Luule

Viimasel aastal on nii seoses valitsuse vahetusega kui ka mitme vaidlusega mõne suure ettevõtmise või rohket kajastust saanud menetluse ümber (riigireformi algatus, Rail Baltic, tselluloositehase rajamine, metsakaitse, sünnijärgse Eesti kodakondsuse tunnistamata jätmine, tuulepargid, listeeriapuhang, Illar Lemetti vabastamine) räägitud tippametnike väidetavalt üle pea kasvanud rollist ühiskonnaelu kujundamisel.

Püüan oma 20-aastase ametnikukogemuse pealt, kohati ka maaeluministeeriumi kantsleri Illar Lemetti vabastamise kaasusest innustatuna kirjeldada, milliste emotsionaalsete väljakutsetega peab Eesti tippametnik hakkama saama. Võib-olla aitab selline enesevaatlus mõnd tulevast kriisi mõtestada.

Tippametnike võitluslikkust (mille tõusu nt president Donald Trumpi valimise eel ja vahetult ametisse astumise järel võis täheldada Ameerika Ühendriikideski, kus tippametnikud tavaliselt vahetuvadki koos valitsusega) on kerge serveerida kui ametnikkonna võitlust poliitikutega oma strateegilise võimupositsiooni pärast. Selline strateegiline võimutasakaal igas riigis tahes-tahtmata eksisteerib, bürokraadid mitte ainult ei dokumenteeri võimutegusid, vaid ka omavad kõrvu poliitikutega märkimisväärset avalikku võimu. Eestis väljendub see ametniku võim täiesti avalikult ja igapäevaselt kas riigisekretäri või kantsleri kohustuslikus kaaskirjades Vabariigi Valitsuse või ministri antud õigusaktidele ja korraldustele. Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt on kantsleril kohustus keelduda kaasallkirja andmisest, kui määrus ei ole kooskõlas põhiseaduse või seadusega. Sellise võimu teostamise järelevalve- ja hagemismehhanismid on Eestis kaunis üksikasjalikult välja kujundatud. Eesti tabeliseisud riigiametnike valitsemise läbipaistvust, ametnike korruptsiooni jms puudutavatel teemadel pole ka laita.

„Süvariigi“ vaade tippametnikust pole sugugi ilmutuslik. Seda, et ametnikud omavad võimu ja võivad seda kasutada mingite poliitiliste algatuste moonutamiseks, on karikeeritud näiteks Sir Humphrey Appleby kujus „Jah, härra minister!“-lugudes. Sir Humphrey Appleby on ühelt poolt võimuahne ametnik, teisalt aga omal veidral moel ka ühtlasi kuningriigi kontinuiteedi hoidja. Võimuahnuse tõttu pole ta mõistagi miski mudelametnik. Eesti avalik teenistus on seni olnud silmatorkavalt meritokraatlik (st et oskusi ja kompetentsi väärtustatakse rohkem kui poliitilist lojaalsust) ja võrreldes „Jah, härra minister!“- lugudega märksa talupoeglikum keskkond poliitikule toimetamiseks. Eestis ei ole poliitikul soovi korral võimu konsolideerimisega ministeeriumi valitsemisala sees erilist probleemi olnud, mäletame üht endist siseministritki, kes iga tööpäeva hommikut alustas oma asutuste peadirektorite kantseldamisega. Praeguse koalitsiooni algatatud pensionireformi kiire kulg näitab, et ka suured suunamuutused menetletakse ludinal.

Ametnikult üldiselt eeldataksegi instrumentaalsust, ta on korralduste täitja, poliitilist tahet teenivas ja toetavas funktsioonis, aga ta saab seda teha ainult seadusi järgides ja nende täitmist nõudes. Nagu kantsler Illar Lemetti vallandamise kaasus näitas, võidakse ametniku õiguspärast agentsust pidada kriisi vallandavaks rikkeks täitevvõimuharus. „Haldusriigi“, „ametnikeriigi“ või „süvariigi“ kritiseerijad portreteerivad teinekord ametnikke kui väliste negatiivsete motivaatorite najal – olgu neiks siis töötasu, maine või ametikoha kaotamise hirm – tegutsevat tehisintellekti, kes on poliitikute poolse kontrolli senise vähesuse tõttu omandanud ohtliku, lubamatu eneseteadvuse ning keda seob tugev liigisisene lojaalsus.

Eesti tippametnikud – kantslerid, asekantslerid, riigiasutuste juhid – on kirjeldatud eelarvamusi osatades „ülekäte läinud robotid“, s.o üsna tugevad karakterid, oma isikupärase juhtimisstiiliga, mentaliteedilt sageli pigem strateegiliste muudatuste algatajad kui tehnilised täideviijad. Sellist mentaliteeti on Eesti ametnikkonda süstinud nii NATO kui Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistamise pikk periood, hiljuti tõstis ametnike strateegilist tähtsust ka Euroopa Liidu eesistumise kohustus. Neil „ülekäte läinud roboteil“, on lisaks eneseteadlikkusele ka tunded, mille ühte kehha mahutamisega tekib teinekord suuri probleeme.

Tippametnikul nagu poliitikul või kunstnikulgi on lisaks privaatsele ka avalik tundekeha. Loen „tundekehasse“ kuuluvaks nii tema isikult ta ametipositsiooni tõttu nõutavaid kompetentse kui ka isikuomadusi, ootusi ametniku temperamendile, moraalsusele, väljenduslaadile ja väärtustele. Ametniku avaliku tundekeha anatoomia on kirjeldatud ametniku vandes, avaliku teenistuse seaduses ja eetikakoodeksis. Seal on kirjeldatud need tundekeha omadused ja käitumise tunnused, mida saab avalikult hageda ametnikueetika nõukogus. Tippametniku tegevuse kajastamise käigus selgelt isikustatud, aga siiski avaliku tundekeha olemasolust saamegi aimu sageli siis, kui nenditakse, et tippametnikul ei kõlba nii või teisiti käituda, näiteks poest kihlveokaotuse lunastamiseks veini varastada või juba tehtud poliitikaotsuseid või peaministri koalitsioonieelistusi avalikult kritiseerida. Iga tippametniku positsioonile asuv inimene peab arvestama, et heidab Prokrustese sängi, mille peatsis toimetab rahvas ehk poliitikud ning jalutsis bürokraatidest ja professionaalidest kolleegid-bürokraadid.

Tippametniku tundekehast kõneldes tuleks arvestada, et ootused avaliku teenistuse tippjuhile (või ka avaliku teenistuse kultuurilised tabud) pole sugugi konfliktivabad. Näiteks Lemetti kaasuses nõuti ametnikult ühtaegu nii lojaalsust õiguskorrale ja riigile kui ka personaalset lojaalsust seadust rikkuvale erakonnapoliitikule. Alati ei ole tippametnikul võimalik oma valiku tegemisest taanduda, samuti ei ole ametnikul voli seaduses temale määratud funktsiooni delegeerida poliitilise surve tagajärjel otsustamiseks poliitikutele. Seega pole mitte iga tippametniku konfliktivalmiduse avaldus tippametniku allumatuse, vaid tema tundekehas mässava sisekonflikti märk. Sellele avalikule tundekehale esitatud nõudmiste mõningaste vastuoludega hakkamasaamine on on tippametnikul n-ö palga sees, ametioskuste eeldatav osa. Kantsler on Eestis ainuke ametikoht, mida täitva isiku saab sisuliselt näo mittemeeldimise korral õiguspäraselt vallandada. Kantsler ühe käega aitab ministril ellu viia tema ja valitsuse poliitilist tahet, st aitab ministril tema portfelli vedada, ja teise käega hoiab ülal õiguskorda. Tal ei ole võimalust valida üht kahest kohustusest, mõlemat kätt peab ta korraga töös hoidma või tekivad probleemid.

Samas peab tippametnik arvestama, et tema avaliku tundekeha sisekonfliktid pole kunagi tema privaatne teema. Need sisekonfliktid on sageli sellised, mille lahendamisel tal endal viimast sõnaõigust ei pruugi olla ja sellest lähtudes ei saa ka tippametniku isiklikku kritiseerimist poliitikute või huvigruppide poolt pidada juba eos ametkonna ründamise, ametikoha politiseerimise või avaliku halduse korruptiivse mõjutamise märgiks.

Tippametniku tundekeha kõige eenduvam omadus on üksildus ja isolatsioon, mis algab sellest, et tippametnik poliitikute ja ametnikkonna vahendaja rollis peab pöörama ametnikkonnale aeg-ajalt ka selja.

Üks õigustus meritokraatlikule avaliku teenistuse süsteemile on ametnikkonna suurem asjatundlikkus. Tippjuhi ametikohale jõudes tuleb ametnikul ka siin teinekord elutervelt ootustele vastu astuda, vabaneda otsusekindlust sageli mõjutavast kompetentsusekrambist. Kompetentsusekramp avaldub enamasti selles, et tippjuhile söödetakse igapäevaselt ette mingeid otsustusolukordi ning üldiselt survestatakse Eesti organisatsioonides juhti võimalikult kiiresti ja otsustavalt seisukohale jõudma ja seda kiiresti tehtud otsust seejärel mitte muutma. Selline „otsustavus“ võib viia vigaste otsusteni, mille kaitsmisel hakkab tundekeha halvama mainekahju vältimise toksiin. Avalikus teenistuses lahendatavad probleemid on komplekssed ja isegi väga hea ekspert või kogenud poliitik võib tippjuhile nõu või juhiseid andes eksida mõne olulise aluseelduse tasemel. Tippametniku roll on küsida nii ekspertidelt kui poliitikutelt nende ettepanekute kohta suuri ja vajaduse korral rumalaid küsimusi, veendumaks, et poliitikaalgatust ei delegitimeeriks selle läbimõtlematus ning algne otsusekindlus ei osutuks alusetuks optimismiks.

Tippametniku isolatsiooni suurendab ka asjaolu, et talt eeldatakse distantsi loomist enda avaliku tundekeha ja privaatse isiksusetüübi vahel, eeldatakse, et tippametnik „jätab end tööle tulles koju“. See distants ei saa kunagi olema absoluutne, juba üksi seetõttu, et tippjuhil on vaja siiski legitiimsuse säilitamiseks luua oma isikupärane juhtimisstiil. Tippametniku juhtimisstiil on tema legitiimsuse osa, käib juhikarisma juurde ning isiksusetüübi ja juhtimisstiili seos avaldub näiteks selles, kas tippametnik pigem väldib ja kardab konflikte või vastupidi, on „professionaalne tülitseja“, kes konflikte ei väldi, vaid et suurendada valdkonna loovaks arenguks vajalikku ennustamatust, osaleb neis ühe uudishimuliku osapoolena ja näeb avalikku tüli soovitud muudatuse tekitamise legitiimse faasina. Seda tüüpi tippjuht on avalikku teenistusse oodatud vaid teatud siirdeolukordades, kus avalikus teenuses on vaja teha ulatuslikke muudatusi. Muudatusi läbi viies riskib ta kaotada suure osa oma toetusest, misjärel on paras aeg ta järgmist organisatsiooni „remontima“ saata. Sellised juhid on olnud näiteks meie Maksu- ja Tolliametil.

„Professionaalse tülitseja“ tüüpi tippametniku kõrval hinnatakse enamasti siiski turvalisemat, „konsolideerija“ tüüpi juhti, kes suudab tülisid vältida või luua olukorra, kus valitsusel on võimalik poliitikavalikust kaotavate sihtrühmade (ja kaotajaid on alati) rahulolematust legitiimselt, st liigse konfliktita eirata. Samas annavad tippametnike osalusel kulgevad avalikud tülid poliitikule võimaluse mitte osaleda, või siis osaleda, aga mitte tüli osapoole, vaid vahendajana. Sageli ei otsi ka väga hea tülitaluvusega tippametnik konflikte ise, neid valivad reeglina ikkagi poliitikat kritiseerivad huvigrupid, seega tülitaluvus ja üleüldse arusaam tülist kui legitiimsest poliitikakujundamise olukorrast kuulub loomuldasa tippametniku tundekehha. Ametniku konfliktialtisusel on mõistagi omad piirid, mille seab mõiste “avalik teenistus”, igasugune tippametniku osalusel toimuv tülitsemine peab olema avalik, st läbipaistev ja argumenteeritud ning ühtlasi isetu. Väikegi viide isekuse või isiklikkuse avaldumisele võtab tippametnikust riiumeistrilt viimasegi legitiimsuse. Enda kogemusest võin nentida, et ka legitiimse tüli korral on tippametniku jaoks kõik võidud avalikus kempluses Pyrrhose võidud. Illar Lemetti kindlasti ei olnud tuntud „professionaalse tülitsejana“.

Hammasrataste valju kriginat pole ka kõige sulnimal tippjuhil võimalik lõpuni vältida seetõttu, et strateegilise taseme tippjuhi ülesanne ongi seda kriginat ka ise süsteemis tekitada, elada mitu aastat või isegi aastakümmet eespool, muretseda mitte ainult selle pärast, kuidas tänane avalik teenistus toimib, vaid eelkõige selle üle, milliseks kujuneb valdkonna tulevik. Avaliku teenistuse tippjuht peab suutma mõelda tulevikust nii, et tema organisatsiooni ega ametikohta selles tulevikus ei eksisteerigi, kui teenitav avalik hüve sellest midagi ei võida. Distantsi ei pea tippametnik looma mitte enda emotsionaalse seisundi ja menetlusotsuse, vaid ka tema juhitava organisatsiooni osutatava avaliku teenuse ja organisatsiooni vahel. Iga avaliku teenuse osutamist puudutav otsus peab olema üle elanud küsimuse selle kohta, mis siis juhtub, kui see üldse ära kaotada. Nii et lisaks üksildustundele peab avaliku sektori tippjuht olema valmis end ka eitama, kui selline eneseeitus avalikku hüvet suurendab. Selline eneseeituse nõue kõlaks absurdina nii erakonna kui ettevõtte juhile. Avalikus sektoris aga peab tippjuht endale aru andma, et tema institutsioonil ei ole õigustatud ootust lõputuks kestmiseks, niisamuti nagu ühelgi avalikul teenistujal pole õigustatud ootust oma ametikoha täitmisele. Avalik teenistus on võimalus muuta ühiselu paremaks, mitte õigus osutada avalikku teenust.

Eelkõige eeldatakse tippametnikult sõltumatust, huvide konflikti puudumist otsuse langetamisel, otsuse rippumatust ametniku isiklikest arvamustest ja maailmavaatelistest eelistustest, sümpaatiatest ja antipaatiatest. Sõltumatus ei ole kaasasündinud iseloomuomadus ega eluhoiak, see on teadlik ja kaalutletud ja pidevalt uuendatav otsus, mille langetamine eeldab tippametnikult vägagi suurt isiksuslikku iseseisvust, autonoomsust, agentsust, võimet taluda konflikte ja osaleda neis eelkõige tähelepaneliku vaatlejana. Tippametniku konfliktitaluvus teeb ta immuunsemaks kõrvalisele, väljastpoolt seadusega ette nähtud menetlust tulevale survele ning on tema sõltumatusega vägagi seotud.

Tippametniku sõltumatus ei tähenda ainult mõjutamatust välise (ebaseadusliku) suhtes, vaid ka seda, et tema avalik tundekeha oleks sisemistest kognitiivsetest moonutustest kui mitte vaba, siis vähemasti nende mõjust teadvel. Üks kangemaid moonutavaid toksiine tippametniku tundekehas on süükartlikkus, millega seostub pelg mainekahju pärast. Sõltumatuse tagamiseks peab tippametnik pihustama endas mure iseenda isikliku maine pärast. Et olla tõeliselt efektiivne, peab ta mingil tasandil üldse mitte muretsema mainekahju või avalikkuse vastuseisu pärast. Otsuste läbimõeldus, läbipaistvus ja õiguspärasus on olulisem kui maine ja populaarsus. Samamoodi ei saa tippametnik jätta mingeid arvamusi välja ütlemata, kartes, et see võib talle kaasa tuua ametikoha kaotuse, kusjuures tippametniku arvamusvabadus ei piirdu ainult tema enda tegevusvaldkonnaga, ta osaleb riigielu kujundamises laiemalt Maine on institutsionaalse legitiimsuse mõjutajana pikemas perspektiivis oluline, aga erinevalt poliitikutest ei saa tippametnik sellest lähtudes oma valikuid langetada. Seetõttu võib tippametniku isetus paradoksaalsel moel nii mõnigi kord avalduda hoopis kestva ebapopulaarsusena. Sõltumatus tähendab sedagi, et tippjuht ei hakka seda ebapopulaarsust „ravima“ eeldatavalt populaarsust kasvatavate või taastavate tegevustega. Nii nagu tippametnikul pole õigustatud ootust oma ametikoha säilimisele või selle ametikoha täitmisele, ei ole tal ka õigustatud ootust rahva armastusele.

Ainult vabana liigsest mainetundlikkusest saab tippametnik isetult teenida avalikku huvi, mis on vaba isikliku süütunde või mainekahju vältimise taotlusest ja mis lähtub seadusest. Selline isetus võib ametnikult nõuda ka näiteks seda, et ta ei teeks otsuseid sümpaatiate alusel, mis ei tähenda ometi, et tema avalikus tundekehas ei oleks kohta empaatiale. Sümpaatia eeldab suhtluspartneri hoiakute omaksvõttu, empaatia aga nende hoiakute ärakuulamist ja huvi neid hoiakuid põhjustavate asjaolude vastu. Üheltki ametnikult ei tohigi nõuda sümpaatiat ühegi poliitiku ega poliitikust ülemuse vastu, küll aga empaatiat, mis on eelkõige analüütiline produkt, mitte tundlemise saadus. Tippametnikul on lausa kohustus rakendada empaatiat kõikide õiguspäraste poliitikaalgatuste ja riigielu muudatuste puhul.

Eelpool kirjeldatud rolli- ja lojaalsuskonflikti käes vaevleva kantsleri ametikoha teeb ebaihaldusväärseks veel üks varjatud asjaolu, mis pole otseselt avaliku teenistuse spetsiifiline, aga millega sageli rohkelt meediatähelepanu pälviv avaliku teenistuse tippjuht tahes-tahtmata harjuma peab. See on ehmatav üksildustunne, mis strateegilise taseme juhti emotsionaalselt kurnab, aga millega ta peab õppima hakkama saama ka õige tormistes oludes. Tipus ollakse üksi ja avalikus teenistuses on see üksildus sageli avalik. Täitevvõim jättis kantsler Lemetti tema murega ühel hetkel väga üksi, mitte ehk nii üksi, kui kindral Dwight Eisenhower oli enne Normandia dessanti, aga Lemetti lahkumise kaasuses oli üksilduseteema selgelt äratuntav. Sellise isolatsiooni talumiseks peab iga tippametnik moraalselt ja emotsionaalselt valmis olema ja sellisesse isolatsiooni sattumine võib olla teinekord ka täiesti teenimatu.

Ameerika Ühendriikide maaväe jaoks kindraleid ette valmistavas U.S. Army War College’is õppides läbisin eraldi kursuse, mis oligi mõeldud selleks, et tulevased strateegilise taseme teenistujad saaksid hakkama oma rollikonfliktidest tulenevate pingetega ning hüppeliselt kasvava isolatsioonitundega. Üks avaliku sektori tippjuhtidele antud soovitustest oli leida oma privaatsele tundekehale põhitööst märksa erinev hobi, mida aktiivselt viljeleda, et võimaldada privaatsel tundekehal sellest tippametniku sisekonfliktidest lammutatud avaliku tundekeha terviklikkust mingil muul moel taastada. Kindral Einsenhower hoidis oma privaatset tundekeha vormis maalimisega, mees oli silmatorkavalt hea õlimaalija.

Avalikku teenistust painavate emotsionaalsete nuriseisundite loetelust võib leida ka näiteks „analüüsiparalüüsi“ ehk kalduvuse poliitikaanalüüse pidurdada lõputu analüüsimisega. Selles osas on Eesti ametnikkond üsnagi pragmaatiline ja pigem tegudele suunatud. Ollakse riskialtid, katsetushimulised ja tõenduspõhised. Küll aga kummitab Eesti avalikku teenistust teatud määral planeerimisoptimism, sh kalduvus alahinnata avalike projektide (aja)kulukust ja ülehinnata teostatavust. Avalikus sektoris kütavad seda optimismi valimislubadused, ametnikkonna informeeritud skepsis on selles plaanis vajalik süsteemne tasakaalustaja, aga see skepsis peab olema tõepoolest informeeritud ja argumenteeritud. Planeerimis- ja otsustus-psühholoogiliste tüüpvigade ennetamine või märkamine on väga oluline kognitiivne pingutus, mida iga tippametnik peab suutma teha. Kaalukamad vead sünnivad teinekord aabitsatõdede eiramisest.

Poliitikute-ametnikkonna strateegiline võimutasakaal võib ühes riigis ajaloo jooksul oluliselt muutuda, samuti varieerub see oluliselt riigiti. On täiesti legitiimne taotleda selle strateegilise võimutasakaalu muutmist, sama legitiimne aga on ka eeldus, et selle tasakaalu muutmisel ei lõhutaks õiguskorda ennast ning et seejuures teadvustataks kehtiva rollijaotuse põhjusi ja eesmärke. EKRE algatatud kampaaniat „süvariigi“ vastu tippametnike vallandamis- ja väljavahetamiskatsete teel ei saa pidada legitiimseks, sest seadusi muutmata püütakse tippametnikke surve läbi allutada erakondlikule „käitumiskontrollile“ eesmärgiga neid seadusega ette nähtud rollist välja raputada. Seda olukorras, kus “käitumiskontrolli” propageeriv minister ise võtab kohtumisel ettevõtjatega teise ministeeriumi ministri ja ametniku peale valetada neile sõnu suhu pannes, jättes ettevõtjale riigist tõepoolest väga veidra ja ettevõtjavaenuliku mulje. Samuti ei saa avaliku teenistuse reformikatseks pidada seda, kui minister eeldab „käitumiskontrolli“ osana kantslerilt, et viimane tema võimalike õigusrikkumiste osas lihtsalt vaikib.

Üks tabu, mille rikkumist verbaalse avaliku „käitumiskontrolli“ käigus Illar Lemettile ette heideti, oli poliitiliselt sanktsioneerimata suhtlus ajakirjanikega – et ta avaldas ajakirjandusele ministeeriumisisese kirjavahetuse. Avaliku teabe seadus keelab juhtimisvigade ja õigusrikkumiste varjamise. Lisaks sellele tuleb igal tippametnikul arvestada, et tema avalik tundekeha kuulub sama palju ka ajakirjandusele kui poliitikuile. Ajakirjandus on demokraatlikus riigis sõltumatu avalik järelevalveorgan, seda ka ametnikkonna suhtes. Tippametniku volitamata otsesuhtlus ajakirjanikega on seda arvestades demokraatlikus ühiskonnas igati kohane rutiin, see on avaliku võimu avalikuna püsimise üks olulisi meetmeid, et avaliku võimu teostamise kohta ei saadaks infot ainult erakonnapoliitiliste filtrite kaudu.

EKRE „süvariigi“-narratiivi probleem on, et see tõlgendab igasugust ametnikupoolset konfliktivalmidust allumatuse ja võimupiiride ületamise tunnusena. Eelnevalt sai kirjeldatud, kuidas ametniku konfliktsus võib tähendada hoopiski tõendust selle kohta, et avalik teenistus toimib. Avalik hüve võib väljenduda ka süsteemse piiranguna, nii pole riigihangete seaduse puhul tegemist üksnes ametialase korruptsiooni ärahoidmise, vaid võrdse konkurentsi ja vabaturu toimimise, st ettevõtlusvabaduse tagamise meetmega.

Et ametnikud omavad märkimisväärset võimu ja kulutavad avalike hüvede loomiseks ühiskonna ressursse, on tervislik ja pidev surve ametnikkonnale ainult kasulik. Selles plaanis on kahju, et riigireformi sihtasutuse ettepanekud suurema tähelepanuta kalevi alla lükati.

Ametnikkonna aktiivsuse valimatut sensitiviseerimist tuleb aga mõista kui tema tasalülitamise üritust, katset muuta strateegilise võimu teostamise seadusega ette nähtud rolle erakondlikust huvist lähtuvate survemeetmetega. Selleks et sellised seadusevälised survemeetmed vilja ei kannaks, ongi tippametniku ning ministri ja tema erakonna vahelise sidurdava kehandina neid otsuseid tegema määratud Vabariigi Valitsus. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori ebaseadusliku vallandamise katsele reageeris peaminister pärast mõningast pausi üsna üheselt. Illar Lemetti vallandamise kaasuses see põhjus, miks just Vabariigi Valitsus ja mitte konkreetne minister kantsleri vallandamise üle otsustab, nii selgelt ei väljendunud. Läbikukkunud ministriga pandi EKRE maine säilitamise huvides hauapanusena kaasa tippametnik.

On iseasi, kui pillavat poliitilist matusekombestikku Eesti-sugune riik endale lubada saab. Märksa tõsisem probleem EKRE praeguse süsteemse tegevusega ametnikkonna suunal on see, et siin rikutakse demokraatliku õigusriigi üht olulisemat – võimude lahususe – alusprintsiipi. Täitevvõim ei saa iseseisvalt, seadusandliku võimu nõusolekuta muuta oma võimu piire ja kehtivat seadusega ette nähtud võimurollide jaotust. Kui valitsuskoalitsioon või -erakond soovib avalikku teenistust mingites seaduses sätestatud küsimustes reformida, tuleb see taotlus artikuleerida ja küsida selleks seadusandlikult võimult luba. Illar Lemetti kaasus oli midagi palju enamat ühe tippametniku ebaõiglase vallandamise loost.

Manitsusi tunnetest hoiduda ja ratsionaalsemalt käituda võib parasjagu aktuaalsete poliitiliste teemade puhul väga sageli kuulda. Tihti on need sünkroonis tunnete paisutamisega, olgu spontaansest vihahoost, teadliku tähelepanu püüdmise nimel või argumentide nappuse varjamiseks. Filosoofia ja usundiloo õpetajana olen juba paarkümmend aastat arutanud õpilastega tundides tunnete osa ühiskonnas ja nuusutanud pisut poliitikafilosoofia aluseid. Lisaks andsid kolm aastat riigikogus ka praktilist kogemust, mille põhjal püüan välja tuua mõningaid ettevaatlikke mustreid ja üldistusi.

Poliitikat jälgides ja selles osaledes meenus tundelistel hetkedel tihti Platoni „Politeia“. Sokrates, kellele vestluskaaslane Glaukon innukalt takka kiidab, näitab seal, kuidas põlgavad valitsemiskohustusi tunnetelt kasinad ja mõistuses hiilgavad filosoofid, keda aga ometi on vaja valitsema sundida.

„„Kas sul on nüüd,“ jätkasin, „nimetada mõni teine elu[viis], mis põlgaks riigiameteid nii, nagu tõeline filosoofia elu[viis]?“

„Zeusi nimel, ei ole sellist.“

„Ent valitsema ei või minna ka see, kes valitsemist armastab. Vastasel juhul hakkavad võitlema rivaalid.“

„Kuidas teisiti?“

„Niisiis, keda teist sa sunnid polist valvama minema kui mitte neid, kes on selles suhtes kõige targemad, kuidas polist kõige paremini juhtida, ja kes on pälvinud muid auavaldusi ja kelle elu on eelistavam riigimehe elule?“

„Ei kedagi teist,“ ütles tema.“^[1]

Varalahkunud tõlkija ja õppejõud Marju Lepajõe, kellelt pärineb tsiteeritud Platoni tõlge, ütleb filmis „Päevade sõnad“, et tema parim loominguline seisund on kerge masendus. Kahtlemata oli Marju Lepajõe vaimult peale kõige muu ka filosoof, kelle kogemust ma ettevaatlikult üldistan. Mulle on ikka sümpaatsed olnud filosoofi tüüpi riigimehed, kes püüavad head poliitikat mõista loominguna, kus valitseb mõistuse, tahte ja tunnete tasakaal. Samas olen kõrvalt palju kordi näinud, kuidas selle tasakaalu poole püüdlejad saavad osavatelt tunnetega manipuleerijatelt enamasti armetult lüüa, sellest tekkinud masendustundest lähtuv looming aitab neil aga uuesti pinnale tõusta.

Minu kogemus ütleb, et poliitikast tõukuvad tunded voogavad kõige ehedamalt vabas õhus toimuvatel miitingutel, toetusavaldustel ja protestidel. Alustaksin ühest ehk emotsionaalseimast ja tänini vastakaid tõlgendusi pakkuvast meeleavaldusest, mis toimus 26.11.2018 riigikogu ees platsil ja oli suunatud tookord parlamendi toetust ootava ränderaamistiku vastu. Tunded keesid ka väljaspool meeleavalduspaika. Saabusin hommikul Tartust, võtsin bussilt tulles takso Toompeale sõiduks ning taksojuht vahutas vihast, sest meie iseseisvusel olevat pärast ränderaamistiku vastuvõtmist reaalselt lõpp.

Kohale jõudes tajusin esmalt meeleoluna hirmu ja ebakindlust, kuid ka püüet platsil valitsevaid kirgi agressiivsuseks kanaliseerida. President Kersti Kaljulaidi oli ühel plakatil kujutatud habemiku moslemi mehena, all kiri: „EESTI RAHVA REETUR NR 1“, lisaks vabamüürlikud ja islami sümbolid. Teisel mehel oli käes päris hea puusepaoskusega tehtud võllas, küljes selgitav silt „REETURITE VÕLLAPUU“, kuhu oli üles riputatud mikser. Kuna olen tegevusalalt eelkõige teoloog, mõistsin mingil hetkel miitingul toimuvat inimloomuse selle osa väljendusena, mis nõuab kellegi ristilöömist! Ehk siis pühakirja tsiteerides: „Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust.“^[2]

Hirmu olulise mõtestajana ühiskonnas meenus mulle pisut hiljem ka Thomas Hobbes. „Mina ja hirm oleme kaksikvennad,“ olevat ta tavatsenud öelda. Inimese egoistlikud ja üksteisega konkureerivad soovid viivad Hobbesi arvates tahes-tahtmata konfliktideni ühiskonnas, seda saab ära hoida vaid hirmu tekitav riigivõim, mis sunniks inimesi seadusi ja lepinguid täitma. Mõtlesin veel Hobbesist lähtuvalt paradoksile, et ränderaamistiku vastased taotlesid sellest keeldudes maailma migratsiooniküsimustes vähemat reguleeritust, st omamoodi kõikide võitlust kõikide vastu.

Oma tookordsest käitumisest tahaksin esile tuua kaks aspekti. Esiteks, jälle üsna hobbesilikult, püüdsin tunnete ohjeldamiseks luua reegleid ja koostasin kümme käsku meeleavaldusel osalevale poliitikule. On ju reeglid ilma mõõga poolt sisendatud autoriteedita Hobbesi järgi lihtsalt sõnad. Lühendatult kõlasid mu reeglid järgmiselt: 1) Otsuse langetamisel lähtu oma südametunnistusest; 2) ära kasuta välispoliitilist teemat siseriiklike probleemide lahendamiseks; 3) ära unusta, et poliitikas ootavad lahendust paljud aktuaalsed teemad, ühega tegeledes ei tohi teisi unustada; 4) kuula ja loe, mida ütlevad käsitletava teema kohta teadlased, tippspetsialistid, pikaajalised diplomaadid, usuorganisatsioonid; ära lähtu ühest arvamusest, vaid sünteesi seisukoht paljudest; 5) ära hirmuta mingi teemaga kedagi ega kutsu üles vägivallale; 6) räägi teemadest oma suguvõsas, kuula nii vanema kui noorema põlvkonna arusaamu; 7) ära varasta autoriteetse isiku arvamusest ainult ühte detaili, mida üldistada; 8) ära levita tundlike teemade ja nende menetlemise kohta valeteavet; 9) ära himusta isiklikku võimu, sea esiplaanile riiklikud huvid; 10) kui tunned, et suudad rahulikuks jääda, siis mine meeleavaldajate juurde ja suhtle nendega.

Teiseks tundsin meeleavaldusel hetkeks ka hirmust võitusaamise ülendavat mõju. Pärast üht vihast sõnavõttu, mis seostas rändeleppe toetamise reeturlusega, tõstsin käe ja hüüdsin, et toetan seda lepet. Tunnistan, et tundsin end pärast seda väikest meelsusavaldust lausa ekstaatiliselt. Tagantjärele mõeldes oli see üsna loogiline, olid ju ränderaamistikule oma toetust avaldanud mulle olulised igavikulisust rõhutavad organisatsioonid nagu Kirikute Maailmanõukogu, Luterlik Maailmaliit ja katoliku kirik.

Püüdes konkreetsest sündmusest jõuda ettevaatlike üldistusteni, tuleb kindlasti nõustuda, et hirmu ja ebakindlust saab juhtida, nende abil inimesi suunata ja valitseda. Yuval Noah Harari kirjutab oma menuraamatus „Homo Deus“: „Homo Sapiens elab kolmetises tegelikkuses. Tema maailm sisaldab lisaks puudele, jõgedele, hirmudele ja himudele ka lugusid rahast, jumalatest, rahvastest ja kontsernidest. Ajaloo kulgedes kasvas jumalate, rahvaste ja kontsernide mõju jõgede, hirmude ja himude arvelt. Maailmas on endiselt palju jõgesid ning hirm ja tahtmine ajendavad inimesi endiselt tegutsema. Kuid Jeesus Kristus, Prantsuse Vabariik ja Apple on jõgedele paisud ehitanud, need oma huvide ette rakendanud ning õppinud kujundama meie sügavamaid kartusi ja ihasid.“^[3]

Psühholoogid oskaksid inimestega manipuleerimise viisidest kindlasti rääkida märksa sügavamini kui mina, kuid pealiskaudselgi vaatlusel on mõned Harari poolt vihjatud kartuste ja ihade kujundamise meetodid Eesti poliitikas selgesti äratuntavad. Näiteks kõnede ja mitte dialoogide pidamine, püüd pigem lihtsustada kui elu keerulisust seletada, süüdlaste ja mitte mõistmise otsimine jne. Pisut põhjalikumalt religiooniga tegelenud inimene näeb põgusal pilgul sedagi, et mitmete tunnuste poolest sarnaneb hirmu sihipärane kasutamine poliitikas nähtusega, mida religioonis tuntakse fundamentalismi nime all.

Fundamentalismis, mis tekkis pisut üle saja aasta tagasi Ameerikas, räägitakse must-valgest maailmast, keeruliste probleemide lihtsustamistest ja üldistustest, kurjuse projitseerimisest enesest väljapoole, alati aktuaalsest vaenlasepildist, tugevast juhist, patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest jne. Pole ime, et selles mõttevoolus nimetatakse president Kersti Kaljulaidi emotsionaalselt ülesköetud naiseks, Greta Thunbergi hellitatud, pestud ajuga ja ärakasutatud tüdrukuks, tuntakse kaasa põhjanaabritele nende ebasoliidse valitsuse pärast, öeldakse Soome peaministri Sanna Marini kohta, et müüjatüdrukust on saanud peaminister jne. Viimane märkus tõi selle välja öelnud poliitikule küll pisut kriitikat ka tema traditsioonilistelt toetajatelt.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu on hoiatanud fundamentalismi (mida ta poeetilisemalt nimetab vundamentalismiks) ühiskondliku mõju eest: „Igal juhul on vundamentalism alati poliitiline, alati sihitud oma autoriteedi ja võimu kehtestamisele ja eelkõige sellisena teda tulekski võtta. Ilusate sõnade taga usust ja ligimesearmastusest paistavad ikka võimuiha kõrvad. Jällegi, ka kogu muu poliitilist võitlust peetakse ju võimu nimel, aga vundamentalist tahab selles justkui eripositsiooni, kriitikavabadust, sest temal on ju tõde – nii nagu see, kuskil pühakirjas kirjas on. Seda eripositsiooni talle demokraatias anda ei saa ega tohi.“^[4]

Pikemat ja analüüsivamat kirjalikku vormi kasutatakse ühiskonna tunnete kujundamiseks harvem. Küllap õigustatult, esiteks võtaks raamatu kirjutamine aega ning teiseks oleks teos avatud kriitikale. Eesti oludes on erandiks üks rohkem kui neljasajaleheküljeline tundeline raamat, mida olen kujundlikult nimetanud „kutseks madalate tungide tangole“.^[5] Raamat kubiseb kirglikest hinnanguist ja kirjeldab ühe erakonna ja mõtteviisi hukatuslikkust. Autor alustab oma raamatut 19. sajandi lõpust pärineva rahvapärimusega kangekaelsest ja rumalast seast, kes tüürib jõel jääpanka, ei kuula luige tarku nõuandeid ja sõidab nii kosest alla. Märkimist väärib, et hoolimata oma hinnangute kinnituseks loodud üliemotsionaalsest ja sildistavast tekstist, olematute seoste loomisest ja valeväidetest pole autor raamatu lõpus ikkagi veel kindel, kas lugejad mõistavad sea ja luige allegooriat õigesti, ning lisab seletuse:

„Lugejad, kes ei mõistnud ehk raamatu alguses ära toodud sea ja luige muistendi allegoorilist tähendust, peaks nüüd olema jõudnud äratundmisele, kes on selles loos siga ja kes on luik. Mina näen ilusa ja targa valge luigena eesti rahvast, seategudest aga käesolev raamat kõnelebki …“^[6]

Sessamas raamatus kõneldi üsna pikalt ja emotsionaalselt ka kooseluseadusest, mis on poliitilisi tundeid paisutanud nüüd juba üle viie aasta. Mäletan hästi seda päeva õpetajana koolis, muidu poliitika suhtes üsna ükskõiksetest õpilastest ootasid väga paljud vahetundides arvutist uudiseid riigikogu otsuse kohta. Nooremale põlvkonnale polnud kooseluseadus reeglina probleemiks, suures enamuses seda toetati ning selle vastuvõtmist peeti tähtsaks, noortega arvestamiseks ja terve mõistuse võiduks.

Kooseluseaduse puhul kasutati poliitikas ka religioosseid argumente rohkem kui üsna sekulariseerunud Eestis tavaliselt. Pikka aega oli kõnekas tõik, et kõige põhjalikumad ja argumenteeritumad usulised artiklid^[7] kõnelesid asjalikult, kuid väheste tunnetega kooseluseaduse toetuseks. Siirast usust kantud tundeliste eituste vastu olid need artiklid suhteliselt jõuetud.

Olukord muutus kardinaalselt 5. novembril 2017 eetris olnud saates „Suud puhtaks“,^[8] kus armastatud vaimulik Annika Laats võttis südamlikult sõna kooseluseaduse toetuseks. Ratsionaalsed argumendid said paljudele üsna ootamatu liitlase tunnete näol.

Loole tagasi mõeldes olen end tabanud mitu korda küsimas, miks jõudis Eestis usklike ringidest väljapoole lihtsa vaimuliku, mitte kirikuhierarhia tipus olevate inimeste sõnum, kellele meedia on alati avatud? Olen Annika Laatsi sõnavõttu võrrelnud isegi Rosa Parksi enam kui poolesaja aasta taguse looga Ameerika Ühendriikides Montgomerys. Bussides olid eesmised kohad reserveeritud valgetele, tagumised mustadele ja värvilistele. Keskmistele istmetele tohtisid istuda kõik, kuid kui kohti tuli puudu, pidid mustad oma istekohad loovutama. Aastal 1955 keeldus mustanahaline sügavalt usklik õmblejanna Rosa Parks oma kohta loovutamast. Ta laskis leebelt ja rahulikult end vahistada. Aga samm rasside võrdsete õiguste suunas oli tehtud.

Vähemalt minule kangastus Annika Laatsi sõnavõtus tugev paralleel bussis istuva uskliku naisega, kes ütleb armastusväärselt, ent kindlalt kedagi teisejärguliseks suruda püüdvale ülekohtule „ei“. Telesaates oli tunda ka kooseluseaduse vastaste teatud nõutust, olid nad ju religiooni ja usutundeid oma võitluses alati liitlastena tajunud, saates aga jäi domineerima vastupidine seisukoht. Tähelepanuväärne oli seegi, et paljud religiooniga lõdvalt või üldse mitte seotud inimesed tajusid Annika Laatsi sõnavõttu kuulates esimest korda, et armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum võib olla väga võimas ja kaasakiskuv. Selle põhjal tundub mulle, et armastussõnumi poliitiline testimine seisab Eesti ühiskonnas veel ees.

Tahan puudutada veel üht teemat, mis seondub tunnetega poliitilisel keskteel. Taas näide kirglike tunnetega raamatute maailmast. Itaallane Giovanni Guareschi on kirjutanud vaimuka raamatu „Don Camillo väike maailm“. Seal kirjeldatakse Itaalia küla, kus toimuvad sageli poliitilised konfliktid kommunistist külavanema Peppone ja kohaliku preestri don Camillo vahel, kes esindab konservatiivset joont. Omaette eluline tegelane on raamatus Kristus, kes Camilloga pikki dialooge peab ja talle nõu annab. Peppone lapse ristimise lugu näitab ilmekalt meeste tundeid ja poliitilisi eelistusi:

„Ametirüüs don Camillo lähenes ristimisanumale. „Mis te tahate talle nimeks panna?“ küsis ta Peppone naiselt. „Lenin-Liberio-Antonio,“ vastas naine. „Siis mine ja lase ta Venemaal ristida,“ ütles Camillo rahulikult, pannes katte ristimisvaagnale tagasi.“^[9]

Loomulikult Peppone pahandab, järgneb kaklus, mille don Camillo Kristuse nõuandel antud meisterliku lõuahaagiga võidab, ja Peppone peab tema tingimustega nõustuma:

„Don Camillo, täies ametirüüs, ootas teda ristimisanuma juures, kindel nagu kalju. Peppone lähenes aeglaselt. „Mis me talle nimeks paneme?“ küsis don Camillo. „Camillo-Libero-Antonio,“ pomises Peppone. Don Camillo raputas pead. „Ei! Me ristime ta Libero-Camillo-Leniniks,“ ütles Camillo. „Jah, ka Leniniks. Kui Camillo on naabriks, ei suuda sihukesed tüübid, nagu Lenin, mitte midagi ära teha.“ – „Aamen!“ pomises Peppone lõuga katsudes. Kui kõik oli lõpetatud ja don Camillo altari eest möödus, ütles Kristus naeratades: „Don Camillo, tarvis on tõtt ütelda: poliitikas oled minust üle.““^[10]

Tunnete kohta poliitikas tahan rõhutada, et kirgi ja tundeid ei tohiks jätta äärmustele, vaid need on vajalikud ka keskteel. Eelviidatud raamatus lähevad don Camillo ja Peppone oma tõde itaallasliku temperamendiga kaitstes õige tihti käsitsi kokku, kuid äärmuste vastu ühendavad nad enamasti oma jõud. Seetõttu laiendan natuke ristimispeatüki kokkuvõtet: kus tehakse poliitikat don Camillo ja Peppone moodi, pole äärmustel suurt midagi teha.

Kirjutades tunnete rollist poliitikas, tundsin puudust staažikama poliitiku pilgust sellele teemale. Mitmel korral riigikogusse valitud ning ministriametiski olnud sõber kommenteeris omajagu emotsionaalselt: „Kõik me kasutame emotsioonidele rõhumist, et saavutada midagi: ma teen seda täna ettevõtluses, keegi müüb emotsionaalse reklaami abil šokolaadi … keegi kutsub üles rändelepingu vastu. Ja vaat siin ongi, et kustmaalt on see n-ö loomulik tunnetele rõhumine, mille eesmärgiks on saata korda head ja edasiviivat, ja millal saab sellest küüniline poliittehnoloogiline ärakasutamine n-ö saatana teenistuses. See on põhiküsimus. Aga ma usun ka seda, et ühiskonnana kasvades ja jõukamaks saades on ka meie emotsioonid lõpuks ausamad ja asuvad üha rohkem poliitikas edasiviiva positiivsuse teenistusse.“

Mulle näib, et hillitsetud tunnetega loominguline poliitika, kust on kõrvale jäetud äärmused, võib anda eeskuju väga erinevatel elualadel. Eespool mainitud filmis „Päevade sõnad“ toob Marju Lepajõe antiigi suure oraatori, poliitiku ja kirjaniku Cicero tekste eeskujuks isegi teadustekstidele: „Kui sa loed neid teadustekste, siis see tuimus ikkagi rabab. No kui tuimalt võib kirjutada!? Ja sa võtad Cicero kätte ja … no tekst hingab, ta on ikkagi inimene sul seal. Ta ei ole tekitanud sõnu, kirjutab mõtet sinna!“ Küllap on Marju Lepajõe talle omasel emotsionaalsel-mõtlikul moel sõnastanud siin teatud ideaali nii poliitilise teksti kui ka poliitikute poolt välja öeldud sõnade jaoks.

^[1] Platon, Politeia. Tlk M. Lepajõe. Rmt-s: Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Toim. J. Päll. Tallinn, 2006, lk 296.

^[2] Lk 23:23.

^[3] Y. N. Harari, Homo Deus. Homse lühiajalugu. Tlk A. Põldsam. Tallinn, 2018, lk 165.

^[4] T. Õnnepalu, Vundamentalismist. Edmund Burke’i Selts, 18.09.2017. https://bit.ly/2FM4Egk.

^[5] T. Jürgenstein, Põlluaasa „Sotsid“ kui kutse madalate tungide tangole. Tartu Postimees, 05.07.2019.

^[6] H. Põlluaas, Sotsid. Tallinn, 2019, lk 426.

^[7] Nt J. Lahe, U. Nõmmik, Homoseksuaalsus piiblis. Usuteaduslik Ajakiri, 2011, nr 1, lk 3–21.

^[8] Suud puhtaks. 05.11.2017, https://bit.ly/30dZQKe.

^[9] G. Guareshi, Don Camillo väike maailm. Tlk J. Säkk. Stockholm, 1957, lk 35–36.

^[10] Sealsamas, lk 38.

„Olen nii ärevil, ei suuda selgelt mõeldagi,“ ütles lektor auditooriumi astudes endamisi. Lektori selline keelekasutus paotab ust ühele talupojatarkusele ehk vaikimisi eeldusele, millest me sageli lähtume: et tunded ja mõtted on väga erinevad asjad nagu tuli ja vesi, mis töötavad teineteise vastu ja mida korraga olla ei saa. Minu kui psühholoogiateadlase töö on välja uurida, millised talupojatarkused tegelikkusele vastavad ja millised pigem mitte. Ja mulle tundub, et tundeid ei tasu tegelikult mõtlemisele vastandada, sest tunnetes on palju mõtlemist, ja mõtet, sees. (Ka mõtlemises on palju tundeid sees, aga see on eraldi artikli teema).

Esmalt, mis on tunded? Kasutan seda terminit praegu katusmõistena sellistele erinevatele afektiivsetele nähtustele nagu tahted, tujud, emotsioonid, stress ja muud seisundid, mida iseloomustab meeldivuse-ebameeldivuse kvaliteet ehk valents ning suunav mõju käitumisele. Afektiivsed seisundid koosnevad hajusalt organiseerunud muutustest kehas ja psüühikas. Näiteks muutused kehas (nagu kiirenev südamerütm), muutused tunnetuses (nagu tähelepanu koondumine) ning muutused teadvuses (nagu ärevilolek) võivad kokku anda emotsiooni, mida nimetame ärevuseks.

Muidugi pole tunded päris seesama, mis mõtlemine. Mõttel ei pruugi olla valentsi ega kaasuvaid kehalisi muutusi. Lisaks kipuvad tunded kulgema mõtetest kiiremini ning paindumatumalt. Aga lähemal vaatlusel selgub, et paljud neist erinevustest on pinnapealsed ning tegelikult pole tunded sugugi mõttevabad. Ärev lektor on end mõnes mõttes ärevaks mõelnud.

Tundes on mõtlemist, sest mõtlemine on enamat kui teadlik sisekõne

Üks tunnete ja mõtlemise ilmne erinevus on tunnete suurem kiirus. Tunne võib tekkida justkui silmapilkselt, enne veel kui sisekõne sõna suust saab. Auditooriumi astuvat lektorit võib ärevus tabada enne, kui ta jõuab mõtiskleda sotsiaalsete riskide ja nende realiseerumise tõenäosuse üle. Peale selle, et kiire, on tunnete tekkimine tihti tahtmatu, kontrollimatu ja teadvuse eest peidetud ehk lühidalt: automaatne. Mõtlemine seevastu nõuab tihti aega ja tahet ning on kontrollitavam ja teadvuses jälgitavam. Kas see tähendab, et tunnetes ei peitu mingit mõtet?

Ei pruugi tähendada, sest me tajume oma mõtlemise jäämäest vaid veepealset osa. Kui psühholoogilise erivarustusega vaadata vee alla, siis võib ka seal, automaatsete protsesside seas, kohata mõtlemist. Mõtlemine sisaldab mitmesuguseid vaimseid tegevusi, mis jäävad maailma meeltega tajumise ja maailma tegudega muutmise vahele: probleemide lahendamine, järelduste tegemine, tagajärgede ettenägemine, valikute langetamine, analüüsimine ja sünteesimine, loovmõtlemine. Aaro Toomela ütleb, et kõiki neid tegevusi iseloomustab individuaalse kogemuse seesmine organiseerimine.^[1] Individuaalne kogemus tähendab siinkohal, et mõtlemise materjal on mentaalsed representatsioonid ehk mitmesugused märgid, mis esindavad psüühika jaoks tegelikkust – aistingud, kujutluspildid, mõisted, ideed ja muud teadmise vormid. Individuaalse kogemuse seesmine organiseerimine tähendab seega, et mõtlemise käigus luuakse olemasolevat teadmist kombineerides uut teadmist. Näiteks võib korgitseri kaotanud veinisõber organiseerida olemasolevaid teadmisi uudsel moel ehk mõelda välja, kuidas kork pudelist kruvi ja näpitsate abil siiski kätte saada.

Mõtlemise pidamine representatsioonide organiseerimiseks lubab mõtlemisel olla enamat kui sisekõne. Nagu Daniel Kahnemani kiire ja aeglase mõtlemise raamatust pikemalt lugeda tasub,^[2] suudab psüühika representatsioone kombineerida ka kiiresti, tahtmatult, kontrollimatult ja teadvusele nähtamatult. Näiteks uue tehnikaseadmega edukalt opereerimine kasutusjuhendit avamata on märk sellest, et opereerija psüühikas on varasemad ja vahetud kogemused õnnestunult uueks teadmiseks kombineerunud. Automaatne mõtlemine võib mängus olla ka siis, kui mõistame kellegi väljaütlemata tundeid ja soove, näiteks tantsuetendust vaadates. Või kui eksperdid langetavad keerukaid otsuseid kõhutunde najal, näiteks kogenud jalgpallur jooksu pealt sööte jagades.

Mõtlemise laiem määratlus kummutab illusiooni, nagu tundes ei saaks sisalduda mõtlemist, kuna selleks ei näi jäävat aega. Kui mõtlemine saabki olla automaatne, võivad ka automaatselt tekkivad tunded tekkida mõtlemise osalusel. Ühe kinnituse sellele hüpoteesile leiame katsetest, mille korraldas üks tänapäeva vahedamaid emotsiooniteadlasi Agnes Moors.^[3] Need katsed olid mängud, kus tagasi-sidet edenemise kohta esitati mängijale nii lühikeseks ajaks, et seda oli võimalik mõista vaid automaatselt mõeldes. Näiteks ühes mängudest vaheldusid ekraanil kiiresti sõnad „kollane“ ja „punane“ ning katseisiku ülesandeks oli nupuvajutusega tabada üht värvidest. Iga katsekord algas teatega, kumba värvi punktide võitmiseks tuleb tabada. Kui vajutus tehtud, ilmus ekraanile sekundi murdosaks (täpsemalt viiendikuks) värv, millele katseisik oma vajutusega seekord pihta sai. Samal ajal mõõdeti tema emotsionaalseid reaktsioone just neile vaevumärgatavatele värvistiimulitele.

Katse iva seisneb selles, et emotsionaalse reaktsiooni tekkimine sellises spetsiaalselt kujundatud olukorras eeldab, et mängija psüühika suudab automaatselt võrrelda kahte teadmist – kumma värvi tabamine seekord punkte andis ning kumba värvi tal õnnestus tabada. Kui kaks värvi kokku langevad, tasub katse-isikul tunda rõõmu, sest ta on võitnud punkte. Kui värvid on erinevad, pole rõõmustamiseks põhjust. Selline teadmiste võrdlemine on representatsioonide organiseerimine ehk mõtlemine! Kui psüühika automaatseks mõtlemiseks võimeline poleks, ei tohiks vaid viivuks esitatud värviline tagasiside katseisikutes mingisuguseid tundeid tekitada. Agnes Moors leidis aga, et osalejates tekitas õigesti vastamine positiivse ja valesti vastamine negatiivse tunde. Seega on piir tunnete ja mõtete vahel hägusam, kui talupojatarkus arvab, sest ka vee alt väljatuiskavates tunnetes osaleb sageli automaatne mõtlemine.

Tundes on mõtet, sest tunne pole kaasasündinud refleks

Talupojatarkus võiks nüüd vastu väita, et isegi kui tunded sisaldavad automaatset mõtlemist, on nad ometi palju paindumatumad kui puhtad mõtted. Näiteks kui bussigraafikut on muudetud, pole keeruline vahetada varasem mõte – „buss väljub kell 13:15“ – uue mõtte vastu: „buss väljub kell 13:10“. Tunde vahetamisega on aga teine lugu. Uudis, et graafikut on muudetud, on võrdlemisi relvitu frustratsiooni vastu, mida tunneb kell 13:13 peatusse jõudnuna bussist maha jäänud reisija. Ka lektori ärevust ei pruugi kuigivõrd painutada mõni uus mõte, nagu „ära muretse nii palju“. Ehk annab erinev paindlikkus talupojatarkusele õiguse tundeid ja mõtteid siiski vastanditeks pidada?

Siin on talupojatarkuse poolel võimalus, et tunnete paindumatus viitab nende kuulumisele refleksiivsete, seega olemuslikult mõttevabade reaktsioonide hulka. Refleks on kontekstist sõltumatu spetsiifiline reaktsioon spetsiifilisele stiimulile. Näiteks emased hallhaned on varustatud refleksiivse käitumismustriga, mis paneb neid pesast välja veerenud muna nähes seda nokaga pessa tagasi veeretama. See käitumine on refleksiivne, sest sõltub vaid stiimulist ega kohandu kontekstile. Hani asub veeretama mistahes munalaadseid objekte ja jätkab veeretamisliigutusi isegi siis, kui veeretatav muna tema noka eest üles noppida. On arvatud, et tunded on taoliste refleksiivsete käitumismustrite evolutsioonilised järeltulijad. Sellest vaatest on lektori ärevus hane munaveeretusega sarnaselt evolutsiooni käigus õpitud seos stiimuli ehk rahvahulga tähelepanu alla sattumise ja reaktsiooni ehk võitluseks või põgenemiseks valmistumise vahel. Kuivõrd stiimuli-reaktsiooni ahelas ei organiseerita teadmisi uudsel moel, poleks siin justkui mõtlemisele kohta.

Tõendid tunnete refleksiivsust aga ei kinnita. Kui tunded oleksid refleksiivsed, peaks näiteks madu tekitama ärevust olenemata sellest, kas teda kohatakse metsateel või loomaaias klaasi taga. Kuigi väheseid jätab klaasitagune madu päris külmaks, on enamiku inimeste mao-reaktsioonid metsas ja loomaaias siiski selgelt erinevad. Samuti peaksid refleksiivsed tunded eri kontekstides lahti rulluma töökindlalt ja ühetaoliselt, tegelikult on afektiivsed seisundid aga kontekstide lõikes küll sarnased, kuid mitte identsed.^[4] Sama stiimul võib tekitada erineva reaktsiooni, näiteks kui tänane palganumber rõõmustab meid vähem, kui sama number oleks rõõmustanud 10 aastat tagasi. Ja sarnane reaktsioon võib eri kontekstides väljenduda erinevalt, näiteks kui ärritus vanemast naisterahvast naabri suhtes väljendub hääle tõstmises, samal ajal kui samaväärne ärritus meessoost ülemuse suhtes jääb väljendumata. Tunded on küll paindumatumad kui mõtlemine, aga samas paindlikumad, kui refleksi järeltulijalt oodata võiks.

Tõendeid tunnete paindlikkusest pakub ka kultuuride võrdlemine. Isegi kui tuhanded uuritud keeled iseloomustavad tundeid sisult samade intensiivsuse ja valentsi telgede alusel, piiritlevad nad diskreetseid emotsioone mõnevõrra erinevalt. Näiteks pärsia keeles on sõna, mis tähistab leina ja kahetsuse kombinatsiooni, ning dargwa keeles on sõna, mis tähistab leina ja ärevuse kombinatsiooni.^[5] Seega sõltub tunnete olemus vähemalt osaliselt kultuurist, mis ei tohiks nii olla, kui tunded oleksid tervikuna evolutsiooni käigus omandatud ja seega sünnist saati suuresti paigas. Sarnasele järeldusele viitab ka emotsiooni näoväljenduste osaline, kuid mitte täielik kultuuriline universaalsus. Kui mõnda aega arvati, et vähemalt üllatus, rõõm, kurbus, viha, hirm ja vastikus väljenduvad kõigi maailma inimeste nägudel äravahetamiseni sarnaselt, siis viimastel aastatel on selgunud, et kultuurilise üksmeele osakaal langeb, kui kasutada avatumaid uurimismeetodeid (nt küsida, mida tunneb pildil kujutatud inimene, ilma vastusevariante ette andmata).^[6]

Afektiivsete reaktsioonide kulgemine ja areng ilmutavad seega kontekstitundlikkust, mida oleks raske seletada mõttevaba refleksiivse mudeliga. Tarvis on alternatiivset mudelit, mis seletaks tunnete kiirust ja paindumatust ilma eksliku eelduseta, et tunded on mõtlemisest olemuslikult erinev refleksiivne nähtus. Teksti teine osa tutvustab üht sellist mudelit.

Tundes peituv mõtlemine avab olukorra motivatsioonilise tähenduse

Emotsioonide ja muude tunnete teaduslik seletamine on endiselt vaidluste tallermaa.^[7] Püüdmata kõiki häid pakkumisi integreerida, keskendun ühele minu jaoks atraktiivsele lähenemisele, mida võiks nimetada afektiivseks tõlgendusteooriaks.^[8]

See lähenemisviis võrdleb tundeid regulatiivsete süsteemidega, näiteks auto püsikiirusehoidja.^[9] Kiirusehoidja on suhteliselt lihtne süsteem, mis reguleerib suurema süsteemi ehk auto toimimist väljundi abil, mille ta on välja mõelnud kaht sisendit võrreldes. Kiirusehoidja üks sisend on arusaamine, millise kiirusega auto parasjagu liigub. Teine sisend on autojuhi soovitud sõidukiirus. Süsteemi väljund on kahe sisendi erinevus, mis mõjutab mootori jõudlust. Kui tegelik kiirus jääb soovitust aeglasemaks, lisab kiirusehoidja mootorile jõudu ning kui tegelik kiirus ületab soovitut, siis vähendab seda. Sellest lihtsast tehtest (ehk negatiivsest tagasisideringest) piisab, et auto käituks eri olukordades, nii tõusul kui langusel, eesmärgipäraselt. Tõlgendusteooria väidab, et afektiivsed seisundid tekivad suuresti samal põhimõttel: tunnete tuum on tõlgendussüsteem, mis reguleerib käitumist, teisendades kaks sisendit uudseks väljundiks.

Tõlgendussüsteemi sisendid on tajutud olukord ja soovitud olukord. Tajutud olukord on inimese parim pakkumine selle kohta, mis tema ümber ja sees parasjagu toimub. Mõnikord on see ilmselge, näiteks kui kuulaja ütleb lektorile otsesõnu, et kahtleb tema asjatundlikkuses. Teinekord nõuab olukorra tajumine aga järeldamist – kui auditooriumis haigutatakse, siis kas see näitab ettekande igavust, vähest und või hapniku vähesust ruumis? Teine tõlgendussüsteemi sisend on soovitud olukord ehk pilt maailmast, mis vastab inimese vajadustele, motiividele, väärtustele, normidele ja eesmärkidele ehk lühidalt, motivatsioonile. Soovid võivad olla enam või vähem esiplaanil. Loengu ajal võib lektori fookuses olla soov jõuda oma slaidiesitlusega lõpuni. Samal ajal on tagaplaanil ka teisi soove, näiteks teha nalja ja vältida ise naerualuseks sattumist või meeldida kuulajatele ja areneda esinejana.

Tõlgendussüsteemi väljund on afektiivne tõlgendus ehk arusaamine olukorra motivatsioonilisest tähendusest. Mida auditooriumi ees seismine lektorile pakub, millega teda ähvardab ning mida ta selles olukorras mõjutada saab? Olukorra motivatsiooniline tähendus ei ole olukorra omadus, vaid olukorra ja inimese suhte omadus. Ühe ja sama olukorra motivatsiooniline tähendus võib seega inimeseti erineda. Näiteks taimetoidu puudumine menüüst ei tähenda omnivoorile suurt midagi, aga taimetoitlasele tähendab see vastuolu tema sooviga täita kõhtu oma tõekspidamisi ohverdamata. Olukorra motivatsiooniline tähendus võib erineda ka ühe ja sama inimese lõikes. Kui taimetoitlasel juhtub parasjagu kõht täis olema, pakub taimetoiduta menüü motivatsiooniliselt vähem riuklikku olukorda.

Kuna olukorra motivatsiooniline tähendus sõltub nii olukorrast kui indiviidist, nõuab selle tunnetamine kahe representatsiooni teatud tüüpi organiseerimist – ehk mõtlemist. Tõlgendusteooria kohaselt on mõtlemine seega mitte tunnete vastand, vaid enamiku tunnete tekkimisel osalev protsess! Mõtlemine pole tunnetes päris vältimatu, sest mõned tunded – näiteks mure nutva lapse pärast – võivad käivituda kas evolutsioonilise või individuaalse arengu käigus õpitud assotsiatsiooni kaudu. Aga valdav enamik täiskasvanud inimese tundemaailmast on minu hinnangul tõlgenduste abil paremini seletatav kui assotsiatsioonide kaudu.

Tõlgendusteooria suudab seletada ka seda, miks mõtlemist sisaldavad tunded võivad siiski olla kiired ja paindumatud. Tunded tekivad kiirelt ja muus mõttes automaatselt seetõttu, et tõlgendussüsteemi ees seisev mõtlemisülesanne ehk tajutud ja soovitud olukordade võrdlemine on üsna lihtne. Lektori meelehärmi tekkimiseks piisab, kui tema tõlgendussüsteem tuvastab, et tajutud pilt haigutavast kuulajast ei lange kokku soovitud pildiga innukast kuulajast. Tunnete paindumatuse võib aga omistada asjaolule, et üks kahest tõlgenduse käigus võrreldavast pildist – soovitud olukord – ei ole ülemäära läbiräägitav. Eksistents, mis jätab kustutamata nälja ja janu või rahuldamata vajaduse olla kaaslaste poolt omaksvõetud ja osata oma tahtmist saada, muutub üsna pea talumatuks. Kui vajaduste rahuldamist saaks lõputult edasi lükata, kaotaksid nad oma liikumapaneva ning elu säilitava ja arendava jõu.

Tundes peituv mõte aitab ressursse otstarbekalt investeerida

Tõlgendusteooria järgi on tunnetes mitte ainult mõtlemist, vaid ka mõtet ehk ratsionaalsust. Ratsionaalsust võib muuhulgas määratleda otstarbekusena: ratsionaalne on mistahes käitumine, mis aitab pikemas perspektiivis eesmärke saavutada. Sellest vaatest on kiirusehoidja ratsionaalne, kuna ta aitab mäkketõusul autol aega kaotamata eesmärgi poole liikuda ning mäest laskumisel kütust säästa. Tunnete mõju käitumisele on sageli, kuigi mitte alati, samalaadselt ratsionaalne.^[10]

Mõned tunded aitavad õigel ajal pingutada ehk ressursse investeerida. Kui tajutud olukord jääb soovitust mõnevõrra maha, võivad tekkida ebameeldivad tunded nagu ärevus ja viha, mis mobiliseerivad nii kehalisi kui psüühilisi ressursse. Neis tunnetes osalev autonoomse närvisüsteemi sümpaatiline haru kiirendab skeletilihaste tõhusamaks käitamiseks südame ja kopsude tööd ning laiendab lihastööga tekkiva soojuse hajutamiseks higinäärmeid ja nahalähedasi veresooni. Psüühiliste ressursside mobilisatsioon seisneb sageli tähelepanu pühendumises tundega seotud info töötlemisele muu info arvelt. See võib olla tajutav näiteks tunnelnägemise, teisenenud ajataju või eneseunustamisena. Kehalisi ja psüühilisi ressursse mobiliseerivad ka positiivsed tunded nagu elevus ja lootus, mida tekitab soovitud olukorra käeulatuses olek. Paljude intensiivsemate negatiivsete ja positiivsete tunnete üks mõte on seega aidata inimesel eesmärkide nimel pingutada, nii nagu kiirusehoidja lisab mäkketõusul gaasi.

Vähem intensiivsed tunded seevastu aitavad sageli ressursse säästa ja taastada, nagu püsikiirusehoidja säästab allamäge sõites kütust. Tajutud olukorrad, mis vastavad täielikult soovitud olukorrale või suisa ületavad seda, võivad tekitada positiivseid tunded, näiteks kergendust ja rahulolu. Nende malbete tunnete üheks rolliks peetakse kehaliste ja psüühiliste ressursside lahtihaakimist juba saavutatud pürgimuste teenistusest. Füsioloogiliselt väheneb autonoomse närvisüsteemi sümpaatilise haru aktivatsioon ning suureneb parasümpaatilise haru panus puhkamisse, seedimisse ja kudede taastamisse. Psühholoogiliselt väheneb tähelepanu eksklusiivsus ning see võib väljenduda hajeviloleku, aga ka loovusena. Huvitaval kombel toovad osalt sarnaseid muutusi kaasa ka madala intensiivsusega negatiivsed tunded nagu abitus ja kurbus, mida tekitavad soovitud olukorrast püüdmatult kaugele jäävad tajutud olukorrad. Nende tunnete üks mõte on kehaliste ja psüühiliste ressursside vabastamine lootusetuks muutunud eesmärkide poole püüdlemise teenistusest.

Tõlgendusteooria vaatleb tundeid seega nii mõtestatud kui mõttekate nähtustena. Näiteks lektor, kellele ärevus oleks täiesti tundmatu, ei viitsiks ilmselt loenguteks piisava põhjalikkusega valmistuda. Mis saab aga siis, kui ärevus või muud tunded kasvavad oma abistavast rollist välja ning kujunevad otstarbekust pärssivaks probleemiks? Nagu teksti kolmandas osas juttu tuleb, avab mõtlemise roll tunnetes ukse ka afekti reguleerimisele.

Kui tundes on mõtet, siis saab tunnet ka ümber mõelda

Pragmaatik (eeldusel, et ta nii kaugele on jaksanud lugeda) küsiks nüüd, kas sellest kõigest mingit tolku ka on? Õigustatud küsimus, sest nähtuse mõistmine pole tingimata rakenduslik. Näiteks hingamise ja seedimisega saavad kenasti hakkama ka need, kes füsioloogiat ei tunne. Ka tunnete tundmiseks pole tundeid tunda vaja, aga tunnete reguleerimisel võib sellest abi olla küll.

Tunnete reguleerimine seisneb mitmesugustes teadvustatud ja teadvustamata käitumistes, millega inimesed oma afektiivseid seisundeid sihipäraselt muuta püüavad. Näiteks paljud reageerivad loomaaia klaasitagusele maole esmalt hirmuga, kuid asendavad selle tunde hetk hiljem leebema ärevuse või positiivsema elevusega. See ongi afekti regulatsioon. Afekti regulatsioonile võib läheneda kui oskusele, mida arendada eneseabiraamatu, meditatsioonitundide või psühhoterapeudi toel. Aga enamiku inimeste psüühika tegeleb afekti regulatsiooniga ka täiesti omal algatusel.

Sageli tekib afekti reguleerimise vajadus siis, kui tõlgendussüsteem lähtub olukorra motivatsioonilise tähenduse väljamõtlemisel liiga kitsast soovide ringist. Näiteks kui koogitükki võrrelda ainuüksi maitsenaudingu motiiviga, on igati mõttekas vajutada koogi suunas liikuvale käitumisele isutunde näol gaasi juurde. Psüühika kui terviku seisukohalt on aga mõttekas silmas pidada lisaks ka muid, näiteks hea tervise ja välimusega seotud soove. Afekti regulatsiooni süsteem käivitubki siis, kui mõni tunne, näiteks koogiisu, läheb vastuollu oluliste eesmärkidega nagu dieedipidamine. Regulatsioonisüsteem püüab sel juhul isutunnet vähendada, mõeldes näiteks tundidele, mis koogitüki kaloraaži kulutamiseks tuleks veeta spordisaalis. Regulatsioonisüsteem on psüühika lahendus tõlgendussüsteemi mõningasele müoopilisusele.

Afekti reguleerimise süsteemi töövahenditeks on eri strateegiad, mida võib jagada nelja rühma.^[11] Üks variant on muuta tegelikku olukorda. Näiteks inimene, kes ei soovi kogeda õudusfilmist tingitud õõva, võib lihtsalt kanalit vahetada! Teine variant on juhtida oma tähelepanu. Kui õudusfilmi mingil põhjusel vaatamata jätta ei saa, võib mõttes sellegipoolest tegeleda millegi meeldivamaga. Kolmandaks võib proovida tagasi keerata tunde väljendusi, näiteks aeglustada oma hingamist filmist tingitud pingeseisundi maandamiseks. Neljas ja siinkohal kõige huvitavam viis afekti reguleerimiseks on muuta tõlgendust ehk olukorra motivatsioonilist tähendust. Näiteks võib õudusfilmi vaadates mõelda sellele, kuidas film õieti tehtud on, muutes filmitegelase õnnetu käekäigu täiesti ebaoluliseks.

Kuivõrd tõlgendust võib pidada mõtlemiseks, pole ümbertõlgendamine muud kui mõtlemise muutmine. Selgub, et tunnete muutmine mõtlemise kaudu on sageli kõige tõhusam ja oluliste kõrvalnähtudeta viis afekti reguleerimiseks. Näiteks leidsime me 2016. aastal Donald Trumpi valimisvõidust häiritud inimesi küsitledes, et kõige paremini kohanesid vastajad, kes kasutasid šokiga toimetulekuks kõige sagedamini ümbertõlgendamist.^[12] Meie uurimistulemus liitub pika tõendite riviga ümbertõlgendamise kasulikkusest, eriti olukordades, mida pole võimalik muuta. Huvitaval kombel napib ses tõendirivis aga selgeid vastuseid küsimusele, millest ümbertõlgendamine täpsemalt koosneb. Koos heade kolleegidega pakkusin hiljuti välja uue teoreetilise mudeli, mis rakendab afektiivse tõlgendusteooria selle probleemi lahendamise teenistusse.^[13]

 Ümbertõlgendamine algab taju või soovi korrigeerimisest

Ümbertõlgendamise aktiivaine otsingud teeb keerukaks ümbertõlgendamiseks liigituvate käitumiste paljusus. Lektorid üle ilma võitlevad esinemisärevuse vastu kümnete eri mõttemuutustega, öeldes endale näiteks, et on piisavalt hästi ette valmistunud; et kuulajate arvamus pole tegelikult oluline; et ärevus parandab sooritust; et valu läheb mööda; et nad tulevad toime, mis iganes ei juhtu; et nende tugevused asuvad mujal; et igavus on kuulaja rumaluse süü; et seda teemat ei saagi kaasakiskuvalt käsitleda; et see, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kuidas taolist paljusust süsteemselt analüüsida? Üks variant on appi võtta tõlgendusteooria tees, et tõlgendus tekib tajutud ja soovitud olukorra võrdluses. Tõlgenduse muutmine peaks seega alati algama kas tajutud või soovitud olukorra korrigeerimisest.

Taju on vahetevahel korrigeeritav seetõttu, et me ei tunneta maailma mitte vahetult, vaid mentaalsete representatsioonide vahendusel. Näiteks tajudes sõprust, ei toetu me ühelegi kindlast meeleorganist pärinevale aistingule, vaid mentaalsele mudelile, mille oleme keele, kultuuri ja kogemuse põhjal omandanud. Taju taoline tuletuslikkus jätab õhku võimaluse, et tajume mõnd olukorda veidi valesti. Näiteks kui sõber pole mu küllakutsele vastanud, siis võin esimese hooga tajuda selle põhjusena sõbra leiget suhtumist minusse. Järele mõeldes võin aga tajuda ka võimalust, et sõber pole mu kutset lihtsalt märganud. Need ühe ja sama olukorra eri tajumuljed viivad eri emotsionaalsete tagajärgedeni – esimene solvab, teine mitte. Kui mu afekti regulatsiooni süsteem soovib mind solvumisest säästa, saab ta hääletada emotsionaalselt soodsama tajumulje poolt. Muidugi ei saa musta lihtsalt valgeks mõelda. Aga paljud tundeid tekitavad olukorrad on piisavalt mitmetähenduslikud, et tajukorrektsiooniks oleks arvestatavat ruumi.

Tajukorrektsiooni käigus võib abi olla nii tajumuljete usutavuse vähendamisest kui suurendamisest. Näiteks kui raadios mainitakse anonüümset liiklusõnnetuse ohvrit, kelle sugu ja vanus langevad kokku mõne tuttavaga, võib tajumulje just selle tuttava õnnetusse sattumisest tunduda põhjendamatult usutav. Sellises olukorras on abi murettekitava tajumulje usutavuse vähendamisest, ilma et mõne teise mulje usutavus tingimata suureneks. Teinekord on aga abi vastupidisest tajukorrektsioonist, mis suurendab meeldiva tajumulje usutavust ilma teiste muljete usutavust vähendamata. Näiteks võistluseks valmistuv sportlane võib peas läbi mängida ennekõike edukaid stsenaariume. Enamasti saab usutavuse vähendamist ja suurendamist kasutada aga üheaegselt. Näites saab lektor vähendada oma usku võimalusse, et higi tema otsaesisel on kaugele näha, ja samal ajal suurendada usku võimalusse, et isegi kui see on näha, siis ei suhtu kuulajad sellesse halvustavalt.

Lisaks tajutud olukorra korrigeerimisele saab regulatsioonisüsteem korrigeerida ka soove, mille valguses tõlgendussüsteem olukorrale hinnanguid annab. Võimaluse selleks annab tõsiasi, et inimestel on peale esiplaanil oleva soovi enamasti tagaplaanil ka rida teisi soove. Näiteks võib lektoril loengusaalis olla esiplaanil soov pidada kütkestavaid loenguid, kuid tagaplaanil keerelda ka soov arendada oma teadmisi. See annab regulatsioonisüsteemile võimaluse soove esi- ja tagaplaani vahel ringi liigutada. Näiteks olukord, kus kuulaja esitab küsimuse, millele lektor vastust ei tea, võib esmapilgul näida ebameeldiv, kuna on vastuolus esiplaanil oleva sooviga pidada kütkestavat loengut. Lektor võib end aga paremini tunda, kui nihutab kütkestava loengu soovi kõrval esiplaanile ka soovi ennast arendada, millega tekkinud olukord on kooskõlas.

Soovikorrektsioon võib seisneda nii soovide esiplaanilt eemaldamises kui ka sinna lisamises. Näiteks võib tunnustusest ilma jäänud töötaja endale meenutada, et tunnustuse jagamine sõltub onupojapoliitikast ja seega on selle saamine üpris väärtusetu. Sel juhul väheneb esiplaanil oleva soovi väärtus ilma ühegi tagaplaani soovi väärtuse suurenemiseta. Alternatiivina võib tunnustuseta jäänud töötaja lisada esiplaanile mõne uue soovi. Näiteks meenutada, et tunnustusest ilmajäämine on hästi kooskõlas seni tähelepanuta jäänud sooviga mitte tekitada kolleegides kadedust. Nagu tajukorrektsiooni versioone, saab ka soovikorrektsiooni versioone kasutada paralleelselt. Näiteks saab sõnu puterdav lektor lasta lahti soovist esitada perfektne sõnaline sooritus ning keskenduda kuulajates hea õpikogemuse tekitamisele.

Tõlgendusteooria aitab seega eristada nelja ümbertõlgendamise strateegiat – algse tajumulje usutavuse vähendamine, alternatiivse tajumulje usutavuse suurendamine, esiplaanisoovi väärtuse vähendamine ja tagaplaanisoovi väärtuse suurendamine. See klassifikatsioon on üks näide tõlgendusteooria kasulikkusest tunnetega toimetuleku mehhanismide mõistmisel.

Niisiis oleme astunud kolm sammu täpsema talupojatarkuse suunas. Esimene samm laiendas mõtlemise tähendusruumi veepealselt sisekõnelt veealusele representatsioonide organiseerimisele ja nihutas tunnete tähendusruumi refleksiivselt reaktsioonilt regulatiivse süsteemi suunas. Teine samm tutvustas tõlgendusteooriat, mis näeb tundeid käitumise enamjaolt mõttekate regulaatoritena. Mõtterikaste tunnete tuumaks on kiirusehoidjat meenutav tõlgendussüsteem, kus mõeldakse enamasti automaatselt välja olukorra motivatsiooniline tähendus. Tõlgendusteooria lubab tunnetel olla kiired, ilma et nad peaks olema mõttevabad ja paindumatud – ilma et nad peaksid olema refleksiivsed. Kolmas samm asus tõlgendusteooria abil kaardistama afekti muutmist mõtlemise muutmise teel ehk ümbertõlgendamist. Kui tunded tekivad tajumulje ja soovide võrdlusest, siis saab tundeid muuta tajumuljet ja soove korrigeerides.

^[1] A. Toomela, Kultuur, kõne ja Minu Ise. Tallinn, 2016.

^[2] D. Kahneman, Thinking, Fast and Slow. London, 2011.

^[3] A. Moors, Automatic Constructive Appraisal as a Candidate Cause of Emotion. Emotion Review, 2010, kd 2, nr 2, lk 139–156.

^[4]4 A. B. Eder, K. Rothermund, Emotional Action: An Ideomotor Model. Rmt-s: Handbook of Psychology of Emotions. Toim. C. Mohiyeddini jt. Hauppauge (NY), 2013, lk 28.

^[5] J. C. Jackson jt, Emotion Semantics Show Both Cultural Variation and Universal Structure. Science, 2019, nr 366, lk 1517–1522.

^[6] L. F. Barrett jt, Emotional Expressions Reconsidered: Challenges to Inferring Emotion from Human Facial Movements. Psychological Science in the Public Interest, kd 20, nr 1, lk 1–68.

^[7] L. F. Barrett, Navigating the Science of Emotion. Rmt-s: Emotion Measurement. Toim. H. L. Meiselman. Oxford, 2016, lk 31–63.

^[8] A. Moors, Automatic Constructive Appraisal as a Candidate Cause of Emotion; C. S. Carver, Control Processes, Priority Management, and Affective Dynamics. Emotion Revue, 2015, kd 7, nr 4, lk 301–307; A. Moors, Appraisal Theory of Emotion. Rmt-s: Encyclopedia of Personality and Individual Differences. Toim. V. Zeigler-Hill, T. K. Shackelford. New York, 2017, lk 1–9.

^[9] C. S. Carver, Control Processes, Priority Management, and Affective Dynamics.

^[10] Sealsamas.

^[11] J. J. Gross, H. Uusberg, A. Uusberg, Mental Illness and Well-Being: An Affect Regulation Perspective. World Psychiatry, 2019, kd 18, nr 2, lk 130–139.

^[12] A. Mehta jt, The Regulation of Recurrent Negative Emotion in the Aftermath of a Lost Election. Cognition and Emotion, 2019 oktoober, lk 1–10.

^[13] A. Uusberg jt, Reappraising Reappraisal. Emotion Review, 2019, kd 11, nr 4, lk 267–282.