Luule

Käesolev artikkel arutleb eesti ja vene emakeelega inimeste elukohaerinevuste üle Tallinnas – mida need tähendavad ning mida oodata tulevikult. Keskseks mõisteks on sealjuures elukohaerinevuste ulatus (elukohasegregatsioon) ehk kuivõrd sarnastes või erinevates elukohapiirkondades Eesti kahe peamise keelerühma esindajad elavad. Otsin eluasemeerinevuste näitel vastust küsimusele, kuivõrd juhib Tallinna arenguid turg ning kuivõrd linnaelanike ja -juhtide nägemus sellest, milline võiks tuleviku Tallinn olla.

Elukohaerinevuste ulatus on oluline ühiskonna/linna lõimitust ja sidusust iseloomustav mõõdupuu, sest samas asumis elamisel on kaks olulist eeltingimust. Esiteks peavad eri emakeelega inimeste elukohaeelistused olema sarnased. Teiseks peavad olema võrdsed ka sissetulekud ehk ei tohi olla emakeelepõhiseid erisusi tööturul. Elukohaerinevuste ehk segregatsiooni mõiste on saanud ühiskonnas negatiivse varjundi ning seondub eraldatuse ja probleemidega. Akadeemilises kasutuses on segregatsioon aga neutraalne mõiste, mis viitab lihtsalt sellele, kui suur on uuritavate rühmade elukohaerinevuste ulatus, praegusel juhul siis eesti ja vene emakeelega inimeste elukohtade jaotuse erinevus Tallinnas.

Rühmade ruumilist paiknemist mõõdetakse kõige sagedamini eraldatuseindeksiga (dissimilarity index), mille väärtused ulatuvad nullist sajani. Kui indeksi väärtus oleks null, oleks rühmade jaotus elukohtade vahel sama, st igas Tallinna asumis oleks eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal täpselt sama suur nagu Tallinnas tervikuna. Kui indeksi väärtus oleks 100, siis elaksid igas asumis vaid ühe keelerühma esindajad, st osas Tallinna asumitest elaksid ainult eesti ja osas asumitest ainult vene emakeelega inimesed. Seega on tegemist pideva tunnusega, mille tegelikud väärtused ei paikne äärmuste lähedal, vaid jäävad vahemikku 20 kuni 70, ulatudes harva üle 50. Indeksi kõrged väärtused on iseloomulikud väga tugevate rühmadevaheliste eraldusjoontega linnadele, näiteks suurtele USA ja Lõuna-Ameerika linnadele. Indeksi väärtuse arvuline tõlgendus on lihtne: see näitab, mitu protsenti ühe või teise rühma esindajatest peaks elukohta muutma selleks, et mõlema rühma osakaal oleks igas asumis täpselt sama suur nagu linnas tervikuna. Näiteks kui eraldatuseindeksi väärtus on 50, peaksid kas pooled eesti või pooled vene emakeelega inimesed kolima mõnda teise Tallinna asumisse, et nende osakaal oleks igas asumis täpselt sama suur kui Tallinnas tervikuna.

Keskendun artiklis Tallinnale, mitte Eestile tervikuna, mitmel põhjusel. Esiteks on Eesti eri piirkondi omavahel keeruline võrrelda, sest neis on eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal väga erinev. Samuti erinevad piirkonniti eluasemeturg, koolid, majanduse struktuur jne. Teiseks on Tallinn huvitav seetõttu, et pealinna elanikud jagunevad emakeele alusel kaheks peaaegu võrdse suurusega rühmaks. Seega, kui elukohaerinevusi Tallinnas ei oleks, oleks igas Tallinna asumis – aga ka igas Tallinna ettevõttes, igas Tallinna koolis ja igas Tallinna vaba aja veetmise kohas – pooled inimesed eesti ja pooled inimesed vene emakeelega ning erinevuseindeksi väärtus oleks null. Tallinn on ühtne eluaseme- ja tööturg ning vähemalt teoreetiliselt oleks võimalik, et iga korter, iga töökoht ja iga kool on eesti ja vene emakeelega inimestele võrdselt kättesaadavad ehk sissetulekute ja eelistuste erinevuse puudumise korral eri emakeelega inimeste vahel olekski eraldatuseindeksi väärtus null.

Seega näitab elukohaerinevus rühmade jaotust. Kui indeksi arvuline tõlgendamine on lihtne, siis sisulise tõlgendamisega on asjad oluliselt keerulisemad. Nagu eespool tõdesin, pannakse sageli võrdusmärk „elukohaerinevuse“ ja „probleemi“ vahele ning mida suurem on elukohaerinevuste ulatus, seda suuremaks peetakse ka probleemi. Selline lähenemine on siiski lihtsustatud, sest üks elukohaerinevusi tekitav mehhanism on sarnaste inimeste tõmbumine. Sarnaste tõmbumine on inimestevahelises suhtluses väga tavapärane käitumismuster, sest omasugustega – olgu siis keele, kultuuri või mõne muu tunnuse alusel – on sageli kõige lihtsam suhelda. Võtame sellise näite. Kui tuppa siseneb kultuurihuviline inimene ning toas on üks kultuurihuviline inimene ja üks spordihuviline inimene, leiavad kultuurihuvilised inimesed suure tõenäosusega (kuigi mitte ilmtingimata) lihtsamalt ühise keele. Ameerika majandusteadlane Thomas Schelling näitas oma dünaamilise segregatsiooni mudelis, et isegi väga väike omasuguste eelistamine võib kiirelt kasvada väga ulatuslikuks elukohaerinevuseks, ehk siis meie näite puhul ajavad kultuurihuvilised omi asju ja spordihuvilised omi asju.^[1] Sarnaste inimeste tõmbumise varjukülg on seega tahtmatu erinevate inimeste tõukumine, mis on oma olemuselt diskrimineerimine.

Tallinna esimene võimalus on jätkata täpselt nii nagu seni – ehk teha mitte midagi. See tähendab, et eesti ja vene emakeelega inimeste paigutust mõjutaksid pelgalt turupõhised protsessid. Selle lähenemise taga on mõtlemisviis, et see, mis meid siia tõi, viib ka edasi. Nimetame seda kõikvõimsa turu valikuks.

Kaks järgmist arenguteed eeldavad suuremal või väiksemal määral sekkumist elukohaerinevuste tekkemehhanismidesse ehk nende taga on mõtlemisviis, et see, mis meid siia tõi, ei pruugi olla parim tee edasiminekuks.

Teine võimalus on sekkumine eraldatuse vähendamiseks. Seda arenguteed toetavaks argumendiks on, et Eesti riigi poliitika tähtsustab lõimumist ja sidusat ühiskonda ning see stsenaarium tähendaks sellise mõtlemise kandmist linnaruumi – eesmärgiga vähendada eesti ja vene emakeelega inimeste koondumist kindlatesse Tallinna asumitesse. Nimetame seda sidusa ühiskonna valikuks.

Kolmas võimalus on täpselt vastupidine eelmisele ning seab sarnaste tõmbumise argumendile tuginedes eesmärgiks kultuuriliselt eripäraste linnapiirkondade teadliku väljaarendamise. Linnad on läbi ajaloo olnud kultuuriliselt, keeleliselt ja rahvuslikult kirjud. Ka Eestis panid linnade tekkele aluse teised rahvusrühmad, mitte eestlased, ning see stsenaarium käsitleb kultuuride kirjusust võimaluse, mitte probleemina. Nimetame seda erinevus-rikastab-valikuks.

Kõikvõimas turg

Eesti viimase kolme aastakümne arengut on iseloomustanud suur turuusk. Usk turgu on suur ka paljudes teistes Ida-Euroopa riikides. Nii on linnades toimuvate muutuste iseloomustamiseks võetud kasutusele kolm märksõna: korteriomanike ühiskond (super homeownership society), ma-ise-ilu-tegija põhimõtetest lähtuv tegutsemine (do-it-yourself urbanism) ning arendaja juhitud linnade areng (investor urbanism).^[2] Loomulikult on nende nähtuste ulatus ja iseloom eri linnades ja riikides erinev, kuid esindatud on nad kõik, ja Tallinn pole selles osas erand. Nõukogude plaanimajanduse tingimustes juhiti linnade arengut keskselt, kuigi ka siis oli tegelikult ettevõtete roll linnade ruumilise arengu kujundamisel märkimisväärne. Mida tähtsam tööstusettevõte, nende seas troonimas suured sõja- ja rasketööstuse ettevõtted, seda suurem oli ka selle sõnaõigus nõukogudeaegse linnaruumi kujundamisel. Kuid linnade planeerimine oli siiski keskselt korraldatud.

1990. aastatel liikus pendel teise äärmusesse nii ideoloogilistel kui ka pragmaatilistel kaalutlustel. Ideoloogilistest kaalutlustest lähtuvalt sooviti tõmmata selge piir plaanimajanduslikust minevikust pärit mõisa-köis-las-lohiseb mõtteviisiga ning tõsta esile omanikutunnet ja -vastutust. Pragmaatilised kaalutlused seondusid aga avaliku sektori vaesumisega. Olukorras, kus nappis rahalisi vahendeid isegi politseiautodele kütuse ostmiseks, oli lihtsam avaliku sektori suurim kuluallikas, elamud, inimestele üle anda. Ida-Euroopa riigid on korteriomanike osakaalu järgi maailma riikide esireas ning Eesti ja Tallinn alluvad samale mustrile. Ka sellistes liberaalse turumajandusega riikides nagu USA on korteriomanike osakaal oluliselt väiksem. Korteri haldamisel on Eestis samuti mindud teed, kus suur roll on korteriomanikel ja nende moodustatud ning üldjuhul ühte maja hõlmavatel korteriühistutel. Olemasoleva elamufondi korteripõhine uuendamine on senini väga levinud, mida nimetataksegi ma-ise-ilutegija põhimõtetest lähtuvaks tegutsemiseks. Visuaalselt väljendub see kõige selgemalt majade fassaadidel, kus silma jääb korteriomanike individuaalne käekiri akende ja rõdude korrastamisel. Uute elamute ehitamine käib aga arendajate soovide kohaselt ning seda on hakatud nimetama arendaja juhitud linnaarenguks. Ajaga on olukord siiski muutunud. Näiteks linnaplaneerimisamet on renoveerimisprojektide ehitamisel seadnud ranged nõuded rõdude ühetaoliseks ehitamiseks ja kommunaalamet toetab supergraafiliste lahenduste loomist kortermajade tummseintele.

Ebaühtlane olemasoleva elamufondi uuendamine ning arendajate juhitud uuselamuehitus on tekitanud suured erinevused pakutava elamispinna kvaliteedis. Kuigi nurinat jagub ka uute majade ehituskvaliteedi üle, on nii uute kui ka täielikult uuendatud väikekortermajade maine korteriostjate seas oluliselt kõrgem kui nõukogudeaegsetel korteritel. Kõige madalamalt hindavad ostjad seejuures 1970. ja 1980. aastatel ehitatud modernismi kõrgaja kortereid. Kuna 1990. aastatel kasvas Eestis ka sissetulekute erinevus ning eesti emakeelega inimeste edenemine Tallinna tööturul on olnud kiirem võrreldes vene emakeelega inimestega, on tulemuseks elukohaerinevuste märgatav kasv. Uute ja uuendatud majade elanike seas on üleesindatud eesti emakeelega inimesed, 1970. ja 1980. aastatel ehitatud majade elanike seas on üleesindatud vene emakeelega inimesed. Selle tulemusena on kasvanud ka eesti ja vene emakeelega inimeste vahelise elukohaeraldatuse indeksi väärtus: 1989. aastal olid indeksi väärtus 31 ja 2019. aastal 44.^[3] Teisisõnu, 1989. aastal oleks pidanud ligi kolmandik eesti või vene emakeelega inimestest elukohta vahetama selleks, et mõlema rühma jaotus Tallinna asumites oleks sarnane; 2019. aastal oleks samasuguse tulemuse saavutamiseks pidanud elukohta vahetama aga juba ligi pooled eesti või vene emakeelega inimesed. Suurimad muutused toimusid 1990. aastatel, ent need jätkuvad kahanevas tempos tänaseni.

Toimunud nihked saavad veelgi paremini selgeks, kui vaatame muutusi linnaosade kaupa. Ilmneb, et 1989. aastal oli enamikus linnaosadest eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal lähedane linna keskmisele, kõikudes 40% ja 60% vahel. Erandiks olid vaid kaks kõige väiksema elanike arvuga linnaosa, Pirita ja Nõmme, kus eesti emakeelega inimesed olid suures ülekaalus. 2019. aastaks on olukord aga põhimõtteliselt muutunud ning Tallinnas on tekkinud selge eesti emakeele ülekaaluga ja selge vene emakeele ülekaaluga linnaosad. Loomulikult on linnaosade sees suuri erinevusi, samas rühmituvad linnaosad toimunud muutuste alusel omakorda veelgi suuremateks piirkondadeks.

Vene emakeelega inimesed on 30 aasta jooksul koondunud Lasnamäele. Suht-arvudes väljendatuna elas 1989. aastal Lasnamäel iga kolmas vene emakeelega tallinlane, 2019. aastal aga juba ligi iga teine Tallinna vene emakeelega inimestest. Ühtlasi kasvas vene emakeelega inimeste osakaal kõigist Lasnamäe elanikest samal ajal 64%-lt 75%-ni. Muutused on toimunud ka Lasnamäe sees. Vene emakeelega inimeste osakaal on märgatavalt kasvanud just kesklinnast kaugemale jäävates asumites.

Teine linnaosa, kus vene emakeelega inimeste osakaal on kasvanud, ja seda veelgi kiiremini, on Pirita. Nõukogude ajal oli iga kümnes Pirita elanik vene emakeelega, täna aga iga neljas. Vene emakeelega inimeste endi seas toimub seega ka eraldumine jõukuse alusel: jõukamad pered kolivad Lasnamäelt ära, sageli eramajja, kuid jäävad samasse linna piirkonda ehk Piritale ning samuti Muuga piirkonda väljaspool Tallinna piire.

Seega on vene emakeelega inimeste osakaal laias plaanis kasvanud eriti kiiresti Tallinna idapoolsetes piirkondades.

Täpselt vastupidine suundumus on iseloomulik Kesk-Tallinnale ehk Kesklinna, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosale. Neis kolmes linnaosas elas nõukogude aja lõpus enam vene emakeelega inimesi (38%) kui Lasnamäel (33%), tänaseks on aga Kesklinna, Põhja-Tallinna ja Kristiine kolme linnaosa elanike seas vene emakeelega inimeste osakaal langenud neljandikuni. Vaid Kopli poolsaare ots on veel endiselt suure vene emakeelega inimeste osakaaluga, aga ka seal toimuvad elamute suurarendused hakkavad varem või hiljem muutma elanikkonna rahvuslik-keelelist koosseisu. Teisisõnu kasvab eestlaste osakaal Kesklinna linnaosas ja Kesklinna linnaosaga piirnevates asumites, seda nii Põhja-Tallinna, Kristiine kui vähesemal määral ka Lasnamäe suunal.

Kolmanda suurema tingliku linnapiirkonna moodustab Lääne-Tallinn, kus tervikuna ei ole eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal viimase 30 aasta jooksul oluliselt muutunud. Samas on huvitavaid nihkeid ka selles piirkonnas. Astangul on vene emakeelega inimeste osakaal suurim, ulatudes üle 70%. Üle 50% on kasvanud vene emakeelega inimeste osakaal ka Haaberstis. Suurem on aga eristumine eramajade piirkonnas. Sarnaselt Piritale näeme vene emakeelega inimeste osakaalu kasvu Kakumäel, samas kui Nõmmel on kasvanud eesti emakeelega inimeste osakaal ning vene emakeelega inimesi elab seal vähe.

Seega on turg oma nähtamatu käega jaotanud eesti ja vene emakeelega inimesed Tallinna eri piirkondadesse. Erinevuseindeksi märkimisväärset kasvu aga tulevik tõenäoliselt kaasa ei too. Nagu öeldud, indeksi väärtuse kasv üle 50 on pigem erandlik. Samuti näeme, et vene emakeelega inimeste koondumine Lasnamäele on olnud väga ulatuslik ning elukohaerinevuste edasiseks kasvuks peaksid eesti emakeelega inimesed linnaosa täielikult hülgama. See pole aga kuigi tõenäoline, sest ka linnaosa ise pole ühetaoline ning Lasnamäe kesklinna, Kadrioru ja Ülemiste linnaku vaheline osa, sh uuele elule äratatud Pae pargi piirkond, on elamispiirkonnana väga atraktiivne. Jõukamad vene emakeelega inimesed omakorda valguvad teatud määral eramajade piirkondadesse, Piritale ja Kakumäele. Ainus suurem piirkond, kus vene emakeelega inimeste ülekaal võib veel potentsiaalselt kasvada, on Väike-Õismäe, kuid seal elab juba oluliselt vähem inimesi kui Lasnamäel ning seetõttu ei ole Väike-Õismäel toimuvate muutuste mõju elukohaerinevustele Tallinnas võrreldav Lasnamäe mõjuga.

Sidus ühiskond

Teine võimalus on sekkumine eraldatuse vähendamiseks ning kuigi käesoleva arutelu keskmes on Tallinn, on suur hulk sekkumise meetmeid pigem riigi kui linna võimuses. Eesti senised lõimumisalased tegevused on keskendunud eesti keele õppele. See on mõistetav, sest eestlaste kultuuriline identiteet on väga tugevalt seotud eesti keelega ning eesti keele oskust oodatakse kõigilt Eesti püsielanikelt. Eesti keele oskus on oluline ka funktsionaalses mõttes, sest riigi sees on asjaajamine lihtsam, kui kõik püsielanikud valdavad ühte keelt. Lõimunud ja sidus ühiskond on siiski midagi enamat kui riigikeele oskus ning hõlmab kultuuri tundmaõppimist, ühtse riigiidentiteedi kujunemist ja koos toimetamist, sh koos õppimist, töötamist ja vaba aja veetmist, samades piirkondades elamist, kooselusid, sõpruskondade ja suhtlusvõrgustike teket jne. Eraldatud kogukonnas eesti keelt õppides ei teki ikkagi ühiseid suhtlusvõrgustikke ega isegi ühist inforuumi ning ka keeleõpe ise pole isoleerituna sama tulemuslik kui õpitava keele kandjatega aktiivselt suheldes.

Nagu juba tõdesin, võib emakeele alusel tekkinud elukohaerinevusi käsitleda kui lõimumise mõõdupuud. Seda aitab paremini mõista nõiaringi metafoor, mis seob omavahel tervikuks elukoha, töökoha ja haridustee. Nõiaring saab alguse lapse sünniga. Laps sünnib ja kasvab üles seal, kus elavad tema vanemad. Vanemate elukoht määrab ära naabrilapsed ning kooli, sest koolid on piirkonnapõhised ja kiretu arvuti algoritm seob lapse kodule lähima kooliga. Seega mõjutab kodu paiknemine laste sõprade kujunemist ja „koolivalikut“. See on nii enamikus riikides, Eestis lisandub sellele omakorda eesti ja vene keelel põhinev paralleelne haridussüsteem, mis algab juba lasteaiast. Vene koolides on küll eesti keele õpe muutunud oluliselt paremaks, olemas on keelekümblusklassid ja gümnaasiumis on suur hulk aineid eesti keeles, aga lapsed õpivad ikkagi eraldi koolides ning omavahel kokku ei puutu.

Edukuse tööturul tagavad kool, haridus, aga ka tuttavad ja sõbrad, sest väga paljud töökohad saadakse endiselt tuttavate abil, seda ka sellistes väga võrdsetes ühiskondades nagu Rootsi.^[4] Eesti ja vene emakeelega inimeste tegevusalade erinevused on seetõttu tugevalt seotud ka rahvuslik-keelelise jaotumisega Eesti haridussüsteemis. Tööturuedukus omakorda mõjutab valikuid eluasemeturul. Veelgi enam, kodu ostmisel mõjutab maksevõimet mõlema paarisuhtes oleva inimese sissetulek. Nii on keskmise vene emakeelega pere võimalused eluasemeturul oluliselt kesisemad kui keskmisel eesti emakeelega perel. Kodu valik mõjutab taas laste haridusteed, toimub põlvkonnahüpe ning nõiaring sulgub.

Loomulikult on nõiaring suur üldistus ning selle sees toimub mitmeid erisuunalisi protsesse, paarid tekivad, lagunevad ja moodustuvad kärgpered, töökohad muutuvad, haridustee edenedes muutub lapse jaoks tema elukoht järjest vähem oluliseks jne. Kuid abi suure pildi mõistmiseks pakub nõiaring siiski. Veelgi enam, nõiaringi sees võivad toimida teisedki erinevusi võimendavad tegurid. Näiteks võivad vanemad hakata valima elukohta kooli alusel, kus nad soovivad, et nende laps õpiks. See võib tuua vene emakeelega peresid lähemale vene õppekeelega lasteaedadele ja koolidele ning eesti emakeelega peresid neist eemale tõrjuda. Just põhirahvuse kaks käitumisviisi – väljakolimine vähemuste suure osakaaluga elukohtadest ja suure vähemuste osakaaluga elukohapiirkondade vältimine – on sageli eluasemeerinevuste tekke põhjuseks kultuuriliselt mitmekesistes linnades.^[5] Ning sellised käitumisstrateegiad on kõige tavapärasemad lastega perede seas.

Sidusa ühiskonna arengutee eeldab esimese sammuna sissetulekute erinevuse vähenemist, mida mõõdab Gini indeks. Selles osas on riiklik sekkumine maksupoliitika vallas aidanud viimastel aastatel kaasa sissetulekuerinevuste vähenemisele. Seega on üks kahest elukohaerinevusi tekitavast tegurist – sissetulekute erinevused ja eelistused – muutunud vähem oluliseks. Kui eluase on lõimumise mõõdik ja tööturg lõimumise elluviija, siis kool on lõimumise käivitaja. Seni kui lapsed jagatakse emakeele alusel erinevatesse koolidesse, jäävad erinevused rahvusrühmade vahel püsima. Kuidas korraldada Eesti haridussüsteem nii, et see aitaks kaasa sidusa ja lõimunud ühiskonna tekkele ja selle kaudu tööturu- ja eluasemeerinevuste vähenemisele, on lahendust vajav võtmeülesanne. Tööturumeetmed hõlmavad valdkondi alates hõivatuse määrast ja lõpetades tegevusalade erinevuse vähendamisega emakeele alusel.

Lõimumise vaatenurgast on oluline ka see, mida tehakse vabal ajal, kas tegevused on pigem keele- või huvipõhised ja kus need tegevused toimuvad. Mõned vaba aja tegevused on väga eraldavad. Tuntud näide on see, et linnad on kultuuriliselt ja ruumiliselt kõige enam jagunenud pühapäeva hommikul, kui inimesed on kirikus. Paljud vaba aja tegevused, näiteks sportimine ja spordivõistlused, toovad aga inimesed kokku sõltumata nende emakeelest. Viimase 30 aastaga on eesti ja vene emakeelega inimeste vaba aja tegevused muutunud tervikuna sarnasemaks, vaba aja tegevuskohad on aga endiselt erinevad. Vaba aja tegevuskohtade ruumilist paiknemist on võimalik linna tasandil mõjutada ning võimalike sekkumiste arsenal on rikkalik. Ühes äärmuses on kogu linna mõjutavate kultuuriobjektide paigutus eesmärgiga tuua inimesi kokku soovitud kohtades. Kõik tähtsad objektid ei pea paiknema kesklinnas, näiteks võib ehitada uue ooperimaja Lasnamäele. See toob linnaossa uued tegevused, inimesed, tähelepanu ja maine. Teise äärmuse moodustavad väikesed igapäevased tegevused, olgu siinkohal näiteks treeningrühmade komplekteerimine ja juhendamine nii, et need tooksid kokku nii eesti kui ka vene emakeelega lapsi. Kui me viime kokku lapsed, viib see kokku ka vanemad ehk omavahelise suhtlemise lumepall läheb vaikselt veerema. Kaastulemusena paraneb ka eesti keele oskus.

Erinevus rikastab

Kolmas võimalus on täpselt vastupidine eelmisele ning seab sarnaste tõmbumise argumendile tuginedes eesmärgiks kultuuriliselt eripäraste linnapiirkondade teadliku väljaarendamise. Kasutatavad meetmed on siinkohal olemas pigem linna kui riigi tasandil. Linnad on läbi ajaloo olnud kultuuriliselt, keeleliselt ja rahvuslikult kirjud ning see stsenaarium käsitab kultuuride kirjusust võimaluse, mitte probleemina. Stsenaarium lähtub veel tõdemusest, et inimeste eelistustel on vähemalt sama oluline roll elukohaerinevuste tekkes kui sissetulekute erinevusel. USA-s on kasutusele võetud mõiste rahvuslik eeslinn (ethnoburb, kombinatsioon sõnadest ethnic suburb), millega tähistatakse keeleliselt ja kultuuriliselt mitmekesiseid eeslinnu, kus üks rahvusrühm tõuseb teistest esile.^[6] Los Angeleses, kus see termin esimest korda kasutusele võeti, tähistati sellega esmajoones Hiina päritolu sisserändajate koondumiskohtade nihkumist kesklinnast äärelinnadesse. Rahvuslik eeslinn tähendab, et keelelis-kultuurilisel tõmbel on suurem roll kui sissetulekul ehk sellistes vähemuste elurajoonides elavad sageli ka majanduslikus mõttes igati edukad pered. Tegemist ei ole sotsiaalses mõttes probleemsete elupiirkondadega.

Väga sarnased nihked on toimunud Tallinna magalapiirkondades. Lasnamäel ja selle kaugemas servas on viimase kolme aastakümne jooksul kujunenud märkimisväärse vene emakeele ülekaaluga inimeste elukohad. Tõsi, jõukamad vene emakeelega pered on kolinud Lasnamäelt ka ära, näiteks Piritale, ent üldisem suundumus on olnud siiski Lasnamäele koondumine. Ning vene emakeelega inimeste seas on rahvuslikult ja kultuuriliselt väga erinevaid väiksemaid rühmi, mis linnaruumis peegeldub eri rahvusköökide mitmekesisuses: Lasnamäe on väga rikas eri rahvusköökide poolest, kuid see on peidetud rikkus, mida teavad vähesed.

Lasnamäe tagumisse serva on koondunud teisigi olulisi vene keele ja kultuuriga seotud magneteid, neist olulisimad on äsja laiendatud ja täielikult renoveeritud Tallinna Linnamäe Vene Lütseum ja 2013. aastal sisse pühitsetud Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja Ikooni kirik koos selle ees paikneva patriarh Aleksius II nimelise väljakuga. Hooned paiknevad teineteisest paarikilomeetrise jalutuskäigu kaugusel piki loodusliku pankranniku serva. Lasnamäe ise on linnaehituslikult modernismiajastu arhitektuuri sümbol koos oma mikro- ja makrostruktuuridega, alates lähestikku paiknevatest hooneansamblitest kuni suurte ruumiliste struktuurideni nagu Laagna tee kanal. Vene gümnaasium on tänases Eestis haridussüsteemis eraldav ning eraldatusest üle saamiseks on mitu teed. Võib ka mõelda nii. Tallinnas on väga mainekad Prantsuse Lütseum ja Inglise Kolledž. Samas reas võiks paikneda ka Vene Gümnaasium, millest võiks kujuneda mainekas vene kultuuri keskus, kuhu tahavad oma lapsi õppima panna kõik Tallinna pered sõltumata emakeelest.

Maine parandamine on modernismiajastu linnaosade ehk Tallinna mägede jaoks väga oluline. Võrdluseks: kolmkümmend aastat tagasi kandis Põhja-Tallinn halvustavat nime kõdurajoon, kus elasid Tallinna kõige vaesemad elanikud. Täna on aga tegu linna ühe kõige mainekama elupiirkonnaga. Mitmed moodsa linnaga seotud mõtteviisid haakuvad hästi Tallinna mägedega, olgu selleks rohepööre, jätkusuutlik elamisviis, ökoloogilise jalajälje ja autostumise vähendamine, kompaktne linn, jagamismajandus jms. Täna on kõikide Tallinna linnaosade avalik ruum üldiselt kenasti korda tehtud, mägedel on majad aga valdavalt veel korrastamata. Ma-ise-ilutegija tüüpi lahenduste asemel saab linnauuendusega ka süsteemsemalt tegeleda. Eesti Kunstiülikooli projekt „Lõpetamata Linn“ pakub välja visiooni sellest, kuidas võiks välja näha kaasaegne linnaruum Lasnamäel.^[7] Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on näidanud, et tänu standardmajatüüpidele on võimalik maju uuendada nii, et suur osa eeltööst tehakse tehastes. Sellega väheneb märgatavalt tööaeg ehitusplatsil, mis muudab majade uuendamise nii odavamaks kui elanikele vähem närvesöövaks.^[8]

 Lõpetuseks

Tallinnas on vene ja eesti emakeelega inimesed koondunud viimase kolmekümne aasta jooksul eri linnapiirkondadesse. Kas seda käsitleda kui probleemi või võimalust, see tuleks avalikkuses läbi arutada ja selgeks mõelda. Ning suur küsimus on see, kuivõrd juhib Tallinna turg ja kuivõrd linnaelanike ja juhtide nägemus sellest, milline võiks olla tuleviku Tallinn. Artiklis tõin välja kolm arenguteed ja minult on tihti küsitud, millist neist ma ise eelistan. Olen vastanud alati ühtemoodi: valikute tegemise õigus on inimestel, kogukondadel ja nende valitud juhtidel. Teadlaste roll on aidata mõtestada erinevaid valikuid ning näidata iga valikuga seotud riske, võimalusi ja tagajärgi.

^[1] T. C. Schelling, Dynamic Models of Segregation. The Journal of Mathematical Sociology, 1971, kd 1, nr 2, lk 143–186.

^[2] M. Stephens, M. Lux, P. Sunega, Post-Socialist Housing Systems in Europe: Housing Welfare Regimes by Default? Housing Studies, 2015, kd 30, nr 8, lk 1210–1234; J. Salukvadze, O. Golubchikov, City as a Geopolitics: Tbilisi, Georgia – A Globalizing Metropolis in a Turbulent Region. Cities, 2016, kd 52, lk 39–54; D. Kiss, Modeling Post-Socialist Urbanization: The Case of Budapest. Basel, 2019.

^[3] Kõigi artiklis kastutatud andmete allikas on Infotehnoloogiline Mobiilsusobservatoorium (https://imo.ut.ee/). Arvutuste tegemisel oli abiks Tartu Ülikooli Rände- ja linnauuringute keskuse teadur Kadi Kalm. Uurimistööd on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG306.

^[4] A. Forslund, Employment Outcomes and Policies in Sweden During Recent Decades (IFAU Working Paper 2019:15). Uppsala, 2019.

^[5]K. Leetmaa, T. Tammaru, D. B. Hess, Preferences Toward Neighbor Ethnicity and Affluence: Evidence from an Inherited Dual Ethnic Context in Post-Soviet Tartu, Estonia. Annals of the Association of American Geo-graphers, 2015, kd 105, nr 1, lk 162–182.

^[6] C. Peach, Social Geography: New Religions and Ethnoburbs – Contrasts with Cultural Geography. Progress in Human Geography, 2002, kd 26, nr 2, lk 252–260.

^[7] Vt https://www.artun.ee/erialad/arhitektuur-ja-linnaplaneerimine/lopetamata-linn/.

^[8] Vt nt https://www.ttu.ee/ttu-ehitab-vana-uhiselamu-liginullenergiahooneks; https://www.postimees.ee/4079085/mustamael-katsetatakse-paneelmajade-paasteplaani.

Umbes kuueaastasena olin ma vaimustunud kaleidoskoobist. Keerasin seda nii- ja naapidi. Iga liigutusega tekkis mu silme ette ainulaadne pilt – selles oli midagi lõpmatult juhuslikku ja loomuldasa korrapärast, nagu kaleidoskoobis ikka. See oli imeline. Oli see siis mu enda liigsest uudishimust või läks kaleidoskoop lihtsalt katki, aga järgmiseks olid mul peos kuus-seitse täiesti tavalist värvilise klaasi tükki. Mäletan siiani segadust ja hoomamatut vastuolutunnet, mis mu endasse mattis, sest ma ei suutnud kuidagi ühitada torust paistnud müstilist, aina muutuvat visuaalset imet (sõna „mandala“ ma siis ei teadnud) ning peotäit midagi prügilaadset. Ja ometi teadsin, et need on üks ja sama. Viimaks lahendasin üle jõu käiva olukorra sellega, et matsin klaasikillud musta mulda nii salajasse kohta, et tänaseks ei mäleta ma seda enam isegi.

Kui mul paluti kirjutada „oma Narvast“, kus olen nüüd töötanud veidi üle kahe aasta, tundsin sama.

Kahtlemata on mul oma Narva. Tunnen aga, et kui hakkaksin seda jutustama ja lugudeks lahti põimima, siis jääks lauale samasugune killupeotäis, mille kummastav väekaotus mind lapsena jahmatas. Mul on tunne, et mida iganes ma räägiks või millisel alusel kilde valiks ja sobitaks, ikka ei suudaks ma edasi anda oma kaleidoskoobisilmast paistvat paika. Hullem veel – võin kogemata luua hoopis moonutatud pildi. Viimane oleks iseäranis ohtlik, arvestades kõiki piirilinnaga seotud delikaatseid (näiteks etnilisi) küsimusi. Tulemus võiks olla ennustamatu ja valus. Selleks et rääkida, pean ma klaasikillud välja võtma, aga ma ei taha, et keegi end nendega veristaks.

Ometi paigutan ma need nüüd siiski ettevaatlikult lauale. Loodan, et vaatajal-lugejal tekib ligilähedanegi ettekujutus, mis on minu Narva.

*

Ma töötan Narvas kohtunikuna. Nagu suur osa piirilinnas töötavatest eestikeelsetest inimestest, käin ma Narva tööle mujalt Eestist. Narvas peatun suurepärases üürikorteris, aga mu kodu on Tallinnas. Viibin piirilinnas umbes poole oma ajast.

Minu töökoht on Narva kohtumaja, aga see ei tähenda, et ma alati seal töötaksin. Väga sageli töötan ma kodus, Tallinnas. Üllatavalt tihti teen tööd mõnes Elroni oranžis rongis, mis on saanud kahe linna kõrval mulle omalaadseks kolmandaks koduks. See kõik – pidev liikumine suunal ida-lääs-ida, tunnid rongis, Narva kui piirilinn ja koht, kus tunnen end emakeele tõttu justkui pagulasena – on liminaalne elu. Ainitine toimimine üleminekuseisundis paneb endalt küsima, kuhu ma kuulun, ja kui vastus on teada, siis seda pidevalt üle kordama. Ma pole kunagi mõelnud oma väga ühemõttelisele ja turvalisele eestlase identiteedile rohkem kui nüüd.

See kõik ei tähenda, et mul ei oleks selle paigaga kontakti. Ka karussellil keereldes on võimalik tajuda stabiilsust ja pidet, olgu selleks karusselli püsiv põrand, keskne ühendus maapinnaga või kestev pöörlemine ise.

Mul on komme (vahest lausa sisesund) leida igas kohas, kus viibin, üles genius loci – sellisena, nagu mina olen suuteline teda tajuma. Olen üritanud temaga tutvuda ka Narvas – linnas, kus ma peaaegu elan.

*

Loomulikult polnud Narva mulle valge laik kaardil ka enne 2018. aastat.

Narvas õppis mu vanaema, kes sündis nüüdse Aidu karjääri põhjas ja lõpetas 1936. aasta juunis (veel kuueteistaastaselt) õmblejannana Narva Naiskutsekooli, et siis pealinna õnne otsima minna. Perekonnaalbumis on temast pilt purskkaevu juures, mille kohta nüüd tean, et see oli Narva Pimeaias. Pildil on rõõmsameelne ja üllatavalt sarmikas neiu. Selleks ajaks, kui mina vanaema tundma sain, oli elu teda palju muutnud – nagu Narvatki. Vanaema Narvast ei rääkinud, küll aga veetsin lapsepõlvesuved tema õe pere juures. Vanaonu Aleksi Narva päritolus oli midagi salapärast. Onu Aleksil oli kaks õde, kellest hoovas müstilist elegantsi, mis jäi minu jaoks pikkadeks aastateks Narvat sümboliseerima. Linn ise oli minu lapsemeele jaoks ujunud ratsionaalselt seletamatul viisil kuhugi kättesaamatusse kaugusse. Tundus kõigiti normaalne, et see oli „linn, mida enam ei ole“ või „koht, kuhu enam ei saa“. Küsimusi ei esitatud.

Ise jõudsin Narva uue aastatuhande esikümnendil korduvalt nõnda-öelda konverentsiturismi raames. See linn oli siiski olemas. Teadsin Narva prokuratuuri, millel on õnn olla majutatud ühte vähestest säilinud vanadest hoonetest Narva vanalinnas. Käisin Narva Kolledži vanas ja uues õppehoones, vaatasin kindluse restoranist üle valgustatud silla sagivaid piiriületajaid ning külastasin värskelt taastatud Aleksandri kirikut ja jõeäärset klubi Ro-Ro. Ma ei mäletanud peale särtsuva Katri Raigi nendest episoodidest suurt midagi. Linna topograafia jäi mulle tundmatuks. Käisin Narvas ainult autoga, sihtkohast sihtkohta. Mul polnud õrna aimugi, kus võiks selles linnas olla kohtumaja. See oli täiesti võõras linn.

*

Narva kohtumaja asub Joaorus, linnaosas, mida tsaariajal kutsuti ka Juhkentaliks ja Joachimstaliks. Minu kabineti aknast on sõltuvalt aastaajast näha Narva kindlust. Kui küünitan paremale, näen ka Aleksandri Suurkirikut, mis on sealsamas, paarikümne meetri kauguses. Veidi Narvas töötanud, teadvustasin, et 19. sajandi viimasest veerandist kuni Teise maailmasõjani oli just siin tihe puitasum. 1919. aasta 25. aprillil põles see punavägede pommitamise tulemusel suures osas maha (seda nimetati ka Eesti Vabariigi aegseks suurimaks tulekahjuks). Teatud määral taastati linnaosa järgneva paarikümne aasta jooksul.

Kui enne Esimest maailmasõda oli see eeskätt töölisasum, siis kolmekümnendate teisel poolel toimus midagi gentrifikatsiooni sarnast – kortereid uutesse majadesse osteti kiirelt ja kõrge hinnaga. Teises maailmasõjas pommitati Joaorg uuesti tasaseks. Senisel kujul seda ei taastatud.

Mind vaimustas mõte omaaegsest Joaorust, mis oli täis äsja linnastunud eestlaste sagimist. Vahel tundub mulle, et suudan päris hästi silme ette manada toonase keskse tänavaristi Joaorus, kus üksteisega kohtusid Kiriku tänav, mis ühendas kaht 19. sajandi lõpus ehitatud Joaoru kirikut, ja Suure Peterburi ehk Joala tänav (tänane Puškini puiestee). Eduard Vilde „Raudsetes kätes“ seisab hiljuti tööstuslinna kolinud Ann sel tänavaristil, heidab pilgu vasakule Vene kirikule ja siis keerab Aleksandri kiriku poole. Kui seisan täna sellel kohal, tunnen olnut ja olevat tahenemas üheks, olgugi et kahte imekombel säilinud kirikut enam ühel joonel näha pole võimalik, sest vahepealne passiiv-agressiivne linnaehitus on oma töö teinud. Räägin sel teemal pikemalt vastavas Ööülikooli loengus ja Loomingus (2019, nr 10) avaldatud essees.

Kui mõtlen neile kahele kirikule, vaatan üht vana puumaja Raudsilla tänaval või paigutan tänase tänavavõrgu mõttes kunagise hoonestuse taustale, muutub toonane linn kummaliselt reaalseks. Linn, kus on olnud loendamatult katkestusi ja muundumisi, peatab ennast korraks sellel kujul, mida enam ajas pole, aga mis kunagi oli. Siis pole raske ennastki sinna kujutleda. Vahel meeldib mulle mõelda, et kui oleksin olnud sada aastat tagasi samas kohas, kus mu kabinet on täna, oleks mulle aknast avanenud vaade puit-elamutega ääristatud tegusale tänavale.

Aga hetk hiljem hiivab linn end taas ajaloo põhjast üles. Siis pole enam võimalik mõista, kas oled temaga veel kohakuti või ei.

*

Vahel pole maju vajagi, et leida end ajavoogude tagusest agulist, piisab mõnest Joaoru kassist. Olen täiesti kindel, et tänased agulikassid – uskumatult arrogantsed kõutsid – ei erine kuigivõrd nendest, keda mainib oma noorsootriloogias või luuletustes korduvalt Adolf Rammo, naastes oma mälestuste Juhkentali. Kassid on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalne maastik on kodune koht. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsest ruumist sümboolsesse ja tagasi.

Sõltumata aastaajast jookseb mu akna eest mööda kasse – halle, triibulisi, punaseid, musta-valgekirjusid, kollaseidki, aga alati jultunult enesekindlaid. Sageli näen neid suunduvat idast (Narva jõe ja Vene konsulaadi poolt) läände, päike selga pleegitamas. Enamasti lõpetavad nad teekonna sellega, et sukelduvad Kaitsepolitseiameti piirdeaia alla ja kaovad siis mu vaateväljast. Kelle heaks nad ses vastandlike huvide linnas töötavad, küsin endalt vahel. Tõenäoliselt ei esinda nad muud kui rahvusvahelist kaslust, tõden siis sama targalt.

*

Mõtlen tihti inimestele, kes viibisid selle linna varasemas inkarnatsioonis. On hämmastav, kui palju Eestile olulisi inimesi on Narvas tegutsenud, olgu või lühikest aega. Eduard Vildet mainisin, tema onupoeg, Jõhvis kohtunikuna tegutsenud Eduard Brunberg (Bornhöhe) elas siin samuti. Oskar Luts töötas pisut Narvas apteekrina ja Oskar Kallas kooliõpetajana. Kultuuritegelastega võiks jätkata, aga siit on pärit juristegi – nii näiteks sündis 1917. aastal Narvas, täpsemalt Joaorus, ka õigusajaloolane ja -filosoof Ilmar Tammelo.

Eriliselt paelus mind aga Marie Neumann (1899–1991), Narva ainus naisjurist enne Teist maailmasõda ja sõja ajal (üks väheseid naissoost vannutatud advokaate Eestis) ning kohalik seltskonna- ja omavalitsustegelane. 1941. aasta juuni arreteerimised jõudsid ka tema ja ta baltisakslasest abikaasani, aga imekombel Marie pääses. Vaguni lähistele, kus Marie Narva jaamas ärasaatmist ootas, kukkus pomm ja põrutas lahti vaguni ukse. Peagi pages ta tütrega läbi Saksamaa Kanadasse, kus elas väga kõrge eani.

Marie Neumanni meenutused sellest, mida ta 1941. aasta 14. juuni hommikul Narvas nägi, on oma asisuselt üks mõjusamaid mälestuspilte tollest päevast:

„14. juunil 1941 oli mul üks kohtuasi ees Kohtlas … Rong läks kell 6.20 hommikul. Esimene asi, kui ärkasin, helistasin kohe, nagu alati, takso tellimiseks. Aga ühtegi taksot polnud kohal. Mul tuli rutata, et jalgsi jaama minna, mis oli umbes 20-25 minuti tee. Portfell ja käekott käe otsas astusin vilkalt päikesepaistelisele tänavale. Sel varajasel hommikutunnil oli alati tänav tühi ning vaikne, aga täna märkasin omaks imestuseks, et nüüd oli seal elav liiklemine. Möödudes ühest tuttavast majast, nägin, et selle peauks oli pärani lahti ja ukse ees seisid kaks naist, kes nutsid suure häälega. Üks veoauto sõitis mööda, see oli täis inimesi ja pakke. Ma tundsin ära ühe noore naise ja tema kaks väikest poega. … Teel jaama nägin ma veel mitu sarnast täislaaditud veoautot. … Pilet käes, läksin oma rongile ja astusin akna alla, mis oli vaatega jaamatagusele. Terve jaamakülg oli täis tühje loomavaguneid ja vagunite taga paistsid hulgaliselt inimesi ja laialipaisatud bagaž ja kotid … Seda pilti nägin ma igas jaamas, millest ma mööda sõitsin.“^[1]

Kummaline, aga pärast tema kohta lugemist sattusin Mariega kokku ka veidi isiklikumalt. Eelmisel sügisel jäi mulle pealinna raamatuantikvariaadis näppu Leo Anvelti „Eluhirm“, milles oli tuttava nime ja aadressiga tempel: „Vannutatud advokaat Marie Neumann, Narva, Valge 5“. Raamat ilmus 1936. kevadel, advokaadivande andis Marie 28.05.1936. Templijälge vaadates tahaks mõelda, et see võis olla uhke Marie üks esimesi võimalusi vastset ametitemplit katsetada. Leid avas Marie mulle hoopis uuest küljest. Pidasin teda no-nonsense-jalad-maas-tegudeinimeseks, millega selline melanhoolsevõitu ja vaimsusesse pürgiv lugemisvara justkui ei haaku. Küll aga sobis see raamat mulle ja olin vanemale kolleegile raamatusoovituse eest tänulik.

Huvitaval kombel juhtus see just siis, kui mõtisklesin parasjagu selle üle, et kuigi ennesõjaaegses Narvas oli hulganisti kultuurseid Eesti inimesi, ei tundu seal olevat ühtegi antikvariaati, kus sellele kultuurikihile ligi pääseda. Mulle paistis see ühe iselaadse kultuurilise katkestusena. Hiljem, kui tegin tutvust kohalike antikvaaridega, selgus, et Narvas liikuvat vahel siiski ka vanemaid eestikeelseid raamatuid.

*

Ma ei eita sugugi, et vahest elan mineviku Narvas rohkem kui tänases. Võib-olla ongi mul kunagise Narva inimeste seas rohkem tuttavaid kui tänaste hulgas. Väga võimalik, et see on mingi toimetulekumehhanism. Komme palju taha vaadata ja teadvustada korraga rohkemaid aegu kui praegune pole mulle võõras ka üldises plaanis. Sellega seoses meenub üks kurioosne lugu.

Rongiga Narva sisenev inimene seisab esimese asjana silmitsi 1941. ja 1949. aasta repressioonide memoriaaliga, mis asub raudteejaama ees väikesel väljakul. Minu meelest on see väga jõuline sümbol.

Esimesel Narva-kevadel hakkas mulle ilmade edenedes tunduma, et sellega pole asjad päris korras. Kui linna muu iluhaljastus oli täiesti eeskujulik ja amplid ägasid õite all, siis mälestusmärk haljendas võililledest, vesiheinast ja muust sarnasest, sekka pisut kuivanud mätast. Et see vaatepilt avanes keset linna ning minu käigud Elroni rongi ja kohtumaja vahet viisid mind tihti üle väljaku, pani vaatepilt südame kripeldama. Juuniküüditamise aastapäev lähenes. Sisemine väike kuradike küsis õelalt, kas see on ehk mingi sõnum.

Mai lõpus ostsin töökindad ja panin kabinetti valmis. Möödusin memoriaalist taas ja taas. Ühel päeval juuni alguses ei pidanud närv enam vastu. Ilm oli ilus. Lõunapausi ajal sai peenar rohitud ja umbrohi kiviplaatide vahelt kitkutud.

Mõneks ajaks oli hing rahul, aga juba sama päeva õhtul suunas üks sõpru mu tähelepanu Narva linna heakorraeeskirjale, milles on muuhulgas keelatud omavoliliselt koorida pinnast ja rohukamarat. Loo otsi kokku tõmmates saan öelda, et kirjutasin eeskirjast inspireeritult Narva Linnavalitsusele oma isetegevuse kohta lühikese kirja, millele nad viisakalt ja kiiresti vastasid, selgitades memoriaali korrastamise kõrvalejätmist planeeritud ehitustöödega. Samas märkisid nad, et otsustasid nüüd memoriaali siiski kohe korda teha, ning paari päeva jooksul oligi see juba leekivpunaseid lilli täis. Kunagi hiljem ei ole ma enam pidanud memoriaali pärast muret tundma.

*

Vilde „Raudsed käed“ algas sellega, kuidas H. Sepp ja teised tulid 1889. aastal Narva vaksalis rongilt maha. Tänane Narva vaksal ja selleesine väljak said värske välimuse 2018. aasta teisel poolel. Seda arengut sain ma jälgida pikalt, sest sagedaste rongisõitude pärast oli mul sinna palju asja – vahel isegi kaks korda päevas, tulles ja minnes.

Raudteejaam on mingis mõttes üks Narva sümboleid. Ta pole ehk nii vana kui linn, aga viimase pooleteise sajandi jooksul on ta olnud üks siinseid ajaloolisi sõlmpunkte, nagu ka Marie Neumanni ülal mainitud mälestustest lugeda võib. Kahel korral on ta linnaga koos solidaarselt maha põlenud ja praegu eksisteerib juba kolmandal kujul. Nii nagu linna puhulgi, võib tema kohta küsida, kas ta on üldse seesama? Tema uued reinkarnatsioonid on nii kõikehõlmavad, et vastus peaks olema pigem eitav. Ometi on äsja uue jume saanud hoones midagi, mis paneb tunnetama temas järjepidevust eelkäijatega.

Vahest just seepärast ta taastatigi kogu oma stalinistlikus ilus, vintovkadega sõjamehed ja viisnurgad, uhkemad kui eales varem, valgega üle võõbatud. Ma ei tea, kui palju on siin ajaloolist huumorit ja kui palju midagi muud. See, et hoone sisemuses ja ustel domineerib vana hea veripunane, ei tee asja selgemaks. Selles linnas ei tea kunagi päris täpselt, millises meeleolus mingi ajalooline tasand ennast pinnale nihutab.

Raudteejaama punased uksed avanevad automaatselt korraga kahte poolde. Sisenedes on uhke tunne, nagu oleksid Brežnev võidupühaparaadil. Automaatne avanemine toimub aga äärmiselt aeglaselt, mistõttu on uste tüütu uimasus mind algusest peale pisut häirinud. Parandan – häiris. Viimati lahkusin nende uste vahelt 15. märtsil, kui eriolukord oli juba mõned päevad kestnud. Järsku olin väga tänulik, et keegi ettenägelik inimene oli otsustanud seada siia uksed, mida mina ega keegi teine ei pidanud avamiseks puudutama. Nõnda sain pandeemiaaegsest Narvast nakkusevabalt lahkudes tõdeda, et see linn ei allu tõesti ajaloo voole – vahel on ta sellest justkui kaugele maha jäänud, aga vahel, tuleb välja, tükk maad ees.

*

Kui ma hakkasin end Eestimaa kaugesse kirdeserva tulekuks valmis sättima, sosistas hinges imepisike kahtluseuss: Hic sunt dracones… (Või oli see leones?)

Selle kõheduse pühkis olematuks juba mu esimene retk piirilinna, kui käisin üürikorteri asjus kokku leppimas. Tagantjärele olen mõistnud, et mul vedas enneolematul moel. Mul on igas mõttes suurepärane korter veetorni kõrgel korrusel, vaatega loojangutele, mille värviküllasus ja mitmekesisus ületab mistahes kaleidoskoobi võimalused. See korter on olnud nagu õnnistus. Veetorn ise, üks Narva visuaalseid sümboleid, mõjub keset linna nagu keskmine sõrm Narvat mitmel korral maatasa teinud õhurünnakutele.

Õhurikkuse ja ruumikuse tunne, mida oma korteriaknast vaadates kogen, ei lõpe tänavale astumisega. Minu tavaline tee viib piki Puškini puiesteed. See on valgusküllane ja avar, olgu siis talvise lumega, kevadistes kastaniõites või sügisvärvides, ning vaade jõeorule annab hingamist juurde. Selles osas linnast on alati kummaliselt vähe rahvast. Meenub siiski üks kord, kui kesklinn oli rahvast täis: 18. märts 2018, kui toimusid Vene Föderatsiooni presidendivalimised. Linn pulbitses ning kohtumaja läheduses sagis bussitäite viisi elevil rahvast.

Sagedamini on aga ainsaks heliks Puškini alleel kellegi reisikohvri rataste kõrin. Need on hetked, kui tunnen ennast kohalikuna. Mina ei ole turist.

Suhtelist vaikust paistab süvendavat lisaks seegi, et Narvas on talved eriti valged. Narvas klopin ma ruumi sisenedes jalad puhtaks kuivast, sätendavast lumest, Tallinnas aga on see tavaliselt mingi beež löga. Sama terav kontrast ootab harilikult ka rongiga ühest linnast teise sõites – saabuda mustendavast Balti jaamast helevalgesse Narva lumesattu on üsna tavaline üleminek. Isegi kui selle valguse taga on osalt komme jätta tänavad liivatamata, mõjub selline valge, krudisev linnatalv kuidagi õilsalt.

Tol pakaseliselt valgel pärastlõunal 2017. aasta detsembris, kui tulin Narva korterit vaatama, tundus linn lausa poeetiline. Kui ma rongilt maha astusin, hakkas ilm hämarduma, aga kõik oli veel valge – täpsemalt mustvalge, aga ikkagi peamiselt valge. Ainus erand oli karjuvalt kirevas valgusehtes Aleksandri kiriku torn, mida jäin hämmingus põrnitsema.

Sammudes läbi Juhkentali ja lumise Puškini allee veetorni poole, tundus, et kõnnin klaasist linnas. See oli hääletu ja ruumikas, justnagu õhukalkvel.

Klaasist linn – mida muud saabki olla üks linn, milles on nii palju potentsiaali pudeneda kildudeks, mis veristavad veel enne, kui neid näed ja puutud. Selles kultuuride ristumiskohas on igas kaares – keeruta end palju tahad – peegeldusi nii palju, et vahel on raske mõista, kus sa ise oled. Ja ometi pole see lihtsalt peegellinn, sest peegelduste taga näed sa ka midagi muud – ühte teist maailma, teist kultuuriruumi, teist etnost.

Esmakordselt Narva saabudes lõi mind pahviks pealetükkiv mass eestikeelseid tekste ja reklaamplakateid linnaruumis, kus suur osa inimestest ei oska neid hästi lugedagi. Siis mõtlesin, et see on potjomkinlus, nüüd võtan seda millegi keerukamana. Raskem on mul mõista neid, kes soovivad ehitada üles keskaegset barokklinna. Kõiges selles on suur osa peegelpildi püüdmist, mis tundub mulle sama küsitav kui kaevu põhjast vastu kõlava kajaga vaidlemine.

Sellises klaasist linnas ei tea õieti kunagi, kas see, mida näed, oled sa ise või on see üks täiesti muu maailm, mis elab oma elu sinust sõltumata ja iseseisvalt.

*

Vladimir Beekmani „Narva koses“ mõtiskleb teise ilmasõja eelsest Narvast pärit Siina:

„Uus linn ei pea olema vanast parem ega halvem, tegelikult on see ükskõik, ta on lihtsalt teine ning võib sellisena täpselt samamoodi jääda kustumatult mällu kellelegi teisele, kellele ta on algusest peale koduks. … Millisel määral peab linn olema purustatud, pihuks tambitud, et ta kaotaks jäädavalt oma hinguse ja hinge ega suudaks enam kunagi ellu ärgata? … See ei armistu enne, kui meie asemele astuvad uued sugupõlved, kes kasvavad üles varemeväljadelt tõusnud uutes linnades.“^[2]

Beekman oli Narva juurtega ja veetis siin lapsena palju aega. Tema intervjuudest ja kirjutistest saab järeldada, et kunagise Narva kaotusest ta päris üle ei saanudki.

Mina ei tea, milline on õige Narva. Ma ei tea, kelle linn see on või kas ta üldse kellegi oma peaks olema. Kellele ta kuulub – kas ta üldse kellelegi kuulub? Kelle näo järgi peab ta olema ehitatud? Kas üks linn saab üleüldse kellegi oma olla?

Mulle meeldib see linn ühes kõigi oma kummaliste kihistuste, haavaarmide ja fantoomjäsemetega.

*

Olen üritanud olla kultuurne. Olen käinud Narvas teatris ja mitu korda kinoski. Viimane on keelelises mõttes paras õnnemäng. Nõnda olen sattunud paar korda vaatama venekeelse pealelugemisega Hollywoodi filmi, kuigi enda teada läksin vastavalt reklaamile eestikeelsele seansile. Õnneks saan vene keelega hakkama.

Vaatasin Narvas kinos näiteks ka „Tõde ja õigust“. Seansil oli umbes kolmkümmend viis inimest, mis on mu kogemuste järgi Narva kohta üsna tavaline. Tavalisest erines see, et vähemalt need, kes häälitsesid, olid eestlased. Tegelikult oli see mu Narvas oleku ajal vist esimene kord (peale „Kremli ööbikute“), kui nägin väljaspool tööd nii palju eestlasi koos, kõik puha võhivõõrad.

Käin suhteliselt sageli Narva Kunstigaleriis. Väljapanekud on huvitavad, aga mulle meeldib selles majas olla sõltumata sellest, mis seal parasjagu üleval on.

Kord käisin ühel kuraatoriekskursioonil, kus osales peale minu veel kaks inimest. Olin mitte just üllatuslikult ainus, kelle emakeel ei olnud vene keel, mistõttu oli ka tuur venekeelne. Tunnine vestlus venis kahe ja poole tunniseks. Selle ajaga kuulsin Narva kohta enam huvitavat kui senise kümne kuuga kokku. Sain teada, mida kohalikud inimesed arvavad kohalikust poliitikast ja mõistagi sattusin kirgliku diskussiooni keskele, mis puudutas Narva maketi saatust. Kuulsin muuhulgas, milliseid ekstravagantseid elumaju hakatakse Joaorgu ehitama ja mismoodi tundsid ennast Narva elanikud, kui suvel linn eestlasi täis voogas. Tajusin, kui suure probleemina nähti juurtetust. Juhtus nii, et erinevalt minust said kõik vestlusringis olijad (juhuslikult kokku sattunud elupõlised eri generatsioonide narvakad) uhkustada ingeri vereliiniga, mis sidus neid siinse paikkonnaga mitu põlve. (Hiljem olen pead murdnud, mida nad tegelikult „ingeri“ all silmas pidasid – kas ehk hoopis isuri või vadja juuri.)

Ühel teisel korral, kui Kunstigaleriis käisin, oli end saalide vahele koridori sättinud grupp rahvarõivais daame, kel pidi kuulu järgi hakkama lauluproov. Ma ei süvenenud nende kostüümidesse, aga keelest järeldasin, et küllap mingi slaavi teema. Laulu hakkasin kuulma ühes kaugemas saalis, olles tol hetkel ainus külastaja. Kivihoones on väga hea akustika. Kuuldu oli võimas ja alles jupi aja pärast jõudis pärale, et see on ju puhas eesti keel. Ses linnas harjud eeldama, millistel „saarekestel“ võid kuulda eesti keelt. Kunstigalerii pole selline koht. Aga igatahes oli see jumalik mitmehäälne a cappella esitus laulust „Vihma loits“. Hiilisin veel lähemale saali ja kuulasin vargsi nurga tagant tükk aega nagu nõiutult. Uurisin muuseumitädilt välja, et ansambliks on kohalik Suprjadki. Tädi näost oli näha, et kultuurne inimene ei peaks sellist teadmatust ilmutama.

Tookord, kui näituselt lahkusin, küsiti mult Narva muuseumites tavapärane küsimus („Dlja statistiki“, nagu nad ütlevad): „Kust te olete?“ Miskipärast just sel nädalal lisas aga tädike sinna otsa: „Iz Tallinna? Iz Tartu?“ Mnjah, ma vastasin talle ilmselt sama ootamatu vastusega, nagu oli mullegi ootamatu kuulata seda jumalikku eestikeelset rahvalaulu – ehk et „Iz Narvõ“… Mis parata, Narva on kultuurilises mõttes eeldamiste ja ekslike ootuste linn.

*

Just Narva Kunstigaleriis nägin oma Narva-elu esimesel kuul pilti, milleni juhataksin igaühe, kes küsiks: milline visuaalne kujutis sulle Narvaga kõige enam seostub? See oli Kuzja Zverevi maal „Lipovõje snõ“, mille eestikeelseks pealkirjaks on märgitud „Unenägu Juhkentalis“. Suurel horisontaalsel ja pisut ebastandardselt laial lõuendil on kujutatud üht vibalikku punase habemega meest, kes pikutab Joaoru serval, kindluste taustal. Küllap on see kunstniku alter ego, aga mina nägin temas seda riukalikku kohavaimu, kes meelitab võõraid linna peegellabürinti.

Seda kahemõttelist venekeelset pealkirja polegi võimalik eesti keelde ümber panna. Võiks ju tõlkida „Võltsid unenäod“, aga siis jääks kõrvale viide Joaorule kui Pärnaorule (Lipovka), nagu seda vene keeles kutsutakse. Keelemaastikul mängivad peegeldused ja peeglitagune ilm iseäranis keerulist rolli.

Keelest võiks Narva kontekstis muidugi palju rääkida. Kohtus on see omaette maailm. Ma ei jõua piisavalt lugu pidada meie kohtu tõlkidest. Kakskeelses keskkonnas õieti nendel ju õigusemõistmise raskuskese püsibki. Kohus on ainus Eesti Vabariigi põhiseaduslik institutsioon, mis Narvas päriselt on, mistõttu eesti keele ja selle õige vahendamise tähendust ei ole selles majas võimalik üle hinnata. Kõlab lapselikult, aga minu jaoks on Narva kohtumaja kogu linna „kõige eestivabariigim koht“. Paraku saab seegi Eesti Vabariik siin tõeliselt toimida ikkagi alles hetkest, kui see on tehtud arusaadavaks.

Tunnistan, et väljaspool kohtumaja räägin ma Narvas enamasti vene keeles. Mulle tundub nii kõigile mugavam. Vahel harva olen mõistnud pärast mõningast püüdlikku purssimist, et teenindaja eesti keel on parem kui minu vene keel. On tulnud ette ka poolpiinlikke keeleseiku. Näiteks tellisin presidendi visiidi järel endale ühes kohalikus restoranis roa vene keeles ja väljendasin soovi maksta kaardiga. Teenindaja vastas sellele rõhukalt: „Meil saab vaid eesti kaardiga.“ Tundub, et tema pead läbis umbes selline mõttekäik: „Hmm, tal on aktsent, järelikult pole ta venelane; kuna ta ei räägi eesti keeles, siis ei saa ta olla ka eestlane; järelikult on mingi välismaalane.“ Ühel teisel korral hakkasin oma tavapärases keskmises vene keeles tellimust esitama Narva teebutiigis. Müüjatar andis mulle käega märku, et ootaksin, ja kutsus telefonitsi kellegi tõlkima. Paari minuti pärast ilmus kohale mees, kes kõneles minuga eesti keeles, sest miskipärast pidas müüja vajalikuks tagada eestlasele tingimata eestikeelne teenindus. Minu selgitused, et võib ka vene keeles, teda ei veennud.

Ühel hommikul, kui olin Narvas ligi pool aastat töötanud, nägin tööle jalutades enda ees kõndimas inimest, kes tundus tuttav. Kohakuti jõudes tervitasin teda. Samal hetkel mõistsin korraga kahte asja – inimene, kelle ära tundsin, oli mu kohtunikust kolleeg, ja ma olin tervitanud teda automaatselt vene keeles. Teadsin nüüd, mis on minu Narva n-ö vaikekeel, tahan ma siis või ei.

Viimase paari aasta jooksul on Narva keelelises linnapildis toimunud siiski nihe. Ka venekeelsed kolleegid on kinnitanud, et linnas on rohkem eesti keelt. Viimase aasta jooksul on minult mitu korda tänaval eesti keeles teed küsitud. Mind on üllatanud tõdemus, et sellised pöördumised ehmatavad mind. Lõplikult šokeeris mind eelmisel sügisel üks Juhkentalis vastu jalutanud lihtne mees, kes viibutas pungil kilekotti ja küsis puhtas eesti keeles: „Kus on siin vene kirik?“ Sattusin suurde segadusse, sest ta nägi väga väsinud välja ja tundus olevat veetnud pika aja õlledieedil. Narvas on palju selliseid mehi, aga esimest korda kõnetas keegi neist mind veatus eesti keeles.

Kõige olulisem keelega seotud tõsiasi on see, et minu armastus eesti keele vastu on selle ajaga mõõtmatult kasvanud ja selginenud. Kasutan küll Narvas argisuhtluses vene keelt, aga Tallinna saabudes ma lihtsalt naudin keskkonda, kus minu ümber kõlab eesti keel. Olen saanud aru, et tajun nüüd isegi Balti jaama keelepaabelit uutmoodi – mu kõrv suudab sealtki välja nokkida emakeele ja rõõmustan seda tabades pooltotakalt, nagu see oleks linnulaul.

Küllap on keelega nagu paljude asjadega: õpid seda hindama alles siis, kui jääd sellest ilma. Narva annab mulle võimaluse tajuda teistsugust keskkonda – Eestit, kus ei räägita eesti keelt. Narva on pannud mind mõistma, et eestikeelse riigi, sealhulgas eestikeelse õigusemõistmise olemasolu ja käigus hoidmine on uskumatult suur õnn ja vastutus. Paari aasta tagune mina oleks ilmselt pidanud mu suhtumist pisut liiga pidulikuks.

*

Kas on olnud ka negatiivseid kogemusi? On, aga ma ei räägi neist siin. Selle kaleidoskoobi klaasikildude hulk on ammendunud ja ma ei taha kedagi kriimustada. Ma ei räägi ka sellest maailmast, mis avaneb mulle mu kohtuasjades. Kuna arutan kriminaal- ja väärteoasju, siis enesestmõistetavalt tunnen ma Narvat selle kõige intiimsemast ja räpasemast küljest. Siin pole aga ka midagi sellist, mida ma poleks kohanud mujal, töötades näiteks prokurörina Tallinnas või Tartus.

Palju jääb ruumipuudusel ütlemata. Aga isegi kui ruumi oleks, poleks mu esimene valik rääkida halvast. Ma räägiks siis ilmselt Narva jõest, mille vaheldusrohkusest ja ilust ei ole mu meelest võimalik tüdineda, ja oma arvukatest jalutuskäikudest selle käänakutesse nii Joaorus kui Kreenholmi manufaktuuri ümbruses. See jõgi on olnud Narva südames küllap enne, kui eestlased üldse küsida oskasid, kelle linn see Narva õieti on.

Narva jõgi on ilus ja ohtlik, jutukas ja toitev, muutlik ning vahel vahutav. Ta on kogenud inimkäe all mitmeid traumasid. Ometi on ta miski, mis elab oma elu, sõltumata sellest, mida inimene parasjagu toimetab. Vahest sai linn just temalt oma näo?

*

Kirjutan neid ridu täna, olles sarnaselt enamiku kaasmaalastega koduses karantiinis. Mu kodu on Tallinnas ja pean oma istungeid – mis nime järgi viiakse läbi Viru Maakohtu Narva kohtumaja poolt – oma Tallinna korterist. Mõnikord ühendub nende virtuaalsete istungitega keegi, kelle füüsiline asupaik on Narvas, vahel ei sedagi. Ainult teema jääb samaks – õiguskord Narvas või selle lähistel. Sel moel olen ma Narva kohtunik. Sel moel olen ma Eesti Vabariik Narvas.

Pean pisut küüniliselt tõdema, et see olukord ei ole mu igapäevasest töökorraldusest sugugi nii erinev, kui võiks arvata. Teha tööd Narvas, tegelikult Narvas olemata – olles seal vaid tinglikult, pealiskaudselt, pindmisel moel.

Tunne, et ma ei saa tegelikult rääkida Narva ega selle kohalike nimel, on veel üks põhjus, miks ma esialgu pelgasin seda kaleidoskoopi koost võtta. Mis Narva see õieti on, millest minusugune räägib? Ma olen ju üksnes vaatleja – võõras. Enamat kui turist, enamat kui keegi, kes veedab ses linnas nädala või kuu, aga kindlasti mitte kohalik. Ametist tulenevalt ei peagi ma seda olema. Töötades kohtunikuna, on hea, kui hoian distantsi. Nii olen ikka mõelnud, et ükspuha kui sageli ma Narvas ka käiks ning ükspuha kui sügavale selle linna alateadvuse ja räpaste peiduurgaste sügavustesse ma töö tõttu ka tungiks, ei ole ma kunagi saanud osaks sellest linnast.

Alles täna läbis mind hetkeks uitmõte: aga mis siis, kui sellesse liminaalsesse, piiripealsesse linna kuuluvadki nimelt sellised inimesed – liminaalne rahvas? Kas võiks hoopis mõelda, et just sedasorti teekäijad ongi alatasa muutumises oleva linna päriskodanikud? Või mida võiks mõelda see linn ise, keda keegi ikka ja jälle enda näo järgi ümber tahab teha?

*

Ühel õhtul aasta tagasi väljusin Tallinna bussijaamas Narva bussist. Mulle astus ligi soliidne võõras vanem mees ja küsis viisakalt: „Kas teie astusite bussile Narvas?“ „Ii-jaaah?“ venitasin tõrksalt. Tema: „Ega ma muud ei tahtnudki teile öelda, kui et te olete üks äärmiselt hea inimene.“ „Eee-eee, aitäh,“ jõudsin segaduses vastata ja siis oli mees kadunud. Kedagi muud ta ei kõnetanud. Mäletan, et mõtlesin siis: kui ainuüksi Narvas olemine teeb meist hea inimese, siis miks mitte proovida…

^[1] M. Neumann, Siberi teelt pääsenud. Vancouver, 1985, lk 4.

^[2] V. Beekman, Narva kosk. Tallinn, 1986, lk 171.