Luule

Linda Kaljundi
Kirjad musta mere äärest
Pentti Saarikoski. On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik. Varrak, Tallinn, 2007

PENTTI SAARIKOSKI. ON VÕI EI OLE. EUROOPA SERVAL. BRETAGNE’I PÄEVIK. Soome k-st tlk Piret Saluri. Varrak, Tallinn, 2007. 318 lk. Hind 209 kr.

Maimu Bergi hiljutisest, küll sootumaks Vaino Vahingule pühendatud esseest kujundit laenates on alustuseks kiusatus öel­da, et Pentti Saarikoski on soome kirjanduse Suur Isamaasõda. Koondades enda ümber ühtaegu nii väikse kirjanduse suuri ootusi ja ihalusi kui soomluse (sa­la)­pai­neid, on juba enam kui paarkümmend aastat surnud Saarikoski (1937–1983) nüüdseks ühtlasi tõeliselt mono- ja bio­graafiastatud, kanoniseeritud ja ka­ta­lo­giseeritud nii oma monumentaalsuses kui vastuolulisuses. Kõige rohkem geniaalseid luuletusi, sõnavõtte, antiikautorite ja amee­rika modernistide tõlkeid, aga ka kõige rohkem mässu, skandaale ja muidugi, nai­­si. Selle kodustatud Saari­koskiga käib lahutamatult kaasas küsimus, kuidas võib kellestki, kes oli noorena aktiivne skaut, sportlane ja kristlane, kellestki, kes käis koos Matti Klingega Helsingi ühes eliitkoolis, Normaalilyseo’s, ning õppis seal kas rohkem või vähem selgeks ladina ja kreeka (aga ka rootsi, saksa ja inglise) keele, saada avalik enfant terrible, kirjanduslike, ideoloogiliste ja seksuaalsete tabude murdja, “aus” joodik ja Soome tuntuim boheemlane, kes oli sunnitud oma “näitlemisiha rahuldamiseks erateatri asutama” (lk 7).

See tähenduslikuks kirjutatud dihhotoomia näiksegi olevat saarikoskiaanide peamiseks paleuseks, kes tõlgendavad oma objekti sageli just vastuolude kaudu. Enamgi veel, need arutluskäigud teevad siit sageli veel ühe hüppe, et selle abil omakorda tühistada tema pöörane ja kärarikas maine. Väites, et Saarikoski oli ka täiskasvanueas kõike muud, kui meile näib, esmajoones aga en­diselt see autistlik raamatukoi, tasane antiigihuviline, mõtlik vaikne mees, erudiit ja õpetlane, lunastab see nõnda leitud Saa­rikoski tähenduslik tuum temast kõnelejadki, keda alguses seesama justkui vaid näiline kuvand õnge oli võtnud. Just seda ühelt poolt jäägitut imetlust Saarikoski vormi vastu ning teisalt seda veelgi jäägitumat iha tähenduse ja saladuse järele, mida too väline vorm näikse väljendavat ja peitvat, peaksin temast kirjutajate puhul omamoodi isegi fenomenaalseks. Ent nagu me teame, ei vabasta niisugused “paljastused” meid veel vormi taha peidetud saladuse lummusest. Sest kui siit Žižekit mugandades veelgi edasi liikuda, siis tõeline saladus ei jää mitte vormi enese taha, vaid on vormi enese saladus.

Selle “varjatud tähenduse” lummas kul­gevad ka tema lähedaste ja eriti ta naiste (kes olid ise lahutamatu osa Saarikoski legendist) kirjutatud mälestused. Nii Tuula Leena Varise “Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, eesti k-s Piret Saluri tõlkes 1996) kui Mia Berneri “PS: Merkintöjä suru­vuodelta” (1986), aga ka õe Sirkka Garami “Veljeni Pentti: Pentti Saarikoski sisaren silmin” (1987) lähevad väsimatult otsima Saarikoski sisemist tuuma teispool käitumuslikke praktikaid, luuletusi ja lehelugusid. Ning vaieldamatult ongi see mees esile kutsunud tõelise mälestuste ja biograafiate müriaadi, mille keskel kõrgub mäetipuna Pekka Tarkka kaheköiteline hiigelteos “Pentti Saarikoski” (2002, 2004), kus luuletaja elu käiakse läbi nädal-nädalalt. Ka Saarikoski ise harrastas rohkesti autobiograafilist kirjutamist. Päevikut hakkas ta pidama 14aastaselt ning ilmutades sealjuures hämmastavat žanriteadlikkust, andis juba 17aastaselt nõu “minu päeviku tulevasele kirjastajale”. Samuti tegi ta õige varakult algust oma päevikute puhtakskirjutamisega. Praeguseks ongi need Pekka Tarkka toimetamisel ilmunud juba õige mitmes köites: “Nuoruuden päi­vä­kirjat” (1984), “Prahan päiväkirjat” (1998), “Juomarin päiväkirjat” (1999) ja “Toipilaan päiväkirjat” (2001). Tugevalt päevaraamatulike sugemetega on ka tema reisiraamatud “Aika Prahassa” (Aeg Prahas; 1967) ja Dublinist kirjutatud “Kirje vai­molleni (Kiri minu naisele; 1968).

Kuhu paigutuvad sellel taustal ja ka eesti lugeja jaoks hiljuti Piret Saluri tõlkes ja ühiste kaante vahel ilmunud “On või ei ole” (Asiaa tai ei, 1980), “Euroopa serval: Kineetiline pilt” (Euroopan reuna: Ki­neet­tinen kuva, 1983) ja “Bretagne’i päevik” – need Saarikoski elu lõpul kirjutatud ja – nagu ta neid ise nimetab – “maadkuulavad raamatud” (lk 102)? Eesti kultuuriruumis, kus on tema loomingu hiiglaslikku mahtu arvestades ilmunud vaid näputäis tõlkeid – paaris kogumikus, Loo­­mingus jm, lisaks luulevalimik “Hämara tantsud” (1989) ning kärbituna “On või ei ole” ja “Euroopa serval” (1985) –, on Saarikoskist kujunenud Eino Leino kõrval teine suure soome kirjaniku arhetüüp, kes on tuntud pigem omamüüdi kui oma tekstide vahendusel. Käesolev kogumik pakub kindlasti tänuväärset lisalugemist nii omamütoloogilise kui kirjandusliku Saarikoski huvilistele. Aga mida need justkui intiimsed, ent siiski avaldamiseks ja isegi tellimustööna kirjutatud ning seega avalikud raamatud siis endast täpsemalt kujutavad? Intellektuaalset päeva- ja märkmeraamatut, lugemis- ja kirjutamispäevikut, reisiraamatut, esseed? Kui “On või ei ole” on žanriliselt ja temaatiliseltki laialivalguvam, siis selle “Järelsõnad” sisaldavad juba terviklikke vinjette – hoolikalt sõnastatud olu- ja mälupilte ning seisukohavõtte. Sama kehtib “Euroopa äärel” puhul, mille teine (“Stavanger”) ja kolmas osa (“Kerlin”) on ühtlasi reisiraamatud retkedest Norrasse ja Bretagne’isse. Kogumikku koon­­datutest viimane, “Bretagne’i päevik” koondabki aga Saarikoski päevikukatkeid, sisaldades ülestähendusi ta viimaseks jäänud reisist (1983. aastal) – ning isegi märkmevihikute joonistused on siin ära toodud.

Kõik need tekstid on kirjutanud juba Göteborgi lähistele Tjörni saarele põgenenud Saarikoski (Rootsi kolis ta 1975. aas­tal). Olles Soomes 1970. aastatel lõplikult iidoliks saanud, kuulutas ta avalikult, et ei taha enam olla legend juba eluajal, teine Eino Leino, kelle “klassikalise luuletajasaatusega” teda kodumaal üha enam samastama hakati. Juba eemalviibijana tuleb tal aga endiselt teadmiseks võtta, et ““Helsingis Sanomates” jätkub arutelu Eino Leino süüfilise üle” (lk 27). Praegu võib tõdeda, et tagantjärele peegeldab mõlema elukäik kujukalt sedagi, et väikse maa noores ja väikses kirjanduses, kus geeniusi on (veel) vähe, võib see suur roll kirjaniku kergesti ära kurnata. Rootsis aga võis Saarikoski käia rahumeeli ringi, rinnas silt “The Poet of Finland”. Ning kahtlemata ei tule tal käesolevaid raamatuid kirjutades enam luua ei autobiograafilist mina ega “õigust biograafiale”, need on enesestmõistetavana ja autoriteetsena olemas. Lisaks on meil tegemist kirjanikuga, kes polnud mitte ainult oma andekusest ülimalt ja varaküpselt teadlik, vaid kes kogu elu tundis elavat huvi enda kui kirjaniku rolli vastu ning tegeles agaralt oma­mütoloogia loomisega, kuulutades: minun maineeni, se ei ole mikään pieni asia (“minu maine, see pole mingi tühiasi”; kogus “Katselen Stalinin päätä ylös”). Kuigi neid tekste võiks kahtlemata lugeda ka sellest soome kirjanikust eelnevalt midagi teadmata, tugineb nende raamatute mõistetavus, nagu ka kirjanduslik-kultuuriline tähendus, suuresti just autoriminale. Ja kuigi see mina on suuresti juba olemas – seisukohad on võetud ja väljendatud, müüdid on loodud – siis retrospektiivis täienes see oluliselt nendegi teostega, mis lisasid veel ühe ja viimaseks jäänud osa tema isiklikust ajaloost ning nii mõndagi tema arvamustesse, töödesse ja päevadesse puutuvat.

Millest see autobiograafiline subjekt, Saarikoski, siis tehtud on? Nendes raamatutes ei püüa ta luua oma elust tähenduslikku tervikut, nagu pole need kirjutatud ka ei eneseõigustuseks ega pihtimuseks-patukahetsuseks. Me saame teada, et Saarikoskil on hommikuti ärgates sageli tuju paha, kuuleme tema meeleoludest ja kõhumuredest. Selles sise- ja välisvaatluses mängivadki suurt rolli just välised ja kehalisedki praktikad, mis seda mina-subjekti ja jutustust raamistavad. Selles kõnelemise viisis on aga esmalt huviväärne juba nende tekstide aegruum. Valdavalt puuduvad siin kuupäevad, neid asendavad ärkamise ja magamaheitmise, päikese tõusmise ja loojumise rütmid. Siiski annab viimane osa, Bretagne’i päevik, aimu märksa teravama ajatajuga Saari­kos­kist: kuupäevadele lisaks on üles märgitud isegi kellaajad. Mis laiemasse ajaraamistikku puutub, siis ei tegele need tekstid enamasti mitte mineviku mäletamise, vaid oleviku vahetute kogemuste ja mõttevälgatuste jäädvustamisega. Retrospektiivsusesse põikavad siiski (eriti just “On või ei ole”) tagasivaated lapsepõlve ning püüd taastada oma lapsepõlvekodu ja kodulinna ruumilisust: “ennekõike olen meenutanud oma Helsingit, selle tänavaid ja kõrtse, tänavanurki, hommikuid ja õh­tuid eri aastaaegadel” (lk 71).

Selles hoolikas kartograafitöös avaldub vahest kõige paremini teksti pagulaslik iseloom, mis oli nende tellimusse isegi sisse kirjutatud – oli ju kirjastus avaldanud Saarikoskile soovi, et ta võiks “avaldada siin elatud aastast omamoodi “pagulaspäeviku”” (lk 24). Autor, kes nii väga armastas Odysseuse-Ulyssese kuvandit, oli jõudnud nende tekstide kirjutamise ajaks ka ise (küll vabatahtlikuks) maapagulaseks saada. Kõigi nende uute “elatud kohtade” aja ja ruumi kaardistamine saab talle oluliseks: ta on ametis nii Tjörni saare kohanimede etümoloogia ja Bretagne’i ajalooga Caesari ajal kui Tjörni, Stavangeri ja Bretagne’i radade ülesmõõtmisega. Ja otsib pagulase rolli jaoks eeskujusid mujaltki. Kuulutades küll, et “Mina ei ole mingi Ovidius Tomis” (lk 76), samastub ta samas varmalt mõneti jumalikumate tegelastega: “Ma tahan luuletusi kirjutada: Quetzalcoatlist ja kõigist kangelastest, kes oma rahva peale vihastasid ja minema läksid, aga tõotasid ühel päeval veel tagasi tulla” (lk 85).

Nagu päevaraamatud ikka, on need ajas ja ruumis pidevalt laienevad tekstid, kuid nagu juba öeldud, ruumilise ekspansiooni kõrval kulgeb aeg siin valdavalt tsükliliselt. Nii annavad tekstile struktuuri igapäevaselt korduvad sündmused. See on hommikusöökide, peenramaa kaevamise, koduveini valmimise, remonditööde, lehtede riisumise ja teiste argipoeetiliste tegevuste rütm, milles need jutustused kulgevad. Saarikoski kirjutab haigekassale, armastab sageli kala süüa, üritab joomist maha jätta, näeb unenägusid, võitleb väsimuse ja seedimisega. “Koristan, teen meile õhtusööki, ronin ülemisele korrusele; täna käisin suusatamas … ; sain P. P. Pasolini Le Poesie, tõlgin soome keelde, suitsetan John Silverit, loen Veijo Mere uut raamatut, selle pealkiri on “Goethe tamm”, joon omatehtud veini, siis hõõrun kõrvalesta ja mõtlen midagi, unustan Aafrika, tus­sukarvades tukastan” (lk 48). Bretagne’is lisanduvad sellesse korduste jadasse rannas-, poes- ja kohvikuskäikude ning kalaturule tehtud luureretkede rütm. “Istusin kail, jõin õlut ja vaatasin vett” (lk 223).

Tähelepanuväärne on ka autori suhe oma kehasse, mille ta järjekindlalt, peaaegu et seksuaalrevolutsiooni-aegse programmilisusega jutuks võtab. See ei ole kindlasti negatiivselt tähistatud kehalisus, mis autorit mingil moel kängitseks või mida tuleks ületada, küll aga tuleb sageli juttu sellest, et selle räsitud keha eest tuleb hästi hoolitseda: saada terveks haigustest, pohmelusest ja valudest – kanda hoolt oma “füüsilise vormi” eest. Tema kultuurinorme eirav hoiak aga tühistab nendes kirjeldustes peituva intiimsuse potentsiaali, nii nagu muudab nende pidevalt jutukstulevate kehaliste seikade rohkuse, argisuse ja üksikasjalikkuse totaalsus absurdseks autori “paljastuste” ootel raamatu järele haaranud lugeja ootused. Saarikoski võtab jutuks kõik, millest on õpetatud ja kasvatatud vaikima – peavalud, seedehäired, pohmeluse, seksuaalsuse jne, osutab aga samas argieluliste ja loomingus avalduvate paljastuste erinevusele: “Nad ootavad minult ekshibitsionismi ega mõista, et ekshibitsionism on iseenese peitmine, mees näitab oma riista, et ta nägu näha ei oleks. Mina tahan end paljastada … ja seda võin ma ainult luuletuste kaudu” (lk 31).

Kõigi nende argiste, üksinda toimetatud juhtumiste kõrval kohtame suhteliselt vähem avalikke sündmusi, n-ö sündmustikku ja tegelasi. Siingi saavad oluliseks just teatud tüüpi suhtlusmomendid: istuda pingil ja jälgida inimesi, ajada poe tagaruumis olevas kohvikus kohalikega juttu, istuda koos linna õlleninadega keskpäeval pargis maha ja korkida pudel lahti. Valdavalt on tema kaaslaseks ikka argikangelased nagu kassid ja remondimehed, selle kõrval on sõprade ja tuttavate portreesid märksa vähem, eriti irooniliselt suhtub ta aga “kultuuritegelastesse” ega unusta sealjuures märkimast, et ajalehte lugedes jätab ta (?) uudiste ja spordi kõrval “kultuurilehekülje alati vahele” (lk 193). Pikemalt peatub Saarikoski vaid oma keerulisel isasuhtel ja eriti emal – raamat algabki teatega ema surmast. “Ema oli rõõmsameelne ja aval. Tema elu oli pidev mure ja kannatus” (lk 15). Niisiis ei esita see fragmentaarne tekst, kus argielu ja -toimetused domineerivad avaliku üle, klassikalist edulugu, tööst ja karjäärist pakatavat ja nakatavat ajastu portreed. See aga ei tähenda, et sellega see kõik ja Saarikoski veel piirdukski.

Argielulise raamistiku taustal tõuseb esile kogu selle sagina põhieesmärk: luua tingimused kirjutamisele kui eluvormile. “Mind on pidanud ja peab hinges ainult kirjutamine. Kõik muu jääb üha rohkem selle varju” (lk 13). Selle taustal saab päevaraamatu pidamisestki üks osa igapäevaelu praktikatest, muu kirjatöö vaheline ajatäide. Nendest “vahetekstidest” kujuneb aga ühtlasi ka lugemis- ja kirjutamispäevik, kuhu tähendatakse üles kõik, mida autor loeb, kirjutab ja tõlgib, kuhu lükitakse tsitaate loetud ja tõlgitud töödest ning kus ta peab ajuti hoolikalt arvet sellegi üle, mitu rida ta on ühel või teisel päeval kirjutanud, ning tõdemusi. Kuigi leiab ka rohkelt kurtmist nende päevade üle, kui kirjutamine ei edene (“kui ma päeval kirjutanud ei ole, ei tule mulle õhtul und”, lk 232), saab siitki hästi aimu Saarikoski tohutust viljakusest: nende paarisaja lehekülje vältel jõuab ta kirjutada kuuldemängu ja loendamatu hulga luuletusi, tõlkida Catullust, Homerost, Ekelöfi jt soome keelde ja oma kuuldemängu rootsi keelde – ning, unustamata kirjaniku avalikku rolli, esineda luuletuste ja ettekannetega ning anda intervjuusid.

Selle kõrval jälgib ta aga suure kaasaelamise ja järjekindlusega soome kirjandust. Talle saadetud raamatute kõrval hoiab seoseid alal soome keel, ehkki keeled ja keelte õppimine on tema jaoks kesksed ka laiemalt. “Mina olen keele-erotomaan, niipea kui uut keelt kohtan, tahan talle sisse pääseda, ja kohe; olen meremees keelte merel, kallim igas sadamas, ja ma ei jõua ühtegi neist korralikult tundma õppida, välja arvatud võib-olla soome keel, see on minu keelenaine” (lk 258). Saarikoski jaoks pole niisiis keel võtnud talt võimalust olla ise enese tähenduse allikaks, vaid just keeles ühtsust ja samasust otsides loob ta oma identiteeti. Siin olid talle eriti olulised ta emapoolsed sidemed karjala keelega, mida ta kasutas rohkelt ka oma luules, aga ka kõnekeele toomine kirjakeelde. Need raamatud on samuti mitmekeelsed, rootsi- ja taanikeelsete lõikude kõrval saame selle viimastes osades osa ka ta bretooni keele õpingutest. (Eestikeelne väljaanne lisab sellele omapoolsegi, uue keeleajastu märgi: eestindatud on skandinaavia- ja prantsuskeelsed lõigud, ingliskeelseid aga mitte.) Rõõmustades võõraste keelte tundmaõppimise üle, jälgib Saarikoski teisalt tähelepanelikult, kuidas paguluses muutub tema suhe soome keelega: “soome keele sõnad esemestuvad, ma uurin neid, nagu nad oleksid putukad, piinan niisamuti, nagu me poisikesepõlves kärbestelt tiibu ja jalgu ära näpistasime” (lk 20). Soome-reisidest saavad “minu jahiretked: tulen koju, paun täis uusi sõnu ja väljendeid” (lk 20). Lootusrikkalt otsib ta oma võõrdumises paralleele samuti paguluses elanud James Joyce’i rikastunud keeletajuga, mida ta “Ulyssese” ja “Dub­linlaste” tõlkijana ju hästi tundis (vt nt lk 76).

Ent laiemaltki saab Soome selle paguluses kirjutatud teose üheks olulisemaks paleuseks, isegi kui autor tõdeb, et “niisugused mõisted nagu “isamaalisus” ja “rahvuslik” on minule tühjad, ei tähenda midagi” (lk 54). Varemgi on ta kuulutanud: minulla on monta kansallisuutta ja monta elämänkertaa (“mul on mitu kodakondsust ja mitu elulugu”) (“Katselen Sta­linin päätä ylös”). Nüüd ta Soomes enam ei ela, vaid ainult reisib sinna, et ennast meelde tuletada: “ma pean, ma pean mee­nutama, et olen olemas, ja näitama, et olen vormis” (lk 135). Ühelt poolt näikse kirjanikule kujunevat isegi uus identiteet – üha enam seostab ta end root­si­soom­lastega. Puudutades õige põgusalt oma lapsepõlve sõjapagu Rootsis (lk 74–75) – traumaatiline teema, millest Soomes alles viimastel aastatel rääkima on hakatud (nt Heikki Hietamiehe romaanis ja selle põhjal valminud filmis “Emadest parim”, 2005) –, saab päevaraamatute oluliseks teemaks soome immigrantide eluolu ja identiteet Rootsis. See aga kasvab kiiresti üle aruteludeks rootslaste “võõrahirmu” ja muulaste rootsistamise soovi üle. Ühtlasi tuleb siin aga esile ka Soome ja Rootsi valuline Väikse ja Suure Peetri suhe, vastasseis, mille mõtestamiseks leiab Saarikoski väljapääsu kreekaliku ja roomaliku kultuuriruumi vastandusest. Kui suures mõõtkavas esindavad seda tema jaoks NSVL ja USA (nt lk 30), siis “Rootsigi kuulub roomalikku kultuuriringi” (lk 30). “Kreekas ja Venemaal sa ei ole samamoodi võõras ja veider nagu siin maal. Soomlastel on teine traditsioon kui rootslastel, soomlased ei kuulu Skandinaaviasse, soom­lased on Ida-Euroopa rahvas, nii nagu meie kellad näitavad Ida-Euroopa aega. Soomlasele ja venelasele maitseb seesama leib, Rootsi leiba süües tead, et oled võõral maal” (lk 71–72). “Kindlasti on Rootsi meid rohkem röövinud ja rõhunud kui Novgorod, Peterburi või Moskva. Saksamaa on meile andnud Lutheri ja Goethe, näpuotsaga relvi ja näpuotsaga nisu, aga see ei ole olnud tasuta” (lk 63). Niisiis koondub tähelepanu nendes raamatutes – kus küll pingsalt jälgitakse ka Rootsi valimisi – teisalt üha ja jälle Soome ümber. Siin tõmbab Saarikoski murelikke paralleele kaasaja ning Talvesõja-eelse ajastu vahel: “Mulle nimelt näib, et praegu on Soomes jälle sirgumas poliitiliselt ja eriti rahvusvahelises poliitikas pime ja kurt põlvkond: 60. aastate “radikalismile” järgnes 70. aastate “klassipositsioon”, mis on niisama raskesti seletatav lööksõna kui “rahvuslikkus”, ja sellele järgneb siis poliitiline ükskõiksus, siin võib jälle hullusti minna” (lk 55).

Siin avaldubki veel üks nende raamatute tähelepanuväärne omadus, tundlik poliitiline ja ühiskondlik närv, mis paneb autori järjekindlalt arutlema maailmapoliitika ja valitsemiskorra, ühiskondlike probleemide ja sõnavabaduse, demokraatia ahenemise ja politseiriigi tekkimise ning kas või aatomielektrijaamade ja Falklandi kriisi üle. Sellele annab tausta muidugi järjest süvenev arusaam “inimnäolise” kommunismi kokkuvarisemisest, nukker tõdemus, et revolutsioon on läbi kukkunud. See annab sellele isiklikule ajaloole ka kaaluka ajaloolis-kultuurilise konteksti, muudab selle ühtlasi ühe ajastu ja põlvkonna keskea portreeks. Olles läinud kaasa liikumisega, mis viis Soome 1960. aastate kultuuriradikalismist küm­nendi lõpul poliitilise radikalismini, on ta siin jõudnud selle põlvkonna “pettumuste aastakümnesse” (lk 25), mil tuli leppida oma ideaalide läbipõrumisega nii (Kaug-)Idas kui Läänes. Rootsi luuletaja Göran Sonnevi helistab Saarikoskile ja küsib: “Vietnamis toimub hirmsaid asju. Salapolitsei, vangilaagrid. Kas ka see unistus peab nõnda lõppema? Kui palju kordi on lootus luhta läinud! … Kas mäletad, kuidas käisime tänavatel ja hüüdsime Ho Tshi-minh, Ho Tshi-minh?” (lk 11). Saarikoski aga peab nentima: “Loen ajalehte, uudiseid Indo-Hiinast, kas nüüd on selgeks saanud, et Marxi õpetus on nahka pandud, Lenini pärand läbi löödud?” (lk 22–23). Sama küsib ta NSVLi kohta: “Üha sagedamini tundub, et see, mis toimus Venemaal 1917. aastal, ei olnud mingi revolutsioon, vaid võimuhaaramine. Süsteem tegelikult ei muutunudki, sama nähtus nagu kapitalistlikes firmades, vanad mehed tuleb kõrvaldada, et firma nooreneks” (lk 64). Lähemal on aga “Lääne-Euroopa kommunistlikud parteid hangunud tarretiseks, seda võib püstijala-lauast taldrikule võtta, nii nagu kõiki teisigi sorte” (lk 146). Küsides, “Kas ka Rootsis on tegemist sotsialismi ebaõnnestumisega?” (lk 24), kuulutab ta, et seal valitseb kipssotsialism, “sotsiaaldemokraatlik koonduslaager” (lk 147). “Sotsiaaldemokraadid viisid Rootsi arvutite ja tuumatehnoloogia, saastunud ja inetu keskkonna, bürokraatia ajastusse, sellesse väikekodanlikku põrgulikku paradiisi, mida nimetatakse “rahvakoduks”” (lk 99). Seega on need raamatud kirjutatud juba paratamatusega leppimise ajal, Brežnevi, Reagani, Carteri, Thatcheri, Koivisto – ja Milton Friedmani – ajastul. Orwelli aasta on tulemas. Uudistes räägitakse peaasjalikult jalgpallist. Olukorras, kus vasakpoolne “kunstiinimene” ja intellektuaal peab end positsioneerima neo­libera­li­seeruvas maailmas, jõuab Saarikoski ühelt poolt juba Foucault’ võimu- ja diskursusekriitikani. Massid ei vaja enam intellektuaale asjadest arusaamiseks, vaid neil on endal terviklikum ettekujutus, kuid valitsemissüsteem, mis tungib märkamatul moel läbi kogu ühiskonna võrgustiku, pareerib nende sõnad, muudab nad jõuetuks. “Intellektuaalid ise on osa sellest valitsemissüsteemist; ettekujutus, et just nemad kaitsevad “teadlikkust” ja sõnavabadust, kuulub sellesse süsteemi” (lk 131). Ent küsides, mida me teha saame, leiab Saarikoski veel teisegi alternatiivi: “üksnes varjatud vastupanu on võimulolijaile ohtlik” (lk 130). Ja siis ei tule kirjutada mitte protestilaule, vaid paluda tuumajaamas tootmisjuhilt sigaretile tuld, endal kõht dünamiiti täis pugitud.

Nendes seisukohavõttudes tuleb elavalt esile ka erinevus Eesti 1970.–1980. aastate taustsüsteemiga ja märksa teiselaadse kommunismikogemusega, mis pealegi pani olulise osa meie poeetide ja kunstnike avangardist vaatama pigem tagasi Eesti aja poole. Vahest ka seetõttu on meil ikka nii raske aru saada sellest Lääne vasakpoolsete põlvkonnast, kuigi selle siiani suurt osa Lääne intellektuaale ja ka eliiti mõjutava mõttelaadi mõistmiseks ja teadvustamiseks on muidugi viimane aeg ammu käes, olgu elu ideoloogiate paljususe aktsepteerimine nii raske kui tahes. Muuhulgas ka just selleks sobivad Saarikoski käesolevad raamatud – talle on sageli ette hei­detud vähest kaasatundmist Eesti ajaloole ja nõukogude võimu aktsepteerimist – suurepäraselt.

Kui aga lugeda nendele päevaraamatutele jätkuks ja lõpetuseks eriti Saarikoski hilisemaid luuleteoseid, siis tuleb tõdeda, et need kaks ilma on nii hämmastavalt sarnased, et õieti peab endale alatihti meelde tuletama, et autor on vahepeal žanri vahetanud. Kuigi kirjutav mina on sama, eristab teda päevaraamatutes muidugi autobiograafilise tõe ja identiteedi samasuse leping. Kinnitades, et autor, ju­tustaja ja peategelane on identsed, peaks see justkui looma fiktiivsest tekstist erineva tõeväärtuse. Kummatigi leiame ka tema luulest needsamad päevade ümberjutustused, katkendlikkuse ja fragmentaarsuse, neidsamu päevapoliitilisi teemasid, sellesama argireaalsusegi, saame sealtki teada, kuidas ta ennast tunneb, kuidas elavad tema kõhuvalu ja raskemeelsus, loeme teda koh­vikus istumas ja teisi inimesi jälgimas. Armastaski ta ju võrrelda luuletamist seenel- ja jahilkäimisega. “See on nüüd see ootamise aeg, mis tuleb enne luuletust, see on nagu jahipidamine: käid ringi, püüad ninaga tuult, varitsed, ja siis kähku reageerida” (lk 28). Nagu on märkinud Juhani Salokannel, ei tegelegi Saarikoski hilisem luule suuresti mitte teksti ja tegelikkuse, vaid just looja ja teose vahekorraga. Kindlasti peegeldab see toonast üldist huvi spontaanse ja automaatse kirjutamise, tõelise ja vahetu kogemuse jäädvustamise vastu. “Püüan teha nii, et aeg tunduks tõe­line” (lk 160). Enamgi veel, “Raamatul peaks olema kaasas lindistus, et lugeja kuuleks raamatut lugedes inimeste juttu, metallrahade kõlinat, kõiki neid hääli, mida mina kuulen, kui seda raamatut kirjutan” (lk 238). See aga ei välista muidugi kirjelduse subjektiivsust: “Niisama vähe kui fotograaf suudab kirjanik kujutada midagi muud peale iseenese, kaamera on fotograafi käes ja läbi objektiivi vaatab maailm teda. Inimesel ei ole võimu maailma üle. Mida sügavamalt kunstnik seda tajub, seda suurem ta on” (lk 178). Just selle täpselt-kirjutamise püüdluse tõttu võikski Saarikoski eestimaiseks analoogiks pidada Vaino Vahingut, kelle üht äsja ilmunud ja teist alles ilmumisel päevaraamatut ongi Saarikoski päevaraamatutega juba kõrvutatud.

Huvitava ja samas justkui juba ette hu­kule määratud katse neid kahte, identset ja fiktiivset sfääri ühendada teeb raamatu lõpus Mia Berner, kes sarnaselt teistegi Saari­koski-mäletajatega püüab Bretagne’i päevaraamatu joonealustes osutada “elu ja luule” kokkulangevustele. Kummatigi tuleb just nendes viidetes luuletaja poolt osutamata jäänud tsitaatidele, mõnele eluseigale, kaudsele viitele Pentti enese või teiste loomingule esile seesuguste püüete haprus ja absurdsus. Sest nagu juba alustuseks öeldud, on Saarikoski saladus vormi saladus, ja praegusel juhul mitte niivõrd väliste praktikate, kuivõrd autorimina fiktiivsuse saladus. Küsides, kas “Aeg Prahas” ja “Kiri minu naisele” on jutustused, ütleb Saarikoski, et just seda nad ongi: “Nende “mina” on seesama isik mis kirjutaja ja ei ole ometi: ma muutun fiktiivseks “minaks”, kes on olemas vaid selle aja, mis kestab raamat” (lk 41). Just selles vormis – elu kirjutamise ja kirjapanemise uurimine – näeb ta ka üht nende päevaraamatute võimalikku väärtust. “Ega neil ülestähendustel erilist mõtet ei ole, aga võib-olla siiski: mul on niisugune auahne mõte, et inimene, antud juhul mina, saaks täielikult kirjutatud. Nii täielikult kui võimalik. Peale minu kirjaliku kirjandusliku loomingu peavad muidugi olema ka minu lähedaste ja sõprade jutustused, arstide diagnoosid (Kupittaa, HYKS) etc. Ma ei mõtle selle all, et just MINA, aga materjali on nii rohkesti. Võiks otsida vastust küsimusele, mis on inimene ja mis on tema elu.” (lk 306).

Kalev Kesküla
Mõisaorjusest pangaorjusse
Kivisildnik. Vägistatud jäämägi. Jumalikud Ilmutused. Pärnu, 2006

KIVISILDNIK. VÄGISTATUD JÄÄMÄGI. Jumalikud Ilmutused, Pärnu, 2006. (Ji; 2). 80 lk. Hind 85 kr.

“Oh, meie ei meeldi muile ikka ei kuidagi; meie meeldiksime neile ainult siis, kui – meid ei oleks”

(Juhan Liiv, “Elu sügavusest”, 1910).

“kuus / miljardit inimest // kes ei hooli / sinust põrmugi // ei saa // ju eksida”

(Kivisildnik, “Vägistatud jäämägi”, 2006).

Pärnu luuletaja Kivisildniku maniakaalsevõitu tekstimasin (aurukatel?) annab märku pulbitsevatest poeesiaaurudest, kirest ühiskonnaelu roosata ja ka muuta. Sotsiaalne paatos ilmneb luuleteo kõrval ka muužanrilistes ülesastumistes. Ons Pärnu poeetiliseks genius loci’ks dr Varese barbaarne vari või on tegu temperamenditüüpide juhus­­liku kokkulangemisega? Muide, Debora Vaa-randi ütles mulle mõne aasta eest, et Kivi­sildnik on luuletajana nagu Barbarus: on ideid, on häid ridu, aga häid luuletusi on vähe. Puudub kannatus tervikut lihvida. Viimane on suuresti tõsi massiivkogu “Nagu härjale punane kärbseseen” puhul, siin kõne all olevas luulevihus on Kivisildnik enamasti nii napisõnaline, et luuletus ei jõu laiali valguda ega ära laguneda. Poeet on jätnud luuletusest järele vaid head read ja kõik muu minema visanud: “eile panin ma / Eestimaad padi näo peal / maailma ei saand”. Kas pole ses 17-silbikus kõik põhiline ära öeldud – moodsa eestlase tundeelu, patriotism ja elujanu kõnekalt avatud?

Barbaruslik protest on Kivisildnikus ühendatud juhanliiviliku ründava resignatsiooniga. Olgu toodud Liivi ja Kivisildniku teemade ja hoiakute samasuse kohta mõned näited. “Kibedusega konstateerib Liiv intelligentsi armetut asendit tolle aja ühiskonnas, kus kirjanikud peavad rasketes eluolulistes tingimustes tegelema ajalehtede “seltsitööga” ja tuimastava ümberpanemisega” (A. Vinkel, Juhan Liivi elu ja looming. Rmt-s: J. Liiv, Teosed. Tallinn, 1954, lk 36). Kivisildnik: “ükskord ma kõngen / võin endale lubada / liisimatagi” (lk 12).

“Liiv kui kirglik rõhumise vihkaja astub välja ka imperialistliku koloniaalpoliitika vastu” (Vinkel, lk 35). Kivisildnik: “Sõda on alles noor / toetan valitsuse poliitikat / õigustan ja õhutan sõda /… / tuumapomm / pühi maa pealt / moslemikonn” (lk 24).

“Luuletaja konstateerib, et verehimu, rumalus ja ebausk on vagadusega (=vagatsemisega) lähedalt seotud…” (Vinkel, lk 36). Kivisildnik: “Minu jeesus / On gladiaator /…/ ta võib tappa / Nii odaga kõhtu / Kirvega selga kui / Piibliga pähe lüües” (lk 71).

“Luuletaja paljastab oma aja ühiskonna inimeste karjääri- ja tundetut saamahimu, meelsuse muutumist materiaalsete kasude eesmärgil…” (Vinkel, lk 36) Kivisildnik: “Noor veiko märka / kirjutas, et tahab / tappa ja põletada / nüüd on ta reformi / erakonnas ja keegi / ei küsi kas tahad” (lk 26).

“Rikaste kullaorjusele, kõrkusele ning silmakirjatsemisele vastandatud siirast lihtsat, seltsimehelikku elulaadi leiab luuletaja kehvikute keskel, saunahurtsikus” (Vinkel, lk 36). Kivisildnik: “sarnaselt lihtinimestega / on mulgi suht vilgas suguelu / armastan ja nii edasi” (lk 57).

Ning võtkem kokku. “Liivi ühiskondlikul teemal kirjutatud lüürika põhimotiiviks on kahe maailma – rikkuse ja vaesuse vastuolu terav tunnetamine” (Vinkel, lk 34). Kivisildnik: “lihtinimene on / nagu savi / või eesli sõnnik // surud ta pangalaenu / vormi ja viskad / müügisurve tulle / saad tellise / millest võid ehitada / midagi jälki”. Ei saa salata, et Kivisildniku laenuorjuses lihtinimese-kujutustel on eksistentsiaalset masendavust.

Teeneka Liivi-uurija Aarne Vinkeli (temagi nimetab Liivi kangelast “lihtinimeseks”!) kaasabil saime kinnitust, et Kivisildnik astub eesti luule peateel, lausa Alatskivi poeedi jälgedes. Ja ta kuulub Liiviga kokku nii ainelt kui paatoselt – seega hoopis üldisemalt ja põhimõttelisemalt, kui hommage Liivile, allusioonitsükkel “Mina pean Liivi preemia saama” paista laseb. Samas tuleb nentida Liivi-improvisatsiooni virtuoossust. Kivisildnik mahutab oma Liivi-mängu tublisti huumorit ja sürrealismi, samas on temas ka mingit liivilikku, lõpuniminevat, head seltskondlikku käitumistava eiravat väljendusvabadust. Kas Liivil ja Kivisildnikul on ka vaimset lähedust? Ma pole arst, et seda öelda.

Vahest ainsaks – ja kummagi ajastule iseloomulikuks erijooneks – on Liivi rahvusluse puudumine Kivisildnikul. Motos toodud Liivi tsitaadi “meie” on kahtlemata eesti rahvas, Kivisildnik on moekalt individualistlik, tema luuleobjekt on üksikisik.

Kivisildnik on ühtlasi mängur ja eesti luulesõna vang. Tema tekst kirendab allusioonidest. Samas on ta mässav vang. Ta elab teispool Liivi-järgsete luuletajate hu­manistlikku traditsiooni. Ta ei avalda armastust, ei paku lohutust, ei sisenda julgust ega luulenda eestluse igikestvust. Hirmus kui needmise ajalugu on meieaegse võlaorja elu. Suits, Tuglas ja Alver on Kivisildnikule nagu järjest paremaks muutuvad pesupulbrid.

Niisiis on Kivisildnik rahvuse sõnnikuste juurte Liivi juurde tagasi tulnud. “Mõisad põlevad / saksad surevad / matsid jäävad matsideks” (lk 12).

Üleliigsetest ridadest loobumine on Kivisildniku värsi habemenoaks teritanud. Muljetavaldav raamat, “väga vajalik ja õigeaegne raamat”, nagu olevat öelnud Stalin Leberechti “Valgus Koordis” kohta. Ainult et kuhu siit edasi minna? Satiiripõhi on käes.

Olen mõelnud, et kui väsimatu rooskaja, sisyphoslik ühiskonnasanitar Kivisildnik ja kosmilisi tundevärinaid registreeriv Doris Kareva oma poeetilised leivad ühte kappi paneksid, oma luulevaimu teineteise omaga tõuparandaksid, siis peaks sündima uut mõõdet ja kvaliteeti. Aga eks selliseid soovitusi on ju tore anda, aga pea võimatu teostada.

Ma ei tahaks Kivisildnikust kuigi pikalt kirjutada. Kurikuulus Pärnu poeet ja ühiskondlik mõtleja on oma luulemeetodilt mulle niivõrd lähedane, et temasse süüvides peaksin ka lahkama iseennast, miks minus nii paljud teised eesti luuletajad kõnelevad.

Tõdegem, et Kivisildniku verbaalne leidlikkus ja mässulisus sisendavad lootust luule vastupanuvõimesse maailmas, kus “…elu käimapanevaks jõuks on töötajate kurnamisest toituv omandimeel ja rikastumiskirg” (Vinkel, lk 34).