-
Sõna jõud
Minu kõrvu on küündinud, oo õnnelik valitseja, et ühel kaugel maal elas neiu. Või tähendab, kas just neiu? Pigem täiskasvanud naine. Iseasi, et sageli pidas ta ennast üleval nagu kümneaastane tüdruk, nii et tema vanusest võis kujuneda väär arusaam. Kuid ma ruttan ette. Öö on seejuures veel pikk, nii et ma püüan oma nobedat keelt…
-
Arhibaldi uni
Arhibald arvas, et ta on vist üles ärganud. Toas oli pime. Ta tegi korra prooviks silmad lahti. Toas oli ikka pime. „Vist on öö veel,“ arvas Arhibald. Võib-olla on ikka veel uni. Kuidas sellest täpselt aru saada, kas oled ärganud või ei ole? Ta kobas käega enda ümber. Vasakul oli sein, paremal tühjus. Kuidas teada,…
-
Minu vana puust kast
„Kuid mitte alati polnud laps elav: teinekord, istudes hoidja kõrval, jääb ta äkki vait, kuid vaatab kõike nii teraselt. Tema lapsemõistus vaatleb kõiki tema ees toimuvaid nähtusi; need langevad sügavalt tema hinge ning kasvavad ja küpsevad koos temaga“ (Ivan Gontšarov, „Oblomov“). Elasin tol ajal ühiselamus. Pikk pruun koridor, hämar laelamp ja kaheksa ust kummalegi poole.…
-
2%
Veel hetk tagasi oli poiss jumala kindel olnud, et ikkagi ütleb sellele mustade silmadega tšikile, et armastab teda. Muidugi, armastab, millest muust enam rääkida. Ta oli seda hiinlase näojoontega tšikki vahtinud juba kolm peatusevahet ja jõudnud selle aja jooksul peas läbi elada kogu nende suhte. Nad olid kahekesi trammi tagumises otsas, see üleni mustas, süsimustade…
-
Isobel
Pereisa Jüri võttis kandikult ühe koogi. See juhtus olema piparkoogitüdruk. Jüri vajus korraks mõttesse. Enamik piparkooke olid päris tavalised piparkoogid. Nagu piparkoogid ikka – krõmps ja läinud nad ongi. Valitud piparkoogitüdruk oli kahtlemata täiesti tavaline. Väga suur osa piparkooke olid siiski erilised, põneva saatusega. Nimelt oli neil nimi ja lugu. Eraldi vääris esile tõstmist näiteks…
-
25 aastat hiljem
On ikka ilm, on ikka ülemused, kes sellise ilmaga oma truu koerakarja välja ajavad. Aga noh, pole vähemalt enam seda vastikut lund, mis porise surilinana veel nädal tagasi kogu seda pettumustvalmistavat kõledat maad kattis. Ei pea enam lirtsuvas lägas astuma, varbad külmad ja märjad. Hea seegi. Vastukaaluks on nüüd, kuhu ka ei vaata, kõik kohad…
-
Pereväärtused
Uni ei olnud veel lõppenud. Vaid veidi pinnapealsem. Õhem. Ärkvelolekule ligemal. Mart tundis, nagu oleks ta kerkinud ookeani põhjast pinna poole. Aeglaselt. Laisalt. Kiirustamata. Läbi une paksu vati. Unenägude pilvelaamade. Une tihke ja püdel mass oli märg ja soe. Jalad higistasid. Suus oli jahu maitse. Laud lasusid raskelt silmil. Meheuhkus kõva. Kõrv korjas üles esimesi…
-
Õnn tuleb magades…
Käsi silitas vaikselt ta pead. Peaaegu ei puudutanudki. Nagu oleks ta kass. Miks ei võiks olla kass? Sõrmed riivasid kõrva, libisesid kaelale, mööda kaela alla… heliseb, vist jälle heliseb… Ta sirutas käe välja, võttis telefoni, tegi ühe silma lahti, teise jättis igaks juhuks kinni, et saaks edasi magada. Kell oli pool kaheksa, kurat! Äratus kinni,…
-
Surm jäämägede vahel
Conchita Suarez oli tulnud Tšiilist Tartusse eesti keelt ja ajalugu õppima. Tema sattumine siia polnud mitte päris juhuslik. Nimelt oli ta vanaisa sunnitud 1944. aastal poisikesena koos vanematega Eestist Saksamaale ja sealt omakorda Lõuna-Ameerikasse põgenema, mis tähendas seda, et Conchitas oli veerandi jagu ka eesti verd. Nüüdseks oli ta Eestis viibinud juba üle kahe aasta.…
-
Külmad on nende nimed
Külmad on nende nimed, nende nimed teadmata ja teevad su katki kui sa kuuleksid. Neil härmatis hinge asemel, nad ei saa aru, pole vaja ka. Nad skaalalt väljas, pole isegi me vastandid. Lõpmata kõrgemal või madalamal meist siis, meid ei lahuta mitte määramatu sügavik vaid nad ise ongi Sügavik. Luuravad elu ümber, tahavad katki teha…