Proosa

Ma vihkan maastikke. Retked loodusse, et hardal ilmel uurida linnalähedasi võpsikuid, koltunud heinamaid, oh kui ilusaid päikeseloojanguid, värvikirevust, puhtaid toone – kõik see tekitab minus hämmeldust. Põgenemine porisest linnast, et jälle end vaba ja muretu looduslapsena tunda, et kogeda jõu kasvamist, “kanalite” avanemist, energia ringlemist … meenutab mulle pigem palverännakut. Ei tea, milleks seda vaja on. Kas tõesti selleks, et puhastada keha, mis nüüdseks niigi juba nikotiinist ja kofeiinist koosneb? Või siis selleks, et virgutada vaimu, mis petetud lootuste, lõputute vaidluste ja mõttetu ülepinge toel on pöördumatult sandistunud? Ärge saage minust valesti aru. Ma pole mingi sapine tigekott. Teleka eest leiate mind harva. Arvutitest käin kaarega mööda. Lihtsalt see enesestmõistetav pühalikkus on mulle vastukarva. Lõppude lõpuks tulin ma siia matkale ju ise, omal soovil.

Oleme viiekesi. Trambime juba kolmandat tundi selles leitsakus mööda kiviklibust mägirada. Kasvav näljatunne. Püsin vaevalt püsti, kuid eespool tundub olevat veelgi ohtlikum. Hämmeldushüüded, millega kaaslased mu kõrvu kostitavad, ei tee asju paremaks. Vahin alistunult oma saapaninu. Parimad matkasaapad, oli müüja lubanud. Naljakas, et ostsingi ära, hirmkalli hinnaga. Autol on piduriklotsid juba pool aastat läbi, mootoril töötavad ainult kolm silindrit. Kabelaud on kodus juba ammu räbalateks ja kell on rikkis. Aga selle matka jaoks siin, mis tõenäoliselt jääb esimeseks ja viimaseks, tuli osta kõige kallimad saapad. Muie tuleb tahtmatult huulile. Nad ju tõepoolest ei hõõru. Aga see-eest hõõrub kõik muu.

Seisatan ja masseerin kõhtu. Kaks puud tungivad kaugusest esile. Mi­dagi väärastunut on neis. Kaotan korraks valvsuse ning ühe hetkega kat­tub vaateväli igasugu hõrgutistega. Neelatan ja neelatan ja neelatan. Gru­pijuht jääb ka seisma ja märkab, mida vaatan.

“Need seedrid on tõesti maalilised,” õhkab ta. “Nendeni on oma tunni jagu maad. Seal teemegi söögipausi.”

Ta tunneb vist veidi muret, et ma hommikul söömata jätsin. Olin valetanud, et ma hommikuti tavaliselt ei söögi. Et mul tuleb alles hiljem isu. Et saan hakkama. Neid näoilmeid, millega mulle otsa vaadati, kujutate kindlasti ise ette. Vean kihla, et nende arust olen ma lihtsalt mingi hull kabemängija, kes hakkab vaikselt reaalsustaju kaotama. Pikk maa on kõn­dida; süüa saab alles mitme tunni pärast; sul on jõudu vaja; võta ometi mõistus pähe; ma pean vastutama.

Ei, ei, ei. Ma ei söö. Tegelikku põhjust ma neile loomulikult ei öelnud. Nad ei võtaks mind enam üldse tõsiselt, kui neile tunnistaksin, et mul lihtsalt kaob igasugune isu, kui toidu hulgas on murulauguvõileivad.

Kõik sai alguse Klaipedast. Olime juba mitu päeva enne kabeturniiri algust kohale sõitnud. Käisime õhtuti väljas, vahel viskasime viina. Ühele sellisele õhtule järgnenud hommikul avastasin, et ma pole voodis üksi. Valgepäine nõtke kehaga neiu naeratas mulle unise näoga ja lõi mind pahviks. Palusin tal hommikusöögile jääda. Täpselt siis, kui ta mahlaklaasist esimese lonksu võttis, tekkis minus aimdus, et ta nimi võiks olla Jolanta. Veetsime terve päeva koos. Ja veel ühe. Tundus, et klapime hästi. Tundus, et see võiks kesta terve nädala. Või kogu elu.

Olime meeskonnaga kokku leppinud, et võistluseelse päeva võtame rahulikumalt. Mina aga sain jälle Jolantaga kokku. Õnnetu, neetud päev! Kõigest väest olen püüdnud juhtunut unustada, aga asjatult. Mida rohkem ma püüan, seda selgemalt kangastub mulle see hetk, see pilk, see naeratus. See naeratus, mis polnud enam see. Kui tobe kõik tagantjärele mõeldes tundub! Kui mitu korda olen mõttes võtnud Jolanta ümbert kinni, puudutanud sõrmedega hellalt ta huuli, naeratanud talle ja eemaldanud selle neetud murulaugutüki, mis ta esihammaste vahele kinni oli jäänud. Aga ei, aga ei, aga ei. Nagu suureks kasvanud infantiil, hal­vatud mõistusega metsavaht, puurisin ma päev otsa oma pilguga seda rohelust, mis Jolanta hambaid ehtis. Ma lihtsalt ei teadnud enam, kuhu lubadusi anda, kellelt paluda, et ta enam oma suud ei avaks. Tema aga naeratas sel päeval palju, tegi plaane, lobises niisama. Ehmunult vaatas ta mulle järele, kui järsku tänaval kabuhirmus põgenema pistsin, teadmata isegi, kas jooksen enda abituse või tema naeratuse eest.

Pärast pikemaajalist seiklemist lõpuks hotellivoodisse jõudnud, kustutasin öölambi ja sulgesin silmad. Esimene asi, mida nägin, olid hambad. Lumivalged, perfektses sirges reas. Murulauk esihammaste vahel.

Avasin silmad. Sulgesin. Uuesti hambad. Masendav. Vähkresin kogu öö, sõba silmale saamata. Pisike rohelusetera, mis esialgu vaid õige pisut pilku riivas, oli tasahilju hammaste ümber kasvama hakanud, võrseid ajanud, metsistunud. Haljastuseksperdi võlumaa. Päiksetõusu ajaks võis hammaste helki vaid üksnes ähmaselt hoomata – vohav rohelus oli katnud ka huuled, osa põskedest ning kaela. Masendav.

Sellest päevast saati pole ma valgetega enam ühtegi partiid võitnud. Alati sama vana lugu: algus läheb hästi; ent ükskõik, kuidas ma ka ei püüaks, ikka viib valgete nuppude nägemine mu mõtted Jolanta hammastele. Umbes siis, kui mäng on avangust keskmängule üle minemas, märkan esimest kurjakuulutavat rohelust oma kivide vahel hingitsemas. Esialgu lihtsalt veidi segab, siis aga hakkavad võrsed juba nuppude nägemist takistama ja tuleb mälu järgi mängida. Lõpuks on võpsik juba nii tihedaks kasvanud, et nuppe ei saa enam laua küljest lahti. Siis alistun. Kuigi alustan iga uut mängu kerges lootuses, et ehk lõpetab just see partii minu piinad, pole seni nii läinud.

Nüüd olen juba targem, aga esimene matš tollal Klaipedas oli ikka tõe­liselt alandav. Jälgisin hirmunult seda vohamist, vaatasin vastasele otsa, et kas temagi midagi imelikku märkab. Tema aga uuris seisu edasi, rahuliku mõtliku pilguga. Kobasin kätega roheluse sees, leidsin nupu, tegin käigu. Vastane hüppas jahmunult püsti. Mõistsin, et olin käinud tema nupuga. Vabandasin, panin tagasi. Kobasin edasi. Leidsin teise nu­pu. Katsusin tõsta, kuid see oli juba liiga kõvasti laua küljes kinni. Leidsin järgmise – sama lugu. Sattusin paanikasse, alistusin, tõttasin saalist. Muresosin: olevat olnud võiduseis.

Neelatan. Silme eest jooksevad läbi kõik need magamata hambaööd ja halvatunud võiduseisud. Kerge peapööritus. Leitsak. Seedripuud ja söök. Näe, vaata, milline maastik! Nälg. Kui ilus! Masendav.

“Nii, nüüd tuleb ohtlik rajalõik. Nagu näete, on rada väga kitsas ja libe. Kui libastute, siis millestki kinni haarata ei ole. Ja kukkumine tuleb pikk. Aga paanikaks pole põhjust: kui ettevaatlikult hanereas käia ja mõistlikke vahesid hoida, ei juhtu midagi.”

Grupijuht vaatab meile otsa ja naeratab julgustavalt, peaaegu emalikult. Ja mulle meenub tänane hommikupoolik, kui kõik toidulaua ümber kogunesid. Laud oli rikkalikult kaetud ja kostis rahulolevat mõminat. Asusin parajasti istet võtma, kui grupijuht justkui trumpässana oma kotist need neetud murulauguvõileivad välja koukis, endal peas samasugune heldinud ilme nagu praegugi: “Ise kasvatasin. Selle kevade omad.” No aitäh tõesti.

Võtame haneritta. Jaotame kotid võrdselt kõigi peale laiali. Mina saan söögikoti. Nuhutan ninaga. Tundub, et on midagi head. Kõht tõmbub sees kokku. Grupijuhi pilk palub veel pool tundi vastu pidada. Noogutan. Asume uuesti teele.

Mäed me ees kobrutavad mahlakalt, tunglevad, rüselevad, nii et higi voolab ojadena mööda kiviseid kaljusänge. Looduslikud pilvelõhkujad, tikksirgete õhku ahmivate mälestuskivide paraad, mis kummardub aupaklikult sügaviku kohale, mis otse me kõrval laiutab. Pilguga põhja ei hooma. Kaugemal, teisel pool kuristikku jälle laugem maa. Murune laugus. Valged hambad. Kivide vahel kasvav rohelus. Võdistan õlgu.

Muru, muru, muru, mu arm. Heidan koti seljast ja laotan murule ilusa valge lina. Ma ei tea, tõesti ei tea, mis mul korraga pähe lõi. Käed-jalad siiani võdisevad. Oh, miks pagana pärast ma seda veel tegema pidin? Võtan kahe käega peast kinni. Kõndisime, oli hirmus nälg, nii vähe oli veel pingutada ja siis ma ei pidanud enam vastu. Ei, enne veel see mees mu ees ütles midagi. Rääkis rohelusest ja kividest. Ja siis minus kihvatas. Ühtäkki nägin kombinatsiooni, mis varem oli kahe silma vahele jäänud. Lükkasin teda, ta kukkus, hakkas alla libisema ning tõmbas ennast päästa üritades järgmise ka kaasa. Too tõmbas omakorda järgmise. Nii nad üksteise järel läksidki. Ainult grupijuht jäi viivuks käsi ja keha viibutades tasakaaluasendit otsima. Astusin ta juurde, kõhklesin hetkeks, kuni mul­le meenus tema äsjane emalik naeratus.

Võtan koti ja asun seda lahti pakkima. Eine murul, seedripuude all, üksi. Mõtlen Jolantale, tema hammastele ja sellele, kas iial suudaksin sel­le kõik unustada. Päike särab, aga mina olen varjus. Silun valget lina. Kõik peab olema täiuslik: avang, keskmäng, lõppmäng. Kogu partii.

Neli keha mööda mäekülge alla veeremas. Liiga suur kallak. Abitud näod, mannetu hääl. Muigavalt õudne. Raputan pead. Tõmban kotisuu lahti. Valgesse paberisse pakitud toit. Seda polekski kõigile jätkunud. Vahin tükk aega juhmilt enda ette, kui pakendi sisu lõpuks nähtavale tuleb. Murulauguvõileivad.

LXXVIII

“Minnakse Veski uuli mööda vastumäge Helme poole; liigume juba kultuurprodutsentsel alal. Mida kõrgemale tõuseme, seda selgejoonelisemalt kerkib nägematusest linna kogupilt; võrdlemisi harvalt asetunud väikesed kastisarnased ehitised, nende vahel rohkesti vilja- ja okaspuid, kaugemal põhjas gümnaasiumi punane kivikere ja mustendavad kuusemetsad. Üldiselt on linnal suure küla füsiognoomia.”

E.P. koguteoses “Valgamaa”.

(Tõrva alev 192…, aasta enne tormi hävitustööd gümnaasiumi pargis)

Pildil seisavad ja istuvad nad lageda õhtuvalguse teravates varjudes. Pikad üksildased oksteta männid aia taga – taevatühjusse tõmmatud püst­­jooned – nemad viieteistkümnekesi siinpool lattaeda, heidetuna sügisesse. Noor aed, kirvejäljed aialattidel selgesti veel nähtavad, kusagil vasakul see suur ja nähtamatu, mis heidab varju. Nad ise heidavad – üks­­teisele, iseendile.

Ma peaksin valgust – vana värvitu positiivfoto järgi – märtsivalguseks, kuid ma eksin. On sügis – septembri lõpp –, nad istuvad kapsapeenra ääres.

Need poseerijatest, kes oma pale on pööranud päikese poole – nende näod on selged, kuid silmad pilujad. Kuigi õhtune ja kollane, ei lase päi­ke endasse (sisse) vaadata. Valgustuse eest tuleb maksta pimestusega. Kuid ainult üks neist teeb seda täiel määral, direktor Madis Reisenbuk ise. Sest tema istub keskel. Tal on lühikeseks pöetud pea, ümar, lõuga kasvanud nägu, valge krae, päikesest punakaskirju lips, küünarnukk toolileenil, pöial vestitaskus. Oma peaaegu suletud silmadega fikseerib ta sihikindlat ühte punkti. Ta näeb kaugele. Näeb, sest on valinud selle kauguse, kusagil pargipuude taga, võibolla Vanamõisa järve vastaskalda kõrgendikul, kes teab kui vanadele mändidele. Ülejäänud peavad oma valikut saladuses. Nad on leppinud osavalgusega ja kannatavad varjude all; selle eest võivad nad lahtisilmi vaadata. Silmadega, mis näevad kõike se­da, mis siin on, peamiselt iseennast. Iseennast õhtus, iseennast teisel pool (või on see siinpool?) lattaeda, millel kirvejälgi veel on tunda. Ja lõhnavad vaigu järele.

Siia rajatakse Reisenbukide kodu. Siia gümnaasiumi pargi kõrvale, ja võibolla on nad esimesed, kes hakkavad siia Vanamõisa järve ümbrusse ehitama. Pioneerid. Lagedasse õhtuvalgusse, kõrgete mändide joonestikku.

Nad on ja ei aimagi. Nad on, nagu oleksid just siis, kui nad on. Nad suudavad end petta olevikku. See tähendab, raputada lahti õhtust, teada, et hommik tuleb iseendast, nagu tuleb talvgi. Ja kapsad võetakse ja viiakse keldrisse. Hapendatakse tünnides, kuigi sügis sellest ei vähene, pigem süveneb. Siis tuleb hall maha ja rohi krabiseb valgena jalgade all.

Nad petavad ennast, nad usuvad, et nii see on. Nagu see ikka veel oleks.

Ei ole enam. Nad ei ole seal, kus nad on. Nad on igaveses õhtus. Igavese õhtutaeva igaveses tühjuses. Sügise lageduses. Päike hoiab neid oma valguse varjus.

Nad ei ole seal, kus nad on, nad on igavikus.

Ja ometi mõni neist naerab. Mõni räägib ja laps rebib katki kapsalehte. Ta ei vaata siiapoolegi, tema lagipea pruunid juuksed võtavad päikesevalgusest üheainsa heleda laigu. Keegi ei saa teada, missugune on ta nägu. Peaaegu kõik nad naeratavad. H iseendastmõistetavalt.

Tema nime mulle pildinäitaja (R tütrepoeg) nimetabki. Nimetab ja vi­hastab, kui ma äkki aru ei saa. Siis saan. Nad – R-id – vihastavad kergesti, nad on tõsised inimesed, neil on selged põhimõtted. Nad vaatavad päikesele silma.

Ehkki sügisel, ehkki õhtul, ehkki kissis silmadega – ja ikka maksavad pimendusega. Aga nad vaatavad kaugusse ja näevad ka.

Nad on lõuga kasvanud.

Mitte nii nagu meie.

Ka meie oleme lõuga kasvanud, aga teisiti. Me ei usu kaugust. Me ei usu, et ta on seal, kust ta paistab, ja meie ei pea temast kinni. Me ajame jonni. Me oleme süüdi. Meil on teistsugune lõug. Aga parimad on need, kes lasevad end lihtsalt petta ja naeravad. Või naeratavad ja vaatavad truusüdamlikult objektiivi. Või silmitsevad fotograafi. Või näitavad end selles, milles nad olid. Selles, mille olemasollu nad uskusid. Mille olemasolu võtavad ükskõikse üleolekuga.

H seisab tagareas aia juures, põsk vastu valgust, vasak ninapool hele – nägu iseenda varjus. See surm, mis kõigele varju heidab, hoiab teda kaelast saadik endale. Ta on valinud äärmise koha – nagu ikka. Ta on kohal, aga äärmisel. Ta on kohal, et aidata kohalolu. Temaga on see, mis seal oli, mingil määral tõelinegi. Tema iseendastmõistetav hoiak tingib õhtulageduselt, igavikult, tagasi selle päeva. Päeva, mis on päev koos hommiku, õhtu ja ööga. Sügise, koos kevade, suve ja talvega. Teda võib usaldada. Ta petab iseennast, kuid ei lase end sellest petta.

Ka enesetapja seisab tagumises reas, äärel, kuid idaservas, ema kõrval ja tema nägu on valgustatud, üleni. Siiski ei vaata ta päikesesse, vaid temast mööda. Mööda päikesest ja kaugusest. Ta on hüsteerik, sest enesetapja. Hiljem saab tast linnapea. Enne veel kui ehitatakse Õhne paisjärve kõrgele kaldale moodne konstruktiivses stiilis valge hoone, võibolla on tal ka õnn seal linnapeana viibida.

Kes teab, mina ei tea.

Nüüd ta naeratab, kuid tema naeratuses ei ole rõõmu. Küll ka mitte kurbust, selles ei ole midagi, see on grimass.

Päike paistab talle näkku, ta ei kissita silmi, sest ta silmad on ära pööratud, suu tõmmatud naerule, nii reageerib ta õhtule, aga võibolla ainult fotograafiale, või ema juuresolekule, kes seisab ta kõrval, nägu varjuga teravalt pooleks lõigatud. Ka tema naeratab, vaatab oma pooliku näoga pilkavalt fotograafi poole – kes teab, kes see on, küllap mõni tuttav ikka.

Samal äärel, enesetapja ees, istub, küünarnukk aiatooli seljatoel, N. Olter. Veel ei ole ta küll nime järgi tema, see raske abielu ja ränk abiellumine seisab alles ees. Ta näib elektriseerituna, ta juuksed hõljuvad püstloodis üles, ta naeratus turnib koketeerivuse ja hullumeelsuse piiril. Sellest ei ole midagi, sest tema on kunstnik – joonistusõpetaja praegu ja siin, ja palju rohkem võib ta endale lubada (lubabki). Alles hiljuti elas ta läbi romaani, mille elekter nüüd hõljutab nähtavasti ta juukseid.

Varsti aga läheb ta Olterile mehele – mingi lohutus peab ju ometigi leiduma, kuigi olekski ränk. Pallasesse ta enam tagasi ei lähe, sellega on lõpp, varsti on lõpp ka joonistusõpetusel, sest Olteri armukadedus piirneb samuti hullumeelsusega, aga kunst ei jää sellegipoolest tegemata.

Nüüd proua, hakkab ta nukkusid õmblema ja maalima – ta saab kuulsaks (kes teab, kuidas Olter sellelegi reageerib) –, aga hiljem tuleb kuulsus kasuks, Saksa ajal ostavad ümbruskonna rikkad talumehed nukud liha, või, munade ja muu hea ja parema eest kokku. Naabrirahvas igas­tahes kadetseb ja arvatavasti lepitab see Olterigi.

Olter ise on igas mõttes konksudega mees, temaga ei saada mõne lausega hakkama, tuleb loobuda või jutuajamine temast pikemalt ette võtta. Praegu ainult niipalju, et pildistamise ajal on ta õigeusu preester Tõrva vene kirikus Riiska järve lähedal Valga tänava lõpus, kus kogudus on väike ja palk ei toidaks perekonda ära. Seepärast peab hingekarjane pärast abiellumist võtma omale ilmaliku ameti lisaks, ta läheb postkontorisse ametnikuks.

N-i kõrval istub keegi, keda ma ei tunne. Ta jääb ema ja enesetapja ette, justkui nende vahele (ainuke suurem vahe selles grupis), ja kannab valget jakki ja vöödilist seelikut, sinna juurde heledaid sukki ja paelaga kingi. Teda ei varja keegi, tema on üleni nähtav – ometi tundmatu.

Siis Madis Reisenbuk ise, siis tema proua, proua naeratab ja kaks ham­mast hiilgavad kuldselt õhtupäikese valguses. Hiljem, neljakümne neljandal aastal, oli tal kuldhambaid palju, ka siis ta naeratas, ka tolle sü­gise õhtuvalguses nad särasid. Praegu on tal käed puusas ja pross rinnas, ka sellele heidab õhtu oma helgi. Siis noor daam, keda päike puudutab põgusalt laubale ja põsele: Noor daam varjus, lahtise kaelusega, kes ta on? Kas R-i ja ta proua tütar? Ma arvutan – niipalju ja niipalju: muidugi on võimalik! Ainult kas noorem või vanem? Vanem, kes käib ülikoolis ja lõpetab inglise filoloogina? Või noorem, kes käib Pallases, või läheb alles sinna? Ka tema, ka tema elab Pallases üle ränga romaani, ähvardab ennast tappa (lausa enesetapjate koondpilt), viskab ennast jõkke, kuid ujub siiski välja.

Tuleb koju Tõrva ja läheb kellelegi V-le – kellest hiljem enam kõneldagi ei taheta – mehele.

Kaob kuhugi see V, sünnib Jaan ja mina püüan Jaani hälli juures kärbseid, see on 1939. aasta sügisel (kui maja on ammugi valmis, isegi uus linnaosa, ja tänav, mis lõpeb Madis R-i majaga, kannab Madise nime) ja iga kärbse eest makstakse mulle ühe tagaaia kirsiga metsikust puust ja mina püüan hoolega. Hiljem kaob ka ema – see noorem tütar – ja Jaan jääb vanaemaga, aga see on teine lugu.

Siis on rea lõpp käes ja seal istub junnikeeratud patsiga naisterahvas, kes pöörab oma nina noore daami ja pr R-i poole, ütleb parajasti midagi ja päike valgustab tema valge, triibulise pluusi varrukat. Ta on mehelik naisterahvas ja kannab lipsu. Mida ta ütleb, just nüüd, kui nad seisavad, seda ma ei tea. Palju üteldakse sellel õhtul ja midagi ei tea ma sellest. Ta­gareas, H ja ema vahel, seisavad kaks tundmatut, nüri ilmega naisterahvast ja üks tuttav mees.

Aeg oleks rääkida temast. See peab sündima peatükis, mis jääb sulgudesse.

(LXXIX)

Ma ei tea ta nime, olen unustanud, see ei tule mulle enam kunagi meelde. Ta nimi on asi, mis unustatakse jäädavalt. Miks, ma ei tea. Ma tunnen ainult, et nii see on. Ma mõtlen temale ja ta nimele ja tean – see nimi ei tule mulle enam mitte kunagi meelde. Mingi keeld – täiesti põhjendamatu minu arvates – seisab mu mälu ja tema nime vahel.

Pole küsida kelleltki, sest kõik on surnud. Kõik nad – sellelt pildilt –, õhtuvalguses seisjad. Pilt täis surnud inimesi vahib mulle läbi päikesevalguse otsa. Mul tuleb klomp kurku ja mul on iseendast kahju.

Iseendast, sest mina olen kaotaja.

Õhtuse päikesevalguse kaotaja, sest kunagi ei või see enam tagasi tulla. Tema loomuses seisab – olla kadunud, nagu minu loomuses – olla kaotaja.

Mul ei ole kelleltki küsida, ma olen eksinud. Ma ei tea, kuhu ma lähen. Ma lähen, kuhu jõuan.

Ma ei saa ta nime teada, ma nimetan ta X-iks. Ema rääkis: “Mul on tunne, et talle maksti kätte – sinu isale nimelt. Sest alati tegi ta vaest X-i naerualuseks ja nüüd on tema poeg samasugune, või hullem veel.” See poeg olen mina.

Ema ütles: “Minul oli temast kahju ja ma mõtlesin, mis see Nigul tast alatasa kiusab, on ju igasuguseid inimesi.”

“Ta oli väga sümpaatne” – ütles ema veel – “minule ta meeldis, ta oli küll hirmus laisk ja vedel, kõik pudenes ta näppude vahelt maha, ikka ta kaotas midagi ära ja oma tuba ei olevat ta kunagi koristanud. Ta jäigi poiss­meheks.” Mina olin ka – siis, kui ema rääkis.

Ema ütles veel: “Neil oli suur talu, tema isal, ma mõtlen, ja meie käisime paar korda seal külas. Peaaegu nagu mõis, mitte nii nagu meil Võrumaal. Ubamulkideks nad ennast nimetasid ja olid uhked. Ta sai isa käest raha ja tal oli Tõrvas päris ilus korter, ja korras hoiti see – esialgu – ka. Ja ega polnud sellest ka midagi eriti, kui asjad vedelesid põrandal maas, oli nagu midagi boheemlikku.

Siis aga juhtus sääl midagi, kas isa suri ära, või läks talu pankrotti, ma ei tea, mis see oli, ta ise sellest ei rääkinud – on niisugusi inimesi, kes näi­vad väga lahtised ja jutukad, ekstravertsed täiesti, aga on tegelikult kinnised ja oma asjadest ei räägi midagi; või läks talu vennale või õemehele, ma ei mäleta, kas ma seda teadsin või ei teadnudki. Õde tal küll oli, tollega olin ma juba varem Tartus kokku saanud. Tema ise enam kodus ei käinud, aga mingisuguse raha ta kindlasti sai, päris ilma ta ei jäänud, aga hiljem ei koristanud tema tuba enam keegi. Ehkki alguses oli tüdrukuid palju, kes häämeelega oleks talle mehele läinud. Sinu isa narris teda ja see ei olnud enam ilus.”

Ma ei küsinud, kas sina ka, sest millegipärast tundus see küsimus kohatu.

“Ta olevat surnud suures viletsuses. Hiljem, kui me Tõrvast ära tulime, nägin teda veel paar korda – oli võidunud suvemantlis ja nööbid ripakil ja habe ajamata. Jooma vist ei olevat küll hakanud. Seda imelikum see põhjaminek. Ja nüüd ma mõtlen, jumal maksis su isale ta narrimised kätte. Ei tohi niimoodi ripendavate nööpidega ringi käia!”

Ma vaatasin, pintsakul olid kõik nööbid kõvasti ees, ükski ei ripen­da­nud. Ainult üks puudus. Ma teadsin aga, kus ta oli – taskus –, peenrahaga koos tuli ta alati välja, kui poes käisin.

Panin käe taskusse, raha oli, aga nööpi enam ei olnud, ei tea, kuhu ta seekord jäi.

Ma ütlesin: “Ei tea, kuhu ta jäi.”

“Sääl sa oled, nii ei tohi!”

(Nööpide etteõmblemine ei teinud mulle vähimatki raskust, ei tee prae­gusenigi ja aeg-ajalt ma neid õmblengi, aga see ei puutu asjasse.)

Mul on X-ist veel kaks pilti.

Nad istuvad raiesmikul (arvatavasti Tantsumäel), kahekesi ühe kännu peal, ema ja üks teine noor naine, ning tema, X, laia äärega kaabu peas, üks käsi püksitaskus, teine paberossiga ema pea kohal. Hele ülikond istub kuidagi viltu, justkui kergitatult ja voltides ta seljas, pintsaku all vest ja valge rinnaesine ilma lipsuta, keskpäeva päike paistab talle näkku, ta vaatab truusüdamlikult pildist välja – valgus ei sega teda, sest kaabuäär kaitseb silmi.

Taamal põõsas ja kaugemal üksikud kõrged, kuid hõredad kuused. Ema kummardub ja paneb kingapaela kinni. Või võtab lahti. Tal on heledad sukad jalas. Tume kleit.

Võibolla ta ei tea, et teda pildistatakse, või ei hooli sellest, ta ei vaata sinnapoolegi – juukselahk jookseb üle pea kuklasse, ainult seda näeme.

Teine noor daam sealsamas kännul istub poolprofiilis pildistaja poole, tema ei tee samuti fotografeerimisest välja, on silmnähtavalt süvenenud mõtteisse, ei mõtle aga seejuures kindlasti midagi – nagu noored naised ikka. Vaatab oma sisemuse suurt stsenaariumi. Kui teda õlast puudutada, võpatab ta kindlasti ja küsib – mis? Küsib hajameelselt, naeratab hajameelselt, otsekui tüdinult, ja vajub tagasi. Ärkab siis uuesti, iseenesest, ja küsib jälle – mis oli?

Midagi ei olnud, ainult pilti tehti ja minnakse edasi. Kuhu?

Kust mina tean. Kümme kuud ja kümme päeva hiljem (26.1.29.) kirjutab ema sellesama pildi tagaküljele kirja ja saadab Emmale Põlvasse:

Armas Emma!

Sinu ja Alli kirja sain ja nüüd katsun vastata nii lühidalt, ainult seda, mis küsisid. See aadress on: Raatuse tänav N 53 (vist), pr Masing. Valter teab, kus ta elab, ta on käinud. Võta Valter kaasa: Loodan, et Sinagi vastad varsti minu küsimusele.

Tervitan, Adi.

Kes on pr Masing? Ei tea. Mis küsimused need on, millele Emma peab vastama kümme kuud enne minu sündimist? Ei tea.

Aga nüüd hakkan mõtlema, et kas see noor naine, kes ema kõrval kän­nul äraoleva näoga istub, ei olegi Emma ise?

Vähemalt nelikümmend viis aastat ma tunnen seda pilti ja alles nüüd käib see mõte mul peast läbi. Muidugi Emma!

See muudab palju ja ma pean ühte-teist järele ja ümber mõtlema.

Kuid mitte praegu. See peatükk kuulub temale, X-le, kes seisab laias kaabus kännu juures nende seljataga. Suvisel raiesmikul, kus taamal paistavad üksikud hõredad, kuid kõrged kuused. Rohi on pikk ja päike paistab seniidis, ikka veel suvi, suve suur süda.

Ta on suvesüdames varjul ja laia kaabu äär kaitseb ta silmi. Kõik nad on, kolmekesi, ka neljas, kes pilti võtab ja ennast ei näita.

On suvi ja keskpäev, mis kunagi ei kao. Mis iganes ei tulekski.

Ma tunnen seda suvepäeva, seda igavest ja kadumatut keskpäevatundi igas viimaseski varjundis, see on mu veres, ehkki ma polnud seekord veel sigitatudki. Suur kadumatu suvepäev Tõrvas. Kas seal oli lootuse süda?

Tema, X, seisab ema ja Emma (nii selgus see nüüd) seljataga ja ootab. Ta ootab, sest on arg. Suvi on oma südames ja rohi on kõrge ja kuused sääl taga. Veel on aega oodata.

Ta ootab.

Ja kümme kuud hiljem ootab ema vastust Emmalt? Kas need ootused on kuidagi seotud? Kas üks nendest tüdrukutest, kes heameelega oleks talle naiseks läinud, ei ole Emma ise? Sellest see ema sümpaatia?

Ja Emma ootab kauem?

Tema aga ei tee otsustavat liigutust, ei ütle otsustavat sõna, ei täna, ei homme. Ta ei taha kaotada seda päeva sellisena, nagu ta on, päeva, kus kõike võib veel oodata, kus kõik võib jääda tähendusrikkalt lahtiseks, kus homme on enam kui täna, kus tänane jääb homseks ja homne ülehomseks, kus päevad järgnevad lahtiselt kuni lõpuni, kuni lõpuks…

Nad kõik ootavad, neli inimest kännu ümber, ainult mõned ootavad kauem.

See ei loe, sest lootus sel südapäeval on nii suur, et oodata võib lõpmatuseni.

Igavikuni, sest päev jääb.

Kuigi mõndagi juhtub, ja iga jumala päev.

Lauri Sommer
Kylaskäik

Mart Kangur
Kahvel; Kiri Muhvile

KAHVEL

Mängisime Eerikuga malet ja sõime samal ajal praetud kartuleid, sõime otse pannilt, mille olin pannud laua peale malelaua kõrvale. Mul oli ainult üks kahvel ja me sõime kordamööda, sõi see, kes oli käigu teinud, ja ta võis süüa niikaua, kuni teine käigu tegi. Olime näljased ja kartulid vähenesid kiiresti, kiirenes ka meie mäng, et vastasele vähem söömisvõimalust anda. Varsti ei jõudnud kumbki meist kahvlit enam õieti suhugi pista (kahvli pidi võtma sama käega, millega käidi). Aga vigu ei tohtinud teha, sest iga võetud nupp tähendas, et teise söögikord jäi vahele – etturi puhul üheks käiguks, oda ja ratsu puhul kaheks, vankri puhul kolmeks ja lipu puhul neljaks käiguks (kui teine oli võtnud vankri ja sa võtsid järgmise käiguga ratsu tagasi, vähendasid vahelejäämised ühele korrale jne). Võitja aga võis ära süüa kõik allesjäänud kartulid. Seega istusime dilemma ees – kas käia kiiresti ja kärpida vastase söögiaega kohe või mõel­da ja kärpida ta söögiaega hiljem, aga rohkem. Olime mõlemad instinktiivselt esimese taktika valinud. Eerik ohverdas etturi ja tungis vasakult tiivalt läbi, ma püüdsin halba aimates võimalikult palju kartuleid suhu ahmida, Eerik käis ja ütles:

“Kahvel.”

Kangestusin, kahvel peos püsti. Eerik oli mulle kahvli pannud. Nüüd võttis ta kahvlist kinni, ta oli ju käigu teinud ja tema kord oli süüa, mul olid vankrid kahvlis, olukord oli lootusetu, mul ei olnud kodus rohkem süüa, raha mul ka polnud ja kellegi käest laenata ka polnud, Eeriku käest ammugi mitte, ta oligi tulnud siia söögi peale mängima. Eerik kiskus kahvlit, see oli vana, nõukogudeaegne metallkahvel, kaks ringirida varre peal jooksmas, ma hoidsin kahvlit kinni ja vaatasin kahvlit, mille ta oli mulle pannud, ja sain siis äkki aru, et ma ei saa enam aru, kumb kahvel on kumb. Ma olin kahvlis, ma pidin valima, ma pidin käigu tegema, aga ma ei saanud enam aru, kuidas see käib.

“Kumb?” küsisin.

“Mis kumb?” küsis Eerik kahvlit lahti laskmata vastu.

“Kumb kahvel?”

“Mis mõttes kumb kahvel, ainult üks ju ongi,” ütles Eerik.

“Ma ei saa enam aru, kumb on kumb,” ütlesin kindlalt ja hoidsin kahvlist kinni.

“Mis mõttes kumb on kumb?” kordas Eerik ja tiris kahvlit edasi, mina hoidsin kinni ja tema tiris, ma vaatasin malelauda, seal olid minu kaks vankrit ja Eeriku ratsu, ratsu oli kahvel ja vankrid ei lasknud tast lahti, kumbki neist ei tahtnud surra, aga üks pidi surema, nad ei tahtnud valida, nad ei osanud valida ja ratsu ei aidanud neid, ratsul oli ükskõik, ratsu oli lihtsalt nupp, ta pidi ühe neist tapma, aga ta ei saanud kumbagi eelistada, ta pidi ühe neist kõrvaldama, aga mitte tema ei valinud, nad ise pidid otsustama, kumb neist lahkub, üks neist pidi käima, aga kuidas, kuidas on see võimalik, kuidas see – otsustamine – käib? Kuidas on võimalik käia, kui käima peab sama käega, millega hoitakse kahvlit? Kuidas saab sellesama käega, mis kinni hoiab, lahti lasta? Kes laseb? Kes otsustab?

“Ma ei tea enam, kes otsustab,” ütlesin.

“No anna see kahvel,” ütles Eerik kannatamatult ja tiris kahvlit, ta kõht oli tühi, ta polnud kaks päeva söönud, ta oli kogu oma raha maha joonud ja ööbis pargis, ta ei saanud aru, millest ma aru ei saanud, aga ma ei saanud lahti lasta, see oli ainuke asi, mida ma kindlalt teadsin, kogu minu teadmine oli koondunud ühte punkti, ma olin selles kahvlis, ma olin selles otsustamatuses, ma olin see – mul polnud võimalik lahti lasta.

“Ma ei saa lahti lasta,” ütlesin.

Eerik läks näost punaseks, ma nägin, kuidas nälg, magamatus, pohmell ja riivatud õiglustunne hea kombinatsiooni ähvardava kaotsimineku üle temas raevukaks kokteiliks segunes, aga samal ajal tajusin ma eneses toimumas võrdväärselt intensiivset, kuid otsekui vastupidist protsessi – mu nõutus ja otsustamatus tihenes ja tugevnes nagu hanguv magma, ma muutusin leebeks ja vaikseks nagu väike laps, kahvel otsekui kasvas mu kätte kinni, nüüd pidi selle kättesaamiseks mu käe otsast rebima, sest mina seda lahti lasta ei saanud, nii nagu ma ei saa oma kätt õla küljest lahti lasta – see lihtsalt pole minu võimuses.

“Kahvel siia!” karjus Eerik ja rebis seda lausa kahe käega, tõmbe jõud tõstis mu toolist üles ja ma kukkusin Eerikule peale, malelaud ja pann lendasid uppi ja me langesime põrandale. See toimus! Nii see käis! Eerik lamas mu all ja tema kõrist sahises välja heleda arteriaalse vere lehvik, muutes ligepunaseks mu rinna, meie ümber ja peal lebavad malenupud ja praekartulid ning meie Eeriku kurgu all kokku põimunud käed, mis kahvlit ikka veel – hm, mitte kunagi – lahti ei lasknud.

KIRI MUHVILE

Kallis Muhv!

Ma ei saa öelda, et kirjutaksin Sulle esimest korda. Olen Sulle kindlasti juba kirjutanud. Samas ühtegi eelmist korda, ühtegi eelmist kirja ma ei mäleta. Näib, nagu ei olekski meie kirjutamine käinud kordades, kordamööda või mingit korda järgides, vaid otsekui kõik korraga. Aga see peaks juba kirja lineaarset loomust arvestades võimatu olema. Ja isegi kui kogu meie kirjavahetus – kas saab aga sel juhul mingist vahetusest üldse rääkida? – oleks toimunud korraga, oleks see üks kord ikkagi pidanud olema, see korraga-toimumise kord. Aga ühtegi eelmist korda ma ei mäleta. Kas on selleks korraks siis see kord? Kas kogu meie kirjavahetus toimub seekord, praegu? Ometi ma tean, et olen Sulle kindlasti juba kirjutanud, ma ei saa öelda, et kirjutaksin Sulle esimest korda.

Kallis Muhv! Mind hirmutab mõte, et see meie kirjutamine ei olegi kirjavahetus, et ta pole dialoog ega isegi monoloog, vaid kirja mingi ime­lik vahetus, kirja vahetu olemine ilma minu ja Sinuta, ilma kordade ja korrata, alati juba varem toimununa, aga kättesaamatu, kohalejõudmatu, vastamatuna. Ütle, et ma eksin! Ütle, et Sa oled olemas, et Sa lugesid mu kirja ja muigasid oma muhvi, et Sa keetsid oma punases furgoonautos kohvi ja seadsid end mõnusamalt istuma, et veel kord järele mõelda, mis imelikku juttu ma ajan. Ütle, et Sa lugesid mu kirja Kingpoolele ja Sammalhabemele valjusti ette ja et te arutasite seda koos, ja et Sa ta siis tüdinuna mu teiste, eelmistel kordadel kirjutatud ja loetud, võibolla isegi etteloetud kirjadega ühte pakki sidusid. Kirjuta mulle, et Sa pole pelk kirjafiguur ja et mina seda pole, et Sinu vastusega tekkiv tõeline kontakt meie vahel meid särava ja raske kullana sellest kirja veidrast kor­ratusest ja vahetusest välja peseks. Ühestainsast lausest, isegi vaid ühest sõnast piisab! Kirjuta lihtsalt “Jah”, ja ma tean, mida Sa mõtled, ma tean, et Sa oled olemas, ja et mina olen.

Kallis Muhv! Tervita ka Kingpoolt ja Sammalhabet. Ma tean, et nemad hea meelega kirjutuslaua taha ei istu, nende käest ma sellele, et ma üldse kirja kirjutan, et see mina olen, kes kirjutab, kinnitust ei saa, nad eelistavad sõrmede asemel niiöelda varbaid liigutada, neil on alati vaja füüsiliselt kuhugi minna, ühel mere äärde ja teisel metsa, mingi rahutus on neis, selles asjas ei saa keegi oma lootust nende peale panna. Nad on tummad tükid, üks ehtsaks kõneluseks liiga koleeriline ja teine liiga flegmaatiline. Rästik Rudolfist ma üldse ei räägi… Sina, Muhv, oled ainus, kes mulle tõelist seltsi võib pakkuda, kes saab mulle öelda, et ta mind… Aga ehk arvad isegi ära, mis sõna siia pidi tulema.

Kannatamatult vastust ootama jäädes,

alati ja kõikjal Sinu

M

Armin Kõomägi
Katastroof

Peeter Sauter
Sestrižka

(projekt)

1. Hammas tahtis välja tõmbamist. Läksin hambaarsti juurde. Olin esimene. Teised polnud veel tulnud. Toolid olid tühjad. Ka all garderoobis riideid ära andes oli mulle tundunud, et olen üksi. Et ennast vähem ük­sikuna tunda, võtsin istet uksele kõige lähemal toolil. Uks läks kohe lahti. Mind oodati, arst palus mul istuda. Arst oli mees. Tal olid jämedad sõrmed. Punane kael lõkendas. Kui arst süstlasse valuvaigistit tõmbas, libises kitli üks varrukas alla ja ma nägin, millist särki ta kandis. Särk oli helepruun, ruuduline. Süsti tehes vajus kitli varrukas tagasi endisesse asendisse, kuid särgi värv ja tegumood jäid mulle meelde. Arst palus mul väljas oodata. Läksin koridori ja istusin. Istusin, kuid mitte samale toolile. Helepruun särk püsis terve selle aja silme ees. Arst oli palunud mul ise kella jälgida. Ma jälgisin. Täpselt kümne minuti pärast tõusin toolilt ja tegin ukse lahti. Ukse taga oli arst, kes oli tahtnud tulla mind kutsuma. Tal oli vist meelest ära läinud, et oli mul palunud kellal silma peal hoida. Ilmselt läksid meie ajad ühte. Arst palus mul istuda. Tangid olid valge laua peal tooli kõrval.

“Pronksiöö oli hea.”

Ta oli seda öeldes minu poole seljaga. Ma olin juba istunud.

“Kas ekstraheerime?”

Nüüd oli ta minu poole näoga. Tal olid vuntsid. Otsustasin riskida.

2. Hammas tahtis välja tõmbamist. Läksin hambaarsti juurde. Olin esimene. Teised polnud veel tulnud. Toolid olid tühjad. Ka all garderoobis riideid ära andes oli mulle tundunud, et olen üksi. Et ennast vähem ük­sikuna tunda, võtsin istet uksele kõige lähemal toolil. Uks läks kohe lahti. Mind oodati, arst palus mul istuda. Arst oli mees. Tal olid jämedad sõrmed. Punane kael lõkendas. Kui arst süstlasse valuvaigistit tõmbas, libises kitli üks varrukas alla ja ma nägin, millist särki ta kandis. Särk oli helepruun, ruuduline. Süsti tehes vajus kitli varrukas tagasi endisesse asendisse, kuid särgi värv ja tegumood jäid mulle meelde. Arst palus mul väljas oodata. Läksin koridori ja istusin. Istusin, kuid mitte samale toolile. Helepruun särk püsis terve selle aja silme ees. Arst oli palunud mul ise kella jälgida. Ma jälgisin. Täpselt kümne minuti pärast tõusin toolilt ja tegin ukse lahti. Ukse taga oli arst, kes oli tahtnud tulla mind kutsuma. Tal oli vist meelest ära läinud, et oli mul palunud kellal silma peal hoida. Ilmselt läksid meie ajad ühte. Arst palus mul istuda. Tangid olid valge laua peal tooli kõrval.

“Pronksiöö oli halb.”

Ta oli seda öeldes minu poole seljaga. Ma olin juba istunud.

“Kas ekstraheerime?”

Nüüd oli ta minu poole näoga. Tal olid vuntsid. Otsustasin riskida.

3. Hammas tahtis välja tõmbamist. Läksin hambaarsti juurde. Olin esimene. Teised polnud veel tulnud. Toolid olid tühjad. Ka all garderoobis riideid ära andes oli mulle tundunud, et olen üksi. Et ennast vähem üksikuna tunda, võtsin istet uksele kõige lähemal toolil. Uks läks kohe lahti. Mind oodati, arst palus mul istuda. Arst oli mees. Tal olid jämedad sõrmed. Punane kael lõkendas. Kui arst süstlasse valuvaigistit tõmbas, libises kitli üks varrukas alla ja ma nägin, millist särki ta kandis. Särk oli helepruun, ruuduline. Süsti tehes vajus kitli varrukas tagasi endisesse asendisse, kuid särgi värv ja tegumood jäid mulle meelde. Arst palus mul väljas oodata. Läksin koridori ja istusin. Istusin, kuid mitte samale toolile. Helepruun särk püsis terve selle aja silme ees. Arst oli palunud mul ise kella jälgida. Ma jälgisin. Täpselt kümne minuti pärast tõusin toolilt ja tegin ukse lahti. Ukse taga oli arst, kes oli tahtnud tulla mind kutsuma. Tal oli vist meelest ära läinud, et oli mul palunud kellal silma peal hoida. Ilmselt läksid meie ajad ühte. Arst palus mul istuda. Tangid olid valge laua peal tooli kõrval.

“Ma ei tea, kas pronksiöö oli halb või hea.”

Ta oli seda öeldes minu poole seljaga. Ma olin juba istunud.

“Kas ekstraheerime?”

Nüüd oli ta minu poole näoga. Tal olid vuntsid.

“Kuhu nüüd?”

Mind ei olnud.

Küsimused:

1. Kas lugesite lood läbi

a) katkestamata

b) lugude vahel vahet pidades

c) üle rea

d) muu

2. Kui kaua võttis lugemine aega?

a) üks kuni viis minutit

b) kolmkümmend minutit

c) üks tund

d) rohkem

3. Mis žanris on lugu/lood kirjutatud?

a) komöödia

Kui jah, siis palume anda hinnang viie palli süsteemis.

b) tragöödia

Kui jah, siis palume anda hinnang viie palli süsteemis.

c) paroodia

Kui jah, siis märkida, millele:

a) elule universumis

b) elule kosmoses

c) elule Eesti Vabariigis

d) mujal (nimetada suurust silmas pidades, enne suur, siis väike)

4. Kas täheldasite kolme loo vahel mingeid olulisi erinevusi?

Kui jah, siis milliseid:

a) vormilisi

b) sisulisi

c) vormilis-sisulisi

d) muu

5. Kas loo mõte sõltus arsti hinnangust pronksiöö kohta?

Kui jah, siis kuidas, kirjeldage.

………………………..

6. Kas loo mõte sõltus arsti särgist?

Kui jah, siis kirjeldage.

…………………………

7. Millele viitab loo viimane lause?

a) peategelase surmale

b) autori surmale

c) peategelase/autori saamisele Jeesus Kristuseks

d) muu

8. Kas hambaarst on

a) Adolf Hitler

b) Jossif Stalin

c) Andrus Ansip

d) muu

9. Kas peategelane ja hambaarst tundsid teie arvates üksteist?

Kui jah, siis kas nad olid:

a) hingesugulased

b) veresugulased

c) aatekaaslased

d) ühe/erinevate partei(de) liikmed (õigele joon alla tõmmata, soovi korral täpsustada).

…………………………

10. Kas Toomas Raudam on

a) Toomas Raudam

b) Märt Väljataga

c) Marek Tamm

d) muu

11. Milline on teie arvates kirjutaja rahvus?

a) eestlane

b) venelane

c) juut

d) muu

Iseseisvad harjutused:

1. Kirjutage lugu/lood ümber, arvestades samade stiilielementidega, kuid teisaldades nad uude keskkonda. Näiteks: “Juuksuris”, “Taara vastuvõtus”, “Pangas”, “Politseis”, “Kapos”, “Sidekontoris”, “Taksos”, “Migratsiooni- ja kodakondsusametis” jms.

2. Lavastage lugu/lood klassis kõikide õpilaste osavõtul. Ülejäänud püüdku koos peategelasega (nn kollektiivne kangelane) aimata arsti sõnu, kes seisab seljaga klassi poole ja kordab teksti

a) poolvaljult

b) pobinal

c) sosinal

d) mõttes

Viimase loo puhul võivad õpilased vabalt reageerida peategelase põgenemisele, vajaduse korral kaasata kehalise kasvatuse õpetaja.

3. Käänake sõna “pronksiöö” kõigis käänetes (14), seejärel tehke sama “kristalliööga”. Milliseid muutusi märkasite?

a) käänetes

b) iseendas

c) mujal (aknast välja vaadates, silmi maha lastes, seinal päikesekiirt kohates, pilkases pimeduses, jms)

Käesolev projekt on saadetud tutvumiseks kirjastusele Avita eesmärgiga lülitada see kirjandusõpikutesse, mõistagi ka õppekavva, ja Rahvusvahelisse Kaitseuuringute Keskusesse Juhan Kivirähki nimele. Autor armastab Eestit ning loodab omalt poolt kaasa aidata monoliitse kodanikkonna loomisele. Tasu kokkuleppel.

Toomas Raudam
Bremeni linna moosekandid

Anti Saar
Metroskoop

Nikos Kazantzakis
Kreetalik pilk