Luulebot

  • *Mul õnnestus leida naine…

    Mul õnnestus leida naine,
    kes alati magas.
    Kui meie pilgud esmakordselt kohtusid,
    uinus ta jalamaid.
    Kuuldes minu samme trepil, vajus ta
    sügavasse talveunne.
    Kui armastasime: üksainus pikk uni.
    Ta uinus alati enne mind. Kui mina ärkasin,
    magas tema edasi.
    Ainus, mida ta alati igatses,
    oli magada.
    Uni on surma sõber, torkasin, kuid tema
    oli juba tukastanud.
    Kogu aeg kurtis ta unetuse üle, ta
    ei maganud kunagi “õigesti”.
    Olin öösiti tihti üleval ja vaatasin
    ta magavat nägu.
    Kuni ta ärkas ja kurtis,
    et polnud hetkekski suigatanud.
    Kui istusime kaugetele maadele viivasse lennukisse,
    uinus ta enne, kui lennuk end maast lahti rebis.
    Hellitasin teda, me riidlesime, ma lõin teda, suudlesin,
    tema aga magas veel sügavamalt.
    Ta uinub mu matustel ja omaenda matustel,
    kui ta ärkvel olles sureb.
    Oleme natuke ärkvel, ütlen mina;
    hauas saab magada küll.
    Rumalus, haigutab tema. Head ööd, kallis. Head und.
    Peaksime lahku minema või magama eraldi magamistubades,
    aga kui teen sellest juttu, uinub ta kohe.
    Mina armastan teda, kui ta magab, ja armastan, kui
    ta on ärkvel.
    Kõik inimesed magavad, kuid keegi ei tea, miks. Keegi ei
    tea isegi seda, miks me oleme ärkvel.

    Ilmunud 2002, nr 11–12

  • Üksildane mees baaris

    ÜKSILDANE MEES BAARIS
    	keerutamas viskiklaasis
    sajanditagust alleed
    kahe jalutajaga taamal,
    vasemas silmas
    	rünkpilvedes kelder
    mõne käärinud veini
    	ja roostetand saega.
    
    Üksildane mees baaris –
    	jalad põlvini augustiudus,
    kaabu all õhtune Doonau
    tasa triivimas lõunasse, lõunasse –
    kaugel steppide hõlmas
    	kus mustlaste killavoor
    pidamas metsikuid pulmi.
    
    Üksildane mees baaris –
    	vindises hinges
    külm agulituba,
    mille aknal poolpõlenud küünal –
    parv sügisöölasi üha
    	seal lendamas,
    lendamas tulle.
    
    Üksildane mees baaris,
    	ainsamaks sõbraks
    maa-alune kurbus.

    Ilmunud 2008, nr 12

  • Piir

    Inglise keelest tõlkinud Krista Mits

    See naine on täius ise.
    Naeratus

    tema surnukehal on saavutatu märk.
    Illusioon paratamatusest nagu antiiktragöödias

    voogamas tooga voltides
    ja jalad paljad,

    mis näivad ütlevat:
    «Oleme jõudnud siia, see on lõpp.»

    Surnud laps kummalgi pool, kahvatu, ussina keerdus
    väikese piima-

    astja ümber, aga see on tühi.
    Naine on võtnud

    nad tagasi oma ihhu, nagu roos
    suleb kroonlehed ööjahedas aias,

    siis kui öölille sügav-magus kurk
    pakatab verehurmas.

    Kiigates luise tanu varjust,
    ei oska Kuu tunda kurbust,

    asjade selline kulg on liiga tavaline.
    Ööpimedus naksub ja venib.

    Ilmunud 1991, nr 7

  • *kunagi vastas…

    Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

    kunagi vastas ilja lagutenko küsimusele
    miks ta nii palju aega londonis veedab –
    sest talle meeldivad sellised
    väikesed ja õdusad linnad nagu london
    seepeale jäin ma mõtlema oma maast
    ja eesti pealinnast tallinnast mida
    paljud teiste linnade inimesed peavad
    kitsaks kiireks ja ülemäära suureks
    ma olin siis noor ja see võrdlus
    veetles ja lõbustas mind väga
    nüüd tuli see mulle miskipärast meelde
    ma sain aru et see sobib näitena
    suhtelisuse kui sellise kirjeldamiseks
    objektiivsus võtab arvesse teatavat registrit
    need kes on väljaspool seda voolusängi neil on
    oma objektiivsus tõde õigus
    näiteks mina ei tunne oma õdusat linna
    senini on ta olemas vaid mu kujutlustes
    muidugi meeldiks mulle et ta oleks eestis
    et mõne kilomeetri kaugusel temast
    saaks istuda rongile laevale lennukile
    et temas oleksid rohelised pargid
    järved puhtad tänavad ja internet s
    ee tähendab sisuliselt elaksin ma oma kodu-võrus
    mis asuks tallinna külje all
    nähtavasti sellepärast tunnengi ennast ebamugavalt
    siia jääda on võimatu lahkuda pole kuhugi
    kus on minu väike ja õdus london?

    Ilmunud 2009, 7–8

  • Kui väike olin

    Kui väike olin
    nägin ma sõjast unenägusi ja kartsin lennukeid
    Kui väike olin
    tolmuimetasime tolmuimetajaga ja
    võtsime sügavkülmetatud ahvenaid früüsist
    Kui väike olin vaatlesin ma eesti lapsi nagu lärmakaid ettetrügijaid
    Kui väike olin nägin unes kuidas ema
    tegi vene sõdurid kes meie majja tulid
    enda sõbraks
    isa paistis abituna, kartsin et ta tapetakse
    Kui väike olin ütles ema et vanaisa ema
    oli mustlasprintsess Siberist
    Kui väike olin ei arvanud ma kunagi
    et Eesti saab vabaks
    Kui väike olin ütles ema et mu onu
    on saksa ohvitseri laps ja mitte
    ta päris vend
    Sest vanaisa istus vahepeal vanglas
    Sest vanaisa ütles
    meestele kõrtsis et Stalin oli üks vastik loom
    aga Hitler veel hullem
    Teadmata et need olid saksa sõdurid
    Sakslased andsid vanaisale surmanuhtluse
    aga vanaema päästis ta
    kui otsis üles Pärnu kõrgema natsi Pompe
    ja küsis talt miks nad ta mehe olid vangistanud
    “Sest ta teotas meie füürerit!”
    “Seda ma ei usu, aga kui nii on, siis laske talle kuul pähe”
    vastas vanaema, rase, kõht ees
    Seepeale saatis Pompe vanaemale koju roosid
    ja lasi vanaisa vangist välja
    Kui olin väike olid mul kodus Vendade Grimmide muinasjutud
    ja vanaema muinasjutud Eestist
    Kui olin väike pakkusin ma rootsi lastele liivakastis
    enda küpsetatud liivakooke eesti keeles
    “Tulge sööma, lapsed”
    Kui väike olin ei rääkinud
    kunagi isa Eestist
    Kui väike olin pistis isapoolne vanaema mulle
    seebitüki pepusse
    kui mul kõht kinni oli
    emale see ei meeldinud
    Kui väike olin ei olnud ema truu eestlastele
    talle meeldisid rootslased ja ta laulis vene laulusi
    kui ta purjus oli
    ja lehvitas kätega
    rohkem ta vene keelt ei osanud kui paar lauset
    “Hotchin Thiornaja”
    “Hotchin krasnaja”
    Kui väike olin
    ostis isa värsket eesti leiba eesti pagarilt
    “Tooming” turuhallist iga nädal
    ja ema küpsetas pirukaid
    Soome naabrilapsed, õed,
    noppisid sibulatükid välja ja panid lillepotti
    Kui väike olin
    sõin eesti toite
    ja kuulasin täiskasvanute riidusi, kisa, karjumist
    portselani viskamisi, maharahunemisi ja öiseid taksosõite
    Aga lõunaajal pidid mu käed pestud olema
    muidu sain peksa ja kui olin kassi silitanud pidin
    veel kord pesema, soome naabrilapsed said ka rihmaga
    Uksekell helises ja üks õdedest küsis
    “Kas tohin teie juurde kakama tulla? Emme on koristanud”
    Kui väike olin sain vaba kasvatuse ja pidin ise vahel
    koristama kui puhtuse järele igatsesin
    emal polnud aega sest ta rääkis telefonis
    Meil oli tolmune
    ja isa triikis ise oma pintsakke ja särke
    aga mu käed pidid olema pestud ja ma pidin eesti keeles vastama
    Isal olid printsiibid
    Emal oli vaid üks printsiip
    ta arvas et vabas riigis lapsi ei lööda
    Läks isale kallale kui isa tõi rihma
    ja lõime isa kahekesi maha
    ja soome naabrilapsed said meie juures vabas riigis
    alati vabalt kakada

    Ilmunud 2009, nr 7–8

  • *Mida tõelisem tahad olla…

    Mida tõelisem tahad olla,
    seda paremini pead oskama unustada.
    Tõelised meistrid unustavad
    nii tähtsa kui vähetähtsa,
    unustavad end lumeks.
    Ja teised unustavad ka,
    sa lähed lihtsalt meelest ära.
    Õhtul jääd magama nagu dinosaurus
    ja hommikul avastad bussipeatusest
    uued kaljujoonised.

    Ilmunud 2013, nr 1-2

  • *paneme säutsusauna kütte

    Paneme säutsusauna kütte.

    Eesti saun: vihakõne.

    Eesti ilm: vihmakõne.

    Loodus sureb viimasena.

    Käisin metsas müstikal.

    Ma olen arbunud.

    Eesti mets: lageda maa teooria.

    Kui on Proust, näita ust.

    Trikoloorivoor.

    Eestlane ja tagantlane.

    24. veebruar – supp, paraad, magustoit.

    Eesti kärgpere: Kalevi poeg, Olevi poeg ja Sulevi poeg.

    Väike maja perifeerias.

    Öösel on kõik passid hallid.

    e-Eesti rahvuslind on säutsupääsuke.

    Eesti köök: Kamasuutra.

    Eesti epeenaiskonna silmatorkav saavutus.

    Eesti president: Orissaare skeeneline.

    Annika Laats – kirikulõhetätoveeringuga tüdruk.

    Talupoeg on hanguni relvastatud.

    Kartulipanijail paluti end vaos hoida.

    Born to be Vilde.

    Vokk juu!

    Valgel laual rästiku all palav leib.

    Ilmunud 2018, nr 1–2

  • Peletis

    päris alguses ei olnud ma puuris ja siis mõni aeg hiljem olin
    mind kattis lina justkui oleksin midagi häbiväärset või üllatuslikku
    midagi ennekuulmatut ennenägematut.

    kuulsin rahustavaid hääli mis lubasid mind veeretada
    auväärsete silmade ette lugupeetud inimesed oma ala professionaalid
    ütlesid nad.

    Ja nüüd hakkame siis minema. Ära karda! See ei ole sinu süü, sest ka
    sina ju tahad elada. On nii?

    uks läks lahti.

    Daamid ja Härrad. Meil on au teile esitleda Peletist!

    siis tõmmati lina pealt, olin seljaga inimeste poole,
    ma ei näinud ega teadnud kuidas end serveerida.

    Daamid ja Härrad. Teda on moonutanud leepra!

    rahvas kriiskas sosistas
    värdjas ebard peletis elajas
    sinu ema ei oleks pidanud sind siia ilma sünnitama.

    mul puudub keel, sain ainult laliseda.

    Daamid ja Härrad, vaikust palun! Tal oli leepra. See ei ole tema süü! Aga meie uurime välja, kuidas teda päästa, ja kui mitte teda, siis kedagi teist.

    publik aplodeeris mina ühes nendega
    olen alati olnud lummatud arusaamatutest tseremooniatest.

    Ilmunud 2018, nr 6

  • Ooteruumis

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Worcesteris, Massachusettsi osariigis,
    läksin tädi Consueloga
    hambaarsti juurde kaasa
    ja istusin ja ootasin
    teda ooteruumis.
    Oli talv. Läks vara
    pimedaks. Ooteruum
    oli täis suuri inimesi,
    jopesid ja mantleid,
    lampe ja ajakirju.
    Näis, et tädi
    on sees kaua aega,
    ja oodates ma lugesin
    National Geographic’ut
    (oskasin juba lugeda)
    ja uurisin hoolega fotosid:
    vulkaani sisemus,
    must, tuhka täis;
    siis see juba pulbitses
    tuleojadena üle.
    Osa ja Martin Johnson,
    ratsapüksid ja nöörsaapad jalas,
    troopikakiivrid peas.
    Teiba külge seotud surnu
    – pildiallkiri: “Inimsööja eine”.
    Lapsed, kelle terava kolba ümber
    tihedad nöörikeermed;
    mustad paljad naised, kaela ümber
    tihedad traadikeermed
    – nagu lambipirnidel.
    Nende rinnad ajasid hirmu nahka.
    Lugesin kõik läbi.
    Pelgasin pooleli jätta.
    Siis vaatasin kaant:
    kollaseid ääri, kuupäeva.

    Ühtäkki kostis
    ukse tagant valuoie
    – tädi Consuelo hääl –
    mitte küll eriti pikk ega valju.
    Ma polnud sugugi üllatunud;
    teadsin juba siis,
    et ta on üks tobe ja arg naine.
    Mul oleks võinud hakata piinlik,
    aga ei hakanud. Mis mind aga
    tõesti üllatas, oli hoopis see,
    et see olin mina:
    minu hääl, minu suus.
    Täiesti mõtlemata
    olin ma ühtäkki oma tobe tädi,
    mina – meie – muudkui langesime
    saamata silmi lahti
    National Geographic’u
    1918. aasta
    veebruarinumbri kaanelt.

    Ütlesin endale: kolme päeva pärast
    saad sa seitsmeseks.
    Ütlesin nii selleks, et peatada
    tunnet, nagu kukuksin
    ümmarguse pöörleva
    maailma pealt maha
    külma mustsinisesse ilmaruumi.
    Aga ma tundsin: sina oled üks mina,
    sina oled Elizabeth,
    oled üks nendest.
    Mispärast sina ka?
    Julgesin vaevalt vaadata,
    et näha, kes ma niisugune olen.
    Heitsin kõõrdpilgu
    – kõrgemale ma vaadata ei suutnud –
    hämarhallidele põlvedele,
    pükstele, seelikutele, saabastele
    ja erinevatele kätepaaridele,
    mis puhkasid lampide all.
    Teadsin, et midagi nii kummalist
    ei ole varem juhtunud
    ega juhtu ka kunagi hiljem.
    Mispärast ma peaksin olema oma tädi
    või mina ise või üldse keegi?
    Mis sarnasused –
    saapad, käed, meie pere hääl,
    mida tundsin kurgus, või
    isegi National Geographic
    ja need hirmsad ripprinnad
    – ühendasid meid kõiki
    või tegid meist kõigist lihtsalt kellegi?
    Kui – ma ei osanud leida
    õiget sõna – kui “hämmastav”…
    Kuidas ma olin küll sattunud siia
    nii nagu nemad ja kuulnud pealt
    valuoiet, mis oleks võinud minna
    valjemaks ja hirmsamaks, aga ei läinud?

    Ooteruum oli valge
    ja liiga palav. Suur must laine
    vajus sellest üle
    ja veel üks ja veel.

    Siis olin ma seal tagasi.
    Käis sõda. Väljas,
    Worcesteris, Massachusettsi osariigis
    oli õhtu ja lobjakas ja külm,
    ja oli ikka veel viies
    veebruar 1918.

    1976

    Ilmunud 2005, nr 10/11

  • Saviklomp ja kivike

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    ”Ei hooli endast armastus,
    vaid teisele end ohvriks toob;
    ja oma rõõmust loobudes
    ta põrgu kiuste taeva loob.”

    Nii laulis tee peal saviklomp,
    kui sõtkusid tal lehmad-sead;
    aga ojakivike
    keeras ringi tema read:

    ”Vaid endast hoolib armastus
    ja endale kõik ohvriks toob,
    nii teise valust joobudes
    ta taeva kiuste põrgu loob.”

    Ilmunud 2004, nr 7/8

Vikerkaar