Luulebot

  • Tüdrukud, pidage kalliks lillerüppelise muusa

    Tüdrukud, pidage kalliks lillerüppelise muusa
    kauneid kinke ja kilpkonnaluise lüüra kirgast kõla.

    Mu ihult on nüüd vanaiga võtnud tunase nõtkuse;
    mustana sündinud juuksedki on pleegitanud valgeks;

    raskeks on jäänud süda ja enam ei kanna mind põlved,
    toona nii nobedad tantsisklema kui hirvevasikad.

    Küll tihti ma kurdan seda, kuid teha ei ole miskit:
    inimesele pole antud vananemata jääda.

    Eks nõnda kord armu väega roosikämblaline Eos
    ilusa noore Tithonose viinud endaga kaasa

    päris maailma otsa, aga temagi, surematu
    naise kaasa ei pääsnud halli aja, vanaduse käest.

    Vanakreeka keelest tõlkinud Jaan Kaplinski

    2005, nr 12

  • Kolm tulukest

    Saksa keelest tõlkinud Joel Sang

    Kolm tulukest on välja pääl,
    kui tähesilmad hõõg’vad sääl.
    Ei möllav torm, tuul armuta
    neist tulukestest võitu saa.

    Üks ihkab üles kangesti
    ja taevas säde süttibki.
    Ta silma imearmas vilk
    on justkui Looja enda pilk.

    Ja teine vaatab üle maa,
    jääb lustilaulu kuulama.
    Siis pöörab ta säält rutusti
    õekeste juure tagasi.

    Ja kolmas tuli kuldsena
    saab igavikus heljuma.
    Ta rahutumas südames
    ei vaiki valu iganes.

    Kolm tulukest, mis välja pääl,
    su silmast vastu helk’vad sääl.
    On tormi käes ja tuulehoos
    kaks hinge õnnelikud koos.
    1837

    1987, nr 12

  • Maitse vägi

    Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu

                                            Professor Izydora Dambskale
    See ei nõudnudki erilist iseloomu
    äraütlemine, keeldumine ja vastuseis
    meis oli ju tibake tarvilikku julgust
    aga tegelikult oli asi maitses
    Jah maitses
    mida läbivad hinge kiud ja süüme kõhr

    Kes teab kui meid oleks paremini ja ilusamini ahvatletud
    saadetud roosa ihuga oblaatsaledaid naisi
    või fantastilisi olendeid Hieronymos Boschi maalidelt
    ent põrgu oli tollal teistsugune
    märg haud mõrtsukate umbtänav barakk
    mida kutsuti õigluse paleeks
    leninlikus frentšis kodukootud Mefisto
    saatis kõikjale Aurora lapselapsi
    kirvenäoga poisse
    väga koledaid punaste kätega tüdrukuid

    Nende retoorika oli lausa kotiriidest
    (Marcus Tullius pööraks hauas ringi)
    tautoloogia ahelad paar mõistet kootimiseks
    timukate dialektika ei mingit kaheti mõistmist
    lauseehituselt riisutud konjunktiivi ilu

    Niisiis võib esteetika meile elus kasulik olla
    ilu tudeerimist ei tohiks unarusse jätta

    Enne kui kuulutame nõusolekut tuleb hoolikalt uurida
    arhitektuuri vorme trummide ja pasunate rütmi
    ametlikke värve matuste matslikku rituaali

    Meie silmad ja kõrvad keeldusid kuuletumast
    meie meelte vürstid valisid uhkelt paguluse

    See ei nõudnudki erilist iseloomu
    meis oli ju tibake tarvilikku julgust
    aga tegelikult oli asi maitses
    Jah maitses
    mis käsib kõrvale astuda heita põlastav pilk manada näole irve
    ehkki selle eest võis langeda keha hindamatu kapiteel
    pea

    2005, nr 3

  • Sümfoonia Luciale

    Su auks, Lucia, ma orkestri sätin häälde.
    Siin annab avalöögi hästirihitud basstrumm:
    kõik miinipildujad, mis timmitud on läände.
    Lucia, kuuled, kuidas kaigub nende BUMM!

    Ma annan automaatidele sisse hääled –
    see on, Lucia, nagu viiuliteviis!
    Söösthüpetega rooman Sinu pääle.
    Ei saagi surma, kallis, ja mis siis.

    Nüüd tuleb kuulipildujate pizzicatol
    Mul suurest naudingust saab kinni kiilut salv
    ja õhus miljon rikošetiritsikat on,
    kui timpanina möirgab Kustav Carl.

    Ma salve vahetades jälgin libatähti,
    nood noovadena sähvatavad öös.
    Su pilti endas kannan nagu vähki,
    mis lakkamatult sisikonda sööb.

    Ma pole hea Su vastu, pole olnud iial,
    ei suuda kaunilt öelda, mida soovib kõrv.
    Ehk saab mu tundeist Sulle pildi viia
    sümfooniana kõlav massimõrv!

    Peast mängin maha sada viimast nooti,
    mu vastasel näos üllatus on suur.
    Ta kergelt võbisedes jälgib hooti,
    kuis reastub rinnakorvi peale partituur.

    Kui kõigest hoolimata siiski saame lüüa –
    meid ootab surm või hädaabitapp,
    Su poole verisena rooman ma, Lucia,
    peos automaat ja esmaabipakk.

    2011, nr 7

  • Sidesõnad

    Aeg annab tagasi me luuletused,
    punase pliiatsiga on äärel märked,
    paar rasvast sõrmejälge,
    miskipärast on kõik sidesõnad alla joonitud…

    Aeg annab tagasi me sõbrad,
    ühele on vuntsid ette joonistatud,
    teine naeratab, nagu ei tunnekski ära,
    kusagil on tõde ja on õigus, ent kes seda enam teab.

    Aeg annab tagasi me minutid ja tunnid,
    metsarajad, haprad hetked väga pimedas öös,
    vaikimise, kui oleks pidanud kõnelema,
    isad ja emad ja, ent kes seda enam teab.

    Aeg, ära anna, pea oma lõuad korraks koomal,
    näed, on ilus tüdruk, on veini ja juuniööd,
    sinu kuld on raske kanda, julm ja kõrvetav,
    veab vette ja põhja, ent kes seda enam teab.

    Või kui tahad, karjume siis, sülgame tuld,
    sinu pärast norutan kohvikuis,
    elu ilusamail hetkil suudan pomiseda vaid:
    „Ja… ning… ega… või… kui… ka…“

    Aeg annab tagasi me luuletused,
    selle päristine mis, ja vale, puuduse ja puudutused,
    nii väga tahaks lõpetada nii:
    ka me hommikud ja päevad, ent kes seda enam teab.

    2014, nr 12

  • *Olin sel õhtul üksi nagu paljud

    Olin sel õhtul üksi nagu paljud
    ja sama palju oli minus üht,
    kõik mis mind jälitas, võttis paljude kuju,
    mitte ükski polnud eriline, kõik olid nagu kõik.
    Ma mäletan, et ma küsisin, miks mina,
    justkui ma mäletaksin, miks just mina ja ma kisendasin.

    Jalutasin ühiselamu eest mööda, majal oli kaks külge,
    kaks pirni mädanes kõnniteel, kaks lauda oli löödud akende ette,
    aknast paistsid kaks meest, kaks naist, kaks last,
    kaks puud, kaks ohvrit, kaks kilekotti, kaks õlut, kaks kuldketti
    nii ahvatlevas ümbruses! Nii teravalt olin üks. Lisasin sammu, miks just sina?
    Nuga lööb seda, kes jookseb verd.

    Teadsin korraga täpselt, miks mina. Siia saab sündida eelkõige selleks,
    et okastraadile jalg taha panna, oodata nagu needus oma minekut ja tulekut,
    aega, mil näha oma nägu veelgi selgemalt, kaotada mälu ja teha kõik heaks.
    Või teha minekut. Või näidata näpuga.
    Olin sel õhtul üksi nagu paljud
    ja sama palju oli minus üht,
    kõik mis mind jälitas, võttis paljude kuju,
    mitte ükski polnud eriline, kõik olid nagu kõik.
    Ma mäletan, et ma küsisin, miks mina,
    justkui ma mäletaksin, miks just mina ja ma kisendasin.

    Mis see siis ikka ära ei ole siin nii väga olla, öeldi mulle,
    selles riigis janu maksab ja suured südamlikud mööndused
    marsivad su mõistusesse küsides, kas tahad elada või surres
    alistujaks tunnistatud saada. Kas tahad meie õhku.
    Ma tahan tänada kõiki, kes rääkisid mulle tapmisest ja
    ajaloolistest kangelastest, ajaloolistest näidenditest,
    ajaloolistest romaanidest, ajaloolistest isikutest,
    ajaloolistest ajaloolistest, kui hästi ma neid mäletan!
    See oleks olnud nagu eile, tühi koolimaja,
    kus löödi risti esimese klassi õpilane,
    kellel polnud raha.

    Olin sel õhtul üksi nagu paljud
    ja sama palju oli minus üht,
    kõik mis mind jälitas, võttis paljude kuju,
    mitte ükski polnud eriline, kõik olid nagu kõik.
    Ma mäletan, et ma küsisin, miks mina,
    justkui ma mäletaksin, miks just mina ja ma kisendasin.
    Mäletan oma ristluude alandusi,
    mäletan iga sisserännanud venda ja õde, kes mu juurde tuli viisamurega
    ja lasi mind seejärel mu tõekspidamiste koopas mädaneda.
    Aga ma püsin vait,
    et mind risti ei löödaks.

    Olin sel õhtul üksi nagu paljud
    ja sama palju oli minus üht,
    kõik mis mind jälitas, võttis paljude kuju,
    mitte ükski polnud eriline, kõik olid nagu kõik.
    Mäletan, miks just mina ja ma kisendasin.
    Aga ma ei mäleta,
    millise vastuse sain.
    Küllap lükkavad nad kivid eest, siis on kergem.
    Mida ma nendega siis peale hakkan?
    Veeretan tagasi. Kellegi teise ette.
    Löön käega ja teen, nagu oleks mind ilmaasjata nähtud,
    aga enne tõmban neid alt nagu jaksan, irvitan,
    võitlen oma igapäevase masenduse eest,
    peaasi et hoian oma suu kinni, pügan heki ühetasaseks,
    käed risti rinnale asetan ja vaatan, et mu valgus ei paistaks silma.

    2001, nr 7

  • Laul

    see viis jah peidus on meie sees
    persses persses
    see laul kui hydra on tõstnud päid
    persses persses
    ta igal pool kannul meie maal käib
    persses persses
    ta nõnda uus ja huvitav näib
    persses persses
    ta kummitab meid pikil unetuil öil
    persses persses
    ta viirastub meie võitlusis töis
    persses persses
    kui aina otsime õnnetuld
    persses persses
    nii kogu elu meil õnnetult
    persses persses

    1989, nr 4

  • Elsewhere

    I
    Kohvikud, kohvikud, kas nad kusagil elavad?
    Wernerit olen otsinud kogu elu, ei Viinis,
    Pariisis, ei kodulinnas ta leidnud.

    Tolmuste kingadega jalgsi ei saa
    keegi Pariisi enam ausalt saabuda…
    Ja kirjad kevadetüdrukule on saanud
    koltunud sügisläkitusteks,
    mis käsiposti teel saabuvad harva,
    kui üldsegi.

    Kurat, oli jah paremaid, varemaid aegu.
    Vihkan seda hetkete sadu,
    milles sunnitult viibin ma praegu.
    Mina eelistan kadunute varemeis radu.

    II
              It was begotten by Despair
              Upon Impossibility
    Andrew Marvell

    Öine lugemine, uni ei tule
    Donne ja Marvell
    ja teised öised velled
    (sigaret, kohv).
    Võimatu, see olemine
    (cigarette, cough).

    Tasakesi, tipa-tapa tuled tuppa.
    Taas Sa saabud nii kassiloomuliselt,
    asud lakooniliselt laua taha, nurka.
    Me keskustelu jätkub.

    Tean, et oled kohal, ohkan,
    aga vaadata ei tihka.
    Sest loogika ikka ihkab
    mu ulme kuulutada nulliks…

    (Kust saabub see vaikne aimat sõnum?
    Mis tee ta siia toob?
    Kes seda võrratut võrku koob?
    Müstikasse ei usu enam.
    Usun vaid sellesse, millesse pole ma iialgi uskund.

    Vahest leian vastust trükiveas
    või kui sündind on mul kalambuur
    kas käsipostil või värsireas…
    Nii näib me Luule Kesk Agentuur)

    Kuni lõpuks enam vastu ei pea
    Sirutan käe, pööran pea
    ja vahin – tola! – tühja õhku,
    kust õhtu pakub vastu põhku
    And when all is sad, and Donne,
    Marvell no longer offer solace
    ning tühjaks joodud mu kohvikann
    taipan, et kannatus on hell mistahes keeles.

    III
    Mu viimne tund on ligi tulnd
    (kõik meenub juba moonutatult)
    Taas sõpra ülemeretan

    Ta luulerütm ja sõnajärjed
    rõõmupärja õmblevad. Selle taha
    peidan ma kui nuuksvad huuled tõmblevad.

    Südant, silmi pühkind tühjaks,
    alustan tasa, tabula rasa
    taas alustan, valmistun järgmiseks korraks.

    Mida ehk iial ei tule.

    IV
    Mul mantraks The Westron Wind,
    põhjatult kõiges üksi, nii unes kui luules,
    tolknen vihmas ja tuules;
    meenuvad keeled, mis kokku ei puutu,
    suudlus rebitud huultest.
    Ei muud ma taha kui hoida Sind.

    Hetkekski.

    V
    Häbeneme seda, meie elukäiku,
    villat, koole, kortrit, pillat rikkust,
    kui teie, kes te jäite, kui…

    Ah jäta nüüd — see kõik nii mage,
    tarbetu ja maitselage.

    Spare us please this misplaced guilt
    for fates too late to alter.
    Distasteful, to see tears spilt.
    There’s pain enough. Please. Shut up.

    1989, nr 9

  • (:)sõja ja muusika autoriteet

    köögis iniseb raadio juba
    mitmendat päeva
    vastiku peenikese naisehäälega

    see on muusika
    seesama muusika
    juba mitmendat
    päeva keegi on
    raadios armunud
    varsti saab nädal

    keegi kes on tähtis
    ja kellel on vabad käed
    minu köögis iniseda
    sest ta on volitatud

    kõik mis algab
    ininaga lõppeb
    laialipritsimise ja
    jubeda haisuga

    muusika see on
    jumala koputus
    sinu uksele

    sõda on aga
    see kui jumal
    lööb su ukse
    jalaga maha

    2014, nr 10/11

  • Maja ees terve öö

    Ungari keelest tõlkinud Tiiu Kokla

    maja ees terve öö
    seisis üks villis
    pidurituledki põlesid
    otsekui oleks ta nüüdsama
    kohale jõudnud otsekui
    tahaks ta otsemaid ära sõita
    olin avanud akna et tuulutada
    enne magamaheitmist vaatasin välja
    nii tegin ikka enne kui
    akna kinni panin ja siis
    silmasingi pidurituledega villist
    no kurat lipsas mul suust
    mis juhtus küsis mu naine
    ei midagi ütlesin ainult üks maastikuauto
    mis maastikuauto sihuke
    villis ütlesin kardinat
    ette tõmmates siitki ehk
    paistab ütlesin akna-
    serva tõmbudes
    siitki kardina tagant
    kui sulle just huvi pakub
    ega pole vastasmajalgi
    kõike vaja näha ütlesin
    väikese osava kiikamisega
    parajalt valitud nurga alt
    võib suletud aknastki
    märgata kröömikest kõnni-
    teedki silmas pidada
    eks olnud ka omajagu rõõmu ses
    avastuses et
    paarkümmend aastat juba
    elatud siin neljandal korrusel ja
    kuni tänini polnud taibanud
    kui suhteliselt soodsalt
    me saame alla piiluda
    kas see on veel seal küsis
    pärastpoole juba teki alt
    mu naine ah kas on või
    ma õige vaatan kui sa arvad
    võin ju vaadata ütlesin oli seal
    pidurituled põlesid
    otsekui oleks ta nüüdsama
    kohale jõudnud otsekui
    tahaks ta otsemaid ära sõita
    huvitav ütlesin ning
    läksin ära vannituppa
    kohmitsesin niisama koguni kuris-
    tasin sest kurk oli
    justnagu veidike
    kare või tont teab
    see on ikka veel seal
    sosistas mu naine
    ma isegi kohkusin pisut
    kui ta niiviisi kardina tagant
    sosistas mil tuppa astusin
    pressisin ennastki ligemale
    ja häbi oli meil mõlemal
    tundes kui kuuldavalt põksub
    me süda küll läheb minema
    kui ära tüdib heitsime voodisse
    ootasin ja ootasin et naine
    magama jääks
    siis aga üliettevaatlikult
    hiilisin uuesti akna alla
    on see veel seal küsis
    mu naine ja mina kohmetuses
    vastu et ainult
    taevast korraks tahtsin
    et tundus kui
    hakanuks vihma sadama
    ja kas ei saja küsis ta
    ei saja ütlesin ja
    on see veel seal tema
    seal ta seisis hõõguvate stopptuledega
    otsekui nüüdsama
    kohale jõudnud otsekui
    otsemaid startima valmis
    seal seisab ta veelgi kuid
    koidab ju juba seal seisab
    ta veelgi kus ma seda värssi
    toksin sest mida muud
    saaksin ma teha magama jääda
    pole nagunii enam lootust

    1977

    1989, nr 4

Vikerkaar