Maarja Kangro
Valik aariaid ooperist “Süda”
Maarja Kangro
Valik aariaid ooperist “Süda”
Urmas Vadi
Georg
Piret Bristol
Viimane lugu
Tõnu Õnnepalu
Flandria päevik
Mudel
Lause on mudel tõelisusest, nii nagu meie teda kujutleme
Plikatirts ühistranspordis
pisut väiksem oma koolikotist
istub kindlalt
ükskõik kui vana inimene
ta jalge ette ka ei variseks
ükskõik kui vihaselt ei seiraks
teda kiilanev keskealine mees
portfell kiivalt kaisus
“temal on parem koht, akna all!”
tirts unistab ehk laulukarussellist
ning seejärel kaks takti ülespoole
üks takt allapoole
aga kui ta pisut kasvab
siis on ta juba ratsionaalsem
enam ta ei istu
vaid räägib seistes
et sisekujunduses liigub
palju pappi
ning läheks loengu asemel
hoopis kinno
oo tuntud kolumniprofessor!
kes sa väljusid
pisarsilmil kirikust!
loodetavasti ei satu
see tibi su loengusse –
nuhtlen end muidugi
võib-olla tegi ta just
referaadi raamatust
mida ma temaealiselt
uneski ei lugenud ega oota
mida ma pole
käes hoidnudki
tema kõrval väsind pereema
kellel sisekujundus
ning modellivärk juba selja taga
unistustes muidugi
ta mees on kena
viis alguses
kaks korda oma
76nda bmw-ga
pankrannikule
sülitas sealt alla
ja ütles et võiks
lõdva randmega
veel sülitada
teisel korral tahtis ta
juba vastuteenet
kaks sekundit
tõmblust
ja pärast laiamine
sõprade ees
et padi näkku
ja pajeehali
praegu on kõik hästi
ainult üks armuke korraga
ning mõistmist ihkav pats
vastu naist
näost tagumikuni
kui tuju nihu
kui selgub
et polegi
künka kuningas –
nuhtlen end muidugi
iq ja bmw
pole alati
pöördvõrdelises seoses
kõik mehed pole sead
näiteks mina
viie aasta pärast
on eesti maailma
rikkaim riik
euroopa pärl
venemaa super-ego
ja usa sõber, väga hea
ausõna
vedagem kihla
et tüdruk laulab juba
tv-s murtud südamest
ning tänab ennast
teiste nimel
pereema
peidab sinist silma
eksklusiivse seksi-eri taha
kus räägitakse
et naised teenivad siin
juba sama palju kui mehed
vähemalt seksiäris
neid seirab üks
kibestunud kirjamees
kes vihkab üllalt
maailma
kuna ta polegi saanud
igal aastal
kõiki võimalikke auhindu
ning keegi väidab
internetis
mida külastab päevas
miljard inimest
et ta suu on vahetanud
koha tema sulgurlihasega
rohkem kommentaare
ei tule –
nuhtlen end muidugi
võib-olla osalevad nad
heategevuses
ei söö loomaliha
võib-olla on tegu
ikkagi hea kirjanikuga
ning internetist
leiab ka
meeldivaid inimesi
*
Kes ei tahaks olla mees
kel on rahad saada
“kuule, juss, tuled või?”
“ma ei saa, mul on rahad saada!”
“Kuule, toivo, millal sa raha tood?”
“kurat, mul on endal rahad tulemas,
meelis lubas fiat avanti poppolo ära osta,
siis on mul üheksakümne kuuenda
honda kurosawa, kurat kuuskümmend amprit,
karburaatori fuss nagu tehasest tulnud,
generaatori distorshen laseb puhtalt läbi,
keegi jõhvist pidi järele tulema,
kui tuleb, siis tulevad ka rahad!”
Kes ei tahaks seista meestesummas
viltuse lauda ees ja rääkida:
“kurat, ega sõõrumaa äri ei tee,
siin ju rahad ei liigu, kurat
põrutaks venemaale, seal oleks kohe
rahad tulemas, mehed võtavad
seal kaevust naftat,
siin maksab see jupp raisk kolm tonni
aga seal ainult tonn.”
Nad räägivad ning “tonnid” lendavad,
“tonn!” pihtas-põhjas, raisk
“kaks tonni”, pauh, “kümme tonni”,
piuh, “sada tonni”,
nende taga mängib raadios
smoke on the water: tonn-ton-tonn
tonn-ton-to-tonn, tonn-ton-tonn, tonn-tonn.
Kes ei tahaks olla mees, kel on rahad tulemas,
tulev raha on sooja hommiku sarnane,
ta tuleb ja tuleb ning ta tulemine
on igavene sahisemine,
aga raisk, kel on rahad minemas,
minev raha on nagu
lõpp ja jama korraga,
lõpp-jama otse lõppjaama
see läheb ja läheb ja jääbki minema.
Pole puhkust oodata me maal
enne kui pole tulnud viimased rahad
enne kui puhkad, on vaja rahad saada
raha pole haud, raisk, et ootab
Leo ja Lio
Kunagi, Läänes –
Leo I oli Suur
pontifex maximus
esimene muide
Attila tuli
Leo III
Karl Suur tuli
Leo X oli Medici
Lorenzo poeg
ja humanist
reformatsioon tuli
Leo XIII vaeseke
oma Rerum Novarumiga
kapitalism tuli
Kunagi, Idas –
kuus Leoni ja Leontios
kokku seega seitse keisrit
ja siis veel väepealik Leon
printsess Leontia
keisrinna Leontia
ja vastukeiser Leontios
Kunagi – palju varem,
Lõvi häälega Leonidas
kes seisis ja lendas
pärslaste kohal
ehitas nende surnukehadest mägesid
siis palju hiljem veel
mõned Saksa-Rooma Leopoldid
mõned Belgia Leopoldid
rääkimata pisut varem
Leonardo da Vincist
pisut hiljem
Lev Tolstoist
mõnes keeles
Leo Tolstoi
Täna õhtul:
punasele vaibale astub
Leonardo di Caprio
ning eesti glamuurireporter
siutsub silmad punnis
lio-lio, lio-lio, lio,
lio, lio-lio, lio
lio
Nüüd puud on täies sügisilus,
kuiv lehevaip on teel,
oktoobriõhtu tüüne taevas
peegeldub järveveel,
kus luiki kivide seas pilliroos
on viiskümmend üheksa koos.
Siin loendasin neid esmakordselt
üheksateist aasta eest;
ja enne kui sain valmis, järsku
kõik lendu tõusid veest
ning valjult, tehes suure murtud kaare,
lõid kokku tiivapaare.
Ma olen vaadelnud neid uhkeid linde,
ja nüüd on hinges äng;
kõik muutund sest, kui esmakordselt
see tiivakellamäng
mu kõrvu kostis, tookord ent need kellad,
veel olid kerged, hellad.
Need armastajapaarid pole
jäänd vanaks; külmas vees
või sõbralikus tuules sõudes,
neil süda noor on sees;
käib vallutus ja kirg veel kaasas neil
ükskõik kus rännuteil.
Kuid salapäraselt ja kaunilt
neid liugleb järvel nüüd;
kus kaugel kaldal inimesi
teeb rõõmsaks nende hüüd,
kui ühel päeval, silmad lahti teinud,
ma näen, et nad on läinud?
LUULE |
Günter Kunert Kuidas ma kalaks muutusin |
Hasso Krull Luulet |
Maarja Kangro Luulet |
Doxie Üksildase naise monoloog, kes mõne hetke pärast muutub taimeks |
Irina Meljakova Luulet |
Llaita Luulet |
Larissa Joonas Luulet |
JUTTE |
Valdur Mikita Jänesekapsa teoreem |
Kai Kask Tumerohelised vagunid |
ARTIKLID |
Harry Liivrand Figuur. Faktuur. Koloriit. Uusvana Ado Lill |
Igor Kotjuh Kuidas tuulelohe lendu läks? |
Meelis Friedenthal Süüst ja häbist “rohelise mõtlemise” taustal |
Jaan Bergmann Luuletuskunst |
HÜPPED MODERNISMI POOLE II |
Tiit Hennoste 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid |
AKEN |
Mark Lilla Jumala poliitika |
DIXI |
P. I. Filimonov Sipsik ja mina |
VAATENURK |
Linda Kaljundi Aga ükskord ei alga aega (Andrus Kivirähk, “Mees, kes teadis ussisõnu) |
Epp Ollino Kohvitass avakosmoses (Mehis Heinsaar, “Rändaja õnn”) |
Johanna Ross Selles nädalalõpulisas: eesti mehe eri! (Tiina Laanem, “Väikesed vanamehed”) |
Kadri Tüür Mis jäi üle (Armin Kõomägi, “Nägu, mis jäi üle”) |
FOORUM |
Hasso Krull Foorum |
Hasso Krull
Foorum
Meelis Friedenthali “Süüst ja häbist “rohelise mõtlemise” taustal” (vt käesolev Vikerkaar lk 67–75) puudutab mõnesid põhimõttelisi küsimusi, mis väärivad kommenteerimist. Kuna kirjutise peamiseks lähtepunktiks on minu raamat “Loomise mõnu ja kiri”, millele mitu korda otseselt viidatakse, visandan siin lühidalt oma nägemuse.
1. Süü- ja häbikultuuri vastandus ei mõlkunud mu meeles, kui kirjutasin esseed vanarahva kosmoloogiast. Tõsi, võiks oletada – nii nagu teebki Friedenthal –, et see on peidetud sinna implitsiitselt, kuigi ma neid mõisteid otseselt ei kasutanud (“häbi” esineb ainult mõnedes tsitaatides, ja “süü” ei kuulugi minu käsitluse sõnavarasse). Tegelikult on asi siiski palju lihtsam: niisugune vastandus on minu meelest ebasümmeetriline ega võimalda selgeid eristusi antropoloogilise või etnoloogilise materjali tõlgendamisel. See ebasümmeetria sarnaneb usundiloost tuntud vastandusega monoteismi ja polüteismi vahel. Monoteismi mõistest lähtudes saab küll sellest erinevad usundid konstrueerida polüteismina, kuid vastassuunas liikudes langeb ehitis kokku – eeldatav “polüteism” pole ühtne, tal on liiga palju “monoteismi” tunnuseid, ja “monoteism” omakorda toimib tegelikkuses “polüteismina” või selle erivormina. Samuti ei saa ka “häbikultuuri” seisukohalt konstrueerida sellele vastanduvat “süükultuuri” – süü mõiste on arvatavates “häbikultuurides” juba sees, niihästi individuaalse kui kollektiivse süüna.
See abstraktne jutt saab ehk selgemaks, kui esitada süü ja häbi mõisted komplementaarsete paaridena. Kuna süü puudutab vaid inimese tegevust, mitte tema olemust, ei ole süütunne kujutletav ilma võimaliku karistuseta: sisestunud süütunne, mida psühhoanalüüsis tähistatakse “ülemina” mõistega, eeldab karistuse kartust isegi siis, kui see reaalselt teostuda ei saa. See võib tähendada, et karistus projitseeritakse kujutletavasse teispoolsusesse; modernse subjekti puhul võib aga olla ka nii, et inimene karistab pidevalt iseennast, uskudes, et midagi on ta ikka valesti teinud, ja arvates, et keegi peale ta enese teda ei karistaks. Nii tekib tüüpiline süükompleks.
Häbi puhul on kausaalsus ümber pööratud: oluline pole mitte see, mis häbile järgneb (see oleks ju karistuse teisend), vaid häbile eelnenud au kaotamine. Au puudutab otseselt inimese olemust, ja häbisse langemine tähendab, et ta ei olegi päriselt tema ise: tegu on teatud mõttes identiteedi kaotusega. Muidugi võib ka häbitunne sisestuda, ja sel juhul viibitakse pidevas identiteedikriisis, ilma ise selle põhjust taipamata. Miski näib olevat kadunud, kuid mis see õieti oli? Modernne subjekt ei vaja selle seisundi püsimiseks isegi rühmasuhteid. Sest kes oskaks öelda, milline ta identiteet peaks olema? Sellises olukorras on “au” mõiste naeruväärne, häbi jääb aga alles.
Lühidalt, süü- ja häbikultuuride vastanduses ei oska ma üht teisele eelistada. Lõppkokkuvõttes põhinevad mõlemad hirmul. Kui aga oletada, et vanarahva kosmoloogia hõlmab nii inimese tegusid kui ka tema olemust, siis puudutab see peale süü ja karistuse kindlasti ka au ja häbi.
2. Friedenthal oletab, et kuna ma suhtun “individuaalsusesse suure kahtlusega”, peaks “loomuliku ja loodusliku inimese juurde tagasipöördumine” ühtlasi tähendama “individualismist vabanemist”. Siin peaks kindlasti teineteisest lahku lööma “individualismi” ja “tagasipöördumise” mõisted. Seepärast selgitan neid eraldi.
Minu jaoks on individualismi suurim probleem see, et tõelist individualismi pole olemas: abstraktsed, isoleeritud indiviidid eksisteerivad vaid seadusetähe järgi. Tegelikkuses on tänapäeva inimene oma ühiskonnast sõltuvam kui kunagi varem. Sõltuvus rühmasuhetest pole viimasel ajal kahanenud, vaid kasvanud – eks kujutlege tänapäeva noort inimest ilma mobiiltelefonita! Rühmaseosed tungivad isegi sinna, kus inimene varem oli täiesti üksi. Teisest küljest võib abstraktse indiviidi kujutelm siiski muutuda reaalsuseks, kui inimene sattub sotsiaalselt ebasoodsasse olukorda. Siis tuleb välja, et mingid rühmasidemed ei loe; süü ega karistus, au ega häbi ei loe. Loeb ainult see, kas kodanik on maksujõuline või mitte. Ma arvatavasti pooldaksin individualismi, kui see tähendaks, et autonoomsel subjektil on vabadus kehtestada iseseisvalt kõik oma väärtused ja toetuda vaid enese valitud struktuuridele, mille ta vajaduse korral ka ise kujundab. See aga eeldaks, et ta ei sõltu ühiskonna nõudmistest, majanduslikest tingimustest, ruumilistest piirangutest, füüsilistest ja emotsionaalsetest vajadustest jne. Kui see nõnda ei ole, on individualism illusoorne ja varjab tegelikult orjust, solidaarsuse kadumist ja vastastikuse abi nõrgenemist.
Hoopis teine asi on Friedenthali kujutletud “tagasipöördumine”, mis võiks “individualismist vabanemise” järel tulla. Selline mõttekäik on minu jaoks läbinisti vastuoluline. Esiteks, kuidas saab mingi kogukond “tagasi pöörduda” seisundisse, mida ta ei ole kogenud? Teiseks, milline traditsioon võiks elada ilma “tagasipöördumise” illusioonita? Ja kolmandaks, kuidas saaks “vabaneda” individualismist, mis ei ole kunagi tõeliselt teostunudki? Kuna ma ei oska ühtki neist vastuoludest mõistlikult lahendada, võin ainult öelda, et minu meelest varasemate eluvormide juurde tagasi pöörduda ei saa; et minu meelest ei saa olla traditsiooni, mis ei vaataks minevikku, seda ühtlasi omal moel idealiseerides; ja et individualism võiks pigem olla üks võimalikke eesmärke, kui see tähendab iga kogukonnaliikme ainulisust. Friedenthali fantaasiad “häbiühiskonnast”, kus tegutsetakse “välise surve – ehk siis seaduste või kogukonna otsuste – sunnil”, ning kutsest pöörduda tagasi “traditsioonide poole, tihedama seotuse poole loodusega”, ei kannata minu meelest kriitikat. Väikestes kogukondades tegutsevad inimesed harva sunniviisil, ja traditsioonid ei tähenda tingimata seotust loodusega.
Tundub, et Friedenthali painab “tagasipöördumise” teema puhul üks kinnismõte, mida võiks kokku võtta võrdpildiga uuest veinist ja vanadest lähkritest. Ta väljendab veendumust, et need kaks ei sobi kokku. Võib-olla küll, aga minu kavatsus on siiski olnud midagi muud. See peaks selgelt välja tulema ka “Loomise mõnu ja kirja” eelviimasest peatükist, kus korra kasutasin sõnapaari “teistsugune antiik”. Minu jaoks on oluline traditsiooni uuendamine. Miks osta alati pudelivett, kui mõnikord saab ammutada otse allikast? Ka vastupidine hoiak on võimalik: see oleks tüüpiline fundamentalism, mis orienteerub pühakirjale ja taotleb pigem traditsiooni vanandamist, tänapäevase elu näilist arhaiseerimist. Fundamentalismi sõnum on: tõelist allikavett saate vaid meie pudelitest, sest see villiti sinna nii-ja-nii-palju sajandeid tagasi. Niisugune traditsionalism on üksnes kahjulik ning suudab inimkooslust vaid lõhestada. Seepärast võtsingi suuna suulise pärimuse loogikale. Ehk teisisõnu, kui tsiteerida iseennast: “Tähtis on pärimust mõtestada ja arendada, kasutada seda oma äranägemise järgi, nii nagu tegi vanarahvas ise.”
3. Suuremat sorti segadus tekib Friedenthali arutluses siis, kui ta jõuab pealkirjas väljakuulutatud “rohelise mõtlemiseni”. Jääb mulje, et Friedenthali meelest on see mingite moralistide leiutis, kellele on “pinnuks silmas” tänapäeva tehnoloogia võime meie looduslikke elutingimusi muuta. Rohelised paistavad olevat isemoodi traditsionalistid, kes irratsionaalsest vaenust ajendatuna püüavad piirata moodsa inimese elumõnusid ja kutsuvad teda “tagasi looduse juurde”, st avatlevad kehvemalt elama. Inimene aga ei taha järele anda – teda tõmbab vastupandamatu veetlus Stupid White Man’i poole, kes “süüst ajendatud” mõtteviisi jõul taotleb kõigile õnne ja rõõmu. Stupid White Man on nimelt kõige kangem nõid, šamaanistki vägevam; ennäe, seal ta juba ootabki, kätel surnud laps, kelle ta on heal meelel valmis vanematele tagasi andma.
Viimases kujutluspildis on ehk oma tõeteragi. Stupid White Man annaks ehk tõesti pärismaalastele nende lapse tagasi – aga tingimusel, et see on enne tühjaks tehtud kallitest elunditest, et tal on silmad peast välja kougitud, neerud välja lõigatud jne. Toorainet pole ju mõtet raisata, universaalne “süütunne” sunnib lakkamatult taotlema üldist heaolu ja õnne… Aga heakene küll. Mis siin salata, Friedenthali ettekujutus “rohelisest mõtlemisest” on groteskne. Roheline mõtteviis ei põhine ju arusaamal, nagu tänapäeva tehnoloogia ei toimiks. Vastupidi, rohelised arvavad, et selle võimsust ei tohi alahinnata; niihästi tulevasi kui juba teostunud ohtusid tuleb näha realistlikult. Nii on roheline liikumine õigupoolest kõige modernsem suund; et saada “roheliseks”, tuleb tehnilised võimalused kogu täiega omaks võtta ja vaadata, mis siis saab edasi teha. Selgub, et energiakulukat majandamist jätkates suudaks inimkond oma ümbruse tühjendada ja ära mürgitada küll. Selgub ka, et tehnoloogiliselt oleks võimalik seda suunda muuta, puudu jääb seni vaid tahtest. Siit tuleneb praktiline järeldus, et halvast tehnoloogiast tuleb vabaneda parema abil.
Lihtsustatud progressiideoloogia tõttu ei saa tänapäeva inimene küll tavaliselt aru, et energiakuluka tehnoloogia kõrval võiks olla teisi, peenemaid ja säästlikumaid. See ongi tekitanud rohelistes teatava pessimismi, millele järgnevad ühiskonnakriitilised hoiakud. Ometi ei ole siin üht paratamatut teed. Kuigi Friedenthal näib arvavat, et paganlus, individualismi kriitika ja roheline mõtlemine moodustavad ühe “usutunnistuse”, pole see tingimata nõnda. Roheline mõtteviis on ikkagi vaid minimaalne pragmaatiline programm, millel ei pruugi olla mingit müütilist ega filosoofilist tausta. Õigupoolest on see lihtsalt sine qua non, sest mis mõtet oleks tulevikunägemusel, mis ei arvesta keskkonna hävimisel tekkivat arengutõket? Meil peaks ju olema mingi tegevuskava ka “musta stsenaariumi” puhuks. Alles siit hakkab võrsuma vajadus leida ka kultuurilisi alternatiive – kuid see on loogiliselt juba kolmas aste.
Need kolm punkti ei ammenda ilmselt veel kõiki lahknevusi minu ja Meelis Friedenthali arusaamade vahel, kuid põhiküsimused peaksid siin siiski välja joonistuma. Lisan veel paar pisimärkust. “Loomise mõnus ja kirjas” kasutatud kirjandus ei ole koolkondlik. Kuigi Friedenthal usub, et see on “jungiaanlik”, millest tulenevat ka minu “uuspaganlik mõtlemine”, ei ole ma sedalaadi kirjandust seal tsiteerinud (ainus erand on Marie-Louise von Franz). Miks? Ennekõike sellepärast, et Jungi triksterikäsitus jääb minu meelest liiga skemaatiliseks. Samuti ei pruugi ma sünonüümsetena mõisteid “muhe” ja “mõnus” – esimene on vaid harv epiteet, teine aga viitab pealkirjas figureerivale põhimõistele. Ja lõpuks – minu nägemus selles raamatus ei ole “uuspaganlik”. Kui juba olla pagan, siis ikka vanapagan.
Kadri Tüür
Mis jäi üle (Armin Kõomägi, “Nägu, mis jäi üle”)
ARMIN KÕOMÄGI. NÄGU, MIS JÄI ÜLE. Pegasus, Tallinn, 2006 (tegelikult 2007). 168 lk. Hind 199 kr.
“Härra Lammas kirjutas ainult hästi tõsiseid ja süngeid raamatuid. Alati lõppesid need väga halvasti, keegi jäi kas auto alla, kukkus kuristikku, uppus või pandi lihtsalt vangi.” Andrus Kiviräha loodud kuvand kolekirjanik härra Lambast raamatus “Sirli, Siim ja saladused” kerkis Armin Kõomägi uudisteost lugedes aredasti siinkirjutaja vaimusilma ette. Muud lõbustavat peale selle paralleeli pakkus raamat vähe. Kuivõrd aga hinnang “nüri” ei asenda paraku arvustuselt eeldatud kirjanduskriitilist analüüsi, püüan seda järgnevalt “Nägu, mis jäi üle” tekstide najal mingil moel läbi viia.
Üldiselt on Kõomägi looming senini pälvinud suhteliselt entusiastlikku tervitamist, seda nii esimese kui nüüd teise kogu puhul. Mõnevõrra meenutab see sama, mis toimus Kaur Kenderi sisenemisel eesti kirjandusilma. Vaimustust stiilis “Oo, kui lahe, keegi tuleb ja toob kuivavatele filoloogidele teateid ja mahlu elust enesest” väljendavad nii kuivavad filoloogid ise kui ka need kirjandussõbrad, kel tõenäoliselt rohkem võimalusi/tahtmist elumahladega otseselt kokku puutuda. Enamik Kõomägi juttude tegelasi meenutab mõnevõrra Kroonika kangelasi ning see tundub olevat ka tema kirjatööde peamine sihtgrupp. Sellele tundele annab kinnitust Barbi Pilvre tähelepanek: “Tegijate maailmast ootab kirjanduslikke teateid ennekõike eesti uus ärieliit ise, kelle hulgas on “lugemine nüüd moodi tulnud”, aga ka ajakirjandus, kes otsib pingsalt uusi positiivseid kangelasi “nende” hulgast, keda mainivad äriküljed ja seltskonnakroonikad,” märgib ta Kõomägi intervjuud saatvas kommentaaris Eesti Ekspressis (05.12.2005). Mida võiks Kõomägi looming pakkuda väljaspool seda kontingenti paiknevale lugejale või kas tal ongi regulaarse lugemisharjumusega publiku püüdmise ambitsiooni, on minu jaoks selle teosega seonduv peamine küsimus.
Esimese hoiatussignaali annab tagakaanele kirjutatud vigurdav tekst, millele on alla kirjutatud “Armin Kõomägi”. Selles öeldakse, et allakirjutanu on lahkesti lubanud oma nime raamatu kaanel kasutada, kuna sama autori nimega jutt on saanud “kellegi Tuglase medali”, ja kui oma nime kasutamisele üleliia vastu sipsima hakata, võetakse see (medal siis) veel viimati käest ära. Kui selle teksti mõte oli eneseiroonilise müstifikatsiooni loomine, siis on see iroonia küll üsna hambutu. Kui selle teksti mõte oli midagi muud, siis ei saanud minu filoloogimõistus sellest lihtsalt aru. Üldiselt on see mu meelest ohu märk, kui autor hakkab oma tekstidele ise metatekste koostama – siis ei ole ta ilmselt ise ka veendunud, et tema loodu laias maailmas iseseisvalt enese eest kõneleda suudab.
Viide “Tuglase medalile” on muidugi asjakohane märkus, kuna Tuglase novelliauhinna on Kõomägi Loomingus avaldatud “Anonüümsete logistikute” eest tõepoolest saanud. Seda kommenteeris tookordne žürii esimees Andrus Kivirähk kui “debütandi edumaad”: ““Armin Kõomägi on aga eesti kirjanduses uus nimi,” lisas Kivirähk, “ja uuel tulijal on võimalusi rohkem üllatada, nagu ka uuel näitlejal. Tal on lihtsalt teatav edumaa teiste ees, mida edaspidi enam kasutada ei saa” (Postimees, 23.02.2006). Debütandina on teda tunnustanud ka Jan Kaus.
Asjaolu, et Kõomägi on avaldanud oma loomingut sellistes etableerunud kirjandusliku suunitlusega nišiväljaannetes nagu Looming ja Vikerkaar, on rõhutanud mitmed tema isiku ajakirjanduslikud kajastajad Äripäevas, Pärnu Postimehes ja mujalgi. Võimalik, et need faktid peaksid automaatselt tagama kvaliteedi ja tõsiseltvõetavuse potentsiaalse raamatuostja silmis.
Raamatusse on koondatud üheksa lühemat ning üks pikem proosapala pealkirjaga “Nägu”. Viimane on osaliselt ka raamatule pealkirja andnud. Sellele viitab muuhulgas teose kaanepilt, mille keskmes püüab pilku kena pontsakas naisterahva tiss. Lugu “Nägu” jutustab nimelt dr Frankensteini laadi ilukirurgist, kes avastab end loo lõpus segastel asjaoludel kontamineerunud nägude ja kehade puntrast ega saa enam isegi täpselt aru, mis siis see tema mehelike ihade objekt õieti on.
Kõomägi loomingus valdab rõhutatult maskuliinne (isane) vaatepunkt, mis tekitab taaskord paralleeli Kenderi teostega. Heaks kõrvutuseks sobib “Ebanormaalne”, mille keskne probleem keerles minu arusaamist mööda suuresti ümber küsimuse, miks leidub naisterahvas, kes ei taha keppi toredalt isaselt, kes pealegi veel keskmiselt intelligentsel tasemel vestelda oskab. Kõomägil küll otse sellist probleemi ei eksisteeri, sest peategelasteks olevatel meestel jääb oma riista ümber kepsutamise kõrvalt eneserefleksiooniks üldse suhteliselt vähe aega. On muidugi selge, et novellides ei saagi tegelasi kes teab mis psühholoogiliste sügavusteni arendada, aga Kõomägil on nad ikka lapikud mis lapikud. Skemaatilised, pinnapealsed; tegutsemismotiivid juba kolm lehekülge enne tegutsema asumist ette aimatavad, nagu ka tegevuse tulemused. Vahest on see karakterikujunduslik lõtvus mõeldud võimendama lugude sisu kujundavat kombelõtvust? Kardan siiski, et see oleks ületõlgendus.
Raamatu iiveldama ajavale sisuplaanile on tähelepanu pööranud Maire Liivamets oma “Liivametsa lugemistes”, mis on peamiselt raamatukoguhoidjatele suunatud eesti kirjandust tutvustav võrgukoht, kuid mida on kindlasti huvitav ja hariv lugeda teistelgi (http://www.nlib.ee/74626). Nõustun temaga – lugude sisu on valdavalt imal ja rõve ning mina ei peaks seda mingiks stilistiliseks võtteks või iseäralikult “julgeks keelekasutuseks”, mille eest autorit kindlasti kiita tuleks, kui ei taha jätta silmakirjaliku moraalijüngri või lihtsalt lootusetu elupelguri muljet. Rõvetsemisel ja rõvetsemisel on vahe ja see vahe seisneb selles, kas ta on millegi muu teenistuses või esineb ainult enese eksponeerimise eesmärgil. Ka Andrus Kiviräha “Armastusest” on oma pealispinnal tülgastav, kuid selle pinna alt on võimalik leida eksistentsiaalseid küsimusi, mis muutuvad ilmseks üksikteost autori kogu loomingu konteksti paigutades. Kõomägi loomingu kontekstis ei leia ma naturalistlikel või üle vindi keeratud stseenidel mingit sügavamat küsimust küljes olevat. Ehk ei oska otsida, kuigi ega ka teised arvustajad pole vist leidnud. Mart Juur kirjutab kõikenäinud humoristi stoilisusega: “Kõomäe raamatu võib julgelt kätte võtta igaüks, kes ei kannata huumorimeele puudumise või ülearenenud sündsustunde all. Eesti kirjanduse kontekstis on tegemist ikka väga kergemeelse lektüüriga. Kõomägi ei loe moraali, ei punnita isiklikest angstidest suurt kunsti destilleerida ega otsi vastust igavikulistele küsimustele, ta jaurab enese ja teiste rõõmuks” (Postimees, 02.06. 2007).
Ei saa muidugi salata, et filoloogilegi siiski üht-teist pudeneb. Suhteliselt loetav ja arusaadava sõnumiga on jutt “Jäi üle”, mis räägib sellest, kuidas tarbe- ja reklaamtekstid väikese inimese elu kujundavad. Süžeearendusele üksiku poissmehe pesumasinaostust on vahele pikitud mitmesuguseid kasutusjuhendeid, telekavateksti, isegi piiblisalme – lõpuni ei ole aga siingi suudetud joonel püsida. Teksti argitasandil paiknevale teadmistenivoole vaatamata on agorafoobial ahastusega kummivooliku pärast üsna vähe pistmist. Agorafoobiat, kui juba jutuks tuli, on väga mõjuvalt ilukirjanduslike vahenditega kujutanud Sofi Oksanen romaanis “Baby Jane”. Seda teost võiks soovitada ka lugejale, kes eelistab rõhutatult ühesoolist vaatepunkti, seda aga kunstilises, mitte naturalistlikus käsitluses.
Veel üks kriteerium, mis postmodernse aja kirjanduse “kirjandusemaks” muudab, on teatavasti intertekstuaalsus. Ei saa salata, et omal kombel katsub sellest sangast haarata ka Kõomägi, tulemus ei ole aga paraku Kenderinigi küündiv. Kui viimane püüab asja natukenegi keerulisemaks ajada ning nimetab teatud viisil loomisele lähedal seisvad tegelased näiteks Jaffaks ja Madaks, siis Kõomägil on asjad sirged ja selged: aias (botaanikaaias), mida kureerib J. E. Hoova, kohtuvad Aadam ja Eeva (kes on queer), söövad keelatud vilja (mangot), langevad pattu ja aetakse aiast välja. Tegevus toimub tänapäeval. Milline on see lisaväärtus, mis piiblilegendile sellise töötluse tulemusena osaks peaks saama, jääb minu jaoks selgusetuks.
Ühe ülistavama tutvustuse Kõomägist kui kirjanikust on ajakirjanduses pakkunud Kati Murutar, kes peab tema väljenduslaadi mänguliseks, lihtsaks ja geniaalseks. “Ääretult kujundlik mõtlemine, ülivaimukad võrdlused, nähtuste ja ihuliikmete koomilise personifitseerimise oskus, paradokside avastamise ja edastamise anne, pila ja filosoofia peenel piirimaal balansseerimise osavus,” loetleb ta kirjaniku loomingu positiivseid omadusi. Lisaks sellele kiidab aga ka, et “noorel mitme ala ettevõtjal on haruldaselt elus ja ilus eesti keel” (Pärnu Postimees, 22.05.2007). Pean tunnistama, et mina ei tabanud tõepoolest imet üheski Murutari poolt esile tõstetud aspektis. Kui tekstis sisalduvatest kujunditest kunstilise elamuse kätte saamine on ehk tõesti individuaalne ja vaieldav – kes saab, kes ei saa, miks saab, miks ei saa –, siis ilusa eesti keele alal on grammatika ja keelekorraldusega tegelevad professionaalid aja jooksul välja töötanud terve hulga kvantitatiivselt mõõdetavaid parameetreid, mille alusel on võimalik keele korrektsust/ilu hinnata.
Kenderiga sarnase stiilivõttena torkab Kõomägi tekstides silma hakitud, elliptiliste lausete kasutamise rohkus. Iseäranis rõhuvaks muutub see lühiloos “Ükskord ujulas”, kus lisandub jutustamine sinavormis. Võimalik, et see peab rõhutama peategelase, keskealise mehe sisemist ebakindlust ning kerget haavatavust mis tahes normist kõrvale kalduvate nähtuste (nagu suplev downikupoiss) kohtamisel, kuid sama võtet on teistes juttudes kasutatud ka sisemiselt väga integreeritud meestegelaste puhul, näiteks loos “Buum”, kus edukas kinnisvaraärimees on võtnud nõuks enda firma poolt turule paisatavate uute elamispindade rohkuse tasakaalustamiseks isiklikke elamispindu aeg-ajalt lihtsalt laiali peksta. Paraku ei ole elliptilisus aga läbivalt ellu viidud stilistiline võte. Väljajättelised laused vahelduvad normaalsete lühilausetega, need aga omakorda üpris keerukate ja vigurdavate põimlausetega, mille puhul on raske aru saada, kas need on teksti tekkinud pidurdamatu inspiratsioonipuhangu väljendamise käigus või on neid tükk aega seda- ja teistpidi klaviatuuri piinates kokku pandud. Näiteks: “Pikalt võitles paisuv pisar kahe külgetõmbe jõuga, kuni lõpuks end ahvatlevast puuviljast vabastas, et hetk hiljem Aadama silme vahel miljoniks molekuliks plahvatada” (lk 51) või “Kabrioleti kokpitti suunatud pilk, millega kirurg Metsik abikaasa poolt valesti kasutatud hoovakest vaatas, oli mõru nagu kalamaksaõli” (lk 119).
See on keeletoimetaja õudusunenägu, mitte haruldaselt ilus eesti keel. Esimene lause koosneb kolmest kokku põimitud lausest, millest igaühes koormavad põhisõnu omakorda hämara sisuga epiteedid ja kujundid (“kahe külgetõmbe jõud”, “miljon molekuli”). Teine näide kujutab endast kolmeosalist põimlauset, millesse on omakorda kombineeritud kaks tud-lauselühendit ning kogu saadust üpris maotult võõrsõnadega garneeritud.
Selleks et nii keerutavalt väljendatud mõtet jälgida suuta, peab lugeja olema kas erakordse tekstihaaramisvõimega või siis peab esitatud mõte olema erakordselt lihtsakoeline. Siin on minu hinnangul tegu viimase variandiga. Samalaadi lihtsakoeline rõõm äkiliselt pähe tulevatest keelelistest assotsiatsioonidest leiab tekstides mitut puhku väljenduse ka vähenõudlikes kalambuurides ą la “konservatoorium ja konservid” (lk 19).
Pikka juttu lühidalt kokku võttes: üldiselt on kirjanduses siiski pisut peenemad mängureeglid kui vindi üle keeramine ja omaks lõbuks jauramine – neid reegleid ei ole aga ühe arvustuse raames jõukohane selgeks teha kõige potentsist pakatavamalegi õppurile.
Tiina Laanemi romaan “Väikesed vanamehed” kui viimase romaanivõistluse võitja on kohaselt ajakirjanduses äramärkimist leidnud. Nii mõnegi kajastuse keskmes on küll olnud furoorimaiguliseks klopitud linnalegend autori ebamäärasest sookuuluvusest, nii et tekkinud pilt ei pruugi olla päris õiglane. Siiski lubasid nii loetud kui kuuldud pudemed arvata, et sedakorda seisneb peamine küsimus järgmises: kas tegu on selle õige ja eheda kirjandusega või on lahke juhuse kaasabil pjedestaalile jõudnud piisavalt nutikas kergtekst? Teatud kahtlusi äratab ju ka tagakaanetutvustus, mis põhimõtteliselt lubab lugu meeste ja naiste suhetest üksikul saarel. Teiselt poolt – kui asi temaatikale taandada, siis millest muust üks romaan rääkima peakski?
Peamine küsimus lahenes kiiresti. Kõik kahtlused likvideeris ammendavalt ja elegantselt fraas “küpseid meloneid meenutavad rinnad lillelise suvekleidi kaelusest kordamööda poolenisti välja volksamas” (lk 75). Niisuguse lause valguses võib tõepoolest mõista kuulujuttu, et käsikirja autorit olla pimesi meheks arvatud: esmajoones tulevad meelde teatud tekstid, mille sihtgrupina nähakse enamasti meessugu. Muidugi, samahästi võib niisugune fraas pärineda ka mõnest žanripuhtast “naistekast”, kus nii tegelaste välimus kui seksapiil olulist rolli mängivad. Ja pigem kaldubki käesolev juhtum sinnakanti. Raske on seda lauset aga ette kujutada tõsiselt võetava romaanivara koostisosana.
Loomulikult on niisugune otsus tinglik. Sobilik kontekst võiks selliselegi lausele ohtralt nii- ja naasuguseid tähendusi anda. Kuid sellist konteksti ei teki: romaan tervikuna on kirjutatud küll veidi softcore’imas, kuid muidu sarnases laadis. Siin ja seal on suunurgast nurisetud, et Laanemi raamat olla lihtsakoeline jutukas, ent sama hingetõmbega avaldatud kiitust lobeda stiili ja mõnusa jutuvestmisoskuse eest. Seepeale tuleb arvata, et on maitseasi, kui lobedalt kellelgi sellised püüdlikult reipad ja naksakad, peaaegu läilalt naljatlevad lausekesed kurgust alla lähevad. Tõsi, vahepeal kohtab üllatavat ja ilusat. Siin ja seal esineb peaaegu rabavaid kujundeid. Kohati hälbitakse valitsevast lakutud-ilusast stiilist, näiteks jutustab macho-isa poegi treenima sundides neile innustuseks loo vanaisast, kes kord 31. detsembril jõusaali minnes leidis eest suletud ukse, ent oli sunnitud selle maha murdma ja hiljem trahvi maksma, vaat nii suur isu oli tal trenni teha. Seesugune pala puhast, mahlakat groteski võtab lausa õhku ahmima – aga seda üsna lameda tekstimassiivi taustal. Üldiselt jookseb lause magusalt ja innukalt nagu professionaalsel raadiohäälel.
Samas jääb narratiiv päris meelelahutusliku loo tarvis pisut kasinaks – kuigi ajuti tekiks nagu mingit põnevust seoses konfliktide ning isegi surmade ja kadumistega, juhtub tegelikult õige vähe. Loodud reaalsust on küll päris nutikalt ära kasutatud ja jutustamise käigus tabatud nii mõnigi leidlik olukord. Ent sageli on need nii läbi nämmutatud, viimase silbini lahti kirjutatud, et võlu kipub kaduma. Narratiivi nõrkust pole aga siiski mõtet ette heita, kuna ilmselgelt ei olegi taotletud kirjutada jutukat, mille pinge püsiks süžee keerdkäikudel. Kui liigsele nämmutamisele vastukaaluks jäävadki mitmed otsad ja otsakesed siin ja seal lahtiseks, või otse öeldes lõpetamata, ei pea seda pidama puuduseks, olgugi et kohati võib see olla ette kavatsemata. Keskendutud on tegelastele ja nende “lugudele” elusaatuse tähenduses. Paraku on seda tehtud viisil, mille nimetamine psühholoogiliselt veenvaks näib olevat liig. Enamasti joonistatakse mõne valitud detaili või lausekatkega tegelane välja – kas järjekordne “väike vanamees” või ka keegi muu –, luuakse mõne kärme liigutusega mulje, mis temast jääma peab, ning ülejäänud aja vältel kirjutatakse seda pikemalt lahti. Lahtikirjutus on üpris sirgjooneline: põnevuse mõttes lisatakse hiljem mõni konks või krutski, üldpilti see aga tegelikult eriti ei muuda ega kõiguta. Nõnda jäävad tegelased, kellega küll tublisti vaeva on nähtud, ometi õige üheplaaniliseks.
Just nimelt see toobki pähe järgmise võrdluse: selle asemel et olla oma tegelastele keskendatuses täpne ja tabav, raamat nagu vaheldaks üksteisega kergesti seeditavaid ja tarbimisvalmeid portreelugusid erisugustest “huvitavatest tüüpidest”. Autori ajakirjanikuametile tähelepanu juhtida ei ole muidugi originaalne, ent paratamatult kipub domineerima mulje, nagu oleks “Väikeste vanameeste” puhul tegemist ajalehe laupäevalisaga, mis on paisutatud raamatuks. Portreelugude kokkukleepimiseks laenatakse mujaltki tükikesi: tegevuskohta aitavad kirjeldada elustiiliveerg ja sisustusnurk, sööki valmistatakse kokanduslehekülgedelt pärit sõnavaras. Vahele pikitakse üldhuvitavaid fakte näiteks serenaadi laulvatest hiirtest (rubriik “Kirev maailm”) ning et lugu paremini jookseks, on lausa ajalehe põhiosast krimikroonika motiive kopeeritud. Ajakirjanduslikkus seletab ilmselt kõige paremini ka eespool kirjeldatud mainstream-humoorikat lausestiili.
Sealjuures tuleb aga tunnistada, et kõnealune laupäevalisa ei pärine mõne nürilt haltuurat vihtunud ajakirjaniku sulest. Kuigi kuri toimetaja võib olla käskinud täita leheruumi eespool kirjeldatud lobedate lausetega, on kirjutajal säilinud soov luua hingeminev, ehk isegi tulemusi andev probleemlugu. Selle loo teemaks on eesti mees. Ent teema on ette võetud lausa hämmastava süstemaatilisusega: näidiseksemplaride portreteerimisel ei ole kõrvale jäänud pea ükski stereotüüp. Põetakse seedehäireid ja salaalkoholismi. Vihatakse homosid ja põlatakse kanarinnaga nõrgukesi. Armastatakse kirglikult autosid ja jahte. Seltskonnas ollakse lõbus ja lärmakas, sisimas kinnine ja ebakindel. Tahetakse tunda end peremehena. Salamisi peljatakse olla läbikukkunu ja tuhvlialune. Tuntakse end elu poolt nurka aetuna, murdutakse, leitakse väljund vägivallas. Kätt aja pulsil hoidev autor pole tähelepanuta jätnud ka uuemaid tuuli: aeg-ajalt otsitakse abi esoteerikast, pöördutakse looduse poole, avatakse chakra’id. Ei tulegi pähe, et midagi oleks välja jäänud.
Kõige selle taustal figureerivad kui tapeedina naised, kes katavad lauda, kujundavad kodu, suhtlevad inimestega mõistval ja empaatiavõimelisel moel. Kuigi kohati tungitakse ka sügavamale, iseloomustavad neid naisi peaasjalikult ikkagi needsamad kaelusest välja volksavad melonirinnad. Laanem ise on öelnud, et tahab kirjutada inimestest. Käesolev raamat kõneleb inimestest ja naistest. Kas meeste lähilugemine on autoril täppi läinud, tuleb ehk jätta eeskätt meeste otsustada – igatahes tundub, et nii mõnigi on sellega rahul olnud. Kas see on õnnestunud muidu nauditavalt, leidis juba arutamist. Ikkagi võiks õhku jääda (mitte tingimata etteheitva varjundiga) küsimus, miks on autor otsustanud just sellise rõhuasetuse kasuks. Ent kui jätkata ajakirjandusspetsiifilist põhjendusliini, on asi selge: selle tingib probleemloo teema. Praegu palutakse meil mõelda ennekõike meestele. Ning kui probleemloo eesmärk on juhtida lugeja tähelepanu mingile kitsaskohale antud valdkonnas, siis selle on käesolev raamat tõepoolest saavutanud. Ka liigne didaktilisus, mis teost hariliku romaani võtmes lugedes häirib, võib sel puhul õigustatud olla. Nn eesti mehe küsimus ongi juba suuresti klišeeks muutunud. Selles mõttes on see leidnud käsitlemist omamoodi tabaval viisil: sisu ja vorm on kaunis kooskõlas.
Sellega nõustudes võib ometi veel pepsilt küsida, miks on romaanivõistluse peapreemia antud niisugusele raamatule – ei saa üle ega ümber paratamatust tõsiasjast, et auhind otsekui kohustab millekski. Olgugi kõnealuse võistluse reputatsioon nii- või teistsugune, kuni hiljutise ajani on seal pärjatud ikkagi üsna selgelt kõrgete taotlustega romaane. Tõsi, viimastel aastatel on sellest ehk tasapisi kõrvale kalduma hakatud. Tundub aga, et nii selgelt ajaviiterubriiki kuuluvale kirjandusteosele ei ole seni esimest auhinda omistatud. Samas ei ole see ehk sugugi ootamatu, kui heita pilk ümberringi. Sellega ei taha ma hinnanguliselt viidata “eesti kirjanduse kurvale hetkeseisule”, pisar silmanurgas, vaid üksnes kirjeldavalt osutada valitsevale värvingule: kirjandusmaastikul muutub üha tooniandvamaks ajaviitelis-ajakirjanduslik stiil. Paljud blogijad-pseudoajakirjanikud kirjutavad enam või vähem “ilukirjanduslikke blogisid”. Mitmed neist on avaldatud paberraamatuina. Kirjanike Liidu hiljutine esimees on asunud ühes suuremas päevalehes rõhutatult “suvises” laadis järjejuttu avaldama. Päriselt asjassepuutumatu pole ehk seegi, et teine suurem päevaleht seob oma nimega raamatusarju. Miks mitte sel juhul anda romaanivõistluse peaauhind kergele nädalalõpu leheloole, mis tegelikult probleemartiklina täiesti arvestatav on?