Luule

Me jäime siia suure lumega. Sadas terve nädala, võibolla isegi kauem, lumi mattis meid ja pressis igast küljest, nii et jahionni palgid kägisesid. Välisuks ei tulnudki enam lahti, akendest nägime vaid hangesid ja nõrka valguskuma, kaminasuust pudenes vaibale helbeid. Inimesed, kes ei suuda kühveldada lund või lahkuda enne laviini tulekut, ongi määratud surema!

Koolitusele saabudes oli meil kõigil rohkem või vähem lootust abi leida. Või kas oligi enam? Tulime siia justkui eikuhugi, olime juba kõike üritanud ja näinud, et miski ei aita, inimesed on sellised nagu nad on, hädised ja õnnetud, ja tee mis sa teed, viimaks jääme ikka elule alla. Aga nüüd meile lubati – te kõik lahkute siit täiesti uute ja õnnelike meestena! Jagunesime toa eri nurkadesse, põrnitsesime igaüks omaette, sest mida on sul rääkida inimestega, kes on hädas nagu sinagi, nendest on targem eemale hoida! Oleksin tahtnud kohe lahkuda, lihtsalt minema joosta, läbi metsa ja üle mägede, ükskõik kuhu, ainult eemale siit! Nooruke Paul tegigi ettepaneku, et läheb korra õue, lihtsalt, vaatama, hingama. Aga meie koolitaja nägi ta läbi ja sulges tee. Istusime edasi, jalad üle põlve, käed rinnal risti, olime nagu sünged kartulikotid, suud köiega kõvasti kinni tõmmatud, põlgus üksteise vastu süvenes, sest meil kõigil oli loomuomane kalduvus inimesi vihata. Eriti võõraid, eriti omasid, eriti kõiki! Inimvihkamist on ilmas palju, see ei üllata kedagi. Häda oli aga selles, et me ise ootasime üle kõige teiste inimeste armastust!

Kuidas seda paradoksi lahendada? Kas just selleks oli meil vaja tulla siia keset mägesid, üksildasse jahionni? Ja ainult mehed omakeskis? On siin võimalik üldse midagi ära teha? Võõristus ja umbusk meis loksus lausa üle ääre, kuigi me hoidsime end tagasi ega ülbitsenud, et noh, tulge ja muutke mind, tahaks juba isegi väga oma uut ja paremat mina näha, hakake pihta! Üritasime koolitajale, kes nimetas end elutreeneriks, mitte silma jääda, sest keegi meist ei soovinud olla esimene, et oma kaasusega välja tulla. Teadmine, et kohe-kohe võetakse meid pulkadeks lahti nagu mõnd vana autot, tekitas kabuhirmu. Näha ise ja näidata teistele oma viletsust ei soovinud meist keegi, ilus vaatepilt see pole, kindel see! Ja isegi kui meid pannakse pärast kokku tagasi, on selge, et paremaks ei lähe sellest midagi, ilmselt hullemaks! Olime kõik siin kulumisjälgede ja vigadega, hunnik vanarauda, keda juba ammu oleks pidanud romulasse saatma. Meie ainus lootus oli, et ehk mõnda meie varuosa saab kuidagi veel ära kasutada! Elutreener andis meile lootust, et saab, saab! Me ei uskunud teda, aga hakkasime end vaikselt lahti harutama nagu külma käest tulnud teelised, kes võtavad jalast rasked saapad, siis millalgi kasuka, siis kindad ja mütsi…

Peeter oli esimene, kes oli nõus rääkima, ta oli paksuke ja tegi kohe enda kohta nalja: „Minu probleem seisneb selles, et ma vihkan maailmas kõike magusat ja rasvast ja olen võtnud enda ülesandeks selle kõik ära hävitada.“

Peeter naeris oma nalja üle üksi, siiski leidus neid, kes hea tahte märgiks kaasa muigasid, sest ta oli valmis olema esimene. Ka treener noogutas, Peeter rullis endalt kihte nagu kapsapea, näis, et see oli talle lihtne, kuigi tema sees küdes ärevus, piinlikkus ja viha selle olukorra ja enda pärast ja üldse kogu elu vastu, miks on kõik nii, nagu on! Peeter vestis oma rasket lugu, ta oli kokku arvutanud, et enamuse oma elust oli ta istunud rekka kabiinis, veetnud öid eikusagil hiiglaslikes kiirteede parklates, keetnud endale hommikuks kiirputru ja õhtuks teed ja kui väga vaja, siis söönud paar banaani, sest ta oli lubanud endale, et võtab sõidu lõpuks kaalust alla kolm kilo, aga siis ikkagi ei tulnud und, üksindus sõi hinge seest, kui mõtles oma lapse peale, kellest ta on nii eemal ega näegi, kuidas tütar kasvab, ega saa aidata, kui oleks vaja, ega olla oma naisega ühes voodis, see kujutlus lõikas nagu noaga, seal on kirg ja elu, siin aga parkla ja pimedus, võimalik, et ma isegi suren kunagi selles kabiinis!? Peeter ei pidanud vastu ja onaneeris, mõnikord aitas see uinuda, aga enamasti tekkis selle peale nälg ja ta läks bensukasse ja lubas, et võtab vaid ühe kabanossi, aga siis tuli ikkagi tagasi kolme burgeri ja friikartulite ja kaheliitrise koolaga, taskutes veel kaks pakki kommi, kõik läks käiku, suhkru- ja rasvalaks oli selline, et uinuda enam ei suutnudki, keset ööd pani oma rekkale hääled sisse ja läks liikvele, nii väga oleks tahtnud jätta selle tellimuse kus kurat, kogu selle koorma, keerata otsa ringi ja sõita koju, aga ta ei teinud seda, sest eks meil kõigil on oma tee ja rist kanda! Peeter oli kohusetundlik inimene, kelle peale sai alati loota, olgugi et igatsus haukas ta hingest samal ajal poolkuu-kujulisi ampse. Millalgi sajandi möödudes jõudiski ta koju, kolm kilo raskemana, avas aiavärava, süda tagumas, astus nagu aegade taha, aga niipea kui ta nägi oma naist, ikka selles hommikumantlis, segamini tuba, oma tütart, kel oli jälle keegi sõbranna külas, vajus Peeter kokku – see polnud üldse see, mida ta oli ette kujutanud, teda polnud oodatud! Algasid talumatult pikad ja tühjad päevad, karjumisega proovis ta seda rusuvat vaikust täita, nuteti, loobiti mobiiltelefone, paugutati ustega, naine hakkas jooma, Peeter sööma, teele asudes olid talle uued kilod külge kasvanud. Aga veel ei olnud minna kuhugi, Peeter luges päevi, järgmise sõiduni oli nädal, nädal! Juba hommikul hakkas Peeter ootama õhtut, et magama jääda, siis millalgi saabuski päev, mil tuli minna! Ühtäkki oli see nii raske, süda istus kodu küljes kinni, valutas ja tuikas, samas oli see valu nii magus, tegelikult ikka rõõm! Kuid nii kui ta oli kabiini istunud, hakkas seest kokku kiskuma, miks ma siin olen, kuhu ma lähen! See tsükkel kordus ja väsitas nii Peetrit kui tema last ja naist, keda ta oli isegi paaril korral sõidule kaasa kutsunud. Millalgi sattuski nii kenasti, et naisel oli puhkus, tütar oli ujumislaagris ja nad läksid, aga see oli veel õudsem kui koos naisega kodus olla, ühtäkki sai kogu kabiin teda täis, keset Poolat läksid nad tülli, naine lahkus kusagil Łomża kandis eikuhugi. Kui Peeter reisilt tuli, leidis ta ukselt naise, kellele oli lepituseks kaasa toonud ühe keraamilise hirve. Peetrile loom meeldis, see oleks kena asi aia nurgas, aga näis, et naisele ei meeldinud enam midagi:

„Miks sa tuled siia?“

„Kuidas?“

Peeter seisis oma hirve kõrval, vaatas naist, korra ka looma silmadesse, need olid ilusad suured ja helkisid glasuurjalt, sealt võis näha enda peegeldust, kui hästi vaadata, aga mingit head nõu loom anda ei suutnud, huvitav, et täna on kõik siin nii kinnised ja kurjad? Mis mõttes ta küsib mu käest, miks ma siia tulin?

„See on ju meie kodu!“

„Ja mida sa siin teha tahad?“

Peeter vaatas enda naist ja proovis ära arvata, kas ta on juba midagi joonud, vist mitte, samas ega ei tea. Ka seda, mida vastata, Peeter ei teadnud, aga siiski pidi vastama, see oli selge:

„Olla…“ Peeter tõstis pilgu naisele, kes ei jäänud vastusega rahule, tuli veel midagi lisada. „Ja armastada.“

„Sina?“

„Jah.“ Tõsi, veidi võõralt see kõik kõlas, aga ikkagi ilusti, aeg-ajalt oli Peeter siiski hellusi oma kallimale öelnud ja sellel oli ka mõju olnud, alati oli saanud ära leppida, mis siis nüüd?

„Sa ei oska ju!“

„Mida ei oska?“ võttis Peetril korra mõtte kinni.

„Armastada.“

Tõsi ta ju oli, see ei tulnud tal kõige paremini välja, samas, ta ju püüdis! Kas naine siis ei näe!

„Aga ma siis olen niisama,“ pakkus Peeter, ka see ei kõlanud hästi, tegelikult üsna haledalt, aga samas just seda ta oligi kogu aeg teinud! Kui niisama olla, siis sellega sai Peeter hakkama, just armastus oli see, mis kõik ära rikkus, nagu kiusaja, kel on igasugu soove ja nõudmisi ja siis läheb tüliks, vaikimiseks, leppimiseks, lahusolekuks, uuesti tüliks. Peeter tahtis kohe enda tõdemuse ka välja öelda.

„Võibolla olekski hea, kui me oleksime niisama, kui me armastada ei oska?“

Peeter oli valmis, kuid ta abikaasa soovis enamat, alla armastuse pole mõtet! Tal oli üldse palju nõudmisi elule ja Peetrile, ikka veel ootas ta midagi, aga enam mitte Peetrilt.

„Aga ole niisama! Mine oma kabiini ja ole seal!“

Viimaks Peeter läkski, keeras ringi ja hakkas minema, kuid äkitselt midagi kihvatas ta sees, tuli veel korra tagasi, võttis hirve kaenlasse ja läks, see oli ikka paras kolakas, aga kergem kui naine, selge see, ka sel ööl ei tulnud Peetril und, ta lebas oma kabiinis nagu hauas, armastust polnud ammu, niisama olla kah kuidagi ei saanud, peast käis läbi mõte, et mis oleks, kui tapakski end ära, võimalusi sellise võimsa autoga oli palju, ent oli siiski miski, mis ajas ta jalule, ning ta läks ja otsis endale midagi nosimist.

Kui Peeter lõpetas, oli tunne, nagu sajaks lund igast küljest, tema lugu oli meile hinge läinud, julgesime nüüd teineteist juba vaadata ega istunud sõlmes. Kui veel mõned tunnid tagasi oli alandus, häbi ja üksindus teinud meid vihaseks ja häbelikuks, siis nüüd see liitis meid! Kõik me olime umbe jooksnud, siiski teatavate erinevustega, saime üksteisega tuttavaks, olime valmis endast rääkima, välja arvatud Paul. Nii kui ta avas oma suu, et öelda, mis teda kursusele toob, ei tulnud üle ta huulte sõnagi, vaid pisarad paiskusid silmist, juba ta nuttis kõva häälega ega öelnudki midagi, nii mitu korda järjest, me lasime tal olla, sest neid, kes olid valmis paotama ust oma pimeduse südamesse, oli palju, hakkasime teineteist isegi üle trumpama.

Siimul oli inimeste suhtes lausa allergia, ta võis nendega täiesti vabalt rääkida, aga kui keegi tuli talle lähemale kui kaks meetrit, siis hakkas ta köhima, Siim ise nimetas seda karvapalli efektiks, millest ta samuti hea meelega pikalt rääkis, see oli tal midagi sarnast nagu kassidel, kellel koguneb kurku karvapall ja siis tuleb see välja köhida. Siimu sees polnud karvu, ta oli seda lasknud korduvalt kontrollida, kogu oma sisemuse läbi vaadata, mis seal on ja ei ole, midagi ei leitud, keegi ei suutnud teda aidata, ta ise kahtlustas needust, aga mulle tundus ta homona, kes on endiselt kapis ega taha sealt välja tulla ja niipea kui keegi talle läheneb, hakkab kohe köhima. Ka väljas lõõtsus ja undas, lumi tuiskas, eemalt mägedest kostsid paugatused, aga meil oli iseendiga nii palju tegemist, et me ei osanud sellele tähelepanu pöörata.

Leidus ka lihtsamaid juhtumeid, meie hulgas oli Toomas, kellele iseenesest inimesed meeldisid, tegelikult isegi väga, aga ta ei saanud aru, miks teised inimesed temast eemale hoiavad? Terve elu oli mees selle küsimuse käes vaevelnud ja otsinud vastust ja püüdnud leida kedagi, sõpra, armsamat, kuid polnud kedagi, ta langetas aasta-aastalt panuseid, otsis kontakti juhututtavatega, pakkus end armukeseks töökaaslaste naistele, kes olid silmanähtavalt õnnetud, koos oleks neil kergem ja rõõmsam sellest okkalisest eluhekist läbi pressida. Aga igal pool põlati Toomas ära, isegi ta naabrid vahetusid sageli, ta kahtlustas, et asi on temas, ja õigus tal oli. Toomas oli ennast peeglist uurinud, tõesti ei midagi erilist, samas mingeid suuri vigu ta samuti enese juures ei leidnud, analüüsis end päevast päeva, sageli ka öösel, ja püüdis leida vastust küsimusele, miks armastus jaguneb nii ebavõrdselt? Miks mõnel on kõik ja teisel ainult pisku, kuidas küll nii, et teisi edutatakse, aga teda vaid koondatakse, pisendatakse, tühistatakse? Viimaks Toomas väsis ega uskunudki enam, et ta võiks kellegi leida, oma loomult oli ta olnud lahke ja abivalmis, tasapisi oli ta hakanud kibestuma, ühtäkki ta mõistis neid inimesi, kes viskavad rannaliivale žilette või kõnnivad parklas autode vahel ja tõmbavad mõnuga suure roostes naelaga tagatiivast kuni esituleni, heli, mis sellest tekib, on nii sume ja teeb hingele head!

„Ja nüüd ma olengi siia välja jõudnud.“ Toomas vaatas meile kõigile otsa, siis treenerile, kelle nägu läks tund-tunnilt aina murelikumaks, mõtteainet aina kogunes. „Kui teil on lootus, et te saate siin kuidagi enda asjad korda, siis minul seda pole.“

„Miks sa siia siis tulid?“ ei pidanud ma vastu, pidin olema järgmine rääkija ja tundsin, kuidas ma väsin seda Toomast kuulates. Ka mina ei osanud öelda, mis on see, mis Toomase juures ärritab ja vastu hakkab, aga iga uus minut, mil ta rääkis, tekitas viha, meile kõigile oli selge, et ta oleks võinud olla kusagil mujal. Aga Toomas arvas, et ta on just õiges kohas ega häbenenud midagi, vaatas süüdimatult meile otse silma sisse, justkui öeldes, et mul on samasugune õigus siin olla, ma olen maksnud, mis te mulle ikka teha saate!

„Ma nüüd käingi igal pool koolitustel. Sel aastal on see mul juba kaheksas koolitus, ma olen käinud lilleseades, joogas, ajaplaneerijate koolitusel, nüüd siin ellujäämise kursustel. Ja mitte sisulistel põhjustel, mind ei huvita jooga ega lilled, vaid ma lihtsalt maksan, et inimestega koos olla. Koolitajad on ainsad inimesed, kes mulle veel jäänud on.“

Kuigi siia oli kokku tulnud ikka väga erinevaid tüüpe, lausa veidrikke ja jõhkardeid, häiris just Toomas meid kõige enam, just tema, mitte isegi Andreas, endine vang, kellel olid meeletud raskused oma äkkviha taltsutamisega. Nagu Andreas ise ütles, ei kannatanud ta möla, aga millegipärast kippusid nii paljud just tema kuuldekauguses mölisema või lauslollust suust välja ajama. Andreas ei saanud muidu, kui pidi võtma kõike isiklikult, tema sees toimus suur võitlus valguse ja pimeduse vahel, korraga lõi silme eest mustaks ja siis oli ta jõudude meelevallas, mis olid temast kordades tugevamad. Andreas oli nagu Harry Potter, kes ei teadnud isegi, kuhu ta välja jõuab, kui pimedus teda haarab. Kui valgeks läks, avastas ta end enamasti kusagilt vasakult, käed raudus, ka nüüd nägi ta meeletut vaeva, et mitte püsti karata ja Toomasele sisse sõita, mis õigusega see siin irvitab teiste üle, kes tahavad eluga edasi minna, kuradi munn!

Juba olidki tumedad pilved hakanud Andrease silme ette sõitma, kõik kiskus säbruliseks nagu ikka, kui ta hakkas enesevalitsemist kaotama, aga enne veel kui löömaks läks, kostis meieni müha. Kõik kõmises ja vappus, justkui oleks keegi suur laps meie maja enda kätte võtnud, sinna sisse vaadanud, loksutanud küljelt küljele ja siis oma kohale tagasi pannud. Millalgi korjasime endid eri nurkadest kokku ja saime aru, et see, mis meid jalust maha lõi, oli laviin. Ei avanenud aknad ega uks, selgus, et meie elutreener, kes ehk treeningutes oli väga hea, oli elus täitsa koba. Ta lausa värises, kui mõistis, et me oleme ülejäänud maailmast ära lõigatud. Ainus, mida ta teha oskas – avas elektrikilbi ja klõpsis erinevaid lüliteid, kas ta lootis, et sajandal sisse-väljalülitusel tuleb tagasi elekter ja mobiililevi, õnn ja rahu? Ei tulnud. Meie kõigi peamine küsimus oli – kas keegi leiab meid? Kõva häälega välja ei öelnud seda keegi, sest vastust me kartsime. Olime terve inimkonnaga lõpparve teinud juba ammu, kõik oma lähedased ja tuttavad endast eemale peletanud, polnud kedagi, kes meid ootaks ja otsiks. Nullilähedane oli ka võimalus, et juhuslik mööduja hakkaks oma jalge all olevas lumekuhjas lihtsalt huvi pärast kaevama ja leiaks ühe kohkunud elutreeneri koos tema inimvihkajatest jüngritega.

Kui esmane paanika hakkas vaibuma, proovisime mõelda, mis edasi? Kas meil jätkub õhku, hetkel seda veel oli, aga mis veelgi hirmutavam – kuidas ja kui pikalt me suudame üksteist taluda!? Oli selge, et lõputult see kesta ei saa! Siis avastasime, et Peeter on kadunud, hakkasime teda otsima, hüüdsime, ei midagi. Kas oli võimalik, et ta läks majast välja enne laviini? Viimaks leidsime Peetri köögist, nii süüdlaslikku nägu polnud ma veel kunagi näinud, ta oli kohe esimese asjana, ehk juba siis, kui maja alles vappus, käpukil leidnud tee kööki, avanud külmiku, haaranud sealt lati vorsti, teise käega paki võid, vorstist oli järel vaid jupp, võid enam polnud, kuid käsi veel läikis, pidime Peetri jõuga köögist välja tirima, ta nuttis ja kõõksus häbist ja naudingust, see oli nii valus ja hale vaatepilt, et keegi meist ei suutnud temaga isegi pahandada, tegime ettepaneku toit võrdselt ära jagada.

Peeter lubas meile, et see ei kordu, aga oli selge, et ta ei suuda end tagasi hoida ja millalgi, kui kõik magavad, hävitab meie tagavarad. Kartuses, et homme pole enam midagi, sõime kohe ühiselt ära kõik, mis majapidamises leidus. Ei jäänud enam ühtegi tangutera, sibulat ega makaroni, ja siis jõudis meile kohale, vaatasime teineteisele otsa – kas nüüd ongi lõpp! Paari päeva möödudes hakkas nälg meist voolima koletisi. Et ellujäämiskursus võtab sellised mõõtmed, ei oleks osanud keegi arvata! Kõige vähem elutreener. Meie kompleksid, hirmud ja viha aina süvenesid, olime valmis üksteist elusalt ära sööma! Toomas värises ja palvetas, kuigi Jumalat polnud ta kunagi uskunud, Paul lebas põrandal ja valmistus surema, koolitaja istus elektrikilbi kõrval, nagu võiks sealt tulla päästvaid sõnumeid, Peeter oli seinalt maha harutanud ühe paani tapeeti, sulatas keelega kliistrit lahti ja mõtles oma naise ja lapse peale, et kuidas ta neid armastab, just nüüd, enne surma nägi ta neid nii selgesti, kaks kuju ta silme ees helendasid. Andreas kiskus akna lahti ja otsustas kaevata tunneli, et end siit välja murda, mina ei kavatse siin koos nende idiootidega surra, selline ei saa olla minu lõpp! Tuppa paiskus kümnete kantide viisi lund, Andreas oli kadunud üle tunni, viimaks tuli külmast sinisena tagasi, mähkisime ta tekkidesse, kühveldasime lund aknast uuesti välja.

Möödusid päevad ja ööd, nii me arvasime, millalgi oli päris pime, siis lihtsalt hämar. Peeter oli juba poolelt seinalt tapeedi lahti harutanud ja tundis nüüd, et kliistrist ja näljast hakkab ta sisikond kokku kleepuma. Või siis on hakanud magu ennast sööma? Siimul ägenes tema inimese-vastane allergia, ta otsis üles maja kõige kaugemad nurgad ja konutas seal. Toomas oli ainuke, kes tundis mingit ebamäärast rõõmu, et saab inimestega viimaks koos olla, nii et need tema eest ei põgene. Meie mõtetele tõmbas keegi umbsõlmed peale, tekkisid paranoiad, pidasime üksteist silmas, siin ei saanud usaldada enam mitte kedagi! Olime valmis halvimaks ja kahtlustasime selles igaüht, aga peamiselt jäid kõigi silmad pidama Peetril, kes oli kõige rammusam ja meist kõigist elu jooksul kõige rohkem söönud, temast jätkuks kogu seltskonnale nädalaks!

Otsisime oma olukorrast väljapääsu nagu rebased, kelle uru kõik augud on kinni müüritud! Kuid kannibalismist jäime me puutumata, sest äkitselt Siim karjatas, ja siis kohe uuesti, me ei saanud esiti aru, kas ta on hädas või hulluks läinud, või kas ehk Toomas on talle lähenenud ja üritab teda kallistada? Kuid peagi selgus, et see polnud hädakarje, vaid rõõmuröögatus, mis kostis kui merehädalise suust, kes on viimaks enne uppumist leidnud paadi või üksiku saare!

Siim tõesti tundis, et teised inimesed, aga eriti elutreener, olid talle kuidagi peale tulnud ja hakanud lämmatama, kurk oli kui trombiootel veresoon, õhk ei käinud enam üldse läbi, ja seepärast ta aina eemaldus, läks koridori, katsus veel korra välisust, ei, see ei avanenud, ja keeras end koridoris vaibale kerra. Oli küll neetult külm, aga vähemasti ei tahtnud siin keegi temast midagi, sai veidigi hingata. Siim keeras end koridorivaiba sisse ja tundis end nagu rullbiskviit. Rullbiskviit! Mis kujundid küll pähe ronivad, oli ta enese peale isegi pahane, miks ma küll end kiusan! Kuid siis avastas ta, et kohe tema ja vaiba all on luuk! Ta avas selle ja laskus trepist alla, käsikaudu kobades jäid talle ette riiulid, mis polnud tühjad! Ta rapsis tikke ja siis ta karjataski nagu segane, kui nägi seda, mida nägi, ja enne kui süütas uue tiku, palus kogu hingest, et see, mida ta näeb, poleks luul ega miraaž! Kohe kogunesid ka kõik teised alla, süütasime küünlaid, vaatasime seda imet. Pool keldrit oli täis sealihakonservi Ränduri Parim Sõber! Jah, meie oleme need rändurid, jah, need konservid on meie parimad sõbrad! Peeter tegi kohe karbi noaga lahti ja sõi näppudega, ta lausa sulas, me kõik õgisime, liha oli väga pekine, aga seda parem!

Samal ajal valgustasime ka keldri teist poolt, mis oli täis hiigelsuuri klaaspudeleid. Ilmselt vesi, arvasime esiti, aga kui Andreas ja Toomas esimese pudeli lahti tegid, saime aru, et olime üheksakümne kraadiga mööda pannud – see oli piiritus! Sadade, ehk isegi tuhandete liitrite jagu piiritust! Midagi paremat ei oleks me osanud välja mõelda! Peagi sai meile selgeks, et kui on piiritus, siis võib elada ka ilma konservideta, ja mis peamine – me armastame talve! Enam ei oodanud me kevadet ega seda, et keegi meid leiaks. Laviinina näis meile nüüd kogu eelnev elu, mis kõigi oma nõmedustega oli meid matnud ja lämmatanud! See lumi, mis meile siin kaela sadas, oli parim, mis sai juhtuda, enam ei oodanud meilt keegi midagi ja meil polnud elu ja üksteise suhtes mingeid erisoove, kõik oli olemas, me ei kerjanud almust ega nõudnud armastust, mida me terve elu olime otsinud. Kuid ometi tundsime just nüüd, et keegi hoiab meid! Õige pea jõudsime arusaamisele, et kui on olemas inimesi, kes ei peaks jooma, siis meie oleme need, kes ei peaks kunagi kaineks saama!

Kes kuidas jõi, kas puhtalt, vee või lumega segatult, aga oli selge, et piiritus liitis meid, kadus viha ja viletsus, kurjus ja painajad, meie treener oli nii rõõmus, et ellujäämiskursus oli siiski õnnestunud! Enam kordagi ei tekkinud ühtegi tüli, sest olime muutunud üksteise vastu nii leplikuks ja hoolivaks. Kui keegi ära kukkus, viisime ta voodisse ja panime teki peale. Ainult Paulile meeldis tukkuda laua taga, ta jõi suurte lonksudega, kustus peagi ja vajus unenägudeta unne, teda äratada oli võimatu, Paul viibis justkui varjusurmas, panime talle hüüdnimeks Muumia, aga kui ta ärkas, oli ta puhanud ja värske ja segas juba kokteili. Kõik need teemad, mis meid siia olid toonud, näisid nüüd nii kauged ja kukkusid meie küljest ära nagu kummiku alt kuivanud pori. Andreas ei läinud närvi ka siis, kui keegi midagi täiesti seosetut rääkis, see ei tundunud enam mölana, vaid ta nägi teises inimeses iseennast, ta ei tahtnud kellegi ribisid ega nägu sisse taguda. Toomas oli lihtsalt väga õnnelik, et me kõik oleme tal olemas. Siim istus rahulikult kohe meie kõrval, ja kui midagi hakkaski tal kurgus kraapima, sai selle kohe alla loputada. Peeter võis sama palju süüa kui juua, keegi ei teinud talle märkusi, viimaks ometi viibis ta õiges kohas, see maja oli kui kuningate kabiin, täis ta parimaid sõpru, kõik mahtusid lahedalt ära, ei tülisid naisega, ei nuttu ega lahkumisi! Ja meie elutreeneril polnud enam peal pinget, et peab vastutama ja inimesi aitama, sisimas oli ta alati teadnud, et see on võimatu. Kõige rohkem, mida me teineteise jaoks teha saame, on sõber õigel ajal voodisse viia, ja ainus, mida me päeva lõpuks vajame, on pehmed nurgad!

Ühel hommikul, kui teised veel või juba magasid, lõpetasime Andreasega oma viimast jooki, olime sageli temaga viimased istujad. Sellest mehest, kes alguses näis mulle kontrollimatu retsina, oli saanud mu parim vestluskaaslane, ta oskas rääkida, kuulata ning ka küsida:

„Miks sina siia tulid?“

„Mis mõttes?“ ei saanud ma esiti aru, mida ta silmas peab. „Kas sa mõtled, miks ma kursusele tulin?“

„Jah.“

Mulle meenus, et mina polnudki jõudnud oma looga välja tulla, enne saabus laviin ja siis paanika ja siis juba piiritus, tekkisid hoopis teised teemad. Lootsin vaikselt, et keegi enam ei küsigi.

„Mulle tundus, et mul pole teiste inimestega nagu enam mingit asja ajada.“ Otsisin justkui käsipuud, kust haarata ja alustada, Andreas ootas ega seganud vahele, kiiret polnud. „Ma olin oma vanematel ainuke laps ja veel enneaegne ja võibolla sellepärast oli mul meeletu lähedusevajadus…“

„Mismoodi?“ ei saanud Andreas aru ja pidi mind katkestama.

„Ma ei tea, võibolla ma oleks tahtnud lihtsalt kauem ema sees olla.“ Vaatasin Andreast ja kontrollisin, kas ta teeb selle peale mingeid nägusid, ei teinud, jätkasin. „Ma ronisin talle kogu aeg sülle ja mingi hetk ta ütles, et ei jõua enam, ma olen juba suur poiss. Mulle tundus, et ta hakkas minust nagu eemale hoidma, läks varem tööle ja tuli hiljem, olin rohkem isaga, pugesin nüüd tema kõrvale, kui ta diivanil lehte luges, ta lõug oli karvane ja ta lõhnas masinaõli ja kerge higi järele, veidi magushapukalt. Ja ma sain aru, et pean endale kiiremas korras pruudi otsima, kellega hiljem abielluda, juba lasteaias vaatasin selle pilguga ringi ja tegin lähenemiskatseid, paari tüdrukuga me isegi kusagil aianurgas musitasime, ma oleks tahtnud seda iga päev teha, aga ka nemad kuidagi väsisid minust ja viimaks ütlesid, et ära käi meil järel. Millalgi sain ma aru, et olen liiga intensiivne, liiga lämmatav, ei anna oma pruutidele ruumi ega õhku, või kui annangi, siis mingi hetk ikka lämmatan. Ja ma nii ootasin ja lootsin, et kusagil on keegi, kes on samasuguse lähedusevajadusega nagu mina, et leiduks inimene, kellega koos oleksime kogu aeg paljalt teki all teineteise kaisus, mina hoiaksin kahe käega tema rindadest, tema minu riistast isegi siis, kui me oleme uinunud. Pikka aega polnud kedagi, kes oleks valmis mind hoidma, peale mu enese. Aga siis ülikooli esimesel kursusel, rebastepeol, ma kohtasin teda, teadsin, et ta nimi on Merle, aga ma jäin teda alati unistavalt Rebaseks kutsuma, sest tal olid näole vildikaga vurrud joonistatud, kohe väga kütkestav rebane, ja mul olid võimsad vuntsid ette maalitud, nii et isegi Stalin oleks neid kadestanud. Seal peol olid igasugu tobedad mängud ja ülesanded, millest enamus rebastest tahtis eemale hoida, aga mitte meie, sõime Merlega kahekesi ilma käteta porgandit, senimaani kui meie huuled kohtusid, peale pidu jätkasime, olime mõlemad täitmatud, ta ei kiirustanud minu juurest kuhugi, pea kõikidel loengutel käisime koos, kolisin tema juurde elama, samas kartsin, et ehk millalgi ta ikka tüdineb minust, rääkisin oma hirmust ja tema ainult naeris selle peale ja lausus:

„Minu isu ei saa kunagi täis, ma olen nii ablas!“ Ta tõesti oli ja millalgi ma harjusin sellega, et keegi on ka minu jaoks olemas ja me olemegi ühesugused, täpselt samal lainel, me ei vaja teineteisest puhkust.“

Tegin pausi, võtsin väikese lonksu, on hea, kui väga pikka vahet sisse ei jää.

„Aga siis ikkagi väsisite?“ hoidis Andreas mind järje peal.

„Tegelikult mitte, aga me hakkasime mõtlema, kuidas koos olla ka väljaspool kodu, hakkasime käima looduses, telkisime, tegime matku ja see hakkas meile väga meeldima, sest me saime kogu aeg olla koos, ja nii kui tekkis tahtmine, võis kusagil kallistada ja seksida, metsas ei vaata sind keegi, kui, siis linnud ja loomad, kel on tegelikult samad mõtted kogu aeg peas. Ja millalgi me otsustasime, et lähme alpinismitrenni, ronisime mägedes ja avastasime, et mida kõrgemal me armatseme, seda vaimustavam see on! Võtsime aina uusi tippe, vallutasime kõrgusi. Ja nii ka sel korral, kui juhtus midagi imelikku, õhk oli väga hõre, justkui kellegi üksikud juuksekiud oleks ujunud taevas, me jäime Merlega teistest maha, et olla kahekesi, harutasime kiiruga lahti teineteise lukke ja nööpe, olime õppinud pakases armatsema kirglikult ja kiiresti. Aga sel korral ma pöördusin ära, Merle ei saanud aru, mis mul on, alati olime teineteise suhtes olnud nii täitmatud. Aga minuga juhtus sel hetkel midagi uskumatut. Ma nägin Jumalat!“

„Jah?“ Andreas lausa ehmus ja vaatas mind kuidagi imelikult, kahtlustavalt. „Päriselt?!“

„Jah. Ta oli nii selge, samas ma ei oska sulle teda kirjeldada, teda ei ole võimalik kuidagi seletada, aga ta vaatas mind, ei öelnud midagi, aga vaatas niimoodi, et ta näeb mind läbi ja mul pole kuidagi piinlik ega imelik, vaid see oli hea.“

„Ja edasi?“

„Pärast me läksime alla laagrisse, Merle oli veidi solvunud, ta ei saanud aru, mis toimub, ma olin kuidagi nii imelik, lausa endast ära, viimaks küsisin, kas tema ei näinud seal üleval kedagi? Merle isegi vihastas, arvas, et ma vaatasin seal mõnda teist naist, armukadedust polnud ma tema juures varem märganud, olime ju olnud kogu aeg nii koos, et polnud aega ega ruumi, et keegi teine võinuks meie vahele mahtuda. Kui ma talle tunnistasin, keda olin näinud, siis ta ei uskunud. Läksime hommikul uuesti üles, siis polnud seal kedagi, aga ma olin kindel, et see, mis minuga eile oli toimunud, polnud mingi viirastus ega ettekujutus, vastupidi, see oli üldse kõige tõelisem asi, mis minuga elu jooksul juhtunud oli! Just Teda olingi ma terve elu lapsepõlvest saati enda ellu oodanud! Sellest hetkest hakkasime Merlega teineteisest eemalduma. Mu Rebane tundis, et teda on petetud, mida või keda iganes ma seal üleval siis nägin, aga oli selge, et enam polnud mul silmi tema jaoks. Merle armukadedus aina kasvas, minu isu tema järele kahanes, ta oli muutunud kuidagi nii väiklaseks ja seejuures ka inetuks. Lahkumine oli valuline ja vastik. Algul oli temast vabanemise tunne nii võimas ja ma sain aru, et nüüd, kus mul on Jumal, pole enam teiste inimestega mingit asja ajada, ma nägin neis kõigis vigu ja puudusi, lollust ja inetust, ma olin inimestega lõpetanud.“

Tekkis pikem paus, Andreas keris enda peas meie vestlust tagasi ja proovis meelde tuletada, kust see kõik algas, sest midagi jäi siit jutust nagu puudu:

„Miks sa siis ikkagi siia tulid?“

„Ma käisin mägedes edasi, otsisin teda kirikust ja meditatsioonidelt, aga ta ei ilmunud enam mulle isegi mitte unes, kuigi ma seda soovisin, nii väga oleksin tahtnud teda veel kord näha, ei midagi. Ja ma nagu jooksin elust tühjaks. Millalgi leidis Merle mu tänavalt, kuigi ta oli nüüd juba ühe teise mehega koos ja oli selge, et see, mis meie vahel oli olnud, on jäädavalt kadunud, aga tal hakkas minust kahju kui inimesest, hankis mulle elamise, sotsiaalkorteri, tõi süüa, käis pea igal õhtul läbi, koostas mulle päevakava, et mind kodust välja ja liikuma saada. Olin ikka täielikus augus, sest polnud enam kedagi, pole inimesi, pole Jumalat ja see närusus, mis on, ongi kõik. Aga Merle ei andnud alla, ta pani mu kirja koolitustele ja kursustele, ja et teda mitte jälle alt vedada, käisin ja kuulasin, aga sisimas sain aru, et sel kõigel pole mitte mingisugust mõtet. Ja nii tulin ma ka siia.“

Vaatasin Andreast, kes oli elus näinud kõiksugu vihkamist ja jõhkrust, ta muutus kurvaks, justkui oleks meid paradiisist välja aetud, aga tegelikult ilmaasjata:

„See kursus siin ongi mu toonud ellu tagasi!“

„Jah?“

„Jah! Ja toonud tagasi ka minu usu Jumalasse. On selge, et me ei ole siia sattunud juhuslikult! See maailm siin, see laviin, see piiritus ja meie, on selge, et see kõik pole inimese loodud ja korraldatud! Just siin ja praegu tunnen ma tema lähedust, tegelikult kogu aeg! Kõik siin on nii tähenduslik ja hingestatud!“

„Ilmselt on suur osa ka piiritusel!“ jõudis Andreas mingi mõtteni, olin temaga nõus.

„Sest ka inglise keeles on piirituse ja vaimu jaoks üks sõna, spirit!“

„Ja siis on veel ka Sprite!“

„Isa, poeg ja püha vaim!“

Pugistasime naerda, kuidagi vaba oli olla, meeleolu nii tõstetud, peagi vajusime unne täis rahulolu ja tänutunnet ja magasime nagu lambukesed.

Aga nii nagu on olemas taevas, on olemas keegi, kes tahab seda tükkideks rebida! Meie lagunemine algas vargsi ja tilkumisi, saabus kevad ja me sulasime lume alt välja nagu kellukesed. Läbi metsa ja üle mäe tuli naabrimees oma sahaautoga, kaevas meid üles ja koputas uksele. Ma nimetan teda oma mõttes Postiljoniks, aga mitte selleks, kes toob õnnitluskaarte, vaid midagi sootuks halba, surmateateid, arveid, kohtukutseid. Ta oli nii ehmunud, siis õnnelik, kui nägi, et me oleme elus, valgus paiskus tuppa ja söövitas me silmi, ta soovis kogu südamest meid aidata, kuid ei saanud aru, et tegi sellega meile kurja, lubas kutsuda abi, sõidutada haiglasse või tuua ravimeid ja toitu. Rahustasime teda, et meile pole midagi vaja, ta ei suutnud meist aru saada ja imestas, kas me tõesti ei taha tulla õue, sest on kevad, on sula, ei, me tõesti ei taha! Tema olemuses kohe oli midagi vastumeelset, mida ta varjas lahkuse ja heasoovlikkuse taha.

Kui Postiljon lahkus, panime ukse uuesti kinni, aga oli selge, et nii see ei jää, ta tuleb peagi jälle, ja tuligi, saabus vitamiinide, puuviljade ja kartulikottidega, iga tema liigutus siin meie majas ärritas, kuigi selgus, et maja kuulub temale, ent ta lausus, et me võime siin olla nii kaua, kui tahame, ja me tahtsimegi, aga ilma temata! Postiljoni salaplaaniks, millest ta ehk isegi teadlik polnud, oli meile meelde tuletada meie eelmisi elusid, tuua uudiseid välisilmast, meenutada kõike, mis seda ei väärinud. Olime määratud suve ees taanduma, kuigi alguses pidasime vastu ega kavatsenud minna kuhugi.

Iga uut päeva tervitasime traditsiooniliselt pitsikese puhta piiritusega, aga siis ühel hommikul poetas elutreener, kel oli tekkinud ilmselt taas tundmus, et ta vastutab meie eest:

„Mis oleks, kui alustaks esimese joogiga hiljem, kunagi kella ühe ajal?“

Kõigi pilgud pöördusid treeneri poole, mida sa ütlesid!? Ta naeratas, kehitas õlgu, nagu polekski just äsja öelnud midagi täiesti uskumatut, kuigi sai aru, et oli ikka öelnud küll, ja proovis asja siluda:

„Või ma ei tea…“

Valasime välja ja jõime, aga tuju oli rikutud, vajasime pikemat istumist, enne kui meeleolu sumenes. Olime taas teineteise ja iseenda suhtes valvel, ootasime uue laviini tulekut. Siim hakkas jälle teistest veidi eraldi olema, tal oli taas raskem hingata, kui keegi talle lähenes, midagi jälle kraapis kurgus, seepärast istus palju väljas terrassil, jõi seal, võttis ette ka pikemaid jalutuskäike, kas ta käis Postiljoni juures? Iga kord, kui ta läks, küsisin endalt, tuleb ta tagasi, siiski tuli, aga kui ta naasis, tõi endaga kaasa segadust, muremõtteid, kahtlusi ja viimaks ei suutnud enam vastu panna ja ütles selle välja, köhis karvapalli oma kurgust:

„Äkki võtame vett vahele?“

Me nägime enda ees Juudast, teadsime, et temaga on läbi, ja kui kaua me teised vastu peame?

Esimene, kes lahkus, oli Paul, ta hiilis välja, kui kõik magasid, ei mingit kirja ega sõna, mõtlesime, kas ta üldse oligi selle siinoldud aja jooksul midagi öelnud, ega suutnud meenutada, nüüd oli ta läinud sama arusaamatult, nagu ta magas ja ärkvel oli, elav muumia, kes jõudis pika tiiruga Postiljoni majani ja palus end kuhugi viia. Esimene meie hulgast oli langenud, elasime seda raskelt üle, olime leinas, samas see ka liitis meid, moodustasime ringkaitse kuni järgmise lahkujani. Selleks oli Peetri isa, kes oli liikunud teispoolsusse, ja nüüd saabus Peetri naine ja kutsus teda kaasa, tüdruk istus eemal autos, klapid peas. Naine vaatas enda kunagist abikaasat, nii habemesse kasvanud, juuksed pikad, ja kui palju kõhnem, ta nagu ei tundnudki oma meest ära, see tekitas naises uusi mõtteid ja lootusi. Peeter istus, murdis käsi, pisarad silmas, aga mitte oma isa pärast, vaid et peab minema ja tagasi ta ei tule, sest Peetri sees küdes see kiuslik ja tühi lootus, et nüüd saab olema kõik parem ja nad oskavad teineteist hoida ja armastada, olla perekond. Peeter astus üle ukseläve, lausus kohtumiseni, kuigi me kõik teadsime, et see on jumalagajätt, tahtsin talle kaasa anda üht viieliitrist purki, aga Peeter raputas pead, kuidas ta olekski sellega autosse läinud, aga me soovisime siiski talle midagi anda, muud meil polnud, võtsime veel ühed tuisutopsid ja siis ta läks mööda oma vesist teed.

Lahkusid kõik üksteise järel, kes salaja, kes end õigustades ja tuues oma minekuks põhjuseid, mis olid varjamatult rumalad ja arusaamatud. Meie elutreener oli viimastel päevadel lausa kaine, rääkis, kui hea on ärgata ilma pohmellita ja et ta tunneb, et ehk nüüd, kui on läbi teinud sellise katsumuse – katsumuse!? –, suudab ta oma erapraksisega alustada! Mine, mu elutreener, loodan, et sa pead esimese bussipeatuseni vastu! Viimastena jäime mina, Andreas ja Toomas, kes pudenes meie kolmikust esimesena. Ta tundis endas mingit imelikku enesekindlust ja ütles, et suudab ka teiste inimeste läheduseta hakkama saada, kahtlesime selles Andreasega siiralt, aga lasime tal minna, arvasime, et ta on lihtsalt väga täis, teeb abitu katse ja keerab kaineks saades kohe meie juurde tagasi, seda ei juhtunud.

Pidasime kahekesi pikalt vastu, tegime lausa rekordeid, alustasime vara, lõpetasime hilja, uskudes ja tõotades teineteisele, et nii see võikski igavesti jääda, olime kui verevennad. Kuid siis millalgi murdus ka Andreas. Olin kindel, et asi on Postiljonis nagu ikka, sest ta hakkas samasugust imelikku juttu ajama nagu kõik minejad, ühel hommikul ta ütles:

„Õlut tahaks.“

„Õlut?“ Olin rabatud, me mõlemad olime teineteisele kinnitanud, et õlu on pehmodele, teadsin, et siit algab tema allakäik! Kuidas küll Postiljon sai end minu ja tema vahele pressida, olime ju Andreasega kogu aeg koos, kuid nüüd lõid ta sõnad mu jalust:

„Asi on sinus!“

Nägin, et Andreas on kaine, närviline ja ärritunud, ta hoidis end jõuga tagasi, et mitte mulle kallale tulla, vana vang oli Andrease kätte saanud.

„Minus?“ küsisin ettevaatlikult, aga ei suutnud oma üllatust ja hämmingut varjata.

„Jah, sinus! Juua võiksin ma lõputult, aga sinuga koos olla ma enam ei suuda.“

„Hästi.“ Vaikisime, Andreas tahtis kohe uksest välja marssida, aga enne veel ma nõudsin seletust: „Mis see siis on, mille pärast sa ei suuda enam minuga siin koos olla?“

„Kõik, kõik…“ Andreas otsis sõnu, kui ta oli vihane, siis ei suutnud ta end hästi väljendada, tavaliselt piisas neil puhkudel jalgadest ja rusikatest, kuid lüüa ta mind ei tahtnud, otsis sõnu, need jooksid eest ära nagu vaibale kukkunud elavhõbedatilgad. „Muudkui uhkustad oma Jumalaga, käi persse!“

See oli liig, see oli kõigi minejate põhjustest kõige uskumatum ja otsitum, mul polnud mõtet Andreasega vaielda, otsus oli tal tehtud, kuid ma siiski ei suutnud jätta ütlemata:

„Ma ainult ühel korral rääkisin, sest sa ise küsisid!“

Vastik pinev paus, kas nüüd ta tormab, rusikas ees, minu poole? Ei, veel kraapis ta midagi kokku oma järgijäänud sõnadest:

„Jah, ainult ühe korra, aga tunne on ikka selline, et sa kogu aeg räägid sellest, isegi kui oled vait!“

Nii ta läks ja oligi hea, sest see vestlus ei saanudki minna paremaks, ainult halvemaks, korjasin kokku temast jäänud asjad, loputasin klaasid, hetkeks oli väga hea vaikne, jätkasin oma elu, nii nagu see oli siin välja kujunenud, päeva esimese joogi võtsin puhtalt, siis segasin veega, aga millalgi hakkas häirima üks vastik tunne, kahtlus ja kõhedus. Üksindus surus mu vastu maad, ja mis kõige hirmutavam, hakkasin kahtlema ka Jumalas, sest ükski looja ei saa olla nii kuri, et ta mõtleb välja inimese tema üksinduses ja tühisuses. Äkki ta on jäädavalt lahkunud, nagu on läinud siit kõik? See ruum mu ümber, mis veel kuu aega tagasi oli nii eriline ja täidetud, oli nüüd nii viledaks kulunud. Võtsin ette teekonna mäkke, kust oli meile sadanud kaela laviin, see polnud kerge, seal üleval oli ikka veel lumi, mis ei sulanud isegi suvel päris ära, ühtki teed sinna ei viinud, Jumala juurde pole teid, kuid kuidagi ma sinna välja jõudsin, seal olid ainult pilved ja kusagil päike, ega muud ei midagi, istusin ja jõin, kus sa oled!? Keegi ei vastanud, olin mäe peal üksi, eksinud alpinist! Peaaegu veeresin mäest alla, kuidagi jõudsin ma tagasi, leidsin majast Postiljoni, ta oli arvanud, et kõik on läinud:

„Teie olete ikka veel siin!“

„Jah.“

„Olge-olge, minu poolest võite jääda nii kauaks, kui soovite.“

„Aitäh,“ laususin, kuigi ei jõudnud üldse rääkida.

„Mul on hea meel, et keegi siin on, siis ei seisa maja tühjana.“ Postiljon istus, võibolla arvas, et mul on vaja nüüd seltskonda, kui kõik teised on lahkunud. Küsisin, kas ta piiritust tahab, ta keeldus. „Aga teie jooge. Sellepärast see siin ongi.“

„Mille pärast?“ Olin arvanud, et see oli Jumal, kes selle meile saatis, nüüd selgus, et ka piirituse eest oli hoopis Postiljon hea seisnud.

„Ma olen elu aeg autojuhina töötanud ja kaupa laiali vedanud ja vanasti tekkisid tihti ülejäägid. Esimese asjana jäi mul terve koorem katusekive üle. Lihtsalt oli mingi valearvestus ja ma tõin selle millalgi paarikümne aasta eest siia enda juurde. Siis ma veel ei osanud midagi mõelda ega planeerinud maja ehitamist, aga kui varsti jäi koorem laudu järele, siis hakkasin ehitusega pihta, samal ajal käisin tööl ja sõitsin autoga ja tõin koju kõik, mis tuli maha kanda. Võib öelda, et see maja ongi mul ehitatud ülejääkidest.“

Jäin selle väljendi külge nagu kinni, et kas ka mina olen ülejääk, või me kõik? Naabrimees muudkui istus ja rääkis, mis ta teinud on ja mida kokku korjanud:

„Siis millalgi sai maja valmis, aga alati sai seda täiustada, see hoidis mind tegevuses, sest kui midagi teha ei ole, tulevad igasugu halvad mõtted.“

„Tulevad jah.“

„Ja ega mul pole olnud kunagi selle majaga mingit kindlat plaani, kunagi ainult niipalju, et äkki mul tulevad millalgi lapsed, siis jääb see neile, aga ei tulnud midagi. Ma olen vahel seda siin välja üürinud, pidudeks ja üritusteks, aga nii meeldib mulle kõige rohkem, et teie siin olete.“

„Jah?“ See vanamees kohe oli jääsulataja, kaevas ka inimese südame lume alt välja! Kuidagi hea oli istuda, mina jõin ja klaasi käes hoides tekkiski mul küsimus, kust selline kogus piiritust?

„No ma siis kunagi olin ka haiglas autojuht, ikka aastaid, ja seal jäi kogu aeg seda üle ja mõtlesin, et äkki kunagi kulub ära.“

„Kulubki!“ Tõstsin tema tervituseks klaasi ja lonksasin.

„Ja siis millalgi ma olen ka lihakombinaadis töötanud,“ viitas Postiljon oma konservitagavarale.

Ta tundus mulle kuidagi nii rahulik ja õnnelik mees, kõik oli tal olemas, elas ja lasi teistel olla, kuid mul hakkas peale tema äraminekut sees keerama, vanad painajad said mu kätte, kord oli külm, siis kuum, tahtsin kuhugi põgeneda, siis varjuda. Kui varem olime hoidnud kõik koos siin kindlast päevakavast ja rütmist kinni, siis nüüd voolas kõik kosena, kukkusin kuhugi kuristikku, ärgates võtsin kohe peale ja langesin taas, aga isegi selles somnambuulses ja deliirses massis ekseldes ja otsides ei näinud ma Jumalat!

Kuid millalgi ma tundsin, et keegi on siin, ma ei avanud silmi, aga tajusin, et ma pole toas üksi ja kindlasti pole see ka naabrimees, sest tema koputaks ega astuks lihtsalt sisse, sest ta ei tahaks tekitada tunnet, et on siin omanik ja mina lihtsalt üüriline, kes üüri ei maksa. Viimaks tegin silmad lahti, olin põrandale magama jäänud, keerasin pead, eemal diivanil istus Andreas. Ajasin end püsti, ei öelnud midagi, lihtsalt vaatasin, ka Andreas ei lausunud sõnagi, polnudki vaja midagi öelda, kõik oli selge, hakkas kuidagi hea, sest ma teadsin, et ta oli tagasi tulnud, et jääda. Andreas nägi välja, nagu oleks sõjast saabunud, sõrmenukid kuivanud verest korpas, üks silm tumesinine, millalgi täiesti kinni paistetanud, nüüd siis avanes taas aegamisi, nagu taandub suvi talve ees.

„Noh,“ küsisin ma viimaks, „kuidas õlu maitses?“

Andreas juba paotas suud, sealt oli paar hammast puudu, rääkimist see ei seganud, juba ta alustas millegi ütlemist, jättis pooleli ja lausus viimaks:

„Vala välja.“

Alustasime hommikut traditsiooniliselt, meid täitis eriline soojus ja sõprus, mis oli alati meie vahel olnud, aga et sellest päriselt aru saada, peab vahepeal lihtsalt ära käima, nii nagu mina olin otsinud Jumalat ja mõistnud, et kui tema end sulle ei näita, võib vaadata ka inimest!

Aegamisi tulid nad kõik tagasi, välja arvatud Paul ja meie elutreener, loomulik kadu. Saabus Siim, kes tundis, et ainult ja ainult siin suudab ta hingata! Oma kokkutõmbunud kabiinist pressis end viimases hädas välja Peeter, kes teadis, et midagi ei olnud läinud paremaks, nagu ta lootis, ainult hullemaks, ta oli uuesti paksemaks läinud, siin sai ta taastuda. Arglikult hiilis maja ligi ka Toomas, kes oli lahkunud uhkelt ja eneseteadlikult, kuid nüüd ta palus, silmad häbi täis:

„Kas ma võin, ma tuleks ja oleks nii seltskonna mõttes?“

Muidugi ta võis, siin olime me kõik oodatud, sest kuhu inimene siis minema peab, kui enam kuhugi minna pole! Ja ainus, mida me õhtu lõpuks vajame, on pehmed nurgad!

Ärkasin vara, nagu tavalisel hommikul. Peo jälgi oli köögis ja õues, harjunud pilk tabas neid igal pool. Läbi akna silmasin tuttavaid vareseid aialaual toimetamas, hulgakesi külaliste poolt näritud konte ja liharaase sorteerimas. Kaugemalt vaadates tundus neid olevat terve parv, aga kui korraks välja terrassile astusin, tõusis õhku ehk kolm-neli tumedat lindu. Läksin kööki tagasi, ukse jätsin lahti. Lasin keedukannu pahinal vett ja vajutasin nuppu, sinine tuluke hakkas põlema, mina koristama. Mõnikord koristab keegi juba õhtul, mõni unetu külaline või ka mõni meist, pererahvast, korjab nõud vaikselt kokku, peseb klaasid. Vahel. Vahel harva ärkab keegi hommikul minust varem, kogub tühjad pudelid kotti või ühte hunnikusse laua juurde, murule. Seekord ei olnud keegi öösel koristanud, enne mind ärganud. Ma olen ka päris varajase ärkamisega.

Muru õunapuu all laudade ja toolide ümber oli õhtuga mustaks tallatud. Õieti nägi peopaik varahommikul välja, nagu oleks mingi ootamatu hädaoht külalised järsult laiali peletanud, isegi üks tool oli teatraalselt ümber kukkunud. Võibolla sadas öösel vihma? Ma magan päris raskelt, ei kuule alati, mis toimub. Igatahes muru tundus kuiv, puude varjus ehk oli veel kasteniiske. Hakkasin poolikuid õllepurke rohu sisse tühjaks valama, mul oli suur prügikott võetud nende jaoks. Mitu veinipudelit olid avatud, aga välja valatud ehk klaasi või poole jagu. Koogivaagnal ei olnud küll enam ühtegi tükki, ainult niiskusest klompi läinud tuhksuhkur. Ühel laua juurde lohistatud lamamistoolidest vedeles kellegi must seljakott, laua peal kahe taldriku vahel lebas tumehall nokamüts, prillid (tavalised, mitte päikese) ja pakk helesinist Camelit. Olin juba mitu tühja suitsupakki prügikotti visanud, rohu seest konid ära noppinud, aga see pakk oli peaaegu täis. Hakkasin silmadega kohe tuld otsima. Leidsin lömmis tikutoosi sealtsamast, tikke sees veel küllalt. Ma ei olnud väga ammu suitsu teinud.

Suits, mis sigareti otsast tuli, hõljus mu näo eest läbi vasakule. See oli helehall, peaaegu läbipaistev ning moodustas õrnalt keerleva, katkematu joa. Nagu Kristjan Raud oleks selle maalinud, just maalinud, mitte joonistanud, pastellidega. Minu suust väljus suits aga tumehallide, läbipaistmatute pahmakatena. Nagu hallid ebakorrapärased vatitupsud, tumedad ja tuimad. Kuid maitse oli tuttav, lõhn hea. Ega ma päris lõpuni ei tõmmanud, ei olnud vaja. Otsisin eemalt kõrgema rohu seest üles suure Tšehhi kristallist tuhatoosi ja surusin koni aeglaselt kahe sõrme vahelt sinna surnuks. Ja mõtlesin, kas jääbki nii. Et enam peol juua ei taha. Et inimeste seas olemine väsitab nii ruttu.

Eileõhtuse peo ajal käisin korra vee ääres. Oli juba hämar, tähed veel hästi ei paistnud, aga järv ei olnud enam ei sinine ega servast roosa, vesi mustas nagu taevas. Maja juurest kostis summutatult peo hääli, need tõusid ja vajusid, laisalt nagu viimased õhtused lained. Tuult suurt polnud, oli vaikne ja soe augustiõhtu. Olin jälle tundnud kiusatust vette minna, tugevat. Sellest eelmisel õhtul oli ka istumine olnud, ei, ei ole päris nii, et igal õhtul, aga kuidagi tihedalt küll, suvi hakkab varsti lõppema, püütakse veel viimast võtta, võtta, mis veel kannatab. Mina ei olnud suutnud enam vestlust kuulata, ammu ei suutnud enam midagi sekka öelda. Viimasel ajal räägiksid kõik nagu ainult ühte ja sama, samad sõnad, samad laused, samad vaidlused näivad korduvat üha uuesti. Naljad, mis ei aja enam naerma. Tema jäi kiiresti purju, üleeile siis, oli päeval varakult alustanud. Läks ära magama. Mina istusin külaliste juures ja kuulasin, kuidas hakid puulatvades ennast magama vaidlevad, üle tee vilja sees saagisid raevukalt ritsikad. Lõpuks hakkas ka viimane külaline minema. Siis ma tulingi vee äärde. Järv oli pimedas must, teine kallas kadunud, ainult üksikud tuled paistsid udu sees. Katsusin sõrmedega vett, see oli soe, soojem kui päeval. Korraks kõhu vastas tundsin pärast jahedamat. Ujusin pimedas kobamisi kõrkjate vahelt välja, suure vee servale jõudes pöörasin end selili. Läbi tumeda taeva hakkas pressima tähtede valgust. Mõtlesin, et ujun niikaua, kuni veel tean, kuhupoole kallas jääb. Aga piirjooned kadusid kiiresti. Sahmisin üleni sumedas pimeduses, loksusin leiges, pikast suvest natuke läppunud järves, ainult kui jala põhja poole, alla sügavusse sirutasin, tundsin ergutavat külma, seal all on kõik alati karges valmisolekus. Ma ei mäleta, mis ajast peale ma ei taha enam veest välja tulla. Maa peale tulla, oma elu juurde tagasi. Kui lihtne on olla soojas pimeduses! Ma oleksin näkk. Külm hoovus laksas vastu mu kõhunahka, hakkasin uuesti ujuma, rapsisin vales kohas läbi tihedate kõrkjate kaldale, käsivarred veriseks. Ega pimedas oleks keegi näinudki seda mõrudat eneseirooniat mu näol, mu kurja kõverat muiet. Kuidas tema mind vaataks, kui ta mind sellisena näeks?

Põlastusväärne, kui enesekeskne. Jälle! Nüüd tahad siis ennast ära tappa või.

Mõtleks ehk vahel teiste peale ka, kes on üritanud sust hoolida.

Tuled kunagi oma egomäe otsast alla ka?

Pärast seisatasin natuke magamistoa uksel, sisse ei läinud. Magas riietega teki peal. Kui õuest ööõhu käest tulla, on seda eriti tunda. Läppumist. Tuba haiseb. Kõik mu riided, mis stangel ripuvad, haisevad suitsu ja veel millegi järgi. Ma arvan, et ta suitsetabki nüüd toas, kui mind siin ei ole. Nagu see oli siis, kui mind veel ei olnud. Joob nagu siis, siis kui tahab. Mida mina tahan? Mida ma siis tahtsin? Rinna all, kõrgemal kõhus loksatas külm laine. Korraks välgatas, kui kutsuks endale kiirabi! Ma tean, et mõned teevadki seda, lasevad ise ennast ära viia. Enne kui… Kuid ma tulin ju veest välja! Ise. Mina olen väljas. Kahe jalaga maa peal. Läksin hoopis lastetuppa, tegin ennast kitsal madratsil väikeseks ja jäin silmapilk magama.

Järsku ma teadsin, kelle suitsupakk see oli. Müts ja prillid tulid nüüd tuttavad ette. Õhtuste külaliste seltskonnas oli üks olnud kirjanik, päris kirjanik. Kuulus. Temal oli tulles selline müts. Siis on need ilmselt ka tema prillid, lugemisprillid äkki? Ta ise pidi praegu kuskil majapidamises rahulikku peojärgset und magama, ööbijaid pidi seekord olema omajagu.

Õhtul räägiti tema uuest raamatust, minagi olin juba lugenud. Hea.

Tõmbasin keelega üle huulte, huultel oli sigareti ja kohvi maitse. Katsusin sõrmedega keelt, märkasin, et käed värisesid kergelt. Mehis Heinsaar! Kas on võimalik, et olin just suitsetanud Mehis Heinsaare suitsu? Ma isegi ei mäletanud kirjanikku ennast eelmisel õhtul suitsetamas. Ma ei teadnudki, kas ta üldse suitsetas.

Mul on ka kaustik. Alati kotis kaasas või kusagil lähedal, majas käepärast. Tõin selle nüüd köögisahtlist ära, õnneks oli samas õige mitu pastakat, valisin põhikooli kokkutuleku oma, see kirjutas hästi, mulle meeldib heledam tint, peenike kiri.

Kõigepealt panin nõudepesumasina käima, siis hakkasin kirjutama.

Oma peas oli minust saanud suitsusukelduja, aga need tulekahjud on kaugel, väga kaugel, kuskil selja taga, juba ära elatud ajas. Ma püüan viimastel aegadel sinna minna, ikka pidevalt. Seal on pime, teekond sinna pikk, aga ikka ma lähen, jälle ja jälle ja jälle… Kuidagi kohale jõuda, et siis rapsida lämbumiseni tumehallis udus, kus näha on nii vähe, aga tunda on alati. Kui naasen, siis tuleb alati midagi kaasa: kord on midagi peos, kord nahal, mustad ja hallid kübemed, tahm, mis ei tule pestes maha, kui tuleb maha, siis ainult kalgi, jääkülma veega. Aga sellest pole midagi, sest teised seda ei näe. Tahma mu nahal. Ja see suits! Suitsu hõng, mis ära ei lähe. See lõhn hõljub alati mu ümber, trügib sirelite, pojengide, flokside lõhna ja minu vahele, käib igal pool minust ees, mis siis, et seda tunnen ainult mina. Lasen end suitsu sisse murdes ikka põlvist nõtku, ka käpuli või päris kõhuli maha. Kui on vaja roomata. Enamasti ikka on. Siis liigun maadligi suitsuses pimeduses, ega see ei ole külm, ei ole päriselt pimegi, ma otsin seda läbi, suitsu sisse hingates ja välja köhides. Kas ma püüan sealt ikka veel kedagi välja tuua? Milleks?

Järel on ju veel kõigest tuhk: kadunud, ära tallatud, rohu sisse kasvanud, külmaks jahtunud, ammu tuhmunud kristalli külge kleepunud tuhk. Miks ma juba järele ei jäta? Näe, jälle sööstan nagu kass põlevasse kuuri poegade järele, kuni minust endast saab leegitsev tõrvik, elus tulelont, kes leegib sihita ringi, süüdates inimeste eluhooneid, ajades nad välja öö kätte. Panen põllu põlema, et ise põhukõrrena söestuda ja tuhaks kukkuda, et minu peal astutaks nagu mulla peal. Ma segunen mullaga kiiresti, juba ma olengi muld. Viljakas, tallatav.

Mida kirjutad? Vaata, et sa minust ei kirjuta.

Ei.

SEE oli su kõige kahetsusväärsem avaldus, tõesti, su kõige nõrgem tekst. Ülejäänud on ikka huvitavad lugeda olnud.

Ära karda, ma ei kirjuta sinust.

Millest sa siis kirjutad? Seda ta ei küsi kunagi.

Endast kirjutan, vastaksin ma, alati ja ainult endast.

Ühel päeval läksin endast päris välja. Karjusin ta peale. Purjus inimese peale ei ole mõtet karjuda. Sõbranna pani oma lapsed autosse ja sõitis minema. Mitte sellepärast, et tema purjus oli. Sellepärast, et mina karjusin. See on tema sõbranna, need on tema sõbrad.

Vaata sisse! Vaata nüüd! Vaata põlenud maja aknast sisse, läbi kuumuses pragunenud, tahmunud klaasi, läbi tühjade raamide, jah, leegid summutas ära, kuid lagi jääb mustaks.

Võibolla on tulekahju hoopis minu sees. Kas see ongi siis see kuulus sisemine tuli? Banaalne, kuid ilmselt tappev. Lõpus. Kuid ilma selle pideva kõrvetuseta oleks elu vaid nüri passimine surma ooteruumis. Ma kardan sellist elu rohkem kui tuld.

Kas mina olen sind kunagi löönud? Ta tõmbas käe rusikasse, nagu tõotaks midagi kellelegi.

Noh, vasta! Kas ma olen sind kunagi löönud?

Ei.

Ei. Ei olegi. Ma ei lööks kunagi ühtegi naist. Isegi sind.

Nonoh, mis sind nüüd kõrvetas?

Sain aru, et pean endaga midagi ette võtma. Ennast korda tegema.

 

Nõid elas kaugel, kõrvalises kohas, sinna käis ainult üks buss päevas ja pühapäeval ei ühtegi. Oli pime, kui ma lõpuks nõia külas bussi pealt maha astusin. Viimasel sõidutunnil olid poristest akendest paistnud vaid üksikute majade tuled vilkumas mustade põldude ja metsade vahel. Taevas olid rasked pilved, põllud mustad. Enam pimedam olla ei saa kui selline sügis. Tänavalaternad külatänava ääres ei põlenud. Õigemini ei näinud ma, kas neid oligi. Kui koos minuga maha tulnud kahe reisija seljad pimedusse kadunud olid, taipasin äkki, et ma ei tea nõia majanumbrit, aadressi, mitte midagi. Ainult küla nime. Seisin ja hingasin sügavalt sisse. Kuigi kella järgi ei olnud veel öö, ei liikunud tänaval ühtegi inimest, oleks kelleltki küsidagi. Mis minust saab, kui ma teda ei leia?

Oli hakanud kerget lund sadama, see kattis jäätunud pori ja oleks nii nagu isegi natuke valgust andnud. Sõrmed juba külmetasid õhukestes sõrmikutes. Olin nõia juurde tulekut niigi terve sügise edasi lükanud. Otsustasin julge olla ja koputada esimese maja uksele, küsida. Vaatasin ringi, kas paistab mõni tuli. Jõudsin näha veel bussi tagatulesidki vilksatamas, enne kui kõik pimedusse mattus. Siis ei olnud enam ühtegi valgusallikat, ühtegi maja ei paistnud selles pimeduses. Tundsin üksikuid lumehelbeid oma näol, ajasin nina taeva poole, sirutasin üle keha laiali valguvas abitusetundes keele välja, püüdsin lumehelbe keelele sulama. Siiski, läbi õhukeste lumepilvede kumas taevas poolkuu hele laik. Tuul tõi kuskilt ninna õrna sigaretihõngu. Pingutasin hämaras silmi ja mulle tundus, nagu oleksin näinud kaugemal tänava otsas hõõguvat täpikest. Hakkasin kiiresti selle suunas astuma, tänav oli libe, oleksin mitu korda peaaegu kukkunud, lõin end valusalt vastu mingit teepiiret ära, nii et pidin korraks põlve maha toetama. Kui uuesti pilgu tõstsin, oli tuluke kadunud. Avasin juba suu, et hüüda, kuid äkiline ere valgus sundis kätt varjuks silme ette panema. Minu ees seisis täites tuledes maja, uks pärani lahti, ja maja trepil seisis nõid. Nõial oli näpus ilmselt kustunud koni, seljas tume hommikumantel, hõlmad lahti, jalas kummikud. Unustasin oma häbelikkuse ning jooksin kogu jõudu kokku võttes maja poole, kartsin nii väga, et tuled kohe uuesti kustuvad. Nõid hoidis rasket välisust lahti, kuni ma hingeldavana kohale olin jõudnud.

Muidugi nõid teadis, miks ma olin tulnud. Ta oli ju nõid! Aga ta lasi mul olla, rääkida.

Ma tunnen, nagu oleks mind ära kulutatud. Ma olen nagu kustukumm.

Nõid vaatas mind väga tähelepanelikult, ta silmad olid hallid nagu suits.

Mul on tunne, et mu aura on katki. Seal on augud sees.

Nõid kibrutas kulmu. Kas mulle ainult tundus, et ta muigas, selline kerge virvendus. Ta kallas tassi kuuma vett, ulatas teepakikese.

Vaatame seda asja.

Iga mees, kellega sa koos oled, teeb su aurasse auke.

Nii, nüüd ütle, miks sa päriselt tulid.

Põgeneda ei olnud kuhugi.

Ma tahan kirjutada nagu Mehis Heinsaar. Nüüd oli see öeldud.

Sa ei saa kirjutada nagu Mehis Heinsaar.

Ma ei saanud nõiast aru.

Kuidas nii? Miks? Silm kippus veele, nõia nähes ei tahtnud nutta. Miks ometi?

Sa oled naine.

Sa ei aita mind, sellepärast et ma olen naine? Kas sa ei aita siis naisi? Sa aitad ju kõiki?

Sa ei saa kirjutada nagu mees, sest sa oled naine.

Aga… mulle on näiteks öeldud, et ma juhin autot nagu mees. Ma võin olla väga hea mees, kui vaja, lihtsalt aita mind.

Nõid, kes oli mu jalgade vahel, oli meie vestluse ajaks oma põse mu kõhu peale toetanud, nüüd tõstis ta pea ja vaatas mulle üle minu torso tõsiselt otsa. Tema lõug vajutas mu alakõhule.

Sa oled naine.

Ajasin pea kuklasse, nagu võiks nõia laest ka hakata lumehelbeid langema. Ma ei tahtnud, et nõid mu nägu näeks. Muidugi, mis vahet seal on, miskipärast kippusin kogu aeg ära unustama, et ta mõtteid loeb. Pisarad valgusid vägisi silma, tundsin, kuidas nõid suudles mind seal all, tal pidi vist küll minust kahju olema. Muidugi oli nõial õigus. Mida ma ometi olin mõelnud, mida lootnud.

Ärkasin selle peale, et nõid silitas mu selga.

Ma võin ta muidugi ära tappa. Aga see iseenesest ei garanteeri midagi.

Ehmusin hoobilt virgeks.

Ja ehk veel mõne teise meeskirjaniku, kui sa seda sa soovid. Keda sa soovid? Aga ma pean hoiatama, et pikemas perspektiivis see sind ei aita. Tegelikult ei pruugi üldse aidata. Esiteks, ma ei jõuaks KÕIKI mehi-kirjanikke ära kaotada, teiseks… sina jääd ikka naiseks. Sa ei hakka kunagi kirjutama nagu mees.

Keerasin näo patja. Nõid hoidis veel hetke kätt mu seljal, ravis. Siis tõusis, läks toast välja.

Kui ärkasin, polnud nõida kusagil näha. Otsisin nõia köögis riiulist kohvipaki, lasin kannu vett. Kardinad olid eest ära tõmmatud. Väljas valitses hilissügisene hall valguseasendaja. Maa oli üleni valkjashalli lumega kaetud. Nägin nüüd, et külas on ka teisi maju peale nõia maja, need tundusid selles hallis vines kõik ühesuguste madalate karpidena. Otse nõia akna taga kõrgus vana õunapuu, mida polnud vist aastaid keegi lõiganud, selle haralised oksad tungisid õhus igasse suunda. Tumedate okste küljest hoidsid kinni mustjaspunased, üle käinud külmadest kortsu tõmbunud õunad, nõia puu oli üleni õunu täis. Tuul liigutas neid vaevumärgatavalt, õõtsutas õrnalt oksi, ükski õun ei kukkunud maha. Huvitav, kas nad kavatsevad terve talve seal rippuda, mõtlesin ma ja märkasin laual suitsupakki. Helesinine Camel, kinnine pakk. Nagu iseenesest läksid mu sõrmed seda haarama. Mis juhtuks, kui ma teeksin nõia suitsu? Samal hetkel tundsin õlgadel nõia raskeid käsi. Tardusin. Nõid võttis suitsupaki mu sõrmede vahelt ja luges sealt pealt kõva häälega: loobu juba täna – jää ellu oma lähedaste heaks.

Millest ma pean veel loobuma, mõtlesin ma. Millest kõigest ma juba ei ole loobunud.

Kas sa tead, et sa pead täna ka siia jääma, küsis nõid. Mulle meenus, et on pühapäev.

Jah.

Transpordireform, midagi pole parata.

Mu telefon hakkas laual värisema.

Miks sul telefon kogu aeg vaikse peal on? Selleks pole siin tarvidust.

Ma ei taha, et häiriks.

Mis sind häirib?

Ma ei vastanud, lugegu ise mõtteid.

Loe ette, käskis nõid.

Ma ei tahtnud sõnumit lahti võtta, enamasti ma ei võtnudki, ei vaadanud neid enam, aga midagi polnud teha. Nõid seisis minu vastas ja ootas.

Nagu ma ütlesin, ma saan sust aru, miks sul seda vaja on. St tegelikult on neid aspekte palju rohkem, kui sa neid tunnistad. Sinna alla käivad paraku ka tavaline edevus, keskiga, tahtmine kuuluda, lapsepõlv jne. Seal on veel väga palju aspekte. Fakt on aga see, et selles suures SINU eneseleidmise plahvatuses lõhkes pomm.

Millest ta siin õieti kirjutab?

Ta tahab öelda, et mina olen kõiges süüdi. Et ma olen ebastabiilne ja enesekeskne, esitan liiga suuri nõudmisi.

Mis kuradi lapsepõlv? Nõia kulmud olid kõrgel otsaees. Ma teadsin su isa, minu meelest ta oli normaalne inimene.

Ma ei imestanud, nõid peabki kõiki tundma.

Oligi. Mul lapsepõlvel polnud viga midagi, ma ise arvan, et see oli õnnelik. Päriselt! Ma ei tea, miks ta nii ütleb… Mu isa ütles isegi: ma armastan sind.

Märkasin ennast sosistamas. Nõid asetas oma huuled mu laubale, need olid kuivad ja soojad.

Tunned?

Jah. Mulle tuli meelde, kui palju mu vanemad mind armastasid.

Nõid võttis mu eest tühjaks söödud taldriku ja pani nõudepesumasinasse.

Tegelikult sa ei taha kirjutada nagu mees. Sa ei taha isegi olla mees. Sa tahad lihtsalt elada nagu mees.

Vastutuseta?

Nõid naeris nii, et klaasid, kuhu ta just valama oli hakanud, värisesid lauaserval. Siis jäi ta tõsiseks.

Mehi on erinevaid, kas tead. Nagu naisigi.

Nõid on mees, mõtlesin ma.

Vesi auras vannis. Nõid kallas midagi vanni, ta käes tundus see nagu täiesti tavaline vannivahu pudel, segas käega, sõrmed harali, veepinnale tekkisid tihedad mullid, nagu besee. Libistasin ennast ettevaatlikult läbi valge vahu kuuma vette, see oli peaaegu liiga kuum, kuid juba mõne hetke pärast muutus heaks.

Küll sa paraned, ütles nõid, kes põlvitas vanni ääres.

Ma teadsin seda!

Ainult ma ei tea, kas see on see, mida sa tahtsid, jätkas ta. Nõid oli nüüd libistanud käe vee alla ja masseeris.

Äkki ei olegi asi selles, mida ma tahtsin, kelleks ma tahtsin. Äkki on asi selles, kes ma olen. Ma pean lihtsalt saama selleks, kes ma olen! Vesi loksus üle ääre, kui nõid mu mõtteid luges.

Pärast tõi nõid mulle rätiku. Suur saunalina, kulunud ja kare, reljeefse rombimustriga. Kui ma olin laps, olid meil kodus sellised rätikud. Kuivatasin ennast nõia peegli ees.

See on imelik peegel.

Mismoodi imelik, küsis nõid, ta kuivatas nüüd rätikuga ise mu juukseid. Nõia peeglis ma olin ilus. Isegi mu nahk helendas.

Ma olen nagu skulptuur.

Sa oled ilus, ütles nõid ja mässis mu üleni musta hommikumantli sisse.

Ei ole. Ma olen paks. Lihtsalt siin ei ole.

Nõid naeris kurinal.

Oota, ma loen sulle, ütlesin nõiale. Ma juba teadsin, kuidas paranemine käib!

Mis siis, et sa oled rõvedalt pekki läinud, ikka ma paneks sind. Võta heaks.

Sinul ei ole midagi viga, temal on.

Nõid keeras ennast minu pealt maha ja ütles, su auras ei ole auke. Kes sulle sellist jama ajas üldse?

Kuidas ei ole?

Ma ju näen. Niimoodi on eriti selgelt näha. Sul on väga ilus nimbus, terve ja särav.

Väljas oli juba paks lumi, köögiaknal jäälilled. Ma olin ikka veel nõia juures, bussid käisid ju harva, tegelikult püüdsin päeviti bussiaja maha magada, mööda lasta. Nõid sai muidugi aru, aga ei olnud selle kohta seni midagi öelnud. Olin päeval üksi olles nüüd nõia maja üleni läbi kolanud. Tema suitsupakke ma ei puutunud, aga esikus oli üks uks, mis oli lukus, kutsus linki logistama.

Ühel õhtul küsisin nõialt, mis tuba see on.

Kui sa sellesse kambrisse vaatad, siis sa siit enam ära minna ei saa.

Kas nagu Sinihabeme naine? Naersime mõlemad, mina ja nõid, aga nõia silmad mitte.

Konku võti on pliidi kohal kapis, ütles nõid. Edasi sõime vaikides.

Järgmisel päeval üksi olles ma seda ust ei avanud. Ainult korraks võtsin võtme, hoidsin külma metalli peos, siis panin niisama tagasi. Tavaline vanaaegne Vasara võti. Nõia maja oligi vana. Muidugi ei läinud ma jälle bussi peale. Olin hakanud päeviti, kui nõid ära käis, jälle märkmeid tegema ja ma päriselt ei jälginud enam kella.

Sama päeva õhtul nägin midagi imelikku. Nõid ei olnud õhtusöögi ajaks kardinaid ette tõmmanud ja vaatasin välja tavalisse varatalve pimedusse. Alguses mõtlesin, et see, mida ma näen, on laelambi peegeldus aknaklaasil, kuid kui tõusin ja näo külma klaasi juurde panin, sain aru, et ei. See oli tuli, tuli kellegi aknas. Siiamaani ei olnud ma õhtuti õue vaadates näinud ühtegi valgust peale kasvava kuu, mis end vahel pilvede vahelt ilmutas,

Näe, siin külas ikka elab veel keegi. Kelle maja see on, küsisin nõialt.

See on nõia maja. Seal elab nõid.

Kahvel kukkus köögipõrandale, kükitasin ruttu seda üles võtma. Pruun, kulunud servaga linoleum oli tumm ja sile. Katsusin näpuga ükshaaval kahvli nelja haru ja otsustasin.

Kui ma nõudepesumasina ust avasin, ütles nõid: sa ei peagi kirjutama nagu mees, nagu mõni teine kirjanik. Sa võid kirjutada nagu sina kirjutad.

Sel ööl nõia selja taga ei tulnud mul und. Läksin vaikselt kööki ja jõin otse kraanist leiget vett. Kuu säras nüüd selges taevas ja valgustas kogu küla selle öises vaikuses, ainult toast kostis hooti nõia norskamist. Kõik majad ja aknad olid jälle pimedad. Kobasin pliidi kohalt kapist käsikaudu võtme. Võti päris kõrvetas peos, surusin põski kordamööda vastu lukus ukse jahedat, kooruvat värvi, asetasin peo külmale lingile. Nõid keeras teises toas külge, puu otsast kukkus verev õun valgele lumele.