Luule

Valle-Sten Maiste
Oleg Sõlg on ebaõiglaselt ja täiesti unustatud
Mart Juur, “101 Eesti popmuusika albumit”

1980. aastatel, mil tegutses Tartu muusikapäevade nimeline muusikalaboratoorium, olid meie popi erinevad avaldused imetlusobjektiks ka suure kodumaa massidele ja muusikafriikidele. Nii räägib legend. Varakapitalismi avakümnendil hiilgus hääbus. Kunagised üleliidulise kaliibriga artistid asusid tegema seadistamata tümakat. Ainsaks õitsvaks haruks meie popis sai kunstikeldrite marginaaliasse peitunud Röövel Ööbiku tütarde armaada, mis aga ei küündinud kunagi emalaeva hulluse ja jõuni.

Nüüd on eesti popis märgata teatavat taassündi. Vaiko Epliku, Chalice’i ja Hu mõõtu artistid paeluvad kodumaiseid muusikahindajaid aastaküsitlustes Lääne tippudest enamgi. Heidi Purgaga seondub hiiliv, kuid järjekindel progressiivne revolutsioon avalik-õiguslikes muusikasaadetes. Tallinn Music Week ei lennuta meie muusikuid küll automaatselt kuhugi orbiidile, kuid annab artistidele mingigi järjepideva väljundi, mille nimel tööd teha. Tasapisi on peale kasvanud hulk suurepäraseid muusikuid, kelle ideed teostuvad üha sagedamini ka korralikel plaatidel ning kelle puhul on märgata, et nad oskavad korralikult pilli mängida, mitte ei ole niisama kuulilt indie’d. Renessansile viitab ka mitmete selliste sauruste nagu Mahavok ja Pantokraator tagasitulek.

Taastuleku ridadevahe on aga kurb. Erik Sakkov pihib, kuidas ta müüs pillid, sest lihtsalt ei olnud ühtegi kuulajat. Kare Kauks peaaegu nutab aastakümnete järel taas täissaale nähes, uskumata, et keegi ta meie popi üht kõige mitmekülgsemat ja huvitavamat bändi jälle vajab. Kas meil siiski ei võinuks olla institutsioone, mille kaasabil saanuks sündida Mahavoki jt albumid ka aastaist 1993 või 1997? Nimetatud loobusid siiski vaid loomingust, kuid üks veelgi suurem muusik läks samuti seetõttu, et siin maal oli pikk kümnend, kus eluõigust polnud millelgi, mis ei müünud, põhjaläinud laevale. Kas tegu oli paratamatute ohvritega vaba turumajanduse teel?

Arusaadav, et tärkava vabariigi õrnas ökonoomikas ei saanud 20 aasta eest kohemaid panustada popiprotektsionismile, millega kapitalismi kõikvõimalikke variante proovinud Inglismaa läinud sajandi keskpaigas poputas üles oma muusikatööstuse. Ent kirjeldatud taassünnile vaatamata ei ole meie kultuurielus ja -poliitikas ka tänaseks toimunud poppi toestavaid struktuurseid muutusi. Munitsipaalvõimud soetavad küll meilgi siin-seal noortele trummikomplekte, mis on väga kiiduväärne – kui arvesse võtta, et kuulsa popiga skandinaavlased alustasid selle üritusega suuresti sügavama üldise heaolu tingimustes kui täna meie. Kuid majanduskriisi saabudes kontserditegevus täiskäibemaksustati ning pop üldistati poliitilises retoorikas ühetasaseks labrakaks.

Arusaam, et popmuusika on parasiitlik lõbu ja lustiasi, pole sugugi vaid Jürgen Ligile omane. Madis Kõiv on öelnud, et hariduse poolest oleme kõik kirjanikeks koolitatud, osutades sellega ka oluliselt väiksemale energiale, mis koolitöös teiste kunstioskuste omandamisele kulub. Popi alal omandavad küll kõik halvamaitselise massimeedia toel alghariduse, kuid kultuurse popi eest ei kanta mingit hoolt.

Ma ei arva, et vajaksime tingimata täismahus valdkondlikku kulkat ning bassimehepalka ja trummaristipendiumeid. Ent mõelgem korraks kas või, kui ulatuslikud institutsionaalsed toed on olemas kirjanduse või teatri üle mõtlemiseks. Raske on loota, et kusagilt sünnivad üleöö sotsioloogia- ja kultuuriuuringud, mis laialt teadvustaksid popi osa majanduses, eri institutsioonide ning raadio jt meediakanalite mõju popiteadvusele ja popkultuurile, ning suudaksid neid arenguid mõjutada. Kuid võiksid ju olla mingid traditsioonilised üritusedki, kus loomingulisi bände nagu Pantokraator või Dramamama siiski pisut tunnustataks ja eristataks lootusetult seisma jäänud süldist, nagu Seelikukütid, Sada ja Seened või Singer Vinger. Kas tõesti oleks meie kultuurile ülearu üksainuski üritus, kus öeldaks, et siin seisavad parim bassimees, parim loo ja sõnade autor ja parima lava-show tegija?

Kultuuripoliitika juures võiks siiski seista ka keegi, kel oleks jõudu ja suutlikkust öelda, et ärgem laskem Rabarockil välja surra, ning kes taipaks, et Rockcafes ja Sossi klubis ei aeta päris ühesugust asja. Ehk vääriks kodumaine muusikagi pisut enam mõtestust kui vaid edetabelid ja kolm lauset albumi kohta, nii et uue popiraamatu kohta ei peaks ütlema, et tegu on kõva sõnaga ainuüksi seetõttu, et eelmise kirjutas Anne Erm veerandsaja aasta eest.

Aga Mart Juure popiraamat on tõepoolest üks harvaesinevalt lahe lugemine ega piirdu sugugi vaid naljategemisega. Paremini kui keegi teine siinmail ja selles keeles on ta suutnud ilmestada popi kultuurilist mastaapi. Ta on kirjutanud nii laia haardega ja paeluvalt, et albumitega piirnemise nõue hakkab ta tööd silmanähtavalt ahendama. Eks selle raamatu formaat üks müügivajadusest tingitud absurd ole. Nõukaaegne albumikultuur ei sündinud ju mitte ainult aastakümnetepikkuse peetusega. Kontseptuaalsed albumid ongi meil õieti olemata. Nii omaaegsed vinüülid kui tänased plaadid on valdavalt kogutud singlid pluss täitematerjal.

Raamatu lakoonilise ja piirava formaadi tagant on aga aimata sedasorti popmuusikaloo potentsiaali, et sellest võiks kujuneda meie üks eredamaid kultuuriloost kirjutatud raamatuid. Juure käsituses ei ole pop mitte noorukite sirgumise juurde kuuluv nähtus nagu luule targutamist hindavatele kreeklastele ega mingi kehalisust, hoiakuid, poose, moodi, gängikäitumisi jm suunav subkultuur, vaid ehe ja täisväärtuslik päriskultuuri osa. Tegu ei ole raamatu “1001 albumit, mida sa pead elu jooksul kuulama” eesti analoogiga. Nimetatud, pungist ja indie’st igal leheküljel jahuvas raamatus pole näiteks Marillioni mainitudki. Nii pole põhjust loota, et ette võiksid puutuda Vanemuise teatri või Vaino Vahingu sarnased nimed, keda Juur on pidanud vajalikuks mainida korduvalt. Juure raamatus on ära toodud ka laulusõnade autorid, kelle põhjal saaks kokku korraliku luuleantoloogia. Juure aastakümnetepikkune põhjalik Kroonika lugemine transformeerub ses raamatus kõrgkultuuriliseks kvaliteediks, nii et seegi haige žurnaal omandab mingi väärtuse.

Täielist osasaamis- ja üksmeelerõõmu nii vastuolulisest ja kõiki väga isiklikult puudutavast nähtusest kirjutatu puhul muidugi olla ei saa. Olgugi Juur meie kõige demokraatlikum muusikakriitik – ei ole ju tema jaoks maitsetu ülistada Motorheadi ega meeliskleda Benny Anderssoni brass-bändi saatel. Tuju korral asetab Juur Orukagi playlist’i, kui aga olukord ja meeleolu nõuavad. Oma 101 albumit Juur nii lõdva sõelaga muidugi valinud ei ole, kuid tõepoolest heade plaatide kõrval leidub raamatus neidki, mille vastu on tõrge, kuid mille objektiivset headust tuleb tunnistada, aga ka täielikku jura. Viimastest vestmist – nagu tegelikult muidugi kõike – saadab Juurel väike sõbralik nöök.

Paradokse valikus on. Raamatu esimesest osast jääb mulje, et autor on hullunud progefänn. Nõukaajast on ära toodud kõik progeplaadid, hiljem mahub neid valikusse vist vaid üks. Paradoksil on ent täiesti objektiivne seletus – Melodija nõudis plaadistajatelt täiuslikkust pea kõiges, vabas riigis aga sai nimetatud omadusest muusikatööstuses suurim takistus ja proge kui tootesuund jäi kuni viimase ajani varjusurma. Samas ei ole Juur suutnud jätta kas või korra või kaks rääkimata röövelööbiklastest. Osakaalult suudavad viimastega Juure muusikaloos võistelda vaid Sibul, Graps, Grünberg, Mägi, Linna ja Rannap. Neid kõiki ületab juba praegu Juure käsitluses aga Chalice.

Kui nii palju indie– ja poptantsutusi on üles loetud, tekib küsimus, kas näiteks Seitsmes Meel oli nii tähtsusetu bänd, et valikus pole tema omaaegset Muusikus välja antud kassetti?  Pole ka Rosta Akende ühtegi kava. Ehk oleks mööndustega saanud sisse panna mõne Mülleri Sassi plaadi? Oleksin kaalunud ehk ka Koera plaati ja Kirile Loo “Abikaasade unelaulude” albumit, Tõnis Mäe “Kogutud kodutuid” ja Thule “Inglit ja suli”. Aru ei saanud ma sellest, kuidas ükski Väikeste Lõõtspillide Ühingu plaat mainimist ei vääri. Andestamatu on, et Juur ei tee väikestki kummardust glam rock’i maaletooja Polyphoni ja varalahkunud Oleg Sõle suunas. Kuid kel poleks mis tahes sedasorti raamatule sedasorti etteheiteid.

Nagu öeldud, maalib Juur plaatidest kirjutamise taustaks värvika kultuuriloolise pildi, kus käsitletakse kõnealuste muusikute teisi tegemisi, kontserte, aga ka ajastuomast ühiskondlikku ja kultuuritausta. Kultuurilugu on muidugi keeruline distsipliin, kus tõeni jõudmine nõuab toetumist erinevatele allikatele ja käsitlustele. Nii on 1990. aasta Tartu muusikapäevade välikontsert koos Death Angeli esinemisega Juurele meelde jäänud miilitsate ja koerte, st erakordsete turvameetmete poolest. Mulle meenub sellest kontserdist hoopis silmatorkav kaos, mille käigus mäluaugus varalahkunud õnnis Mätas Death Angelit kuulava massi peale õllepudeleid lennutas. Mätta värvikast elust on Juur jällegi pidanud vajalikuks esile tuua teenistuskäigu turvamehena (olgugi onu Bella omana). Nii vastuolulised on elu- ja ajalugu.

Vaieldavustest hoolimata arvan, et Juure raamat sobiks koolides kasutusele võtta kultuuriloo ja ühiskonnaõpetuse tundide lisalugemisena. Vaevalt on õpikukirjastajad väljastanud materjali, mille toel lähiajaloo-alast ainest paeluvamalt analüüsida. “Perestroika ja laulva revolutsiooni käigus muutus ühiskond häälekaks ja kõike, mida nüüd kuulda sai, polnud võimalik tõsiselt võtta. Poliitikud, olgu nad kommunistid või isamaalased, ilmutasid märkimisväärset talenti naeruväärselt käituda. Tsensuuri kütkest vabanenud ajakirjandus õppis üha julgemalt lollusi kirjutama. Aeg Ultima Thule sõnumiks oli küps,” kirjutab Juur. Juure interdistsiplinaarne, kaugelt popikajastuse piire ületav haare ei ahene ka alles värsketest noortepärastest moenähtustest kirjutades: “Popidiotismist tõotab tulevikus kujuneda perspektiivikas teadusala. Võibolla leitakse selle protsessi käigus ka Eesti Nokia või vähemalt Samsung.”

Osake Mati Undi omaaegsest mõttest, et popstaarid võiksid kehakõigutamise kõrvalt noorukeid ka ajalootundmisele kehutada, on Juure raamatu näol lihaks saanud. Saagu see Hendrik Sal-Sallerist, Katrin Siskast, Birgit Õigemeelest ja Veljo Tormisest kirjutatud raamat kõikide plikade ja nende vanemate lugemislauale.

Ott Kilusk
Teravapilguline ajalaulik
Kaupo Meiel, “Mu sokid on terved”

Kaupo Meiel
Olgu Jõud meiega
Indrek Koff, “Eestluse elujõust”

Sven Vabar
Maagiline protorealism
Mehis Heinsaar, “Sügaval elu hämaras”

Kalju Kruusa
Eesti haiku 2.0
Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, “Eesti haiku”

Johanna Ross
See ei ole (poliitiliselt ebakorrektne) nali
Maarja Kangro, “Ahvid ja solidaarsus”

Maarja Kangrost on viimasel ajal kõneldud palju – mitte ainult tema roppudest luuletustest, vaid ka proosadebüüdist, novellikogust “Ahvid ja solidaarsus”. Üks huvitav küsimus, mida ei ole minu teada otsesõnu arutatud, mis aga siiski ridade vahelt paistab, on see, kuivõrd tuleks Kangro proosat lugeda groteski, satiiri või mõne muu huumori valda kuuluva žanrina. Groteski-sõna mainib “Ahve ja solidaarsust” arvustades Doris Kareva.[1] Samuti soosib vastavat lugemislaadi paralleel, mille tõmbab Mihkel Kunnus,[2]kõrvutades novelli “48 tundi” Aimée Beekmani 1978. aasta romaaniga “Valikuvõimalus”. Teataval määral juhib mõtteid sarnases suunas Sandra Jõgeva retsensioon “Intellektuaalse naise “Seks ja linn””[3]– olgugi et Jõgeva oma tekstis pidevalt rõhutab Kangro raamatu suuremat haritust ja elitaarsust, kehtestab pealkiri siiski jõuliselt võrdluse just nimelt komöödiaseriaaliga. Lõppude lõpuks kannab teos ka veidi naljatlevat nime, kus õilis voorus satub kõrvuti mingisuguste pärdikutega. Esikaant kaunistabki mossis gorilla portree.

“Ahvides ja solidaarsuses” on tõepoolest novelle, mida võib pidada puhtgroteskseks. Need on ilma minategelaseta lood: “Kunstimuuseumis” ja “Glabro”. (Rangelt võttes puudub minategelane ka novellis “Päikesereis (repriis)”, mis aga üldiselt sarnaneb pigem ülejäänud novellide kui kahe äsjamainituga.) Ühtlasi on need lood, mida kirjutaja “kolm” tõsiseltvõetavas lugemisblogis Loterii nimetab kogu nõrgimateks.[4]Olen selle hinnanguga nõus. Need tekstid on skemaatilisemad ja distantseeritumad, kujutades enesest peamiselt kultuurielu-alast satiiri. Sellesarnane on ka Vikerkaares (2010, nr 4/5) ilmunud “Žürii”. See satiir ei ole tingimata halvasti teostatud. Kuigi temaatika on teine, meenutab võttestik viimasel ajal meie kandis raamatuid ilmutanud kirjanikest kas või Armin Kõomäge: üdini klišeelikud tüübid ja olukorrad võimendatakse üles, nii et hakkab veidi naljakas. Kui Kõomäe puhul tähendab see narkoärikaid, eliitprostituute ja vaeseid pensionäre, siis Kangro puhul kontseptuaalkunstnikke ja kultuuripreemiate žüriiliikmeid.

Ent ei tasu lasta end pärdikutest petta. Raamatu ülejäänud, paremad lood on paremad just nimelt seetõttu, et need ei ole nali. Muidugi tehakse ka nalja, nii sõna, lause, lõigu kui loo tasandil; keeratakse vinti üle ja otsitakse teravaid situatsioone. Tekst on sädelev ja vaimukas. Asi ise on aga tõsine – sest arutatakse kirjutajale vahetult olulisi, nahalähedasi küsimusi. Kui libe tee ka ei oleks autori ja minategelase äravahetamine, jääb siiski mulje, et väga lähedal minategelase seljataga seisab Kangro ise. Veiko Märka tehtud intervjuus Kangroga peavadki nii küsija kui vastaja seda lähedust iseenesestmõistetavaks.[5] Kui Kunnuse ennist mainitud paralleel Beekmani “Valikuvõimalusega” on väliste tunnuste järgi kahtlemata täiesti õigustatud (mõlemad tekstid räägivad naisest, kes lapse soetamise eesmärgil sihikindlalt meest otsib), siis vahe on just selles, et Beekmani puhul on autorit peategelasest lahutama ette nähtud terve kuristik. Nõnda võibki tema romaan olla grotesk, Kangro novell(id) pigem mitte.

Missugune see autorilähedane minategelane siis on? Tema formaalsed parameetrid on Sandra Jõgeva juba viidatud arvustuses ammendavalt kokku võtnud: “rahvusvaheline naine, intelligentne, eneseteadlik, laia silmaringiga ja vähemalt keskmiselt reisinud ning ilmselgelt vähemalt mõõdukalt edukas”; tegeleb kirjanduse ja/või kunstiga, evib rohkesti vaba aega. Lisagem seltsivale ja tegevushimulisele naispeategelasele tõsiasi, et suurem osa jutte keerleb sugudevaheliste suhete ümber – ning elutervelt skeptiline inimene võib kaks ja kaks kokku panna ja otsustada: vististi on tegu järjekordse naistekaga, olgugi see siis keskmisest pretensioonikam. Ent nii see muidugi ei ole, käesolev on harukordne juhtum, mil kaks ja kaks teeb kokku viis. Naistekat ei meenuta “Ahvid ja solidaarsus” mitte millegi poolest. Seda võiks põhjendada temaatiliste nüansside või õigemini nende puudumisega: ei tehta juttu näiteks välimusest, riietest, sõbrannatamisest – isegi mitte naljatlevalt, isegi mitte põlastavalt, lihtsalt ei tehta. Peamiseks teguriks on aga just nimelt minategelane, täpsemini tema hääl, mis määrab kogu teksti koe. Ta kõneleb vahedates, hästi sõnastatud lausetes; on rahulik, ratsionaalne, sageli kalgilt lõbus ja absoluutselt enesekindel. Ta on ka objektiveeriv sõna mitmes mõttes: lisaks selgele ja kargele, objektiivsust taotlevale kirjelduslaadile käsitleb kõneleja kaasinimesi tihti enam-vähem elutute esemete, mingite funktsioonidena omaenese elus. Samas annab tooni kohati päris kibe eneseiroonia, mida hästi esindab enesepildistus novellist “Külas”: “Elas kord printsess Hernetera. Ta oli fašist.”

Selle kõige põhjal tahaks väita: Kangro minategelane ei ole klassikaliselt naiselik. Endal oleks muidugi ebamugav nii essentsialistliku väitega esineda, aga õnneks on midagi sarnast välja öelnud oraakel (:)kivisildnik: Kangro on eesti naisliteraadi kehasse sündinud briti poissmees.[6] Tõesti aimdub “Ahvidest ja solidaarsusest” mingit rollide pahupidisust, ümbermängimist. Raamatut võib näha “vastulöögina” kaanoniks ladestunud kirjandusele, kus nagu üks mees objektistatakse naisi – üldse mitte tingimata pahatahtlikult, mitte õelalt ja meelega alavääristades, vaid täiesti vahetult ja loomulikult. Selle kõige ilmsemaks väljenduseks on sundimatult esitatud seksuaalsed solvangud. Ühena arvututest võimalikest paralleelidest: raamatus “Naised” sedastab mitte küll briti, vaid ameerika poissmees, üks metsiku kirjanikumehelikkuse kehastajaid Charles Bukowski armsa iseenesestmõistetavusega, kuidas ta (minategelane) hakkab vahekorrajärgsel hommikul põlgama naist, kes ei ole end vahepeal tema spermast puhtaks kasinud. Just samamoodi kirjeldab Kangro novellis “Impotent ja surm”, kuidas ta (minategelane) suhtub suguvõimetusse mehesse – samasuguse põlgusega, ehk kerge kaastundega, ent ikkagi haletsevalt, igal juhul ülalt alla. Bukowskit (kui prototüüpset meesautorit) ja Kangrot, kes üldiselt on küll väga erinevad kirjanikud, ühendab just see, et oma (minategelase) puuduste rahulolev, häbenematu, eneseteadlik eksponeerimine ei takista neid hetkekski langetamast väga karme hinnanguid teiste inimeste, eriti vastassugupoole kohta. Märkimist väärib siinjuures, et minu meelest ei saaks ka kõige karmim kriitik seda Kangro puhul nimetada kibestunud feministi sepitsuseks; siin ei ole jälgegi puhisevast, vihasest ja vaevalisest tagasitegemisest. Tema “vastulöögi” võib panna jutumärkidesse juba seepärast, et see on antud nautides, mängleva kergusega, elegantselt ja tehnilises mõttes laitmatult, igapidi imehästi. Nõnda tuleb see lunastusena paljudele rahulolematutele, kes ei ole rahul ei status quo’ga ega ka selle igava, elu mitmekesisust lamestava poliitkorrektse lammutamisega.

Poliitiline ebakorrektsus on kahtlemata briti poissmehe üks tunnusmärke. Tegelikult oleks ühekülgne ja ebaõiglane lugeda Kangro teost pelgalt sooaspektist lähtuvalt kui “antinaistekat”, kuna seal käsitletakse veel palju muid, kirjumaid teemasid – ja seda tehakse pea alati käibivatest viisakuskonventsioonidest hoolimata. Ei ole ju tänapäeval hea toon nimetada töölist ahviks, paksu inimest morsaks – ja ehk ka mitte iseennast fašistiks? Niisuguste avaldustega Kangro tegelased aga esinevad ning neid ei mõisteta selle eest ühemõtteliselt hukka. Proosas paistab poliitiline ebakorrektsus põnevam kui luules. Esiteks on tugev mässulise punkluule traditsioon Eestis nagunii juba olemas; teiseks on luule olemuselt loosunglikum, iga rida kipub muutuma manifestiks, poliitiliselt ebakorrektsed manifestid aga riskivad eriti kergesti minna lihtsalt labaseks või koguni rumalaks. Seevastu proosa annab Kangrole võimaluse olla esmalt julgem ja provotseerivam ning seejärel omaenese loosungid ka proovile panna ja lahti kirjutada. Osutub, et ta teeb seda tõepoolest meisterlikult ja veenvalt.

Eriti ebakorrektseks ja sestap põnevaks kipuvad ennast kruttima need teemad, millele lähenetakse isiklikult, “mina” ja ehk koguni keha kaudu. Kangrot on võrreldud teise hiljaaegu proosas debüteerinud naiskirjaniku Elo Viidinguga ja tõepoolest võib tema novellides näha kerget psühhoanalüütilist kallet nagu Viidingulgi. Psühhoanalüüsi ei pea Kangro muidugi tõsimeeli teeks valgustuseni, ent raamatut saab lugeda kui mitteteadvuslike hirmude ja painete uurimist. Sugudevaheline läbikäimine, eriti seks, on selleks ometigi suurepärane pinnas; kirurgiliselt peent käsitlemist leiavad aga ka suhted lihtsalt võõraste (samasooliste) inimestega: juhuslik ja ootamatult, absurdselt vägivaldne konfrontatsioon (mille tipnemisel nähakse vastase näos väga klassikalise motiivina iseennast) või lihtsalt kehaline vastikus seoses laiguliste aluspükste ja puhastamata kannariividega. Kohati läheb sümbolism hillitsetuma maitse jaoks üle piiri, näiteks kui niigi kõneka pealkirjaga loo “Impotent ja surm” kulminatsioonina paiskub naisele näkku “valge siidine paks mass” (muidugi auto turvapadi), üldiselt aga uuritakse vastavaid küsimusi kuivemalt ja maitsekamalt.

Tungilisi allhoovusi tasakaalustab nendega läbipõimunud vahe loogiline mõte, vähemalt niisama hoolimatu ja üleannetu. Mõned üldistused kipuvad küll libastuma, näiteks ennist viletsamaks peetud novellides esinev arutamine kunsti piiride üle ei ole nii nauditav, kui võiks – see jääb abstraktseks ja tühjaks. Jällegi tulevad võitjaks need olukorrad, kus areenile astub võluv ja võitmatu minategelane oma veenva isikliku vaatepunktiga. Raamatu esimeses novellis “Stipendiaat” satub ta näiteks Itaalias viibides ühe kohaliku prouaga tulisesse vaidlusse selle üle, kas Eestit saab pidada kultuuritraditsioonidega maaks. See, et avanovelli põhiteema ei ole mitte inimeste, vaid hoopis riikide vahelised suhted, on sissejuhatusena vahest veidi eksitav, ent teisalt suunab seda paremini nägema ka ülejäänud novellides laiemaid üldistusi. Väga veetlevalt (ja poliitiliselt eriti ebakorrektselt) ristatakse vaimumõõku ka teose niminovellis. Tore on vahelduseks lugeda seesugust, viimasel ajal haruldaseks jäänud laadi teksti, kus tuumaks ja selgrooks ongi põhimõtteline vaidlus, mitte ei ole autorile põnevana tundunud “suuri ideid” piimasabas seisvale tegelasele meelevaldselt pähe kleebitud. Õieti tekib himu teada saada, mida arvaks(id) kõneleja(d) paljudest muudestki kuumadest teemadest: religioonist, patsifismist, ökoloogilisest eluviisist või minu pärast kas või astmelisest tulumaksust. Seda kõike hoiaks pateetiliseks kiskumast valvas kõrvalpilk: Kangro minategelane väitleb kirglikult, teinekord koguni füüsiliselt, kommenteerib omaenese tegevust saatetekstis aga kaunis irooniliselt ja madaldavalt. Jällegi on väga naljakas – aga ometi mitte nali.

---

[1]  D. Kareva, Nädala raamat: Bittersweet laks ahvidest ja solidaarsusest. Eesti Ekspress, 29.05.2010.

 

[2] M. Kunnus, Sarvedega peremudeleid ehk Võrdõigusluse õnnetusi. Sirp, 01.04.2010; 09.04.2010.

 

[3]  S. Jõgeva, Intellektuaalse naise “Seks ja linn”. Sirp, 04.06.2010.

 

[4] http://loterii.blogspot.com/2010/06/maarja-kangro-ahvid-ja-solidaarsus-2010.html

 

[5] Maarja Kangro – liiklusmärkide madonna. Eesti Ekspress, 25.06.2010.

 

[6] Keda sina viimati lugesid? Kivisildnik Maarja Kangrost. Vikerraadio, 27.07.2010. http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1395221/