• Kirjanduslik lugu

    Seitsmenda klassi algul saadeti mind «Artekki». Ma ei olnud ei tea mis priimus ega muidu silmapaistev kuju, ent kool sai just kolmeteistkümneaastase poisi tuusiku ja lihtsalt parema puudumisel otsustasid nad selle mulle anda. Tol aastal me suvitasime Käsmus, mäletan, ema saabus ühel augustiõhtul linnast, näol väga saladuslik ilme, ja kui ta oli mu uudishimu viimase…

  • Stoppkaader

    Sellest tähenduslikust hetkest alates hakkas Saral – nii on meie loo kangelase nimi – elus ja (see on öeldud veidi etteruttavalt) ka surmas kõik viltu vedama. Väliselt oli tal veel valikuid, ta oleks võinud keerata igalt järgmiselt ristteelt siia- või sinnapoole, aga kuskil tema alateadvuse hämaras, saatuse rakutasandil (kui nii sobib öelda) oli pöörmeseadja, häguste…

  • Onu Michel jt jutte

    ONU MICHEL Minu nimi on onu Michel, olen ametilt katlakütja. Või siis olin ametilt katlakütja, praegu ei tee ma midagi. Peamiselt meenutan aegu, kui olin katlakütja. Need olid head ajad ja on kindlasti väärt meenutamist. Palju sai ära tehtud. Igal õhtul sai katelt köetud. Vahel käisid katlamajas ka külalised. Vahel sai nad ka katlamajast välja…

  • Suguline inimene

    Suguline inimene alguses ei tea, et ta seda on. Alguses on ta niisama. Umbes viienda eluaasta paiku veab mõni teine sama vana põnn ta duširuumi ja siis nad vaatavad järele, mis värk selle sooga on. Sünnib sellest muidugi ainult palju pahandust – mõlemad saavad oma emade käest hullu moodi sugeda. Ivakeseks ajaks võib nüüd teema…

  • Lugusid soojadelt saartelt

    VANA VÄGEV NÕIDUS Kapingamarangi atoll, Mikroneesia „Vana nõidust ei tehta enam. Minu saarel Kapingamarangil jätsid kohalikud suure nõidumise maha, kui kirikuinimesed tulid. Nad jätsid maha oma tantsud ja juttude jutustamise. Ära ja minema! Siis nad ei kasutanud enam mokopuna’t, seda meie vana nõidust.“ Nii ytles Latik. Ta punus lilli selle kandi peaehtesse mwaar’i. Aitas oma…

  • Keskmaal

    Ma kõnnin läbi kõrge ja kirbe rohu. See rohi ulatub mulle rinnuni. On palju kärbseid, parme ja kihulasi, kes mind segavad. Aeg-ajalt on mõni puudesalu, mõni üksik iidne tamm, siis jälle lõputu rohtmaa. Jõudsin selle suure tasandiku veerde neljakümnenda eluaasta künnisel, tulles linnast, mille nime ma ei mäleta. Ei mäleta ma sedagi, mis põhjustel sealt…

  • Tegova naine

    Kell võis olla nii umbes kolm hommikul. Tartu polnud veel ärganud ega ka uinunud. Mai keskpaik. Tulin Zavoodist ja suundusin koju, sest järgmine päev oli ikkagi koolipäev ja tuli kell kaheksa või siis äärmisel juhul kell kümme loengusse jõuda. Kolmas aasta ülikoolis, tuli end kokku võtta. Zavoodis olin söönud pelmeenid, juua enam ei tahtnud kella…

  • Sissejuhatus patafüüsikasse

    Valge paberileht tõrgub vastu, ajab ennast tagajalgadele püsti. Peab seda perutamist taltsutama, käega lehte kinni hoidma, et teine käsi saaks näiliselt vabalt üle lageda lehe kirjamusta kribistada, ikka vasakult paremale, vasakult paremale, tüütult edasi ja tagasi nagu… Ei mingeid kujundeid! Tuleb lihtsalt täita tühjust. Ja talitseda iseenda kärsitust, pikendada Sissejuhatust kui lõputut eelmängu, kui laiska…

  • Tormidesööja

    „Ükski inimene pole saar…“ kirjutas kord üks ammu unustatud inglismann. Tal oli õigus. Inimene on meri. Ettearvamatu, ohtlik, tujukas. Iseeneses aina ümberpaiknev, võttes just selle anuma kuju, kuhu parasjagu sattunud on. Meri valgub inimese sisse juba tema sünnihetkel, täites imiku kopsud esimesest meeleheitlikust hingetõmbest alates. Mõnesse mahub teda vaid piisake, teise terve aamitäis. Ja mõni……

  • Uinuv hiiglane

    Oli üks neid päevi, mil loogika lakkas töötamast. Vähem oli rohkem ja kaugel tähendas lähedal. Bisnisklassipiletid olid välja müüdud ja turistiklassis küsiti ühe otsa eest kaks korda nii palju raha kui edasi-tagasipiletist. Nõnda läheb, kui hakkad minekut planeerima alles ärasõidupäeva ennelõunal. Tuhat ükssada üheksakümmend kuus eurot ja viiskümmend senti, sinna ja tagasi. Magnus vajutas parema…

Vikerkaar