Oli juba kord kujunenud nii, et igal suvel kolisin ma suvilasse elama. Mitte et mulle poleks suvel linnas meeldinud, mitte et oleks olnud just mugav hommikuti pagan teab kust kolkast tööle vuhkida (ja ärgata seega poolteist-kaks tundi varem, kui ma seda linnas oleksin teinud). Ei. Lihtsalt oli kujunenud niimoodi. Ei olnud mul sealjuures mingeid ideelisi…
Ainus, mille kaotusest vaatajal pildiga võrreldes kahju võinuks olla, oli kaunis kalligraafiline kiri, mille Kuan Hsiu oli puu kõrvale maalinud vaid mõni nädal enne surma. Kiri ütles: “Kui elad — ela, kui oled surnud — ole surnud.”