Luulebot

  • Tulu ja Poli lään on punased

    Soome keelest tõlkinud Kajar Pruul

    Jaapani dlaakon on pulustatud.
    Ameelika almetud impelialistid on võidetud.
    Võib lahumeeli istuda kõnnitee selvale
    	ja pöölata kuuel punase voodli väljapoole,
          see on silmale ilus
    		meelele hea
    	levolutsiooni pipal ja sool.
    Mina istun oma toas ja kiljutan:
    	Onu Sam, kellele nüüd määlid kaela oma dollaleid?
    	Klemli levisionistid, kuidas on nüüd lood
    	      Uklaina nisusaakidega?
           Jaapani keisellikud pedelastid,
    kellelele nüüd palseldate oma tlansistoleid?
    
    Minu luuletus tlükitakse Tulu Sõnumites
    	aga mulle ei maksta lahaga,
    	        saan punase losetilindi,
            punase losetilindi ja telaslisti.
    
         Lay Challes sai baktelitelt peksa
    		& on tumm
    (tema pimedus oli põhjustatud valenootidest)
    	laadiost kostab kaunis
    		malss
    	"Tulu ja Poli lään on punased"
    		          mu mälu veab mind alt
    	Palkinsoni tõbi teeb luuletamise tülikaks
    ja pälis asjatu on püüda end lohistada
    			kvaltali kaugusele
    				diskoteeki
    		- seal neil käib üks tvist ja lumba läbi öö
    			aimas
    		kallis
    ma ei jaksa isegi kiluda
    	mu aim veel kold vedeldajat nuusutada
    			mon amoul

    1967
    Ilmunud 1995, nr 5-6

  • Järelpõlvedele

    Saksa keelest tõlkinud Debora Vaarandi

    Ma tunnistan teile: minul
    pole mingit lootust.
    Väljapääsust räägivad pimedad.
    Mina näen.
    Kui kõik illusioonid on otsas,
    istub viimase kaaslasena
    mittemiski meie vastas.

    Ilmunud 1995. nr 5–6

  • Vihm ja vikerkaar

    Saksa keelest tõlkinud Ain Kaalep

    Kõu lakkas, vihm vaibus ja taeva all
    filister seisis; oli tal
    hing hirmust jälle puhas ja prii
    ja omadele ta kõneles nii:
    “Küll äike ängistust meile tõi
    ja välk mõne küüni põlema lõi,
    kuid see meie pattude eest oli tasuks!
    See-eest me saime puhaskasuks
    hea kosutava vihmahoo –
    eks tõota saaki sügisel too.
    Ent veel pole taevas päris klaar:
    seal kirendab mingi vikerkaar.
    See võiks küll olla hoopis ära,
    see pettusevärk, see tühi sära!”

    Siis emand Iris kõneles nii:
    “Sa vaata, et viltu sind ülbus ei vii!
    Siin kõiksuses tõendan, et parem ilm
    on olemas, mida aimab silm,
    kui maha jättes maist muret ja ohtu
    ta taevateelt on otsimas lohtu.
    Siin, taga piksepilvine taust,
    saab märku ta Jumala seaduse aust.
    Ei ole tõesti mingi viga,
    et mullas tuhnid sina, siga,
    kuid ära röhi, kui taevateel
    mu värve imetleb kirgas meel!”

    Ilmunud 1997, nr 1-2

  • Renessanss

    Kapteniks sai kiilaspea Halui.
    Intellektuaalsed marodöörid
    täitsid vaimulaevas ahtrid, vöörid.
    Tüürman — mõmik, nõmik, tukunui.

    Rõõmust rõkati seal rui-ra-rui,
    ilastati täis kõik padjapöörid.
    Miks veel, Pallas, siin sa puusi höörid?
    Valevaga pilk sul, turteltui!

    Aga südaööl, kui meeskond tukkus,
    vaimutähti neile pähe kukkus.
    Kolbad lõhkesid paukhernestena.

    Veidi vaimurooga säilis peidiksahvris.
    Huvi äratas see leidik suulukahvris.
    Sõi. Ja pilku tõusis vaimuvalgus kena.

    Ilmunud 1987, nr 11

  • Mälestus Prantsusmaast

    Saksa keelest tõlkinud Ain Kaalep

    Koos mõtelgem: Pariisi taevas, suur sügislill…
    Me lilleneiudelt seal osta saime südameid:
    need olid sinised ja vees lõid õitsele.
    Me kambris sadama siis hakkas
    ja tuli naabrimees, monsieur Le Songe, kõhn mehike.
    Me kaarte mängisime, oma silmad kaotasin,
    sa oma juuksed laenasid, need kaotasin ma ka,
    ta sai meist jagu, astus uksest välja, kannul vihm.
    Me surnud olime ja saime hingata.

    Ilmunud 2001, nr 8-9

  • Viimased read

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

       Arg pole hing mu sees,
    ei tuules-tormis värise mu rind:
       näen taeva sära ees
    ja sama särav usk teeb julgeks mind.
    
       Oo Jumal vägevaim
    ja kõikjal viibiv, sind on täis mu põu,
       mu sees on eluvaim,
    saan – Surematu Elu – sinult jõu.
    
       Nii tühine, nii nõrk
    on usundite lunastusejaht
       kui närtsind maltsavõrk
    või ääretut merd laisalt kirjav vaht,
    
       et läita kahtlust neis,
    kes lõpmatusega on ühendet,
       kel kindlais sidemeis
    on surematusega ankrukett.
    
       Su armastuse väed
    maailma juhivad, sa elu tood
       ja kõrgelt kõike näed,
    vaed, muudad, hoiad, lahustad ja lood;
    
       kui lõpeb ilm ja maa
    ja universumeidki tabab hääb
       ning üksinda jääd sa,
    siis sinus iga olend kestma jääb;
    
       kaob surm, tal puudub ruum,
    ei käi ta üle ainsast aatomist;
       sa oled kõige tuum
    ja kannad hävimatut olemist.
    

    Ilmunud 2015, nr 6

  • *Unes mind ei aja triikraud taga…

    Unes mind ei aja triikraud taga
    unenäod on lõhnavad ja kurvad
    ühtki joont ei ühtki kogu akna taga
    ainult tibud
    toksivad
    mu ajus
    kollased
    kui pajuurvad

    Ilmunud 1997, nr 1-2

  • *need vahaküpsusevärvi…

    need vahaküpsusevärvi
    kerge/raske südame/käega
    rajatud paratamatuselinnad

    kümnete tuhandete
    katkenud juurtega inimeste varjupaigad
    uue juurteta
    kahepaikse põlvkonna kodu süski kodu
    televiisoriga mille tõde harib ja
    tõelus hukutab
    tarakanidega kes peavad end õigustatumaltki
    elu peremeesteks
    igavusega mis varjab endas
    äraarvamatuid plahvatusohte
    aga kui Maa on tõesti inimelu häll
    ja hällist tuleb kord lahkuda
    siis see tänane juurtetus võib-olla ongi
    meie esimene psühholoogiline samm
    kõiksuse kavas

    pidetud vanainimesed
    kukutavad end koidutunnil aknast asfaldile
    aga tähelaevad jätkavad
    läbi oma katastroofide teed

    tuhandeid kordi päevas sõidavad autorattad
    üle sulamärjal sillutisel
    naeratava päikese

    tänava ääres seisab
    noor karkudega kaserivi

    Ilmunud 1987, nr 8

  • Olin kaunikesti vintis

    kitsukesest ja hämarast Kopli baarist väljudes ning meie teed läksid peatselt lahku. Kopli baarid sarnanevad Lasnamäe omadega, tihti võib neis kohata kitsaid räpaseid peldikuid, kus WC prill-laud puudub, paberirulli pole olnud juba teab mis ajast, uks käib kinni roostetanud haagiga ning loputuskasti küljes tilbendab narmendava otsaga nöör. Viiekümnendates aastates, mõnd lähedast sugulast meenutav baaridaam tahab halba kohvi ulatades näiteks öelda, et mu koht ei ole siin. Naeratan talle kaastundlikult.

    Lae all räägib televiisor venekeelseid uudiseid, ja mehed baaris vaatavad mind justkui muuseas, olendit, keda esialgu keegi ei kõneta, mis ei tähenda, et nad ei loegi mu mõtteid ega kavatsusi. Kõik on hästi nähtav. Nad ei uuri ammu enam iseennast, vaid iga fragmenti ja pudet, mis triivib nende ahtasse baarimaailma, millel pole siinses heaoluriigis pikka tulevikku; ja ollakse juba kohutavalt tüdinud, sellest riigist on kõigil lõplikult siiber, seinad on kirjatud mustuseplekkidega, mille korrapära meenutab peent tapeedimustrit, igal pool ühesugust universaalset struktuuri, mis on moodustunud pikkade aastate jooksul ega tunnista aja möödumist siin riigis, ja jumal tänatud.

    Ilmunud 2005, nr 12

  • *Kusagil minu rindkeres…

    Kusagil minu rindkeres olev auk
    muudkui kasvab.
    Istun ja tunnen seda.
    Ei oskagi imestada või kahju tunda.
    Hea, et mõnedki tunded
    nii eksplitsiitselt väljenduvad.
    Hea, et nad olemas on.
    Järeldan –
    auk minus on hea.
    Laske veel!

    Ilmunud 1997, nr 1–2

Vikerkaar