Toeta

Näidend

  • Väesolev võru vaim

    Hasso Krull

    “El presente es perpetuo
    Los montes son de hueso y son de nieve
    están aquí desde el principio”
    (Octavio Paz, “Viento entero”).[1]

    “Mina olen välismaalane.”
    “Mina olen pärismaalane.”
    “Mina olen päris-välismaalane.”
    “Mina olen päris-pärismaalane.”
    “Mina olen päris-päris-välismaalane.”
    “Mina olen päris-päris-pärismaalane.”
    (Paul-Eerik Rummo, “Päris- ja välismaa-lane”).[2]

     

    1.

    Võru kirjandus on päris. Ta on päriselt olemas, ükskõik kas ta liidetakse tervikuks autorite järgi (nagu on teinud Kauksi Ülle), võrukeelsuse järgi (nagu on teinud Valdo Valper) või enam-vähem seotud tunnuste järgi, mille hulka kuuluvad autor, keel, lugeja, temaatika ja võru vaim (nagu on teinud Mart Velsker). Võru kirjandus on olemas päriselt, ta on päris-päris võru kirjandus, ja tema kõrval on suurem osa eesti kirjandust ikkagi väliskirjandus, kuigi mitte päris välismaine kirjandus, ja isegi hoolimata sellest, et eesti kirjanduse jaoks võru kirjandus päris-välis-kirjandus ei ole. Võru kirjandus on olemas kas või ainuüksi sellepärast, et seda on nii kangekaelselt püütud määratleda, nii nagu õhtumaa kultuuris on olemas romantism, mis siis et selle definitsioonid võivad olla täiesti vasturääkivad.[3] Võru kirjandus on midagi sellist, millele saab läheneda ja millest võib ka eemalduda, mida saab mõista ja mitte mõista, tunnustada ja mitte tunnustada, mille suhtes võib võtta erinevaid hoiakuid ja mis sisaldab ka ise erinevaid hoiakuid, nii et ta ei saagi olla päris ühtne ei seest- ega väljaspoolt vaadates – seda enam et seal Mart Velskri sõnul “näivad peaaegu puuduvat nn tüvitekstid” ja “on vähe “puhast” kirjanikurolli”.[4] Võiks öelda, et võru kirjandus on protsess, jätkuv tunglemine ja tõuklemine, aga nii öeldes sõnastaksime lihtsalt tautoloogiliselt ümber arusaama, et kirjandus ongi loomu poolest protsess ja mitte ainuüksi struktuur. Seega me ei saa võru kirjanduse ainulisust välja joonistada nii, et tõstaksime esile tema sisemise dünaamika – see tõestaks ainult, et tegemist on päris kirjandusega, ja seda me juba teadsime, sellega oleme tagasi alguses, tagasi lävel. Ometi tahaksin ma seda läve ületada.

    Sellepärast astun ma nüüd sammu tagasi ja küsin: aga mis siis, kui võru kirjandust sõna tavalises tähenduses polekski? Või õigemini, kui ta just oleks sõna tavalises tähenduses, aga meid ei huvita mitte see olemine, see alaline olevik, presente perpetuo, vaid pigem tema lakkamatu tulemine, tärkamine, tekkimine, teatav puhas saamine, mida meil on raske selgesti ette kujutada, sest ta kipub kogu aeg meist mööduma, jäädes ja jäädes ikka alati juba minevikku, ning samal ajal on ta tegelikult saabumata, sest ta alles hakkab, alles hakkab saabuma ja alles hakkab hakkama, hakates ja hakates ikka alati veel tulevikus? Sellisel juhul ei saa võru kirjandust päriselt kaaluda ega mõõta, sest ta on nagu Alice imedemaal, kes võib iga natukese aja takka jälle kasvada või kahaneda, alludes seejuures neile puhta saamise paradoksidele, mida “Mõtte loogika” esimeses seerias kirjeldas Gilles Deleuze:

    “Kui ma ütlen “Alice kasvab”, tahan sellega öelda, et ta saab suuremaks, kui ta oli. Aga nõnda saab ta ühtlasi väiksemaks, kui ta praegu ei ole. Muidugi pole ta samal ajal suurem ja väiksem. Aga ta saab samal ajal suuremaks ja väiksemaks. Nüüd on ta suurem, enne oli ta väiksem. Aga see on samal ajal, ja ühekorraga, et saadakse suuremaks, kui oldi enne, ja jäädakse väiksemaks, kui ei saada. Saamise samaaegsus ongi selline, sest tema põhiomadus on oleviku vältimine.”[5]

    Võru kirjandus asub siis korraga kahes ajas: üks aeg on see, kus ta olemas on, teine aga see, kus ta viibib, sõna mõlemas tähenduses, st ikka veel hakkama jääb ja ühtlasi ikka aina jääma hakkab, nii et viibimine on korraga juba möödumine ja samas ikka veel alles tulemine. See teine, viibiv võru kirjandus ongi võru kirjandus kui sündmus, sündmus-ainulisus (événement-singularité), millesse koonduvad teised sündmused-ainulisused, ehk nagu üheksandas seerias ütleb Deleuze: “Sündmused on ideaalsed ainulisused, mis kommunikeeruvad ühes ja samas Sündmuses; nõnda on neil olemas igavene tõde, ja nende aeg pole kunagi olevik, mis neid teostaks ja olevaks muudaks, vaid piiritu Aioon, Infinitiiv, milles nad viibivad ja püsivad.”[6] See tähendab, et need võru kirjanduse tunnused, mida me küll ühe hooga järjestikku nimetada võime – autor, keel, lugeja, temaatika ja võru vaim – ei kuulu tegelikult sugugi samale tasandile, sest autor, keel, lugeja ning temaatika on juba kätte jõudnud, need on juba aktuaalsed entiteedid alalises olevikus, sellal kui võru vaim on ikka alles väes, asub puhtas minevikus, mida võib-olla kunagi õieti olnud ei ole, sest et ta lakkamatult viibib, aga mis samal ajal on ometi ikka üha tulemas, ikka kätte jõudmas ja saabumas.

    Mulle tundub, et just seesugune sündmus on tegelikult ka Madis Kõivu kirjeldatud kohavaim, mida ta ei taha taandada ei ajavaimule ega inimvaimule, sest “ajavaim on lõppude lõpuks ikkagi viidav kohavaimule, purskub kusagilt kohasügavusest ja hajub siis aja jooksul üle kohtade laiali”, ja humanismi jätab Kõiv rahumeeli teiste, n-ö “aja-likkude” inimeste hooleks:

    “Ma mäletan, kuidas mu kadunud onu (Arnold, Põuas ja vihmas), Põlva kihelkonna talumees, ükskord ütles: no ta Võro liina gümnasiasti tunnõ ma jo poolõ kilomeetri takast är. Ta rääkis seda (minu kuuldes) ainult kord, aga see jäi meelde, ja ikka olen mõtelnud, mida ta nende sõnadega õieti ütles. Kas ta kõneles neid sõnu rääkides kui koha-lik, kui aja-lik või kui humanist? Kaldun arvama, et kui koha-lik. Koht ise on Võru gümnasisti olemise määranud, ja kui mul õigus on, tunneks mu kadunud onu praegugi veel Võru gümnasisti kaugelt ära, ehkki võib-olla mitte enam poole kilomeetri tagant, sest ajavaimude vigureid ei tule ometigi alahinnata.”[7]

    Muidugi ei saaks Madis Kõivu onu Arnold Võru gümnasisti ära tunda alalises olevikus, kus kõik on juba käes ja minevik või tulevik on ainult oleviku pikendused: ta saab gümnasisti ära tunda ainult piiritus igavikus, Aioonis, kus Võru gümnasist on ikka juba olnud Võru gümnasist, enne kui ta üldse on saanud gümnasistiks hakata, ja kus ta jääb ikka selleks Võru gümnasistiks, isegi siis, kui temast on olevikus järel ainult kondid ja luud. Võru gümnasist on siin igavikus viibiv sündmus, ta on ikka üha silmapiirile ilmumas, ja ikka juba teise silmapiiri taha kadumas, kuigi nende silmapiiride otsad puutuvad kokku nagu kuppelmaastiku kuplid ja taevarand. Ja eks ole just seesugune sündmus ka võru vaim, väesolev vaim, mis jõuab kätte jagunemise ja eristumise kaudu, hargnedes autoriteks, keelteks, lugejateks ja temaatikateks. Sellise vaimu koht ei olegi ehk päriselt ruumiline, vaid pigem kestuslik, nii nagu kestust (durée) kujutles Henri Bergson:

    “Kestus eristub iseendas sisemisel plahvatusjõul: ta asetab ennast ja jätkub, edeneb ainult harulistes või hargnevates jadades. Kestust kutsutaksegi eluks, kui ta ilmneb sellises liikumises. Miks on eristumine “kättejõudmine”? Sest ta eeldab ühtsust, algset väesolevat tervikut, mis lahkneb vastavalt eristumisliinidele, kuid mis annab igal liinil veel tunnistust selle ühtsuse, terviklikkuse edasipüsimisest. Nii et kui elu jaguneb taimeks ja loomaks ning loom vaistuks ja aruks, siis kannab kumbki jagunemise külg, iga haru endaga kaasas tervikut teatava aspekti alt, mis saadab teda nagu udupilv ja annab tunnistust tema jagamatust päritolust. Arus on vaistuoreool ja vaistus aru-udu; taimedes midagi loomset ja loomades midagi taimset. Eristumine on alati väesolu kättejõudmine, mis püsib läbi lahknevate käesolevate liinide.”[8]

    Võru vaim on siis teatav kestus, elu ise, mis jagunedes muutub muuhulgas kirjanduseks ning mis ei saa kasvada ilma kahanemata ega kahaneda ilma kasvamata. See võru vaim ei ole lihtsalt võimalikkus, mis vastanduks tegelikkusele, kus toimub aktuaalne kirjandusprotsess: ta on teatav väesoluseisund, mis on reaalne, olemata aktuaalne, ja ideaalne, olemata abstraktne.[9] Nii on võru kirjandus korraga päris-päris-pärismaalane ja päris-päris-välismaalane, ehk täpsemalt öeldes: ta on päris-päris-pärismaalase ja päris-päris-välismaalase kahekõne, teatav sündmuste-ainulisuste liitumine, konjunktsioon. Seega võiks võru kirjandust kirjeldada kui võru vaimu prehensiooni, haaramist või hõlmamist: “Prehensioon on individuaalne üksus. Kõik asjad hõlmavad eelkäivaid ja kaasaskäivaid asju, ja nõnda vähehaaval tervet maailma. Silm on valguse hõlmamine. Elusolendid hõlmavad vett, mulda, süsinikku ja soolasid. Püramiid hõlmab teataval hetkel Napoleoni sõdureid (nelikümmend sajandit vaatab teid), ja ümberpöördult.”[10] Väesolev võru vaim hõlmab kõike seda, mis on kohale kogunenud kahekümne, neljakümne, võib-olla kaheksakümne sajandiga, ta hõlmab ka võru kirjandust, ja võru kirjandus hõlmab võru vaimu. See ongi võru kirjanduse sündmus.

    2.

    Olen jõudnud läve ületamise lävele: võru kirjandus on sündmus, mis “juhtub” siis, kui väesolev kohavaim kuidagi kätte jõuab, st ta ei “juhtugi” kunagi päriselt, ei juhtu olevikus, vaid on alati juba juhtunud, alati kohal viibinud ja viibib ikka, viibib jätkuvalt, viibib alati hilinedes, nii nagu viibib hämarus, kuni ongi juba pime, või nii nagu viibib unenägu, kuni ollakse juba ärkvel ja uni hakkab kiiresti ununema. Järeldasin siit, et kohavaimu koht ei ole päriselt ruum, ta ei ole “välisuse, samaaegsuse, kõrvutumise, järjekorra, kvantitatiivse eristumise, astmeerinevuse paljus”, vaid on pigem kestus, miski, mis rangelt võttes pole ajaline ega ruumiline, vaid “seesmine, järgnevuse, sulandumise, heterogeensuse, kvalitatiivse eristumise ehk loomuserinevuse paljus”; kui ruum on “homogeense aja ebapuhas segu”, arvuline, pidevusetu ja käesolev, siis puhas kestus on arvule taandamatu, pidevusetu ja väesolev.[11] Niisugune kestus ei ole aga siiski jagamatu: erinevalt ruumilisest, ajalisest ja arvulisest paljususest, kus kõik on üksnes käesolev (aktuaalne) ja objektiivne, on puhas kestus subjektiivne ja väesolev (virtuaalne), nii et ta jagunedes alati muudab oma loomust: “On teine, ilma et oleks mitu; on ainult väesolev arv.”[12]

    Tulen siit nüüd küsimuse juurde, kas selle kestusliku kohavaimu kaudu saab seletada ka teistsugust ajataju, mida võru vaimule iseloomulikuks peetakse. Sel puhul on võib-olla võtmeline Evar Saare mõtisklus Madis Kõivu kohanimesid uurides, kus tõstetakse esile põhjaeesti ja lõunaeesti keelelist erinevust:

    “Nüüd jõudsõ jutt kotta pääle, kon tulõ veidükese kynõlda filosoofiast, mitte külh tuust peris-, a egämehe elufilosoofiast, mis võru keelen omgi parla viil tuu ainumanõ. Kaemi keelevahet. Eesti keelen olõssi nii vällämõtõldu aidatagunõ järv ku ka jossiterägä ärqtõugatu Kunnimägi üttemuudu olematud, näitelausõq: Kunnimägi on muutunud olematu(se)ks. Võrukiilsen märkmisen om aidatagunõ järv külh olõmadaq, a Kunnimäe kottalõ saa-i üteldä, et tä om olõmadaq, vastupiten: Kunnimägi om olnuq, om joba äräki olnuq ja ynnõ pääle tuud ku oltus sai, olõ-i tedä olõman. Eesti keelen olematu lätt võrukiilsen filosoofian kimmäle lahku: olõmadaq aśaq ja olnuq aśaq. Tõistsugumanõ liigitüs, mis või mynõlõ paistu synnu tähendüsvahje päält prostalt ja kunstligult tulõtõt, om syski sügävämb ja tulõ vällä ka võrukiilse inemise ilmanägemisen. Olnuq asi om võrukõsõ jaos inämbäste ütevõrdnõ tuuga, mis om olõman: kotus kaos, nimi jääs, inemine kaos, timä murrõq jääseq tõisi vaevama.”[13]

    Jätan praegu kõrvale silmanähtavuse, et olemata ja olnud asjade eristuse saab lõunaeesti keelest põhjaeesti keelde üsna lihtsalt laenata; oluline on siin see, et olematu iseenesest lõhutakse kaheks, nii et tekib “tõistsugumanõ liigitüs”. Ühele poole jäävad olnud ja olevad asjad, st olevik ja oleviku laiendus ruumilis-arvulise mineviku abil: kõigile neile asjadele on ühtviisi omane see, et nad on kord juba kätte jõudnud, nad ei ole enam väes ja kuuluvad seetõttu jätkuvalt aktuaalsesse ilma. Teisel pool asuvad seevastu asjad, mis kuuluvad puhtasse kestusesse, nii nagu olematu aidatagune järv: kui selline järv tõepoolest teostuks, kui tema väesolu kätte jõuaks, tähendaks see tema loomuserinevuse muutumist, kvalitatiivset teisenemist, sellal kui Kunnimäe tasandamine on ainult arvuline, kvantitatiivne muutus, sest “kotus kaos, nimi jääs”. Nii tähendaks võru keelde talletatud elufilosoofia seda, et tehakse selget vahet puhta mineviku ja olevikku laiendava mineviku vahel, mis on homogeense aja ebapuhas segu; tuleb eristada ruumilist mälu, kus asuvad käesolevad ja kättejõudnud asjad (objektiivsed ja aktuaalsed), ning kestuslikku mälu, kus kõik asjad on alles väes (subjektiivsed ja virtuaalsed). Sellepärast ongi pealtnäha teisejärguline keeleline erinevus “sügävämb ja tulõ vällä ka võrukiilse inemise ilmanägemisen”.

    Siit saame nüüd sujuvalt üle minna mälu ja mütoloogia seoste juurde võru kirjanduses. Pärimuses ei ole meil kunagi tegemist lihtsalt olevikku laiendava minevikuga: pärimus keskendub alati väesolevale, pärimuse subjektiivsus seisneb selle väesoleva kättejõudmises, mis “toimub piki lahknevaid liine eristudes ja loob omaenese liikumisega vastaval hulgal loomuserinevusi”.[14] Kuna müüt pole kunagi see, mis on juba käes, vaid alati see, mis on veel väes ja mille vägi meile alles jutustuse käigus kätte jõuab, siis on pärimus juba loomu poolest mütoloogia poole kaldu: sest pärimus eelistab seda, mis on vägevam, millel on rohkem väge väes, ja haarab kõik kättejõudnu oma sündmusse-ainulisusse. Nõnda on Tiia Allas Kauksi Ülle “Paati” analüüsides jõudnud olulise tõdemuseni, et võru keel, pärimus ja maagiline kommunikatsioon moodustavad Kauksi Ülle jaoks ühe ja sama ainulise sündmuse: “Võro inneskidse ilma ja inemiste kommunikatsiooń oll´ ütś tervik, kon kyik inneolnu oll´ kodeerit vanasõnnu, kõnekäände ja lihtsalt rahvalikõ oppussõnnu sisse ni kyik tullyv ilmut hinnäst unõn vai kuuldu lindõ ni eläjide (näites rottõ) helüdest ja üllenpidämistest nink kyigist muist loodusmärgest. Nink miiq ilmast tõistõ ilma lännüte käest tiatide saamine oll´ kaeq et egapääväne elektrońpost´.”[15] Selle arusaama võtab kõige ökonoomsemalt kokku Kauksi Ülle fraas “inemine saa linnada unõn vai paadiga”.[16] Selline lend ja maagiline kommunikatsioon esivanemate ja loomade kaudu, unustamata keele enese sügavust, tähendabki otsest sisenemist puhtasse kestusesse, mäletamise-eelsesse mällu, kus müütilised teadmised on kõige reaalsemad ja vägevamad. Kui kirjandus tõepoolest ulatab sellise kestuseni, siis on tal kahtlemata eriline vägi, mis on ühtlasi eristav vägi. Siis ei ole ta ainult käesolev, aktuaalne kirjandus, vaid ka väesolev, lakkamatult kättejõudev kirjandus, mille oluline osa on alles olemata.

    Nii on võru kirjandus miski, mis on juba juhtunud tulevikus ja mis juhtub ikka veel minevikus. Sel viisil kuulub ta Aiooni, ilma olevikuta igavikku, aga kannatab ühtlasi välja ka Kronose, mineviku ja tulevikuta oleviku, kus mäed on luust ja lumest: sest “alati on olevik”, ja nemad on olemas olnud algusest peale. Sellised mäed, millest kirjutab Octavio Paz, on võru kirjanduses ehk samuti olemas – aga mitte need mäed pole kohavaimu kuplid, mitte need pole “inneskidse ilma” silmapiir. Võrumaal on hoopis teised mäed, hoopis teised luud, hoopis teine lumi ja hoopis teised unenäod.

    Ettekanne konverentsil “Lõunaeesti vaateid” Tartu Ülikooli peahoones 15.11.2013.

    [1] O. Paz, Collected Poems 1957–1987. Spanish and English. Manchester, 1988, lk 258. Jaan Kaplinski eestikeelses tõlkes: “Alati on olevik / Mäed on luust ja lumest / Nad on siin algusest saadik” – O. Paz, Alati on olevik. Tallinn, 1984, lk 47.
    [2] P.-E. Rummo, Lugemik lugemiki. Tallinn, 1974, lk 27.
    [3] Vt I. Berlin, The Roots of Romanticism. Princeton, 1999, lk 14–20.
    [4] M. Velsker, Milline on võru kirjanduse osakaal Võru kultuuriloos? Rmt-s: Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat. Tartu, 2006, lk 73–74.
    [5] G. Deleuze, Logique du sens. Paris, 1969, lk 9.
    [6] Sealsamas, lk 68–69.
    [7] M. Kõiv, Genius loci. Akadeemia, 1994, nr 4, lk 678.
    [8] G. Deleuze, Bergsonism. Tlk M. Ott. Tartu, 2008, lk 88.
    [9] Vrd sealsamas, lk 90. Väesoluseisundeid iseloomustava vormeli omistab Deleuze siin Marcel Proustile.
    [10] G. Deleuze, Le pli: Leibniz et le Baroque. Paris, 1988, lk 105–106.
    [11] G. Deleuze, Bergsonism, lk 32.
    [12] Sealsamas, lk 36.
    [13] E. Saar, Kotussõnimeq Madis Kõivu Pekri-raamatun. Rmt-s: Võro kirändüse luumine. Võro Instituudi toimõtiseq, 7. Toim. Kauksi Ülle, N. Reimann. Võro, 2000, lk 253. “Jõudsime jutuga niikaugele, et tuleb veidi rääkida filosoofiast – mitte küll päris filosoofiast, aga tavainimese elufilosoofiast, mis võru keeles ongi seni ainus filosoofia. Võrrelgem keeli omavahel. Eesti keeles oleks väljamõeldud järv aida taga ja buldooseriga tasaseks hööveldatud Kunnimägi ühtviisi olematud, näiteks lauses: “Kunnimägi on muutunud olematu(se)ks.” Võrukeelses mõtlemises on aidatagune järv samuti olemata, aga Kunnimäge  ei saa olematuks nimetada: vastupidi, Kunnimägi on olnud, on juba olemas olnud ja alles pärast seda olemist ei ole teda enam olemas. Seega hargneb eestikeelne olematu võrukeelses filosoofias selgelt kaheks: olemata asjad ja olnud asjad. Kuigi see teistsugune liigitus võib mõnedele tunduda kunstlik, lihtsalt sõnade tähenduserinevusest tuletatud, on ta siiski sügavam ja ilmneb ka võrukeelse inimese maailmavaates. Olnud asi on võrukese meelest enamasti võrdne sellega, mis on olemas: koht kaob, nimi jääb, inimene kaob, tema mured jäävad teisi vaevama.”
    [14] G. Deleuze, Bergsonism, lk 37.
    [15] T. Allas, Kumma Kauksi Ülle kotusa – kas sängü vai paadi – kommunikatsiooń um kimmämp? Rmt-s: Võro kirändüse luumine, lk 211–212. “Vanasti oli maailma ja inimeste vaheline kommunikatsioon Võrumaal üks tervik, kus minevik oli kodeeritud vanasõnadesse, kõnekäändudesse ja lihtsalt rahvalikesse õpetussõnadesse, ning tulevik andis endast teada unenägude, linnulaulu, loomade (näiteks rottide) häälitsuste ja käitumise ning kõiksugu looduslike märkide kaudu. Kogu aeg saadi teateid siitilmast teise läinud inimeste käest, see oli peaaegu igapäevane elektronpost.”
    [16] “Inimene saab lennata unes või paadiga.”

  • Vikerkaar 4-5 2014

    Luule

    Rudyard Kipling
    Kui
    Inglise keelest tõlkinud Manivalde Mõõgaste

    Sveta Grigorjeva
    *kunagi ehmusin…; *naisluule on see…; *tuleb heteroluuletaja…; svetlana jevgenjevna grigorjeva; puu mis pole; *“seilan mööda…“

    Martin Plaser
    *meestele arst ikka ütleb…; *luurajaleidja binokli klaas…; *kõige nõmedam…; *ei tasu hoida…; *kui oleks kodu…; *ei talu mulle…; *kõnnin sest…; *muruniiduki lõhn…; *igal õhtul…

    fs
    *kas teil on olnud…; *me saame teada…; *kui banaalne…; *olid lyyrikud…; *kõle sügis…; *kottis silmaalused…; *soe ja kylm vesi…; *ma kirjutan…; *lumeinimesed…; *käsi peseb…

    Proosa

    Argo Tuulik
    Kohalik Kõvamees

    Maarja Kangro
    Mõisas ehk Hüppa tulle

     

    Artiklid

    Barbi Pilvre
    Eesti mehelikkused

    Margus Punab
    Eesti meeste tervisest
    Kõigepealt tuleb öelda, et Eesti meeste soospetsiifiline bioloogiline baas on üks tugevamaid Euroopas. Mitmete uuringute järgi on meie meeste viljakus- ja laiemalt reproduktiivtervise näitajad – sperma kvaliteet, munandimaht – Euroopa tipus. Meil esineb arenenumast Euroopast oluliselt vähem meeste sugutrakti arenguanomaaliaid. Ühed lähiajal ilmumas olevad uurimistulemused näitavad, et ka meie noorte meeste, nii eestlaste kui ka siin elavate venelaste meessuguhormoonide tase on üks kõrgemaid Euroopas.

    Johanna Ross
    Mõttetud lunnid enne ja nüüd

    Kadri Tüür, Susanna Kuusik
    Naine laevas, laev põhjas

    Andreas Kalkun, Mari Sarv
    Seks ja poeetika: regilaulu peidus pool

    Jaak Urmet
    Sind ma tahan võttemai lilleks oma voodi’elle

    Eve Annuk
    Mehelikkusest uuemas eesti luules

    Klaus Theweleit
    Mehe sündimise viisid. Mehe keha kui institutsiooni keha
    Saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver

     

    Kunstilugu

    Eero Epner
    Mina ja kunst

     

    Vaatenurk

    Andrei Hvostov
    Emigrandi käsiraamat, oikumeeniline
    Andrei Ivanov, „Harbini ööliblikad“

    Mariann Tihane
    Diamat on see kui on igasugu
    Robert Kurvitz, „Püha ja õudne lõhn“

    Martin Luiga
    Ideoloogiakriitiline retk läbi muinasmaa
    Mehis Heinsaar, „Ülikond“

    Lauri Laanisto
    Traditsioonid ekstaatilisel tühikäigul
    Pāvs Matsins, „Sinine kaardivägi“

    [:] Kunnus
    … seestub ja selgitab. Kongeniaalne kommentaar
    (:)kivisildnik, „Õpetaja ütles“
    (:)kivisildnik nämmutab selles luuleõpikus. See on hea.
    Nämmutab väga palju. See on väga hea.

    Kadri Tüür
    Mitme protsendi ulatuses?
    Leo Luks, „100% Leo Luks“

    Tõnis Kahu
    Kõrvalised kogemused
    David Hendy, „Müra, heli ja hääled“

    Vikergallup
    Eesti kirjandus 2013 

     

     

     

  • …seestub ja selgitab. Kongeniaalne kommentaar

    [:] Kunnus

    1.
    (:)kivisildnik nämmutab selles luuleõpikus. See on hea.
    Nämmutab väga palju. See on väga hea.
    Ma õpetan inimesekutsikatele füüsikat, peaegu kümme aastat juba. Enne seda töötasin ka koduõpetajana (keemia, matemaatika). Ma tean, et ei saa liiga palju nämmutada. Ma tean, et mõistmine on halastamatu ja ebaõiglane nagu Jahve või Loodus: mõni mõistab hoobilt kui jumalaarmust ja mõni ei saa iial mõistma iioblikest pingutustest hoolimata. Mõistmine on veel halastamatum kui Jahve.
    Mõnda aega töötan ka keskkonnaeetika lektorina.
    Õpetajal on võimatu liiga palju nämmutada.
    (:)õpetaja põhimeetodist – poeetilisest ussiaugust – ma ei räägi. Selle pead ise järele vaatama.

    2.
    (:)kivisildnik kasutab palju näiteid. Siis selgitab need üksipulgi lahti.
    Teen ka nii.
    Sest matkimine on üks põhimisi õppimisviise.
    Näiteks panin antud tekstile oma autorinimeks [:]kunnus.
    Ma oleks võinud panna ka (:)kunnus, aga see poleks nii õpetlik näide.
    Esimesed katsed matkimisel ongi nurgelisemad.
    Võibolla saan kunagi {:}kunnuseks.
    No vaevalt. Arendasin kujundit edasi, eks.
    Samast raamatust.
    “Silm on kujundi ema”(lk 24) ja “Arenda triviaalsust triviaalsuse suunas” (lk 29).
    Olgu, see polnud triviaalsus.

    3.
    D. H. Lawrence on tunnistanud, et kirjutas mõne raamatu puhtast raevust. Ka (:)kivisildniku loomeimpulsiks tundub olevat raev. Tema kirjutab luulet ja esseistikat.
    Milline raev? See on rahulolematus, mis on väestatud energiaga. Energiaga väestamata rahulolematus vaibub kurbuseks.
    On inimtüüpe, kellel on tugev mässuvajadus. Tugev vajadus maailma muuta, aga mitte tasa ja targu, vaid energiliselt. Vahel lihtsalt energiliselt nõudes.
    Need on valitseva ühiskonnakorralduse või -suundumuse vaenlased. Ja sõltuvalt ühiskondlikest oludest formuleerub sellele inimtüübile vastav nišš. Galerii on lai. Dissidentidest ja metsavendadest terroristide ja revolutsionäärideni, erinevatest õiguslastest vabadusvõitlejani.
    (:)kivisildnik on valinud oma niši antud juhul täpselt. Ta on võtnud rolli, milles kohtub terve hunnik olemusi, mida õhtumaise üldsuundumuse eesrindlased sügavalt jälestavad.
    See roll on õpetaja.

    4.
    Kuidas satub õpetaja ühte ekvivalentsusahelasse revolutsionääri ja metsavennaga? Selgitan. Et seda mõista, peab suutma mõelda ühiskonnast organitsistlikult, funktsionalistlikult, holistiliselt (Norbert Eliase “Tsiviliseerumisprotsess” on selleks hea sissejuhatus), mitte atomistlikult. Ühiskondlik väärtuskliima on muutunud selliseks, et õpetaja olemuslikud funktsioonid on selle väärtuskliimaga konfliktis. Nii nagu selle üldise väärtuskliimaga, mida sagedasti tähistatakse näiteks terminiga “poliitkorrektsus”, on juba ammu konfliktis rassism ja šovinism – hoiakud, mida veel mitte kuigi ammu ei pidanud kindlasti häbenema.

    5.
    Nüüd kasutan selgituseks teist üldistusastet. Kui jaotame oma riigi kodanikud nende tahtest sõltumatult kaheks grupiks ja anname ühtedele ühed õigused ja teistele teised õigused ning ühe grupi liikmetele rakendub üks moraal ja teisele teine ning samuti on neil gruppidel erinev juurdepääs avalikele hüvedele, siis kuidas see tundub? Tubli õpilane tõstab siin käe ja vastab, et diskrimineerimine. Teine ütleb, et seisuseühiskond, kolmas – mitte nii terane – ütleb, et rassism, neljas teatab, et see on klassikaline šovinism, viies hakkab juba vaidlema, et see on hoopis tüüpiline feminism. Õpetaja reastab õpilaste vastused väärtustavalt hierarhiasse.
    Ülejäänud klass ei vasta midagi, sest see probleemiasetus ei konkureeri põnevuselt surfamisega näoraamatus.

    6.
    Ometigi me jagame oma ühiskonna nõnda kaheks grupiks. Need kaks gruppi on lapsed ja täiskasvanud. Lastele ja täiskasvanutele kehtivad eri reeglid, erinev moraal. Üleminek ühest seisusest teise lähtub üsna prokrusteslikust ökonoomiast. Igati arukas 17-aastane on 37-aastasest hädakägarast väiksemate võimalustega.
    Õpetaja on ühe domineerimisfunktsiooni – täiskasvanu domineerimine lapse üle – kvintessents.

    7.
    See, kuidas ühiskonnaliiget, üksikinimest vaikimisi tajutakse, määrab päris paljus ära ideoloogilise positsioneerumise. Näiteks selles, et vasakpoolsuse keskmes on pärispatu eitus, on palju tabavat. Loomulikult on tegu lihtsustusega. Suure lihtsustusega. Aga lihtsustus on üks pedagoogika põhivõtteid. [:]kunnusena ütlesin nämmutamine. See on sama, aga emotsionaalselt laetum. See, kuidas (:)õpetaja vihkab emotsionaalsust, on väga emotsionaalne.
    Inimest võib tajuda vaikimisi lapsena. Sellest võrsub korraga nii hoolitsusnõue kui ka hooldav moralism. (Pange tähele, kui palju näiteks katoliiklased kasutavad moraliseerimisel lapse-kujundit. Et vanem võtab lapsel noa käest, represseerib ta liikumis- ja valikuvabadust tema enda kaitseks jms.)

    8.
    Selgitan edasi. Haridus on olemuselt hierarhiline. Aga hierarhilisust praeguse ühiskonna väärtuste üldkliima vihkab. Reljeefsemalt: õilis egalitaarne tung vihata inimestevahelisi hierarhiaid sisaldab ka hariduse vihkamise. Mitte paratamatult või loogiliselt, vaid printsiibi tõttu, mis valitseb normaalses tunnetuses. See on ökonoomiaprintsiip. Isegi eristus sugudevahelise sõja ja feminismi vahel on üldmõistetavuseks liiga kulukas ja ebaökonoomne. Praktiline mõistus tegeleb alati erinevuste taandamisega, tunnetav mõistus eristuste tuvastamisega. [:]elu on praktika, tunnetus on esteetiline lohutus.

    9.
    Mis on pärispatt praktiliselt? Suuresti sündimine. Mitte isiklik sündimine, vaid see, et ühiskond sisaldab ontoloogiliselt sündivust (loe aeglaselt ja rahulikult Hannah Arendti esseesid “Mis on autoriteet?”, “Kriisist hariduse vallas” ja “Mis on vabadus?”).
    Hinged kristlikus taevas ei sigi, eks, vaid on hierarhiseerimatud võrdsurematused võrdõndsuses. Maine taevas – kommunism – on võimatu, sest maine inimene sünnib. Ja see toodab kogu aeg hierarhilisust, ütleme, taandamatutut klassiühiskondlikku jääki.
    Sündimine toodab pidevalt ebavõrdsust.
    Prantsusmaal võideldi pärilikkuse vastu edukalt. Revolutsioonid ja puha. Sartre’i variant oli vist lagi. Ta eitas isegi pärinemist lapsepõlvest.
    Samal ajal muudkui paisus ka selle traditsiooni kuri kaksikvend – bioloogia, evolutsiooniõpetus. Viimase keskne tõde on lausa pärilikkusevihkamise totaalne mõnitamine – elu ise polegi muud kui pärilikkus (jah, ka õigluse pidamine elust ülemaks väärtuseks on ammune traditsioon). Kodanik Sartre ei saa oma “olematust olemusest” välja rookida isegi eellasreptiile, rääkimata siis oma vanematest. Ja viimasest haledast õlekõrrest – pärilikkuse maksimaalsest toppimisest ümber-revolutsioneeritavasse kultuuri – sai tore elujõuline lugulaul sotsiaalkonstruktivismist, mida õpitakse nüüd autoriteetide juhtimisel ilusti järele kordama.

    10.1
    Kõik haridusasutused on klassiühiskonnad. Teisiti ei saa. Hariduse mootor ja põhjendus on harimata inimese halvemus haritud inimese ees. Haridusasutused on asutused, mis tahavad teha harimata inimestest haritud inimesi.
    See haiseb veel teises mõtteski kahtlaselt. Sest üks ajastu käibemoralisme on nõue jääda truuks iseendale, oma Tõelisele Minale, milline see mina ka poleks.
    Haridus lähtub teesist: ära ole oma Tõelisele Minale truu, sest see on loll. Õpetaja dissidentlus tõestatud veel ühes punktis.

    10.2
    Paraku on turuajastul eneseturustamise surve nii suur, et (:)kivisildniku otsesed eneseülistused võivad kaotada oma iroonilisuse. Tööturu (ja mitte ainult tööturu, eks) nõue on ju mitmesugune eneseturundus, CV-dest motivatsioonikirjadeni. Miks just Sina peaksid selle töö, stipendiumi, lähetuse jne saama. Eneseülistuskunst on aja nõue.
    Tähtis on suuta eristada enesega rahulolu eneseturustusest.
    Näitlikustan (:)õpetaja meetodil.

    [:]kunnus ütles
    turul me oleme
    vennad õed
    konkurendid
    11.
    (:)kivisildnik soovitab algajal oma senine luuletamisviis hüljata. See on veel üks viis kutsumaks üles mitte olema oma Tõelisele Minale truu. Üsna ohtlik viis kusjuures. Sest loomingulist enseväljendust peetakse sageli – ja iseäranis luule puhul – oma Tõelise Mina komponendiks. Eks see enesetruuduse nõue olegi paljus romantikute pärand.
    Loovusekultus on üks selle sümptomeid.

    12.
    Loovus on õppimise vastand.
    See ei ole keerukas mõte, vaid ühiskondliku üldkultuse antitees. Selle pärast sülitatakse see väide välja nagu Darwini õpetus ahviprotsessidel – mitte et see oleks jabur, vaid seepärast, et see ei meeldi.

    13.
    Kinnitan, füüsikas on mitme sajandi jagu jalgrattaid, mis on imelihtsad, hästi toimivad, kergesti õpitavad, aga nende iseseisvaks leiutamiseks peab olema geenius inimkondlikus mõõtkavas.
    Ei maksa ka leiutada matemaatikat või luua prantsuse keelt. Õpi need ära.
    [:]kunnus ütleb: tahad inimesi ärritada, õpeta neid. See on kindla peale minek.

    14.
    Üsna kindla peale minek on ka tsiteerimine. Seal kahtlustatakse üleoleku kehtestamist. Ometi nõuab domineeriv egalitaarsusiha iga diskussiooni mandumist erinevate, aga võrdsete arvamuste raportiks. Igaüks teatab oma arvamusest, neid respekteeritakse vastastikku viisakalt, sest kritiseerimine, argumenteerimine, tõestamine ja kõik muu, mis võiks viia ühe seisukoha (loe: arvamuse) ülimuslikkusele teise suhtes, on antidemokraatlik amoraalsus. Kuna arvamus on isiksuse väljendus ehk isiksuse osa ja isiksused on teadupärast võrdsed, siis on ka arvamused võrdsed. Punkt. Nii nagu valimiskastide juures, nii olgu kõikjal!
    Teadmine apelleerib subjektiülesele autoriteedile, ergo see tuleb visata üle progressiauriku parda.

    15.
    Tsiteerin teose avaluuletust. Siin liigub (:)kivisildnik tihendatud vormis üle eelselgitatud ilmingute.

    (:)elava klassiku suutra

    ükskord hakkas õpetaja luuletamist õpetama
    õpilased ent hakkasid loomalikult mörisema
    (…)
    õpilased ulusid kõik raamatud on head

    (:)õpetaja ütles
    kes väidab, et kõik
    raamatud on võrdsed
    see solvab rängalt geeniusi
    no see raibe ei ole hea inimene

    õpilased haukusid meil pole kelleltki
    õppida
    (:)õpetaja ütles
    isegi loll sportlane
    saab aru et üks
    mats suusatab
    kiiremini kui teine
    õpilased hirnusid me oleme loovad
    (…)
    õpilased kaagatasid meie oskame kirjutada

    (:)õpetaja ütles
    kui käima õpitakse
    kui sööma õpitakse
    ja sittuma õpitakse
    kas siis kirjutamine saab ise selgeks?
    (lk 10–12)

    16.
    Manduvas humanismis vastandutakse tihti spordile, öeldes, et inimese inimlikkus on tema kõrvade vahel. Musklid ei loe. Jah, ei loe. Aga miks? Sest me neid enam (ühelgi mõistlikul viisil) ei pinguta. Kordan, tuleb mõtelda organitsistlikult ja protsessisotsioloogiliselt.
    Kõrvadevaheline sai domineerima hakata siis, kui lihaste funktsioonist lahti saadi. Kui see asendati masinaga. Nagu võrdsus ikka – see tuleb praktilisest võrdsustamisest. Näiteks sooneutraalne tööjaotus sai muutuda ihaldusväärseks ideeks ja kõlbeliseks nõudeks alles siis, kui töö ja vastavate funktsioonide sooritamine oli juba muutunud sooneutraalseks. “Beauvoir&co tellisid õigluse huvides inseneridelt kodumasinad ja kontratseptiivid” – see on idealisti eneseimetlus. “Insenerid leiutasid kodumasinad ja kontratseptiivid ja selle kõrvalnähuna võrsus vastav õiglustunne, Beauvoir&co” – see on ilmalik arusaam.
    Viimasest sai Tammsaare aru enne, kui kolmkümmendki oli.
    [:]kinnitan: Tammsaare on meie helgeim aju siiani.
    Tammsaare sai aru ka sellest, et kurjus ja õigus on sageli ühe ja sama nähtuse erinevad ilmingud.
    [:]ma pole õiglane ja kuri, te tainad, ma olen õiglane ehk kuri.
    [:]leebe nõuanne: õiglust soovitan kultuuriväljal, ühiskonnakorralduse eetiliseks printsiibiks soovitan pigem hoolimist. Ja olgu see praktilise mõistusega väestatud.

    17.
    Dostojevski selgitab, kuidas käib võrdsus hariduses:
    “Haridust pole vaja ja aitab juba teadusest! … Haridusjanu on juba aristokraatlik janu. …me lämmatame iga geeniuse väikelapseeas. Kõik läheb ühise nimetaja alla – täieliku võrdsuse alla. “Me oleme ameti selgeks õppinud, me oleme ausad inimesed ja meile pole midagi muud vaja” – nii ütlesid hiljuti Inglismaa töölised. Vaja on vaid vajalikku – see on nüüdsest peale ülemaailmne deviis. … Peaasi on võrdsus. Kõigepealt langeb hariduse, teaduse ja andekuse tase. Teaduse ja andekuse kõrge tase on kättesaadav ainult suurematele võimetele. Ärgu olgu siis mingeid suuremaid võimeid! Suuremad võimed on alati võimu haaranud ja despoodid olnud. Suuremad võimed saavad paratamatult despootideks, nad on alati rohkem laostanud kui kasu toonud; nad pagendatakse või hukatakse. Cicerol lõigatakse keel suust, Kopernikul torgatakse silmad peast, Shakespeare visatakse kividega surnuks” (“Kurjad vaimud”).
    [:]lindude võrdsus ei saa olla iial nii suur kui munade oma. Sestap tendeerib võrdsuseihaleja vaistlikult üldmunasust. Munadel pole probleeme ka laega, olgu see klaasist või must. Võrdsus on põrandal, seda puutuvad kõik.

    18.
    Ilmalikustuva humanismi piinlik saladus: haritus ja vaimne suutlikkus jaotab inimesed veel suuremasse hierarhiasse kui füüsiline suutlus. Nulliti masinatega lihaste ebavõrdsus, esile kerkis ajude ebavõrdsus, mis on palju suurem.
    Ainus praktiline lahendus – praktiliste erinevuste praktiline nullimine.

    Idealist: vaimsed kaldteed iga vaimse trepi kõrvale!
    [:]insener: isegi treppide jaoks ei jätku ressursse.
    Idealist: siis peksame mõõdupuud puruks! Sest mõõt on arv ja arv on hierarhia läte!

    19.
    Väärtustava hierarhiseerimise vastu tuuakse tihti kõrvutamist spordiga à la “ega kirjandus või haridus mingi sport ole, et mõõdad stopperi või mõõdulindiga ja teed paremusjärjestuse!”.
    Iroonia on selles, et õigupoolest on just spordis – inimeste hierarhiasse jaotumise tüüpnäites! – inimesed de facto kõige võrdsemad. Kiireks enesekontrolliks võtke mõni lihtsalt mõõdetav spordiala ja lahjendage maailmarekordit näiteks kümnekordselt. No neid inimesi, kes jooksevad 100 meetrit üle saja sekundi on ikka päris vähe, eks. Või neid, kes heidavad ketast alla 7 meetri.
    2013. aasta lõpus teatati, et nüüdsest piisab riigieksami läbimiseks ühest punktist sajast. 1 punkti ja 100 punkti vahel on sajakordne erinevus, eks.
    Sentimeeter pikem kettakaar või paar sekundit suusamaratonis toob nagu naks sellised rahvamassid tänavale, mille kõrval ACTA-vastane protest on köki-möki. Mis on 65000 nälgivat last 0,01% parema tulemuse kõrval olümpiamängudel? Usain Bolt ei jookse kuigi palju kiiremini kui keskmine tarbimisentusiast H&M-i avamisel. Aga võrrelge majanduslike ressursside jaotust! Maailma mastaabis ja lokaalselt.
    Warren Buffet teenis aastal 2013 umbes 23000 dollarit minutis. On ikka töökus!

    20.
    Lühimalt väljenduks siis ajastu sümptomtotrus järgmiselt:
    Hierarhilise korralduse vastu võideldakse (kõige vähem hierarhilist korraldust – sporti – näiteks tuues!) edukalt seal, kus see on enam-vähem ainsana kasulik ja vältimatult vajalik – kultuuris ja hariduses.
    Seal, kus hierarhiline jaotus on kõige halvem ja hukatuslikum – varanduslik kihistumine, globaalmajanduslikud kuristikud –, seal see mürinal võimendub.

    Kultuuriväljal on postmodernism ja risoomide möll, ainelises elus kihistumine aga süveneb.
    Kes tahab suuri narratiive, sellele soovitan teadustöid, ökoloogiast näiteks. Umbusu või mitte. Vahel on mõni kirjeldus pagana suur.
    [:]kunnus ütleb: tõsidus ja olulisus on kolimas mujale. Kultuurilisel imperatiivil on peenike kiri juures. Uuel Lepingul oli ka. Et see riik ei ole sellest maailmast. Intressid on.

    21.
    (:)õpetaja ütles
    see kas auto
    sõidab või ei sõida
    pole maitse küsimus
    (lk 96)

    [:]kunnus ütleb: iga kunstiteos on ainult sedavõrd väärtuslik, kuivõrd see ei ole maitseasi. Reptiilidel ei ole kultuuri, nemad maitsevad. Soojaverelised õpivad. Inimene õpib. Inimene saab aru. Putukad ja ämblikud maitsevad. Eluõigus on kõigil. Isegi neil, kes suhtuvad umbusuga suurde narratiivi antropotseenist ja liikide väljasuremisest, mis on tuhat korda kiirem kui looduslik foon. Maitse asi. Raiu maha viimane puu, see va vertikaal, nah, kas maitseb pikali teisiti kui püsti!
    [:]maitseorgan on seedetrakti, mitte seljaaju ülemine ots, fakt.

    22.
    (:)mõned harjutused inimteele asunule

    ürita erineda loomast
    ürita erineda taimest
    ürita erineda seenest
    kui sa ei jõua erineda
    kõigist erine pooltest
    (lk 26)

    [:]kunnus kordab: tõsidus ja olulisus on kolimas mujale. Kultuuriline imperatiiv võidakse hääletada sisedemokraatlikult maitseasjaks.

    *
    Kogumikus “Õpetaja ütles” on kohe alguses toodud Kivisildniku luuletamisõpetus.

    8. Ma keskendun kujundiloome põhitehnikale
    9. Põhitehnika on poeetiline ussiauk
    10. Poeetiline ussiauk ühendab igas mõttes väga kaugeid asju
    11. Nii nagu kosmiline ussiauk ühendab galaktikaid kusagil sügavas pimeduses
    (lk 9)

    Tõsi, nii see käib, nii kujund sünnib. Võime luua uusi (ootamatuid, harjumatuid) seoseid on kreatiivsuse lühimääratlus. Aga sellest kognitiivteaduslikust truismist arusaadavalt kaugemale ei saa minna ning algoritmina, instruktsioonina on see täiesti kasutu. Loovus on põhimõtteliselt õpetamatu, juba definitsiooni järgi. Abraham Maslow nimetas neid põhjendatult lausa vastandlikeks – üks on kogemuste ja harjumuste omandamine, teine nende eiramine. Loova (:)kivisildniku matkimine pole loovus, vaid matkimine. Lühimalt: see pole õpik, vaid üleolekudemonstratsioon.

    *
    (:)kivisildnik on vist üks meie deemonlikumaid loojaid, tundub, et tema kohta sobib väga hästi see, mida ütles Dostojevski viis aastat enne oma surma:
    “Üldises mõttes on talendi omadused haruldaselt mitmekesised ja vahel lihtsalt väljakannatamatud. Esiteks talent oblige, “talent kohustab” – milleks? Vahel kõige rumalamateks asjadeks. Lahendamatuna tundub küsimus: kas talent on inimese päralt või inimene talendi päralt? Mulle tundub, niipalju kui ma olen talente, elavaid ja surnuid, jälginud ja vaadelnud, et inimene on äärmiselt harva võimeline oma annet valitsema ja et, vastupidi, peaaegu alati orjastab talent oma valdaja, haarab tal nii-öelda kraest kinni (jah, mõnikord just nimelt niisugusel alandaval viisil) ja tassib ta õigest teest hoopis kaugele” (“Inimene on saladus”, 1981, lk 127 ).
    (:)kivisildnik on palju tõstnud häält kirjanike näruse olukorra vastu, võidelnud nende õiguste eest, nõudnud tööle vastavat tasu ja paremaid loometingimusi. Teadagi, meil vohab amatöörlikkus, kirjutada saab ainult mingi põhitöö kõrvalt ja see tingib paratamatult pealiskaudsust. Samas avaldamine on läinud nii lihtsaks, et trükitakse ära meeletul hulgal kraami, mis ei küündi isegi keskpärani.
    Tugevaid ei selekteerita poputamisega, vaid karmusega, olgu eliitväeosa või rahvusvaheline olümpiaad, raskus ja keerukus on selektsiooniprintsiip.
    Kui iga luuletuse trükki paiskamisele panna maks peale, siis ajaviitjad hoiaks asju sahtlis, (:)kivisildnik kiristaks hambaid, paneks maja panti ja värsiks edasi.
    Kohast laadi aforistlikkusega: see on üks sitase humanismi sitane ülerakendus, et igale tahtjakesele tuleb tagada võrdne võimalus, ei, võrdne võimatus tuleb tagada.

    *
    Siinkirjutaja (snd 1982) avastas Sven Kivisildniku umbes millenniumivahetuse paiku ja seda alternatiivse ja mässumeelse kultuurilehe Keskus kolumnistina. “Ta suust tuleb puhast kulda! Iga tema lause on puhas kuld!” mäletan filosoofiat õppima läinud klassivenna vaimustust ülikooli esimestel aastatel. Kivisildniku esseede silmatorkavus seisneb siiani ülimalt leidlikus ja paljude jaoks isegi liiga värvikas kujundikasutuses, selles mõttes – keele elususe hoidjana – on ta poeet par excellence. Esseede lähtekohaks on valgustuslike ideedega (“hakka mõtlema, raisk!”) tembitud rahvuskonservatiivne ja üsna sirgjooneline tervemõistuslikkus (common sense’i tähenduses, mitte Uku Masingu sõimusõnana), mis on kategooriline ja vanemlikult nõudlik, aga mitte peenelt eritlev, intellektuaalilikult irooniline ega paradokslev, tähendab, Kivisildnik on kõigiti rahvalik. Nõnda leidsin ma ta eest – emakeelt elus hoidva ja kodumaa pärast hinge valutava rahvuse südametunnistuse häälena, st peaaegu arhetüüpse Isamaa Laulikuna.
    Küllap selline kirjeldus paneb nii mõnegi pisut vanema inimese imestusest kulme kergitama. Asi on põlvkondlikus erinevuses. Kui internetis avaldati kurikuulus “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist”, olin mina põhikoolijõnglane. Üle pea vuhisesid ka kõik kirjanduselulised skandaalitsemised ja muu taoline. Ja nii võingi nüüd öelda – oh seda ajaloo irooniat! –, et mina (võin ehk lugeda end siin põlvkonna esindajaks) leidsin Kivisildniku selles kujunemisjärgus ja kultuurifunktsioonis, mida võib mutatis mutandis nimetada handorunnellikuks, ning nüüd kirjanduslooga end pisut kurssi viinuna tundub mulle, et enfant terrible’ist on ajapikku saanud patriarh.

  • Klassid 21. sajandil

    Göran Therborn

  • *kunagi ehmusin… jt luuletusi

    Sveta Grigorjeva

    ***
    kunagi ehmusin kui
    üks hea sõber ütles et
    olen totaalne
    meestevihkaja

    mismõttes
    vastasin üllatunult
    ma ei vihka
    mehi

    ma vihkan kõiki

     

    ***
    naisluule on see kui
    jürgen rooste ütleb pahaaimamatult (?)
    jüri “talitsegem libud” üdi klubis
    et sveta grigorjeva võib olla järgmine (:)kivisildnik

    mitte
    koidula
    kareva
    ega ka         kangro

    ei

    sveta grigorjeva võib olla järgmine (:)kivisildnik

    ***
    tuleb heteroluuletaja
    ja teeb sust naise

    tuleb homoluuletaja
    ja teeb sust inimese

    lõpuks õpid luuletama nagu mees
    armastama nagu naine

    ja see on alles algus

     

    svetlana jevgenjevna grigorjeva

    romeo ja julia oli köömes se kõrval

    siis kui eestlased ja venelased olid tõelised
    capulettid ja montecchid
    ja sa pidid valima kummaga sa ühes mestis oled
    ning sa valisid venelased sest neid oli oluliselt rohkem
    (ja sest et vene poisid olid ilusamad)

    kui sina ja su sõbranjed
    laulmas vürtsitüdrukuina
    paraadna ees keeles
    millest tollal veel aru ei saanud
    (mind ristiti mel c-ks
    sest käisin tol ajal ringi värvilises nabapluusis
    juuksed üles panduna kõrgesse hobusesabasse
    täpselt nagu see “sporty spice” bändi algusaegadel)

    kui su isa lasi sulle makist biitleid
    ja sa naersid isa ja biitlid välja
    eriti seda kui ta ütles et sa oled alles laps
    sa ei saa veel aru
    mis on klassika

    ja siis sa vuhisesid hoopis
    oma poisi jalgratta tagaistmel
    mööda lasnamäge
    kuulamas pleierist kõrvulukustavalt prodigyt
    (no good on elu lõpuni mu lemmiklugu
    see läeb aastatega ainult paremaks)
    me olime nii väiksed
    ja juba nii kiired ja
    vihased

    kus sa küll nüüd oled
    see kellega
    sai hommikust õhtuni mängitud
    kes esimesena silma pilgutab on kaotand

    kumbki meist ei pilgutand
    kumbki meist kunagi ei kaotand
    ja see ongi tõeline
    sajandiarmastus
    (romeo ja julia olid köömes me kõrval)

    ja kuigi biitlid on tõesti ägedad
    ei ole nad prodigy se minu klassika
    las siis me lapsed naeravad tulevikus ka meid välja
    nagu meie naersime omi vanemaid

    ainus surematu klassika on ehk see et
    kuigi romeo ja julia on juba ammu surnd
    mängivad eestlased ja venelased
    endiselt tõsimeelselt capulette ja montecche
    huvitav kas kunagi ka seda välja naerma hakatakse

    (ja kes on need lodevad traditsioonini mitteküündijad
    häbi neil olgu

    juba ette)

     

    puu mis pole

    ja ma oleks unes näinud
    et istusime suudeldes puu all
    kui päike oleks loojund nagu tavaliselt
    liiga ilusalt

    ma oleks tundnud ainult sind ja tuult
    must läbitungivat

    ja ma oleks küsind sult mis puu see on
    mille all me istume
    sa oleks vastanud
    see pole pihlakas

    sa oleks maitsnud mu alumist huulepatja
    ühte mu eriti kurjadest õitest
    (mul on neid palju kannan neid vahel pärjana ja
    hüüan end peeglist caesariks kui keegi ei vaata

    eriti siis kui lähen juba ette
    kaotama)

    ma oleks neetind su nibu veriseks
    oma metallist südamega ja
    kinnitand se kivistund julla
    piki su vasakut nibu kahe kuulikesega kinni mõlemalt poolt
    nagu professionaalne piercing-meister
    initsieerind sind nii tõeliseks meheks (minu meheks)
    su needit nibu übermenschiks
    ning laulnud siis sinu malbe ümisemise saatel
    et armastan sind sedasi
    et feminism võib putsi sõita
    oma palgalõhega
    (pealegi kunstnik ju ei tunne palgalõhe mõistet
    selleks peab ometigi PALGA mõistet tundma
    see ongi teie kauaoodat silverlining
    kunstnikdaamed-(härrad))

    ja siis ma oleks taht libiseda sul käest
    enne kui sa oleks jõudnud mulle nime anda
    mind paika panna nii et ma oleks muutund sootuks
    sootuks
    aga mu kurjade õite kihiti nahad oleks reageerind suga koos olles
    nii rasuseks nii libedaks ja iseenesest laiali läinud
    et oleksin koorund tagasi vist me mõlema eest seks maoks
    seks pahandusile meelitajaks paradiisilõhkujaks seks

    õrnemaks sugupooleks
    (oh kui õrnaks ma kooruks)

    ja siis ma oleks üles ärgand
    naeratand kinnise suuga
    mõlemapõsepoolset naeratust kuid see-eest
    smize’ind silmadega nagu tyra banks ses modellisaates
    (mul tuleb see tõeliselt hästi välja)
    läinud kööki istund su vasta
    ja rääkind sul kohvi ja armastuse kõrval
    kuis suudlesin sind
    puu all
    mis ei ole pihlakas

     

    ***

    “seilan mööda piraadimerd
    ja ükski türa mind
    ei takista”
    (Sveta Grigorjeva)

    ja ma ju tean et
    nende argpükslikkus ei jää märkamata
    ja nad on surnud juba ammu enne mind
    nagu ütles bukowski
    aga õnnelikumaks see vist teda ei teind
    ei tee mindki

    ometigi ma istun ses seelikus
    nüüd põrandale
    nagu koidula ja saadan su
    persse nagu grigorjeva

    löö pealegi mind risti
    veel ja veel ja veel
    seda kauem kestab mu
    valitsemisaeg

    kes ütleb et see luule ei kesta
    et ta pole igavikuline noh
    te pole vist aru saanud et

    see luule on lasnamägi
    see luule on keskerakond ja

    MINA

    OLENGI

    SAVISAAR

  • Eesti meeste tervisest

    Margus Punab

    Tervis on füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund. See on äärmiselt lai definitsioon ja selle järgi oleks täiesti terve vaid õnnelik vähemus meie inimestest. Tegelikult võiks seda võtta ideaalkujundina, mis vastabki enam-vähem õnne definitsioonile. Samas on väga oluline käsitleda neid kolme tegurit koos, sest inimese füüsiline tervis on tihedalt seotud just nimelt vaimse, aga veelgi enam sotsiaalse heaoluga. Üks laialt kasutusel olev definitsioon on veel. Selle järgi on tervis määratud ära peamiselt neljast ulatuslikust tegurite kompleksist. Esmalt indiviidi sünnipärastest eeldustest, mille kujunemisel mängib olulist rolli tema eostamisel sündinud geenikombinatsioon ning seda mõjutav ema tervis ja eluviis raseduse ajal. Teine ja kolmas tegur on vastavalt inimese eluviisid ja ta elukeskkonna eripärad. Klassikaliselt peetakse nende all silmas just füüsilisi mõjureid. Siiski võib keskkonda vaadelda ka laiemalt – ka vaimset ja sotsiaalset keskkonda hõlmavana. Neljanda ja ehk veidi vähem tähtsana lisandub meditsiiniabi kvaliteet. Püüan siin neid tegureid Eesti meeste tervise kontekstis veidi sügavamalt lahti mõtestada. Tervise ainsaks kõikehõlmavaks mõõdikuks, mida kasutan läbivalt kogu artikli jooksul, on oodatav eluiga sünnil.

    Kõigepealt tuleb öelda, et Eesti meeste soospetsiifiline bioloogiline baas on üks tugevamaid Euroopas. Mitmete uuringute järgi on meie meeste viljakus- ja laiemalt reproduktiivtervise näitajad – sperma kvaliteet, munandimaht – Euroopa tipus. Meil esineb arenenumast Euroopast oluliselt vähem meeste sugutrakti arenguanomaaliaid. Ühed lähiajal ilmumas olevad uurimistulemused näitavad, et ka meie noorte meeste, nii eestlaste kui ka siin elavate venelaste meessuguhormoonide tase on üks kõrgemaid Euroopas.

    Teise külje pealt vaadates leiame aga, et Eesti mees elab keskmiselt kümme aastat lühema elu kui Lääne-Euroopa sookaaslased. Samuti kümme aastat lühema elu kui meie naised. Viimane on eriti huvitav, sest jagame ju enam-vähem ühesugust elukeskkonda ja geneetilist tagapõhja. Arenenumate riikide näitel võime näha, et meeste ja naiste oodatava eluea vahe võiks olla kolm kuni neli aastat. On spekuleeritud, et puhtalt geneetiliste faktorite mõjul võiks naiste eluiga olla kuni kaks aastat pikem kui mehel. Kusagile, eeltoodud definitsiooni põhjal siis ilmselt peamiselt eluviiside ja meditsiinisüsteemi eripärade valda, kaotavad Eesti mehed kaheksa aastat.

    Euroopa meeste vananemise uuring, mis vaatles 40–80-aastaseid mehi kaheksast keskusest üle terve maailmajao, nende seas ka Tartust, näitas, et meie vanemaealised mehed erinevad oma Lääne-Euroopa heaoluriikide eakaaslastest juba üsna olulisel määral. See erinevus on seda huvitavam, et just kõige vanemas kaasatud eagrupis on Eesti puhul ju selgelt tegemist selekteeritud Eesti meeste keskmist eluiga ületavate õnnelike “ellujääjatega”. Kõige ilmekamalt näitas meie meeste tervise erinevust seksuaalne võimekus. Selgus, et sõltumata partnerite olemasolust ja suhte kvaliteedist jäid Eesti mehed impotendiks keskmiselt kümme aastat varem kui Rootsi, Belgia või Briti mehed. NB! – jälle see kümme aastat, mille võrra erineb ka eluiga! Erinevalt oma noortest sookaaslastest oli meie vanemate meeste meessuguhormoonide tase veidi madalam kui lääneriikide meestel. Oluline on siinjuures veel see, et kui vaadata eraldi klassikalisi tervise riskitegureid, nagu suitsetamine, alkoholi tarvitamine, füüsiline aktiivsus, kehakaal, kolesterooli tase, vererõhk jne, siis meie ega ka tegelikult teised Ida-Euroopa riikidest kaasatud mehed ei eristunud oma läänepoolsemate riikide sookaaslastest. Siin on siiski üks väike aga: nagu juba mainitud, uuritavad olid 40–80-aastased ja meie puhul oli vanemas grupis selgelt tegu n-ö ellujääjatega – juba eelnevalt positiivse bioloogilise selektsiooni läbinud meestega.

    Seega võrdluses kohalike naistega välistasime eluiga määravate kesksete teguritena füüsilise elukeskkonna ja geneetilise tagapõhja. Võrdluses Euroopa meestega tõdesime, et eluviisi tegurid vähemalt vanemas eagrupis ilmselt samuti kõike ei seleta. Mis jääb järele? Meditsiinisüsteemi eripärad? Jah, meil on väga selgelt naistekeskne meditsiin. Meditsiinitöötajad on valdavalt naised. Naised kasutavad meditsiiniteenust meestest oluliselt aktiivsemalt. Meditsiiniteenuse kättesaadavuses on väga tugevad soolise ebavõrdsuse ilmingud. Naistele on suunatud kaks riiklikult rahastatud soospetsiifilist ennetavat programmi, meestel need puuduvad. Mitmetest teoreetiliselt sooneutraalsetest ennetavatest terviseprogrammidest on ülesehituslike eripärade tõttu samuti peamiseks kasusaajaks naissoo esindajad. On väga huvitav, et tingimustes, kus eluea diferents on kümme aastat meeste kahjuks, on riigipoolne huvi meeste terviseprobleemide vastu pehmelt öeldes leige. Samas, ega ka mujal Euroopas seos riiklike programmidega meeste jaoks suurt parem pole. Meditsiiniteenuse osutajate sooline jaotumus on küll hoopis teistsugune ja ka sellel võib olla teatud mõju. Siiski usun, et tervishoiusüsteemi sooline ebavõrdsus ei seleta samuti enamat kui ehk kümmekonda protsenti olemasolevast eluea soolisest lõhest.

    Kui otsida veel lisategureid, mis mõjutavad inimese tervist, siis peaks neid ilmselt otsima just esimesena toodud tervisedefinitsiooni vaimse ja sotsiaalse heaolu mõõtmest. Mitmed terviseuuringud on viidanud, et olulisteks iseseisvateks tervise riskiteguriteks võivad eeltoodute kõrval olla veel ka (1) inimese sotsiaalne staatus, mis seondub tugevalt inimese kontrolliga iseenda elu üle, ning (2) inimese sotsiaalsete sidemete tugevus.

    Sotsiaalse staatuse uurimine on läänelikus demokraatias teemana peaaegu tabu. Ainuke riik Euroopas, kus
    avalikult inimeste sotsiaalset struktuuri analüüsitakse, on Inglismaa. Analüüsitud on ka sotsiaalse staatuse mõju tervisele, täpsemalt keskmisele elueale. Kui 1972–1976 oli madalaima ja kõrgeima sotsiaalse klassi oodatava keskmise eluea vahe nii meestel kui naistel umbes viis ja pool aastat, siis 20 aastat hiljem oli oodatav eluiga kõigis sotsiaalsetes klassides oluliselt kasvanud, kuid drastiliselt olid muutunud klassierinevused. Kui naistel oli oodatava eluea vahe kasvanud 6,4 aastani, siis meestel suisa 9,5 aastani. Miks just see ajaperiood ja -vahemik? Just sellel perioodil sündis tänu mitmele suuremahulisele terviseuuringule tänapäevani vastupidav kontseptsioon olulisematest tervise riskiteguritest. Vastav informatsioon muutus massimeedia kaudu kättesaadavaks ka kõigile huvilistele. Tegelikult aga võtsid selle informatsiooni omaks just parema haridusega kõrgemad sotsiaalsed klassid, kes neist teadmistest ka enim võitsid. Siiski pole eri sotsiaalsete rühmade oodatava eluea suur vahe midagi Briti saartele unikaalset. Ameerika Ühendriikides on korduvalt kirjeldatud suurt oodatava eluea erinevust eri äärmuslike sissetulekugruppide vahel. Ka Eestis on vastav eluea lõhe tuvastatav, kuid mõõtes inimeste haridustaset. Nii on ülikooliharidusega Eesti mehe oodatav eluiga umbes 15 aastat pikem kui algharidusega mehel. Hästi on teada ka see, mil moel need tegurid eluea ebavõrdsust mõjutavad. Tegemist on üsna üheselt eluviisiküsimusega – kõrgem sotsiaalne klass, rikkamad, haritumad inimesed üle maailma suitsetavad ja tarvitavad alkoholi vähem, spordivad rohkem, kaaluvad vähem, elavad tervislikumat seksuaalelu.

    Huvitav tervist mõjutav tegur on ka sotsiaalsete sidemete tugevus. Arenenud riikides on eranditult kõigile elanikele tagatud Maslow’ vajaduste hierarhia alustalad – füsioloogiliste vajaduste rahuldamine ja elementaarne turvalisus. Keerulisemaks läheb kolmandal – armastuse ja kuuluvusvajaduse tasandil. Klassikaline peremudel on hävimas, partner- ja seksuaalsuhted on üha ebastabiilsemad, kirik on suuremas osas läänelikus kultuuriruumis marginaliseerumas. Viimaste aastate majandusprobleemid on aga näidanud, et tänapäeval loomulikuks saanud baasvajaduste riiklik lausgaranteerimine ei pruugi olla siiski samuti jätkusuutlik. Selle astme turvalisuse vähenemise kompensatsioonimehhanismid on aga suure tõenäosusega just vajaduste hierarhia kolmandal tasemel. Seega on juba lähikümnenditel oodata perekonna ja ilmselt ka klassikalise kiriku või siis laiemalt spirituaalsuse osatähtsuse kasvu meie inimeste elus.

    On palju uuringuid, mis on näidanud tugeva ja harmoonilise perekonna positiivset mõju nii mehe kui naise tervisele ja ka majanduslikule heaolule. Samuti leiame palju uuringuid, mis tõestavad, et kuulumine kiriku ridadesse, eriti tihedama sisemise sidususega kogudustesse, aitab elada pikema ja õnnelikuma elu. Nii on näiteks Ameerika Ühendriikides kõige kõrgema oodatava elueaga just nelipühilased. Kui lähemalt uurida, siis on samalaadsed trendid leitavad ka Eestis.

    Sotsiaalsete sidemete olulist tähtsust on väga selgelt näidatud just kriitiliselt haigetel inimestel. Üliraske infarkti läbipõdenud õnnelikus peresuhtes
    70-aastane vanahärra terveneb oluliselt suurema tõenäosusega kui tema üksik eakaaslane. Sotsiaalsed sidemed on need, mille nimel inimesed on valmis maksimaalselt pingutama, kõik oma reservid käiku laskma. Kui seda stiimulit ei ole, on lihtsam vaikselt hääbuda.

    Eesti tingimustes tuleb olulise mõjurina arvesse võtta veel üks (keskkonna) tegur – sotsiaalne (eba)stabiilsus. Selle faktori olulisust mõistsin ma kunagi oma arstikarjääri alguses Jämaja surnuaial jalutades. Uues surnuaia osas oli maetud inimeste tavaline eluiga 50–65 aastat, üksikutel naistel ka kuni 75 aastat. Üllatus ootas mind aga vanemas osas, kuhu oli maetud 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel. Ootamatult leidsin, et suur osa sel ajal maetud inimesi oli elanud 70–80- ja isegi enam kui 90-aastaseks. Ka mehed! Sõrve säär on praegu ja oli ka siis kauge ääremaa, kus suure maailma teravad mullistused vaevalt inimeste igapäevaelu mõjutama pääsesid. Nii elasid nad tüünelt ja häirimatult aastast aastasse, põlvkond põlvkonna järel. Jah, kõrge oli ka väikelaste suremus, kuid õnnelikult pika elu elanute osakaal oli ilmselt suurem kui meil praegu.

    Kui me analüüsime tänapäevast eluiga enim mõjutavat 20. sajandit Eestis, siis peame kurvastusega tõdema, et mitte ükski meie põlvkondadest pole saanud elada stabiilset elu. Materiaalsed, vaimsed, isegi inimlikud väärtused on korduvalt paisatud ühest äärmusest teise.

    Ühiskonna stabiilsuse mõju võime jälgida isegi taasiseseisvunud Eesti näitel. Laulva revolutsiooni eufoorilisele beebibuumile ja suhteliselt kõrgele elueale järgnes karm argipäev ühes majanduslanguse ja sotsiaalse kriisiga, nii et 1994. aastaks jõudsime aastakümnete lõikes madalaima keskmise elueani. Drastiliselt kasvas sel perioodil ka (meeste) enesetappude arv. Järgmise 20 aastaga on Eesti meeste eluiga kasvanud enam kui 10 aasta võrra. Samas, kui panna oodatava eluea andmed kokku majanduskasvu andmetega (vaata tabelit), siis selgub huvitav seaduspärasus, et ka ülikiire majanduskasv mõjub meeste elueale negatiivselt. Nii on viimase 20 aasta jooksul igale üle 10%-se majanduskasvuga aastale järgnenud meeste keskmise eluea langus. Samas naiste tervisele majanduskasvul sellist mõju pole ja ka 90ndate algusaastate kriisidele on naiste eluiga reageerinud märksa tagasihoidlikumalt kui meeste oma. Siin jõuame uue bioloogilise mõjurini – mehed on naistest bioloogiliselt tundlikumad. Väga erinevad uuringud nii loomadel kui ka inimestel on näidanud, et meesisendid reageerivad tugevamalt kõigile, nii füüsilistele, vaimsetele kui ka sotsiaalsetele stressisituatsioonidele, saavad nendest ka enam kahjustatud. See võib avalduda näiteks veresoone seina endoteeli kahjustuses, mis esmalt viib impotentsuseni ja mõned aastad hiljem edasi veresoonkonna tuntumate ja ka fataalsemate haigusteni – südame isheemiatõve, ajuinsultide ja -infarktideni. Aga meeste adaptatsioonimehhanismide nõrkus on suure tõenäosusega ka meil murelapseks olevate käitumishäirete põhjuseks. On teada, et meie meeste suremus vägivaldsetel põhjustel on kordades kõrgem kui arenenud lääneriikides. Nii küsin endalt ikka ja jälle, mis on surma tegelik põhjus, kui noor mees ennast suurel kiirusel autoga surnuks sõidab, alkoholijoobes oma oksesse lämbub või ühise joomingu käigus sõbralt nuga saab. Tuleb vaadata kulisside taha: nende surmade tegelikud põhjused on peidus kuskil sotsiaalse ja psüühilise, ja vaid väga harva füüsilise heaolu vallas. Seega, kui riik võitleb meeste vägivaldsete surmadega, siis tuleks tegeleda põhjustega, mitte tagajärgedega, nagu see praegu enamasti kipub olema.

    Samas on viimaste aastate statistika toonud ka olulisi positiivseid uudiseid. Hiljuti võis Postimehest lugeda, et kui 2010. aastal oli kõrgharidusega meeste keskmine eluiga Eestis 70,9 aastat, siis 2013. aastal juba 76,7 aastat. Suure tõenäosusega pole tegemist juhusliku kõrvalekaldega, vaid selge trendimuutusega. Seega oleme võrreldes enamarenenud Euroopa riikidega oma sotsiaalses arengus jõudnud arvatavalt juba kuhugi eelmise sajandi 80.–90. aastate tasemele. Eliidile ja haritumale osale ühiskonnast on tervise ja eluviiside olulisus mõistetavaks saanud ja neil on õnnestunud juba ka oma elu muuta. Kriitiline küsimus on, kuidas õnnestub sama trendi järgima saada ka vähem haritud ühiskonnakihid. Juba enam kui 20 aastat elu ilma suuremate sotsiaalsete traumadeta hakkab varsti oma mõju avaldama kõigis ühiskonnakihtides, kuid ilma iga inimese enda poolt teostatud eluviisi korrektsioonita on see mõju siiski väike. Nii ongi valida selle vahel, kas lasta asjadel kulgeda isevooluteed või valida proaktiivne positsioon ja kiirendada protsesse.

    Kokkuvõtteks võib tõdeda, et bioloogiline baas on meil hea, füüsilist keskkonda me muuta ei saa. Kuigi meil puudub sisuline teaduslik analüüs Eesti mehe tervisekriisi põhjustest, võib statistilisi andmeid interpreteerides spekuleerida, et meeste tervist mõjutavaks peamiseks mõjuriks on tänapäeval pikaajaline sotsiaalne ebastabiilsus. Viimasest tulenev väärtuste ebastabiilsus on oluliseks riskikäitumise põhjuseks. Just eluviisi muutumine on väravaks meie meeste tervise ja oodatava eluea kasvule.

     

    Eesti sisemajanduse kogutoodang ja meeste oodatav eluiga
    Allikas: IMF ja Eesti Statistikaamet

    Aasta

    		 Majandus/SKT

    Meeste tervis/eluiga

    Kasvumäär

    Oodatav eluiga

    Kasvumäär

    1989

    65,55

    1990

    64,53

    -1,02

    1991

    64,26

    -0,27

    1992

    63,36

    -0,9

    1993

    62,25

    -1,11

    1994

    -1,6

    60,52

     -1,73

    1995

    2,2

    61,33

    0,81

    1996

    5,7

    64,1

    2,77

    1997

    11,7

    64,23

    0,13

    1998

    6,7

    63,73

    -0,5

    1999

    -0,3

    64,64

    0,91

    2000

    10,0

    65,13

    0,49

    2001

    7,5

    64,62

    -0,51

    2002

    7,9

    65,13

    0,51

    2003

    7,8

    66,04

    0,91

    2004

    6,3

    66,25

    0,21

    2005

    8,9

    67,27

    1,02

    2006

    10,1

    67,36

    0,09

    2007

    7,5

    67,13

    -0,23

    2008

    -4,2

    68,59

    1,46

    2009

    -14,1

    69,84

    1,25

    2010

    2,6

    70,62

    0,78

    2011

    9,6

    71,16

    0,54

    2012

    3,9

    71,09

    -0,07

    2013

    1,5

     

     

  • Eesti kirjandus 2013

    Küsisime 37-lt kriitikult, kes läinud aastal eesti nüüdiskirjanduse kohta vähemalt kaks arvustust-artiklit olid avaldanud ning teadaolevalt veel üle 35 aasta vanad polnud. Saime 23 vastust.

    Neli korda nimetati PARIMA 2013. aastal ilmunud UUDISTEOSENA VALDUR MIKITA “LINGVISTILIST METSA” (Grenader). Kolm kriitikut eelistas Robert Kurvitza romaani “Püha ja õudne lõhn” (ZA/UM). Järgnesid võrdselt kahe häälega Sveta Grigorjeva luulekogu “Kes kardab Sveta Grigorjevat?“ (Värske Rõhk), Andrei Ivanovi romaan “Harbini ööliblikad” (tlk Veronika Einberg; Varrak), Kätlin Kaldmaa romaan “Islandil ei ole liblikaid” (Ajakirjade Kirjastus), (:)kivisildniku luulekogu “(:)õpetaja ütles” (Jumalikud Ilmutused) ja Mait Vaigu proosaraamat “Juss ja vennad” (Puiestee). Ühel korral nimetati Veiko Belialsi jutukogu “Kogu maailma valgus” (Fantaasia), Gregor Elmi romaani “Karvane metseesel” (Jumalikud Ilmutused), Andrus Kivirähki romaani “Maailma otsas” (Eesti Keele Sihtasutus), Paavo Matsini romaani “Sinine kaardivägi” (Lepp ja Nagel), Ülo Mattheuse romaani “Tema salajane palve” (Tuum), P. I. Filimonovi novelliraamatut “Nekroloogide kirjutamise oskus” (tlk Katrin Väli jt; Kite).

    PARIMAKS DEBÜÜDIKS pidas kaheksa arvustajat SVETA GRIGORJEVA luulekogu “KES KARDAB SVETA GRI-GORJEVAT?” (Värske Rõhk). Palju ei jäänud maha Robert Kurvitza romaan “Püha ja õudne lõhn” (ZA/UM), millele andis hääle kuus vastajat. Kaks korda mainiti Kaja Kanni proosapäevikut “Eratee” (Hea Lugu) ja Leo Luksi luulekogu “100% Leo Luks” (Jumalikud Ilmutused), ühel korral Lauri Leeti luulekogu “Zen, vihmapuu ja punane ämber”, Indrek Lõbusa luulekogu “Kirjad Hebronist”, Kadri Noormetsa näidendit “Go neo und romantix”, Pille Õnnepalu luulekogu “Õde”.

    PARIMA TÕLKERAAMATUNA tõsteti kolmel korral esile MICHEL HOUELLEBECQI romaani “KAART JA TERRITOORIUM” (tlk Indrek Koff; Varrak) ja ANDREI IVANOVI romaani “HARBINI ÖÖLIBLIKAD” (tlk Veronika Einberg; Varrak). Korra mainiti tervelt 13 teost:
    J. G. Ballardi “Crash” (tlk Olavi Teppan), André Bretoni “Nadja” (tlk  Anti Saar), Hermann Brochi “Vergiliuse surm” (tlk Mati Sirkel), P. I. Filimonovi “Thalassa! Thalassa!” (tlk Ingrid Velbaum-Staub), Jonathan Safran Foeri “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” (tlk Riina Jesmin), Joris-Karl Huysmans’i “Äraspidi” (tlk Leena Tomasberg), J. M. G. Le Clézio “Karantiin” (tlk Triinu Tamm), Czesław Miłoszi “Valitud luuletused” (tlk Hendrik Lindepuu), Simon Sebag Montefiore “Ühel talveööl” (tlk Kersti Unt), Rumi “Päikesesõnad” (tlk Doris Kareva), Carlos Ruiz Zafóni “Taeva vang” (tlk Kai Aareleid), Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja” (tlk Hendrik Lindepuu) ja hulga tõlkijatega “Keskaja kirjanduse antoloogia” (koostanud Marek Tamm).

    Nagu ikka, oli ka neid, kes mõnes kategoorias jätsid otsuse tegemata.

    Ja lõpuks traditsiooniline kirjastuste “edetabel”, kus üheskoos on kõik – nii debütantidele kui vanadele tegijatele, nii eesti kui tõlkekirjanduse raamatutele antud hääled: Varrak 14, Värske Rõhk 11, ZA/UM 9, Jumalikud Ilmutused 5, Grenader 4, Ajakirjade Kirjastus 2, Eesti Keele Sihtasutus 2, Hea Lugu 2, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2, Koolibri 2, Puiestee 2, Elusamus 1, Fantaasia 1, Henrik 1, Kite 1, Kultuurileht 1, Lepp ja Nagel 1, Lugemik 1, Tuum 1, Verb 1.

     

    VAHUR AFANASJEV:

    Töötasin mõnda aega raamatukogus. Õnneks oli mul hoidlasse õige harva asja, kuid seda õõvastavamalt üüratud riiulitäied mõjusid. Eriti need, mis ootasid odavat väljamüüki või makulatuuriks minekut. Nii palju! Nii unustatud! Ja tihtipeale õigusega. 2013. aastal ilmunud raamatute nimekirja vaadates valdas mind samalaadne tunne. Iseenesest on ülitore, et eestikeelset kirjandust ilmub ohtralt. Keskmine tase on täiesti okei, tehakse väga häid asju, ent istukile kukutavat ja süvahoovusi liigutavat kirjandust ei oska ma esile tuua. Palju on loodud kiirustades, muude asjade kõrvalt.

    Lõin just kokku enda mulluse arvepidamise. Luulekogu honorarist jätkub keskmiselt kuuks ajaks. Ja ma olen kokkuhoidlik inimene. Hüva, majanduslik motivatsioon ehk ei tohigi kirjanduse juures esiplaani trügida. Aga raamatu ilmumine peaks igal juhul olema pidu, suursündmus. Sestap tuligi ketserlik mõte, et ohtruse aasta järel võiks nüüd teha ahtruse aasta. Ahtruse aastal toetab Kultuurkapital neli korda väiksemat hulka raamatuid, aga see-eest neli korda suuremate summadega. Sellise aasta, soovitavalt paaraastaku järel oleks Vikergallupit palju põnevam teha. Ütlen seda selge teadmisega, et vaevalt kvalifitseeruksid minu raamatud ahtruse aastal avaldamiskõlbulikuks.

     

    JOANNA ELLMANN:

    Aasta 2013 jääb mulle meelde kui kõige õudsem aasta. Meie väga tsiviliseeritud kultuuriinimeste tõttu. Ma ei julgenud päevi toast väljuda, sest kõik olid Sirbi-barrikaadidel ja maa värises. Aga ilmunud raamatutest. Heaks pean omaenda korporatsioonivihale vaatamata Paavo Matsini “Sinist kaardiväge”, mis vähemasti nii mõnelgi hetkel suu muigele ajab. Samamoodi väärib märkimist Mait Vaigu esimene proosateos “Juss ja vennad”, mida lugedes tekkis tunne, et ainus raamat, mille peale samamoodi kunagi naernud olen, on surematu Venedikt Jerofejevi kultusteos “Moskva-Petuški”, “Juss ja vennad” on sellele kohati sarnanegi. Ent… tähendab… tegelikult on nagunii parim Robert Kurvitza aastatepikkuse tööna valminud maailmas tegutsev “Püha ja õudne lõhn”, ja nii ma tõesti mõtlengi, ehkki seda siia kirja pannes on veidi imelik ka – sugulussideme tõttu.

    Ehkki tundub, et valdavalt arvatakse luuleaasta olevat olnud parem kui proosa-aasta, jäi mind ennast proosa rohkem kõnetama. Sai naerda ja nutta, nagu kõlas Johanna Rossi proosaülevaate pealkiri ettekandekoosolekul Tartus.

     

    PEETER HELME:

    Omamaine kirjandus oli möödunud aastal rikkalik ja silma jäi väga erineval viisil meeldinut.

    Armin Kõomäe novellid ei tuletanud mitte ainult meelde mu oma lapsepõlvemaad, vaid rõõmustasid ka seostamisoskuse ja andeka situatsiooniloomega (lisaks raamatule “Minu Mustamäe” toon välja Krister Kivi koostatud kogumikus “Öö” ilmunud novelli “Täius” ja Fagira D. Morti koostatud kogumikus “Mullast oled sa võetud” ilmunud “Kiirabi”). Veiko Belialsi ulmekogumik “Kogu maailma valgus” ja Maniakkide Tänava “Mehitamata inimesed” näitasid kodumaise ulme mitmekülgsust. Vahur Afanasjevi “Eesti vaarao”, Kivisildniku “(:)õpetaja ütles”, Andra Teede “Ühe jalaga põhjas”, Kaur Riismaa kaks luulekogu, Doris Kareva ja Jürgen Rooste “Elutants” ja veel paljud teised luuleraamatud ei tõestanud mitte seda paljuräägitud eesti luule jätkuvat elujõudu, vaid näitasid, et tegu on maailmaga maailma sees, välisest pealegi palju suuremaga.

    Ja seda, et meie kirjanduses leidub žanrilist mitmekesisust, näitas ühelt poolt tugeva tuuma olemasolu Ülo Mattheuse romaani “Tema salajane palve” või miks mitte ka Andrus Kiviräha “Maailma otsas” näol. Teisalt aga muidugi serv sõna parimas mõttes jaburuste näol: olgu kiiduväärseimate näidetena toodud Gregor Elmi “Karvane metseesel”, Egert Rohtla “Rovin Vox. Teekond läbi bluusipõrgu”, Juku-Kalle Raidi “Eelarve: friigikogu rahvuseepos” ja muidugi Paavo Matsini “Sinine kaardivägi”.

    Kuigi kirjastajad kurdavad tõlkekirjanduse tiraažide languse üle, lugesin 2013. aastal mitut tugevat ja Eesti kirjanduspilti rikastavat tõlget. Nimetan neist vaid mõne, soovimata teha liiga teistele: Krista Kaera tõlgitud A. S. Byatti “Lumm”, Ilona Martsoni eestindatud Ljudmila Ulitskaja “Daniel Stein, tõlkija”, Piret Saluri tõlgitud Joel Haahtela “Kadumispunkt” ja Ingrid Velbaum-Staubi tõlgitud P. I. Filimonovi “Thalassa! Thalassa!”.

    Prosaistina on mul hea meel, et ilmus üsna mitu proosadebüüti. Meenuvad Marina Elbasaare “Slummidiplomaadid”, Mart Kadastiku “Kevad saabub sügisel” või Katariina Tammerti “Lenda minuga”. Paraku ei julge ühtegi neist üheselt heaks pidada. Igaühte kimbutab mingi viga ja nii tuleb 2013. aasta parimat debüüti otsida luulest, kus see pole sugugi keeruline: selleks on vaieldamatult Sveta Grigorjeva “Kes kardab Sveta Grigorjevat?”.

    Parim teos üldse oli Paavo Matsini “Sinine kaardivägi”. Ja parimaks tõlkeks krooniks tasavägise konkurentsi tingimustes Triinu Tamme eestindatud J. M. G. Le Clézio “Karantiini”.

     

    MAARJA KAARISTO:

    Ilukirjandusaasta polnud eelmistest kehvem ega parem. Kõike ilmus rohkem, kui üks lugeja jõuab minema tassida ja ära lugeda. Eesti kirjandusest tuleb esile tõsta Andrei Ivanovi, kes on muidugi klass omaette, nagu näitavad ka arvukad kirjandusauhinnad. Nii madalale maadligi suruvat meeleolu (heas mõttes) ei ole vist küll ükski teine autor tekitanud. Siinkohal muidugi ka sügav kummardus tõlkijale Veronika Einbergile (ja etteulatuvalt kõigile teistele siin mainitud tõlkijatele). Aga väga head proosat ilmus veel: näiteks P. I. Filimonovi romaan ja novellikogu (tõlkinud vastavalt Ingrid Velbaum-Staub ja Roman Fokin, Kajar Pruul, Katrin Väli). Ja loomulikult Kätlin Kaldmaa ilus, õhuline ja väga hästi läbikomponeeritud “Islandil ei ole liblikaid” (kohe näha, et luuletaja kirjutatud). Luulest meeldisid kõige enam Sveta Grigorjeva, Mariliin Vassenini ja Maarja Kangro kogud.

    Proosadebüütide seast tõusis selgelt esile ja kõrgub teiste kohal Kaja Kanni “Eratee”. See on päevikuvormis tekst, ühe kunstniku lugu, kes, lisaväärtuste loomisest tüdinenud, kolib maale, et asuda looma püsiväärtusi. Paratamatult tikub pähe võrdlus Õnnepaluga. Loomeinimene asjatab üksi maal, iseenda ja oma mõtete seltsis. Kevad, suvi, sügis, talv ja jälle kevad. Kuid Kann on realistlikum, konkreetsem. Mõte väga pilvedesse ei kandu, kunsti ja elu üle liialt ei arutleta. Päevi täidavad peamiselt kivide tassimine ja maailma kudumine. Väga eneseküllane teos, kohustuslik lugemine kõigile, kes vaatasid lavastust “Be Real My Dear” ja näitust “Kes varastas päeva?”, ja neile, kes seda ei teinud.

    Ka häid tõlkeromaane ilmus palju nagu ikka, Michel Houellebecqi “Kaart ja territoorium” oli üllatus ses mõttes, et vaim oli valmis jälkuste ja masenduse paraadiks, aga tegu oli hoopis üllatavalt optimistliku teosega, kui Houellebecqi kohta nii võib öelda. Tõepoolest astub selle romaaniga meie ette vanem ja rahulikum Houellebecq (tõlkijaks Indrek Koff).

     

    MIHKEL KUNNUS:

    A. H. Tammsaare seletab ühes erakirjas “Tõe ja õiguse” ideestikku ning lisab lõpetuseks, et on kõike seda katsunud “esitada mitte arutluste näol, vaid üksikute inimeste ja iseloomude saatuste kujutuste ja kokkupõrgete  kaudu, nii et harilik lugeja leiaks põneva ja kaasakiskuva jutustuse, kuna ainult uurija ja juurdleja silm ulatuks sügavama ja kaugema tagapõhja või ideestikuni”.

    See elementaarsevõitu valem laiu masse kõnetava väärtkirjanduse loomiseks ei vajaks A. H. Tammsaare allkirja garantiiks, aga tsiteerida on tore, sest see ärritab neid pisihingi, kes igal võimalusel rääkijalt tema oma mõtet nõuavad ning meeldivat mõtet kohates teatavad särasilmselt: “Täpselt minu mõte!”

    Valdur Mikita “Lingvistiline mets” püsib jätkuvalt müügiedetabelite tipus ja selle üle on ainult hea meel, sest lisaks eeltoodule täidab see ka teise A. H. Tammsaare tingimuse: “ei saa meie oma kirjandusse soetada üleilmlisi õhulosse, meie ideed peavad meie oma mullast tärkama, meie oma soode ja rabadega lõhnama, meie Jehoova peab selles kadakapõõsas olema jne.”

    Biosotsioloogilise vaate esindaja mõistab aga ka paaritumiseas esinevat rännukirge (seda seletatakse intsesti vältimisega) ning nõnda pole midagi imelikku, et ta tõlkis maakeelde näiteks ka dekadentliku linnaesteedi Oscar Wilde’i “Dorian Gray portree”. Seega annan oma hääle Robert Kurvitza säravale debüüdile “Püha ja õudne lõhn”.

    Kui üks kriitiku roll, mis tänapäeval iseäranis igatsetav, on olla eelselekteerija ses tohutus raamatutulvas, siis seda rolli täidavad ehk tänuväärsemaltki mõned tõlkijad. Esile tõstaksin möödunud aastast Mati Sirkli tõlgitud Hermann Brochi “Vergiliuse surma”, seestavat teksti puhanud ajule pärast hommikukohvi puhkepäeva alguses.

     

    PILLE-RIIN LARM:

    Mullusele kirjandusaastale tagasi vaadates rõõmustavad enim teemade laienemine ja õnnestunud vormieksperimendid, pulbitsev perifeeria, mis tegelikult ei ole enam perifeeria (eestivene ja murdekirjandus), ja Valdur Mikita “Lingvistiline mets” – fenomen nagu “Hõbevalge”.

     

    INDREK LILLEMÄGI:

    Läinud kirjandusaasta möödus ootamatult tuliselt. Märgilise tähendusega olid nii Mikita-diskussioon kui ka suur luulevaidlus. Mõlemas teemas kerkis esile hoopis laiem küsimus: mille eest kunst vastutab?

    Värskest eesti kirjandusest lugesin peamiselt luulet. Eelmistel aastatel on mind kimbutanud mulje, et tänapäeva noored kirjanikud ei tunne enam klassikat, ei taha traditsioonile isegi vastanduda. 2013. aastal ilmus aga palju klassikast teadlikku ja sellega avalikult suhtlevat luulet. Tõnis Vilu, Maarja Pärtna ja Indrek Lõbus ei varja oma mõjutajaid, nende tekstid justkui püüavad suurde kirjandusse ära kaduda, kuskil riiulil Suumani ja Piibli kõrval tolmu koguda. Muidugi, ka Facebooki seinale postitatud luulel on oma romantiline saatus. Kui see kusagil mujal ei säili, siis NSA serverites ikka.

    Mul on hea meel, et Hendrik Lindepuu poola kirjanduse tõlked ilmuvad üha soliidsemates väljaannetes. Czesław Miłoszi valikkogu ja Olga Tokarczuki romaan “Päeva maja, öö maja” olid kirega vürtsitatud kirjandusaastal tummiseks ja toitvaks põhiroaks. Poola mõtteväli, isegi sealne romantismiiha on meile kodusem kui Lääne-Euroopa ideaalid ja skeptitsism.

    Kui läinud aastast midagi puudu jäi, siis ehk õnnepalulikkust. Mingi programmi lootusrikkast resignatsioonist esitas Triin Soometsa “Asjade omadused”, kuid selles oli liigset ärevust. Usun, et aastate pärast meenutatakse ka Kivirähu romaani “Maailma otsas”. See oli pidevalt tähelepanu nõudvas maailmas heaks rahustiks ja ehk ka teeotsaks eesti kirjanduse minakesksuselt vähemalt näilisele nendekesksusele.

     

    JÜRGEN ROOSTE:

    Parim raamat ja parim debüüt on Sveta Grigorjeva “Kes kardab Sveta Grigorjevat”. Harva ilmub raamatuid, mis nõnda puudutavad. Minu jaoks aitas see kuidagi muud kirjutatut liistule tõmmata, endale selgitada, meelde tuletada, mis on oluline. Muidugi, valu teeb veidi see, et mu enda värsid tunduvad kuidagi väikesed ja mannetud, ei ole seda valu ja põlemist neis nagu… Nüüd, ka kümme aastat hiljem, on mul ikka veel tunne, et fs-i “2004” oligi selle eelmise kümnendi ja ka tolle aasta märgilisim teos, siiamaani üks eesti luule kummalisi pärle. Grigorjeva raamatuga on sama lugu: häid, korralikke uusi luuletajaid ja debüüte on nii pagana palju, aga oli vaja säärast noatõmmet põsel, oli vaja säärast… kasteediga makku, oli vaja säärast valusat väljaütlemist. Midagi, mis tõuseks minavormis realismist välja ja teeks üldistuse me väikeste viletsate väärtuste, me väärakuse, väärituse, vääratuste kohta. Luule ei ole kunagi lihtsalt luule, keelesuretamine, see, mis teeb ta suuremaks, on võime puudutada elu. Grigorjeva on sääl, kohal.
    Pille Õnnepalu “Õde” puudutas ka õigetest paikadest, see oli teine kaalukas debüüt ja raamat ja… Parim tõlge aga tuli muidugi Hendrik Lindepuult, Czesław Miłoszi “Valitud luuletused”, säärane… piibelliku, ülema häälega oluline raamat. Ma võiks ju püüda sättida ja valetada, et mis olid olulised proosaraamatud jne, hääd lugemist oli ju palju, aga nende jõud mu sisse tungida, mind neelata… see lihtsalt ei küündind sinna. Ehk võib-olla Madis Kõiv, aga see on nagu teine asi, see on ka mingi narkootikum, mitte kirjandus. Grigorjeva tekst on see pill, mis Neole pakutakse, et ta reaalsust näeks.

     

    JOHANNA ROSS:

    Kirjandusaastast 2013 kirjutasin Loomingusse proosaülevaate, missugune žanr vägisi sunnib teesklema õiglast kohtumõistjat (kuigi see on loomulikult saavutamatu ideaal). Suur nauding on seepärast Vikergallupis siiralt ja erapoolikult letti laduda ainult need teosed, mis enesele midagi meeldejäävat pakkusid. Parimaks debüüdiks valisin kõhklemata Kaja Kannu mõttepäeviku “Eratee”. “Eratee” peategelane kolib maale elama, õpib tundma nii maatööde eripärasid kui ka omaenese üksildust, veedab päevi sauna küttes ja sokki kududes. Kuigi kuidagi ei tahaks esiletõstu pisendada händikäpi andmisega, tuleb tunnistada, et suuresti õhutab minu vaimustust takka autori sugu. Niisugused tõepoolest üksikust erakupõlvest pajatavad mõttepäevikud kipuvad millegipärast olema meessoost mõtlejate pärusmaa ja seda toredam oli lugeda naisvaatepunktist antud igapäevaelu kirjeldust, mis ei keerle – vähemalt mitte eksplitsiitselt – inimsuhete ümber.

    Üldse parima raamatu medali annaksin Mait Vaigule, kui ka osalt sellepärast, et Andrus Kivirähki “Maailma otsas” on omad loorberid juba kätte saanud. Tõsi, Vaigu “Jussile ja vendadele” võib ette heita teatavat viimistlematust – samas võib sellist kerget rabedust pidada ka teose orgaaniliseks osaks. Aga igal juhul ei väära see tunnet, et mingid asjad, mida Vaik selles tekstis kombineerib, satuvad omavahel kokku harva ning sellepärast mõjub tulemus värskelt. Nii Kivirähki kui Vaigu raamatud on muuhulgas väga naljakad, niisiis demonstreerib minu valik õpetlikult, kuidas proosaülevaadet tegev kriitik on sunnitud oma elevandiluutornist alla ronima, kompulsiivse ületõlgendamise ja sümbolijahi lõpetama ning hakkama raamatute juures tähele panema neidsamu asju mis normaalne inimene: ega igav ei hakka ja kas pakutakse ka midagi hingele? Pisut üllatuslikult olid sel aastal niihästi ebaigavad kui ka hingele head ühtlasi mitu novellikogu: Mehis Heinsaare “Ülikond” ja Rein Raua “Vanem Paksem Tigedam”, ositi ka Armin Kõomägi “Minu Mustamäe”.

     

    HEILI SIBRITS:

    Loobuksin sel korral virisemast, sest eesti kirjandusel läheb tegelikult suurepäraselt –  valikus on uudisteoseid igale maitsele. Andrus Kivirähk tõestas, et ka tavalistest inimestest saab võrratu raamatu, mis esialgu paistis küll üks paras “Õnne 13”, kuid mis peidab endas sügavamat sisu ja lugemisnaudingut; Valdur Mikital õnnestus tavalised eestlased muuta eriliseks ja kirjutada end aasta autoriks;  Andrei Ivanov aga nihutab endiselt Eesti kirjanduse piire ja paneb tahtma, et ta oleks meie autor, keda saaks kuldsete tähtedega eesti kirjanduslukku kirjutada. Pettuma ei pea ka Mehis Heinsaare, Rein Raua, Indrek Hargla tekstides. Uus ja intrigeeriv autor on kindlasti Robert Kurvitz.

    Luuleuputuse staariks oli küll Liina Tammiste, ent Sveta Grigorjeva veenis, et põnevaid luuletajaid ei tule otsida vaid minevikust. Omapärane ja lahedalt irooniline lugemine oli (:)kivisildniku luuleõpik, Mart Juure vaimukas luulevihik on aga muutumas asendamatuks sünnipäevasalmikuks.

    Positiivsena tooksin välja tegelemise Eesti lähiajalooga ja inimestega (kuigi Eesti piiridest üle vaatamine on samuti tervitav, näiteks Kätlin Kaldmaa esikromaan) ja siingi on raamatuid igale maitsele, ühtedele Armin Kõomägi ja teistele Mart Kadastik ning kõigile Kivirähk. Kalle Muuli raamatud küll ilukirjanduse alla ei sobitu, ent kuivad ajalootekstid need ka pole, sest temagi tekstides saab nautida head jutustamisstiili. Eestlaste mõtlemist kaardistab jätkuvalt Petrone Prindi “Minu”-sari, mis samuti ei mahu ilukirjanduse alla, kuid nii mõnigi raamat on pakkunud  lisaks põnevatele lugudele ka head stiili.

    Kui kõiki eelpool nimetatud nimesid nüüd must valgel trükituna vaadata, siis peab nentima, et eesti kirjandus (v.a luule) on meeste kirjutatud. Kui midagi järgmistelt aastatelt oodata, siis tugevate ja põnevate naisautorite pealetungi.

    Tõlkekirjanduse riiulid on samuti kirjud, Varraku ja Tänapäeva kõrval teeb kiiduväärt tööd Tallinna Ülikooli Kirjastus.  Päevalehtede kokku kuivanud kirjanduskülgesid kompenseerib aga suurepärane kirjandusminister ETV-s.

     

    MARIANN TIHANE:

    “Mind ei huvita, mis sa arvad. Ma tahan su tõde” (“Püha ja õudne lõhn”).

    Küllap on asi selles, et hakkasin ühe soovitusel lugema Hunter Thompsoni gonzo-paberite esimest köidet (raamatukogu eksemplari sisekaanel on muide kleeps “Rein Raua annetus”), aga gallupile vastamise ajaks oli mulle peale tulnud vaat et manihheistlik vajadus jätta nähtavale ainult Valdur Mikita hõrk hullus “Lingvistiline mets” ja Robert Kurvitza truecore romaan “Püha ja õudne lõhn” ja saata kõik teised seal listis pikalt. Ma ei tagane sellest impulsist, kuigi mõistan, et põhjus pole Thompsonis, vaid kummagi teose retseptsioonis, mis seda rinnastamist on nii mõnelgi puhul tagant kütnud. Mikita animistlikku kommunitaarlust suudan ma jagada ainult teatud piirini, kuid teose ebatavalist loovat kiirgust ei ole võimalik eitada – tegemist pole rangelt võttes ilukirjanduse, vaid mütopoeetilise esseekoguga. Perutama läinud teooria on üks igavene võimas mäng. Kurfs on Mikita kõrval jällegi täielik öömatt. On diamat ja on ajalooline materialism ja on öömatt. Neid matte võiks olla rohkem, sest siinkirjutaja ülbe sedastuse kohaselt on ainus sooritusvõimeline kirjandus AD 2014 selline, mis suudab mingil moel koondada – koondada inimesi, koondada ministreid või koondada hälbeid, igasugu, võimatut. Kasu oleks ka kirjandusteose võimest tappa mendid sinu peas (ja seal oled sa “näind igasugu mendinärakaid”, parafraseerides Beebilõusta). Seda ootaks uuelt, seega noorelt. Tee järgi, ütleks. Ära ole tundlik, noor geenius, õpi selle teksti abil omasugu.

    Ei nimeta rohkem nimesid, vahest tartlasi, sest seal käib vilgas kirjanduselu, põlvkondliku ärkamise mõttes on Kurvitzaga paralleelseid arenguid kahtlemata õhus.

    Tõlgetest: Olemas peaks olema Anti Saare nimeline tõlkeauhind, ta võiks ise saada laureaate nimetada. Lindepuuga sama lugu. Also, on väga tore, et Huysmansi “Äraspidi” on viimaks eesti keelde pandud (tlk Leena Tomasberg). Roberto Bolaño ilmumise üle on samuti rõõm, nüüd jääb oodata ka “2666-t” ja viimati ka David F. Wallace’i “Infinite Jesti”, siis oleks nagu päris juba.

    Eraldi propsid ka eestivenelastele – Ivanov ja Filimonov for the win!

     

    JAAK TOMBERG:

    Üldises plaanis jäi läinud kirjandusaasta mulle meelde pigem luule- kui proosa-aastana. Seejuures tõusid minu jaoks iseäranis esile n-ö “noorte luuletajad” ning täpsemalt need autorid, kes keskendusid sõnas pigem oma individuaalse lähiümbruse fenomenoloogilisele kaardistamisele kui ühiskondliku või ühiskonnakriitilise ambitsiooni väljendamisele: ehkki nad kõik on ühel või teisel moel “uued ja huvitavad”, mõjusid Tõnis Vilu ja Maarja Pärtna kogud mulle kirgastavamalt kui näiteks Liina Tammiste ja Sveta Grigorjeva omad.

    Selle kõige kõrval väärib aga proosa poolelt erilist esiletõstmist Robert Kurvitza (debüüt)romaan “Püha ja õudne lõhn”, milles võistlevad (või põimuvad?) viimaste aastate lõikes harvanähtava realistliku dünaamilisusega ühelt poolt tung jutustada huvitavat lugu ja teiselt poolt tung süveneda kirjelduslikult “stseeni” afektiivsetesse üksikasjadesse.

     

    SILVIA URGAS:

    Lähiminevikust ei meenu, et ükski teine aasta oleks nõnda olnud ühe raamatu nägu, nagu 2013 oli “Lingvistilise metsa” nägu. 21. sajandi “Hõbevalge” tegi Mikitast eesti kirjanduse hetkel armastatuima isiku ja kuigi formaalselt pole tegu ilukirjandusega, on kirjanduslikult ilusamat raamatut raske leida. Lisaks aitas Mikita kaasa Eesti kinnisvaraturu elavnemisele: korrelatsioon “Lingvistilise metsa” lugemise ja maakodu soetamise vahel on kindlasti märgatav.

     

    SVEN VABAR:

    Tõden rõõmuga, et debüütide hulgas on raske valikut teha. Kadri Noormetsa asemel võinuksin vist sama hästi anda oma hääle Tõnis Vilule või Lauri Leetile.

    Parimate algupärandite hulgas ei jätnud Mikita kahjuks palju kahtlemiseruumi. Tema puhul tahaksin üle korrata seda, mida olen tegelikult juba Tartus Semiosalongis rääkides öelnud: “Lingvistilises metsas” ei ole olulised mitte need asjad, mille tõttu ta nüüd nii kole populaarseks on saanud ‒ nimelt mets ja mingil määral lennartmerilik Eesti heroiseerimine-mütologiseerimine. Olulised on hoopis: a) Mikitale esimesest raamatust “Äparduse rõõm” (2000) peale tähtis olnud autokommunikatsiooni temaatika, kreatiivsus, “avangard”, ning mis peamine: b) kultuuri sidumine kehalisusega, reaalse füüsilise keskkonnaga. Mikita paneb need kaks asja kokku ja näitab, et alternatiiv praegu valitsevale asjade korrale ei ole eskapistlik keelesisene mäng, vaid see on päriselt, materiaalselt olemas – kivides, puudes, loomades, inimestes. Mikita jaoks, ühesõnaga, metsas. Metsale vastandas Mikita linna, mis tema jaoks on ratsionaalsuse ja normaalsuse kants ning kus tema jaoks on perifeerne teadvus vähemalt tugevasti pärsitud, kui mitte sootuks võimatu.

    Aga ei ole tarvis sellist vastandust teha. Ma ei näe põhjust, miks peaks perifeerset teadvust leiduma vaid metsas ning vähemal määral või hoopiski mitte ükskõik kus mujal. Kas perifeerse teadvuse puhul on üldse sobilik ja kohane nii rangelt kitsendada? Ei ole. Perifeerne teadvus on võimalik igal pool. Ka linnas. Võibolla isegi eelkõige linnas, sest enamik inimesi elab ju seal.

  • Kohalik kõvamees

    Argo Tuulik

    Niikaua kui Mehis mäletada suutis, olid tema pere mehed ikka olnud Koolnuküla kohalikud kõvamehed. Taat rääkis, et Kõvameesteks olla nad saanud juba üle 150 aasta eest, kui Rusika-Kustas naaberkülas peetud Mullika Laadal tolleaegse kõvamehe Halu-Peaaru üle puusa heitis ja nõnda tiitli Peksu talu meesliini kätte tõi. Nüüdseks olid Kustas ja Peaaru juba ammu manalateed läinud ja mitmed mehepojad tiitlit endale nõudmas käinud, aga Peksu meeste kibedad käbarad ja suur ramm tõrjusid tüliotsijad ikka tagasi.

    Eelmisel laupäevaõhtul aga, kui kogu suguselts Peksu talu suurde sauna mihklipäeva tähistama kogunes, võttis peale korralikku leili ja tugevaid troppe sõna Mehise isa, kohalik kõvamees ja tiitlihoidja, Hangu-Hannes. Ta kõneles nõnda: “Palju vägevaid kämblaid ja võimsaid vemblaid näen ma täna siin saunaruumis ja see teeb mu meele heaks, et Peksul ikka veel nõnda palju rammu välja panna on. Ent ometi kõnelen teie poole täna murega. Peksu veri, mis tänaseks seitset Koolnuküla talu täidab, tikub lahjaks jooksma. Heldur, kas ei läinud mitte sinu lihane poeg Ago Tartu suurde kooli Kamara Jura õppima?”

    “Nii on, nii on… ” käib läbi meestesumma.

    “Ja Jaagup, küla vahel liigub jutt, et sinu Meelis pidi lausa koolmeistriks hakkama. Ons keegi kuulnud, et mõni koolmeister kakelda mõistaks?”

    “Ega ei, ega ei…” sumistavad mehed üksmeelselt.

    “Häbi tikub vägisi ka mu enda katuse alla,” jätkab turske habemik kolmeliitrisest õllekapast vahust sõõmu võttes. “Minu Riinakese ümber tiirleb kosilane pealinnast. Algul vaatasin, et mõistlik mees teine, eest kaks hammast puudu ja nina ka korralikult ära muljutud, aga tema räägib, et suusatades juhtus. See pole kõige hullem, noor mees, jõuab tampima õppida, aga teate, mis poisil ametiks?”

    “Ei tea, Hannes. Mis ametit ta siis peab?” pärib kiilaspäine Aisa-
    Oskar, kes saunaseina sisse ehitatud kaheksakantmeetrisest õlleankrust vähemalt kümnendat kapatäit õlut niristab.

    “Tema on värsimeister. Kirjutab luuletusi.”

    Saunalisi läbib pahameele kahin. “Oh häda!” – “Viletsuste viletsus, kõik on vilets.” – “Seda veel vaja.”

    “Ilma riimita luuletusi.”

    “Misasja?!” – “Häbide häbi, kõik on häbiväärne.” – “No mida veel?!” reageerivad kokkutulnud tuliselt.

    “Kuhu see ilmamaa jõuab, kui mehe ramm enam miski mõõt pole?” hüüatab pahaselt ka Hannese 87-aastane isake ahju kõrvalt matilt.

    “Vaikust!” kõmatab Hannese käskiv hääle üle saunaruumi. “Veriveski tallu kolisid kevadel noored linnaherrad. Tulid oma uhkete riistade ja kirevate hilpudega ja hakkasid kohe külvama, kohe kõike ümber tegema. Teate, mis nüüd kohal nimeks on? Muheveski Mahetalu. Rohkem nagu Pedeveski Pedetalu mu meelest.” Hannes sülitab vihaga ahjuesisele.

    “Suvi läbi pillerkaaritasid poolpaljaste piigadega põldudel. Poisid nagu makaronid. Ainult sooned ja teravad nurgad. Konti pole ollagi. Süles pigistaks süldiks. Ei tea, kuidas säherdused üldse talve üle elavad.”

    “Vanem vennas pidi mingi võõramaa poksimeister olema,” teab Aisa-Oskar rääkida. “Olla Soomemaalt isegi kullast tiitlivöö koju toonud.”

    “Jah-jah, ka küla peal räägitakse, et üsna sitked sellid. Jaanipäeval lõid Kannu simmanil kahekesi terve Vaevapõllu talu meespere laiali,” lisab ka Oherdi-Jaanus sõna sekka. “Vana Juhan läks katsuma, mis masti mehed on, ja Taaniel, see noorem, äsas kohe küünarvarrega vasta molu. Juhan käis külili tuha sisse nagu palk ja ei võtnud kaks päeva jalgugi alla.”

    “Küünarvarrega?!” – “Kas siis mees nõnda kakleb?!” – “Hea veel, et näpistama ja juustest kiskuma ei tikkunud,” on maamehed nördinud.

    “Vaikust, mehed!” talitseb Hannes taas pahaseid mehi. “Selge, et asi on tõsine. Teame ju kõik, et see on vaid aja küsimus, kui külarahvas kahtlema hakkab, kas Peksu mehed ikka veel kohaliku Kõvamehe tiitli väärilised on. Ja pange mu sõnu tähele, ei lähe kaua, kui nood nolgid meie oma õuele tüli otsima tulevad.”

    “Las tulevad! Küll näitame neile, kuis Luukas õlut pruulib,” hüüatab Hannese isa, kes õllest väga lugu peab ja selle mõjul pahatihti liialt ägedaks muutub, üüratut kappa kergitades.

    “Praegu veel muidugi näitame. Jõudu meil on ja vägevaid mehi on palju. Ei ole veel ükski mees võõramaa trikkidega ehtsa maatõugu karurammu vastu saanud. Aga mis saab viie, kümne aasta pärast, kui uusi Kõvamehi enam peale ei tule? Ära võetakse meilt see au. Kondikubude järeltulijad hakkavad seda tiitlit kandma.”

    Nüüd jäävad saunalised äraootavalt vait.

    “Minu oma poeg, Mehis, on pea täisealine, aga mehe nime pole veel välja teeninud. Ometi panen mina oma suurimad lootused just tema peale. Panen ette, et järgmisel laupäeval saame kõik Piinaniidul kokku ja korraldame poisile ristsed.”

    Kõik peale 17-aastase Mehise röögivad vaimustunult “hurraa!” ja vibutavad saunalae poole rusikaid.

    Selles on siis nüüd kokku lepitud.

    *

    Sügisene härm on Piinaniidu valkjaks värvinud ja Mehise paljad jalad tajuvad teravalt külma pistet. Nõme on. Päikesetõusuni on hea kaks tundi aega ja Mehis tunneb kontides endiselt sooja õlesängi pehmet kutset. “Miks me seda teeme?” käib läbi nooruki pea.

    Peksu talu mehed on eelseisva riituse korralikult ette valmistanud. Tõrvikud – olemas! Viis laiali laotatud silopalli – olemas! Paljaste lihavate torsodega lõdisev maameeste ring – olemas! Kõik on valmis.

    Mehis astub tõrvikute ja meesteringi keskele silole ning heidab linasest riidest punutud V-kaelusega vammuse seljast ja pastlad jalast. Maameeste massist väljub vanaisa, käes plekist mannerg hanerasvaga, ja asub pojapoega sisse määrima. Nii on kombeks. Kui poiss on kenasti läikima hõõrutud, läheb mannerg suurele ringile ja iga mees saab oma osa. Samal ajal paigutab Aisa-Oskar siloplatsile esmapilgul juhuslikesse kohtadesse erinevaid relvalaadseid esemeid. Suur ämber, hobuseraud, katkine seaküna, puuhalg, tuhandeleheküljeline paks piibel, seatapuväits, tühi tööriistakast, roiskunud põdrajalg, pehkinud aer, vana vokk ja nüri teraga vikat – need ja veel palju muid kasulikke riistu laotatakse värske silo peale laiali.

    *

    Taanieli ja Rustamiga tutvus Mehis juba varakevadel, kui vennad alles Koolnukülla kolisid. Abivalmis noormees juhatas selgelt eksinud linnamehed vana veski juurde, tõmbas vennakeste hapra linnamaasturi oma robustse Belarussiga lumest välja ja jäi natukeseks kohvi jooma. Sealt sai alguse sõbralik tutvus, mis kulmineerus linnahärrade pakkumisega hakata koos trenni tegema. Nii juhtuski, et taipoksi, juudo ja lukumaadlusega tegelevad vennad Terased võtsid noore Mehise koolitada. Olgem ausad, nagu alati, oli tegelikult asi tüdrukutes. Vaevalt et looduses hulkuvat ja maailma distantsilt seiravat Mehist oleksid väekunstid eriti huvitanud, kui poleks olnud poiste vanemat õde Kertut ja tolle elurõõmsaid sõbrannasid. Aga mis teha, linnapiigade lustlikud kilked, napilt kaetud kehad, hullutavad parfüümid ja meigitud näolapid lõid nooruki maailmapildi kildudeks. Igal hommikul enne põllule minekut vedas uje noormees end Veriveski trepile, pani kindad kätte ja läks vendade Terastega kokku. Mehise aeglane mõistus tammus ühe koha peal, aga keha õppis.

    “Kaitse pead! Liigu, liigu! Jalad käima! Nüüd haak ja põlv kohe järele! Teeb tööd! Teeb tööd! Küünarnukk näkku, vasak alt järgi! Jalg ette! Mawashi geri! Põlvega näkku! Peksab, peksab!”

    Poole aastaga, mis Mehisel Kertu käima peale saamiseks kulus, sai poisist vendade hinnangul siiski üsna tagasihoidlik võitleja, aga isegi nemad pidid nentima, et potentsiaali on. Füüsilise tööga harjunud sitke, ent kohmakas mehekeha osutus sõdalase vormimisel hüvaks toorikuks. Mehisel oli midagi, mis paljudest linnameestest ammugi lahkunud – sõge, nürimeelne jonn. Ükskõik mitu korda poiss pügatud murule pikali ei lennanud, ajas ta end alati püsti. Ka siis, kui noormees enam käsi tõsta ega jalgu liigutada ei jõudnud, tuikus ta seal hoopiderahe all nagu rajutuules tammepuu ja mõtles Kertu tulistele silmadele.

    “See vend paneks vist ringis surmani,” kiitis Mehise visadust isegi kogenud Rustam.

    Sinikaid, marrastusi ja paistes nägu põhjendas Mehis perele külapoe ees või Lonksu kõrtsus kaklemisega ja kõik, eriti perepea Hangu-Hannes, olid väga rahul. Elu oli ilus. Ainult Kertust ei julenud Mehis kellelegi rääkida.

    *

    “Miks ma siin olen? See ei ole minu jaoks,” käib läbi Mehise blondi pea, kui meesteringi keskele astub tema noorima tädi ja tolle venna poeg, Jalgrattadünamo-Jalmar.

    “Jalmari rinnad on suuremad ja inetumad kui Kertul,” nendib poiss nukralt, kui kuus aastat vanem ja vähemalt pool tonni raskem sugulane lambavillase vesti ült heidab.

    “Ongi käes,” mõtleb poiss siloplatsil vedelevat koli takseerides. “Minu tulevik. Aeru-Mehis? Rakke-Mehis? Põdrajala-Mehis? Palun ei!”

    Aga oh häda, nagu ikka, on poiss liialt kauaks unelema jäänud ja juba sööstabki verd täis valgunud silmadega tädipoeg lõrisedes tema poole.

    “Ma ei taha,” mõtleb Mehis heitunult ja märkab üllatunult, kuis tema põlvest kõverdunud vasaku jala päkk ründajat poole hüppe pealt poolkaares meelekohta tabab ja tolle härmatanud heinamaale siruli laotab.

    Kokkutulnud külamehed, mokad töllakil, on juhtunust nii jahmunud, et kulub oma pool minutit, enne kui keegi tagumistest ridadest “uuesti!” karjub. Aga Jalmarist ei ole enam asja. Turgutamine ei kanna vilja ja hämmeldunud Hannes on sunnitud hüüdma: “Järgmine!”

    Ette astub Mehise ema vend, Roobi-Sulev, käes ootuspärane pikk ahjuroop. Mehis jälgib ängistunult, kuidas rinnuni sorgus vuntsidega onu roopi pea kohal keerutab ja raevukalt seakiunumise hääli teeb. See on tema sõjakisa. Tema Ü-ME-RAAAAA!!!

    Ja kuigi ka nüüd tahaks Mehise süda poisi lihtsalt kükakile sundida ja pea kaitsvalt käte vahele võtta, astuvad instinktid tarmukalt vahele ning kiiremini, kui keegi jõuaks “sitane vigla” öelda, on Sulev juba silo peal pikali kägistusvõttest lämbumas.

    “Sunnikuraip…” jõuab Roobi-Sulev veel viimse hapnikuraasuga läbi hammaste pressida, enne kui Mehise raudne haare ta otselennuga ööbikuteriiki kupatab.

    Nukral pilgul vaatab Mehis maapinnal onu lõtvunud keha ja mõtleb Kamara Jura õppiva Ago, tulevase koolmeistri Meelise ja õe luuletajast kavaleri peale. Ka teistmoodi on võimalik. See siin ei pea olema tema saatus.

    Maameeste hämming on tasapisi asendumas pahameelega. Juba hüütakse kuskilt tagantpoolt:

    “Mis sa litutad? Katsu ometi mehe moodi kakelda!”

    “See pole õige asi. Kas tal mitte käbarad linnuliimiga koos pole, et Sulevi nõnda maha kiskus?”

    “Lõuad pidada!” käratab Hannes karmilt. “Järgmine mees astugu ette!”

    *

    Kui nooruke Mehis endast mõned aastad vanema Kertuga alles kurameerima hakkas, oli ta oma eluga rahul. Rõõmustamiseks piisas pisikestest asjadest. Varahommikune kaste heinamaal, külge süganud põdra karvatuust suure tamme tüvel, mõnusalt värske uduvihm või juulikuu pärastlõunane leitsak, mis loomadki loiuks teeb – rohkem ei olnud tal vaja. Maailm oli terviklik, lihtne ja kaunis. Aga Veriveski tagakambris higise ja õnnelikuna linade, mitte õlgede, vaid pehmest riidest siniste linade vahel sooja tüdrukukeha vastas juteldes paljastus tema jaoks terve uus maailm.

    Kertu jutustas poisile elust pealinnas: klubidest, kohvikutest, kaubanduskeskustest, ligasest, ent oh-kui-maitsvast Söögiplatsi burgerist, Stockholmi kruiisidest, loomaaiast, ühistranspordist ja veel tuhandest väiksest linnaelu tahust ning Mehise rinnus tekkis suur igatsus selle tundmatu, värvilise ja kihiseva maailma vastu. Päevade kaupa maa-kividega rassimine, adra taga lonkimine, oinatapp ja muud maatoimetused tundusid ühtäkki kuidagi väga luitunu ja tühisena ning nooruki hing hakkas uusi kogemusi ihkama.

    *

    Piinaniidul valitseb kaootiline meeleolu. Tõrvikute valgel hanerasvast ja higist peaaegu silmipimestavalt kiiskav Mehis seisab lõõtsutades poriseks tammutud silol, samal ajal kui mehed järjekordse kaheksasse keeratud maamehe ringist välja lohistavad ja riita laovad. Nii on kombeks. Ägisev ja valulikult oigav riit koosneb nüüdseks juba kaheksast mehest. Mehis tegi neile tuule alla samasuguse tuima mehaanilisusega, nagu Räpina konservikombinaadis karpe kaanetav Aisa-Oskar oma igapäevast leiba teenib.

    Meestesumm sumiseb kui külili keeratud mesipuu. Juba hakkavad tekkima omavahel üha krõbedamaid solvanguid vahetavad leerid. Aisa-Oskari ümber kogunevad mehed, kes on hakanud Mehist kadunud Rusika-Kusta taaskehastuseks pidama. Prussi-Heldurit poolkaares ümbritsev ja oluliselt raevukamalt meelestatud meestesalk aga arvab, et tagumine aeg on poisile kambakaga aru pähe panna ja see farss viimaks lõpetada.

    Nüüd tabab segaste tunnetega võitlev Hangu-Hannes isa pika pilgu. Jah. Mehed mõistavad teineteist täielikult. See on siis nüüd see. See on alati see olnud. Teisiti ei saa. Hannes tõstab hangu juba üsna heledaks muutunud oktoobritaeva suunas ja röögatab: “Aitab!”

    Otsapidi juba käsitsi kokku läinud maamehed tarduvad ehmunult paigale, kui kikaste kikas, hallivatimees ise, saja-rusika-vibutaja ja kohalik Kõvamees, Hangu-Hannes, kõrge kaarega tõrvikuteringi keskele kargab.

    “Mehis,” hüüab ta pojale imestuseseguse uhkusega silma vaadates, “täna olen mina näinud sind küljest, mida ei arvanud sul olevat. Kaheksa vägevat Peksu meest oled sa kriimugi saamata riita ladunud ja kuigi need võõrad tükid minule mitte meele järgi ei ole, ei paista sulle täna siin võrdset leiduvat.”

    “Isa, aitab juba… Ma…”

    “AGA,” lõikab Hannes poja jutule vahele. “Rusika-Kusta päevist saati pole ükski Peksu mees oma ristsetelt nahatäieta pääsenud. Nõnda pole kombeks. Rammu sul on, aga alandlikkust pead sina nüüd minu käe all õppima.” Seda öelnud, lööb Hannes hangu ringi servale maasse ja seisab Mehisele paljakäsi vastu.

    “Isa, ma ei tahtnud ju üldse…”

    “Sa tahad, et sind Rusika-Mehiseks nimetatakse. Hea küll, nimi on sinu, ole ainult mees ja võta!” Hannes ajab labidataolised kämblad laiali, nagu tahaks poega veel korra emmata.

    “Ei taha. Ma tahan üldse kodu poole…”

    Künnihärja nõtkusega sööstab Peksu perepea edasi, ent kohal, kus poiss veel hetk tagasi seisis, ootab teda vaid noormehe ette sirutatud jalg, mille otsa mees kohe ka takerdub ja valju matsatusega maoli käib.

    “Isa, ma ei tahtnud… Las ma…” Mehis sirutab silol külitavale isale käe, kuid pull-inimene vaid uriseb ja heidab end uuesti poisi poole. Maa väriseb põrutusest, kui Mehis isa juudovõttega üle pea heidab. Seitse ja pool palli Richteri skaalal.

    “Kuula, ma ei hakka sind lööma, isa…” Aga Hannes ei jäta.

    Väljaspool tõrvikutesõõri on vahepeal puhkenud täiemõõduline massikaklus. Vend ei tunne enam venda ega noor vana. Kes vähegi löögiulatusse jääb, saab oma koosa. Seal virutab Tõivelemb ämbriga vehkivale Pange-Hugole suure kulbiga pähe, nende kõrval püüab
    Aisa-Oskar meeleheitlikult Hannese isa habetpidi lähemale tirida, kuni Prussi-Helduri täpne hoop talt teadvuse ja esihambad viib. Isegi kaotajate riit näib olevat omaette invaliiga moodustanud ning maadleb, peksleb ja rüseleb täiel rinnal.

    “Kurat, lase ma räägin korra!” karjub Mehis isale, kes juba kahekümnendat korda taktikat muutmata ründab. “No kurrramus, lase rääkida, kurivaim!”

    Isa lendab tõrvikuid pikali niites ringist välja, ent ajab end kohe vaarudes püsti ja asub taas rünnakule. Võibolla tõesti jõudis see nürimeelne jonn Mehiseni isa ja vanaisa kaudu Rusika-Kustalt endalt, sest on selge, et Hannes ei peatu. Mitte kunagi.

    Kuiv silo võtab ümber kukkunud tõrvikutest tuld ja peagi ümbritseb rasvunud ja rasvaga kaetud taplejaid pisemamõõduline tulemöll.

    Mehis mõistab lõpuks, et leemendava ja tahmase isa peatamiseks on vaid üks moodus, ning kui Hannes taas taraani kombel peale tungib, lööb ta mehe kahe pauguga siruli. Ja siis uuesti. Ja uuesti. Ja siis veel kord. Ja ühe korra veel.

    “Ära tõuse, isa. Las jääb…”

    Hangu-Hannes, kelle keskea paremad päevad on juba kaugel seljataga, veab end lõõtsutades käpuli ringi keskele ja suudab üliinimliku tahtepingutusega ühele põlvele tõusta. Vaim on valmis, kuid nõder ihu ei suuda enam teist jalga järele tuua. Räsitud vägilane ajab pea trotslikult kuklasse ja kohtab siis Mehise sooja ja kaastundlikku pilku. Robustne nägu lööb korraks värelema ja siis ilmub paistes huultele ja raudhallidesse silmadesse naeratus. Õnnelik väsinud naeratus.

    “Mu oma poeg. Mul on nii hea meel… Minu aeg on ühel pool, aga sina, Mehis…” Uut jõudu leidnud Hannes tõuseb nüüd sirgetele põlvedele: “Sina, Mehis, Rusika-Mehis, oled nüüd Peksu peremees ja Koolnuküla kohalik Kõvamees.”

    Hannes laseb pilgul üle tossu ja leekide keskel taplevate meeste rännata. “Ära muretse, sa oled valmis. Ma olen sinu üle uhke…  Pane ära, poeg. Pane mulle ära!” Hannes sirutab käed laiali ja ajab lõua viimse hoobi ootuses ette.

    “Aitab juba!!! Aitab sellest jamast! Mitte keegi ei ole Kõvamees!” kärgatab Mehis südametäiega. “Vaadake ometi ringi! Poolsada rasvunud jõhkardit laupäeva varahommikul üleni hanerasvasena niidul põlenud silo sees püherdamas. Näita mulle siin seda kõva meest, isa! Näita mulle siin ühtki kõva meest! Mina seda enam ei tee!”

    Iseenda söakusest isegi veidi jahmunud Mehis jätkab rahulikumas toonis kindlalt: “Meie kolime Kertuga ära pealinna. Hakkan tehnomaterjalide turundust õppima ja võtame Kalamajja korteri kahe peale, ja merisea. See on otsustatud. Ma olen peaaegu passiealine juba, aga pole kordagi elusat linnatoitu söönud, kiirlaenu võtnud, preservatiivi proovinud ega trollibussiga sõitnud. Ainult kakelnud olen kogu aeg. Ainult kakelnud. Mulle aitab. Sina oled viimane, isa. Tiitel jääb sulle, mina seda ei taha.”

    Piinaniidul võtab maad rusuv vaikus, isegi leegid on kustunud. Sõnatult jälgivad mõrvapohmeluses maamehed, kuidas Mehis kaugusesse vantsib ja hakkavad siis päikese esimestes kiirtes kohmetunult laiali laupäevatoimetustele valguma.

    “Mu jumal,” pomiseb Prussi-Heldur käigu pealt paistes ninasõõrmesse härmatanud mulda toppides (nii on kombeks), “ta tõesti ongi uuesti sündinud Rusika-Kustas.”

    Suitsevale siloareenile, kustunud tõrvikute keskele, jäävad maha vaid Hangu-Hannes ja tema vana isake.

    Piimvalgete juuste ja habemega rauk astub ikka veel välja sirutatud kätega põlvitava Hannese ette ja paneb talle käe õlale.

    “Puhka nüüd, mu poeg. Sa oled selle auga välja teeninud. Meie aeg on õhtal,” sõnab ta peaaegu õrnalt ja lööb oma tohutu saarepuust õllekapa mehele pähe pilbasteks.

    Hannes vajub kergendusohkega ettepoole, pimedusse, ning isa, vana Kapa-Aadu, püüab ta ettevaatlikult kinni ja võtab poja pea sülle.

    Tõusva päikese kuldsed kiired paitavad valgepäise vanamehe kukalt, kui too hellalt oma teadvusetu poja halliseguseid juukseid silitab.

    On selge, et algamas on imeilus sügispäev.

     

  • Atropose Opel Meriva

    Maarja Kangro

    Kiirus on tähtis esteetiline parameeter. Võimsus. Muidugi on esteetika üks inimolu põhiküsimusi, ja mitte üksnes ühiskonna korraldamisel ja hierarhiate eest hoolitsemisel, vaid ikka ka, nagu lootsid romantikud ja õpetavad kooliõpetajad, üksikisiku lunastuslikus plaanis. Lunastus, vaimne pääsemistunne ongi eelkõige esteetika küsimus. Uue esteetilise keskkonna abil sai minusugune oma elu mõneks ajaks jälle natuke kinni mätsida, see rebis mind mõneks ajaks pinnale, stimuleeris moraalselt ja võis olla lühiajalise uue elu lähtepunktiks. Uue auto sile puhtus, tema mootori intelligentne hääl ja salongi diskreetne lõhn panevad kogu meie organismi molekulid mõneks ajaks ilusamini organiseeruma. Uus ilus asi alandab vererõhku, tugevdab immuunsüsteemi, leevendab depressiooni, parandab vereringet ja taastab hormonaalset tasakaalu. Asjade esteetilis-moraalset panust meie edasielamisse ei ole võimalik ülehinnata.

    Sõitsin läbi tuisu, mõtlesin sõita viiskümmend kilomeetrit linna ja viiskümmend tagasi, ja võib-olla tahtsin ma oma tegu suurema osa inimeste eest varjata. Anja sellest muidugi teadis,
    Red Evening Dresses
    sest mul oli vaja kedagi, kes sõidaks vana Toyotsiga mu linnakodu aeda, juhul kui mulle õnn peaks naeratama.

    Muidugi ma armastasin ja isikustasin oma vana autot ja mõte tema degradeerimisest tegi mu meele haledaks. Olin üks nendest, keda põlgas Pierre Boulle’i mees, kes vihkas masinaid: võisin hingetute olevuste pärast sõgedalt härduda. Uus auto oleks õigupoolest olnud stiimul otsida endale püsielukaaslane, kes võiks vana armsat autsi sõidus ja elus hoida. Oma suhtelises nooruses oli ta pannud mind mitu korda uhkust tundma. Olime ühel tuisusel ööl lugupeetud rootsi heliloojaga auto akendelt jääd kaapinud ja rootslane oli küsinud:
    Prom Dresses Shop
    “Kas sa panid auto käima? Mootor on nii vaikne, et ei saa arugi.” Tubli, Toyotsikene, oleme tegijad, isegi hellitatud skandinaavlane imestab.

    Olin tulnud nädalaks maale, et paar pikemat kirjutist ära lõpetada. Lõpud olid kirjutistel teada nagu ikka, need pidid rõhutama lootust, et dialoog tiheneb ja hääled mitmekesistuvad, oletades sinna juurde tagasihoidlikult, et kirjutises valgustamist leidnud mõisted saavad dialoogi arengule viljakalt kaasa aidata. Kavatsesin maal vahtida kuni kolmapäevani või kuni ärevushäirete võimendumiseni, elektriradikas oli mul samuti kaasas, et hommikune ärkamine ja ahjukütmine liiga jäle poleks.

    Aga meilboksi tuli kutse. Mind oli valitud kümne hulka, kelle vahel pidi N. ostukeskus välja loosima Opel Meriva 1.4T Enjoy. Ma olin detsembris ühe kupongi ära täitnud. Olin ostnud kolleegi jõuluolengu jaoks kaks veini ja endale veidi toitu, ja kassaneiu oli mulle öelnud, et ärge te tšekki ära visake, võtke see kupong, kirjutage oma nimi ja meiliaadress peale, kõik üle kahekümneviiesed tšekid lähevad loosimisele. Ma olin väsinud ja täitsin musta tintekaga kupongi korralikult ära, ümberringi tiirlemas koledate ruuduliste kapuutsijopedega noored. Kes teab, palju neid tšekke algselt oli, igatahes tundus üks kümnele suhteliselt hea võiduvõimalus.

    Mõtlesin tõesti, et uus ratsu võiks anda mu elule uue hoo. Kedagi jälle peale võtta ja koju viia, võib-olla lõpuks ka endale koju tuua, moodsa disainiga puhtas autosalongis. Ma oleksin sinna juurde juuksed ära lõiganud ja nii mustale kui ka beežile mantlile äratulnud nööbid uuesti ette õmmelnud. Sametpintsaku oleksin keemilisse viinud, telefoni välja vahetanud. Sotsiaalne renessanss, selle oleks võinud uus auto kaasa tuua, sest ega ta ju suur ralliauto polnud, kuigi omataoliste seas üldse mitte kehvake. Mootori töömaht oli Opel Meriva Turbol 1,4 liitrit, mu praegusel autol 1,6; Meriva võimsus oli 74kW ja mu praegusel 80. Arvustustes öeldi, et Meriva uus mudel olevat vanast kaheksandiku võrra keskkonnasäästlikum. Milline õnn. Tagumised uksed käisid tal küll valele poole lahti, aga ega ma hakanud ju oma autos tagaistmel sõitma. Guugeldades sain teada ka, et meriva tähendas heebrea keeles tüli või vaidlust, aga kas seda oli automudelile nime andmisel arvesse võetud, ei selgunud. Automudelite nimed olid tihti mõistatuslikud.

    Lumesadu oli tihe ja tee kehv, aga lörtsi pritsiva kaubiku taga polnud mõtet jokutada. Sõitsin ebameeldivalt rööpalisel teel kaubikust mööda ja just sel hetkel, kui ma oma sõiduritta tagasi keerasin, hüppas maanteele kass. Kassid ei olnud tavaliselt nii ettevaatamatud ja suveoludes võib-olla polekski see teele hüppamine olnud ohtlik temp. Muidugi oli mu esimene instinkt pidurdada, aga enesealalhoiukalkulatsioon sai sellest instinktist silmapilkselt võitu, sest nii tuulepäine ma veel polnud, et oleksin tagant tuleva kaubiku ära unustanud. Mõtlesin, et äkki kass pääseb ikkagi, või ehk mulle vähemalt tundub, et ta pääseb. Põntsatus, mis kostis, oli tõsine. Sõitsin veidi aega edasi, sest mul polnud mõtet loosimistseremooniale hiljaks jääda.

    Siis nägin ma metsateed, mis oli lumest lahti aetud. Tõmbasin auto maantee äärde, pöörasin ta metsarajal ringi ja sõitsin tuldud teed tagasi. Nii. Ei olnud vist kassi. Loom oli minema liibanud, lume sisse ära sulanud, mis ta muud oli kui neurootiline hallutsinatsioon. Mõtlesin, et ei hakka targu eriti kaugemale vaatama. Aga kiisu lamas üsna sealsamas, ta oli surnud löögist, mitte pudruks sõidetud. Veidi õilsam viis surra. Kelle kass see oli? Suvaline, metsistunud loomake? Ma polnud suurem kassiasjatundja, aga mulle näis, et selline valge-kollasekirju isend pole oma liigi kõige harilikum esindaja, igatahes polnud ta default-hulkuv kass. Niisugusel oli ilmselt ikka omanik, kes kassi isikustas, pidas teda suureks koomikuks, lüürikuks, filosoofiks või zeni õpetajaks. Mõtlesin, kuidas me loomadele kaasa tunneme: kas omanikuga, hellitatud loomadele rohkem, sest nendega koos kannatab ka inimene ja inimese kannatus on artikuleeritum? Kas lugudel põhinev kaastunne on sügavam, teistsugune kui kaastunne palja elu vastu? See on see murtud tiivaga tuvi, kellele inimesed olid viinud veekausi. See on naabrivanamehe ärahellitatud kass. See on kass, kelle eest niigi kunagi ei hoolitsetud. Lugu on see, mis teeb valu. Kas ei vallanda palja elu hävingu nägemine meis pigem mingit empaatiasegust alarmi? Siin on surnud asi, mis enne oli elus nagu sinagi: ettevaatust, ettevaatust, ettevaatust!

    Vaatasin puhta verise suuga loomakest. Omanikku poleks küll osanud otsida. Mul oli autos paar kuud kaasa sõitnud kilekott raamatukogu raamatutega, mida ma miskipärast ei raatsinud tagastada. Valasin raamatud kilekotist tagaistmele, korjasin kassi kilekotiga üles ja tõstsin ta pagasnikusse. Äkki ma kaevan pärast loomakesele kuhugi metsa alla haua, äkki ma viitsin külmunud maaga jännata. Jätta tapetud elukas maanteele vedelema ei tundunud mulle hea endena.

    Lumesadu paistis tihenevat.

    Anja, keskmiselt edukas perfokakunstnik ja mu kunagine pinginaaber, seisis ostukeskuse fuajees ja irvitas. Ta pidi viima vana truu autsi mu linnakodu hoovi Nõmmel. Mul oli hea meel Anjat näha, ta oli vahepeal tükk aega Indias redutanud. Tuisusest ilmast hoolimata oli ta endale kusagilt hankinud mangojäätise, mis harmoneerus tema kollase baretiga.

    “Nu, tarbijamängur, kapitalismi miraažide ohver!” ütles ta.

    Korraks turgatas mulle pähe, et mis siis kassist saab, kui ma uue auto võidan. Kas ma tõstan kiisulaibakese ühest pagasnikust teise, otse uude lõhnavasse autosse, puhtale tumehallile riidele – peaasi, et ma ei unusta? Elevil olekuga Anjale ei hakanud ma praegu õnnetust loomast rääkima.

    Helehall Opel Meriva vaatas mulle suurest saalist vastu – taibukate, emalike silmadega. See oli heatahtlik, mõistev elukas, võib-olla delfiini iseloomuga. Ostukeskuse logoga polnud teda alavääristatud.

    Registreerimislauas istus hambaklambritega päevitunud tütarlaps, kes palus mult ostutšekki ja kutset. Siis küsis ta, mis nime all mind teadustada, ja mina ütlesin: “Atropos.”

    “Atropos?” küsis neiu umbusklikult.

    “Nojah. Kirjutage, nagu kuulete.” Anuutrof ja Siksaal, mis mulle kõigepealt pähe tulid, olid liiga magedad. Kui neiu nägi ID-kaardilt mu päris nime, tahtis ta Atropost maha tõmmata, aga jäi lõpuks rahule mu lubadusega avalikustada oma kodanikunimi võidu korral. Neiu teatas mulle veel, et kõigist lõppvoorus osalejaist tehakse portreefoto, mis pannakse üles ostukeskuse kodulehele. Aga õnneks mitte ainult sinna, vaid ikka ka ostukeskuse Facebooki-galeriisse.

    Kahmasin Anjal käsivarrest. “Kuule, kas sa ei tahaks mulle oma baretti laenata? Selleks hetkeks, kui ma sinna ette loosi võtma lähen.”

    “Oota, mida? Tahad seda pähe panna või?”

    “Nojah, mida iganes.”

    “See on minu põhibarett ju. Minu kollane, mu feature. Sina oled sellega nagu – ”

    “Keegi ei tunne seda ära, kui see minu peas on. Ausalt, Anja. Ole hea.”

    “Mina ei tea.”

    Anja võttis kollase bareti peast ja ulatas mulle. Sättisin selle pähe, jälgides peeglitega kaetud suurelt sambalt, kuidas ma omandasin teatava kloun-kunstniku välimuse.

    “Päikeseprillid. Ega sul ei juhtu päikeseprille olema?”

    “Et nagu tuisu vastu või?”

    “Nojah. Ma lähen ostan siis, viitsid sa kaasa tulla? Kümme minutit on veel aega.”

    “Mida pabinat.”

    “Mu kolleegid ja – vaat jah, tudengid võivad seda pilti Facebookis näha. Mu autoriteet on õõnestatud.”

    Anja naeris.

    “Nii et see ei lähe mitte, et sa annad neile mingeid marksiste lugeda ja mängid ise ostukeskuses tarbijamänge? Appi, õpetajal on loosiauto!”

    “Asi pole marksistides. Ma ei räägi praegu üldse neist muide. Aga põhimõtteliselt.”

    Olin aru saanud, et kogu südamest tudengid mind ei armastanud. Tagasiside lehtedel viriseti, et pooled loengud jäävad ära, ehkki olin ära jätnud vaid viiendiku. Samuti viriseti, et seminar ei kaasa piisavalt. Lasksin pikajuukselistel tüdrukutel ette lugeda, ich bin die liebe mumie und aus ägypten kumm i e, erutusin autori huumorist näitlikult, aga tudengite noored silmad pilkusid tuimalt.

    “Vabandage, ma tahaks ka sihukest autot, kust te saite?” jätkas Anja.

    “Tõesti. Sihuke juhtum ei lisa mu kujule usaldusväärsust. See on nagu see Mrožeki humoresk, kus elevant koolilaste silme all õhku tõusis. Ma pean oma elevandi maa peal hoidma. Ma lähen ostan need päikeseprillid nüüd ära.”

    “Jälle ühed päikeseprillid,” ütles Anja. “Kui palju raha ma ise olen elu jooksul nende peale magama pannud. Absoluutselt igal reisil ostan jälle uued, pea on nagu sõelapõhi. Mul on kodus terve kast, oleks ma teadnud.”

    “Kurat, loosimine hakkab kohe peale.”

    Aga odavaid putkaprille selles ostukeskuses ei müüdudki. Üks bu-tiigike, mis müüs veidrat pesu ja morbiidselt epateerivaid, küllap hilisele teismeeale panustavaid õhtutualette, paistis hetkel olevat ainus, mis pakkus ka päikeseprille. Prille oli kolme tüüpi, odavaimad neist maksid 22 eurot. Uus Opel Meriva pidi maksma vähemalt 16–17 000 eurot. Ja mis mu reputatsioon kõik maksis. 22-euroste prillide külgedel naeratasid sätendavad kolbad. Mida iganes.

    “Kolmandana tuleb siia oma õnne katsuma – Rünno. Kus meil on Rünno?”

    Läikivvalges, kõledalt suvises ülikonnas konferansjee kandis helehalli kübarakest, millel sädeles auhinna välja pannud autopoe logo. Ta kõndis kekil sammul laval edasi-tagasi ja kordas: “Rünno. Rünno-Rünno. Tule Fortuuna manu.” Ta oli oma oleku odavalt intensiivseks kruvinud ja temast oli kahju.

    Fortuuna oli keskealine, Cicciolina nägu trimmis naine, kes keeras aeg-ajalt kavalalt naeratades pea viltu. Ilmselt pidi see näitama saatuse kelmikat, ettearvamatut loomust. Naine hoidis käes suurt silindrit, millest paistis terve hunnik paberirulle.

    “Pagan, ma ei lähe,” pomisesin Anjale. “Võita oleks piinlik. Ja kaotada pole ka mõtet.” Tõmbasin kollase bareti sügavamale pähe, mis muutis mu väljanägemise veel idiootlikumaks.

    “Võta vabamalt nüüd, kuule.” Anja itsitas. “Eneseiroonia sulas täitsa ära?”

    Umbes kümneaastane kõhnuke poiss läks nagu väike vapper sõdur Cicciolina juurde ja tõmbas tolle silindrist korralikult kõige ülemise rulli.

    “Ja Rünno on võitnud – mis siis Rünno võitis – jaa – Rünno võitis tasuta stepptantsutunni akadeemias Per Aspera! Õnnitleme, Rünno-poiss!”

    “Et siis per aspeera,” pomises Anja.

    “Järgmine on meil – järgmine – on – mis te arvate?”

    “Väga piinlik,” pomisesin. Anja patsutas mulle õlale.

    “Ossa, su põsed täitsa õhetavad,” ütles ta totralt kihistades. “Ma arvasin kuidagi, et sa paned õnnemängudele cool’imalt vastu, aga vaata nüüd.”

    “Elle!”

    Kirsipunases kostüümis Elle poseeris Facebooki pildi jaoks, käed bravuurikalt puusas. Mulle tundus selja tagant vaadates, et Elle puusas käsivarred võdisesid veidi. Või tegi ta seda meelega, et erootiliselt mõjuda.

    “Elle sirutab käe Fortuuna toru poole – sirutab-sirutab käekese, Elle – ja Elle võitiski – mis te arvate, mis Elle võitis? Elle, mis sa ise arvad?”

    Elle naeratas igemeid paljastades ja raputas pead.

    “Elle on võitnud – tasuta stepptantsutunni! Hurraa! Oled varem steppida klõbistanud, ei ole? Hurraa, hurraa!”

    Inimesed plaksutasid, rõõmustades oma võiduvõimaluste kasvamise üle.

    “Rein – ja Rein läheb meil kohe – Rein läheb meil – stepptantsu tantsima akadeemiasse peraspeera! Klipsa-klõpsa! Palju õnne!”

    Paberirulli, millele oli kirjutatud sinihõbedaselt Per Aspera!, hoidis Rein käes nagu tühja õlletopsi, millele ta pole veel prügikasti leidnud.

    “Atropos!” hüüdis konferansjee hämmeldunult ja kissitas silmi. “Atropos. Kui Atropos, siis Atropos. Palume siia At-ro-po-se!”

    “Persse.”

    Vaatasin korra Anja poole, too irvitas ja noogutas. Läksin kiiresti, justkui end kiirusega varjata lootes lava poole.

    “Üks hetk, seisatage, palun! Foto-foto!”

    Peatusin, aga liiga lühikeseks hetkeks, nii et kohe öeldi: “Oot, palun astuge sammuke tagasi, meie fotograaf tahab teist ikka korraliku portreepildi teha.”

    Mõtlesin algul, et eiran käsku või lähen üldse minema, ent kuna sellega oleks mu isik juba pöördumatult esile tõusnud, astusin kuulekalt sammu tagasi.

    “Nii, palun võtame prillid eest ära ja näitame rahvale ka oma silmi! Palun, At-ro-pos!”

    Mõtlesin, kas öelda, et vaat ei võta. Tõstsin 22-eurosed kolbaprillid korraks eest ja panin nad siis kohe jälle pähe tagasi.

    “Palume, astuge Fortuuna palge ligi, Atropos! Mis on tal teile tänaseks varutud?”

    Fortuuna naeratas mulle laia erkroosat naeratust ja sirutas silindri minu poole. Päikeseprillid paistsid üsna hästi läbi ja ma pidin nüüd hoolas olema.

    Ma märkasin, tõepoolest, nägin selgelt ühe rulli sees teistsugust tumesinist kirjariba. See oli ülalt teine rull, päris silindri keskel. Pöörasin silmad korraks lakke, teeseldes, et raban oma õnne huupi, ja tõmbasin siis rulli välja.

    “Atropos on võitnud – mis siis on Atropose-nimeline õnnekatsuja meil täna võitnud, mis tuuli on Fortuuna talle toonud?”

    Anja vahtis mind umbusklikult.

    “Atropos on võitnud tasuta stepptantsutunni! Palju õnne, Atropos!”

    Kaks inimest hiljem tuli matsakas teismeline tüdruk ja tõmbas Opel Meriva loosi välja. Ta naeratas vaguralt nagu jänku, mispeale kutsuti lavale tüdruku mitte eriti matsakas, isegi häirivalt noorepoolne isa, kes patsutas tütrele kohmetult õlale.

    Konferansjee naeratas mesiselt nagu mõrtsukpolitseinik. “Hurraa, hurraa, hurraa! Aivi-Penelope võttis siit praegu välja selle, mida me kõik tulistvalu ihalesime! Tubli tüdruk, Aivi-Penelope! Kas sul juhiload on juba tallel? Ei ole? Jõuad veel, jõuad!”

    Konferansjee ei lasknud oma intensiivsusel langeda, korrutas masinlikus ekstaasis “hahhahhahhahaa” ja vangutas naeratades pead. “Aga kõigil teistel teeb tuju reipaks ja tervise tugevaks tunnike stepptantsu vabalt valitud ajal! Palju õnne meile kõigile!”

    Pühapäeva pärastlõunal oli klaasseintega kohvik rahvast täis, paistis, et tuisk selle koha austajaid ei mõjutanud. Meil vedas, aknaalusest lauast läks üks paarike parajasti minema. Olin lubanud Anjale moraal-se toetuse eest välja teha, aga nüüd oli mind asjatule sõidule mõeldes haaranud kokkuhoiumeeleolu, nii et endale võtsin ma kõige odavama supi. See oli hernesupp, aga mitte niisama lihtne, vaid disainerihernesupp, ennenägematult erksa värvitooniga.

    “Kas sulle ei tundu vahel, et inimese aju, üks osa ajust teeb tema ülejäänud teadvuse, ma mõtlen, tema mina suhtes saboteerivaid otsuseid?” küsisin ma Anjalt.

    “Kuule, sitta sellest, et nii läks.”

    “Ma mõtlen, et vahel ma tean selgelt, kuidas oleks õige toimida, nii-öelda milline vastusevariant tuleks valida, ja lihtsalt vaatan pealt, kuidas mu käsi vajutab valele nupule. Ma nägin täitsa selgesti, millise rulli sees oli teistsugune kiri.”

    “Oh jumal küll.” Anja maiustas lambakotlettidega, mis tegid kadedaks, kuigi disainerihernesupp ei maitsenud halvasti.

    “See on nagu see Libeti katse. Mingid teadvustamatud ajuprotsessid otsustavad enne meid, kuidas me hakkame tegutsema. Ma ei mäleta, mitusada millisekundit see vahe oli – kakssada, kolmsada? –, kui aju on juba otsustanud, aga meie ei tea veel midagi. Kes see on, kes otsuse teeb?”

    Anja vaatas mulle otsa. “On see retooriline küsimus? Või tahad sa sellega psühhiaatri poole pöörduda?”

    “Psühhiaatri. Sitta, jah.”

    Võtsin lusikatäie kirgast hernesuppi ja kujutlesin jälle uue auto kultuurset salongilõhna.

    Jõime paar kohvi, siis otsustas Anja, et tahab veel üht klaasi veini teha, ja mina võtsin ühe alkoholivaba õlle. Märkasin, et olin päikeseprillid pealaele lükanud nagu suvitaja. Kui ma tagasi maale sõitma asutasin, oli juba ammu pime. Nagu Anjagi ütles, oleks olnud arukam linna jääda, aga mul oli ikkagi veel kolm vaba päeva ja maal väikeses külmkapis olid mul sulama jäänud kaheksajalad. Ja mis põhiline, suur läpakas koos targa jutuga oli ka seal.

    Lumesadu oli muutunud kõvasti tihedamaks. Kuigi oli pühapäeva õhtu, liikus linna poole vaid mõni üksik auto. Oleksin pidanud kohe otsa ringi keerama ja linna tagasi sõitma. Siiski oli mulle jäänud mulje, et kohalik vald on teede lahtiajamisel tubli, neil oli üks teatav Väino, kes lükkas tee kuni aiaväravani ilma lisatasuta puhtaks. Mulle oli jäänud mulje, et Väino ei joonud ja tegutses ka nädalavahetustel.

    Olin võib-olla oma kolmkümmend kilomeetrit linnast välja jõudnud, kui märkasin lummekasvava sõidutee keskel inimest. Inimene vehkis kohmakalt käega; see oli vana naine, ilmselt hull. Keerasin vastassuunda, et hullule eidele mitte otsa sõita; ma ei tea, kuidas oleksin otsustanud, kui sealt oleks keegi vastu tulnud. Auto keeras korra tagumiku ette ja mul oli tegemist, et teel püsida. Kui olin suutnud olukorra kontrolli alla saada, sõitsin aeglaselt edasi. Vanaeit pidi täna öösel tuisus hukka saama. Homsetest, ülehomsetest uudistest kuuleb, et Tallinn–N. maantee äärest leiti külmunud vana naise surnukeha. Kas ma suudan uudiseid kuulates kaasa tunda? “Kole lugu. Keegi pidi teda ju ikka nägema, kas siis üldse möödasõitjaid polnud?” Mitte keegi peale minu ei pidanud seda teada saama. Pidurdasin ja tagurdasin pikalt läbi lume vanaeide suunas.

    Suhteliselt pikka kasvu eit tegi autoukse lahti ja istus ilma midagi küsimata sisse. Ta ei teretanud ega naeratanud.

    “Kuhu te sõita soovisite?” küsisin.

    “Linna poole, lähete Talina poole?” küsis eit madala monotoonse häälega.

    “Ma lähen just vastassuunas. Te olite valel pool teed, kui te linna tahtsite minna.”

    “Ah niiviisi,” ütles vanaeit ja istus range näoga autos edasi.

    “Kust te tulite, äkki peaksite koju tagasi minema? Niimoodi tuisuga ei jõua te enam kuhugi, vaadake, teiselt poolt ei tule ühtki autot.”

    “Ja-jah. Jeesusmaria,” pobises eit.

    “Kus teie kodu on?” küsisin. Minu teada polnud ümbruskonnas mingeid hooldekodusid, kust moor oleks võinud jalga lasta.

    “Armand. Armand on kodu nüüd.”

    “Kas ma sõidan edasi – kuhu poole teie kodu jääb, on see maanteest kaugel?”

    “Jeesusmaria, Armand, ma kardan Armandit.” Eit ei vaadanud mulle otsa ja pobises: “Omaenda poega kardan, kodu on ta jälle.”

    “Ja kus see kodu on?”

    “Sammetis.”

    Mulle tundus, et olin kunagi sellist kohaviita näinud oma kökatsist järve poole sõites. Kui ma ikka olin seda näinud. Sest kuidas eit sealt selle ilmaga siia sai, oma kakskümmend viis kilomeetrit, kui mitte rohkem? Hakkasin sõitma ja soojas autosalongis hakkas levima kusehais, mis läks iga sekundiga kirbemaks.

    “Kas te elate siis Sammeti külas?” küsisin juba kõrgema ja kannatamatuma häälega.

    “Kalmuse.”

    See nimi ei tulnud mulle tuttav ette. Mõtlesin, et viin eideraipe lihtsalt külakeskusesse, tehku need seal temaga, mis tahavad. Jah, kutsun sinna politsei, kui muud üle ei jää.

    “Kuidas te mööda maanteed nii kaugele saite?”

    “Jeesus, jeesusmaria,” kordas vanaeit. “Mis te räägite?”

    “Kuidas te siia saite?”

    “Jajah. Hirmsasti tuiskab. Saha-Ants ka… Jeesusmaria.”

    “Saha-Ants tõi?”

    “Ei. Mul Armand tuli hommiku koju jälle. Suvel sai juba lahti, enne aega.”

    “Lahti?”

    “Istus kuus aastat ju.”

    Kusehais oli tihke. Mõtlesin esiistmele vanaeide tagumiku all, hakkasin läkastades köhima ja tegin siis akna lahti. Lumi lendas sisse, liiga palju lund.

    “Kuus aastat.”

    “Miks ta istus siis?” Suhistasin akna uuesti kinni ja surusin reflektoorse köha maha.

    “Inimese pärast istus, Armand. Inimese pärast. Sõbra pussitas ära. Jeesusmaria. Nüüd ütles, need viimased aastad on Jeesus tema juurde tulnud. Ütleb mulle niimoodi. Mina arvan, et ei tulnud, pojakene. See ei olnud Jeesus.”

    “See on küll kole lugu.”

    “Ma nii kardan, teate.” Vanaeit rääkis ikka justkui esiklaasiga, mitte minuga. “Nüüd suvel hakkas käima mul. Toob kinki. Mina kardan, mõtlen ise, et lihane poeg, aga kardan.”

    Vaatasin vanaeide kitsast, allakaarduvate suunurkade ja kõrge laubaga nägu: võib-olla oli ta noores eas olnud tuim iludus. Kui mitu korda järjest peab püksi laskma, et selline hais tekiks? Ilmselt olid sukkpüksid ka kõik täis kustud, või mis tal seal all olid, ja ebamäärast värvi tume mantel samuti, ka sinna pidid olema ladestunud eri aegade kusekihid. Kas sõna kusekihi kohta võiks olla “kusestu”? Köha tuli uuesti peale.

    “Ma ei taha midagi öelda, aga see ilus Airi. Te teate, poe juures oli kuulutus sügise. Ma ütlen Armandile, kas sina, poiss, tead, kus ta jäi. Tema paneb mul köögirätiku ümber kaela, niimoodi. Jeesusmaria.”

    Tee oli üleni valge, valged roopad tuisklumes muutusid üha hajusamaks. Kui palju võis veel sõita olla? Võib-olla oleksin pidanud nüüd ringi keerama, enne kui hilja. Idioot, et ma arvuti niimoodi maha jätsin. Vana juust küll, aga mõni poolearuline sissemurdja ei pruugi sellest aru saada. Muu kõvaketas on kopeeritud, aga need uued meelisklused mitte. Kas vanamoor sõidaks minuga terve tee linna tagasi – ja kuhu ta linnas läheks?

    “See oli ilus tüdruk, jeesusmaria, kondiitriks õppis. Aga minu poiss on viiskümmend kolm ju.”

    Meile lõi vastu tugev, pehme vall. Esiklaas kattus üleni valge massiga, kojamehed ei jaksanud midagi teha. Auto keeras end natuke viltu, aga see oli ka kõik. Rohkem ta enam ei liikunud. Vajutasin gaasi ja üritasin tagurdada. Maanteed ei olnud enam kummaski suunas, justkui laviin oli sellele peale vajunud.

    “Me oleme kinni. Tee on täis tuisanud.” Tegin autoakna lahti, hingasin värsket õhku ja lund. Vanaeit jäi istuma, tuisk tegi mu näo märjaks.

    “Lumi. Lumi tuleb sisse niimoodi,” ütles eit madala monotoonse häälega.

    Jeesusmaria.

    Taevast tuiskasid alla valged joad, niimoodi kujutati mu lapsepõlvefilmides kosmosereise. Võtsin telefoni ja valisin 112. Jah. Väljakutseid oli juba palju. Tehakse, mis suudetakse. Tuleb autos soojas olla ja kannatust varuda. Roomiksõidukitega võtab see natukene aega.

    Vaatasin valgesse kosmosesse ja tundsin, et disainerihernesupist on viimne kui jälg kadunud. Kas ma suudan lumelabidaga end maantee vaba osani välja kühveldada? Või on targem roomiksõidukeid oodata?

    Kui ma uuesti autoukse lahti tegin, lõi vanainimese kusehais mulle lainena vastu ja ma hakkasin jälle köhima. Kkhäkkhhh. Kurat.

    “Äkki lähete ka välja, tuulutate ennast?”

    “Mis nüüd saab siis?” küsis eit.

    “Päästeamet tuleb. Aga millal, ei tea.” Vaatasin eide lolli murelikku nägu. “Minge tuulutage ennast natuke.”

    “Mis ma hakkan. Ootan ära. Politsei tuleb, ma räägin ka, olen kogu aeg rääkinud, et nüüd räägin, jeesusmaria. Aga ma ei hakka ju pojale kutsuma.”

    “Kuulge, ma pean vahepeal mootori välja lülitama, siis hakkab külm, minge välja nüüd, liigutage.”

    “Mis ta ikka hakkab.” Eit vaatas murelik-tuima näoga valget esiklaasi.

    Läksin võtsin pagasnikust lumelabida ja kaevasin sellega endale maantee kõrvale sügavasse lumme väikese raja. Siis läksin auto juurde tagasi ja tõstsin ettevaatlikult, kilekoti servadest hoides, pagasnikust välja surnud kassi. Kollakasvalge keha oli lõtv ja kerge. Astusin mööda lummekaevatud rada metsa poole, võtsin hoogu ja heitsin looma koos punase Dussmanni-kilekotiga allatuult, nii kaugele endast eemale, kui suutsin. “Holaa!” hüüdsin ma ja tuisk vastas vingumisega. Kilekott lendas nagu viirastuslik puri tumeda kuusiku poole.

    Hakkasin endale Tallinna suunas teed kaevama nagu Sisyphos. Oleksin ma hoolega teises suunas vaadanud, oleksin ma ehk näinud läbi lume auto poole sumpavat tumedat mehekuju. Või ei oleks ma seal midagi näinud.

  • Keelekas

    Lauriito

    Mahukat kandekotti vastu rinda surudes hiilis Anu mööda pimenevaid tänavaid Seltsi koosolekule. Raskeks tegid sumadani raamatud. Ainuüksi “Eesti Õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013” kaalus tublisti, kuid täna sisaldas kott lisaks ortograafiapiiblile ka mitut uue meedia korpuse monitooringu väljaprinti ja leksikaalset uurimistööd. Anu teadis, et ainuüksi tema isiklikust arvamusest ei piisaks vanematekogu veenmiseks. Rüperaali salvestatud perioodikaväljaannete skaneeringud, Google’ist, uudisgruppidest, foorumitest ja kommentaariumidest kokku kogutud statistika ja arvamused olid kahtlemata kaaluvaim osa tema täna õhtul kõlama pidavas ettekandes esitatavatest argumentidest.

    Vapralt teed jätkates kahetses naine, et omal ajal nii kergekäeliselt Seltsi astus. Nagu teisigi õrnas eas romantikuid, võlus ka teda salapära, mis seltsilisi ümbritses. Inauguratsioonil antud vandetõotus, keeleseaduse määruse juurde kuuluvale anglitsismide propageerimist toetavale salaprotokollile verega alla kirjutamine ja vaid asjaomastele õpetatavad käe- ja kirjavahemärgid – kõik see tundus alguses nii uus ja huvitav. Nüüd aga kulus iga päev pärast töö lõppu veel mitu tundi sotsiolingvistika ja uute normingute leiutamise peale, lõpuks puhkama jäädes tundis Anu end nagu tühjaks pigistatud idadiospüüri vili.

    Raamatud olid rasked ja oma sünnipäraselt printsesliku kehakuju juures oleks ta vist pidanud lihasmassi kasvatamiseks kõvasti rohkem putre sööma, mõtles naine. Lõuna ajal fuajeebaarist põldvõõrkapsa salati kõrvale võetud hakkkotletist üksi ei jätkunud, et vajalikke kaloreid koguda – nendest näksidest ja hommikuhelvestest, millest ta valdavalt toitus, poleks kukkki kõhtu täis saanud.
    Muide, kukkedest rääkides… Juba mõnda aega paistis Anule, et päevast päeva teda ümbritsev kanakari mõjub demotiveerivalt. Tüütud olid need Instituudi töökaaslaste pidevad vaidlused, kas liikuda H. Saari jälgedes “normatiivsetelt keelekorraldusvahenditelt normaalsetele” ja Eugenio Coseriu eeskujul “käsitleda süsteemi ja normi kui muutumise ja püsimise seotust” või omaks võtta E. Muugi seisukoht, kes pidas rööpkeelendeid teataval määral luksuseks, mida “ükski kirjakeel pole enesele lubanud väga rohkel määral”.

    Üha enam arvas Anu, et veebikommuunides vohav kriitika, mis Instituudi ja Seltsi toimkonna otsuseid vastustas, on õigustatud. Paistis, et T. Erelti arvamus “Kahe või rohkema keelendi vabas võistluses selgub, kas üks jääb peale või ei loobu keelekollektiiv kummastki”, on aegunud. Avalik poolehoid kippus kalduma E. Muugi poole, kes oli kunagi kirjutanud: “Iga pisemgi uuendus nõuab siiski energiakulu tuhandeilt kirjutajailt, kõnelejailt ning kuulajailt-lugejailt. Teadvus sellest tõsiasjast sunnib ettevaatusele uuenduste esitamisel, sunnib kaaluma, kas soovitatav muudatus pakub sellevõrra paremusi, et tema läbiviimine tasundub.”

    Seltsi välmurite töö ja morfoloogilised reformid olid kahtlemata austust väärt, kuid Anule tundus, et lingvistide ühendus vajanuks autoriteetset visionäärist juhti. Kedagi, kelle sõna maksaks. Muinasaegse tiitli “vanem” kasutamine üksi ei aidanud, liidetagu see siis keelekorraldaja ette (nagu seda tegi Instituut – vanemkeelekorraldaja) või antagu Seltsi toimkonna juhatajale, sisuliselt ei muutunud midagi. Oleks nad vähemalt Seltsis ja Instituudis milleski samal arvamusel olnud, ehk oleks üheskoos jõutud ka ihaldatud dünaamilise arenguni! Või oleks keegi ära kasutanud tehnoloogilist progressi, loonud innovaatilise ja muutuva veebikeskkonna, aga ei! Kord juba kaante vahele jõudnud lollus põlistati ka Instituudi kodulehel ja selle parandamise asemel koguti guugeldades madalalaubaliste perekoolifoorumlaste sõnade nurisünnitusi. Järgmise ÕS-i tarbeks.

    Jah, ohkas Anu, juba oli keegi Kirjanik loobunud ebakeeles kirjutamisest, teatud erialade kollektiivid protestisid järjest häälekamalt oskuskeelekorralduse terminoloogia mahajäämuse ja tobedavõitu muudatuste vastu, internetiavarustes oli aga ammugi Vilém Mathe-
    siuse keelekorraldusideaal “nõtke stabiilsus” hetkedebiilsuseks ristitud.

    Üsna loiult tõukas Anu tammist ust, mis teda toimkonna kohvilauast lahutas, ning põrkas aatriumis kokku konverentsi peakorraldaja, Instituudi teadusnõukogu vanemteaduri ja Seltsi juhatuse liikme Siiri Miivisega. Pärast tervituste vahetamist püüdis Anu juttu oma tänaõhtusele ettekandele ja üldisemalt keelehooldele juhtida.

    “Siiri, kuule, kas sa raadiost viimast “Keelepiiksu” kuulasid? Nad otsisid omakeelset vastet vibraatorile, kuid ei suutnud otsustada, kas nimetada kunstriist mõnustiks, rahuldiks või jõrriks. Mida sina arvad?”

    “Midagi ei arva,” vastas professor Miivis õlgu kehitades.

    “Aga telekast YES Teatri etenduse salvestust nägid?” alustas Anu uuesti. “Tead, see vaadend oli Aavikust ja saate sissejuhatuse nad filmisid Rootsis. Käisid tema hauale lilli istutamas ja ise veel arutasid, miks muld nii pehme on ja kobestamist ei vaja. Et kas tõesti vaene Johannes pöörleb hauas, kui kodumaal toimuvast kuuleb?”

    Siiri Miivise jättis Anu jutt ilmselgelt ükskõikseks ja vestluskaaslase sõnaahtrusest julgust saanuna otsustas naine minna otserünnakule.

    “Siiri, vaata, mul on mure. Eks vaielnud M. Hint, K. Aben, E. Elisto ja E. Nurm juba pool sajandit tagasi omavahel selgeks ortograafia aksioomid, muu hulgas ka võõrpärisnimede ja nendest tekkinud tuletiste kirjutamise traditsiooni jäävuse? Kas tõesti peab iga dispuudi velmama või võiks mõned kokkulepped ka püsida? Kust ja kuidas see “manees” meie armsasse 1999. aasta ÕS-i ikkagi tuli? Ja ülejäänud perverssused?”

    Miivise ükskõiksus hakkas pisitasa ärritusega asenduma: “Mis sa üldse ei memoreeri midagi vä? Toimkonna koosolekutel ju käisid?”

    Noore seltslase jutt tüüris vägisi ebamugavasse suunda, kus varitsevad karid ähvardasid kõigutada muidu nii vaikselt kulgenud keelekorraldajate laevukest. Kas tõesti nüüd, ajal, mil matriarhaatlik võim juba tsementumas oli, tuli tagasi pöörduda algusesse? Tegeleda taas isaste kakluste ja mõõduvõtmistega ning asuda teaduse abil kirjakeelt puhastama, rikastama ja ilustama, nagu oli tahtnud Hurt? Ja kes niimoodi otsustab – revolutsionäär, kes pärineb nende enda leerist? Siiri Miivis ei tahtnud seda uskuda.

    Muidugi oli Anu koosolekutel käinud. Neil istumistel arutati harva midagi huvipakkuvat ja lõviosa aurust läks aastaraamatute koostamisele ja teineteisele auhindade jagamisele. Aeg-ajalt ilmutati mõni artikkelgi, millesse oli kütketud intriig vaid selleks, et tundliku keelekõrvaga inimesi õigekeelsussõnastiku kallalt eemale meelitada. Seda Anu loomulikult ei öelnud, kuid küsimused jäid.

    “Ah, ära nüüd niimoodi noruta! Küll sa näed, et kõik saab korda. Küll õpid, et elu ja maailm ei ole nii mustvalged,” lohutas vanemteadur oma nooremat ametivenda.

    Anu teadis, et Siiri Miivis jälle värvikontrastini jõuab. Ta nägi juba vestluse alguses kolleegi kaenla all raamatut.

    “Fifty Shades of Grey” oli selle kaanel.

Vikerkaar