Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu
Kuni Rijksmuseumis see naine
maalitud vaikuses ja keskendumises
valab päevast päeva
piima kannust kaussi,
ei ole Maailm
ära teeninud maailmalõppu.
2012, nr 3
Proosa
-
Vermeer
-
*pesin duši all munni
pesin duši all munni
pesin maha Su keha lõhnad
nagu see olnuks mustus
pesin maha
et panna end jälle riidesse
minna tagasi tööle
ja tunda syyd et olin siin
justkui see olnuks kuritegu
armastada kedagi
olla temaga koos
olla temale hea
tunda tema armastust
seisin duši all
ja pesin oma munni
pesin Su vedeliku maha
veel ei teadnud
et see jääb meelde
see seismine
ja kahetsus
et ma ei suutnud hoida
Su ilusa ihu mahlu
enda keha pinnal
et ma ei suutnud hoida
Sind
Sinu armastust
aga ma ei suutnud ka
unustada seda päeva
ega pesta maha
et armastan Sind endiselt
kaks aastat pärast
seda munnipesu2006, nr 7/8
-
Vikerkaare luulerobot
Kevade saabudes läheb meel lüüriliseks. Sestap käivitab Vikerkaar 15. aprillil oma luuleroboti, Luule Poeezia, mis tutvustab sotsiaalmeedias ajakirja veergudel ilmunud luulet läbi kolme aastakümne. Kolmekümne nelja päeva jooksul saadab Luule Poeezia iga päev oma sõpradele ühe luuletuse Vikerkaare arhiividest. Pakume kodumaist ja tõlkeluulet, moodsat klassikat ja unustatud kulda. Luulevaliku tegid Vikerkaare toimetajad Kajar Pruul, Aro Velmet ja Märt Väljataga.
Roboti käivitamine:
Kui soovid saada igapäevast luulelaksu, võid sõbruneda Luule Poeeziaga kas Facebook Messengeris (soovitame just seda meetodit) või Twitteris.
Messengeris sõbrunemiseks vajuta siia. Avanenud aknas vajuta nupule “Get started” või “Alusta” (sõltuvalt sellest, mis keeles sa messengeri kasutad). Seejärel vali, millal sa oma igapäevast luuledoosi saada soovid. Siis peaksid saama oma esimese luuletuse. Järgmised saadetised peaksid jõudma sinu Facebooki kirjakasti juba sinu valitud ajal. Ära vestlust Poeeziaga kustuta. Kui sa luuletusi rohkem ei soovi, kirjuta botile “Jää vait”.
Twitteris sõbrunemiseks jälgi aadressi @vkluulebot. Luuletused ilmuvad igal päeval sinu feedi, samamoodi nagu tavalised säutsudki. Sa pead need vaid sealt üles leidma.
Vikerkaare luulerobot on inspireeritud New Yorkeri, Courtney Stantoni ja Darius Kazemi koostöös loodud The New Yorker Poetry Botist.
-
Hävitaja
Lasteaias tehtud fotol, ta võis olla siis kolme ja poolene või nii, seisab ta teistest lastest veidi eemal, mõlemad käed külgedele surutud ja rusikas, väikesel näol selline täiesti kohatu ja küsimusi tekitav pinge, mis sobiks mõnele Vana Testamendi tegelasele, näiteks Moosesele. Ent Moosesest on asi kaugel. Kalender näitab seitsmekümnendate algust. See on viimane pilt, millelt leiame tema tõelise näo. Kaks lasteaiakasvatajat, mõlemad hiiglaslike keemilistest lokkidest soengute all veidi kühmus, on oma pedagoogilised käised juba üles käärinud. Mõned aastad hiljem, lasteaia lõpupildil, särab ta naeratus juba revolutsiooniliselt uljalt ja teotahtest pimestunult, justkui ei seisaks meie ees mitte väike Kesk-Eesti tüdruk, vaid eksikombel patsid pähe saanud noor Lenin.
Madli Tiik, neiupõlvenimega Meri, oli sündinud 11. septembril 1971. Kui võtta antud daatumist tähtsaim – sodiaagimärk –, leiaksime enda eest portree, mille pusletükkidel on koostisosad kirjas selgelt ja must valgel nagu ENSV klassikasse kuuluvatel toiduainete plekkpurkidel. Analüütiline, kriitiline, otstarbekas, süstemaatiline, töökas. Kannatlik ja kasulik. Ühe sõnaga, täielik korrapärasuse kontsentraat, ratsionaalsuse rosin.
Lasteaed lasteaiaks, õige ümberkasvatamine saab sisse oma pidurdamatu hoo ikkagi koolis. Haridussüsteem haarab me neitsi jõulisesse haardesse, heidab matile enda alla maha ja tardub Lurichina taganthaardes. Aastateks. Kruustangid pigistavad, kuni vankumatust horoskoobimärgist voolab välja alistumislippu lehvitav munavalge. Tütarlapsest sirgub neiu, mille üle ühiskond võib uhkust tunda. Tehtud.
Toimub plaanipärane areng. Igal ööl undab Madli kõrvus tänava-
puhastaja-liivapuistur. Selle sohver, punases pilotkas Une-Mati, sikutab innukalt juhtkange. Valed mõtted kaovad rentslisse, nende asemel täitub magaja pea ideoloogiliselt korrektse liivaga. Ajupilt korrastub, jalalt niidetud küsimärke asendab tormine stiihia. Nii kutsuv, nii vaigistav. Päike paistab, üle üüratu vetevälja tormavad vaimustunud lained, tuues vahutavaid uudiseid horisondil sillerdavast tulevikust. See on meri, noore inimese lemmikveekogu. Prohvetlik perekonnanimi sunnib õhkama. Kõik muutub tugevamaks, paisub ja kerkib sihikindlalt. Kõik peale Madli rindade.Ta lõpetab kooli ning saab kiita, ta lõpetab ülikooli ja kiitus ei vaibu ikka veel. Selle magus kaja kumiseb kõrvus kui töökas kimalane, mis kutsub tegudele. Tegudele! Elu õilmitseb Madli ees õiduva aasana. Miljon tonni koristamist ootavat nektarit. Kusagilt ilmub mees. Ta armub. Pea huugab, nägu punetab, mingisugused uued lõhnad, toorevõitu hääled. On see ikka armastus? Palavik ehk hoopis? Kohusetundlikult veab ta väriseva sõrmega mööda „Avameelselt abielust“ kõige põnevamat peatükki. Kuid küsimus jääb.
Esimene poeg ilmub kui esimene pääsuke, kuulutades uue aja algust. Kõik on segane, ajad on segased, väike kleepuv tegelane lööb elurütmi sassi. Õpetajaametisse tuleb teha paus. Seda täidab nõudlik nutt ja helepruun hais, mis kunagi otsa ei saa, mis saadab teda iga päev igal pool nagu sõnnikuhais laudanaist. Mees on ära, teenib uusi isamaalise kujundusega kupüüre. Vähe ja vaevaliselt. Jakobson jääb unistuseks, Koidulat kohtab harva. Tammsaare küll tuleb, tavaliselt paarikaupa, aga astub läbi vaid põgusaks viivuks, jättes endast maha mõned mornid von Baerid. Ent tühja neist kupüüridest, oleks ta vaid rohkem kodus. Abiks. Mees on ära, ei taha temaga seda haisu jagada, põgeneb kuhugi, ilmub vaid supi ja „Avameelselt abielust“ lehekülje nr 59 lootuses. Pea huugab, nägu punetab, suguti kõvastub, tupp laieneb ja niiskub. On see armastus või on see ikkagi palavik. Või midagi muud, mille kohta pole veel raamatut kirjutatud. Millal ta viimati lugeda sai, tema, diplomeeritud kirjandusõpetaja.
Vahepeal jõuab ta kooli, kord näoga ühe, siis jälle teise suunas, seisab ta lastekarja ja tahvli vahel, käes kas klassik või mõni neist uutest autoritest, kes saadavad kõik putsi sellise otsekohese kergusega, et sellega harjumine nõuab vaata et täiendõpet. Maailm on muutunud, nendib talle tema analüütiline meel. Aga neitsi, kellest pole määratud jagu saama ei üleskääritud käised, ei Lurich ega isegi mitte omaenda seaduslik mees, teab, mis on kannatlikkus. Kui putsi, siis putsi. Ta rasestub taas. Sõnnikuhais on tulnud, et jääda.
Kaks poega. Silmad punnis, lamab noorem varbvoodis ja väljutab gaase. Vanem jookseb ebakindlal sammul mööda elutuba nagu loom puuris. Originaal ja koopia. Tõuk ja valmik. Röster ja kasutusjuhend. Mehel läheb paremini. Kuni naise keha sünnitusest taastub, laob lukustatud vannitoa põrandale pika rivi Koidulaid ja rahuldab ennast rahvuspatriootilise kirega. Seeme lendab uljalt, iseseisva väikerahva uhkusele kohaselt, viidates heale tervisele, mida pole veel jõudnud nõrgestada Euroopa manduvad trendid. Mitu Koidulat saab pihta. Mees loputab need sooja veega ja riputab sokkide kõrvale kuivama.
Jälle kool. Aeg, see universumi punktuaalne aednik, puhub oma lehepuhuriga kalendrilehti. Sekundeid, minuteid, päevi ja aastaid ootab täitmatu must auk, Linnutee pudipõlleks ees. Igihaljaste klassikute kõrvale ilmuvad uued putsisaatjad. Paistab, et sinna saadetakse eelkõige iseend – niivõrd ebakindlad on nende uute sõnameistrite nimekirjad. Ise sööme, ise joome, ise nõudki ära toome. Elu muutub järjest enesekesksemaks. Ajapendel on võimsa möirge saatel lennanud ühest äärmusest teise. Kuradile kolhoosid, elagu masturbatsioon. Kolleegid valivad ta aasta õpetajaks. See on meeldiv. Autahvlile riputatakse Madli Tiigi kõigile naeratav portree. Tema kunagised lasteaiakasvatajad, kui nad oleksid veel elus, tunneksid selle naeratuse üle uhkust. Jäägu see nende postuumseks töövõiduks. Sama päeva õhtul kodus naeratus kaob. Rasedustest näitab kaht pulka.
Ta imetakse tühjaks. Seistes peegli ees vannitoas keset paksu mähkmehaisu, uurib ta oma keha. Esimesena annavad alla rinnad. Väljaveninud nibupaar on solvunult langetanud oma palge. Kunagi hüplesid need kaks ülemeelikut innukalt pluusi all, ninakesed uudishimulikult õieli, otsides elu. Põgenema oleks pidanud. Elu eest. Elu on kindel summa. Tahad jääda iseendaks, puutumatuks tervikuks – ära pooldu, ära lase endast midagi lahutada. Võidad lapsed, kaotad rinnad – hoidu vampiiri eest! Ta klõpsab rinnahoidja kinni ja astub elutuppa. „Elagu!“ hüüavad paar külla tulnud kolleegi, kellele sekundeerivad mees ja kolm poega. Väikseim neist räägib alles peeretuste keeles. Kartulisalat, kiluvõileivad, tort, kõik tema enda valmistatud, kaks ja pool tundi mähkmete, pesu, koristamise ja imetamise kõrvalt. Mees lööb šampanjakorgi lendu, näol uhke ilme, nagu oleks ta just maailma loonud. Telekas ründavad kaks reisilennukit Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktorne. Ta saab 30. Kõik on veel ees, lubavad kolleegid. See kõlab kui ähvardus.
Nad istuvad mehega teleka ees. Harukordne õhtu. Poisid on endasse tõmbunud ega sega. Kes nuputab koolitükke, kes joonistab monstrumeid, kes ehitab klotsidest pilvelõhkujaid. Haisu täna ei olegi. Kusagilt justkui ei valuta. Hing särab puhtalt kui äsja küüritud pann. See vist ongi õnn. President õnnitleb aasta isa, loeb paberilt piduliku kõne. Mitte kõne, vaid retsept. Heal isal on töö, heal isal on kodu, heal isal on naine, heal isal on kuldsed käed, hea isa on tõeline eestlane, heal isal on neli last. Voodis avab mees sülearvuti ja süveneb vabariigi teenetemärkidesse. Üks uhkem kui teine, helgivad nende peegeldused mehe himukas pilgus. Ta vaatab enda kõrval uinunud naist. Tema suguti jäigastub.
Poeg number neli, eostatud une pealt, sünnib teistsugusesse maailma. Elu väikesel kodumaal muutub keerukamaks, selle reeglid ja seadused komplekssemaks ning lihtsale inimesele arusaamatumaks. Ei olda enam üksi, ollakse värske lüli ketis, mis koliseb ümber suursuguselt paigal tammuva Euroopa. Kusagil paneb keegi külamees oma ketikoerale nimeks Nato, see klähvib ööd ja päevad idataeva suunas, hoides kogu alevikku turvaliselt ärkvel. Hais hajub, ta seisab jälle kord tahvli ees, raamat käes. Tema ees aga istub uus partii noori inimesi, eurooplasi. Euroopa on seal, miks te siin istute, tahaks ta küsida, aga saab sõnasabast kinni.
Aastad mööduvad. Ühetaoliselt ja monotoonselt pritsivad nad nende teele jäänud inimeste näkku kortse nagu porilompidest läbikihutavad autod. Vaatamata pingutustele pole mees ordenit saanud. Libiido langeb. Raha küll tuleb, ent uued kupüürid ei eruta. Käsi ei tõuse Euroopa arhitektuuri peale kiimlema. Libiido langeb. Madli on segaduses. Mehest puutumatuna magab ta küll paremini, aga unenäod muutuvad. Sinna ilmub keegi, kes jälgib teda hindava pilguga. Käed dressipükste taskus, tugevad rinnalihased särgi all pingul. Telereklaamis turnib moodsalt rõivastunud noormees mööda treppe aina kõrgemale ja kõrgemale, hetk hiljem ähib ta lennujaama stardirajal ilmse sooviga õhku tõusta. Üle noormehe tuiskavad kaks hävituslennukit. Ostke mind ära, palun ostke mind ära, karjub tulevane peaminister. Juhtimisteenuse hind paistab soodne, kvaliteet vastab ääremaa standardile. Mis seal ikka, inimesed ostavad.
Korraga, jah, korraga tahaks ta ise olla hävitaja piloot. Lennata madallennul üle soode ja rabade, kidurad männid ja hüljatud kirikud kõditamas kõhualust. Möirata laante ja rapsipõldude kohal. Teha äkkpöördeid vonklevate jõekaarte kohal. Ning lõpuks, kui kütusepaak tühi, põrutada nokk ees mõnda jämedasse puusse nagu talibani musträhn. Ning katapulteeruda vaid murdosake sekundist enne hävitavat lõppu. Ning pääseda edaspidi kõikidest kokkupõrgetest just sellisel stiilsel viisil. Alati. Mängida surmaga, vedada teda ninapidi. Alati.
Ühel vahetunnil peatub ta pilk imelikul seigal. Kaks tüdrukut, neljas klass või viies, sikutavad kahe vahel roosa ümbrisega nutitelefoni. Ühel kuri, teisel nutune nägu ees, liigutatakse väikest elektroonilist ahvatlust edasi ja tagasi nagu kahemehesaagi. Kõik see toimub mingi jonniva budistliku aeglusega, pakkumata ainsamatki märki võimalikust lõpplahendusest. Kui kõlab tunnikell, loivavad kaks löödud tegelast vastumeelselt klassiruumi, lõdvendamata hetkekski haaret roosalt aardelt, mis liigub nende vahel tummalt nagu väike matmist ootav kirst.
Kooli ilmub uus kehalise kasvatuse õpetaja. Kolleegid vahetavad üksmeelselt püksid seelikute vastu. Õpetajate toa atmosfäär muutub indlemisest paksuks. Hinded paranevad. Kooli reiting tõuseb vabariiklikus edetabelis mitu head pügalat. Ka Madli tunneb midagi. See palavik jälle? Võimatu on keskenduda. Ilukirjandus tundub ühtäkki tähtsusetu ja isegi mõttetu. Suutmata kodutöid kontrollida, paneb kõigile viied. Õpilased on tänulikud. Madli keha kiheleb. Ta üritab põgeneda kaante vahele, kuid see ei aita. Raamat lendab toanurka. Koolis valitseb lämmatav meeleolu. Konkurents. Teda aga ei vaadata. Ta tõstab panuseid. Kannab ohtliku pikkusega kleiti, riskeerides naeruväärsuse ja põiepõletikuga. Püüab sellega ühe poollihaliku pilgu, ei enamat. Ta analüüsib olukorda, teeb järelduse. Ta võtab auto ja põrutab pealinna. Naaseb järgmisel päeval rongiga, kinni teibitud põues värsked kunstrinnad. XXL. Õmblused natuke valutavad, ent nelja tuimestuseta sünnituse kõrval on see nohu. Käsikäes toovad valuvaigisti ja Viagra abieluõnne korraks tagasi. Mees ärkab kui karu talveunest. Kus auto on, pärib ta. Siin, osutab Madli rindadele.
Suur vahetund. Võimla. Spordiinventari panipaik. Ta väriseb. Aga õige natuke. Siis võtab ta püksikud jalast ja heidab võimlemismatile selili. Kergitab seelikut. Sikutab pluusi üle rindade. Roosad õmblused paistavad. Elu hind ja selle triipkoodid. Ta ajab reied laiali, tõmbab põlved konksu. Aeglaselt nagu filmis. Täpselt nagu raamatus. Mees vaatab teda. Rahulikult ja rahulolevalt. Lukustab ukse. Laseb dressipükstel langeda. Võtab kätte. Hõõrub seda. See kasvab. Kasvab. Kasvab. Teatepulgast saab teivas. Pikk ja paindlik. Mees tõstab teiba lähteasendisse, otsaga üles, astub sammukese tagasi, alustab hoojooksu. Tuleb, kiirus kasvab, kasvab veel, viimased sammud, need kõige olulisemad, need, millest kõik sõltub, täpsus, tugevus, kõik. Vahetult enne kohalejõudmist suunab mees teiba otsa alla, otse naise jalge vahele. Kokkupõrge, teivas paindub imekspandava elastsusega, ning siis, kui vibust vabanenud nool, katapulteeritakse mees õhku, kõrgele, aina kõrgemale, viis meetrit, viis tuhat meetrit, viissada tuhat meetrit, maa tema all on väike kui topispall, ta sipleb, vehib kätega. Maailmarekord! Nüüd ta juba langeb, pall suureneb tagasi maakeraks, maakeral lamab naine, jalad harkis, tupp lai ja niiske, ta maandub, kaks silikoonist maandumispatja püüavad ta hellalt oma embusse. Kosmonaut, ärgake.
On hämar sügisõhtu. Ta kõnnib mööda uhiuut kergliiklusteed. Toetusfondide ja keppide najal. Uus büst, uus kehahoiak. Uued seljalihased, mida peab veel treenima. Süttivad kollakad tuled. Tasahaaval muutub õhk niiskusest paksuks. Udutab. Tee on sile, palistatud prügiurnide ja pingikestega puhkamiseks. Ta kõnnib, peatumata, tal on suund. See tekitab hea enesetunde. Sa kõnnid mööda siledat teed ja sul on kindel suund. See on hea, väga hea. Korraga tee lõppeb. Saab otsa ja kõik. Teed ei ole. Ainult udu. Ta vaatab ümberringi. Tee otsas seisab silt. Euroopa Liidu lipu kõrval on sellel sinimustvalge puri, mida paisutab jõuline tuul. Ta vaatab seda. Puri on uhke, sellisega põruta või ümber maakera. Mööda avarat merd. Meri. Meenub midagi ähmast lapsepõlvest. Ta raputab tahtmatult pead. Tiik. Tiigil pole sellise purjega midagi peale hakata. Ressursi raiskamine. Ta keerab ringi ja läheb vastassuunas tagasi. Uttu.
-
Hallilm
Nende aastate nimi on hallilmaolek.
Luules ollakse üksi kui surmas.1
Siit näen ma selgesti; siit kohast varjulisest
poolpidust, mäda, määndunud provintsi
ja vajun mõttesse.
Ei, mitte armukesest.
Ma meenutan üht kauget Taani printsi,
meest, kellega mul palju enam ühist.
Ja näen, kuis kasvab kõnts ja sopp ja saast
siin tühermaal, kus juba nelipühist
täissöönud mõte kerkind pole maast
ja õitseaeg on ammu õhtuehal.
On miski mäda, määndunud ja mandund
siin põduras provintsis.
Puudub väljapääs.
Ma vaatan, võppuv süda verilihal.Ah, kirg! Sind haige meelega on paari pandud!
Su kandu lõikab võhumõõk su enda käes!
19782
Ma tunnen seda tüdrukut –
ja samas ka ei tunne.
Ta mõtet juhib tunne, tunnet mõte.
Ja tema trots, ta kujutlus on selgelt ülekäte –
ta valmis hukkuma, kui selle läbi
häbist pääseks päev –
või karilt laev.Nii loojanguski näeb ta tuleriita
ja selle asemel, et aega viita
meelt lahutades, keerutades plaati
nii nagu noorusele kohane,
ta kannab süngelt mõtet nagu mõõka,
mis lõikab lahti paiseid…
Siiasaati
on tema saatust, saatus teda talund.
Kord saades salvida, kord salvata,
ta kannab, nagu jõuab, kõigi valu,
ja kannatab, sest ei saa parata –
ja kaotab kõik.
Ta teab, et kaotab kõik.See tüdruk, ütleme…
ei ole ehk normaalne,
mis piiri peal just, bi- või tripolaarne,
on doktorite asi arvata.Ta enda meelest on normaalsus miski,
mis eksisteerib ulmes, eal ei ulmades.
Ta tervitab kui sõpra igat riski,
ta naerab matustel ja nutab pulmades –
kõik ajad kangastumas ühekorraga.Ent milleks üldse siinne sõnavõtt?
Ma talle tõotasin, et kord,
kui tuleb aeg,
ma räägin temast ja ta asjast,
ajast, aastasajast tõtt.
20122013, nr 1/2
-
*Oli kord mees, kes armastas oma naist nii
Soome keelest tõlkinud Andreas Kalkun
Oli kord mees, kes armastas oma naist nii,
et tal ei jätkunud jõudu enam millekski muuks.
Kingad rebenesid ta jalas, jopp kulus õhukeseks nagu lest
ja särginööbid lendasid taevasse
ainult armsama südamelöökidest.
Naine kurvastas, kui vaesus näris valusalt,
puudus piilus akendest, miski ei õnnestunud.
Ja mees ei teinud muud kui armastas.
See juhtus Venemaal õlilambi valgel,
kui inimesed veel olid lume poolest rikkad,
kui viin säras pragunenud klaasis nagu vääriskivi
ja kurgiviil hiilgas nagu unelm
ja papitalu juures kiviaia nurgal
helises väike kuljus koera jalutusrihmal nagu unede aisakell.
Külmas öös saan valgustatud: koerad on südame pirukad,
soojad ja toitvad, ja kuskil sügaval rinnas
on mul hea jurakas
tükk vana Venemaad, tükk ristina rasket armastust.
Tähtede poomissilmused kiiguvad aeglaselt,
maja nurk tõmbub krampi ja rebeneb,
midagi läheb katki selles hääletus vaikuses.
Siin-seal lumes sureb vana puu,
puusüda ei talu sellist külma.
Säravas öös magab jumal, seesama vana lugu,
ja kuul on maailmalõpu nägu.2010, nr 12
-
*Mere ääres seisis vikatiga mees
Mere ääres seisis vikatiga mees
ja niitis liiva
Vaatasin teraselt Jah liiva nii-
tis mees
ja lained seisid tardunult ta
selja taga Kui vaba peab
olema et teha sellist mõttetust
päise päeva ajal
keha kahvatu kui valgest
pronksist ja musklid mõnust
mängimas1992, nr 9
-
Hümn „närbujatele“
sajandisoustisel paakunud pannil
kuivame – kurbade härgade silmad
tulevad sügise sajused ilmad
aasta saab ümber ja sajand on küps
aegade aedades närbuvad lehed
aegade keldrites koltuvad kaaned
piibliteks paisuvad päevalehed
madalaiks parkideks manduvad laaned
aegade aednik – see ainus ja üks
härmatis habemes
sussikott seljas
sätib end lahkuma – ise teab kuhu
minema pühib kui vesipüks
tarbetu küsimus tardugu suhu
suurtest kolonnidest
hektareist tonnidest
raudkivist onnidest
astume murule
ja oma õele
hüljatud Tõele
lahkumissuudluse laubale surume
naljapärast
veel lootsikupärastki
viipame kinnastet kätt
viisakalt
vihata
valuta
toimub see hüvastijätt
eemale uduse ilmega jõele
sõuame närbuma mõteteks mõrkjateks
pikkadeks palveteks mida ei paluta
tusasteks tahtmisteks mida ei taluta
kaldale kuhjume kõrkideks kõrkjateks
põleme sosinal ainsagi haluta
jalad on all kuid ei jaluta
süda on sees kuid ei valuta1989, nr 11
-
Seks, võim ja ekspluateerimine Ida-Euroopa aktsendiga
„Ma võiksin sind osta,“ on sõnad, mis mind ühes Berliini baaris vakatama panevad. Nii ütleb mu briti sõbranna, kui kirjeldan oma Lääne-Euroopa tuttavatele, mis tunne on olla idaeurooplasena Berliinis pornofilmifestivalil, kus kogukonna lingo räägib „seksitööst“ ja mitte „prostitutsioonist“, kus Aasia immigrandist kelnerit parandatakse vihaselt, kui ta mitte-binaarsest soost klienti naiseks nimetab, ja kus ma jagan öömaja inimestega, kelle jaoks pornofilmides näitlemine on kas muuhulgas sotsiaalset kapitali pakkuv põhisissetulek või siis lihtsalt üks paljudest hobidest.
Vakatan, kuna briti sõbranna suutis sõnadesse panna Rikka Valge Lääne Mehe stereotüüpse suhtumise Ida-Euroopa naisesse, mis minu isiklikus elus on avaldunud üsna ohutute olukordadena, aga üldiselt kirjeldab see päris hästi, kuidas asjad käivad. Võiks isegi öelda, et selline on struktuurne võimusuhe. Berliini äärealade menukates bordellides seksivad saksa mehed väikese tasu eest rumeenia naistega mitukümmend korda päevas, briti meeste pilk jahib poola naiste kättesaadavaid kannikaid Londoni ööklubides ja hollandi meeste jaoks on enesestmõistetav käia kord nädalas akendelt bulgaaria naisi valimas.
Pornofestivali sekspositiivses seltskonnas tajun endas vastuolu, mida ma ei julge oma pornonäitlejatest sõpradele väljendada: kuidas saab rääkida „seksitööst“ kui positiivsest eluvalikust, kui suur osa prostitutsioonis tegutsevatest naistest on sinna jõudnud inimkaubanduse teel või muul vägivaldsel viisil? Seda küsimust esitada ei tundu hea toon, kuna sellega ma justkui oleks patroneeriv nende inimeste suhtes, kes on seksitöö oma ametiks valinud, võtaksin neilt otsustusvabaduse ja paneksin nad ohvripositsiooni või ei oleks lihtsalt piisavalt sekspositiivne. Kuigi seksitöö-aktivistid ütlevad, et inimkaubandust ja seksiäri ei saa samastada, ei saa neid ka päriselt lahutada, kuna mõlemad praktikad leiavad aset samas juriidilises ja sotsiaalses keskkonnas.
Siinses ülevaates prostitutsioonist Euroopa riikides keskendun kahele äärmusele – prostitutsiooni legaliseerinud Saksamaale ja Hollandile ning seksi ostmise kriminaliseerinud Rootsile. Nõustun inimõigusaktivistidega, kes ütlevad, et riikides, kus seksi müüjatele ei ole kättesaadavaks tehtud arstiabi, sotsiaalabi või kus nad kogevad struktuurset (politsei)vägivalda, tuleb nende õiguste eest võidelda. Eri Euroopa riikide näited sunnivad aga küsima, kas seksitööd on tegelikult adekvaatne kaitsta kui vaba valikut ning milliseid tulemusi on andnud eri lähenemisviisid seksiäri reguleerimisele.
Kehamüügi keerukused
Seksi müümine on üks füüsiliselt ja psühholoogiliselt kõige traumeerivamaid tegevusi, mis on stigmatiseeritud kõikides Lääne ühiskondades vaatamata konkreetse riigi seadusandlusele. Kas ühiskonnas, kus seksiteenuste müümine oleks aktsepteeritud tavalise, vabalt valitud ametina, võiks see stigma kaduda? Kas seksi on võimalik müüa iseennast kahjustamata? Berliini sekspositiivses seltskonnas liikudes jääb mulje, et justkui võiks. Aasta varem olin intervjueerinud üht Berliini kunstnikku, kes müüs ka seksiteenuseid ning nimetas ennast seksitöötajaks. Mu küsimusele prostitutsioonitabu kohta vastas ta, et me oleme paratamatult kapitalistlikus kontekstis – miks me ei võiks siis vahetada oma seksuaalseid oskusi ja kogemusi raha vastu?[1] Seksitöö eeldus on, et kõik osapooled on vahetustehingus vabatahtlikult.[2]
Seksikaubanduse reaalsusi uurides aga tekib küsimus, mida tähendab nõusoleku andmine. Kui Saksamaa kodanik, kes töökaotuse korral leiab abi oma koduriigi heldest sotsiaalhoolekandesüsteemist, valib ametiks seksi müümise, kas ta siis on ikka samal positsioonil Rumeenia immigrandiga, kes on Saksamaale tulnud lootuses leida mingisugunegi töö, milleks õige ruttu osutub pealtnäha ainsa variandina oma keha müümine?
Kas seksitöö on valik või ekspluateerimine? Kaader The Telegraphi dokumentaalprojektist “Welcome to Paradise” Prostitutsiooni institutsionaliseerimine on sisuliselt seksiäri normaliseerimine, mida võib tõlgendada ka isikute esemena käsitamise normaliseerimisena.[3] Kuid on ka aktiviste, kes väidavad, et just prostitutsiooni seadustega piiramine piirab naiste tegutsemisvabadust ja otsustusõigust oma keha üle – samamoodi nagu näiteks reproduktiivõiguste piiramine.[4]
Seksitöö diskursus
Prostitutsiooni asemel seksitööst rääkiva mõttevoolu keskmes on väide, et seksi müümine väljendab naise õigust otsustada ise, mida ta oma kehaga teeb, ning et seksitöö piiramine seadustega sekkub sellesse vabadusse. Seksitöötajate[5] õiguste eestkõneleja Priscilla Alexander on kirjutanud, et riik rikub prostituutide inimõigusi, kui nende tegevust seadusandlusega keelab. Ta väidab, et kui naisi seksi müümise eest karistada, kriminaliseeritakse sellega ka naise seksuaalne enese-määramisõigus.[6] Mõiste „seksitöö“ pakkus pea nelikümmend aastat tagasi välja seksitöötaja ja performance’i-kunstnik Carol Leigh feministlikul konverentsil San Franciscos, kus enne teda oli kõneldud naiste „kasutamisest“ prostitutsioonis. „Kuidas ma oleksin saanud istuda teiste naiste seas poliitiliselt võrdsena, kui mind [kui seksitöötajat] kirjeldati ainult kasutatud olemise kaudu, jättes kõrvale mu vabatahtliku osaluse selles tehingus?“ küsib Leigh.[7]
Tänapäeval kasutavad mõisteid „seksitöötajad“ ja „seksitöö“ Amnesty International, Maailma Terviseorganisatsioon, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ning enamik seksiteenuste pakkujate õigusi esindavaid ühinguid, nagu Global Net-work of Sex Work Projects. Selle all peetakse silmas nii seksi müümist kui ka teisi erootilisi ja seksuaalseid teenuseid striptiisist ja massaažist telefoniseksi, domineerimismängude, pornofilmides näitlemise ja muu sääraseni. Mõiste võeti kasutusele, et puhastada seksiäris tegutsevaid inimesi „prostitutsiooni“ ja „prostituudiga“ seonduvatest stigmadest, kuid ka selleks, et viidata seksi müümisele kui tööle, millega peaksid kaasas käima tavapärased töötaja õigused turvalisele töökeskkonnale, tervisekindlustusele ja austusele. Mõiste tuum aga seisneb seksi müüjate tunnustamises oma valikute eest vastutavate inimestena, mitte ohvritena.
Amnesty International loetleb oma kodulehel peamised seksitöötajate õigused, mille valitsused peaksid tagama: kaitsma neid ärakasutamise ja sundtöö eest, laskma neil osaleda neid puudutavate seaduste väljatöötamisel ning võimaldama ligipääsu arstiabile, haridusele ja tööturule. Prostitutsioonipoliitikana eelistatakse seksitöö dekriminaliseerimist, kuna väidetavasti teeb see seksitöötajatel lihtsamaks arsti juurde või politseisse minemise ning lubab neil turvalisuse huvides näiteks oma korteris kliente vastu võtta, ilma et nad peaksid kartma karistust bordellipidamise pärast.[8]
Euroopas kostab seksitöötajate eest Euroopa seksitöötajate õiguste rahvusvaheline komitee (ICRSE), mille manifestis nõutakse, et Euroopa Parlament tunnustaks seksitöötajate vabadust kasutada oma keha ükskõik mis viisil, mida keha omanik ei pea kahjulikuks – sealhulgas luua vastastikku soovitud seksuaalsuhteid olenemata sellest, kas nende eest makstakse raha või mitte.[9] Seksitöötajatest autorid mõistavad hukka neid, kes arvavad, et seksitöötajad ei saa ise enda eest otsustada ega oma vajadusi sõnastada.
Põhjused, miks naised[10] seksiärisse satuvad, on tihti seotud seksuaalvägivalla kogemisega lapsepõlves, uimastisõltuvuse, vaesuse ja majandusliku sunniga ning elamisega keskkonnas, kus prostitutsioon on levinud ja aktsepteeritud.[11] Seksitöö-aktivistid ei eita, et inimeste motiivid oma keha müümisel on väga erinevad, ent väidavad, et seda enam peavad nende õigused olema tagatud ka siis, kui nad seksitööga tegelevad. Edasine stigmatiseerimine vaid halvendaks nende olukorda.
Miks mehed seksi ostavad
Kes on need, kes teiste inimeste kehasid ostavad? Olgu seksimüüja ohver või vaba tegutseja, ostavad temalt seksi mehed, kes reeglina kirjeldavad naiselt seksi ostmist samaväärsena õlle, kohvi või kiirtoidu tarbimisega või avaliku tualeti kasutamisega.[12] Uuringutes seksiostjate kohta on mehed põhjustena välja toonud soovi oma seksuaalfantaasiaid realiseerida või korvata olemasoleva seksuaalsuhte puudujääke. („Kui mu kihlatu ei anna mulle anaalseksi, tean kedagi, kes annab.“)[13] Aga ka selle, et ostetud seksis ei pea naisega looma emotsionaalset sidet.[14]
Londonis 2009. aastal läbi viidud uuringus seksiostjate kohta ei tundunud küsitletavate majanduslik, rahvuslik, hariduslik jne profiil ega perekondlik seis palju erinevat Londoni tõenäolisest tavarahvastiku läbilõikest, küll aga ilmnesid vastustest reljeefsed tõekspidamised naiste kohta.[15] Oli mehi, kes ütlesid, et seksi eest maksmine annab neile võimaluse teha naisega, mida nad iganes soovivad, ja see oli enamasti midagi, mida ükski baaris kohatud naine endaga teha ei laseks.
Uurijad tõid välja seksiostjate tõekspidamise, et prostitutsioonis osalevat naist ei ole põhimõtteliselt võimalik vägistada – kui on makstud, võib temaga kõike teha ja naisel õigused puuduvad. Märkimisväärne osa seksi ostvatest meestest ilmutas ka üldisemaid misogüünseid suhtumisi, näiteks et enamik naisi on põhimõtteliselt valetajad ja et naistele meeldib mehi alavääristada.
Meeste arusaam nende naiste tunnetest ja elukogemusest, kelle keha nad ostavad, kippus olema suures nihkes reaalsusega. Näiteks ei aimanud suur osa Londoni uuritavatest, kui paljud prostitutsiooni kaasatud naised on kas praegu või millalgi oma elus olnud kodutud (neid on 75%) või kui paljusid neist on lapsepõlves ära kasutatud (üle 90%). Mehed, kes pole kunagi seksi ostnud, suutsid täpseminigi hinnata naiste tundeid, kes oma keha müüvad.[16] Seksi-
ostjatel puudus nende naiste suhtes empaatia, selle asemel konstrueerisid nad naise isiksuse oma ihafantaasiate põhjal. Suur osa seksiostjatest uskus, et prostitutsioonis osalevad naised naudivad nendega seksimist, ehkki tegelikult ei naudi. Kusjuures mehedki tunnevad ennast seksiostu juures üsna kehvasti – pärast seksiostu kogesid nad pettumust ja tundsid end „endiselt üksildasena“.[17] Teatud lootus, mis ostetud seksile pandi, kuhtus pärast akti.Ostjate arusaamades paistab välja vastuolu: kuigi paljud neist tunnistavad, et selles vahetustehingus on võim nende käes ning naine kaotab oma autonoomsuse ja väärikuse, püüavad mehed end siiski veenda, et on selle naise jaoks seksuaalselt erutavad.
Veebiajakiri Vice on hiljuti seksiostjatele vastu tulles avaldanud seksitöötajate soovitused, kuidas seksi ostes käituda. Hollandi prostituut Molly leiab, et on väga armas, kui klient talt küsib, milline seks talle endale meeldib, „aga see ei aita meid kumbagi. See pole tähtis, mis mulle meeldib“. Idee, et ostetud seks peaks mõlemale osapoolele meeldima, on Molly sõnul imeline, aga reaalsuses ei toimi. Ta ütleb, et võtab oma tööd tõsiselt ning päästjakompleksiga seksiostjad, kes teda sellest „kohutavast elust“ välja aidata tahavad, on pigem tüütud.[18]
Londoni seksiostjaid uurinud teadurid toovad esile, et prostitutsioon põhjustab sügavat emotsionaalset kahju. Naised, mehed ja transsoolised, kes on prostitutsiooni kaasatud, kogevad seksuaalse ekspluateerimise ja vägivalla tõttu depressiooni, traumaatilist stressi ning teisi ärevus-, söömis- ja dissotsiatiivseid häireid. Kuigi osa mehi aimas vaimset kahju, mida prostitutsioon seksi müüjatele põhjustab, leidis osa neist hoopis, et need naised teevad seda tööd oma n-ö tavanaistest erinevate isikuomaduste tõttu.
Üks uuritutest leidis: „Asjaolu, et nad on valmis tegema tööd, mida teised ei teeks isegi siis, kui vaesus majas, tähendab, et neis on mingi omadus, mis laseb neil seda teha. Ilma vastikuseta, mida tavaline naine tunneks.“ Teine mees: „Nad peavad suutma tihedamini seksida, sest nad teevad seda päev läbi. Nad on valmis seksima ükskõik kellega.“ Kolmas seksi-ostja arvas, et prostitutsiooni kaasatud naised erinevad tavalistest oma olemusliku litsakuse poolest: „Minu tagasihoidliku arvamuse järgi on see räpane töö. Raha eest seksida ei ole inimese jaoks sünnis asi. Ma ei läheks kohtama ega oleks suhtes ühegagi neist. … Ma olen vanamoeline inimene, roomakatoliiklane. Keskkoolis ei taha poisid litsakate tüdrukutega väljas käia. Mu aju on kaheks jagatud. Ma mõtlen naistest kahel erineval moel.“
Mehed ei kipu politseisse pöörduma ka siis, kui kahtlustavad, et seksivad inimkaubanduse ohvriga. Politseid välditakse hirmust, et mehe perekond või avalikkus võib teada saada, et ta on seksiostja. See on peamisi põhjusi, mis paneks neid seksi ostmisest loobuma peale kriminaalkaristuse või seksuaalkurjategijate nimekirja jõudmise. Seega kuigi Suurbritannias on seksi müümine ja ostmine (aga mitte vahendamine) legaliseeritud, ei ole ühiskondlik hukkamõist selle tegevuse ümbert kadunud.
“Sex-boxid” Saksamaal, Bonnis, kus autojuhid saavad eraldatud sissesõiduparklates seksitöötajatelt teenuseid osta. Allikas: Wikipedia. Mehed otsivad prostitutsioonis osalevatelt naistelt tihtipeale „tüdruksõbra kogemust“ ehk seda, et naine teeskleks, et hoolib sellest mehest ja et mees mõjub talle seksuaalselt atraktiivsena. Paljud mehed veenavad ennast, et asi nii ongi, kuigi teavad, et on emotsioonid, mida naine välja näitab, ise tellinud. Mehed tahavad uskuda, et nemad on teistest ostjatest erilisemad ning just neil on naisega eriline side. Ja paljud naised püüavadki jätta muljet, et mees meeldib neile, sest siis mehed maksavad rohkem. Ent kui naine käitub mehega, nagu too oleks lihtsalt järjekordne ostja, võib mees reageerida vägivaldse vihaga.[19] Uurijad on täheldanud, et vägivallale kalduvad enamasti mehed, kellel on väga kindlad arusaamad, kuidas naine peaks käituma. Nad võivad muutuda vägivaldseks näiteks siis, kui nad tunnevad, et naine ei kohtle neid piisavalt erilistena või kui nad ei suuda erektsiooni saavutada või ejakuleerida. Vägivaldsust ja seksiostu seostades on leitud seoseid „vaenuliku mehelikkuse“ (hostile masculinity), ebaisikliku seksi harrastamise ja seksuaalse vägivaldsuse vahel. Mehi, kes ostavad seksi, iseloomustas vaenulikkus ja agressiivsus ning emotsionaalsete sidemete vältimine oma seksuaalpartneriga. Ning seksiostjad kinnitasid mitte-seksiostjatega võrreldes oluliselt sagedamini, et on käitunud seksuaalselt agressiivselt ning et nad oleksid valmis naist vägistama, kui karistusest pääseksid.[20]
Kuna nii seksi ost kui ka müük on Suurbritannias legaliseeritud, siis juriidiliselt ei ole kumbki teise ees haavatavam – näiteks ei pea seksimüüja taluma ostja vägivalda hirmu tõttu, et muidu annab mees ta politseile üles, või seksiostja ei pea naist kiiremini autosse hurjutama hirmus ise vahele jääda. Ent tegelikkuses ristub seaduste teoreetiline mõju kaubandussuhetega, kus n-ö nõudluse määravad enamasti misogüünsed mehed ning naised alluvad rahateenimiseks nende ihadele.
Põhjamaade mudel: seksiostu kriminaliseerimine
Prostitutsiooni puudutavad seadused on Euroopas riigiti erinevad, varieerudes täielikust legaliseeritusest Saksamaal ja Hollandis seksi ostmise kriminaliseerimiseni Rootsis ja Norras. Nendel mudelitel on ka täiesti erinevad tagajärjed.
Rootsi kriminaliseeris 1999. aastal seksi ostmise ning dekriminaliseeris seksi müümise. See oli põhimõtteline pööre prostitutsiooni paradigmas, kuna varem oli kuriteo sooritajatena karistatud just neid, kes seksi müüvad. Seaduse taga seisis aastakümnete pikkune uurimistöö prostitutsiooni sattunud naistest Rootsis, kust selgus, et seksi müümine on tihti sundvalik, ning ilmnes seksi ostjate roll prostitutsiooniratta käigushoidmisel. Seaduse lähtekohaks oli, et prostitutsioon on naistevastane vägivald ning seksi ostjad selle vägivalla toimepanijad. Ja et hoolimata indiviidide isiklikust suhtumisest oma töösse seksi müüjatena on seksi müümisel negatiivne mõju sugudevahelistele suhetele, sest prostitutsiooni aktsepteerimine tähendaks, et nii seksuaalsus kui ka naise keha on ostetav, mis aga ei sobi kokku sooliselt võrdõigusliku ühiskonnaga – kultuuriga, mida seadusega püüti edendada.[21]
Rootsi ajakirjanik, raamatu „Being and Being Bought: Prostitution, Surrogacy and the Split Self“ autor ja Rootsi prostitutsiooniseaduse eest seisja Kajsa Ekis Ekman aitab oma intervjuus mõista seksiostjate kriminaliseerimise tagamaid.[22] Ta toob esile Rootsis juba alates 1970. aastatest tehtud uurimistöö, kus intervjueeriti prostitutsiooni sattunud naisi ning uuriti prostitutsiooni soodustavaid sotsiaalseid põhjusi: vaesust, soolist ebavõrdsust ning soolist vägivalda. Ekmani enda poolehoid Põhjamaade mudelile pärineb ajast, kui ta jagas Barcelonas korterit venelannaga, keda poiss-sõber linnaserva maantee äärde oma keha müüma sõidutas, ning Ekman, kes jälgis samal ajal Rootsis lahvatanud arutelusid „seksitööst“, mõistis, et „seksitöö“-diskursus täiskasvanud inimeste vabast tahtest raha eest seksida ei lähe kokku sellega, mida ta oma korterikaaslase peal näeb.
Ekmani sõnul on prostitutsiooni aluspõhimõtteks, et on kaks inimest, kellest üks tahab seksida ja teine ei taha. See on seksuaalne olukord, milles üks osalistest ei taha olla, muidu ei oleks tema tegevust vaja rahaga motiveerida. Kuidas saab seda kaitsta kui seksuaalse vabaduse väljendust? Väide, et tegevus toimub kahe nõusoleku andnud inimese vahel, viitab Ekmani sõnul tegelikult sellele, et nõusolek on antud rahale, mitte seksile: kui naiselt küsida, kumma ta valiks, kas lihtsalt raha või raha ja ka seksi, siis enamik naisi võtaksid raha, aga loobuksid seksist. Kanada uurijad on naiste enda sõnastust kasutades vorminud veelgi rõõmutuma kokkuvõtte: prostitutsioon on kinnimakstud vägistamine (paid rape) ning tasu, mis seksi eest saadakse – raha, toit, öömaja, narkootikumid –, on veenmisvahend.[23]
Ekmani arvates ei saa prostitutsiooni kaitsta ka kui lihtsalt üht tööd teiste seas, sest millises ametis veel kogetakse sedavõrd tihti vägivalda, vägistamist ja seksuaalset ahistamist?
Põhjamaade mudeli juures on oluline, et seadusega käib kaasas abiteenuste võrgustik, kuhu kuulub ka n-ö exit service – prostitutsiooni sattunud naistel on ligipääs tasuta psühholoogilisele nõustamisele, neil aidatakse vajaduse korral leida uus elu- ja töökoht ning näiteks võlgadega toime tulla. Riikides, kus seksitöö on legaliseeritud, on sotsiaalseid abisüsteeme ja rahastust, mis aitaksid naistel uue töö leida, raske üles ehitada – mistarvis oleks vaja eraldi rahastust kellegi töölt lahkumiseks? Rootsis on ka üldiselt tugev sotsiaalhoolekande süsteem ning prostitutsiooni ei satuta enamasti vaesuse survel, vaid näiteks lapse või noorukina kogetud seksuaalse ärakasutamise tagajärjel, mis suunab naisi tegema ennastkahjustavaid valikuid, nendib Ekman.
Prostitutsiooni seoste kohta soolise võrdõiguslikkusega ütleb Ekman, et kui need, kes räägivad „seksitööst“ (ta nimetab neid lobistideks), kõnelevad turumõistetes „ostjatest“ ja „müüjatest“, siis unustavad nad meelega ära soolised vahekorrad selles valdkonnas. Ta meenutab 100 aasta tagust aega, mil prostitutsiooni õigustati vägagi soolistatud väidetega, et prostituudid on ebamoraalsed naised, kes muuks ei kõlbagi, ning et kui prostitutsioon keelata, vägistaksid mehed „korralikke naisi“ (seni levinud, kuigi tõepõhjata müüt seksiostjate seas). Sajand hiljem aga ei taha sama institutsiooni kaitsjad enam rääkida meestest ja naistest, vaid ostjatest ja müüjatest, kuigi peaaegu kõik ostjad on mehed ja enamik müüjaid naised ning see on lihtsalt üks meeste ja naiste vaheliste suhete korraldamise viise. „Need mehed isegi ei tea, mida voodis teha. Nad ei tea, kuidas naist voodist rahuldada, ning nad ei mõista naiste kehasid, kuna nad maksavad naistele, kes teesklevad, et nad on voodis head,“ ütleb Ekman.
Alates 1999. aastast on Rootsis üles kasvanud uus põlvkond inimesi teadmisega, et seksi ostmine on kriminaalkuritegu, prostitutsiooni kaasatud naiste arv riigis on kahanenud poole võrra ning inimkaubitsejatele on Rootsi muutunud äärmiselt ebaatraktiivseks sihtkohaks – viimastel aastatel (2010–2014) on tuvastatud 2–33 inimkaubanduse ohvrit aastas, kellest umbes pooled on olnud seksuaalse ekspluatatsiooni ehk sunnitud prostitutsiooni ohvrid.[24] Pärast seaduse vastuvõtmist pidid inimkaubitsejad oma ärid kolima Norrasse ning Nigeeria maffia vallutas Oslo allilma,[25] kus seksitöötajate üks populaarsemaid lähteriike oli Nigeeria ja Bulgaaria kõrval muide Eesti.[26] Seetõttu võtsid Norra ja Island 2009. aastal vastu samalaadse seaduse ning seksiostjate kriminaliseerimist hakatigi kutsuma Põhjamaade mudeliks. Nüüdseks on sama teed läinud ka Põhja-Iirimaa ja värskeima liitlasena Prantsusmaa.[27]
Samas on Põhjamaade mudel ka omajagu kriitikat saanud. Amsterdamis tegutseva seksitöötajate õiguste katusorganisatsiooni Red Umbrella Fund koordinaator ütleb, et klientide kriminaliseerimine on nagu lubada pagaritel leiba küpsetada, mida mitte keegi ei tohi osta.[28] Ostjate kriminaliseerimise tagajärjel pannakse prostitutsioonis osalevad naised, mehed ja transsoolised ohtlikumasse olukorda – nad peavad tegutsema põranda all, kuna ostjad kardavad vahele jääda. Suurbritannias tegutsev prostitutsioonikogemusega aktivist Juno Mac osutab samuti, et seksi müüjate jaoks on näiteks üks viis oma turvalisuse tagamiseks kliendi täisnime ja telefoninumbri teadasaamine, aga Rootsi seaduste tingimustes ei julgeks klient seda infot anda ning nii on naised sunnitud kohtuma mehega, keda pole võimalik hiljem üles leida, kui ta peaks muutuma vägivaldseks.[29] Seksimüüjad peavad tegutsema varjatud kohtades ning enamasti üksi, sest juba kahekesi samas korteris klientide vastuvõtmist võiks seadus käsitleda bordellina.
Legaliseeritud prostitutsioon ehk „Euroopa bordell“
Kui prostitutsiooni dekriminaliseerimine tähendab seksi ostmise ja müümisega seotud tegevuste karistusseadustikust eemaldamist – ehk nende lubamist n-ö meetodil „mis pole keelatud, on lubatud“, siis legaliseerimise puhul rakendatakse valdkonnale meetmed ja reeglid, kuidas seaduspäraselt käituda. Saksamaa ja Hollandi prostitutsioonipoliitika mudel on samuti pärit sajandivahetusest, mil seksikaubandus legaliseeriti. Väidetavalt oli otsuse taga lootus parandada naiste töötingimusi bordellides ning tuua valdkond põranda alt välja, et töö oleks turvalisem ning selle eest oleks võimalik tasuda makse. Seaduse võttis vastu toonane sotsiaaldemokraatide ja roheliste koalitsioon, kes soovis käsitleda prostitutsiooni nagu iga teistki tööd – seksimüüjad said nüüd sõlmida töölepinguid ja pensioni koguda, neile muutusid kättesaadavaks tervisekindlustus ja muud hüved. Üks Saksamaa bordellipidajaid mäletab küll põhjuste seas sedagi, et selle sammuga lootis valitsus ühtlasi palju raha teenida.[30]
Ent seksimüüjad ei hakanud ennast kuhugi kirja panema. Saksamaa ca 400 000 prostitutsiooni kaasatud naisest oli end 2013. aastal registreerinud 44[31] Bordellid ei sõlmi naistega töölepingut, vaid naised on nende kliendid nagu seksiostjadki – nad üürivad bordelli omanikult toa, et seal oma kliente vastu võtta. Bordellide sissetulek moodustub naistelt kogutud üürirahadest ning teistest teenustest, näiteks alkoholi müük jms. Naised teenivad otse seksiostjatelt saadud rahast ning lepivad nendega tasus ise kokku. On olemas ka n-ö kindlasummalisi bordelle, kus mehed maksavad uksel teatud summa, näiteks 100 eurot, ning võivad sees veeta nii kaua aega, kui soovivad, nii mitme naisega, kui soovivad.[32]
“Mega-bordell” Paradise Saksamaal, kus prostitutsioon on legaliseeritud. Allikas: Kuvatõmmis dokumentaalist “Welcome to Paradise”. Hollandi seksiäris on Ida-Euroopa riikide Euroopa Liitu astumise järel konkurents kasvanud, eriti pärast Bulgaaria ja Rumeenia liitumist 2007. aastal. Amsterdamis on punaste laternate tänavatel ühe kümnetunnise vahetuse jaoks toa üürimise hind tõusnud. Näiteks Oude Kerki kandis maksab seksimüüjale tuba päevas 85–150 eurot, kusjuures hinnavahed sõltuvad rassist – hind on madalam ebaatraktiivsemates piirkondades, kus töötavad kogukamad mustanahalised naised, ning kõrgem suurema klientuuriga tänavatel, kus töötavad nooremad, kõhnemad, heledama nahaga naised, kellest enamik on tulnud Ida-Euroopast. Samas ei ole seksi hind muutunud, püsides juba aastakümne jagu 35–50 euro ringis. Seega peab üks naine seksima vähemalt kolme mehega päevas, et omadega vähemalt nulli jääda. Kuigi üürihinna tõus valmistab paljudele naistele raskusi, ei oska nad ka teist tööd leida või arvavad, et neil muud valikut lihtsalt pole. Selleks et mitte oma kohta kaotada, peavad naised mõnikord toa eest maksma ka siis, kui nad seda parasjagu ei kasuta. Monopol on bordellipidajate ja mitte seksimüüjate käes.[33]
Saksamaast ja Hollandist on saanud inimkaubanduse ühed kõige atraktiivsemad sihtriigid Euroopas – Saksamaad nimetatakse „Euroopa bordelliks“ ning Amsterdami nimetavad eelmainitud Londoni seksiostjad oma põhilise seksiturismi sihtkohana. Saksamaal tuvastatakse ÜRO andmetel keskmiselt 600 inimkaubanduse ohvrit aastas, kellest peaaegu kõik on riiki toodud seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil, enamasti kas Rumeeniast, Bulgaariast või Ungarist. Hollandis on aastatel 2010–2014 prostitutsiooni sunnitud inimkaubanduse ohvreid tuvastatud tuhande ringis (näiteks Rootsis on see arv 2–17).[34]
Migrantidena on enamik prostitutsiooni kaasatud naisi Lääne-Euroopas haavatavamas positsioonis kui need vähesed saksa ja hollandi naised, kes seksteenuseid pakuvad. Üks Londoni seksiostja ütleb, et kupeldajad „toovad tüdrukud sisse ja liigutavad neid erinevate asukohtade vahel, et nad ei teaks, kus nad on… see on haige“. Teine sõnab, et on märganud „sinikate ja vermetega Ida-Euroopa aktsentidega naisi kohtades, kus on palju inimkaubastatud naisi ja tüdrukuid“.[35] Vähesed mehed tunnistavad, et on inimkaubastatud naisi ise ostnud, kuid 2007. aastal tehtud uuring näitab, et kui nähtavaid, ühemõttelisi sunduse märke ei ole, eeldavad mehed, et naised on selles olukorras nendega samadel alustel.[36]
Sisserännanud „eksootilistele“ naistele on seksiostjatel kindlad ootused ning nendega seostatakse seksiturul fetišeid ja fantaasiaid. Naised, kes on teised, on seksualiseeritud palju perverssemal viisil kui seksiostjatega samast rahvusest naised, kellelt teatud seksuaalakte ei julgeta küsida. Tumedanahaliste naistega seksimist kirjeldavad Amsterdami seksiostjad fantaasia täideviimisena.[37] Need unelmad on levinud kogu seksitööstuses ning on väga stereotüüpsed – afro-kariibi naisi peetakse teistest seiklushimulisemateks, hiina ja idaeuroopa naisi alluvamateks, ladinaameeriklasi meelelisemateks. Nii nagu naised teesklevad parema teenistuse huvides, et naudivad seksi oma kliendiga, mängivad nad kaasa ka seksuaalfantaasiatega, mis seksiostjatel nende kohta on, täites n-ö neile määratud turunišši. Nii süvenevad etnilised mallid veelgi ning pole põhjust arvata, et seksiostjad neid stereotüüpe seksiärist väljapoole igapäevaellu kaasa ei võta.
Eesti kesktee
Eesti sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Kristiina Luht ütleb mulle oma kabinetis poolteist kuud pärast mu naasmist Berliinist, et võpatab iga kord, kui kuuleb sõna „seksitöötaja“, mida olin oma e-kirjas kasutanud. „Seksitöötaja“ ja „seksitöö“ annab justkui mõista, et prostitutsioon on töö nagu iga teinegi ning selles valdkonnas on kõik korras, selgitab ta. Kuigi WHO, ILO jt institutsioonid õhutavad eelistama seda terminit „prostituudile“, on Luht ühel nõul oma põhjamaade kolleegidega: sõna korrigeerimine ei muuda prostitutsiooni kaasatud inimeste reaalsust – enamik neist on majanduslikult ebakindla taustaga naised, kelle jaoks on oma keha müümine ellujäämisstrateegia, mitte vaba ametialane valik. Suur osa neist naistest on juba lapse või alaealisena kogenud kodus füüsilist või seksuaalset ärakasutamist. Suur osa teeniks raha muul moel, kui oleks võimalik. Seetõttu on Eesti sotsiaalministeeriumi ametlik retoorika viidata seksi müüjale kui „prostitutsiooni kaasatud naisele/isikule“. Stigmatiseerimise vältimiseks ei kasutata sõna „prostituut“. Luha sõnul on suur töö veel ees seoses „prostitutsiooni kaasatud isiku“ rolli määratlemisega kriminaalmenetluses – enamasti nähakse teda vaid tunnistajana, mitte kannatanuna. Selline roll ei paku piisavalt kaitset – ohvriabisse jõuab vähe naisi, kuna neid ei nähta süsteemis ohvrina.
Mõistega „seksitöö“ käib Luha sõnul kaasas mõttemall, et probleemid seksiäris lahenevad, kui see töö seadustada, seda kontrollida ja maksustada. Luht rõhutab, et oluline on küsida, mida legaliseerimist pooldavad inimesed täpselt soovivad seadustada. Kas naiste registreerimist näiteks tööametis? Nende töö pealt maksude kogumist? Või kolmandate osapoolte rolli seadustamist? Esimesel juhul on Luha sõnul probleem selles, et viimane asi, mida prostitutsiooni kaasatud naised tahavad, on oma nime kuhugi kirja panna (nagu juba Saksamaa näitel teame). Niisugune kirjapanek ähvardab sellega, et ammu prostitutsioonist lahkunud naisele võib keegi tema minevikku avalikult meelde tuletada, nagu juhtus 2003. aastal Eestis suletud bordellis Lily töötanud naistega, kelle näod kümmekond aastat hiljem äratuntavaina televisiooni jõudsid. Maksude puhul on küsimus eetiline: kui eeldada, et prostitutsioon on olemuslikult naistevastane vägivald, kas tohiks siis naiste kuritarvitamise pealt riigikassasse tulu teenida? Ning kupeldamise seaduslikuks muutmine on pannud seksimüügi vahendamise äri õitsema. „Küsimus naiste tervisest või turvalisusest ei puutu asjasse. Nende asi on teenida raha,“ kirjeldab Luht Saksa bordellipidajate suhtumist.
Niisiis legaliseerimine ei vähenda stigmatiseerimist, vaid võib selle mõnel juhul lihtsamakski teha. Seetõttu on Eesti valinud keelu- ja lubamispoliitika vahel kesktee. Kriminaliseeritud on seksimüügi vahendamine ja seksi ostmine alaealiselt isikult. Täisealise seksimüüja tegevust seadus ei piira ning talle pakutakse tasuta ja anonüümset psühholoogilist, juriidilist, sotsiaalset ja tervisenõustamist, ka tasuta kondoome ja libesteid ning võimalust käia ilma oma nime ütlemata naistearsti vastuvõtul. Neid abiteenuseid kasutab ligi pool prostitutsiooni kaasatud isikutest, keda Eestis on politsei ja sotsiaalministeeriumi hinnangul kokku umbes seitsesada.[38] Töötukassa teeb abiorganisatsiooniga MTÜ Eluliin koostööd, et neile teine töö leida. Naisi aitavad struktuurid on olemas ning lasevad naisel jääda anonüümseks igal sammul, kui ta seda soovib. Ka maksuametile pole vaja deklareerida prostitutsiooniga seotud tegevust, tulusid saab maksustada teisiti.
Luha sõnul on Eestis suurem probleem vaesus ja see, mida on noored tüdrukud valmis tegema, et materiaalseid hüvesid saada. Kui Euroopa inimkaubanduse põhilistes lähteriikides Rumeenias ja Bulgaarias kaasneb naiste seksiärisse värbamisega tihti füüsiline vägivald, siis siinkandis on mõjutusvahendid leebemad. Värbaja ehk loverboy meetod on üks selliseid. Naise, õieti enamasti noore vaese tüdruku võlub ära mees, kes poeb talle hinge oma eriliselt sõbraliku käitumisega. Pärast mõningast suhtlemist lubab mees naisele näiteks oraalseksi eest kontserdipiletid kinkida – mis on naisele tema majandusliku tausta tõttu oluline materiaalne väärtus. Järgmisel korral saab ta vahekorra eest firmateksad. Nii harjutab värbaja tüdruku sellega, et esemete eest seksimine on vastuvõetav, ning tüdruk, kes oma majandusliku tausta tõttu enamasti ise endale neid teksapükse osta ei jõuaks, leiab samuti, et tehing on hea. Edasi on ta juba vähem tõrges, kui kallim pakub talle uuteks klientideks mitte ennast, vaid teisi mehi. Siit peegelduvad vastu Eesti ühiskonna väärtused, mis paraku on üsnagi keskendunud materiaalsele varale, leiab Luht. Ühiskonnas, kus prostitutsioon on legaalne, on raharaskustes naistel lihtsam seda teed minna. Prostitutsiooni ennetamiseks on Luha sõnul vaja edendada soolist võrdõiguslikkust, näiteks vähendada palgalõhet, et naised ei sõltuks rahaliselt oma mehest, ning lõdvendada traditsioonilisi soorolle, et naise väärtus ei seisneks selles, kui hästi ta meest teenib.
Kas seksitöö või prostitutsioon?
Inimesed müüvad ja ostavad üksteiselt seksi – kuigi tabu, tuleb selle reaalsusega kuidagi toime tulla. On riike, kus seksiäri on ohjeldatud, ja neid, kus see õitseb, olenevalt riigi rikkusest, seadustest ja ühiskonnas valitsevatest väärtustest. Seksiärisse suhtutakse erinevalt: kas kui vägivallast sündinud ja vägivalda sünnitavasse keskkonda või kui tööpõldu, kus need, kes soovivad, võivad leiba teenida. Seksimüüjate õiguste eest tuleks seista mõlemal juhul, ükskõik kas nad on oma ametis ohvrina või vabatahtlikult.
Sadadest tuhandetest naistest, kes Lääne-Euroopa seksiäris töötavad, on suurem osa pärit kusagilt mujalt – Ida-Euroopast, Aafrikast, Aasiast. Kogu maailmas on enamik prostitutsioonis osalevaid naisi pärit piirkondadest, kogukondadest ja rahvustest, mis on majanduslikult ja sotsiaalselt nõrgemal positsioonil. Prostitutsioon põhineb suures osas nõudlusel ehk enamjaolt meestel, kes tahavad, et naised nende ihasid rahuldaks, ning on seega selgelt soolistatud valdkond. Seksiteenuse raha eest pakkumine täiskasvanud inimeste vastastikusel kokkuleppel ja mittevägivaldsel viisil on ideaalmaailmas võimalik, aga seksuaalsed kaubandussuhted realiseeruvad enamasti seksistlikul, rassistlikul ja klassipõhisel kujul. Nende legaliseerimise katsed vaid raskendavad inimkaubitsejate ja kupeldajate karistamist.
Saksamaa ja Hollandi seksiäris on de jure tagatud õigused ja võimalused (arstiabile, organiseerumisele, maksude maksmisele jne), mille nimel näiteks USA seksitöö-aktivistid seniajani võitlevad. Ent vabadused, mida seksitöö-diskursuses näha loodetakse – näiteks vabadus valida oma kliente –, on neis riikides kättesaadavad vaid naisele, kes omab piisavalt rahalist kapitali ega sõltu kupeldajast, nii et võib ebameeldivast kliendist kui potentsiaalsest sissetulekust loobuda. Kas idaeurooplastest naised lennujaamabordellides saavad seda endale lubada?
On õige ja vajalik, et aktivistid võitleksid seksi müüvate naiste õiguste eest riikides, kus need ei ole tagatud, aga vähemalt Euroopas, kus valdav enamik seksiärisse sattunud naistest on selles olukorras ühel või teisel moel sunniviisil, laseb idee seksi müümisest kui vaba tahte väljendusest üldpildil paista liiga üheplaanilisena.
[1] Vt P. Karro, Porno, mis on hingele hea. Müürileht, 12.03.2016.
[2] Amnesty International. Q&A: Policy to Protect the Human Rights of Sex Workers. https://www.amnesty.org/en/qa-policy-to-protect-the-human-rights-of-sex-workers/.
[3] Inimkaubandusse värbamine ja naise kujutamine meedias. Juhtumiuuringud Lätist, Eestist ja Ühendkuningriigist. 2014. http://inimkaubandus.eluliin.ee/marta_est.pdf.
[4] K. J. Bell, A Feminist’s Argument On How Sex Work Can Benefit Women. Inquiries Journal, 2009, kd 1, nr 11.
[5] Mõisted „seksitöö“ ja „seksitöötaja“ ning „prostitutsioon“ ja „prostitutsiooni kaasatud naine“ väljendavad erinevaid suhtumisi kehamüümise olemusse. Siin ja edaspidi kasutan neid sõnu vastavalt sellele, kumba suhtumist väljendab allikas, millele viitan.
[6] P. Alexander, Feminism, Sex Workers, and Human Rights. Rmt-s: Whores and Other Feminists. Toim. J. Nagle. New York, 1997, lk 84.
[7] C. Leigh, Inventing Sex Work. Rmt-s: Whores and Other Feminists.
[8] Amnesty International. Q&A: Policy to Protect the Human Rights of Sex Workers.
[9] Nothing About Us Without Us! Ten Years of Sex Workers’ Rights Activism and Advocacy in Europe. International Committee on the Rights of Sex Workers in Europe, 2015. https://www.awid.org/publications/nothing-about-us-without-us-ten-years-sex-workers-rights-activism-and-advocacy-europe.
[10] Nimetan siin seksi müüjana läbivalt naist ja ostjana meest, kuna tahan tähelepanu pöörata, et need rollid on enamasti just nii sooliselt jaotunud. Seksi müüvaid mehi ja seksiostjatest naisi leidub Euroopas vähesel määral. Eriti väljaspool Euroopat leidub ka märkimisväärseid transsooliste seksimüüjate kogukondi, ent see pole selle artikli teema.
[11] Inimkaubandusse värbamine ja naise kujutamine meedias. Juhtumiuuringud Lätist, Eestist ja Ühendkuningriigist. 2014.
[12] M. Farley, J. Bindel, J. M. Golding, Men Who Buy Sex. Who They Buy and What They Know. London; San Francisco, 2009.
[13] M. Farley jt, Comparing Sex Buyers With Men Who Do Not Buy Sex: New Data on Prostitution and Trafficking. Journal of Interpersonal Violence, 31.08.2015.
[14] M. Farley, J. Bindel, J. M. Golding, Men Who Buy Sex.
[15] Sealsamas.
[16] M. Farley jt, Comparing Sex Buyers With Men Who Do Not Buy Sex.
[17] M. Farley, J. Bindel, J. M. Golding, Men Who Buy Sex.
[18] M. De Vries, How to Treat Sex Workers, According to Sex Workers. Vice, 10.02.2017. https://www.vice.com/en_us/article/how-to-treat-sex-workers-according-to-sex-workers.
[19] M. Farley, J. Bindel, J. M. Golding, Men Who Buy Sex, lk 20.
[20] Vt M. Farley jt, Comparing Sex Buyers With Men Who Do Not Buy Sex, lk 11–12.
[21] Vt Bundesministerium für Familie, Senioren, Frauen und Jugend. Report by the Federal Government on the Impact of the Act Regulating the Legal Situation of Prostitutes (Prostitution Act), 2007, lk 7. https://www.bmfsfj.de/blob/93346/f81fb6d56073e3a0a80c442439b6495e/bericht-der-br-zum-prostg-englisch-data.pdf.
[22] M. Murphy, Being and Being Bought: An Interview with Kajsa Ekis Ekman. Feminist Current, 20.01.2014.
[23] M. Farley, J. Lynne, A. Cotton, Prostitution in Vancouver: Violence and the Colonization of First Nations Women. Transcultural Psychiatry, 2005, kd 42, nr 2, lk 242–271.
[24] United Nations Office on Drugs and Crime. Global Report on Trafficking in Persons, Western and Central Europe, 2016. http://www.refworld.org/docid/5492abc04.html.
[25] M. Murphy, Being and Being Bought: An interview with Kajsa Ekis Ekman.
[26] Sotsiaalministeeriumi nõunik Kristiina Luht, eravestluses jaanuaris 2016.
[27] L. Porter, Where Is It Legal to Buy Sex in Europe? The Telegraph, 12.04.2016.
[28] M. Goldberg, Should Buying Sex Be Illegal? The Nation, 30.07.2014.
[29] J. Mac, The Laws That Sex Workers Really Want. TEDxEastEnd, 26.02.2016.
[30] N. L. Diu, Welcome to Paradise. The Telegraph, 2013. http://s.telegraph.co.uk/graphics/projects/welcome-to-paradise/.
[31] Sealsamas.
[32] How Legalizing Prostitution Has Failed. Spiegel Online, 30.05.2013.
[33] M. Goldberg, Should Buying Sex be Illegal? The Nation, 30.07.2014.
[34] United Nations Office on Drugs and Crime. Global Report on Trafficking in Persons, Western and Central Europe, 2016.
[35] M. Farley, J. Bindel, J. M. Golding, Men Who Buy Sex.
[36] M. Coy, M. Horvath, L. Kelly, „It’s Just Like Going to the Supermarket“: Men Buying Sex in East London. Report for Safe Exit at Toynbee Hall. London, 2007.
[37] L. Mora, S. Sakhi, S. Yates, The Exotic Other in Prostitution: Ethnic Fault-lines in Amsterdam’s Sex Industry. Humanity in Action, 2013. http://www.humanityinaction.org/knowledgebase/535-the-exotic-other-in-prostitution-ethnic-fault-lines-in-amsterdam-s-sex-industry.
[38] 2015. aastal abistas prostitutsiooni kaasatud isikute abiorganisatsioon MTÜ Eluliin 324 isikut, kellest 307 olid naised, 16 mehed ja 1 transsooline inimene.
-
Kesk-Euroopa Ülikool Eestist vaadatuna
Kesk-Euroopa Ülikoolist (CEU) on viimaste nädalate jooksul palju räägitud. Kelle jaoks on tegu vaba mõtte kantsiga, kelle jaoks sotsiaal- ja humanitaarteaduste ühe maailma tippkeskusega, kelle jaoks George Sorose maailmavallutusplaanide keskusega. Vähem on teadvustatud CEU keskset rolli Eesti intellektuaalses elus. Budapestist on läbi käinud vähemalt kahe põlvkonna jagu humanitaare. Eesti kunstiteadust, sotsioloogiat, medievistikat, politoloogiat, soouuringuid oleks raske ette kujutada ilma CEUst rääkimata. Vikerkaar palus mõnel CEU vilistlasel meenutada ülikooli rolli oma intellektuaalses kujunemisloos.
Iivi Anna Masso, politoloog
Minu alma mater on Helsingi Ülikool. Seal olen saanud peaasjalikult oma kõrghariduse, seal olen kaitsnud magistri- ja doktrorikraadi. Kesk-Euroopa Ülikool oli sellele oluline täiendus jätkuõppe aegu – sooritasin seal nende doktoriõppe kaheaastase kursustesarja politoloogias, millest formaalselt sain rahvusvaheliselt M.A. ja Ph.D. vahele asetuva M.Phil. kraadi. Kui Helsingis õppisin eelkõige filosoofiat, siis CEUs õppisin ka politoloogiks. Kui Soomes sain Euroopa hariduse, siis CEUs lisandus sellele Ameerika oma. Samuti tõi CEU haridusse kaasaja mõõtme.
CEU õpe oli äärmiselt töötihe ja nõudlik, koormus äärmiselt suur – keegi ameeriklane võrdles seda Harvard Law Schooli omaga. Iga päev intensiivsed “kodutööd”, palju lugemist, millest pidi jätma ka tõenduseks jälje, ülevaadete, analüüside ja kokkuvõtete kirjutamise näol. Arutelurühmad olid nii väikesed, et teksti lugemata poleks seal midagi teha olnud. Rahvusvahelises mõõdus olid näiteks meile, poliitikateooria jätkuõppureile, korraldatud seminarid, milles tuntud filosoofi ja endise liberaalse poliitiku János Kisi juhtimisel arutasime kaasaegse angloameerika poliitfilosoofia võtmetekste vaid 4-6 osaleja rühmas, suur luksus. Eriti nüüd, mil isiklikku ja kohalolevat õpet asendatakse üha enam veebiloengutega, kus vastastikune side loengupidajaga puudub. Kisil oli aega kuulata, vastata, küsida, provotseerida ja lõpuks elegantselt paika panna, kuidas teksti keskseid argumente õieti mõista.
Kui Helsingis oli doktoriõppeni jõudnud noore teaduri õppetöö sisuliselt läbi – ta keskendus seminarides oma doktoritöö teemale –, siis CEU andis jätkuõppe raames veel põhjaliku uue hariduse. Just CEUs said selgeks kaasaegse liberaalse mõtte klassikud, John Rawls, Ronald Dworkin, õigusteooriad, konstitutsionalistid, lepinguteooriad jne. Seal oli põhimõte, et enne 1970ndaid kirjutatut oma uuringuteemaks valida ei saanud. Mitte kõik, mida pakuti, polnud mullegi meeltmööda. Poliitikat matemaatilisse mustrisse suruv ratsionaalse valiku teooria oli seal au sees, ise jäin skeptiliseks. Aga angloameerika, analüütilise poliitilise mõttega lähedase tutvumise eest olen igati tänulik.
CEU oli rahvusvaheline ja inglisekeelne, riik riigis ja enklaav keeleruumis, millega tutvumine meil välismaalastel õnnestus katsetest hoolimata vaid põgusalt. Sain seal palju kontakte naaberpiirkondade, Balkanimaade, Rumeenia ja Bulgaaria, ja muidugi ka Ungari inimestega, milleks ei Eestis-Soomes ega ka kaugemal läänes samasugust võimalust pole olnud.
Õpetajatest jäi enim meelde lisaks Kisile Nenad Dimitrijevic, minu kursusetöö juhataja, Serbiast sõja ja Milosevici hullumeelsuse eest põgenenud filosoof, rahulik ja tasakaalukas tõeline intellektuaal. Õpetajaid oli nii koha pealt Ungarist kui läänest ja koolis käisid esinemas sellised rahvusvahelised tähed nagu Agnes Heller, Seyla Benhabib, Jeffrey Isaac, Vladimir Tismaneanu ja palju teisi. Seal avanes esimene aken maailma, mida nägin hiljem külalisteadurina New Yorgis viibides.
CEUd on veebiavarustes püütud näha poliitilisemana kui ta tegelikult on, kohana, kus õpitakse teatud viisil mõtlema, õigesti arvama. Minu jaoks oli CEU pigem intellektuaalne kui poliitiline kogemus. Koht, mis on rohkem kui lihtsalt ülikool, rohkem kui Ungari või Budapest, rohkem kui Euroopat külastav Ameerika. Selline lävepakk Euroopast maailma, mida nii ungarlastel kui teistel tuleks hinnata ja hoida.
Kristina Kallas, Tartu Ülikooli Narva kolledži direktori kt
Minu jaoks saab akadeemiline karjäär olla ainult rahvusvaheline. Tõe tagaotsimine ja elu seaduspärasuste selgitamine ei tunne rahvusriikide ja rahvuskeelte piire. Vastupidi, piirates teadust vaid oma kultuuriruumiga, piirame ka oma teadmist, sest kasutame vaid ühte selgitusraamistikku. Ega ma 2001. aastal Kesk-Euroopa Ülikoolis magistriõpinguid alustades sellest veel aru ei saanud. See on nüüd tagantjärele tarkus. Kuid just selle rahvusriikide ja rahvuskeelte ülese maailmatunnetuse lõi mulle CEU.
Olles õppinud Tartu Ülikoolis üsna rahvuslikku ajalugu 1990ndatel, oli CEU-s alguses päris raske leppida sealsete õppejõudude seisukohaga, et see ei ole kogu tõde, vaid ainult üks võimalikest tõlgendustest ajaloosündmustele. CEUs õppisin ma esmakordselt aru saama ajaloost kui teadusdistsipliinist ja eemaldusin ajaloost kui rahvuslikust narratiivist. Kõik minu kursusekaaslased tegid läbi selle raske paradigmamuutuse oma maailmatunnetuses. Liikusid rahvuslikult rahvusvaheliseks. Rahvuslike piiride lammutamine oli raske, emotsionaalselt ja kognitiivselt, kuid CEU sai sellega minu ja minu kursusekaaslaste puhul hakkama vaid 10 kuuga.
Ma õppisin CEU-s kriitilist mõtlemist, küsimuste esitamist kõige kohta, mida mulle väideti olevat tõde, analüüsivat mõtlemist, oskust ehitada argumentatsiooni, akadeemilist diskusisooni ja akadeemilist eneseväljendusoskust. CEU teadis, et demokraatia konsolideerumiseks endises sotsialismiblokis on vaja noorele põlvkonnale õpetada just seda. Mitte teoreetilisi teadmisi demokraatia toimimisest, vaid oskusi ja väärtusi, mis selle toimimise ensestmõistetavaks muudavad.
Nii nagu iga ülikool, andis CEU mulle ka minu sotsiaalse suhtlusvõrgustiku. Ainult et CEU tõttu on see mul rahvusvaheline. Ma suhtlen tööalaselt aktiivselt Peterburi Euroopa Ülikooliga (millel on samuti täna tõsised konfliktid Vene võimudega), mille välissuhete dekaan on minu CEU ülikoolikaaslane, väga lähedane tuttav Maria. Ma olen OSCE lepinguline nõustaja Kõrgõstani presidendi administratsiooni juures, aidates neil suunata integratsioonipoliitikat – selle nõustamistöö pakkumise tegi mulle Andrei, minu CEU õpingukaaslane, kellega oleme Budapestis mitu liitrit head Ungari veini ära joonud. Minu lähedased sõbrad on paljud just CEU lõpetanud ja minu ametiaalased kolleegid paljudes Euroopa ülikoolides on just CEU lõpetanud. CEU periood on andnud mulle ka minu pere – kohtasin oma elukaaslast just Budapestis õppimise ajal.
Uku Lember, ajaloolane
Õppisin Kesk-Euroopa ülikooli magistri- ja doktoriõppes ajalugu. CEU ajaloo osakonna peamiseks tööriistaks oli ja on võrdleva perspektiivi pakkumine – rahvuslike ajalugude asetamine regionaalsesse, Kesk- ja Ida-Euroopa, vahel ka Euroopa või maailma konteksti. Kõige inspireerivamateks või silmiavavateks kursusteks olid minu jaoks ilmselt magistriõppe omad, näiteks arutelud sotsiaalsetest muutustest nõukogude perioodil nn altpoolt perspektiivist, kaasaegsuse saabumise paradoksidest 20. sajandil ja totalitaarsete režiimide kummastavast järelelust.
Vastupidiselt levinud kuvandile ei ütleks ma, et CEU ajaloo õppejõud oleks ärgitanud rahvuslikku ajalookirjutust hülgama või suuri narratiive laiali lammutama, pigem suunati siduma kohalikku ajalookirjutust rahvusülese vaatega ja seda eelkõige seminarivormis õppimise ja ingliskeelse teaduskirjanduse lugemise kaudu. Enamik ajalooõppejõude olid pigem liberaalid kui vasakpoolsed. Väga tähtsaid rolle mängisid minu jaoks aga kindlasti ka asukoht ja üliõpilaskoosseis: lisaks ungarlastele ka inimesed endise Jugoslaavia aladelt, Venemaalt-Ukrainast jm. Näiteks õppisin tohutult Jugoslaavia dilemmade kohta nii II maailmasõjas kui ka 1990ndatel, kuid veelgi enam – vastuoludest nende tänapäevasel kajastamisel. Säärasel taustal ei tundunud Eesti teemad just vähem olulised, küll aga pidi järele mõtlema, millises mõistekeeles end arusaadavaks teha.
CEU doktoriõpe järgib klassikalist mudelit, milles julgustatati oma esialgseid eeldusi, tööplaane ja teematki ümber mõtlema, ja seega mitte minema algselt plaanitud suunas; ajaloos ei pidanud tegelema „sama“ teemaga nii magistris kui ka doktorantuuris, ja soodustati ka muude erialade tudengite astumist magistriprogrammi. Säärane lähenemine on kindlasti privileeg ning samas sümboliseerib mu arvates hästi praegu löögi all olevat akadeemilist vabadust ja uurimistöö läbiviimise loogikat. Minu arvates pakkus CEU Põhja-Ameerika parimate ülikoolide laadset doktoriõpet veidi kokkupressitud moel; suur osa tudengeid lõpetab heade teadmistega ingliskeelse akadeemilise maailma toimimisreeglite kohta.
Katrin Kivimaa, kunstiteadlane
CEU algusaastatel tegutsesid nii Budapesti ja Praha kolledžid ning kunstiajaloo osakond oli üks neist neljast, mis 1990ndate esimesel poolel Prahas tegutsesid. Kunstiajaloo programmist mis algul kestis 4 kuud ja hiljem juba 9 kuud, on läbi käinud palju meie 1990ndatel aktiivselt kunstimõtte arendamise ja kureerimisega tegelenud kunstiteadlasi (Heie Treier, Ants Juske, Johannes Saar, Vappu Vabar jt).
Mina õppisin Kesk-Euroopa Ülikoolis kahel korral: 1994-95 läbisin 9-kuuse kursuse kunstiajaloos ning 1997-1999 magistriprogrammi soouuringutes, mille lõpetasin MPhil-kraadiga. Niivõrd heal tasemel ning uuenduslikku haridust neil erialadel 1990ndatel Eestis ei saanud. Interdistsiplinaarne soo- ja kultuuriuuringute progamm (Program on Gender and Culture) on midagi, mida siiani ükski kohalik ülikool ei paku.
Rahvusvahelised kontaktid, mis Prahas ja Budapestis õppimise ajal tekkisid, ei piirdunud akadeemilise keskkonnaga. Budapestis elades suhtlesin aktiivselt sealsete kunstikriitikute ja kuraatoritega, mille üheks tulemuseks oli näituse “Private Views” viimine Dunaujvarosi Kaasaegse Kunsti Muuseumisse 1999. aastal. Praha aegadel oli mu kursusekaaslane ja üks lähimaid sõpru Adam Budak, kellest sai rahvusvaheliselt tegutsev kuraator; tema kureeris ka Veneetsia biennaalil Eesti paviljoni Denes Farkasi töödega. Minuga ühel ajal Budapestis õppinud ning hiljem Eesti avalikus elus olulist rolli mänginud eestlastest võiks nimetada Iivi Anna Massot, Margit Sarve, Mailis Repsi jt.
Võimalus õppida Kesk-Euroopa ülikoolis mõjutas kogu minu professionaalset ja loomingulist tegevust, mille põhiliseks väljundiks on õpetamine ja teadustegevus Eesti Kunstiakadeemias aga ka kunsti- ja kultuurikriitika avaldamine erinevates Eesti väljaannetes. Olen pühendanud palju energiat ja tähelepanu ka tõlkimis- ja populariseerimistegevusele. Tänapäeval pakub visuaalne sfäär lõputult võimalusi inimeste mõjutamiseks ja nende hoiakute vormimiseks, mistõttu visuaalse nö lugemisoskuse arendamine on kõigi kujutava kunstiga tegelevate erialade üks peamisi ülesandeid. Kultuuriajaloo parem mõistmine annab ehk lootust, et mineviku vigasid niisama lihtsalt ei korrata. Ilma nimetatud eetiliste põhimõteteta, mille olen kaasa saanud oma õpingutelt Kesk-Euroopa ülikoolist, jääks kunstiteadus ja visuaalkultuuri uurimine elitistlikuks ja ühiskonnast eraldatud mängumaaks.
Marko Uibu, antropoloog
Usun, et Kesk-Euroopa ülikoolile nekroloogi kirjutamiseks ei ole põhjust. Aga see, et CEU jätkamine Budapestis on ideoloogilistel põhjusel väga suure kahtluse all, on midagi, mida 2017. aastal Euroopa südames juhtuda ei tohiks. Võitlus Sorose vastu on järjekordne näide Orbáni loodud populistlikust vastandusest ja vaenlasekuju loomisest. Selle seosega ei tohiks kaasa minna: CEU ei tähenda Sorost, ülikool on ideoloogiliselt heterogeenne. Näiteks ei ole ma Eestis kohanud ligilähedaseltki nii jõuliselt kapitalismikriitilisi neo-marksistlikke õppejõude. See ongi ehk ka akadeemiline vabadus, mis üha sügavamale autoritaarsusesse vajuvat Ungari võimu häirib ja hirmutab.
CEUs õppimine oli kahtlemata avardav. Tingimustega, mida kool pakkuda suutis, ei suuda sotsiaal-humanitaaraladel konkureerida ükski teine selle regiooni ülikool. Mu kursusekaaslased olid väga erinevatest riikidest ja taustadega, paljuski eelnevalt juba magistrikraadide ja mingi töökogemusega. CEU omakorda lõi meile ideaalse intellektuaalse kasvulava: inspireerivad õppejõud, nõudlik tööplaan ja ühiselamuks kohandatud tornhotelli üleventileeritud toad, kus seda plaani täita. Kõige eest hoolitsetakse, sina ainult loe, kuula, arutle ja kirjuta. Sellele mitte väheoluliseks lisaks ka Budapesti baarid ja suurlinlik melu.
Üldjuhul vist baarid olidki kõige otsesem puutepunkt Budapestiga, CEU lõi üliõpilaste jaoks omalaadse mulli, kust väljumiseks ei olnud otsest vajadust. CEU ja Ungari suhestumine tundus mulle pisut veider juba 6 aastat tagasi. Ühes visuaalantropoloogia kodutöös dokumenteerisime kooli ja ungarlaste kooseksistentsi hämaras südalinna kortermajas, mille esimestel korrustel asusid korterid, viimastel meie teaduskond. Sisehoovist levis seminariruumi tihti praelõhn ning kostis laste nuttu ja naabrite vestlusi. See oli omamoodi kummaline kooslus, sest paljud elanikud olid pärit veel vanast ajast, elades neile plaanikomitee poolt eraldatud ja aastakümneid remontimata korterites. Meenub regulaarselt trepil või liftis kohatud musta koeraga vanadaam, kellega aga kontakti ei tekkinud, sest meie ei osanud ungari ega tema inglise keelt. Ja millest meil rääkida oleks olnudki? Mulle tundub, et samamoodi jäi CEU ja kogu sealne väärtuste kompott ka Ungari ühiskonnale pisut võõraks. Valijad ilmselt ei karista Fideszit CEU vaenamise pärast, vaid pigem kiidavad Orbáni karmi kätt globaalkapitalismi ja liberaalse allakäigu peatamisel.
Mul ongi eriti kahju just Ungarist ja laiemalt avatuse, liberaalsuse kui väärtuste murenemisest. Need tugipunktid, mille järele näiteks ungarlased ebakindlas maailmas haaravad – kapseldav nn uus-konservatiivne rahvuslus ja autokraatia – on viinud riigi ideoloogiliselt hirmutavale rajale. CEU taolise tugeva akadeemilise asutuse kõrvaldamine sümboliseerib totalitariseerumise jõulisust. See on hoiatav näide meile kõigile. CEU ei väsi õpetamast.