• Sõjapäevik. Hirm

    Minu maja poole on teel Vene mürsk, aatomipomm, ja mul on jäänud vaid mõni viiv elada. Avan riidekapi ja mõtlen: kui pean kuue sekundi pärast surema, mida jõuan veel teha? Valida halli kampsuni. Lõpuks ometi sain sellel plekid välja. Montañari kohale on tõusnud päike ja päev on kirgas. Päikesekiired peegelduvad mäekülje kivipeeglist ülal tasandiku serval…

  • *Jube kaleidoskoop: taas kuskil keegi hukkus

    Jube kaleidoskoop: taas kuskil keegi hukkus. Sel hetkel just. Sel hetkel. Ja igal minutil. Läks põhja kuskil laev. Ja lennuk puruks kukkus. Ja tõusis Dnepri kaldal kui koit koirohulill. Kus plahvatus. Kus tromb. Tornaado üle maade. Kes sihib. Ja kes palub: Ei, ära lase, ei! Nüüd enam muinasjutte ei tea Šeherezade. Ei laula Reini kaldal…

  • 1. september 1939 jt luuletusi

    1. september 1939 Manhattani baarimelus, kui koos lootustevahuga kaob madal, alatu aastakümme, ma istun, ärev ja pelus; hirmu- ja vihkamislaine riikide randu taob, olgu seal valge või pime; see on tuntav ka eraelus; surma masendav paine, mida mainida pole ilus, septembriõhtule vaob. Hoolikas teadustöö kirja võib panna kõik ülekohtu, mis Lutherist tänaseni üht kultuuri on…

  • lagundamine

    Ilmunud Vikerkaares 2014, nr 9 idarindel muutuseta kaua võib, muutuseta? metall muutub enne surma kuumaks aga inimene tema läbi külmaks ärge rääkige mulle mingist Luhanskist see on juba ammu ainult hansk lu tasandasid punaseks asfaldiks mu pantvangi võetud sõbrad – ja too netsk, sinna ma ei pääse et neid keldreist, varinguist ja vallide alt välja…

  • Donbassi seened jt luuletusi

    Ilmunud Vikerkaares 2014, nr 9 Donbassi seened Kevadel upub Donbass uttu ja päike peidab end sopkade taga. Seepärast pead seda kanti tundma, teadma, kellega juttu teha. See oli endise pumbatsehhi töötaja, alkoholismist räsitud vennike. “Meid,” ütles ta, kui tuttavaks saime, “pumbatsehhi töötajaid, peeti alati proletariaadi eliidiks, saad aru, eliidiks. Omal ajal, kui kõik omadega perse…

  • *Sõdu on sama palju kui mehi… jt luuletusi

    * Sõdu on sama palju kui on olemas mehi. Kõigil meist on oma kaksikvend – oma sõda. Üks neist on sündinud koos minuga. Olime alles lapsed, kui meie linna pommitati, kui kivisild lasti õhku ja vana kaubahoov põles maha. Mina ja mu sõda kuulasime, kuidas vanaisa vaidles komissariga inimloomuse üle Saksa suurtükkide mürina all; ahmisime…

  • Lauluke hingede rändamisest

    Üks Muhamedi usub, teine Jeesust, kolmas Jahvet, ja kuraditki uskuda ei taha mõni mees, hea usundi on välja mõelnud indialaste prohvet: et otsi andes meid veel mitu elu ootab ees. Kes kõrgeid aateid igatses, taas sünnib ülla, heana, ja see, kes muudkui sigatses, peab sündima taas seana. Sind nöögitakse, tühja sest, head nägu katsu teha,…

  • Vestlus Paul-Eerik Rummoga

    Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 1 Mulle tundub, et Sinu looming alates „Saatja aadressist“ on justkui katse vastata kuulsale Theodor Adorno küsimusele: „Kuidas on võimalik pärast Auschwitzi veel luuletusi kirjutada?“. Meie oludesse tõlkides kõlaks see küsimus muidugi pigem, kuidas oleks võimalik seda teha pärast Gulagi, stalinismi vms. Tunduvad ju traditsiooniline esteetika, kõik riimid, kujundid ja rütmid…

  • Con affetto

    Paul-Eerik Rummo, luuletaja, kellega algab 1986 moodne Vikerkaar, saab 80. Õnnitleme

  • *kas lind kes pikki suvepäevi rassib… jt luuletusi

    *** kas lind kes pikki suvepäevi rassib kes püüab õnne tuua järelsoole kes sulgi vahelt kisub kuiva sammalt et tulev põlv see hoitud oleks soojas kas lind kes passib lõrisevat kägu teab hingepõhjas et saab siiski petta kas võiks ta panna kinni oma noka ja lauluteenust sisse osta jõelt paar tühja koort või hüljat järvekarpi…

Vikerkaar