltskonnast omaks võtnud suurfirmade arusaamad ja leiavad, et õige ja hea on üksnes loomingu müümine sarnaselt muu kaubaga ning “vabalt levitamine” on paremal juhul naiivne ja eluvõõras, halvemal juhul aga ebaseaduslik. Väga hästi oli seda näha 2008. aastal riigikogus, kus roheliste esitatud eelnõu “Abinõud riigi infotehnoloogia kulutuste vähendamiseks ja infotehnoloogilise innovatsiooni soodustamiseks” lükati tagasi isegi riigikogu kohta haruldaselt naeruväärse argumentatsiooniga.[18] Kogu seda tendentsi süvendab ka asjaolu, et kuni viimase ajani ei käsitletud vabu litsentse isegi Tartu ülikooli õigusteaduskonnas – pea kogu vastav kõrgharidus piirdus veel hiljaaegu vaid senise, traditsioonilise mudeliga.

    Viimastel aastatel on olukord siiski hakanud muutuma – põhjuseks on nii Euroopast tulevad regulatsioonid (ehkki Euroliidu kui terviku suhtumine vaba kultuuri ilmingutesse on üpris ambivalentne, kui võtta arvesse kas või tarkvarapatentide pärast peetud sõda mõned aastad tagasi, ACTA ehk Anti-Counterfeit Trade Agreementi kampaaniat ning hiljutist muusikateoste esitajate õiguste kestuse pikendamist 70 aastani) kui ka majandussurutis, mis on pannud paljud ka litsentside teemal mõtlema. Tänaseks on näiteks olemas eestindatud ja juriidiliselt Eestis pädev Creative Commonsi litsentsiraamistik, vabad litsentsid on üha levinumad haridussfääris (Tiigrihüppe Sihtasutus, E-õppe Sihtasutus) ning ka riigi tasemel on tehtud pingutusi avatud standardite ja vabade lahenduste laiemaks juurutamiseks.

    Tegelikult aga tuleks rõhutada asjaolu, mida kipuvad vahel eirama nii senise autorikaitse sõbrad kui ka vaenlased – vaba kultuur toetub otsapidi traditsioonilisele arusaamale autoriõigusest. Kui BSA ja teised sellelaadsed organisatsioonid ütlevad, et “ära kopeeri, sest see on autori poolt seadusega keelatud”, ja “piraadid” leiavad, et “kopeeri, sest see seadus on loll ja seda ei pea järgima”, siis vaba kultuur ütleb: “kopeeri, sest autor on seda (nendel-ja-nendel tingimustel) lubanud”. Tingimused võivad sealjuures olla üsna erinevad, ent ühiseks jooneks on soov võimaldada oma loomingu laiemat levikut, kui seda lubab traditsiooniline autorikaitse.

    Mida aga vaba kultuur Eestile annab? Esmalt muidugi sedasama, mida mujal – võimaluse paremini rakendada suure hulga loovate inimeste potentsiaali. Nagu kirjeldab Yochai Benkler raamatus “Võrkude rikkus”, ületab loominguga tegelevate inimeste arv ühiskonnas tunduvalt “põhikohaga” loojate (s.o nende, kes konkreetse loominguga elatist teenivad) oma.[19] Oletagem näiteks, et kuulus muusik maalib vabal ajal pilte (või vastupidi) – ta ei hakka paari teose pärast tegevusala vahetama (ning seda loomingut eraldi turundama), küll aga annab neid pilte väga edukalt kasutada oma põhitegevuse reklaamimisel. Vabad litsentsid võimaldavad seega muuhulgas palju paremini rakendada loomingu “kõrvalsaadusi”, mida nüüdsel digitaalajastul saab panna edukalt teenima autori põhitegevusala.

    Eric Raymond nimetab “Katedraalis ja turus” vaba tarkvara kingikultuuriks (gift culture) ja seda võib laiendada kogu vabale kultuurile. Vaba kultuur põhineb reputatsioonil – isiku positsiooni määrab tema poolt tehtu ja levisse lastu, positsioon aga on läbilöögi eelduseks laiemalt (näiteks hea töökoha saamisel või kuhugi valituks osutumisel). Mõelgem hüpoteetilisele olukorrale, kus Linuxi operatsioonisüsteemi algataja Linus Torvalds annab teada, et teda huvitaks uus töökoht. Teda näeksid oma ridades väga hea meelega paljud tippfirmad – ja mitte ainult ta tööpanuse ja -oskuste, vaid ka ikoonistaatuse tõttu. Staatus aga on saavutatud Linuxi ja mitmete muude oluliste tegemiste abil.

    Toome veel mõned näited, kus vabad litsentsid võiksid sellesarnasel viisil abiks olla. Kujutlegem, et on keegi Kaarel Kanter – poliitik, kes vabal ajal luuletab. Kindlasti võiks ta avaldada traditsioonilisel moel luulekogu (ning teenida nii ehk isegi mõned eurod), ent tema avaldab oma loomingu CC-i BY-SA litsentsi all veebis (ja promob seda sotsiaalmeedia abil). Litsents nõuab talle viitamist ning tuletiste samalaadse litsentsiga avaldamist – seetõttu on Kaarlil võimalik korraldada järjekordse kampaania raames näiteks oma luuletuste esitamise konkurss (sh ka nende räppimine, viisistamine, mashup’id jpm). Eeliseks kinnise litsentsimudeli ees on igasuguse õigusproblemaatika (“kas ikka tohib?”) ja Autorite Ühingu sarnase bürokraatia taandumine. Et konkursi tulemused jäävad litsentsi nõuete kohaselt sama litsentsi alla (edasikandumise klausli tõttu), ei ole neid kuigi lihtne kellegi teise ärihuvides kasutada (“purki sulgemine” on samaväärne litsentsirikkumine kui “kinnise” loomingu illegaalne kopeerimine!). Oskusliku läbiviimise korral aitab see aga ilmselt Kaarli järgmiseks perioodiks ametisse.

    Siiri Saar on edukas ajakirjanik, kes teeb oma lõbuks laule ja aeg-ajalt käib pubides kitarriga esinemas. Ka tema laulud on vaba litsentsi all (helifailid, noodid, tekstid) veebis saadaval (tänapäevane IT-tase on selleks täiesti piisav – selleks vajaliku lihtsa kodustuudio saab ehitada mõistliku hinnaga riistvara ja vaba tarkvara baasil). Siiri muusika osutub piisavalt heaks, nii et talle tekib esmalt Facebookis suur fännikogukond ja hiljem juba pakutakse plaadilepingut. Edasine on Siiri enda otsustada – ajakirjanikuna jätkates on tal nüüd tublisti ametialast “kapitali” (sh võimalus keskenduda ka muusika kajastamisele, mida tal enne sel alal tuntuks saamist ei olnud), kuid ta võib alustada ka muusikukarjääri. Viimasel juhul tuleb tal leida sobiv kesktee oma loomingu vaba ja kinnise leviku vahel (kui muusika muutub põhitegevuseks, siis on täiesti vaba litsentsi all jätkamine küll võimalik, kuid eeldab selgelt läbimõeldud ärimudelit).

    Taavet Tops on õppejõud, kes loeb eri kõrgkoolides rida kursusi. Temagi avaldab oma kursuste materjalid vaba litsentsi all ja võidab sellega: a) materjalide kvaliteedis, kuna vaba kasutusõigus aitab saada tagasisidet, b) tudengite rahulolu (ei pea tunnis kirjutada vehkima), c) asjatundja staatuse Eestis (kuna konkreetse ala spetsialiste on vähe ja teised kipuvad oma teadmisi endale hoidma) ning d) oma ingliskeelsete materjalidega ka pääsu mitmesse mainekasse rahvusvahelisse konsortsiumi ja aeg-ajalt laekuvad esinemiskutsed. Taaveti puhul tuleb märkida ka tema arusaamist, et õppejõu töötulemuseks on eeskätt targad inimesed – õppematerjalid on vahendiks selle saavutamisel. Hea õppejõud on omamoodi võrreldav muusikuga – ka väga loomutruude “konservide” ajastul käiakse endiselt kontsertidel ning ka “loengukonserv” ei asenda hea esitusoskusega tippspetsialisti juttu.

    Teine väga tähtis aspekt on Eesti kultuuri- ja keeleruumi väiksus. Võib näiteks üsna julgesti väita, et eestikeelse tarkvara eest peame olema tänulikud vaba tarkvara loojatele – mitte üksnes nende endi loodud eestikeelse tarkvara eest (mida on samuti palju), vaid ka suurfirmadele eestindamise vajalikkuse selgitamise eest. Ilmekas näide on ilmselt kõigile hästi tuntud kontoritarkvara Microsoft Office – see pärineb 90ndate algusest, ent pikka aega oli firmapoolne vastus eestikeelse tarkvara soovijaile ühene: “Vabandust, aga turg on liiga väike!” Microsofti meelemuutusele aitas olulisel määral kaasa eestikeelne OpenOffice.org – see eestindati juba enne ametliku 1.0 versiooni ilmumist 2002. aastal ning pärast seda muutus MS Office umbes aasta jooksul kenasti eestikeelseks.

    Ja viimaks: vaba kultuuri saaduste (eeskätt vaba tarkvara ja võrgusisu) kasutamine annab ka olulist kokkuhoidu. On suur vahe, kas mingi lahendus tuleb luua nullist peale või saab kasutada elemente olemasolevast. Kahtlemata on ka olukordi, kus vabade litsentside tingimused ei sobi ning seetõttu tuleb kasutada muid lahendusi, kuid kogemusest tulenevalt ma julgeks väita, et neid pole palju.

    Nagu nägime, on vaba kultuur mitmepalgeline nähtus, mille juured on ühelt poolt kaugel Ameerikas 60ndate hipilõhnaliste tehnogeeniuste juures, teisalt aga tänapäeva üleilmastunud digimaailmas. Arvutite ja võrkude lai levik ning kogu omaaegse elitaarse IT-maailma muutumine igapäevaseks ja kättesaadavaks osaks tavaelust on loonud ka uusi viise loomingu levitamiseks. Vabade litsentside puhul ei ole tegu ei naiivse eluvõõrusega ega ka universaalse teega üldisesse küberkommunismi, küll aga huvitava ja omalaadse võimalusega enda loomingu levitamiseks, mis vääriks ka meie loomeinimeste suuremat tähelepanu.


    [1] Lihtsustatud mõistena; tegelikult baseerub Linuxi süsteemituumal ca 150 erinevat süsteemi, millest meie lugejale ehk tuntuim on Ubuntu.

    [2] S. Levy, Hackers: Heroes of the Computer Revolution. New York, 2001. Kaks esimest peatükki kättesaadavad ka: http://www.gutenberg.org/etext/729.

    [3] The Jargon File. http://www.catb.org/~esr/jargon/.

    [4] Take me, I’m yours: The autobiography of SAIL. http://tex.loria.fr/historique/SAIL-byebye.txt.

    [5] R. Stallman, On Hacking. http://stallman.org/articles/on-hacking.html.

    [6] http://www-03.ibm.com/ibm/history/exhibits/pc25/pc25_intro.html.

    [7] http://www.gnu.org/gnu/initial-announcement.html.

    [8] http://www.gnu.org/licenses/licenses.html#GPL.

    [9] http://groups.google.com/group/comp.os.minix/msg/b813d52cbc5a044b.

    [10] Seetõttu sai alguse ka tänini kestev vaidlus selle üle, kas seda uut süsteemi tuleks nimetada Linuxiks või GNU/Linuxiks – siinses kirjutises eelistan lihtsuse huvides lühemat nimekuju.

    [11] E. S. Raymond, The Cathedral and the Bazaar. Sebastopol (CA), 1999. http://catb.org/~esr/writings/cathedral-bazaar/.

    [12] “How to become a hacker”, tuntud ka kui “Hacker-HOWTO”; eesti tõlge: http://www.kakupesa.net/hacker/.

    [13] P. Himanen, Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim. Tlk K. Kurg. Tallinn, 2003.

    [14] http://ocw.mit.edu/index.htm.

    [15]  http://www.creativecommons.org, Eestis: http://www.creativecommons.ee.

    [16] L. Lessig, Free Culture: How Big Media Uses Technology and the Law to Lock Down Culture and Control Creativity. New York, 2004. http://www.free-culture.cc/freecontent/.

    [17] http://christianengstrom.wordpress.com/.

    [18]  Vt stenogrammi: http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&pkpkaupa=1&toimetatud=0&toimetamata=1&date=1229418179&paevakord=3329#pk3329.

    [19] Y. Benkler, The Wealth of Networks: How Social Production Transforms Markets and Freedom. New Haven; London, 2006. http://www.benkler.org/Benkler_Wealth_Of_Networks.pdf.

  • Plahvatuse võimalikkus tähendustööstuses

    Indrek Ibrus
    Plahvatuse võimalikkus tähendustööstuses

    “Plahvatus on energia kiire vabanemise protsess, millega kaasneb ruumala ja/või temperatuuri ülikiire kasv ja mille käigus tekib tavaliselt lööklaine,” teab Vikipeedia defineerida. Plahvatuse kui nähtuse selline üldarusaadav olemus võimaldab kasutada teda ka metafoorina. Ja eks seda ka tehakse: “infoplahvatus”, “kirjandusplahvatus”, “kunstiplahvatus” jms, mida kriitikud nii kultuuriloos kui kaasajas on jõudnud märgata. Ülekantuna peabki see kujund viitama just “energia vabanemisele” ehk millegi uue tekkele, selle kiirele kasvule ja kasvuga kaasnevale “lööklainele”, mis kõik senieksisteerinud ümbritseva purustab.

    Samas, nagu metafooridega ikka, ülekandmisel siiski midagi muutub. Nii on ka “plahvatustega”, eriti kultuuris ja ühiskonnaelus. Juri Lotman on oma “Kultuuris ja plahvatuses” näidanud, kuidas kultuuris on plahvatuslik seotud ennekõike sellele eelnevate interaktsioonidega.[1]Dialoogidega valdkondade vahel, mis seni on püsinud eraldi. Sedalaadi dialoogide tulemuseks võib olla maailma avardav uus sünteesmõte või  ka remiks, sünteesvorm. Pöördelisematel hetkedel on küll enamasti tegu mõlemaga – uued kultuurivormid toetavad ka uute tähenduste sündi ja vastupidi. Niisugune dialoogidest tõukuv uute vormide sünd võib aset leida ka väga erinevatel tasanditel – võib rääkida üksikust kõnekast metafoorist, aga samuti kahe žanri liitumisel sündivast uuest kunstiliigist, teadusdistsipliinide dialoogist tõusvast uuest teadusvaldkonnast või lõpuks ka nn kreoolkultuuridest – mitmete keelte ja rahvuskultuuride segunemisel sündivatest uutest terviklikest kultuuridest. Samuti võib Lotmani vaimus veel väita, et sellised ühiskonna ja kultuuri eri tasanditel aset leidvad dialoogid toovadki kaasa kogu ühiskondliku evolutsioonidünaamika. Kultuuri ühes allsüsteemis toimunud “plahvatus” toob järgneva dialoogi kaudu kaasa muutuse ka teises ja nõnda edasi. Ühel tasandil aset leidev innovatsioon, näiteks uue filmižanri sünd, raputab lõpuks kogu kunstimaailma tähendus- ja vormiökoloogiat. Nii on lõpuks kõik kultuurid alati kreoolkultuurid, kultuur on alati remiks. Pluralistlikes ja sisemiselt balansseeritud ühiskondades leiabki areng aset lõputu hulga selliste üksteist dialoogiliselt tingivate mikroplahvatuste kaudu. Tasakaalustamata ja sisemiselt dialoogivõimetud ühiskonnad teevad aga aeg-ajalt, pingete haripunktis ja erakorraliste kommunikatsioonikanalite rakendudes, läbi kõikeraputavaid makroplahvatusi – revolutsioone. Lotman tõi viimaste näiteks ennekõike Venemaa ajaloo. Praegu võime samas võtmes vaadelda näiteks käimasolevaid Lähis-Ida revolutsioone.

    Aga kui innovatsioon, uue aja vajadustega (süsteemi teiste muutustega) paremini sobituv lahendus, esile kerkib, tekib ka pinge uue ja vana vahel. Sest uus tähendab ju senise ekviliibriumi lõppu, ettenähtud arengutrajektoori nihutamist. Ehk nagu Joseph Schumpeteri traditsiooni jätkav institutsionalistlik-evolutsionistlik majandusteadus seda tunneb – innovatsioon tähendab katkestust (disruption) või hävitamist (destruction). Kuigi siinse kirjutise eesmärk on öelda üht-teist selle kohta, milline on kultuuri- ja loovtööstuste roll ühiskondliku evolutsiooni laiemas kontekstis, peame esmalt märkama ka seda, et loovtööstused ise on parasjagu läbi tegemas plahvatuslikku/ katkestuslikku/enesehävituslikku arenguperioodi. See loovtööstuste kriis ei ole samas midagi eraldiseisvat, vaid käib orgaaniliselt üht jalga kriisiga, mida majandusteaduses tuntakse ka kui Kondratjevi lainete vaheperioodi. Stalini ajal hukatud vene majandusteadlane Nikolai Kondratjev (1892–1938) tuli 1920ndatel välja nn pikkade konjunktuurilainete teooriaga.[2]Nood “pikad lained” pole aga muud kui märkimisväärsetele innovatsioonidele tuginevad tööstusrevolutsioonid, millele järgnevad umbkaudu 50-aastased majanduse kasvutsüklid. Kasv jätkub, kuni esialgsed innovatsioonid end ammendavad ning tasapisi tühja täis kasvanud majandused end lõpuks depressiooni sõidutavad. Majanduslanguse aegadel antakse võimalus innovatsioonidele, mida dominantsete süsteemide perspektiivist seni ehk liiga riskantseteks või katkestuslikeks peeti, ning neil omakorda saab lõpuks rajanema juba uus kasvutsükkel.

    Nagu Kondratjevi seisukohti edasi arendanud Chris Freeman ja Carlota Perez on näidanud, mängitakse kahe kasvulaine vahel ehk “tehnoökonoomiliste paradigmavahetuste” aegu nii majanduses kui ka ühiskonnas palju asju ümber.[3] Senised dominandid – tööstusimpeeriumid, geograafilised piirkonnad, ajastuspetsiifilised väärtusahelad ja klastrid – peavad teed tegema teistsugustele. Kas üleilmse majanduse praegused kokkutõmbumised peaksid andma märku Kondratjevi viienda laine ehk info- ja telekommunikatsiooniajastuga kaasnenud kasvuperioodi lõppemisest, on iseküsimus. Kindlasti aga on suure majandussüsteemi sees pöördelisi aegu läbi tegemas loovsektor, mille dialoogiline suhe inseneriteaduste ja tehnoloogiasektoriga on loovtööstusele enesele kaasa toonud üsna plahvatuslikult katkestusliku perioodi. Võrgu kui tehnoloogilise infrastruktuuri kasutuselevõtt on toonud “võrguühiskonnale”[4]omase dünaamika ka loovsektorisse. Selle tagajärjel on vastavate turgude tasakaal väga paigast ära, senised ärimudelid turtsuvad, väärtusahelad lõtvuvad ning äriimpeeriumid mõranevad. Olgu kõne all muusika, film, kirjastamine, televisioon või ajakirjandus – kõigis neis laiatarbe-loovtööstustes on omad, aga üsna samalaadsed probleemid, mis ennekõike seonduvad n-ö tehnoloogilise katkestusega. Hetkeseis neis kõigis on küllaltki ühesugune – vanad mudelid enam ei tööta, uued pole end veel tõestanud.

    Samas on oluline märkida, et ükski katkestus pole absoluutne. Kultuuris, nagu Lotman on korduvalt näidanud, rajaneb kaasaegne dünaamika alati eelnenul, sellel, mida kultuuritegude tegijad varasemast teavad. Kleiol on alati sõna sekka öelda, ka kõige moodsamad kultuurivormid sisaldavad elemente varasematest, on eelnenud ajastutega dialoogis, ammutades sealt tähendusjõudu. Ehk veel kord: kõik kultuurid on alati kreoolvormid – möödunud ajastute ja nende kultuurivormide omalaadsed remiksid. Sellel, miks ja kuidas sellised remiksid kujunevad, on palju põhjusi ja viise, kuid üheks teguriks on ka olemasolevate institutsioonide töö ja vaev. Kuigi lained/ajastud/paradigmad vahetuvad, ekviliibriumid kõiguvad ja entroopia väheneb, püüab enamik institutsioone muutustest hoolimata edasi kesta. Taastoota eelnenuga pidevust säilitavat kultuuri on üks viis oma positsiooni hoida ja sobivat ühiskondlikku arengutrajektoori jätkata.

    Institutsionalistlik-evolutsionistlikus majandusteaduses tuntakse sellist domineerivate tehnoloogiate, institutsioonide struktureerituse, regulatsioonide jt ühiskondlike seatuste abil võimu taastootmise mehaanikat kui nn rajasõltuvust (path dependency).[5] Rajasõltuvuse näiteks võib tuua Microsofti ja tema kontoritarkvara paketi Office koostoime. Niikaua kui Word, Excel ja Powerpoint on tegelikult rahvusvahelisteks dokumenditöötluse standarditeks, on Microsoftil oodata ka piisavalt muretut dominandipõlve. Sama saab väita Adobe Flashi või siis Apple’i iTunesi kohta – niikaua kui antud netipood on sisutööstusele tegelikult ainuke rahvusvaheliselt toimiv kauplemiskoht, on ka Apple’i hegemoonia selles sektoris kindlustatud.

    Mis aga võiks sisutööstuses eneses sedalaadi rajasõltuvust toota? Põhjusterägastik selle nähtuse taga on üsna mitmekesine, kuid üheks oluliseks nende seas on ka võime “omada” kultuuri ajalugu, omada arhiive. Selle seletamiseks tuleb alustada nn meediaökonoomika põhialustest. Lihtsalt öeldes algab kõik sellest, et enamik info- või meediatooteid pole nagu leib või piim, mis tarbides otsa saavad. Erinevalt leivakombinaadist, mille produktide puhul on n-ö esmaste prototüüpide loomine pigem odav, kuid mis peab ressursse panustama iga uue leivapätsi tootmiseks, peab meediaettevõte panustama eelkõige vaid esmaeksemplari tootmisse. See nõuab pahatihti märkimisväärseid investeeringuid, kuid sealt edasi on koopiate tegemine tänapäeval sisuliselt kuluta tegevus. Nii tõotab iga populaarne sisutoode pärast omahinna tagasiteenimist autoriõiguse valdajale aastakümnetepikkust tuluvoogu. Niisugust fenomeni nimetatakse majandusteaduses mastaabiefektiks (economies of scale), meediaökonoomikas on sellel printsiibil keskne ja määrav roll.

    Eelnenust tuleneb see, et loovettevõtetele, mis suudavad populaarseid tooteid luua, on tagatud pikemaajaline hea tootlikkus ning sestap ka dominantne roll. Aga sealjuures jääb muidugi küsimus, et kuidas populaarsete toodeteni jõuda. On ju teada, et pole olemas imevõtit, mille abil luua populaarseid filme, muusikapalu või telesaateid. Filmitööstuses kehtib mäletatavasti rusikareegel 80/20, mis ütleb, et 80% filme jäävad alati kahjumisse ning vee peal hoiavad filmikompaniisid ülejäänud 20%. Just seetõttu on loovtööstust alati õigustatult peetud kõrge riskimääraga tegevusalaks. Kuid siin on võimalik mängu tuua teine loovtööstuse kontekstis keskse tähtsusega printsiip – nn mitmekülgsussääst (economies of scope), mille abil on võimalik kõnealuseid riske maandada. Lihtsalt öeldes tähendab see, et kui ettevõte on piisavalt suur, on tal võimalik toota mitte näiteks üks-kaks filmi aastas, vaid hoopis 20. Sellisel juhul on tõenäolisem, et mõni neist osutub kaotusi mitmekordselt tagasitegevaks kassahitiks. Ehk: mäele jõuavad ennekõike teistest suuremad, mitmekesist tootevalikut pakkuda suutvad ettevõtted. Veel enam, mitmekülgsusefekt tähendab ka seda, kui palju tootes on võimalik püsikuludegi osa toodete omahinnas vähendada, lisaefekti annavad ristturundus (näiteks kontserni telekanal ja ajaleht toetavad üksteist) ning võimalus kasvatada marginaali, pakendades intellektuaalomandit eri territooriumide või meediumide tarvis ümber (ehk arendades nn ristmeedia strateegiaid).

    Kokkuvõttes ja teisisõnu: loovettevõtluses loeb suurus. Suured alustavad ja võidavad, nende kasuks töötavad nii mitmekülgsus- kui ka mastaabiefekt. Kui esimene tähendab, et suurettevõtted suudavad hajutada riske ja teenida lisa enamatelt turgudelt, siis teine võimaldab toota odavamalt ja tõotab pikas perspektiivis investeeringute head tootlust. Need kaks, n-ö toote eripärast tulenevat efekti on aga põhjuseks, miks info- ja loovsektoreis kujunevad tavaliselt välja oligopoolsed turud – turge valitsevad 2–6 juhtivat kontserni. Olgu näiteks Hollywood, nüüdisaegne üleilmne sotsiaalvõrgundus või Eesti ajakirjandusturg – struktuur on ikka suhteliselt sarnane.

    Siin tuleb aga märgata, et selline mehaanika toetab loovtööstuse struktureerituse laiemat rajasõltuvust – neil, kes on suured, on suhteliselt hõlbus oma dominantset positsiooni säilitada, väikestel innovatiivsetel ettevõtetel võib aga pahatihti olla küllaltki raske samuti rajale pääseda. Samas peab tunnistama, et neist kahest kirjeldatud printsiibist vähemalt mastaabiefekt ei ole infotoodete puhul mitte kuidagi “loomulik”. Osalt tuleneb see küll digiajastul n-ö toote iseloomust – võimalus lõputult koopiaid valmistada, ilma et algtoode oma väärtust kaotaks. Kuid asjaolu, et antud toode/teos pikki aastakümneid konkreetsele autoriõiguse valdajale “kuulub”, et ta koopiaid müüa ja nende tegemist piirata ja määrata saab, tuleb mõista kui kunstlikku, st regulatsioonide poolt tingitud situatsiooni. Poliitökonoomilisest perspektiivist tehtud meediauuringutes tõdetakse, et intellektuaalomandit puudutavate õigustike ülesanne on tekitada “kunstlikku nappust” (artificial scarcity). Täisväärtuslikke koopiaid on tänapäeval imelihtne valmistada, kuid nii autoriõiguse kui ka muude litsentseerimisrežiimide eesmärk on tõsta konkreetsete sisutoodete väärtust, piirates koopiate tegemise õigust ehk laiemat juurdepääsu antud toodetele.

    Kui selline juurdepääsu piiramise õigus ära kaoks, kõigutaks see kahtlemata märkimisväärselt loovtööstuse tegutsemisaluseid ja struktuuri. Samas asjaolu, et võrguajastul tarbijad niisugusest piiramisõigusest pahatihti palju ei pea või et mõned uued konkurendid on katsetamas alternatiivsete ärimudelitega, juba teebki oma õgvendustööd. Võrgumeedia kõigutab senist võimutasakaalu, meediaajaloo evolutsioonilised pidevused võivad saada katkestatud.

    Just sel taustal tuleb mõista ka loovtööstuste suurinstitutsioonide pingutusi autoriõiguste tugevdamise nimel. Seda tehakse mitmel tasandil – nii tehniliste lahendustega (nt Digital Rights Management) kui ka arendades uusi võrguajastule optimeeritud regulatsioone. Viimaste näiteks võib tuua ka siinse Vikerkaare numbri intervjuus Robin Manselliga jutuks tulnud “kolme karistuse” või “astmelise vastuse” seadused,[6]mis on kasutusele võetud üha enamates riikides. Nende loogika on enamasti küllaltki lihtne – internetiühenduse pakkujad volitatakse seadusega kasutajate netikasutust jälgima ning kui sealjuures tuvastatakse võimalik autoriõiguste rikkumine, antakse kasutajale sellest märku. Kui sääraseid märguandeid koguneb kolm, võib ühendusepakkuja edastada kasutaja andmed võimukandjatele ning järgneb internetikasutuse keeld teatud perioodiks ja vahel ka trahv.

    Mõistagi on sellised regulatsioonid problemaatilised. Üks aspekte on see, et esimest korda saavad internetipakkujad kui eraõiguslikud ettevõtted seaduse jõuga õiguse kodanikke nii jälgida kui ka karistada. Kui mitmel pool on internet kuulutatud inimõiguseks, siis selle õiguse äravõtmine on suure tähendusjõuga meede. Ehk teisisõnu: selliste regulatsioonidega tehakse kindlasti ka samm edasi jälgimisühiskonna süvenemise suunas. Seda tendentsi on internetiuurijad kirjeldanud juba aastaid. Alexander Galloway sõnul on algul uusi vabadusi loonud internetist saamas ennekõike kontrollimeedium.[7]Suundumuse üheks näiteks on ka nn võrguneutraalsuse (net neutrality) võimalik kadu. Üha enam on internetiühenduse pakkujad üle maailma huvitatud sellest, et hakata võrguliiklust, kõiki neid ringlevaid bitte ja baite, jälgima ja sisutüübi järgi eristama. Seda selleks, et töötada viimaks välja ärimudeleid, mis lubaksid võrguliikluse kiirust ja kvaliteeti diferentseerida. See tähendab, et enam maksvatele sisupakkujatele (või muul põhjusel soositud partneritele) saaks võimaldada kiiremat ja kvaliteetsemat võrguliiklust ning teistele jällegi mõlemas mõttes vähem. Kriitikud märgivad, et selline areng kinnistaks taas oligopoolset turustruktuuri – suurtel on mitmekülgsusefekti tõttu võimalik enam maksta ja nõnda oma dominantset positsiooni kindlustada. Et aga nii Ameerika kui Euroopa regulaatorid on seni kehtinud kohustusliku võrguneutraalsuse põhimõtte kaotamisele rohelist tuld andmas, on kirjeldatud stsenaarium küllaltki tõenäoline.

    Vahekokkuvõttena märkigem, et on olemas terve hulk tendentse ja mehhanisme, sh autoriõigus, mis aitavad loovtööstuste väljakujunenud institutsioonidel kahe tehnoökonoomilise paradigma (kui kasutada Perezi ja Freemani keelepruuki) vahelisel katkestusperioodil pead püsti hoida. Üheks näiteks nende mehhanismide toimest on ka võrgu nn generatiivse efekti vähenemine, mis on käesolevas numbris tõlgitud Jonathan Zittraini artikli põhiteesiks.[8] Zittraini arvates on võrgumeedia vahendid ja rakendused disainitud üha rangemalt kontrollituiks ja suletuiks, nõnda et nende abil on küll mugav etteantud meediasisu tarbida, kuid ühe keerukam midagi uut luua. Tuntuimad näited sellistest suundumustest on Apple’i iPhone ja iPad, mida tihti seostatakse ka loovtööstuste uute tulevikulootustega. Enamiku tavakasutajate silmis on need platvormid küll meeldivalt kasutajasõbralikud, kuid samas kuulsad ka karmide võtete poolest, millega Apple nende kasutust kontrollib. Nõnda et loovail tarkvaraarendajatel või üksikutel sisutootjatel originaalsete lahenduste pakkumiseks neil platvormidel suurt isetegevusvõimalust pole.

    Tees, mille mina siinkohal ette paneksin, kõlaks järgmiselt: tänapäevane loovtööstuse regulatiivne raamistik pole piisavalt hea, kui pidada eesmärgina silmas selle sisemist innovatsioonivõimekust. Autoriõigus küll kaitseb loojaid ja tagab nende toimetuleku, kuid 70 aastat pärast autori surma kehtiv autoriõigus kindlustab vaid nood õigused enda kätte kogunud institutsioonide hegemoonset positsiooni ja ei midagi muud. Nii toimib intellektuaalomand tegelikult järjepidevusi tootva turumoonutusena, mis taastoodab oligopoolsete turgude status quo’d ning piirab uuenduslike loojate ja väikefirmade võimalusi katkestuslike innovatsioonidega uut väärtust luua. Küsimus on asjakohases tasakaalustatuses: kuidas tagada ühiskonnale kasu toov loovtööstuse innovatsioonivõime ning teisalt kindlustada loojatele ka stabiilsust toovad tuluvood? Kas kultuuri pidevuste ja katkestuste vahel valitseb asjalik tasakaal? Kui naasta algul mainitud Juri Lotmani teesi juurde, et kõikide kultuurimuutuste taga on ühiskonna allsüsteemide vaheline dialoog, tuleks siinkohal teooriakeeles sedastada, et asi on suuresti pinges dialoogilise kommunikatsiooni ja autokommunikatsiooni funktsioonide vahel. Dialoogiline kommunikatsioon toob kaasa katkestuslikke plahvatusi, autokommunikatsioon ehk diskursiivne enesekehtestus taastoodab süsteemide püsikindlust. Kultuuri kestlikuks arenguks on vaja nende kahe paralleelse jõu tasakaalu. Kultuurivalla regulaatorite keskseks küsimuseks peaks olema, kuidas seda saavutada.

    Ja siit tuleneb käesoleva kirjatöö teise poole fookus: mida loovtööstusega tema nüüdsel ebakindluse ajal ette võtta, kuidas teda toetada ja millal toetamata jätta? Kas toetada vanade süsteemide püsimist – näiteks ooperit kui väärtuslikuks peetud kultuurivormi või ehk ka paberajalehtede väljaandmist (mida näiteks Prantsusmaal nüüd tehakse)? Või toetada ennekõike innovatsiooni, näiteks eksperimentaalset sisuarendust uutele platvormidele (mida tarbivad noored auditooriumid)? Kas toetada massimeediat või osalusmeediat? Kas toetada väljakujunenud teatrivõrku või innovatiivseid institutsionaalseid vorme – näiteks Põhuteatrit?

    Siinkohal tunnistagem, et traditsiooniline kultuuripoliitika selliseid alternatiive – innovatsioon vs järjepidevus – otseselt ei tunnista. Dihhotoomia toetada/mitte toetada keskseks määrajaks on turutõrke (market failure) mõiste. Lihtsalt öeldes: ettehoolduse alla võetakse valdkonnad ja kultuurivormid, mida turg ülal ei suuda hoida, kuid mida ühiskonna eliit samas piisavalt väärtuslikuks peab. Samas väidetakse, et ses osas on internetiajastu saabumine toonud kaasa üksjagu muutusi. Turg suudaks põhimõtteliselt üha enam kultuuriloomet ise ära toita. Ühelt poolt on selle põhjuseks tootmiskulude kiire vähenemine. Muusika salvestamiseks pole ju enam vaja kallist stuudiot, piisab ka sülearvutist magamistoas. Tehniliselt kvaliteetsete filmide tegemiseks pole hädavajalikud miljoneid maksvad kaamerad, ka paari tuhande eurosed fotokaamerad ajavad asja ära. Ajakirjade kokkupanemiseks piisab vaid odavast programmijupist. Peale tootmiskulude on järsult kukkunud ka levikulud – kui turunduskulud kõrvale jätta, piisab ju vaid netiühendusest, et kõigis ilmanurkades pesitsevate auditooriumideni jõuda.

    Asjaolu, et tootmis- ja levikulud on nii märkimisväärselt vähenenud ja et interneti kaudu on turuks kogu maailm, on kutsunud esile väiteid meediapluralismi plahvatuslikust kasvust ning sellest, et riiklikult subsideeritud kultuuritootmine (ennekõike meediatootmine) pole enam põhjendatud – turg teenindab kõiki võimalikke nišše piisavalt hästi ise. Selliste väidete kontekstis on keskne ajakirja Wired peatoimetaja Chris Andersoni pakutud “pika saba” metafoor.[9] See viitab ennekõike netipoodides müüdavate nišitoodete pikale nimekirjale, mis eriti juhul, kui turuks on kogu maailma ostjaskond, võib osutuda äriliselt vettpidavaks võtteks. Teisisõnu, kui netieelsel ajal keskendus kultuuritoodete turg ennekõike müügihittidele – bestselleritele raamatupoodides, kassahittidele kinodes, üksikutele staaridele plaadipoodides –, siis netis, kus tootevaliku äramahutamisega probleeme ei teki ning auditoorium on vähemalt teoreetiliselt lõputu, on ka nišihuvide või subkultuuride teenindamine muutumas potentsiaalselt toimivaks äriks.

    Kuid on ka teistsuguseid tähelepanekuid. Mitmed empiirilised meediauuringud näitavad,[10]et kasvava pakkumise tingimustes ei keskendu turukonkurents mitte niivõrd sisu eripäradele ja innovatsioonile kui pigem lihtsalt hinnakonkurentsile. Pakutakse üha odavamalt tehtud sarnaseid tooteid, kvaliteet langeb, hinnakonkurents välistab innovatsiooni. Kuna üritatakse mastaabiefektist viimast võtta, keskendutakse ikkagi peavoolulisele massiauditooriumile, mitte fragmenteerunud niššidele. Mitmekülgsusefekti rakendumise tulemuseks ei ole aga pahatihti mitte “pikk saba”, vaid sisutootmise masinavärkide optimeerumine ühe ja sama sisu korduvaks ümberpakendamiseks. Tagajärg: üha rohkem keskpärasust ja vähem eripärast innovatsiooni. Kui sellele lisada nn tähelepanumajanduse (attention economy) loogika ehk asjaolu, et piiratud ressursiks ei ole enam sisupakkumine, vaid tarbijate aeg, ning et tähelepanu jagub ainult üksikutele, parema turundusmasinaga suurtegijate toodetele, siis saamegi olukorra, kus peaasjalikult oligopoolse struktuuriga turgudel leidub kohatult vähe eripärast meediasisu jm kultuuriloomet. Ning kõik see võimendub eriti väiksematel turgudel – nagu Eesti.

    Samas on meediauurijad leidnud, et viimati kirjeldatud suundumused on oluliselt vähem radikaalsed neil turgudel, kus rolli mängib ka avalik-õiguslik meedia. Institutsioon, mis hinna osas ei konkureeri, lööb kaardipaki segi, toob meediamaastikule eripära ning sunnib selleks ka erameediat, kellega auditooriumi tähelepanu pärast ju konkureeritakse. Siit tuleks järeldada: kuigi me elame, eriti üleilmsest perspektiivist nähtuna, lõputu meediapaljususe ajastul, on samas tõendeid, et puhtalt turupõhine dünaamika ei taga alati kultuuri arenguks vajalikku meediasisu variatiivsust. Sisulise variatiivsuse tagamiseks on vaja erilaadsete institutsioonide – nii eraõiguslike, riiklike kui avalik-õiguslike – koostoimet. Teiseks, kuivõrd interneti kaudu on tarbijate juurdepääs nišikultuurile ühelt poolt paranenud, ent samas eriti väiksemates meediasüsteemides puudub erameedial motiveeritus sisult eripäraste ja innovatiivsete kultuurivormide pakkumiseks, peaks subsideeritud meedia ja kultuuriloome esmaülesandeks olema edaspidi mitte lihtsalt turutõrke neutraliseerimine, vaid otseselt kultuuriinnovatsiooni forsseerimine.

    Kuid mis on innovatsioon kultuuris? Loomulikult kohtame ka loovsektoris nn organisatoorseid või protsessiinnovatsioone, mille eesmärgiks on lihtsalt tootmisprotsessi optimeerimine. Ses osas ei erine loovsektor teistest ja efektiivsus eesmärgina pole ka põhjus, miks riigid kultuuriloomet eraldi toetavad.[11] Kultuurile omane aspekt, mis on ka laiemalt oluline, on nn tähendusinnovatsioon. Võimekus osaleda inimkultuuris tähendab võimekust mõista antud kultuurile omast tähenduste süsteemi. Valmisolek uusi tähendusi omistada tähendab valmisolekut kultuuri muuta. Kultuuris sünnivad uued tähendused, mis algatavad laiemaid ühiskondlikke muutusi või reageerivad neile – ning seda kultuuriinnovatsioon funktsionaalses plaanis tähendabki.

    Kuid mida tähendab see sisuliselt? Või praktiliselt? Naaskem Lotmani ja tema mikroplahvatuste juurde. Märkisin eespool, et uue esilekerkimise toovad kaasa dialoogid ning et neist sündivate mikroplahvatuste tulemusena on viimaks iga kultuur sisemiselt lõputult heterogeenne – iga kultuur on remiks, vältimatult multikulti. Nõnda on ka kultuuri iga uusvorm süntees – kahe senituntud elemendi liitmistehe, mille tulemusena sünnib midagi, millel intertekstuaalne suhe kogu kultuuri ajalooga, kuid mis samas poeetiliselt on siiski midagi täiesti uut. 1+1=3. Parimaks näiteks sellest mehaanikast on iga uus tähendusjõuga metafoor – kahe “ebaloogilise partneri” liitmisel sündiv kujund, poeetiline innovatsioon, uus tähendus. Võimalust samasuguseks tähendusplahvatuseks kätkeb ka kultuuri iga järgmine tasand – modaalsuste liitmisel, žanride lõimimisel, meediumide kokkupanekul jne. Teisisõnu: kultuur uueneb läbi remiksi – kõige vana loova lõimimise. Ja see on ainuke viis. Kultuuris pole midagi päris uut võimalik – sest uus on tähenduslik ainult vana kontekstis, muidu me selle uudsust ei mõistaks. Ja sestap peab uus sellest vanast välja kasvama.

    Siit jõuamegi teesini, et mida rohkem remikse, seda dünaamilisem on kultuur, seda rohkem potentsiaalselt ühiskondlikku arengut vedavat kultuuriinnovatsiooni. Tuleb võimaldada “remiksikultuuri”, kui kasutada Harvardi ülikooli juuraprofessori Lawrence Lessigi kujundit. Siinses Vikerkaare numbris on tõlgitud Lessigi artikkel, mis ajaliselt jääb tema kahe raamatu “Vaba kultuur” ja “Remiks”[12]vahele ning juhatab neist esimest välja ja teist sisse. Tolles teises raamatus näitab ta (sarnaselt Lotmani teooriatega) esmalt süsteemselt, kuidas kultuuriinnovatsioon rajaneb olemasoleval kultuuril, on remiks, ning et sestap vajame ka “remiksimise vabadust”. Me vajame seda, kuna me juba praktiseerime seda: kõik need YouTube’i või Vimeo videod, kus noored parafraseerivad, tsiteerivad, laenavad, sämplivad, miksivad ja remiksivad, lisaks kümned samalaadsed muusikaloome saidid, tavalisest veebi- jms disainist rääkimata. Vana baasil luuakse uut, kuigi seadusetähe kohaselt alati ei tohiks. Sest autoriõigus sellist “derivatiivset” loomingut niisama lihtsalt ei luba. Ehk kohati, eriti mis puudutab noorte kommertseesmärgita omaloomingut, on autoriõigust põhjust vaadelda kui nähtust, mis takistab laiemat kultuuriinnovatsiooni.

    Olgu märgitud, et kehtiva autoriõiguse teatud kvaliteete siin kahtluse alla seades ei räägi ma otseselt niisugustest sellega seonduvatest nähtustest nagu autoriõigusega kaitstud sisu illegaalne tarbimiseks allalaadimine jms. Tarbimispraktikate asemel on siinses essees peatähelepanu all need protsessid, kui tarbimine kasvab edasi loomiseks, täpsemalt kultuuriloole tuginevad derivatiivsed loomispraktikad, nende laiem toetamine ühiskonna kõigil tasanditel ning viisid, kuidas panna nad lõpuks ühiskondliku arengu teenistusse. Sealjuures ka ainelise arengu teenistusse. Viimase osas tuleb panna tähele Lessigi ja ta paljude kolleegide tähelepanekuid, et “remiksikultuur” ei ole järjekordne “turutõrke filosoofiast” lähtuv kaunishingeline visioon. See tähendab, et autoriõigust ei peaks võrguajastul ümber tegema mitte üksnes sellepärast, et see n-ö valgustuslikus plaanis hea on. Pangem tähele, et Lessigi viimase raamatu (ikka sellesama “Remiksi”) alapealkiri on inglise keelest rohmakalt tõlgituna järgmine: “Kuidas kunst ja äri hübriidmajanduses õitsema panna”. Ja olgu ka märgitud, et teos oli oma ilmumisaastal Financial Timesi/Goldman Sachsi parima ärialase raamatu aastaauhinna nominente. Lessigi põhitees on seejuures üsna lihtne: võrguajastul muutub majandus ja eriti loomemajandus vältimatult hübriidseks. Hübriidi kaks poolust on aga ühelt poolt internetile omane nn jagamiskultuur ning teiselt poolt traditsiooniline kasumiorientatsiooniga ärikultuur. Ja nagu Lessig ja temaga koos paljud teised nüüdisaegsed juhtivad innovatsiooniteoreetikud (nt Eric von Hippel, Yochai Benkler, Robin Mansell jt) näitavad, ei saa võrguajastul üks ilma teiseta. Asjaolu, et praeguses majandusruumis üheks peamiseks kasvusektoriks hinnatud mobiiliplatvormidest suurim (Android) toetub vabavaralisele algele ja seeläbi ka tuhandete tarkvaraarendajate (et mitte öelda “häkkerite”) vabatahtlikule panusele, on parim näide sellest, kuidas ka peavoolulised majandusharud “hübridiseeruvad”. Sama kehtib ka kogu loomemajanduse kohta. Ükspuha millisel meediatööstuse vms võrguteenuste arendajate konverentsil või foorumil käia, kõikjal on teemaks kasutajate kaastööst ja ühisest loovjõust matti võtmine, selle “monetiseerimine”. Ole sa siis mõni üksik muusikakollektiiv, nagu Nine Inch Nails või Radiohead, või ehk ajakirjandusväljaanne, nagu The Economist või Postimees, või ehk hoopis sotsiaalvõrgustik, nagu Facebook või Last.fm – üheski neist valdkondadest või tööstuse eri tasanditest ei ole kasutajate kaasamine sisuloomesse mitte enam lihtsalt põnev väljakutse, vaid samahästi kui hädavajadus. Nagu eespool öeldud – mastaabiefekt võimendub internetis eriti. See tähendab: võidab see, kel auditooriumide fragmenteerumise ajastul õnnestub suhteliselt suuremaks jääda. Ning suuremaks jäämine eriti sisutööstuses tähendab võimekust tekitada enda ümber lojaalsete fännide kogukond. Lojaalsuse tekitamiseks tuleb noile kasutajaile esmalt üksjagu tasuta ära anda, neid tuleb kuulata ja nende pühendumisele väljundit pakkuda – kaasata nad mitmel moel antud kogukonda/keskkonda loovasse dünaamikasse. Erialakeeles nimetatakse selliseid mudeleid, kus midagi antakse alati tasuta ära ning seejärel müüakse lojaalsele auditooriumile nn premium-tooteid, kokkuvõtlikult freemium-premium-mudeliteks. Nende mudelite sobituvust võrguajastuga on jõuliselt demonstreerinud Chris Anderson oma viimases raamatus “Tasuta: Radikaalse hinna tulevik”.[13]

    Teiseks põhjuseks, miks kasutajate selline kaasamine paratamatuseks on kujunemas, on nende reaalne tööpanus, ilma milleta tihti enam konkurentidele vastu ei saa. Võtkem näiteks Nokia ja tema hiljuti kõige kaduvuse teed läinud operatsioonisüsteemi Symbian. Kui kujunev turukonkurents Symbiani kohale esimesi tumedaid pilvi kergitama hakkas, oli Nokia esimeseks sammuks avada Symbiani lähtekood. Ikka selleks, et nõnda vabatahtlike arendajate loovjõu abil konkurentidele vastu saada. Teisisõnu: teatud avatus ja Lessigi mõistes hübriidvormide kasutuselevõtt on vähemalt mõnes majandussektoris muutunud kohati standardiks, ilma milleta turuheitluses enam hakkama ei saa. Nagu Robin Mansell ja Edward Steinmüller hiljuti märkisid: internetiajastule omased tarbimis- ja loomispraktikad on struktuurselt niivõrd erilised ja nüüdseks nii juurdunud, et džinni pudelisse ajada pole enam võimalik.[14] Kuigi just viimast lootust on väljendanud Eesti Ajalehtede Liitu vedav Mart Raudsaar, kes on jutlustanud vajadusest pöörduda tagasi massimeediale omaste ärimudelite ja regulatsioonide juurde.[15]Pakun, et selle asemel tasuks meediaettevõtjail lugeda Lessigit, Andersoni, Tapscotti jpt,[16] internet lõplikult omaks võtta ning otsida hübriidmajandusele omaseid ärimudeleid.

    Kui vaatleme tänapäeva võrguajastu meediasüsteeme laiemalt, kas või siinsamas Eestis, siis siingi võib märgata teatud liikumist uue tasuta/tasulise meediapakkumise balansi poole. Nagu mitmel pool mujal, süveneb ka siin eraõigusliku meedia puhul tendents muuta võrguplatvormid suletuks ja tasuliseks. Just sel põhjusel muutuvad taas oluliseks avalik-õiguslikud meediainstitutsioonid ja nende tasuta meediateenus. Mõningate analüütikute hinnangul on lausa kätte jõudmas avalik-õigusliku meedia uus kuldaeg. Seda seetõttu, et interneti loogika sobib avalik-õigusliku ülesandepüstitusega hästi. Kui internet soosib osalemist, koostööd ja dialooge, kogukondade toetamist jms, siis just sellised ongi ju suuresti näiteks Eesti Rahvusringhäälingu eesmärgid. Iseasi, kuivõrd ERR on seni osanud neid interneti tugevaid külgi enda kasuks pöörata.

    Teine aspekt, mis avalik-õigusliku meedia tähtsust tõstab, on aga too eespool käsitletud innovatsioonipotentsiaal, mis ühiskonnas dialoogilise dünaamikaga kaasneb. Kui üks meediainstitutsioon seab eesmärgiks võimaldada kultuuriloojate koostööd, vahendada dialooge ja pakkuda kodanikele laiemat osalusvõimalust, siis küllap kujuneb see institutsioon ka oluliseks kultuuriinnovatsiooni tugijõuks. Siit aga jõuamegi olulise küsimuseni kunstide ning kultuuri- ja meediainstitutsioonide rollist nn rahvuslikes innovatsioonisüsteemides. See viimane mõiste, “rahvuslikud innovatsioonisüsteemid”,[17]on tähtis ka eespool mainitud evolutsionistlikus majandusteaduses. Ta viitab sellele, kuidas valitsusasutused, eraettevõtted, ülikoolid ja muud uurimisasutused võivad koostoimes kujundada n-ö institutsionaal-se võrgustiku, mis omavahel efektiivselt informatsiooni ja teadmisi vahetavad ja filtreerivad ning mille tulemuseks on kogu süsteemi kasvav innovatsioonivõime – võime luua või modifitseerida uusi tehnoloogiaid ning juhtida nende laiemat kasutuselevõttu. Toimiv rahvuslik innovatsioonisüsteem on riikide arengu- ja konkurentsivõime aluseks. Innovatsioonisüsteemide mõtestamise seisukohalt on põnevad ka Austraalia majandusteadlase Jason Pottsi viimased tööd,[18]kus ta on välja pakkunud, et ülikoolide, raamatukogude, investeerimisfirmade jms kõrval tuleks kunste ja loovtööstust käsitada innovatsioonisüsteemide võrdväärselt olulise komponendina. Ja just seetõttu, et Lotmani kirjeldatud uusi tähendusi loovad “plahvatused” pakuvad ühiskonnale võimalike interpretatsioonide, võimalike arengualternatiivide, unistuste – võimaluste kui selliste rikkust. Need pakuvad ideid, mida näiteks tehnoloogiasektor, insenerid ja äriarendajad võivad seejärel materialiseerida püüda. Näiteid, kuidas ulmekirjanduse pakutud kujutelmad on juhtinud tehnoloogia reaalset arengutrajektoori, on varnast võtta palju. Mõelgem kas või Dick Tracy, Maxwell Smarti või Michael Knighti peale ning kuidas nende esindatud “võimalik maailm” nüüdseks telekommunikatsioonisektori poolt realiseeritud on. Kuid asi ei ole kindlasti vaid ulmekirjanduses. Olulisemgi ehk on kriitiline kunst – kunst, mis kritiseerib kõnekate kujundite abil olemasolevaid ühiskondlikke seatusi, avades nõnda tee paremate alternatiivide otsingutele. Omal märkamatul moel toimivad ent innovatsioonisüsteemi osistena kõik kunstid – interpreteerides ümbritsevat keskkonda, pakkudes sealjuures uusi kujundeid, tekitades nn mikroplahvatusi, mis aitavad reaalsust uue nurga alt näha ning nõnda avada edasimõtlemiseks ka uusi “võimalikke maailmu”.

    Väga oluline on kahtlemata loovsektori roll tehnoloogiate sobitamises inimkultuuriga – disainerid ja sisuloojad on need, kes aitavad inseneride ideed tasapisi sulandada inimkultuuri mustritega, nõnda et need tehnoloogiad ka reaalselt kasulikku tarvitusse lähevad. Sellisena osaleb loovsektor otseselt ka tehnoloogiliste innovatsioonide levikus. Seda asjaolu on nüüdseks hakanud märkama paljud regulaatorid ja seadusandjadki. Näiteks pärast Lissaboni lepingu jõustumist, mil Euroopa Komisjon on asunud esimest korda välja töötama ühist kultuuripoliitikat, on märke ka sellest, et kunstide ja loovsektori rolli n-ö tehnoloogilise arengu suunajana on tähele pandud[19]ning seda toetuspoliitikaga tõhustama hakatud. Sellised tegevussuunad on aga juba selgelt unisoonis Jason Pottsi teesiga kunstide ja loovsektori rollist rahvuslikes innovatsioonisüsteemides. Kokkuvõttes: ühiskondlik areng ja seejuures ka majanduskasv lähtuvad konkreetse ühiskonna võimest uute ideedeni jõuda, neid omaks võtta ja salvestada, ning kunstidel ja loovsektoril on oluline roll kõigis neis faasides.

    Samas saavad Pottsi jt institutsionalistlik-evolutsionistlike majandusteadlaste järgi innovatsioonisüsteemid toetuda vaid tugevatele institutsioonidele. Niisiis on küsimus selles, kas peale pankade, ülikoolide, raamatukogude (ehk institutsionaalse finants- ja teadusinfrastruktuuri) seisavad ka me kultuuriinstitutsioonid piisavalt tugeval alusel ning on innovatsioonisüsteemide loogikast lähtuva ülesandepüstitusega. Kui tulla tagasi ERR-i juurde, siis on huvitavaks näiteks aasta eest avatud veebipõhine juurdepääs ERR-i arhiividele ning asjaolu, et vähemalt osa omasaadete puhul on antud võimalus teha neist koopiaid, kas siis teadus- või õppetöö eesmärgil. Selline lahendus kahtlemata toetab funktsionaalselt Lessigi pakutud remiksikultuuri ja hübriidmajanduse kujunemist. See on ent oluline ka innovatsioonisüsteemide vaatepunktist, sest ühiskonnas, kus noored saavad näiteks ERR-i aastakümnetepikkuse videoarhiivi materjale miksides Eesti kultuuriloole ja tänapäevale uusi tähendusi anda, on uusi ideid ja tähendusi tootvat dünaamikat, kultuuriinnovatsiooni, lõpuks vältimatult rohkem. Ning tõenäosus, et mittekommertsiaalsete remiksimisprojektidega kätt harjutanud põlvkonnad seejärel ka põnevate kommertsprojektidega välja võivad tulla, on samuti suur.

    Samas tuleb tõdeda, et kuigi ERR-i arhiivide avamise algatus oli teretulnud samm õiges suunas, on see siiski esimene samm loodetavasti palju pikemal teel. Praegu saab ametlikus korras koopiaid teha suuresti vaid ühiskondlikest saadetest, kuid samas mitte lavastuslikest, meelelahutus- ega muusikasaadetest, filmidest, kontserdi- ega spordiülekannetest. Et lubatud materjalidest remiksitud klippe hiljem niisama lihtsalt müüa ei tohi, on ootuspärane. Aga et neid ka tasuta vaatamiseks internetti laadida ei lubata, on juba probleemsem. Remiksikultuur, kus remiksid laiemalt levida ei saa, ei vääriks oma nime.

    Et ERR (ja ka enamik teisi Euroopa avalik-õiguslikke meediainstitutsioone) sel moel poolele teele on jäänud, tuleneb muidugi praegusest regulatiivsest keskkonnast – alates seadusandlusest ja lõpetades üksiklepingutega. Näiteks võib esile tuua, et ka ERR-i enda lavastustoodangu veebis esitamisega on probleeme, kuna näitlejatega sõlmitud lepingud seda kas ei luba või küsitakse selle eest märkimisväärset lisatasu. Et enamikku Eesti näitlejaid esindab sealjuures Eesti Näitlejate Liit ning viimane on ERR-iga sõlminud kõiki kordusesitusi maksustava kollektiivlepingu, siis kas või juba selle pärast on remiksikultuuri edenemine Eestis löögi all. On niisiis põhjust väita, et näitlejate igati legitiimne huvi oma leiva peale võid teenida hakkab paraku õõnestama “Eesti rahvusliku innovatsioonisüsteemi” täielikku funktsioneerimist. Sama käib paljude muude autoriõigusega seonduvate lepinguliste jm regulatiivsete raamistike kohta.

    Sestap panengi ette, et ajal, mil justiitsministeerium on asunud üle vaatama kogu intellektuaalomandit puudutavat seadusandlust Eestis, tuleks seda teha “rahvusliku innovatsioonisüsteemi” heaolu silmas pidades. See tähendab, et tuleb leida sobiv tasakaal ühelt poolt autorite vajaduse vahel oma töö eest küllaldasel määral tasu saada ja teisalt vajaduse vahel tagada ühiskonnas laiem juurdepääs kultuurile, püüelda sellise kultuuriruumi poole, mis oleks kuni rohujuuretasandini välja dünaamiline, osalev ja loov, süsteemselt mikroplahvatusi genereeriv. Lessigi kirjeldatud remiksikultuuri ja hübriidmajanduse kujunemise toetamine peaks laias laastus saama siinse kultuuripoliitika üheks põhieesmärgiks. Reaalsete regulatsioonide tasandil võiks see tähendada siinses Vikerkaare numbris nii Lessigi enda kui ka Kaido Kikkase kirjeldatud võtteid, ennekõike Creative Commonsi litsentside kasutuselevõttu. Viimast selleks, et tuua kogu avalikest vahenditest toetatud kultuuriloome laiemasse taaskasutusse – vähemalt sel määral, et võimaldada kõnealuste teoste kasutamist mitteäriliste eesmärkidega loomingus. Kindlasti oleks oluline ka lihtsalt laiem selgitustöö “vaba kultuuri” või hübriidmajanduse toimemehhanismide, uute ärimudelite ja võimaluste kohta, mis võrguühiskonnaga kaasnevad. Selline selgitustöö võiks aidata loovisikutel muuhulgas jõuda arusaamisele, et autoriõiguse senikehtinud vormide täies ranguses rakendamine ei pruugi alati olla nende huvides. Riiklikud regulaatorid peaksid sekkuma ka komplitseeritud lepingulistesse suhetesse, nagu kas või too Eesti näitlejate kollektiivleping ERR-iga, juhul kui need võivad hakata takistama loova remiksikultuuri edenemist. Küllap oleks antud juhul lahenduseks võrguajastule põhimõtteliselt sobimatute kordusnäitamistasude sissenõudmise lõpetamine ning selle asemel esmakordsete tasude tõstmine ERR-ile selleks eraldatavate täiendavate eelarvevahendite kaudu. Teiseks võimalikuks lahendiks oleksid Kärt Nemvaltsi artiklis kirjeldatud kollektiivlepingud, kus maksaksid lõpuks kõik internetikasutajad või siis telekommunikatsiooniettevõtted. Selliste lahendusteni jõudmine eeldaks laiemat “ühiskondlikku kokkulepet”, kuid piisava eesmärgipärasuse ja selgitustöö puhul peaks see olema saavutatav. Heaks eeskujuks on siin ka vaba tarkvara osas aset leidnud selgitustöö ning riiklikud poliitikamuutused, mis sellele on järgnenud.

    Lõpetuseks ent veel üks ettepanek. Nimelt, nagu mitmel pool mujal, on ka Eestis mõistetel “loovtööstus” või “loomemajandus” kohati kesine maik man. On need ju tihti lõputute kalambuuride allikaks ja kriitika märklauaks. Loovust on keerukas defineerida, loojaid on igasuguse tasemega ning loomemajanduse mõistet seostatakse pahatihti vaid võimustvõtva neoliberaalse majandusmudeliga. Samas aga loomemajanduse sisukam ja akadeemiline mõtestamine pigem just ei lähtu neoklassikalisest majandusteadusest (s.o sellest alusteooriast, millele neoliberalism ositi tugineb), vaid institutsionalistlik-evolutsionistlikust majandusmõttest ning kriitilistest kultuuri- ja meediauuringutest, ka semiootikast, nagu eespool näha. Laiemaks probleemiks on aga ka “loovuse” ja “loovtööstuse” mõistete eneseküllasus. Üldarusaama järgi on kunstid ja kultuur vajalikud nende pakutava esteetilise naudingu või valgustusliku mõju tõttu ja seetõttu tuleb neid ka toetada. Nii käsitletakse kultuuri pahatihti vaid turutõrke loogikast lähtuvalt, kultuuri laiem roll ühiskondlikus arengus jääb mõtestamata. Siin kirjeldatud innovatsioonisüsteemide kontseptsioon pakuks aga teistsuguseid võimalusi. Selle laiemaks teadvustamiseks võiks kaaluda ka sõnavara muutmist, mille abil me postindustriaalses ühiskonnas kultuuri “tootvatest” institutsioonidest räägime. Nimelt: kui loovus on abstraktne, osalt müstilinegi protsess, siis selle protsessi tulemuse – nagu eespool jutuks oli – saab olulisematel puhkudel võtta kokku mõiste “uus tähendus” alla. Uued tähendused on see, mille poole kogu loovtegevus pürib, mille järgi tema kvaliteeti mõõdetakse ning milles seisneb ka kultuuriinstitutsioonide laiem roll ühiskonnas. Selle rolli paremaks mõistmiseks oleks ehk paslik loovtööstusi aeg-ajalt ümber mõtestada “tähendustööstusena” ning et nad saaksid seda rolli paremini täita, oleks muuhulgas vaja üle vaadata ka kogu senine intellektuaalomandi õigustik.

    [1]J. Lotman, Kultuur ja plahvatus. Tlk P. Lotman. Tallinn, 2001.

    [2] Sellekohane raamat pealkirjaga “Suured majandustsüklid” nägi Moskvas ilmavalgust 1925. aastal.

    [3]  C. Freeman, C. Perez, Structural Crises of Adjustment, Business Cycles and Investment Behaviour. Rmt-s: Technical Change and Economic Theory. Toim. G. Dosi jt. London, 1988, lk 38–66.

    [4]  M. Castells, The Rise of the Network Society. London, 2000.

    [5]  VtP. David, Path Dependence, Its Critics and the Quest for “Historical Economics”. Rmt-s: Evolution and Path Dependence in Economic Ideas: Past and Present. Toim. P. Garrouste, S. Ioannides. Cheltenham, 2000, lk 15–39.

    [6]  Tihti tuntud ka mõiste “Hadopi seadus” kaudu, mis tuleneb Prantsusmaa vastava seaduse nime lühendist: “Haute Autorité pour la diffusion des œuvres et la protection des droits sur internet”.

    [7]  A. Galloway, Protocol: How Control Exists after Decentralization. Cambridge (MA), 2004.

    [8]  Artikkel on sissejuhatuseks Zittraini sellekohasele raamatule “The Future of the Internet: And How to Stop It” (London, 2009).

    [9]  C. Anderson, The Long Tail: Why the Future of Business Is Selling Less of More. New York, 2006.

    [10]  Vt nt J. van Cuilenburg, Media Diversity, Competition and Concentration: Concepts and Theories. Rmt-s: Media Between Commerce and Culture. Toim. E. de Bens. Bristol, 2007, lk 25–54.

    [11] Kuigi Eesti peaminister Andrus Ansip on vähemalt korra viidanud, et ka kultuurisfääris on majanduslik tootlikkus esmatähtis – vt I. Ibrus, Kultuuri tootlikkus. Eesti Ekspress, 17.07.2011.

    [12]  L. Lessig, Free Culture: How Big Media Uses Technology and the Law to Lock Down Culture and Control Creativity. New York, 2004; L. Lessig, Remix: Making Art and Commerce Thrive in the Hybrid Economy. London, 2008.

    [13]  C. Anderson, Free: The Future of a Radical Price. New York, 2009.

    [14]  R. E. Mansell, W. E. Steinmüller, Copyright Infringement Online: The Case of the Digital Economy Act Judicial Review in the United Kingdom. Ettekanne IAMCR aastakonverentsil. Istanbul, juuli 2011. Kättesaadav veebiaadressil http://eprints.lse.ac.uk/36433

     

    [15]  M. Raudsaar, Veebidžinni tulemisest ja tema pudelisseajamisest. Postimees, 31.10.2009.

    [16] D. Tapscott, A. Williams, Wikinomics: How Mass Collaboration Changes Everything. New York, 2006.

    [17] Vt C. Freeman, The National System of Innovation in Historical Perspective. Cambridge Journal of Economics, 1995, nr 19, lk 5–24; National Innovation Systems: Towards a Theory of Innovation and Interactive Learning. Toim. B.-Å. Lundvall. London, 1992.

    [18] Vt J. Potts, Creative Industries and Economic Evolution. Cheltenham, 2011.

    [19]  European Commision. Green Paper: Unlocking the potential of cultural and creative industries. Brüssel, 2010.

  • Ühel päeval Aleksandroopolis

    Martti Kalda
    Ühel päeval Aleksandroopolis

  • Ruudolf Allaberdi viimane osa

    Urmas Vadi
    Ruudolf Allaberdi viimane osa

  • Ju

     

    puud ju kasvavad
    rohi tõuseb taeva poole üles

    vahtraseemned lebavad
    ilmaasjata õuekividel

    lapsed naeravad jooksevad ümber maja
    sinine suits kerkib kirsiõite vahelt

    valgus on lihtsalt vajunud
    puhkevatesse pungadesse õrnukestesse lehtedesse

    seinal ketendava värvi pragudesse
    ja õhetava õhu õnarustesse

    *

    metsik on ju metsik
    imelik on alati natuke imelik

    perenaine läheb hommikul kempsu
    potikaanelt vaatab vastu noor nugis

    poeb saepurukoti varju
    ja vaatab ilusate silmadega

    ainult natuke kaitset mitte lohutust
    ainult natuke mõistmist

    sõnajalad tuule käes
    on suured lahtikeerdunud küsimärgid

    kui nägemus oleks küsimus
    siis oleks küsimus nägemus

    *

    vaikselt kahiseb tuul
    pärnade okstes

    vaikselt kahiseb ja
    ega ei liigugi

    pärnad liiguvad ümber tuule
    ja silitavad teda

    silitavad ja kallistavad
    nagu tuul oleks juba tuttav

    aga ei ole kunagi ju
    tuul on alati kaugelt mäelt

    *

    päike nagu Egiptus
    päike nagu Egiptuse kirjeldus

    Egiptus nagu kevade puhkemine
    Egiptus maa-alune püramiid

    sääsed nagu maagia
    sääsed nagu päikese vingerpuss

    sääsed nagu Egiptuse nuhtlus
    ja päikese suur marjakorv

    *

    lehed aga tasa kahisevad kahisevad
    kõik filosoofid on liblikad

    liblikad kõik on filosoofid
    nad õpetavad natuke lendamist

    kõrgele lennata pole vaja
    kaugele lennata pole vaja

    õielt õiele liblelt liblele
    kuhugi jõuda pole ju vaja

    lennata on vaja otsekohe
    kui tuleb lendamise tuju

    *

    kuusk okkaid täis vindid
    lasevad pikalt laulu pilved

    käivad kaskede vahel põrnikad
    ronivad kõrre peal tassid

    seisavad laual ja seisavad
    paigal ja on õhku täis

    sa ju küsisid kas universum
    on kangastelgedel kootud

    sa ju ütlesid maailmaruum
    on ruum ruumi peal läbi ruumi

    *

    kõnnime linna vahel vaatame maju
    majad on suureks kasvanud

    majad on kasvanud maa alt välja
    teismelised ja igatsevad

    kuhugi meist hoopis kaugemale
    kus on lossid ja vangilaagrid

    eks ju te kõik teate neid maju
    eks ju te teate majameresid

    nende rannad on küntud uduks
    nende lained on varjulised

    *

    kujutlusvõimel on tiivad
    kujutlusvõime on kärbes

    kujutlusvõime peksab vastu akent
    suurte säravate liitsilmadega

    muidugi lööb ta akna katki
    helistab politseisse ja kutsub kiirabi

    kiirabi kihutab läbi öö
    nagu kaelkirjak vägevalt kõikudes

    isegi politsei võeti kaasa
    tõsi küll pika nurumise peale

    seda ei juhtu ju iga päev
    et kujutlusvõime lööb öö akna katki

    *

    baarileti taga on klaasid
    nad seisavad rivis ja ootavad

    hiirvaikselt ootavad hallis rivis
    kiiskavad klaasid sätendavad

    oi kuidas vaatab klaasile silma
    imekaunis baarineiu

    oi kuidas jõuliselt tõstab klaasi
    suur ja uhke baarimees

    mürtsub trumm ja trompet hüüab
    tantsitakse laudadel

    ega ju keegi ei märganud
    üht klaasi hiirvaikselt hallis rivis

    *

    kõik ebemed hõljuvad päikese käes
    kui ta paistab läbi pärnaokste

    ja kõik putukad tiirutavad tuuleõhus
    vägevalt lehkava viirpuu ümber

    ja tolmupilv paiskub kõrgele üles
    nagu Islandi vulkaanituhk

    kui ma heidan puruvanale diivanile
    rõdul täis punaseid katusekilde

    ja mõtlen et võiksin põõnata
    veel teisegi päeva nagu sipelgakaru

    aga olen ju ometi inimene
    jutustatud luuletatud müütiline loom

    *

    tahad ju inimesi armastada
    tahad ju õppida neid armastama

    terve köögipõrand on verd täis
    kiirabiarst vaatab nõutu näoga

    kas tõesti võib tulla nii palju verd
    ühest pöidlakõõlusest

    jah tõesti võib tulla nii palju verd
    ühest pöidlakõõlusest

    kardina taga liiguvad pilved
    asfaldil sagivad hüpnotiseeritud putukad

    kui tahad inimesi armastada
    õpi kõigepealt korralikult põlgama

    õpi jälestama sügavalt nagu meri
    neid väikesi pahuraid masinaid

    *

    siin istusime kitsas kubrikus
    lauanurga taga ja rääkisime

    sõbrast kellel oli seitse naist
    ja lapsi veidi vähem

    ta ilmus unes oli tõsise näoga
    keeras rooli ja seletas mulle midagi

    ütlesin kuule sa oled ju surnud
    sõber jäi vait ega vastanud

    hiljem ilmus ta mulle nägemuses
    noor pikad juuksed pilk maha pööratud

    küsisin temalt kuidas ta suri
    ta ei vastanud ikka jäi aina nooremaks

    vananemise oli ta unustanud
    vananeda ta enam ei osanud

    *

    mets on ju lõbus
    mets õitseb

    kumalased saalivad puude vahel
    sirelased hõljuvad vaablased võnguvad

    mets õitseb metsikult
    metsal on metsik lõhn

    üks puu kriiksub teise vastu nagu uks
    päike oksterägas teeb trikke

    kihulane õitseb härmalõng õitseb
    liidrik õitseb õiekärbes õitseb

    ainult see peni tõmbas jälle leebet
    jälle küla vahele pulma

    *

    räägitakse et aeg olevat pirnikujuline
    valguse rada olevat kooldunud

    kui seda rada pidi tagasi minna
    jõuame sinna kus aega veel ei olnud

    aga kohe hakkab ta siiski pihta
    käib kärakas ja me veereme

    Stephen Hawkingi uhkes ratastoolis
    kibekähku käkaskaela edasi

    veereme ja vudime ja potsatame
    suurde udusulisesse õndlasse

    ajal pole ju kunagi aega
    muidu kui jumalanna pesas

    *

    tagahoovis on hämar ja vaikne
    puulehed liiguvad nagu väikesed kalad

    tundub et siin ei käi kunagi keegi
    tundub et keegi ei elagi siin

    aga seintel on kirjad kellegi sõnad
    kellegi laused ja joonistused

    keegi istus siin karedal trepil
    ja mõtles et ei tahagi koju minna

    keegi ütles kellelegi: lähme koju
    keegi suitsetas ja sõimas telefon käes

    keegi keppis kellegagi seina najal
    keegi toetas käega müürile ja oksendas

    kas siis praegu siin polegi kedagi
    keegi ju seisab otse siinsamas

    *

    vaata seda koera kes lõõtsutab rohus
    vaata seda kassi kes varjus istub

    vaata kuidas päikesel taevas on palav
    vaata kuidas ta leemendab valgusest

    vaata kuumi läbipaistvaid lehti
    vaata loiult õõtsuvaid kardinaid

    siis sa ju näed et maa hingab
    siis sa ju kuuled maa mühinat

    *

    rohu sees on ring rohu sees on teine ring
    rohu sees on käänak rohu sees on rada

    sa lähed rohu sisse hakkad rääkima
    ometi polnud ju jututuju

    sa lähed rohu sisse ja jutustad
    jutustad juttu mis polegi mingi jutt

    rohi jutustab ise ta räägib su eest
    oi rohi ju jutustab jumalikult

    tal on õrnalt õõtsuv ja ujuv kuju
    ta liigub ja loob ja lehvitab

    rohu sisse ei saa ennast ära peita
    rohi saab su ka rohu sees alati kätte

    sa küsid maalt kas sa tahad ilmale tulla
    rohi vastab olen rohi noor ja roheline rohi

  • Töö

    Triin Soomets
    Töö

Vikerkaar