Proosa

Kõikjal maailmas seatakse praegu ajaloolisi monumente kahtluse alla. „Suurmeeste“ kujud on kistud välja nähtamatusest, mida Austria kirjanik Robert Musil pidas nende kõige silmapaistvamaks tunnuseks. Kivis ja pronksis põlistatud omaaegseid austatud kangelasi ja heategijaid piieldakse nüüd umbusklikult nende seoste pärast kolonialismi, orjanduse ja antisemitismiga. Lugematuid näiteid sellest pakub inglise keelt kõnelev maailm, aga isegi läänepoolsed Mandri-Euroopa maad nagu Madalmaad ja Saksamaa on hakanud võitlema monumentidega, mis meenutavad neile nende koloniaalset türanniat.

Austrias ei ole ükski monument kirgi nii lõkkele puhunud kui Viini antisemiitliku linnapea Karl Luegeri mälestusmärk, mis paikneb temanimelisel väljakul linnas, mida ta kunagi valitses. Ehkki üleskutsed kuju eemaldada ja väljak ümber nimetada on siiani jäänud viljatuks, on vaidluste käigus sündinud terve küllusesarvetäis kunstilisi ideid selle kohta, kuidas probleemse poliitiku monumenti võõrandada ja kontekstualiseerida. Praegu on väljakul eksponeeritud ajutine installatsioon^[1] ja välja on kuulutatud konkurss^[2] kunstiteoste leidmiseks, mis monumendi püsivalt teise tähendusraami asetaksid.

Säärastest aruteludest hoolimata on Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika monumendimaastik võrdlemisi sirgjooneline. Vaidlused koonduvad tüüpjuhul üksikute kujude ümber, mis asuvad silmapaistvana tähtsates avalikes ruumides. Enamik tänapäeva külastajaid tunneb nendega parimal juhul vaid nõrka sidet, ja kujutatud tegelaste saavutused näivad tagasivaates tihti tagasihoidlikena, eriti kui arvestada, et nad olid vaieldamatult kaasosalised kuritegudes.

Siis on veel mälestusmärgid möödaniku sõdades langenud sõdureile, mis – mõne esileküündiva erandiga – paiknevad sõjaväekalmistutel ja meelitavad harva ligi juhuslikke külastajaid. Või siis on neile antud mälestatavate isikute nimeloendi kuju: paljudel maadel ei tähenda enamikus külades mälestusmärgile või kirikuseinale kantud nimed väljaspool erilisi mälestussündmusi isegi kohalikele elanikele palju enamat kui lihtsalt jälgi minevikust. Nende inimeste jaoks, kes kohapeal ei ela, ei ole neil tavaliselt mingit erilist tähtsust – ega ärata need täpselt samal põhjusel ka erilist pahameelt.

Sõjamälestusmärgid Venemaa okupeeritud Ukrainas

Kõikjal endises Nõukogude Liidus on lood hoopis teisiti. Palju aastakümneid nägi Nõukogude juhtkond mälestusmärkide püstitamises üht viisi elanikkonna kasvatamiseks. Postsovetlikes maades võib peaaegu igal sammul kohata mitte ainult suurejoonelisi memoriaale, vaid ka riigi- ja parteijuhtide, kirjanike ja kunstnike seeriaviisiliselt toodetud kujusid ja büste. Need monumendimaastikud on aga enamat kui lihtsalt propagandavõtted. Mitmel pool endises NSV Liidus on igal linnal ja külal oma mälestusmärk mõnele Teises maailmasõjas hukkunud miljoneist sõdureist ja mõnikord ka tsiviilohvritele. Märkimisväärne hulk neist rajati kõrgemalt tulnud käsu peale, kuid paljude püstitamise algatasid ellujäänud veteranid või langenute perekonnaliikmed. 20. sajandi teisel poolel kujunesid kõik need mälestusmärgid järk-järgult kogukonnaelu keskseteks paikadeks. Tihti neid laiendati, et hõlmata lisanduvaid monumente hilisematele sõdadele ja katastroofidele – Afganistani sõda, Tšornobõl, Tšetšeenia sõjad – ja need võimaldasid inimestel romantiseeritud, ent intensiivsel viisil samastuda oma kodulinna ja perekonna ajaloost pärit lugudega kannatustest ja vastupidamisest.

Ukraina monumendimaastik on eriti rikkalik ja keerukas. Teise maailmasõja ajal täielikult okupeeritud ning mõningate sõja kõige jõledamate hävitusoperatsioonide ohvriks langenud Ukrainast sai sõja järel see Nõukogude vabariik, kuhu rajati kõige rohkem mälestusmärke surnutele – protsess, mis ei lakanud hetkekski, vaid jätkus ka pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist. Lisaks mälestusmärkidele mineviku sõdades langenutele on lugematuid monumente rajatud neile, kes langesid 2014. aastal alanud terrorivastases operatsioonis – nagu ukrainlased nimetavad sõjalist vastupanu Venemaa invasioonile.

Sellest ajast edasi, eriti pärast sõja eskaleerumist 2022. aasta veebruaris, on sõjamälestusmärke Ukrainas ikka ja jälle tuliselt vaidlustatud. Need on jäänud risttule alla, kuna mälestusmärgid rajati tihti strateegiliselt tähtsatesse kohtadesse, kus oli toimunud ränki lahinguid Saksa invasiooni ajal ning mis on praegu jälle strateegiliselt olulised. Mis aga veelgi tähtsam – mõlemad pooled näevad parajasti toimuvas konfliktis Teise maailmasõja taasesitust: Venemaa jaoks on see kordussõda väidetavate natside vastu,^[3] samas kui Ukrainale on see isamaasõda võõrvõimu agressiooni, okupatsiooni ning massimõrvade vastu – mis annab monumentidele määratu suure sümboolse tähenduse.

Otsekohe pärast täiemõõdulise invasiooni algust võtsin ühendust oma ukraina kolleegi Mõkola Homanjukiga Hersoni Riiklikust Ülikoolist. Kui organiseerisime okupeeritud linnas asuva ülikooli tudengitele ja töötajatele Zoomi loengutega akadeemilist õhusilda,^[4] hakkasime vahetama tähelepanekuid selle üle, mis juhtub äsja Venemaa okupatsiooni alla langenud Ukraina piirkondades^[5] sõjamälestusmärkidega. Meid jahmatas, kui tähtsad olid okupantide jaoks mälestusmärgid, eriti sõjamälestusmärgid. Ühelt poolt kasutasid nad neid taustana võidupiltide tegemiseks. Teiselt poolt lavastasid nad oma propagandavideotes monumentide hooldamist, tõestamaks, et aastatepikku väidetavalt hooletusse jäetud mälestust hiilgavast minevikust osatakse nüüd jälle austada.

Me otsustasime kammida süstemaatiliselt läbi online-propagandakanalid ja muu meedia, et leida allikaid monumentide niisuguse ja muu kohtlemise kohta igas Ukraina värskelt okupeeritud piirkonnas. Me ei piirdunud online-allikatega: Mõkola jäi oma kodulinna ja dokumenteeris kangelaslikult nii vanade kui ka uute monumentide käekäiku isegi ajal, kui mõned Hersoni elanikud olid juba kinni võetud või „kadunud“ lihtsalt sellepärast, et pistelise kontrolli käigus oli nende nutitelefonidest leitud kahtlasi andmeid.

Sel teel kogusime rikkalikult allikaid, mis heidavad valgust mitmesugustele viisidele, kuidas sõda ja okupatsioon võivad monumente mõjutada. Raamatus, mida me parajasti kirjutame, analüüsime lugematuid juhtumeid, mis osutavad ülimalt mitmekesiste monumentide ja memoriaalide kahanematule tähtsusele nii okupantide kui ka vastupanuvõitlejate jaoks.

Kui mõned monumendid – sealhulgas holokaustimemoriaalid Kiievis ja Harkivis – langesid juhusliku kahjustuse ohvriks, siis teised hävitas Vene agressor meelega. Erilise hoolega otsisid nad välja mälestusmärke ja -tahvleid, millega austati oma maa kaitsel pärast 2014. aastat langenud ukrainlasi, aga ka noid, millel oli kujutatud kolmhargi-taolisi rahvuslikke sümboleid kui meenutust minevikus Venemaa vastu peetud sõdadest. Avalike asutuste, sealhulgas koolide direktorid on tihti lasknud ettevaatuse mõttes katta mälestustahvlid musta fooliumiga, et need kuni vabastamiseni avalikkuse silma alt eemal oleksid.

Kui need memoriaalid, mis mälestavad ukrainlaste vastupanu Venemaale, on okupante selgesti raevu ajanud, siis teised on täielikust hävitamisest pääsenud. Näiteks mälestusmärgid ametikohustuste täitmisel surma saanud Ukraina politseinikele jäeti suures osas puutumata, ehkki mõned mälestatavad politseinikud olid hukkunud vabatahtlikena võitluses Venemaa vastu. Improviseeritud mälestusm

ärgid Venemaa täiemõõdulise sissetungi esimestel päevadel hukkunud Ukraina Territoriaalkaitseväe – riigi reservsõjaväe – liikmetele pidasid Hersonis vastu mitu okupatsioonikuud. Kui enamik Ukraina armee sümboleid mõjub okupantidele nagu punane rätik härjale, siis mõningail juhtudel paistsid nad olevat valmis võtma „tsiviilsemate“ üksuste liikmeid kui süütuid sõjaohvreid. Ukraina politsei, mille ridades langenute nimekiri ulatub tagasi Nõukogude perioodi, võib isegi äratada midagi korporatiivse solidaarsustunde taolist Vene rahvuskaardi seas, mille üksusi rakendatakse rindejoone taha jäänud okupeeritud aladel korrapidamiseks.

Siiski oleks ekslik kujutleda, nagu oleksid okupandid järginud mingit ikonoklasmi- või monumentide (re)konstrueerimise sidusat programmi. Otse vastupidi, nad on monumentidele lähenenud olenevalt olukorrast ning eri paikades erinevalt. Teatavaid peateedest kaugel asuvaid ja seetõttu strateegiliselt tähtsusetuid külasid on sissetungijad suuresti ignoreerinud. Mõningates külades on Ukraina sümbolid endiselt avalikus ruumis nähtaval, ehkki rangelt võttes asuvad need külad Venema okupeeritud territooriumil. Samas, ehkki Teise maailmasõja memoriaale koheldakse tavaliselt aupaklikult ja säästetakse hävitamisest, on Vene sõjaväelased mõnel puhul nähtavasti meelega kahjustanud sääraste memoriaalide mõningaid osi lihtsalt sellepärast, et neil on ukrainakeelsed kirjad.

Üldiselt siiski on okupandid kaldunud kasutama „Suurt Isamaasõda“ mälestavaid monumente oma sissetungi õigustamiseks. Vene propagandatekstides ja -videotes korratakse pidevalt väidet, et need monumendid olla Euromaidanile järgnenud kaheksa või isegi kõigi Ukraina iseseisvumisest möödunud kolme-kümne aasta jooksul olnud lagunema jäetud. Nüüd olevat Venemaa „naasnud“, kuulutavad nad, et ajalooline õiglus taas jalule seada ja nagu kord ja kohus austada kangelaslike esivanemate mälestust, kes alistasid Saksamaa. Ometi ei ole nõukogudeaegseid sõjamälestusmärke Ukrainas sugugi kehvemini hooldatud kui Venemaal, kusjuures isegi uusi on lisatud, näiteks paikadesse, kuhu on ümber maetud Teise maailmasõja sõdurite hiljuti leitud säilmeid.

Seetõttu otsib Vene propaganda abi tavatutest vahenditest, et müüt sõjalisest erioperatsioonist monumendipäästmise eesmärgil usutavam paistaks. Näiteks on selleks volitatud organid süüdanud paljudes sõjamemoriaalides igavese tule – sealhulgas isegi niisugustes, kus tuli algse kavandi osa ei olnudki. Värviga sekkumine on samuti saanud osaks sõjamälestusmärkide tagasivõtmisest. Maakohtade lihtsate betoonist või kipsist kujude puhul on monokroomse (tihti hõbedast tooni) värviga katmine olnud ammust ajast viis kaitsta monumente ilmastiku eest, mida tavaliselt tehakse ettevalmistusena võidupühaks või mõneks muuks mälestustseremooniaks. Et Ukrainas kipuvad sõjamälestusmärgid olema heas seisukorras, valivad okupandid tihti iseäranis karjuvaid ja kirevaid värvilahendusi, et keegi ei saaks kahelda, kui kangesti nad on pühendunud memoriaalide renoveerimisele. Individuaalsete elementide esiletõstmiseks kasutatakse eri värve: musta sõdurisaabaste, kuldset ordenite, punast viisnurkade jaoks. Sellest kriiskavast dekoreerimiskirest ei pääse isegi pronkskujud.

Selline värvikasutus ei ole sugugi venelaste uuendus. Lõuna-Ukraina maakohtades on kohalikud elanikud „oma“ sõjamälestusmärke aastaid kaunistanud viisil, mis tuletab meelde Kreeka ja Rooma skulptuuride polükroomsust.^[6] Nõukogude ajal allus inimeste interaktsioon oma monumentidega karmimatele reeglitele, ent autoritaarse süsteemi langemine päästis valla kohaliku loomepalangu. Seda tava üle lüües ja esitades seda aupakliku mälestamise juurde naasmisena pärast aastaid kestnud hooletussejätmist, järgivad Vene okupandid ajaproovi läbi teinud nõukogude traditsiooni. Teise maailmasõja lõpust alates on võimud alati hoidnud silmad lahti, leidmaks kohapeal väljakujunenud mälestamisvorme. Need vormid, mis elanikkonnale meeldisid, võeti korrapäraselt üle ja neid levitati laiemalt riigiaparaadi abiga, surudes samal ajal hoolega maha igasugust õõnestuslikku potentsiaali, mida need tavad võisid kanda.

Okupandid on kasutanud monumente selleks, et rakendada deukrainiseerimise ja venestamise poliitikat. Nad on mitmel moel sundinud kohalikke osalema Ukraina monumentide hävitamises ja nõukogude memoriaalide eest hoolitsemises. Sõjavangide osalemist niisugustes aktsioonides esitab Vene propaganda karistuse või ümberkasvatamise ühe vormina.

Keset jätkuvat sõda on Vene okupatsioonivalitsused võtnud aega suure hulga uute monumentide kavandamiseks, ehitamiseks ja püstitamiseks, millest mõned peavad asendama hävitatud monumente Ukraina sõduritele. Need värsked Vene võimu sümbolid võivad olla väga erinevad, väikestest büstidest kuni luksuslike pronkskujudeni. Peaaegu täielikult maatasa tehtud Mariupoli linna on püstitatud plastikkuju vanaldasest naisest, kes oli Harkivi lähedal tervitanud Vene sõdureid Nõukogude lipuga, aga ka keskaegse vürsti Aleksander Nevski toretsev ratsamonument. Mitmel puhul on uuesti püstitatud Lenini kujusid, mis varem Ukraina „Lenini-langetuse“ käigus avalikust ruumist ära koristati – üks mälupoliitika iroonilisemaid hetki, sest oma invasiooni-eelses kõnes oli Vladimir Putin pannud just Leninile süüks Venemaast sõltumatu Ukraina riigi olemasolu.

Lõpuks on Venemaa omandinõue Ukraina okupeeritud osades asuvatele monumentidele toonud kaasa ka otseseid vargusi, kui venelased mõnelt territooriumilt pidid taganema. Kõigest neli nädalat pärast seda, kui Herson oli 2022. aasta lõpus Venemaa osaks kuulutatud, võtsid taganevad okupandid endaga kaasa 18. sajandi Vene väejuhtide Aleksandr Suvorovi ja Fjodor Ušakovi monumendid ning kaevasid hauast välja vürst Grigori Potjomkini säilmed. Nende kõvera kiskjaloogika järgi olid nood objektid nüüd osa Venemaa kultuuripärandist, mida tuli Ukraina eest kaitsta.

Ukraina uus ikonoklasm

See jõhker monumendipoliitika, nagu mõistagi kogu invasioon ise, on omakorda vallandanud Ukraina okupeerimata osades uue ikonoklasmilaine. Nõukogudeaegsete riigi- ja parteijuhtide monumendid olid avalikust ruumist eemaldatud juba pärast 2014. aasta Väärikuse revolutsiooni. Pärast 2022. aasta 24. veebruari on eemaldamiseks valitud veel teisigi nii Tsaari-Venemaa kui ka Nõukogude perioodist pärit monumente, mis olid omal ajal püstitatud Venemaa võimu ja tema kultuuri kinnistamiseks: monumente Ukraina „taasühendamisele“ Venemaaga 17. sajandil, mälestusmärke Aleksandr Puškinile, Maksim Gorkile ja teistele kirjanikele, kelle laialdast kohalolekut tõlgendatakse nüüd Venemaa kuulutatud kultuurilise üleoleku sümbolitena. Ka sõjamälestusmärgid pole enam pildirüüste eest kaitstud: harilikult on sihtmärkideks need monumendid, mis ei ülista mitte tavalisi Punaarmee sõdureid, vaid Nõukogude sõjaväevõimu, ent mitmel pool on eemaldatud ka „vabastajatele-sõduritele“ pühendatud mälestusmärgid. Enamikul juhtudest on vastavad otsused vastu võtnud demokraatlikult valitud linnavolikogud, ent on olnud ka juhtumeid, kus aktivistid on monumendid maha võtnud omal algatusel, täpselt nagu see toimus „Lenini-langetuse“ hakul – sealhulgas eemaldades ka sõltumatus Ukrainas püstitatud, ent nõukogudeaegseid tegelasi mälestavaid monumente, nagu Teise maailmasõja kuulsa väejuhi Georgi Žukovi rinnakuju. 2022. aasta oktoobris sai Mõkolajivi linn tunnistajaks ametikohustuste täitmisel langenud militsionääride mälestusmärgi ründajate ja kaitsjate kokkupõrkele. Need, kes soovisid seda monumenti eemaldada, nägid selles rõhuva ja ebaõiglase Nõukogude süsteemi sümbolit. Nood, kes taotlesid selle säilitamist, tõid esile, et ehkki püstitatud Nõukogude ajal, oli see rajatud rohujuuretasandi rahakogumiskampaania toel. Lõpuks purustasid monumendivastased selle öö katte all, jäämata ootama ametlikku otsust.

Kui aktivistid teostavad muutusi ilma eelneva aruteluta, tõuseb küsimus, kas nende pildirüüstel on ikka rahva toetus – või kas see üldse vajab niisugust tuge, et legitiimne olla. 2022. aasta novembris viis Mõkola Homanjuk koos kolleegidega Harkivisse jäänud ja linnast lahkunud elanike seas läbi esindusliku küsitluse,^[7] mis puudutas nende suhtumist tänavate ümbernimetamisse ja monumentide eemaldamisse. Uurimuse tulemused on huvitavad oma komplekssuses.

Enamik küsitletuid pooldab seda, et protsessi kaasataks võimalikult palju elanikke, ent vaid vähesed on valmis ise tegema enamat kui online-küsitlustes hääletama. Tugev toetus on sellele, et eemaldataks kaardilt vene ja valgevene toponüümid, osutused nõukogude ideoloogiale ja Vene/Nõukogude sõjaväejuhtidele. Kummatigi pooldavad enam kui pooled küsitletutest Vene/Nõukogude kultuuritegelaste või teadlaste järgi nimetatud tänavate muutmata jätmist, eriti kui küsiti konkreetsete nimede kohta (nt 79% tahtis jätta muutmata kosmonaut Juri Gagarini järgi nimetatud tänava nime). Samamoodi kiitis enamik heaks marssal Žukovi monumendi eemaldamise, kuid suur hulk eelistas alles jätta Puškini monumendi.

Detsentreerivad vaated monumentidele

Venemaa jõhker invasioon on otsene rünnak mitte ainult ukraina rahva, vaid ka tema kultuuri vastu – kultuurilise diversiteedi, paljuse ja hübriidsuse vastu, mis teeb selle maa nii ainulaadseks. Agressorriik kasutab nii terrorit kui ka inimeste, raamatute ja monumentide hävitamist, et asendada argise ja mälestamiskultuuri keerukust ja paindlikkust okupeeritud aladel mingisuguse postmodernse versiooniga Vene/Nõukogude ühetaolisusest ning ärgitades Ukrainat seeläbi rookima omakorda enda maastikult välja neid sümboleid, mida võidaks tajuda venelike või nõukogulikena.

Kuidas me niisugustes tingimustes saame üldse monumentide üle arutleda, eriti nonde üle, mis ühel või teisel viisil tekitavad seoseid agressorriigiga, isegi kui enamiku neist ehitasid tegelikult ukrainlased?

Ma tahaksin kinni haarata mõttest, mille ühel hiljutisel diskussioonil^[8] nõukogude monumentidest Ukrainas käis välja ukraina kunstnik, fotograaf ja kirjanik Jevhenija Bjelorussets. Sestpeale kui sõda 2014. aastal algas, on Bjelorussets väsimatult kaitsnud iga hinna eest oma koju jääda soovivaid Donbassi inimesi selle eest, et neid vahet tegemata ei demoniseeritaks kollaborantidena. Paljud neist inimestest tunnevad juba Nõukogude ajast saadik sidet oma piirkonna tööstusliku pärandiga, sealhulgas oma monumentidest kubisevate linnamaastikega. Nende silmis ei ole see pärand ja need monumendid mitte pelgad nõukogude ebaõigluse sümbolid, vaid väljendavad nende enda elutöö saavutusi. Et niisugustes kohtades asuvate monumentide mitmetähenduslikkust õiglaselt hinnata – mõnedele on need rõhumise märgid, teistele koduse keskkonna elemendid –, on Bjelorussets pakkunud välja termini „detsentreerimine“. See kognitiivpsühholoog Jean Piaget’ arendatud mõiste tähistab tüüpjuhul hilises lapsepõlves välja kujunevat võimet vaagida mingi objekti mitut eri mõõdet või olukorra mitut eri tahku ühekorraga.

Nii lihtsalt kui see ka kõlaks, võib selline perspektiivinihe osutuda monumentide üle arutlemisel viljakaks – eriti, aga mitte eksklusiivselt, postsovetlikus regioonis. Tänapäeval ässitavad niisugused arutlused tavaliselt kaks vastasleeri teineteise vastu üles (jättes kõrvale passiivse ehk ükskõikse enamuse). Üks pool näeb kõigest monumendi tumedat külge, teine ainult selle ülevat või tuttavlikku tahku. Ühe poole silmis on igasugune katse hoida alles mõni nõukogude panteoni heroiline figuur koloniaalse vaimse sättumuse ja venemeelse hoiaku väljendus. Teine pool tajub igasuguseid üleskutseid mõni monument maha tõmmata või eemaldada esivanemate saavutuste ja oma kodutunde tühistamisena.

Ilmset fakti, et üks ja sama monument võib tähendada rohkem kui vaid üht asja, mainitakse niisugustes diskussioonides üllatavalt harva. See on eriti ilmne nende monumentide puhul, millega mälestatakse Teist maailmasõda – olgu nendeks siis sõdurite kujud või pjedestaalile tõstetud tankid. Monument, mis võib äratada ühes inimeses tänutunnet natsionaalsotsialistliku võimu alt vabastamise eest, võib mõjuda ähvardavalt teisele. Asi ei pruugi isegi olla selles, mida see monument väidetavalt mälestab. Praeguses Ukrainas pole kuigi tõenäoline, et keegi tahaks püstitada mälestusmärgi bolševik Fjodor Sergejevile (paremini tuntud Artjomi nime all), kes suri aastal 1921 – Stalini lähedasele sõbrale, kes kasutas kodusõja ajal jõhkrat jõudu talupojamässude ja rahvuslike liikumiste mahasurumiseks. Sellegipoolest on võimalik hinnata ukraina loomingulisuse väljendusena märkimisväärset hiiglasuurt konstruktivistlikku Artjomi kuju, mille kavandas multitalentne kunstnik Ivan Kavaleridze ja mis püstitati Svjatohirskisse 1927. aastal.

Kunstilistest aspektidest on siiski palju suurem kaal monumentide igapäevasel tuttavlikkusel. Kui mõni kuju kaob – kuju, mida elanikud on kasutanud suveöiste kohtumiste paigana, oma esimese suudluse taustana, vaid pooleldi märgatud linliku maamärgina –, siis oleksid kohalikud elanikud nagu kaotanud osa oma eluloost. See mängib eriti tähtsat rolli endistes sotsialismimaades, kus parke ja linna- või isegi külaväljakuid rajati mõne keskse monumendi ümber veelgi sagedamini kui enamikus Lääne-Euroopa riikides. See on üks põhjusi, miks monumentide eemaldamise oponentide hulka kuulub lisaks pensionäridele, arhitektuuriajaloolastele või mäluaktivistidele tihti ka noorte subkultuuride esindajaid: rulluisutajaid, tänavakunstnikke või -muusikuid, kes on hakanud hindama vastavat monumenti ja selle ümbrust kui omaenda väikest saart avaliku ruumi suures meres. Sõja ajal, nagu ütleb Jevhenija Bjelorussets, võib hästi tuntud objektide mahavõtmisel olla eriti traumaatiline mõju: keset igapäevast laastamistööd võib veel ühe materiaalse objekti tahtlik hävitamine mõjuda lausa kallalekippumisena osale inimese enda elust. Just see on põhjus, miks ülekaalukas enamik mainitud küsitluses osalenuid pooldas seda, et ikonoklasm ja muud selletaolised sümbolipoliitikad lükataks edasi sõjajärgsesse aega.

Teised – kelle tunded pole sugugi vähem mõistetavad – suunavad oma raevu talutud ülekohtu pärast freudistliku afektiivse kohavahetuse moel kujude pihta. Või siis väidavad nad, et paljalt Vene või Nõukogude monumentide kohalolek Ukraina avalikus ruumis pakub naabermaale jätkuvaid ettekäändeid agressiooniks, mida vaid kergelt maskeeritakse soovina kaitsta kahe maa ühist pärandit. Selles on oma tõetera. Ent Vene režiim on näidanud, et kujude eemaldamine võib vallutamist ja hävitamist õigustada sama hästi kui need monumendid, mis veel alles on. Tegelikult teeb just tuhandete nõukogudeaegsete monumentide jätkuv olemasolu Ukrainas Vene režiimile seletuste leidmise pea võimatuks ning sunnib talle peale propagandistlikud kondiväänamised.

Mõningate vanade monumentide eemaldamine ja uute rajamine on sõja ja poliitiliste vapustuste ajal arvatavasti paratamatu – vähemalt seni, kuni me usume, et avalikel monumentidel üldse mingi tähendus on. Selles protsessis on viha ja kibedustunne sama õigustatud kui lein ja igatsus uue alguse järele. Siiski oleks ekslik suunata viha ja kättemaksujanu oma kaaskodanike vastu või, mis veel hullem, häbimärgistada neid kui reetureid, kuna nad on kiindunud monumentidesse ja sellesse, mida need esindavad. Lõppude lõpuks ei ole asi mitte monumentides endis, vaid selles, mis laadi kogukond end nende kaudu väljendab.

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Mischa Gabowitcsh, Monuments in Time of War. Eurozine, 06.04.2023. www.eurozine.com/monuments-in-times-of-war.

^[1] https://www.koer.or.at/projekte/lueger-temporaer/.

^[2] https://www.koer.or.at/projekte/kuenstlerische-kontextualisierung-des-dr-karl-lueger-denkmals/.

^[3] M. Gabowitsch, Von „Faschisten“ und „Nazis“. Blätter für deutsche und internationale Politik, 2022, kd 67, nr 5.

^[4] Академічний міст ХДУ – 2022. https://www.youtube.com/playlist?list=PLuL1dq6vVjh2ElpsxEE1jV2dXr3ZXdJoS.

^[5] Vt T. Zhurzhenko, Terror, Collaboration and Resistance Russian Rule in the Newly Occupied Territories of Ukraine. Eurozine, 17.01.2023. Eesti k-s: T. Žurženko, Terror, kollaboratsioon ja vastupanu. Tlk. M. V. Vikerkaar, 2023, nr 4/5.

^[6] Н. Гоманюк, Памятник неизвестному богу. Шоиздат, 31.05.2020. https://shoizdat.com/pamyatnik-neizvestnomu-bogu/#desctop_menu.

^[7] М. Гоманюк, І. Даниленко, Символічний простір міста: візія харків’ян. Результати соціологічного дослідження. Харкiвська соцiологiчна мережа. http://soc.kh.ua/doslidzhennya/strong-symvolichnyj-prostir-mista-viziya-harkiv-yan-strong.

^[8] Decoloniality in Ukraine: Is There Still a Place for a „Soviet Soldier“ in Historic Memory? Online Panel Discussion, 01.12.2022. Staatlichen Kunstsammlungen Dresden. https://www.skd.museum/programm/decoloniality-in-ukraine/.

NSV Liidu uuringute massiivne keskendumine ideoloogiale on viimastel aastakümnetel ähmastanud geograafia tähtsust. Valdav enamus käsitlustest lähtub soovist aru saada Euroopa kõige püsivamast jõupingutusest rajada süsteem, mis oleks alternatiiv kapitalismile. Asetades Nõukogude ajaloo keskmesse bolševike projekti, rõhutavad ajaloolased, kuidas ambitsioonikas ja vägivaldne „kommunistlik eksperiment“ kujundas ümber Ida-Euroopa ja Euraasia. Nn totalitaarse paradigmaga võrreldes on see lähenemisviis aidanud meie arusaamist rikastada, tõstes esile riigi ja ühiskonna keerulist vastasmõju, kultuurilisi ja sotsiaalseid dünaamikaid ja subjektiivsusi. Aga see on kindlustanud ka Moskva-keskseid kronoloogiaid ja mõistesüsteeme. Nõukogude sise- ja välispoliitika mõistmisel on võetud peamisteks orientatsioonipunktideks muudatused Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhtkonnas alates Leninist kuni Gorbatšovini. Debatte selle üle, kuidas nõukogude kodanikud elasid ja surid, mida nad pooldasid ja vastustasid, kes nad olid ja kelleks saada tahtsid, raamivad olulised ideoloogilised pöörded, mis võetakse kokku terminitesse nagu Suur Murrang või Suur Taandumine.

Võib-olla on see irooniline, et tolles „kommunistliku eksperimendi“ traditsioonis väljaspool Venemaad kirjutatud ajalugude keskpunktis seisab Moskva. Sellised kanoonilised tekstid nagu Terry Martini „Positiivse diskrimineerimise impeerium“^[1] põhinevad vene allikatel ja keskenduvad sellele, kuidas Nõukogude keskvõim kujundas rahvussuhteid. Taga-Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Ida-Euroopa liiduvabariigid figureerivad Nõukogude ajaloo ülikoolikursustel tavaliselt kõige enam ühes-kahes loengus ning neis keskendutakse mõnele Moskva rahvus- või religioonipoliitika üksikjuhtumile – otsekui ainsateks tunnusteks, mis eristanuks neid liiduvabariike Nõukogude Liidu keskusest, olnuksid etnilisus ja usk. Kui jätta kõrvale silmapaistvad erandid, nagu Mayhill Fowleri analüüs^[2] revolutsioonilisest kultuurist Harkivis, käsitletakse mittevene identiteetide arengut üksnes seoses Moskvast lähtunud ideede omaksvõtu, tagasilükkamise või kohandamisega.

Muidugi oli NSVL väga tsentraliseeritud riik ja selle mittevene piirkonnad kujundasid tõepoolest välja omad dialoogi- ja vastandumisviisid Moskvaga. Kuid ebaproportsionaalne rõhuasetus Nõukogude rahvuspoliitikale kui piirialasid kujundanud põhijõule võib taandada mittevene identiteedid pelkadeks bolševike projekti tööriistadeks või iganenud mõtteviiside ilminguteks, mis Moskvast juhitud moderniseerimispüüdlusi õõnestasid. See on eriti häiriv ajal, kui Putin nimetab ukrainlasi „võltsrahvuseks“, mille loojaks olnud Lenini mõtlematu rahvuspoliitika, ning õhutab ühtlasi hirmu ukraina „fašistide“ ees, kes ähvardavad rahu ja stabiilsust, mida saavat Ida-Euroopale ja Euraasiale pakkuda üksnes Moskva. (Nõukogude Liidus mõisteti rahvust kaasasündinud tunnusena ning nõukogude aja lapsena ei kirjutaks Putin kindlasti alla arusaamale, et kõik rahvused on kujutletud kogukonnad.)

„Kommunistliku eksperimendi“ uurimiseks väljatöötatud mõisted ja kronoloogiad ei suuda täiel määral tabada NSV Liidu ruumis valitsenud kogemuste, käitumiste, murede ja püüdluste mitmekesisust. Moskva suhetel ääremaadega oli sageli vähe pistmist rahvuspoliitika ideoloogiliste printsiipidega. Näiteks on Niccolò Pianciola näidanud,^[3] kuidas Stalini-aegsed erinevused Kasahstani ja Kõrgõzstani teravilja rekvireerimise kvootides ning toitlustushierarhiates tulenesid jaotusest majanduspiirkondadeks. Kuigi kasahhid ja kirgiisid olid mõlemad turgikeelsed, suuresti nomaadlikud karjakasvatajatest moslemid, kes täitsid bolševike progressinägemuses sarnast positsiooni, erinesid nende kogemused 1930. aastate algul drastiliselt – massiivne näljahäda tappis Kasahstani elanikkonnast üle 30%. Lisaks kujundasid Kesk-Aasiat, Taga-Kaukaasiat ja Ida-Euroopat olulisel määral keskkonnategurid, piiriülesed kontaktid ja muud geograafilised asjaolud, mis jäid partei tippjuhtkonna kontrolli alt välja. William Rischi töö^[4] kultuurivahetusvoogudest üle Nõukogude-Poola piiri või Jeff Sahadeo uurimused^[5] Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia migrantidest NSVL-is on tõstnud esile, kuidas ruumilised võrgustikud, mis Moskva regulatsioonidele ei allunud, kujundasid kultuuritarbimist ja majanduslikku käitumist. Mina olen oma töödes^[6] uurinud kohalikke etnilisi hierarhiaid ning Kasahhi steppide kaugeid piirkondi, et näidata, kuidas Hruštšovi jõupingutused 1950ndate lõpul nõukogulikku sotsialismi uut eluvaimu sisse puhuda avaldasid NSVL-i Euroopa-osadest kaugemal üksnes piiratud mõju. Destaliniseerimise mõiste, mis on nõnda tähtis Nõukogude ajaloo periodiseerimisel, ei suuda kuidagi tabada Nõukogude Kasahstani poliitilisi dünaamikaid.

Kuigi Nõukogude ajalugu on oluline uurida muudest vaatepunktidest kui Moskva-keskne, tunnen ma teatavat ebamugavust seoses sellega, kuidas pärast 2022. aasta täiemahulist invasiooni Ukrainasse on järsult sagenenud üleskutsed hakata Ida-Eurooopa ja Euraasia uurimist ja õpetamist „detsentreerima“ ja „dekoloniseerima“. Ebamugavus tuleb ainult osalt sellest, et need üleskutsed kõlavad õõnsalt ajal, kui enamik institutsioone ei suuda kuidagi uusi spetsialiste palgata ega välja õpetada. Kuigi naiivne oleks loota uute uurimiskeskuste ja keeleõppevõimaluste plahvatuslikku kasvu, ei ole praktilised takistused Nõukogude ajaloo laiema geograafilise hõlmamise ees ületamatud. Lõppude lõpuks pole Venemaa-välise NSVL-i ajalugu mingi terra incognita. Teadusrahastamise suunamine Kaukaasia, Kesk-Aasia, Ida- ja Lääne-Euroopa ning Põhja-Ameerika teadlaste ühisprojektidele suudaks kaasa aidata mittevene häälte (ja nõukogudeaegsete mittevene kogemuste) võimendamisele rahvusvahelises teadusmaailmas. Säärane koostöö aitaks ära hoida luupainajaliku stsenaariumi, milles Venemaa ajaloo uurijad Läänest, kes on jäänud ilma oma uurimisvõimalustest Moskvas, vajuvad Almatõsse, Chișinăusse või Tallinna oma uurimisprogrammide ja mõistesüsteemidega, mis on välja töötatud Moskva ja Leningradi uurimiseks. Kui mittevene piirkondi asutakse uurima ainult selle pärast, mida need võiksid ütelda Nõukogude Liidu kui terviku kohta, ilma seejuures tundmata Kesk-Aasia, Taga-Kaukaasia ja Ida-Euroopa teadlaste ning nende piirkondade uurijate viimase kolmekümne aasta tööd, siis see kirjutaks „ääremaad“ üksnes veelgi kindlamini osadeks Moskva-kesksetest narratiividest.

Sügavamal tasandil varitseb oht, et Nõukogude ajaloo „detsentreerimine“ ja „dekoloniseerimine“, nii nagu seda praegu sageli ette kujutatakse, muudab NSVL-i mittevene piirkondade uurimise mingisuguseks kildkondlikuks ettevõtmiseks. Üleskutsed taasavastada oletatavasti ehedaid rahvusajalugusid ja -kultuure, mida Vene ja Nõukogude impeeriumid olevat kaua alla surunud, oleksid samm tagasi. Külma sõja ajal domineerisid sotsialismileeri mittevene piirkondade uurimises ühelt poolt nõukogulikud käsitlused „rahvaste sõprusest“ ning teisalt diasporaas kirjutatud rahvusajalood. Need piirimaade käsitlused, mis kujutasid mittevenelasi kas kasusaajatena Venemaa heatahtlikkusest või Vene vägivalla ohvritena, eeldasid, et rahvused on mingid fikseeritud, loomulikud ja iidsed ajalugu liikuma panevad jõud. Kuigi säärased primordialistlikud arusaamad rahvusest on tänapäeva tõsises teaduses haruldased, jäävad üles küsimused sellest, mil määral saab rahvus olla intellektuaalselt range analüüsiüksus.

Olemasolev teadus pakub Nõukogude ajaloo „detsentreerimiseks“ erinevaid metodoloogilisi lahendusi, mis lähevad kitsalt määratletud rahvuslikust paradigmast kaugemale. Ammendavusele pretendeerimata mainitagu ainult Maya Petersoni Araali mere basseini keskkondlikku ajalugu,^[7] mis toob välja tsaristliku ja nõukoguliku „modernsuse“ erinevaid kontuure Kesk-Aasias ning näitab koloniaalpraktikate mõju tehnoloogiale, tööstusele, teadusele ja keskkonnakatastroofidele. Beatrice Penati majandusajalugu^[8] maa- ja veereformist Usbekistanis näitab, et 1920. aastate standardne periodiseerimine selles piirkonnas ei kehti, ning toob esile Kesk-Aasia poliitilise mobiliseerumise ja agraarsete muutuste erilisi mustreid. Rahvusteülesed käsitlused, nagu Krista Goffi ülevaade Nõukogude Kaukaasia ja Iraani vahelistest piirimaadest,^[9] uurivad rahvusidentiteedi kujunemist teistsuguses kontekstis, kui seda on Nõukogude keskuse ja perifeeria suhted. Igapäevaelu ja emotsioonide ajalood, nagu Adrienne Edgari uurimus^[10] segaabieludest Kesk-Aasias, näitavad niihästi rahvuse olulisust kui ka vormitavust Nõukogude Liidus.

Võib-olla kõige tõhusam vahend Taga-Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Ida-Euroopa moodsa ajaloo detsentreerimiseks oleks ainsusliku „keskuse“ mõiste kui niisuguse lammutamine. Adeeb Khalidi uurimus^[11] džadidismist (nagu ka tema väga häälekate kriitikute tööd, kes keskenduvad teistele vaimsetele liikumistele moslemite seas) näitab, et Kesk-Aasia polnud mitte üksnes Vene impeeriumi ja NSVL-i ääremaa, vaid ka Buhhaara, Kaasani ja Istanbuli islamikeskustest lähtunud ideede kohtumispaik. Seetõttu erinesid revolutsioonilise progressi ja sotsialismi nägemused selles piirkonnas nägemustest, mida kuulutati Petrogradis ja Moskvas. Samas vaimus on Andriy Zayarnyk^[12] jälginud Lvivi raudteejaama ajalugu Habsburgide ajast Brežnevi ajani, näidates, kuidas linnakohad, mis kujundasid Lääne-Ukrainas nõukogude kodanike kogemusi, olid läbi 19. ja 20. sajandi vormunud dialoogis ja konfrontatsioonis paljude „keskustega“ ning kuidas Lviv tõusis esile kui omaette tähtis sõlmpunkt.

Keskkonna, majanduse, piiriülese läbikäimise, igapäevaelu ja linnapaikade ajalood üle terve NSVL-i ei kahanda rahvuse tähtsust ajaloos. Vastupidi, tuues esile seda, kuidas ruum kujundas nõukogude kodanike elu ja surma, suudavad need seletada geograafiliselt seotud kujutletud kogukondade püsivust ja tähtsust. Imelised uurimis- ja õppematerjalid säärastel digiplatvormidel nagu Russian Perspectives on Islam (www.islamperspectives.org) või Lvivi Linnaajaloo Keskuse arhiiv pakuvad võimalusi avastada, kuidas ruumilised kujutlused ja kogukondlikud identiteedid on saanud kuju eri võimude, usukogukondade, nomaadlike ja agraarsete tsivilisatsioonide, maa- ja linnaelanike kohtumispaikades.

Kuid Nõukogude ajaloo detsentreerimine ei saa põhineda koloniseerivate ja koloniseeritud rahvuste lihtlabasel dihhotoomial. Nõukogude etnilised hierarhiad andsid ukrainlastele nende enda vabariigis teisejärgulise staatuse. See ilmnes kõige räigemalt Stalini-aegse holodomori ja rahvuseliitide likvideerimise aegu, aga ka 20. sajandi teise poole kampaaniates, mis piirasid rängalt rahvuslikku eneseväljendust. Nõukogude avalikus kultuuris olid ukrainlased venelaste nooremad vennad. Aga pärast 1930ndaid olid ukrainlased ühtlasi Nõukogude imperiaalprojekti kaasosanikud. Võrreldes Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia islami-enamusega piirkondadega ja erinevalt säärastest rahvusvähemustest nagu juudid ja Krimmi tatarlased, kellel NSVL-is oma vabariike ei olnud, peeti ukrainlasi kõige ustavamateks nõukogude kodanikeks venelaste ja valgevenelaste kõrval. Riigis, kus kõigile kodanikele omistati passirahvus, nautisid need, keda identifitseeriti ukrainlastena, suhteliselt privilegeeritud ligipääsu haridusele, sotsiaalabile, avalikele kultuurifoorumitele ning töökohtadele riigi- ja parteiaparaadis. Sellistena osalesid ukrainlased Stalini-järgsetes uudismaakampaaniates Põhja-Kasahhi steppides, kus – nagu Michaela Pohl on näidanud^[13] – nad kohtasid vaenulikkust tšetšeeni ja inguši küüditatutelt, kes tajusid neid (nagu kõiki slaavlasi) Nõukogude keskuse esindajatena. Minu enda töö^[14] rõhutab seda võtmerolli, mida Nõukogude Ukraina ja nõukogude ukrainlased mängisid Nõukogude kontrolli laiendamises Ida-Euroopa sotsialistlike satelliitriikide üle. Selle mõte pole sugugi juurutada ideed, justkui ukrainlased ja venelased olnuksid „üks rahvas“. Vastupidi, fookus sellele, kuidas Ukraina ja ukrainlased aitasid Nõukogude impeeriumi luua, lubab suurel määral seletada ka Putini ambitsioonidele praegu osakssaava vastupanu juuri. Ukraina asendit Nõukogude Liidus saab võrrelda Šotimaa asendiga Briti impeeriumis. Nagu on rõhutanud Linda Colley,^[15] Briti impeeriumi laienemine „võimaldas šotlastel tunda end inglastega võrdsena viisil, mis neile saareriigis oli võimatu. Osaledes impeeriumi ülesehitamises ja käigushoidmises, said šotlased pretendeerida Briti patriootideks, ilma inglasteks saamata. Olla patrioot tähendas nõutada endale õigust osaleda poliitilises elus ning see oli abinõu, millega nõuelda märksa laiemat ligipääsu kodakondsusele“. Kuna ukrainlased mängisid NSVL-i sise- ja välispoliitikas nii tähtsat rolli, said nad samamoodi pretendeerida nõukogude patriootideks ilma venelasteks hakkamata. Nad pakendasid oma mured Ukraina kultuuriliste, poliitiliste ja majanduslike institutsioonide toimimise pärast patriotismi väljendusteks.

Kui üha enam NSVL-i ajaloo uurijaid liigub Venemaast kaugemale, on tarvis vältida seda lõksu, et endisi koloniaalseid ääremaid hakataks uurima üksnes läbi nende ja metropoli vaheliste suhete prisma. Detsentreerimine saaks olla viljakas, kui selle käigus pandaks küsimuse alla Nõukogude ajaloo mõistetavus Kommunistliku Partei Moskvas paiknenud juhtkonna poliitika ja ideoloogia tulemusena, moonutusena või tõrjumisena.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

^[1] T. Martin, Affirmative Action Empire. Ithaca, 2001.

^[2] M. Fowler, Beau Monde on Empire’s Edge: State and Stage in Soviet Ukraine. Toronto, 2017.

^[3] N. Pianciola, Stalinismo di frontiera. Colonizzazione agricola, sterminio dei nomadi e costruzione statale in Asia Centrale (1905–1936). Rooma, 2009.

^[4] W. Risch, The Ukrainian West: Culture and the Fate of Empire in Soviet Lviv. Cambridge (MA), 2011.

^[5] J. Sahadeo, Voices from the Soviet Edge: Southern Migrants in Leningrad and Moscow. Ithaca, 2019.

^[6] Z. Wojnowski, De-Stalinisation and the Failure of Soviet Identity Building in Kazakhstan. The Journal of Contemporary History, 2017, kd 52, nr 4, lk 999–1021.

^[7] M. K. Peterson, Pipe Dreams: Water and Empire in Central Asia’s Aral Sea Basin. Cambridge, 2019.

^[8] B. Penati, Adapting Russian Technologies of Power: On Administrative Documents for the History of the Land-and-Water Reform in the Uzbek SSR (1924–1929). Revolutionary Russia, 2012, kd 25, nr 2, lk 187– 217.

^[9] K. A. Goff, Nested Nationalism: Making and Unmaking Nations in the Soviet Caucasus. Ithaca, 2020.

^[10] A. Edgar, Intermarriage and the Friendship of Peoples: Ethnic Mixing in Soviet Central Asia. Ithaca, 2022.

^[11] A. Khalid, The Politics of Muslim Cultural Reform: Jadidism in Central Asia. Berkeley, 1998; A. Khalid, Islam after Communism: Religion and Politics in Central Asia. Berkeley, 2007.

^[12] A. Zayarnyk, Lviv’s Uncertain Destination: A City and Its Train Station from Franz Joseph I to Brezhnev. Toronto, 2020.

^[13] M. Pohl, From White Grave to Tselino-grad to Astana: The Virgin Lands Opening, Khrushchev’s Forgotten First Reform. Rmt-s: The Thaw: Soviet Society and Culture During the 1950s and 1960s. Toim. D. Kozlov, E. Gilburd. Toronto, 2013.

^[14] Z. Wojnowski, The Near Abroad: Socialist Eastern Europe and Soviet Patriotism in Ukraine, 1956–1985. Toronto, 2017.

^[15] L. Colley, Britishness and Otherness: An Argument. Journal of British Studies, 1992, kd 31, nr 4, lk 309–329.

Milleks on tarvis monumenti? Teoreetiliselt peaks monument kindlustama mingi mälestuse unustamatuse ka siis, kui aeg möödub, inimesed sukelduvad oma kaasaja probleemidesse ning otsesed mäletajad kaovad. Kuid monumendid ei tarreta minevikku paigale. Pärandiuurijad ütlevad, et minevik on alati poliitiline. Monumendid ei võrsu maa seest nagu karikakrad – keegi peab langetama otsuse, mobiliseerima või rakendama tahet monument püstitada, ning kusagilt peavad tulema raha ja materjalid. Pealegi ei pälvi iga sündmus ega tähtis isik monumenti, samas kui asju, mis paistavad laiema ühiskonna seas juba ununenuna, võidakse hakata mälestama aastaid hiljem. Püüdlused mälumaastikku ümber korraldada ja ajalugu ümber kirjutada on eriti tavalised siis, kui ühiskonnas on mingi lõhe – sageli pärast sõda või režiimivahetust – ning kui tajutakse vajadust see ületada. See ilmneb ka tolles ulatuses ja kiiruses, millega Nõukogude võim pärast 1945. aastat asus püstitama üle Eesti monumente Punaarmeele ja Teises maailmasõjas langenuile.

Kuid Eesti punamonumentide debatt ei puuduta üksnes kunagise okupatsiooni sümbolite kustutamist; pigem puudutab see „ohtlikke“ minevikke. Kuidas saavad möödunud sõja ja kokkuvarisenud režiimi sümbolid ühiskonda praegu ähvardada? Sümbolite kõrvaldamise ametlik juriidiline õigustus ütleb: „Korrakaitseseadus (KorS) annab politsei- ja piirivalveametile lisaks vahetule ohu tõrjumisele ja korrarikkumise lõpetamisele ka õiguse eemaldada avalikust kohast objekte, mis võivad tuua kaasa korrarikkumise. … Õigushüvedena on kaitstavad põhiseaduslikud väärtused ja muud kehtiva õiguse alusel kaitstavad väärtused. Sealhulgas sisemine rahu.“ Ja edasi: „Õigust keelata ebademokraatlike režiimide nimed ja sümbolid avalikus ruumis tunnustavad rahvusvahelised ja Euroopa inimõigusorganisatsioonid.“^[1]

Vaidlused Konföderatsiooni monumentide ümber keskenduvad samuti mineviku ümbermõtestamisele ning sellele, mis on mäletamist väärt. Ameerika kodusõda kestis aastail 1861–1865 ja selle läitis üheteistkümne osariigi soov eralduda ja moodustada Ameerika riikide konföderatsioon. Eraldumispõhjusi oli tuhandeid, aga tähtsaim oli orjanduse küsimus. 1860. aastaks olid paljud põhjaosariigid orjanduse likvideerinud, kuid lõunaosariikides oli see jäänud kehtima. Ühendriikide läände laienedes vaidlesid seadusandjad ägedalt selle üle, kas orjandus tohib olla uutes osariikides ja territooriumidel lubatud või mitte (kuna põlisameeriklaste õigusi oma maale oli juba põhjalikult rikutud, kätkesid otsused selle üle, kas mõni osariik on „vaba“, veel ka kibedat lisairooniat). Pärast 1861. aastal toimunud eraldumisi hakkas põhjaosariikide unioon võitlema riigi taasühendamise eest, samas kui lõunaosariikide konföderatsioon asus võitlema oma eluviisi, sealhulgas ametliku orjanduse alalise säilimise eest.^[2]

Konföderatsioon sai lüüa ja orjandus kaotati terves riigis. Sellegipoolest võis kunagine ori ja orjanduse vastu võitleja Frederick Douglass 1871. aastal märkida: „Mõnikord kutsutakse meid patriotismi nimel unustama selle hirmsa võitluse tähendust ning mälestama võrdse imetlusega neid, kes lõid haava meie riigi ellu, nagu ka neid, kes tormasid riiki päästma, niihästi neid, kes võitlesid orjanduse eest, kui neid, kes võitlesid vabaduse ja õigluse eest.“^[3] Tal oli õigus; jõupingutustes kogu maa uuesti kokku liimida käidi välja müüt sõjaleeride võrdsest vaprusest ja „kahest õilsast pürgimusest“, et kustutada nii tolle sõja võtmepõhjus. Ja kuigi põhiseaduse parandus laiendas kodanikuõigused ka endistele orjadele, takistasid lõunaosariikide nn Jim Crow’ seadused paljudel mustanahalistel nende õiguste kasutamist. Ühtlasi püstitati enamasti aastakümneid pärast sõja lõppu, ajavahemikul 1890–1920, Konföderatsioonile memoriaale. Ajaloolane Jane Dailey on ühes 2017. aasta raadiosaates märkinud: „Enamik inimesi, kes olid nende monumentide rajamisega seotud, ei püstitanud neid tingimata minevikule, vaid pigem pidades silmas valge ülimuse tulevikku.“^[4] Üheskoos sagenenud üleskutsetega klaarida Ameerika institutsionaliseeritud rassismi on puhkenud ka tulised vaidlused Konföderatsiooni mälestavate avalike kohtade ümber.

Kohalikud ja osariigivalitsused on reageerinud Konföderatsiooni monumentide poleemikale laias laastus kolmeti. Mõned pole teinud sisuliselt midagi. Võib-olla on küll antud lubadusi moodustada komisjon või kutsutud üles asja põhjalikumalt uurima, kuid monumendid on jäänud oma algsesse kohta. Kuigi see pole teinud lõppu muude tegutsejate mitmesugustele sekkumistele, olgu kunstiliste lisanduste või vandalismi näol, peegeldub siin kohaliku võimu suutmatus või soovimatus mälu status quo’d vaidlustada. Charlestoni linna kaitsjate monument Lõuna-Carolina osariigis on korduvad täissodimised ja kõrvaldamisüleskutsed üle elanud, kuigi seal on toimunud mitmeid vägivallaakte seoses Konföderatsiooni pärandi mälestamisega.^[5] Teine viis on kõrvaldamine. Neil juhtudel on mälestusmärgid oma algkohalt eemaldatud ja kas kusagile mujale avalikult välja pandud,^[6] lattu viidud või hävitatud.^[7] Kolmas viis on kontekstualiseerimine, mis tavaliselt tähendab mälestusmärgi algsel kohal ette võetud samme: algsele monumendile tahvli paigaldamist, mis selgitab erimeelsusi selle üle, mida monument austab,^[8] või mingisuguse vastumonumendi lisamist.^[9]

Need otsused tekitavad alati vastuolusid. Mõnikord langetatakse need pärast laia avalikku arutelu, teinekord võtab need vastu kas linnapea või omavalitsus anonüümselt. Mõnikord peegeldab otsus laialdast avalikku arvamust, samas kui teisal avaldatakse otsuste (eriti kõrvaldamiste) vastu meelt. Neis väga tulistes mälukokkupõrgetes pole võimalik kõiki korraga rahuldada. Mõni grupp jääb alati rahulolematuks mõne lahendusega Konföderatsiooni monumendi probleemile. John E. Tunbridge ja Gregory Ashworth väidavad, et kõik pärandinarratiivid on dissonantsed, sest neil ei õnnestu kunagi hõlmata iga võimalikku lugu: kui üks narratiiv jääb tõlgendustest, õpikutest ja avalikust ruumist järjekindlalt välja, siis see peegeldab sageli mingisugust laiemat ebavõrdsust või tendentsi.^[10] Kuna üksmeel on võimatu, siis parimad võimalikud otsused on need, mis kaaluvad eri lahenduste (minevikulisi, olevikulisi ja tulevikulisi) kasusid ja kahjusid ning valivad välja selle, mis on võimalikult paljudele asjaosalistele võimalikult vähe kahjulik.

USA-s tajutakse Konföderatsiooni monumentide ohtu väljakutsena rahvuslikule ühtsusele ja võrdsusele. Need, kes soovivad neid alles jätta, näevad aga kõrvaldamis- või kontekstualiseerimis-üleskutsetes ähvardust sõjalise vapruse ja türanniavastase vabadusvõitluse väidetavalt ühisele, kuigi sügavalt lõhestavale pärandile. Need, kes seisavad kõrvaldamise ja/või kontekstualiseerimise eest, peavad Konföderatsiooni ebakriitilist avalikku austamist tõendiks, et ameerikalik vabadus ei kehti võrdselt kõikidele ameeriklastele. Arvestades mustanahaliste ja nende kaaskodanike vahelisi tohutuid ja hästi dokumenteeritud lõhesid valdkondades, nagu emade tervis, haridustulemused, vangide osakaal ning sissetulek ja päritav rikkus, on sellistel memoriaalidel sügavalt negatiivne maik.

Ka Eesti punamonumentide vaidlus on seotud rahvusliku ühtsuse küsimustega, kuid sellele lisandub võõrsilt, Venemaalt lähtuva ohu element. Kas monumentidest võivad saada avalike rahutuste ja vägivalla tulipunktid? Kas kogunemised, nagu 9. mail Pronkssõduri juures, on Vene agentide õhutatud provokatsioonid või väljendavad need ehedaid tundeid seoses Teise maailmasõja ja selle ohvritega? Kas leidub ruumi tunnistada, et mõlemad variandid võivad osaliselt tõele vastata? Ja kas kõrvaldamiskampaania üheks motiiviks on püüdlus täielikult kustutada Nõukogude ajastu jäljed ning salata mälu „mitmesuunalisust“?^[11] Aga see läheb tagasi algse küsimuseni: milleks on monumenti tarvis? Kui monumendil on valgustuslik aspekt, võib olla mõtet keerulist monumenti rekontekstualiseerida; kui monumenti nähakse lihtsalt peegeldusena sellest, mida mingi kogukond mingis ajas mäletamisväärseks peab, siis on võib-olla parem valik see kõrvaldada.

Üle terve maailma on komisjonid, mis tegelevad raske pärandiga avalikus ruumis, tunnistanud, et lahendus on vastuoluline ja teeb mõnedele kogukonnaliikmetele isegi haiget, ning valinud ikkagi sellise lahenduse väidetava „suurema hüve“ nimel. Selliseks suuremaks hüveks võib olla julgeolek, ühtsuse või mitmekesisuse tunnustamine, kunagise vägivalla kahjude sümboolne korvamine, vana narratiivi tugevdamine või hülgamine. See võib kätkeda ka teadliku sotsiaalse õigluse elementi, püüet tõsta esile rõhutud vähemuse „õigust pärandile“,^[12] sealhulgas õigust jutustada või taas omaks nõuda vanemaid narratiive ning kergendada kunagist ülekohut. Kuid Eesti monumentide ekspertgrupi määratlused jäävad ähmasteks ja kaalutlused salapärasteks. Pole ime, et komisjoni liikmeskonna salastatus ning selgete kriteeriumide puudumine selle kohta, mis täpselt teeb ühe monumendi „punaseks“, on paljusid eri tausta, elukutse ja poliitilise ideoloogiaga inimesi ärritanud. See ei tähenda, nagu tuleks kõikidele arvamustele anda võrdne kaal (või isegi platvorm – näiteks, kui tegu on vaenukõnega), vaid seda, et läbipaistvus ja laialdane konsulteerimine aitab kahandada lõhesid ja süüdistusi. Lisaks võib eesmärk kaitsta iseseisvat Eestit neoimperialistliku ohu eest minna vastuollu vene vähemuse õigustega oma pärandile. See on Ameerika ja Eesti olukorra kriitiline erinevus.

Minust oleks kummaline ette kirjutada, mida Eesti oma punamonumentidega tegema peaks. Kuid pärandiuurijana ning Konföderatsiooni sõdurite ja toetajate järeltulijana saan ma öelda, et üldiselt toetan ma Konföderatsiooni monumentide kõrvaldamist või rekontekstualiseerimist. Arvan, et iga juhtumi üle tuleks otsustada ükshaaval: kas leidub mõni viis, kuidas monumenti kohapeal ümber mõtestada, nii et inimesed saaksid õppida raskest minevikust ja hoiakute muutumisest läbi aja? Või kas mõne konkreetse monumendi kujundid, väljendid ja assotsiatsioonid on ehk liiga riivavad, võib-olla lausa ohtlikud? Kas leidub juhtumeid, kus koos monumendi sõnumiga tuleb kaaluda ka esteetilist ja ajaloolist väärtust? Ühest vastust pole olemas, kuid usun, et dialoogilised lähenemised töötavad ülalt-alla lähenemistest paremini. Arvan ka, et neid hääli, mis ütlevad, et see või teine pärand teeb haiget ja põhjustab püsivat kahju, tuleb tõsiselt kuulata. Kuid lõpetuseks meenutaksin Aafrika ja afroameerika uuringute professori Geoff Wardi sõnu: „See on Ühendriikides juba vana tuttav stsenaarium – püüda minna kiiresti edasi ning kuulutada asjad lahendatuks, selle asemel et küsimusi uurida ja traumasid päriselt mõtestada.“^[13] Millal mõne minevikutükikese kõrvaldamine aitab  oluliselt kaasa mõne tähtsa probleemi lahendamisele ja millal on see kõigest asendustegevus, et mitte tegelda mõne palju valusama küsimusega?

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

^[1] https://www.riigikantselei.ee/monumendid.

^[2] P. Finkelman, States’ Rights, Southern Hypocrisy, and the Crisis of the Union. Akron Law Review, 2012, kd 25, nr 2, lk 449.

^[3] Library of Congress. The Civil War in America: Frederick Douglass on the Meaning of War. https://www.loc.gov/exhibits/civil-war-in-america/ext/cw0211.html.

^[4] M. Parks, Confederate Statues Were Built to Further A White Supremacist Future. National Public Radio, 20.08.2017.

^[5] F. Smith, Activists Demand Stop to Confederate Displays at Charleston Battery, Criticize Enforcement. The Post and Courier, 14.09.2020.

^[6] J. E. Bromwich, Confederate Monument, Shunned by One Kentucky City, Is Welcomed in Another. The New York Times, 30.05.2017.

^[7] W. Michaels, A North Carolina Mayor Explains Why He Ordered the Bulldozing of a Confederate Monument. WUNC North Carolina Public Radio, 24.08.2022.

^[8] H. Natanson, There’s a New Way to Deal with Confederate Monuments: Signs that Explain Their Racist History. The Washington Post, 22.09.2019.

^[9] J. E. Young, The Counter-Monument: Memory against Itself in Germany Today. Critical Inquiry, 1992, kd 18, nr 2, lk 267–296; K. Capps, Kehinde Wiley’s Anti-Confederate Memorial. The New Yorker, 24.12.2019.

^[10] J. E. Tunbridge, G. J. Ashworth, Dissonant Heritage: The Management of the Past as a Resource in Conflict. Chichester, 1996.

^[11] M. Rothberg, Multidirectional Memory: Remembering the Holocaust in the Age of Decolonization. Stanford (CA), 2009.

^[12] H. Silverman, D. F. Ruggles, Cultural Heritage and Human Rights. Rmt-s: Cultural Heritage and Human Rights. Toim. H. Silverman, D. F. Ruggles. New York, 2007, lk 4.

^[13] E. Ortiz, These Confederate Statues Were Removed. But Where Did They Go? NBC News, 21.09.2020.

Tallinna Kesklinnas asuvast Dvigateli kvartalist on kujunenud sotskolonialismi sümbol, kuid seni kasutamata arhiividokumendid näitavad, et uhke fassaadi taga oli elu palju proosalisem. Salastatud suurtehase töötajad olid parteikoosolekutel agarad kurtma oma murede üle teineteisele ja oma juhtkonnale. Nende protokollid on väärtuslik allikas, mille põhjal uurida nii tehase siseelu kui ka selle töötajate käekäiku Eesti NSV pealinnas.

Mullu oli Riigikogu menetluses planeerimis- ja ehitusseadustiku muudatuste ehk rahvakeeli „punamonumentide seaduse“ eelnõu, mis põhjustas ühiskonnas terava arutelu.^[1] Eelnõu meediakajastusi illustreeriti peamiselt fotodega kahest kuulsast Tallinna hoonest: üks on kino Sõprus vanalinnas (valmis 1955, arhitektid Peeter Tarvas ja August Volberg) ning teiseks elumaja Tartu maantee ja Liivalaia tänava nurgal.^[2] Tänava perspektiivis domineeriv torni ja viisnurgaga maja ametliku aadressiga Lastekodu tn 1/Tartu mnt 24 seisab oma kohal ligi 60 aastat ja on alates 1997. aastast arvel kultuurimälestisena.^[3] Kõnealuse maja korteriühistu polnud seaduseelnõust vaimustuses: esteetiliste ja ideoloogiliste vaidluste kõrval on oluliseks argumendiks raha – pole kahtlust, et keerulised lammutustööd läheksid maja elanikele palju maksma.^[4] Idee maja välimust korrigeerida pole kuigi uus: viisnurgaga torni ärajätmist kaaluti juba ehituse ajal, kuid seda hoopis teistel põhjustel.^[5]

Väike Moskva tornimaja 

Stalinistlik arhitektuur jõudis okupeeritud Eestisse pärast Teist maailmasõda ning kuigi see andis tooni võrdlemisi lühikest aega, jättis see sügava jälje pea kõigisse Tallinna linnaosadesse. Uute esinduslike hoonete ehitamisel mängisid üldjuhul rolli nii ideoloogia kui ka ruumiliste vajaduste lahendamine. Märtsipommitamise käigus hävinud (ja peamiselt puust) hoonete asemele pidid tulema uhked kivimajad, mis ei äärista enam väikesi käänulisi tänavaid, vaid ideaalsete perspektiividega sirgeid puiesteid. Kuigi Tallinnas ja mujal Eesti NSV-s ehitati ka palju tüüpprojektide järgi, arendati siiski sageli edasi sõjaeelset arhitektuurimõtet ning mitmed uued hooned valmisid eesti päritolu arhitektide projektide järgi.^[6] Uued stalinistliku arhitektuuriga kvartalid kerkisid sõjajärgsel kümnendil Pelguranda, Uude Maailma, Asula tänavale, Koidu tänavale, Rävala puiesteele ja sellega külgnevatele tänavatele, Narva maanteele ja mitmele poole veel.^[7] Paljud kvartalid jäid lõplikult välja ehitamata. Samuti jäi rajamata Tallinnasse tänase Viru väljaku kanti kavandatud Stalini väljak.

Seega kõige uhkemaks ja kõigile tallinlastele tuttavaks näiteks tolle perioodi arhitektuurist jääbki Tartu maantee torniga maja. Peab nõustuma, et nende majade arhitektuuri hindamisel me lähtume tänapäeval rohkem ajaloolisest kontekstist kui esteetikast.^[8] Repressioonide ja massiküüditamise taustal kerkinud maja mõjus kohalikele võikalt: suurtehase töölistele mõeldud uhke loss ei sobinud linnapilti ja eristus ümbritsevatest hoonetest nii oma mahu kui ka dekoori poolest. Väidetavalt meenutas tammepärg fassaadil poolkuud või midagi idamaist ja hoonet kutsuti rahvasuus Türgi saatkonnaks.^[9] Tõsi, türklasi majas ei elanud. Ka eestlasi peaaegu polnud – valdava enamuse moodustasid Venemaalt, Valgevenest ja teistest liiduvabariikidest siia kolinud töölised ja insenerid.^[10] Arusaadavatel põhjustel pidi seegi mõjuma eemaletõukavalt. Siiski tasub märkida, et uue kvartali ümbrus nägi 1950. aastatel välja hoopis teistmoodi kui tänapäeval – Tartu maantee oli kitsam, Liivalaia tänavat polnud sellisel kujul sootuks, ümberringi oli palju suhteliselt kasinaid puumaju ning uuest kvartalist üle tee tegutses ümbruskonda spetsiifilise lõhnaga täitnud Tallinna Paberivabrik.

Tartu maantee tornimaja kutsub paratamatult esile seoseid Moskva kuulsa seitsme kõrghoonega: riigi pealinnast alguse saanud vorm pidi levima väiksemate koopiate kujul üle kogu Nõukogude Liidu. „Moskva õdedena“ tuntud kõrghoonetel oli uhke eelkäija. 415-meetrisena kavandatud Nõukogude Palee ehitus algas 1933. aastal (konkursil osales edutult ka Eesti arhitekte) ja pidi kulmineeruma taeva poole vaatava Lenini kujuga. Moskva kõige uhkema ja maailma kõrgeima hoone ehituse pani pausile ja lõppkokkuvõttes katkestas sootuks Teine maailmasõda. Sõja lõppedes naasis Stalin projekti juurde, kuid seekord otsustati minna teist teed. 1947. aastal algasid uute kõrghoonete projekteerimis- ja ehitustööd. Uued majad pidid sümboliseerima NSVL-i saavutusi ja võitu sõjas, Nõukogude riigi muutumist tõeliseks maailmariigiks ning Moskva kujunemist tõeliseks maailmalinnaks, et sellest saaks „kõikide pealinnade pealinn“.^[11] Pärast tuhandete inimeste (nende seas ka vangide) pikka ja vaevalist rasket tööd valmisid uued majad 1950. aastatel, peamiselt juba pärast Stalini surma.

Projekte tehti pidevalt ümber: lisaks tehnilistele aspektidele muutus ühel hetkel ka poliitiline tellimus. 1953. aastal võimule tulnud Nikita Hruštšov alustas võitlust oma eelkäija pärandiga juba enne kuulsat NLKP XX kongressi 1956. aastal. 1954. aastal toimunud üleliidulisel ehitajate kongressil mõisteti hukka nn liialdused arhitektuuris ning samal aastal hakati muutma juba töös olnud projekte. Esikohale tuli seada piiratud ressursside mõistlik kasutus ning vormile tuli eelistada kvantiteeti – igati loogiline suund sõjajärgsete äärmiselt kehvade elamistingimuste ja tohutu linnastumise all kannatava riigi puhul. Üheks kampaania eestkõnelejaks sai arhitekt Aleksandr Vlassov, kellega Hruštšov oli töötanud Ukraina NSV-s. Hruštšov tõi Vlassovi Kiievist Moskvasse ja edutas pealinna peaarhitektiks juba 1950. aastal, järgnevatel aastatel tegutses ta nii NSVL-i Arhitektuuriakadeemia kui ka NSVL-i Arhitektide Liidu eesotsas.^[12] Just Vlassov (koos arhitekt-kunstnik Fjodor Djuženkoga) koostas tüüpprojekti, mis realiseeriti Tallinnas Dvigateli tehase töötajate heaks.

Vabariik vabariigis

Dvigateli tehase sünnitunnistuseks peetakse Venemaa keisri Nikolai II allkirjaga dokumenti 1897. aastast. Dvigatel (vn mootor) oli üks mitmest Tallinnas tegutsenud tööstusettevõttest, millele pandi alus 19. sajandi lõpus. Dvigateli ajalugu on märkimisväärne tänu tehase mitmekülgsele haardele ning sellele, kuidas tehase arengus peegelduvad 20. sajandi kõige olulisemad sündmused, drastilised riigikorra vahetused ja tohutud sotsiaalmajanduslikud muutused. Ligi saja-aastase eksistentsi jooksul toodeti tehases mitmesuguseid metallitooteid, vaguneid ning komponente sõjatööstuse, kosmosetehnika ja isegi tuumareaktorite jaoks. Viimane asjaolu oli ka põhjus, miks nõukogude aja ametlikes dokumentides oli tehase nimeks enamasti salapärane „Postkast 130“ – tegemist oli sõjaväestatud tehasega ning selle tegevus oli poolsalajane. Tehas allus NSV Liidu Keskmise Masinaehituse Ministeeriumile ning, nagu teisigi tuuma- ja sõjatööstuse organisatsioone, arendati seda eelisjärjekorras.

Tehase hiilgeaeg saabus sügaval nõukogude ajal. Tehase töötajate täpne arv tipphetkel pole teada, kuid koos kogu sotsiaalsektoris hõivatud personaliga pakutakse selleks 7000–9000 inimest. Töötajatel ja nende pereliikmetel oli õigus mitmesugustele hüvedele. Dvigateli töötajad kuulusid ulatuslikku võrgustikku, milles oli korraldatud pea kogu nende tööväline elu: majutus, haridus ja koolitus, tervishoid ja puhkus, ideoloogiline kontroll, mitmesugused spordi-, vabaaja- ja kultuuritegevused jne. Tehas haldas klubi huviringide, kooride ja orkestriga, polikliinikut, lasteaedu, kümneid elumaju (nende täpne arv varieerus aastate jooksul), spordiklubi koos erinevate alasektsioonidega, kooli ja puhkebaase.^[13] Kogu Dvigateli juurde kuulunud struktuur oli, kui kasutada ühe selle töötaja sõnu, omamoodi „vabariik vabariigis“^[14] – mahukas, võimas, Nõukogude riigile tüüpiliselt puuduliku juhtimisega, oma konfliktide ja rivaalitsemisega. Taolised võrgustikud kuulusid kõigi suuremate ettevõtete, trustide, loomeliitude jms juurde, kuid Dvigateli võrgustik eristub siiski oma mahu poolest. Selle loomine ja arendamine mõjutas märkimisväärselt Tallinna ruumilist arengut. Lisaks tehase enda territooriumile leidub sellega vahetult seotud objekte mitmest Lasnamäe ja Kesklinna asumist ja mujalt. Osa hooneid ei ole säilinud: olulisematest rajatistest pole alles Peterburi tee ja Pae tänava nurgal asunud klubi ning Lasnamäe tänaval paiknenud polikliinikut.

Elamuehitus oli muude valdkondadega võrreldes kõige tähtsam osa sellest motivatsioonipaketist, millega värvati uusi töötajaid ja parandati olemasolevate töötajate elutingimusi. Esimesed elumajad Dvigateli personalile kerkisid sõjajärgsetel aastatel Lasnamäele. Nii tehase taastamises, uute tsehhide kui ka elumajade ehituses olid hõivatud tuhanded sõjavangid ja sõjaväelased.^[15] Peab märkima, et ka ehituses hõivatud NKVD/MGB väeosade sõdurite elu nägi paljuski vangilaagri moodi välja, kuigi võrreldes kinnipeetavatega oli sõduritel teatavaid mööndusi mõistagi rohkem.^[16] Tehase töölisi majutati ka barakkidesse ja Lasnamäele ehitatud puumajadesse, mille seisund jättis kõvasti soovida. Hoolimata iga-aastasest remondist oli majade olukord väga nukker ning tehase juhtkond tõdes pidevalt, et talveks ollakse halvasti ette valmistunud.^[17]

Seega oli uue uhke välimusega elamukvartali rajamine Tartu maanteele tehase seisukohalt hädavajalik käik. Tartu maantee kvartali ehitus venis, esines probleeme nii tööjõuga kui ka materjalide tarnega. Ehituses rakendati tehase töölisi, motiveerides neid käegakatsutava helge tulevikuga: panustate praegu ehitusse ning peagi asute ise siia elama.^[18] Majad valmisid järgemööda 1950. aastate esimeses pooles. Suletud sisehooviga kvartal lõi uusi võimalusi koosviibimiseks, kuid ilmselt teenis ka muid eesmärke: suletud ruumis on üksteist märksa lihtsam jälgida ning väljastpoolt tulnud inimesed pääsesid territooriumile vaid naabrite valvsa pilgu all. Tegemist polnud valvatud objektiga ning korteritesse said tulla ka külalised, kuid üldjuhul pidid nad ööseks lahkuma. Kõrvaliste isikute liikumine kvartalis ilma loata võis põhjustada majavalitsuse juhtkonnale peapesu: näiteks 1960. aasta suvel korterites küsitlust läbi viinud Eesti NSV Teaduste Akadeemia töötaja käik Tartu maantee kvartalisse lõppes majavalitsuse lohakuse kriitikaga.^[19]

Üldiselt märgitakse, et kuigi Eestisse ja teistesse okupeeritud Balti riikidesse saabus sõjajärgsetel aastatel suures koguses tööjõudu teistest liiduvabariikidest (osa inimesi lahkus lühikese aja möödudes), kajastus see elamuehituses minimaalselt – elamispindu ehitati suhteliselt vähe.^[20] Tallinnas ehitati perioodil 1951–1960 ühtekokku 758 000 m² elamispinda – järgneval kümnendil maht kolmekordistus.^[21] Võrdluseks: Dvigateli käsutuses oli 1961. aasta seisuga 32 000 m² elamispinda.^[22] Lisaks majutamisvajadusele oli mahukal kortermajade ehitusel ka teine eesmärk: võimud sisendasid töölistele, et nende huvide eest seistakse ja neile tagatakse parimad tingimused. „Kodanlikus Eestis“ pidid töölised elama kitsikuses ja töökohast väga kaugel, ka tehase poolt pakutud elamud olid kehvad ning nendes elasid vähesed, teised pidid aga üürima taolisi tagasihoidlikke kortereid eraturult, kirjutasid Dvigateli endised töötajad oma mälestustes, vastandades olukorda tänapäevaste mugavustega korteritele.^[23] Nii nagu Stalini kõrghooned näitasid kogu maailmale Nõukogude riigi ja Moskva uhkust, pidid ka Dvigateli uued uhked hooned eesotsas Tartu maantee tornmajaga näitama nii oma töötajatele kui ka teistele tallinlastele, kes on uus peremees.

Fassaadi taga

Tegelik elu karniiside ja girlandidega kaetud eeskujuliku fassaadi taga oli märksa mitmetahulisem. Seda, kuidas nõukogude ideoloogia deklareeritud väärtused läksid lahku tegelikust olukorrast, on ühe Eesti NSV suurtootmise näitel uuritud varemgi, allikaks inimestega tehtud intervjuud.^[24] Mina tuginen eelkõige arhiivimaterjalidele: üllataval kombel olid inimesed agarad kritiseerima süsteemi puudujääke, üksteist süüdistama ja elu eri aspektide üle arutama parteikoosolekutel, mida on hoolikalt protokollitud. Kuigi protokollides esineb käsitsi maha tõmmatud üksiksõnu või terveid lõike, paistab, et kirja läks väga suur osa koosolekutel räägitust. Dvigateli kommunistide omavahelised arutelud aitavad meil piiluda hoolikalt konstrueeritud fassaadi taha.

Tartu maantee Dvigateli kvartalisse mahtus ligi 240 korterit. Korterite jagamisel mängisid rolli eri tegurid: perekonnaliikmete arv ja nende tervislik seisund, töötaja teenistusstaaž Dvigatelis, varasem käitumine töökohal ja väljaspool seda. Eelised olid ka riiklikke autasusid pälvinud inimestel ja Suure Isamaasõja veteranidel. Samuti sai elamispinda suuremaks vahetada laste sünni või teiste mõjuvate vajaduste tekkimise korral (nt pereliikme invaliidistumine). Lasnamäel paiknesid nii Dvigateli ühiselamud kui ka kortermajad. Tartu maantee kvartali majades oli enamjaolt tegemist kommunaalkorteritega, kuid seda siiski mõõdukal kujul – näiteks kolmetoalist korterit võis jagada kaks eri suurusega perekonda. Üldiselt lähtuti põhimõttest, et ühte korterisse saab paigutada üks-kaks perekonda.^[25] Tartu maantee korterid olid Majaka piirkonna omadest värskemad, kuid algusaastatel kaasnes uue elukoha ja töökoha vahelise logistikaga ebamugavusi: trammiliini pikendati Ülemistele alles 1955. aastal, enne seda pööras tramm kesklinna poole tagasi Lubja peatuses ning teekond jala tööle võis olla mitu kilomeetrit.

Hoolimata püüdlustest rajada eeskujulik kortermaja polnud Tartu maantee kvartali ehituskvaliteet kiita. Ka pärast elanike sissekolimist jätkusid tööd katusel ning mujal. Katlamajasse paigaldatud mootorid vajasid pidevalt remonti ning sellega seotud kaevetööde tõttu oli lahtikaevatud sisehoov mudane.^[26] Pärast telefonikaablite paigaldust vajas katus uuesti remonti. Oma panuse taristu vastupidavuse proovilepanekusse andsid ka elanikud: fajansist kraanikausid vajasid vahetust juba paari aasta pärast, kanalisatsioonitorud ummistusid. Korterites oli külm, kuna küttesüsteemide võimsuse määramisel ei arvestatud tubade pindalaga, mitmel pool ei olnud gaasi. Probleeme oli ka vajumisega ning vihmase ilma korral kahjustas majaseinu vesi. Keldrites oli kehv valgustus.^[27] Remondivajaduse korral pidi korteri elanik teada andma majavalitsusse, kust tuli kohale spetsialist ja määras vajalikud tööd. Sõltuvalt töö iseloomust võis remondi ooteaeg venida kuudepikkuseks. Siiski oli Tartu maantee kvartali olukord märksa parem kui teistes Dvigateli hallatavates objektides. 1956. aasta tulemusi võeti kokku rõõmsas tujus: vastu võeti 1700 m² elamispinda, mille arvelt korraldati „eeskujulik ühiselamu“ 200 inimesele ning majutati 146 perekonda.^[28] Osa kortereid eraldati lasteaia ja sõime tarvis, hilisematel aastatel on neid pidevalt laiendatud esimese korruse korterite arvelt. Tehase töötajate arvu kasvuga pikenesid ka järjekorrad Dvigateli pakutud lasteaiakohtadele. Lasteaia juurde lisandus hiljem ka lastehoid koolis õppivatele noortele ning majas tegutses mitu huviringi.^[29]

Nõukogude ühiskond tervikuna polnud vaba korruptsioonist mitmel tasandil: piiratud ressursside tingimustes said kõikvõimalike hüvede hankimisel määravaks inimestevahelised võrgustikud ja mitteformaalsed suhted.^[30] Ka Dvigateli töötajad said mõnikord elamispindu selleks mitteametlikke kanaleid kasutades – nähtuse täpset ulatust on võimatu määrata, sest eeldatavasti ei jäänud paljud oma skeemitamisega vahele. Määravaks asjaoluks said perekondlikud sidemed: majavalitsuse juhi õde sai korteri siis, kui elamu-kommunaalosakonna juht jagas ruume ümber mitmes läbikäidavas toas selliselt, et kõik, kes pidid teatud arvu tube saama, selle ka said, kuid tekkis ka „ülejääke“, mida eraldati kolleegi lähisugulasele.^[31] Kui üksik mees või naine oleks pidanud elama ühiselamus, siis abielludes tekkis õigus elamistingimuste parandamisele: lühiajaliste või suisa fiktiivsete abielude ilmsikstuleku korral jäi töötaja eraldatud toast ilma.^[32] Tehase juhtkond tunnistas, et on aset leidnud juhtumeid, kus naised tahtsid rasedaks jääda just korteri saamise eesmärgil.^[33] Lisaks ametlikule protseduurile tsehhi- ja siis tehasekomiteede tasemel, kes pidid elamispindade saajate nimekirjad kinnitama, oli suur võim tubade ja korterite jagamise üle ka majavalitsustel ja elamu-kommunaalosakonna juhtkonnal. Mõni-kord positsiooni kuritarvitati: ametnik sai pistise eest korraldada ühe elaniku kolimist teisele elamispinnale, et korter tervikuna saaks kuuluda ühele perekonnale.^[34]

Inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend

1961. aastal NLKP XXII kongressil võeti vastu „Kommunismiehitaja moraalikoodeks“, kust pärineb muuhulgas ka see vahepealkiri. Naljaga pooleks võib öelda, et Dvigateli töötajad eksisid pidevalt enamiku selle koodeksi sätete vastu. Koodeksi teine tees mõistis hukka laiskuse ning sätestas: kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma.^[35] 1956. aastal alustasid tööd Tartu maantee kvartali puhvet ja väike toidukauplus, mis olid kaubandusministeeriumi alluvuses ega vastanud Dvigateli juhtkonna ootustele. Puhvetisse leidsid kiiresti tee närilised, samuti esines probleeme töötajate hügieeniga. Samas oli sortiment igati korralik: tööpäeviti oli pakkumises paar valikut suppi ja koguni kuni kümme erinevat praadi. Hommikuti said kvartali elanikud osta piima ja värskeid saiakesi. Üldiselt olid Dvigateli töötajatele pidevalt saadaval toiduained, mida oli mujalt linnast hankida raske, näiteks vorst.^[36] Ajapikku lisandus söögivalikusse ka puuvilju, mida sai tasuta kaasa võtta nn vitamiinilauast.^[37] Päevasel ajal toimus töötajate toitlustamine töökohas. Tehase sööklad töötasid mitmes vahetuses, kuid seegi ei päästnud järjekordadest ja sellest tulenevalt hilinemistest tööpostile. Probleemi pidi lahendama „Eesti suurim“ 1000-kohaline söökla.^[38] Üldine käitumiskultuur jättis soovida: pesemata käte kõrval oli probleemiks söögiriistade pidev varastamine.^[39] Sööklad ja puhvetid said kohaks, kus töötajad suhtlesid omavahel vabamas õhkkonnas, kuigi tehase juhtkond üritas nende vaba aega täita ka kõikvõimalike loengute, etenduste, raadiokuulamise jms-ga. Isegi söökla polnud vaba seaduserikkumisest: insenerist ja kaadriosakonna juhist abielupaar oli pikalt saanud kallimaid lõunaid, makstes kõige odavama eest. Juhtumi uurimiseks moodustatud viieliikmeline komisjon leidis, et kahtlustused vastavad tõele ning kuritegu on aset leidnud. Kuigi insenerist naine väitis, et ta peab dieedist kinni ja „pole osa võtnud praekartulist“, pidid parteilt noomituse saanud abikaasad korvama tehasele tekitatud kahju.^[40]

Perekondlik küsimus polnud oluline mitte ainult korterite jagamisel. Tehase eeskujulik töötaja ja kommunist pidi käituma väärikalt ka oma abikaasa ja laste suhtes. Just töökohajärgne parteiorganisatsioon kujunes paljude naiste jaoks kohaks, kuhu kaevata oma abikaasa vääritu käitumise peale.^[41] Peamised probleemid olid kolme laadi: abieluvälised suhted (nii meeste kui naiste puhul), perevägivald (valdavalt naistevastane) ja alkoholism. Eriti ekstreemsed juhtumid võisid päädida surmaga. 12. juulil 1967 lõi Tartu maantee kvartali elanik K oma naist triikraua ja hantliga pähe, mille tulemusel naine suri. K ise avas gaasipliidi kraanid, kuid andis sellest teada kolleegile, kes kutsus kohale miilitsa ja kiirabi. Ekspertiis tunnistas, et K oli süüdimatusseisundis, ning saatis ta sundravile.^[42]

Kuigi eriti keeruline olukord oli Majaka piirkonna ühiselamutes, kus elasid eelkõige üksikud mehed, esines probleeme ka märksa perekesksemas Tartu maantee kvartalis. Kohalikud asukad palusid tehase juhtkonda viia ühiselamu-osa Tartu maanteelt ära, sest selle elanikud „korraldavad süstemaatiliselt joominguid ning viskavad akendest tänavale ämbreid ja pudeleid“.^[43] Suletud hoov ja võõrana mõjunud keskkond ümberringi tähendas, et alkoholi pruugiti aktiivselt kodus. Sellisel juhul leidsid purjus inimeste kaklused aset mitte mõnes linna restoranis, vaid otse kvartali hoovis.^[44] Tehases väga laialt levinud alkoholismiga võitlemiseks üritati rakendada eri programme, prooviti purjuspäi tööle ilmumise eest palka kärpida, parandati arstiabi kättesaadavust, juurutati kõikvõimalikke vabaajategevusi ja propageeriti aktiivselt tervislikku eluviisi. Ükski neist meetmeist ei kandnud vilja. Alkoholism, sellest tulenevad tervisehädad, probleemid töölt puudumise ja töötervishoiuga jäid Dvigatelis püsima lõpuni.

Kokkuvõtteks

Eesti taasiseseisvumise paiku kujunes tehasest üks olulisemaid interliikumise keskusi ja tehase direktor Vladimir Jarovoi
oli selle juhtfiguur.^[45] Paljud tehase töötajad lõid innukalt kaasa interliikumise tegevuses ning ümberringi kiiresti muutuv maailm nende usku oma õigusesse ei kõigutanud. Ideoloogia polnud küllap esikohal, olulisem oli status quo säilitamine. Nagu võttis asja kokku üks tehase töötaja, kirjeldades Jarovoid ja teisi juhte: „need kommunistlikud värdjad! Kas teie arvates ma ei tea, et nad on meie tagant aastaid varastanud? Muidugi tean, nii seda kui ka nende autode, datšade ja armukeste kohta. Kuid mis teisi liidreid meil siin Eestis on?“^[46]

Ühes Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega jõudis lõpule ka Dvigateli lugu. 1999. aastal tähistati kokkukuivanud tehase tegutsemise 100. aastapäeva juubelitrükisega, kuid mõni aasta hiljem katkes tootmine sootuks. Dvigateli tehasest on alles mitu hoonet, kuid need ei domineeri juba ammu Ülemiste Citys viimasel kümnendil kerkinud klaasmajade vahel. Omamoodi ususümbolina seisab endiselt omal kohal Tartu maantee tornimaja, nagu ka kümned tagasihoidlikumad endised Dvigateli elamud. Mõned Tallinna koolilapsed peavad torniga uusklassitsistlikku maja kirikuks.^[47] Stalinistlike tornide teatud sarnasust sakraalhoonetega pani omal ajal tähele ka Hruštšov, kui mõistis hukka oma eelkäija arhitektuurimaitset.^[48]

Tallinna kesklinnas asuv maja muutus paljudele pinnuks silmas pärast Venemaa täiemõõdulise Ukraina-vastase sõja algust. Kiievi peatänav Hreštšatõk on kõigile tuntud nii mitmete Maidani protestide kui ka näiteks mullu augustis seal korraldatud Vene vägede purustatud sõjatehnika näituse telekaadritelt – taustaks kõrged ja uhked Teise maailmasõja järel ehitatud majad. Varasema hoonestuse lasi õhku 1941. aastal linnast taganenud Punaarmee. Miks on see meie loo jaoks oluline? Sest nii Hreštšatõki ansambli kui ka Tartu maantee kvartali projekteeris üks ja sama arhitekt – Aleksandr Vlassov. Kas viisnurgaga või ilma, jäävad mõlemad hoonegrupid nõukogude arhitektuuri musternäidisteks. Maja ideologiseerimine on aga iga ühiskonna enda suunata. Dvigateli ja selle juurde loodud võrgustiku ning tehases töötanud inimeste elu uurimine loob detailsema ettekujutuse Eesti NSV argielust ka nn küpse sotsialismi perioodil. Kui eestlaste selle perioodi mälestusi on süstemaatiliselt talletatud ja uuritud, siis eestivenelaste omad on jäänud tagaplaanile.^[49] Mitmetahulisem ja keerulisem minevikupilt võib aidata ka neil inimestel endil liigsest nostalgiast vabaneda ja oma minevikku kainemalt hinnata.

^[1] Teema laiema konteksti võtab kokku: L. Kaljundi, Monumendisõjad sõja ajal. Vikerkaar, 2023, 4/5, lk 79–89.

^[2] Vt nt Michal: ilmselt otsustab veel see riigikogu punasümbolite eemaldamise. ERR.ee, 19.01.2023; Riigikogu õigusosakond andis punamonumentide seadusele hävitava hinnangu. ERR.ee, 16.02.2023; L. Danilson-Järg, Halloo, kunstiinimesed, tulge palun maa peale tagasi! Postimees.ee, 21.09.2022.

^[3] O. Orro, 8675 Elamu Tartu mnt. 24, 1957. a. Kultuurimälestiste register.  https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=8675.

^[4] A. Šiškin, Viisnurk katusel, hirm naha vahel: majaomanikud pelgavad lammutuskäsku. Äripäev, 29.11.2022.

^[5] A. Hein, Liialduste apoloogia. Sirp ja Vasar, 05.06.1981, lk 8.

^[6] S. Sultson, Replacement of Urban Space: Estonian Post-War Town Planning Principles and Local Stalinist Industrial Towns. Journal of Architecture and Urbanism, 2016, kd 40, nr 4, lk 283–294; S. Sultson, Estonian Urbanism 1935–1955: The Soviet Era Implementation of Pre-War Ambitions. Planning Perspectives, 2018, kd 33, nr 3, lk 385–409.

^[7] Hea ülevaate saab rmt-st: Stalinistlik maja: Kortermaja tüübid ja säästev uuendamine. Koost. L. Välja. Tallinn, 2012, ning eriti selles toodud kaardilt lk 20–21.

^[8] K. Ambrozevits, Vastumeelse ajaloopärandi tähtsus. Sirp, 29.07.2022.

^[9] E. Vaitmaa, Stalinistlik maja. Delfi.ee/forte, 18.11.2016.

^[10] Eestlased moodustasid üldjuhul alla 1% tehase töötajatest, ERAF.6133.2.39, lk 7.

^[11] K. Zubovich, Moscow Monumental: Soviet Skyscrapers and Urban Life in Stalin’s Capital. Princeton, 2020, lk 1.

^[12] Sealsamas, lk 191–214.

^[13] R. Nerman, Lasnamäe ajalugu. Tallinn, 1998, lk 369–377; P. Kaasik, Sõjaväestatud numbritehased. Rmt-s: Tallinna ajalugu IV, 1917–2019. Koost. O. Liivik. Tallinn, 2019, lk 222−223.

^[14] ERAF.6133.2.136, lk 127.

^[15] P. Kaasik, Nõukogude Liidu sõjavangipoliitika Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel: Sõjavangide kinnipidamissüsteem Eesti näitel ja hinnang sõjavangide kohtlemisele rahvusvahelise õiguse järgi. Doktoriväitekiri. Juh. M. Ilmjärv. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, 2012, lk 379.

^[16] Põnevaid mälestusi teenistusest Dvigatelis paiknenud ehituspataljonis vt: Z. Siliņš, Läti leegionäri mälestused. Tlk I. Davidjants. Tallinn, 2020, lk 163–191.

^[17] ERAF.6133.1.5, lk 15.

^[18] ERAF.6133.2.4 lk 29; ERAF.6133.2.1 lk 81.

^[19] ERAF.6133.2.114, lk 75.

^[20] A. Puur, M. Klesment, L. Sakkeus, A Turbulent Political History and the Legacy of State Socialism in the Baltic Countries. Rmt-s: Housing Estates in the Baltic Countries. Toim. D. Hess, T. Tammaru. The Urban Book Series. Cham, 2019, lk 38.

^[21] Tallinna majanduse ja kultuuri areng 1980–1989. Tallinn, 1988, lk 16. Tsit. rmt-s: Tallinna ajalugu IV, 1917–2019, lk 227.

^[22] ERAF.6133.2.136, lk 11.

^[23] А. Юхкум, Боевые будни, lk 106–111. Rmt-s:Они зажигали зарю: Из истории завода „Двигатель“. Tallinn, 1967; А. Гендриксон, За власть советов! Sealsamas, lk 116–133.

^[24] E. Kesküla, Fiddling, Drinking and Stealing: Moral Code in the Soviet Estonian Mining Industry. European Review of History: Revue européenne d’histoire, 2013, kd 20, nr 2, lk 237–253.

^[25] ERAF.6133.2.245, lk 66.

^[26] ERAF.6133.2.1, lk 55–58.

^[27] ERAF.6133.2.28 lk 95–98, 105–106, 114.

^[28] ERAF.6133.2.39, lk 24.

^[29] ERAF.6133.2.158, lk 9–10.

^[30] Ingliskeelses kirjanduses on ses seoses laialt kasutusel vene laensõna blat (vn блат), eelkõige tänu rmt-le: A. V. Ledeneva, Russia’s Economy of Favours: Blat, Networking and Informal Exchange. Cambridge, 1998. Eesti NSV kontekstis on teemat uuritud kaubandussüsteemi näitel: R. Ruusmann, Defitsiit kui osa nõukogudeaegsest argielust Eesti NSV-s: fenomenoloogiline vaatepunkt. Magistritöö. Juh. E. Kõresaar. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, 2010.

^[31] ERAF.6133.2.80, lk 25.

^[32] ERAF.6133.2.81, lk 16–19.

^[33] ERAF.6133.2.135, lk 22.

^[34] ERAF.6133.2.133, lk 102–106.

^[35] Kommunismiehitaja moraalikoodeks. Tallinn, 1962.

^[36] ERAF.6133.2.1, lk 20–28.

^[37] ERAF.6133.2.448, lk 56.

^[38] Ü. Ilves, Tehase „Dvigatel“ söökla. Ehitus ja Arhitektuur, 1973, nr 3, lk 61–62.

^[39] ERAF.6133.2.1 lk 26.

^[40] ERAF.6133.2.135, lk 14–16; ERAF. 6133. 2.134, lk 45–47.

^[41] ERAF.6133.2.79, lk 68.

^[42] ERAF.6133.2.294, lk 48.

^[43] ERAF.6133.2.158, lk 13.

^[44] ERAF.6133.2.80, lk 51.

^[45] Interliikumise juhtkonna kohta vt: G. Põlluste, ENSV Tööliste Internatsionaalse Liikumise juhtkonna sotsiaalne kooslus. Bakalaureusetöö. Juh. O. Mertelsmann. Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, 2019.

^[46] A. Lieven, The Baltic Revolution: Estonia, Latvia, Lithuania and the Path to Independence. New Haven, 1993, lk 193.

^[47] I. Lavrentjev, Eesti ajaloost vene keeles. Sirp, 13.01.2023.

^[48] K. Zubovich, Moscow Monumental, lk 201.

^[49] E. Kõresaar, K. Jõesalu, Mälutööst elulooliste mälu-uuringuteni. Märkusi biograafilise kultuuriuurimise ja nõukogudejärgse Eesti mälu-uuringute seoste kohta. Acta Historica Tallinnensia, 2021, kd 27, nr 2, lk 353−377.

Kas inimese vaim ehk mõistus on olemuselt digitaalne? Või kui mitte, siis kas saab seda ilma oluliste kadudeta digitaliseerida ja arvutisse üles laadida ning sealt jälle teise kehasse alla laadida? Mis järeldub sellest võimalusest vaimu olemuse kohta? Tutvustan selles essees mõistuse üleslaadimise teemat vaimufilosoofia vaatenurgast. Essee lõpuosas võtan tähelepanu alla mõistuse üleslaadimise mõtestamise interpretivistlikust positsioonist.

Mõistuse üleslaadimine: fantaasiast tehnikani

Optimistlikumate tulevikustsenaariumide järgi osutub millalgi mitte väga kauges tulevikus võimalikuks inimmõistuse üleslaadimine arvutisse või mõnda teise tehiskeskkonda. Mõne filosoofi meelest on see stsenaarium lausa vältimatu, kui tahta, et inimkond üldse kestma jääks. Tehisintellekti üha kiireneva arengu kõige olulisemaks teetähiseks on tehnoloogiline singulaarsus ehk hetk, kui tehisintellektist areneb superintellekt, mille plaanid, huvid ja teod on inimestele hoomamatud ning täpselt ette ennustamatud. Filosoof David Chalmers on arutlenud inimese võimaluste üle singulaarsusejärgses maailmas ning leidnud, et põhimõtteliselt jääb meile vaid neli võimalust, millest kolm on selgelt ebameeldivad.^[1] Esiteks võib inimkond lihtsalt välja surra, kas superintellekti otsese tegevuse mõjul või selle tõttu, et superintellekti eesmärkide sekka inimkonna püsimine ei kuulu. Teine võimalus on inimkonna isolatsioon – me jätkame eksisteerimist, kuid interaktsioon superintellektiga, kellest me aru ei saa, on minimaalne või puudub üldse. See kujutaks endast arengu aeglustumist või takerdumist, samas kui superintellekt liigub kiirete hüpetega edasi kuhugi, millest meil aimugi ei ole. Kolmas võimalus on alaväärsus superintellektiga võrreldes. Parimal juhul suhtub superintellekt inimestesse hästi, umbes nagu meie praegu suhtume oma lemmikloomadesse, kuid ka siis oleksime tema voli all. Neljas võimalus Chalmersi järgi on integratsioon superintellektiga. Inimmõistuse täiustamine, iseäranis mõistuse digitaliseerimine ja üleslaadimine võib tema meelest olla ainus viis, kuidas superintellektiga sammu pidada. Selleks võib olla tarvis inimmõistuse vaimseid protsesse täiustada ja kiirendada. Sisuliselt tähendab see seda, et muutume ka ise superintellektideks. Teisalt võib vaimu üleslaadimine ja täiustamine olla ka üks superintellekti loomise viisidest, mille puhul on ehk lootust, et tekkiv superintellekt jagab inimlikke väärtusi ja eesmärke, sest ta on kunagi ka ise inimene olnud.

Mõistagi pole superintellektiga sammu pidamine ainus põhjus mõtiskleda vaimu üleslaadimise väljavaadete üle. Üleslaaditud mõistust ei pea tingimata täiustama, vaid selle võib jätta võimalikult autentseks algse mõistusega võrreldes. Ka sel juhul tõotab vaimu üleslaadimise tegelikuks saamine muuta meie elu ja maailma väga suurel määral. Tarkvarainsener ja üleslaadimise entusiast Joe Strout kirjeldab praktilisi väljavaateid, mida vaimu üleslaadimine võib inimkonnale avada.^[2] Eeldusel, et üleslaaditud vaimu saab omakorda alla laadida mõnda teise kehasse, osutub võimalikuks ulatuslik morfoloogiline vabadus. Kui finantsküsimus kõrvale jätta – oletame, et uute kehade tootmine ei ole ülemäära kallis, näiteks on neid võimalik kiiresti 3D-printida –, siis on võimalik vahetada oma vana ja väsinud keha noore ja ilusa vastu. Ent Strouti arvates tüdineksid inimesed sellest üsna kiiresti, sest kaunis välimus muutuks nõnda üsna tavaliseks. Seejärel hakataks tehiskehi vahetama vastavalt moevooludele, tekivad subkultuurid, mis on saanud mõjutusi filmidest ja raamatutest. Nõnda võivad meie keskel tulevikus kõndida kääbiku-, haldja- või mõne looma kehaga inimesed. Võidakse teha katsetusi uute meeltega, mis pole inimestele seni olnud kättesaadavad. Ehkki uute meelte ja kehadega harjumine nõuab aega, eeldab Strout, et see on põhimõtteliselt võimalik. Kehade vahetamine muudaks põhimõtteliselt ka reisimist. Reisimine kujutaks endast sellises olukorras pigem kehavahetust kui olemasoleva keha transportimist ühest punktist teise. See avaks inimesele tee kosmosesse, sest enam ei piira teda bioloogilise keha vajadused ja nõrkused. Reisijad kosmoselaevas ei peagi keha omama, vaid pikemale reisile võib saata mõistuse selle digitaalsel kujul, mis on kas ajutiselt välja lülitatud või veedab aega virtuaalreaalsuses.^[3] Kohale jõudes laaditakse reisijad alla sobivatesse kehadesse, mis on kohandatud sihtkoha tingimustega, mis teistel planeetidel võivad olla hoopis erinevad ja seega vajada ka hoopis teistsugust keha. Lisaks jääb üleslaaditud mõistustele võimalus veeta oma elu täielikult virtuaalses reaalsuses, simulatsioonis, ilma uuesti kehastumata. Sellist stsenaariumi näitlikustab hästi Amazon Prime Video seriaal „Upload“ (Greg Daniels, 2020–2022), mille mõned tegelased veedavad oma päevi virtuaalses luksushotellis.

Mõistuse üleslaadimine pole hetkel tehniliselt võimalik, ent juba praegu arutatakse viiside üle, kuidas see võiks põhimõtteliselt aset leida. Näiteks Chalmers jagab üleslaadimise viisid kahte rühma üleslaadimise aja ja protsessi iseloomu alusel.^[4] Need rühmad ei välista üksteist. Ajaliselt võib kujutada ette järkjärgulist, hetkelist ja hilisemat üleslaadimist. Järkjärgulisel puhul võiks kujutleda suurt hulka nanoroboteid, mis kaardistavad aju struktuuri ja tegevust närviraku tasemel. Rakk raku haaval asendatakse nende tegevus digitaalse simulatsiooniga, kuni lõpuks on üle kantud kogu närvitegevus. Protsessi käigus kantakse info arvutisse üle nii kiire ühendusega, et isik ise ei saagi aru, et osa tema ajutegevusest toimub arvutis digitaalsel kujul. Hetkelise üleslaadimise puhul toimub esmalt info skaneerimine ja seejärel simulatsiooni kohene aktiveerimine, hilisema üleslaadimise korral toimub aktiveerimine pärast teatud ajavahemikku, kas mõned tunnid või mõnisada aastat hiljem. Protsessi iseloomu alusel saab eristada hävitavat, mittehävitavat ja taastavat üleslaadimist. Hävitava üleslaadimise käigus aju hävib. Selle näiteks võib olla protsess, mille käigus aju esmalt külmutatakse ja seejärel analüüsitakse seda kiht-kihilt. Alles seejärel kantakse saadud informatsioon üle arvutisse. Mittehävitav üleslaadimine kasutab ilmselt mitteinvasiivset ajukuvamismeetodit, mis oleks praeguste kuvamismeetoditega võrreldes palju täpsem. Taastav üleslaadimine aga kujutab endast isiksuse profiili taastamist pärast tema surma, allesjäänud allikate – e-kirjade, sotsiaalmeedia postituste, kirjutiste jms põhjal. On selge, et viimane variant saab parimal juhul anda algse isikuga võrreldes üksnes ligilähedase tulemuse.

Filosoofilised arutelud mõistuse üleslaadimise üle eeldavad enamasti, et üleslaadimine on põhimõtteliselt võimalik, ning eriti pikalt sellel aspektil ei peatuta. Kuid mõned filosoofid jäävad skeptiliseks. Gualtiero Piccinini^[5] toob välja mitmesuguseid kaalutlusi, mille tõttu vaimu üleslaadimine ei ole praktiliselt teostatav. Ta keskendub kahele võimalusele, kuidas saaks mõistust digitaliseerida – aju simuleerimine ning aju asendamine.

Aju simuleerimine toimub järgmiselt (roti ajukoort on sellisel viisil juba osaliselt simuleeritud): aju külmutatakse ja seejärel viilutatakse, neuronid ja nendevahelised seosed kaardistatakse ja seejärel luuakse saadud info põhjal matemaatiline mudel. Piccinini märgib, et selline meetod ei taga funktsionaalset samaväärsust simuleeritava ajuga. Külmutatud ajust on võimalik välja lugeda informatsiooni selle ülesehituse kohta, aga talitleva, aktiivse aju dünaamika kohta niimoodi informatsiooni saada pole võimalik. Lisaks tekivad suured mõõtmisvead, sest kaardistamist vajab sadu miljardeid neuroneid, mille vahel on sadu triljoneid seoseid. Ka ei tunne me veel piisavalt kompleksseid süsteeme ega aju, et luua toimivat mudelit. Piccinini rõhutab veel, et mudelid paratamatult lihtsustavad, mistõttu tekivad erinevused modelleeritavast süsteemist. Peale selle on meie arvutuslik võimsus liiga piiratud, et teostada seesuguseid simulatsioone.

Aju asendamine tähendab orgaaniliste ajuosade asendamist tehislike ajuosadega ehk proteesidega. Siin on peamiseks probleemiks asendamisele kuluv aeg. Piccinini arvutab, et kui ühe neuroni asendamisele kuluks üks sekund, siis 100 miljardi neuroni asendamiseks kuluks 3000 aastat. See muudaks sellise projekti juba eos mõttetuks. Peale selle kahjustab prosteetiliste neuronite lisamine ajukudet, nii et jällegi ei saa tagada funktsionaalset samaväärsust.

Kuid Piccinini kriitika, mis on kirjeldatud meetodite suhtes põhjendatud, ei puuduta otseselt järkjärgulist üleslaadimist, kus neuron neuroni haaval kantakse nende aktiivsus üle digitaalsele kujule. Chalmersi meelest on just see viis kõige lootustandvam variant mõistuse üleslaadimiseks. See võiks olla kiirem, kuna vajadust füüsilise proteesi järele ei ole. Ning võib loota ja eeldada, et suur hulk nanoroboteid saab digitaliseerimisega hakkama palju kiiremini kui 3000 aastaga.

Ent isegi kui mõistuse üleslaadimine jääb üksnes teoreetiliseks võimalikkuseks ja pole praktiliselt teostatav, pakub see siiski filosoofilist huvi. Võib küsida, kuidas tuleks mõelda mõistusest, et selle üleslaadimine oleks võimalik. See võimaldab tuua välja filosoofiliste positsioonide sidumusi ja seeläbi neid paremini hinnata. Lisaks vaimu üleslaadimise filosoofilistele eeldustele vaatlen allpool ka seda, kuidas võiks mõistuse üleslaadimist käsitada ja mõtestada interpretivistlikust vaatevinklist, sest minu teada pole seda varem tehtud ning see võimaldab heita valgust interpretivismi piiridele ja võimalustele.

Filosoofilised küsimused: teadvus ja isikusamasus

Kui panna end mõttes olukorda, kus tuleb valida üleslaadimise ja mitte-üleslaadimise vahel, siis osutub küsimus väga isiklikuks: kas ma elan selle protsessi üle? David Chalmersi^[6] sõnul (ja temaga võib nõustuda) on see ühtlasi filosoofiline põhiküsimus üleslaadimise kohta. Sisuliselt koosneb see kahest eri küsimusest, mis on kumbki vaimufilosoofias fundamentaalsed ja tänini lõplikult lahendamata. Esiteks, küsimus teadvuse kohta: kas üleslaaditud mõistus on teadvusel? Teiseks, küsimus isikusamasuse kohta: kas üleslaaditud mõistus olen ikka veel mina? Vaatlen selles osas põgusalt mõlemat küsimust ning Chalmersi eelistatud vastuseid nendele, mida ta esitab mõtteliste eksperimentide abil. Nende tugitooli-eksperimentide üle on õpetlik mõtiskleda igaühel, keda antud teema huvitab.

Olendil, kes on teadvusel, on kogemused, mida kogeda on mingi tunne. Seda tunnet ehk kogemuste subjektiivset iseloomu peetaksegi teadvuse puhul keskseks, kuna see on miski, mis puudub teadvuseta olekus või teadvustamata vaimsete protsesside korral. Teadvuse puhul võib tunduda oluline vahetegu see, kas teadvuse olemus on funktsionaalne, st seisneb põhjuslikus rollis, või bioloogiline. Kui teadvus on olemuselt midagi bioloogilist, siis võiks järeldada, et mittebioloogiline süsteem nagu arvutisse üles või tehiskehasse alla laaditud mõistus ei saa olla teadvusel. Kuid Chalmersi hinnangul tuleks vaikimisi eeldada, et nii bioloogiline kui ka mittebioloogiline süsteem võib olla teadvusel, sest pole teada sellist erinevust nende süsteemide vahel, mille tõttu saaks teadvus olla omane vaid bioloogilistele süsteemidele.^[7]

Chalmers jõuab järeldusele, et kõige tõenäolisemalt teadvus üleslaadimise protsessis säilib. Selle järelduseni jõudmiseks kasutab ta mõttelist eksperimenti, kus kujutab ette järkjärgulist üleslaadimist, tingimusel et inimesel, kelle mõistus järk-järgult arvutisse üles laaditakse (ning mille ühendus kehaga säilitatakse muutmatult), käitumine ei muutu. Sellise üleslaadimise käigus, millest süsteem ise ei pruugi olla teadlik, võib teadvus kas ühe hetkel täiesti kaduda, järk-järgult hääbuda või säilida. Chalmers leiab, et hetkeline kadumine ei ole usutav, kuna see eeldaks, et teadvuse sisse või välja lülitumine sõltub ühest väikesest komponendist, ent seni pole sellist „teadvuse neuronit“ avastatud. Teine võimalus ehk teadvuse järkjärguline hääbumine pole samuti tema meelest usutav, kui jääda truuks eeldusele, et inimene ise mingeid muutusi ei märka. Pole usutav, et inimene, kelle teadvus üha enam hääbub, jätkaks käitumist nii, nagu midagi poleks juhtunud. Seega on tema meelest kõige tõenäolisem variant teadvuse säilimine.^[8]

Siinkohal võib lugeja kahelda, kas me ikka saame endale lubada eeldust, et üleslaaditava inimese käitumine jääb samasuguseks. Võib tunduda, et kui kõne all on teadvuse säilimine üleslaadimise käigus, siis ei saa lihtsalt eeldada, et üleslaaditud vaimu käitumine ei muutu. Kuid see eeldus kaasneb üleslaadimise võimalikkuse tunnistamisega. Kui kõik vajalikud komponendid asendatakse täpselt ja kadudeta, siis ei tohiks süsteemi käitumine muutuda. Meenutan, et vaatleme praegu varianti, kus neuron neuroni haaval asendatakse nende talitlus digitaalsete simulatsioonidega. Need simulatsioonid on seotud algse kehaga. Kõne all pole olukord, kus ka keha on virtuaalne ning asub mõnes simuleeritud ruumis. Küsimus on niisiis selles, et kui juba eeldada seesuguse üleslaadimise võimalikkust, siis – ja see on arutluse järgmine samm – kas sellisel moel üles laaditud mõistus on teadvusel? On tõsi, et empiirilist kinnitust käitumise muutumatusele ei ole. Ent see järeldub aprioorselt, kui eeldada, et digineuronid on igas muus suhtes samaväärsed bioloogiliste neuronitega, välja arvatud asjaolu, et nad on digitaalsed. Nendel tingimustel võib tõesti järeldada, et üleslaaditud mõistus on teadvusel, isegi kui me täpselt ei tea, kuidas teadvus tekib. Muidugi, kui simuleeritud digineuronid mingil põhjusel pole bioloogiliste neuronitega samaväärsed, siis variseb see mõtteline eksperiment kokku.

Isegi kui üleslaaditud mõistus jääb teadvusele, siis kas on tegu sama isikuga, mis enne üleslaadimist? See on küsimus arvulise samasuse kohta ehk selle kohta, kas tegemist on ühe ja sama entiteediga. Pelgast kvalitatiivsest samasusest ehk kõigi omaduste samasusest isikusamasuseks ei piisa, kuna sel juhul võib olla tegemist täiuslike koopiatega, keda on siiski kaks, mitte üks.

Isikusamasust seoses üleslaadimisega vaatleb Chalmers kahe mõttelise eksperimendi toel, mis tema meelest kallutavad meid eri suundades.

Esimene mõtteline eksperiment^[9] toetab pigem eitavat vastust: minu üleslaaditud mõistus ei ole mina. Chalmers palub meil kujutleda mittehävitavat üleslaadimist, mille tulemuseks saame algse bioloogilise isiku ja digitaalse isiku. On selge, et sellisel juhul on tegemist pelga kopeerimisega ning algne isik kestab edasi bioloogilisena ja ei ole identne digitaalse isikuga. Aga kui nõnda on lood mittehävitava üleslaadimise korral, siis pole alust arvata, et hävitava üleslaadimise puhul, mille käigus algne isik hävib, kestaks ta digitaalse isikuna edasi. Sellest järeldub, et üleslaadimise puhul ei ole isikusamasus tagatud, ehk minu digitaalne järglane võib olla minuga küll igati sarnane, olemata mina.

Chalmersi järgi võib mittehävitavat üleslaadimist aga käsitleda ka isiku jagunemisena Derek Parfiti laadis. See mõiste on tuntud varasematest aruteludest isikusamasuse üle, kus murti pead küsimuse üle, et mis saab algsest isikust, kui tema aju poolitada ning kumbki poolkera asetada eri kehasse.^[10] Parfiti järgi säilib sel juhul algne isik kahe isikuna, ehkki kumbki jagunenud mõistustest pole sama, mis algne isik. Parfiti meelest on nimelt võimalik säilida ilma samasuseta. Sarnaselt võib öelda, et algne isik elab mittehävitava üleslaadimise korral edasi kahe isikuna.

Teine mõtteline eksperiment käib järkjärgulise üleslaadimise kohta ja toetab Chalmersi meelest pigem optimistlikku hoiakut üleslaadimise väljavaadetele.^[11] Ta palub kujutada ette, et asendame 1% ajust kuus digineuronitega. Isikusamasus säilib. Jätkame protsessiga, kuni isik on täielikult üles laaditud. On mõistlik eeldada, et kui isikusamasus protsessi igal astmel säilib, siis on ka täielikult üleslaaditud isiku näol tegemist sama isikuga. Pessimist võiks selle peale kosta, et tegemist on hoopis algse isiku järkjärgulise hävimisega, kuid Chalmers leiab, et antud protsessi analoogiaks on ajurakkude igapäevane uuenemine ja siis tuleks ka sel juhul tõdeda, et me sureme järk-järgult igapäevaselt, ka ilma üleslaadimiseta. Chalmersi enda seisukoht on, et kõige turvalisem üleslaadimine on järkjärguline ja et tõenäoliselt jäädakse selle käigus ellu.^[12]

Samas on raske väita, et mittehävitava protsessi käigus üleslaaditud mõistuse puhul on tegu sama isikuga, sest algne isik jääb ju alles. Öelda, et tegu on säilimisega ilma samasuseta, ei ole veenev, sest miks peaks pelk mõistuse kopeerimine või üleslaadimine kaotama ära algse isiku samasuse? Intuitiivsem on öelda, et tekib juurde uus koopia. Kui originaali ka kopeerida, siis leidub ikka fakt selle kohta, kumb hilisematest eksemplaridest on uuel ajahetkel originaal ja kumb on koopia. Sel juhul aga jääb pessimistlik vastus kehtima – hävitava üleslaadimise puhul – nagu nimigi ütleb – on tegemist algse isiku hävitamisega ja selle asemel digitaalse koopia loomisega. Järkjärguline üleslaadimine, nagu Chalmers seda ette kujutab, on sisuliselt hävitav üleslaadimine, sest algsed ajuosad ei säili, vaid asendatakse. Siis aga ei saa väita, et isikusamasus säilib protsessi lõpuni. Inimene elab üle paari neuroni hävimise, kuid ilmselt tuleb tunnistada, et kui on asendatud piisavalt suur hulk neuroneid, on tegemist juba osalise koopiaga, mitte algse isikuga.

Seda näidet võib ka modifitseerida nii, et paralleelselt tehakse digineuronitest varukoopia, mida hoitakse sünkroniseerituna digineuronite infovahetusega, ent kui üleslaadimine on lõpetatud, siis sünkroniseerimine lõpeb ja varukoopia kas ühendatakse teise füüsilise kehaga või jätkab oma tegevust simulatsioonis. See teravdab küsimust, kummal juhul on tegemist algse isikuga – kas algset füüsilist keha juhtiva digimõistuse või selle varukoopia näol. On üsna intuitiivne väita, et mõlemal juhul on tegemist koopiaga, mitte algse isikuga.^[13] Muidugi, kui olla seda meelt, et isikusamasusest olulisem on eluspüsimine, siis võib rahulduda sellega, et üleslaadimise puhul on võimalik elus püsida küll, kuid mitte algse isikuna, vaid sellega väga sarnase koopiana, kes ise ei pruugi erinevusest aru saadagi.

Üleslaadimise filosoofilised eeldused ja ihu

Senine arutelu on lähtunud ainuüksi ajutegevuse kaardistamisest, arvesse pole võetud keha rolli inimvaimu ja mõistuse talitluses. Samas on olemas nn ihulise vaimu teoreetiline lähenemine, mille järgi on ihu ehk elus keha vaimu konstitutiivne tingimus, ehk tingimus, mis teeb vaimust selle, mis ta on. Selle arusaama järgi ei saa me vaimu mõista ainuüksi ajutegevusele keskendudes, arvesse tuleb võtta ka seda, kuidas vaimseid nähtusi mõjutavad bioloogilised tõsiasjad ning organismi seosed keskkonnaga. Mõne versiooni kohaselt moodustuvadki vaimsed protsessid ihulise organismi ja keskkonna interaktsioonimustritest. Paistab, et mõistuse üleslaadimine sobib ihulisest käsitusest paremini funktsionalistliku vaimukäsitusega, mille järgi vaimuseisundid on olemuselt funktsionaalsed seisundid, mida kirjeldatakse põhjuslike seoste kaudu.

Kuid siin saab olla täpsem. Massimiliano Cappuccio on analüüsinud mõistuse üleslaadimise hüpoteesi vahekorda ihulise vaimu käsitusega ning toonud selle käigus esile mõistuse üleslaadimise võimalikkuse kolm tarvilikku tingimust. Need on järgmised:^[14]

1. Neurotsentrism: mõistuse üleslaadimiseks on tarvilik ajutegevust täielikult kirjeldada ja sellise kirjelduse andmine on võimalik.
2. Formalism: ajutegevus seisneb formaalsetes mustrites, mille materiaalseid kandjaid on võimalik asendada ilma funktsionaalsete muutusteta mustrites.
3. Ultrafunktsionalism: ajutegevuse formaalsete mustrite ülekandmisel ühest kehast teise säilib nende arvuline samasus.

Esimene tingimus rõhutab mõistuse üleslaadimisel aju kaardistamise olulisust, väitmata siiski, et vaimutegevus taanduks ajutegevusele. Teine tingimus märgib, et ajutegevuse juures on oluline selle formaalne aspekt, ehk nii-öelda tarkvaraline külg. Aju ise kui riistvara jääb üleslaadimisel maha. Kolmas tingimus tuleneb soovist säilitada üleslaaditud mõistuse isikusamasus. Cappuccio nimetab seda „ultrafunktsionalismiks“ kuna see on tavalisest funktsionalismist tugevam positsioon – see eeldab funktsionalismi, kuid ei järeldu ise funktsionalismist.

Cappuccio leiab, et esimesed kaks tingimust ei ole tegelikult vaimu ihulisusega vastuolus.^[15] Neurotsentrism ei ütle, et mitteneuraalsed, kehalised protsessid pole vaimu jaoks olulised. See tingimus on ühitatav ihulisuse teooriaga, kui salvestada ja üle kanda ka aju, keskkonna ja ihu interaktsioonimustrid. Teise tingimuse kooskõlalisus sõltub ihulisuse teooria versioonist, ent kui uus keha, millesse mõistus ümber laaditakse, on materiaalselt samane vana kehaga, siis vasturääkivust pole. Ent kolmas tingimus ei ole ihulisuse teooriaga ühitatav.^[16] Viimase järgi on keha-keskkonna interaktsioonimustrid konkreetse mõistuse jaoks unikaalsed ja neid ei ole võimalik asendada ilma mõistuse samasust kaotamata. Ultrafunktsionalismi järgi aga ei sõltu mõistuse samasus selle konkreetsest kehastusest. See tingimus sisuliselt lahutab mõistuse kehast ja keskkonnast.

Mida saaks üleslaadimise entusiast öelda ihu rolli kohta? On võimalikud vähemalt kolme tüüpi vastused, neist esimene vankumatu ja teised rohkem või vähem järeleandlikud. Esimene võimalus on lihtsalt eitada ihulisuse konstitutiivsust vaimu suhtes. See vastus seab kahtluse alla, kas ihulisus ikka on kogu mõistusele olemuslik, nagu ihulisuse teooria pooldajad väidavad. Isegi kui keha vahetades mõistus mõnevõrra muutub, jääb ta ikkagi samaks mõistuseks. Teatavasti ei eelda arvuline samasus läbi aja kvalitatiivset samasust. Ka tavaolukorras inimesed muutuvad, jäädes ikka samaks isikuks. Selle vastuse järgi on inimkeha kui kostüüm. Kostüüme vahetades võidakse käituda erinevalt, kuid käituja isikusamasus sellest ei muutu.

Teine võimalus on lisada kogu mõistusega seotud info sellesse infokogumisse, mis üles laaditakse. See tähendab, et keha ja keskkonna jooksvatele seostele tuleks lisada ka informatsioon isiku kehaliste harjumuste ja soodumuste kohta. Omaette küsimus on see, kuidas sellist informatsiooni koguda, ent kui on tegu infoga, mis on mingil viisil ajus või ihus esitatud, siis peaks see olema põhimõtteliselt võimalik. Ihulisuse teooria pooldaja on arvatavasti seda meelt, et kogu info harjumuste ja soodumuste kohta ei ole talletatud esitustesse, vaid selle kandjaks on aktiivne interaktsioon keha ja keskkonna vahel. Siin on tegu nende teooriate põhimõttelise lahknevusega.

Kolmas võimalus on nõustuda sellega, et ihusse puutuv ei ole ülekantav. Üleslaaditav on vaid mitteihuline osa mõistusest, nii-öelda puhas vaim. Kui ihulisus on isikusamasuse konstitutiivne tingimus, siis üleslaadimisel isikusamasus ei säili, kuid eksistentsi jätkab mõistus, mille puhul on kehalised piirangud ja vaevused üksnes mälestus. Tegelikult tekib samalaadne olukord ka neil juhtudel, kus üleslaaditud mõistus saab uue keha, mis erineb tema vanast kehast olulisel määral. Ka sel juhul ei leia vanad kehalised harjumused oma kohta uues kehas ning sellest, kas need on mõistuse samasuse suhtes olemuslikud või mitte, sõltub see, kas uues kehas on tegu uue isikuga või mitte.

Kuidas tõlgendada üleslaaditud mõistust?

Lõpetuseks vaatlen, kuidas paistab mõistuse üleslaadimise võimalikkus interpretivismi vaatepunktist. Intepretivism on seisukoht, mille järgi on tõlgendusel vaimu suhtes keskne roll. Interpretivistlikke seisukohti on esitanud Daniel C. Dennett ja Donald Davidson, kuid nad pole otseselt käsitlenud vaimu üleslaadimise küsimust. Mainimata ei saa jätta siiski Dennetti kunagist jutukest „Kus ma olen?“, mille fantaasialend tiirleb isikusamasuse teema ümber, piltlikustades kehade vahetuse stsenaariume.^[17] Kuid too tekst ei käsitle neid stsenaariume interpretivismi vaatenurgast.

Interpretivistlikke positsioone on võimalik arendada mitmesugustes variantides. Mina lähtun siin interpretivismi versioonist, mille järgi mentaalsete omaduste omamine sõltub olemuslikult tõlgendusest.^[18] See, kas kellelgi on mingi vaimuseisund, sõltub sellest, kas talle rakenduva parima tõlgenduse järgi tal on see vaimuseisund. Tõlgendust ei pea tegelikult toimuma, piisab sellest, kui isik on nõnda tõlgendatav. Tõlgendamine põhineb harilikult rahvapsühholoogiliste mõistete („uskumus“, „soov“, „tunne“, „mõte“ jne) raamistikul ning tõlgendamiseks vajalikud andmed pärinevad niinimetatud omistusallikatest, milleks on inimese käitumine ja teda mõjutavad stiimulid keskkonnas, teised omistatavad vaimuseisundid ja muu info isiklike iseärasuste kohta. Parim tõlgendus on see, mis annab tulemuseks omistuse, mis on teiste tõlgendustega võrreldes kõige paremas kooskõlas omistusallikatega.

Kuna interpretivism on vaade vaimuseisundite omamise tingimuste kohta ja mitte teadvuse või isikusamasuse teooria, siis ei tulene interpretivismist otseseid vastuseid Chalmersi küsimustele, kas üleslaaditud mõistus on teadvusel ja säilitab oma samasuse. Need küsimused saab lahendada interpretivismist sõltumatult, võttes arutelu huvides omaks teatud eeldused, nagu tegime eelnevas arutluses. Ent võib ka vaadelda interpretivismi suhet arutelu eeldustesse. Järgnevalt lähenengi teemale selle nurga alt.

Nagu eelnevast nägime, on mõistuse üleslaadimisel oluline salvestada ja üle kanda ajutegevus (ja kui ihulisust tõsiselt võtta, siis ka kehasse puutuvad esitused). Ent interpretivismi vaatepunktist sellest ei piisa, isegi kui see on üleslaadimiseks tarvilik. Aju ja ihu kohta käiv info ei hõlma nende suhtes väliseid tõlgenduslikke asjaolusid, mis vaimu määravad. Interpretivismi järgi pole vaim mingi asi, mida saaks nagu patareid ühest kohast teise tõsta. Kui vaimu omamine on olulisel määral tõlgenduse küsimus, siis on ka see tõlgenduse küsimus, kas üleslaaditu puhul on tegu vaimse olendiga ja millised vaimuseisundid on talle omistatavad. Intepretivismi puhul muutub niisiis keskseks küsimus, kuidas tõlgendada üleslaaditud mõistust. See on ühtlasi küsimus rahvapsühholoogiliste mõistete rakendumise kohta, kui tõlgenduse aluseks võtta rahvapsühholoogia. Osalt sõltub see kehast, mille üleslaaditud mõistus omandab. Kui see on küllaldaselt sarnane inimkehaga, siis ilmselt rahvapsühholoogiliste mõistete rakendamisel tõrkeid ei esine. Ent kui tegu on ilmselgelt tehisliku, robotliku kehaga, siis ei saa enam nii kindel olla, kas oleme valmis endiselt vaimuseisundeid omistama. Rahvapsühholoogiliste mõistete rakenduvuse piire on vaja uurida empiiriliselt, et selgitada, millistel tingimustel ja mis laadi kehade puhul me oleme valmis vaimuseisundeid omistama. Igatahes ei ole interpretivistlikust vaatepunktist küsimus selle kohta, kas ajutegevust kaardistades ja kopeerides on võimalik mõistus üles laadida, üksnes faktiline küsimus, vaid kätkeb endas ka ideoloogilist vaidlusruumi. See aga tähendab, et kui Cappuccio tingimuses (1) mainitud ajutegevuse täielik kirjeldamine pole piisav, siis kaotab oma tähtsuse ka tingimus (2). Isegi kui ajutegevuse mustrid on formaalsed ja mitmeti realiseeritavad, ei piisa sellest, et saaksime rääkida üleslaaditust kui mõistusest. Üleslaaditud mõistus peab olema ka tõlgendatav, et seda saaks pidada mõistuseks.

Sama saab öelda ka tingimuse (3) ehk ultrafunktsionalismi kohta. Ajutegevuse mustrid võivad jääda samaks, kui need kanda ühelt materiaalselt substraadilt teisele, kuid see, kas nende ajutegevuse mustrite näol on tegemist mõistuse või isikuga, pole täielikult faktiline küsimus, vaid sõltub tõlgendusest. Interpretivism seab niisiis mõistuse üleslaadimisele täiendava konstitutiivse tingimuse, mille täitmata jätmise korral ei ole üleslaaditud infokogumi näol tegemist mõistusega.

Mõistuse üleslaadimise stsenaarium kätkeb ka keerulist küsimust interpretivisti jaoks: kas üleslaaditud mõistus üldse on tõlgendatav? See küsimus ei puuduta rahvapsühholoogiliste mõistete ulatust ja piire, vaid omistusallikaid. Nimelt olukord, kus mõistus on uude kehasse alla laaditud, interpretivistile erilisi probleeme ei valmista, sest siis on sel mõistusel jälle keha, ta on võimeline käituma ning kui rahvapsühholoogilise taluvuse piire pole ületatud, saab talle omistada vaimuseisundeid tavalistele allikatele tuginedes. Interpretivistidele on keeruline küsimus see, mida kujutab endast nii-öelda vaheolekus üleslaaditud mõistus, mida pole veel kehasse laaditud. Kuna tal keha puudub, siis ei saa ta ennast väljendada ega käituda. Kuidas teda siis tõlgendada? Kui selline mõistus pole tõlgendatav ning samas me arvame intuitiivselt, et tegemist on mõistusega, milles toimub aktiivne vaimuelu, siis näitaks see justkui interpretivismi piiratust. Tuleb välja, et vaimuseisundite omistatavus polegi vaimuseisundite omamiseks tarvilik, kuna mõistus saab olla aktiivne ka siis, kui ta pole tõlgendatav.

Ma siiski ei arva, et siit saaks arendada tõsiseltvõetava vastuväite interpretivismile. Vastus sõltub sellest, millises olekus see „mõistus“ on. Kui tegu on pelga informatsiooni salvestusega mõnel tohutul kõvakettal, mis on passiivses vaikeolekus, siis seal polegi midagi tõlgendada, sest seal puudub igasugune vaimne tegevus. Teine võimalus on, et see mõistus on aktiivne mõnes simulatsioonis, mis talle endale tundub reaalse maailmana. Sellisel juhul aga on tal ilmselt ka virtuaalne keha ja ta käitub mingil viisil oma virtuaalses keskkonnas. Kui eeldada, et tõlgendaja omab infot virtuaalse keha ja virtuaalse käitumise kohta, siis on selline mõistus tõlgendatav ja talle saab vaimuseisundeid omistada. Selline eeldus pole sugugi lubamatu, sest ka tavajuhul eeldab interpretivist, et tõlgendajale on isiku kohta saadaval mõnevõrra rohkem informatsiooni, kui me igapäevaselt üksteise kohta teame. See ei tähenda, et tõlgendaja oleks kõiketeadja, sest kõiketeadja tõlgendustel puudub praktiline väärtus, kuivõrd need ei pruugi olla teistele inimestele arusaadavad. Oluline on, et see informatsioon oleks tavainimesele põhimõtteliselt käeulatuses.^[19] Samamoodi ei peaks simulatsioonis asuva mõistuse tõlgendaja kõiketeadjana lähtuma koodist, mida programm töötleb, kui see üldse on inimesele mõistetav, vaid olema selle simulatsiooni võimalik osaline, kas selles avataarina kaasa lüües või seal toimuvat kõrvalt jälgides, nagu tegid klienditeenindajad juba mainitud seriaalis „Upload“. Kordan veel, et siin eeldatud interpretivismi versiooni jaoks pole tarvis vaimuseisundite tegelikke omistusi, piisab omistuste võimalikkusest.

Veel võib küsida, milline tähendus on sõnadel, mida üleslaaditud mõistus kasutab. See küsimus võib tekitada filosoofilisi raskusi, kui eeldada mingisugust eksternalismi vormi, mille järgi teatud sõnade tähendus sõltub keskkonnast ehk nende objektide materiaalsest ülesehitusest, millega nad on põhjuslikult seotud. Sel juhul tekib küsimus, kas simulatsioonis asuva mõistuse kasutatavad sõnad tähistavad füüsilisi või virtuaalseid objekte. Vastus sellele küsimusele on oluline ka interpretivismi jaoks, sest sellest sõltub, kuidas sellise mõistuse väljendusi tõlgendada. Oluline on rõhutada, et see küsimus tekib üksnes simulatsioonis asuva mõistuse puhul, sest üleslaaditud mõistus, mis on paigutatud uude kehasse, asub meiega samas keskkonnas ning tema sõnade tähendus ei erine tavapärasest.

Eksternalismi ning sõnade tähenduse ja osutuse aeglase nihkumise üle on filosoofias palju arutatud. Neid arutelusid ei ole võimalik siin tutvustada. Praeguses kontekstis piisab, kui tutvume Chalmersi lahendusega sarnasele küsimusele.^[20] Chalmersi arutluskäik puudutab simuleeritud maailma ja selles paiknevaid simuleeritud mõistusi, kuid see on üle kantav ka üleslaaditud mõistustele. Ta väidab, et simulatsioonis üles kasvanud ja paikneva mõistuse kasutatavad sõnad, mille tähendus sõltub keskkonnast, osutavad virtuaalsetele objektidele simulatsioonis. Nii et kui selline mõistus mõtleb või räägib pingist puu all, siis peab ta silmas virtuaalset pinki virtuaalse puu all. Meie sõnad, kes me asume füüsilises maailmas, osutavad füüsilistele objektidele, füüsilisele puule ja pingile. Kui keskkonda muuta, näiteks kui simuleeritud mõistus paigutada ümber füüsilisse kehasse, siis juhul kui ta on ümberpaiknemisest teadlik, muutub tema sõnade tähendus niiviisi, et need hakkavad nüüd osutama füüsilistele objektidele. Kui ta aga ei ole ümberpaiknemisest teadlik, siis on teda eksitatud: väites, et siin on pink, osutab ta virtuaalsele pingile ja see väide on väär, sest tegemist on füüsilise pingiga. Ent kui ta on mõnda aega füüsilises keskkonnas viibinud, tema sõnade tähendus nihkub ja hakkab tähistama füüsilisi objekte. Chalmers arvab ka seda, et olukorras, kus pidevalt keskkonda vahetatakse, mõisted laienevad, hõlmates lõpuks nii virtuaalseid kui ka mittevirtuaalseid objekte. (Ta nimetab neid „virtuaalsust-hõlmavateks“ kategooriateks.) Sellises olukorras tähistab „puu“ lihtsalt puud, olgu ta botaaniline või virtuaalne.

Kui üleslaaditud mõistus on varem elanud füüsilises kehas, siis võib eeldada, et tema sõnad tähistavad füüsilisi objekte ja teevad seda mõnda aega ka siis, kui ta kolitakse enesele teadmata ümber simulatsiooni. Seega peaks tema lausungite tõlgendamisel arvestama, et alguses on mõned tema väidetest väärad. Tõenäolisem on siiski olukord, kus üleslaaditud mõistus on oma olukorrast teadlik, ja sel juhul tähistab „puu“ tema virtuaalses suus virtuaalset puud või lihtsalt puud, kui sõna tähendus on laienenud.

Samamoodi võib pärida ka vaimuseisundeid tähistavate sõnade järele. Näiteks, mida tähendab „uskumus“, kui seda rakendada üleslaaditud mõistuse uskumusele? Kas uskumust või virtuaalset uskumust? Jällegi, kui üleslaaditud mõistus asub meiega samas maailmas ja tal on keha, siis ei saa olla mingit erinevust – talle omistatavad seisundid on uskumused samas mõttes nagu tavalistele inimestele omistatavad uskumused. Ent kas selle sõna tähendus muutub, kui mõistus asub simulatsioonis? See sõltub asjaolust, kas vaimuseisundeid tähistavate mõistete tähendus sõltub keskkonna iseloomust samal moel, nagu sõltub keskkonnast eksternalistlikult käsitatavate sõnade tähendus. Chalmers väidab, et eksternalism ei rakendu sõnadele, mida määratletakse struktuurselt (ehk funktsionaal-formaalselt), keskkonnast sõltumatult. Selliste terminite näiteks on „tegevus“, „teadvus“, „arvuti“, „simulatsioon“ ja matemaatilisi mõisteid väljendavad sõnad. Sellesse ritta sobiksid ka vaimuseisundeid tähistavad terminid, kuivõrd nende tähendus ei sisalda viiteid füüsilisele koostisele. Näiteks ei kätke sõna „uskumus“ tähendus seda, et tegu oleks ajuseisundiga. Kui nii, siis ei erine simulatsioonis asuv mõistus selle poolest tavapärasest tõlgendussubjektist. „Uskumus“ on niisiis juba eos laiendatud tähendusega või Chalmersi terminoloogias virtuaalsust-hõlmav mõiste. Ning mida levinumaks virtuaalreaalsus ja simulatsioon meie keskkonnas saab, seda tõenäolisemalt laieneb ka meie kasutatavate eksternalistlike sõnade tähendus, nii et osutuse poolest pole erinevust, kas neid rakendatakse virtuaalsetele või füüsilistele objektidele.

Tutvustasin selles essees olulisemaid vaimufilosoofilisi küsimusi, mis kerkivad esile seoses vaimu üleslaadimisega. Nägime, et vastused nendele küsimustele sõltuvad eeldustest, mis me arutluse käigus omaks võtame. Nendest sõltub, kas üleslaaditud mõistus saab olla teadvusel ja kas tema isikusamasus säilib. Jõudsin seisukohale, et isegi kui selline mõistus on teadvusel, on tegu digitaalse koopiaga, mitte algse isikuga. Täiendavat keerukust lisab teemale ihu. Sellest, kui keskseks pidada ihu rolli isiku juures, sõltub, kas keha asendamisel isikusamasus säilib või mitte. Käsitlesin mõistuse üleslaadimise teemat ka interpretivistliku teooria vaatepunktist ning leidsin, et üleslaaditud mõistust on võimalik tõlgendada ja seega ei kujuta selline stsenaarium endast vastunäidet interpretivismile. Küll aga õõnestab interpretivism vaimu üleslaadimisega seotud küsimustele antavate vastuste faktilisust.

Artikli aluseks on ettekanne XV Eesti filosoofia aastakonverentsil Tallinna Tehnikaülikoolis 2019. aastal

 [1] D. Chalmers, The Singularity: A Philosophical Analysis. Journal of Consciousness Studies, 2010, kd 17, nr 9/10, lk 41.

[2] J. Strout, Practical Implications of Mind Uploading. Rmt-s: Intelligence Unbound: The Future of Uploaded and Machine Minds. Toim. R. Blackford, D. Broderick. Chichester, 2014, lk 201–211.

[3] Digitaalne objekt on andmete struktuur, mida töötleb näiteks arvuti. Üleslaadimise kontekstis on virtuaalsed objektid oma ülesehituselt digitaalsed, ent nende virtuaalsuse rõhutamine annab edasi ka seda aspekti, et nad on subjektile fenomeniliselt antud.

[4] D. Chalmers, The Singularity, lk 41–42.

[5] G. Piccinini, The Myth of Mind Uploading. Rmt-s: The Mind-Technology Problem. Toim. R. W. Clowes jt. Cham, 2021, lk 125–144.

[6] D. Chalmers, The Singularity, lk 42.

[7] Sealsamas, lk 45.

[8] Sealsamas, lk 46–47.

[9] Sealsamas, lk 51–52.

[10] D. Parfit, Reasons and Persons. Oxford, 1984.

[11] D. Chalmers, The Singularity, lk 52–54.

[12] Sealsamas, lk 55. Vt ka D. Chalmers, Reality+: Virtual Worlds and the Problems of Philosophy. London, 2022, lk 293.

[13] Samalaadse, kuid mõnevõrra keerukama mõttekäigu esitavad ka Joseph Corabi ja Susan Schneider. Oma vastuses neile peab Chalmers sellist olukorda kas põhjuslikult ülemääratuks või jagunemise näiteks. Vt J. Corabi, S. Schneider, The Metaphysics of Uploading. Journal of Consciousness Studies, 2012, kd 7/8, lk 41–42; D. Chalmers, The Singularity: A Reply to Commentators. Journal of Consciousness Studies, 2012, kd 19, nr 7/8, lk 160–161. Vt ka S. Schneider, P. Mandik, How Philosophy of Mind Can Shape the Future. Rmt-s: Philosophy of Mind in the Twentieth and Twenty-First Centuries. Toim. A. Kind. Abingdon, 2019, lk 311.

[14] M. L. Cappuccio, Mind-Upload. The Ultimate Challenge to the Embodied Mind Theory. Phenomenology and the Cognitive Sciences, 2017, kd 16, nr 3, lk 432.

[15] Sealsamas, lk 434–437.

[16] Sealsamas, lk 440.

[17] D. Dennett. Kus ma olen? Akadeemia, 2013, nr 7, lk 1155−1173.

[18] Selle kohta vt rohkem: B. Mölder, Mind Ascribed: An Elaboration and Defence of Interpretivism. Amsterdam, 2010; B. Mölder, Vaim ja tõlgendus. Akadeemia, 2021, nr 4, lk 693−696.

[19] Sel teemal vt veel B. Mölder, Mind Ascribed, lk 172–174.

[20] D. Chalmers, Reality+, ptk 20.