Toeta

Luule

  • Kellele Stockmann, kellele Toompea

    Oudekki Loone

    Oudekki Loone
    Kellele Stockmann, kellele Toompea
    Mihkel Raud, “Sinine on sinu taevas”

    1. sajandi teiseks pooleks oli suur hulk kriminaalromaanide süžeesid juba efektselt ära kirjutatud. Reaalmaailmas tegi märkimisväärse tehnilise arenguhüppe ka kuritegude uurimine, hakates nõudma nüüd nii keerukaid vahendeid, et see eradetektiivid politseiuurijate kõrvalt lootusetult välja tõrjus. Muutunud olukorras otsisidki kriminaalromaanid pääseteed keskendumisest tollelesamale tehnikale ja politseitöö eri aspektidele või siis astusid sammu kõrvale õigusemõistjate juurde.

    Soolokarakteritega mõistatuslood aga kitsendasid küsimuse “kes sellest kasu saab?” küsimuseks “kes saab võimu?” ning hakkasid kaardistama poliitikamaailma elu, mis polnud kriminaalsest vähem keerukas ja okkaline. Ka Mihkel Raud oma debüütromaanis “Sinine on sinu taevas” on valinud just niisuguse tee, süüvides Eesti ühiskonna eripäradesse, dekoreerides lugu Stockmannis vedelevate punastesse saabastesse kängitsetud jalgade ja hoonetesse laskuvate lennukitega ning palmitsedes igaks juhuks juurde ka vana hea krimkaliini mõnede noorte tüdrukute õõvastavast saatusest. Kogu sellele segule puistab Raud ohtralt peale omadussõnu ja lõppematuid võrdlusi – kui 4. peatüki alguses juba kolmandas järjestikuses lauses “a nagu b”- konstruktsiooni kohtasin ja seepeale unustanud olin, kuidas imikute hingeelu siin täpselt asjasse puutub, tundsin, et kui ma veel ühte võrdlust näen, siis ma löön kedagi.

     

    Tehnika

    Tegelikult muidugi ei löönud, vaid hoopis mõtlesin kahetsusega, et Mark Twaini 1878. aastal kirja pandud jutustust “Lood suuremeelsetest tegudest” on mõned inimesed kahjuks liiga tõsiselt võtnud. Sealhulgas arvatavasti ka teost toimetanud Pärle Sepping-Raud, kes ilmselt otsustas vältida Twaini kuulsa Snodgrassi viga ning kõik need algaja liigsed ilukõneõied ja aakrite viisi adjektiive puutumata jätta. Oma abikaasat ei saa ju ukse taha jätta nagu kodutut puudlit, seega tuleb lasta algajal oma vead ise avastada. Suur osa võrdlustest ja muudest kaunististest on küll ilusad, vahvad või vaimukadki, kuid selle kirjususe tulemusena kogupilt kaob ning isegi dialoogi ““Kõik surevad kunagi.” – “Kas nagu Beethoven?”” ei jaksa nagu-rägastikesse veetud vaim enam vääriliselt hinnata. Seda enam, kui seejärel veel ka üle korratakse, et Beethoveniga võrdlemine ikka tõesti teeb võrreldavale au (lk 157).

    Siiski, karmim harvendamine oleks ehk lasknud ühest teose suurimast tehnilisest puudusest suurima vooruse teha. Nimelt arvatavasti teleseriaalidest mõjutatud hakitud ülesehitus, kus ebaromaanilikult iga emotsiooni jaoks eraldi karakter luuakse, võinuks iseenesest võimaldada väga mitmekihilist ja silmapaistvat jutustamisviisi. Aga see tee on pooleli jäänud, peatükid ei moodusta omaette tervikuid ega lühilugusid – vorm, mille kirjutamiseks Mihkel Raual ilmselgelt annet on. Praegusel kujul jäävad ümbritsevast reaalsusest mängleva kergusega väljanopitud tähenduslikud minijuhtumid õhku rippuma, autor üritab ühekorraga kirjutada nii lühikest kui pikka narratiivi, aga tulemusele ei saagi ühtki vorminime anda või seda mingiks tervikuks pidada.

    Niisuguses segaduses jääb ka peategelase karakter üheplaaniliseks, teiste tegelaste nimed, näod ja väljendusviisid segunevad sootuks ning dramaatilise 18. peatüki alguses tuleb lehekülgi tagasi keerata, et meelde tuletada, kes oli õieti see Brigitta ja kas peaks talle kuidagi kaasa tundma, ning terroristlik rühmitus tundub olevat kokku pandud kõige ebatõenäolisematest kujudest.

     

    Revolutsioon

    Kuigi Raud on rõhutanud, et spiooniromaanide mängumaale ta otseselt ei kipu ja poliitika moodustab tal lihtsalt tausta osutamaks tänapäeva Eesti ühiskonna kitsaskohtadele, on see dekoratsioon kahjuks äärmiselt ebausutavalt maalitud. Ebausutavasse maailma aga usutavaid, reaalsete inimestena mõjuvaid karaktereid paigutada on peaaegu lootusetu ülesanne. Poliitilise põneviku põhiprobleem – võim – on loos sootuks kaduma läinud. Terrorism ei ole lihtsalt täiskasvanute luurekamäng või hullumeelse soov vaadata, kuidas kivid lendavad, vaid tal on oma strateegiline eesmärk – haarata võim maksimaalselt enda kätte (millise programmi huvides täpselt, on järgmise taseme küsimus). Vägivald on vahend, mitte eesmärk.

    RAF, kellest autor tundub olevat inspiratsiooni saanud, püüdis oma vägivallaaktide abil viia töölisklassi seisundini, et see nõuaks riigikorra vahetust ja tõuseks üles revolutsioonile (ning mitte ainult Saksamaal). Niisamuti oli töölisklassi võimu kehtestamisele ja riigipöördele suunatud Itaalia Brigate Rosse. Tänapäeva “rahvusvaheline terrorism” on suunatud ühe võimu kõrvaldamisele teise huvides. Kuid kõik need mehhanismid on toiminud tingimustes, kus ka näiteks 500-liikmeline organisatsioon on alles tilluke rakuke ning üleriiklikule mängutandrile alla 2–5 miljoni toetajaga gruppidel eriti asja ei ole. Sellisel puhul on vägivallaaktide eesmärk suurema koherentsuse saavutamine, enesele tähelepanu nõudmine ja oma jõu demonstreerimine, sest terve elanikkonna kontrollimiseks oleks vaja juba suurejoonelist armeed (liiatigi kui see elanikkond on tugevalt jagunenud kergesti mobiliseeritavatesse poliitilistesse gruppidesse, ametiühingutest rääkimata).

    Kes oleks tänapäeva Eestis tõenäoline terrorist? Jättes arutlemata selle sõna ambivalentsuse üle, võib lühidalt öelda: mitte keegi. Eestis ei ole mõtet teha terroristlikke akte. Eesti on väikese selgelt piiritletud territooriumi, tillukese elanikkonnaga suletud riik. Eestis on 500-liikmelisel hästikorraldatud organisatsioonil juba endal ülemaaline mõjujõud (arvestades mõne parlamendiliikme tuge). Siin tähendab pommide ehitamine, relvade kogumine, inimeste väljaõpetamine, selleks et siis lihtsalt Stockmann õhku lasta, mõttetut jõukulu, ning sellega võib hakkama saada ainult loll või hullumeelne (see aga on juba pigem kriminaalromaanide ampluaa). Rühmitus, mis suudab kiiresti paigutada Stockmanni kuusteist lõhkekeha, ei pea seda tegema – sellise võimekuse korral on mõistlik kohe Toompeale marssida.

    Eesti väiksus muudab kahtlaseks ka romaanis kujutatud politseipoolse visioonitu rabelemise. Kui heita pilk meie reaalsesse ajalukku, siis on ju hästi teada, kuidas vapsid ei suutnud oma plaane ega tegusid politsei eest salajas hoida, 1920. aastate kommunistidest rääkimata: ka väikest salaorganisatsiooni on siin küllalt keeruline peita. Sedagi tegevusliini oleks saanud parandada võimuküsimuse sissetoomisega, lastes näiteks poliitikutel politseitööd ideoloogilistel põhjustel ignoreerida…

    Kõrvalepõikena: teatud välispoliitilistes oludes võiks muidugi olla kellelgi huvi panna Venemaad Eesti siseasjadesse jõuga sekkuma. Kõige lihtsam viis selleks oleks aga ässitada mingi huvigrupp kohalikke venelasi tapma, koonduslaagritesse paigutama või relva ähvardusel välja saatma (mis paneks ka EL-i ja NATO Eestist külmalt ära pöörduma). Kuid niisugunegi stsenaarium on oma olemuselt tsipa robustne ja vähetõenäoline ning võiks anda ainet pigem fantaasiaromaaniks rahvusliku valitsuse liialduste teemal. Selle asemel et terveid linnakvartaleid hävitada, tasuks Eesti poliitpõnevikel usutavuse saavutamiseks pöörduda rohkem diplomaatia sametkinnaste ja “valgete riigipöörete” maailma.

    Raud vihjab, et hullumeelse ajakirjaniku, kes soovib Eestis kaost luua vaid seetõttu, et “see on nii lihtne”, tellis too arvatavasti ainus praegu elusolev Eesti kodanik, kes on siin riigis astunud konkreetseid samme vägivaldseks võimuhaaramiseks. Kuid see aspekt ei tee lugu usutavamaks. Too kodanik, eriti kui eeldada, et tal on nii suurel hulgal militaarset teavet, sidemeid, vahendeid, sinisilmsetest noortest ja tehnilistest professionaalidest rääkimata, saaks väga hästi aru, et Eestis võib kohe coup d’état’ kallale asuda.

    Niisiis vajabki “Sinine on sinu taevas” pisaraidkiskuvaid finesse jalutust klaverimängijast ja tema väiksest tütrest. Lugu muutub teises pooles igavaks. Võimuküsimuse täielik puudumine ei luba ka lugejal loogiliselt otsustada, kas FSB üldse kuidagi asjasse puutub. Ning tundub juba liiast nõudagi, et raamatul mingisugune lõpplahendus oleks.

     

    Seks

    Realistlikku maitset võiksid lisada armastuslugu ning need (kohustuslikud) seksistseenid, ilma milleta Raud polekski justkui Raud ning millest ei saa seetõttu üle vaadata. On ta ju üks väheseid autoreid, kes professionaalsel tasemel püüab lahendada seda tüütut probleemi, mida tekitab korralikult funktsioneeriva vande- ja seksisõnade varamu puudumine eesti kirjanduskeeles ning mis seisab ka näiteks iga ilukirjanduse eestindaja ees, kui see soovib korraga vältida nii silmakirjalikkust kui labasust.

    “Sinine on sinu taevas” keerab aga vindi üle, sukeldudes naturalismi vaid ilmse sooviga lugejat õrritada, paremsirgena näkku löövate detailidega. See aga kisub tähelepanu loost endast eemale.

    Head põnevikud ja spioonilood on tihti armastusega läbi põimitud – näiteks Len Deightoni kuulsa sarja avateost “The Berlin Game” võib nimetada eelkõige armastusromaaniks ja alles teises järjekorras põnevikuks –, aga otsese seksuaalakti kirjeldused on seal harilikult vaid maitseaine, pingelanguse või tegelase tutvustuse rollis ja lühidad (“Tee minuga, ütles Chiara. Mees täitis tema soovi”)[1], vihjelised (kordade nummerdus koos iroonilise aruteluga meeste ja naiste erinevusest Fiat Panda ja Volvo võrdleva analüüsi põhjal)[2] ning mõnikord romantilised nagu armastuskiri. Usutavust lisab ka seotus loo enese kulgemisega, näiteks David Ignatiusel: “Kui naine tuli teda esmakordselt haiglasse vaatama, siis avas ta oma vihmamantli paljastamaks rinnahoidjat, sukapaelu ja piimjasvalget nahka. Gretchen plaanis tema riista imeda. Ferris tõrkus natuke, tundes end reetvat kõiki neid haavatud Joesid osakonnas, aga mitte kauaks.” Või mõned peatükid edasi: “Ta sisenes naisesse aeglaselt, kuid too tõmbas teda sügavamale. Alice’i keha liikus kiiresti ja ta hüüdis mehe poole. Enne kui Ferris suutis vastata, jõudsid nende kehad järsku samasse ihakuristikku. Ta tundis naist enda ümber pingule tõmbuvat ning kaotas oma olemuse naudingujudinasse, mis kandis nad koos valgesse valgusesse.”[3] Suhe Alice’i ja Gretcheniga saab selgeks – ning see selgus osutub hiljem lahenduse kokkulapitamisel ootamatult oluliseks.

    Raua täisvalgusesse asetatud kirjeldus – “Voodini jõudes viskus ta kaksiratsi mu otsa…… Küüntega mu rinnale pikki veritsevaid jälgi vedades sulges ta silmad ja hüüdis häälega, milles puudus nii teesklus kui hapnik “Ma tulen! Oh Jeesus. Ma tulen”… “Võta mind tagant,” andis ta vastuvaidlemist välistaval toonil korralduse”, – mõjub eelkirjeldatud  taustal mõneti piinlikult, ja seda mitte väikekodanlikust häbist lihalike mõnude pärast.

     

    Eesti

    Kui spioonilood (või ka poliitpõnevikud laiemalt) on mõeldud eelkõige inimestele, kes loevad põnevusega ajalehtede poliitikakülgi, siis Raua esiklugu rohkem neile, keda ei jäta külmaks internetikommentaariumes toimuv. Halastamatu aususega on autor näidanud kõigi nondes sissekannetes luuravate probleemide reaalelulisi taustu: poliitilise klassi ülbet enesekindlust, enese äravalituks ja kõigi teiste “lolliks” pidamist (ka intellektuaalide seas), kättemaksu käsitamist igasuguse inimtegevuse alusmotiivina, enesekesksuse ülistamist – kuni selleni välja, et Berliini teletornis viibimine ei tekita mõtetki näiteks Alexanderplatzi tähendusest selle riigi ajaloos ja kultuuris, vaid muretsetakse selle pärast, et sealses maailma märkimisväärsete teletornide nimekirjas pole Tallinna oma mainitud. Ka siin tekib tahtmatult nukker võrdlus Deightoni minategelasega, kes inglaslikule patriotismile ja külma sõja reaalsusele vaatamata tajub Berliini ilmselge empaatiaga.

    Ma väga loodan, et Mihkel Raua järgmine raamat ei muretse enam tõsiasja üle, et Eesti kultuur lihtsalt ongi ühes Euroopa nurgas meie enda poolt välja mõeldud, vaid annab sellesse ka oma analüütilise panuse. Mitte ainult püüdes järje peal olla kõiges, mis toimub, loetledes ehmatava detailirikkusega Eesti valukohti, ette kujutades sedagi, mis ei ole teada või millest vaikitakse, vaid ka neid süsteemituid ja fragmentaarseid tükke sidusaks poliitiliseks pildiks kokku pannes, taasluues loogikat seal, kus tunduvad valitsevat juhuslikkus, udusus ja mõistatused.

     

     

     

     

    [1] D. Silva, The Messenger. London, 2006, lk 63.

     

    [2] H. Laurie, The Gun Seller. London, 1996, lk 257.

     

    [3] D. Ignatius, The Body of Lies. London, 2007, lk 69, 123.

  • Ettehooldest vabanemine

    Andreas W

    Andreas W
    Ettehooldest vabanemine
    Rael Arteli kureeritud näitus Kumus “Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel”

  • Teejoomise jakobiinid

    Mark Lilla

    Mark Lilla
    Teejoomise jakobiinid
    Inglise keelest tõlkinud Aet Varik

    “Ma olen nende juht, ma pidin neile järgnema”
    Prantsuse radikaal Ledru-Rollin, 1848.

    Veidi rohkem kui kümne aasta eest avaldasin ma siinsetel veergudel artikli “A Tale of Two Reactions” (“Kahe reaktsiooni lugu”). Taipasin äkitselt, et Ameerika ühiskonnas toimub muutusi, mida konservatiivsed ja liberaalsed kommentaatorid õigupoolest tähelegi ei ole pannud. Konservatiivid olid ülearu ametis kuuekümnendate kultuurirevolutsiooni üle kurtmisega, liberaalid omakorda jahvatasid Reagani “ahnuse kultuuri” revolutsioonist, ning ühel meelel suutsid nad olla vaid selles, et Ameerika olukord on lootusetu.

    Samal ajal polnud Ameerika avalikkusel sugugi keeruline võtta omaks mõlemad revolutsioonid ning need igapäevaelus ühte sobitada. See klappis kenasti, kuna mõlemad rajanesid ühel ja samal poliitilisel printsiibil: radikaalsel individualismil. Clintoni valitsusaastail kaldus Ameerika vasakule eraisiku autonoomia küsimustes (suguelu, lahutus, narkootikumide juhutarbimine), jätkates samas majandusliku autonoomia küsimustes (üksikisiku initsiatiiv, vaba turumajandus, deregulatsioon) liikumist paremale. Nagu ma toona kirjutasin, ei näinud ameeriklased “mingit vastuolu selles, et töötavad argipäeviti globaalsel turuplatsil, kus ei kehti mingid piirangud … ning veedavad nädalavahetuse, sukeldudes moraalsesse ja kultuurilisse ruumi, mille kujundajaks olid kuuekümnendad”.[1] Demokraadid kauplesid börsil, vabariiklased lahutasid. Olime nüüd kõik individualistid.

    Mis siis juhtus? Inimesed, kel see artikkel meeles on püsinud, küsivad minult seda mõnikord, ja ma saan neist aru. George W. Bush, kelle valimisplatvormiks oli “kaastundlik konservatism”, näis olevat häälestunud noile äsjastele ühiskonnas toimunud muutustele. Kuid see president Bush, kes ilmutas end pärast 11. septembrit, viis oma erakonna ja kogu meie maa tagasi eelnenud kümnendite kildkondlikku poliitikasse ning see tõi kaasa seitse aastat vastastikuseid ideoloogilisi süüdistusi. Viimase presidendikampaania ajaks ei lummanud miljoneid enam mitte Barack Obama poliitikaplaanide arukus või rumalus, vaid jaburad kuulujutud tema sünnitunnistusest ning ta “sotsialismist”. Nüüd on Obama kaaluka häälteenamusega valitud president ning heitleb haavatud majanduse ja kahe päranduseks saadud välissõjaga – aga millest räägime meie? Mingist kiiruga kokkuaetud teejoomise-liikumisest, mille aktivistid astuvad raevukalt välja “valitsuse” ja “meedia” vastu, sellal kui raadio vestlussaadete ja kaabeltelevisiooniuudiste tulipead kuulutavad, et alanud on konservatiivne kontrrevolutsioon.

    Ei ole. Me teame, et meie kodumaa on lõhenenud, sest niimoodi meile öeldakse. Poliitikas loob mõtlemine tegelikkuse. Samavõrd ilmselge on ka see, et neil vihastel meeleavaldustel ja korralduskampaaniatel ei ole midagi tegemist muistsete lahingutega vasak- ja parempoolsete vahel, mis kestsid veel kuuekümnendatest üheksakümnendateni. Seda populistlikku vastuhakku lavastatakse kui altpoolt lähtuvat mässu enam-vähem kõigi vastu, keda arvatakse asuvat kuskil ülalpool, olgu nad siis demokraadid või vabariiklased. Liikumisel oli kolm käivitajat: majanduskrahh, mis röövis miljonitelt kodu, töö ja säästud; Obama valitsuse otsus jätkata majanduskriisist hoolimata tervishoiureformi; ja isiklik vihavaen presidendi vastu, mida õhutab parempoolne ajakirjandus (ning millel paiguti ei puudu rassistlik alatoon).[2] Ent populistlikud meeleolud on käärinud juba mitu aastakümmet ka neist põhjustest sõltumata.

    Paljud ameeriklased, häälekas ja mitmekesine läbilõige kogu elanikkonnast, on jõudnud veendumusele, et haritud eliit – poliitikud, bürokraadid, reporterid, aga ka arstid, teadlased ja isegi õpetajad – on haaranud võimu nende elu üle. Nad ütlevad, et on väsinud sellest, et nende eest otsustatakse, millel on uudisväärtus või mida nad peaksid arvama globaalsest soojenemisest; väsinud sellest, et nende eest otsustatakse, mida nende lapsed peaksid õppima, kui suure osa palgast nad kätte saavad, kas nad peaksid ennast kindlustama, missuguseid rohtusid nad tohivad tarvitada, kuhu nad tohivad maja ehitada, missuguseid relvi osta, millal tuleb kasutada turvavööd ja kaitsekiivrit, kas autot juhtides tohib mobiiliga rääkida, missugust toitu süüa, kui palju karastusjooke juua… see nimekiri on pikk. Ent see ei ole poliitiliste kaebuste nimekiri sõna tavapärases mõttes.

    Läbi ajaloo on populistlikud liikumised kasutanud klassisolidaarsuse retoorikat haaramaks poliitilist võimu, et “rahvas” saaks seda kasutada oma ühiseks hüvanguks. Ameerika populistlik retoorika teeb tänapäeval sootuks muud. See kütab tundeid, rõhudes isiklikule arvamusele, üksikisiku autonoomiale ja individuaalsele valikule, ning seda kõike poliitilise võimu neutraliseerimise, mitte selle kasutamise huvides. See muudab kuuldavaks inimeste hääle, kellel on tunne, et neid türanniseeritakse, kuid öelda on sel häälel, nagu kunagi Greta Garbol, vaid üht: ma tahan, et mind rahule jäetaks.

    Meie silme all koorub välja uut tõugu populism, kuid seda toidavad needsamad libertaarsed ajed, mis on külvanud Ameerika ühiskonnas segadust juba pool sajandit. Anarhistlik nagu kuuekümnendad, isekas nagu kaheksakümnendad, sealjuures kummagagi vastuollu minemata, on uus populism võõrandunud, sihitu ja niisama lapseohtu nagu meie uus sajand. Niisugune populism on meeltmööda rahulolematutele, kes usuvad, et saaksid kõigega ise hakkama, kui neid vaid rahule jäetaks, ning et kõik teised on osalised vandenõus, mille otseseks sihiks on neile kaikaid kodaraisse loopida. See on ainus ähvardus, mis suudab Ameerika tänavatele tuua.

    Tere tulemast libertaarse massi poliitikasse.

    *

    Kui me tahame mõista, mida kujutab endast tänapäeva populism, siis peame kõigepealt aru saama, mida see endast ei kujuta. Kindlasti ei taotle see 1960. aastate kultuurirevolutsiooni tagasipööramist. Hoolimata sellest, et vabariiklaste partei on viimase kümnendi jooksul üha paremale triivinud, on tärkav liberaalne konsensus nendes sotsiaalsetes küsimustes, mida ma 90ndatel nimetasin, püsivalt kasvanud – ainsaks ja keeruliseks erandiks on aborditeema.[3]

    Pisut mõtlemisainet:
    – Alates aastast 2001 on viiendiku jagu vähenenud nende osakaal, kes pooldavad religiooni mõju tugevnemist ühiskonnas, samas kui nende osatähtsus, kes sooviksid religiooni mõju vähendada, poole võrra kasvas.[4]
    – Enamik ameeriklasi peab tänapäeval üksikvanemlust kõlbeliselt vastuvõetavaks nähtuseks ja peaaegu kolmveerand suhtub sallivalt ka lahutusse.[5] Umbes kolmandik täiskasvanutest, kes üldse on olnud abielus, on vähemalt korra ka lahutanud, ning see käib ka uuestisündinud kristlaste kohta, kelle osakaal siin vastab enam-vähem nende osakaalule rahvastikust.[6]
    – Kuigi vastuseis homoabieludele on viimase veerandsajandi jooksul vähenenud, on enamik ikka veel nende vastu. Siiski peab enam kui pool ameeriklastest homoseksuaalsust kõlbeliselt vastuvõetavaks ning suur enamus pooldab geidele ja lesbidele võrdsete töökohavõimaluste loomist, tervise- ja muid toetusi nende elukaaslastele ning nende lubamist sõjaväeteenistusse. Väiksem enamik on nüüd ka selle poolt, et lapsendamine muutuks homopaaridele seaduslikuks.[7]

    Kuigi alates aastast 2008 on toimunud teatav konservatiivne tagasilangus, on ometi selge, et 60ndatest pärinev eraisiku autonoomia põhimõte on ameeriklaste vaimus juurdunud.

    Sama lugu on ka 80ndatest pärineva majandusliku autonoomia põhimõttega. Juba kolmkümmend aastat järjest on muutumatu enamus ameeriklastest küsitlustel nõustunud järgnevate avaldustega: “kui valitsus mõnd asja käigus hoiab, siis toimib see tavaliselt ebaefektiivselt ja läheb liiga palju maksma”, “föderaalvalitsusel on liiga suur võim meie igapäevaelu üle”, “valitsuse piirangud toovad ärimaailmas enamasti rohkem kahju kui kasu”, ning “vaesed inimesed on muutunud liiga sõltuvaks valitsuse abiprogrammidest”. Siiski ei ole märgata laialdast soovi Reagani 80ndate programmi jätkata. Vabariiklaste ja demokraatide ideoloogiline polariseerumine, mis kajastub arvamusküsitlustes, on peaaegu täielikult tingitud vabariiklaste kokkukuivava baasi radikaliseerumisest. (2009. aasta seisuga pidas vaid veerand ameeriklastest ennast vabariiklasteks, ja see näitaja on kõige madalam pärast vahetult Watergate’ile järgnenud aastaid.)

    Demokraadid on nii poliitilistes kui ka majandusküsimustes kergelt vasakule nihkunud, samas kui sõltumatute valijate – suurima ja kõige kiiremini kasvava valijaterühma – vaated ei ole aastatega eriti palju muutunud. Samal ajal kui tublisti üle poole vabariiklastest ütleb, et neile meeldiks, kui nende partei liiguks veelgi enam paremale, leiab sama suur osa sõltumatuid valijaid, et see partei võiks muutuda vähem konservatiivseks või jääda niisuguseks, nagu see on. Reagani revolutsiooni saatis edu selles mõttes, et see nihutas ameeriklaste poliitilise tähelepanu sotsiaalselt võrdsuselt majanduskasvule. Ent nagu kõik revolutsioonid, mis oma eesmärgi saavutavad, on seegi nüüdseks oma jõu ammendanud.[8]

    *

    Mida ikkagi kujutab endast uus populism? Oleneb sellest, kes sinu hõlmast kinni hakkab. Glenn Beck, Fox Newsi Suure Narratiivi Hoidja, kuhjab oma tahvlile ringe ja nooli, kaardistades eliidi võrgustikku, mis juba kauem kui sajandi on salanõu sepitsenud, et haarata võim meie elu üle – alates Teddy Rooseveltist ja Woodrow Wilsonist kuni George Sorosi, Keskpanga juhatuse, G7, ÜRO ja mitmesuguste vasakpoolsete professoriteni välja.[9]Majanduse kokkuvarisemine ja suurkontsernide päästmise plaan, millest eelnimetatud kasu lõikasid (või veelgi tõenäolisemalt selle ise esile kutsusid), on unnesuikunud ameeriklased ärkvele raputanud ning nüüd “võtavad nad oma kodumaa tagasi”, mis paistab tähendavat valitsuse neutraliseerimist ja kulla kokkuostmist (mida Beck oma saadetes propageerib). Oma õõvastavas raamatus “Vabariiklik Komorra” näeb liberaalse mõttekoja The Nation Institute uurija Max Blumenthal parempoolsete vabariiklaste leeris hoopis teist sorti salaliitu, mille juhte ta portreteerib kui sadomasohhistlikke pornosõltlastest lapsepeksjaid ja fanaatilisi kristlasi, keda nende Palinit jumaldava järgijaskonnaga ühendab “kultuur, kus sotsiaalse kibestumise maski ja väljenduste taga varitsevad isikliku elu vapustused”. (“Gingrich kasvatas juuksed pikaks, matkides selle kontrakultuuri stiili, kuhu ta sisimas ihkas kuuluda.”)

    Kui ühel kahest – Beckil või Blumenthalil – uue populismi suhtes õigus on, siis pole põhjust seda tõsiselt võtta. Minu seisukoht on siiski, et meil tuleks seda võtta veelgi tõsisemalt, kui võtavad nemad; peame nägema seda kui kõige sügavamate sotsiaalsete ja isegi psühholoogiliste muutuste ilmingut, mis meie maal viimase poolsajandi kestel on aset leidnud. Jättes kõrvale liikumise mõju parteide jõutasakaalule, mis osutub tõenäoliselt põgusaks, võime öelda, et see on andnud meile uue poliitilise tüübi: antipoliitilise jakobiini. Uutel jakobiinidel on kaks klassikaliselt ameerikalikku tunnusjoont, mis viimastel kümnenditel üha jõulisemalt esile tulevad: jäägitu umbusaldus kõigi institutsioonide vastu ning hämmastav – ja õigustamatu – eneseusaldus. Avaliku elu küsimustes on nad apokalüptilised pessimistid, iseenda võimete hindamisel aga oma kõrge enesehinnangu mähkmeisse pakitud lapsikud optimistid.

    1970. aastatest peale on ühiskonnateadlasi nõutuks teinud tõsiasi, et hoolimata kasvavast jõukusest ja suhtelisest rahustusaldavad ameeriklased oma valitsust tunduvalt vähem, kui see neil kuni 60ndate keskpaigani tavaks oli. Otse viimaste valimiste eel ütles vaid kümnendik ameeriklastest, et nad on “rahul sellega, mis Ameerika Ühendriikides toimub” – üle aegade sügavaim madalseis.[10] Väljendatakse teatavat usaldust presidendi institutsiooni ja kohtute vastu, ent kui küsida üldisemalt “valitsuse” ja selle kohta, kas nad arvavad, et valitsus toimib õigesti, või kas ta tegutseb meie hüvanguks, vastab võrdlemisi püsiv enamus “ei”.[11] On tähtis meeles pidada, et ka usk, mida ameeriklased väljendavad vabaturumajanduse ja deregulatsiooni suhtes, on üksnes suhteline ning seotud tundega, et valitsus ei toimi enam nii, nagu peaks.

    *

    Ja see pole erand. Üks arvamusküsitlus teise järel kinnitab, et usaldus valitsuse vastu kahaneb kõigis arenenud demokraatlikes ühiskondades ning seda ühel ja samal põhjusel: mida autonoomsemaks muutuvad valijad, mida vähem neid meelitavad erakonnad ja tuttav ideoloogia, seda raskem on poliitilistel asutustel neid kollektiivselt esindada.[12] See ei ole Ühendriikide eripära ning selles ei saa süüdistada ühtki konkreetset erakonda või skandaali. Esindusdemokraatia on salakaval süsteem – alustuseks peab see andma kodanikele hääle kui üksikisikuile, ning seejärel peaks nende kollektiivne hääl vastu kajama poliitikast, mille nad heaks kiidavad. See muutub tänapäeval raskemaks, sest vahetalitajatena toiminud ideed ja institutsioonid, kelle hooleks me selle töö tavakohaselt oleme jätnud, on kokku varisemas.

    Lääne-Euroopas on tegu ideoloogilise kokkuvarisemisega. Kahe Prantsuse revolutsioonile järgnenud sajandi jooksul oli olemas umbmäärane, ent siiski silmatorkav vahe nende eurooplaste vahel, kes selle pärandi omaks võtsid, ja teiste vahel, kes sellele vähemal või suuremal määral vastu seisid. Kummalgi poolel olid oma parteid, oma ajalehed, kangelased, vaenlased ja oma versioon ajaloost. See ideoloogiline piir hakkas hägustuma sõjajärgsetel aastatel, mil Lääne-Euroopa uued tarbimisühiskonnad atomiseerusid ja muutusid hedonistlikumaks, ning kaotas mõtte kommunismi kokkuvarisemisega. Samal ajal olid Euroopa poliitilised eliidid ihust ja hingest ametis rahvuslike identiteetide ähmastamisega, et ehitada üles isikupäratu “Euroopa”, mille kõhedusttekitavalt ilmetud rahatähed jõuliselt sümboliseerivad sealset esindatuse kriisi. Mitte kellelgi ei tuleks pähe Brüsselit piirata ega selle kaitseks barrikaade rajada. Selle asemel on pead tõstnud ksenofoobsed, sisserändajate-vastased parteid, andes sedasi jõhkra kuju ehedale leinale kaotatud ühtekuuluvustunde pärast.

    Ameerika uus populism ei ole üldjoontes suunatud immigrantide vastu. Tema poliitiliste rünnakute märklauaks on abstraktne nimisõna “valitsus”, mille lummus on 60ndate lõpust haihtunud. Raamatus “Miks usaldus loeb” toob Marc Hetherington meie ette hämmastava tõsiasja, et aastal 1965 uskusid peaaegu pooled ameeriklased, et “sõda vaesuse vastu”[13] “aitab vaesusest jagu saada” – usaldusavaldus, mida meie tänapäevaste poliitiliste institutsioonide puhul oleks võimatu kujutledagi. Sellest, et Suure Ühiskonna programmidel ei õnnestunud õigustada kõrgeid lootusi, millega need vastu võeti, sai ränga pettumuse ja kasvava umbusalduse allikas.

    Järgmistel kümnenditel kogus pettumus üha hoogu, sest näis, et Kongressi võime otsustavalt tegutseda ja asjakohaseid seadusi välja anda on järjest kahanenud. Põhjusi on mitu, mõned neist ka niisuguste reformide nuripidised tagajärjed, mille eesmärk oli muuta valitsus avatumaks ja avalikkusele vastamisel altimaks. Moodustati uusi komiteesid ja alamkomiteesid, mis pidanuksid keskenduma kitsamatele küsimustele, kuid osutusid seeläbi tahes-tahtmata kergemini mõjutatavaks surverühmitustest ja oma vägevate esimeeste tujudest. Televisioon hakkas üle kandma Kongressi arutelusid ning valimiskampaaniate rahastamine avalikustati, kuid selle tulemusena muutusid Kongressi ja Senati üksiksaadikud iseseisvamaks ning võisid eirata oma erakondade ettekirjutusi. Koalitsioonid lagunesid, suured algatused takerdusid, survegruppide nõudel vastuvõetud seadused ja kohtumäärused üha kuhjusid, valitsus muutus üha keerukamaks ja saamatumaks. Ja ameeriklased märkasid seda. Inimesed ei tundnud Washingtonist kostvas seosetus lärmis ära iseennast, ei mõistnud enam, mida suurerakonnad esindavad, ning jõudsid järeldusele, et nende häält ei võeta kuulda. Mis ei olnud päris tõsi. Asi on lihtsalt selles, et paradoksaalsel kombel on valjem hääl toonud kaasa nõrgema vastukaja.

    *

    Ometi oleme tänini ikka kuidagiviisi edasi sumbanud. 1970. aastatest peale on usaldamatus poliitika suhtes olnud meie poliitika põhiteema, ja alates Jimmy Carterist on kõik presidendikandidaadid olnud sunnitud vastu astuma Washingtonile, samas väga hästi teades, et nende võim ei käi üle tugevamatest mõjujõududest, mis valitsuse teo- ja esindusvõimet vähendavad. Valijad teevad, nagu mässaksid, ja poliitikud teevad, nagu kuulaksid – niisugune on meie poliitiline teater. Ent lava taga toimub midagi hoopis muud. Sedamööda, kuidas libertaarne vaim Ameerika ellu imbus, algul vasakult ja siis paremalt, jäid üha vähemad meie valitsusasutuste peale lootma ning õppisid selle asemel nendest mööda hiilima, tegutsedes üksikisikutena.

    Kõige lihtsam tee selleks on kolida. Nagu näitab ajakirjanik Bill Bishop oma avastuslikus demograafilises uurimuses “Suur sorteerumine”, oleme juba aastakümneid koondunud “samutimõtlejate kogukondadesse”, kus lõhe indiviidi ja kollektiivi vahel kaob. Need on paigad, kus valimispoliitika on asendumas üksmeelsete valimiseelistustega. Kõrgemalt haritud inimesed, kellele meeldib hea söök ja vein, kes toetavad homode õigusi ning tahavad vähe lapsi, kuid head internetiühendust, on koondunud meie kahe ranniku linnastunud keskustesse, samal ajal kui kirikuskäijad pered, kes sõidavad kõikjale autoga, käivad läbi sugulastega ja saadavad oma lapsed osariigi ülikooli, on suundunud lõuna- ja mägiosariikide kasvavatesse linnalähedastesse asumitesse. Nõnda “jalgadega” hääletades on ülimalt mobiilsed ameeriklased leidnud endale esinduse kogukondades, kus naaber jagab nende poliitilist maailmavaadet ning nad võivad kindlad olla, et nende hüüd ka vastu kajab. Nagu Bishop märgib, on tähelepanuväärne, et maakonna tasandil määrab Ameerika valimiste tulemusi üha sagedamini ülekaalukas häälteenamus kas demokraatlike või vabariiklastest kandidaatide kasuks.

    Teine võimalus on lihtsalt ise ja üksi hakkama saada. Praegu saavad poolteist miljonit USA õpilast haridust kodus oma vanematelt ning eelmise kümnendiga võrreldes on see arv peaaegu kahekordistunud, mis nüüdseks tähendab umbes 15 sellist õpilast iga Ameerika riigikooli kohta.[14] Soovis vältida ohtlikuks muutunud koole ja ebapädevaid õpetajaid pole iseenesest midagi märkimisväärset, nagu ka tahtmises olla kindel, et sinu lapsed kasvavad üles sinu usundi vaimus. Märkimist aga väärib Ameerika vanemate veendumus, et nad tulevad selle ülesandega ise toime. Paljud haritumad neist tõenäoliselt tulevadki, kuigi nad on selles kõike muud kui üksi; neile on toeks üleriigiline, ent vabatahtlik virtuaalne koolisüsteem, mis neid võrgus omavahel ühendab ning kus nad levitavad õppekavasid, materjale ja uurimusi, mille autoriteks on traditsioonilises koolisüsteemis töötavad inimesed. Ka kujutavad nad endast mõjukat poliitilist surverühma, kes on suunanud oma energia kohaliku koolisüsteemi asemel Washingtoni ja osariikide pealinnadesse, kus nende kollektiivne üleskutse individualismile kõlab otse vastupandamatult. Nemad on Ameerika Ühendriikide ainus edukas libertaarne partei.

    Ent sedamööda, kuidas libertarism ja koos sellega ka üldine umbusaldus igasuguse eliidi vastu on levinud teistele elualadele, on kasvanud ka sellest sündinud kahjud. Võtame näiteks tervishoiu. Vähem kui pooled meist ütlevad, et tunnevad “suurt usaldust” tänapäeva tervishoiusüsteemi vastu, ning nende hulk, kel usaldust jagub “vähe, kui üldse”, on 1970. aastatest saadik kahekordistunud.[15] Kahtlemata on Ühendriikide meditsiinipraktikas paljugi valesti, kuid sellest ometi ei järeldu, nagu suudaks igaüks ennast ise ravida. Kummatigi on üha kasvav osa meist hakanud omaenese arstiks ja apteekriks, otsides abi võrgumootoritelt, mis on hõivanud tunnustatud meditsiiniajakirjade, Toidu ja Ravimite Administratsiooni ning haiguskontrolli- ja ennetuskeskuste koha.

    Need suundumused ei ole julgustavad. Võrgulehekülgedel leviva arutu paanika tõttu on vaktsineerimata laste protsent Ameerikas, kuigi esialgu veel õnneks madal, pidevalt kasvanud nendes 21 osariigis, mis lubavad üksikisikuid vaktsineerimisest vabastada täpsemalt määratlemata “filosoofilistel ja isiklikel” põhjustel. See on märkimisväärne: vaktsineerimata lastel on 22–25 korda suurem võimalus jääda leetritesse – et tuua kas või üksainus näide – kui nendel, kes on saanud vaktsiini.[16] Praegusel ajal kulutavad ameeriklased üle nelja miljardi dollari aastas alternatiivsetele loodusravimitele, teadmata midagi nende tõhususest, õigest doosist või kõrvalmõjudest. Ja muidugi on paljusid ohtlikke, USA-s keelatud ravimeid nüüd võimalik osta välismaalt, rääkimata kahtlastest raviprotseduuridest – juhul, kui patsient endale lennupiletit lubada saab.[17]

    Ameeriklased on ja on alati olnud kergeusklikud skeptikud. Nad seavad preestrite autoriteedi kahtluse alla, et seejärel võtta ühendust surnutega,[18] põlgavad ära kardioloogi diagnoosi, et minna džunglist nõiatohtreid otsima. Nad teevad seda kriisihetkel, mil olukord näib lootusetu, nagu on tavaline teisteski ühiskondades. Erinevalt teistest ühiskondadest teevad nad seda aga ka lähtudes üldisest põhimõttest, et professionaalsus ja autoriteet on loomuldasa kahtlustäratavad.

    Just nimelt see on minu arvates peamine põhjus, miks avalikkuse reaktsioon 2008. aasta majanduskrahhile ja Barack Obama presidendiks valimisele on võtnud populistliku pöörde ning teejoomise liikumine on kogunud hulganisti pooldajaid. Majanduskriis ei piirdunud sellega, et laastas inimesed rahaliselt ning purustas nende usu omaenese ja oma laste tulevikku. See tungis läbi ka kaitsekraavidest, mis me olime ehitanud ümber iseenda ja oma perekonna ning meenutas meile, et teatud probleemidele tuleb reageerida kollektiivselt, poliitiliste institutsioonide kaudu. Lisaks on see katastroof, mille põhjusi mitte keegi veel täielikult pole mõistnud, ka mitte need spetsialistid, kes täpselt teavad, mis asjad on tuletisinstrumendid, diskontomäärad ja mitmekordistav mõju. Meetmed, mis föderaalvalitsus tarvitusele võttis, et kahjusid piirata, olid keerukad ja vastuolulised, kuid siiski oli üldsus valdavalt nõus, et teataval hetkel tuleb valitsusel ülemaailmse rahanduskrahhi ärahoidmiseks sekkuda ning et igasuguse stiimuli puudumisel ähvardab meid tõeline majanduslik surutis. Aga see pole hoopiski see, mida sooviksid kuulda inimesed, kes umbusaldavad eliiti, tahavad “oma peaga otsustada” ning kujutavad ette, et on täiesti iseseisvad ja eneseküllased. Ilmselgelt pakub neile suuremat rahuldust kuulda, et need hädaabinõud sepitseti valmis selleks, et veelgi tugevdada valitsuse haaret nende igapäevaelus. Kõik on omavahel seotud.

    Mis toob meid Fox Newsi juurde. Parempoolsed demagoogid Foxis teevad seda, mida on teinud demagoogid läbi aegade: nad hirmutavad inimesed poolsurnuks, näidates neile varjatud vaenlast, ning määrivad neile siis mett moka peale, kuni nad hakkavad uskuma, et neil on ainult üks eestkõneleja – nimelt demagoog ise. Ent erinevalt mineviku demagoogidest, kes rõhusid üksikisikust kõrgemal seisvatele klassihuvidele, kasutavad Fox ning tema pööraselt populaarsed liitlased raadio jutusaadetes ja konservatiivsetel võrgulehekülgedel tehnikat, mis on täiuslikult kohandatud arutult enesekindlate individualistide kohtlemiseks, kes tahavad, et nende poole pöördutaks ja neid kuuldaks otse, vahendajateta, ilma et nad peaksid lahkuma oma mugavast kodust.

    Just seda pakub neile parempoolne protestimeedia. See pakub välja otsese esindamise ersatssüsteemi, kus üha killustatum kuulajaskond haarab – allikate kaudu, millele kuulub ta usaldus – seda, mida soovib, ilustab seda oma sõnadega blogides, võrgulehekülgedel ja jututubades, et seejärel kuulda oma vaateid “uudistena” tagasi kajamas. Kuigi see süsteem ei kujuta endast esindusdemokraatia süsteemile ohtu, muudab see õigesti toimimise ning avalikkuse usalduse tagasivõitmise talle kahtlemata raskemaks.

    Konservatiivne meedia ei ole teejoomise liikumist loonud ega juhi teda; seda ei tee keegi. Ent liikumise kiire kasv ja populaarsus oleksid mõeldamatud ilma demagoogide vastse võimeta öelda oma tuleviku pärast muretsevatele isoleeritud indiviididele seda, mida nood kuulda ihkavad, ning viia nad omavahel otsekontakti, minnes mööda erakondadest ja teistest vahendavatest institutsioonidest, millest sõltub meie demokraatia. Kui uued jakobiinid oma televiisori sisse lülitavad, siis ei häälesta nad seda mitte PBS-i News Hour’le või C-Spanile, et kuulata, kuidas majandusteadlased ja Kongressi liikmed arutavad rahanduse reguleerimise tõhusust või tervishoiureformi. Nad otsivad saateid, mis ülistaksid nende tervet mõistust ning korrutaksid neile libertaaride kreedot, millele Fox oma kodulehel peaaegu iga päev kiidulaulu laulab: SINA OTSUSTAD.

    Praegu toimub Ameerika kodudes üle kogu maa tuttavlik rituaal. Kutsutakse kokku koosolekuid. Keedetakse kohvi, küpsetatakse kooke, tõstetakse käsi, loetakse hääli, limpsitakse ümbrikke, pannakse posti lendlehti. Selle rituaali müsteeriumidesse pühitsetakse ameeriklased juba õrnas eas, ning keskkooli jõudes ei pruugi me kuigi jõudsalt lugeda osata, kuid teame kõhklematult, kuidas korraldada valimiskampaaniat või meisterdada vilistlaste päevaks klassikaunitari pjedestaali.

    Aga mis saab siis, kui klassi president on ametisse vannutatud ja klassikaunitar kroonitud? Komiteed saadetakse laiali ja elu kulgeb taas oma tavalist rada. Ma kahtlustan, et seesama juhtub ka Teepartei organisatsioonidega: need lagunevad, kui on maitsnud paari sümboolset võitu. Mitte üksnes sellepärast, et nad põevad ideoloogilist allergiat igasuguse hierarhia vastu ning neil puudub ikka veel selgesti äratuntav juhtkond. Vaid sellepärast, et neil puudub konstruktiivne poliitiline päevakord, kuigi Vabariikliku Partei parempoolne tiib nad suurima heameelega oma päevakorra ette rakendaks. Ent teejoomise liikumine eksisteerib vaid selleks, et väljendada trotsi reaalse majandusliku ja poliitilise surutise taga varitseva kujuteldava ohu vastu ning meenutada neile, kes on võimul, et nad on seal vaid ühel eesmärgil: et kaitsta meie jumalikku õigust teha kõike, mis meile iganes pähe tuleb. See sõnum antakse edasi ja siis lähevad sõnumitoojad koju. Igamees nagu Cincinnatus.

    Sellegipoolest võib jakobiinide vaim, mis sujuvalt haakub nii Woodstocki kui ka Wall Streeti omaga, veel mõnda aega kujundada meie poliitikat, eriti kui arvestada Fox Newsi ja vestlussaadete jätkuvat mõjuvõimu. (Kas või Rush Limbaugh’d kuulavad iga päev miljonid.) Ameerika konservatismi on see juba mõjutanud. Keegi tark mees võttis kord kolonialismi kokku ütlusega: lõpuks koloniseerivad koloniseeritavad koloniseerija. Just nimelt see toimubki praegu parempoolsetega: mida enam nad üritavad ära kasutada Teepartei vastuhaku energiat, seda mühaklikumaks muutub konservatiivide liikumine nii mõttes kui sõnas. Ronald Reagan valdas populistlikku retoorikat meisterlikult, kuid valitsemisel kasutas ta poliitilisi ideid, mis pärinesid intellektuaalidelt, keda ta tundis ja imetles (sealhulgas Milton Friedmanilt, Irving Kristolilt, George Gilderilt ja Charles Murraylt).

    Tänapäeva konservatiivid eelistavad antiintellektuaalide seltskonda, kes teab, kuidas ära kasutada mitteintellektuaale – näiteks Sarah Palin valdab seda kunsti suurepäraselt.[19] Sellesama nõmestamise, vaimse lati langetamise, mille üle nad haridussüsteemi puhul on juba ammu kurtnud, toovad nad poliitikasse, ning kellelgi ega millelgi ei ole sellest enam pääsu. Nagu David Frum, üks väheseid selge pilgu säilitanud konservatiive, oma jäärapäistele erakonnakaaslastele kirjutas: “Kui te väitlete rumalalt, on teie kampaania rumal. Kui kampaania on rumal, siis te võidate rumalalt. Kui olete rumalalt võitnud, siis ka valitsete rumalalt.” (Pole kuigi üllatav, et Frum puksiti hiljuti minema oma ametikohalt Ameerika Ettevõtluse Instituudis – pärast seda, kui oli kritiseerinud vabariiklaste taktikat tervishoiudebatis.)

    Järgmise kuue kuu jooksul, lähenevate vahevalimiste eel, kuuleme Teeparteist kindlasti, nii nende endi kui teiste suust. Parempoolsed vabariiklased loodavad liikumist juhtida sellele järgnedes. Vabariikliku Partei juhtkond teeb ennast narriks, püüdes ära õppida populistlikku retoorikat, mida nad ei valda ja millesse nad ei usu. Demokraadid hoiduvad tagaplaanile ja loodavad, et nende kaotused ei ole liiga suured ning et nad saavad mõne saadikukoha paikades, kus vabariiklased üksteise kõri kallale kipuvad. Lõpuks avastame, et oleme saanud endale lõhestunud ja vastutustundetu Kongressi, kes on veelgi võimetum hästi valitsedes avalikkuse usaldust võitma. Usaldus valitsuse vastu kahaneb jätkuvalt ning libertaarne commedia Ameerika poliitikas kestab üha edasi.

    Ent selles pole süüdi ainuüksi Fox News või Rush Limbaugh või Glenn Beck või Vabariiklik Partei. Me kogeme lihtsalt tolle libertaarse vulkaanipurske järjekordset järellainet, mille ellukutsujateks me ise olime – meie kõik, hoolimata oma poliitilistest sümpaatiatest. Nüüdseks juba pool sajandit on Ameerika mässanud individuaalse vabaduse nimel. Mõned ihkasid sallivamat ühiskonda ja suuremat üksikisiku autonoomiat, ja nüüd on see meil olemas, mis on tore – kuigi tõi endaga kaasa rohkem abieluväliseid sünde, pehmepornograafilise populaarkultuuri ja juhutarbijaid teenindava narkokaubanduse, mis samal ajal laostab Ameerika vaeseid piirkondi ning destabiliseerib olukorda välisriikides. Teised tahtsid vabadust maksudest ja reeglitest, et kiiresti rikkaks saada, ja saidki – mistõttu kaitsetumad meist on laostunud, teevad juhutöid ja rabelevad, et maksta laste tervishoiu eest. Me soovisime oma kaht revolutsiooni. Ja meie soovid läksid täide.

    Nüüd tahab üks vihane rühm ameeriklasi saada veel rohkem vabaks – vabaks valitsusasutustest, mis kaitsevad nende tervist, vara ja heaolu, vabaks probleemidest ja poliitikast, mis käivad üle nende mõistuse, vabaks parteidest ja koalitsioonidest, vabaks spetsialistidest, kes teavad midagi neist paremini, vabaks poliitikutest, kes ei räägi ega näe välja nii nagu nemad (ja Barack Obama seda tõesti ei tee). Nad tahavad vasturääkimist kartmata öelda, mis neil öelda on, ja siis kuulda kedagi televiisoris ütlemas, et neil on õigus. Nad ei taha rahvavalitsust, kuigi nad nii väidavad. Nad tahavad olla rahvas ilma valitsuseta – ja kes teab, see võib neil ka õnnestuda. Ameerika on maa, kus soovid lähevad täide. Ning kus keegi ei mäleta mõttetera: “Karda oma soovide täitumist.”

    Mark Lilla, The Tea Party Jacobins. The New York Review of Books, 29.04.2010. Artiklis lähtutakse järgmistest raamatutest: B. Bishop, The Big Sort: Why Clustering of Like-Minded America Is Tearing Us Apart; G. Beck ja K. Balfe, Arguing With Idiots: How to Stop Small Minds and Big Government; D. Frum, Comeback: Conservatism That Can Win Again; M. J. Hetherington, Why Trust Matters: Declining Political Trust and the Demise of American Liberalism; M. Blumenthal, Republican Gomorrah: Inside the Movement That Shattered the Party.

    [1] M. Lilla, A Tale of Two Reactions. The New York Review of Books, 14.05.1998. Vt ka arutelu selle artikli üle eesti k-s: M. Väljataga, Kas kaks revolutsiooni või üks? Sirp, 12.06.1998; M. Mutt, Kommentaariks Väljatagale. Sealsamas. Toim.

    [2] Nagu näitab hiljutine CBS/New York Timesi arvamusküsitlus, on teejoomise liikumises osalejad, kes oma sõnul esindavad keskmist ameeriklast, tegelikult ülekaalukalt valged, vanemas eas, haritud ja keskmisest kõrgema sissetulekuga. Samuti kalduvad nad sagedamini arvama, et rassiküsimus on Ameerikas ülearu suureks puhutud ning et president Obama poliitika eelistab valgele keskklassile vaeseid musti. Vt: Tea Party Supporters: Who They Are and What They Believe, http://www.cbsnews.com, 14.04.2010 (seal on ka lingid vastavate uuringutulemuste juurde). [Liikumise nimetus “Tea Party” viitab Ameerika revolutsiooni ühele eelsündmusele, 1773. aasta 16. detsembril Bostonis toimunud kolonistide protestiaktsioonile brittide teemaksu vastu. Toim.]

    [3] Kuigi suurem osa ameeriklastest määratleb ennast tänapäeval abordivastastena, on nende osakaal, kes leiavad, et abort võiks teatud tingimustel jääda seaduslikuks, püsinud enam-vähem muutumatuna 35 aastat; just nimelt nende osakaal, kes tahavad, et abort oleks legaalne igasugustel asjaoludel, on viimase kahe aastakümne jooksul tormiliselt langenud, samal ajal kui täieliku abordikeelu pooldajate osakaal on tõusnud.

    Arvesse tuleks võtta ka muutusi aborditeemalise vaidluse sotsiaalses kontekstis. Võrreldes Roe vs Wade’i kohtuasja aegadega, mis püstitas monumendi uuele individualismile, on rasestumisvastased vahendid muutunud kergesti kättesaadavaks ja odavaks, üksik-emade moraalne hukkamõistmine on vähenenud ning nõudlus adopteeritavate laste järele kasvanud. Seda tausta arvesse võttes on kasvanud nende hulk (eriti naiste seas), kes järeldavad, et lapseootel emadel on nüüd suurem kohustus loode lõpuni kanda – loode, kes tänu ultrahelitehnoloogia edusammudele on nüüd selgesti nähtav kui omaette indiviid.

    Et tutvuda pisut teisesuunaliste uurimustega, võrrelge Pew Research Center for the People and the Pressi aruannet “Support for Abortion Slips” (http://www.people-press.org/report/549/support-for-abortion-slips) ning Gallupi pikaajaliste suundumuste uuringuid: http://www.gallup.com/poll/122033/U.S.-abortion.attitudes-closely-divided.aspx

    [4] Andmeid suundumuste kohta vt: http://www.gallup.com/poll/1690/religion.aspx

    [5] VtL. Saad, Cultural Tolerance for Divorce Grows 70%, 19.05.2009, http://www.gallup.com/poll/107380/cultural-tolerance-divorce-grows-70.aspx. Vt suundumusi: http://www.gallup.com/poll/117328/marriage.aspx

    [6] Vt New Marriage and Divorce Statistics Released. Barna Group, 31.03.2008, http://www.barna.org/barna-update/article/15-familykids/42-new-marriage-and-divorce-statistics-released

    [7] Vt üldisi suundumusi suhtumises homoseksuaalsusse:http://www.gallup.com/poll/1651/gay-lesbian-rights.aspx. Veidi teistsuguste arvandmete ja uuringuküsimustega võib tutvuda Pew Research Center for the People and the Pressi aruandes: Majority Continues to Support Civil Unions, 09.10.2009, http://www.people-press.org/report/553/same-sex-marriage

    [8] Sõltumatute valijate kohta vt Pew Research Center for the People and the Pressi aruannet: Independents take Center Stage in Obama Era, 21.05.2009 (ülevaade ja lõigud 1, 2, 3 ja 11). Kogu aruannet vt: http://www.people-press.org/report/517/political-values-and-core-attitudes. Veidi teistsuguste ja uuemate arvandmete leidmiseks vrd: L. Saad, Conservatives Maintain Edge as Top Ideological Group, 26.10.2009, http://www.gallup.com/poll/123854/conservatives-maintain-edge-top-ideological-group.aspx; ja F. Newport, Americans More Likely to Say Government Doing Too Much, 21.09.2009, http://www.gallup.com/poll/123101/americans-likely-say-government-doing-too-much.aspx. Pange tähele, et sõltumatute kerge kallak parempoolsuse suunas, mida need küsitlused on täheldanud, tuleneb peamiselt sellest, et paljud mõõdukad konservatiivid on vabariiklased hüljanud ning nimetavad ennast nüüd sõltumatuteks.

    Sõltumatute valijate ja vabariiklaste eneste vaateid Vabariiklikule Parteile võib näha: http://www.gallup.com/poll/24655/party-images.aspx.

    [9] Glenn Beck (1964) on konservatiivne poliitikakommentaator, kes juhib Fox News Channelis omanimelist saatesarja. Toim.

    [10] Vt Pew Research Center’s Databanki aruannet: National Satisfaction, http://www.pewresearch.org/databank/dailynumber/?NumberID=11. Arengusuundi vt: National Election Survey, Guide to Public Opinion and Electoral Behavior, lõik 5A, http://www.electionstudies.org/nesguide/gd-index.htm#5.

    [11] Vt viiteid märkuses 8. Need tulemused on mitmete uuringute ja küsitlusorganisatsioonide lõikes püsivad; vt http://www.pollingreport.com/institut.htm.Federal

    [12] Vt 16 riiki hõlmanud uuringu tulemusi: R. J. Dalton, The Social Transformation of Trust in Government. International Review of Sociology, märts 2005, lk 133-154.

    [13] President Lyndon B. Johnsoni “Suure Ühiskonna” programmi raames vastu võetud seadused tervishoiu-, haridus- ja muude toetuste jagamiseks vaestele. Toim.

    [14] Vt: Condition of Education 2009 (Indicator 6: Homeschooled Students). National Center for Education Statistics, http://www.nces.ed.gov/programs/coe/2009/section1/indicator06.asp

    [15] Vt märksõna “Confidence” andmestikus: National Opinion Research Center. General Social Surveys, 1972–2006, http://www.norc.org/GSS+Website/Browse+GSS+Variables/Subject+Index/

    [16] Aastast 2009 lubab 48 osariiki vaktsineerimisest vabastamist, 21 neist lubab seda ka filosoofilistel ja isiklikel põhjustel. Vastseim uuring nende vabastuste mõju kohta tuvastas, et keskmine vabastuste määr kasvas keskmiselt 6 % aastas – 0,99 %-st 1991. aastal 2,54 %-ni aastaks 2004 –, seda just isiklikel põhjustel vabastusi lubavates osariikides. Siiski on erinevused piirkonniti suured, ka osariikide siseselt; näiteks aastail 2006–2007 kõikus vabastuste osakaal 1,2–26,9 %. Vabastatud lastel on palju suurem risk nakatuda vaktsiiniga välditavatesse haigustesse; ühe uurimuse kohaselt oli leetrite esinemise tase neil 35 korda kõrgem kui vaktsineeritud lastel. Vt S. B. Omer jt, Vaccine Refusal, Mandatory Immunization, and the Risks of Vaccine-Preventable Diseases. New England Journal of Medicine, 07.05.2009.

    [17] Pew’ andmetel ütlevad peaaegu pooled ameeriklased, et neil on olnud mõni “müstiline kogemus” või “vaimne ärkamine”; seda on kaks korda rohkem kui 60ndate algupoolel, kui suurem osa usklikke käis traditsioonilistes kirikutes. Kolm kümnest ütlevad, et on olnud kontaktis surnutega, kaks kümnest on näinud vaime. 20 aasta taguste andmetega võrreldes on need arvud peaaegu kahekordistunud. Vt: Many Americans Mix Multiple Faiths, Pew Forum on Religion and Public Life, 09.12.2009, http://www.pewforum.org/docs/?DocID=490

    [18] Vt D. Grady, Scientists Say Herbs Need More Regulation. The New York Times, 07.03.2000.

    [19] Tänavusel Conservative Political Action Committee üldkogul tervitati Sarah Palinit ja Glenn Becki nagu superstaare, ning möödunud aastal oli rambivalguses Rush Limbaugh, kes kutsus üles rookima liikumisest välja mõõdukaid konservatiive ja eliidi esindajaid. Ta ütles muuhulgas: “Meie oma liikumises on nüüd tekkinud kildkonnad, kes püüdlevad võimule, et selle [liikumise] üle valitseda, ning mis kõige hullem, selle tähendust muuta … Need inimesed New Yorgist ja Washingtonist, see kokteilieliit, need, kelle üle nende joomakaaslased nalja heidavad, kui televisioon näitab järjekordset NASCAR-i rallit ja nad taas kokku saavad, kas need inimesed kuuluvad teie parteisse? … Hoidke ennast nende teistsuguste kildkondade eest, kelle üheks eesmärgiks on konservatismi olemust muuta, tagada, et me meeldiksime liberaalidele, et me meeldiksime meediale. Me ei hakka neile kunagi meeldima, niikaua kui me konservatiivideks jääme. Me ei saa neile kunagi meeldida; nad on meie vaenlased. Poliitiliste ideede areenil on nemad meie vaenlased.” http://www.rushlimbaugh.com/home/daily/site_030209/content/01125106.guest.html– See tiraad õhutas tegutsema parempoolseid radikaale, kes püüavad nüüd puhastada Vabariiklikku Parteid sellistest teisitimõtlejaist nagu Maine’i senaator Olympia Snowe, Florida kuberner Charlie Crist ja isegi John McCain. Neid ähvardatakse vastukandidaatidega eelvalimistel isegi juhul, kui nende kaotus tagaks demokraatide võidu – see enesetapukomando on kõiki Vabariikliku Partei ametnikke hoiatanud, et peagi võib järg olla nende käes.

  • Agambeni arheoloogia

    Hent Kalmo

    Hent Kalmo
    Agambeni arheoloogia

  • Suveräänsus sealpool riiki

    Jüri Lipping

    Jüri Lipping
    Suveräänsus sealpool riiki

  • Soomeugri müüt

    Hasso Krull

    Hasso Krull
    Soomeugri müüt

    1. Soomeugri keelesugulus on tänapäeval üldtuntud tõsiasi. Pärast Matias Castréni uurimisreise 19. sajandi keskel pole see enam leidnud tõsiseid vastuargumente, ja 20. sajandil kujunes nende keelte uurimisest soliidne akadeemiline distsipliin, mille mõju ulatub ülikoolide õppekavadest palju kaugemale. Usk soomeugri hõimluse kultuurilisse tähendusrikkusesse on sünnitanud terve rea programmilisi kunstiteoseid, kus keelesugulus iseenesest pole enam esmatähtis (Kaljo Põllu metsotintosarjad, Veljo Tormise “Unustatud rahvad”); samuti on seda hõimlust püütud diskursiivselt mõtestada, jõudes monumentaalsete mõõtmetega arutlusteni (Lennart Meri “Hõbevalge”, Enn Haabsaare “Soome-ugri saamine”). Võib julgesti väita, et soomeugrilus on olnud pärast Teist maailmasõda kõige võimsam isetekkeline kultuurihoovus Eestis, mis sajandivahetusel hakkas “etnofuturismi” nime all levima väljapoolegi.

    2. Hoolimata kultuurilisest külgetõmbejõust on soomeugrilus ometi paradoksaalne liikumine. Paradoks saab siin alguse sellest, et teaduslikult tõestatud keelesugulus ungarlaste ja hantide, eestlaste ja udmurtide või isegi soomlaste ja saamide vahel ei anna veel põhjust oletada suurt kultuurilist lähedust teistel tasanditel – rääkimata sellest, et “soomeugri hõimlus” peaks iseenesest soodustama kultuurivahetust tänapäeval või looma poliitilise solidaarsuse. Pigem on keelesugulus muudest kultuuritasanditest suhteliselt sõltumatu, nii et müütilise “hõimuühtsuse” loomiseks tuleb appi võtta etnoloogia, arheoloogia ja ajaloolised hüpoteesid. Kõik see tähendab, et soomeugrilusest saab sünteetiline konstruktsioon, mis lööb põhimõtteliselt lahku soomeugrilusest kui lingvistilisel analüüsil põhinevast rekonstruktsioonist. Üks neist on unistus, teine aga paratamatus. Seda unistust võibki nimetada soomeugri müüdiks.

    3. Soomeugri müüdile on iseloomulik, et unistus liidetakse paratamatusega hilinenult, seejärel aga eeldatakse, et ta on kogu aeg olnud paratamatuse implikatsioon. Nii tekibki mõne aja pärast ettekujutus, et see on paratamatu unistus, mis enam kuidagi ei sõltu meie tahtest ega subjektiivsusest. Paratamatu unistuse müüdil on oma tugevad ja nõrgad küljed. Tugevaks küljeks on paratamatu unistuse dünaamiline energia: paratamatu unistus käivitab loova fantaasia, sunnib otsima järjest uusi lahendusi, sünnitab värskeid ideid ja tekitab emulatsiooni õhkkonna, kus igaüks püüab unistada teistest veel uhkemalt ja toredamalt. Rõhk langeb järjest enam unistusele, paratamatuse paine taandub. Võiks öelda, et siin viiakse täide Tuglase pillatud lendlause “luua müüte, see on kõrgeim”. Nõrgaks küljeks on seevastu kalduvus klammerduda müüdi näilise paratamatuse külge, kuni sellest saab teatav “surnud positiivsus”, tardunud ettekujutuste kogum, mis võimaldab veel ainult täpsustusi ja parandusi. Keeleajalooline rekonstruktsioon samastatakse spekulatiivse konstruktsiooniga, mis eeldab kultuurilist pidevust seal, kus oleks õigem rääkida selle katkemisest, ning püüab esitada “soomeugrilasi” enam-vähem ühtse etnilise kooslusena, toetudes peamiselt viimase poolteise sajandi jooksul kogutud ainelise kultuuri mälestusmärkidele.

    4. Sellisel taustal tekib vajadus küsida, missugune on soomeugriluse tegelik funktsioon Eesti kultuuris. Kui paratamatu see unistus tõeliselt on? Kas soomeugri müüt on meie rahvusliku eneseteadvuse vältimatu koostisosa, milleta me ei suudakski oma kultuurilist iseolemist kujutleda? Kas meie riiklik iseseisvus kaotaks ilma soomeugriluse kujutelmata oma senise mõtte? Või teiselt poolt, kas soomeugrilus on oma olemuselt minevikku või tulevikku suunatud nägemus? Kas meie oletatav soomeugri identiteet võiks ka meie tänapäeva kuidagi määrata või mõjutada? Kas me olemegi (ikka veel) soomeugrilased, või ainult mängime (ikka veel) soomeugrilasi? Missugune on keele ja keelesuguluse roll meie tänapäevases euroopalikus enesemääratluses? Lõpuks, kas me oma keelt üldse tõeliselt tunneme? Kas suudaksime oma keelelise soomeugriluse siduda ka ajaloolise ja eelajaloolise, arheoloogilise ja etnoloogilise soomeugrilusega? Kas keel on vaid kultuuri vahendaja, või on ta ka kultuuri kandja, isegi talletaja? Kas soomeugrilus on “eestluse elujõu” tagatis?

    5. Soome kultuuriloolane Hannu Salmi on uurinud rahvusliku müüdi loomist 19. sajandi wagnerismis, mis on kahtlemata üks selgepiirilisemaid natsionalistlikke liikumisi. “Kõik saksa kultuurid pidid ennast mineviku suhtes määratlema. Wagneri rahvuslikul utoopial oli vaja ka traditsiooni, teatavat loomulikku järjepidevust… Ajalooline teadvus oli poliitilise tegevusega seotud. Romantismi ja natsionalismi ajastul tulenesid siit selged järeldused. Ajaloolised teadmised instrumentaliseeriti, neid võis nüüd kasutada olevikus tehtava seadustamiseks. See seadustamise aspekt on paljude kultuuriliste rahvuslaste kirjutistes hõlpsasti äratuntav… Wagnerit huvitas rohkem see, kuidas minevik seletab olevikku: nii sai ajaloolist traditsiooni kasutada teatava kohustusena, mis võis viia ihaldusväärsesse tulevikku.”[1] Romantilise rahvusluse eeldused tekkisid juba valgustusajal, olles selgesti nähtavad Voltaire’i ja Leibnizi ajaloonägemise erinevuses. Kui Voltaire’i jaoks oli minevik vaid rida ebaühtlaseid ajaloosündmusi, mida võis valgustatud oleviku vaatepunktist ükshaaval kritiseerida ja hukka mõista, siis Leibnizi monadoloogia seisukohalt olid ajalooperioodid terviklikud ja ühtsed: “Iga monaad oli individuaalne ja eneseküllane, ta ei kujutanud endast lihtsalt üht universumi tükikest nagu aatom, vaid oli teatavast vaatenurgast ise universum. Saksa valgustuslikud mõtlejad kasutasid seesugust mõtteviisi kultuuri uurimisel, nähes erinevates perioodides ja kultuurides sageli ajaloolisi vaatenurki, ainulaadseid tasandeid, sildu mineviku ja tuleviku vahel… Monaaditeooria eeliseks oli see, et ajalooperioode nähti sidusate tervikutena, mida saab seletada; minevikus toimunud sündmustes võis leida mõistliku korrapära. Minevik oli iseenese põhjal mõistetav.”[2] Antropoloogias jõudis selline lähenemisviis hiljem Franz Boase kultuurirelativismini, mis tunnistab iga kultuurikoosluse täielikkust iseeneses, Wagneri jaoks aga tähendas see hoopis, et Saksamaa minevikus pidi peituma tuleviku võti. “Wagneri meelest polnud müüt ja ajalugu sugugi ühitamatud: müüti ei saanud samastada väljamõeldisega ega ajalugu tõsiasjadega… Saksamaa ajaloo põhiidee tuli leida germaani müütidest: muinasgermaanluse tundmine võis 19. sajandi praktiliste küsimuste lahendamisele kaasa aidata.”[3]

    6. Eesti rahvuslik enesekujutis on kahtlemata tekkinud saksa rahvusluse eeskujul, kujunedes wagnerismiga enam-vähem samaaegselt. Kuna soomeugrilus on ilmselgelt rahvusliku identiteediotsingu sirutamine kaugemasse minevikku, püüdes peale ajaloo hõlmata ka eelajalugu ja isegi müütilist muinasaega, siis võib õigustatult küsida, kas sellel võiks olla saksa romantilise ajaloohuvi ja wagneristliku müüdiotsinguga märgatavaid sarnasusi? Kas soomeugri müüt võiks kuidagi seadustada meie tänapäevast ühiskondlikku tegevust, kultuurilist enesemääramist ja võib-olla isegi poliitilisi sihiseadeid? Tundub, et sellele küsimusele ei saa vastata jaatavalt. Sest esiteks, rahvusromantismi ajajärk on Eestis ammugi lõppenud ning mineviku kujutlemine tänapäeva kuulub pigem rollimängude kui sotsiaalsete utoopiate valda; ja teiseks, soomeugrilaste poliitiline solidaarsus on pigem nõukogude-aegne vastupanuideoloogia, mis ei saa Euroopa liiduriigis enam kuidagi peavooluks muutuda. Eesti Vabariigi suhetes Soome või Ungariga ei ole soomeugriluse-idee kunagi eriti tähtis olnud, ja Venemaa soomeugrilaste poole tehtavad žestid piirduvad ikkagi humanitaarabi ja moraalse toetusega.[4] Teisisõnu, soomeugriluse poliitiline sisu on ka tänapäeval paindlikkus, enesejaatus ja vägivallatu vastupanu, mistõttu teda võiks pigem pidada kollektiivse anarhismi leebeks, paikkondlikuks vormiks.

    7. Kui tunnistame, et soomeugrilus ei ole mingi rahvusromantismi rudiment (st ta ei ole ajalooliselt hilinenud, eestipärane wagnerism) ning soomeugriluse seos eesti rahvuslusega ei ole sugugi lihtne ega ühemõtteline, siis jääb ikkagi alles küsimus, kas “soomeugri müüdile” omane ajaloonägemine võiks olla lähedane Leib-nizi monadoloogiale, saksa romantilisele historismile ja Boase kultuurirelativismile. Kas soomeugriluses nähakse eneseküllast tervikut, millel on olnud oma ainulaadsed tasandid muinasajas ning ajaloos ja mis on kultuuriliselt iseeneses täielik? Sellele küsimusele peab ilmselt vastama jaatavalt. Lennart Meri on “Hõbevalges” otsesõnu väljendanud vastumeelsust kultuurilise evolutsionismi suhtes: “Mulle on võõras kultuuriajaloo kujutamine pikamaajooksuna staadionil, kus keegi jõuab finišisse esimesena ja keegi peab ka viimaseks jääma. Kultuuris pole esimesi ega viimaseid, suuri ega väikesi, tähtsaid ega tühiseid. Kultuur, nagu mina seda mõistan, on tekkinud umbes kaks miljonit aastat tagasi peaaegu vahetult pärast inimest ja üheaegselt keelega, kogunud aeglaselt jõudu ja plahvatuslikult arenenud viimased viiskümmend tuhat aastat just sellepärast, et kultuurivahetuse dünaamilisest protsessist võtsid osa eranditult kõik populatsioonid… Õige on kahjuks seegi, et inimkonnaga koos kaob ka kultuur. Kuid oleks arutu tuletada, määrata ja kaaludega kaaluda mõne populatsiooni osa kultuuriloomingus rahva nüüdisaegse suuruse või autotoodangu põhjal.”[5] Kogu soomeugrilust kannab kahtlemata arusaam, et  teatav geograafilis-ajalooline kooslus on olnud ainulaadne, elujõuline ja iseeneses täielik. Soomeugrilust väärtustatakse monaadina, mitte üleminekuvormina ega kultuurilise evolutsiooni astmena. Muidugi ei välista see keelekontaktide ja kultuurivahetuse olulist osa, kuid need on tähtsad just selle ainulaadse terviku funktsioneerimise seisukohalt, mitte vastupidi. Niisugune ajaloonägemine oli vaikiv alternatiiv nõukogude ajal valitsenud “ajaloolise materialismi” põhimõtetele ega sobinud kokku ka 1990. aastatel levinud “ajaloo lõpu” ideoloogiaga, mis avaldas tugevat mõju meie parempoolsetele rahvuslastele.

    8. Poliitilisest kontekstist sõltumata näib soomeugrilus seega alati olevat vastupanudiskursus, mis lähtub eeldusest, et kultuurierinevustel on sõltumatu väärtus ja “ajalooline progress” ei õigusta kunagi ülekohut, kolonisatsiooni ega genotsiidi. Tekib kiusatus võrrelda seda mõne tänapäevase vabastusideoloogiaga, mis lähtuks samasugustest eeldustest. Üks selgepiirilisemaid ajaloolise vastupanu diskursusi on 21. sajandi algul olnud aafrikakesksus (Afrocentricity), mis taotleb aafriklaste kultuurilise iseolemise taastamist ning lahtiütlemist kolonialismi pärandist, muuhulgas ka majanduse ja poliitika tasandil. Molefi Kete Asante kirjutab oma “Aafrika ajaloos”: “Viimase neljasaja aasta jooksul on aafriklaste elutingimused – orjastatuse ja kolonialismi tagajärjel – Aafrika ajaloo tajumist ja vaatepunkte ülimal määral moonutanud. Ajalugu jutustab ju alati esivanematest, nende luhtumistest ja kordaminekutest, käitumisest ja kultuuriasutustest, poliitilistest, majanduslikest ja ühiskondlikest tegudest. Aafrika ajaloo puhul on aga nõnda, et meie esivanemad on sageli omaenda selgesti kuuldavast häälest ilma jäänud.”[6] Moonutus tuleb Asante arvates sellest, et “kolmandas isikus” jutustatud ajalookäsitused toovad Aafrika ajaloo puhul esile hoopis eurooplaste tegusid, esindavad eurotsentrilist vaatepunkti ega suuda oma tegelikule ainele keskenduda. “Afrotsentrilises manifestis” kirjutab seesama autor: “Aafrikakesksust ei peaks pidama euroopakesksuse vastandiks. Aafrikakesksus ei tähenda üldse seda, et etnotsentrilised väärtusotsused madaldaksid teisi vaatepunkte, nagu asi kipub olema euroopakesksuse puhul. Euroopakesksus sunnib oma teadvust peale kui universaalset, luues mulje, et üks partikulaarne ajalooline tegelikkus ongi üldinimlik, kõikide inimlike kogemuste summa. Minu meelest on see vallutaja-mentaliteet… Afrotsentrilise elukäsitusega see kokku ei sobi.”[7] Asante jaoks on Aafrika taassünni üheks tähtsamaks orientiiriks Vana-Egiptus ehk aafrikapäraselt Kemet, mis sümboliseerib “klassikalist Aafrikat”: “Kemet on meie taassünni allikas… Ilma Egiptuse kultuurist pärit mõistete, rituaalsete vormide ja eetiliste ideaalideta ei tuleks Aafrika taassünni võimalikkus kõne allagi.”[8] Kogu Aafrikat ühendavaks keskseks kultuurimõisteks peaks Asante meelest olema Vana-Egiptuse ma‘at, mida üks tuntud egüptoloog on kirjeldanud kui “aktiivset altruismi”: “Mälu ja üksteise toetamine kuuluvad kokku; üks on teise tingimus… Imperatiiv “tee midagi sellele, kes midagi teeb või on midagi teinud” viitab aktiivsele altruismile, üksteise-heaks-tegutsemise ideaalile.”[9]

    9. Oma põhimõttelise antikolonialistliku hoiaku poolest on soomeugrilus küllaltki sarnane aafrikakesksusega. Võib kõnelda selgest taotlusest anda hääl tagasi neile, kes sellest ajaloos ilma on jäänud, ning tuua soomeugrilaste vaatepunkt ajaloonägemise keskmesse (nt Art Leete “Kazõmi sõda”, mis käsitleb hantide ja neenetsite tundmatut vabadusvõitlust). Soomeugriluses puudub imperialistlik ülevõimutaotlus, Hegeli lendlause “Der Germanische Geist ist der Geist der neuen Welt” (germaani vaim on uue maailma vaim) ei ole soomeugrilusse kuidagi tõlgitav. Kuigi soomeugrilust kannab enesejaatus ja usk oma maailmanägemise iseeneslikku eluõigusesse, väärtusesse ja paremusse, ei mahu siia ometi arvamine, et üks hõim või üks rahvas võiks kõigi teiste jaoks ajalugu teha. Kui impeeriumi võib kõige tabavamalt iseloomustada “kaotajate integreerimise süsteemina”, kus suuremeelsus võidetute suhtes muudetakse teatava hookuspookuse abil “universalismiks”,[10] siis soomeugriluse peamine poliitiline tähis näib olevat integreerumisest hoidumine, sõltumata sellest, kas ollakse parasjagu kaotaja või võitja asendis.

    10. Keerukam küsimus on siiski see, kas soomeugrilus on suunatud mingile selgele eeskujule, ja missuguste minevikust pärit väärtuste taassündi siin võidaks igatseda. Nagu “Afrotsentrilises manifestis” kirjutab Asante: “taassünd tähendab seda, et kõigepealt tuleks teada, mida kujutas endast sündimine. Mis see on, mis nüüd taassündima peaks? Ja miks see peaks taassündima?”[11] Aafrikakesksuse paradoks näib olevat selles, et imperialismile vastandudes võetakse ometi eeskujuks Vana-Egiptus, mis oli tegelikult ikkagi impeerium, hoolimata seal ehk valitsenud “aktiivse altruismi” eetikast. Soomeugrilusel niisugust paradoksaalset eeskuju ei ole ega ole tarviski, sest soomeugri solidaarsus ei ole ligilähedaseltki võrreldav Aafrika Liiduga, tegelikult juba toimiva poliitilise jõuga. Seepärast võiks ka küsida, kas soomeugriluse müüt äkki ei ole paratamatust unistusest märkamatult muutunud unistatud paratamatuseks, põhjendamatuks lootuseks, et keelesugulus üksi suudab koos hoida üht kirjude ja vastuoluliste püüdluste kogumit, mille kaugem eesmärk on meile endilegi hämar. Või peakski see müüt piirduma ainult olemasoleva säilitamisega, konserveerimise ja mumifitseerimisega, ilma et tal oleks ühtki sisendusjõulist nägemust, ühtki lammutavat ega ehitavat väljavaadet? Kas soomeugrilus peaks olema paratamatus ilma unistuseta?

    11. Arvan, et nende küsimuste lahendus võiks peituda müüdis eneses. Soomeugri müüt ei peaks olema mitte lihtsalt soomeugriluse müüt, kaunis paleus ja rahvusliku ülekompensatsiooni allikas, vaid sellest peaks saama tõeline ürgjutustus, kosmiline horisont, millel on olemas kõik loomisloo tunnused ja initsiatoorne jõud. Soomeugri müüt peaks olema tõeline müüt, mis lihtsalt ei parasiteeri rekonstrueeritud keelesugulusel, vaid suudab vallandada keeles peituva kosmoloogilise väe, teha uuesti kuuldavaks hääle, mida võib täiesti õigustatult nimetada “esivanemate hääleks”. Soomeugri müüt ei peaks kartma suuri sümboleid, lennukaid seoseid, loovat fantaasiat ja healoomulisi utoopiaid – ta ei peaks olema paratamatu unistus, vaid unistus teostunud ja teostumata võimalustest. See müüt ei peaks olema mammuti luukere, mille ees seistes ei söandata enam kujutledagi, et see võis kunagi olla kaetud liha, naha ja karvadega, et selle eluka soonis kunagi voolas veri; see müüt peaks olema kergejalgne nagu metskits, lõbus nagu linavästrik ja uudishimulik kui rebane. Soomeugri müüt ei peaks olema vaid valuvälgatus, mis inspireerib kunstiteoseid – ta peaks olema ise kunstiteos ja ühtlasi enamat kui kunstiteos, sest ta on kõikvõimalike kunstiteoste sündimise virtuaalne ruum. Soomeugri müüt ei peaks piirduma aktuaalsusega, vaid ta peaks alati hõlmama ka virtuaalsust – ta ei peaks üksisilmi põrnitsema käesolevat, vaid avama silmad väesolevale. Nõnda saaks praegu veel poolikust müüdist tõeline müüt – mitte legend, vaid nägemus.

     

     

    [1] H. Salmi, Imagined Germany. Richard Wagner’s National Utopia. New York, 1999, lk 23 ja 26–27.

    [2]  Sealsamas, lk 24–25.

    [3]  Sealsamas, lk 32 ja 31.

    [4] Moraalne toetuski võib jääda vaid ühekülgseks enesesisenduseks, arvestamata teise osapoolega, kellele soomeugrilust projitseeritakse. Vt nt: “Üldiselt võib välja tuua tendentsi, et meedias avalduv soome-ugri identiteet ei koosne paljudest tahkudest. Esitatav mudel on lihtsustatud ning jätab soome-ugri identiteedist mulje kui selgest, üheselt mõistetavast. Eesti meedias soome-ugri identiteedist esitatud kuvand on lihtne ja muutumatu: soome-ugri ja samojeedi rahvad mõistavad üksteist intuitiivselt, tulenevalt sellest ühisest identiteedist … Vähe kajastatakse soome-ugri ja samojeedi rahvaste endi arvamusi ning vaateid teemadel, kust ilmneks, millist rolli mängib soome-ugri identiteet nende jaoks. Lühidalt on kirjutatud vaid üksikutest juhtumitest, mida esitatakse nii, et ilmnevad needsamad identiteedi tunnused, ehk vaatepunkt on siiski Eesti poolt.” – E.-L. Roht, Soomeugrilased ja samojeedid eesti meedias. Rmt-s: Vahetatud laps. Pro folkloristica XV. Tartu, 2010, lk 114–115.

    [5] L. Meri, Hõbevalge. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest. Tallinn; Tartu, 2008, lk 192–193.

    [6]  M. K. Asante, The History of Africa. The quest for eternal harmony. New York; London, 2007, lk 1.

    [7] M. K. Asante, Afrocentric Manifesto. Toward an African Renaissance. Oxford, 2007, lk 17.

    [8]  Sealsamas, lk 70.

    [9]  J. Assmann, The Mind of Egypt. History and Meaning in the Time of the Pharaohs. Tlk A. Jenkins. Cambridge (MA), 2002, lk 128.

    [10] P. Sloterdijk, Schäume. Sphären III. Frankfurt am Main, 2003, lk 423.

    [11]  M. K. Asante, Afrocentric Manifesto, lk 68.

  • Viis minutit normaalne

    Armin Kõomägi

    Armin Kõomägi
    Viis minutit normaalne

  • Jah!

    Jim Ashilevi

    Jim Ashilevi
    Jah!

  • Nr 4-5/2010 sisukord.

    LUULE
    Kalju Kruusa
    *NII PALJU LUND…, luuletajaks, naine kassiga, vere saunas, tühhja, vahel, pesupesu, ulmsi on ilmsi
    Bei Dao
    selge taevas, too kõige esmane, kaasteeline, üleminekuaeg, sool, õlilamp, reisipäevik, lugedes ajalugu
    Hiina keelest tõlkinud Kalju Kruusa
    Han Dong
    mägilased, Suurest Metshanepagoodist, sa oled merd näinud, õrnem osa, heleda kuu käes, su käsi, hämarusele või kurbusele, tualeti vahejuhtum, armuelu, viimastel aastatel, vihm, lõpuks, Cao Xule
    Hiina keelest tõlkinud Kalju Kruusa
    Kunwar Narain
    Delhi I: Delhi suunas, II: Tänane ajastik, Igal hommikul kell kümme, Kesköö, Kafka Praha, Ülejäänud luuletus, Neemipuu õied, unustamatu valu
    Hindi keelest tõlkinud Mathura
    Kirsti Oidekivi
    *kõik on valgus…, sügis ja päike, ämblik ja ma ja, üks koht eestimaal, D ja E ja F ja, *mu isa, kes sa oled, haned, kuulasin tuule tulemist
    PROOSA
    Sven Vabar
    Tulemaalased, Kuidas saada reaalseks, Hallid vesised limukad
    Maarja Kangro
    Žürii
    ARTIKLID
    Rein Müllerson
    Draakon tiigri aastal
    Inglise keelest tõlkinud Aet Varik
    Hannes Hanso
    Hiina raske tee suurvõimuks
    Raul Allikivi
    Draakoni tagasitulek
    Elli Feldberg
    Uuskonfutsianism Hiinas – alternatiiv kommunismile ja kapitalismile?
    Katja Koort
    Rokkmuusika ja poliitiline vastasseis Hiinas enne ja pärast Tiananmeni
    Karin Dean
    Uus ja vana Vietnam
    Martti Kalda
    Indiat ei ole olemas
    Krista Lillemets
    Brasiiliat demüstifitseerides
    Anatole Kaletsky
    Hiinaga rinnapistmiseks läheb meil tarvis uutmoodi kapitalismi
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
    Victor Terras
    Poeetiline vorm ja keelestruktuur eesti luules
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
    HüPPED MODERNISMI POOLE II
    Tiit Hennoste
    20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
    19. loeng: pagulasaastad V: poeetika ja modernism
    KUNSTILUGU
    Reet Varblane
    Urmas Pedanik vaatab maailma
    VAATENURK
    Mart Velsker
    Üksainus paradiis
    Tõnu Õnnepalu, “Paradiis”
    Maarja Kangro
    Heeringa ja mutionu vend
    Andrus Kivirähk, “Jumala lood”
    Salmo Salar
    Konksu konks
    P.I. Filimonov, “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”
    Margus Ott
    …
    Jan …Mets, “Teiste sõnadega”

     

  • …

    Margus Ott

    Margus Ott
    …
    Jan …Mets, “Teiste sõnadega”

Vikerkaar